LÕPPARUANNE Vastutav täitja: T - Siseministeerium · Ja loomulikult täname rahastajaid - Riigikantseleid ja EASi. 1 Samad eksperdid osalesid hiljem Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi

SISEMINISTEERIUM

UURINGU

„E ESTI REGIOONIDE MAJANDUS -

STRUKTUURI MUUTUSTE PROGNOOS “

LÕPPARUANNE

Vastutav täitja: T ARTU ÜLIKOOL

Tartu-Pärnu-Tallinn 2009

2

Sisukord 1. Sissejuhatus 4

2. Uuringu metoodika ja ülesehitus 6

2.1 Uuringu fookus, ajaraam, metoodikad ja andmestik 6

2.2 Uuringu etapid 7

3. Ettevõtlusharude arenguperspektiiv Eestis 10

3.1. Eesti majanduse seniste arengustsenaariumite rakendumine 10

3.2. Ettevõtlussektorite arenguperspektiivid Eestis 14

3.3. Ettevõtete erialaliitude hinnangud struktuurmuutusele 21

3.4. Portugali või Taani tüüpi arengute mõju regionaalsele arengule 25

3.5. Eesti regioonides oluliste ettevõtlusharude perspektiiv 28

4. Rahvastikuprognoos 2011 ja 2018 33

4.1. Andmed ja metoodika 33

4.2. Maakondade rahvastikuprognoos 36

4.3. Linnade ja valdade rahvastikuprognoos 40

4.4. Järeldused ja soovitused 41

5. Maakondlik ettevõtluse struktuurmuutus ja progno os 43

5.1. Majandusstruktuuri ja SKP muutus Eesti regioonides 43

5.2. Ettevõtete struktuurimuutus ja selle edasine hinnang aastail 2000-2006 ettevõtete

raamatupidamisaruannete põhjal

49

5.3. Tööturu maakondlik prognoos aastani 2016 54

6. Piirkondlikud nõupidamised – vaade regioonide ar engule seestpoolt 68

6.1. Kesk-Eesti 68

6.2. Kirde-Eesti 70

6.3. Lõuna-Eesti 71

6.4. Lääne-Eesti 73

6.5. Ettepanekud riiklike poliitikate osas 75

6.6. Kokkuvõte 76

3

7. Ettevõtlusstruktuuri muutuste ja selle mõjude hi ndamine ettevõtetes ja

omavalitsusüksustes

78

7.1. Metoodika ja asulate tüüpgrupid 78

7.2. Uusettevõtluse piirkonna tüüpgrupp 82

7.3. II tüüpgrupp: varasema suurettevõtte domineerimine 88

7.4. III tüüpgrupp: mitmekülgse majandus- ja ettevõtlusstruktuuriga asulad 92

7.5. IV tüüpgrupp: taanduva tööstusega väikeasulad 98

7.6. V tüüpgrupp: ühe suurettevõttega raskustes olevad asulad 100

7.7. Kokkuvõte ja asulatüüpide arendussoovitused 105

8. Süntees. Tööjõu ümberõppe ja täienduskoolituse v ajaduste hinnang regiooniti 110

8.1. Arenduspoliitikate raamistik: piirkondlik spetsialiseerumine ja asustussüsteem 110

8.2. Pealinnaregioon 114


8.4. Kesk-Eesti 123

8.5. Lõuna-Eesti 127

8.6. Ida-Virumaa 135

9. Regionaalarengu poliitikasoovitused ja ettepanek ud Statistikaametile 138

9.1. Eesti regionaalpoliitika institutsionaalne raamistik 138

9.2. Regioonide strateegilised arendusmeetmed 141

9.3. Kõrge tööpuudusega asulate (KOVide) olukorda leevendavad operatiivmeetmed 148

9.4. Poliitikasoovitused regioonides eelisarendatavate valdkondade ja meetmete suhtes 150

9.5. Ettepanekud Statistikaametile regionaalstatistika tarvis 153 10. Kokkuvõte 157

10.1. Majanduse struktuurimuutus 157

10.2. Demograafilised muutused 159

10.3. Regionaalne hõivemuutus 160

10.4. Võimalike kriiside lahendamine 161

10.5. Regionaalne spetsialiseerumine 162

10.6. Vajadus muuta poliitikate iseloomu

163

Viidatud kirjandus 165

Lisad 166

4

2. Sissejuhatus

Käesolev on uurimisprojekti ,,Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos"

lõpparuanne. Uuringud ja analüüsitöö toimus ajavahemikus 2008. aasta september kuni 2009.

aasta oktoober. Tellija oli Siseministeeriumi regionaalarengu osakond, rahastasid Riigikantselei

Tarkade otsuste fond EL ESF vahenditest ja EAS. Töö tegid Tartu Ülikooli majandusteaduskonna,

geograafia osakonna ja Pärnu kolledži ning Tallinna ülikooli Eesti tulevikuuuringute instituudi

spetsialistid (vt. tabel 2-1). Projekti üldkoordinaator ja aruande toimetaja oli Dr Garri Raagmaa.

Uuringu eesmärk oli hinnata ja prognoosida Eesti regioonide majanduse struktuurimuutust ning

anda poliitikasoovitusi arendusmeetmete rakendamiseks. Tellija soov oli keskenduda Eesti

regioonide pikaajalise arengu trendide analüüsile: regioonide majanduse ja hõivestruktuuri

lähteolukorra kaardistamisele, arenguperspektiivide hinnangule ja tööjõuvajaduse

prognoosimisele 3 ja10 aastases ajaperspektiivis. Oluliseks peeti tulemuste rakendatavust

ettevõtlus-, tööturu-, haridus- ja regionaalpoliitikate kavandamisel ja vastavate arendus- ja

toetusmeetmete ja ning -programmide väljatöötamisel, aga ka piirkondlike ja ettevõtete arengute

kavandamisel.

Metoodikas soovisime ühendada teoreetilise teadmise, teiste maade empiirilise ja poliitikate

teostamise kogemuse Eesti regionaalstatistilise andmestiku ja, teades juba selle lünklikust,

täiendavate kaasus-, meedia ja kvalitatiivuuringutega (vt. detailsemalt metoodika kirjeldust 2.

peatükis). Detailsemast kaasuste analüüsist jätsime kõrvale suurlinnad ja ka tugevamad

maakonnakeskused ning keskendusime väikeasulatele.

Kuna sarnast kompleksset uuringut ei ole seni Eestis tehtud, siis õpiti töö edenedes - tehti algselt

kavandatud metoodikasse koostöös tellija esindajatega jooksvalt korrektuure. Esimene

muudatuste põhjus oli kasutatavate andmete kvaliteet, mis ei lubanud teatud andmete lõikes anda

vettpidavaid prognoose isegi maakondlikult, rääkimata kohaliku omavalitsuse (KOV) tasemest.

Teiseks mõjutas statistilise andmestiku kasutamist 2008. aasta teises pooles alanud finants- ja

majanduskriis, mille tõttu varasemad makroprognoosid, millest kavandasime lähtuda, osutusid

kasutuks. 2000ndate kasvutrendid katkesid ja asendusid kiire langusega. Sel põhjusel tuli uuringu

käigus märksa enam kasutada jooksvalt kogutud andmeid ja ekspertarvamusi. Ühtlasi oli

ratsionaalne muuta uuringu väljundi rõhuasetust: majandusstruktuuri muutuste ja tööjõuvajaduste

lähiprognoosi asemel, mida muutuste kiiruse tõttu ei ole lihtsalt võimalik teha, suurendasime

empiiriliste uuringute mahtu hindamaks potentsiaalselt kriitiliste asulate olukorda ja keskendusime

enam operatiivsetele poliitikasoovitustele.

Uuringu aruanne koosneb sisukorrast, sissejuhatusest, kaheksast teemapeatükist, kokkuvõttest,

kirjanduse loetelust ja lisadest. Metoodika peatükk annab detailsema ülevaate uurimisprojekti

struktuurist, metoodikast ja kasutatud andmetest. Kolmas peatükk analüüsib teiste maade

5

analoogiate alusel (regionaalse) struktuurimuutuse põhjuseid ja Eesti senist struktuurimuutust.

Joonistasime välja regionaalse arengu võimalikud tulevikustsenaariumid tulenevalt

institutsionaalsest valmisolekust poliitikaid teostada. Siia paigutasime ka ettevõtete erialaliitude

esindajate intervjuude tulemused ning lõpptulemusena anname ekspertprognoosi väljaspool suuri

linnu oluliste ettevõtlusharude tulevikust1. Neljas peatükk hindab ja prognoosib

rahvastikuprotsesse ja tööjõuressursside muutumist nii maakondlikul kui ka kohalikul tasandil

aastateks 2011 ja 2018. Viiendas peatükis on konkreetsemalt vaatluse all regionaalne tööturg -

lähtuvalt tööjõu-uuringu ja töötukassa andmetest ning MKMi tööhõiveprognoosist esitame

maakondlikud ettevõtlusharude hõiveprognoosid aastaks 2016 ja hinnangud lähiaja muutustele.

Kuues peatükk võtab kokku regionaalsete arendusspetsialistide fookusgruppide tulemused.

Seitsmes osa esitab kaasusuuringute ja täiendavate värskete telefoniintervjuude tulemused

suurematest tööstusasulatest, viimaste tüpoloogia ja arendussoovitused. Kaheksas peatükk

sünteesib kogu eelnevat informatsiooni piirkondlikus ja maakondlikus lõikes ning esitab eeldatava

ja soovitatava regionaalse spetsialiseerumise kirjelduse ning soovitused koolitatavate erialade

suhtes, millele on ratsionaalne tulevikus enam rõhku panna. Viimane üheksas peatükk esitab

konkreetsed administratiivsed, strateegilised ja operatiivsed poliitikasoovitused. Lisadesse on

paigutatud statistilised koondid, osa joonised ja välitööde kokkuvõtted.

Tänuavaldused

Soovime ennekõike tänada projektis osalenud ettevõtete ja ettevõtete organisatsioonide,

ministeeriumite, kesksete ja regionaalsete arendusasutuste, omavalitsuste ja kohalike arendajate

esindajaid (kokku üle 200 inimese), kes meie andmepäringutele vastasid, olid nõus aega

kulutama intervjuudele või muul moel panustasid.

Suur tänu ka TÜ üliõpilastele, kelle praktikatööd tegid võimalikuks hoopis suurema infomassiivi

kogumise.

Eriline tänu kuulub Siseministeeriumi töötajatele Eedi Sepale ja Maila Kuusikule, kes tellija

esindajatena tööd kureerisid ja kiiresti muutuvad olukorras arvukalt häid lahendusi välja pakkusid.

Ja loomulikult täname rahastajaid - Riigikantseleid ja EASi.

1 Samad eksperdid osalesid hiljem Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) tööhõiveprognoosi koostamisel, mis omakorda sai aluseks ka siinsele regionaliseeritud tööhõiveprognoosile.

6

2. Uuringu metoodika ja ülesehitus

Uuringu metodoloogiliseks aluseks on kriitiline realism (Sayer 1992, 2000), mis on kohane

keeruliste ühiskondlike ja regionaalsete protsesside uurimiseks ja muutuste põhjuste leidmiseks.

Realism ühendab endas varasema teoreetilise teadmise, nii ekstensiivsed (kvantitatiivsed) kui ka

intensiivsed (kvalitatiivsed) uurimismeetodid, millega kaetakse puuduoleva info osad, ning

sünteesi, mis seob analüüsi tervikuks.

2.1 Uuringu fookus, ajaraam, metoodikad ja andmesti k

Uuringu fookuseks oli regionaalse – so. maakondliku - taseme majandusarengu tuleviku

prognoosimine. Uuringu mahtu arvestades jätsime detailsematest analüüsidest üldjuhul välja

kasvavad suurlinnad Tallinna ja Tartu, mille puhul on kasutatud valfavallt statistilisi ja

sekundaarseid allikaid.

Antud uuringu mahtu ja kiiresti muutuvaid olusid arvestades ei ole võimalik anda vettpidavat

prognoosi 227 omavalitsuse majandusstruktuuri ja tööjõuvajaduse muutuse kohta - statistiline viga

oleks lubamatult suur. KOV tasemel oli küll võimalik saada retrospektiivseid ettevõtluse ja

hõiveandmeid (2006. aasta ettevõtete aastaaruannetest, jooksvatest Töötukassa ning Maksu- ja

Tolliameti tulumaksuandmetest) ja analüüsida nende dünaamikat, kuid saadavaid trende ei ole

võimalik käimasoleva struktuurinihke (paljud varasemad edukad ettevõtted on suurtes raskustes)

ja „turbulentsi“ tõttu prognoosi aluseks võtta.

Metoodika koostamise hetkel 2008. aasta kevadel lähtusime kahest ajalisest muutuspunktist: 3

aasta (kuni 2011) ja 10 aasta (kuni 20182) perspektiivist. Eeldasime 2011. aastaks intensiivset

restruktureerimist (siseturu) majanduslanguse tingimustes. 2018. aastaks aga stabiliseerumist

kõrgemal lisandväärtuse tasandil, mis tähendanuks Lääne analoogiate põhjal rea traditsiooniliste

sektorite taandumist ja valdavalt linnalise tootmis-äriteenuste ja mõningast maalise

rekreatsioonisektori kasvu.

Paraku on globaalne ja sellest tulenevalt ka Eesti majanduslangus olnud kardetust märksa

sügavam, mistõttu kriisi mõju on eeldatavalt prognoositust pikaajalisem. Nii ei olnud meil enam

võimalik kasutada varasemaid makrotasandi prognoose. Septembris 2009 avalikustati MKMi Eesti

tööhõiveprognoos, mida ka kasutasime. Stabiilseim, kriisist märksa vähem mõjutatud andmestik

oli kasutada rahvastikuarengu prognoosimisel, kuid siin on probleemiks rahvastiku- ja eriti

2 Kuna MKMi tööhõiveprognoos koostati aastani 2016, siis oli ratsionaalne regionaalne tööhõiveprognoos anda samas ajaraamis.

7

rändeandmete puudulikkus. Oludes, kus ligi 20% inimestest ei ela registreeritud elukohas, tuleb

mitmeid järeldusi paraku teha siiski ekspertide laiema teadmise põhjal.

Saamaks vahetut informatsiooni muutuvatest oludest, korraldasime koostöös kohalike

arenduskeskuste, töötukassa esindajate ning maakondlike ettevõtlus- ja arendusliidritega (kes

valdavad kohalikku olukorda) nõukojad (fookusgrupid), mille eesmärgiks on toimivate ettevõtlus-

ja tööjõualaste trendide kulgemise ja mõju selgitamine. Samuti küsitlesime regioonides oluliste

ettevõtete erialaliite.

Tuleb arvestada, et ettevõtted rakendavad majandusraskuste korral väga erinevaid strateegiaid:

võimalik on sektorist väljumine, spetsialiseerumine, tootmise mehhaniseerimine või väljaviimine

odavama töö maadesse. Probleemne on ka ettevõtete vastuste tõlgendamine: sageli ei taha nad

ka juba suurtes raskustes olles seda tunnistada ning hindavad olukorda tulevikus märksa

positiivsemana. Seetõttu kasutasime tõenäoliselt taanduvate suurettevõtete või ühetaolise

tööhõivega ettevõtluspiirkondade või perifeersete asulate kaasuste uuringuid (sisaldab allikatena

nii statistikat, meedia sisuanalüüsi kui ka intervjuusid erinevate osapooltega). Algselt kavandatud

25 asula asemel võtsime kokkuleppel tellijaga vaatluse alla 56 kaasust. Ka on tulenevalt kriisist

rõhuvas enamuses tegu probleemsete, peamiselt tööstusettevõtete hõive taandumisest tingitud

kaasustega. Viimase intervjuude vooru kasvanud tööpuudusega KOVides viisime läbi oktoobris

vahetult enne lõppraporti esitamist.

2.2 Uuringu etapid

Uurimisprojekti aluseks võtsime Eesti Arengufondi tellimusel TÜ majandusteaduskonna poolt

koostatud uuringu: „Eesti olulisemate majandussektorite konkurentsipositsioon ja selle dünaamika

keskpikas perspektiivis“. Seda täiendasime Eesti lõikes värskete statistiliste ja empiiriliste

andmetega ning koostasime Portugali ja Taani näitel majandusstruktuuri ja regionaalse arengu

stsenaariumid. Määratlesime Eesti majanduses kiiresti kahaneva konkurentsivõimega

majandusharud. Lisasime haruliitude intervjuude tulemused ja koostasime ekspertprognoosi

Eestis kasvavatest ja kahanevatest harudest.

Demograafilises prognoosis hindasime maakondlikult tööealiste arvu muutusi kolmes

vanusegrupis. Selgitasime välja need omavalitsused, kus tööealiste arv ja kvalifikatsioon seab

piirangud uute investeeringute tarvis. Kuna asulate lõikes ei ole statistikat praktiliselt olemas, siis

kasutasime analüüsil ja prognoosil KOV tasandi andmeid.

Edasi võtsime vaatluse alla regionaalse hõivemuutuse. Kuna usaldusväärne maakondlik statistika

oli olemas vaid kolme põhisektori kohta, siis analüüsisime neid andmeid regionaalselt

põhjalikumalt, kasutades faktoranalüüsi. Teiseks puhastasime 2006. aasta andmetega

8

ettevõtteregistri andmebaasi ja analüüsisime ettevõtlusstruktuuri muutusi maakondlikus ja keskus-

ääremaa lõikes, püüdes nii leida kiiremini kasvavaid ja kahanevaid allharusid.

Tabel 2-1. Tartu Ülikooli „Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoosi koostamine”

etapid, tulemused ja põhitäitjad (vastutavad täitjad on alla joonitud).

Etapp, tegevus Tulemus (Vastutavad) tegijad

1. Stsenaariumite regiona-

liseerimine: ettevõtlussektorite

arenguperspektiiv, haruliitude

küsitlus (ptk)

Üle-eestiline struktuurimuutus, järeldused

regionaalsele arengule.

Dr Garri Raagmaa, prof Tiiu

Paas, prof Urmas Varblame,

prof Helje Kaldaru, Jaanika

Meriküll

2. Demograafiliste piirangute

ja muutuste hinnang (ptk 4)

Tööturu potentsiaalne maakondlik suurus ja

kvalifikatsioon maakondades ja KOVides 3 ja

10 aasta perspektiivis

Prof Tiit Tammaru

3. Maakondlik tööturuanalüüs

(ptk 5)

Maakondlikud struktuurimuutused lähtuvalt

potentsiaalsetest kriisi- ja kasvusektoritest.

Tööjõu ülejääk/puudus � hinnang ümber- ja

täiendusõppe üldmahtude vajadusele

Prof Raul Eamets, Jaanika

Meriküll

4. Regionaalsed nõukojad

(fookusgrupid) (ptk 6)

Täpsustatakse prognoose kohalike uuringute

võrdluses, määratakse kaasusomavalitsused

ja -ettevõtted

Dr Aado Keskpaik, dr Erik Terk,

Andres Viia

5. Potentsiaalsete

uusettevõtlusalade ja

kriisiasulate kaasuste analüüs

(ptk 7)

Eeldatavalt taanduvate perifeersete

suurettevõtete ja võimalike kasvupiirkondade

arengu hinnangud

Raigo Ernits (MSc), dr Erik

Terk, dr Aado Keskpaik, dr

Garri Raagmaa, Andres Viia

6. Süntees,

spetsialiseerumise, tööjõu

ümberõppe ja

täienduskoolituse vajaduste

hinnang (ptk 8)

Piirkondlik ja maakondlik struktuurmuutus,

perspektiivsed harud, ümber- ja täiendusõppe

vajaduse hinnang

Dr Garri Raagmaa, dr Erik

Terk, prof Raul Eamets, dr

Aado Keskpaik

7. Poliitikasoovitused ja (and-

mekorje), indikaatorite

ettepanekud Statistikaametile

(ptk 9)

Soovitused meetmeteks Dr Aado Keskpaik, dr Erik Terk,

dr Garri Raagmaa, prof Helje

Kaldaru, prof. Tiiu Paas

Lähtudes praegusest tööhõivest, eeldatavatest sektoraalsetest struktuurinihetest (tööhõive

muutuste prognoosist), demograafilisest muutusest (vanusstruktuuri nihe, noorte eeldatav

väljaränne suurlinna, pensioniealiste maaleminek jms) koostasime maakondliku tööhõive muutuse

hinnangud, kasutades Eesti tööjõuuuringu andmeid. Algselt kavandamise analüüsi lühemaks

(2009-2011) ja pikemaks perioodiks (2011-2018). Tulenevalt lähiaastate makroprognooside

ebakindlusest andsime vaid regionaalse prognoosi aastani 2016 (ühtiv MKMi

tööhõiveprognoosiga).

9

Kaasati maakondlike arenduskeskuste, töötukassa, maavalitsuste, ettevõtlusorganisatsioonide ja

kohalike omavalitsuste vastavad spetsialistid. Regionaalsed nõukojad oli ka koht esmaste

analüüsitulemuste edastamiseks. Ühtlasi täpsustati 5. etapi kaasusomavalitsuste ja

intervjueeritavate ettevõttete nimekrija.

Asulate kaasusuuringute raames selgitati välja, millised on kasvavad ja kahanevad olulisemad

ettevõtted, mis asuvad väljaspool suuri regionaalseid keskusi (Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu) ja

nende tootmisettevõtete asupaigad, kus on selgelt tegemist monofunktsionaalsete asulate ja

väikelinnadega. Hiljem täiendati seda listi suurema tööpuuduse ja maksulaekumise kahanemisega

KOVidega. Järgnevalt korraldati kaasuste uuringud, intervjueeriti ettevõtete juhte ja ka kohalike

omavalitsuste esindajaid (etapp 5).

Sünteesi tulemusena joonistuvad välja taanduvate harudega piirkonnad ja perspektiivsed

piirkondlikud ja maakondlikud spetsialiseerumised ning ja täpsustub koolitusvajadus.

10

3. Ettevõtlusharude arenguperspektiiv Eestis

Järgneva taustapeatüki eesmärk esitada taustainformatsioon majanduskeskkonna kohta ja välja

selgitada majandusharude hõivemuutuse trendid, kasutades nii statistikat kui ka jooksvat küsitlust.

Peatükk on ülesehitatud järgmiselt.

1) 2008. a arengufondile koostatud stsenaariumeid tutvustav, täiendatud ja kommenteeritud tekst,

millega täpsustatakse olemasolevat lähteolukorda majanduses.

2) Ettevõtluse harustruktuuri muutuste võrdlev analüüs teiste maadega, mis lubab hinnata

võimalikke probleemseid ja kasvavaid harusid.

3) Erialaliitude intervjuude kokkuvõte hetkesiseisust.

4) Kokkuvõte regionaalse restruktureerimise eeldatavast loogikast ja ettevõtlusharude ekspert-

hinnang.

3.1. Eesti majanduse seniste arengustsenaariumite r akendumine

Koostas: Urmas Varblane

2007. aastal koostas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna töörühm Eesti Arengufondi tellimusel

uurimuse „Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tuleviku-väljavaated“3. Töö ühe osana

pakuti välja ka Eesti majanduse arengustsenaariumid. Et toimunud on kiired muudatused, siis

esitatakse siin nende stsenaariumite kommenteeritud versioon.

3.1.1. Stsenaariumite telgede valiku põhjendus ja kirjeldused

Peamine oht Eesti majanduskasvu jätkusuutlikkusele peitub majandusstruktuuri liiga aeglases

kaasajastumises. Seetõttu valiti arengustsenaariumite koostamisel üheks põhidimensiooniks

ettevõtte ning indiviidide muutumis- ja koostöövõimekus (vt joonis 3-1, vertikaalteljel). Neid

iseloomustavad näitajad on ettevõtete valmidus koha muutmiseks väärtusahelas; kasutatavate

tehnoloogiate uuendamine; toodete, teenuste ja protsesside innovatsioon; koostöövalmidus;

õppimisvõime jms.

Muudatuste toetamisel on valitsussektoril oluline roll, mistõttu kujunes teiseks põhidimensiooniks

just selle võimekuse hindamine. Valitsus saab olla kas passiivne (toimuvaid protsesse vaid

kõrvaltvaatajana jälgiv) või aktiivne (protsesse mõjutav ja toetav). Mõju saab avaldada nii otseste

majandus-, sh ettevõtluse toetamise, poliitikate kui ka teiste majandusega seotud (näiteks

haridus-, teadus-, migratsiooni-) poliitikate kaudu.

3 „Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated“. Eesti Fookuses Nr.1, 2008, Eesti Arengufond, Tallinn, 2008

11

Joonisel 3-1 on esitatud kahe põhidimensiooni võimalike kombinatsioonide alusel kujunevad neli

erinevat majandusarengu stsenaariumit. Need on tähistatud nimetustega „Seisev vesi“, „Looduslik

valik“, „Tühikäik“ ja „Põhjatäht“. Iga arengurada on erinev ja viib kindla seisundini, kusjuures

protsessi käigus on võimalik ka ühelt (mitte küll kõigilt) teisele üleminek.

Joonis 3-1. Eesti majandusarengu võimalikud stsenaariumid.

Stsenaarium “Seisev vesi”: ettevõtlus jätkab senist, väga (liiga) aeglast ümberstruktureerimist,

inimeste muutumisvõime on madal ja riik (laiemalt võttes ühiskond) ei pea vajalikuks või ei suuda

oma vastavaid poliitikaid oluliselt muuta ja nende tõhusust suurendada. Stsenaarium “Tühikäik”:

riik küll aktiviseerub ja üritab olulisi poliitikaid rakendada, kuid need ei haaku ettevõtluse soovide,

initsiatiivi ja koostöötahtega või osutuvad muudel põhjustel ebaefektiivseteks (vt käsitlust

tagapool). Stsenaarium “Looduslik valik”: ettevõtted muutuvad (tekkinud olukorra tõttu)

aktiivseteks, kuid nende tegevus on põhiliselt individualistlik, koostöövõimalusi riigi, teiste

ettevõtete ja partneritega ei kasutata. Stsenaarium “Põhjatäht”: arenguhüpe saavutatakse

ettevõtluse muutumisvalmiduse ja võimekuse ühendamisel riigipoolse toetava (sh koostööl ja

võrgustumisel/klasterdumisel põhineva) tegevusega.

3.1.2. Stsenaariumites kirjeldatu teostumine

Hinnates loetletud arengustsenaariumite taustal 2008. ja 2009. aasta jooksul maailma- ja Eesti

majanduses toimunut, saab teha järeldusi. Kõige tõenäolisem tundus, et Eestis käivitub

stsenaarium „Seisev vesi“ ja sealt liigutakse järk-järgult edasi „Looduslikku valikusse“. Kuid

maailmamajanduse olukorra väga äkiline muutus tõi kaasa järsu liikumise otse üles, jättes „Seisva

vee” etapi vahele. „Looduslik valik” on väga selgelt juba käivitunud, sest kiire majanduslanguse

järel jäi riik majanduses eriliselt passiivseks ning muutusi hakkavad käivitama peamiselt ettevõtted

12

ja üksikisikud. Riigi tegevus on seni piirdunud peamiselt fiskaalpoliitilise tasakaalu taastamise ja

struktuurfondide kiirendatud kasutuselevõtuga.

2008. aasta sügisel võttis Eesti

valitsus positsiooni, mida

strateegiamaatriks isegi ei katnud:

hakkas kujunema suhtumine, et

tõstame kiiresti väga erinevaid

ettevõtlust puudutavaid makse ja

püüame majanduskriisi sisenemisel nii

eelarvet tasakaalustada. 2008. aasta

septembris–oktoobris, kui Eesti

sisenes majanduskriisi, ilmutati soovi

tõsta mitmeid aktsiisimakse,

turismindusettevõtete poolt makstavat

käibemaksu jne. Joonisel 3-1

iseloomustaks seda liikumine „Seisva

vee“ strateegiast vasakule ehk riik

töötaks lausa muutustele vastu.

Kahjuks ei sisenenud Eesti ettevõtted majanduskriisi ettevalmistatud muutmiskavadega.

Maailmaturu nõudluse nõrkus teeb hilinenud muudatusteks valmistumise nüüd veelgi

keerulisemaks. Kriisiolukorrast väljumine on jäetud ettevõtete ja indiviidide kanda. Viimaste

muutumismotivatsioon tuleneb aga soovist ellu jääda. See on võimalik vaid küllaldase efektiivsuse

ja tugeva ümberkohandumisvõime olemasolul.

Eesti majanduse ülikiire ümberpaiknemine „Seisva vee“ stsenaariumist „Loodusliku valiku“

stsenaariumisse tõi kaasa majanduse kokkutõmbumise, lühikese aja jooksul likvideerub väga suur

arv ettevõtteid ja kaob palju tööjõudu. Tööpuudus ja passiivsus kasvab, uuesti hakkab suurenema

väljaränne. Ettevõtete olelusvõitlus ei vii (vähemalt esialgu) tehnoloogilise taseme tõusule, sest

moderniseerumiseks ei leita vajalikku raha. Rahvusvahelisel tasandil mõraneb Eesti positiivne

kuvand kiiresti, sest riigi roll innovatsiooni edendamisel ja majanduse ümberkohandumise

toetamisel (eriti konkurentmaadega võrreldes) on nõrk. Arengu liikumine läbi järsu kriisi

„Loodusliku valiku“ stsenaariumisse on nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka moraalselt kulukas.

Eriti kulukas on see Eestile kui väikeriigile, kus heal tasemel tööjõudu, edukaid ettevõtteid ja muid

vajalikke ressursse on väga piiratud hulgal. Selle tulemusel tekib valitsusel kohustus leevendada

suuri sotsiaalseid probleeme. Samuti langeb ettevõtete turuväärtus.

Arengustsenaariumi „Looduslik valik“ peamised iseloomulikud tunnused Arengustsenaarium käivitub, kui kiire majanduslanguse järjel jääb riik majanduses endiselt passiivseks ning muutuseid hakkavad algatama peamiselt ettevõtted ja üksikisikud.

� Stsenaarium saab võimalikuks kõige tõenäolisemalt Eesti majanduse „kõva“ maandumise ehk kiire majanduslanguse korral.

� Paljudes tööjõumahukates harudes ja siseturule suunatud ettevõtetes toimub järsk tootmise vähenemine ning tööjõupuudus suureneb kiiresti.

� Eesti riigireitingud langevad, paljud riskikartlikumad välisinvestorid lahkuvad. Riigieelarve laekumised vähenevad, kuid sotsiaalsed kohustused suurenevad.

� Tugeva turukonkurentsi tingimustes jäävad ellu vaid väga efektiivsed firmad, kohanemisvõimetud kaovad.

� Läbi majanduse struktuuri muutumise taastub konkurentsivõime vaid üksikustes valdkondades.

13

3.1.3. Edasised võimalikud protsessid

Praegu sõltub Eesti majanduse käekäik peamiselt sellest, kuidas lahenevad maailmamajanduse

probleemid. Väga suur küsimärk on see, kas ja millal hakkavad mõjuma juhtivate tööstusriikide

valitsuste poolt 2008. aasta lõpus ja 2009. alguses välja lubatud abipaketid. Kui need rakenduvad

ja suudavad lõpuks ometi taastada rahandussüsteemi usaldusväärsuse ning konkreetsete

valitsus-sektori investeeringutena lisanduvad ka otsesed toetusmeetmed, siis võib 2009. aasta

lõpus, kuid ilmselt siiski alles 2010. aastal näha globaalse majanduse kahanemise lõppu.

Vähetähtis pole ka see, kuidas suudab Ameerika Ühendriikide uus administratsioon veenda teisi

majanduspartnereid, esmajoones Aasia riike, enda majanduse rahastamist läbi võlakirjade

ostmise jätkama. Käesoleval aastal selgub ka Hiina riigikapitalistliku mudeli võimelisus kohanduda

suure maailmaturu nõudluse langemisega. Euroopa Liidus muutub üha suuremaks

majanduspoliitiliste võimaluste vastasseis eurotsooni kuuluvate ja sinna pürgivate riikide vahel.

Siseneda püüdvad riigid ei suuda täita Maastrichti leppe tingimusi, samal ajal kui liikmesriigid

kasvatavad valitsussektori võlakoormust üsna kergekäeliselt. See omakorda raskendab esimestel

kodanikele aruandmist, miks nemad ei turguta oma majandust rohke välisvõlaga. See põhjustab

paljudes uutes ELi liikmesriikides rahva rahulolematust ja sillutab teed populistlike ja radikaalsete

poliitiliste jõudude esilekerkimisele.

Eesti siseturg ei taastu niipea, sest laenuraha kadumine oli väga järsk ja pole tõenäoline, et siin

tegutsevad välismaised pangad suudaksid ja sooviksid endist olukorda taastada. Lisaks sellele ei

ole ka meie majapidamiste ning ettevõtete laenuvõtmise võime lõputu. Selles olukorras oleks

loomulik lahendustee kaupade ja teenuste ekspordi soodustamine, et sellega koduturu nõrkust

kompenseerida. Kergem on neil ettevõtetel, mis jäid kiire majandusarengu järgus

konservatiivseteks ja ei paigutanud kogu teenitud kasumit kinnisvarasektorisse kiiret tulu teenima.

„Loodusliku valiku“ stsenaariumi raames hakkavad majandusüksused oma kulutusi väiksemate

müügivõimalustega kohandama. Seetõttu viivad paljud raskustesse sattunud firmad sisse osalise

tööajaga töötamise, mis (võrreldes SKP langusega) aeglustab tööhõive langust. Tulemuseks on

erasektori palkade kiire kahanemisega kohandumine ehk toimub nominaalpalga langus. Kõik

need sammud kokku tekitavad tööjõu ülepakkumise, mis võib mõjutada Eesti majanduse edasist

arengut sektoriti erinevalt.

Üks osa ettevõtjatest võib loota, et kahanenud tööjõukulude ja uue suure tööjõupakkumise

tingimustes polegi vaja põhimõttelisi struktuurimuudatusi teha ja saab jätkata vanaviisi. Teiselt

poolt pakub turule sisenenud suur hulk tööjõudu, kelle hulgas on ka palju „valgekraesid“,

võimalust alustada uute teadmusmahukamate toodete ja teenuste pakkumist. Tekivad eeldused

„uue ettevõtluse“ arenguks, mis alustab suhteliselt sõltumatuna varasemast tootmis- ja

teenusepakkumise baasist. Kui suudame säilitada ka rahvamajandusliku stabiilsuse, siis suureneb

mõne aja pärast agressiivsete välisinvestorite huvi omandada Eesti ettevõtteid (analoogia 1998.

14

aastaga). Järjekordne firmade ülesostmine toimub seekord juba rohkem välisinvestorite endi

vahel. Riigipoolsete meetmete parimal viisil kasutamiseks on vajalik valitsuse tihe koostöö

erasektoriga. Lisaks konkurentsivõimet suurendavate meetmete rakendamisele tuleks kiiresti

mõelda järsult kasvava töötute hõive küsimustele– oluliselt suurendada aktiivseid tööpoliitika

meetmeid, alates täiendus- ja ümberõppe programmidest, lõpetades pikaajaliselt töötute

kaasamisega läbi tööklubide ning hädaabitööde.

Kui õnnestub ülaltoodud tegevused realiseerida ja Eesti peamiste kaubandus-partnerite

majanduse elavdamise meetmed hakkavad mõju avaldama, siis on lootust, et 2010. aasta

lõpupoole hakkab majandus ka meil uuesti elavnema. Kui eelarvepuudujääk suudetakse

Maastrichti kriteeriumite piires hoida ja inflatsioon on ülimadal, siis võib tekkida võimalus eurole

üleminekuks. See taastaks maailmas usalduse Eesti majanduse vastu ja tooks riiki uuesti

vajalikke investeeringuid – nii välisinvesteeringutena kui ka, tänu paranevatele laenutingimustele,

Eesti ettevõtete juurdepääsuna odavamale laenuressursile. Niisugused positiivsed muutused

looksid jälle pinnase tarbijate kindlustunde kasvuks, nad hakkaksid enam tarbima ja suunaksid

majanduse uuesti kasvama.

Kokkuvõttes toimub läbi majanduskriisi üsna kiire majandusstruktuuri muutumine tegevus-

valdkondade ja ärimudelite teisenemise kaudu, mis taastab konkurentsivõime osades

valdkondades, kuid see on Eestile nii majanduslikus kui sotsiaalses plaanis väga kulukas.

.

3.2. Ettevõtlussektorite arenguperspektiivid Eestis

Koostas Garri Raagmaa TÜ majandusteaduskonna „Arengufondi aruande4 baasil”

Areng postindustriaalsesse ühiskonda läheb läbi industriaaletapi. Samal ajal kui arendatakse

välisturgudele suunatud teadmusmahukaid teenuseid pakkuvaid majandusharusid, peab töötlev

tööstus läbima nii struktuuri- kui ka tehnoloogilise muutuse, et saavutada kõrge tootlikkus. Madal

tootlikkus on suures osas põhjustatud Eesti majanduse ebasoodsast struktuurist. Kui võrrelda

Eesti ja Taani tööhõive struktuuri tegevusalade lõikes (joonis 3-2) torkab silma, et Eestis on

suhteliselt suurema osakaaluga tööstus ja energeetika ning väiksemaga äriteenuste harud. Niisiis

on Eestis hõive enam kontsentreerunud tegevusaladesse, kus mahajäämus Taani tootlikkusest on

suhteliselt suurem.

Veelgi suuremad erinevused torkavad silma, kui vaadata struktuuri töötleva tööstuse sees.

Võrreldes Taaniga on Eesti hõives suhteliselt suure osakaaluga harud, mille tootlikkus on Taanis

väike, nt Taaniga võrreldes on Eestis rõivatööstuse osa hõives üle 10 korra suurem ja Taani

tasemest 4–5 korda kõrgem on Eestis tekstiili- ja puidutööstuse osa hõives. Samas on Taani 4 „Eesti majanduse konkurentsivõime hetkeseis ja tulevikuväljavaated“. Eesti Fookuses Nr.1, 2008, Eesti Arengufond, Tallinn, 2008. Tulenevalt rahvusvaheliselt võrreldava statistika suurest laagist ei ole 2008-9 andmed kättesaadavad, ja nii ei olnud antud uuringu tausta tarvis neid aasta võrra värskendada ratsionaalne.

15

andmete alusel kõrge tootlikkusega tööstusharud Eesti majanduses tagasihoidliku osakaaluga.

Kui üksikutes töötleva tööstuse harudes saavutataks ühe või teise Lääne-Euroopa riigi vastava

haru tootlikkus, siis jõuaks sama harustruktuuri juures Eesti tootlikkus ainult 90%-ni Taani

tasemest, 78%-ni Saksamaa tasemest ja 80%-ni Soome tasemest. Eesti jääks taolises võrdluses

selgelt alla ka Tšehhile ja Poolale, mõlema riigi puhul jõuaks Eesti nende tootlikkuse ja meie hõive

struktuuriga vaid 86% ja 87% tootlikkuseni.

Kui analüüsida EL-27 riikide majanduse harustruktuuri tuginedes Eurostat andmebaasis toodud

andmetele lisandväärtuse loomise kohta aastatel 2000–2005 kuue agregeeritud tegevusala lõikes

ning kasutades selleks faktoranalüüsi, on võimalik välja tuua kaks majandusstruktuuri üldnäitajat.

Neist esimene (F1) iseloomustab postindustriaalse teenusmajanduse arengutaset. Teist (F2) võib

tõlgendada kui tehnoloogilise innovatsiooni keskkonda iseloomustavat faktorit. See üldnäitaja on

positiivselt seotud tööstuse osatähtsusega, aga just tööstus loob eeldused laiapõhjaliseks

innovatsiooniks. Mainitud kaks majandusstruktuuri üldnäitajat selgitavad ca 64% tootlikkuse

(lisandväärtus töötaja kohta) varieeruvuse EL-27 riikides. Ülejäänud 36% on seletatav

riigispetsiifiliste teguritega, sh ka kuulumisega uute või vanade liikmesriikide hulka.

Postindustriaalse teenusmajanduse näitaja (F1) väärtuse alusel grupeerub Eesti samasse rühma

uute liikmesriikidega — endiste sotsialismimaadega, kus teenusmajanduse roll lisandväärtuse

kujunemises on veel suhteliselt väike. Tehnoloogilise innovatsiooni keskkonda iseloomustava

näitaja (F2) taseme poolest eristuvad Lõuna-Euroopa ja Balti riigid muust Euroopast näitaja

Eesti tegevusalade osakaal võrreldes Taaniga (% Taani tasemest)

135%

229%

90%

93%

72%

99%

66%

860%

50% 150% 250% 350% 450% 550% 650% 750% 850%

Hankiv tööstus

Töötlev tööstus

Energeetika, gaas, vesi

Ehitus

Kaubandus

Hotellid, toitlustus

Transport, kommunikatsioon

Kinnisvara, äriteenused

Joonis 3-2. Eesti ja Taani tegevusaladel töötajate jaotuse võrdlus (vastavas harus

töötavate töötajate osakaalu suhe Eestis ja Taanis, protsentides 2004.

16

keskmisest oluliselt madalama väärtuse tõttu. Majandusstruktuuride arengu üldtendentsiks on

vaatlusalustes riikides liikumine postindustriaalse teenusemajanduse suunas, ainsaks erandiks on

Slovakkia. Eesti on siin üldtendentsiga kaasas käinud, kuid areng ei ole olnud väga suur.

Lisandväärtuse loomise harustruktuurist võib teha järgmised järeldused.

• Eesti majandusstruktuur ei meenuta kuigivõrd kaasaegset teadmispõhist majandust, vaid

pigem on tegemist odavale tööjõule rajatud tööstuse ja teenuste pakkumisega.

• Eestil ei ole võimalik ainult ettevõtete tehnoloogilist taset tõstes ja nn tehnilist tootlikkust

suurendades jõuda tootlikkuse tasemelt järele arenenud tööstusriikidele.

• Hädavajalik on tööstuse struktuuri muutus suurema tootlikkusega allharude osatähtsuse

suurendamise suunas (näiteks täppisriistade valmistamine, meditsiinitehnika, keerulised elekt-

roonikakomponendid ja -seadmed).

• Kuna ettevõtete senises arengus ei ole näha nihet innovatsiooni suunas, peab püüdma

protsessi majanduspoliitiliste instrumentidega mõjutada.

Kui analüüsida seniseid muutusi tööhõive struktuuris, siis on drastiliselt vähenenud primaarsektori

osatähtsus ning kasvanud teenindussektori osatähtsus. Samas ei toimunud “struktuurne” muutus

mitte niivõrd tööjõu ümberpaiknemise (mingil määral see siiski toimus), kuivõrd üldise hõivatuse

vähenemise tõttu. Ainult teenindussektoris on hõive absoluutarvudes natuke kasvanud, võrreldes

möödunud sajandi üheksakümnendate aastate algusega. Seega on ka hõive struktuuri arengus

jälgitav üldine tendents postindustriaalse teenustemajanduse poole. Samas ei tohi unustada, et

arenenud riikides toimub see tööstuse osatähtsuse vähenemise, kuid Eestis primaarsektori

languse arvel. See aga mõjutab negatiivselt tootlikkuse muutust, nagu eespool juba märgitud.

Analüüsides ametikohtade ning majandusharude struktuuri Eestis ning võrreldes seda arenenud

riikides valitseva olukorraga võib öelda, et Eestis on nii tootmisstruktuur kui ka kasutatav

tehnoloogia Euroopa keskmisega võrreldes enam sinikraedele5 orienteeritud. Samas näitavad

mitmete tegevusalade andmeanalüüsid, et tulevikus kasvab enim nõudlus kolmanda

haridustasemega (kõrgharidus, rakenduslik kõrgharidus ning kutseharidus pärast keskharidust)

töötajate järele.

Üks oluline tegur töökohtade väljaviimisel on tööjõukulu töötaja kohta. Analüüsi kaasati kiiresti

arenevad Aasia riigid: Hiina, India, Korea, Malaisia ja Filipiinid. Vaatluse all olnud perioodil (2000–

2006) on Eestis tööjõukulu kasvanud kiiremini kui Aasia riikides (joonis 3-3). Kui veel 2000. aastal

oli Eestis tööjõukulu enamikus harudes ca 50% kõrgem, siis 2006 on see 2–3 korda kõrgem kui

võrdlusgruppi valitud Aasia riikides. Niisiis on võime konkureerida Aasia riikidega madala

tööjõukulu aspektist lähtuvalt väga kiiresti vähenenud.

5 Ametialade klassifikaatori järgi ISCO6-ISCO9 (põllumajanduse- ja kalanduse oskustöölised, oskus- ja käsitöölised, seadme- ja masinaoperaatorid, lihttöölised).

17

0%

50%

100%

150%

200%

250%

300%

350%

400%

Pui

t

Ehi

tusm

at.

Möö

bel

Toi

t

Kee

mia

Tek

stiil

Rõi

vas

Mas

inae

hitu

s

Täp

pisr

iista

d

2000 2004 2006

Joonis 3-3. Tööjõukulu Eesti töötleva tööstuse valitud allharudes protsentides Aasia riikide

(Hiina, India, Korea, Malaisia ja Filipiinid) tasemest.

Allikas: ILO andmebaas, autorite arvutused

Palga kasv iseenesest ei pruugi olla probleemne. Kui sellega kaasneb tootlikkuse tõus ja kasumid

ei vähene, siis ei teki ka survet töökohtade väljaviimiseks. Paraku kasvas Eestis jääktulu töötaja

kohta 2000-2006 aeglasemalt kui palgad reas harudes:

• tekstiili ja tekstiilitoodete tootmine;

• naha töötlemine ja nahktoodete tootmine;

• puidu töötlemine ja puittoodete tootmine;

• paberimassi, paberi ja pabertoodete tootmine;

• kirjastamine, kummi- ja plasttoodete tootmine;

• transpordivahendite tootmine, transport.

Niisiis palga tootlikkusest kiirem kasv esineb eelkõige töötlevas tööstuses. Selle harudes

tõmmatakse Eestis tootmist tõenäoliselt koomale

Madala tootlikkuse põhjuseks on kindlasti ka ebapiisavad investeeringud kapitali (põhivara töötaja

kohta moodustas 2004. aastal ainult 22% eurotsooni keskmisest tasemest). Niisiis on kapitali

akumulatsioon äärmiselt oluline majanduskasvu tegur, sest ettevõtte investeeringud (näiteks

põhivarasse) loovad potentsiaali ettevõtte tegevuse jätkamiseks või ka laiendamiseks. Kuigi

investeeringud materiaalsesse põhivarasse kasvasid Eesti töötlevas tööstuses 2005. aastaks

18

võrreldes 1995. aastaga viiekordseks, on nende maht ühe töötaja kohta arvestatuna ikkagi

oluliselt madalam kui EL-15 riikides ja madalam ka Sloveenia, Slovakkia, Ungari, Tšehhi

tasemest, mis ei võimalda töötaja kohta tuleva kapitali jõudmist mainitud riikide tasemele

lähitulevikus.

