Lapsepõlv on inimese arenguetapp sünnist suguküpsuse alguseni. Lapsepõlve jooksul toimub inimese väga kiire füüsiline ja psüühiline areng. Lapsepõlve võime jaotada: väikelapseiga, sündimisest ühe aastani; varane lapsepõlv, 1-3 aastani; koolieelne iga ehk laps 3 kuni 6-7 aastani ning noorem kooliiga (6-7 kuni 10.a).

Lapsepõlv on lahe aeg, ära maga seda maha.

Vanemaks saad kogu aeg niigi, tahad või ei taha.

/Leelo Tungal. Lapsepõlv on lahe aeg/

EESTI VABARIIK 100

AJALEHT nr 8

JAANUAR 2018

Laps

Jänesselja Lasteaia

ajaleht LAPS nr 8

on pühendatud

EESTI VABRIIGI 100

sünnipäevale.

Räägime lugusid

lapsepõlvest 100 aasta

jooksul.

Kajastame õppeaasta

tegemisi

EV 100 raames.

LAPSEPÕLV 100 AASTA JOOKSUL

Su hele naer mu tuppa äkki põikas, su hele naer

mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer.

Kaks palmikut ja lohud kelmid põsis,

kaks palmikut ja silmad säravad.

/Gustav Suits. Ühele lapsele/

Mitte igale põlvkonnale ei saa osaks elada ajastul, mil saame tähistada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Eestimaa väärib hari-

tuid, heatahtlikke ja tegusaid kodanikke, kes omakorda kujundavad maailmas väärtustatud Eesti riigi. Hoidkem Eestimaad ja

meie kultuuri, hinnakem meie vabadust ja omariiklust! Kaunist pärimusaastat, EV 100 aastat!

Eesti rahvas hakkas üha aktiivsemalt nõudma oma ajaloolise asuala halduslikku ühendamist juba 1917. aas-

tal, mil aprillikuus Eestimaa kubermangu ning Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendamisega sündis meile

igituttav Eesti kontuur.

14. juulil 1917 tuli kokku demokraatlikult valitud Ajutine Maanõukogu (Maapäev), kes kuulutas end 28.11.1917 kõrgeimaks

võimuks Eestis. Seda tähtpäeva on vahel omariikluse sünnipäevaks hinnatud.

19.02.1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu Eestimaa Päästekomitee, kelle algatusel koos-

tati Eesti iseseisvusmanifest, mis 23. veebruaril 1918.a Pärnus Endla teatri rõdult ning hiljem Tallin-

nas avalikult ette loeti. „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ on Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.

24. veebruaril 1918.a kuulutati pealinnas välja iseseisvus.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamine etendusega „Lugu inimese eluringist ja elust 100 aasta jooksul“ toimub neljapäeval, 22. veebruaril 2018.a

algusega kell 17.00 Sauga Avatud Noortekeskuse saalis.

Minu lapsepõlv möödus maal metsade ja loomade

keskel suures ja vanas talumajas koos ema ja

isaga. Elasime väikeses külas, kus minu vanuseid

lapsi oli vähe. Peamiselt sai aega veedetud naab-

rinaise lapselastega, kes väga sagedasti oma va-

naemal külas olid. Meie maja taga on kruusaau-

gud—seal oli meie põhiline mängukoht, kus hom-

mikust õhtuni tegevusi leidus. Mänguasjadeks olid

kivid, liiv ja veidike vett. Nendest asjadest andis

kõiksugu mänge välja mõelda. Kividest ehitasime

maju oma kassidele, koertele ja kanadele, sildu

üle veenirede, teeradasid ühest kohast teise, ho-

busetalle jne. Mängisime tihti ise hobuseid, kes

ratsutavad mööda välja, ajavad üksteist taga ning

siis lähevad oma talli pikutama ja juttu ajama. Kor-

damööda tõime kõrvalt põllult „talli“ heina juurde,

mille sees oli niivõrd mõnus püherdada ja heinasõ-

da teha. Sügiseti võisime koduaiast võtta juur- ja

puuvilju, mis hoidiste tegemisest üle jäid ja vedasi-

me need kärudega kruusaauku ja saime mitmed

päevad kohvikut mängida, kus lemmikroogasid

nendest mängult valmistasime. Kruusaaugus leid-

sime tegevust iga ilmaga. Kui sadas vihma, siis oli

päev läbi teemaks, kes teeb suuremaid ja kiire-

maid hüppeid üle poriloikude, ning ehitasime kivi-

dest sildasid. Nii möödus enamus ajast. Meil kõigil

olid kodus ka toredad poest ostetud mänguasjad,

kuid kõige helgemad ja toredamad mälestused on

ikka nendest lihtsatest ja fantaasiarohketest män-

gudest kruusaaugus.

