Eesti teatri festival Draama 2014: Kohaloleku kunst E 1. september 2014

Mõtted kirjutamisest ja kohalolemisest

|

Kohal:Tõnu Õnnepalu

|

Festivalil avatakse uus teatrimaja

|

2

Draama 2014

Augustikuu viimase pühapäeva õhtupoolikul hakkab Ülikooli kohviku poole liikuma igasuguseid inimesi: suuri, väikeseid, naisi, mehi, sulelisi, karvaseid, karvutuid, siledaid ja karuseid, lõbusaid ja tõsisemaid. Neid kõiki seob üks ühine eesmärk: DRAAMA.

Vabatahtlikud on vallutanud Ülikooli kohviku – niisugust melu on vaimustav näha. Nii innustunud ja elevil noored, kes kõik tahavad anda oma panust DRAAMA õnnestumisse. Mis võiks olla veel uhkem ja toredam kui inimesed, kes tulevad oma muu elu ja töö kõrvalt vabatahtlikult appi. Kelle silmad säravad ja kogu hoiak on selline, mis aina ootab, et talle veel ülesandeid antaks.

Ühine pudrusöömine liidab meeskonda veelgi ning Suure Juhi ja Õpetaja Margus Kasterpalu tervitussõnad kes-kenduvad JÄRJEPIDEVUSELE – see, et DRAAMA toimub järjepidevalt ning igal aastal septembri esimesel poolel saab Tartus nautida KOHALOLEMIST teatrimaastikul, on vaimus-tav. Igal aastal on piletid etendustele välja müüdud enamasti esimese poole tunni jooksul alates nende müükipaiskami-sest. Vaid üksikuid pääsmeid on saada ka hiljem. Kõik see räägib publiku huvist olla kohal, näha oma silmaga toimuvat. Saada osa emotsioonidest, saada osa armastusest, ihast, inimhingede varjatumast poolest, kõigest, mis puudutab.

Kirjutajate seltskond istub ümber laua ja pannakse paika, kes millest kirjutab. Merilyn juhatab vägesid. Tasapisi täituvad read – igaüks valib teema, millest ta mingil päeval kirjutab. Kuna festivalileht ilmub seitsmel päeval, siis saab igaüks ennast proovile panna ka sellistes valdkondades, milles varasemad kogemused puuduvad. Ja see ongi just tore – saab midagi uut õppida.

Tunne on selline, nagu enne pikka reisi: väike ärevus, mõningane pinge, pinev ootus, mis toimuma hakkab. Me ei tea, kuhu me teel oleme. Me teame vaid, et meid ootavad põnevad sündmused, vaimustavad elamused, aga kuidas kõik TÄPSELT hakkab välja nägema, mis TÄPSELT toimuma hakkab – keegi ei tea. See ongi ääretult põnev. Sind valdab uue ja varemkogematu aimdus, ja ometi sa tead, et see kõik saab sulle pakkuda vaid meelierutavaid elamusi-sündmusi, milles saad mõnuleda veel pikka aega pärast festivali lõppu.

Reis DRAAMA-maal – iga päev toob midagi uut, iga päev toob uusi tutvusi, uusi inimesi, uusi elamusi, uusi sündmusi – kõik see haarab sind jäägitult endasse. Muud sinusse ei mahu – ainult DRAAMA. Kõik mähkub sinu ümber, voolab sinu sisse, sa oled üleni selle sees – muudmoodi polegi võimalik kui ainult KOHAL OLLES.

Aire Pajur

Avameelselt kirjutamisest

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2014: Kohaloleku kunst ametlik ajaleht, mis ilmub igal festivali päeval.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Aire Pajur, Kristi Ruusna, Lennart Peep, Marite Butkaite ja Piret Kuub.

84,1 protsenti kogu maailma elanikkonnast on kirjaoskajad. Praeguse seisuga oskab lugeda ja kirjutada pisut rohkem kui 6,1 miljardit inimest. Maa-kera elanikkond kasvab iga sekundiga. See tähendab, et iga sekundiga väheneb kirjaoskajate arv. Kirjaoskus on üks imetabane ja eriline oskus, aga see pole kaasa-sündinud. Läheb mitu head kuud enne kui inimene hak-kab lugema ja kirjutama.

