75Allegoorilised taktikad kaasaegses kunstis

KeelemateriaalsusVarasedeksperimendidverbaalse keelegaMari Kurismaaloomingus

Karin Laansoo

IKäesoleva artikli eesmärgiks on vaadeldakeele materiaalsuse teemaga seotud problee-mistikku. Selle osalt kontseptualismi genea-loogiaga seotud küsimuse põhiteljeks on,kuidas tõlgendada verbaalse keele esinemistkunstiteose struktuuris. Võimalike varianti-de ühele poole jääb keele (kirja) käsitleminefüüsilise, materiaalse objektina ning teiselen.-ö. läbipaistva vahendina, mis sisu kõrvalei tähtsustu. Nende kahe põhimõtteliselt vas-tanduva seisukoha avamine eeldab ülevaa-det nii probleemi kunstiajaloolisest taustastkui rakendumisest konkreetsete tööde puhul.

Artikli põhiosa vaatleb Mari Kurismaakatsetusi verbaalse keelega 1970. aastate lõ-pus ja 1980. aastate alguses. Ajavahemikku1977�1984 on kunstnik tagantjärele iseloo-mustanud kui �laialivalguvat eksperimentee-rimisperioodi täis tihedat mõttetööd ja vaiel-davaid tulemusi�.1 Soovimata vastandadasõnalist loomingulisust performatiivsele japildilisele, tegeles ta süstemaatiliselt keelekui kunstiteose materjali küsimusega ningmängis läbi mitmeid erinevaid stsenaariume,nii sürrealistlikke, protsessikunstile läheda-si kui ka kontseptuaalseid tõlgendusi verbaal-se keele kasutamisest. Käesolev artikkel onkatseks analüüsida Kurismaa eksperimente

erinevate keelekäsitluste teadvustumise sei-sukohalt. Põhitähelepanu all on happening�Lüüriline tsükkel. Sõnad Tallinnas� 1980.aastast, mis seisnes sõnade kirjutamises eri-nevatesse Tallinna kohtadesse kolme nädalavältel kolmel aastaajal. Enamasti oli tegemistneutraalsete nimisõnadega, mis jäädvustatiasfaldile, seinale, liivale, lumele jm. Kirju-tamisvahendina läksid käiku kõige erineva-mad materjalid, alustades kriidist ja pulgastning lõpetades lume, keeva vee, kefiiri jarämpsuga � kõigega, mis nähtava, loetavajälje jätab. Töö muudavad tähelepanuväär-seks sarja ajaline protsessuaalsus, sõna jamaterjali koosmäng, kontseptuaalne struk-tuur ning keele argise tasandi esiletoomine.Kaudseks võrdlusmaterjaliks on sissevaatedkontseptuaalkunsti ajaloo sellesse suunda,mis ei käsitlenud verbaalset keelt teoreetili-se konstruktsioonina, vaid pigem lähtus sel-le füüsilisusest, ning need annavad võima-luse rohkem avada Kurismaa vastuolulisiseoseid kontseptualismiga.

Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi üli-õpilase Mari Kurismaa (kuni 1981 Nõges)katsetused keelega jäävad valdavalt 1970.aastate lõppu ja 1980. aastate algusesse. Eks-perimendid varieerusid väikeseformaadilis-test joonistustest kollaa�ide ja happening�i-deni, ning on kuni viimase ajani valdavaltkunstniku sahtlisse jäänud, suures osas aval-damata, eksponeerimata ja uurimata mater-jal. 1994. aastal, kui Kurismaa kaitses kuns-timagistri kraadi, oli retsensent Eha Komissa-rov sunnitud tõdema, et esitatud kolmeosali-sest ekspositsioonist on kaks esimest alajao-

1 Tsit. J. Saar, Mari Kurismaa. � Eesti kunstnikud /Artists of Estonia 2. Toim. J. Saar. Tallinn: KaasaegseKunsti Eesti Keskus, 2000, lk. 57.

Karin Laansoo76

tust laiemale üldsusele täiesti tundmatud.2

Taasavastatuks osutusid kontseptualismi mõ-jutustega joonistused aastatest 1979�1981ning sajast slaidist koosnev sari �Külm maja�(1980) � koostöös Mari Kaljustega valminuduurimus valgusest arhitektuurses keskkon-nas. Pildistatud interjöörid pärinevad 20. sa-jandi esimese poole Tallinna esinduslikumastarhitektuurist, sealhulgas aadlipangast Esto-nia pst. 11, koolimajast Ristiku tn. 69, selts-kondlikust majast Ujula tn. 12 jt. Hooletussejäetud, lagunenud või sobimatu tüüpmööb-liga sisustatud suurejoonelistes interjööridestekitavad erinevate ajastute kihistused uusikõlasid ja visioone, mis väljuvad puhtestee-tilise skaala piiridest.3 Ilmselt võib seeriapuhul rääkida Jüri Okase mõjudest.

Magistritöö kaitsmise ajal oli �Vaal� ga-leriis üheks päevaks avatud näitus väitekirjajuurde kuuluvatest töödest � lisaks mainitui-le veel kaks maalisarja 1994. aastast �Mean-der� I�IV ja �Maja� I�IV. Laiemale publi-kule oli see esimene reaalne võimalus tutvu-da Kurismaa varaste töödega. Paraku ei ol-nud selleks ajaks joonistuste osa enam täie-lik, sest suur osa töid asub alates 1990. aas-tate algusest Rutgersi ülikooli juures asuvasZimmerli kunstimuuseumi Balti kunsti kol-lektsioonis (Norton ja Nancy Dodge�i kogu).Tööde vähest tuntust arvestades on kunstni-ku sekkumine oma loomingu tõlgendamisseüheks võimaluseks nendega uuesti kontaktiluua. Eha Komissarovi arvates �esindab Ku-rismaa magistritöö eesti kunstiteaduse seisu-kohalt harukordset pretsedenti, kus loov-kunstnik pöördub kunstiteaduse ja filosoo-fia vahendite poole ja reflekteerub oma loo-minguga ja enda kui loojaga�.4 Magistritööteljeks on kunstniku looming läbi 15 aasta,s.o. aastatest 1979�1994, ja sellega seondu-vad küsimused. Tähelepanu pühendataksepeamiselt eksperimentaalsema osa problee-midele aastatest 1979�1981. Samas ei saa

unustada, et teoste loomise ja nende autori-poolse tõlgenduse vahel on 14 aastat, millejooksul kindlasti nii mõnedki arusaamadjõudsid settida ja selgineda.

Komissarov märkis varaste katsetuste olu-list osa Kurismaa väljakujunemisele meta-füüsiliseks maalikunstnikuks. Käesoleva ar-tikli eesmärk ei ole siiski heita uut valgustmetafüüsilise maali probleemidele. Samuti eiole õige näha varastes katsetustes üksnesKurismaa maalikunstniku karjääri etteval-mistavat perioodi. Tegemist on pigem iseseis-va etapiga, kus kunstniku jaoks olulised loo-mingulised impulsid olid tooremad ja läbinäh-tavamad kui hiljem. Ajal, mil kunstnik-ruu-mikujundaja diplomiga Kurismaa tegutsesõpitud alal, kuid oli sellest eemaldumas maa-likunsti kasuks, segunesid omavahel mitmederinevad mõjutused. See otsimise periood ge-nereeris nii mõnegi huvitava tulemuse.

1974. aastal ERKI ruumi- ja mööblikujun-duse erialale astunud Mari Kurismaa ei pii-ranud end rangelt erialaste ainetega, kanali-seerides oma annet nii maalidesse, kontsep-tuaalsesse graafikasse kui aktsioonidesse.

2 E. Komissarov, Retsensioon Mari Kurismaamagistritööle �Looming ja avatud reaalsus. Seosedsürrealismi ja taoismiga�. Tallinna Kunstiülikool,1994. Käsikiri Eesti Kunstiakadeemia arhiivis.Kurismaa kaitses väitekirja Tallinna Kunstiülikoolis30. mail 1994. aastal. Olulisemad peatükid:�Keelest�, �Sürrealismist ja taoismist � teedestloomulikkusele� ning �Taoismist ja Eestist �avatusest ja vaikimisest�. Lisaks kommentaaridekspositsioonile. Vt. M. Kurismaa, Looming jaavatud reaalsus. Seosed sürrealismi ja taoismiga.Magistritöö. Tallinna Kunstiülikool, 1994.3 Magistritöös vaatleb Kurismaa sarja sürrealismikontekstis: M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus,lk. 27. Valmimise aastal 1980. esitasid kunstnikudsarja Arhitektide Liidu korraldatud konkursile ningvõitsid. Noori kunstnikke tunnustati preemiareisigaSaksa Demokraatlikusse Vabariiki.4 E. Komissarov, Retsensioon Mari Kurismaamagistritööle, lk. 1.

77Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

�Erialaste jooniste tehnilise spetsifikatsioo-ni lahtrisse maalis ta mingil hetkel suurtemustade plokktähtedega poeetilise sõnaUSUB.�5 (Ill. 1.) Teisal kasvas üle joonitudtabelite rõhutatult pikk jaatus JAA. Käsitsikirjutamise asemel on kasutatud �ablooni �eesmärgiks objektiivsema väljundi taotlemi-ne. Tehnilised tabelijooned ja lahtrimärgis-tused toimivad siin piiritleva taustsüsteemi-na, mis määratleb rangelt lahtritesse kirjuta-tava teksti suuruse ja koha. Ettenähtud pin-da ületav ja n.-ö. reegleid eirav poeetilinesõna tekitab kummastava konflikti. Poeetili-se fragmendi leiab ka �Lalii�-nimeliselt �sõ-napildilt� (1981), mille loomisel kasutati ta-valisi korterite viimistlusmaterjale (ill. 2).Osaliselt valge värviga kaetud vineerplaadi-le on peale kleebitud tapeedi- ja jõupaberiri-bad. Diagonaalis üle plaadi laiub �abloonijärgi joonistatud ning mustade piirjoontegamarkeeritud sõna �lalii�. Tegemist võib ollanii eneseküllase poeetilise killuga kui osagamõnest pikemast sõnast, näiteks �salaliiv�,mille algus ja lõpp on kustutatud või �kadu-ma läinud�. Samalaadseid tööstuslikest ma-terjalidest kollaa�e tegi Kurismaa sisearhi-tektina töötades.6 1980. aastate alguses kir-jutatud �Kommentaarides� selgitab ta: �Olenkasutanud samu materjale, millega inimesedviimistlevad oma kortereid � puit, vineer,emailvärv ja tapeet. Pildid muutuvad läbi va-nanemise ja pleekimise ja ma ei tahaks sinnaedaspidi vahele segada.�7 Nii nagu tehnilis-te joonistuste lahtrid said kaetud poeetilistesõnadega, on siingi erialasest �tööriistakas-tist� valitud vahendeist saanud visuaalsetekatsetuste lähtematerjal.

Dateerimata pliiatsijoonistuselt 1970. aas-tate lõpust, mis visuaalselt sarnaneb asuko-hakaardiga, leiab sõnu, nagu �pimedad ko-had�, �kaldad�, �juga� ja �lumi� (ill. 3). Trü-kitähtedes, veidi kohmakalt kirjutatud sõnadkorduvad otsekui peegeldusena pildipinna

vasakul ja paremal pool. Läbikriipsutatud,ristkülikukujulised alad vahelduvad kujutisimarkeerivate joontega ja sõnadega nagu, �kal-dad�, �suur maantee�. Lapse joonistust mee-nutaval pildil on ruum kahemõõtmeline, sõna�juga� läbistab �linnu silmadeks� nimetatudala. Sõnadega on siin loodud mõistatuslik,poeetiline ruum, kus käsitsi kirjutatud tekstrõhutab emotsionaalseid seoseid. Nimisõnadüksi ei mõju sürrealistlikult, küll aga kombi-natsioonis kujutistega. Sürrealistlikele kunst-nikele, kes ei tähtsustanud distsipliinide va-het ning käsitlesid loomingut sünkretistliku-na, oli keel kui artikuleeritud ja süntaktili-selt organiseeritud süsteem enamasti sekun-daarne ning kujutisele jäi alati olulisem roll.8

Kurismaa joonistuse puhul võib tegemist ollaimaginaarse kohaga või psühholoogilise ruu-miga, mis püüab mõnda unenäolist maastik-ku �kaardistada�.

Kunstniku huvi sõna kui materiaalse ob-jekti vastu näitab motiiv samal pliiatsijoonis-

5 J. Saar, Mari Kurismaa, lk. 57.6 Töötades TTTK-s �Mistra� (1976�1981) jakalurikolhoosis �Majak� (1981�1984), tegi Kurismaalisaks Vilen Künnapu projektidele sisekujundusi.Aastani 1985 valmis neil koos viis projekti, sealhul-gas lillepood Tallinnas, Pärnu mnt. 1. Vt. P. Pukk,Universaalne geomeetria. �Ehituskunst 1982, 1983.Teine. Kolmas. Tallinn: Kunst, 1986, lk. 74�75.7 Tsit. P. Pukk, Universaalne geomeetria, lk. 75.Kommentaarid puudutavad töid �Öö- ja päevamaasti-kud� I�IV, �Lalii�, �Post ja sild� I�III ning �Kahelpool jõge� I ja II.8 Põhjalikku ülevaadet sürrealistlikust sõna-kujutisest vt. J. C. Welchman, After the WagnerianBouillabaisse: Critical Theory and the Dada andSurrealist Word-Image. � J. Freeman, J. C.Welchman, The Dada & Surrealist Word-Image.Cambridge: MIT Press, Los Angeles: Los AngelesCounty Museum of Art, 1989, lk. 57�95. Sürrealisti-de taotlus väljendada mõtte reaalset kulgu genereeriska huvi vaimuhaigete konvulsiivse kõnemaneerivastu, kus teadvuse vool ei lase end süntaksireeglitest ahistada. Selle loogika järgi on mitteteadvusainus korrektse teadmise allikas.

Karin Laansoo78

tusel, kus sõna �veed� peegeldab iseennastkui objekti. Sama motiiv kordub ka näiteks�abloontrükis lehtedel �Pilv I� ja �Pilv II�(1978�1979, ill. 4). Kurismaa on oma põh-jendused esitanud järgmiselt: �Mu visuaalsekeele otsingud olid neil aastatel otseselt seo-tud eestikeelsete sõnadega ja ruumiga nendesõnade ümber. [---] Mind huvitasid üheltpoolt sõnad kui maailma väljendus ja teiseltpoolt nende vahendav roll kui takistus sõna-detaguse maailmaga vahetu ühenduse leid-misel. Sõnad kui osa reaalsusest, nende üm-ber olev tähendusruum ja sõnad kui tähte-dest moodustuvad esemed [minu kursiiv �K. L.] selles ruumis. Sõnad kui mingi mõisteesindajad, mis samas peegeldudes ja varjeheites käituvad tähtedest esemena. Me või-me vaadata taeva poole läbi �ablooni, mil-lest on välja lõigatud sõna �taevas� ja tänuneile aukudele sealt taevas läbi paistabki.Temaga paaris olevas töös sama sõna tähedjälle varjavad meie eest suure osa taevast,sõna on siin otseseks takistuseks asja enesenägemisel ... Tähed ja sõnad käituvad niiabstraktses ruumis kui konkreetses linnaruu-mis kord esemena, kord assotsiatsioone and-va mõistena. Nad heljuvad vabalt õhus, tuu-lepuhang liigutab neid, muudab tähtede kal-deid üksteise suhtes. Veele laskudes tekibsõnale peegelpilt. Tormiga lendavad sõnadiilidena maja nurga tagant välja, paiskudesvastu müüri nad pudenevad tähtedeks�.�9

Ilmsest unenäolisuse ja vahetu reaalsusekokkupuutest on kantud ka ajavahemikus1979�1981 valminud �abloontrükis (lisaksdiatüüpia ja email) lehed �Mägi ja tigu� ning�Seened ja marjad une poole kaldu�10 (ill. 5ja 6). Nii püramiidi tagant väljaveerev tigukui joonterägas ülevalt vasakult alla paremale�une poole� kalduv tekst on sürrealistlikuslaadis vabad, pildilised assotsiatsioonid. Teokoja keerud lähevad sujuvalt üle sõnaks �ti-gu�. Plastilisi ja graafilisi elemente on püü-

tud ühendada nii, et hõrenenud sõnadest saak-sid motiivide kontuurid.

Teadlikust vastandumisest sügav-olla-taht-vale kunstile ning huvist sürrealistlikuma,mängulisema poole vastu verbaalse keele ka-sutamisel räägib enamik tolleaegseid väi-keseformaadilisi katsetusi. Teiselt poolt tu-leb sürrealistliku liini kõrval algusest pealesisse huvi keele kontseptuaalse tasandi vas-tu. Iseloomulik on see, et Kurismaa ei eelis-ta läbivalt ühte meetodit teisele, vaid kasu-tab ühes töös samaaegselt nii sürrealistlik-assotsiatiivseid kui kontseptualistlikke lähe-nemisi. See annab piisavalt põhjust otsidapuutepunkte sürrealismile ja kontseptualis-mile iseloomulike joonte vahel, mis ehk es-mapilgul tundub üllatav. Sürrealismi ja kont-septualismi genealoogilised seosed on täies-ti olemas, kuid nende mõju kosuthlikus dis-kursuses on olnud kuni viimase ajani pärsi-tud. Sürrealismi mõjude analüüsimisega Tei-se maailmasõja järgsele avangardkunstile ha-kati põhjalikumalt tegelema alles 1990. aas-tatel. Hal Foster on oma teoreetilises käsit-luses rõhutanud sürrealismi allasurutust ang-loameerika modernismi ajalugudes, kus sedapeeti ebasobivalt visuaalseks ning kirjandus-likuks, modernismile kohatuks deviantsekskunstivooluks. Kui see ongi mõnes käsitlu-ses esindatud, siis morbiidse vaheetapina en-ne abstraktset ekspressionismi või dekadent-

9 M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus, lk. 25�26.10 Need tööd osteti Eda Sepa vahendusel 1990.aastate alguses Rutgersi ülikooli juures asuvaZimmerli kunstimuuseumi Norton ja Nancy Dodge�ikogusse. Kurismaalt omandati seekord veel lehed�Pilv� I ja II (�abloontrükk), ning �Sa� (�abloontrükk,diatüüpia; ill. 7). Iga lehe mõõtmed on 31x86 cm (M.Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus, lk. 35).Reproduktsioonid nimetatud töödest on toodud: Artof the Baltics. The Struggle for Freedom of ArtisticExpression under the Soviets, 1945�1991. Eds. A.Rosenfeld, N. T. Dodge. New Brunswick: RutgersUniversity Press, 2002, lk. 126.

79Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

liku versioonina avangardistlikest püüdlus-test ühendada kunsti ja elu.11 Kui formalist-lik modernismi mudel panustas eelkõige vi-suaalsel kogemusel põhinevale kunsti auto-noomiale, siis selle vastand � neoavangar-distlik modernismikäsitlus � rõhutas kahtevoolu, dadat ja konstruktivismi, mis tundu-sid kõige enam vastanduvat visuaalse ainu-määravusele. Sürrealism tundus ebausalda-tav ka neoavangardile, mis 1950. ja 1960.aastatel pidas küsitavaks formalistlikku kä-sitlust, olles tehniliselt kit�ilik, subjektiivseltfilosoofiline ja silmakirjalikult elitaarne. Fos-ter osutab seostele sürrealismi ja hilisematekunstipraktikate vahel, mis on sellise alaväär-tustamise tõttu kunstiteaduslikust analüüsistsuhteliselt puutumata jäänud. Näiteks päran-das sürrealism esimese laine abstraktsele eksp-ressionismile mitteteadvusliku töötamise print-siibi. Samuti otsisid kunsti fenomenoloogi-liste ja institutsionaalsete aspektidega tegel-nud minimalistlikud ja kontseptualistlikudkunstnikud 1960. ja 1970. aastatel tuge dadaltja konstruktivismilt.12 Eesti kunsti konteks-tis on sürrealismi roll problemaatiline. Sür-realismi on valdavalt peetud kas eesti kuns-tilukku ja kirjandusse mittekuuluvaks13 võiväga väikese mõjuvirvendusega vooluks.14

Kurismaa magistritöö sürrealismist lähtuvatteemapüstitust võib käsitleda ka 1980. aasta-te lõppu jäänud sürrealismibuumi järellaine-tusena.

II1980. aastal teostub �Lüüriline tsükkel. Sõ-nad Tallinnas�, mille Kurismaa kavandas kooserialakaaslase Mari Kaljustega. Tööd, mis võ-tab mingis mõttes kokku eelnevad katsetused,võib käsitleda keelehappening�ide seeriana.Senine retseptsioon piirdub üksikute maini-mistega Kurismaa loomingu lühemates käsit-lustes või eesti kunstiajaloo ingliskeelsetesülevaadetes.15

Happening�i kavandamisest on säilinudmitmeid käsikirjalisi märkmeid ja proovi-tekste, mis võimaldavad jälgida kogu mõtte-protsessi. Lõplik lahendus kujunes paljudeerinevate sõna ja materjali kombinatsiooni-dega mängimise kaudu. Valik ei olnud siin-juures väheoluline, sest katsetuste käigus muu-deti mitmeid sõnu leidmaks intrigeerivamaidkooslusi. Esialgsetest märkmetest võib luge-da, et �Mari Nõges ja Mari Kaljuste kirjuta-vad iga päev ühe nädala jooksul kusagileTallinnas mõned sõnad. Esmaspäeval kirju-tavad nad lumega puumaja seinale sõnadLINNUD JA LOOMAD. Teisipäeval kirju-tavad nad maja õuele juhuslikest materjali-

11 H. Foster, Compulsive Beauty. An October Book.Cambridge: MIT Press, 1993, lk. xii.12 Samas.13 E. Komissarov, Sürrealistlik Sooster. � ÜloSooster 1924�1970. Kataloog. Toim. T. Abel. Tallinn:Eesti Kunstimuuseum, 2001, lk. 10.14 T. Hennoste, Hüpped modernismi poole: Eesti 20.sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. 12.loeng. Väliseesti modernism II. Sürrealism ja IlmarLaaban. � Vikerkaar 1994, nr. 12, lk. 66; H. Krull,Paragramm ja tämber. Ilmar Laabani �RroosiSelaviste� ja häälutused. � H. Krull, Millimallikas.Kirjutised 1996�2000. Tallinn: Vagabund, 2000, lk.53. Toetudes Aleksander Aspeli kirjutise �Sürrealismja Ilmar Laabani �Rroosi Selaviste�� (1959)sobivusele aastal 1989 ilmunud �Vikerkaare�sürrealismi erinumbrisse (nr. 3), järeldab Krull, etsürrealismist arusaamine pole nende 30 aasta jooksulkuigivõrd muutunud.15 Nt. mainib sarja Eda Sepp, töid ekslikultkontseptuaalseteks joonistusteks nimetades: E. Sepp,Estonian Noncomformist Art from the SovietOccupation in 1944 to Perestroika. � Art of theBaltics, lk. 127. Lühidalt on tööl peatunud kaJohannes Saar: J. Saar, Mari Kurismaa, lk. 57.

Karin Laansoo80

dest sõna ISU.�16 Kurismaal oli 1980. aasta-te alguses ateljee Tallinnas Hõbeda tänavalning mõned �Sõnad Tallinnas� happening�idtoimusidki sealses ümbruskonnas. Algsetesvisandites on isegi viiteid konkreetsetele tä-navatele: �Kolmapäeval kirjutavad nad krii-diga Terase tänaval asuvale majale sõnaNEIU.� Lõplikust variandist on need täpsus-tavad lisandused kadunud, otsekui üritatakskaotada tööst kõik vihjed, mis võiksid viiakonkreetsete kohtadeni ja mõjuda subjektiiv-selt. Pealkiri osutab küll, et happening�idleiavad aset Tallinnas, muid nähtavaid vih-jeid sellele, et tegutsetakse linnakeskkonnas,fotodelt eriti ei leia. Kurismaa kohad on ano-nüümsed, määratlemata � kaamera objektiivon suunatud ainult sõnale, mille pikkus mää-rab täpselt kaadri laiuse. Väga harva satubfotole ka muud, juhuslikumat laadi infot, misvõiks midagi rääkida valitud kohast. Eran-diks on siinjuures foto sõnast �linnud ja loo-mad�, kus puust maja otsaseinale lumegakirjutatud sõnu on pildistatud eemalt ningobjektiivi ette on jäänud ka lumine majahoovprügikasti ja raagus puudega. Kirjeldustepõhjal on siiski aru saada, et terve seeria jook-sul tegutsetakse kahes ruumis: konkreetseslinnaruumis ja privaatses, koduses sfääris.Viimasele viitavad lakoonilised koha- võiesemete määratlused, nagu kelder, trepiko-da, teekann ja vann. Kus happening�id täp-selt toimusid, jääb ebaselgeks.

Kurismaa �Sõnad Tallinnas� põhineb üheltpoolt sõnade �kirjutamise� vahetul kogemu-sel (psühholoogiline või füüsiline) ning tei-salt seostel selle protsessi kirjeldusega. Ükskisõna ega kirjutamise viis kogu tsüklis ei kor-du � iga kombinatsioon kohast, sõnast jamaterjalist esineb üksnes korra. Kunstnikuenda sõnul on taotluseks olnud �igapäeva-elus ettetulevate materjalide ja keele koos-kasutamise kaudu jõuda lähemale elus laie-malt toimivate ja keeles oma väljenduse leid-

nud nähtuste tunnetamisele�.17 Niisugust sõ-nade ja materjalide ootamatut kõrvutamistvõib kunstniku meelest vaadelda sürrealis-mi ja taoismi kokkupuutepunktina � üheltpoolt maailma kummalisuse tajumiseks väl-jaarendatud sürrealistlik poeetiliste analoo-giate meetod ning teisalt taoismist lähtunudja zenbudistide poolt välja arendatud häm-mastavate kõrvutuste tehnika. Ühiseks ees-märgiks on maailma irratsionaalse ja sõnas-tamatu olemuse vahetu kogemine.18

