Upload
ene-silvia-sarv
View
65
Download
0
Embed Size (px)
DESCRIPTION
Vaatlusest ja vaatlusvõime arendamisest. Filosoofilist ja praktilist vaadet vaatlusele. Positivistlik, fenomenoloogiline, pedagoogiline vaatlus.
Citation preview
Vaatlus kui tunnetus (õpetaja aspektist)
Ene-Silvia Sarv
2008
1. Sissejuhatuseks
2. Vaatlus-kogemus-refleksioon-tunnetus-teadmine-vaatlus =>tunnetus-/õppimisring
3. Filosoofilis-kontseptuaalseid (tagasi)vaateid vaatlusele ja tunnetusele
4. Teaduslikust vaatlusest. Vaatlus positivistlikus paradigmas
5. Kunsti-põhine vaatlus (uuring ja tunnetus)
6. Vaatlus goetheanistlikus teadusparadigmas
7. Vaatluse kasutamisest õppeprotsessis ja enesearenduses.
Kasutatud allikad ja soovitavat lugemist
Lisad
Lisa 1. NäiteidLisa 2. Ülesanded isiseisvaks tööks
Vaatlus kui tunnetus
1. Sissejuhatuseks
Tunnetuse (cognition inglise keeles) kohta, olgu tegemist filosoofilise, psühholoogilise,
pedagoogilise või argi-vaatega, saab ikka küsida: ”Mis meid huvitab – kas see, mida
tunnetatakse, kuidas tunnetatakse või – mis on tunnetus kui seesugune?”
”Mida?” juhib meid tunnetuse objektile ja laiemalt – selle ”peegeldusele”, ”esindatusele”
ehk representatsioonile meie meeltes, mõistuses, teadvuses (ja alateadvuses?), ”kuidas?” –
tunnetuse protsessile, ”mis see tunnetus on?” – tunnetuse olemusele. Nii sisaldab ”mida?”
eneses juba kaudselt ka protsessi ja selle keemiat-füüsikat jm ajus, ”kuidas?” – küsib hoopis
enam nii tunnetuse etappidest, tasemetest kui füüsikast-keemiast jmt. ”Mis?” on suurelt
jaolt filosoofiline küsimus – ja selle vastus oleneb vaatenurgast. Keemiku jaoks on esikohal
ühed, üsna selgelt piiritletud nähtused, psühholoogi jaoks teised, filosoofi(de) jaoks pigem
tähendused ja suhted inimmeele ning tegelikkuse vahel.
Nii võime üsna kindlad olla, et tunnetuse mõiste taga varjub interdistsiplinaarne
tähendusteväli – erinevate teadmisvaldkondade ja mõttevoolude ning argikogemuse ”pilt”,
mis pealegi muutub koos maailmaga meie ümber ja sees. Kõneldakse näiteks teaduslikust ja
religioossest maailmatunnetusest, kui võtta ”suured asjad”. Ent maailmatunnetuse kõrvale
mahub kindlasti ka ”pedagoogiline tunnetus” – spetsiifiliselt kasvatustegelikkusega,
õpetamise–õppimisega seotu.
Ometi – mis vaatekohast me ka tunnetusele ei läheneks, on selle tekkimise tingimuseks
kogemus-kogemine (olgu see siis välismaailmast tulenev või sisekaemus), mille üheks osaks
on, omakorda, vaatlus (olgu siis tahtlik-teadlik või spontaanne).
Seega on vaatlus üheks tunnetuseni viivaks teeks. Ja nüüd jõuame teise küsimuste ringini:
”Mis meid huvitab – kas see, mida vaadeldakse, kuidas vaadeldakse või - mis see vaatlus
kui seesugune on?”
Argitasandil on nii tunnetus kui vaatlus asjad, mille üle pole eriti arutada vaja – need
toimuvad ja toimivad pidevalt. Ent asja sügavamaks tunnetamiseks, enese ja oma
(professionaalse?) tegevuse täiustamiseks, peame tunnistama, argitasandist ei piisa. Pealegi
on argitasand piiratud suure hulga ”õpitud-õpetatud abitustega”, mis muudavad meie
kogemused sageli ühekülgseks või lamedaks või välistavaks. Kuis saan ma tunnetada
ujumist, kui ma pole ujuja, kardan vett või pole iial enam kui porilombitäit vett näinud?
On selge, et nii isiklikus arengus kui professionaalses plaanis vajame tunnetusvõime
täiustamist, samas piiravad seda teatavad, ühiskondlikust ja personaalsest kogemusest
tulenevad sisseharjunud mustrid, mentaalsed mudelid. Üheks teeks oma
tunnetusvõimet, õpetaja ja lapsevanema seisukohalt – oma laste, õpilaste
tunnetusvõimet arendada on vaatlusviiside rikastamine ja vaatlusvõime
”peenendamine”. Selleks vajame nii teadmist tunnetusest ja vaatlusest kui – praktilist
kogemust.
Kes on otsustanud oma teadmust (teadmine + praktilised oskused) täiustada, sel on mõttekas
alustada iseseisvate ülesannete täitmisega – vaatluste ja nendega kaasneva enesevaatlusega.
Kunsti-põhine vaatlus on valitud ja tungivalt soovitatud seetõttu, et just siin on, meie
pedagoogilisest tegelikkusest tingituna, leida enim õpitud abitust ja seega ka enim
arenguvõimalusi. Samas on käesolevas lähenemises (kursuses) tegemist reflektiivse
uuringuga – tegija/vaatleja on ka oma tegevuse/ vaatluskogemuse uurija.
2. Vaatlus-kogemus-refleksioon-tunnetus-teadmine-vaatlus => => tunnetus-/õppimisring
2.1. Vaatlusest
Filosoofilises mõttes on vaatlus meelte abil saadud info filtreerimine ja töötlemine. See
filtreerimine ehk valimine ja töötlemine toimub mõttetegevuses, aga kaasab ka
tundemaailma, väärtushoiakuid. Vaid teadusvaatlus (füüsika või keemia raames nt, eriti
mõõtmisi kasutav) pretendeerib objektiivsusele tundemaailma ja väärtusi kaasamata.
Vaatluse laiema määratluse kohaselt kaasab vaatlusprotsess ka järeldusi ja otsustusi, oma
vaadete kujundamist.
Mõlemal viisil mõistetud vaatlus aitab saada teadmisi. Samas võib vaatlusprotsess pakkuda
elamusi, mille eesmärgiks pole pelgalt uute teadmiste saavutamine või konstrueerimine vaid
maailma tunnetamine, vabaduse, rõõmu, õnnelikkuse, meelerahu, üksolemise tajumine.
Sedalaadi vaatlust ja enesevaatlust on esile tõstnud nt J W Goethe, J Krishnamurti jt.
2.2. Tunnetusest
Tunnetust (cognition) määratletakse enamasti kui teadmiseni jõudmise protsessi,
tegelikkusest vaimse pildi loomist. Tunnetuse kaudu mõistab inimene ümbritsevat ja selle
tähendust enda jaoks. Samas pakuvad erinevad allikad tunnetuse kohta ka selliseid
määratlusi nagu
tajumise, õppimise ja mõtlemise psühholoogiline tulemus
(wordnetweb.princeton.edu/perl/webwn);
teaduslik termin „mõtteprotsessi” tähistamiseks (en.wikipedia.org/wiki/Cognition);
teadasaamise protsess; tunnetusptotsessi tulemus (en.wiktionary.org/wiki/cognition);
see osa mentaalsetest funktsioonidest, mis tegeleb loogikaga, vastandina
affetiivsetele funktsioonidele, mis tegelevad emotsioonidega
(en.wiktionary.org/wiki/cognitive);
tajumise, mõtlemise, põhjendamise ja analüüsi protsess
(www.chop.edu/consumer/jsp/division/generic.jsp);
mentaalsed funktsioonid nagu võime mõtelda, põhjendada ja mäletada
(www.mind.org.my/index.php);
inimaju kõrgemad funktsioonid, sealhulgas arusaamine, kõne kasutamine,
visuaalnsed tajud ja konstruktsioonid, arvutamisvõime, tähelepanu (infotöötlus),
mälu ja juhtimisfunktsioonid nagu planeerimine, probleemide lahendamine ja enese-
monitooring (www.epgpatientdirect.org/page.cfm/page/83/title/Glossary);
teadasaamise mentaalne protsess, mis sisaldab selliseld aspekte nagu teadlikkus, taju,
põhjendamine ja otsustamine (www.jabcreations.com/philosophy/philosophy-
definitions.php);
viitab mõtlemise, õppimise, tajumise, teadlikkuse (awareness) ja otsustamise
(judgment) protsessidele (www.geronova.com/glossary/);
teadvustatud mentaalne tegevus, mis informeerib inimset tema keskkonnast.
