3

Surnuaed oli kõle ja pime. Haual seisis surnud mees ning vaatas, kuidas tüdruk läheneb.

„Tervist,” sõnas tüdruk.Riided, millega mees maeti, olid rebenenud ja

kopitanud ning tema kingad paksu poriga kaetud. Ta seisis kergelt küürus ning suuremalt jaolt olid tema nahk ja juuksed alles. Ent näo keskosa oli ära mädanenud ja röövis temalt huuled, nina ja silmalaud.

„Jäid hiljaks,” porises ta. „Kesköö saabus, ja läks.”„Vabandust.”„Kaalul on elud. Sul veab, et siia jäin.”„Seda küll.”„Sina oledki Valküüria Kain.”„Just.”„Kolmeteistkümneaastane, väe poolest Elemental,

luukere-detektiivi partner ja hilineja.”„Ju siis.”“Sul veab, et siia jäin.”

4

„Sa juba ütlesid seda.”„Oleksin võinud ka lahkuda, tead. Üks minut pärast

südaööd, kui sind veel siin polnud, võinuksin minema kõndida. Ega ma ei pidanud sind siin ootama. Kohustust mul polnud. Aga ma jäin, sest mul pole mingit tahtmist näha, kuidas võetakse süütud elud. Aga sul veab, et ma siia jäin.”

„Sa oled laip,” ütles Valküüria. „Kuhu sa üldse läinud oleks?”

Mees põrnitses teda, ent ei vastanud.Ta hakkas kõndima, sahistades oma haua pealt

kirikuvaremete poole. Tüdruk sammus järele.„Mõtlesin, et luukere tuleb koos sinuga,” ütles surnu,

kui nad koos varemete poole kõndisid.„Meil on praegu päris palju tegemist, seepärast pidi

Leebesurm maha jääma. Ütlesin, et hoolitsen selle asja eest ise.”

Mees vaatas üle õla ja tüdruk tänas õnne, et kuud paistis vaid killu jagu – see hoidis mehe näo suuremalt jaolt varjus. „Vahest alahindad seda, mis ees ootab.”

„Ei, ma arvan, et saan hakkama. Kolm imikut näpati otse hällist, goblinite pere hoiab neid pantvangis ja soovib nende eest kulda. Üsna sirgjooneline värk.”

5

„Kui mõistaksid täielikult ohtu, kuhu kõnnid, poleks sa nii rahulik.”

„Ah, olen kindel, et oleks. Need on goblinid, eks? Kui raske see saaks olla?”

„Nad polnud alati goblinid,” ütles surnu ärritunult. „Muldoonid olid sortsid ja pärinesid kõige võimsamate maagide sugulusliinist, mida maailm iial näinud. Räägiti, et nad pärinesid Iidsetest endist.”

„See tõend lükati ümber,” ütles Valküüria.„Mida?”„Küsisin Leebesurmalt selle kohta. Ta rääkis, et

Muldoonid leiutasid oma suguvõsa haledas katses teisi hirmutada ja hakkasid siis ise oma valesid uskuma.”

„Kui sa nii palju tead,” kortsutas surnu kulmu, „miks sa seda siis minult küsid?”

„Oeh, vabandust. Lase edasi.”Surnu pobises midagi omaette ja jätkas. „Isa suri, ema

läks hulluks, aga lapsed uskusid endiselt, et oma päritolu tõttu pidanuks nemad maailma valitsema. Nad kinnitasid endale, et maagia kasutajad on juba sündides ülimad ning jälestasid surelikke, keda nad pidasid lihtlabasteks ja igavateks.”

„Miks neid surelikeks kutsutakse?”

6

„Mida?”„Olen sellele mõelnud. Ma pean silmas mittemaagilisi

inimesi – miks neid surelikeks kutsutakse? Sortsid on ka surelikud.”

„Sortsid ei vaidlegi sellele vastu.”„Aga kui nad mittemaagilisi inimesi surelikeks kutsuvad,

siis nad justkui vihjaks, et nemad ise on surematud. Kuid nad pole – maagia lihtsalt laseb neil kauem elada.”

