Temaatiline illustreeritud ülevaade Eesti loodusest

taskuentsüklopeediaEesti looduse

Ämblikulaadsed

Hulkjalgsed

Imetajad

Kahepaiksed

Roomajad

Kalad

Linnud

PutukadPuud-põõsad

Rohttaimed

Samblad

Samblikud

Seened

TEA

Üle 1000 illustratsiooniTäpne ja tänapäevaneLihtsatest asjadest lihtsalt

34

Tunnused: koda tavapäraselt pruun, varieeruva kollaka- või valkjatähnilise mustri ja ühe tumepruuni vöödigaLevik: tavaline kõikjal EestisMõõtmed: koda kuni 2 cm kõrge ja 2,5 cm lai Elupaik: aiad, lehtmetsad, pargid

Kiritigu on väga ablas kahjur, kes hävitab kõik ette-jäävad rohelised taimed. Nagu teisedki teod, elab ta varjulistes paikades. Umbes sama suuri maismaatigusid on Eestis teisigi, aga ükski neist ei ole aedades ja parki-des nii rohkearvuline kui kiritigu. On mõneti üllatav, et veel sajand tagasi ei olnud see liik Eestis sugugi seda-võrd laialdaselt levinud ning teda võis kohata peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis.

Kiritigu on liitsuguline: samas isendis on nii emas- kui ka isassuguorganid. Tänu sellele võib ta sigida ka paa-ritumata. Tavaliselt paaritumine siiski toimub ning üks tigudest (ei ole vahet, kumb) toimib isase, teine ema-sena.

Kiritigu võib elada üle kümne aasta vanaks, kuid pal-jude looduslike vaenlaste, näiteks siilide, karihiirte ja lin-dude tõttu on see pigem erand kui reegel.

KIRITIGU Arianta arbustorum

35

Tunnused: koja värvus varieerub, kuid põhitoon on kollakas; laiad või kitsad tumepruunid vöödid, mis kulgevad keermeid mööda suudmeservast tipuni; on ka ühevärvilise kollase kojaga tigusidLevik: tavaline kõikjal EestisMõõtmed: koda u 1,5 cm kõrge ja 2 cm laiElupaik: aiad, lehtmetsad, pargid

Võsa-vööttigu kuiva ilmaga näha ei ole, kuid pärast väikseimatki vihmahoogu on ta kohe platsis. Ta ilmub välja oma varjulisest ja niiskest peidupaigast, kus ta kuiva aja üle elab. Pikka aega järjest päikesepaistel tigu tegutseda ei suuda, sest kuumaga tema nahk kuivab ja ta hukkub.

Võsa-vöötteod paarituvad mais-juunis. Emane muneb maapinnas olevasse väikesesse auku ja katab munad mullaga. Tavaliselt muneb ta korraga 40–50 muna. Noored võsa-vöötteod on täiskasvanute tilluke-sed koopiad. Nende spiraalne koda kasvab üha suure-maks ning keha muutub aina pikemaks.

Võsa-vöötteod talvituvad maapinnas. Maad kaevates võib leida nende kodasid, mis on suletud valge, limast ja väikestest lubjaosakestest koosneva kaanega. Võsa-vööttigu on taimtoiduline ning sööb nii värskeid kui ka kõdunevaid taimi.

VÕSA-VÖÖTTIGU Cepaea hortensis

ÄM

BLI

KU

LAA

DSE

D

48

Variämbliku võrk on hõre ebakorrapärane niitide kogum, mis asub mõne laua või diivani või kõrgel lae all. Ämblik istub niitide keskel ja kui tulla talle nii lähe-dale, et ta tunneb end ohustatuna, paneb ta võrgu ja seega ka enda nii tugevasti õõtsuma, et tema kontuurid hägustuvad. Sel viisil saab ämblik end pooleldi nähta-matuks muuta.

Variämblik on oma saledast kehaehitusest hooli-mata tubli kiskja, kes võib tappa ka endast suuremaid ja tugevamaidki ämblikke. Tema peatoiduseks on siiski väikesed putukad, nagu kärbsed, kiletiivalised ja väike-sed liblikad.

Emased kannavad mune ümmarguses kookonis. Kui noorämblikud on koorunud, koob ta uue võrgu, milles järglased esimestel ööpäevadel viibivad.

