Eesti teatri festival Draama 2014: Kohaloleku kunst K 3. september 2014

Mõtted kirjutamisest ja kohalolemisest

Kohal:Must Kast

Arvustused:Ookean

Õnn kaasa!Neli aastaaega

2

Draama 2014

Ametlik avamine Küüni ja Poe tänava ristmikul. Punas-test kaubaalustest – ma pean toonitama, et mulle kau-baaluste idee väga meeldib, sest igasugune taaskasutus ja säästlikkuse propageerimine on mulle südamelähedane – laotud püstkoda oli seestpoolt kaetud musta kilega, süm-boliseerides seestpoolt Musta Kasti – leidlik ja nutikas! See, mis sees toimus, oli eriliselt vaimukas – ma naudin noorte inimeste geniaalseid vaimuvälgatusi!

Tegelikult oli isegi järjekord! Ma tahtsin kohe sisse trü-gida, aga delikaatselt suunati mind taamal seisvate noor-meeste taha, sest nemad olid enne mind oodanud, et saaks püstkoda seestpoolt uudistada. Kohaloleku kunsti sai ikka täie eest nautida – seda peab küll ütlema! Ülimalt vaimukas lähenemine! Ja mina sain teada, et koha on tuim kala!

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis valikutest. Valikuid tuleb langetada igal hetkel. Isegi hommikusöögilauas pead valima, kas sööd leiba või saia, kas paned peale vorsti või juustu või keedad hoopis putru. Rääkimata festivali klubist, kus pead valima talongi alusel mitme päevaroa vahel.

Festivalil tuleb siiski langetada palju tähtsamaid valikuid ja sa ei saagi teada, kas tegid hästi või halvasti. Näiteks tei-sipäevane kava andis teada, et kell 18 algab korraga kolm etendust, kusjuures kahte neist mängitaksegi ainult üks kord ja kattuval ajal.

Traagiline, et tuleb langetada nii olulisi valikuid: mida vaatama minna ja mida jätta vaatamata. Olin lausa õnne-tu – no kuidas sa valid, kui kõik valikud jätavad sind ikkagi millestki ilma? Nii tulebki leppida tõsiasjaga, et midagi saad ja midagi mitte.

Sedapuhku loobusin «Vaikusest» ja ma ei tea, kas tegin õigesti. Olin ammu tahtnud näga lavastust «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» ja ma ei kahetse, et seda vaatama läksin, aga kummalisel kombel jäi ikkagi kripeldama, et «Vaikust» ei näinud.

Tavaliselt on festivaliprogrammide koostamisel arvesta-tud sellega, et lavastusi mängitakse mitu korda ja mitmel päeval, et oleks rohkem võimalusi valida, aga vahel pole võimalik seda printsiipi järgida. Ka Teatro Poetico etendu-sed on kavas vaid ühel korral ning taas kattuvad need teiste lavastustega – jälle valikud...

Aga valikuid on veel – kas vaadata etendus lõpuni või mitte. Kummalisel kombel märkasin ka neid, kes olid pärast esimest või teist vaatust lahkunud. Kas ei meeldinud? Jättis külmaks? Absurdinaljad ei jõudnud kohale?

Alati on valik. Oled kohal või ei ole sind mitte.Aire Pajur

Avameelselt kirjutamisest

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2014: Kohaloleku kunst ametlik ajaleht, mis ilmub igal festivali päeval.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Aire Pajur, Kristi Ruusna, Lennart Peep, Marite Butkaite ja Piret Kuub.

Piglet: «How do you spell love?»

Pooh: «You don’t spell it, you feel it.»

Kirjutamine on võimas tööriist, mille abil loome kauni vikerkaare reaalsu-sest fiktsioonini või vastupi-di. Vikerkaar näitab meile, kus ta alguse saab, kuid selle lõppu on juba raskem leida, ja võib-olla seda polegi.

Nagu ka kirjutamisel pole lõppu. Kirjatükk saab alguse kirjaniku mõtetes, kulgeb sõnadena paberile ning elab edasi igavesti lugejate mõtetes, kus võtab hoopis teistsuguseid pöördeid, mis ei ole enam kirjaniku kontrolli all.