Seeria on ajaliselt jaotatud suhteliselt pi-kale perioodile � varakevadest hilissügiseni.Igal kolmel aastaajal kordub üks nädalanetsükkel, mil happening�id aset leiavad. Kõi-gi kolme nädala jooksul toimub iga päev üksaktsioon, mille sisuks on ühe sõna peaaegurutiinse järjekindlusega kirjutamine. Esime-ne happening�ide nädal toimub märtsis, tei-ne juulis ning kolmas novembris � selliselviisil moodustub aastaringis kolmnurk. Ku-rismaa selgituste kohaselt püüdis ta anda tsük-lile kindlat struktuuri ajalis-ruumilise konst-ruktsiooniga: �Graafiliselt kujutatud aastaringisisse on asetatud kolmnurk, mille tipud osu-tavad nädalastele ajatsüklitele varakevadel,suvel ja hilissügisel. Siis leidis aset nimeta-tud sõnade viimine materjali kusagil Tallin-nas.�19 Kogu seerias puudub kulminatsioo-

16 Happening�i põhiidee kujunes ühiste aruteludekäigus, kusjuures n.-ö. tööjaotuse järgi oli Kurismaakogu tekstiosa autor ja Kaljuste rolliks jäi sündmustedokumenteerimine (dokumentatsioon M. Kurismaavalduses). Kohti happening�ide toimumise jaoks valitikoos. Esialgsetes märkmetes kasutatud mitmuse vormasendus lõplikus variandis ainsusega. Siin võib ollapõhjuseks nii Kaljuste eemaldumine tööprotsessist kuilihtne korduste vältimine. Igal juhul on magistritöösKurismaa esitanud �Sõnad Tallinnas� vaid enda tööna.17 M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus, lk. 26.Sürrealismi ja taoismi kokkupuutepunktide visanda-mine on üks omapärasemaid kõrvutusi Kurismaamagistritöös (samas, lk. 16).18 M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus, lk. 16, 26.19 M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus, lk. 26.

81Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

nimoment, pigem kulgeb see kalendrilaad-selt. Looduse rütmide ning tsüklilisuse ka-sutamine on iseloomulik protsessikunstile, misvahetuma kogemuse poole püüeldes väärtus-tab eelkõige protsessi ja mitte valmivat ob-jekti. Ebapüsivust ja tsüklilisust rõhutati sel-liste materjalide nagu jää, vesi, rohi, vaha jarasv kasutamisega. Materjalide füüsikalisteomaduste, eriti nende muutlikkuse kaudu si-senes töödesse ajafaktor. Töö oli visuaalseltnähtaval ehk kohal materjali seatud ruumilis-ajalistes piirides, eksisteerides niikaua, kunisee füüsiliselt kestis (aurustumise, sulamise-ni).20 Kunstniku rolliks jääb selle protsessikäivitamine ja tulemuste ootamine.

Eesti kunstis võib ühe võrdlusena väljatuua Jüri Okase performance�eid ja happe-ning�e. 1979. aastal Vääna-Jõesuus toimu-nud aktsioonides oli kesksel kohal sekkumi-ne reaalsesse keskkonda ning manipuleeri-mine selliste materjalidega nagu liiv ja muld.Suhe ajaga, muutumise ja muutumatuse suh-telisus on siingi olulisel kohal, kuid pole niiotseselt sõltuv materjalidest. Okase senisesretseptsioonis on aktsioone mõistetudkontseptualismi ja maakunsti võtmes. Samason näiteks Sirje Helme rõhutanud Okase akt-sioonide puhul nende lüürilisust. Tuues väl-ja maakunsti ühe eetilise probleemi, mis onseotud inimese sekkumisega looduse tege-vusse, märgib ta: �Lõpuks ei ole maapindamärkivatel tähistel muud tähendust kui nen-de kohalolek ... ning see muudab J. Okaseobjektid pigem lüüriliseks kui vägivald-seks.�21 Maakunsti �pehmemate� ja poeeti-lisemate versioonide puhul muutuvadki lahk-nevused protsessikunsti töödest vähe tajuta-vateks � suuremad erinevused on pigem tõl-genduslikku laadi kui sisulised. Siiski on siin-kohal oluline välja tuua üks põhiline erine-vus. Kuigi mõlemad suunad käsitlesid kuns-tina pigem kogetavat keskkonda kui auto-noomset objekti, lähtuvad töö mõõtmed prot-

sessikunstis enamasti inimese suurusest, temafüüsilisest kohalolekust ja käitumisest. Maa-kunsti tööde mastaapsuse asemel korralda-sid protsessikunstnikud hoopis tundlikumaidsekkumisi maastikku väljaspool neutraalsetnäituseruumi. Kurismaa happening�idel, misteadlikult olid loodud linnakeskkonda, kuidjäid seal vaevumärgatavaks, on ühisosa pi-gem viimasega.

Kõige iseloomulikumaks protsessikunstielemendiks Kurismaa happening�is on kee-le ja materjali seoste väljatoomine. Siin eipiirdu sõna �kirjutamise� protseduur kirja-tähtede markeerimisega: sõna lõpetatus võikestus on tihti määratletud hoopis väliste te-guritega. �Panen liiva sisse püsti papist täh-tedest LAEVUKE ja süütan selle põlema�(18. juuli, reede), kus sõna on loetav lühike-se hetke enne põlemist22 või �Kirjutan köö-gi seinale sulepeaga HARVA ja suunan sel-lele teekannu aurujoa� (13. november, nel-japäev), kus sõna sulab köögiseinalt maha.Mõnikord on happening�i lõpp jäetud sõltu-vaks mõnest ilmastikunähtusest, näiteks �Kir-jutan maa peale sõna SA ja ootan kuni lumiselle ära katab� (16. november, pühapäev).Samuti on protsessikunsti võtmes tõlgenda-tavad happening�i lihtsad �estid ja liigutu-sed, millest nähtavat või loetavat jälge ei jää-gi: �Songin kepiga valget lina porisel õuelsinna midagi kirjutamata� (10. november,esmaspäev). Samuti �Kirjutan sõrmega õhku

20 Piret Pukk on �Sõnadest Tallinnas� kirjutadestoonud sisse �läbikasvava ruumi� mõiste, mis �püüabvallata ja nähtavaks teha asjade püsivuse jamuutuvuse, kaduvuse ja jäävuse dialektikat�: P. Pukk,Universaalne geomeetria, lk. 75.21 S. Helme, [Jüri Okas.] � Okas. Tallinn: EestiKeele Sihtasutus, 2000, lk. 20�21 (esmatrükk 1987).22 Põlevate kirjatähtede abil sõna �lavastamise�leiab Villu Järmuti ja Enn Kärmase kujundatud�Ruja� kauamängiva plaadi kaanefotolt (1982, 31x31cm), kus rohelise heinamaa keskele paigutatud tähedRUJA on põlema süüdatud.

Karin Laansoo82

TÄNAN� (16. märts, pühapäev); �Kirjutanvitsaga vette PILVITAB� (17. juuli, nelja-päev); �Ütlen keldris sõna SAMBAD� (14.november, reede).

Ühe võimaliku paralleeli leiab 1960. aas-tate lõpu itaalia protsessikunstist. Paolo Icarohappening�i kirjelduses �Pro Memoria for theWindow at the SM� (1969) on esitatud täp-sed instruktsioonid sõnade kirjutamiseks ak-nale: �22. märtsist kuni 27. aprillini kirjutamõned sõnad aknale. Kasuta aknani jõudmi-seks redelit. Jäta see tuppa. Kirjuta käsitsitrükitähtedes, loetavalt ja spontaanselt. Kuikirjutamiseks mõeldud ruum on täis, jäta kir-jutatu aknale kaheks päevaks ja vii redel toastvälja.�23 Erinevalt Icaro paljusõnalisest ret-septilaadsest kirjeldusest, mis fikseerib igaliigutuse, on Kurismaa instruktsioonid paljulihtsamad ning dateeritud loetelud on täpseltühesuguse ülesehitusega: sõna kirjutamiselakooniline kirjeldus kuupäeva, nädalapäe-va ning kasutatud materjaliga. Siin on jääd-vustatud ainult kirjutamise fakt ilma liigsetedetailideta, mis muudab happening�i hermee-tilisemaks, vähe ligipääsetavaks.

Kurismaa seeria koosneb kolmest trüki-tud lehest kuupäevaliste kirjeldustega jakuuest fotost. Tekib küsimus, kas �SõnadTallinnas� tekstiosa võiks käsitleda instrukt-sioonide või dokumentatsioonina, ehk kasnad osutavad potentsiaalsele võimaluselehappening�e kirjelduste põhjal taasluua võiüksnes juba olnud, ühekordsele sündmuse-le. Lühikestel kirjeldustel � instruktsiooni-(de)l põhinevaid töid on tõlgendatud kõigevarasema kontseptuaalse kunsti variandina.24

Siin tähtsustub lõhe töö sisu ja selle tekstili-se esitamise mitmekesiste võimaluste vahel.Nende omavaheline sõltuvus on määratudeelkõige teksti grammatilise vormiga ninginstruktsiooni erinevused dokumentatsioo-nist tulevad ilmsiks kasutatud ajavormidekaudu. Instruktsioonil põhinevas töös kasu-

tatakse ajavormina tulevikku, see on tulevik-ku suunatud ning nii ajaliselt kui ruumiliseltavatud, ühegi konkreetse kontekstiga seos-tumata. Käskiva kõneviisi puhul n.-ö. nõu-takse publikult (tihti ainult kujuteldavalt) töölõpetamist. Dokumentatsiooni puhul on val-dav minevikuvorm. Kurismaa kasutatud ole-vikuvorm seob happening�i konkreetse aas-ta ja kuupäevaga, see on lõpetatud tegevus.Samas, minavorm osutab ainuisikuliseltkunstnikule, kuid sellega on lihtne suhestudaka lugejal. Tegevuse lihtsus ei sea mingeidtakistusi teostamise osas.