VÄRIÄMBLIK Pholcus phalangioides

Tunnused: väike hallikas ämblik, kaheksa ülipikka ja peenikest tumedalt piiritletud lülidega jalgaLevik: hajusaltMõõtmed: keha 10 mm, jalad 30–50 mmElupaik: köetavad hooned

ÄM

BLI

KU

LAA

DSE

D

49

Ristämbliku rattakujuline püünisvõrk on suur ja väga ilus. See võib olla peaaegu poolemeetrise läbmõõduga ning on kootud okste või pikkade kõrte vahele. Sageli näib võrk mahajäetuna, kuid selle elanik on kusagil õige lähedal. Kohas, kus kandeniidid taimede külge kinnitu-vad, on signaalniit. Ämblik istub sellel – tavaliselt mõne lehe või oksa all – ja ootab. Kui miski võrku satub ja sellesse kinni jääb, sööstab ta välja ning surmab saagi pearindmiku eesosas asuvate lõugtundlatega. Suure ja ohtliku saaklooma, nagu herilase mässib ta kõigepealt võrguniitidesse, et too ei saaks vastu hakata.

Ämblikuvõrkude uurimiseks on sobivaim aeg suve lõpus, kui hommikud on jahedaks muutunud ja udu hõljub madalal. Tuhanded väikesed kastepiisad toovad ämblikuvõrkude rohkuse selgelt esile.

HARILIK RISTÄMBLIK Araneus diadematus

Tunnused: värvus kollakaspruunist peaaegu mustani, tagakehal valgetest või kollastest täppidest iseloomulik risti meenutav musterLevik: kõikjal EestisMõõtmed: emane kuni 25 mm, isane kuni 13 mmElupaik: hõredad puistud, niidud, aiad, pargid

PU

TU

KA

D

106

Ristikheina-taevastiib on üks tavalisimaid Eestis ela-vast 14 sinitiiblase liigist. Teda võib kohata kõikjal loo-duslikul või poollooduslikul õiterohkel avamaastikul, kus kasvab liblikõielisi taimi, nagu kassiristik, aasristik, nõiahammas ja lutsern. Röövikud elavad tihti just nen-del liikidel, kuid neid võib leida ka mitmelt teiselt liblik-õieliselt.

Nagu paljude teiste sinitiiblaste elavad ka selle liigi röövikud sümbioosis sipelgatega, kes tulevad nende suhkrurikaste ekskrementide järele. Sipelgad hindavad röövikuid nii kõrgelt, et võivad neid lausa võimalike vaenlaste eest kaitsta. Varaseimad taevastiivad ilmu-vad välja juuni keskel ning lendavad juuli keskpaigani, soodsatel aastatel annavad nad augustis ja septembris teise põlvkonna.

Ristikheina-taevastiib talvitub röövikuna, ta peitub kuivanud lehtedesse, kus ta on hästi kaitstud.

RISTIKHEINA-TAEVASTIIB Polyommatus icarus

Tunnused: isane lillakassinine, tiiva servas tume rant, emane pruun, tiiva äärisel oranžid loogakujulised laigud Levik: kõikjal EestisTiibade siruulatus: 25–35 mmElupaik: niidud, metsaservad, tee- ja põlluääred

PU

TU

KA

D

107

Leek-kuldtiib lendab oma territooriumil välkkiirelt ringi ning lennates hõõgub ja sädeleb ta nagu väike leek. Ta tõuseb õhku üha uuesti ja uuesti ning maandub jälle, mistõttu ta mõjub rahutu ja innukana.

Isased on väga territoriaalsed ja lendavad vastu kõi-gile, kes läbivad nende õhuruumi. Tavaliselt taanduvad nad kiiresti valvepostile, ent kui tegemist on paaritu-mata emasega, lahkuvad nad kõhklemata oma territoo-riumilt ja järgnevad talle seni, kuni toimub paaritumine.

Leek-kuldtiib muneb oblikatele ja röövikud toituvad nendest. Aastas annab ta kaks põlvkonda. Röövikud tal-vituvad lehekõdus.

Esimene leek-kuldtiiva põlvkond lendab maist juuni lõpuni, teine juuli lõpust septembrini.