Kirjutamine on mee-liköitev kombinatsioon kontrollist, väljaelamisest ja igavestest emotsioonidest. Kirjanik omab kontrolli kirjatüki loomise algusest kuni viimase punktini. Kes, kus, mis ja miks – põhimõt-teliselt on kõik autori poolt kontrollitav. Isegi see, mis keeles ta oma loo kirjutab ja millises vormis.

Kontroll tegelaste ja tegevuse üle pakub mingil veidral perverssel moel võimutunnet, mis on osa inimloomusest. Inimesel on tarvis saavutada kontroll millegi üle, sest vastasel juhul tunneb ta end kui leheke tuules, kellel pole mingit võimalust otsustada, mis saab edasi.

Nädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Mati Undi «Laulatus». Witold Gombrowiczi tekst, umbes sajandivahetusel, Vanemuises. Miks, seda ma praegu ei ütle. Ma vaatasin seda lavastust viisteist korda. See võttis minu jaoks kokku väga palju olulist nii teatris kui ka elus. Ma pole teatris varem midagi nii võimsat näinud ja hiljem ammugi mitte.

Draama toimetuse teatrireisikirjad

Milline lavastus on siiani «kohal»?

Triin (36)toimetaja ja kultuuri-ürituste korraldaja

3

2014 Draama

Avameelselt kirjutamisestNädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Milline lavastus on siiani «kohal»?

Paar aastat tagasi külastasime Draama festivali välis-külalistega Tammsaare talumuuseumit ja seal mängitud lavastust «Vargamäe varjus». Selle minimalism oli hiilivalt puudutav ja see salaja liigutas – vesistasin ikka päris kõvasti. See näitas, et teatris polegi väga palju vaja, on vaja kohal olla. Teisel pool lava oli veel üks publikutõus ja nägin, et see ei puudutanud ainult mind, vaid ka teisi, sest paljud vesistasid.

Seda on keeruline kokku võtta. Tulevad meelde erine-vad mälestused, sest mu isa töötas rahvamajas. Mäletan, et kunagi väiksena – üks esimestest kogemustest – nägin üht Linnateatri lavastust ühes maakohas. Vaatasin seda sealt ülevalt, kus on valgusprožektorid. Selline kahevaa-tuseline etendus. Mäletan, sest vaatasin seda hoopis teisest kohast. See oli aastaid tagasi, kuid on meeles. Sain vaadata seda nii, et mu pea kohal ja jalge all olid erinevad prožektorid. Etendusest endast ma väga midagi ei mäleta.

Kadri (20+)festivali väliskülaliste koordinaator

Tõnis (22)muusik

[PÄEVA KOMM]«Konnana

meeldis Soro mulle rohkem!»

Pealtvaataja arvab pärast lavastuse «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud»

I vaatust, et «Tuul pajuokstes» oli ikka ägedam.

Kirjutamine on põrgu ja taeva ühine tööriist, mis võimaldab meil läbi elada eetiliselt ja moraal-selt lubamatut, mistõttu kannab see meid erilistes-se fantaasiatesse. Kirjuta-des saame olla nii head, halvad, kurjad, perverssed kui ka veidrad – mis iganes parajasti tarvis.

Igavesed emotsioonid – mõte sellest on omamoodi motivatsioon kirjutamiseks. Võib-olla lugejatesse ei teki igavesti püsivad emotsioo-ne, vähemalt mitte samas vormis.

Ehk kehtib ka emotsioo-nide kohta energia jäävuse seadus? See polekski nii vale. Emotsioon muundub ühest liigist teise ja kan-

dub ühelt kehalt teisele. Kirjutamine on energia ja emotsioonide ülekanne lugeja suunas.

Kirjutamisel peitub iga sõna taga emotsioon, mingi tunne, eesmärk. Ma ei kirjuta sõnu, vaid püüan edasi anda emotsiooni. Loodan, et lugeja ei loe lihtsalt paljaid sõnu, vaid tunnetab tunnet, mida need sõnad endas peida-vad.