A2005A2004A2003

A2002

A2001A2000

M2002

M2004M2005

M2003M2001

M2000

E2005

E2004

E2003

E2002

E2001E2000

P2005P2004

P2003P2002

P2001

P2000

T2005

T2004T2003T2002T2001

T2000

R2004R2005

R2001R2002R2003

R2000

0

50

100

150

200

250

300

350

400

450

0 50 100 150 200 250 300 350 400 450 500

Joonis 3-4. Eesti töötleva tööstuse mõnede harude põhivaraga varustatuse ja tootlikkuse areng

aastatel 2000 kuni 2005 (lisandväärtus ja materiaalne põhivara töötaja kohta tuhandetes

kroonides).

Kõige enam olid investeeringud põhivarasse kasvanud kütusetootmises, raadio-

televisiooniseadmete ja sideaparatuuri tootmises ning jäätmekäitluses, kuid nimetatud

tööstusharude osatähtsus tööhõives ei ole suur. Võrreldes töötleva tööstuse keskmisega

investeeriti suhteliselt vähem toiduainete ja jookide tootmisse, rõivatootmisse, nahatöötlemisse,

keemiatööstusesse, ehitusmaterjalide ning mööbli tootmisse. See lõi olulised piirangud ka

tootlikkuse kasvuks, kusjuures viimatinimetatud harudel on olnud oluline koht Eesti töötleva

tööstuse tööhõives. Kuigi investeeringute rentaablus (ärikasumi suhe omakapitali ja pikaajaliste

laenude summasse) töötlevas tööstuses tervikuna perioodil 2002–20056 oluliselt ei muutunud

(2002. a 17,6% ja 2005. a 17,8%), toimusid olulised arengud üksikutes harudes.

6 Sellist ajaperioodi on vaadeldud, sest 2000. aastal ettevõtte tulumaksu kaotamine jaotamata kasumilt põhjustas mitmel juhul 1999. aasta kasumi näitamise 2000. aastal, mistõttu vastava aasta kasumit võib lugeda ebanormaalselt kõrgeteks. See paistab ka andmetest välja.

A – haagiste-; E- ehitusmaterjali-; T- toiduainete-, M-mööbli-, R-rõiva; P-puidutööstus

Põhivara töötaja kohta (tuh.EEK)

Tootlikkus töötaja kohta

19

Investeeringute rentaablus langes tekstiilitootmises (2002. a 14% ja 2005. a 4%), paberimassi- ja

paberitootmises (vastavalt 25% ja 7,2%), kontorimasinate ja arvutite tootmises (29% ja 16%),

mootorsõidukite, haagiste ja poolhaagiste tootmises (23% ja 16%), naha töötlemises (25% ja

13%), puidu töötlemises ja puittoodete tootmises (21% ja 14%). Investeeringute vähenenud

rentaablus raskendab nendes harudes tehnoloogia uuendamist ja kapitalimahutusi. Samas

kasvas reas harudes investeeringute rentaablus: ehitusmaterjalide tootmises (vastavalt 19% ja

27%), metalltoodete tootmises (10% ja 19%), keemiatööstuses (20% ja 29%), meditsiinitehnika,

optikariistade jms. tootmises (10% ja 44%).

Tootlikkuse suurendamine Eesti töötlevas tööstuses eeldab investeeringute kasvu masinatesse ja

seadmetesse. Tööjõu kapitaliga asendamine selle erinevates vormides võimaldaks säilitada

rahvusvahelist konkurentsivõimet tööjõukulude kasvu tingimustes. Seejuures on erinevates

harudes sama suure tootlikkuse kasvu saavutamiseks vajalikud investeeringud vägagi erinevad:

kui perioodil 2000–2005 nõudis ehitusmaterjalide tööstuses tootlikkuse kahekordne kasv töötaja

kohta tuleva põhivara suurenemist vähem kui kolmandiku võrra, siis näiteks toiduainete tootmises

ja haagiste tootmises eeldas palju väiksem tootlikkuse kasv väga suuri investeeringuid

põhivarasse. Tugevasti investeerisid:

a) tööstusharud, mis kasutasid ära kinnisvarabuumi ja üldiselt laenuraha kiire sissevoolu poolt

põhjustatud nõudluse kiiret kasvu Eesti siseturul (ehitusmaterjalitööstus ning värvide, lakkide jt

pinnakaitsevahendite osa keemiatööstuses);

b) tööstusharud, mida toetas siseturu nõudluse kasv (toiduainete tööstus);

c) välisturgude niššidele orienteeritud tööstusharud (treilerid, eri tüüpi puitmajad).

Samas peab olema tagatud tasakaal ettevõtetes rakendatud kapitali (tootmisvõimsuse) ja

müügivõime vahel. Investeeringute kasutamise efektiivsuse tagamiseks peab investeeringud

(põhivara) maksimaalselt ära kasutama müügitulu teenimiseks. Seda seost analüüsiti põhivara

käibesiduvuse (müügitulu põhivara krooni kohta) näitaja abil. Näitaja madal väärtus viitab sageli

liigsele investeerimisele põhivarasse sellest saadava müügituluga võrreldes. Töötleva tööstuse

keskmisest tuntavalt madalam oli see näitaja toiduainete ja jookide tootmises, tekstiilitööstuses,

puidu töötlemises ja ehitusmaterjalide tootmises. See tähendab, et neis harudes on kõrgema

rentaabluse saavutamine raskem, sest madalat käibesiduvust saab kompenseerida vaid kulude

oluline kokkuhoid.

Teine tegur tootlikkuse tõstmisel on innovatsioonid, nii toote- ja teenuseinnovatsioonid,

tehnoloogiliste protsesside uuendused kui ka mittetehnoloogilised ümberkorraldused

(turunduslikud ja organisatsioonilised innovatsioonid). Grupeerides Eesti majandusharud vastavalt

tootlikkuse (lisandväärtus töötaja kohta) esialgsele tasemele aastal 2000 ja selle kasvumäärale

perioodil 2000–2005 ning arvutades innovatsiooniprotsesside sisendi, protsesside ja väljundite

indikaatorid innovatsiooniuuringu (CIS4, 2002-2004) andmetest, avaldusid ettevõtete

innovatsioonistrateegiates suured erinevused ja probleemid.

20

• Kodumaise ja väliskapitaliga ettevõtetel on väga erinev innovatsioonikäitumine. Esimestel on

kulutused innovatsioonile (sh kulutused uurimis- ja arendustegevusele) väikesed eelkõige kõrge

ressursibarjääri tõttu.

• Harud, kus tootlikkus (loodud lisandväärtus töötaja kohta) oli 2000. aastal suhteliselt madal

(ehitus, kaubandus, põllumajandus, enamik töötleva tööstuse harusid), pole hiljem üldjuhul

innovatiivse tegevusega tegelenud, sõltumata sellest kas nendes loodud lisandväärtus kasvas

kiiresti või aeglaselt. Peamise põhjusena toovad ettevõtted välja kõrge ressursibarjääri.

• Tööjõu tootlikkuse kasv on olnud kiireim kodumaisele turule orienteeritud sektorites, sõltumata

nende innovatiivsusest. Seega ei ole lähimineviku innovatiivsus olnud sageli haru

konkurentsivõime põhiteguriks.

• Algselt kõrge tootlikkusega harudes (keemia- ehitusmaterjalide-, meditsiiniseadmete ja

optikatööstuses, postisides ja telekommunikatsioonis), on kiiret kasvu aidanud saavutada

eelkõige pehmed (mittetehnoloogilised, sh turunduslikud ja organisatsioonilised) innovatsioonid.

Neis harudes on tehnoloogiainvesteeringute mõju olnud tootlikkuse kasvule väiksem.

• Eksportivad harud on suhteliselt madalama lisandväärtuse tootlikkuse ning selle aeglase

kasvuga, mis peegeldab ühelt poolt nii turgude staatilisust kui ka ekspordi suunatust allhankele

või odavamatele toodetele. Samas on kulutused innovatsioonile neis sektorites suuremad kui

koduturule orienteeritud harudes.

Kokkuvõttes võib öelda, et (lisandväärtuse alusel) mitmed madala tootlikkusega harud on

sattunud kasvavate kulude ja taanduvate kasumite tõttu nõiaringi, mis ei võimalda neil tegeleda

innovatsiooniga, et seeläbi oma toodete lisandväärtust tõsta. Lisandväärtuse alusel kõrge

tootlikkusega harudest nautisid kiiret kasvu eelkõige kodumaisele kõrge nõudlusega siseturule

orienteeritud harud (elektrienergia-, gaasi ja veevarustus, kinnisvaraalane tegevus), kuid nende

lisandväärtus ei tulene innovatiivsetest toodetest, mistõttu võib eeldada, et see kasv ei ole

jätkusuutlik. Kõrge tootlikkuse ja selle aeglase kasvuga harud (paberitööstus ja kirjastamine,

arvutite, elektriseadmete tootmine) on investeerinud uutesse tehnoloogiatesse, samuti on

innovatiivsete toodete osakaal käibes suhteliselt kõrge. Põhjuseks võib siin pidada asjaolu, et

kõrge lähtetootlikkuse korral nõuab lisandväärtuse edasise kasvu saavutamine oluliselt rohkem

investeeringuid innovatiivsesse tegevusse.

Summeerides arenguid tootlikkuses, majandusstruktuuris, tööturul, investeeringutes põhivarasse

ja innovatiivsetes tegevustes, võib Eesti edaspidise arengu seisukohalt tuua välja järgmised

kriitilise tähtsusega teemad:

• tootlikkuse kasv töötlevas tööstuses, sest sealne kõrge tootlikkuse saavutamine võimaldab

hiljem liikuda ka teadmusmahukate teenuste pakkumisele;

• kõrge tootlikkuse saavutamine töötlevas tööstuses eeldab struktuurseid muudatusi, erinevate

indikaatorite järgi eksisteerib terve rida probleemseid harusid, eelkõige tekstiili-, naha- ja

rõivatööstus, mille mahud tõmbuvad tulevikus oluliselt kokku.

21

3.3. Ettevõtete erialaliitude hinnangud struktuurmu utusele

Koostasid Aado Keskpaik, Erik Terk ja Andres Viia

Saamaks ettevõtjatepoolseid majanduse (all)harude tasemel üldistatud hinnanguid ja seisukohti

ettevõtluse olukorra ja arengu väljavaadete suhtes viis TLÜ ETI 2009. a märtsis läbi

telefoniintervjuud rea ettevõtjate erialaliitudega. Intervjuudega kaetud majandussektorite valikule

seadis raamid Eestis välja kujunenud liitude kogum. Lisaks loobuti teadlikult intervjueerimast

tuntud probleemidega majandusharusid (ehitus ja ehitusmaterjalide tööstus, põllumajandus),

monopoolsete teenuste pakkujate (veevarustus, soojatootmine) ja ka mitmeid suhteliselt väikese

osatähtsusega harusid esindavaid liite. Tulemusena intervjueeriti järgnevat 13 ettevõtjate liitu,

küsimustele vastasid valdavalt liitude tegevjuhid.

1. Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit

2. Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

3. Eesti Turbaliit

4. Eesti Etendusasutuste Liit

5. Ravimitootjate Liit

6. Eesti Hotellide- ja Restoranide Liit

7. Eesti Masinatööstuse Liit

8. Eesti Mööblitootjate Liit

9. Eesti Toiduainetööstuse Liit

10. Eesti Projektbüroode Liit

11. Eesti Metsatööstuse Liit

12. Autoettevõtete Liit

13. Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon

Intervjuu (lisa 3) küsimuste iseloomu mõjutasid nii uuringu üldine suunitlus kui intervjuu vorm.

Kuna käesolev uuring on suunatud regioonide arengu prognoosimisele ning ettevõtluse üks

peamisi ja vahetult regioone mõjutavaid külgi on tööhõive, siis oli hõive muutumise aspekt

intervjuudes esiplaanil. Telefoniintervjuu piiratud aeg (kuni 30 minutit) ja vastaja vähesed

võimalused abimaterjale kasutada sundis keskenduma ainult esmatähtsatele küsimustele.

Vastustena eeldasime eelkõige üldist vaadet käsitletava haru arengut mõjutavate tegurite

toimemehhanismile. Vastavalt said sõnastatud ka esitatavad küsimused. Küsimustik ise ja

vastuste ülevaade on esitatud lisades. Allpool on vastuste materjal struktureeritud mitte

üksikküsimuste, vaid peamiste teemade lõikes (vt. ka lisa 3).

3.3.1. Väljavaated kriisiperioodil

Liitudelt küsiti arvamust oma liikmeskonna allharude väljavaadete kohta nii tööhõive

kokkutõmbumise kui ettevõtete arvu kahanemise osas lähimal kolmel aastal. Eelduseks oli, et

tugevasti kokkutõmbuvateks võib pidada üle kolmandiku tööhõivest kaotavaid allharusid.

22

Vastustest selgus, et küsitletud erialaliitudega seotud majandusharudest oodati olulisel määral

tööhõive ja ettevõtete arvu kahanemist, umbes kolmandiku võrra vaid rahvusvahelises

autotranspordis . Põhjuseks on see, et paljud väikefirmad ei suuda enam maksta autode

liisingumakseid.

Mõnedes harudes on lähiperioodil oodatav tööhõive kokkutõmbumine tingitud peamiselt seotusest

ehitusega. Projekteerimises ulatub tööhõive langus käesoleval aastal prognoositavalt 20%. Kuni

veerandi piires oodatakse tööhõive kahanemist metsatööstuse allharudes. Saematerjali

maailmaturg on küll madalseisus, kuid Eesti eksport isegi kasvab senise Soome ja Rootsi turuosa

kahanemise tõttu. Kasvavaks allharuks on pelletite tootmine seoses biokütuse kasutamise

laienemisega (sh Eesti kombijaamad). Pelleteid hakatakse tootma isegi väheväärtuslikust

ümarpuidust. Mööblitööstuse hõive on seni langenud 10%, edasist ei osata prognoosida.

Masinatööstuse oodatavat 10-15% tööhõive kahanemist seotakse praeguse ehitusmasinate ja -

mehhanismide, aga ka autotarvikute tootmise madalseisuga. Kuna autode tootmine varem või

hiljem uuesti kasvab, siis oodatakse siin olukorra paranemist. Aparaadiehituses, laevaehituses ja

tööriistatootmises on seni muutused turu olukorras väikesed.

Tekstiili- ja õmblustööstuses , mida on pikka aega peetud Eestis kokkutõmbuvaks haruks,

oodatakse vaid kuni veerandi töökohtade kadumist. Eeldatakse ettevõtete lihtsast

masstoodangust loobumist, spetsialiseerumist nišitoodetele (erirõivad, „intelligentsed tekstiilid”

jmt) ja sellega konkurentsivõime tagamist. Liidu hinnangul on Eesti tekstiili- ja õmblusettevõtted

avatud konkurentsis viimaste aastatega tugevnenud.

Turismist sõltuvas majutuses ja toitlustuses (hotellid, restoranid) oodatakse hõive

kokkutõmbumist 10-15%, seda peamiselt siseturismi languse tõttu. Ka etendusasutuste tööhõive

langust prognoositakse 10% ümber.

Toiduainetetööstuses on kasvava mehhaniseerimise ja automatiseerimise tõttu ka

normaaloludes tööhõive langev umbes 5% aastas. Praegustes oludes ei julgetud prognoosida

kindlat kokkutõmbumise määra, kuid raskem on ekspordist sõltuvatel allharudel - eeskätt

piimatööstusel.

Lähiperioodil kokkutõmbuvate harude kõrval leidub ka tööhõive säilimise suhtes positiivse

väljavaatega harusid. Infotehnoloogia- ja kommunikatsiooni valdkonnas ega ravimitootmises

üldist tööhõive kahanemist ette ei nähta. Kodumaises autotranspordis püütakse kõiki juhte hõives

hoida ja võimalust mööda parandada personali kvaliteeti, kasutades ära heade autojuhtide

pakkumise tõusu tööturul.

23

Turbatootmises oodatakse praeguse hõive säilimist seoses uute kombijaamade käikuminekuga

ja heade ekspordiväljavaadetega.

3.3.2. Harusiseste muutuste regionaalsed eripärad kriisiperioodil

Kuigi üldise tendentsina võib liitude vastustes näha harude arengu käsitlemisel regionaalsete

eripärade pidamist teisejärguliseks, saab siiski välja tuua järgmised momendid.

Mitmete harude puhul on esmaseks kriisi mõju piirkondlikult diferentseerivaks teguriks harude

väljakujunenud paigutusmuster. Telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogia , aga ka ravimi-

tööstuse ettevõtted on koondunud Tallinna ja Tartu ümber, kuid kuna harude väljavaated on

küllalt positiivsed, siis nende panus üldisse tööhõive kahanemisse jääb väikeseks. Tallinna ja

Tartu kanda jääb põhiosa projekteerimisfirmade kokkutõmbumisest. Veidi laiema ringi linnadega

on seotud rahvusvahelise autotranspordi ettevõtted, aga ka etendusasutused . Nendega

seotud tööjõu ettenähtava vabanemise mõju koondubki sinna. Ka masinatööstuse tööhõive on

valdavalt linnades ja selle kokkutõmbumine mõjutab seega eelkõige linnasid.

Kohalike loodusressurssidega seotud harud on oma loomu poolest hajusama paigutusmustriga.

Metsatööstuse ja mööblitööstuse hõive kokkutõmbumine peaks seetõttu kanduma eelkõige

metsarikkamaisse maakondadesse, kuid kuna haruliidu arvates on konkurentsieelis neil

maakondadel, kus väärtusahelas omavahel seotud ettevõtted asuvad lähestikku (madalam

transpordikulu), siis eeldatavasti ühtlustab see mõju levikut üle riigi.

Toiduainetetööstuses peetakse ettevõtete väljavaateid diferentseerivaks eelkõige suurust ja

turupositsiooni. Ellu jäävad eeldatavasti suured, mõistlikult investeerinud ja tuntud kaubamärgiga

ettevõtted. Seega riskantsem on seisund väiksematel ja vähemtuntud ettevõtetel, mis asuvad

sageli väikelinnades.

Tekstiili- ja õmblustööstus on küllalt hajusa paigutusega ja ei paista ka selget mustrit

kriisiaegsetes reaktsioonides. Küll aga leitakse, et pikemas perspektiivis on sellel harul

väljavaateid edukalt jätkata Ida-Virumaal, kus on traditsioonidega tööstuslik kultuur. Hotellide ja

restoranide väljavaated on paremad Tallinnas, kus välisturismil on suur osakaal. Vastavalt

turismivoogude senistele suundumustele võib eeldada kõnealustes ettevõtetes tööhõive

olulisemat kokkutõmbumist Lääne- ja Lõuna-Eestis.

3.3.3. Kriis ja koostöö

Võimalusi kriisi läbimist leevendada ettevõtjate või/ja avaliku sektori koostööga tunnetatakse

mitmes erialaliidus. Teatava poolehoiu on saavutanud piirkondlike või üleriigiliste klastrite

moodustamise idee. Seda nähakse positiivse võimalusena masinatööstuses , mööblitööstuses

24

ja projekteerimises . Masinatööstuses märgitakse juba toimivate näidetena Tallinna ja Tartu

klastreid.

Mitme muu erialaliidu arvates piisab aga väiksema ulatuse või regulaarsusega ühistegevusest -

eelkõige ühistest turundusüritustest. Toiduainetetööstuses peetakse vajalikuks eesti toitu ja

laiemalt toiduainetetööstuse piirkondlikke tooteid tutvustavate päevade läbiviimist. Eesti Hotellide

ja Restoranide Liit tõstab esile ühisturundust koostöös EASi ja kohalike omavalitsustega. Eesti

Metsatööstuse Liit korraldab piirkondlikke kontaktpäevi, et otsida kohaliku koostöö (nii ettevõtted

kui omavalitsused) parandamise ja sellega konkurentsivõime lisamise võimalusi.

Infotehnoloogia-ettevõtete koostöö esimese näitena on toodud demokeskus Ülemiste Citys.

Elementaarselt vajalikuks koostööks kohalike omavalitsustega peetakse regulaarseid kohtumisi ja

ühisarutelusid ettevõtjatele huvipakkuvatel teemadel.

Lisaks eeltoodule esitati veel ettepanekuid, mille elluviimist oodatakse oma haru olukorra

parandamiseks keskvalitsuselt:

• venemaalastele piiriületuse lihtsustamine soodustaks turismi Ida-Virumaal,

• erametsaomanike metsatulu maksustamise leevendamine stimuleeriks madalakvaliteedilise

puidu ülestöötamist biokütuseks,

• riigi poolt kliiniliste ravimite kliiniliste uuringute toetamine võiks tõsta ravimitööstuse

konkurentsivõimet.

3.3.4. Kokkuvõte

Läbiviidud küsitlus hõlmas suurt osa Eesti eraettevõtlust esindavaid erialaliitusid, sh selliseid

Eestis olulisi harusid esindavaid, nagu masinatööstus, metsatööstus, mööblitööstus,

toiduainetetööstus, infotehnoloogia ja telekommunikatsioon, hotellid ja restoranid jt. Valdav

enamik neist hindab kriisiperioodil oma liikmeskonna ettevõtete oodatavaks tööhõive languseks

vahemikku 10-25%. Arvestades lisaks ehituse ja ehitusmaterjalitööstuse üldteada kriisi, võib

nentida, et kuigi iga üksiku haru hõive kokkutõmbumine ei oleks riigi kui terviku jaoks dramaatiline,

võib üheaegne hõive langus paljudes harudes summaarse töötuse määra viia väga kõrgele (15%

või enam).

Töötuse määr tõotab jaotuda üle riigi küllaltki ühtlaselt, kuna kokkutõmbuvaid harusid on nii

kontsentreeritud kui hajusa paigutusega. Kuigi linnades kaob tõenäoliselt suhteliselt rohkem

töökohti (kuna kahanevaid harusidki on rohkem), ulatub selle mõju ka maale, arvestades linnade

tööjõuareaalide ulatust ning tööalast pendelränet linnade laiemast mõjupiirkonnast. Liitude

küsitluse tulemused ei võimalda esile tõsta ühtki teistest tõenäoliselt raskemasse olukorda

sattuvat maakonda või suuremat linna.

25

Osa ettevõtjate erialaliitusid tunnetab vajadust kriisi tõttu alustada senisest tugevamat koostööd

teiste oma ala ettevõtjate ja ka avaliku sektoriga – seda ka regionaalsel (maakondlikul) tasandil.

On mõistetav, et klasterdumise idee leiab poolehoidu eeskätt suurtes ja üleriigiliselt olulistes

harudes, nagu masinatööstus ja mööblitööstus, kus koostöö võimalused on laiemad. Samas tasub

tähele panna, et koostöös peetakse esmatähtsaks ühisturundust. Ühist arendustegevust või

personali (täiend)koolitamist, mis võiks kaasa aidata suurema lisandväärtusega toodete turule

toomisele, peaaegu ei mainita. Võib arvata, et majandussurutis koondab praegu ettevõtjate

põhitähelepanu ja tootmise/teeninduse restruktureerimise vajadus on vähemalt ajutiselt tõrjutud

tahaplaanile.

3.4. Portugali või Taani tüüpi arengute mõju region aalsele arengule

Näitlikustamaks, milliseks võib kriisijärgne regionaalne areng kujuneda, kirjeldame olukorda Taani

ja Portugali näitel, mis on sarnaselt Eestile ressursivaesed väikeriigid Euroopas. Ühine näitaja

Eestiga on ka pealinnade Kopenhaageni ja Lissaboni absoluutne dominant asustussüsteemis.

Taani oli veel 1970. aastatel küllaltki vaene agraarsektori ja traditsiooniliste tööstuste: mööbel-

tekstiil dominandiga maa, jäädes oluliselt maha ressursirikkast Rootsist. Taani ettevõtluses ei ole

kunagi domineerinud suurettevõtted, vaid väike- ja keskettevõtted (VKE). Tänaseks on Taani üks

ELi jõukamaid riike, täiesti võrreldav ressursirikaste suurte ettevõtete dominandiga Soome-

Rootsiga. Kuidas selline tase saavutati?

Taanil on sarnaselt teiste Põhjamaadega solidaarne riigimudel, suur riigisektori osakaal ja tugevad

oma-valitsused, väga hästi toimuvad avalikud teenused ja aktiivne MTÜ sektor. Taanis on

viljeletud VKE osakaalust tingituna pika-ajaliselt regionaalseid arenduspoliitikaid: loodud regio-

naalsete arenduskeskuste ja ülikoolide võrgustik, mis tagab Põhjamaades kõige ühtlasema T&A

võimekuse üle maa. Tihedas koostöös omavalitsuste ja ettevõtjatega on loodud regionaalsed

majandusarengu strateegiad, võrgustatud ettevõtteid ja koolitatud nii töötajaid kui ka ettevõtete

juhte. Taani regioonide n-ö tavasektorite VKE teevad palju koostööd, rakendavad tootmises uusi

tehnoloogiaid ja on hoogsalt rahvusvahelistunud. Tulemuseks on olnud perifeersemate regioonide

jätkuv konkurentsivõime ja näiteks võrgustunud tavaettevõtluse edukusega kuulsaks saanud

Jüütimaal isegi elanikkonna kasv.

Portugal on samuti olnud hiljuti agraarne ja seni traditsioonilise kergetööstuse: tekstiili-õmblus-,

puidu- ja keraamikatööstuse dominandiga maa. Erinevalt Taanist jäi Portugali majandus hoolimata

mastaapsest ELi toetusrahade rakendamisest toppama. Negatiivse tähendusega nn „Portugali

mudel” tähendaski ELi vahendite pumpamist ehitusobjektidesse, millele lisandus rohke laenuraha,

ja millest tekkinud kinnisvaramull ajas kiiresti üles palgad, mille tulemusena Portugali

26

Joonis 3.1 . SKP elaniku kohta (PPS) indeks EL keskmise (100%) suhtes 2004. aastal NUTS III regioonide lõikes.

Joonis 3 -5. SKP elaniku kohta (PPS) indeks EL keskmise (100%) suhtes 2004. aastal NUTS III regioonide lõikes.

Allikas: Nordregio

traditsiooniline suure hõivega kergetööstus sattus suurtesse raskustesse, nii et nende

restruktureerimiseks initsieeriti 1990. aastatel koguni EK eriprogramm Dinamo.

Üheks Portugali

probleemiks on olnud

regionaalne

polariseerumine:

ääremaade majanduslik

kõrbestumine (suurte

sisemaa-alade SKP on

alla 50% ELi

keskmisest) ning

elanikkonna valdav

kahanemine peamiselt

Lissaboni (125% ELi

SKP keskmisest), aga

vähemal määral ka

Porto veini- ja Algarve

turismipiirkonna kasuks.

Portugalis ei ole

ajalooliselt olnud

regionaalseid

omavalitsusi. Väga

väikesed suletud

kohalikud omavalitsused

ei ole suutnud

majandusarengut

suunata. Niisamuti ei ole

valdavalt regionaalse

koostöö traditsiooni.

Uusi regionaalseid

ülikoole hakati rajama alles pärast ELiga liitumist, kuid reaalset regionaalset koostööd

ettevõtetega on tulenevalt avaliku ja MTÜ-sektori nõrkusest jätkuvalt vähe.

Taani ja Portugali majandusarengumudelit võrreldes on kõige kriitilisemad erinevused avaliku

sektori korralduses: rakendatavates majandus- ja regionaalpoliitikates, haldussüsteemis ning

haridusvõrgus. Portugali 1990. aastateni puudulikult toiminud riik, väikesed kohalikud

omavalitsused, puuduvad regionaalsed omavalitsused tingisid majanduse ja võimekama

elanikkonna koondumise suurkeskustesse. ELi regionaalpoliitika on pigem regionaalseid erinevusi

27

kasvatanud, sest kohalikud ei olnud võimelised vastavaid projekte taotlema-juhtima, mistõttu

vahendustasu teenisid Lissaboni projektijuhid.

Joonistades paralleele eeltoodud stsenaariumitega (joonis 3-1), on Taani puhul kahtlemata

tegemist „Põhjatähega”, kus on inimeste kõrge õppimis- ja muutumisvõime ning jõuliselt

ettevõtteid ja kodanikke aktiveeriv riik. Portugali puhul on oluline ennekõike märkida inimeste

madalat haridustaset ja muutumisvõimekust, kuid ka eriti varasematel perioodidel passivat riiki. Et

ühiskonna aktiivsust ja innovaatilisust ei ole võimalik üleöö muuta, siis pole mitmed viimastel

aastakümnetel rakendatud poliitikad Portugalis ka vilja kandnud.

Eesti olukord ei ole päris võrreldav kummagagi. Ennekõike on meil keskmine haridustase parem

ja elanike keskmine uuendusvõime kõrgem kui Portugalis. Küll on aga riigi toimimine kohtadel,

riigi kokkutõmbumine kriisi tulemusena ja regionaalse majandusarenduse võime paljuski sarnane

Portugaliga, analoogselt sealsega ei ole ka Eestis keskvalitsusel kohtadel motiveeritud ja piisava

võimekusega partnereid (regionaalseid omavalitsusi), kellega arendusprogramme teostada. Vt

„Seisva vee“ stsenaariumit.

Millised on ühe või teise arengutee mõjud regionaalsele arengule, tuleb esile juba eelnevast

kirjeldusest. Portugalis suudavad kasvada vaid globaalselt nähtavad pealinn, suurepärast

eeldustega turismipiirkond Algarve ja miljoniaglomeratsioon, tuntud Douro oru portveinipiirkond

Porto.

Ülejäänud piirkonnad ei ole suutnud olemasolevat majandust oluliselt restruktureerida ja on

suhteliselt taandunud hoolimata investeeringutest infrastruktuuri. Samas on Portugalis ka

kasvupiirkondades suured ülerahvastusest ja planeerimatusest tingutud liiklusprobleemid

(ummikud, kehv avalik transport) ja sotsiaalprobleemid, mis tulenevad vaesunud regioonidest

sinna siirdunud oskusteta inimesest, kes mõneti sarnaselt Ladina-Ameerika ülelinnastumisega on

tekitanud vaesteagulid. Analoogses skaalas võttes saaks Portugali mudeli puhul rääkiva vaid

Tallinn-Harju edasisest kasvust, mis on ainuke kaugemal nähtav aglomeratsioon.

Taani mudeli teostumise eelduseks on tagada inimeste kõrge õppimis- ja muutumisvõime ning

regionaalsete haldusüksuste institutsionaalne arendusvõimekus üle riigi. See ei teostu ilma

vastavate poliitikate ja struktuurideta. Maakondliku halduse taandamine on olnud samm Portugali

mudeli suunas. Samas ettevõtluskeskuste, ülikoolide kolledžite loomine ja tugevdamine ning

kutsekoolide restruktureerimine, kohalike võrgustike tugevdamine läbi kohaliku omaalgatuse ja

LEADER-programmi ning kompetentsuskeskuste meetme ellukutsumine on olnud sammud Taani

mudeli suunas.

28

3.5. Eesti regioonides oluliste ettevõtlusharude pe rspektiiv

Perioodi 2000-2006 raamatupidamisaruannete andmete põhjal koostasime harude aastakeskmise

hõivemuutuse tabeli (vt tabel 3-1), eristades keskuslinnade maakonnad – Harju- ja Tartumaa

(tuum) – ülejäänud Eestist (perifeeria). Võime Lääne-Euroopa kogemusele tuginedes eeldada, et

rida harusid, mille hõive kahanes juba kümnendi algul, taanduvad kriisi oludes veelgi

tempokamalt. Näiteks kalatööstus kahanes riigis tervikuna 10% aastas ja õmblus-tekstiil 3%

ringis, sealjuures oli perifeerias kahanemine oodatult tagasihoidlikum, viidates seal ettevõtete

püsimisele või isegi osade juurdetulekule. Kesk- ja Lõuna-Eesti maakonnad tegid 2000. aastatel

läbi olulise tööstuskasvu.

Esmasektor edaspidi küll stabiliseerub, kuid oluliselt madalamal – EL15 sarnasel - 3-4% hõive

juures. Põllumajanduses, kalanduses aitavad ettevõtetel kasumlikkust tõsta ja uut tehnoloogiat

hankida (töökohti kaotada) ELi ühtse põllumajandus- ja kalanduspoliitika meetmed, mis

edendavad ka maa- ja rannaelu, mistõttu suur osa põllu-, metsa- ja kalaressurssi kasutavad

inimesed saavad sellest vaid osa vajalikust sissetulekust. Ka soosib edasist hõive langust paljude

just väiksemate talude peremeeste kõrge vanus ja pensioneerumine.

Hoolimata eriti näiteks mahetoodangu ja biokütuste võimalustest ei soovi noored senise maaelu

maine juures sinna veel tööle minna. See tähendab vajadust õpetada üle Eesti välja spetsialiste ja

kasvatada ressursimajanduse valdkonna populaarsust. Samas tuleb arvestada, et kaasaegne

põllu-, kala- ja metsamajandus kasutab üsna ohtralt kõrgtehnoloogilisi tööriistu, mis eeldab

märksa paremat väljaõpet ja nõuandevõrgustikku kui 20 aasta eest.

Hoidmaks püsiasustust peab seega kuni tunnise, kuid soovitavalt lühema sõidu kaugusel olema

lisatöö võimalus. Üks alternatiiv looduslikult atraktiivsetel aladel loodusressurssi väärindada on

erinevat vormi turism, mis on aga enamasti sesoonne. Ääremaade uut kasvamist võimaldab ka

aasta aastalt populaarsust koguv intellektuaalide jt jõukamate ning mobiilsete seni linnas elanute

osaajaline elama minek maale, kus nad kasutavad kommunikatsiooniks IKT uusi võrgulahendusi.

Võib eeldada, et sarnaselt kuurortlinnadele tekib peagi ka maapiirkondades vajadus kinnisvara-

hoolduse teenuse järele. Seda eriti vasttekkinud eeslinnapiirkondades, aga ka suurema

tihedusega suvitusaladel: rannikuil ja kõrgustikel. Siin on võimalused tööhõiveks just madalama

kvalifikatsiooniga inimestel, kelle rakendamiseks pärast lühidat väljaõpet võivad vastavad

teenindusettevõtted luua nii kohalikud seltsid, omavalitsused kui ka eraettevõtjad.

29

Tabel 3-1. Aastakeskmine eraettevõtete hõivemuutus 2000-2006 raamatupidamisaruannete

andmetel ja selle 2012-2018 muutuse majandusteaduskonna ekspertide hinnang.

Haru/allharu Aastakeskmine hõivemuutus 2000-2006

Hinnang 2018 võrreldes 2009-ga

Eesti Keskus Perifeeria Keskus Perifeeria Põllumajandus -1,8 2,9 -3,0 + - Kalandus -6,6 -6,3 -6,9 - - Metsandus -2,3 1,1 -3,6 - - Tööstus 1,7 2,6 0,6 - + toit -1,7 2,7 -5,6 - - piim -3,2 11,2 -8,5 - - liha 1,8 9,4 0,7 - - joogid 1,3 9,9 -8,0 + - kala -10,1 -10,3 -9,7 - - puit 5,1 9,6 3,0 - + saetööstus -0,7 11,4 -5,9 - + plaaditööstus 2,5 -1,0 4,7 - + puitaknad-uksed 21,3 11,8 26,3 - + puitmajad 16,5 22,3 13,6 - + mööbel 1,8 2,4 1,3 - - tekstiil -2,7 -5,3 -1,8 -- - õmblus -3,1 -5,6 1,2 -- - metall ja masinaehitus 9,7 11,2 7,0 + + elektroonikaseadmed 4,4 3,6 6,6 - + Ehitus 13,4 15,6 10,0 + - Elamuehitus 4,3 9,0 -1,9 + - Infra ehitus 18,2 18,9 17,2 + + Kinnisvara 2,9 4,1 -0,2 + + Hotellid, spa ja toitlustus 10,8 10,8 10,9 ++ ++ Jae ja hulgikaubandus 2,6 4,1 -0,6 ++ - Energia ja veevarustus -5,2 -6,1 -4,4 - - Veondus, laondus, post -1,1* -1,3* -0,2 + - Komm. ja meedia -1,2 -1,9 6,2 + - Keskus = Harju ja Tartumaa koos keskuslinnadega; perifeeria = muu Eesti

Tööstus on Eestis tõenäoliselt üldtrendis mõnevõrra kahanev, kuid seda esialgu mitte asustus-

hierarhias väikelinnade tasemel, kuhu just Tallinnast ja Tartust traditsiooniline tootmine siirdub.

See protsess on analoogne arenenud maadega. Et ajavahemikku 2002-2007 iseloomustas

ehitussektor i pea poolteisekordne kasv, mis tulenes odavnenud laenurahast ja tööstushõive

kahanemisest alates 2005. aastast, siis alates 2008. aastast võib eeldada osade ehitajate

naasmist/siirdumist tööpinkide taha (joonis 3-6).

„+„ kasv „-„ kahanemine

* Koos lisatud 2657 Tallinki töötajaga. Värvide tähendus – stabiilsus praeguses majanduskriisis ja perspektiiv. Stabiilne, ELi toetused, uued nišid

Ka kriisi ajal vajaminev toodang, hõive edaspidi vähenev

Praegu madalnõudlus, edaspidi taastub

Praegu raskustes, tulevikus kasvab

Praegu vähenevad, tulevikus taanduvad

Loomulikud monopolid

30

60

70

80

90

100

110

120

130

140

150

160

1989

1990

1991

1992

1993

1994

1995

1996

1997

1998

1999

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

2007

2008

Töötlev tööstus

Ehitus

Joonis 3-6. Suhteline töötleva tööstuse ja ehitussektori hõive muutus koguhõives (1989=100%)

Allikas: Statistikaamet 2009

Traditsioonilistes harudes: toit, puit, kergetööstu s saab toimuda kolm protsessi:

1) töö väljaviimine alul keskusest ääremaale, mis toimus küllalt intensiivselt juba 2000.

aastate alguses, ja siis ka odava töö maadesse (Aasia), nt Pärnu Linavabrik ja Wendre on

täna pigem logistika- ja hulgimüügiettevõtted, Baltika jaemüügifirma;

2) uute tehnoloogiate rakendamine ja spetsialiseerumine (protsessiinnovatsioon), nt. Eesti

piimatootjate investeeringud spetsialiseerumisse;

3) tootearendus ja uute/nišiturgude leidmine (toote- ja turundusinnovatsioon), nt kokku-

pandavate puitmajade tööstuse kasv, masinaehituse jm väikepartiide valmistamine

Põhjamaadesse.

Et nende harude ettevõtted on esindatud enam ääremaadel, suurtes ettevõtetes domineerib

väliskapital ja väikesed on peaasjalikult sõltuvad allhankelepingutest, on äärmiselt küsitav eeldada

ettevõtete restruktureerimist sisemiste ressursside arvel. Et toitu tarbitakse kohapeal ja kohalik

puiduressurss on ilmne konkurentsieelis, siis on tõenäoline, et nende harude mahud ei vähene,

eeldatavasti paraneb toodete kvaliteet ja hakatatakse enam ühiselt turundama. Ilmselt taanduvad

allharud on:

• kalatöötlemine (v.a uue tehnoloogiaga kompleksid);

• tekstiili ja tekstiilitoodete tootmine (v.a logistika, täisautomaatne ja nišitooted);

• massõmblus;


• käsitöö suure osakaaluga puittoodete ja mööbli tootmine;

• käsitöö suure osakaaluga kummi- ja plasttoodete tootmine;

• transpordivahendite osade tootmine, transport.

31

Kõik need harud on olulisel määral esindatud just ääremaakondades, mistõttu eriline tähelepanu

tuleb suunata vastavatele asulatele, kus vastav tööandja domineerib.

Tavatööstuses on puudus disaineritest, CAD-CAMi pingioperaatoritest, turundajatest, logistikutest

jt spetsialistidest. Ilmselt väheneb vajadus aga lihtliinitööliste järele, kelle minimaalne palgatase on

liiga kõrge konkureerimaks Aasia palkadega. Ülimalt oluline on suurendada nende ettevõtete

koostööd ja tagada neile spetsialiseeritud tugiteenused (klastriprogramm, kompetentsikeskused).

Metalli-, masina ja elektroonikatööstus on ilmselt kasvav valdkond üle riigi. Küsimus on aga

selles, kuivõrd vastavad ettevõtted leiavad väikelinnades, maa-asulatest rääkimata,

oskustööjõudu, eriti insenere ja tehnolooge. Õigemini: kuidas veenda insenere ja tehnikuid tööle

asuma väikelinnadesse ja tagada kohalike kutsehariduskeskuste võimekus sinikraede ümberõppe

korraldamisel. Masina-ehituse dekontsentratsioon eeldab tugevat ettevõtluse tugisüsteemi, et

julgustada ja aidata senise tavatööstuse ettevõtetel siirduda masinate tootmisele - keerulisemale

allhankele, aga ka teatud sõlmede disainimisele-testimisele.

Küll on just paindlikul masinatööstuse ja aparaadiehituse allhankel Põhjamaade klastrite raames

head võimalused veel paarikümnel aastal hõivet kasvatada. Hea näide Eestis on Hiiu plastiklaster,

Saaremaa väikelaevaehitus või Konesco Koeru tehas, mis on kohalike eelduste (oskustega

sinikraeline tööjõud) ja kohaliku võimu korraldus-vahendustöö tulemus. Ainult ettevõtete oma

initsiatiivil ei oleks neid kaasuseid sellisel kujul ja mahus olemas. Vastasel juhul koondub see

sektor jätkuvalt Harjumaale ja vähesemal määral ka Pärnumaale ning Ida-Virumaale, kus on

logistilised eeldused ja mõnevõrra suurem valik tööjõudu.

Arvestades Eesti reaalset ressursibaasi ja olusid on perspektiivi järgmistel sektoritel

(Ekspertide fookusgrupi hinnangud, osalesid: Eamets, Kaldaru, Paas, Raagmaa, Varblane).

1) (Roheline) energiaressursside rakendamine nii sise- kui välistarbimiseks – 3-7 perspektiiv

a. Puidugraanulid

b. Turvas

c. Koostoimejaamad

d. Tuulepargid

2) Mahepõllundus, mahetooted – põllumajandus-kalandustoetuste abi + Hiina ja India turg

3) Puidusektor (7-8 M tihu) – edasitöötlemine � majad, lõpptoodang

4) Sotsiaalteenused, tervishoid, spaa

5) teine kodu, elamine, nn kodumajaklaster, mis hakkab pakkuma kohalikku hõivet praegustes ja

kasvavates suvitus- ja teise kodu piirkondades

6) Loomemajandused

7) Tööstusdisain – seotuna tekstiili- ja mööblitööstusega

8) Infrastruktuuride (teed, keskkonnaobjektid) ehitus ja projekteerimine, kivi ja turba kaevandamine

2009-2015

9) IT, kaugjuhtimise- ja e-lahendused

32

Äriteenuste, IT, loovmajanduse ja T&A harud on igal pool maailmas suur- ja ülikoolilinnade

keskne. Küll on selle sektori töötajad aga olulisimad maapiirkondade loodus- ja elukeskkonna

tarbijad „linna väljal” (urban field – 3-4 tundi autosõitu keskusest). Loovmajanduse, IT-arenduse ja

T&A (à la Skype, Regio) töökohad on Eestis aga praegu piiratud mõne tuhandega ja eeldavad

laienemiseks riiklikke T&A poliitikaid.

Isikuteenindus on rikkuse kasvust, ülemaailmsetest trendidest ja ka Euroopa vananemisest

tulenevalt ilmselt pikas perspektiivis pärast kriisiaegset tagasilööki kasvav: jaekaubandus,

puhkemajandus, hooldus jms. Jaekaubandus eeldab piisavat tarbijate massi, mida leiab vaid

suuremates (maakonna)linnades. Puhkemajandus ja osalt ka hooldusasutused eeldavad

teenindus-kultuuri, mida Eestis leiab peaasjalikult traditsioonilistes puhkepiirkondades, ennekõike

Eesti kuurortlinnades ja Otepää piirkonnas. Vastavat valdkonda saaks laiendada (muuhulgas

tühjenevaid kooli- ja väärtusliku miljööga mõisahooneid rakendades) üle Eesti.

Veondus on langeva trendiga, kuid seni oluline regioonide „ekspordiartikkel” ja see käitub

analoogselt tavatööstusega ja ehitusega, siirdudes tööjõu hankimisel ääremaade ehk odavama

tööjõu (auto-bussijuhid) suunas. Samas on veondus äärmiselt mobiilne ja ka paindlik sektor, kuid

ka haavatav – suur osa vedajatest on FIEd, kellel on mahtude langemisega tekkinud

makseraskused, mis võivad päädida eraisikute pankrottidega. Kui valmima peaks Muuga Hiina

kaupade konteinerterminal, siis toob see kaasa olulisi muutusi.

Kokkuvõtvalt on käimasolevad muutused regionaalse a rengu seisukohalt ülimalt

probleemsed : esmasektori ja tavatööstuste efektiivsuse tõus uute tehnoloogiate kaudu,

palgasurve ja kolimine odava töö maadesse puudutab ennekõike just antud uuringu sihtala –

piirkondi väljaspool Tallinna ja Tartu linnaregioone. Praegune kriis viib küll palgataseme allapoole,

kuid pikas perspektiivis ei ole tööstusel restruktureerimisest pääsu. Edaspidi laienev puhke-,

tervishoiu ja hooldusmajandus pakub töökohti valdavalt naistel. Sel on eeldusi kasvuks vaid

kohati, see on osalt sesoonne ja kriisides kiiresti kahanev. Alternatiiv on regionaalse hõive ja

heaolu oluline edasine kahanemine à la põllumajandus-kalandus – nn Portugali mudel.

Konkreetse olemasoleva ja võimaliku vabaneva tööjõuressursi mahud esitatakse maakondlikult

uuringu 2.-3.-4. blokis ja omavalitsuste lõikes 5.-6. blokis.

Regionaalse ettevõtluse restruktureerimise edukuse võti peitub poliitikate korraldamises. Seni ei

ole Eestis regionaalset struktuuripoliitikat (nagu nt. Taanis) veel teostatud. Kahetsusväärselt on

kahandatud maakondliku administratsiooni võimekust. Läbiviidud intervjuude tulemused näitavad,

et üleriigilised ettevõtete erialaliidud ei adu üldjuhul oma valdkondade regionaalset dimensiooni ja

on seni nõrgad nii institutsionaalselt kui analüüsivõimekuselt (peale masinaehituse liidu), et üldse

poliitikate rakendamisel toeks olla. Neid teemasid arendatakse edasi 8. blokis.

