Embed Size (px)
Citation preview
1
Eesti rahvastikuprognoos kuni aastani 2040
Mare Vähi, Ene-Margit Tiit
Sisukord Sisukord ............................................................................................................................................... 1
Sissejuhatus. Mis on rahvastikuprognoos ja kuidas seda tehakse? .................................................... 2
Missugustest komponentidest koosneb rahvastikuprognoos?....................................................... 3
Rahvastiku algseis: soo-vanuse koostis. .............................................................................................. 4
Eesti elanike sündimuskäitumine ........................................................................................................ 6
Sündide arv aastate lõikes ............................................................................................................... 6
Sünnitaja vanus ja sündimuskõverad .............................................................................................. 7
Summaarne sündimuskordaja ......................................................................................................... 8
Lõpetatud sündimuskordaja ja tegelikult naise poolt sünnitatav laste arv .................................... 9
Vastsündinute soojaotus ............................................................................................................... 10
Eesti rahvastiku suremusnäitajad...................................................................................................... 10
Surmajuhtude arv aastate lõikes ................................................................................................... 10
Suremuse vanusejaotust iseloomustavad suremuskõverad ......................................................... 11
Oodatav eluiga............................................................................................................................... 11
Välisränne .......................................................................................................................................... 13
Registreeritud välisränne .............................................................................................................. 14
Registreerimata välisränne aastail 2000—2011 ............................................................................ 16
Välisrände saldo hinnang aastateks 2012—2040.......................................................................... 17
Prognoosi arvutamise eeskiri ........................................................................................................ 18
Prognoositulemuste lühianalüüs ....................................................................................................... 19
Rahvaarvu hinnang pessimistliku prognoosi korral ....................................................................... 20
Välisrände mõju rahvastikuprognoosile. Pessimistliku ja optimistliku prognoosi erinevus ......... 20
Kokkuvõte ...................................................................................................................................... 21
Viitekirjandus ................................................................................................................................. 21
2
Sissejuhatus. Mis on rahvastikuprognoos ja kuidas seda tehakse? Rahvastikuprognooside tegemine on üks rahvastikustatistikute olulisemaid ülesandeid. Pakub ju igale
valitsejale huvi, kui suur on riigi rahvastik kümne, kahekümne, viiekümne ja saja aasta pärast. See
teema on intrigeeriv ja huvipakkuv ka üldsusele, eriti väikeriigis, kus probleem – kas me jääme
kestma – on elulise tähtsusega. Põhimõtteliselt on rahvastikuprognoosi tegemine võrdlemisi lihtne:
lähtutakse riigi olemasolevast rahvastikust ja arvestatakse, et igal aastal toimuvad järgmised
rahvastikuprotsessid:
1. Sünnib juurde teatav hulk lapsi;
2. Teatav hulk inimesi sureb;
3. Ülejäänud inimesed saavad aasta võrra vanemaks;
4. Mingi hulk inimesi lahkub riigist;
5. Mingi hulk inimesi tuleb riiki juurde.
Enamik neist protsessidest on juhusliku iseloomuga – pole selge vastavas protsessis osalenute arv ja
sugu ning vanus. Ainsad asjad, mis on täpselt selged, on inimeste vananemine ja samuti see, et
sündide arvel lisatavate isikute vanus on igal aastal 0.
See, kui palju lapsi juurde sünnib, sõltub sünnitusealiste naiste arvust ja sünnitamisaktiivsusest, mida
mõõdavad mitmesugused sündimuskordajad. Seda, kui palju inimesi sureb (kui ei toimu mingit
katastroofi, sõda ega taudipuhangut) – iseloomustab suremuskordaja. Kõige lihtsamate prognooside
puhul eeldatakse, et need näitajad on püsivad ja jäävad antud aasta tasemele. Kui rahvastiku soo-
vanuse koostis on teada ja eeldada, et välisrännet ei toimu, saab sel viisil anda samm-sammult
aastate kaupa edasi minnes lähiaastateks võrdlemisi täpseid prognoose. Kuid pikema aja peale ette
ennustamiseks tuleb arvestada lisaks rahvastiku koostise muutumisele ka kordajate muutumist.
Enamasti võib tänapäeval eeldada, et suremus väheneb ja oodatav eluiga pikeneb. Seevastu
sündimusprotsesside dünaamika on võrdlemisi keerukas ja muutused pole ühesuunalised, vaid pigem
lainelise iseloomuga. Mõni näitaja tänapäeva Eestis (näiteks sünnitaja vanuse jaotus) on suhteliselt
sarnane samale näitajale saja aasta eest, mõni teine (näiteks oodatav elukestus) on aga väga
radikaalselt muutunud.
Sündimust ja seega ka ennustatavat rahvaarvu ja koostist mõjutab üsna oluliselt sünnitaja
vanusejaotus, sh keskmine sünnitamisvanus, mis viimaste kümnendite jooksul on Euroopas, sh ka
Eestis, märgatavalt kasvanud. Sündide edasilükkamine mõjub ühelt poolt antud aasta
sündimusnäitajatele: kui näiteks veerand naistest, kes stabiilse sündimuse korral oleksid antud aastal
sünnitanud, otsustab sünnituse edasi lükata, alaneb antud aasta sündimus veerandi võrra ja sama
palju väheneb ka näiteks summaarne sündimuskordaja, mida võetakse arvesse rahvastiku
prognoosimisel. Kui sündimuskäitumine on pika aja jooksul muutunud, nii et keskmine ema ja tütre
vanusevahe ehk põlvkondade vahe on suurenenud näiteks 25lt aastalt 30le aastale, siis väheneb
põlvkondade vahe kasvamise tõttu rahvaarv isegi siis, kui naiste poolt sünnitatud laste arv
kokkuvõttes ei vähene. Kui vaatlusperioodil oodatav eluiga on stabiilselt 75 aastat, siis elaks
rahvastikus 25 aasta pikkuse põlvkondade vahe korral keskmiselt 3 põlvkonda, st, lapsed, vanemad ja
vanavanemad. 30-aastase põlvkondade vahe korral elaks korraga vaid 2,5 põlvkonda, st et laste ja
vanemate kõrval elavad vaid pooled vanavanemad. Seega väheneks algseisuga võrreldes rahvastiku
arvukus 1/6 ehk ligi 17% võrra ainuüksi sündide edasilükkamise tulemusena. Tegelikult enamasti
3
sündide edasilükkamisega kaasneb ka sündide arvu kahanemine, sest mitmesugustel põhjustel kõik
edasi lükatud sünnid ei realiseeru.
