Eesti teatri festival Draama 2015: Piiri peal T 8. september 2015

DRAAMA avasid vanad eestlased, Kultuur ja puugid

2

Draama 2015

Võtsin eile pihtide vahele eri sugupooled. Kui üritasin meestelt välja uurida, millega nad oma naisi vihastanud on, selgus, et keegi neist seda ei tea või ei mäleta. Küsi-musega pöörduti esimesena kaaslannade poole, kellel olid (miskipärast!) taolistest sündmustest hoopis ereda-mad mälestused.

Läbiva joonena palistas intervjueeritavate juttu see, et mehed ei märka või ei saa arugi, et nad naist vihastanud on. Mida me siit järeldame? Kui ikka midagi öelda on, tuleb öelda, või nagu kaasaegne folkloor teab soovitada: „Ära mõtle, kohe ütle!“

Märgata ongi raske, kui oma sõnumit ise nähtavaks ja kuuldavaks ei tee. Teatrikunst on siinkohal asendamatu tööriist – olgu sõnum isiklik või ühiskondlik, kultuuriline või poliitiline, või segadik neist kõigist. Vihastagu kukk või kana, puudutagu see indiviide või terveid riike, hingekeele helinat kuuleb kõige teravamalt teatrisaali vaikuses.

Laval räägitakse kõige muu kõrval ka asjadest, millest rääkida ei sobi, või neist, millest rääkida ei taheta. Mis kõi-ge tähtsam: räägitakse nende eest, kes ise rääkida ei saa või üleüldisest mürast üle karjuda ei jaksa. Sellest, mis on helge, ja sellest, mis teeb haiget. Eks selle jaoks me siia kokku olemegi ju tulnud: rõõmu saab jagades topelt ja muret poole vähem, nii on kergem talvele vastu minna.

Festivali peateema on sellel aastal „Piiri peal“ ja piiri-dega ju mängitakse, kui juba vihastamiseks läheb. Piirid on äärmiselt olulised, need teevad meid paradoksaalsel kombel vabaks, kuid igale poole neid mõtlematult vedada ei tasu.

Oli vihastajaks mees või naine – mis tähtsust sel tegelikult on? Inimest inimesest ma joonega ei lahutaks, nende vahele müüre ei püstitaks. Vihastades tasub aga alati meeles pidada, et kõike lõhutut pole alati võimalik parandada. Las piiridega mängivad teater ja näitlejad, sõ-nad ja kehad laval – saab nii mõnigi asi selgemaks ilma, et pärast peaks kilde koristama. Või kui, siis teeb seda ainult rekvisiitor.

Ivika SaarojaDRAAMA ajalehe toimetus

Hiljem: Butafoorid annavad teada, et kõike lõhutut saab parandada, ja rekvisiitorid esinesid avaldusega, et nad parema meelega läheksid ka pärast etendust kildude koristamise asemel festivaliklubisse. Kohtumiseni!

Esmaspäevased teatrihariduse-jutud

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2015: Piiri peal ametlik ajaleht, mis ilmub iga päev.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Ivika Saaroja, Marite H. Butkaite, Oliver Issak ja Piret Kuub.

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust.

Ma ei vii oma naisele kunagi lilli. Olen süüdi. aga enda eksimusest ei saa ma kunagi aru – ma pole midagi teinud, päriselt.

Mängust piiride ja nende ületamisega

Millal viimati mõnd naist vihastasid?

Mihkel (24)üliõpilane

Ei juhtu just sageli, et ühte geograafilisse punkti koguneb selline seltskond nagu eile von Bocki majja. Et tegu oli paljudele huvi-pakkuva ümarlauaga teatri-hariduse teemadel, tõestas ka see, et peatselt pärast algust tuli kolida pisikesest õppeklassist suuremasse auditooriumisse. Kohal olid teatriharidust õpetavad kõrgkoolid, erialaliitude esin-dajad, õppejõud, tudengid, haridus- ja teadusministee-riumi esindaja ning teised huvilised. Kõrgkoolide kõr-val oli esindatud ka erakooli vormis töötab loovkirjuta-miskool Drakadeemia.

