“Enne seda, kui ta kirjutas lastejutu maitsekalt riides

detektiiv-luukerest, pani DEREK LANDY kirja

mõrvapõneviku, kus kõik saavad surma.

Kenpo karate musta vöö omanikuna

on ta õpetanud lugematutele lastele enesekaitset,

lootes luua mudilaste armeed. Ta usub kindlameelselt,

et nad ootavad tema üleskutset astuda ta vaenlaste vastu

(tal pole tegelikult vaenlasi, aga eeldab,

et varem või hiljem ilmuvad nad välja).

Derek elab Dublini äärelinnas ja kirjutab

et nii saab ta lõpuks ometi viidata iseendale

kolmandas isikus, mõjumata ülbe või segasena.”

Originaali tiitel:Skulduggery Pleasant

Derek LandyHarperCollins Children’s Books

© Derek Landy 2007

as the author of this work.Kaaneillustratsioonid: Tom Percival

Kaane-layout: © HarperCollinsPublishers Ltd 2011

ISBN 978-9949-9558-0-0 (trükis)ISBN 978-9949-9558-1-7 (epub)

Tõlge eesti keelde © Mario Pulver ja Pikoprint OÜ 2014

Tõlkija: Mario PulverToimetaja: Vilve TornKujundaja: Heigo Kütt

Kaanekujundaja: Mihkel Ronk

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale

vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

Trükitud Eestis trükikojas Ecoprint

“See raamat on pühendatud mu vanematele

Johnile ja Barbarale.

Issi – see on sinu veidralt vankumatu toe ja

kõikumatu usu eest.

Barbs – see on selle ilme eest su näol, kui

rääkisin sulle neid häid uudiseid.

Võlgnen teile absoluutselt kõik ja, teate, ma

usun, et on täiesti võimalik, et ma tunnen

midagi nagu kiindumuslaadset ka teie kahe

vastu...”

29

3

VÄIKE PLIKA, IHUÜKSI

Samal õhtupoolikul tegid Stephanie ja ta ema

15-minutilise sõidu Haggardi linnast Gordoni

mõisa. Ema avas esiukse ja astus siis sammu

tagasi.

„Maja omanik siseneb ikka esimesena,” ütles ta väikse

muige ja kummardusega ning Stephanie astus sisse. Tema

ei pidanud seda maja enda omaks – juba mõte sellest oli

liiga pirakas, liiga tobe. Isegi kui ta vanemad olid tehniliselt

vaid selle valdajad seniks, kuni ta saab kaheksateist, kuidas

saaks talle kuuluda maja? Kui paljudele 12-aastastele

30

kuulus maja?

Ei, see mõte oli liiga rumal. Liiga pentsik. Liiga hull.

Täpselt selline, mis oleks Gordoni arvates olnud täiesti

mõistlik.

Maja oli suur ja vaikne ja tühi, kui nad sellest läbi

kõndisid. Nüüd tundus talle kõik uuena ja Stephanie

avastas, et suhtub mööblisse ja vaipadesse ja maalidesse

hoopis teisiti. Kas see meeldib talle? Kas tolle kanga värv

sobib? Tõsi, Gordoni kohta tuli öelda, et tal oli hea maitse.

Stephanie ema arvates muutnuks tema seal vajadusel

vähe. Mõned maalid olid ta silmale vahest liiga kõhedad,

aga muidu oli sisustus elegantne ja vaoshoitud ning sellest

õhkus nii väärikale hoonele sobivat peensust.

Nad polnud otsustanud, mida majaga peale hakkavad.

Lõpuks pidi viimane sõna jääma igal juhul Stephaniele,

aga vanematel tuli muretseda veel ka villa pärast. Nende

perele tundus kolme maja pidamine veidi liigne. Isa oli

välja pakkunud, et villa tuleks maha müüa, ent ema vihkas

mõtet sellest, et nii idüllilisest paigast loobuma peaks.

Nad rääkisid ka Stephanie haridusteest ja ta teadis, et

see vestlus polnud veel kaugeltki lõppenud. Samal hetkel,

kui nad härra Fedgewicki kontorist lahkusid, loeti talle

sõnad peale, et ta ei tohiks nüüd sündmustest liigselt

31

erutuda. Hiljutised sündmused, ütlesid nad, ei peaks

tähendama seda, et ta ei pea enam koolis õppima, ülikooliks

valmistuma. Ta peab jääma sõltumatuks, ütlesid nad, peab

saama ise hakkama.

