“Curare” tegijad lk 2

Uued näod lk 2

Jõulupidu Ökudega lk 3

Suitsust loobumine lk 4

Ülemaailmne AIDS’ipäev lk 4

Tere kallid lugejad!

Vastlapäev ÜS Liivikas lk 5

Öised mõlgutused lk 5

Õnnetused ja päästetööd lk 5

Meenutusi Venezuelast vol. II lk 6

Välistudengid Eestis lk 7

Sisikond:

Reigo Reppo, “Curare” kirjatsura

Hoiate käes juba järjekorras 20.-t “Curaret”. Senised aastad on tõestanud et Seltsi ametlik häälepael on tasemel ja või-meline edukalt täitma oma ülesannet, st. jäädvustada ka tu-levastele põlvedele märkmeid Seltsi liikmete tegemistest ja mõtetest. Tuleb tunnistada, et minevik on tulevase “Curare” lugeja jaoks selline, nagu selle on kirja pannud aktiivsemad kirjutajad. Olnu kirjeldus ei pruugi olla päris objektiivne, kindlasti on ta aga tolle hetke liikmete nägu.

Vahepealne aeg on olnud kõikjal küllaltki sündmusteroh-ke ja raputav. Ei juhtu just iga päev, et rannikupiirkondades muudetakse poolsaared mõne minuti ja tunniga saarteks ja saared kaovad sama kiiresti mõneks ajaks maamunalt. Eks sellised looduse vingerpussid tõestavad, et palju siin maa-ilmas on kaduv, kui püsiv miski ka ei paistaks. Ja püsivamad tunduvad ikka need asjad ja inimesed, millega/kellega roh-kem vaeva ja rõõmu nähtud. Kui need kaovad, jääb miski sisemuses tühjaks. Teisalt on mõned asjad siin maailmas jäänud, nagu inimlik headus ja kaastunne, rumalus ka. Sel-lised üldised omadused ja paratamatused, millel õiget kuju ja vormi pole, ongi vist need ainsad asjad, mille peale kindel võib olla. Nii nagu erinevates proportsioonides jõuluvana saabub kindlalt igal aastal, võib kindel olla et kingitused mida ta toob, on igal aastal natuke erinevad, isegi kui paber ümber samasugune on.

Lugeja aga tahab ikka muutusi, et artiklid ja kujundus alati paremaks ja ilusamaks läheksid. Seetõttu on vist päris hea, et “Curare” ilmub ainult siis, kui tänapäeva põhjamaa inimesed aktiivsed on. Suvisel hapukurgihooajal on isegi suurtel päevalehtedel raske sisu uudistega täita. Praegu on aga Seltsis tegevused täies hoos ja uudiseidki laekub toime-tajale täie hooga, kui ainult veel kuskilt küsida oskaks. Head mõtted on alati oodatud.

Seekordne “Curare” toob lugejani teateid peaasjalikult mõne kuu jooksul toimunud sündmustest, kuigi ka kaugema-te aegade kaja on uues numbris kuulda ja lugeda võimalik. Samuti on kõigil võimalus tuttavaks saada uute tegelastega, kes Seltsi tegemistest mõneks ajaks oma südameasja teinud. Muidugi tänab “Curare” oma head alma amico’t.

Tegusat talve lõppu ja kevadet soovides,

NR. 20

CURAREEESTI ARSTITEADUSÜLIÕPILASTE SELTSI AMETLIK HÄÄLEPAEL

KEVAD 2005EAÜS

LK. 2 CURARE TEGIJAD JA INFO NR. 20

Reigo Reppo, rere@ut.ee, toimetab päid

Mait Altmets, mezza@hot.ee,virtualiseerib lehte

Märt Põlluveer, analüüsib päästetööd

“Curare” tegijad:

Tiina Toomson, vahendab väitlemistMeelis Tasur, reisib kaugelLiis Mägi, tutvustab Eestit

Svetlana Belova, tähistas jõuleElina Kiidli, lasi liugu

Sügisel üldkoosolekul valiti arvukalt uusi funktsionääre, taas-kord palus “Curare” neil kirja panna oma vastused kolmele lihtsale küsimusele:

1. Miks kandideerisid sellele ametikohale?2. Mida loodad saada?3. Kuidas loodad arendada ametiposti?

Vastab uus asepresident finantsalal Mait Alt-mets:

1. See ametikoht on juba pikemat aega var-jusurmas olnud, kuid ometigi on tegemist väga olulise asjaga. Ka Seltsi tegemistes on olulisel kohal raha ja selle leidmisega peakski finants

ap tegelema.2. Loodan selle ametikoha tööle panna ja sellel kevadel

mõnele aktivistile üle anda, kes seda siis edasi arendab. Sa-muti loodan saada endale kasulikke kogemusi.

3. Arendamine saab toimuda vaid koostöös töögruppide juhtidega ja teiste juhtfiguuridega. Vaja on ju teada, kust on sponsorlust juba küsitud ja kust mitte. Tahaks tagada sellise koordinatsiooni rahaasjades nagu vaja.

Asepresident sisealal Märt Põlluveer:1. Õigupoolest on inimese motivatsioon mi-

dagi tehes üsna keeruline ja tihti talle endale segane, aga ma vähemalt püüan ausalt vastata. Esiteks muidugi eneseproovimise rõõmust, siis võimujanust (asepresident ikkagi), siis edevusest

ja lõpuks soovist endale tõestada, et ma siin mitte kõike tasu pärast ei tee.