Kokkusaamise üks eesmärke oli rääkida teatri-hariduse olukorrast nüüd ja praegu ning proovida visua-liseerida ka võimalikku tule-

vikku: kuhu edasi liikuda ja mille poole püüelda praegu olemasolevate platvormide baasil. Koolide esindajad tutvustasid lühidalt seda, mida nad teevad ja mis on nende kooli mured ning mõnel juhul mainiti ka rõõme. Nagu ütles festivali kuraator Peeter Raudsepp, siis midagi sarnast toimus ka festivali ettevalmistavas faasis tudengite vahel. Kuigi õpitakse sarnaseid asju, oli siiski kasulik teineteise mõistmiseks ja viljakaks koostööks rääkida oma-vahel ausalt, mis kellegi kooli seinte vahel tegelikult toimub. Esmaspäeval oli võimalus kiigata Maarjamaa teatrikoolide seinte vahele laiemal auditooriumil.

Esindajate sõnavõttu-dest võib välja noppida

3

2015 Draama

Esmaspäevased teatrihariduse-jutudMõtteid (teatri)haridusest ja muust.

Millal viimati mõnd naist vihastasid?

Mõtlesin tükk aega, lõpuks küsisin naise käest – teda vihastas viimati see, et ma olevat kukutanud maisiterad pliidi vahele kasti ja ei koristanud neid kohe ära. Mina ei teadnudki sellest midagi, ega ma selgeltnägija ei ole! Ma ei tea, et nad sinna kukkusidki! Aga ma ei usu tegelikult, et naised rohkem vihastavad kui mehed.

Ma tõesti ei mäleta, millal viimati mõnd naist vihastasin. Tõtt-öelda ma ei teagi, kas olen üldse vihastanud. Hiljuti ütles mulle maailma armsaim naine, et vihkab seda, kui peab ise kotti tassima. Ja üks feminist mainis, et tunneb mehest ainult siis puudust, kui poekotti koju tassib. Aga mäletan selgelt, et vedasin selle armsa naise eest poekotti – lausa kahte. Seega võib-olla tõesti ma ei vihastagi naisi. Või ma lihtsalt ei saa aru, kui nad vihased on?

Mario (29)meeskonnajuht kõnekeskuses

Lauri (25)ajakirjanik

mitmeid märksõnu. Kaasa arvatud klassikalised prob-leemid nagu alarahastus ja ruumikitsikus. Selgus, et koostööst on huvitatud kõik, kuid piirid seab olme. Olgu selleks siis õppekava-de erinev pikkus või tehni-lised võimalused õppe käi-gus. Lõppsõnas tõi Margus Kasterpalu välja ka selle, et festivalil osalemise pakku-misele reageerisid tudengid kiiremini kui institutsioonid. Sama selgus ka mitmete esinejate sõnavõtust: üksik-isikute tasandil on kergem koostööd teha kui suurtel organisatsioonidel. Viimas-tega kaasneb paratamatult kafkalik bürokraatia, mis võtab aega.

Toodi välja ka see, et looverialad ei mahu tihtilugu ülikoolide stan-

dardsetesse mudelitesse: sisseastujate arv; ootus, et minimaalsete vahenditega saavutataks maksimaalne tulemus; suhe emaülikoo-liga jne. Selle kõige juures on hämmastav, et prae-gusel õppemaastikul on võimalik end täiendada nii mitmes eri asutuses. Tea-taval moel on aed jagatud peenardeks, kuid külvata-vad taimed, nende hulk ja kasvatusmeetodid tekitavad siiski küsimusi ja aednikel ei jää muud üle, kui proovi-da leida tõde vaidlustes.

Ettekannetele järgnes pea kahetunnine diskus-sioonipaneel, mis oli eest-lastele mitteomaselt elav ja tuline. Järelikult läheb teema korda! Kõlama jäi, et tuleks võtta rahulikult ja vaadelda olukorda pikemas

plaanis. Muutused ei sünni nüüd ja kohe, vaid võta-vad aega – kuigi salamisi sooviksid kõik, et see nii pole. Nagu öeldakse, siis iga mätta otsas on oma vaatepunkt ja seisukoht ning piisavate argumentide najal on need kõik õiged. Oma särk on ikka kõige ligem ja oma kooli problee-me tuntakse kõige paremi-ni. Ümarlaua lõpuks visati õhku mõte, et teatriharidust andvate asutuste hääl tu-leks teha kuuldavamaks ja anda selgelt mõista, mida soovitakse saavutada. See nõuab ka omavahelist aru-telu väiksemates ringides ning objektiivsemat vaate-nurka kui vaid oma tõe ja õiguse tagaajamine.