Rahvastikuprognoosi puhul tuleb ennustada ka seda, mis soost on sündivad lapsed. Looduslikult on
vastsündinute seas väike poiste ülekaal, Eestis on pika aja jooksul poiste ja tüdrukute suhe olnud
keskmiselt 1,06, st et vastsündinutest 51,4% on poisid ja see näitaja pole kuigivõrd muutunud. On
üldiselt teada, et sõdade ajal ja järel sünnib rohkem poisse (kusjuures sellel pole usaldusväärset
selgitust, kuigi teooriaid on üsna mitmeid), kuid tegelikult on see erisus väga väike, piirdudes
maksimaalselt mõne protsendiga. Eesti andmetest pole sõdade mõju üldse näha. Kaasajal on aga
teine tegur, mis vastsündinud poiste ja tüdrukute arvulist vahekorda mõjutab – see on võimalus
teada saada loote sugu ja ebasoovitavast soost loote puhul rasedus katkestada. Kõige olulisemalt on
see tegur toiminud Hiinas, kus on pikka aega aetud ühe lapse poliitikat, kuid kultuuritraditsioon
väärtustab nimelt poisse, seal on käesoleval sajandil poiste osakaal vastsündinute seas suurenenud
1,16—1,17ni. Sarnane on olukord ka endise Nõukogude Liidu mõningates piirkondades: Armeenias,
Aserbaidžaanis ja Gruusias on poiste suhtarv vastavalt 1,16, 1,17 ja 1,11.
Suhteliselt keeruline on aga ennustada rahvusvahelist rännet, mis mõningates piirkondades, sh
Eestis, on võrdlemisi oluline rahvastiku muutumist mõjustav tegur. Siinjuures on rändel ühelt poolt
otsene mõju: rahvaarv muutub vastavalt rändesaldole: kui see on negatiivne, siis rahvaarv väheneb,
kui positiivne, siis kasvab. Kuid kuna rändajad on enamasti suhteliselt nooremas eas inimesed,
muutub rände tagajärjel ka rahvastiku soo-vanuse koostis, mis omakorda mõjustab loomulikku iivet:
kui välisrände saldo on positiivne, siis enamasti paraneb rahvastiku soo-vanuse koostis selles mõttes,
et noorte (ja nooremas keskeas) inimeste osatähtsus rahvastikus suureneb. Niisugune oli olukord
Eestis eelmise sajandi teisel poolel, kui aastail 1945—1990 Eesti rahvaarv suurenes ca
poolteisekordseks olulisel määral sisserände mõjul (hoolimata sellest, et siserändajate sündimus-
kordajad olid pigem eestlaste omadest madalamad). Viimastel kümnenditel on aga Eesti rändesaldo
olnud negatiivne, selle tagajärjel on vähenenud rahvaarv, kuid jätkub ka rände kaudne mõju
sünnitusealiste naiste vähenemise tagajärjel.
Missugustest komponentidest koosneb rahvastikuprognoos?
Seega tuleb kokkuvõttes rahvastikuprognoosi tegemiseks hinnata järgmisi näitajaid igaks
prognoosiaastaks, st vastavate näitajate muutumist mõjutavaid protsesse:
Sündimuskäitumist iseloomustavat sündimuskõverat e. vanuselisi sündimuskordajaid;
Meeste ja naiste oodatavat eluiga;
Poiste ja tüdrukute vahekorda vastsündinute seas;
Välisrände saldo soo-vanusestruktuuri.
Loetletud näitajaid tuleb hinnata (ennustada) kõigi aastate jaoks, mis jäävad lähteaasta ja lõppaasta
vahele. Kui ennustusperiood on pikk – mitukümmend aastat – siis sõltub ennustustulemus väga
oluliselt eeldustest, st sellest, kuidas oletatakse muutuvat inimeste käitumine. Kõige keerukam on
hinnata rändekäitumist ja selletõttu tehakse sageli prognoose ilma rännet arvestamata või
arvestatakse seda lihtsustatult, nt eeldatakse, et rändenäitajad püsivad konstantsena. Nii on tehtud
Eesti jaoks enamik rahvusvahelisi prognoose (Eurostat, ÜRO).
4
Joonis 1. Euroopa Liidu Statistikaameti (Eurostat) tehtud Eesti rahvastikuprognoosid: rännet
arvestades ja rännet arvestamata.
Kõigi prognoosieelduste aluseks on empiirilised rahvastikuandmed, siinjuures kasutatakse kas
prognoosihetke andmeid (prognoos eeldusel „kõik protsessid toimuvad nii, nagu prognoosimise
hetkel“ või püütakse eeldustes arvestada ka näitajate muutumist. Siinjuures kasutatakse sageli
teistes riikides juba toimunud protsesse.
Oluline on siinjuures see, et kõik prognoosid lihtsustavad andmeid oluliselt. Mingisuguseid järske
muutusi protsessides üldjuhul ei õnnestu ennustada, tavapäraselt prognoositakse protsesse mudelite
abil, mis näevad ette suhteliselt siledaid muutusi.
Rahvastikuprognoosidele on iseloomulik, et neid küllalt sageli muudetakse vastavalt sellele, kuidas
inimeste käitumine on muutunud. Seega võib pikaajaline prognoos mõningate aastate vältel väga
oluliselt muutuda. Seda võib öelda ka Eesti kohta tehtud rahvusvaheliste prognooside kohta, mis
viimase paari kümnendi jooksul on üsna suure amplituudiga kõikunud.
Sageli tehakse ka eeldusi varieerides mitu prognoosi – „pessimistlik“, „kõige tõenäosem“ ja
„optimistlik“.
Käesolevas artiklis käsitleme Eestis Siseministeeriumi tellimusel tehtud [viide: Tammur] pikaajalise
rahvastikuprognoosi (2012—2040) metoodikat.
Rahvastiku algseis: soo-vanuse koostis. Rahvastikuprognoosi tegemise esimene eeldus on rahvastiku soo-vanuse koostise teadmine.
Selletõttu ongi rahvastikuprognoose sageli tehtud pärast rahvaloendusi, kui rahvastiku koostis on
võimalikult täpselt teada. Käesoleva prognoosi aluseks ei võetud vahetult 2011. aasta rahvaloenduse
tulemusi, mille kohta oli teada, et rahvaarv oli alakaetud, vaid lisati loendusandmetele alakaetus
vastavalt saadud hinnangule [viide: Vähi, Tiit]. Seega oli rahvastikuprognoosi aluseks rahva soo-
vanuse hinnanguline struktuur 2012. aasta 1.jaanuari seisuga, kusjuures arvestati REL2011
alakaetuse arvel parandatud tulemust.
1240000
1260000
1280000
1300000
1320000
1340000
2015 2020 2025 2030 2035 2040
Eurostat rändeta
Eurostat rändega
5
Joonis 2. Rahvastiku soo-vanuse koostis 1.01.2012 REL andmetel ja pärast paranduste lisamist
Joonistelt 2 järeldub:
Eakaid (vähemalt 85-aastaseid naisi on rahvastikus suhteliselt palju (ca 2 korda rohkem kui
kõige arvukamad üheaastased vanuserühmad, mehi aga võrdlemisi vähe);
Üheaastaste vanuserühmade arvukus on võrdlemisi ebaühtlane.
Rahvastiku vanusejaotuses on küll lohk II Maailmasõja-aastate kohal (selle põhjustab
peamiselt sisserännanute ebaühtlane jaotus), kuid puudub oluline tõus sõjajärgsel perioodil,
mis ilmestas suure osa Euroopa riikide rahvastikujaotust.
Väga selge on põlvkondade arvukuse langus iseseisvumise järgsel perioodil, millel on
omakorda mitu põhjust: üleminekušokk, väljaränne ja sündide edasilükkamine.