Kätlin PadesaarDrakadeemia IV lend

4

Draama 2014

Eilsel avatseremoo-nial osalenud teater Must Kast mängib täna kell 15 Teatro Poeticos lastele «Muinasjutumängu».

Merilyn Merisalu

Eile avati teatrifestival Draama 2014: Kohaloleku kunst omapärase installat-siooniga. Lisaks kõnede kuulamisele said huvilised punases draamapaviljonis sõna otseses mõttes olla kohal. TÜ Viljandi kultuuri-akadeemia teatrikunsti 10. lennu üliõpilased ehk teater Must Kast olid paviljoni seinad katnud musta kilega ning pakkusid võimalust endi seltsis seista suure kohakala pildi peal, lugeda noodipuldile asetatud bioloogilist infot ja mõelda, mida kohal olemine endast kujutab.

«Meie kursusele on alati kalambuurid südamelähe-dased olnud,» muigab üks

tudengeist, Kaija Maarit Kalvet.

Veel on 10. lennu paga-sis palju lastelavastusi, mis teiste, tõsisemate lavatööde kõrval silma paistavad. Kokku on neid umbes kümmekond erinevat. Kaija sõnul ei tähenda see aga, nagu olekski tegu tulevase lasteteatriga, sest rohkem on kursus tegelenud ikkagi nn suurte inimeste lavastus-tega. Lihtsalt nõudlus laste-lavastuste järele on suur.

Täna etendab Must Kast «Muinasjutumängu». Kui öeldakse, et teatris on iga etendus uus ja eriline, siis selle lastelavastuse puhul ei olegi muud võimalust. Noored näitlejad mõtlevad igaks etenduskorraks välja uue loo, mille jutustamisel ja läbi mängimisel lastelt abi palutakse. Lapsed peavad aitama otsuseid langetada ja – olenevalt muinasjutust – aitama ka

näiteks sildu ehitada.«See on väga muutuv,

poolimprovisatsiooniline lavastus. Lapsed saavad ise etenduse üksikasju muuta,» räägib Silver Kal-jula. Erinevatest lugudest hoolimata on lavastuse kandejoon üks: räägitakse sõprusest ja headusest. Draamafestivali ajal proo-vivad noored näitlejad es-makordselt eri gruppidega jutustada aga sama lugu, esimene etendus anti kell 11, teine aga juba kell 15.

Festivalil näeb lisaks tä-nasele 10. lennu tudengeid veel «Utoopia ranniku» III osas, seal mängib lisaks Silverile ka Fatme Helge Leevalt. Suurema osa kur-suse noorte nägemiseks tuleb aga oodata oktoobri lõpus, kui Genialistide klubis etendub Jaanika Tammaru diplomilavastus. Novembris on võimalik vaatama minna Kaija

tehtud lavastust ning det-sembris toob Lennart Peep koos kursusekaaslastega välja uue lastelavastuse.

Enne kultuuriakadee-miat Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskon-nas õppinud Kaarel Targo tõdeb, et terve kursuse teater on tartlastele järjest tuttavamaks saanud.

«Ka eilsel avamisel nimetas abilinnapea meid teiste teatrite kõrval ära. Muidugi oleks imelik, kui ta meid maininud ei oleks, sest seisime tal otse selja taga, aga mulle meeldiks mõelda, et ta teadis Musta Kasti niisamagi,» rõõmus-tab Kaarel.

Ka tema kursusekaas-lased on märganud, et nende teatrist ei tea enam ainult enda sõbrad, vaid huviliste ring on antud etendustega üha kasva-nud. Must Kast on Tartus kohal mis kohal. :):

Must Kast on kohalFOTO: Lennart Peep

5

2014 Draama

Kasvuhoone inku-beerib iseseisvust

«Õnn kaasa!» on lahe ja terav lavastus. Mind teeb õnnelikuks valitud ma-terjal, mis kõnetab kõige paremini noori vaatajaid, kellele on Eesti teatris hä-biväärselt vähe tähelepanu pööratud.