Eilse ümarlaua näitel võib öelda, et elame huvita-

val ajal. Õhus on saabuvad muutused, kuid mis on nende suund ja millised tu-lemused, näitab aeg. Selge on, et küsimusi tuleb küsi-da ja neile vastuseid otsida. Taolised kokkusaamised on väga tänuväärsed, sest kuskilt tuleb alustada.

Omamoodi sümboolne on ka see, et Eesti teatriha-ridusest räägiti majas, mida parasjagu remonditakse. Ettekandeid ja arutelu saat-sid remondihääled. Vaiku-ses on võimatu ehitada ja enne hoone valmimist on väikesed lammutustööd pa-ratamatud. Peaasi on aga, et liiga palju seinu maha ei võetaks või uisapäisa midagi neoontoonidesse ei värvitaks.

Marite Butkaite

4

Draama 2015

Täna algas esimene festivalietendus juba kell 8:07 hommikul, päeva jooksul saab omalaadset ekskursiooni Annelinna majades kogeda kokku 11 korda. Mida „Päris-maalaste paaritumismän-gud“ endast täpsemalt kujutavad, räägivad lavastajad Liisa Pool ja Laura Kalle.

Mis on „Pärismaalaste paaritumismängud“ ja kuidas teie sellega seo-tud olete?

Laura: See on rändav ekskursioon-lavastus ühes linnas, mis toimib paljus samamoodi nagu mõni Eesti väikelinn, aga mõnes asjas ka hoopis teisiti. Ka seal on inimestel oma argised rõõmud ja piduli-kud kurbused, nad saa-vad kokku ja teinekord ei leiagi ühist keelt. Mina olen lavastuse juures eelkõige suunaja ja kaasamõtleja.

Liisa: Kuraatoriprog-rammi raames loodud ühepäevases ekskursioon-lavastuses teevad kaasa näitlejatudengid Tallin-nast ja Viljandist, samuti Tartu ülikooli teatriteaduse tudengid ja muud toredad inimesed. Sisuliselt on kaa-satud iga tänaval mööduja ja Meie Kodulinna elanik. Minagi olen selle ekskur-siooni toimumisele erineval moel kaasa aidanud.

Kust tuli mõte midagi sellist teha?

Liisa: Mulle on alati väga sümpatiseerinud lavastused, mis toimuvad väljaspool tüüpilisi black-

Pärismaalaste paaritumismängud kutsuvad Ülejõe ja Annelinna piirile

FOTO: Mona Menets

FOTO: Merilyn Merisalu

5

2015 Draama

Pärismaalaste paaritumismängud kutsuvad Ülejõe ja Annelinna piirile

box’e ja suuri teatrisaale. Nii-öelda leitud kohad annavad minu meelest ko-gemusele palju juurde. LTÜ G9 tehtud „Mõtteaines“ on vormilises mõttes olnud väga inspireeriv ja kui tek-kis võimalus kuraatoriprog-rammis vabalt valitud idee teostamisele kaasa aidata, siis ei olnud kahtlustki, et tahan just mõnda trajek-toorlavastust teha.

Laura: Selle lavastuse valmimine on meenutanud kõige enam tunnet, kui korraldad sõpradele maas-tikumängu või pulma-eelset seikluspäeva. Mulle pakub huvi teater, mis võtab suuna argise poole, leides sellest üha enam maagilist, mida vahel tabame, aga teine-kord jätame märkamata. Niisuguse ekskursiooni kok-kuheegeldamine on seotud kõigi kaasosaliste argivaa-dete kokkumänguga.

Mis teie endi jaoks la-vastamisprotsessis kõige põnevam oli?

Laura: See tunne, kui lähed oma ideepojaga näit-lejate ette ja jälgid, kuidas sellest saab ja kasvab mi-dagi, mida kunagi omaette põlve otsas nokitsedes ei oleks suutnud välja mõel-da. Kummaline, kui vähe meil koha peal prooviaega oli. Kuna lugu sai tehtud otse draamafestivalile, oli meil varem väga raske kok-ku saada, olime vaid paaril korral stseenide kaupa kohtunud. Ühiste eelproo-viaegade leidmise raskus tuli ka sellest, et igas stsee-nis tegutsevad noored näitlejad nii Viljandist kui

ka Tallinnast. Liisa: Kindlasti on kõik

see olnud mitmes mõttes väga õpetlik. Ma ei õpi ju näitlejaks ega lavastajaks, seega on ise näitlejana osalemine ja teiste juhen-damine minu jaoks uudne kogemus. Väga lahe on näha, kuidas idee aja jook-sul järjest enam selget füü-silist kuju võtab ja päriselt teostubki, inimesed tulevad pööraste ideedega kaasa ja osalevad entusiastlikult. Selle üle on hea meel.