Nüüd on mul endal 3-aastane tüdrukutirts. Minu

lapsepõlve kodus elab endiselt minu ema ning ta

tutvustas oma lapselapsele juba üsna varakult

meie kruusaaugu võlusid. Minu tütar on nüüd see,

kes jätkab samade mängudega samas kruusaau-

gus. Seda on nii armas ja südantsoojendav vaada-

ta, kuidas ta samamoodi läheb seal õhinasse ja

hakkab toimetama ning mänge välja mõtlema. On

tore, et aeg läheb edasi ja tulevad uued põlvkon-

nad, kuid lastele valmistavad rõõmu ikka lihtsad

asjad ning osad mängud jäävad samaks põlvest-

põlve.

Külli Reisel, 3- aastase Lisanna ema

Karli vanavanaema Ada lapsepõlvelugu

Karli vanavanaema sündis Surju vallas Pärnumaal 1932. aastal, isa

(Eesti Vabadussõja ohvitser) suri kui vanavanaema oli 6 aastane ja pere

jäi ilma peamise toitjata. Kokku oli peres 7 last, Ada oli pere kuues laps.

Elati ühes toas (see oligi nagu lasteaed) ja igal lapsel oli kindel ülesanne,

mida oli vaja täita, sest peres oli vaja hoolitseda lehmade, lammaste ja

kanade eest. Kõige suurem puudus oli riietest. Kooliskäimise pastla tal-

lad tehti vanade autorehvide sisemusest ja kanti neid siis villaste sokkide

peal, suveks tegi pereema lastele ise kingad ja koduriided õmmeldi pe-

reema vanadest kleitidest. Ada kõige esimene töökoht oli karjas käimine.

Väiksema tüdrukuna käis karjas koos oma õdede/vendadega (kokku oli

neid 7 last) oma pere lehmadega ja esimese palga sai ka karjas käimise

eest, siis juba 8 aastaselt - teenis raha koolikleidi jaoks. Selleks, et kleidi-

raha kokku saada, käis karjas tüdrukuks 3 kuud. Vahest suvehommikuti,

umbes kella 6 paiku, oli nii külm, et lapsed kössitasid varbad riiete alla

kerituna ja jäid magama, siis olla lehmad läinud vilja sisse jalutama ja

selle eest oli karm karistus tulnud.

Juhul, kui oli vaja kuhugi kaugemale sõita, siis käidi hobusega. Bussiliik-

lust polnud, rääkimata autodest, põllutööde tegemisel kasutati ka hobu-

jõudu, sest puudusid traktorid. Kuid kõige tähtsam, mida vanavanaema

sellest ajast toonitas, oli see, et söök oli laual ja kõht oli alati täis. Siiani

teeme tema ema retseptide järgi õunakapsast ja hapu-

kapsasuppi ubadega.

Karli vanavanaema Ada

Näärid 60 aastat tagasi

Kui mina laps olin, siis jõuludest ei tohtinud kõva häälega rääkida. Oli küll

peresid, kes panid akende ette paksud kardinad, et salaja, varjatult seda

igiammust püha pereringis pidada. Ka kuusk tuli metsast salaja tuua. Siis

oli nõukogude aeg ja jõulud olid sõna otseses mõttes keelatud. Kes va-

hele jäi, sellel tuli suur pahandus.

Meie peres peeti nääre. Meil käis kodus näärivana, mitte jõuluvana. Ta-

valiselt koputas näärivana uksele vana-aasta õhtul. Küll seda koputust

oodati. Lapsed olid ärevil ja elevil just täpselt samamoodi kui praegu.

