EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU8 EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU Eesti uus algus Mart Laar, peaminister 1992–1994, 1999–2002 1991. aasta 17. septembril tähistas

Välisministeerium 2009

EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU



VALIK ARTIKLEID

Välisministeerium 2009

Koostaja Karin Rannu

Toimetaja Kaja Tael

Pildid Urmas Nemvalts

Kujundus Katrin Leismann

ISBN 978-9985-9923-4-0

© Välisministeerium

Pühendatud suursaadik Priit Kolbre mälestusele 1956–2006

Sisukord

Euroopa Liit kui Eesti loomulik elukeskkond ..............................................................6 Urmas Paet

Eesti uus algus ..................................................................................................................8 Mart Laar

I EESTI jA EUROOPA LIIdU LIITUMISEELSEd SUhTEd

1. Eesti ja Euroopa Liidu suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastal ................................................................... 16

Clyde Kull

2. Teekond läbirääkimiskutse saamiseni – kriitilised aastad 1996–1997 .................................................................................................................23

Kyllike Sillaste-Elling

3. Euroopa leping Eesti ja Euroopa Liidu suhetes .............................................. 30 Meelike Palli

II LIITUMISLäbIRääKIMISEd 1998–2002

4. Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga ..................................................36 (autori loal kasutatud pealäbirääkija Alar Streimanni ilmunud artiklit)

Karin Rannu

5. Maksupeatüki konarlik tee ................................................................................... 44 Lemmi Oro6. Keerulised läbirääkimised energeetika peatükis ............................................ 49 Einari Kisel

7. Läbirääkimised keskkonna teemal – unustamatu koolituselamus .............. 55 Allan Gromov

8. Kogemused põllumajandussektoris ................................................................... 59 Toomas Kevvai

9. Euroopa Liiduga ühinemislepingu ettevalmistamine ..................................... 66 Marina Kaljurand

Vaade Eesti esindusest Euroopa Liidu juures ...................................................70 Kristina Meius

16

36

10. Eesti ühinemine Euroopa Majanduspiirkonnaga ..............................................72 Tõnis Nirk

11. Euroopa Liidu abirahade mõju Eesti liitumisele ning sellest õpitu ..............................................................................................................76

Renaldo Mändmets

III TEEKONd LIITUMISENI: Töö KOdUS jA VäLISMAAL

12. Liitumisettevamistused Välisministeeriumis ................................................... 82 Katrin Saarsalu-Layachi

13. Siseriiklik koordinatsioonisüsteem..................................................................... 90 henrik hololei

14. Eesti õiguse ühtlustamine Euroopa Liidu õigusega ....................................... 99 julia Laffranque

15. Välisministeeriumi Euroopa Liidu õiguse büroo enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga .......................................................................108

Eve Põtter

16. Siseriiklikud ettevalmistused Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks .................................................................. 113 Priidu Ristkok

17. Parlamentaarseid kogemusi Eesti ettevalmistustest ..................................... 119 Tunne Kelam

18. Välisministri konsultatiivnõukogu roll .............................................................. 126 Liina Teras

19. Kuidas end Euroopa Liitu teavitada .................................................................. 132 Ehtel halliste

20. Eesti esindus Euroopa Liidu juures liitumisläbirääkimiste algusest kuni ühinemiseni ................................................................................... 138

Margus Rahuoja

21. Tuntuks iga hinna eest – Eesti Berliini saatkonna näitel .............................. 150 Riina Kionka

22. Mis oli Londonis teisiti? ....................................................................................... 156 Kaja Tael

23. Seal, kus sinu riigi liitumine kõige rohkem korda läheb. Erijooni liitumiseelsest tööst avalikkusega Eesti lähinaabri juures Soomes ...................................................................................................... 158

Matti Maasikas

82

IV KANdIdAATRIIK EESTIST SAAb LIIKMESRIIK EESTI

24. Eestlaste suhtumine Euroopa Liitu ................................................................... 162 Paavo Palk

25. Täisliikmelisus ........................................................................................................ 168 Väino Reinart

Kronoloogia 1991–2004 ................................................................................................174

Autorite loend (praegused ametikohad) ................................................................ 187

Valik bibliograafiat ....................................................................................................... 189

162

Euroopa Liit kui Eesti loomulik elukeskkondUrmas Paet, välisminister

Kui just oli möödunud neli aastat Eesti liitumisest Euroopa Liiduga, siis küsis mult üks välismaine ajakirjanik, et miks see tähtpäev tänavapildis kuidagi silma ei torganud ning miks Eestis seda kuidagi ei tähistatud. Tunnistasin, et mul polnud meeleski sellele päevale kuidagi suuremat tähelepanu pöörata ning seda enam siis eriliselt tähistada. Ilmselt oli sama tunnetus suurel osal Eesti ühiskon-nast. Ja millest see räägib? Kindlasti mitte sellest, et me ei tähtsustaks Eesti kuulumist Euroopa Liitu, vaid pigem vastupidi. Eesti liikmelisus Euroopa Liidus on mõne aastaga saanud niivõrd iseenesestmõistetavaks, et sellele erakorralist tähelepanu lihtsalt ei pöörata. Pigem tundub uskumatuna, et on olnud aegu – ja veel päris hiljuti – mil Eesti polnud osa Euroopa Liidust, vaid üritas sinna alles pääseda. See on tore, et jutt Eesti alatisest kuulumisest Euroopasse on veel kord kinnitust saanud ka hoiakutes, mis Eesti inimestel on Euroopa Liidu ja sellesse kuulumise suhtes. Selle üks väljendusi on nii Euroopa Liitu kuulumise toetuse järsk tõus Eesti inimeste seas kui see, et Eesti Euroopa Liidu liikmelisus on täna seks täiesti ainumõeldav olek. Ajaga kipub aga tuhmuma kõik see, kuidas Eesti ühiskond pidi end kokku võtma, et koht Euroopas tagasi saada. Ja sellest see raamat kõnelebki. Räägib inimestest ja olukordadest, mõtetest ja tegudest, mis eelnesid 1. maile 2004, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige. Ehk on sellest kasu mäletamaks ja teadmaks, et miski ei juhtu päris niisama ning Eesti ühiskonnal tuli end tublisti kokku võtta, et olla Euroopa Liiduga ühinemisküps. Ehk on meie kogemusest kasu ka neil, kel see tee alles pooleli või alguses. Eesti ei ole isekas. Me tahame, et võimalus Euroopa Liitu pääseda oleks kõi-gil Euroopa riikidel, kes seda tahavad ja on selleks valmis. Ja me oleme valmis neid aitama oma kogemuste ja nõuannetega. Nii nagu kunagi olid meie sõbrad need, kes olid valmis meid abistama teel Euroopa Liidu liikmelisuseni. Kui enne Euroopa Liiduga ühinemise referendumit üritasid mõned tegela-sed Eestis mängida loodetavale teadmatusele ja kõhklustele ning panid püsti loosungi, et alles ühest liidust pääsesime ja nüüd trügime teise, siis tuli ikka seletada, mis on Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahe. Täna näib selline võrreldamatute võrdlemispüüe igava ja ebaõnnestunud huumorina.

7Urmas Paet Euroopa Liit kui Eesti loomulik elukeskkond

Väga suur osa Eesti inimestest on rahul, et Eesti on Euroopa Liidus. Meile meeldib, kui Euroopa Liit on tugev ja hoolib kõigist liikmetest – suurtest ja väikestest, aga mis peamine – inimestest. Täna näib ainumõeldav nii lihtne ja piirideta reisimine, õppimine ja töötamine teises Euroopa otsas, kaupade vaba liikumine, uute teede ja kultuuriobjektide rajamine solidaarsusrahaga kui näiteks ka tugi põllumeestele. Euroopa Liitu kuulumisega on tugevamaks saanud ka Eesti rahvusvaheline positsioon ja määratult suurenenud Eesti võimalused panustada rahvusvahe-lise elu murede lahendamisse. Aga ka nüüd ei juhtu kõik iseenesest. Selleks, et kõik tänaseks Euroopas saavutatud vabadused ja väärtused ka alles jääksid, tuleb panustada ja tegut-seda iga päev. Ja Eesti peaks oskama euroopalikke vabadusi ja väärtusi eriliselt hinnata, teades, kui kerge on neist ilma jääda.

EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU8

Eesti uus algusMart Laar, peaminister 1992–1994, 1999–2002

1991. aasta 17. septembril tähistas New Yorgis ÜRO hoone ees lipumasti tõusev sinimustvalge lipp Eesti tagasipöördumist vabade rahvaste perre. Elasime üle vabaduse mesinädalaid. Vaimustav suvi oli selja taga, tundus, et pole olemas raskust, millest ei suudaks üle saada. Reaalsus naasis paraku Eestisse kiiremini, kui seda oleks keegi soovinud. Võitlus vabaduse eest polnud jätnud aega ega võimalust sihikindlalt tegeleda tõsisemate reformidega. Meie saatusekaas-lased Kesk- ja Ida-Euroopas olid reforme alustanud juba 1989–1990 ehk ajal, mil majanduse kokkuvarisemine polnud veel nii selge. Meie saime tööga pihta hakata kaks aastat hiljem ning seda juba tunduvalt raskemates oludes, sest mida kauem kommunistlik süsteem kestab, seda suurema kaose ta oma lõpuaastatel tekitab. Selle taustal pole imestada, et 1992. aasta esimesed kuud kujunesid Eestile tõeliselt kohutavateks. Kääridega välja lõigatavad talongid, mille eest sai kord osta seepi, kord viina, pikad bensiinijärjekorrad, autodest tühjad tänavad, väär-tuse kaotanud rublad – kõik see oli tollane masendav reaalsus. Üle 1000% ula-tuv inflatsioon, tootmise kokkuvarisemine, sotsiaalse ebavõrdsuse hüppeline kasv, elatustaseme langus. Kas see oligi siis see iseseisvus, millest oli unistatud ja mille poole kõike välja pannes pürgitud? Kuigi majanduse kokkuvarisemi-ses olid süüdi kommunistliku süsteemi poolt viiekümne aasta jooksul tehtud vead, ei saa siiski eitada ka meie endi subjektiivseid eksimusi. Eestil puudus selge kava, kuidas edasi minna. Unistati mingist „kolmandast teest“ käsu- ja turumajanduse vahel, lahendust tekkinud probleemidele nähti mitte inimestele suuremate vabaduste andmises, vaid riigi sekkumise suurendamises. Selle tüü-piliseks näiteks oli katse lahendada 1992. aasta alguse majanduskriisi eriolu-korra väljakuulutamise teel. Sama lähenemine Gruusias viisteist aastat hiljem näitab kujukalt, kuivõrd negatiivset mõju oleks selline poliitika võinud Eestile avaldada. Õnneks jäid suuremad lollused tegemata. Eriolukord tühistati enne, kui see jõudis reaalsuseks saada. 1992. aasta jaanuaris tõusis võimule Tiit Vähi juhitud üleminekuvalitsus, seades endale eesmärgiks kolm sammu: rahareformi, uue põhiseaduse vastuvõtmise ning esimeste sõjajärgsete demokraatlike valimiste korraldamise 1992. aasta sügisel. Need kolm sammu omasid Eesti tuleviku jaoks määravat tähtsust ning valitsus sai nendega ka hakkama. Esiteks töötati välja

9Mart Laar Eesti uus algus

Eesti edu saladus oli esiteks „plats puhtaks“ poliitika, mis raius läbi suure hulga endistest aegadest pärit sidemeid ning tõi riigi valitsemise juurde varasematest „kogemustest“ puutumatu põlvkonna. Teiseks edu põhjuseks oli tõhusa avaliku teenistuse loomine ning kolmandaks majanduse üldine liberaliseerimine.