Sõna ja selle kirjutamiseks valitud mater-jali vahelised assotsiatsioonid püüavad avadavastastikku tingitud, onomatopoeetilisi seo-seid. Visandites on näiteks märgitud �kratsinsõna RAHE�, kus kirjutamise viisiga on püü-tud osutada rahe teatud füüsilistele omadus-tele. Mõnikord tekitavad sõna ja materjalikombinatsioonid vastuolulisi või ebamuga-vaid emotsioone nagu happening�i kirjeldus15. juuliks: �Kirjutan meega liivale SIL-MAD�. Tõenäoliselt tekitab kujuteldav silma-de kontakt mee ja liivaga ebamugavust isegisiis, kui see võimalus on ainult tekstiliselt lä-bimängitud. Kurismaa tegeleb sarjas �SõnadTallinnas� nii keele kui materjali omadustega,püüdes iga konkreetse sõna puhul neid vas-tastikku võimenduma panna, nii et materja-list otseselt tulenev määrab ka sõna vormi.Seeria põhineb lihtsatel teadmistel materjali-de �käitumisest� ning sellel, kuidas keel nen-de teadmiste väljendamist piirab. Kurismaatoetub oma töös kolmele �materjali� väljun-

23 Kirjeldus jätkub veelgi pikemalt, lisatud on kakirjutamiseks mõeldud 15 lauset, millest esimene on:�Siin ei ole oluline olla originaalne või intensiivne.�(G. Celant, Arte Povera. Milano: Electa, 1985, lk.105. Tsit. Arte Povera. Ed. C. Christov-Bakargiev.London: Phaidon, 1999, lk. 279.)24 P. Osborne, Survey. � Conceptual Art. Ed. P.Osborne. London: Phaidon, 2002, lk. 21.

83Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

dile: lingvistiline sisu, kirjutatud sõna ningobjektid, millele viidatakse. Tautoloogiasselaskumata loob ta nende vahel mitmetasandi-lise n.-ö. vastastikuse peegeldumise, osutadesviisidele, kuidas keele süntaktika ja semanti-ka eraldiseisvana toimivad.

Näide, kus eset võib tajuda nii sõna kuifüüsilise objektina, on happening 11. märt-sist: �Kirjutan õuele juhuslikest materjalidestISU.� Sõna �isu� markeerimiseks on õuestleitud klaasitükk, s-i meenutava kõvera jala-ga äravisatud laualamp ja u-kujuliseks vää-natud narmendav kangatükk. Selle näite pu-hul ei ole võimalik kasutada sõna �kirjuta-ma�, pigem siis skulptori moodi �kirja tege-ma� või �materjalis markeerima�. Sõna toi-mib siin ühtviisi nii materiaalse objekti kuitähistajana.

IIIKeele kui kunstiteose võimaliku vahendi ra-kendamine lisas 1960. aastate pildilise japlastilise kunsti otsingutele ühe uue olulisesuuna. Veenduti, et keel ei pea üksnes mida-gi esitama, olema keelevälistest asjadest kõ-nelemise vahend, vaid võib ise olla represen-tatsiooni objekt.

Sõna materiaalsuse idee, mis kerkib esilehappening�is �Sõnad Tallinnas�, pakub võrd-lusvõimalusi kontseptuaalkunsti selle suuna-ga, mis ei käsitlenud keelt ainuüksi teoreeti-lise konstruktsioonina, vaid lähtusid pigemselle füüsilisest eksistentsist.25

Nii käsitles ameerika kontseptualistlikkunstnik Lawrence Weiner keelt �skulptuur-se materjalina, mis saavutab oma skulptuur-sed väärtused lugemisel�,26 luues lugeja tead-vuses kujutluse vormist. Weiner peab kes-kendumist objektidele nende �keelelises ole-kus� (in their state of language) teatud ot-suste põhjal tehtud valikuks, mis võimaldabtegelda materjalidega kõige üldisemalt. Ni-metatud valik ei viita keele ülemusele teiste

materjalide suhtes � see on pigem üldisemlähenemine, mis lubab kunstnikule suurematvabadust: �Pildiraami konventsioon oli täiestireaalne. Maal �lõppes� raamiga. Kui teosematerjaliks, aineseks on keel, puudub taoli-ne katkemise piir.�27

Keele rolli teoses samastab ta värvi oma-ga.28 Niisugust �võrdsustamist� saab tagasiviia Marcel Duchamp�ini, kelle jaoks keellisas objektidele �värvi�. See saavutatakseesiteks mittemaaliliste vormidega, mis muu-davad optilise kogemuse keerulisemaks, ningteiseks semantilise tähendusega, mis muudabvaataja kognitiivseid suhteid visuaalse vor-miga. Siit lähtub kontseptualismis kesksel ko-hal olev objekti, keele ja kujutise vahelinekoosmäng.

Mõtteavaldusi, mis tahaksid justkui mõõ-ta lingvistilise materjali füüsilist kaalu, leiabvarasest kontseptuaalkunstist teisigi. Eelkõi-ge maakunstiga tuntust kogunud RobertSmithsoni loomingus on keele materiaalsu-se teema üks kesksemaid. Nimelt keele ma-teriaalsuse idee eristas tema töid kontsep-tuaalkunstist, mida kunstnik kirjeldab ole-muslikult hinnangulise, neoidealistliku lähe-

25 J. Wall, Dan Graham�s Kammerspiel. �Conceptual Art: A Critical Anthology. Eds. A.Alberro, B. Stimson. Cambridge, London: MIT Press,1999, lk. 507.26 Tsit. P. Osborne, Survey, lk. 31.27 B. Pelzer, Dissociated Objects: The Statements/Sculptures of Lawrence Weiner. � October 1999, nr.90 (Fall), lk. 84�85.28 �Kogu oma teadliku elu olen ma kuulnudkunstnikke, intellektuaale, kuraatoreid rääkimasrumalusi kunstist ja keelest. Kas kirjandus on kunst,kas keel on kunst, kas see ja teine on kunst. See kõikon täielik jama. Keel on nagu punane värv. See sõltubtäielikult sellest, kuidas ja kus seda kasutatakse.�(L. Weiner, The Possibility of Language Functioningas a Representation of Non Metaphorical Reality,e.g. Art. � A. Alberro, A. Zimmermann, B. H. DBuchloh, D. Batchelor, Lawrence Weiner. London:Phaidon, 1998, lk. 132.)

Karin Laansoo84

1.UsubÐabloontrükk (62x29,5 cm)Erakogu1970. aastate lõppFoto Anneli Kesa-Aavik

85Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

2.LaliiKollaaþ ja emailvärv vineeril (60x85 cm)Erakogu1981Foto Anneli Kesa-Aavik

Karin Laansoo86

3.JoonistusGrafiit (61x86 cm)Erakogu1970. aastate lõppFoto Anneli Kesa-Aavik

87Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

4.Pilv I. Pilv IIÐabloontrükk (31x86 cm)Dodge�i kogu1978�1979

Karin Laansoo88

5.Mägi ja tiguÐabloontrükk, diatüüpia, email (31x86 cm)Dodge�i kogu1978�1979

6.Seened ja marjad une poole kalduDiatüüpia, email (31x86 cm)Dodge�i kogu1978�1979

89Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

7.SaÐabloontrükk, diatüüpia (31x86 cm)Dodge�i kogu1978�1979

8.SaGua�� (85x30 cm)Erakogu1970. aastate lõppFoto Anneli Kesa-Aavik

Karin Laansoo90

Lisa�Lüüriline tsükkel. Sõnad Tallinnas�

Masinakiri (29x20 cm) 3 tkFoto (29x20 cm) 6 tk

Erakogu1980

91Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

Karin Laansoo92

93Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

Karin Laansoo94

95Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

Karin Laansoo96

97Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

Karin Laansoo98

99Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

Karin Laansoo100

nemisena, mis püüab �põgeneda� materjalifüüsilisuse eest: �Kontseptualism kohtlebkeelt teisejärgulisena, millegi sellisena, mislihtsalt kaob, kuigi see nii ei ole. Keel onsama primaarne kui teras.�29

Vastukaaluks keele ainelisuse teemal fi-losofeerivatele Weinerile ja Smithsonile rõ-hutab mainstream-kontseptualisti Joseph Ko-suthi suhtumine keelde selle läbipaistvust jainstrumentaalsust. Pidades ruumi ja sellestlähtuvalt materiaalsust ebaoluliseks, on tapõhjendanud oma seisukohti järgmiselt: �Mavalisin keele oma teoste �materjaliks�, sestsee tundus mulle ainsa neutraalset mitte-ma-terjali sisaldava võimalusena.�30 Kosuth ni-melt leiab, et keel on vahendina nähtamatu:�Kompositsioon on spetsiifiline, kuid keel onneutraalne, sest seda kasutatakse nii palju-del eri viisidel.�31 Lahtiseletatuna tähendabsee, et väärtustades ideed rohkem kui vormi,ei sõltu verbaalne sõnum selle esitamise ka-nalist, ütlemise spetsiifikast endast. Kosuthsoovis luua puhta informatsiooni kunsti ningkäsitles seda lahus sõnade visuaalsest võiauditiivsest esitusest.