Välja nägi näärivana täpselt samasugune kui jõuluvana praegu. Ja kingi-

kott oli ja vitsakimp olid ka samad. Toas oli ikka piparkoogilõhn ja ahjus

särisesid verivorstid. Minu näärisalmiks oli peaaegu alati ja ka praegu

selline luuletus:

Kullakallis nääritaat, sa käid läbi mitu maad, üle soo ja üle vee viib sind valge talvetee. Kohtad lapsi miljoneid - tervita sa kõiki neid. Ütle lastele, et me, nende sõbrad oleme.

Kui minule sündisid lapsed, siis tekkis meie peres selline

traditsioon, et 1. jaanuaril läksime kogu perega külla va-

naemale-vanaisale ja siis jagati kingitusi.

Aga nüüd elame vabas Eestis ja jõulud on taas avatud

talvepidu. Kauneid jõule kõigile!!!!

Luule, Lennarti vanaema

Kallile Marile!

Kui mina olin väike tüdruk nagu sina praegu, siis igal suvel olin vanaema juures maal. Vanaema elas Põhja-Eestis (Purtses), seal olid mul sõbrad (hobused) ja teised lapsed. Hobuste nimed olid Tõnu ja Miira. Igal hommikul läksin neile leiba viima ja nen-dega „rääkima“. Hobused olid väljas koplis ja ootasid juba mind. Tore on, kui sul on sõbrad, kes sind ootavad.

Vanaema Heidi

Loomade ajamine

Sügisel, umbes 50.ndatel aastatel, kui loomad enne talve tulekut veel väljas käi-

sid, saatis ema mind koos vanemate õdede ja vennaga karja. Kari asus jõeäärsel

aasatükil, kus pidime hakkama loomi karjatama. Kuid aasa peal asus ka suur

heinaküün, mis tundus palju põnevam, kui töö tegemine. Nii me siis õdede ja ven-

naga jätsime karja järelevalveta ja läksime hoopis küüni mängima. Uuristasime

heinte sisse käike ja tegime onne, meil oli väga põnev...seni kuni ema tuli. Kuna

lehmad oli harjunud käima läbi jõe ka teisel karjamaal söömas, siis järelevalveta

loomad sinna olidki suundunud. Ema oli väga vihane, miks lapsed ja loomad veel

koju pole jõudnud, ja tuli karjamaale otsima, kuid avastas hoopis, et loomad kadu-

nud ja lapsed küünis mängimas. Vanemad õed ja vend läksid küünist välja ja said

ema käest vitsa. Ühel vanemal õel oli veel niipalju trotsi, et läks läbi külma jõe

lehmadele järele ja ajas nad koju tagasi. Kogu selle aja aga peitsin mina ennast

heinte sisse uuristatud käigus ja tulin alles siis välja kui ema oli juba maha rahu-

nenud. Nii jäingi mina ainsana vitsasahmakatest ilma.

Mäng vabas õhus, loovate ja fantaasiarohkete mänguasjadega ning pisikesed

krutskid ja kavalus käisid tol ajal lastega kaasas ning loodan, et seda teevad nad

siiani!

Mirteli vanavanaema Tiiu (73 a.)

Imeline aeg koos vanaemade ja vanaisadega.

Mäletan oma lapsepõlvest imelist aega koos

oma Jäneda ja Nõmme vanaemade ja vanaisa-

dega. Kõige põnevam ja ilusam aeg möödus

koos nendega igasuguseid erinevaid tegevusi

tehes, iseasi oli ka kummagi vanaema ja va-

naisa juurde sõit, mida tohtisin alates seitsme

aastaseks saades üksi ette võtta. Oli 1978. aas-

ta, Tallinn, meie kodus ei olnud telefoni, kuid

suurte kortermajade vahel olid telefoniautomaa-

did, millega sai helistada. Panin automaati kaks

kopikat sisse ja helistasin emale töö juurde, et

lähen paariks päevaks rongiga maale vanaema

juurde või bussiga Nõmmele. Balti jaama pileti-

kassast ostsin rongipileti ja Jänedal, kohe raud-

tee ääres elasidki minu vanaema ja vanaisa.