Lennart Peep

Me kõik oleme teismeli-ses vinnieas hakanud vastu oma vanematele ning seda traditsioonilist X-Y generat-siooni vastuolu ka nähtud lavastus kujutab. Vanemad oma standarditega pressi-vad noori olema edukamad ja paremad. Lapsed tuubi-vad, alameeles metronoo-mina tiksumas sund olla edukas ja silmapaistev, ning mis kõige olulisem: teistest parem. Ühel hetkel põruta-vad ent alateadvuse pinged kehasse ning tulemuseks on mäss, dekonstruktsioon, uutmine ja perestroika.

Lavastuses mängivad staažikad näitlejad koos Vene teatri stuudio poiste-tüdrukutega ning üllataval kombel ei teki ansamblisse selle tõttu kääre. Mängitakse võrdselt ja ausalt. Noortel ki-pub ent emotsionaalsematel hetkedel tahtmine ekspres-siooni tugevamalt kui vaja esile tõsta, kuid hoiavad end enamjaolt hästi vaos. Ja see pole teps mitte kerge!

Vaatamata sellele, et tegemist on erakordselt tublide ja andekate noorte-ga, tundus mulle, et noorte kehastatud tegelased on nooremad ja pealiskaud-semad kui nende reaalsed etalonid tegelikult. Alguses mitu korda poiste korratud vihiku viskamine nii, et tüd-

ruk seda kätte ei saa, tun-dub jäävat ikkagi noorema kooliea tegemistesse, mitte keskkooli lõpetavate noorte laskemoona.

Kiidan noori, ent tahan kindlasti esile tõsta ka Sergei Tšerkassovi ja Jelena Tarassenkot, vastavalt siis peategelase Andrei (Ger-man Klaad) ema-isa duot, kes võtsid oma õlgadele antagonistide autu kehas-tamise. Nende kehastatud tegelased on kinni ühis-kondlikes abstraktsioonides ning nende vaimustus on kitsas ja piiratud. Lihtne oleks neid tegelasi män-gida karakteersemalt, ent minu meelest jäädi vägagi heasse balanssi tinglikkuse

ja realistlikkuse vahel. Eriti vahva oli etenduse algus, kus just vanemad andsid etendatavale maailma selle tõepärasuse.

Lavastuslikult jaguneb «Õnn kaasa!» kahte ossa: enne ja pärast noorte mäs-su. Esimene pool oli lahe-dalt ja dünaamiliselt kokku traageldatud, tegelased ning sündmused loetavad. Seevastu teine osa muutus kiirustavaks ja langes eelne-valt üles ehitatud realismi-laadist välja. Kulminatsiooni-ni on jõutud väga hästi, aga väljajuhatuse ja lõpetatuse-ga on natuke kehvasti. Kõik muutus võrselt tähtsaks ning kõrvalliinid hakkasid saama liig palju tähelepanu

ja kaalu.Pean kindlasti avalda-

ma au ja tänu lavastuse kunstnikule ja inimesele, kes otsustas selle lavastuse vanasse kammivabrikusse viia. Kohavalik oli väga hea: kammivabrikusse kui vanas-se lagunevasse maailma loodi steriilne kasvuhoone, mis andis lavastusele juurde terava ideelise mõõtme. Uljad noored lõhuvad sooja ja turvalise kasvuhoone, ent peavad hakkama seetõttu ka ise enda eest vastutama. Mis aga noortega iseseisvas maailmas toimuma hakkab, sellest kõneleb maailmadra-maturgia juba teistes mater-jalides põhjalikumalt. :):

FOTO: Lauri Kulpsoo

6

Draama 2014

4 aastaaega, 2x2 minevikkuJärjest enam tun-

dub, et üle kõige on igal inimesel vaja päästmist – töö, elu, reaalsuse, iseenda eest. Pole aga suuremat päästeoperat-siooni kui seda on katki-se inimese tervendamine iseenda heaolu hinnaga.

