181Kuld ja pruun, kuld ja purpur

Kuld ja pruun, kuld ja purpurUusaegsest köitekunstist Kaspar Meuseri raamatuköite näitel*

LIIA REBANE

Jakob Krause ja Kaspar Meuseri raamatuköited on ühed kaunimad saavutused renessansiaegses köitekunstis. Käesolev kirjutis vaatleb küsimusi, mis on seotud ühe Soome Rahvusraamatukogus säilitatava uusaja alguse raamatuga, selle köite atribueerimisega Kaspar Meuserile ning on täienduseks varasematele nn Krause-Meuseri köidete ning renessanssköidete uurimustele. Artiklis käsitletakse kõnealuse raamatu rariteetsust kahel tasandil: trükis ja köide. Viimase puhul on võrdlusmeetodi abil välja selgitatud töökoda ja meister ning on heidetud pilk tollasele ajaloolisele kontekstile. Õukondadevahelised suhted, poliitilised olukorrad, sh sõjad ning eriti Teine maailmasõda, on paisanud laiali kunagi ühte kollektsiooni kuulunud raamatud mitmete riikide mäluasutustesse. Seetõttu ei ole tänapäeval teada, kui palju on säilinud Krause-Meuseri kollektsiooni kuulunud köiteid, samuti puudub terviklik teave nende asukoha ja seisundi kohta.1

Köiteuurimisest ja -ajaloost

Raamatuköite ajalugu ja köiteuurimist on käsitletud peamiselt raamatu- ja raamatu-kogude ajaloo kontekstis, seda on peetud nende valdkondade kitsaks ja spetsiifiliseks abiteaduseks. Raamatuköiteid tuleb vaadelda siiski laiemalt: materiaalse kultuuri-pärandi ja tarbekunsti loomupärase osana. Üks esimesi katsetusi käsitleda köiteid kui kunstiobjekte, rakendades selleks kunstiteaduslikke meetodeid, oli Wolfgang Günther Fischeri väitekiri2 ja artiklid. Tuntud on Fischeri artikkel „Köite stiilianalüüs” (Stilanalysen am Einband) 3, milles ta lähtub köitedekoori analüüsis Heinrich Wölfflini

* Uurimust on toetanud Soome Teaduste Akadeemia Emil Öhmanni fond, Kalevi Kuituneni fond ning Kurt ja Marga Möllgaardi fond.1 Vt ka: L. Rebane, Ett okänt bokband av Kaspar Meuser. – „Den långa medeltiden”: Mikael Agricolas tid. Red. H. Edgren, E. Ahl-Waris. Finskt Museum 2008. Helsingfors: Finska fornminnesföreningen, 2009, lk 35–54.2 W. G. Fischer, Die Blütezeit der Einbandkunst. Studien über den Stil des 15. bis 18. Jahrhunderts. (Dissertation.) Leipzig, 1935.3 W. G. Fischer, Stilanalysen am Einband. – Jahrbuch der Einbandkunst 1937, Bd. 4. Leipzig, 1937, lk 95–114.

182LiiA REBANE

stiilikategooriate paarist lineaarne-maaliline4. Fischeri väitekirjaga algab köite-uurimises uus ajajärk ning see on esimene köiteajaloo valdkonnas kaitstud doktoritöö. Fischer käsitleb köidete lokaliseerimise, dateerimise ja atribueerimise probleeme ning kasutab esmakordselt köiteuurimises vormiajaloo stiilikriitilist meetodit. See on ka esimene saavutus, kus on ühendatud köiteuurimise kaks peasuunda: tehniline ja es-teetiline vaatenurk. Väitekirja nõrkuseks peetakse laiema kunstiajaloolise ja sotsiaal se konteksti puudumist. Alates Fischeri publikatsioonidest sai alguse stiilikriitilise mee-todi kasutamine köidete esteetilise aspekti uurimises.5 Raamatuköite kujundus on tihe dalt seotud kujutava kunstiga, olulisemaid mõjutusi on tulnud eeskätt graafikast, seda nii illustratsioonide kaudu kui ka vahetult graafilistelt lehtedelt.

W. G. Fischeri uurimustele rajasid teed 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kunsti-ajaloolaste William Henry James Weale’i ja Hans Loubieri teosed. Weale’i uurimisteema oli seotud Madalmaade kunstiga ning seetõttu otsustas ta kolida 1860. aastal Bruggesse. Seal avastas ta muuhulgas enda jaoks 15.–16. sajandil Brugges valmistatud köited ja oli esimene, kes neid analüüsis ning kirjeldas. Kunstiajaloolasena tegeles Weale Brugge köidete dekoori ikonograafiliste ja kunstiliste eeskujudega. Weale’i käsitlused on tä-naseni Brugge köiterühma uurimise nurgakiviks. Hans Loubier jäädvustas end köite-uurimise ajalukku lisaks rohketele artiklitele teosega „Raamatuköide algusest kuni 18. sajandi lõpuni”,6 mis on esimene köiteajalugu käsitlev raamat. Väljaanne on tänaseni kasutatav ning sellest on kujunenud nn köiteajaloo klassika.

Köiteuurimise eesmärgiks on selgitada köitevormide, -tehnika, -funktsioonide ja -dekoori kujunemislugu ning köidete lokaliseerimise ja dateerimisega seonduvaid küsimusi. Köiteuurimine hõlmab ka köitekodade ja -meistrite sotsiaalse taustaga seonduvat temaatikat. Esimesed katsetused köiteajaloo vallas jäävad 18. sajandisse. Samast perioodist pärinevad mitmed köitjatele mõeldud käsiraamatud, milles kõrvuti köitmisõpetustega esineb haruldaste köidete ja köitmisvõtete kirjeldusi. Selliseid on avaldatud eeskätt saksa kultuuriruumis, näitena võiks siinkohal tuua Christoph Ernst Predigeri mahuka neljaosalise köitjatele ja vutlarimeistritele suunatud käsiraamatu.7 Köitmisõpetuse kõrval on huvipakkuvad Predigeri keskaegsete köidete kirjeldused. Prediger oli ka ise tegev köitemeistrina, ametit õppis ta oma isalt ja sai temalt päran-duseks Ansbachis oleva köitekoja.8 Teadaolevalt esimene tänaseni säilinud köitmis-õpetuse käsikirjaline raamatuke Euroopas pärineb aga 17. sajandist, aastast 1612. Selle

4 Vt H. Wölfflin, Kunstgeschichtliche Grundbegriffe. Das Problem der Stilentwicklung in der neueren Kunst. München: Bruckmann, 1915.5 A. Ottermann, Erfassung und Erschließung historischer Bucheinbände in Deutschland: Rückblick und Zukunftsperspektiven. – Gutenberg-Jahrbuch 1997, Jg. 72, lk 327.6 H. Loubier, Der Bucheinband von seinen Anfängen bis zum Ende des 18. Jahrhunderts. Monographien des Kunstgewerbes 21/22. Leipzig: Klinkhardt & Biermann, 1926 (esmaväljaanne ilmus 1904 nime all „Der Bucheinband in alter und neuer Zeit”). 7 C. E. Prediger, Der in aller heut zu Tag üblichen Arbeit wohl anweisende accurate Buchbinder und Futteralmacher Welcher lehret, Wie nicht nur ein Buch auf das netteste zu verfertigen, sondern auch wie solches seine gebüh-rende Dauer hält... Alles aufrichtig entdecket, beschrieben, und mit denen nöthigsten Kupffern versehen, Durch Christoph Ernst Prediger. Buchbinder in Anspach. 4 Bd. Franckfurt, Leipzig, 1741–1753. 8 A. Rhein, Christoph Ernst Prediger, unser erster deutscher Fachschriftsteller. – Anthologie über das Leben und Wirken von Christoph Ernst Prediger, Buchbinder in Anspach, 1701–1768. Zürich: Oppersdorff, 1978.

183Kuld ja pruun, kuld ja purpur

autoriks on Antwerpenis tegutsenud köitja Anselme Faust.9 Käsiraamatu tekst on flaami- ja prantsuskeelne. Järgmine, juba trükitud käsiraamat ilmus 1658. aastal, selle autoriks on hollandlasest köiteõpipoiss Dirk de Bray.10 Selles raamatus on köitmisprot-sessi illustreeritud ka joonistega.

Suurem huvi köiteuurimise ja -ajaloo vastu saab aga alguse 19. sajandil bibliofii-lide hulgas, kellest paljud olid vanaraamatu kollektsionäärid ning seoses sellega olid nad ka esimesed köitekollektsioonide asjatundjad. Nende esmane huvi oli seotud köi-dete esteetilise aspektiga, vähem uuriti köidete valmistamise tehnilist poolt. Alates 19. sajandi teisest poolest jagunes köiteuurimine kahe suuna vahel: raamatu köit-mis- ja dekoreerimisprotsessi ehk köitetehnilise aspekti ja köidete esteetilise ehk kunstiajaloo vaatenurgast lähtuva uurimuse vahel. Esimest suunda esindavad teiste hulgas Theodor Gottlieb (1869–1929), Ernst Philipp Goldschmidt (1887–1954), Theodor Petersen (1883–1966), Graham Pollard (1903–1976), Paul Adam (1849–1931), Berthe van Regemorter (1879–1964). Paul Adami raamatuköitmise tehnilisi aspekte ja köitmis-protsessi käsitleva teose11 ilmumine 1890. aastal võtab kokku sellal valitsenud seisu-kohad ja on edaspidise uurimise tähiseks.