LEEK-KULDTIIB Lycaena phlaeas

Tunnused: väike silmatorkav päevaliblikas; oranžikaspunased musta servaga selgete mustade tähnidega eestiivad, mustad oranžika servaga tagatiivadLevik: kõikjal EestisTiibade siruulatus: u 30 mmElupaik: kuiv ja liivane avamaastik

KA

LA

D

158

Tunnused: ilusa ja ereda värvusega kala; tumeroheline selg, rohekaskollased küljed ja punased uimed, oranžid silmad; värvus sõltub veekogustLevik: kõikjal sisevee-kogudes ja rannikumeresPikkus: 15–25 cmKaal: 20–180 g, raskeim 2,8 kgElupaik: sise- ja voolu-veekogud, lahed, väinadToitumine: loomne plankton ja putukate vastsed; järveahven on röövtoidulineSigimine: rooahven koeb madalas (kuni 1 m) vees, järveahven sügavamal (4–6 m); koeb 12 000–200 000 marjatera

Ahven on üks neid kalu, kellega järvedes, tiikides ja jõgedes õngitsedes varakult tutvust tehakse. Ta on ilus, kui ta värske ja elust pulbitsevana veest välja ilmub.

Noorena on ahven parvekala. Vanema ja suuremana võib ta olla ka erakliku eluviisiga. Ta sööb väikesi kalu, vähke ning mitmesuguseid veeputukaid ja nende vast-seid.

Ahven koeb kevadel. Kudepaiga suhtes pole ta valiv, kudeda kõlbab enam-vähem ükskõik millisele objektile. Emased heidavad välja kleepuvad marjalindid, mis pik-kade nööridena veetaimede ja muu taolise küljes ripu-vad. Vastsed kooruvad mõne nädala pärast. Maimud otsivad madalas vees kaldataimestikust varjulise kesk-konna. Noored kalad elavad parvedes, mis pakuvad kaitset. Isased saavad suguküpseks 2–3 aasta pärast, emased mõnevõrra hiljem.

AHVEN Perca fl uviatilis

KA

LA

D

159

Tunnused: põhjakala, kes ujub ringi ühe küljega vastu merepõhja liibudes; laia ja lapiku, veidi pikliku kehakujuga, keha ülemine pool tumedam, liivapruun kuni kollakashall, sageli punakate või kollakate laikudega Levik: kõikjal ranniku-vetesPikkus: 10–30 cm, suurim 51 cmKaal: 200–400 g, raskeim 1305 gElupaik: rannikul kuni 40 m sügavusel liiva- või savipõhjalToitumine: limused, väi-ke sed kalad; 1–2-aasta sed lestad toituvad peamiselt surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistestSigimine: jagunevad süvikukudu- (koevad Gotlandi süviku piir-konnas) ja rannikukudu-lestadeks (koevad ranniku madalatel 4–22 m sügavusel); koeb 200 tuh kuni 2 mln marjatera

Lest on hästi kohastunud põhjaeluviisiga: tema keha on lapik ja silmad asetsevad samal kehapoolel. Vastsed on sümmeetrilise kehaga, nende silmad on eri kehapooltel ning nad ujuvad, selg ülespoole. Täiskasvanuks saades teevad nad läbi moonde, mille käigus keha lameneb, üks kehapool kasvab kiiremini kui teine ning üks silm nihkub teisele kehapoolele.

Lest elab üksikult liivasel või savisel veekogu põhjal ja liigub vähe, ujudes enamasti lapiti. Enda varjamiseks kaevub ta põhja. Põhjal lamades ning end liigutades ajab ta põhjasetted ja liiva üles ning laskub tekkinud auku, kus ta jääb tagasi vajuva materjali alla.

Eesti vetes elab ka üks lestaga sarnane põhjaeluvii-siga kohastunud liik – kammeljas (Scophthalmus maxi-mus).

LEST Platichthys fl esus

mus).

LIN

NU

D

190

Tunnused: pealtpoolt halli, altpoolt viirutatud sulestikuga kullilineLevik: kõikjal Eestis aasta ringiPikkus: isaslind 46–50, emaslind 55–61 cmKaal: isaslind 680–1000 g, emaslind 1–1,7 kgElupaik: vanad kuusikud, toiduotsingul kõikjalToitumine: rästa- kuni tedresuurused linnud, oravadPesitsemine: pesa kuuse, harvemini männi, kase või haava otsas; muneb 3–4 muna, harva 2 või 5.

Kuulub II kategooria kaitsealuste liikide hulka

Kanakull on Eestis üks tuntuimaid haugaslasi, kuigi tema arvukus ei ole suur. Meil pesitseb umbes 500 paari. Kui põhja pool pesitsevaid linde on siin talvitu-mas, on arvukus suurem.