Tunnetustegevusse kuuluvad taju, mõtlemine, põhjendamine, otsustamine,
probleemide lahendamine ja mäletamine/meeldejätmine
(science-education.nih.gov/supplements/nih5/Mental/other/glossary.htm)
protsessid või protsess, mille mille abil organism saab teadmisi või saab teadlikuks
/teadvustab sündmustest ja objektidest oma keskkonnas ja kasutab neid teadmisi
üldistamiseks ja probleemide lahendamiseks
(www.fitbrains.com/science/more/glossary.php)
mentaalsed võimed nagu mälu, tähelepanu, õppimine, teadlikkus, otsustamine
(www.johnshopkinshealthalerts.com/reports/depression_anxiety/922-1.html);
mõtlemise, mõistmise ja põhjendamise protsess (www.stjohn.org/NRS/TBI/);
mõtte ja teadlikkuse mentaalne protsess
(www.novelguide.com/a/discover/biol_02/biol_02_00230.html)
võime mõtelda, meenutada ja ette näha (komer.psychopat.ru/);
See määratluste paljusus on eespool esitatud teadlikult. Ühe-kahe autoriteetse määratluse
asemel õpikust, entsüklopeediast või hetkel kuulsaimalt (nt enim tsiteeritud) teadus-
arvamusliidrilt oleme ise ja on meie õpilased infomosaiigis, kus pilt kujuneb paljude
”infokivikeste” kombinatsioonis.
Siiski on näha, et erinevad allikad pakuvad suuresti kattuvaid tunnetuse-aspekte. Eeldades,
et need on suhteliselt soliidsed allikad, võime oma edasises arutluses lähtuda eespooltoodud
tunnetusega seotud mõistete väljast. Selles pole eristatud teadusdistsipliinide, filosoofilist,
kunsti- ja argi-lähenemist. Tunnetuse ja vaatluse ühisvälja kujustab joonis 1.
Joonis 1. Tunnetuse ja vaatluse ühisväli.
kuiaktiivne
passiivne
tegevustunnetusviis
Tähenduste allikas
Teadmiste allikas
Siseilm, Ise/Mina
Välisilm
Loodus Asjadprotsessid
Inimene, inimeste maailm
Esteetiline
Looming, tegu
Nauding
olev
minevikulisus
tuleveksaktne
kirjeldav
mõõtev
kunstilinedetailne
inerpreteerivvaatlus
kui
Tunnetusest psühholoogias
Psühholoogia seisukohalt luuakse tunnetus tunnetusprotsesside abil. Nendeks on:
aistingud
(meeleline) taju
mälu
tähelepanu
kujutlus
mõtlemine
fantaasia .
Tunnetusprotsesse liigitatakse psühholoogias enamasti sensoorseteks, pertseptiivseteks,
mälu- ja intellektuaalseteks protsessideks.
Sensoorsed protsessid - registereerivad esemete ja nähtuste üksikomadusi, nende
tulemuseks on aisting.
Pertseptiivsed protsessid - tegelikkuse terviklik esitus, nende tulemuseks on taju.
Mäluprotsessid - tunnetatust luuakse mälukujundid
Intellektuaalsed protsessid - kajastatakse nähtuste olemust, nähtuste omavahelisi
seoseid.
Üldisemalt eristatakse psühholoogias meelelist ja loogilist tunnetust.
Meeleline tunnetus - sisaldab endas nii aistingut kui taju.
Loogiline tunnetus - rajaneb meelelise tunnetuse andmetel ja on nendega
interaktsioonis läbi mälu- ja tähelepanuprotsesside.
Psühholoogia vaadet tunnetusele on 20/21 sajandi piiril hakanud oluliselt avardama
neuroteadus.
Pedagoogilises mõttes on vaatlus õpetajale ja lapsevanemale peamiseks infoallikaks nii
lapse seisundist (füüsiline, emotsionaalne, vaimne) kui arengust, muredest, suhetest,
rõõmudest. Paraku tunnistavad uuringud, et enamasti otsustatakse lapse edenemise üle vaid
hinnete põhjal. Täpsele ja mitmekülgsele vaatlusele põhinevad arengupäevikud meie
pedagoogilises kultuuris pea puuduvad (Sarv 2008: 50-52). Sellest tuleneb vajadus, et
õpetaja ja lapsevanem arendaks oma tähelepanuvõimet, vaatluste tõlgendamise võimet ning
selleks vajalikku kujutlusvõimet.
Tunnetusest filosoofias
Kõige üldisemalt on tunnetuse küsimus filosoofias seotud maailma kui sellise tunnetamise
võimalikkusega, sealhulgas inimese/tunnetaja suhtes välisemaailma ning tunnetava subjekti
sisemaailma tunnetatavusega.
Traditsiooniline empirism ja ratsionalism omistasid tunnetavale inimesele suhteliselt
passiivse, pigem vaatleja rolli. Tänapäevasele arusaamale on omane käsitada tunnetust
konstrueeriva tegevusena. Tunnetus saab alguse probleemist, mitte vaatlusest või
arutlusest. Tunnetuse eesmärgiks on millestki aru saada ning selleni ainuüksi vaatluse teel
tõesti ei jõua. Vaatlused juba eeldavad mingit oletust või teooriat, mis suunab tähelepanu
vaadeldavale.
Tunnetuse puhul saab eristada teadvustatud, tahtlikult toimuvat protsessi/tegevust ja
teadvustamata tegevust/protsessi. Esimene toimub nt siis, kui keskendume maali vaatamisse,
millegi huvipakkuva õppimisse. Teine tekib siis, kui tunnetus tugineb nt kultuurilisele
stereotüübile, kasvatuse või eelneva kogemusega kujunenud mentaalsele mudelile.
Kultuurist kõneldakse ka kui sotsiaalselt jagatud tunnetusest. Nt Tallinna bussis ei pööra
keegi eriti tähelepnu moblaga kõnelejale ning kõnelejagi peab oma tegevust loomulikuks.
Genfi bussis aga on moblakõne asi, mida nii kõneleja ise kui teised sõitjad peavad
lubamatuks.
Kõneldakse ka argitunnetusest enese ja ümbritseva maailma kohta, kultuuri- ja
ühiskonnatunnetuest, kuhu kuuluvad ka väärtused ja normid (vt Tallinna-Genfi näide),
kunstitunnetusest, maailma- ja universumi- ning religioonitunnetusest (igavikuliste
probleemidega seoses), filosoofilisest tunnetusest. Eespool oli nimetatud ka teaduslikku
tunnetust, mis on kujunenud enim formaliseerituks ja mida loetakse kõige täpsemaks
maailma erinevate aspektide mõistmise aluseks.
Kui samastada tunnetust eelkõige teadmisega, siis teadmise aluseks on kõige üldisemalt,
vaatlus ja selle põhjal vormuv kujutlus/ettekujutus nähtusest/vaadeldust. Mõiste ”vormuv”
kaasab enesesse nii eelnevad teadmised, so mälu ja mõtlemise, sageli visualiseerimise ja
refleksiooni.
Nii jõuame vähemalt kahe tunnetusviisi ehk ”tunnetusringini” – teadusliku (positivistliku) ja
hermeneutiliseni.
Esimese jaoks on oluline traditsioonilise teaduse mõttes tõsikindla teamise saavutamine
tunnetusprotsessides. Aluseks on teadaolev teooria, mille alusel tõlgendatakse fakte
(deduktiivne lähenemine) ja täpsustatakse teooriat. See tähendab enamasti emotsionaalse,
tähendusliku ja väärtuselise aspekti kõrvaleheitmist (mitmed eespooltoodud tunnetuse
määratlused vastandavadki tunnetust afektiivsele, emotsionaalsele aspektile), eelneva
kogemuse ja üldlevinud traditsiooniliste vaateviiside mõju välistamist.