Kristi Ruusna

Nii algab «Neli aasta-aega». Õigemini on neli aastaaega juba alanud enne kui publik saali jõuab, sest mingi sünd-mus on toimunud. On Adam (Argo Aadli) ja Be-atrice (Evelin Võigemast) ja on kaks luhtunud abielu ja kaks ebaõnnestunud afääri. 2-korda-2 oma-vahel seotud ning nüüd nende kahe tegelase näol kokku sattunud minevikku, millest mõlemal on tarvis terveneda, et taas täisväär-tuslikuks saada.

Ent ei ole mitte lihtne see teekond, millel olles tuleb läbida vaikuse, lõpu-tu jutuvada, taasarmumise ja -vihkamise ning lõpuks nõutusesse jõudmise etapid. Nii käib publik nende kahe inimese looga kaasas, kandes kui Atlas oma õlul kogu nende maailma raskust. Tuleb tõele au andes tunnistada, et saalist väljudes tundsin heameelt selle loo vangis-tatuse üle lavapiiridesse. See rõske kohalolu vajus minusse sel määral, et mu keha ja vaim tahtsid selle eemale tõugata kui võõra, kuid siiski mõrkjasmagu-salt tuttava tunde.

Ehkki lugude teater, narratiivi võidukäik ei ole just minu tassike teed, veenis «Nelja aastaaja» puhul Aadli ja Võigemasti mäng mind ümber. Sõnad, visuaalselt nauditavas

kontekstis ning usuta-vas ja hinge puudutavas esituses, saavad kuumaks vedelikuks, mis varasügi-sesse suvist soojust süstib.

Ehkki Tartu Uude Teatrisse on lavale loo-dud kadestamisväärne eluruum noorele paarile, taustal aegajalt kõlamas kõrvupaitav muusika, ei ole see sugugi põhiline, mida laval jälgida. Fooku-ses on täielikult nii kahe näitleja omavaheline mäng kui ka nende individuaal-sed sooritused.

Tänavu on tähelepanu kohalolu kunstil. Aadli ja Võigemast on Kõrve la-vastuses osutunud vägagi paslikuks valikuks. Eriliselt märkimisväärne on Võige-masti sooritus esimesena mängitud aastaaja ehk sügise jooksul, mil näitle-janna väljendab end vaid lõtvunud meele ent alati

kergelt pingestatud keha-hoiaku kaudu. Sealjuures ei ütle ta ühtegi sõna ega tee ainsatki häält. Kuid ta on seal ja ma elan talle kaasa, tunnen tema kurbust ja murtust. Kõlab kaunis pateetiliselt, kuid juhtub harva, et sellelaad-sed emotsioonid nõnda selgelt lavalt vaatajani lainetaksid.

Ja tema vastaseks või partneriks, kuidas kunagi, on Aadli, kelle lõputu jutu-vada teeb arengu heataht-likust abiandjast nöökiva naljavennani. Raske on panna näppu peale hetke-le või otsesele põhjusele, miks just selline areng juhtub. Samas on see aga aimatav. Tuttavlik seisund pea igas hukule määratud suhtes, kus algusperioodil armsate ning meeldivate-na tundunud iseärasused ühtäkki tülgastust ja tuska

FOTO: Nele Tammeaid

7

2014 Draama

4 aastaaega, 2x2 minevikku

Sir Arnold Wesker (s. 1932) on briti kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud seitsmeteistkümnesse eri keelde ja kelle näidendeid mängitakse üle maailma. Wesker mõjutas 1950. ja 1960. aastatel briti kultuurinähtust koondnimega «kitchen sink drama», mida esindavate teoste peategelasteks on reeglina noored vihased mehed.

Lavastus kõrvadele«Ookeani» lavastust

vaatama minnes hoovab juba uksel vastu viiru-kihõng, saalis ootavad lisaks tooliridadele vaibad ja matid koos nendel juba lamasklevate inimeste-ga, kusjuures mõni neist näib üsna tõeliselt olevat uinunud.

Piret Kuub

Lisaks püüab pilku artist, kes laval süvenenult ja saabuvale publikule tähele-panu pööramata helisevatel anumaid meenutavatel instrumentidel imepäraseid kõlasid tekitab. See kõik loob etenduse alguseks isemoodi atmosfääri, tekib kõrgen-datud ootus ja huvi kohe toimuma hakkava suhtes.

