EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU · Inflatsioon küll langes, kuid jäi siiski talumatult kõrgeks, tootmise langus jätkus. Otsustavat rolli Eesti tuleviku kujundamisel etendasid

Välisministeerium 2009

EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU



VALIK ARTIKLEID


Koostaja Karin Rannu

Toimetaja Kaja Tael

Pildid Urmas Nemvalts

Kujundus Katrin Leismann

ISBN 978-9985-9923-4-0

© Välisministeerium

Pühendatud suursaadik Priit Kolbre mälestusele 1956–2006

Sisukord

Euroopa Liit kui Eesti loomulik elukeskkond ..............................................................6 Urmas Paet

Eesti uus algus ..................................................................................................................8 Mart Laar

I EESTI jA EUROOPA LIIdU LIITUMISEELSEd SUhTEd

1. Eesti ja Euroopa Liidu suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastal ................................................................... 16

Clyde Kull

2. Teekond läbirääkimiskutse saamiseni – kriitilised aastad 1996–1997 .................................................................................................................23

Kyllike Sillaste-Elling

3. Euroopa leping Eesti ja Euroopa Liidu suhetes .............................................. 30 Meelike Palli

II LIITUMISLäbIRääKIMISEd 1998–2002

4. Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga ..................................................36 (autori loal kasutatud pealäbirääkija Alar Streimanni ilmunud artiklit)

Karin Rannu

5. Maksupeatüki konarlik tee ................................................................................... 44 Lemmi Oro6. Keerulised läbirääkimised energeetika peatükis ............................................ 49 Einari Kisel

7. Läbirääkimised keskkonna teemal – unustamatu koolituselamus .............. 55 Allan Gromov

8. Kogemused põllumajandussektoris ................................................................... 59 Toomas Kevvai

9. Euroopa Liiduga ühinemislepingu ettevalmistamine ..................................... 66 Marina Kaljurand

Vaade Eesti esindusest Euroopa Liidu juures ...................................................70 Kristina Meius

16

36

10. Eesti ühinemine Euroopa Majanduspiirkonnaga ..............................................72 Tõnis Nirk

11. Euroopa Liidu abirahade mõju Eesti liitumisele ning sellest õpitu ..............................................................................................................76

Renaldo Mändmets

III TEEKONd LIITUMISENI: Töö KOdUS jA VäLISMAAL

12. Liitumisettevamistused Välisministeeriumis ................................................... 82 Katrin Saarsalu-Layachi

13. Siseriiklik koordinatsioonisüsteem..................................................................... 90 henrik hololei

14. Eesti õiguse ühtlustamine Euroopa Liidu õigusega ....................................... 99 julia Laffranque

15. Välisministeeriumi Euroopa Liidu õiguse büroo enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga .......................................................................108

Eve Põtter

16. Siseriiklikud ettevalmistused Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks .................................................................. 113 Priidu Ristkok

17. Parlamentaarseid kogemusi Eesti ettevalmistustest ..................................... 119 Tunne Kelam

18. Välisministri konsultatiivnõukogu roll .............................................................. 126 Liina Teras

19. Kuidas end Euroopa Liitu teavitada .................................................................. 132 Ehtel halliste

20. Eesti esindus Euroopa Liidu juures liitumisläbirääkimiste algusest kuni ühinemiseni ................................................................................... 138

Margus Rahuoja

21. Tuntuks iga hinna eest – Eesti Berliini saatkonna näitel .............................. 150 Riina Kionka

22. Mis oli Londonis teisiti? ....................................................................................... 156 Kaja Tael

23. Seal, kus sinu riigi liitumine kõige rohkem korda läheb. Erijooni liitumiseelsest tööst avalikkusega Eesti lähinaabri juures Soomes ...................................................................................................... 158

Matti Maasikas

82

IV KANdIdAATRIIK EESTIST SAAb LIIKMESRIIK EESTI

24. Eestlaste suhtumine Euroopa Liitu ................................................................... 162 Paavo Palk

25. Täisliikmelisus ........................................................................................................ 168 Väino Reinart

Kronoloogia 1991–2004 ................................................................................................174

Autorite loend (praegused ametikohad) ................................................................ 187

Valik bibliograafiat ....................................................................................................... 189

162

Euroopa Liit kui Eesti loomulik elukeskkondUrmas Paet, välisminister

Kui just oli möödunud neli aastat Eesti liitumisest Euroopa Liiduga, siis küsis mult üks välismaine ajakirjanik, et miks see tähtpäev tänavapildis kuidagi

silma ei torganud ning miks Eestis seda kuidagi ei tähistatud. Tunnistasin, et mul polnud meeleski sellele päevale kuidagi suuremat tähelepanu pöörata ning seda enam siis eriliselt tähistada. Ilmselt oli sama tunnetus suurel osal Eesti ühiskon-nast. Ja millest see räägib? Kindlasti mitte sellest, et me ei tähtsustaks Eesti kuulumist Euroopa Liitu, vaid pigem vastupidi. Eesti liikmelisus Euroopa Liidus on mõne aastaga saanud niivõrd iseenesestmõistetavaks, et sellele erakorralist tähelepanu lihtsalt ei pöörata. Pigem tundub uskumatuna, et on olnud aegu – ja veel päris hiljuti – mil Eesti polnud osa Euroopa Liidust, vaid üritas sinna alles pääseda. See on tore, et jutt Eesti alatisest kuulumisest Euroopasse on veel kord kinnitust saanud ka hoiakutes, mis Eesti inimestel on Euroopa Liidu ja sellesse kuulumise suhtes. Selle üks väljendusi on nii Euroopa Liitu kuulumise toetuse järsk tõus Eesti inimeste seas kui see, et Eesti Euroopa Liidu liikmelisus on täna seks täiesti ainumõeldav olek. Ajaga kipub aga tuhmuma kõik see, kuidas Eesti ühiskond pidi end kokku võtma, et koht Euroopas tagasi saada. Ja sellest see raamat kõnelebki. Räägib inimestest ja olukordadest, mõtetest ja tegudest, mis eelnesid 1. maile 2004, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige. Ehk on sellest kasu mäletamaks ja teadmaks, et miski ei juhtu päris niisama ning Eesti ühiskonnal tuli end tublisti kokku võtta, et olla Euroopa Liiduga ühinemisküps. Ehk on meie kogemusest kasu ka neil, kel see tee alles pooleli või alguses. Eesti ei ole isekas. Me tahame, et võimalus Euroopa Liitu pääseda oleks kõi-gil Euroopa riikidel, kes seda tahavad ja on selleks valmis. Ja me oleme valmis neid aitama oma kogemuste ja nõuannetega. Nii nagu kunagi olid meie sõbrad need, kes olid valmis meid abistama teel Euroopa Liidu liikmelisuseni. Kui enne Euroopa Liiduga ühinemise referendumit üritasid mõned tegela-sed Eestis mängida loodetavale teadmatusele ja kõhklustele ning panid püsti loosungi, et alles ühest liidust pääsesime ja nüüd trügime teise, siis tuli ikka seletada, mis on Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahe. Täna näib selline võrreldamatute võrdlemispüüe igava ja ebaõnnestunud huumorina.

7Urmas Paet Euroopa Liit kui Eesti loomulik elukeskkond

Väga suur osa Eesti inimestest on rahul, et Eesti on Euroopa Liidus. Meile meeldib, kui Euroopa Liit on tugev ja hoolib kõigist liikmetest – suurtest ja väikestest, aga mis peamine – inimestest. Täna näib ainumõeldav nii lihtne ja piirideta reisimine, õppimine ja töötamine teises Euroopa otsas, kaupade vaba liikumine, uute teede ja kultuuriobjektide rajamine solidaarsusrahaga kui näiteks ka tugi põllumeestele. Euroopa Liitu kuulumisega on tugevamaks saanud ka Eesti rahvusvaheline positsioon ja määratult suurenenud Eesti võimalused panustada rahvusvahe-lise elu murede lahendamisse. Aga ka nüüd ei juhtu kõik iseenesest. Selleks, et kõik tänaseks Euroopas saavutatud vabadused ja väärtused ka alles jääksid, tuleb panustada ja tegut-seda iga päev. Ja Eesti peaks oskama euroopalikke vabadusi ja väärtusi eriliselt hinnata, teades, kui kerge on neist ilma jääda.

EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU8

Eesti uus algusMart Laar, peaminister 1992–1994, 1999–2002

1991. aasta 17. septembril tähistas New Yorgis ÜRO hoone ees lipumasti tõusev sinimustvalge lipp Eesti tagasipöördumist vabade rahvaste perre. Elasime üle

vabaduse mesinädalaid. Vaimustav suvi oli selja taga, tundus, et pole olemas raskust, millest ei suudaks üle saada. Reaalsus naasis paraku Eestisse kiiremini, kui seda oleks keegi soovinud. Võitlus vabaduse eest polnud jätnud aega ega võimalust sihikindlalt tegeleda tõsisemate reformidega. Meie saatusekaas-lased Kesk- ja Ida-Euroopas olid reforme alustanud juba 1989–1990 ehk ajal, mil majanduse kokkuvarisemine polnud veel nii selge. Meie saime tööga pihta hakata kaks aastat hiljem ning seda juba tunduvalt raskemates oludes, sest mida kauem kommunistlik süsteem kestab, seda suurema kaose ta oma lõpuaastatel tekitab. Selle taustal pole imestada, et 1992. aasta esimesed kuud kujunesid Eestile tõeliselt kohutavateks. Kääridega välja lõigatavad talongid, mille eest sai kord osta seepi, kord viina, pikad bensiinijärjekorrad, autodest tühjad tänavad, väär-tuse kaotanud rublad – kõik see oli tollane masendav reaalsus. Üle 1000% ula-tuv inflatsioon, tootmise kokkuvarisemine, sotsiaalse ebavõrdsuse hüppeline kasv, elatustaseme langus. Kas see oligi siis see iseseisvus, millest oli unistatud ja mille poole kõike välja pannes pürgitud? Kuigi majanduse kokkuvarisemi-ses olid süüdi kommunistliku süsteemi poolt viiekümne aasta jooksul tehtud vead, ei saa siiski eitada ka meie endi subjektiivseid eksimusi. Eestil puudus selge kava, kuidas edasi minna. Unistati mingist „kolmandast teest“ käsu- ja turumajanduse vahel, lahendust tekkinud probleemidele nähti mitte inimestele suuremate vabaduste andmises, vaid riigi sekkumise suurendamises. Selle tüü-piliseks näiteks oli katse lahendada 1992. aasta alguse majanduskriisi eriolu-korra väljakuulutamise teel. Sama lähenemine Gruusias viisteist aastat hiljem näitab kujukalt, kuivõrd negatiivset mõju oleks selline poliitika võinud Eestile avaldada. Õnneks jäid suuremad lollused tegemata. Eriolukord tühistati enne, kui see jõudis reaalsuseks saada. 1992. aasta jaanuaris tõusis võimule Tiit Vähi juhitud üleminekuvalitsus, seades endale eesmärgiks kolm sammu: rahareformi, uue põhiseaduse vastuvõtmise ning esimeste sõjajärgsete demokraatlike valimiste korraldamise 1992. aasta sügisel. Need kolm sammu omasid Eesti tuleviku jaoks määravat tähtsust ning valitsus sai nendega ka hakkama. Esiteks töötati välja

9Mart Laar Eesti uus algus

Eesti edu saladus oli esiteks „plats puhtaks“ poliitika, mis raius läbi suure hulga endistest aegadest pärit sidemeid ning tõi riigi valitsemise juurde varasematest „kogemustest“ puutumatu põlvkonna. Teiseks edu põhjuseks oli tõhusa avaliku teenistuse loomine ning kolmandaks majanduse üldine liberaliseerimine.

ning pandi rahvahääletusele uus põhiseadus, millest sai alus kõikidele järgne-vatele seadustele ning mis andis Eestile positiivse arengutõuke. Põhiseaduse vastuvõtmine tegi võimalikuks presidendi ja parlamendi (Riigikogu) valimiste väljakuulutamise 1992. aasta septembris. Suurt murrangut tähistas 20. juunil 1992 teostatud rahareform, millega Eesti läks esimesena endise Nõukogude Liidu territooriumil üle oma rahale. Tagamaks oma rahale vajalik usaldusväär-sus, võttis Eesti kasutusele valuutakomitee süsteemi, mille püsimise eelduseks oli konservatiivse rahapoliitika järgimine. Rahareform kujunes äärmiselt edu-kaks, luues positiivse aluse järgnevatele reformidele. Esimene edu ei tähendanud paraku seda, et olukord oleks automaatselt paranema hakanud. Inflatsioon küll langes, kuid jäi siiski talumatult kõrgeks, tootmise langus jätkus. Otsustavat rolli Eesti tuleviku kujundamisel etendasid 1992. aasta sügise valimised. Neil pidi selge vastuse saama kolm olulist küsimust: kas Eesti tõmbab selge piiri en da ja kommunistliku Eesti vahele või tugineb reaalsuses endiselt nõukogude pärandile; kas Eesti läheb üle turu majandusele või otsib „kolmandat teed“ käsu- ja turumajanduse vahel; kas Eesti orienteerub ühemõtteliselt Läänele või järgib sõjaeelset Eestit iseloomustanud neutraliteedipoliitikat? Valimised võitnud parempoolne „Isamaa“ valimisliit ja selle presidendikandidaat Lennart Meri esindasid vastuses nimetatud küsimustele kõige radikaalsemaid positsioone, lubades teha selge vahe sisse kommunistliku Eestiga, viia Eesti üle turumajan-dusele ning pöörata riik ühemõtteliselt Läände. 1992. aasta oktoobris võimule astunud valitsuse esimesed ametikuud osutusid äärmiselt tormilisteks. Noor ja kogenematu valitsus oleks otsekui pähklikoorega saadetud ulgumerele suurte lainete pillutada. Olukord riigis oli katastroofiline. Tootmine langes aastas 30%, põllumajandus oli kokku kukkunud, sündimus oli vähenenud ligi 50%, kuritegevus ning sotsiaalsed probleemid olid mitmekordistunud. Valitsusel oli Riigikogus ühehääleline ena-mus, traditsioonilist kriitikavaba 100 päeva opositsioon valitsusele ei andnud. Ägedat poliitilist võitlust pidades tuli valitsusel astuda samme Eesti väljaviimi-seks majanduskriisist ja makromajandusliku olukorra stabiliseerimiseks. Sel-leks tuli esiteks tasakaalustada riigieelarve, milleta Eesti krooni poleks ilmselt õnnestunud „üle talve pidada“. Valimisloosungina on eelarve tasakaalustamine populaarne, kui seda aga reaalsuses tegema hakata, muutub see äärmiselt ebapopulaarseks. Ometi suutsime sellega hakkama saada. Selleks tuli maha tõmmata enamus seniseid toetusi ja subsiidiume ning vähendada järsult senist riigiaparaati. Ministeeriumide arvu vähendati kolmandiku võrra, suur hulk


nõukogude- aegseid ametnikke vabastati töölt. Sellise „platsi puhastamisega“ lõigati läbi side kommunistliku mineviku ja selle traditsioonidega ning avati tee kaasaegse riigiaparaadi ülesehitamiseks. Tõhusa avaliku teenistuse ning põhiseaduses kirja pandud riiklike institut-sioonide loomine kujuneski uue valitsuse üheks olulisemaks väljakutseks. See-juures suudeti hoiduda riigiaparaadi politiseerimisest, luues mittepoliitiliste kantslerite kaudu aluse reformide järjepidevusele ka valitsuste kiire vahetu-mise korral. Valitsuse töökorraldus suunati otsuste kiirele langetamisele, andes endale aru, et see võib tuua kaasa ka eksimusi. Veelgi hullem oleks aga olnud kaotada aega. Eesti riik pidi end viivitamatult kehtestama, muidu oleks ta kiirelt põhja käinud. Probleemid ronisid aga sisse lausa uksest ja aknast. Avalikuks tuli juba mõnda aega vindunud kriis panganduses, mis ähvardas Eestit täieliku kollap-siga. Koostöös Eesti Pangaga tegutses valitsus panganduskriisi lahendamisel täie otsustavusega. Ühiskonnale ja eriti pangandussektorile saadeti selge sig-naal, et pangandus Eestis peab tuginema selgele ja kindlale alusele, Venemaalt pärit musta rahaga ei maksa Eestisse tulla. See oli seda olulisem, et organi-seeritud kuritegevus oli võimule pürgimas ka Eestis. Selle peatamiseks puudu-sid Eestil 1992. aasta sügisel vajalikud politseijõud, kohtud ning teised riiklikud süsteemid. Nähes aga, kuidas Venemaal algas organiseeritud kuri tegevuse sissetung majandusse ning poliitikasse just panganduse ülevõtmisest, sai just see valitud esimeseks kaitseliiniks. Valitsus tegi oma karmide sammudega ühe-mõtteliselt selgeks, et Venemaa must raha pole Eestis teretulnud. Paari katse järel saadi sellest ka aru. Pangandus arenes seetõttu Eestis küll mõnevõrra aeglasemalt, kuid seda kindlamalt, muutudes peagi tugevaimaks regioonis. Järgnevaks probleemiks tõusis küsimus Eesti Panga varahoidlates kiirelt väärtust kaotavatest rahareformi käigus kokku kogutud rubladest. Venemaa neid tagasi ei tahtnud, ilmselt loodeti, et galopeeriv inflatsioon needki rub-lad nulliks muudab. See oli aga Eesti raha ning Eestil oli seda hädasti vaja. Polnud sugugi kindel, et 1993. aasta alguses oleks jätkunud raha pensionide välja maksmiseks. Mida see oleks tähendanud, seda pole ilmselt vaja pikemalt kirjeldada. Erinevalt teistest üritajatest suutis Eesti vene rublad realiseerida. Alles hiljem sain teada, et need müüdi Tšetšeeniasse. Eesti riik suutis aga talve üle elada. Hiljem minu esimese valitsuse mahavõtmise aluseks saanud rublatehing – tunnen selle üle muuseas siiamaani uhkust – võimaldas Eestil asuda järgmise probleemi lahendamisele ehk Eesti kaitsejõudude loomisele. 1992. aasta sügisel polnud Eesti kaitseväge praktiliselt olemas. Kaitseministeeriumi loomise ajal 1992. aasta suvel oli armees veidi alla 1000 mehe, kes olid relvastatud mõne-saja automaatrelvaga. Muu varustus kaitseväel puudus. Sellist armeed polnud võimalik tõsiselt võtta. Paraku polnud sellel hetkel ei meie naaberriigid ega ka suuremad Lääneriigid meile valmis relvastust müüma. Vanu mundreid – jah,


Peamiseks ja suurimaks väljakutseks iga-le valitsusele on reformide etapis inimeste hoiakute ning suhtumiste muutmine, nende julgustamine ise oma tuleviku eest hoolit-sema. Sellekski tuli kasutada šokiteraapiat ning välja ütelda – valitsus saab aidata vaid neid, kes ise ennast aidata tahavad.

palun. Relvi – kahjuks ei! Ilmselt oleks Eestil olnud võimalik osta relvi mustalt turult idas, kuid see poleks olnud lahendus. Eesti pidi vabanema ida-sõltuvu-sest ka relvastuse alal. Selleks tuli läbi murda välja kuulutamata relvablokaa-dist. Võimaluse selleks pakkus 1993. aasta algul suure saladuskatte all teosta-tud relvaost Iisraelist. Loomulikult olime sedalaadi tehingutes veel algajad, kuid pääsesime siiski suuremate möödalaskmisteta. Iisraeli relvadega sõdib Eesti kaitsevägi tänapäevani. Kuigi valitsus jätkas endiselt liikumist „miiniväljal“, suudeti ometi tõhusalt tööd teha. Olime veendunud, et ainus võimalus Eestit edasi viia on tugineda seaduse võimule, ning nii püüdsimegi neid nii palju vastu võtta kui võimalik. Ainuüksi 1993. aastal võeti vastu üle 300 mitmesuguse õigusakti, seejuures mitmeid tavaliselt aastakümneid aegavõtvaid koodekseid, nagu näiteks tsiviil- ja ärikoodeksi esimesed olulisemad osad. Olulist osa ettevõtluse aren-guks vajalike raamide loomiseks etendasid veel kindlustusseaduse ja konkurentsiseaduse vastuvõt-mine, euroopalik raamatupidamis-seadus ning tarbijakaitseseadus. Oluline polnud aga mitte ainult seaduste vastuvõtmine, vaid ka nende rakendamine. Selleks vajab riik töötavat kohtusüsteemi, mille loomine nõudis omakorda tõsist tööd. Aastatel 1993–1995 võeti vastu 19 seadust, mille abil ehitati üles moodne euroopalik kolmeastmeline kohtusüsteem. Prob - leemiks kujunes kohtunike nõrk tase ja vähesed kogemused, mis tegid vajali-kuks pideva väljaõppe korraldamise ning tugeva kontrolli kohtunike taseme üle. Õiguskorra suhteliselt kiire areng lõi soodsa põhja turumajanduse ja tsiviil-ühiskonna arengule Eestis, aidates ühtlasi oluliselt kaasa Eesti saamisele tavali-seks Euroopa riigiks. See aitas Eestil võidelda ka ühe üleminekuriike ähvardava suurima ohu – korruptsiooni vastu. Eesti edu saladus oli esiteks „plats puhtaks“ poliitika, mis raius läbi suure hulga endistest aegadest pärit sidemeid ning tõi riigi valitsemise juurde varasematest „kogemustest“ puutumatu põlvkonna. Teiseks edu põhjuseks oli tõhusa avaliku teenistuse loomine ning kolmandaks majanduse üldine liberaliseerimine, kõikvõimalike reeglite ja regulatsioonide järsk vähendamine. Korruptsiooni loovate olukordade vähendamisel vähenes ka korruptsioon. Kõik see muutis äritegemise Eestis välis investoritele atrak-tiivseks. Tulemused ei lasknud end kaua oodata. 1993. aastal tõusis Eesti välis-kapitali sissevoolu poolest inimese kohta esikohale Kesk- ja Ida-Euroopas. Ühtlasi aitasid need otsused astuda samme nõukogude-aegsete ettevõtete möödapääsmatust kokkuvarisemisest tulenevate probleemide leevendamiseks. Erinevate andmete kohaselt pidi tööpuudus 1993. aastal tõusma 30–40%-ni tööealisest elanikkonnast. Olukorra muutis eriti keeruliseks mitmete reformide


kokkulangemine. Efektiivsuse tõstmisest tulenev töökohtade vähenemine langes kokku üldise langusega majanduses ning mitmete suurettevõtete pank-rottidega. Töötute hulka suurendasid veelgi majanduses käivitunud struktu-raalsed muutused, mis vähendasid järsult näiteks põllumajanduses hõivatud inimeste hulka. Sellises olukorras vajas Eesti kiirelt efektiivset tööturupoliitikat. Lääne küllusliku ja üsna ebaefektiivse tööpoliitika järgimiseks polnud Eestil ei raha ega soovi. Otsustasime käivitada poliitika, mis õhutaks inimesi mitte töö-tuks jääma, vaid olukorrast välja tulema, õppima ning ise oma saatust enda kätte võtma. See oli karm poliitika. Nimelt külmutasime aastateks töötute abirahad, jättes need tasemele, kus inimesel säilib tugev motiiv mitte töötuks jääda, vaid mingit muud lahendust otsida. Samal ajal suurendasime oluliselt toetusi nendele töö kaotanud inimestele, kes soovisid õppida ning endale uut elukutset omandada. Vähe sellest: vastava õppeprogrammi läbinuile eraldas riik pikaajalist sisuliselt tagastamata laenu oma väikeettevõtte käivitamiseks. Abiraha asemel valis enamus inimesi ümberõppe ning suur hulk ka laenuprog-rammi. Nende abil loodi Eestis kümneid tuhandeid töökohti. Saatuslikult oluliseks kujunes Eesti majanduse ümberorienteerimine. Veel 1992. aasta alguses oli Eesti kaubandusest üle 90% seotud Venemaa ning endise Nõukogude Liiduga. Selle ümbersuunamine oli valuline ettevõtmine. Osad ettevõtjad pommitasid valitsust taotlustega sõlmida bartertehinguid või mingeid muid kokkuleppeid Venemaaga, mis võimaldanuks neil oma oda-vat, kuid samal ajal ka madala kvaliteediga kaupa endiselt Venemaa avarustel müüa. Vastus neile oli üks: unustage Venemaa ning orienteeruge Läände! See polnud just vastus, mida oodati. Valitsusel poleks vahest õnnestunudki suu-namuutuse möödapääsmatust selgitada, kui reaalsus poleks end ise ühese ilmekusega selgeks teinud. Olles veendunud, et Eesti on majanduspoliitiliselt Venemaast sedavõrd sõltuv, et ei suuda üksi hakkama saada, hakkas Venemaa Eestile majanduse alal survet avaldama, lootes sel teel muuta Eesti „lähisvälis-maaks“ ehk Venemaa mõjusfääri kuuluvaks piirkonnaks. Venemaa jättis rati-fitseerimata 1992. aastal alla kirjutatud vabakaubanduslepingu ning asus kõigi vahenditega piirama kaubavahetust Eestiga. Venemaa üritas oma transiitkaupu Eestist mööda suunata ning kehtestas mõne aja pärast Eestist pärit kaupadele kahekordsed tollimäärad. Nii ei jäänud Eesti ettevõtjatel muud üle, kui asuda tootma kaupu, mis oleksid maailmaturgudel konkurentsivõimelised. Läände orienteerumine sundis ettevõtteid oma tootmist põhjalikult ümber korraldama ning kaasajastama. See tõi omakorda kaasa tootlikkuse kasvu, mis ulatus 8,4%-ni aastas, mis on võrdne näiteks Saksamaal või Jaapanis II maailmasõja järel toimunuga. Majanduse struktuur muutus. Kui varem oli Eestis võrreldes turumajanduslike maadega selgelt ülearenenud tööstus ja alaarenenud teenin-dussfäär, siis 1993–1994 algas protsess, mille käigus majanduse struktuur hak-kas normaliseeruma (teenindus moodustas 1993. aastal Eestis ligi 50% SKPst) ning lähenema tavapärasele euroopalikule majandusmudelile.


Ebaõnnestusid ka Venemaa katsed Eestit endast energia alal sõltuvusse seada. Juba 1992. aastal võeti Eestis vastu valus, kuid vajalik otsus vabastada riik energiaarvete maksmisest ning teha selle eest vastutavaks energia tarbijad. Niipea, kui sai selgeks, et riik enam energiavõlgu ei maksa, paranes maksedist-sipliin tunduvalt ning peagi olid suured võlgnevused elektri ja gaasi eest likvi-deeritud. 1993. aasta lõpuks oli sõltuvus Venemaa energiakandjatest saanud minevikuks. Eestis tarbitavast energiast toodeti Eestis endas üle 60%, ligi 30% energiakandjatest veeti sisse läänest ning vaid 10% idast (peamiselt gaas). Kuigi väliselt polnud muudatusi Eesti olukorras veel näha, hakkas olukord majanduses 1993. aasta suveks ometi paranema. Inflatsioon langes tuntavalt, peatus ka tootmise langus. Suutsime neid esimesi tulemusi ka tõhusalt „müüa“, tõstes sellega nii eestlaste enda usku tulevikku kui läänemaailma usaldust Eesti vastu. Eesti muutus USA asepresident Al Gore’i sõnul maaks, mis „eksportis lootust“. Olukorra paranemine majanduses ning makromajandusliku stabiil-suse saavutamine võimaldas Eestil asuda reformide teise etapi kallale, mille eesmärgiks oli viia majanduses läbi strukturaalsed reformid ning pöörata see kasvule. Peamiseks ja suurimaks väljakutseks igale valitsusele on reformide selles etapis inimeste hoiakute ning suhtumiste muutmine, nende aktiviseeri-mine ning julgustamine ise oma tuleviku eest hoolitsema. Sellekski tuli kasu-tada šokiteraapiat ning välja ütelda, et „valitsus saab aidata vaid neid, kes ise ennast aidata tahavad“. See ütlemine polnud just kõige populaarsem. Valitsust süüdistati hoolimatuses ning tõlgendati seda üleskutsena toetada ainult neid, kes ise end suudavad toetada, ning kõik teised hädasse jätta. Kriitikale ja taht-likule vääritimõistmisele vaatamata pani just sedalaadi ise tegemise ning ise tahtmise vajadusele rõhumine aluse Eesti edule. Praktikas suutis Eesti seda põhimõtet realiseerida konkurentsi toetamise, radikaalse maksureformi ning omandireformi kaudu. Maksureform ehk üleminek ühetaolisele tulumaksule on mingil määral kuju-nenud Eesti edu sümboliks. See sai alguse arusaamast, et võimatu on teha inimesele selgeks vajadust tugineda omaenda tööle, kui riik tuletab oma koda-nikele tuludeklaratsiooni täitmisel iga kord meelde, et pole kasulik ega prakti-line palju tööd teha ega edukas olla. Sest kui sa oled edukas, võtab riik sinult „karistuseks“ ära suurema osa sissetulekust. Sellise olukorra muutmiseks oli ainsaks võimaluseks radikaalne maksureform ning progresseeruva tulumaksu kaotamine. Tulumaksureform Eestis algas 1992. aastal kehtestatud tulumaksu kõrgeima, 50%-ni ulatuva määra kaotamisega 1993. aastal. Järgnes ühetaolise tulumaksu kehtestamine 1. jaanuarist 1994. Üleminek ühetaolisele tulumaksule andis tugeva tõuke Eesti majanduse arengule. Majanduslik aktiivsus kasvas kii-resti. Kui 1992. aastal tegutses Eestis vaid mõnituhat ettevõtet, siis 1995. aas-taks oli nende hulk kasvanud ligi 70 000le. Riigilt armuandide ootamise asemel otsustasid inimesed oma saatuse kujundamise enda kätte võtta. Riik oli ette-võtluseks loonud soodsa keskkonna, nüüd tuli see ära kasutada. Sellele aitasid


kaasa otsustav omandireform ning edukas erastamine, mis muutsid inimesed riigi moonakatest taas omanikeks. Kõige sellega käis kaasas Eesti selge pöördumine Läände. Oleks tugev liialdus väita, et meid seal väga oodati. Maailm oli üsna veendunud, et varem või hiljem vajuvad Eesti ja teised Balti riigid Vene mõjusfääri tagasi. Vaid Eesti valitsuse ja presidendi isiklikud head sidemed Lääne liidritega suutsid halvema ära hoida. 1993. aastal õnnestus Eestil saada Euroopa Nõukogu täisliikmeks.

Järgnesid läbirääkimised Euroopa Liiduga vabakaubanduslepingu sõl-mimiseks (vt ptk 1 – C. Kull). Võima-likult kiirelt edasi liikuda sooviv Eesti otsustas sõlmida lepingu ilma ühegi Eesti turgu kaitsva üleminekuperioo-dita, vähendamaks sel teel vahet Euroopa Liidule lähemale jõud-nud nn Višegradi riikidega (Poola,

Tšehhi, Ungari). Üleminekuperioodideta vabakaubandusleping võimaldas hiljem kiirendada liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Lääne usaldust Eesti vastu tõstis ka Eesti suutlikkus lahendada teda 1993. aastal tabanud sisepoliitilisi kriise. 1994. aastaks oli peamiseks küsimuseks Eesti jaoks kujunenud Vene vägede väljaviimine riigist. Venemaa juhtkond ei tahtnud sellest midagi teada, sidudes vägede väljaviimise üha uute tingimus-tega. Sundimaks Moskvat järeleandlikkusele, läks vaja tugevat survet Lääne poolt, mille organiseerimisel olid Eestile suureks abiks meie sõbrad Läänes, eriti Rootsi peaminister Carl Bildt. Eesti omalt poolt muutis Vene sõjaväelaste Eestis viibimise nii ebameeldivaks kui võimalik, tekitades neis soovi võimalikult kiirelt Venemaale naasta. Kuigi vahepeal tundus, et läbirääkimised jõuavad ummikusse, suutis president Meri Lääne surve all murdunud president Jeltsi-nilt lõpuks lubaduse väed 31. augustiks 1994 välja viia kätte saada. Nii see ka toimus. Tegemist oli ülimalt olulise saavutusega. Vene sõjaväebaasidest vaba-nemata oleks Eesti järgmised sammud Euroopa Liidu ja NATO suunas olnud mõeldamatud. Need olid alused, millelt oli hea edasi minna. Ning kuigi 1995. aastal hääle-tati demokraatlikel valimistel reforme teinud erakonnad maha, jätkasid võimule pääsenud erakonnad ometi nende poliitikat. Valitsused võisid Eestis küll vahe-tuda, Eesti kurss jäi aga samaks. See tõi Eestile ka edu. Majanduskasv kiirenes ning inimeste elatustase hakkas tõusma. 1997. aastal pääses Eesti ainukesena endisest Nõukogude Liidust Euroopa Liidu laienemisläbirääkimiste esimesse vooru. See kiirendas Eesti majanduslikku arengut veelgi. Ning kuigi 1998. aasta Vene finantskriisi ning Eestis endas tehtud vigade tõttu tegi meie majandus hetkeks vähikäiku, suutis 1999. aasta Riigikogu valimistel võimule valitud koa-litsioon Eesti majanduse taas tõusule pöörata. Kui 1992–1995 oli eesmärgiks

Saavutatud edu ei peaks meid maast lahti kergitama, vaid pigem sundima veelgi roh-kem pingutama. Eesti seisab uute tõsiste väljakutsete ees ning peab tõsiselt pin-gutama, et neile edukalt vastata. Selleks vajame tegelikult samasugust julgust ning pealehakkamist nagu 1992. aastal.


Eesti Idast Läände pöörata, siis nüüd seati sihiks selle suunamuutuse pöördu-matuks muutmine. Selleks pidi Eesti saama Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Kui esimene eesmärk tundus raske, kuid saavutatavana, siis teine oli 1999. aastal täielik utoopia. Kogu oma jõudu pingutades suutis Eesti sellega ometi hakkama saada, tõstes muuhulgas selleks kolme aastaga oma kaitsekulutusi 1,4%-lt 2%-ni RKPst. Needki sammud läksid valitsusele sisepoliitiliselt kalliks maksma, kuid eesmärk saavutati – 2004. aastal sai Eestist nii Euroopa Liidu kui NATO täisliige. Sellega võis üleminekuperioodi Eestis lõppenuks kuulutada. Kuigi kindlasti oleks võinud paljutki paremini teha, on selge, et Eestis möödus see paremini kui üheski teises üleminekuriigis. Eesti rahvuslik koguprodukt on ostujõu järgi arvestades kasvanud kiiremini kui üheski teises üleminekuriigis. Selle põhjal, kuidas erinevad maailma riigid on vähendanud vahet Ameerika Ühendriikide elatustasemega, on Eesti maailmas esirinnas. Millega õieti oleme hakkama saanud, sain aru hiljuti Ladina-Ameerika juhtivas reformiriigis Tšiilis majandus-konverentsil esinedes. 1994. aastal oli Tšiili elatustase peaaegu kolm korda Eesti omast kõrgem, 2008. aasta lõpuks on Eesti Tšiilist peaaegu kaks korda ees. See ei tähenda, nagu oleks Eesti jõudnud oma ajaloo lõppu. Vastupidi, me oleme jõudnud selle algusesse ehk õigemini sinna, kus 1940. aastal meie areng peatus. Oleme endiselt paljudest riikidest – ka nendest, kellega 1940. aastal samal arengutasemel olime – maha jäänud. Saavutatud edu ei peaks meid maast lahti kergitama, vaid pigem sundima veelgi rohkem pingutama. Eesti seisab uute tõsiste väljakutsete ees ning peab tõsiselt pingutama, et neile edu-kalt vastata. Selleks vajame tegelikult samasugust julgust ning pealehakkamist nagu 1992. aastal.

I E

EstI

ja

Euro

opa

LIIdu

LIIt

umIs

EELs

Ed s

uhtE

d

1. Eesti ja Euroopa Liidu suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastalClyde Kull, suursaadik Euroopa Liidu juures 1992–1997

Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste suhete liitumiseelse perioodi võib tinglikult jagada kolmeks:

(1) Eesti ja Euroopa ühenduste (EÜ)* vaheliste diplomaatiliste suhete tunnus-tamisest 27. augustil 1991 kuni Kopenhaageni tippkohtumiseni juunis 1993, mil võeti vastu otsus sõlmida Eesti, Läti ja Leeduga vabakaubanduslepin-gud. Selle perioodi tunnusjooneks oli vajadus kummutada lähtekoht, et Balti riigid on osa endisest Nõukogude Liidust.

(2) Juunist 1993 kuni Esseni tippkohtumiseni detsembris 1994, kus Eesti, Läti ja Leedu saavutasid õiguse alustada assotsiatsioonilepingu (Euroopa lepingu) läbirääkimisi. Praktikas tähendas see kolme Balti riigi asetamist ühele pulgale teiste Kesk- ja Ida-Euroopa maadega ning kaasamist liitumiseelse strateegia võrgustikku assotsiatsioonileppe allakirjutamise hetkest. Selle etapi tunnussõnadeks võib pidada haakumist Kesk- ja Ida-Euroopaga ning julgeolekuliselt Lääne-Euroopa Liidu (WEU) ja NATOga.

(3) Ajavahemik jaanuarist 1995 kuni detsembrini 1997, mida iseloomustavad ettevalmistused Euroopa Liiduga liitumiseks. Alustati siseturu seadustega kohandumist ehk harmoneerimisprotsessi. Euroopa Liidu laienemismudeli üle käinud vaidlustes oli Eesti seisukohal, et liitumine peaks aset leidma vastavalt iga riigi valmisolekule. Sellele vastandus nn. bloki-lähenemine, mille kohaselt pidanuks läbirääkimised algama ühiselt kõigi 10 Kesk- ja Ida- Euroopa riigiga.

* Euroopa Liit (EL) loodi Maastrichti lepinguga, mis jõustus 1. novembril 1993.

17Clyde Kull ... suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastal

Millest me alustasime ehk esimesed sammudEesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse taastamine võeti tollaste EÜ liikmes-riikide ja Komisjoni poolt vastu suure sümpaatiaga ja see leidis kohe toetuse. EÜ poolsest Eesti diplomaatilisest tunnustamisest saadud impulsi tulemusena kaasati Eesti jaanuarist 1992 Kesk- ja Ida-Euroopa majanduse abistmiseks mõel-dud programmi PHARE, mais 1992 allkirjastati EÜ ja Eesti vaheline kaubanduse, äri- ja majanduskoostöö leping; jaanuarist 1993 rakendus Eesti suhtes kau-bandussoodustuste režiim (General System of Preferences ehk GSP). Samas pidime Euroopa Ühendusele esitama turumajandusele ülemineku struktuursete reformide kavad ning neid veenvalt tõendama. 1992. aasta juunis võeti Eestis kasutusele oma valuuta, kusjuures Eesti krooni tagatiseks loodud rahvusvaheli-sest fondist moodustas EÜ osalus 60%. Fond sai aluseks Eesti ja EÜ vahelisele finants- ja rahandusalasele koostööle. President Lennart Meri visiit Brüsselisse 1992. aasta novembris, mis järgnes sama aasta sügisel toimunud esimestele demokraatlikele parlamendi ning presidendi valimistele, märgistas Eesti euroo-paliku valiku pöördumatuse. Veebruarist 1993 jõustunud kaubanduse, äri- ja majanduskoostöö lepingul oli kolm erinevust võrreldes analoogsete lepetega. Esiteks oli selles ära mär-gitud edasise integreerumise eesmärk vastavalt küpsenud tingimustele. Üheks vahe-eesmärgiks püstitati assotsiatsioonilepingu sõlmimine. Teiseks oli lepin-gule lisatud poliitilise dialoogi mehhanism välisministrite ja poliitikadirektorite tasandil. Kolmandaks kätkes leping inimõiguste ja rahvusvähemuste õiguste kaitse kohustust. Viimane punkt viidi sisse ka hilisematesse assotsiatsiooni-lepetesse Kesk- ja Ida-Euroopa maadega. Kuna 1991–1992 puudusid Eesti riigil ja ettevõtetel praktiliselt valuuta-reservid maailmaturul kauplemiseks, siis eraldasid EÜ ja doonorriigid Eestile hädavajaliku vilja, kütuse, loomasööda jms humanitaarabi korras tingimusel, et valitsus turustab selle siseriiklikult. Saadud vahenditest loodud fond jagati enamuses ümber sotsiaalabi otstarbel. 1993–1994 eraldati Eestile PHARE programmi raames 188 miljonit krooni tehnilise abina erastamise ja avaliku teenistuse reformi läbiviimiseks ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, põllumajanduse, panganduse jt valdkondade arendamiseks. Laienes koostöö transpordi, kaubandusrežiimi, tolli, teaduse ja tehnoloogia vallas. 1993. aasta alguses, peamiselt Poola, Tšehhi ja Ungari eestvedamisel, elavnes diskussioon EÜ edasisest laienemisest. Eesti peamiseks eesmärgiks sai ära hoida teatud EÜ ringkondades kujunev bloki-lähenemise elluviimine, mille kohaselt oleksid riigid olnud jagatud gruppidesse: Euroopa Vabakauban-dusühenduse (EFTA) maad, assotsieerunud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ning endise Nõukogude Liidu riigid. Kopenhaageni 1993. aasta juuni tippkohtumise eel leidis Euroopa Komisjon end Balti riikide suhtes keerulises olukorras, nagu tunnistasid Komisjoni ametnikud. Ühelt poolt puudusid Eestil ja teistel Balti riikidel assotsiatsioonilepeteks mitmed vajalikud eeldused – kindlal alusel

I EESTI JA EUROOPA LIIdU LIITUMISEELSEd SUHTEd18

põhinevad majanduse statistilised näitajad; turumajandusele ülemineku head tulemused; analüüs EÜ liikmesmaade tööstuse, teenuste ja kaubanduse mõjust Eesti turule ja vastupidi ning suutlikkus tagada Eestist ühisturule tarnitavate kaupade päritolu kontroll. Teisalt aga oli küsimus poliitiline – kas vaadelda Balti riike kui endise Nõukogude Liidu osa või kui Kesk- ja Ida-Euroopa riike? Ehkki majanduskoostöö lepinguga oli EÜ oma valiku teinud, ei olnud Kopenhaageni kohtumise eel EÜs ühest seisukohta, millise kiirusega edendada suhteid Eesti, Läti ja Leeduga. Omapärane olukord oli tekkinud ka seoses kolme Balti riigi ja EFTA vahel sõlmitud vabakaubanduslepetega (teistel Kesk- ja Ida-Euroopa maadel vaba-kaubanduslepinguid EFTAga sõlmitud polnud). EFTA ja EÜ vahel valitses tolli-liit; Soome ja Rootsi liitumisläbirääkimistel EÜga olid Põhjamaad esitanud tingimuse, et liitumine EÜga ei kahjustaks vabakaubandusleppeid Balti riiki-dega. Komisjonist saime signaale, et ühe lahendusena ollakse valmis kaaluma EÜ ja Baltimaade vahelisi vabakaubandusleppeid. 1993. aasta mai algul Komisjonilt liikmesmaadele esitatud edasist EÜ laie-nemist käsitlev dokument ei sisaldanud ühtegi viidet Balti riikidele ega Slovee-niale. Eesti esindajate selleteemalised kohtumised Komisjonis lahendust ei too-nud. Alles Balti riikide riigipeade ühine pöördumine EÜ liidrite poole juuni algul ning aktiivne lobitöö Euroopa pealinnades päädis sellega, et Kopenhaageni tippkohtumisel otsustasid EÜ liikmesriigid alustada vabakaubandusläbirääki-misi Eesti, Läti ja Leeduga ning kinnitasid assotsiatsioonileppe sõlmimise pers-pektiivi, kui selleks vajalikud tingimused on täidetud.

VabakaubanduslepingAmetlik mehhanism vabakaubandusläbirääkimisteks käivitus 24. septembril 1993 eelläbirääkimistega, kus selgusid erinevused Komisjoni ja Eesti lähte-kohtades. Eesti eesmärgiks oli kohene sümmeetriline vabakaubandusrežiim tööstus-toodetele, tekstiilile ja teenustele; äärmiselt liberaalne tollisüsteem, EFTA rii-kidega sõlmitud vabakaubanduslepete säilitamine ning kahepoolse poliitilise dialoogi tugevdamine. Komisjon suhtus esialgu kahtlevalt kohesesse vabakaubandusele ülemi-nekusse, kuna see ei sobinud kokku seni Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suhtes rakendatud ideoloogiaga, mille kohaselt vabakaubandust nähti vaid teatud EÜ poolse soodustusena, mida rakendati n-ö asümmeetriliselt ja järk-järguliselt. Samuti ei olnud Komisjon esialgu valmis suhtuma Balti riikidesse diferentsee-ritult, kuigi erinevalt Eestist olid Läti ja Leedu küsinud üleminekuperioode. Eriti paindumatu oli Komisjon tekstiililepingu osas, mida käsitleti erandliku sektorina EÜ kaubanduspoliitikas ja mille puhul viidati 50 riigiga sõlmitud ühetaolistele lepingutele. Vabakaubandusleping Eestiga andis võimaluse neid stereotüüpe kõigutada.

19

Suure ja keerulise otsustusmehhanismiga insti-tutsioonina on ELile omane stereotüüpne käsit-lemine – sarnaste olukordade puhul püütakse rakendada varasemalt läbiräägitud ning juurutatud mudeleid.

Clyde Kull ... suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastal

EÜ läbirääkimisjuhiste vastuvõtmisele eelnenud kuude jooksul viis Eesti läbi aktiivse selgitustöö EÜ liikmesmaade pealinnades, kus põhjendati ülaltoodud eesmärke viitega mõttetusele kehtestada Eesti piiridel lepingu sõlmimiseks kaupadele tõkkeid vaid selleks, et vabakaubanduslepingu raames neid järk-järgult maha lammutada. Näiteks saime tuua täielikul vabakaubandusrežiimil toimivad lepped EFTA maadega ning Balti riikide vahel sõlmitud vabakauban-duslepingud. 7. veebruaril 1994 heaks kiidetud Euroopa Liidu mandaat läbirääkimiste alustamise kohta oli Eesti jaoks Läti ja Leedu omast soodsam. Eesti puhul võeti täielikult arvesse taotlus üle minna vabakaubandussuhetele ilma ülemine-kuperioodita. Läti ja Leedu puhul toimus tariifide alandamine järk-järgult. Eesti puhul lülitati vabakaubandusliku käsitluse alla ka tekstiiliküsimused, mis meie naabritel olid reguleeritud eraldi lepinguga. Oluliseks faktoriks kujunes asjaolu, et Põhjamaad kohustusid oma liitumislepingutes Euroopa Liiduga ühe-poolselt katkestama Balti riikidega sõlmitud vaba kau-ban dus lepingud, rõhutades samal ajal vajadust säilitada olemasolev kaubavahetuse tase. Läbirääkimised Eesti ja Euroopa Liidu vahelise vabakaubanduslepingu üle algasid 23. veebruaril 1994 ja lõppesid sama aasta 18. juulil. Leping jõustus 1. jaanuaril 1995. Läbirääki-miste peamisteks probleemideks kujunesid kaks ELi kaubanduspoliitika tund-likku valdkonda – põllumajandus ja tekstiil. Põllumajandustoodete osas ei olnud EL vabakaubanduseks valmis, vaid kinnitas Eestile kvoodid, mille puhul raken-dati soodustariife nii töötlemata kui ka töödeldud põllumajandustoodete osas. Kvoodid ei olnud küll nii suured, nagu Eesti oli taotlenud, kuid olemasolevat kaubavahetust need ei halvendanud. Määravaks sai siin poliitiline argument, kuna Vene turg oli Eesti jaoks praktiliselt suletud Venemaa kehtestatud topelt-tollide tõttu. Tekstiili osas oli EL küll valmis rakendama vabakaubandust, kuid nõudis esialgu Eesti ekspordile kvantitatiivseid piiranguid ning topeltkontrolli päritolu tõestamisel. Eestil õnnestus saavutada kvoodi- ja tariifivaba käsitlus, kuid topeltkontrolliga tuli leppida. Läbimurre kõnelustel saavutati n-ö tipp-tasandil, Eesti peaminister ja välisminister olid aktiivselt kaasatud läbirääki-miste protsessi, olles pidevas töökontaktis Komisjoni ase presidendi Sir Leon Brittaniga. Sel perioodil kinnistus kõrgetasemeliste poliitiliste kontaktide vajadus. Eestit külastasid Komisjoni asepresidendid Bangemann ja Christoffersen, Europarlamendi president Haensch, eesistujamaa Belgia välisminister van den Broek; Eesti peaminister Laar ning välisminister Luik väisasid Brüsselit.


Struktuurne dialoogELga liitumiseks vajalike kriteeriumide täitmisele kaasaaitamiseks ning assot-siatsioonilepingut omavate Kesk- ja Ida-Euroopa maade survel kiitis Euroopa Liit Esseni tippkohtumisel 1994 heaks liitumiseelse strateegia, mille üheks põhi-liseks elemendiks oli juba sama aasta sügisel käivitunud nn struktuurne dialoog. Assotsiatsioonilepingutest tulenevate kahepoolsete koostöömehhanismide kõrval käsitleti struktuurset dialoogi kui vahendit kaasamaks assotsieerunud maid järk-järgult Euroopa Liidu töösse mitmepoolsete kohtumiste kaudu, mis katsid kõiki Ühenduse kolme samba valdkondi. Esseni lõppdokument sätestas järgmised ühiskohtumised: riigipeade ja/või valitsusjuhtide kohtumine Euroopa Ülemkogu raames (esimene taoline toimus Cannes’is juunis 1995); kaks korda aastas väliministrite ja siseministrite kohtumised, kord aastas põllumajandus-ministrite, rahandusministrite, siseturuministrite, transpordi- ja sideministrite, teadusuuringute ministrite ning kultuuri- ja haridusministrite kohtumised. Lisaks tegi Esseni Ülemkogu Komisjonile ülesandeks koostada valge raa-mat hõlbustamaks Kesk- ja Ida-Euroopa riikide integreerumist EL siseturuga. Samuti pidi Komisjon koostama ülevaated nende maade põllumajanduse kohta, et hinnata laienemise mõju EL eelarvele ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) põhjal ning soovitada alternatiivsed arengustrateegiad, mis koormaksid vähem ELi eelarvet (näiteks rakendada uutele liikmesriikidele ÜPP toetusi ning struk-tuurifonde piiratud mahus). Kesk- ja Ida-Euroopa riigid koostasid omakorda konkreetsed programmid, mis sisaldasid õigustiku kohandamise prioriteete ja ajakava. Formaalselt sai Eesti õiguse struktuurses dialoogis osalemiseks keva-del 1995, kui olid lõppenud assotsiatsioonileppe läbirääkimised ja Komisjon oli andnud rohelise tule selle allkirjastamiseks. Samas tegi Eesti koos Läti ja Leeduga juba sügisest 1994 pingutusi, et meid kaasataks mitteametlikult liitu-miseelse strateegia koostöösse. Kolme Balti riigi välisministrid tegid sel ees-märgil oktoobris 1994 ühisavalduse. Selline soov oli ajendatud kartusest jääda laienemise teise või isegi kolmandasse ešeloni, kuna sügisel 1994 oli ELi liik-mesmaade seas alanud diskussioon laienemise erinevate stsenaariumide üle. Aruteludel oli kaks määravat tegurit – julgeoleku aspekt ning laienemise mõju (loe: maksumus) ELi ühisele põllumajanduspoliitikale ning struktuurifondide ümberjagamisele. See arutelu kestis praktiliselt terve aasta, kuni Madridi tipp-kohtumiseni detsembris 1995, ning puhkes taas lõkkele 1997. aasta varakevadel, kui Komisjoni ees seisis ülesanne anda EL liikmesmaadele soovitus liitumisläbi-rääkimisteks valmisolevate maade kohta. Mitme ELi liikmesriigi juhtivad poliitikud väitsid, et Euroopa integreerumine on ka julgeolekupoliitiline protsess, kus uued liikmesriigid võtavad üle (alles tär-kava) Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESdP) kohustused, liituvad WEUga ning kasutavad seda tagauksena NATOga liitumiseks. Leiti, et arvesta-des Balti riikide, aga ka Bulgaaria ning Rumeenia erisuhet Venemaaga oleks

21

Liitumiseelsel perioodil tuleks maksimaalselt ära kasutada kõik ELiga sõlmitud koostöö vormid, vaatamata sellele, kas nad tunduvad piisavalt ambitsioonikad. Näiteks ka Eesti taotles tihedamat in-tegratsiooni, kui antud hetkel ELi pakutav koostöömehha-nism võimaldas.

Clyde Kull ... suhted enne kutset liitumisläbirääkimistele 1997. aastal

selline stsenaarium provotseeriv. Selle debati tõttu jäi ELi välisministrite kohtu-misel oktoobris 1994 isegi kinnitamata mandaat Balti riikidega assotsiatsiooni-leppe sõlmimiseks. Eesti, Läti ja Leedu lükkasid sellise argumentatsiooni otsus-tavalt tagasi. Isegi, kui selline arengujada ja seos olnuks automaatne – mida see aga polnud, nagu osutas juba Soome, Rootsi ja Austria ELiga liitumine -, tähendanuks see mõjusfääride tunnustamist ja iga maa suveräänse otsuse eitamist. Meie selgitustöö kandis vilja, Esseni tippkohtumisel otsustati alustada assotsiatsioonilepingu läbirääkimisi Balti riikidega, samuti osalesime ad hoc alusel tervel real struktuurse dialoogi kohtumistel, mis puudutasid otseselt lii-tumiseelse ettevalmistuse valdkondi – rahandusministrite nõukogul (kus arutati PHARE instrumentide kasutamist), siseturu nõukogul ning poliitikadirektorite kohtumistel, kus kooskõlastati seisukohti rahvus-vahelistel foorumitel ühispositsiooniga esinemi-seks. Struktuurse dialoogi kohtumised olid kasuli-kuks õppetunniks ELi toimimismehhanismist aru-saamisel, mõistmisel, et sõna tuleks võtta siis, kui on midagi öelda, ja seda võimalikult lühidalt ning täpselt. Esimese aasta ühised nõu pidamised mee-nutasid väga moedemonstratsioone, kus Kesk- ja Ida-Euroopa riigid võistlesid oma saavutuste esitlusel. See ei jäänud mõjuta ELi poolse osaluse tasemele ja arvukusele. Asi paranes tunduvalt 1996. aasta algusest, kui vähendati kohtumiste teemade hulka ning keskenduti sellistele küsimustele, mis pakkusid ühist huvi. 1996. aasta alguseks oli Eesti taganud endale kandidaatriigi staatuse (liitu-mistaotlus esitati 24. novembril 1995) ning teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega samaväärse kohtlemise, mis leidis kinnituse 1995. aasta detsembris toimunud Madridi Ülemkogu lõppdokumentides. Järgneva kahe aasta peamiseks eesmär-giks sai siseriiklik ettevalmistustöö ELi õigustikuga kohandumiseks.

Siseriiklik ettevalmistus, valitsuse töögruppEsimesed siseriiklikud sammud liitumisettevalmistusteks tehti juba sügisel 1993. Eesti võttis eeskujuks Rootsi ja Soome vastava kogemuse. Enne otsust liitumise kohta oli seal mitme aasta jooksul läbi viidud uuringuid, analüüsitud suhteid ELiga ning nende mõju majandusele, sotsiaal- ja julgeolekupoliitikale, õigussüsteemile jne. 7. detsembril 1993 loodi valitsuse töögrupp analüüsimaks Eesti Euroopa Liiduga võimaliku ühinemise tagajärgi. Töögrupi ülesandeks oli koostada ülevaade erinevate valdkondade poliitikate alustest ELis ja Eestis; hinnata, kuidas sobivad ELi poliitikad Eesti arengusuundadega; hinnata Eesti lii-tumisest tingitud muudatusi erinevates valdkondades; määratleda, mida oleks vaja teha, et rakendada EL poliitikaid, ning anda hinnang töömahu ja selleks


vajalike kulude, koolitusvajaduste ning ajaraami kohta. Töögrupis olid esinda-tud erinevad Riigikogu fraktsioonid, ministeeriumid ja teised valitsusasutused, teadusringkonnad. Töögrupi töö vahekokkuvõtte tegemiseks korraldati rahvus-vaheline konverents koostöös Friedrich Naumanni Fondiga, mille tulemused avaldati kogumikuna. Lisaks koostati ja toimetati kaheksa Eesti ja EL teemalist teatmikku. Töögrupi koostatud järeldused said aluseks 1996. aasta alguses loo-dud Eesti valitsusasutuste ELiga integreerumise koordinatsioonistruktuurile ja selle ülesannetele (vt ptk 13 – H. Hololei).

Kokkuvõtteks võiks tuua kaks üldisemat laadi tähelepanekut.Üheks läbivaks iseloomulikuks jooneks suhtlemisel ELiga, mida tuli alati arves-tada ja millega tuli tihtipeale ka võidelda, oli ELi võimetus läheneda igale partnerile individuaalselt ja paindlikult. Suure ja keerulise otsustusmehha-nismiga institutsioonina on ELile omane stereotüüpne käsitlemine – sarnaste olukordade puhul püütakse rakendada varasemalt läbiräägitud ning juurutatud mudeleid. Liitumiseelsel perioodil tuleks maksimaalselt ära kasutada kõik ELiga sõlmi-tud koostöö vormid, vaatamata sellele, kas nad tunduvad piisavalt ambitsioo-nikad. Näiteks ka Eesti taotles tihedamat integratsiooni, kui antud hetkel ELi pakutav koostöömehhanism seda võimaldas. Igal liitumiseelse koostöö etapil oli oma roll ELile lähenemisel. Eesti seadustiku ühtlustamine ELi õigustikuga toimus paralleelselt liitumisprotsessi mõjude hindamisega. Seda kogemust, aga ka tulemusi, sai omakorda kasutada argumendina järgmisele koostöö-etapile ülemineku põhjendamisel.

23

2. Teekond läbirääkimiskutse saamiseni – kriitilised aastad 1996–1997Kyllike Sillaste-Elling, Välisministeeriumi poliitikaosakonna Euroopa Liidu rühma juht 1996–1997, poliitikaosakonna Euroopa Liidu büroo direktor 1997, Euroopa integratsiooni osakonna peadirektor 1998–1999

Viis pluss üks!’ Nende sõnadega tervitas mind 16. juulil 1997. aastal Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes oli äsja teada saanud, et Euroopa

Komisjon oli otsustanud anda viiele Kesk- ja Ida-Euroopa riigile ning Küprosele positiivse hinnangu ehk avis. Eesti oli nende riikide hulgas. Heites tagasipilgu aastatele 1996–1997 on selge, et tegemist oli kõige olulisema ajajärguga Eesti teekonnal läbirääkimiskutse saamiseni. Ehkki lõplik selgus Eesti kaasamisest liitumisläbirääkimiste esimesse ringi tehti 1997. aasta detsembris Luksemburgi tippkohtumisel, oli uudis Komisjoni positiivsest soovitusest ning Eesti kaasami-sest nn ‚viis pluss üks’ gruppi samamoodi tähtis. Võib-olla isegi tähtsam, arves-tades üldisi poliitilisi meeleolusid, mis tol ajal Euroopa Liidus valitsesid. Täna tundub, et kõik läks ladusalt – nii nagu pidigi minema. Kuid ei tohi unustada, et Eesti ei kuulunud nende riikide hulka, kes võisid kindlalt loota liitumiskutsele Luksemburgis. Neid, kes uskusid, et Eesti ei saa liitumisläbirääkimiste esimesse ringi, oli rohkem kui neid, kes uskusid vastupidist. 1997. aastal langetatud otsu-sed ei olnud ettearvatavad ega enesestmõistetavad. Seda positiivsem oli välis-minister Ilvese edastatud sõnum. Liitumistaotluse esitamisel 1995. aasta lõpus olime oma siseriiklike liitumis-ettevalmistustega alles alguses. ELi laienemist käsitleti peamiselt tehnilist laadi protsessina, mitte poliitilise küsimusena. Isegi Välisministeerium, mis oli 1990. aastatel kindlasti Euroopa Liidu küsimustes kõige pühendunum ja paremini informeeritud riigiasutus, ei tähtsustanud ELi suunda. Ministeerium kulutas tunduvalt rohkem intellektuaalset ja diplomaatilist ressurssi NATO liikmelisuse saavutamisele. Euroopa Liiduga ühinemist nähti eelkõige majandusküsimuse, mitte julgeolekupoliitilise sihina. Seda suhtumist ilmestasid ministeeriumi struktuur ja personalipoliitika. Välisministeeriumis ei olnud 1996. aasta algul ühtegi Euroopa Liiduga tegelevat täiemahulist struktuuriüksust – osakonda või bürood. Poliitikaosakonna koosseisus oli vaid väike 2–3 inimesest koosnev

Kyllike Sillaste-Elling Teekond läbirääkimiskutse saamiseni – kriitilised aastad 1996–1997

‘


rühm, mille ülesandeks oli jälgida ELi laienemisprotsessi ja liidu-siseseid aren-guid. Oluline muutus Välisministeeriumi ja laiemalt Eesti riigi suhtumises Euroopa Liiduga ühinemisse toimus 1996. aastal. Aasta lõpuks ei väljendanud me enam pelgalt soovi saada Euroopa Liidu liikmeks, vaid hakkasime seda siiralt tahtma ja selle nimel kõvasti pingutama. Töö NATO suunal jätkus, kuid suur osa meie diplomaatilistest ressurssidest suunati ümber Euroopa Liiduga läbirääki-miskutse saamisele. Muutuse meie senises välispoliitilises strateegias tingis eelkõige julgeolekupoliitiline olukord Euroopas 1996. aastal. NATO laienemis-

debattide käigus sai selgeks, et Eesti ei saa 1997. aastal NATOga liitumise kutset. Murrangule Eesti välispoliitilises mõtlemises aitas kaasa uus välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes saabus Was-hingtonist selge sõnumiga, et NATO uks jääb Eestile mõneks

ajaks suletuks. Välisminister Ilves argumenteeris juba oma esimesel nõupida-misel ministeeriumi juhtkonnaga 1996. aasta lõpus, et Eesti mittesaamisega NATO laienemise esimesse gruppi tuleb leppida ja suhtuda tulevikku pragmaa-tiliselt. Ilves põhjendas, et Eestil tuleb keskenduda Euroopa Liidule selleks, et mitte jääda kõrvale kahest laienemisprotsessist. Väljavaated ELi läbirääkimis-kutse saamiseks ei olnud head, kuid eesmärgina tundus see realiseeritavam kui NATO suund. Ametlikult pooldasid kõik liikmesriigid ELi laienemist Kesk- ja Ida-Euroo-passe, sealhulgas Eestisse, kuid tegelikke toetajaid oli meil võrdlemisi vähe. Üldine arvamus oli, et Kesk-Euroopa riigid peaksid liituma enne Balti riike. Eesti ELiga liitumisläbirääkimistele kutsumise vastu töötas ka Eesti vähene tuntus, Euroopa pealinnades valitsev eelarvamuslik suhtumine Balti riikidesse kui endise Nõukogude Liidu osasse ning meie pingelised suhted Venemaaga. Lisaks tuli joosta ajaga võidu – Luksemburgi tippkohtumiseni oli jäänud kaksteist ja Euroopa Komisjoni hinnangute valmimiseni vaid kuus kuud aega. Aktiivset ja ulatuslikku lobitööd liikmesriikides tuli alustada koheselt. Ühe esimese ettevõtmisena otsustasime rajada saatkonnad kõikidesse Euroopa Liidu pealinnadesse. Mõne kuu jooksul avasime üheaegselt Eesti esindused dublinis, Haagis, Ateenas, Lissabonis ja Madridis. See julge – ehkki kulukas – otsus osutus mitmes mõttes kasulikuks. Saatkondade avamise kaudu tõestasime poliitilisel tasemel, et meie liitumissoov on tõsine. Samal ajal ava-nes uute diplomaatiliste esinduste kaudu võimalus edastada informatsiooni Eesti siseriiklike edusammude kohta otse liikmesriikidele, kes seni olid Eesti kohta teavet saanud kas Euroopa Komisjonilt või teisejärgulistest allikatest. Vajadusel saime koheselt reageerida üksikute liikmesriikide küsimustele ja

Oluline muutus Eesti riigi suhtumises Euroopa Liiduga ühinemisse toimus 1996. aastal. Aasta lõpuks ei väljendanud me enam pelgalt soovi saada Euroopa Liidu liikmeks, vaid hakkasime seda siiralt tahtma ja selle nimel kõvasti pin-gutama.

25

muredele ning ümber lükata valearusaamu Eesti kohta. Liikmesriikidelt saadud tagasiside aitas meil omakorda paremini kavandada oma ELi suunalist taktikat ja retoorikat. Muu hulgas hakati nii uute kui vanade saatkondade kaudu tegema tööd venima jäänud Euroopa lepingu ratifitseerimisprotsessi kiirendamiseks liikmesriikides. Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves võttis samal ajal ette ulatusliku visiitide turnee Euroopa Liidu pealinnadesse. Euroopa Komisjoni ülesandeks oli jälgida arenguid kandidaatriikides ja koostada nende kohta oma arvamus, kuid ka liikmesriigid eraldivõetuna hoidsid end kandidaatriikides toimuvaga kursis. Lõppude lõpuks pidid ju nemad – mitte Euroopa Komisjon – otsustama Luksemburgi tippkohtumisel 1997. aasta detsembris, keda kutsuda liitumis-läbirääkimistele. Leidsime, et parim viis, kuidas liikmesriikidele Eesti edusamme tutvustada ja veenda skeptikuid, et Eesti on liitumisläbirääkimiste alustamiseks piisavalt küps, oli teha seda otsekontaktide kaudu. Nii näiteks toimus läbi aja-loo esimene Eesti välisministri visiit Madridi, Rooma ja Ateenasse. Just need visiidid Eestist geograafiliselt kaugel asuvatesse riikidesse olid ehk kõige kasu-likumad. Kui praegu külastavad Eestit kõrged esindajad kõikidest Euroopa Liidu riikidest, siis 1990. aastate keskpaigas oli seis sissetulevate visiitide kohapealt üsnagi vilets. Mitmed riigid – eriti need, kes asusid meist kaugemal ja tundsid meid vähem – kas ei soovinud või ei julgenud kulutada kallist aega ja poliitilist kapitali Eesti külastamisele. Me arvestasime sellega ja otsus-tasime neile ise külla minna. Kokkuvõttes oli välisministri reisigraafik 1997. aasta esime-sel poolel väga tihe – kuue kuu jooksul külastas välisminister ühtteist liikmesriiki. Kuid tasub märkimist, et kõik tema sõidud toimusid Euroopa piires – veel üks märk meie pühendumisest ELi läbirääkimiskutse saamisele. 1996–1997 võtsime vastu ka palju külalisi Euroopa Liidust. Eestiga tutvumas ja meie edusamme hindamas käisid mitmed Euroopa Komisjoni delegatsioonid. Soovisime jätta Eestist võimalikult hea mulje, mistõttu katsusime arvestada kõikide külaliste erisoovide ja harrastustega. Suhtusime paindlikult protokolli-reeglitesse – välisminister kohtus isiklikult kõikide meile strateegiliselt oluliste isikutega – Euroopa Komisjoni volinikest lauaülemateni. Suure panuse andis ka president Lennart Meri, kes tutvustas väliskülalistele nii Eesti kuulumist Euroo-passe kui meie laiemaid strateegilisi eesmärke. Läbirääkimiskutse saamiseni suhtusime eriti hoolitsevalt Komisjoni välissuhete peadirektoraadi laienemise eest vastutava töögrupi (nn enlargement team) liikmetesse, kelle ülesandeks oli koostada hinnang Eesti kohta. Katsusime olla võimalikult vastutulelikud, avatud ja paindlikud.