Joonis 2. Hermeneutiline tunnetus.
Hermeneutiline tunnetus on tõlgendav-interpreteeriv tunnetusring. Kõige üldisemalt,
süvenemata erinevatesse hermeneutika vooludesse, rõhutab see: oleme osalised teatavas
traditsioonis, tavaks saanud tõlgendustes ja selle osalusega määrame oma tundlikkuse ja
teooriad ja eel-eksisteerivad tõlgendused,
mis kujundavad üldise tõlgenduse ja tähelepanu, tundlikkuse, et oleks haaratud
andmed ja elukogemus/ -tegelikkus,
mis annab teada, kuidas arenevad ja muutuvad
tõlgendamis-/interpreteerimisvõime elunähtuste suhtes. Jäljed lumel talvisel lagendikul on
kas lihtsalt jäljed või terve lugu loomadest-lindudest kes lagendikul oma asju ajanud –
oleneb vaatlejast. Iga elu-tõlgendus aga mõjutab uue (argi?)teooria ja tõlgenduse
kujunemist.Niisiis kõneleb hermeneutiline ring tunnetusprotsessist kui tõlgendamise
protsessist.
2.3. Õppimine ja tunnetus
Tunnetusprotsessi saab mõista õppimisena. Üldtuntud ja sagedasti viidatav on D Kolbi
õppimis-diagramm. See käib nn üheaasalise õppimise kohta, kus vaatlusega sedastatakse
viga tegevuses, nenditakse selle olemasolu ja järgmisel tegevusringil see parandatakse.
Joonis 3. Kolb`i e üheaasaline õppimisdiagramm ehk kohandav/adapteeriv õppimine (Kolb 1984)
Kahesilmuseline õppimine on seotud sügavama tunnetusega - teadmuse kujundamisega. Kui
otsustame, et olemasolev teadmine pole adevaatne, tegelikkusele vastav või täielik võrreldes
elus kogetavaga, lülitume kahesilmuselisse õppimisse. Näiteks uuenduslikku,
innovatsioonilist õppimist, sealjuures ka õppimist interaktsioonis teistega kirjeldatakse
enamasti kahesilmuselise e refleksiivse õppimisena. Erinevalt ühesilmuselisest õppimisest
sisaldab see väljaarendatud refleksiooniastet, esialgse teabe ja oma tegevuse üle
järelemõtlemist erinevate tõlgenduste, kontekstide ja võimalike järelmite seisukohalt. See
võimaldaba avastada ka nt õpitud abitust, kus ollakse juba ette veendunud oma võimetuses
(nt joonistamine, laulmine, tantsimine vm). Alles peale läbi- ja ümbermõtlemist toimub
vaatlemine
tegutsemine reflekteerimine e järelemõtlemine
otsustamine
otsustamine ja uus tegutsemine. Seega sisaldab kaheaasaline õppimine tuleviku- ja
metatunnetuse aspekte ja viib sageli mõttemudelite muutumiseni.
Joonis 4. Kaheaasaline (reflekteeriv, generatiivne, loov) õppimine (E-S Sarv Senge 2000: 96, Argyris 1977 alusel)
Refleksiooniring võib tähendada nii järelemõtlemist-analüüsi, ühist arutlust kui nt kunsti jt vahendite kasutamist tegevuse reflekteerimiseks, süvitsi tunnetamiseks ja vajadusel – ümbermõtestamiseks.
vaatlemine
tegemine reflekteerimine
otsustamine ümbermõtlemine
ümbermudeldamine
ümberlülitumine
3. Filosoofilis-kontseptuaalseid (tagasi)vaateid vaatlusele ja tunnetusele
Tunnetuse ja vaatluse kui tunnetusprotsessi ühe aspekti teadvustamine õppeprotsessis on
ühtpidi olnud ajast-aega päevakorral, samas aga ka omamoodi ”kaduv kunst”.
Looduslähedane ja naturaalne eluviis nõudis paratamatult head vaatlusvõimet. Polnud ju
võimalik olla ei hea kütt, viljakasvataja ega sõjamees täpse vaatlusvõimeta. Samas aga
muutus kooliharidus sajandite vältel ikka enam tuupimiseks. Jättes kõrvale kogu pika
kasvatuse-õppimise arengutee ja mitmekesisuse, pöördume korraks Dewey poole, kelle
mõju kooli ja hariduse mõistmisele on tänaseniulatuv, läbi kogu 20. sajandi.
Alexander juhib tähelepanu sellele, et Dewey oli nii teadus- kui tavainimsete jaoks sajandi
keskel üsna tundmatu – ja tema mõjukus taassündis alles Heideggeri teoste kaudu. Ta toob
esile, et Dewey püüdis oma filosoofias käsitada kogemust kogu selle rikkalikkuses,
komplekssuses/keerulisuses, mitmetähenduslikkuses ja mitmekülgsuses, taandamata seda
mistahes reduktsionistlikul viisil . (Alexander: XVI) Kuigi kogemus tekib organismi
interaktsioonis iseenese ja keskkonnaga, on inimolendi kogemus eelkõige sotsiaalse või
kultuurilise konteksti , “elumaailma” sündmus.
Dewey kritiseeris omaaegset biheiviorismi - ta oli sedalaadi biheiviorismi vastu, mis näeb
elavat keha kui passiivset, pelgalt reageerivat stiimul-vastus mehhanismi. Dewey jaoks oli
keha keskne instrument, mille tegevuse abil ta organiseerib oma maailma integreeritud
tervikuks. (Alexander: XVIII) Kunst ja esteetiline kogemus on inimese olemusliku soovi –
mõista maailma - peen areng. Tähendused sünnivad aga kommunikatsioonis.
Kultuur oma olemuselt on Dewey mõttes kunst, kunstiline eluvõimaluste realisatsioon –
inimelu ideaalvõimaluste realiseerumine, loov püüdlus/ettevõtmine elada tähenduse ja
väärtusega. Seda ettevõtmist nimetab Dewey ka demokraatiaks.
Vaadeldes omaaegseid koole leidis Dewey, et koolil kui institutsioonil on oma sotsiaalne
elu, kooliühiskon ja et seegi on osa hariusest, kasvatusest. Tunnetuse ja selle allika
kogemuse-vaatluse seisukohalt on Dewey poolt soovitatud ja tema labiratooriumi-koolis
realiseeritud haridusmudel kirjeldatav kui osalusvaatlus. Õpilane ja õpetaja on aktiivne
osaleja protsessis.
Kuigi kool võiks olla innovatsiooni, ühiskonna muutumise lätteks (Botkin, Slaughter jt
tulevikkudega tegelejad), on ta enamasti konservatiivne ja kultuuri, ühiskonnakorda jm
taastootev. Tunnetusmustrid, mida kool soodustab on suhteliselt formaalsed, piiravad ja
pealiskaudsed. Mida see tähendas 20. sajandi kontekstis ja mida see tähendab 21. sajandi
väljakutsete valguses?
Tunnetus, maailmatunnetus saab isemoodi mõõtme kui vaatleme inimkonna muutumisi läbi
20 sajandi laiemalt.
Oma ulatuslikus ja tõeliselt holistilises, sh tõlgendavas-hermeneutilises raamatus ”Kohutav
ilu” toob Peter Watson esile 20. sajandi Kultuurisõjad, ajaloosõjad, õppekavasõjad, mis kõik
on ”kajastasid üldjoontes sedasama: traditsionistide ja postmodernistide võitlust” (Watson:
781). Raamatu kokkuvõtvatel lehekülgedel kaalutleb ta (Maddox`i ja Barrow´d jälgides)
20 saj lõpu maailmatajumusliku nihke üle, mis võib tähendada ”tõetunni” lõppu (maailma
põhimõttelist teaduslikku tunnetamatust/hoomamtust meisse sisse kirjutatud füüsika-keemia
tõttu) ja ”postteadusliku” aja saabumist, kuigi – suur hulk teadust tahab veel tegemist
(Watson: 820).