Tekstid, millel lavastus baseerub – Rumi «Päike-sesõnad» ja Sophia Towleri «Tao lood» – kalduvad oma eksistentsialismi sugemetega elufilosoofia valdkonda ning nõuavad oma keerukuses kuulajalt teravdatud tähelepa-nu ja kontsentratsiooni. Kesk-sete märksõnadena kõlavad inimene, sina ja mina, ole-mine, päike, valgus, loodus. Ja kuigi õdus atmosfäär on

loodud, ei hakka tekst selles millegipärast elama, mõned mõtted ei jõuagi saali, vaid jäävad tasahilju sinna kuhugi TÜ kiriku valgete seinte vahe-le uitama. Muuhulgas selgub, et magaja saali põrandal ei ole siiski etenduse osa, sest kui kõvad norsatused juba näitleja teksti summutama hakkavad, saadetakse vä-sinud festivalikülastaja ukse taha.

Kuigi norskamine etenduse ajal on keelatud, siis vaikselt tukkumine või une ja ärkveloleku piirimail hõljumine seevastu suisa soositud. Nimelt peab luulet lugev näitleja (Mait Joo-rits) enne inimene-olemise retkele asumist vajalikuks anda publikule juhtnööre, kuidas etendust vastu võtta. Parim elamus saadavat siis, kui jälgida toimuvat kinnisil-mi. Tõepoolest, vaadata ei ole selles lavastuses suurt midagi, lava täidavad vaid paberilt teksti lugev näitleja ja n-ö helikujundaja (Kaja Karjatse), kes jäävad kuni etenduse lõpuni üsna muu-tumatusse olekusse. Seega võib «Ookeanist» rääkida kui lavastusest kõrvadele selle

sõna otseses tähenduses.Ometi jääb ka teksti

kõrva jõudmisel mingitest vajalikest võngetest puudu. Joorits laseb sõnadel vaik-selt voolata, otsimata erilist kontakti välismaailmaga, suhestumata ümbritsevaga, astumata dialoogi publiku või muusikust partneriga. Ka lugemismaneer jääb suhteliselt monotoonseks, ei tähelda ümberkehastumist ega läbi elamist. Muusikust partner seevastu – tantsu- ja gongiterapeudiks nimeta-tud Kaja Karjatse – on oma pillidel elavam, emotsionaal-sem, dünaamilisem. Tema tekitatud helid hakkavad kohati teksti üle domineeri-magi, nii meeleolu loomise kui ka puhttehnilises mõttes, summutades mitmeid Joo-ritsa lausutud fraase.

Kuid ehk ei tulekski otsida «Ookeanist» niivõrd heale teatrile omaseid elemente, kuivõrd vaadelda kogu protseduuri hoopis meditsiinilisest aspektist. Nimetame seda siis teraapi-liseks lavastuseks, medi-tatsiooniks, mille eesmärk on pakkuda lõõgastust ja vabastada pingetest. :):

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

tekitavad. Silmapaistvalt publikut

ergutanud momentideks kujunesid näitlejapaari tantsustseen ja flirtimisest ja armunute õitsemisest kubisenud vilistamisst-seen. Esimeses lasid mõlemad oma sisemise kaasaegse tantsu looma välja ja karglesid joovas-tununa ringi. Teises aga lasti valla vilepasunad ning kaks linnukest siristasid kui kevadekuulutajad. Ja muidugi Aadli struudli-valmistamine, milles sai avalduda tegelase inetum külg. Need stseenid süsti-sid lavastusse liikuvust ja energiat, mida igal tuge-valt sõnapõhisel lavas-tusel hädasti tarvis on. «Neli aastaaega» on ilus ja hinge puudutav lavas-tus, mis oma puhtuses ja terviklikkuses on kaunisti teostatud. :):

8

Draama 2014

Täna Draamal:15:00 – Muinasjutumäng - Must Kast«Muinasjutumäng» on interaktiivne lavastus, mis kutsub lapsi ja lapsemeelseid aktiivselt osa saama teatriime sünnist!NB! Etendus on tasuta!