33

4. Maakondade ja omavalitsuste rahvastikuprognoos Tiit Tammaru

Rahvaarv ja selle koosseis on aluseks iga regiooni arengu kavandamisele ja planeerimisele.

Elanike arvust ja selle vanuselist jaotusest sõltub, kui palju on tööealisi ja ülalpeetavaid, kui palju

on tulevikus vaja lasteaia- ja koolikohti ning hooldust vajavaid eakaid. Noorte arvust sõltub

omakorda, milliseks kujuneb piirkonna sündimus ja selle kaudu areng pikemas perspektiivis.

1980. aastatel sündisid Eestis kõige suuremaarvulised põlvkonnad, kes on tänaseks jõudnud

täiskasvanuikka. Selles vanuses on kõige suurem tõenäosus, et noored lahkuvad oma

kodukohast, seda kas õppimise, tööle asumise või pere loomise eesmärgil. Seega sõltub lähima

viie kuni kümne aasta jooksul lahkuvate noorte hulgast pikaks ajaks ka Eesti piirkondade

pikaajaline areng.

4.1. Andmed ja metoodika

Rahvastikuprognoosi eesmärgiks on selgitada maakondade rahvastikuarengu suundumused.

Prognoosi tulemusi mõjutavatest teguritest on olulisim algandmete kvaliteet. Eesti-sisese rände

andmete kvaliteet on alates 1992. aastast oluliselt langenud, sest tegeliku elukoha registreerimine

ei ole olnud enam kui kümme aastat kohustuslik (Katus jt 1997; Sjöberg ja Tammaru 1999; 2000).

Selle tulemusena on kadunud harjumus tegelik elukoht registreerida, seda eriti noorte seas. Nii on

noorte ränne Eestis jätkuvalt tugevalt alaregistreeritud ehk alla 20-aastaste noorte ränne sisuliselt

rändestatistikas ei kajastu (joonis 4-1). Noorte peamine rändesuund on suurematesse linnadesse,

eriti seoses õpingute alustamisega Tallinna ja Tartu ülikoolides (Jõeveer 2003). Seda kinnitavad

hästi 2000. a rahvaloenduse andmed, mis näitavad noorte intensiivset rännet Tallinnasse (joonis

4-2) ja teistesse suurematesse linnadesse (joonis 4-3).

Jooniselt 4-1 on samuti näha, et ilmselgelt on alaregistreeritud ka pereealiste ränne: seda näitab

asjaolu, et lapsed vahetavad elukohta rohkem kui nende vanemad. Pereealiste ränne on

suunatud peamiselt suuremate linnade lähialadele, nende tagamaale (joonis 4-3). Nii on ka

Tallinna rändesaldo pereealiste osas negatiivne (joonis 4-2). Ning mõnevõrra tundub olevat

jätkuvalt alaregistreeritud ka eakate ränne (joonis 4-1), mis suundub eelkõige suurematest

linnadest väljapoole (joonis 4-3). See on paratamatult vähendanud ka rahvastikuregistris

sisalduvate rahvastiku andmete usaldusväärsust kohalikul tasandil, seda eriti noorte osas.

Rände ja eriti noorte rände alaregistreerimine on toimunud juba ligi 20 aastat. Seetõttu on

vildakaks muutunud ka piirkondlikud rahvastikustruktuurid. Seda iseloomustab hästi asjaolu, et

15–24-aastaste noorte osakaal on Eesti maakondadest kõige väiksem Harjumaal ning tagant

kolmandal kohal on Tartumaa (joonis 4-4). Samas on noorte osakaal väga suur peamistes noorte

väljarände maakondades. Rahvastikuprognoosi koostamise vaatenurgast on tegemist väga tõsise

34

probleemiga, sest rändel on nii otsene kui kaudne mõju: lisaks sellele, et noorte rände vähene

registreeritus mõjutab maakondade rahvaarvu otseselt, mõjutavad noored sündimuse kaudu

rahvaarvu ka kaudselt. Seetõttu peab rahvastikuregistrile tuginevatesse piirkondlikesse

rahvastikuprognoosidesse suhtuma ettevaatlikult ning usaldusväärsete prognooside koostamiseks

tuleb oodata 2011. a rahvaloenduse tulemusi.

Joonis 4-1. Rändajate vanusjaotus (elukohavahetusi 1000 inimese kohta), 1990 ja 2007.

Allikas: Ränne 2009.

-3000

-1500

0

1500

3000

4500

6000

7500

10-14 15-19 20-24 25-29 30-34 35-39 40-44 45-49 50-54 55-59 60-64 65-69 70-74 75-79 80-84 85+

Rän

desa

ldo

Joonis 4-2. Tallinna rändesaldo vanusjaotus, 1989–2000. Allikas: Rahvaloendus 2000.

0

20

40

60

80

100

120

140

160

180

200

0-4 5-9 10-14

15-19

20-24

25-29

30-34

35-39

40-44

45-49

50-54

55-59

60-64

65-69

70-74

75-79

80-84

85+

Sal

dok

orda

ja

1990 2007

35

Joonis 4 -3. Nooremas tööeas (15–24) keskealiste ((25–54) ja vanemas tööeas inimeste (55–

24) rändesuunad (rändesaldo 1000 inimese kohta), 1989–2000.

Allikas: Rahvaloendus 2000.

36

0 5 10 15 20 25

Harjumaa

Ida-Virumaa

Tartumaa

Hiiumaa

Läänemaa

Raplamaa

Lääne-Virumaa

Pärnumaa

Valgamaa

Põlvamaa

Saaremaa

Järvamaa

Viljandimaa

Võrumaa

Jõgevamaa

Osakaal, %

Joonis 4-4. Nooremas tööeas (15–24) inimeste osakaal tööealistest, 2008.

Allikas: Rahvastikuregister 2008.

Käesoleva prognoosi aluseks on rahvastikuregistri andmed 2008. aasta lõpu seisuga. Sündimust

ja suremust puudutavad andmed pärinevad Eesti Statistikaametist. Rände prognoosimisel on

eeldatud 25. eluaastaks põlvkonnast 20% lahkumist enamikest maakondadest. Sisseränne toimub

vaid Harju- ja Tartumaale, Raplamaa rändesaldo on nullis (vt ka Tammaru jt 2003; 2004; Tammur

2009). Prognoosi koostamisel kasutatakse vanusnihke meetodit ning tulemused on esitatud

aastate 2008, 2011 ja 2018 kohta.

4.2. Maakondade rahvastikuprognoos

Prognoosi tulemused näitavad rahvaarvu vähenemist kõikides Eesti maakondades, erineb vaid

selle kiirus: väikseim on kahanemine Tartu- ja Harjumaal, suurim Ida-Viru- ja Hiiumaal (joonis 4-

5). Tulemused on ühelt poolt ootuspärased (Tartu- ja Harjumaa teistest maakondadest parem

rahvastikuolukord), kuid teisalt kätkevad endas ka üllatavaid momente. Üllatav on eelkõige

Hiiumaa ja laiemalt Lääne-Eesti maakondade keskmisest suurem ning Valgamaa keskmisest

väiksem rahvastikukadu.

37

Sellistele tulemustele võib leida kahesuguseid põhjendusi. Esiteks võib saadud tulemusi mõjutada

algandmete kehv kvaliteet, näiteks pikaaegses väljarändemaakonnas Valgamaal on noorte

osakaal väga suur (tabel 4-1). Teiseks võib saadud tulemusi tõlgendada ka sisulisest

vaatenurgast. Nimelt toimub suurim rahvastikukadu Lääne-Eestis ehk nendes maakondades, kus

rahvastikukasv oli nõukogude aja lõpus väga suur. Seega võib kunagine hea rahvastikuolukord

Lääne-Eestis pöörduda nende vastu ning seletada nende tänast, keskmisest halvemat

rahvastikuarengut põhjusel, et nendes maakondades on piisavalt palju võimalikke väljarändajaid.

Vanuserühmade alusel on tulemused järgmised. Nooremas tööeas inimeste vähenemine on

kõikides maakondades suurim, keskmises tööeas inimeste arv püsib üldjoontes

prognoosiperioodil stabiilne ning vanemas tööeas inimeste arv kasvab (joonised 4-6 – 4-8). Erinev

on jällegi vaid muutuste ulatus. Noorte arvu vähenemine on ootuspäraselt kõige väiksem Tartu- ja

Harjumaal, kuhu saabuvad noored kogu ülejäänud Eestist. Asjaolu, et ka nendes maakondades

väheneb noorte arv, tuleneb sellest, et prognoosiperioodil jõuavad tööikka 1990. aastate väikesed

sünnipõlvkonnad ning seega on varasema sündimuse/vanuskoostise mõju maakondlikule

rahvastikuarengule rände mõjust suurem.

Aastal 2018 on noorte osakaal Harjumaal siiski väiksem kui mitmes väljarännumaakonnas (tabel

4-1). Saadud tulemus seotakse üheselt algandmete halva kvaliteediga, sest aastal 2008 on

Harjumaal noorte osakaal võrreldes teiste Eesti maakondadega ebaloomulikult väike. Näiteks on

2008. aastal rahvastikuregistri andmetel Harjumaa elanike seas noori 19%, mitmes

väljarännumaakonnas (Jõgeva, Järva, Viljandi, Võru) aga tervelt 25%.

Seetõttu on oluline pigem prognoosist välja joonistuv trend, kus noorte osakaal väheneb Harju- ja

Tartumaal aeglasemalt kui teistes Eesti maakondades. Ka keskmises tööeas inimeste osakaal on

nendes kahes maakonnas suurim. Ühtlasi tähendab see, et vanemas tööeas inimeste osakaal

jääb Harju- ja Tartumaal 2018. aastal väiksemaks kui teistes Eesti maakondades, st neis kahes

maakonnas on tööjõud prognoosiperioodi lõpus noorim. Vastupidiselt jääb kõige vanema tööjõuga

silma Ida-Viru maakond. Ka Lõuna-Eesti maakondade tööjõud vananeb kümne aasta jooksul

keskmisest kiiremini.

38

0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100

Ida-Virumaa

Hiiumaa

Läänemaa

Saaremaa

Järvamaa

Viljandimaa

Põlvamaa

Jõgevamaa

Pärnumaa

Võrumaa

Raplamaa

Valgamaa

Lääne-Virumaa

Harjumaa

Tartumaa

Muutus 2008-2018, 2008 = 100%

Joonis 4-5. Rahvaarvu muutus maakondades, 2008–2018, 2008 = 100%.

0 10 20 30 40 50 60 70

Saaremaa

Hiiumaa

Järvamaa

Põlvamaa

Viljandimaa

Võrumaa

Ida-Virumaa

Läänemaa

Jõgevamaa

Pärnumaa

Raplamaa

Lääne-Virumaa

Valgamaa

Harjumaa

Tartumaa

Muutus 2008-2018, 2008 = 100%

Joonis 4-6. Nooremas tööeas (15–24) inimeste arvu muutus

maakondades, 2008–2018, 2008 = 100%.

39

0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100 110

Ida-Virumaa

Hiiumaa

Harjumaa

Läänemaa

Põlvamaa

Lääne-Virumaa

Valgamaa

Pärnumaa

Järvamaa

Tartumaa

Võrumaa

Saaremaa

Raplamaa

Viljandimaa

Jõgevamaa

Muutus 2008-2018, 2008 = 100%

Joonis 4-7. Keskealiste (25–54) arvu muutus maakondades, 2008–2018,

2008 = 100%.

0 10 20 30 40 50 60 70 80 90 100 110 120

Jõgevamaa

Viljandimaa

Raplamaa

Läänemaa

Järvamaa

Saaremaa

Hiiumaa

Pärnumaa

Valgamaa

Harjumaa

Tartumaa

Võrumaa

Lääne-Virumaa

Ida-Virumaa

Põlvamaa

Muutus 2008-2018, 2008 = 100%

Joonis 4-8. Vanemas tööeas (55–64) inimeste arvu muutus

maakondades, 2008–2018, 2008 = 100%.

Tabel 4-1. Rahvastiku vanuskoostise muutus maakondades, 2008, 2011, 2018. (protsentides)

15–24

vanused

25–54

vanused

55–64

vanused

2008 2011 2018 2008 2011 2018 2008 2011 2018

Harjumaa 19 16 13 65 66 68 16 18 19

Hiiumaa 22 19 14 59 60 63 19 21 23

Ida-Virumaa 20 17 14 60 61 62 19 22 25

Jõgevamaa 25 23 16 57 58 64 18 19 20

Järvamaa 25 22 15 57 59 63 18 19 21

Läänemaa 23 22 15 58 59 64 19 19 21

Lääne-Virumaa 24 22 16 59 60 63 17 19 21

Põlvamaa 24 22 15 59 59 63 17 19 22

Pärnumaa 24 21 16 59 61 64 17 18 20

Raplamaa 24 22 16 59 60 65 17 18 19

Saaremaa 24 22 14 58 61 66 17 17 20

Tartumaa 22 20 16 63 65 67 15 16 17

Valgamaa 24 22 17 58 59 63 18 18 20

Viljandimaa 25 22 16 57 58 64 18 19 21

Võrumaa 25 23 16 58 59 64 17 18 20

Eesti 21 19 14 62 63 66 17 18 20

4.3. Linnade ja valdade rahvastikuprognoos

Lisaks maakondlikele erinevustele on selgeid erinevused ka linnade ja valdade rahvastikuarengus

keskus-tagamaa-ääremaa teljel. Keskusena on järgnevas analüüsis käsitletud maakonnakeskusi,

tagamaa ja ääremaa eristamise aluseks on tööalane pendelränne. Kõik need vallad ja linnad, mille

töötajatest vähemalt 30% töötab maakonnakeskuses, on tagamaa osaks, ääremaa moodustavad

ülejäänud vallad ja linnad. Erandina on kõik Harjumaa vallad ja linnad osaks Tallinna tagamaast.

Järgnev analüüs keskendub 20–24-aastaste noorte arvu muutusele, sest just selles vanuserühmas

on kõige rohkem linnadesse suunduvaid noori. Tulemused näitavad, et enim noorte arvu suure

vähenemisega omavalitsusüksusi asub ääremaal (Lisa 4-4 ). Lisaks ilmneb aga, et ääremaa valdade

ja linnade vahelised erinevused on kõige suuremad, sest paljud neist kuuluvad ka kõige väiksema

noorte arvu vähenemisega omavalitsusüksuste hulka. Vaid üksikud tagamaa linnad ja vallad

kuuluvad noorte arvu suure vähenemisega omavalitsusüksuste rühma.

Geograafilistest erinevustest olulisem on aga ajaline muutus. Järgneva viie aasta jooksul püsib 20–

24-aastaste noorte arv veel suhteliselt stabiilne enamikus linnades ja valdades, kasvades paljudes

neist, kuid väheneb aastaks 2018 hüppeliselt seoses 1990. aastatel sündinud põlvkondade

41

jõudmisega peamisse rändeikka. Selline muutus kannab endas kahesugust tähendust. Esiteks,

noorte arv kahaneb prognoosiperioodi lõpuosas väga ulatuslikult paljudes ääremaa linnades ja

valdades. Teiseks, paralleelselt väheneb tänasega võrreldes aga ka väljaränne ääremaalt

suurematesse linnadesse ehk lõppema hakkab praegu toimuv väga intensiivne rahvastiku ruumilise

ümberpaiknemise periood, millest võidavad kõige rohkem Tallinn ja Tartu kui peamised

kõrghariduskeskused Eestis.

Teine oluline vanusrühm, millele keskendume, on pensioniikka jõudvad eakamad inimesed ehk 60–

64-aastased. Ilmneb, et ruumilised erinevused keskus-tagamaa-ääremaa vahel on väiksemad kui

noorte osas, samas aga ajalised muutused on ühesuunalised: enamikus linnades ja valdades

suureneb peatselt pensioniikka jõudvate inimeste arv märkimisväärselt (Lisa 4-5 ). Näiteks mitmes

Ida-Virumaa vallas kahekordistub pensionikka jõudvate inimeste arv ajavahemikus 2008–2018. See

tähendab, et tasapisi hakkab enamikus linnades ja valdades kasvama ka pensioniealiste inimeste

koguarv.

Erinevalt pensionikka jõudmisest on pensioniealiste inimeste osakaalu erinevused keskus-tagamaa-

ääremaa teljel väga selged. Pensioniealiste inimeste madala osakaaluga paistavad silma tagamaa

linnad ja vallad, mõnes Harjumaa vallas jääb 65-aastaste ja vanemate osakaal allapoole 10% piiri

kogurahvastikust, suur on aga pensioniealiste osakaal ääremaa omavalitsusüksustes (Lisa 4-6. ).

Sarnased tulemused ilmnevad ka tööturusurve indeksi analüüsist (korrelatsioonikordaja -0,59):

pensioniealiste väikse osakaaluga omavalitsusüksustes on suur tööturusurve indeks ja vastupidi. Kui

paljudes tagamaa linnades ja valdades jõuab tööturule rohkem noori, kui sealt lahkub eakaid, siis

mitmetes ääremaa omavalitsusüksustes on tööturult lahkujaid poole enam kui tööturule sisenejaid

(Lisa 4-7. ).

Vaatamata rahvastikuarengu ruumilistele erinevustele ei näita meie analüüs ühest seost ääremaa

omavalitsusüksuste rahvastiku- ja majandusarengu vahel. Nimelt kui jagada ääremaa linnad ja vallad

majandusarengu alusel rohkem ja vähem probleemseteks ja võrrelda nende demograafilist olukorda,

siis olulisi erinevusi ei ilmne tööturusurve indeksis, 65 ja vanemate osakaalus, ega rände- ja

pensioniikka jõudvate inimeste arvus (Lisad 4-8 ja 4-9 ). Järelikult ei saa ääremaa

omavalitsusüksuste majandus- ja rahvastikuarengu vahele statistiliste andmete põhjal selget

ühendusjoont tõmmata.

4.4. Järeldused ja soovitused

• Eesti kõikide maakondade rahvaarv väheneb, erineb vaid selle kiirus.

• Nooremas tööeas inimeste arv väheneb kõikides maakondades, keskmises tööeas inimeste arv

püsib stabiilne ning vanemas tööeas inimeste arv suureneb.

• Selline rahvastikuareng tähendab, et rände mõju maakondlikule rahvastikuarengule jääb

prognoosiperioodil väiksemaks olemasoleva rahvastiku vanuskoostise mõjust.

42

• Vanuskoostise mõjudest olulisim on 1990. aastate sünnipõlvkondade jõudmine tööikka

prognoosi-perioodil, seda ka enamikus omavalitsusüksustes.

• Noorte rände mõjul toimub Harju- ja Tartumaal tööealise elanikkonna keskmisest aeglasem

vananemine, Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis on vananemine aga keskmisest kiirem.

• Prognoosiperioodi alguses jätkub täna toimuv intensiivne noorte ümberpaiknemine ääremaa

omavalitsusüksustest suurematesse linnadesse, kuid noorte väljaränne väheneb järsult

prognoosiperioodi lõpus.

• Lisaks rahvastikuarengu maakondlikele erinevustele on olulised erinevused rahvastikuarengus

linn-tagamaa-ääremaa teljel: ääremaal on küll mitme näitaja osas heterogeensus suur, kuid

üldistusena on ääremaal rahvastikuprobleemid oluliselt suuremad kui tagamaal.

• Ääremaa rahvastiku- ja majandusarengu vahel puudub siiski otsene seos.

• Usaldusväärsete rahvastikuprognooside koostamiseks tuleb lahendada ebausaldusväärse

piirkondliku statistika probleem. Seda võimaldab:

o andmekogumisele tuginev 2011. aasta rahvaloendus;

o administratiivsete hüvede lahtisidumine elukohast (eelkõige tudengite

transpordihüvitised, mille tulemuseks on noorte õppimisrände ülimadal registreerimine);

o rändestatistika pidevmonitooringu käivitamine (küsimused tegeliku ja registreeritud

elukoha kohta) kõigi riigi küsitlusuuringute kaudu, see võimaldaks lihtsalt ja odavalt

jälgida rändesündmuste kaetust.

• See, et noored lahkuvad maakondadest, kus pole ülikooli, ei ole Eesti rahvastiku inimkapitali

arengu vaatenurgast iseenesest halb. Ka kõik kaasaegsed teenindusmajanduse ettevõtted, mis

pakuvad kõrgelt haritud noortele tööd, ei saa ühtlaselt üle Eesti paikneda. Oluline poliitiline

mõttekoht on pigem see, et säiliks noorte side oma kodukohaga: see toetaks selgelt

olemasolevat trendi, kus vanuse edenedes ja linnadest taas lahkudes jõuaksid inimesed ringiga

tagasi kodukohta. Arvestades rahvastiku vananemist on just vanemas eas toimuval rändel üha

suurem mõju Eesti maakondlikule arengule, muuhulgas ka uute töökohtade tekkele

teenindusmajanduses.

• Rahvastiku vananemine võimendub suurematest linnadest kaugemale jäävates maakondades ja

ääremaal ning seda laiemas ulatuses, kui näitab rändestatistika (eakate lahkumine suurematest

linnadest on alaregistreeritud), see tähendab, et järjest olulisemaks muutub ka eakate

sotsiaalteenuste osutamise (s.h vastavate ettevõtete ja tööhõive) osatähtsus.

• Tulenevalt vanusstruktuurist – noorte jõudmist töö-ikka - võib eeldada lähiaastail kõrgendatud

noorte tööpuudust üle-Eesti, kõrgendatud rännet nii keskustesse (peamiselt õppima) kui ka

välismaale (peamiselt tööle). 2018 on suureks üleriigiliselt, aga eriti ääremaaliste piirkondade

probleemiks tööjõu puudus: uus ligi kaks korda väiksem põlvkond ei suuda asendada

pensioneeruvaid.

43

5. Maakondlik ettevõtluse struktuurmuutus ja progno os

Järgmise peatüki eesmärk on analüüsida regionaalset ettevõtluse restruktureerimist ja prognoosida

harustruktuuri muutusi. Ettevõtluse regionaalne lõike saamiseks kasutasime Eesti Statistikaameti,

ettevõtete raamatupidamisaruanne ning tööhõiveuuringu andmeid. Esiteks analüüsime faktoranalüüsi

kasutades kolme põhimajandussektori regionaalset muutust (andmed on maakondlikult saadaval vaid

põhisektorite lõikes). Ettevõtete raamatupidamisaruannete (kõiksete) andmete põhjal proovisime

analüüsida ettevõtete harukondlikku, keskus-ääremaa ja maakondlikku muutust. Tööhõiveuuringu

suure valimiga küsitlusandmeid kasutasime nii maakondliku hõivestruktuuri analüüsiks kui ka

prognoosiks.

5.1. Majandusstruktuuri ja SKP muutus Eesti regioon ides

Koostasid: Tiiu Paas ja Helje Kaldaru, lühendus ja järeldused Garri Raagmaa

Selle osa eesmärgiks on anda hinnang Eesti maakondade rikkuse kujunemisele tulenevalt kolme

olulisema sektori kaudu väljendatud majandusstruktuurist, kasutades rikkuse lähendmuutujana SKPd

inimese kohta. Analüüsitakse Eesti maakondade tootmisstruktuuris toimunud muutusi (primaar-,

sekundaar- ja tertsiaarsektor) lõikes aastatel 1997–2006, sealjuures põhjalikumalt alates 2001.

aastast. Analüüs põhineb Eesti Statistikaameti regionaalandmebaasi andmetel. Uurimistöö üheks

lisaeesmärgiks on anda hinnang Eesti Statistikaameti poolt praegu pakutavate regionaalandmetele .

Majandussektorite kolme-tasandiline liigitus, mis on kasutusel ka EUROSTATi andmebaasides, on

toodud Lisa 5-1 tabelis 1. Sektori olulisust maakonna tootmisstruktuuris on võimalik iseloomustada

kolme näitajaga: sektori osatähtsus sisemajanduse koguprodukti loomisel, sektori osatähtsus hõives

ja sektori osatähtsus lisandväärtuse loomisel. Algnäitajaid iseloomustab Lisa 5-1 tabel 2.

5.1.1. Maakondade majanduse tootmisstruktuur ja selle muutumine

Kogu perioodi andmetel on kolmeks kõige suurema primaarsektori osatähtsusega maakonnaks

Jõgevamaa, Hiiumaa ja Järvamaa, kõige väiksem on primaarsektori osa tootmisstruktuuris Harju-,

Ida-Viru- ja Tartumaal. Sekundaarsektori osatähtsuse järgi hinnatuna vastanduvad Ida-Virumaa ning

Jõgevamaa ja Hiiumaa. Teistes maakondades selle sektori osatähtsus ei varieeru kuigi tugevalt.

Tertsiaarsektori suure osatähtsuse poolest paistavad silma Harjumaa ja Tartumaa, kõige väiksem on

see aga Järvamaal ja Ida-Virumaal.

Kui vaadata perioodil 1997−2006 toimunud muutusi, siis on kõigi maakondade tootmisstruktuuris

primaarsektori osa vähenenud. Samas on kõigis maakondades sekundaarsektori osakaal

suurenenud, seega oli Eesti majandus vaatlusalusel perioodil industrialiseerus. Tertsiaarsektori

44

osakaalu suurenemine, mis olnuks ootuspärane arengu üldisest loogikast lähtuvalt, on olulisel määral

aset leidnud vaid kolmes maakonnas. Harjumaal on see seletatav panganduse ja äriteenuste

tormilise arenguga, Pärnumaal spaa-teenuste pakkumise suurendamisega ja Ida-Virumaal tööstuse

kokkutõmbumise ja varasema tagasihoidliku teenuste osakaaluga. Enamikku maakondi iseloomustab

tertsiaarsektori osatähtsuse väike kahanemine, suhteliselt suurem oli see Lõuna-Eesti maakondades

(eelkõige Viljandi- ja Valgamaal), kus samas on märgatav sekundaarsektori osatähtsuse oluline tõus.

Primaarsektori osatähtsus on vähenenud rohkem nendes maakondades, kus see oli suhteliselt suur

ja selle arvel on sekundaarsektori osatähtsus kasvanud. See kinnitab juba eespool tehtud järeldust,

et vaatlusalusel perioodil oli tegemist industrialiseerimisega. Primaarsektori osakaalu muutus ei ole

seotud tertsiaarsektori osakaalu muutumisega. Sekundaarsektor on kasvanud neis maakondades,

kus primaarsektori osakaal on suur, kasv on toimunud nii primaar- kui ka tertsiaarsektori osakaalu

vähenemise arvel. Tertsiaarsektori osakaalu kasv ei ole seotud perioodi tootmisstruktuuriga, kuid see

on toimunud sekundaarsektori vähenemise arvel.

Muutusi maakondades iseloomustab s 5-1. Alumises vasakpoolses kvadrandis paiknevad

maakonnad, mille tootmisstruktuuris on vaatlusaluse sektori osa olnud keskmisest väiksem mõlemal

vaadeldaval aastal, ülemises parempoolses aga need maakonnad, kus see on olnud keskmisest

suurem. Maakonna paiknemine ülemises vasakpoolses kvadrandis näitab, et on toimunud sektori

osatähtsuse tõus ja objekt on liikunud sektori keskmisest suurema osatähtsusega maakondade

hulka. Maakonna paiknemine alumises parempoolses kvadrandis annab tunnistust sektori

osatähtsuse nii suurest vähenemisest, et maakond osutub perioodi lõpul kuuluvaks sektori

keskmisest väiksema osatähtsusega maakondade hulka.

5.1.2. Maakondade majanduse tootmisstruktuur ja tootlikkus

Järgnevalt vaadelakse majandusstruktuuri seoseid tootlikkusega. Teoorias eeldatakse tootmis-

struktuuri seotust piirkonna rikkusega: mida rikkam riik, seda suurem peaks olema tertsiaarsektori ja

väiksem primaarsektori osatähtsus tootmisstruktuuris. Seose loogiline suund on tootmisstruktuurilt

rikkusele. Tertsiaarsektor loob ühe töötaja kohta tõenäoliselt rohkem lisandväärtust, kuna

vaheproduktina toodetud tootmissisendite osatähtsus on suhteliselt väiksem. Lisa 5-1 tabelis 5. on

toodud ühe vastavas sektoris hõivatu kohta loodud lisandväärtuse keskmine erinevus (kordades).

Perioodide keskmistena kehtib tõepoolest seaduspära, et tootlikkus on tertsiaarsektoris kõrgem kui

teistes sektorites ja sekundaarsektoris kõrgem kui primaarsektoris. Kuid maakonniti on erinevused

suured. Kui näiteks Saaremaal on tertsiaarsektoris tootlikkus ligemale kaks korda kõrgem kui

primaarsektoris, siis mitmetes maakondades (eriti 2006. aasta andmetel) vahet praktiliselt pole.

Põlvamaal on tootlikkus tertsiaarsektoris madalam kui primaarsektoris. Sekundaarsektori

tootlikkusega võrreldes on tootlikkus tertsiaarsektoris madalam Lääne-Virumaal.

45

Eriti suured erinevused on maakonniti sekundaar- ja primaarsektori tootlikkuste võrdluses.

Keskmisele lähedasi väärtusi praktiliselt polegi, sest ühtedes maakondades on tootlikkus

sekundaarsektoris oluliselt kõrgem ja teistes jälle madalam. Kui vaadata korrelatiivseid seoseid

harude tootlikkuste keskmiste näitajate vahel maakonniti selgub, et tugev päripidine seos on vaid

sekundaar- ja tertsiaarsektori tootlikkuste vahel (0,818). Tootlikkuse näitaja väljendub sisuliselt sektori

Joonis 5-1. Maakondade positsioon sektorite osatähtsuse järgi

46

osatähtsuste järgi lisandväärtuse loomisel ja hõives. Kui sektori osatähtsus lisandväärtuse loomisel

on suurem kui selles hõivatute osatähtsus, on sektori tootlikkus keskmisest kõrgem, vastupidisel juhul

aga madalam (Lisa 3-1 joonis 2). Enamikus maakondades on primaarsektori osatähtsus hõives

suurem kui selle osa loodud lisandväärtuses. Erandiks on Põlvamaa ja Hiiumaa, kus tootlikkus

primaarsektoris on kõrgem kui mujal. Reastus lisandväärtuse loomise järgi on toodud järgmisel

joonisel 3-8.

Ka sekundaarsektori osatähtsus hõives on enamikus maakondades suurem kui sekundaarsektori

osatähtsus lisandväärtuses. Vaid Lääne-Virumaa ja Järvamaa on erandid. Tertsiaarsektori korral aga

on eelmistega võrreldes asi vastupidi: kõigis maakondades on selle sektori osa hõives väiksem kui

lisandväärtuses. Seega loob tertsiaarsektoris hõivatu lisandväärtust suhteliselt rohkem. Maakondlikud

erinevused on aga siingi üsna suured.

5.1.3. Majandusstruktuuri seos rikkuse ja majanduskasvuga

Järgnevalt vaadelakse tootmisstruktuuri seoseid maakonnas loodud rikkuse (SKP per capita) ja

majanduskasvuga (SKP per capita muutus). Piirkonna rikkuse näitajaks on ühe elaniku kohta loodud

SKP maht. Ootuspärased on vastupidine seos primaarsektori osatähtsuse ja elaniku kohta loodud

SKP mahu ning päripidine seos tertsiaarsektori osatähtsuse ja elaniku kohta loodud SKP mahu vahel.

Küll aga ilmneb seaduspära, et mida hilisem periood, seda tugevamad need seosed on. Tugev

samasuunaline seos on olnud just perioodi viimastel aastatel tertsiaarsektori osatähtsuse ja regioonis

loodud rikkuse vahel. Rikkuse seos sekundaarsektori osatähtsusega ei ole statistiliselt oluline.

Tulemus on eriti huvitav seetõttu, et Euroopa riikide andmetest tuli välja analoogiline seos. Ka seal ei

olnud sekundaarsektori osatähtsus tootmisstruktuuris riigi rikkusega seotud.

Millised muutused maakondade tootmisstruktuuris on toimunud aastatel 2001−2006? Primaarsektori

osakaal on vähenenud, Praktiliselt kõigis maakondades on primaarsektori vähenemise arvel

kasvanud sekundaarsektori osatähtsus tootmisstruktuuris (vt. joonis 5.2). Erandiks on vaid Pärnumaa

ja Ida-Virumaa ning Harjumaa, kus muutusi pole praktiliselt toimunud. Teoreetiliselt peaks

primaarsektori kokkutõmbumisele kaasnema tertsiaarsektori osatähtsuse suurenemine

tootmisstruktuuris. Kuid Eesti maakonnad on pigem industrialiseerunud.

Enamikes maakondades pakutakse suhteliselt odavaid ja vähest rikkust loovaid isikuteenuseid, nii

era kui ka avalikud valgekraede töökohad on koondatud regionaalsetesse keskustesse.

Sekundaarsektori osatähtsuse tõus on aastatel 2001-2006 olnud Eesti maakondade tootmisstruktuuri

arengu põhitendents. Teooriaga vastupidiselt on sellega kaasnenud tertsiaarsektori osakaalu

vähenemine erandina vaid Ida-Virumaal ja Raplamaal.

47

Joonis 5-2. Maakondade positsioon primaar- ja sekundaarsektori, primaar- ja tertsiaarsektori ning sekundaar- ja

tertsiaarsektori osatähtsuse järgi aastatel 2001 ja 2006.

48

5.1.4. Eesti maakondade põhisektorite struktuurimuutuse kokkuvõte ja järeldused

Eesti maakondades on 2000. aastate alguses toimunud sarnased protsessid 1980. aastate Lääne-

Euroopaga, kus suurlinnad tertsiariseerusid-deindustrialiseerusid. Äriteenuste kasv Tallinnas ja

avalike teenuste seisu parandamine seonduvalt majandus- ja eelarve kasvuga Tartus (ülikoolid,

kliinikud, muuseumid jmt eelarveline hõive) on soosinud nii kontoritöökohtade teket nendes linnades,

kui ka üldist palga- ja kumulatiivset rikkuse ning isikuteenuste kasvu (toitlustus, kaubandus).

Nii sisesektori kasv kui ka lisanduv laenuraha käivitas 2005. aasta kinnisvarabuumi ja -hindade

inflatsiooni, mis piiras oluliselt tööstustööliste rännet Tallinnasse-Tartusse ja sundis tööstusettevõtteid

suunduma tööjõu juurde. Eriti just vähetootlikud tööstustöökohad suundusid linnadest palgatõusu ja

töötajate nappuse survel perifeeriasse, kus oli saadaval esma- (sinikraesid) ja riigisektorist hüljatud

kontoritööjõudu (teevad küll edasi kontoritööd, kuid sekundaarsektori ettevõtetes). Oluliselt on

vähendanud töötajaid nn hiiliva haldusreformi käigus maavalitsused ja erinevad riigiametid-asutused.

Tööstuste maale tulek ja piiride avanemine omakorda kasvatas palgataset maal, mis esmasektoris ja

järgmises etapis ka tööstuses tõukas tagant konsolideerumist ja investeeringuid uude

tehnoloogiasse. Selle protsessi arvelt vabanev tööjõud läks kas välismaale (peamiselt ehitama) või

asus laienevatesse tööstustesse (liikus industriaalsektorisse).

Kesk- ja Lõuna-Eesti põllumajanduspiirkonnad industrialiseerisid lühikese ajavahemiku jooksul

2000ndate algusest alates, kaotades samas esmasektori hõivet. Täna on Eestist saanud esmasektori

hõive poolest „normaalne” Lääne-Euroopa riik. Põllumajanduses on kujunemas suurtalude ja

väikeste „ellujäämistalude” kooslus, kus peamise kaubatoodangu annavad tuhatkond suurettevõtet

ning kus keskmiste ja väikeste talude arv väheneb kiiresti: maad renditakse suurtele ja majad

müüakse suvitajatele. Vastav protsess toob kaasa maapiirkondade püsielanikkonna kahanemise ning

nii era- kui ka avalike teenindusettevõtete kumulatiivse kahanemise.

Üleriigilise ja ka regionaalse majandus- ja sektorpoliitika nõrkus on tinginud maapiirkondadesse

valimatult just madalama lisandväärtusega puidu-, mööbli, õmblustööstusettevõtete sisenemise ja

vaba tööjõu rakendamise nendes harudes. Oluline probleem regionaalse arengu tulevikule kujunenud

majandusstruktuuri juures on see, et suures osas kontoritööst huvitatud noorte hoiakute kohaselt ei

ole neil isegi maakonnakeskustes, rääkimata väiksematest maakohtadest, meelepäraseid töökohti,

mis loob väljaspool Tallinna-Tartut kvaliteetsema inimressursi kaasamise suhtes kriitilise olukorra ega

soosi kohaliku ettevõtlikkus- ja arenduspoliitika kujundamist. St et kui lähima kümne aasta jooksul on

noorte suured vanusgrupid ääremaadelt lahkunud kas siis suurlinnadesse või välismaale ja sinna

kinnistunud, ei ole kuigi realistlik vastavaid maakondi enam sisemise ressursi baasil arendada.

Ühtlasi tekkis globaalse kontori- (äriteenused) ja meelelahutustöökohtadele palgatud noorte

linnastumisega paralleelselt lisanõudlus ääremaade turismiteenuste järele, mis laienes eriti

49

mastaapselt kuurordi-traditsiooniga Lääne-Eestis, kuid märkimisväärselt ka üle Eesti.

Puhkemajanduse kasvule on aidanud kaasa nii riiklikud arenguprogrammid kui ka kohalike

omavalitsuste tegevus. Turismisektor on aga äärmiselt sesoonne ja tundlik kriisidele ning selle

suurema osakaaluga regioonide (Lääne-Eesti) tööhõive kannatab praeguses majanduslanguses

ilmselt enam. Samas on turismisektor üks väheseid, kus regionaalne koostöö ettevõtete vahel toimib.

5.2. Ettevõtete struktuurimuutus ja selle edasine h innang aastail 2000-2006 ettevõtete

raamatupidamisaruannete põhjal

Andmetöötlus: Jaanika Meriküll, analüüs: Garri Raagmaa

Alljärgnevas analüüsis on kasutatud ettevõtete raamatupidamisaruannete andmete töötlust aastatest

2000-2006. Värskemaid andmeid polnud veel saadaval. Selle kõikse andmekogu puhul on

probleemiks osade ettevõtete andmete puudumine, mis suuremate puhul (näiteks pangad, Tallink

2006) võib tulemusi märkimisväärselt mõjutada. Lisaks on filiaalide andmed esitatud keskkontorite

poolt, mistõttu keskused ja eriti Tallinn on mitmete võrgu- jt suurkontsernide allettevõtete puhul

üleesindatud. Nii ei ole arvestades aastatel 2008-2009 toimunud kiireid muutusi andmete

puhastamisel sügavamat mõtet, kuna osad 2000. aastate trendid (näiteks ehitusbuum) on katkenud.

Küll toimuvad aga osad 2000. aastate alguse saanud protsessid (tekstiili ja õmbluse taandumine)

kriisi tõttu ilmselt kiirendatult.

5.2.1. Ettevõtluse ümberpaiknemine suurlinnade lähialadele

Eraettevõtluse koguhõive kasvas 2000. aastate I poolel 2-4% aastas, ületades aastal 2006 lähtetaset

70 464 võrra, ehk 20,8%. Eriti kiire on olnud Harjumaa (ilma Tallinnata) kasv – keskmiselt 10%

aastas ja 72,3% perioodi jooksul. 32% võrra kasvas ka Tartumaa (ilma Tartu linnata) hõive. Mõlema

suurema linnaregiooni kasv viitab suburbaniseerumisele ja (eriti just tööstus)tootmise liikumisele linna

lähialadele, kus on odavam maa, lihtsamad planeerimisnõuded, aga suurlinnalik tööjõuvalik. Sageli

ongi tootmisettevõttel lihtsam ja odavam rajada uus tootmisbaas põllule (greenfield) kui renoveerida

olemasolevat kompleksi, mis üldjuhul arendatakse kontoriteks või korteriteks.

Tallinna linna hõive on kasvanud 29,5% ja Tartu oma 18,8%. Ainult Ida-Virumaal on hõive tervenisti

17,1% vähenenud. Oluliselt üle keskmise kasvas hõive Valga- ja Võrumaal, mis on Tartu kaugem

tagamaa, ning mõnevõrra alla keskmise Tallinna II ringi maakondades – Rapla-, Lääne- ja Lääne-

Virumaal. Kõik ülejäänud on osakaalus kaotanud.

Tallinn-Harju ettevõtete kogukäive oli 71% ja kasum 78% Eesti vastavatest numbritest. Kasum töötaja

kohta (tootlikkus) oli 2006. aastal samuti selgelt suurim Tallinnas, teistes suuremate linnades ja

eeslinnades. Seega on need selges seoses turuala ja teenuste osakaaluga ettevõtlusstruktuuris.

50

5.2.2. Esmasektori kiire taandumine

Esmasektor tegi väga kiire languse 1990. aastatel ja on eurotoetuste mõjul stabiliseerunud. Praegu

väheneb põllumajanduses hõive ennekõike talunike vanuse tõttu – lahkutakse ärist. Põllumajandus-

ettevõtete hõive kahanes 1366 töötaja võrra, kusjuures kõige enam Kõrg-Eesti traditsioonilistes

põllumajandusliku suurtootmise piirkonnis Järva- ja Jõgevamaal ning Viljandi-Võrumaal, viidates

ettevõtete mehhaniseerimisele. Suurlinnade lähialade kasv võib omakorda viidata (ilu)aianduse

kasvule, seda küll pigem kaubanduse-teeninduse läbi. Põllumajandus on kõige olulisem Järva- ja

Jõgevamaal, ehkki selle osakaal langes veerandilt 16-17% peale. Käibeliidrid on Harju-, Lääne-Viru,

Viljandi- ja Tartumaa – suurima põllumajandusmaaga maakonnad.

Metsandus es toimus mõningase hõive languse taustal selge polariseerumine: Kagu-Eestis, Harju- ja

Läänemaal on olnud hõive kasv, samas kui näiteks traditsioonilistes metsamaakondades Pärnu- ja

Virumaadel ning Lääne-Eesti saartel on toimunud langus. Metsaseimad maakonnad Ida-Viru-Jõgeva

ja Pärnu-Valga pakuvad aga jätkuvalt enim hõivet, nii et tõenäoliselt on toimunud analoogselt

Põhjamaadega uue tehnika soetamisest tuleneva efektiivsuse tõusuga kaasnev hõive kahanemine

või siis omanike muutus. Kalanduses toimus rannikutel drastiline langus – üle poole hõivest on

vähenenud.

5.2.3. Tööstuse restruktureerimine ja ümberpaiknemine ääremaadele

Tööstuses toimus arvestatav hõivekasv – 11 213 inimese ehk 10,2% võrra. Harjumaal hüppeliselt –

54%; pea kolmandiku võrra aga ka Jõgeva-, Järva-, Tartu- (ilma Tartuta), Võru- ja Valgamaal

(+28,6%). Üle keskmise kasvas tööstushõive veel Lääne-, Rapla- ja Lääne-Virumaal. Tööstushõive

kahanes Ida-Viru-, Viljandimaal ning saartel. Esimesel juhul on arvatavaks põhjuseks

restruktureerimine, teistel aga juurdepääsuprobleemid. Alla keskmise suurenes tööstustöökohtade

arv Tallinnas-Tartus-Pärnus. Ilmselt oli tegemist deindustrialiseerimisega, mille raames oluline osa

tööstusest liigub linnadest välja odavama maa ja osalt ka tööjõu juurde. Jätkuvalt tööstuslikud on

kogu Põhja-Eesti (ilma Tallinnata) – üle 40% koguhõivest ja Lõuna-Eesti ilma Tartuta.

Käibe kasv oli tööstuses suurim – pea kolmekordne – Tallinna ja Tartu lähitagamaal, viidates taas

tööstuste kolimisele linna piiri taha uutele pindadele. Ühtlasi moodustas tööstuslik käive üle 40%

Lääne-Virumaa ja Lõuna-Eesti maakondade kogukäibest. Need arvud kõnelevad tööstuse

siirdumisest linnakeskusest maapiirkondadesse, kus oli saadaval tootmishooneid ja tööjõudu. Seda

võimendas omakorda kinnisvarabuum, mis lukustas töötajate mobiilsuse (töölistel ei olnud enam

võimalik kolida linna).

Toidu- ja joogitööstus e hõive vähenes hoolimata tarbimise olulisest kasvust 1834 töötaja võrra,

viidates uue tehnoloogia rakendamisele. Sellega paralleelselt toimus ka tootmise ümberpaiknemine

tarbijaturgudele lähemale (Harjumaale ja Tartusse) ning valdkonnasisene restruktureerimine (nt

kalatöötlemise oluline taandumine - 3150 töökohta!).

51

Tabel 5-1. Erasektori hõive ja selle muutus (%) 2000-2006 Eesti maakondades, Tallinnas ja Tartus

2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2000/6 % Tallinn 152981 164132 172216 181145 180764 190270 198148 130 Tartu 23398 23941 26113 25563 28842 29358 27797 119 Harju 22492 24511 27950 27263 32254 35718 38761 172 Hiiu 1790 1971 2127 2154 1904 1801 1886 105 Ida-Viru 43719 42642 37612 36358 41615 36161 36225 83 Jõgeva 4610 4386 4900 4808 4872 4900 4732 103 Järva 7927 7470 7615 7689 8086 8422 8261 104 Lääne 4661 4981 5520 5157 5532 5369 5368 115 Lääne-Viru 14798 14286 15360 15465 15666 16574 16738 113 Põlva 4715 4689 4168 4485 4393 4957 4866 103 Pärnu 19451 20501 20938 19704 19975 21467 20807 107 Rapla 5589 5733 5962 5750 6217 6304 6638 119 Saare 7007 7542 7792 7162 6954 7503 7456 106 Tartu 6373 6701 7065 7176 7182 8139 8418 132 Valga 5053 4727 5381 5644 5942 6312 6331 125 Viljandi 8982 9854 10018 10317 10042 10960 9984 111 Võru 5802 6132 6988 6862 7081 7177 7396 127 Eesti 339348 354199 367725 372702 387321 401392 409812 121

80

90

100

110

120

130

140

150

160

170

180

2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006

Tallinn Tartu linn

Harju Hiiu

Ida-Viru Jõgeva

Järva Lääne

Lääne-Viru Põlva

Pärnu Rapla

Saare Tartumaa

Valga Viljandi

Võru Eesti

Joonis 5.3. Erasektori hõive kasv 2000-2006 Eesti maakondades, Tallinnas ja Tartus (2000=100%).