Joonis 3. Alakaetuse arvel lisatud rahvastik soo- ja vanuserühmade lõikes
Joonisel 3 on esitatud alakaetuse arvel lisatud isikute soo-vanusejaotus. Seda rahvastikurühma
iseloomustavad järgmised asjaolud:
0
2 000
4 000
6 000
8 000
10 000
12 000
14 000
16 000
18 000
20 000
0 3 6 9
12
15
18
21
24
27
30
33
36
39
42
45
48
51
54
57
60
63
66
69
72
75
78
81
84
Mehed, RA Naised, RA
Mehed, REL Naised, REL
0
100
200
300
400
500
600
0 3 6 9
12
15
18
21
24
27
30
33
36
39
42
45
48
51
54
57
60
63
66
69
72
75
78
81
84
Mehed, lisatud
Naised, lisatud
6
Üldine vanusejaotus on lähedane kogurahvastiku vanusejaotusele.
Tööealiste meeste seas on mitteloendatuid ligikaudu kaks korda rohkem kui naiste seas – siin
kohtame sotsioloogiliste küsitluste puhul teadaolevat tõika – mehed on vähem altid
mitmesugustel küsitlustel osalema.
Eesti elanike sündimuskäitumine
Sündide arv aastate lõikes
Rahvastikuprognoosi puhul on esimene küsimus – kui palju igal aastal lapsi sünnib. See näitaja on
Eestis viimase 95 aasta jooksul, mille kohta on andmed olemas, üsna palju varieerunud, vt joonis 4
Joonis 4. Sündide üldarv aastail 1919--2013
Sündide arvu mingil aastal määrab kaks olulist näitajat – see on sünnitusealiste naiste arv ja nende
sünnitamise aktiivsus. Kuigi naiste viljakas iga on enam-vähem stabiilne, ulatudes 13—15-ndast
eluaastast ligi 50nda eluaastani, on aktiivne sünnitusiga sellest märksa lühem, enamasti sünnib
valdav enamik lapsi 20—40-aastastel naistel, kuid ka selles vanusevahemikus on sünnitamiseaktiivsus
aastati väga erinev. Üks sünnitamisaktiivsust iseloomustav näitaja on keskmine sünnitaja vanus, vt
joonis 5.
0
5 000
10 000
15 000
20 000
25 000
30 000
19
19
19
22
19
25
19
28
19
31
19
34
19
37
19
40
19
43
19
46
19
49
19
52
19
55
19
58
19
61
19
64
19
67
19
70
19
73
19
76
19
79
19
82
19
85
19
88
19
91
19
94
19
97
20
00
20
03
20
06
20
09
20
12
22,00
23,00
24,00
25,00
26,00
27,00
28,00
29,00
30,00
19
25
19
28
19
31
19
34
19
37
19
40
19
43
19
46
19
49
19
52
19
55
19
58
19
61
19
64
19
67
19
70
19
73
19
76
19
79
19
82
19
85
19
88
19
91
19
94
19
97
20
00
20
03
20
06
20
09
20
12
7
Joonis 5. Sünnitaja keskmine vanus aastail 1925—2013
Sünnitaja vanus ja sündimuskõverad
Täpsemalt kui sünnitaja keskmine vanus iseloomustab sündimuskäitumist antud aastal
sündimuskõver, mis näitab sündide jaotust vastavalt sünnitaja vanuserühmale (sündide summa on
100%). Kõvera käitumist iseloomustab lisaks sünnitaja keskmisele vanusele veel üks oluline näitaja –
summaarne sündimuskordaja, mis näitab, kui suur oleks keskmine naise kohta sünnitatud laste arv,
kui antud aasta sündimuskäitumine jääks püsima terve põlvkonna pikkuseks ajaperioodiks.
Joonis 6. Eesti sündimuskõverad ligi 90 aasta jooksul
Joonistelt 6 on näha, et Eesti naiste sündimuskäitumine on möödunud 90 aasta jooksul oluliselt
muutunud, kuid see muutumine pole olnud ühesuunaline, vaid pigem laineline
Väga üldiselt võib rääkida Eestimaa naiste sündimuskäitumise puhul järgmistest ajalooperioodidest:
esimesel iseseisva riigi perioodil alustati pereelu ja sünnitamist suhteliselt hilja, alla 25-aastaseid
sünnitajaid oli alla veerandi, üle poole sünnitustest toimus 25—34 aasta vanustel naistel, kuid üle
viiendiku sünnitajatest olid ka vähemalt 35-aastased. See oli aeg, mil ei toimunud aktiivset
pereplaneerimist, kaasaegseid vahendeid ei olnud olemas ja abordid olid üldjuhul keelatud.
0
10
20
30
40
<16 16-19 20-24 25-29 30-34 35-39 40-44 45+
1925
0
10
20
30
40
<16 16-19 20-24 25-29 30-34 35-39 40-44 45+
1945
0
10
20
30
40
<16 16-19 20-24 25-29 30-34 35-39 40-44 45+
1965
0
10
20
30
40
<16 16-19 20-24 25-29 30-34 35-39 40-44 45+
1985
0
10
20
30
40
<16 16-19 20-24 25-29 30-34 35-39 40-44 45+
2005
0
10
20
30
40
<16 16-19 20-24 25-29 30-34 35-39 40-44 45+
2013
8
Summaarne sündimuskordaja
Sõjajärgsel perioodil hakkas sünnitamisvanus peaaegu lineaarselt noorenema. Kui vahetult sõja järel
sünnitasid enam kui 35-aastased naised nö edasilükatud lapsi, siis juba 1948.aastaks langes vähemalt
35-aastaste naiste osatähtsus sünnitajate hulgas alla viiendiku ja kahanes peaaegu monotoonselt
1980. aastani, mil vähemalt 35-aastased naised moodustasid alla 6% kõigist sünnitajatest. Samal ajal
kasvas noorte, kuni 25-aastaste sünnitajate osatähtsus ja 1980ndal aastal oli neid juba üle poole
kõigist sünnitajatest. Alates 50ndatest aastate keskpaigast muudeti Nõukogude Liidus abort
legaalseks ja sellest sai kogu nõukogudemaal, sh ka Eestis, aktsepteeritud sündimuskontrolli meetod,
mida kasutasid kõige sagedamini abielus naised, kes olid enese jaoks soovitava laste arvu juba
saavutanud. Muid sündimuskontrolli meetodeid toona nõukogudemaal peaaegu ei tuntud.
Tähelepanuväärne on aga see, et Eesti sündimust iseloomustavatel graafikutel abortide lubamine
praktiliselt ei avaldu, st abortide lubamine ei vähendanud märgatavalt sündide arvu ja pole alust
oletada ka seda, et abortide keelamine oluliselt suurendaks sündide arvukust.
Joonis 7. Summaarse sündimuskordaja muutumine
Joonis 8. Sünnituste jaotus vastavalt ema vanusele (puuduvad andmed sõja-aastate kohta)
Rahvastikuprognoosi juures on tarvis iga aasta jaoks ette näha, kui aktiivselt igasse vanuserühma
kuuluvad naised tõenäoliselt sünnitavad, see tähendab, et on tarvis koostada sündimuse mudel.