Kaheksa aastat hiljem, 1898. aastal, esines Dresdenis keeleteaduse konverentsil sak-sa uurija Paul Schwenke ettekandega, milles tõstatas köiteuurimise temaatika laiema publiku ees. Schwenke pöördumine oli suunatud eeskätt raamatukoguhoidjatele, kel-les ta nägi potentsiaalseid köiteuurijaid. Teedrajavaks oli Paul Schwenke loodud köite-dekooris olevate templijäljendite võrdlemise meetod, mis võimaldab köiteid dateerida, lokaliseerida ja teatud meistritele atribueerida ning määrata kindlaks köitekodasid.12 Schwenke alustas templijäljendite kogumist 19. sajandi lõpus Königsbergis, millega pani aluse ühele mahukamale kollektsioonile oma kaasaegsete hulgas. Kollektsioon sisaldab umbes 4440 lehte, millel on umbkaudu 7500 templijäljendit.13 W. H. James Weale täiendas Schwenke kollektsiooni enda omaga ja sinna juurde kuuluva regist-riga.14 Esmakordselt publitseeriti Schwenke templijäljendite kogu kataloogina Ilse Schunke redaktsioonis 1979. aastal.15 Teine, Konrad von Rabenau koostatud kataloogi osa, kuhu on kogutud informatsioon köitekodade kohta, ilmus 1996. aastal.16

9 G. Pollard, E. Potter, Early Bookbinding Manuals: An Annotated List of Technical Accounts of Bookbinding to 1840. Oxford: Bodleian Library, 1984, lk vii. Vt ka: A. Faust, Cunst der boeckbinders handwerck. Artifice des relieurs de livres. Antwerpen, 1612. Asukoht: Museum Plantin-Moretus, Antwerpen, MS. 218.10 G. Pollard, E. Potter, Early Bookbinding Manuals, lk vii.11 Vt P. Adam, Der Bucheinband: seine Technik und seine Geschichte. Leipzig: E. A. Seemann, 1890.12 A. Ottermann, Erfassung und Erschließung..., lk 326.13 Sammlung Paul Schwenke. Einbanddatenbank. Staatsbibliothek zu Berlin – Preußischer Kulturbesitz. – http://www.hist-einband.de/schwenke_sammlung.shtml (vaadatud 1. III 2010).14 W. H. J. Weale, Bookbindings and Rubbings of Bindings in the National Art Library, South Kensington Museum. London: Her Majesty’s Stationery Office, 1894–1898.15 Vt Die Schwenke-Sammlung gotischer Stempel- und Einbanddurchreibungen: nach Motiven geordnet und nach Werkstätten bestimmt und beschrieben, von Ilse Schunke. 1. Einzelstempel. (Beiträge zur Inkunabelkunde. 3. Folge, 7.) Berlin: Akademie-Verlag, 1979. 16 Vt Die Schwenke-Sammlung gotischer Stempel- und Einbanddurchreibungen: nach Motiven geordnet und nach Werkstätten bestimmt und beschrieben, von Ilse Schunke, fortgef. von Konrad von Rabenau. 2. Werkstätten. (Beiträge zur Inkunabelkunde. 3. Folge, 10.) Berlin: Akademie-Verlag, 1996.

184LiiA REBANE

1926. aastal tegi Johannes Hofmann köitjate konverentsil Viinis ettepaneku köi-tekataloogide koostamiseks.17 Tema eesmärgiks oli koostada ja avaldada kataloo-gid Saksamaa kollektsioonides leiduvate köidete kohta. Hofmanni ettepanek kiideti heaks ja see sai laialdast toetust. Samal aastal loodigi komisjon, mis hakkas Hofmanni projekti koordineerima. Komisjon saatis ringkirja ühtekokku 440 Saksa ja Austria raamatukokku ning arhiivi. Järgmisel aastal valmisid komisjoni eestvõttel köidete kirjeldamise-kataloogimise ühtsed põhimõtted, mis said töö metoodiliseks aluseks ja ettevalmistuseks. 1929. aasta bibliofiilide kongressil Roomas sai Hofmanni ette-võtmine veelgi suurema tunnustuse osaliseks ning leiti, et köitekataloogid on raa-matu-uurimises ja raamatukogude kollektsioonide hindamisel oluliseks toeks. Peagi selgusid aga laiahaar delise projekti puudused, milleks olid eeskätt personali vähesus ja puudulikud teadmised antud valdkonnas, samuti majanduslike vahendite nappus. 1930. aastail hakkasid siiski ilmuma esimesed köitekataloogid.18 1937. aastal võeti vastu riiklik otsus, mille kohaselt tehti köitekataloogide koostamine raamatukoguhoidjate ülesandeks ja projekti hakkas kureerima teadus- ja haridusministeerium. Kahjuks ei muutnud see personaliga seonduvaid ja finantsprobleeme olematuks ning 1930. aasta-te lõpus pidi Hofmann tunnistama, et ühtse köitekataloogi loomine on aastakümne-te pikkune projekt.19 Teise maailmasõja ajal peatus ettevõtmine täielikult ja esimesed tegevuse taastumise märgid ilmnesid alles 1950. aastatel. Friedrich Adolf Schmidt-Künsemüller tõstis köitekataloogi projekti idee taas üles, kuid aastatel 1929–1939 esile kerkinud probleemid püsisid ning olid sõja tagajärgede tõttu veelgi võimendu-nud. Sõjas olid paljud varad hävinud või ära viidud. Seetõttu muutus veelgi olulise-maks olemasoleva kultuuripärandi kaardistamine.20 1981. aastal toimus Saksamaal Wolfenbüttelis konverents, kus tõdeti, et köitekataloogi ei ole võimalik sellisel kujul, nagu seda plaanis Hofmann, teostada. Põhjusteks ikka samad probleemid, samuti oli 1950.–1980. aastatel muutunud huvi köidete vastu märkimisväärselt tagasihoidliku-maks ning uurijate hulk oli palju väiksem kui enne sõda. Enamik raamatukogusid olid kaugenenud Hofmanni seisukohast, et köiteuurimine on raamatukoguhoidja töö.21

Kui 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole köiteuurimise ärgitajaks ja eest-vedajaks oli Saksamaa, siis pärast Teist maailmasõda see muutus. Köiteuurimine hoogustus Madalmaades, Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias. 1989. aastal alustati Roomas raamatukogude kultuuripärandi konserveerimiskeskuses istituto centrale

17 J. Hofmann, Der Bucheinbandkatalog und seine Bedeutung für die Bucheinbandforschung. – Zentralblatt für Bibliothekswesen 1926, Jg. 43, lk 471. Vt ka: A. Pabel, Der jüngste Zweig der Buchwissenschaft. Erfassung und Erschließung historischer Bucheinbände. – AKMB-news: Informationen zu Kunst, Museum und Bibliothek 1999, Bd. 5 (2), lk 27–28; A. Pabel, Neue Impulse für die Einbandforschung: Der Arbeitskreis für die Erfassung, Erschließung und Erhaltung Historischer Bucheinbände. – Arbeitsblätter des Arbeitskreises Nordrhein-Westfälischer Papierrestauratoren. 7. Ausgabe, 2000, lk 78–80.18 Vt E. Kyriss, Die Einbände der Handschriften der Universitätsbibliothek Erlangen. Erlangen: Universitätsbibliothek, 1936; I. Schunke, Einbände aus der bremischen Staatsbibliothek. – Bremisches Jahrbuch 1931, Bd. 33, lk 490–501.19 W. G. Fischer, Die Stellung der deutschen wissenschaftlichen Bibliotheken zur Einbandforschung. – Jahrbuch der Einbandkunst 1937, Bd. 4, lk 141–142.20 F. A. Schmidt-Künsemüller, Wiederaufnahme der Einbandkatalogisierung. – Nachrichten für wissenschaftliche Bibliotheken. Beiheft 1. Frankfurt am Main, 1950, lk 71–75.21 U. Kopp, Probleme der Einbandgeschichte. Elftes Fortbildungsseminar für Bibliothekare in der Herzog August Bibliothek Wolfenbüttel. – Wolfenbütteler Notizen zur Buchgeschichte 1982, Jg. 7, lk 430–432.

185Kuld ja pruun, kuld ja purpur

per la patologia del libro ambitsioonika projektiga „Census of Medieval Bindings”,22 mille eesmärgiks on kaardistada ja kirjeldada 372 Itaalia raamatukogus oleva 20 000 keskaegse köite seisundit. Praeguseks on kirjeldatud ja dokumenteeritud koos digi-taalfotode ja templijäljendite tõmmistega 14 000 köidet. Sama projekti raames alustati köidete laiahaardelise uurimise ja dokumenteerimisega 1989. aastal Inglismaal ja 1990. aastal Prantsusmaal, mille raames valmis 1999. aastal Prantsusmaa köitekataloogi esi-mene osa. Tänapäeval on võimalik kasutada Inglismaa23, Prantsusmaa24 ja Saksamaa25 elektroonilisi ajaloolise raamatuköite andmebaase.

Andmed umbes saja aasta köiteuurimuslike publikatsioonide kohta on kokku kogu-nud Schmidt-Künsemüller ja koondanud need 1987. aastal ilmunud bibliograafiasse,26 mis sisaldab umbes 8000 nimetust. Konrad von Rabenau eestvedamisel on 1990. aas-tatel hoogustunud köiteuurimine taas ka Saksamaal. 1995. aastal kutsus Konrad von Rabenau oma artikliga üles saksakeelset kogukonda köiteuurimuslikule koostööle, mis sai vastukaja ka teistest riikidest. Aastal 1996 rajati von Rabenau algatusel köite-uurijate ühing AEB27, mille eesmärgiks on kaardistada raamatukogude, muuseumide ja arhiivide Saksa köitekollektsioonide köited ja nende seisund; tegelda köiteuurijate pärandiga; välja töötada köidete kirjeldamise terminoloogia; luua köidete digitaalne andmebaas; välja anda erialast ajakirja ning jätkata Hofmanni püstitatud eesmärkide täitmist.28

Raamatuköite ajalugu on lahutamatult seotud raamatu vormi arengulooga. Tänapäeval tuntud raamatu kuju ei ole hilisantiigist alates oma põhijoontes palju muutunud. Ühest või mitmest poognast koosnev sisuplokk, mis võis olla kas pärga-mendist, papüürusest või paberist, kaeti nahkkaantega. Ühe- või mitmepoognalise köite hälliks on olnud kopti kirik. Selliseid köiteid võib nimetada nende pehme kaa-netäidise tõttu pehmekaanelisteks köideteks. Sageli olid need varustatud esikaanele ulatuva tagakaane pikenduse ehk klapiga ja pika kinnituspaela või -rihmaga.29