Meie põhiargumendiks oli, et kõiki kandidaat-riike, sh Eestit, tuleb hinnata objektiivsete, mitte subjektiivsete liitumiskriteeriumite alu-sel. Sisuliselt palusime Euroopa Liidul järgida omaenda kehtestatud reegleid ja hinnata meie pingutusi ausalt.



Eesti riigijuhtide ja diplomaatide põhiargumendiks oma kohtumistel nii välis-maal kui Eestis oli see, et kõiki kandidaatriike, sh Eestit, tuleb hinnata objek-tiivsete, mitte subjektiivsete liitumiskriteeriumite alusel. Sisuliselt palusime Euroopa Liidul järgida omaenda kehtestatud reegleid ja hinnata meie pingutusi ausalt. Rõhutasime, et objektiivsete kriteeriumite järgi on Eesti liitumisläbirää-kimisteks valmis. Palusime liikmesriikidel kohelda Eestit võrdselt teiste kandi-daatidega, mitte nn endise Nõukogude Liidu riigina, ning võrrelda meie edu Kesk-Euroopa riikide, mitte teiste Balti riikidega. Suureks küsimususeks oli toona, kas Eesti taktikaline otsus püüelda Euroopa Liitu individuaalselt, mitte regionaalselt, oli õige. Arvestades paljude liikmes-riikide kriitilist suhtumist Balti riikide kiiresse ühinemisse, usun, et meie otsus oli ainuõige. Tasub meenutada, et toonase valdava arvamuse kohaselt ei olnud

Euroopa Liit võimeline suure grupi riikidega liitumisläbirääkimisi pidama ega neid korraga liikmeks võtma. Kuna eelmised laienemisvoorud olid kõik olnud väikesed (3–4 riiki), siis järeldati automaatselt, et ka järgmine laienemisvoor peab olema väike. Mõned poliitikakujundajad leidsid isegi, et üksnes need riigid, kes said esimestena NATOga liitu-

miskutse, peaksid saama esimestena ka Euroopa Liitu. Seda vaadet, mida tunti kongruentsiteooria või ‚topelt ei’ nime all, pooldasid eriti innukalt Saksamaa esindajad.

Eesti otsus tekitas ajutiselt üsna palju pingeid suhetes meie lõunanaabri-tega. Läti ja Leedu poliitilised juhid ja diplomaadid küll nõustusid ametlikult meie poolt esitatud lähenemisega, et üks Balti riik liitumisläbirääkimistel on parem kui mitte ükski, kuid samal ajal süüdistasid nad Eestit Balti koostöö lõhkumises. Mõned naaberriikide poliitikud reageerisid Eesti püüdlustele vägagi emotsionaalselt. Õnneks need emotsioonid pikapeale vaibusid. Kui Eesti poleks 1996–1997 aktiivselt pürginud esimesse läbirääkimisi pidavate riikide gruppi, siis väga suure tõenäosusega oleks liigutud edasi kahes või kol-mes väikeses grupis kongruentsiteooria kohaselt. Üheaegse liitumise asemel oleks Eesti ja teised Balti riigid ühinenud Euroopa Liiduga pärast Kesk-Euroopa riike. Tänu tõhusale diplomaatilisele tegutsemisele, mida toetas aktiivne sise-riiklik töö Eestis, suutsime muuta väljakujunenud lähenemist. Üks Euroopa Komisjoni kõrge ametnik, kes mängis olulist rolli Eesti liitumisel, on kinnitanud, et Eesti ‚müügitöö’ 1997. aastal oli väga efektiivne. Aasta edenedes hakati Brüsseli kuluaarides Eestist palju rohkem rääkima. See mitte ainult ei suuren-danud liikmesriikide huvi Eesti vastu, vaid ka varem meist vähe teadnud riigid

Kui Eesti poleks 1996–1997 aktiivselt pürginud esimesse läbirääkimisi pidavate riikide gruppi, siis väga suure tõenäosu-sega oleks liigutud edasi kahes või kolmes väikeses grupis ning üheaegse liitumise asemel oleks Eesti ja teised Balti riigid ühinenud Euroopa Liiduga pärast Kesk-Euroopa riike.

27

hakkasid nägema, et Eesti on üks edukamaid kandidaatriike. Teisisõnu – tänu intensiivsele ja süstemaatilisele välispoliitilisele tegevusele suutsime me väga lühikese ajaga märgatavalt parandada oma positsiooni ja imagot tõsiseltvõe-tava ELi kandidaatriigina. See aitas omakorda parandada ka teiste Balti riikide positsiooni liitumisprotsessis. Välispoliitiline töö aitas kindlasti protsessi edasi tõugata, kuid ette tuli näidata ka reaalseid koduseid edu-samme. Eesti siseriiklike ettevalmis-tustööde aluseks oli valitsuse tege-vuskava Euroopa Liiduga liitumiseks, mis koostati esimest korda 1996. aas-tal. Tegevuskava, mida täiendati iga poole aasta järel, oli mõeldud eeskätt abivahendina ministeeriumidele liitu-misettevalmistuste tegemiseks ja nn EL valge raamatu* täitmiseks. Ent dokumendil oli ka välispoliitiline mõõde – tegu ei olnud propagandapaberiga, kuid seda oli siiski väga hea välispoliitiliselt kasutada, eriti Brüsselis. Nimetatud dokument andis põhjaliku ülevaate meie Euroopa Liidu suunalisest tegevusest ning aitas tõestada liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile, et Eesti liitumissoov on tõsine. Lisaks tegevuskavale tuli 1996. aastal kokku panna ka vastused Komisjoni saadetud küsimustikule. 160-leheküljeline küsimustik koosnes rohkem kui tuhandest detailsest küsimusest Eesti eurointegratsioonialaste ettevalmistuste kohta. Vastamiseks anti aega kolm kuud. Riigikantseleis tegutseva Kõr-gemate Ametnike Nõukogu juurde moodustatud töögrupp, kuhu kuulu-sid Eurointegratsiooni büroo, Välismi-nisteeriumi, Majandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajad, vaatas läbi kõik ministeeriumide koostatud vastused, mida vajadusel mitu korda täiendati ja parandati. Tead-sime, et meie vastused võetakse aluseks Eesti hinnangu kirjutamisel, mistõttu pingutasime selle nimel, et informatsioon, mida me Eestist teele saatsime, oleks põhjalik, arusaadav ja ühtlane. Ministeeriumide ja ametite koostatud vastuste redigeerimisel püüdsime kinni pidada kõige olulisemast reeglist, et ühelegi küsimusele ei tohi vastata

* 1995. aasta algul koostas Euroopa Komisjon nn valge raamatu assotsieerunud riikide etteval-mistamiseks integreerumiseks ELi siseturuga. dokument käsitles majandussektorite kaupa ühenduse põhilisi õigusakte, seletas, kuidas neid rakendatakse, ja soovitas, millised kiiremini üle võtta.

Tänu intensiivsele ja süstemaatilisele välispoliitilisele tegevusele suutsime me väga lühikese ajaga märgatavalt paranda-da oma positsiooni ja imagot tõsiseltvõe-tava ELi kandidaatriigina. Välispoliitiline töö aitas kindlasti protsessi edasi tõuga-ta, kuid ette tuli näidata ka reaalseid ko-duseid edusamme.


Kohati tundus meile, et meilt nõutakse rohkem kui neilt, kes liitusid enne meid. Kuid teadsime, et õigluse nõudmisel ei ole mingit mõtet. Kordasime endale järje-kindlalt, et meie oleme need, kes tahavad saada Euroopa Liitu, mitte vastupidi.


pelgalt ‚jah’ või ‚ei’, vaid iga sammu, otsust ja kavatsust tuleb lähemalt selgi-tada. Tol ajal ei olnud Eesti veel eriti kaugele jõudnud oma seadustiku harmo-neerimisel ELi omaga. Paljud Euroopa Liidu nõutavad seadused olid alles vastu võtmata. Tänu ühe Komisjoni sõbraliku ametniku näpunäitele hakkasime vas-tustesse kirjutama, kui kaugel on ühe või teise seaduse vastuvõtmine. Vastu-sena Komisjoni küsimusele oli märgatavalt parem kirjutada ‚seadust veel pole, kuid eelnõu on läbinud esimese lugemise Riigikogus’ kui ‚seadust pole’. Hiljem jõudis meieni Komisjonist informatsioon, et Eesti esitatud vastused olid kõikide

kandidaatriikide vastustest parimad. Eesti üllatas positiivselt!

Paljud kandidaatriigid suhtusid Euroopa Komisjoni soovitustesse skeptiliselt. Kuigi ka meile ei meel-dinud kõik Brüsseli soovitused, hoi-dusime Komisjoni süüdistamisest ja avalikust kritiseerimisest. Komisjon

koostas alates 1997. aastast kandidaatriikide kohta regulaarseid eduaruan-deid. Pidasime protsessi heaks võimaluseks Eesti liitumisvalmiduse tõestami-sel. Komisjon oli sel ajal küll hästi informeeritud poliitilisest ja majanduslikust olukorrast Kesk-Euroopa riikides, kuid teadis võrdlemisi vähe Eesti ja teiste Balti riikide kohta. Seetõttu arvestasime, et meie saadetud informatsioon võib omada suurt mõju Komisjoni analüüsidele ja järeldustele. Just seda aspekti sil-mas pidades sai väga palju rõhku pandud Eesti ülevaadete viimistlemisele ja Komisjoni pidevale varustamisele võimalikult värske ja kasutajasõbraliku infor-matsiooniga. Kohati tundus meile, et meilt nõutakse rohkem kui neilt, kes liitusid enne meid. Liitumistingimused näisid karmimad kui eelmiste laienemiste puhul. Mõned liikmesriigid isegi tunnistasid mitteametlikult, et nii see ka oli. Range-maid tingimusi seletati sooviga vältida nn Kreeka juhtumit, kes võeti liikmeks poliitilistel põhjustel vaatamata riigi ebapiisavale valmisolekule. Meie ebaõig-lustunnet süvendas asjaolu, et ELi õigustik – acquis communautaire – täienes pidevalt ja uusi direktiive tuli üha juurde. Kuid teadsime, et õigluse nõudmisel ei ole mingit mõtet. Kordasime endale järjekindlalt, et meie oleme need, kes tahavad saada Euroopa Liitu, mitte vastupidi. Teadsime väga hästi, et Euroopa Liidu „klubisse“ pääsemiseks tuleb täita Kopenhaageni liitumiskriteeriumid ja üle võtta acquis, mis lõppude lõpuks oli kõikidele – nii liikmesriikidele kui ka kandidaatidele – ühtviisi kohustuslik. Teadsime ka seda, et nn objektiivseid lii-tumiskriteeriume oli võimalik subjektiivselt tõlgendada vastavalt sellele, kas liikmesriigid olid valmis mõne riigi liitumisele “jah“ ütlema või mitte. Kokkuvõttes oli tegemist pingelise, kuid äärmiselt huvitava etapiga Eesti liitumisloos, mil suur osa diplomaatide ajast kulus võitlemisele eelarvamuste ja subjektiivsete hinnangutega Eesti suhtes. Positiivsed signaalid vaheldusid

Kartus jääda Euroopa Liidu laienemisest kõrvale innustaski meid pingutama euroin-tegratsiooni vallas. Kuid meid ei motivee-rinud üksnes hirm, vaid ka lootus ja usk, et kui me pingutame, suudame oma eesmärgi saavutada.

29

negatiivsetega ja vastupidi. Kartsime pidevalt ebameeldivaid uudiseid. Tagant-järgi vaadates on ilmne, et kartus jääda Euroopa Liidu laienemisest kõrvale innustaski meid pingutama eurointegratsiooni vallas. Kuid meid ei motiveeri-nud üksnes hirm, vaid ka lootus ja usk, et kui me pingutame, suudame oma eesmärgi saavutada. Ükskõik kui väikesed olid meie šansid, leidsime, et tasub siiski üritada. Üritasime ja saimegi läbirääkimiste esimesse gruppi.



3. Euroopa leping Eesti ja Euroopa Liidu suhetesMeelike Palli, Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna üldasjade büroo direktor 1999–2003

Veel enne Eesti ja Euroopa Liidu vahelise vabakaubanduslepingu jõustumist 1. jaanuaril 1995 võeti Esseni tippkohtumisel 15. detsembril 1994. aastal

vastu otsus alustada Eesti, Läti ja Leeduga läbirääkimisi suhete järgmise etapi alusdokumendi, Euroopa lepingu üle (Euroopa ühenduste ja nende liikmesrii-kide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumisleping). Kõnelused kulgesid kiiresti – leping parafeeriti juba 12. aprillil ning kirjutati alla järgnenud suvel, 12. juunil 1995. Eesti Riigikogu kinnitas lepingu ühehäälselt 1. augustil 1995. Euroopa Parlament andis oma lõpliku heakskiidu 15. novembril. Liikmesriikidest olid esimesed Taani ja Rootsi, kiites lepingu heaks samuti sügisel 1995. Sellele vaatamata kulus lepingu ratifitseerimisele küllaltki palju aega, kokku üle kahe ja poole aasta. Euroopa leping jõustus 1. veebruaril 1998. aastal ning jäi Eesti ja Euroopa Liidu suhete, Eesti liitumisprotsessi juriidiliseks aluseks, kuni ühinemis-leping selle 2004. aastal välja vahetas. Liitumiskõnelused Eestiga algasid vaid kaks kuud pärast Euroopa lepingu kehtima hakkamist, 31. märtsil 1998. Vabakaubanduslepingust erines Euroopa leping selle poolest, et hõlmas lisaks kaubandus- ja majandusvaldkonnale koostööd ka poliitika, keskkonna, kuritegevuse tõkestamise ja kultuuri alal. Lepingu tegi eriliseks asjaolu, et poliitiline dialoog Eesti ja Euroopa Liidu vahel rakendus lepingu allakirjutamise hetkel. See tähendas, et 1995. aasta suvest sai Eesti võimaluse liituda struk-tuurse dialoogiga ehk hakata osalema korrapärastel poliitilistel ühisaruteludel võrdselt nende Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kelle assotsiatsioonilepingud olid juba jõustunud. Euroopa leping tähendas suurt sammu Eesti ja Euroopa Liidu suhete edasisel lähendamisel. See ei andnud küll Euroopa Liiduga liitumise tagatist, kuid sedastas Eesti lõppeesmärgi liikmeks saada ning lõi raamistiku Eesti järkjärguliseks lõimimiseks Euroopa Liitu. Leping soodustas Eesti süs-teemset ja igakülgset valmistumist liikmelisuseks. Eesti oli esimene ning ainus Kesk- ja Ida-Euroopa riik, kelle assotsiatsioo-nileping ei sisaldanud üleminekuperioode. Üleminekuperioode ei vajanud Eesti selleks ajaks läbi viidud kiirete ja radikaalsete majandusreformide tõttu. Eesti oli kõrvaldanud igasugused takistused kapitali vabalt liikumiselt, samuti sõl-minud investeeringute kaitse ja soodustamise kahepoolsed lepingud enamiku

31

Euroopa Liidu liikmesriikidega. Ka paljude seaduste väljatöötamisel oli aluseks võetud Euroopa Liidu õigusaktid. Kuna Eesti liberaalses kaubanduskorralduses puudusid sisseveotollid nii tööstus- kui ka põllumajandussaadustele kõikide rii-kide suhtes, puudus ka vajadus tollitariifide vähendamise graafiku järele, mis oli mitmel riigil üleminekuperioodi peamine põhjus. Euroopa leping asetas suurt rõhku integreerumisele Euroopa Liidu sise-turuga, kattes selliseid valdkondi nagu keskkonnasõbralik tööstustootmine, standardite ühtlustamine, tolli- ja statistikaalane koostöö, transiidiküsimused, lõimumine Euroopa transpordistruktuuridega, intellektuaalse omandi kaitse ja juurdepääs Euroopa infosüsteemidele, samuti koostöö teaduse, hariduse ja kultuuri alal ning võitlus ebaseadusliku tegevuse vastu. Kaubandus- ja majan-dusvaldkondades nägi leping ette Eesti seadustiku järkjärgulise kooskõlla vii-mise Euroopa Liidu omaga. Lisaks kaupadele hakati ka kapitalile rakendama vaba liikumise reegleid. Eesti tootjatele ja eksportööridele omas leping väga suurt tähtsust, kuivõrd juba selle jõustumise ajal toimus 60% Eesti kaubavahetusest Euroopa Liiduga. Piirangud jäid esialgu kehtima Eesti tööjõule ja teenustele ning Eesti kodanike asutamisõigusele Euroopa Liidu liikmesriikides. Leping võimaldas arendada igakülgselt suhteid nii riiklikul kui ka sektoraalsel tasandil, toetas Eesti edasisi püüdlusi majanduse arendamisel ja reformide läbiviimisel ning lõi tingimused kaubavahetuse edasiseks laienda-miseks. Eestil avanes võimalus liituda Euroopa Liidu koostööprogrammidega, samuti andis leping juriidilise aluse Euroopa Liidu poolse tehnilise ja finantsabi osutamiseks.

Euroopa lepinguga loodud struktuurAssotsiatsioonilepingu jõustumisega tekkis Eesti ja Euroopa Liidu suhetesse uus struktuur, assotsiatsiooninõukogu, mille põhiülesandeks oli jälgida lepingu täitmist ning reformide rakendamist Eestis, uurida ja käsitleda lepingust tulene-vaid olulisi küsimusi ning vaagida kahepoolselt või rahvusvaheliselt vastastikku huvi pakkuvaid teemasid. Järgnevateks aastateks jäid assotsiatsiooninõukogu ja liitumisläbirääkimised kaheks esmaseks institutsionaalseks suhtlusfooru-miks, kus käsitleti liikmelisuseks valmistumisega seotud tööd ja tingimusi. Assotsiatsiooninõukogu, ministrite tasandi suhtlusstruktuuri, abistas tema tegevuses assotsiatsioonikomitee kõrgemate ametnike tasandil. Komitee tööd toestasid omakorda alakomiteed ekspertide tasandil. Assotsiatsiooninõukogu, mille istungitel esindas liikmesriike eesistujamaa välisminister, Euroopa Komisjoni laienemisvolinik ning Eestit välisminister, tuli

Meelike Palli Euroopa leping Eesti ja Euroopa Liidu suhetes

Euroopa leping ei andnud küll Euroopa Liiduga liitumise tagatist, kuid sedastas Eesti lõppeesmärgi liikmeks saada ning lõi raamistiku Eesti järkjärguliseks lõimimi-seks Euroopa Liitu. Leping soodustas Eesti süsteemset ja igakülgset valmistumist liikmelisuseks.


kokku kord aastas, valdavalt kevadel, ja oli ajastatud Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu kohtumise kuupäevadele. Assotsiatsiooninõukogu koh-tumised olid lühikesed, kestsid kolmveerand tundi kuni tunni, kusjuures umbes kaks kolmandikku ajast kulus liitumiseelse strateegia ja kahepoolse koostöö käsitlemisele, üks kolmandik vastastikust huvi pakkuvatele rahvusvahelistele küsimustele. Eesti delegatsioon koosnes kuni kümnest inimesest. Päevakorras piirduti võimalikult väheste ja kõige pakilisemate teemadega, käsitleti vaid eel-nevalt kokku lepitud ja lahenduseni jõudnud punkte, et need ametlikult vormis-tada. Nõukogu oli samas see foorum, kus Eesti sai tõstatada poliitiliselt olulisi

teemasid, mis madalamal tasandil ehk assotsiatsioonikomitees ei olnud lahendust leidnud.

Assotsiatsioonikomitee, mille ülesanne oli abistada assotsiatsioo-ninõukogu tema kohustuste täitmi-sel, koosnes ühelt poolt Euroopa Liidu liikmesriikide esindajatest

ja Euroopa Komisjoni liikmetest ning teiselt poolt Eesti valitsuse esindajatest kõrgemate riigiametnike tasandil. Komitee valmistas ette assotsiatsiooni-nõukogu kohtumisi, kohaldas vajadusel nõukogu otsuseid ja tagas üldiselt assotsiatsiooni suhete järjepidevuse ning Euroopa lepingu toimimise. Komitee nõupidamised leidsid aset enamasti juunis ning kujunesid oma ajastatuse ja laiahaardelise päevakorra poolest eri valdkondade tööd kokkuvõtvaks kohtumi-seks enne sügisel avaldatavaid Euroopa Komisjoni korralisi eduaruandeid. Alakomiteed, mida oli kokku üheksa, loodi tagamaks detailsed tehnilised arutelud kõigis assotsiatsioonivaldkondades. Alakomiteed moodustati järg-miste valdkondade üksikasjalikumaks käsitlemiseks: põllumajandus ja kalandus; seadusandluse lähendamine, konkurents ja ühenduse programmid; kaubandus, tööstus ja tarbijakaitse; majandus; inimressursid, teaduslik uurimistöö, tehno-loogia arendamine ja sotsiaalpoliitika; transport ja üle-Euroopalised võrgus-tikud, keskkond, energeetika ja regionaalne areng; koostöö tolliküsimustes, statistika, uimastid ja ebaseadusliku tegevuse tõkestamine; finantsteenused, asutamisõigus ja kapitali vaba liikumine. Assotsiatsiooninõukogu ja -komiteede arutelud liitumisettevalmistuste üle tuginesid eeskätt sellistele alusdokumentidele nagu Luksemburgi Ülemkogu otsusest lähtuvalt koostatud Liitumispartnerlus, kuhu olid koondatud tähtsa-mad liitumiseelsed ülesanded ja Euroopa Liidu toetus nende täitmiseks; Eesti valitsuse tegevuskava Euroopa Liitu integreerumiseks ning Euroopa Komisjoni korraline eduaruanne. Poliitilise dialoogi tihendamiseks parlamentaarsel tasandil nägi Euroopa leping ette Parlamentaarse Komitee loomise. Et parlamendisaadikute vahel olid head kontaktid olemas juba varem, leidis Eesti Riigikogu ja Euroopa Parlamendi

Eesti oli esimene ning ainus Kesk- ja Ida-Euroopa riik, kelle assotsiatsioonileping ei sisaldanud üleminekuperioode. Ülemineku-perioode ei vajanud Eesti selleks ajaks läbi viidud kiirete ja radikaal sete majandusrefor-mide tõttu.

33

liikmeid ühendava komitee asutav kohtumine aset veel enne Euroopa lepingu formaalset jõustumist, 1997. aasta oktoobris. Varajase asutamisega taheti anda oluline poliitiline signaal Euroopa Liidu laienemist puudutavas arutelus enne otsustavat Luksemburgi tippkohtumist sama aasta detsembris. Parlamentaar se ühiskomitee kohtumised toimusid üldjuhul kaks korda aastas, kordamööda Brüsselis ja Tallinnas (kokku kaheteistkümnel korral). Parlamentide ühis- komitee oli väga väärtuslik kogemuste vahetuse ja arutelu foorum, mis avaldas oma soovituste ja aktiivse tegevusega laienemisprotsessile positiivset poliitilist survet. Komitee töö kaudu rõhutati ka seadusandliku kogu kaalukat rolli kandi-daatriigi liitumisvalmiduse saavutamisel. (vt ptk 17 – T. Kelam) Liitumisprotsessi edenedes loodi Euroopa lepingu alusel ka Euroopa Majan-dus- ja Sotsiaalkomitee ning Eesti sotsiaalpartnerite vaheline ühine konsul-tatiivkomitee, mis alustas tegevust 2002. aasta aprillis. Ühiskomitee andis sotsiaalpartneritele võimaluse olla kaasatud Euroopa Liiduga lõimumise arute-ludesse ja tegevusse ning valmistuda ühtlasi osalemiseks täisliikmena Euroopa Liidu Majandus- ja Sotsiaalkomitee töös. Analoogne konsultatiivnõukogu Euroopa Liidu Regioonide Komitee ning Eesti piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel tuli kokku 2003. aasta algu-ses.

Näiteid käsitletud küsimustestEesti ja ELi kahepoolsete suhete käsitlemisel lähtuti Euroopa lepingust. Püüel-des suhete tasakaalustatuma arengu ja lepingusätete täielikuma rakendamise poole, tõstatas Eesti assotsiatsiooninõukogul, aga ka -komiteedes algusest saadik kaubavahetuse jätkuva liberaliseerimise teema. Nii saavutati järk-järgult vabamad kaubandustingimused põllumajandustoodetele, töödeldud põllu-majandussaadustele ja kalatoodetele ning 2002. aastaks sai Euroopa Liidust Eesti põllumajandussaaduste suurim eksporditurg. Eesti avaldas ka survet Euroopa Liidu põllumajandusekspordi subsiidiumide kaotamiseks, nagu ka ebaõiglaste dumpinguvastaste protseduuride kasutamise lõpetamiseks. Suurt tähtsust omas Eesti ettevõtjatele tööstustoodete vastavushindamise protokolli allakirjutamine. Ühe probleemina tõstatas Eesti aastaid laevanduskonkurentsi Läänemerel, taotledes Komisjonilt samme Eesti laevade vastu algatatud boikoti lõpetamiseks mõnede liikmesriikide poolt. Laevanduskonkurentsiga seotult juhtis Eesti tähelepanu ka tolli- ja maksuvaba teeninduse küsimustele ning mõnel pool kohaldatud ebavõrdsetele sadamatasudele. Kaubanduspiirangu-tega seoses otsiti lahendust Eestis toodetud palkmajade turustamisel tekkinud tõrgetele ühes liikmesriigis. Eesti oli väga huvitatud Euroopa lepinguga loodud võimalustest osalemiseks Euroopa Liidu ühisprogrammides. Kiirelt liituti teaduse ja tehnoloogia arengu 5. raamprogrammiga, samuti koolitus- ja haridusprogrammidega Soc-rates ning Leonardo da Vinci, mis andsid väga positiivse kogemuse, seejärel



programmidega kultuuri, keskkonna, meedia ja tolli valdkondades. Ühisprog-rammide võimaluste täielikumaks ärakasutamiseks juhtis Eesti korduvalt tähelepanu vajadusele kiirendada osalemise aluseks olevate assotsiatsiooni- nõukogu otsuste vastuvõtmise eeltööd ja tehniliste küsimuste lahendamist. Euroopa Liit tõstatas omalt poolt – niihästi võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes kui ka liitumiskriteeriume silmas pidades – Eesti keele- ja valimis-seaduste sätete kohendamise vajaduse; vähemuste integratsiooniga seotud küsimused ja Euroopa Liidu abi Eesti valitsuse integratsiooniprogrammi rahas-tamisel. Teravalt jälgiti Eesti riigiabi registreerimise ja aruandluse reeglite täp-sustamist; maareformi edenemise tempot; energiasektori erastamise käiku, mis

pidi tagama võrdsed tingimused kõigile huvilistele; suutlikkust kindlustada intel-lektuaalse omandi kaitse. Läbivalt hoiti tähelepanu all riiklike institutsioonide väljaarendamist, haldus- ja rakendussuut-likkuse kujunemist peaaegu kõigis sekto-rites, iseäranis keskkonna, põllumajan-duse ja kalanduse ning tolli alal, aga ka

Euroopa Liidu abiraha haldamise struktuurides. Eriliselt rõhutati kohtusüsteemi ümberkorralduste, kohtunike koolituse ja ühtlasema töökoormuse tähtsust.

Hinnangud ja kogemusedVõib öelda, et Euroopa lepinguga loodud dialoogistruktuuride tegevus oli üld-joontes intensiivne ja tulemuslik. Lepinguga loodud võimalusi kasutas Eesti oma huvide edendamiseks, ühtsete konkurentsireeglite tagamiseks, kauban-dusbarjääride kaotamiseks ja järjest võrdväärsema partnerluse saavutamiseks hästi ära. Samas vajutas vältimatu pitseri tolle järgu suhtluse iseloomule tõsi-asi, et olime alles kandidaatriik, mitte veel „klubi“ liige. Assotsiatsiooninõukogu ja -komiteed ei piirdunud oma tegevuses üksnes Euroopa lepinguga võetud kohustuste käsitlemise ja järelevalvega, vaid need kujunesid liitumisettevalmistuste tervikliku jälgimise ja arutelu foorumiteks. Mida lähemale liitumisele, seda enam sulasid omavahel kokku liikmelisuseks valmistumise ja ühinemiskõneluste protsessid. Kuna assotsiatsioonidialoog oli liitumisküpsuse saavutamise ja jälgimise instrument, kehtis ka selle kohta põhi-reegel: see oli seda parem, mida edukam oli „kodutöö“. Mida jõudsamalt kul-gesid liitumiseelsed ümberkorraldused, mida kiiremini täideti võetud ja seatud ülesanded, seda positiivsem oli tagasiside, seda tugevam oli Eesti positsioon Euroopa partneritele omapoolse ambitsiooni esitamiseks. Kohtumistel probleemide tõstatamisel oli sageli oluline ka esituse laad ja toon. diplomaatilisest teematõstatusest võis olla rohkem kasu kui kärsitust ja otsest survet avaldavast lähenemisest, nagu näiteks laevaboikotiga seonduva puhul.

Lepinguga loodud võimalusi kasutas Eesti oma huvide edendamiseks, üht-sete konkurentsireeglite tagamiseks, kaubandusbarjääride kaotamiseks ja järjest võrdväärsema partnerluse saavutamiseks.

35

Kohtumiste tehnilise külje pealt oli tähtis päevakorrapunktide ja kirjalike materjalide põhjalik ja õigeaegne ettevalmistamine, hea siseriiklik koordinat-sioon ministeeriumide ja asjaomaste asutuste vahel. Ülesannete ja vastutuse jaotuses ning ajakavas kokkuleppimiseks, samuti tähtaegadest kinnipidamise jälgimiseks sobisid hästi Riigikantseleis toimuvad kõrgemate ametnike nõukogu regulaarsed koosolekud (vt ptk 13 – H. Hololei). Ettevalmistavas faasis oli lisaks vajalik hea koostöö Euroopa Komisjoni laienemise peadirektoraadi, EL Nõu-kogu peasekretariaadi ja eesistujariigi esindajatega. Kriitilise hinnanguna võib märkida, et assotsiatsioonikomitee kohtumised kippusid oma kõikehõlmavuses venima ülemäära pikaks ning olema detailirohkusega liialt üle koormatud. Kir-jalike materjalide puhul oli tähtis esitatava informatsiooni täpsus, konkreetsus ja ajakohasus, nagu ka keeleline korrektsus ja ühtlus. Need tehnilised oskused kujunesid suures osas välja siiski alles pikema aja jooksul.


II

LIItu

mIsL

äbIr

ääkI

mIsE

d 19

98-2

002

4. Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga*

Karin Rannu, Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna läbirääkimiste büroo direktor 2002

Euroopa Liiduga ühinemine sai sihipäraselt Eesti välispoliitiliseks prioritee-diks aastal 1995, mil Riigikogu kiitis ühehäälselt heaks Euroopa lepingu

(vt ptk 3 – M. Palli). Samas ei olnud ELiga liitumine Eestile eesmärk omaette, vaid vahend, mis aitas tagada riigi stabiilsust, julgeolekut ja majanduskasvu, parandada elanike heaolu ning tõsta elatustaset. Emotsionaalses plaanis val-das avalikkust soov olla taas osaks Euroopast, olles kuulunud sinna aastasadu. Nendest juhtmõtetest kantuna esitas Eesti ELiga liitumise taotluse 24. novemb-ril 1995. Liitumisläbirääkimised Eesti ja ELi vahel algasid 31. märtsil 1998. aastal Brüsselis avatud liitumiskonverentsiga, millel kinnitati läbirääkimiste üld-põhimõtted ja lepiti kokku protseduurireeglid. ELi eesistuja Ühendkuningriigi välisminister Robin Cook rõhutas oma ettekandes liitumiseelse strateegia jär-gimise tähtsust ning ELi õigustiku (acquis communautaire’i) kiire ülevõtmise ja rakendamise vajadust. Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilves rõhutas, et liitumine ja sellele eelnev periood ei tohi aeglustada Eesti majanduse arengut ning et läbirääkimiste tulemus peab olema eelkõige vastuvõetav Eesti rahvale. Eesti eesmärgiks oli saavutada liitumiseks soodsaimad võimalikud tingimused. Liitumiskõneluste algusest ajendatuna nõustusid liikmesriigid andma Eesti kodanikele seni veel puudunud täieliku viisavabaduse. Ühinemisläbirääkimiste algus tähistas suurt muudatust terve riigi jaoks, alates meedia huvist ning lõpetades hiiglasliku tegemist vajava tööhulgaga, milleks ressursse sageli nappis.

* Käesolevas kirjutises on kasutatud Oxford University Press’i loal A. Streimanni artiklis „The Accession of Estonia to the EU“ (ilmunud kogumikus „The Accession Story: The EU from Fifteeen to Twenty-Five Countries“, toimetaja G. Vassiliou, © Oxford University Press 2007, lk. 157–188) sisalduvat teavet.

37

StruktuuridELiga liitumisläbirääkimiste pidamiseks moodustas valitsus 3. veebruaril 1998 delegatsiooni, mille juhiks määrati välisminister Toomas Hendrik Ilves ning ase-juhiks Välisministeeriumi asekantsler ELi küsimustes (nn pealäbirääkija) Alar Streimann. delegatsioon koosnes põhidelegatsioonist ja 34st töögrupi juhist. Sellesse kaasati esindajad kõikidest ministeeriumidest (välja arvatud Kaitse-ministeerium, kuna ELi kaitsemõõde tol ajal sisuliselt puudus), Riigikantselei Eurointegratsiooni büroo juhataja Henrik Hololei ja Eesti esinduse juht Euroopa Liidu juures Priit Kolbre. delegatsioon tagas Eesti seisukohtade õigeaegse välja-töötamise ning Riigikogu ja avalikkuse informeerimise läbi - rääkimiste käigust. Eesti seisu-kohtade ettepanekud esitati kin - nitamiseks valitsusele, eelne-valt tutvustati neid nii kirjalikult kui ka suuliselt Riigikogu Euroopa asjade komisjonile. Põllumajandusküsimusi tutvustati lisaks sellele ka maaelukomisjonile ning finantsküsimusi rahandus-komisjonile. Välisministrile tehti ülesandeks informeerida valitsust üks kord kuus läbirääkimiste hetkeseisust ja väljavaadetest. Põhidelegatsiooni liikmed, kelleks olid enamasti ministeeriumide asekantslerid, suunasid ja koordineerisid oma haldusalasse kuuluvate töögruppide tegevust. Teine oluline pool tööst oli teavitada avalikkust läbirääkimiste käigust ning saada tehtava suhtes tagasisidet. Läbirääkimisi kajastati pidevalt Välisminis-teeriumi kodulehel. Euroopa ja Eesti meedia pöörasid palju tähelepanu Eesti siseriiklikule olukorrale ning liitumisläbirääkimiste käigule, seetõttu peeti sõe-lumis- ja liitumiskonverentsi kohtumiste järel regulaarselt pressikonverentse nii Tallinnas kui ka Brüsselis. delegatsiooni liikmed andsid arvukalt intervjuusid, kirjutasid artikleid, osalesid infopäevadel, esinesid seminaridel jms.

Karin Rannu Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga

ELiga liitumine ei olnud Eestile eesmärk oma-ette, vaid vahend, mis aitas tagada riigi stabiil-sust, julgeolekut ja majanduskasvu, parandada elanike heaolu ning tõsta elatustaset. Emot-sionaalses plaanis valdas avalikkust soov olla taas osaks Euroopast, olles kuulunud sinna aastasadu.

II LIITUMISLÄBIRÄÄKIMISEd 1998–200238

Töögruppide tegevusvaldkonnad vastasid üldjoontes läbirääkimispeatük-kidele. Töögruppide ülesanne oli teha põhjalik ELi õiguse ja Eesti õigusaktide võrdlev analüüs (nn sõelumine), mis võimaldas kujundada Eesti seisukohad. Nende kujundamisel peeti konsultatsioone ka valitsusväliste asutustega (ette-võtted, kutseliidud, sotsiaalpartnerid jt). Samuti koostasid töögrupid läbirääki-misteks vajalikke muid dokumente (lisainfot, finantstabeleid, haldussuutlikkuse tõstmise plaane jms). Töögrupid vastutasid ka läbirääkimistel võetud kohustuste

elluviimise ja uute Eesti õigusaktide väljatöötamise või muutmise eest, et neid acquis’ga vastavusse viia.

Esialgsete seisukohtade kujunda-misel oli oluline võimalikult lähedalt kaasata tegelikke eksperte. Kõik eksperdid pidid protsessis osalema

algusest peale ja selle käigus end täiendama, mis omakorda tähendas võimali-kult paljude inimeste saatmist sõelumise (screening) kohtumistele Brüsselisse. Sama eesmärgiga korraldasime ekspertidele regulaarselt õppevisiite liikmesrii-kidesse ja ELi institutsioonidesse. Samas tähendas see, et poliitiline osalus jäi nõrgemaks, kuid seda oli võimalik kompenseerida korrapärase ja lähedase töö-suhtega ekspertide ja parlamendikomisjonide vahel. Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonda loodi 5–6-liikmeline liitumisläbirääkimiste büroo, mille ülesanne oli koordineerida ja korraldada kogu läbirääkimisdelegatsiooni tööd ning valmistada koos töögruppidega ette valitsusele esitatavad Eesti seisukohtade ettepanekud ja teave ühinemis-kõneluste käigu kohta. Samas osakonnas asus ka väike sekretariaat, mis osutas delegatsioonile logistilist abi – tegeles dokumentatsiooniga, arhiiviga, reisiküsi-mustega jne. 29. novembril 1999 moodustati välisministri konsultatiivnõukogu, mille eesmärgiks oli aidata kujundada Eesti seisukohti, analüüsida ELiga ühinemise mõjusid Eestile ja selgitada neid avalikkusele (vt ptk 18 – L. Teras). Riigisisese ELiga liitumise koordinatsiooni eest vastutas peaministrile alluv Riigikantselei Eurointegratsiooni büroo, mis koordineeris Eesti õigusaktide har-moneerimist ELi õigustikuga ning aitas peaministril valitsusliikmeid „juhtida“ õigusaktide loomisel ja rakendamisel (vt ptk 13 – H. Hololei). Läbirääkimistulemuste laiemal selgitamisel oli oluline koht Riigikantseleis tegutseval Euroopa Liidu infosekretariaadil (ELIS) (vt ptk 24 – P. Palk). Hinnanguliselt tegeles Eestis igapäevaselt ELiga liitumise küsimustega kokku umbes 700 inimest. Kogu läbirääkimisperioodi vältel tegi kuus esimestena läbirääkimisi alusta-nud kandidaatriiki (nn Luksemburgi grupp) tihedat koostööd, mis läbirääkimiste viimasel aastal laienes kümne riigi koostööks. Seda eeskätt tulenevalt n-ö hori-sontaalsest lahendusest finantsküsimustes, mis hõlmasid paljuski kõiki riike ja

Ühinemisläbirääkimiste algus tähistas suurt muudatust terve riigi jaoks, alates meedia huvist ning lõpetades hiiglasliku tegemist vajava tööhulgaga, milleks res-sursse sageli nappis.

39

lepiti kokku ühtse paketina. Neil kohtumistel vahetati arvamusi ja kogemusi, lepiti kokku ühisaktsioonides ja kooskõlastati seisukohti. Eesti delegatsioon vahetas tihedalt teavet ka Läti ja Leedu kolleegidega. Mõistagi toimusid läbi-rääkimiste jooksul tihedad konsultatsioonid Komisjoni ja liikmesriikidega, et tutvustada ja põhjendada Eesti seisukohti (vt ptk 20 – M. Rahuoja ja ptk 21 – R. Kionka).

Läbirääkimiste sisuNagu juba märgitud, oli läbirääkimiste aluseks ELi õigustik, mis oli lihtsusta-mise mõttes jagatud valdkondade järgi 31 peatükiks. Läbirääkimistel hinnati Eesti suutlikkust ja võimalusi acquis’d üle võtta ja seda rakendada liitumi-sest alates. Sel eesmärgil jaotati ELi õigusaktid kolme gruppi: õigusaktid, mis võetakse üle Eesti õigusakti muutmise või vastuvõtmisega; ELi nõuded, mille ülevõtmiseks ja rakendamiseks vajatakse rohkem aega (sellisel juhul taotlesime üleminekuperioodi), ning ELi nõuded, mis ei olnud Eestile vastuvõetavad (sel-lisel juhul taotlesime alalist erandit acquis’ rakendamisest). Üleminekuperioo-dide või erandite taotlused esitati suuremalt jaolt valdkondades, mis vajasid suuri investeeringuid ja/või olid poliitiliselt, majanduslikult või sotsiaalselt kee-rulised. Mõistagi ei saanud selliseid erisusi taotleda lõpmatul hulgal, vaid ainult väga hästi põhjendatud juhtudel. Põhireegliks jäi ikka acquis’ ülevõtmine ja kehtima hakkamine liitumishetkest. Lisaks Eestile esitasid üleminekuperioodide kehtestamise taotlusi ka liikmesriigid neile probleemsetes valdkondades (näiteks ajutised piirangud tööjõu vabale liikumisele või siseriiklike maantee-vedude teenuse osutamisele, järk-järguline otsetoetuste rakendamine põllu-majanduses).

Läbirääkimiste korraldusProtseduurilisest küljest oli läbirääkimiste esimeseks etapiks sõelumine, mida tehti mitmes jaos. Sõelumise aluseks olid ELi õigusaktid. EL esitas Eestile nn A-nimekirja (kohustuslikud aktid) ja B-nimekirja (soovituslikud aktid). Tehniliselt jagunesid sõelumiskohtumised mitmepoolseteks, kus Euroopa Komisjon tut-vustas kõikidele kandidaatriikidele korraga ELi õiguse konkreetset lõiku, ning kahepoolseteks, kus Eesti tutvustas Komisjonile oma plaane vastava sektori õigustiku harmoneerimisel ja rakendamisel. Esimene ja ühtlasi kõige mahukam sõelumine kestis 27. aprillist 1998 novembrini 1999. Selle kestel analüüsiti Eesti õigusaktide vastavust kuni 1. märtsini 1998. aastal vastuvõetud ja jõustunud acquis’le ning selgitati välja ühtlustamist vajavad ELi õigusaktid. EL sai sõelumiskohtumiste tulemusel oma-korda ülevaate Eesti õigusaktidest ja nende muutmise kavatsustest. Esimesele sõelumisele järgnes veel neli sõelumisringi, mille käigus analüüsiti ajavahemikul 01.03.1998–01.11.2002 jõustunud ja vastuvõetud acquis’d (nn uus acquis) ning hinnati Eesti suutlikkust seda liitumisest alates rakendada. 1. novembrist 2002



ühinemislepingu allkirjastamiseni vastuvõetud acquis’ kohta võimaldati Eesti põhjendatud taotluse alusel otsustada vajalike kohanduste või ajutiste meet-mete üle hiljem. Pärast ühinemislepingu allakirjutamist aprillis 2003 said kõik uued liikmesriigid nn aktiivse vaatleja staatuse ning kehtestati informatsiooni ja konsultatsiooni protseduur, millega tagati liituvate riikide seisukohtade kaits-mine pärast ühinemislepingu allakirjutamist vastuvõetava acquis’ suhtes. Esimese sõelumisringi tulemuste põhjal koostas Eesti kõikides peatükki-des (välja arvatud „Institutsioonid“ ja „Muud teemad“) lähteseisukohad, mis esitati ELile. Vastuseks Eesti seisukohale esitas EL omapoolse ühisseisukoha, millele järgnesid kahepoolsed läbirääkimised. Esimesel pealäbirääkijate tase-mel peetud liitumiskonverentsil 24. aprillil 1998 lepiti kokku, et eri peatükkide seisukohti ja läbirääkimisi omavahel ei seota ning et üksikute valdkondade ja peatükkide vahekokkulepped ei ole lõplikud enne, kui kokkulepped on saavuta-tud kõikides valdkondades. Tehniliste küsimuste selgitamiseks ja lahendamiseks pidasid konsultat-sioone Euroopa Komisjon ja Eesti eksperdid. Sõltuvalt läbirääkimiste kulgemi-sest võis EL paluda Eestilt mitmete üksikküsimuste kohta lisateavet, mille Eesti esitas sisust lähtudes kas tehnilise informatsioonina või seisukoha täiendusena (addendum). Selle tulemusena korrigeeris EL omakorda vajadust mööda oma ühisseisukohta. Pealäbirääkijad ja välisministrid kinnitasid peatükkides saavutatud kokku-lepped liitumiskonverentsidel. Liitumiskonverentsi kohtumistel osalesid Eesti ja ELi delegatsioonid. ELi tollast 15 liikmesriiki esindas eesistujariik, kohtumisel osales ka Komisjoni esindaja. Üldjuhul toimusid liitumiskonverentsi kohtumised üks kord poolaastas välisministrite tasemel ning vajaduse järgi, enamasti kaks korda poolaastas, pealäbirääkijate tasemel. Lõplik kokkulepe kõikides liitumis-läbirääkimiste küsimustes saavutati 13. detsembril 2002. aastal Kopenhaageni Ülemkogul. Viie aasta jooksul peeti kokku 37 liitumiskonverentsi kohtumist, neist 13 välisministrite ja 24 pealäbirääkijate tasemel.

Läbirääkimistulemuste kokkuvõteEesti ühinemislepingus ELiga kajastuvad üleminekuperioodid ja acquis’ raken-damise erandid on kokkuvõtvalt järgmised:kaupade vaba liikumine – kala ja kalatoodete dioksiini sisalduse piirnormide suhtes;isikute vaba liikumine – tööjõu vaba liikumise, kolmandates riikides väljastatud diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise, sotsiaalkindlustussüstee-mide koordineerimise suhtes;teenuste vaba liikumine – hoiuste tagamise ja investeerimishüvituse suhtes;kapitali vaba liikumine – kapitali vaba liikumise piirangute kehtestamise pea-tumiskuupäeva ning ELi liikmesriikide kodanike ja äriühingute poolt põllu-majandusmaa ja metsa omandamise suhtes;

41

äriühinguõigus – ühenduse kaubamärgi, meditsiinitoote või taimekaitsetoote patendi suhtes;põllumajandus – otsetoetuste, metsastamistoetuse, elatustalude restruktu-reerimistoetuse, ELi nõuetega kohanemistoetuse, ammlehmade definitsiooni, mahepõllumajanduse, looma- ja taimetervise suhtes;kalandus – Läänemerest püütava räime täiendavate suuruskategooriate suhtes;transport – siseriiklike maanteevedude suhtes;maksustamine – sigarettide ja suitsetamistubaka aktsiisimäära, soojusenergia ja rahvusvahelise transporditeenuse käibemaksu, ema- ja tütarettevõtete tulu maksustamise, kohustusliku käibemaksukohuslaseks registreerimise piirmäära suhtes;energeetika – elektrituru ava-mise, vedelkütuse miinimum-varu loomise, põlevkivi teadus-uuringute rahastamise suhtes;keskkond – veevarustussüstee-mide ja veepuhastusjaamade renoveerimise ja väljaehitamise, bensiiniaurude regenereerimissüsteemide ehitamise, põlevkivituha uuendatud ladestamissüsteemi väljatöötamise ja rakendamise, ohtlike ainete pinnavette juhtimise kontrolli, põhjavee kaitsemeetmete rakendamise, nitraaditundlike alade tegevusprogrammi rakendamise ning põlevkivil töötavate elektrijaamade õhusaaste piirnormide täitmise suhtes.Majandus- ja rahaliidu peatükis käsitletud ühisrahaga liitumine ning justiits- ja siseküsimuste peatükis läbi räägitud ühinemine Schengeni acquis’ga pidi toi-muma mitte ELiga ühinemise hetkest, vaid hiljem, liitumiseks vajalike tingimuste täitmise järel. Kõikides ülejäänud peatükkides oli Eesti valmis rakendama ELi õigustikku täies mahus liitumisest alates ega vajanud üleminekumeetmeid.

Hinnanguid ja kommentaareKui püüda välja tuua kõige olulisemaid läbirääkimisvaldkondi, mis sisuliselt võr-dub ka kõige keerukamate kõnelusteemade esiletoomisega, siis tuleb nimetada nelja alateemat, millel on pikemalt peatutud ka käesoleva kogumiku järgneva-tes peatükkides. Energeetika vajas erilahendust Euroopas ainulaadse põlev - kivienergeetika tõttu. Maksustamises oli keerukas kokkulepet saavutada läbi-rääkimiste jooksul esile kerkinud „poliitiliste“ probleemide tõttu. Keskkon-napeatükk sisaldas mitmeid väga suuri investeeringuid vajavaid nõudeid (nt asulate heitveesüsteemide väljaehitamine ja uuendamine või põlevkivituha uuendatud ladestamismenetluse väljatöötamine ja rakendamine). Põllumajan-dus hõlmas arvukalt alavaldkondi, kus tuli taotleda mitmeid tehnilisi erisusi, kuid mis kõneluste lõputeemana sisaldas ka tugevalt poliitilisi elemente (piima-kvoodi suurus, otsetoetuste rakendamine jne).

Läbirääkimiste käik ja kiirus sõltusid viie aasta jooksul paljuski ELi õigustiku mahukusest, Eesti riigisisesest töökorraldusest ja valmisolekust ELi õigusakte üle võtta, Eesti ning teiste kandi-daat- ja liikmesriikide poliitilisest olukorrast ja probleemidest ning läbirääkimistaktikast.



Läbirääkimiste käik ja kiirus sõltusid viie aasta jooksul paljuski ELi õigustiku mahukusest, Eesti riigisisesest töökorraldusest ja valmisolekust ELi õigusakte üle võtta, Eesti ning teiste kandidaat- ja liikmesriikide poliitilisest olukorrast ja probleemidest ning läbirääkimistaktikast. Läbirääkimisi alustati n-ö lihtsa-matest peatükkidest, mille puhul Eesti ei taotlenud erisusi, kuna oli suuteline acquis’ üle võtma ja seda rakendama ELiga ühinemise päevast alates. Esimesed üleminekuperioodid lepiti kokku teenuste vaba liikumise peatükis 2001. aasta kevadel. Viimasteks läbirääkimiste küsimusteks jäid ettearvatavalt ELi jaoks tundlikud finantsasjad ning mitmed üksikküsimused, mille suhtes varem Eesti jaoks rahuldava kokkuleppeni ei olnud jõutud (nt karude ja ilveste küttimisõi-guse või Läänemerest püütava räime suuruse küsimused). Omaette raskuspunktiks oli säilitada peaaegu viie aasta jooksul läbirääki-miste intensiivsus ja tempo, mis sõltus kandidaatriikide erinevast arengutase-mest ja valmisolekust edasi liikuda, riikide erinevatest huvidest ning kõneluste käigus üles kerkinud probleemide tõsidusest ja hulgast. Läbirääkimised muutis

veelgi laiahaardelisemaks 2000. aasta alguses ülejäänud kuue kan-didaatriigi (Läti, Leedu, Slovakkia, Malta, Bulgaaria, Rumeenia) kaasa-mine ning nende „järeletoomine“ varem läbirääkimisi alustanud riikidele. Ehkki nimetatud asjaolud aeglustasid mõnevõrra läbirääki-

miste üldist kulgu, andsid need samas Eestile hea võimaluse põhjalikumalt ana-lüüsida oma vajadusi ja seisukohti ning hoolikalt kaaluda läbirääkimistaktikat. Kõnekäänd ütleb küll „lõpp hea, kõik hea“, kuid sellele vaatamata on või-malik ja tuleviku seisukohalt ehk koguni kasulik välja tuua mõned probleemid, millega Eesti läbirääkimiste jooksul kokku puutus. Eespool on juba mainitud väikeriigi staatusest tulenevat üldist ressursinappust, mis läbis n-ö punase nii-dina peaaegu kõiki valdkondi, tasemeid ja küsimusi. Mõnedes sektorites leidus Eestis vaid üks ekspert kogu ELi valdkonna peale. Lisaprobleemiks oli vähene võõrkeeleoskus, mis ei võimaldanud sageli ekspertidel suhelda oma ELi kollee-gidega võrdsetel alustel. Teravalt andis tunda tõlkide puudus EL õigustiku (kiir)tõlkimiseks eriti liitumiskõneluste algaastatel. „Välisrindel“ kulgevate läbirääki-mistega paralleelselt ilmnesid tõsised raskused „siserindel“ seadusloome ning seaduste rakendamisega. Samuti jagati pahatihti ELile lubadusi, mille täitmine käis tegelikult rahalises, ajalises või mõnes muus mõttes üle jõu. Mitmetes olu-listes valdkondades puudus piisav haldussuutlikkus ELi norme ja nõudeid raken-dada (näiteks tolliliit, kuna Eestis ei rakendatud enne ELiga liitumist praktiliselt mingeid impordipiiranguid*; kalandus, kus puudus korrektne püügi statistika

* Suuresti ELi survel kehtestati 2001. aastast esimesed impordipiirangud nn kolmandate riikide suhtes.

Eesti väljus liitumisläbirääkimistelt täiesti uue riigina, euroopaliku õigussüsteemiga ning kaasaegse ja tõhusa administratsioo-niga. Meie eesmärgiks oli teha ära kodutöö parimal võimalikul viisil ning kindlustada, et liitumine ei jääks meie endi puuduste taha.

43

ning kalalaevade register). Haldussuutlikkus jäi üldse üheks suurimaks komis-tuskiviks, mida Euroopa Komisjon Eestile ette heitis kuni läbirääkimiste lõpuni. Läbirääkimisi ja Eesti seisukohtade kujundamist raskendasid kohati akadee-miliste uuringute või arvamusküsitluste puudumine, poliitikute leige suhtumine ELi temaatikasse, paigutine meedia asjatundmatu kriitika ning tagatipuks ava-liku arvamuse madalseis ELiga liitumise küsimuses. Raskustele ja probleemidele vaatamata suutis Eesti jõuda liitumiskõnelus-tel heade tulemusteni, mis vastas välisminister Ilvese poolt liitumiskonverentsi avakõnes väljaöeldud seisukohale – läbirääkimiste tulemus peab olema eel-kõige vastuvõetav Eesti rahvale. Eesti rahvas hääletas referendumil 14. septembril 2003 Euroopa Liiduga liitumise poolt ning Eestist sai 1. mail 2004 Euroopa Liidu liikmesriik. Eesti pealäbirääkija Alar Streimann on liitumisläbirääkimisi kokku võtnud järgmiselt: „Liitumiskõneluste viie aasta jooksul tegi Eesti läbi suured muutu-sed. Võimalik, et need muutused oleksid toimunud niikuinii, kuid liitumine ELiga andis neile jõulise tõuke ning aitas püsida õigel kursil. Vahest kõige suurem muudatus seisnes tundes, et riik tuli esimest korda välja vaimsest eraldatusest. Eesti väljus nendelt läbirääkimistelt täiesti uue riigina, euroopaliku õigussüs-teemiga ning kaasaegse ja tõhusa administratsiooniga. Läbirääkimiste käigus tehti ka vigu, kuid lõppkokkuvõttes ei oleks olnud vajadust asju palju teistmoodi teha. Meie eesmärgiks oli teha ära kodutöö parimal võimalikul viisil ning kind-lustada, et liitumine ei jääks meie endi puuduste taha.“



5. Maksupeatüki konarlik teeLemmi Oro Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja 1998–, läbirääkimisdelegatsiooni maksustamise töögrupi juht

Alljärgnev kirjutis sisaldab ühe ELiga liitumisprotsessis algusest lõpuni osa-lenud ametniku isiklikke kogemusi ja muljeid.

Oli päris huvitav, et mitte öelda naljakas, tuhnida vanades kaustades ja näha täna tuttavaid igapäevaseid termineid ning institutsioonide nimede lühendeid, mis 1990. aastate lõpus tundusid tõeliselt müstilised. 21. aprillil 1997 peeti Rahandusministeeriumis ministri juhtimisel koosolekut, kus osalesid õigusloomega tegelevate osakondade juhatajad ja ministeeriumi valitsemisala asutuste juhid. Koosoleku eesmärgiks oli välja selgitada Rahan-dusministeeriumi valitsemisala seis integreerumisel ELiga ning määratleda eelseisev tegevuskava. Tähtsaimaks otsuseks oli: koostada valdkonda regulee-rivate ELi õigusaktide loetelu, selgitada välja nendega harmoneerituse aste ja korraldada nende rakendamine. Ülesanded olid keerulised ja nappis raha, kuid eelkõige tundsime puudust kompetentsetest ametnikest. Kogu see uute üles-annete laviin sadas ju kaela samadele inimestele, kes lisaks pidid täitma oma tavalisi igapäevaseid ülesandeid. Oma kirjas 10.09.1997 teatas Rahandusministeeriumi asekantsler uhkusega maksupoliitika osakonna juhatajale, et Eesti on arvatud nende riikide hulka, kellega EL alustab liitumisläbirääkimisi esimeses järjekorras. Samas kirjas tea-tati, et viie aasta pärast peab Eesti vastama liitumiskriteeriumidele, ja tõdeti, et tegemist on tõsise väljakutsega, mis nõuab igalt asjasse pühendatud riigiamet-nikult suhtumist oma tööülesannete täitmisesse täie vastutustundega. Mis siis olid need ülesanded, mille kiiret ja korrektset täitmist oodati mak-supoliitika osakonnalt, kus töötas sel ajal 12 inimest, kelle ülesandeks sai nii maksu- kui ka tollivaldkonna acquis’ ülevõtmine? Kogu tegevuste planeerimine käis teadmises, et Eesti saab ELi liikmeks aas-tast 2002 ja sellest tulenes ka tohutult pingeline õigusaktide harmoneerimise tööplaan aastateks 1998–1999. Tegemist oli väga tähtsa plaaniga, sest selle täitmist ei jälginud mitte ainult ELiga liitumiseks spetsiaalselt moodustatud Eurointegratsiooni büroo, vaid ka Euroopa Komisjon. Maksustamispeatüki läbirääkimisteks moodustati töögrupp, mida juhtis maksupoliitika osakonna juhataja. Selle grupi ülesanne oli läbi töötada ELi kõik maksustamist puudutavad direktiivid, määrused ja otsused ning selgitada välja

45

nõuded, mida Eesti ei suuda ühinemisest alates täita. Teisisõnu, teha kindlaks, milles vajasime majanduslikest, kultuurilistest või muudest iseärasustest tingi-tuna teatud üleminekuperioodi. Inimesi oli vähe ja aega veel vähem, sest juba 1997. aasta novembri keskpaigaks nõuti töögrupilt selgeid ja põhjendatud sei-sukohti läbirääkimisteks. Osakonnale pandud uute ülesannete täitmiseks eraldati ka 200 000 krooni, mida võis kasutada õigusaktide tõlkimiseks, teatmeteoste ja andmebaaside ostmiseks ning eurointegratsioonialase töö tasustamiseks. Meie õnn ja rõõm oli see, et tehes oma iseseisvuse taastanud riigi esimest maksureformi aastatel 1992–1993, oli meil ja meie nõustajatel olnud oidu ja perspektiivitunnet lähtuda ELi maksuõiguse põhimõtetest, eelkõige aktsiiside ja käibemaksuseadustes. Mis puudutas aga otseseid makse ja rahvusvahelist maksustamist, siis juba aastast 1991 olid meil tihedad sidemed Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECd) ja nende korraldatud koolituste kaudu oli vajalik teadmiste baas olemas. Puudus aga peaaegu täielikult aru-saam ELi institutsioonidest (Komisjon, Nõukogu, Kohus jne) ja sellest, kuidas suhestusid omavahel ELi õigus, Eesti sõlmitud maksulepingud ja Eesti seadu-sed. Et viimases selgusele jõuda, tuli maha pidada mitu otseseid makse puudutavat diskussiooni Komisjoniga, kuid sellele vaa-tamata ühest arusaama meil ei tekkinud. Me lihtsalt ei saanud aru, millega pole Komisjoni ametnikud rahul, kui meie tulude maksustamise põhimõtted on täielikult kooskõlas rahvusvaheliste maksustamise põhimõte-tega. Et selgus majja saaks, osteti 1998. aastal eurointegratsiooniks eraldatud rahade eest teatmekirjandust (nt IBFD Guides to European Taxation) kokku ligi 52 000 krooni eest. Samuti moodustati töögrupp, mille ülesandeks oli töötada välja tulumaksuseaduse eelnõu, mis oleks kooskõlas ELi ema- ja tütarettevõ-tete direktiiviga (90/435/EMÜ). Minu ülesandeks oli vastutada otseste maksude ja maksualase info vahetuse eest ning oma 1998. aasta aruandes teatasin, et olen hankinud ja läbitöötanud otseseid makse reguleerivad ELi direktiivid ning jõudnud järeldusele, et põhi-mõttelisi muudatusi Eesti seadustesse teha pole vaja, küll aga tuleks teatud Eesti residentidele antud õigusi laiendada ELi liikmesriikide maksumaksjatele. Pidasin silmas ema- ja tütarettevõtete maksustamist ning maksustamist piiri-üleste ettevõtete ühinemisel, jagunemisel ja osade vahetamisel. Etteruttavalt võib öelda, et nimetatud ema- ja tütarettevõtete direktiivi asjus pole meil täie-likku selgust tänaseni. 1999. aastal jätkus usin tõlketegevus. Tõlgiti ELi õigusakte eesti keelde ja meie õigusakte inglise keelde, et tõestada meie maksuseaduste vastavust Euroopa õigusele.

Eesti on täna ainus ELi liikmesriik, kel pole üh-tegi äritegevuse maksustamise käitumiskoo-deksis toodud kahjulikku meedet ettevõtete maksustamisel.

Lemmi Oro Maksupeatüki konarlik tee


Samasse aastasse jäid ka minu esimesed sõidud Brüsselisse koos läbirää-kimiste delegatsiooni maksustamise töögrupiga. Käimas oli maksustamise acquis’ sõelumine. Mitmepoolne kohtumine peeti märtsis 1999, kui Komisjoni ametnikud tutvustasid tulevaste liikmesriikide maksustamise valdkonna har-moneerimisega tegelevatele ametnikele kogu maksualast ELi õigust. Meelde on jäänud see, et millegipärast ürituse algus viibis. Lõpuks selgus, et oodati Eesti delegatsiooni. Asjaolu, et Eesti delegatsiooni kuulus ainult 6 liiget (erinevalt

näiteks Poola 38-liikmelisest delegatsioonist), ei suutnud Komisjoni ametnikud uskuda. Nii „hangitigi“ meie ritta vajalik arv meile võõraid inimesi ja üritus võis alata.

1999. aasta aprillis leidis aset Komisjoni ja Eesti amet-nike kahepoolne sõelumiskohtumine, kus tuli selgitada, mis tehtud ja milliseid õigusakte ei suuda Eesti ühine-misel üle võtta. Sellest kohtumisest on tänaseni meeles minu selgitused Komisjoni maksualase info andmetööt-

luse eest vastutavale ametnikule. Tundus, et ametnikul oli kange soov näidata oma üleolekut ja me jõudsime baitide ning bittideni välja. Vaatamata sellele, et ma olen õppinud infotehnoloogiat ja oma elus 17 aastat arvutiprogramme kirjutanud, ei tundnud ma meie maksuameti tehnoloogiat nii detailsel tasemel. Samas olin ma aga end Saksamaal toimunud täiendkoolituse raames suhteli-selt hästi kurssi viinud sealse düsseldorfi andmetöötluskeskuse tööde ja ideo-loogiaga ning ükski küsimus ei jäänud vastuseta. Lõpetas selle „aruandluse“

Direktiivide tund-misest üksi ei piisa, selgeks tuleb enda-le teha kõik antud direktiiviga seotud kohtulahendid.

47

taanlasest Komisjoni esindaja öeldes, et ju tal, st minul, on õigus, sest neil on seal Eestis mingi „tiigri hüpe“*. Aktsiiside ja käibemaksu osas edenesid ühinemiskõnelused suhteliselt liht-salt, kuna sarnaseid üleminekuperioode nii kütuste kui tubaka miinimummää-rade osas taotlesid peaaegu kõik tulevased liikmesriigid. Ainus erand, mida Eesti algusest peale taotles ja mis ka kokku lepiti, puudutas tubaka-aktsiisi. Esialgu taotlesime ülemi-nekuperioodi ka kütuseaktsiiside osas, kuid sellest hiljem loobusime ja võtsime kohustuse kehtestada kütuseaktsiiside miinimummäärad alates Eesti liitumisest ELiga. Siin juhtus aga nii, et protsessi käigus muutusid direktiivid ja aastast 2004 jõus-tus uus energia maksustamise direktiiv, mis viis kütuse miinimummäärad meie jaoks jälle püüdmatusse kaugusse. Täna tuleb tõdeda, et vaatamata õigusele kasutada kohustuslikust miinimumist madalamaid määrasid kuni aastani 2010, oleme need kehtestanud kaks aastat varem, st aastast 2008. Käibemaksu osas taotles Eesti mitmeid erandeid: maksuvaba kaubanduse (tax-free) säilimist laevadel ja tuuleenergia maksustamise nullmäära, mille osas aga kokkulepet ei saavutatud. Lõpuks jäi Eestile õigus maksustada kaugkütet standardmäärast madalama määraga kuni 1. juulini 2007, mida me ka kasutasime. Ettevõtte tulumaksuga meil aga nii lihtsalt ei läinud. Probleem tekkis aastast 2000 jõustunud tulumaksuseadusega, mille kohaselt hakkas Eesti maksustama ainult jaotatud, mitte teenitud kasumit. Euroopa Kohtu lahendi (Athinaiki Zitho-piia kohtuasi 8. juunist 2000 C-294/99) ning ema- ja tütarettevõtete direktiivi koosmõjus väitis Komisjon, et Eesti tulumaksuseadus pole kooskõlas nimetatud direktiiviga. Eesti pole selle Komisjoni väitega kunagi nõustunud, kuid ajen-datuna soovist jõuda liitumisläbirääkimistel kokkuleppele, kehtis meil ema- ja tütarettevõtete direktiivi osas üleminekuperiood aastani 2009. Eestil oli selle kohaselt õigus maksustada erandina kuni 1. jaanuarini 2009 ema- ja tütaret-tevõtete direktiivi artikli 5 kohaselt jaotatud kasumit tulumaksuga ilma, et me maksustaksime jaotamata kasumit. Vaidlus käis kokkuvõttes selle üle, kas Eesti tulumaksu puhul on tegemist kinnipeetava maksuga, mida kasumi jaotamisel ema- ja tütarettevõtte direktiivi** kohaselt võtta ei tohiks. Lisaks tuleb tõdeda, et Eesti on täna ainus liikmesriik, kel pole ühtegi äri-tegevuse maksustamise käitumiskoodeksis (Code of Conduct for business taxation) toodud kahjulikku meedet ettevõtete maksustamisel.

* „Tiigrihüpe“ oli Eesti valitsuse algatatud programm, mille peaeesmärgiks 1997–2000 oli kaas-ajastada koolide info- ja kommunikatsioonitehnoloogia infrastruktuur.

** Tänaseks on mitmed kohtulahendid kinnitanud antud seaduse Eesti-poolse tõlgenduse õig-sust.

Räägitakse küll harmoneerimisest, ühtsetest reeglitest ja õiglasest konkurentsist, kuid as-jasse süvenemisel selgub, et „asutajaliikme-tel“ on hulk alalisi erandeid, mida „uutele“ ei anta. Sellega tuleb lihtsalt arvestada ja pole mõtet aega vaidlustele kulutada.