ning pandi rahvahääletusele uus põhiseadus, millest sai alus kõikidele järgne-vatele seadustele ning mis andis Eestile positiivse arengutõuke. Põhiseaduse vastuvõtmine tegi võimalikuks presidendi ja parlamendi (Riigikogu) valimiste väljakuulutamise 1992. aasta septembris. Suurt murrangut tähistas 20. juunil 1992 teostatud rahareform, millega Eesti läks esimesena endise Nõukogude Liidu territooriumil üle oma rahale. Tagamaks oma rahale vajalik usaldusväär-sus, võttis Eesti kasutusele valuutakomitee süsteemi, mille püsimise eelduseks oli konservatiivse rahapoliitika järgimine. Rahareform kujunes äärmiselt edu-kaks, luues positiivse aluse järgnevatele reformidele. Esimene edu ei tähendanud paraku seda, et olukord oleks automaatselt paranema hakanud. Inflatsioon küll langes, kuid jäi siiski talumatult kõrgeks, tootmise langus jätkus. Otsustavat rolli Eesti tuleviku kujundamisel etendasid 1992. aasta sügise valimised. Neil pidi selge vastuse saama kolm olulist küsimust: kas Eesti tõmbab selge piiri en da ja kommunistliku Eesti vahele või tugineb reaalsuses endiselt nõukogude pärandile; kas Eesti läheb üle turu majandusele või otsib „kolmandat teed“ käsu- ja turumajanduse vahel; kas Eesti orienteerub ühemõtteliselt Läänele või järgib sõjaeelset Eestit iseloomustanud neutraliteedipoliitikat? Valimised võitnud parempoolne „Isamaa“ valimisliit ja selle presidendikandidaat Lennart Meri esindasid vastuses nimetatud küsimustele kõige radikaalsemaid positsioone, lubades teha selge vahe sisse kommunistliku Eestiga, viia Eesti üle turumajan-dusele ning pöörata riik ühemõtteliselt Läände. 1992. aasta oktoobris võimule astunud valitsuse esimesed ametikuud osutusid äärmiselt tormilisteks. Noor ja kogenematu valitsus oleks otsekui pähklikoorega saadetud ulgumerele suurte lainete pillutada. Olukord riigis oli katastroofiline. Tootmine langes aastas 30%, põllumajandus oli kokku kukkunud, sündimus oli vähenenud ligi 50%, kuritegevus ning sotsiaalsed probleemid olid mitmekordistunud. Valitsusel oli Riigikogus ühehääleline ena-mus, traditsioonilist kriitikavaba 100 päeva opositsioon valitsusele ei andnud. Ägedat poliitilist võitlust pidades tuli valitsusel astuda samme Eesti väljaviimi-seks majanduskriisist ja makromajandusliku olukorra stabiliseerimiseks. Sel-leks tuli esiteks tasakaalustada riigieelarve, milleta Eesti krooni poleks ilmselt õnnestunud „üle talve pidada“. Valimisloosungina on eelarve tasakaalustamine populaarne, kui seda aga reaalsuses tegema hakata, muutub see äärmiselt ebapopulaarseks. Ometi suutsime sellega hakkama saada. Selleks tuli maha tõmmata enamus seniseid toetusi ja subsiidiume ning vähendada järsult senist riigiaparaati. Ministeeriumide arvu vähendati kolmandiku võrra, suur hulk


nõukogude- aegseid ametnikke vabastati töölt. Sellise „platsi puhastamisega“ lõigati läbi side kommunistliku mineviku ja selle traditsioonidega ning avati tee kaasaegse riigiaparaadi ülesehitamiseks. Tõhusa avaliku teenistuse ning põhiseaduses kirja pandud riiklike institut-sioonide loomine kujuneski uue valitsuse üheks olulisemaks väljakutseks. See-juures suudeti hoiduda riigiaparaadi politiseerimisest, luues mittepoliitiliste kantslerite kaudu aluse reformide järjepidevusele ka valitsuste kiire vahetu-mise korral. Valitsuse töökorraldus suunati otsuste kiirele langetamisele, andes endale aru, et see võib tuua kaasa ka eksimusi. Veelgi hullem oleks aga olnud kaotada aega. Eesti riik pidi end viivitamatult kehtestama, muidu oleks ta kiirelt põhja käinud. Probleemid ronisid aga sisse lausa uksest ja aknast. Avalikuks tuli juba mõnda aega vindunud kriis panganduses, mis ähvardas Eestit täieliku kollap-siga. Koostöös Eesti Pangaga tegutses valitsus panganduskriisi lahendamisel täie otsustavusega. Ühiskonnale ja eriti pangandussektorile saadeti selge sig-naal, et pangandus Eestis peab tuginema selgele ja kindlale alusele, Venemaalt pärit musta rahaga ei maksa Eestisse tulla. See oli seda olulisem, et organi-seeritud kuritegevus oli võimule pürgimas ka Eestis. Selle peatamiseks puudu-sid Eestil 1992. aasta sügisel vajalikud politseijõud, kohtud ning teised riiklikud süsteemid. Nähes aga, kuidas Venemaal algas organiseeritud kuri tegevuse sissetung majandusse ning poliitikasse just panganduse ülevõtmisest, sai just see valitud esimeseks kaitseliiniks. Valitsus tegi oma karmide sammudega ühe-mõtteliselt selgeks, et Venemaa must raha pole Eestis teretulnud. Paari katse järel saadi sellest ka aru. Pangandus arenes seetõttu Eestis küll mõnevõrra aeglasemalt, kuid seda kindlamalt, muutudes peagi tugevaimaks regioonis. Järgnevaks probleemiks tõusis küsimus Eesti Panga varahoidlates kiirelt väärtust kaotavatest rahareformi käigus kokku kogutud rubladest. Venemaa neid tagasi ei tahtnud, ilmselt loodeti, et galopeeriv inflatsioon needki rub-lad nulliks muudab. See oli aga Eesti raha ning Eestil oli seda hädasti vaja. Polnud sugugi kindel, et 1993. aasta alguses oleks jätkunud raha pensionide välja maksmiseks. Mida see oleks tähendanud, seda pole ilmselt vaja pikemalt kirjeldada. Erinevalt teistest üritajatest suutis Eesti vene rublad realiseerida. Alles hiljem sain teada, et need müüdi Tšetšeeniasse. Eesti riik suutis aga talve üle elada. Hiljem minu esimese valitsuse mahavõtmise aluseks saanud rublatehing – tunnen selle üle muuseas siiamaani uhkust – võimaldas Eestil asuda järgmise probleemi lahendamisele ehk Eesti kaitsejõudude loomisele. 1992. aasta sügisel polnud Eesti kaitseväge praktiliselt olemas. Kaitseministeeriumi loomise ajal 1992. aasta suvel oli armees veidi alla 1000 mehe, kes olid relvastatud mõne-saja automaatrelvaga. Muu varustus kaitseväel puudus. Sellist armeed polnud võimalik tõsiselt võtta. Paraku polnud sellel hetkel ei meie naaberriigid ega ka suuremad Lääneriigid meile valmis relvastust müüma. Vanu mundreid – jah,


Peamiseks ja suurimaks väljakutseks iga-le valitsusele on reformide etapis inimeste hoiakute ning suhtumiste muutmine, nende julgustamine ise oma tuleviku eest hoolit-sema. Sellekski tuli kasutada šokiteraapiat ning välja ütelda – valitsus saab aidata vaid neid, kes ise ennast aidata tahavad.

palun. Relvi – kahjuks ei! Ilmselt oleks Eestil olnud võimalik osta relvi mustalt turult idas, kuid see poleks olnud lahendus. Eesti pidi vabanema ida-sõltuvu-sest ka relvastuse alal. Selleks tuli läbi murda välja kuulutamata relvablokaa-dist. Võimaluse selleks pakkus 1993. aasta algul suure saladuskatte all teosta-tud relvaost Iisraelist. Loomulikult olime sedalaadi tehingutes veel algajad, kuid pääsesime siiski suuremate möödalaskmisteta. Iisraeli relvadega sõdib Eesti kaitsevägi tänapäevani. Kuigi valitsus jätkas endiselt liikumist „miiniväljal“, suudeti ometi tõhusalt tööd teha. Olime veendunud, et ainus võimalus Eestit edasi viia on tugineda seaduse võimule, ning nii püüdsimegi neid nii palju vastu võtta kui võimalik. Ainuüksi 1993. aastal võeti vastu üle 300 mitmesuguse õigusakti, seejuures mitmeid tavaliselt aastakümneid aegavõtvaid koodekseid, nagu näiteks tsiviil- ja ärikoodeksi esimesed olulisemad osad. Olulist osa ettevõtluse aren-guks vajalike raamide loomiseks etendasid veel kindlustusseaduse ja konkurentsiseaduse vastuvõt-mine, euroopalik raamatupidamis-seadus ning tarbijakaitseseadus. Oluline polnud aga mitte ainult seaduste vastuvõtmine, vaid ka nende rakendamine. Selleks vajab riik töötavat kohtusüsteemi, mille loomine nõudis omakorda tõsist tööd. Aastatel 1993–1995 võeti vastu 19 seadust, mille abil ehitati üles moodne euroopalik kolmeastmeline kohtusüsteem. Prob - leemiks kujunes kohtunike nõrk tase ja vähesed kogemused, mis tegid vajali-kuks pideva väljaõppe korraldamise ning tugeva kontrolli kohtunike taseme üle. Õiguskorra suhteliselt kiire areng lõi soodsa põhja turumajanduse ja tsiviil-ühiskonna arengule Eestis, aidates ühtlasi oluliselt kaasa Eesti saamisele tavali-seks Euroopa riigiks. See aitas Eestil võidelda ka ühe üleminekuriike ähvardava suurima ohu – korruptsiooni vastu. Eesti edu saladus oli esiteks „plats puhtaks“ poliitika, mis raius läbi suure hulga endistest aegadest pärit sidemeid ning tõi riigi valitsemise juurde varasematest „kogemustest“ puutumatu põlvkonna. Teiseks edu põhjuseks oli tõhusa avaliku teenistuse loomine ning kolmandaks majanduse üldine liberaliseerimine, kõikvõimalike reeglite ja regulatsioonide järsk vähendamine. Korruptsiooni loovate olukordade vähendamisel vähenes ka korruptsioon. Kõik see muutis äritegemise Eestis välis investoritele atrak-tiivseks. Tulemused ei lasknud end kaua oodata. 1993. aastal tõusis Eesti välis-kapitali sissevoolu poolest inimese kohta esikohale Kesk- ja Ida-Euroopas. Ühtlasi aitasid need otsused astuda samme nõukogude-aegsete ettevõtete möödapääsmatust kokkuvarisemisest tulenevate probleemide leevendamiseks. Erinevate andmete kohaselt pidi tööpuudus 1993. aastal tõusma 30–40%-ni tööealisest elanikkonnast. Olukorra muutis eriti keeruliseks mitmete reformide


kokkulangemine. Efektiivsuse tõstmisest tulenev töökohtade vähenemine langes kokku üldise langusega majanduses ning mitmete suurettevõtete pank-rottidega. Töötute hulka suurendasid veelgi majanduses käivitunud struktu-raalsed muutused, mis vähendasid järsult näiteks põllumajanduses hõivatud inimeste hulka. Sellises olukorras vajas Eesti kiirelt efektiivset tööturupoliitikat. Lääne küllusliku ja üsna ebaefektiivse tööpoliitika järgimiseks polnud Eestil ei raha ega soovi. Otsustasime käivitada poliitika, mis õhutaks inimesi mitte töö-tuks jääma, vaid olukorrast välja tulema, õppima ning ise oma saatust enda kätte võtma. See oli karm poliitika. Nimelt külmutasime aastateks töötute abirahad, jättes need tasemele, kus inimesel säilib tugev motiiv mitte töötuks jääda, vaid mingit muud lahendust otsida. Samal ajal suurendasime oluliselt toetusi nendele töö kaotanud inimestele, kes soovisid õppida ning endale uut elukutset omandada. Vähe sellest: vastava õppeprogrammi läbinuile eraldas riik pikaajalist sisuliselt tagastamata laenu oma väikeettevõtte käivitamiseks. Abiraha asemel valis enamus inimesi ümberõppe ning suur hulk ka laenuprog-rammi. Nende abil loodi Eestis kümneid tuhandeid töökohti. Saatuslikult oluliseks kujunes Eesti majanduse ümberorienteerimine. Veel 1992. aasta alguses oli Eesti kaubandusest üle 90% seotud Venemaa ning endise Nõukogude Liiduga. Selle ümbersuunamine oli valuline ettevõtmine. Osad ettevõtjad pommitasid valitsust taotlustega sõlmida bartertehinguid või mingeid muid kokkuleppeid Venemaaga, mis võimaldanuks neil oma oda-vat, kuid samal ajal ka madala kvaliteediga kaupa endiselt Venemaa avarustel müüa. Vastus neile oli üks: unustage Venemaa ning orienteeruge Läände! See polnud just vastus, mida oodati. Valitsusel poleks vahest õnnestunudki suu-namuutuse möödapääsmatust selgitada, kui reaalsus poleks end ise ühese ilmekusega selgeks teinud. Olles veendunud, et Eesti on majanduspoliitiliselt Venemaast sedavõrd sõltuv, et ei suuda üksi hakkama saada, hakkas Venemaa Eestile majanduse alal survet avaldama, lootes sel teel muuta Eesti „lähisvälis-maaks“ ehk Venemaa mõjusfääri kuuluvaks piirkonnaks. Venemaa jättis rati-fitseerimata 1992. aastal alla kirjutatud vabakaubanduslepingu ning asus kõigi vahenditega piirama kaubavahetust Eestiga. Venemaa üritas oma transiitkaupu Eestist mööda suunata ning kehtestas mõne aja pärast Eestist pärit kaupadele kahekordsed tollimäärad. Nii ei jäänud Eesti ettevõtjatel muud üle, kui asuda tootma kaupu, mis oleksid maailmaturgudel konkurentsivõimelised. Läände orienteerumine sundis ettevõtteid oma tootmist põhjalikult ümber korraldama ning kaasajastama. See tõi omakorda kaasa tootlikkuse kasvu, mis ulatus 8,4%-ni aastas, mis on võrdne näiteks Saksamaal või Jaapanis II maailmasõja järel toimunuga. Majanduse struktuur muutus. Kui varem oli Eestis võrreldes turumajanduslike maadega selgelt ülearenenud tööstus ja alaarenenud teenin-dussfäär, siis 1993–1994 algas protsess, mille käigus majanduse struktuur hak-kas normaliseeruma (teenindus moodustas 1993. aastal Eestis ligi 50% SKPst) ning lähenema tavapärasele euroopalikule majandusmudelile.