Stephanie lasi neil rääkida. Ta noogutas aeg-ajalt või

pobises midagi nõusolekuks, kui selleks oli sobilik koht. Ta

ei vaevunud selgitama, et vajaski ülikooli, vajas omaenda

teed selles ilmas, sest teadis, et seda leidmata ei pääseks

ta iial Haggardi linnast. Ta ei kavatsenud loobuda oma

tulevikust pelgalt seepärast, et päris väikese varanduse.

Nad tuhlasid emaga esimesel korrusel nii kaua ringi, et

kui nad trepimademeni jõudsid, oli kell juba viis. Tänaseks

oli ülevaade tehtud. Nad panid ukse kinni ja kõndisid autoni.

Kui nad sisse istusid, lartsatasid tuuleklaasile esimesed

jämedad vihmapiisad. Stephanie klõpsas turvavöö kinni ja

ema keeras süütevõtit. Auto köhis natuke, kaebles veidike,

ja jäi siis lõplikult vait. Stephanie ema vaatas ta poole.

„Oi-oi.” Nad tulid mõlemad välja ja avasid kapoti.

„Noh,” ütles ema mootorit vaadates. „Igatahes on see

seal alles.”

„Kas sa mootoritest üldse midagi taipad?” küsis

Stephanie.

„Mul on selleks abikaasa. Mootorid ja riiulid – selleks

32

loodigi mehed.” Stephanie pani endale mõttes kõrva taha,

et peab enne kaheksateistkümnendat eluaastat midagi moo-

torite kohta õppima. Riiulite pärast ta väga ei muretsenud.

Ema kaevas käekotist telefoni ja helistas Stephanie isale,

kuid tal oli ehitusplatsil tegemist. Polnud mingit võimalust,

et ta jõuaks nendeni enne öö saabumist. Nad läksid majja

tagasi. Ema helistas mehaanikule ja nad ootasid kolmvee-

rand tundi, kuni ta tuli.

Selleks ajaks, kui veok ümber nurga keeras, oli taevas

muutunud halliks ja vihaseks ning vihma tuli ladinal. Veo-

auto sõitis pika sissesõidutee lompidest plärtsudes läbi, Ste-

phanie ema tõmbas jaki üle pea ja jooksis sellele välja vas-

tu. Stephanie nägi, kuidas veoki kabiinis istus hirmus suur

koer, kes jälgis, kuidas mehaanik autot uuris. Mõne minuti

pärast jooksis ema üleni läbimärjana sisse tagasi.

„Siin ta seda korda ei tee,” ütles ta, jakki verandal välja

„Kas meile on kabiinis ruumi mõlemale?”

„Sa võid mu süles istuda.”

„Emme!”

„Või mina istun sinu süles, kumb iganes sobib.”

„Kas ma siia võin jääda?”

Ema vaatas ta poole. „Ihuüksi?”

33

„Palun? Sa just ütlesid, et see ei võta kaua aega. Ma

vaataks heameelega veel ringi, täiesti ihuüksi.”

„Ma ei tea, Steph...”

„Palun? Ma olen varemgi üksi olnud. Ma ei lõhu

midagi, ma luban.”

Ema naeris. „Oh, hea küll. Mul ei tohiks minna kauem

kui tund, eks ole? Halvimal juhul poolteist.” Ema musitas

teda põgusalt põsele. „Helista, kui midagi vajad.”

Ta jooksis tagasi õue ja hüppas kabiini koera kõrvale,

kes kattis ta näo üleni ilaga. Stephanie vaatas, kuidas nende

auto kaugusesse viidi ja siis kadus.

Nüüd, kus ta oli üksi, jätkas ta avastusretke. Ta ronis

treppidest üles ja läks otse Gordoni töötuppa.