Lemmi Oro Maksupeatüki konarlik tee


Mida öelda kokkuvõtteks ja soovitada teistele? Kindlasti seda, et direktiivide tundmisest üksi ei piisa ja selgeks tuleb endale teha kõik antud direktiiviga seo-tud kohtulahendid. Kui kaudsete maksude osas on see seotus spetsialistile ja isegi tavainimesele arusaadav, siis otseste maksude lahendid taanduvad pal-juski ELi põhivabadustele ja see on juba „kõrgem pilotaaž“. Kaudsete maksude osas ja eriti käibemaksu põhidirektiivi (tol ajal veel 6. direktiiv) osas tekib vastakaid arvamusi ja hulk küsimusi. Räägitakse küll harmoneerimisest, ühtsetest reeglitest ja õiglasest konkurentsist, kuid asjasse süvenemisel selgub, et „asutajaliikmetel“ on hulk alalisi erandeid, mida „uutele“ ei anta. Sellega tuleb lihtsalt arvestada ja pole mõtet aega vaidlustele kulutada. Kuna Eesti üldine maksustamispõhimõte on maksustada vähem teenimist ja enam tarbimist, siis see meid ka väga kurvaks pole teinud. Lõpetuseks saab öelda, et alguses võimatuna tundunud ülesanne harmo-neerida Eesti maksuõigus viie aasta jooksul ELi õigusega sai kuhjaga täidetud ja asjatundmatutest spetsialistidest on saanud tunnustatud tegijad.

49

6. Keerulised läbirääkimised energeetika peatükisEinari Kisel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna juhataja, läbirääkimisdelegatsiooni energeetika töögrupi juht 2002–2004

Eesti üks keerulisemaid ja pinevamaid liitumiskõneluste valdkondi oli ener-geetika, mille osas käisid pingelised läbirääkimised kuni peatüki sulgemiseni.

Tagantjärele vaadates oli saavutatud lahendus hea kompromiss nii Euroopa Liidu kui ka Eesti jaoks. Energeetika peatükis sõlmiti mitmeid olulisi kokkuleppeid: 90 päeva vedel-kütusevaru loomiseks anti Eestile aega 2010. aastani, taastuvelektri osakaalu lubas Eesti tõsta 0,1%-lt aastal 2001 kuni 5,1%-ni aastal 2010. Oluline kokkulepe Eesti jaoks oli see, et Euroopa Liidus tundmatu kütuse – põlevkivi – kasutamise uuringuteks on nüüd võimalik saada toetust ka kivisöe uuringute fondist. Kuid kõige olulisemaks ja keerulisemaks Eesti jaoks kujunes elektrituru avamisega seotud kokkulepete sõlmimine.

Teistmoodi elektrisektorMõistmaks energeetika peatüki keerukust, tuleb hetkeks heita pilk Eesti elekt-risektorile. See sektor erineb teiste riikide elektrisektoritest mitme eripära tõttu:

1. Ainulaadsena maailmas toodeti Eestis liitumisläbirääkimiste ajal ligi 90% elektrist põlevkivist. Narva Elektrijaamad (NEJ) Kirde-Eestis, mis ehitati peamiselt 1960. aastatel Nõukogude Liidu loodepiirkonna elektrivarustuse tagamiseks võimsusega ligi 3000 MW, olid suuresti oma aja ära elanud ja ei vastanud ELi keskkonnanõuetele.

2. Põlevkivi kaevandamise ja elektri tootmisega oli Eesti kirdeosas otseselt seotud ligi 15 000 inimest (ligi 1% Eesti elanikkonnast). Kiire põlevkivist loobumine oleks elektrienergia varustusprobleemide kõrval toonud endaga kaasa vajaduse lahendada täiendavaid sotsiaalprobleeme piirkonnas, kus elanikkond üle 80% ulatuses oli muukeelne ja kus tööpuudus oli üks Eesti kõrgemaid.

3. Eesti elektriturg on Euroopa mastaabis väga väike (maksimaalne tarbimine ca 1400 MW, aastane müügimaht ligi 7 TWh), seda nõudlust on suuteline

Einari Kisel Keerulised läbirääkimised energeetika peatükis


katma NEJ üksinda. Koos teiste Balti riikidega on elektrituru müügima-huks ca 23 TWh. Võrdluseks: Põhjamaade elektrituru müügimahuks on ligi 400 TWh ja seal on arvestatavaid konkureerivaid elektritootjaid kümme-kond.

4. Eestil ei olnud ega ole märkimisväärseid alternatiivseid energiaallikaid: hüdroressurss on praktiliselt olematu, tuumaelektrijaama rajamine lähi-perspektiivis ei ole reaalne, tuuleressurss oli tollal vähe uuritud ning kallis alternatiiv, maagaasi väga laiaulatuslik kasutamine ei olnud julgeoleku kaa-lutlustel vastuvõetav lahendus.

5. Eesti elektrisüsteem on väga tugevalt ühendatud naaberelektrisüsteemi-dega – Venemaa ja Lätiga (tänaseks ka Soomega). Tehniliselt oleks või-malik Eestisse importida kogu vajaminev elekter, mis tähendab, et avatus rahvusvahelisele konkurentsile (ka kolmandatest riikidest) elektrisektoris on äärmiselt suur.

Seega oli Eesti keerulise olukorra ees: ELi elektrituru direktiivi kohaselt oleks pidanud Euroopa Liiduga liitumisel avama elektrituru vähemalt 35% ulatuses,

2004. aasta 1. juuliks pidi elektri-turg ELis avanema kõikidele äritar-bijatele ning 2007. aasta keskpai-gaks kõikidele tarbijatele. Samas oli selge, et Eesti peab uuendama kogu oma elektritootmist, viimaks seda vastavusse ELi keskkonna-

nõuetega. Mujal maailmas avanenud elektriturgudel ei olnud aga keegi veel investeerinud fossiilkütustel põhinevatesse elektrijaamadesse: majanduslik risk oli liiga suur. Meeldetuletuseks: vaid aasta varem, 2001, oli aset leidnud California kriis, mis oli põhjalikult halvendanud finantsinstitutsioonide suhtu-mist elektritootmise investeeringutesse.

Energiajulgeoleku kaalutlustel oli Eesti jaoks ülioluline omada siseriiklikul energiaressursil põhinevat energiavarustust, mistõttu põlevkivi kasutamine oli ainus reaalne lahendus. Selleks ajaks oli teostatud juba mitmeid katsetusi põlevkiviga, mille põhjal väitsid teadlased, et keevkihtkatelde kasutamine põlevkivi põletamisel lahendaks keskkonnaprobleemid heitmetega. Samas, täielikult liberaliseeritud elektriturul poleks ükski firma julgenud investeerida sellisesse uude tehnoloogiasse. Seetõttu soovis NEJ garantiid, et uued katlad saaksid kindlasti töötada võimalikult palju, et nende suured investeeringud tagasi teenitaks. Narva Elektrijaamad kuuluvad 100% kontserni Eesti Energia AS, mis oma-korda on 100% riigi osalusega ettevõte. Olukorra tegid keerukamaks juba 1996. aastast toimunud läbirääkimised USA energiafirmaga NRGEnergy vähe-musosaluse müügiks NEJs. Mitmed Eesti valitsused olid järjepidevalt pidanud

Energiajulgeoleku kaalutlustel oli Eesti jaoks ülioluline omada siseriiklikul energia-ressursil põhinevat energiavarustust, mis-tõttu põlevkivi kasutamine oli ainus reaalne lahendus.

51Einari Kisel Keerulised läbirääkimised energeetika peatükis

neid läbirääkimisi, kuid leppeni polnud jõutud. Euroopa Komisjoni jaoks oli see aga võimatu olukord mistahes erandite aspektist: anda toetust USA ettevõttele ELi elektriturul oli sisuliselt vastuvõtmatu.

Milline peaks olema lahendus?Eestis oleks elektrituru liberaliseerimine tähendanud kaht võimalikku arengut: kui oleks rakendatud kõiki ausa konkurentsi nõudeid importelektrile, siis oleks turul olulise turujõuga ettevõtjaks NEJ, kes sisuliselt oleks võinud dikteerida müüdava elektri hinna. See tähendanuks hinna kontrollimatut tõusu. Kui oleks lubatud Eesti turul ka Euroopa Liidu mõistes ebaausat konkurentsi, siis võinuks tarbijad kogu elektrienergia osta odavamalt Venemaalt ja ka Leedust, kus Igna-lina tuumajaam sai ELiga liitumisleppe kohaselt toimida kuni 2009. aastani. Elektri impordi tulemusel oleks NEJ üsna kiiresti suletud ja seejärel dikteeri-nuks elektrihinda juba Venemaa elektrimonopol, sest Ignalina sulgemise järel 2009. aastal ei ole Leedu enam suuteline elektrit suures mahus eksportima. Seetõttu pidas Eesti valitsus otstarbekaks avada konkurentsile vaid teatud osa elektriturust, piirata ebaausat konkurentsi ja säilitada suletud turuosal riiklik kontroll NEJ elektrihinna üle. Liitumisläbirääkimistel peeti väga pikki diskussioone, mida sellises olu - korras teha. Ka Eesti-siseselt ei olnud üksmeelt selles osas, kuidas olukorda lahendada. Valitsus otsustas koos Eesti Energiaga palgata konsultandid, kes pakuksid erinevaid lahendusvariante elektrituru korraldamiseks ja põlevkivi-sektori tulevikuarengute fikseerimiseks.


Valitsus töötas välja põlevkivisektori tegevuskava perioodiks 2001–2005, mis fikseeris nii investeeringute plaanid elektrijaamades kui ka efektiivsuse suurendamise meetmed põlevkivi kaevandamisel ja transpordil. Koos rahvus-

vaheliste konsultatsioonifirmadega töötasid valitsus ja Eesti Energia läbi potentsiaalsed turu-korralduslikud võimalused. Selleks koguti infot maailma erinevate riikide elektriturgude korral-duse kohta ning analüüsiti nende sobivust Eesti oludes. Täiesti sobivat lahendust ei leitud, kuid nende analüüside tulemusel vormus poliitikute jaoks arusaam, mida elektriturg endast kujutab ning milliseid ohtusid endas kätkeb.

Lõpuks jõudsid valitsusasutused, Eesti Ener-gia ja konsultatsioonifirmad ühisele seisukohale, et NEJ 430 MW uue tehnoloogiaga katelde investeeringute (3,9 miljardit krooni) tehnoloo-gia- ja tururiskide maandamiseks oleks kõige otstarbekam tagada nende katelde toodangule turg fikseeritud hinnaga, hoides osa elektriturust

suletuna ning suunata kogu nende toodang suletud turuosale. Turu suletuna hoidmise kestus pidi olema seotud laenupaketi tagasimaksmisega.

Kuidas selgitada erisuse vajadust?Esmalt kulus Eestil mitu kuud selleks, et selgitada Euroopa Komisjoni ametni-kele energia ja keskkonna peadirektoraatides ning liikmesriikide ametnikele ja poliitikutele Eesti elektrisektori eripärasid. Põlevkivi kasutamine elektri tootmi-sel ja ülitugevalt Venemaaga ühendatud elektrisüsteem kujutas endast teiste liikmesriikidega võrreldes hoopis teistsugust alust elektrituru avamiseks. See-järel asus Eesti pidama läbirääkimisi Euroopa Komisjoni energeetika peadirek-toraadiga potentsiaalse turukorraldusliku mudeli osas. 2002. aasta alguses otsustas Eesti valitsus lõpetada läbirääkimised firmaga NRGEnergy NEJ vähemusosaluse müügi osas kokkulepet sõlmimata. See või-maldas Euroopa Komisjonil vaadata kogu temaatikat kui vaid Eesti riigi huvides sätestatavat erisust. Paralleelselt toimunud läbirääkimistel keskkonna peatükis lepiti kokku, et Eesti viib oma põlevkivist elektri tootmise seadmed vastavusse Euroopa Liidu keskkonnanõuetega hiljemalt 2015. aasta lõpuks. Kuid selleks, et teha esimest investeeringut, mis oli seotud ka uue tehnoloogia riskidega, tuli sõlmida kokkulepe Euroopa Komisjoniga elektrituru osaliselt suletuna hoidmise osas ning saada sellele heakskiit liikmesriikidelt. Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga energeetika peatükis andsidki pretsedenditu tulemuse: ainsa kandidaatriigina leppis Eesti kokku üleminekupe-rioodi elektritootmise turu avamisel. Kokkuleppe kohaselt pidi Eesti elektriturg

Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga andsid pret-sedenditu tulemuse: ainsa kandidaatriigina leppis Ees-ti kokku üleminekuperioodi elektritootmise turu ava-misel. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid kinnitasid selle üleminekuperioodi aktseptee-rimisega, et Eesti elektrituru olukord on teistest riikidest sedavõrd erinev, et tava-lahendused elektrituru kor-raldamiseks siin ei tööta.

53Einari Kisel Keerulised läbirääkimised energeetika peatükis

Eestile sobiva lahenduseni jõudmi-sel oli oluline tihe ja tõhus siseriiklik ametkondadevaheline koostöö. Oluline oli see, et kõik riigi esindajad räägiksid ühte keelt.

hiljemalt 2008. aasta lõpuks olema avatud vähemalt 35% ulatuses (elektrituru direktiivi kohaselt oleks see pidanud toimuma 2003. aasta alguseks). Euroopa Komisjon ja liikmesriigid kinnitasid selle üleminekuperioodi aktsepteerimisega, et Eesti elektrituru olukord on teistest riikidest sedavõrd erinev, et tavalahen-dused elektrituru korraldamiseks siin ei tööta. Eraldi deklareeris Eesti ühine-mislepingu lisas, et kõikidele äritarbijatele soovitakse elektriturg avada hilje-malt 2012. aasta lõpuks. Eestile sobiva lahenduseni jõudmisel oli oluline tihe ja tõhus siseriiklik amet-kondadevaheline koostöö, mis võimaldas luua ELi liikmesriikides arusaama, et Eesti puhul traditsiooniline elektrituru avamine ei toimi.

Kogemusi läbirääkimisteltTagantjärgi võib tuua välja mitmeid olulisi aspekte liitumisläbirääkimiste prot-sessist. Oluline on see, et kõik riigi esindajad räägiksid ühte keelt. Selleks peab olema selge visioon lahenduseks, mis tuleb vormistada kirjalikult ning jagada see poliitikutele, ametnikele, diplomaa-tidele ja toetavatele siseriiklikele huvi-gruppidele. Teine kogemus on see, et erisuste taotlemise puhul tuleb potentsiaalne lahendus leida seda taotleval riigil endal. Euroopa Komisjoni poolt ei maksa suurt abi loota erisuste väljamõtlemisel, sest tema ülesandeks on sulatada liikmesriike olemasolevasse õigusruumi. Kui valitsusel puudub selge arusaam probleemi lahendusest, tuleb kaasata mainekaid konsultante – kogemusteta konsultantidest ei ole abi. Tagantjärele vaadates võib öelda, et sätestatud üleminekuperiood täitis Eesti jaoks oma eesmärgi väga hästi. 2005. aastal valmisid NEJs kaks uut keevkihtkateldega plokki, mis on töötanud tõrgeteta ning täidavad kõiki ELi keskkonnanõudeid. Praegu kavandatakse täiendavate plokkide ehitamist ning 2015. aastaks täidab Eesti elektritootmine kõiki ELi keskkonnanõudeid. Juriidilisi probleeme tekitas üleminekuperioodi vormistamine, mille Euroopa Komisjon korraldas direktiivina ilma kaasotsustuse protseduurita. Euroopa Par-lament kaebas seepeale Euroopa Komisjoni kohtusse ning võitis. Seetõttu vor-mistati Eesti elektrituru avamise üleminekuperiood direktiivina uuesti 2008. aastal (direktiiviga 2008/3/EÜ). Teine juriidiline vaidlus, mis Eestil tekkis Euroopa Komisjoniga, oli seotud õigusliku lahendusega, mille kohaselt anti ka avatud turul võimalus vabatar-bijatel osta elektrit suletud turu reguleeritud hinnaga. Kuna ümbritsevatel elektriturgudel on elektrihind viimastel aastatel tõusnud kõrgemaks kui Eestis (välja arvatud Venemaal, kust elektri importi Eesti seadusandlikult ei luba), siis on kõik vabatarbijad Eestis sidunud ennast reguleeritud hinnaga. 2007. aastal


jõudis ka see vaidlus õnneliku lõpuni, kui jõuti Komisjoniga üksmeelele, et Eesti jaoks on see hetkel kõige mõistlikum lahendus. Kolmas liitumisjärgselt jätkunud vaidlus Eesti ja Euroopa Komisjoni vahel oli seotud sellega, et enne Eesti liitumist 2004. aasta mais muudeti ELis elekt-

rituru direktiivi. Liitumisläbirääkimised lõppesid 2002. aastal, kuid 2003. aastal võeti vastu uus elektrituru direktiiv, mis sätestas liikmesriikidele kohustuse avada oma elektriturg 2004. aasta keskel kõigile äritarbijatele ning 2007. aasta keskel kõigile tarbijatele. Kuigi Eesti oli uuest direktiivi eelnõust teadlikuna ühinemislepingu lisas deklareerinud oma soovi avada elektriturg

2013. aastast vaid äritarbijatele, surus Euroopa Komisjon Eestile peale kokku-leppe kogu elektrituru avamiseks sellest aastast.

Siinkohal on oluline lisada, et liikmesriigina on Eesti jätkanud lahenduse otsi-mist vajadusele reguleerida elektri impordi reeglistikku kolmandatest riikidest. Kuna elektritootjad Venemaal ei pea järgima samaväärseid keskkonnanõudeid, nende kütuste hinnad siseturul on kordades odavamad kui Euroopa Liidu rii-kides ning neile ei rakendu ka heitmekaubanduse piirangud, siis on sealsetel elektritootjatel selged konkurentsieelised Euroopa Liidu elektritootjate ees. Eesti eesmärgiks on lahendada see probleem enne elektrituru täielikku avane-mist 2013. aastal.

Erisuste taotlemise puhul tuleb potentsiaalne lahendus leida seda taotleval riigil endal. Euroopa Komisjoni poolt ei maksa suurt abi loota, sest tema ülesandeks on sulatada liikmesriike olemasole-vasse õigusruumi.

55

7. Läbirääkimised keskkonna teemal – unustamatu koolitus-elamusAllan Gromov Keskkonnaministeeriumi asekantsler, ELiga liitumisläbirääkimiste põhidelegatsiooni liige

Kui 7. detsembril 1999 avati Eesti liitumisläbirääkimistel keskkonnapeatükk, olid Eesti ametnikud ja eksperdid suure kodutöö juba ära teinud ja seda

suuresti tänu ELi liitumiseelsele poliitikale kandidaatriikides. Nimelt eraldas Euroopa Liit PHARE programmi kaudu (vt ptk 11 – R. Mändmets) suured summad koolitusraha, mida kandidaatriikidel oli või-malus projektipõhiselt kasutada „järelaitamiskursuste“ korral-damiseks nii Euroopa ajaloo, loodusloo, rehkenduse kui muude vajalike teadmiste osas, et edukalt sooritada sisseastumiseksamid. Eesti oli tubli ja kasutas kümneid miljoneid eurosid vägagi sihipäraselt oma teovõime ja intellektuaalse potentsiaali tõstmiseks. Euroopa ajaloo tundides me adusime, et vaatamata selliste „superstaaride“ nagu Caesar, Karl Suur, Napoleon ja Bismarck pingutustele, ei olnud kellelgi õnnestunud Euroopat ühendada tule ja mõõgaga. Laulmistunnis saime teada, et Beethoveni IX sümfoonia lõpukoori kaunist meloodiat, tuntud ka kui „Ood rõõmule“ ja ELi hümn, saab ja tihti ka tuleb esitada kammerkoosseisuga ning vajadusel isegi sooloettekandena. Keskkonnaministeeriumi jaoks nii olulistel loodusloo kursustel veendusime, kui oluline on see valdkond ELi kodanikele, kellest 82% vastasid juba 1995. aastal küsitlusele, et keskkonnakaitse on vaieldamatut ja kiiret lahendamist nõudev probleemide pundar. Saime teada, kui mahukas (üle 500 reguleeriva keskkonna-alase õigusakti), komplitseeritud ja isegi vastuoluline see valdkond on – üle 1/3 Euroopa Kohtu menetlustoimingutest on seotud keskkonnaprob-leemidega liikmesriikides. Probleemid algavad direktiivide küsitavast transpo-neerimisest ühe või teise liikmesriigi seadustesse ja lõppevad mõne konkreetse määruse või otsuse mittetäitmisega näiteks mõne liikmesriigi omavalitsuses. Me saime teada, et Euroopa Komisjonil ei ole lõpliku tõe monopoli ja et vaid

Allan Gromov Läbirääkimised keskkonna teemal – unustamatu koolitus elamus

Läbirääkimised tähendavad eelkõige seda, et osapooled saavad asjadest ühtemoodi aru. Hästi põhjendatud argumentidele tuginedes võib kokku leppida vaid ajutiste erandite ja teatud ajapikenduste osas.


Euroopa Kohtu verdikt on lõplik ega kuulu edasikaebamisele ning et tema iga otsus loob pretsedendi. Me õppisime üsna kiiresti, et liitumist taotlevatel riiki-del ei saa olla õigust ega võimalust muuta Euroopa Liidus kehtivaid seadusi – ELi seaduste loomine on vaid liikmesriikide õigus ja kohustus. Meile sai ka selgeks, et keskkonnakaitse on ELi ühiselu reeglistik. Ehk kuju-tagem ette, et pärast aastaid kestnud pingutusi ja säästmist õnnestus teil soe-tada endale uus elumaja kaunis piirkonnas ja te kolite sinna oma perekonnaga õnnelikult sisse. Kuid te toote enesega kaasa mõned halvad harjumused – te ei viitsi pügada muru ja teie aiatara on ripakil. Enamgi, teil on kombeks sokutada oma prügi naabrimehe krundile ja te keeldute maksmast raha uue ühise vee-värgi rajamiseks ning jätkuvalt juhite salaja oma reovee läheduses vulisevasse ojja. No ei lähe! Naabrid kutsuvad teid korrale ja kui vaja, siis ka politsei abil. Kokkuvõttes sai meile selgeks, et läbirääkimised tähendavad eelkõige seda, et osapooled saavad asjadest ühtemoodi aru. Hästi põhjendatud argumentidele tuginedes võime me kokku leppida vaid ajutiste erandite ja teatud ajapiken-duste osas – see arusaamine hõlbustas suuresti liitumisprotsessi korraldamist oma majas. Esimeseks ülesandeks sai Eesti keskkonnaseisundi probleemide analüüsi-mine ja hindamine. Positiivse poole pealt oli meil „kaasavarana“ ette näidata

palju looduskapitali metsade, rabade ja soode näol, floora ja fauna mitmekesisus, sealhulgas irooniana Nõukogude Liidu piirival-vevägede poolt hästi kaitstud ran-nad ja saared/laiud (NLiidus olid need alad piiritsoon ehk keelatud ala, kuhu tavakodanikel ei olnud

lubatud siseneda). Teisalt tuli meil ette näidata tõsiselt keskkonda saastavad tööstusettevõtted, nagu näiteks Maardu keemiakombinaat või Kunda tsemen-ditehas ja viletsas seisundis või praktiliselt olematu keskkonnakaitseline infra-struktuur (nt reovee puhastamine, prügilad). Eraldi ja eriti tundlikuks teemaks sai põlevkivienergeetika ja -keemia. Ühelt poolt tõi see endaga kaasa suure keskkonnakoormuse, aga teisalt oli ka kõige raskematel perioodidel Eestil alati elekter olemas, mis omakorda andis head eeldused majanduskasvule ja elektri-varustuse stabiilsusele. Teiseks ülesandeks sai Eestis kehtiva ja kavandatava seadustiku võrdlusana-lüüs ELis kehtivaga. PHARE projekti raames täitsid ametnikud sadu võrdlus-tabeleid, mille käigus selgitati välja mittevastavused ja lüngad. Ettevõtmist kergendas Komisjoni juhis, mis kehtestas n-ö miinimumnõuded eriti olulise 70 direktiivi ja 21 määruse näol. See oli väga mahukas, aeganõudev ja ebapopu-laarne töö, mis paljudel ametnikel röövis lausa unetunde. Teisalt, seda kada-lippu läbimata oleks olnud võimatu asuda sõelumiskohtumiste käigus pidama

Esimeseks ülesandeks sai Eesti keskkonna-seisundi probleemide analüüsimine ja hin-damine. Teise ülesandena võrreldi Eestis kehtivat ja kavandatavat seadustikku ELi omaga. Kolmandaks ülesandeks kujunes rahavajaduste hindamine.

57Allan Gromov Läbirääkimised keskkonna teemal – unustamatu koolitus elamus

Läbirääkimiste lõpptulemusena fikseeriti üheksa keskkonna-alase direktiivi osas üle-minekuperioodid ja tehnilised täpsustused ajavahemikuks 2003 kuni 2015.

dialoogi Komisjoni ja liikmesriikide esindajatega. Kuid mis kõige tähtsam – läbi selle raske ponnistuse koostöös konsultantide, Komisjoni esindajate ja kollee-gidega eelkõige Soome, Rootsi ja Taani sõsarministeeriumidest tekkis vajalik kompetents ja inimestevaheline võrgustik, mis lõppkokkuvõttes tagas ka edu läbirääkimistel ja pani aluse tulevase liikmesriigi halduslikule võimekusele. Kolmandaks ülesandeks kujunes rahavajaduste hindamine. Nagu eelpool mainitud, oli õigusaktide rakendamise ajapikenduste ehk üle-minekuperioodide kokkuleppimine võimalik ainult põhjendatud argu-mentide esitamisel. Investeeringute vajaduste arvutused nii avaliku kui ka era-sektori ning erinevate majandusharude lõikes tehti samuti PHARE projekti raa-mes. Rehkenduste tulemusena hinnati investeeringuvajadusteks üle 20 miljardi krooni. Selle suure töö tulemusena andis Eesti 28. juulil 1999 ELile üle keskkonna-peatüki lähteseisukohad, mis sisaldasid kaheksa üleminekuperioodi taotlust vee, õhu, jäätmete ja looduskaitse direktiivide rakendamise osas. Eesti taotles eelkõige ajapikendust energeetikasektori nõuetekohaseks rekonstrueerimi-seks, reoveepuhastite ja kanalisatsioonisüsteemide väljaehitamiseks, puhta vee varustuse tagamiseks ning jäätmemajanduse väljaarendamiseks.


Möödus pisut rohkem kui poolteist aastat ja 1. juunil 2001 leppisid Eesti ja EL kokku, et keskkonnapeatüki võib ajutiselt sulgeda. Vahepeal oli kümnete ja kümnete Komisjoni ametnike ja liikmesriikide esindajatega kohtumiste tulemu-sena Eesti seisukohti kolm korda täiendatud. Lõpptulemusena fikseeriti üheksa keskkonna-alase direktiivi osas üleminekuperioodid ja tehnilised täpsustused ajavahemikuks 2003 kuni 2015. Sealhulgas olid eriti olulised üleminekupe-rioodide kokkulepped investeeringumahukate direktiivide rakendamise osas: prügiladirektiivi puhul 2009. aastani, heitveedirektiivi puhul 2010. aastani, joogiveedirektiivi puhul 2013. aastani, suurte põletusseadmete direktiivi puhul 2015. aastani. Eriti tundliku teemana lepiti kokku erandid linnu- ja elupaikade direktiivi rakendamise osas, mis puudutasid karu, hundi, ilvese ja kopra kütti-

mist Eestis. Kõik kokkulepitu sai sea-duse jõu läbi ühinemislepingu vasta-vate sätete.

Kui nüüd, aastaid hiljem ning olles juba ELi liikmesriik, hinnata tollal teh-tut, siis isiklikult arvan, et Eesti soori-tus oli võimete piiril. Samuti arvan, et

välisekspertide kaasamine ja kolleegide abi liikmesriikide keskkonnakaitsest-ruktuuridest oli liitumisläbirääkimiste ettevalmistamisel äärmiselt vajalik ja tulemuslik. Liitumisläbirääkimised olid suur väljakutse meie ametnikele ja ekspertidele. Usin „koolitöö järelaitamistundides“ andis uusi teadmisi ja kogemusi ajaloo, rehkendamise, loodusloo jt valdkondades. Läbi väitluste saadi juurde enese-kindlust ja väljendamisoskust. Ja kuna ka meeskonnatöö oli Eestis kõikidel tasanditel hästi korraldatud, siis sujus koostöö meie partneritega Komisjonis ja liikmesriikides nagu iseenesest – see oligi juba sisuline liitumine Euroopa Lii-duga.

Välisekspertide kaasamine ja kolleegi-de abi liikmesriikide keskkonnakaitse-struktuuridest oli liitumisläbirääkimiste ettevalmistamisel äärmiselt vajalik ja tulemuslik.

59

8. Kogemused põllumajandussektorisToomas Kevvai Põllumajandusministeeriumi asekantsler 1997 – , liitumisläbirääkimiste põhidelegatsiooni liige

Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistel käsitleti põllumajanduspeatüki raa-mes lisaks ELi ühisele põllumajanduspoliitikale ka veterinaaria, fütosanitaa-

ria ja loomade heaolu küsimusi. Alljärgnev on lühike ülevaade läbirääkimiste etappidest ning praktilistest kogemustest süvenemata väga riigispetsiifilistesse tehnilistesse detailidesse. Sissejuhatuseks on oluline märkida, et liitumisläbirääkimised ELiga ei olnud põllumajandussektoris läbirääkimised selle sõna otseses mõttes, vaid suuresti ELi õigustiku rakendamise ettevalmis-tamise protsess. Piltlikult võiks öelda, et uuel liikmesriigil tuleb rakendada 99,9% ELi vastavast kehtivast õigus-ruumist ning vaid loetud spetsiifilised küsimused on läbiräägitavad. See on ka arusaadav arvestades, et kui tänaseks 27 liikmesriigiga Euroopa Liit näeks ette hulgaliselt erandeid kõigile liikmes-riikidele, siis oleks ühendus praktiliselt juhitamatu ning normaalselt ei saaks toimida ei kaupade, inimeste ega kapitali vaba liikumine ühisturul. Kuigi mõtted ühinemisest hakkasid Eestis idanema juba 1992. aastal Eesti ja EÜ majanduskoostöölepingu allakirjutamise järel, sai põllumajandussektor esi-mese aimu EL õiguse põhimõtetest 1995. aastast jõustunud vabakaubandusle-pinguga. Teatavasti eeldab EL kolmandate riikide toidutööstustelt, kes tahavad eksportida oma tooteid ühisturule, ELi vastavate veterinaar- ja toiduhügieeni-nõuete täitmist. Samuti nõutakse vastavat pädevust järelevalveasutustelt ehk antud juhul veterinaarteenistuselt. Sisulise stardipaugu aktiivseteks ettevalmis-tuseks ELi täisliikmeks valmistumiseks põllumajanduse valdkonnas andis Eesti ja ELi vahelise assotsiatsioonilepingu jõustumine 1998. aastal.

Õigustiku harmoneerimine ja rakendamine ning järelevalvesüsteemEesti õiguse harmoneerimine ELi acquis’ga oli üks liitumiseelsetest suur-test väljakutsetest. Seejuures oli väga oluline ühtse lähenemise kujundamine

Liitumisläbirääkimised ELiga ei olnud põllumajandussektoris läbirääkimised selle sõna otseses mõttes, vaid suuresti ELi õigustiku rakendamise ettevalmista-mise protsess.

Toomas Kevvai Kogemused põllumajandussektoris


siseriiklikus õiguses ELi õigusaktide ülevõtmisel. Arvestades põllumajandus-õiguse massiivsust, pidi Põllumajandusministeerium võtma mõnikord isegi teerajaja funktsiooni, sest paljudes teistes sektorites algas seadusaktide üht-lustamisprotsess oluliselt hiljem. Kuna seadusandluse harmoneerimine toimus

kõigis alavaldkondades paralleelselt, oli sel perioodil äärmiselt oluline (ja on ka praegu) ministeeriumi õigusosakonna keskne koordineeriv roll. Väga oluline oli juba harmoneerimise esimestes etappides viia eelnõude ettevalmista-jateni ühine arusaam, mida tähendab Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv, Nõu-kogu või Komisjoni määrus jne. Lisaks

õigusloomeprotsessi kesksele koordineerimisele oli määravaks ka piisava hulga erialaspetsialistide ja juristide koostöö. Suureks abiks oli emakeelse keskse mõistete andmebaasi loomine. Lisaks kasutasime elektroonilist andmebaasi, kus olid katalogiseeritud kõik olulise-mad ELi õigusaktid, näidates ära vastutava Eesti spetsialisti, rakendava Eesti institutsiooni, seose siseriikliku õigusega jne. Hilisemate läbirääkimiste käigus tehti kättesaadavaks ka Komisjoni elektrooniline andmebaas. Kindlasti oli väga oluline ka valitsuse ja Riigikogu tahe ELi õigust harmo-neeriva siseriikliku õigustiku menetlemisel. Peab tõdema, et kiirus, millega uusi seadusi vastu võeti, oli kindlasti suurem, kui normaalne riigi arengutempo tavaliselt eeldaks. See tähendab, et nii mõnigi õigusaktidest tulenev nõue oli meie ühiskonna jaoks ajast ees. Normaalne on, et enne uute nõuete kehtesta-mist tekib vastav ühiskonna tellimus, mitte vastupidi. Näitena võiks siin tuua loomade heaolunõuete seadustamise või loomasööda tootmise täpsema regu-leerimise, mis tõi kaasa ajakirjanduse ilkuvad vastukajad. Õigustiku rakendamine tähendas põllumajandussektori ja toiduainetetöös-tuse ettevalmistumist õigusaktidest tulenevate nõuete täitmiseks. Tihti piisas hügieenireeglitega vastavuse saavutamiseks vaid olemasolevate praktikate muutmisest, kuid sagedasem oli vajadus investeerida uutesse tehnoloogia-tesse ning ehitistesse. Eriti mahukad olid Eestis uute investeeringute vajadused loomse päritoluga toiduainete töötlevas tööstuses, samuti piimafarmides. Väga suureks abiks oli siin ELi liitumiseelne programm SAPARd (vt ptk 11 – R. Mänd-mets). Lisaks õigusaktide harmoneerimisele oli väga oluline ette näha seaduste rakendamise ajakava. Siin peaks eeskätt silmas pidama kahte põhimõtet: esi-teks tuleb uued nõuded rakendada järk-järgult, mitte kuhjata neid kokku liitu-miseelsesse aastasse, teiseks peab seadusakti valmimise ja jõustumise vahele jääma piisavalt aega (mida paraku alati napib) nii järelevalvesüsteemi etteval-mistamiseks kui ka erasektori kohanemiseks.

Seaduste rakendamise ajakava paika-panemisel peaks eeskätt silmas pidama kahte põhimõtet: uued nõuded tuleb rakendada järk-järgult ning seadusakti valmimise ja jõustumise vahele peab jääma piisavalt kohanemisaega.

61

JärelevalvesüsteemKui seadusaktide harmoneerimine oli valdavalt ministeeriumi tööülesanne, kuhu olid kaasatud allasutuste eksperdid, siis järelevalvesüsteemi väljaaren-damise massiivne ülesanne lasus valdavalt vastavatel allasutustel – ametitel ja inspektsioonidel. Võtmeküsimused võiks siin jagada alljärgnevalt:

järelevalveinspektorite väljaõpe; tehnilise baasi, sealhulgas laboratoorse baasi ja järelevalvetehnika arenda-

mine; järelevalveprotseduuride väljatöötamine.

Eelarvekulutused järelevalvesüsteemi ülesehitusele olid väga suured. Siinkohal oli suureks abiks ELi liitumiseelne abiprogramm PHARE. Üheks oluliseks edu-teguriks järelevalvesüsteemi arendamisel oli 1990. aastate lõpul nii veterinaar-, fütosanitaar- kui hügieenivaldkonna järelevalveasutuste struktuuri korrasta-mine. Oluline oli ka nendes asutustes pädeva, motiveeritud ja stabiilse mees-konna olemasolu. Kindlasti peab arvestama, et liitumiseelsete Komisjoni edu-aruannete ning inspekteerimismis-sioonide tulemused ei pruugi olla alati hiilgavad, eriti kui ELi õigustiku rakendamine on alles algusjärgus. Samas mõjuvad juhtkondade ker-gekäelised vahetused arengutele pigem halvavalt. Põllumajandussektoris oli Eesti jaoks kahtlemata kõige suuremaks välja-kutseks liitumisjärgseid ELi finantstoetusi haldama hakkava makseagentuuri loomine tingimustes, kus läbirääkimiste esimestel aastatel olime rakendamas vaid väga piiratud rahalises mahus ning valikus põllumajandustoetusi. Samuti puudus meil praktiline kogemus turu reguleerimisest, kuna Eestil sisuliselt puu-dusid impordipiirangud. Üheks kõige kulukamaks õppetunniks kujunes nn suhkrutrahv, mille pea-miseks põhjuseks tuleb ühelt poolt pidada erinevate ametkondade kogemuse puudumist turu reguleerimisel ning teisalt vastava ELi regulatsiooni mitte-mõistmist. Sisuliselt oli tegemist juhtumiga, kus kaubanduspoliitika muutumisel (Eestist kui praktiliselt impordimaksude vabast riigist sai igati kaitstud ühisturu liige) oli Eesti võtnud kohustuse mitte tuua liitumishetkel kaasa nn üleliigseid laojääke. ELi seisukohast tähendasid üleliigsed laojäägid liituvates riikides vajadust kasutada täiendavaid ekspordisubsiidiume nende „jääkide“ eksporti-misel kolmandatesse riikidesse. Selle olukorra vältimiseks oleks Eesti pidanud hakkama importi reguleerima juba enne liitumist. Kuna seda ei toimunud, siis peale liitumist määratles Euroopa Komisjon kõigis uutes liikmesriikides nn üleliigse laovaru suuruse, millest tulenev täiendav koormus ELi eelarvele


Komisjoni eduaruannete ning inspektee-rimismissioonide tulemused ei pruugi olla alati hiilgavad, eriti kui ELi õigustiku raken-damine on alles algusjärgus.


eksporditoetuste näol tuli korvata uuel liikmesriigil. Viimasel lasus omakorda kohustus nõuda see summa sisse importööridelt, kelle aktiivne tegevus vahe-tult enne liitumist sellise olukorra tekitas. Kuna aga suhkru ELi siseturuhind oli Eesti liitumishetkel ligi kolm korda kõrgem kui maailmaturuhind, siis on ka importööride ees seisnud ahvatlus mõistetav.

LiitumisläbirääkimisedSõelumisprotsessi raames määratleti läbirääkimist vajavad küsimused. Iseloo-mustamaks vastavate kohtumiste mahtu, võib välja tuua, et 1999. aastal toimus põllumajanduspeatüki raames sõelumiskohtumisi üle kolmekümne täispäevase kohtumise ulatuses. Sellele tuleb lisada veel ulatuslik ettevalmistusaeg, kuna kahepoolsete sõelumiste põhimaterjal tuli Komisjonile esitada kirjalikult.

Läbirääkimisteemad jagunesid oma iseloomult kolmeks: tehnilised erandid – juhul, kui ELi õiguses sätestatu kohandamine Eestis oli

raskendatud või võimatu, taotlesime spetsiifilise erandi tegemist (näiteks võib siinkohal tuua kaitstud alkoholi nimede lisamise vastavasse ELi nime-kirja, mahepõllumajandusmärgi rahvuskeelse nimetuse vms. Eesti taotles siinkohal näiteks õigust kasutada aianduses turvast, mida Eestis on väga suurtes varudes);

63

üleminekuperioodid – lepiti kokku, et üks või teine ELi õigusest tulenev nõue rakendatakse mitte liitumishetkel, vaid hiljem. Üleminekuperioodi kok-kuleppimise ühe eeldusena pidi kandidaatriik esitama konkreetse tegevus-kava vastava nõude rakendamiseks. Üleminekuperioode võimaldati näiteks mõnede veterinaarnõuete täitmise osas, mis on väga kulukad. Samas peab arvestama, et oluliste nõuete osas üleminekuperioodi kehtestamine võib kaasa tuua ka ajutise ELi siseturu mitteavanemise vastavale toodan-gule. Lisaks olid üleminekuperioodid võimalikud ka toetusskeemidele, mis ELi liikmesriigile polnud lubatud, kuid mis kandidaatriigis olid rakendatud. Üldreeglina pidid need lõppema aga 3 aasta järel peale liitumist (Eesti puhul oli selliseks kokkuleppeks näiteks toetus põldude lupjamisele).

põllumajanduspoliitilised küsimused – siia alla kuulusid uue liikmesriigi eri-nevate ühise põllumajanduspoliitika rakendamisega seotud näitajate lisa-mine vastavatesse ELi õigusaktidesse (näiteks piimakvoot, toetusõigusliku põllumajandusmaa pind jne). Samas hakkavad need näitajad liitumisjärgselt muutuma koos põllumajanduspoliitika arenguga.

Tehniliste eranditega üldjuhul Eestil raskusi ei tekkinud. Üleminekuperioode peaks taotlema suhteliselt vähe ning need peaksid olema tõesti põhjendatud. Kõige keerulisem oli küsimus põllumajanduspoliitiliste läbirääkimisteemadega, kuna need on nimelt poliitilised ning puhtalt põllumajanduslik argumentatsioon ei pruugi alati osutuda piisavaks. Kõigil juhtudel oli oluline vastavate tugi-materjalide (tootekirjeldused jne) korralik ettevalmistus.

Mõned lähtekohad, mida peaks arvestama seisukohtade koostamisel: erisuse taotlusi ei tohiks olla liiga palju. Kui neid on palju, siis peab enda

jaoks olema prioriteetsuse järjekord, sest kõike läbirääkimistel nagunii ei saavuta;

taotlused peavad olema hästi põhjendatud vastava statistika, tehnilise tugi-materjali jms tõestusmaterjaliga;

arvestada tuleb liikmesriikide meelsusega – näiteks loomade heaolu ele-mentaarnõuetes üleminekuperioodi taotlemine võib häälestada paljud liik-mesriigid negatiivselt.

Väga oluline oli siseriiklik ettevalmistustöö meedia ja avalikkusega. Reeglina käsitatakse igasugust valitsuse poolset järeleandmist jõuliselt väljaöeldud sei-sukohtades kaotusena, sageli isegi juhul, kui see on suhteliselt hea tulemus. Nii taotles Eesti – nagu ka paljud teised toonased kandidaatriigid – piimakvooti


Seisukohtade koostamisel peaks arvestama, et erisuse taotlusi ei tohiks olla liiga palju, taotlused peavad ole-ma hästi põhjendatud ning arvestada tuleb ka liikmesriikide meelsusega.


mitte olemasolevate tootmisnäitajate statistikale tuginedes, vaid arvestades olulise piimatootmise kasvuga ELi kaitstud ja suhteliselt kõrgete hindadega siseturul. Siseriiklikult „žongleeriti“ just potentsiaalse tootmistasemega, mis oli tegelikust mahust kordades kõrgem. Samas ei teadvustatud, et piima tootmisk-voot on justnimelt seatud ületootmise takistamiseks, võimaldades samas sise-turul suhteliselt kõrget hinda maksta. Nii juhtuski, et läbirääkimistulemus, mis reaalselt jättis tootmisele teatud arenguruumi, oli palju madalam unistusest

ning see tõlgiti kaotuseks (samas ei ole Eestis tootmine tänaseni jõudnud kok-kulepitud kvoodipiirini). Ühtlasi tõde-sime, et argumenteerimine siseriiklike poliitiliste lubadustega ELiga läbirää-kimistel ei tööta. Pigem mõjuvad ana-lüütilised argumendid, mille väljatöö-tamisel on väga oluline end detailselt kurssi viia ELi vastava poliitika ja selle loomisel tehtud otsuste tagamaadega. Seega, kui piimakvoot selle loomise ajal kehtestati liikmesriikidele nende

toonasel tootmistasemel, siis on ennatlik arvata, et uuele riigile antakse kvooti suure varuga, et ta saaks oma tootmist laiendada.

Kindlasti määras aga Eesti põllumajandusläbirääkimiste tulemuse üldise tonaalsuse ka see, et üheaegselt liituvate riikide arv oli suur. Ja kuna Komisjoni seisukoht oli, et erandite tegemine ühele kandidaatriigile toob kaasa analoog-sete nõudmiste ahelreaktsiooni, siis oldi Komisjoni laienemise peadirektoraadis erisuste võimaldamise osas väga ettevaatlikud. Kui aga on olemas huvid, mis automaatselt ei laiene teistele samal ajal läbirääkivatele riikidele, siis on ELi jaoks vastava järeleandmise „hind“ väiksem. Nii näiteks saavutasime läbirääki-miste lõppetapil edu toetatavate lammaste arvu suhtes.

Mõned näpunäitedLõpetuseks ehk paar sõna mõnest meetodist, mida läbirääkimiste ettevalmista-misel kasutasime. Põllumajandusläbirääkimisteks oli muuhulgas moodustatud põllumajan-dusministri nõuandev komisjon. See oli arvamusliidritest, põllumajandusorga-nisatsioonide esindajatest ja teadlastest koosnev komisjon, kellele tutvustati läbirääkimiste kulgu koos taustainfoga ning kellega arutati läbi nn fallback positsioonid. Sellega sai teatud määral vastutuse teravik hajutatud ning põllu-majandusorganisatsioonid olid ka sisuliselt rohkem kaasatud. Iseenesestmõis-tetavalt ei saanud paljut komisjonis räägitut avalikustada. Teiseks korraldasime nn põllumajandustuuri liikmesriikidesse. Moodus-tasime kaks kaheliikmelist rühma, kes käisid läbi kõik ELi liikmesriigid,

Eesti põllumajandusläbirääkimiste tule-muse üldise tonaalsuse määras ka see, et üheaegselt liituvate riikide arv oli suur. Seetõttu oli Komisjon analoogse-te nõudmiste ahelreaktsiooni kartuses erisuste võimaldamise osas väga ette-vaatlik. Kui aga olid olemas huvid, mis automaatselt ei laienenud teistele samal ajal läbirääkivatele riikidele, siis oli ELi jaoks järeleandmise „hind“ väiksem.

65

tutvustamaks sealsete põllumajandusministeeriumide ametnikele Eesti-spet-siifilisi probleeme. Tagantjärele on ehk raske hinnata, kui suur oli selle otsene kasu, kuid samas oli kasulik saada liikmesriikidelt otsest tagasisidet oma prob-leemidele ja seda just vaatevinklist, kuidas nemad neid tõlgendasid. See aitas kaasa ka vastavate taotluste argumenteerimisel. Väga oluline oli Riigikogu maaelu komisjoni pidev kursishoidmine läbirääki-miste seisuga ning neilt kõnelusteks mandaadi saamine. On ju selge, et läbirää-kimiste tulemused võivad väga kergelt muutuda opositsiooni- ja koalitsiooni-erakondade vaheliste võimumängude objektiks, eriti kui opositsioon saab väita, et nad pole kursis, mis toimub ja seekaudu viidata, et „oleks pidanud tegutsema teistmoodi ja paremini“.

Soovin kõigile uutele kandidaatriikidele edu läbirääkimistel!



9. Euroopa Liiduga ühinemislepingu ettevalmistamineMarina Kaljurand Välisministeeriumi juriidiliste küsimuste asekantsler 2002–2005, Eesti ühinemislepingu töögrupi juht 2002–2004

Ühinemisleping valmis ELiga peetud läbirääkimiste tulemusel ning selle koos-tas liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni esindajatest moodustatud Euroopa

Liidu töögrupp, keda abistas ELi Nõukogu Peasekretariaat. Eesti poolt koordi-neeris lepingu ettevalmistamist valitsuse poolt 26. veebruaril 2002 moodus-tatud töögrupp, mida juhtis Välisministeeriumi juriidilise ala asekantsler (legal adviser) ning mille koosseisu kuulusid kõigi ministeeriumide (v.a Kaitseminis-teerium), Riigikantselei jt institutsioonide esindajad. Töögrupi tuumiku moo-dustasid Välisministeeriumi juriidilise osakonna ELi õiguse büroo juristid ning keeleeksperdid. ELi töögrupp alustas tegelikku tööd märtsis 2002 ehk siis, kui neli aastat kestnud läbirääkimised olid jõudnud praktiliselt lõpusirgele. Lõplik kokku-lepe kõikides liitumisläbirääkimiste küsimustes saavutati 13. detsembril 2002 Kopenhaageni Ülemkogul. Valitsus kiitis ühinemislepingu heaks 15. aprillil 2003 ning see allkirjastati päev hiljem, 16. aprillil Ateenas. Eesti töögrupi ülesandeks oli jälgida, et läbirääkimistel kokkulepitu sõnas-tatakse juriidiliselt korrektselt. Töögrupp ei osalenud läbirääkimistel, vaid sai läbirääkijatelt kokkulepitud seisukohad ja jälgis, et need sätestatakse ühinemis-lepingus. On üldteada, et iga välislepingu sõnastust saab lõpmatuseni paremaks lihvida. On samuti üldteada, et mingil hetkel tuleb töö tekstiga lõpetada ehk otsustada, et lepingu tekst on piisavalt korrektne, selge ja arusaadav. Ühine-mislepingu tegelik ettevalmistamine kestis umbes ühe aasta. Arvestades töö põhjalikkust ja mahukust oli kogu protsess väga intensiivne. Samuti tuli väga lühikese aja jooksul valmistada ette ühinemislepingu tekst ja seletuskiri sise-riiklikuks heakskiitmiseks valitsuse poolt. Ajanappusele viitab seegi, et siseriik-likud juriidilised protseduurid lõpetati üks päev enne lepingu allkirjastamist. Vastavalt Eesti seadustele tuli valmistada ette seletuskiri ühinemislepingu juurde, mida täiendati ratifitseerimise ettevalmistamise ajal. Seletuskiri aval-dati trükitud kujul 2004. aastal ning see sai ametnikele abivahendiks (juhen-diks) lepingu rakendamisel. Samuti on seletuskirjal ajalooline väärtus, sest

67

lisaks ühinemislepingu ja kõigi selle lahutamatute osade sätete seletamisele kirjeldas seletuskiri ka:

ELi kujunemist; ELi õigust, ELi lepingut, Euroopa Ühenduse asutamislepingut; ELiga liitumisest tulenevaid kulusid ja eeldatavaid tulusid ning mõjusid ühiskonnale ja sotsioloogilisi uuringuid.

Ühinemislepingu teksti valmistas järk-järgult ette (st kogu tekst ei saabunud korraga) ELi Nõukogu juriidiline teenistus ning Eesti töögrupp kontrollis ja kooskõlastas saadud sätteid. Sisuliselt tähendas see süstemaatilist ja tihti teh-nilist tööd juriidilise tekstiga. Väga oluline oli ladus koostöö Eesti ja ELi Nõu-kogu vastavate spetsialistide vahel. Mitmeid küsimusi sai lahendada jooksvalt, ilma liigsete formaalsusteta ja kiita seejärel heaks töögrupi tasemel. Eesti ja ELi spetsialistid kohtusid vastavalt vajadusele – kas ELi õiguse spetsialistide või jurist-lingvistide tasemel. Enamus tööd tehti ära elektroonilise kirjavahetuse teel. Lepingu teksti õigeaegne kooskõlastamine sai võimalikuks tänu heale koor-dinatsioonile. Koostööd ELi institutsioonidega juhtis Eesti esindus ELi juures ning siseriiklikku koordinatsiooni Välisministeerium. Eesti töögrupp kasutas sama koordineerimismehhanismi, mis oli välja kujunenud liitumisläbirääkimiste ajal. Igapäevast tehnilist tööd tehti ministeeriumide juriidiliste osakondadega. Väga oluline oli pädevate spetsialistide olemasolu ministeeriumides. Kokku-võttes olid kõikide ministeeriumide esindajad, v.a Kaitseministeerium, ning Rii-gikantselei spetsialistid kaasatud lepingu teksti ettevalmistusse suuremal või vähemal määral. Läbirääkimiste kokkulepete korrektse kajastamise tagamiseks esitati lepingu tekst enne ELile nõusoleku andmist eesti ja inglise keeles kõikidele läbi-rääki mis delegatsiooni liikmetele heakskiitmiseks. Valdkondade eest vastutavad põhi delegatsiooni liikmed ja töögruppide juhid kinnitasid lepingu nii eesti kui ka inglisekeelse teksti. Ühinemisleping ei ole ülesehituselt klassikaline välisleping. See on oluliselt mahukam (üle 5000 A4 lehekülje) ning koosneb mitmetest erinevatest doku-mentidest, mis on ühinemislepingu lahutamatuks osaks:

ühinemisakt; ELi leping; Euroopa ühenduste asutamislepingud ja neid muutvad lepingud; lõppakt; lisad; protokollid ja deklaratsioonid.

Marina Kaljurand Euroopa Liiduga ühinemislepingu ettevalmistamine


Ühinemisleping koosneb kolmest artiklist, mis sätestavad lepingupooled, lepingu sõlmimise ja jõustumise korra ning keeled, milles leping sõlmitakse. Seega on tegemist formaal-juriidiliste ja mitte sisuliste sätetega. ELiga ühinemise tingimused sätestab ühinemisakt, mis koosneb viiest osast ja 62 artiklist. Ühinemisaktis on kirjas ühinemise põhimõtted, ühinemisest tule-nevad aluslepingute muudatused, kohandused, mis tehakse institutsioonide aktidesse, ajutised sätted ehk üleminekuperioodid ning ühinemisakti kohalda-mise sätted. Ühinemisakti lahutamatuks osaks on lisad ning protokollid. Lisad sätesta-vad uute riikide liitumisega kaasnevad tehnilised kohandused ja täiendused ELi õigustikus ning nende kohaldamise tingimused. Samuti sätestatakse lisades lii-tuvate riikide üleminekumeetmed. Ühinemisakti protokollid käsitlevad üksikuid küsimusi riikide kaupa. Protokoll nr. 1 puudutab vahetult Eestit – sellega tehakse parandused Euroopa Investeerimispanga statuudis. Ülejäänud protokollid Ees-tit vahetult ei käsitle. Nad reguleerivad muu hulgas selliseid valdkondi nagu Tšehhi terasetööstuse reorganiseerimine, Leedus asuv Ignalina tuumaelektri-jaam ning maismaatransiit Kaliningradi ja teiste Venemaa osade vahel. Arvestades seda, et ühinemisleping koostati kõigis ELi ametlikes keeltes ja liituvate riikide keeltes – kokku 21 keeles – ning kõik tekstid on võrdselt autent-sed, oli väga oluline ühinemislepingu eestikeelne tekst. Lepingu tekstid tõlkisid ja toimetasid keeleliselt Eesti Õiguskeele Keskuse ning ELi Nõukogu jurist-ling-vistid. Probleeme oli kompetentsete ja kogenud jurist-lingvistide leidmisega, sest mitmed spetsialistid olid asunud tööle ELi struktuuridesse. Mõnede mõis-tete ja väljendite üle tuli pikalt arutleda, vahel ka vaielda, sest eestikeelne ELi terminoloogia oli alles kujunemas. Abiks oli elektrooniline sõnaraamat, mis töö käigus pidevalt täienes.

Soovitused ehk asjaolud, millele tuleks ühinemislepingu ettevalmistamisel tähelepanu pöörata:1. Aeg. ELi töögrupp ühinemislepingu ettevalmistamiseks tuleb luua õigeaeg-

selt ning töögrupi tööd tuleks alustada kohe, kui asjaolud seda võimaldavad. Läbirääkimistel kokku lepitud põhimõtteid tuleb hakata sätestama võimali-kult varakult. See ei ole lihtne, sest läbirääkimiste praktika kohaselt „pole midagi kokku lepitud, kuni kõik on kokku lepitud“. Alustada saab sätetest, mille puhul võib eeldada, et need läbirääkimiste hilisemal etapil ei muutu. See omakorda on võimalik tänu läbirääkimiste loogikale – alustatakse liht-samatest peatükkidest ja jätkatakse keerulisemate teemadega.

2. Inimesed. Oluline on valida välja spetsialistid, kes hakkavad tööle ühinemis-lepingu tekstiga Välisministeeriumis ja teistes ministeeriumides. Hea oleks kaasata neid läbirääkimistesse, et nad saaksid võimalikult laialdase koge-muse ELi õigusest ja praktikast. Eriti tuleks tähelepanu pöörata konkreetset valdkonda tundvatele spetsialistidele-juristidele ning jurist-lingvistidele.

69

Arvestada tuleb sellega, et mõned spetsialistid lähevad tööle ELi institut-sioonidesse. Valmis tuleb olla ka selleks, et kaheteistkümnendal tunnil läheb lepingu ettevalmistamine kiireks ja intensiivseks ning vajadusel tuleb laien-dada töögruppi täiendavate inimestega, et hoida ära ülepingest tekkida või-vad vead.

3. Kuna ühinemisleping on tohutult mahukas ning enamus tööd tuleb teha elektrooniliselt, tuleks töögrupile ette näha piisav tehniline tugi sekretäride ja IT-spetsialistide näol.

4. Koordinatsioon. Tuleks luua toimiv koordinatsioonisüsteem ELi institutsioo-nidega ja siseriiklikuks suhtlemiseks. Sobivaks on liitumisläbirääkimiste ajal välja töötatud või kujunenud süsteem.

5. Siseriiklikud protseduurid. detailselt tuleb välja selgitada, kuidas hakkab toimuma lepingu siseriiklik kooskõlastamine, mõeldes seejuures praktilistele küsimustele – näiteks, kas lepingu võib saata kooskõlastamisele või valitsu-sele elektrooniliselt või tuleb trükkida välja paberile jne.

6. Paralleelselt lepingu teksti kooskõlastamisega tuleks valmistada ette võima-likult põhjalik seletuskiri, mis on vajalik lepingu sätete selgitamiseks ning on pärast lepingu jõustumist praktiline juhend ametnikele lepingu rakenda-miseks.

Marina Kaljurand Euroopa Liiduga ühinemislepingu ettevalmistamine


Vaade Eesti esindusest Euroopa Liidu juuresKristina Meius ühinemislepingu koordinaator Eesti esinduses ELi juures 2003–2004

ELiga ühinemislepingu ettevalmistamist alustati 2002. aastal, mil ELi ees-istujariigiks oli Hispaania. Töö intensiivistus Taani eesistumise ajal ning viidi

lõpule Kreeka eesistumise käigus 2003. aastal. Eelnõu koostamist juhtis ELi Nõukogu liitumislepingu töögrupp, st seda tehti liikmesriikide poolt. Euroopa Komisjoni põhiülesandeks oli panna juriidiliselt korrektselt kirja läbirääkimiste käigus sõlmitud kokkulepped. Abistas ka ELi Nõukogu sekretariaat, eriti sealne juriidiline teenistus. Liitumislepingu töögrupp töötas samal põhimõttel, nagu kõik teised Nõukogu töögrupid – liituvatel riikidel kohtumistel osalemist ei või-maldatud. Valminud lepingu osad saadeti liituvatele riikidele ülevaatamiseks ja kooskõlastamiseks. Leping hõlmas kõiki kümmet uut liikmesriiki ja kõikidele oli see töö suureks väljakutseks. Palju probleeme ja pikki arutelusid töökoosolekute käigus sai ära hoida lähedaste igapäevaste suhete sisseseadmisega töögrupi, liituvate riikide ELi esinduste kontaktisikute, Euroopa Komisjoni ja Nõukogu sekretariaadi vahel. Suur osa tööst tehtigi ära väljaspool koosolekuruume. Eesti poolt vahendasid ja koordineerisid ühinemislepingu ettevalmistamist Eesti esinduses ELi juures samad diplomaadid, kes olid kaasatud ka liitumisläbi-rääkimistesse. Nende ülesandeks oli jagada informatsiooni, vahendada Tallinna ja Brüsseli suhtlust ning küsida Euroopa Komisjoni ja Nõukogu sekretariaadi arvamust Eesti seisukohtade kohta. Koostöös Välisministeeriumi juriidilise osa-konna juristide ning läbirääkimistel konkreetse valdkonnaga tegelenud eksper-tidega vaadati üle ELi institutsioonidest kooskõlastamiseks saadetud tekstide projektid ning täiendati neid vastavalt läbirääkimistel kokkulepitule. Tagasi vaa-dates võib öelda, et see oli praktiline lähenemine, kuna liitumislepingu koos-tamist peaks koordineerima inimesed, kel on vahetu kogemus ja teadmised läbirääkimistel kokkulepitust. Ühinemislepingu koostamise puhul ei ole kindlasti tegemist läbirääkimiste taasavamise või jätkamisega. Kuid kokkulepitust võib erinevalt aru saada ja seda juriidiliselt mitmeti tõlgendada. Seetõttu peab iga liituv riik seisma hea selle eest, et lepingusse ja selle tehnilistesse lisadesse saaksid kirja õiged ning

71

üheselt ja arusaadavalt sõnastatud kokkulepped. Mida selgemini on läbirääki-mistel kokkulepitu kirjas kokkuleppeid fikseerivates dokumentides, seda vähem aega kulub hiljem tehniliste probleemide lahendamisele. Kui mõni asi võimaldab mitmeti tõlgendamist, siis tuleb arvestada uute kohtumistega Euroopa Komis-jonis ning selgituste andmisega Nõukogu liitumisläbirääkimiste töögrupile läbi ELi Nõukogu sekretariaadi. Eelnõu ettevalmistamise käigus tuli enamusel liitu-vatest riikidest seista silmitsi ülesandega „täida lüngad“, kui läbirääkimiste käi-gus oli midagi lahtiseks jäänud ja liitumiskonverentsi dokumentides puudusid igasugused vihjed. Lepe hõlmas endas kõiki üleminekumeetmeid, milles liituvate riikidega läbi-rääkimiste käigus kokku lepiti, aga ka mitmeid tehnilisi kohandusi. Viimased ei olnud küll läbirääkimiste objektiks, kuid acquis`d oli vaja täiendada uue infor-matsiooniga, nagu näiteks vastutavate ametivõimude nimed, Id kaartide näi-dised, külmkappide ja pesumasinate tootemärgistused, liituva riigi vastastikku tunnustatud kutsekvalifikatsioonide nimekirjad jne. Seetõttu pidi iga liituv riik esitama hulga tehnilisi näidiseid ja valmistuma tehnilise info tõlkimiseks oma emakeelde. Valminud lepingu tekst tervikuna saadeti liituvatele riikidele ka Cd-ROMil. Kuna lepingu lisad on ülimahukad (nt eelpoolmainitud Id-kaartide näidised ning kõik lisad, mis sisaldavad graafilist esitlust), oleks mõistlik investeerida kaas-aegsesse infotehnoloogiasse, mis võimaldab suuremahulist tehniliste lisade vahetust Brüsseli ja pealinna vahel.

Kristina Meius Vaade Eesti esindusest Euroopa Liidu juures


10. Eesti ühinemine Euroopa MajanduspiirkonnagaTõnis Nirk Välisministeeriumi välismajanduspoliitika asekantsler 2002–2004, läbirääkimisdelegatsiooni välissuhete töögrupi juht

ELiga liitumisläbirääkimiste välissuhete peatükis võttis Eesti kohustuse liituda ka Euroopa Majanduspiirkonnaga (European Economic Area, EEA), kuhu

kuuluvad lisaks ELi liikmesriikidele veel Norra, Island ja Liechtenstein. Tegemist oli standardse kohustusega, mille võtsid kõik liituvad riigid. EEAga liitumine pol-nud aga automaatne, vaid selleks tuli pidada eraldi läbirääkimisi. Läbirääkimised EEA laienemise üle algasid 9. jaanuaril 2003, praktiliselt kuu pärast ELiga liitumisläbirääkimiste lõppu ning ainult kolm kuud enne ühi-nemislepingu allkirjastamist. Norra, Island ja Liechtenstein palusid läbirääki-miste alustamist juba varem, kuid EL ja liitujad ei olnud selleks valmis. EL soo-vis taktikalistel kaalutlustel kõigepealt ühinemiskõnelused sisulise lõpuni viia ning ei tahtnud, et EEA läbirääkimised seda protsessi segama hakkaksid. Ka liitujatel, sealhulgas Eestil, oli ELiga liitumiskõnelustega nii palju tegemist, et EEA laienemisele ei oleks jõutud varem palju tähelepanu pöörata. Samas vää-rib märkimist, et Norra, Island ja Liechtenstein toetasid ELi laienemisprotsessi, mis tekitas EEA läbirääkimistel positiivse õhkkonna. Läbirääkimisprotsessi korralduslikus mõttes kasutas Eesti EEA laienemis-kõnelustel siseriiklikku välissuhete peatüki töögruppi. See oli ka loogiline, sest paljud EEA laienemisega seotud küsimused olid sarnased välissuhete peatüki probleemidega – liitumine rahvusvaheliste konventsioonidega, väliskaubandus-küsimused jne. Vormiliselt olid läbirääkimised mitmepoolsed – osalesid EL, keda esindas Euroopa Komisjon; Euroopa Vabakaubandusühenduse (EFTA) riigid Norra, Island ja Liechtenstein*, kes mõnedes küsimustes esinesid ühtse blokina, mõne-des aga eraldi riikidena; ning liituvad riigid, kes igaüks rääkis läbi iseenda nimel. Liituvad riigid ja Komisjon püüdsid läbirääkimisprotsessis teha võimalikult tihe-dat koostööd – enne iga läbirääkimisvooru toimusid koordineerimiskoosolekud. Sellele vaatamata kujunesid tegelikkuses Eesti jaoks kõige keerukamaks just kõnelused Komisjoniga.

* Neljas EFTA liikmesriik – Šveits – ei ole EEA liige.

73

Läbirääkimiste kaks kõige raskemat teemat Eesti jaoks olid kalasaaduste kaubandus ja finantssätted. Kalatoodete kaubanduse osas seisis Eesti üsna unikaalse probleemi ees. Tulenevalt Eesti liberaalsest väliskaubandusrežiimist ja Eesti – EFTA vahelisest vabakaubanduslepingust ei rakendanud Eesti tol perioodil mingeid tollitõkkeid kalasaaduste impordile. ELiga liitumine aga tähendas seda, et Eesti pidi ala-tes liitumishetkest hakkama rakendama ELi ühtset tollirežiimi, sealhulgas akt-septeerima Norra ja Islandi suhtes rakendatavaid tollitõkkeid kalasaadustele. Eesti Kalaliit – Eesti suuremaid kalatööstusi ühendav erialaliit – leidis, et kuna Norra ja Islandi kala on Eesti tööstusele oluliseks tooraineks, siis tooks tolli-tõkete sisseseadmine endaga kaasa Eesti kalatööstuse sisendihindade tõusu ja konkurentsivõime languse. Eesti tõstataski EEA laienemisläbirääkimistel selle probleemi. Norra ja Island soovisid loomulikult samuti jätkata oma kalasaaduste eks-porti võimalikult piiranguvabalt. Seega langesid nende riikide ja Eesti huvid pal-juski kokku. Euroopa Liidus on aga kalasaaduste kaubandus väga tundlik teema ning liitlasi meil tollaste ELi liikmete seas praktiliselt ei olnud. Eesti seisukohta ei toetanud ka kaugeltki mitte kõik liituvad riigid.