Proovide ajal ristus teie tee ka politsei ja päästeametiga. Kuidas see juhtus ja mis täpse-malt toimus?

Liisa: Tõepoolest. Tegemist oli prooviga, kus me harjutasime rõdult põgenemise stseeni. Poisid panid valge linadest seotud köie üle rõdu ääre ning murelikud naabrid informeerisid sellest pääs-teteenistust. Ühesõnaga külvasime keset laupäeva pisut segadust ja püüdsi-me tähelepanu. Tänaseks on politsei ja päästeamet informeeritud ja esimese kuue etenduse põhjal tundub, et kõik sujub päris hästi.

Laura: Eks etendu-sepäev anna veel märku sellest, kuivõrd selle kandi elanikud end tõepoolest ohustatuna tunnevad. Alles eile kuulsin Turu sillal üht naist kõnelemas, et meie linnas toimuvad praegu väga kummalised asjad ja seejärel nimetas ta kaht juhtumit, mis olid tegeli-kult osa meie lavastuse

läbimängust. Nii et eks näis, kuidas reageeritakse. Vaatajaid on tegelikult palju rohkem kui need kümme-kond, kellel pilet näpus.

Mida võivad täna teie ekskursiooniga liitujad oodata?

Laura: Põgusad läbi-mängud on näidanud, et võib oodata palju ootama-tusi: ekskursiooni tegelik käik on ka meile mõnes mõttes teadmata, kuna ootamatult võtavad sellest osa ka paljud kokku leppi-mata tegelased. Nagu ka politsei ja päästeamet.

Liisa: Tegemist on tõepoolest ettevõtmisega, kus improvisatsioonil on väga suur osakaal, seda siis nii näitlejate kui ka publiku jaoks. Loodan, et oodata on väga põnevat ja elamusrikast etenduskoge-must.

Miks valisite etendus-kohtadeks just Annelinna korterid?

Laura: Meie suur soov oli teha ekskursioon inimeste kodudesse ja üksteisele lähedal asu-vaid kortereid otsides tuli peatselt välja, et Annelinna alguse ja Ülejõe korteritest selgineb lavastuse jaoks kena ansambel.

Liisa: Tahtsime teha lavastust, mis liiguks juba tuttavatest avalikest kohtadest eraruumidesse ja sõpradelt-tuttavatelt pärides koorus aja jooksul välja just nimelt selline trajektoor.

Merilyn Merisalu

Täna kell 16 esitle-takse Tartu Uues Teatris Stanislaw Ignacy Wit-kiewiczi näidendiraama-tut „Hullumeelne ja nunn. 14 pöörast näidendit“. Avatud on ka kirjaniku fotonäitus.

Stanislaw Ignacy Witkiewiczi (1885–1939) näidendid on iroonilised ja grotesksed, need balans-seerivad naljaka ja õudse piiril. Witkiewiczi draama-des on koos elumüstee-riumi tajumine, sotsiaalne ja poliitiline visioon ning lõpuks aukartuseta võlla-huumor.

Sündmusterohkus, äkilised süžeekäänakud, ettearvamatud muutused faabulas – see kõik mee-nutab hallutsinatsioone või unenägu, ent samuti hästitöötavat mehhanismi – Witkiewicz valdas täiuslikult draamakirjutamise kunsti. Tema näidendites armutak-se meeletult ja vihatakse veel meeletumalt.

40 sõdadevahelisest ajast pärit Witkiewiczi fotot on loodud fotograafi ja samas ka kunstniku rolli täiesti teistsuguse mõtes-tamise tulemusena. Need dokumenteerivad tema loo-dud teatraalseid situatsioo-ne, performance’id, tema teatrile lähedasi nn kujut-luspiltide stseene. Neid ise-loomustab müstifikatsioon, absurd ja grotesk, mõni-kord on need võrreldavad sürrealistliku või dadaistliku maailmanägemusega.