Meie, eestlaste jaoks on kirjaoskus iseenesest mõis-tetav, sest meie rahvast on pea kõik kirjaoskajad. Tänu normaalsele haridusele saab iga normaalselt are-nenud laps selgeks tähed, numbrid ja kirjavahemärgid. Aga iseenesest mõistetav ei ole see näiteks Afganistanis või Lõuna-Sudaanis. Seal oskab lugeda ja kirjutada

vaevu kolmandik inimestest. Põhjuseks võib olla poliitika, mis eelistab koolide ehita-misele sõjapidamist. Põhjus võib olla ka sooline. Maail-mas on vaid mõned üksikud riigid, kus kirjaoskajaid naisi on rohkem kui mehi. Selline olukord valitseb näiteks Araabia Ühendemiraatides ja Hondurasel. Paljudes riikides ei lasta tüdrukutel haridust omandada pelgalt sellepärast, et nad on tüdru-kud. Kolmas kirjaoskamatu-se põhjus on majanduslik. Emal või isal pole lihtsalt piisavalt raha, et oma lapsed kooli õppima panna.

Miks on oluline, et inimene omandab kirjaos-kuse? See aitab inimesel mõelda ja suhelda. Mitte et kirjaoskuseta ei saaks seda teha, aga kirja pandud sõnad kestavad kauem ja ulatuvad nii mitmeski

Nädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Et ta väga edukalt ja väga positiivsete järelkajadega lõppeks. Tõnu on sõnastanud kirjeldamatu asja nagu kohalolu. See on tajutav, aga seda ei saa hästi kirjeldada. Festivalitundega on umbes sama asi. On juhtunud, et festi-vali olek on mõnel aastal tunduvalt intensiivsem kui mõnel teisel. Aga seda ma tahaks küll, et festival oleks teistmoodi kui igapäevaelu. Ja et festivalietendused oleks teistsugu-sed kui tavalised mängukorrad teatrite kodusaalides. Et vaatajana tekiks see tunne, et sa ei vaata mitte seda või teist lavastust, vaid üldisem arusaam, et sa oledki festivalil.

Draama toimetuse teatrireisikirjad

Mida ootad tänavuselt festivalilt?

Margus (53)festivali peakorraldaja

3

2014 Draama

Avameelselt kirjutamisestNädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

mõttes kaugemale. Luge-mine ja kirjutamine avavad inimesele maailmast hoopis uue dimensiooni. Kirja kirjutamisega on võimalus «hüüda» mitme tuhande kilomeetri taha. Anda oma sõbrale teada, mis toimub sinu kodukülas ja kuidas siin inimesed elavad. Kiri suudab rännata ka ajas. Inimesel on võimalus öelda oma lapselapselapselap-sele, mida peeti oluliseks sada-kakssada aastat taga-si. Põhimõtteliselt suudab inimene tänu kirjaoskusele ületada surelikkuse.

Igal inimesel on võime saada kirjaoskajaks. Ja mitte keegi ei tohi piirata võimalust saada surema-tuks. See võrdub inimese tapmisega.

Madis ApsalonDrakadeemia IV lend

Mida ootad tänavuselt festivalilt?

Kõige rohkem ootan festivalilt ladusat ja sujuvat kulge-mist. Oleme festivaliga kauem seotud olnud meeskonna-liikmetega tihti mõelnud, et nii, sel aastal on meil viimane kord, aga igal aastal teeme ikka ja jälle. Ma loodan, et ma leian kellegi, kellele saaksin oma ametiposti üle anda. Kel-legi, kes oleks sama pühendunud, aga suudaks vaadata neid inimesi ja olukordi, mis mulle on juba ammu tuttavad, uue ja värske pilguga.

See on mu esimene festival. Ootan muidugi palju: huvitavat teatrikogemust, lisaks ka festivalimelu. Siin on palju sõpru, mulle meeldib nendega koos olla aktiivne ja osaleda festivali tegemises. See on hea viis suve lõpus veel midagi teha, mitte niisama olla. Mulle meeldib ka festi-vali kuraatori Tõnu Õnnepalu looming. Ootan huviga, mida ta on sellele festivalile kokku pannud.