Ebaõnnestusid ka Venemaa katsed Eestit endast energia alal sõltuvusse seada. Juba 1992. aastal võeti Eestis vastu valus, kuid vajalik otsus vabastada riik energiaarvete maksmisest ning teha selle eest vastutavaks energia tarbijad. Niipea, kui sai selgeks, et riik enam energiavõlgu ei maksa, paranes maksedist-sipliin tunduvalt ning peagi olid suured võlgnevused elektri ja gaasi eest likvi-deeritud. 1993. aasta lõpuks oli sõltuvus Venemaa energiakandjatest saanud minevikuks. Eestis tarbitavast energiast toodeti Eestis endas üle 60%, ligi 30% energiakandjatest veeti sisse läänest ning vaid 10% idast (peamiselt gaas). Kuigi väliselt polnud muudatusi Eesti olukorras veel näha, hakkas olukord majanduses 1993. aasta suveks ometi paranema. Inflatsioon langes tuntavalt, peatus ka tootmise langus. Suutsime neid esimesi tulemusi ka tõhusalt „müüa“, tõstes sellega nii eestlaste enda usku tulevikku kui läänemaailma usaldust Eesti vastu. Eesti muutus USA asepresident Al Gore’i sõnul maaks, mis „eksportis lootust“. Olukorra paranemine majanduses ning makromajandusliku stabiil-suse saavutamine võimaldas Eestil asuda reformide teise etapi kallale, mille eesmärgiks oli viia majanduses läbi strukturaalsed reformid ning pöörata see kasvule. Peamiseks ja suurimaks väljakutseks igale valitsusele on reformide selles etapis inimeste hoiakute ning suhtumiste muutmine, nende aktiviseeri-mine ning julgustamine ise oma tuleviku eest hoolitsema. Sellekski tuli kasu-tada šokiteraapiat ning välja ütelda, et „valitsus saab aidata vaid neid, kes ise ennast aidata tahavad“. See ütlemine polnud just kõige populaarsem. Valitsust süüdistati hoolimatuses ning tõlgendati seda üleskutsena toetada ainult neid, kes ise end suudavad toetada, ning kõik teised hädasse jätta. Kriitikale ja taht-likule vääritimõistmisele vaatamata pani just sedalaadi ise tegemise ning ise tahtmise vajadusele rõhumine aluse Eesti edule. Praktikas suutis Eesti seda põhimõtet realiseerida konkurentsi toetamise, radikaalse maksureformi ning omandireformi kaudu. Maksureform ehk üleminek ühetaolisele tulumaksule on mingil määral kuju-nenud Eesti edu sümboliks. See sai alguse arusaamast, et võimatu on teha inimesele selgeks vajadust tugineda omaenda tööle, kui riik tuletab oma koda-nikele tuludeklaratsiooni täitmisel iga kord meelde, et pole kasulik ega prakti-line palju tööd teha ega edukas olla. Sest kui sa oled edukas, võtab riik sinult „karistuseks“ ära suurema osa sissetulekust. Sellise olukorra muutmiseks oli ainsaks võimaluseks radikaalne maksureform ning progresseeruva tulumaksu kaotamine. Tulumaksureform Eestis algas 1992. aastal kehtestatud tulumaksu kõrgeima, 50%-ni ulatuva määra kaotamisega 1993. aastal. Järgnes ühetaolise tulumaksu kehtestamine 1. jaanuarist 1994. Üleminek ühetaolisele tulumaksule andis tugeva tõuke Eesti majanduse arengule. Majanduslik aktiivsus kasvas kii-resti. Kui 1992. aastal tegutses Eestis vaid mõnituhat ettevõtet, siis 1995. aas-taks oli nende hulk kasvanud ligi 70 000le. Riigilt armuandide ootamise asemel otsustasid inimesed oma saatuse kujundamise enda kätte võtta. Riik oli ette-võtluseks loonud soodsa keskkonna, nüüd tuli see ära kasutada. Sellele aitasid


kaasa otsustav omandireform ning edukas erastamine, mis muutsid inimesed riigi moonakatest taas omanikeks. Kõige sellega käis kaasas Eesti selge pöördumine Läände. Oleks tugev liialdus väita, et meid seal väga oodati. Maailm oli üsna veendunud, et varem või hiljem vajuvad Eesti ja teised Balti riigid Vene mõjusfääri tagasi. Vaid Eesti valitsuse ja presidendi isiklikud head sidemed Lääne liidritega suutsid halvema ära hoida. 1993. aastal õnnestus Eestil saada Euroopa Nõukogu täisliikmeks.

Järgnesid läbirääkimised Euroopa Liiduga vabakaubanduslepingu sõl-mimiseks (vt ptk 1 – C. Kull). Võima-likult kiirelt edasi liikuda sooviv Eesti otsustas sõlmida lepingu ilma ühegi Eesti turgu kaitsva üleminekuperioo-dita, vähendamaks sel teel vahet Euroopa Liidule lähemale jõud-nud nn Višegradi riikidega (Poola,

Tšehhi, Ungari). Üleminekuperioodideta vabakaubandusleping võimaldas hiljem kiirendada liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Lääne usaldust Eesti vastu tõstis ka Eesti suutlikkus lahendada teda 1993. aastal tabanud sisepoliitilisi kriise. 1994. aastaks oli peamiseks küsimuseks Eesti jaoks kujunenud Vene vägede väljaviimine riigist. Venemaa juhtkond ei tahtnud sellest midagi teada, sidudes vägede väljaviimise üha uute tingimus-tega. Sundimaks Moskvat järeleandlikkusele, läks vaja tugevat survet Lääne poolt, mille organiseerimisel olid Eestile suureks abiks meie sõbrad Läänes, eriti Rootsi peaminister Carl Bildt. Eesti omalt poolt muutis Vene sõjaväelaste Eestis viibimise nii ebameeldivaks kui võimalik, tekitades neis soovi võimalikult kiirelt Venemaale naasta. Kuigi vahepeal tundus, et läbirääkimised jõuavad ummikusse, suutis president Meri Lääne surve all murdunud president Jeltsi-nilt lõpuks lubaduse väed 31. augustiks 1994 välja viia kätte saada. Nii see ka toimus. Tegemist oli ülimalt olulise saavutusega. Vene sõjaväebaasidest vaba-nemata oleks Eesti järgmised sammud Euroopa Liidu ja NATO suunas olnud mõeldamatud. Need olid alused, millelt oli hea edasi minna. Ning kuigi 1995. aastal hääle-tati demokraatlikel valimistel reforme teinud erakonnad maha, jätkasid võimule pääsenud erakonnad ometi nende poliitikat. Valitsused võisid Eestis küll vahe-tuda, Eesti kurss jäi aga samaks. See tõi Eestile ka edu. Majanduskasv kiirenes ning inimeste elatustase hakkas tõusma. 1997. aastal pääses Eesti ainukesena endisest Nõukogude Liidust Euroopa Liidu laienemisläbirääkimiste esimesse vooru. See kiirendas Eesti majanduslikku arengut veelgi. Ning kuigi 1998. aasta Vene finantskriisi ning Eestis endas tehtud vigade tõttu tegi meie majandus hetkeks vähikäiku, suutis 1999. aasta Riigikogu valimistel võimule valitud koa-litsioon Eesti majanduse taas tõusule pöörata. Kui 1992–1995 oli eesmärgiks

Saavutatud edu ei peaks meid maast lahti kergitama, vaid pigem sundima veelgi roh-kem pingutama. Eesti seisab uute tõsiste väljakutsete ees ning peab tõsiselt pin-gutama, et neile edukalt vastata. Selleks vajame tegelikult samasugust julgust ning pealehakkamist nagu 1992. aastal.


Eesti Idast Läände pöörata, siis nüüd seati sihiks selle suunamuutuse pöördu-matuks muutmine. Selleks pidi Eesti saama Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Kui esimene eesmärk tundus raske, kuid saavutatavana, siis teine oli 1999. aastal täielik utoopia. Kogu oma jõudu pingutades suutis Eesti sellega ometi hakkama saada, tõstes muuhulgas selleks kolme aastaga oma kaitsekulutusi 1,4%-lt 2%-ni RKPst. Needki sammud läksid valitsusele sisepoliitiliselt kalliks maksma, kuid eesmärk saavutati – 2004. aastal sai Eestist nii Euroopa Liidu kui NATO täisliige. Sellega võis üleminekuperioodi Eestis lõppenuks kuulutada. Kuigi kindlasti oleks võinud paljutki paremini teha, on selge, et Eestis möödus see paremini kui üheski teises üleminekuriigis. Eesti rahvuslik koguprodukt on ostujõu järgi arvestades kasvanud kiiremini kui üheski teises üleminekuriigis. Selle põhjal, kuidas erinevad maailma riigid on vähendanud vahet Ameerika Ühendriikide elatustasemega, on Eesti maailmas esirinnas. Millega õieti oleme hakkama saanud, sain aru hiljuti Ladina-Ameerika juhtivas reformiriigis Tšiilis majandus-konverentsil esinedes. 1994. aastal oli Tšiili elatustase peaaegu kolm korda Eesti omast kõrgem, 2008. aasta lõpuks on Eesti Tšiilist peaaegu kaks korda ees. See ei tähenda, nagu oleks Eesti jõudnud oma ajaloo lõppu. Vastupidi, me oleme jõudnud selle algusesse ehk õigemini sinna, kus 1940. aastal meie areng peatus. Oleme endiselt paljudest riikidest – ka nendest, kellega 1940. aastal samal arengutasemel olime – maha jäänud. Saavutatud edu ei peaks meid maast lahti kergitama, vaid pigem sundima veelgi rohkem pingutama. Eesti seisab uute tõsiste väljakutsete ees ning peab tõsiselt pingutama, et neile edu-kalt vastata. Selleks vajame tegelikult samasugust julgust ning pealehakkamist nagu 1992. aastal.

I E

EstI

ja

Euro

opa

LIIdu

LIIt

umIs

EELs

Ed s

uhtE

d

1. Eesti ja Euroopa Liidu suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastalClyde Kull, suursaadik Euroopa Liidu juures 1992–1997

Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste suhete liitumiseelse perioodi võib tinglikult jagada kolmeks:(1) Eesti ja Euroopa ühenduste (EÜ)* vaheliste diplomaatiliste suhete tunnus-

tamisest 27. augustil 1991 kuni Kopenhaageni tippkohtumiseni juunis 1993, mil võeti vastu otsus sõlmida Eesti, Läti ja Leeduga vabakaubanduslepin-gud. Selle perioodi tunnusjooneks oli vajadus kummutada lähtekoht, et Balti riigid on osa endisest Nõukogude Liidust.

(2) Juunist 1993 kuni Esseni tippkohtumiseni detsembris 1994, kus Eesti, Läti ja Leedu saavutasid õiguse alustada assotsiatsioonilepingu (Euroopa lepingu) läbirääkimisi. Praktikas tähendas see kolme Balti riigi asetamist ühele pulgale teiste Kesk- ja Ida-Euroopa maadega ning kaasamist liitumiseelse strateegia võrgustikku assotsiatsioonileppe allakirjutamise hetkest. Selle etapi tunnussõnadeks võib pidada haakumist Kesk- ja Ida-Euroopaga ning julgeolekuliselt Lääne-Euroopa Liidu (WEU) ja NATOga.

(3) Ajavahemik jaanuarist 1995 kuni detsembrini 1997, mida iseloomustavad ettevalmistused Euroopa Liiduga liitumiseks. Alustati siseturu seadustega kohandumist ehk harmoneerimisprotsessi. Euroopa Liidu laienemismudeli üle käinud vaidlustes oli Eesti seisukohal, et liitumine peaks aset leidma vastavalt iga riigi valmisolekule. Sellele vastandus nn. bloki-lähenemine, mille kohaselt pidanuks läbirääkimised algama ühiselt kõigi 10 Kesk- ja Ida- Euroopa riigiga.

* Euroopa Liit (EL) loodi Maastrichti lepinguga, mis jõustus 1. novembril 1993.