Minu rõõmsameelne vanaema oli nooruspõlves

mõisas olnud teenijaks, täpsemalt kellegi lapse-

hoidjaks, ja seetõttu teadis ta väga paljusid eri-

nevaid vahvaid jutte ja tegevusi, mida minuga

teha. Veetsime aega aias jutustades, mängides

ja alati tegi vanaema mulle maitsvaid soolaseid

pannkooke.

Teine vanaema ja vanaisa elasid Nõmmel. Sin-

na tuli sõita bussiga, mida samuti tohtisin väljast

telefoniautomaadist emale ette helistades üksi

teha, kuid kunagi tegelikult täpselt ei teadnud,

kas vanaema üldse koduski on, sest ka neil

polnud tol ajal kodus telefoni. Kohe vanaema

majast üle tee asus Nõmme turg, kus mulle väga

käia meeldis. Seal olid alati rõõmsameelsed

tädikesed, kes kutsusid: ”Lapsekene tule maitse

hapukapsast, lapsekene tule maitse õuna-

kest...!” Samuti sain vanaema majast paar maja

edasi käia Nõmme kinos „Võit”. Kinopilet maksis

tol ajal nii vähe, et tihtilugu vaatasin ühel päeval

isegi mitu filmi järjest.

Olen väga tänulik ja õnnelik selle aja eest, mis

minu vanavanemad minu jaoks pühendasid ja

soovin, et ka minu lapselapsed ja ka kõik teised

lapsed saaksid kunagi mäletada oma imelist

aega koos vanaema(de) või vanaisa(de)ga!

Mirteli (3.a) vanaema Kersti

Väike tüdruk ja paks lumi

Oli umbes 1950. aasta talv. Maha oli sadanud

erakordselt paks lumi, nagu varasemate aasta-

te talvedele kohale. Kätte oli jõudnud aeg, kui

jõuluõhtuks oli vaja metsast koju tuua kuuse-

puu. Ema saatis isa metsa kuuse järgi, kuid

6.aastane väike Tiiu tahtis kangesti isaga kaasa

minna. Isa oligi nõus ja nii isa ees ja tüdruk

kelgul järgi läbi paksu lume metsa suundusidki.

Kui sobiv kuusk oli leitud, siis tuli ette võtta ko-

dutee. Seekord isa ees, kuusk kelgul järgi ja

viimasena paksus lumes sumpamas väike Tiiu.

Lund oli nii palju, et jalad ei ulatunud mahagi.

Seetõttu jäi väike tüdruk lumme kinni. Tiiu kar-

jus isa appi, kes ees juba kodupoole astus. Isa

võttis lapse kaenlasse ja nii nad koos õnnelikult

koju tagasi jõudsidki.

Loodame, et ka sel aastal katab

maad paks valge lumevaip!

Mirteli (3.a) vanavanaema Tiiu (73 a.)

Aegade lookleval rajal

Laps kõnnib tillukest teed,

Isalt sai isamaa kaasa,

Emalt on emakeel.

/Sulev Oll. Kõnelemise laul/

Jänesselja Lasteaia

ajaleht

„LAPS“

Kui te koos lasteaiast

või kus tahes mujalt tulete ja jagate omavahel,

mida päev andis, ütle talle:

aga nüüd läheme KOJU! Just sedaviisi ütlegi:

suurte tähtedega ja hõiskamise märk otsas.

Lapse kõrv püüab selle kinni ja talletab.

/Silvia Rannamaa/

Mäletan lapsepõlvemänge looduses ja loodusega. Meie mängumaa oli võililledest kirgas heinapõld, kus sai joosta ja end äragi peita. Meelõhnalise pärna all oli meie mängu-kodu. Pärnalehed olid rahatähed ning poemäng saigi alata. Kodu– ja poemängus läksid käiku küll puuoksad, marjad, käbid, lilleõied, muld ja liiv.

Mäletan üht suve. Panime üles telgi ja seal sai kõikvõimalikke kodumänge mängida. Ühel hommikul aga oli „meie kodu“ hõivanud kass, kes oli ilmale toonud oma üheksa poega (vt 10 aastase Aina joonistust). Selle suve mängukaaslasteks said kassis—toitsime neid ja eks aeg-ajalt ka otsisime, sest kassiema kippus neid telgist ära viima turvalisemasse kohta.