Kanakull on varjatud eluviisiga ja hoidub enamasti metsadesse. Kuid nii mõnigi kord võib teda näha heina-maa või põllu kohal tiirutamas ja saaki jahtimas. Rahva-suus kutsutaksegi teda tiirutajaks. Kanakullide pulma-lend, kui linnud teevad õhus kauneid paarissaltosid, on võrratu vaatepilt.

Kanakulli üks toiduobjekte on kanalised, enamasti langevad tema saagiks nurmkanad, laanepüüd, tedred ja metsised, kuid mõnikord ka kodukanad. Ta jahib teisigi linde ja väikesi imetajaid.

KANAKULL Accipiter gentilis

LIN

NU

D

191

Tunnused: enamasti hele- kuni tumepruun, heleda rinnajoone ja kõhualusega, laiade ümarate tiibade, üsna lühikese saba ja ümara peaga kullilineLevik: kõikjal Eestis märtsist novembrini, üksikud talvituvadPikkus: 40–56 cmKaal: 524–1260 gElupaik: metsad, põldudevahelised metsatukad, saagijahil avamaastikelToitumine: pisinärilisedPesitsemine: pesa puuvõras; muneb 2–3 rohekasvalkjat pruunide laikudega muna

Kuulub III kategooria kaitsealuste liikide hulka

Hiireviu, nagu tema nimigi ütleb, sööb peamiselt näri-lisi, nagu vesirotte ja niidu-uruhiiri, kuid ta pole toi-dupõlgur ning sööb tegelikult kõike, mida kätte saab. Meeleldi tarvitab ta toiduks ka linnupoegi, roomajaid ja imetajaid. Kui ta põllul või niidul vihmausse ja tõuke jahib, meenutab ta kanalast plehku pistnud keskmise suurusega kodukana. Tihti varitseb ta saaklooma. Ta istub õige vaikselt metsa veeres puuoksal või aiapostil ja ootab, kuni mõni hiir rohu sisse sibab.

Varakevadel tiirutab kõrgel metsa kohal innukalt hää-litsev hiireviupaar. Isane teeb aeg-ajalt pettemanööv-reid, emane aga väldib tema pikeesid elegantselt. See on hiireviude pulmalend, mis annab teistele liigikaas-lastele märku, et see piirkond on hõivatud.

HIIREVIU Buteo buteo 

IME

TA

JAD

300

Tunnused: musta-valgetriibuline nägu ja tüse, lühikeste jalgadega kehaLevik: Mandri-Eestis, eriti Lõuna-EestisPikkus: keha 70–80 cm, saba 10–20 cmKaal: 15–30 kgElupaik: metsad, kus reljeef võimaldab sügavaid ja pikki urge kaevataToitumine: kõigesööjaSigimine: 2–6 poegaEluiga: 6–10 a

Mäkra võib näha tavaliselt öösiti autotulede valgel metsa- või heinamaaäärsetel teedel, kuhu ta on tulnud toitu otsima.

Mäger kaevab urgude süsteeme, neist suuremaid kutsutakse linnakuteks. Seetõttu eelistab ta elupaigana künklikku maastikku. Urusuue asub künkanõlval, kus vihm ja lumi urgu ei tungi. Vanad mägralinnakud on väga laiaulatuslikud, sest neid on põlvkondade viisi jär-jest edasi ehitatud. Mõnes kõrvalises piirkonnas võib leida sadakonna aasta vanuseid linnakuid.

Pojad tulevad ilmale märtsi algul, esimesed paar kuud veedavad nad urus. Sündides on nad pimedad ja kaaluvad vaid 100 grammi. Kuu aja pärast silmad ava-nevad ja mägrapojad hakkavad tasapisi iseseisvamaks muutuma. Siiski elavad nad vanematega koos järgmise kevadeni.

MÄGER Meles meles

IME

TA

JAD

301

Tunnused: pika saleda keha, lühikeste jalgade ja pika kaelaga, alati musta sabaotsaga, talvekarv valge, kuid sabaots jääb ikka mustaksLevik: kõikjal EestisPikkus: keha 22–27 cm, saba 7–10 cmKaal: 100–450 gElupaik: avamaastik, metsad, aiadToitumine: pisikesed närilised, linnud, nende munad, roomajadSigimine: 3–9 poegaEluiga: kuni 12 a

Kärp liigub elegantsete nõtkete hüpetega. Kui istuda piisavalt kaua vaikselt niiduäärsel puutüvel või kiviaial, võib näha teda äkitselt välja ilmumas.

