Eesti teatri festival Draama 2014: Kohaloleku kunst N 4. september 2014

Mõtted kirjutamisest ja kohalolemisest

Kohal:Madli Pesti

Arvustused:Petroskoi

Illusioonid

2

Draama 2014

Draamafestival on kui rong: on vedur ehk kuraator ja vagu-nid ehk lavastused. Kui sa oled festivalil, oled paljude teistega koos teel. Samamoodi nagu rännaku kogemuse loovad reisijad, loovad külastajad paljuski festivali. Ka nende kohalolu kunst on oluline. Ja kui festival on sügavamõtteline, poeetiline, pigem vaikne ja seisundiline, siis milline peaks olema vaataja?

Ehk olete viibinud hiljuti mõnes rongi- või bussijaamas ning tajunud lõpmatut saginat, mis nendes paikades valitseb. Nii on ka festivalil: vabatahtlikud rebivad pileteid, teatrirahvas muljetab muljeid, publik sööb kohvikus kooki ja kõlksutab konjakiklaasi. Sagin käib ja elevus ei vaibu, sest ometi on ju reis! Ja siis satub vaataja etendusele, kus on nii vaikne, et kuuleks ka nõela kukkumist põrandale.

See teatrireisikiri on inspireeritud kogemustest festivalil.Etendus on peagi algamas. Seal ma siis istun. Minu kõrval

hea sõber ning ees paarike, keda polnud ammu näinud. Ja me kõik tahame vaadata ja kuulata. Ent mu teisel küljel on keegi, kes ilmselt on vahele jätnud lõuna ning mu taga paari-ke, kes ei ole sosistamise kontseptsioonist just kõige paremini aru saanud. Niisiis läheb suurem tähelepanu etenduskoge-muselt hoopis närvikeelte pingutamisele. On nii vaikne, et sa kuuled, kuidas su taga keegi hingab või – veel kurvem – val-justi haigutab. Ning tajud seda, et keegi toksib sõrmeotsaga kuskil rea lõpus vastu tooli. Märkad, kuidas etenduse valjemal hetkel kasutavad publiku liikmed võimalust enda asendit ko-handada või kohmitseda kotiga. Publik on kohal ning käitub nii nagu suured inimhulgad ikka.

Aga informeeritud reisija on kursis, millisesse vagunisse ta on sattunud. Ta on läbi lugenud menüü ning tutvunud pakuta-vate roogade koostisosadega. Ja ta ei haiguta ega nihele ega kohmitse, sest ta teab, et tema funktsioon selles vagunis on kuulata, vaadata ja kaasa mõelda.

Kallis publik, ma tean, et te olete seal, ma olen teadlik teie kohalolust. Kohalolu kunst on aga ka see, et suudetakse olla vaikides kohal kõigi teistega. Nendega, kes on informeeritud ja nendega, kes seavad lavalt nähtava kohalolu kunsti enese sooritatavast taiesest kõrgemale. Seega on mul publiku kohal-olu kunstile kaks ettepanekut. Esimene: kui oled reisija, ent vagun hästi ei istu, siis ära muretse, varsti on võimalik väljuda ning valida endale uus. Teine: kui oled reisija, ent vagun hästi ei istu, siis ära muretse, võid oma ebameeldivust väljendada reisi lõppedes. Soov: kallis reisija, palun mõista, et keegi ei mõista hukka enneaegset lahkumist vagunist, ent teiste reisi oma ebamugavustundega rikkuda on egoistlik ja üldsegi mitte kohalolu kunsti valdamise väljendus.

Kristi Ruusna

Avameelselt kirjutamisest

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2014: Kohaloleku kunst ametlik ajaleht, mis ilmub igal festivali päeval.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Aire Pajur, Kristi Ruusna, Lennart Peep, Marite Butkaite ja Piret Kuub.