Teisalt nendib autor (Wilsonit järgides), et paljud mõttesuunad ja erinevad distsipliinid
hakkavad kokku jooksma, jutustades üht ja sama lugu, st et näiteks kunst ja füüsika ja
geneetika on ühe loo osad. (Watson 825). Tulevikku näeb autor selles, et üha keerulisemat
ja metafooridega raskemini kirjeldatavat teadust – üldist kõigeteadmust – õpetataks kui
humanitaarainet, nii et see oleks huvitav võimalikult laiale publikule, et nt 20 sajandi
ajaloolis-intellektuaalne kaanon kõneleks sellest, mis on meile oluline siin ja praegu ning ka
allesjäänud probleemidest, et see oleks ”midagi, mida me võime kõik omaks pidada” (826-
827).
Selle humanitaar-intellektuaalse kaanoni ”maandamine” oleks ka praktilise tunnetusvõime,
vaatlusvõime süvendamise probleem. Olla võimeline süvitsi vaatlema, tunnetama ka
”pinnaaluseid” hoovuseid on inimese jaoks mõnel juhul eksistentsiaalne küsimus, teisel
juhul – elukvaliteedi küsimus. Esimese näiteks oleks kasvõi hea teema äratabamine
magistritöö tegemiseks või – uue teenuse vajalikkuse äratundmine üldise tehnika ja
inimvajaduste arengu mustris. Teise näiteks võiks olla kas või kvaliteetaja (kunstiga
tegelemiseks, enesearenduseks) leidmine/eraldamine/võtmine eneseloomiseks
(eneseaktualiseerimiseks).
4. Teaduslikust vaatlusest. Vaatlus positivistlikus paradigmas
Vaatlus on kitsamas ja kõige konkreetsemas tähenduses meeltetaju abil tähelepanekute
tegemine füüsilisest maailmast. Selliselt mõistetuna on vaatlus üks tähtsamaid
uurimismeetodeid loodusteaduses kui empiirilistes teadustes.
Teadusfilosoofias eristatakse vaatlust kitsamas ja laiemas mõttes. Kitsamas mõttes on
vaatlus protsesside jälgimine niisugusel kujul, nagu nad toimuvad, loodusest eest leitakse.
Katse toimub korraldaja poolt teadlikult loodud, ettemääratud ja teatavl määral
kontrollitavates tingimustes ning seega on ka vaatluse ”suund” ja ”piirid” suuremal või
vähemal määtal ette määratud. Füüsikas, keemis jt on aktsepteeritava vaatluse koostisosaks
mõõtmine.
Muidugi tekib siin kohe küsimus inimest, inimrühma või nt kunsti puudutavatest vaatlustest
- mil määral on need allutatavad rangelt teadusliku vaatluse kriteeriumidele.
Eelarvamustevabast vaatlusest
Alates Galileo Galileist ja Isaac Newtonist on vaatlus teadusliku teadmise, tunnetuse alus.
See ei tähenda kaugeltki, et enne neid inimene vaatlusest teadmisi ei saanud – kust mujalt on
pärit kogu inimkonna argiteadmine ja –tunnetus, tulest ja karutantsudest alates, viies
püramiidide ja merereisideni.
Juba sajandite eest leidis Francis Bacon, et teaduslikud vaatlused peavad olema täiesti
eelarvamustevabad – peavad olema objektiivsed. See tundub välistavat küsimuse vaatlus-
või katsealuse objekti, protsessi loomusest ning eetilised küsimused. Sajandeid peetigi nt
katseid loomadega või ”alaväärtuslike inimestega” lubatuks (see suund kulmineerus Hitleri-
aegsetes inimkatsetes surmalaagrites).
Tegelikult eeldab teaduslik (aga ka nt kunsti-)vaatlus intensiooni ehk suunatust - arusaama
sellest, millele tuleb koondada tähelepnu (millised objektid, omadused, protsessid on
vaatluse all, mis jääb kõrvale. Teadusvaatlustes (positivistlikus paradigmas) tuleneb selline
suunatus nähtusega seoses kasutatavast teooriast ja hüpoteesist, mida kontrollitakse. Siin
kehtib üldjoontes rida: (märatud) nähtus - (olemasolev teooria) - probleem – hüpotees –
(nähtuse või katse) vaatlus – analüüs ja tõlgendus. Kui katsed hüpoteesi ümber ei lükka, siis loetakse see tõeseks.
Põhistatud teooria loomiseks, samuti argielus on vaatluse all teatav valdkond (nähtuseid,
protsesse vm), millele lähenetakse eelneva kogemuse (teadvustamata argiteooria) pinnalt.
Ikka ja jälle kerkib küsimus: Kas see on ainus võimalus asja tunnetamiseks – kas täpne teaduslik tunnetus on ainus adekvaatne tunnetus? Aga – kunst? Kunstiline vaatlus?
5. Kunsti-põhine vaatlus (uuring ja tunnetus)
Kunstipõhised uuringud on suhteliselt uus valdkond akadeemilises maailmas (va
kunstiteadus), kuigi neid on sajandijagu kasutanud nt antroposoofiline meditsiin ja
pedagoogika, neid kasutab psühhiaatria, mingil moel muusika-, tantsu- ja kunstiteraapia.
Kunstipõhistest meetoditest ja kunsti-põhiste uuringute kasutamisest kõneleb McNiff seoses
meditsiiniga ja nt Dewy, Eisner seoses õppimisega. Dewey arutlus kunsti- ja esteetilisest
elamusest (1934) rõhutab kunstielamuse ja –kogemuse olulisust õppimise edendamise
vahendina. Dewey rõhutab selle elamuse järjepidevuse ja vastasmõjulisuse tähtsust – eelnev
kogemus aitab vormuda uuel kogemusel, vastasmõju keskkonna, õpimaterjalide ja enese-
vaatega (assumptions of self) on keskne et elamus/kogemus oleks transformatiivne ja saaks
kasvu ning õppimise episoodiks. (Dewey, 1934) Ka tänapäevane teoreetik Eisner tegeleb
teadmise ning õppimise kunstiliste vormidega ning põhjendab kunsti-kogemuse/-elamuse
tähtsust tunnetusvahendina transformatiivses õppimises. Kokkuvõttes nähakse kunsti-
põhiseid meetodeid olulise tunnetusvahendina, mis on oluline nii õppimise ja enesetundmise
edendajana kui eluks vajalike võimete omandamisega/arendamisega.
Dewey – kunst kui kogemus
Dewey viitab sellele, et õeldes-kõneldes kunstist kõneleme enamasti kunsti objektidest. See
on ekslik, ütleb Dewey. Tegelik kunst on objekti tegemise või sellega kohtumise
kogemus/elamus. Dewey seisukohalt on sellisest kogemusest eraldatud (kunsti)töö eraldatud
elust enesest. Kunstitöö on peenendatud ja intensiivistatud kogemuse-elamuse vorm.
Sullivan käsitleb/teoretiseerib kunstitegemise uurimismeetodeid kui transformatiivset
uuringut (Sullivan 2005: 93-97). Sullivan viitab sellele, et kunstitegevuse kogemus/elamus
võib olla transformatiivne kogemus nii tegijale kui selle tegevuse uurijale. Ta üldistab hulga
eelnevaid töid ja keskendab/koondab need kolme paradigmasse : interpreteeriv,
empiritsistlik, kriitiline. Enamgi veel – ta tõendab, et õppimise transformatiivne ja seletav
teooria (transformative and explanatory theories) on leitavad ka kunsti-tegevuses, eriti
kunstistuudio hariduskogemuses. Ta kordab taaskord Dewey vaateid sellest, et esteetiline
kogemus kunstitegemine võib viia uue teadm(i)(u)seni.
Kunstilise vaatluse ja uuringu juured pedagoogikas on ühest küljest Dewey töödes ja tema
kogemuse/elamuse mõistes, teisest küljest selliste uuringute spontaanses ja ulatuslikus
kasutamise kogemuses õpetajate-kasvatajate poolt, kolmandaks – goetheanistliku
lähenemise paljulubavuses pedagoogilise ja tunnetusvahendina.
Kuigi pedagoogikas on sobivaim narratiivne uuring, annab selle kombineerimine kunsti-
põhiste meetoditega võimaluse jõuda uute küsimuste, taipamuste ja ideedeni, st saavutada
kõrgem metatunnetuse aste.