Lumised talved möödusid suusatades ja lumeonne ehitades. Meie maja asub mäekünkal, all vulisemas oja, mis talvel ära jäätus ja nii pikaks uisurajaks muutus. Ühel talvisel päeval juh-tus aga see, mida poleks tohtinud juhtuda. Jää oli liiga õhuke ja habras ning uisutades vaju-sin läbi jää. Õnneks ei olnud vesi sügav ja kallas kaugel! See andis õppetunni, mida mäletan tänaseni!

Aina Alunurm

MINA JA ROOSI

Minu lapsepõlv möödus maal elades. Lasteaias pole ma kunagi käinud, sest meie läheduses polnud lasteaedasid. Minu kodu

juurest keskusesse oli kuskil neli kilomeetrit, kus asus pood, kool ja postkontor. Kevadel ja suvel käisime poes jalgrattaga, aga

talvel hobusega. Talved olid väga külmad ja lumehanged väga kõrged. Meil oli kodus palju loomi ja minu vanemad töötasid karja-

laudas. Seal ka möödus tavaliselt minu päev. Kõik päevad olid omamoodi erilised ja igapäev juhtus midagi naljakat.

Laudas olid kõik loomad armsad ja igaüks omamoodi, aga mulle väga meeldis üks lehm, kelle nimi oli Roosi. Tal polnud suuri

sarvi nagu teistel ja ta oli kuidagi armsake. Ühel päeval sündis Roosil vasikas, kes oli nii nunnu, ja mulle meeldis tema eest väga

hoolitseda - anda talle piima, mida lüpsin tema emalt Roosilt, kammida ja teha tema sõime aset korda. Sedasi toimisin päevast-

päeva. Muidugi hoolitsesin ka teiste loomade eest ja tegin erinevaid toimetusi, kuid Roosi ja tema poeg olid mulle kohe nii eriliselt

armsad.

Kui ühel päeval olin ma kõik oma toimetused laudas teinud, mida sai üks väike nelja-

aastane teha ja ema ja isa jätkasid ikka oma töödega edasi ning ei pannud tähele, et

mind enam pole, nad avastasid alles siis, kui oli koju minemise aeg. Sel ajal ei olnud

mobiiltelefoni, et koju helistada, kas plika on kodus. Isa läks vaatama aga mind kodus ei

olnud. Ema ja isa olid mures, kuhu ma ometi kadusin, sest kunagi enne ma ei ole ära

kadunud, alati ootasin neid ja läksime koos koju. Väljas oli pime, lähedal tiik ja paks

mets. Nad otsisid mind ikka mitu tundi. Äkki hakkas ema meenutama, kus ta mind viimati

nägi ja ta läks otsemaid Roosi vasika juurde ja kelle ema sealt leidis - olin mina, kes ma-

gas sügavat und väikese Roosi sõimes.

Neid vahvaid lugusid on palju. Olen õnnelik, et mul oli selline lapsepõlv.

Sebastiani vanaema

/Valerian Loik. Kihnu karjased/

Mul oli tõestu ilus lapsepõli,

Siis lambi sisse valati veel õli…

Veel ema leiba küpsetas sel ajal

Ja katus oli pilliroost me majal…

Mul karjas käies ikka kaasas raamat

Need lehmad olid arusaajad loomad –

Nad rahumeeli lugeda mul lasid

Ja harva seda kurjalt kasutasid.

/Henno Käo. Ilus lapsepõli/

Jänesselja Lasteaia laste lemmik-toitudeks on: Supp—seljanka, Praad—ühepajatoit, Magustoit—pannkook moosiga. Töötajad valisid oma rahvus-toitudeks: Supp—hernesupp, Praad—tangupuder, Magustoit— rukkivaht.

Lotte saiategu

Eesti vanasõna ütleb, et ega liivast ei saa leiba ega savist

saia! Lotte rühma lapsed teavad, et just rukkist tuleb leib ja

nisust sai. Lapsed soovisid saia valmista-

da, pidupäeva saia - piimast, jahust, pär-

mist ja võist. Kõik taigna retsepti käivad

toiduained (piim, nisujahu, sool, või) olid

tuttavad.