Ei oska anda ühest vastust küsimusele, miks ma kirjutan. Ja nimelt näidenditekste. Empaatiat tegelaste vastu, põnevust loo arengu suhtes ja muud sarnast tunneb nii näidendi ettekandja, vaataja kui ka looja. Kirjanik ongi esime-ne näitleja ja esimene pub-lik. Ometi olen paaril korral saanud erilise kogemuse osaliseks, mis tõstab minu jaoks esile draamažanri.

Näidendi aluseks on sõnum, mida üks pool teisele saadab. Tavaelus suheldes kuuleme vas-taspoole arvamust kohe. Suhelda on huvitav, sest partneri reaktsioon on tihti ettearvamatu.

Ka kirjanik soovib mida-

gi öelda. Kuid kirjutamisest tagasisideni on pikk maa. Kuulates oma teksti näitle-jate ette loetuna või nähes lavale seatuna, tunnetan publiku reaktsiooni. Ja ülla-tun. Ei olegi nii, nagu mina ette kujutasin!

Seal, kus lootsin näha nukrust, muutub asi nal-jaks ja vastupidi. Kas ma ei saanud hakkama? Kirju-tamine pole sport. Oluline on see: minu mõte tekitab teistes uusi mõtteid. Saan tagasisidet, mis muudab mind ennast. Ja loode-tavasti õpetab paremini kirjutama.

Jüri KloorenDrakadeemia V lend

Nädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Ühelt poolt otsin meelelahutust, teiselt poolt naudin ühiskonnakriitilisust. Ja kolmandalt poolt otsin vastuseid elu suurtele küsimustele.

Draama toimetuse teatrireisikirjad

Mis on see, mida Sina teatrist otsid?

Andreas (24)üliõpilane

3

2014 Draama

Avameelselt kirjutamisestIgal aastal septemb-

rikuus. Kõik, kõik on uus septembrikuus. Ka järje-kordsed DRAAMA lavastu-sed.

Äärmiselt põnev on jäl-gida iga lavastuse tekstilist poolt. Kummaline, kuidas ise kirjutades olen hakanud teatris eriliselt jälgima just seda, mismoodi tekst on kirjutatud ja kuidas see näitlejate esituses pärale jõuab.

Mismoodi on sündmu-sed üles ehitatud, milline on puänt, kuidas on omavahe-lised suhted paika pandud, kui palju öeldakse otse, kui palju on aimata ridade vahelt või kehakeelest.

Sellest olen juba aru saanud, et raske on kirjuta-

da ülimalt head teksti. On vaimustav, et ikka ja jälle on põhjust ülistada näite-kirjanikke, kes ikka ja jälle heas mõttes üllatavad ning pakuvad oma loominguga võimast elamust.

Mitte et tahaks kuida-gi pisendada lavastajate, näitlejate, valgustajate ja kunstnike tööd, aga kõik algab tekstist. Kas see puu-dutab, on see mulle kuidagi oluline, on see haarav, on see kirglik ja põnev, on see sündmusterikas ja huvitav. Usun, et kui selline materjal lavale jõuab, on alati tule-museks nauditav koostöö-looming.

Aireé PajurDrakadeemia V lend

Nädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Mis on see, mida Sina teatrist otsid?

Mina isiklikult otsin mingit tüüpi raputust. Et see ärataks minus mingeid uusi tundeid, mõtteid. Või haakuks mille-gagi, mida ma olen ise kogenud ja paneks selle kuidagi uude valgusesse. Ehk ma tahaksin, et minus loksuks midagi uutmoodi paika. See võib olla ka väike detail, aga et midagi muutuks.

Ma ootan ootamatust!

Liisa (22)festivali blogi toimetaja

Marvin (24)kitarriõpetaja

[PÄEVA KOMM]

«Laval peab ikka

naine ka olema!»

Daam teatrisaalis leiab,et ei see ole ikka õige asi,kui laval on ainult mehed.