52

0 1000 2000 3000 4000 5000

Tallinn

Tartu

Harju

Hiiu

Ida-Viru

Jõgeva

Järva

Lääne

Lääne-Viru

Põlva

Pärnu

Rapla

Saare

Tartu

Valga

Viljandi

Võru

2000 2006

0 1000 2000 3000 4000 5000 6000

Tallinn

Tartu

Harju

Hiiu

Ida-Viru

Jõgeva

Järva

Lääne

Lääne-Viru

Põlva

Pärnu

Rapla

Saare

Tartu

Valga

Viljandi

Võru

2000 2006

Joonis 5-4. Tekstiili- ja rõivatootjate hõive muutus 2000-2006

Toidutöötlemine praktiliselt lõppes Hiiumaal, kus varem, aastal 2000, andis kalatöötlemine 22%

koguhõivest. Üle poole kahanes toidutootmine Ida-Virumaal, Rapla- ja Saaremaal. Kui Tallinnas

kahanes (palju käsitööd nõudev) kalatöötlemine 1500 inimese võrra, siis teisalt kasvas

piimatöötlemine 166% ja lihatöötlemine 3 korda (ehkki väikeste üldarvude juures), mille taga võib

siiski olla hoopis omanike muutus (uus omanik on registreeritud Tallinnas) ja millele viitavad ka

sünkroonsed hõivemuutused.

Jookide tootmine kasvatas hõivet Tallinnas ja Tartus. Enim toidutööstuse hõivet on Lääne-Virumaal ja

Põlvamaal – 10% koguhõivest, esimeses liha- ja teises piimakombinaadi tõttu. Kalatöötlemine on

teistest suurema osakaaluga Saare- ja Pärnumaal, mis asuvad kalarikkaima veekogu – Liivi lahe –

kaldal. Käibekasv sõltub suurte tööstuste olemasolust: Järvamaa pea kolmekordistas käibe Viljandi-

ja Saaremaa ees.

Puidutööstus kasvas 4233 töötaja võrra, ehk 30,8%. Üllatuslikult on kasvanud suurte linnade hõive,

mis võib taas tähendada pigem omanike asukohta, mitte reaalset tööstuse asupaika, näiteks kasvas

saetööstuse hõive Tallinnas üle 3 korra. Ühtlasi oli puidutööstus suurte investeeringute sihtmärk ja

seeläbi suurenes nii efektiivsus, mahud kui ka lõpptoodangut andvate allharude osakaal, nt aknaid ja

puitmaju tootvates ettevõtetes hõive kahekordistus. Erilisi regionaalseid mustreid ei ole võimalik siin

välja tuua. Mööblitööstus kasvas kiiresti sajandivahetusel, kuid edaspidi kasv pidurdus ja hakkas

linnades ka kahanema: ettevõtted viisid tootmise odavama tööjõu juurde. Puidutööstuse hõive

osakaal on olulisem terves Lõuna-Eestis (v.a Tartu linn) ja Järvas (Imavere).

53

Selgelt kahanev oli kergetööstus: tekstiil 1553 (-16%) ja õmblus 2253 (-19%) töötaja võrra, kuid

seda just suurte linnade arvelt. Tallinna osakaal Eesti tekstiilis kahanes 7,5% ehk 42,4% võrra.

Tekstiilisektori hõive kasvas oluliselt maapiirkondades: Pärnumaal 4,8%, Lääne-Virumaal 1,9%

(+167%) ja Saaremaal ja 1,7% (+235%). Õmbluses kadus Tallinnas ligi 2000 töökohta (-34,1%),

Tartus ulatus vähenemine koguni ligi 40%. Kasvas aga kõige perifeersemates kohtades, nagu

Hiiumaal (+100%, ehkki lisandus vaid 20 töökohta), Ida-Virumaal (+57%) ja Valgamaal (+180%).

Samas mitmes maakonnas, nagu Pärnumaal, Võrumaal ja Viljandimaal, kus sajandivahetusel tuli

õmblusse töökohti juurde, hõive hiljem vähenes. See tähendab, et õmblus, mis on tööjõu hinna

suhtes kõige tundlikum, hakkas taanduma juba kümnendi alguses, kuid püsib veel ääremaades ja

spetsialiseerunud õmblusettevõtete korral. Tekstiilitööstus on küll lahkus suurlinnadest, kuid on sel

kümnendil väikelinnades veel kasvanud. Üle 5% kohalikust hõivest moodustab tekstiilitootmine Ida-

Virumaal (ligi 9%) ja Pärnumaal (üle 7%), õmblus aga Läänemaal (9,4) ja Valgamaal (8,1).

Metalli ja masinaehitus e hõive kasvas seevastu oluliselt - 7119 töökoha võrra ehk 58%. See on

selgelt enam kasvanud suurlinnade lähialadel ja suurema tööjõu valikuga hea asendiga regioonides,

nagu Ida-Virumaal ja Pärnus. Tallinna ja Tartu osakaal kahanes, mis tähendab, et tootmine kolitakse

eeslinnadesse. Sellegipoolest on Tallinn-Harju oma 57% osakaaluga selgelt domineeriv metalli-

masinatööstusregioon. Harjumaa osatähtsus Eesti metalli- ja masinatööstuse hõives kasvas 7,4%

(koos Tallinnaga +6,4%). Absoluutarvudes kahanes vaid Saare- ja Järvamaa hõive. Kohalikus

tööhõives on suurim osakaal Harjumaal (10,5%) ja Ida-Virumaal (7,4%).

Elektroonika- ja optikaseadmete tootmises kasvas hõive 2608 võrra, ehk 26,2%. Tallinn-Harju osa

Eesti hõives on koguni 66%, kuid osakaal Eestis on kahanenud, mis viitab elektroonikakoostetööde

liikumisele tööjõuressursi juurde. Samas on üllatuslikult vähenenud Ida-Virumaa elektroonikahõive.

Kiiresti on kasvanud Tartu ja Tartumaa, Lääne-Eesti maakondade roll. Suurimat hõivet annab see

Hiiumaal (14%) ja Järvamaal (7,3%).

5.2.4. Teenused: ehituse, äriteenuste ja turismisektori tõus

Ehitus es kasvas hõive 20484 töötaja võrra ehk 80% ja oli maakonniti võrdlemisi ühtlane, ehkki

mõnevõrra suurem suurlinnades ja nende lähialadel. Suurim hõivekasv oli aga Saaremaal – viiendik

– ja Harjumaal vaid 17%. See viitab tõsiasjale, et ehitus, kus kriitiliseks on odavam

vähekvalifitseeritud tööjõud, oli hõivekasv väikefirmade näol ennekõike väljapool suuri keskusi.

tegelikult tuleb aga arvestada, et ehitussektoris, kus toimub palju tööde allhankimist võimalikult

odavatelt teostajatelt, on väga suur ka varjatud hõive (nn ümbrikupalgad). St, et ehitustööde maht ja

hõive on alati mõnevõrra suurem kui ettevõtete kasv.

Kinnisvaraarendus e kasv oli 1500 töötajat ehk tagasihoidlik 17%. Absoluutarvudes esines selge

keskus-perifeeria vahe, kus Tallinn-Harju osakaal oli 65% haru koguhõivest. Tartu ja Tartumaa ning

Pärnu osakaal oli proportsioonis elanikkonnaga ja väiksematel maakondadel tagasihoidlikum. Kolmes

linnas – Tallinnas, Tartus ja Pärnus – andis kinnisvaraarendus üle 3% töökohtadest. Ida-Virumaal on

54

hõive alaproportsionaalne ja kahanenud 42% võrra. Samas ei pruugi need andmed kajastada

kohtadel tegutsenud maaklerite jt töötajate arvu reaalselt, kuna andmeid edastatakse keskkontori

asukoha järgi. Kinnisvaraäris oli ka suur üksikisikutest spekulantide ja varjatud sektori osakaal.

Võimalik, et vastavad firmad on esimese tegevusala järgi lahterdatud „muu äritegevuse alla”, kus

kasv oli ligi 20 000 töötaja võrra, kusjuures Tallinna osakaal moodustas sellest enam kui

kolmveerandi, koos Harjumaaga üle 80%.

T&A7 kasvas üle-Eesti pea viis korda, kuid pakkus kokku vaid 500 töökohta. Sealjuures on Tartu

absoluutarvudes üsna samal tasemel Tallinnaga. Lähedane areng on toimunud ka IT vallas, kus

Tallinna töökohtade arv ületab küll Tartut 4,3 korda, kuid kus Tartu kasvutempo on olnud märksa

kiirem – 5,5 korda.

Hotelli-restorani sektori hõive kasvas 6838 töökoha võrra ehk 65%. Tallinn-Harju annab 62%.

Tagasihoidliku hõivega 5,8% Ida-Virumaa oli aga kiireimaid tõusjaid (+146%), jäädes alla vaid

Valgamaale, s.o Otepääle (+150%). Et väikseimat kasvu (vaid +21%) on näidanud Saaremaa, siis on

siin ilmselt taas tegemist probleemsete andmetega, kuna teadaolevalt kasvas sel perioodil Saaremaal

voodikohtade arv Eestis kõige kiiremini. 6-7% hõivest annavad hotellid Saaremaal-Pärnumaal ja

Otepääl, üle 5% suurtes linnades.

Kaubanduses tekkis juurde 10625 töökohta ehk kasv ulatus 15%. Küll on see suurim tööandja –

19% koguhõivest. Hõives on suurema osakaaluga suuremad linnad.

Transpordis kahanes hõive 5157 töökoha võrra ehk 13,7%, peaasjalikult Tallinnas – enam kui 7000

võrra. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et Tallink ei esitanud andmeid, tegelikult aga nende hõive

kasvas. Kasvanud on ääremaaliste piirkondade ja ka Harjumaa osakaal Transpordisektori hõives.

Seda võib esiteks mõjutada transpordifirmade poolt veokijuhtide valimine odavama tööjõuga

piirkonnist ja teiseks suure osa logistikaettevõtete kolimine Tallinna ringteele. Samas on taas oluline

ka ettevõtlusvormi muutumine: paljud veokijuhid on hakanud füüsiliselt isikust ettevõtjaiks.

Finantsvahendus e andmed ei ole peakorterite Tallinnas asumise pärast regionaalses lõikes

kasutatavad.

5.3. Tööturu maakondlik prognoos aastani 2016

Koostasid: Raul Eamets ja Jaanika Meriküll

Regionaalse tööhõiveprognoosi koostamise lähtealuseks on Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) tööjõu vajaduse prognoos aastani 20168. Regionaalsed

hõiveprognoosid koostati Eesti tööjõu-uuringu andmete põhjal. Selleks kasutatakse 2007. a Eesti

7 Teadus ja arendustöö. Ainult eraettevõtted. Ülikoolide teadlaskond ja vabakutselised ei ole siin kaetud. 8 Antud peatükk koostati uuesti MKMi 2009 septembris avaldatud tööhõiveprognoosi alusel.

55

tööjõu-uuringu andmeid, mille põhjal leiti aastakeskmine hõivatute arv erinevates maakondades

tegevusalade ja ametialade lõikes.

5.3.1. Maakondlikud hõivemäärad ning hõive jaotus majandussektorite lõikes

Analüüsides hõive määrasid kriisi ajal ja kriisile järgnenud perioodidel, siis siin võime näha, et hõive

langus kulmineerus tegelikult aasta pärast 1999. aasta kriisi, ehk siis 2000. Tegemist on tavapärase

olukorraga, kus tööturg reageerib majanduse šokkidele teatud viiteajaga. Sellepärast ei ole ka veel

2008. erilist hõive langust näha, kõige kriitilisem aeg tööturu seisukohast saabub al les 2009.

aasta lõpus, 2010. aasta alguses.

Joonis 5-5. Tööhõive määrad maakonniti

0 20 40 60 80

Kogu Eesti

Harju maakond

..Tallinn

Hiiu maakond

Ida-Viru maakond

Jõgeva maakond

Järva maakond

Lääne maakond

Lääne-Viru maakond

Põlva maakond

Pärnu maakond

Rapla maakond

Saare maakond

Tartu maakond

Valga maakond

Viljandi maakond

Võru maakond

2008

2007

2000

1999

1997

Allikas: ESA

Kui me vaatleme hõivet majandussektorite lõikes, siis omamoodi paradoksaalsel kombel on paremas

olukorras need maakonnad, kus põllumajanduslik hõive on suhteliselt kõrge. Põhjus on ka lihtne:

põllumajanduse restruktureerimine toimus üheksakümnendate keskel, kus dotatsioonide puudumise

56

tingimustes asendus ebaefektiivne ja tööjõumahukas väiketootmine (mis oli tekkinud sovhooside-

kolhooside lagunemise tagajärjel), mehhaniseeritud (või automatiseeritud) suurtootmisega.

Joonis 5-6. Valgekraede osakaal kogu tööjõust maakondade lõikes

Valgek raede osakaal tööjõust

25,0

30,0

35,0

40,0

45,0

50,0

55,0

60,0

1997 1999 2001 2003 2005 2007 2008

Kogu Eest i

Harju maakond

..Tallinn

Hiiu maakond

Ida-Viru maakond

Jõgeva maakond

Järva maakond

Lääne maakond


Põlva maakond

Pärnu maakond

Rapla maakond

Saare maakond

Tartu maakond

Valga maakond

Vil jand i maakond

Võru maakond

Allikas: ESA

Joonis 5-7. Sinikraede osakaal kogu tööjõust maakondade lõikes

Sinikraede osakaal hõivest

40,0

45,0

50,0

55,0

60,0

65,0

70,0

75,0

80,0

1997 1999 2001 2003 2005 2007 2008

Kogu Eesti

Harju maakond

..Tallinn

Hiiu maakond

Ida-Viru maakond

Jõgeva maakond

Järva maakond

Lääne maakond


Põlva maakond

Pärnu maakond

Rapla maakond

Saare maakond

Tartu maakond

Valga maakond

Viljandi maakond

Võru maakond

Allikas: ESA

57

Tänasel päeval on lisandunud ELi toetusskeemid, mis kõik tõstavad meie põllumajanduse

konkurentsivõimet. Esmasektori alla loetakse ka metsamajandus ning kalandus. Kõige suurema

põllumajandusliku hõive osakaaluga on Hiiu, Jõgeva, Järva ning Viljandi maakonnad.

Sekundaarsektori (tööstuse laiemas mõttes) osakaal on kõige suurem Ida-Virumaal, Järva ning

Viljandi maakonnas. Kõige vähem on tööstust Tartu ja Jõgeva maakonnas. Tööstuse alla loetaks

lisaks töötlevale tööstusele ka mäetööstus, energeetika ja ehitussektor. Oma olemuselt on tegemist

väga heterogeense sektoriga. Töötleva tööstuse all on sellised allharud, mis on tänu oma kasvavatele

tööjõukuludele kiiresti vähenemas (näiteks tekstiili- ja õmblustööstus), on ka sellised harud, kus

majandusliku elavnemise ajal toimus väga kiire kasv (ehitus, ehitusmaterjalide tööstus) ja täna toimub

kiire kokkutõmbumine ning on harud, kus on toimunud stabiilne areng.

Teenindussektor on traditsiooniliselt tugevamini arenenud suuremates linnades - Tallinnas ning

Tartus ja Läänemaal. Kõige madalam on tertsiaarsektori hõive osakaal Ida-Viru, Järva ja Jõgeva

maakonnas (vt tabelid 1-3 lisas 5-3).

Kui analüüsida tööjõu struktuuri ametite lõikes, siis traditsiooniliselt jagatakse tööjõud kaheks:

valgekraed ja sinikraed. Lähtudes rahvusvahelisest praktikast loetakse sinikraedeks ISCO koodiga 5-

9 tähistatud ameteid. Laiematest erialagruppidest kuuluvad siia teenindajad ja müügitöötajad,

põllumajanduse oskustöötajad, ehitajad ja muud oskustöötajad, seadmete operaatorid ja lihttöötajad.

Valgekraed on siis vastavalt ISCO koodile 1-4 haaratud ametite grupid, kus on esindatud

seadusandjad, tippjuhid, tippspetsialistid, keskastme spetsialistid ning ametnikud. Sisuliselt on

tegemist nö kontoriinimestega, kellel reeglina on kõrgharidus. Valgekraede osas domineerivad selgelt

kaks Eesti suurimat keskust: Tartu ja Tallinn, kes oma näitajatega viivad ka Eesti keskmised näitajad

suhteliselt üles. Kõige madalam on valgekraede osakaal Hiiu, Ida-Viru, Järva ja Viljandi maakonnas.

Sinikraede osas on olukord täpselt vastupidine.

Terves reas majandusharudes tõusid kiire majanduskasvu ajal palgad kiiremini kui tootlikkus, mis

omakorda tõi kaasa kasumite ning hõive vähenemise. Sellisteks harudeks olid:

� tekstiilitööstus

� riietusesemete tootmine

� nahatöötlemine ja nahktoodete tootmine

� puidutöötlemine ja puittoodete tootmine

� paberi- ja pabertoodete tootmine

� transpordivahendite tootmine

� veondus, laondus ja side

� kummi- ja plasttoodete tootmine

� ehitus

� ehitusmaterjalide tootmine

58

Tööjõu kiire kallinemine ning kasumlikkuse vähenemine seavad ettevõtjad raskete valikute ette ning

varem või hiljem tuleb tootmine sellises olukorras viia sinna, kus tööjõud on oluliselt odavam. Teine

variant on tootmise automatiseerimine, mis tööturu seisukohalt teeb enam-vähem sama välja kui

töökohtade väljaviimine. Lihtsalt kapital asendab tööjõu ning vabanenud töökäed peavad leidma

rakendust kuskil mujal.

Joonis 5-8. Kahanevate majandusharude osakaal koguhõivest.

0

5

10

15

20

25

30

35

40

Lään

e V

iru

Hiiu

maa

Pär

nu

Rap

la

Val

ga

Järv

a

Põl

va

Saa

rem

aa

Võr

u

Ida

Viru

Vilj

andi

Tar

tu

Lään

emaa

Jõge

va

Allikas: Tööjõu uuring

Kui nüüd vaadata kahanevate majandusharude lõikes maakondlikke erinevusi, (vt joonis 5-8) siis

näeme, et kõige rohkem, üle 34%, töötas 2006. aastal nö probleemsetest harudest töötajaid Lääne-

Viru, Hiiu, Pärnu, Rapla ning Valga maakonnas. Kõige vähem töötas nimetatud harudes inimesi

Jõgeva maakonnas, mis on suurima primaarsektori hõive osakaaluga. Kui jätta probleemsetest

valdkondadest välja ehitus ning ehitusmaterjalide tööstus, mis on erandlikud, kuna kinnisvarabuum

ning suhteliselt suur töötajate siirdumine välismaale tekitas väga kiire palgatõusu, siis juhivad seda

nimekirja Lääne-Virumaa, Hiiumaa, Saaremaa ning Pärnumaa. Ehk siis NUTS III regioonidest on

Lääne-Eesti kõige haavatavam ehitusturul toimuvate muudatuste poolt.

5.3.2. Tööhõive prognoosi metoodika

Regionaalse tööhõiveprognoosi koostamise lähtealuseks on Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi tööjõu vajaduse prognoos aastani 2016. Nimetatud dokumendis on

toodud prognoositavad hõivatute arvud tegevusalade ja ametialade lõikes aastaks 2016. Samuti on

seal toodud aastate 2006-2008 keskmine hõivatute arv tegevusalade ja ametialade lõikes, mis on

prognoosi baasperioodiks.

Käesolevas töös koostatakse maakondlikud tööhõiveprognoosid ametialade ja tegevuslade lõikes

aastaks 2016. Regionaalsed hõiveprognoosid koostatakse antud töös Eesti Tööjõu-uuringu andmete

59

põhjal. Selleks kasutatakse aastate 2006-2008 Eesti tööjõu-uuringu andmeid, mille põhjal leitakse

kolme aasta keskmine hõivatute arv erinevates maakondades tegevusalade ja ametialade lõikes.

Prognooside koostamise metoodika tegevusalade ja ametialade lõikes on mõnevõrra erinev.

Prognooside koostamisel arvutatakse esmalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööjõu

vajaduse prognoosi põhjal prognoositud hõive suhtelised tasemed tegevusalade lõikes, mis on

leitavad järgmiste valemite alusel

082006−

=k

ktkt E

EH ,

kus ktH on hõive suhteline tase tegevusalal k prognoosiperioodil (aastal 2016), ktE on hõivatute arv

tegevusalal k prognoosiperioodil (aastal 2016), 082006−kE on keskmine hõivatute arv tegevusalal k

aastatel 2006-08.

Tegevusalade prognoos koostatakse 30 erineva tegevusala kohta. Tegevusalade prognoosi

koostamisel eeldatakse, et hõive suhtelised muutused on perioodil 2006-08 kuni 2016 kõikides

maakondades võrdsed. Seega on prognoositav hõive maakonna tasandil leitav järgmiselt:

082006082006082006

−

−−⋅=⋅=

k

ktkmktkmkmt E

EEHEE ,

kus kmtE on hõivatute arv tegevusalal k maakonnas m aastal t, 082006−kmE on keskmine hõivatute arv

tegevusalal k maakonnas m aastatel 2006-08, ktE on hõivatute arv tegevusalal k aastal 2016,

082006−kE on aastate 2006-08 keskmine hõivatute arv tegevusalal k.

Hõivatute prognoositavad koguarvud maakondade lõikes leitakse majandusharu kohta tehtud

prognooside summana ehk

∑=

=30

1kkmtmt EE ,

kus mtE on hõivatute arv maakonnas m aastal t ja kmtE on hõivatute arv tegevusalal k maakonnas m

aastal t.

Ametialade prognoos koostatakse 5 erineva ametiala kohta, milleks on juhid, spetsialistid,

teenindajad, oskustöölised ja lihttöölised.

Ametialade lõikes hõiveprognoosi koostamisel võetakse aluseks hõive jagunemine erinevate

ametialade vahel tegevusalade kaupa 2006-2008. a. Nimetatud andmed saadi Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi tööjõu vajaduse prognoosist. Teiselt poolt võetakse Tööjõu-uuringu

andmetest prognoosi koostamise sisendiks maakondade 2006-2008 aastate keskmine tööhõive

ametialade lõikes.

60

Prognoosi koostamisel eeldatakse esmalt, et kõikides maakondades on tegevusalasisene töötajate

jaotumine ametialade lõikes sama. Teiseks kohandatakse saadud tulemused maakonna ametialade

struktuuri eripäradega võrreldes kogu Eesti ametikohtade struktuuriga. Seega leitakse esmalt iga

maakonna ja tegevusala töötajad ametialade lõikes tingimusel, et harusisene ametikohtade struktuur

on igas maakonnas identne:

ktk

klkmklmt H

E

EEE ⋅⋅=

−

−

−

082006

082006082006

klmtE on hõivatute arv tegevusalal k ametialal l maakonnas m aastal t (prognoosiperioodi lõpul ehk

aastal 2006) ja ktH on hõive suhteline tase tegevusalal k aastal t. Järgnevalt kohandatakse leitud

maakonna hõive ametikohtade lõikes maakonna ametialade struktuuri eripäradega:

082006

5

108200630

15

1082006

082006

−

=

−

=

=

−

−

∑∑

∑⋅⋅=

l

ll

k

llm

lmklmtlmt E

E

E

EEE

lmtE on maakonna m hõivatute arv ametikohal l aastal t ja ltE on Eesti hõivatute arv ametikohal l

aastal t.

Nimetatud ametialade lõikes prognoosi koostamise metoodika kasutamise üldine loogika seisneb

selles, et esmalt arvutatakse iga maakonna kohta hüpoteetiline hõivestruktuur ametialade lõikes

juhul, kui selle maakonna hõive jaotus ametialade lõikes vastaks Eesti keskmisele. Vastavalt

prognoositavale hõive kasvule prognoositakse ka ametialade lõikes hõive hüpoteetiline struktuur

tulevasteks perioodideks. Seejärel korrigeeritakse nimetatud tulemusi vastavalt antud maakonna

tegelikule hõivestruktuurile ametialade lõikes aastatel 2006-2008. Detailsemad tööhõiveprognoosi

andmed maakondade lõikes on esitatud uuringu lisas 5-4.

61

Joonis 5-9. Registreeritud töötute osakaal KOVs 15-74 aastate seas juulis 2008 ja 2009.

Allikas: Töötukassa ja Statistikaamet.

2008 %

2009 %

62

5.3.3. Lõuna-Eesti (Põlva, Jõgeva, Võru, Viljandi ning Valga maakonnad) prognoos

Lõuna-Eesti maakonnad olid valdavalt primaarsektorile orienteeritud. Majanduse arenedes võib

primaarsektori osakaal isegi lisandväärtuse arvestuses tõusta, kuid seoses tootmise intensiivsemaks

muutumisega ning automatiseerimisega uusi töökohti nendes valdkondades reeglina juurde ei tule.

Suurimad tööandjad on aastal 2016 prognoosile vastavalt ehitus- ja kaubandussektor. Ehitussektoris

toimub vastavalt prognoosidele samas kõige suurem vähenemine (ca. 2200). Oluline on ka avaliku

sektori roll tööandjana. Haridus, eelkõige aga tervishoid ning riigivalitsemine mängivad olulist rolli

inimestele töö andmisel. Vastavalt prognoosile nähaksegi eelkõige hõive kasvu tervishoiu- ja

sotsiaaltöö valdkonnas, seda eelkõige elanikkonna vananemisest tuleneva suurema nõudlusega

sotsiaalhoolekande osas. Selles valdkonnas on Eesti veel üsna vähearenenud, kui võrrelda teiste

riikidega. See ei pea alati tähendama riikliku sektori ennatlikku kasvu, vaid elatustaseme tõusuga

võiks eeldada ka erasektori suurenevat huvi. Kokku peaks tervishoiu ja sotsiaalsfääris juurde tulema

viie maakonna peale ligi 700 täiendavat töökohta.

Kõige tugevam töökohtade vähenemine toimuv valdkonnas, mis hüppeliselt kasvas majandusliku

buumi ajal - ehituses. Ehitus oli ja jääb ka tulevikus kõigis vaatlusalustes maakondades kõige

suuremaks tööandjaks, kuid kokku nähakse ehituses töötajate vähenemist ca 2200 töötaja võrra.

Maakondlikud erinevused struktuuriliste muutuste osas ei ole väga suured. Suuremad töökohtade

vähenemised on veel mööblitööstuses ja puidutöötlemises (Viljandi, Põlva, Võru, Valga), tekstiil- ja

õmblustööstuses (Viljandi, Jõgeva, Valga) ning põllumajanduses (Viljandi, Põlva, Jõgeva). Kokku

peaks prognoosi järgi kaduma ca 3500 töökohta. Tegemist on nö netoarvestusega ehk siis loodud ja

kaotatud töökohtade vahega.

Kui vaadata erialati, kus kõige rohkem inimesi töötuks on jäänud, siis 1. augusti 2009 töötukassa

andmetel järgi on tegemist valdavalt sinikraede ehk siis madalama kvalifikatsiooniga töötajatega.

Eestis tervikuna on sinikraede osakaal kogu töötajaskonnast 56% ning valgekraede osakaal vastavalt

44%. Seda pilti mõjutab väga tugevalt Tallinn, kuhu on kogunenud lõviosa valgekraedest. Kui me

Tallinna välja jätaksime, oleks Eestis proportsioonid vastavalt 40% valgekraesid ning 60% sinikraesid.

Tabel 5-1. Töötute ja vabade töökohtade proportsioo nid sinikraede ning valgekraede lõikes Lõuna-

Eestis (2009)

Jõgeva Jõgeva Põlva Põlva Valga Valga Viljandi Viljandi Võru Võru

Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid

Valgekraed 18,1 43,1 17,6 15,8 14,9 32,4 21,7 31,7 19,0 20,6

Sinikraed 81,9 56,9 82,4 84,2 85,1 67,6 78,3 68,3 81,0 79,4

Allikas: Töötukassa

63

Kui Põlva ja Võru maakonnas vastas töötute proportsioon suhteliselt hästi ka vakantside suhtele, siis

teistes maakondades oli pilt erinev. Eriti drastiline on pilt Jõgevamaal, kus selgelt on puudus

valgekraedest. Nagu varasemad uuringud ja maakonna hariduslik struktuur näitab, on Jõgevamaa

üks väiksema kõrgharidusega inimeste osakaaluga maakondi Eestis. Siit ka valgekraede puudumise

probleem. Ka Valgas ja Viljandis on tunda kõrgharidusega inimeste puudust. Samas mingeid

põhjapandavaid järeldusi on raske teha, sest vakantside üldarvud on väiksed, kuna tööpuudus on

kõrge ja kõik vabad töökohad haaratakse lennult.

5.3.4. Lääne-Eesti (Lääne, Pärnu, Hiiu, Saare maakonnad) prognoos

Lääne-Eesti maakonnad on Lõuna-Eestiga võrreldes natuke heterogeensemad ja oluliselt enam

turismitööstusele orienteeritud, mida näitab kaubanduse, hotellinduse ning ka tervishoiuteenustes

töötavate inimeste suhteliselt suur osakaal ka aastal 2016. Läänemaal ja Saaremaal on tulevikus

ehituses, kaubanduses ning haridussektoris kõige rohkem hõivatuid. Hiiumaal domineerivad,

kaubandus, põllumajandus ning transport.

Kuna üldine hõiveprognoos annab kõige suurema languse ehitussektoris (ca 2000) ning kõige

suurema kasvu tervishoiu- ning sotsiaalteenuste sektoris (ca 770), siis ka need kaks valdkonda

mõjutavad kõige rohkem tuleviku hõivet Lääne-Eestis. Kindlasti on tervishoiu ning sotsiaalteenuste

kasv õigustatud Pärnu ning Läänemaa puhul, sest juba täna on tegemist arvestatavate tervise- ja

spaakeskustega. Viimasel kümnendil on seda suunda ka väga jõuliselt arendatud Saare maakonnas,

aga tundub, et Saare spaad on rohkem orienteeritud puhkemajandusele kui konkreetsete

tervishoiuteenuste (ravi ja profülaktika) pakkumisele. Hiiumaa ja Saaremaa puhul nähakse kasvu

eelkõige elektroonika tootmises ning tervishoius ja mingil määral ka kalanduses9, Läänemaa puhul

lisaks tervishoiule ka kinnisvara teenustes ja hotellinduses ning Pärnumaa puhul lisaks tervishoiule

veel ka hotellinduse, kinnisvara teenuste ning kalanduse sektoris. Elektroonikasektori kasv on

jätkusuutlik ainult juhul, kui suudetakse pakkuda kõrgema lisandväärtusega tooteid.

Suurim töökohtade kaotus tabab kõigis maakondades ehitussektorit, mis oli kinnisvaramulli tõttu

paisunud väga suureks. Lisaks sellele iseloomustab Saaremaad ning Läänemaad õmbluse- ning

tekstiilisektori

kokkutõmbumi

ne ning

Saaremaad

põllumajandus

e vähenemine.

Pärnumaal on

ehitussektoriga

pea samas

suurusjärgus tekstiili- ning õmblustööstuse vähenemine. Lisaks sellele vähenevad ka avaliku sektori

9 Lähtuvalt kvalitatiivuuringute tulemusest ei saa kalanduse hõive suurenemist pidada realistlikuks. Vt. 9 ptk.

Tabel 5-2. Töötute ja vabade töökohtade proportsioo nid sinikraede ning

valgekraede lõikes: Lääne Eesti (2009)

Pärnu Pärnu Lääne Lääne Saare Saare Hiiu Hiiu

Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid

Valgekraed 22,2 39,2 19,4 33,3 20,5 12,7 18,5 30,8

Sinikraed 77,8 60,8 80,6 66,7 79,5 87,3 81,5 69,2


64

valdkonnad (riigivalitsemine, haridus) ning mööblitööstus. Kokku nähakse prognoosis ca 3000

töökoha kadumist, sellest lõviosa - ca 2000 - annavad Pärnumaa ettevõtted.

Kui võrrelda töötute ning vakantsete töökohtade proportsioone, siis ka siin näeme, et üldiselt kehtib

sama põhimõte kui Lõuna-Eesti puhul, et töötute seas on jämedalt võttes 80% sinikraesid ning 20%

valgekraesid. Erinev on olukord vakantside osas. Kui Hiiu-, Lääne- ning Pärnumaal tuntakse puudust

eelkõige kõrgelt haritud valgekraedest, siis Saare maakonnas on vabu töökohti peaasjalikult

sinikraedele. Samas ei tohi unustada, et vakantside üldarv oli Saare maakonnas 2009. augusti

seisuga ainult 55. Kõige halvem töötute ning vakantside suhe oli Läänemaal, kus 206 registreeritud

töötu kohta oli üks registreeritud vakantne töökoht.

5.3.5. Kesk-Eesti (Rapla, Ida-Viru ja Järva maakond) prognoos

Suuremateks tööandjateks on kohapealne kaubandus, aga olulist rolli, eriti Lääne-Virus ning

Järvamaal, mängivad ka puidutöötlemine ning suurte traditsioonidega tugev põllumajandus. Samuti

on Lääne-Virumaal ja

Järvamaal arenenud

ehitusmaterjalide tööstus.

Suurimat töökohtade

kahanemist on ette näha

ehituses ( ca1770) ning

suurimat töökohtade teket

tervishoius-sotsiaalsektoris

( ca360). Lääne-Virumaal ja Raplamaal on olulise osakaaluga ka tekstiil- ning õmblustööstus, kus on

ette näha suhteliselt suurt töökohade kadumist. Kokku kaob kolmes maakonnas prognoositavalt 2740

töökohta. Kas ja kui suurt mõju avaldab see kohalikule elule, on küsitav, sest suure tõenäosusega

siirdub vabanenud tööjõud pealinna tööturule.

Vaadates sinikraede ja valgekraede proportsioone torkab silma, et Lääne-Virus on rohkem vajaka

madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu ning Raplas kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõudu. Rapla puhul

on selline tendents ilmselt ka lihtsalt seletatav, sest kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõu (valgekraed) on

pealinn lihtsalt ära tõmmanud.

5.3.6. Ida-Virumaa prognoos

Suuremad tööandjad aastal 2016 peaksid olema kaubandus, ehitus, transport ning avaliku sektori

valdkonnad: tervishoid, haridus ning riigivalitsemine. Kõige suuremad töökohakaotused on tekstiili- ja

õmblustööstuses, kus eeldatavasti kaob üle 1500 töökoha, samas suurusjärgus on ehitussektori

vähenemine. Päris palju töökohti kaob ka energeetikasektoris ning mööblitööstuses. Juurdekasvu

nähakse lisaks tervishoiule ( ca 700 ) veel ka keemiatööstuses, mida võib pikas plaanis pidada Eesti

Tabel 5-3. Töötute ja vabade töökohtade proportsioonid

sinikraede ning valgekraede lõikes: Kesk Eesti (200 9)

L-Viru L-Viru Rapla Rapla Järva Järva

Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid Töötud Vakantsid

Sinikraed 17,7 12,9 21,8 32,0 17,6 22,1

Valgekraed 82,3 87,1 78,2 68,0 82,4 77,9


65

üheks perspektiivikamaks tööstusharuks, seda

eelkõige tänu põlevkivikeemiale. Üks

valdkond, kus on väga palju arenguruumi, on

kahtlemata hotellindus ja turismiteenused.

Kokku väheneb Ida-Virumaa hõive

prognooside järgi aastaks 2016 ca 3300

töökoha võrra.

Vaadates töötute ja vakantside suhet, siis see

on Ida-Virumaal üks Eesti halvemaid: 64 töötu kohta oli üks vaba töökoht, samasugune proportsioon

on veel Raplas ning veel halvem oli olukord Läänemaal. Samas olid töötute ja vakantsete töökohtade

proportsioonid sinikraede ning valgekraede osas suhteliselt sarnased

5.3.7. Tartumaa prognoos

Suurim töökohtade kaotus (ca 1600 töökohta) tabab ehitussektorit, aga ka õmblus- ja tekstiilitööstust

ning mööbli ja puidutööstust. Kõige suurem töökohtade prognoositav juurdekasv on tervishoius (ca

850), kinnisvara- ning äriteenustest ning

hotellinduses. Hotellindusele peaks andma

täiendava tõuke Riia lennujaama tähtsuse

tõus, mis pikemas perspektiivis suunab

Lõuna-Eesti turistide vood Euroopasse läbi

Riia, mitte enam läbi Tallinna. Kokku peaks

Tartust kaduma prognooside järgi 1500

töökohta. Eeldatavasti tähendab see eelkõige

madalamat kvalifikatsiooni eeldatavate

töökohtade asendumist kõrgema

kvalifikatsiooniga töökohtadega.

Kuna Tartu tööjõud on keskmiselt rohkem haritud kui Eestis tervikuna, siis kajastub see ka töötute

proportsioonides. Samuti vajatakse siin suhteliselt rohkem sinikraesid, võrreldes mõne teise Eesti

piirkonnaga

5.3.8. Tööjõu prognoos ametite lõikes

Ametialade lõikes väheneb 2016. a prognoosi järgi kõikide ametialade hõivatute arv võrreldes 2007.

a. Kõige rohkem väheneb hõive lihttööliste osas, see iseloomustab hästi üldisi muutusi tööturul:

väheneb nõudlus sinikraede järele. Lisaks väheneb oskustööliste ning juhtide hõive. Suhteline

vähenemine on juhtide osas isegi suurem, kuid kuna oskustööliste osakaal hõivestruktuuris on

oluliselt suurem, siis langeb enamik hõive vähenemisest ikkagi oskustööliste arvele.

Tabel 5-5. Töötute ja vabade töökohtade

proportsioonid sinikraede ning

valgekraede lõikes: Tartu (2009)

Tartu Tartu

Töötud Vakantsid

Valgekraed 27,4 16,2

Sinikraed 72,6 83,8


Tabel 5-4. Töötute ja vab ade töökohtade

proportsioonid sinikraede ning valgekraede

lõikes: Ida Virumaa (2009)

Ida-Viru Ida-Viru

Töötud Vakantsid

Valgekraed 16,5 22,2

Sinikraed 83,5 77,8


66

Maakondade lõikes väheneb 2016. aastal võrreldes 2007. aastaga peaaegu kõigis maakondades

kõikide ametialade hõive. Oskustööliste hõive väheneb suhtarvudes kõige enam Tallinnas ja

Tartumaal. Samas näiteks Järvamaal, Viljandimaal, Hiiumaal ning Lääne-Virus oskustööliste osakaal

kasvab. Eelkõige on see seotud sellega, et nendes maakondades on ehituse osakaal väiksem ja kiire

hõive kasvuga tegevusalade, kus kasv tuleb suuresti oskustööliste arvelt, osatähtsus hõivestruktuuris

suurem. Teiste ametialade osas näitavad prognoosi tulemused veel spetsialistide arvu eeldatavat

kasvu üksikutes maakondades (Harju-, Jõgeva-, Tartumaa).

5.3.9. Töötud haridustasemete järgi

Haridustasemete järgi on töötud jagatud nelja kategooriasse (detailsem tabel vaata lisa 5-5,

Kutseharidust on tõlgendatud natuke laiemalt kui traditsioonilistes käsitlustes, sest

ebatraditsiooniliselt on paigutatud keskeriharidus, ehk siis nõukogudeaegne tehnikumiharidus,

kutsehariduse alla. Statistilise jaotuse järgi kuuluks ta kõrghariduse alla, aga kuna tegemist on

haridusega, mida sellisel kujul täna enam ei õpetata ning mis on selgelt ametile orienteeritud õppega,

on tehnikumihariduse käsitlemine kutsehariduse all õigustatud.

Kõige rohkem on registreeritud kutsehariduse taustaga töötuid - kokku keskmiselt 32,1%. Järgnevad

keskharidusega (29%), põhiharidusega (19%) ning kõrgharidusega (18%) töötud. Viimane protsent

sisaldab endas ka keskeriharidusega töötuid. Maakondadest on kõige rohkem kutsehariduse

taustaga töötuid Ida-Virus (45,6%) ja kõige vähem Raplamaal (25,4%). Kõige rohkem

keskharidusega töötuid on Tartumaal, Tallinnas ning Pärnus ehk siis linnades, kus on kõige rohkem

valgekraesid. Ka kõrgharidusega töötute osakaal on kõige suurem kahes keskuses: Tallinnas ja

0,0

5,0

10,0

15,0

20,0

25,0

30,0

35,0

40,0

45,0

50,0

Ida-V

irumaa

Järva

maa

Viljand

imaa

Võrumaa

Saare

maa

Hiiumaa

Üldkok

kuvõ

te

Jõge

vamaa

Lääne

-Vi ru

maa

Pärnu

maa

Valgam

aa

Põlva

maa

Lääne

maa

Tallinn

a ja H

arjum

aa

Tartum

aa

Raplam

aa

Esimene tase Üldkeskharidus Kutseharidus Kolmas tase

Joonis 5 -10. Registreeritud töötud haridustaseme järgi, 30.06.2009 seisuga

67

Tartus. Põhiharidusega töötute osakaal on kõige suurem nendes maakondades, kus vanemaealise

rahvastiku osakaal on suhteliselt kõrge: Hiiumaa, Läänemaa, Jõgevamaa.

Järelikult peaks pikemas perspektiivis kutsehariduse prioriteedid nihkuma kahte suunda. Esiteks on

vaja suhteliselt operatiivselt ja väikeste kulutustega õpetada lihttöötajaid, kes teeksid kõige

elementaarsemaid töid, mis ei vaja väga põhjalikku ettevalmistust. Sellisteks ametiteks on näiteks

erinevate valdkondade lihttöölised, koristajad, kojamehed, välimüüjad jne. Selline kutseharidus võiks

toimida nii põhihariduse kui keskhariduse baasilt. Teine suund liigub üha rohke kõrgeltkvalifitseeritud

oskustöötajate koolitamise poole, kus peaks lisaks kutsespetsiifilistele oskustele antama ka

üldteadmisi IT valdkonnast, keeltest jne. Sisuliselt räägime me teadmustöötaja õpetamisest. Oluline

on selle kategooria töötajate puhul valmisolek juurde- ja ümberõppeks. Paljuski andis ajalooliselt

sellise hariduse keskeriharidus ehk siis tehnikumiharidus.

68

6. Piirkondlikud nõupidamised – vaade regioonide ar engule

seestpoolt Koostasid: Aado Keskpaik, Erik Terk ja Andres Viia

Värskeima piirkondliku teabe kogumiseks maakondade ettevõtluse olukorra kohta korraldati

piirkondlikud nõupidamised. 2009. a aprillis-mais läbiviidud nelja nõupidamisega hõlmati kõik

maakonnad, v.a Harjumaa. Esmased tugiisikud maakondades olid maavalitsuste arengu- ja

planeeringuosakondade juhatajad, kes võisid kaasata oma maakonnast igaüks kuni kolm ettevõtluse

eksperti - näiteks kohaliku arenduskeskuse, kõrgkooli, ettevõtjate liidu või omavalitsuste esindajaid.

Maakondadesse saadeti koos osalemiskutsega küsimused, millele paluti vastused ette valmistada ja

nõupidamiste käigus kandsid maakondade esindajad oma vastused ette. Nii toimus ühtlasi

infovahetus maakondade vahel. Hiiumaa esindaja, kellel polnud võimalik Pärnus toimunud üritusel

osaleda, saatis oma vastused meili teel. Kasutusel olnud küsimustik on esitatud lisades. Allpool on

saadud teave esitatud maakondade rühmade kaupa, mis vastavad Eesti territooriumi NUTS 3 taseme

regioonidele ja neis omakorda liigendatud maakondadele.

6.1. Kesk-Eesti

6.1.1. Raplamaa

Kriitilise tähtsusega ettevõtlusharudest pole täpne rääkida, kuna iga haru esindab vaid mõni

suurem ettevõte. Kohila on asulaist raskeimas olukorras, kuna suleti nii paberivabrik (500 töökohta)

kui vineeritehas. Raplas läks pankrotti pildiraamide tootja 150 töötajaga. Teised suuremad/tähtsamad

ettevõtted - Kehtna vorstitööstused, Kohila masinatehas, Järvakandi Klaas, Rapla värvitehas

(Sadolin) - töötavad lühendatud tööajaga.

On ka edukaid ettevõtteid ja projekte . Alu lähedal avatakse sügisel Saarioise valmistoidu tehas

(paarsada töökohta). Järvakandi klaasitehas uuendas sisseseadet ja ekspordib õllepudeleid

Austraaliasse. Nordcar toodab spetsiifilisi põllumajandusseadmeid ja teeb head koostööd Kopli

ametikooliga. Salutaguse pärmitehas (emafirma Kanadas) ekspordib kuivpärmi ja teeb kohapeal ka

tootearendust.

Huvirühmade koostöö osas võib positiivse näitena tuua Kohila vallavalitsuse, kel õnnestus tuua

asulasse Tallinna Pesumaja. Klastreid, inkubaatoreid ega ametlikke tööstusalasid maakonnas pole.

Maakonna strateegiline vaade on väljendatud paari aasta vanustes dokumentides. Uues olukorras

pole midagi uut tehtud. Varem vähetähtis turism on paari tugeva ettevõtja najal hakanud esile

tõusma. Loodud on MTÜ Raplamaa Turism.

69

6.1.2 Järvamaa

Kriitilise tähtsusega ettevõtlusharud on põllumajandus, puidutööstus ja töötlev tööstus. Suurem

hulk ettevõtteid on Paides ja Türil. Põllumajanduses suurettevõtteid on päris palju. Põllumajandus-

ettevõtted on hetkel hädas, sest piima hind on omahinnast madalam. Väga kaua nad niimoodi vastu

ei pea. Viking Window on koondanud ja rakendab sundpuhkusi.

Suur osa tööstusettevõtteist sõltub ehitusest. Pankrotti on aga seni läinud ainult Itiplast (30 töötajat).

Imavere (puit), Koeru (kolm ettevõtet) ja Mäo (Viking Window jpt ettevõtted) on kriitilised asulad .

Umbes 1000 inimest käib Järvamaalt Tallinnasse tööle.

Positiivsete näidetena võiks tuua Konesko (Koeru), mis tahab väikesi tuulegeneraatoreid tootma

hakata. Hästi läheb kahel jahiturismi ettevõttel.

Huvirühmade koostöö näiteks on ettevõtjate ja omavalitsuste MTÜ Mäo Keskus. Selle tegevus on

aga surutise ajal soiku jäänud. Ka Türil ja Imavares käivad ettevõtjad koos, aga seda pole

formaliseeritud. Türil on plaanis Türi Kolledži baasil luua keskkonnaalane kompetentsuskeskus.