Konstantinoopoli langemise järel sai Euroopas Hispaania ja Itaalia vahendusel tuntuks Bütsantsi köitevorm alla greca.30 Kreeka köitjad võtsid üle kopti köitevormi, ent asendasid pehmed kaaned puukaantega ning lisasid kaptaali – see on nn kõvakaa-neline köide. Selline raamatuvorm pärandus keskaegsele Lääne-Euroopale, kus omalt

22 Istituto centrale per la patologia del libro, Census of Medieval Bindings. – http://www.digitalpreservationeurope.eu/registries/competence-centres/list/?id=70 (vaadatud 1. III 2010).23 Vt British Library. Database of Bookbinding. – http://prodigi.bl.uk/bindings/ (vaadatud 1. III 2010).24 Bibliothèque Sainte-Geneviève. Reliures estampées à froid, 12e-18e siècles. – http://bsg-reliures.univ-paris1.fr/en/home/ (vaadatud 1. III 2010). 25 Einbanddatenbank. Digitalisierung der Durchreibungen von Bucheinbänden des 15. und 16. Jahrhunderts. – http://www.hist-einband.de/ (vaadatud 1. III 2010). 26 F. A. Schmidt-Künsemüller, Bibliographie zur Geschichte der Einbandkunst von den Anfängen bis 1985. Wiesbaden: Reichert, 1987.27 AEB – Der Arbeitskreis für die Erfassung und Erschließung Historischer Bucheinbände.28 Suur osa püstitatud eesmärkidest on ka teostatud, siinkohal on oluline märkida regulaarselt ilmuva ajakirja ja interneti andmebaasi olemasolu, kuhu on kogutud varasemate aastate jooksul nii publitseeritud kui ka publitsee-rimata köitekataloogide andmed 15. ja 16. sajandi alguse templijäljendite kohta Saksamaal. Vt Einbanddatenbank, http://www.hist-einband.de/; Einbandforschung – Informationsblatt des Arbeitskreises für die Erfassung, Erschließung und Erhaltung Historischer Bucheinbände. – http://aeb.staatsbibliothek-berlin.de/einbandf.html (vaadatud 1. III 2010).29 Vt. J. A. Szirmai, The Archaeology of Medieval Bookbinding. Aldershot: Ashgate, 1999.30 H. Alker, Wiener Kettenstich- und Langsticheinbände. – Gutenberg-Jahrbuch 1965, Jg. 40, lk 368–370.

186LiiA REBANE

poolt lisati köitele metallist klausuurid ja panused, jämedad köitmed ning muudeti kaptaale. Samal ajal kodunes araabia maailmas pehmekaaneline kopti köide ja tegi läbi mitmeid arenguastmeid, kujunedes nn orientaalseks köitevormiks, mille peamisteks tunnusjoonteks on pehmed painduvad kaaned, kettpistekinnitused ja kuldamistehni-kas teostatud dekoor. Mõlemad köitevormid eksisteerisid kõrvuti, kuni Veneetsia kau-du levima hakanud orientaalsed mõjud segunesid Euroopas kasutusel olnud köitevor-miga. Nii kohtusid 16. sajandil Kesk- ja Lääne-Euroopas varakristliku kopti köite järel-tulijad. Sündis orientaalsete mõjudega renessanssköide,31 mis on mõlema köitetüübi süntees: säilis nn kõvakaanelise köite välimus, kuid kaanetäidiseks hakati kasutama raskete puukaante asemel makulatuurist kokkukleebitud pappi, kaaned kaeti peenelt töödeldud õhukese nahaga ja kaunistati kuldamistehnikas orientaalsete motiividega. Need uuendused tõid kaasa ka köiteformaadi vähenemise. Köide muutus kergemaks ja käepärasemaks. Erinevaid nahasorte hakati mitmekesisemalt kasutama, sest kul-damistehnika ja õhuline ornament vajasid peenema töötlusega nahka. Palju tarvitati vasika- ja kitsenahka. Kasutusele võeti uuelaadne, Idamaade vaipade juures laialt le-vinud dekooriprintsiip: raamatukaane kompositsioon koosnes ümarast või ovaalsest keskväljast ning selle ornamendile vastavatest nurgakaunistustest. Niisamuti oli suur osa kaunistusmotiividest idamaise päritoluga, nagu moreskid ja pealisornament. Itaalia-Prantsuse köitestiili puhul kasutati dekoori moodustamiseks palju erinevate motiividega templeid.

Selline köide oli vana traditsiooni kohaselt varustatud kaptaalide, sageli ka väik-semate metallkinnistega. Viimaste asemel kasutati vahel paelkinniseid, see suund levis Kesk-Euroopasse ja sealt põhja poole Itaalia ja Hispaania vahendusel. Esimesed uue, nn Itaalia-Prantsuse köitestiili esindajad on pärit Veneetsiast 15. sajandi teisest poolest. Itaalias kasutusele võetud uuendused levisid Ungari kuningakoja kaudu Kesk-Euroopasse ja põhja poole.32

Saksa kunsti tuli renessanss järk-järgult ja muutused avaldusid eeskätt graafi-kas. Niisamuti sai graafikast tugevaid mõjutusi köitedekoor. Templigraveerijatele olid nende töös eeskujuks kaasaegsed graafikud, nagu Urs Graf, Albrecht Dürer, Peter Flötner, Albrecht Altdorfer, Hans Burgkmair, Hans Holbein noorem jt. Templite gra-veerimisel võeti eeskuju sageli ornamendiraamatutest ja ornamendikavandi mappide graafilistelt lehtedelt, kuid harva graveeriti tempel konkreetse pildi järgi, enamasti tehti mugandusi ja variatsioone. Graveerijate originaalsus seisnes erinevatest motii-videst terviklike kompositsioonide loomises. Saksa köitjad olid renessansiajal tundu-valt konservatiivsemad kui nende kolleegid Itaalias ja Prantsusmaal. Kuni hilisrenes-sansini jäädi saksa kultuuriruumis pimetrükktehnika juurde, mistõttu saksa köited säilitasid kaua keskaegse ilme ja tehnilise omapära. 16. sajandil valitsesid saksa keele-ruumis peamiselt kaks köitestiili, üks oli orientaalsete mõjudega Itaalia-Prantsuse ja teine reformatsiooni ideedest kantud pimetrükitehnikas dekooriga nn Wittenbergi

31 Et uuendused jõudsid Euroopasse Itaalia vahendusel ning uus stiil kodunes eeskätt tänu nimekatele bibliofiili-dele Prantsusmaal, siis on hakatud 20. sajandi uurimustes orientaalsete mõjutustega renessansiaegset köitestiili nimetama Itaalia-Prantsuse stiiliks.32 H. Loubier, Der Bucheinband von seinen Anfängen..., lk 142–238; H. Helwig, Einführung in die Einbandkunde. Stuttgart: Hiersemann, 1970, lk 95–111; O. Mazal, Einbandkunde. Die Geschichte des Bucheinbandes. (Elemente des Buch- und Bibliothekswesens 16.) Wiesbaden: Reichert, 1997, lk 150–171.

187Kuld ja pruun, kuld ja purpur

stiil.33 Itaalia-Prantsuse köitestiil ei löönud Saksamaal kergelt läbi ja paralleelselt uut tüüpi köidetega jätkasid võidukäiku pimetrükitehnikas dekooriga ja raskete puukaan-tega köited. Ühed tuntumad Itaalia-Prantsuse köitestiili viljelnud saksa meistrid olid Saksimaa kuurvürsti õukonnas Dresdenis töötanud Jakob Krause ja Kaspar Meuser.

Fischeri psaltri köite provenientsist

Helsingi ülikoolis säilitatava Christoph Fischeri teose „Christliche, einfeltige Außlegung des Güldenen kleinods, des Psalters Dauids”34 esimene osa kuulus algselt Saksimaa vürstidele. Raamat valmis kuurvürst Christian I valitsusajal,35 tema oli ka raamatu esimene omanik. Raamat on kuulunud mitmele isikule, mida tõendavad sel-le käsikirjalised sissekanded. Trükise tiitellehel on kuurvürsti tahtel märkus, millega ta kiidab raamatu olemasolu heaks: Mit Churf: G: zu Sachsen Freyheit.36 Hiljem kuulus raamat Christian I pojale Christian II-le ja viimase naisele Hedwigile. Sellekohased käsikirjalised sissekanded on raamatu viimasel, pagineerimata leheküljel. Kuurvürst Christian II abikaasa Hedwigi Taani päritolu ja raamatu talle kuulumist märgib sis-sekanne 1606. aastast: Hedwig geborene aus königlichem / Stammen zu Dennemarcken / Churfürstin zu Sachsen.37 Samast aastast on pärit ka Christian II sissekanne: Wehm Gott nicht soll (sole) der feldt. Sissekanded on tõenäoliselt tehtud valitsejate soovil. Sama le-hekülje pöördel on väga kulunud sissekanne: 18. märtz. Raamatu esikaane pöörde all-osas on käsikirjaline sissekanne, mis on niiskuse tõttu tugevalt kahjustunud, loetav on üksnes nimi hedwig.