Tõnis Nirk Eesti ühinemine Euroopa Majanduspiirkonnaga


Raskete läbirääkimiste tulemusena jõuti kokkuleppele, et EL suurendab laienemishetkest Norrast ja Islandilt imporditavate kalasaaduste impordi-kvoote, arvestades liituvate riikide impordivajadust. Tegemist oli kompromiss-lahendusega, mis oli vastuvõetav ka Eesti kalatööstusele. ELi impordikvoote õnnestus üsna oluliselt suurendada, samas kehtivad need kvoodid kõigi ELi liikmesriikide suhtes, see tähendab nende raames võivad kõik ELi ettevõtted (mitte ainult liitunud riikide omad) taotleda õigust importida kalatooteid Norrast ja Islandilt. Finantssätete osas seisnes küsimus selles, kui suures ulatuses peaksid kolm EFTA riiki toetama ELi vähemarenenud riike ja kuidas see toetus jaguneb abi-saajate vahel. Juba aastal 1994 loodi EEA lepingu ühe osana EEA Finantsmehhanism, mille alusel Norra, Island ja Liechtenstein kohustusid rahaliselt abistama vähe-marenenud ELi liikmesriike. Aastani 2003 said finantsmehhanismist toetust Kreeka, Iirimaa, Ühendkuningriik (Põhja-Iirimaa), Portugal ja Hispaania. EEA laienemiskõneluste käigus asus Komisjon seisukohale, et finantsmehhanism peab jätkuma ka laienenud ELi suhtes. Sellele kolme EFTA riigi poolt erilist vastuseisu ei olnud. Nende panustatavad summad lepiti suuresti kokku läbirää-kimistel Komisjoni ja kolme EFTA riigi vahel, liituvad riigid olid selles protsessis tagaplaanil. Komisjon nõudis, et finantsmehhanismist saaksid abi mitte ainult 10 liituvat riiki, vaid et jätkuks ka mõnede „vanade“ ELi riikide toetamine. Selline seisu-koht oli liituvatele riikidele üllatus. Lõpuks jõuti kompromissile, mille kohaselt jagati finantsmehhanism kaheks – ühelt poolt otsustati jätkata EEA Finants-mehhanismi summas 600 miljonit eurot aastateks 2004–2009, milles abisa-ajate hulka kuuluvad peale 10 „uue“ liikme ka Hispaania, Kreeka ja Portugal, ja teiselt poolt loodi uus Norra Finantsmehhanism summas 567 miljonit eurot samaks ajavahemikuks, milles kuuluvad abisaajate hulka ainult „uued“ liikmes-riigid ja mida finantseerib ainult Norra. Raskeks osutus küsimus, kuidas nende mehhanismide alusel antav abi liitu-vate riikide vahel ära jagada. Komisjon esitas oma ettepanekud lähtuvalt liitu-vate riikide majandusarengu tasemest ja elanikkonna arvust, kuid loomulikult soovis iga riik oma osa maksimeerida. Jaotusvõtme kokkuleppimiseni jõuti pärast raskeid läbirääkimisi, Eesti sai endale õiguse EEA Finantsmehhanismist taotleda kuni 1,68% ja Norra Finantsmehhanismist kuni 4% kogumahust. Mitte nii keeruliseks kujunesid läbirääkimised põllumajandussaaduste kau-banduse reguleerimise üle, mille tulemusena suurendas Norra mõningate EList pärinevate toidukaupade impordikvoote. Kuna enne EEAga liitumist kehtisid Eesti toidukaupadele Norras tollitõkked, siis see pigem parandas Eesti tootjate ligipääsu Norra turule. Erilisi raskusi ei tekitanud ka Eesti ja EFTA vahelise vabakaubanduslepingu lõpetamine. Põhimõtteliselt asendus see EEA lepinguga kehtestatud kaupade

75

vaba liikumise sätetega. Ainsad muudatused tekkisidki kalatoodete ja põllu-majandussaaduste kaubanduse tingimustes, millest oli juttu eespool. Üldiselt võib EEA liitumiskõneluste tulemusi pidada Eesti jaoks edukaks. Kalasaaduste kaubanduse osas saavutati vastuvõetav kompromiss, samuti on oluline Norra, Islandi ja Liechtensteini finantstoetus liitunud riikidele, seal-hulgas Eestile. EFTA riigid on Eestile traditsiooniliselt olnud olulised majandus- ja kaubanduspartnerid ning EEA laienemine, sealhulgas läbirääkimiste raames saavutatud kokkulepped, lõi stabiilse raamistiku suhete arenguks nende riiki-dega.

Tõnis Nirk Eesti ühinemine Euroopa Majanduspiirkonnaga


11. Euroopa Liidu abirahade mõju Eesti liitumisele ning sellest õpituRenaldo Mändmets Rahandusministeeriumi välissuhete asekantsler 2000–2007, liitumisläbirääkimiste põhidelegatsiooni liige

Aastatel 1992–2004 eraldati Eestile ELi eelarvest abi ja toetust kokku ca 8,1 miljardi Eesti krooni ulatuses, mis jagunes programmide vahel järgmi-

selt: PHAREst* 5,37 miljardit krooni, ISPAst** 1,93 miljardit krooni ja SAPARdist*** 797 miljonit krooni.

On seda vähe või palju? Kui arvestada sellega, et Eesti riigieelarve aastal 1995 oli 8,9 miljardit krooni, siis on see üsnagi arvestatav summa.

PHAREPHARE programm oli esialgu, 1990. aastate alguses, mõeldud Poola ja Ungari üleminekuprotsesside toetamiseks, millega ühinesid peagi teised kandidaat-riigid. Kuna Euroopa Komisjonil oli senini kogemusi olnud ainult arenguabi programmidega, siis põhineski PHARE eelkõige sarnastel põhimõtetel ja koge-mustel ehk oli planeeritud ja rakendatud tsentraalselt. Kuna esialgu oligi tegu analoogset tüüpi toetusega, siis selline korraldus sobis ka sihtriikidele. Liitu-miseelseks abiks muutus PHARE mitteplaneeritult 1990. aastate keskel. Kuni selle ajani ei eksisteerinud Euroopa Liidus liitumiseelset abi. Ettevalmistused liitumiseks ELiga algasid tegelikult varem, kui teema amet-likult „lauale“ tuli. Kui ma 1993. aasta sügisel asusin tööle Põllumajandusminis-teeriumisse esimese kohaliku pikaajalise PHARE eksperdina, siis oli põhirõhk eelkõige siseriiklike struktuuride ja järelevalve ning ELi abi rakendussuutlikkuse tugevdamisel. Kuid juba 1995. aasta sügisel toimus üsna palju tegevusi, mis olid seotud just ELi poliitikatest arusaamise ja nende põhimõtete ülevõtmi-sega.

* PHARE- Poland and Hungary: Assistance for Restructuring their Economies** ISPA- Instrument for Structural Policies for Pre-Accession*** SAPARd- Special Accession Programme for Agriculture and Rural development

77

PHARE tegi aastate jooksul läbi suure arengu ja rea muudatusi, mille ees-märgiks oli programmi paremini sihtriikide jaoks kohandada, kuid mis alati pol-nud kõige õnnestunumad. Esialgu võimaldas PHARE programm ainult erasektori ekspertide kaasamist ning väikseid investeeringuid projektijuhtimiseks vajalikku kontoritehnikasse. Investeeringud infrastruktuuri ja seadmetesse olid peaaegu välistatud. Liitu-misläbirääkimiste lõpupoole oli ka Euroopa Komisjonis tekkinud selge arusaam, et ilma suuremahuliste investeeringuteta ei suudeta riikide liitumisvalmisolekut tagada – nende vajaduste suurus käis selgelt üle liituvate riikide eelarvevõima-luste. Kuna ka Euroopa Komisjon ise vaevles inimressursi puuduses, siis kaasati PHAREga tegelemisse nn rahvuslikke eksperte või lepingulisi eksperte konsul-tatsioonifirmadest. Aastast 1995 meenub kogemus, kus me püüdsime ühele Komisjoni ametnikule selgeks teha, et Eesti Põllumajandusministeerium vajab interneti püsiühendust serveri ja vajaliku tarkvaraga. Vastuseks küsiti, aga miks teil seda vaja on, kui isegi meil seda pole? Kui jõuti liitumisele lähemale, saadi aru, et erasektori eksperdid ei oma enam sellist ekspertiisi, mida liituvad riigid vajavad. Siis pöörati pendel järsult teisele poole – uue instrumendina lubati kasutada ainult liik-mesriikide riigiametnikke (tekkis twinning ehk mestimine). Võttis mõned aastad, enne kui jõuti arusaamisele, et vaja on kasutada mõlemat varianti. Tegelikkuses tähendas see arvestatavat aja, raha ning närvikulu. Järgmine oluline arenguetapp oli prog-rammi rakendamise detsentraliseerimine, mis pidi lõppema kandidaatriikide täieliku omavastutusega (extended decentralised implementation system). 1990. aas-tate teisel poolel alustati vastava süsteemi ja üksuse loomist ning ülesehitamist liituvates riikides, kuigi kellelgi polnud tegelikult selget ettekujutust, kuhu see süsteem jõudma peaks. Enne liitumist tegi olukorra meie jaoks veelgi keeruli-semaks Komisjoni initsiatiiv muuta hangete protseduure, mille tulemusena tuli meil ühe aasta jooksul viia hankeid läbi kolme erineva protseduuri järgi (lõpuks küll meie oma riigihangete seaduse ja protseduuride järgi). Probleemidele vaatamata on PHARE programmidel Eestis olnud äärmiselt suur mõju ELi struktuurivahendite ja põllumajanduse otsetoetuste süsteemi (sh IT süsteemide) loomisele ning arendamisele, keskkonnasektori suutlikkuse tõstmisele, mitte-eestlaste integratsiooni tõhustamisele ning kutsehariduse sektori reorganiseerimisele ja arendamisele. Eesti avaliku sektori finants- ja

Renaldo Mändmets Euroopa Liidu abirahade mõju ...

PHARE programmidel on Ees-tis olnud äärmiselt suur mõju ELi struktuurivahendite ja põlluma-janduse otsetoetuste süsteemi (sh IT süsteemide) loomisele ning arendamisele, keskkonnasektori suutlikkuse tõstmisele, mitte-eest-laste integratsiooni tõhustamisele ning kutsehariduse sektori reor-ganiseerimisele ja arendamisele. Eesti avaliku sektori finants- ja sisekontrolli süsteem on üles ehi-tatud ja välja arendatud erinevate riikide PHARE ekspertide abil.


sisekontrolli süsteem on üles ehitatud ja välja arendatud erinevate riikide PHARE ekspertide abil. PHARE projektid on mänginud olulist rolli paljude infosüsteemide ja registrite väljatöötamisel (tollist kalalaevade registrini, kesk-konnaseisundi automaatse seire süsteemidest struktuurifondide infosüstee-mini). PHARE programmi lõpuperioodil tehti ka arvestatavaid investeeringuid: mitmete linnade (Valga, Kuressaare, Tartu, Rakvere jt) vee- ja kanalisatsioo-nisüsteemide arendamisse, loomsete jäätmete töötlemise tehasesse, Paldiski

tuumareaktori sarkofaagi, Kuressaare lossi renoveerimisse ja mujale.

Kui nüüd küsida, kas ilma PHAREta oleks Eesti suutnud ELiga liituda, siis minu vastus oleks – oleksime suutnud, aga hiljem ning paljude komplikatsioonidega (kohtukaasu-sed, trahvid jne). Samas oleks meie haldus-suutlikkus olnud oluliselt nõrgem. Teisalt, kui küsida, kas oleks saanud PHAREt raken-

dada tõhusamalt – oleks saanud küll. Eesti riik ja selle süsteemid arenesid kii-remini, kui PHARE pikk tsükkel (planeerimisest hankelepingu allkirjastamiseni kulus 2–3 aastat) ja paindumatud reeglid suutsid arvestada.

Liitumiseelsed instrumendid ISPA ja SAPARDKui liitumine hakkas selgemaid jooni võtma, tuli Euroopa Komisjon välja uudse lähenemisega – loodi eelstruktuurivahendid SAPARd maaelu arenguks ja ISPA suurinfrastruktuuri arenguks. Nende põhiliseks eesmärgiks oli valmistada liitu-vaid riike ette liitumisjärgseks struktuurivahendite rakendamiseks.

Nende kahe instrumendi rakendamiseks vajalike struktuuride ja protseduu-ride ülesehitamist võib pidada liitumise uueks etapiks. Endale tuli selgeks teha ja üle võtta palju uusi põhimõtteid ja meetodeid. Kogu finants- ja sisekontrolli süsteemi arendamisega sai alustatud eelkõige just seoses ELi rahade rakenda-misele esitatavate nõuete tõttu. Süsteemide ülesehitamise töömaht oli kohati lähedal inimvõimete piiridele. Inimesed töötasid kuude kaupa 12–15 tundi päe-vas ja tihti ka nädalavahetustel. Sellel perioodil oli kriitilise tähtsusega heade ekspertide saamine erinevates faasides nõustajateks, hea potentsiaaliga audiitorite leidmine ja koolitamine, tihe koostöö ning arutelud Komisjoni ametnikega. Tuleb tunnistada, et Komis-joni regionaalarengu ja põllumajanduse peadirektoraatide ametnike ning audii-torite professionaalne nõu ja toetus oli igati tugev. Palju asju oli vajalik üsna detailselt lahti seletada ja põhjendada. Kui argumendid olid vettpidavad ja kui me tõlgendasime regulatsioone õigesti, aktsepteeriti ka meie ettepanekuid ja lahendusi. Süsteemide ja protseduuride arendamisel püüdsime mitte kopeerida ühe riigi süsteemi, vaid kasutada mitmete riikide (Soome, Iirimaa, Šotimaa, Saksa-

Ilma PHAREta oleks Eesti suutnud küll ELiga liituda, kuid ilmselt hiljem ning paljude komplikatsioonidega, ka meie haldussuutlikkus oleks ol-nud oluliselt nõrgem. Samas oleks saanud PHAREt rakendada tõhusa-malt ja paindlikumalt.

79

maa, Taani) kogemusi. Komisjoni üldine soovitus oli proovida jääda lihtsaks ja „õhukeseks“. Seetõttu valitigi esimeseks programmiperioodiks (2004–2006) üsna tsentraliseeritud süsteem võimalikult väikese arvu vahelülidega, mis end ka igati õigustas. Tänu tõsisele suhtumisele eelstruktuurivahendite raken-damisse ja tsentraliseeritud rakendamise süsteemile oli Eesti üks kiiremaid struktuurivahendite kasutajaid perioodil 2004–2006. Kahjuks ei suudetud mingitel põhjustel luua analoogseid instrumente regionaalarengu fondi (ERdF) ja sotsiaalfondi (ESF) jaoks, mis mõjutas sel-gelt riikide absorbeerimisvõimet pärast liitu-mist. Nende fondide simuleerimiseks püüti kohandada PHARE programmi, algatades mitmeid kõikidele riikidele mõeldud projekte ja alaprogramme, aga see kogemus tõi kaasa rohkem frustratsiooni ja muresid kui rõõmu. PHARE reeglid ei võimaldanud piisavat paind-likkust ega operatiivsust. Eesti oli üks vähestest riikidest, kes suutis SAPARdi rahad peaaegu 100%-liselt ära kasutada ja ISPA akrediteeringu Euroopa Komisjonilt enne liitumist kätte saada. ISPA projektidega renoveeriti näiteks oluline osa Tallinn-Narva ja Tallinn-Pärnu maanteedest, Eesti suuruselt teine linn – Tartu – sai tunnelkollektori, mitmed linnad paran-dasid vee- ja reoveesüsteemide efektiivsust. SAPARdi programmis olid kõige levinumad investee ringud põllutehnikasse ning piima-, liha- ja kalakombinaa-tide ELi hügieeni nõuetega vastavusse viimisesse. Üsna arvestatavad investee-ringud tehti ka maaturismi ja maaettevõtluse arendamiseks erinevates regioo-nides. Eelstruktuurivahenditel oli eeskätt kaks olulist rolli – need võimaldasid kontrollida rakendussüsteemide ja protseduuride (hanked, konkursid, auditid) tegelikku toimimist ning õpetasid kasusaajaid taotlusi koostama ning projekte rakendama.

Euroopa Komisjoni delegatsiooni rollKindlasti ei saa jätta märkimata Euroopa Komisjoni delegatsiooni mitmekülg-set rolli kogu liitumiseelse abi kasutamise protsessis – kõigepealt kui PHARE rakendaja, siis PHARE ning ISPA järelevaataja ja kinnitaja ning lõpuks kui sei-raja. delegatsiooni roll ja juhendamine programmeerimisel ning prioriteetide seadmisel oli suureks abiks ning lisandväärtuseks. Kuna delegatsioon teostas ka üldist seiret, kogudes ja analüüsides infot Eesti liitumisvalmisoleku kohta, siis nende üsnagi erapooletud kriitilised märkused olid igati vajalikud ja asja-kohased.

Renaldo Mändmets Euroopa Liidu abirahade mõju ...

Eesti oli üks vähestest riikidest, kes suutis SAPARDi rahad pea-aegu 100%-liselt ära kasutada ja ISPA akrediteeringu Euroopa Komisjonilt enne liitumist kät-te saada. Tänu tõsisele suhtu-misele eelstruktuurivahendite rakendamisse ja tsentraliseeri-tud rakendamise süsteemile oli Eesti üks kiiremaid struktuuri-vahendite kasutajaid perioodil 2004–2006.


Koostöö PHARE ja ISPA rakendamisel läbis erinevaid tõuse ja mõõnu, mis sõltusid olukorrast vastavas sektoris või ministeeriumis, töötajate võimeku-sest ning inimeste vahelistest suhetest. Üheks suuremaks probleemiks oli Eesti haldussuutlikkus, kuid kuna paljud reeglid olid pigem soovitused kui seadused, siis oleks võinud neid kohati tõlgendada paindlikumalt ja operatiivsemalt. Kuna delegatsiooni ametnikud tavaliselt ei omanud transpordi- või keskkonnasektori kogemusi, siis palgati vastava ala eksperte väljapoolt. See aga võttis omakorda aega ning üsna tihti tekkis ekspertide vahel arvamuste lahknevusi.

81Renaldo Mändmets Euroopa Liidu abirahade mõju ...

ISPA projektide rakendamine oleks läinud kiiremini ja tõhusamalt, kui see oleks toimunud ilma delegatsiooni vahenduseta või kui delegatsioonil oleks olnud ainult järelevalve funktsioon, kuna Eestil ei olnud erilisi probleeme han-gete protseduuride järgimisega.

Mis me õppisime Läbirääkimistel on Euroopa Komisjon partner, keda tuleb veenda ja keda

saab usaldada ning kes tavaliselt alati aitab. Komisjoni nõuandeid süstee-mide ülesehitamisel tuleb alati tõsiselt võtta, kuna neil on võrdlev mitme-külgne kogemus. Väikestes riikides toimib lihtne ja tsentraalne süsteem paremini ning tõhusamalt.

Euroopa Komisjoniga tuleb valida õiged suhtlemis- ja kommunikatsiooni-meetodid, sest erinevad peadirektoraadid ei suhtle pahatihti omavahel ega arvesta teineteise huvide ega prioriteetidega. Ametnikud, kes töötavad Euroopa Komisjonis, ei ole erinevatel põhjustel alati oma ala professionaa-lid. Me oleks saanud protsesse kohati tugevamini mõjutada läbi üksuste juhatajate.

Komisjoni delegatsioonid toimivad kui „infopumbad“, järelevaatajad ja nõus-tajad.

Läbirääkimiste käigus on oluline Euroopa Liidu õigustikust arusaamine eel-kõige just selle rakendamise aspektist. Keerukad tekstid, mis on koostatud liikmesriikide kompromisside tulemusel, ei ole alati üheselt mõistetavad. Oluline on aru saada, mis on ühe või teise paragrahvi taga. Siinjuures on oluline kasutada staažikamate ametnike ajaloolist mälu.

Siseriiklik konsensus – kõikidel osapooltel peaks olema enam-vähem lähe-dane informeeritus, arusaamine põhimõtetest ja alternatiividest.

Eelstruktuurivahendite kasutamine liitumise eel õigustab ennast igati – neid kogemusi on kasutatud ka uue liitumiseelse abiinstrumendi – IPA – loomisel.

III TEEKONd LIITUMISENI: Töö KOdUS JA VÄLISMAAL82

III tE

Ekon

d LII

tumI

sEnI

: töö

kod

us j

a vä

LIsma

aL

12. Liitumisettevalmistused VälisministeeriumisKatrin Saarsalu-Layachi Euroopa integratsiooni osakonna peadirektor 1999–2003, liitumisläbirääkimiste põhidelegatsiooni liige

Üsna pea pärast riikliku iseseisvuse taastamist võttis Eesti valitsus suuna integratsioonile Euroopa Liiduga. Sellest tulenevalt tuli alustada konkreet-

set tegevust liitumiseks valmistumisel, muuhulgas luua vastavad struktuurid. Välisministeerium oli 1990. aastate alguses alustanud esinduste võrgu loomi-sega, 1992. aastast alates oli Brüsselisse lähetatud suursaadik, kelle ülesandeks sai ka suhete koordinatsioon Euroopa ühendustega. Välisministeeriumis loodi 1. jaanuaril 1995 Euroopa Liidu rühm eraldiseisva üksusena ministeeriumi struktuuris, poliitikaosakonna koosseisus, mille üles-andeks sai koordineerida ELi ja Eesti vahelisi suhteid välispoliitilisel tasandil. Samas oli Euroopa Liidu rühm ka Välisministeeriumi-poolseks kontaktorganiks koostöös teiste ministeeriumide ja ametkondadega, mis olid haaratud ELiga integreerumisse. Rühm koordineeris ka Välisministeeriumi sisetegevust ELiga lõimumise suunas ning töötas välja vastavad seisukohad. 1995. aasta esimesel poolel oli rühma põhiülesandeks valmistada ette Eesti delegatsiooni seisukohti läbirääkimistel ELiga assotsiatsioonilepingu üle (Euroopa leping), mis sõlmiti 12. juunil 1995. Lepingu sõlmimise järel tuli jälgida selle ratifitseerimisprotse-duure. Rühma ülesannete hulka kuulus ka informatsiooni vahendamine seoses Eesti osalemisega struktuurses dialoogis, mida EL pidas assotsieerunud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, ning Euroopa Liidu valitsustevahelise konverentsi jäl-gimine. Välisministeeriumis tegi rühm tihedat koostööd poliitika- ja välismajandus-poliitika osakondadega, kellel oli täita oma roll integratsiooniprotsessis, samuti Brüsselis asuva suursaatkonnaga. ELi rühm pidas tihedat kontakti ka teiste ministeeriumide ja ametkondadega ning euroministri kantseleiga, suhtles regu-laarselt ELi liikmesriikide ja nende Eestis asuvate esindustega. ELi rühma juha-tajast sai assotsieerunud Euroopa korrespondent, kelle ülesandeks oli vastava kommunikatsioonivõrgu kaudu suhelda nii ELi liikmesriikide kui assotsieerunud maade välisministeeriumidega, esitamaks Eesti seisukohti ELi puudutavates küsimustes. 1996. aastal sai ELi rühmast eraldiseisev ELi büroo välismajandus-poliitika eest vastutava asekantsleri alluvuses.

83

Tollal samuti poliitikaosakonna koosseisu kuulunud poliitika planeerimise rühma põhiülesandeks ELi suunal oli analüüside ja arenguprognooside koos-tamine Eesti välispoliitikale erilist huvi pakkuvatel teemadel. Alates 1996. aas-tast pälvis poliitika planeerimise rühma töös senisest suuremat tähelepanu ELi integreerumisega seonduv temaatika, muuhulgas koostati vastused Euroopa Liidu küsimustiku poliitilistele punktidele. Välismajanduspoliitikaosakonna tööülesannete hulka kuulusid majanduslepingud, sealhulgas oldi suuresti seo-tud assotsiatsioonilepingu ettevalmistamise ja läbirääkimistega. 1996. aasta lõpus sai Eesti välisministriks Toomas Hendrik Ilves, kelle eest-võttel sai liitumine ELiga Eesti olulisimaks välispoliitiliseks prioriteediks. Vaid selline prioriseerimine võimaldas kiiret edasiliikumist integratsioo-niprotsessis. Eesti tähtsaimaks eesmärgiks sai ELiga liitumine laienemise esimeses ringis. Oma seniseid pingutusi ja edusamme hinnates leidsime ambitsioonikalt, et oleme selleks võimelised. Tänasel päeval saab vaid spekuleerida, kas Eesti ilma sellise välispoliitilise prioriseerimiseta, ambitsioonita ja poliitilise toeta oleks suutnud seda eesmärki sellises ajaraamistikus täita. Arvestades Euroopa Liidu laienemise ajakava ja Eesti ambitsioone, oli väga oluline jätkata pingutusi siseriiklikul tasandil. 1996. aastal loodi Eestis konk-reetsed eurointegratsiooni struktuurid, mille alusel käivitus ettevalmistustöö Eesti saamiseks Euroopa Liidu täisliikmeks. Siseriiklikku koostööd tehti peami-selt Riigikantselei juhtimisel toimunud Kõrgemate Ametnike Nõukogu kaudu, kus eurointegratsiooniga seotud küsimusi kooskõlastati ministeeriumide vahel ning mille töös osales ka Välisministeerium (vt ptk 13 – H. Hololei). 1996. aasta lõpus jagunes Eesti saatkond Brüsselis ning tekkis eraldi esin-dus Euroopa Liidu juures. Ka seda tuleb oluliseks arenguks pidada, näitas see ju ELiga tehtava töö tähtsustamist, aga ühtlasi ka selle töö mahu suurene-mist. Esindus hakkas sestpeale aina kasvama. 1996. aasta lõpust alates töötas esinduses Kultuuriministeeriumi esindaja, 1997 saatsid oma esindajad Põllu-majandus-, Rahandus- ja Justiitsministeeriumid ning 1998 lisandusid Sise- ja Majandusministeeriumide esindajad. See oli väga oluline uus suund, kuna eurointegratsiooniga seotud töö muutus üha rohkem traditsioonilisest välis-poliitilisest küsimusest sisearengute ja ministeeriumide igapäevatööga seotud ülesandeks. 1996. aasta oli oluliste debattide aasta ELi laienemise erinevate stratee-giate ja nägemuste kujundamisel. Eesti tegi koos Põhjamaadega tõsiseid pingutusi, et tagada selgetele ja mõõdetavatele kriteeriumidele tuginev laie-nemise põhimõte. Assotsieerunud riigina kasutas Eesti võimalust osaleda nii

1996. aasta lõpus sai Eesti välisminister Toomas Hendrik Ilvese eestvõttel liitumi-ne ELiga Eesti olulisimaks välispoliitiliseks prioriteediks.

Katrin Saarsalu-Layachi Liitumisettevalmistused Välisministeeriumis


struktuurses dialoogis kui ka Euroopa Liidu tippkohtumistel Firenzes ja dub-linis. Paralleelselt ELi institutsioonidega arendatavate suhetega tehti tihedat koostööd liikmesriikidega kahepoolsel tasandil. Ka seda tegevust ei saa meie integratsiooniprotsessis alahinnata. 1997. aasta olulisemateks eesmärkideks said senise tõhusa koostöö jätka-mine ELiga ning integratsiooniga seonduva töö intensiivistamine. Juba aasta alguses defineeris välisminister Ilves valitsuse prioriteedi – aktiivsus ELiga lii-tumise suunal – ning seadis Välisministeeriumile sellest tulenevad ülesanded. Üheks selliseks sai esinduste loomine kõigis ELi liikmesriikides. Läbi eelarve-liste raskuste avatigi aasta jooksul nn ühe-mehe-saatkonnad Ateenas, Lissabo-nis, Madridis, Haagis ja dublinis. Suurimad muutused Välisministeeriumi struktuuris tingis samuti lõimumine ELiga: loodi ELi küsimustega tegeleva asekantsleri ametikoht ning ELi büroo asemel moodustati ELi asekantsleri alluvuses kolmest büroost koosnev Euroopa integratsiooni osakond. Kolmest büroost kahe ülesandeks sai liitumiskõneluste sisuline ja tehniline ettevalmistamine, kolmas tegeles ELi üldpoliitiliste teema-

dega. Osakonna komplekteerimisel lähtuti põhimõttest, et töötajatel peab olema eelnev töökogemus ELi teemadega ja/või peavad nad olema saanud vastavat koolitust.

1997. aasta esimese poolaasta tööd-tege-mised nn eurorindel olid suunatud positiivse hinnangu (avis) saamisele Euroopa Komisjo-nilt, teisel poolaastal aga juba liikmesriikidelt

kutse saamisele liitumiskõneluste alustamiseks. Pärast positiivset avis’d juulis tuli selleks koheselt välja töötada uus välis- ja sisepoliitiline tegevusplaan. Avis’d analüüsiti põhjalikult ning selle analüüsi alusel koostati Eesti edasise ELiga integreerumise plaan, mida liikmesriikidele tutvustati kui „Roadmap to Reform“ dokumenti. Sügisel asus Komisjon koostöös Eestiga koostama liitu-mispartnerluse programmi. Samal ajal alustati Eestis valitsuse tegevuskava koostamist liitumiseks ELiga. Luksemburgi tippkohtumisel detsembris 1997 krooniti Eesti pingutusi kutsega liitumiskõneluste alustamiseks (vt ptk 2 – K. Sillaste-Elling). 1997 ratifitseerisid viimased liikmesriigid Eesti ja ELi vahelise assotsiatsioo-nilepingu, mis jõustus 1. veebruaril 1998 ning jäi kuni liitumiseni Eesti ja ELi suhete õiguslikuks aluseks. Kuni liitumiseni koordineeris Eesti ja ELi suhteid Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakond. 31. märtsil 1998 alustas Eesti liitumiskõnelusi ELiga. Läbirääkimiste avapo-sitsiooni hakati koostama kohe pärast delegatsiooni ja töögruppide moodus-tamist, peaaegu iga sõna üle arutleti valitsuses ja Riigikogus. Liitumisläbirää-kimiste algusega muutus vältimatult ka Eesti välispoliitika. 31. märtsist 1998

Väga olulise uue suunana muu-tus eurointegratsiooniga seotud töö üha rohkem traditsioonilisest välispoliitilisest küsimusest sise-arengute ja ministeeriumide iga-päevatööga seotud ülesandeks.

85

lakkas liitumine Euroopa Liiduga olemast välispoliitiline küsimus. Sellest sai kõigi valitsusharude nagu ka erasektori ja kogu laiema avalikkuse küsimus. Läbirääkimised ELiga, kuigi kindlalt Eesti välispoliitiline prioriteet, muutus sise-poliitiliste otsuste ja arengute teemaks. Suur koormus nii sõelumisprotsessi kui ühinemiskõneluste käigus langes Euroopa integratsiooni osakonna liitumisläbirääkimiste büroole. Selle peami-seks ülesandeks oli koordineerida ja sidestada erinevate peatükkide läbirää-kimisteks loodud töögruppide tööd. Oluliseks ettevõtmiseks läbirääkimiste algusprotsessis tuleb pidada käsiraamatu koostamist kõnelustesse kaasatud ekspertidele. Samal ajal jätkus n-ö jooksev töö – Euroopa Liidu ja Eesti igapäevasuhete haldamine ja liidu sisearengute jälgimine. Seoses assotsiatsioonilepingu jõus-tumisega tekkis osapoolte suhetesse täiesti uus struktuur – assotsiatsiooninõu-kogu. Selle eesistujaks oli Euroopa Liidu poolt Komisjoni välissuhete peadirek-toraadi direktor ja Eesti poolt välisministeeriumi EL asekantsler, igapäevatöö eest vastutas aga Euroopa integratsiooni osakond (vt ptk 3 – M. Palli). Üha enam tegelesid Välisministeeriumi koosseisus Euroopa Liidu küsimus-tega poliitika planeerimise osakond ja välismajanduspoliitika osakond. Neist esimene tegutses jätkuvalt nõuandva, analüüsiva ja abistava üksusena. Võttes arvesse pidevalt muutuvat rahvusvahelist konteksti, püüdis osakond ette näha võimalikke ohtusid ja võimalusi tegutsemiseks uuel, 1997. aasta Luksemburgi tippkohtumise järgsel perioodil. Euroopa Liit oli muutunud Eesti suurimaks kau-banduspartneriks ning seega on mõistetav, miks ka välismajanduspoliitika osa-konnal tuli järjest enam tegeleda küsimustega, mis kerkisid Eesti ja ELi vahel. Osakonna üheks ülesandeks oli välissuhete peatüki sõelumine läbirääkimiste alustamiseks ELiga. Üha rohkem kokkupuudet ELiga oli ka juriidilisel osakonnal, viimase koos-seisus loodi 1998. aastal Euroopa Liidu õiguse büroo. 1999. aastal kerkis esmatähtsa ülesandena meie ette see, kui kiiresti suudab Eesti vastu võtta ja – mis veelgi olulisem – täielikult ellu rakendada ühenduse õigustikku ehk acquis communautaire’i. Siseriiklikult võeti vastu otsus olla liitu-miseks valmis 1. jaanuariks 2003. Samal aastal algatas Eesti nn „5+1“ ehk „Luksemburg 6“ protsessi, mille raames kohtusid kuus 1998. aastal liitumiskõnelusi alustanud riiki regulaarselt välisministrite tasemel. „5+1“ protsessi sihiks oli aidata kaasa koostööle seisu-kohtade ja strateegiate formuleerimise vallas ning sellisena oli see ühinemis-eelse diplomaatia üks produktiivsemaid vorme. Välisministri juurde loodi nõuandva organina konsultatiivnõukogu, mis koosnes Eestis hinnatud arvamusliidritest. Nõukogu tööd aitas koordineerida ja ülejäänud liitumiskõneluste protsessiga sidustada Euroopa integratsiooni osa-kond (vt ptk 18 – L. Teras).



Liitumiskõneluste arengu iseloomustamiseks võib nimetada tõsisemate ja keerulisemate läbirääkimispeatükkide töölauale jõudmist 1999. aasta jooksul ning kõigi Eesti seisukohtade esitamist Euroopa Liidule aasta lõpuks. Kuna ELi sisearengutest ja -otsustest tulenevalt oli üha olulisemale kohale kerkinud Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga seonduv, loodi 1999. aastal Välisministeeriumi poliitikaosakonna koosseisu ELi ühise välis- ja julgeoleku-poliitika büroo, mille juhataja oli ühtlasi Euroopa korrespondent. 2000. aastal oli endiselt Eesti sihiks olla liitumiseks valmis 1. jaanuariks 2003, lõpetades kõnelused 2001. aasta lõpus või hiljemalt 2002. aasta algu-ses. Sel aastal avati liitumiskõnelustel Eestiga kõik läbirääkimiste peatükid, v.a „Institutsioonid“ ja „Muud küsimused“. Kõikides avatud peatükkides esitas Eesti oma seisukohad. Võib öelda, et 2000. aastal jõudsid liitumiskõnelused oma otsustavasse faasi, kus oli vaja teha olulisi poliitilisi otsuseid ülemineku-perioodide osas. ELi liikmesriigid ja Komisjon kujundasid oma hoiakud selles küsimuses: üleminekuperioodid pidid olema ajaliselt ja ulatuselt piiratud, sisal-dama selget ajakava järk-järguliseks kohandumiseks acquis’ga ega tohtinud takistada ühisturu toimimist. Aasta lõpuks oli Eestil 29st avatud peatükist aju-tiselt suletud 16 – seega oli üldiselt edukas kõneluste aasta. 2000. aastal viidi läbi ka uus sõelumine, seda vahepeal uuenenud acquis’ osas. Samal ajal alustas Komisjon monitooringut, tegemaks kindlaks, kuidas oleme oma võetud kohustusi täitnud. Komisjon käsitles oma eduaruandes liitumiskõneluste teemat erilise põh-jalikkusega, fikseerides laienemisstrateegias läbirääkimiste prioriteetide aja-kava. Ette nähti kindel ajaraam ja võimalus edukamate liitujatega lõpetada läbirääkimised hiljemalt juunis 2002. Komisjon tõstis Eestit koos Poola ja Ungariga teiste kandidaatriikide seas esile kui riiki, kes on lähiajal võimeline toime tulema ühisturu konkurentsi tingimustes. Tegevus jätkus ka Euroopa lepingu struktuurides, kokku tulid assotsiatsioo-ninõukogu ministrite tasemel ja assotsiatsioonikomitee kõrgemate ametnike tasemel. Tihenesid kontaktid ka Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ning Eesti sotsiaalmajanduslike organisatsioonide vahel. Need said hiljem aluseks ühise konsultatiivkomitee loomisele. Julgeoleku- ja kaitsepoliitikas alustas Euroopa Liit 2000. aastal regulaarset dialoogi nn kolmandate riikidega. 2001. aastasse jääb Laekeni Ülemkogul 15. detsembril tehtud otsus, et aas-tal 2004 on võimalik liitu vastu võtta 10 uut riiki, nende seas ka Eesti. Euroopa Liiduga suhtlemisel oli Välisministeeriumi vastutada jäänud Euroopa lepingu järelevalve (sealhulgas ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika jälgimine ning väliskaubandussuhete koordineerimine) ning liitumisläbirääkimiste koordi-neerimine. Pea igal Eesti ametkonnal ning kohalikul omavalitsusel olid selleks ajaks tekkinud kontaktid ELi suunal ning siseriiklikku eurointegratsioonitööd

87

koordineeris Riigikantseleis asuv Eurointegratsioonibüroo. Eurointegratsioon oli järk-järgult muutunud välispoliitikast sisepoliitikaks. 28. veebruaril 2002 alustas tööd Euroopa Liidu tulevikku käsitlev konvent, kus olid liikmesriikidega võrdselt esindatud ka kandidaatmaad. Konvendi aru-telude eesmärgiks oli leida vastus küsimusele, millises suunas tuleks Euroopa Liitu arendada, et ta suudaks tõhusalt toimida ka pärast laienemist, vastaks paremini oma kodanike ootustele ning täidaks oma ülesandeid stabiilsuse, heaolu ja demokraatlike väärtuste tagajana nii Euroopas kui kogu maailmas. Konvendiga seotud tegevuse koordineerimiseks loodi Eestis siseriiklikult nõuandvad struktuu-rid, milles osalesid ka Välisminis-teeriumi Euroopa integratsiooni osakonna ja poliitika planeerimise osakonna töötajad. 2002. aasta detsembris jõud-sid peaaegu viis aastat kestnud liitumisläbirääkimised lõpule ning vastav kok-kulepe sõlmiti Euroopa Liidu Kopenhaageni tippkohtumisel. 2003. aastasse jääb ELiga liitumislepingu ettevalmistamine ja allakirjuta-mine. See tõi eriti palju tööd Välisministeeriumi juriidilisele osakonnale, kelle ülesandeks sai üle 5000-leheküljelise teksti viimistlemine (vt ptk 9 – M. Kalju-rand). 14. septembril 2003 toimus Eestis ELiga liitumise küsimuses rahvahääletus. Positiivse tulemuse saavutamiseks pidid andma panuse kõik Eesti „euromeel-sed“. Kuigi põhiraskust referendumieelses teavitustegevuses kandis Riigikant-selei, oli ka Välisministeeriumil ning eriti välisministril selles oma oluline roll. Välisminister osales arvukatel teavitusüritustel, välisministri konsultatiivnõu-kogu eestvedamisel koostati Tuleviku-uuringute instituudis analüüs referen-dumi võimaliku negatiivse tulemuse mõjudest Eestile. Rahvahääletuse eel ja selle päeval töötas Välisministeeriumis rahvusvaheline pressikeskus, mille kaudu jõudis info hääletuse käigust ja tulemustest üle kogu maailma. 2003. aastal avaldas Euroopa Komisjon Eesti kohta viimase liitumiseelse eduaruande, milles sätestati liitumisvalmiduse seire kuni tegeliku liitumiseni 1. mail 2004. Alates liitumislepingu allakirjutamisest 16. aprillil 2003 algas Eesti jaoks Euroopa Liidus nn vaatlejaperiood, kus hakati osalema kõigis ELi struktuu-rides. See oli nn õpipoisiajaks, mis valmistas meid ette liikmeks saamisele. Kogu muutunud olukord tingis mõistagi suuri muudatusi ka Eesti esinduse ELi juures struktuuris ja tegevuses, aga ka kogu siseriiklikus koordinatsiooni- ja otsustusprotsessis. Välisministeeriumi vastutusaladeks kinnitati ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning Euroopa kaitse- ja julgeolekupoliitika (kureerijaks

Liitumisläbirääkimiste algusega muutus väl-timatult ka Eesti välispoliitika – liitumine Euroopa Liiduga lakkas olemast välispoliiti-line küsimus, sellest sai kõigi valitsusharude nagu ka erasektori ja kogu laiema avalikkuse küsimus.



poliitikaosakonnad), väliskaubanduspoliitika ning arenguabi (kureerijaks välis-majanduspoliitikaosakond), viisapoliitika (kureerijaks konsulaarosakond), riigi esindamine Euroopa Kohtus ja esimese astme kohtus (kureerijaks juriidiline osakond). Muutunud olukorrast tulenevalt kaastati ELiga seonduvasse tege-vusse peaaegu kõik Välisministeeriumi struktuuriüksused. Euroopa integrat-siooni osakond muudeti Euroopa Liidu osakonnaks, mille üheks uueks rolliks sai alaliste esindajate komitee (COREPER) töö ettevalmistamise koordinat-sioon.

KokkuvõtteksOtsustavaks Eesti edu juures liitumisprotsessis Euroopa Liiduga tuleb pidada poliitilisi prioriteete, realistlikke ambitsioone, kogu riigiaparaadi pühendumist

eesmärgi elluviimisele, õigeaegset adekvaatsete struktuuride loomist, iga üksiku inimese tööpanust, aga ka aktiivset välispoliitilist suhtle-mist.

Läbi kogu liitumisprotsessi püü-dis Eesti jääda realistlikuks ning esitada ausaid, kuid ambitsiooni-kaid töökavasid. Samuti rõhutas

Eesti läbi kogu liitumisprotsessi alati individuaalsete edusammude hindamise vajalikkust – et iga liikmeks pürgijat hinnataks tema konkreetsete saavutuste põhjal ning võimaldataks vastav edasiliikumise tempo. Põhilised raskused liitumiseelses töös (ilmselt eestlase iseloomust tulene-valt) olid seotud ametkondadevahelise koordinatsiooniga ja info liikumisega, teatud omavaheliste võimupositsioonide jagamisega, aga ka Eesti administrat-siooni väiksusega. Üldkokkuvõttes tuleb pidada nii Välisministeeriumi töökorraldust kui sise-riiklikke liitumiseelseid struktuure õnnestunuks, põhjendatuks, samuti õige-aegselt looduiks. Eesti konteksti ei sobinud euroministri ametikoht, mis kiiresti valitsusest kadus. Vajalikuks osutus vastutuse võtmine kõrgeimal poliitilisel tasandil, peaministri poolt. Välisministeeriumil oli aga suhetes Euroopa Komis-joni, Nõukogu ja liikmesriikidega täita juhtroll. Välisministeeriumis endas kippus töö põhiraskus liitumiseelselt jääma ühe osakonna – Euroopa integratsiooni osakonna – õlule, selle olukorra muutis aga liitumisjärgselt muutunud elu ise. Eesti alustas liitumiskõnelusi esimeses laienemisringis, liitus aga suures grupis. Siiski ei saa selle põhjuseks pidada ambitsioonide vähenemist või ette-valmistuste tempo aeglustumist. Tegu oli ELi poliitikaga, mis nägi ette pigem teise grupi järeleaitamise kui individuaalsete edusammude hindamise taktika

Otsustavaks Eesti edu juures tuleb pidada poliitilisi prioriteete, realistlikke ambit-sioone, kogu riigiaparaadi pühendumist eesmärgi elluviimisele, õigeaegset adek-vaatsete struktuuride loomist, iga üksiku inimese tööpanust, aga ka aktiivset välis-poliitilist suhtlemist.

89

ning peegeldas soovi viia laienemine läbi suure grupiga. Kuigi see võis omal ajal tekitada Eesti poliitikutes ja ametnikes teatud kibestumist, ei saa seda tagantjärgi enam valeks või halvaks hinnata. Nii mõnedki potentsiaalsed prob-leemid jäid seeläbi tulemata.



13. Siseriiklik koordinatsioonisüsteemHenrik Hololei Riigikantselei Eurointegratsiooni büroo ja Kõrgemate Ametnike Nõukogu juhataja 1996–2003, Vabariigi Valitsuse ELi asjade direktor 2003–2004, liitumisläbirääkimiste põhidelegatsiooni liige

Stardipauguks Eesti koordineeritud ettevalmistustele liitumiseks Euroopa Liiduga oli 1995. aasta suvel allkirjastatud assotsiatsioonileping ning sama

aasta juunis vastu võetud Euroopa Komisjoni „Valge raamat ELi siseturuga liitumiseks“*, mis oli mõeldud kõikidele kandidaatriikidele liitumisettevalmis-tuste käsiraamatuna. Need sündmused sundisid Eestit tagant looma siseriiklikke koordinatsioonistruktuure ning lõid eeldused ühtseks ja mõtestatud tegevuseks ELiga liitumiseks valmistumisel. Veel enne, kevadel 1995 oli pärast parlamendivalimisi võimule tulnud valit-suskoalitsioon loonud Euroopa asjade portfellita ministri ametikoha, et näidata kõikidele riikidele Eesti pühendumist Euroopa teemadega tegelemisel. See oli mõeldud ka siseriikliku signaalina ELi teemade tähtsustamiseks. Samas olid läbi mõtlemata tema funktsioonid ja tegevuse suhestumine ministeeriumide tööga. Sellest aga lähemalt allpool. Ühe esimese sammuna hakati 1995. aasta augustis välja töötama Eesti ELiga liitumise ettevalmistuste koordineerimisskeemi. See oli tõsine väljakutse, kuna sel ajal ei osatud ette näha selle protsessi olulisust, laiahaardelisust ega ajalist perspektiivi. ELiga liitumine oli liiga kauge ja ähmane siht, seevastu oma riigi ülesehitamine tundus märgatavalt prioriteetsem. Esimene oluline eesmärk oligi panna poliitikud ning kogu ametnikkond tajuma vajadust tähtsus-tada seda protsessi ning looma eeldusi selle õnnestumiseks. See ei olnud aga sugugi lihtne. Sellistel perioodidel sõltub edu peaministri suutlikkusest protses-sid valitsuse tasandil edukalt käivitada ja peab ütlema, et Eesti oli selles osas õnnelik. Jaanuaris 1996 otsustas valitsus ELi koordinatsioonisüsteemi loomise ning põhimõtteliselt töötas sama süsteem väikeste muudatustega kuni ELiga ühinemiseni 2004.

* Valge raamat: Kesk- ja Ida- Euroopa assotseerunud riikide ettevalmistamine ühenduse sise-turgu integreerimiseks, COM(95) 163, mai 1995

91

Siit tuleneb oluline tähelepanek ja soovitus – mida vähem riigisisest ELi koordinatsioonisüsteemi muudetakse, seda edukam ta on. Ei ole mingit vaja-dust luua juba alguses keerulisi mehhanisme ja püüda ette näha kõikvõimalikke lahendusi. Hoopis parem on luua süsteem, mis paneb paika üldised põhimõt-ted ning võimaldab asjadel aja jooksul „paika loksuda“. Selline paindlikkus aitab hiljem vältida mitmeid konflikte ning tagab süsteemi parema ja pika-aja-lisema toimimise. Stabiilsus on omakorda väga oluline nii siseriiklikult, kuna pidevalt muutuvad süsteemid murendavad nende usaldusväärsust, kui ka väljapoole, sest partnerid soovivad kindlaid ja pika-ajalisi koos-töökontakte. Ühtlasi tõendab see ka poliitilist pühendumist ELi protsessile ning näitab, et ollakse üle igapäevastest polii-tilistest tõmbetuultest. Järgnevalt vaatlen lühidalt kõiki olulisemaid institutsioone Eesti liitumisel ELiga ja nende rolli selles prot-sessis.

Euroopa asjade minister RiigikantseleisEuroopa Liidu küsimuste eest vastutava ministri ametikoha loomine on loomu-likult iga valitsuse enda otsustada ja sõltub riigi poliitilisest ning halduslikust ülesehitusest. Eesti puhul oli selle ametikoha loomise vajadus seotud sooviga näidata oma pühendumist ELi temaatikale nii sise- kui välisriiklikult ja ilmselt oli see samm aastal 1995 ka vajalik, aidates kaasa ELi küsimuste koordineeri-missüsteemi loomisele. Samas ei leidnud see poliitiline ametikoht Eesti süstee-mis endale õiget funktsiooni ega väljundit ning pärast kaheaastast olemasolu leidis endale koha ajaloo prügikastis. Euroopa asjade ministrikoha kaotamise järgselt läks ELi asjade juhtimine peaministrile. Eesti näide ei tähenda, et selline ametikoht ei võiks toimida ja omada sisu mõne teise halduskultuuriga süsteemis. Viimast peaks iseloomustama suurem tsentraliseeritus ja suurem peaministri võim ministrite ning ametkondade üle. Eesti detsentraliseeritud riigikorralduse puhul see aga ei töötanud, pigem ras-kendas suhteid Riigikantselei ja Välisministeeriumi vahel, mistõttu oli mõistlik see ametikoht kaotada. Euroopa asjade ministrikoha kaotamine näitab ka seda, et valitsus pidas tõhusat ELi küsimuste koordineerimist olulisemaks partei-poliitilistest kokkulepetest ja oskas teha „vigade paranduse“. Ühtlasi pean tun-nistama, et ma ei teagi ühtegi ELi kandidaatriiki, kus selline ametikoht oleks väga edukalt juurdunud.

Esimene oluline eesmärk oli panna poliitikud ning kogu ametnikkond tajuma vajadust tähtsustada Euroopa Liiduga lõimumise protsessi ning looma eeldusi selle õnnestumiseks.

Mida vähem riigisisest ELi koordinatsioon-süsteemi muudetakse, seda edukam ta on. Sta-biilsus tõendab muuhulgas poliitilist pühendu-mist ELi protsessile ning näitab, et ollakse üle igapäevastest poliitilistest tõmbetuultest.

Henrik Hololei Siseriiklik koordinatsioonisüsteem


Eurointegratsiooni büroo (EIB)Siseriiklike ELiga liitumisettevalmistuste koordineerimiseks loodi jaanuaris 1996 Riigikantseleisse Eurointegratsiooni büroo, mis alustas tööd 3 inimesega ja kasvas lõpuks 20 töötajaga üksuseks. Ma usun, et ca 15–20 inimest on täiesti optimaalne suurus, sest see ei peaks muutuma suureks ministeeriumide tööd dubleerivaks asutuseks. EIB töötas ELiga ühinemise eelsel 9 aastal koos 5 peaministri ja 8 valitsusega ning kõik need valitsused ja peaministrid toetasid ELiga liitumist kui väga olulist prioriteeti. Tugev poliitiline toetus tagaski EIBi teovõimelisuse ja tõhususe. Üheks poliitilise toetuse väljenduseks oli ka asjaolu,

et EIB juhataja osales sõnaõigusega valitsuse istungitel, mis tagas EIB juhile piisava staatuse oma kollee-gidega suhtlemiseks ja Kõrgemate Ametnike Nõukogu (KAN, vt lähe-malt allpool) juhtimiseks.

Lisaks sellele oli ülioluline hea koostöö Välisministeeriumiga, mis omandas uue mõõtme liitumislä-

birääkimiste käigus. Samas oli teatud rivaliteet samuti möödapääsmatu. See on olnud nii kõikides ELiga liitunud riikides, kus ELi teemade siseriiklik koordi-neerimine on Välisministeeriumist viidud peaministri juurde. Sellise korralduse eeliseks on asjaolu, et Välisministeeriumil ühe ministeeriumina paljudest on raske enda seisukohti poliitiliselt peale suruda, samas peaminister saab seda teiste ministrite suhtes teha. Samuti on Välisministeeriumil nagu igal teiselgi ministeeriumil „oma poliitika“, eriti kui on tegemist koalitsioonivalitsusega ning välisminister tuleb teisest erakonnast kui peaminister. Liitumisläbirääkimiste aegset koostööskeemi võiks kirjeldada kui paralleel-sete ja põimunud struktuuride süsteemi. Ühinemisläbirääkimisi juhtis Välismi-nisteerium ja EIB oli neisse kaasatud, siseriiklikku ettevalmistustööd juhtis EIB. Sisend läbirääkimistele tuli siseriiklikust ettevalmistustööst ministeeriumide kaudu ning läbirääkimistel võetud kohustused liikusid läbi siseriikliku koordi-neerimissüsteemi tagasi ministeeriumidele. Võetud kohustuste täitmist jälgis EIB. EIB juhataja oli ELi läbirääkimisdelegatsiooni liige, samas kui pealäbirääkija oli KANi liige. Selline korraldus tagas mõlema võtmeisiku aktiivse kaasamise mõlemasse protsessi. Nagu igal süsteemil, olid ka siin oma puudujäägid ning oli asju, mida oleks võinud paremini teha, kuid tagantjärele peab tunnistama, et see oli toimiv mehhanism, mis teenis meid hästi kogu keerulise ühinemispe-rioodi vältel. EIB põhiülesanne oli korraldada Kõrgemate Ametnike Nõukogu tööd ning tagada ELiga liitumiseks väljatöötatud iga-aastaste Vabariigi Valitsuse tege-vuskavade (VVTK, vt allpool) koostamine ja täitmine. Seejuures oli oluline hea koostöö kõikide ministeeriumidega, sest just nemad pidid sisuliselt tagama, et

ELiga liitumise ettevalmistustööd ei tehtud „kellegi teise pärast“, vaid see oli riigile vajalik. Sõnum oli lihtne – kuna me kuulu-me Euroopasse ja soovime saada edukaks riigiks, siis on need asjad vaja teha nagunii, mitte ainult selleks, et soovime liituda Eu-roopa Liiduga.

93

võetud kohustused ka reaalselt ellu viiakse. Siinjuures oli oluline mõista, et ette-valmistustööd ei tehtud „kellegi teise pärast“, vaid see oli riigile vajalik. Sõnum oli lihtne – kuna me kuulume Euroopasse ja soovime saada edukaks riigiks, siis on need asjad vaja teha nagunii, mitte ainult selleks, et soovime liituda Euroopa Liiduga. Kõik ametkonnad pidid mõistma, et ELiga liitumiseks tehtav töö ei ole lisatöö, vaid osa kogu ametkonna tehtavast üldisest tööst riigi hüvanguks. EIB roll oli pidevalt neid kahte sõnumit meelde tuletada. Tagantjärele võib öelda, et asjad, mis täna on enesestmõistetavad, ei pruugi raske töö käigus sugugi alati nii tunduda. Lisaks tegeles EIB riigiametnike Euroopa Liidu teemaliste koolituskavade koostamise, uuringute ning analüüside tellimise ning välisfinantseerimise sisu-liste prioriteetide seadmisega. Oluline oli tagada EIB töö järjepidevus ning meil õnnestus leida motiveeritud inimesed, kes töötasid EIBs peaaegu kogu liitumis-eelse perioodi. Tänaseks on EIBst saanud Euroopa Liidu Sekretariaat, mis asub jätkuvalt Riigikantseleis ning koordineerib koos Välisministeeriumiga Eesti seisukohtade kujundamist ELi liikmena. Kokkuvõtvalt võiks Eesti kogemusele tuginedes öelda, et EIB taolise koor-dineeriva üksuse loomine peaministri toestamiseks andis ELiga liitumisprot-sessile suurema poliitilise kaalu, tagas paremini ELi töö koordineerimise ning infovahetuse teiste ametkondadega.

Kõrgemate Ametnike Nõukogu (KAN)Eesti liitumisel Euroopa Liiduga kandis olulist rolli Kõrgemate Ametnike Nõu-kogu, mis kujunes ELiga ettevalmistustöö tegelikuks „löögirusikaks“. Selle ametlikeks liikmeteks olid ministeeriumide (v.a Kaitseministeerium) esindajad reeglina ELi asekantslerite tasemel ning selle juhiks EIB juhataja. KANi koos-olekud valmistas ette EIB. Selle koosluse liikmed said täiendavat koolitust ning teatud mõttes võib öelda, et see oli omamoodi ELi küsimuste kompetentsikes-kus Eestis. KANi koosolekud toimusid kord kahe nädala jooksul (vahel tiheda-mini) ning nende käigus vahetati informatsiooni, mis võimaldas liikmetel saada ülevaate ELi asjade hetkeseisust. ELi temaatika on nii laiahaardeline, et tervik-pildi saamiseks oli vajalik teada, mis toimub teistes ametkondades. KAN tagas selleks suurepärase platvormi. Lisaks jooksvate küsimuste käsitlemisele oli KANi põhiülesandeks tagada VVTK täitmine ning probleemide väljaselgitamine juba võimalikult varajases staadiumis. Osa nendest probleemidest võisid vajada poliitilist lahendust ning tuli tõstatada poliitilisel tasandil. KANi juhataja ülesandeks oli proovida leida lahedus ametkondade vahel või viia küsimus valitsusse. Eesmärk polnud loomu-likult koormata poliitilist tasandit tehniliste probleemide lahendamisega, vaid sõeluda välja poliitilised probleemid ja üksikud tehnilised probleemid, mida ei olnud võimalik ametkondade vahel kokku leppida. Selliseid probleeme ei olnud



palju, kuid mitmete lahendamine võis võtta isegi aastaid (nt mõnede seaduste vastuvõtmine, nagu võlaõigusseadus, finantsjärelevalveseadus jne). Samuti ei saa jätta mainimata KANi rolli Eesti Euroopa lepingu täitmise jälgimist teostavate institutsioonide – assotsiatsiooninõukogu, -komitee ja ala-komiteede – töö ettevalmistamisel. KAN tagas Eesti seisukohtade ühtsuse ning kooskõlastatuse. Olen seda meelt, et ilma KANita ei oleks Eesti ELi koordinatsioonisüsteem toiminud. KANi vahendusel said ministeeriumid teada ELiga liitumisprotsessis tõstatunud probleemidest ja läbi KANi tagati pidev järelevalve võetud kohus-tuste täitmise üle ning üldine informatsioonivahetus. Lisaks sellele tekkis kõiki-des ministeeriumides ELi temaatikaga hästi kursis olevate inimeste võrgustik, kes omavahel suhtlesid ja infot vahetasid ning aitasid seeläbi kogu ELiga ühine-misprotsessi ametkondades toestada. Ei saa unustada, et aastatel 1996–1997 ei olnud ELiga seonduv töö nii iseenesestmõistetav kui täna ja kogu ELi temaatika selgitamine oli selles etapis väga oluline. KANiga seotud inimesed olid kogu lii-tumisprotsessi jooksul kõige paremad „ELi saadikud“ Eesti administratsioonis ja ka avalikkusega suheldes. Tänaseks on KANist saanud Koordinatsioonikogu, kuid ta jätkab paljude algsete tegevustega, toimides jätkuvalt suurepärase infovahetusfoorumina ning valmistades ette Eesti seisukohti ELi Nõukogus. Nii mõnigi KANi liige on tänaseks tööl ELi institutsioonides, sealhulgas mitmed juhtivatel ametikoh-tadel.

ELi küsimuste Ministrite KomiteeAlgne Eesti ELi asjade koordinatsioonisüsteem nägi ette ELi asjade Ministrite Komitee KANi ja valitsuse vahelise tasandina. See pidi olema koht, kus KANis käsitletud ja lahendamata jäänud probleemid saaks tõstatada poliitilisel tase-mel. Komitee loomise üheks põhjenduseks oli arvamus, et kuna ELi küsimused ei pruugi puudutada kõiki valitsuse liikmeid (nt kaitseminister, kultuuriminister), oleks neid lihtsam menetleda väljaspool valitsuse regulaarseid istungeid. Tege-likkuses ei hakanud see komitee kunagi edukalt tööle. Oli naiivne arvata, et on ministreid, keda ELi asjad ei puuduta. Seetõttu loobuti juba 1990. aastate lõpus Ministrite Komiteed kokku kutsumast ja ELi küsimusi hakati arutama valitsus-kabineti nõupidamistel, kus ei tehtud ametlikke otsuseid. Eesti kogemuse põhjal võib öelda, et sellise komitee vajadus sõltub jällegi riigi poliitilisest ja haldussüsteemist. On riike, kus see süsteem toimib (nt Soo-mes), kuid Eesti lihtsa ja selge riigivalitsemismudeli juures ei olnud sellel komi-teel ELiga liitumisprotsessis kohta.

Vabariigi Valitsuse tegevuskavad (VVTK) ELiga liitumiseksEsimene VVTK valmis juba 1996. aastal ja pärast seda koostati igal aastal uus ja täiendatud tegevuskava. Selle põhiline eesmärk oli panna paika plaanid

95

ELi õigustiku harmoneerimiseks, kuid hiljem sisaldas see ka tegevusi haldus-suutlikkuse tõstmiseks (institutsioonide tugevdamine, mehitamine jms). VVTK mõte oli tuua kõik ELiga liitumisettevalmistustega seotud tegevused osaks valitsuse töökavast, hiljem integreeriti VVTK täielikult valitsuse tööplaani. Läbi VVTK võtsid eelkõige ministrid, aga ka ministeeriumid, poliitilisi kohus-tusi, mille täitmisest olid aruandekohustuslikud nii valitsuse, Riigikogu kui ka valijate ees. VVTK arvestas igal aastal Euroopa Komisjoni eduaruandes esita-tud hinnangute ja järeldustega. Tavaliselt ilmus eduaruanne sügisel ning VVTK võeti vastu vahetult enne aasta lõppu. VVTK alusel sai selgelt näha ja hiljem mõõta kavandatud tegevusi ning jälgida nende elluviimist. Samuti oli VVTK hilisemas staadiumis aluseks ELi ja kahepoolsete abiprogrammide (nt PHARE jt) planeerimisel. Eesti koostööpart-neritele oli see selgeks ja arusaadavaks tegevuste kogumiks, mille kaudu sai näha meie plaane ELiga liitumisettevalmistustes järgneva aasta lõikes. VVTK tugevdas Eesti planeerimissuutlikkust, teadlikkust eesseisvatest ja tegemist vajavatest tegevustest ning oli lõpuks väga hea „tööriist“ meie liitu-misprotsessis. Minu arvamus on, et ilma VVTKta ei saa ELiga ühinemine olla edukas. Loomulikult on igas riigis omad traditsioonid sellise tegevuskava koos-tamiseks, kuid sellise tegevuskava põhimõtteline olemasolu on täiesti mööda-pääsmatu.



Euroopa Liidu Infosekretariaat (ELIS)Mõni aasta pärast EIB loomist loodi tema koosseisus ELi infosekretariaat. Hiljem, kui hakati tõsisemalt valmistuma ELiga ühinemise rahvahääletuseks, loodi ta juba eraldiseisva Riigikantselei üksusena. ELISe roll oli teadvustada Euroopa Liiduga liitumisega seonduvaid üksikasju Eesti rahvale. Algselt oli vaja tutvustada ELiga seonduvat tervikuna, hiljem muutus teavitustöö valdkonna-spetsiifiliseks, kus oli suur roll täita erinevatel ametkondadel (põllumajandus-

ametkonnad põllumajandusteemadel, keskkonnaametkonnad keskkonnatee-madel jne).

Rahvahääletuse eelne periood oli ELISe jaoks kahtlemata kõige kiirem ja töisem. ELiga liitumist ei kujutatud kõikide probleemide lahendusena, vaid

loomuliku etapina Eesti liikumisel jõukate ja edukate riikide hulka. Sellest tule-nevalt ei „müüdud“ ELi üle. Sellise lähenemise tulemusena anti rahvahääletusel poolthääli ELiga liitumisele 67%. 2008. aastal oli see toetus tõusnud üle 80%, samal ajal kui kõikides teistes 2004. aastal liitunud riikides oli see langenud allapoole rahvahääletuse tulemusest. Seega tagas Eesti lähenemine küll vähem poolthääli liitumise hetkel, kuid kindlustas samas jätkusuutliku ja kasvava toe-tuse pärast ühinemist, mis minu hinnangul on palju olulisem. Ühtlasi on rahvas seda meelt, et neile ei ole ELiga liitumiseks „müüdud“ müüte, vaid antud rea-listlik pilt tulevikust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ELi „lahtiseletamine“ kodanikele on tegevus, mida ei saa kunagi liiga vara alustada ning mida tuleb võtta väga tõsiselt. Samuti tuleb sellele tagada poliitiline toetus, mis tähendab seda, et valitsuse liikmetel (eriti pea-, välis-, põllumajandus-, rahandus- ja majandusministril) on suur roll rahva teavitamisel, mida nad kindlasti peavad endale teadvustama ja mida kandma (vt ELISe tegevusest pikemalt ptk 24 – P. Palk).

ELi abiprogrammide koordineerimineELiga liitumisprotsessis oli väga oluline roll ELi ning kahepoolsetel abiprogram-midel. Eestis oli algselt nende koordineerijaks Rahandusministeerium ning nii see peakski olema kõiges, mis puudutab rahalist arvestust ja raha kasutamise jälgimist. Samas on selge, et Rahandusministeerium ei suuda sisuliselt panna paika prioriteetseid valdkondi ELiga liitumiseks. Seda silmas pidades läks prio-riteetide määratlemine mõne aasta pärast EIBle ning KANile. Ideaalis peaksid abiprogrammid olema VVTK täitmise lahutamatuks osaks. Eesti tõi need VVTKsse sisse pärast seda, kui prioriteetide määratlemine seoti otseselt ELi prioriteetidega. Kindlasti oleks pidanud seda tegema varem. Kogu ELiga liitumisprotsess nõuab väga palju rahalisi ja inimressursse, mida napib peaaegu alati. Välisabiprogrammid aitavad seda probleemi leevendada. Samas

Euroopa Komisjon on liitumisprotsessis kandidaatriigi „parim partner“ – nõudlik, vahel frustreeriv, aeg-ajalt isegi demo-tiveeriv, kuid sellest hoolimata kindlasti parim ja erapooletuim.

97

peab selle protsessi juhtimine olema kindlalt kandidaatriigi kätes, muidu mää-ravad prioriteedid meie partnerid ja siis ei pruugi abiprogrammid anda soovitud lõpptulemust. Meie partnerid olid väga rahul sellega, et suutsime neile esitada selgeid prioriteete ning ei aktsepteerinud kõike, mida meile välja pakuti (vt ELi finantsabist pikemalt ptk 11 – R. Mändmets).

Suhted Euroopa Komisjoni delegatsioonigaKandidaatriigi jaoks on väga tähtsad suhted Euroopa Komisjoni ning eelkõige Euroopa Komisjoni delegatsiooniga oma riigis. Euroopa Komisjon on liitumis-protsessis kandidaatriigi „parim partner“ – nõudlik, vahel frustreeriv, aeg-ajalt isegi demotiveeriv, kuid sellest hoolimata kindlasti parim ja erapooletuim. See tähendab aga seda, et Komisjoniga on väga vajalik häid suhteid hoida. Kandi-daatriik peab olema avatud, aus ja samas oskama teha õigeid ning vajalikke järeldusi Komisjoni soovitustest. Euroopa Komisjon avaldas igal aastal eduaruandes oma hinnangu kandi-daatriigi liitumisvalmisolekust ning puudujääkidest. Info, millele see arvamus põhines, pärines valdavalt kandidaatriigist. dele-gatsioon oli see, kes esmase informatsiooni asu-kohariigist kokku kogus ning esitas koos esmase analüüsiga Brüsselisse. Seega pidi kogutav info olema õige ja täpne, mis omakorda eeldas ava-tust suhetes delegatsiooniga. Eesti sai palju kasu headest suhetest Komisjoni delegatsiooniga Tal-linnas, aga ka Komisjoniga Brüsselis, eriti nende ametnikega, kes töötasid Eesti teemadega. See on partnerlus, millesse tasub kindlasti investeerida.

Riigikogu Euroopa Asjade KomisjonKogu ELiga liitumisprotsess peab olema tasakaalustatud ning koondama endasse kõiki võtmeinstitutsioone. Parlamendil on selles väga suur roll. Selleks, et tagada paremini ELi asjade jälgimine, loodi Riigikogus Euroopa asjade komis-jon (EAK). Riigikogu aitas tagada VVTK täitmist läbi valitsuse liikmete pideva aruandluse Euroopa Asjade Komisjonile. EAK oli partneriks liikmesriikide rah-vusparlamentidega suhtlemisel, mis oli väga oluliseks täiendavaks kanaliks ja võimaluseks Eesti liitumisettevalmistuste tutvustamisel. Liitumisprotsessis on abiks ELi küsimustega hästi kursis olev parlament, kes teostab kontrolli nii valitsuse võetud kohustuste üle kui ka stimuleerib ELiga seonduvat debatti kogu ühiskonnas (vt EAK tööst pikemalt ptk 17 – T. Kelam).