Türil on olemas ka tööstusala planeering. Ettevõtlusinkubaator on kavas avada koostöös kutse-

hariduskeskusega viimase uues hoones. On olemas Järvamaa Arengulepe (60 osapoolt). Kogukonna

fond maksab noore ettevõtja stipendiumi.

Maakonna üheks arengusuunaks võiks olla Mäo piirkonda logistikakeskuse väljaarendamine.

Kutsehariduskeskuses õpetatakse ka seda eriala. Särevere põllumajanduskooli baasil võiks

arendada innovaatilist põllumajandust (lüpsirobotid jm).

6.2.3 Lääne-Virumaa

Kriitilise tähtsusega harud on eeskätt puidutööstus, põllumajandus ja ehitusmaterjalitööstus.

Ehitusmaterjalitööstus töötab alakoormusel (Kunda Nordic Cement, Aeroc – kergbetoon, ehitus-

detailid) ja on sulgenud tehaseid (Betoonelement – Tamsalus ja Rakveres, koondati siiski kõigest 50

inimest). Rakvere piiritusetehas on pankrotis. Piimatootjate olukord on raske.

Tamsalu on kriitiline asula . Betoonelement on seal tootmise lõpetanud. Leivatootja Hagar kolis

tootmise ära, Tamsalu EPT AS on vähendanud aasta lõpuni töönädala pikkust.

Positiivsete näidetena toodi välja, et üks uksetootja on võtnud sel aastal 40 inimest juurde, toodab

ekspordiks. Rakvere Lihakombinaat avas uue viineritsehhi. Vihulasse tuleb uus maaturismi keskus,

Sagadi mõisal ja Rakvere spaal läheb hästi. PUR Estonia OÜ (istmete tootmine) võtab tööle üle 30

töötaja.

Huvirühmade koostöö osas on kavas tõhustada välja turismikoostööd koos Lääne-Virumaa

rakenduskõrgkooliga. Metallitöötlemise klastri kava on ette valmistamisel koos Ida-Virumaaga.

70

Kundas valmib suvel veoautojuhtide koolituskeskus10. Kavas oli koostada maakonna tööstusalade

ühine kontseptsioon, kuid see ei leidnud EASi heakskiitu.

6.2. Kirde-Eesti (Ida-Virumaa)

Kriitilise tähtsusega harud on tekstiili-, metalli- ja keemiatööstus. Kreenholmis toimunud suur-

koondamine on seni jäänud ainukeseks, kuigi paljude ettevõtete käibed on langenud ja rakendatakse

lühendatud tööaega. Metallisektori keskmise suurusega ettevõtted on koondanud, kuna allhankeid on

jäänud vähemaks.

Märtsis oli küll maakonnas töötuid 13%, kuid see pole veel mitmete hiljutiste aastatega võrreldes

erakordselt kõrge näitaja. Samal ajal on põlevkivitööstuses puudu sadu kõrgharidusega kaevandus-

insenere. Kõige reaalsem lahendus sellele probleemile oleks teiste erialade inseneride ümberõpe.

Kriitilisteks asulateks võib pidada Aserit, kus ehitusmaterjalitööstus seisab, ja Kiviõli, mis sõltub

kaevandusest ja õlitehasest, mis võib seiskuda omandivaidluste tõttu.

On rida positiivseid arenguid . Avati Eesti Põlevkivi paekillustiku tehas. Suvel avatakse Hiab Balti

territooriumil uus metallitöötlemise tehas. VKG on avanud uue põlevkiviõli tehase. MKT Holding avas

uue puitplaaditehase Püssis. Sillamäe sadam on kujunenud logistikakeskuseks, kust viiakse

sõiduautosid Venemaa turule.

Planeeringute arv vähenemist ei näita. Piirieelne parkimine on nähtavasti saamas lahendusi, see

pakub omakorda tööhõivet ja kaasnevaid tegevusi. Uue nähtusena on maakonnas toimima hakanud

konverentsiturism, spaadel (Meresuu ja Toila) läheb hästi. Tööhõivet annab Jõhvi-Kukruse tee

rekonstrueerimine. Vene kapital on avastanud Ida-Virus soodsa investeerimiskoha, kus venekeelses

keskkonnas saab korraldada tootmist ELi turule.

Huvirühmade koostöö on märkimisväärne. Maakonnas on kuus tööstusparki, mis on initsieeritud

omavalitsuste poolt, ja eraomandis Narva Tööstuspark. Tööstusalad on ühiselt turundusega

tegelenud 3-4 aastat. Nüüd on asutatud SA Ida-Virumaa tööstusalade arendus, kus üheks asutajaks

on ka riik. Loodetavasti lahendab see probleemi, et saada riigi maad tööstusparkide tarbeks.

Kompetentsuskeskus tuleb TTÜ baasil Kohtla-Järvele, valdkond on põlevkivitööstus ja energeetika.

Üritatakse luua mehhatroonika klastrit. Arutatakse võimalust metallitöötlemise klastri moodustamiseks

– Lääne- ja Ida-Virumaal on kokku ca 60 keskmist ja suuremat metallivaldkonna ettevõtet.

Strateegilist väljavaadet võiks täiendada eelkõige turismisuunal, kus kasutamata potentsiaal on

väga suur. See annab maakonnale mitmelaadilisi võimalusi: tööhõive kasv (sh valgekraeline), raha

juurdevool, maine paranemine, Ida-Viru toomine inimeste teadvusse. Üks strateegiline algatus võiks

10 Tuleb rõhutada, et Viljandi ja Kehtna kutsekoolidesse on rajamisel moodsad veoautode-busside koolituskeskused ja polügunid.

71

olla ka Narva-Tallinna suunal rongiliikluse parandamine, mis suurendaks kohalikku tööjõuareaali. See

muudaks inimeste tööotsimisvõimalusi lihtsamaks.

6.3. Lõuna-Eesti

6.3.1. Tartumaa

Kriitilise tähtsusega harudeks võib pidada mööbli-, puidu- ja masinatööstust. Kõigis neis on

toimunud suur langus käivetes ja rakendatakse sundpuhkusi, aga päris suletud ettevõtteid seni pole.

Autotarvikute tootjad peavad ettevõtte päästmiseks tootmise ümber profileerima. Teeninduse ja

kaubanduse käibed on ka kõvasti vähenenud, aga tööjõudu pole koondanud. Kui ehitust mitte

arvestada, siis mujal olulist langust polegi toimunud. Töötuse kasv on toimunud eelkõige ehituse

arvelt.

Monofunktsionaalseks asulaks võib pidada Rannut (400 el), kus on ainult juustutööstus, kuid seal

pole praegu rahutuseks põhjust.

Positiivsed näited . ITK sektoril läheb hästi (Playtech, Webmedia). Elva on muutumas Tartumaal

oluliseks tööandjaks: elektroonika, klaas, tekstiil, aknatootjad. Linna serval on eraomandis Ülenurme

ja Vahi tööstuspargid hästi käivitunud. Väike Breti juustutööstus (sini- ja valgehallitusjuust) arendab

uusi tooteid ja tal läheb päris hästi.

Tartu Teaduspark juhib koostööd IKT valdkonnas ja masinatööstuses, aga väga ladusalt see ei lähe.

Masinatööstuses kasutatakse koos tööpinke (teevad alltöövõtte), aga klastreid ikkagi veel pole.

Loodetakse saada kaks pooltööstuslikku laborit - teadusparki, mis koostööd edasi laiendaks. On 11

munitsipaaltööstusparki, mis ei ole aga väga hästi käivitunud.

Maakonna strateegilise perspektiivi osas on nimetamist väärt Maaülikooliga seotud kava edendada

funktsionaalse tervisliku toidu tootmist (koostööd tehakse üle Eesti). Perspektiivi võib näha

meditsiiniteenustel ja ravimitööstusel. Head väljavaated on IKT sektoril ja masinatööstusel, kui see

ümberstruktureeritakse.

6.3.2. Viljandimaa

Kriitilised harud on eelkõige masinaehitus ja puidutööstus, ka tekstiilitööstus näitab käibe langust.

Kuigi tööaega on lühendatud paljudes ettevõtetes, on seni tegevuse lõpetanud siiski vaid mõned

suhteliselt väiksed ettevõtted. Viljandi Uks ja Aken struktureerib ennast ümber. Abja-Paluojal on AS

Toomtekstiil naistele suur tööandja, mis on alustanud ka koondamist.

Positiivsed näited on AS Hansa Candle ja Viljandi Tikuvabrik (küünlad ja kaminatikud), mis

mõlemad on edukad.

72

Aastaid toimib Viljandi linna ja ettevõtete koostöö ettevõtjate ümarlaua vormis, mis on arutanud

eelkõige tehnilise infrastruktuuriga seotud probleeme. Viljandi linn ja ümber linna asuvad neli valda on

moodustanud koostööpiirkonna. Linnal on olemas väike tööstuspark, kus enamus krunte on müüdud.

Klastreid pole seni tekkinud.

6.3.3. Jõgevamaa

Kriitiliseks haruks on eelkõige põllumajandus, mis on ühtlasi maakonna kõige olulisem majandus-

haru. Käibe poolest on Põllumajandustootjate Liit maakonnas kõige suurem ettevõte. Piima ja tera-

vilja madala hinna ja töötlejate ülisuurte võlgnevuste tõttu on põllumajandus praegu suurtes

raskustes. Suuremaid ettevõtete sulgemisi pole siiski toimunud.

Positiivse näitena võib tuua AS Konesko (teeb kraanasid Koerus ja Põltsamaal), mis plaanib hakata

tootma väikesi tuulegeneraatoreid.

Painkülas on avaliku sektori ja ettevõtjate koostöös välja arendamisel tööstuspark, kuhu taotletakse

ELi kaasrahastamisel raudteeharu välja ehitamist.

Maakonna strateegiline võimalus on kasutusele võtta raudtee ja arendada gaasitrassi olemasoluga

seotud võimalusi.

6.3.4. Valgamaa

Kriitilised harud on metsa- ja mööblitööstus, mis töötavad alakoormusel, aga seni pole ühtegi

ettevõtet suletud. Töötute arv kasvab eelkõige ehituse arvelt.

Positiivseid arenguid saab esile tuua raudteel. Algas Valga-Tartu raudtee remont, mille tulemusel

ühendus Eesti suunal muutub kiireks ja korralikuks. Möödunud aastal õnnestus avada Valga-Riia

reisirongiliiklus. Teatud lootused raudtee kasutamise tõusuks on seotud Koidula piirijaama

valmimisega 2011. a.

Valgal on väljavaateid saada üheks jaotuskeskuseks raudteitsi toodavate Hiina kaupade

edasisuunamisel Euroopasse. Üheks ideeks võiks olla ka metalliklastri arendamine, kuna leidub

piisavalt metallitöötlemise ettevõtteid. Otepää baasil on head võimalused sporditurismi arendamiseks.

Valga võiks saada passiivmajade kasutuselevõtu edendajaks – siin valmib juunis Baltikumi esimene

passiivmaja.

6.3.5. Võrumaa

Kriitiliseks haruks on eelkõige puidu- ja mööblitööstus, kus Wermo vähendas tööjõudu 300-lt 100-

le. Väiksematel mööblitegijatel läheb täna paremini. Välisinvestorite ettevõtted, mida on arvukalt nii

mööbli kui metalli-tööstuses, on suhteliselt stabiilsed.

73

Positiivseid näiteid saab tuua toiduainetööstusest. Valio (end Võru Piimakombinaat) sai suure

euroinvesteeringu eelmisel aastal. Viimasel paaril aastal on aktiveerunud väiketootjad, neil on

moodustatud ka tulundusühistu. Üks väike palkmajadetootja Haanja kandis avas uue tsehhi, mis

näitab, et ka traditsioonilistes valdkondades on võimalik läbi uuenduste ja hea kvaliteedi läbi lüüa.

Üheks koostöö näiteks Võrumaal on maaelu arendamise LEADER-tegevused, mis on suunatud

ühisturunduse ja ühistootearendusele. Koostöös Põlva maakonnaga arendati kolm aastat tagasi

puiduklastrit, kuid avaliku sektori tugiisiku lahkumisega see soikus. Omavahel teevad

turunduskoostööd eeskätt turismiettevõtjad (Metsamoori perepark, Uhtjärve nõiariik, Haanjamehe

talu, Kubija hotell). Võrumaal toimivad maaelu ümarlaud ja Võrokeste tsõõriklaud, mis edendab

omapärast kultuuri. Väimelas töötab puu- ja metallitöö suunaga tehnoloogiainkubaator.

Maakonnal on otstarbekas spetsialiseeruda , mille üks peamine võimalus on puiduklaster. Teiseks

spetsialiseerumise suunaks on kujunemas Võrumaa kultuurilise omapära kasutamine ettevõtluses.

Võru linna oleks vaja ka kombijaama, kus saaks kütusena ära kasutada kohalikku puitu.

6.3.6 Põlvamaa

Kriitiliseks haruks on puidutööstus, kus tellimused on kõvasti kahanenud. Inimesi on koondatud ja

tööaega lühendatud, kuid ettevõtteid suletud ei ole.

Positiivsete näidetena võiks mainida toiduainetööstust, kus olulist langust pole näha. Riigi-

tellimused võimaldavad elus hoida väikesi ehitusettevõtteid, kes teevad alltöövõttu.

Koostöös Võrumaaga püüti arendada puiduklastrit, mis on soiku jäänud.

Maakonna perspektiivi osas püütakse järgida maakonna tunnuslauset „Rohelisem elu!”

6.4. Lääne-Eesti

6.4.1.Pärnumaa

Pärnumaa majandusstruktuuris on kriitilisi harusid üsna mitu: lisaks ehitusele ja ehitusmaterjalide

tööstusele veel puidutööstus, tekstiilitööstus, kinnisvara- ja äriteenindus. Sauga seaveski on juba

suletud, kohe järgneb Paikuse. Linavabrik suleti, fiboplokkide tehas Häädemeestel seisab. Ohu-

tsoonis on Wendre (500 töökohta), Tootsi Turvas (400 töökohta, väga amortiseerunud, vana), Valmo

vineeritööstus (230 töökohta), tekstiilitootjad Qualitex (150 töökohta) ja Sindi Lanka (130 töökohta).

Wendre viib tootmist Hiinasse. Registreeritud tööpuudus on juba üle 9%. Kriitiliseks asulaks on

monofunktsionaalne Tootsi alevik.

74

Positiivseks näiteks on turbatootmine, mis on sisenenud aianduse profiturule (eelkõige Holland).

See on väga tasuv. Siin on olemas nii edu kui võimekus. Neil on isegi võimalus töökohti juurde luua.

Taastusravikeskustest ja hotellidest rääkides on hea näide Stockholmi lennuliini käivitamine, kus

Tervis ja Strand rääkisid läbi Estonian Airiga. Nad võtsid riski garanteerida 50%-line täituvus. Sellist

koostöömudelit oleks mõistlik rakendada ka mujal.

Koostöö maakonnas on küllalt mitmekülgne. Kaubandus-tööstuskoja ja Ettevõtluse Arenduskeskuse

initsiatiivil alustati puiduklastri väljaarendamist. Omavalitsuste algatustest tuleb ära märkida Pärnu

linna, Paikuse, Sindi ja Audru valdade osalusel Pärnu ettevõtlusinkubaatori käivitamine ja

väljaarendamine. Oluline initsiatiiv on Pärnu oskusteabe võrgustiku väljaarendamine – see on

avaliku, akadeemilise ja ärisektori koostöö. Omavalitsuste liit asutas SA Pärnu Turism.

Koostöö näiteks on ka Rohelise Jõemaa koostöökogu – Pärnu- ja Viljandimaa koos, üks selle

väljundeid on MTÜ Soomaa Turism.

Tõsine koostööprojekt on kutsehariduskeskuse väljaarendamine – kooli arengukava tegemisse

kaasati ettevõtjad. Erasektor toetas elektroonikalabori ja autoremonditöökoja rajamist.

Koostatakse maakonna uut arengustrateegiat , mis valmib sügisel. Soovitav spetsialiseerumine:

intelligentne ettevõtlus (ITga seonduv); loomemajandus (disain, mood); vaba ajaga seotud

majandustegevused; taastusravi ja spaandus; metallitööstus ja masinaehitus. Tuleb mõelda

teemaparkide loomise ning konverentsiturism laiendamise peale. Selleks on vaja Via Balticat, Rail

Balticat, lennujaama. Edasi tuleb arendada taastuvate ressursside kasutamist (puit, turvas, tuul)

energeetikas.

6.4.2 Saaremaa

Hiljutise uuringu põhjal on Saare maakonnas ettevõtlusvaldkondadest oma potentsiaali ja regionaalse

mõju poolest esikohtadel väikelaevaehitus, käsitöö ja elektroonikatööstus. Edasi tulevad heaolu-

teenindus (spaad), mere- ja pereturism. Kuivõrd väikelaevaehitusel läheb seni hästi, siis võiks

kriitilisteks harudeks lugeda turismi ja elektroonikat. Elektroonikatööstus on saatnud inimesi

sundpuhkusele, aga koondanud veel pole. Turismis otsitakse täna täiendavaid turundusvõimalusi.

Positiivne näide on Kalla Mööbel, kus töötasu seoti ettevõtte iga kuu majandustulemustega ja

tootlikkus tõusis kohe märgatavalt. Kruiisiturismi tase pole langenud. Turismivaldkonna uus algatus

on Angla tuulikumäe renoveerimine ja seal käsitöökeskuse rajamine.

Piirkondliku koostöö ehk parimaks näiteks on edukalt käivitunud väikelaevade ehitajate klaster.

Eelmisel aastal loodi turismiarenduskeskus. Maakondlik arenduskeskus on muutunud aktiivsemaks.

Maakonna perspektiiv on määratletud eelmisel aastal valminud arengustrateegias. Eraldi on seal

välja toodud turismi ja merenduse klastrite väljaarendamine, samuti teadmistepõhine ettevõtlus.

75

6.4.3 Läänemaa

Läänemaal on raske välja tuua kriitilisi harusid , pigem ettevõtteid. Suurimad ettevõtted – uksetehas

ja PKC Eesti kaablitehas on tööjõudu juba koondanud. Tööpuudus on jõudnud 9%-ni. Spaad peavad

seni vastu. Asulatest on olukord ebasoodne Lihulas, kus kohapeal on vähe töökohti ja ehitussegude

tehas peaaegu seiskunud.

Turismiettevõtjad teevad koostööd kahes erinevas katusorganisatsioonis – Terra Maritima ja

Läänemaa turism. Haapsalu Kutsehariduskeskus on jalad tugevalt alla saanud. Ettevõtjatele

tutvustatakse eri koostöövariante. Ridala vallas on olemas üks tööstusala, aga huvilisi ettevõtjaid

pole.

Maakonna perspektiiv on strateegias küll määratletud, kuid seal pole tehtud spetsialiseerumise

valikuid. Terviseedenduses on vaja välja arendada lisaks spaadele neuroloogiline ja taastusravi.

Kolledžiga koos tahetakse kaasata ka välismaist kompetentsust. Kolledžil on ka terviseedenduse

õppekava.

Teine strateegiline suund on IT-loome. Kolledžis on olemas rakendusinformaatika õppekava ja on

võetud juurde multimeedia õppejõud. Käsitöö ja loomemajanduse alal on olemas energilisi

ettevõtjaid.

6.4.4 Hiiumaa

Hiiumaa majanduse peamiseks mootoriks on plasti- ja koostetööstus (7 ettevõtet), millel seni on

läinud suhteliselt hästi. Kriitiliste harudena , mille osatähtsus majanduses on samuti oluline ja mis on

juba reaalselt kokku tõmbunud, võiks välja tuua autotranspordi (autoveod mandril) ning puidutööstuse

(palkmajade tootmine).

Koostöö näiteks võiks olla Hiiumaa plastiettevõtete eestvõttel plastikoostajate õppekava käivitamine

kutseõppe tasemel.

Hiiumaal on mitmekesiseid strateegilisi ideid maakonna ettevõtluse konkurentsivõime tõstmiseks.

Eeskätt kavandatakse panustada kogukonda uute tehnoloogiaalaste teadmiste toomisesse.

Projektiideed on suunatud olemasolevate tugevuste suurendamisele (Hiiumaa tööstusklaster,

Hiiumaa logistikakeskus) või kohaliku kapitali baasil tööstusele uute alternatiivide loomisele

(äriinkubaator, tööstusinkubaator, toiduinkubaator).

6.5. Regioonide esindajate ettepanekud riiklike pol iitikate osas

Siia on koondatud kõigist maakondadest laekunud olulisemad ettepanekud, mille eesmärgiks on

parandada regioonide võimalusi ise oma majanduslike struktuuriprobleemidega toime tulla.

76

Ettepanekud on püütud viia omavahel võrreldavasse vormi, tähtsuse vm järjekorda neid siin seatud ei

ole.

• ELi kaasrahastatavad toetusskeemid peaks muutma kättesaadavamaks väikeettevõtjaile.

Projektide alampiirid on liiga kõrged (koolitustoetus 70 tuh kr, eksporditoetus 600 tuh kr).

• ESFi koolitusrahasid võiks kasutada paindlikumalt ja väiksemaid summasid võiks anda välja

lihtsustatud tingimustel.

• Osa ESFi vahendeid peaks võimaldada pikemaajalisemat ja põhjalikumat ümberõpet, mis

võimaldaks omandada uue eriala.

• ELi toetuste andmisel võimaldada ettemaksete või sildava laenu rakendamine. Sageli pole

taotlejal võimalik leida raha projekti elluviimiseks.

• Võimaldada mõistliku ajaga munitsipaliseerida riigimaad tööstusalade tarbeks.

• Suurendada ümberõppe paindlikkust nii, et töötute ümberõpe oleks võimalik nii kutse- kui

kõrgkoolides ilma töötu sotsiaaltagatisi kaotamata.

• Viia läbi tehnilise infrastruktuuri üleriigiline teemaplaneering.

• Liita kiiresti väiksed omavalitsused, et tagada avaliku sektori suutlikkus lahendada suurema

regionaalse mastaabiga probleeme.

• Toetada ekspordivõimelisi tööstus- ja teenindusfirmasid välisturule sisenemiseks ja tehnoloogia

muretsemiseks.

• Suurendada ettevõtja starditoetuse üldmahtu ja maksimummäära.

• Avalik sektor võiks avada kaugtöö korras oma tööturu üle Eesti. Kaugtööd võiks riiklikult

soodustada.

• Parandada regionaalse konkurentsivõime suhtes kriitilise tähtsusega tehnilisi infrastruktuure

(lennu- ja mereühendused Pärnu, Tartu, saared).

• Arengufond profileerida ümber innovatsioonifondiks sarnaselt Innovation Norway-le.

• Maakondadesse luua arendusorganisatsioone praeguste konsultatsioonikeskuste asemele, anda

rohkem otsustusõigust ressursside kasutamise üle maakonnatasemele.

• Oluline on eelisarendavate sektorite valik, nende teadlik arendamine „kolmikspiraali” põhimõttel

(avaliku ja akadeemilise sektori kaasosalusel). Et suudetaks anda Soome ja Rootsi eeskujul

regioonidele oma selged majandussektoripõhised arenguperspektiivid.

• Suunata ELi toetusi ettevõtete vajaduste põhiselt, kasutades selleks kompetentsusvõrgustikke.

6.6. Kokkuvõte

Maakondade olukorra ülevaatest ilmneb, et kuigi erinevad majandusharud kogevad erineval määral

majanduslanguse mõju, püüab valdav enamik ettevõtteid harust sõltumata rasket aega üle elada.

Ilmselt loodetakse surutist kestvat veel suhteliselt lühikest aega, mistõttu hoidutakse viimase

võimaluseni suurematest koondamistest ja ettevõtte sulgemisest. (Uue töölepinguseaduse

koondamisi hõlbustav mõju on veel tundmatu). Seni on töötuse kasvu põhiliseks allikaks jäänud

ehitussektor. Ebakindlam on lähiperspektiiv neis maakondades, kus kriisist üldiselt enam mõjutatud

harude (ehitusmaterjalitööstus, puidu- ja mööblitööstus, tekstiilitööstus), summaarne osakaal on

suurem. Mingit kindlat regionaalset mustrit tööpuuduse jaotumises lähiajal maakondade teadmiste

77

alusel ei ilmne. Pigem pole olukord praegu ebasoodsam mitte traditsiooniliselt kõrgema

tööpuudusega Kirde- ja Kagu-Eestis, vaid hoopis Rapla-, Lääne- ja Pärnumaal ja seda suhteliselt

juhuslike tegurite tõttu.

Sotsiaalse kriisi ohtu sattunud mõnest üksikust ettevõttest sõltuvaid asulaid on tänapäeva Eestis vaid

mõni üksik. Täna on siiski raskes seisus Kohila (kus küll Tallinna lähedus leevendab kohapealsete

töökohtade kadumist), Aseri ja Tamsalu. Monofunktsionaalse asulana on potentsiaalselt ohus Tootsi.

Samal ajal on pea kõigis maakondades üksikuid näiteid uute ettevõtete alustamisest või edukast

kohanemisest uue olukorraga. Edunäited ei seondu teatud kindlate harudega. Näidete piiratud hulk ei

anna indikatsioone selle kohta, mis harud on pikemas ajas perspektiivsemad. Ehk ainuke trend, mis

mitmel pool silma torkab, on turismi esiletõus. Signaale selle kohta, et ettevõtted tegeleksid aktiivselt

oma ümberstruktureerimisega, on kahjuks väga vähe. Seletus sellele võiks olla, et üldine surutis

summutab üksikute harude turusignaalid ja ei aita ettevõtjatel uue sobiva profiili valikul kaasa. Teisalt

võtab surutise probleemidega jooksev tegelemine väiksematel ettevõtetel kogu energia ja ressursid

ning pikemaajalise konkurentsivõime küsimused jäetakse tahaplaanile.

Piirkondliku koostöö vormid ettevõtluse ja avaliku sektori vahel (klastrid, ümarlauad, kompetentsus-

keskused jm) kujunevad suuresti majandussurutisest sõltumata, püüdes ära kasutada avanenud

riiklikke toetusvõimalusi. Eeldatavasti annavad need siiski nii eelise majandussurutisega paremini

toime tulla kui loovad eelduse pikaajaliseks edukaks toimetulekuks.

Kuigi mitmetel maakondadel on teadaolevalt olemas arengustrateegiad, ei ole neis valdavalt tehtud

valikuid (või vähemalt mitte piisavalt konkreetseid valikuid) piirkonna spetsialiseerimise suhtes.

Vastavad kokkulepped tegelikult puuduvad. Kui ka soovitaks taolisi strateegilisi valikuid avaliku ja

erasektori dialoogis teha, selguks peagi, et regionaalsel tasandil puudub avalikul sektoril pädevus ja

ka ressursid, et sisulist koostööd kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks teha.

Maakonnatasandil puuduvad kohalikke vajadusi realiseerivad, võimekad, ressursse käsutavad

arendusorganisatsioonid. Riiklikud toetusmeetmed paistavad maakondadest vaadates liigselt

tsentraliseeritud, väikeettevõtlust mittearvestavad ja tööturu vajadustega halvasti kohandatavad.

78

7. Ettevõtlusstruktuuri muutuste ja selle mõjude hi ndamine

ettevõtetes ja omavalitsusüksustes Koostas Raigo Ernits, välitööd Garri Raagmaa, Raigo Ernits ja Aado Keskpaik

Käesoleva osa eesmärk on tuua välja suure tööstushõivega asulad ja omavalitsused Eestis, anda

ülevaade nendes viimastel aastatel aset leidnud muutustest tööhõives ja majanduse struktuuris ning

tuua välja nende asulate ning omavalitsusüksuste peamised arengueeldused ja –võimalused. Esmalt

antakse ülevaade uuringu kõnealuses etapis kasutatud metoodikast, millele järgneb lühiülevaade

vaadeldud asulate ettevõtluse arengu ning praeguse struktuuri kohta asulate tüüpgruppide kaupa

ning iga arengutüübiga kaasnevate arengute peamised ohud ja võimalused asulatele. Viimases osas

tehakse lühikokkuvõte asulate arenguvõimalusi mõjutavatest eeldustest.

7.1. Metoodika ja asulate tüüpgrupid

Projekti käesoleva etapi käigus on 2008. aasta kevadel ja 2009. aasta sügisel viidud läbi uuring 56

kaasuse kohta: kaasuste näol on tegemist kas eraldiseisvate väikelinnade, alevite või alevikega,

mõningatel juhtudel ka maaliste omavalitsusüksustega. Enamus kaasusekirjeldusi on läbi viidud TÜ

geograafia osakonna ning TÜ Pärnu ja Türi kolledžite üliõpilaste poolt õppeaine: „Kohaliku ja

regionaalse arengu planeerimine“ praktikatööna, lisaks viis projekti täitja Raigo Ernits 2009. aasta

mais ning juunis läbi analoogse uuringu Kunda linna ja selle lähiümbruse ning Tamsalu, Rakke ja

Koeru arengu kohta ning Aado Keskpaik (Eesti Tuleviku-Uuringute Instituut) Aseri ja Sillamäe kohta.

Lisaks eelnimetatud kaasustele on järgnevas analüüsis kajastatud Võhma linnas 2008. aasta

novembris projekti täitja Raigo Ernitsa poolt TÜ Pärnu kolledži külalisüliõpilaste kaasabil läbi viidud

analoogse uuringu tulemusi.

Kaasuste valiku põhimõte oli ühelt poolt hõlmata erineva majandusstruktuuri ja arengumustriga

perifeerseid piirkondi (väikeasulaid, valdasid), teiselt poolt aga seejuures ka (ettenähtud töömahtu

arvestades) võimalikult palju nii kahanevate kui ka kasvavate ettevõtetega piirkondi. Piirkonna

kriitiline majandusstruktuur tähendab siinkohal kas ühe või väheste tööandjate suurt osakaalu

kohalikus tööhõives11 või taanduvate tööstusharude suurt osakaalu kohalikus tööhõives.

Kaasuste uuringute käigus kogutud andmed hõlmavad eelkõige kahte suuremat blokki:

1. Linna/asula/valla üldiseloomustus. Vt lisa 7-1.

2. Ülevaade erasektori suurimate tööandjate lähiajaloost, hetkeseisust ja arenguperspektiividest

piirkonnas. Vt. lisa 7-2.

11 Edaspidi tuleb selle asemel küll enamasti rääkida ettevõt(e)te töötajate arvu ja omavalitsuse tööealiste elanike arvu suhtest, kuna reeglina ei ole teada ettevõtete töötajate elukoht ega omavalitsusüksuse elanike töökoht ning nende määratlemisel tuleb tugineda ligikaudsetele hinnangutele.

79

Tabel 7-1. Töö käigus vaadeldud kaasuste ja intervj ueeritud KOV-de loetelu.

Harju maakond:

1. Loksa linn

2. Aegviidu vald (alev)

3. Kehra linn

4. Kose vald

Lääne-Viru maakond:

5. Kunda linn

6. Rakke vald

7. Sõmeru vald

8. Tamsalu linn

9. Viru-Nigula vald

10. Väike-Maarja vald

Tartu maakond:

11. Kallaste linn

Ida Viru maakond:

12. Kiviõli linn

13. Kohtla-Järve Oru,

Sirgala, Sompa ja

Viivikonna linnaosad

14. Narva-Jõesuu linn

15. Püssi linn

16. Sillamäe linn

17. Aseri linn

Põlva maakond:

18. Põlva linn

19. Räpina vald

20. Vastse-Kuuste vald

21. Värska vald

Valga maakond:

22. Sangaste vald (Keeni)

23. Tõrva linn

Jõgeva maakond:

24. Jõgeva linn

25. Mustvee linn

26. Põltsamaa linn

27. Puurmani vald

Pärnu maakond:

28. Audru vald

29. Sindi linn

30. Lavassaare vald (alev)

31. Halinga vald (Pärnu

Jaagupi)

32. Vändra vald (alev)

Viljandi maakond:

33. Abja vald

34. Karksi vald

35. Mõisaküla linn

36. Suure-Jaani linn

37. Tarvastu vald (Soe

küla)

38. Võhma linn

Järva maakond:

39. Paide vald (Mäo)

40. Ambla vald (Aravete

alevik)

41. Imavere vald

42. Kareda vald (Peetri

alevik)

43. Koeru vald (alevik)

44. Türi vald

Rapla maakond:

45. Järvakandi vald (alev)

46. Kehtna vald

47. Kohila vald (alev)

48. Märjamaa vald

49. Raikküla vald

Võru maakond:

50. Antsla vald

51. Võru vald (Parksepa ja

Väimela alevikud)

52. Sõmerpalu vald (Hänike

küla)

Lääne maakond:

53. Haapsalu linn

(õmblustööstused)

54. Hanila vald

55. Lihula vald

Saare maakond:

56. Kuressaare linn (spaad)

Kiviõli

Võhma

Loksa

Mõisaküla

Kehra

Järvakandi

Sindi

Lavassaare

Abja Karksi

Aegviidu

Haapsalu

Tõrva/Helme

Parksepa/Väimela

Suure-Jaani

Lihula-Hanila

Pärnu-Jaagupi Vändra

Puurmani

Jõgeva

Kallaste

Mustvee Märjamaa

Raikküla Kehtna

Imavere

Peetri Väike-Maarja

Aravete

Kohila

Kose

Narva-Jõesuu

Vastse-Kuuste

Põlva Räpina

Värska

Põltsamaa

Türi Mäo

Keeni

Sõmerpalu Antsla

Tarvastu

Sõmeru

V-Nigula

Audru

Koeru

Rakke

Kunda

Aseri Sillamäe

Oru/Sompa/Sirgala/ Viivikonna

Tootsi

I tüüpgrupp: uusettevõtlusalad

II tüüpgrupp: varasema ettevõtte domineerimine

III tüüpgrupp: mitmekülgse struktuuri/kultuuriga as ulad

V tüüpgrupp: ühe suure ettevõttega raskustes olevad asulad

IV tüüpgrupp: asulad, kust töötlev tööstus on taandunud

Püssi

Kuressaare

Joonis 7-1. Kaasuste paiknemine.

Linna/asula/valla üldiseloomustus: peamisteks allikateks olid statistikaameti andmed, kohalike

omavalitsuste ja maavalitsuste arengukavad ning nendes sisalduv statistiline jm faktimaterjal

uurimisaluse piirkonna kohta, ajakirjanduses avaldatud materjalid ning üldine vaatlus uuritavas

piirkonnas kohapeal (aluseks asula elukeskkonna hinnangule). Täiendavalt viidi läbi intervjuud

piirkonna võtmeisikutega (omavalitsuste, ettevõtete ning organisatsioonide juhid, muud kohalikud

arvamusliidrid jms). Täpsem info vaadeldud asulate lõikes kogutud andmete kohta on ära toodud

lisas 7-1.

Teise andmebloki (suurimad erasektori tööandjad) andmete kogumise peamiseks meetodiks olid

intervjuud kohalike suuremate tööandjatega. Andmetekogumise eeltööna viidi läbi kättesaadavate

statistiliste andmete analüüs (sh ajalehes Äripäev avaldatud ettevõtete käibe jm näitajate edetabelid)

ning muu ajakirjanduses kõnealuste ettevõtete kohta ilmunud info analüüs. Intervjuu läbiviimise

skeem on toodud lisas 7-2. Kaasuste kohta koostatud materjali on orienteeruvalt 1000 lk mahus ja

see on elektrooniliselt kättesaadav aadressil

http://www3.pc.ut.ee/~garri/SiREG/V%e4ikeasulate%20kaasused/. Käesolevas aruandes oleme esitanud

vaid olulisema info.

Asulate ja omavalitsuste lõikes, mille majanduse struktuuris ja kohalikus tööhõives osutusid

domineerivaks üksikud suuremad ettevõtted, viidi 2009. aasta septembris-oktoobris läbi veel täiendav

uuring, mille käigus selgitati peamiselt omavalitsuste ja osalt ettevõtete juhtidega läbi viidud

telefoniintervjuude teel vastavate omavalitsuste territooriumil asuvate suurimate ettevõtete viimase

aja arenguid: aasta jooksul läbi viidud ja eelseisvaid muutusi tööhõives, lähiaja arenguperspektiive ja

ettevõtete hetkeseisu. Telefoniintervjuude käigus uuritud küsimuste ülevaade on toodud lisas 7-3.

Asulate liigitus majanduse harustruktuuri alusel ei osutunud eriti oluliseks, kuna ka majandusharude

(tööstusharude) konkurentsivõime puhul on määravateks teguriteks ikkagi loodav lisandväärtus.

Suutlikkus lisandväärtuse loomiseks sõltub algselt iga konkreetse ettevõtte suutlikkusest. Kuigi siin

eksisteerivad teatud seaduspärad erinevate tööstusharude suutlikkuses loodava lisandväärtuse hulka

suurendada, ei ole see otseselt üle kantav konkreetsetes asulates tegutsevatele üksikutele

ettevõtetele. Samuti on ka üksikute tööstusharude olukord ja konkurentsivõime tervikuna, sõltuvalt

majandustingimuste ja välisturgude konjunktuuri kiiretest ja raskesti prognoositavatest muutustest,

kiiresti viimastel aastatel muutunud.

Küll aga on asulate konkurentsivõime määratlemisel osutunud olulisteks asulate (piirkondade) sisene

ettevõtluse organisatsiooniline struktuur. Reeglina on soodsamas olukorras asulad, mille ettevõtluse

struktuur on mitmekesisem (lisaks riskide hajutatuse efektile on see ka märk institutsionaalselt

rikkalikumast baasist erinevate tegevusaladega tegelemiseks). Samuti on reeglina paremas olukorras

asulad, kus paiknevad kohapeal tootmisahela võimalikult erinevad lülid: st lisaks otseselt

tootmistegevusele (mis hõlmab suhteliselt lihtsat ja vähese kvalifikatsiooniga tööjõudu) ka

tootearendus, turundustegevus ning otsustusõigus ettevõtte strateegiliste (sh. paigutus-)otsuste osas.

82

Eelneva põhjal saame välja tuua järgnevad tüüpgrupid või arengumustrid, kus grupeerimise aluseks

on olnud majanduse/ettevõtluse struktuuri areng ning sellest tulenevad võimalused ja ohud tulevikus.

7.2. Uusettevõtluse piirkonna tüüpgrupp

Nendesse asulatesse/piirkondadesse on siirdeperioodi jooksul sisse tulnud mitmeid uusi ettevõtteid,

mis moodustavad ka olulise osa praegusest tööhõivest. Sellised piirkonnad on eelkõige suuremate

linnade lähedased või muudel põhjustel soodsa logistilise asukohaga piirkonnad. Kaasustena

vaadeldud asulatest kuuluvad siia gruppi12 Imavere vald, Kose vald, Mäo tööstuspiirkond, Räpina

vald, Sindi linn, Tõrva linn koos lähiümbrusega (jääb Helme valla territooriumile). Lisaks võib

uuringu viimases etapis kaasatud omavalitsusüksustest sellesse gruppi paigutada Sangaste valla

Valgamaal, Antsla ja Sõmerpalu valla Võrumaal, Tarvastu valla Viljandimaal, Audru valla

Pärnumaal ja Sõmeru ning Viru-Nigula valla Lääne-Virumaal.

Seda tüüpi arenguteega asulate peamine oht praegu ja lähitulevikus seisneb selles, et enamasti on

nende uute sissetulnud ettevõtete näol tegemist suhteliselt madalat lisandväärtust andvate ning

lihtsal tööl põhinevate tegevustega. Siia gruppi kuuluvates asulates paiknevate ettevõtete hulgas on

nii kohalikke (rajatud kohalike poolt ning enamasti ka jäänud kohalikku omandusse) kui välisomanike

poolt loodud ettevõtteid. Eelnimetatud kohalike uusettevõtete turundusalane oskusteave on tihti

suhteliselt piiratud (sageli on tegemist ühe või väikese arvu konkreetsete turgudega/ostjatega: seega

on need ettevõtted sõltuvad ühest või vähestest välispartneritest ning hetkel toimuva

majanduslanguse tõttu muutub nende positsioon ostjate suhtes enamasti halvemaks (nõudluse

langus, samas konkurents esialgu eriti ei vähene).

Vahel on siirdeperioodil toimunud arengute käigus ka kohalike poolt asutatud ettevõtted müünud

ennast välisomandusse, kuid see ei ole eelnimetatud puudusi kõrvaldanud. Teine suurem grupp

ettevõtteid selle tüüpjuhtumi all ongi välismaiste (vahel ka Eesti suuremate firmade) ettevõtete

tütarfirmad või nende initsiatiivil loodud (formaalselt kohaliku omandusega) ettevõtted, mis sõltuvad

samuti põhimõtteliselt ühest partnerist (emafirmast). Mõlemal juhul on side kohaliku kogukonnaga

(oskusteave, spetsiifiliste oskustega tööjõud, kohalikud võrgustikud, spetsiifiline kohalik tooraine) nõrk

või olematu. Enamasti baseerub selline tootmine küll mingil kohalikul toorainel (puit).

Sellise arengutee positiivsed küljed on ettevõtete suhteliselt suur arv piirkonnas (enamustel juhtudel,

siinkohal on ka erandeid, kus sama arengumustri puhul on siiski tegemist ühe ettevõtte

domineerimisega: Imavere, Keeni küla Sangaste vallas) ning samuti on tegemist suhteliselt

arvestatavate (suuremahuliste) tööandjatega kohalikul tasandil.

12 Seejuures pole piirid siin esitatud asulagruppide vahel alati selged ja ühesed. Mõnel asulal/omavalitsusel võib üheaegselt esineda mitmele erinevale grupile omaseid tunnuseid. Nt Räpinas on lisaks uutele puidutööstusettevõtetele ka varasemast ajast pärit paberivabrik, Tõrval ühtlasi ka kohaliku keskuse funktsioonid jne. Sellistel juhtudel on asula paigutatud sellesse gruppi, mille tunnused tema tööhõive struktuuris domineerivad.

83

7.2.1. Imavere

Imavere vallas on tööhõive formaalse kontsentratsiooni näitaja äärmiselt kõrge, ulatudes ligi 60%-ni,

kuid kaasuseuuringu järgi hõlmab sealse domineeriva ettevõtte, AS Imavere Saeveski tööjõuareaal

olulisel määral ka naabervaldasid, mistõttu Imavere valla tööealistest elanikest töötab saeveskis

hinnanguliselt siiski vaid ca 15-20%. Sellegipoolest on Imavere asula praegu sõltuv ühest ettevõttest.

Imavere Saeveskis on töötajate arv püsinud stabiilselt 320 ringis. Toimunud pole ei olulisi koondamisi

ega juurdevõtmisi. 2008. aastal toimus käibe ja töö mahu langus, kuid praeguseks on tootmine

taastatud. Suuremaid koondamisi ei ole 2009. aasta jooksul oodata, kuid situatsioon võib kiiresti

muutuda. Kuna ettevõtte omanik (Stora Enso) on viinud läbi restruktureerimise, mille raames on osad

üksused suletud (Viljandis, Näpil, Paikusel ja Saugas, mitmed ettevõtted Soomes), siis selle käigus

emaettevõtte poolt säilitatud ettevõtete positsioon peaks olema selle võrra kindlam. Praegu sõltub

ettevõte Jaapani turust. Uueks turuks, kuhu üritatakse aktiivselt siseneda, on Soomes renoveerimis-

ja energiasäästu riiklike programmide poolt toetatav akende-uste vahetamine. Puidutööstusele

omaselt on praeguses situatsioonis ettevõtte jaoks kriitilise tähtsusega teguriks tooraine (ümarpalgi)

hind Eestis.

Kuivõrd tooraine täielikuks ärakasutamiseks on vajalik eri liiki toodete tootmine, on ettevõtte turg

kujunenud paratamatult mitmekesiseks ning seega on ka riskid teataval määral hajutatud. Samuti on

see andnud võimaluse uute (väiksemate) ettevõtete tulekuks piirkonda. Peale saeveski on valla

teised suuremad ettevõtted 20-30 töötajaga, samuti eelkõige puidutöötlemisega tegelevad ettevõtted.

Põllumajanduslik taust toimib riskide maandajana, kuid mitte uute arengueelduste väljapakkujana.

Imavere valla oluliseks arengueeliseks on soodne logistiline asukoht.

Imavere vallas on küll olnud väga kõrge tööpuuduse kasv, kuid see on tingitud sealse tööpuuduse

väga madalast varasemast tasemest ning tööpuudus Imavere vallas on endiselt Eesti keskmisest

tunduvalt madalam.

7.2.2. Kose

Kuna tegemist on Tallinnale lähedalasuva vallaga, on see toonud valda hulgaliselt uusettevõtlust.

Ükski ettevõte tööhõives ei domineeri. Arvestades, et hinnanguliselt ca 50% tööealisest elanikkonnast

töötab väljaspool valda (ning samuti umbes 50% valla töökohtadest on hõivatud väljaspool valda

elavate inimeste poolt), on valla suurimate tööandjate osakaal kogutööhõivest hinnanguliselt vaid 1-

2%. Valla probleemideks on aga kesine sotsiaalne ja hariduslik infrastruktuur: pole kutseõppeasutusi,

huvikoole vms. Samuti on head ühistranspordivõimalused Tallinnasse töölkäimiseks vaid

suurematest keskustest ning Tartu-Tallinna maantee vahetust lähedusest.

84

7.2.3. Mäo

Tööstuse struktuur on suhteliselt mitmekesine (ükski ettevõte tööhõives ei domineeri), kuid valdava

osa moodustavad taanduvates harudes tegutsevad ning suhteliselt väikest lisandväärtust andvad

ettevõtted (puit, ehitusmaterjalid, metall), kus on viimase aasta jooksul leidnud aset ka mitmeid

ulatuslikke koondamisi ning neid on oodata veelgi. Ettevõtlusele pakuvad edasisi arenguvõimalusi

soodne logistiline asukoht, samuti hea transpordiühendus kõigi Eesti suuremate keskustega.

7.2.4. Räpina

Vald on perifeerse asendiga, aga toimiva kohaliku kogukonnaga. Valla ettevõtluses on esindatud mitu

erinevat tegevusala: traditsiooniline paberitööstus, lisaks on tekkinud siirdeperioodil mitmeid

puidutööstusettevõtteid, mis valdavalt ekspordivad toodangut üksikutele suurematele partneritele.