Raamatu hilisemast provenientsist on teada, et see kuulus Kuramaa hertsogite raa-matukokku ja on praegu Soome Rahvusraamatukogus. Seoses Helsingi ülikooli raama-tukogu rajamisega 1829. aastal saadi üks suurematest kingitustest Peterburi Teaduste Akadeemialt, mille hulka kuulus ka Kuramaa hertsogite raamatukogu.38 Missugustel asjaoludel sattus Kuramaa hertsogite raamatukogu Peterburi, ei ole täpsemalt teada, kuid ühe versiooni kohaselt on arvatud, et Anna Ivanovna, tulevane keisrinna, kinkis selle oma onule Peeter I-le. Peterburi Teaduste Akadeemia raamatukogu ajaloolase (ja

33 Wittenbergi stiil sai alguse eelnimetatud linnas ja levis kogu Saksamaal, vt K. v. Rabenau, Wittenberger Einbandkunst im 16. Jahrhundert. Vier Beobachtungen. – 700 Jahre Wittenberg. Stadt – Universität – Reformation. Hrsg. v. S. Oehmig. Weimar: Böhlau, 1995, lk 365–384.34 C. Fischer, Christliche, Einfeltige Außlegung des Güldenen kleinods, des Psalters Dauids, was man daraus in diesem letzten elenden betrübten leufften für Lehr, Trost und ermahnung nehmen solle. Der Erste Theil, vom ersten Psalm biß auff den 26. Durch Christophorum Fischern den Eltern, Lüneburgischen General Superintendenten zu Zell. Dreßden: Durch Andream Morgenrodt, 1585. Asukoht: Kansalliskirjasto, Helsinki, MD. 754. II.12. 35 Eluaastad 1560–1591, valitses aastast 1586.36 Mit Churfürst Gnaden zu Sachsen Freyheit.37 Christian II (1583–1611) valitses aastast 1591. Hedwig (1581–1641) oli Taani kuninga Friedrich II tütar. Nad abiellusid 1602. aastal, abielu oli lastetu. 38 Kuramaa iseseisvus 1561. aastal. Esimene Kuramaa hertsog oli Gotthard Kettler. Tema järglased valitsesid kuni 1737. aastani, seejärel olid valitsejad Bironite liinist. Alates 1710. aastast sõltus Kuramaa hertsogiriik poliitiliselt Venemaast, lõplik ühendamine Venemaaga toimus 1795. aastal.

188LiiA REBANE

ühtlasi seal raamatukoguhoidjana töötanud) Johann Backmeisteri sissekannetest sel-gub, et Anna Ivanovna tegi tsaarile kingituse pärast oma abikaasa surma 1714. aastal.39

Kuramaa hertsogite raamatukogu hajutati Peterburi Teaduste Akadeemia raa-matukogu kollektsioonide hulka. Praegu on Soome Rahvusraamatukogus endisest Kuramaa hertsogite raamatukogust umbes 900 raamatut, sisaldades peamiselt teo-loogia- ja õigusteadusalast kirjandust. Suurem osa sellest on luterlik teoloogiaalane kirjandus praeguselt Põhja-Saksamaalt. 16. sajandi kirjandust on selles kollektsioonis umbes 250 teose ringis. Paljudes raamatutes esineb Kuramaa hertsogite ja varasemate omanike tehtud käsikirjalisi sissekandeid.40

Kuidas kõnealune raamat sattus Dresdeni õukonnast Kuramaa hertsogite raamatu-kokku, ei ole teada. Raamat kuulub kuueosalisse psaltriväljaandesse, ometi on Soome Rahvusraamatukogus üksnes psaltri esimene osa. Kuramaa hertsogite saksa päritolu ja sidemed kaasaegsete õukondadega annavad põhjust oletada, et raamat jõudis Kuramaa raamatukokku tänu õukondlikele sidemetele, kuid otsesed tõendid selle kohta puudu-vad. Samuti ei ole teada, kas Kuramaale saabusid psaltriväljaande kõik kuus või ainult esimene osa. Juhul kui Kuramaa raamatukogus olid kõik kuus osa, ei olnud nende üks-teisest eraldamiseks sisulist põhjust ka Peterburi Teaduste Akadeemia Raamatukogus. Seetõttu võib oletada, et Kuramaal oligi ainult psaltriväljaande esimene osa. Samas puuduvad selle kohta tõendid, informatsiooni leidub ainult psaltriväljaande esimese osa kohta ning sedagi lünklikult. Praegu ei ole teada, mis on saanud ülejäänud viiest osast.

Psaltri autor ja trükkal – christoph Fischer ja Andreas Morgenrodt

Vaatlusalune raamat kuulub aastatel 1585–1587 ilmunud kuueosalisse Taaveti psaltri väljaandesse, mille autoriks on Christoph Fischer (ka Vischer, u 1519–1598)41, ning on selle esimene osa. Christoph Fischer oli luteri teoloog ja tuntud kirikulaulude sõnade autor. Fischer õppis Wittenbergis ja elas Martin Lutheri majas, oli viimase abiline ning kuulus ka Philipp Melanchthoni lähikondlaste hulka. Hiljem töötas Fischer Zellis pea-superintendendina ja oli väga viljakas ka loometöös. Muuhulgas on tema kirjutatud tuntud kirikulaulu „Wir danken dir, Herr Jesu Christ, dass du für uns gestorben bist” sõnad.42 Fischeri Taaveti psalter on trükitud Dresdenis Andreas Morgenrodti trüki-kojas, olles üks vähestest tänaseni säilinud Morgenrodti trükitoodangu tervikteos-test. Tõenäoliselt oli Morgenrodt tegev lühikest aega, seetõttu on 16. sajandi trükkalite loeteludes olev informatsioon tema kohta väga napp või puudub üldse. Teatakse, et

39 Anna Ivanovna oli abielus Kuramaa hertsogi Friedrich Wilhelmiga, viimane suri 1711. aastal, vt Collections Donated by the Academy of Sciences of St Petersburg to the Alexander University of Finland in 1829. An Annotated Catalogue. Comp. by S. Havu, I. Lebedeva. (Helsingin yliopiston kirjaston julkaisuja 61.) Helsinki, 1997, lk 22–23. Segadust on tekitanud tollal Venemaal elanud saksa diplomaat Weberi dateering raamatukogu üleandmise kohta, milles mainitakse, et kink tehti 1716. aastal. Aastast 1714 pärinev Peeter I edikt viitab siiski võimalusele, et kingitus tehti veel samal aastal (samas, lk 23). 40 Collections Donated..., lk 24.41 C. Fischer, Christliche, Einfeltige Außlegung des Güldenen kleinods....42 Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon. Hrsg. v. F. W. Bautz. Bd. 2. Herzberg: Bautz, 1990. – http://www.bautz.de/bbkl/f/fischer_c.shtml (vaadatud 1. III 2010).

189Kuld ja pruun, kuld ja purpur

tal oli Dresdenis trükikoda, kuid allikates on trükikoja toimimisajaks märgitud eri-nevad perioodid. Christian Schöttgeni Dresdeni trükkalite nimistus on märgitud, et Morgenrodt oli Saksimaa kuurvürst Christian I õukonna trükkal ning et ta suri 1586. aastal.43 Schöttgeni nimistus mainitakse Andreas Morgenrodti üksnes seoses tuntud trükkali Gimel Bergeniga, kes tuli õukonnatrükkaliks pärast Morgenrodti surma 1586. aastal.44

Josef Benzing on märkinud Morgenrodti trükikoja tegevusaastateks 1580–1585 ning Morgenrodti surma-aastaks 1585.45 Christoph Reske järgi oli Morgenrodti trükikoda Dresdenis aastatel 1583–1587.46 Wolfenbütteli Hertsog Augusti Raamatukogu andme-baasis mainitakse trükikoja tegevusajaks 1580–1586.47

Morgenrodti trükitoodangust on tänaseni säilinud väga vähe. Käsikirjalises ni-mistus, mille sissekanded algavad 1588. aastast48, mainitakse ühte Nikolaus Selneckeri koostatud psaltriväljaannet, mis ilmus aastail 1584–1585. See ei ole säilinud. Schöttgeni kataloogist selgub, et 18. sajandil ei teatud Andreas Morgenrodti toodangust ega tema tegevusest palju, trükitoodangut kataloogis ei mainita. Benzing nimetab oma kataloo-gis Morgenrodti trükiseid aastatest 1583 ja 1585, täpsem informatsioon teoste autorite ja pealkirjade kohta aga puudub. Fischeri Taaveti psaltriväljaannet Benzing ei maini. Reske nimistust selgub, et teada on kolm Morgenrodti trükist, millest üks on Taaveti psalter49, teine tiitelleheta aritmeetikaraamat aastast 158350, mis asub praegu Halle üli-kooli raamatukogus, ja kolmas, matusejutlus aastast 1584, asub Wolfenbütteli Hertsog Augusti Raamatukogus51. Teadaolevalt on Taaveti psaltreid viies raamatukogus,52 kõi-gis on olemas kuus osa. Lisaks sellele on Soome Rahvusraamatukogus Taaveti psaltri-väljaande esimene osa.

43 C. Schöttgen, Historie derer Dreßdnischen Buchdrucker. Dreßden, 1740, lk 11.44 C. Schöttgen, Historie derer Dreßdnischen Buchdrucker, lk 11. Eraldi Morgenrodti rubriigi all on öeldud: ist nur in Gimel Bergens Leben da gewesen, ich [Schöttgen] kann aber nicht sagen, dass ich ein Werk von ihm gesehen. (Lk 13.)45 J. Benzing, Die Buchdrucker des 16. und 17. Jahrhunderts im deutschen Sprachgebiet. (Beiträge zum Buch- und Bibliothekswesen 12.) Wiesbaden: Harrassowitz, 1982, lk 89. 46 C. Reske, Die Buchdrucker des 16. und 17. Jahrhunderts im deutschen Sprachgebiet. Auf der Grundlage des gleichnamigen Werkes von Josef Benzing. (Beiträge zum Buch- und Bibliothekswesen 51.) Wiesbaden: Harrassowitz, 2007, lk 166.47 Drucker/Verleger-Datei, Herzog August Bibliothek Wolfenbüttel. 48 Illustrissimi et Potentissimi, Principis ac Domini Domini, CHRISTIANI Ducis Saxoniae, Sacri Romani Imperii Archimarschalli et Electoris, Landgravii Duringiae, Marchionis misniae et Burggravii Magde, burgensis Illustris Bibliotheca cum, Duobus Indicibus in ordinem redacta, Anno M.D.LXXXVIII [s.o Dresdeni õukonna raamatukogu varahoidja Leonhart Sebastiani 1588. a alustatud käsikirjaline kataloog]. Asukoht: Sächsische Landesbibliothek, Staats- und Universitätsbibliothek Dresden, Bibl. Arch. I. Ba 24. 49 C. Fischer, Christliche, Einfeltige Außlegung des Güldenen kleinods....50 [Multiplikationstabellen.] Dreßden: Gedruckt Morgenrodt, Andreas, 1583. Asukoht: Universitäts- und Landesbibliothek Sachsen-Anhalt, Halle. 51 G. Raute, Leichpredigt. Bey dem Begrebnus der ... Gottselichen Frawen Katharinae Des Erbarn ... Abraham ... Gedruckt zu Dreßden durch Andreas Morgenrodt, 1584. Asukoht: Herzog August Bibliothek, Wolfenbüttel. 52 Staatsbibliothek zu Berlin (Sigel 1); Sächsische Landesbibliothek, Staats- und Universitätsbibliothek Dresden (Sigel 14); Thüringer Universitäts- und Landesbibliothek, Jena (Sigel 27); Herzog August Bibliothek, Wolfenbüttel (Sigel 23); Biblioteca Palatina, Heidelberg.