„Mis see pärm on ja miks see on?” küsisid lapsed. Tuli välja,

et kuubiku moodi imelikult lõhnav pärm

on päris elus ja kasvatab taigna mitme-

kordseks. Seal sees on head bakterid,

mis soojas hakkavad paisuma. Imestus

oli suur: „Nii palju ....!”

„Kakud suured ümmargused, saiad mitmesarvilised ...”

Peale kakukeste valmisid veel moosipirukad

ja kaneelirullid.

Sooja saia peale oleks hea ka värsket võid määrida. Tegime

täpselt nagu laulusalm ütleb: „Koort, kui hästi loksutame, või

siis varsti valmis saame! Meie

teeme võid, jah!

Meie teeme võid!”

Jätku leiba!

Kuidas Lepatriinud rongiga päälinnas käisid.

Kodanikud reisijad!

Elektrirong Tallinna väljub Pulli peatusest kell 7 ja 33 minutit.

Gabriella Marlene: „Alustasime sõitu Pulli peatusest.”

Kadri: „Mulle meeldis see, et lehvitasime”, Tuuli: „Ja mulle meeldis EMME hüüda!”

Mirell: „Mulle meeldis kui rong hakkas sõitma ja me saime aknast välja vaadata.”

Kodanikud reisijad! Järgmine peatus Tori. Kodanikud, sisenege vagunisse ja väljuge vagunist ainult uste kaudu!

Sandra: „Rongis läks aeg kähku.”, Mari-Liis: „...ja aeg läks aeglaselt.”

Kadri : „Rongis sõime kahte saia ja banaani ning vaatasime aknast välja. Sõit oli pikk, aga mitte liiga pikk.”

Kodanikud reisijad! Lõpp-peatus, Tallinn!

Mari-Liis: „Vanalinnas oli tore kõndida. Mulle meeldis see koht, kus olid mingid skulptuurid, kus naine oli vees ja mingi silm oli

ka...need olid soosilmad. Gabriella Marlene: „Mulle meeldis see suur kell.” Tuuli: „Mulle meeldis see munakiviline tee.”

NUKUTEATRIS – Kuressaare linnateatri etendus „Kolme pörsa lugu”

Kadri: „ Seal olid nukud ja vahel olid näitlejad ka. Kõige rohkem meeldis mulle kuri hunt ja

põrsaste laul!”

Mirell: „Põrsad tegid koguaeg nalja!”

Lisanna: „Mulle meeldis, kuidas põrsad magasid.”

Sandra: „Mulle meeldis, et see hunt helendas!”

Kadri ja Tuuli: „Peale teatrit läksime GUSTAV ADOLFI GÜMNAASIUMI koolimajja sööma. Meile anti

ühte head toitu, mis on just lastele hea. Nime ma ei mäleta (makaroniroog). Magustoiduks olid kommid.”

Lisanna: „Mulle meeldisid salatid ja seal sööklas oli värvilised aknad.”

Tuuli: „Ma arvasin, et seal on värav aga see oli kuju INGLIKAAR.”

Kadri: „Ja siis läksime sellisesse kohta (Eesti Lastekirjanduse Keskus), kus oli palju raamatuid ja me

saime neid vaadata. Üks tädi rääkis ka meiega. Mulle meeldis kõige rohkem poniraamat.”

Tuuli: „Mulle meeldis hästi vana krigisev trepp.”

Lisanna: „Meeldis raamatuid vaadata”. Stennart: „Mulle meeldis raamatukogus Dinosauruste raa-

matut vaadata.” Marcus: „See laud oli nii äge, sest seal sai pulga alla panna!”

Gabriell Marlene: „Mulle meeldis ümbrikutega raamat, Pokumaafilm ja need toolid ja et me räppisi-

me!” Ramil ja Dominik: „Need piltidega toolid meeldisid, lepatriinude ja Lottega.”

Genert: „Mulle meeldis neid vanasi raamatuid, neid aabitsaid vaadata.”