Kuivõrd ettevõtluse struktuur on küllaltki hajutatud ning suuremad tööandjad ei ole üksteisega seotud

ja nende omavahelised sidemed on minimaalsed, on kõikide ettevõtete korraga raskustesse

sattumine ebatõenäoline. Suurimad tööandjad on puidutöötlemisettevõtted, millest suurimates on

koondatud kuni paarkümmend inimest, kuid tervikuna moodustavad need nii vallas töötavate inimeste

koguarvust kui ka suuremate ettevõtete töötajaskonnast suhteliselt väikese osa.

7.2.5. Sindi

Tegemist on väikelinnaga Pärnu kui suurema keskuse lähedal, kus suur osa kohalikest elanikest

töötab Pärnus. Sindisse on siirdeperioodi jooksul endise suurkombinaadi asemele rajatud mitmeid

tööstusettevõtteid: ükski ettevõte kohalikus tööhõives suurt osakaalu ei oma, kuid tervikuna

domineerib tekstiilitööstus, kuhu kuuluvad kõik 3-4 linna suurimat tööandjat, moodustades 10-15%

kohaliku tööealise elanikkonna koguarvust. Arvestades, et hinnanguliselt 60% suuremate ettevõtete

töötajatest on Sindi linna elanikud, jääb tekstiilitööstuse tegelik osakaal linna tööhõives siiski

väiksemaks. Ettevõtete sidemed kohaliku kogukonnaga on suhteliselt nõrgad ning kõik suuremad

tööandjad on mujal (reeglina välisriikides) paiknevate ettevõtete filiaalid (peakorteritega mujal).

Linnavalitsuse andmetel on linna suuremad tööstusettevõtted raskustes. Suurematest ettevõtetest on

2009. aasta jooksul AS Sindi Lankast koondatud 60-70 inimest, muude ettevõtete osas senise

koondatute arvu kohta linnavalitsusel täpsed andmed puuduvad, kuid kuulujutud liiguvad eelolevate

koondamiste kohta kõigis suuremates tööstusettevõtetes.

7.2.6. Tõrva ja Helme

Tõrvas on olemas kohalikule keskusele omane sotsiaalne infrastruktuur. Asukoht on suhteliselt

perifeerne, kuid transpordiühendus toimib. Tööstuses domineerib metsa- ja puidutööstus, lisaks

kuuluvad suurimate tööandjate hulka toiduainetetööstuse ja kaubandusega tegelevad firmad, kuid

ükski ettevõte tööandjana ei domineeri. Tõrva linna tööhõivet on otstarbekas vaadelda koos

85

lähiümbrusega (milleks on üks osa Helme vallast, sh Helme ja Linna asulad). Selles piirkonnas on

seni domineerinud üle 100 töötajaga puidu- ja mööblitööstusettevõtted, mis moodustasid enne

majanduskriisi 10-15% Tõrva linna ja Helme valla 20-64 aastaste elanike koguarvust, kusjuures kui

jätta välja Helme valla kaugemad piirkonnad ning arvestada ainult Tõrva lähiümbrust, on elanikkonna

tööhõive kontsentratsioon olnud veelgi suurem.

Piirkonna suurimad erasektori tööandjad on Tõrva linna külje all Helme vallas (Linna külas) asuvad

puitmaju tootvad ettevõtted AS SKAN Holz Helme ja AS Ritsu, kus 2006. aastal oli

(raamatupidamisaruannete andmetel) vastavalt 128 ja 117 töötajat. Praeguseks on need arvud

kahanenud umbes 60-le. Kolmanda suurima kriisieelse tööandja, mööblitootja AS Dirolexi töötajate

arv on kahanenud 113-lt umbes 30-le. Vahepeal ettevõte pankrotistus, praegu on uus omanik. Seega

Tõrva linna ja Helme valla kolm suuremat tööstusettevõtet on viimaste aastate jooksul vähenenud

igaüks ligi 80 töötaja võrra.

Enam-vähem stabiilselt on püsinud kohukesetootja Delibalt Production OÜ töötajate arv (40 ringis),

kes on hetkel suurim Tõrva linna piirides asuv tööstusettevõte. Samas on Helme vallas 2008. aastal

toimunud kiire tööpuuduse kasv, kuigi Tõrva linnas oli see Eesti keskmisest madalam. Tõrva linna

tööpuudus on viimastel aastatel püsinud Eesti keskmise taseme lähedal. Helme vallas on tänu

madalale algtasemele ja madalale kasvule 2009. aastal tööpuudus samuti endiselt Eesti (ja eriti

Valgamaa) keskmisest mõnevõrra madalam. Samas on Helme vallas tulumaksulaekumistes

toimunud Eesti keskmisest oluliselt sügavam langus just 2009. aastal.

Lisaks kaasustena uuritud asulatele viisime läbi intervjuud uusettevõtlusalade omavalitsuste ja

ettevõtetega, mille tööhõive struktuuris domineerivad üksikud suuremad tööandjad, Valgamaal

Sangaste vallas (Keeni küla), Võrumaal Antsla vallas ja Sõmerpalu vallas (Hänike küla), Viljandimaal

Tarvastu vallas (Soe küla), Pärnumaal Audru vallas ning Lääne-Virumaal Sõmeru ja Viru-Nigula

valdades.

7.2.7. Sangaste

Valla ainus suurem tööandja on puidutöötleja AS Sanwood, seal on praegu alla 100 töötaja. Neil on

tellimusi ja laekumisi piisavalt ning arvestatavat töötajate arvu vähendamist ei ole oodata. Mõned

inimesed on koondatud, aga seda eelkõige ettevõtte tehnoloogilise arengu tagajärjel.

7.2.8. Antsla

Suurim tööandja on Antsla linna vahetus naabruses (Antsu külas) paiknev puiduettevõte AS Antsla

Inno. Tegemist on Soome kontserni kuuluva ettevõttega, kus käib pidev tootearendus. Uusi turgusid

nad leidnud ei ole, pigem tõmbab ta praegu kokku. Tartus ja Tallinnas pani sama omanik oma

tehased kinni, kuid kõnealune ettevõte jäi tegutsema. Ettevõte teeb koostööd Sangaste vallas asuva

AS Sanwoodiga. Kokku on selles 230 töötajat, sh Antsla asukohas üle 100 töötaja, nendest Antsla

86

valla elanikke umbes 60. Vahepeal tegutses ettevõte mõnda aega lühendatud töögraafikuga, aga

praegu toimib ta jälle. Suuremaid koondamisi ei ole olnud. Vallavalitsuse andmetel viiakse tootmist

praegu ühe vahetuse peale.

7.2.9. Sõmerpalu

Vallas asunud kahest suuremast tööandjast (puidutööstused Hänike külas) lõpetas 2008. aastal

tegevuse puitpaneele tootev OÜ GM Panels, mille käigus on viimaste aastate jooksul jäänud töötuks

üle 100 inimese, kuid nende elukoha geograafia on olnud suhteliselt lai, hõlmates olulisel määral

naabervaldasid ning seega suurt tööpuuduse kontsentratsiooni ühe omavalitsuse lõikes ei ole

tekkinud. Ettevõttest koondatud inimeste töö kaotamise ajaline jaotus ei ole täpselt teada, kuid

vallavalitsuse andmetel jäi seoses ettevõtte lõpliku sulgemisega 2008. aastal valla elanikest tööta

vaid umbes 30 inimest, kellest 10-15 on leidnud praeguseks juba uue töö. Ainus senini tegutsev

suurem tööstusettevõte Sõmerpalu vallas on AS Toftani saeveski. Töötajaid on seal vallavalitsuse

andmetel sadakond, koondanud nad viimasel ajal ei ole, pisut võetakse võib-olla isegi juurde. Nad on

leidnud ka uusi turgusid. Mõlema suurema tööstusettevõtte, AS Toftani ja OÜ GM Panelsi töötajad

olid/on üle valla ja ka naabervaldadest, piirkonnaspetsiifikat siin ei ole.

7.2.10. Tarvastu

Valla suurim tööandja puiduettevõte AS Roni REM sulges 2008. aasta sügisel. Kokku koondati aastail

2007-2009 umbes 100 töötajat, sh 60-70 augustis 2008. Siis jäi tööta 60-70 inimest, valdavalt

lihttöölised ning mõned spetsialistid. Vallavalitsuse andmetel tegutseb ettevõte praegu 5-6 inimesega.

Koondatutest suurem osa on valla elanikud ja suurem osa Soe küla lähiümbrusest (Mustla alevi

elanikke oli vähe).

7.2.11. Audru

Vallas on suurimateks tööstusettevõteteks Lemmetsa külas asuvad OÜ Valmos (puidutöötlemine) ja

OÜ AQ Lasertool (tööstusseadmete metallkomponentide tootmine). Mõlemad ettevõtted on ka

käesoleval kriisiperioodil suutnud olla edukad, kuid valla tööpuudus on oluliselt kasvanud Pärnus tööl

käinud inimeste arvel. OÜ-s Valmos on üle 200 töötaja, sh umbes 40% oma valla inimesi. Suleti

Sauga vallas asuv üksus, koondades sealt 30-40 inimest ning nendest osa toodi Lemmetsasse tööle.

Sellest on tingitud ka väljastpoolt valda tööle käivate inimeste suhteliselt suur osakaal ettevõttes. AQ

Lasertoolis on 150 töötaja ringis, koondatud ei ole. Umbes 50% töötajatest on Audru valla elanikud,

sealjuures mingi kontsentratsioon on ka lähiümbruse osas, aga mitte väga. Väljastpoolt valda tööl

käijad on põhimõtteliselt Pärnust, ükskuid ka mujalt. Neil on olnud vaja hea kvaliteediga spetsialiste:

keevitajaid jt, kes elavad suures osas Pärnus. Ettevõttel on pikaajalised, suured hanked, tellimused 4

aasta peale ette teada.

87

Vallas on koostöös Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega läbiviimisel projektid (sh mõned

lõppjärgus), mis toovad kaasa ulatusliku arendustegevuse: Lemmetsa kanti planeeritakse

tööstusküla: külmhoone, logistikakeskus. Kõimakülas on teostamisel projekt, mis toob kaasa

investeeringu 470 miljoni krooni ulatuses. Kalakasvatuse projekt peaks 4-5 aasta perspektiivis looma

1200 uut töökohta.

7.2.12. Sõmeru

Valla suurimateks tööandjateks on:

• Rakvere Lihakombinaat: käive on pisut vähenenud, aga toodangu maht mitte.

• Stora Enso Timber (Näpil): vahepeal oli seis keeruline, koondati umbes 20 inimest, aga

praegu on neil tellimus Austraaliasse ning uusi koondamisi oodata ei ole.

• AS AEROC: põhitegevuseks on poorbetoontoodete tootmine. Ettevõtte seis on praegu

keeruline, varem 110-120 töötajaga ettevõttes töötab nüüd 38-40. Koondatute hulgas on

Sõmeru valla elanikke vaid 7-8, praeguste töötajate hulgas ka 5-6, enamus on Kundast ja

Viru-Nigula vallast. Raudbetoontoodete tootja E-Betoonelemendi üksuses Roodeväljal on

valla elanikke ca 20. Ettevõtte töötajad olid teatud perioodil sundpuhkusel, kuid praeguseks

on saadud suuremaid tellimusi ning tootmine on mõningal määral taastatud.

Tervikuna võib Sõmeru valla territooriumi jagada kahte ossa: Rakvere linna vahetu lähedus (toimib

Rakvere pendelrändealana) ning Rakvere linnast kaugem piirkond, Andja küla ümbrus, on ühtne

tööjõuareaal pigem Kunda ja Viru-Nigula vallaga (ka ettevõtluse struktuurilt neile sarnane, st

domineerivad suured ehitusmaterjalitööstuse ettevõtted). Samas tööhõive struktuur on Sõmeru vallas

selle piirkonna elanike lõikes erinevate ettevõtete vahel küllaltki hajutatud ja ükski ettevõte

tööandjana ei domineeri. Suuremaid koondamisi kohaliku elanikkonna seas olnud pole ning neid ei

ole ka oodata. Kohalikud suuremad tööandjad on esmase langusperioodi pigem üle elanud ja

seejärel suutnud tootmist mõnel määral taastada (leidnud uusi tellimusi).

7.2.13. Viru-Nigula

Valla ega aleviku tööhõives ükski suurem ettevõte ei domineeri, küll aga on suur osa elanikke

hõivatud nn taanduvates harudes (ehitusmaterjalitööstus, puidutööstus). Seni koondatute osas on

enamuses madalama haridusega ja lihtsama töö tegijad (valla keskmine haridustase on alla Lääne-

Viru maakonna keskmise, keskmine palk samas oli seni üle maakonna keskmise). Koondatuid on

olnud mitmest ettevõttest (haavapuu massi tootja AS Estonian Cell , puittoodete valmistaja AS

Imprest), kuid ühtki suuremat lainet ei ole olnud (kõik on piirdunud paarikümne inimesega).

Suurim valla territooriumil tegutsev ettevõte on AS Flexa Eesti, mille töötajaskonna hulgas on suur

Aseri valla elanike osakaal. Ettevõttes on toimunud ka koondamisi, aga koondatute täpne arv ei ole

vallavalitsusele teada (2009. aastal kokku umbes 50 inimese ringis, nendest Viru-Nigula valla

elanikke alla poole). AS Imprest on viinud tootmise vähendatud koormusele, kuid 2009. a suvel võeti

uuesti töötajaid juurde, sügise ja talve plaanid on ebaselged. Nii Viru-Nigula kui Sõmeru vallas toimib

ka põllumajanduslik tööahõivetaust.

88

7.3. II tüüpgrupp: varasema suurettevõtte domineeri mine

Siia kuuluvad tööstuslikud (ja ka mõned põllumajanduslikud) väikeasulad, kus siirdeperioodi jooksul

jäi domineerima üks suurem tööandja. Sellesse gruppi kuuluvad kaasustena vaadeldud asulatest

Aravete, Järvakandi, Kiviõli, Koeru, Kunda, Loksa, Peetri alevik (Kareda vallas Järva mk),

Rakke.

Osa ettevõtetest (Järvakandi Klaas, Kunda Nordic Tsement, Rakke Lubjatehas) on väliskapitali

omanduses, mis on ühelt poolt toonud kaasa parema ligipääsu tootmise sisendite hankimisel

(rahvusvaheliste kontsernide tarnesüsteemid), oskusteabe ja emafirmade mitmesugused kontaktid ja

kindlamad turud. Samas võib väliskontroll piirata ettevõtte võimalusi uute turgude hõivamisel (nt

Kunda), aga ka kontakte kohalike partneritega, nii KOV kui ka ettevõtetega.

Peamiseks selle asulatüübi probleemiks on asjaolu, et tihti on pärsitud alternatiivse ettevõtluse areng

piirkonnas. Takistused võivad olla nii vaba tööjõu puudumine kui erinevate tegevuste funktsionaalne

kokkusobimatus. Sellistel juhtudel võib enamasti küll täheldada ka domineeriva ettevõtte poolset

soovimatust asula uutele arenguteedele kaasaaitamiseks või siis vähemasti ettevõtte passiivsust

nimetatud suunal ning sellised takistused pole omased kaugeltki kõigile kõnealuse arenguteega

asulatele. On ka juhtumeid, kus domineeriva ettevõtte olemasolu on osutunud pigem alternatiivse

ettevõtluse ligitulekut ja arengut soosivaks faktoriks.

Selle tüüpgrupi asulate domineerivate ettevõtete seotus kohaliku kogukonnaga on keskeltläbi küll

suurem kui esimese tüüpgrupi nn uusettevõtetel, kuid enamasti samuti siiski vähene. Mitte kõigile

kõnealuse arenguteega asulate ettevõtetele ei ole omane intensiivne innovatsioon.

Samas võib leida ka piirkondi, millele on üheaegselt omased nii I kui II tüüpgrupi tunnusjooned: nt

Räpina, kus omavad tööhõives suhteliselt võrdset osakaalu nii traditsiooniline paberivabrik kui

uusettevõtetena tekkinud puidutöötlemise ettevõtted, ning Kunda, kus domineerib teise tüüpgrupi

arengumuster (tsemenditehase tegevuse jätkumine), kuid lähiümbruse arengutendentsid viitavad

selgelt ka esimesele tüüpgrupile iseloomulikule arengule: uute tootmisettevõtete (tselluloositehas,

ehitusmaterjalitööstus, puidutöötlemine) rajamine.

7.3.1. Aravete

Aravete kuulub Tapa mõjusfääri, aga viimase suutlikkus pakkuda ümberkaudsete valdade elanikele

agraarsektoris kahanenud tööhõivet on pärast raudteevedude vähenemist ja sõjaväeosade

väljaehitamist piiratud. Praegu toimub Aravete piirkonnast arvestatav pendelränne Tallinnasse, kuid

kuna asula asub Tallinnast küllaltki kaugel, ei saa seda jätkusuutlikuks pidada ning samasuguse

arengu jätkumisel oleks ilmselt oodata Tallinnas tööl käiva elanikkonna ja nende perede lõplikku

ärakolimist piirkonnast.

89

Kohapealses ettevõtluses on viimasel aastakümnel toimunud pigem kasvutrendid, kuid tänu uutele

tehnoloogiatele (nt. lüpsirobotite rakendamisele) on hõivelangus jätkuv. Majandusstruktuuris

domineerib põllumajandusettevõte Aravete Agro OÜ, peale selle on puidu- ja vähesel määral

metallitööstust. Agraar-kodumajandusliku puhvri toimimine on küsitav, kuna kortermajades elavate

inimeste osakaal on suur (Aravete asulas elab ca kolmandik valla elanikest).

Turismiarenduseks on lähedal Nelijärve ja Albu-Tammsaare maad, kuid nende pakutav hõive on seni

väga väike. Väljaspool suuremaid asulaid on perspektiivne maakoduturism, tööstuse ja

põllumajanduse jaoks on olemas teatav infrastruktuur, plussiks arengus on ka kohaliku domineeriva

põllumajandusmajandi tehnoloogiline innovaatilisus.

7.3.2. Järvakandi

Asukoht on perifeerne, asudes väljaspool suuremate keskuste mõjuala (Pärnu ja Tallinn jäävad

kaugeks, Rapla on liiga väike).Tegemist on suletud tööjõualaga, rahvastikus ka nn „ühe põlvkonna

fenomen“. Ettevõtluse struktuuris domineerib klaasivabrik AS Järvakandi Klaas: praegu umbes 160

töötajat, hiljuti võeti 16 inimest juurde, praegu laiendatakse tootmist (üks ladu ehitati tootmishooneks)

- ettevõte toob mujalt Euroopast tootmise Eestisse. Asula muude ettevõtete hulgas on väiksemad

puiduettevõtted. Neist suurim on OÜ Järvakandi Puidutööstus, mis 2007-2008 vähendas töötajate

arvu 50-lt 35-le, kuid 2009. aasta jooksul on seal töötajate arv uuesti suurenenud.

7.3.3. Kiviõli

Linna sotsiaalne infrastruktuur on kesine, iseloomulik on madal ettevõtlusaktiivsus ning välja on

toodud elanikkonna passiivsust, keskkond pole elamiseks atraktiivne, suur on sotsiaal-probleemidega

elanikkonna osakaal. Ettevõtluses domineerib kohalik põlevkivikeemiakombinaat (Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ), mis on praegu kasvav, ettevõttes on olemas spetsiifiline erialane oskusteave ja

ettevõttes tegeldakse oma tootmisahela piires intensiivselt tehnoloogilise innovatsiooniga.

Alternatiivseid arengueeldusi loovad omapärane tehismaastik (seiklusturismi võimalused), kuid nende

realiseerimine eeldaks aktiivsemat kohalikku eestvedamist. Praegune kohalik võim on küllaltki tihedalt

seotud domineeriva ettevõttega ja selle mõju alternatiivsetele arenguteedele on välja toodud pigem

pärssivana. Linna asukoht on suhteliselt hea, lähedal on Ida-Viru suurlinnad, kuid

ühistranspordivõimalused nendesse on suhteliselt kasinad.

7.3.4. Koeru

Kolmes suuremas ettevõttes on praegu (september 2009) kokku ca 400 töötajat (1/3 Koeru valla

elanikest), sh. metalliettevõttes AS Konesko ca 20% valla elanikest: samas alevi elanikke on nende

seas vähe. Suurimate ettevõtete töötajatest hinnanguliselt ligi pooled käivad tööle väljastpoolt valda,

samas senini koondatute seas oli väljastpoolt käijaid rohkem kui praeguseks töölejäetute seas.

90

Koneskost on viimaste aastate jooksul koondatud 60-65, elektroonikat tootvast Jutronist ca 80 ja

puidutöötlejast Naturalist ca 50-60 inimest. Seega ümmarguselt võib öelda, et aleviku suurimate

ettevõtete poolt antav tööhõive on kokku vähenenud ligi 200 inimese võrra. Konesko prognoosib

aasta lõpuks veel 15-20 inimese, Jutron võib-olla kümnekonna koondamist. AS Naturali sõnul pole

senise stsenaariumi jätkumisel edasisteks koondamisteks vajadust (seda on vaja ainult situatsiooni

järsu halvenemise korral).

7.3.5. Kunda

Linna tööhõive struktuuris domineerib tsemenditehas (290 töötajat), põhimõtteliselt sõltub

tsemenditehase olemasolust ka sellele tehnohooldust osutava firma AS ABB Kunda (120 töötajat)

käekäik. Kuivõrd enamus mõlema ettevõtte töötajatest on Kunda linna elanikud, moodustab

tsemenditööstuses hõivatute osakaal hinnanguliselt ca 20% linna töötavast elanikkonnast.

Majanduslanguse kestmise korral on järgneva poolteise aasta jooksul oodata nendest ettevõtetest

veel umbes 100-150 inimese koondamist. Teisteks suurimateks tööandjateks on Kunda linna ja selle

lähiümbruse ettevõtted, mis valdavalt kuuluvad samuti nö taanduvate harude hulka (tselluloositootja

AS Estonian Cell, ehitusmaterjalitööstuse ja puidutööstuse ettevõtted: AS Aeroc, AS Flexa Eesti).

Eelnimetatutest on mitmes hiljuti samuti toimunud koondamisi (mis on piirdunud ca paarikümne

inimesega, kuid tulevikus võib karta ka suuremaid koondamise laineid). Sadama tegevuse katkemine

on ebatõenäoline, samas ei paku see arvestatavat tööhõivet. Kunda linnapea hinnangul töötab Kunda

linnas ümberkaudsete valdade elanikke rohkem kui Kunda elanikke väljaspool Kundat. Perioodil

2009. aasta maist septembrini on lisandunud umbes 60-70 töötut, aga see on jagunenud paljudest

ettevõtetest koondatuteks ning suuremaid koondamislaineid ei ole olnud.

7.3.6. Loksa

Linna kaks suuremat tööandjat on Loksa Laevatehase AS ning tervise- ja spaateenuseid pakkuv OÜ

Loksa Ravikeskus. Mõlemad ettevõtted on 2008.-2009. aasta jooksul tegevusmahtu vähendanud.

Laevatehases on 2009. aasta jooksul koondatud umbes 60 inimest. Praeguseks on linnavalitsuse

käsutuses oleva info põhjal enam-vähem kindel, et aprillini 2010 jätkab ettevõte tööd sama töötajate

arvuga. Edasine seis on ebakindel, kuna tehase müügiprotsess on pooleli. Müügiotsus on tehtud,

kuid tehase ostnud ettevõtte taustast on vähe teada.

Praegu töötab laevatehases ligi 600 töötajat, nendest 60% on Loksa linna elanikud. Paar kuud tagasi

oli koondamine: kokku 60 inimest, nendest 40 Loksa elanikud. Tehase juhtkonnaga on linnavalitusel

väga hea läbisaamine, sellised otsused on alati enne läbi räägitud. Üksikisiku tulumaksulaekumistes

ei ole olulist langust olnud. 2008 oli kasv, 2009 langus 6%, sellega ollakse Harjumaa linnadest

parimal kohal.

Küllaltki arvestatav osa Loksa linna elanikest käib tööl Tallinnas ja Kuusalu vallas. Loksal on hea

transpordiühendus Tallinnaga. Samuti on arengut soodustavateks eeldusteks mereäärne asend, aga

91

seda pole suudetud märkimisväärselt ära kasutada. Teeninduslik ja sotsiaalne infrastruktuur on

kasinad. Enamus inimesi elab kortermajades.

OÜs Loksa Ravikeskus on praegu 30-40 töötajat, seis on problemaatiline. Kuu aega on ettevõte

olnud müügis, töötajad olid vahepeal palgata puhkusel. Linnavalitsuseni jõudnud info kohaselt on

potentsiaalsel ostjal plaan kompleks ümber spetsialiseerida vanadekoduks.

7.3.7. Peetri

Tegemist on endise majandi- ja praeguse vallakeskusega Kareda vallas. Umbes 250 elanikuga

alevikus elab valdav osa elanikest kortermajades, kuid väljaspool alevikku on põllumajanduslik

tagamaa olemas. Suurimad tööandjad on piimatootmiskontserni kuuluv põllumajandusettevõte AS

Peetri Põld ja Piim 79 töötajaga, peale selle asuvad alevikus väiksemad toiduainete- (OÜ Soya Foods

Baltic) ja puidutööstusettevõtted, millest mitmes toimub praegu töötajate koondamine. Nii sotsiaalne

kui teeninduslik infrastruktuur on vähene ja amortiseerunud, samas on mitmeid eksmajandite tühje

hooneid. Vald on kuulsust kogunud Kilplala eduka ja mõne vähem eduka turismiprojektiga (Peetri

veekeskus).

7.3.8. Rakke

Domineeriv ettevõte on Põhjamaade kontserni Nordkalk kuuluva AS Nordkalki Rakke lubjatehas.

Tehas kaevandab Rakke lähedal asuvas Karinu karjääris lubjakivi ja toodab kustutamata lupja.

Praegu töötab tehas poole võimsusega (neljast ahjust kaks), sealjuures ligi poole praegusest käibest

moodustab Kehra paberivabriku (AS Horizon) tellimus. Ülejäänud toodangumahu osas on klientuur

siiski küllalt mitmekesine ja ka toodangu kasutusvaldkonnad on väga erinevad (lisaks

ehitusmaterjalitööstusele kui peamisele kasutusvaldkonnale veel põllumajandus, klaasitööstus,

keskkonnakaitse, suhkrutööstus, metallitööstus jpm). Ettevõttel on hetkel 6-7 strateegilist klienti ja

kõigi korraga ärakadumine on ebatõenäoline. Suurimad langused on toimunud ehituses tegutsevate

klientide osas ja teised (nt põllumajanduskliendid) on enamalt jaolt olnud tunduvalt stabiilsemad.

Ettevõte prognoosib töö mahu taassuurenemist aastateks 2012-2013 ning tolle ajani ulatuslikku

kokkutõmbamist ei plaanita. 3-4 aasta perspektiivis on kavas ka tehnoloogilised investeeringud

(nõutavad ka keskkonnanormide tõttu).

Juunis 2009 töötas ettevõttes Rakke tehases 61 ja Karinu karjääris 11 inimest. Töölistest elab valdav

enamus Rakke vallas, administratiivtöötajad üle Lääne-Viru maakonna (suur osa administratsioonist,

sh ettevõtte juhtkond, asub Tallinna lähedal Vasalemmas). Ettevõte oli majanduslanguse perioodil

senini koondanud 3-4 töötajat ning kavas oli 2009. aasta teise poolaasta jooksul koondada veel,

olenevalt olukorrast (eeloleva languse suurusest) minimaalselt 5-6, maksimaalselt kuni 18 inimest.

Aga üldiselt on strateegia (ettevõtte personalijuhi sõnul) suunatud töötajate säilitamisele - kuna

tööjõud on spetsiifiliste oskustega ning lubjatehas ei ole (eelkõige füüsilise töökeskkonna tõttu) eriti

hinnatud töökoht, püütakse kasutada tööjõunõudluse langusest tingitud soodsat olukorda tööturul ära

92

oma personali komplekteerimiseks ja paremate spetsialistide värbamiseks. Vähendada on kavas

eelkõige administratiivset ja teenindavat personali.

7.4. III tüüpgrupp: mitmekülgse majandus- ja ettevõ tlusstruktuuriga asulad

Kolmanda tüüpgrupina joonistuvad välja mitmekülgsema ettevõtlusstruktuuriga asulad, kus on

raskustesse sattunud ettevõtteid või on valdav taanduva(te) haru(de) hõive. Ettevõtluse struktuur on

siiski mitmekülgsem nii tegevusalade (majanduse/tööstuse harude), organisatsioonide kui ka

organisatsioonivormide ja ettevõtete päritolu lõikes. Reeglina on siin tegemist suuremate asulatega,

millel on olemas keskusfunktsioon: toimiv sotsiaalne, kultuuriline ja teeninduslik infrastruktuur. Tihti

lisandub siia veel tugev kohalik identiteet, mis haarab ka asulat ümbritsevat tagamaad. Kaasuste

uuringus hõlmatud asulatest kuuluvad siia gruppi Abja, Jõgeva, Karksi, Kehtna, Lihula, Märjamaa,

Mäo, Parksepa, Põltsamaa, Põlva, Pärnu-Jaagupi, Rai kküla, Sillamäe, Suure-Jaani, Türi, Väike-

Maarja, Väimela, Vändra ja Värska.

Kõige parema arengupotentsiaaliga on need asulad, kel on üheaegselt nii teise kui kolmanda grupi

põhitunnused: nt Värskas on kaks edukat nõukogude ajast välja kasvanud intensiivse arenguga

ettevõtet, kuid kohaliku kogukonna toimimine aitab kasvatada (eelkõige küll sanatooriumit)

teenindavate ettevõtete võrgustikku. Tänu kohaliku kogukonna toimimisele on selleks olemas

potentsiaal ja tänu nn liiderettevõtte olemasolule arvestatava mastaabiga väljund väljaspoolsetele (ja

ka välis)turgudele.

Samuti on teise ja kolmanda tüüpgrupi põhitunnused olemas Türi piirkonnas: Türi linn toimib kohaliku

keskusena, kus on mitmekülgseid arenguid, kuid väljaspool linna domineerib põllumajanduslik,

endisest kolhoosist välja kasvanud, suurmajand. Sama on Põltsamaal, kus on olemas kohaliku

keskuse funktsioonid, aga ka kaks nõukogudeaegsetest firmadest välja kasvanud edukat

toiduainetööstuse ettevõtet. Teatud mööndustega arvasime siia gruppi ka Haapsalu , kus meid

huvitas suure hõivega eeldatavalt probleemne kergetööstuse tulevik ja Kuressaare , kus viimasel

kümnendil oluliselt laienenud spaad sattusid kriisi tõttu raskustesse. Mõlema linna majandus on

mitmekesine ja „tervis“ elukeskkonna näol Eestis üks paremaid.

7.4.1. Abja

Abja vald jääb väljaspoole maakonnakeskuse igapäevase pendelrände ala, tööstuse struktuuris on

peamine puidu varumine ja töötlemine, kuid ükski ettevõte tööhõives märkimisväärset osakaalu ei

oma (suurimad ettevõtted on vähem kui 50 töötajaga). Abja alevik toimib kohaliku keskusena. Vallas

funktsioneerib vajadusel tööhõivepuhvrina ka individuaalmajapidamistepõhine põllumajanduslik

tagamaa.

93

7.4.2. Haapsalu õmblustööstused

Haapsalu linn tervikuna on mitmekülgse majandusstruktuuriga, sh keskuse funktsioonide ja toimiva

sotsiaalse ning teenindusliku infrastruktuuriga. Tööhõivest omab traditsioonidel põhinev

õmblustööstus endiselt märkimisväärset osakaalu ja suurematel õmblusettevõtetel praegu erilisi

probleeme ei ole. Koondatud on mujal Eestis paiknevad tsehhid. Õmblustööstuse tööhõive on

majanduslanguse ajal olnud isegi stabiilsem kui turismile suunatud ettevõtetes.

7.4.3. Jõgeva

Linn toimib kohaliku keskusena. Tööstuse struktuur on suhteliselt mitmekesine, ükski ettevõte

kogutööhõivest märkimisväärset osakaalu ei oma, kuid tervikuna domineerivad taanduvad harud

(puidutöötlemine, naha- ja tekstiilitoodete valmistamine ning toiduainete tootmine) ja seetõttu on

tööpuudus ümbritsevatest maa-piirkondadest isegi kõrgem. Jõgeva lähedal on Painküla Weroli

õlitehas ja Siimusti keraamikatehas, kus hetkel suuri probleeme ei ole. Tartuga on hea ühendus.

7.4.4. Karksi

Karksi-Nuia linn toimib kohaliku keskusena, olemas on baasiline sotsiaalne infrastruktuur, toimiv

kogukond. Vallas paiknevad kolm suuremat töötleva tööstuse ettevõtet tegutsevad küll erinevates

tööstusharudes, kuid hõlmavad ligi 10% valla tööealiste koguarvust. Lisaks on vallas veel mõningaid

väiksemaid tööstusettevõtted (pms puit), olemas ka põllumajanduslik tagamaa. Karksi valla kõik kolm

suuremat tööstusettevõtet on kriisiperioodil kokku puutunud tõsiste majandusraskustega (käibe

langus ligi 50%), kuid töötajaid koondatud peaaegu pole, läbi on aetud muude meetmetega: osaline

tööaeg jne. Nüüdseks on vallavalitsuse andmetel kõik eelnimetatud ettevõtted oma varasema

tootmismahu suures osas taastanud.

AS Textuur tegeleb lisaks ka linna kütmisega. Ettevõtte käive on ligi kaks korda langenud ning

vahepeal tegutses osalise tööajaga. Praegu on leitud uusi turgusid ja tootmine on taastatud kahes

vahetuses. Ettevõttes töötab umbes 100 inimest, töötajate arvu olulisel määral vähendatud ei ole,

vaid on piirdutud muute meetmetega (osaline tööaeg jne). Enamus ettevõtte töötajatest on Karksi

valla elanikud, seejuures pole täpseid andmeid selle kohta, kui suure osa ettevõtte töötajaskonnast

moodustavad Karksi-Nuia linna elanikud. OÜ Nuia PMT-s (toodab hüdrosilindreid) on kokku 70

töötajat. Väljastpoolt valda tööl käivate inimeste osakaal on seal suurem. Ettevõte töötas vahepeal

samuti osalise tööajaga, koondatud on siiski vaid 2-3 inimest. OÜ Puidukoda töötajate arv on püsinud

40 inimese ringis. Neil on olnud samuti raskusi, kuid ettevõtte juhi hinnangul on need ajutised. Valla

tööpuudus on tugevalt kasvanud 2009. aasta jooksul (2008. a kasvu praktiliselt polnud).

94

7.4.5. Kehtna

Domineerib põllumajanduslik tegevus ning põllumajanduslikku haridust andev kutseõppeasutus.

Põllumajanduses on ka pisut suuremaid majandeid, kuid üldiselt domineerib väikeettevõtlus.

Tööstuses on peamiselt mõned puiduettevõtted, kuid kohalikust tööhõivest need olulist osakaalu ei

moodusta.

7.4.6. Kuressaare spaad

Üsna väikeses linnas on seitse SPAd: Grand Rose SPA Hotell, Arensburg Boutique Hotel & SPA,

Johan SPA Hotell, Georg Ots SPA Hotell, Saaremaa SPA Hotell Rüütli, Saaremaa SPA Hotell Meri,

Saaremaa SPA Hotell ja Saaremaa Valss kokku 1096 voodikohaga. Pakutakse ligi 300 ravi- ja

iluprotseduuri, rääkimata klientide toitlustamisest jms. SPAde täituvus erineb sõltuvalt nende

suurusest ning orientatsioonist - väikestel ning õdusatel wellness-teenust pakkuvatel boutique-tüüpi

SPAdel on väljakujunenud püsiklientuur ja läheb enam-vähem hästi ka praegusel keerulisel ajal.

Kurvem on seis kombinaate meenutavates sanatooriumi tüüpi SPAdes, kus on harjutud enamasti

gruppe teenindama. Valdav enamik nende kliente saabus Soomest, ka Rootsist. Talvel 2008/2009 oli

kaks kolmest Saaremaa SPA hotellist suletud. Kõik ettevõtted koondasid ka töötajaid.

7.4.7.Lihula ja Hanila

Tegemist on perifeerse asukohaga valdadega (maakonnakeskus Hanilast ligi 80 km), majanduse

struktuur on mitmekülgne, ükski ettevõte ei domineeri, kuid küllalt suurt osatähtsust omab tooraine

ammutamisel rajanev tööstus, eriti Hanilas (dolomiit, turvas). Olemas ka põllumajanduslik taust.

Lihula toimib kohaliku keskusena. Arenguvõimalused seonduvad transpordikoridoriga (Tallinn-

Saaremaa), ranniku- ja Matsalu rahvuspargiga seotud turismiga. Hanila vald on üle elanud Virtsu

kalatehase likvideerimise.

7.4.8. Märjamaa

Märjamaa alev on toimiv kihelkonnakeskus koos oma kultuurilise identiteediga, olemas on tööhõive-

puhvrina toimiv põllumajanduslik taust ja hea ühendus Tallinnaga. On olemas küll mitmeid väikesi

tööstusettevõtteid, kuid enamik nendest taanduvates harudes (õmblus, puidutööstus, metallide

töötlemine). Suures osas on sealjuures tegemist toorainepõhise majandusega (dolomiidi

kaevandamine, puiduvarumine, turba ammutamine). Tervikuna on vallas ettevõtlus küllaltki

mitmekülgne ning ükski tööandja ei domineeri. Transpordiühendus vallas tervikuna (väljaspool

vallakeskust) on aga tagasihoidlik. Varbola külas paikneb OÜ Balteco 80 töötajaga filiaal (toodab pms

vannitoasisustust). Ettevõte oli 2009. aasta alguses sundpuhkusel, kuid koondatud sealt töötajaid

olulisel määral ei ole ning praeguseks on olukord normaliseerunud.

95

7.4.9. Parksepa ja Väimela

Parksepa alevikus domineerivad korterelamud ja linnaline elustiil, suuremad ettevõtted on endisest

EPTst välja kasvanud tööstused (metall, turvas). Sealsamas lähedal asuv Väimela on omaaegne

mõisaasula, kus domineerivaks on endisest sovhoostehnikumist välja kasvanud kutsehariduskeskus,

mille ümber on sotsiaalne ja teeninduslik infrastruktuur. Arendamisel on tööstusala (millega seoses

on loodud ka väikseid uusi tööstusettevõtteid) ja kavandamisel tehnoloogiakeskuse rajamine.

Mõlemal asulal on hea transpordiühendus Võru linnaga.

7.4.10. Põltsamaa

Põltsamaal on olemas kohalikule keskusele omane toimiv sotsiaalne, haridus- ja

teenindusinfrastruktuur. Linnal on mitmekesised tööstusliku tootmise traditsioonid. Praegused

suuremad tööandjad on toiduainetööstuse ettevõtted AS Põltsamaa Felix, E-Piima Põltsamaa tsehh,

Tarbijate Ühistu, lisaks veel õmblus- ja metallitöödega tegelev firma. Suurematel tööandjatel on

mitmekülgsed turustussidemed ja praegu raskusi ei ole täheldatud.

7.4.11. Põlva

Põlvale kui maakonnakeskusele on iseloomulik (vrd ka enamuse kohalike keskustega) korralik

sotsiaalne infrastruktuur. Suuremad tööandjad on haigla ning Tarbijate Ühistu, mis moodustavad

kumbki 5-10% linna kogutööhõivest. Suuremad tööstusettevõtted on AS Põlva Piim 170 töötajaga (ca

5% tööhõivest, uuringu läbiviimise ajal läks ettevõttel hästi) ning AS Nycomed 145 töötajaga.

Kokkuvõttes on ettevõtluse struktuur linnas küllaltki mitmekesine.

7.4.12. Pärnu-Jaagupi

Pärnu-Jaagupi alev paikneb Halinga vallas Pärnu tõmbekeskuse alas ning toimib Pärnu eeslinnana.

Ettevõtluse struktuur on suhteliselt mitmekesine, väljaspool Pärnu-Jaagupi alevit on vallal olemas ka

põllumajanduslik tagamaa. Pärnu-Jaagupi alevil on ka hea bussiühendus Pärnu ja Tallinnaga, kuid

ühistranspordivõimalused Halinga vallas väljaspool alevit on kesised (nii Pärnu-Jaagupisse kui

suurematesse keskustesse).

7.4.13. Raikküla

Vallas on suhteliselt arvestatav pendelränne Raplasse, ettevõtluse struktuur on suhteliselt

mitmekesine, ükski tööstusettevõte ei domineeri ning on olemas ka põllumajanduslik taust. Rahvaarv

on kahanenud. Kinni on pandud toidupoed, ühendatud lasteaiad ja koolid ning vähendatud on

bussiliikluse mahtu. Raikküla suurim ettevõte on OÜ Raikküla Farmer, mis on kontserni emaettevõte

ja mille koosseisu kuulub viis tütarettevõtet: OÜ Valgu Farmer, OÜ Järvakandi Farmer, OÜ Raikküla

96

Seakasvatus, OÜ Raikküla Kaubandus, OÜ Allika Farmer. Tegevusvaldkondadeks on piimatootmine,

loomakasvatus, taimekasvatus, sealiha tootmine ning kaubandus. Töötajaid on 54, kellest 4 on

bulgaarlased. Veel on Raikkülas Rootsi firma tütarettevõte Violante Mööbel OÜ, kus töötab 75

töötajat, põhitegevuseks on pehme mööbli tootmine, ja OÜ Pajo Saeveski, kus oli 9 töötajat.

7.4.14. Suure-Jaani

Suure-Jaani vallas on suhteliselt suur Viljandisse tööle käivate inimeste osakaal (ka hea

transpordiühendus), kuid Suure-Jaani alevik toimib siiski ka iseseisva kohaliku keskusena.

Majanduse struktuuris domineerivad põllumajandus ja traditsiooniline (praegu taanduv) puidutööstus.

7.4.15. Sillamäe

Sillamäe domineerivaks ettevõtteks on AS Silmet, mille põhitegevuseks on muldmetallide tootmine.

Ettevõttes on umbes 550 töötajat, kuid lisaks tegeleb Silmeti kontsern sadamateenuste osutamisega,

pakkudes Sillamäel paarsada töökohta lisaks. Seejuures veelgi suurem on Silmetiga seotud

ettevõtete poolt (teistele omanikele kuuluvad sadamaterminalid, ettevõttele teenuseid osutavad

firmad jne) pakutavate töökohtade arv. Silmet Grupi ja temaga seotud ettevõtete osas tööjõu

vähenemist ei toimu, pigem võib eeldada väikest kasvu (mõnesid terminale vaikselt laiendatakse).

Kaugemas perspektiivis sadam tõenäoliselt laieneb veelgi. Tehase osas on momendil situatsioon

stabiilne, pikema perspektiivi osas on raske hinnata.

Suuruselt järgmised tööandjad Sillamäel on plastmasstoodete tootja AS Polyform ca 230 töötajaga ja

metallitoodete tootja AS Norwes Metall ca 200 töötajaga. Ka nende olukorda hinnatakse suhteliselt

stabiilseks. Hinnanguliselt 1200-1400 Sillamäe elanikku käib tööl Eesti Energiale kuuluvates

kaevandustes ja elektrijaamades. Kõige suuremaks ohuteguriks Sillamäe linna tööhõivele võibki

pidada Eesti Energia poolset võimalikku tööhõive langust ja linnas teenindusega tegelevate

väikeettevõtete tööhõive teatud kokkutõmbumist (mõningaid märke sellest on näha, aga väga

silmatorkav see protsess siiski pole). Seega - enamiku suuremate tööandjate seis on stabiilne.

7.4.16. Türi

Türi linn toimib kohaliku tõmbekeskusena, lisaks on seal välja kujunemas identiteet üle-eestilises

mastaabis tuntud ürituste (lillelaat, kevadpealinn) baasil. Vallas on suur põllumajanduse osatähtsus,

domineerib suurmajand OÜ Estonia (peakorter asub Oisul, tütarettevõte Kabalas) – seal töötab ligi

4% valla tööealiste elanike koguarvust. OÜ Estonia on läbi viinud küll mitmeid töötajate koondamisi,

eriti just pensionäride osas, vahetanud ka personali, kuid viimasel ajal ebaolulises mahus. Türil

moodustab AS Edelaraudtee ja temaga seotud ettevõtete hõive ligi 6% valla (koos vallasisese Türi

linnaga) tööealiste koguarvust, kuid Edelaraudteega seotud töökohad paiknevad faktiliselt erinevates

piirkondades üle Eesti, mistõttu Edelaraudtee tegelik osakaal Türi tööandjana on oluliselt väiksem.

97

Türi vallavalitsuse andmetel on Türi linna suuremad ettevõtted umbes 50 töötajaga. Suuremate

ettevõtetena võib välja tuua maaparandustöödega tegeleva OÜ Mateko, E-Piima tütarettevõte ning

mõned metalli- ja puidutöötlemisega tegelevad firmad. Seni suuremad koondamised on puudutanud

korraga 20-25 inimest ning tegu on olnud eelkõige väiksemate ettevõtete seiskumisega. On andmeid

veel ühe 20 töötajaga ettevõtte plaanist tegevus lõpetada. Kokkuvõttes tööhõive olukorda seega kuigi

kriitiliseks pidada ei saa. Nii raudteele kui põllumajandusettevõtetesse käiakse tööle mitmelt poolt ja

nii Türi linna, Oisu kui Kabala inimesed käivad mitmele poole tööle. Seega tugevat

hõivekontsentratsiooni ühegi valla osa suhtes eraldivõetuna ei ole.

7.4.17. Väike-Maarja

Väike-Maarja alevik on põllumajandusliku Lääne-Virumaa lõunaosa tugev keskus. Olemas on

kompleksne sotsiaalne infrastruktuur, asukoht on suhteliselt soodne. Ettevõtluse struktuur on väga

mitmekesine: puidutööstus (Reinpaul OÜ, Baltic Log Cabins OÜ, AS Plokk - puidust tarbeesemete

tootmine, Auronix - saematerjalid, Est Grupp - kokkupandavad puitehitised, Kortex - küttepuud,

Maarja Mööbel), põllumajandus (AS Pandivere Seafarm, Rotaks-R OÜ jt), loomsete jäätmete

käitlemise tehas, Flexa Heat - puidugraanulite tehas. Suuremad ehitusega tegelevad firma on AS

Antaares, AS Pandivere Ehitus, AS Äntu ehitus ja AS Katus. Toimub ka aktiivne ettevõtjate

omavaheline suhtlemine klubide ja ühenduste tasandil, kuid omavahelist tugevat funktsionaalset

seotust ei ole ja enamik ettevõtteid ei sõltu üksteisest. Väike-Maarja ümbruse turismivõimalused on

mitmekesised ja vald on nende arendamisel olnud ka aktiivne, kuid terviklikku turismiinfrastruktuuri

pole ja siin oleks lahenduseks suurem koostöö naabervaldadega.