4

Draama 2014

Madli Pesti moderee-rib selleaastasel festivalil põhiprogrammi esitlusi ning teeb ka ise sissejuha-tuse arutelu peateemasse. Madli Pesti loengut «Ko-haloleku mõistest teatri-uurimises» saab kuulata neljapäeval, 4. septembril kell 14–16 festivali klubis.

Aire Pajur

Oled teatriga nii lähe-dalt seotud ja teater on sinu jaoks niivõrd oluline – mida tähendab kohaloleku kunst sinu jaoks?

Sa panid mind hoopis raske küsimuse ette! (Nae-rab nakatavalt) Ma mõtlesin rohkem selle peale, kuidas oma loengut tutvustada, kui et selle peale, mida kohalolu isiklikult minu enda jaoks tähendab.

Ehkki loengus ma räägin samuti selles mõttes kohal-olust, mis on ka minu jaoks kohalolek.

Kas saab eristada, mis on kohalolek teatrikunstis ja mis on kohalolek elus endas?

Üldlevinud arusaam kohalolust on veidi laiem, kui mina püüan loengus esitada ja kuidas ma ise tajun. Ehk siis ka siin fes-tivalil on kohalolu mõistet käsitletud tunduvalt laiemalt, kui mina seda näen. Siin on võib-olla mingi erinevus, mis on iseenesest intrigeeriv, see on üks nendest palju-dest asjadest elus, mis on universaalsed. Me oleme ju absoluutselt kogu aeg ko-hal, ilma kohaloluta ei oleks eksistentsi – meid ei oleks ilma kohaloluta.

Elu ilmselt valguks meist mööda...

... ja me vaataksime seda nagu kuskilt pilve piirilt pealt. Nii on ju ka kunstide-ga: kui meid seal kunstis ei oleks, siis me seda ka ei ko-geks. Me ei koge teatrit, kui me oleme teatrimaja kõrval või hoopis teises riigis või hoopis kuskil mujal.

Samas kui istuda teatrisaalis, kus see, mis toimub laval, meid kuidagi ei puuduta ...

See ongi see teine tähendus, milleni tahtsin jõuda. Kohalolu on väga universaalne osa eksistent-sist, ilma milleta eksistentsi ei olekski. Kui keskendu-me teatrikunstile, siis me mõtleme mingit spetsiifilist aspekti, kuidas me ennast tunnetame laval või saalis. Eri teatriuurijate ja teatrist kirjutajate püüded kõnealust mõistet defineerida võivad olla üsna ebatänuväärne ettevõtmine, kuna see on niivõrd universaalne – ko-halolu on igal pool. Aga ma leian, et neid universaalseid mõisteid on huvitav definee-rida. Ja teatris ongi seda püütud defineerida läbi mitmete alamõistete.

Minu jaoks on väga täh-tis energia, kohalolu on sel-lega väga lähedalt seotud. Kui tunnetan saalis erilist energiat, siis tunnetan, et ma olen kohal, ja ma arvan, et see kehtib ka lavalolijate osas. Inimeste vahel tekib sünergia. Partnerite vahel on energia ning lava ja saali vahel on energia – see on hästi tugev aspekt, mis

Teatriteadlane Madli Pesti: minu jaoks on laval tähtis energia

FOTO: Marja-Liisa Plats

5

2014 Draama

Teatriteadlane Madli Pesti: minu jaoks on laval tähtis energia

tähistabki kohalolu. Seda annab tunnetada, annab kir-jeldada, ja samas tuleb tun-nistada, et see on äärmiselt subjektiivne. Mõni tunnetab energiat ja teine mitte, mõne jaoks ON energia ja teise jaoks mitte. See teeb ka asja keerulisemaks.