Tavaliselt kasutatakse selleks matemaatikas tuntud kõveraid, mis hästi kirjeldavad empiirilisi
0
0,5
1
1,5
2
2,5
19
50
19
52
19
54
19
56
19
58
19
60
19
62
19
64
19
66
19
68
19
70
19
72
19
74
19
76
19
78
19
80
19
82
19
84
19
86
19
88
19
90
19
92
19
94
19
96
19
98
20
00
20
02
20
04
20
06
20
08
20
10
20
12
0%
10%
20%
30%
40%
50%
60%
70%
80%
90%
100%
19
25
19
29
19
33
19
37
19
41
19
45
19
49
19
53
19
57
19
61
19
65
19
69
19
73
19
77
19
81
19
85
19
89
19
93
19
97
20
01
20
05
20
09
20
13
Pärast 35
25-34
Enne 25
9
sündimusandmeid. Siinjuures pole aga piisav see, kui leitakse kõver, mis hästi kirjeldab mingi (näiteks
vaatlusaasta) sündimust, vaid vaja on leida parameetriline kõverate pere, mis kirjeldab oletatavat
sündimuskõvera muutumist pikema aja jooksul. Eesti sündimuse andmeid kirjeldas võrdlemisi hästi
beetajaotuste pere [viide: Vähi]. Siinjuures tegime eeldused, et
Sünnitaja keskmise vanuse kasv hakkab pidurduma ja jõuab perioodi lõpuks väärtuseni 34.;
Summaarne sündimuskordaja suureneb vastavalt sellele, et sündide edasilükkamine järjest
kahaneb ja jõuab kuni tasemeni 1,8, mis on lähedane lõpetatud sündimuskordajale.
Lõpetatud sündimuskordaja ja tegelikult naise poolt sünnitatav laste arv
Lõpetatud sündimuskordaja on arvutatav nende naiste põlvkondade jaoks, kes on juba viljakast east
väljunud (või sellest väljumas). See näitab antud põlvkonna jaoks keskmist viljaka eluea jooksul
tegelikult sünnitatud laste arvu. Kui sünnitamiskäitumine on põlvkonna jooksul püsiv, siis langevad
lõpetatud sündimuskordaja ja summaarne sündimuskordaja ühte. Võrreldes summaarse
sündimuskordajaga on lõpetatud sündimuskordaja märksa stabiilsem, sest ta ei sõltu oluliselt sellest,
missuguses vanuses naine sünnitas (väike mõju võib siiski olla sellel, et edasilükatud sünnid võivad ka
hoopis toimumata jääda). Jooniselt 9 on näha, et lõpetatud sündimuskordaja on vaadeldava 50
aastakäigu naiste puhul kõikunud 1,78 ja 1,96 vahel (keskmine 1,86), kusjuures koguperioodi puhul
on trend kergelt kasvav.
Joonis 9. Aastail 1920—1970 sündinud Eesti elanike lõpetatud sündimuskordaja
Lõpetatud sündimuskordaja suurem stabiilsus võrreldes summaarse sündimuskordajaga, mis
varieerub 1,28 ja 2,26 vahel on jooniste 7 ja 9 võrdlusest ilmne (standardhälvete vahekord on
ligemale 1:6, kusjuures summaarse sündimuskordaja trend on hoopiski kahanev). Tähelepanuväärne
on mõlema näitaja täpselt ühtiv keskväärtus, see on 1,86. Kahe sündimust iseloomustava kõvera
võrdlemisel tuleb aga arvestada nendevahelist ajalist nihet keskmise sünnitaja vanuse võrra. Siiski
annab mõlema kõvera võrdlus alust oletada, et sünnitusvanuse stabiliseerumisel on summaarse
sündimuskordaja vanus 1,8 igati aktsepteeritava suurusega.
1,65
1,7
1,75
1,8
1,85
1,9
1,95
2
19
70
19
68
19
66
19
64
19
62
19
60
19
58
19
56
19
54
19
52
19
50
19
48
19
46
19
44
19
42
19
40
19
38
19
36
19
34
19
32
19
30
19
28
19
26
19
24
19
22
19
20
Lõpetatud sündimuskordaja
10
Vastsündinute soojaotus
Sünnitusealiste naiste arvukuse ja sündimuskõvera teadmisest siiski ei piisa selleks, et rahvastiku soo-
vanusejaotust prognoosida. Selleks on tarvis teada ka seda, kui palju igal käsitletaval aastal sünnib
poisse ja kui palju tüdrukuid.
Joonis 10. Poiste osakaal Eesti vastsündinute seas
Jooniselt 10 on näha, et Eesti vastsündinute seas on poiste osakaal võrdlemisi stabiilne keskmise
suurusega 51,4%, mis tähendab, et iga 100 tüdruku kohta sünnib Eestis viimase 90 aasta andmete
kohaselt keskmiselt peaaegu 106 (täpsemalt 105,79) poissi. Kõikumine keskmise ümber on ilmselgelt
juhuslik, kuid ilmneb õige nõrk suundumus poiste osakaalu kasvuks. Joonisel kujutatud trendijoon
näitab igaaastast poiste osakaalu kasvu 0,001 võrra. Seda ilmselt põhjustavad edusammud
sünnitusabi arengus, mille tagajärjel aidatakse elule ka väga nõrgad vestsündinud, kelle seas on
poisse tavapäraselt rohkem, nagu näitavad imikusuremuse andmed (vt näiteks ). Kuna poiste
osakaalu süstemaatiline muutus on märksa väiksem juhuslikust kõikumisest, siis seda mudelis
arvesse ei võetud ja poiste ning tüdrukute osakaalu hinnanguks valiti 0,515 ja 0,485 vastavalt. Eesti
rahvastiku suremusnäitajad
Surmajuhtude arv aastate lõikes
Lisaks sündidele on rahvastikuprognoosi juures tarvis arvesse võtta ka surmasid. Eestis on ka
surmade kohta olemas enam kui 90 aasta pikkune statistika, vt joonis 10.
50,500
51,000
51,500
52,000
52,500
19
22
19
25
19
28
19
31
19
34
19
37
19
40
19
43
19
46
19
49
19
52
19
55
19
58
19
61
19
64
19
67
19
70
19
73
19
76
19
79
19
82
19
85
19
88
19
91
19
94
19
97
20
00
20
03
20
06
20
09
20
12
0
2 000
4 000
6 000
8 000
10 000
12 000
14 000
19
23
19
27
19
31
19
35
19
39
19
43
19
47
19
51
19
55
19
59
19
63
19
67
19
71
19
75
19
79
19
83
19
87
19
91
19
95
19
99
20
03
20
07
20
11
Mehed
Naised
11
Joonis 11. Surmajuhtumite absoluutarv Eestis (arvestatud on vaid Eesti elanike tsiviilsurmasid, mitte
sõdades langenuid)
Suremuse vanusejaotust iseloomustavad suremuskõverad
Surmajuhtude arv sõltub väga oluliselt niihästi rahvastiku arvukusest kui ka selle soo-vanuse
jaotusest. Seda arvestades kasutatakse suremuse iseloomustamiseks mitmesuguseid tuletatud
näitajaid, üks rahvastikuprognoosimisel olulisi on suremuskõver, mis näitab surmajuhtumite arvu
jaotust vanuseti, vt joonis 11.