2. Head enesetunnet ja hüva pärituult oma ettevõtmis-tele. Uusi kogemusi ja head seltskonda (seda pole ka kunagi piisavalt) ja lõpuks rahuldust tehtust. Kuid tehtut, olgu nee-tud, hindavad teised.

3. Kui üldse midagi liigutada, siis seda, et liikmed ei peaks juhatust määratus kõrguses tiirlevaks tähekoguks. Aga laie-malt, progress ja arendus on toredad asjad, aga need mõlemad on kestnud liiga kaua. Siinkohal väike luuletus minu suhtu-misest oma ametiposti arendamisse.

Esineb meil kolangiiti, ileiiti, inversiooni.Ikka leidub keegi, kes veab nende vahel jooni.Mis on eile, mis on täna?Mida homne meile kohale võib tuua?Omal poolt ma proovin, püüan.Lihtsalt vähem juua.

EAÜS’i esindaja esimesel kursusel Marju Raukas:1. Kursus arvas septembris, et ma näen ühiskondlikult

aktiivne välja. Üldkoosoleku ajaks olin juba kuu või kaks liikmeavaldusi

levitanud ja muidu asjalikku mänginud. Hakkas meeldima.

2. Ootan eelkõige mõnusaid koordineerimiskogemusi ja palju uusi toredaid sõpru.

3. Kursuseesindaja ametipost ei tundu mulle esialgu väga arenemisvõimeline...

President Reigo Reppo:1. Kõik algas muidugi sellest, et Mait tegi

mulle vastava ettepaneku. Ma olin sellega nõus, sest minus oli natuke uudishimu, mida üks pre-sidendi koht õieti enesest kujutab. Eks oli ot-suses ka natuke tahtmist end proovile panna ja

natuke edevust. Kõlab ju uhkelt — president.2. Ennekõike loodan ma saada kogemusi mingi natuke

kirju organisatsiooni juhtimise alal. Uued tuttavad erinevatel kursustel pole mitte vähetähtis asjaolu.

3. Mõnda aega oli mul probleem, mis on presidendi töö eesmärk ja ülesanne. Lõpuks jõudsin selgusele, et president peaks ennekõike tegelema selliste tingimuste loomisega, et vajalikud asjad saaksid Seltsis tehtud. Kui kusagil on mingi nõrk lüli, tuleb aidata sellel järjele saada. Loodangi, et mõned asjad, mis Seltsis mõnda aega on varjusurmas olnud, ehk taas elule ärkavad.

Rahvatervise töögrupi juht Ingrid Liiv:1. Tõtt öelda tuli ettepanek ja otsus rahva-

tervise töögrupi juhi kohale kandideerida vaid loetud minutid enne reaalset kandideerimist ja seda peaasjalikult Mari ärgitusel. Sellegi poolest ei olnud otsus üdini vastutustundetu ja motiiv

töögrupi juhi töö tegemiseks tekkis hetkega — kes ei tahaks end proovile panna? Nii minagi.

2. Töögrupi juhina loodan osa saada suurest koos tege-mise rõõmust, tutvuda uute ja huvitavate inimestega nii arstiteaduskonnast kui muudelt elualadelt — ehk teisisõnu loodan, et kõik see hea, mida töögrupi liikmena aastate jook-sul kogesin jääks alles.

3. Pean oluliseks, et traditsioonilised rahvatervise töö-grupi tegemised jätkuksid ning samas teeksid läbi väikese värskenduskuuri. Loodan algatada töögrupis uue tervislikke eluviise propageeriva projekti, mida ajapikku edasi arenda-da. Paljude traditsiooniliste üksikürituste kõrvale ühe läbiva töögrupi tegevusvaldkonna leidmine aitaks minu arvates pa-remini kaasa töögrupi eesmärkide täitmisele.

Välisvahetuse töögrupi juht Merit Tõnspoeg:1. Tulin EAÜS’i, sest ei tahtnud olla passiivne tudeng,

kes peale õppimise muud erialaga seonduvat ei tee. Klii-niline välisvahetus pakkus huvi, kuna võimaldab suhelda teiste arstitudengitega üle maailma. Olin eelnevalt töögrupi juhi assistent ja osalesin ka rahvusvahelistel konverentsidel. Need andsid kindlasti indu juurde ja kui töögrupi juht minul kandideerida soovitas, otsustasingi seda asja edasi ajada.

NR. 20 RAHVA TERVIS LK. 3

Mulle meeldib suhelda erinevate inimestega ja mul on hea meel, et meie tudengid saavad kogemusi välisriikides praktiseerides. Soovin, et see jätkuks ja samas paraneks ka teadlikkus eestlastest ja Eestimaast.

2. Endale saan kindlasti palju kogemusi ja sõpru ning tut-tavaid üle kogu maailma.

Igal aastal augustis ja märtsis toimuvad kokkusaamised jäävad meelde kogu eluks. Tegemist ei ole ju lihtsalt reisi, vaid sadade arstitudengite kogunemisega. Mine astu ainult ligi ja küsi mida iganes tahaksid selle riigi ja sealse meditsii-nisüsteemi kohta teada. Sellist infot ei saa ühestki raamatust, ajakirjast või veebilehelt. See on ainulaadne kogemus. Samu-ti praktiseerin pea iga päev võõrkeeli (inglise, prantsuse, soo-me), sest kirjutan erinevate tudengitega erinevates keeltes.

Ametipostil õpin kohusetundlikkust, raamatupidamist, juhtimist ja palju muud, mis selle tööga kaasas käib. Olen tänulik, et see kõik on mulle võimalik.