Näitus „Metafüüsilised portreed“ on Tartu Uues Teatris avatud kuni festi-vali lõpuni. Väljapaneku korraldaja Eestis on Poola vabariigi suursaatkond Tallinnas. :):

Näitus ja esitlus

6

Draama 2015

Kolme stiili teaterKäisin eile teatris. Öö-

sel. Ja mul oli õnne näha kolme eri võimalust ja stiili, kuidas teha teatrit.

Lavakunstikooli tuden-gite lavastatud ja mängi-tud etenduste kogumik „Kassett“ on kassett sõna otsesemas tähenduses. Sellel on kolm eri lugu, mis üksteisega ei seostu, aga millel kõigil on väga omapä-rane stiil. Ja mis seal salata, kõiki oli küllaltki huvitav kuulata ja vaadata. Kuna tegu on lavaka 27. lennu dramaturgide esimeste avalike töödega, siis võib siit ehk nii mõnegi järelduse teha sellest, millised saavad olema nende dramaturgide järgnevad lavastused. Või vähemalt võib oletada, mis tüüpi teatrit tegijad ise ar-mastavad. Ja nagu ma eile nägin, armastavad tegijad kolme tüüpi teatrit.

Tüüp number üks. Mehis Pihla. Lavastus oli üles ehi-tatud sõnateatrilikult omase loo jutustamise põhimõttel, kus kõigil tegelastel olid omad rollid ja süžee arenes pidevalt edasi. Aga see oli ainult kest. Seesmiselt oli tegu täielikult üle võlli kee-ratud looga kolmest mehest ajutises politseijaoskonnas. Ning et veelgi enam ab-surdsust lisada, käis pidev mitmetähenduslike sõna-dega mäng, kus üks sõna võis korraga eri tegelastele tähendada täiesti erinevaid asju. Kuigi minu jaoks jäi nii mõnigi sõnakõlks liiga lihtsaks, oli tegu vägagi hu-moorika lavastusega, mille puhul järgmist sammu või isegi lauset ei olnud võima-lik ette ennustada. Loodan siiralt, et Mehis jätkab sama rada ning et varsti võime näha juba täispikka teatri-etendust.

Tüüp number kaks. Karl Koppelmaa. Kas sihilikult või mitte, oli see lavastus täielik vastand eelnevale. Kui Mehise lavastuse puhul oli väline vorm kindel ning lugu ja süžee olid jälgita-vad, siis selle lavastuse puhul oli lisaks absurdsele sisule ka vorm absurdne. Lavastus meenutas oma ülesehituselt stseenide jada, mis lõpuks olid kokku seotud ühe suure mõtte-ga: bonobodel on pohhui. Terve lavastus võluski mind n-ö eriliste geniaalsete sähvatustega, mis koos ootamatute pöörete ning teemavahetustega moodus-tasid midagi, mida ei saa kirjeldada. Seda saab vaid tunda.

Ja tüüp number kolm. Laura Kalle. Kui eelnevalt olin näinud nii totaalselt eri-nevaid lavastusi, siis ausalt öeldes ei oodanud ega ka

uskunud, et kolmas lavas-tus saab olema ka täiesti oma näoga. Aga seda ta oli. Laval oli kaks näitlejat. Kaks lugu. Kaks elu. Nende ümber oli loodud kirbuturu atmosfäär, justkui ei oleks me hetkel teatris, vaid täna-val. Ja siis hakkasid näitle-jad rääkima. Ausalt. Endast. Kaks näitlejat seisid laval, sorisid üksteise asjades ja hakkasid meenutama oma minevikku. Ja rohkemat ei olnudki vaja, et anda väga hea etendus.

Jääb ainult segaseks asjaolu, miks otsustati män-gida kõiki neid lavastusi korraga ja järjest, kui igaüht neist oleks saanud ja ka pidanud mängima iseseisva lavatükina, mille eest oleks võinud täie südamerahuga publikult raha küsida, sest nad kõik on seda väärt.

Oliver Issak

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

7

2015 Draama

„Mõtteaines“ annab ainestLabürintteatriühendus

G9 „Mõtteaines“ Tartu Uues Teatris on kohaspet-siifiline publikut kaasav ruumirännakuline lavas-tus, mille täiesti omanäo-line, eksperimentaalne vorm juba iseenesest põnevust tekitab.

Õigupoolest ei ole sellised lavastused, kus publik viiakse teatrisaalist välja, mööda linnaruumi ringi rändama, pannes teda samal ajal otsima tuttavate-le kohtadele uusi seoseid, mitte midagi uut.

