25HARIDUS 1–2/2008

Konstantin Konik (31.12.1873 – 3.08.1936). 1918. a veebruaris osales ta Eestiiseseisvuse väljakuulutamisel ning oli Saksa okupatsiooni ajal mitu kuud vangis.1919–1920 oli Tööerakonna saadikuna Eesti Asutava Kogu liige.

Konstantin Konik

1932. ja 1933. aastalK ü l l o A r j a k a s

Eest i Vabar i ik tähistab 90. aastapäeva. 24. veebruar i 1918 peategelaseks ol i Eest imaaPäästmise Komitee, kuhu kuulusid jur ist id ja advokaadid Konstant in Päts ja Jür i V i lmsning arst Konstant in Konik . Tänased õpetajad ja har idustöötajad võivad ka pisut uhkedol la , sest 1933. a töötas dr Konik har idus- ja sotsiaalministr ina – kuni ü lepingest kokkuvar isemiseni 1933. a sügisel .

Lõpetanud Tartu Ülikooli, töötas tuleva-

ne õppejõud ja riigimees arstina Ukrai-

nas, osales 1904–1905 Vene–Jaapani

sõjas. Järgnevalt töötas ta Tartu Ülikooli

juures, alates 1909. a arstina Tallinnas,

edendades põhitöö kõrval ka spordi-

liikumist, koondades eesti soost arstid

Põhja-Balti Arstideseltsi, oli 1913–1915

ajakirja Tervis vastutav toimetaja ja

1913–1918 osaühisuse Estonia nõuko-

gu esimees; 1915–1917 Tallinna linna-

valitsuse tervishoiu büroo juhataja (tä-

napäeva mõistes linna peaarst), pöör-

delisel 1917. a Eesti Maavalitsuse ter-

vishoiuosakonna juhataja. 1918–1920 oli

ta Eesti Vabariigi Tervishoiu Peavalit-

suse juhataja, ühtlasi Sõjaväe Tervis-

hoiu Valitsuse kirurg-konsultant; 1920–

1931 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna

dekaan, haavakliiniku juhataja, tegev-

kirurg ja õppejõud, lisaks ajakirja Eesti

Arst toimetuse liige, Tuberkuloosi Vastu

Võitlemise Liidu esimees jms. Alljärgne-

valt keskendume kahele aastale Kons-

tantin Koniku elus ning eeskätt tema

seosele tolleaegse Eesti hariduseluga.

Kahekümnes har idusministerKonstantin Konik oli Eesti Vabariigi kahe-

kümnes haridusminister. 18. mail 1933,

mil ta kinnitati haridus- ja sotsiaalminist-

riks, ilmus ajalehes Vaba Maa tema ar-

tikkel „Meie koolide püramiid” tähendus-

rikka alapealkirjaga „Romantika löök-

laused ja tõelik elu”. Konik rõhutas, et

käimasolev keskkoolide reform on seo-

tud algharidusega, keskkoolide ümber-

korraldamine võtab aega viis, ülikooli re-

organiseerimine kümme aastat ning

eraldi tuleb lahendada tehnilise kõrg-

hariduse andmine. Lähemalt analüüsis

Konik keskkoolide reformikavasid, sest

selle keeruka küsimuse üle oli arutatud

mitu aastat (Vaba Maa, 18.05.1933).

Kõige põletavam haridusvaldkonnas

oli siiski õpetajate palkade ja elatustase-

me küsimus. 1929. a sügisel Ameerika

Ühendriikides alanud suur majanduskriis

haaras peagi Euroopa ja ka Eesti. Palju-

de koolide ülalpidajad ei suutnud enam

õpetajatele tasuta kortereid anda ja

1931. a kaotasid selle soodustuse ka Tal-

linna koolijuhid. 1931. a lõpus vähendati

õpetajate palka kuni 13%, kõige rohkem

just maa- ja väikelinnade pedagoogidel.

1932. a aprillis riigikogus vastu võe-

tud „Tööpuuduse vastu võitlemise ots-

tarbel teenistusvahekordade korralda-

mise seadus” lubas valitsusel vallanda-

da riigi- või omavalitsuse teenistusest

inimesi, kelle abikaasa sai kindlat palka

riigi- või omavalitsusasutuses (linnades

üle 140, maal ja alevites üle 80 kr kuus).

26 HARIDUS 1–2/2008

Seaduse vastuvõtmise järel vallandati

u 350 õpetajat. 1. jaanuarist 1933. a vä-

hendati õpetajate palka teist korda, see-

kord 8%, ning räägiti juba järgmistest

palgakärbetest. Pisut etteruttavalt:

1934. a sügisel oli Eestis reservis (töö-

ta) 499 algkooli- ning umbes 140 kesk-,

kutse- ja kutseõppeasutuse pedagoogi

(Eesti Ajaloo Arhiiv (EAA), fond 1108,

nimistu 3, säilik 140, leht 233).