Ja siis on veel üks aspekt, millest kohaloleku mõiste võiks koosneda: kehalisus. Kehalise kohal-olu tunnetamine. Mina olen kohal, ma ei saa seda olla ilma kehata, füüsilisuse tun-netamiseta. Mina publikust tunnetan seda ja samuti laval olevad inimesed tunne-tavad seda. Nad tunnetavad oma kehalisust ja minusse see kandub läbi laval oleva kehalisuse taju. Kui laval on keegi füüsiliselt pinges või sooritab mingit väga rasket asja, siis mina saalis tun-netan seda ka oma kehas, elan seda kehaliselt läbi. Need on kaks olulisemat aspekti.

Selle aasta festivaliprog-ramm on väga eripalgeline, on väga erinevates žanrides ja liikides lavastusi. Võib näha taotlust näidata, et kohalolu võib olla väga erinevates lavastustes. See ei sõltu žanrist ega liigist. Et see on tunnetamise asi ja see on subjektiivne, mida saabki ainult aktsep-teerida. See on kuraatori subjektiivne valik: tema

on tunnetanud kohalolu, energiat, kehalisust, erilist atmosfääri – tema jaoks on need lavastused olnud erilised. Mõne teise vaata-ja jaoks võivad need olla hoopis teised lavastused. See näitab kohalolu mõiste subjektiivsust.

Kuidas tunnetasid kohalolu näiteks äsjanäh-tud lavastuses «Meil siis Hüperboreas»?

Minu jaoks jäi seda väheseks. Ilmselt oli see ka seotud tempoga: tempo oli aeglane, intensiivsust oli vähe. Eks see ole jällegi subjektiivne tunnetus, mis sobib, mis ei sobi, aga minu jaoks jäi lavalist energiat väheks.

Mida ootad järgnevatelt lavastustelt?

Teatro Poetico’lt ootaks erilist särtsu ja välgatust, kuna need on ühekordsed ettevõtmised, ja põhjendust, miks seda materjali pidi tegema ainult see üks kord. «Hüperboreas» ma ei näi-nud, ta oli võib-olla liiga tur-valine minu jaoks, aga kogu Teatro Poetico programmist ma ootaks põhjendust, miks tegijad on seda ühekordset ettevõtmist teha tahtnud.

Mingi selline põhjus, miks seda ei saaks või po-leks mõistlik õhtust õhtusse mängida. :):

Identiteedid tänapäeva teatris

Neljapäeval ja reedel toimub Tartu ülikoolis Eesti teatriuurijate ja –kriitikute ühenduse aastakonverents «Esilekerkivad identiteedid nüüdisteatris».

21. sajandil on iden-titeedi küsimused uute rändelainete ning hiljutiste majanduslike ja poliitiliste kriiside tõttu taas aktuaal-seks muutunud. Samal ajal on muutumas ka teater: küsimuse all on nii tegelase kui ka etendaja identiteet ning otsitakse uusi viise, kuidas kujutada meid ümb-ritsevat maailma.

Maureen Whitebrook väidab oma raamatus «Identiteet, narratiiv ja po-liitika» (2001), et identiteedi moodustavad eelkõige lood, mida inimesed rää-givad teistele enda kohta, pluss lood, mida teised räägivad nende inimeste kohta. Lisaks või just need lood, millega need inime-sed on seotud.

«Niivõrd kui identiteet tähendab midagi sellist, «mida mina näitab maa-ilmale» või «mida minast maailmale näidatakse», koos sellega «millist osa minast maailm tunnus-tab», kaasneb identiteedi konstrueerimisega – identi-teedi jutustamisega – mina sattumine avalikku sfääri ja seega võime võtta enda-le poliitiline roll,» kirjutab Whitebrook.

Identiteedi konstrueeri-

mine on kollektiivne tegu, mis põhineb identiteedi esitamisel ning selle esituse heakskiitmisel või tõrjumi-sel. Teater kui meedium loob inimeste vahel vahetu, kollektiivse ja mitmetasan-dilise suhtlusvõrgustiku ning pakub seetõttu iden-titeediloome diskursuses erilist huvi.