Kuigi pedagoogikas on sobivaim narratiivne uuring, annab selle kombineerimine kunsti-
põhiste meetoditega võimaluse jõuda uute küsimuste, taipamuste ja ideedeni, st saavutada
kõrgem metatunnetuse aste.
Mistahes vaatlus kui uuring (ka argiuuringuna, mis ei pretendeeri teadlikkusele vaid
tunnetushuvi rahuldamisele) vajab dokumenteerimist. Ka kunstivahendite kasutamisel on
olulised vaatlusmärkmed – vaatluse enam või vähem objektiivne kirje, ka seonduvad
emotsiooni-väljendused ja interpretatsioonivälgatused. Kui vaatlust esitatakse teistele või
kasutatakse omaenese arengu-, uurimusportfoolio või õpimapi osana, arendatakse
vaatlusmärkmetest välja vaatlustekst.
Vaatlustekst tekib läbimõtlemise/-tunnetamise tulemusena kui harmooniline tervik
vaatlusmärkmetest, joonistest jmt,
Selles distantseerub vaatleja vahetust vaatlusest, esmasest vaatluselamusest ja reflekteerib
seda teadlikult erineval tunnetuse, metatunnetuse tasandil. Abiks võib olla nii ajajoone
väljajoonistamine kui teisene visualiseerimine vm loovtegevus (nt kujundiline lähenemine -
voolimine vm). Viimast võib nimetada ka visuaalseks narratiiviks. Enese kui teadliku
vaatleja arendamisel (ka käesolevas kursuses) on ühtaegu tegemist nii vattluse kui sellisega
ning samas - reflektiivse uuringuga – tegija /vaatleja on ka oma tegevuse/ vaatluskogemuse
uurija.
Joonis 5. Seene elukäik (TLÜ Rakvere Kolledž, sotsiaaltöö eriala, 2006)
6. Vaatlus goetheanistlikus teadusparadigmas
Johann Wolfgang von Goethe on öelnud: kunst on looduse salajaste seaduste ilmutus,
mis selleta jääksid alatiseks varjatuks.
Allpool vaatame lühidalt Goethe teadus- ja vaatluskäsitust.
Goetheanistlik teadus – see on lähenemisviis looduse teadmisele, mida võrreldes
tavalise/traditsioonilise ratsionalistliku lähenemisega peetakse/loetakse interpreteerivaks,
fenomenoloogiliseks mõnedes allikates ja intuitiivseks lähenemiseks.
Goethenistliku lähenemise alusepanija on saksa poeet Johann Wolfgang von Goethe (1749 -
1832). Alates 28. eluaastast kuni surmani süvenes Goethe teadusuuringutesse. Goethe
huvid haarasid väga erinevaid valdkondi – geoloogia, meteoroloogia, osteoloogia, botaanika
(sh taimede areng, morfoloogia), embrüoloogia, aga samuti füüsika, eriti värviõpetus ja
tänapäevases mõistes nö piiriteadusena – nägemise olemus ja värvuste psühholoogia. Kui
lisada siia tegevus kirjanikuna (romaanid, luuletused, Faust), kirjavahetus Schilleriga
esteetikast, kõnelemata tegevusest õukonnas, saame oma teadmistelt entsülkopedisti ja
huvide laadilt tõelise holisti. Selline huvide kõikehaaravus pakkus võimaluse erinevate
tunnetus- ja tegevusvaldkondade integreerimiseks terviklikuks maailmapildiks. Seda
maailmapilti iseloomustab ehk parimal moel luuletus ”Parabaas”: Üks on kõik, see kõige
juur on, olev kõik on selle toel... (Goethe: 196). Teda mõjutanud filosoofidest nimetatakse
enim Spinozat ja Leibnitzit, ta ise oon viidanud nt Linne ja Shakespeare olulisusele oma
arengus.
Nagu öeldud, on Goethe teadusmetodoloogia ja uurimispraktika näide sellisest
lähenemisest, mida tänapäeval võiks nimetada holistlikuks lähenemiseks.
Holistlik teadus on siinjuures mõistetud avaralt – see hõlmab nii täppisteaduste kui esteetika
ja moraali vadkonna süstemaatilisi ja süsteemseid uuringuid.
Selliselt mõistetuna on holistlik teadus 20. saj teisel poolel kujunenud holistliku liikumise
üks väljundeid. Selle esndajatena võiks nimetada Rupert Sheldrake`i, David Bohm`I, Fritjof
Capra`t traditsioonilise teaduse poole pealt, Ernst Lehrs`i goetheanistliku teaduse poole
pealt.
Goethe uurimus-/teadus-paradigma vastandus selgesti reduktsionistlik-positivistlikule
uurimisparadigmale (Newton, Laplace, Bacon). Erinevalt viimatinimetatutest oli Goethe
veendunud, et teadlane ei ole välise maailma passiivne vaatleja. Teadlase suhe loodusega on
lugupidav, tajuv ja osalev.
Vaatleja on võimeline vastasmõjuks vaadeldavaga – tunnetamaks selle seesmist seaduspära
ja otstarvet maailmas on oluline objekti tajumine kõigi meelte ja kunstivahenditega.
Omal ajal ei leidnud tema valguse laineteooria, samuti värviteooria ja taime- ning loomariigi
teooriad eriti palju tähelepanu. Tänaseks on paljud Goethe tähelepanekud, teooriad ja
lähenemised osutunud tõeseks/sobivaks ka traditsioonilise teadusparadigma ja teooriate
raames.
Tuliseima pooldaja ja edasiarendaja leidis goetheanistlik teaduskäsitus 19. sajandi lõpul
Goethe kogutud teoste teadusköidete toimetajas Rudolf Steineris. R Steiner kasutas
loodusteaduslikku ja goetheanistlikku lähenemist ning arendas välja maailmavaatelise ja
rakendusliku vaimuteadusliku liikumise – antroposoofia. (Mõiste vaimuteaduslik oli 20 s
alguse filosoofias laialt kasutuses vastandudes vaid füüsikalisele loodusnägemusele. Seda
kasutavad nii Dilthey, Dewey kui Freud, siiski erinevates tähendustes). Sageli nimetatakse
seda neogoetheaanlikuks mõtlemiseks. Goethe lähenemisviisi on siiski katkematult
kasutatud nt kunstides (kõrvuti Newtoni värviõpetusega), psühholoogias, botaanikas jm.
Goetheanistlik teadusvaade püüab mõista protsessi sellesse süvenedes, seda kogedes, nö
kaasa elades. See tähendab teooriast (teooria piirest) ja ühistest tavaarusaamadest ning
eelhoiakutest välja astumist ning reaalse maailma tajumist (perceiving) kõiki inimvõimeid,
meeli ja kujutlusvõimet aktiivselt kaasates. Selles on teatav sarnasus tänapäevase
feministliku, postmodernistliku ja põhistatud (grounded) lähenemisviisiga teadmiste
loomisele, Husserli ja tema koolkonna fenomenoloogiale, Nonaka ja Takeuchi jt
koolkondade teadmusloome teooriatele ja tegelikkusele. Igale fenomenile – olgu see kivi,
taim, inimesed, nendevahelised seosed ja ka sotsiaalsed suhted, saab läheneda Goethe
meetodiga. Just tänu oma praktilisele kasutusele on sel lähenemisel fenomenile potentsiaali
muuta inimese suhet ja vastasmõju loodusega, maastikuga, aga ka õpetamisega (nt
loodusteadused), enesearendusega, inimvaraga, inimpotentsiaaliga. Selles aspektis kõneles
Goethe „uute tunnetusorganite” arendamisest, mis avardavad meie arusaama maailmast kui
integratiivsest tervikust või integreerivad selle tervikuks. Sellisel lähenemisel on ühisjooned
tänapäevase holistliku, ökoloogilise ja avatud pehme süsteemilähenemisega, mis igaüks
omal moel käsitab nähtusi, protsesse ja maailma dünaamilise tervikuna.
Kuna kogemisel, enesevaatlusel (tänapäevases mõistes ka refleksioonil) on goetheanistlikus
teadmusloomes suur tähtsus, on goetheanistlikku teadust peetud ka vaimseks teeks, teaduse
ja kunsti integratsiooniks, kvaliteedi ja terviku/kõiksuse/terviklikkuse teaduseks,
kaastunde/kaasatundmise teaduse arenduseks.