7.4.18. Vändra

Tegemist on toimiva kohaliku keskusega, aga asukoht on suhteliselt perifeerne. Suurimaks

tööandjaks on tekstiilitööstusettevõte AS Wendre, mis praegu on Vändras oma tootmist vähendamas

(kolis osa Pärnusse, osa välismaale). Muud ettevõtted on mitmetelt erinevatelt tegevusaladelt

(maaparandus, toiduainetööstus jpm) ning kokkuvõttes ühegi ettevõtte lahkumine asulale olulisi

tagajärgi kaasa ei tooks. Senini suurimas kohalikus tööstusettevõttes AS Wendre koondati kevadel

2009 40 inimest, aga millise omavalitsuse territooriumil koondatud elasid, ei ole teada. Praegu on

Wendresse tööle jäänud 180 inimest, kellest 160 on Vändra alevi elanikud (nendest 60 käib tööle

Pärnusse). Teises suuremas tööandjas ASis MS Balti Trafo on töötajate arv langenud 150-lt 130-le,

aga viimastel kuudel on tööjõudu tagasi võetud. Vaibatööstuses OÜ Walley töötas varem 80, praegu

60 inimest, aga koondatud on peamiselt väljaspool Vändrat asuvaid töökohti (kauplustes Narvas jm),

kohalikke on koondanud kümmekond. OÜs Vändra MP on jäänud 60 inimest, varem oli 70. Peale

selle on alevis mitmeid väiksemaid, 20-30 töötajaga ettevõtteid (juustutööstus, leivatööstus).

Alevivalitsuse andmetel on Vändra alevis kokku ca 1200 töökohta, nendest on oma inimestega

täidetud ca 700.

98

Seega Vändra suuremate ettevõtete areng näib olevat pöördunud uuesti tõusule ning koondamisi

lähiajal oodata ei ole, pigem võtavad suuremad kohalikud ettevõtted praegu tööjõudu juurde/tagasi.

Pisut on oht selles, kui Wendre edasi tootmist Pärnusse koondab. Samuti on alevivalitsus olnud

aktiivne Vändrasse uute ettevõtete sissetoomisel, tänu millele on loomisel ASi Hoolekandeteenused

peremajad 70 inimesele, mis annab alevis 30 uut töökohta. Vändral on ka täita olulised

keskusfunktsioonid küllalt suurel territooriumil.

7.4.19. Värska

Mõlemad varasemad (nõukogudeaegsed) domineerivad ettevõtted on edukalt arenenud, suutes

taastada oma varasemad turud ning tegelenud tootearendusega. Valda on juurde tulnud uute

tegevusaladena puidutöötlemine, piiri- ja tollitegevus, kohalikul etnilisel omapäral (setu kultuur)

baseeruv meelelahutus- ja kultuuritegevus koos sellega seotud turismiga. Sanatooriumi ümber on

viimastel aastatel tekkimas kaasnevate teenuste kompleks: tütarettevõte mineraalveespaa,

toiduaineid müüvad põllumajandusettevõtted, sanatooriumiteenusega kaasnevad abi- ja muud

teenused (nt ilu-, hooldusteenused, veetransport, kultuuriürituste turism jms).

7.5. IV tüüpgrupp: taanduva tööstusega väikeasulad

Siia gruppi kuuluvad kaasustena vaadeldud asulatest Aegviidu, Kallaste, Lavassaare, Mustvee,

Puurmani ja Vastse-Kuuste. Nende puhul ei ole ulatuslikku sotsiaalse kriisi ohtu, sest tegemist on

suhteliselt väikeste asulatega, millel on olemas ka põllu-/naturaalmajanduslik taust, Aegviidul ka

Tallinna lähedus ning arengueeldused puhke- (suvila/maakodu) turismiks. Erandiks võivad olla

üksikud suure kortermajade kontsentratsiooniga alad. Tinglikult võib sellesse gruppi liigitada ka

Narva-Jõesuu , kus toimus olemasolevate tegevusalade (elik sanatooriumiturismi) taandumine juba

1990. aastatel, kuid viimastel aastatel on pigem märgata uut elavnemist.

Töötleva tööstuse lahkumise põhjusteks nendest asulatest tuleb ilmselt pidada sealset

sotsiaalmajanduslikku keskkonda: pole tööstusettevõtetele huvipakkuvat kohapealset oskusteavet

ega ka kuigi pikaajalisi tööstusliku tootmise traditsioone kohaliku elanikkonna seas. Samuti oli või on

nendes asulates enamasti väljaspool asuva ettevõtete üksus (filiaal, tehas), mistõttu otsuseid

tootmise kohta tehakse mujal. Ka ei ole nimetatud asulad ettevõtluse arenguks sobivaimate

eeldustega.

7.5.1. Aegviidu

Tegemist on taanduva ja vananeva asulaga, kus elanike arv ja majandustegevus on pidevalt

vähenenud. Tegutseb paar puidutööstust, kus viimase aasta jooksul on töötajate arvu ca 50%

ulatuses vähendatud, ning puhkekeskus Nelijärvel. Siirdeperioodi jooksul on tegevuse lõpetanud

metsamajand. Samas on tegemist suhteliselt avatud tööjõuareaaliga, kuna ainult väike osa Aegviidu

elanikest töötab kohapealsetes ettevõtetes (hinnanguliselt ca sadakond elanikku, so 20% kohalikust

99

tööealisest elanikkonnast) ja vastupidi, kohapealsete ettevõtete töötajad elavad valdavalt väljaspool

Aegviidu alevit. Kuna Aegviidu asub Tallinna lähedal, pealinnaga on tihe rongiühendus, lisaks veel

keskmisest paremad turismivõimalused puhkealana, on arenguperspektiivid vastavalt elukoha ja

puhkepiirkonnana olemas.

7.5.2. Kallaste

Kallaste kohalikest elanikest enamik töötab Kallaste linnast väljaspool (pms Tartus, pisut ka

naabervaldades). Linnas on töökohti vähe (hinnanguliselt ca 150, millest omakorda vähemalt 50%

arvatakse olevat hõivatud väljaspool Kallaste linna elavate inimestega), seega on tegemist suhteliselt

avatud tööjõuareaaliga. Kohapealses ettevõtluses domineerib kalapüük ja -töötlemine (2 ettevõtet).

Sotsiaalne ja teeninduslik infrastruktuur on siirdeperioodi jooksul pidevalt taandunud. Põhitegevuse –

kalanduse - tulemuslikkus (nii väikemajapidamiste kui suuremate ettevõtete puhul) sõltub ilmastikust

ja kahanevast kalaressursist ning see loob teatava riski sotsiaalsete probleemide kasvuks. Suur osa

elanikest on hõivatud aga individuaalmajapidamistepõhise, valdavalt mitteformaalse kalapüügi ja

aiandus- jm põllumajandusliku tegevusega, mis annab tööhõivepuhvri riskide vastu. Kallaste kuulub

omapärase (vene vanausuliste) kultuuritraditsiooniga piirkonda, kuid sellepõhist ettevõtlust ei ole

linnas tekkinud. Uute tegevusalade arendamisele suunatud plaanid (sadama laiendamine jne) on seni

takerdunud kohaliku kogukonna ja domineeriva kalandusettevõtte vastuoludele.

7.5.3. Lavassaare

Senise suurima tööandja ASi Tootsi Turvas Lavassaare jaoskond on praktiliselt likvideeritud ning see

on kohalike suuremate alternatiivsete tööandjate puudumise tõttu toonud kaasa ka töökohtade

geograafilise hajumise. Praeguseks on suhteliselt suur Pärnus, Audrus ja väiksemates

turbaettevõtetes töölkäijate osakaal. Ühistranspordiühendus Pärnuga on hea. Praegused

Lavassaares paiknevad suuremad eraettevõtted (OÜ Biolan, OÜ EKS-Transport) on väikesed (jäävad

paarikümne töötaja piiresse), sealjuures Lavassaare elanikke töötab seal vähe (vallavanema

hinnangul üheski mitte rohkem kui 4-5 inimest). ASist Tootsi Turvas on aasta jooksul koondatud 35-

40 Lavassaare elanikku (10-15% Lavassaare alevi tööealisest elanikkonnast). Seejuures on valdavalt

tegemist pikka aega ühes ettevõttes töötanud töölistega. Koondamised on toimunud mitme lainena

märtsis ja juunis 2009. Suveperioodil pakkus Tootsi Turvas hooajalist tööd ligi 100 kohalikule

inimesele. Õmblustööstuses kaotas märtsis 2009 töö üle 10 inimese, nendest umbes pooled on

Lavassaare elanikud. Samas on Lavassaares tänu pikaajalistele turbatootmistraditsioonidele ja tööjõu

ning turbaressursside olemasolule põhjust oodata tulevikus turbatootmise jätkamist teiste ettevõtete

poolt. Teiste ettevõtete likvideerimist ei ole lähiajal Lavassaares ette näha.

7.5.4. Mustvee

Linna suurim tööstuslik tööandja on õmblusettevõte, mille töötajate arv on viimaste aastate jooksul

pidevalt vähenenud ning on praeguseks kahanenud ca 50 töötaja piiresse. Teised peamised

100

tegevusalad on kalandus (kaks kalapüügi ja -töötlemisega tegelevat väikeettevõtet lähiümbruses,

kodumajanduslik kalapüük ja esmane töötlemine) ja kodumajanduslik aiandus. Praegu on kavas

jahisadama väljaehitamine ja traditsioonilise Läti kalandusturismi arendamine sihtgrupile kompaktse

teenusepaketi ja infrastruktuuri väljatöötamise näol.

7.5.5. Narva-Jõesuu

Sanatooriumid on hakanud 2000. aastatel taastuma, kuid seoses pikaajalise langusperioodiga 1990.

aastatel on töökohtade arv oluliselt kahanenud. Enamik kohalikke elanikke käib tööl Narvas ja

Sillamäel ning viimastel aastatel sanatooriumites hõivatud töötajad elavad valdavalt Narvas ning

ümbruskonna külades. Suuri ettevõtteid (lisaks sanatooriumitele) Narva-Jõesuus ei ole. Eksisteerib

ka kodumajanduslik taust. Veidi on kutselist ja harrastuskalapüüki. Korterelamute osakaal on väike.

Sanatooriumiturismi toetavat väikeettevõtlust on vähe, takistuseks peetakse kohaliku elanikkonna

vähest ettevõtlikkust. Transpordi- jm infrastruktuur on viimastel aastatel paranenud.

7.5.6. Puurmani

Puurmanist on aastate jooksul mitmed töötleva tööstuse ettevõtted järjepanu lahkunud. Alles on paar

väikest puiduettevõtet, suurim mittepõllumajanduslik äriettevõte on ca 40 töötajaga sanitaartehnilisi

töid teostav ehitusettevõte. Valla majanduse praeguses struktuuris domineerib põllumajanduslik

tegevus. Suurim arenev põllumajandusettevõte on üle 100 töötajaga, suuri probleeme ette näha ei

ole. Puurmani alevikus on palju kortermajade elanikke. Ühistranspordiga igapäevaselt kaugemale

tööle käimise võimalused puuduvad

7.5.7. Vastse-Kuuste

Vastse-Kuuste alevikust on viimase kümnendi jooksul lahkunud mitu puidutööstusettevõtet, tekstiili-,

naha- ja metallitööstus. Praegu on asulas hõivet vähendanud Valgas asuva Atria lihatööstuse filiaal,

samuti on likvideerumas kümnekonna töötajaga põllumajandusettevõte, kuid kuna vallas eksisteerib

individuaalmajapidamiste põhine põllumajandustaust, ei ole suurt sotsiaalkriisi karta. Umbes

sadakond inimest elab Vastse-Kuuste alevikus kortermajades.

7.6. V tüüpgrupp: ühe suurettevõttega raskustes ole vad asulad

Siia gruppi võib kaasustena vaadeldud asulatest liigitada Aseri, Kehra, Kohila, Kohtla-Järve

linnaosad Viivikonna, Sirgala, Sompa ja Oru, Mõisak üla, Püssi ja Tootsi. Iseloomulik on neile

asulatele seal paikneva tööstusettevõtte raskused või selle sulgemine, kortermajade elanike suur

osakaal (kodumajapidamis-põllumajanduspuhvri nõrkus), vanemaealiste ja ka mitteeestlaste suur

osakaal. Tegemist on enamasti kas väikeste omavalitsuse või linnaosadega, mil ei ole kuigi suurt

eelarvepuhvrit ega ka tugevat administratsiooni. Seega vajavad selle grupi asulad võimalike

üleskerkivate probleemide lahendamisel kõige tõenäolisemalt riigipoolset abi.

101

7.6.1. Aseri

Aseri on vallakeskus, kus elab umbes 1700 inimest kogu valla elanikkonnast (ca 2200) ja asub

suurem osa töökohtadest. Domineerivaks ettevõtteks on tellisetehas. Peale Eesti iseseisvuse

taastamist on tellisetehase omanikud vahetunud, juurde on rajatud katusekivide tehas, mis praegu

seisab. Praegu kuuluvad kaks tellisetehast - vana ja uus ning katusekivitehas kõik rahvusvahelisele

kontsernile Wienerberger. Teised olulisemad tööandjad on AS Kalwi Mõis ja AS Flexa Eesti

lamellitehas. Viimane avati alles 2008. a lõpus. Aseri valla jaoks oluline tööandja on ka Viru-Nigulas

asuv Flexa Eesti mööblitööstus (ca 70 töökohta). Ka Wienerbergeri uus tellisetehas avati alles 2008.

a. Sama aasta lõpus seisati katusekivide tootmine ja töötajad koondati, 2009. a suvel koondati osa

telliseliini töölisi. Kuigi tellisetehase sulgemine on vähetõenäoline, sest positsioon turul on tugev,

töötab see praegu vaid 25% võimsusega. Kontsern kavandab Soomest tuua üle „soft-mode”

(ümarnurkadega poolkäsitsi valmistatava) tellise tootmise, alustatud on kärgplokkide ja sillutisekivide

tootmist. Tulenevalt vähesest töökoormusest võib tellisetehase töötajate peredel tulla madala palga

tõttu talvel toimetulekuraskusi. Lisaks on Aseri registreeritud töötute koguarv jõudnud juba 200-ni, mis

on aga tingitud eeskätt vallaväliste töökohtade kadumisest. Seega Aseris on juba märke sotsiaalsest

kriisist, kusjuures kohalikul omavalitsusel pole selle leevendamiseks eriti võimalusi.

7.6.2. Kehra

Lisaks tööandjana domineerivale (hinnanguliselt ca 400 ehk 25% kohalike elanike tööhõivest)

paberivabrikule (AS Horizon) paikneb linnas neli väiksemat tööstusettevõtet (õmblustööstus,

puidutööstus, kivitehas, mööblitootmine), aga tegemist on samuti taanduvate ettevõtetega, kellest

ükski tööandjana paberivabrikule arvestatavat alternatiivi ei paku. Linnas puudub praktiliselt

teeninduslik infrastruktuur ning on olemas vaid baasiline sotsiaalne infrastruktuur. Enamik inimesi

elab kortermajades.

7.6.3. Kohila

Kohila alevi traditsiooniliseks domineerivaks tööandjaks olnud paberivabrik (AS Smead Eesti) on

likvideerimisel. Probleemne keskkonnareostaja on Salutaguse Pärmitehas, mis annab tööd 30-le

inimesele. Vallas on ka muud tööstuslikku ettevõtlust (tööstuspargid Tallinna suunal). Väljaspool

Kohila alevit on olemas ka individuaalmajapidamispõhine tööhõivepuhvrina toimiv põllumajanduslik

taust. Vald asub Tallinnale lähedal ja transpordiühendus Kohila ja Tallinna vahel on hea, aga

väljastpoolt vallakeskust mitte eriti.

102

7.6.4. Kohtla-Järve linnaosad Viivikonna, Sirgala, Sompa ja Oru

Asumid on rajatud põlevkivikaevanduste ja -karjääride töötajate elupaikadena, seejuures Viivikonnas

ning Sirgalas on seoses eelnimetatud funktsiooni tähtsuse kaotamisega majanduse siirdeperioodil

aset leidnud rahvaarvu vähenemine ja elanikkonna vananemine. Kohtla-Järve munitsipaalvõimu

tähelepanu on suunatud keskusele lähematele elurajoonidele (Järve, Ahtme) ning kaugemad

piirkonnad (sh Sompa, eriti aga Oru, Viivikonna ja Sirgala) on jäänud tahaplaanile.

Mõnevõrra positiivsem areng on viimasel ajal aset leidnud Sompa s, kus töökohti on kohapeal küll

samuti minimaalselt, kuid Kohtla-Järvele ja Jõhvile lähedal asuva kohana on see kujunenud

väljapoole tööl käivate inimeste elupaigana toimivaks asumiks. Sompas on suudetud parandada

heakorda ning tühjaks jäänud hooned on enamikus lammutatud. Samuti on linnaosa suurel määral

vabanenud 1990-ndatel olnud äärmiselt kriminogeense paiga kuulsusest. Ilmselt on siin põhjus ka

selles, et kuivõrd Ida-Virumaa keskuslinnastu (Kohtla-Järve ja Jõhvi) areng ise on olnud võrreldes

muude Eesti maakondlike keskustega küllaltki tagasihoidlik, on sealse arengu positiivsed efektid

(atraktiivsus linnalähedase elu- või äritegevuspaigana) jõudnud üle kanduda vaid linnastu keskuse

kõige lähemale ümbrusele.

Viivikonna toimib mõnel määral Sillamäe elanike aiamaana (datšad), kuid vaatamata Sillamäe linna

lähedusele pole asula atraktiivne ei elupaiga ega tööstusliku kinnisvaraarenduse objektina. Teatav

tendents on olemas vanemaealiste (eelkõige Sillamäelt pärit) inimeste kolimiseks asumisse soodsate

kinnisvarahindade tõttu, kuid ka see pole sealset elukeskkonda seni märgatavalt elavdanud. Sirgala

asumis on aga majandustegevus täielik hääbunud ning seal pole toimunud isegi mitte eelnimetatud

Viivikonnale iseloomulikke tendentse.

Oru asum on rajatud 1960. aastatel loodud turbakombinaadi töölisasulana. Nõukogude ajal tegutses

sealne turbakombinaat domineeriva tööandjana, lisaks asus seal turbakombinaadi

abitootmisüksusena toimiv kontoritarvete tootmine ning autobussipark. Oru turbakombinaat rajati

1960. aastate keskel eesmärgiga realiseerida enne põlevkivi kaevandamise alustamist seda kattev

turbakiht, seega oli tehas asutamisest peale planeeritud ajutisena. Alates turbakombinaadi

seiskumisest 1996. aastal on Orul samuti aset leidnud majandustegevuse hääbumine, elanike arvu

pidev langus, elamute hülgamine ja lagunemine. Võrreldes eelkirjeldatud kaevandusasumitega on

Oru suurem (praegu ligi 1000 elanikku, 1980. aastatel ca 2500) ning omab tänu raudteeühendusele

ning energeetilise baasi (toimiva gaasikatlamaja) olemasolule potentsiaali tööstuspargi vm

majandusobjekti asukohana. Orul on olemas ka kasutamiskõlblik elamufond ning tehniline

infrastruktuur (kommunikatsioonivõrgud). Eeliseks keskusele lähemate piirkondade ees võiks

kujuneda vaba, tööstuslikuks tootmiseks sobiliku maa olemasolu. Praegu on asumis levinud

omavoliline maakasutus (nt aiapidamine) ning majandustegevus eksisteerib vaid informaalse

väikeettevõtluse vormis.

103

7.6.5. Mõisaküla

Mõisaküla linn on tekkinud asulana raudtee ümber ega toimi ümberkaudsete maaelanike jaoks

keskusena. Linnas on siirdeperioodi jooksul tegevuse lõpetanud raudteega seotud ettevõtted ja

linavabrik. Siin tegutseb nõukogudeaegse suurima tööandja ekskavaatoritehase järeltulijana

masinaehitusettevõte AS ET Mõisaküla, kes alustas tegevust 45 töötajaga ja töölistab umbes 10%

linna tööealisest elanikkonnast, kuid lähiajal võib oodata nende koondamist. Peamiselt on tegemist

keevitajate jt oskustöölistega. Seni pole ettevõttes suuremaid koondamisi toimunud, kuid on

kehtestatud osaline tööaeg ning veebruarist on palgad välja maksmata. Kuivõrd ettevõtte raskuste

perioodil on seni lahkunud peamiselt kaugemates piirkondades (naabervaldades) elavad töötajad, on

allesjäänud töötajad Mõisaküla linna elanikud (30-35). Ettevõtte toodang läks varem peamiselt

ekspordiks ning teiseks suuremaks sihtturuks olid Eesti põllumajandustootjad. Praegu on mõlemal

turul raske seis ja ostunõudlus vähenenud. Ettevõtte emafirma asub Tallinnas, tegeledes muuhulgas

uute turgude otsimisega, aga seni edutult. Pankrotti ei ole ettevõte välja kuulutanud ning loodab, et ei

pea seda tegema. Mõisaküla teised suuremad tööandjad on 7-8 töötajaga, ja nende seis on samuti

raske. Mõisakülas on 2009. aasta sees toimunud järsk tööpuuduse kasv ja tulumaksulaekumiste

vähenemine.

7.6.6. Püssi

Püssi väikelinna (alla 1500 elaniku) olulisim tööandja on AS Repo Vabrikud, mille 2008. a

auditeerimata käive oli 320 miljonit krooni ja kasum 20 miljonit krooni. Ettevõtte toodangust

moodustab 45% puitkiudplaat, ülejäänud osas tehakse puitlaastplaate ja lamineeritud plaate. Kahe

viimase aasta jooksul on AS Repo Vabrikud koondanud 150 inimest. Suurem osa neist kaotas töö

pärast puitkiudplaaditehase ja katlamaja sulgemist. Eesti Energia küttepuidu hangetega tõusnud

puiduhindade tõttu võib linna peamine tööandja sattuda raskustesse, kahjumlikkuse tõttu on ettevõte

viimasel kahel kuul veelgi tootmist vähendanud. Ka avas ettevõtte just kriisi tulekul uue tehase, mille

käivitamine on toonud lisaprobleeme. Lisaks on veel suured võlad. Püssi linna on üritatud luua

tööstusparki, valmis on detailplaneering, kuid investoreid pole seni leitud. Püssi on lähedal Kiviõlile ja

kaugemas tulevikus peaks lisatöökohti looma uus Sonda kaevandus. Püssi suurim probleem on

praegu aga selles, et üle poole elanikest elab suurtes kortermajades. Eelmisel kütteperioodil jäid

Püssi linna kaheksa maja ASile Fortum Termest võlgu kokku 800 000 krooni; soojaettevõte ei lülita

nendes majades kütet sisse seni, kuni pole esitatud maksegraafikut. Kuna linn lõpetas 2008. a

kortermajade haldamise, siis ei ole vastloodud ühistutel ei ühtsust ega kogemusi probleemide

lahendamiseks. Püssi linna juhtimises on läbi aegade olnud probleeme ja 2009. a eelarve

vähendamine teeb toimetuleku veelgi raskemaks.

104

7.6.7. Tootsi

Domineerivaks tööandjaks on Soome Turbakontsernile VAPO kuuluv AS Tootsi Turvas. Hetkel on

töötajaid 130 ringis, viimase paari aasta jooksul on koondatud 60-65 inimest (elik 15-20% alevi

tööealisest elanikkonnast), sh 2009. aasta jooksul seni 10-15 inimest. Turbakombinaadis on hõivatud

enam kui 100 kohalikku elaniku, moodustades ligi kolmandiku valla/asula tööealisest elanikkonnast.

Nii koondatutest kui praegustest töötajatest on hinnanguliselt üle 90% Tootsi elanikud, samas

juhtkond on täielikult väljastpoolt. Ettevõte töötab aastase perspektiiviga, igal aastal vaadatakse üle,

palju saab turvast toota ja palju on turgu. Ei saa välistada lähiaastatel ettevõtte tegevuse lõpetamist

Tootsis. Suurem osa asula elanikke (lisaks turbakombinaadile) töötab väljaspool: ehitusel Tallinnas,

Soomes jne. Suuruselt teine ettevõte on õmblustoodete tootja AEST (20 töötajaga), praegu takistab

nende laienemist turu madalseis, varasematel aastatel laiendasid nad oma tootmist Haapsalusse ja

Pärnusse, kus tööjõudu oli kergem leida. Enamus inimesi elab kortermajades. Eakate osakaal on

suur.

7.6.8. Tamsalu

Tamsalu praegused suuremad tööstusettevõtted on tekkinud varasemate sotsialismiaegsete

tööstusettevõtete järglastena, kasutades sealt kaasa toodud oskusteavet, enamasti ka muid

ressursse - tootmishooned, seadmed, töökorralduslik pärand, sümboolne kapital (ettevõtte nimetus

jms). Pole küll tegemist ühe domineeriva, vaid kolme suurema ettevõttega, kus kahele varasemast

süsteemist välja kasvanud ettevõttele on olnud siirdeperioodil omane tugev langus, kuid ükski

ettevõte pole siiski otseselt likvideerimisel ega asulast lahkumas. Tamsalu suurimad tööandjad on AS

E-Betoonelement Tamsalu tootmisüksus (raudbetoontoodete tootmine), AS Tamsalu EPT

(metallkomponentide tootmine) ja AS Hallik (pagaritooted).

E-Betoonelemendi Tamsalu üksusest on aasta jooksul koondatud 200-st töötajast 150-160 ning

ülejäänutest osa on viidud osaliselt tasustatavale puhkusele. Tamsalu üksus on olnud vaheaegadega

suletud ning ettevõte töötab vastavalt tellimuste olemasolule. Olenevalt töö olemasolust transpordib

ettevõte töötajaid periooditi ka igapäevaselt Harku tehasesse tööle. Ettevõtte (ka mitte Tamsalu

tootmisüksuse) sulgemist siiski ei prognoosita, kuivõrd see kuulub rahvusvahelisse kontserni, millel

on olemas piisavalt ressursse paariaastase langusperioodi üleelamiseks ning tehtud investeeringute

tõttu ei peeta ettevõtte varade müüki praegusel ajal ka otstarbekaks.

AS Tamsalu EPT käive on 2007-2009 langenud ligi 50% ja ettevõttes on kehtestatud 4-päevane

töönädal. Töötajate arv on langenud 95-100-lt töötajalt 85-le. Koondanud ettevõte oluliselt ei ole, kuid

seoses lühendatud töönädala kehtestamisega on mõned töötajad lahkunud. Ettevõte prognoosib

2009. aastaks senise müügimahu säilimist ning uusi koondamisi juunis 2009 ei prognoositud. Seni on

seis püsinud stabiilne. ASis Hallik on töötajate arv vähenenud minimaalselt (2007-2008 150-lt 140-le)

ja 2009. aasta jooksul kavandati 10-12 inimese juurdevõtmist. Ettevõte on suutnud minna ka uudse

tootega välisturule.

105

Tamsalus on olemas terviklik kohalikule keskusele omane sotsiaalne infrastruktuur. Tamsallu tööl

käimise areaal piirdub naabervaldadega: hinnanguliselt ca 60 inimest. Kuivõrd Tamsalu juba läbis

2000. aastate alguses kohaliku tööhõive languse, vähendas see oluliselt kaugematest piirkondadest

Tamsalusse tööl käivate inimeste hulka ning sel perioodil leidis ka Tamsalu linna elanike hulgas aset

töölekäimise geograafia laienemine. Palju elanikke elab aga kortermajades. Lisaks on otse Tamsalu

külje all Sääse asulas endise Energia kolhoosi lagunenud kortermajade kvartal.

7.6.9. Võhma

Võhma lihakombinaadi pankroti (1996) ja sulgemise järel on linna ettevõtlus alates 2000.aastast

mitmekesistunud: rajati valitsuse toel õmblustsehh, puidutöötlemise ja –ladustamisega seotud

ettevõtted, karastusjookide tootmine ja küünlatehas. Valdavalt on tegemist väikest lisandväärtust

andvate tegevustega, mis on ka kohalikku kogukonda nõrgalt integreeritud, põhinedes odaval vabal

tööjõul või kohalikel loodusressurssidel (puit, puhas joogivesi). Ainsaks erandiks on siin küünlatehas,

mis arendab kohalike inimeste poolt kõrvaltegevusi ja oma müügivõrku, kuid mille osa tööhõives on

väike (alla 20 inimese).

Võhma kolmest suuremast ettevõttest on tänaseks kaks Võhmas tegevuse lõpetanud. 2008. aasta

lõpus pandi kinni AS Wendre Võhma õmblustsehh, kus jäi tööta 40 inimest, kellest Võhma linna

elanikke oli 28, ning OÜ Greenway, kus novembris 2008 oli 47 töötajat. Samuti on tegevuse peatanud

kümnekonna töötajaga puiduettevõte OÜ Vivaro. Kolmas suurem tööandja puiduettevõte OÜ Baliset

(novembris 2008 Võhmas 40 töötajat) tegutses viimase ajani, vahepeal otsis isegi töötajaid juurde.

Omavalitsise endmetel oli suvel kriitiline seis, 1-2 nädalat oldi sundpuhkusel, uue Norra lepinguga

pidavat töötatama aasta lõpuni. Harju Maakohtu 02.10.09 määrusega kuulutati aga välja OÜ Baliset

pankrot.13 Uusi ettevõtteid hetkel juurde tulemas ei ole. Wendre maja on endiselt müügis, kuid huvi

selle vastu ei ole. Palju Võhma inimesi käib tööl Imavere saeveskis.

Seega on Võhmas (koos lähiümbrusega) alates 2008. aasta novembrist suuremate ettevõtete

tööhõive üle saja võrra vähenenud. Linna arenguperspektiividena nähakse logistikakeskuse

arendamise võimalusi, kuid see sõltub riigi poliitilistest otsustest raudtee tuleviku osas. Arvestades

Võhma asukohta Viljandi umbteel, ei ole see lootus ilmselt põhjendatud.

7.7. Kokkuvõte ja asulatüüpide arendussoovitused

Analüüsides vaadeldud asulate väljatoodud arengueeldusi, võib välja tuua järgmised tegurid:

1) asula suurus;

2) ettevõtluse mitmekesisus;

3) suurema keskuse lähedus ja avalik transport (võimalus igapäevaseks töörändeks);

13 Tuleb arvestada, et interjueeritavad ettevõtete juhid ja sealt tulenevalt ka KOV inimesed püüavad viimase hetkeni säilitada optimismi, mistõttu reaalne olukord ettevõtetes on kriisi tingimustes tõenäoliselt halvem.

106

4) kohaliku kogukonna toimimine, identiteet;

5) elanike hariduslik, vanuse ja rahvuslik koosseis;

6) põllumajanduslik-kodumajapidamislik tagamaa - puhverdusvõime kriiside korral;

7) kortermajade osakaal;

Siia lisanduvad täiendavad võimalikud arengueeldused, nagu soodne logistiline asukoht ja

perspektiivid turismiks ning ettevõtluse kohalike toimealade laiendamiseks.

Põllumajandusliku (vm naturaalmajandusliku) tausta olemasolu toimib asulates tööhõivepuhvrina e

tagajärgede leevendajana, aga vaid juhul, kui põllumajandus on individuaalmajapidamiste põhine. Kui

suurmajandid domineerivad eelkõige Kesk-Eestis ning Eesti äärealade poole liikudes on

põllumajanduses suuri tööandjaid vähem, siis suure kortermajade osakaaluga (endisi)

põllumajanduslikke väikeasulaid, kuhu ehitati palju 1970ndatel ja eriti 1980ndatel leidub igal pool

Eestis. Pärast 1990ndaid on ääremaaliste korterasulate kogumite üldjuhul olnud kütte- ja muid

probleeme. Hooned on amortiseerunud, ei pea sooja ning enamasti ka ei sobi maalisse keskkonda.

Põllumajanduspiirkondades, kus domineerivad suuremad (põllumajandusega tegelevad) tööandjad,

intensiivsem tegevus inkrementaalsete14 innovatsioonide osas (nt Aravetel biogaasi tootmine

põllumajandusjäätmetest ja lüpsiroboti rakendamine või Türi vallas OÜ Estonia innovatsioonid

külvitehnikas), on tulemuseks töökohtade kadu hoolimata ettevõtete konkurentsivõime kasvust.

Suurema individuaalmajanduslike põllumajandusettevõtete (vm väiketootjate) osatähtsusega

piirkondades on vähem tehnoloogiliste uuenduste rakendamist senises tootmises, kuid märksa enam

põllumajandusega tegelenud inimeste osas jällegi rohkem radikaalset15 innovatsioonitegevust:

üleminek ökopõllundusele, turismitoodete väljaarendamine, kaubatoodangu andmine jms.

Suurem tehnoloogiliste innovatsioonide rakendamine varasemate (seni domineerinud) tegevusalade

piires on iseloomulik suurettevõtetele ka töötlevas tööstuses (nt Kiviõli, Põltsamaa), samas kui

väikeettevõtted on valdavalt uuemad, toovad sisse (asula jaoks) uusi tegevusalasid, kuid jäävad

tööandjana pigem väikeseks või siis ei ole eriti innovatiivsed omakorda loodud lisandväärtusahelas

edasi liikumisel. Viimase osas on küll üksikuid erandeid (nt Võhma küünlatehas koos loodud

suveniiripoe ja oma üle-eestilise müügitegevusega), kuid need ei ole vähemasti siiani olnud olulise

mahuga tööhõive andjad).

Asula asend mingi suurema linna läheduses, näiteks Kose, Sindi, Kohila lubab osa saada

keskuslinna tööturust. Selliste asulate puhul on kriitiline elukeskkond (jällegi probleem

kortermajadega) ja teenuste kättesaadavus: elanikud eelistavad kasutada suurema keskuse

teenuseid, huviringe jm ning osta ka kaupu väljastpoolt asulat, mistõttu on linnalähedastes

väikeasulates pärsitud kohalike sotsiaalsete, kultuuriliste ning teeninduslike infrastruktuuride ning

sellest tulenevalt ka ühise identiteediga kogukondade väljakujunemine. Samuti on selliste asulatele

omane nö harutehaste (branch plant - mujal paiknevate ettevõtete (enamasti tootmis)üksuste) tulek 14 Siinses tähenduses tähendab inkrementaalne innovatsioon innovatiivset tegevust ühe (seni domineeriva) tootmisahela piires (vastandina radikaalsele innovatsioonile). 15 Radikaalne innovatsioon tähendab siin muutust tegevusala osas (uue tegevusala tekkimist asulas).

107

asulatesse (Audru, Mäo jt), mistõttu on tegemist pigem madala lisandväärtusega, lihtsama töö ja

kergesti asulast lahkuvate ettevõtetega. Keskuslinna mõju sõltub lähedusele lisaks ka selle

suurusest. Kui maakonnakeskuste puhul (Viljandi, Rakvere) on positiivne mõjuala alla 20 km

raadiuses, siis Tallinna puhul ulatub see vähemalt 50 kilomeetrini. Selliste asulate perspektiivid on

toimida eelkõige „magalatena“ ning „tööstusaladena“ (tööstusparkidena).

Arengut soodustav tegur on kohaliku kogukonna sotsiaalse ja kultuurilise ning teeninduskeskuse

funktsiooni täitmine (teenuste pakkumine tagamaale). Reeglina on need suuremad asulad (st

väikelinnad, nagu Põlva, Põltsamaa, Türi) või siis tugevate ajalooliste keskustraditsioonide- ja

identiteediga (Väike-Maarja, Suure-Jaani, Lihula, Karksi, Räpina jt) kihelkonnakeskused. Nende

majandusstruktuur on reeglina mitmekesine ja ükski tööandja ei moodusta koguhõivest olulist osa.

Samuti on olemas kohalik toimiv sotsiaalne, kultuuriline ja teeninduslik infrastruktuur - hea

elukeskkond ning potentsiaal mitmete erinevate majandusharude, eriti teenuste toimimiseks.

Eranditult kõikide omavalitsuste arengukavades nähakse ühe arenguvõimalusena turismi, mille puhul

on aga väikestes ja perifeersetes piirkondades iseloomulik kohalike kultuuriobjektide (nt kohalikud

muuseumid, linnuste varemed, mõisahooned jne) ülehindamine turismiatraktsioonidena ja seni

vähene koostöö naaberomavalitsustega, et müüa piirkonda ühtse turismiväärtusena ja arendada

kompleksselt turismiinfrastruktuuri. Samas on nii mõnigi tööstusasula, nagu näiteks Kohtla-Nõmme

(kaevandusmuuseum ja ekstreemspordikeskus) või Järvakandi (klaasikoda, -muuseum, Rabarocki

festival, vibusport jm) suutnud vastavate tegevustega oma mainet parandada ja mõningaid töökohtigi

luua.

Eelkirjeldatud universaalsed arengueeldused puuduvad ääremaaliste asulatel, mis pole kohalikud

keskused ja kus pole individuaalmajapidamiste põhist naturaalmajanduslikku tausta. Siia kulub rida

(ka endisi) ühe ettevõtte tööstusasulaid. Reeglina kaasneb geograafilise eraldatusega ka

tööstusasula kehvapoolne maine, amortiseerunud kortermajad ja infrastruktuur ning teenuste

vähesus ja puudulik kättesaadavus. Mitmes asulas suurendab eraldatust, raskendab kohaliku

poliitikategemist ja kahandab ettevõtlikkust nõukogude ajal sisserännanud madala haridustasemega

muulasrahvastiku suur osakaal. Samas sõltubki väga palju kohaliku omavalitsuse juhtimise

kvaliteedist. Aktiivsed ja positiivselt mõtlevad ettevõtjad ja kultuuriinimesed volikogus ning tegusad

professionaalsed linna/-vallajuhid on nii mõnegi allakäigul olnud väikese asula spetsiifilisi

arengueeldusi ära kasutades uuele tõusule viinud: headeks näideteks on Järvakandi, Koeru, Kohtla-

Nõmme, Narva-Jõesuu.

Seega on lahendused ettevõtete restruktureerimises ja selle tulemusel vabaneva töötajaskonna

rakendamises. 1990ndate üleminekuperioodil toimus juba suur muutus, mistõttu tänane tööjõud on

märksa mobiilsem. Nn ühetööstusasula probleemi esineb veel vaid üksikutel juhtudel, enamiku uute

ettevõtete töötajaskonna geograafia on piirkondlik (lähivallad) või suuremate puhul ka maakondlik.

Autode kasutamine ja suhteline odavus on mobiilsust tublisti kasvatanud. Siiski on väikeasulates

108

kriitiline ka avaliku transpordi kättesaadavus, sest eriti lihttöö tegijatel ei pruugi töötasu olla autoga

seotud kulude katmiseks piisav. Alati jäävad ka inimesed, kes ei saa või ei soovi autot juhtida.

7.7.1. Uusettevõtlusalade arendussoovitused

Tegemist on valdavalt kas suuremate kohalike keskuste ja/või keskuslinna lähiste asulatega, kus on

üldjuhul hea juurdepääs suuremale tööturule. Nii mõnigi on kujunenud pigem tööstuspargi laadseks

struktuuriks, kus käiakse peamiselt tööl (nt Mäo). Enamiku ettevõtete sinna rajamise põhjus ongi hea

asukoht teede, energia, toorme ja/või töötajate suhtes. Nagu intervjuudest selgus, ei ole ühelgi juhul

tegemist vaid ühe tööandjaga. Ka on töötajate geograafia märksa laiem ja nii ei põhjusta

koondamised vastavavates ettevõtetes ka probleeme kohalikule asulale ja KOVile. Seega on esmane

avaliku transpordi tagamine, ehkki see on enamasti juba teatud mahus olemas. Pikaajaline

arenduspoliitika võiks olla suunatud kohalike ettevõtlussidemete soosimisele ning kohaliku identiteedi

tugevdamisele, suurendamaks ettevõtete seotust kohalike partneritega ja vähendades seeläbi

piirkonnast lahkumise tõenäosust.

7.7.2. Varasema domineeriva ettevõtte asulate arendussoovitused

Kuivõrd uute suuremate ettevõtete piirkonda meelitamine ei tule vaba tööjõu nappuse, vahel ka

domineeriva ettevõtte vastuseisu tõttu kõne alla enne olemasoleva suurettevõtte likvideerimist või

olulisi raskusi, on vajalik tegelda asulate monitooringuga. Kohaliku väikeettevõtluse soodustamine ei

pruugi anda tulemust, kuivõrd elanikkonna valdav enamik on harjunud töötama palgatöötajana

suurettevõttes. Nii mõneski asulas on eakate osakaal suur. Ka on nendes väikeasulates teenuste

pakkumine väikese tarbijate arvu tõttu piiratud, kuna (geograafiline) tagamaa kas üldse puudub või on

väga väike. Kohalikku väikeettevõtlust võib tekkida pigem domineeriva suurettevõtte teenuste või

allhangete näol. Samas tähendab see jällegi (vähemalt algperioodil) sõltuvust ühest suurkliendist,

sageli ka teenuste spetsiifilist profileerimist vastavalt asula domineeriva ettevõtte vajadustele.

7.7.3. Mitmekülgse struktuuri/kultuuriga asulate arendussoovitused

Tasub soodustada kohalikku väikeettevõtlust, ühise identiteedi tugevdamist, kuivõrd baas selleks on

olemas. Kui suurtööandja on raskustes, on vajadus küll sotsiaalse olukorra leevendamiseks, kuid

mitte tingimata uue suurettevõtte sissetulekuks, sest piirkond võib toimida ka kohaliku

väikeettevõtluse põhiselt.

7.7.4. Taandunud töötlev tööstusega asulate arendussoovitused

Kuna selle grupi asulad pole suurte tööstusettevõtete asukohaks kuigi sobivad, oleks soovitav pigem

tugineda muudele arengueeldustele ja leida alternatiivseid arenguteid: nt spetsiifiliste turismiteenuste,

põllumajandusliku tausta vms näol. Kuivõrd selle grupi asulad on enamasti juba läbinud mingi

109

suurtööstuse asulast taandumise, on see toonud kaasa ka kohaliku elanikkonna töökohtade

geograafilise hajumise ning elanikkonna mobiilsuse kasvu.

7.7.5. Suurettevõtetega raskustes olevate asulate arendussoovitused

Kuna tegemist on juba raskustesse sattunud asulatega, on vajalik kohene abimeetmete kavandamine

sotsiaalse olukorra leevendamiseks. Et ka kohaliku elanikkonna ettevõtlusaktiivsus on madal, tuleb

esialgse arendusmeetmena kõne alla ka uute suuremate ettevõtete ligimeelitamine piirkonda. Samas

ei tarvitse tegemist olla tingimata tööstusettevõttega, vaid soovitav oleks silmas pidada ka asulate

muid arengueeldusi.

Kokkuvõtvalt on taanduvate või raskustes olevate asulate ühisnimetaja madala lisandväärtusega

traditsioonilise tootmise ja sellega seotud hõive suur osakaal, halb elukeskkond ja nõrk kohalik

juhtimine. Tabel 7-2 võtab kokku vaadeldud asulate ja omavalitsusüksuste eelneva analüüsi

tulemused tööhõive lühiajaliste muutuste osas.

Tabel 7-2. Suuremate vallandamistega asulad.

Aasta jooksul toimunud ulatuslik

tööhõive vähenemine suuremates

ettevõtetes

Lähiajal oodata edasist

tööhõive vähenemist

suuremates

ettevõtetes

Lähiajal stabiilne, kuid

võimalik tööhõive

vähenemine edaspidi

Ida-Viru maakond: Aseri vald

Kohtla-Järve linn

Püssi linn

Järva maakond: Koeru vald

Mäo tööstuspiirkond

Lääne-Viru maakond: Tamsalu linn

Viru-Nigula vald

Pärnu maakond: Sindi linn

Tootsi vald

Lavassaare vald

Rapla maakond: Kohila vald

Valga maakond:

Tõrva linn ja lähiümbrus

Viljandi maakond: Tarvastu vald

Karksi vald

Võhma linn

Harju maakond:

Kehra linn

Pärnu maakond:

Sindi linn

Tootsi alev

Viljandi maakond:

Mõisaküla linn

Harju maakond:

Loksa linn

Järva maakond:

Imavere vald

Lääne-Viru maakond:

Kunda linn

Võru maakond:

Antsla vald

110

8. Süntees. Tööjõu ümberõppe ja täienduskoolituse v ajaduste

hinnang regiooniti Koostasid Garri Raagmaa, Erik Terk ja Raul Eamets

Käesoleva peatüki eesmärk on süntees - regioone keskseks seades analüüsida nende

arenguvõimalusi, kombineerides väga erinevaid infoallikaid. Eesti eri piirkondade tulevik ei ole

varasematest spetsialiseerumismustritest tulenevalt ühetaoline.

Kvalitatiivne info ja kaasuste analüüs lubab maakondlikke statistilisi prognoose korrigeerida. Sünteesi

tulemusena joonistuvad välja uued kasvava hõive valdkonnad, aga ka potentsiaalsed kriisipiirkonnad,

täpsustub koolitusvajadus erialade ja piirkondade lõikes sõltuvalt sellest, kuivõrd osad harud kokku

tõmbuvad ja teised laienevad.

Kohtadelt pärit info valguses on üle-eestilises MKMi tööhõive prognoosis küsitav järgmiste

valdkondade hõive kasv:

Kalanduses on ette näha nii traal- ja rannapüügi kui ka töötlemise jätkuvat taandumist. Seda

peaasjalikult kalurkonna kõrge keskmise vanuse, aga ka looduliku kalaressursi nappuse tõttu. Kasv

saab tulla vaid (suurtes) kalakasvatustes. St, et Eesti kalanduse tööhõive tulevik sõltub näiteks

suuresti Audru kalakasvatuse plaanide realiseerumisest (1200 töökohta).

Nahatöötlemine ja nahktoodete tootmine on samuti tekstiili- ja mööblitööstusega sarnase

iseloomuga (odava töö põhine) ja selle hõive säilimist on raske uskuda.

Tervishoiu ja sotsiaaltöö kasv 15% ei ole reaalne, arvestades, et nii haigekassa kui ka KOVide

võimekus on kriisi tõttu oluliselt pärsitud. Teisalt ei ole ka vananemise tipp meil Lääne-Euroopaga

samas tsüklis, vaid jõuab kätte hiljem.

Transpordis võib erinevalt MKMi langevast prognoosist kogu sektori languse asemel kasvule viia

Hiina konteinerterminali rajamine Muugale, millega kasvaks oluliselt ka Harju- ja Virumaa hõivatus,

seda just venekeelse madalama kvalifikatsiooniga elanikkonna seas.