Kärp toitub peamiselt pisiimetajatest, keda ta üli-osavalt kütib. Emane, kes on isasest väiksem, saab neid kätte isegi nende endi urgudest.

Kärp eelistab tiheda rohuga kaetud alasid, nagu nii-tusid, nõmmesid ja metsaservi, kus leidub palju närilisi. Ta ehitab oma territooriumile mitu väikest pesa. Ühed neist on lihtsalt väikesed augud, teised seevastu soojad ja vooderdatud.

Pojad sünnivad tavaliselt aprillis. Emane pühendub nende kasvatamisele, isane aga elab hulkurielu, mille jooksul ta püüab sigitada võimalikult palju järglasi. Umbes kolme kuu pärast on pojad võimelised iseseis-vaks eluks.

Kärbi talvekarvastik on valge. Kui lumi on maas, pakub see head kaitset. Põhjamaades muutub kärp tal-veks alati valgeks, kuid näiteks Inglismaal on ta kogu aasta pruun – lumiseid talvi ongi seal haruharva.

KÄRP Mustela erminea

RO

HT

TA

IME

D

338

Vesikupu viljades on arvukalt õhuruumidega täidetud tärkliserikkaid seemneid, mida veelinnud armastavad süüa. Tugevat järvepõhja kinnituvat risoomi tarvitati vanasti suurte näljahädade ajal kuivatatult ja jahvata-tult jahu asemel.

Leherootsus on arvukalt õhuruume, mis suunavad hapnikku lehepinnalt taime veealustesse osadesse. Noorte lehtede soojenedes tekib neis rõhk, mis suunab õhuvoolu risoomi. Vanad lehed oma muutunud ehituse tõttu enam nii palju ei soojene, nende kaudu suundub õhk tagasi atmosfääri. Koos ülespoole suunduva õhuga väljub ka ainevahetuse käigus tekkinud CO2.

Peale veepinnal ujuvate pikkade rootsudega paksude lehtede hargnevad jämedast põhja kinnitunud risoo-mist lühikeste rootsudega õhukesed veealused lehed. Mõned imetajad, nagu metssiga, kobras ja põder, söö-vad vesikuppude risoome ja lehti.

KOLLANE VESIKUPP Nuphar lutea 

Tunnused: tugev ovaalsete ujulehtedega ja suurte kollaste veepinnal ujuvate või veidi kõrgemale ulatuvate õitega veetaim. PüsikLevik: tavaline kõikjal EestisKõrgus: 0,5–2,6 mÕied: 5 suurt kollast tupplehte, palju väikesi oranžikaskollaseid kroonlehtiVili: paljuseemneline kuparKasvukoht: järved, tiigid, aeglase vooluga ojad, jõed

RO

HT

TA

IME

D

339

Tiheda valge vaibana maad katvad võsaülased on kin-del kevademärk. Nad õitsevad varakevadel, kui leht-puud on veel raagus ja maapinnale langeb seetõttu rohkesti päikesevalgust. Võsaülasel on oluline ülesanne – varakevadel enne puude elutegevuse aktiviseerumist rikastab ta maapinda toitainetega.

Võsaülasel nagu ka tema lähisugulastel kollasel ülasel ja sinilillel on õlirohked viljad, mis meeldivad sipelga-tele. Seetõttu tassivad nad ülaseseemneid pessa ning sel viisil aitavad kaasa taime levikule. Võsaülase teised osad on mürgised, nad sisaldavad glükosiid ranunku-liini. Surmavaks annuseks peetakse 30 taime.

Rahvameditsiinis kasutatakse võsaülaseid reuma, peavalu, närvi- ja liigesepõletike jmt haiguste korral.

VÕSAÜLANE Anemone nemorosa

Tunnused: pika lookleva maa-aluse risoomi, kolme pika rootsu ja õiest allpool paikneva sõrmjaguse kõrglehe ning 1–2 juurmise lehega püstine rohttaim. PüsikLevik: tavaline kõikjal EestisKõrgus: 8–25 cmÕied: valged, rohelie südamiku ja kollaste tolmukategaVili: kõverdunud nokaga paljad pähklikesedKasvukoht: leht- ja segametsad, võsastikud, puisniidud