Paratamatult tekitab „Mõtteaines“ iseeneslikke paralleele sel suvel Tartu Uues Teatris esietendunud „Odysseiaga“, kus publikut samamoodi juhiti ühest mängupaigast teise, näi-dates samal ajal Tartu linna hoopis teise nurga alt. Sa-mas, kui „Odysseias“ moo-dustus etendust vaatama tulnud inimestest suur ühtne rahvamass, kes kambakesi koos said tunnistajateks olla Vana-Kreeka eepose täna-päevastatud ja Tartu linna jaoks kohandatud loole, siis „Mõtteainese“ puhul on vormi poolest tegemist väga intiimse lavastusega.

Alustades sellest, et iga vaataja kutsutakse etendu-sele eraldi sisse, kus siis temaga toimetatakse väga individuaalselt. Muuseas on seda võimalik teha juba sellepärast, et ühelegi etendusele ei lasta rohkem kui 20 vaatajat. Seda enam peab iga vaataja olema valmis kaasa mängimiseks, passiivseks publikuks ei õnnestu jääda kellelgi.

Mööda ei saa hiilida juba dokumendi foto pildistada laskmisest või sõrmejälje andmisest, sest iga vaatajaga sõlmitakse

eelnevalt leping teoses osa-lemise kohta. Samuti peab just teatrikülastaja kehas-tama teleotsesaate „Neljas sein“ osavõtjaid-mängijaid.

Ometi on telesaate salvestus vaid eelsoojen-dus, edasi moodustatakse publikust kolme-neljaliik-melised grupid ja algabki rännak. Selles „Kalevipoja“ maailma äärele rändamise loost inspiratsiooni saanud lavastuses hoiab pinget üleval see, et etendusele tul-nud inimene ei tea ega oska aimatagi, mis hakkab saama või mis juhtub järgmiseks.

Ootus ja salapära jäävad märksõnadeks kuni lõpuni. Kohati tekib isegi kahtlus, mis on mäng ja mis on päris. Niisamuti ei saa selle lavastuse pu-hul rääkida näitlejatest ja vaatajatest, kuna rollid on äärmiselt segunenud. Nii võib läbi terve lavastuse iga publikuliige end ühtäkki

hoopis mõnest rollist leida. Olgu selline väljakutse siis kas või geoloogiaeksperdi roll. See tundub muide üs-nagi loogiline, arvestades, et grupijuhi eestvedamisel saab ikkagi vastav koolitus edukalt läbitud.

Või kui juhtub, et mõnel abivajajal on millegipärast hädasti vaja üles leida povidlo, siis tuleb ikka anda abikäsi ja hakata proovima kõiki läheduses olevaid kuuri- ja keldriuksi võtme-ga avada. Samamoodi kaasatakse teatrikülastaja tuvastama maailma serva, olles sunnitud andma oma eksperthinnang kõikidele silmapiiril olevatele suure-matele või väiksematele nõlvadele, trepimademete-le, kanalisatsioonisügavus-tele, rõsketele ja pimedatele keldritele.

Aga miks mitte maha pidada ka väike pidu? Kes teeb seda kõrtsis, kes

hõbelennukis. Sest selgub, et iga grupp igale poole ei jõuagi. Seetõttu on kogu nähtu ja kogetu iga etendu-sekülastaja jaoks mõne-võrra erinev. Samuti tuleb tunnistada, et etendust, kus publikule lõpuks loomingus osalemise eest lepingu alu-sel palka makstakse, nägin mina küll esimest korda.

Selle lavastuse üks suur pluss on kahtlemata see, et nn alternatiivne teatrivorm ei jää siin lihtsalt katsetu-seks, eksperimendi pärast eksperimendi tegemiseks, vaid see kannab endas kindlat mõtet, tahet panna publikut vaatama ja tajuma ümbrust võib-olla veidi teistsuguses valguses, mis meile igapäevaselt vastu kiirgab. Ja nagu pealkirigi reedab, suutis lavastus kahtlemata pakkuda hulga-liselt mõtteainest.