190LiiA REBANE

Fischeri psaltri köidetest Christian I ajal seati sisse õukonna raamatukogu kataloog, kus on eraldi märkmed ka köidete kohta.53 Sellesse märgiti lisaks trükise lühiandmetele informatsioon köidete kattenaha värvi, dekooritehnika, kinniste ja metallosiste kohta. 1588. aasta kataloogist nähtub, et Dresdeni õukondlikus raamatukogus oli üheksateist komplekti Christoph Fischeri psaltreid, mis oli õukonna raamatukogu kohta märkimisväärselt suur hulk.54

Kataloogis on informatsioon selle kohta, kuidas kuueosalise psaltriväljaande iga üksik raamat oli köidetud, ning sellest selgub, et vaatamata samasse väljaandesse kuu-lumisele on raamatud köidetud erinevalt, on eri värvi ja nende kaaned on kaetud eri-neva materjaliga. Näiteks on kataloogis raamatud nr 76–81 kvartformaadis, neist esi-mene ja viies osa on köidetud punasesse nahka, teine ja neljas osa kollasesse nahka,55 kolmas ja kuues osa aga violett-sinisesse nahka. Kõik köited on kaunistatud kuldamis-tehnikas. Lisatud on ka raamatu autor, pealkiri, raamatuformaat ja ilmumise aastad: 76.77.78 Auslegung des psalters Davids / 79.80.81 durch M. christoff fischer. 4°. Dresden 85 / 1 et 5 pars rot leder schon vergult 86 / 2 et 4 pars gelb leder vergult 87 / 3 et 6 pars viol blau leder vergult.56 Kirjeldatud psaltriväljaanne on köidetud mitmekesiselt ja fantaasiarikkalt, ülejäänud kaheksateist komplekti on aga ühtlasemad. Nii on kolmel korral väljaan-de kuus osa köidetud punasesse nahka ja kaunistatud kuldamistehnikas, neist ühel väljaandel on ka kuurvürsti vapid: 82.83.84. Idem liber alle 6 thell in rot / 85.86.87. leder vergult mit churff. Wappen.57 See on ainus komplekt, mille dekooris on kuurvürsti vap-pe kasutatud. Ülejäänud kaheksateistkümne väljaande kohta pole kataloogis vapiga dekoori märgitud. On võimalik, et Soome Rahvusraamatukogus säilitatav raamat kuulub just selle komplekti hulka, mis on 1588. aasta kataloogis märgitud kuurvürsti vappidega köideteks,58 seda enam, et kataloogis on sellise dekooriga märgitud ainult üks psaltriväljaanne.

Kataloogist selgub, et Fischeri Taaveti psaltri komplekt on köidetud kaheksal korral valgesse pärgamenti, millest kolmel juhul mainitakse, et dekoor on teostatud kulda-mistehnikas, teiste osas andmed dekoori kohta puuduvad. Pärgamentköited kaunista-ti reeglina väga lihtsalt, kitsa joonraamiga, mille nurkades olid väikesed üksiktemp-li- ja keskväljal plaattemplijäljendid. Kahel korral on märgitud pärgamentkomplekti kohta schlecht (‘halvasti’). Ei ole teada, kas see on raamatukogu varahoidja või köitja59 märkus sarja õnnestumise kohta või tähendab midagi muud. Ühel juhul on märgitud, et köited on varustatud nahkrihma ja lukkumitega.60 Valgesse nahka, tõenäoliselt sea-nahka, on psaltriväljaanne köidetud kuuel korral. Nende köidete lõiked on eri värvi, vahel on köited varustatud metall-lukkumitega. Dekoori kohta andmed puuduvad.

53 Illustrissimi....54 Illustrissimi...; F. Aurich, Meusers schlichte Eleganz. – Gutenberg-Jahrbuch 1998, Jg. 73, lk 310.55 Mõeldud ei ole mitte seanahka, vaid kollaseks värvitud nahka.56 Illustrissimi....57 Illustrissimi....58 Köite pealkirjas esinev aastaarv näitab käesoleval juhul raamatu köitmise aastat. Köitjate kataloog pärineb aga aasta hilisemast ajast, 1588. Oletatavasti on Dresdeni õukonna raamatukogu varahoidja teinud märkmeid kataloogi ka varem ilmunud raamatute kohta.59 Dresdeni õukonna kuulsaim köitja Jakob Krause suri 1585. aastal ja seetõttu võib oletada, et siin käsitlemist leidnud köited on valmistanud tema järeltulija, Kaspar Meuser. 60 178. 179. 180 idem liber in 7 theil gebunden / 181.182.183 weis pergamen[t] vergult, mit riemen / 184 vndclausuren (Illustrissimi...).

191Kuld ja pruun, kuld ja purpur

Et seanahaga köiteid ei jäetud tavaliselt dekoorita, erinevalt pärgamentköidetest, siis võib oletada, et vastavalt traditsioonile olid need köited kaunistatud pimetrükitehni-kas. Kaks viimast komplekti sisaldavad kuue osa asemel seitset osa. Ilmselt on üks osa kahekordselt. Köitja, sellal Kaspar Meuser, on seega Fischeri Taaveti psaltri väljaanded köitnud suuremas osas väga lihtsalt, enamasti on ta kasutanud köitmisel pärgamenti ja seanahka. Üksnes neli komplekti on köidetud luksuslikult esindusköideteks. Eriti huvitav on kataloogis esimesena kirjeldatud psaltriväljaanne, mille köitmisel on kasu-tatud kolme värvi nahka ja dekoor on teostatud kallis kuldamistehnikas. Tõenäoliselt on need köited valmistatud kuurvürsti raamatukogu tarvis. Võib oletada, et tegemist on olnud uue moodsa teosega, mille sündi on kuurvürst toetanud. Seetõttu on teos trükitud kuurvürsti õuetrükikojas ja köidetud talle kuulunud köitekojas. Et raamat on kvartformaadiline61 ja köite dekoor suurema osa eksemplaride puhul väga lihtne, siis võib oletada, et need raamatud olid mõeldud aktiivseks kasutamiseks ja levitamiseks. Samuti on võimalik, et osa eksemplaridest oli mõeldud kingituseks, kuid see ei olnud ainus põhjus nii suure hulga eksemplaride valmistamiseks.62

1595. aastast pärinevas kataloogis mainitakse veel sama teose viit komplekti, mõne juurde on tehtud märge, et need on kinkimiseks. 300 aastat hiljem, 19. sajandil, on märge veel üksnes sama teose kahe väljaande kohta.63 Kinkeeksemplari staatus võiks seletada, miks raamat sattus Dresdenist Kuramaa hertsogite raamatukokku. Selle vas-tu kõnelevad aga raamatus olevad käsikirjalised sissekanded, mis ei võimalda pidada seda kinkeraamatuks. Samuti annab raamatu luksuslik vappidega kaunistatud väli-mus tunnistust selle esimeste omanike kohta. Dekoori ja käsikirjaliste sissekannete põhjal võib öelda, et raamat on algselt köidetud kuurvürstile ja mitte kinkimiseks. On tõenäoline, et kõik kuus osa olid sarnase väljanägemisega.64 Tõenäoliselt on dekoor varieerunud köide-köitelt, kuid need on moodustanud ühtse kunstilise terviku.

61 16. sajandil kasutati sageli kvartformaati jutlusekirjanduse ja haritlastele suunatud teoloogilise sisuga, aga ka teiste valdkondade raamatute puhul. 62 Frank Aurich on arvanud, et nii suur raamatueksemplaride hulk on trükitud kinkimise eesmärgil (F. Aurich, Meusers schlichte Eleganz, lk 306). 1588. aasta kataloogist selgub, et enamik raamatutest köideti lihtsalt, mille põh-jal võib oletada, et raamatute eesmärgiks oli peamiselt levitamine ja aktiivne kasutamine.63 F. Aurich, Meusers schlichte Eleganz, lk 310.64 82.83.84. Idem liber alle 6 thell in rot / 85.86.87. leder vergult mit churff. wappen. Vt ka eespool alapeatükk „Fischeri psaltri köidetest”.

192LiiA REBANE

Kaspar MeuserVõrreldes varem Kaspar Meuserile atribueeritud köiteid, nende dekooris kasutatud templeid ja dekoori kompositsioonivõtteid, väidan, et Soome Rahvusraamatukogus säilitatava Christoph Fischeri Taaveti psaltri esimese osa, mis on ilmunud 1585. aastal, on köitnud Kaspar Meuser.

Erialakirjanduses on Kaspar (Caspar) Meuseri kohta vähe teavet. Meuseri staatusest raamatuköitjana on esimeste hulgas kirjutanud oma monograafias Christel Schmidt.65 Meuser on üks saksa andekamatest renessansiaja köitemeistritest, kuid vaatamata sel-lele on tema nimi püsinud aastakümneid Jakob Krause – tuntuima Saksamaa renes-sansi aja köitja ja uue stiili juurutaja – varjus. Alles 20. sajandi alguskümnendeist pärinevates uurimustes on Hans Loubier, Christel Schmidt, Ilse Schunke ja hiljem Konrad von Rabenau ning Frank Aurich atribueerinud ja väärtustanud Kaspar Meuseri loomingut.