KokkuvõtvaltEesti liitumine ELiga oli edukas protsess. Eesti siseriiklikku koordinatsioo-nimehhanismi peeti üheks kõige tõhusamaks ja lihtsamaks. Eesti eeliseks oli seejuures kindlasti tema väiksus ning sellest tulenevalt efektiivne, paindlik ja


Kõige suuremaks edu pandiks oli asjaolu, et Eestis oli ELiga ühinemine parteideülene kok-kulepe ning seda toetasid kõik arvestatavad poliitilised jõud.


läbipaistev haldussüsteem, mis lõi head eeldused sellise koordinatsioonimudeli toimimiseks. Samas oli kindlasti kõige suuremaks edu pandiks asjaolu, et Eestis oli ELiga ühinemine parteideülene kokkulepe ning seda toetasid kõik arvestatavad polii-tilised jõud. Tugev poliitiline toetus kõigele, mis oli seotud ELiga liitumisega, tõi selle protsessi poliitiliste prioriteetide tippu ja lihtsustas oluliselt kogu etteval-mistustööd. ELiga liitumisprotsess oli ka tõeline „küpsuseksam“ kogu avalikule haldusele ning ametkondadevahelisele koostööle. Olen korduvalt öelnud, et selle edukus sõltub lisaks poliitilisele toetusele ka tegevuste koordineerimisest ning planee-rimisest. Infovahetus, aktiivne koostöö erinevate ametkondade vahel, pidev koolitus ja kompetentsi tõstmine on samuti kõik selle protsessi lahutamatud osad. Liitumisettevalmistused loovad eelduse avaliku halduse toimetulemiseks ELi täisliikmena ning mis kõige olulisem – ta muutub tõhusamaks ka oma koda-niku teenindamisel.

99

14. Eesti õiguse ühtlustamine Euroopa Liidu õigusegaJulia (Vahing) Laffranque, Dr iur Justiitsministeeriumi ELi õiguse ekspert, talituse juhataja ja õigusloome asekantsler 1996–2004

Õiguse ühtlustamise tähtsus ja eesmärkEuroopa Liit tugineb õiguslikele alustele ja õigusriigi põhimõttele. Uue riigi ühi-nemisel Euroopa Liiduga saab viimase õigus paljude riigiametnike ja ka erasek-tori töötajate igapäevatöö lahutamatuks osaks. Euroopa Liidu õiguse tähtsust ei tohi seega alahinnata. Euroopa Liidu liikmeks saab ainult selline riik, kus austatakse demokraatiat, õigusriiklust ja inimõigusi. Nende tagamiseks on vaja toimivat õiguskorda, mis vastaks kõige paremas mõttes Euroopa standarditele. Euroopa Liitu astumise üheks tingimuseks on ka nn Kopen-haageni kriteeriumide hulka kuu-luv õiguslik mõõdupuu, mis eeldab kogu Euroopa Liidus kehtiva õigus-tiku, acquis communautaire’i üle-võtmist. Euroopa Liidu õigus ei ole siiski eesmärk omaette, vaid nagu ka näiteks ELi majanduspoliitika, vahend selleks, et EL saaks õiguspäraselt are-neda, oma elanike huve kaitsta ja neile kõige paremaid ning rahumeelsemaid elamistingimusi võimaldada. Õiguse ühtlustamise eesmärk oli tagada Eesti saamine ELi liikmeks, muuta meie õigus demokraatlikule ja euroopalikule õigusriigile kohaseks.

Õiguse ühtlustamine kui osa Eesti õigusreformidest ja Euroopa Liiduga ühinemise õiguspoliitikast. Õiguse ühtlustamise elemendidEesti õiguse ühtlustamine ELi õigusega kui osa Euroopa Liiduga ühinemise õiguspoliitikast oli kogu Eesti õiguspoliitika lahutamatu osa. Seda ei vaadel-dud üldisest õiguspoliitikast ja õigusloomest eraldiseisvana. Õigussüsteemi reformid toimusid Eestis kui üleminekuriigis 1990. aastatel meeletu tempoga. Mastaapsetel ja kiiretel reformidel oli kindlasti oma hind – paljud sel ajal vastu võetud seadused on vajanud hiljem täiendamist, koguni parandamist. Kuid samas oli saavutus märkimisväärne – 10 aastaga jõuti sinna, kuhu stabiilse

Ühinemisel Euroopa Liiduga saab viimase õigus paljude riigiametnike ja ka erasektori töötajate igapäevatöö lahutamatuks osaks, mistõttu Euroopa Liidu õiguse tähtsust ei tohi alahinnata.

Julia (Vahing) Laffranque Eesti õiguse ühtlustamine Euroopa Liidu õigusega


demokraatiaga riigid olid arenenud mitmete aastakümnete, isegi sadade aas-tate jooksul. Üheks Eesti eeliseks oli kindlasti see, et kuivõrd alustati peaaegu nullist, siis oli võimalik kergemini luua moodne, ELi õiguse põhimõtete ja teiste riikide kogemustega arvestav õigus.

Lisaks õiguse ühtlustamisele koosnes Euroopa Liiduga ühinemise õigus-poliitika järgmistest elementidest: ühtlustatud õiguse rakendamise tagamine; ühtlustamiseks ja rakendamiseks vajalike institutsioonide loomine,

sh kohtute töö tõhustamine; ELi õigusega, sh kohtupraktikaga arvestamine Eesti õigusloomes; ELi õiguse arengute jälgimine ja Eesti õigusele kaasnevate mõjude

prognoosimine; ELi õiguse ekspertide koolitamine; ELi õigusalase materjali kogumine, süstematiseerimine ja avaldamine; avalikkuse teavitamine ELi õigusest ja õiguse ühtlustamisest; ELi õiguse tõlkimine eesti keelde ja Eesti õiguse tõlkimine inglise keelde; koostöö ELi liikmesriikide ja institutsioonidega ning välisabi koordineerimine õigusloome vallas.

Eesti õiguse loojate, rakendajate ja tõlgendajate suhet ELi õigusesse võib tingli-kult jagada kolme etappi: kohanemine ELi õigusega, selle tundmaõppimine; töö-tamine ELi õigusega, mille tulemusena sai abstraktsetest mõistetest praktika ja

osavõtt ELi õiguse kujundamisest, mis avanes täies mahus alles alates Euroopa Liiduga ühinemisest.

Enne Euroopa Liiduga ühinemist võttis Eesti suures osas vabatahtlikult üle ELi õiguse, järk-järgult muutus see ka kohustuseks, mis tulenes Eesti ja Euroopa ühenduste ning tema liikmes-

riikide vahel sõlmitud lepingutest. Sisuliselt pidi Eesti oma õiguse ühtlustama õigusega, mille vastuvõtmisel ta ei saanud ise sõna sekka öelda. Õiguse ühtlustamisel olid olulised nii strukturaalsed (ühtlustamise korral-dus ja vastutus) kui ka sisulised (ühtlustajate erialane ettevalmistus, kasutatav metoodika ja materjalid) elemendid.

Õiguse ühtlustamise eest vastutavad institutsioonid: Justiitsministeeriumi Euroopa Liidu õiguse talituse roll ja koosseisEesti valitsus kinnitas eurointegratsiooni korralduse, selleks vajaminevad ins-titutsioonid ja nende ülesanded 30. jaanuaril 1996. Õiguse ühtlustamise eest vastutas sisuliselt Justiitsministeerium, teemat käsitleti ka ministeeriumide kõrgematest ametnikest koosnevas Kõrgemate Ametnike Nõukogus (KAN).

Euroopa Liidu õigus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend selleks, et EL saaks õiguspäraselt areneda, oma ela-nike huve kaitsta ja neile kõige pare-maid ning rahumeelsemaid elamistin-gimusi võimaldada.

101

Justiitsministeeriumis loodi alguses rahvusvahelise õiguse ja hiljem õigus-loome metoodika osakonnas paiknev ELi õigusega tegelev üksus – Euroopa Liidu õiguse talitus – juba 1995. aastal. Alates 2001. aasta teisest poolest laien-dati talituse pädevust kogu ministeeriumi välissuhtlusele ja ELi toetusprogram-mide koordineerimisele. Justiitsministeeriumi ELi õigusega seotud ülesanded olid sätestatud Eesti Vabariigi Valitsuse seaduses, ministeeriumi põhimääruses ja omaaegse õigus-loome metoodika osakonna (täna õiguspoliitika osakond) põhimääruses. Nende aktide kohaselt oli Justiitsministeeriumi ülesandeks tagada muu hulgas Eesti õiguse ühtlustamine ELi õigusega, töötada selleks välja metoodika ning kont-rollida valitsuse eelnõude vastavust ELi õigusele. Kõik valitsuse ettevalmistatud seaduste ja määruste eelnõud läbisid ELi õiguse talituse ülevaatuse. Lisaks oli ELi õiguse talitusel teisi olulisi funktsioone, nagu ELi õigusalase teabe vahendamine; oma pädevuse piires KANis, valitsuse tegevuskava koostamistöös ja liitumislä-birääkimistel osalemine; ELi õiguse alaste koolitusprogrammide kooskõlastamine; suhtlemine välisriikide ja ELi vastavate institutsioonidega ning teiste ministeeriu-mide abistamine kõikvõimalikes ELi õigu-sega seotud küsimustes. Oma tegutsemise algusaastatel andis talitus välja „Justiits-ministeeriumi ELi õiguse talituse teatajat,“ kus avaldati ELi õiguse alast informat-siooni. Teistes ministeeriumides loodud ELi üksused tegelesid sageli üldise välis-suhtlusega, õigusloome osakonnad pidid tagama vastava ministeeriumi ette-valmistatud eelnõu kooskõla ELi õigusega, mida omakorda kontrollis Justiits-ministeeriumi ELi õiguse talitus. Kuivõrd Eestil kui väikeriigil olid ametnike ressursid piiratud, siis oli seda vajalikum leida kõrgtasemel eksperte, kompenseerides kvantiteeti kvaliteediga. Aja jooksul kujunes ELi õiguse talitusest arvestatav kompetentsikeskus. Rah-vusvahelise eraõiguse professori kõrval töötasid talituses peamiselt noored juristid, kes olid end täiendanud välisriikide kõrgkoolides, sest ELi õigust Eestis 1990. aastatel süstemaatiliselt ei õpetatud. Talituse koosseisu kuulus maksi-maalselt 5 ametnikku, kes omandasid kogemusi praktiseerides Prantsusmaa ja Rootsi justiitsministeeriumides ning Euroopa Komisjoni juriidilises teenistuses, suhtlesid kolleegidega välisriikidest, esinesid rahvusvahelistel konverentsidel, koolitasid ametnikke nii Eestis kui mujal.

Mastaapsetel ja kiiretel õigusrefor-midel Eestis oli oma hind – paljud sel ajal vastu võetud seadused on vajanud hiljem täiendamist, koguni parandamist. Samas oli saavutus märkimisväärne – 10 aastaga jõuti sinna, kuhu stabiilse demokraatiaga riigid olid arenenud mitmete aasta-kümnete, isegi sadade aastate jook-sul. Üheks Eesti eeliseks oli kindlas-ti see, et kuivõrd alustati peaaegu nullist, siis oli võimalik kergemini luua moodne, ELi õiguse põhimõ-tete ja teiste riikide kogemustega arvestav õigus.



Alates 1997. aastast sai Justiitsministeerium oma esindaja (hiljem koguni kaks) Eesti esinduses ELi juures Brüsselis, kelle põhitööks kujunes info vahendamine ja hiljem ka Eesti esindamine ELi institutsioonide, peamiselt ELi Nõukogu töögruppides.

Õiguse ühtlustamisel kasutatud materjalid ja abivahendidÕiguse ühtlustamise õiguslikud ja soovituslikud alused olid sätestatud Eesti ja ELi vahel sõlmitud lepingutes, eriti Euroopa lepingus, Eesti õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskirjas, Euroopa Komisjoni nn Valges raamatus aas-tast 1995 ja Komisjoni soovitustes, Eesti valitsuse tegevuskavas Euroopa Liitu integreerumiseks ning liitumisläbirääkimiste peatükkide sõelumislehtedes. Justiitsministeeriumi ELi õiguse talitus töötas välja seadusandluse ühtlusta-mise metoodika (1997), mis tõlgiti ka inglise keelde ja avaldati ministeeriumi kodulehel. Tulenevalt ELis toimunud suurtest muudatustest ja uute kogemuste omandamisest lähenemisprotsessis täiendati metoodikat, tõlgiti inglise keelde ja avaldati seejärel ministeeriumi kodulehel. Praktilistel põhjustel koostas Jus-

tiitsministeerium märgukirju, milles esitati soovitusi teistele ministee-riumidele. Märgukirjad käsitlesid nt Eesti seadusandluse ühtlustamist Euroopa Ühenduse määrustega (1999), määruste rakendamist ning ELi erinevate institutsioonide nime-

tuste kasutamist (2000). Aasta-aastalt tarvitati järjest rohkem infotehnoloogi-lisi võtteid: andmebaase, elektroonilist suhtlust, õigusaktide eelnõude portaali e-õigus jne. Üheks oluliseks abivahendiks õiguse ühtlustamise ühetaolise prak-tika tagamisel kujunesid Justiitsministeeriumi ELi õiguse talituse korraldatud ministeeriumide õigusloome juhtide ümarlauad, kus osalesid ka väliseksperdid (nt Rootsist, Hollandist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Soomest). Ministeeriumid saatsid Justiitsministeeriumile eelnevalt oma küsimused või probleeme teki-tava eelnõu, ELi õiguse talitus ja välisekspert analüüsisid seda ja siis püüti koos ümarlaual lahendusi leida. Arutelu tulemused protokolliti, vajadusel koostati märgukiri. Ümarlaudadel osalesid lisaks ministeeriumi ja ametite esindajatele õiguskantsleri ja presidendi kantseleide, Riigikogu ja Eesti Panga ametnikud, mõnede huvigruppide ning Eesti Õigustõlke Keskuse liikmed. 2003. aastal koostati riigiametnikele normitehnika käsiraamat ja liitumisjärgselt koostöös Riigikantseleiga ametniku ELi käsiraamat, kus samuti selgitati lühidalt õiguse ühtlustamise olemust.

Õiguse ühtlustamise olemus ja metoodikaÕigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskirja kohaselt tuli iga ELi õigust ühtlustava Eesti õigusakti eelnõu seletuskirjas esitada ELi ja Eesti õigusaktide

Eesti õiguse ühtlustamine ELi õigusega kui osa Euroopa Liiduga ühinemise õiguspolii-tikast oli kogu Eesti õiguspoliitika lahuta-matu osa.

103

võrdlustabel, samuti selgitus, miks, kuidas ja kui palju üle võetakse. Hiljem keh-testati nõue viidata ka akti enda tekstis normitehnilise (joonealuse) märkusega ELi vastava direktiivi nimele, numbrile ja avaldamismärkele. Euroopa Liidu õigustik, mis tuli Eesti õigusesse üle võtta (ligi 80 000 lk õigustekste!) seisnes järgmises: ELi õiguse üldpõhimõtted; ELi esmane õigus – asutamislepingud, ELi leping, nende protokollid ja lisad; ELi teisene õigus – määrused, direktiivid, otsused; Euroopa Kohtu lahendid; mingil määral ka ELi tulevane õigus – eesmärgid, eelnõud. Eesti õigusaktid, millega Euroopa õigustik üle võeti, olid seadused ning valitsuse või ministri määrused (haldustoimingust ei piisanud). Kui ELi õigusega, nt direk-tiiviga, piirati isikute põhivabadusi, ühtlustati selline õigusakt Eesti seadusega. Ühtlustav õigusakt pidi vastama selguse, arusaadavuse ja õiguskindluse nõue-tele.

Et ametnikke aidata, esitas Justiitsministeeriumis välja töötatud metoodika järgmised küsimused, millele ühtlustamise käigus tuli vastuseid leida: Kas siseriikliku õigusakti reguleerimisala kuulub ELi pädevusse? Kas eksisteerivad ELi õiguse sätted? Kui, siis millised? Mis on antud valdkonnas ELi põhieesmärgid ja õiguse üldpõhimõtted? Mida ütleb Euroopa leping? Millised kohustused on Eesti võtnud valitsuse tegevuskavas ja liitumis-

läbirääkimistel? Milline on Euroopa Kohtu praktika? Kas ELi õigusakte on muudetud või kavas muuta? Kas siseriiklik õigus juba vastab ELi õigusele? Millised teised seadused või eelnõud seda ELi õigusakti (direktiivi)

ühtlustavad? Kas direktiivi tuleb ühtlustada ühe või mitme siseriikliku õigusaktiga? Kas ühte seadusse tuleb sisse viia üks või mitu direktiivi? Kas ühtlustamiseks sobib seadus või piisab määrusest? Millised on kavandatava õigusakti mõjud majandusele, keskkonnale,

sotsiaalpoliitikale? Kuidas on ELi õigusakti ühtlustanud liikmesriigid? Kas ELi õigusakti konkreetne säte on mõeldud ainult liikmesriikidele või

saavad seda täita ka kandidaatriigid? Millised sätted ei vaja ühtlustamist? Kas on põhjust kõrvale kalduda direktiivi terminoloogiast? Kas direktiiv on ebaselge ja seda peaks lahti seletama?

Kuivõrd Eestil kui väikeriigil olid ametnike ressursid piiratud, siis oli seda vajalikum leida kõrgtasemel eksperte, kompenseerides kvantitee-ti kvaliteediga. Aja jooksul kujunes ELi õiguse talitusest arvestatav kom-petentsikeskus.



Milliseid soovitusi, selgitusi on andnud Euroopa Komisjon ELi õigusakti kohta?

Kas õigustloovate aktide normitehnika eeskirjaga on arvestatud? Kas ELi institutsioonidele on õigesti viidatud, kas on olemas normitehniline

märkus? Milliseid rakendusakte läheb vaja?

Õiguse ühtlustamisest teavitamine: koolitused, avalikkuse informee ri mine, suhtlemine Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikidegaÕiguse ühtlustamise õnnestumine eeldab kõrgetasemelist koolitust ELi õigu-ses. Sageli tuli üldpõhimõtted teha selgeks tagantjärele, sest ametnikud, kes tegelesid ELi õiguse konkreetse lõiguga, ei olnud läbinud vastavat algkursust ülikoolis või mujal. Samuti vajas teavitamist avalikkus, et ei tekiks valearu-saamu nn rangetest euronõuetest, mis Eesti senise elu „pea peale pööravad.“ Lisaks toimus aktiivne suhtlus ELi institutsioonide, eeskätt Euroopa Komisjo-niga (nn lobitöö, Eesti õigussüsteemi ja taustaolukorra selgitamine, objektiivse ja täpse ühtlustamise alase info edastamine jms). Tähtis oli toimiv koostöö ELi liikmesriikide (väliseksperdid, koostöölepingud ja abiprogrammid) ja kandidaat-riikidega (eeskätt teised Balti riigid, kelle esindajad osalesid samuti aeg-ajalt ELi õiguse ümarlaudadel).

Põhiseaduse täiendamineEnne ühinemist muutus eriti oluliseks põhiseaduse täiendamine, et võimaldada Eestil juriidiliselt korrektselt Euroopa Liitu astuda. Ka sel teemal tuli teha selgi-tustööd: korraldada ümarlaudu juristide jt ekspertidega ning teavitada avalik-kust (loengud kohalikele elanikele eri Eesti paigus). Põhiseaduse täiendamise seadus kiideti rahvahääletusel heaks 14. septembril 2003.

Õiguse ühtlustamisel kerkinud probleemid ja kasulikud kogemused. Hinnang tänapäeva perspektiivistÕiguse ühtlustamine ei kulgenud probleemideta. Eesti õigusaktide kvaliteet jät-tis mõnikord soovida, nt sõnastus oleks saanud selgem olla. Kiirustamise tõttu ei eelnenud tihtipeale õigusaktide vastuvõtmisele põhjalikku mõjude analüüsi. Isegi ametnikud ei teadvustanud endale kohati ELi õigusakti kaugemaid ees-märke. Parlamendi kaasamine toimus vaevaliselt, lisaks võeti Riigikogus eelnõu menetlemise käigus ära viited ELi direktiividele. Hiljem reguleeriti parlamendi ja valitsuse suhted õigusaktides ning see aitas kaasa töökorralduse parane-misele. Samal ajal oli Riigikohtu roll ühinemiseelselt tagasihoidlik: kohtul ei avanenud võimalust anda oma seisukoht Euroopa lepingu tõlgendamises ega kohaldamises. Eesti elanike ELi õigusalase teadlikkuse tõstmine oleks pidanud olema intensiivsem. Samuti tulnuks koolitada erasektorit. Kuivõrd ELi rahaline

105

toetus keskendus avaliku sektori koolitusele, siis jäid näiteks advokaadid taga-plaanile. Õiguse ühtlustamine ei kao kuhugi ka pärast Euroopa Liiduga ühinemist, kuigi toimub väiksemas mahus, sest enamus vajaminevaid seadusi on juba olemas ja ELi õigusaktidest tuleb ühtlustada eeskätt direktiive, sest määrused kehtivad vahetult. Elu on näidanud, et praktika ei vasta kahjuks alati ühtlusta-tud õigusele, ühtlustada on kergem, kui õigust rakendada. Kohtuasju on võrsu-nud vaidlustest, kus riigile heidetakse ette uute õiguslike oludega liiga lühikese kohanemisperioodi andmist. Üldjoontes tuleb õiguse ühtlustamist hinnata siiski kordaläinuks. Eesti suu-tis kõik vajalikud õigusaktid üle võtta ja ka põhiseadust täiendada. Töö oli hästi organiseeritud, laabus ladusalt. Mõningatest omavahel tekkinud lahkhelidest hoolimata suurendas õiguse ühtlustamine ministeeriumide vahelist koostööd. Kindlasti aitas ühtlustamine korrastada ja süstematiseerida õigusterminoloo-giat ning siseriiklikku õigust tervikuna.



Nõuandeid ja soovitusi õiguse ühtlustamisel1. Euroopa Liiduga ühinemise õiguspoliitika, sh õiguse ühtlustamine, peab

olema üks osa riigi õiguspoliitikast, riigi poliitikast tervikuna. See eeldab vastava strateegia väljatöötamist.

2. Soovitav on jälgida, et ühtlustamise impulss ei tuleks ainult ametnikelt, et täitevvõim, mis juba ELi õigusloomes on ülekaalukas, ei saavutaks mono-poolset seisundit. Ametnikud peavad olema kompetentsed, valmistama ette alternatiivid koos põhjendustega. Poliitilised valikud tuleb langetada aga poliitikutel, arvestades riigi rahvusvahelisi kohustusi ja Euroopa Liidule antud lubadusi. Oluline on valitsuse koostöö parlamendiga, viimane peaks samuti algatama ELi õigusega seotud eelnõusid.

3. Valitsus ei tohiks ajada ebapopulaarseid õigusloome alaseid otsustusi Euroopa Liidu ja Brüsseli kaela. Otsustajad ei tohi riskida rahva usalduse kaotusega ning võtta vahetult enne Euroopa Liiduga ühinemist vastu sea-dusi, mille osas on teada, et need võivad sattuda ELi õigusega vastuollu ja vajavad liitumisel muutmist.

4. Oluline on, et ühtlustamine toimuks süsteemselt, mis eeldab vajalikku struk-tuuri, personali, metoodikat.

5. Ühtlustatud aktide üle arvet pidades on näpuga järje ajamise asemel täht-sam tagada nende aktide kvaliteet. Ühtlustamistempo ei tohi ohtu seada seadusloome sisulist taset.

6. Tuleks luua süsteem, milles on võimalik fikseerida, millist ELi õigusakti on siseriikliku aktiga ühtlustatud, et hiljem oleks arenguid ja kohaldamisprakti-kat lihtne jälgida.

7. Tuleks vältida teiste riikide pealt seaduste mahakirjutamist. Ühtlusta- mise eripära ongi selles, et ELi õigus juba arvestab eri riikide kogemustega ja see tuleb sobitada oma õiguskultuuri. Samas on oluline võrdlevõiguslik aspekt.

8. Soovitav on hoiduda ELi õiguse siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisest põhi-mõttel üks direktiiv = üks seadus. Arvestada tuleks Euroopa Liidus käimas-olevaid kodifitseerimisprotsesse.

9. Ka Euroopa Liidu õigusest üle võetud õiguse puhul peaksid kehtima õigus-loome üldpõhimõtted, mh õigusselguse põhimõte, arusaadavus, lihtsus, ühemõttelisus.

10. Õiguse ühtlustamisel peaks lisaks ELi kirjutatud õigusele arvestama Euroopa Kohtu praktikaga.

11. Õiguse ühtlustamise protsessi on soovitav varakult kaasata huvigruppe. Ühtlustamist peab saatma mõjude analüüs.

12. Õiguse ühtlustamisel tuleb arvestada erinevate Euroopa Liidu poliitikate ja üldpõhimõtetega laiemalt kui ainult konkreetse valdkonna normidega.

13. Õiguse ühtlustamisel on väga oluline erinevate asutuste, sh valitsusasutuste ja ministeeriumide koostöö.

107

14. Ei maksa unustada, et nii mõnigi kord võib „kurat peituda detailides“, mis-tõttu on kvaliteetne normitehnika asendamatu.

15. Euroopa Liidu määrusi ei tohiks oma õigusesse ümber kirjutada, samas võib see enne ühinemist olla vajalik. Seega tuleb tagada, et ühinemisel tunnis-tataks kehtetuks üleliigsed kordused ja määruste kopeerimine. Samal ajal ei tohiks ELi määruste rakendusaktid kujutada endast lünkteksti, vaid kasu-tama mõistlikkuse piires vajadusel ELi määruse sõnastust, tagades ühtlasi kooskõla ELi õigusega.

16. ELi õigusele ei saa ühinemiseelselt viidata juhul, kui see ei ole oma keeles avaldatud, eriti, kui ELi õigusakt puudutab isikute subjektiivsete õiguste või-malikku piiramist.

17. Ametnikke tuleb pidevalt õiguse ühtlustamise alal koolitada, unustamata seejuures erasektorit. Oluline on, et konkreetse ja tehnilise valdkonnaga tegelejad omaksid üldteadmisi, ülevaadet Euroopa Liidu õigusest tervikuna.

18. Ametnikud ja poliitikud peavad ise olema võimelised avalikkust teavitama ja ühtlustamise tagamaid selgitama, sisuliselt põhjendama. Inimesed pea-vad varakult kursis olema, mis nende õigustes ja kohustustes pärast riigi Euroopa Liiduga ühinemist muutub.

19. Õiguse ühtlustamise alal on konstruktiivne dialoog ja koostöö ELi institut-sioonide ning liikmesriikidega väga kasulik.

20. Ühtlustamisega paralleelselt peaks mõtlema ka järelkontrollile, st kuidas teostada järelevalvet selle üle, kas ühtlustatud õigust tegelikkuses rakenda-takse ja kuidas seda tehakse ning kas õigust kaasajastatakse Euroopa Liidu õiguse arengutest tulenevalt.



15. Välisministeeriumi Euroopa Liidu õiguse büroo enne Eesti ühinemist Euroopa LiidugaEve Põtter Välisministeeriumi ELi õiguse büroo direktor 2003–2006

Kuivõrd Eesti ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud assotsiatsioonileping (Euroopa leping) jõustus 1. veebruaril 1998 ning arvestades, et märtsis 1998 algasid

Eesti liitumisläbirääkimised ELiga, siis suurenes ka vajadus ELi õigust tundvate inimeste järele Välisministeeriumis. Enam ei piisanud sellest, et ELi õiguse küsimustega tegeleb juriidilises osakonnas 1–2 inimest oma põhitöö kõrvalt. Arvestades, et tegemist on mõnevõrra spetsiifilise valdkonnaga, oli vaja leida asjakohase akadeemilise ettevalmistusega juriste, kes tegeleksid igapäevaselt ELi õiguse küsimustega. Seetõttu loodi 1998. aasta teises pooles juriidilisse osakonda ELi õiguse büroo, mille töötajad pidid oma igapäevaste ülesannete täitmiseks olema kursis ELi õiguse arengutega. Esialgu loodi büroosse 4 diplo-maadi kohta, hiljem veel 2 diplomaadi ning 2 referendi kohad.

Roll Eesti Vabariigi välislepingute sõlmimiselÜheks ELi õiguse büroo ülesandeks oli Eesti välislepingute analüüs, et hinnata nende kooskõla ELi õigusega, kuna ühinemise hetkeks pidid kõik välislepingud olema kooskõlas ELi õigustiku ehk acquis’ga ning ELi õigusega vastolus olevad lepingud tuli selleks ajaks lõpetada. Lepingute lõpetamine või muutmine puudutas Eesti puhul eelkõige kau-banduspoliitilise sisuga välislepinguid. Lepingute lõpetamise kohustus tuleneb Euroopa Ühenduse ühisest kaubanduspoliitikast, mille kohaselt lähtutakse tollitariifimäärade muutmisel, tolli- ja kaubanduslepingute sõlmimisel, libera-liseerimise meetmete võtmisel, ekspordipoliitika kujundamisel ning turukait-semeetmete kehtestamisel ühtsetest põhimõtetest. Nendes valdkondades on ühine kaubanduspoliitika ühenduse ainupädevuses, mille tõttu liikmesriikidel puudub pädevus sõlmida kaubanduspoliitilise sisuga välislepinguid. Muuta tuli eelkõige selliseid lepinguid, mis käsitlesid riikidevahelist koostööd kaubanduse vald konnas. Lepingute lõpetamisega ei kaasnenud negatiivseid mõjusid Eesti ja kolman-date riikide kaubandussuhetele, sest kahepoolsete lepingute asemel hakati

109

alates ühinemisest rakendama sarnaseid Euroopa Ühenduse ja asjaomaste riikide vahel sõlmitud lepinguid. Järjepidevuse tagamiseks oli oluline, et lepin-gute lõpetamine jõustub Eesti ELiga ühinemise päeval. Teistes valdkondades analüüsiti kahepoolsete välislepingute kooskõla ELi õigusega juba enne nende sõlmimist ning ELiga ühinemine ei toonud kaasa nende lõpetamist ega muutmist. Samas tuli Eestil välja astuda mitmetest rah-vusvahelistest konventsiooni-dest, eelkõige sellistest, mille liikmeks on ka Euroopa ühen-dused, kellele kuulub ainu-pädevus liikmesriikide nimel asjaomases konventsioonis osaleda. Näiteks pidi Eesti välja astuma Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioonist (NAFO) ja Kirde-Atlandi Kalanduskomisjonist (NEAFC), sest pärast Eesti ühine-mist ELiga esindab nimetatud organisatsioonides Euroopa Ühendust (sh Eestit) Euroopa Komisjon.

Roll Eesti Vabariigi lepingute sõlmimisel Euroopa ühendustegaELi õiguse büroo valmistas ette ja analüüsis Euroopa lepingut muutvaid kok-kuleppeid (assotsiatsiooninõukogu otsuseid ning Euroopa lepingu protokolle) ning teisi Eesti välislepinguid, mille teiseks osapooleks oli Euroopa Ühendus, Euroopa ühendused või Euroopa Liit. Büroo korraldas ka lepingute hilisema siseriikliku menetlemise, mis on Eestis vajalik kõikide välislepingute sõlmimi-sel. Reeglina toimusid läbirääkimised siiski vastutava ministeeriumi juhtimisel, kuid õigusliku hinnangu pidi nendele lepingutele andma Välisministeeriumi ELi õiguse büroo, mistõttu olid büroo töötajad kaasatud juba läbirääkimiste esi-mestes etappides. Selliste lepingute õiguslik analüüs eeldas nii ELi õiguse kui ka siseriikliku õiguse analüüsimist. Tavaliselt oli selliste lepingute puhul Eestile edastatud Euroopa Komisjoni eelnõu vastuolus Eesti põhiseadusega ning vajas seetõttu ka muutmist. Üheks põhiliseks komistuskiviks olid sätted, mis eeldasid, et ELi õigus on Eestis vahe-tult kohaldatav juba enne Eesti ühinemist ELiga. Reeglina ei olnud võimalik selliseid probleeme lahendada läbirääkimistel Komisjoni direktoraadiga, kes läbirääkimisi juhtis, vaid seda tuli teha koostöös Komisjoni õigusteenistusega, sest probleemi olemusest said sageli aru ainult juristid. Selleks, et lepingute ettevalmistajad Euroopa Komisjonist ja ELi Nõukogust mõistaksid Eesti põhi-seadusest tulenevaid juriidilisi nüansse ning et ei tekiks vale arusaama Eesti soovist asjaomaseid lepinguid sõlmida, toimusid selgitustöö eesmärgil kohtu-mised nii Komisjoni kui ka Nõukogu õigusteenistuste töötajatega. Sellise koos-töö tulemusena said lahtised küsimused ka lahendatud.

Eve Põtter Välisministeeriumi Euroopa Liidu õiguse büroo ...

Selleks, et riik tuleks edukalt toime ELi alaste küsimustega – olgu nad juriidilised või poliitilised – on oluline, et valitsusasutused koolitak-sid oma töötajaid ning värbaksid tööle ELi alus-teadmistega isikuid. Veelgi olulisem on see, et selliseid inimesi oleks piisavalt, et ei tekiks kellegi liigset ülekoormamist.


Roll ELiga ühinemiselELiga liitumisläbirääkimiste ajal tuli kõik läbirääkimiste seisukohad ja muud küsimused enne Euroopa Liidule esitamist saata heakskiitmiseks Vabariigi Valitsusele. Nende materjalide ettevalmistamisel oli sisulistes küsimustes juhtiv roll vastaval ministeeriumil ning koordineeriv roll Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonnal. Euroopa Liidu õiguse büroo kohustuseks oli sageli väga piiratud ajaraamistikus enne materjalide esitamist valitsusele teha veel viimaseid täpsustusi mõningates lahtistes küsimustes. Seda tehti kas koostöös

Euroopa integratsiooni osakonnaga või suhel-des teiste ministeeriumidega otse.

Hiljem, kui toimus ELi õiguse büroo juhti-misel ühinemislepingu ettevalmistamine ning selle juurde kuuluva seletuskirja koostamine,

ilmnes, et tihti oli ministeeriumides materjalidele antud õiguslik hinnang mõnin-gal määral ebapiisav ja vajas täpsustusi. Seda eelkõige seetõttu, et ministeeriu-mid kas ei kaasanud varasemasse protsessi oma õigusteenistusi või tegid seda liiga pealiskaudselt. Arvestades tollast Eesti seisukohtade ettevalmistamise intensiivsust ja tihedat ajakava ning inimressursside piiratust ministeeriumides ei olekski ehk rohkem jõudnud. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et esiteks oleks ELi õiguse büroo võinud olla rohkem kaasatud läbirääkimistesse, et anda õiguslikke hinnanguid juba esialgsete seisukohtade väljatöötamisel. Seda see-tõttu, et tihtipeale vajasid läbirääkimiste raames lahendamist küsimused, mis olid pigem seotud ELi õiguse üldiste põhimõtete, mitte spetsiifiliste valdkonda-dega. Teiseks oleks tulnud ministeeriumides rohkem kaasata juriste ning panus-tada rohkem ELi õiguse spetsialistide võimalikult varajasele väljakoolitamisele ja töölevõtmisele. Selline lähenemine oleks oluliselt lihtsustanud ametiasutuste tööd nii läbirääkimiste ajal, ühinemislepingu koostamisperioodil kui ka vahetult pärast liitumist ELi institutsioonide igapäevatöös osalemisel. Nagu juba öeldud, oli ELiga ühinemislepingu koostamisel juhtiv roll ELi õiguse bürool, kes koordineeris siseriiklikult Eesti seisukohtade väljatöötamist lepingu eelnõu teksti suhtes ning seletuskirja koostamist (vt ptk 9 – M. Kalju-rand).

Roll valitsusasutuste nõustamiselELi acquis’ ülevõtmiseks toimus riigisisene õigusaktide muutmine, et tagada Eesti õiguse kooskõla ELi õigusega. Selles töös osalesid kõik valitsusasutused. Vastutavate ministeeriumide ülesandeks oli tagada Eesti õigusaktide välja-töötamine ning muutmine oma valitsemisalas olevates küsimustes. Kuivõrd Välisministeeriumi valitsemisalas ei olnud selliseid õigusakte, mis oleksid olnud vajalikud acquis’ ülevõtmiseks, siis ELi õiguse bürool sellega seonduvalt otsest ülesannet ei olnud. Küll aga avaldas büroo arvamusi mitmete teiste ministee-riumide väljatöötatud õigusaktide kohta, mis edastati Välisministeeriumile

Oluline on kaasata ELi õiguse spetsialiste läbirääkimistele ja seda kõigis ministeeriumides.

111

seisukoha võtmiseks kooskõlastamise protseduuri raames, mis on kohustuslik kõikide eelnõude menetlemisel. Tihti pöördusid teiste ministeeriumide eksper-did büroo töötajate poole ka otse, saamaks nõu erinevates ELi õiguse küsimus-tes ning seda isegi sellistes küsimustes, mis ei omanud kokkupuudet Välisminis-teeriumi valitsemisalaga. Selline mitteametlik nõustamine tekkis tänu sellele, et ministeeriumides oli vähe ELi õigusele spetsialiseerunud juriste. Lisaks sellele, et ELi õiguse büroo nõustas valitsusasutusi välislepingute sõlmimisel ning acquis’ ülevõtmisel, tuli avaldada ka seisukohti juhtudel, mil eeldati Euroopa lepingu rikkumisi, mis samuti eeldas põhjalikku ELi õiguse ja siseriikliku õiguse analüüsi. Seisukohti tuli kujundada mitmetes erinevates valdkondades, nt maksustamine, transport, konkurents, kalandus, isikute ja tee-nuste vaba liikumine jne.

ELi õiguse büroo roll Eesti ühinemisel ELi deklaratsioonide ja ühiste seisukohtadegaEuroopa lepingus olid kehtestatud põhimõtted Eesti ja ELi vahelise poliitilise dialoogi arendamise kohta ning koostöö põhimõtted ELi ühise välis- ja julge-olekupoliitika küsimustes. Poliitilise dialoogi raames kutsus ELi Nõukogu assotsieerunud riike ühinema ELi deklaratsioonide, ühiste seisukohtade ja ühismeetmetega. Eestil tuli otsus-tada, kas ühineda nimetatud instru-mentidega. Kui leiti, et see on vajalik, tuli tagada ka nende rakendamine. Sellistel puhkudel, mil Eestit kutsuti konkreetse aktiga ühinema, oodati reeglina Eesti seisukohta vaid mõne tunni jooksul. Kõikide deklaratsioonide, ühiste seisukohtade ja ühismeetmetega ühine-mise otsustamine oli valitsuse pädevuses ning selleks, et Eesti saaks nimetatud aktidega ühineda, edastas ELi eesistujariik vastavasisulise kutse Välisministee-riumi poliitikaosakonnale. Pärast esialgse Eesti seisukoha kujundamist tuli ELi õiguse bürool tagada ühinemiseks vajalike riigisiseste protseduuride järgimine, mis on vajalik valitsuse otsuse tegemiseks. Kuna Eestis kehtinud süsteem oli aeganõudev, vajas see muutmist, et võimaldada kiiremat valitsuse otsuste langetamist. Seetõttu töötas büroo välja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse, mida tuli pärast ühinemist ELiga uuesti muuta, sest arvestada tuli Eesti ELi liik-melisusega.

Ettevalmistused Eesti esindamiseks Euroopa Kohtus ja esimese astme kohtusJuba ELiga liitumisläbirääkimiste ajal tegi ELi õiguse büroo ettevalmistusi sel-leks, et Välisministeerium oleks valmis riigi huve esindama Euroopa Kohtus ja

Eve Põtter Välisministeeriumi Euroopa Liidu õiguse büroo ...

Kuna pärast ühinemist ELiga muutub ELi õigus riigi õiguse suhtes ülimuslikuks, on oluline koolitada kõiki juriste ELi õiguses, et neil tekiks oskus näha kokkupuudet ELiga ka sellistes küsimustes, kus see pealtäha puudub.


esimese astme kohtus. Sel eesmärgil tutvuti põhjalikumalt kohtute tööga ning kujundati riigisisesed protseduurid Eesti seisukohtade vastuvõtmiseks Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu menetluses olevate kaasuste kohta Eestit puu-dutavates või muul põhjusel huvitavates küsimustes. Selle ülesande tagamiseks kasvas 2006. aasta sügisel ELi õiguse büroost välja temaga paralleelselt toimiv Euroopa Kohtu büroo. Pärast ELiga ühinemislepingu allakirjutamist aprillis 2003 korraldas ELi õiguse büroo ka nimetatud kohtutesse kohtunike leidmise konkursi ning vahen-das kohtunike ja kohtute vahelist informatsiooni ning kontakte nende tööleasu-miseks Luksemburgis.

Mõningaid soovitusiSelleks, et riik tuleks edukalt toime ELi alaste küsimustega – olgu nad juriidi-lised või poliitilised – on oluline, et valitsusasutused koolitaksid oma töötajaid ning värbaksid tööle ELi alusteadmistega isikuid. Veelgi olulisem on see, et selliseid inimesi oleks piisavalt, et ei tekiks kellegi liigset ülekoormamist. Kuna suur hulk ELi teemadega kursis olevaid inimesi on kaasatud läbirääkimistesse, on oluline tagada ELi spetsialistide olemasolu muude ELi teemadega tegelemi-seks, mis otseselt läbirääkimistega seotud ei ole. Arvestades välisministeeriu-mide töökorraldust ja rotatsiooni tuleks ELi küsimustes aegsasti inimesi välja koolitada, et ühe töötaja lahkumisel ei tekiks teadmistes auku. Oluline on ka see, et ELi õiguse spetsialiste kaasataks nii läbirääkimiste ajal kui ka siis, kui lahendamist vajavad mõned muud küsimused, ja seda kõigis ministeeriumides. Kuna pärast ühinemist ELiga muutub ELi õigus riigi õiguse suhtes ülimuslikuks, on oluline koolitada kõiki juriste ELi õiguses, et neil tekiks oskus näha kokkupuudet ELiga ka sellistes küsimustes, kus see pealtäha puu-dub. ELi õiguse olemust silmas pidades on oluline mõista, et seda tundmata on ELi liikmesriigi valitsusasutuse juristil keeruline oma ülesandeid täita, arves-tades, et peaaegu igas valdkonnas on mingil määral kokkupuudet ELiga – olgu seda siis rohkem või vähem. ELi liikmesriigiks pürgival riigil oleks kasulik teha koolitusi nii ELi põhitead-mistes kui ka ELi ning riigisisestes protseduurides väikestele ja konkreetsetele sihtgruppidele (seda ka asutuse siseselt), et töötajad hakkaksid mõistma ELi olemust ja toimimist ning ei peaks ELi millekski, mis on nende tööülesannetest kaugel, isegi kui esialgu otsene kontakt sellega puudub.

113

16. Siseriiklikud ettevalmistused Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuksPriidu Ristkok regionaalministri nõunik 1997–1999, Siseministeeriumi regionaalarengu osakonna juhataja 2000 – , läbirääkimisdelegatsiooni regionaalpoliitika ja struktuurivahendite töögrupi juht

Ettevalmistuste käikEuroopa Liidu struktuurivahendite kasutuselevõtu ettevalmistused algasid Eestis 1998. aastal ning kestsid Euroopa Liiduga liitumiseni 2004. aastal. Lii-tumisläbirääkimised kujunesid vaid üheks ettevalmistuste etapiks, mis kulges 1999–2002 paralleelselt muu siseriikliku ettevalmistusega. Esimene informatsioon ELi struktuurifondidest jõudis Eesti ametkondadeni siin töötanud ekspertidelt liitumiseelse ELi abiprogrammi PHARE raames aas-tatel 1996–1997. Mitteametliku eelinformatsiooni kohaselt pidi PHARE prog-ramm hakkama muu hulgas osutama finants- ja tehnilist abi selleks, et ELiga liituda soovivad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid oleksid valmis ELi ühtekuuluvus-poliitikas osalema. Tollased teadmised ELi struktuuri-vahenditest olid Eesti ametnikkonna hulgas väga piiratud. Oldi küll tead-likud, et Euroopa Liidus eksisteerib muude poliitikate kõrval regionaal-poliitika ning oli kuuldud ka terminit „struktuurifondid“, ent ei midagi täpse-malt. Esimese sammuna organiseeriti 1997. aastal tutvumisvisiidid lähinaabrite juurde – Rootsi ja Soome. Nende visiitide peamine eesmärk oli lähemalt teada saada, mida struktuurifondid endast kujutavad ja kuidas vastavad liitumis-ettevalmistused neis riikides välja nägid. Kuivõrd ametnike tasandil oli kontakte nende riikide ministeeriumidega ka varem olnud, siis kujunes neist kahest visiidist saadud kasu ääretult suureks. Nimelt avanes võimalus saada hulgali-selt avameelset ja mitteametlikku informatsiooni mitmetest protsessidest ja seisukohtadest ning näha oma silmaga struktuurifondide administreerimise iga päevatöö nüansse sealsetes regioonides. Tollal saadud detailne ülevaade Soome ja Rootsi kogemustest tuli hiljem korduvalt kasuks.

Priidu Ristkok Siseriiklikud ettevalmistused Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks

Liitumisläbirääkimiste käigus valdavalt kohandati siseriiklikku õigusraamistikku Euroopa õigusaktidega ning tuli tõenda-da, et Eesti riigi haldusaparaat on suu-teline toetusvahendeid nõuetekohaselt rakendama.


1998. aastal algasid ettevalmistused liitumisläbirääkimisteks, kuid mitte veel intensiivselt. Tõsisemad ettevalmistused käivitusid aasta hiljem, mil regionaal-poliitika peatüki raames toimusid õigustiku sõelumised ning alustati esialgse riikliku arengukava koostamist liitumiseelsete ELi toetusprogrammide kasuta-miseks (PHARE, ISPA, SAPARd). Mahukamad eeltööd algasid 2000. aastal, mil liitumisläbirääkimistel hakati vahetama Eesti ja ELi seisukohti ning valmis esialgne riiklik arengukava. 2001. aastal alustati põhjalikumalt tegevusi struktuurifondide administreerimismeh-hanismide välja töötamiseks ja toetuste kasutusvaldkondade määratlemiseks.

Alates 2001. aastast oli Eestil võimalus ettevalmistustesse kaasata PHARE prog-rammi finants- ja tehnilist abi.

Kõige tõsisem ettevalmistusperiood langes aastatele 2001–2003. Erinevate ametkondade vahelises koostöös valmis-tati ette struktuuritoetuste kasutamise aluseks olevat Ühtset Programmdoku-menti ning liitumisläbirääkimiste raames

visandati erinevaid administreerimise üksikasju (asutustevaheline tööjaotus, erinevad protseduurid, finantsjuhtimise põhimõtted jms). Mitmed administree-rimist puudutavad aspektid töötati lõplikult välja alles pärast liitumisläbirääki-miste lõppemist Ühtse Programmdokumendi üle peetud eraldiseisvate läbirää-kimiste raames 2003. aasta jooksul. Kokkuvõtlikult võib öelda, et liitumisläbirääkimiste käigus valdavalt kohan-dati siseriiklikku õigusraamistikku Euroopa õigusaktidega ning tuli tõendada, et Eesti riigi haldusaparaat on suuteline toetusvahendeid nõuetekohaselt raken-dama.

Nii oli näiteks tarvilik siseriiklikus õiguses juurutada: riigiabi ja riigihangete reeglistik; keskkonnamõjude hindamine; mitmeaastane eelarvestamine; finantskontroll ja -audit; territoriaal-statistilised üksused (nn NUTS piirkondade nomenklatuur); struktuurivahendite kasutamise põhimõtted ja korraldus eraldi spetsiaalses

raamseaduses.

Struktuuritoetuste administreerimiseks oli lisaks vaja: määratleda erinevate asutuste vahel selge ülesannete jaotus ja vastutus; näidata Euroopa Komisjonile erinevate ametiasutuste ja muude organisat-

sioonide vahelist tegevuse koordineeritust ning partnerluspõhimõtte järgi-mist;

Euroopa Komisjon on Eestit nime-tanud üheks edukamaks struktuuri-vahendite ärakasutajaks. Tõenäoliselt on selle suures osas tinginud nii ra-kendusmehhanismi tsentraalne üles-ehitus kui ka riigi eriline tähelepanu struktuurivahendite kasutamisele.

115

näidata Euroopa Komisjonile suutlikkust järgida korrektse finantsjuhtimise põhimõtet;

koostada toetuste kasutamise aluseks olev Ühtne Programmdokument ehk erinevaid valdkondi integreeriv mitmeaastane strateegia Eesti sotsiaal- majandusliku arengu kiirendamiseks;

luua toetuste kasutamise ja tulemuslikkuse jälgimiseks hindamis- ja info-tehnoloogiline seiresüsteem;

töötada välja rahastatavate projektide valiku, finantskontrolli ja välja-maksete teostamise mehhanismid ning protseduurid;

tõendada erinevate asutuste piisavat haldussuutlikkust.

Mida oleks võinud teisiti teha?Euroopa Komisjon on Eestit nimetanud üheks edukamaks struktuurivahendite ärakasutajaks – võrreldes enamiku teiste liikmesriikidega on ühtekuuluvuspo-liitika raames eraldatud rahaliste toetusvahendite kasutamine olnud kiirem. Tõenäoliselt on selle suures osas tinginud nii rakendusmehhanismi tsentraa-lne ülesehitus kui ka riigi eriline tähelepanu struktuurivahendite kasutamisele. Tulenevalt tõhusast finantskontrollist on rahaliste vahendite väärkasutusi esi-nenud vaid üksikuil juhtudel.



Tagantjärele ettevalmistusi hinnates tuleb tõdeda, et need võtsid oodatust kauem aega ega olnud sugugi lihtsad. Tegemist oli pika kollektiivse õppimis-protsessiga. Sageli jäi puudu teadmistest, esmajoones just erinevate reeglite lahtimõ-testamisel või ELi ühtekuuluvuspoliitika üldise eesmärgi mõistmisel. Suhtu-sime mitmetesse reeglitesse või nõuetesse lihtsalt kui fakti, adumata nende

kaugemaid või „varjatumaid“ eesmärke ning mehhanismi kui tervikut. Seetõttu võib öelda, et ettevalmistuste raames pöörati vähem tähelepanu riigi arengu sisulistele küsimus-tele (ehk küsimusele „milleks?“) ning peamine töö seondus struktuurivahendite administ-reerimisküsimustega (ehk küsimusega „kui-das?“).

Ka administreerimismehhanismide kavan-damisel jäi tihti arusaamisest vajaka. Toimus regulaarne info- ja kogemuste vahetus teiste liituvate riikide ja läbinaabritega, kasutati erinevate välismaiste ekspertide abi, konsul-teeriti Euroopa Komisjoni ametnikega jne. Selle kõige tähtsust ei saa küll alahinnata,

ent teiste riikide kogemusi ei ole siiski võimalik üks-üheselt kopeerida. Käes-oleval hetkel tagasi vaadates tundub, et oluliselt rohkem oleks võinud usaldada Eesti enda positiivseid kogemusi ELi liitumiseelse välisabi kasutamisel ja vähem lasta end mõjutada „vanemate“ liikmesriikide arvamusest, et struktuurifondide administreerimine on oluliselt keerukam kui liitumiseelsete toetuste puhul. Sarnasus nende rakendamise põhimõtetes on tegelikult suurem, kui esmapilgul tundus. Oluliste asjade vähemolulistest eristamisoskuse nappus tingis selle, et ette-valmistuste käigus tehti üksjagu tarbetut tööd. Nii näiteks analüüsiti põhjali-kult läbi ELi õigusakte, mis paari aasta pärast asendusid uutega, või valmistati esialgse riikliku arengukava raames ette kolme Eesti piirkonna integreeritud arendusprogrammid, kuigi struktuurifondide kasutamisel muutus hiljem abi-kõlblikuks Eesti tervikuna. Erinevate asutuste koostöö toimis küllalt ladusalt, ent oleks pidanud olema siiski oluliselt tihedam. Seda just struktuurivahendite kasutamise aluseks oleva mitmeaastase strateegilise arengukava ettevalmistamisel. Eesti riigistruktuuri-des puudus keskne strateegilise arengu kavandamise sisulise poolega tegelev asutus ning arengukava ettevalmistamine toimus 7–8 ministeeriumi ühistööna, planeerijate või akadeemiliste ringkondade panus jäi tagasihoidlikuks. Seetõttu jäi puudu erinevate valdkondade vahelisest sünergiast ja ühiste arenguees-märkide püstitamisest.

Tagantjärele ettevalmistusi hin-nates tuleb tõdeda, et need võtsid oodatust kauem aega ega olnud sugugi lihtsad. Tegemist oli pika kollektiivse õppimisprotsessiga. Sageli jäi puudu teadmistest eri-nevate reeglite lahtimõtestamisel või ELi ühtekuuluvuspoliitika üldi-se eesmärgi mõistmisel. Oluliselt rohkem oleks võinud usaldada Eesti enda positiivseid kogemusi ELi liitumiseelse välisabi kasuta-misel.

117

Vaatamata ülaltoodud kitsaskohtadele andsid ettevalmistused struktuuriva-hendite kasutamiseks suure panuse Eesti riigihalduse arendamisse. Tuleb igati nõustuda mitmete „vanade“ ELi liikmesriikide hinnanguga, et ELi struktuuri-poliitika lisandväärtus või mõju riiklikele halduspraktikale on osutunud sama-võrra oluliseks kui konkreetsete rahastatud investeeringuprojektide vahetud tulemused. Ka Eesti puhul on ELi struktuurivahendid kaasa toonud palju posi-tiivseid „nähtamatuid“ muutusi – strateegilise mitmeaastase planeerimise, eri-nevate huvigruppide kaasamise riigipoliitikate kujundamisesse, ametkondlike „barjääride“ murenemise, läbipaistvama rahaliste ressursside haldamise ning palju muud.

Soovitusi Eesti kogemuse pinnaltLiitumisläbirääkimiste põhirõhk ELi struktuuripoliitika valdkonnas on õigus-ruumil ja administreerimismehhanismidel. Selle kõrval on samavõrra oluline tegeleda strateegilise arengu planeerimise sisulise poolega. Selgete ja fokusee-ritud sotsiaal-majanduslike arendussihtide olemasolu on struktuurivahendite tulemusliku rakendamise põhieelduseks, toetusrahad ei saa olla eesmärgiks omaette. Strateegilise planeerimise juurutamine on aeganõudev ja üksjagu ressursse nõudev protsess, ent läbimõeldud ning erinevate partnerite vahel kokku lepitud arengustrateegia olemasolu aitab vältida mitmeid takistusi hilisemas rakendamisfaasis. Kõigi muude ettevalmistuste puhul on ääretult kasulik vahe-tult tutvuda teiste riikide koge-mustega. Õppevisiite ei asenda erinevate õigusaktide ega ametlike dokumen-tide lugemine. Vahetu tutvumine on kõige lihtsam viis ELi struktuuripoliitika eesmärgistatuse mõistmiseks, keerukatest haldusmehhanismidest ülevaate saamiseks ning ideede tekkimiseks oma riigi oludele vastava rakendusmehha-nismi ettevalmistamisel. Ka välisekspertide kaasamisest võib kasu olla, seda muidugi juhul, kui suudetakse eksperdile täpselt ette anda lähteülesanne ning panustada tihedasse lävimisse igas töö etapis. Praktika on näidanud, et asja-tundlike ekspertide leidmine ei ole sugugi lihtne ning ekspertidel kulub sageli ettearvatust enam aega kohapealsete olude tundmaõppimiseks. ELi struktuurivahendite edukas kasutamine eeldab tihedat koostööd mitmete ametkondade vahel. Toimiva koostöövõrgustiku ja tõhusa koordinat-sioonimehhanismi kujundamine on vältimatu, sõltuvalt iga riigi haldusprak-tikast tuleb leida sobivaimad viisid administratiivsete barjääride eemaldami-seks. Kokkulepitud asutustevaheline tööjaotus ning ühe selgete volitustega kogu ettevalmistusprotsessi koordineeriva asutuse määramine on hädavajalik


Eesti puhul on ELi struktuurivahendid kaasa toonud palju positiivseid „nähtamatuid“ muu-tusi – strateegilise mitmeaastase planeerimise, erinevate huvigruppide kaasamise riigipoliitika-te kujundamisesse, ametkondlike „barjääride“ murenemise, läbipaistvama rahaliste ressurssi-de haldamise ning palju muud.


ettevalmistuste ladusaks korraldamiseks. Teiste partnerorganisatsioonide (regionaalsete ja kohalike omavalitsuste, ametiühingute ja ettevõtlusorganisat-sioonide, kodanikuühenduste jt) kaasamine ja pidev informeerimine on otstar-

bekas, kuid silmas tuleb pidada, et ettevalmistuste põhirõhk jääb siiski ametkondade kanda.

ELi struktuurivahendite kasuta-mine eeldab sellega kokkupuutu- vate asutuste piisavat haldussuutlik-kust. Struktuurivahendite administ-reerimine on Eesti kogemuse põhjal keerukam kui siseriiklike toetuste rakendamine ning toob kaasa mit-

mete uute ülesannete täitmise (nt finantskontroll). Seetõttu tuleb arvestada vajadusega täiendavate ametnike värbamise ning nende asjatundliku koolita-mise järele.

Mitmete riikide (sealhulgas Eesti) kogemus näitab, et olgu ettevalmistused ELi struktuurivahendite rakendamiseks kuitahes põhjalikult kavandatud ja läbi mõeldud, paljud olulised nüansid selguvad siiski alles esimeste toetusvahendite rakendamise aastate jooksul – ei ole olemas praktilisest kogemusest paremat õppimisviisi.

Mitmete riikide (sealhulgas Eesti) kogemus näitab, et olgu ettevalmistused ELi struk-tuurivahendite rakendamiseks kuitahes põhjalikult kavandatud ja läbi mõeldud, paljud olulised nüansid selguvad siiski al-les esimeste toetusvahendite rakendamise aastate jooksul – ei ole olemas praktilisest kogemusest paremat õppimisviisi.

119

17. Parlamentaarseid kogemusi Eesti ettevalmistustestTunne Kelam Riigikogu Euroopa Asjade Komisjoni esimees 1997–2003

Euroopa Asjade Komisjoni loomine1995. aasta juunis alla kirjutatud Eesti ja ELi vaheline assotsiatsioonileping (Euroopa leping) oli stardipakuks Eesti liitumisprotsessile, mis kestis kokku 9 aastat. 1. augustil 1995 ratifitseeris Riigikogu selle lepingu ühehäälselt. Jaanuaris 1997 moodustas Riigikogu oma otsusega erikomisjoni liitumis-protsessi jälgimiseks ja sellele kaasaaitamiseks. Komisjoni nimeks sai Euroopa Asjade Komisjon (EAK) ning sellesse kuulus 13 liiget. Rõhutamaks ELiga lõimu-mise tähtsust, valiti komisjoni esimeheks Riigikogu asespiiker Tunne Kelam, kes täitis seda ametikohta 1997–2003. Euroopa Asjade Komisjoni esmaseks ülesandeks kujunes Euroopa lepingu eesmärkide elluviimisele kaasaaitamine parlamentaarsel tasandil. See tähen-das ühelt poolt koostööd Eesti täitevvõimuga, mis sisaldas parla-mentaarset kontrolli viimase tege-vuse üle ja valitsuse seisukohtadele hinnangu andmist. Teiselt poolt oli EAK ülesandeks luua koostöösuhted ELi parlamentaarsete institutsioo-nidega. Lisaks kinnitati EAK ülesanneteks Riigikogu informeerimine oma tege-vusest ühiskomitees Euroopa Parlamendiga (EP) ning avalikkuse teavitamine eurointegratsiooniprotsessist. EAK kuulas ära valitsusliikmete, vanemametnike ja ekspertide eurointegrat-siooni protsessi edusammude raportid ja tegi valitsusele ettepanekuid seoses oma tööga Euroopa Liidus ja assotsatsiooninõukogus. Osana laiema üldsuse informeerimise programmist ELi teemadel korraldasid EAK liikmed kohalike omavalitsuste esindajatega regulaarseid kohtumisi. EAK roll liitumisläbirääkimistelLiitumisläbirääkimiste algus tõi kaasa ka muudatused EAK ülesannetes ja töös. 19. jaanuaril 1998 esitas EAK peaministrile oma ettepanekud koostööks valitsu-sega. Need sisaldasid järgmisi punkte:

Tunne Kelam Parlamentaarseid kogemusi Eesti ettevalmistustest

Eesti liitumiseelsed püüdlused muutis tulemusrikkaks ja suhteliselt kergemaks poliitiline koosmeel, mis kujunes ELi liik-meks astumise kui põhilise rahvusliku ees-märgi ümber.


1. Valitsus esitab aruteluks ja kommentaarideks EAKile läbirääkimiste stratee-gia;

2. läbirääkimiste strateegiat arutab Riigikogu;3. EAK ja peaministri vahel peetakse peamiste läbirääkimiste positsioonide

arutamiseks regulaarseid kohtumisi. Vajadusel osalevad nendel kohtumistel ka asjakohased ministrid ja spetsialistid;

4. valitsus informeerib EAKd regulaarselt läbirääkimistega seotud probleemi-dest ja edusammudest;

5. valitsus varustab EAKd kirjalikult kõikide eurointegratsiooni puudutavate oluliste materjalide ja dokumentidega.

Valitsus arvestas suurel määral nende ettepanekutega. Sõelumise ajal sai EAK regulaarselt kokku valitsuse töögruppidega, aga ka MTÜde ja huvigruppide esindajatega. Oluliseks peeti edastada nendele töö-gruppidele Riigikogu seisukohad. Võimalike probleemide ennetamiseks ja õige-aegsete lahenduste leidmiseks ei pööratud vähem tähelepanu huvigruppide ja sotsiaalpartnerite vaadete ära kuulamisele. 4. juunil 1998 peeti Riigikogus esimene debatt Eesti integratsioonist Euroopa Liitu. Peakõne pidas peaminister, kaasettekanded tehti EAK esimehe, justiitsministri ja põllumajandusministri poolt. EAK alustas parlamendi välisko-misjoni informeerimist olulisematest ELi integratsiooni teemadest kaks korda aastas ja Riigikogu täiskogu kord aastas. See viis 19. jaanuaril 2000 täiemõõt-melise ELi teemalise parlamendidebatini, millest sai traditsioon. EAK peamine töö toimus iganädalaste esmaspäevaste koosolekute vormis, mis leidsid aset varasel pärastlõunal pärast fraktsioonide nõupidamisi ja enne Riigikogu kell 15 algavat täisistungit. Hiljem hakati seoses töömahu suurenemi-sega korraldama lisaistungeid parlamendi istungivabal päeval (reede hommiku-poolikuti). EAK peatähelepanu oli 1990. aastate lõpus ja uue sajandi esimestel aas-tatel suunatud liitumisläbirääkimiste protsessi kontrollimisele, kõneluste hetke olukorra hindamisele ning parlamendi seisukohtade kujundamisele konkreetsete läbirääkimispeatükkide osas. EAK roll oli olla Eesti seadusand-luse harmoneerimise vedajaks ja koordinaatoriks parlamendi tasandil. Selle ülesande täitmisel oli tähtis, et komisjoni koosseisu kuuluksid seadusandluse harmoneerimise seisukohast tähtsamate Riigikogu komisjonide esindajad; samas pidi EAK esindama proportsionaalselt Riigikogu fraktsioone, kes oma esindajad komisjoni delegeerisid. Nende kahe põhimõtte vahel ei õnnestunud küll ideaalset harmooniat luua, kuid põhiliselt nimetatud eesmärk saavutati. EAK tavatses kiireloomuliste ja problemaatiliste seadusandluse lõikude puhul kutsuda oma istungile vastava komisjoni juhtkonna ning valitsuse läbirääki-miste juhi, kellega arutati olukorda ja kriitiliste seaduse vastuvõtmise võima-likke tähtaegu.

121

Eesti seadusandluse ühtlustamisel ELi acquis’ga oli sõlmküsimuseks tempo ja kvaliteedi vahekord. Parlament ei tohtinud muutuda harmoneerimisprotsessi pudelikaelaks, samas pidas komisjon vajalikuks mitte kahjustada tempo arvel seaduste kvaliteeti. Viimase osas esitati kriitikat ka ministeeriumidele, kelle esitatud eelnõud vajasid mõnikord parlamendis tõsist ümbertegemist või venis eelnõude üleandmine parlamendile ministeeriumide vaheliste kooskõlastamis-probleemide tõttu. Ehkki EAK kohtus kaks korda aastas peaministriga ning regulaarselt läbi-rääkimisprotsessis antud hetkel oluliste ministritega, oli komisjoni kõige olu-lisemaks koostööpartneriks pealäbirääkija Alar Streimann. Viimasega kujunes EAKl välja väga hea töövahekord, milles partnerite põhiseaduslik erinevus ei seganud silmas pidamast rahvuslikku põhieesmärki. Alar Streimann kasvas silmnähtavalt oma uuel ja äärmiselt nõudlikul tööl ning iga peatüki läbiarutamine muutus tege-likkuses jagatud mureks, mille lahendamisele partnerid oma tasanditel püüdsid kaasa aidata. EAK hakkas andma oma hinnanguid ja nõus-olekut Eesti seisukohtadele enne nende esita-mist ELile. Saavutati töökorraldus, mille kohaselt valitsuse positsioonide muutmine tuli kooskõlas-tada EAKga, ehkki parlament hoidus jäiga liini võtmisest, võimaldamaks läbirääkijaile suhtelist paindlikkust. Tavaliselt pandi valitsuse seisu-kohad komisjonis hääletusele, nagu ka muutused positsioonides. Hääletuste tulemused olid valdavalt konsensuslikud – tulemus, mis kajastas hääletusele eelnenud tõsiseid konsultatsioone ja Eesti rahvuslike huvide arvestamist. Eesti liitumisetapi lõpulejõudmist tähistanud Kopenhaageni Ülemkogu det-sembris 2002 langes sobivalt kokku Brüsselis toimunud Riigikogu ja Euroopa Parlamendi ühiskomitee istungiga. See andis EAK liikmeile võimaluse jooksvalt nõu pidada Eesti valitsusjuhi, välisministri ja pealäbirääkijaga, mille tulemusena andis Eesti parlamendi esindus oma nõusoleku läbirääkimiste lõppkokkuleppe heakskiitmisele.

EAK koostöö Euroopa ParlamendigaJuba 1995. aasta novembris toimus Eestis esimene Euroopa Parlamendi ja Riigikogu kohtumine. Sellel kohtumisel osalesid EP Eesti, Läti ja Leedu suhete delegatsioon, Riigikogu väliskomitee ning Riigikogu EP koostöö töögrupi esin-dajad. Märtsis 1996 toimus EP Eesti, Läti ja Leedu suhete delegatsiooni kutsel teine kohtumine EP ja Riigikogu vahel Brüsselis, kus Riigikogu esindati dele-gatsiooni poolt, mis moodustati väliskomisjoni liikmetest ning mida juhtis Eino Tamm. Sellele järgnes kolmas EP ja Riigikogu parlamentidevaheline kohtumine, mis toimus Tallinnas ja Tartus.


EAK tegevus ja koostöö täi-tevvõimuga oli heaks näiteks, kuidas nõudlik rahvuslik üles-anne – viia liitumist taotlev riik vastavusse ELi standar-ditega – osutub positiivseks stiimuliks demokraatia, õigus-riikluse ja eri võimude koos-töö süvendamisel.