Postmodernismi ajastul harjusime killustunud ja muutlike identiteetidega. Kuid kas post-post-moder-nistlik (metamodernistlik) kunst tundub suunduvat tagasi terviklike identiteeti-de poole?

Konverentsi esimesel päeval, 4. septembril kõne-levad eesti teatriuurijad eri identiteedi konstrueerimise näidetest Eesti nüüdisteat-ris. Reedel, 5. septembril peavad ettekandeid rahvus-vahelise STEP (Project on European Theatre Systems) töörühma liikmed. Konve-rentsi töökeeled on eesti ja inglise keel.

Konverents toimub Tartu ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudis, Ülikooli 16-212.

Konverentsi korralda-vad TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituut ning Eesti teatriuurijate ja –kriitikute ühendus ning seda toe-tavad Eesti teadusfond (uurimisprojekt «Esilduvad lood: jutustamine ja ühine tähendusloome narratiivses keskkonnas», PUT 192) ja Eesti kultuurkapital. :):

Madli Pesti on õppinud Tartu ülikoolis skandi-navistikat ja teatriteadust, täiendanud ennast Aarhusi ülikoolis ning Berliini Humboldti ja Va-bas ülikoolis. Alates 2009. aastast õpetab Tartu ülikoolis teatriteadust. Kirjutanud teatrikriitikat alates 2002. aastast.

6

Draama 2014

Elämä on Petroskoi!On vähe lavastusi, mil-

le puhul sooviks kirjutada lühidalt: «Sellest on raske kirjutada, sest seda peab ise nägema.» Kolme teatri ühisprojektina valminud «Petroskoi» on üks neist.

Marite H. Butkaite

Tegemist on ühe osaga triloogiast, mis käsitleb piiride peal olemist ja on valminud kolme teatri koostööna. Rakvere Teater Eestist ning teater Telakka ja Vanha Juko teater Soo-mest. Nagu ütleb lavastuse tutvustus, siis see on ood väikeste rahvaste elujõule ja nende võimele ellu jääda. Näidata nende vajadust laulda, tantsida ja jutustada lugusid. Seda kõike see ka on. Ja midagi veel. Just sellepärast on seda raske kirjeldada. Ka seetõttu, et emotsiooni on raske paberi-le panna – kirjeldus pole kunagi nii hea, kui see oli teatrisaalis.

Kolmapäeval nägin kella üheksast etendust ehk selle õhtu teist «Petroskoid». Arvestades, et tegemist on füüsiliselt paljunõudva asjaga, oli ääretult meeldiv näha, et allahindlust ei teh-tud. Näitlejate väsimusest polnud märkigi: oli energiat, oli kohalolu ja oli elurõõmu. Oli uut, mis seotud vanaga. Oli sümboleid ja kujundeid, oli kihilisust. Ja kohalolu.

Sellest kihilisusest võiks kirjutada palju ja keeruliselt, üle mõeldes. Kuid võib proovida seda teha sama-moodi lihtsalt nagu rääkis lavastus tõsistest asjadest inimlikul ja elulisel moel. Sedasi ei mõjugi elu piiri-mail ja piiridel siinse ning teispoolsuse vahel nii sün-gena. Elu on pidev üles-alla kõikumine ja sama tunne on pandud ka lavastusse.

Tulemuseks dünaamiline etendus, mis haarab täiesti endasse.

On miski, mis paneb inimese vere käima. Miski, mis paneb ta laulma. Tantsima. Lugusid rääkima. Ja vaatama, kuidas keegi seda kõike teeb. Inimhääl ja liikumine on võimsad väljendusvahendid. Liht-sad, kuid mõjusad. Lisades laulud, mida kuulasid meie esivanemad, saame kätte selle tunde, et käes on ühendus oma juurtega. See tunne, mis võib olla taimel, kui ta juured saavad kätte värske vee ja kasvavad mõne sentimeetri võrra pikemaks ja tungivad paar sentimeetrit sügavamale. Ja see aitab edasi kesta. Edasi

olla. Näha poeesiat väga maistes olukordades. Näha tumedat ilu. Näha rõõmu teiste inimeste kohalolus ja ka ise sel moel rohkem kohal olla.