Surnu peatus ootamatult ja keeras ümber. Tema kulmud laskusid üle mitte kordagi pilkuvate silmade.

„Tahad teada Muldoonide lugu või mitte?”„Muidugi. Vabandust.”Surnu mühatas, keeras siis ümber ning jätkas kiriku poole

kõndimist. Tuuleke püüdis kinni tema riiete kopituslõhna ja kandis seda tüdrukuni. „Vanemate Nõukogu avastas, et Muldoonid olid need sortsid, kes seisid surelike pihta tehtud rünnakuseeria taga. Et surelike ohutust kaitsta ja maagiliste kogukondade varjatust tagada, korraldati Muldoonidele varitsus. Ehkki neil õnnestus põgeneda, ei pääsenud nad terve nahaga.”

„See on mu lemmikkoht,” ütles Valküüria. „Nüüd muudetaksegi nad gobliniteks, eks?”

„Õige. Aastate jooksul on nad korjanud kokku kullavaru,

7

sest kuld on ainus, mis taastaks nende inimkuju. Siiani pole sellest piisanud.”

„Nii et nad hakkasid imikuid röövima.”„Jah.”Nad jõudsid kirikuvaremeteni. Surnu vaatas tüdruku

poole.„Minu ülesanne on peaaegu täidetud. Nõustusin

tegema sissejuhatuse ja jälgima, et mõlemad pooled jäävad kokkuleppe juurde. Kaalul on süütud elud.”

„Nii sa kogu aeg kordad jah.”„Käisin eelnevalt goblinite juures. Nägin, et kolm imikut

olid elu ja tervise juures. Seni peavad nad oma lubadust. Ja sina, Valküüria Kain, kas oled siin koos kullaga?”

„Jah, olen küll.”„Kas võin seda näha?„Ei. Ei või.”„Ja miks mitte?”„Sest see pole mõeldud sinu silmadele.”Surnu vaatas teda ja noogutas vaevumärgatavalt.

„Heakene küll.”Ta keeras kiriku avatud ukse poole ja rääkis kõva

häälega. „See olen mina. Ma seisan koos tüdrukuga, kes on Elemental ja luukere-detektiivi partner. Ehkki ta hilines, on

8

ta kohal ja see ongi tähtsaim. Me läheme asjadega edasi. Palun, et toimuks vahetuskaup – kolm süütut elu kulla eest, mis tal väidetavalt kaasas on, ehkki mina pole seda näinud. Kui see tundub oluline, siis tema nägu on aus, ehkki ta silmad läigivad sama tumedalt kui ta juuksed. Kas kutsute ta sisse?”

Tõrvikud seinaklambrites lahvatasid varemetes korraks eredamalt põlema ja sundisid pimedust taganema. Surnu astus tagasi.

„Võid siseneda,” ütles ta.„Sa ei tule?”„Ei.”„Sa ei juhi mind praegu lõksu, ega ju?”„Miks ma peaks seda tegema? Olen surnud. Mida on

minul võita? Ma ei saa siit surnuaiast lahkuda. Pole enam midagi, mis tooks mulle rõõmu, pole enam naudingut, pole midagi, mida ma saaksin kasutada. Niisiis pole midagi, mida ma tahaks. Olen tühi. Mu eksistents on õõnes, kõle ja…”

„Hea küll,” segas Valküüria vahele. „Sain aru, oled hirmus õnnetu. Tore. Ma lähen nüüd sisse.”

Surnu kehitas õlgu. Valküüria jättis ta omapead ja astus kirikusse.

9

Osa pühakoja katusest oli sisse langenud ja tüdruku saapad riivasid kõndides rususid. Saapad, nagu ka püksid, tuunika ja mantel, olid valmistatud läbitungimatutest materjalidest ning aitasid ta elu päästa üsna arvukatel kordadel. Kõik, mida ta kandis, oli must. Selline must, mis sulandus varjudesse ja peitis teda pahaaimamatute silmade eest. Ent täna see teda ei peitnud. Iga tema liigutust jälgiti. Ta tajus endal silmi.