Euroopa Parlamendis moodustati 29. jaanuaril 1997 spetsiaalne Riigikogu ja EP ühiskomitee (Joint Parliamentary Committee – JPC), mida juhtis EP liige Kirsi Piha. Euroopa Parlamendiga regulaarse koostöö alustamiseks moodustas EAK JPC juurde oma delegatsiooni, mida juhtis EAK esimees. 21.-22. maini 1997 toimus Brüsselis esimene kohtumine EP Eesti dele-gatsiooni ja Riigikogu delegatsiooni vahel (EAK baasil). Aruteluteemad olid järgnevad: Eesti poliitiline ja majanduslik olukord, sotsiaalsed probleemid, inimõigused, investeeringud, Eesti ettevalmistused ELiga liitumiseks, ELi valit-sustevahelise konverentsi väljundid, PHARE programm, julgeolekupoliitika ja ettevalmistused ELi-Eesti parlamendi ühiskomitee moodustamiseks. Teine koh-tumine EP Eesti delegatsiooni ja Riigikogu delegatsiooni vahel (EAK baasil) toi-mus 27.-29. oktoobril 1997 JPC moodustamise ühisistungil Tallinnas. Kohtumise päevakorras olid Euroopa lepingu jõustumise perspektiivid, ELi laienemine ja Eesti poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik areng. Iga JPC kohtumise tulemusena võeti vastu dokument „Soovitused ELi insti-tutsioonidele ja Eesti valitsusele“. Parlamentaarse koostöö peamisteks arutlusteemadeks kujunesid ELi ja Eesti koostööpartnerluse strateegia, Eesti õigusaktide harmoneerimine ELi õigustikuga, Eesti valitsuse tegevuskavad ELi õigustiku ülevõtmisel ning jooks-vad arengud Eestis ja ELis.

EAK koostöö ELi liikmesriikide parlamentidegaTähtsaks rahvusvaheliseks väljundiks ELi liikmesriikide ja kandidaatriikide parlamentaarses koostöös olid COSACi konverentsid (ELi liikmesriikide parla-mentide Euroopa asjadega tegelevate erikomisjonide kokkutulekud kaks korda aastas, mida võõrustab ELi eesistuja). Eesti võttis esimest korda COSACist osa Luksemburgi eesistumise ajal 1997. aasta detsembris, kui Euroopa Ülemkogu otsustas alustada Eestiga liitumisläbirääkimisi ja võimaldada mõningail kandi-daatriikidel tugevdatud koostööd ELiga. Järgnevalt muutusid kaks korda aastas toimuvad üle-euroopalised COSACi konverentsid tähtsaks võimaluseks lülituda ELi liikmesriikide parlamentaarsesse suhtlemisse, esitada seal Eestile olulisi seisukohti ja taotleda neile tuge. COSACi kohtumised soodustasid tugevalt Eesti erakondade sidemeid ja koostööd üle-euroopaliste parteidega. Tekkis vajadus end Euroopa skaalal poliitiliselt määratleda ning luua püsisuhted teiste riikide vastavate sõsarpar-teide ja nende Euroopa katusorganisatsioonidega, nagu Euroopa Rahvapartei, Euroopa Sotsialistlik Internatsionaal, Euroopa liberaalid jne. Eesti erakonnad, kes suutsid sellised sidemed varem sõlmida ning end Euroopa poliitilisel skaa-lal määratleda, saavutasid teistega võrreldes eelisseisundi ja leidsid mõjukaid liitlasi rahvuslike huvide edendamiseks. Oli äärmiselt tähtis, et Eesti erakonnad oleksid esindatud kõigis tähtsamais üle-euroopalistes parteides.

123

EAK koostöö kandidaatriikide parlamentidegaHuvitavaks ja väga tõhusaks praktiliseks rahvusvahelise koostöö vormiks kuju-nesid samuti 1997. aastal Luksemburgi eesistumise ajal alanud „5+1“ riikide Euroopa asjade komisjonide esinduste omavahelised kohtumised (nn Luk-semburgi grupp*- vt ptk 2 – K. Sillaste-Elling ja ptk 12 – K. Saarsalu-Layachi). „5+1“ grupi kohtumised leidsid aset kaks korda aastas järgemööda iga osavõtja pealinnas. Oktoobris 2000 toimus kohtumine Tallinnas, mille tulemusel saadeti ühisdeklaratsioon eesistujariigi Prantsusmaa presidendile ja euroministrile, samuti Euroopa Komisjoni presidendile. „5+1“ kohtumised tekitasid positiivse võistluse õhkkonna, andsid väärtus-liku võimaluse oma riigi seisundit võrrelda teiste kandidaatide omaga ning vahetada eurointegratsiooni-alaseid kogemusi. Reeglina tegid neil kohtumistel ettekandeid võõrustava riigi valitsuse pealäbirääkija ja teised spetsialistid. Iga delegatsioon esines omapoolse ülevaatega ELiga ühinemise seisust.

KokkuvõtteksEesti liitumiseelsed püüdlused muutis tulemusrikkaks ja suhteliselt kergemaks poliitiline koosmeel, mis kujunes ELi liikmeks astumise kui põhilise rahvusliku eesmärgi ümber. Selle taustal kujutas EAK endast „miniparlamenti“, mida „suu-rest“ parlamendist oluliselt eristas valdavalt konsensuslik lähenemine riiklikele huvidele, mida käsitati ühishuvidena, hoolimata sellest, milline koalitsioon parajasti võimul oli. Erakondade vahelised konfliktid taandusid EAKs kolmanda järgu probleemide tasandile. Komisjoni liikmed tunnetasid peaaegu eranditeta vajadust saata Eestist meie partnereile võimalikult tugev ja üksmeelne sõnum. Üksikud erinevused kajastusid vaid JPC mõningail istungeil Eesti põllumajan-duspoliitika tuleviku teemal. Komisjoni hääletused valitsuse läbirääkimisseisu-kohtade heakskiitmiseks olid enam-vähem konsensuslikud, hoolimata eelne-vaist küsimustest, muredest ja kahtlustest. Liitumiseelsel perioodil, kus midagi ei saanud garanteerituks pidada, sai täitevvõim EAK vahendusel parlamendi tugeva toetuse, mis kindlustas valitsuse tegevuse demokraatlikku legitiimsust. EAK täitis olulist osa liitumiseelse põhiülesande lahendamisel, milleks oli seadusandluse harmoneerimine ELi acquis communautaire’iga. EAK koordi-neeris parlamendi vastavate komisjonide tööd, valvates, et liitumisgraafikust ei jäädaks maha, kuid seistes samas selle eest, et seaduste kiirendatud tempos vastuvõtmine ei kahjustaks nende kvaliteeti. EAK koostöö Euroopa Parlamendi ning COSACi konverentside kaudu liik-mesriikide Euroopa asjade komisjonidega võimaldas arvukail juhtudel saavu-tada Eestile kasulike seisukohtade vastuvõtmist parlamentaarsete ühisorganite poolt (näiteks JPC ühisavaldused), mida täitevvõim sai järgnevalt kasutada

* Nn Luksemburgi grupi moodustasid 1998. aastal ELiga liitumisläbirääkimisi alustanud riigid – Ungari, Tšehhi, Poola, Sloveenia, Eesti ja Küpros.



oma seisukohtade kaitsmisel läbirääkimiste käigus. Euroopa Parlamendi liik-mete ja COSACi delegatsioonide suhtumist oli valitsuste esindajate ja Komisjoni ametnikega võrreldes üldiselt kergem mõjutada Eestile soodsas suunas, eriti hajutada eelarvamusi ja selgitada ida-poolsest vaenulikust desinformatsioonist tekitatud küsimusi. EAK laiema kõlapinnaga saavutuseks kujunesid vahemikus 1996–2002 iga aasta sügisel korraldatud rahvusvahelised konverentsid „Eesti teel muutuvasse Euroopasse“, mida valmistati ette ühiselt Riigikogu juhatusega. Selliseid sisulisi regulaarseid konverentse ei toimunud teistes kandidaatriikides. Eesti parla-ment suutis nende kaudu kujundada oma rahvusvahelise „kaubamärgi“, mille mõju toimis kahes suunas: konverentsid tõid Eestisse Euroopa Parlamendi,

liikmesriikide ja kandidaatriikide mõjukaid poliitikuid, kes tutvusid vahetult Eestiga ja jagasid siin oma kogemusi; teiselt poolt olid konverentsid avatud Eesti valitsusametni-kele, ülikoolidele ja kodanikuühendustele, mis võimaldas nende tõhusamat lülitumist Euroopa integratsiooniprotsessi. „Eesti teel muutuvasse Euroopasse“ konverentsid said aasta-aastalt populaarsemaks kui rahvusva-heline regionaalne üritus; tunnen kahetsust,

et liitumisläbirääkimiste eduka lõpetamise järel ei leidnud Riigikogu juhatus piisavat tahet nende jätkamiseks. EAK tegevus ja koostöö täitevvõimuga oli heaks näiteks, kuidas nõudlik rah-vuslik ülesanne – viia liitumist taotlev riik vastavusse ELi standarditega – osu-tub positiivseks stiimuliks demokraatia, õigusriikluse ja eri võimude koostöö süvendamisel. EAK tegevusega muutus parlamentaarne süstemaatiline kont-roll täitevvõimu üle rutiiniks, ehkki seda ei saa veel kõigis küsimustes rahulda-vaks ega võrdväärseks pidada. Parlament sai kasvaval määral teadlikuks oma rollist ja vastutusest liitumisprotsessis ning arenes tugevaks koostööpartneriks valitsusele. Samas teadvustas parlament ka oma uusi võimalusi rahvusvahelise parlamentaarse suhtlemise ja koostöö valdkonnas. Liitumisläbirääkimiste edukas lõpetamine seadis EAK ette vajaduse kohan-dada oma tegevus Euroopa Liidu liikmesriigi parlamentaarseks organiks ELi asjades. Vastav seadus võeti vastu veebruaris 2004. Tähtsaim muudatus seis-nes selles, et Euroopa Liidu Asjade Komisjonil (ELAK) on volitus võtta Riigi-kogu nimel vastu seisukohti ELi asjades, mis on täitevvõimule kohustuslikud. ELAKi arvuline koosseis suurenes pisut, võimaldamaks ka väiksemate Riigi-kogu fraktsioonide esindatust. Suurimaks väljakutseks Eesti suhteliselt noore ja väikesearvulise (101 liiget) parlamendi jaoks on tekitada parlamendiliikmeis arusaam, et Euroopa Liidu küsimused on Eesti siseprobleemid, mitte väheste parlamendiliikmete tegevusalasse kuuluvad välissuhted. Ainult teadvustades

Suurimaks väljakutseks Eesti suh-teliselt noore ja väikesearvulise (101 liiget) parlamendi jaoks on tekitada parlamendiliikmeis aru-saam, et Euroopa Liidu küsimused on Eesti siseprobleemid, mitte väheste parlamendiliikmete tege-vusalasse kuuluvad välissuhted.

125

tõsiasja, et ELi küsimused nõuavad parlamendi kõigilt liikmeilt märksa enam aega, informatsiooni vastuvõtmist, selle analüüsimist ning oma seisukoha kujundamist, suudab Riigikogu tagada ELi otsustusprotsessi suurema legitiim-suse ja kodanikuläheduse. Sellega haakub otseselt Euroopa tuleviku konvendi välja töötatud seisukoht rahvusparlamentide õigusest saada Euroopa Komis-jonilt oma valitsusega samal ajal eelinfot Komisjoni algatuste suhtes ning neid algatusi hinnata lähimuspõhimõtte seisukohast.



18. Välisministri konsultatiivnõukogu roll ühinemisprotsessisLiina Teras* konsultatiivnõukogu tegevsekretär 2000–2003

Eesti liitumiskõnelustel Euroopa Liiduga etendas olulist rolli välisministri kui läbirääkimiste delegatsiooni juhi konsultatiivnõukogu. Tegemist oli nõu-

andva foorumiga, mis aitas kujundada Eesti seisukohti, analüüsides ja arutades ühinemise tõenäolisi mõjusid. Teiselt poolt oli konsultatiivnõukogu kaudu või-malik teavitada valitsusväliseid organisatsioone ja sotsiaalpartnereid läbirääki-miste käigust ning liitumisega kaasnevatest muudatustest. Konsultatiivnõukogu loomise idee tekkis juba läbirääkimiste algfaasis, kuid kuna sel ajal puudus veel ülevaade mahukast EL õigustikust (acquis’st) ning polnud selgunud analüüsi ja arutamist vajavad teemad, lükkus asutamine edasi. Vajadus konsultatiivnõukogu loomiseks oli praktiline – valitsuse liikmetel ja ametnikel oli väga raske määratleda ja analüüsida kõiki liitumisega kaasne-vaid probleeme ilma huvigruppe kaasamata ja nende seisukohti arvestamata. Nõukogu asutamiskoosolek toimus 16. novembril 1999, mil võeti vastu põhi-määrus, valiti esimees ja aseesimees. Ametlikult loodi konsultatiivnõukogu 29. novembril 1999 välisministri käskkirjaga. Konsultatiivnõukogu 30-liikmelisse koosseisu kuulusid ELi asjatundjad, teadusringkondade, kutseliitude, valitsusväliste organisatsioonide esinda-jad ja arvamusliidrid. Konsultatiivnõukogu liikmete valiku ning ettepaneku liikmeks astumiseks tegi välisminister, võttes eesmärgiks moodustada valit-susstruktuuridest sõltumatu, avalikkuse poolt tunnustatud ning Eesti jaoks olulisemaid valdkondi hõlmavate esindajate kogu. Teiste seas kuulusid konsul-tatiivnõukogu koosseisu avalik-õiguslike ülikoolide rektorid, ametiühingute ja tööandjate keskliitude esindajad, mittetulundusühingute, ettevõtjate, pankade ning turismi firmade liitude esindajad, juristide, advokaatide ja ajakirjanike kutseühingute esindajad, samuti talupidajate, teadlaste, omavalitsuste, aga

* Käesolev artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

127

ka rahvusvähemuste esindajad. Konsultatiivnõukogu esimeheks valiti Eesti Kaubandus- Tööstuskoja juhatuse esimees ning aseesimeheks liitumisläbirääki-miste tegevjuht (pealäbirääkija). Tegevsekretäriks määrati Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna läbirääkimiste büroo diplomaat. Konsultatiivnõukogu ülesanded ning töökord määratleti täpsemalt põhi-määruses, mille kohaselt pidi nõukogu arutama Eesti seisukohti liitumiskõne-lustel ning tegema ettepanekuid läbirääkimisdelegatsioonile paremate tule-muste saavutamiseks. Samuti oli konsultatiivnõukogu ülesandeks selgitada välja ELiga ühinemise mõjud, määratledes valdkonnad, mis vajasid täpsemat analüüsi. Oluliseks nõukogu ülesandeks oli ka avalikkuse teavitamine ELiga liitumise mõjudest ja selleteemaliste diskussioonide käivitamine. Peamiseks töövormiks kujunes konsultatiivnõukogu koosolek, mida juhatas nõukogu esimees ning millel esitatud seisukohad ja ettepanekud protokolliti ning tehti teatavaks põhidelegatsioonile, vajadusel ka parlamendile ja valitsu-sele. Põhimääruse järgi pidi konsultatiivnõukogu koos käima vastavalt vajadu-sele, kuid mitte harvemini kui kord kahe kuu jooksul. Ajavahemikus 1999. aasta novembrist kuni ühinemisreferendumini 2003. aasta septembris toimus 14 korralist koosolekut ning 4 erakorralist kohtumist Euroopa Komisjoni kõrgete ametnikega. Igal korralisel töökoosolekul esitasid välisminister ja pealäbirääkija üle-vaate liitumiskõneluste hetkeseisust, millele järgnes arutelu mõne konkreetse läbirääkimispeatüki probleemide üle. Lisaks kuulati ettekandeid uurimistööde tulemustest, määratleti edasist analüüsimist vajavad teemad, esitati küsimusi ja tehti ettepanekuid läbirääkimisdelegatsioonile. Konsultatiivnõukogu liik-mete ettepanekul kutsuti ühel korral koosolekule ka peaminister Mart Laar, kes esitas valitsuse hinnangu läbirääkimiste käigust ning vastas nõukogu liikmete küsimustele. Erakorralistel kohtumistel Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodiga, laienemisvoliniku Günther Verheugeniga ning tööhõive ja sotsiaalküsimuste eest vastutava voliniku Anna diamantopoulouga avanes konsultatiivnõukogu liikmetel võimalus saada vahetu ülevaade Komisjoni seisukohtadest ja oluli-sematest probleemidest läbirääkimistel Eestiga, ELi poliitilistest arengutest ja laienemise käigust. Samuti said nõukogu liikmed esitada ELi kõrgetele ametnikele küsimusi või ettepanekuid, avaldada arvamusi ning saada vahetut tagasisidet. Kuigi selliste kohtumiste puhul ei olnud tegemist ametlike läbirää-kimistega, omasid need siiski olulist tähtsust vastastikuste seisukohtade selgi-tamisel. Käsitledes lähemalt konsultatiivnõukogu tegevust ja panust Eesti liitu-misprotsessi tuleks esile tõsta nõukogu rolli liitumisläbirääkimistel, liitumis-mõjude analüüsimisel, avalikkuse teavitamisel ning rahvahääletuseks valmis-tumisel.

Liina Teras Välisministri konsultatiivnõukogu roll ühinemisprotsessis


Konsultatiivnõukogu roll liitumisläbirääkimistelKuna konsultatiivnõukogu loodi eesmärgiga nõustada läbirääkimisdele-gatsiooni ja aidata kujundada Eesti seisukohti, siis keskendus nõukogu põhi-tegevus mõistagi läbirääkimiste hetkeprobleemide käsitlemisele. Pea igal töökoosolekul oli päevakorras mõni oluline läbirääkimispeatükk ning selle eest vastutav delegatsiooni liige tegi ettekande peatüki acquis’st, selle ülevõtmisega kaasnevatest probleemidest ning Eesti senistest seisukohtadest selle peatüki üle läbirääkimistel. Konsultatiivnõukogu liikmed said seejärel esitada küsimusi ja teha ettepanekuid täiendavate teemade tõstatamiseks liitumiskõnelustel või uute erandite või üleminekuperioodide taotlemiseks. Selliselt arutas nõukogu Eesti seisukohti põllumajanduse, energeetika, maksustamise, rahaliidu, regio-naalpoliitika, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika, isikute vaba liikumise, finants- ja eel-arvesätete ning keskkonnapoliitika peatükkides.

Liitumismõjude analüüsimineEttepanek läbirääkimisdelegatsioonile taotleda maksustamise peatüki raames laevareisijate maksuvaba (tax-free) kaubanduse jätkumist tehti ettevõtjate poolt juba enne konsultatiivnõukogu loomist. See algatus kinnitas vajadust konsultatiivnõukogulaadse struktuuri loomiseks, sest valitsusel endal ei olnud piisavat ülevaadet kõikvõimalikest liitumise tagajärgedest erinevatele huvigrup-pidele. Iga ettepanekut erandi või üleminekuperioodi taotlemiseks tuli mõistagi eraldi kaaluda, hinnata mõjusid Eesti majandusele, konkurentsivõimele, töö-hõivele, riigieelarvele, inflatsioonile vms, et otsustada konkreetse taotluse olulisuse üle Eesti jaoks ning selle saavutamise võimalikkuse üle. Et uuringute tulemused oleksid selged ja üheselt arusaadavad, pidas konsultatiivnõukogu vajalikuks sõnastada uurimustööde tellimisel tööülesanded väga täpselt, rõhu-tada järelduste selge esiletoomise vajadust ning kaasata töö ettekande esita-misele selle teostaja, et nõukogu liikmed saaksid talle vajadusel täiendavaid küsimusi esitada. Konsultatiivnõukogu koosolekutel esitleti ja analüüsiti järgmisi uuringuid: vabakaubanduslepingute katkestamise mõjud Eesti majandusele, Eesti toidu-ainetetööstuse konkurentsivõime ELis, võimalikud majanduspoliitilised instru-mendid põllumajandussaaduste hindade ühtlustamiseks ELi hindadega, maksu-vaba kaubanduse kaotamise mõju Eesti majandusele, kohtuvõimu sõltumatus, liitumise tõrkestsenaariumid ning referendumi võimaliku negatiivse tulemuse mõjud.

Avalikkuse teavitamineVäga oluliseks tuleb pidada konsultatiivnõukogu tegevust avalikkuse teavita-misel ELiga liitumise mõjudest ning laiema teavitustöö kavandamisel. Olles ära kuulanud mitmed ettekanded ELi alase teavitustöö strateegiast, olemasolevast

129

eelarvest ning võimalikest sihtgruppidest, tegi konsultatiivnõukogu muuhulgas ettepanekud lülitada ELi temaatika üldhariduskoolide õppeprogrammidesse, värvata ja koolitada teavitajaid ning suurendada riigieelarvest teavitustööle eraldatavaid summasid. Samuti soovitas nõukogu pöörata ELi alase info levita-misel suuremat tähelepanu euroskeptilistele ringkondadele, andes neile spet-siifilisemat informatsiooni ja vastates nende argumentidele. Konsultatiivnõukogu otsustas ka ise moodustada oma liikmetest töögrupi, kes sõnastaks lähteülesande uuringuks, millist informatsiooni ja millisel kujul vajab avalikkus ELi ja liitumisläbirääkimiste kohta.

Tegevus enne rahvahääletustÜheks olulisemaks konsultatiivnõukogu panuseks avalikkuse teavitamisel oli referendumieelne teavitustöö. Selleks otsustati 2001. aasta alguses koos-tada uurimistöö laienemise võimalike nn tõrkestsenaariumide kohta ehk selle kohta, mis juhtub Eestiga poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses plaanis siis, kui liitumine ELiga lükkub määramatusse tulevikku või ei toimu üldse, näiteks rahvahääletuse negatiivse tulemuse tõttu. Järgnevatel koosolekutel arutati erinevaid küsimusi, mida selles uuringus peaks analüüsima, võimalikke liitu-mise edasilükkumisest või ärajäämisest põhjustatud tõrkeid ning nende reali-seerumise tõenäosust. Uuring valmis 2001. aasta lõpuks ning seda tutvustati pressikonverentsil ka ajakirjandusele. Ligi kaks aastat hiljem, mõned kuud enne rahvahääletuse toimumist, otsustas konsultatiivnõukogu koostada veel teisegi uuringu, mille aluseks võeti varasema uuringu üks stsenaarium ehk mis juhtub siis, kui ELiga ühinemisreferendumil ütleb Eesti „ei“. Selle uuringu tulemuste põhjal koostati vahetult enne rahvahääletust konsultatiivnõukogu liikmete ava-lik pöördumine, eesmärgiga veenda ELiga ühinemise kasulikkuses veel neid, kes pole oma otsust langetanud, või neid, kes ei plaaninud referendumil osaleda.

Hinnang konsultatiivnõukogu tegevuseleKui tagantjärele hinnata konsultatiivnõukogu tööd tema nelja tegevusaasta jooksul, siis positiivsena tuleb kindlasti ära märkida, et nõukogu moodustamine ja selle tegevus muutis ühinemiskõnelused avatumaks, mis omakorda aitas läbirääkimisdelegatsioonil võita avalikkuse usaldust. Konsultatiivnõukogu oli ennekõike dialoog valitsuse ja erinevate huvigruppide vahel, mille toimimise tagas mõlemapoolne huvi parimate läbirääkimistulemuste saavutamiseks. On üsnagi tõenäoline, et mõned olulised küsimused oleksid jäänud läbirääkimiste käigus tähelepanuta, kui oma ala asjatundjad ei oleks neid õigeaegselt tõstata-nud. Alahinnata ei saa ka nõukogu rolli uurimistööde vajaduse üle otsustami-sel, nende tööde tellimisel, tulemuste kriitilisel hindamisel ning nende põhjal ettepanekute tegemisel. Nõukogu suur eelis oli tema liikmete mitmekesisus,



laialdased teadmised ning see, et erinevaid huvigruppe esindasid nende juhid, kellel olid volitused oma liikmete nimel ettepanekuid teha. Eeldusel, et konsultatiivnõukogu liikmed kui kutseühingute, erialaliitude ning katusorganisatsioonide esindajad teavitasid omakorda oma organisat-sioonide liikmeid nõukogu tegevusest, võib väita, et tegemist oli selles ulatuses ainulaadse valitsuse ja kolmanda sektori koostöömehhanismiga.

Et objektiivne hinnang nõuab ka puuduste esile toomist, tuleb siinkohal märkida, et konsultatiiv-nõukogu tegevust pärssis sageli ajanappus, seda nii liikmete kui läbirääkimisdelegatsiooni poolel. Kuna tegemist oli küllaltki rohkearvulise liikmeskonnaga, kuhu kuulusid valdavalt tööga hõivatud tippjuhid ning tuntud ühiskonnategelased, siis oli üsnagi loo-mulik, et koosolekul osalejate arv ei ületanud sageli 50% liikmeskonnast. Ka esialgne plaan käia koos vähemalt kord kahe kuu jooksul ei realiseerunud tegelikkuses nii välisministri tiheda töögraafiku kui ka liikmete suure hõivatuse tõttu. Sellegipoolest said kõik nõukogu liikmed olla pidevalt kursis nõu-kogu tegevusega ka siis, kui neil polnud võimalik nõupidamistele tulla, sest iga koosolekut protokol-liti ning protokoll edastati kõigile liikmetele. Samuti

said liikmed koosolekute vahelisel ajal pakkuda välja teemasid uue koosoleku päevakorda, edastades need konsultatiivnõukogu tegevsekretärile. Ajapuudusega võib põhjendada ka nõukogu liikmete vähest aktiivsust uute teemade ja küsimuste tõstatamisel. Mõnikord lükkus koosoleku toimu-mine koguni edasi arutamist vajavate teemade vähesuse tõttu, teinekord tuli nõukogu aga erakorraliselt kokku mõne kõrge väliskülalise visiidi korral. Just erakorralised kohtumised aitasid muuta konsultatiivnõukogu töös osalemise atraktiivsemaks, tekitades liikmetes suuremat huvi läbirääkimistest osasaamise võimaluse vastu ning tõid kaasa aktiivsema osavõtu nõukogu tööst. Kriitilisemast küljest tuleb veel ära märkida mõningast arusaamatust seo-ses konsultatiivnõukogu staatuse ja volitustega. Kui välisministri eesmärgiks oli kokku kutsuda nõuandev organ, mille väljundiks olid pigem soovituslikud ettepanekud kui siduvad otsused, siis praktikas tõlgendas nõukogu oma otsus-tusõigust sageli palju suuremana, sõnastades mitmed oma ettepanekud valit-susele siduvatena. Nii näiteks kohustati valitsust välja töötama õigusakte või kutsuti arupärimisele ministreid ja kõrgeid ametnikke. Samuti üritati konsulta-tiivnõukogu raames tõstatada läbirääkimistega mitteseotud küsimusi, kaldudes selliselt kõrvale põhimääruses sätestatud tegevuse eesmärkidest. Õnneks oli selline tendents täheldatav vaid nõukogu tegevuse algfaasis.

Välisministri konsultatiiv-nõukogu tegevus muutis ELiga ühinemiskõnelused avatumaks, mis omakorda aitas läbirääkimisdelegat-sioonil võita avalikkuse usaldust. Tänu sellisele foorumile sai Eesti ühis-kond erinevate huvigrup-pide kaudu teavet, millised muudatused neid ELiga ühi-nemisel ees ootavad, ning võimaluse läbirääkimisde-legatsiooni oma probleemi-dest teadvustada.

131

Kokkuvõttes võib konsultatiivnõukogu tegevust igati kordaläinuks lugeda. Tänu sellisele foorumile sai Eesti ühiskond erinevate huvigruppide kaudu tea-vet, millised muudatused neid ELiga ühinemisel ees ootavad, ning võimaluse läbirääkimisdelegatsiooni oma probleemidest teadvustada. Nõukogu tegevus aitas kujundada Eesti seisukohti ühinemiskõnelustel ning saavutada rahva heakskiitu Eesti liitumisele ELiga.



19. Kuidas end Euroopa Liitu teavitadaEhtel Halliste Välisministeeriumi pressiesindaja 1997–1999, 2003–2008; pressiesindaja Eesti esinduses ELi juures 1999–2003

“Kuid siin, kas tead, pead jooksma kõigest väest, kui tahad paigal püsida.

Kui sa aga tahad mõnda teise kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini.“

Lewis Carroll „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“

Teavitamine – nii sise- kui välisriiklik – on Euroopa Liiduga liitumise prot-sessi üks tähtsamaid komponente. Kodupublik soovib teada, mis muutused

ees ootavad, milliseid reforme on kavas läbi viia, millised on valitsuse seisu-kohad läbirääkimistel ning kuidas kõnelused kulgevad. Viimane huvitab alati ka välisajakirjandust, kuid eelkõige on riigil vaja väljapoole endast kujundada positiivne kuvand. See on tõsine väljakutse ja nõuab teavitajatelt suurt pingu-tust.

Kes mida teebEuroopa Liiduga seotud teavitus jaguneb kolmeks suuremaks haruks: nii koju kui välja suunatud info läbirääkimiste kohta, oma riigi tutvustamine ja posi-tiivse maine loomine eelkõige ELi liikmesriikides ning Euroopa Liidu tutvusta-mine kodus. Enne läbirääkimiskutse saamist 1997. aasta detsembris oli ELiga seotud tea-vitus Eestis suhteliselt tagasihoidlik ning põhiliselt Välisministeeriumi ja pea-ministri kanda. Kodused sõnumid olid üldsõnalised ning väljendasid toonaste poliitiliste jõudude konsensuslikku soovi saada liidu liikmeks. Välisriikliku teavi-tusega tegeles Välisministeerium. Pidime olema ELis nähtavad ja eristuma teis-test kandidaatriikidest. Eesti jaoks olulisel 1997. aastal reisis välisminister ainult ELi liikmesriikides, alati olid visiidi programmi lülitatud avalikud esinemised kas ülikoolides või mõttekodades, pressikonverentsid ja intervjuud külastatava riigi ajakirjanikele. Meie eesmärk oli veenda liikmesriike ja nende avalikkust Eesti valmiduses alustada liitumisläbirääkimisi. Liitumisläbirääkimiste alguseks 1998. aasta märtsis oli selge, et senine ELi teavituse juht – Välisministeerium – ei suuda olemasoleva koosseisuga kõiki

133

teavituse aspekte katta, kuna ELi tutvustamine on väga mahukas ja hõlmab sisuliselt kõiki eluvaldkondi. Sestap tundus loogiline anda juhtroll peaministri büroole. Vaadates Rootsi praktikat sündis otsus, et siseriiklik ELi teavitus läheb peaministri büroo alla, kuhu loodi Euroopa Liidu infosekretariaat (vt ptk 24 – P. Palk). Välisriiklik teavitus jäi loomulikult Välisministeeriumi kanda nagu ka liitumiskõneluste kajastamine, kuna läbirääkimiste „kese“ asus Välisministee-riumis. Ülesanded riigi sees jagati selgelt ja konkreetselt.

Täiesti uus pallimängLäbirääkimiste puhul pidasime kõige tähtsamaks katkematut ja ühtlustatud infovoogu, mis tuleks ühest kanalist. Asjassepuutuvad ministeeriumid pidid sel-lele alluma. Mõneti ebademokraatliku otsuse taga oli soov koondada infovoog ning vältida segadust sõnumite sisus ja ajastuses. Mõistagi tehti ministeeriu-midega tihedat koostööd, kuid kogu läbi-rääkimisprotsessi kohta sai infot ühest kohast ja ühelt telefoninumbrilt. Aeg näitas, et otsus oli õige. Enne liitumisläbirääkimiste algust seisime silmitsi küsimusega, kui palju avalikustada oma seisukohti. Pärast pikemaid arutelusid tegime otsuse läbi-paistvuse kasuks ning avalikustasime põhiosas kõik oma positsioonid, et kõik soovijad saaks läbirääkimiste käiku jälgida ning tekiks avalik arutelu. Liitumisprotsessi alguses toimus teavitamine eelkõige ajakirjanduse vahen-dusel, kes oli huviline ja aldis koostööpartner. Alustasime põhjalike infolehtede tootmist iga läbirääkimisteks avatud peatüki ja Eesti seisukohtade kohta ning pressibriifingutega. Viimased toimusid enne läbirääkimisvooru Brüsselis resi-deerivatele Eesti ajakirjanikele ning pärast ka kodus. Briifinguid andis pealäbi-rääkija koos vastava valdkonna spetsialistidega. Kujundasime avatud õhkkonna ning jagasime palju infot. Kasutusse läks kogu kommunikatsiooni „tööriistakast“– pressiteated, põhja-likud taustamaterjalid, eraldi koduleht Välisministeeriumi internetikeskkonnas, pressikonverentsid ja -briifingud, intervjuud, arvamusartiklid, pressivisiidid jne. Väga edukaks osutusid viimased eriti Brüsselisse, aga ka liikmes- ja kandi-daatriikidesse. ELi ja selle toimimist on oluliselt lihtsam mõista ja arusaadavalt edasi anda, kui institutsioonid ja inimesed on oma silmaga nähtud. Kasuks tulid kohtumised välisajakirjanikega, kes kandsid Euroopa tippajakirjanduse hõngu ja kogemust. Eesti puhul toimusid liitumine ELiga ja NATOga üheaegselt, nii tegime palju kombineeritud visiite Brüsselisse, kus tehti tutvust mõlema orga-nisatsiooniga. Ajakirjanikel tekkis arusaam suurest pildist, sest aeg-ajalt põi-musid kaks liitumisprotsessi omavahel ning üht ja sama kodutööd tehti mõlema eesmärgi saavutamiseks.

Ehtel Halliste Kuidas end Euroopa Liitu teavitada

Kui palju avalikustada oma seisukohti läbirääkimistel? Meie tegime otsuse läbipaistvuse kasuks ning avalikustasi-me põhiosas kõik oma positsioonid, et kõik soovijad saaks läbirääkimiste käi-ku jälgida ning tekiks avalik arutelu.


Läbirääkimiste edenedes pidime oma teavitustööd mitmekesistama, kuna arutuse alla tulid valdkonnad, kus riik pidi võtma tõsiseid kohustusi. Kesksele kohale jäi avalikkuse teavitamine ajakirjanduse vahendusel, kuid üha enam oli vaja süvendatud selgitusi läbirääkimisvaldkondade kohta. Olulisele kohale koduses teavituses tõusis töö laiema avalikkusega – avalikud esinemised, ümar-lauad, kohtumised inimestega, sest mitmed sihtrühmad (põllumehed, ettevõt-jad, töötajad kalandussektoris ja põlevkivitööstuses jne) eeldasid ja vajasid spetsialiseeritud teavitamist. Leidisime võimekad kõneisikud ja arvamusliidrid, keda rahvas usaldas. Uue elemendina tuli sel perioodil teavitustöösse sõnumite varasemast täp-sem sõnastamine ning peenem lihvimine. Kui varem andsime toimuvast teada faktipõhiselt, siis nüüd mängisid seisukohtade kujundamisel rolli valitseva koa-litsiooni ja opositsiooni poliitilised hoiakud. See omakorda tõi kaasa vajaduse mõjukamalt ja jõulisemalt oma seisukohti sõnastada ning edastada.

135

Tundmatu hulkTööd välisajakirjanikega liitumisprotsessi ajal on võimatu alahinnata, sest ka teiste riikide valitsused juhinduvad oma otsustes avalikust arvamusest, mida paljuski kujundab nende riikide ajakirjandus. Keeruliseks teeb olukorra veel see, et kandidaatriik on reeglina suhteliselt tundmatu ja välisajakirjanikud vaatlevad kogu protsessi mitmetes taustsüsteemides – eelmised liitumised, kandidaat riikide omavaheline võrdlus, ELi areng ja tulevik üldiselt, nende oma riigi hoiakud jne. Selleks et pildil olla, peab tõsiselt vaeva nägema. Eesti vastu oli ELi liikmesriikide ajakirjanduse huvi liitumisläbirääkimiste alguses üsna suur, kuid mitte lõpuni heatahtlik. Pigem oli tegu uudishimuga, mida tuntakse ebahariliku vastu, kuna Eesti juurde kuulus pääsmatult täiend endine Nõukogude Liidu vabariik. Meie ees seisis ülesanne kujundada välisaja-kirjanduses kuvand Eestist kui tõsiselt võetavast ja usaldusväärsest riigist, kes on liitumisläbirääkimiste pidamiseks vägagi valmis ning viib edukalt lõpule nii ühinemiskõnelused kui siseriiklikud reformid. Välisajakirjanduse huvi tuli hoida ja jõudumööda kasvatada ning selleks olid parimad võimalused Brüsselis, kus on 1000-liikmeline ajakirjanike korpus. Välisajakirjanduse puhul nõu-dis ülalnimetatud tööriistakasti sisu kasutamine läbimõeldust. Tuli arvestada, et ajakirjanikud on kogu aeg infotulva uppumas ning välisajakirjanikele on alati olulisemaid teemasid kui ühe väikeriigi pürgimine kuhugi. Sestap tuli neile jaga-tavat infot hoolikalt valida ning ainult kõige olulisem otse e-postkasti läkitada. Samas peab koduleheküljel alati rohkesti infot olema, ka sellist, mis esmapilgul ebaolulisena paistab. Kodulehelt saavad kõik huvilised (mitte üksnes ajakirjani-kud) omale sobiva killukese leida. Tõhusaim viis välisajakirjanikke angažeerituna hoida oli oma riigi tegevu-sest välja noppida ja edastada see, mis võis vanadele liikmesriikidele kas mee-lepärane olla või mida ajakirjandus sai oma riigile eeskujuks tuua. Esimeseks näiteks Eesti puhul oli põllumajanduse peatükis veterinaaria ja fütosanitaaria osa tingimusteta ülevõtmine, mis Euroopa ajakirjanduses väga laialdast kajas-tamist leidis. Teiseks näiteks võib tuua Eesti ühetasandilise ja novaatorliku maksusüsteemi, mida Euroopa ajakirjandus eeskuju väärivana esile tõstis. Alati pakuvad ajakirjandusele huvi kurioosumid ning Eesti puhul oli selleks soov säili-tada jahtimisõigus ilvestele, karudele ja huntidele, mis koguni Financial Times’is mitu artiklit vääris ja ootamatul kombel meile poolehoidu tõi. Üsna keeruline trikk oli välisajakirjanikes Eesti vastu nii suure huvi tekita-mine, et sellega kaasnes soov oma silmaga kõike vaatama tulla. Sellel puhul pidi vältimatult tööriistakastis olema säravate kõne- ja kontaktisikute nimekiri, kelle juurde ajakirjanik juhatada.


Eesti vastu oli ELi liikmesriikide ajakirjan-duse huvi liitumisläbirääkimiste alguses üsna suur, kuid mitte lõpuni heatahtlik. Pigem oli tegu uudishimuga, mida tuntak-se ebahariliku vastu.


Samas ei tohtinud mingil juhul unustada, et kogu aeg on vaja jagada ja selgitada ka põhifakte oma riigi kohta, olgu selleks asukoht, keel või eestlaste komme ülesmäge suusatada (murdmaasuusatamine populaarseima spordi-alana). Lootus, et küll meid tuntakse ja teatakse, ei õigustanud end kunagi. Vastasime viisakalt ja põhjalikult küsimustele iga valdkonna kohta. Näiteid

elust: ei, Eestil ei ole tuumaelektrijaama; jah, mobiiltelefoniga on võimalik auto parkimise eest tasuda ja see käib nii. Suureks abiks olid sisutihedad infolehed, mida koostas Välis-ministeeriumi pressiosakond ja mille teemad ulatusid seinast seina – põhifaktidest köögi ja moeni.

Kindlasti ei tohtinud alahinnata üliõpilaste ja õpilaste huvi Eesti vastu. Paljud üliõpilaste tööd on aluseks tõsistele teaduslikele käsit-

lustele, mis avaldatakse ja millele hiljem viidatakse. Nii võib ühe üliõpilase teh-tud viga jääda korduma ning kinnistuda. Vea parandamine on hiljem tihtipeale võimatu. Sestap abistasime kõiki meie ELi esinduse poole pöördunuid ja varus-tasime neid info ning asjakohaste selgitustega.

Ole optimistlikLiitumiseelse teavitamisega on vaja saavutada kaks suurt eesmärki – kodune toetus valitsuse tegevusele ja hea maine ELi kandidaatriigina väljaspool. Teavi-tustöö on keeruline ja tagasilöögid nii kodus kui väljas möödapääsmatud. Avalikkusele tundub alati, et infot on liiga vähe. Teisalt ei pruugi infomahu mitmekordistamine sugugi tähendada, et teabe hulk avalikkuse silmis suure-neb. Info peab olema laialt kättesaadav ja hästi struktureeritud. Kui kõlavad etteheited info vähesuse üle, tuleb oma teavituskavad ja -meetodid üle vaadata ning vajadusel neid kohendada. Liitumisläbirääkimiste käik ning avalikkuse toetus liitumisele pole omavahel otseses seoses. Kuigi Eesti oli läbirääkimistel edukas ning kaitses oma seisu-kohti hästi, langes avalikkuse toetus ELiga ühinemisele üha madalamale. Põh-jused peitusid pigem valitsuse tolle hetke üldises (eba)populaarsuses, Euroo-past tulevates halbades uudistes (hullu lehma tõve lai levik, suu- ja sõrataud) ning eestlaste loomupärases umbusus. Neli põhilist väidet ELi vastu olid: ühest liidust tulime ja kohe teise läheme; võõrad asuvad massiliselt Eestisse elama; eesti keel ja kultuur hääbuvad ning kõik hinnad tõusevad järsult. Tegemist oli emotsionaalsete, mitte ratsionaalsete põhjustega, mille vastu ainult faktitruu teavitusega ei saa. Valearusaamade kummutamiseks oli vaja positiivseid ja emotsionaalset laadi avaldusi arvamusliidritelt, keda inimesed usuvad. Arva-musliidriteks meie kogemuse kohaselt võivad olla kõik alates poliitikutest ning lõpetades popstaaride ning sportlastega. Tihti mõjub sise- või välispoliitikaga

Pärast Eesti võitu Eurovisioo-ni lauluvõistlusel 2001. aastal tõusis Eesti avalikkuse toetus ELiga liitumisele üleöö 10% ning märgatavalt suurenes Belgia, Prantsuse, Hollandi, Saksamaa ja Suur britannia ajakirjanduse huvi Eesti vastu.

137

otseselt mitte seotud inimese arvamus rohkem. Poliitikul või ametnikul lasub alati kahtlus, et ta ajab oma asja, samas kui armastatud näitleja või kirjanik millelegi poolehoidu avaldades selliseid kahtlusi ei ärata. Avaliku arvamuse kujunemisel mängivad kaasa faktorid, mis esmapilgul suisa asjassepuutumatud tunduvad. Taas näide: pärast Eesti võitu Eurovisiooni lauluvõistlusel 2001. aastal tõusis Eesti avalikkuse toetus ELiga liitumisele üleöö 10% ning märgatavalt suurenes Belgia, Prantsuse, Hollandi, Saksamaa ja Suurbritannia ajakirjanduse huvi Eesti vastu. Võimendasime positiivset uudist ise ja pikkisime vastuvõtlikku pinnasesse võimalikult palju mitmekesist infot Eesti kohta. Ootamatult appi tulnud võimalusi ei tohi alahinnata, vaid neid tuleb oskuslikult oma huvides ära kasutada. Unelmate konks oleks kindlasti Euroopa meistritiitli võit jalgpallis. Juhustele loota ei saa ja tuleb teha ennastsalgavalt tavapärast teavitustööd. Õnneks on tänapäeval teavitajate käsutuses tänu tehnoloogia arengule ja uue meedia võidukäigule suur hulk uusi vahendeid ja võimalusi.



20. Eesti esindus Euroopa Liidu juures liitumisläbirääkimiste algusest kuni ühinemiseniMargus Rahuoja liitumisläbirääkimiste kaassekretär Eesti esinduses EL juures 1999–2002, Eesti esinduse asejuht 1999–2004

Ajalugu on näidanud, et edukate ja kiirete liitumisläbirääkimiste tõhusaim tagatis on valitsuse muutumatu toetus Euroopa Liiduga ühinemisele. Lisaks

annab tuult tiibadesse määratletud mandaat kokkulepete sõlmimiseks läbirää-kimismeeskonnale nii pealinnas kui ka esinduses ELi juures Brüsselis. Selgest tööjaotusest johtuvalt laabub nende omavaheline koostöö sujuvalt. Protsess on ju teadagi pikk ja kohati vaevaline, kuid et asjassepuutuvatel inimestel avaneb võimalus osaleda milleski nii mastaapses nagu oma riigi ülesehitamine, siis ollakse läbini pühendunud ühise eesmärgi saavutamisele. Kogu selle peaaegu 5-aastase perioodi jooksul, mil Eesti pidas aktiivselt lii-tumisläbirääkimisi, oli meie esindusel ELi juures Brüsselis multifunktsionaalne roll. Ta oli sidemete looja ja arendaja, infovahendaja ning pingete maandaja. Seda nii Brüsselis tegutsevate koostööpartnerite kui ka Tallinnas töötavate kol-leegide ja Eestimaiste arvamusliidrite jaoks. Samal ajal kasvas suhteliselt väike, umbes 12-liikmeline meeskond, mis 1999. aasta kevadel enne läbirääkimiste algust tegeles põhiliselt Euroopa lepingu rakendamisest tulenevaga, liitumise hetkeks 2004. aasta mais umbes 80 ini-mest hõlmavaks mitmetasandiliseks organisatsiooniks nimega Eesti Alaline Esindus EL juures. Järgnevas kirjutises kirjeldan esinduse tegevust mõjutanud protsesse läbi-rääkimiste algusest kuni liitumiseni. Lugeja võib heita nüüd juba retrospektiivse pilgu esinduse tegevusele ja koostööle olulisemate partneritega tollel perioodil. Ühtlasi sisaldub siin ka mõningane hinnang tehtule.

Valitsuse toetusVajab veelkord rõhutamist, et valitsuse igapäevane toetus laienemisele oli ülioluline edukaks tegutsemiseks Brüsselis. Toetuse olemasolu ja ka selle ole-matust võis tajuda läbirääkimistel isegi mõne nädala lõikes. Toetava suhtumise puhul käis Brüsselis tihe töö, inimesi sagis Tallinn-Brüsseli lennuliinil oluliselt

139

rohkem ja läbirääkimised arenesid jõudsalt. Õhus oli tunda lootust ja energiat. Tagasi vaadates võib öelda, et Eestil oli õnne, sest kõik meie valitsused pida-sid liitumist ELiga tähtsaks ja enamus neist tõestas seda ka oma igapäevaste otsustega. Läbirääkimistega paralleelselt käis Tallinnas kibe töö siseriikliku õiguse lähendamisel Euroopa Liidu acquis’le. Ka seadustiku ühtlustamise liitumiseelne ajakava oli kõneluste objekt ning paljude läbirääkimispeatükkide avamine, kuid ennekõike nende sulgemine, sõltus siseriikliku harmoneerimise kiirusest. Kui valitsus ei pidanud harmoneerimist parasjagu prioriteediks, ei esitanud seaduseelnõusid parlamendile aruteluks ega vastuvõtmiseks ja ministeeriumid tegelesid muude küsimustega, aeglustas see läbirääkimisi toetavat tööd ning paratamatult takerdus ka läbirääki-misprotsess Brüsselis. Selle loogi-lise jätkuna sattus kahjuks kahtluse alla ka läbirääkijate usaldatavus ja mandaat partnerite silmis, kuna varasemalt sõlmitud kokkulepped ei teostunud. Eestil oli selline periood aastal 1999, kui ELiga liitumisläbirääkimi-sed ei olnud valitsuse tähtsaimaks prioriteediks. Kõigepealt aeglustus Tallinnast muidu kiiresti laekuv tagasiside ELi ettepanekutele või järelepärimistele. Selle asemel seati näiteks küsimärgi alla juba võetud kohustuste kohese täitmise vajadus ning seejärel mindi teadlikult läbirääkimiste venitamisele. Eksperdid ei sõitnud enam nii sageli Brüsselisse, ametlikes positsioonipaberites korrutati varasemaid kompromissituid seisukohti. Nii tekkisid Eestil suured raskused juba „suletud“ kalanduse peatükiga. Kalanduse peatüki sulgemisega olid liikmesrii-gid nõustunud ainult Eesti vastu valitseva usalduse pärast ja meie poolt antud ametlike lubaduste põhjal. Kui aga selgus, et Eesti ei kavatsegi võetud kohustusi vastavalt kokkulepitud ajaplaanile täita (valitsus ei soovinud kiirustada kalalae-vade mõõdistamise ja kalalaevade registri loomisega), ähvardasid Komisjon ja ELi eesistujariik 1999. aasta sügisel tõsiselt kalanduse peatüki taasavamisega, juba sõlmitud kokkulepete ümbervaatamise ning omapoolsete nõudmiste kar-mistamisega. Eesti oleks sel juhul sattunud poliitilisse häbiposti. Valitsus võttis Brüsselist saabunud „tumedaid äikesepilvi“ tõsiselt ja 2000. aasta kevadsuvel sai ELiga liitumine uuesti Eesti tähtsaimaks prioriteediks.

Esinduse töö igapäevane planeerimine, mis teemaga tegeleti ja millalLäbirääkimispeatükidTöö planeerimist hõlbustas läbirääkimiste jaotamine 31 peatükiks. Kuni peatük-kide tehnilise sõelumise lõpuni tegelesid läbirääkimistega põhiliselt Komisjoni ja Eesti ministeeriumide eksperdid omavahel infot vahetades. Liikmesriikidele

Margus Rahuoja Eesti esindus Euroopa Liidu juures ...

Edukate ja kiirete liitumisläbirääkimiste tõhusaim tagatis on valitsuse muutumatu toetus Euroopa Liiduga ühinemisele. Kuna Eesti liitus ELiga ja mitte vastupidi, oli lii-tumisläbirääkimiste raamistik üsna jäigalt Euroopa Liidu poolt paika pandud ning ELi eesistujamaa pädevuses.


ja ELi eesistujale see etapp suurt huvi ei pakkunud ning nende esindajatega suheldi sel teemal vähem. Alates 1999. aasta kevadest, kui sõelumine oli praktiliselt lõpetatud, asus Komisjon koostama läbirääkimiste positsioonipabereid, mille sisu asusid ELi eesistuja juhtimisel omakorda arutama Nõukogu laienemise töögrupp, alaliste esindajate komitee (COREPER II) ning lõpuks välisministrid.

Kõik teemad ei olnud üheaegselt töös, peatükid võisid olla: avamata (Eesti ei olnud teinud veel piisavalt siseriiklikke edusamme või ELi

eesistujamaa jaoks ei olnud selle peatüki avamine prioriteet); varsti avatavad (Komisjonis oli pärast Eesti avaseisukoha esitamist valminud

ELi avapositsioon, mida arutati laienemise töögrupis); avatud (ministrid olid peatüki ametlikult avatuks kuulutanud, töötasandil

vahetati ametlikke ja mitteametlikke seisukohti, lubadusi jne); sulgemiseks valmis (põhikokkulepped olid saavutatud, oodati peatüki amet-

likku sulgemist ministrite kohtumisel); suletud (peatüki sulgemine oli ministrite tasemel ametlikult kinnitatud,

Komisjon jälgis võetud kohustuste täitmist vastavalt kokkulepitud aja-kavale). Siinkohal tuleb märkida, et ka ELiga liitumiskõnelustel kehtis praktika „midagi pole kokku lepitud, kuni kõik on kokku lepitud“. Seetõttu oli peatükkide sulgemine tinglik mõiste, et kogu laiahaardelist läbirääkimis-protsessi lihtsustada.

Kuna liikmesriikide üldiseks poliitiliseks eesmärgiks oli tõestada Euroopa Liidu toetust laienemisele, siis soovitas Komisjon ELi eesistujariigile, et kõigepealt tuleks avada mõned lihtsamad peatükid (näiteks kultuuripoliitika), mida oleks kergem sulgeda. Sellega olid järjestikused ELi eesistujariigid igati nõus. Ühtlasi otsustati, et keerukamate peatükkide manu (näiteks sotsiaalpoliitika või põllu-majandus) asutakse hiljem – siis, kui esimesed kokkulepped on sõlmitud, vas-tane järeleproovitud ja kõik osapooled raskemateks jõukatsumisteks paremini valmistunud. Peatükkide avamise-sulgemise loogikast sõltus suuresti ka esinduse töö-rütm. Töö korraldati vastavalt sellele, milliste peatükkidega olid eesistuja ja Komisjon parasjagu valmis edasi liikuma. Töörütmi mõjutasid ka siseriiklikud sammud – kuidas kulges ELi õigustiku harmoneerimine, milliseid lubadusi anti selle kiireks ühtlustamiseks. Paralleelselt ELi seatud teemadega töötas esindus järjepidevalt Eestile oluliste teemade selgitamisega, valmistamaks ette soodsat suhtumist ja suu-rendamaks ELi läbirääkijate pädevust meile oluliste teemade jõudmisel läbi-rääkimiste lauale. Näidetena võib tuua Eestile ainuomased ja olulised teemad – põlevkivi, elektritööstuse eriolukord, põllumajandussektori jätkusuutlikkus ja alates aastast 2000 ettevõtete tulumaksu küsimus. Nende ja paljude teiste

141

teemade tagamaade selgitamiseks kohtusid esinduse erialaatašeed või eksper-did Tallinnast Komisjoni vastavate peadirektoraatide ekspertidega lugematuid kordi. Suursaadik väisas neis küsimustes volinikke ja peadirektoraatide pea-direktoreid ning andis tagasisidet Tallinnasse valitsuse liikmetele ja pealäbi-rääkijale.

Suhted Tallinnaga. Esinduse ülesanded ja kohustusedEsinduse töö Tallinnaga käis põhi-liselt läbi Välisministeeriumi, kuna seal asusid läbirääkimisdelegat-siooni juht ning asejuht (nn pealä-birääkija) ja see oli läbirääkimiste korralduslik keskpunkt. Loomulikult suheldi otse ka teiste ministeeriumidega (erialaatašeed suhtlesid oma „peamajadega“) ning vajadusel ka Riigikantseleis asuva Eurointegratsiooni büroo ja peaministri kantseleiga.

Esinduse ülesannete hulka kuulus: ametliku kirjavahetuse vahendamine (läbirääkimispositsioonid, lisainfo ja

muu sarnane); kohtumiste korraldamine ja aruandlus (tagamaks kiiret infovoogu, tuli aru-

anded kohtumistest edastada pealinna 24 tunni jooksul); ametlike kohtumiste vaheline selgitus- ja lobitöö, mitteametlik asjaajamine; Komisjoni kompromissivalmiduse astme hindamine ning ettepanekute esita-

mine Tallinnale edasiseks tegevuseks.

Esinduse peaülesandeks võib aga pidada läbirääkimiste mitteametlikuma poole korraldamist, seda nii ametlike kohtumiste eel kui ka vahel. Too niinimetatud dokumenteerimatu mitteformaalne pool täiendas tublisti ametlikku tegevust ning selles sisaldus suur lisaväärtus Välisministeeriumile. Kuigi telefoni teel sai palju asju korda aetud, siis teatavat laadi keerulisemate küsimuste lahen-damiseks eelistati Brüsselis siiski usalduslikke, näost-näkku mitteametlikke kohtumisi. Kuna pealinn asus kaugel, jäi see roll põhiliselt esinduse töötaja-tele – tehnilisem pool erialaatašeedele ja poliitilisem pool läbirääkimiste kaas-sekretärile. Neil arvukatel kohtumistel sai selgitada Eesti seisukohtade motiive ja pak-kuda välja võimalike kompromisside piirjooned, ilma et pealinn peaks neid iga kord ametlikult kinnitama. Samuti sai dialoogi vastaspool selgitada omi liikumis-võimalusi ja positsioonide tagamaid. Nimetaksin seda tegevust „kompromissi ja valuläve kompamiseks“. Enamiku kokkulepete saavutamisel oli sellistel mit-teametlikel mõttevahetustel üpriski kaalukas osa. Kohtumiste käigus püüti ka vastaspoole „punaseid jooni“ nihutada või vastupidi, veenduti „punaste joonte“


Esindusel ELi juures oli multifunktsionaa-lne roll – ta oli sidemete looja ja arendaja, infovahendaja ning pingete maandaja. Seda nii Brüsselis tegutsevate koostööpartneri-te kui ka Tallinnas töötavate kolleegide ja Eestimaiste arvamusliidrite jaoks.


liigutamise soovi/võimaluse puudumises. Esinduse töötajate jaoks oli see kül-laltki delikaatne protsess – korrates pealinnale pidevalt asju, mis ei ole ELile vastuvõetavad, võis jääda mulje, et lähetatud diplomaadid on oma riigi huvide esindamise kursilt kõrvale kaldunud. Võimalikku vääritimõistmist ja oma lojaa-lsust tuli Tallinnas töötavatele kolleegidele aeg-ajalt sobivatel momentidel meelde tuletada. Esines ka olukordi, kus tuli Brüsseli poole peal koguni vaprust koguda, et pealinnas asuvatele otsustajatele või ka arvamusliidritele selgitada, mis on seatud ajaraamides reaalselt saavutatav ja mis mitte.

InimesedOluline oli mõista, et nii Tallinnas, Brüsselis ELi Nõukogus (eesistujamaa ja liik-mesriikide esindajad, Nõukogu peasekretariaat), Komisjonis kui ka teistes kan-

didaatriikides oli iga otsuse ja seisukoha loomise taga inimene või grupp inimesi. Esinduse ülesandeks oli kõigi nendega ühenduse loomine, selle hoidmine ja arendamine kogu läbirääkimisprotsessi vältel. Läbirääkimiste loogikast lähtudes kuju-nes suhtlemine kahel tasandil – tehnili-

sel ja poliitilisel. Tehnilise tasandi eest hoolitsesid erialaatašeed ja poliitilise tasandi eest liitumisläbirääkimiste kaassekretär. Kõrgetasemelised poliitilised vestlused pealäbirääkija või valitsuse liikmetega Tallinnas, aga ka Komisjoni volinike või teiste suursaadikutega Brüsselis olid esinduse juhi pädevuses. Läbirääkimiste keskpaigas, kui rida peatükke oli suletud ja alustati liitumis-lepingu koostamist, liitus läbirääkimismeeskonnaga esinduses veel diplomaate, kelle ülesandeks jäi kõigi kokkulepete tehnilise ja tekstilise vormistamise koor-dineerimine.

Erialaatašeed esindusesErialaatašeede ülesandeks oli „oma“ Komisjoni peadirektoraadi ning liikmes- ja kandidaatriikide esinduste erialaatašeedega kontaktide arendamine, vajadusel Komisjoniga ekspertkohtumiste korraldamine, tehniliste küsimuste lahenda-mine, raskemate või poliitiliste küsimuste väljasõelumine ning kaardistamine, samuti poliitilist laadi kohtumistel ekspertidena osalemine. 1999. aasta kevadel töötasid esinduses 6 erialaatašeed: põllumajandus-, rahandus-, majandus-, sise-, justiits- ja kultuurivaldkonnas. Neid valdkondi, kus erialaatašeed puudusid, katsid lisaks läbirääkimiste kaassekretärile Välisminis-teeriumist lähetatud 3 diplomaati. 2000. aasta jooksul mõistsid paljud minis-teeriumid erialaatašee lähetamise hädavajalikkust. 2001. aasta lõpuks, kui läbirääkimised olid täies hoos, töötasid esinduses alaliselt juba kõigi ministee-

Esinduse üheks ülesandeks oli läbi-rääkimiste mitteametlikuma poole korraldamine – keerulisemate küsi-muste lahendamiseks eelistati Brüs-selis usalduslikke, näost-näkku mitte-ametlikke kohtumisi.

143

riumide esindajad (v.a Kaitseministeerium). Rida ministeeriume oli Brüsselisse lähetanud isegi kaks inimest.

Liitumisläbirääkimiste kaassekretärMõlemad läbirääkimispooled määrasid läbirääkimiste kaassekretäri. ELi kaas-sekretäriks nimetati Nõukogu peasekretariaadi laienemise direktoraadi juha-taja, Eesti kaassekretäriks määrati esinduse vanim poliitikadiplomaat, kes oli ühtlasi esinduse asejuht.

Kaassekretäri ülesandeks oli läbirääkimiste ametliku kirjavahetuse pidamine ja mitteametlike kontaktide hoidmine: Komisjoni laienemise peadirektoraadi Eesti büroo juhataja ja liikmetega (see

suhe kujunes igapäevaseks ja usalduslikuks); Nõukogu laienemise töögrupi esimehega (ELi eesistuja, poliitikadiplomaat

liikmesriigi esindusest Brüsselis); Nõukogu laienemise töögrupi kõigi teiste liikmetega (sh tulevased eesistu-

jad); ELi Nõukogu seatud kaassekretäri ja tema meeskonnaga; Komisjoni laienemise peadirektoraadi teiste üksuste ja inimestega, vastavalt

sellele, mis läbirääkimispeatükk oli parasjagu avatud või milline „kuumem“ teema oli parajasti käsitlusel;

Komisjoni laienemisvoliniku kabineti liikmetega.

Kaassekretäri kohustuste hulka kuulus esinduses läbirääkimiste koordineeri-mine, samuti vahendas kaassekretär Brüsselis kogutud infot pealäbirääkijale ja tema meeskonnale Välisministeeriumis. Infovahetus pealinnaga toimus põhiliselt iganädalaste aruannete või ad hoc memode vormis, mis sisaldasid suhteliselt tundlikku informatsiooni, põhinedes paljuski igapäevasel mitte - ametlikul suhtlemisel kõigi ülalmainitud kontaktidega. Kirjeldatud materja-lid olid kättesaadavad kõigile esinduses läbirääkimistega kokkupuutuvatele inimestele, pealinnas jagas pealäbirääkija teavet teadmisvajaduse põhimõttel oma ära nägemise järgi (alati olid informeeritud valitsuse nõunikud ja Riigi-kantselei).

Esinduse juht, suursaadikEraldi peab mainima suursaadik Priit Kolbre elegantset ja inspireerivat viisi esinduse juhtimisel ja partnerite veenmisel. Tema kohalolu ja toetust oli pide-valt tunda, eriti siis, kui oli tarvis mõne kõrgetasemelise Komisjoni ametnikuga kohtumine korraldada või Eesti valitsuse liikmetele meie seisukohtade täienda-mise vajadust selgitada. Tänu tema veenmistele saadeti lisatööjõudu Brüsse-lisse õigeaegselt ning valitsus otsustas eraldada vahendid esinduse kauaooda-tud hoone ostmiseks.



Tehnilisemat laadi töösse sekkus suursaadik minimaalselt, jättes otsustus-õiguse noorematele kolleegidele. See innustas asjassepuutuvaid loomingulise-malt ülesandeid lahendama ning süvendas tunnustust neile usaldatud otsus-tusõiguse ja vastutuse eest.

KomisjonSisulisi läbirääkimisi pidasid Brüsselis Komisjoni, eriti laienemise peadirekto-raadi töötajad. Olukord tundus alguses üpris lõhestununa, kuna ametlik läbi-rääkimiste mandaat oli ELi eesistujal, mitte Komisjonil, viimane ei kõhelnud „mandaadi puudumist“ liitujariigi segadusseajamiseks ka korrutamast. Siiski leidus vaid Komisjonis piisavalt inimesi, kel oli küllaldaselt tehnilist pädevust ja praktilisi kogemusi liituva riigi tugevuste ja nõrkuste äratundmiseks. Samuti oli Komisjonil ainuõigus läbirääkimispositsioonide koostamiseks, muuhulgas ka peatüki suletuks kuulutamise ettepaneku tegemise õigus. Edukateks läbirääkimisteks tuli luua isiklikud kontaktid kõigil tasanditel, alates peadirektoritest ning lõpetades lauaülematega. Õnneks ei pidanud kõiki kontakte ühtlase intensiivsusega ülal hoidma, vaid suhtlemine sõltus ennekõike käsitletavast teemast. Väga oluline oli jälgida kõiki personalimuutusi ja neile kiirelt reageerida, sest Komisjoni sees toimus rotatsiooniprotsess sarnaselt diplomaatilistele esindustele.

Euroopa Liidu NõukoguKuigi Komisjon soovitas peatükkide avamist, tehnilisi tingimusi, ülemineku-perioode ja peatükkide sulgemist, siis otsused tehti ikkagi Nõukogus, kus “meie saatuse“ otsustas grupp liikmesriikide diplomaate, kes eesistuja juhatu-sel vormisid ELi ametlikke seisukohti kahel tasandil: laienemise töögrupis (mis kohtus keskmiselt kaks korda nädalas) ning COREPER II-s (mis kohtus regulaar-selt kord nädalas, kuid alati polnud läbirääkimised päevakorras). Peatükkide ametlik avamine ja sulgemine vormistati välisministrite koh-tumistel, mis toimusid kas Brüsselis või Luksemburgis. Eesistuja privileeg oli kohtumiste sageduse ja päevakava määramine, temast sõltus suuresti, kas läbi-rääkimised liikusid 6 kuu jooksul jõudsalt edasi või tammusid kohapeal. 5 aasta jooksul oli võimalus kogeda nii ühte kui ka teist ja tajuda erinevaid värvinguid nende kahe äärmuse vahepeal. Läbirääkimiste käigus selgus paradoks, et isegi need liikmesriigid, kes ei olnud laienemise kõige tulihingelisemad pooldajad, vajasid tulemusi ja olid nõus minema oma eesistumise edukuse tõestamise nimel palju julgematele kompromissidele, kui sellel ajaperioodil, mil nad para-jasti veel/enam eesistujatoolil ei istunud.

Eesistujaga suhtlemisestKõige keerukam oli ligipääs eesistujariigi esindusele, kuna sealsed töötajad olid eesistumise perioodil väga hõivatud. Samuti oli tavaks, et õige pea pärast

145

eesistumise lõppu lahkuvad paljud eesistumist läbi viinud diplomaadid vas-tavast esindusest järgmisse lähetusse. Selline korraldus tekitas meile, Eesti diplomaatidele, jätkuva vajaduse uute kontaktide loomiseks ning meie seisukohtade järjepidevaks selgitamiseks ikka ja jälle uutele inimestele, mis tundus kohati mööda kinnist ringi jooksmisena.

Mõttekaaslastest* liikmesriigid ja nende esindusedMõttekaaslastest liikmesriigid ja nende esindajad toetasid kiireid läbirääkimisi, individuaalset käsitle-mist ning olid kõige parema mitteametliku info alli-kaks eeskätt selle kohta, mis parasjagu laienemise töögrupis toimub. Oluline oli nad identifitseerida ja suhteid ülal hoida, kuid samas tuli arvestada, et tegu oli siiski teisel pool läbirääkimislauda istuvate esindajatega. Mõttekaaslased olid piisavalt avatud, püüdes samas jääda objek-tiivseks, ning jälgisid, et me neid oma huvides liialt ära ei kasutaks. Suhtlemisel ei tohtinud unustusse jätta ka vaikivaid toetajaid ja (vaikivaid) oponente, kuna edukus läbirääkimistel sõltub ka nende võitmisest enda poole.

Grupidünaamika ja selle mõju liitumisläbirääkimisteleLuksemburgi grupp** (vt ptk 12 – K. Saarsalu-Layachi)ELi laienemise töögrupile vastukaaluks tekkis läbirääkivate riikide Brüsseli esin-duste vahel väga solidaarne võrgustik, kus igaüks võttis endale vaikiva kohus-tuse teavitada olulisest või huvitavast infost kõiki teisi. Luksemburgi grupi infovahetus oli kiire ja igapäevane. Näiteks jagati teavet, milline on oletatav järgmine avatav läbirääkimispeatükk, millist teemat käsitleb järgmisel kohtumi-sel laienemise töögrupp, kus leiduvad järgmised võimalikud kompromisslahen-dused ja mis peatükiga on lootust läbirääkimised lõpetada järgmisel ministrite kohtumisel. Samuti arutleti ühe või teise liituva riigi ees seisvate väljakutsete üle ja hinnati nende mõju läbirääkimistele üldiselt. Kuulumine ühte gruppi Poola, Tšehhi, Ungari, Küprose ja Sloveeniaga tegi Eesti läbirääkijate elu Tallinnas ja Brüsselis ühelt poolt lihtsamaks, aga samas ka keerulisemaks. Olles mõne sammu võrra siseriikliku ettevalmistusega teis-test „kaasvõitlejatest“ ees ja mõneti kompromissivalmim, saime enne teisi tulevasi liikmesriike rahulikult läbi rääkida, mis omakorda avas võimaluse kokkuleppe kallutamiseks meid huvitavas suunas. Samas pidasid Komisjon ja eesistuja kokkuleppeid pakkudes alati silmas kõiki läbirääkivaid riike – mida

* Antud juhul peetakse silmas ELi laienemise toetajaid.** Ungari, Tšehhi, Poola, Sloveenia, Eesti ja Küpros.