17Clyde Kull ... suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastal

Millest me alustasime ehk esimesed sammudEesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse taastamine võeti tollaste EÜ liikmes-riikide ja Komisjoni poolt vastu suure sümpaatiaga ja see leidis kohe toetuse. EÜ poolsest Eesti diplomaatilisest tunnustamisest saadud impulsi tulemusena kaasati Eesti jaanuarist 1992 Kesk- ja Ida-Euroopa majanduse abistmiseks mõel-dud programmi PHARE, mais 1992 allkirjastati EÜ ja Eesti vaheline kaubanduse, äri- ja majanduskoostöö leping; jaanuarist 1993 rakendus Eesti suhtes kau-bandussoodustuste režiim (General System of Preferences ehk GSP). Samas pidime Euroopa Ühendusele esitama turumajandusele ülemineku struktuursete reformide kavad ning neid veenvalt tõendama. 1992. aasta juunis võeti Eestis kasutusele oma valuuta, kusjuures Eesti krooni tagatiseks loodud rahvusvaheli-sest fondist moodustas EÜ osalus 60%. Fond sai aluseks Eesti ja EÜ vahelisele finants- ja rahandusalasele koostööle. President Lennart Meri visiit Brüsselisse 1992. aasta novembris, mis järgnes sama aasta sügisel toimunud esimestele demokraatlikele parlamendi ning presidendi valimistele, märgistas Eesti euroo-paliku valiku pöördumatuse. Veebruarist 1993 jõustunud kaubanduse, äri- ja majanduskoostöö lepingul oli kolm erinevust võrreldes analoogsete lepetega. Esiteks oli selles ära mär-gitud edasise integreerumise eesmärk vastavalt küpsenud tingimustele. Üheks vahe-eesmärgiks püstitati assotsiatsioonilepingu sõlmimine. Teiseks oli lepin-gule lisatud poliitilise dialoogi mehhanism välisministrite ja poliitikadirektorite tasandil. Kolmandaks kätkes leping inimõiguste ja rahvusvähemuste õiguste kaitse kohustust. Viimane punkt viidi sisse ka hilisematesse assotsiatsiooni-lepetesse Kesk- ja Ida-Euroopa maadega. Kuna 1991–1992 puudusid Eesti riigil ja ettevõtetel praktiliselt valuuta-reservid maailmaturul kauplemiseks, siis eraldasid EÜ ja doonorriigid Eestile hädavajaliku vilja, kütuse, loomasööda jms humanitaarabi korras tingimusel, et valitsus turustab selle siseriiklikult. Saadud vahenditest loodud fond jagati enamuses ümber sotsiaalabi otstarbel. 1993–1994 eraldati Eestile PHARE programmi raames 188 miljonit krooni tehnilise abina erastamise ja avaliku teenistuse reformi läbiviimiseks ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, põllumajanduse, panganduse jt valdkondade arendamiseks. Laienes koostöö transpordi, kaubandusrežiimi, tolli, teaduse ja tehnoloogia vallas. 1993. aasta alguses, peamiselt Poola, Tšehhi ja Ungari eestvedamisel, elavnes diskussioon EÜ edasisest laienemisest. Eesti peamiseks eesmärgiks sai ära hoida teatud EÜ ringkondades kujunev bloki-lähenemise elluviimine, mille kohaselt oleksid riigid olnud jagatud gruppidesse: Euroopa Vabakauban-dusühenduse (EFTA) maad, assotsieerunud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ning endise Nõukogude Liidu riigid. Kopenhaageni 1993. aasta juuni tippkohtumise eel leidis Euroopa Komisjon end Balti riikide suhtes keerulises olukorras, nagu tunnistasid Komisjoni ametnikud. Ühelt poolt puudusid Eestil ja teistel Balti riikidel assotsiatsioonilepeteks mitmed vajalikud eeldused – kindlal alusel

I EESTI JA EUROOPA LIIdU LIITUMISEELSEd SUHTEd18

põhinevad majanduse statistilised näitajad; turumajandusele ülemineku head tulemused; analüüs EÜ liikmesmaade tööstuse, teenuste ja kaubanduse mõjust Eesti turule ja vastupidi ning suutlikkus tagada Eestist ühisturule tarnitavate kaupade päritolu kontroll. Teisalt aga oli küsimus poliitiline – kas vaadelda Balti riike kui endise Nõukogude Liidu osa või kui Kesk- ja Ida-Euroopa riike? Ehkki majanduskoostöö lepinguga oli EÜ oma valiku teinud, ei olnud Kopenhaageni kohtumise eel EÜs ühest seisukohta, millise kiirusega edendada suhteid Eesti, Läti ja Leeduga. Omapärane olukord oli tekkinud ka seoses kolme Balti riigi ja EFTA vahel sõlmitud vabakaubanduslepetega (teistel Kesk- ja Ida-Euroopa maadel vaba-kaubanduslepinguid EFTAga sõlmitud polnud). EFTA ja EÜ vahel valitses tolli-liit; Soome ja Rootsi liitumisläbirääkimistel EÜga olid Põhjamaad esitanud tingimuse, et liitumine EÜga ei kahjustaks vabakaubandusleppeid Balti riiki-dega. Komisjonist saime signaale, et ühe lahendusena ollakse valmis kaaluma EÜ ja Baltimaade vahelisi vabakaubandusleppeid. 1993. aasta mai algul Komisjonilt liikmesmaadele esitatud edasist EÜ laie-nemist käsitlev dokument ei sisaldanud ühtegi viidet Balti riikidele ega Slovee-niale. Eesti esindajate selleteemalised kohtumised Komisjonis lahendust ei too-nud. Alles Balti riikide riigipeade ühine pöördumine EÜ liidrite poole juuni algul ning aktiivne lobitöö Euroopa pealinnades päädis sellega, et Kopenhaageni tippkohtumisel otsustasid EÜ liikmesriigid alustada vabakaubandusläbirääki-misi Eesti, Läti ja Leeduga ning kinnitasid assotsiatsioonileppe sõlmimise pers-pektiivi, kui selleks vajalikud tingimused on täidetud.

VabakaubanduslepingAmetlik mehhanism vabakaubandusläbirääkimisteks käivitus 24. septembril 1993 eelläbirääkimistega, kus selgusid erinevused Komisjoni ja Eesti lähte-kohtades. Eesti eesmärgiks oli kohene sümmeetriline vabakaubandusrežiim tööstus-toodetele, tekstiilile ja teenustele; äärmiselt liberaalne tollisüsteem, EFTA rii-kidega sõlmitud vabakaubanduslepete säilitamine ning kahepoolse poliitilise dialoogi tugevdamine. Komisjon suhtus esialgu kahtlevalt kohesesse vabakaubandusele ülemi-nekusse, kuna see ei sobinud kokku seni Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suhtes rakendatud ideoloogiaga, mille kohaselt vabakaubandust nähti vaid teatud EÜ poolse soodustusena, mida rakendati n-ö asümmeetriliselt ja järk-järguliselt. Samuti ei olnud Komisjon esialgu valmis suhtuma Balti riikidesse diferentsee-ritult, kuigi erinevalt Eestist olid Läti ja Leedu küsinud üleminekuperioode. Eriti paindumatu oli Komisjon tekstiililepingu osas, mida käsitleti erandliku sektorina EÜ kaubanduspoliitikas ja mille puhul viidati 50 riigiga sõlmitud ühetaolistele lepingutele. Vabakaubandusleping Eestiga andis võimaluse neid stereotüüpe kõigutada.

19

Suure ja keerulise otsustusmehhanismiga insti-tutsioonina on ELile omane stereotüüpne käsit-lemine – sarnaste olukordade puhul püütakse rakendada varasemalt läbiräägitud ning juurutatud mudeleid.

Clyde Kull ... suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastal

EÜ läbirääkimisjuhiste vastuvõtmisele eelnenud kuude jooksul viis Eesti läbi aktiivse selgitustöö EÜ liikmesmaade pealinnades, kus põhjendati ülaltoodud eesmärke viitega mõttetusele kehtestada Eesti piiridel lepingu sõlmimiseks kaupadele tõkkeid vaid selleks, et vabakaubanduslepingu raames neid järk-järgult maha lammutada. Näiteks saime tuua täielikul vabakaubandusrežiimil toimivad lepped EFTA maadega ning Balti riikide vahel sõlmitud vabakauban-duslepingud. 7. veebruaril 1994 heaks kiidetud Euroopa Liidu mandaat läbirääkimiste alustamise kohta oli Eesti jaoks Läti ja Leedu omast soodsam. Eesti puhul võeti täielikult arvesse taotlus üle minna vabakaubandussuhetele ilma ülemine-kuperioodita. Läti ja Leedu puhul toimus tariifide alandamine järk-järgult. Eesti puhul lülitati vabakaubandusliku käsitluse alla ka tekstiiliküsimused, mis meie naabritel olid reguleeritud eraldi lepinguga. Oluliseks faktoriks kujunes asjaolu, et Põhjamaad kohustusid oma liitumislepingutes Euroopa Liiduga ühe-poolselt katkestama Balti riikidega sõlmitud vaba kau-ban dus lepingud, rõhutades samal ajal vajadust säilitada olemasolev kaubavahetuse tase. Läbirääkimised Eesti ja Euroopa Liidu vahelise vabakaubanduslepingu üle algasid 23. veebruaril 1994 ja lõppesid sama aasta 18. juulil. Leping jõustus 1. jaanuaril 1995. Läbirääki-miste peamisteks probleemideks kujunesid kaks ELi kaubanduspoliitika tund-likku valdkonda – põllumajandus ja tekstiil. Põllumajandustoodete osas ei olnud EL vabakaubanduseks valmis, vaid kinnitas Eestile kvoodid, mille puhul raken-dati soodustariife nii töötlemata kui ka töödeldud põllumajandustoodete osas. Kvoodid ei olnud küll nii suured, nagu Eesti oli taotlenud, kuid olemasolevat kaubavahetust need ei halvendanud. Määravaks sai siin poliitiline argument, kuna Vene turg oli Eesti jaoks praktiliselt suletud Venemaa kehtestatud topelt-tollide tõttu. Tekstiili osas oli EL küll valmis rakendama vabakaubandust, kuid nõudis esialgu Eesti ekspordile kvantitatiivseid piiranguid ning topeltkontrolli päritolu tõestamisel. Eestil õnnestus saavutada kvoodi- ja tariifivaba käsitlus, kuid topeltkontrolliga tuli leppida. Läbimurre kõnelustel saavutati n-ö tipp-tasandil, Eesti peaminister ja välisminister olid aktiivselt kaasatud läbirääki-miste protsessi, olles pidevas töökontaktis Komisjoni ase presidendi Sir Leon Brittaniga. Sel perioodil kinnistus kõrgetasemeliste poliitiliste kontaktide vajadus. Eestit külastasid Komisjoni asepresidendid Bangemann ja Christoffersen, Europarlamendi president Haensch, eesistujamaa Belgia välisminister van den Broek; Eesti peaminister Laar ning välisminister Luik väisasid Brüsselit.