Onu kirjastaja, Arc Light Booksi juht Seamus T. Steepe

oli neile varem sel päeval helistanud, kaastunnet avaldanud

ja Gordoni viimase raamatu kohta küsinud. Ema ütles

talle, et nad uurivad, kas Gordon sai selle valmis, ja kui

sai, saadavad selle talle. Härra Steepe oli väga huvitatud

sellest, et raamatut riiulitele saada, sest ta oli kindel, et see

põrutaks edetabelisse ja jääks sinna pikaks ajaks. „Surnud

kirjanikud müüvad hästi,” ütles ta, nagu kiidaks heaks

Gordoni kavalat turundustrikki.

Stephanie avas lauasahtli ja leidis käsikirja hoolikalt

34

kokkupandud kuhjana. Ta võttis selle ettevaatlikult välja

ja asetas töölauale, üritades paberile mitte plekke jätta.

Esimesel lehel polnud muud kui rasvases kirjas pealkiri:

Ja pimedus sadas nende peale.

Käsikiri oli paks ja raske, nagu kõik Gordoni raamatud.

Ta oli enamikku neist lugenud ja – kui jätta kõrvale

väike edevusmaik – olid need talle täitsa meeldinud.

Tema lood kippusid olema inimestest, kes suutsid teha

imelisi ja hämmastavaid asju ning imelikest ja hirmsatest

sündmustest, mis tõid vältimatult kaasa nende veidra

ja koletu surma. Ta pani tähele, et onu tavatses lavale

seada tugeva ja ülla kangelase, kellele ta raamatu käigus

süstemaatiliselt julmi karistusi kaela saatis, et koorida maha

igasugust ülbust ja kindlustunnet, nii et lõpuks oli kangelane

saanud vagurakstegeva, suure õppetunni. Ja siis lõi Gordon

ta maha, tavaliselt kõige mitteväärikamal viisil. Stephanie

kujutas lugemise ajal ette, kuidas Gordon seda kirjutades

õelalt kõkutas.

Ta tõstis tiitellehe kõrvale ja pani selle hellalt käsikirja

kõrvale töölauale teistpidi. Ta hakkas lugema. Ta ei

plaaninud seda kaua teha, kuid varsti neelas ta igat sõna,

35

märkamata kägisevat vana maja või väljas ladistavat vihma.

Mobiil helises ja ta võpatas. Ta oli lugenud juba kaks

tundi. Ta vajutas vastuvõtunupule ja tõstis telefoni kõrva

juurde.

„Tere, kullake,” ütles ema hääl, „kõik hästi?”

„Jah,” vastas Stephanie. „Loen lihtsalt.”

„Ega ometi mitte mingit Gordoni raamatut? Steph,

ta kirjutab hirmsatest koletistest ja õudsetest asjadest ja

halbadest inimestest, kes teevad veel hullemaid asju. Näed

veel õudusunenägusid.”

„Ei, ema, ma... ma loen sõnastikku.” Isegi telefoni

teises otsas valitsev üürike vaikushetk kõlas skeptiliselt.

„Sõnastikku?” ütles ema. „Tõsiselt või?”

„Jajah,” ütles Stephanie. „Kas sa teadsid, et on olemas

selline sõna nagu „plumps”?”

„Sa oled imelikum kui su isa.”

„Seda ma arvasin... kas auto on korras?”

„Ei, seepärast ma helistangi. Nad ei saa seda käima

ja tee sinu juurde on üle ujutatud. Ma tulen taksoga nii

kaugele kui saan. Vaatame, kas ma leian jalgsi mõne raja.

Aga vähemalt kaks tundi läheb kindlasti.”

Stephanie haistis võimalust. Juba lapsest peale oli ta

parima meelega eelistanud olla seltskonna asemel üksi ja

36

talle koitis nüüd, et pole iial veetnud tervet ööd vanemateta.

Keele peal tantsiskles väike vabadusemaitse.

„Emme, mul on kõik hästi. Sa ei pea tulema. Ma saan

siin hakkama.”

„Mitte mingil juhul ei jäta ma sind sellesse imelikku

majja üksi.”

„See ei ole imelik maja. See on Gordoni oma ja see

sobib hästi. Pole mingit mõtet proovida täna siia tulla –

vihma tuleb liiga kõvasti.”

„Kallike, mul ei lähe kaua.”

„Sul läheks terve igavik. Kus üleujutus on?”

Ema vaikis hetkeks. „Sillal.”

„Sillal? Sa kavatsed silla juurest siia kõndida?”