Lauri (36)festivali fotograaf

Annabel (20)festivali vabatahtlik

FOTO: Lauri Kulpsoo

4

Draama 2014

Draama 2014 kuraator on kirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu. Festivali peatee-ma «Kohaloleku kunst» oli kirjaniku peas olemas juba enne kuraatoriks saamise ettepaneku kuulmist. Ja septembri alguses on ta en-diselt kindel, et just kohal olemine on hea teatri alus.

Merilyn Merisalu

Kuidas leidsite festiva-li peateema, oli see pikk protsess?

See juhtus tegelikult juba siis, kui olin esimest korda teatris selle tegemise poole peal. Umbes poolteist aastat tagasi lavastas Margus (Margus Kasterpalu, draama-festivali peakorraldaja – toim.) Viljandis «Sajandit». Olin seal juures ja minu jaoks tuli siis äratundmine, et teatritege-mise juures ei ole midagi tähtsamat, kui kohalolek. Kui see on, juhtuvad igasugused uhked asjad, kui ei ole, ei juhtu midagi.

Kui ma nõustusin tänavu-se festivali kuraatoriks saama, tundus alguses, et äkki on see liiga üldine teema. Lõ-puks jõudsin aga ikkagi selle juurde tagasi. Kohal olemine on tähtis.

Kas kohaoleku kunsti saab ka defineerida või on see pigem tunnetuse küsimus?

Defineerida ma seda küll ei oskaks. Aga vaataja poolt on see kindlasti tunde küsimus. Iga inimene tunneb selle ära.

Muidugi on oluline märki-da ka seda, et kohalolek on alati vastastikune. Kui näitleja

Õnnepalu: Lavastuste valimine oli kui ekspeditsioon teatridžunglis

FOTO: Andres Keil

5

2014 Draama

Õnnepalu: Lavastuste valimine oli kui ekspeditsioon teatridžunglis

ei ole kohal, saab publik aru ja ei ole ise ka. Ja vas-tupidi. Teater on läbinisti ko-haloleku kunst, ka vaataja peab kohal olema.

Eelmisel aastal olite ka ise Ugala lavastuses «Sa-jand» laval, kas sel aastal on ka teisi kirjanikke festi-valilaval nii «kohal»?

Kirjanikud on siin kohal eelkõige autoritena. Päris inimestena laval publiku ees nad ei ole. Muidugi on eraldi teema kolmapäevane kirjanike kirjutamise akt-sioon Teatro Poetico laval ja meil on ka Tom Stoppari eriprogramm.

Mis roll selle festivali teatril, Teatro Poeticol saab olema?

Minu eesmärk on luule lugemine, poeesia teatrisse tagasi tuua. Ega see päri-selt kunagi kuskile ei kao, ükski hea lavastus ei ole ilma poeesiata. Eesti teatris on tehtud ka vahetut luule lugemist teatri vahenditega, aga seda viimasel ajal üsna vähe. Teatrikoolis loetak-se küll hoolega luuletusi, aga tavaliselt see ka jääb sinnapaika.

Luuleteater ei saa täna-päeval olla teatri peavool, aga ma usun, et see on näitlejale hea kogemus. Luule esitamine laval ega ka selle lavastamine ei ole üldse lihtne. Töö sõna ja poeetilisuse kallal on miski, millega näitleja iga kord tavalavastuste juures kokku ei puutu.

Isiklikult luulearmastaja ja luuletajana mõtlesin, et festivalil pean tegema

midagi, mis on minu jaoks omane, ei hakka ju tegema midagi, mis endale võõras.

Millele soovitate inimestel, kes tänavusele festivalile tulevad, tähele-panu pöörata?

Mida ikka muud soo-vida, kui et tulge kohale ja vaadake, mis saab. Isegi lavastusi on raske inimes-tele soovitada, sest kunagi ei tea, mis teistele sobib. Oma valiku festivalile tegin ju ka ikkagi selle põhjal, mis mulle endale meeldis. Aga ma usun siiski, et sellest valikust leiavad paljud enda-le midagi, päris erinevaid võimalusi «kohal olla».

Järgmise aasta ku-raatorit ei ole veel välja kuulutatud, aga kas os-kate oma kogemuse järgi talle juba praegu midagi öelda?

Kuraatoriprogramm on isiklik valik, kus igaüks lähtub endale südamelä-hedasest teemast. Oma kogemuse põhjal ei oska ma soovitada muud, kui et ülesanne kõik etendused ära vaadata ei ole nii hull kui tundub.