Joonis 12. Eesti elanike suremuskõverad
Ka suremuskõverate kasutamiseks rahvastiku prognoosimisel on need tarvis lähendada mudel-
kõveraga. Jooniselt 12 on näha, et suremuse juures tuleb arvestada imikute ja väikelaste suremust,
mis vaadeldava perioodi jooksul on lähenenud nullile, tööealiste isikute suremust (kus võrdlemisi
suur osa on mitmesugustel õnnetussurmadel ja lõpuks eakate surmajuhtusid, mille puhul on näha, et
surmajuhtude osakaal kõige vanemas (85+) vanuserühmas on viimasel graafikul peaaegu
kahekordistunud algperioodiga võrreldes, selle arvel on vähenenud nooremate isikute surma-
juhtumite osatähtsus. Mudelites pole võimalik arvestada üksikute aastate eripärasid, mis avalduvad
„jõnksudena“ graafikul. Viimastel aastatel on Eesti rahvastiku suremuskõverad muutunud varasema
perioodiga võrreldes märksa siledamaks, mis lihtsustab surmaandmete kasutamist prognoosides.
Oodatav eluiga
Tuntuim üksiknäitaja, mis ülevaatlikult kajastab surmajuhtumite statistikat, on oodatav eluiga. See
näitaja arvutatakse välja igas vanuses inimeste jaoks ja see iseloomustab seda, kui vanaks vastavas
vanuses inimene elaks siis, kui suremusnäitajad tema elu lõpuni jääksid antud aasta tasemele. Kõige
levinum riigi elanikkonna tervise iseloomustaja on oodatav eluiga sünnil, seda kasutatakse
muuhulgas ka inimarengu indeksi arvutamisel, mille alusel riike järjestatakse ja rühmitatakse. Ekslik
0
5
10
15
20
0-4
10
--1
4
20
-24
30
-34
40
-44
50
-54
60
-64
70
-74
80
-84
1970
0
5
10
15
20
0-4
10
--1
4
20
-24
30
-34
40
-44
50
-54
60
-64
70
-74
80
-84
1980
0
5
10
15
20
0-4
10
--1
4
20
-24
30
-34
40
-44
50
-54
60
-64
70
-74
80
-84
1990
0
10
20
30
0-4
10
--1
4
20
-24
30
-34
40
-44
50
-54
60
-64
70
-74
80
-84
2000
0
10
20
30
0-4
10
--1
4
20
-24
30
-34
40
-44
50
-54
60
-64
70
-74
80
-84
2010
0
10
20
300
-4
10
--1
4
20
-24
30
-34
40
-44
50
-54
60
-64
70
-74
80
-84
2013
12
oleks arvata, et see näitaja iseloomustab vastaval aastal vastsündinute loodetavat tegelikku
elukestust – see pole nii, sest suremusnäitajad ei jää tänapäeval aastakümneteks muutumatuks ja
võib üsna kindlalt öelda, et praegusel ajal sündivaid lapsi ootab ees märksa pikem eluiga kui näitab
vastava aasta jaoks arvutatud oodatav eluiga sünnil.
Joonis 13. Oodatav eluiga sünnil
Jooniselt 13 on näha, et suremusnäitajate osas on Eestis olnud alates möödunud sajandi
viiekümnendatest aastatest neli selgelt eristatavat arenguperioodi. Vanema ajalooperioodi kohta ei
ole elukestusandmeid avaldatud (kuigi nende arvutamine Eesti Vabariigi statistika alusel on
teostatav). Kõige vanemad andmed joonisel 12 on saadud ÜRO andmebaasist ja treppjoone kujuline
on see graafiku osa sellepärast, et ÜRO andmed ongi viisaastakute kohta antud. Tegelikult pole ka
näitajad aastast 1960—1988 päris vahetult ülejäänud andmetega võrreldavad, sest arvutamisel on
kasutatud pisut erinevat metoodikat (kahe aasta andmeid). Siiski pole need metoodilised erisused nii
suured, et varjutaksid sisulisi erinevusi, mida oodatava eluea graafik näitab. Kõigepealt, sõjajärgsel
perioodil tõuseb Eesti elanike oodatav eluiga märgatavalt. Ilmuvad uued ravimid (antibiootikud),
suureneb arstide arv ja osakaal. Kiire kasv lõpeb aga ruttu ja järgneb kahekümne aasta pikkune
stagnatsiooniperiood (1964—1984), mis päädib väikese tõusuga Gorbatšovi kuiva seaduse ajal
(1985—1988). Järgneb järsk langus aastail 1988--1994– see on nn siirdešokk, mida on täheldanud
enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike pärast vabanemist. Alates 1994. aastast pööravad kõik graafikud
tõusule, kusjuures tõus on suhteliselt ühtlane ja võrdlemisi kiire.
55
60
65
70
75
80
85
19
50
19
52
19
54
19
56
19
58
19
60
19
62
19
64
19
66
19
68
19
70
19
72
19
74
19
76
19
78
19
80
19
82
19
84
19
86
19
88
19
90
19
92
19
94
19
96
19
98
20
00
20
02
20
04
20
06
20
08
20
10
20
12
M ja N M N
13
Joonis 14. Naiste ja meeste oodatava eluea erinevuse muutumine
Meeste ja naiste oodatava eluea erinevus on Eestis (samuti nagu mitmes teiseski Ida-Euroopa riigis)
olnud tavatult suur. Eriti kiiresti kasvas see vahe taasiseseisvumisaja alguses (mil teatava panuse
sellesse vahesse lisas ka kõrge kriminaalsuse tase) kuni 1995.aastani, mil see ületas rekordiliselt 12
aastat. Seejärel hakkas erinevus üldsuundumusena vähenema, kuigi esialgu mõningaste
tagasilöökidega. Alates 2006. aastast on langus olnud siiski pidev, seda toetas meeste oodatava
eluea kiire kasv ning 2013. aastaks vähenes naiste ja meeste oodatava eluea erinevus sünnil juba 8,6
aastani. Ootuspäraselt sarnane suundumus jätkub, nii et prognoosiperioodi lõpuks võib see küündida
5—6 aastani, mis on juba lähedane sama näitaja Euroopa keskmisele tasemele.
Elukestuse näitajad on erinevatel rahvastikurühmadel erinevad, Eestis nagu enamikus teisteski
riikides on kõrgharidusega inimeste elukestus kõige kõrgem, põhjuseks ilmselt elustiil, mis arvestab
rohkem tervislikke eluviise ja oletatavasti sisaldab vähem tervisele ohtlikke harjumusi. Seda on
arvestatud suremuse trendi juures: oodatava elukestuse väärtuseks prognoosiperioodi lõpuks on
võetud praegused kõrgharidusega inimeste elukestuse näitajad, so meestel 78,2 ja naistel 83,7
aastat. Eeldatud on, et elukestuse kasv on lineaarne, kusjuures kogu prognoosiperioodi vältel on
kasvukiirus meestel suurem kui naistel.