„Kui ma kõnnin hästi kiiresti…”

„Emme, ära räägi rumalusi. Las issi korjab su peale.”

„Kullake, oled sa täitsa kindel?”

„Mulle meeldib siin. Päriselt ka. OK?”

„No hea küll,” ütles ema vastumeelselt. „Ma tulen

hommikul esimese asjana sinna, et sind peale korjata, eks?

Ja ma nägin kappides natuke toitu, nii et kui kõht tühjaks

läheb, tee endale midagi.”

„OK. Näeme siis homme.”

„Helista kohe, kui midagi vajad või tahad natuke seltsi.”

37

„Jaa. Head ööd, emme.”

„Ma armastan sind.”

„Ma tean.”

Stephanie katkestas kõne ja ta suu venis kõrvuni. Ta

libistas telefoni tagasi jakitaskusse, pani jalad lauale, sättis

end taas mugavamalt tooli, ja jätkas lugemist.

Kui ta uuesti pilgu tõstis, märkas ta üllatusega, et kell

oli peaaegu keskööni jõudnud ja vihm läbi saanud. Kui ta

oleks praegu kodus, oleks ta voodis. Ta pilgutas lugemisest

valusaid silmi, tõusis püsti ja läks alumisele korrusele

kööki. Ta oli tänulik, et oma rikkusest ja edukusest ja

ekstravagantsest maitsest hoolimata oli Gordon söögi osas

üsna tavapärane sell. Leib oli seisnud ja puuvili juba pisut

liiga küps, aga seal oli küpsiseid ja hommikuhelbeid ja

külmkapist leitud piim sobis veel üheks päevaks. Stephanie

valmistas endale eine ja uitas elutuppa ning lülitas sisse

teleka. Ta istus diivanile ja oli just end mugavalt sisse

seadmas, kui helises lauatelefon.

Ta nõjatus küünarnukile ja põrnitses seda. Kes see

ometi helistab? Kõik, kes teadsid, et Gordon on surnud,

ei saaks helistada, kuna nad teadsid, et ta on surnud ja ta

tõesti ei tahtnud seda öelda ühelegi inimesele, kes seda veel

ei teadnud. Võib-olla olid need ta enda vanemad, aga miks

38

nad ei võiks helistada siis mobiilile?

Leides, et maja uue omanikuna on tal kohustus

omaenda telefonile vastata, võttis Stephanie toru hargilt.

„Halloo?”

Vaikus.

„Halloo?” kordas Stephanie.

„Kes see on?” küsis meeshääl.

„Vabandust,” ütles Stephanie, „kellega soovite rääkida?”

„Kes see on?” küsis hääl juba ärritunult.

„Kui te otsite Gordon Edgleyt,” ütles Stephanie, „siis

kahjuks…”

„Ma tean, et Edgley on surnud,” nähvas mees. „Kes

sina oled? Nimi?”

Stephanie kõhkles. „Miks te seda küsite?” päris ta.

„Mida sa seal majas teed? Miks sa tema majas oled?”

„Kui soovite homme tagasi helistada…”

„Ma ei soovi, saad aru? Kuule, plika, kui sa mu isanda

plaane rikud, saab ta väga vihaseks ja ta ei ole mees, keda sa

tahaksid välja vihastada, mõistad? Niisiis, kes sa oled?”

Stephanie märkas, et ta käed värisevad. Ta sundis end

rahunema ja avastas ruttu, et ebalust asendas pahameel.

„Minu nimi pole sinu asi,” ütles ta. „Kui tahad kellegagi

rääkida, helista homme mõistlikul ajal uuesti.”

39

„Sina minuga nii ei räägi,” sisistas mees.

„Head õhtut,” ütles Stephanie kindlalt.

„Sina minuga niimoodi ei räägi…”

Ent Stephanie pani juba toru hargile. Järsku ei tundunud

mõte kogu öö veetmisest üksi enam nii meeldivana. Ta

kaalus vanematele helistamist, kuid noomis end sellise

lapsikuse pärast. Milleks neile muret valmistada, mõtles ta

endamisi. Miks nad peaks muretsema millegi nii…

Keegi prõmmis välisuksele.

„Tee lahti!” kostis prõmmimise vahele meeshäält.