Majanduskriis nõudis jätkuvalt kulude

vähendamist ja nii märkis Konik oma

Vabas Maas ilmunud programmartiklis:

„Olles põhimõtteliselt palkade vähen-

damise vastu, [ma – K. A.] siiski häda-

korral ei kohkuks tagasi maa-algkooli

õpetajate palganormi viimisest praegu-

sest madalamale tasemele. Tohiks olla

selge, et elu maal on odavam kui linnas.

Ei peaks aitama need abinõud, siis jääb

veel päästerõngana kahe viimase õppe-

aasta maksustamine” (18.05.1933).

Tagasi pol i i t ikasMis asjaoludel Konik oma sõrme uuesti

poliitikale andis, jääb paraku teadmata.

Eesti parteipoliitikas olid erakonnad po-

lariseerunud kaheks suureks tiivaks: nn

linnameeste ja maameeste parteid.

1932. a algul ühinesid Põllumeeste-

kogude ja Asunike Koondise fraktsioo-

nid riigikogus üheks põllumeeste rüh-

maks. Samas ühinesid ka Eesti Tööera-

kond ja Eesti Rahvaerakond, pannes

sellega aluse Rahvuslikule Keskerakon-

nale, kuhu liitusid veel Kristlik Rahva-

erakond ja Majandusrühm. Laias laas-

tus nimetati nelja partei ühendust „lin-

nameeste erakonnaks”, et nii vastandu-

da põllumeestele. Kolmandaks suure-

maks poliitiliseks jõuks jäid jätkuvalt sot-

sialistid (sotsiaaldemokraadid).

Konik kuulus 1920. aastatel jätkuvalt

Eesti Tööerakonda ja osales selle kesk-

komitee töös. Nimetamisväärset poliiti-

list aktiivsust – jättes kõrvale üksikud

poliitilise sisuga ajaleheartiklid – ei ole

võimalik täheldada. Vaevalt jätsidki üli-

kooli suure teaduskonna töö korralda-

mine, korraline õppetöö ja kliiniku iga-

päevane juhtimine ning arvukad ühis-

kondlikud kohustused palju aega era-

konnatööks.

Võimalik, et initsiatiiv Koniku kaasa-

miseks tuli Eesti Tööerakonna juhatu-

sest. I riigikogu valimised võitnud Töö-

erakonna populaarsus kahanes aega-

mööda ja IV riigikogu valimistel 1929. a

mais sai Eesti Tööerakond vaid kümme

kohta. Ilmselt peeti partei juhatuses va-

jalikuks mõned tuntud liikmed uuesti

esile nihutada. Igal juhul oli 58-aastane

professor nõus kandideerima 1932. a

mais V riigikogu valimistel Järva valimis-

ringkonnas. Ta oli seal Rahvusliku

Keskerakonna esinumber ja nagu näi-

tab arhiivis säilinud kandidaatide üles-

seadmise nimekiri, 20 kandidaadi seas

ainus, kes ei elanud Järvamaal (EAA, f

80, n 5, s 70, l 1–2). Seega, praeguses

arusaamas suunas partei juhatus ette-

arvatult oma nõrkade kohalike kandi-

daatide etteotsa üle riigi tuntud ühis-

konnategelase.

Mais käis dr Konik Järvamaal esine-

mas. Maakonnaleht kirjutas sarkastili-

selt: „8. skp. pidas keskerakonna kõne-

mees prof. Konik Alliku vallamajas kõne-

koosolekut. Kuna hiljem kavatseti sa-

mas ruumes pidada haridusseltsi pea-

koosolekut, oli publikut rohkelt koos. Kõ-

neleja hõõrus käsi ja aina rõõmustas

publiku rohkusest. Et keskerakonda eriti

esikohale tuua, kukkus kõneleja põllu-

meeste erakonda kõvasti materdama.

Sarnane jutt ajas tegelikud põllumehed

vihale. Kõnelejalt nõuti, et see oma sõ-

nad tagasi võtaks. Sarnast juttu kuuldes

venis professorihärra nägu õige pikaks

ja nähes, et rahval keskerakonna vastu

poolehoidu pole, lõpetas koosoleku. En-

ne äraminekut laotas ta ohtral käel

keskerakonna kihutuskirjandust. Majan-

dusliselt mõtlejad inimesed kogusid en-

dile head pakid sarnast kirjandust, sest

nagu keegi tähendas, olla sarnase ma-

terjaliga väga hea enne lüpsi lehma uda-

rat pühkida” (Järva Teataja, 12.05.1932).

Põllumeestekogude ja Põllumeeste,

Asunikkude ning Väikemaapidajate

Koondus sai uues Riigikogus 42 kohta,

Rahvuslik Keskerakond 23 ja ESTP 22

mandaati, üht-teist jagus ka väikeera-

kondadele. Konstantin Konik pääses

parlamenti ja tuli poliitikasse tagasi. Uus

riigikogu alustas 20. juunil. Konikust sai

sotsiaalkomisjoni liige.