Johannes: „Mulle meeldisid need häälenupud puust onnis Pokude toas.” Olaf: „Mulle meeldisid need

suured Pokud.” Karl Markus: „Mulle meeldisid need filmid Pokude toas.”

Kadri: Siis me läksime parki (tegelikult oli see RAEKOJA PLATS) ja seal oli üks mees,

kes tegi ennast kujuks ja siis kui talle raha anti, siis ta hakkas liigutama. Pargis oli veel üks

mängurong ja see park oli kohe rongijaama kõrval.

Ära käisime ka RIIGIKOGU ees.

Marcus: „Mingi Jüri Ratta keskus oli seal üleval. No Eesti Vabariigi tähtsaid kontori asju aja-

takse seal, isegi ajalugu!”

Dominik: „Sealt serva (vaateplatvormi) pealt meeldis vanalinna vaadata.

Kadri ja Tuuli : Veel oli vahva see, et saime kõik süüa jäätist, et rongi ootamine pisut rõõmsamalt läheks.

Kodanikud reisijad! Ärge hüpake libedal platvormil! Järgmine peatus Tallinn-Väike!

Kadri : „Tagasi sõitsime samasuguses rongis nagu hommikul. Rongijaamas ootasid meid vanemad ja siis sõitsime igaüks oma

koju. Selline päev meil oligi! Ja tead, järgmisel hommikul olin ma esimene laps Lepatriinu rühmas- teised magasid kaua.“

Kodanikud reisijad! Rong saabub Pulli peatusesse kell 20:11

Nii sõitsin ma, elektrirongiga .... Tänud abilistele!

Mis on lapsel vaja?

Heljo Mänd

Mis on lapsel vaja? Vaja kodumaja. Kus on ema-isa,

kuivab ruttu pisar. Lahket sõna tahab, siis tal pole paha.

Hea, kui vend ja õde ja veel mõni sõber, Siis on päevad ikka

rõõmsad, mängurikkad.

Mis veel lapsel vaja? Päikest päeva ajal, piima-leiba kõhtu, ja kui tuleb õhtu,

unejuttu uni vestaks hommikuni.

Mis veel tarvis oleks?

Et ta terve oleks, et saaks ikka koos ta

sõpradega joosta. Õu ja koduaas

lapse kodumaa.

TEGUDEROHKED PÄEVAD TIBU RÜHMAS.

Sellel õppeaastal on Tibu rühmas plaanis mitmeid erinevaid ettevõtmisi ja

projekte, mis seotud Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaga.

Septembris käisime lastega Tolkuse rabas tutvumas Eestimaa

loodusega. Küll oli seal palju põnevat uudistada! Nii mõnegi

lapse jaoks oli üllatuseks, et seened kasvavad ka puu peal,

mitte ainult sambla sees. Julgemad võtsid ette turnimise vaat-

lustorni. Koos uudistasime külma ja tumeda veega raba -

järve. Põnevaid jutte oli rääkida

raba kohta ka meie direktoril Ainal. Selle suure rassimise ja tur-

nimise peale olid kõigil kõhud väga tühjaks läinud. Emade kaasa

pandud võileivad maitsesid ülimalt hästi. Kottidesse korjasime

erinevat looduslikku materjali, ida siis pärast lasteaias luupidega

uurisime ja millest toredaid meisterdusi tegime.

Tegusaks kujunes ka meie rühma isadepäeva pereüritus, kus

lapsed esitasid laule – luuletusi ning kinkisid isadele omavalmis-

tatud kaardid. Õhtu jätkus viktoriiniga, kus võistkondadesse

jagatud pered omavahel mõõtu

võtsid. Küll oli tarvis võidu pat-

se punuda, kartuleid ühe käega

koorida, sudokusid ja sassiläi-

nud vanasõnasid lahendada ning õhupalle täis puhuda. Oli aga

palju seda häälekat kaasaelamist oma võistkonnale! Seejärel

proovisime laste valmistatud salatit ja perede tehtud suupisteid.

Järgmisel päeval sõitsime bussiga ringreisile, et teda saada, mis tööd teevad isad siis, kui lap-

sed lasteaias on. Nägime, kuidas Enrico isa julgelt katusel turnis ja korstent puhastas. Brennoni

isa juures saime vaadata, kuidas valmib nikerdatud mööbel. Uku isa juures nägime robotite tööd

mööbliosade valmistamisel. Mirelli isa tööl saime uurida uusi autosid nii seest kui väljast. Näh-

tust jagus jutuainet veel paljudeks päevadeks.