Stephanie kargas püsti ja põrnitses elutoas teisele poole

jäävat koridori. Ta nägi, kuidas välisukse piimja klaasi taga

seisis tume kogu. „Ava see neetud uks!”

Stephanie taganes kaminani, tema süda peksis rinnus.

Mees teadis, et ta on siin. Polnud mingit mõtet vastupidist

teeselda, aga võib-olla väga vaikselt püsides lööks mees

käega ja lahkuks. Ta kuulis, kuidas ta vannub ja prõmmimine

läks nii tugevaks, et välisuks raksus löökide all. „Jäta mind

rahule!” hüüdis Stephanie.

„Uks lahti!”

„Ei!” karjus ta vastuseks. Karjumine sobis hästi – see

varjas ta hirmu. „Ma kutsun politsei! Ma kutsun kohe

praegu politsei!”

40

Prõmmimine jäi kohe järele ja Stephanie nägi, kuidas

kogu ukse juurest eemale liikus. Oligi kõik? Kas ta hirmu-

tas mehe minema? Talle tuli meelde tagauks – oli see ikka

lukus? Muidugi oli lukus... Pidi ju olema. Aga ta polnud

kindel, polnud selles veendunud. Ta haaras kamina kõrvalt

ahjuroobi ja küünitas parajasti telefoni poole, kui kuulis ko-

putust otse ta kõrval olevale aknale.

Ta kiljatas ja hüppas tagasi. Kardinad olid valla, õues

oli kottpime. Ta ei näinud midagi.

„Oled seal üksi?” küsis hääl. Nüüd see õrritas ja mängis

temaga.

„Kao minema,” ütles ta kõva häälega ja hoidis ahjuroopi

üleval, et mees seda näeks. Ta kuulis ta naeru.

„Ja mis sa sellega teed?” küsis ta.

„Löön su pea lõhki!” röökis Stephanie tema suunas,

hirm ja raev sees kobrutamas. Ta kuulis, kuidas mees jälle

naeris.

„Ma ei taha muud kui sisse tulla,” ütles ta. „Tee mulle

uks lahti, plika. Lase mind sisse.”

„Politsei on juba teel,” ütles Stephanie.

„Valevorst.”

Tema ei näinud klaasi taga mitte midagi, mees aga

kõike. Ta hiilis telefoni juurde ja rabas selle hargilt. „Ära

41

tee seda,” ütles hääl.

„Ma kutsun politsei.”

„Tee on suletud, plika. Kui neile helistad, murran ukse

maha ja tapan su enne, kui nad kohale jõuavad.” Hirmust

sai paanika ja Stephanie tardus. Ta oli nutma puhkemas.

Ta tundis seda, pisarad hakkasid kogunema. Ta polnud

aastaid nutnud.

„Mida sa tahad?” küsis ta pimeduse käest. „Miks sa

pead sisse tulema?”

„Minus pole asi, plika. Mind lihtsalt saadeti ühte asja

ära tooma. Lase mind sisse. Ma vaatan ringi, võtan selle,

mille järele tulin, ja lähen. Ma ei kõverda ühtegi ilusat

juuksekarva su ilusas väikses peas, ma luban. Nii et ava nüüd

kohe see uks.”

Stephanie võttis ahjuroobist kramplikult mõlema

käega kinni ja raputas pead. Nüüd ta juba nuttis ja pisarad

voolasid mööda põski alla. „Ei,” ütles ta.

Ta kiljus, kui rusikas raginal läbi akna tuli ja vaiba

klaasisajuga kattis. Ta koperdas tahapoole. Mees hakkas

aga sisse ronima, jõllitas teda leegitsevate silmadega ja ei

märganudki teda lõikuvaid klaasitükke. Samal hetkel, kui

ta jalg põrandat puudutas, sööstis Stephanie toast välja

välisukse juurde ja hakkas luku kallal kohmitsema.

42

Tugevad käed haarasid teda selja tagant. Ta kiljus jälle,

kui ta üles tõsteti ja tagasi tõmmati. Ta lõi jalaga umbropsu

ja tabas kannaga mehe säärt. Mees urahtas ja lasi ta lahti.

Stephanie väänles ja üritas ahjuroobiga talle vastu lõugu

virutada, kuid mees püüdis selle kinni ning tõmbas tal käest.