1932. a suvel-sügisel jätkus raske

majanduskriis ja lõputu sisepoliitiline

rähklemine. Oma jõudu näitasid vaba-

dussõjalased, kes koondasid 17. juulil

Tapal Põhja-Eesti vabadussõjalaste

päevale üle 3000, enamuses ühtseis

vormirõivais mehe. Seal puhkes teata-

vasti vapside ja sotsialistide vahel löö-

ming, nn Tapa sõda. Einbundi valitsus ei

pidanud vastu isegi kolme kuud ja au-

gustis kukkus rahvahääletusel ootama-

tult läbi riigikogus koostatud põhiseadu-

se muutmise seadus.

Kaotus rahvahääletusel ning esime-

sed vaidlused krooni devalveerimise üle

õõnestasid kiiresti riigikogu ja valitsuse

prestiiþi. 3. oktoobril astus Einbundi (Een-

palu) valitsus tagasi. Järgnes kuuajaline

valitsuskriis, kus uut valitsust üritasid

kokku panna Tõnis Kalbus, Karl Ein-

bund, Jaan Teemant ja Konstantin Päts.

Tulemusi ei saavutanud neist keegi.

Ri ig ivanema kandidaatJärgmiseks riigivanema kandidaadiks

tõusis Konstantin Konik. Vaevalt et ju-

huslikult kirjutas ta 9. oktoobril kriitilise

artikli riigivanem Einbundi juhitud valit-

suse vastu: „Kogu Eesti iseseisva riik-

luse ajastul ei ole meil olnud nii pehki-

nud valitsust kui K. Einbundi lahkunud

valitsus. Ei taha ja ei saa uskuda, et

K. Einbund selles on olnud teadlik” (Va-

ba Maa, 9.10.1932).

Riigikogu esimees Jaan Tõnisson pa-

lus 12. oktoobri õhtuks Koniku enda

juurde. Viimane sõitis Tartust kohale ja

sai Toompeal ettepaneku kujundada rii-

gile uus valitsus. „Prof. Konik ei ütelnud

ära. Ta lubas selgitada rühmade seisu-

kohti ja anda lõppvastuse esimehele

neljapäevaks [kahe päevaga – K. A.],”

kirjutas Vaba Maa 13.10.1932.

Konik kohtus järgmisel hommikul

Toompeal põllumeeste ja sotsialistide

rühmade esindajatega. Ta tutvustas nei-

le Rahvusliku Keskerakonna valitsemi-

se programmi ja vastas küsimustele. Ta

sai põllumeestelt kirjalikult lähtekohad ja

tingimused valitsusse tulekuks. Põllu-

mehed kinnitasid, et „prof. Koniku esi-

tatud kava võib võtta läbirääkimiste alu-

seks”, samas nõuti Rahvusliku Keskera-

konna töökava mõne punkti kohta täien-

davaid seletusi. See ei ennustanud

midagi head. Põhiliseks vaidlusküsimu-

seks kujunes põllumeeste kaitse majan-

duskriisi tingimustes. Maarahva esinda-

jad nõudsid maksude vähendamist ja

põllumajandussaadustele kindlate hin-

dade garanteerimist, millega eeskätt lin-

narahvast esindavad keskjõud ei saa-

nud kuidagi nõustuda.

14. oktoobril pidas Konik veel ühe

vooru sotsialistidega. Need pidasid esi-

tatud kava „kõlbulikuks läbirääkimiste

alusena”, aga nõudsid täiendavaid sele-

27

AJALUGU

HARIDUS 1–2/2008

tusi. Kell 14.30 kohtus Konik oma kaas-

lastega Rahvuslikust Keskerakonnast,

tehes kokkuvõtte kõnelustest. Kell 16

andis Konik riigikogu esimehele üle

järgmise kirjaliku seletuse: „Sellega on

mul au Teile teatada, et Teilt austavat et-

tepanekut saades valitsuse kujundami-

seks, katsusin mina välja selgitada riigi-

kogu rühmade meeleolu ja nõudmisi

loodava valitsuse tegevusaluste suhtes.

Läbirääkimiste aluseks esitasin Rahvus-

liku Keskerakonna tegevuskava koalit-

siooni jaoks, mille omaks võtsin. Läbi-

rääkimistel selgus, et Põllumeestekogu-

de ning Põllumeeste, Asunikkude ja Väi-

kemaapidajate Koonduse rühma nõud-

mised püsivad senistel leppimata alus-

tel. Samuti esitavad ka sotsialistid kate-

goorilisi ja praegustes oludes teostama-

tuid nõudmisi. Seesuguseid nõudmisi

valitsuskoalitsiooni tegevusaluseks võt-

ta ei pea mina mitte võimalikuks käes-

oleval ajal meie riigi ja rahva üldistes

huvides. Sellepärast pean Teile teata-

ma, et mina kahjuks ei saa oma peale

võtta valitsuse kujundamist” (Vaba Maa,

15.10.1932).

15. oktoobril avaldas Postimees Ro-

mulus Tiituse teemakohase karikatuuri,

mis kandis pealkirja „K. Koniku ebaõn-

nestunud operatsiooni-katse”. Samas il-

mus üksikasjalik ülevaade valitsuskrii-

sist ning et Konikul ei õnnestunud se-

da lahendada (Postimees, 15.10.1932).

Omapoolsetes vastukirjutistes rõhutasid

Põllumeeste Koonduse liikmed, et ligi

60-aastane Konik on liiga vana, et tulla

keerukal ajal toime valitsuse juhtimi-

sega. Mis Konstantin Konikul ei õnnes-

tunud, viis lõpule tema kaaslane pääste-

komitee päevilt Konstantin Päts, kes

moodustas järgmise valitsuskabineti.

See kinnitati riigikogus ametisse 1. no-

vembril ja valitsus püsis ametis 1933. a

26. aprillini.

Konstantin Konik V ri igikogusIlmsesti sai Konik 1932. a sügisel taas

suhu poliitilise tegevuse maigu. Antud rii-

givanemakandidaadi episood jääb mar-

keerima Koniku poliitilise karjääri uut tõu-

su 1933. aastal. Igal juhul oli Konik val-

mis astuma valitsuse koosseisu. Kind-

lasti sai ta aru, et üldine poliitiline õhk-

kond, suhtumised ja hoiakud 1932.–

1933. a Eesti poliitikas erinesid tuntavalt

õhustikust, milles ta tegutses aastail

1917–1920.

Kätte jõudis 1933. aasta, jätkuvate tõ-

siste majandusraskuste ja pikaleveni-

nud poliitilise kriisi kulminatsiooniaasta.

Riigikogu maadles uue põhiseaduse

eelnõuga, istungid venisid pikaks. Näi-

teks 19. jaanuaril arutati põhiseadusko-

misjoni eelnõu Eesti põhiseaduse muut-

misest ja kell 10.25 alanud koosolek

lõppes kell 21.26. Arvukate sõnavõtjate

reas oli ka Konstantin Konik.

Konik oli „pöörase” 1933. aasta keva-

del õige murelik – nii rahvusvahelise

arengu kui ka Eesti tuleviku pärast. Ta

aimas, et Saksamaa poliitika muutub

üha agressiivsemaks: „Tohiks olla sel-

ge, kuhupoole tüürib sõjakas hitlerism ja

kui petlikud on olnud nende lootused,

kes võtsid tõsiselt Saksamaa rahusõ-

nu.” Samas jäi Konik skeptiliseks Rah-

vasteliidu osas: „Kõuepilved Euroopa

poliitilises taevas lähevad üha sünge-

maks. Mida teeb Rahvasteliit, see rah-

vaste rahu rakendaja ja eriti väikerah-

vaste lootus? /- - - / Rahvasteliidult saa-

dava kaitse lootused muutuvad järjest

rohkem illusiooniks. Järjest enam kuju-

neb see majakeseks maantee ääres,

kuhu mitme küla mehed kokku tulevad

juttu vestma ja piipu suitsetama” (Vaba

Maa, 21.04.1933).

Majandusraskused süvenesid: 11. märt-

sil tõstis Saksamaa Eestist sisseveetava-

te munade tolli 14-kordseks, Prantsus-

maa sulges Eesti jaoks oma võituru.

Munad ja või olid aga Eesti ühed täht-

samad eksportartiklid. Ühiskonnas kas-

vas rahulolematus ja poliitiline kriis aina

laienes. 1933. a aprilli lõpus astus Pätsi

juhitud valitsus tagasi.

Suurte jõupingutustega sai uue kabi-

neti kokku Jaan Tõnisson, 18. mail kin-

nitati see riigikogus ametisse. See toe-

tus Rahvuslikule Keskerakonnale, Asu-

nikele ja seitsmele ülejooksnud Põllu-

meestekogude saadikule, keda toetas

veel kolm saksa saadikut.

Riigivanem Tõnissoni juhitavasse va-

litsusse kuulusid kaitseminister August

Kerem, kohtu- ja siseminister Vladimir

Rooberg, majandusminister Peeter Kur-

vits, põllutööminister Johannes-Fried-

rich Zimmermann, teedeminister Oskar

Köster ja välisminister prof Ants Piip.

Haridus- ja sotsiaalministriks nimetati

Konstantin Konik, kes oli ühtlasi riigi-

vanema asetäitja.

23. mai istung riigikogus algas kell

17.32 üsna närviliselt, sest majandus-

minister palus muuta päevakorda ja

tuua põllumajanduse võlgade ümber-

laenustamise seaduse arutamise esi-

meseks, samas võttis ta ühe eelnõu

menetlusest tagasi. Tema järel palus

vastne haridus- ja sotsiaalminister Ko-

nik menetlusest välja võtta pagaritöös-

tuses öötöö keelu seaduse muutmise

seaduseelnõu, sest „viimastel päevadel

palju täiendavaid andmeid on tulnud,

mida tahetakse kaaluda”.

Jaan Tõnisson püüdis oma vastaseid

üle kavaldada, hakates valitsuse dekla-

ratsiooni ette lugema esimese sisulise

päevakorrapunkti all, mis käsitles – na-

gu äsja oli kokku lepitud – hoopis põllu-

majanduse võlgade ümberlaenustamise

seaduseelnõu. Nüüd puhkes Toompeal

parlamendisaalis tõeline möll: oposit-

sioon lärmas ja huilgas vahetpidamata,

riigikogu juhataja Karl Einbund tagus

haamrit ja nõudis rahvasaadikutelt kor-

da, riigivanem Tõnisson püüdis jätkuvalt

midagi seletada, aga teda ei kuulanud

enam keegi. Lõpuks kuulutas juhataja

kell 17.45 välja vaheaja, mis lõppes

alles 20.25.

Konstant in Konik val i tsusesVahejuhtum parlamendis puhuti ajakir-

janduses üles, seda ajal, mil valitsuse

jaoks üliolulise ettevõtmise ehk teise

põhiseaduse referendumini jäid vaid

loetud nädalad. Õhustik läks aina äreva-

maks: 25. mail pidasid vabadussõjala-

sed Tallinnas maha järjekordse vägeva

miitingu, kus vapside juhid ja korrapida-

jad olid khakivärvi särkides, käelindi ja

kollase rihmaga, kandes kalifeepükse,

säärsaapaid ja musti barette. Kalevi

spordiväljakule kogunes vapside mani-

festatsiooni jälgima tuhandeid huvilisi.

28. mail kogunes Tartusse 3600 vaba-

dussõjalast ja kümneid tuhandeid pealt-

vaatajaid. See kõik ennustas uuele va-

litsusele tormilist suve.

Riigikantselei teenistuskirjast leiame

lühikese kirje: „Riigikogu poolt ametisse

kutsutud valitsuses (RT L 39-1933) ni-

metatud Hariduse- ja Sotsiaalministriks,

arvates 18. V 33. a. Vabariigi Valitsuse

otsusega 18. V 33. a. (prot nr 49 p I)

määratud Riigivanema asetäitjaks, ar-

vates 18. V 33.a.” (EAA, f 31, n 5, s

1079). 22. mail otsustas valitsus „lubada

jätkata Tartu Ülikoolis korraliste profes-

soritena õppetegevust välisministril

A. Piip’il rahvusvahelises ja kaubandus-

28

AJALUGU

HARIDUS 1–2/2008

õiguses ja haridus- ja sotsiaalministril

K. Konik’ul – kirurgias, määrates palga-

lisana 50% korralise professori palgast”

(EAA, f 2100, n 2, s 376, l 149).

Nüüd tuli Konikul alustada ministrina

oma kavade elluviimist. Aega vastutus-

rikkasse ametisse sisseelamiseks jäi al-

la kuu, sest 16. juunil selgitas ta minis-

teeriumis ajakirjanikele oma tegevuska-

va keskkooli reformi osas, lisades juur-

de vajaduse asutada tehniline teadus-

kond Tartu Ülikooli juures ja selleks

koondada ülikoolist kuni 20 õppekohta.

„Otepää, Paldiski ja Tall. Saksa tüt.-

gümnaas. on Vab. Valitsus otsustanud

sulgeda. Palgaseaduse asjadega ei ole

minister saanud veel tutvuda” (Õpeta-

jate Leht, 16.06.1933). Jätkuvates vaid-

lustes keskkooli reformi üle pooldas ta

varianti, mille kohaselt järgneks kuue-

aastasele algkoolile kolmeaastane kesk-

kool ja siis kaheaastane gümnaasium

neile, kes tahavad astuda ülikooli (Päe-

valeht, 17.06.1933).

Valitsus pidi igalt poolt kulusid kokku

tõmbama. Konikule südamelähedase

Tartu Ülikooli kulusid kärbiti majandus-

kriisi ajal u 30%, kuid riiklikud toetused

vähenesid enamgi. Kui riigi kulutused

ühe üliõpilase kohta olid 1929. aastal

358 kr, siis 1934. aastaks vähenes see

summa 197 kroonini (Eesti arvudes

1920–1935. Tallinn, 1937; lk 281).

1933. a 16. juunil tegi haridus- ja sot-

siaalministeerium valitsusele uue ette-

paneku ülikooli õppekohti koondada:

esitises pidas Konik vajalikuks kuue

professuuri, 14 dotsentuuri ja ühe eri-

aine õpetaja koondamist, „kaotades eel-

seisva semestri alguseks need õppe-

kohad, mis praegu vakantsed, teised

aga viie aasta jooksul” (EAA, f 1108, n 5,

s 680, l 75). Samas tuli Koniku arvates

ülikooli arstiteaduskonnas juurde luua

kaks kohta.

Mitmel aastal oli haridusringkondades

arutatud tehnilise kõrghariduse küsi-

must. Konik arvas, et aeg on küps selle

lahendamiseks: Tartu Ülikool peaks tule-

vikus hakkama ette valmistama ehituse,

elektrotehnika ja keemia insenere ja sel-

leks tuli ülikoolis luua seitse professuuri,

viis dotsentuuri ja assistentide kohad.

Arvutused kinnitasid, et ettenähtud

koondamised annaks aastas kokkuhoi-

du 53 608 kr, uue tehnilise teaduskonna

rajamine nõuaks aastas juurde 39 372

kr. Nii saaks ülikool juurde uue teadus-

konna ning aastane hariduskulude kok-

kuhoid Tartu kõrgkooli osas oleks

13 836 kr (EAA, f 1108, n 5, s 680, l 76–78).

21. juunil kiideti valitsuse koosolekul

esitis heaks. Haridus- ja sotsiaalminister

sai ülesandeks viie aastaga „asutada

juurde Hariduse- ja sotsiaalministri esi-

tises nimetatud uued õppekohad”, s.t

alustada muudatuste elluviimist (EAA, f

1108, n 5, s 680, l 75).

Siis tuli minna õpetajate töötasu kal-

lale. 7. juulil ilmus valitsuse määrus, mil-

lega „õppejõududele avalikkudes alg-

koolides, mis asuvad väljaspool linna

või alevi administratiivpiire, makstakse

palka ühe astme võrra madalamalt ava-

likkude õppeasutiste ja õigusega era-

koolide õppejõudude tasude seaduse

§ 4. algkoolide õppejõududele ette näh-

tud normidest”. See akt jõustus 1. augus-

til kehtivusega kuni 1. aprillini 1934. a.

Seega leidis pikka aega õhus olnud

küsimus linna- ja maakoolide õpetaja-

tele erinevast töötasust lahenduse, sest

valitsus otsustas vähendada maaõpeta-

jate palka. Määruse vastuvõtmisele eel-

nesid Eesti Õpetajate Liidu juhatuse

erakorraline koosolek, märgukirjad riigi-

vanemale, valitsuse liikmetele ja riigi-

kogu saadikurühmadele, riigivanem võt-

tis ka õpetajate delegatsiooni vastu.

Kuigi neil aegadel tuli koolivõrku ja

hariduskulusid vähendada, kinnitas Ko-

nik 11. juulil ühe uue õppeasutuse põhi-

kirja ning 5. septembril alustas Petseri

kloostri juures õppetööd Petseri vaimu-

lik õigeusu seminar (Kalle Lõuna. Pet-

serimaa integreerimine Eesti Vabariiki

1920–1940. Tallinn, 2003; lk 88). Selle

õppeasutuse avamine hariduskulusid

juurde ei toonud.

12. juulil allkirjastas Konik määruse,

et kui algkoolis on võõrastest valdadest

üle 10% laste üldarvust, kannavad need

vallad proportsionaalselt laste arvule

„kooli jooksvad majanduslikke kulusid”,

st koolihoonete küte, valgustus, korista-

mine, jooksev remont (RT, 18. juuli

1933, nr 61, art 474).

Õpetajate XI ü ldkongressKuna õpetajate ning õpetajate ühendus-

te proteste palgamäärade vähendamise

osas ei arvestatud ning valitsuse pal-

gamäärus muutis õpetajaskonna aina

rahutumaks, otsustas Eesti Õpetajate

Liit kokku kutsuda õpetajate kongressi.

19. ja 20. augustil toimuski Tallinnas

õpetajate XI üldkongress. Seal oli üle

700 osavõtja, rohkem kui eelnevatel sel-

listel haridustöötajate üritustel. Kong-

ressil võeti vastu hulk päevapoliitilisi re-

solutsioone, kus nõuti linna- ja maaõpe-

tajatele üheväärset palka, tuli kaitsta 6-

aastast algkooli kui ühtluskooli alust,

nõuti „end haridusvastastena” näidanu-

te kõrvaldamist haridustööst jne. Kong-

ress mõistis hukka „praeguste koalit-

sioonierakondade: rahvusliku keskera-

konna ja asunike erakonna tegevuse

maaõpetajate ülekohtusel palgaastme

alandamisel”. Muu hulgas võeti üks-

meelselt vastu resolutsioon, et Eesti

Õpetajate Liit astub Eestimaa Töölis-

ühingute Keskliidu liikmeks, mis oli sel-

gelt vasakpoolne ja valitsusvastane töö-

lisorganisatsioon.

Vastuvõetud resolutsiooni „Töötingi-

mused ja töötasu” alaosa „Võitlusabi-

nõud” nägi ette väga konkreetsed sam-

mud: „Kongress leiab, et palgavõitluse

jätkamiseks tuleb lõpetada nende aja-

lehtede tellimine ja ostmine, mille taga

seisavad erakonnad, kes teostanud pal-

gavähenduse. Samuti loobugu õpetaja

kooli- ja isiklikke tarbeid ostmast nen-

dest äridest, kelle kohta teada, et nende

omanik kuulub erakonda, kes palga-

vähendust pooldavad” (Organisatsiooni-

de teateid ja kroonika. Kasvatus, 1933,

nr 5; lk 231). Lisagem etteruttavalt, et

õpetajate palgad tõsteti kriisieelsele

tasemele alles 1937. a detsembris, mil

Eesti riik oli majanduslikul tõusuteel. 23.

augustil teatas haridus- ja sotsiaalminis-

ter Konik ajakirjandusele, et äsjane õpe-

tajate kongress muutus „miitingutaoli-

seks koosolekuks. Olen veendunud, et

õpetajate suurem enamus ei nõustu

kongressil vastuvõetud otsustega”. Mi-

nister lisas, et tema arvates võeti vastu

täiesti lubamatuid resolutsioone, mis sü-

vendavad „praegusel raskel ajal ühis-

konna kihtides vastuolusid ja teravusi”

(samas, lk 232–233). Õpetajaskonna

sedavõrd järsk kaldumine pahemale

andis augustis-septembris ainet arvuka-

teks artikliteks pedagoogide olukorra

üle, osa kohalikke õpetajate ühendusi

siiski taandas end vastuvõetud radikaal-

setest otsustest.

Eesti haridusministrite tööd analüüsi-

nud pedagoogikadoktor Heino Rannap

on kirjutanud: „Tasakaaluka inimesena

ei kiirustanud ta keskkoolireformiga ja

pidurdas õpetajaid riigiteenijatega võrd-

29HARIDUS 1–2/2008

sustava seaduseelnõu vastuvõtmist,

mille tulemusena oleks õpetajate tööta-

su vähenenud. Minister oli samuti vastu

ettepanekule maksta maa-algkoolide

õpetajatele väiksemat töötasu kui linna-

õpetajatele” (Heino Rannap. Eesti Va-

bariigi (1918–1940) haridusministrid.

Haridus, 1992, nr 2, lk 46). Nagu eelne-

vast nägime, läks Konik maakoolide

õpetajate palga vähendamise teed.

Jaan Tõnissoni juhitud koalitsiooniva-

litsusel oli üsna suur roll järgnevate,

Eesti riiklikku arengusuunda muutnud

sündmuste eel. 1933. aasta suve- ja sü-

gisperioodi iseloomustab ülimalt inten-

siivne poliitiline tegevus. Vananev ning

1920. aastate sisepoliitilistest heitlustest

karastumata professor Konik elas kõi-

gele sügavalt kaasa. Tema närvikavale

mõjusid ühiskondlikud mured ja rohke

ebaõnn. Juuni algul läks Jaan Tõnissoni

esinemise ajal Tartu Vanemuises märu-

liks – algul segati riigivanema kõnet lak-

kamatu köhimise, trampimise, vilistami-

se ja lärmiga, lõpuks visati saali pauk-

herneid. Puhkes paanika, politsei ei

suutnud korda luua saalis ega linna-

tänavail. Tõnisson kehtestas Tartu lin-

nas ja maakonnas viiekuulise kaitsesei-

sukorra. 10.–12. juunini kukkus rahva-

hääletusel rängalt läbi teine põhiseadu-

se eelnõu, st valitsuse ja riigikogu pro-

jekt. Seejärel arutleti ajakirjanduses

agaralt, kas eelnõu tagasilükkamine tä-

hendab umbusaldust valitsusele, riigiko-

gule või mõlemale korraga.

Siis tõusis kulminatsiooni vaidlus

krooni devalveerimise üle. Riigikogus

kestis vastav koosolek terve öö ja 28.

juuni varahommikul kell 5 otsustas par-

lament 47 poolt- ja 45 vastuhäälega de-

valveerida krooni väärtust 35% võrra.

Juba esimestel hommikutundidel puh-

kes riigis paanika: pankadest võeti hoiu-

seid välja, osteti kokku riidekaupa, jalat-

seid, suhkrut-soola, petrooleumi jm,

kauplustes tekkisid pikad järjekorrad.

Majanduspoliitiliselt ja pikemas aren-

guperspektiivis oli „kroonikukutamine”

õigustatud, sest see võimaldas Eesti rii-

gil väljuda majanduskriisist. 1933. a su-

ve õhustikus tõi see aga uusi emotsio-

naalseid valitsusvastaseid süüdistusi.

Juuli algul puhkes mitmekuuseks veni-

nud skandaal seoses kahe Eesti sõja-

laeva müümisega Peruusse. 11. augustil

kuulutas valitsus välja üleriigilise kaitse-

seisukorra, kehtestas eeltsensuuri aja-

kirjandusele, sulges Eesti Vabadussõja-

laste Keskliidu ning erakondade sõja-

väestatud ühendused. Protestiks eel-

tsensuuri vastu alustasid suuremad aja-

lehed omakorda valitsuse boikoteeri-

mist. Septembris toimusid arvukad rah-

vakoosolekud seoses vapside põhisea-

duse projekti aruteludega: mõnel püha-

päeval oli Eestis 200–300 ja referendu-

mi eel isegi kuni 500 koosolekut.