Tahame veel palju huvitavat lastega ette võtta, sest teame, kuidas pered igakülgselt toetavad ja

kaasa elavad meie tegemistele laste silmaringi avardamisel. Ütleb ju vanasõnagi „Oma silm on

kuningas”.

Mängud

õues

Nublud käisid muuseumis.

Nublu rühma lapsed külastasid 22. novembril Pärnu Muuseumi. Meid

võttis vastu lahke giid Aili Laak, kes tutvustas meile eestlaseks olemise

ajalugu läbi programmi „Oleme eestlased”. Uurisime muuseumi talutoas

ja muuseumi lastenurgas talulaste mänguasju ning mängisime „Padjaladumise män-

gu“ ja „Nööbiotsimise mängu“. Kuulasime muinasjutte „Külaliste leib“ ja „Sääselugu”.

Lastele pakkus veel huvi pähe proovida ristirüütli kiivrit ja uurida miks kiviajal inimesel

nii sassis juuksed olid. Tund aega muuseumis möödus

väga kiirelt ja juba oli käes aeg tagasisõiduks.

Poku rühma õpetajad peavad oluliseks, et rühma tegemistest oleksid teadlikud ka lapsevanemad. Sestap oleme lapsevanemaid kaasanud aktiivselt õppe- ja kasvatusprotsessi.

SEPTEMBRIS me koos lastega mõtlesime, arutasime ja valmis ta sai - seinale, erinevates värvitoonides ülesriputatud kokkulep-ped, head tavad, kuidas oma rühmas käituda nii, et kõigil oleks siin hea ja tore olla. Lapsed kinnitasid seda oma „allkirjaga”. (nooremad vajutasid sõrmejälje, vanemad lapsed kirjutasid oma nime). Me soovime, et meil oleksid lapsevanemaga ühised nõudmised ja ühine lähenemine lapse kasvatusküsimustes. Kõikidel peredel on koopia olemas, eeldatavasti ka kodus samad kokkulepped. Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega.

OKTOOBRIS, leivanädalal, tutvustasime, näitasime lastele, kuidas va-nasti vilja kasvatati, koristati, jahvatati jne. Õpetaja Rita otsustas, et ta ei näita ainult lastele, kuidas valmib leib, vaid kutsus lapsevanemaid leiva-tegu vaatama. Oma silm on kuningas. Kohal olid vanemad, kelle põhitöö seda võimaldas. Oma tehtud leib mait-ses hää ja leiba jätkus kojugi kaasa võtta. Leib on kibe kätte saada, aga magus süüa, vastas tõele.

NOVEMBRIS tähistasime toreda pereüritusega spordisaalis vahvate sportlike mängudega isa-depäeva. Lapsed olid toimekad ja premeerisid issisid uhkete medalitega: „Parim issi” ja kinkisid helkuri, et issi turvaliselt pimedal ajal koju jõuaks! Pärast sportlikke pingutusi said vane-mad end kosutada laste poolt suure pühendumi-sega tehtud kiluvõileibadega. Ise tehtud, hästi tehtud. Lapsed olid rahul ja õnnelikud, sest päev oli tegus ja tore!

DETSEMBRIS, et rühmaruum saaks kaunistatud, kutsusime oma tublid lapsevanemad appi. Meisterdasid emmed- issid ja koos nendega väike-sed abilised. Meisterdusi jagus rühmaruumide kaunistamiseks ja koju viimiseks. Ühtsuses peitub jõud. Oleme kindlad, et meie ühised toredad ettevõtmised jätkuvad ka uuel algaval aastal.

Õnn ei tule, nagu oodand ma ja lootnud, üle öö:

ta aastate hool ja valude töö.

Las ma põlvitan nuttes, suur õnn, sinu ees:

võta aset valust puhastet südame sees!

/Marie Under. Õnne ootel/

Eduard Viiralt. Palvetav tütarlaps

2018—PÄRIMUSAASTA