3. Töögrupis näen ette päris mitut muutust. Nimelt ürita-me praegu kliinilist välisvahetust ka Tallinnasse laiendada ja tudengeid ka Tallinna haiglatesse praktiseerima viia.

Teiseks on suurenenud töögrupi aktiivsete liikmete arv, kes praegu aitavad ettevalmistada tutvustavat CD’d Türgi March Meeting’ul jagamiseks.

Kolmandaks tegime ümberkorraldusi konkursi tingimus-tes ja rahalistes asjades.

Aprillis hakkab kibe töö detailsema suve planeerimise nimel, et suvine vahetus viperusteta mööduks. Püüame igale tudengile leida oma kontaktisiku.

Plaanis on kujundada ka T-särgid kogu töögrupile, mis saavad tehtud pärast Seltsi logo muutust.

Ideid on ja tuleb juurde ja nende realiseerimises anname oma parima.

Traditsiooniline jõulupidu Ökudega

Kuna esinemistele kulus palju energiat, tuli söögipaus parajal hetkel. Verivorstid, kartul, hapukapsas — tõeline jõulusöök ning muidugi ka maiustused olid serveeritud kau-nistatud ruumis küünalde valguses.

Pärast piduliku õhtusööki korraldasid toimekad EAÜSi päkapikud mänge: tantsud ajalehel; limbo, mille võitjateks tulid kõige väiksemad ja paindlikumad; teatevõistlused — pi-parkoogisöömine, ümbertoolijooksmine, käru. Võitjad said praktilisi kingitusi — ilusaid värvilisi sokke.

MTÜ Öökull tegeleb riskikätumisega laste ja nooru-kitega, nii ei saadud ka peol politseita hakkama. Õnneks politsenik ei ohjeldanud ega karistanud lapsi, vaid viis läbi ringmänge. Toimus ka disko ja palju muud...

Jõulupidu oli meeldiv elamus ja väärib kindlasti kordamist järgmisel aastal.

Svetlana Belova,Stud. med. IV,Rahvatervise töögrupp

Jõuluvana ja päkapikk

Lapsed suurima sõbra jõuluvanaga

EAÜSi Rahvatervise töögrupi ja MTÜ Öökull jõulupidu toimus 17. detsembril Annelinna Lastekeskuses. Üritus on traditsiooniline. Ettevalmistus haarab lapsi (7–17aastased ökud), kes endast parima annavad, noorsootöötajaid, kes koostavad peo kava ja tudengeid, kes otsivad sponsoreid ning korraldavad seltskondlikke mänge. Sellel aastal osales 40 ringis inimesi.

Peo kuulutas avatuks jõuluingel (keskuse juhataja Egle Rummel). Lapsed esinesid jõulumuinasjutuga, tantsisid in-nukalt hiphopi. Eriti jäi mällu tam-tamide ürgse rütmi saatel esitatud laul, millega kaasnes ka muusikariista (ehk kausi) kildudeks löömine. Jõuluvana, kes istus aukohal, jäi niisuguse vastuvõtuga väga rahule ning kõik lapsed said kingitusi, mis õhinal lahti pakiti.

LK. 4 RAHVA TERVIS NR. 20

Suitsetamisest loobumine grupitöö meetodilEelmise aasta lõpust toimub koostöös MTÜ “Öökulliga” kümne nädala jooksul “Öökulli” noortele projekt suitsetami-sest loobumiseks. EAÜS’i poolt toimetavad noorte meestega Allan Ollema ja Reigo Reppo. Selline esmapilgul sooline dis-krimineerimine johtub sellest, et neidudega tegelevad õppi-nud noored sotsiaaltöötajad. Senisest pikaajalisest koostööst lähtuvalt tehti rahvatervise töögrupile ettepanek leida keegi tegelema noormeestega. Võib öelda, et meie ülesanne on panna noored hetkeks mõtlema enesest ja oma tulevikust kasvõi mitmekümne aasta pärast, seda nii suitsetaja kui mit-tesuitsetajana.

Grupis on kaheksa noort vanuses 15–18, kellest enamus tunduvad olema täiesti tavalistest peredest. Teisalt on mõne lapsepõlv vist päris kirju olnud. Suitsetama hakkasid kõik 10-nda eluaasta paiku, põhjuseks olla “kõva mees” ja proo-vida keelatut. Nüüdseks tahetakse lõpetada, sest langenud on füüsiline võimekus või on sigarettidele kuluvast rahast kahju.

Ürituse peamine idee seisneb selles, et suitsetamisest loo-buja hakkaks ise jälgima oma suitsetamisharjumusi ning tasa-pisi oma suitsetamist vähendaks kuni täieliku lõpetamiseni.

Samal ajal diskuteeritakse suitsetamise ja teiste “ahvatluste-ga” seonduvate terviseohtude üle. Seega oleme oma kohtu-mistel puudutanud suitsetamist ja ka teisi sõltuvust tekita-vaid pahesid. Muuhulgas lasime neil endal korraks tunda kui õhupuuduses vaevlevad KOK’i haiged. Selleks tuli hingata läbi ühe pika kitsa kõrre ning natuke füüsilist koormust koos teha. KOK on teatavasti valdavalt pikaajaliste suitsetajate haigus. Seni oleme külastanud ka Biomeedikumis all anatoo-mia instituudi ruumides asuvat preparaatide näitust. Plaanis on veel tutvustada alternatiivseid tegevusi spordi näol, koos õrnema sugupoolega külastada bowlingut ja muidugi jätkuvalt rääkida ja lasta noortel endal rääkida.