Üks käsi haaras kõrist ja Stephanie ahmis õhku, võimetu

hingama, kui mees ta elutuppa tagasi tiris.

Ta heitis tüdruku tugitooli, nõjatus ta kohale ja

Stephanie ei suutnud tema haaret murda, ükskõik kui

kõvasti ta ka ei proovinud.

„Nii,” ütles mees, suu irvest viltu kiskudes, „äkki annad

mulle nüüd selle võtmekese, väike plika?”

Ja just siis lendas välisuks hingedelt ja majja tormas

Luuker Leebesurm.

Mees vandus, lasi Stephanie lahti ja vehkis ahjuroobiga,

kuid Leebesurm tormas talle otsa nii kõvasti, et mehe pea

oleks Stephanie arust pidanud peaaegu et küljest lendama.

Mees kukkus põrandale ja veeres tagasi, kuid ajas end

püsti samal hetkel, kui Leebesurm taas tuli. Mees viskus

ettepoole. Nad põrkasid kokku ja kadusid üle diivani ning

Leebesurm jäi kaabust ilma. Stephanie märkas salli kohal

valget välkumas.

Nad tõusid rüseledes jalule. Mees virutas haagi, mis lõi

43

Leebesurma päikeseprillid otse toa teise seina. Leebesurm

küürutas, haaras mehel vöökohast ja keeras oma puusa

talle vastu. Mees lendas kõva matsuga põrandale.

Ta vandus jälle, kuid siis meenus talle Stephanie ja ta

sööstis tüdruku poole. Stephanie kargas toolist välja, ent

enne, kui mees temani jõudis, oli Leebesurm juba kohal

ja lõi mehe jalad alt ära. Ta maandus lõuaga vastu väikest

kohvilauda ja ulgus valust.

„Arvad, et suudad mind peatada?” röökis ta, üritades püsti

tõusta. Näis, et ta jalad olid nõrgad. „Tead üldse, kes ma olen?”

„Pole õrna aimugi,” vastas Leebesurm.

Mees sülitas veretombu ja irvitas väljakutsuvalt. „Aga

mina sind tean,” ütles ta. „Minu isand on rääkinud sinu kohta

kõike, detektiiv, ja sa pead palju rohkem vaeva nägema, kui

tahad mind peatada.”

Leebesurm kehitas õlgu. Stephanie vaatas jahmunult,

kuidas tema peopesas süttis tulekera, mille ta mehe pihta

heitis, kes oli järsku üleni leekides. Ent hädakisa asemel

kallutas mees pea kuklasse ja möirgas naerda. Tuli küll

kattis teda, kuid ei põletanud.

„Veel!” naeris ta. „Lase tulla!”

„Kuidas soovid.”

Ja seejärel võttis Leebesurm pintsakutaskust vana-

44

moodsa revolvri, tulistas ja relv võpatas lasu tõttu veidi ta-

gasi. Kuul tabas meest õlga. Ta karjatas ja proovis seejärel

põgeneda, kuid komistas. Ta koperdas ukseava poole, või-

maliku lasu eest põigeldes ja põigates, ent leegid varjasid

nähtavust piisavalt palju, et ta riivas välja pääsedes seina.

Siis oligi ta kadunud.

Stephanie jõllitas ukse poole ja üritas võimatust midagi

mõistuspärast luua.

„Nojah,” ütles Leebesurm. „Seda iga päev ei näe.”

Stephanie pöördus ta poole. Kui kaabu lendas peast,

kadusid ka juuksed. Kogu selle segaduse käigus oli ta

silmanud kriitvalget pealage, nii et ümber pöörates eeldas

ta näha võib-olla kiilakat albiinot. Aga ei. Nüüd, kus tal

polnud päikeseprille ja sall rippus lõdvalt, polnud kahtlustki,

et tal polnud liha, tal polnud nahka, tal polnud silmi ja tal

polnud nägu.

Pea asemel oli ainult kolju.

Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis sündis 2014. aastal

missioonitundest rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema

ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama.

Pikoprindi kõik väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast

põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik

meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile. FSC tunnus tähistab paberi

tootmist metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja

looduslikud protsessid.

Leia meid Facebookis:

OSTA RAAMAT:

RAHVA RAAMAT

APOLLO