Mina võtsin seda enda jaoks kui ekspeditsiooni WHDWULGçXQJOLVVH��(NVSHGLW-sioonil on oma eesmärk. Vahepeal võib olla raske, tüütu, mõttetu, aga sa tead alati, et sul on lootus midagi võimsat kogeda. See tasub ette võtta. Olla draamafes-tivali kuraator on erakordne kogemus. Iial ei käi sa niisa-ma kuude viisi õhtuti teatris. See on kogemus, mis jääb eluks ajaks meelde. :):

Ülikooli kirikust saab kodu uuele teatrile

Täna avatakse draa-mafestivalil uus teater: Teatro Poetico. See teater sünnib, elab ja sureb vaid ühe nädala jooksul, teatri kodu on Tartu ülikooli vana kirik Jakobi tänaval.

Festivali kuraator Tõnu Õnnepalu tunnistas, et kui ta möödunud talvel Viljandi kultuuriakadeemia teatritu-dengitele luulest loenguid pidama pidi, kartis ta, et see teema võib noortele väga võõras olla. Tuli välja, et nii see ei olnud.

«Neist kohtumistest teatriüliõpilastega tegelikult sündiski Teatro Poetico idee. Taipasin, et kui mul juba kord on see haruldane võimalus rääkida kaasa ühe teatrifestivali program-mi kujundamisel, miks siis mitte teha sinna programmi ka üks tõeliselt südame-lähedane nurgakene. See tundus äkki võimalik ja ime-pärasel moel tuli ka festivali meeskond ideega kaasa,» rääkis Õnnepalu.

Ta tegi kuuele lavastaja-le või kooslusele ettepane-ku tuua festivali ajaks välja luulel põhinev või luulest inspireeritud lavastus. Autorite ja materjalide osas olid tegijate käed vabad – niisiis võib loota, et kõigisse lavastustesse on kätketud midagi erilist, isiklikku, hingestatut. Noist erinevate

tegijate loodud, erinevatest impulssidest ajendatud, erinevates kooslustes ja paikades harjutatud lavas-tustest moodustubki Teatro Poetico repertuaar.

Teatro Poetico poeeti-line, kaduv ja kummitus-lik teatrimaja on ülikooli endine kirik. Õnnepalu sõnul loeti kunagi kahek-sakümnendatel, kui sealset õpperaamatukogu veel Tuubikumiks kutsuti (verbist tuupima), selle madala võlvkaare all mõnel õhtul ka luuletusi ette.

Teatro Poetico kavas on septembri esimesel nädalal üksnes esietendused – kõiki kuut uuslavastust mängitakse festivali ajal vaid ühe korra. Kas mõni neist veel kunagi veel kuskil publiku ette tuleb, ei ole praegu teada. Üürikese elueaga luuleteater rõhu-tab teatrikunsti eripära, ta kordumatust.

Teatro Poetico reper-tuaaris tulevad lavastustega välja: Maike Lond, Taavi Eelmaa ja Peeter Raud-sepp; Aleksander Eelmaa, Pääru Oja ja Tõnu Õnne-palu; Mait Joorits ja Kaia Karjatse; Lembit Peterson ja Theatrum; Mirko Rajas ja teatrirühmitus Frank; Tartu ülikooli Viljandi kultuuri-akadeemia etenduskuns-tide osakonna teatrikunsti õppekava II kursus. :):

6

Draama 2014

Draama toimetuse teoreetikuid ja praktikuid ühendab teatriarmastus

Kui Draama 2014 põ-hiprogramm «Kohaloleku kunst» ja luulelavastus-test sündiv Teatro Poetico vahendavad kirjanikust kuraatori Tõnu Õnnepalu teatrinägemust, siis kes-kendub ka lisaprogramm tänavu ühele kirjanikule.

Lisaprogrammi «Stop-pard Eestis» fookuses on Tom Stoppard – maailmad-ramaturgia suurkuju, kelle loominguga on Eesti teat-ripublik viimase veerand-sajandi jooksul saanud

põhjalikult tutvuda.Stoppardi-programmi

ilmseks ajendiks on Eesti teatrite seninägematult laiaulatuslik koostöö: mullu toodi nelja teatri ühisjõul la-vale 2002. aastal valminud näidenditriloogia «Utoopia rannik», nii filosoofiliselt kui ka romantiliselt kütkestav lugu ühe Vene intelligenti-de põlvkonna unistustest, võitlusest ja alistumisest.