Siiani ei ole kindlat teavet selle kohta, kus Meuser köitmist õppis, kuid nelja-aas-tane õpipoisiaeg Jakob Krause juures tõendab, et Dresdeni õukonda tulles ei olnud Kaspar Meuser veel valmis meister ega olnud ka võimeline rajama oma töökoda ning pidi seetõttu alles õppima uut tehnikat ja uusi dekooripõhimõtteid. Osas uurimustest on arvatud, et Meuser pärineb Thüringi maakonnast Suhli linnast, kus ta sündis um-bes 1550. aastate paiku. Samuti on arvatud, et ta oli tegev Wittenbergis ja Augsburgis ning et Augsburgi köitemeister Kaspar Horneffer soovitas Meuserit Jakob Krausele.66

Arhiivimaterjalide põhjal on teada siiski vaid see, et Meuser alustas sellina 1574. aastal. Tema tööalane iseseisvumine toimus lühikese aja jooksul ja peagi sai ta ka isiklikud töövahendid. See äratas nii õpetaja kui ka kuurvürsti tähelepanu ja tõi tal-le nende tunnustuse. Aastal 1578 sai Kaspar Meuserist Dresdeni õukonna teine köit-ja. Meuseri õukonnaköitjaks nimetamise juures oli aga ka teine põhjus, nimelt seo-ses Jakob Krause haigestumisega otsis kuurvürst tema asemele uut õukonnaköitjat.67 Meuseri tööleping oli ebasoodsam kui Krausel, ta pidi tegelema rohkem raamatutega, mis olid mõeldud kuurvürstile reisile kaasavõtmiseks. Seetõttu olid need lihtsa dekoo-riga väikeseformaadilised pärgamentkaantega köited, mille puhul ei saanud Meuseri loomingulisus kogu täiuses avalduda. Teisalt tegid köiteid kuurvürsti raamatukogule mõlemad meistrid.68 Krause surma järel, 1585. aastal, sai Meuserist õukonna esiköit-ja. Aastal 1587 ostis kuurvürst Christian I Jakob Krause leselt meistri templiarsenali ja andis selle Kaspar Meuseri käsutusse. Uue kuurvürstiga olid Meuseril head suhted. On arvatud, et üheks põhjuseks võis olla kalvinistliku maailmavaate jagamine, kuid kindlaid tõendeid selle kohta ei ole. Paraku aga viis erinev usutunnistus järgmise kuurvürstiga Meuseri õukonnast pagendamiseni. Konfessionaalse veendumuse erine-vust on märgitud ka Jakob Krause ja Kaspar Meuseri loomingus.69 Krause lähtus oma töös luterlikust õpetusest, samal ajal kui tema õpilase stiili mõjutas kalvinism. Ehk

65 Vt C. Schmidt, Jakob Krause, ein kursächsischer Hofbuchbinder des 16. Jahrhunderts. Leipzig: Hiersemann, 1923.66 I. Schunke, Leben und Werk Jakob Krauses. Leipzig: Insel-Verlag, 1943, lk 97.67 I. Schunke, Leben und Werk Jakob Krauses, lk 96.68 K. v. Rabenau, Deutsche Bucheinbände der Renaissance um Jakob Krause, Hofbuchbinder des Kurfürsten August I. von Sachsen. Bd. 1. Brussel: Bibliotheca Wittockiana, 1994, ptk D. Der Dresdner Hofbuchbinder Kaspar Meuser (lk-d nummerdamata). 69 K. v. Rabenau, Deutsche Bucheinbände der Renaissance um Jakob Krause, Bd. 1, D.

193Kuld ja pruun, kuld ja purpur

Christoph Fischer „Christliche, einfeltige Außlegung des Güldenen kleinods, des Psalters Dauids...” (1585). Eestvaade / Vorderansicht.Soome Rahvusraamatukogu / Finnische Nationalbibliothek, MD. 754. II.12. Foto Liia Rebane.

Christoph Fischer „Christliche, einfeltige Außlegung des Güldenen kleinods, des Psalters Dauids...” Tagakaas / Rückdeckel.Foto Liia Rebane.

1.

2.

194LiiA REBANE

„Kirchengesang” (1570). Köite selg / Buchrücken.Deutsches Ledermuseum, Inv. Nr. 10061. Foto Saksa Nahamuuseum / Deutsches Ledermuseum, Offenbach.

3.

195Kuld ja pruun, kuld ja purpur

Christoph Fischer „Christliche, einfeltige Außlegung des Güldenen kleinods, des Psalters Dauids...”. Eeslõige / Vorderschnitt. Foto Liia Rebane.

5.

Christoph Fischer „Christliche, einfeltige Außlegung des Güldenen kleinods, des Psalters Dauids...”. Köite selg / Buchrücken. Foto Liia Rebane.

4.

196LiiA REBANE

„Kirchengesang” (1570). Eestvaade / Vorderansicht. Foto Saksa Nahamuuseum / Deutsches Ledermuseum, Offenbach.

6.

197Kuld ja pruun, kuld ja purpur

„Kirchengesang” (1570). Frankfurt, 1570. Tagakaas / Rückdeckel. Foto Saksa Nahamuuseum / Deutsches Ledermuseum, Offenbach.

7.

198LiiA REBANE

„Kirchengesang” (1570). Frankfurt, 1570. Eeslõige / Vorderschnitt. Foto Saksa Nahamuuseum / Deutsches Ledermuseum, Offenbach.

8.

199Kuld ja pruun, kuld ja purpur

Esaias Heidenreich „Gebetbuch mit Holzschnitten” (Leipzig, 1580). Eestvaade / Vorderansicht. Foto Saksa Nahamuuseum / Deutsches Ledermuseum, Offenbach.

9.

200LiiA REBANE

Peter Flötner, „[Muster für Goldschmiede, Kunstschreiner, Büchsenschäfter...]” (Zürych: Wyssenbach, 1549.) HAB. 5.3. Geom. Tafel 11.Foto Hertsog Augusti Raamatukogu / Hertsog August Bibliothek, Wolfenbüttel.

10.

201Kuld ja pruun, kuld ja purpur

seetõttu näeb Meuseri köidetel vähem figuraalseid Piibli-stseene. Tema eelistas pigem Itaalia-Prantsuse dekooristiili ning vahel väga lihtsat dekoori, kus köitekaas kaunistati üksnes kuldjoonraamiga ja väikeste üksiktemplijäljenditega.

Fischeri psaltri köite atribueerimisest

Soome Rahvusraamatukogus säilitatav Fischeri Taaveti psaltri esimene osa on köide-tud Itaalia-Prantsuse köitestiilis. Köitel (143×205×75/80 mm) on õhukesest puust kaa-ned, mis on kaetud punase vasikanahaga. Kaspar Meuseri köidetel esineb nii puu- kui ka pappkaasi, samas kui Jakob Krause kasutas oma kuldamistehnikas dekooriga köide-tel peaaegu eranditult ainult pappkaasi, sest see tõi esile motiivid ja kuldamistehnika eripära.70 Antud köite esi- ja tagakaane voodriks on paber. Köitel on neli paari köit-meid, kaptaalid on punutud kollase-musta kombinatsioonis siidniidiga. Selline värvi-valik kaptaalide puhul on Meuseri köidetele väga omane, harva valis ta mõne muu kombinatsiooni. Lukkumeid ega muid kinniseid köitel ei ole olnud. Üla-, esi- ja alalõi-ge on kaunistatud rikkalikult kuldamistehnikas. Esikaanel, raamatu servades ja seljal on kulunud kohti, kuid tervikuna on köide väga hästi säilinud. Köite dekoor on teosta-tud kuldamistehnikas. Ekslikult on seda peetud ka nahalõiketehnikaks.71 Dekooris on kasutatud kahte suurt ovaalset vapiga plaattemplit, joonerauda, kirjatüüpe pealkirja tegemiseks ja 44 üksiktemplit.

Atribueerimise aluseks on võetud Christel Schmidti koostatud Jakob Krause ja Kaspar Meuseri templite kataloog.72 Kaspar Meuser äratas juba õpipoisiaastatel tähe-lepanu isikupäraste ja motiivirohkete teostega. Meuseri üheks tugevuseks peetakse dekoori kindlakäelist tehnilist teostust. Tema Itaalia-Prantsuse stiilis valmistatud köi-detele on iseloomulik ornamendi vaba voolamine ja põhielemendi kordus dekooris, mille mõju toodi esile tühja tausta kaudu. Sümmeetriapõhimõte valitseb köitekaantel ja seljaosas, kuid lõige on sageli kaunistatud vabakäeliselt.

Köite esi- ja tagakaas on kaunistatud sarnaselt, üksnes keskvälja vapp on erinev. Esikaanel on suur, viieteistosaline Saksimaa kuurvürsti vapp, mis tehti pärast kuur-vürst Augusti ja tema õukonna esiköitja Jakob Krause surma, 1586. aastal. Seetõttu on see plaattempel kuulunud algselt Kaspar Meuserile (vt ill 1).73 Tagakaanel on seitsme teist osaline Brandenburgi vapp, mis viitab kuurvürst Christian I abikaasale Brandenburgi Sophiale (ill 2). Neid plaattempleid on Meuser talle atribueeritud köide-tel kasutanud peaaegu alati koos, ühte esi- ja teist tagakaanel. Nii on see ka antud juhul. Köite esikaane keskvälja ümbritseb rikkalik moreskornament. Kaane dekoor on kujun-datud selliselt, et ¼ kaaneornamendist kordub kogu ülejäänud kaaneosas. Esikaane ülaosas on raamatu pealkiri ja köitmisaasta. Köidetel esineb sageli aastaarv, mis aga

70 I. Schunke, Jakob Krause. Meister und Meisterwerke der Buchbinderkunst 1. Stuttgart: Hettler, 1953, lk 17.71 Aarteet / Skatter / Treasures. Näyttelyluettelo. Ed. I. Pitkäranta. (Kansalliskirjaston Gallerian julkaisuja 7.) Helsinki: Helsingin yliopiston kirjasto, 2005, lk 43, nr 30. Nahalõiketehnika oli köite dekooris populaarne 14. ja 15. sajandil, selle kõrgaeg jääb 15. sajandisse. Väga kuulsad on Nürnbergis nahalõiketehnikas kaunistatud köited. 72 C. Schmidt, Jakob Krause, lk 83.73 1587. aastal ostis kuurvürst Christian I Jakob Krause templikogu Meuserile.