Struktuurne dialoogELga liitumiseks vajalike kriteeriumide täitmisele kaasaaitamiseks ning assot-siatsioonilepingut omavate Kesk- ja Ida-Euroopa maade survel kiitis Euroopa Liit Esseni tippkohtumisel 1994 heaks liitumiseelse strateegia, mille üheks põhi-liseks elemendiks oli juba sama aasta sügisel käivitunud nn struktuurne dialoog. Assotsiatsioonilepingutest tulenevate kahepoolsete koostöömehhanismide kõrval käsitleti struktuurset dialoogi kui vahendit kaasamaks assotsieerunud maid järk-järgult Euroopa Liidu töösse mitmepoolsete kohtumiste kaudu, mis katsid kõiki Ühenduse kolme samba valdkondi. Esseni lõppdokument sätestas järgmised ühiskohtumised: riigipeade ja/või valitsusjuhtide kohtumine Euroopa Ülemkogu raames (esimene taoline toimus Cannes’is juunis 1995); kaks korda aastas väliministrite ja siseministrite kohtumised, kord aastas põllumajandus-ministrite, rahandusministrite, siseturuministrite, transpordi- ja sideministrite, teadusuuringute ministrite ning kultuuri- ja haridusministrite kohtumised. Lisaks tegi Esseni Ülemkogu Komisjonile ülesandeks koostada valge raa-mat hõlbustamaks Kesk- ja Ida-Euroopa riikide integreerumist EL siseturuga. Samuti pidi Komisjon koostama ülevaated nende maade põllumajanduse kohta, et hinnata laienemise mõju EL eelarvele ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) põhjal ning soovitada alternatiivsed arengustrateegiad, mis koormaksid vähem ELi eelarvet (näiteks rakendada uutele liikmesriikidele ÜPP toetusi ning struk-tuurifonde piiratud mahus). Kesk- ja Ida-Euroopa riigid koostasid omakorda konkreetsed programmid, mis sisaldasid õigustiku kohandamise prioriteete ja ajakava. Formaalselt sai Eesti õiguse struktuurses dialoogis osalemiseks keva-del 1995, kui olid lõppenud assotsiatsioonileppe läbirääkimised ja Komisjon oli andnud rohelise tule selle allkirjastamiseks. Samas tegi Eesti koos Läti ja Leeduga juba sügisest 1994 pingutusi, et meid kaasataks mitteametlikult liitu-miseelse strateegia koostöösse. Kolme Balti riigi välisministrid tegid sel ees-märgil oktoobris 1994 ühisavalduse. Selline soov oli ajendatud kartusest jääda laienemise teise või isegi kolmandasse ešeloni, kuna sügisel 1994 oli ELi liik-mesmaade seas alanud diskussioon laienemise erinevate stsenaariumide üle. Aruteludel oli kaks määravat tegurit – julgeoleku aspekt ning laienemise mõju (loe: maksumus) ELi ühisele põllumajanduspoliitikale ning struktuurifondide ümberjagamisele. See arutelu kestis praktiliselt terve aasta, kuni Madridi tipp-kohtumiseni detsembris 1995, ning puhkes taas lõkkele 1997. aasta varakevadel, kui Komisjoni ees seisis ülesanne anda EL liikmesmaadele soovitus liitumisläbi-rääkimisteks valmisolevate maade kohta. Mitme ELi liikmesriigi juhtivad poliitikud väitsid, et Euroopa integreerumine on ka julgeolekupoliitiline protsess, kus uued liikmesriigid võtavad üle (alles tär-kava) Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESdP) kohustused, liituvad WEUga ning kasutavad seda tagauksena NATOga liitumiseks. Leiti, et arvesta-des Balti riikide, aga ka Bulgaaria ning Rumeenia erisuhet Venemaaga oleks

21

Liitumiseelsel perioodil tuleks maksimaalselt ära kasutada kõik ELiga sõlmitud koostöö vormid, vaatamata sellele, kas nad tunduvad piisavalt ambitsioonikad. Näiteks ka Eesti taotles tihedamat in-tegratsiooni, kui antud hetkel ELi pakutav koostöömehha-nism võimaldas.

Clyde Kull ... suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastal

selline stsenaarium provotseeriv. Selle debati tõttu jäi ELi välisministrite kohtu-misel oktoobris 1994 isegi kinnitamata mandaat Balti riikidega assotsiatsiooni-leppe sõlmimiseks. Eesti, Läti ja Leedu lükkasid sellise argumentatsiooni otsus-tavalt tagasi. Isegi, kui selline arengujada ja seos olnuks automaatne – mida see aga polnud, nagu osutas juba Soome, Rootsi ja Austria ELiga liitumine -, tähendanuks see mõjusfääride tunnustamist ja iga maa suveräänse otsuse eitamist. Meie selgitustöö kandis vilja, Esseni tippkohtumisel otsustati alustada assotsiatsioonilepingu läbirääkimisi Balti riikidega, samuti osalesime ad hoc alusel tervel real struktuurse dialoogi kohtumistel, mis puudutasid otseselt lii-tumiseelse ettevalmistuse valdkondi – rahandusministrite nõukogul (kus arutati PHARE instrumentide kasutamist), siseturu nõukogul ning poliitikadirektorite kohtumistel, kus kooskõlastati seisukohti rahvus-vahelistel foorumitel ühispositsiooniga esinemi-seks. Struktuurse dialoogi kohtumised olid kasuli-kuks õppetunniks ELi toimimismehhanismist aru-saamisel, mõistmisel, et sõna tuleks võtta siis, kui on midagi öelda, ja seda võimalikult lühidalt ning täpselt. Esimese aasta ühised nõu pidamised mee-nutasid väga moedemonstratsioone, kus Kesk- ja Ida-Euroopa riigid võistlesid oma saavutuste esitlusel. See ei jäänud mõjuta ELi poolse osaluse tasemele ja arvukusele. Asi paranes tunduvalt 1996. aasta algusest, kui vähendati kohtumiste teemade hulka ning keskenduti sellistele küsimustele, mis pakkusid ühist huvi. 1996. aasta alguseks oli Eesti taganud endale kandidaatriigi staatuse (liitu-mistaotlus esitati 24. novembril 1995) ning teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega samaväärse kohtlemise, mis leidis kinnituse 1995. aasta detsembris toimunud Madridi Ülemkogu lõppdokumentides. Järgneva kahe aasta peamiseks eesmär-giks sai siseriiklik ettevalmistustöö ELi õigustikuga kohandumiseks.

Siseriiklik ettevalmistus, valitsuse töögruppEsimesed siseriiklikud sammud liitumisettevalmistusteks tehti juba sügisel 1993. Eesti võttis eeskujuks Rootsi ja Soome vastava kogemuse. Enne otsust liitumise kohta oli seal mitme aasta jooksul läbi viidud uuringuid, analüüsitud suhteid ELiga ning nende mõju majandusele, sotsiaal- ja julgeolekupoliitikale, õigussüsteemile jne. 7. detsembril 1993 loodi valitsuse töögrupp analüüsimaks Eesti Euroopa Liiduga võimaliku ühinemise tagajärgi. Töögrupi ülesandeks oli koostada ülevaade erinevate valdkondade poliitikate alustest ELis ja Eestis; hinnata, kuidas sobivad ELi poliitikad Eesti arengusuundadega; hinnata Eesti lii-tumisest tingitud muudatusi erinevates valdkondades; määratleda, mida oleks vaja teha, et rakendada EL poliitikaid, ning anda hinnang töömahu ja selleks


vajalike kulude, koolitusvajaduste ning ajaraami kohta. Töögrupis olid esinda-tud erinevad Riigikogu fraktsioonid, ministeeriumid ja teised valitsusasutused, teadusringkonnad. Töögrupi töö vahekokkuvõtte tegemiseks korraldati rahvus-vaheline konverents koostöös Friedrich Naumanni Fondiga, mille tulemused avaldati kogumikuna. Lisaks koostati ja toimetati kaheksa Eesti ja EL teemalist teatmikku. Töögrupi koostatud järeldused said aluseks 1996. aasta alguses loo-dud Eesti valitsusasutuste ELiga integreerumise koordinatsioonistruktuurile ja selle ülesannetele (vt ptk 13 – H. Hololei).

Kokkuvõtteks võiks tuua kaks üldisemat laadi tähelepanekut.Üheks läbivaks iseloomulikuks jooneks suhtlemisel ELiga, mida tuli alati arves-tada ja millega tuli tihtipeale ka võidelda, oli ELi võimetus läheneda igale partnerile individuaalselt ja paindlikult. Suure ja keerulise otsustusmehha-nismiga institutsioonina on ELile omane stereotüüpne käsitlemine – sarnaste olukordade puhul püütakse rakendada varasemalt läbiräägitud ning juurutatud mudeleid. Liitumiseelsel perioodil tuleks maksimaalselt ära kasutada kõik ELiga sõlmi-tud koostöö vormid, vaatamata sellele, kas nad tunduvad piisavalt ambitsioo-nikad. Näiteks ka Eesti taotles tihedamat integratsiooni, kui antud hetkel ELi pakutav koostöömehhanism seda võimaldas. Igal liitumiseelse koostöö etapil oli oma roll ELile lähenemisel. Eesti seadustiku ühtlustamine ELi õigustikuga toimus paralleelselt liitumisprotsessi mõjude hindamisega. Seda kogemust, aga ka tulemusi, sai omakorda kasutada argumendina järgmisele koostöö-etapile ülemineku põhjendamisel.

23

2. Teekond läbirääkimiskutse saamiseni – kriitilised aastad 1996–1997Kyllike Sillaste-Elling, Välisministeeriumi poliitikaosakonna Euroopa Liidu rühma juht 1996–1997, poliitikaosakonna Euroopa Liidu büroo direktor 1997, Euroopa integratsiooni osakonna peadirektor 1998–1999

Viis pluss üks!’ Nende sõnadega tervitas mind 16. juulil 1997. aastal Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes oli äsja teada saanud, et Euroopa Komisjon oli otsustanud anda viiele Kesk- ja Ida-Euroopa riigile ning Küprosele positiivse hinnangu ehk avis. Eesti oli nende riikide hulgas. Heites tagasipilgu aastatele 1996–1997 on selge, et tegemist oli kõige olulisema ajajärguga Eesti teekonnal läbirääkimiskutse saamiseni. Ehkki lõplik selgus Eesti kaasamisest liitumisläbirääkimiste esimesse ringi tehti 1997. aasta detsembris Luksemburgi tippkohtumisel, oli uudis Komisjoni positiivsest soovitusest ning Eesti kaasami-sest nn ‚viis pluss üks’ gruppi samamoodi tähtis. Võib-olla isegi tähtsam, arves-tades üldisi poliitilisi meeleolusid, mis tol ajal Euroopa Liidus valitsesid. Täna tundub, et kõik läks ladusalt – nii nagu pidigi minema. Kuid ei tohi unustada, et Eesti ei kuulunud nende riikide hulka, kes võisid kindlalt loota liitumiskutsele Luksemburgis. Neid, kes uskusid, et Eesti ei saa liitumisläbirääkimiste esimesse ringi, oli rohkem kui neid, kes uskusid vastupidist. 1997. aastal langetatud otsu-sed ei olnud ettearvatavad ega enesestmõistetavad. Seda positiivsem oli välis-minister Ilvese edastatud sõnum. Liitumistaotluse esitamisel 1995. aasta lõpus olime oma siseriiklike liitumis-ettevalmistustega alles alguses. ELi laienemist käsitleti peamiselt tehnilist laadi protsessina, mitte poliitilise küsimusena. Isegi Välisministeerium, mis oli 1990. aastatel kindlasti Euroopa Liidu küsimustes kõige pühendunum ja paremini informeeritud riigiasutus, ei tähtsustanud ELi suunda. Ministeerium kulutas tunduvalt rohkem intellektuaalset ja diplomaatilist ressurssi NATO liikmelisuse saavutamisele. Euroopa Liiduga ühinemist nähti eelkõige majandusküsimuse, mitte julgeolekupoliitilise sihina. Seda suhtumist ilmestasid ministeeriumi struktuur ja personalipoliitika. Välisministeeriumis ei olnud 1996. aasta algul ühtegi Euroopa Liiduga tegelevat täiemahulist struktuuriüksust – osakonda või bürood. Poliitikaosakonna koosseisus oli vaid väike 2–3 inimesest koosnev

Kyllike Sillaste-Elling Teekond läbirääkimiskutse saamiseni – kriitilised aastad 1996–1997

‘


rühm, mille ülesandeks oli jälgida ELi laienemisprotsessi ja liidu-siseseid aren-guid. Oluline muutus Välisministeeriumi ja laiemalt Eesti riigi suhtumises Euroopa Liiduga ühinemisse toimus 1996. aastal. Aasta lõpuks ei väljendanud me enam pelgalt soovi saada Euroopa Liidu liikmeks, vaid hakkasime seda siiralt tahtma ja selle nimel kõvasti pingutama. Töö NATO suunal jätkus, kuid suur osa meie diplomaatilistest ressurssidest suunati ümber Euroopa Liiduga läbirääki-miskutse saamisele. Muutuse meie senises välispoliitilises strateegias tingis eelkõige julgeolekupoliitiline olukord Euroopas 1996. aastal. NATO laienemis-

debattide käigus sai selgeks, et Eesti ei saa 1997. aastal NATOga liitumise kutset. Murrangule Eesti välispoliitilises mõtlemises aitas kaasa uus välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes saabus Was-hingtonist selge sõnumiga, et NATO uks jääb Eestile mõneks

ajaks suletuks. Välisminister Ilves argumenteeris juba oma esimesel nõupida-misel ministeeriumi juhtkonnaga 1996. aasta lõpus, et Eesti mittesaamisega NATO laienemise esimesse gruppi tuleb leppida ja suhtuda tulevikku pragmaa-tiliselt. Ilves põhjendas, et Eestil tuleb keskenduda Euroopa Liidule selleks, et mitte jääda kõrvale kahest laienemisprotsessist. Väljavaated ELi läbirääkimis-kutse saamiseks ei olnud head, kuid eesmärgina tundus see realiseeritavam kui NATO suund. Ametlikult pooldasid kõik liikmesriigid ELi laienemist Kesk- ja Ida-Euroo-passe, sealhulgas Eestisse, kuid tegelikke toetajaid oli meil võrdlemisi vähe. Üldine arvamus oli, et Kesk-Euroopa riigid peaksid liituma enne Balti riike. Eesti ELiga liitumisläbirääkimistele kutsumise vastu töötas ka Eesti vähene tuntus, Euroopa pealinnades valitsev eelarvamuslik suhtumine Balti riikidesse kui endise Nõukogude Liidu osasse ning meie pingelised suhted Venemaaga. Lisaks tuli joosta ajaga võidu – Luksemburgi tippkohtumiseni oli jäänud kaksteist ja Euroopa Komisjoni hinnangute valmimiseni vaid kuus kuud aega. Aktiivset ja ulatuslikku lobitööd liikmesriikides tuli alustada koheselt. Ühe esimese ettevõtmisena otsustasime rajada saatkonnad kõikidesse Euroopa Liidu pealinnadesse. Mõne kuu jooksul avasime üheaegselt Eesti esindused dublinis, Haagis, Ateenas, Lissabonis ja Madridis. See julge – ehkki kulukas – otsus osutus mitmes mõttes kasulikuks. Saatkondade avamise kaudu tõestasime poliitilisel tasemel, et meie liitumissoov on tõsine. Samal ajal ava-nes uute diplomaatiliste esinduste kaudu võimalus edastada informatsiooni Eesti siseriiklike edusammude kohta otse liikmesriikidele, kes seni olid Eesti kohta teavet saanud kas Euroopa Komisjonilt või teisejärgulistest allikatest. Vajadusel saime koheselt reageerida üksikute liikmesriikide küsimustele ja

Oluline muutus Eesti riigi suhtumises Euroopa Liiduga ühinemisse toimus 1996. aastal. Aasta lõpuks ei väljendanud me enam pelgalt soovi saada Euroopa Liidu liikmeks, vaid hakkasime seda siiralt tahtma ja selle nimel kõvasti pin-gutama.