Keskne vastuolu, mis siinkohal esile ker-kib, on järgmine: kas keel, mis on omaettesemiootiline süsteem, võiks toimida ka ise-seisva ainesena kunstiteose loomisel ning kassõna saab olla teose objekt?32 See erineb ra-dikaalselt kontseptuaalkunsti ühest peamisestambitsioonist, mida võiks üldistavalt iseloo-mustada loobumisena objektist ja kujutisestning nende asendamist sõnaga. Soovides üle-tada traditsioonilise visuaalsuse piirid, käsit-leti auditiivset kunstiobjekti kriitilise, ana-lüütilise keele vastandina. Kontseptualistlikkeelekasutus kunsti väljendusvahendina võr-dub väidetavalt �visuaalsusest taandumise-ga� ja kunsti (objekti) dematerialisatsiooniga.

Jõudes järeldusele, et kunstiteost ei ole vajaluua füüsiliselt, jääb teose võrdsustamisel ling-vistilise aktiga siiski üles küsimus, kas sõnum

sõltub selle esitamise kanalist ehk kas tekstikasutavat kunsti saab käsitleda lahus sõnadevisuaalsest esitusest. Kunsti füüsilise oleku-võimaluse rõhutatud alatähtsustamine tähen-das ühtlasi keele ainelisusest mööda vaatamist.Samas, visuaalsuse hülgamine ei tähendanudveel ilmtingimata �ainest� loobumist.33

Seesugune lahknemine asetab probleemikeskmesse nimelt suhtumise keelde ning siin-kohal sai valgustatud neist kahte enim vas-tanduvat seisukohta: keel kui �läbipaistev�,mittemateriaalne abstraktsioon vs. keele rea-lisatsioon kui materiaalne nähtus, sõna kui

29 Four Conversations between Dennis Wheeler andRobert Smithson (1969�1970). � R. Smithson, TheCollected Writings. Ed. J. Flam. Berkeley: Universityof California Press, 1996, lk. 214.30 J. Kosuth, Art After Philosophy and After:Collected Writings, 1966�1990. Ed. G. Guercio.Cambridge: MIT Press, 1993, lk. 91. Teisi käsitlusiKosuthi kohta vt. nt.: J. Prinz, Text and Context:Reading Kosuth�s Art. � J. Prinz, Art Discourse/Discourse in Art. New Brunswick: Rutgers UniversityPress, 1991, lk. 45�78.31 Art Without Space: A Symposium Moderated bySeth Siegelaub with Lawrence Weiner, Robert Barry,Douglas Huebler and Joseph Kosuth 1969. � A.Alberro et al., Lawrence Weiner, lk. 98.Sümpoosiumil osalenud kunstnikest vastandusid enimjust Weineri ja Kosuthi arusaamad, nad jäideriarvamusele ka mõiste �kontseptuaalne� osas.32 See taotlus võiks lähendada osa kontseptuaal-kunstist konkreetse luulega. Üldjoontes käsitletakseobjektina sõna. Soov sõna täielikult materialiseeridaon konkreetse luule üks peamisi ambitsioone. EhaKomissarov näiteks räägib Raul Meele konkreetsetluulet analüüsides �sõna füüsilisest kehandist� ningsõnadest, häälikutest ja tähtedest kui �valmis osa-dest�. Komissarovi arvates kuulus konkreetne luuleEestis oma ainsa viljeleja näol popkunsti konteksti:E. Komissarov, Raul Meel. � Eesti kunstnikud /Artists of Estonia 1. Toim. J. Saar. Tallinn: KaasaegseKunsti Eesti Keskus, 1998, lk. 131.33 Nagu Terry Atkinson on väitnud: �Sellest, etobjekt ei ole nähtav või on vähem nähtav võrreldesteise objektiga, ei järeldu, et dematerialisatsioon olekstoimunud.� (T. Atkinson, Concerning the Article�The Dematerialization of Art� (1968). Tsit. P.Osborne, Survey, lk. 29.)

101Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

füüsiline objekt. Esimesel juhul jääb keelvahendi staatusesse, teisel juhul muutub agatöö sisuks.

IVEesti kunsti puhul ei saanud objekti demate-rialisatsioon toimida vastuseisuna kunstitu-ru reeglitele, sest puudus vastav sotsiaalnekontekst, see rakendus pigem teoreetiliseltasandil.

Kontseptualismikogemusele tuginevad kat-setused sõnaga pildiruumis on eesti kunsti-publikule tuttavad alates 1970. aastate algu-sest. Enamasti tegelevad need kirjapandudsõnaga maalipinnal. Üksikute, olulise tähen-dusega laetud sõnade maalimine sarnanebsõna lavastamisele kahemõõtmelises pildi-ruumis. Veidi varasemast ajajärgust saab väl-ja tuua teise suuna � poeesiaga ühisjooniomavad, vokaalide assotsiatsioonidel, sõna-de kõlalistel omadustel põhinevad sõnamän-gud � mis teadvustab visuaalse kunsti loo-muliku osana erinevaid keelekäsitlusi. Peansiin silmas eelkõige Raul Meele konkreetseluule valda kuuluvat loominguosa 1960. aas-tate lõpust alates.34

Sellel taustal mõjuvad Kurismaa katsetu-sed verbaalse keelega veidi teistlaadselt.

Kurismaa arvates ajendas teda kindlastikeele probleemidega tegelema kontseptua-lism, kuid täpsemad mõjutused jäävad eba-selgeks.35 �Sõnad Tallinnas� puhul on Ku-rismaa tagantjärele veendunud, et tema läh-tekoht erineb selgelt kontseptualismist: �Eri-nevalt nö. ortodokssest kontseptualismist olidsiin olulised just tekkivad poeetilised väär-tused ja kompositsioonide visuaalne külg,materjalidest otseselt tulenevad mõjutusedsõnade vormile.�36 Peaaegu samu argumen-te on välja toonud Raul Meel oma 1970. aas-tate loomingut analüüsides: �Ma ei osanudvõi ei tahtnud olla läänelikult puhas (jaheortodoksne) kontseptuaalne kunstnik: puhas-

tele kontseptuaalsetele ideedele kippus mulaina kaasa paradoksaalseid situatsioone ningmängulõbu, sugestiivseid visuaalseid kujun-deid ja erilist poeetilist keelt.�37 Oma posit-siooni defineeriti eituse ehk nende omadus-te kaudu, mis kunstnike arvates ortodoksseskontseptualismis puudusid.

Meele suhteid kontseptualismiga on eba-selgeina määratlenud ka Eha Komissarov:�Kontseptualism kitsendas oma vaatekohti,huvitudes individuaalse kontsepti defineeri-misest, pakkudes välja visuaalset juurdlemistkonfliktide üle, mis tekivad asjade, mõisteteja ruumi vahel. Meele kontseptuaalsus töö-

34 Ajakirja �Noorus� 1970. aasta jaanuarinumbristrükiti ära Raul Meele �Laulev puu�, �Igatsus�,�Võti�, �Tasakaal�, �Progress�regress�, �Õnnelikmeri� (kõik on valminud 1968) ning konkreetsetluulet ja kirjutusmasinajoonistusi tutvustav kirjutis�Poeesia ja kujutava kunsti vahel� (sept.�okt. 1969).Vt. R. Meel, Meel. Minevikukonspekt. Tallinn, 2002,lk. 48.35 ERKI-s luges Kurismaa õpingute ajal 1970.aastate teisel poolel 20. sajandi kunsti ajalugu JaakKangilaski ning tekstimaterjalina kasutati eesti keeldetõlgitud Herbert Readi �Moodsa kunsti ajalugu�.Kurismaa sõnul ei olnud tolleaegsed teadmisedkontseptualismist siiski märkimisväärsed. 1970.aastate lõpu ja 1980. aastate alguse eesti ajakirjandu-sest leiab kaks kontseptuaalkunsti tutvustavat artiklit:Jaak Olepi iroonilise käsitluse ajakirjas �Noorus��Kontseptualism. Mona Lisast telepaatiani� (Noorus1979, nr. 8, lk. 24�25) ning Ilmar Malini ülevaatlikuartikli �Sirbis ja Vasaras� �Kontseptuaalsusestkontseptsioonini� (Sirp ja Vasar 22. II 1980, nr. 8, lk.8�9). Tuues mitmeid näiteid kaasaegsest Põhjamaadekontseptuaalkunstist, väidab Malin: �Suur osaselletaolisest kunstist kujutab endast n.-ö. objektiiv-seid uurimusi: võetakse mingi igapäevane materjal jaantakse sellest nn. visuaalne dokumentatsioon. [---]Iseloomulik on veel seriaalsus.� Suhteliselt kõnekason ka fakt, et eesti kultuuriruumis tutvustaskontseptualismi sürrealistlikku kunsti viljelnud Malin.36 M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus, lk. 26.37 R. Meel, Meel. Minevikukonspekt, lk. 64.

Karin Laansoo102

tab teisel viisil.�38 Kas ei olnud mitte �sõnafüüsilise kehandiga� tegelemine Meele pu-hul ning mäng keele ja materjali füüsilisteomadustega Kurismaa puhul pigem sellekslahknemiskohaks ortodokssest kontsep-tualismist? Meele ja Kurismaa kirjeldatudeneseretseptsiooni kujunemisel on huvitavmärkida, et oma tööde võrdlusmaterjalinanähti pigem lingvistilist kontseptualismi kuiosaliselt kontseptualismi kogemusele tugine-vat keele materiaalsuse ideed. Viimasegaoleks olnud mõlema käsitlus puhul tunduvaltrohkem ühiseid jooni.

Teisalt on nendel iseloomulikel tunnustel,mida Kurismaa ja Meel oma loomingu mää-ratlemisel loetlesid, nagu poeetilised väärtu-sed, paradoksaalsed situatsioonid ja suges-tiivsed visuaalsed kujundid, üks ühine nime-taja � sürrealism. Taandumisega �puhtast�kontseptuaalkunstist tehti omal valikul ruu-mi sürrealismile kui loomingulisele meeto-dile. Sellisel viisil kombineerides kujunessürrealismist ja kontseptualismist omamoo-di �vahemaastik�.39 Keele �kodunemine� vi-suaalse kunsti kontekstis toetub Kurismaavaraste eksperimentide puhul palju rohkemsürrealistlik-assotsiatiivsele kui kontseptua-listlikule suunale. Samas on �Sõnad Tallin-nas� seerias jälgitavad mõlemad impulsid.Seriaalne ja väga skemaatiline struktuur vii-tab kontseptualismile, teisalt toetuvad assot-siatiivsed seosed materjalide ja sõnade va-hel sürrealistlikule poeetiliste analoogiatemeetodile.40 Keele materiaalsuse idee seo-tus kontseptualismi genealoogiaga toimibKurismaa puhul pigem võrdleva paralleeli-na, mitte otsese mõjutajana. Seerias �SõnadTallinnas� teostab autor eelkõige sürrealis-mi eesmärki saavutada otsesidet iseenda jaasjadega, saavutada inimese hinge ja vaimuhaardeulatuse sünteesi, vastandite lepitust jahõlmata olemise terviklust.41

Happening�id leidsid tegelikkuses aset üks-

nes märtsikuu nädala jooksul, millest on säi-linud Mari Kaljuste pildistatud fotodokumen-tatsioon. Ülejäänud � juuli ja novembri�sündmused� � on n.-ö. imaginaarsed happe-ning�id, mis eksisteerivad vaid kirjeldusena.Seeria katkestamisel võib olla erinevaid põh-jusi. Kurismaa ammendas asja eksperimen-taalse poole ning veendus, et kombinatsioo-ne võib läbi mängida ka ainult paberil. Üheolulisema argumendina edasistest samalaad-setest happening�idest loobumisel on kunst-nik aga nimetanud publiku ja tagasiside puu-dumist, liigset eraldumist sisulises plaanisning sellest tulenenud ebakindlust.42 1980.aastate alguses leidsid need tööd väga väi-kese publiku, mis koosnes peamiselt Kuris-maa lähematest sõpradest ning kursusekaas-lastest. �Sõnad Tallinnas� fotodokumentat-sioon esitati 1980. aasta noortenäitusele Tal-linna Kunstihoones, kuid �ürii ei tunnistanudseda näitusele sobivaks.43 Edasised katsetu-sed sumbusid seega dialoogi puudumisse või

38 Samas toob ta välja veel ühe, üldisema põhjuse:�Ja kindlasti ei olnud nõukogude ühiskond sellekskohaks, kus leidunuks ruumi informatsioonivahetuse-le või kus informatsioonivahetus saanuks asudavõrdlema erinevaid väljendusviise, millega tegeleskontseptualistlik kunst.� (E. Komissarov, Raul Meel,lk. 132.)39 Kontseptualistlike ja sürrealistlike koodideristumised ei olegi nii harv nähtus. Sürrealistlikumotiivi Tallinna linnaruumist leiab näiteks Jüri Okasefotomontaa�ilt �Muna� (1972), kus �Estonia� teatriette haljasalale on poetatud suur muna.40 Tugeva teoreetilise mõjutajana sürrealismi osaskorduvad t�ehhi päritolu arhitektuuri- ja kunstiteoree-tiku Dalibor Vesely kirjutised. Magistritöös onkasutatud Vesely artiklit �Syrrealism, Myth andModernity�, mis ilmus ajakirjas �ArchitecturalDesign� (1978, nr. 2�3, lk. 87�95) ning Praha Kesk-Euroopa ülikoolis peetud ettekannet �Architectureand the Ambiguity of Fragment� (1991, käsikiri).41 A. Aspel, Sürrealism ja Ilmar Laabani �RroosiSelaviste�. � Vikerkaar 1989, nr. 3, lk. 56.42 Autori vestlus Mari Kurismaaga 1. II 2003.43 Autori vestlus Mari Kurismaaga 15. X 2002.

103Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

selle hõredusse. Kuna kogu seeria ettevalmis-tamine toimus suhteliselt pika aja jooksul, sek-kusid happening�i omal moel Kurismaa lähe-mad sugulased. Oma sõbralik-iroonilise kom-mentaari õe tegemistele esitas kunstniku vend,andes sünnipäevaõnnitlused edasi �Sõnad Tal-linnas� stiili jäljendades: �Kirjutan tolmuselekummutile hapukurgiga PALJU ÕNNE!� Tei-ne, ilmselt juhuslik ühendus happening�igailmneb seoses Jüri Okasega. Kummalisel kom-bel ristusid teineteise teadmata Tallinna lin-naruumis kaks kunstiprojekti. Kurismaa jaKaljuste 12. märtsil paekivimaja seinale krii-diga kirjutatud sõna NEIU leidis Jüri Okasoma arhitektuursete motiivide pildistamisekäigus ning jäädvustas selle kui juhusliku frag-mendi linnaruumis.44

Mari Kurismaa varased eksperimendid ver-baalse keelega on omapärane etapp nii kunst-niku enda loomingus kui 1980. aastate eestikunsti kontekstis laiemalt. Kontsentreerudeskõigest kolme-nelja aastasse kunstiõpinguteajal ja vahetult pärast neid, on siin lühikeseperioodi jooksul hästi jälgitavad erinevatekeelekäsitluste teadvustumine nii kahemõõt-melises pildiruumis kui tegelikus ruumis.Kurismaa huviorbiiti mahtusid nii sürrealist-likud sõna�kujutise kombinatsioonid, mani-pulatsioonid sõna kui füüsilise objektiga ninglõpuks keele ja materjali füüsiliste omadus-te kõrvutamine, millest moodustub ühisosakontseptuaalkunsti ja protsessikunsti vahel.

44 Autori vestlus Mari Kaljustega 23. XII 2003.

Materiality of LanguageMari Kurismaa’s Early ExperimentsSummary

Since 1960s, in order to reinvigorate the sculp-tural and pictorial form, a number of artistshave begun to reconsider the potential of lan-guage in the making of art. While seekingfor different options to drop the visuality ofa conventional art object, one of the mostimportant outputs came to be language. Un-touched by the earlier aesthetic conventions,it offered many new solutions. During thisprocess the artists realised that language neednot to be used only to represent something,but can itself be the object of representation.

Mari Kurismaa�s experiments with lan-guage at the late 1970s and the early 1980sare in many ways exceptional in the contextof Estonian art. Not intending to oppose theverbal creativity to the performative and vi-sual, she dealt systematically with the ques-tion of language as a material and playedthrough various scenarios of using language,including surrealistic and conceptual, andsome others related to process art.

The artist herself characterises the timeinterval from 1977 to 1984 as �a period ofexperimentation with dispersive tendenciesfilled with intense mental work and debat-able results�.1 Language and space and theirinterrelations seemed to be her main interestat that time. The experiments vary from small-sized drawings to collages and happenings.She painted the poetic word BELIEVES inlarge block letters in the technical specifica-tions column of professional drawings. Ku-rismaa also created word-pieces using ply-

1 Quoted in J. Saar, Mari Kurismaa. � Eestikunstnikud / Artists of Estonia 2. Ed. J. Saar. Tallinn:Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2000, p. 58.

Karin Laansoo104

wood, wallpaper and enamel in the collages,such as �Lalii� (1981).

The present article aims at analysing theseexperiments from the point of view of be-coming conscious about various ways of us-ing language with main attention to the hap-pening �Lyrical Cycle. Words in Tallinn�(1980). One of the recurrent themes will bethe materiality of language, which is partlyrelated to the genealogy of conceptualism,but its different ways of expression can alsobe found, for example, in process art.

�Words in Tallinn� is a series of situations,which consisted of writing words at variousplaces in Tallinn during three weeks in threedifferent seasons. Usually the words weresimple nouns, which were imprinted on as-phalt, walls, sands and elsewhere. Mostly, thematerials encountered in everyday life � ho-ney, kefir, boiling water, garbage, etc. wereadapted for writing � basically anything thatleaves a seeable and readable trace. This hap-pening is particularly interesting due to sev-eral issues, among which we could mentionits being a temporal process, by-play betweenthe word and the material, the conceptualstructure, and the drawing of attention to theeveryday aspects of language.

The descriptions cover one week in eachof three months � in March, in July, and inNovember, naming them by seasons � earlyspring, midsummer and late autumn. Thethree sessions were separated by equal timeintervals. As Kurismaa explains, �I was try-ing to give a more steady structure to the cir-cle with a temporal-spatial construction � atriangular is placed in the middle of the gra-phically drawn circle of a year and each tippoints to a week-long periods in early spring,midsummer and late autumn. There is noculmination during the happening, it is ratherproceeding as a calendar.�2

Using rhythms of nature is characteristic

to process art, which, aiming back to imme-diate experience, valued the whole processof making the object itself. Instability of thework was underlined by using materials likeice, water, grass, wax and fat. Through thephysical characters of materials, especiallythrough their changeability we can observethe duration factor of the work. The workwas visually present in the framework ofspatial-temporal limits set by the material,existing as long as it physically lasted (untilevaporating, melting). The role of an artist isto initiate the process and wait for the results.

Comparing �softer�, more poetic versionsof land art with process art, the differencesare rather interpretational than essential. Whilethe latter also considers environment as artinstead of being its object, the scale of thework rather depends on the size of a human,his physical presence and behaviour. Insteadof the grand scale of land art works, the proc-ess artists arrange more sensitive interven-tions to the landscape outside the neutralgallery space. Kurismaa�s happenings thatwere made for the city space, but remainedunnoticeable there, has a common groundrather with the process art.

Other elements of process art in Kuris-maa�s happening are related to the by-playbetween the word and the material. The pro-cedure of writing is not only the marking ofletters � often the finishing or duration de-pends on external matters. �I put cardboardletters that form a word SHIP on the sandand set them on fire� (July 18), where theword is readable during a short moment be-fore burns to ashes, or �I write SELDOM onthe kitchen wall with a pen, and point the teapot�s jet of steam towards it� (Nov 13), where

2 M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus. Seosedsürrealismi ja taoismiga. Master�s thesis. EstonianAcademy of Arts, 1994.

105Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus

the word is melting, being washed away bythe steam. Sometimes the end of the happen-ing may depend on weather conditions, forexample �I write YOU on the ground andwait until the snow covers it� (Nov 16).

Simple gestures and moves that leave noreadable trace are also interpretable in thecontext of process art � �I poke a white sheetwith a stick in a muddy yard without writinganything� (Nov 10). Also �I write with myfinger in the air THANK YOU� (March 16);�I write with a rod on the water TO CLOUD�(July 17); �I say in the basement COL-UMNS� (Nov 14).

The documentation of the series consistsof three typewritten pages of instructions andsix photos. The instructions are only simplelists of exactly the same structure � laconicdescriptions of writing a word with the dateand the material used. Only the fact of writ-ing is mentioned without redundant details.In a way, it makes the happening less acces-sible and hermetic. We could also ask if thetextual part of �Words in Tallinn� is the in-structions or documentation. Instructions canbe considered one of the earliest versions ofconceptual art. Here is underlined the gapbetween the conceptually ideal content of thework and the various textual opportunitiesof presenting it. Their interconnection is de-termined in the grammatical form of the textand the differences from the documentationwill be clear in the tenses. The instruction-based works use the future tense � they aredirected to the future � they are temporallyand spatially open, not being connected toany special context. In the case of the im-perative the (often only imaginable) audienceis demanded to finish the work. On the otherhand, the past tense is mostly used in thedocumentation. In �Words in Tallinn�, thepast tense connects the happening with thecertain year and exact dates, it is a finished

activity. The first person-form points solelyto the artist, yet the reader can easily relateto it as well.

�Words in Tallinn� is based on the expe-rience of writing (psychological or physical)and also on the act of describing these rela-tions. Not a single word or a �writing� tech-nique is repeated � each combination of place,word and material figures only once.

Sometimes Kurismaa was particularly look-ing for combinations that could create odd,controversial emotions, such as the event of15 July: �I write with honey on the sandEYES�. Supposedly the imaginary contactof the eyes to the mix of honey and sandwould make you feel uncomfortable.

According to Kurismaa, her search forvisual language in these years was directlyconnected to the words in Estonian languageand to the space around these words. Sheadmits the influence of conceptual art, butunderlines a different point of departure, �Iwas interested in words as parts of reality, inthe meaningful space around them and inwords as objects made of letters in this space.Words as the representatives of a term thatat the same time act as objects, reflecting andcasting shadows.�3 Apart from conceptualart, �the poetic aspects and the visuality ofcompositions, the direct influences of mate-rials on the form of the words�4 were alsoimportant here. Almost the same argumentshave been raised by Raul Meel while lateranalysing his works from the 1970s, �I couldn�tor didn�t want to be like a western (cool or-thodox) conceptual artist � pure conceptualideas were always mixed with paradoxicalsituations and fun of game, suggestive visual

3 M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus,pp. 25�26.4 M. Kurismaa, Looming ja avatud reaalsus, p. 26.

Karin Laansoo106

images and peculiar poetic language.�5 Inboth cases the artistic position was definedthrough the negation or through the charac-teristics that were missing in conceptual artaccording to the artists. But wasn�t rather theattention to the �physical body of the word�by Meel and play with the physical qualitiesof language and material by Kurismaa thisseparation line from the orthodox conceptualart? What is interesting about the self-repre-sentations described by Meel and Kurismaais that they compared their works with lin-guistic conceptual art, not with the idea ofmateriality of language. Both would have hadmore in common with the latter.

On the other hand, these characteristicslisted by Kurismaa and Meel, such as poeticaspects, paradoxical situations and sugges-tive visual images have one common denomi-nator � surrealism. By backing off from the�pure� conceptual art as they know it, the art-ists decided to fill the space with surrealismas a creative method. Combined like this,surrealism and conceptual art formed a kindof a �space in-between�. Adapting languageto the context of visual art in her early ex-periments, Kurismaa was relying more on thesurrealist than conceptual direction. Yet in�Words in Tallinn�, both impulses can beobserved. Its serial and highly schematic struc-ture indicates conceptual art, the associativeconnections between words and materials relyon the surrealistic method of poetic analogies.In Kurismaa�s case, the connection of the ma-teriality of language to the genealogy of con-ceptual art functions rather like a compara-tive parallel, not as a direct influence.

The actual happenings took place onlyduring one week in March; they were alsodocumented with photos by Mari Kaljuste.The events in July and November are imagi-nary happenings that exist only as descrip-tions. There can be several reasons for dis-

continuing the series. For example, Kurismaaexhausted the experimental side of the projectand became convinced that the combinationscan be played through only on paper.

Kurismaa has named the lack of audienceand feedback as one of the most importantarguments against continuing with the hap-penings. At the beginning of the 1980s, theseworks found a very small audience, mainlyconsisting of Kurismaa�s close friends. Thephoto documentation of �Words in Tallinn�was presented at the annual exhibition ofyoung art in Tallinn Art Hall in 1980, but thejury did not find it appropriate for the show.Further experimentation was cut short by thelack of dialogue.

Kurismaa�s early experiments with lan-guage were a unique phase in the artist�s crea-tive work and in the context of Estonian artof the 1980s as well. Concentrating mainlyon the period of three to four years duringher art studies and a short later period, wecan observe during this short time the vari-ous uses of language both in the two-dimen-sional pictorial space and in actual space.Kurismaa was equally interested in surreal-ist word-images, manipulations with wordsas objects, and finally, in juxtapositioning thephysical properties of language and material,which formed a common ground betweenconceptual and process art.

5 R. Meel, Meel. Minevikukonspekt. Tallinn, 2002,p. 64.