202LiiA REBANE

ei tähista trükise ilmumise, vaid köitmise aastat.74 Selliselt dateeris köitja enda tehtud tööd. Kõnealuse köite dekoorimotiivid on seest viirutatud. Kaspar Meuser kasutas köi-dete kaunistamisel suuremaid motiive ja paigutas need üksteisest kaugemale kui tema õpetaja Jakob Krause. Meuseri kompositsiooni iseloomustab rikkalikkus ja lopsakus ning teisalt kaane peen jaotus ja pidulik üldilme. Selle köite dekoorimotiivides on juba barokilikku iseloomu, Meuseri hilisemat loomingut peetaksegi varabarokki kuulu-vaks. Köitel on barokile omane küllus ja lopsakus, kuid pindade kompositsioon läh-tub veel renessansiaja Lyoni köitemeistritele tunnuslikest kaunistamisvõtetest. Jakob Krause oli oma õpipoisiaastatel Lyoni meistritelt õppinud, et üksiktemplijäljenditest koosneva dekoori põhimõtteks ei ole täpne kompositsiooni järgmine, vaid templite omavahelise tasakaalu leidmine. Sellest lähtuvalt tehti templite vormi järgi dekoori kompositsioon.75 Seda põhimõtet järgis ka Kaspar Meuser.

Köitekaane keskvälja ornamendist lähtuvalt valiti sobivad nurgamotiivid, mis moodustati üksiktemplite kogumist, nii et keskväli ja nurgad tulid selgelt esile. Antud juhul näeme, et ornamenti on võimalik jälgida ka erinevate motiivide kaupa. Kaane kompositsioon raamiti sageli kas rulltemplijäljendiga või üksikutest templitest koos-neva bordüüriga. Meuser eelistab aga enamasti peent joonraami, antud juhul kahe-kordset joont. Köite dekooris kasutatud templid pärinevad nii Krause kui ka Meuseri templikollektsioonist.

Sümmeetriaprintsiip on oluline ka köite selja kaunistamisel (ill 3). Traditsiooni kohaselt on köitmetevaheline ala jagatud kolmeks ja kaunistatud kitsaste ornamendi-bordüüridega. Neist keskmine on erineva mustriga. Sellest kompositsioonipõhimõt-test lähtub kogu selja kaunistus. Teine põhimõte puudutab motiivivalikut. Üldjuhul kaunistati selg kitsaste geomeetriliste bordüüridega. Antud juhul on järgitud süm-meetriapõhimõtet, kuid selg on kaunistatud lopsaka moreskimotiivistikuga (ill 4). Köite selja kaunistamisel on kasutatud 33 templit. Lopsakad moreskid loovad piduliku dekoratiivse üldilme. Köite lõiked on kullatud ja kaunistatud taimornamendiga, mis on kaunis vabakäeline versioon kaantel olevast ornamendist. Köite esilõikele on maa-litud Saksimaa vapp (ill 5). Ühe kaanel esineva dekoorimotiivi vabakäeline kordamine köite lõikel on Kaspar Meuserile iseloomulik. Tema lemmikmotiiviks on suur päeva-lill, mida leiab paljudel tema köidetel, seda nii kaantel kui lõigetel.

Kaunis näide Kaspar Meuserile atribueeritud köidetest on üheksaosaline Martin Lutheri teos.76 Nende köidete dekooris on Meuser kasutanud suure päevalille motiivi, mille dünaamiline vabakäeline vorm on köite lõikel.77 Köidete eripäraks on kunstiliselt kõrgetasemeline lõigete kaunistus. Lutheri teose köited atribueeris Kaspar Meuserile 1953. aastal Ilse Schunke, tema arvates on need Meuseri loomingu kaunimad ja kvali-teetsemad näited. Samuti mainib Schunke, et päevalillemotiivi kasutamine köite de-

74 16. sajandi köidetel esinevad aastaarvud mitmeti: enim levinud on aastaarv esikaane keskvälja allosas, samuti võib leida trükisega mitte seotud aastaarve köiteseljalt, köite lõikelt ja esikaane ülaosas pealkirja juurde kuuluvana. Viimast versiooni on köitjad kasutanud sageli kuldamistehnikas dekooriga köidetel ning see on sama laialt levinud nagu eelkirjeldatud esimene versioon.75 I. Schunke, Jakob Krause, lk 20.76 M. Luther, Der Erste Teil ... vom XVII jar an bis auff das XXII. Zum Vierdten mal gedruckt aller ding dem Ersten vnd Andern Druck gleich on was nach ordnung der zeit etwas geendert ist. Jhena: Rebart u.a., 1575. Bd. 1–9. Asukoht: Herzog August Bibliothek, Wolfenbüttel, Li 4° 265. 77 M. Luther, Der Erste Teil, Bd. 2.

203Kuld ja pruun, kuld ja purpur

kooris on omane ainult Meuserile, Jakob Krause köidetel seda motiivi ei leidu.78 Antud teose ühe köite lõige on kaunistatud samamoodi kui Soome Rahvusraamatukogus olev köide.79

Lisaks olen valinud võrdluseks kaks Kaspar Meuserile atribueeritud raamatuköidet Offenbachi Nahamuuseumist. Neist esimese trükis80 pärineb 1570. ja köide 1581. aas-tast (ill 6). Köitel on pappkaaned, mis on kaetud vasikanahaga, kaptaalid on punutud musta-kollase kombinatsioonis ja dekoor on teostatud kuldamistehnikas. Esikaanel on Saksimaa vapp ja kuurvürst Augusti nimetähed A(ugust), H(erzog) z(u) S(achsen), C(hurfürst), ning aastaarv, millal raamat on köidetud. Dekoor moodustub moreski-dest. Tagakaanel on kuurvürst Augusti abikaasa Taani Anna vapp (ill 7). Mõlemad vapiga plaattemplid on kuulunud Kaspar Meuserile. Kuldse joonraamiga on äärista-tud ka selle köite dekoor. Köite seljaosa on kaunistatud klassikalisel viisil – kitsaste bordüüridega. Lõiked on kullatud ja kaunistatud paelpõimornamendiga, mille esi-lõikel on lendleva rüü ja dünaamilise liigutusega truuduse ja usu allegooria Fides, kes hoiab käes usu ammutamise karikat (ill 8). Ülalõikel on peamarssali ja alalõikel Saksimaa vapp. Dekoori teostamisel on kasutatud 35 templit. Antud köite ja Soome Rahvusraamatukogus oleva köite dekooris on kasutatud samu templeid.

Teine näide on Kaspar Meuserile atribueeritud palveraamat aastast 1580.81 Raamatu täpne köitmisaasta ei ole teada, kuid dekoori põhjal võib oletada, et see on köidetud 1580. aastatel (ill 9). Raamatul on profileeritud puukaaned ja need on kaetud vasika-nahaga, kaptaalid on kollased. Köitel on olnud messingist kitsad lukkumid, mis ei ole säilinud, nendest on näha üksnes kaantele kinnitatud osi. Dekoor koosneb mo-reskornamendist, mida raamib peen joonraam. Kaunistamisvõtted on sarnased eel-mise köitega, kuid siin näeme Itaalia-Prantsuse ja Wittenbergi köitestiili põimumist. Wittenbergi stiilile on iseloomulikud profileeritud puukaaned, messingist klausuurid ja paksem kattenahk – sageli seanahk – ning sügavale nahka pressitud dekoorimotii-vid. Seda näeme ka antud köite puhul. Teisalt on motiivide valik, kuldamistehnika kasutamine, siidist kaptaalid ning ornamenteeritud kuldsed lõiked iseloomulikud Itaalia-Prantsuse köitestiilile. Köite dekooris on kasutatud enamasti ainult Meuserile kuulunud templeid. Samu templijäljendeid näeme Soome Rahvusraamatukogus oleva köite dekooris.

Tõenäoliselt on Jakob Krause ja Kaspar Meuseri templite graveerijale olnud eesku-juks Peter Flötneri nn Kunstbuch aastast 1549, mis sisaldab moreskide näiteid ning ka-vandeid kunstnikele ja käsitöölistele, sest mõned templid on Flötneri ornamendiraa-matu kavandite peaaegu täpsed koopiad.82 Samuti on selle ornamendiraamatu tugevaid mõjutusi näha köite dekoori kompositsioonis (ill 10). Heinrich Röttinger on arvanud,

78 I. Schunke, Jakob Krause, lk 54.79 M. Luther, Der Erste Teil, Bd. 5. 80 Kirchengesang. Frankfurt, 1570. Asukoht: Deutsches Ledermuseum, Offenbach, Inv. nr. 10061 (Katalog 1. Leder, Bucheinband, Lederschnitt, Handvergoldung, Lederwaren, Taschen. Offenbach, 1974, nr 1.24.11). 81 Sechs vnd funfftzig Predigten VBer die lustige vnd herrliche Historien Iosuae, des streitbaren Heldens vnd F[ue]rsten des Volcks Gottes. Christlichen Haußu[ae]tern vnd andern liebhabern G[oe]ttliches worts ... zu nutz ... geschrieben Durch Esaiam Heidenreich der heiligen Schrifft Doctor etc. Leiptzig, 1580. Asukoht: Deutsches Ledermuseum, Inv. nr. 180 (Katalog 1, nr 1.24.13). 82 P. Flötner, [Muster für Goldschmiede, Kunstschreiner, Büchsenschäfter usw.] Zürych: Wyssenbach, 1549, tahvlid 11, 14. Asukoht: Herzog August Bibliothek, 5.3. Geom.