Priit Pedajase lavastust «Teekond» ja Elmo Nüga-neni lavastust «Laevahukk» mängivad Tallinna Linna-

teatri ja Eesti Draamateatri ühendtrupid, Heiti Paku lavastust «Kaldale heide-tud» Ugala ja Vanemuise ühistrupp. Festival pakub 6. septembril ainukord-set võimalust jälgida ühe päeva jooksul Stoppardi triloogia kolmekümne kol-me aasta pikkust kulgu ja võrrelda kolme omanäolist lavastust.

«Utoopia ranniku» triloogiast eraldiseisva teat-raalse maiuspalana kuulub Stoppardi-programmi Üllar Saaremäe lavastus «Ro-

sencrantz ja Guildenstern on surnud». See Stoppardi 1966. aastal kirjutatud läbi-lööginäidend jõudis tänavu Eesti lavale juba kolmandat korda, sedapuhku Ugalas. Tegemist on «Hamleti» leidliku parafraasiga, vai-muka absurdidraamaga, mis vaatleb Shakespeare’i näidendi kahe kõrvaltege-lase saatust.

1937. aastal Tšehhos-lovakkias sündinud, kuid varakult Inglismaale koli-nud ja sealsest kultuuriki-hist tugevasti läbi imbunud

Utoopiline ja absurdne näitekirjanik Tom Stoppard Eesti lavadel

Draama ajalehes on selle loomise hetkest alates olnud tegevad erisugused inimesed. On olnud nii ajakirjan-dustudengeid kui ka kirjandust ja kultuuritea-dusi õppivaid üliõpila-si. Huvi on üles näi-danud ka ülikooli juba lõpetanud või sellest eemal olevad inimesed. Neid kõiki ühendab aga armastus teatri vastu.

Ka sel aastal veab ajalehe toimetust Merilyn Merisalu, endine festivali vabatahtlik, nüüdseks töö kõrvalt teatriteadust õp-piv tegevajakirjanik. Teatri telgitagustega puutus ta kokku Tartus tegutsenud Noorte Teatritehases la-vastajaid assisteerides ja teatrijuhtimise põhitõde-dega tutvudes. «Septem-ber on minu jaoks alati eriline kuu olnud ja suur osa sellest on draamafes-

tivali süü,» tunnistab juba üheksandat aastat DRAA-MA-ga seotud Merilyn.

Nn veteranidest on ajalehe meeskonnas endiselt ka teatriteaduse magister Piret Kuub, kes tegeleb ilukirjanduse ja teatrikriitika kirjutamise kõrvalt ka ise näitlemi-sega. «Kohal olemine kätkeb endas midagi tõelist, selles peitub kont-sentratsioon ja energia, kogu jõud, mis lavalt saali hoovab ja mis mind vaatajana puudutab, haarab ja elamusi pakub. Sellise kohaloleku kiirgu-sega loodangi tänavusel festivalil nakatatud saa-da,» räägib Piret festivali põhiteemast.

Marite H. Butkaite on õppinud teatriteadust ja kirjalikku tõlget, kirjutab teatriarvustusi ja õpetab Drakadeemias loovkirjuta-mist. Tema alias Hiri Müü-ripeal kirjutab näidendeid,

otsib lugusid ning rahu, vaimustumist ja inspirat-siooni. «Ma ei mäleta, milline oli mu esimene teatrikülastus. Mäletan aga seda, et raskekuju-line teatripisik nakatas mind keskkoolis. Samal ajal sain ka pastaka kätte. Ja edasine? Edasine on juba...teatrilugu,» mõlgu-tab Marite mõtteid.

Eelmisel aastal kirjutas Aire Pajur drakadeemi-kuna festivali fotograafide tehtud piltide põhjal ilu-kirjanduslikke tekste. Sel aastal proovib meditsiini ja sotsiaaltööd õppinud noor naine kätt ka aja-NLUMDQGXVOLNHV�çDQULWHV��«Näitlemisel on olnud üsna kaalukas osa minu elust ja eneseteostusest. Endalegi ootamatult avas-tasin endas huvi näiden-dite kirjutamise vastu,» jutustab kirjutamiseni jõudnud Aire, kes on eri harrastusteatrites mängi-

FOTO: Lauri Kulpsoo

7

2014 Draama

Draama toimetuse teoreetikuid ja praktikuid ühendab teatriarmastus

Quo vadis, teatri–rühmitus Frank?