Tartu ülikooli kirikus

17:00 – Ahelkirjutamine: Kirjanik on kohalKahe tunni jooksul saab maailm rikkamaks kahe kollek-tiivse teksti võrra.

Tartu ülikooli kirikus

17:00 – Neli aastaaega - Tallinna Linnateater Kaks noort inimest sisenevad mahajäetud majja. Neil on kaasas kohvrid isiklike asjadega...NB! Etendus on välja müüdud!

Tartu Uues Teatris

18:00 – Ma olen tuul - TheatrumPiireületav ja lummav lugu ühest äraminekust ja selle mõistapüüdmisest. Ja sellest, millise hinnaga tuleb lahkumine ja leppimine.

Vanemuise Teatri väikeses majas

18:00 ja 21:00 – Petroskoi - Rakvere Teater/Telakka/Vanha JukoOod väikerahvaste elujõule ja vajadusele laulda, tantsida ning jutustada lugusid. Kuidas on võimalik ellu jääda ida ja lääne, vaesuse ja rikkuse, vana ja uue piirialadel?

Sadamateatris

22:00 – Illusioonid - Tartu Uus Teater ja Vene TeaterAlguses oli Ivan Võrõpajevi raputav tekst. Armastusest. Mis peaks ju «ammu selge olema». Aga ootamatult selgus, et ei ole. Lavastaja Pavel Zobnin lendas meieni 10 000 kilomeetri kauguselt. Et garanteerida klemmi kokkuminek ja siis jälle lahtiminek – nii esitajatel kui ka vaatajatel.

Tartu Uue Teatri proovisaalis

23:00 – Festivali klubi Muusika eest vastutab Draama ajalehe meeskond

Ülikooli kohvikus

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummer-damata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

Täna kell 17 saab Teatro Poetico saalis Tartu ülikooli kirikus näha seda, kuidas kirjanikud tegeli-kult kirjutavad. Ahelkirju-tamise tulemusena sünnib alglausest kaks kolme-osalist kirjutamisahelat.

Võttes lahti selle aasta festivali hüüdlause «Ko-haloleku kunst», on tule-museks kohalolu ja kunst. Kunstist kunstnikuni on vaid üks silp, kunstnikust kirjani-kuni aga vaid lühike samm. Mõlemad maalivad maail-mast pilte, kuid teevad seda eri meediumites. Ühel on pintsel ja teisel pastakas, ühel paber ja teisel lõuend. Kuid kohal on mõlemad, sest kohaloluta luua ei saa.

2010. aastal toimus New Yorgi moodsa kunsti muu-seumis Marina Abramovici performance «The Artist is Present», kus ta istus laua taga ja vaatas inimesi. Ja inimesed vaatasid teda –

ta oli kohal. Kunstiteose aluseks on inspiratsioon ja valminud teos võib inspi-reerida järgmisi teoseid.

Abramovici eeskujul leiab TÜ kirikus Teatro Poe-tico ruumis aset «Ahelkirju-tamine: Kirjanik on kohal».

Publiku jaoks on või-malik kohale tulles näha, kuidas kirjanik kirjutab. Ta-valiselt on see intiimne akt, mida tehakse kümne ukse ja saja luku taga. Kuid mis toimub tegelikult? Mida teeb kirjanik kirjutades? Kuidas sünnib tekst? Seekord ei jää varjatuks midagi. Kirjanik on kohal. Ja kirjutab.

Kell 17 algava kirjuta-mismaratoni tulemusena saab kahe tunni jooksul maailm rikkamaks kahe kollektiivse teksti võrra. Alg-lausest saavad alguse kaks kolmeosalist kirjutamisahe-lat. Kohal on kirjanikud Piret Jaaks, Jan Rahman, Kaur Riismaa, Berk Vaher, Mihkel Seeder ja Hiri Müüripeal. :):

Ahelkirjanikke vaatlema!

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna