NAISED VIISID SIDE- JA STAABIERIALA

VÕISTLUSE MAASTIKULE

KAITSELIIDU

8/2015

KAITSELIIDUKAITSELIIDU

DONBASSI VABATAHTLIKU JUTUSTUS

INIMENEAasta kaitseliitlane Tiia Kiis ei kavatse püssi varna riputada

INIMENEVabatahtliku pataljoni Donbass lahingutee

VÄLJAÕPESügis toob suured õppused

VÄLJAÕPEMõistujutt „Põhjakonnast“

VÄLJAÕPEPõhja kompanii õppuse „Põhjakonn 2015“ lahingutes

VÄLJAÕPEKaitseliidu õppekogunemistel koolitati staape ja allüksuste juhte

VÄLJAÕPEKaitseliitlased lihvisid koostööd teiste jõustruktuuridega

VÄLJAÕPE„Kotkalennu“ 117 lõpueksamit

MILITAARSPORTEesmärk ja motivatsioon spordiharrastuses

SÕJARAUDÜle 125 aasta Belgia relvi

HARITUD SÕDURTartu lahingukompanii lahinglaskmised – meenutus ja analüüs lahinglaskmisest kompanii koosseisus

AJALUGUMetsavennad jõudsid õigesse puhkepaika

AJALUGUMetsavendade jälgedes Järvamaal

AJALUGUKK! 90 aastat tagasi: „Uusim võitlusabinõu – sõjakeemilised gaasid“

ÜLEELAMINE6 lihtsat nippi, kuidas metsas hakkama saada

NAISKODUKAITSEKurk põske ja korras!

NAISKODUKAITSEPsühhosotsiaalne esmaabi – kapslist välja!

NAISKODUKAITSESaalihokitarid, pritsusportlased, militaarhundid ehk Rapla maleva kanged naised

NAISKODUKAITSEUues kuues side- ja staabieriala võistlus

NOOREDRiigikaitseõpilased korraldasid endale võistluse

NOOREDVõistlejad läbisid takistusi laulu ja tantsuga

MILITAARTURISMD-päeva radadel

MILITAARTURISMIisakusse kerkib mälestusmärk vabadusvõitlejatele

10

14

19

20

22

24

27

28

30

34

38

52

62

48

43

55

64

8 | 2015

KAANEFOTO: KRISTJAN PRII

50

56

66

60

72

44

www.facebook.com/kaitsekodu

Kommenteeri

artikleid,

vaata pilte, hoia

silm peal ajakirja

ilmumisgraafikul

8 | 20154

Ma pole harjunud kodus istuma, mulle meeldib

rakkes olla

Olla sõjas on ju teinekord

kohutavalt hirmus ja kui keegi väidab,

et oli sõjas ega kartnud midagi,

siis ta valetab

Eesmärgid annavad meile selge ülevaate ja suunavad meie käitumist

Lahinguvälja valgustas rakett raketi järel ja trasseritega juhiti jagude tuld nähtavale ilmunud sihtmärkide pihta

10

14

30

38

8 | 2015

Tuli on su tööriist, kui pead karastama teravaksihutud puuroika tippu või sepistama endale tööriista kusagilt kangutatud rauakolast

Saalihokist saab raplakate näitel kirjutada lõpmatult, aga see pole ainuke asi, millega need naised tegelevad

Kogu matka jooksul tuli võistkondadel jalgsi maastikul liikudes läbida kontrollpunkte ning täita neis ülesandeid

Minu üllatuseks olid terved või taastatud isegi keskaegsete katedraalide ja kirikute tornid – snaiprite ja tulejuhtide lemmikpositsioonid, mis üldiselt esimeses järjekorras puruks lastakse

50

56

64

66

8 | 20156

Muhu karika viis koju laskurklubiOktoobri lõpus peetud Kaitseliidu Saaremaa maleva laskevõistluse „Muhu karikas“ võistkondliku arvestuse parimaks krooniti võistkond LRSCE, järgnesid Tallinna ja Pärnumaa malevad.Individuaalarvestuses osutus parimaks täpsuskütiks LRSCE liige Aarne Markko, snaipriklassi rändauhinna sai koju viia Olev Lomp ja pikimate distantside kuningaks krooniti Indrek Varba.

Harjus olid ööd taas pimedadSeptembri viimasel nädalavahetusel peetud Harju maleva iga-aastasel patrullvõistlusel pandi proovile meeskondade füüsilised võimed ning koostöösuutlikkus.„Täna olen enam kui kindel, et pikad magamata ööd tasusid ennast lõpuks ära, sest võistlus täitis oma eesmärgi ning kolm parimat võistkonda saavad esindada Harju malevat 2016. aasta suurematel patrullvõistlustel,“ ütles võistluse peakorraldaja Lauri Lasimer.Jõukatsumisel osales 15 võistkonda.

Nõmme kaitseliitlased harjutasid linnalahingutKaitseliitlased Tallinna maleva Nõmme malevkonna staabikaitserühmast ja tagalarühmast harjutasid nädalavahetusel linnalahingut endises mereakadeemia hoones ja selle ümbruses Lasnamäel.„Linnalahing on keeruline lahinguliik, mis eeldab iga võitleja initsiatiivi. Nurki on palju ja iga mees peab otsustama, milline nurk on ohtlik. Jaoülem koordineerib, kuid info peab liikuma alt üles,“ selgitas Nõmme malevkonna staabikaitserühma pealik Jürgen Sarmet.

Üleelamisõpe HiiumaalSeptembri lõpus kogunesid Lääne maleva Hiiumaa malevkonna ja Pärnumaa maleva kaitseliitlased Hiiumaale Tahkuna poolsaarele ühisele üleelamisõppe suvisele baaskursusele.Kursuse teooriaosas said osalejad ülevaate üleelamise ajaloost ja olemusest, keha funktsioonidest, organismi baasvajadustest ning hädaabivarustusest. Praktilise harjutuse käigus omandati joodava vee saamise, tule tegemise ja varjualuse rajamise oskusi, samuti teadmisi taimsete ja loomsete toiduainete hankimise ja neist toidu valmistamise kohta.Harjutusel osales ligi 40 kaitseliitlast ja noorkotkast, koolitajatega panustasid Kaitseliidu peastaap ning Lääne, Pärnumaa, Rapla ja Tallinna malevad.

Sündmused

7

Järva maleva kaplan on Türi valla aukodanikTüri vallavolikogu otsustas 24. septembri istungil anda erilise austuse avaldusena valla aukodaniku nimetuse koos valla vapimärgiga nr 9 Türi Püha Martini koguduse õpetajale, Järva praostkonna praostile Teet Hanschmidtile.Teet Hanschmidt on lugupeetud kogukonnaliige, kes on kuulunud Türi linnavolikogusse ja juhib praegu vallavolikogu sotsiaalkomisjoni tööd. Lisaks on ta juba 15 aastat Kaitseliidu Türi üksikkompanii tegevliige ja täidab ka Järva maleva kaplani ülesandeid.

Kindral Laidoneri jooksul osales üle 300 jooksja Eesti Spordiselts Kalev, kaitsevägi ja Kindral Johan Laidoneri Selts koostöös Kaitseliidu, Viimsi valla ja Eesti Olümpiakomiteega korraldasid 24. septembril Viimsi mõisapargis XVI kindral Johan Laidoneri olümpiateatejooksu.Teatejooksus osales 43 võistkonda kokku üle 300 jooksjaga. Omavahel võtsid mõõtu 9 põhikooliealiste, 3 gümnaasiumitüdrukute ja 5 gümnaasiumipoiste võistkonda, 6 sõpruskonda, korporatsiooni või spordiklubi, 10 üld- ja 10 segavõistkonda kaitseväest ja Kaitseliidust. 6–8 liikmega võistkondade iga jooksja läbis mõisapargis ligi 750 m pikkuse distantsi.Tulemused leiad Kaitseliidu kodulehelt.

Peeter Tulviste pälvis Kaitseliidu kõrgeima aumärgiKaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili andis 28. oktoobril Tartu Ülikoolis Peeter Tulviste 70. sünnipäevale pühendatutud aktusel emeriitprofessorile üle Kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärgi.Peeter Tulviste pälvis Valgeristi märkimisväärse panuse eest vabatahtlikku riigikaitsesse ja kaitsetahte kujundamisse, kaasates Kaitseliidu tegevusse akadeemilist kogukonda.

Gustav Lokotari mälestusvõistluse võit läks RaplasseSeptembri lõpus peetud 12kordse maailmameistri Gustav Lokotari mälestusvõistluse rändauhinna viisid aastaks hoiule Rapla maleva laskurid. Teise koha saavutasid Tallinna maleva ja kolmanda koha Viru maleva kaitseliitlased. Kokku osales laskureid kaheksast malevast.Neljakümne laskuri seas võitis individuaalse esikoha Toomas Jukssaar Pärnumaa malevast, teiseks jäi Valdu Reinaas Rapla malevast ja kolmandaks Peeter Pops Viru malevast.

8 | 2015

6 | 2015

8 | 20158

No

vem

ber

Det

sem

ber

1 1999. aastal

suundus

ESTPATROL-1

operatsioonile

Kosovos

2 3 4 5 6 7 8

9 10 1913. aastal

asutati Vaba-

dussõjas osa-

lenud korp!

Rotalia;

2002. aastal

toimus

esimene

„Kõikide laste

isadepäev“

11 1918. aastal

lõppes I maa-

ilmasõda;

1918. aastal

asutati Kait-

seliit, samuti

Pärnumaa,

Järva ja Viru

malevad

12 2010. aastal

suundus ope-

ratsioonipiir-

konda Adeni

lahes esimene

laevakaitse-

meeskond

13 1884. aastal

asutati

Vabadussõjas

osalenud EÜS

Põhjala

14 1909. aastal

asutati Vaba-

dussõjas osa-

lenud korp!

Sakala;

1911. aastal

asutati

Vabadussõ-

jas osalenud

ENÜS

15

16 1918. aastal

asutati Eesti

kaitsevägi;

1919. aastal

alustas

Punaarmee

pealetungi

Narva rindel

17 18 1918. aastal

asutati Valga

malev

19 20 1918. aastal

asutati Saa-

remaa malev

21 1918. aastal

loodi mere-

vägi ja õhu-

vägi, asutati

staabi- ja

sidepataljon

ning varus-

tusvalitsus

22

23 24 1944. aastal

langes Sõrve

poolsaare

langemisega

kogu Eesti

territoorium

Punaarmee

kätte

25 26 1900. aastal

asutati Vaba-

dussõjas osa-

lenud korp!

Vironia;

1918. aastal

asutati

sõjavägede

peastaap

27 28 1918. aastal

algas Narva

langemisega

Eesti Vaba-

dussõda

29

30

1 1924. aastal

toimus

Tallinnas

kommunistide

mässukatse;

asutati Kaitse-

liidu akadeemi-

line malevkond

ja sadama

malevkond

2 1919. aastal

formeeriti

Läänemere

laevastiku

divisjon

3 1890. aastal

sündis kindral-

major Johan-

nes Orasmaa

4 5 1919. aastal

algasid uuesti

rahuläbi-

rääkimised

Nõukogude

Venemaaga

6 1917. aastal

algas 1. Eesti

diviisi moo-

dustamine

ja loodi Viru

pataljon

7 8 9 1991. aastal

toimusid

kaitseväe pea-

staabi juures

esimesed

ohvitseride

kursused

10 11 12 1918. aastal

heisati Pika

Herman-

ni torni

sinimustvalge

lipp ja Briti

eskaader saa-

bus Tallinna

reidile

13

14 1949. aastal

langes metsa-

vend Richard

Saaliste

15 1917. aastal

loodi pionee-

ripataljon

16 1919. aastal

toimusid kait-

selahingud

Narva rindel

17 1919. aastal

paiskasid

Eesti väed

Punaarmee

Peipsi taha

18 19 2000. aastal

loodi kaitse-

väe tervise-

keskus

20 1918. aastal

loodi Kalevi

pataljon;

2001. aastal

lõpetas

KVÜÕA 1.

lend

21 2008. aastal

saabus koju

viimane Iraa-

gis teeninud

jalaväerühm

ESTPLA-17

22 23 1918. aastal

korraldasid

Eesti mere-

jõud dessandi

Kundasse;

asutati

Kuperjanovi

pataljon

24 25 1941. aastal

algas Eesti

laskurdiviisi

moodusta-

mine

26 27 1992. aastal

taasloodi

Kaitseväe

Lahingukool

28 29 30 1918. aastal

saabusid

Eestisse esi-

mesed Soome

vabatahtli-

kud;

31 1919. aastal

sõlmiti

vaherahu

Nõukogude

Venemaaga

1947. aastal

toimus

Põrgupõhja

punkrilahing

9

Kalender

3

2

98 | 2015

Õpiks ja areneks

kaitsekodu

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja KaitseliitIlmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Liivi Reinhold

Tegevtoimetaja: Karri Kaas

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Makett: Allan Kukk/Directormeedia

Küljendus: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 PärnuTelefon 717 9106

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetishttp://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekoduwww.facebook.com/kaitsekodu

Kaitse Kodu! postkastisTellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee)Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226

Trükitud ASi Printall trükikojas

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaastööde saatmise tähtajad: 25. jaanuar, 29. veebruar, 11. aprill

KaitseliitKaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vaba-tahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste har-jutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioo-nina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatu-sele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.Kaitseliitu kuulub üle 14 500 liikme. Koos Kaitseliidu struktuu-riüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 23 000 vabatahtliku.

Kaitse Kodu!Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. ok-toobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskon-nas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne num-ber ilmus 20. juunil 1940.Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaa-re juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Mis ühendab Kaitse Kodu! lugejaid – kõiki, punupatsidega kodutütardest testosteroonist pakatavate tankitõrjujateni ja neid paljusid, kes jäävad sinna vahele?

Sain just kokku portsu Saaremaa noorte-juhtidega ja uurisin nende arvamust ka. „Soov õppida ja areneda,“ oli üks vastustest, mis eriti visalt kõlama jäi. Tõsijutt, väljaõpe ongi kõige laiemas mõttes Kaitseliidu põhitöö ka seaduse järgi. Ja põhiteema käesolevas ajakirjanumbris.

Viis, kuidas tartlased räägivad lohakalt ele-gantse enesestmõistetavusega oma geniaalse-test teeme-ei-millestki-kõik-mis-vaja lahendus-test lahinglaskmiste harjutuse korraldamisel on lihtsalt inspireeriv. Sügisestele mastaap-setele ühiselt arenemise kokkutulekutele on pühendatud tervelt 10 lehekülge. Aga sellest reast on veel puudu Lõuna ringkonna „Sibul“ ja Lääne ringkonna „Orkaan“, mis ei tõota senistele suurõppustele alla jääda ei mahu ega õpihimu poolest – küllap jõuame neist rääkida KK! järgmistes numbrites.

Õpivad, harjutavad ja võtavad mõõtu nii naised kui mehed, poisid kui tüdrukud. „Hin-dan maisest varast tähtsamaks teadmisi, häid elamusi ja heade sõprade ringi,“ võtab kaitse-liitlaseks olemise mõtted kokku aasta kaitse-liitlane Tiia Kiis.

Lust lugeda!

peatoimetaja

KAITSELIIDU AJAKIRI 8 | 2015

Kaitseliit

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Kodutütred

8 | 201510

INIM

EN

E

Aasta kaitseliitlane 2014

Tiia Kiis on Võrumaa maleva au ja uhkus. Ta on vabataht-

lik noortejuht, maleva spordipealik ning kompaniiveebel.

Lisaks sellele on ta kirglik matkaja ning Võrumaa maleva

patrullvõistluse „Käve üle küngastõ“ peakorraldaja ja idee

autor. Võib isegi öelda, et Võrumaa malevas ei möödu

ühtegi suuremat õppust ilma Tiia aktiivse osaluseta. Seda

kinnitavad ka numbrid – 2013. aastal panustas Tiia vaba-

tahtlikuna Kaitseliidu tegevusse 1455 tundi, mis teeb 182

täistööpäeva.

Tekst: TOOMAS PIIRMANN

TIIA KIISei kavatse püssi varna riputada

tus on alati tähtis, ju on õiges suunas pingutatud.

Kui suure ärevusega sellele

üritusele läksid?

Mul oli seoses töökoha vahetusega keeruline aeg. Olen aasta algusest tegevteenistuses Scoutspataljonis, pidin ära andma Võru üürikorteri, käsil oli päris raske meditsiinikur-sus ja elunurgaks oli ühikatuba. Sel-lises tunnete virvarris saigi kohale mindud ja sellele, et mind võidakse valida … polnud mahti mõeldagi.

Kas võttis „pulsi üles”, kui sinu

nimi välja hõigati?

Algul tundus see uskumatu, paa-riline pidi lausa märku andma, et hakka nüüd minema. Esimeste tänusõnade ütlemine oli ikka väga keeruline ja järgnenud intervjuu … seda ei mäletagi hästi, meeleolu ajas sõnad ja mõtted nii sassi, et need ei tahtnud kuidagi omavahel kokku saada.

Ja edasi?

Õnnitlusi hakkas tulema igast Eestimaa nurgast, ka see oli meeldiv üllatus. Ühendust võtsid inimesed, kellega on olnud meeldivaid kokku-puuteid Erna retkedel või erinevatel õppustel, esimene õpetaja, kauge-mad sugulased jne. Õnnitlejaid ei jõuaks kokku lugedagi.

Telefonis olid veel kõhklev,

et kas ikka tasub ja kuidagi

ebamugav tunne on, aga

teeme selle intervjuu ikka ära.

Võrumaa malevas valitakse aasta

kaitseliitlast alates 2000. aastast

ja kaks korda on valik langenud

sinule. Kas viimane kord oli sulle

üllatus?

Tegelikult oli, suur üllatus. Ma-leva aasta kaitseliitlane tehakse teatavaks Kaitseliidu aastapäeval. Sündmus on pidulik ja eriline, uued liikmed annavad tõrvikute valgel vandetõotuse. Teadsin, et pean kindlasti kohale tulema, ja arvasin, et eks vist tahetakse tänukirja anda (medaleid malev sel päeval tavaliselt ei jaga). Suur oli üllatus, kui nimi välja hõigati. Eks omade selline toe-

118 | 2015

INIM

EN

EN

IN

IN

IN

IN

IN

IN

IN

IN

IN

IN

IN

IIIN

IN

IIN

IIIIN

IN

IN

IN

IIIN

IIIIIIIIIIN

IN

IIN

IIIIN

IIIIIN

IIIIN

IIIN

IN

IIN

IIN

IIN

IIIN

IIIIN

IIIN

IIN

IIIIIN

IIN

IIN

IN

IIN

IIIIIIIIN

IIIIN

IN

IIN

IIN

IN

IIN

IIIIN

IIN

IININ

IIN

ININNINNINININININININININININNNININNININININNNININNNNINNNINNNININNINNNINININNNINNINNNNNNINININNNNNNNNNNNINNNNNNNNNNINNININNNNNNNNNNNNNNINNNNININININININNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNINNINNNNNNNNNNININNNNNNNNNNNNNNNNNNINNNINNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNNINNNNNNNNNININNNNNNNNNNINNNIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII

EN

EN

ENN

EN

EN

EN

ENNNN

EN

ENN

EN

EN

ENNNN

EN

EN

EN

ENNN

ENN

EN

EN

EN

ENNNN

EN

EN

EN

EN

EN

EN

EN

EN

ENNN

EENN

EN

EN

EN

EN

ENN

EN

ENN

EN

ENNNNNNN

ENNNN

ENNNNN

ENNN

EEEEEEEEEEEEEMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMM

EEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEETulles tagasi argipäeva – kuidas

sa meie ridadesse said ja

mida teadsid enne sellest

organisatsioonist?

Juhtus nii, et minu õde Eve Täht võeti 2000. aastal tööle Võrumaa malevasse noorteinstruktoriks ja ta kutsus mind noortelaagritesse appi. Neid korraldati siis ja korraldatak-se tänagi väga palju. Enne seda ei teadnud ma Kaitseliidust kuigi palju. Kui olin juba viiendat aastat noorte-laagrites ja teistelgi üritustel abiks käimas, juhtus see, mis juhtuma pidi: 5. oktoobril 2004 astusin Nais-kodukaitse liikmeks. 2005. aastal sai minust Võru Kreutzwaldi Gümnaa-siumi rühma noortejuht ja 2008. aastal Kaitseliidu tegevliige.

Praegu on Tiia teenistuses

Scoutspataljonis, mistõttu

ta kodumalevasse enam nii

tihti ei jõua

LIILIA KIVINUKK

.

Joondumine oli Tiial (vasakult teine) selge juba väiksest peast

ER

AK

OG

U

8 | 201512

INIM

EN

E

Kuuldavasti olid vanavanemad

vastu, et te Evega Kaitseliitu

läksite?

Oli tõesti nii. Algul üritasid nad meid lihtsalt veenda, et see pole hea mõte. Hiljem lisandus küsimus: mis siis saab, kui venelased uuesti tulevad? Nende hirm tuli sellest, et vanaisa oli vanasti kaitseliitlane ja küüditati seetõttu koos perega Sibe-risse. Mälestus juhtunust pole ku-hugi päriselt kadunud ja idanaabri käituminegi ei tekita neis kindlust.

Noortega oled suutnud alati ühel

lainel püsida?

Ikkagi kolme lapse ema, eks kus-kilt siit on see hea suhe tulnud. Ma pole sellele eriti mõelnud, kõik on lihtsalt sujunud. Kindlasti on oma osa põnevatel ja õpetlikel üritustel. Üllatav, et noored polegi meist nii erinevad. Teevad samasuguseid krutskeid, nagu me isegi tegime. Oo-tavad teenitud kiitust ja soovivad, et nendega ausalt käitutaks. Esimene noorkotkas, kelle mina vastu võtsin, oli Jaak Joseph Rumvolt – täna on ta tegevteenistuses, tervitusi Tapale! Vedasin eest ka Mini-Erna võist-konda, mille üks liige ta oli. Mitmel aastal kuulus lisaks temale võist-konda Aivar Voronov juunior (Ku-perjanovi pataljoni kunagise ülema poeg). Kahjuks ei tulnud nad kunagi esimese kolme hulka, nii krutskeid täis võistkond oli. Küll oli vaja met-sas tüdrukute võistkondi kollitada või ka aidata, vahel jäeti seetõttu mõni punkt lihtsalt vahele. Nalja sai nendega palju ja igav ei hakanud. Suhtleme tänaseni.

Ka sinu kolm tütart on sinu

suured fännid.

Jah, tänagi toimetavad nad siin ringi. Käisime hiljuti koos matka-mas mööda Võrumaa ilusaid paiku. Nad on juba täiskasvanud ja kodu-tütre vanusest välja kasvanud, kuid jätkavad siiski kodutütarde toetaja-liikmetena ning käivad vahel ka abis noortele üritusi korraldamas.

Võrumaa noortel on mitu üritust,

mis on kasvanud suuremaks ja

muutunud traditsiooniliseks.

Neist mitme käivitaja või läbiviija

oled sina.

Tõesti, Võrumaal on kolm rännakut, mis loodetavasti jätkuvad veel kaua. Esimene neist on Sänna rännak noortele. Esimesel aastal (2008) oli

Pärast aasta kaitseliitlaseks nimetamist hak-

kas Tiiale saabuma õnnitlusi igast Eestimaa

nurgast, mis oli talle meeldiv üllatus

KR

ISTJ

AN

PR

II

käinud Kaitseliidu Koolis, NAK-i ja rühmavanema kursusel. Tööko-haks on alates 2005. aastast olnud Kaitseliit, kus alustasin valvurina ja hiljem sain staabi korrapidajaks. Side malevaga on kuidagi iseenesest nii tihedaks läinud. Juba nädala sees algavad õhtupoolikud noortega ja järgnevad nädalalõpud noorte või tegevliikmetega.

Võrumaa maleva kaitseliitlaste

ajaarvestuse süsteemi järgi

tuli sul 2013. aastal kokku 1455

osalustundi! Tundub lausa

võimatu (selgituseks: arvestus

hõlmab ka kohalemineku ja

õppusel-üritusel magamise aega

jmt).

See tunduski tavalisest tihedam aas-ta, eelmisel aastal kogunes üle 800 tunni. Eks Kaitseliit ongi kogu mu vaba aja sisustaja. Peaaegu. Ma pole harjunud kodus istuma, meeldib rakkes olla. Tagantjärele vaadates tundub see tundide arv tõesti suur. Ma ju ise ei pea jooksvat arvestust, selle eest hoolitsevad teised inime-sed. Nii et kui kokkuvõtteid tehakse, üllatun vahel isegi.

Oled kirglik matkaja, osalenud

korduvalt Eel-Ernal ja Ernal,

nüüd siis Pitkal, Utria rännakul,

Sandels-Jotosel jne … Käid alati

ka korraldatavate rännakute

trassid läbi.

Matkamine mulle meeldib. Kui on vaba hetk, siis seljakott selga ja mat-karajale. Vahel kaks korda nädalas. Tänaseks on Paldiski ümbruski läbi käidud, enamasti üksinda. Käin tõesti alati enne rännakut igaks ju-huks trassid läbi. Muutused looduses pole alati kaardile jõudnud ja kõike polegi võimalik kaardilt välja lugeda. Ernal/Pitkal olen võistelnud kolm korda, mõned korrad olin tugiisiku-na abiks Tartu maleva võistkonnale

– tervitused tartlastelegi, kellega on olnud tihe koostöö mitmelgi üri-tusel! Läbitud Eel-Ernade arvu ma isegi ei tea. Need on olnud tõsised pingutused. Meeldib, et suurem osa võistkondi on metsas väga sõbrali-kud ja toetavad. Elatakse teiste edu-sammudele kaasa. Häirib aga liigne tähelepanu: oo, naised retkel!

osalejaid alla 20, aga viimati üle saja. See on kahepäevane retk vabariigi aastapäevale lähimal nädalavahetu-sel. Jah, tõesti, see toimub talvel ega kohuta lapsi vanuses 7–19. Noored on siin eeskujuks paljudele kaitse-liitlastele, kes ei taha kehva ilmaga välja tulla. Iga-aastane maakondlik noorte retk kannab ühe oma korral-daja, traagiliselt hukkunud kapten Rene Rätsepa nime. Endise noorkot-kana oli ta alati noortel abis. Juhtus aga nii, et teda tabas Himaalaja kõrgmäestikus seal tihtiesinev tõbi ja teda pole enam meiega. Tundus loogilise jätkuna, et mälestus temast võiks edasi elada just sel moel. Kol-mas, Võrumaa maleva retk, mis sai käima lükatud, on „Käve üle kün-gastõ“, ka seal on vähemalt pooled võistkonnad noorteorganisatsiooni-dest.

Oled Kaitseliidu tegevliige,

ametikoha järgi väljaõppinud

rühmavanem, aktiivne õppustel

osaleja. Räägi sellest osast oma

elus.

Mulle meeldib õppustel käia, ma ei oska isegi umbes öelda, kui mitmel olen osalenud. Enamasti on õppu-sed põnevad ja pakuvad piisavalt väljakutset. Väike adrenaliinisüst annab elule särtsu juurde. Olen

Ma pole harjunud kodus istuma, mulle meeldib rakkes olla.

138 | 2015

L I S A T E A V E

Tiia Kiisi autasud

KT tunnustusrist “Hõbesõlg” 2015

KL teenetemedali II klass 2014

KT peavanema tänukiri 2014

Kaitseministri tänukiri 2014

KL Võrumaa maleva tänukiri 2012

KT tunnustusrist 2012

KL ülema tänukiri 2011

KL teenetemedali III klass 2009

Maleva teeneterist 2009

KT peavanema tänukiri 2009

KT Võrumaa ringkonna tänukiri 2009

KT Võrumaa ringkonna tänukiri 2008

KL ülema tänukiri 2008, 2010, 2012

Malevapealiku tänukiri 2007, 2008, 2010(2), 2011, 2013, 2014

Võidutule medal 2007

Räägime nüüd vanusest, sest

kui eelnevat juttu lugeda,

siis on, millest rääkida. Said

just 48. Kuidas „kõrge” vanus

ennast tunda annab? (Naerame

mõlemad).

Saan sinu irooniast aru, tõesti on juhtunud, et mõnele inimesele meel-dib vaadata passi, mitte inimest ennast. Olen tundnud imelikku suh-tumist, kui enne silmast silma suht-lemist on vaadatud ankeediandmeid ja võib-olla küsitud endalt, mida see vanainimene siit otsib. Üldjuhul aga on pärast asjade üheskoos tegemist, korraldamist või õppusel käimist suhtumine muutunud. Muidu mu vanus tunda ei anna, seda meenutab ainult sünniaeg passis. Küll pole ma enam nii võimekas kui 20aastased.

Kuuldavasti oled kuskilt

tagataskust leidnud veel vaba

aega, et tegeleda heategevusega?

Jah, aastaid olen teinud lastele hel-kureid, praegugi teen. Ei teagi, kui palju sadu (või isegi tuhandeid) neid kokku tuleb. Ei saa ju bussisõidu- või telekavaatamise aega raisku lasta. Olen Ukrainasse sokke kudunud. Käsitöö meeldib.

Oled tegevteenistuses koos

proffi dega. Kui võrdled oma

kaaslasi seal ja Kaitseliidus, kas

näed erinevusi, mida tahaks esile

tuua?

Kõigepealt tahaksin öelda, et kait-seliitlastest tegevteenistuses olijad

hoiavad ka seal kokku. Erinevustest rääkides … kaitseliitlased kipuvad olema algatusvõimelisemad ja motiveeritumad. Mitte, et tegevtee-nistuses olijad poleks motiveeritud. Lihtsalt siin on mingi huvitav eri-nevus, mida ei oskagi lahti seletada. Paldiskisse tulekut ma kindlasti ei kahetse ja püssi niipea varna ei riputa. Kahju vaid, et kodumalev seetõttu nii kaugele jääb ja sinna harvem jõuan.

Lõpetuseks ütle, mis sulle

Kaitseliidu juures meeldib ja mis

sind seal nii väga ei vaimusta?

Alustaks murest. Tihti juhtub nii, et õppuste ajaplaneering on paigast ära. Kui vabatahtlik tuleb enda vabast ajast õppustele, siis peaks olema kogu aeg otstarbekalt ära kasutatud. Isegi magama ei peaks metsalaagris nii kaua. Inimesed soovivad, et nende aega hinnatakse ja maksimaalselt ära kasutatakse. Pool päeva lihtsalt vedelemist või kaks päeva vaikset laagrirutiini ei veena paljusid uuesti õppustele tulema oma aega kulutama.

Paberitöö kipub aktiivsust tapma. Aktiivsematele seatakse kohati liialt palju kohustusi. Vanemaid tegijaid peaks rohkem usaldama. Juhtub tihti, et 60–75aastane „taadu“ on kohusetundlikum.

Jätkuvalt on aga head asjad ülekaalus. Mul on Kaitseliidus väga palju sõpru ja häid tuttavaid üle Eesti. Suurem osa mu ajast on sisustatud huvitavalt ja arendavalt,

Ka Tiia tütred on tema suured fännid ning löövad tema tegemistes tihti kaasa

põnevuski ei puudu. Seda kõike tänu Kaitseliidule. Hindan maisest varast tähtsamaks teadmisi, häid elamusi ja heade sõprade ringi. Jätkuvalt on tunne, et Kaitseliitu lihtsalt peab kuuluma.

ER

AK

OG

U

8 | 201514

INIM

EN

E

Vabatahtliku pataljoni

Donbass lahinguteeUkraina Donbassi vabatahtliku pataljoni sõjatee algas

otse Maidanilt. Kahjuks pole see veel lõpule jõudnud.

Tekst: JEVGENI ŠEVTŠENKO

Praegu on

vabatahtlik

pataljon Donbass

vastavalt Minski

vaherahuleppele

tõmmatud Široki-

ne juurest tagasi

teisele kaitseliini-

le. Nad kaitsevad

blokkposte ja

võitlevad Vene

diversioonirüh-

madega Mariupo-

li lähistel JEV

GE

NI

ŠE

VT

ŠE

NK

O

158 | 2015

INIM

EN

E

EndastMinu nimi on Jevgeni Ševtšenko. Sündisin 32 aastat tagasi Kiievis tavalises lasterikkas perekonnas. Ka lapsepõlv oli tavaline ilma liigse luksuseta, ei uhkeid riideid ega te-leviisorit, kuid see-eest palju sõpru, häid raamatuid ning palju sporti: jalgpall, poks, karate, kergejõustik. 18aastaselt läksin sõjaväeteenis-tusse. Sattusin sisevägedesse, kus mind saadeti sidemeeste kursustele. Lõpetasin ajateenistuse seersandi auastmes staabi raadiosidemasina ülemana.

Pärast sõjaväge olin kõigepealt mööblimüüja, üürisin kortereid välja, vedasin Orbiti närimiskum-mi mööda kauplusi laiali ja tegin haltuurat taksojuhina, seejärel aga leidsin end konverentsiteenuste maailmas – korraldasin äriklienti-dele konverentse ja avalike üritusi. Aja jooksul kogunes selles äris pii-savalt kogemusi ning 28aastasena asutasin oma fi rma. See oli suurepä-rane aeg, esimest korda elus tekkis mul vaba raha.

31. oktoobril 2013 juhtus midagi, mis pööras pea peale mitte ainult minu, vaid miljonite ukrainlaste elu. 31. oktoobri öösel ajas miilits Nežaleznosti väljakul jõhkralt laiali üliõpilased, kes protestisid Januko-võtši Euroopaga integreerumisest keeldumise vastu.

Kogu mu pere oli esimestest päe-vadest alates Maidanil. Me ei saanud teisiti – võitlesime parema tuleviku nimel ja võitsime! Pärast traagilisi sündmusi veebruari lõpus lootsime parimat nagu kõik ukrainlased, kuid järgnes häda, mille ulatus ei mahu seniajani pähe – algas sõda. Esiteks annekteeriti Krimm, seejärel tärkas separatism maa idaosas. Istusime Kiievis ja mõistsime, et Venemaa ei jäta meid rahule. Meil oli õigus – algas täiemõõduline sõda.

VabatahtlikestRiigi juhid olid segaduses, õigus-kaitse Donetski ja Luganski piir-kondades demoraliseerus, sealne võim vahetas Ukraina lipu Venemaa oma vastu, sõjavägi oli hirmul ja abitu. Aga siis, just nagu Maidanil-gi, ütles oma sõna rahvas – hakati

valitseva atmosfääri, ohvitseride ja reakoosseisu vaheliste suhete poolest – olime kõik võrdsed. Jah, muidugi olid olemas ka jagude, rühmade ja roodude ülemad. Aga suhted olid hoopis teised – need polnud üles ehitatud sõjaväeliste-le käsulaudadele, vaid põhinesid usaldusel, komandöride autoriteedil. Ega me neid käsulaudu tundnudki, me ei olnud ju elukutselised sõja-väelased. Aga üldiselt polnud meil praktiliselt probleeme sellega, et keegi oleks keeldunud täitmast üht või teist käsku või poleks tahtnud lahingusse minna, kuigi jah, va-hel juhtus sedagi. Olla sõjas on ju teinekord kohutavalt hirmus ja kui keegi väidab, et oli sõjas ega kartnud midagi, siis ta valetab. Mitte kõigil ei pidanud psüühika vastu – mõni keeldus lahingusse minemast, mõni hakkas jooma, kuid õnneks olid need vaid üksikjuhtumid. Just säärasteks juhtudeks sai loodud ohvitseride au-kohus, mille otsuste põhjal saadeti probleemsed inimesed koju.

formeerima vabatahtlike üksusi ja peaaegu kõik, kes olid seisnud Maidanil Janukovõtši režiimi vastu, astusid esimeste seas võitlustulle. Lahingusse mindi otse Maidanilt, vabatahtlikena. Ilma vormita, ilma laskemoonata, vanades Nõukogude teraskiivrites, kurikate, nugade ja jahirelvadega. Enamik vabatahtli-kest olid tavalised, eri ameteid pida-nud inimesed, kellest paljud polnud enne sõda automaati käeski hoidnud ega teadnud, kuidas tulistada.

Peaaegu üheaegselt loodi neli vabatahtlike pataljoni: Parem Sektor, Dnepr, Azov ja Donbass. Kõik nad erinesid silmapaistvalt Ukraina armeest. Neisse kuulusid motivee-ritud sõdalased, patrioodid, kes olid valmis kõhklemata minema ükskõik millisesse põrgusse, et vaid vaenlast hävitada. Paljud kaadrisõjaväela-sed seevastu ei mõistnud täielikult olukorda ega saanud aru, et sõda on juba alanud.

Samuti erinesime armeeüksus-test vaieldamatult pataljonides

Sõjasaagiks lan-

gesid esimesed

automaatgra-

naadiheitjad

ja mõned ter-

veksjäänud sõi-

duautod, mille

omanikud olid

juba põrgusse

saadetud

8 | 201516

INIM

EN

E

Meie tugevuseks oli vaimne ühtsus, kuid nõrkuseks põhiliste lahinguliste teadmiste ja kogemuste puudus. Praktika on siiski näidanud, et see ei seganud meid märkimis-väärselt edukalt teostamast operat-sioone linnade vabastamisel Do-netski ja Luganski oblastis. Muidugi, alati ei õnnestunud operatsioonid just täiuslikult, meil oli kaotusi, kuid selline sõda kord juba on...

Donbassi pataljoni esimesed lahingudDonbassi pataljon loodi 2014. aasta aprillis. Algselt oli tegemist entu-siastlike patriootide väikese grupiga, relvastuseks vaid mõned jahipüssid ja viis plastmassist AK-maketti. Niisuguse varustusega hakkasimegi vabastama oma maad „Vene maail-mast,” mis tolleks hetkeks oli pea-aegu täielikult enda alla haaranud Donetski ja Luganski oblastid.

Lahinguristsed saime Krasno-armeiski linna (Donetski oblastis) kontrollposti juures, kus asusid tavalised kohalikud separatistid, kõik läks kiiresti ja kergelt. Järgne-sid Novosjolovka ja teised Donetski oblasti asustatud punktid. Meie kätte ilmusid esimesed automaadid, esimesed granaadid, esimesed soo-musvestid. Tekkis kergete võitudega kaasnev üleolekutunne, mille eest meil peatselt tuli karmilt maksta.

2014. aasta 23. maiks oli planee-ritud operatsioon blokkposti vallu-tamiseks Karlovkas, 30 km kaugusel Donetskist. Mitmete asjaolude kok-kulangemise tõttu ei läinud paljud asjad tol saatuslikul päeval kavan-datud rada, kuid otsustavat rolli mängis senikogetu ja järjekordse kerge võidu ootus. Poisid teadsid, et sellel postil on hulganisti korralikult relvastatud terroriste, aga vaatama-ta lahingumoona puudusele, vaa-tamata võitlejate väikesele arvule, vaatamata sellele, et Donbassi kogu relvastuse moodustasid vaid 13 automaati ja üks korraliku optilise sihikuga jahipüss, otsustati siiski rünnakule minna.

Kohe lahingu alguses sai neli võit-lejat raskelt haavata. Lauppealetung ebaõnnestus, lahing venis, padrunid lõppesid ja sel hetkel saabus kaitses olevatele separatistidele Donetskist abiväge — ligi 10 meest, lisaks üks BTR. Meie omad taganesid, kuid

kuus meest jäid tänavaäärsesse res-torani lõksu. Neist pääses vaid üks.

Vaatamata sellele, et tolles lahin-gus suutsime hävitada 12 terroristi, olid esimesed kaotused, pealegi nii suured, meile tõsiseks hoobiks. Don-bassi pataljoni esimesed hukkunud pärinesid ise Donbassist. Nemad olid esimesed hukkunud, kuid kaugeltki mitte viimased...

Pärast neid sündmusi pööras riigi juhtkond lõpuks vabatahtlikele donbaslastele tähelepanu, sisemi-nister võttis meid oma hõlma alla. Terve juunikuu kulus täiemõõdulise pataljoni formeerimisele.

Juuni lõpuks oli meid umbes 300 inimest ja pärast baaskursuse läbimist kiirendatud korras liikus pataljon eesliinile. Esimeseks ope-ratsiooniks sai värskelt vabastatud Slovjanski ja selle lähiümbruse puhastamine. Seejärel vabastasime 7. juulil Artjomovski, suhteliselt suu-re linna Donetski oblastis. Päeval ja ööl tekkisid linna ühes või teises piirkonnas tulevahetused. Peami-selt ründas meid Gorlovka suunalt ebaseaduslik relvastatud rühmitus, mida juhtis tuntud terrorist Bezler. 11. juuli hommikul astusime Artjo-movski äärelinnas nendega äge-dasse tulevahetusse, mille käigus suutsime hävitada Gorlovka grupee-ringu suurema salga.

14. juulil saabus meile täiendu-seks veel umbes 150 vabatahtlikku. Tänu sellele suutsime võtta kontrolli alla juba terve linna ning hingata veidi kergemalt.

Mis relvastusse puutub, siis riik varustas meid automaatidega, kuid sõda oli muutunud täiemahuliseks, päevakski ei lakanud kaasaegsete relvade, soomusmasinate ja suurtü-kisüsteemide vool Venemaalt, meil aga polnud vastu panna ainsatki tankitõrjerelva, miinipildujat, soo-mustransportööri, ammugi mitte jalaväe lahingumasinat. Peale kerg-relvastuse ja mõne reaktiivgranaa-diheitja ei saanud me midagi. Sellest hoolimata kippusime võitlusse, sest soovisime naasta oma kodudesse, oma lähedaste juurde.

Sääraseid võitluses hädavajalikke asju, nagu vormid, soomusvestid, kiivrid, toiduained, elektrigeneraa-torid, öövaatlusseadmed, termo-viisorid, alusmatid, magamiskotid, rakmed, taktikalised prillid, auto-bussid, maasturid ja palju muud, saime vabatahtlikelt abiorganisat-

2014. aasta lõpuks

oli riigi sõjaväeline

masinavärk piisavalt

pöördeid kogunud

– nüüd varustasid

võitlejaid paljude

tarvilike asjadega

lisaks vabatahtlikele

abilistele ka armee

varustuskeskused

JEV

GE

NI

ŠE

VT

ŠE

NK

O

Lahinguristsed saime Krasnomerski linna kontrollposti juures, kus patrullisid tavalised kohalikud separatistid.

178 | 2015

INIM

EN

E

2014. aasta lõpus paranes mõnevõrra rel-

vastuski: ilmusid automaatgranaadiheitjad,

tankitõrjerelvad, palju reaktiivgranaadi-

heitjaid, armee soomustatud veokid ning

isegi mõned soomustransportöörid. Kasu-

tatakse ka vastaselt hõivatud tehnikat

JEV

GE

NI

ŠE

VT

ŠE

NK

O

sioonidelt, mis korraldasid võitlejate toetuseks uskumatult mastaapse kampaania ning suutsid korralda-da lisaks vabatahtlikele ka paljude armee-, Rahvuskaardi- ja piirivalve-üksuste täiemahulise ja operatiivse varustamise. Abi saabus meie oma riigi igast nurgast, aga peale selle abistasid meid ning abistavad aktiiv-selt ka praegu inimesed paljudest maailma riikidest, eriti Baltimaa-dest, Poolast, Gruusiast ja USA-st.

Oodanud ära 2014. aasta juulis saabunud täienduse, läksime peale-tungile. Soomustehnikat anti meile relvajõudude 24. brigaadist. Armee oli end selleks ajaks juba mõnevõrra kogunud ja meiegi olime õppinud edukalt sõdima. 22. juulil vabas-tasime Popasnaja linna (Luganski oblastis), nois lahinguis kaotasime neli oma poissi. Edasi läksime Lisit-šanski peale. See operatsioon lõppes meile kaotusteta, kuid samas osale-nud sõjaväelastel oli kahjuks siiski

hukkunuid. Seejärel saime mõne päeva puhkuseks. Kõik valmistusid Pervomaiski linna ründamiseks, silmapiiril terendas juba Lugansk.

Suurpealetung ja tragöödiaTol perioodil ei loputanud „Vene maailma” ihalejaid ainult meie üksi. Terve rinde ulatuses läks pealetun-gile Ukraina sõjavägi ning teiste vabatahtlike pataljonide – Aidar, Parem Sektor, Dnepr, Azov jt – toel liiguti kiiresti edasi.

Olime veendunud, et talvekülma-de saabudes on sõda läbi. Arvasime, et läheme edasi Luganski suunas, kuid augusti alguses saabus ootama-tult käsk rünnata Ilovaiskit. Pea-aegu terve pataljon suundus lõuna poole, Donetskile lähemale. Lugans-ki oblastisse jäi vaid teise roodu üks jagu, mis oli antud haubitsapatarei juurde ja kaitses seda diversiooni-gruppide eest. Õnneliku juhuse tõt-tu oli selleks minu jagu. Sellal, kui

kõik meie poisid sattusid Ilovaiski hakklihamasinasse, võtsime meie õudusega vastu üha uusi teateid hukkunutest. Kui olukord muutus katastroofi liseks, sõitsime oma pois-tele appi, kuid oli juba hilja. Vene väed olid võtnud Ilovaiski mitme-kordsesse piiramisrõngasse. Järgnes juba tuntud nn „roheline koridor,” kus, hoolimata Putini poolt isiklikult Porošenkole antud garantiidest, ta-peti meie mehed abitult maha, nagu oleks tulistatud lasketiirus.

Augustis kohtusime esimest korda Vene Föderatsiooni regulaarvägedega. Just siis võtsime sõjavangi esimesed Vene sõdurid — tollal olid neil veel kaasas kõik isiklikud dokumendid: passid, sõjaväepiletid, isegi ravikind-lustuse paberid, kuigi paljudel neist ravikindlustust enam vaja ei läinud.

Viimaks mõistsime täies ulatuses, et kohmaka kohaliku separatismi ajastu on läbi, teispool rindejoont polnud enam kodukootud alkohoo-likud, narkomaanid ja kriminaalid, kellest paljud olid automaadi kätte võtnud esimest korda elus, vaid pro-fessionaalsed, korralikult treenitud ja sõjatehnika viimase sõnaga va-rustatud lepingulised Vene sõjaväe-lased. Meid see ei hirmutanud, meid piitsutas tagant soov kätte maksta.

Ilovaiski tragöödia oleks meie pataljonile äärepealt saatuslikuks saanud: poolsada hukkunut, umbes sada haavatut, neist paljud raskelt, üle saja vangivõetu. Ka pataljoni komandör Semjon Sementšenko oli raskelt haavatud, teda oli tabanud neli miinikildu, millest üks jäi pida-ma ribide vahel, loetud millimeetri-te kaugusel südamest.

Donbassi pataljon viidi pärast Ilovaiski all saadud karmi kaotust rindetsoonist välja lahinguvõimet taastama: kõigepealt Dnepropet-rovskisse, siis Kiievi lähedale, kus veetsime peaaegu kolm kuud haavu ravitsedes ning uutele, langenute asemele saabunud vabatahtlikele õpetust ja kogemusi jagades.

Tagasi rindel2014. aasta detsembris saadeti meid taas rindele. Riigi sõjaline masina-värk kogus pöördeid, selleks ajaks varustasid meid paljude tarvilike asjadega mitte ainult vabatahtlikud abilised, vaid ka armee varustus-keskused. Saime uued soomusvestid, kevlarkiivrid, rakmed, hea talve-vormi ja palju muudki. Mõnevõrra

8 | 201518

INIM

EN

E

paranes relvastuski: ilmusid auto-maatgranaadiheitjad, tankitõrjerel-vad, palju reaktiivgranaadiheitjaid, armee soomustatud veokid ning isegi mõned soomustransportöörid.

Alguses oli meie valvata rida blokkposte Luganski oblastis Lisit-šanski lähedal. Oli vaikne periood. Aeg-ajalt tegutses vaenlase suur-tükivägi, kuid ulatuslikke otseseid tulevahetusi polnud. 2015. aasta jaanuaris muutus kõik. Kõigepealt üritati Bahmudski trassil läbi mur-da, oli vist 20. jaanuar. Algas kõik rünnakust 31. blokkpostile, mida esmalt peksti suurtükitulega ja selle järel tulid Vene tankid. Edasi rünnati 29. blokkposti, mis asus juba otse meie positsioonide kõrval, paiknesime nende toetuseks ümber. Kõik said aru, et midagi on tulekul, ja varsti saigi kõik selgeks — Putini sihtmärgiks sai Debaltseve eend.

29. jaanuaril paigutati meid ümber Debaltsevesse. 31. jaanuaril võttis pataljon osa lahingutest Ugle-gorski pärast, kuid vastase jõud olid ilmses ülekaalus. Kaotasime seal 6 meest. Tõsi, ka vastasele tekitasime vägagi märgatavat kahju. Mõne aja pärast saime teada, et Jenakijeve 2. pataljoni DNR teine rood kaotas neis lahinguis 86 meest ja faktiliselt lakkas olemast. Lisaks hävitasime kaks Vene tanki ja kaks soomukit, üks roomikmasin koos sellele pai-galdatud õhutõrjesüsteemiga ZU23 õnnestus aga vaenlaselt tervelt üle lüüa. Viimane teenib nüüd ausalt meie pataljoni.

Väljaõppeta vabatahtlikest on

nüüdseks kujunenud kogenud

lahinguüksus

JEV

GE

NI

ŠE

VT

ŠE

NK

O

Kuid rõngas Debaltseve ümber tõmbus aina koomale. 3. veebruaril paisati meid ümber Artjomovskis-se ja hoiti reservis. 10. veebruarist alustas Vene armee segamini kol-laborantide üksustega rünnakuid Artjomovski-Debaltseve trassil asuva väikese Logvinovo küla vas-tu, mida enda valdusse haarates oleksid nad suutnud halvata meie Debaltseve üksuste peamise varus-tustee. 12. veebruaril õnnestus neil end selles külas sisse seada, meid saadeti kiirkorras rünnakule, kuid luureandmed osutusid ebatäpseteks. Umbes viiekümne soomusmasina-teta vastase asemel ootas meid ees oma kakssada sõdurit, tugevdatud burjaadi tankidiviisi kümne tan-kiga. Meid oli aga veidi rohkem kui 60 meest, lisaks kaks tanki, kaks soomustransportööri ja üks luure-soomuk. Jõud olid liiga ebavõrdsed. Kui algas raske lahing, kutsusime abiväge, kuid see tuli liiga kaua, olime sunnitud raskete kaotustega taganema. Hukkus 9 meie ja ligi 20 armee poissi. Jah, me suutsime hävitada ühe Vene tanki ja umbes 50 vastast, samuti võtta 17 vangi, kuid Logvinovo küla tagasi võita me ei suutnudki, ei tol päeval ega hiljem.

18. veebruaril jättis Ukraina ar-mee Debaltseve maha, meie pataljon paisati lõunasse, Mariupoli alla.

Võtsime sisse lahingupositsioonid Širokine külas, mis oli pikka aega kogu rindejoone kõige tulisemaks punktiks. Poole aasta jooksul kaota-sime seal 8 meest. Palju oli haavatuid, mõned jäid ilma kätest-jalgadest. Aga ka vaenlasele tegime korralikult kahju. Meie enda ja OSCE vaatlejate hinnangul hävitasime tänu aastasele sõjapidamiskogemusele üle 100 ter-roristi, umbes 200 sai haavata, üsna suur hulk soomustehnikat sai pu-ruks lastud. Üks lahingumasin BMP2 õnnestus lausa tervelt kätte saada.

Praegu on vabatahtlik pataljon Donbass vastavalt Minski vaherahu-leppele tõmmatud Širokine juurest tagasi teisele kaitseliinile. Kaitseme blokkposte ja võitleme Vene diver-sioonirühmadega Mariupoli lähistel. Pärast pooleaastast pidevat lahin-gutegevust oleme saanud lõpuks võimaluse korralikult puhata, aga kui ausalt öelda, siis on poisid selle vastu, me ei taha niisama passida ja puhata. Me tahame võidelda.

Me võtame ka Krimmi taga-si, ärge selles kahelge, me oleme õppinud sõdima. Me ei karda Vene armeed, mis tegelikkuses ei osutu-nudki nii võimsaks. Meie jaoks on müütiliste LNR-i ja DNR-i hävitami-ne vaid aja küsimus. Loodan, et pole enam palju aega jäänud.

Elagu Ukraina!

Vene keelest tõlkinud Sven Salumets

Umbes viiekümne soomusmasinateta vastase asemel ootas meid ees oma kakssada sõdurit.

198 | 2015

VÄ

LJA

ÕP

EÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄLL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄL

ÄLLLL

VÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

VÄ

LÄ

LÄ

LÄ

LLV

ÄL

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LV

ÄL

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄLLLLL

VÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄLL

ÄL

VÄ

LÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LÄ

LÄ

LÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LV

ÄL

ÄLL

ÄL

VÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

LÄ

LÄ

LV

ÄLL

VÄ

LV

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

VÄ

LÄ

LÄ

LV

ÄL

VÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

VÄ

LV

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

ÄL

VÄ

LLLLV

ÄL

VÄ

LÄ

LV

ÄLLL

VÄ

LLÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

VÄÄÄ

VÄÄÄÄ

VÄÄÄ

VÄÄ

VÄÄ

VÄ

VÄÄ

VÄ

VÄÄÄÄÄ

VÄ

VÄÄÄ

VÄ

VÄÄ

VÄÄ

VÄ

VÄÄ

VÄÄÄ

VÄÄÄÄÄÄÄ

VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ

VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ

VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ

VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ

VÄ

VÄ

VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ

VÄÄÄÄ

VÄÄ

VÄ

VÄÄÄÄÄÄ

VÄÄÄÄ

VÄ

VVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVA

ÕA

ÕA

ÕJA

ÕA

ÕA

ÕA

ÕA

ÕÕÕA

ÕA

ÕA

ÕA

ÕJA

ÕA

ÕÕÕÕA

ÕA

ÕJA

ÕA

ÕÕA

ÕÕÕJA

ÕÕA

ÕA

ÕÕÕA

ÕJA

ÕJA

ÕA

ÕA

ÕJA

ÕA

ÕA

ÕÕÕA

ÕA

ÕA

ÕÕA

ÕJA

ÕA

ÕAAAAJAAAAAAAAAAJAAAJAJAJAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAJAJAJAJAJAAJAJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJ

PE

PE

PPE

PE

PE

PE

PE

PE

PE

PE

PE

PPE

PE

PE

PE

PE

PEE

PEEE

PEEE

PEE

PE

PEEE

PPPPPPPPPPPPPPP

Sügis on kaitseliitlastele teatavasti kibekiire aeg. Koos

kooliaasta algusega algavad ka Kaitseliidus mitmed kursu-

sed ja koolitused, elavneb seltsi- ja spordielu. Kindlasti ei

saa mainimata jätta ka väljaõpet, sest mis oleks sügis ilma

suurõppusteta?

Juba septembri alguses kogunes ligi 700 võitlejat seitsmest malevast kaitseväe keskpolügoonile Viru maleva suurõppusele

„Põhjakonn“, harjutama lahingutegevust ilma kindla stsenaariu-mita.

Kuu aega hiljem kutsuti Lääne-Eestis ning Jõgevamaal õppe-kogunemisele terve hulk vabatahtlikke juhte, kes nädala jooksul tuletasid meelde staabiprotseduure ning üksuste juhtimist.

Täpselt samal ajal Lääne-Eesti ja Jõgeva maleva õppekogu-nemisega oli üle 600 riigikaitsja mitmest Kaitseliidu malevast ja kaitseväest koos Raplamaal, Kaitseliidu Kooli tasemekursuste lõpuharjutusel „Kotkalend“.

Oktoober lõppes ja november algas aga Ida prefektuuri ja Kaitseliidu ühisõppusega „Kilp“, kus kaitseliitlased ja korrakaits-jad lihvisid koostööd objektikaitsel ning erinevate sündmuste lahendamisel.V

EL

LI

EH

AS

AL

U

Sügis toob suured õppused

8 | 201520

VÄ

LJA

ÕP

E

Mõistujutt

„Põhjakonnast“4. septembril kogunes ligi 700 võitlejat seitsmest

malevast kaitseväe keskpolügoonile ussisõnu

lausuma, sest ainult nii ilmutavat ennast jube

metsaline, soomustatud kehaga, tugevam kui

kivi ja raud. Kole mõuramine, mis kostis mitme

penikoorma kaugusele, andis märku, et alanud

oli „Põhjakonn“.

Tekst: VELLI EHASALU

Samas andis teadmine, et see väike rahvas on rikas, maad ka ahnusele ja võitis vaenlase hirmu. Ikka uued ja uued laevad on purjetanud meie randadesse aardeid röövima. Siiani on Põhja Konn tapnud nad kõik.

Sellel elukal on aga üks häda – ni-melt on ta jube laisk ja suurema osa ajast magab oma koopas, mille asu-kohta keegi ei tea. Kuid vaenlane ei maga ja selles on nüüdseks veendu-nud juba seitsme maleva kaitseliit-lased, kes septembri alguses veetsid terve nädalavahetuse polügooni metsades, püüdes leida surematu eluka salajast urgu ja teda äratada. Räägitakse, et selleks polegi palju vaja. Tarvis on vaid õppida õigeid us-sisõnu ja neid peavad sisistama koos tuhanded mehed – nii on „Põhja-konna“ õppus kasvanud iga aastaga osalejate arvult järjest suuremaks. Üha enam mehi on aasta otsa har-

Noorliikmed

laevad linte.

Lihtsalt juhuks,

kui ussisõna-

dest üksi ei

piisa...

VE

LL

I E

HA

SA

LU

VE

LL

I E

HA

SA

LU

Põhja Konn on suur nagu mets ja oskab lennata. Vanasti tõusis ta sageli taevasse ning õgis kõiki vaenlasi, kes oma laevadega siia randa jõudsid. Kui ta oli vaenlased ära õginud, saime meie endile nende vara. Siis olime rikkad ja võimsad ning meid kardeti, sest neist randa-dest polnud keegi eluga pääsenud.

218 | 2015

VÄ

LJA

ÕP

E

L I S A T E A V E

„Põhjakonn 2015“ 4.–6. septembrini toimus seitsmes „Põhjakonna“ õppus. Suurõppusel osales seitse malevat. Tallinna, Tartu ja

Saaremaa koondüksus harjutas taktikalisi oskusi ründe-tegevuses ning Viru, Järva, Rapla ja Alutaguse võitlejad rakendasid seni omandatud sõdurioskusi kaitses.

„Põhjakonna“ idee sündis vabatahtlike kaitseliitlaste al-gatusest. Esialgu asus mõtet toetama Viru malev, kes on siiani põhikorraldaja.

„Põhjakonna“ eripäraks on olnud lahingutegevuse harju-tamine ilma kindla stsenaariumita.

VE

LL

I E

HA

SA

LU

jutanud Põhja Konna kutsumist ja tulnud sügise hakul metsa, et elukat välja meelitada. Koleda metsalise surmavõitlus vältas sellelgi korral kaks päeva ja ööd.

Mitmesugused ühiskondlikud ja isiklikud põhjused on toonud kaasa selle, et paljud meist on elama asunud võõrale maale ega tule appi Põhja Konna lausuma, kui neid pa-lutakse. Ja kui tulevadki, pole neist alati abi, sest nad ei mäleta enam ussisõnu. Aga Põhja Konn tõuseb

üles vaid siis, kui teda kutsuvad tuhanded. Seda kindlam peab olema siiajäänute usk eestlaste kuldpõlve, mil kõik maailmarahvad meie Põhja Konna ees värisesid ning laaned olid täis metsikuid sisisevaid mehi. Riigikaitse ongi nagu Põhja Konn

– üks ülisalajane asi, mida keegi päris täpselt ei tea, kuid milles on

Ma tean, et nad on

kusagil selle mäe

taga...

meie võim ja vägi. Ja meil polegi vaja teada rohkem kui vaid seda, et vägi tõuseb siis, kui me kõik koos teda kutsume. Harjutagem siis hoolsalt ussisõnu, et meie elukas lendaks ja õgiks irvitavaid lontruseid nagu pääsuke sääski, sest me armastame seda metsa ja maad, mille juurte all magab Põhja Konn.

Viru võitleja kordab ussisõnu ja häälestab ennast

lahingutegevuseks. Tänapäeval nimetatakse seda

mediteerimiseks

8 | 201522

VÄ

LJA

ÕP

E

Põhja kompanii õppuse

„Põhjakonn 2015“ lahingutes

KA

RIN

LA

UG

AS

238 | 2015

VÄ

LJA

ÕP

E

Tekst: TANEL JÄRVET

Koht: keskpolügoonAeg: 5.–6. septembrini 2015Põhja kompanii (jalaväerühmad, juhtimis-tagalarühm, TT-rühm, miinipildujarühm + pioneerigrupp + kaugluuregrupid) tegutses Tallinna maleva pataljoni koosseisus.

1. Rünnak objektile KASS Põhja kompanii senistest operatsioonidest oli see kõige raskem: vastane oli põhjalikult kaevunud, lisaks tuli kompaniil tegutseda teisel pool Valgejõge, mille ületamiseks pidi kasutama jooksusilda, seega lahin-gualale ei saanud masinaid tuua. Laupäeval 5. septembril kell 15 forsseerisime Valgejõe üle pioneeride tehtud silla ülesandega rünnata objekti KASS. Seejärel sattusime vastase tellitud miinipildujatule alla (kompanii esimene kogemus, kus vahekohtunikud loopisid meie lähedusse miiniplahvatusi jäljendavaid lõhkepakette) ja kell 19 tõmbusime üle Valgejõe tagasi. Järeldus: rasked matšid arendavad.

2. Operatsioon „Koidik“ 6. septembril kell 7 forsseeris Põhja lahingukompanii keskpolügoonil uuesti Valgejõe. Järgnes kompanii rünnak vastase kaitsekeskusele Sika ja Pala vahelisel alal, kus mitmekordsed kaevikuliinid olid kombineeri-tud lõiketraattõkete, tankitõrjerelvade tule ja miinipilduja sihtmärkidega. Esmalt hõivasime objekti KASS ja siis ründasime objekti SIIL. Seal kestis kaevikuvõitlus ligi tund aega (kae-vikute kogupikkus oli ca 300 meetrit). Kell 9.50 oli objektist SIIL võtta veel 15 m kaevikut, alles oli 4 kaitsjat ja 4 ründajat … siis saabus ENDEX. Järeldus: kaevikute puhastamisel on määrav kiire liikumine, et vastane ei jõuaks reageerida ega saaks granaate visata.

Operatsioon „Koidik“

2 X

TA

NE

L J

ÄR

VE

T

8 | 201524

VÄ

LJA

ÕP

EÄ

LÄ

LV

ÄL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LV

ÄLL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LLLLLLLLÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄL

ÄL

VÄ

LLV

ÄL

VÄ

LLLLLÄ

LLV

ÄL

VÄ

LLÄ

LLLLLLLLLLLLÄ

LLLV

ÄLLLLL

VÄ

LLV

ÄLLL

ÄL

VÄ

LLLLV

ÄLL

ÄL

VÄ

LLV

ÄL

ÄÄL

VÄ

LLLLLÄ

LLLV

ÄLLL

VÄ

LÄ

LLÄ

LV

ÄL

ÄLLLLLLLLLLLLL

VÄ

LLÄ

LV

ÄL

VÄ

LÄ

LLÄ

LÄ

LLLV

ÄL

ÄL

VÄ

LLV

ÄL

VÄ

LLLLV

ÄL

VÄ

LV

ÄLLLLLLLL

ÄL

ÄL

VÄ

LÄ

LLLLLLLV

ÄLL

ÄLLL

ÄL

VÄ

LLLLLV

ÄLL

VÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄLLLL

ÄL

VÄ

LLLLÄ

LV

ÄLL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LLLLLLLLLÄ

LV

ÄL

ÄL

VÄ

LLLV

ÄL

VÄ

LLLLV

ÄL

ÄL

ÄL

ÄLLLLLL

VÄ

LLV

ÄL

VÄ

LLLV

ÄL

VÄ

LLLLLLV

ÄLLLLL

VÄ

LLV

ÄL

VÄ

LV

ÄL

VÄ

LLLLLÄ

LÄ

LLÄ

LLLLV

ÄLLL

VÄ

LLLV

ÄLLL

ÄV

ÄL

VÄ

LV

ÄLLLLL

ÄL

ÄLL

ÄLL

VÄ

LLV

ÄL

ÄLL

VÄ

LLV

ÄLLLL

ÄL

VÄ

LÄ

LÄ

LLÄ

LÄ

LV

ÄL

ÄL

ÄLL

VÄ

LV

ÄÄV

ÄÄÄV

ÄV

ÄV

ÄV

ÄÄV

ÄÄÄV

ÄV

ÄV

ÄV

ÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄV

ÄV

ÄÄV

ÄV

ÄÄÄÄÄV

ÄÄV

ÄV

ÄÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄV

ÄV

ÄV

ÄV

ÄÄÄV

ÄÄV

ÄV

ÄÄÄV

ÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄÄÄÄV

ÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄV

ÄV

ÄÄÄV

ÄÄÄV

ÄÄV

ÄÄÄÄÄV

ÄÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄV

ÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄV

ÄÄÄÄV

ÄV

ÄÄÄÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄÄÄV

ÄV

ÄV

ÄÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄÄV

ÄÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄV

ÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄÄÄÄÄÄV

ÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄV

ÄÄÄÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄÄÄV

ÄÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄÄÄÄÄÄÄÄV

ÄV

ÄV

ÄÄÄÄÄÄV

ÄÄV

ÄV

ÄÄV

ÄVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVVV

ÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕA

ÕA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕÕÕÕÕÕJA

ÕA

ÕJA

ÕJA

ÕA

ÕA

ÕJ

ÕÕÕÕÕÕÕÕA

ÕÕA

ÕA

ÕÕÕJA

ÕA

ÕJA

ÕÕÕA

ÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕA

ÕJA

ÕJA

ÕÕÕÕÕA

ÕÕA

ÕA

ÕA

ÕÕA

ÕA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕÕÕA

ÕÕÕA

ÕA

ÕA

ÕA

ÕJA

ÕÕÕÕÕÕA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕA

ÕÕA

ÕA

ÕA

ÕÕÕA

ÕÕÕÕA

ÕJA

ÕA

ÕJA

ÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕA

ÕA

ÕÕA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕÕÕJA

ÕA

ÕÕÕA

ÕJA

ÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕÕÕA

ÕÕA

ÕÕJA

ÕJA

ÕA

ÕA

ÕÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕA

ÕÕJA

ÕJA

ÕÕÕA

ÕÕA

ÕJA

ÕÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕÕÕÕÕÕA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕA

ÕJA

ÕJA

ÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕA

ÕÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕJA

ÕA

ÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕÕÕÕÕÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕA

ÕÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕJA

ÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕA

ÕA

ÕJA

ÕA

ÕÕÕA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕA

ÕJA

ÕJA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕJA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕA

ÕA

ÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕJA

ÕJA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕÕÕA

ÕJA

ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕJA

ÕJA

ÕJAJAAAAJAAAAAAAJAAJAAJAJAAAAJAAAAJAJAAAAAAAAAAJAAAAJAAAAAAJAJAAAAAAAAAAAAAAAJAAAAJAAAAAAAAJAAAAAJAJAAAAAAAJAAAAAAAJAAJAAJAJAAJAJAAAJAAAAJAAAJAJAJAAAAAAJAAAAAAAJAAJAJAAAAAAAAAAAAAJAJAAJAAJAAJAAAAAJAAAAAAJAAJAAAAAAAAAJAAAAAAAAAAJAAAAAJAAJAAAAAAAJAAAJAJAJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJJ

PEEEEE

PEEEEEEEEEE

PEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE

PE

PEEEEE

PEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE

PEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE

PEEEEEEE

PEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE

PPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPPP

Oktoobri teisel täisnädalal põhili-selt Pärnumaal läbi viidud Lääne-Eesti malevate õppekogunemisel keskenduti juhtide koolitamisele eelseisvaks suurõppuseks. Jõgeva-maal seevastu harjutati samal ajal tegutsemist hoonestatud alal.

Pärnumaal valmistuti suurõppuseks „Läänetorm“Pärnumaa maleva pealiku kolonel-leitnant Tõnu Miili sõnade kohaselt otsustati korraldada juhtkonna õppekogunemine eelkõige vajadu-sest ühtlustada erinevate malevate staapide ja jalaväekompaniide juhtide tööd.

Kaitseliidu

õppekogunemistel koolitati

staape ja allüksuste juhte

Kui kevadisel „Siilil“ oli te-

gevuses pigem vabatahtlik

reakoosseis, siis sügisene

õppekogunemine tõi kokku

peamiselt üksuste juhtkon-

nad.

Tekst: KARRI KAAS

„Nagu tavaüksused, nii koosnevad ka meie staabid suuresti vabatahtli-kest, kelle kogemused on tihtipeale väga erinevad,“ ütles kolonelleit-nant Miil. „Seetõttu on väga oluline juhid aeg-ajalt kokku võtta ning asjad üheskoos üle vaadata,“ tõi ta välja peamise põhjuse, miks olid sel korral metsas ainult ohvitserid ja allohvitserid.

258 | 2015

VÄ

LJA

ÕP

E

„Meile väga vajalik staabiharjutus koosnes kahest osast. Õppekogune-mise esimestel päevadel keskendusi-me staabiprotseduuride harjutami-sele ning nädala teisel poolel viisime läbi lahingujuhtimise harjutuse,“ tutvustas Pärnumaa maleva pealik staabiõppuse ülesehitust. „Sisuliselt tegid mehed endile plaanid valmis ning pärast mängisid need läbi,“ lisas ta.

Kompaniide juhtkonnad aga harjutasid samal ajal jaoülemate ja rühmaülemate tegevust ning korda-sid juba varem õpitut. Lisaks pöörati suurt tähelepanu hiljuti kompaniiga liitunute õpetamisele, kes said uusi

K O M M E N T A A R

KRISTIAN KIVIMÄE,

kapten, Pärnumaa maleva staabiülem

Staabid peavadki olema välja

õpetatud, aga esmane eesmärk,

miks neid niimoodi treenime, on

eelseisev suurõppus „Läänetorm“.

Lähtume ikkagi põhimõttest, et har-jutamine teeb meistriks, sest staabitöö ei ole nagu jalgrattasõit – ühe korra saad selgeks ja ongi kõik. Inimestel lähevad asjad meelest ära ja õppekogunemine annab võimaluse need rahulikult üle korrata. Lisaks loo-mulikult õppida ka uusi asju, sest maailm on meie ümber pidevas muutumises.

Sama tähtis on integratsioon, sest aja jooksul vahetuvad staabis nii liikmed kui ka ametikohad, staap peab aga sellest hoolimata ühtse meeskonnana edasi töötama.

2 X

KA

RR

I K

AA

S

teadmisi sidest, meditsiinist ja teis-test kaitseväelistest erialadest.

„Reakoosseis sai nüüd küll pu-hata, kuid neil avaneb juba õige pea võimalus välja tulla koos oma värskelt koolitatud juhtidega,“ lubas

kolonelleitnant Miil. Juba kevadel ootab Lääne-Eesti kaitseliitlasi ees

„Kevadtormi“ raames läbi viidav Kaitseliidu õppus „Läänetorm“.

„Võib öelda, et möödunud õppeko-gunemise fookuses oligi valmistu-

8 | 201526

VÄ

LJA

ÕP

EV

ÄL

VVVJ

K O M M E N T A A R

TAAVI TUISK,

kapten, Saaremaa malev

Mina osalesin RÕKil vabatahtliku-

na eelkõige sellepärast, et saada

hea pataljoni staabitöö kogemus,

sest kõike, mis läbi võeti, polnud

ma sel tasemel varem läbi teinud.

Kindlasti leidus asju, mida oleks pidanud varem ette valmistama, kuid töö sujus kenasti ning ma jäin õppusega väga rahule. Seda enam, et kõik toimus maastikul ja telkides, mitte soojades ja mugavates kontoriruumides.

Mul isiklikult oli väga huvitav näha kogu seda pataljoni staabitöö protsessi ning bürokraatiat, mis sellega kaasneb. Samuti oli päris põnev sisuliselt läbi mõelda, mida peame Kaitseliiduga tegema ja kuidas toimetama, et saaksime oma ülesandeid korrektselt täidetud. See kõik oli väga kasulik ja ma olen väga rahul, et RÕKil osalesin.

KA

RR

I K

AA

S

mine eesseisvateks suurõppusteks, kuigi tegelikult õnnestus meil läbi võtta ka palju muud,“ võttis maleva-pealik õppuse kokku.

Seitsme päeva jooksul said nii malevastaapide kui jalaväekompa-niide juhtkonnad harjutada käskude koostamist, maastikuanalüüsi ja eri juhtimisprotseduure. Samuti tuleta-ti meelde sidepidamise põhitõdesid ning prooviti kätt laskmisel auto-maadist AK-4 ja püstolkuulipildujast M-45B.

Terve nädala väldanud harjutu-sel Pärnumaal osalesid Lääne-Eesti malevate staabid ja jalaväekom-panii juhtkond ning õppekogune-mise raames viidi ka Läänemaal ja Saaremaal läbi jalaväekompaniide juhtkondade harjutused. Kokku oli õppusel väljas pea kakssada meest ja naist kolmest malevast.

Jõgeval koolitati kompanii juhtkonda

Nagu Lääne-Eestis, nii korraldati oktoobri keskel õppekogunemine ka Jõgeva malevas. Maleva pealiku major Mati Kuusvere sõnul oli nende õppuse fookuses riigikaitse aren-gukavast tulenevate muudatuste selgitamine allüksuse juhtkonnale ning nende oskuste ja teadmiste ühtlustamine.

Õppekogunemine Jõgeva maa-konna eri aladel ja objektidel oli suunatud kergjalaväekompanii juh-

tivkoosseisule, kes harjutasid nädala jooksul tegevusi maa-ala kaitsel ning hoonestatud alal. Samuti pöö-rati tähelepanu käskude andmisele.

„Suurimaid väljakutseid ja parimaid õppetunde pakkus hoo-nestatud ala,“ ütles major Kuusvere.

„Kogu õppekogunemine viidi läbi vastavalt plaanile, isikkooseis oli motiveeritud ning püstitatud ees-märgid täideti,“ lisas ta.

Jõgeva maleva õppekogunemisel osales kogu määratud isikkoosseis.

Vaadake õppuse videolugu

Kaitseliidu Youtube'i kanalilt.

278 | 2015

VÄ

LJA

ÕP

E

Vaadake õppuse videolugu

Kaitseliidu Youtube'i kanalilt.

Kaitseliitlased lihvisid

koostööd teiste

jõustruktuuridega

30. oktoobrist kuni 1. no-

vembrini toimus Kirde-Eestis

politsei- ja piirivalveameti,

Kaitseliidu ja teiste partneri-

te kolmepäevane ühisõppus

„Kilp“, kus harjutati objek-

tikaitset ning mitme amet-

konna koostööd.

„Õppuse käigus harjutati tegutse-mist ühtse juhtimisskeemi alusel, info liikumist üksuste vahel, objek-tikaitset, reageerivate üksuste jul-gestamist ning koostegevusi mitme-sugustes sündmuskohtades. Kolme päeva jooksul toimus 11 harjutust,“ sõnas prefekt Vallo Koppel.

Õppuse legendi järgi pidid osale-jad reageerima erinevatele massi-listele korrarikkumistele. See andis võimaluse läbi harjutada suuremat inimressurssi nõudvaid olukordi. Koppeli sõnul täitis õppus eesmärgi ning kolmepäevase intensiivse har-jutusega jäid rahule kõik osapooled.

„Iga harjutuse käigus kinnistatak-se varasemaid oskusi, kuid õpitak-se ka midagi uut. Samuti toovad õppused välja võimelüngad, mille parandamisega saame kohe tege-lema hakata. Meie ülesandeks on tagada kõikide inimeste turvalisus ning selleks on regulaarsed õppused vajalikud," ütles ta.

„Ma olen hästi rahul kogu õppuse-ga. On tekkinud sünergia ja hea tahe

2 X

KR

ISTJ

AN

PR

II

partnerite vahel koostööd teha,“ üt-les Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili. „Selline õppus annab ametkondadele koostööks lisavõi-malusi. Me ei tee mitte üksteise tööd, vaid täiendame üksteist,“ lisas Kiili.

Ühisõppusel osalesid Ida prefek-tuuri ametnikud, kaitseliitlased Kirde maakaitseringkonna maleva-test, häirekeskus ja päästeameti Ida osakond.

8 | 201528

2 X

TII

T T

AM

BE

RG

298 | 2015

VÄ

LJA

ÕP

E

„Kotkalennu“ 117 lõpueksamitKui tavapärase õppuse ees-

märgiks on üksuse kokku-

harjutamine, siis Kaitseliidu

Kooli tasemekursuste lõpu-

harjutusel „Kotkalend“ on

tähelepanu keskmes värskelt

kursuse läbinud vabatahtlik

juht.

Tekst: KK!

Kompaniiülema, kompaniiveebli, rühmaülema, rühmavanema ja jaoülema kursuste vabatahtlikest kaitseliitlastest lõpetajatele oli „Kot-kalend“ viimaseks harjutuseks ja ek-samiks. Samuti tegid harjutusel oma kursusejärgse praktilise soorituse välikoka, tulejuhi ja vahekohtuniku kursuste õppurid. Nii oli õppus ühte-kokku 117 vabatahtliku kaitseliitlase ja naiskodukaitsja lõpueksamiks.

„Anname juhtidele võimaluse kogeda 360-kraadist tagasisidet: ülematelt, alluvatelt ja naabritelt,“ selgitas Kaitseliidu Kooli pealik Erik Reinhold. Selle saavutamiseks katsetas kool „Kotkalennul“ uut hindamismudelit: kasutusele võeti õppuri personaalne õpipäevik, mil-lesse kandsid pärast iga sooritust hinnangu nii õppur ise kui instruk-tor-hindaja. „Ühest küljest tuli esile, et sellesarnast süsteemi tuleks edas-pidi kasutada läbivalt kogu kursuse vältel, mitte ainult lõpphindamisel; teisalt peaks õppesoorituste ajaka-vasse planeerima piisava ajavaru hindamiseks, analüüsiks ja tagasisi-deks.“ Kooli seisukohalt võiks tule-vikus olla võimalik täita õpipäevikut ka nutiseadme kaudu, see muudaks

andmete kogumise ja töötlemise märgatavalt kiiremaks.

Praktilistele sooritustele kulus terve nädal. „Kotkalennu“ esimeses faasis 12.–15. oktoobrini lihvisid tu-levased kompaniide ja rühmade üle-mad arvutisimulatsioonide abil oma lahinguplaane Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste matke-keskuses. Allüksuste juhid, rühma-vanemad ja jaoülemad harjutasid samal ajal Raplamaa maastikul oma juhtimisoskusi vägedeta harjutuse ehk TEWT-i (tactical exercise without troops) käigus.

16.–18. oktoobrini tegutses juhti-dele realistliku keskkonna loomise huvides Raplamaal ligikaudu 800 riigikaitsjat peaaegu kõigist male-vatest ja ka vahipataljonist. Arves-tades, et kogu õppuse planeerimise tuumikmeeskonna võis üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel, oli kooli pealiku sõnul õppuse suurimaks väl-jakutseks malevate toetuse saamine, nii kaasati malevate kontaktisikud

„Kotkalennu“ plaanimisse juba päris varases faasis. „Kõik tegid oma tööd hästi ja kokkuvõttes saime õppuse kenasti toimima,“ oli Reinhold tule-musega rahul. „Suurem osa male-vatest käitus just sellest vastutus-tundlikust arusaamast lähtuvalt, et toetades kooli, toetatakse omaenda tulevasi vabatahtlikke juhte.“

Tallinna, Viru ja Sakala malevate pealikud ei pidanud paljuks ka ise õppusele kohale tulla ja käised üles käärida.

AIV

AR

PIL

V

Toetades kooli, toetatakse omaenda tulevasi vabatahtlikke juhte.

8 | 201530

MIL

ITA

AR

SP

OR

T

Eesmärgid ja motivatsioon spordiharrastusesEelmises artiklis alustasime

spordiharrastuse moraal-

se komponendi analüüsi.

Lähtusime kuulsa Rooma

poeedi Juvenalise tõdemu-

sest: terves kehas terve vaim.

Tegime juttu iseendaga kok-

kuleppimise ning olukorra-

teadlikkuse olulisusest ning

alustasime psüühikaprotses-

side lahkamist, mis mõjuta-

vad sportlikku sooritust.

Tekst: MARGUS PURLAU

Seekord läheme edasi eesmärkide püstitamise ja motivatsiooniga. Olukord on selge, hetkeseis ning võimalikud tagajärjed teadmiseks võetud. Mis edasi? Olukorrateadlik-kuse kõrval on moraalse komponen-di olulisemateks osadeks eesmärgid ja motivatsioon.

Eesmärkide püstitamisega käivad kaasas keskendumine, planeerimi-ne ja eneseanalüüs. Just eneseana-lüüsist tuleks alustada, et õppida paremini tundma iseennast ja oma keha. See kooskõla lubab meil seada võimalikult objektiivseid eesmärke

– eelkõige tähendab see meie keha ja tervisega kooskõlas olevaid ning mõõdetavaid sihte.

Mõõdetavaks eesmärgiks on näiteks mingi kindla sooritustase-me saavutamine määratud ajaks. Objektiivsuse tagab füüsilise ette-valmistatuse ja tervise-eesmärkide vaheline kooskõla, sest see ei pane sind tegema sooritust, mis on üle sinu võimete.

Hea enesetunneMoraalsest aspektist on kõige tähtsam eesmärk HEA ENESETUN-NE. See on oluline seisund, sest viib sind edasi järgmise soorituse juurde ja kujundab sinu käitumis-harjumusi.

Hea enesetunne on kasvav ja arenev seisund, mis hakkab sulle

ise märku andma, millal on aeg kohendada teisi eesmärke ja/või tõsta taset. See näitab sulle, et oled tundma õppinud oma keha ja vaimu ning välja hakkab kujunema sinu õppimisstrateegia. Niisiis saame kokku võtta eesmärkide olulisu-se – EESMÄRGID ANNAVAD MEILE SELGE ÜLEVAATE JA SUUNAVAD MEIE KÄITUMIST.

Hea enesetunne on vajaduspõ-hine eesmärk, sest motiveerimine vastupidise seisundi vajadusega läheb vastuollu eksistentsiaalse fi losoofi aga. Peale vajaduspõhise on

Tähtsam moraalne

eesmärk on hea enese-

tunne

318 | 2015

MIL

ITA

AR

SP

OR

T

võimalikud veel tegevus-, sooritus- ja tulemuspõhised eesmärgid.

Harrastussportlasele on siin olu-lisimad tegevus- ja soorituseesmär-gid, mis on seotud meie kehaliste võimete, oskuste, töövõime ja toime-tulekuga. Nende eesmärkide vahe on selles, et tegevuseesmärgid on pikemaajalised ja soorituseesmärgid on lühiajalised või lausa ühekordsed, sest keskenduvad võrdlusele iseen-daga ning käsilolevale sooritusele.

Mõned näited tegevus- ja soo-rituseesmärgi kohta. Tegevusees-märk on üldkehaline ettevalmistus:

aeroobne treening, jooks maastikul neli korda nädalas, läbides nädalas 24 km, pulss soorituse käigus mak-simaalselt 130 lööki minutis, ühe kilomeetri läbimise aeg 7.20 minutit. Soorituseesmärk hea enesetunde, vaba ja lahtise jooksusammu ning madalama pulsisageduse korral (alla 130 l/min) on valida jooksutem-poks kilomeeter 7 minutiga. Soori-tuseesmärk on tegevuseesmärkide täitmisel ka stiimuliks, sest annab tunnistust sinu kehalisest arengust.

Nagu näeme, on mõlemad ees-märgipüstitused mõõdetavad ja harrastussportlasele nagu loo-dud. Tähtis on asjaolu, et teadliku eesmärkide püstitamise ja enese-analüüsiga hoidume üle võimete sooritustest ja väldime endale liiga tegemist. See on tähtis tõik, sest võimaldab meil jätkata enda valitud teekonda, mille kestel ei teki vastu-meelsust eelseisva pingutuse ja valu ees. Tähtis on, et pärast jahtumist ja treeningu lõppemist säilib ja/või võimendub HEA ENESETUNNE.

Tulemuseesmärgid on tavaliselt pikemaajalised ja orienteeritud tule-musele: võistluse võitmine, kellelegi sportlikus mõttes „ära tegemine“, rekordi püstitamine, teistest parem olemine jne. Tulemuseesmärgid on kahjuks prognoositavad, kuid mitte

nüüd ja kohe mõõdetavad. Ebaõiges-ti seatud tulemuseesmärk – ennast ülehinnates või oma kehalisest arengust ette tõtates – võib motivat-sioonile valusa hoobi anda. Saavu-tamata jäänud lõpptulem võib olla demotiveeriv ja viia meid „peitu“ iseenda eest. Nii et kui see peakski juhtuma, ei tasu ennast sellest häi-rida lasta, vaid tuleks keskenduda rohkem eneseanalüüsile.

ER

AK

OG

U

ER

AK

OG

U

ER

AK

OG

U

Välisest keskkonnast tulenevad tegurid on saavutusvajadus, teistest parem olemine, suu-

rem pingutamine

Teadliku eesmärkide püstitamise ja enese-

analüüsiga hoidume üle võimete sooritus-

test ja väldime endale liigategemist

8 | 201532

MIL

ITA

AR

SP

OR

T

MotivatsioonViimasest lõigust saame kaasa võtta tõdemuse, et iseendale seatud eesmärgid annavad motivatsiooni! Mida siis tähendab motivatsioon?

Motivatsioon on protsess või prot-sesside jada, mis algatab, suunab, hoiab ja lõpetab sihipärast käitu-mist. Seega saame öelda, et olukor-rateadlikkus algatab ja püstitatud eesmärgid suunavad sinu teekonda hea enesetundeni.

Olukorrateadlikkus ja eesmärgid annavad motiivi, selle väärtuse ehk vajaduse ning kaugemaleulatuvalt teadmise, et eesmärgi saavutami-

Motivatsioon on protsess

või protsesside jada, mis

algatab, suunab, hoiab

ja lõpetab sihipärast

käitumist ER

AK

OG

U

Väline sund ei ole sinu sise-

mise motivatsiooni võtmeks

se korral olen ma TUNNUSTATUD. Tunnustusvajadus ja tunnustus peavad tulema sinu enda seest, tänama pead iseennast ja oma keha! Tunnustuseks on sinu üldkehaline areng, sooritusvõime ja positiiv-ne eneseteadvus, mis annab sinu spordiharrastusele NAUDINGU ja STIMULATSIOONI. Siit saame ka vastuse küsimusele, kust motivat-siooni leida ja võtta – iseendast! Seda nimetame sisemiseks motivatsioo-niks.

Nüüd liigume spordiharrastuse väliskeskkonna juurde. Välisest keskkonnast tulenevad tegurid on saavutusvajadus, teistest parem olemine, suurem pingutamine jne. Need nii-öelda välised motivaatorid täiendavad sinu sisemist motivat-siooni ehk võivad olla sulle eesmär-kide planeerimisel lisaväärtuseks. Kuid need võivad sind tüürida ka ebaõnnestumise vältimiseni, oma võimete ülehindamiseni, oludega mugandumiseni või sooritusest loo-bumiseni. Seega võib sinu sisemine motiveeritus minna välise motivat-siooniga konfl ikti.

Kõige parem rohi selle konfl ikti ärahoidmiseks on keskendumine oma olukorra muutmisele, mitte oma tunnete muutmisele või allasu-rumisele. Väline sund ei ole sinu si-semise motivatsiooni avamise võti!

Järgmises artiklis liigume õppi-misstrateegia ja iseenda juhendami-se juurde – need on väljaõppe kom-ponendid meie võimete profi ilis!

ER

AK

OG

U

Motivatsioon on protsess, mis algatab, suunab, hoiab ja lõpetab sihipärast käitumist.

Siin võiks olla sinu kirjutatud artikkel. Mõtle selle peale.

8 | 201534

SÕ

JAR

AU

D

Üle 125 aasta

Belgia relviMöödunud aasta 3. juulil möödus Belgia

fi rma FN Herstal asutamisest 125 aastat.

Väikesest vintpüssivabrikust on selle ajaga

välja kasvanud Euroopa suurim relvatööstus,

millel on pika ajaloo jooksul olnud sidemeid

ka Eestiga.

Tekst: KARRI KAAS

Firma FN (Fabrique Nationale d’Armes de Guerre) asutasid väikese Herstali linna kohalikud ettevõtjad 1889. aastal eesmärgiga toota Belgia valitsuse tellimusel 150 000 vint-püssi Mauser mudelit 89.

Kuna ainult ühe relva tootmine erilist kasumit ei pakkunud, otsus-tas fi rma tootevalikut laiendada. Esimese hooga hakati valmistama sport- ja vintpüsse ning jalgrattaid, kuigi need tehase võimsust päris ära ei kasutanud (FN Herstal… 2014).

FNis väljatöötatud kuulipilduja MAG

on brittidel praegu kasutusel mar-

keeringuga L7A2

J. R

. R

UA

RK

/US

MC

358 | 2015

SÕ

JAR

AU

D

Browning

Hi-Power on

tootmises 1935.

aastast tänaseni ja

see relv on olnud

kasutuses rohkem

kui viiekümne riigi

relvajõududes

Ilm-

selt kõige

kurikuulsam FNi

püstol on Browningu

loodud mudel 1910,

millega mõrvati nii Aust-

ria-Ungari troonipärija

kui ka Prantsusmaa

president Paul

Doumer

Browningu ajajärkMuutuse tõi kohtumine John M. Browninguga, kes pakkus belglaste-le oma uut haavlipüssi, millest kuul-sa relvadisaineri endine tööandja Winchester oli ihnsuse tõttu loobu-nud. Fabrique Nationale’i juhtkond seevastu taipas head võimalust ning võttis ameeriklase relva tootmi-sesse. Selle tulemusena nägi 1905. aastal ilmavalgust esimene edukas poolautomaatne haavlipüss Brow-ning Auto-5.

Umbes samal ajal hakkas FN välja laskma ka Browningu loodud poolautomaatseid püstoleid. Esime-seks pääsukeseks oli FN Browning M1900, mis põhines relvameistri 1896. aasta disainil. Seda, esimest seeriatootmisse jõudnud kelguga püstolit, toodeti kuni 1911. aastani ligikaudu 700 000.

FN Browning M1903 jõudis toot-misesse 1903. aastal ning saavutas tänu oma usaldusväärsusele ja täpsusele kiiresti suure populaarsu-se mitme riigi korrakaitseorganites ning sõjavägedes. Ka Eesti tellis belglastelt oma kaitseväelastele üle nelja ja poole tuhande püstoli, mis hiljem müüdi Hispaaniasse (Vander-linden 2011).

Kuigi püstolit M1903 peetakse tihtipeale Colti mudeli 1903 koo-piaks, on sisuliselt tegu ühe ja sama relvaga, mille töötas välja Browning, kuid valmistasid eri fi rmad. Arves-tades eri riikides kehtinud seadusi, kasutasid mõlemad tootjad oma püstolite juures ameerika leiduri lahendusi.

Kõige kurikuulsam FNi püstol on küllap Browningu loodud mudel 1910, millega mõrvati 1914. aastal Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinand ning 1932. aastal Prant-susmaa president Paul Doumer. Sellest hoolimata oli tegemist hinnatud relvaga, mida väi-detavalt kasutasid vabadussõjas ning pärast sõda ka eest-lased (Nõmm 2015). Relv võeti tootmisest maha alles 1983. aastal.

Ilmselt kõige edukam püs-tol, mis Browning tegi Fabrique Nationale’ile, oli Browning Hi-Power. Siiski ei kuulu kogu relva loomise au kuulsale ameeriklasele, vaid osa sellest langeb ka belglasele Dieudon-ne Saive’ile, kes oli pärast Brow-ningu surma sunnitud püstoli üksi lõpetama.

Browning Hi-Powerit toodetakse 1935. aastast tänaseni ning see on olnud kasutusel rohkem kui viie-kümne riigi relvajõududes, seal-hulgas Eestis (Arnold 2010). Kuigi püstoli nimi näib viitavat suurele võimsusele, tähistab Hi-Power hoo-pis salve mahutavust, mille kolme-teistkümne padruniga ei suutnud

enne II maailmasõda võistelda ükski teine relv (Browning

Hi-Power 2015).

FN pärast teist maailmasõdaTeises maailmasõjas kasutasid FNi toodangut mõlemad pooled. Sakslas-tel õnnestus tehas koos sisseseadega kätte saada kohe sõja alguses ning nad jätkasid seal relvade tootmist oma üksustele. Näiteks valmistati ajavahemikus 1940–44 vabrikus Fabrique Nationale üle 300 000 Pistole’i 640 (b) (Arnold 2010) (Waffenamti poolt ümber nimetatud Browning Hi-Power), mis läksid põ-hiliselt Waffen-SSi ja Fallschirmjäge-rite kasutusse (Browning Hi-Power 2015).

Liitlased seevastu said ainult sõjariistade joonised ning pidid vabrikud ise püsti panema. FNi hea maine tõttu seda ka tehti ning hin-natud püstolit Browning Hi-Power hakati kahes versioonis tootma Kanada ettevõttes John Inglis & Co. Õlatoega relvad läksid hiinlastele ning tavalised võeti kasutusele Briti eriüksustes.

Pärast II maailmasõda koondus FNi tegevus taas kodumaale, kus asuti välja arendama uusi relvi. Mõne aja pärast nägi ilmavalgust au-tomaadi FN FALi (Fusil Automatique

Ilm-

selt kõige

kurikuulsam FNi

püstol on Browningu

loodud mudel 1910,

millega mõrvati nii Aust-

ria-Ungari troonipärija

kui ka Prantsusmaa

president Paul

Doumer

ng

r on

1935.

seni ja

olnud

ohkem

ne riigi

udes

WIK

IPE

DIA

.OR

G

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Belgia sõjatöösturi-

te ellu tõi muutuse

kohtumine kuulsa

Ameerika relvalooja

John. M. Browninguga,

kes pani aluse nende

ülemaailmsele edule

WIK

IPE

DIA

.OR

G

8 | 201536

SÕ

JAR

AU

D

FN

FAL kujunes

külma sõja ajal

üheks populaarse-

maks relvaks, mida

laia leviku tõttu

kutsuti naljatlemisi

isegi „vaba maail-

ma paremaks

käeks“

FN

FAL ku

külma sõ

üheks pop

maks relva

laia levik

kutsuti nal

isegi „vab

ma pare

WIK

IPE

DIA

.OR

G

Léger, e. k ’kerge automaatne vint-püss’) esimene prototüüp. 1954. aas-tal läks relv tootmisesse ning selle võtsid kasutusele paljud äsjaloodud Põhja-Atlandi Lepingu Organisat-siooni riigid. Erandiks kujunes vaid USA, kes eelistas kodumaist poolau-tomaatset vintpüssi M14.

FN FAL kujunes külma sõja ajal üheks populaarsemaks relvaks, naljatlemisi kutsuti seda laia leviku tõttu isegi „vaba maailma paremaks käeks“. 1988. aastal lõpetati enam kui kahe miljoni ühikuni jõudnud automaadi tootmine, kuigi teenis-tust jätkab see eri variantides ja modifi katsioonides mitmete maade relvajõududes veel tänapäevalgi.

Sama võib öelda ka FNis 1950. aastatel väljatöötatud kuulipilduja MAG (Mitrailleuse d'Appui Général, e. k ’üldkasutatav kuulipilduja’) kohta. Brittidel on see praegu kasutusel markeeringuga L7A2, ameeriklastel aga tähistusega M240. Ka eestlastel on relvaga oma seos, meil tuntakse

seda nime all Ksp 58 B, mida roots-lased valmistavad FNilt ostetud litsentsi alusel.

Külma sõja võidurelvastumise toel algas ettevõttel möödunud sa-jandi keskpaigas kasvuperiood, mis viis suure osa tegevusest sõjatöös-tusest väljapoole. Alustati lennuki-mootorite tootmisega, omandati ka-lastustarvete ning spordivarustuse kaubamärke ning prooviti siseneda isegi põllumajandustehnika turule (Gruppe Herstal 2015).

Kõik see tõi kaasa suured võlad, mida fi rma polnud 1990. aastatel alanud ülemaailmse kaitseku-lutuste kärpimise tuhinas enam suuteline tasuma. Ettevõte jaotati tükkideks ning müüdi maha. Paraku ei aidanud seegi FN Herstalit jalule ning kuulsat relvatootjat ähvardas sulgemine (Gruppe Herstal 2015). Pöörde fi rma käekäiku tõi Valloonia piirkonna omavalitsuse sekkumine. Ettevõte läks nende valdusesse, kus see püsib tänase päevani.

FN tänapäevalKui varem üritas Herstal laiendada haaret väljaspool relvatööstust, too-tes lisaks paljule muule näiteks moo-torrattaid ning lennuki- ja autoosi, siis tänapäeval nihutab ettevõte piire oma põhitegevusala siseselt.

Tsiviilturule suunatud tooted on koondunud Herstal Grupi Ameerika allüksuste Browning Arms Com-pany ja Repeating Arms Company (endine Winchester) ning ülejäänud sõjatehnika FN kaubamärgi alla.

Firma on välja toonud terve rea uusi püstoleid, millest üks populaar-semaid on 40 riigi jõustruktuurides kasutust leidnud Five-seveN. Samuti on hästi vastu võetud bullpup-disai-niga FN P90 ning Ameerika eriväe-laste tarbeks arendatud FN SCAR (Special Operations Forces Combat Assault Rifl e) ja selle modifi katsioo-nid, rääkimata kergekuulipildujast Minimi (Mini Mitrailleuse, e. k ’mini-kuulipilduja’), mis tagas 2000. aasta-te alguses ettevõttele ellujäämise.

KA

RR

I K

AA

S

378 | 2015

SÕ

JAR

AU

D

Lisaks eelmainitule on FNile edu toonud sisenemine Ameerika turule. USA relvajõudude hangetes osalemi-seks loodud tütarfi rma kaubavali-kus on peale oma FN MAG ja Minimi Ameerika derivaatide ka litsentsi alusel toodetavad automaadid M16 ja raskekuulipildujad Browning M2. Viimased eestlastele erilist tutvus-tamist ei vaja, sest on kasutuses ka meie kaitseväes.

Kuigi nimi Fabrique Nationale ei kõla kohe tuttavalt, on kuulus Belgia relvatootja olnud läbi oma pika aja-loo seotud ka Eestiga.

Allikad:

FN Herstal – 125 years of excellence. 2014. IHS Jane’s Defence Weekly, Vol. 51 (24).

Vanderlinden, A. 2011. The FN Brow-ning Model 1903. American Rifleman. (http://www.americanrifleman.org/articles/2011/7/21/the-fn-browning-mo-del-1903/) 04. 03. 2015.

Nõmm, T. Eesti Kaitseväe relvad 1918–1940 (http://www.hot.ee/vabadus000/relvad_00.htm) 09. 03. 2015.

Arnold, D. W. 2010. Classic Handguns of the 20th Century: The Browning HI-Power. Handguns Magazine. (http://www.handgunsmag.com/handguns/fea-tured_handguns_browning_hi_power/) 09. 03. 2015.

Browning Hi-Power. Wikipedia. (http://en.wikipedia.org/wiki/Browning_Hi-Power) 09. 03. 2015.

Gruppe Herstal S.A. History. (http://www.fundinguniverse.com/company-histo-ries/groupe-herstal-s-a-history/). 18. 08. 2015.

FNi tehastes toodetakse ka legendaar-

set raskekuulipildujat Browning M2,

mis on kasutusel Eesti kaitseväes

USA eriväelaste tarbeks arendati välja FN

SCAR ja selle modifikatsioonid

US

AF

Tartu lahingukompanii lahinglaskmised – meenutused ja analüüs lahinglaskmistest kompanii koosseisus

Pärast kirdesuunal paikneva kompa-

nii kaitsetegevust on vastase pealöök

suunatud. Üksikute julgestuspostidega

peetud tulevahetuste järel on tema

eesjulgestuses olev üksus metsi kam-

mides jõudnud joonele Northing 83.

Tekst: MARGUS LILLAK

IVA

R R

OH

TL

AH

AR

ITU

D S

ÕD

UR

8 | 201538

398 | 2015

Julgestusgrupi ülem meenutab: „Kompaniiülema käsk nägi ette jul-gestusposti väljapanemist vastase peamisele lähenemissuunale. Käsu täitmine langes minu jaole. Kohaks oli valitud madal teeäärne kün-gas kompanii põhipositsioonidest umbes 900 m mööda teed põhja pool. Julgestuspositsiooni välja luurates nägin, et hea nähtavusega sektor oli kitsas – julgestuse osaks sai olla vaid eelhoiatuse andmine. Ülesan-de täitmiseks moodustasin grupi, millega olid kaasas jao põhilised relvasüsteemid, ning hõivasime künka. Nägime enda ees metsaser-val ahelikus „vastase jagu“, mida markeeris kaheksa õhupalli. Jul-gestuslahing eeldab intensiivset ja lühikest lahingut, kus end otsusta-valt ei seota, kuid meil tekkisid kohe mitmed probleemid, millest tulene-valt jäi tulejõud piiratuks ja pidime peagi eemalduma tagasi põhiposit-sioonidele.“

Seni on vastane abilöögisuunal pidanud lahinguid väikeste julges-tusgruppidega ja suutnud käigult hõivata olulisi positsioone. Seekord annab vastase eesjulgestus aga edasi teate tugevalt kindlustatud positsioonidest. Sattudes esimesest kindlustatud liinist 800 m kau-gusele, tellitakse positsioonidele

mahasuruv kaudtuli ning lähene-takse tankide ja soomukitega 500 m joonele kattetulepositsioonidele.

„Kogu eelnev päev oli kulunud ette-valmistusteks vastase seiskamiseks kompanii põhipositsioonidel,“ rää-gib kahurimeeskonna ülem. „LaKo TT-rühm oli kaitseliinile seadnud kaks kahurimeeskonda koos 90 mm tagasilöögita kahuriga. Kol-mas, minu meeskond, oli reservis ootealal. Käskluse VAHETUS peale hõivasime positsioonid. Hea, et olin märgistanud liikumisrajad, sest hämaruse tõttu oli positsioonide hõivamine vaevaline. Ma arvan, et sellist adrenaliini pole varem ühelgi õppusel olnud, sest pidime liikuma olukorras, kus kõrvalpositsiooni-del võitluskaaslased katavad meid tulega. Kahur paika ning käsklusele KAHUR ETTEVALMISTADA järgnes kiire laadimine. Saanud rühmaüle-malt käskluse vaenlane hävitada, andsin omakorda edasi käskluse sihturile. Kõlas pauk ja nägin, kui-das kumulatiivlaeng tabas sihtmär-ki. Kandsin kohe rühmaülemale tabamusest ette. Meie positsioon oli puude vahel mäe otsas, oli õhtune aeg ning õhk jahe – kahuri ümber kerkis paks udu. Ka teine lask tabas sihtmärki ja meeskond eemaldus oma positsioonilt ootealale.“

Kaitsjad kaetakse soomukite tulega ja pimestatakse suitsukardinaga. Jalavägi läheneb järk-järgult posit-sioonidele. 400 m joonel lähenevad ahelikud. Vastase jalavägi kasutab maastikku varjatud lähenemiseks, otsides lünki positsioonides ja või-malusi rühmade eraldamiseks, et need siis ükshaaval vallutada.

Esimesed jalaväesihtmärgid akti-veeriti 400 m peal. Paks suitsune udu vajus vaikselt lahinguvälja madalamatesse lohkudesse, mis võimaldas üksuse ülematel tuvas-tada sihtmärgid ja teha esimesed tulesuunamised. Kuulipildujad ja täpsusrelvad alustasid tuletegevu-sega, lastes ära esimesed õhupallid, mille tulemusena tõusis esimene liin sihtmärke. Mida lähemal tõusid sihtmärgivööndid, seda tihedamaks läks tuletegevus. Koondpositsiooni-de paremal tiival vahetas CG-mees-kond positsiooni, sest aktiveeritud jalaväesihtmärkide grupi vastu oli kästud lasta kildmoonaga. Sama-aegselt surus miinipildujatuli maha kaugemal ilmunud „vastase jalaväe-rühma“. Silmaga hinnates toimis tulesüsteem läänetiival paremini: tabavus oli hea ja tuledistsipliinist peeti kinni. Idatiival keskendus rüh-maülem võtmerelvade juhtimisele, kuid jaoülemate sihtmärgiosutus

8 | 201540

HA

RIT

UD

SÕ

DU

R

Joonis 1. Improviseeritud tõusev sihtmärk

Joonis 2. Tõusva sihtmärgi initsieerimine

1

2

3

4

5

6

1

2

võinuks olla parem. Lühikesed la-hingupausid kasutati ära laskemoo-nakulu arvestamiseks ja taotluste edastamiseks, misjärel asus tege-vusse tagalaelement.

Suutmata positsioone käigult hõivata, seiskub pealetungiv rood ja üritab siduda kaitsjaid tulega. Vastase pataljoni komandör liigub eesmistele üksustele lähemale, et saada ülevaadet olukorrast ja kavandada edasist tegevust. Vaba liikumist lääne suunas takistavad tõkkesüsteemid, ida suunast tulles väheneb kattetuleüksuste tuleefek-tiivsus. Esimesele roodule antakse korraldus teostada rünnak fron-taalis ja siduda kaitsjaid tulega, teisele roodule on ülesandeks teos-tada läbimurre idatiivalt, seejärel jätkata rünnakut kagusuunal.

Selle stsenaariumi peale andis kom-paniiülem esimese rühma ülemale korralduse teostada vasturünnak.

„Otsekohe pärast korralduse saamist käivitus läbidrillitud tegevus: 1. ja 2. jagu rullisid positsioonidelt välja ja 3. jagu hõivas rühma positsioonid, et tagada tulesüsteemi säilimine. Rühmavanem võttis juhtimise üle. Liikusime järjestikku kompanii paremale tiivale ja ületasime selle käigus positsioone läbiva tee. Teiselt rühmalt saadud andmete põhjal liikus vastase vähemalt rühmasuu-rune üksus kompanii tiivale, et teos-tada haaravat manöövrit. Viimased koordineerimised ja hakkasime liikuma ahelikus määratud suunas, kuni sattusime kontakti. Avasime mahasuruva tule, kuulipildurid valisid soodsad positsioonid ning hakkasid rünnakgrupi liikumist katma. Vasakul tiival oli vastast imiteerivaid sihtmärke rohkem ja seepärast paigutasin 2. jao kuulipil-duri vasakule, millega saavutasin täieliku tuleülekaalu ja lühikese ajaga oli vastase manööver nurjatud. Rullisime ennast üksusega tagasi, et teostada reorg ja hõivata põhipo-sitsioonid. Kontrollijad ja õppuse-ga määratud piirangud säilitasid piisavalt manöövrivabadust, et oli võimalik paindlikult tegutseda.“

1 – õhupall, 2 – sihtmärgialus, 3 – puitlatt (20 x 50 mm), 4 – armatuurlatt, 5 – veepudel (1–2 l), 6 – kaablikinnitus

1 – initsieeriv õhupall, 2 – nöör

418 | 2015

HA

RIT

UD

SÕ

DU

R

Vaikne hääl teatas: „Vastane ees, sada viiskümmend.“

Joonis 3. Sihtmärgiliini aktiveerimine. Initsieeriv õhupall on metallsihtmärgi küljes, imiteerides soomuki prismat. Prisma äralaskmisel aktiveeruvad tõusvad sihtmärgid ehk „jalavägi jalastub“

Kasutades pimedat, läheneb vas-tase jalavägi aeglaselt ja vaikselt kaitsepositsioonidele. Et rünnak oleks kaitsjatele ootamatu, on ettevalmistav kaudtuli ära jäe-tud. Manöövrikavand on lihtne: liigutakse positsioonidele võima-likult lähedale, tellitakse kaudtuli kaitsepositsioonide taha ja jalavägi ründab frontaalis positsioonidest läbi, teostades läbimurde kaitse keskele. 2 km eemal on valmisole-kus soomusgrupp, kelle ülesanne on läbimurde loomise järel rünna-ta sügavusse ja hõivata brigaadi objekt, viie tee rist.

„Positsioonidel oli vaikne. Võitle-jad jälgisid pimedat lahinguvälja. Vaikne hääl teatas: „Vastane ees, sada viiskümmend.“ Andsin käsu lahinguvälja valgustada. Rakett raketi järel valgustasid lahinguvälja ja trasseritega juhiti jagude tuld nähtavaleilmunud sihtmärkide pihta. Juhtimispunkti läks ettekan-ne ja võitlejatele käsk moona säästa. Valgusraketi laskjateni info ei jõud-nud ja TT-l jäi sihtimiseks vähe aega. Viga parandada polnud aega – mind määrati langenuks ja asendusskee-mis järgmine võitleja pidi ise olukor-ra lahendama. Kui lahing lõppes ja valgustusrakettide valguses rohkem sihtmärke ei paistnud, sai teha kiire reorgi. Lõpptulemus polnud kiita:

L I S A I N F O

Lõuna maakaitseringkond on võtnud kasutusele kolmeaastase väljaõppetsükli, mille esimesel aastal õpitakse lahingutegevust hoonestatud alal, tei-sel aastal hajutatud lahingutegevust ja kolmandal aastal konventsionaalset sõjapidamist. Kaheetapiline väljaõppetsükkel, mille jooksul läbitakse teooriaõpe juhtkondadele, tiirulaskmised koos erialaõppega ning taktikaõppused, kulmineerub aasta lõpus toimuva ringkonnaõppusega „Sibul“, kus hinnatakse üksus-te väljaõpet ja harjutatakse pataljoni ja ringkonna koostööd.

moona oli kulunud oodatust rohkem ja tuledistsipliiniga on veel vaja tööd teha,“ võtab lahinglaskmiste viima-se etapi kokku tsentris paiknevat rühma juhtinud nooremseersant.

Kompanii lahinglaskmiste korral-damine tõi välja mitmeid kitsaskohti ja probleeme, mille lahendamine ei ole ületamatu. Järgnevalt toome välja mõned tähelepanekud ja soo-vitused kompanii lahinglaskmiste organiseerimiseks, et lihtsustada selliste ürituste planeerimist ja ettevalmistust.

Improviseeritud sihtmärgidKompanii koosseisus lahinglask-miste puhul läheb suur rõhk lahin-

8 | 201542

HA

RIT

UD

SÕ

DU

R

guvälja ettevalmistamisele. Pla-neerimisel kulub suurem osa ajast sihtmärgisüsteemide loomine, nii et need toetaksid vastase tegevus-varianti, oleksid lihtsalt arusaada-vad võitlejatele ja ülematele ning omaksid selget mõõdet tabavuste hindamiseks. Samas on see peami-ne, et tagada ürituse kordaminek. Sihtmärgisüsteem „Hardy“ võimal-dab küll lihtsalt luua stsenaariume ja anda tabavusele selget mõõdet, kuid ei võimalda vastase pataljoni manöövrit täielikult kuvada. Samuti ei ole võimalik valmistada „Hardy“ liine ette nädal enne ürituse algust. Kompanii tasandil lahinglaskmis-te puhul ei pääse improviseeritud sihtmärkide loomisest ja nende kombineerimisest harjumuspäraste sihtmärkidega. Meie kasutasime valdavalt käsitsi valmistatavaid sihtmärke, mis tõusevad veepudeli raskuse mõjul. Sihtmärkide grupp pannakse tõusma päästik-õhupalli tulistamisega, mis purunedes va-bastab nööri ja võimaldab veepude-lite abil sihtmärki õigesse asendisse seada. Lahinglaskmistel kasutatud sihtmärgi puuduseks võib lugeda

märklehealust, mis jäi pärast õhu-palli äralaskmist püsti ja mida piira-tud nähtavuse tõttu kiputi korduvalt laskma. Sama sihtmärgisüsteemi külge on mõistlikum kinnitada ristlatt, mille küljes on 2–4 õhupal-li. Pärast õhupallide tulistamist ei jää sihtmärgisüsteem dominee-rima ja lahinguvälja risustama. Alternatiivina võib puurida pudeli korki väikese augu, nii et sihtmärgi aktiveerudes hakkab vesi pudelist välja voolama ja mõne aja möödudes vajub sihtmärk ise alla.

Kirjeldatud lahinglaskmisteks paigaldati 4 vööndit, kus improvi-seeritud tõusvaid sihtmärke oli üle saja. Vööndite mahamärkimiseks, paigaldamiseks ja vinnastamiseks kulus kahe rühma suurusel üksu-sel 3,5 tundi. Kaitseliidu õppuse formaadid ei võimalda enamasti pikka ettevalmistust, kuid aluslipid

Kasutasime valdavalt käsitsi valmistatavaid sihtmärke, mis tõusevad veepudeli raskuse mõjul.

TA

AV

I M

UT

SO

on võimalik paigaldada varem, sest need ei jää kedagi segama ega paista ka väga silma.

Vähemalt kord kolme aasta jook-sul oleks kompanii suurusel üksusel vaja teostada lahinglaskmised kogu üksuse koosseisus. Relvasüsteemide koostöö suuremas üksuses kui rühm on keerukas ja nõuab rohkelt koordi-neerimisi. Manööverüksuste vahe-line side, koordineeritud liikumine ja tulerežiimide läbiharjutamine nõuab üksuste ülematelt suuremat tähelepanu detailidele, võimaldab realiikmetel kogeda üksiksõdurios-kuste tähtsust ja annab hea ülevaate lahinguüksuse valmidusest, võime-test ja väljaõppevajadusest.

Kaasautorid: Meelis Burget, Hanno Kroon, Riho Paas, Raigo PoolJooniste autor: Margus Lillak

438 | 2015

AJA

LU

GU

Metsavennad jõudsid õigesse puhkepaika

1. novembril sängitasime taas mulda NKVD Reedapalo

salamatmispaigast leitud viie metsavenna säilmed.

Tekst: ANU JÕGEVA

Vana-Roosa kodukalmistule jõudis lõpuks puhkama Helmi Pikk. Metsavend Helmi saatus vajab uurimist, kuid teadaolevalt on tema käekäik olnud hingematvalt valus. Helmil tuvastati julgeolekujõudude jõhk-rate ülekuulamiste käigus tekitatud ränki kehalisi vigastusi. Helmi leidis rahu oma pere rüpes, kuhu ta oleks pidanud kuulu-ma juba ammu.

Ühed nüüdseks tuvastatud säilmed kuuluvad Urvaste kandist pärit Eduard Kandverile. Kolm metsavenda sängitati tundmatutena ümber saatusekaaslaste kõrvale Vastseliina kalmistule. Austust avaldama tulid kõik need, kellele on tähtis pidada meeles Kagu-Eesti metsavendade saatust.

Kaitseministeeriumi toel avati mäles-tuskivid ka seni veel leidmata Saika punk-rilahingus hukkunud meestele, Härämäe punkris viibinutele ja Pabra järve ääres lahinguid pidanud ning hukkunud metsa-vendadele.

Liikudes mõned päevad tagasi koos Rõu-ge-Vastseliina üksikkompanii raudvara, Aare Hõrna ja Urmas Juhkamiga punkrite radu kaardistamas ja koordinaate mää-ramas, ei suutnud ma nende inimeste saatustest ja eluolust aimu saades taas peita valupisaraid. Surmahirm Nõuko-gude julgeolekujõudude ees, keerulised inimsuhted ja äng. Tunnen taas seda valu, kui hingan sama õhku, kui käin samu radu, mida aastakümneid tagasi astusid nende meeste jalad, piiludes ikka ja jälle üle õla. Aga tunnen ka uhkust, et olles arvulises vähemuses, keeldusid nad ena-masti alistumast ning võtsid vastu viimse lahingu, saates nii tulevikku sõnumi, et ka kõige lootusetumas olukorras tuleb jääda kindlameelseks.

Sõdisin mitmes armees,

taplesin tuuliseil tandreil

kaugel kodust ja omakseist,

kuid langesin talviste metsade rüpes,

üksiku soosaare taga,

kodualevi külje all.

Mu haua leiate kääbuskaskede alt,

sookailude kaarlate seast,

üks neist paljudest olen,

kes sai elavast kasepuust risti.

Sina uudisasukas, kes kunagi

kauges tulevikus kui ürgajal

rabasse rajad üksiktalu,

istuta leinakask õuevärava alla.

Ja kui te ka mulle aumärgi teete,

siis teete te seda enese pärast.

Minule piisab, kui suveööde südames

langevad niinepuu õied,

kui vili valmib ja talupoeg vabal põllul

higihelmeisse unustab verevermed.

Eduard Krants, kodanikunimega Endel Pae

8 | 201544

AJA

LU

GU

AJA

LU

GU

Metsavendade jälgedes

JärvamaalKuues artikkel sarjast „Met-

savendade jälgedes“ on

jõudnud Kesk-Eestisse, täp-

semalt Järvamaale.

Tekst: MARTIN ANDRELLER

Üksik rändaja jalutab vihmamär-jal kruusateel Koigi valla metsade vahel. Sügisene tuul sasib kaskedelt kuldkollaseid lehti ja pillutab neid hooletult sopalompide väreleva vee kaunistuseks. Kusagil siinsamas lähedal pidasid metsavennad ja julgeolekumehed aastakümnete eest lahingu, millest elusana tulid tagasi vaid viimased. Mis on sellest kohast säilinud tänaseni? Kas üldse midagi?

Punkrilahingu sõnatud tunnis-tajad asuvad okupatsioonide muu-seumis. Siinsegi ajakirja fotodel

RM

K

ER

AK

OG

U /

RM

K

Sae punkriase

Tagametsa metsavendade punker ja mälestusmärk

458 | 2015

AJA

LU

GU

AJA

LU

GU

lugejate ette ilmunud esemed on jäänud viimasteks mälestusteks sellest punkrist ja inimestest. Rahva mälus ei ole talletunud, millal see lahing toimus või kes selles langesid ja tänaseks pole maastikul säilinud ka ühtegi maamärki punkri asuko-hast. Neeva metsavendade punker on saanud mälestuseks aja loos.

Ajaloo uurimisel on oluline, et aja lugu omaks tänapäevaga mõistlikku distantsi. Ajavahe tagab vähemalt mingilgi määral objektiivsema lähe-nemise ning maandab pingeid. Küll aga tähendab aja omasoodu kulge-mine seda, et maastikult kaovad sel-le kulgemise jäljed. Metsalangetus ja -kuivendus, kõik jätavad omi jälgi ning ühtlasi kaotavad vanu.

Kuuskede vahel eemale kõndiv põder toob üksiku rändaja mõtted tänapäeva. Mida on veel Järvamaal juhtunud sellist, millest võime osa saada või mida vähemalt otsida?

Kunagise pärandkultuuri kaar-distamise käigus on Järvamaal leitud 14 punkrikohta. Heidame mõnele nendest pilgu ning vaatame, mis ja kuidas.

Sae punkriaseEesti kaitseväe ohvitser Kaljo Arpo, kes juba 1941. aasta sõjasuvel osales Tartu vabastamises vaenlasest, võit-les hiljem Soome sõjaväes ja jõudis kodumaale tagasi 19. augustil 1944. Seejärel varjas ta ennast.

Tema viimaseks varjekohaks jäi Sae talu lähedane punker, kus ta viibis koos sama talu perepojaga. Ühtedel andmetel langes ta 1945. aasta suvel Kautla lähistel. Punkrist on alles korstnajäänus ja maastikul nähtav Y kujuga kraav punkri ees.

Kakerdaja rabasaarRabasaarel elasid ajavahemikus 1952–1955 Endel Allak, Max ja Benita Loodis, Vambola Vaaderpall. Endel Allak on seda punkrit meenutanud:

„Tegime Kakerdajasse suurema punkri: minu pesa jäi uksest vasa-kule, Maxi ja Benita oma paremale, Vaaderpall oli ahju taga. Esimene asi oli kaev kaevata. Raba veeres tuli vesi kiiresti vastu. Punkri ladusime mätastest üles. Raba servas lõikasi-me kõrkjaid, nendega vooderdasime seest, väljast kuuseokstega. Ukse tegime täpselt nii laia, et mees

läbi mahtus. Aknad olid üks ühes, teine teises seinas, väikesed nagu aknaruut. Küttekolle oli ka, mitte raudahi, seda olnud kahju maha jätta. Aga kaevu kaevasime savist ja kividest ladusime. Viimati oli isegi praeahi sees.“ 1954. aasta kevadel tehti punkrikohale haarang, mille käigus Endel Allak sai haavata, kuid metsavennad pääsesid siiski mine-ma. Punkri hävitasid julgeolekutöö-tajad.

Ahto Talvi mälestustahvel Paides Paide linnas, Lai tänav 6 hoone sei-nal on mälestustahvel soomepoisile ja metsavendade organisatsiooni Relvastatud Võitluse Liit Järvamaa juhile Ahto Talvile, kes kinnipida-misel suutis maha lasta kohaliku julgeolekuülema. Tahvlil on tekst:

„Selles majas pidas 15. jaanuaril 1948 oma viimase lahingu Nõukogude vägivallavõimu vastu Relvastatud Võitluse Liidu Järva maakonna juht lipnik Ahto Talvi (26. 10. 1924 – 10. 12. 1996)“.

Neeva metsavendade punkerKoigi vallas Prandi küla metsas asus punker, mille ründamisel tapeti kõik seal viibinud metsavennad. Nende nimed on teadmata ja kui-vendustöödega on ilmselt jäädavalt hävinud ka punkri ase. Alles on aas-tate eest okupatsioonide muuseumi viidud, kuuliaukudega esemed.

Ahto Talvi mälestustahvel Paides

ER

AK

OG

U

Merja punkrikoht

Karjaküla punkrikoht

RM

K

8 | 201546

AJA

LU

GU

AJA

LU

GU

ma oma ema viimase palve – mitte jätta ennast elusalt vaenlase kätte –, on tänaseks ilmselt järel samasugu-ne süvend, nagu väikese sookünka sisse kaevatud punkrikohast 600 meetri kaugusel endisest külateest: see on 3,5 korda 6 meetrit pikk ja lai ning ligi 2 meetrit sügav.

Karjaküla punkrikohtPeatse vabanemise ootuses, nagu oli suurem osa Eesti ühiskonnast teise maailmasõja lõppedes, rajati punker ka Türi valda, Suuraru talu metsa ühe põndaku sisse.

Legend räägib, et punkri peale ehitati palkidest suisa eraldi tuba, et mahutada rohkem inimesi. Rah-vasuu räägib ka sellest, et metsa-vennad aimasid endi reetmist ühe kaaslase poolt, lõhkusid punkri ning kolisid minema. Seda teadmata tõi aga äraandja kohale julgeolekugrupi ja püssipaugud olevat kohale mee-litanud kaks metsavenda, kes pidid oma uudishimu eest maksma eluga. Rahvasuus nimetatud Parnabas ja Ülijõe Kaarel ei esine aga praegu veel langenute andmebaasis. Kui keegi teab nendest midagi enamat, andke toimetusele teada!

Metsavend Jaan Lehtpere kalm (1927 – 4. 04. 1945)Metsavend Jaan Lehtpere oli kodus käimas, kui uksele koputati. Ta põge-nes akna kaudu, kuid haaranguliste kuulid tabasid ta enne metsajõudmist. Külarahvas sängitas 17aastase met-savenna kaitsva metsa rüppe. Hiljem ehitati ümber kalmu kividest aed ja paigaldati nimeplaadiga raudrist.

RM

K

Metsavend Jaan Lehtpere kalm

Tagametsa metsavendade punker ja mälestusmärkSkautide ja gaidide laagri lähedal asub mälestusmärk kõikidele Eesti metsavendadele ja punkri rekonst-ruktsioon. Mälestusmärgi kive toodi kokku kõikjalt Eestist ja kogu maail-mast, riikidest võib nimetada USA-d, Kanadat, Luksemburgi, Soomet, Rootsit, Norrat, Taanit, Saksamaad, Hollandit, Sloveeniat ja Inglismaad.

Ausambale on kinnitatud mä-lestustahvlid kirjadega: „Ennemini elan kehva mehikese kombel kui et sulgun võõra sunni alla. Kalevipoeg“ ja „Eesti metsavendadele, kelle süda-mes ja hinges elas VABA EESTI. Eesti Gaidide Malev, Eesti Skautide Ühing.“

2001. aastal valmis ka punkri re-konstruktsioon, mis on küll aastate jooksul nii ajahambast kui inimtege-vusest pureda saanud. Nii ausamba kui ka punkri rajamist toetasid inimesed Eestist ja välismaalt.

Merja punkrikohtMerja külas ja selle lähedal juhtus metsavendade aegadel palju. Sel-lest külast on oma kirjades Siberist kodumaale tihti mõtteid mõlgutanud ka Johannes ja Arnold Lindermann – kaks metsavenda, tänu kelle fotograa-fi ahuvile on meil praegu hindamatuid kaadreid metsavendade igapäeva-elust. Nende kirjad aga sisaldavad süvitsiminevaid vaateid ja hinnan-guid metsavendlusele ja elule metsas. See ei olnud paljas või ja mee söömine. See oli raskus, kurbus ja pisarad.

Punkrist, kus haarangupäeval rullus lahti traagiline lõppvaatus, kui Johannes Lindermann pidi täit-

2 X

OK

UP

AT

SIO

ON

IDE

MU

US

EU

M

Arnold ja Johannes Lindermann

478 | 2015

Sae punkriase59° 9’ 38.7’’ 25° 33’ 50.17’’

Kakerdaja rabasaar59° 8’ 36.07’’ 25° 27’ 48.14’’

Karjaküla punkrikoht58° 46’ 22.31’’ 25° 14’ 24.26’’

Metsavend Jaan Lehtpere kalm (1927 – 4. 04. 1945)58° 41’ 46.59’’ 25° 21’ 40.72’’

Tagametsa metsavendade punker ja mälestusmärk58° 38’ 27.29’’ 25° 20’ 04.35’’

Merja punkrikoht58° 52’ 31.63’’ 25° 57’ 57.72’’

Kaljo Arpo mälestuskivi 59° 8’ 35.82’’ 25° 27’ 47.98’’

RM

K

ER

AK

OG

U

AJA

LU

GU

RII

GIA

RH

IIV

Punkrikohad Järvamaal

8 | 201548

AJA

LU

GU

KK! 90 aastat tagasi: „Uusim võitlusabinõu – sõjakeemilised gaasid.“

Muutmata artikkel ajakirjast Kaitse Kodu! nr 6 /1925.

Andmetel n.-ltn. PATZKA.

vitama juba. 1914. a. suvel suurtüki-kuulides, mille järele levisid teated, et nad olevat seks ettevalmistusi teinud juba rahuajal.

Sakslased, olles maha jäänud gaasiasjanduses, hakkasid energili-selt selle kallal tööle, ja juba 1914. a. oktoobrikuus lendas nende kergest välja-haubitsast schrapnell, mis oli täidetud pressitud püssirohuga, millel aevastama panev mõju.

Niisuguseid laenguid nimeta-ti „Ni"-laenguteks (Niesgeschosse). Need laengud olid tolmu-, kuid mitte mürkgaasilaengud.

Esimesed gaasilaengud lasti sakslaste poolt 1915. a. jaanuarikuus

– „T"-laengud; kuid asi ei õnnestu-nud päriselt! Mõjus halvavalt muu seas talvine külm ja suurtükivägi ei olnud küllalt tuttav gaasilaengute lasketaktikaga. T-laeng oli täidetud ilanahka ärritava vedela ainega.

Nimetatud granaat oli raskes väl-jahaubitsas nime all „15 sm. granaat 12 T",

GaasilainedHoogsalt hakati gaasisõja algul tar-vitama n. n. gaasilaineid. Sünnitati neid järgmiselt: seati üles üksühe kõrvale anumad, mis olid täidetud pressitud gaasiga. Anumad oma-

korda olid ühendatud torude abil, et rõhumine oleks ühtlasem. Gaas lasti välja kraanide abil ja ainult niisugu-se ilmaga, mil tuule suun oli vaen-lase poole. Gaasidega tegid tegemist eraldi selleks väljaõpetatud väeosad

– gaasikomandod.Sakslased tegid esimese gaa-

siataaki lainte näol 22. apr. 1915 Langemarki piirkonnas 6 klm. pikkusel rindel. Gaasi väljalaskmine kestis umbes 5 minutit 2—3-m/sek. tuulekiiruse juures. Tagajärg oli mõ-juv, kuid kõige selle peale vaatamata jäeti see viis maha, sest leidus harva soodsat juhust gaasilainte laskmi-seks. Põhjuseks oli siin:1) Ilmastik — tuul, tuule kiirus ja

suun.2) Maastik, eriti siis veel, kui pärast

gaasi-laskmist pidi algama oma vägede kallaletung.Gaasilainte perioodile järgnesid

gaasi-pildujad. Ka nende peale vaa-tasid sakslased kaunis eitavalt, sest gaasimürskude kohaletoimetamine suuremal määral sünnitas raskusi; kuid kui 1917. a. kevadel inglased panid toime hulgalise gaasiataaki, hakkasid sakslased seda kohe jäljen-dama, suurendades gaasipataljonide arvu, ja juba 1917. a. sügisel tegutse-sid nad edukalt Itaalia frondil.

Esimesi katseid tegid vanad greeklased, küll mitte gaasiga, vaid peene liivaga, mida nad üles tallates saatsid pärituult.

Ilmasõda tõi uue võitlusviisi kõigi ennem olemasolnute kõrva – gaasi-asjanduse. Sõja algul oli see veel oma hällis mähkmeis, kuid lõpuks ähvar-das omandada kõikhävitava võimu. Et tulevikusõda tingimata hakkab sellega tegemist tegema mitte üksi frondil, vaid võib olla ka kaugemal seljataga – linnades ja toetuspunkti-des, siis ei ole liigne, kui sellest pisut teaks iga kodanik.

Alguses paar sõna ajalooliselt, gaaside tarvitamisviisidest, siis tahaksin üksikuid gaase kirjeldada nende omaduste ja mõjuvuse suhtes ja kuidas end nende vastu kaitseda.

Gaaside arenemineTahan puudutada siin just üht vii-mase aja sõdimisvahendit – mürk-gaasi.

Mürgist gaasi kui niisugust hakati tarvitama edukalt ilmasõjas. Ehk küll esimesi katseid tegid vanad greeklased, küll mitte gaasiga, vaid peene liivaga, mida nad üles tallates saatsid pärituult, vaenlasele silmi, jäi siiski see idu hälli puhkama, kuni äratasid ta ilmasõja koledused.

Peamist tähtsust gaasidele ilma-sõjas, andsid sakslased, mida näitab asjaolu, et nende suurtükiväe piir-konnas peeti ligi 25% gaasilaenguid.

Gaasisõda iseendast on ainult taktiline võte – üks võitlusabinõu, vahend, millele seatakse vastu samane abinõu, mis seda neutrali-seeriks.

Saksa sõjaajakirjandusest võime leida, et liitlased hakkasid gaase tar-

498 | 2015

AJA

LU

GU

Gaasipildujate paremused olid:1) Ei olnud tarvis valida ilma.2) Ei olnud tarvis valida maastikku.3) Oma väeosadele palju vähem

hädaohtlik.Arenes taktika ja sellega ühes

ka gaasiasjandus. Mindi üle suur-tükiväe gaasilaskmisele. Siin jälle paremused. Mürsud paisati kaugele vaenlase seljataha soovitud punkti-desse, kus nad sünnitasid suuri kao-tusi, kui polnud tarvitusele võetud vastuabinõusid.