Senised tulemused veel väga edukad ei ole, sest siiani pole veel keegi suitsetamist päris lõpetanud. Nädala jooksul tõmmatud sigarettide arv on vähenenud keskeltläbi 100lt sigaretilt nädalas 30–40-ni. Projekt peaks läbi olema märtsi alguses, siis selgub, kui paljud on ennast ületada suutnud.

Reigo Reppo,Stud. med. IV

AIDS on evolutsiooniks vajalik!!!???Sellise provotseeriva loosungiga otsustas seksigrupp 1. det-sembril meelitada uudishimulikke TÜ raamatukokku üle-maailmset aidsipäeva tähistama. Rahvas tuligi, kuid nagu alati, võinuks rohkem tulla, sest Tartu Üliõpilaste Väitlus-klubi pidas sel teemal maha emotsionaalse ja jõulise heitluse. Kui keegi ikka veel pealkirja ebahumaansusest ehmunud on, siis rõhutan, et tegu oli vaid kontseptsiooniga ning väitluse mõte oli avada HIVi ja AIDSi suhtumise erinevaid tahke.

Väitlus peeti maha parlamentaarses formaadis, st väitle-jad jagunesid valitsuseks ja opositsiooniks ning publik moo-dustas parlamendi.

Valitsus oli nn teemat jaatav pool ehk see, kes väitis et AIDS on evolutsiooniks vajalik. Nende peamine argument oli inimkonna tugevnemine, ühelt poolt sellega, et inimkond areneb, tegeledes HIVivastase vaktsiini väljatöötamisega, teisalt sellega, et HIVi kaudu toimub looduslik valik ning ellu jäävad need, kes on targemad ja kes oskavad end selle eest kaitsta. Lisaks pakkusid nad välja argumendi, et rääki-des avameelselt HIVi teemadel, on inimene taas ühes asjas teadlikum ning seega veel haritum, nii et järelikult on AIDS evolutsiooniks kasulik. Nad ei eitanudki, et AIDS on katast-roof üksikisikule, kuid see ei tähenda, et see oleks katastroof inimkonnale.

Opositsioon tulistas (nagu meie riigis ikka) veelgi äge-damalt vastu. Tõdeti, et AIDS on väga tõsine probleem, mis halvab ühiskonna töö, seega tuleb eri tasanditel kõik-võimalike vahenditega (muuhulgas ennetustöö ja vaktsiini väljatöötamisega) inimkonda aidata. Erinevalt valitsusest ei nõustunud opositsioon väitega, et HIVi saavad vaid harima-tud inimesed, kes ei oska end kaitsta ning seega looduslik valik ei selekteeri vaid tugevamaid ja paremaid (kas tõesti inimesed nagu Freddie Mercury peaksid looduslikule valikule alla jääma?). Lisaks on naiivne loota, et kogu inimkond saab kõrgeltharituks (kui siis ainult HIVi osas, aga ka see tundub ebatõenäoline ning mis kasu sellest tuleviku “AIDSivabas” ühiskonnas üldse oleks?). Samuti on küsitav seesuguse tule-vikuühiskonna töökorraldus, sest iga inimesel on täita oma roll: kes siis prügi veaks, kui kõik cum laudega lõpetaks?

Nagu näha, väitlus oli võitlus, illustreeritud kohustusli-ku ülesehituse ja rituaalidega (eriti lõbus oli, kui heakskiidu väljendamiseks plaksutati lauale ja rahulolematust avaldati

eriti susisevate sosinatega — et seda kõike mõista, tuleb ise väitlusklubi kuulama-vaatama minna).

Võidu sai oodatult opositsioon (loe: inimlikkus), kuid mitte ülekaalukalt. Nii et sõna jõud on tohutu, sestap tu-lekski saavutada järjepidevus ennetustöös, mida scorakad seksuaalkasvatuslikke loenguid andes innukalt teevad. Tuleb veenda lapsi ABC-(Absinence-Be faithful-use Condom) strateegia tähtsuses ning kujundada neis sallivat suhtumist teistesse (sh HIV-positiivsetesse). Olen näinud hukkamõist-vat suhtumist HIV-positiivsetesse isegi arstide seas, kes na-katunuid alusetult amoraalsuses süüdistavad, justkui tead-mata, et narkomaanide kõrval on aina rohkem nakkuskand-jaid just “tavaliste” inimeste seas. Statistikast veel niipalju, et jaanuari seisuga on Eestis diagnoositud HIV-infektsioon 4442 inimesel (vt Merimetsa nakkuskeskuse koduleheküljelt www.ltkh.ee).

Tiina Toomson,Stud.med. VI,Reproduktiivtervise töögrupp

PS. Lisaks väitlusele korraldas SCORA aidsipäeval kondoo-mijagamisaktsiooni Tartu kesklinnas ning temaatilise peo klubis Tallinn.

Väitlus on hoos

NR. 20 RAHVA TERVIS / VABAS VORMIS LK. 5

Vastlapäev Öökulli noortega

8. veebruaril, kella kolme paiku pärastlõunal, võis taaskord Kassitoomel näha “öökulle” ringi lendamas. Teadjamad siinkohal ei eksi, tegu ei olnud öökullidega tuntud lasteraa-matust Harry Potter, vaid traditsioonilise vastlapäeva pidus-tusega. Linade pikkust kasvatasid EAÜS-i liikmed eesotsas Rahvatervise töögrupiga ja MTÜ Öökull noored. Vastlapäev

on tihedas ürituste sarjas juba mitmes, selgi korral meelitas huvilised kelgumäele ilus ilm ja tore seltskond.