2012. aasta sügisel põksus iga täiskasva-nutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteatri huvilise süda natuke kiire-mini, sest oma tulemisest kuulutas teatrirühmitus Frank, liikmeskonnaga Mirko Rajas, Ekke Västrik, Katariina Tamm, Kalju Karl Kivi, Ave Habakuk, Priit Põldma ja Evert Saar.

Asjaosalused väitsid, et rühmituse «tegevuses väärtustatakse vabadust, otsingujulgust ja katsetami-sindu» ja «liikmeid ühendab kirg teatrikunsti eri vormide, sõna-, nuku- ja visuaal-teatri vastu» (Frank 2012). Innukate uustulnukate Suur Tulemine kruvis ootused üpriski kõrgele. Eeskätt seepärast, et eesmärgiks oli võetud täita senini tühjalt haigutav auk meie teatrimaastikul ehk täiskas-vanutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteater Eestis (Puksa 2012).

Esmalavastus «Lu-kustatud» (13.okt 2012) oli esmakatsetus täita tühimikku. Inimsuuruses nuku ning hingekriipivalt melanhoolsete lugudega käsitleti inimese parata-matut lukustatust inim-konditsiooni, milleks nukk pasliku metafoori pakkus.

Ent paraku jäi «Lukustatud» nukupõhisest visuaalteatrist kaugeks. Alvar Loog nentis, et lavastus oli «kõike muud kui ülevoolavalt visuaalne», «[...] äärmiselt sõnakesk-ne, nii sisus kui vormis suhteliselt staatiline, ent sellisena [...] siiski toimiv teatritegu» ning «kasutatud nuku semiootiline staatus ja koreograafia muutusid kiiresti ettearvatavaks, nukk visualiseeris üksnes seda, mis tekstis niigi kohal oli.» (Loog 2012). Madli Pesti määratles lavastuse «atmo-sfäärilavastuseks» (Pesti 2012).

Lavastusega «Lukus-tatud» katsetati vabaduse ning vormiga ning nüüd-seks on jõutud kohaloleku kunstini. Pesti väitis esma-lavastuse arvustuses, et ta soovib selgemat fookust olulisele ning et mitte tingimata pole tarvis panna kõiki ideid ühte lavastusse, sest «lavastusi tuleb ju veel palju» (Pesti 2012). Nüüd tuleb teine ning paistab, et sel korral on fookus seatud konkreetsemalt sõnale, poeetikale, atmosfäärile, ko-halolu kunstile. «Merimees» on taas järjekordne katse-tus, mis loodetavasti lükkab teatrijõel Franki paadikesele taas hoo sisse ning elustab rühmituse tegevuse. :):

Tom Stoppard siseneski näitekirjandusmaastikule absurdidramaturgia tuules, teda on nimetatud ka vii-maseks absurdikirjanikuks. Kuid erinevalt puhastverd absurdistidest on ta alati olnud selgelt seotud olnud varasema kirjutamistradit-siooniga.

Juba Stoppardi varas-tele näidenditele on omane kõrgendatud intellektuaal-sus ja paradoksilembus. Ta väldib oma tekstides ühes-te vastuste ja valmistõde-de esitamist, tegelased

põrmustuvad üksteise ja iseendagi ideid efektsete vastulausetega.

Tema loomingut iseloo-mustab filosoofiliste dialoo-gide, teravmeelse huumori, �OODWDYD�V�çHH��LVLNXSlUDVWH�karakterite ja seosterohke kirjandusliku taustsüstee-mi peen tasakaal. Tänini loominguliselt tegusat Stoppardit peetakse üheks maailmas enimmängitud kirjanikuks. Eestis on tema näidendid jõudnud viimase 25 aasta jooksul lavale 14 korral. :):

Utoopiline ja absurdne näitekirjanik Tom Stoppard Eesti lavadel

nud muide ligi 80 rolli.Kõige rohkem teat-

riga seotud toimetuse liige on aga kahtlemata Lennart Peep. Järgmise suve hakul saab temast paberitega harrastusteatri juht, lavastaja ja näitleja. Kõikvõimaliku teatritööga on Lennart tegelenud nii kaua, kui tema või keegi teine mäletab. Ka enda või teiste teatraalide praktikast kirjutamine pole tema jaoks prob-leem, sest ka teatritea-dust õppinud noormehe arvustusi on avaldatud paljudes lehtedes. «Aga ma kirjutan ikkagi eelkõi-ge kui praktik, ehk aitab see mu tekste paremini mõista,» ütleb Lennart.