Enimtuntud goetheanistliku teadmuse/teaduse /science näiteks, mis demonstreerib
intuitiivset teed taime arengu mõistmiseks on taime lehetüüpide vaatlus. Selles võetakse
hulk ühe taime lehe morfotüüpe ja seatakse need järjekorda avades varjatud morfogeneesi-
mustri/mudeli.
Joonis 6. Ühe taime lehejärgnevus (Raamatust “New Eyes for Plants”, Margaret Colquhoun, Axel Ewald)
Lihtsaks küll alguses jääb kuju, mille ta ilmudes võtab,
… üha kõik igakülgsemaks muutub,
eelmisest järgmine leht ikka on keerulisem .... (Goethe: 164)
Vaatlus kui tee tunnetusele on Goethelikus lähenemises suunatud vähemalt kahele
vaatlusaluse fenomeni küljele: muutumise, metamorfoosi tabamisele ja samalaadsetes
fenomenides üldisema aluse – arhetüübi äratundmisele. Sellele lisaks on teaduslikult täpne
vaatlus (mõõtmised, joonistused erinevas vaates, värvi-skeemid jm) seotud uurija ja uuritava
suhtega, uurija intensiooniga. Näiteks skeleti-uuringut iseloomustab goethenistliku meetodi
kasutaja F. C. L. Mees: tuleb iga luu juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda, et tunda iga konti
ja luud kui sõpra. (Mees, 1980).
Selline ”isikliku” suhte tekkimine vaadeldavaga on heaks aluseks loodusobjektide vaatlusel
saadud kogemuse ja tunnetusvõime ülekandmisel pedagoogilisse situatsiooni, toetades
empaatiavõime arengut.
7. Vaatluse kasutamisest õppeprotsessis ja enesearenduses
Küllap on igaüks pannud tähele laste tungi ilu poole. Ehk mäletab lugeja seda oma
lapsepõlvestki. Enamust inimesi ei hülga ilujanu kunagi. Ka õpikogemus koolis peaks
lastele võimaldama ilu-elamust, eriti põhikoolis, aga kindlasti ka hiljem. Võime näha ja luua
ilu on kasvatuslikult sama väärtuslik kui võime arvutada ja osata autot juhtida.
Taimede, pinnavormide, inimkeha jne, st loodusobjektide täpne ja vahetu vaatlus, mitte
pealiskaudne ja tehniliste vahenditega vahendatud, võimaldab integreerida need objektid ja
nendega toimuvad protsessid inimese maailma, tajuda vastasseoseid elava loodusega.
Vaatlusprotsess ja nähtuse jäädvustamine kunstivahenditega nii, et haaratud on kõik meeled
ja kasutuses nii (võimetekohane) kujutamine kui kui sõnaline kirjeldamine on komplekssne
meetod.
Tänapäevased tehnilised vahendid võimaldavad tohutu kiirusega saada fotosid, graafikuid,
diagramme, teha maastiku- või majaplaane jne. Samas on tänapäeva inimene, eriti laps
sageli pigem linnainimene, kel vahetu suhe loodusega, taimede-loomadega nende
loomulikus keskkonnas praktiliselt puudub. Seega puudub vahetu kogemus loodusest,
sellega ühtekuuluvuse tunnetamine.
Mis puutub õpetajasse, siis - kasutatavad metafoorid on nii navigeeria, kunstnik, tark ema
aga ka teenindaja, partner jm (nt Simson jt, 2005) Õpetaja kui kunstnik on eriti inimkeskses
ja holistlikus paradigmas kasutatav vaatenurk. Seda koos inimese, lapse kui terviku arengu
toetamise nõudega. Kunstnikult ootame maailma asjade omamoodi nägemist, mõistmist ja
selle interpreteerimist, edasiandmist. Õpetaja kui kunstnik valdab ja täiustab oma kunsti –
laps-inimesse süvenemise, tema mõistmise-interpreteerimise ja suunamise kunsti. Üheks
viisiks seda kunsti täiustada ja kasutada on oma vaatlusvõime lihvivimine ning – laste
vaatlus- ja interpreteerimisvõime arengu toetamine.
Allpool on mõned pudemed vaatluslikest kunstimeetoditest ja nende seostest kasvatusega
(kasvatuslikust potentsiaalist). Kunstimeetodite potentsiaal ja kasutamise võimalused
olenevad kõige enam sellest, kuivõrd õpetaja ise neid (enesearenduses) järele on proovinud,
varieerinud ja koos lastega (ka lapsevanematega, kolleegidega) täiustanud.
Tahtekasvatus – erinevad pikemaajalised vaatlusseeriad.
Kujutlusvõime ja visualiseerimisvõime arendamine – ajalise ja ruumilise perspektiivi kasutamine vaadeldava objekti (ja selle keskkonna) suhtes.
Täpse vaatlemise harjutamine – vaatlusseeriad (joonis, maal, voolimine), detailide märkmine aega-ajalt muudetaval tahvlijoonisel.
Seesmise ja välise läve (enese- ja maailmatunnetuse) tajumise kogemus:o väline lävi – vaadeldava ”tunnustamine” selle terviklikkuses ja keerukuses,
detailide tähtsustamine;o seesmine lävi – kontakti leidmine vaadeldavaga – selle ”omaksvõtmine” .
”Roosi efekti” kogemine/saavutamine (Saint-Exupery ”Väike Prints”) – suhestumine vaadeldavaga, osaluse (sümpaatia, vastutuse) tekkimine. Ideaalis – osaduse (ühtekuuluvuse) tunnetamine.
Need ”pudemed” kõnelevad ühte-teist sellele, kes ise mõned vaatlusülesanded läbi teinud.
Olen optimistlik, et tulevikus on võimalust need näited pudemetest tekstiks muuta ja
mõndagi lisada. Suurepärane oleks lisada seejuures asjahuviliste kogemusi ja mõtteid – olgu
nendeks siis tudengid, õpetajad, lapsed-noored või muidu asjahuvilised.
Allikaid
Kõik Internetiallikad on pärit juunist 2009.
Alexander, Thomas M. (1987). John Dewey`s theory of art, experience and nature: the horizons of feeling. Albany: State University of New York Press
Bockemühl, Jochen. (Ed) 1992. Awakening to Landscape.
Collier, Kate. 2010. Re-imagining reflection. Creating a theatrical space for the imagination in productive reflection. In Beyond reflective practice: new approaches to professional lifelong learning. London, New York: Routlege, 145-154.
Dewey, J. (1934). Art as Experience. New York: Minton Balch.
Eisner, E.W. (2002). The Arts and the Creation of Mind. New Haven: Yale University Press.
Elder, N. C., Tobias, B., Lucero-Criswell, A., Goldenhar, L. 2006. The Art of Observation: Impact of a Family Medicine and Art Museum Partnership on Student Education. Family Medicine. Vol. 38, No. 6, 393-398
Goethe, J. W. 1968. Luuletusi. Tlk A. Sang. Tallinn: Eesti Raamat.
Kalle & Aarma (2003): Teaduses kasutatavad meetodid - http://www.ebo.ee/tkb/vaatlus.htm
Leuhin, I., Pärtel, E. 4. kl loodusõpetuse õpetajaraamat -http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/4klass/4klassibiol.htm -
Maslow, Abraham H. 1977. The Farther Researches of Human Nature. Penguin Books, New York.
McNiff, Shaun. 1998. Art-Based Research. London and Philadelphia, Jessica Kingsley Publishers.
Mees, L.F.C. 1980. The Secrets of the Skeleton. Holland: Uitgeverij Vrij Geestesgeveh of Zeist. Simpson, D. J., Jackson, M. J. B., Aycock, J. C. (2005). John Dewey and the Art of Teaching. Toward Reflective and Imaginative Practice. Thousand Oaks, California: Sage.
Sullivan, G. (2005). Art Practice as Research: Inquiry in the Visual Arts. Thousand Oaks, California: Sage.
Watson, P. 2004. Kohutav ilu. 20. sajandi intellektuaalne ajalugu. Tallinn: Varrak.