25

muredele ning ümber lükata valearusaamu Eesti kohta. Liikmesriikidelt saadud tagasiside aitas meil omakorda paremini kavandada oma ELi suunalist taktikat ja retoorikat. Muu hulgas hakati nii uute kui vanade saatkondade kaudu tegema tööd venima jäänud Euroopa lepingu ratifitseerimisprotsessi kiirendamiseks liikmesriikides. Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves võttis samal ajal ette ulatusliku visiitide turnee Euroopa Liidu pealinnadesse. Euroopa Komisjoni ülesandeks oli jälgida arenguid kandidaatriikides ja koostada nende kohta oma arvamus, kuid ka liikmesriigid eraldivõetuna hoidsid end kandidaatriikides toimuvaga kursis. Lõppude lõpuks pidid ju nemad – mitte Euroopa Komisjon – otsustama Luksemburgi tippkohtumisel 1997. aasta detsembris, keda kutsuda liitumis-läbirääkimistele. Leidsime, et parim viis, kuidas liikmesriikidele Eesti edusamme tutvustada ja veenda skeptikuid, et Eesti on liitumisläbirääkimiste alustamiseks piisavalt küps, oli teha seda otsekontaktide kaudu. Nii näiteks toimus läbi aja-loo esimene Eesti välisministri visiit Madridi, Rooma ja Ateenasse. Just need visiidid Eestist geograafiliselt kaugel asuvatesse riikidesse olid ehk kõige kasu-likumad. Kui praegu külastavad Eestit kõrged esindajad kõikidest Euroopa Liidu riikidest, siis 1990. aastate keskpaigas oli seis sissetulevate visiitide kohapealt üsnagi vilets. Mitmed riigid – eriti need, kes asusid meist kaugemal ja tundsid meid vähem – kas ei soovinud või ei julgenud kulutada kallist aega ja poliitilist kapitali Eesti külastamisele. Me arvestasime sellega ja otsus-tasime neile ise külla minna. Kokkuvõttes oli välisministri reisigraafik 1997. aasta esime-sel poolel väga tihe – kuue kuu jooksul külastas välisminister ühtteist liikmesriiki. Kuid tasub märkimist, et kõik tema sõidud toimusid Euroopa piires – veel üks märk meie pühendumisest ELi läbirääkimiskutse saamisele. 1996–1997 võtsime vastu ka palju külalisi Euroopa Liidust. Eestiga tutvumas ja meie edusamme hindamas käisid mitmed Euroopa Komisjoni delegatsioonid. Soovisime jätta Eestist võimalikult hea mulje, mistõttu katsusime arvestada kõikide külaliste erisoovide ja harrastustega. Suhtusime paindlikult protokolli-reeglitesse – välisminister kohtus isiklikult kõikide meile strateegiliselt oluliste isikutega – Euroopa Komisjoni volinikest lauaülemateni. Suure panuse andis ka president Lennart Meri, kes tutvustas väliskülalistele nii Eesti kuulumist Euroo-passe kui meie laiemaid strateegilisi eesmärke. Läbirääkimiskutse saamiseni suhtusime eriti hoolitsevalt Komisjoni välissuhete peadirektoraadi laienemise eest vastutava töögrupi (nn enlargement team) liikmetesse, kelle ülesandeks oli koostada hinnang Eesti kohta. Katsusime olla võimalikult vastutulelikud, avatud ja paindlikud.

Meie põhiargumendiks oli, et kõiki kandidaat-riike, sh Eestit, tuleb hinnata objektiivsete, mitte subjektiivsete liitumiskriteeriumite alu-sel. Sisuliselt palusime Euroopa Liidul järgida omaenda kehtestatud reegleid ja hinnata meie pingutusi ausalt.



Eesti riigijuhtide ja diplomaatide põhiargumendiks oma kohtumistel nii välis-maal kui Eestis oli see, et kõiki kandidaatriike, sh Eestit, tuleb hinnata objek-tiivsete, mitte subjektiivsete liitumiskriteeriumite alusel. Sisuliselt palusime Euroopa Liidul järgida omaenda kehtestatud reegleid ja hinnata meie pingutusi ausalt. Rõhutasime, et objektiivsete kriteeriumite järgi on Eesti liitumisläbirää-kimisteks valmis. Palusime liikmesriikidel kohelda Eestit võrdselt teiste kandi-daatidega, mitte nn endise Nõukogude Liidu riigina, ning võrrelda meie edu Kesk-Euroopa riikide, mitte teiste Balti riikidega. Suureks küsimususeks oli toona, kas Eesti taktikaline otsus püüelda Euroopa Liitu individuaalselt, mitte regionaalselt, oli õige. Arvestades paljude liikmes-riikide kriitilist suhtumist Balti riikide kiiresse ühinemisse, usun, et meie otsus oli ainuõige. Tasub meenutada, et toonase valdava arvamuse kohaselt ei olnud

Euroopa Liit võimeline suure grupi riikidega liitumisläbirääkimisi pidama ega neid korraga liikmeks võtma. Kuna eelmised laienemisvoorud olid kõik olnud väikesed (3–4 riiki), siis järeldati automaatselt, et ka järgmine laienemisvoor peab olema väike. Mõned poliitikakujundajad leidsid isegi, et üksnes need riigid, kes said esimestena NATOga liitu-

miskutse, peaksid saama esimestena ka Euroopa Liitu. Seda vaadet, mida tunti kongruentsiteooria või ‚topelt ei’ nime all, pooldasid eriti innukalt Saksamaa esindajad.

Eesti otsus tekitas ajutiselt üsna palju pingeid suhetes meie lõunanaabri-tega. Läti ja Leedu poliitilised juhid ja diplomaadid küll nõustusid ametlikult meie poolt esitatud lähenemisega, et üks Balti riik liitumisläbirääkimistel on parem kui mitte ükski, kuid samal ajal süüdistasid nad Eestit Balti koostöö lõhkumises. Mõned naaberriikide poliitikud reageerisid Eesti püüdlustele vägagi emotsionaalselt. Õnneks need emotsioonid pikapeale vaibusid. Kui Eesti poleks 1996–1997 aktiivselt pürginud esimesse läbirääkimisi pidavate riikide gruppi, siis väga suure tõenäosusega oleks liigutud edasi kahes või kol-mes väikeses grupis kongruentsiteooria kohaselt. Üheaegse liitumise asemel oleks Eesti ja teised Balti riigid ühinenud Euroopa Liiduga pärast Kesk-Euroopa riike. Tänu tõhusale diplomaatilisele tegutsemisele, mida toetas aktiivne sise-riiklik töö Eestis, suutsime muuta väljakujunenud lähenemist. Üks Euroopa Komisjoni kõrge ametnik, kes mängis olulist rolli Eesti liitumisel, on kinnitanud, et Eesti ‚müügitöö’ 1997. aastal oli väga efektiivne. Aasta edenedes hakati Brüsseli kuluaarides Eestist palju rohkem rääkima. See mitte ainult ei suuren-danud liikmesriikide huvi Eesti vastu, vaid ka varem meist vähe teadnud riigid

Kui Eesti poleks 1996–1997 aktiivselt pürginud esimesse läbirääkimisi pidavate riikide gruppi, siis väga suure tõenäosu-sega oleks liigutud edasi kahes või kolmes väikeses grupis ning üheaegse liitumise asemel oleks Eesti ja teised Balti riigid ühinenud Euroopa Liiduga pärast Kesk-Euroopa riike.

27

hakkasid nägema, et Eesti on üks edukamaid kandidaatriike. Teisisõnu – tänu intensiivsele ja süstemaatilisele välispoliitilisele tegevusele suutsime me väga lühikese ajaga märgatavalt parandada oma positsiooni ja imagot tõsiseltvõe-tava ELi kandidaatriigina. See aitas omakorda parandada ka teiste Balti riikide positsiooni liitumisprotsessis. Välispoliitiline töö aitas kindlasti protsessi edasi tõugata, kuid ette tuli näidata ka reaalseid koduseid edu-samme. Eesti siseriiklike ettevalmis-tustööde aluseks oli valitsuse tege-vuskava Euroopa Liiduga liitumiseks, mis koostati esimest korda 1996. aas-tal. Tegevuskava, mida täiendati iga poole aasta järel, oli mõeldud eeskätt abivahendina ministeeriumidele liitu-misettevalmistuste tegemiseks ja nn EL valge raamatu* täitmiseks. Ent dokumendil oli ka välispoliitiline mõõde – tegu ei olnud propagandapaberiga, kuid seda oli siiski väga hea välispoliitiliselt kasutada, eriti Brüsselis. Nimetatud dokument andis põhjaliku ülevaate meie Euroopa Liidu suunalisest tegevusest ning aitas tõestada liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile, et Eesti liitumissoov on tõsine. Lisaks tegevuskavale tuli 1996. aastal kokku panna ka vastused Komisjoni saadetud küsimustikule. 160-leheküljeline küsimustik koosnes rohkem kui tuhandest detailsest küsimusest Eesti eurointegratsioonialaste ettevalmistuste kohta. Vastamiseks anti aega kolm kuud. Riigikantseleis tegutseva Kõr-gemate Ametnike Nõukogu juurde moodustatud töögrupp, kuhu kuulu-sid Eurointegratsiooni büroo, Välismi-nisteeriumi, Majandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajad, vaatas läbi kõik ministeeriumide koostatud vastused, mida vajadusel mitu korda täiendati ja parandati. Tead-sime, et meie vastused võetakse aluseks Eesti hinnangu kirjutamisel, mistõttu pingutasime selle nimel, et informatsioon, mida me Eestist teele saatsime, oleks põhjalik, arusaadav ja ühtlane. Ministeeriumide ja ametite koostatud vastuste redigeerimisel püüdsime kinni pidada kõige olulisemast reeglist, et ühelegi küsimusele ei tohi vastata

* 1995. aasta algul koostas Euroopa Komisjon nn valge raamatu assotsieerunud riikide etteval-mistamiseks integreerumiseks ELi siseturuga. dokument käsitles majandussektorite kaupa ühenduse põhilisi õigusakte, seletas, kuidas neid rakendatakse, ja soovitas, millised kiiremini üle võtta.

Tänu intensiivsele ja süstemaatilisele välispoliitilisele tegevusele suutsime me väga lühikese ajaga märgatavalt paranda-da oma positsiooni ja imagot tõsiseltvõe-tava ELi kandidaatriigina. Välispoliitiline töö aitas kindlasti protsessi edasi tõuga-ta, kuid ette tuli näidata ka reaalseid ko-duseid edusamme.


Kohati tundus meile, et meilt nõutakse rohkem kui neilt, kes liitusid enne meid. Kuid teadsime, et õigluse nõudmisel ei ole mingit mõtet. Kordasime endale järje-kindlalt, et meie oleme need, kes tahavad saada Euroopa Liitu, mitte vastupidi.


pelgalt ‚jah’ või ‚ei’, vaid iga sammu, otsust ja kavatsust tuleb lähemalt selgi-tada. Tol ajal ei olnud Eesti veel eriti kaugele jõudnud oma seadustiku harmo-neerimisel ELi omaga. Paljud Euroopa Liidu nõutavad seadused olid alles vastu võtmata. Tänu ühe Komisjoni sõbraliku ametniku näpunäitele hakkasime vas-tustesse kirjutama, kui kaugel on ühe või teise seaduse vastuvõtmine. Vastu-sena Komisjoni küsimusele oli märgatavalt parem kirjutada ‚seadust veel pole, kuid eelnõu on läbinud esimese lugemise Riigikogus’ kui ‚seadust pole’. Hiljem jõudis meieni Komisjonist informatsioon, et Eesti esitatud vastused olid kõikide

kandidaatriikide vastustest parimad. Eesti üllatas positiivselt!