Piret Kuub

FOTO: Kalev Saar

8

Draama 2015

Täna Draamal:08.07 / 08.37 / 9.07 / 9.37 / 10.07 / 10.37 Päris-maalaste paaritumismängud (EMTA lavakunstikool, TÜVKA, TÜ, TLÜ ja EKA)

Tartu linnaruumis

14.00–14.45 XD (TLÜ, koreograafia)TÜ kirikus, Jakobi 1

14.00–17.00 Mõtteaines (Labürintteatriühendus G9 / Tartu Uus Teater)

Tartu Uue Teatri proovisaalis*inglise keeles*Välja müüdud!

16.00 Witkiewiczi näituse avamineTartu Uues Teatris

*Tasuta

16.07 / 16.37 / 17.07 / 17.37 / 18.07 Pärismaalaste paaritumismängud (EMTA lavakunstikool, TÜVKA, TÜ, TLÜ ja EKA)

Tartu linnaruumis

17.00–17.40 Eneseväljendus / hoorus (TÜVKA, tant-sukunst)

TÜ kirikus, Jakobi 1

17.00–18.40 Mu naine vihastas (NO99)Vanemuise suures majas

*Välja müüdud!

19.00–20.30 Selgroogupidikoos (Tartu Uus Teater)Tartu Uues Teatris

19.00–22.00 Mõtteaines (Labürintteatriühendus G9 / Tartu Uus Teater)

Tartu Uue Teatri proovisaalis

19.00–22.15 3 õde (Rakvere teater)Vanemuise väikeses majas

20.00–20.45 Tzion (Rene Köster)Genialistide klubis

20.00–23.30 … ja Sõna sai lihaks (EMTA lavakun-stikooli 27. lend)

TÜ kirikus, Jakobi 1*Välja müüdud!

24.00–01.00 Ada ja Evald (Must Kast)Genialistide klubis

Piletid eelmüügis Piletilevi müügipunktides ja Pileti-levi kodulehel piletilevi.ee, vabade kohtade olem-asolul tund enne etenduse algust kohapeal.

Piletiinfo kadi@festival.ee või +372 58 003 458 (Kadi Rutens, piletimüügi koordinaator).

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummerdamata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

See on EMTA lavakuns-tikooli 27. lennu lavakõne eksam, mis on vormistatud lavastuseks. Aluseks üks lääne kultuuriloo tüvitekste ehk Piibel, täpsemalt Vana Testament. Anu Lambi juhendamisel tegeleti Vana Testamendi lugudega, et la-duda nurgakive minemaks eesti kirjanduse ja kunsti juurde.

Tulemuseks on lavastus, mis pikkusest hoolimata on meeleolukas ja hariv ning hoiab tähelepanu igas stseenis. Samuti on see hea võimalus tutvuda näitle-jatudengitega, kes lõpeta-

vad kevadel Toompea kooli-hoone uste kulutamise.

Lisaks Vana Testamendi lugudele, seotud luuletus-tele ja ka anekdootidele vaadeldakse etendamise käigus erinevaid teatriteoo-riaid ning elavate maalide esitamise teel õpetatakse lugema psühholoogilist žesti maalikunstis. „... ja Sõna sai lihaks“ on vabas vormis hariv loeng-lavastus, mida Anu Lamp iseloomus-tab järgmiselt: „Meie kava on vundament ja vunda-mendi tõlgendused sõnas, pildis, žestis ja häppenin-gis.“ :):

„... ja Sõna sai lihaks“

„Ada ja Evald“ TÜ Viljandi kultuu-

riakadeemia 10. lennu baasil sündinud teater Must Kast etendab muusika-list humoorikalt iroonilist lavastust, mis on lustakalt absurdne pilguheit inime-seks olemisse. Tunni jook-sul seatakse küsimärgi alla juurdunud soostereotüübid.

Naerutamise abil aval-duvad tõsised teemapüsti-tused ja kriitika ühiskonnas valitseva topeltmoraali osas. Mis on ühele soole justkui lubatud, on teise jaoks miski, mille puhul kirtsutatakse nina. Stseeni-

de, etüüdide ja muusikaliste etteastete kaudu avatakse olukorra absurdsus ja näi-datakse asju kõverpeeglis. Igas mehes peitub poisi-ke ja igas naises tüdruk. Täiskasvanute mängumaal võidakse siiski olla kui pisi-kesed lapsed liivakastis.

„Ada ja Evald“ on kahekihiline lavastus, mida on võimalik vaadelda kui meeleolukat meelelahutust või minna sügavamale ja leida alltekste, mis panevad mõtlema. See on sugude vaheline sõda, mis on esita-tud teatri vahenditega. :):