Verduni linna all tarvitasid saks-lased uuetüübilist gaasi, „rohelise ristiga" (Grünkreuz) mürsule mär-gitud, ja lasksid neid umbes 100.000 tükki ühe tulistamisperioodi kestel. Mõni kuu edasi tarvitati juba kolmesuguseid mürske — rohelise, kollase ja sinise ristiga. Igal olid oma erilised omadused ja tarvitati neid vastavalt ülesannetele.

Taktilise võttena hakati tar-vitama sõjas n. n. „gaasisood" ja

„gaasitõkkeid", s. t. gaasiga täideti teatud maa-ala vaenlase piirkonnas või pandi vaenlase kallaletungile kohtadel, kust seda ennustati, gaasi-laskmisega tõke, mis seisis mitmeid päivi ühel kohal.

Sõjalisteks otstarveteks tarvitatavate gaaside üldomadused1) Kõik sõjalisteks otstarveteks

tarvitatavad gaasid on õhust raskemad ja vajuvad maapinna ligi, täites madalamaid kohti; nad liiguvad õhus õhuvooludega ja sama kiirusega.

2) Gaasid on kahesugused: a) läm-mastavad, mis ajutiselt kõrval-davad rivist elavat jõudu ja b) mürgised ehk surmavad. Sõjas tarvitati viimasel ajal mürkgaase. Metallosad oksüdeeruvad gaasest.

3) Gaasid on enamasti kõik hea lõh-naga, võib öelda – ozooni lõhnaga, mida tunneme harilikult peale ägedat pikse vihma.

Hobuseid kaitstakse gaaside vastu harilikult märgade heintega täidetud peakottide pähepanemisega.

4) Gaasidega täidetud maa-ala suurus oleneb väljalastud gaasi rohkusest.

Meteoroloogistest tingimustestoleks tähtsamat järgmist:1) Tuul, tema suun ja kiirus (kõige

soodsamaks kiiruseks loetakse 1—2 meetr. sek.). Aeglasem tuul on liig muutlik ja võib gaasi mitte-soovitud kohta kanda.

2) Kõva vihm — annab palju niiskust ja neelab endasse gaasi.

3) Märg lumi — neelab endasse samuti gaasi.

4) Külm ei avalda pea mingit mõju.Topograafi listest tingimustest on

tähtsam see, et kõige püsivam on gaas soisel kohal, mis läbi kasvanud madala võsaga.

GaasikaitseKaitset gaaside vastu võimaldavad peaasjalikult gaasimaskid. Nen-dega peab aga äärmiselt piinlikult oskama ümber käia. Gaaside eest võib varju leida ka veel selleks eriti määratud blindaashides.

Hobuseid kaitstakse gaaside vastu harilikult märgade heintega täidetud peakottide pähepanemisega.

RAUNO TEIDER

ÜL

EE

LA

MIN

E

6 lihtsat nippi, kuidas metsas hakkama saadaKuigi suurem osa selle ajakirja lugejatest saavad met-

sas hakkama keskmisest paremini, ei tee väike põ-

hitõdede meeldetuletamine kunagi paha, sest juba

vanarahvas ütles, et kordamine on tarkuse ema.

Tekst: ASSO PUIDET

NugaKui sul ei ole nuga, siis valmista see. Või varasta, vahet pole. Sulle on seda ellujäämiseks vaja, nii nagu hundile on vaja kihvu või lehmale magusid. Kui sul on nuga, siis on sul olemas peamine, mis aitab ellu jääda. Sa saad lõigata oksi varjualuse jaoks, valmistada söögiriistu, lõigata puukoort või juuri nööri punumiseks, mida omakorda võid kasutada kalastusvahendina, aga ka tule süütamiseks vajaliku vibu meisterdamiseks.

Kui sul pole nuga, oled sisuliselt võrdne loomaga, kes saab loota vaid sellele, mis talle looduse poolt antud. Ainult et sina pole metsloom, vaid metsa sattunud koduloom. Ning tema kaua vastu ei pea.

KR

ISTJ

AN

PR

II

8 | 2015

LõkketuliTuli on su parim sõber ja liitlane. Neil öödel, mil ärkad külmast lõ-disedes kuuseokstest asemel. Neil hommikutel, mil „võllid“ toovad sulle kilekotinutsakuga kohvipulb-rit ja sa paned tulele kastruli aset täitva vana kiivri. Neil õhtutundidel, mil naelutad lõkke kõrvale lauajupi külge vinduma viis viidikat, vaa-dates samal ajal, kuidas sessamas, hommikul kohvipoti ülesannetes esinenud kiivris hakkab vaikselt mulisema lahja leem.

Tuli on su tööriist, kui pead ka-rastama teravaksihutud puuroika tippu või sepistama endale tööriis-ta kusagilt kangutatud rauakolast.

KA

RR

I K

AA

S

50

518 | 2015

ÜL

EE

LA

MIN

E

518 | 2015

NõgesKõrve- või piimanõges, vahet pole. Peaasi, et sünnib süüa. Kui sul pole kõhus midagi peale eelmisel ööl söödud kolme õlis keedetud por-gandiviilu, õpid hindama iga pisimatki suutäit, mis emakesel loodusel sulle pakkuda on.

Ega seda palju ole. Kuusevaik, pilliroo- ja hun-dinuiajuurikad, männi- ja kuusevõrsed. Seened on mõttetud, need täidavad vaid kõhtu, aga mi-dagi kasulikku sulle ei anna. Peale täiskõhutunde, aga sama efekti saad, kui sööd ära oma jope.

KA

RR

I K

AA

S

VesiInimene on enam-vähem nagu kurk, ta koosneb peaasjalikult veest. Ilma selleta me ei saa. Kolm päeva ilma veeta ja oled ellu-jääjana läbi kukkunud. Lõplikult. Tegelikult piisab juba kolmest tunnist, et pea hakkaks dehüdratsiooni tõttu valutama ning moraal langeks.

Õnneks on planeet Maa samuti enam-vähem nagu kurk. Või inimene. Vesi on siin levinuim aine. Kahjuks on suurem jagu sellest soolane ja seega joogiks kõlbmatu. Piisab aga mõne kraavi või isegi lombi leidmisest ja sa oled päästetud. Veel tuleb leida vaid moodus vee puhastamiseks. Kas lasta see läbi turba-samblast, söest ja plastikpudelist filtri või keeta. Viimast saab anuma puudusel teha ka maassekaevatud augus.

KR

ISTJ

AN

PR

IIK

RIS

TJA

N P

RII

TubakasKusagil ei kulu nii palju sigarette kui väliõppusel. Kui sa tavaliselt suitsetad päevas paki, siis metsa võta iga päeva kohta kaks pakki.

Veel parem kolm. Sest alati on seltskonnas neid, kes „unustasid suitsud kaasa pakkida”, „tavaliselt ei suitseta, aga...”, „arvasid, et saavad hiljem osta, aga...” ning käivad siis kurbade silmadega ringi ja küsivad, kas sa jätaksid või annaksid neile ühe. Sa jätad ja annad. Aga sa ei taha olla see, kelle tubakavarud nulli jooksevad.

PS. Siin pole tegu tubakareklaami, vaid päris eluga!

VarjualuneAlguses seda üldjuhul ei ole. Tuleb ehitada, siis on. Aga on kuidagi võõras ja ebamugav. Ei pea tuult ning laseb vett läbi. Küljealune on kõva ja torgib. Teisel ööl on see juba parem, sest sa oled seda igal võimalikul hetkel vastavalt eelmise öö kogemustele täiendanud. Nüüd on see juba palju parem. Kannatab magada küll. Umbes kolmandaks päevaks on see muutunud juba koduseks. Koduks. Ja kindluseks.

8 | 201552

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

Kurk põske ja korras!Naiskodukaitse Jõgeva ring-

konna tegevliige Anne Tropp

on kaitseliitlase korraliku

kõhutäie üle valvanud juba

20 aastat.

Tekst: MARIANA MAASIK

Kuidas sa 1995. aastal

Naiskodukaitsesse sattusid?

Ajad olid sellised imelikud. Tol ajal Kodukaitset enam ei olnud, aga tavainimesele olid Naiskodukaitse, Kaitseliit ja Kodukaitse kõik alles segamini. Meil Lustiveres olid väga aktiivsed inimesed, kes tulid kokku ja tegid Kaitseliidu. Kaasalööjaid oli palju, naisi aga vähe. Mina ei ole käsitööinimene: ma ei koo, heegelda ega tiki. Mõtlesin, et lähen vaatan, kas mulle ka midagi sobiks. Selle-aegse esinaise käest sain teada, mis vaja. Mõne aja pärast tõmbus ring koomale ja minu peale jäi toitlusta-mine. Seda ma teadsin ja tundsin. Kalkuleerimine oli mul selge, sest töötasin omal ajal sööklas.

Olid Lustiveres jaoskonna esinaine

- kas sinust saigi kohe esinaine?

Esialgu tegin ainult teiste üritustele kalkulatsioone. Ma ei tea – ma kui-dagi ei tundnud ennast hästi ja kõik oli võõras. Aga siis tuli Rannal laste-laager. Suvine. Juunikuus. Kõik põ-hitegijad, kes pidid välja tulema, jäid tulemata. Igaühel oli mingi häda. Mina siis läksin ja hüppasin pea ees vette. Sellest hakkaski kõik liikuma. Ju ma olin siis piisavalt aktiivne, et mind esinaise kohale valiti.

Koosolekuid pidasime suures töö-koja saalis. Mehed arutasid omi asju oma nurgas ja naised, niipaljukest, kui meid seal oli, oma nurgas. Al-guses ei olnud meil ju mitte midagi. Aga see hoidis inimesi koos.

Kas meenub mõni põnev seiklus

just algusaastatest?

Üks tore lugu juhtus Ranna laagris. Oli veel aeg, kus me võisime inimes-telt lepinguga asju osta. Tegigi Ahto

[Alase – tänane Sakala maleva pealik, tollal noortejuht] ema meile ühe suure, neljakümneliitrise nõutäie ha-pukurki ja see nõu toodi meile teisele poole teed. Tuleme meie bussiga Ran-nalt. Vaatan hoolega, kas kurginõu juba paistab, ja ütlen bussijuhile, et ole nüüd hea ja pea korraks kinni, me võtame selle kurginõu peale. Bussi-juht vastu, et ei pea mina midagi kin-ni, mina pean olema juba kell kaks jälle liinil. Mina jälle, et sa oled 10 mi-nutit enne kella kahte liinil, aga pea nüüd kinni! Tõstsimegi kurgitünni peale. Mina tegin kohe tünni lahti. Bussijuht ei saanud vastu hakata: tal olid käed rooli küljes kinni. Panin talle kurgi suhu ja ütlesin, et nüüd sõidame Rannale. Nii sõitsimegi ja juhil ei olnud enam probleemi, et kel-la kaheks peab tagasi olema. Andsin talle mõne kurgi kaasa ka, sest Ahto ema tegi väga häid kurke.

Oled Naiskodukaitses pidanud

mitmeid ameteid ja olnud pikka

aega toitlustusgrupi ülem. Mis

on nendest ametitest olnud sulle

endale kõige tähtsam?

538 | 2015

Kõik on ühtviisi tähtsad. Nad on ju omavahel seotud. Muidugi, kõige vastutusrikkam on olla ülem, tema peab kauplustega kokku leppima jne. Algusaastatel sai osta lihtsamalt, le-pingu alusel. Aga kuna ma olin kaks ühes, juht ja kokk, siis pidi oskama raha lugeda.

Kõige kergem on olla lihtsalt välikokk, kui keegi teine on peakokk. Aga kui tekib oma vastutus ja sul on alluvad, siis tõesti … pead inimesi tundma. Kui iseloomud ei sobi, pead oskama nad paika panna, et ei tekiks olukorda, kus ühel hetkel oled kahest kokast lahti. Pead ka jälgima, kuidas inimesed töötavad. Mõni näiteks töötab vaikides ja ühel hetkel hakkab nutma. Küsid, mis viga, ja alles siis ta ütleb, et ma enam ei suuda, selg on nii valus. Inimfaktor on kõige tähtsam.

Oled veel vabatahtlik

toitlustusgrupi instruktor,

praegu on sind valitud ka

toitlustusgrupi juhiabiks. Mis on

nende ametite juures peamine?

Kõikide asjade alus on see: kui sa midagi teed, siis tee seda tunduvalt

korralikumalt, kui teeksid kodus. Sest sinust sõltuvad teised inimesed. Ole sõbralik ja lahke. Mõtle sellele, et kui on mitusada inimest, siis on mi-tusada erinevat inimest. Siis ei saa enam mõelda, et mina ei taha nii soolast toitu ja teen magedama, vaid pead tegema neutraalse toidu. Alati peab maitsma mitu kokka. Kui üks ütleb, et on natuke mage, teine, et täpselt paras, kolmas paneks natuke soola juurde ja neljas leiab, et täitsa tipp-topp, siis lähen maitsen ise ja lisan ehk natuke soola. Üle soolata ei ole mul veel õnnestunud. Soola saab sööja alati juurde panna, aga see ei ole enam päris see. Kui toit on ikka tegemise ajal maitseainete ja maitserohelisega korralikult välja timmitud, siis on hästi. Pean seda tööd väga tähtsaks, sest mulle meel-dib, kui on vaja süüa teha inimestele arvuga 50+. Vähem saan kodus ka teha, aga kui sööjaid on üle 50, siis olen omas elemendis.

Viimane ja eelviimne toitlustus-laager meeldisid mulle väga, seal oli 120–145 inimest. Seal olin omas elemendis. Kui sain maakaitsepäe-

vaks teha 1000 portsu suppi, olin jälle omas elemendis. Muidugi, pot-tide kraapimine ei ole enam minu element, aga toidutegemine küll. Kuid kodus on mul raskusi – väikest toidukogust ei hakkagi ma üldse tegema!

Sa oled tunnustatud ja austatud

paljude inimeste hulgas. Kas

on keegi neist aga sulle kuidagi

eriliselt oluline?

Nemad on mulle kõik olulised. Absoluutselt kõik. Oleme ikkagi üks suur organisatsioon. Kuidas ma ühte teisele eelistan? Ma ei saa ju eelistada kodutütreid või noor-kotkaid, sest nemad on tulevased naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased. Kui ma mõjun lastelaagris halvas-ti või nemad tunnevad, et ei oska minuga käituda, siis ma tõmban ju lipu poolde vardasse. Lipp peab ikka kõrgel olema ja inimestest peab lugu pidama. Mis siis, et ma ei pruugi kõikidest noorte asjadest aru saada. Ei peagi saama. Kui ei ole väga suur häda, siis lased ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Aga häda on suur, siis võtad käest kinni ja ütled ilusti, et räägime nüüd.

Mis sa arvad, kui palju peaks

olema Kaitseliitu toetavaid

välikokki ja millised inimesed

peaksid nad olema?

Mul on seda väga raske öelda, sest minu lapsed on juba kodust välja lennanud, aga mingil ajal peab naine leidma kompromissi kodu, pere ja köögi vahel. Kui seda ei suuda, siis tuleb teine eriala valida. Sest sellest hetkest, kui algab õppus … Naised, kes kokkavad, peavad omavahel sobi-ma. Ja mitte kunagi, mitte kuskile ei sobi alkohol.

Ja ikkagi: sa pead olema valmis, kui sa oled vabatahtlik. Sa ei saa öel-

TR

IIN

U K

ÜÜ

NA

L

Alguses ei olnud meil ju mitte midagi. Aga see hoidis inimesi koos.

8 | 201554

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

Kui ma saaksin kõik selle, mis mul peas on, võtta mälupulga peale, oleks sellest väga palju abi. Eks seni käin oma targa peaga tähtsalt ringi.

TR

IIN

U K

ÜÜ

NA

L

da, et sul on vaja olla hoopis teises või kolmandas kohas. Ei! Sa lükkad need asjad edasi, sest sinuga on arvestatud. Üksteisest lugupidami-ne, üksteisega arvestamine. Toit-lustusjuhist lugupidamine, temaga arvestamine ja temalt nõu küsimine. See on elementaarne, sest meil on ikkagi meeskonnatöö. Kui üks lüli annab järele, siis läheb ja läheb ja lähebki. Naiste seltskonnast on vähe, välikokkade sekka on vaja ka mehi, sest läheb järjest raskemaks. Neil polekski vaja teha muud, kui raiuda puid ja tõsta katlaid välja. Muuga saavad naised ideaalselt hakkama. Aga naised on lühikesed ja kui sa pead peaaegu poole enda pikkusest upitama katelt üle rinna ja hoidma nii, et ennast ära ei põleta… no see on raske.

Kui võrdled algusaastaid

praegusega, siis kuidas sulle

tundub, kas Naiskodukaitse on

muutunud? Mil moel?

Ma ütleksin, et on aktiivsemaks läi-nud. Algusaastatel ei olnud ju eriala-gruppe. Need tulid hiljem. Esialgu

kaitseliitlased toiduga rahul, siis on õppus korda läinud. Kui võitlejal on jalad kuivad ja kõht täis, siis võib ta ükskõik kui kaua vastu pidada, ta läheb ja teeb. Kui need asjad on käest ära, siis ei lähe asi mitte. Nii on tegelik elu.

Mida plaanid Naiskodukaitses

teha tulevikus?

Niikaua, kui mul katlaid õue peal hoitakse, teen süüa, ja mida suurem kogus, seda parem. Aga ma olen ala-ti mõelnud, et kui ma saaksin kõik selle, mis mul peas on, võtta mälu-pulga peale, oleks sellest väga palju abi. Eks seni käin oma targa peaga tähtsalt ringi ja aitan, kui kuskil häda käes on.

Kust oled neid teadmisi

kogunud?

Mulle isiklikult, ja võin uhkusega öelda, et ainsana Naiskodukaitse liikmete hulgast, andis väga hea kooli töötamine 10 aastat järjest Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ühtlustamislaagris. Sellist elukoge-must on välitoitlustajale väga, väga vaja: sa oled kuu aega metsas ja sinu kõige lähem ladu asub Tartu lin-nas, 30 km kaugusel laagrist. Pead hakkama loogiliselt mõtlema ja alati on muidugi võimalus olemasolevaid asju ringi tõsta. Kaks korda selle kümne aasta jooksul olen ma luba-nud endale sellist luksust, et palusin 10 minutit pikendust, nii et lõuna ei olnud mitte kell 12, vaid 12.10.

Meenub üks lugu KVÜÕA laag-rist. Kõik need kümme aastat olime reede õhtul tööl ja alati olid õhtuks makaronid mingi kastmega. Kord oli igale sööjale ette nähtud neli vii-nerit. Ütlesin, et tükeldame viinerid ära ja segame makaronide sisse, toit saab maitsvam. Toimetame selle toiduga, kui äkki seisab üks tuleva-ne minu ees ja küsib: aga kuidas ma tean, et siin on minu neli viinerit? Ma ei osanud muud kosta, kui ütle-sin, et hakka siis neid viineritükke kokku lugema. Kõik hakkasid suure häälega naerma ja see poiss ei esita-nud enam ühtegi lolli küsimust.

Loe täispikka intervjuud koos looga Twixi pulkadest Naiskodukaitse kodu-lehelt www.naiskodukaitse.ee

läks põhiline aur toitlustusele ja me-ditsiinile. Naiskodukaitsesse kuulus meditsiiniharidusega inimesi, kes oskasid kokku panna need paunad, mida metsa kaasa võtta, aga eraldi meditsiiniõpet ei olnud. Sideeriala ei olnud alguses eriti levinud. Staa-biassistendid – neid samuti ei olnud. Alguses tõesti läks aur toitlustusele. Öeldakse, et kui on õppus läbi ja

558 | 2015

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

Psühhosotsiaalne esmaabi – kapslist välja!Jõgeva naised õppisid tund-

ma psühhosotsiaalse esma-

abi aluseid.

Tekst: KERSTI KRUUS

Ühel augustikuu hallivõitu päeval said Jõgeva ringkonna naiskodu-kaitsjad kokku maleva vastvalmi-nud ruumides, et steriilselt heledad seinad sisse õnnistada emotsioonide ja tundevalangutega. Algamas oli uutmoodi ettevõtmine, kus kursus-laste ees seisid tõsise pilgu, ent sooja olemisega Pärnumaa ringkonna esi-naine Jana Ots ja teatava kelmikuse, kuid heasoovliku pilguga Indrek Simisker. Enam polnud taganemis-teed – kas kõik või mitte midagi. Lepiti kokku, et ollakse üks pere, ühes rütmis hingav organ. Enese-tutvustusringi järel jõuti kiiresti ühisele arusaamisele, et kursuslasi ühendab soov olla ligimestele toeks. Kellegi mure pole tühine, keegi ei peaks jääma üksi oma muserdavate mõtetega. Naistes avaldus tõeline emainstinkt ja nende silmis oli näha valmisolekut algavaks vaimuränna-kuks, heites aeg-ajalt pilku peeglisse ja analüüsides ka iseennast.

Psühhotrauma sai selgemaksMis salata, psühhotrauma mõiste sõnastamisega oli omajagu tegemist. Kursuslastele oli justkui selge ja aru-saadav, mis see on ja kuidas tekib, aga konkreetsust jäi esialgu väheks. Selguse saamiseks polnud vaja muud, kui otsejoones näidisüles-ande kallale asuda. Pärast põgusat teoreetilist sissejuhatust ja suunis-te jagamist said õppurid esimese ülesande. Stsenaariumi kohaselt olid nad pealt näinud koolibussi-

õnnetust. Mõni rohkemal, mõni vähemal määral, kuid vapustatud oli kogu seltskond. Nii asuti analüü-sima tundeid ja abistajameisterlik-kust, jõudes välja kahe õppetunnini: 1) õnnetust pealt näinud abivajaja riskitegurid ja nende märkamine; 2) psühhosotsiaalse esmaabi tagaja tehnika lihvimine. Nagu heal kursu-sel ikka, said kõik oma mõtted valla lasta ja kaaskursuslastele tagasisi-det anda.

Avarduv meditsiinierialaKipume elama illusioonis, et omame oma elu üle täielikku kontrolli, et meiega on kõik hästi ja midagi halba ei juhtu. Paraku see nii ei ole, taha-me siis seda endale tunnistada või mitte. Ühel hetkel võib inimolevuse maailm pahupidi pöörduda ning valmisolek selliseks ootamatuks olukorraks on pool võitu.

Kui tuua välja psühhosotsiaalse esmaabi kasutegurid Naiskodukait-se Jõgeva ringkonnale, siis kindlasti saab sellest suurt abi meditsiini-eriala grupp. Ühiselt leiti, et haava sidumine on oluline küll, aga kes parandab hingehaavad? Sügavast traumast saab inimest päästa juba alates hetkest, mil ta jõuab laatsare-tis haigevoodisse. Tulevikus on plaa-nis õpitut praktiseerida ja kaasata oskajate inimeste ringi ka nende erialagruppide liikmed, kes puutu-vad kokku laiema üldsusega (avali-kud suhted) ja noortega (jaoskonna esinaised, noortejuhid).

Mis salata, psühhotrauma mõiste sõnastamisega oli omajagu tegemist.

8 | 201556

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

Saalihokitarid, pritsusportlased, militaarhundid ehk Rapla maleva

kanged naised

Esimene meeldejäävalt

karge, hilissügise moodi ilm.

Pärast pikka tööpäeva sõi-

dan Rapla poole ja ma pole

päris kindel, kes ja kuidas

mind seal ees ootavad.

Tekst: MARTIN ANDRELLER

Üks neist on kindlasti Annika Tammus, kes saatis ka küllakutse. Tema on üks selle naiskonna hing ja enamgi veel ning ühtlasi ütlemata tore ja sõbralik inimene. Selliste inimestega mulle meeldib rääkida.

Samuti on mul värskelt meeles suvine kohtumine Rapla saalihoki-taride/tuletõrjesportlaste/naisko-dukaitsjate/militaarsportlastega ja, nagu hiljem selgub, saaks seda nimekirja veelgi pikendada. Erksa-värvilised küüned rohetavas loodu-ses ning lõputu motivatsioon koos püsivate naeratustega. Ma polnud kaugel armumisest.

Jõuan plaanitust varem kohtu-mispaika ja tellin söögi, et enne in-tervjueeritavate saabumist kiiresti nälga kustutada. Plaan ebaõnnestub, sest ka daamid on juba varakult kohal. Lõpetan kiirustades prae ja suundun kõrvallauda – aeg on ikkagi juba üpris hiline, aga nagu näha, on tuju suurepärane. Hoolimata sellest, et äsja lõppes trenn. Mõtlen, nagu hiljem seda artiklitki kirjutades: kas nendel naistel kunagi ka jaks otsa lõpeb?

Esimeseks eesmärgiks viikMillest sai saalihoki mängimine praegusel kujul ja tasemel alguse?

TA

RM

O T

AM

MU

S

57

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

Esimesest võistlusest, mis moti-veeris piisavalt, et jätkata. Esime-seks eesmärgiks seati viik, mis ka saavutati. Seitsmest sel võistlusel osalenud naisest on viis praeguseni naiskonnas. Kui varem tõmmati mängijaid punti tutvuste kaudu, siis nüüd ka kuulutuste abiga ning tegelikult on reklaamiks ka kaasnev melu.

Pärast võistkonnaga ühinemist on aga päris paljud leidnud tee ka Kaitseliitu või Naiskodukaitsesse. Seltskonna tegevuste pärast just kaasa tullaksegi, nii et turvavaip laieneb mühinal üle Raplamaa ja paslik on õhku visata esimene kin-nas – kus on teiste malevate saali-hokinaiskonnad ja kas nad julgevad mõõtu võtta Rapla naistega?

Sõbrannad siiski väga liituda ei julgevat – sinikate pärast. Nagu Evelyn Gold naeratades lisab, ei loe nad õhtuti pärast trenni mitte lambaid, vaid sinikaid. Keha pidavat sellega ära harjuma ja küllap naised teavad, mis nad räägivad.

Minu ümber valitseb üksmeel, mis teeb lõpuks lausa kadedaks. Aga kas nii kadedaks, et seelik selga vedada ja üritada võistkonnaga liituda, selle üle pean veel mõtlema. Igatahes tuleks enne õhkuvisatud kinda vastuvõtmist kõvasti trenni teha, kui kuulen naistelt, et Tartus oli väga tugev vastane kiitnud: oli hea mäng, raplakad suutsid neid üle portede loopida.