Kirikus seisid mõned murdunud pingid, kuid polnud altarit ega ilustusi. Värelevad tõrvikud peegeldusid kiviseinte niisketel laikudel, kuhu oli sadanud vihma.

Valküüria seisatas.„Halloo?” hüüdis ta. „Goblinid?”„Kuld,” lausus hääl tema selja taga.Ta keeras aeglaselt ringi ega teinud ühtegi järsku

liigutust.Goblin ulatus vahest ta õlani ja oli lühike, jässakas

ning häirivalt kole. Näos asusid suured punnsilmad ja suur punnitav nina ning tema ninakarvad segunesid vuntsidega moel, mis polnud kaugeltki kena. Ta roheline nahk paistis tõrvikuvalguses haiglasena, sest seda katsid haavandid ja tüükad. Ta kandis räpast halli ülikonda ja pintsak oli kaotanud kõik oma nööbid. Tema kõht rippus lõdvalt ees.

10

Nabast turritasid karvad.„Anna kuld siia,” käsutas ta.„Anna imikud siia,” lausus Valküüria. „Siis saad kulla.”Goblin raputas pead. „Anna kuld, siis saad imikud.”„Kust ma tean, et tited siin on? Mina nende nuttu ei

kuule.”„Äkki nad on rõõmsad.”„Siis näita, kuidas nad naeratavad.”Goblin sügas mõtlikult kõhtu. „Kompromiss,” sõnas ta.„Hea küll.”„Anname sulle praegu poole, sina annad kulla ja siis

anname teise poole.”„Imikuid on kolm. Kuidas sa neid jagad?”Goblin kehitas õlgu. „Lööme ühe pooleks.”„Tead, isegi goblini kohta on see ebanormaalne. Too

lapsed kohe lagedale, muidu kõnnin kullaga minema.”Goblin urises pahaselt. „Colm,” urises ta, „Fintan,

tooge nad välja.”Tema selja tagant ilmus veel kaks goblinit. Valküüria

mõistis hämmastusega, et esimest võis pidada perekonna nägusaimaks võsukeseks. Tema vennad kandsid katkiseid ja räpaseid kaltse ning hoidsid imikuid enda vahel. Lastele olid lutid suhu torgatud.

11

„Näed?” sõnas esimene goblin. „Elusad, nahka pistmata ja pole pooleks ega midagi. Nüüd kuld.”

Valküüria küünitas mantlitaskusse ja tõi lagedale koti, mis tema haardes kõlises.

Goblinid jõllitasid kotti ja peaaegu ilastasid.„Pange lapsed maha,” ütles Valküüria. „Asetage nad

lihtsalt sinna maapinnale, hästi õrnalt, ja astuge eemale. Seejärel annan mina kulla ja jätame hüvasti.”

Üks goblinitest mühatas: „Kust me teame, et seal kotis leidub kulda?” Valküüria ei teadnud, kumb neist seda lausus, kuid oletas – hääl kuulus Colmile.

„Sest mina ütlen, et on.”„Meie sind ei tunne. Liam. Me ei saa seda plikat

usaldada.”Esimene goblin Liam kratsis kõhtu. „Ootasime luukeret.

Kus ta on?”„Ta ei saanud tulla.”„Saatis sinu enda asemel?”„Just.”„Oled siis tema abiline?”„Partner.”„Sa oled laps.”„Sa oled goblin.”

12

„Ainult väljastpoolt.”„Ja seestpoolt võttes röövid lapsi. Sobib nii välimus kui

ka iseloom.”„Sa ei meeldi mulle.”„Pead lihtsalt mind tundma õppima. Kas me kavatseme

nüüd terve öö seista ja vestelda või teeme selle lunarahavärgi ära?”

„Luukere oleks pidanud siin olema,” pomises kolmas goblin Fintan.