Välisränne Rände hindamine ja ennustamine on rahvastikuprognoosi üks keerukamaid osi. Eesti on oma ajaloo
jooksul olnud nii sisse- kui väljarände maa, kusjuures mõnel perioodil on rändemahud olnud üsna
suured ja nende põhjal rändesuundumuse hindamine pole kuigi lihtne. Kui aastail 1945--1989 oli
Eesti peamiselt sisserände maa ja selle aja jooksul rahvaarv kasvas suuresti rände mõjul enam kui
poolteisekordseks, siis alates 1990. aastast on Eestist saanud väljarännu maa ja väljaränne on
põhjustanud arvestatavat rahvastikukadu, vt joonis 15. Arvestades välisrände suunamuutusi saab
prognoosi jaoks vajaliku välisrände mudeli koostamiseks kasutada üksnes viimase perioodi andmeid.
Eesti Vabariigis toimunud välisrände arvestamise juures on aga suureks takistuseks tõsiasi, et ränne
ei ole täies ulatuses registreeritud, sest perioodil 1995—2005 ei olnud siin elukoha registreerimine
kohustuslik, seega polnud selge ka see, millal elukoht Eestis vahetati elukoha vastu välisriigis. Ka
pärast elukoha registreerimise muutmist kohustuslikuks, pole olukord märkimisväärselt paranenud
ühest küljest elanike teadmatuse ja mugavuse, teisest küljest erinevatesse linnadesse/valdadesse
registreerimisel jagatavate hüvede tõttu. Ka Eestist lahkumist pole sageli isikutel kasulik registreerida,
0
2
4
6
8
10
12
14
14
vaid kasulikum on säilitada oma seisund Eesti elanikuna, mis võimaldab mõningaid sotsiaalseid
hüvesid Eesti külastamisel.
Seega koosneb välisrände arvestamine rahvastikuprognoosil kahest osast – ühest küljest tuleb
selgeks teha juba toimunud välisrände saldo, arvestades selleks registreeritud välisrännet ja hinnates
välisrände registreerimata osa. Teiseks on tarvis selle hinnangu põhjal hinnata välisrände saldo
edasist suundumust ja see lisada rahvastikuprognoosile.
Registreeritud välisränne
Välisrännet ei registreeritud Eesti taasiseseisvumise järgsetel aastatel, selle aja kohta on olemas vaid
hinnangud, mis tulenevad rahvaarvu muutusest ja on võrdlemisi ebatäpsed, sest lahkuvad isikud olid
vaid osaliselt registreeritud Eesti elanikeks (sõjaväelased ei olnud Eesti elanikud, kuid nende
perekonnaliikmed olid jne).
Joonis 15. Registreeritud välisrände saldo viieaastaste ajavahemike kaupa (1950—2010)
Registreeritud välisrände andmed (soo ja vanuserühmade lõikes) on olemas alates 2000. aastast, vt
joonis 16.
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
15 Saldo
15
Joonis 16. Registreeritud välisrände saldo
Jooniselt on näha järgmisi suundumusi:
Naiste rändesaldo on oluliselt negatiivsem kui meeste rändesaldo;
Meeste ja naiste rändesaldo suundumuste muutused toimuvad põhimõtteliselt üheaegselt;
Välisrände puhul ilmneb kolm üsna selgelt erinevat perioodi:
o 2000—2005 (saldo on negatiivne ja suureneb absoluutväärtuse poolest mõõdukalt);
o 2006—2009 (saldo läheneb nullile, meeste puhul muutub negatiivseks);
o 2010—2011 (saldo kahaneb kiiresti, saavutades varasemast negatiivsema taseme).
Alates 2004. aastast on välisrändajate kohta teada rohkem andmeid, sh ka nende kodakondsus ja
sünnikoht, vt joonis 17. See võimaldab sisserändajate hulgas hinnata tagasirändajaid, sest Eesti
kodakondsusega inimesed on väga suure tõenäosusega tagasirändajad.
Joonis 17. Registreeritud välisrände jagunemine Eesti kodanike ja välismaalaste (st muude riikide
kodanike) vahel
-2500
-2000
-1500
-1000
-500
0
500
2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012
Mehed
Naised
0
1000
2000
3000
4000
5000
6000
7000
8000
2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013
Sisseränne kokku
Sisseränne Eesti kodanik
Väljaränne kokku
Väljaränne Eesti kodanik
16
Olgu märgitud, et Eestis sündinuid on neil aastail Eestisse rännanud Eesti kodanikest mõnevõrra
vähem, mis näitab, et tagasirännanute seas on ka välismaal sündinud lapsi.
Tabel 1. Registreeritud välisränne 2000—2012
Lahkunud Saabunud Saldo
Kokku 53 411 27 039 -26 372
Mehi 24 866 15 350 -9 516
Naisi 28 545 11 689 -16 856
Eesti kodanikke (%) 88,5 47,2
Eesti kodanikke 47242 12760 -34483
Joonis 18. Eestisse rändavate Eesti kodanike suhtarv võrreldes kogu sisserände ja kogu väljarändega.
Tagasirände suundumusi vaatlusperioodi vältel ilmestab joonis 18, millest ilmneb, et kuigi
tagasilöökidega, tagasiränne (so Eesti kodanike sisseränne) registreeritud rände hulgas üldiselt
kasvab ja ulatub viimase viie aasta keskmisena ligi kolmandikuni registreeritud väljarändest.
Registreerimata välisränne aastail 2000—2011
2011. aasta rahvaloenduse andmete korrigeerimise käigus loeti Eesti residentide hulka ca 30 000
mitteloendatud isikut, kes olid Rahvastikuregistris märgitud Eesti püsielanikeks. Need olid isikud, kes
olid Eestis mitmesugustes registrites olnud 2011. aasta jooksul aktiivsed. See inimeste hulk määras
loenduse alakaetuse. Kuid Rahvastikuregistris Eesti elanikena märgitud mitteloendatud isikute hulk
sellega ei piirdunud. Viimaste seas oli ka selliseid, kelle puhul Eesti registrites mingeid aktiivsuse
märke 2011. aasta jooksul ei avaldunud: nad ei olnud Eestis õppinud, töötasu, pensionit ega mingit
toetust saanud ega ka tervishoiuteenuseid kasutanud. Ka niisuguste isikute arv oli ligemale 30 000 ja
nende puhul oli alust arvata, et nad on mingil ajahetkel 2000. aasta ja 2011.aasta vahel lahkunud.
Siinjuures aasta 2000 on loetud teatava tinglikkusega Rahvastikuregistri toimimise algusaastaks.
Lisainfot viimase 12 aasta jooksul lahkunud isikute kohta andis ka rahvaloendusel loendatavatele
leibkondadele esitatud küsimus viimase viie aasta jooksul Eestist lahkunud leibkonnaliikmete kohta.
Kuigi selle küsimuse puhul ei olnud lootustki kõigi lahkunute kohta infot saada (mõnedel ei
tarvitsenud lähisugulasi Eestisse jäädagi) ja vastuste puhul ilmnesid mitmesugused loogilised
vastuolud (nt sugulane kinnitas, et inimene on lahkunud, isik ise aga loendas ennast Eestis ja
0,0
10,0
20,0
30,0
40,0
50,0
60,0
70,0
2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012
%sisserändest%väljarändestLinear (%sisserändest)Linear (%väljarändest)
17
vastupidi), selgus siiski, et viimasel 12 aastal on Eestist lahkunud üle 30 000 inimese ja et lahkunute
seas on vähemalt pooled lahkunud registreerimata (st, on jätkuvalt Rahvastikuregistris kirjas Eesti
püsielanikena). Ilmselt selle küsimuse vastused kirjeldasid põhiliselt Eesti püsielanike rändesaldot
(üldiselt ei nimetatud isikuid, kes on välismaal viibinud ja tagasi tulnud, nende kohta oli loendusel
teine küsimus).