Juba teist aastat järjest ulatas oma abistava käe ÜS Liivi-ka, pakkudes hubast ulualust otse Kassitoome kõrval. Star-dipaugu liulaskmiseks andis Kaitseliidu Tartu Maleva poolt jagatud hernesupp. Seejärel väike mõttetöö teemakohase viktoriini näol, parimatele jagati auhindu. Ning siis suunduti Kassitoomele, kaasas kõikvõimalikud liulaskmise vahendid: potid-pannid, kelgud, liulauad ja kilekotid. Harrastati nii klassikalist kui ka vabastiili. Linade pikkus vaks või kaks kas-vatatud, otsiti turgustust soojast teest.

Vastlapäev kulmineerus humoorika teatevõistlusega ja maitsvate vastlakuklite ning vahukoore ja ananassi-kõrvitsa kompoti söömisega ÜS Liivika ruumides. Soovijaile jagati mütsid-sallid, käpikud ja kalli-kallid.

Üritust saab lugeda õnnestunuks, sestap tänaks siinko-hal kõiki ürituse korraldajaid, toetajaid ja sponsoreid ning ka osalejaid!

Kõigil oli tore, noored olid rahul. Ja linnud laulavad ning kuu on tehtud juustust...

Elina Kiidli,Stud. med. IV,Vabakutseline vasteldaja

Kes kõige pikema liu saab, käib kõige rohkem sisehaiguste eksamit tegemas — ehk vastel arstitudengite moodi

Mõttemõlgutused öö puhulMõnikord tuleb mõte, kas inimlikel kannatustel on lävi või siis mingi maksimaalväärtus Vmaks? See on kindlasti päris kõrgel, sest inimene teadupärast on võimeline imelisi asju välja kannatama. Haiglas kohtab füüsilist piina ilmselt roh-kem. Kui vaim alla annab, siis pole ka inimest oma füüsiliste hädadega, välja arvatud ehk psühhiaatriakliiniku palatites. Piinatud geeniused.

Mõte nr. 2 küsib lisaks, kas pidevalt inimlike hädade sees olles säilib inimesel empaatiavõimet. Küsimus on terav; eri-nev suhtumine arstikunsti valitseb nooremate ja vanemate kursuste tudengite — “kaastundlike” ja “teadjate, kuidas asjad tegelikult on” vahel. Ja siis veel töötavad ja mittetöö-tavad arstitudengid, meditsiinitudengid ja muud tudengid, lootusetud idealistid ja lootust andvad realistid. Asi võib pä-ris inetuks minna. Küllap nii mõnigi lugejatest on sattunud

kirglikku diskussiooni keskele — kuidas ravida ravimatut; julgustada lootusetut; keda ravida järjekorras enne/kõige-pealt; mis peaks olema hea arsti head omadused.

Tundub et õigus ja terve mõistus jääb neile, kellele kan-natus on kannataja isiklik ja arsti professionaalne probleem. Tavaline ei jõua kõigiga koos kannatada. Üks, kes jõudis, löödi risti. Vist on hea arsti üks professionaalsemaid oskusi mitte välja näidata, et “tema teab”. Meediku avameelne jutt võib temast jätta mulje kui kalksüdamest või meditsiinilisest rõvetsejast. Elu õpetab teatud teemadel mitte sõna võtma.

Õhku jääb siiski küsimus- kas kaastunne peaks olema arsti pärisosa?

Reigo Reppo,Stud. med. IV

Õnnetustest päästetöötaja pilgu läbiOlin siis taaskord oma kolmapäevasel valvesessioonil seltsis kui siiani selgitamata põhjusel vajus uksest sisse meie organi-satsiooni president Reigo ja muu jutu hulgas teatas, et tal on “Curare” tarvis artiklit vaja ja et kirjutagu mina sellest kuidas suurõnnetusi likvideeritakse. Ahaa, mõtlesin, “Curare’sse” on ka tsunami jõudnud. Püüdsin küll selgitada et viimati kui selle teemaga tegelesin ei olnud veel sellist õppeainet nagu ajalugu, aga Reigo ütles, et arstid ravivad ka kümneid haigusi millest nad midagi ei tea, nii et kirjuta... ja ma kirjutan.

Õigupoolest sellest mida meedikud seal teevad. Et loodus viimasel ajal ajakirjandusele palju tööd ja leiba on andud ei ole kellelegi uudis. Samavõrra on ta toonud muret ja leina asjaosalistele. Igal aastal toimub maailmas palju õnnetusi millest me midagi ei kuule. Teistest me jälle ei taha kuulda, vastupidiselt kolmandatele, mis ehk tagajärgede põhjal tä-helepanu ei väärigi olles ometigi esiküljel. Nii või teisiti on sääraste sündmuste juures käsikäes töötamas palju erinevaid ametkondi. Päästeenistus, meedikud, politsei, kaitsejõud, eri-

nevate kommunikatsioonide avariiteenistused kui nimetada vaid väike osa neist. Töötamas, et päästa inimeste ja loo-made elusid ning vara. Just selles järjekorras seda tehakse: inimesed, loomad, vara. Eesti Vabariigis hetkel kehtivast eriolukorra seadusest võime lugeda:

§3. LoodusõnnetusLoodusõnnetuse all mõistetakse käesolevas seaduses loodusjõu-dude tegevusest põhjustatud hävingulise toimega sündmusi, seal-hulgas äkilise hävingulise toimega sündmusi, mis seavad ohtu elu, tervise, loodusvõi tootmiskeskkonna.