„Ole vait,” käratas Liam. „Sellega tegeleme hiljem. Andke nüüd talle jõmpsikad. Mina tahan kulda näha.”

Colm ja Fintan kõndisid ettepoole ning tõid endaga kaasa huvitava aroomi kuivanud higist ja keedukapsast. Nad asetasid imikud Valküüria lähedale maha. Tited kurisesid ja tegid beebihääli.

Goblinid astusid tagasi oma venna juurde.„No nii,” ütles Liam naeratades ja harali hambaid

näidates, „anna nüüd tasu.”„Ja siis lased meil minna?”„No muidugi.”„Miks ma sind küll ei usu?”Liam kehitas õlgu. „Kokkulepe on kokkulepe – meie

täitsime oma osa, nüüd pead sina sama tegema.”

13

Valküüria hindas olukorda. Kui asjalood hapuks lähevad, saaks ta üles korjata vaid ühe lapsukese enne, kui goblinid talle kallale kargavad. Nad ei paistnud kuigi väledatena, nii et tõenäoliselt jõuaks ta esimesena ukseni. See tähendanuks aga kahe imiku maha jätmist. Samas ei näinud ta ühtegi alternatiivi ja goblinite kannatus hakkas katkema.

Ta viskas koti sinnapoole. Liam püüdis selle kinni ja tiris nööri lahti. Mehike lasi kuldmüntidel oma peopessa voolata.

Fintan limpsis huuli. „Ehtsad? Liam, ehtsad või?”Liam pani ühe mündi suhu ja imes seda sekundi. Siis

koukis ta räpaste sõrmedega huulte vahelt mündi välja. „Ongi kuld,” sõnas ta õnnelikult. Tema suured silmad sädelesid.

„Oli kena,” ütles Valküüria ja kükitas laste juurde.„Sa ei lahku,” ütles Liam.Valküüria ohkas. „Kas toimub alttõmbamine?”„Justament. Oleks kordi parem, kui sinu asemel seisaks

siin luukere. Kui saadame talle sinu pea, mis on kena lehviga kaunistatud, tuleb ta meid otsima. Siis saame ka tema kätte.”

„Teil on Leebesurmaga probleeme?”

14

„Vihkame teda,” lõrises Fintan. „Tema vastutabki selle eest, et meid limasteks, haisva hingeõhuga olenditeks muudeti.”

„Või nii. Enne kui mind tapate, kas tohiksin esitada ühe küsimuse?”

Liam naeris. „Küsi aga.”„Suur tänu. Minu küsimus on: miks te arvate, et tulin

üksi?”Liami naeratus kuhtus. „Mida?”„Te ju tunnete Leebesurma, eks? Olete temaga varemgi

raksu läinud. Teate isegi, kui nutikas ta on.”„Mitte nüüd nii nutikas,” porises Colm.„Ja ta tunneb teid,” jätkas Valküüria. „Leebesurm

tunneb teie reetlikku olemust ja on mulle rääkinud, kuidas te ei pea iial oma lubadust ning kuidas te alati alt tõmbate...”

Liam kortsutas kulmu. „No ja siis?”„Siis naerata, goblin. Luuker Leebesurm on kogu aja

siin viibinud. Täna on see õhtu, kus ta saab anda keretäie tappa teie rohelistele ja kortsulistele väikestele…”

Nende pea kohal oleval katusel kostis kõva raksatus. Mädanenud puit lõhenes ja murdus. Leebesurm kukkus sealt läbi ja maandus näoli maapinnale.

„Issand küll,” pomises ta seal lebades. „Issand, kuidas

15

see haiget tegi.”Valküüria kõhkles. Keegi ei liigutanud ega teinud

kõppugi. Isegi imikud lõpetasid kurisemise. Goblinid irvitasid. Valküüria näris alahuult.

„See oli... pisut ootamatu,” sõnas ta kohmetult.Luukere-detektiiv Leebesurm keeras end selili ja oigas.