Läbirääkimiste käigus sel-gus paradoks, et isegi need liikmesriigid, kes ei olnud laienemise kõige tulihinge-lisemad pooldajad, vajasid tulemusi ja olid nõus mine-ma oma eesistumise eduku-se tõestamise nimel palju julgematele kompromissi-dele, kui sellel ajaperioodil, mil nad parajasti veel/enam eesistujatoolil ei istunud.


võimaldati ühele riigile, seda pidi võimaldatama ka teistele. Nii ei saavutanud me enda jaoks alati parimat tulemust, kuna sama kokkuleppe raamistikku pidid mahtuma ka kõik teised läbirääkivad riigid, eriti kõige suurem neist – Poola. Teisalt, kui oli teada, et mõne teise liituva riigi jaoks oli sama teema oluline või isegi olulisem ja näiteks sisepoliitilise olukorra tõttu oli keegi teine nõus palju väiksemateks järeleandmisteks kui Eesti, saime me jälgida kokkuleppe kujune-mist. See tähendas omakorda, et saime esinduse ressurssi ja poliitilist kapitali mujal kasutada. Iga riigi eraldi pingutamine oli kasulik Luksemburgi grupi läbirääkimistempo ja grupidünaamika ülalhoidmiseks. See aitas vältida olukorda, kus Euroopa Liit oleks langenud äraootavate või läbirääkimisi pidurdavate hoiakute küüsi. Luk-semburgi grupi ametlikult kokkuleppimata eesmärgiks oli teha võimalikult palju siseriiklikke edusamme ja püüda vastu võtta pakutud kompromisse, et ELi laie-nemise pooldajatel oleks laienemise töögrupis piisavalt positiivseid argumente läbirääkimiste edasiviimiseks. Ühe läbirääkiva riigi võidud olid ka teiste võidud juhul, kui EL oli oma põhimõttelise nõusoleku peatükis kokkuleppe saavutami-seks ühele riigile andnud ning teised jõudsid siseriiklike otsustega sama kau-gele (nn jäälõhkuja põhimõte). Eesistuja püüdis muidugi ka kangekaelsemaid liitujariike murda sellega, et pakkus mõnele teisele liituvale riigile sobinud kok-kulepet, kallutades selle tegevusega kõiki teisi sama kokkulepet heaks kiitma. Grupidünaamika aitas muidugi ka läbirääkivate riikide valitsusi, rõhutades vajadust siseriiklike pingutuste kiirendamiseks, et grupist mitte maha jääda. Suletud peatükkide arvu peeti poliitiliselt väga oluliseks liituva riigi läbirääki-miste edukuse mõõdupuuks, kuigi tagantjärgi võib öelda, et ületähtsustatult. Massiefekt avaldus positiivsena selles, et kõik peatükid, milles liituvad riigid olid teinud piisavalt edusamme ja mis ei puudutanud ELi eelarvet, avati ja suleti suhteliselt kiiresti. Kohati kurtsid eesistujariigi esindajad mitteametlikult, et nende eesistumisele pole enam „lihtsaid peatükke“ järele jäänud ja seepärast on edusammude näitamine raskendatud. Negatiivne poolus tähendas seda, et kuna liituvate riikide ja eriti Poola põllumajandussektorid ning nende ees seis-vad suured reformid hirmutasid ELi, siis võttis just selle peatüki läbirääkimis-teks avamine eesistujalt kõige rohkem aega ja poliitilist julgust. Läbirääkimiste jooksul kinnistus arusaam, et laienemist ilma Poolata ei toimu – seda põhimõtet omaks võttes pidi iga riik oma läbirääkimistaktikat kohandama. Poola oli Komisjonile ja Nõukogule oma poliitilise kaalu ja füüsilise suuruse pärast alatiseks mõõdupuuks kokkulepete vormimisel.

Helsingi grupi* lisandumine läbirääkimisteleLäbirääkivate riikide ringi laiendamine kuuelt kaheteistkümnele riigile 1999. aasta lõpus Helsingi tippkohtumise otsusega mõjutas Eesti liitumisläbirääkimiste

* Slovakkia, Läti, Leedu, Malta, Bulgaaria ja Rumeenia.

147

korraldust ja esinduse tööd vähe. 2000. aasta alguseks oli Brüsseli esinduste vahel välja kujunenud mitteformaalse infovahetuse võrgustik, millest oli juttu eespool ning mis hõlmas juba ka aktiivsemaid Helsingi grupi riikide esindajaid. Helsingi grupi eesmärk oli ühene – Luksemburgi grupile võimalikult kiiresti järele jõuda. Selleks pidid nad eelkäijate juba saavutatud kokkulepped mini-maal sete tehniliste täiendustega kiiresti heaks kiitma. Nii jäi paratamatult peaaegu kõigi uute kokkulepete sõlmimine endiselt Luksemburgi grupi riikide privileegiks kuni läbirääkimiste lõpuni.

Läbirääkimiste lõpusirge ja ruumipuudus esinduses2001. aastal hellitati mitmeski ELi pealinnas lootust, et kui Helsingi grupi riigid pingutavad, siis võib ELiga ühinemine teoks saada ka ühtse, kõiki 12 läbirääkivat riiki hõlmava grandioosse ELi laienemisena. Nii siiski ei läinud ja Kopenhaageni tippkohtumisel 2002. aasta detsembris oli selge, et osad riigid peavad veel paar aastat puuduliku siseriikliku ettevalmistuse tõttu pingutama.



Lõpusirgele jõudnud riigid pidid aga väga tõsiselt järele mõtlema, kas tõmmata läbirääkimistele joon alla ja kiita heaks ELi pakutud viimased kompromissid, et liituda Euroopa Liiduga üheaegselt Poolaga. Eesti eesmärgiks oli igal juhul esimeses grupis püsimine, sest ei olnud teada, kas Euroopa Liidul jätkub teise grupi liitumiseks poliitilist jõudu.

Nii nagu liitumisläbirääkimiste meeskonnale Tallinnas, nii ka Eesti esinduse jaoks oli 2002. aasta kõige pingelisem. Läbirääkimiste lõpusirgel vajasid lahen-

dusi kõik sisuliselt ja poliitiliselt tundliku-mad ning olulisemad teemad, milles ei olnud seni õnnestunud kokku leppida. 2002. aasta suvest kuni detsembrini korraldati Brüsselis lugematul hulgal kohtumisi nii tehnilisel kui ka kõrgel poliitilisel tasemel.

Siinkohal tuleb au anda Eesti minis-teeriumide otsustele lähetada Brüsselisse alaliselt tööle järjest rohkem inimesi, mis

oli tõesti vältimatu, sest esinduse töömaht mitmekordistus. Esinduse töötajate arv kasvas 2001. aastal umbes 20le, mis oli hädavajalik, arvestades lahtiste läbirääkimisteemade paljusust. Nüüd tekkisid esinduses tõsised logistilised raskused uutele töötajatele vabade töölaudade ja muu tehnilise infrastruktuuri tagamisega. Viimases hädas läksid töökohtadena kasutusele koridorid, samal ajal otsiti esindusele uut kodu.

Vaatlejastaatus (sissejuhatus liikmelisusele)Läbirääkimised lõpetati edukalt 2002. aasta detsembris ja sellele järgnes esinduses mõnenädalane pingelangus. 2003. aasta alguses aga ootasid meid juba uued väljakutsed. Esindus oli vaja ümber korraldada vaatlejastaatusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Vaatlejastaatus tähendas seda, et liituv riik võis pärast liitumislepingu allakirjutamist osaleda kõigil Nõukogu töötasanditel (töögrupid, COREPER, ministrite kohtumised, tippkohtumised) vaatlejana. Ta võis teha ettepanekuid ja sõna võtta, kuid ei osalenud otsustamisel. Kuna paljud Nõukogu töögrupid said kokku isegi mitu korda nädalas, peeti mõistlikumaks, et Eesti seisukohti peaksid esitama ja kaitsma pigem Brüsselis resideerivad (eriala)diplomaadid kui Tallinnast lähetatud eksperdid. Sisuliselt tähendas see plahvatuslikku töö kasvu esinduse töötajatele. Oletati, et vaatlejastaatusega toimetulemiseks peaks esinduses olema vähe-malt 70 töötajat. Esindusele osteti uus hoone, mis võis mahutada raskusteta 90 töökohta. Nii saadi lahti kroonilisest ruumipuudusest ja oldi valmis uute töötajate vastuvõtmiseks. Uude kodusse koliti sisse vahetult enne liikmestaa-tuse saamist. Alates 2003. aasta 16. aprillist, pärast aastate pikkusi pingutusi, avanesid esinduse töötajatele lõpuks kõik need uksed, mille taga oli kannatlikult oodatud,

Alates 2003. aasta 16. aprillist, pärast aastate pikkusi pingutusi, avanesid esinduse töötajatele lõ-puks kõik need uksed, mille taga oli kannatlikult oodatud, et keegi välja tuleks ja räägiks, mida Euroopa Liit täna otsustas.

149

et keegi välja tuleks ja räägiks, mida Euroopa Liit täna otsustas. Meist said esi-algu küll vaid vaatlejad, kuid siiski lõpuks abipalujate asemel ühe laua taga istu-vad täisväärtuslikud partnerid Euroopa Liidu tuleviku üle käivates aruteludes. See tunne oli meeliülendav.

KokkuvõtteksLäbirääkimiste jooksul esinduse ees seisnud erinevaid ülesandeid oli võimalik edukalt lahendada ainult tänu asjaolule, et Tallinn otsustas õigeaegselt saata Brüsselisse piisaval hulgal, hea ettevalmistuse ja suure töötahtega motivee-ritud inimesi. Esindusele pandud kohustused olid selged ja usaldus Brüsselist Tallinnasse saadetud informatsiooni ning arvamuste vastu kõrge. Samuti oli Brüsseli diplomaatidele jäetud piisavalt õigusi iseseisvate otsuste tegemiseks kohapeal, kui läbirääkimiste olukord seda viivitamata nõudis – iga seisukoha selgitamiseks või kohtumise korraldamiseks ei pidanud hankima Tallinnast eel-nevalt eraldi luba. Kuna Eesti liitus ELiga ja mitte vastupidi, oli liitumisläbirääkimiste raamistik üsna jäigalt Euroopa Liidu poolt paika pandud ning ELi eesistujamaa pädevu-ses. Samuti seadsid omad piirangud Eestis valitsenud poliitiline olukord, majan-duslikud võimalused ning ühiskonna suutlikkus acquis’ ülevõtmisest tingitud muudatustega kohaneda. Tähtis oli silmas pidada ka läbirääkijatele seatud ülesandeid ning tööjaotust. Tagasivaates oli Eesti esinduse roll ja tegevus läbi-rääkimistel korraldatud parimal võimalikul kujul, kõiki neid esindusest mitte-sõltuvaid tingimusi arvestades. Muidugi, alati on võimalik teisiti ja kindlasti ka paremini teha, kuid jääb vaid oletuseks, kas teistsugused valikud oleksid mõju-tanud esinduse panust läbirääkimistesse või nende lõpptulemust.



21. Tuntuks iga hinna eest – Eesti berliini saatkonna näitel*

Riina Kionka Eesti suursaadik Saksamaa Liitvabariigis 2000–2004

Teenisin aastatel 2000–2004 Eesti suursaadikuna Saksamaal. Saksamaa Liitvabariik on teatavasti Euroopa Liidu suurim liikmesriik, mis ulatub

Läänemerest Põhjamereni ning lõunas Alpideni. Ta lahutab või ühendab uut ja vana- Euroopat, kui kasutada USA endise kaitseministri donald Rumsfeldi sõnavara. Tal on ELi suurim majandus ning ta maksab kinni veerandi Euroopa Liidu eelarvest – tõsiasi, mida sakslased ei väsi meelde tuletamast. Tema mõju-võimu Euroopa Liidus ei maksa alahinnata ehk nagu üks briti kolleeg tähendas: „Euroopa Liitu ei ole võimalik mõista Saksamaast aru saamata.“ Minu Berliinis teenitud aastad kattusid ajaga, mil Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga olid lõpusirgel. Sellest võiks järeldada, et Eesti suursaatkonna tegevuses domineeris tol ajal just Euroopa Liit. Kahel põhjusel see päris nii ei olnud. Esiteks käis ELi „liitumismäng“ hoopis mujal – läbirääkimisi juhiti Eestist ning „elektrivool“ jooksis peamiselt Tallinn-Brüssel traati pidi. Kuna Euroopa Liit oli juba ammu langetanud põhimõttelise otsuse võtta Eesti kampa, käis peamine töö selle ümber, et ühinemiskuupäeva võimalikult ettepoole nihutada ning liitumistingimusi võimalikult soodsaks kaubelda. Seega oli meie ülesanne Berliinis täita peamajast laekuvaid ülesandeid: raporteerida seisukohtadest parajasti läbiräägitavates peatükkides; uurida teis-telt diplomaatidelt, mida neile räägitakse ja seda võrrelda meie endi kuulduga; selgitada asukohariigi valitsusasutustele üht või teist Eesti seisukohta. Tavali-selt olid juhised keerulised: pidime tõsiselt pingutama, et teema endale enne kohtumist sakslastega selgeks teha. Nii mõnigi kord ei olnud me nii veenvad, kui oleksime pidanud olema. Aga oli ka teine põhjus, miks Euroopa Liit saatkonna poliitilises töös ei domineerinud: samal ajal leidis diplomaatilisel tantsupõrandal aset keeruline menuett NATO laienemise üle. Alliansiga liitumise puhul ei saanud rääkida põhimõttelisest „jah“-sõnast, nagu ELi puhul. Jää hakkas liikuma USA senaator Jesse Helmsi kõnega ühes USA mõttekojas jaanuaris 2001 – sellest alates läks suur osa saatkonna tööaurust NATO teema peale.

* Käesolev artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

151

Eesti kahel suurel eesmärgil – saada ELi ja NATO liikmeks – oli aga üks olu-line ühisnimetaja: vaja oli üldist Eesti tutvustamist liikmesriikides. Viiskümmend aastat lõhestatud Euroopat olid oma töö teinud – baltisaksa ringkondi kõrvale jättes ei suutnud keskmine lääne-sakslane päris täpselt öelda, kus Eesti asub või kellele ta vahepeal kuulus. Kohe kindlasti ei teadnud ta, milline kolmest Balti riigist on Eesti või kuidas ta teistest erineb. Kui erineb. Ja et Eestis räägitakse ikka eesti, mitte vene keelt. Endisel Ida-Saksamaal tunti meid paremini, ent selle-eest tavaliselt jälle teise nurga alt. Oldi segaduses, miks meie kahepoolsed suhted Venemaaga on keerukad, ei saadud aru, miks räägitakse raskustest vähemustega, ei mõiste-tud, miks me ei pane kahe teise Balti riigiga leibu ühte kappi. Eestit oli vaja tutvustada selleks, et sakslane mõistaks: need on ju inimesed nagu meiegi, loomulikult kuulume kokku, selge see, et neid tuleb kampa võtta. Sellele lihtsale teesile ehitasime saatkonnas üles Eesti tutvustamis-kampaania. Tegime seda igal võimalikul (ja kui vaja, vahetevahel ka võimatul) moel.

Üks peamine töösuund koosnes infolaatadel osalemisest. Mida lähemale jõudis ühinemiskuupäev, seda tihedamini saabus saatkonda kutseid osaleda infolaatadel, kus tutvustati kümmet liituvat riiki. Viimasel aastal enne ühine-mist tundus, et iga endast lugupidav kassikasvatajate liit, sõpruslinn või valla-laulukoor üle Saksamaa oli tulnud geniaalse ja enda meelest ainulaadse idee peale paluda kümne riigi saatkonnal varustada neid stendidega, infomater-jalidega, inimestega, kes seletavad, rahvatantsijatega, rahvusroogadega – ja kui jaksate, siis ka mõne torupilliansambli või rahvamuusikatrio lähetamine ei teeks halba. Kuigi see oli väga töömahukas lõik, oli see hea võimalus paljudele selgeks teha, mis on Eesti. Pikapeale tundus, et kümnele riigile pühendet laatade tule-musena hakkasid sakslaste peades need kümme kokku sulama ehk tundus, et vahend ei teeni enam eesmärki Eestit tutvustada.

Teine suund oli töö meediaga. Kasutasime iga võimalust: võtsime vastu pea-aegu kõik pakkumised intervjuud anda, lasime arhitektuuriraamatute kirjasta-jatel saatkonnahoonet iga nurga alt pildistada, lasime end saatkonnamaja tee-maliste uudiste jaoks filmida, sõites lastega Tiergarteni pargis ratastega. Ühel hommikul nõustusin osalema ühe raadiojaama hommikusöögisaates. Tegelikult tõmmati kogu pere kaasa, sest ajakirjanik ja tehnik tulid meile koju kell 7 hom-mikul, mil pidime raadiomeeskonnaga ükskõikselt juttu ajama ja Brötchen’eid sööma, sättides samal ajal kaht väikest last ja ennast tööpäevaks valmis. Mui-dugi ärkasime tegelikult tund aega varem üles, et kõik saaks riidesse, toidetud ja minekuks valmis enne, kui raadiomeeskond saabus. Siis mõistsin, et päris kõiki intervjuu pakkumisi ei pea ikka vastu võtma.

Riina Kionka Tuntuks iga hinna eest – Eesti Berliini saatkonna näitel


Kolmas suund olid kõnekoosolekud. Kõik poliitikaküsimustega tegelevad dip-lomaadid käisid kordamööda Rotary klubides, Euroopa liikumise koosolekutel, sõpruslinnade volikogu istungitel Eestit tutvustamas. Ka saatkonnas võtsime vastu gruppe koolilastest pensionärideni. Nädalatel vahetult enne liitumist olime kõik kõneledes mööda Saksamaad laiali pillutud, püüdes viimast võtta ja kraapides saatkonna laost kokku viimased infovoldikud Eesti kohta. Kohtumistel kujunesid välja kindlad ja korduvad jututeemad – Eesti majanduslik ime, internetiajastu saabumine Eestisse, Eesti puhas keskkond ja Eesti kui turismiobjekt. Viimane oli reisihuviliste sakslaste jaoks eriti oluline, mistõttu tekkis kohati tunne, et saatkond on üle võtnud ka turismifirma üles-anded. Kujunes välja kolm klassikalist küsimust, mida alati küsiti sõltumata sellest, kes meist kõneles, kus, millest või kellele kõneldi: kuidas on teil suhted Venemaaga, kuidas elavad teie vähemused ja kuidas edeneb Balti riikide koos-töö?

Neljas suund oli kultuur, eriti kujutav kunst ning muusika. Need kaks kunsti-liiki võimaldavad kultuuri ja rahvast tutvustada ilma keelt oskamata või rahvast midagi teadmata. Seda suunda oli võimalik edukalt arendada tänu saatkonna koosseisus töötavale kultuuriatašeele, kes oli täis töötahet ja energiat ning tegi oma tööd väga hästi, ja tänu suurepärasele saatkonnahoonele. Eesti saatkond asub ennesõjaaegses saatkonnahoones, mis taastati ja taasavati 2001. aastal ning mille infrastruktuur pakkus suurepäraseid võimalusi tutvustada Eestit kultuuri kaudu.

Liitumiseelsest lobitööst on nii mõndagi õppida, mis on järgnevalt aksioomi-dena kirja pandud: Käige jutul vaid siis, kui on midagi öelda! Meie palusime ministeeriumide

kõrgete ametnikega kohtumisi ainult siis, kui meil oli edastada uus sõnum. Tavaliselt võeti meid hea meelega ja enam-vähem viisakal tasemel vastu, vahetevahel koguni küllalt lühikese etteteatamisajaga, sest teati, et eestla-sed tulevad selge sõnumiga, räägivad oma „kolm punkti“ ära ja lähevad jälle ilusti minema.

Mõned teised ELiga liitujad käisid peale nagu uni, väisasid ministeeriume iga nädal sõltumata sellest, kas neil oli midagi uut öelda või mitte. Üks teine kandidaatriik muutus Saksa välisministeeriumi jaoks koguni nii tüütuks, et sakslased andsid meile läbi lillede mõista: ehk võiksite teie, eestlased, tei-sele riigile selgeks teha, et osakonnajuhataja ilmaasjata tülitamine võib osu-tuda kontraproduktiivseks. Viisakusest jäi see sõnum teisele kandidaadile siiski edastamata.

Saatkem keeleoskajad saatkonda ning õpetagem oma inimesi välja enne, kui nad teenistuspaika saabuvad! Teiste riikide kolleegid imestasid tihti, miks Eesti pääseb tihedamini ja positiivsemas toonis ajalehte, kui sõnum on

153

teistega sarnane? Vastus oli lihtne: kõik saatkonna töötajad oskasid väga hästi saksa keelt. Mõnes ELi liikmesriigis saab inglise keelega hakkama, mingil määral isegi Berliinis. Aga suhtlemiseks kõikide asukohamaa instant-sidega, eriti föderaalses riigis nagu Saksamaa, jääb inglise keelest väheks, sõna otseses mõttes tuleb leida ühine keel. Paljudes paikades Saksamaal, eriti idas, kuid ka kagus ja edelas väljaspool suurlinnu ei räägita eriti muud keelt peale saksa keele.

Lisaks suudavad ainult need, kes oskavad hästi kohalikku keelt, ajakir-jandust oma riigi kasuks rakendada. Vaid vähestel raadio- ja telejaamadel ning ajalehtedel on ressursse ja kannatust tõlkida suvalise riigi diplomaati oma keelde. Pigem võtavad nad stuudiosse intervjueeritavaks mõne teise riigi diplomaadi, kes suudab ladusalt kohalikus keeles juttu ajada. Ja kui juh-tub, nagu minugagi, et mõni suurriik, kel on sinu riigiga keerulised suhted, saadab vastaseks umbkeelse diplomaadi, siis tuleb keeleoskus eriti magusal kujul kasuks.

Sidustagem kolleegidega, iga infokild võib oluliseks osutuda. Parim või-malus hinnata kuuldud informatsiooni usutavust on teiste käest üle kont-rollida. Berliini kogemus näitas, et mida rohkem ühendusi ja töövorme, seda parem. Minu Berliini teenistuse ajal käisin läbi loomulikult teiste ELi ja ka NATO kandidaatriikide suursaadikutega, lisaks muidugi regionaalsete kol-leegidega Balti riikidest ja Põhjamaadest. Alates 2003. aastast kutsuti meid juba ka ELi suursaadikute lõunasöökidele.

Kuid suhtusime kontaktidesse ka loovalt: informatsiooni sai teise nurga alt soome-ugri koosseisult (Soome, Ungari, Eesti), mind valiti väiksesse suursaadikute klubisse nimega „13 grupp“, mis koosnes 13 riigi suursaadi-kust erinevatest maailma nurkadest – Uruguaist, Brasiiliast, Nicaraguast, Egiptusest, Ghanast, Uus-Meremaalt, Pakistanist jne. Sealt saadud pagas võimaldas asetada ELi kontekstis kuuldut laiemasse pilti. Samas sobib sidustamiseks hästi ka tennisemäng, jooksutrenn, bridžipartii või saun.

Unustage kõik, mida EList teate ning enne kohtumist tehke ära kodutöö! ELi läbirääkimispeatükid ei ole diplomaadile armsaks saanud igapäevane leib nagu relvastuskontrolli põhisambad, kaubandusläbirääkimiste doha vooru mõjud või Euroopa vähemusrahvaste raamkonventsiooni rakendus-sätted. Ei, ei – ELi temaatika koosneb suuresti äärmiselt tehnilistest sise-riiklikest küsimustest, millega tegelevad ministeeriumid, kelle vastutusalade sisu te vaid ähmaselt aimate.

See tähendab, et oma riigi seisukoha selgitamine nõuab põhjalikku ette-valmistust ja eelnevat eneseharimist. Arvestage sellega, et nagu avalikel esinemistelgi on teil seisukohti esitades vaja teada umbes 80% rohkem, kui seisab peamajalt teile saadetud juhtnöörides. Teil on vaja nii palju teada, et oskate enda vastas istuva ametnikuga vaielda, kusjuures tema on arva-tavasti tegelenud selle teemaga sestsaadik, kui teie õppisite jalgrattasõidu



selgeks. Vältimaks piinlikku olukorda on soovitav asi endale selgeks teha nii, nagu koolis enne eksamile minekut.

Mulle meenub üks eriti jube piimakvoodi-teemaline kohtumine Saksa Välisministeeriumis. Tegin vea, et valmistasin ette vaid peamajalt saadetud materjali, millest jäi väheks. Vabandasin jutupartneri ees, et karjääridiplo-maadina ei oleks ma kunagi ette kujutanud vajadust rääkida intelligentset juttu jogurti tarbimise tavadest. Saksa ametnik vaatas mulle karmi pilguga otsa ega andnud armu: „Tere tulemast Euroopa Liitu,“ vastas ta napisõnali-selt ja naasis teema juurde….

Katke Euroopa Liidu erinevaid töösuundi Nõukoguti. Eesti saatkonnal Berliinis ei olnud kahjuks küllalt töötajaid absoluutarvudes, kuigi meie saat-kond oli minu ajal kahepoolsete esinduste hulgas suuruselt teisel kohal. Peale minu ja konsuli oli meil vaid 3 diplomaati. Ainult Maltal oli ELi suunal vähem töötajaid. Kuna Eestil oli vaja liituda ka NATOga ja tegeleda tuli ka kahepoolsete majandusküsimustega, jaotasin töö lihtlabaselt ja organi-satsiooniti – üks diplomaat püüdis meid ELi saada, teine NATOsse (sh ELi kriisiohjamisteemad) ning kolmas hoolitses rahandus- ja majandusküsi-muste eest, et kahepoolne majandusvahekord paraneks. 1. mail 2004, minu viimasel aastal Berliinis, sai Eestist ELi liige ning kolm kuud hiljem rotee-rus enamik diplomaate. Alles minu järeltulija pani asjad lõplikult paika nii, nagu pidanuks olema – ta organiseeris töö ELi Nõukogu koosseisude järgi: kes katab üldasjade ja välissuhete nõukogu, kes konkurentsivõime nõukogu, kes majandus- ja rahandusministrite nõukogu (ECOFIN), kes põllumajandus-nõukogu jne.

Kasutagem odavat ja entusiastlikku ajutist tööjõudu – tudengeid! Igas ELi pealinnas on praktikante ning tudengeid, kes meeleldi teenivad natuke tas-kuraha, abistades saatkonda. Minu ajal kasutasime seda abijõudu peamiselt saatkonna vastuvõttudel ettekandjatena. Vahetevahel tulid tudengid meid ka niisama aitama, näiteks infolaatade mehitamisel. See oli kasulik korral-dus mõlemale poolele: tudengid said natuke taskuraha, süüa ja teiste noorte eestlastega aega veeta (mitte vähetähtis moment kodust kaugel elavale noorele), meie saime odava hinna eest energilist ja tarka ajutist tööjõudu, kes lisaks võis külalistele ilusti selgitada ühtteist Eesti kohta kohalikus keeles.

Harigem ajakirjanikke! Ei tasu unustada, et diplomaadi ja ajakirjaniku suhe on kahesuunaline. Traditsiooniliselt soovib ajakirjanik kuulda diplomaadilt, mis toimub. Kuid diplomaat võib samuti tunda huvi ajakirjaniku hinnangute ja analüüsi vastu. Ajakirjanikud teavad palju, neilt kuuleb teinekord mõndagi huvitavat. Pealegi peaks iga ELi pürgiva riigi saatkond „koolitama“ sõbra-likke ajakirjanikke. See ei tähenda mitte seda, et vastate küsimustele, kui neid esitatakse, vaid et varustate ajakirjanikke regulaarselt infoga, räägite neile pisut rohkem, kui ta ise võib internetis surfates teada saada (muidu

155

pole te talle ju kasulik) või helistate talle, kui kuulete midagi, mis vajaks ehk kajastamist.

Hoolitsege atraktiivse turismiinfo eest! Suurele osale inimestest on ELi üks põhiväärtusi piirideta reisimine ja huvi teise riigi vastu on esmajärjekorras turisti huvi. Väikese ja Euroopa äärealal paikneva riigi jaoks on eriti tähtis, et inimesed tuleksid siia kohale ning saaksid aimu riigist, selle rahvast ning kultuurist.

Kui järgite vaid pooli toodud näpunäidetest, ehk läheb õnneks!Jõudu tööle!



22. Mis oli Londonis teisiti?Kaja Tael Eesti suursaadik Ühendkuningriigis 2001–2006

Oleks vaid kõik liikmesriigid nagu Saksamaa – organiseeritud, vastutustund-likud, Euroopa Liitu tõsiselt suhtuvad… Siis sõltuks liitujate edu või ebaedu

eeskätt omaenese kodusest tublidusest ja isiklikust läbilöögivõimest. Paraku võib juhtuda, et mõnel pool on topeltraske tähelepanu köita: kas suurte sise-riiklike vastuolude tõttu või siis on huvi ELi enese vastu napilt leige. Viimane kehtis (ja kehtib) Suurbritannia kohta – ei ole küll mingit kahtlust, et valitsus on ELi edasise laienemise suhtes toetav, kuid avalikkuse jaoks laias laastus jääb Euroopa sõna otseses mõttes kaugeks. Ometi on reegel igal pool seesama, mil-lest Riina Kionka kirjutab: vaja on oma riiki nii tutvustada, et tekiks loomulik ühtekuuluvustunne. Kuid kui Saksamaal tekkis Eesti liitumiseelsel ajal selleks võimalusi nii laial rindel, et ole ainult mees (või naine) ja jõua järele, siis igal pool nii hästi ei lähe. Suurbritannias ei jõudnud me tüdineda esinemisvõimalus-test, olgu või ühena kümnest kaasliitujast. Ja lõppude lõpuks – kui eesmärk on avalikkuse kallutamine laienemisse positiivselt suhtuma, siis polnudki nii tähtis, kui mõni Eesti saavutus läks näiteks Slovakkia kirja… Muidugi, alati kipub tõsi olema ka vastupidine – kui mõnel liikmeks pürgijal kuskilt king tõeliselt pigis-tab, siis tuleb igaühel valmis olla teravdatud tähelepanuks selles valdkonnas. Üldistused levivad kergekäeliselt. Sinu oma pealinn, keskendudes kodutööle, ei pruugigi mõnd detaili teadvustada. Just saatkonna asi on raporteerida meele-oludest, peegeldada tagasi tekkivat kuvandit ning esitada fakte ja statistikat, mis kõneleks iseenda eest. Suurbritannias töötamise eelis oli muidugi see, et enamasti valmistati kõik infomaterjalid Eestis inglise keeles ning seega olid nad kohe kasutatavad. Rää-kimata sellest, et kui mõnes meediakanalis õnnestus löögile pääseda, siis oli see löök oma levilt ka tõeliselt võimas. Mõnes teises liikmesriigis tuleb võib-olla just saatkonnal leida võimalused info tõlkimiseks kohalikku keelde. Kui oled suutnud luua võrgustiku sinu riigi keele- ja kultuurihuvilistest, siis oled õnnega koos, sest just sealt leiab tihti väga tõhusaid abilisi. Eesti vanasõna ütleb „oma silm on kuningas“. Paljud esindused korraldavad asukohariigi ajakirjanikele ja riigiametnikele nn fact finding reise. Sama ees-märki teenivad loomulikult poliitikute visiidid, mille korraldamine on alati olnud üks välisministeeriumide põhiülesandeid. Aga väga tõhusalt levitab infot sinu

157

riigi kohta iga koju tagasipöörduv turist – jääb vaid loota, ja muidugi tegutseda selle nimel, et need muljed oleksid meeldivad. Niisiis tuleb saatkonnal mingisse klubisse pürgimise nimel teha lihtsalt väga hästi oma igapäevatööd. Selles suhtes on suured ja väikesed riigid täiesti võrd-sed – hea töö torkab alati silma ja kannab vilja, ükskõik kui palju tegijaid ka poleks.

Kaja Tael Mis oli Londonis teisiti?


23. Seal, kus sinu riigi liitumine kõige rohkem korda läheb. Erijooni liitumiseelsest tööst avalikkusega Eesti lähinaabri juures SoomesMatti Maasikas Eesti suursaadik Soomes 2001–2005

Euroopa Liidu 2004. aasta suure laienemise üks erijooni võrreldes eelmiste laienemistega oli liikmesriikide avaliku arvamuse tunduvalt tähelepaneli-

kum ja kriitilisem roll. Liitujate näol oli ju paljuski tegemist riikidega, mis nii geograafiliselt kauguselt kui eriti ka lähiajaloolt ning sellest sõltuvalt ka teatud sotsiaalselt mentaalsuselt senistest erinesid. „Poola torumees“ ja tööjõu vaba liikumise piirangud ilmestavad esinenud kartusi ehk kõige klaarimalt. „Lohu-tuseks“ võib vaid nentida, et järgmiste liitujatega tundub see probleem veelgi suurem tulevat. Loomulikult on igas riigis oma avalikkus, oma ühiskondlik debatt ning oma sisepoliitika, mida see debatt mõjutab. Eesti lähinaabri Soome juures võib

põhijooned kokku võtta järgmiselt: kuna sta-biilne ja jõukas naaberriik on igal juhul Soome huvides, siis toetas Soome riik igati Eesti lii-tumist ELiga. Soomlaste poliitiline aktiivsus ning Soome ametnikelt saadav info olid meile liitumiskutse saamise eel ja läbirääkimiste ajal äärmiselt olulised. Soomlased tundsid Eesti lii-tumise vastu väga suurt huvi. Meedia käsitles meie edenemist Euroliidu liikmeks väga mit-mekülgselt. Samuti tahan rõhutada, et Soome avalik arvamus oli Eesti liitumise suhtes üldiselt

väga toetav, 2004. aasta laienemine tähendaski tavalise soomlase jaoks eel-kõige Eesti liitumist.

Samal ajal polnud kõigile Soome ühiskonnas kaugeltki selge, millise mõjuga Eesti EL-liikmesus neile ikkagi on. Need kõhklused või küsimused võib jagada neljaks: Esiteks kardeti ebaausat konkurentsi, eriti tööjõuturul. Ametiühingud kart-sid palgadumpingut – olukorda, kui Eesti palju vähem reguleeritud tööjõuturu

Igal kandidaatriigil on naabreid või muidu lä-hedasemaid liikmesriike, kellele nende liitumisel on suurem mõju ja kus selle vastu on suurem huvi kui kaugemates maades. Seda huvi tuleb igati ära kasutada.

159

reeglid ja madalam palgatase oleksid sisuliselt kandunud üle Soome. 2000. aastal lansseeris Soome ametiühingute keskliit täiesti ebarealistlikke arvamu-suuringu tulemusi, mille kohaselt oleks tööjõu vaba liikumise täieliku rakenda-mise korral üle 400 000 eestlase huvitatud Soome tööle tulemisest (võrdlu-seks: Eestis oli siis üldse alla 600 000 töölkäiva inimese). Teiseks kardeti inimeste veel vabama liikumisega kaasneda võivat kuritege-vuse levikut. See teema polnud uus, vaid oli avaldunud läbi kogu 1990.-te aas-tate, eriti viisavabaduse kehtestamisega seoses, mis õnnestus alles 1997. Kolmandaks polnud mõnelgi Soome ametkonnal täit usku, et Eesti ka tege-likult ELi karme kvaliteedinõudeid täita suudab. Soome rahandusministeeriumi kõrge ametnik ütles 2003. aasta septembris Eesti rahandusministrile otse, et nad kahtlevad Eesti võimes reaalselt implementeerida ELi tolliseadustikku. Ja neljandaks lihtsalt teadmatus, soov info järele. Kuna EL reguleerib nii paljusid elualasid, läheb korda nii paljudele erinevatele ühiskonnagruppidele, siis „ärkasid“ pärast meie liitumispäeva teadasaamist väga paljud – valitsusasutustest kuni väikeste kol-manda sektori ühendusteni, piltlikult öeldes kodutute kasside kaitsjateni välja – ja küsisid: mida konkreetselt tähendab Eesti EL-liikmesus meie jaoks? Kõigile neile küsimustele pidi Eesti vastama. Arvestades Eesti ja Soome tihedaid kontakte alates riigipeadest kuni väikeste vabaühendusteni välja, toi-mus palju infovahetust muidugi ka otsekontaktide kaudu. Kuid hulganisti küsi-musi, infosoove jõudis siiski ajakirjanduse vahendusel ka Eesti suursaatkonda Helsingis. Me võtsime algusest peale hoiaku (alguseks võib tinglikult lugeda aastat 2002, mil pärast Laekeni deklaratsiooni oli selge, et laienemine tuleb lähiajal), et kasutame kõiki võimalusi selle infonälja rahuldamiseks, kui jõud vähegi kannab. Loogika oli lihtne: Eesti-suurusel riigil on väga harva võimalusi teiste riikide ühiskonnas välja paista. Väga harva on teiste riikide kodanikel ja ajakirjandusel nii selget huvi Eesti vastu. Seega tuli ajaloolist võimalust kasu-tada. Soomlastele on omane seminaride, infopäevade korraldamine. Ja eelseisva laienemise kohta korraldati neid 2002–2004 üle Soome kümneid, kui mitte sadu. Muigega kutsusime neid omavahel seminarideks „Mis juhtub, kui Eesti saab ELi?“ Saatkonna lähenemise põhimõtted olid järgmised: Esiteks võtsime me vastu peaaegu kõik kutsed sellistele seminaridele ja kui juhtusime mõnest sellisest ise kuulma, siis ka pakkusime ennast. Esinemas käi-sime kõik – suursaadik nagunii, aga kuna suur osa seminaridest oli majandus-ringkondade korraldatud, siis langes suur koormus ka majandusdiplomaadile. Tööd jätkus ka poliitikadiplomaadile ning pressi- ja kultuuriametnikule.

Matti Maasikas Seal, kus sinu riigi liitumine kõige rohkem korda läheb ... Soome

Euroopa Liidu 2004. aasta suure laienemise üks eri-jooni võrreldes eelmiste laienemistega oli liikmes-riikide avaliku arvamuse tunduvalt tähelepanelikum ja kriitilisem roll. Järgmiste liitujatega tundub see probleem veelgi suurem tulevat.


Teiseks nägime selgelt, et hoolimata üldiselt sõbralikust suhtumisest tuli meil siiski hajutada kõhklusi: kas Eesti ikka on valmis liituma? Seepärast oli meie läbiv võte rääkida sellest, kui sarnased Eesti ja Soome on. Kuidas meil on sarnane kultuur. Kuidas meie geograafiline asukoht ja naabrid teevad meie huve ELis sarnasteks. Kuidas tulevane koostöö ELis meid veelgi lähendab. Kui-das meie demograafiline olukord tähendab sarnaseid probleeme ja nii edasi. See lähenemine osutus väga efektiivseks. Kohe, kui nägime, et kerkib küsimus: kas teie eluala X on ikka EL-korras, vastasime, et muidugi pole ükski liituv riik EL ajaloos kunagi olnud liikmesuseks täielikult valmis. Kuid, lisasime, viimastel aastatel on EL-acquis´d Eestis üle võetud kiiresti ja efektiivselt ning et me pin-gutame veelgi. Selle peale hakati tavaliselt publikus noogutama ja võisime oma jutuga edasi minna.

Kolmandaks püüdsime esineda tehniliselt kõrgel tasemel. Kuigi Soome on IT-lahenduste kasutamise esirinnas, leidus vähemalt toona veel palju väiksemaid kohti ja vanemast publikust koosnevaid üritusi, kus kasutati kiledest lüümikuid. Meie püüdsime alati lennata peale oma powerpoint-slaidishow´ga, näidata

ennast dünaamiliste ja edumeelsetena just soomlastele sobival alal.

Võtsime vastu ka kõik võimalused aja-kirjanduses esineda. Kuna Eesti on Soo-mele väga lähedal ja eestlased Soome ajakirjandusele hästi kättesaadavad, siis ei tulnud saatkonna töötajatel õnneks täita seda rolli, mida Riina Kionka Saksamaalt kirjeldab, st tutvustada üldhuviajakirjan-duse jaoks eesti kombeid, oma lapsi, toite, elamistingimusi jne. Kuid soov n.-ö Eesti näo järele tõsisemas Soome ajakirjanduses tundus siiski olemas olevat. Mida lähemale 2004. aasta maikuule, seda enam sooviti

just suursaadiku suust kuulda, kuidas Eesti ELi astumiseks valmistub, mida Ees-tis arvatakse, mida oodatakse. Ka siin otsustasime vastata kõigile jõukohastele soovidele. Parim tunne oligi 2004. aasta 1. mai hommikul riigitelevisiooni otse-saates Helsingi kesklinnas mere kaldal öelda, et Soome laht ja Läänemeri on nüüd pea täielikult ELi sisemeri. Reljeefne on veel märkida Soome ajakirjanduse huvi kasvu naaberriigi käe-käigu vastu. Riigi peamine päevaleht Helsingin Sanomat ei olnud näiteks 2001. aastal huvitatud Eesti peaministri NATO-integratsiooni teemalise artikli avalda-misest. Kolm aastat hiljem küsis sama leht ise Eesti suursaadiku artiklit teemal „Eesti ELi ja NATO lävel“. Kõik ei olnud siiski nii roosiline. Eriti ametiühingute poolt püüti Eesti tule-vast liitumist ettekäändena kasutades valitsuselt välja pressida endale sobivaid

Soome ühiskonnas polnud kau-geltki kõigile selge, millise mõjuga Eesti EL-liikmesus neile ikkagi on. Need kõhklused või küsimused võib jagada neljaks. Esiteks kardeti eba-ausat konkurentsi, eriti tööjõuturul. Teiseks kardeti isikute vaba liikumi-sega kaasnevat kuritegevuse kas-vu. Kolmandaks kaheldi, kas Eesti suudab täita ELi karme kvaliteedi-nõudeid. Ja neljandaks tunti lihtsalt infopuudust.

161

seadusemuudatusi, näiteks võõrtööjõu töötingimuste kontrolli õigust ame-tiühingutele jne. Tööjõu vaba liikumise piirangu, mida peaminister Lipponen alguses vastustas, otsustas tema juhitud valitsus kutseliitude survel siiski kehtestada. Võtsime saatkonnas hoiaku, et kuigi päriselt ära hoida seda ei õnnestu, siis raskendab iga selle vastu öeldud sõna piirangu pikendamist 2 aastat hiljem. Nii rõhutasimegi avalikkuses, ka ametiühingute enda kongressil kõneldes, piirangu ebamoraalsust ja ebaefektiivsust. Enne otsustavat hääletust parlamendis (kuigi oli teada, et piirangu eelnõu läheb igal juhul läbi), saatis Eesti suursaadik sajakonnale parlamendiliikmele elektronkirja meie seisukohtadega. Seda kirja tsiteeris näiteks Roheliste fraktsiooni esimees Heidi Hautala ka parlamendi täiskogul peetud kõnes. Igatahes 2 aastat hiljem lõpetati piirang ilma eriliste protestideta. Kokkuvõtteks: igal kandidaatriigil on naabreid või muidu lähedasemaid liik-mesriike, kellele nende liitumisel on suurem mõju ja kus selle vastu on suurem huvi kui kaugemates maades. Seda huvi tuleb igati ära kasutada. See on kasulik nii oma riigi maine tõstmiseks kui ka ette valmistamaks tulevast koostööd juba võrdväärsete liikmesriikidena. Mida rohkem sinust teatakse, seda lihtsam on oma seisukohti selgitada ning seda paremini sinusse ka suhtutakse.

Matti Maasikas Seal, kus sinu riigi liitumine kõige rohkem korda läheb ... Soome

Saatkond võttis algusest peale hoiaku, et kasutame kõiki võimalusi infonälja rahulda-miseks, kui jõud vähegi kannab.

IV KANdIdAATRIIK EESTIST SAAB LIIKMESRIIK EESTI162

Iv k

andI

daat

rIIk

EEs

tIst

saa

b LII

kmEs

rIIk

EEs

tI

24. Eestlaste suhtumine Euroopa LiituPaavo Palk Euroopa Liidu infosekretariaadi nõunik 1999–2004

Eesti rahva toetus Euroopa Liidule on ühinemisjärgsel neljal aastal pidevalt tõusnud ning on praegu liikmesriikide seas üks kõrgemaid. Nii hakkavad

paljud juba unustama, et rahva arvamus Euroopa Liidust on suhteliselt lühikese aja vahemiku jooksul kõikunud nagu kellapendel. 1990. aastate algul, esimestel aastatel pärast iseseisvuse taastamist ütles küsitlustel üle 90% eestlastest, et nad soovivad riigi ühinemist Euroopa Lii-duga. 2001. aasta algul saavutasid aga liitumise vastased küsitluste kohaselt ülekaalu. Toetajate osakaal langes mõneks kuuks vaid 35%-ni ning vastaste arv tõusis üle poole. Sügisel 2001 toetajate ülekaal taastus, kuid pinge kavandatava ELiga ühinemise rahvahääletuse tulemuse suhtes püsis peaaegu selle toimumi-seni. Rahvahääletusel 2003. aasta septembris toetas ühinemist ELiga 67% hää-letanutest. Pärast liitumist 2004. aasta mais hakkas kodanike toetus kindlalt tõusma, tipnedes 2008. aasta jaanuaris 85% juures*.

Roosa unelma purunemineAsjaosalisele on eelkirjeldatud suhtumise kõikumise tagamaad selged. 1990. aastate algul oli Euroopa roosa unelm: seda nähti ihaldusväärse heaoluühis-konnana, millest Nõukogude okupatsioon üritas Eestit isoleerida. Uue aastatu-hande algul avastas enamus eestlasi, et ka Euroopal on omad probleemid ja EL pole üksnes meie kauaaegne eesmärk, vaid organisatsioon, mis paljude üllatu-seks evib mitmeid miinuseid. 1990. aastatel rääkis ajakirjandus Euroopa Liidust eelkõige välispoliitilisest vaatevinklist ja vahendas riigijuhtide ning diplomaatide raporteid järjekordsete verstapostide ületamisest teel Euroopa Liitu. 1990. aastate lõpus oli liitumine muutunud juba reaalseks võimaluseks ning ajakirjandus hakkas otsima ELis vigu, kontrollima, kas ühinemisel on nii roosilised mõjud, nagu varem arvati. Järgmise kümnendi algul oldi probleemide leidmisel juba päris osavad ning see kajastus ka avalikus arvamuses. Pendliefekti tekitas unelma purunemisega kaasnenud pettumus.

* Riigikantselei tellitud uuring firmalt TSN EMOR.

163

Negatiivset uudist on kergem müüa2002–2003 Eesti peaministriks olnud praegune Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas tekitas rahvahääletuse eel palju poleemikat öeldes, et positiivne kam-paania on kordi kallim kui negatiivne. Tal oli kahtlemata õigus, sest normaalses riigis on uudiseks ikkagi mingi probleem, ladusat asjade käiku peetakse iseene-sestmõistetavaks ning sellega on raskem meedia ja inimeste tähelepanu võita. Näiteks ELile lähenemisega seotud viisavabadust teiste Euroopa riikidega pida-sid eestlased loomulikuks, kuid Nizza lepingu põrumist 2001. aasta Iiri rahva-hääletusel võeti kui tõsist signaali liidu siseprobleemidest. Seetõttu oli ELi vastastel oma teemasid lihtsam “müüa“. Suurim hirm oli Eesti elanikele Euroopa Liitu astumisega kaas-neda võiv hinnatõus. Eesti suurim päevaleht Postimees üllitas 2001. aastal oma esiküljel artikli, mis rääkis ena-miku toidukaupade kahe-kolmekordsest kallinemisest Euroopa Liitu astumise mõjul. Põgus kontroll näitas, et jutt kordades kallinemisest on tõsi vaid suhkru puhul (Eestis puudusid ELi astumiseni tollimaksud, ELi tollimaksumäärade lisa-mine suhkrule tõstis kilohinna 6 kroonilt 14 kroonini). Kuni kahekordne kalli-nemine puudutas banaane, muude toidukaupade osas polnud põhjust Euroopa Liitu astumisest tulenevast suurest hinnatõusust rääkida, sest neid toodeti ka Eestis ja tollimaksud olid madalamad. Paljud teisedki ELi astumisega seostatud probleemid (alates suveräänsuse kaotusest ja lõpetades väikseimaid poode ja kohvikuid lämmatavate rangete hügieeninõuetega) olid ilmselgelt liialdatud, kuid euroskeptikutel puudus ena-masti vastutusrikas positsioon, nad võisid hõlpsasti spekuleerida ning ei vastu-tanud faktitäpsuse eest. Euroopa Liitu astumist toetavad poliitikud, ametnikud ja teadlased seevastu vajasid igaks sõnavõtuks täpseid ning usaldusväärseid andmeid. Enne negatiivse uudisvoolu teket 2000. aastate algul oli Euroopa Liitu astumine peaaegu iseenesestmõistetav, kuna ka parlamendis puudusid selgelt vastalised erakonnad. Seetõttu läks paljudel liitumist toetavatel ühiskonna-tegelastel veidi aega, enne kui nad adusid vajadust tekkinud arutellu sekkuda. Samas tekitas meedia tellimus kriitilise euromaterjali järele muidu tagaplaanile jäänud poliitikutele ahvatleva võimaluse “pildile pääseda“ ning ka mõne par-lamendierakonna juhid hakkasid otsima võimalust võita endale liidu vastaste hääled.

Valitsuse korraldatud teavitustööEesti valitsus asutas siseriikliku Euroopa Liidu alase teavitustöö korraldami-seks 1998. aastal Riigikantselei koosseisus Euroopa Liidu infosekretariaadi, kus

Uue aastatuhande algul avastas enamus eestlasi, et ka Euroopal on omad probleemid ja EL pole üksnes meie kauaaegne eesmärk, vaid organisatsioon, mis paljude üllatuseks evib mitmeid miinuseid.

Paavo Palk Eestlaste suhtumine Euroopa Liitu


töötas 4–6 inimest. Eesti lähtus teavitustöö korraldamisel eelkõige Soome ja Rootsi, kahe Põhjamaa eeskujust, kes olid korraldanud 1994. aastal Euroopa Liitu astumise küsimuses rahvahääletuse. See tähendas, et valitsus jagas fakti-list teavet, teavitust hajutati nii palju kui võimalik ning rahastati ka ELi vastaste projekte. EList teavitamine tehti kohustuseks 15 maavalitsusele, kus see pandi lisa-ülesandeks mõnele ametnikule ning inimesi teavitati võimalusest ELi teema-liste küsimustega nende juurde pöörduda. Mõnes maakonnakeskuses pööras maavalitsus teemale tõsisemat tähelepanu ning avati spetsiaalselt kohandatud

ruumidega euroinfopunktid. Mittetulun-dusühendused kaasati koos Avatud Eesti Fondiga korraldatud projektikon-kursiga ning igal aastal toetati nende teavitusprojekte 1–2,4 miljoni krooniga. Rahvahääletuse aastal jälgiti täpselt, et nii ELi astumist toetavate kui ka vastus-

tavate valitsusväliste organisatsioonide projektid saaksid kokkuvõttes võrdse rahastuse.

Põhjamaade eeskujul käivitati Eesti Rahvusraamatukogus euroinfotelefon, mis tegutseb tänaseni. Telefonile helistamine on Eestist tasuta ning vastuse saab kõigile ELi teemalistele küsimustele. Rahvahääletuse eelsel perioodil oli üle 2000 päringu kuus, praeguseks on see arv langenud 500–600le.

Põnev projekt oli Euroopa Liidu teemaliste küsimuste-vastuste rubriik maakonnalehtedes, kus päringutele vastamist korraldas Riigikantselei ELi info-sekretariaat. Päring tuli saata maakonnalehte ning neist igaüks avaldas mitu-kümmend küsimust-vastust. Enamikke küsimusi-vastuseid ei olnud võimalik avaldada leheruumi piiratuse tõttu, kuid päringutele vastas eelmainitud euro-infotelefon e-maili, kirja või telefoni teel. Seejuures innustas küsijaid, et neil oli võimalik adresseerida oma küsimus otse Eesti tollasele presidendile Arnold Rüütlile, kes nõustus projektis osalema. Valitsusele oli väga oluline selgitada välja, mis on elanikele ELiga ühinemise juures tähtsaimad küsimused, et just vastavas valdkonnas piisavalt teavet pak-kuda. Eestis oli arvamusuuringute kohaselt inimestele ilmselgelt olulisimaks liitumise mõju isiklikule heaolule. Seetõttu tellis valitsus võimalikult põhjalikud uuringud ühinemise mõjust palkadele ja hindadele. Lisaks korraldati majan-dusanalüütikute seas küsitlus liitumise prognoositavast mõjust hindadele, palkadele, pensionile ning majanduskasvule üldiselt. See osutas, et 5 aasta perspektiivis pidasid analüütikud tõenäoliseks, et hinnad, palgad, pensionid ning majanduskasv – kõik kerkivad ELiga ühinedes kiiremini. Valdav enamik analüütikuid olid kindlad, et palgad tõusevad igal juhul kiiremini kui hinnad ning reaalsissetulekud kasvavad nii liitumisel kui ka mitteliitumisel, kuid ELiga ühi-nemise korral on reaalsissetulekute tõus märksa kiirem.

Siseriikliku teavitustöö eest vastuta-vad ametnikud ei kutsunud rahvahää-letusel hääletama Euroopa Liidu poolt. Eesmärgiks oli, et rahvahääletusel osa-leks võimalikult palju kodanikke.

165

Valitsuse teavituse hajutamine oli osaliselt sunnitud, sest EL puudutab pal-jusid eluvaldkondi ning kõikide arvamuskujundajate hõlmamiseks, veel vähem suunamiseks, demokraatlikus riigis võimalusi pole. Eestil puudus võimalus mõjutada Euroopast tulevat uudisvoogu. Näiteks kui Soomes põllumehed ELi poliitika üle nurisesid, siis mõjutas see meie avalikku arvamust negatiivselt hoolimata sellest, et lähtekohad olid erinevad – kui Soomele tähendas ühine-mine põllumajandustoetuste kärpimist, siis Eestis hakkasid talunikud põllu-majanduse otsetoetusi saama alles liitumise järel. Samamoodi jõudsid Ees- tisse Briti ajakirjanduse kriitilised artiklid, mis sageli põhinesid väljamõeldistel (näi-teks Sunday Times kirjutas lemmiklooma-dest, keda tuleb enne matmist ELi reeglite järgi 150-kraadises kuumuses 30 minutit keeta).

Rahvahääletus14. septembril 2003 toimunud rahvahää-letuseks korraldas ELi infosekretariaat kampaania „Otsusta Eesti tulevik!“. Sise-riikliku teavitustöö eest vastutavad ametnikud ei kutsunud rahvahääletusel hääletama Euroopa Liidu poolt. Eesmärgiks oli, et rahvahääletusel osaleks võimalikult palju kodanikke, sooviti paremat tulemust kui eelnenud Riigikogu valimistel, kus osales 58% valimisõiguslikest kodanikest. Koostöös Vabariigi Valimis komisjoniga üllitati humoorikad teleklipid „Eesti otsustab,“ mis kutsusid elanikke üles hääletusel osalema. Klipid kujutasid eestlasi veidi koomilistes olu-kordades teistes liikmesriikides ja sisendasid kindlust, et me saame Euroopas hakkama. Lisaks avaldati valima kutsuv reklaam raadiotes ja üleriigilistes ning maakonna lehtedes. Kõikidesse Eesti majapidamistesse saadeti ajakiri „Eesti otsus“, mida üllitati kaks numbrit. Need ajakirjanumbrid ilmusid Eestile ainulaadselt suures tiraažis (üle 400 000 eksemplari eesti ja vene keeles), keskendusid faktiteabele ega kutsunud otsesõnu ühinemist toetama. Teisalt toodi ära valitsuse tellitud ana-lüüside tulemused, mis näitasid, et liitumine on keskmisele eestlasele majan-duslikult kasulik. Eesti riigi juhid ütlesid rahvahääletuse eel oma arvamuse samuti selgelt välja. President, peaminister ja Riigikogu esimees tegid liitumise toetuseks ühisavalduse, millest said innustust paljud ühendused, et väljendada oma toe-tust ELi astumisele.

Märksõnaks oli koostööKuna rahvahääletuse tulemus polnud kindel, siis oli erakondade, mittetulun-dusühenduste ja ettevõtjate huvi selle mõjutusvõimaluste ning lõpptulemuse

Eesti rahva toetus Euroopa Liidu-le on ühinemisjärgsel neljal aastal pidevalt tõusnud ning on praegu liikmesriikide seas üks kõrgemaid. Pikaajalise ja kindla toetuse tõusu üheks tagamaaks on kahtlemata liitumiskampaania ausus. Eesti va-litsus möönis, et ühinemisel on ka selge negatiivne mõju.



suhtes suur. Mitmed ettevõtted soovisid rahvahääletuseks teha koostööd valit-susega. Suuremad pangad ja bensiinijaamade ketid riputasid rahvahääletuse plakatid oma kontoritesse ning tanklatesse. Pangad reklaamisid rahvahääletust oma sularahaautomaatide ekraanidel. Mobiilsideettevõtted kutsusid ELi tea-vitusüritustel osalema ümbruskonnas elavaid inimesi (mobiiltelefoni asukoha järgi). Kunagi varem ega hiljem ei ole need ettevõtted teinud sarnast koostööd valitsuse ega ka kellegi teisega. Põhjus liitumiseelseks koostööks oli ilmne: ena-mik ettevõtteid oli oma analüüsides jõudnud järeldusele, et ELi astumine on Eestile ja ka nende ärile kasulik. Eesti mõjukaim ettevõtlusorganisatsioon Eesti Kaubandus-Tööstuskoda otsustas korraldada oma välireklaami kampaania, mis oli väga ühemõtteliselt ELiga ühinemist toetav. Euroopa Komisjoni Eesti delegatsiooni teavituseelarve oli liitumise eel suu-rem kui ühelgi teisel asjahuvilisel eraldivõetuna, kuid välisesinduse staatusega seonduvad piirangud vähendasid delegatsiooni tegevusvõimalusi. Seetõttu oli oluline valitsuse ja delegatsiooni koostöö. Komisjoni korraldatud algatustest oli huvitavam ELi lektorite võrgustiku (Team Europe) esinemiste korraldamine. Mitmed kultuuriühingud tegutsesid liitumise toetuseks omal käel, kuid paljud liitusid tugeva kampaania teinud Eesti Euroopa Liikumisega. Liikumine korraldas muuhulgas Euroopa Liidu teemalise teatrituuri. ELi vastastel oli sellele koostööle raske midagi vastu panna, samuti segasid neid sisekonfliktid. Euroskeptikute olulisimaks partneriks olid Ühendkuningriigi ELi vastased, kes olid ühed nende suuremad rahastajad. ELi vastaste suurim trump oli see, et liitumise eel ei läinud Eesti majandusel sugugi halvasti, inime-sed olid kogu riigi arenguga üpris rahul ja sai väita, et muutusi pole vaja. ELi vastaste teeneks oli aktiivse arutelu ja järelikult ka huvi tekitamine, mis tõstis rahvahääletusel osalemise protsendi 64ni.

Oluline on aususPraegusel Eesti mõistes erakordselt kõrgel toetusel Euroopa Liidule mängib rolli 2007. aasta suvel teistelt ELi liikmesriikidelt ja Euroopa Liidu institut-sioonidelt saadud selge toetus probleemides Venemaaga 2007. aasta kevadsuvel. Kuid pikaajalise ja kindla toetuse tõusu üheks tagamaaks on kahtlemata liitumiskampaania ausus. Eesti valitsus möönis erinevalt väga paljude teiste liituvate maade valitsustest, et ühinemisel on ka selge negatiivne mõju. Eriti tähtis oli tunnistada hinnatõusu kiirenemist, nii ei tulnud see inimestele üllatu-sena ja tegelik olukord osutus kardetust paremaks. Mis puudutab palgatõusu ja reaalsissetulekuid, siis kerkisid need prognoositust tunduvalt kiiremini. Kui liitumise eel prognoositi 2009. aasta keskmiseks palgaks 10000–11000 krooni, siis 2008. aastal oli see juba 12 800 krooni lähedal, mis on üle kahe korra enam kui 2003. aastal. Paljudes uutes liikmesriikides toimus vahetult ühinemise järel ELi toetuse langus, sest ootused olid olnud liiga kõrged ning neid ei suudetud täita. Eestis

167

seda probleemi ei tekkinud, kuna ei keskendutud ainult rahvahääletusele, vaid selle eel suudeti säilitada kaine pea ja seada pikemaajalised sihid. Tagasilöök tabas Eestis hoopis neid erakondi, kes üritasid lühiajalist kon-junktuuri kasutada ja flirtida ELi vastastega. Kui sai selgeks, et külvatud hirmud olid põhjendamatud, langes liitumise suhtes kriitiliste või ebamääraste erakon-dade toetus. Praegu üritavad paljud liitumise vastu sõna võtnud poliitikud oma rahvahääletuse eelset rolli eitada. Eesti kogemusest lähtuv soovitus euroteavituse korraldamiseks on luua kiiresti tugev faktibaas Euroopa Liitu astumise plussidest ja miinustest. Seda saavad teavitamises kasutada riigi juhid, kuid see tuleb ka avalikustada. Liitu-mismõjudest ei ole midagi salata, sest liitumise eeldus on, et plusse on rohkem kui miinuseid. Muidu poleks ju Euroopa Liiduga ühinemisel mõtet.



25. TäisliikmelisusVäino Reinart Eesti suursaadik, alaline esindaja ELi juures 2002–2007

Mida me nüüd tegema hakkame, kui me oleme õnnelikud? See kuulus Samuel Becketti küsimus meenus ilmselt paljudele läbirääkijatele pärast liitumiskõ-

neluste edukat lõpetamist Euroopa Liidu Kopenhaageni tippkohtumisel 2002. aasta detsembris. Ja põhjusega, seda enam, et samal ajal saabus vajalik selgus ka Eesti liitumise osas NATOga. Kaks suurt eesmärki, mille nimel kogu Eesti ühiskond oli aastaid pinguta-nud, saabusid meie käeulatusse enam vähem samal ajal. Pikalt ja põhjalikult oli tegeletud liitumisega, kuidas aga liikmeksolek täpselt välja hakkab nägema, see oli eelkõige tuleviku küsimus ja vastus sellele küsimusele tundus kuidagi iseenesestmõistetav. Korraga oli see ihaldatud tulevik meil käeulatuses. Vastus Samuel Becketti küsimusele Euroopa Liidu osas saabus meile märki-misväärse selgusega kohe pärast ühinemislepingu allkirjastamist 2003. aasta aprillis. Sarnaselt varasematele liitumistele avas Euroopa Liit kõik oma tööorga-nid liitujatele vahetult pärast ühinemislepingu allkirjastamist, mille tulemusena said need riigid nn aktiivse vaatleja staatuse. Aktiivse vaatleja staatus seisnes võimaluses osaleda igapäevaselt kõigi Euroopa Liidu tööorganite tegevuses. Erinevus täisliikmetest seisnes eelkõige selles, et liituvatel riikidel oli õigus arvamust avaldada vaid sellistel juhtudel, kui arutatav teema neid vahetult ja eluliselt puudutas. Samuti ei olnud liituvatel riikidel õigust hääletada, rääkimata õigusest kasutada vetot. Selline töökorraldus puudutas kõiki Euroopa Liidu töötasandeid, alates Ülemkogudest ja Ministrite Nõukogudest ning lõpetades regulaarselt kohtuvate töögruppide ja Euroopa Komisjoni komiteedega. Mõned piirangud olid veel, näiteks ei saanud liituvad riigid üldjuhul ligipääsu Euroopa Liidu salastatud informatsioonile, samuti ei kutsutud neid osalema laienemis-grupi koosolekutele, kus arutati liituvate riikidega seonduvat ühinemislepingu valguses. Kõiges muus liituva riigi vaatlejastaatus liikmestaatusest nähtavalt ei erinenud. Mida see kõik tähendas? Milles kõiges me siis hakkasime osalema või mida me hakkasime „aktiivselt vaatlema“? Väga meelevaldselt üldistades kohtuvad Euroopa Liidu liikmesriikide esindajad alljärgneva regulaarsusega. Riigipead ja/või valitsusjuhid kohtuvad Euroopa Ülemkogu formaadis reeglina 4 korda aastas. Aasta jooksul toimub umbes 100 erinevat ministrite kohtumist, kas

169

ametlikult Ministrite Nõukoguna, mitteametlikult eesistujariigis või nn kolman-date riikide ministritega. Igal nädalal toimub reeglina üks Alaliste Esindajate Komitee (COREPER) kohtumine alaliste esindajate tasemel, kaks Alaliste Esin-dajate Komitee kohtumist alaliste esindajate asetäitjate tasemel ning kaks Jul-geoleku- ja poliitikakomitee kohtumist julgeoleku- ja poliitikakomitee saadikute tasemel. Lisaks sellele tegutseb veel ligi 300 erineva regulaarsusega kooskäi-vat komiteed või töögruppi. Kõige sellega praktiliseks toimetulemiseks oli 2003. aasta alguses Eesti esinduses Euroopa Liidu juures* ametis umbes 30 teenistujat, sealhulgas 2 sekretäri ja 1 autojuht. Võrdlusena, tööülesannete või muus mõttes võrreldava Soome Alalise Esinduse koosseisus oli sel ajal 100 teenistujat. Välisteenistuse kogemusega lugejad kujutavad enam kui hästi ette, mida tähendab aastas 100 ministri kohtumise ettevalmistamine ja korraldamine. Teeb see ju keskeltläbi 2 erinevat ministrite kohtumist nädalas. Töökorralduslikult liituvatele riikidele mõistagi mingit hinnaalandust ei tehtud, loomulikult eeldati kõigilt riikidelt aktiivset osalemist. Sisuline osalemine ELi otsustusprotsessis oli muidugi erinev. Kuna liituva riigi häälel ei olnud kaalu, ei olnud liituvatel riikidel sisulist põhjust omada sei-sukohti küsimustes, mis neid endid vahetult ei puudutanud. Samuti ei olnud liikmesriikidel põhjust kaasata liituvaid riike detailsetesse läbirääkimistesse ega keerukatesse kompromissiotsingutesse, kuna neist hääletamisel midagi ei sõltunud. See iseenesest ei tähendanud, et nende riikide soovidega ei püütud arvestada. Muutunud reaalsus saabus Eesti esinduse tegevusse 2003. aasta aprilli lõpupäevadel, kui Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaat hakkas pärast ühi-nemislepingu allkirjastamist edastama meile kutseid osalemiseks kõigil kohtu-mistel. Kuna liikmesriikidele omane tööjaotus ei olnud meil mõistagi veel välja kujunenud, nägi praktiline töökorraldus esimestel päevadel välja selline, et siinkirjutaja kogus hommikul kokku kõik vahepeal saabunud koosolekukutsed ja jagas need parajasti kättesaadavate diplomaatide vahel. Koosolekuid jagus igale diplomaadile 2–3 igaks päevaks. Selline olukord kestis erineva intensiivsu-sega kuni esinduse uude hoonesse kolimiseni 2004. aastal, mil esindus saavu-tas oma soovitud mehitatuse, milleks oli valitsuse otsusega algselt kehtestatud 77 teenistujat. Käsitletavate küsimustega tegelemise sisulise poole pealt ei olnud olukord palju ladusam. 2003. aasta aprillikuu viimase reede pärastlõunal saabus esin-dusse kutse osaleda Alaliste Esindajate Komitee istungil eeloleva nädala kolma-päeval. Kutsele oli lisatud koosoleku päevakord, mis tundus pikk – tagant järele võib öelda, et tavapärane. Kokku paarkümmend nn A-küsimust ehk varem

* Ametlikult muutus Eesti esindus EL juures Eesti Alaliseks Esinduseks EL juures 1. mail 2004. Ühtlasi sai esinduse juhist alaline esindaja EL juures.