Kristi Ruusna on viimased kaks aastat ülikooli kõrvalt töötanud vabakutselise teatrikriiti-kuna. Sügisel seab Kristi

sammud kultuurime-kasse Berliini ja võtab inimkäsna kuju, et imeda endasse teatrimaailma iseärasusi ja omapära-sid väljamaal, septembri alguses arvustab ta kodumaist teatriparemik-ku aga Draama ajalehes. «Teatrifestival on kolme jõupunkti kombinatsioon, milles kohtuvad teater, publik ja kriitika. Eralda-des neist mõne, vajub kombinatsioon kokku,» arvab Kristi.

Lisaks Draama ajalehe toimetusele tasub pilku peal hoida ka Draama blogil aadressil etf.word-press.com. Vastutava toimetaja Liisa Pooli käe all annavad festivali vee-bikajastusele oma näo Annemari Parmakson, Katrin Kullo, Laura Po-rovart, Liis Ots ja Triinu Sikk. :):

8

Draama 2014

Täna Draamal:17:00 – Teatro Poetico avamine

Nädalaks ajaks sünnib Tartus täiesti uus ja ainulaadne luuleteater Teatro Poetico.NB! Avamisüritusele pääseb kutsetega!

Tartu ülikooli kirikus

18:00 – Meil siin Hüperboreas (autor Aleksander Suuman)

1970. aastate lõpus elas Vilsandi saarel Aleksander Suuman ja kirjutas seal nende väheste aastate jooksul ühe eesti luule tähtteose, raamatu «Meil siin Hüper-boreas». Teos, koosnedes küll iseseisvatest luule-tustest, millest igaüks on omaette pärl, moodustab kokku omamoodi poeemi, isegi eepose. Tegevuspaik: Hüperborea, Thule saar. Kangelane: poeet, kunstnik. Tegevus: teekond (tagasi) iseenda juurde, küpsemine, avanemine. Teekond pole kerge. Noor otsib vanaduse tarkust, vana püüab taas leida nooruse värskust. Sün-tees leiab aset ja kumbki saab uues vabaduses minna edasi oma teed.Lavastaja Tõnu Õnnepalu Näitlejad Aleksander Eelmaa ja Pääru OjaNB! Etendus on välja müüdud!

Tartu ülikooli kirikus

21:00 – Merimees (autor Fernando Pessoa)

Teatrirühmituse Frank «Merimees» on lavastus-katsetus, mis vaatleb poeetilise teatri laadis neid kaht päeva, mil Fernando Pessoa kirjutas oma näitemängu «Meri-mees». Kuidas kuulas, kuidas mõjutas kirjanik oma-loodud kujusid ning kuidas kuulasid ja mõjutasid kujud kirjanikku ennast – neile küsimustele oleme rajanud oma lavamaailma. Lavastus keskendub esmajoones tegelaste siseelule ning hinges maalitavatele kujut-luspiltidele – selle teenistuses on nii näitlejate mäng, lavastuse visuaalne külg kui ka helilooja käe all ko-hapeal sündivad muusikalised fragmendid. Lavas-tusega kutsume vaatajaid pöörduma suure luuletaja ja filosoofi Fernando Pessoa loomingu ja tema ainukese näitemängu poole, et vaadata hetkeks ka oma elu ja tegemisi seal esitatud küsimuste valguses ning anda neile küsimustele kujutlusmaailmade loomise ja reaal-suses elamise vahekorra kohta ise oma vastused.Lavastaja Mirko Rajas Näitlejad Anna Kristin Peterson, Kristiina-Hortensia Port, Katri Pekri, Tarmo Song

Genialistide klubis

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummer-damata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

Kuidas Draama Tartusse tuli

FOTOD: Nora Aleksandra Tsahkna, Lauri Kulpsoo