Paljud kandidaatriigid suhtusid Euroopa Komisjoni soovitustesse skeptiliselt. Kuigi ka meile ei meel-dinud kõik Brüsseli soovitused, hoi-dusime Komisjoni süüdistamisest ja avalikust kritiseerimisest. Komisjon

koostas alates 1997. aastast kandidaatriikide kohta regulaarseid eduaruan-deid. Pidasime protsessi heaks võimaluseks Eesti liitumisvalmiduse tõestami-sel. Komisjon oli sel ajal küll hästi informeeritud poliitilisest ja majanduslikust olukorrast Kesk-Euroopa riikides, kuid teadis võrdlemisi vähe Eesti ja teiste Balti riikide kohta. Seetõttu arvestasime, et meie saadetud informatsioon võib omada suurt mõju Komisjoni analüüsidele ja järeldustele. Just seda aspekti sil-mas pidades sai väga palju rõhku pandud Eesti ülevaadete viimistlemisele ja Komisjoni pidevale varustamisele võimalikult värske ja kasutajasõbraliku infor-matsiooniga. Kohati tundus meile, et meilt nõutakse rohkem kui neilt, kes liitusid enne meid. Liitumistingimused näisid karmimad kui eelmiste laienemiste puhul. Mõned liikmesriigid isegi tunnistasid mitteametlikult, et nii see ka oli. Range-maid tingimusi seletati sooviga vältida nn Kreeka juhtumit, kes võeti liikmeks poliitilistel põhjustel vaatamata riigi ebapiisavale valmisolekule. Meie ebaõig-lustunnet süvendas asjaolu, et ELi õigustik – acquis communautaire – täienes pidevalt ja uusi direktiive tuli üha juurde. Kuid teadsime, et õigluse nõudmisel ei ole mingit mõtet. Kordasime endale järjekindlalt, et meie oleme need, kes tahavad saada Euroopa Liitu, mitte vastupidi. Teadsime väga hästi, et Euroopa Liidu „klubisse“ pääsemiseks tuleb täita Kopenhaageni liitumiskriteeriumid ja üle võtta acquis, mis lõppude lõpuks oli kõikidele – nii liikmesriikidele kui ka kandidaatidele – ühtviisi kohustuslik. Teadsime ka seda, et nn objektiivseid lii-tumiskriteeriume oli võimalik subjektiivselt tõlgendada vastavalt sellele, kas liikmesriigid olid valmis mõne riigi liitumisele “jah“ ütlema või mitte. Kokkuvõttes oli tegemist pingelise, kuid äärmiselt huvitava etapiga Eesti liitumisloos, mil suur osa diplomaatide ajast kulus võitlemisele eelarvamuste ja subjektiivsete hinnangutega Eesti suhtes. Positiivsed signaalid vaheldusid

Kartus jääda Euroopa Liidu laienemisest kõrvale innustaski meid pingutama euroin-tegratsiooni vallas. Kuid meid ei motivee-rinud üksnes hirm, vaid ka lootus ja usk, et kui me pingutame, suudame oma eesmärgi saavutada.

29

negatiivsetega ja vastupidi. Kartsime pidevalt ebameeldivaid uudiseid. Tagant-järgi vaadates on ilmne, et kartus jääda Euroopa Liidu laienemisest kõrvale innustaski meid pingutama eurointegratsiooni vallas. Kuid meid ei motiveeri-nud üksnes hirm, vaid ka lootus ja usk, et kui me pingutame, suudame oma eesmärgi saavutada. Ükskõik kui väikesed olid meie šansid, leidsime, et tasub siiski üritada. Üritasime ja saimegi läbirääkimiste esimesse gruppi.



3. Euroopa leping Eesti ja Euroopa Liidu suhetesMeelike Palli, Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna üldasjade büroo direktor 1999–2003

Veel enne Eesti ja Euroopa Liidu vahelise vabakaubanduslepingu jõustumist 1. jaanuaril 1995 võeti Esseni tippkohtumisel 15. detsembril 1994. aastal vastu otsus alustada Eesti, Läti ja Leeduga läbirääkimisi suhete järgmise etapi alusdokumendi, Euroopa lepingu üle (Euroopa ühenduste ja nende liikmesrii-kide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumisleping). Kõnelused kulgesid kiiresti – leping parafeeriti juba 12. aprillil ning kirjutati alla järgnenud suvel, 12. juunil 1995. Eesti Riigikogu kinnitas lepingu ühehäälselt 1. augustil 1995. Euroopa Parlament andis oma lõpliku heakskiidu 15. novembril. Liikmesriikidest olid esimesed Taani ja Rootsi, kiites lepingu heaks samuti sügisel 1995. Sellele vaatamata kulus lepingu ratifitseerimisele küllaltki palju aega, kokku üle kahe ja poole aasta. Euroopa leping jõustus 1. veebruaril 1998. aastal ning jäi Eesti ja Euroopa Liidu suhete, Eesti liitumisprotsessi juriidiliseks aluseks, kuni ühinemis-leping selle 2004. aastal välja vahetas. Liitumiskõnelused Eestiga algasid vaid kaks kuud pärast Euroopa lepingu kehtima hakkamist, 31. märtsil 1998. Vabakaubanduslepingust erines Euroopa leping selle poolest, et hõlmas lisaks kaubandus- ja majandusvaldkonnale koostööd ka poliitika, keskkonna, kuritegevuse tõkestamise ja kultuuri alal. Lepingu tegi eriliseks asjaolu, et poliitiline dialoog Eesti ja Euroopa Liidu vahel rakendus lepingu allakirjutamise hetkel. See tähendas, et 1995. aasta suvest sai Eesti võimaluse liituda struk-tuurse dialoogiga ehk hakata osalema korrapärastel poliitilistel ühisaruteludel võrdselt nende Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kelle assotsiatsioonilepingud olid juba jõustunud. Euroopa leping tähendas suurt sammu Eesti ja Euroopa Liidu suhete edasisel lähendamisel. See ei andnud küll Euroopa Liiduga liitumise tagatist, kuid sedastas Eesti lõppeesmärgi liikmeks saada ning lõi raamistiku Eesti järkjärguliseks lõimimiseks Euroopa Liitu. Leping soodustas Eesti süs-teemset ja igakülgset valmistumist liikmelisuseks. Eesti oli esimene ning ainus Kesk- ja Ida-Euroopa riik, kelle assotsiatsioo-nileping ei sisaldanud üleminekuperioode. Üleminekuperioode ei vajanud Eesti selleks ajaks läbi viidud kiirete ja radikaalsete majandusreformide tõttu. Eesti oli kõrvaldanud igasugused takistused kapitali vabalt liikumiselt, samuti sõl-minud investeeringute kaitse ja soodustamise kahepoolsed lepingud enamiku

31

Euroopa Liidu liikmesriikidega. Ka paljude seaduste väljatöötamisel oli aluseks võetud Euroopa Liidu õigusaktid. Kuna Eesti liberaalses kaubanduskorralduses puudusid sisseveotollid nii tööstus- kui ka põllumajandussaadustele kõikide rii-kide suhtes, puudus ka vajadus tollitariifide vähendamise graafiku järele, mis oli mitmel riigil üleminekuperioodi peamine põhjus. Euroopa leping asetas suurt rõhku integreerumisele Euroopa Liidu sise-turuga, kattes selliseid valdkondi nagu keskkonnasõbralik tööstustootmine, standardite ühtlustamine, tolli- ja statistikaalane koostöö, transiidiküsimused, lõimumine Euroopa transpordistruktuuridega, intellektuaalse omandi kaitse ja juurdepääs Euroopa infosüsteemidele, samuti koostöö teaduse, hariduse ja kultuuri alal ning võitlus ebaseadusliku tegevuse vastu. Kaubandus- ja majan-dusvaldkondades nägi leping ette Eesti seadustiku järkjärgulise kooskõlla vii-mise Euroopa Liidu omaga. Lisaks kaupadele hakati ka kapitalile rakendama vaba liikumise reegleid. Eesti tootjatele ja eksportööridele omas leping väga suurt tähtsust, kuivõrd juba selle jõustumise ajal toimus 60% Eesti kaubavahetusest Euroopa Liiduga. Piirangud jäid esialgu kehtima Eesti tööjõule ja teenustele ning Eesti kodanike asutamisõigusele Euroopa Liidu liikmesriikides. Leping võimaldas arendada igakülgselt suhteid nii riiklikul kui ka sektoraalsel tasandil, toetas Eesti edasisi püüdlusi majanduse arendamisel ja reformide läbiviimisel ning lõi tingimused kaubavahetuse edasiseks laienda-miseks. Eestil avanes võimalus liituda Euroopa Liidu koostööprogrammidega, samuti andis leping juriidilise aluse Euroopa Liidu poolse tehnilise ja finantsabi osutamiseks.

Euroopa lepinguga loodud struktuurAssotsiatsioonilepingu jõustumisega tekkis Eesti ja Euroopa Liidu suhetesse uus struktuur, assotsiatsiooninõukogu, mille põhiülesandeks oli jälgida lepingu täitmist ning reformide rakendamist Eestis, uurida ja käsitleda lepingust tulene-vaid olulisi küsimusi ning vaagida kahepoolselt või rahvusvaheliselt vastastikku huvi pakkuvaid teemasid. Järgnevateks aastateks jäid assotsiatsiooninõukogu ja liitumisläbirääkimised kaheks esmaseks institutsionaalseks suhtlusfooru-miks, kus käsitleti liikmelisuseks valmistumisega seotud tööd ja tingimusi. Assotsiatsiooninõukogu, ministrite tasandi suhtlusstruktuuri, abistas tema tegevuses assotsiatsioonikomitee kõrgemate ametnike tasandil. Komitee tööd toestasid omakorda alakomiteed ekspertide tasandil. Assotsiatsiooninõukogu, mille istungitel esindas liikmesriike eesistujamaa välisminister, Euroopa Komisjoni laienemisvolinik ning Eestit välisminister, tuli

Meelike Palli Euroopa leping Eesti ja Euroopa Liidu suhetes

Euroopa leping ei andnud küll Euroopa Liiduga liitumise tagatist, kuid sedastas Eesti lõppeesmärgi liikmeks saada ning lõi raamistiku Eesti järkjärguliseks lõimimi-seks Euroopa Liitu. Leping soodustas Eesti süsteemset ja igakülgset valmistumist liikmelisuseks.


kokku kord aastas, valdavalt kevadel, ja oli ajastatud Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu kohtumise kuupäevadele. Assotsiatsiooninõukogu koh-tumised olid lühikesed, kestsid kolmveerand tundi kuni tunni, kusjuures umbes kaks kolmandikku ajast kulus liitumiseelse strateegia ja kahepoolse koostöö käsitlemisele, üks kolmandik vastastikust huvi pakkuvatele rahvusvahelistele küsimustele. Eesti delegatsioon koosnes kuni kümnest inimesest. Päevakorras piirduti võimalikult väheste ja kõige pakilisemate teemadega, käsitleti vaid eel-nevalt kokku lepitud ja lahenduseni jõudnud punkte, et need ametlikult vormis-tada. Nõukogu oli samas see foorum, kus Eesti sai tõstatada poliitiliselt olulisi

teemasid, mis madalamal tasandil ehk assotsiatsioonikomitees ei olnud lahendust leidnud.