Wikipedia - http://et.wikipedia.org/wiki/
The SAGE handbook on qualitative research in psyhology . 2008. Ed: Carla Willig, Wendy Stainton-Rogers. Sage. ISBN 1412907802, 9781412907804
Tunnetus - http://et.wikipedia.org/wiki/Tunnetus_(ps%C3%BChholoogia)
The Analysis of Knowledge - http://plato.stanford.edu/entries/knowledge-analysis/
Tunnetus - http://www.miksike.ee/docs/lisa/loov_tunnetus.htm
Vaatluskunsthttp://www.youtube.com/watch?v=20HRYExwLfo
Kasulik ülevaatetabel visualiseerimisest
http://www.visual-literacy.org/periodic_table/periodic_table.html
Lisad
Lisa 1
Vaatlus-näiteid
Et vaatluse mõiste on tänapäeval vägagi laia tähendusega, näitavad allpooltoodud katked,
mis kogutud Internetist otsingusõna ”vaatlus” alt. Lugeja võib näha, et segiläbi leiame
mitmesugust ainest ja tegevust, mis selle sõna alla käib.
Näide 1.
Eestis jäädvustati esmakordselt eskimo lagle vaatlus 03. oktoober 2008 14:50 Eile nähti Läänemaal esmakordselt tõestatult arktilisest Põhja-Ameerikast pärit eskimo laglet, kelle iseseisvaks liigiks kuulutamine on küll alles vaidluse all.
Näide 2.
Naha vaatlus 30. aprill 2001 21:07 Lisaks regulaarsele naha vaatlusele arsti juures võiks seda teha lihtsalt ja kiiresti igakuiselt kodus. Igakuine vaatlus on parim viis varakult avastada nahahaigusi, sealhulgas ka vähieelseid muutusi nahal. Vaatluseks vaja: suurt (võimalusel täispikkuses) peeglit, käsipeeglit, head valgustust, tooli ja fööni. Miks, mida ja kuidas otsida Vaatluse eesmärk on võimalikult varajane nahal esinevate pahaloomuliste muutuste avastamine. Olemasolevate sünnimärkide, pigmendilaikude ja tedretähnide puhul pöörake tähelepanu nende …
Näide 3.
http://maieanne.googlepages.com/vaatlustagant
Vaatlus tagant
Rühi vaatlus
Jalgade staatikahäirete avastamine
Kontsluu asendi vaatlus
a - normaalne kontsluu asend Normaalses asendis paikneb Achilleus`e kõõlus alusega risti. Vähemärgatava kõrvalekalde avastamiseks tuleks vaadata jalatsi kanna kulumisjälge. Kulumisjälg rohkem välis- või siseküljel viitab rühiveale.
Näide 4.
http://www.otsimrat.net/Ufod-Eestis/vaatlus011104.html01. novembri 2004.a. objekti vaatlused Eestis
"Eesti Päevalehe" 17. novembri 2004.a. numbris on lisainfo 01. novembri 2004.a. tundmatute objektide vaatlusele Tallinnas.Malle Kuusk meenutab oma elamusi 01. novembri õhtul Tallinna piiril: "Sõitsin parajasti Pärnu maanteed mööda kodu poole, kui jäin taevas paistvat kahte objekti vaatama. Pidin peaaegu liiklusõnnetuse tegema.""Selges sinises taevas paistsid loojuva päikese kiirtes kaks valget objekti, mis silma järgi vaadates paistsid paigal seisvat või väga aeglaselt liikuvat. Malle jälgis objekte veel koju jõudnunagi, kuni need pimenevasse õhtusse kadusid, kokku umbes pool tundi."
Näide 5.
Statistilne vaatlus RAHVAKULTUUR 2008
Vabariigi Valitsuse korraldusega 4. detsembrist 2008 nr 494 on Statistikaametil kohustus korraldada 2009.a. koos muude eluvaldkondade vaatlustega ka rahvakultuuri andmeid kajastav vaatlus RAHVAKULTUUR 2008.
Vabariigi Valitsuse korraldus
Riiklik statistiline vaatlus on teostatud Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse poolt „Rahvakultuuri valdkondliku andmekogu" andmete põhjal seisuga 03.01.2009.
Näide 6.
http://hdl.handle.net/10062/1187
Title: Eesti imemuinasjuttude tekstid ja tekstuur. Arhiivikeskne vaatlusOther Titles: The texts and texture of Estonian fairy tales. An archive-centred view
Authors:
Tartu Ülikool. Kirjanduse ja rahvaluule osakondTartu Ülikool. Filosoofiateaduskond Valk, Ülo, 1962-, juhendajaJärv, Risto
Näide 7.
http://www.gfk.lv/et/node/155
Etograafiline vaatlus
Vaatlused ja etnograafilised uuringud GfK-s
Kui vajate detailset arusaamist inimestest, ja keskkonnast, milles nad Teie toodete ja teenustega opereerivad, siis on vaatlus- ja etnograafilised uuringud just Teile mõeldud.
Üks vaatlus- ja etnograafiliste uuringute võtmetugevusi on see, et nad toovad esile nö "vaikivaid teadmisi", mis sisalduvad käitumises, keelelises ja materiaalses kultuuris, ning mis ei tule teiste uuringute käigus välja. Etnograafilised uuringud vaatlevad tarbijaid nende loomulikus keskkonnas, mis võimaldab saada rohkem loomulikke vastuseid kui sundkeskkonnas.
Võtmevaldkonnad
Etnograafilist uuringut võib rakendada mis tahes turul või ärisektoris,
saamaks sügavamat vaadet tarbijate käitumise kohta nende loomulikus keskkonnas, nende rutiinis, sotsiaalsetes ja kultuurilistes struktuurides. Kõige olulisem on see, et meetod võimaldab detailset, ‘true-to-life' ülevaadet, kuidas tarbijad suhtlevad ja reageerivad Teie toodetele ja teenustele tavaelus, oma igapäevases rutiinis.
Näide 8.
http://www.terviseleht.ee/200045/45_ajakirjanikud.php
Vaatlus pole uurimus ega kriitika
Ajakirjanikud teavad, et kui nad lähevad lugu tegema eelarvamusega, ei tule loost sageli välja midagi objektiivset. Ollakse juba eelnevalt häälestatud. Teatud inimestele, asjaoludele jne. Kas siis + või - märgiga.
Alles siis, kui intervjueerija ei fabuleeri-mõtle üle, vaid ainult vaatleb, kuulab, avaneb talle see, mida ta ootaski - asjade-inimeste hing ja ilu või vastupidi või rohkemgi.
Nii on, paraku. See, keda-mida nähakse hirmu, kavatsuse, vihkamise või mingite nõudmistega, ei olegi tegelik asi-inimene, vaid pelgalt meie nägemuste ähmane peegel. Me panime ta nö paika, aga tema... ta pole ju selles paigas. Ta hõljub mujal.
Silmapilgul, kui me tahe ja eelarvamuste rägastik uinub ning me lihtsalt vaatleme-kuulame-kombime, tekibki puhas nägemine, kontakt. Nii saavadki ehk asjad ja inimesed õiged piirjooned. Või enam vähem.
Vaatlus pole uurimus ega kriitika. See on lihtsalt arusaamine, mõistmine.
Ilus ja hirmus, hea ja kuri, kinnine ja avatud, või võtame kas või koolimeditsiini ja alternatiivse jne pole enam vastandid. Kõik on jälgitav. Omamoodi ja omal tasandil jälgitav.
Kas saad siis mingit nähtust põlata, vihata või vääriti mõista? Ajakirjanikud ei tohiks langeda oma eelarvamuste vangiks. Emotsioonidest ei räägi ma üldse.
S Maksimov
Näide 9.
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2387_2351.html
Eesti bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustik
Loodusvaatluste andmebaas (http://loodusvaatlused.eelis.ee) on Eesti teabevõrgustiku osa, mis ei tulene Euroopa Liidu ühtsest tehnilisest alusest – selle on algatanud keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus ning Eesti loodusuurijate selts. Sinna võivad oma vaatlusi salvestada kõik huvilised, nii õpilased, õpetajad, harrastajad kui ka teadlased. Liigid, mille kohta tasub vaatlusi salvestada, ei pruugi olla haruldased, väärtuslik on teave ka täiesti tavaliste liikide kohta. Samas võib salvestada teavet loomade tegevusjälgede ja surnud loomade leidude kohta.