Aastail 2000—2011 registreerimata rändesaldo kirjeldamiseks loodi mudel, mis tugines
alljärgnevatele eeldustele:
1. Registreerimata rände saldo kogumaht on ligikaudu võrdne registreeritud rände kogumahuga perioodil 2000—2011.
2. Registreerimata rände osakaal (suhtarvuna registreeritud rändest) kahaneb vaatlusperioodi jooksul mõõdukalt.
3. Ajavahemikku 2000—2011 käsitletakse rändesaldo vanusejaotuse mõttes käsitleda kolme perioodina: aastad 2000—2003, 2004—2007 ja 2008—2011. Iga perioodi jooksul eeldatakse registreerimata rändesaldo ja registreeritud rändesaldo suhte konstantsust.
4. Registreerimata rändesaldo vanusejaotus (5-aastaste vanuserühmade lõikes) on võrdeline registreeritud rändesaldo perioodikeskmise vanusejaotusega samas soo-vanuserühmas.
5. Registreerimata rändes on mehed väikses ülekaalus (keskmine suhe 56:44) erinevalt
registreeritud rändest, mille puhul domineerisid naised.
6. Laste ja alaealiste registreerimata rände puhul on sood tasakaalus.
Joonis 19. Registreerimata välisrände saldo soo-vanuse jaotus (absoluutarvudes) ühe aasta jooksul
perioodist 2004—2007
Registreerimata rände arvel parandati ka 2000. aasta loendustulemusi. Selgus, et ka toonasel
loendusel esines enam kui 2%line alakaetus ja täpsustatud rahvaarvu hinnang aastal 2000 oli üle 1,4
miljoni 1 401 250.
Välisrände saldo hinnang aastateks 2012—2040
Välisrände saldo pikaajaline prognoosimine on väga raskesti põhjendatav ja selletõttu tehakse tihti
rahvastikuprognoose hoopis ilma välisrännet arvestamata või arvestatakse seda komponenti
suhteliselt väikese kaaluga. Kuna Eestis mõjutab välisränne rahvastiku arvukust väga oluliselt, ei
olnud mõeldav teha prognoose ilma välisrännet arvestamata. Tehti kaks prognoosi: üks, mille juures
-40
-35
-30
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
0 4 8 12 16 20 24 28 32 36 40 44 48 52 56 60 64 68 72 76 80 84
M_2
N_2
18
eeldati, et välisrände saldo püsib prognoosiperioodi lõpuni negatiivsena, vähenedes siiski
prognoosiperioodi vältel absoluutväärtuse poolest ja teine, mille puhul eeldati, et alates aastast
sisse- ja väljaränne tasakaalustuvad ning välisrände saldo saab võrdseks nulliga. Nimetame esimest
stsenaariumi tinglikult pessimistlikuks ja teist optimistlikuks.
Joonis 20. Summaarne välisrände saldo esimesel prognoosiperioodil (absoluutarvudes)
Välisrände hindamise aluseks oli 12 aasta jooksul toimunud registreeritud välisrände saldo soo-
vanusejaotus, millele lisati hinnanguline registreerimata välisränne (eeldusel, et selle maht aja
jooksul väheneb). Registreerimata välisrände iseloomustamiseks kasutati möödunud perioodi jaoks
tehtud eeldusi 1—6 ja registreerimata välisrände saldo arvel suurendati registreeritud väljarände
saldot 1,3 korda. Alates 2013. aastast välisrännet ei jaotatud registreeritud ja registreerimata
välisrändeks, samuti ei eristatud välja- ja sisserännet (sh tagasirännet), vaid kasutati üksnes
rändesaldot, mis üldiselt oli enamiku soo-vanuserühmade puhul negatiivne. Üksikute soo-
vanuserühmade jaoks leiti saldokordajad joonisel 20 esitatud silutud mudelist.
Välisrände saldo arvesse võtmiseks kasutati multiplikatiivset mudelit, mille puhul saldo arvutati
osakaaluna igast soo-vanuserühmast ning vastavalt saadi iga aasta ja iga üheaastase soo-
vanuserühma jaoks nö allesjäämise kordaja, millega prognoosi käigus korrutati vastava aasta
rahvastikuvektorit.
Prognoosi arvutamise eeskiri
Välisrände saldo arvutati iga aasta jaoks kogu Eesti riigi jaoks tervikuna, arvestades erinevaid soo-
vanuserühmi. Välisrände saldo arvutati suhtarvuna (sij , i =0, …, 85, j=1, 2) igast Eesti elanikkonna soo-
vanuserühmast vastavalt rändesaldo vanusejaotusele, mis leiti aastate 2008—2011 registreeritud
rände empiiriliste andmete põhjal. Rändesaldo hinnangud siluti, kasutades libiseva keskmise
meetodit.
Selle info põhjal arvutati välisrände saldo jääkvektor komponentidega (1— sij ) iga soo-vanuserühma
jaoks. Selle vektori üksikkomponentide väärtuseks oli igas soo- vanuserühmas aasta lõpuks rände
tulemusena allesjäänud isikute suhtarv nende isikute arvusse, kes selles vanuserühmas olid enne
vastava aasta rände toimumist.
-40
-35
-30
-25
-20
-15
-10
-5
0
5
10
0 2 4 6 8 10 12 14 16 18 20 22 24 26 28 30 32 34 36 38 40 42 44 46 48 50 52 54 56 58 60 62 64 66 68 70 72 74 76 78 80 82
M
N
19
Arvutused toimusid järjekorras:
1. Loomulik iive (sünnid ja surmad);
2. Välisränne.
See tähendab, et iga aasta prognoosi saamiseks korrutati pärast seda, kui oli arvutatud rahvaarvu
muutus loomuliku iibe põhjal, andmestik (komponendiviisiliselt) läbi saldojäägi vektoriga. Kuna Eesti
rahvastiku soo-vanusejaotus on väga ebaühtlane, muutus välisrände suurus aastast aastasse üsna
oluliselt.
Pessimistliku stsenaariumi korral rakendati välisrände saldo jääkvektoriga korrutamist kõigi aastate
puhul kuni aastani 2040, kuid saldokordajate absoluutväärtusi vähendati iga kümnendi järel
keskmiselt 1,3 korda, st et (sij(p+1) =sij(p)/1,3, kus p tähistab kordajate väärtusi perioodil p (p = 1, 2,
3). Vähenemine ei olnud soo-vanuserühmade lõikes täiesti ühtlane. Seega kasutati kokku kolme
saldokordajate komplekti – aastatel 2013—2020, 2021—2030, 2031—2040, mis vastavad
perioodidele p=1, p=2 ja p=3.
Saldokordajate vähendamise aluseks oli hinnang tagasirände mahu suurenemisele aja jooksul, mille
tagajärjel välisrände saldo absoluutväärtus väheneb (vt joonis 18).