Meenutan koolipõlvest saaliho-kit ja mulle ei meenu, et see mäng oleks olnud eriti agressiivne ja karm. Vigastusi juhtub, nagu spordis ikka. Kuid kiirabis pidavat naistele öelda-ma, et ahaa, saalihoki, sa oled täna

Sellised nad on –

Rapla maleva kan-

ged naised

Loomulikult käiakse end täienda-

mas ning uusi kogemusi hanki-

mas ka mitmesugustel kursustel

ja õppustel

AN

NIK

A T

AM

MU

S

8 | 201558

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

juba teine, ja see kõlab küll karmilt. Kas ma olen ehk pehmoks muutu-nud?

Seltskonna emotsioonid saaliho-kist on aga ilmselgelt väga elavad ja rõõmsad. Kui küsin, mis on kõige meeldejäävam, siis vastatakse, et pigem jäävad meelde kaotused. Eriti napid kaotused, kuigi raplakad on ise võimelised ka väga valusalt nõelama. Ühes mängus suutis Mai Laurimaa lüüa 20 sekundiga kaks väravat. Mõtlen, kas ma ise saaksin 20 sekundi jooksul palli üldse vära-va poole toimetatud? Elava vestluse ja naeru saatel selgub ka, kes on süüdi selles, et naised võistlevad. Võistkonna hüüdlausegi kõlab: „Kes on süüdi? Mamba!“ Just Mamba tegeles naiste utsitamise ja tree-nimisega enne Taunot, kes praegu peab peatreenerina seda koondist ohjama.

Mamba ja Taunoga soovitan aga kohtuda mõnel naiste mängul. Ja üldse peaks lugeja sättima sammud mõnele mängule ja vaatama südi-kust, millega võidu nimel heidel-dakse. Siis aga võiks asutada oma kodumalevas samaväärse võist-konna ja viia spordiala (Kaitseliidu) massidesse.

Saalihokist saab raplakate näitel kirjutada lõpmatult, aga see pole ainuke asi, millega need naised tegelevad. Neile pole võõras ka moo-torpumbaharjutus tuletõrjespordis ja militaarsportlastena vapustasid nad käesoleval aastal nii Põrgupõhja retke korraldajaid, kohtunikke kui ilmselgelt ka kaasvõistlejaid.

Jaksu jagub ka militaarspordiks

„Oranžid küüned toovad õnne,“ meenub Põrgupõhja retk. Mõningase pelglikkusega suunan arutelu mili-taarspordile ja lõppenud suvele. Ei tea ju, millised mälestused on naistel sellest läbi aegade raskeimast retkest.

– Positiivsed. Jälle! Kõik, mida need naised teevad või mõtlevad, käib läbi positiivse ellusuhtumise ja kõike, mida me raja raskuse kohta räägi-me, ei kannata trükkida. Ma võin garanteerida, et ülejäänud võistlejad punastaksid seda lugedes …

Naiskodukaitse koormusmatka näiteks hindavad naised raskemaks kui „Põrgupõhja retke 2015“ ja viimase kohta on kõigi kohalolnud võistkonnaliikmete (puudus võist-konna neljas liige „Poiss“ ehk Raino Remmel) kindel arvamus, et pooleli-jätmise tunnet ei tekkinud. Sellega omakorda on heidetud mõtteline kinnas teistele sõpruskondadele üle Eesti – millal osalete teie Põrgupõhja retkel ja proovite ületada esmakord-selt rajal olnud võistkonna tulemust ehk kuuendat kohta? Mis seal salata, võistkond oli sedavõrd tubli, et püsis kaua lausa esikolmikus. Kui mee-nutada relvapusle kontrollpunkti kohtuniku kõnet, mida iseloomustas läbiv hämming, et just need naised panid kahe minutiga kokku KÕIK relvad, siis ma ei imesta. Ühtehoid-mine, mille poole püüdlevad kõik tiimid, kes sellistel võistlustel head kohta soovivad, oli nendel juba algu-ses olemas.

Pärast võistkonnaga ühinemist on aga päris paljud leidnud tee ka Kaitseliitu või Naiskodukaitsesse.

AN

NIK

A T

AM

MU

S

AN

NIK

A T

AM

MU

S

Rapla naistele pole võõras ka

tuletõrjesport

598 | 2015

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

Rapla naisi jagub nii

spordisaali kui Naisko-

dukaitse üritustele

Põrgupõhja retkest jagub Reelika Rohustel, Evelyn Goldil ja Marju Prosinil mälestusi kuhjaga. Karu kä-pajälgede tuvastamine, veekogude ületamine, mis ei olnud ebameeldiv, vaid hea jahutus, ja pannkookide küpsetamine – kõik tuleb mängleva kergusega meelde. Kuulan ja kuulan ja muigan. Heast meelest ja süda-mest.

Suisa naeru pugistama hakkame aga kõik, kui kirjeldatakse lõhke-kehade tuvastamist takistusraja pehmelt öeldes sopaaugus ning seda, kuidas üks võistkonnaliige küsis: kas ma pean splindi ka ära võtma?

Üks paljudest mõtetest, mis sel õhtul kõlama jääb, käib tegelikult kõige kohta. Saalihoki, pritsuspordi, militaarspordi ja ka elu kohta üldse:

„Kui sa ei lõpeta, siis sa ei tea, mis tunne see on.“

Artiklil on kahjuks etteantud maht ja raamistik, kuid need paar tundi Rapla maleva saalihokinais-tega andsid tugeva veendumuse, et teotahteliste inimeste järgi on väga lihtne ka ise innustuda. Aiman, et

AN

NIK

A T

AM

MU

S

varsti võime näha, kuidas see särav seltskond heitleb Eesti meistri tiitli pärast ja – kahtlemata – selle ka koju toob! Mõtlete, et sooviks ise meist-ritiitlit? No siis hakake treenima, sest nemad oma naiskonnaga on

juba valgusaasta võrra ees. Küllap märkate seda ja neid endidki siin või seal, mõnel õppusel, mängul, võistlusel. Aktiivsed ja ettevõtlikud inimesed jõuavad kaugele ja rapla-kad on selle ere näide!

8 | 201560

NA

ISK

OD

UK

AIT

SE

Uues kuues side- ja staabieriala võistlus

Esimest korda patrullvõist-

lusena läbi viidud side- ja

staabieriala võistlus näitas

naiskodukaitsjate sitkust ja

meeskonnatööd.

Tekst: KAISA PEEDOSAAR

Uudne side- ja staabieriala võistlus toimus kahel päeval, esimese päeva sisustas patrullvõistlus ning teise päeva viktoriin.

Ülesanded nõudsid nii füüsi-list jõudu, täpsust kui ka mõistust. Võistlus algas laskmisega püstolist H&K USP, järgmises punktis tuli kokku kleepida ning kiletada kaart, millega hiljem rajal liikuma hakati. Järgnesid ülesanded: jõe ületamine köie abil, NATO täherägastik, kohvi-keetmine, krüpteeritud sideülesan-

L I S A T E A V E

Tulemused2.–4. oktoobrini Võrumaal toimunud NKK side- ja staabieriala võistluselt läks esikohaga koju Sakala ringkonna võistkond. Teiseks jäid Järva ning kol-mandaks Alutaguse naised. Kohal olid võistkonnad 13 ringkonnast. Naiskodukaitse side- ja staabieriala võistlus toimus tänavu kolmandat korda. Varem on erialavõistlust korraldanud Põlva ja Lääne ringkonnad.

ME

RL

IT A

LD

OŠ

IN

ne, staabiülema auto käimalükka-mine, staabitelgi kokkupanek ning palju muud huvitavat.

Põhjus, miks erialavõistlus korral-dati patrullvõistlusena, on lihtne

– soov näidata, et iga ala spetsialisti tegevus eeldab ka elementaarseid sõdurioskusi. ,,Võisime võrrelda ringkondade kaardilugemis-, laske- ning kõige lihtsamate sõdurioskuste taset. See oli väga ebaühtlane. Kuid selle mõttega saigi võistlusele selli-ne formaat valitud, et kõik saaksid siin teadmisi ja oskusi juurde,“ sõ-nas võistluste peakohtunik noorem-leitnant Tõnu Niilo.

Teisel päeval pandi võistkonda-de side- ja staabieriala teadmised proovile viktoriinis. Kontrolliti ka tähelepanuvõimet, sest nii mõnigi viktoriiniküsimus käis eelmisel päeval nähtu-tehtu kohta.

,,Iga ala spetsialist saab olla parim vaid sel juhul, kui ta oskab ka kõige tavalisemat sõduriasja,“ oli noo-remleitnant Niilo veendunud. „Et olla parim staabiassistent, pead sa siiski suutma kõndida metsas 20 km ja vedada truubist läbi kaablirulli, teadma käsupunkte ning oma elu päästmiseks vajadusel sihtmärgile pihta saama,“ lisas ta.

618 | 2015

NO

OR

ED

UUDISED

Merenoorkotkad tutvustasid oma tegemisi17. oktoobri pärastlõunal oli tulevastel

merenoorkotkastel võimalus osaleda

Tallinna lahel tutvustussõidul.

Paari tunni jooksul tehti väikelaevaga tiir peale Tallinna lahe põhisopile. Noored proovisid roolimist ja ka mõne sõlme tege-mist, mida aitas õpetada noorkotkas Viira. Ilm oli päikseline, tuul vaikne ja lainetus tagasihoidlik, nii et noored said täielikult sõidurõõmu nautida.

Lennusadamas tutvuti põgusalt ka muuseumilaevaga Ristna P422, kus hakkab edaspidi toimuma väljaõpe, ning kuulati mereohutusjuhiseid.

Katkiste pükste uus elu21. oktoobril külastasid Keila rühma

kodutütred käsitöösalongi „Teeme teist-

moodi“ Tallinnas Tulika tänavas.

Neiud said õpetust, kuidas kaasavõe-tud vanadele teksapükstele uus elu anda. Püksisääred muutusid vahvateks kottideks, õmblused eheteks, taskud kaunistusteks, mündikotid ja nööbiliistud võtmehoidjateks või helkuriteks. Samuti õpetati tüdrukuid meisterdama prossi, mis sobib nii ehteks, helkuriks kui ka talismaniks.

Vastukingiks said nad kotitäie Mercedese tihendeid – lihtsalt uskumatu, millest kõi-gest saab uusi asju teha!

Harju noorte sügislaager16.–18. oktoobrini toimus Kolga Koolis

Kolga noorte ja instruktorite korraldu-

sel Harju maleva kodutütarde ja noorte

kotkaste sügislaager.

Avarivistusel jagati noored rühmadesse ja saadeti orienteeruma. Pärast seda oli veidi vaba aega, et mängida pallimänge. Õhtul oli disko, kus esines ka kohalik bänd. Kõik olid peost vaimustuses. Järgmine hommik algas hommikvõimlemisega, seejärel jaotati noored jälle rühmadesse, et külastada Kol-ga muuseumi ja mõisa.

Kui ekskursioon läbi, avanesid mitmesu-gused töötoad. Noorkotkad ja kodutütred õppisid sidepidamist, harjutasid rivi, tegid keemiakatseid, mängisid teadmiste pea-le online-mängu Kahoot ja panid kokku bibitelki. Õhtu lõpetuseks tuli igal rühmal koostada esitlus või näidend teemal „Meie rühma sündimise lugu“, millega kõik said suurepäraselt hakkama.

Lõpurivistusel tunnustati kõiki rühmajuhte ning saadeti eriliselt ära Loksa rühma juht Tarmo Amer, kelle ametiaeg Noorte Kotkaste Harju maleva pealikuna hakkab läbi saama.

„Oskar Papa, vastake!“Tekst: GUNNAR VASEMÄGI

Neid ja mitmeid teisi sõnu kuuldus Tabivere kandis näda-

lavahetusel raadioeetris. Oli ka põhjust, 16.–18. oktoobrini

kestis järjekordne noorte kotkaste sügislaager.

Laagri teemaks oli sidemehe eriala. See ei tähendanud aga põrmugi laskumist meditsiinisaladustesse ja kellegi marliside-mega muumiaks mähkimist, ammugi mitte sõprus- või äriside-meid. Side tähendas laagri kontekstis informatsiooni edasiand-mist. Seda tehti laagri kestel kõikvõimalike vahenditega, alates virgatsist-käskjalast ning heli- ja valgussignaalidest ja lõpetades raadioga.

Missuguseid sidepidamisviise siis laagri käigus tutvustati? Vir-gats kui vana ja käibest kadunud mõiste tekitas alguses üksjagu segadust. Prooviti sõnumi edastamist heli-ja valgussignaalide-ga, tuletati meelde netiajastul ununema kippuvat kirjakirjuta-mist ja postiteenistuse kasutamist kirja saatmiseks, päevakorral olid ka välitelefoni kasutamine ning raadiojaama paigaldamine ja kasutamine. Lisaks demonstreeriti droone, räägiti erinevatest energiaallikatest ning interneti turvalisusest ja edastatavate sõnumite krüpteerimisest.

Suurema osa ajast täitis praktiline sideharjutus. Kolme gruppi jaotatud poisid siirdusid Tabivere lähedale metsa, kus nad pidid üles seadma laagripaiga ja vaatlusposti. Kasutada sai nii raadio-jaama kui välitelefoni.

Legendi kohaselt oli Tabivere läheduses märgatud kurjate-gijate jõuku, sideharjutuse ülesanne oli teostada vaatlust ning teada anda võimalike kurjamite tegutsemisest vaadeldaval alal.

„Pahad“ ei lasknud end kaua oodata, õige pea logistas muidu vaiksel metsavaheteel auto ja raadiost oli kuulda tuntava akt-sendiga püüdeid valvepostidega sidet võtta. Tükk aega mööda metsa askeldanud „pahad“ suutsidki lõpuks asja nii kaugele viia, et üks vaatluspost „vangi“ langes. Nagu oleks sellest kõigest veel vähe – õige pea asus metsas tegutsema keegi „sideameti inspektor Kukk“, kes liikus ringi, karjus ruuporisse ning soovitas kõigil metsasviibijatel otsekohe koos raadiojaamaga välja tulla. Libainspektori soovitusi keegi siiski kuulda ei võtnud.

Laagri lõpus tuli sideharjutuse läbi teinud poistel teha veel eksam, mis osutus raskeks. Nii raskeks, et paarikümnest poisist vaid viis sooritasid eksami positiivse tulemusega. Kõigest hoo-limata läks laager korda: ilm soosis, poisid olid täis teotahet ja instruktorid asjalikud. Järgmiste laagriteni!

GU

NN

AR

VA

SE

MÄ

GI

8 | 201562

NO

OR

ED

Riigikaitseõpilased korraldasid endale võistluseReedel, 11. septembril korral-

dasid Elva Gümnaasiumi 11.

klassi kodanikukaitse suuna

õpilased Karolin Illus ja Anna

Perk praktilise uurimistöö

raames maastikuvõistluse

„Tornist torni“, juhendajaks

riigikaitseõpetaja major Kalle

Kõlli.

Tekst: KAROLIN ILLUS

Mõte korraldada mõõduvõtmine gümnaasiumiõpilaste vahel tekkis aasta alguses ning selle formaat ja kava said suures plaanis paika juba mais. Enne kooliaasta lõppu tegime koos juhendajaga põhjaliku maasti-kuluure ning saime suvepuhkusele kaasa parasjagu ülesandeid, mille kallal pead murda. Meie eesmärgiks oli korraldada meeldejääv võistlus, kus eri koolide gümnasistid saaksid huvitavaid ülesandeid täita ja Elvat tundma õppida, ning ühtlasi panna alus Elva Gümnaasiumi uuele tra-ditsioonile.

Võistluspäev algas 7.45, kui kor-raldajad kohtusid Elva kooli fuajees, et teha veel viimaseid ettevalmistu-si enne võistlejate saabumist. Kell 8.30 saabusid kooli ülejäänud kor-raldajad ja võistlejad. Kokku osales

seitse võistkonda, neli meie enda koolist ning esindajad Valgast, Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaa-siumist ja Võrust. Korraldusmees-konnale tegime kiire instruktaaži, jagasime kätte vajaliku varustuse ning seejärel liikusid kõik oma punktidesse. Seejärel instrueerisi-me võistlejaid ning sõidutasime nad stardipaika.

Võistluse lähe anti esimesele võistkonnale kell 10.00 Vitipalu vaatetorni lähedusest. Kümnekilo-meetrisel rajal tuli läbida 9 kontroll-punkti, millest igaühes ootas ees mõni tähelepanelikkust, täpsust, nutikust, füüsilist vastupidavust, head meeskonnatööd ja koolitarkust nõudev ülesanne. Nagu ühele korra-likule maastikuvõistlusele kohane, lõppes ka meie võistlus suuremat

3 X

KA

RO

LIN

IL

LU

S

638 | 2015

pingutust nõudva spurdiga – võist-konnad pidid liikuma võimalikult kiiresti seeneriigist suusahüppetor-ni. Võistluse tegi raskemaks seegi, et raja läbimiseks ilma trahvipunkti-deta oli aega 90 minutit. Sellega sai napilt hakkama vaid üks võistkond. Kõige huvitavamateks ülesanneteks pidasid võistlejad jahilaskmist ning paadisõitu Arbi järvel.

Parimaks osutus Elva Gümnaa-siumi 11. klassi võistkond, auhinna-lise teise koha teenis Võru võistkond ning kolmas koht läks Valka. Osale-jatelt saime väga positiivse tagasisi-de ning loodame, et oleme pannud aluse ühele toredale ja pikaajalisele tavale Elva Gümnaasiumis.

Täname oma klassikaaslasi koda-nikukaitse õppesuunalt, kes korral-dasid tegevust kontrollpunktides, Andres Kõivat meeldejääva jahilask-mise eest, Vahur Mürki paadisõidu julgestamise eest Arbi järvel, Elva Gümnaasiumi ja kaitseressursside ametit auhinnakottide sisustamise eest, samuti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste logistikuid ja väljaõp-pevahendite keskust.

8 | 201564

NO

OR

ED

Võistlejad läbisid takistusi

laulu ja tantsuga

Septembrikuu viimasel nädalavahetusel võis Valgamaal

Karula ja Tõlliste valla metsades kohata neljaliikmelisi

võistkondi, kes võtsid osa võistlusmatkast „Kuperjanovlaste

rada“.

Tekst: REIN SÄINAS

Mini-Ernal ning teistelgi retkedel. Võtame asja rahulikult. Tuju on hea: kõigepealt võidab sport ja võistlusest tuleb rõõmu tunda.“

Meeskonnakaaslasega olid nõus ka ülejäänud noormehed ning lu-basid matkast pigem rõõmu tunda kui, veri ninast väljas, viimast võtta. Igal juhul tõid lõpus seitsmendal kohal maandunud poisid rõõmu ja head tuju igasse punkti, kuhu nad ilmusid.

Kogu matka jooksul tuli võist-kondadel maastikul jalgsi liikudes läbida erinevaid kontrollpunkte ning täita neis ülesandeid. Näiteks sideülesandes tuli poolel meeskon-nast metsa alt üles leida peidetud sõnad ja need raadio teel teistele liikmetele edastada, nemad omakor-da pidid sõnadest lause moodustama ning sellest tekstifaili tegema.

Teadmisi kontrolliti kodumaa, esmaabi ja sõlmede tundmises ning loomulikult läks rajal vaja osavust, leidlikkust, tähelepanelikkust ja mis kõige tähtsam – meeskonnatööd.

Esmaabi tekitas probleemeTavapärasest teistsugune oli esma-abiülesanne, kus tuli näidata oma teadmisi erinevate haavade sidumi-ses. Kui üldjuhul jäädi võistkondade töö ja esmaabiteadmistega rahule, siis nõrkusena tõid kohtunikud välja meeskonnatöö. Puudu jäi lihtsast ülesannete jagamisest meeskonna-liikmete vahel.

Sakala noorkotkad Tõnis, Jüri, Anti ja Agnus hindasid oma esma-abiteadmisi keskmisteks. „Päris hästi läks. Osa asju jäi ajapuudusel

tegemata, aga muidu oli tore. Na-tuke teistmoodi punkt kui sellistel võistlustel tavaliselt,“ lisas juba kolmandat korda osalenud Tõnis.

Üheks omapärasemaks ja ehk isegi kõige põnevamaks punktiks esimesel võistluspäeval pidas Rapla meestest koosnev nulltiim pime-dat rada, kus neljast võistkonna liikmest kolmel olid silmad kaetud ning kõige tagumisel ehk „nägijal“ tuli kaaslased mööda takistusrada edukalt fi nišisse juhatada, seejuures ei tohtinud teha ühtegi häält.

Esimese päeva lõppu jäi veel „soo“ ületamine autorehvidel ning luure-ülesanne ööbimispaiga läheduses. Teisel päeval jätkus kontrollpunk-tide läbimine, mis lõppes fi nišiga Kaitseliidu Valgamaa maleva staabis.

Olles ise matka sünni juures ning järgmistel aastatel nii korraldaja kui kohtunik, ei olnud ma ise kor-dagi võistluspäeval trassi läbinud. Seekord aga sai otsustatud, et võtan kaamera kaasa ning kulutan oma saapapaari võistlejatega võrdselt. Meest sõnast, härga sarvest. Reede õhtul seadsin sammud Tsirguliina poole, kus võistkonnad kogunesid, läbisid mandaadi ning võistlus avati.

Seda, et võistlusmatk pole popu-laarne ainult Valgamaa noorte seas, vaid lausa üle Eesti, näitab asjaolu, et registreerus neli noorema ja 20 vanema astme võistkonda Valgast, Tallinnast, Raplast, Sakalast, Alu-taguselt, Jõgevalt, Harjust, Pärnust ning Tartust.

Esimesena pääses laupäeva hom-mikul rajale nulltiim ehk meeskond, kes enne võistlejaid kontrollis rada ning sellele püstitatud ülesandeid.

Rõõmus meel igas punktis kaasasPool tundi hiljem said stardi Rapla noormehed Sten, Slavik, Alari ja Madis. Sattudes rajal mitmel korral noormeestega kokku, ei väsinud ma imestamast nende väsimatu positiivsuse ning laulu- ja tantsu-lembuse üle. Igas punktis, kus kokku jooksime, võtsid nad üles mõne viisijupi või jalakeerutuse.

Neljandat korda võistlusel osa-lenud Sten sõnas, et võidu nimel rebima ei hakata. „Siia toob meid eelkõige ühtsustunne ja mees-konnatöö. „Kupi rajal“ oleme juba päris mitmendat korda ning oleme osalenud ka „Väledal jänesel“ ja

658 | 2015

NO

OR

ED

Külaline InglismaaltKui mõnele võistlusele on rahvus-vahelist maiku juurde andnud Läti võistkonnad, siis seekord hoolitses selle eest Inglismaalt Manchesterist Eestisse vabatahtliku tööd tegema tulnud ja nulltiimiga kogu raja läbi teinud David. „Kui pakuti võimalust võistlus kaasa teha, haarasin sellest kohe kinni. Olen esimest korda sel-lisel võistlusel ja nüüd fi nišis hästi väsinud, aga õnnelik. Hea kogemus ning küllap teen seda kunagi uuesti.“

Üks põnevamaid hetki oli talle soo ületamine. Jalad said ikka korra-likult märjaks, nagu ta ise rõõmsalt märkis. „Igal juhul põnev ettevõtmi-ne, mis toob noored kodudest välja midagi toredat tegema ja üksteisega suhtlema,“ lisas tulevikus politsei-nikuks saada sooviv noormees.

Esimene „Kuperjanovlaste rada“ korraldati 19. septembril 1998. aastal ning toona olid võistlustules ainult Valga maleva noored. Aja-pikku on matka populaarsus edasi kandunud naabermalevatesse. Nii

Kui üldjuhul jäädi võistkondade töö ja esmaabiteadmistega rahule, siis nõrkusena tõid kohtunikud välja meeskonnatöö.

2 X

RE

IN S

ÄIN

AS

mõnelgi aastal on võistlusmatkast osa võtnud Läti noorteorganisatsioo-ni Jaunzardse esindused.

Matka korraldajad ning läbiviijad on Noorte Kotkaste Valgamaa malev ja Kodutütarde Valgamaa ringkond koostöös Kaitseliidu Valgamaa malevaga ja Naiskodukaitse Valga ringkonnaga.

8 | 201566

MIL

ITA

AR

TU

RIS

M

D-päeva radadel

Ajaloo suurim dessantoperatsioon

Kirde-Prantsusmaal on oma mastaa-

biga paelunud paljusid. Ka siinkirju-

tajal tekkis soov ajaloo ühe dramaa-

tilisema pöördepunkti kohta rohkem

teada saada. Nii suundusimegi veidi

eelinfot kogununa viieliikmelise

seltskonnaga suvel Normandiasse.

Tekst: JAANUS OTS

D-päevaga seonduv ei piirdu arvu-kate punkrite ja suurtükipatarei-dega. Sellest rääkides ei saa jätta puudutamata ka sündmuse eellugu ja ajaloolist tausta nii ründajate kui kaitsjate poole pealt.

Pöördeline operatsioon maailma ajaloosSõjalise lühendina tähistab D ajagrupis DTG lihtsalt üht kuupäeva, millal mingi operatsioon toimub, kuid tänu teise maailmasõja suuri-male pöördepunktile 6. juunil 1944 seostatakse terminit D-day just selle kuupäevaga.

Mis siis sõltus sellest pöördelisest operatsioonist? Saksa Wehrmachti poolelt vaadatuna oleks liitlaste

dessandi tagasitõrjumine andnud sakslastele reservaega kaitse kind-lustamiseks Euroopas ja Punaarmee peatamiseks idarindel. Liitlastele oli see aga vältimatu samm, toomaks pööret pikaleveninud sõjas, lõpeta-maks Saksa okupatsiooni Euroopas ja hoidmaks ära kogu Euroopa lan-gemist punavõimu alla.

Otsuse läbi viia operatsioon „Overlord” tegid liitlased juba aasta varem, 1943. aasta mais Washingto-nis toimunud konverentsil „Trident“. Kuid ka Hitler oli selle võimalusega arvestanud ja juba märtsis 1943 oli otsustatud algust teha kaitseliini

„Atlandi vall” rajamisega Prantsus-maa, Belgia ja Hollandi rannikule.

Wehrmachtil oli Prantsusmaa

kaitseks võimalik rakendada 60 diviisi, millest piisanuks ka reaalselt

„Overlordi” jõudude tagasilöömiseks. Liitlaste poolelt toodi D-päeval Nor-mandias maale 156 000 meest. Kuid ei sakslased ega liitlased olnud oma võidus kaugeltki kindlad. „Overlordi” juhil kindral Dwight Eisenhoweril oli koostatud asjakohane pöördu-mine ka kaotuse puhuks. Saksa vägede Lääne ülemjuhataja kindral-feldmarssal von Rundstedt pooldas paindliku kaitse taktikat, samas nentis rannikukaitse eest vastutav kindralfeldmarssal Erwin Rommel, et ainus võimalus on dessant tagasi lüüa 24 tunni jooksul otse rannikul, loovutades sealjuures nii vähe terri-tooriumi kui võimalik.