Assotsiatsioonikomitee, mille ülesanne oli abistada assotsiatsioo-ninõukogu tema kohustuste täitmi-sel, koosnes ühelt poolt Euroopa Liidu liikmesriikide esindajatest

ja Euroopa Komisjoni liikmetest ning teiselt poolt Eesti valitsuse esindajatest kõrgemate riigiametnike tasandil. Komitee valmistas ette assotsiatsiooni-nõukogu kohtumisi, kohaldas vajadusel nõukogu otsuseid ja tagas üldiselt assotsiatsiooni suhete järjepidevuse ning Euroopa lepingu toimimise. Komitee nõupidamised leidsid aset enamasti juunis ning kujunesid oma ajastatuse ja laiahaardelise päevakorra poolest eri valdkondade tööd kokkuvõtvaks kohtumi-seks enne sügisel avaldatavaid Euroopa Komisjoni korralisi eduaruandeid. Alakomiteed, mida oli kokku üheksa, loodi tagamaks detailsed tehnilised arutelud kõigis assotsiatsioonivaldkondades. Alakomiteed moodustati järg-miste valdkondade üksikasjalikumaks käsitlemiseks: põllumajandus ja kalandus; seadusandluse lähendamine, konkurents ja ühenduse programmid; kaubandus, tööstus ja tarbijakaitse; majandus; inimressursid, teaduslik uurimistöö, tehno-loogia arendamine ja sotsiaalpoliitika; transport ja üle-Euroopalised võrgus-tikud, keskkond, energeetika ja regionaalne areng; koostöö tolliküsimustes, statistika, uimastid ja ebaseadusliku tegevuse tõkestamine; finantsteenused, asutamisõigus ja kapitali vaba liikumine. Assotsiatsiooninõukogu ja -komiteede arutelud liitumisettevalmistuste üle tuginesid eeskätt sellistele alusdokumentidele nagu Luksemburgi Ülemkogu otsusest lähtuvalt koostatud Liitumispartnerlus, kuhu olid koondatud tähtsa-mad liitumiseelsed ülesanded ja Euroopa Liidu toetus nende täitmiseks; Eesti valitsuse tegevuskava Euroopa Liitu integreerumiseks ning Euroopa Komisjoni korraline eduaruanne. Poliitilise dialoogi tihendamiseks parlamentaarsel tasandil nägi Euroopa leping ette Parlamentaarse Komitee loomise. Et parlamendisaadikute vahel olid head kontaktid olemas juba varem, leidis Eesti Riigikogu ja Euroopa Parlamendi

Eesti oli esimene ning ainus Kesk- ja Ida-Euroopa riik, kelle assotsiatsioonileping ei sisaldanud üleminekuperioode. Ülemineku-perioode ei vajanud Eesti selleks ajaks läbi viidud kiirete ja radikaal sete majandusrefor-mide tõttu.

33

liikmeid ühendava komitee asutav kohtumine aset veel enne Euroopa lepingu formaalset jõustumist, 1997. aasta oktoobris. Varajase asutamisega taheti anda oluline poliitiline signaal Euroopa Liidu laienemist puudutavas arutelus enne otsustavat Luksemburgi tippkohtumist sama aasta detsembris. Parlamentaar se ühiskomitee kohtumised toimusid üldjuhul kaks korda aastas, kordamööda Brüsselis ja Tallinnas (kokku kaheteistkümnel korral). Parlamentide ühis- komitee oli väga väärtuslik kogemuste vahetuse ja arutelu foorum, mis avaldas oma soovituste ja aktiivse tegevusega laienemisprotsessile positiivset poliitilist survet. Komitee töö kaudu rõhutati ka seadusandliku kogu kaalukat rolli kandi-daatriigi liitumisvalmiduse saavutamisel. (vt ptk 17 – T. Kelam) Liitumisprotsessi edenedes loodi Euroopa lepingu alusel ka Euroopa Majan-dus- ja Sotsiaalkomitee ning Eesti sotsiaalpartnerite vaheline ühine konsul-tatiivkomitee, mis alustas tegevust 2002. aasta aprillis. Ühiskomitee andis sotsiaalpartneritele võimaluse olla kaasatud Euroopa Liiduga lõimumise arute-ludesse ja tegevusse ning valmistuda ühtlasi osalemiseks täisliikmena Euroopa Liidu Majandus- ja Sotsiaalkomitee töös. Analoogne konsultatiivnõukogu Euroopa Liidu Regioonide Komitee ning Eesti piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel tuli kokku 2003. aasta algu-ses.

Näiteid käsitletud küsimustestEesti ja ELi kahepoolsete suhete käsitlemisel lähtuti Euroopa lepingust. Püüel-des suhete tasakaalustatuma arengu ja lepingusätete täielikuma rakendamise poole, tõstatas Eesti assotsiatsiooninõukogul, aga ka -komiteedes algusest saadik kaubavahetuse jätkuva liberaliseerimise teema. Nii saavutati järk-järgult vabamad kaubandustingimused põllumajandustoodetele, töödeldud põllu-majandussaadustele ja kalatoodetele ning 2002. aastaks sai Euroopa Liidust Eesti põllumajandussaaduste suurim eksporditurg. Eesti avaldas ka survet Euroopa Liidu põllumajandusekspordi subsiidiumide kaotamiseks, nagu ka ebaõiglaste dumpinguvastaste protseduuride kasutamise lõpetamiseks. Suurt tähtsust omas Eesti ettevõtjatele tööstustoodete vastavushindamise protokolli allakirjutamine. Ühe probleemina tõstatas Eesti aastaid laevanduskonkurentsi Läänemerel, taotledes Komisjonilt samme Eesti laevade vastu algatatud boikoti lõpetamiseks mõnede liikmesriikide poolt. Laevanduskonkurentsiga seotult juhtis Eesti tähelepanu ka tolli- ja maksuvaba teeninduse küsimustele ning mõnel pool kohaldatud ebavõrdsetele sadamatasudele. Kaubanduspiirangu-tega seoses otsiti lahendust Eestis toodetud palkmajade turustamisel tekkinud tõrgetele ühes liikmesriigis. Eesti oli väga huvitatud Euroopa lepinguga loodud võimalustest osalemiseks Euroopa Liidu ühisprogrammides. Kiirelt liituti teaduse ja tehnoloogia arengu 5. raamprogrammiga, samuti koolitus- ja haridusprogrammidega Soc-rates ning Leonardo da Vinci, mis andsid väga positiivse kogemuse, seejärel



programmidega kultuuri, keskkonna, meedia ja tolli valdkondades. Ühisprog-rammide võimaluste täielikumaks ärakasutamiseks juhtis Eesti korduvalt tähelepanu vajadusele kiirendada osalemise aluseks olevate assotsiatsiooni- nõukogu otsuste vastuvõtmise eeltööd ja tehniliste küsimuste lahendamist. Euroopa Liit tõstatas omalt poolt – niihästi võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes kui ka liitumiskriteeriume silmas pidades – Eesti keele- ja valimis-seaduste sätete kohendamise vajaduse; vähemuste integratsiooniga seotud küsimused ja Euroopa Liidu abi Eesti valitsuse integratsiooniprogrammi rahas-tamisel. Teravalt jälgiti Eesti riigiabi registreerimise ja aruandluse reeglite täp-sustamist; maareformi edenemise tempot; energiasektori erastamise käiku, mis

pidi tagama võrdsed tingimused kõigile huvilistele; suutlikkust kindlustada intel-lektuaalse omandi kaitse. Läbivalt hoiti tähelepanu all riiklike institutsioonide väljaarendamist, haldus- ja rakendussuut-likkuse kujunemist peaaegu kõigis sekto-rites, iseäranis keskkonna, põllumajan-duse ja kalanduse ning tolli alal, aga ka

Euroopa Liidu abiraha haldamise struktuurides. Eriliselt rõhutati kohtusüsteemi ümberkorralduste, kohtunike koolituse ja ühtlasema töökoormuse tähtsust.

Hinnangud ja kogemusedVõib öelda, et Euroopa lepinguga loodud dialoogistruktuuride tegevus oli üld-joontes intensiivne ja tulemuslik. Lepinguga loodud võimalusi kasutas Eesti oma huvide edendamiseks, ühtsete konkurentsireeglite tagamiseks, kauban-dusbarjääride kaotamiseks ja järjest võrdväärsema partnerluse saavutamiseks hästi ära. Samas vajutas vältimatu pitseri tolle järgu suhtluse iseloomule tõsi-asi, et olime alles kandidaatriik, mitte veel „klubi“ liige. Assotsiatsiooninõukogu ja -komiteed ei piirdunud oma tegevuses üksnes Euroopa lepinguga võetud kohustuste käsitlemise ja järelevalvega, vaid need kujunesid liitumisettevalmistuste tervikliku jälgimise ja arutelu foorumiteks. Mida lähemale liitumisele, seda enam sulasid omavahel kokku liikmelisuseks valmistumise ja ühinemiskõneluste protsessid. Kuna assotsiatsioonidialoog oli liitumisküpsuse saavutamise ja jälgimise instrument, kehtis ka selle kohta põhi-reegel: see oli seda parem, mida edukam oli „kodutöö“. Mida jõudsamalt kul-gesid liitumiseelsed ümberkorraldused, mida kiiremini täideti võetud ja seatud ülesanded, seda positiivsem oli tagasiside, seda tugevam oli Eesti positsioon Euroopa partneritele omapoolse ambitsiooni esitamiseks. Kohtumistel probleemide tõstatamisel oli sageli oluline ka esituse laad ja toon. diplomaatilisest teematõstatusest võis olla rohkem kasu kui kärsitust ja otsest survet avaldavast lähenemisest, nagu näiteks laevaboikotiga seonduva puhul.

Lepinguga loodud võimalusi kasutas Eesti oma huvide edendamiseks, üht-sete konkurentsireeglite tagamiseks, kaubandusbarjääride kaotamiseks ja järjest võrdväärsema partnerluse saavutamiseks.

35

Kohtumiste tehnilise külje pealt oli tähtis päevakorrapunktide ja kirjalike materjalide põhjalik ja õigeaegne ettevalmistamine, hea siseriiklik koordinat-sioon ministeeriumide ja asjaomaste asutuste vahel. Ülesannete ja vastutuse jaotuses ning ajakavas kokkuleppimiseks, samuti tähtaegadest kinnipidamise jälgimiseks sobisid hästi Riigikantseleis toimuvad kõrgemate ametnike nõukogu regulaarsed koosolekud (vt ptk 13 – H. Hololei). Ettevalmistavas faasis oli lisaks vajalik hea koostöö Euroopa Komisjoni laienemise peadirektoraadi, EL Nõu-kogu peasekretariaadi ja eesistujariigi esindajatega. Kriitilise hinnanguna võib märkida, et assotsiatsioonikomitee kohtumised kippusid oma kõikehõlmavuses venima ülemäära pikaks ning olema detailirohkusega liialt üle koormatud. Kir-jalike materjalide puhul oli tähtis esitatava informatsiooni täpsus, konkreetsus ja ajakohasus, nagu ka keeleline korrektsus ja ühtlus. Need tehnilised oskused kujunesid suures osas välja siiski alles pikema aja jooksul.


II

LIItu

mIsL

äbIr

ääkI

mIsE

d 19

98-2

002

4. Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga*

Karin Rannu, Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna läbirääkimiste büroo direktor 2002

Euroopa Liiduga ühinemine sai sihipäraselt Eesti välispoliitiliseks prioritee-diks aastal 1995, mil Riigikogu kiitis ühehäälselt heaks Euroopa lepingu (vt ptk 3 – M. Palli). Samas ei olnud ELiga liitumine Eestile eesmärk omaette, vaid vahend, mis aitas tagada riigi stabiilsust, julgeolekut ja majanduskasvu, parandada elanike heaolu ning tõsta elatustaset. Emotsionaalses plaanis val-das avalikkust soov olla taas osaks Euroopast, olles kuulunud sinna aastasadu. Nendest juhtmõtetest kantuna esitas Eesti ELiga liitumise taotluse 24. novemb-ril 1995. Liitumisläbirääkimised Eesti ja ELi vahel algasid 31. märtsil 1998. aastal Brüsselis avatud liitumiskonverentsiga, millel kinnitati läbirääkimiste üld-põhimõtted ja lepiti kokku protseduurireeglid. ELi eesistuja Ühendkuningriigi välisminister Robin Cook rõhutas oma ettekandes liitumiseelse strateegia jär-gimise tähtsust ning ELi õigustiku (acquis communautaire’i) kiire ülevõtmise ja rakendamise vajadust. Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves rõhutas, et liitumine ja sellele eelnev periood ei tohi aeglustada Eesti majanduse arengut ning et läbirääkimiste tulemus peab olema eelkõige vastuvõetav Eesti rahvale. Eesti eesmärgiks oli saavutada liitumiseks soodsaimad võimalikud tingimused. Liitumiskõneluste algusest ajendatuna nõustusid liikmesriigid andma Eesti kodanikele seni veel puudunud täieliku viisavabaduse. Ühinemisläbirääkimiste algus tähistas suurt muudatust terve riigi jaoks, alates meedia huvist ning lõpetades hiiglasliku tegemist vajava tööhulgaga, milleks ressursse sageli nappis.

* Käesolevas kirjutises on kasutatud Oxford University Press’i loal A. Streimanni artiklis „The Accession of Estonia to the EU“ (ilmunud kogumikus „The Accession Story: The EU from Fifteeen to Twenty-Five Countries“, toimetaja G. Vassiliou, © Oxford University Press 2007, lk. 157–188) sisalduvat teavet.

37

StruktuuridELiga liitumisläbirääkimiste pidamiseks mood

Documents

EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU8 EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU Eesti uus algus Mart Laar, peaminister 1992–1994, 1999–2002 1991. aasta 17. septembril tähistas