Optimistliku stsenaariumi puhul jäid pessimistliku stsenaariumiga samaks rahvastiku loomulikku iivet mõjutavad parameetrid, kuid välisrände arvestamisel tehti alljärgnevad eeldused:
1. rändekordaja on kuni 2015. aastani sama nagu variandil 1, 2. perioodil 2016 – 2020 kaks korda väiksem kui variandil 1, 3. alates 2021. aastast on sisse- ja väljaränne tasakaalus ning rändekordaja on 0.
See tähendab, et optimistliku stsenaariumi korral arvutati uued saldo suhtarvud s*ij = sij /2, i = 0,1, …,
85 ja kümne aasta pärast kõrvaldati rändesaldo mõju täielikult, st võeti siis sij = 0.
Prognoositulemuste lühianalüüs
Joonis 21. Esitatud prognoosi võrdlus Eurostati prognoosidega
Võrdlus Eurostati prognoosidega näitab esitatud tulemuste võrdlemisi head kooskõla, arvestades
tõsiasja, et Eurostati rändega prognoosis oli välisrände saldo oluliselt alahinnatud ja ilmselt ei olnud
arvesse võetud ka välisrände ja loomuliku iibe koosmõju.
1100000
1150000
1200000
1250000
1300000
1350000
2015 2020 2025 2030 2035 2040
Eurostat rändeta
Eurostat rändega
SA pessimistlik
SA optimistlik
20
Rahvaarvu hinnang pessimistliku prognoosi korral
Hinnanguline rahvastiku arv aastal 2040 on 1194620, võimalikku hinnanguviga (30 000 inimest)
arvestades 1,16 miljonit kuni 1,22 miljonit, suhteliselt jämeda hinnanguna 1,2 miljonit.
Joonis 22. Eesti rahvastiku soo-vanusejaotus aastal 2040, pessimistlik prognoos
Kahanemine (niihästi välisrände kui ka loomuliku iibe mõjul) on olnud ca 125 000 inimest, so 9,5%
ehk 4,600 inimest aastas, so ca 0,35% aastas. Mõlemad tegurid on tugevas koosmõjus, sest
välisrände mõjul väheneb viljakas eas naiste arv. Samas näitavad demograafilised protsessid pigem
paranemise suundumust.
Graafikul on näha laulva revolutsiooni suured põlvkonnad, sajandivahetuse vaegsündimuse periood
ja hilisem väike sündimuse tõus.
Rahvastiku üldnäitajad: 2013 2040
Naisi 100 mehe kohta 116 107
Kuni 15-aastaste osakaal 15% 13,6%
15-64-aastaste osakaal 67% 58,7%
65+ aastaste osakaal 18% 27,6%
Välisrände mõju rahvastikuprognoosile. Pessimistliku ja optimistliku prognoosi erinevus
Pessimistliku prognoosi korral on summaarne välisrände saldo suurus ca -46 000 inimest.
Pessimistliku ja optimistliku prognoosi võrdlus näitab aga, et välisrände mõju loomulikule iibele on
Eestis väga tugev, sest väljarändajate seas domineerib viljakas eas naiste rühm, vt joonis 22 .
Optimistliku prognoosi korral läheneb prognoosiperioodi lõpupoole rahvastiku muutus nullile
hoolimata rahvastiku soo-vanuse koostise suhteliselt ebasoodsast struktuurist. Ka pessimistliku
prognoosi korral pidurdub perioodi lõpuks negatiivse saldo absoluutväärtuse kasv, selle põhjuseks on
rahvastiku vanusestruktuuri muutumine.
0
1000
2000
3000
4000
5000
6000
7000
8000
9000
10000
1 4 7 10 13 16 19 22 25 28 31 34 37 40 43 46 49 52 55 58 61 64 67 70 73 76 79 82 85
M
N
21
Joonis 23. Vähenemine ja väljaränne aastate lõikes (pessimistlik prognoos)
Kokkuvõte
Loomulikult ei saa prognooside autorid anda garantiid, et enam kui veerand sajandi pärast riigis elab
just täpselt nii palju inimesi, nagu näitavad meie prognoosid. Seda pole suutnud ükski, ka kõige
kvalifitseeritum prognoosija kunagi tagada – elu on alati hulga keerukam kui seda on võimalik ette
näha. Prognooside puhul on üldine eeldus – mingeid järske keskkonnamuudatusi ei toimu, kusjuures
rahvastikuprognooside puhul tähendab keskkond looduskeskkonna kõrval ka majanduskeskkonda ja
ühiskonda. Võime vaid kinnitada, et lähtudes olemasolevast taustinfost püüdsime anda täpseima
võimaliku prognoosi.
Võib-olla ehmatab lugejat rahvaarvu kahanemine alla 1 200 000 inimese aastaks 2040. Seda ei ole
tarvis pidada rahvuslikuks katastroofiks ega väljasuremise ennustuseks. Ka niisuguse suurusega
rahvastik on täiesti elu- ja toimimise võimeline. Meenutagem, et enne II maailmasõda elas meie riigis
veelgi vähem inimesi, keskmiselt 1,1 miljonit. Kuid oluline on see, et niihästi riigi kui majanduse
arendamisel tuleb tegelikku rahvaarvu kui ressurssi arvestada ja mitte näha ette arenguid, mis
oleksid jõukohased märksa suurema rahvaarvuga riigile.
Viitekirjandus 1. T a m m, E. 2001b. Rahvaloenduse andmete kvaliteedi hindamisest. —ESS Teabevihik, nr 12, lk 8–14
2. T i i t, E.-M. 2011. Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust. Tallinn: Statistikaamet
3. T i i t, E.-M. 2012. 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse alakaetuse hinnang. — Eesti Statistika
Kvartalikiri, Quarterly Bulletin of Statistics Estonia, nr 4, 12, lk 110–119
4. T i i t, E.-M. 2013a. Eesti elanike pereloome- ja sünnituskäitumise suundumused. — Pilte
rahvaloendusest. Census Snapshots. Tallinn: Statistikaamet, lk 32–38
5. T i i t, E.-M. 2013b. Eesti rahvaarvu ja Eestist lahkunute arvu hinnangud.— Riigikogu Toimetised, nr
27, lk 153–169
6. T i i t, E.-M., M e r e s, K., V ä h i, M. 2012. Rahvaloenduse üldkogu mi hindamine. — Eesti Statistika
Kvartalikiri. Quarterly Bulletin ofStatistics Estonia, nr 3, lk 79–108
7. T i i t, E-M., M. V ä h i 2012. Rahvaloendajate tegevus küsitluse järel. — Eesti Statistika Kvartalikiri.
Quarterly Bulletin of Statistics Estonia, nr 2, lk 102–111 8. Vähi, M.2012. Sündimuskõverate lähendamine —ESS Teabevihik, nr 22, lk 96–101
-7000
-6000
-5000
-4000
-3000
-2000
-1000
0
20
14
20
15
20
16
20
17
20
18
20
19
20
20
20
21
20
22
20
23
20
24
20
25
20
26
20
27
20
28
20
29
20
30
20
31
20
32
20
33
20
34
20
35
20
36
20
37
20
38
20
39
20
40
vähenemine
väljaränne