678 | 2015

MIL

ITA

AR

TU

RIS

M

Vaatamata sellele, et liitlastel oli kõik detailselt läbi kaalutud ja tehtud põhjalikud ettevalmistused, ei õnnestunud kõik sugugi nii, nagu plaaniti. Esmalt mängis vingerpus-si väga halb ilm. Dessandi algust nihutati päeva võrra edasi, enne kui ajaloo massiivseim õhudessant ja 5000 laevaga armaada koos 2000 pommitajaga sai ülesandele asuda.

Halbade ilmastikutingimuste tõttu suurem osa dessantüksusi hukkus või maandus hoopis mujal kui pidi, pommitajad heitsid pomme sakslaste positsioonide taha ning palju võitlejaid ja tehnikat uppus juba enne kaldale jõudmist.

Et kogu lahinguplaan oli väga ranges ajalises järjestuses ja iga

järgmine faas sõltus eelmisest, jõuti ainult tänu meeste ülimalt kange-laslikule tegutsemisele esimesel päeval siiski hõivata suurem osa planeeritud maabumisaladest. Seda tohutute kaotuste hinnaga, 6. juunil 1944 oli haavatute ja hukkunute koguarv liitlasvõitlejate seas umbes 10 000.

Liitlaste massiivne pettemanöö-ver teostus edukalt. OKW-ni jõudis desinformatsioon, et dessantoperat-sioon toimub hoopis Pas de Calais’s, Inglismaad ja Prantsusmaad lahutava väina kitsamas osas. Saksa rannakaitseüksuste isikkoosseis koosnes peamiselt vanematest ja tervislikel põhjustel sõjaväetee-nistuseks kõlbmatutest meestest,

idarindel vangilangenud sõduritest ja sundvärvatutest. Lisaks puudusid Normandia üksustel strateegilised reservid, mereväe ja õhujõudude te-gevus toetuse tagamisel oli praktili-selt olematu. D-päeva õhtuks andsid lahingumoonata, motivatsiooni kaotanud või vangilangemises vaba-nemist näinud sõdurid end massi-liselt liitlastele vangi. Saksa poole kaotustest D-päeval pole konkreet-seid andmeid, kuid suurusjärguks on arvatud 4000–9000 võitlejat.

Ühtlasi võimas ja masendavKuid nüüd ka meie reisist. Pariisist alustatud teekond viis meid läbi kaunite Normandia maastike ja rohelusse uppuvate uniste külakes-

Ameeriklased ei ole unus-

tanud oma võitlejaid, kes

saabusid teiselt kontinendilt

liitlastena Euroopasse ja and-

sid elu hinnaga oma panuse

sõja kulgu

JAA

NU

S O

TS

68

MIL

ITA

AR

TU

RIS

M

te, kus miski ei viidanud 71 aasta tagustele sündmustele. Minu üllatu-seks olid terved või taastatud isegi keskaegsete katedraalide ja kirikute tornid – snaiprite ja tulejuhtide lem-mikpositsioonid, mis üldiselt esime-ses järjekorras puruks lastakse.

Meie esimeseks sihtpunktiks oli rannikust 15 km kaugusel asuv Cae-ni linn. See väike ja rahulik linnake sai Normandia lahingutes ja õhu-rünnakutes rängalt kannatada, sest sakslased osutasid seal kuu aja väl-tel väga tugevat vastupanu. Üllatu-sena ei näinud me ka siin mingeid erilisi jälgi suurest sõjategevusest, isegi Caeni katedraal ja kunagisele Inglismaa alistajale William Vallu-tajale kuulunud kindlus olid täies hiilguses külastajatele avatud.

Selgust saime alles Caeni info-punktis. Saime teada, et linn on uuesti üles ehitatud ja taastatud, et linnas on vaid üks dessandile pühendatud memoriaal ja muu-seum ning suurem osa sõjaajaloo-lisi paiku, mida tasuks kindlasti külastada, asub rannikul.

Paraku oleks olulisemaga tut-vumiseks kulunud vähemalt paar nädalat, meil oli aga ainult kolm päeva. Seetõttu haarasime kaasa pataka brošüüre ja fl aiereid ning tegime kiire nõupidamise priori-teetide asjus.

Kuna meeste hääl jäi peale, siis jäid ajakavasse Omaha Beach koos ameeriklaste surnuaia ja memo-

8

tetasektomse

rnsrstseiIth

puepsl

v

Et seda enam ei juhtuksTavaliselt veedan oma puhkuse matkaradadel või

maakodus, et võtta aega endale ja endasse vaatami-

seks. Selle aasta puhkuse pühendasin aga militaareks-

kursioonile ja vaatamata eelarvamusele sain erilise

eneseavastusliku kogemuse osaliseks.

Tekst: JANA OTS

Selleks, et oma lugu rääkida, pean alustama tunnistusest, et olen aja-

looteaduses suur võhik. Vastupidi minule innustuvad mu kaitseliitla-

sest mees ja noorkotkast poeg aga ajaloost sedavõrd, et planeerivad

ka puhkusereise, kus ammutada sügavamaid teadmisi. Minule piisaks

täiesti Mika Waltari raamatust „Sinuhe“, et saada ülevaade Egiptuse

ajaloost, või Steven Spielbergi filmist „Reamees Ryani päästmine“, ku-

jutlemaks D-päeval juhtunut. Kuid oma meest ja poega toetava naise

ja emana reisisin kaasa ka sõjaekskursioonile Normandiasse.

Esimesed päevad veetsime Pariisis, siis algas teekond Normandias-

se. Esimene, muuseumi Overlord külastus tekitas sisemaailma sassi

ajavaid tundeid, millest mul seni aimugi ei olnud. Selle muuseumi

looja oli üks kohalik mees, kes alustas omaenda algatusel sõjakraami

kogumist. Pimedasse muuseumiruumi sisenedes tundsin kasvavat ängi, veel

aru saamata, millest see tuleb. Väljapanekud olid väga heal tasemel

– iga tanki, soomuki või roomuki juurde olid kujundatud võitlevad

või haavatud sõdurid. Kõik tundus nii ehe, ka taustaks kostev lahin-

gumüra, et mul hakkas lihtsalt halb. Püüdsin end teadlikult kaitsta nö

naiselike fantaasiatega. Prantsuse omakaitset kujutava toa seinal nä-

gin vahvat pottide ja kohvikannu komplekti – selline riiul võiks meie

maakodus olla...

Palju oli eksponeeritud kõiksugu sõjatehnikat ja varustust: soomu-

kid, tankid, amfiibautod, kahurid ja käsirelvad. Kui selline roomikute-

ga transportöör meil maakodus oleks, siis ei jääks me Abjas kinni ei

paduvihma ega lumemölluga ja naisi saaks hästi vedada NKK laagrisse.

Paadid, millega meredessant Normandias maabus, nägid välja nagu

metallist kastid, kuhu mahtus neljas reas kükitama rühmajagu mehi.

Üks selline oli ka „medpaat“. Hetkeks tärkas fantaasia rannakaitserüh-

ma parameedikuna... ja siis hõivas kogu mu tähelepanu paadi sisu.

Haavatud ... palju haavatuid. Kõik mu fantaasiad tundusid ühe het-

kega haledate, nõmedate, lausa sadistlikena. Enam ei päästnud mind

miski, äng kasvas ja pigistas, tekitades rinnus lausa füüsilist valu. Kan-

natasin, kuni meestel sai jälle kõik viimseni läbi loetud ja vaadatud.

Edasi, Normandy American Memorial. Esmalt käisime vaatamas

merd, mis oli ilus, kuid mõeldes, mis siin toimus 6. juunil 1944, üht-

aegu ängistav. Tõus oli fantastiline, ma pole iial näinud nii kiiresti

kerkivat merd. Jalutasime edasi, kuni jõudsime kalmistule, mida olin

näinud ka filmis, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud. 9387 täiusli-

kesse ridadesse paigutatud risti. Ükskõik millise suuna pealt vaadata –

risti, rööbiti või diagonaalis –, ikka sirgelt kulgevad read. Number pani

vere soontes tarduma. Siin sümboliseerib iga rist vaid USA langenud

sõdurit ja see pole liitlasvägede ainuke matmispaik. Mis see number

võis siis kokku olla? Enamik noored, selleks operatsiooniks eritreenin-

gu saanud mehed. Mida pidid tundma emad ja naised, kes oma mehi

ja poegi sellesse sõtta saatsid? Äng oli nii kohutav, et ei saanud hinga-

ta, klimp oli kurgus. Seda tunnet on võimatu sõnadesse panna.

Ameeriklased maabumas

Omaha rannas

698 | 2015

MIL

ITA

AR

TU

RIS

MM

ILM

ILIT

AA

RT

UR

ISM

Järgmise muuseumi (Normandy Tank Museum) jätsin oma psüühi-

ka kaitseks vahele. Istusin autos ja vaatasin, kuidas autod minu kõrval

parkisid, inimesed muuseumi külastasid ja lahkusid. Tulid uued autod,

kordus sama, aga minu kamraade polnud ikka kusagil. Ma ju tean, kui

sügav huvi militaarajaloo vastu on minu meestel, seetõttu mõistsin

seda aja kulgu.

Pärast käisime veel vaatamas Ponte du Hoc’i betoonist kaitserajatisi,

mis on iga sorti ja suurust kahuripositsioonid ja punkrid. Selline kelder

võiks olla maakodus, saaks hoidiseid säilitada ületalve. Aga ma pole

ju kunagi hoidiseid teinud... Tundsin, kuidas mõtted muutuvad järjest

jaburamaks. Jaanus, mõistes minu ängi, soovitas mul vaadata kaunist

maastikku. Maastik ... pommiauk augus kinni. Korraga kangastusid mu

ees laibad, haavatud, veri. Tekkis paanikahoog – hirm, et kohe jätab

terve mõistus mind maha ja ma lähen hulluks. Ka seal tegid ameerika

rangerid rünnaku, ronides püstloodis kaljudest köitega üles. 225 me-

hest jäi kahepäevase lahingu tagajärjel ellu 90.Tumedad päikeseprillid

varjasid pisaraid, mis tahtejõule vaatamata jooksma hakkasid.

Õhtul niitis Bordeaux’ punane vein maha ego viimase kaitse ja ma

nutsin häbenemata korraliku peatäie, millele järgnes kosutav uni.

Järgmisel päeval ei külastanud ma enam ühtegi muuseumi. Sellegi-

poolest jõudis info minuni – mehed vestlesid ju nähtust autosõidu ajal

elavalt edasi. Tegemist oli Merville’i suurtükipatareiga, mille hävitami-

seks tegid britid õhudessandi. 750 meest treeniti välja üheotsalennuks.

Eriväljaõppe saanud meestest jõudis kogunemispunkti ainult 150.

Ülesanne otsustati sellegipoolest lõpuni viia ja viidigi. 750 teelesaade-

tud mehest jäi ellu ainult 227. Okastraat mu kõri ümber poos üha enam

ja enam.Et mõista, millist tähtsust omab 6. juunil 1944 toimunud Normandia

dessant maailma ajaloos, ei pea olema ajalooteadlane. Jah, see päev tõi

pöörde ja liitlasväed võitsid Euroopale vabaduse. Suuremale osale Eu-

roopast märkis see ka pääsu „punase katku“ eest, sest ida poolt rühkisid

kiirelt edasi Vene väed.

Paljud riigid tähistasid suurt võitu, mõned said osalise vabaduse, mõ-

ned riigid maksid veel aastakümneid võitjale sõjavõlga. Aga Eesti, Läti,

Leedu? Meie jaoks jätkusid küüditamised ja massimõrvad. Maailmako-

danikuna võin ma mõista, et üleüldise rahu huvides oli mõistlik ohver-

dada paar väikeriiki. Ohvriks toodud väikeriigi kodanikuna ei mõista ma

seda kunagi.

Nüüd, kui olen reisilt tagasi, olen vähestega suutnud kogetut jagada.

Ja nad küsivad, miks sa ise siis Kaitseliidus toimetad? Eks ma sellepärast

käingi kogu oma vaba aja metsas end vasakule ja paremale rullimas, et

ei peaks kunagi teada saama, mis tunne on oma meest ja poegi sõtta

saata. Riik, kellel puudub kaitsevõime, pühitakse maailmakaardilt. See

on minu panus, et midagi sellist, mis juhtus Normandias, kunagi ei

korduks.

CP

HO

M R

OB

ER

T F

. S

AR

GE

NT

/NA

RA

KA

PT

EN

J.

L.

EV

AN

S/I

MP

ER

IAL

WA

R M

US

EU

MS

Kuningliku mereväe komando-

sed liikumas rannalt sisemaale

riaaliga, muuseum Overlord; Ponte du Hoc’i suurtükipatarei; Norman-dia tankimuuseum Carentanis; De Longues sur Mer’i suurtükipatarei; De Maisi suurtükipatarei ja punkrid; Arromanche’i Gold Beachil asunud ajutise, nn Mulberry sadama detai-lid ja De Merville’i patarei. Kõik need põnevad paigad sai ka läbi käidud: võimsad, üllatavalt hästi säilinud kaitserajatised ja meeletutes kogus-tes eksponeeritud sõjatehnikat soo-mukitest tankideni, kuulipildujatest raskesuurtükkideni, amfi ibautodest dessantalusteni – igal kohal rääkida oma põnev lugu D-päevast.

Kõige võimsama mulje jättis mul-le Omaha Beach. Imekaunis valge liivaga ja rohelusse mattunud kõr-gendikega rannik, kus püüdsin oma fantaasiat rakendades ette kujutada D-päeval toimunut. Siiski ei suut-nud ma endale tõetruult silme ette manada vai-, miini- ja traattõketest kammitsetud rannajoonel lainetes loksuvaid hukkunuid, karjuvaid haavatuid, plahvatavat ja suitsevat sõjatehnikat. Ammugi mitte pide-vat kuulirahet kuulipildujatest ega kahuri-, raketiseadmete ja miinipil-dujatuld, mis paiskus järjekindlalt ründajate pihta ülevalt kõrgendikult.

Jah, selle rannariba läbimine sellis-tes tingimustes tundus ilmvõimatu.

Kõrvalasuva ameeriklaste kal-mistu, kus sirgete lõppematute rida-dena seisis valgest marmorist riste, mõjus ühtaegu võimsalt ja masenda-valt. Ameeriklased ei ole unustanud oma võitlejaid, kes saabusid teiselt kontinendilt liitlastena Euroopasse ja andsid elu hinnaga oma panuse sõja kulgu. Suurem osa rannikul hukkunutest olid väga noored me-hed, vaid mõned kuud enne operat-siooni sõjaväega liitunud reservistid.

Läheduses asuv Ponte du Hoc’i rannapatarei köitis aga oma tra-

8 | 201570

MIL

ITA

AR

TU

RIS

M

Raske on ette kujutada, mida võisid

tunda rannikule lähenevad mehed sellist

vaatepilti silmates

4 X

JA

AN

US

OT

S

Ponte du Hoc’i patarei

ümbrus nägi välja nagu

kuumaastik, ümberringi

pommilehtrid, kuid punkrid

on terved ja püsivad ajaloo-

lise meenutusena tänaseni

gikoomilise looga. Plaani koha-selt pidid 225 maabunud rangerit ronima siin haardekonksude ja köisredelitega 30 meetri kõrgustest rannakaljudest üles ning hävita-ma patarei. Kuid dessantlaev oli ekslikult kaldunud kolm miili ida poole, mistõttu nad jäid ilma üli-malt hädavajalikust tuletoetusest ja maha ajagraafi kust. Ometi suutsid nad oma ülesande H-hetkeks täita ja positsioonid vallutada. Kuid liit-

laste poolt kardetud suurtükke seal polnudki. Viiest suurtükist koosnev maskeeritud patarei leiti tulista-misvalmina hoopis miil kaugemalt. Sellest rünnakuüksusest hukkusid rohkem kui pooled mehed. Sarna-seid lugusid ebaõnnestumistest ja sõduriõnnest oli ilmselt sadu. Kõige üllatavam oli minu jaoks see, et kogu Ponte du Hoc’i patarei ümb-rus nägi välja nagu kuumaastik, ümberringi pommilehtrid, kuid

punkrid on terved ja püsivad ajaloo meenutajatena tänaseni!

Kindlasti tagasiReisikirjeldused on alati väga indivi-duaalsed ja emotsionaalsed kogemu-sed, seetõttu oli loo põhirõhk ajalool.

See looduslikult imekaunis ja täna rahulik puhkusepiirkond ei meenuta esmapilgul küll millegagi D-päeva ega Normandia lahinguid. Kuid huvilised saavad avastada

718 | 2015

Ka Caenis asuv, kunagisele Inglismaa alista-

jale William Vallutajale kuulunud kindlus on

oma täies hiilguses taastatud ja külastajate-

le avatud

Näha võib tohututes kogustes

sõjatehnikat soomukitest tankideni,

kuulipildujatest raskesuurtükkideni,

amfiibautodest dessantalusteni –

igal paigal on rääkida oma põnev

lugu D-päevast

palju põnevat selle suurejoonelise dessantoperatsiooni kohta Nor-mandia arvukatest muuseumidest, memoriaalidest ja kogu rannikul kulgevatest kaitserajatistest.

Kolm päeva Normandias jäi kogu toimunu hoomamiseks ilmselgelt väheseks. Võimalusel läheme sinna veel kord, siis ootavad juba järjekor-ras Utah Beach, Contentini poolsaar, Cherbourg ja mitmed teised põne-vad paigad.

8 | 201572

MIL

ITA

AR

TU

RIS

M

Iisakusse kerkib mälestusmärk

vabadusvõitlejateleKaitseliidu Alutaguse maleva

Iisaku rühma vabatahtlikud

plaanivad rajada Iisakusse mä-

lestusmärgi kõikidele Alutaguse

vabadusvõitlejatele. Kuju on

kavas avada 24. veebruaril 2018.

aastal, mil Eesti Vabariik saab

sajandivanuseks.

Tekst: ROBERT NAGEL

“Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab”.

Jakob Hurt

Mälestusmärgi tulevaseks asukohaks leiti sobivat

seljandik Iisaku kiriku lähedal

Tagantjärele ei oska enam öelda, kust mälestussamba püstitami-se mõte alguse sai. See mõte võis saabuda Iisaku kiriku vaikuses Vabadussõjas langenute mälestus-plaatidelt tuttavaid nimesid otsides. See mõte võis vaikselt idanema hakata ajalooarhiivis Kaitseliidu Viru maleva toimikut sirvides. See mõte võis kinnistuda mõnel Kaitse-liidu õppusel, kus ühisel jõul, õlg õla kõrval said ületatud kõik raskused.

Otsustavaks tõukeks oli aga Kaitseliidu Iisaku rühma 25. aas-tapäeva pidulik tähistamine 23. novembril 2013. Just siis, kaasvõit-lejate kinnitusel ja vallavanem Avo Kiire toel, sündis plaan püstitada Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks mälestusmärk Vabadussõjas osale-nutele. Iisakus on mälestusmärgid Loodearmee sõduritele, punaarmee sõjavangidele, hukkunud metsaven-dadele ja nõukogude võimu poolt küüditatuile. On ka hauasammas Vabadussõja kangelasele Reinhold Sabolotnyle, kuid pole mälestusmär- V

ER

GO

VE

RN

IK

738 | 2015

MIL

ITA

AR

TU

RIS

M

ki teistele inimestele, kes relvaga vabaduse tõid.

2. veebruaril 2014, Tartu rahu aastapäeval kogunesid Iisaku rah-vamajja vallakodanikud, et pidada aru mälestusmärgi püstitamise üle. Erinevalt esialgsest mõttest otsusta-sid kokkutulnud pühendada mäles-tusmärgi hoopis oma kihelkonna elanikele, kes on möödunud 100 aasta jooksul andnud oma panuse võitlusesse Eesti vabaduse eest. See mälestaks ja meenutaks järeltule-vatele põlvedele nii Vabadussõjas osalenuid, II maailmasõjas vaba Eesti eest võidelnuid kui ka neid, kes võtsid osa Balti ketist ja seisid Eesti taasiseseisvumise eest.

Järgnes töörühma moodustamine, kuhu valiti ajaloolasi, kunstiasja-tundjaid ja poliitikuid. Pärast pikka arutelu ja Mati Raidma soovitusel laiendati esialgset mõtet veelgi. Mälestusmärk otsustati püstitada Alutaguse vabadusvõitlejatele. Selle tulevaseks asukohaks leiti sobivat seljandik Iisaku kiriku lähedal.

L I S A T E A V E

L I S A T E A V E

Toetus on teretulnud!Kõikide annetajate nimed jäädvustatakse. Arveldusarve number on EE141010220239310221 ja saaja on SIHTASUTUS ALU-TAGUSE VABADUSVÕITLEJA-TE MÄLESTUSMÄRGI FOND.

Sihtasutuse juhatuse liikmed on Kaitseliidu Alutaguse maleva Iisaku rühma pealik Kalvi Kivimäe ja pealiku abi Robert Nagel.

Nii algas Vabadussõda Iisaku kihelkonna meestele 1918. aasta 16. novembril, laupäeval, kui Eesti Ajutine Maavalitsus oli oma katkestatud töö uuesti taastanud, kogunes Iisaku vallanõukogu vallamajja koosolekule. Vallanõukogu liikmeid oli siis 18. Muude tähtsate valla tööd puudutavate otsuste kõrval peeti tarvilikuks asutada ka Iisaku Oma-kaitse selts, kelle juhatajaks valiti ühel häälel Nikolai Willemson. Siis veel ei teatud, et 1918. aasta 11. novembri otsusega likvideeriti 1917. aastal loodud Omakaitse ja asemele loodi Eesti Kaitseliit.

21. novembril 1918. aastal määras kindralstaabi alampolkovnik Nikolai Reek oma käskkirjaga Iisaku komandandiks lipnik Ernst Altmanni, kes asus kiiruga organiseerima kaitseliitu. 28. no-vembril saadeti Iisaku kihelkonna meestest moodustatud Kaitseliidu rood Reegi käsuga Narowa rindele. Positsioonid võeti sisse detsembri algul Jaamakülas. Tuletagem meelde, et Narva jäeti maha 28. novembril.

Olukord rindel oli keeruline ja teadmatus suur. Narva ja Rakvere koolipoisid ning Kaitseliidu Illuka, Tudulinna ja Iisaku üksused jäid aga oma positsioonidele. 7. detsembri varahommikul asusid punased üksused tegutsema ka Narva rinde lõunapoolsel lõigul. Vaikselt ületati Narva jõgi ja Peipsi järv Vasknarva juures. Pimeduse katte all püüti Kaitseliidu üksused sisse piirata. Osaliselt see ka õnnestus. 8. detsembril oldi sunnitud lahkuma Narva äärest viimasest tugipunktist – Per-miskülast. 8. detsembril 1918 jäeti maha ka Jõhvi.

Aga juba vähem kui kahe kuu pärast, 1919. aasta jaanuari lõpuks oli piirkond jällegi punastest vabastatud – koos ratsarügemendi üksustega saabusid tagasi ka vabatahtlikud kaitseliitlased.

Mälestusmärgi idee-

konkursi võitjaks tuli

Vergo Verniku töö, mis

on tehtud Alfred Kase

bareljeefi „Eesti sõdur“

ainetel

Projektiga kaasnevatest raskus-test võib nimetada asjaajamisega seonduvat bürokraatiat. Eks see ole ka arusaadav, mälestussambaga seotud toimingud peavad olema korrektsed. Kuid seda kõike ette näha ma küll ei osanud. Positiivse üllatusena tuli, et kõik, kellega sel teemal suhelnud olen, on olnud väga toetavad. Juba esimesele rahvakoos-olekule kogunes üle 20 inimese ja seda kõigest kuulutuse peale. Meel-div on olnud ka ümberkaudsete val-

dade soosiv suhtumine, kohe haakus mõttega ka Eesti Sõjamuuseum.

Praeguseks on Iisaku valla ja Ees-ti Sõjamuuseumi abiga läbi viidud mälestusmärgi ideekonkurss. Nel-jast ideekavandist tuli võitjaks Ver-go Verniku töö Alfred Kase bareljeefi

„Eesti sõdur“ ainetel. Mälestusmärk sümboliseerib paljude Alutaguse inimeste pingutusi Eesti riigi vaba-duse nimel. Mälestusmärgi esialgne maksumus on 60 000 eurot. Kuju tehakse hallist graniidist.

VE

RG

O V

ER

NIK

8 | 201574

MIL

ITA

AR

TU

RIS

M

AUTORID

VELLI EHASALUVabatahtlik reporterVelli Ehasalu kuulub Naiskodukaitse Tallinna ringkonda, kus ta täidab ka ringkonna juhatuse liikme kohuseid

MARTIN ANDRELLERVabatahtlik reporterOkupatsioonide muuseumi kuraator Martin on metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites

MARGUS PURLAUReservmajorMargus Purlau on Kaitseliidu ülema abi ning ühtlasi Kaitseliidu spordipealik

KAISA PEEDOSAARVabatahtlik reporterKaisa Peedosaar on Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna liige alates 2009. aastast. Alates 2012. aastast on Kaisa Võrumaa ringkonna esinaine

ASSO PUIDETVabatahtlik reporterAsso ajakirjanikukarjäär on viinud teda nii Afganistani kõrbetesse kui Eesti rabadesse. Kaitseliidu liige on ta alates 2012. aastast

JAANUS OTSVabatahtlik reporterLipnik Jaanus Ots on vabatahtliku rühmapealikuna osalenud mitme maleva paljudel õppustel

TANEL JÄRVETVabatahtlik reporterTallinna maleva kaitseliitlane Tanel Järvet on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorant. Ta on Sisekaitseakadeemia Politsei- ja Piirivalvekolledžis süüteomenetluse õppetooli õppejõuna õpetanud ka karistusõigust ning töötanud keskkriminaalpolitseis uurijana

REIN SÄINASVabatahtlik reporterRein on Valgamaalase reporter ja Valgamaa maleva teavituspealik. Ta on alates 1998. aastast malevas noortega tegelenud ning kuulub Noorte Kotkaste maleva juhatusse. Ise oli ta noorkotkas aastatel 1995–1997, seejärel sai temast Kaitseliidu liige

KRISTJAN PRIIKaitse Kodu! foto- ja videotoimetaja

KARRI KAASKaitse Kodu! tegevtoimetaja