Tema sinine ülikond oli rebenenud ja poriga koos. Kui tema kolbal leidunuks näojooni, oleks need kahtlemata valust väändunud.

„Ärge liigutage,” suutis ta öelda. „Olete kõik arreteeritud.”

Goblinid naersid.„Arvasid, et oled ainus, kellel leidub abiväge?” irvitas

Liam Valküüria poole. „Arvasid, et oled ainus, kellel leidub varuks üllatusi?”

Valküüria põrnitses teda. „Noh, kes sul siis abiks on? Veel väikeseid sõpru? Mõned palgamõrvarid. Äkki mõned koletised. Pean sulle ütlema, et oleme nende kõigiga kohtunud ja võidame iga kord.”

„Ei mingeid palgamõrvareid,” ülbitses Liam. „Ei mingeid koletisi. Ainult Peg.”

„Kes on Peg?”Liam muigas pilklikult. „Ah jaa, muidugi. Sa polegi

16

meie õega kohtunud, eks? Peg!”Ukseava täitis massiivne kogu ja sisse astus inetu goblin

Peg. Ta oli kaks korda nii suur kui Valküüria, tema jalad olid tüüakad kui puutüved ja käsivarred sama jämedad kui tüdruku jalad. Kogu ta keha oli üks tõhus lihakamakas, mida katsid pealtnäha poolde tosinasse kokkuõmmeldud räpakad pulmakleidid. Naise juuksed rippusid pikkade rasvaste salkudena näo ees.

Leebesurm ajas end vankudes jalule. „Ei mingit muret,” sõnas ta Valküüriale. „Olen ta nurka surunud.”

„Ta viskas su üle kiriku,” osutas Valküüria.Hetkeks Leebesurm vaikis. Siis ütles ta: „Mitte päris

üle.”„Eebesu,” oigas Peg. „Sa ammasta mind.”Valküüria kortsutas kulmu. „Kas ta ütles just seda, mida

ma arvan, et ta ütles?” Leebesurm raputas kiiresti pead. „Ei-ei.”Peg astus veel paar sammu sissepoole. Vennad lasid

naerda kõkutades õe endast mööda.„Eebesu,” oigas Peg uuesti. „Sa ammasta mind.”Leebesurm kiikas Valküüria poole. „Hea küll. Võimalik,

et tal on minu vastu mingid tunded.”„Ta armastab sind?”

17

„Nojah, aga ma kinnitan sulle, et see on vägagi vastamata armastus.”

Liam irvitas. „Seda sa ei oodanud, eks ole, hr Detektiiv? Mõtlesid ilmselt, et kui see mägi talle peale varises, ei näe sa meie õde enam iialgi, mis?”

„Ausalt öeldes,” märkis Leebesurm, „jah.”„Ta on vintskem kui paistab,” ütles Fintan.„No see on küll tõsine saavutus,” pomises Leebesurm.Peg, pulmakleidiga kaetud müür, seisis seal ja sirutas

käed välja. Paistes keel lohises üle ta lõhenenud huulte. Naine nägi kurja vaeva, et järgmist sõna moodustada.

„Musu,” ütles ta.Valküüria kergitas üht kulmu. Leebesurm noogutas,

pigem iseendale kui kellelegi teisele.„Eks ma pean talle leebelt ära ütlema,” täheldas ta.

Leebesurm tormas edasi ja hüppas, mõlema jalaga Pegi kõhtu virutades. Goblin möirgas raevust ja rehmas käega. Leebesurm põikas kõrvale ja lõi jalaga talle põlveõndlasse, kuid Peg pani seda vaevu tähele.

Kolm venda sööstsid Valküüria poole. Tüdruk nipsas parema käe sõrmi ja tekitas sädeme, püüdis selle kinni ja kasvatas peopesa kõrvetavaks leegiks.