«Petroskoi» koosneb stseenidest-etüüdidest, kus on tähtsal kohal laul ja liikumine. Need on üdini arusaadavad ka ilma tõlke-ta, sest emotsioon tekib ka ilma vihjeid kätte andma-ta. Etüüdid on võetavad iseseisvalt, kuid moodusta-vad tugeva terviku. Kokku kõlava terviku – nagu viie näitleja kokku kõlavad hääled. Nagu noodid, mis moodustavad viisi. Nagu eluski, on viisid vahelduvad.

Öeldakse, et ühte (lava)teksti ei saa ja pole mõtet

panna kokku tervet maail-ma. Või noh, paljusid asju korraga. «Petroskoi» puhul on see aga õnnestunud. See on kui kihiline tort, mida lusikaga aeglaselt sööma asuda. Ja samal ajal nautida. Etenduse jooksul käiakse läbi inimelu erinevad etapid ja samuti tolle regiooni poliitiline ajalugu. Ja loomulikult traditsioonilised rahvalaulud ning moodsad rahvalau-lud. Vanad lood ja uued lood. Ja… See kõik kokku on tervik. See ei tundu ülepingutatu või võltsina. Eile õhtul tundus, et see oli täpselt selline asi, mida vaja oli. Meeldetuletust ja oodi rõõmule ning õndsat kohalolu. :):

FOTO: Nele Tammeaid

7

2014 Draama

Lood peegli eest ja seestTartu Uue Teatri ja Vene

Teatri koostööprojekt «Illusioonid» pälvib esmalt tähelepanu ebakonvent-sionaalse ruumipaigutuse poolest.

Piret Kuub

Publik juhatatakse kitsukesse Tartu Uue Teatri proovisaali, kus – vähe sellest, et traditsiooniline lava-saali suhe on kaotatud – tuleb vaatajal sõna otse-ses mõttes silmitsi seista iseendaga, s.t olla enesele ootamatult ühtlasi osa etendusest. Nimelt on publik paigutatud istuma suure peegli ette, mis tähendab, et iga saalisviibija reaktsioon, iga pisemgi liigutus on terve etenduse vältel detailselt luubi all.

Etenduse alguses pimeneb saal nagu ikka, kuid publiku ette astuvate näitlejate asemel ilmub üht-äkki peeglisse valgustatud nägu kusagil saali tagu-

mistes ridades ja hakkab jutustama lugu. Abielupaa-rist ja inimeste vahelisest armastusest. Ülimalt pikalt ja põhjalikult, analüüsivalt ja filosofeerivalt. Hetke pärast ilmub peegelduvasse vaatevälja ka teine, kolmas ning neljaski näitleja, kellest igaüks loeb (sülearvutist) mingi lõigu kahe abielupaari elulugudest.

Lood ise on äärmiselt lihtsad ja kõlavad mõnevõr-ra seebiooperlikultki, kuigi on üpris üle vindi keeratud. Lõputu juurdlus selle üle, kes keda armastab või mille järgi armastust üldse ära tunda, mõjub isegi hüper-pateetilisena. Abielupaaride suhteid ja suhetega kaasne-vaid illusioone, sealjuures küsimust, kas armastus on ainult kahepoolne nähtus või saab ta eksisteerida ka ühepoolsena, s.t vastuar-mastuseta, serveeritakse absurdimaigulistes mono-loogides. Ja kuigi tekstide

allhoovusest kumab läbi autori (Ivan Võrõpajev) kohatine hea huumorisoon, jäävad kõneldud tekstid oma sündmustevaesuses suhteliselt monotoonseteks. Viimasele aitab omalt poolt kaasa näitlejate staatiline esitusviis, «kuiv» lugemine ning mitte ümberkehastu-mine.