Andmekogu kasutatakse liikide levikuatlaste koostamisel ja mitmesuguste uuringute tarbeks. Kaitsealuste liikide vaatlused kontrollib riikliku looduskaitsekeskus looduses üle ja seejärel jõuavad need keskkonnaregistrisse. Igaühe sisestatud vaatlus võib osutuda väga kasulikuks teabeks teadlastele.
.......
Kui olete viibinud looduses ning teil on tekkinud soov nähtud liigid andmekogus salvestada, tuleb valida äsja kirjeldatud menüüst “Vaatluste sisestamine”. Seejärel pääseb nupukese “Nüüd sisestama” kaudu leheküljele, kus tuleb kasutajaks registreeruda või, olles juba kasutaja, end sisse logida. Sisse logimine on vajalik, et anonüümsed naljamehed ei sisestaks andmekogusse väärinfot.
Nüüd avaneb võimalus täita vaatlusankeet. Iga lahtri juurest küsimärgi alt leiab selgituse, kuidas seda täita. Peale selle, kes, keda või mida ja millal vaatles, on vaatluse puhul esmatähtis selle koht. Kohta saab andmebaasi sisestada nii sellele kaardil hiirega klõpsates kui ka koordinaate sisestades.
......
Kui vaatlus on sisestatud, kinnitab selle vastava liigirühma toimetaja
....
Andmekogu kolmandat, “Loodusväärtuste” valdkonda valides avaneb võimalus kaardil näha mitmesuguste loodusväärtuste (maastike, kaitsealade, üksikobjektide jms.) asukohti. Selleks tuleb lihtsalt valida parempoolsest püstmenüüst huvipakkuv loodusväärtuse tüüp. Kaardikihtide seletusi saab lugeda, klõpsates vastavat nupukest sellesama menüü alaosas.
Foorum. Loodusvaatluste andmekogu veebilehe paremast alanurgast pääseb loodusvaatluste foorumisse (http://eelis.ic.envir.ee/kaart2/foorum/). Sinna saab sisse logida sama
kasutajanime ja salasõnaga, millega registreeruti andmekogu kasutajaks. Üks foorumi alateema on “Abi liigi tuvastamisel”. Siin näeb andmeid, pilte ja kirju vaatluste kohta, mille puhul vaatleja ei ole suutnud liiki määrata.
.... Foorumis on nähtav vaid abi palunud vaatleja kasutajanimi, mitte pärisnimi, nii ei pea pelgama, et teda liikide mittetundmise pärast rumalaks peetakse. Kui liik saab ühise arutelu teel määratud, võib vaatleja lisada oma vaatlusele liigi nimetuse.
Loodusvaatluste andmekogu on veel uudne ja sisse töötamata, praegune lahendus ei ole kindlasti lõplik. Seda mugavamaks ja teaberikkamaks arendades püüavad andmekogu haldajad lähtuda kasutajate soovidest ja nõuannetest. Hea Eesti Looduse lugeja, viibi looduses, jälgi enda ümber toimuvat ning salvesta oma vaatlus ühisesse andmekogusse!
Lisa 2
Iseseisev töö - vaatlusülesandeid
Ülesannete täitmiseks vajalikud kunstivahendid:Akvarellvärvid (minimaalselt 3 põhivärvi – kollane, punane, sinine)
Akvarellipintsel (soov nr 12 või suurem)
Akvarellpaber (A4, A5)
(Alternatiiv – värvipliiatsid, pastellkriidid ja pastellpaber või ka jõupaber)
Ei sobi – viltpliiatsid, harilik pliiats.
Igast ülesanneterühmast on soovitav täita esimene ülesanne (A1, B1, ...). Vajadusel võib
valida teise ülesande ja, muidugi, täita enam kui ühe ülesande.
Soovitav maalitehnika – märg-märjal akvarell (mis ei sobi peente detailide korral).
Oluline on vaatluse täpsus – kas või mõne elemendi järjepidev täpne fikseerimine (nt ühe
õie muutumine lillepuhmas, värvustepaleti muutumine maasika küpsemisel, jmt). Hea on
viia vaatlus (taevas vm väliskeskkonnas toimuv nähtus) läbi iga päev samal ajal.
Vajalik on teha märkmeid. Pedagoogiline või enesevaatlus vajaks vaatluspäeviku
pidamist. Vähemalt üks vaatlus kujundada vaatlustekstiks ja esitada IVA foorumis või
rühmaportfoolios aruteluks.
Ülesanne A – täpne loodusvaatlus
A1. Leidke, palun, hingelähedane või huvipakkuv looduselement (taim, taevakilluke, taevakeha, lemmikkivi vm, looma vaatlus pole otstarbekas). Vaadelge seda võimalikult täpselt ning maalige see üles vähemalt 10, soovitav 14 päeva jooksul (iga päev 1pilt, soov akvarell). Alternatiiv/variatsioon – püüda iga päev tabada ja tuua võimalikult täpselt esile vaadeldava objekti värvigamma. Pange tähele ka iseennast selles töös. On tore, kui vaatlust teevad oma materjalidega kaasa õpilased, lapsed ja teised pereliikmed.
A2. Leida hingelähedane või huvitav taim ja koostada järjestus ühe varre küljes olevatest lehtedest (herbaariumileht).Alternatiiv – teha detailne joonis (värvipliiats, akvarell) ühe varre küljes olevatest lehtedest.
Ülesanne B – pedagoogiline vaatlus
B1. Teravdage iga päev (soovitav min üne nädala jooksul) oma tähelepanu paari lapse suhtes. Algklassides võiks valida erineva temperamenditüübiga lapsed, vanemates klassides - nt „hea õpilase” ja murelapse. Püüdke (kooli)päeva lõpus värvidega visualiseerida iga lapse koolipäeva. Kui võimalik, paluge ka lastel teha omapoolne joonis. (Tehniline soovitus – võib kasutada nt 15X30 cm akvarell- või joonistuspaberi riba, et pikk päev ära mahuks).
B2. Visualiseerige oma vastassuhted mõne lapsega paari päeva jooksul. Ärge unustage vaatlusmärkmeid!
Ülesanne C
Leidke Goethe luulekogu ja lugege (miks mitte valjusti?) ning mõelge läbi vähemalt üks järgmistest luuletustest (ideaalis – saksa keeles või Teie emakeeles, heas tõlkes)
Loomade metamorfoos Taimede metamorfoosParabaasÜks ja kõikTestamentPühendus
Ideaalis – korrake sama luuletuse lugemist mitmel päeval või mõnepäevaste vahedega.
Ülesandevariante kombineerimiseks:
C1. Enesevaatlus – lugemiselamuse vaatlus (nt kognitiivne, emotsionaalne jm aspektid.
C2. Kunstiline refleksioon – märg-märjale värvielamus (nt ühest luuletusest) ja selle taasseostamine tekstiga.
C3. Teie loodus- või taimevaatluse vastasmõju luuletus(t)egaC3.1. Goethe „Taimede metamorfoos” ja „minu taim”C3.2. Goethe maailmavaade ja „minu taim”, „minu loodus”, „minu vaatluselamus”C3.3. ...... midagi Teie enese valikul.
Goethe, J. W. 1968. Luuletusi. Tlk A. Sang. Tallinn: Eesti Raamat.
Vaatlus kui tunnetusviis – lõpuseminari või iseseisva lõputöö ülesanded (üliõpilastel, täienduskursuslastel esitada elektrooniliselt või õpimapis, vastavalt õppevormile)
1. Millised vaatlusülesanded, tekstid või muud materjalid tekitasid kõige enam mõtteid ning andsid ideid enese, maailma ja oma pedagoogilise töö mõtestamiseks ning edasiarendamiseks? Palun põhjendage oma vastust konkreetsete viidete ja näidetega.
2. Kuidas portreteeriksite ennast tunnetajana?
3. Pange, palun, koos põhjendusega kirja, millisest paradigmast/paradigmadest lähtub teie pedagoogiline tegevus ja milline on selles vaatluse roll.
4. Kui teil oleks võimalik oma vaatluskursust uuesti alustada, mida ja miks muudaksite?
5. Milles näete oma vaatlusalase enesearenduse lähemaid ja kaugemaid ülesandeid?