Fintan seisis kõige lähemal. Valküüria sirutas vasaku

18

käe ette ja tunnetas õhku naha vastas. Fintan jooksis tema poole ja Valküüria tajus ruumi nende vahel, aimas selle ühendusi. Kui Valküüria õige punkti leidis, ajas ta sõrmed laiali ning napsas peopesa ette. Õhk väreles ja rammis Fintanit nagu veoauto. Ta paiskus tagasi ja lendas mürtsudes vastu kirikuseina.

Tuli Valküüria teises käes põles raevukalt ja ta heitis selle. Tulekera tabas Colmi räbaldunud mantlit, goblin kriiskas ja koperdas tagasi, riiet seljast rebides. Colm tõstis pea ja nägi, kuidas Valküüria otse tema suunas jookseb ning ei suutnud teha midagi, et peatada vastu lõuga põrutatavat küünarnukki. Ta tegi kannal täispöörde, kukkus siis selili ja ei tõusnud enam.

Nüüd tormas Liam Valküüria peale. Tüdruk katsus eest ära saada, kuid polnud piisavalt kärme. Valküüria tõsteti jalgelt ja ta räntsatas maha, Liami käed kõril teda kägistamas.

Tema selja taga nägi Valküüria Pegi Leebesurmale äigamas. Too laperdas varjudesse.

Valküüria üritas Liami haaret murda, kuid ei suutnud goblini lühikesi ja pakse sõrmi lahti kangutada. Tüdruk haaras Liami randmest ja väänas, kuid too näitas liiga suurt jõudu. Sõrmed tungisid Valküüria kõrri, mustad

19

täpid sähvisid tüdruku silme ees ning ta pea käis ringi. Ta tõstis oma käed lähemale ja tunnetas õhku enda ja goblini vahel, kuid Liam kargas püsti, põlvitas ta vasakule käele ning surus selle vastu maad. Liam võttis ühe käe Valküüria kõrilt ja lükkas tüdruku parema randme endast eemale.

„Proovi nüüd oma pisikesi trikikesi,” lõrises ta. Mehe haisev hingeõhk kuumutas Valküüria põske.

Veri tuksles tüdruku meelekohtades ja kopsud põlesid. Kuigi tüdruk rabeles üha meeleheitlikumalt, tundis ta jõu raugemist.

Ila tilkus Liami huultelt tüdruku näole. Valküüria lihased valutasid, keha väsis ja pimedus imbus silmade ette. Ta ei kuulnud enam midagi peale oma südame pekslemise.

Liam põlvitas ta vasakul käel. Parem põlv oli surutud Valküüria kõhtu, mistõttu pekslesid tüdruku jalad abitult goblini selja taga.

Valküüria tõmbas jalad kokku ja ajas kägarasse nii, et saapatallad olid korralikult maa peal. Oma kõige viimase jõukilluga ajas Valküüria oma tagumiku kirikupõrandalt üles. Liam jõnksatas veidi ettepoole ja naeris.

„Arvad, et sellest piisab? Ma olen metsikuid hobuseid taltsutanud, plika, ja nemad löövad palju kõvemini tagant üles.”

Valküüria tõstis parema jala maapinnalt üles. Ta tundis õhku oma näol, kätel, paljal nahal. Nüüd üritas ta tunda õhku läbi saapa. See oli võimalik. Ta teadis, et oli.

Just siis, kui teadvus hakkas hajuma, arvas ta tundvat kergemat vastupanu. Rohkem tal vaja polnudki. Ta astus õhule, see väreles. Valküüria keha lendas tagurpidi saltoga õhku ja goblin kriiskas, kui ta minema katapulteeriti.

Valküüria maandus kõhule ja hingeldas ahnelt õhku ahmides. Ta silmadesse ilmusid pisarad. Tüdruk pühkis need ära just selleks ajaks, et näha, kuidas Leebesurm käe välja sirutab. Maapinnalt tõusis suur rusulahmakas. Leebesurm tegi ringjaid liigutusi ja rusutükk hakkas liikuma. See keerles üha enam ja üha laiemas ringis.

Rusulahmakas põrutas Pegi lõua pihta. Enne kui too jõudis urisedagi, tegi tükk juba uue ringi ja virutas taas vastu lõugu. See rammis teda korduvalt, kuni Leebesurma käsi jäigastus ja rusutükk Pegi näo vastu lendas ning tükkideks purunes.

Peg kukkus istuli. Ta pani hiiglasliku kämbla ühe näopoole peale ja ägas.

Valküüria tõusis püsti ja nägi Liamit. Goblin oli jalgele tõusnud ja hiilis imikute poole.

Tüdruk jooksis tema poole ja Liam lõrises. Valküüria

21

kükitas ta löögi eest ja goblin käänas end, et uuesti äsada. Tema rusikas vihises ja Valküüria kaitses, kuid see polnud piisavalt tugev blokk. Liami nukid tabasid ta põske ja tüdruk tuikus. Liam irvitas ja Valküüria virutas talle vastu ning huulest pritsis tatikarva gobliniverd.

Kiriku keskel oli Peg Leebesurma karuembusesse mässinud, samas kui detektiiv üritas teda murtud kirikupingi tükiga tabada.

Liam tormas Valküüria poole ja röökis sõjahüüdu. Tüdruk nipsas sõrmedega ja goblin peatus ning kössitas tulekera oodates. Selle asemel liikus Valküüria edasi ning ajas teise käe sõrmed jäigaks. Ta torkas nendega goblinile kaela, mistõttu keeras Liami pea teisele poole ja pakkus täiuslikku sihtmärki. Valküüria küünarnukk tabas lõualiigest ja Liam varises maha.

„Tegelikult ei armasta sa mind,” kuulis ta Leebesurma lausuvat.

Peg istus seina vastas ja Leebesurm seisis tema kohal, katkise kirikupingi jäänused käes.

„Olen meelitatud,” jätkas ta, „tõesti. Olen kindel, et oled imeline tüdruk.”

Peg oigas.„Aga tõde on selles, et me ei tunne üksteist. Mitte

22

eriti. Ma ei tea, mis on su lemmiklaul või milline lill sulle kõige enam meeldib või mida sa armastad teha pikkadel suveõhtutel. Ja mida sina tegelikult minu kohta tead?”

„Ma ammasta sind, Leebusu.”„Ei, ei armasta, Peg. See pole ehtne armastus. See pole

tõeline armastus. Sina väärid kedagi, kes saaks sind tõeliselt armastada.”

„Sa?”„Ei, mitte mina.”„Müh.”„Vabandust. Ma ei tahtnud su tundeid riivata.”Peg nuuksatas.„Ta on seal kusagil, tead. Sinu Härra Õige. Ja ma olen

päris kindel, et ta otsib sind.”Peg tõstis pilgu. „Ah?”„Jah. Sa lihtsalt pead ta leidma.”Peg noogutas ja noogutas siis uuesti taastunud

meelekindlusega. Leebesurm astus eemale, kui Peg tõusis ja veidi tolmu oma pulmakleidilt maha kloppis.

„Hoia oma vendadest eemale, eks. Nad ei mõju sulle kuigi hästi.”

Peg noogutas ja marssis kirikuukse poole. Enne lahkumist ta peatus ja vaatas pisarsilmil tagasi. „Ma aati

23

mõte siust, Eebusu.”„Ja mina mõtlen alati sinust ka,” sõnas Leebesurm.Ja siis oligi Peg kadunud.Valküüria astus Leebesurma kõrvale. „Tahad mulle

millestki rääkida?”„Ei,” vastas ta. „Mitte eriti. On kõik imikud terved?”„Elus ja terved. Nende vanematel on hea meel nad

tagasi saada. Kindel, et sa ei taha mulle millestki rääkida?”„Suhteliselt kindlalt, jah.”„Ta tundub olevat päris kena. Ma mõtlen Pegi.”Leebesurm silmitses teda. „Kulub vist üsna kaua, enne

kui mu narrimise selle pärast lõpetad, eks ole?”Valküüria irvitas. „Oo jaa.”Ta ohkas. „Hakka siis parem peale.”