Samas jooksevad peast läbi mitmed paral-leelküsimused, eriti need, mis puudutavad etenduse retseptsiooni ja peeglimotii-vi. Milleks üldse on mängu toodud peegel, miks just selles lavastuses? Kas sümboliseerib see kuidagi-viisi illusiooni, kui mittetõelist realiteeti, kus nägemine ei toimu vahetult, vaid on alati tõe suhtes veidi nihkes? Ehk peitub selles üldistus kogu teatrikunstile, ning lavaelu, mis juba oma olemuselt peegeldab tõelist elu, on pandud seda nüüd tegema otseses mõttes? Aga ehk on

lihtsalt aeg lõpuks endale otsa vaadata ja tõdeda, et just mina samastun selle või tolle tegelasega? Jäägu siin-kohal kuidas tahes, üheks põhjuseks, mis vast kõige lihtsamalt oma eesmärki teenis, osutus siiski see, et kui näitlejate tekst läks iga-vaks, oli ikka midagi, mida vaadata.

Peegel andis lavastusele kahtlemata ühe olulise lisa-dimensiooni: võimaluse saa-da osa publiku reaktsiooni-dest. Ja huvitaval kombel võeti etendust vastu vägagi erinevalt: oli vaatajaid, kes näisid äärmise tõsiduse ning pühendumusega kuulavat lugusid armastusest, samas leidus palju neid, kes võit-lesid unega või lihtsalt piin-lesid igavuse käes, ometi ei puudunud ka need, kes said naerda. Kuigi ise kaldusin teise kategooriasse, annan aru, et selles võis olla osali-selt süüdi kehv eestikeelne sünkroontõlge. :):

FOTO: Tartu Uus Teater

8

Draama 2014

Täna Draamal:09:00 – Konverents «Esilekerkivad identiteedid nüüdisteatris»Konverentsi esimesel päeval kõnelevad eesti teatri-uurijad eri identiteedi konstrueerimise näidetest eesti nüüdisteatris.

Tartu ülikoolis (Ülikooli 16)

14:00 – Põhiprogrammi arutelu: Madli Pesti «The Concept of Presence in Theatre Research»Teatriteadlane ja –õppejõud Madli Pesti arutleb kohal-oleku mõiste üle teatriuurimises.NB! Arutelu toimub inglise keeles!

Ülikooli kohvikus

16:00 ja 21:00 – Tuvi - MTÜ Arhipelaag (autor Andri Luup)Komöödia sõnateatrist Hermes, mis võitleb koha eest päikese all. Kes on publik, mida öelda ja mis žanr valida.NB! Etendused on välja müüdud!

Genialistide klubis

17:00 – Neli aastaaega - Tallinna Linnateater (autor sir Arnold Wesker)Kaks noort inimest sisenevad mahajäetud majja. Neil on kaasas kohvrid isiklike asjadega...NB! Etendus on välja müüdud!

Tartu Uues Teatris

21:00 – Juhan ja Anna - TÜ Viljandi kultuuriaka-deemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti õp-pekava 11. lend (autorid Juhan Liiv ja Anna Haava)Päikesetõus. Ärkava maailma helid ja hääled. Esimese kevadvihma kirgastav lõhn. Juhan ja Anna. Esimesed lootused, soovid ja hingehelinad.

Tartu ülikooli kirikus

22:00 – Illusioonid - Tartu Uus Teater ja Vene Teater (autor Ivan Võrõpajev)Alguses oli raputav tekst. Armastusest. Mis peaks ju «ammu selge olema». Aga ootamatult selgus, et ei ole.

Tartu Uue Teatri proovisaalis

23:00 – Festivali klubi Muusika eest vastutavad Merit Maarits ja Silvia Urgas

Ülikooli kohvikus

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummer-damata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

Eile klubis

FOTOD: Merilyn Merisalu