On muidugi teisi raskete tagajärgedega õnnetusi, kuid eluga parema korrelatsiooni saavutamiseks rääkigem võitlusest loo-duse poolt tekitatud kahjudega. Või meditsiini prismast vaada-tuna võitlusest inimelude eest loodusõnnetuse piirkonnas.

Eesti mastaabis on võrdlemisi vähetõenäoline (ent mitte võimatu) et juhtub erakordselt suure kannatanute arvuga

LK. 6 VABAS VORMIS / VANAD REISIMULJED NR. 20

loodusõnnetus. Suure kannatanute hulgaga õnnetused on meil rohkem ikka tehnooloogiaga kaasaskäiv nähtus. Liht-salt asustustihedus on liiga väike. Võimalik on see üksnes linnades kui näiteks Ülemiste järve üle kallaste tõusmisele mõelda. Et säärane mahukas päästeoperatsioon õnnestuks valmistutakse selleks aastaid. Palgale on võetud inimesed keda tuntakse kui kriisireguleerijaid ja kes ohtude analüüsi-mise ja tagajärgede likviddeerimise plaanide koostamise eest palka saavad.

Teiseks kriisinimega inimgrupiks on kriisikomisjon, mis koguneb kui kuskil piirkonnas on juhtunud õnnetus. Eestis on see maakonna põhine ja sinna kuulub vajadusel ka ka-tastroofimeedik. Tema ülesanne (loomulikult koostöös teiste ja alluvatega)on kannatanutega seonduva eest hoolitsemine. Kõigepealt tuleb vastu võtta otsus kuhu ja kuidas paigutada nn. välihaigla. Või kas seda üldse on mõtet püsitada. Selleks telgid püstidada peab mingis piirkonnas olema “piisavalt” kannatanuid. Ei ole ju küll muidu suure kannatanute arvuga õnnetusel mõtet püsitada telke piirkonda kuhu kilomeetrite kauguselt kannatanuid kokku tuleb vedada et neid siis haig-lasse toimetada. Teiseks on ka EDTR med. üksuse väljasõit aeganõudev töö. Alla 24 h ei suuda üksi nii mastaaapne üksus liikuma hakata. Edasi peab see paik olema turvaline abistajatele endile ja lõpuks tuleb seal ka kord tagada. Ole-tades, et inimesi ikka on võimalik haiglasse viia kujuneb see tõsiseks probleemiks. Eriolukorra puhul ei ole mitte kunagi mitte kuskil piisavalt haiglakohti. Eesti seni suurim haiglaravi vajavate patsienti hulk on oli seotud metanooli tragöödiaga. Toona vajasid pealt samaaegselt haiglaravi erinevatel andme-tel 60–80 inimest. Tänapäeval kus ka meditsiinis majaduslik aspekt tulevat sõnaõigust omab ei ole NSVL’i stiilis igas väik-semas keskus haigla pidamine võimalik. Häda korral raken-datakse olemasolevat nii hästi kui osatakse ja kui ressursist ei piisa, siis ei piisa.

Et see laviin vastu võtta siis jaotatakse kannatanud õn-netuspaigal omaette kategooritatesse. Kiirelt abi vajavad (nn.punased) ühte, pisut oodata kannatavad (nn. kolla-

sed) teise. Kerged vigastused e. rohelised kolmandasse. Ja paraku, paraku surnud (mustad) neljandasse. Kasutusel on erilised kannatanule kaela riputatavad kaardid. Igale neist on trükitud must, punane, kollane ja roheline triip. Vastavalt patsiendi kategooriale murtakse ülejäänud ära nii et kaela jääb patsiendi olukorda kirjeldavat värvi riba. Lugejale ei valmista ilmselt raskust erinevaid vigastusi artikli valguses “üle värvida”. Ehkki skaala pole absoluutne on nagu ikka hulgitraumad, massiivsed verejooksud punased. Kollaste hulka loetakse raskete vigastustega kuid stabiilsed patsien-did, roheliste hulka käib kõik muu. Vajadusel kaarti värvi kannatanu rinnal vahetatakse. Välja võib tuua omamoodi triaaži seaduse. Kes karjub, see kaua elab. Teiste sõnadega kannatanu kes jaksab oma hingeõhku karjumisele kulutada ei ole mitte nii haige kui tema vaikiv kaaskannataja. Niisiis püütakse nad jõudumööda parematesse tingimustessa toi-metada.

Et säärane töö mitte ainult inimestest ei sõltu teab iga tudeng. Üheks suurimaks probleemiks on kaasaegse katast-roofi likvideerimise varustuse kallidus. Andes esmaspäeval katastroofimeedikule 50 miljonit krooni varustuse soetami-seks, tuleb ta arvatavasti kolmapäeval lisa nuruma. Nii kallist varustust aga lattu kunagikuskiltoimuva õnnetuse tarbeks seisma osta ei soovita. Paraku on sellel varustusel komme rikneda. Olgu näitena toodud ühe katastroofi meditsiinitelgi maksumus mis on ümmarguselt 200 000 krooni.

Seni ei ole me kokku puutunud tõeliselt suure õnnetuse-ga. Parvlaeva “Estonia” kurbmängu likvideerimine oli põhi-liselt Soome ja Rootsi õlul. Seni aga saame me ise olla valmis väikestes asjades, sest suured asjad koosnevad väikest. Üle jääb ainul loota parimat ja karta halvimat.