Oktoobris läks olukord valitsuse jaoks

täiesti pööraseks: kuu algul oli kohtu- ja

siseminister Vladimir Rooberg sunnitud

ametist lahkuma, sest päevavalgele tuli

tema seotus (sala)piirituse veoga tegel-

nud laevaga Ita, mille Danzigi võimud

kinni pidasid. 14.–16. oktoobrini võitis

kolmandal rahvahääletusel suurelt va-

badussõjalaste koostatud põhiseaduse

eelnõu, mis sai 416 878 poolt- ja vaid

156 894 vastuhäält. Kohe järgmisel päe-

val, 17. oktoobril, astus rahvahääletuse

tulemustest ðokeeritud riigivanem Tõnis-

soni juhitud valitsus tagasi. 19. oktoobril

tühistati kaitseseisukord ja eeltsensuur

ning taastati vabadussõjalaste ühen-

duste-organisatsioonide tegevusload.

Juba 21. oktoobril astus ametisse Kons-

tantin Pätsi uus kabinet, nn erapooletu

töökabinet kui üleminekuaja valitsus.

Konstantin Koniku murdumineKonstantin Konikust läksid need tormili-

sed sündmused mööda, sest tema va-

rises ülepinge all kokku juba septemb-

ris. Valitsuse liikmena osales Konik

mõistagi poliitilises kihutustöös, agitee-

rides vapside eelnõu vastu. Üha ägenev

päevapoliitika ja igapäevane vintsklemi-

ne avaldas 1933. a sügisel Konikule ru-

suvat mõju ja pikaajaline depressioon –

sel ajal kasutati selle kohta enam sõna

„paine” – nõrgendas tema tervist. Aja-

kirjanik Eduard Laaman meenutas: „Mä-

letan üht kohtumist temaga Toompeal

1933 sügisel. Ta oli täis võitlusindu tolle-

aegse J. Tõnissoni valitsusekursi toeta-

mises vapside rünnaku vastu. Ta rääkis

kindlast edust, kuid tema erutusest pais-

tis läbi, et tal kerge pole olnud seda

usku mõistuse arvustuse vastu läbi su-

ruda. Ma kardan, et 1933. aasta vapus-

tused olidki, mis K. Koniku murdsid.

Olen mõnda teist tolle aja tähtsamat

tegelast näinud äratundmatuseni maha-

muljutud selle katastroofiaasta hoopide

all” (Vaba Maa, 5.08.1936).

Viiekuulise ministriaja järel ei pidanud

Koniku tervis enam ülekoormusele vas-

tu. 10. septembril avas ta Võrus põllu-

majandusnäituse „ning pidades samal

päeval koolide revisjooni ja mitmeid

koosolekuid, tundis üldist väsimust ja

südametegevuse nõrgenemist, mille

peale tal 11. sept. arenes aju arteri um-

mistus (tromboos) ühes parempoolse

hemiplegiaga” (EAA, f 2100, n 2, s 376,

l 160). See tähendas ühe kehapoole

osalist halvatust. Traagilisest juhtumist

anti teada ainult vabadussõjalaste ajale-

hes Võitlus: „Hiljuti käis haridus-sot-

siaalminister prof. Konik ühel rahva-

koosolekul kõnet pidamas. Kuna vaade-

te lahkumineku pärast sel koosolekul

väga elavad vaielused tekkisid, haiges-

tus härra Konik äkitselt. Praegu lamab

ta oma korteris Tartus” (28.09.1933).

Konikut tabas parema külje osaline hal-

vatus ja järgnevad nädalad veetis ta

koduses Tartus. Nii tuli tal tagasi tõmbu-

da ministri- ja õppejõutööst. Siiski andis

Konik Postimehele pikema intervjuu,

põhjendades vajalikke koondamisi Tartu

Ülikoolis ja selgitades vajadust paral-

leelselt koondamistega luua ülikoolis

tehniline teaduskond (3.10.1933). Posti-

mees ei teatanud lugejatele, et minister

on haigevoodis. 4. oktoobril kinnitati va-

litsuse istungil pikk ja põhjalik määrus

kesk- ja kutseõppeõpetajate teadusli-

kuks ettevalmistamiseks, Riigi Teatajas

ilmunud määrusel on hariduse- ja sot-

siaalministri kt August Keremi allkiri (RT,

12. okt 1933, nr 81, art 596). Ametlikult

lahkus Konik ministrikohalt 21. oktoobril

seoses uue valitsuse ametisse astumi-

sega.

Artikkel haridus- ja sotsiaalminister

Koniku tööst ja tegemistest aastatel

1932–1933 põhineb Küllo Arjakase raa-

matul „Konstantin Konik. Unustatud

suurmees”, mis ilmub trükist käesoleva

aasta märtsis.