Väino Reinart Täisliikmelisus


kokkulepitud küsimust, mis vajasid vaid formaalset heakskiitmist, ja kümme-kond nn B-küsimust, mis vajasid arutelu. Kõigis neis küsimustes oli sisuliselt nädalavahetuse jooksul vaja kujundada valitsuse seisukoht, kusjuures liituva-tel riikidel puudus igasugune institutsionaalne või sisuline mälu päevakorras olevate küsimuste osas. Esmaseid seisukohti kõigi arutatavate küsimuste osas soovis eesistujariik saada eeloleva teisipäeva hommikuks. Pealinna esmane reaktsioon sedavõrd operatiivse asjaajamise võimalikkuse osas ei olnud julgustav. Reede pärastlõunal saadetud ja esmaspäeva hilisõhtuse reageerimistähtajaga tegutsemispalve põhjustas erinevaid reaktsioone. Osad

lükkasid selle tagasi põhjendusega, et valitsusasutustel on teise ministee-riumi palvetele vastamiseks seadusega ette nähtud teatud aeg. Teised väitsid, et kohe algab nädalavahetus ja esmas-päeva õhtuks pole küll võimalik midagi teha, rääkimata valitsuse seisukoha kujundamisest. Erilist vaimustust kol-leegide hulgas ei kutsunud esile ka

esinduse selgitused, et see kõik hakkabki nüüdsest niimoodi olema. Et Euroopa Liit niimoodi töötabki ning et kõik on võrdses positsioonis ja arutelud toimuvad ning otsuseid tehakse sõltumata sellest, kas ja kui põhjalikult on meil teemad ette valmistatud. Oma konkurentsivõimelisuse tagamiseks pidime olema val-mis ka edaspidi valitsuse seisukohti erinevates küsimustes väga lühikese aja jooksul ette valmistama sõltumata sellest, kuidas näeb hetkel ette riigisisese asjaajamise kord. Kõigist esmastest reaktsioonidest hoolimata oli, ehteestlas-likult, kokkulepitud ajaks olemas vägagi kasutamiskõlblik taust koos võimalike sekkumiseks mõeldud jutupunktidega. Liituvast riigist liikmesriigiks sai Eesti koos ülejäänud üheksa riigiga 1. mail 2004. Asjaajamislikult esinduses siis väga palju enam ei muutunud, töörutiinid olid vahepealse aastaga paika loksunud, tegevus jätkus nagu seni, ainult selle vahega, et meie häälele tekkis kaal ja meil tekkis ühehäälsust puudutavates küsimustes vetoõigus. Hääle kaal tekkis ka nendes küsimustes, mis meid ilmtin-gimata väga ei huvitanud, aga mis huvitasid meie partnereid. Samuti suurenes plahvatuslikult meile saadetavate kõikvõimalike piiratud ligipääsuga ja salasta-tud dokumentide hulk, millega operatiivseks töötamiseks kõiki reegleid järgides paljud uued riigid kahtlemata valmis ei olnud. Seisukoha omamine küsimuses, mis tundus meile kauge või mingil muul põhjusel vahetult korda ei läinud, ei olnud meile olemuslikult omane, mistõttu ei toimunud uue olukorraga kohanemine üleöö. Samuti tekkis liikmekssaamise tulemusena uutel liikmesriikidel arusaam, mingil määral kahtlemata ka Eestil, et ühehäälsusest tulenev vetoõigus peaks meid aitama kõikides olulistes küsi-mustes. Et nüüd piisab vaid ütlemisest, et me ei ole nõus, ja siis kõik ülejäänud

Euroopa Liidus igapäevaselt oma tööd tehes oleme austanud reegleid ja alati püüdnud saavutada meile parimat tule-must etteantud reeglite raames. Aga kui reeglid ei ole olnud meile meelepärased, oleme püüdnud neid muuta, mitte neid teadlikult rikkuma asunud.

171

riigid on sunnitud sellega koheselt arvestama. Loomulikult on erinevad liik-mesriigid Euroopa Liidus kasutanud vetoõigust ikka ja jälle ning kasutatavad ka edaspidi. Samas on vetoõiguse kasutamisel alati poliitiline hind, kergekäe-line vetoõiguse pruukimine ei ole Euroopa Liidus olnud kunagi tavaks. Pigem on tavaks olnud püüd isolatsiooni jäämist vältida, võimalusel oma seisukohti kohendades ühisarusaamale lähemale liikumise kaudu. Paralleelselt usuga vetoõiguse kõikvõimsusse suhtusid uued liikmesriigid teatud umbusuga enamushääletusega tehtavatesse otsustesse ja olid üldju-hul Euroopa Põhiseaduse lepingut läbi rääkides vastu igasugustele katsetele laiendada enamushääletusega otsustatavate küsimuste ringi. Tegelikkuses, Euroopa Liidu kaasaegses läbirääkimiskultuuris on enamushääletusega tehta-vate otsuste läbirääkimisprotsess pigem suunatud konsensuse leidmisele, mitte üksikute liikmesriikide huvide ignoreerimisele. Ehk enamushääletusega otsus-tamine on pigem konsensusele jõudmise vahend, mitte enamuse poolt vähe-muse mahahääletamise mehhanism. Enamushääletusega otsuste tegemisel on iseenesest liikmesriikidele teatud distsiplineeriv mõju, kuna esitab olemuslikult rangemad nõuded äärmuslike seisukohtade vältimiseks ja sunnib riike partne-rite huvidega rohkem arvestama juba läbirääkimiste algusest. Tõepoolest, mis mõte on enamusel püüda läbi rääkida ja kokkuleppele jõuda liikmesriigiga, kes algusest peale deklareerib, et hääletab otsusele igal juhul vastu? Ehk igal juhul vastu olemine asetab tegelikkuses liiga äärmuslike seisukohtadega riigid läbi-rääkimistest sisuliselt väljapoole, mistõttu nende sisuline arvamus vastuvõe-tava otsuse kujunemist ei mõjuta. Kõikides liikmesriikides on põhjalikult vaieldud selle üle, milline peaks olema siseriiklik seisukohtade kujundamisprotsess Euroopa Liidus tehtavate otsuste tarbeks. Kas tegemist on välispoliitikaga, mida peaks haldama välisministee-rium? Või on tegemist tavapärase tööga valitsuses, mille kohta peaks kehtima siseriiklike otsuste langetamiseks väljatöötatud rutiinid? Neile küsimustele on võimalik vastata erinevalt, lähtudes erinevate riikide riigikorralduslikest ja administratiivsetest traditsioonidest. Liikmesriigid on neile erinevalt ka vastanud. Eesti on algusest peale Euroopa Liitu puudutavaid otsuseid ette valmistades lähtunud põhimõttest, mille kohaselt asjassepuutu-vad ministrid ja ministeeriumid tegelevad kõigi Euroopa Liitu puudutavate küsi-mustega sarnaselt siseriiklike küsimuste käsitlemisele. Teisisõnu, kuni Euroopa Liidus toimuv on sisuliselt kooskõlas valitsuse poliitilise tegevuskavaga, lähtu-vad ministrid ELi struktuurides arutatavate teemade tarbeks läbirääkimispo-sitsioone ette valmistades ja läbirääkimisi pidades samadest protseduuridest. Valitsuse kollektiivne otsus saab vajalikuks alles enne otsuse heakskiitmist ELi Nõukogus või siis, kui minister leiab, et valitsuse poliitilise programmi raames ei ole üht või teist otsust enam võimalik vastu võtta. Sellisel juhul on vajali-kud ka poliitilised konsultatsioonid parlamendis esindatud poliitiliste jõudu-dega, tagamaks vajalik parlamentaarne heakskiit. Eestis rakendatud süsteem



on võrreldes paljude teiste liikmesriikidega väga detsentraliseeritud ja sellest tulenevalt väikese riigi jaoks olnud ka tõhus ning operatiivne. Oluliseks muudatuseks täisliikmeks saamisel oli ka asjaolu, et uutest riiki-dest lähetati esindajad Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti ja teistesse Euroopa Liidu põhiinstitutsioonidesse. Rangelt võttes need „oma riigist lähe-tatud“ esindajad Euroopa Liidu põhistruktuurides ei esinda küll Eesti riiki, samas ei ole kahtlust, et Eesti kogemusega ja Eestit hästi tundvate poliitikute

ning ametnike tegutsemine ELi struktuurides aitab neil institutsioonidel märksa paremini tunnetada liikmesriikides toimuvat ja neis valitsevaid meeleolusid. See peaks iseenesest suurel määral tagama, et esitatavad otsuste

ettepanekud ja eelnõud on realistlikud. On ju kõik Euroopa Komisjoni väljapa-kutud ettepanekud läbinud väga põhjaliku kooskõlastusprotseduuri erinevatel töötasanditel, samuti on need poliitiliselt läbi vaieldud Euroopa Komisjonis kõi-gist liikmesriikidest pärinevate volinike osalusel. Kelle häälega räägib Euroopa Liit välispoliitikas, kui ta räägib ühel häälel? Mõistagi tahaksid kõik liikmesriigid, et nende panus välispoliitiliste otsuste juures oleks nähtav, et nende hääl kostaks ka ühisseisukohast, et ühehäälne seisukoht esindaks piisavalt igal üksikul juhul iga üksikut liikmesriiki. Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat on väga palju kritiseeritud, seda on nimetatud eba-operatiivseks ja vähetõhusaks. Pole kahtlust, et paljus ta seda ongi, ei ole ju võimalik võrrelda operatiivsuse seisukohast iga üksiku riigi seisukoha kujunda-mist 27 riigi ühisseisukoha kujundamisega. Kui kõigile vastuvõetav seisukoht moodustub vähima ühisnimetaja põhjal, on see ilmselt paljude arvates ka ham-butu. Need asjaolud asetavad kahtlemata liikmesriigid dilemma ette, mis siis ikkagi on parem, kas üksik ja jõuline välispoliitiline soolo või hoolikalt läbirää-gitud ühisseisukoht? Paljude liikmesriikide jaoks on see dilemma tihti juba ette lahendatud, kuna väga paljudes küsimustes jääks üksiku liikmesriigi seisukoht laiemale rahvusvahelisele avalikkusele märkamatuks, samas kui Euroopa Liidu ühisseisukohaga tuleb ikkagi üldiselt arvestada. Ka Eesti valitsusele on avalik-kus tihti ette heitnud, et näiteks Euroopa Liidu idasuunalises poliitikas ei ole Eesti seisukohad piisavalt jõulised ja nähtavad. Tõsi on see, et iga Eesti soov Euroopa Liidu idapoliitika osas ei ole alati täiel määral ühisseisukohta jõudnud, samas pole kahtlust ka selles, et ühisseisukoht erinevalt meie individuaalsest seisukohast pälvib märksa suuremat tähelepanu. Eesti ei ole Euroopa Liidus välispoliitikat teostades seadnud eesmärgiks end võimalikult paljude problee-mide keskpunkti sättida. Vastupidine teeks kahtlemata välispoliitika avalikku-sele senisest küll nähtavamaks, kuid probleemide tegeliku lahendamise seisu-kohast ei tarvitseks väga häid tulemusi anda. Mis on olnud Eesti edu võti Euroopa Liidus, kui meie senist tegutsemist seal edukaks pidada? Eesti kutsumise liitumisläbirääkimistele 1997. aastal tagas

Kogemus ja „mängu ilu“ Euroopa Liidu struktuurides toimetamisel tekib aastatega.

173

asjaolu, et paljudes Euroopa Liidule olulistes valdkondades püüdsime me oma riiki reformides olla mõõdetavalt paremad riikidest, kelle kohta me olime veen-dunud, et poliitiline otsus nende kutsumise osas on langetatud. See pidi meie nägemuse kohaselt tegema võimatuks meie mittekutsumise. Ja meid kutsuti. Ka Euroopa Liidus igapäevaselt oma tööd tehes oleme austanud reegleid ja alati püüdnud saavutada meile parimat tulemust etteantud reeglite raames. Aga kui reeglid ei ole olnud meile meelepärased, oleme püüdnud neid muuta, mitte neid teadlikult rikkuma asunud. Alati võib sellise tegutsemise otstarbe-kuse küsimärgistada, mõnikord on seda ka tehtud. Samas ei ole mingit veenvat põhjust arvata, et reegliteta maailmakorralduse tingimustes või reegleid mitte austades käiks meie käsi oluliselt paremini. Kogemus ja „mängu ilu“ Euroopa Liidu struktuurides toimetamisel tekib aastatega. Pole kahtlustki, et Eestil ja teistel hiljuti liitunud riikidel on veel palju õppida. Näiteks seda, kuidas ennetada oma probleemide esilekerkimist võima-likult varases staadiumis, lähedases ja usalduslikus koostöös Euroopa Komis-joniga, või seda, kuidas koostöö Euroopa Parlamendiga võiks anda liikmesriigi seisukohalt parima tulemuse. Siinkirjutaja on ikka ja jälle imetlenud kolleege, kes mängleva kergusega aitavad kaasa keerukate ja pika ajalooga küsimuste lahendamisele isiklike mee-nutuste või tagasiviidetega näiteks 30 aastat tagasi toimunud kohtumistele. Samas on ka Eestil olemas kogemus, mille meenutamine aitab kaasa paljude otsuste kujundamisele. Oleme ju taastanud oma riigi ja viinud selle 13 aastaga nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse. See on kindlasti talletamist väärt kogemus.


174

Kronoloogia 1991–2004

199120. august Eesti Vabariik taastab iseseisvuse.27. august Euroopa Ühenduse välisministrid otsustavad tunnustada

Eesti iseseisvust.17. september Eestist saab ÜRO liikmesriik.

1992jaanuar Eesti suursaadik Euroopa ühenduste juures Clyde Kull annab

üle volikirja.aprill Euroopa Komisjoni esindaja Balti riikides alustab tööd.11. mai kirjutatakse alla kaubanduse ja äri- ning

majanduskoostööleping Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Eesti Vabariigi vahel, mis jõustub 1. veebruaril 1993.

20. juuni Eestis toimub rahareform, käibele tuleb oma valuuta – Eesti kroon.

aasta II pool Eestis käivitub PHARE programm koolitus- ja nõustamisabi andmiseks.

19931. veebruar jõustub Eesti ja EMÜ vaheline kaubanduse ja äri- ning

majanduskoostööleping.21.-22. juuni Kopenhaageni Ülemkogu seab Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele

Euroopa Liiduga liitumiseks kolm üldtingimust (nn Kopenhaageni kriteeriumid): (1) demokraatlik riigikord, inim-õiguste ja vähemuste kaitstus ning õigusriigi põhimõtete järgimine; (2) toimiv turumajandus ning võime tulla toime ELi konkurentsi tingimustes; (3) võime kanda liikmelisusega kaasnevaid kohustusi, võttes üle poliitilise, majandusliku ja rahaliidu eesmärgid.

1. november jõustub Maastrichti leping ehk Euroopa Liidu asutamis leping.7. detsember Eestis luuakse valitsuse töögrupp analüüsimaks Eesti ELiga

võimaliku ühinemise tagajärgi.


175

199418. juuli Eesti ja Euroopa Liidu vahel sõlmitakse vabakaubandusleping,

mis jõustub 1. jaanuaril 1995.7. detsember Riigikogu ratifitseerib vabakaubanduslepingu ELiga.9.-10. detsember Esseni Ülemkogu kehtestab Kesk- ja Ida-Euroopa riikide jaoks

liitumiseelse strateegia, mis hõlmab struktuurset dialoogi, paremat ligipääsu siseturule ning integreerumist nn. trans-Euroopa infrastruktuuri võrgustikega.

15. detsember algavad läbirääkimised Eesti ja ELi vahelise assotsiatsiooni-lepingu sõlmimiseks.

19951. jaanuar jõustub Eesti ja ELi vaheline vabakaubandusleping ilma

ühegi üleminekuperioodita.1. jaanuar jõustub Euroopa Majanduspiirkonna leping sõlmituna

Euroopa ühenduste, nende liikmesriikide ning Euroopa Vaba-kaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmete – Norra, Islandi, Šveitsi ja Liechtensteini – vahel. EFTA osapooltel on võimalik osaleda ühenduse siseturul, säilitades samas sõltumatuse ELi ühisest põllumajandus- ja kalandus poliitikast.

12. juuni kirjutatakse alla Eesti ja ELi vaheline assotsiatsioonileping (Euroopa leping), mis jõustub 1. veebruaril 1998.

1. august Riigikogu ratifitseerib ühehäälselt Euroopa lepingu.15. november Euroopa Parlament ratifitseerib Euroopa lepingu Eestiga.24. november Eesti esitab Euroopa Liidule liitumisavalduse.15.-16. detsember Madridi Ülemkogul lepitakse kokku, et Euroopa Komisjon

peab koostama hinnangud (avis) kandidaatriikide kohta.aasta lõpp luuakse Euroopa Komisjoni esindus Tallinnas.

199630. jaanuar Eesti valitsuse korraldusega luuakse Euroopa Liitu

integreerumiseks vajaminevad struktuurid (ministrite komitee, eurointegratsiooni büroo, kõrgemate ametnike nõukogu) ja sätestatakse nende ülesanded.

kevad Euroopa Komisjon saadab kandidaatriikidele 160-leheküljelise küsimustiku, milles palutakse selgitada riigi poliitilist, majanduslikku ja keskkonnakaitselist olukorda.

6. juuni valmib Eesti valitsuse esimene tegevuskava ELiga ühinemiseks.


176

26. juuli Eesti esitab vastused Komisjoni küsimustikule, mille põhjal hakkab Komisjon koostama hinnangut riigi sobivuse kohta ELi.

november Brüsselis avatakse Eesti esindus ELi juures.

1997aasta algus toimuvad mitmed siseriiklikud struktuurimuudatused.

Välisministeeriumis luuakse Euroopa Liidu küsimuste asekantsleri ametikoht ning Euroopa integratsiooni osakond. Riigikogus asutatakse erikomisjoni staatusega Euroopa Asjade Komisjon. Aasta jooksul avatakse 5 saat-konda ELi liikmesriikides – Iirimaal, Hollandis, Kreekas, Portugalis ja Hispaanias.

4. veebruar valitsus kinnitab 1997. aasta tegevusprogrammi, milles seatakse eesmärgiks pääsemine ELi esimesse laienemis-ringi.

aprill Euroopa Komisjoni välissuhete volinik Hans van den Broek visiidil Tallinnas. Toimunud kohtumiste järgselt tõdeb volinik, et Eesti liberaalsel kaubandusel ja entusiastlikul erastamisel põhinev edu turumajanduse ülesehitamisel on muljetavaldav. Ainsa tõsisema puudusena nimetab euro-volinik seadusaktide ühtlustamise aeglast tempot.

suvi Riigikogu koguneb ELi seaduste harmoneerimise kiirendamiseks erakorralisele suveistungile.

16. juuli Euroopa Komisjon avalikustab avis, mis soovitab alustada ühinemisläbirääkimisi Eesti, Poola, Tšehhi, Ungari, Sloveenia ja Küprosega.

oktoober vastusena avis’le esitab Eesti Euroopa Komisjonile ja liikmes riikidele dokumendi Roadmap to Reform, mis võtab kokku kavandatavad sammud Komisjoni hinnangus toodud probleemide lahendamiseks.

november Euroopa Komisjon asub koostöös Eestiga koostama liitumispartnerluse programmi. Siseriiklikult alustatakse valitsuse tegevuskava loomist Euroopa Liitu integreeru-miseks.

19. november Prantsusmaa Senati heakskiiduga jõuab lõpule Eesti assotsiatsioonilepingu ehk Euroopa lepingu ratifitseerimis-protsess liikmesriikides.

12.-13. detsember Luksemburgi Ülemkogu otsustab liitumisläbirääkimistele kutsuda kuus riiki – Eesti, Poola, Tšehhi, Ungari, Sloveenia ja Küprose.


177

199815. jaanuar Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures Priit Kolbre annab

Euroopa Komisjoni presidendile Jacques Santerile üle oma volikirjad.

1. veebruar jõustub Eesti ja ELi vaheline assotsiatsioonileping ehk Euroopa leping ilma ühegi üleminekuperioodita. Leping jääb Eesti ja ELi suhete õiguslikuks aluseks kuni ühinemislepingu jõustumiseni 1. mail 2004.

3. veebruar Eesti valitsus moodustab delegatsiooni ühinemiskõneluste pidamiseks Euroopa Liiduga. delegatsiooni juhiks määratakse välisminister, asejuhiks Välisministeeriumi ELi küsimuste asekantsler.

23. veebruar Brüsselis toimub esimene Eesti ja ELi vaheline assotsiat-siooninõukogu kohtumine, millel pööratakse põhitähele-panu Eesti ja ELi kahepoolsete suhete tihenemisele (nt osalemine ühenduse programmides, koostöö keskkonna-kaitse vallas jne) ning Eesti liitumisettevalmistustele (valitsuse tegevuskava, liitumispartnerlus jm).

31. märts algavad Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga ehk avatakse liitumiskonverents. Avasõnavõtus nimetab Eesti välisminister Ilves erilise tähtsusega läbirääkimisteemadena energiapoliitikat, põllumajandust, kalandust, transporti, keskkonda ning regionaalpoliitikat.

24. aprill esimene Eesti ja ELi läbirääkimisdelegatsioonide tegevjuhtide (pealäbirääkijate) kohtumine Brüsselis. Kohtumisel lepitakse kokku läbirääkimiste protseduurid, põhimõtted ja kord ning kinnitatakse tööprogramm, mis sätestab ELi õigustiku ehk acquis communautaire’i sõelumise ajakava.

27. aprill algab Eesti ja ELi õigustike võrdlev analüüs ehk sõelumine teaduse ja teadusuuringute peatükiga.

kevad allkirjastatakse Eesti ja ELi vaheline liitumispartnerluse kokkulepe, mis annab Euroopa Komisjonile võimaluse kontrollida, kuidas edenevad Eesti ühinemiseks vajalikud siseriiklikud ettevalmistused, ning paneb paika ELi abi-programmid Eestile.

4. juuni Riigikogus toimub esimene eurointegratsiooni-alane arutelu.

3. september Eesti annab Euroopa Komisjonile üle kirjaliku ülevaate arengutest eurointegratsiooni vallas 1997. aasta juulist 1998. aasta augustini. Kõigi ministeeriumide ühistööna


178

valminud ülevaade sisaldab Eesti tegevusi seadustiku lähendamisel ELi omale ja haldussuutlikkuse parandamisel, samuti samme Kopenhaageni kriteeriumide täitmisel, valitsuse tegevuskava elluviimisel, liitumispartnerluse prioriteetide saavutamisel ning sõelumisprotsessi kulgu.

29.-30. september Varssavis kohtuvad kuue ELiga ühinemiskõnelusi pidava riigi (Eesti, Poola, Tšehhi, Ungari, Sloveenia ja Küprose) ehk nn Luksemburgi grupi pealäbirääkijad. Kohtumisel jagatakse vastastikku sõelumisprotsessi käigus saadud kogemusi ja vahetatakse mõtteid läbirääkimiste siseriikliku korralduse üle.

10. november Brüsselis toimub Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi teine välisministrite kohtumine, millel algavad sisulised kõnelused. Ajutiselt suletakse teaduse ja teadusuuringute, väikeettevõtluse ning hariduse- ja noorsoopoliitika peatükid.

aasta lõpuks on Eestil 31 peatükist sõelutud 20, kolm peatükki on ajutiselt suletud.

1999märts Euroopa Komisjon astub finantsskandaalide tõttu tagasi.24.-25. märts Berliini Ülemkogul lepitakse kokku laienenud Euroopa Liidu

finantsplaan aastani 2007 (Agenda 2000).27. aprill Luksemburgis toimub Eesti ja ELi vahelise assotsiatsiooni-

nõukogu teine kohtumine, millel arutatakse Eesti arengut ELiga liitumise valguses ning kahepoolseid suhteid Euroopa lepingu raames, eelkõige vaba konkurentsi ja põllumajandustoodete kaubandusega seonduvaid küsimusi.

1. mai jõustub Amsterdami leping, millega muudetakse Maastrichti lepingut. Amsterdami lepinguga suurenevad ELi kompetents politsei- ja õigusalase koostöö valdkonnas ning Europarlamendi õigused. Ühtlasi luuakse uue lepinguga ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht, millele nimetati Javier Solana.

22. juuni Luksemburgis toimub Eesti ja ELi vahelise liitumis-konverentsi kolmas välisministrite kohtumine, millel suletiakse ajutiselt neli peatükki – tööstuspoliitika, telekommunikatsioonid ja infotehnoloogia, tarbija- ja tervisekaitse ning statistika.


179

september uus Euroopa Komisjon Romano Prodi juhtimisel alustab ümberkorraldatud kujul tööd. Luuakse laienemise peadirektoraat, laienemisvolinikuks nimetatakse Günter Verheugen.

11.-12. oktoober Luksemburgi grupi välisministrite kohtumine Tallinnas, mille eesmärgiks on arutada liitumisläbirääkimistega seotud poliitilisi küsimusi, omavahelise koostöö tugevdamist ning kooskõlastada edasist tegevust.

13. oktoober Euroopa Komisjon avaldab eduaruanded kandidaatriikide liitumiseelse arengu kohta. Aruande üldine toon Eesti suhtes on positiivne, meie jõupingutusi tunnustav ning eelmise aastaga võrreldes edasiminekut märkiv. Samas sisaldab hinnang märguandeid selle kohta, et Eestil tuleb teha veel suuri jõupingutusi saamaks ELi liikmeks.

16. november välisministri konsultatiivnõukogu esimene istung Tallinnas. Nõukogu arutab oma põhikirja ning edasist tegevuskava, samuti vahetatakse informatsiooni ühinemisläbirääkimiste hetkeseisust ja lähiperspektiividest.

29. november moodustatakse välisministri konsultatiivnõukogu.7. detsember Brüsselis toimub Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi

neljas välisministrite kohtumine, millel suletakse ajutiselt majandus- ja rahaliidu peatükk.

10.-11. detsember Helsingi Ülemkogul kutsutakse liitumiskõnelustele kuus riiki – Läti, Leedu, Slovakkia, Bulgaaria, Rumeenia ja Malta.

aasta lõpuks esimene sõelumiste etapp on lõppenud, Eestil on 8 peatükki ajutiselt suletud, 15 peatükki läbirääkimisteks avatud ja ELile üle antud 29 peatüki läbirääkimis-positsioonid. Aasta jooksul on jõudnud liitumiskõneluste töölauale tõsisemad ja keerulisemad peatükid. Sise-riiklikult võetakse vastu otsus olla ELiga liitumiseks valmis 1. jaanuariks 2003.

200019. jaanuar Riigikogus toimub eurointegratsiooni-alane arutelu.14. veebruar Eesti ja ELi vahelise assotsiatsiooninõukogu kolmas

kohtumine. Nõukogu võtab vastu tingimused Eesti osalemiseks ühenduse koolitus- ja haridusprogrammides Socrates ja Leonardo da Vinci ning ühenduse tegevus-programmi Noored teises faasis. Nende otsustega antakse õpilastele, üliõpilastele, õpetajatele ja õppejõududele


180

osalemisvõimalus projektides ning vahetusprogrammides. Jätkuvad ka kõnelused töödeldud põllumajandus- ja kalatoodete ELi turule pääsemise hõlbustamiseks.

14. veebruar algab ELi valitsustevaheline konverents (VVK), mille eesmärk on institutsioonide tegevuse kohandamine laieneva liidu vajadustele. VVK põhiteemadeks on Komisjoni suuruse ja koosseisu muutmine, häälte ümberarvestamine Ministrite Nõukogus, kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võetavate otsuste ringi laiendamine ning nn tihedam koostöö – võimalus seda soovivatel riikidel ELi integrat sioonis kiiremini edasi liikuda.

5. juuni Luksemburgi grupi välisministrite kohtumine Ljubljanas, millel rõhutatakse vajadust jätkata laienemisprotsessi seniste põhimõtete järgi, kus iga riiki hinnatakse eraldi ühiste kriteeriumide alusel. Ühtlasi avaldatakse veendumust, et läbirääkimised on võimalik lõpetada 2001. aastal.

14. juuni Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi viies välisministrite kohtumine, millel suletakse ajutiselt viis peatükki – kapitali vaba liikumine, äriühinguõigus, kalandus, välissuhted ning ühine välis- ja julgeolekupoliitika – ning avatakse läbi-rääkimisteks mahukas põllumajanduse peatükk.

1. juuli jõustub senisest soodsam Eesti ja ELi vaheline põllu-majandustoodete kaubandusrežiim, mitmed Eesti kaubad (nt piimatooted, mesi, marjad, hapukapsas, lilled, seened, seemned jpt) saavad tunduvalt vabama ligipääsu ELi turule.

8. november Euroopa Komisjon avaldab eduaruanded kandidaatriikide kohta ning laienemise strateegia, mis sisaldab edasiste läbirääkimiste indikatiivset ajakava. Komisjoni eduaruanne Eesti kohta on objektiivne, üldtoonilt positiivne, kuid sisaldab samas ka kriitilisi hinnanguid. Muuhulgas märgib Komisjon, et Eestis on toimiv turumajandus, mis peaks lähiajal olema võimeline toime tulema ühisturu konkurentsi tingimustega.

15. november Luksemburgi grupi välisministrite kohtumine Budapestis. Kohtumise käigus tõdetakse, et Komisjoni laienemise strateegia on positiivne samm läbirääkimistele uue kvaliteedi andmiseks, võimaldades hakata arutama ja lahendama üleminekuperioodidega seotud sisulisi küsimusi.

4. detsember Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi kuues välisministrite kohtumine, millel suletakse ajutiselt kolm peatükki – kaupade vaba liikumine, sotsiaal- ja tööpoliitika ning kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika.


181

7.-9. detsember Ülemkogu Nizzas, kus valitsuste vahelise konverentsi (VVK) lõpuks sünnib institutsioonide reformimise kokkulepe. Lisaks kiidavad liikmesriigid heaks Komisjoni laienemise strateegia ja edasiste läbirääkimiste indikatiivse ajakava.

aasta lõpuks Eestil on läbirääkimisteks avatud kõik peatükid v.a „Institutsioonid“ ja „Muud küsimused“, 16 peatükki on ajutiselt suletud, neist kaheksa 2000. aasta jooksul. Tõsiste sisuliste läbirääkimisteni ei ole jõutud, kuna ühtki üleminekuperioodi kokku ei lepitud. Aasta jooksul toimub uus sõelumisring 1.03.1998 – 31.12.1999 jõustunud acquis’ osas. Euroopa Komisjon alustab monitooringut läbi-rääkimiste käigus võetud kohustuste täitmise kohta.

200127. veebruar Eesti ja ELi vahelise assotsiatsiooninõukogu neljas

kohtumine, millel arutatakse Eesti ettevalmistusi liitumiseks ELiga, Eesti ja ELi kahepoolseid suhteid ning rahvusvahelisi küsimusi.

25. aprill Eesti läbirääkimisdelegatsiooni tegevjuht (pealäbirääkija) Alar Streimann annab Euroopa Parlamendi väliskomisjoni istungil ülevaate Eesti liitumiskõneluste hetkeseisust.

23. mai Luksemburgi grupi välisministrite kohtumine Prahas, millel rõhutatakse, et paremini edasijõudnud riikidega peaksid liitumisläbirääkimised edukalt lõpule jõudma 2002. aasta esimesel poolel. Ühtlasi kinnitatakse oma riikide valmidust liitumiseks 1. jaanuaril 2003.

12. juuni Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi seitsmes välisministrite kohtumine, millel suletakse ajutiselt kolm peatükki – finantskontroll, teenuste vaba liikumine ja keskkonnapoliitika. Kahes viimases lepitakse kokku ka üleminekuperioodid.

17.-18. juuni Euroopa Komisjoni president Romano Prodi ja laienemis-volinik Günter Verheugen visiidil Eestis.

1. september Eestile hakkavad kehtima soodsamad tingimused töödeldud põllumajandustoodete pääsuks Euroopa Liidu turule.

13. november Euroopa Komisjon avaldab eduaruanded kandidaatriikide liitumiseelse arengu kohta. Eesti osas leiavad tunnustust avaliku sektori ja õigussüsteemi kaasajastamine,


182

majanduse üldine areng ning seaduste ühtlustamisel tehtud töö. Puudustena märgib Komisjon kõrget töötuse taset, suuri piirkondlikke erinevusi ja jooksevkonto puudujääki. Kõigi kandidaatriikide puhul rõhutab Komisjon haldus- ja kohtute suutlikkuse suurendamise tähtsust ning avalikkuse küllaldase teavitamise vajadust.

23. november Luksemburgi grupi välisministrite kohtumine Küprosel. Kohtumisel leitakse, et pärast rahvusvahelise olukorra muutumist seoses 11. septembril Ameerika Ühendriikides toimunud terrorirünnakutega tuleb ELi laienemisprotsessi kiirendada, et esimeste riikide liitumine võiks toimuda hiljemalt 1. jaanuaril 2004.

12. detsember Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi kaheksas välis-ministrite kohtumine, millel suletakse ajutiselt konkurentsi-poliitika peatükk.

14.-15. detsember Laekeni Ülemkogu, kus otsustatakse, et aastal 2004 on võimalik ELi vastu võtta 10 uut riiki.

aasta lõpuks Eestil on ajutiselt suletud 20 peatükki, neist 4 aasta jooksul. Eesti on jõudnud liitumisläbirääkimistel selliste küsimuste lahendamiseni, milles meil on erihuvid ja milles kiireid kokkuleppeid sõlmida ei saa (energeetika, maksustamine, põllumajandus). Aasta suurim saavutus on mahuka keskkonnapeatüki ajutine sulgemine ning selles nelja üleminekuperioodi kokkuleppimine. Aasta teise poole suurimaks saavutuseks on mitmed tehnilised kokkulepped (nt mahepõllumajanduse vallas) põllumajanduse peatükis.

20021. veebruar Eestile hakkavad kehtima soodsamad tingimused kala ja

kalatoodetele pääsuks Euroopa Liidu turule.19. veebruar Eesti ja ELi vahelise assotsiatsiooninõukogu viies

kohtumine. Eesti annab valdkondade kaupa ülevaate liitumisettevalmistustest ning avaldab lootust, et liikmes-riigid jõuavad kokkuleppele finants- ja eelarvesätete, põllumajanduse ning regionaalpoliitika küsimustes aasta esimesel poolel. Ühtlasi toonitab Eesti, et kahepoolne kaubanduse liberaliseerimine, mille eesmärgiks on kõigi kaubandustõkete kaotamine enne Eesti liitumist ELiga, peab jätkuma. Probleemidest leiab äramärkimist kõrge tööpuuduse tase.


183

28. veebruar Euroopa Liidu tulevikku käsitlev konvent alustab tööd. Konvendi arutelude eesmärgiks on leida vastus küsimusele, millises suunas tuleks ELi arendada, et ta suudaks tõhusalt toimida ka pärast laienemist, vastaks paremini oma kodanike ootustele ning täidaks oma ülesandeid stabiilsuse, heaolu ja demokraatlike väärtuste tagajana nii Euroopas kui kogu maailmas.

11. aprill arutelu „Ettevalmistused Eesti liitumiseks Euroopa Liiduga“ Riigikogus, millel jääb kõlama, et kuigi suur osa läbirääki miste edust või ebaedust sõltub probleemsete küsimuste lahendamisest ELiga, oleneb vähemalt sama suur osa Eesti siseriiklikust tööst.

22. mai kümne ELi kandidaatriigi (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Malta, Küpros) välisministrite kohtumine Varssavis, millel peamiselt käsitletakse läbi rääkimisi põllumajanduse, regionaalpoliitika ning finants- ja eelarve-sätete peatükkides. Vastuvõetud ühisavalduses kinnitavad välisministrid soovi lõpetada liitumisläbi rääkimised detsembris.

11. juuni Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi üheksas välis ministrite kohtumine, millel suletakse ajutiselt transpordi, tolliliidu, justiits- ja siseasjade, isikute vaba liikumise, regionaalpoliitika ning institutsioonide peatükid. Kokku lepiti ülemineku perioo did transpordi ja isikute vaba liikumise peatükkides, mida olid taotlenud ELi liikmesriigid.

12.-13. juuni Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Günter Verheugen visiidil Eestis, mille käigus toimunud kohtumistel käsitletakse peamiselt ühinemiskõneluste hetkeseisu ja väljavaateid jõuda lahendusteni energeetika, maksustamise, põllumajanduse ning finants- ja eelarvesätete peatükkides.

1. oktoober Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi kümnes välis ministrite kohtumine, millel suletakse ajutiselt maksustamise ja ener gee-ti ka peatükid. Mõlemas peatükis lepitakse kokku ülemineku-perioodid.

9. oktoober Euroopa Komisjon avaldab eduaruanded kandidaatriikide liitumiseelse arengu kohta, soovitades lisatud koondaruandes lõpetada liitumisläbirääkimised kümne kandidaatriigiga aasta lõpuks. Komisjon tunnistab Eesti liitumisettevalmistused aastail 1997–2002 tulemuslikuks ning leiab, et Eesti peaks olema võimeline täitma liikmesriigi kohustusi kavandatud laienemise hetkest ehk 2004. aasta algusest. Kriitikat pälvib aruandes haldussuutlikkus kalanduse ja tolli valdkondades.


184

22. oktoober kümne ELiga läbirääkimisi pidava riigi välisministrite kohtumine Prahas, mille peateemad on ELiga liitumis läbi-rääkimiste lõpetamise üldine perspektiiv, ELi ettepanekud laienemise finantseerimise osas ning kandidaatriikide edasine koostöö.

24. oktoober peaminister Siim Kallas Belgia peaministri Guy Verhofstadti kutsel visiidil Brüsselis, et arutada Euroopa Liidu laienemist. Kohtumisel jõutakse ühisele seisukohale, et ELi laienemisele ei tohi seada uusi tingimusi ning laienemisotsus peab sündima veel 2002. aastal. Samas tõdeb Eesti peaminister, et see tähendab veel paljude probleemide lahendamist ning väga keerulist läbirääkimiste aega enne Kopenhaageni Ülemkogu detsembris.

24.-25. oktoober Brüsseli Ülemkogu, kus arutatakse laienemisprotsessi seisu, edasist kulgu ning kinnitatakse finantsotsused (põllumajanduse otsetoetuste, struktuurivahendite piirmäärade, omavahendite jms osas), mis peavad võimaldama ELi ühispositsioonide esitamise kandidaat-riikidele lahtistes läbirääkimisküsimustes hiljemalt novembri alguses.

28. oktoober peaminister Siim Kallas ELi kandidaatriikide riigi- ja valitsusjuhtide kohtumisel Kopenhaagenis, kus antakse ülevaade Brüsseli Ülemkogul otsustatust. Kuigi Ülemkogul jõuti üksmeelele laienemise põhiküsimustes, ei saanud kandidaatriigid siiski piisavat selgust paljude läbirääkimis-detailide osas ning nn finantspakett tekitas jätkuvalt probleeme.

28. oktoober Euroopa tuleviku konvendi president Valéry Giscard d’Estaing tutvustab uue põhiseadusliku lepingu projekti. Väitlused järgmise, juba täiendatud lepinguprojekti üle jätkuvad 2003. aastal.

15. november kümne ELiga läbirääkimisi pidava riigi peaministrite kohtumine Varssavis. Vastuvõetud ühisdeklaratsioonis rõhutatakse, et kandidaatriikide liitumisjärgne finants-olukord ei tohi halveneda ning et täiemahulisi põllu-majandustoetusi tuleb hakata maksma võimalikult ruttu. Ühtlasi nõustutakse põhimõttelise võimalusega, et kandidaatriikide tegelik liitumine võib lükkuda mõne kuu võrra kaugemale seni plaanitud 2004. aasta jaanuari algusest.


185

18. november ELi ja kümne kandidaatriigi välisministrite kohtumine Brüsselis, kus arutatakse laienemise finantspaketti ja liitumisläbirääkimiste lõpetamist Kopenhaageni tippkohtumiseks detsembris. Kõik kandidaatriigid toonitavad vajadust tagada uute liikmesriikide õiguste ja kohustuste tasakaal finantsvaldkonnas, lühendada põllumajanduse otsetoetuste üleminekuperioodi ning parandada uute liikmesriikide ühinemisjärgset rahalist seisukorda.

28. november president Arnold Rüütel kohtub Brüsselis Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi ning laienemisvolinik Günter Verheugeniga. Kohtumisel arutatakse liitumis-läbirääkimiste seisu ning liitumistingimusi eeskätt põllumajanduse ja keskkonna valdkondades.

9. detsember Eesti ja ELi vahelise liitumiskonverentsi üheteistkümnes välisministrite kohtumine. Kohtumisel saavutatakse esialgsed kokkulepped nii Eestile spetsiifilistes küsimustes kui ka põllumajanduse ja finantspaketi osas.

12.-13. detsember Kopenhaageni Ülemkogu, mille käigus nõustuvad kümme kandidaatriiki neile pakutud liitumistingimustega, misjärel langetatakse otsus lõpetada läbirääkimised ning Ülemkogu esitab liitumiskutse Eestile, Lätile, Leedule, Poolale, Tšehhile, Slovakkiale, Ungarile, Sloveeniale, Maltale ja Küprosele.

16. detsember Eesti uus suursaadik Euroopa Liidu juures Väino Reinart annab üle oma volikirja Euroopa Komisjoni presidendile Romano Prodile.

20031. veebruar jõustub Nizza leping, mis asendab Amsterdami lepingu.19. veebruar Euroopa Komisjon kiidab heaks kümne riigi ühinemise

ELiga.9. aprill Euroopa Parlament kiidab heaks soovitused kümne riigi

ühinemiseks ELiga.16. aprill president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland

kirjutavad Ateenas alla Eesti ühinemislepingule Euroopa Liiduga.

30. aprill Eesti suursaadik ELi juures Väino Reinart ja esinduse asejuht Margus Rahuoja osalevad esimest korda ELi Alaliste Esindajate Komitee (COREPER) koosolekutel.


186

19.-20. mai välisminister Kristiina Ojuland osaleb esimest korda ELi Üldasjade- ja Välissuhete Nõukogul (GAERC) Brüsselis.

21. mai peaminister Juhan Parts töövisiidil Brüsselis, kus kohtub Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi ja laienemis-voliniku Günter Verheugeniga. Kohtumistel arutatakse tulevikukonvendi temaatikat ning ELi institutsioonide tulevikku. Eesti peaminister annab ka ülevaate ELiga liitumise rahvahääletuse kampaania korraldamisest Eestis.

19.-20. juuni peaminister Juhan Parts ja välisminister Kristiina Ojuland osalevad Euroopa Ülemkogul Thessalonikis.

9.-10. juuli Euroopa tuleviku konvent koguneb viimast korda.14. september rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi

põhiseaduse täiendamise küsimuses. Hääletamisest võtab osa 64% valimisõiguslikest kodanikest, nendest 67% hääletab Eesti ELiga ühinemise ja põhiseaduse täiendamise poolt, 33% hääletab vastu.

14. oktoober välisminister Kristiina Ojuland allkirjastab Eesti ühinemis-lepingu Euroopa Majanduspiirkonnaga (EEA).

5. november Euroopa Komisjon avaldab viimased eduaruanded Eesti ja teiste Euroopa Liiduga liituvate riikide kohta. Aruanne tervikuna on Eesti kohta positiivne: Eesti vastab jätkuvalt nii poliitilistele kui ka majanduslikele ühinemiskriteeriumidele ning ELi õigustiku ülevõtmine ja rakendamine on kulgenud suures osas plaanipäraselt. Komisjon peab siiski vajalikuks õigusloome tempo tõstmist sotsiaalpoliitika, tööhõive ning isikute vaba liikumise valdkondades, et tagada Eesti tõrgeteta liitumine 1. mail 2004.

2004veebruar Eesti esindus ELi juures kolib uude hoonesse Rue Guimard’i

tänaval.29. märts Eestist saab NATO liikmesriik.1. mai Eesti saab koos Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia,

Ungari, Sloveenia, Malta ja Küprosega Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks.


187

Autorite loend (praegused ametikohad)

Allan Gromov, Keskkonnaministeeriumi rahvusvahelise koostöö asekantslerClyde Kull, Välisministeeriumi poliitikadirektorEhtel Halliste, rahvusvaheline avalike suhete ja kommunikatsiooni konsultantEinari Kisel, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler

energeetika küsimustesEve Põtter, Notarite Koja notarikandidaatHenrik Hololei, Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase kabineti

juhatajaDr iur Julia Laffranque, kohtunik, Eesti Riigikohtu halduskolleegiumi ja

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liigeKaja Tael, Välisministeeriumi asekantsler Euroopa Liidu küsimustesKarin Rannu, Välisministeeriumi Euroopa Liidu osakonna 2. büroo direktor

(emapuhkusel alates septembrist 2005)Katrin Saarsalu-Layachi, Eesti suursaadik Austrias, Šveitsis ja Slovakkias,

asukohaga Viinis; 2009. a. sügisest Välisministeeriumi personaliosakonna peadirektor

Kristina Meius, Välisministeeriumi poliitikadirektori osakonna Euroopa korrespondendi büroo direktor

Kyllike Sillaste-Elling, peaministri välispoliitika nõunik; 2009. a. sügisest asejuht Eesti suursaatkonnas Ameerika Ühendriikides

Lemmi Oro, Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhatajaLiina Teras, kohtunik Uno Lõhmuse nõunik Euroopa Ühenduste KohtusMargus Rahuoja, Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase kabineti liigeMarina Kaljurand, Välisministeeriumi asekantsler välismajanduse ja

arengukoostöö küsimustesMart Laar, Riigikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimeesMatti Maasikas, Euroopa Liidu laienemisvoliniku Olli Rehni kabineti liigeMeelike Palli, Eesti suursaadik TaanisPaavo Palk, Euroopa Komisjoni Teabevahetuse Peadirektoraadi osakonnajuhtPriidu Ristkok, Siseministeeriumi regionaalarengu osakonna juhatajaRenaldo Mändmets, Euroopa Komisjoni Regionaalpoliitika Peadirektoraadi

üksuse juhataja (vastutav Bulgaaria eest).Dr Riina Kionka, Euroopa Liidu välispoliitika juhi Javier Solana isiklik esindaja

inimõiguste küsimustes

Autorite loend

188 Autorite loend

Toomas Kevvai, Põllumajandusministeeriumi maaelu- ja kalanduspoliitika asekantsler

Tunne Kelam, Euroopa Parlamendi liige, Euroopa Rahvapartei ja Euroopa demokraatide (ERP-Ed) fraktsiooni liige

Tõnis Nirk, Eesti suursaadik ÜRO peakorteri ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures Genfis; 2009. a. sügisest Välisministeeriumi Euroopa Liidu osakonna peadirektor

Urmas Paet, välisministerVäino Reinart, Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides

189

Valik bibliograafiat

I Valitsuse materjalidEstonia’s Ministry of Foreign Affairs Yearbooks –

http://www.vm.ee/et/valisministeerium/aastaraamatudEstonia and the European Union: preliminary theses on future membership /

[compiled by Priit Kolbre... et al.]. – Tallinn: [Republic of Estonia State Chancellery], 1995. – 20 lk.

Эстония и Европейский Союз: исходные тезисы относительно возможного присоединения Эстонии к Европейскому Союзу / [составили: Прийт Колбре...и др.]. – Таллинн: [Гос. канцелярия ЭР], 1995. – 24 lk.

Government activity plan for joining the European Union / [foreword: Endel Lippmaa]. – Tallinn: [Government of the Republic of Estonia], 1996. – 87, [174] lk. : ill.

National programme for the adoption of the acquis 1998. – Tallinn: [Eurointegratsiooni Büroo], 1998. – 266 lk. ill.

National programmes for the adoption of the acquis (NPAA) 2000–2003 – http://www.riigikantselei.ee/?id=6570

Progress Reports of the European Commission 1998–2003 – http://www.vm.ee/eng/euro/kat_540/

Government’s European Union policy for 2004–2006. – Tallinn: State Chancellery, 2004 – 49 lk. http://www.riigikantselei.ee/failid/ The_Government_s_European_Policy_for_2004_2006_FINAL.pdf

Rural development plan (European Union SAPARd 2000–2006). – [Tallinn]: Põllumajandusministeerium, 2000. – 219 lk. ill.

Estonian rural development plan 2004–2006 / European Commission, Government of the Republic of Estonia, Ministry of Agriculture. – Tallinn: Ministry of Agriculture, 2005. – 220 lk. ill. http://digar.nlib.ee/show/nlib-digar:803

Estonian National development Plan for the implementation of the EU structural funds: single programming document 2004–2006. – Tallinn: Rahandusministeerium, [2004]. – 280 lk. : ill.

II KäsitlusedEuroopa Liidu laienemineAlbi, Anneli. Impact of European integration on national constitutions and

parliaments // The impact of EU accession on the legal orders of new EU member states and (pre-)candidate countries: hopes and fears. The Hague, 2006, lk. 243–265.


190

Bainbridge, Timothy (ed). Enlargement 2004: process, policies, impact / [editors: Timothy Bainbridge ... [et al.]; foreword by Romano Prodi]. – London: Agora Projects Ltd, 2004. – 56 lk.

Hasse, Rolf H; Kunze, Cornelie. die Osterweiterung der EU: Reformerfordernisse und Anpassungsleistungen / herausgegeben von Rolf H. Hasse und Cornelie Kunze; mit Beiträgen von Axel Brüggemann... [et al.].- Leipzig: Leipziger Universitätsverlag, 2000. – 155 lk. : ill.

Ilves, Toomas Hendrik. Estonian essentials: [intervjuu] // The Parliament Magazine, vol. 5, 2002, nr. 132, lk. 58–60.

Kirch, Aksel. Estonia 2001: European Union, Full Speed Ahead: Nothing manages to rock the Estonia speedboat to reform in 2001. The Institute for European Union Studies. http://www.ies.ee/tol2001.pdf

Kirch, Aksel; Brökling, Iris. Estonia’s accession to the European Union: effects, expectations and interests // The Baltic states in an enlarging European Union: towards a partnership between small states? Leuven, 1999, lk. 27–48.

Nunberg, Barbara. Ready for Europe: public administration reform and European Union accession in Central and Eastern Europe. – Washington, d.C. World Bank, 2000. – VII, 364 lk. ill.

Oberender, Peter O. Osterweiterung der EU und Transformation als Heraus-forderungen: Zur Situation in Russland und Estland / Peter O. Oberender (Herausgeber) unter Mitwirkung von Sandra Breuer. – Bayreuth: Verl. PCO, 2001. – 307 lk.

Raig, Ivar. Impact of EU Accession to Estonia’s development and the necessity to continue studies on the consequences of enlargement of EU. The Institute for European Union Studies’ Proceedings, November 2002. http://www.ies.ee/iesp/raig.pdf

Raik, Kristi. democratic politics or the implementation of inevitabilities?: Estonia’s democracy and integration into the European Union. – Tartu: Tartu University Press, 2003. – 277 lk.

Raik, Kristi. From a recipient of aid towards an independent actor: the impacts of EU integration on Estonia’s civil society. – Helsinki: Finnish Institute of International Affairs, 2002. – 28 lk.

Schneider, André. L’adhésion de l’Estonie: un symbole de la réunification de l’Europe / Assemblée nationale, douzième législature; et présenté par M. André Schneider. – Paris: Assemblée nationale, 2001. – 129 lk.

Stenmarck, Per. The transformation from occupation to EU membership // The Parliament Magazine, vol. 5, 2002, nr. 132, lk. 63–64.

Varul, Paul (ed.-in-chief). Estonian contribution to the enlarged European Union / [Faculty of Law of the University of Tartu, Iuridicum Foundation; editor Peep Pruks; foreword: Raul Narits]. – Tartu: Iuridicum: Interlex, 2004 – 147 lk.


191

Wrobel, Ralph Michael. Estland und Europa: die Bedeutung des System wett-bewerbs für die Evolution und Transformation von Wirtschaftssystemen / Universität Tartu, Wirtschaftswissenschaftliche Fakultät, Institut für Volkswirtschaftslehre. – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000. – 330 lk. ill.

Каплинский, Яан. Евроинтеграция: преодоление конфликтов / предисловие: Лийна Кулу // Радуга, 2002, nr. 1, lk. 59–75.

Стрейманн, Алар. Эстония и Европейский союз. Переговорный процесс: развитие, проблемы, перспективы / предисловие: Пеэтер Вихалемм, Рауль Эаметс]. – Тарту: Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž, 2001. – 38 lk. ill.

JulgeolekEhin, Piret; Kasekamp, Andres. Estonian-Russian relations in the context of

EU enlargement // Russia and the European Union: prospects for a new relationship. London; New York, 2005, lk. 211–223.

Hilpus, Arti. Estonia and the development of the CFSP and ESdP // Organizing Europe’s place in World affairs: the European Union’s common foreign and security policy. Tartu: Publications of department of Political Science University of Tartu, 2001, nr.3, lk. 61–66.

Ilves, Toomas Hendrik. Estonia, the European Union and the New North // European Foreign Affairs Review, vol. 4, 1999, nr. 3, lk. 291–295.

Ilves, Toomas Hendrik. EU enlargement and Estonia’s identity on the international stage // Organizing Europe’s place in World affairs: the European Union’s common foreign and security policy. – Tartu: Publications of department of Political Science University of Tartu, 2001, nr. 3, lk. 56–60.

Kasekamp, Andres; Sæter, Martin. Estonian membership in the EU: security and foreign policy aspects. – Oslo: Norwegian Institute of International Affairs, 2003. – 53 lk.

Kuus, Merje. Security in flux: international integration and the transforma- tions of threat in Estonia // demokratizatsiya, vol. 11, 2003, nr. 4, lk. 573–585.

Kuus, Merje. „Those Goody-Goody Estonians“: toward rethinking security in the European Union applicant states // Environment and Planning d: Society and Space, vol. 22, 2004, no. 2, lk. 191–207.

Kuus, Merje. Toward cooperative security? International integration and the construction of security in Estonia // Millennium: Journal of International Studies, vol. 31, 2002, nr. 2, lk. 297–317.; http://mil.sagepub.com/cgi/content/abstract/31/2/297

Lejins, Atis. The „Twin enlargements“ and Baltic security: prospects for the 21st century // Security in Central and Eastern Europe: problems, perceptions, policies. Wien, 2001, lk. 171–206 ill. (The Laxenburg papers, nr. 12)

Ojuland, Kristiina. EU25 > 15 + 10 // Baltic defence Review, 2004, nr. 11, lk. 147–153. http://www.bdcol.ee/fileadmin/docs/bdreview/2004-vol1-full.pdf


192

Rasmussen, Steffen B. Estonian security perceptions in the context of EU enlargement: a critical discussion // Baltic defence Review, 2004, nr. 11, lk. 154–173. – Bibl. lk. 170–173. http://www.bdcol.ee/fileadmin/docs/bdreview/2004-vol1-full.pdf

Vares, Peeter (ed). Estonia and the European Union: in search of security / Institute of International and Social Studies EuroUniversity; [compiled and edited by Peeter Vares]. – Tallinn: EuroUniversity, 1999. – 157 lk. ill.

MajandusAnspal, Sten; Ivanov, Anneli; Järve, Inno. does Estonia incur losses joining the

EU? // Transformation of economic and political systems in the Baltic Sea region. Tartu, 2000, no. 2, lk. 79–92.

Bernardi, Luigi (ed). Tax systems and tax reforms in new EU members / edited by Luigi Bernardi ... [et al.]; foreword by V. Tanzi. – London [u.a.]: Routledge, 2005. – XXV, 258 lk. ill.

Feldmann, Magnus; Razeen, Sally. From liberalisation to de-liberalisation: Estonian multi-track trade policy since the early 1990s // Baltic Economic Trends, 2001, nr. 3, lk. 7–14. http://www.biceps.org/files/BET-3-2001.pdf

Feldmann, Magnus; Razeen, Sally. From Soviet Union to the European Union: Estonian trade policy, 1991–2000 // The World Economy, vol. 25, 2002, nr. 1, lk. 79–106. http://www.blackwell-synergy.com/doi/pdf/10.1111/1467-9701.00421

Gillies, James; Leimann, Jaak; Peterson, Rein. Making a Successful Transition from a Command to a Market Economy: the Lessons from Estonia. Corporate Governance, 7/2002, Vol. 10, No 3, pp. 175–186. http://www.blackwell-synergy.com/doi/pdf/10.1111/1467-8683.00282

Hannula, Helena (ed). Estonia, the new EU economy: building a Baltic miracle? / edited by Helena Hannula ... [et al.]. – Aldershot; Burlington, VT: Ashgate, 2006. – XVIII, 372 lk. ill.

Kirch, Aksel; Sillaste, Juhan (eds.). Monitoring preparations of transition countries for EU -accession: 4th conference, 4–6 October 2002 Pärnu, Estonia / The Institute for European Studies, The Office of European Integration of State Chancellery; edited by Aksel Kirch and Juhan Sillaste. – Tallinn: Institute for European Studies, 2002. – 227 lk. ill. http://www.ies.ee/iesp/index1.htm

Maheshwari, Vijai. The last Thatcherites: Estonia is having to modify its liberal agenda to join the EU // Business Central Europe, vol. 8, 2001, nr. 82, lk. 45.

Maheshwari, Vijai. The thriving three: the Baltic economies are booming, but can it last? // Business Central Europe, vol. 8, 2001, nr. 81, lk. 43.

Paasikallio, Outi; Jahkola, Antero. The impact of EU membership on the development of energy systems in the Baltic countries. – [Helsinki]: The Ministry of Trade and Industry of Finland, 1998. – 85 lk.


193

Rajasalu, Teet; Ennuste, Ülo; Kiili, Jaanus etc. Understanding Estonian Reforms to Capitalist Market: an Economics Narrative. Estonian Institute of Economics at Tallinn Technical University, September 2003. http://www.tami.ee/pub2003_est

Raju, Olev. Estonian taxation system in the EU. // Baltic Horizons, 2006, nr. 5, lk. 41–56. – Bibl. lk. 54–55.

Toming, Kristina. Accession to the EU: did it boost the export competitiveness of the Estonian food processing industry? – Tartu: Tartu Ülikool, 2006. – 49, [14] lk – (Working paper series / University of Tartu, Faculty of economics and business administration; No. 47/2006). http://digar.nlib.ee/show/nlib-digar:1997

Uustalu, Erkki. EU accession and the Estonian tax system // European Taxation, vol. 43, 2003, nr. 5, lk. 162–166.

Varblane, Urmas; Toming, Kristina; Selliov, Rena. The impact of EU accession on the Estonian trade with food products – partial equilibrium approach. – Tartu: Tartu Ülikool, 2002. – 48 lk. ill.

Vensel, Vello; Wihlborg, Clas (eds.). Estonia on the threshold of the European Union: financial sector and enterprise restructuring in the changing economic environment: collection of papers / Vello Vensel and Clas Wihlborg (eds.). – Tallinn: Tallinn Technical University, 2001. – 413 lk. ill.

PõllumajandusElmet, Henn (eessõna). Põllumajanduse tulevik ja Euroopa Liit = Future of

agriculture and the European Union / Eesti Agraarökonomistide Assotsiatsioon, EV Põllumajandusministeerium, Eesti Põllumajandus ülikool; eessõna: Henn Elmet].- Tallinn: Infotrükk, 2000. – 218 lk. ill.

Fock, Achim. Integrating Estonia into the EU: quantitative analysis of the agricultural and food sector / [Institute of Agricultural development in Central and Eastern Europe, IAMO]. – Kiel: Vauk, 2000. – XXI, 286 lk. ill.

Kelam, Aili. Estonian agriculture, family farms and the European Union // The Baltic Sea islands of Estonia: a periphery in transition. Tallinn, 2001, lk. 45–53.

Reiljan, Janno; Kulu, Liina. The development and competitiveness of Estonian agriculture prior to joining the European Union. – Tartu: [Tartu Ülikooli Kirjastus], 2002. – 60 lk. ill.

Sepp, Mati. Structure and efficiency of agriculture in Estonia and European Union// Majandus- ja sotsiaalteaduskond = Faculty of Economics and Social Sciences. Tartu, 2003, lk. 189–191 (EPMÜ teadustööde kogumik).

RahandusAhi, Kalle. Competition and contestability in CEEC banking sector on the

eve of EU accession – the case of Estonia / [foreword: Piret Ehin]. – Tartu: Tartu University, 2002. – 27 lk. http://digar.nlib.ee/show/nlib-digar:5544


194

Korhonen, Iikka. Some empirical tests on the integration of economic activity between the euro area and the accession countries // The economics of transition, 2003, nr. 1, lk. 177–196. – Bibl. lk. 191–192.

Kraft, Vahur. EMU – challenges and risks: Estonian point of view // Eesti Pank Bulletin, 2001, nr. 4(61), lk. 9–12.

http://www.eestipank.info/pub/en/dokumendid/publikatsioonid/seeriad/bulletan/bylletaan01/_4/emu/index.pdf?index.objId=279168

Kraft, Vahur. Estonian currency and economy at the brink of the EU succession // Kroon & Economy, 2002, nr. 1, lk. 8–20. http://www.eestipank.info/print/en/dokumendid/publikatsioonid/seeriad/kroon_majandus/_2002/_2002_1/_Vahur_Kraft.pdf

Sulling, Anne. Should Estonia euroize? // The Economics of Transition, vol. 10, 2002, nr. 2, lk. 469–490. http://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=317349

Sõrg, Mart; Vensel, Vello (eds.). Integration of financial sectors of Baltic states into the European Union: challenge and experience: collection of papers / Faculty of Economics and Business Administration [of] Tallinn University of Technology, Faculty of Economics and Business Administration [of] University of Tartu; Mart Sõrg and Vello Vensel (eds.). – Tallinn: Tallinn University of Technology, 2004. – 361 lk.

Weber, René; Taube, Günther. Estonia Moves toward EU Accession. Finance & development, A quarterly magazine of the IMF, 9/2000, Vol. 37, No 3. http://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2000/09/weber.htm

RegionaalpoliitikaKungla, Tarvo. Europeanization of territorial structures in Central and Eastern

European countries / [foreword: Piret Ehin]. – Tartu: [Tartu Ülikool], 2002. – 35 lk. http://digar.nlib.ee/show/nlib-digar:5557

Terk, Erik; Raagmaa, Garri. The future of core Baltic Sea region: however feasible the creation of an integrated development region here? // The Baltic Review, 2002, nr. 21, lk. 4–6.

Рей, Майт. Формирование региональной политики в Эстонии и Европейском союзе / [предисловие: Пеэтер Вихалемм, Рауль Эаметс]. – Тарту: Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž, 2001. – 25 lk. ill.

Tööturu- ja sotsiaalpoliitikaEqual opportunities for women and men: monitoring law and practice in new

member states and accession countries of the European Union: overview: Bulgaria, Czech Republic, Estonia, Hungary, Lithuania, Poland, Romania, Slovakia, Turkey / edited by the Network Women’s Program of the Open Society Institute. – Budapest, Hungary; New York: Central European University Press, 2005. – 110 lk.


195

Saar, Ellu. Unemployment and education: Estonian labour market entry pattern compared to the EU countries // Trames, 2005, nr. 1, lk. 25–48. – Bibl. lk. 46–48. http://www.kirj.ee/public/trames/tr-ab-2-1-05.htm

Эаметс, Рауль. Эстонский рынок труда и трудовая политика в Контексте интеграции в Европейский Союз / предисловие: Пеэтер Вихалемм, Рауль Эаметс. – Тарту: Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž, 2001. – 33 lk. ill.

ÕigusAlbi, Anneli. Europe agreement and European integration in Estonia –

constitutional aspects. The process of Estonia’s integration into the western economic system – international legal issues. Göteborg 2001, pp. 47–120.

Ginter, Carri. Constitutional review and EC law in Estonia. // European Law Review, vol. 31, 2006, nr.6, lk. 912–923.

Laffranque, Julia; d’Sa, Rose M. domestic implementation of EU regulations in Estonia: a flawed methodology or necessary transposition? // European Law Review, 2002, nr. 1, lk. 91–99.

Laffranque, Julia. Access to, and provision of, legal information in the transition from communism to democracy in Estonia // Legal information management: journal of the British and Irish Association of Law Librarians, 2006, nr. 2, lk. 113–119. – Bibl. lk. 118–119.

Laffranque, Julia. The Constitution of Estonia and Estonia’s accession to the European Union // Baltic Yearbook of International Law, vol. 4, 2004, lk. 1–20.

Laffranque, Julia. The judicial system of Estonia and European Union law // International Journal of Legal Information: the official publication of the International Association of Law Libraries, 2005, nr. 2, lk. 224–239. – Bibl. joonealustes märkustes.

Laffranque, Rodolphe. Le contrôle parlementaire de la politique européenne du Gouvernement en République d’Estonie au regard des nouvelles dispositions du réglement intérieur du Riigikogu // Juridica International, 2004, nr. 9, lk. 69–77. – Bibl. joonealustes märkustes. http://www.juridica.ee/get_doc.php?id=731

Kerikmäe, Tanel. Estonian constitutional problems in accession to the EU. EU enlargement: the constitutional impact at EU and national level. The Hague 2001, pp. 291–300.

Markina, Anna; Saar, Jüri. Cross-border crime and Estonia’s accession to the European Union // Juridica International, 2004, nr. 9, lk. 78–88. – Bibl. joonealustes märkustes. http://www.juridica.ee/get_doc.php?id=733

Pettai, Vello; Madise, Ülle. The Baltic parliaments: legislative performance from independence to EU accession // Journal of Legislative Studies, 2006, nr. ¾, lk. 291–310. – Bibl. märkustes.


196

Ühinemisreferendum ja avalik arvamusAlbi, Anneli. EU accession referendums in the Baltic States // Tilburg Foreign

Law Review: Journal on Foreign and Comparative Law, 2003, nr. 3, lk. 653–670. – Bibl. joonealustes märkustes. http://stuwww.uvt.nl/tflr/index2.htm

Hughes, James. Saying „maybe“ to the „Return to Europe“: Elites and the political space for euroscepticism in Central and Eastern Europe // European Union Politics, vol. 3, 2002, nr. 3, lk. 327–355.

http://eup.sagepub.com/cgi/content/abstract/3/3/327Mikkel, Evald; Pridham, Geoffrey. Clinching the „return to Europe“: the

referendums on EU accession in Estonia and Latvia // West European Politics, vol. 27, 2004, nr. 4, lk. 716–748. http://www.informaworld.com/smpp/content~content=a713673960~db=all~order=page

Pettai, Vello; Ehin, Piret (eds.). deciding on Europe: the EU referendum in Estonia / Vello Pettai and Piret Ehin, editors. – Tartu: Tartu University Press, 2005. – 147 lk.

Runnel, Pille. Estonia’s post-communist turn to Europe: the media and personal experience. A round table for young social scientist from CEE Region 2003.

Saar, Andrus. Opinions of young Estonians on the European Union // Estonian national report: review of national youth policy. Tallinn, 2000, lk. 256–263.

Szczerbiak, Aleks; Taggart, Paul (eds.). EU enlargement and referendums / edited by Aleks Szczerbiak and Paul Taggart. – London; New York: Routledge, 2005. – 228 lk.

Vetik, Raivo. Elite vs. people?: eurosceptic public opinion in Estonia // Cambridge Review of International Affairs, vol. 16, 2003, nr. 2, lk. 257–272.





Documents

EESTI REFORMIKOGEMUS TEEL EUROOPA LIITU · Inflatsioon küll langes, kuid jäi siiski talumatult kõrgeks, tootmise langus jätkus. Otsustavat rolli Eesti tuleviku kujundamisel etendasid