Märt Põlluveer,Stud. med. IV

Venezuela vol. IIEelmisel korral lõpetasin oma reisikirjaga sealmaal, kus olin Caracasi äärelinnas ära eksinud, hotelle ega inimesi, kel-lelt nõu küsida, polnud mul kusagilt leida ja ma otsustasin rahulikku magamiskohta otsides üle vana betoonaia roni-da. Eraomandit tuleb muidugi austada, aga kui tegemist on tühermaaga, siis seal vaikselt oma magamiskott lahti rulli-da ja öö mööda saata ei tohiks olla suur kuritegu. Lõuna-Ameerikas polnud ma varem käinud, aga Vanas Maailmas hääletades oli selliseid öiseid “telkimisi” mul varemgi ette tulnud. Sain teisel pool aeda vaevalt mõned sammud astuda, kui kuulsin kauguses vaikseid hääli ja nägin öös hööguvaid sigaretiotsi. Pöörasin ümber ja jalutasin tuldud teed tagasi, otsutasin end kodututega kokkupuutumistest säästa ja uue ööbimiskoha otsida.

Järgnev oli pisut enam kui ootamatu. Kostsid kumma-lised paugud ja midagi hüüti. Esmalt ei saanud ma ilmselt oma väsimusest aru — või keeldusin uskumast — et need olid hoiatuslasud ja mulle hüüti peatumismärguandeid. Kui juba kuulide vingumist enda kõrval kuulsin ja tekstist sõnad “stop.. hombre.. tranquilo..” välja noppisin, võttis pildi korraga väga selgeks. Pöörasin ümber ja voila — nägin enda poole kõndimas nelja mustades riietes püsse paugu-tavat meest. Järgmisel hetkel olin järsust jalahoobist selga maas pikali, käed raudus ja hispaaniakeelseid küsimusi tuli järjest nagu rahet. Selleks hetkeks olin ma vist kogu oma vähese hispaania keele minetanud, puhtalt enda rahusta-miseks hakkasin nendega inglise keeles rääkima. Palusin

selgitada, mis oli juhtunud ja võimalust Eesti suursaadikuga kontakteeruda. “Embassador” — õnneks rahvusvaheline sõna — tegi militaristid mu vastu viisakamaks, nad avasid mu käerauad ja ma sain neile oma dokumente näidata. “Gringo, norteamericano” olid passi igatpidi uurivad mehed mu diag-noosi osas üksmeelel. Mind katsuti läbi ja veendunud, et mul relva pole, ronisime kogu suure seltskonnaga veelkord üle aia ja sõitsime ühte suuremasse angaari. Sealsamas pidin oma asjad neile ülevaatamiseks lahti pakkima. Mind vahis-tanud mehed krimpsutasid ninasid — midagi kahtlast nad ei leidnud.

Selgus, et ma olin roninud üle raudtee turvatsooniks ole-va betoonaia. Mind peeti terroristiks ja tõenäoliseks raudtee õhkijaks. Sabotööriks. Ilma naljata! Selgus, et samal päeval ja ööl vastu 1. märtsil 2004 oli toimunud järjekordne presi-dent Hugo Chavezi vastane demonstratsioon. Neid demonst-ratsioone nägin Venezuelas veedetud kolme nädala jooksul hiljem teisigi. Enamik inimesi polnud rahul presidendi po-liitikaga; töötus ja inflatsioon aina kasvasid, korruptsioon lokkas ja lubatud sotsiaalsed hüved jäid tulemata. Nii mindigi kodudest välja tänavatele, skandeeriti ja kanti loosungeid. Et kardeti hullemat, oli terve Caracas sõjaväelasi täis ja kõik strateegilised punktid, kaasaarvatud raudtee, erilise kontrolli all. Uudistest sain hiljem aru, et samal päeval oli kokkupõr-getes politsei ja sõjaväega hukkunud kakteist inimest. Ma pole küll ebausklik, aga see kolmeteistkümnes oleksin väga napilt ma ise olnud.

NR. 20 VABAS VORMIS LK. 7

Mis edasi sai? Pakkisin oma asjad angaaris jälle kokku. Khm.. ülikond, hambahari, t-särgid, kaamera.. Ja ootasin tunni jagu angaari juures mind politsei peamajja transpor-tima tulnud järgmisi korravalvureid. Selgus, et mind “tervi-tama” tulnud mehed mustas olid umbes 18-aastased poisid. Sihuksed lõbusad ja hästi jutukad. Jõin nendega hiljem koos kanget kohvi ja pidin õlapatustuste saatel neile tunnistama oma rumalust ööbimispaiga valikul. “Gringo, stupido, me oleksime su peaaegu ära tapnud!” ütles mulle üks nendest.

Ronisin oma seljakotiga Chevy pickup’i kasti ja sõit kesk-linna politseisse algas. See sõit jääb vist alatiseks meelde. Caracas paikneb mägede vahel orus ja võite ette kujutada milline vaade öisele linnale mulle sealt autokastist avanes. Miljonid tuled vilkumas. Soe tuul näkku puhumas. Õige pea pidime hoo maha võtma, ristmikele oli õhtu jooksul kokku

lükatud ja põlema süüdatud prügikaste, need olid sel ajal veel hõõgumas. Mõnel pool oli näha sissevisatud poodide aknaklaase. Politseijaoskonda jõudes anti mind üle ja pandi mõneks ajaks kartserisse istuma. Siis leiti kusagilt üks inglise keelt kõnelev politseinik, kuulas mu tõsinaljaka loo ära ja andis loa lahkuda. Palusin tal endale mõnda lähedal asuvat hotelli või hostelit enne järjekordseid seiklusi soovitada. Üks paikneski täpselt teisel pool teed. Unine omanik avas mul-le ukse ja võtsin endale toa. Ongi selleks päevaks kõik?, ei tahtnud ma ikka veel uskuda.

Meelis Tasur,Stud. med. IV,Rahu ja pagulaste tg.

Välisvahetus Eestis 2004“Nagu reis eelmisse sajandisse,” ohkab saksa välisüliõpilane Sven küsimuse peale, kuidas Piirisaare meeldis ja möönab hä-belikult, et kohalikust poest söandas osta vaid banaanikomp-vekke. Selliseid huvitavaid ja kohati naljakaid kommentaare läbi võõraste silmade ja suude kuulsin suve jooksul veelgi. Nimelt olin augustikuus kontaktisik üliõpilastele, kes teistest riikidest Eestisse haiglapraktikale olid tulnud.

Kindlasti võib öelda, et see oli äärmiselt sündmusterohke suvekuu ja isegi külastasin paiku, kuhu võibolla enda init-siatiivil jõudnud ei olekski. Üliõpilaste praktika toimus vaid tööpäevadel ning nädalalõppudel võtsime ette pikemaid või lühemaid reise Eesti erinevatesse paikadesse. Nädala sees askeldasid nad põhiliselt ise, kuigi regulaarselt toimusid ka nn ühised istumised, kus keegi üliõpilastest valmistas enda maa rahvussööki ja nagu heast seltskonnast ikka, ei puudu-nud ka vein.

Värvilisematest mälestustest võiks märkida reisi Lääne-maa saartele, kus parajaid emotsioone tekitas juba seitsme-tunnine bussi-ning praamisõit. Jõudnud õnnelikult Muhu-maale, külastasime kohalikku poodi ning seadsime sammud minu suvekodu poole. Kui itaalia noormehed kuulsid, et sinna on vaja kõndida neli kilomeetrit, nõudsid nad taksot, kuid kahjuks ei ole see Muhu saarel võimalik. Terve tee oli täis imestamist ning paljud ei suutnud uskuda, et olid olnud vabatahtlikult nõus sellisesse tsivilisatsioonist ja jumalast hüljatud paika tulema. Suurimat nördimust tekitasid kuiv-käimla, mille mehhanismi keegi ei mõistnud, ja saun. Saksla-sed olid vaimustuses, horvaatia tüdrukud ei osanud pesta ilma voolava veeta ja itaallased ei julgenud sinna poole isegi

vaadata. Oma suureks üllatuseks avastasin õhtul, et kogu vesi oli kasutamata- ju nad siis arvasid, et see oli lihtsalt üks hea ja soe koht, kus eestlased käivad.

Naljakaid lugusid oli veelgi. Näiteks ei olnud horvaatlas-tel kaasas suveriideid, kuigi väljas oli 30˚C sooja, sest eelmi-sel kuul Eestis praktikal viibinud Serbia tüdruk oli öelnud, et see on üks külm maa. Nii nad siis kerisid üles varrukaid ja püksisääri, kuna Tartu poodides ei olnud konditsioneeri ja seetõttu ei olnud seal võimalik nii kuuma ilmaga šopata.

Tagasiside põhjal võib arvata, et enamus neist jäid oma praktikaga rahule. Saksa tüdruk Annika tuli septembris tagasi Tartusse kohtuma oma juhendajaga neuroloogia osakonnast ja käis tema sõprade ning tuttavatega koos õhtust söömas.

Kuigi kohati tuli silmitsi seista ka väikeste tagasilööki-dega (näiteks kui selgus, et paar juhendajaks määratud arsti olid suvepuhkusel), võib kahtlemata väita, et see oli läbinisti meeldiv ja rikastav kogemus. Miks mitte kasutada olemasolevaid võimalusi ja väljakutseid, et muuta oma suvi meeldejäävaks! Vahest annab otsene kontakt oma välisriigist kolleegidega ka väikese aimduse sellest, kuidas töötab süs-teem teistes riikides ja rahuldab vähemal määral uudishimu ja soovi ise midagi sellist kogeda?

Kui kellelgi tekkis huvi või soov järgmisel suvel ka ise vä-lisvahetuse programmis kaasa lüüa, võtke ühendust töögrupi juhiga. Julget pealehakkamist teile kõigile.

Liis Mägi,Stud. med. III,Välisvahetuse tg.

“Curare” vabandab!Eelmise numbri Baikaliteemalise artikli pildiallkirjaks sattus eksikombel “Pankisi org”. Tegelikult on tegemist Aršani kuruga.

LK. 8 NR. 20

EAÜS tänab oma toetajaid

Curare toimetus: Tartu Pepleri 32, EAÜSTartu 51010Tel./faks: 742 0580Http:www.eays.eeE-post: curare@eays.ee

Peatoimetaja Reigo Reppo E-post: rere@ut.ee

EAÜSi suursponsor

Jõulupidu Öökulliga toetasid:AS Salvest; Kadarbiku talu; Laheotsa talu; AS Pere Leib; AS Sartex; AS Balbiino; AS Hallik; AS Saaremaa Liha- ja Piimatööstus; AS Tartu Õlletehas

Vastlapäeva toetasid:Kaitseliidu Tartu Malev; Hansapank; AS Kodupaber; AS Astri; ÜS Liivika

Suitsugruppi toetavad:Tartu Raatuse gümnaasium, õpetaja Arvo Patak; Kaitseliidu Tartu Malev