204LiiA REBANE

et osa näidiste autor Kunstbuch’is on Hans Rudolf Manuel Deutsch.83 Thieme-Beckeri leksikoni järgi on siiski enamik kavandeid selles raamatus atribueeritud Flötnerile.84 Nii nagu laialt levinud graafilised ornamendilehed oli ka Flötneri Kunstbuch ilma konk-reetse sihtrühmata. See ei olnud mõeldud kindla käsitööharu toodangu kaunistamise eeskujuna, vaid jäi mõneti abstraktseks ja võimaldas ornamente ja motiive modifitsee-rides ning lihtsustades kasutada neid tarbekunstis tervikuna. Flötneri kavandid olid sageli liiga originaalsed ja keerulised selleks, et neid oleks olnud võimalik rakendada otse kavandi järgi, pigem oli neil inspireeriv eesmärk. Ilse Schunke on arvanud, et köi-te dekoori eeskujuks võisid olla Flötneri need kavandid, mida oli võimalik rakendada kogu kaant täitva dekoori puhul. Samuti on Schunke arvanud, et mitte iial varem ei ole saksa köitjad juhindunud köidete kaunistamisel sel määral graafilistest eeskuju-dest kui Itaalia-Prantsuse stiilis köidete puhul, ning eelistatud on seejuures just Peter Flötneri kavandeid.85 Ka templigraveerijad on kasutanud eeskujuna mitmeid Flötneri Kunstbuch’i ornamente ja motiive, mida võib leida paljudelt tolleaegsetelt saksa köide-telt. Aastatel 1522–1546 töötas Flötner Nürnbergis, mistõttu on tema ornamendikavan-did avaldanud suurt mõju Nürnbergi köitedekoorile. Köitjatele ja templigraveerijatele on eeskujuks olnud ka mitmed teised ornamendiraamatud ja tarbekunstis levinud suunad, näiteks avaldasid Itaalia-Prantsuse köitestiilile olulist mõju tekstiil ja mööb-li intarsiatehnika. Itaalia ja Hispaania kaudu mujale Euroopasse levinud idamaiste motiividega kangad jätsid jälje ka köitedekoori, samuti kasutasid templigraveerijad eeskujudena Itaalias ilmunud ornamendiraamatuid, mis olid mõeldud pitsitegijatele ja tikkijatele. Tuntud olid Veneetsias trükivalgust näinud ornamendiraamatud, mil-lest vanim ilmus 1520. aastal Alessandro Paganini Benacensise, 1527. aastal vendade da Sabio ja 1520.–1530. aastatel Niccolo Zoppini jt väljaandel.86 Nii on Zoppini raamatute ornamendid võinud mõjutada ka Dresdeni õukonna köitjaid, Jakob Krauset ja Kaspar Meuserit, tegema itaaliapäraseid fantaasiaküllaseid köitelõikeid.

lõpetuseks

Ajaloolised raamatuköited uurimisobjektina on pakkunud huvi erinevate valdkonda-de spetsialistidele, alustades köitjatest, kelle käte vahel raamat valmis, ning bibliofii-lidest, kes neid kollektsioneerisid. 17.–18. sajandil hakkasid köitjad ise koostama ja va-hendama erialakirjandust, mis jagunes tehnilise köitmisprotsessi manuaalideks ning väljaanneteks, kus lisaks tööprotsessile on kirjeldatud sajandite taguseid köitmisviise ja keskaegseid köiteid. 18.–19. sajandil hakkasid bibliofiilid lisaks kollektsioneerimise-le köiteid ka uurima. Alates 19. sajandist toimus uurimistegevus juba raamatukogude

83 R. Berliner, G. Egger, Ornamentale Vorlageblätter des 15. bis 19. Jahrhunderts. Bd. 1, Textteil. München: Klinkhardt & Biermann, 1981, lk 63.84 Allgemeines Lexikon der bildenden Künstler von der Antike bis zur Gegenwart. Hrsg. v. U. Thieme, F. Becker. Bd. 11/12. Leipzig: Seemann, 1999 (esmatrükk 1915–1916), lk 114. 85 I. Schunke, Vom Einfluss der ornamentalen Vorlageblätter auf den Einbandschmuck. – Gutenberg-Jahrbuch 1954, Jg. 29, lk 296. Vrd M. Angerer, Studien zu Peter Flötner: Peter Flötners Entwürfe. Beiträge zum Ornament und Kunsthandwerk in Nürnberg in der 1. Hälfte des 16. Jahrhunderts. (Dissertation.) München, 1983.86 P. Kristeller, Kupferstich und Holzschnitt in vier Jahrhunderten. Berlin: Bruno Cassirer, 1911. Vt ka Internet Archive. – http://www.archive.org/details/kupferstichundho00krisuoft/ (vaadatud 1. III 2010).

205Kuld ja pruun, kuld ja purpur

juures. 20. sajandil lisandusid köiteuurijate hulka konservaatorid, kes moodustavad tänapäeval ühe suurema uurijategrupi.

Üha kasvavat huvi raamatute vastu põhjustas humanismi levik ja antiigi kirjaliku pärandiga tegelemine. Vastupidiselt keskaegsele skolastilisele maailma käsitlusele nä-gid humanistid inimest maailmakõiksuse keskpunktina. Aastast 1509 pärinev prant-suse humanisti Charles de Bovelles’i nägemus neljast eksistentsivormist seab inimese selles hierarhias kõige kõrgemale.87 Humanistid pürgisid inimese väärtust rõhutava kultuuri taassünni poole, nende arvates teenis seda eesmärki antiigi eeskujul kõige paremini kunsti, kirjanduse ja retoorikaga tegelemine. Erilist tähelepanu pöörati kir-jandusele, sest arvati, et inimese loomuse parim kasvataja ja mõjutaja on moraalse rõ-huasetusega kirjandus.88 Soov jätta endast väärikas mälestusmärk ja luua püsiva väär-tusega teoseid kajastub kõrvuti suurte kunstide, arti maggiori harrastamisega ka väike-meistrite ja käsitööliste loomingus. Seetõttu ilmnes varauusajale iseloomulik inimese iseteadvuse kasv ja inimese kui isiksuse rõhutamine mitmel viisil. Indiviidi tähtsust, rikkust ja väärikust rõhutas ka tema kallihinnaline ning kunstiliselt kaunite raamatu-te kollektsioon. Ühtlasi andis see teavet raamatukollektsiooni omaniku vaimse pür-gimuse kohta. 16. sajandil, Itaalias juba varem, 15. sajandi lõpus, hakkasid ülikud ja valitsejad teadlikult rajama raamatukollektsioone ja eraraamatukogusid. Kuulsamate kollektsioonide köited olid eeskujuks paljudele köitjatele Euroopas. Näiteks 16. sajan-dil Itaalias diplomaadina tegutsenud prantslase Jean Grolier’ raamatukogu köited olid kuulsad juba kaasaegsete hulgas ning kuuluvad tänapäevani raamatuköidete kulla-fondi. Samuti on ühed ilusamad varauusaegse köitestiili näited juba omas ajas tuntud Jakob Krause ja Kaspar Meuseri köited.

16. sajandi luksuslike, kauni dekoori ja kvaliteetse tehnilise teostusega köidete val-mistamise põhjusi võiks otsida lisaks eelöeldule ka keskaja köitekunstist. Väärismetalli ja kalliskividega kaunistatud kiriklikud luksusköited, mis paiknesid katedraalides ja millest vaimulikud lugesid ette pühasid tekste, on jätnud sügava jälje järgmiste sa-jandite köitetoodangusse. Vaatamata trükitoodangu suurenemisele 16. sajandil oli raamat väga kallis ning seda väärtustati kõrgelt. Raamatuid või eraraamatukogu või-sid endale lubada üksnes kõrgemast seisusest inimesed ja haritlased, seetõttu pöörati suurt tähelepanu ka raamatu visuaalesteetilisele tervikule. Kuldamistehnikas dekoo-riga köitevorm, mille lõige on kaunistatud rikkaliku ornamendiga, muutus klassikute mitmeosaliste teoste puhul akadeemilistes ringkondades järk-järgult traditsiooniks. Kujunes piduliku üldilmega köitetüüp, mis tõi esile ja rõhutas teose sisulist väärtust ja omaniku jõukust.

Saksa renessanssköidete arenguloos on tähtsat rolli mänginud Saksimaa õukon-na köited. Oluline roll selles oli Saksimaa vürstidel, kes olid uuendustele vastuvõtli-kud ja edendasid uute suundade elluviimist ka köitekunstis. Erilist tähelepanu sel-les osas pälvib kuurvürst August, kelle tahtel rajati 1556. aastal89 õukonna raamatu-kogu. Hiljem, 19. sajandil, sai sellest avalik kuninglik ja 20. sajandil Dresdeni avalik

87 Renessanssin tiede. Toim. T. Joutsivuo, H. Mikkeli, L. Kanerva, P. Pekkarinen. Tietolipas 167. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2000, lk 33.88 Renessanssin tiede, lk 32.89 Dresdeni õukonna raamatukogu rajamisaastaks on erinevates allikates märgitud nii 1555 kui ka 1556.

206LiiA REBANE

raamatukogu. Teise maailmasõja ajal sai raamatukogu tugevalt kannatada. Sõja ajal säilitati nn Krause kollektsiooni, kuhu kuulusid ka Meuseri köited, Dresdeni Jaapani palee keldris, mis sai aga õhurünnaku tagajärjel raskeid kahjustusi ning täitus vee-ga. Mitme halva juhuse kokkusattumise tõttu muutus suurem osa rariteetidest pabe-rimassiks.90 Lisaks sellele viidi säilinud 1165 köitest 985 Moskvasse.91 Kaspar Meuseri köidete üldarvu kohta puuduvad siiamaani täpsed andmed. Aastal 1923 on Christel Schmidt oma monograafias nimetanud 70 köidet. Tõenäoliselt oli neid 20. sajandi al-guskümnendeil palju rohkem, kui arvesse võtta eelnimetatud arve. Teise maailmasõja järgne aeg on selles osas toonud kaasa suuri muudatusi. Praegu ei ole täpselt teada, kui palju on säilinud Kaspar Meuseri köiteid, ega suuremas osas ka seda, kus need asuvad. Soome Rahvusraamatukogus olev raamat annab kinnitust selle kohta, et üllatusleiud on võimalikud veel tänagi ning et antud raamat on üks uus lisandus Meuserile atri-bueeritud köidete kollektsioonis.

90 I. Schunke, Vorläufiges Verzeichnis der in der sächsischen Landesbibliothek zu Dresden erhaltenen Krause-Einbände. – Zentralblatt für Bibliothekswesen. 1956, Jg. 70, lk 17.91 Sächsische Landesbibliothek – Staats- und Universitätsbibliothek Dresden, Jakob-Krause-Bände, http://www.slub-dresden.de/sammlungen/handschriften-und-seltene-drucke/seltene-drucke/#c4064 (vaadatud 1. III 2010).