8.1. Arenduspoliitikate raamistik: piirkondlik spet sialiseerumine ja asustussüsteem

Ajaloolise spetsialiseerumise põhjal võib esile tuua kolm suuremat piirkonda:

1) merenduslik-rekreatiivne Lääne-Eesti;

2) tööstuslik Põhja-Eesti (Harju- ja Virumaa);

3) agraar-metsanduslik Kesk- ja Lõuna-Eesti.

Need suurregioonid ei kattu siiski täielikult praeguse NUTS III jaotusega. Kõik traditsioonilised

tootmisharud on sunnitud konkurentsis püsimiseks tõstma oluliselt tootlikkust investeeringutega

paremasse tehnoloogiasse, mis aga vähendab hõivet ja kahandab niigi hõreda asustusega

111

regioonide võimet hoida töös vajalikke infrastruktuure. 1980ndate ühismajanditega võrreldes on

tänaste üliefektiivsete suurettevõtete või peretalude hõive üldjuhul kümnendik varasemast ja sedagi

osalt hooajaliselt. Kui suurematest linnadest kaugemates piirkondades ei ole loodud asendustöökohti

(peamiselt tööstuses), siis on see tinginud ka tööealiste väljarände ja elanikkonna vähenemise, mis

paneb löögi alla teenused ja vastava hõive.

Eesti asustuse põhiraamistiku moodustab maakonnalinnade võrk. Suur osa nendest on 700-1000

aastase ajalooga, mõned, nagu Võru ja Valga, on ka nooremad. 1950ndal aastal loodi Eestis 39

rajooni, kuid selle eksperimendi eluiga ei olnud pikk. Juba 1960ndateks olid taas paigas vanad

maakonnad, seda küll mõne erandiga nagu Põlva ja Jõgeva. Maakonnalinnad (vanad keskused

enam, uued vähem) on kapitalismi tulekuga kaubanduslikult ja teeninduslikult kosunud – kesklinnade

kaubatänavail on kõikjal palju investeeritud, kerkinud on ka suured kaubanduskeskused ja autopoed.

Loodud on arvukalt teenindustöökohti.

Maakonnas on kaasaegse majanduse toimimiseks ja töötajate ettevalmistamiseks pea kõik vajalikud

asutused ja ettevõtted: gümnaasiumid, ameti(kõrg)kool, täienduskoolituskeskus, esmatasandi haigla,

kaubanduskeskused, hotellid, teater, restoranid ja ööklubid, ettevõtjate organisatsioon(id), isetasuv

raadio ja ajaleht. Maakond on tänu ajaloolisusele ja terviklikkusele ka oluline kultuuri- ja identiteediruum

– Eesti maakond ei eristu elanikkonna suuruse poolest märkimisväärselt Saksa kultuuriruumi maade

II-tasandi haldusüksustest (Kreis, powiat). Eesti tööturud on seetõttu maakondlikud. Kui mitte arvestada

uusmaakondi Rapla-, Jõgeva- ja Põlvamaad, siis käis väljapoole kodumaakonda aastal 200016 tööle vaid

3% töötavatest inimestest. Enam-vähem sama kehtib kaupade ja teenuste turualade kohta. See

tähendab, et ajalooline maakond – keskuslinn ja sellega seotud tagamaa – moodustab tervikliku

majandusruumi. Eesti asustussüsteemi maakondlik põhiraamistik on kihelkonna-valla tasandiga

võrreldes vähe muutunud. Maakonnalinnade ja nende tagamaa seotus pigem suureneb:

(teenindus)töökohad koonduvad küll linna, kuid tööstus, elukohad ja vaba aja veetmine paiknevad ümber

maalisse odavamasse keskkonda - Eesti koosneb üha vähem linnadest ja valdadest ning üha enam

maakondadest ja nende tuumiku moodustavatest linnaregioonidest.

Olukorda on aga oluliselt muutnud suuremad linnad Tallinn ja Tartu, mis on ammutanud

kasvuenergiat väljastpoolt regiooni. Tallinn on ajalooliselt kasvanud rahvusvahelise kaubanduse ja

tööstuse, pealinna staatusega kaasaskäivast riigiasutuste investeeringutest ja viimasel kahel

aastakümnel tootmisse ning ennekõike teenindusse suunatud välisinvesteeringutest. Tartu on

kasvanud mitte ainult kui Lõuna-Eesti kaubanduskeskus, vaid kui ka ülikooli ja meditsiini ning

viimasel sajandil ka kui rahvuskultuuri keskus, mille arengusse on voolanud arvestatavalt haridus,

meditsiini ja kultuuri raha. Tallinnas ja Tartus on just tänu haridusinvesteeringutele, aga üha enam ka

tänu erakapitalile loodud esimesed sajad töökohad kõrgtehnoloogilises tootmises ja teenustes (Skype

jt. Tehnopoli ettevõtted Tallinnas, Playtech, Regio, Quattromed Tartus).

16 Hilisemaid pendelrände andmeid ei ole. Loodetavasti saab värskema hinnangu käimasolevast mobiilpositsioneerimise uuringust ja 2011 rahvaloendusest.

112

Ilmselt on tarkvara ja biotehnoloogia klastrite arendamiseks Eestis päris häid eeldusi (Raagmaa &

Tamm 2004), mis tähendab esiteks võimalust vastavaid tulevikuharusid väliskapitali toel laiendada,

aga teisalt ka kõrgtehnoloogiat rakendada ning kombineerida traditsiooniliste tööstustega. Seni on

Tallinna ja Tartu tagamaad arendava mõju kasv piirdunud igapäevase pendelrändealade laienemise

ja tööjõumahuka tootmise ümberasustamisega üle maakonnapiiride. Oluliselt enam tuleks aga

soodustada uute tehnoloogiate ja teadmiste ülekandemehhanisme (spill over) tavasektoritesse, nagu

see on näiteks toimunud lactobacillus bakterite kasutamisega piimatööstustes. Kõrgtehnoloogia

rakendamise ja sellega konkurentsivõime kasvatamise võimalused põllu- ja metsamajanduses,

kalanduses ning toidu- ja puidutööstuses on seni siiski väga vähe kasutatud. Igati asjakohane on

EASi klastri- ja kompetentsikeskuse meetmete rakendamine, aga sel moel, kus ülikoolid ja teised

tehnoloogiaettevõtted, kes know-howd valdavad ja/või on võimelised seda siirdama, ühelt poolt ja

tavatööstuste ettevõtted teiselt poolt leiaksid ühise pinna .

Sealjuures on ennekõike oluline tagada teadmismahukuse kasv - nii ettevõtete juhtide kui ka töötajate

märksa parem teadmiste ja oskuste tase üle riigi. Tartu ja Tallinna ülikoolide jt. asutuste ja ettevõtete

T&A teenused ei ole näiteks juba suurest vahemaast tulenevalt kättesaadavad Lääne-Eestis ja Ida-

Virumaal. Veelgi olulisem on aga hoiakute muutmiseks ja innovatsioonide rakendamiseks vajaliku

kohaliku suhtlemistasandi ja vahendusüksuste olemasolu, milleta uuendused ei juurdu ettevõtetes.

Seetõttu on asjakohane juba olemasolevate ülikoolide regionaalsete kolledžite tegevuse laiendamine

fokuseeritud teadus-arendusfunktsioonidega ja nende omavahelise koostöö koordineerimine.

Tallinna ja Tartu funktsionaalsed tagamaad on viimasel kümnendil autostumise ja suurtesse

linnadesse koonduva teenindusmajanduse kasvu tulemusena laienenud. Tallinnasse käiakse tööle ka

Paidest ja Haapsalust, Tartusse Jõgevalt ja Põlvast, samuti hästi juurdepääsetavatest maavaldadest.

Üha enam jõukamat rahvast soetab endale maade ja metsadega talumaja tunni kaugusele raekojast

või suure krundiga uue maja. Üha vähem saame rääkida linnast ja maast eraldi: töökohad koonduvad

üha enam kesklinnadesse ja elamine hajub maale. Töölesõidud üha pikenevad – suurlinnade

regioonid valguvad laiali üle maakonnapiiride ja tihenevad linnade külje all. Mõlemad arengud on

problemaatilised. Esiteks kulutab kaugpendeldamine oluliselt enam kütust ja inimeste ajaressurssi.

Teiseks nõuab eeslinnade tihenemine eriti suures mahus uut infrastruktuuri nii teede ja muude

võrkude laiendamise kui ka elukondliku teeninduse näol, mis samal ajal hüljatakse kaugematel

ääremaadel. Nendest metropoliseerumise probleemidest tulenevalt on Euroopa ruumiarengus

soovitatud rakendada polütsentrismi põhimõtteid, et tasakaalustada ruumilist arengut ja vähendada

aglomeratsioonihädasid. Võrreldes paljude Lääne-Euroopa suurlinnaregioonidega, kus keskuslinna ja

(25% pendelrände) tagamaa elanikkonna suhtarv on 50:50, on Tallinnal (suhtarv 400000:150000 elik

ligikaudu 70:30) tagamaa madalat tihedust ja Tallinna kortermajade elanike osakaalu arvestades veel

väga palju ruumi laialivalgumiseks. Pärast kriisi leevenemist eeslinnastumine seetõttu jätkub.

Võrreldes nõukogude perioodi lõpuga 1989 kasvas pendelränne 2000ndaks aastaks Eestis 40%ni.

615 000 tööl käivast inimestest töötas siis väljaspool kodulinna/valda 115 000 inimest ehk 18%.

Hinnanguliselt on see tänaseks oluliselt kasvanud. Domineeriv on pendelränne maalt linnadesse.

113

Peamisteks tööalase pendelrände keskusteks lisaks suurlinnadele on Eestis ajaloolised

maakonnakeskused. Eestis saab rääkida 12 suuremast linnast (peale Narva on teised nö. vanad

maakonnakeskused) koos nende funktsionaalselt ja tihedalt suhtlevate tagamaadega (vähemalt 25%

töötajatest käib tööl keskuses). Nendes linnaregioonides elab umbes 70% Eesti elanikest ja tegutses

92% Eesti 500-st suuremast ettevõttest (Jauhiainen 2002).

Eesti asustusmuster on muidugi keerukam kui eelpool kirjeldatud. Endiste kindluslinnade, millest

paljud on praegu maakonnakeskused, kõrvale kerkisid 19. sajandi lõpul kiiresti kohaliku tähtsusega

väikelinnad ja alevid (“paunvered”), samuti mitmed tööstusasulad ja linnad nagu Kunda, Mõisaküla jt.

Nõukogude ajal ehitasid kolhoosid-sovhoosid endale sadu uusi kohati olemasolevatega

konkureerivaid kohalikke keskusi, rajati või laiendati kümneid uusi kaevandus- ja tehasasulaid nagu

Oru ja Sompa.

Milline on nende asulatüüpide seisund ja tulevik? Kohalikud väikelinnad ja alevid, osa neist praegu

vallakeskused, on kohati paremas seisus kui nõukogude aja lõpul, saavutamata siiski sellist õitsvat

seisundit nagu see oli 30-ndatel aastatel. Tavaliselt on probleemiks vananev rahvastik ja selle tõttu

(või selle põhjusena) vähene ettevõtlus. Väiksemat sorti ja traditsioonilisema ettevõtluse asukohana

on vähemalt osa “paunveredest” täiesti sobilikud, maakonnakeskustega konkureerimisest on aga asi

kaugel.

Endiste majandikeskuste seis on erinev. Osa neist, mis asuvad maakonnalinnade lähedal ja/või kus

juba nõukogude aja lõpul oli mitmekesine tootmine, sh. põllumajanduse kõrval- ja abitootmine, on

küllalt heas seisus ka uutes oludes, eriti kui keskuslinnaga on sage ühistranspordiühendus (nt.

Paikuse Pärnu ja Vinni-Pajusti Rakvere külje all). Osa väikeasulaid kaotas majandikeskuse staatuse

ja ka investeeringud ning töökohad juba enne 80-ndaid aastaid, need asulad taandati endiste

ühismajanduste osakonnakeskusteks. Seal on üldjuhul infrastruktuurid ja elamud amortiseerunud,

elanikkonnas vähe aktiivseid kõrgharidusega inimesi ja asula kui sootsiumi arenguvõime seetõttu

pärsitud.

Kõige kriitilisem on aga olukord reas, eriti Ida-Virumaa, kaevandus-tööstusasulates, kus töökohad on

kadunud, töötus kõrge, teenused kehvad, elukeskkond kohutav ning aktiivseid ja ettevõtlikke inimesi

ei ole. Juba varem tühjenesid Nõukogude armee sõjaväelinnakud. 1990ndate algupoolel hüljati mõne

aastaga sadu tuhandeid ruutmeetreid varasematel aastakümnetel rajatud elamispinda. See

elamispind asus uue majanduse jaoks vales kohas ja on muutunud tihti kohalike elanike endi

rüüstamise läbi varemeteks. Nende asulate halb maine ja elukeskkond on omakorda sundinud

inimesi lahkuma, mistõttu sinna on elama jäänud vaid need, kellel ei ole kuhugi minna. Kaugemas

tulevikus on oodata nende asulate täielikku hääbumist. Täna on need asulad süvenevas sotsiaalses

kriisis kuritegelike kampade potentsiaalsed tegevuskohad. Kohalike omavalitsuste väga piiratud

ressursibaas ei suuda ilmselt neid asulaid „elule tagasi“ tuua.

114

Seega on asustussüsteemis toimumas suured muudatused. Suurlinnade, ennekõike Tallinna, vähem

Tartu mõjuala kasvab, ulatudes naabermaakondadesse. Maakonnalinnad on küll tagamaa arvel

kosunud, kuid on kaotanud omakorda elanikke Tallinnale ja Tartule. Väikeasulad maakonna- ja

suurlinnade tagamaal on kujunenud osaliselt magalateks. Ääremaalised väikelinnad üldjuhul

kahanevad, kuid evides teenindusfunktsiooni ja rekreatiivset potentsiaali on suutnud arendada ka nii

teenindus- kui tööstustöökohti. Probleemseimad on piiratud keskusfunktsiooniga tööstusasulad ja

endiste ühismajandite keskusasulad, mis on hääbumas.

8.2. Pealinnaregioon

Harjumaa ja Tallinn (Põhja-Eesti NUTS III järgi) ei kuulunud tervikuna antud uuringu vaatluse alla.

Pealinnaregioon on aga praegu ja ka tulevikus kõige olulisem Eesti majanduspiirkond. Tallinnasse on

koondunud kolmandik Eesti rahvastikust ja ligi pool intellektuaalsest potentsiaalist, Tallinnas ja Harjumaal

on parimad võimalused keerukama ettevõtluse tekkeks. Mis veelgi olulisem -Tallinn on keskus, kust

juhitakse enamikku Eesti suur- ja võrguettevõtteid: pangandust, ehitust ja kaubandust. Tallinnas on

seega tegevust äriteeninduse valdkonna ettevõtetele ja kõrgepalgalist tööd võimekatele inimestele.

Tallinn spetsialiseerus finants-, logistika- ja infoteenustele, millega tõusis kõrget kvalifikatsiooni eeldavate

töökohtade osakaal. Selle tulemusel lähenes Tallinna palgatase tasapisi ülemeremaade linnade

palkadele, jäädes aga kõrgemaks teiste Eesti piirkondade tasemest. Ekstensiivne kasv asendus

intensiivsega, töökohti loodi enam juurde teenindus- ja informatsiooni töötlevates ettevõtetes,

tööstusettevõtted moderniseeriti ja automatiseeriti, õmblus- ja muu töömahukas tööstus kolis allhanke

korras maapiirkondadesse või Aasia maadesse. Nii Tallinna linnas kui ka selle lähitagamaal toimusid

suured muutused maakasutuses: tööstus ja elanikud suruti büroode poolt kesklinnast välja, toimus palju

omanikevahetusi ja aktiivne ehitustegevus. 2000ndatel toimus üüripindade ja korterite hindade kasv.

Tallinna kasvule saigi osaliselt piiriks tema enda kasv: tõusvad hinnad, tihenev liiklus, ettevõtete endi

vaheline konkurents hakkas kasvu pidurdama, mis tootmisettevõtted linnast ja eriti kesklinnast välja

surus.

Tallinna-väline Harjumaa on tallinlastele (nendele, kes töötavad linnas) muutunud odavamaks ja ka

keskkonna poolest vastuvõetavamaks eluasemeks (uute eramajade rajoonid), aga ka peamiseks

puhkealaks. Harjumaa rahvastik on juba kahe aastakümne vältel kasvanud kiiremini kui Tallinna

elanikkond, eriti kiire kasvu on läbi teinud Tallinnale lähedasemad vallad ja satelliitlinnad, mille elanikest

enamik saab tööd Tallinnas. Eeslinnastumine jätkub. Tallinna igapäevase pendelrände tagamaa on

oluliselt laienenud, ulatudes kaugele üle Harjumaa piiride. Võib eristada kahte tsooni: 2000ndatel

aktiivse elamuehituse ja kiiresti kasvanud elanikkonnaga 10-15 km lähitagamaa ning kaugema

tagamaa, kus uuselamuehitust on oluliselt tagasihoidlikumalt, kuid mille elanikkond on

keskkonnanõudlike uuselanike näol kasvanud.

Lähitsooni probleemiks on kiirest kasvust tingitud nii transpordi kui ka sotsiaalse infrastruktuuri

vajakajäämised, mida omakorda on võimendanud nõrk planeerimiskontroll. Paljuski on seni puudulik

115

nii KOV avalike kui ka erateenuste pakkumine. Need puudused likvideeritakse kohalike ressursside

arvel, ehkki jõulisem riiklik ja regionaalne planeerimistegevus võimaldaks infrastruktuuri ja teenustega

varustatust kiirendada ja neid ka efektiivsemalt tagada. Lähitsoonis on eriti oluline transpordi- ja

tootmismaade ning puhkealade (rohealade) reserveerimine, mida seni pole piisavalt ettevaatavalt

tehtud ja mis on juba põhjustanud täiendavaid kulutusi ning venitamist pahatihti spekulatiivsete

maatehingute tõttu või ähvardavad riiklikult olulisi objekte erahuvi tõttu teostamata jätta. Pärast

majanduskasvu taastumist jätkub ka lähitagamaa tihenemine, seda nii elamualade kui ka

tootmismaade juurdetulekuga. Lähitsooni erandiks on väga kõrge tööpuudusega Maardu.

Tallinna kaugem tagamaa on valdavalt maaline ja sealsed uusasukad reeglina veelgi jõukamad.

Tallinna kaugem tagamaa, eriti sealsed hea elukeskkonnaga suuremad asulad, kasvab ja tiheneb

samuti, kuid jääb jätkuvalt valdavalt maaliseks. Hajaasutuses, va. rannikutel ja looduskaitsealadel, ei

ole riiklik (regionaalpoliitiline) sekkumine asjakohane. Küll aga paiknevad selles tsoonis ka suuremad

ühetööstusasulad: Kehra, Loksa, Kohila (Raplamaal), eriasula Rummu ja militaarminevikuga Paldiski,

kus tööstuste taandumisega kaasnevate probleemide lahendamine käiks omavalitustel üle jõu.

Tallinnas on olemas kõik ümberõppeks vajalikud haridusasutused, mistõttu Harjumaal eraldi

struktuuride loomisel ei ole mõtet. Küll vajavad ühetööstusasulad ja ka näiteks Maardu ning teised

muukeelse elanikkonna suurema osakaaluga asulad erimonitooringut ja nõustamist, võimaldamaks

taanduvates sektorites töötuks jäänud inimestel ümber kvalifitseeruda ja vähendamaks nende riski

suunduda kuritegelikule teele.


Lääne-Eestisse kuuluvad Hiiu-, Saare-, Lääne- ja Pärnumaa. Neile kõigile on iseloomulik mereline

asend ja maapiirkondade äärmiselt hõre asustus. Lääne-Eestis toimusid kuni 1970. aastateni

põliselanike väljarännuprotsessid. Hiljem omandas Lääne-Eesti populaarsuse puhke- ja

elamispiirkonnana, mis tingis sisserännu kaheksakümnendatel. Lääne-Eesti tervikuna on olnud

dünaamiline ja kiiresti restruktureerunud piirkond. Võib eristada enam vähenenud-vanananenud

rahvastikuga Saare- ja Hiiumaad ning enam uusi tööstusi kaasanud Pärnu- ja Läänemaad - põhjus

saarte suuremates transpordikuludes. Löögi valgekraeliste töökohtade kadumisele saartel andis

riigisektori koondamine Pärnusse.

Oluline osa piirkonna sissetulekust ja selle stabiilsusest tulenes 1990ndatel kalast ja metsast ning selle

ekspordist. Kalaressursi nappus, konkurents sisemaa suurte saeveskitega ning praegune kriis on nende

harude tootmismahud ja töökohad oluliselt alla viinud. Kogu Lääne-Eesti on aga olulisel määral

kujunenud Talllinna rekreatiivseks ja teise kodu tagamaaks, mis ühelt poolt hoiab ka üsna raskesti

ligipääsetavad külad heas korras, kuid süvendab teisalt sesoonsust ja kohtadel vajalike spetsialistide

elamispinna defitsiiti. Lääne-Eesti on spetsialiseerunud juba ligi 200 aastat puhkemajandusele, sh.

17 NUTS III regioonide lõikes antud iseloomustus kehtib suuremalt jaolt kõigi regiooni maakondade kohta.

116

spaa ja wellness terviseparandamisele, mis eriti kasvatas mahtusid ja hõivet 2000ndatel. Perspektiivi

on eelnevaga seonduvalt hooldusalal – kiireimini kasvav haru MKMi tööhõive prognoosi alusel – mille

tarvis saaks rakendada tühjenevad mõisa- ja koolihooned ning osaliselt ka viimaste personali.

Merendus ja kalandus kaotas üleminekuajal oluliselt hõivet. Ehkki ELi abirahade toel ja teatud

niššides on arenguvõimalused igati arvestavad, on sektoris tegevad inimesed valdavalt juba 50-60

aasta vanuses, uut põlvkonda pole viimase 20 aasta languse tõttu peale kasvanud, mistõttu on nende

harude jätkamiseks kriitiline nii vastava kohaliku hariduse kui ka uute töökohtade loomine. Mitmed

toidutootmise, sh. kalatööstuse ettevõtted on konkurentsi tõttu lõpetanud ja arvestades kohaliku turu

väiksust on neil raske konkureerida suurte linnade ja Kesk-Eesti suurettevõtetega. Ehitus (suuresti

töö mandril) on sarnaste probleemidega. Tekstiil ja õmblus, mis 1990ndatel oluliselt kasvas, on juba

kahanemas. Mõneti üllatuslikult on Lääne-Eestis enam ka tekstiili- ja õmblustööstust ja elektroonikat,

kuid nende harude kaugem tulevik on kasvavate palkade ja kahaneva tööjõu oludes küsitav.

Üha teravam probleem on sesoonsus, mis vajab talviste töökohtade loomise näol tasakaalustust. Saarte

puhul on probleemne ka aastaringne ja ööpäevane juurdepääs. 1970-80. aastatel saartele

sisserännanud noorte tegutsemisvõimaluste ühekülgsus, ettevõtluse esimese arengutsükli läbimine ja

avaliku sektori aktiivsuse kahanemine on põhjustanud piirkonnast Eesti ühe suurema väljarände, millele

vaid Pärnu linnaregioon on suutnud mõnevõrra vastu seista.

Senine spetsialiseerumine, millega tasub ka edasi minna, o n merendus, kalandus, turism ja

spaa-majandus. Väga perspektiivne on eakate hooldus, seda eriti t ulenevalt operatiivtasandi

(logistika, majutus, toitlustus) kattuvusest suures osas spaa-turismiga. Head

tulevikuväljavaated on kalakasvatusel. Kui arvestada Audru kalakasvatuse sarnaste initsiatiivide

teostumist, siis on oodata suurt kasvu.

Perspektiivne on ka teiste loodusressurssidega seonduv:

• tuule-energeetika (suurendab sissetulekuid, kuid ei anna siiski kuigivõrd kohalikku hõivet);

• kohalik ökoenergeetika (peamiselt puit ja turvas, aga ka roog);

• naturaalsed ehitusmaterjalid - kivi, kvaliteetpuidu (kadakas, laialehised lehtpuud tamm, saar,

jalakas), roo jms. varumine, töötlemine ja turustamine.

Taanduv on kogu esmasektor, sh. rannakalandus. Traditsioonilise kalanduse jätkusuutlikkus on

probleemne, hoolimata kalandusfondi abist. Praeguste varude juures ei saa säilitada ka praegust

hõivet. Lisaks on rannakalurite keskmine vanus 60 aasta lähedal, mistõttu suur osa elukutselistest

lõpetab tegevuse. Rannakalanduses saab tulevikus kalapüük olla vaid osaajategevus (va. Pärnu laht,

kus toimub üle 80% Eesti rannapüügist) ja seotud turismiga, mis võimaldab kesist ressurssi

väärindada ja piisava hinnaga müüa.

Lääne-Eestis on võimalik esile tuua omavalitsuste ja organisatsioonide proaktiivset arendustegevust, mis

on teinud palju piirkonna avamisel Läände ja nii turismi- kui ka tootmisettevõtetele uute turgude ja

117

partnerite leidmisel. Et LäE on olnud läbi aegade ettevõtlikum, on üksikud kohapealsed võrgustunud

harud: plast, väikelaevaehitus, elektroonika ja mõistagi väikeklastritena toimiv turism, teinud läbi

muljetavaldava arengu.

8.3.1. Hiiumaa

Hiiumaa on nii pindalalt kui ka rahvaarvult Eesti väikseim maakond ning ka asustustihedus on siin

Eesti madalaim. Tänu eraldatusele ja rikkumatule looduskeskkonnale on maakonnal suurpärase

elukeskkonnaga loodusturismi piirkonna maine. Elanike väike arv ja töötajate vähesus ning eriti

maakonna saareline asend on aga ettevõtlust takistav. Hiiumaa majandus on tihedalt seotud kohalike

ressurssidega. Suur osatähtsus on primaarsektoril (kala-, metsa- ja põllumajandus), kus on hõivatud

ligi 1/5 maakonna töötajatest. Need harud on oluliselt kahanenud ja ei saa edaspidigi pakkuda kuigi

olulist hõivet. 1990ndatel hakkasid kasvama turism ja plastdetailide tootmine, mis pakuvad täna

olulise osa saare hõivest ja ekspordist – Hiiumaa on tänu plastiettevõtetele suhteliselt enim

industrialiseerunud maakond Eestis, kusjuures seal ei ole ühe suure tööandja lõpetamise ohus

olevaid ühe suure tööstusettevõttega asulaid. Siiski on probleemiks saare väiksus ja kasvanud

sektorite vähene teadmismahukus. Elanikkonna vanusstruktuur on 1990ndate algusega võrreldes

kiiresti halvenenud – atraktiivsete töökohtade puudus, palkade suhteline langemine on noored

minema peletanud.

Ettevõtlusaktiivsus (ettevõtete arv 1000 elaniku kohta) on maakonnas suhteliselt kõrge, ehkki kahjuks

pole see näitaja Eesti teiste maakondade taustal enam nii väljapaistev, kui see oli 7-8 aastat tagasi.

Soodsa elukeskkonna staatus on aidanud hoida elavana sealse kinnasvaraturu. Suvekodude

Hiiumaale rajamise populaarsus ka välismaalaste hulgas on hoidnud kinnisvarahinnad kõrgel.

Murelikuks teeb Hiiu maakonna ettevõtete madal innovatsioonitase. Uute toodete ja tehnoloogiate

juurutamisega tegelevad Hiiumaa ettevõtted vähem kui Eestis keskmiselt. Väliskapitali osatähtsus

saare majanduses on väga väike. 2000ndatel kasvas kohalike ettevõtjate initsiatiivil plastitööstus ja

turism, mis on täna saare majanduse (ekspordi) aluseks.

Kohaliku majanduskeskkonna väiksuse tõttu iseloomustab Hiiumaa tööjõudu nädalase tsükliga

pendelränne mandrile (peamiselt pealinna). 90-ndate alguse positiivsed rahvastikuprotsessid (nii

positiivne iive kui ränne) on 90-ndate teisest poolest pöördunud negatiivseks. Kahjuks on

maakonnast lahkujateks tööealised, eriti noorem põlvkond (15-29-aastased), seetõttu on selle

vanuserühma osakaal maakonna rahvastikus praegu üks madalamaid Eestis. Maakonna

tööturunäitajad (tööhõive, tööpuudus) on Eesti keskmisel tasemel, kuid tööjõu haridustase ei ole

kõige parem. Kõrgema haridusega töötajate osatähtsus tööhõives, mis oli veel 90-ndate aastate

keskel vägagi kõrge, on muu Eesti taustal langenud. Seetõttu võiks olla jumet kaugtöökeskuste

edasiarendamisel, et just noortele naistele kontorihõivet pakkuda.

Maakondlikus strateegias fookust ei ole, üritatakse luua palju erinevaid asju: Hiiumaa tööstusklaster,

Hiiumaa logistikakeskus, uus tööstus kohaliku kapitali baasil (äriinkubaator, tööstusinkubaator,

118

toiduinkubaator), kuid olulist kasvu hõivele, seda eriti just kõrgkvalifikatsiooniga töökohtade

juurdeloomisel, on kõikide nende ettevõtmiste tulemusel siiski raske loota - vaja oleks teha valik.

Plastitööstuse kompetentsikeskus oleks aga igati asjakohane arendus. Plasttööstusega seotud

erialad on perspektiivsed ainult juhul, kui suudetakse väärtusahelas tõusta ning pakkuda suurema

lisandväärtusega toodangut. Vastasel juhul viiakse tootmine Eestist peagi välja.

Eelisõpetatavad erialad18

- plastitööstuse töötajate koolitus (mida Suuremõisa kutsekool muu hulgaska õpetab) .

- Turismi ja suvemajade ehitamise ning teenindamisega seotud erialad,

- Kohaliku toormega seotud ehitusmaterjalide tootmine ja turustamine (puitmaterjalid, roog,

paas) võiksid tulevikus olla asendushõive arvestatavaks loojaks.

8.3.2. Saaremaa

Maakonna saareline asend, omapärane ja rikkumatu looduskeskkond ning kohalik kultuur annavad

Saaremaale eelised keskkonnasõbraliku elukohana ja loodusturismi piirkonnana, mis on saanud ka

viimastel aastatel maakonna majanduse vedavaks jõuks. Kui 1980ndatel ja 1990ndate aastate

esimesel poolel olid Saaremaa rahvastikuprotsessid positiivse märgiga (nii sisserändesaldo kui ka

iive olid positiivsed), siis viimasel kümnendil on demograafiline olukord maakonnas halvenenud:

rahvastiku rändesaldo on negatiivne ja lahkujateks on just noored, kes ei pöördu enam maakonda

tagasi. Elanikkond vananeb. Tööturu olukord on siiski veel soodne - suhteliselt vähest tööealiste

osakaalu arvestades on positiivne see, et tööhõive määr on kõrge ja tööpuudus üsna madal. Ka

tööjõu haridustasemes on viimastel aastatel näha paranemistendentsi. Kuigi madala

haridustasemega töötajaid on veel suhteliselt palju, väheneb nende osatähtsus tööjõus. Samas

ollakse kõrgema haridustasemega töötajaskonna osatähtsuselt Eestis üks paremaid, seejuures selle

kategooria osatähtsus on viimastel aastatel ka pidevalt suurenenud.

Saaremaa on Hiiumaast suurem ja vähem eraldatud, mistõttu näiteks toidutööstus on suutnud seal

jätkata. Esmasektor on küll ka oluliselt taandunud, kuid töötlemine jätkub oluliselt efektiivsemalt ja

spetsialiseerunumalt. Toidutööstuse spetsialiseerumine ja masinatega varustamine pole hõivet

säilitanud. Oluliselt on kasvanud turism, eriti spaad, mida on Saaremaal (koos Pädastega) juba 9 –

voodikohtade arvult elanike kohta ületab Saaremaa oluliselt kõiki teisi maakondi. Kiirele paljuski Eesti

ja Soome puhkajate nõudlusele üles ehitatud turismisektor tegi 2008/09 vahetusel läbi järsu languse.

Puhke-, ravi- ja turismimajandusel on tema harude paljususes potentsiaali ka edaspidiseks kasvuks.

Põhjarannikul avatud sadamaga seoses võib (võttes aluseks Gotlandi ja Bornholmi vastavaid

näitajaid) eeldada esimeses järgus ebaõnnestunud kruiisiäri käivitumist.

18 Üldjuhul on vastavaid erialasid regioonides juba õpetatakse. Oluline on aga õppe kvaliteedi tõstmine, sidumine õppekavaarenduse ja praktikate läbi regiooni ettevõtetega ning koolide spetsialsieerumine kas riiklikult või suurregioniti. Koolidevahelises konkurentsis kiputakse õpilaste meelitamiseks õppekavasid populaarsemateks ümber nimetama (näiteks on tekkinud terve rida uusi turismiga seotud erialasid), ehkki reaalset teadmist, õpetajaid koolidel piisavalt ei ole. Seega tuleks regiooni ettevõtete vajadust õppekavade avamisel ja rahastamisel enam arvestada.

119

Tõusvad on olnud ka elektroonika ja väikelaevaehitus, kus hoolimata väliskapitali osalusest on

initsiatiiv olnud kohalike ettevõtjate käes. Viimaste survel on TTÜ Kuressaare kolledž suutnud

hoolimata tudengite väikesest arvust käivitada elektroonika- ja toitlustuse õppe. Jõuliselt on arenenud

ka Kuressaare ametikool. Et mitmekesistada maakonna majandusstruktuuri, võiks lähemal kuni

kümnel aastal näha küllalt olulist perspektiivi ka sellistes tööstusharudes, mille äriidee seisneb suures

tööjõumahukuses ja küll sisseveetavas, aga väikese transpordimahukusega materjalides ja

detailides. Taoliseks haruks ongi elektroonika ja plastmass. Äärmiselt probleemne on kõrgemat

kvalifikatsiooni nõudvate kontoritöökohtade puudus, mille tõttu noored lahkuvad

Nii nagu Hiiumaal, ei ole ka Saaremaal kriitilisi tööstusasulaid, kuid sarnase probleemina on ühelt

poolt üleval atraktiivsete kontoritöökohtade vähesus ja teisalt spetsiifiliste oskustega inseneride

puudus. Seni ei ole maakondlikult ühegi haru eelisarendamises kindlalt kokku lepitud, ehkki

arengustrateegias välja toodud turismi- ja merenduse valdkonna koostöövõrgustike väljaarendamine

on ilmselt asjakohane. Vajalik on klastri- jt. ettevõtete koostöömeetmete ja ettevõtete koostöö raames

kokku panna nõudluspõhiseid koolitusprogramme, mis ettevõtete vajaduse rahuldaks.

Perspektiivne suund (lähtuvalt trendidest välisnõudluses ja kohalikest eeldustest), milleks on vajalik

toetava poliitika rakendamine, on väikelaevaehitus ja ka elektroonikatööstus, aga seda juhul, kui

suudetakse jätkuvalt leida kõrgema lisandväärtusega nišše ja seal konkurentsis püsida (à la

Enerpointi saunaelektroonika). Spaa jm. turismitööstus ilmselt jätkub pärast kriisi, suuremat

tähelepanu tuleks osutada ravi- ja hooldusteenustele. Süvasadama, jahisadamate ja lennuvälja

potentsiaal ei ole veel kuigi arvestavalt rakendunud. II kodu sektor (suvila) on Saaremaal juba praegu

oluline - siin on võimalus mitmesuguste teenuste pakkumiseks, samuti kohaliku toormega seotud

ehitusmaterjalide tootmine ja turustamine (puitmaterjalid, roog, dolomiit, paas).

Eelisõpetatavad erialad

- Turism ja toidukäitlemine

- Merenduserialad

- Laevaehituse ja elektroonikaga seotud erialad

- Kohaliku toormega seotud ehitusmaterjalide tootmine.

8.3.3. Läänemaa

Läänemaa põhjaosa on kohati juba Tallinna eeslinna rollis, mis on kombineeritud tugevate

turismiettevõtete ja Haapsalu ümber ka märkimisväärselt tööstusega. Samas asutakse suurtest

(rahvusvahelistest) transpordi-magistraalidest eemal, majanduse edenemisele ei mõju hästi ka hõre

asustus. Lõunaosa Lihula-Virtsu kant on jäänudki vaid suuresti läbisõidu koridoriks Saaremaale.

Esmasektor on oluliselt taandunud, kuid töötlemine jätkub. Kalandus jätkub pigem hobi ja

turismitoodete lisategevusena. Põllumajandus väheviljakate muldade tõttu tugev olla ei saa.

120

2000ndatel kasvanud spaa jm. turism ning ka tekstiil ja käsitöö, kus liiderettevõtetel on üsna kindlad

turud, harudes on võimalik kriisi leevendudes positiivne trendiareng. Tööstussektor on Läänemaal

mitmekesine: tekstiili- ja rõivatööstused, uksetehas, kaablitehas, toiduainete- ja mööbli-

puidutööstused. Valdav on siiski madaltehnoloogiline tootmine.

Tööhõive määr on alla Eesti keskmise ja tööpuudus just Haapsalu-Ridala arvel juba üle selle. Seda

oludes, kus mõni aasta tagasi oli see üks väiksemaid. Välisinvesteeringuid on Läänemaale tehtud

suhteliselt vähe, olgugi, et maakonna palgatase on üks Eesti madalamaid. Tööturu ja tööjõu taseme

kehva olukorda on ilmselt oluliselt soodustanud demograafilise olukorra kehvad trendid eelmisel

kümnendil. Rahvastiku väljaränne maakonnast on olnud üks suuremaid Eestis ning seda peamiselt

nooremate, haritumate ja edukamate arvelt. See on jätnud oma jälje ka iibele, mistõttu „tulevase

aastakümne tegijate“, st. praegu 15-30-aastaste osakaal on üks Eesti madalamaid.

Tervikuna on Haapsalu piirkond (maakonna põhjaosa) olnud edukas. Haapsalul on tõelise

kuurortlinna võlu. Puhkuse, terviseturgutuse ja turismikompleksis on v eel realiseerimata

potentsiaali (sh. teenuste laiendamine) . Kindlasti oli õige poliitika Eesti tuntud kultuuritegelaste

meelitamine Haapsallu elama või tegutsema. Lõunaosas on olukord keerukam, siin saab panuse teha

kohaliku loodusressursi väärtustamisele maailmas . Matsalu laht oma unikaalsusega

võimaldab ligi tõmmata ka EL-i ökoloogiaga seotud i nvesteeringuid, tööhõivet peaks lisama

looduskompleksi teenindamine . Areneb ilmselt loodusturism. Võib arvata, et tulevikus kasvab

Läänemaal ökoloogilist elulaadi väärtustavate inimeste arv, kes tahavad asuda elama

hõreasustusega, aga siiski pealinnast mitte liiga kaugel asuvale Lõuna-Läänemaale. Tööhõive

seisukohalt on äärmiselt oluline säilitada Lihula k ohaliku keskusena ja saada paremini jalad

alla omal ajal aktiivsele ettevõtlusele “sadamalinn as” Virtsus .

Maakondlik strateegia terviseedenduse vallas on kindlasti asjakohane, arvestades Eesti vanima

kuurordi ja taastusravi kogemust ja rikkalikku spaa-infrastruktuuri. Perspektiivne on ka kunstnike

jt. loomeinimeste põhised tegevused seoses turismi ja puhkemajandusega . Eelnevaga haakub

kenasti ka linnuvaatlus rannikutel jm. loodusturism. Kindlasti on üheks strateegiaks ka eluaseme

pakkumine Tallinna tööjõule (eriti põhjapoolsed alad).


Puhkemajandusega seotud erialad: tervishoiuteenused, loodusturism, kohaliku toormega seotud

ehitusmaterjalide tootmine ja turustamine (puitmaterjalid, roog, paas) ning käsitöö.

8.3.4. Pärnumaa

Pärnumaa on viimasel paaril aastakümnel olnud üks Eesti edukaima majandusega maakondi, ehkki

viimastel aastatel on see näidanud mõningaid väsimuse märke. Pärnu rahvastiku kahanemine on olnud

üks väiksemaid Eestis: kõikjal madalat iivet on tasa teinud uuspärnakad, keda on siia meelitanud uued

töökohad ja suhteliselt kõrge palgatase. Pärnumaa tööpuudus oli üks riigi väikseimaid, kuid on nüüd

121

kiiresti kasvanud ehituse, kinnisvara ja traditsioonilise tööstustootmise kriisi tõttu Eesti keskmiseks ja

Pärnus ning Sindis protsendi võrra kõrgemakski. Kombinatsioon edukast liikumisest

teenindusmajandusse ja tugevatest eksportijatest traditsioonilistes tööstusharudes oli üleminekuajal

edukas, kuid vajab nüüd radikaalset restruktureerimist.

Eesti oludes suur keskus Pärnu (ca 44 000) ja ca kolmveerand maakonna elanikkonnast (ca 70 000) nn.

Suur-Pärnus on suuruselt kolmas linnaruum Eestis. Pärnut läbib kasvava rahvusvahelise tähtsusega Via

Baltica. Pärnu regionaalsadam töötleb ligi veerandi riigi ekspordimahust. Kiiresti on Pärnus kasvanud

transpordi ja veondusettevõtete arv. Asend Via-Baltical on siia meelitanud suurettevõtteid nagu Ruukki,

Efore jt, mis soovivad Põhjamaadest oma turgu laiendada ja kontrollida Baltimaid ja Kesk-Euroopat. See

trend ilmselt jätkub.

Pärnu suutis end suvepealinnaks kuulutades haarata suure siseturismimahu, võõrustab üha enam

välispuhkajaid-terviseparandajad ja on kujunenud ülimalt prestiižseks elamis- ja puhkamiskohaks.

Pärnu turismimajandus ei orienteeru ainult suveturismile: siinsed sanatooriumid ja konverentsihotellid

on märkimisväärselt koormatud aastaringselt. Turismimajandus ja suvepealinna maine toob Pärnusse

suviti üle 400 000 puhkaja. Puhkemajandusega seonduv lõi Pärnule ühe parima maine Eestis:

pangad andsid siia kergelt laene ja kinnisvaraturg kasvas jõudsalt. Kinnisvarahindade poolest ollakse

samal pulgal samuti suvituslinna Kuressaare ja hoopis suurema keskuse Tartuga. Pärnu saab

edaspidigi olema kasvav ravikuurort – puhkamise ja terviseparandamise sihtkoht. Kiiresti vananev

Euroopa, eriti soomlased ja sakslased, kellel on tugev spaa-kultuur, ehk ka rootslased, tulevad üha

arvukamalt vanuigi siia tervist parandama. Konkurentsieelise annab Eesti ravi-, sotsiaal- ja

puhketeenuste ettevõtetele veel aastakümneteks mitmekordne kinnisvara ja teenidustöötajate

palgatasemete erinevus Lääne-Euroopa ja lähedaste Põhjamaadega võrreldes.

Põllumajandus on suurema osa varasemast hõivest vabastanud, maapiirkondade majandus orienteerub

ümber puhkemajandusele ja seda sesooniväliselt tasakaalustavale kohalikel (puit, turvas, kala, savi jms.)

ning ka sisseveetaval toormel (kohalik töö) põhinevale tööstusele.

Kui paljud Pärnumaa majandusarengu näitajad on võrdväärsed Harju- ja Tartumaaga, siis tööjõu

haridustasemes jäädakse selgelt alla: kõrgema haridustasemega töötajaskonna osatähtsus tööjõus

on oluliselt madalam. Samas on siin viimastel aastatel näha paranemist - selle osatähtsus tööjõus

pidevalt kasvab ja seda just madala haridustasemega töötajaskonna arvelt.

Pärnul on ka tulevikus jätkuvalt asendilised ja heast mainest tulenevad eeldused saada väljaspool

Tallinna nii Eesti-siseseid kapitalimahutusi kui ka välisinvesteeringuid: paikneb ta ju kahe suure turu

Talsingi ja Riia vahel, mille omavaheline kaubavahetus, nii nagu ka veod Via Baltica trassil Kesk-

Euroopasse edaspidi ilmselt kasvavad. Pärnus on arvestatav oskustööliste kriitiline mass, loomaks siia

ka suuremaid tööstusettevõtteid ja logistikafirmasid, eriti kui arvestada väiksemaid töö- ja

kinnisvarakulusid.

122

Regiooni jätkusuutlikkuseks, senise hõive säilimiseks ja heaolu tagamiseks ei piisa siiski vaid logistikast

ja puhkemajandusest, mis on ülimalt sõltuvad rahvusvahelisest konjunktuurist. Vaja on ka

konkurentsivõimelist tootmist. Senine allhankepõhine tööstus muutub paratamatult: Pärnust kaob osa

tööjõumahukast tekstiili- ja õmblustööstusest, kalatöötlemisest, puidu- ja mööblitööstusest. See protsess

on Paikuse ja Sauga saeveskite ning linavabriku sulgemisega alanud. Samas on Pärnu tööstureil

kvalifitseeritud töötajate – inseneride ja tehnikute puudus. Pärnu teiseks oluliseks tulevikuprobleemiks on

senise majanduse vähene innovaatilisus ja teadmismahukus: innovaatikat ja tehnosiiret toetavate

institutsioonide puudumine või nõrkus. Seega ei saa täna üheselt prognoosida töötleva tööstuse edasist

püsimist senises mahus.

Kindlasti säilivad osa toidu-, puidu- ja mööblitööstusest ning mingis mahus metallitöötlemine ja

ehitusmaterjalide tootmine. Puidutöötlemine ja mööbel ei kao metsaressursse arvestades samuti, kuid

peab hakkama tootma kõrgema lisandväärtusega kaupu ja lähenema lõppturgudele . Tööhõive

maht erinevates tööstusharudes sõltub aga spetsialiseerumisest, klasterdumisest, võimest

uuendada tehnoloogiaid ja haarata Euroopas uusi niš iturge . Põhjamaade elektroonika- ja

metalliettevõtetel (Ruukki, Lasertool, Efore) on võimalus võtta üle tekstiili- ja puidutööstuste

ning ehituse lihttöölised (viimaste kokkutõmbumisel). Turbatööstused (küte, aiandusturvas) on taas

kasvamas, sh. Eesti liiderettevõte AS Tootsi Turvas, tulenevalt kombijõujaama rajamisest Pärnusse.

Fjordfresh’i kalakasvatus Audrus pakuks kava kohaselt täisvõimsusel 1200 peamiselt lihttöökohta 5

aastat pärast alustamist, kuid praegu on arendus peatatud.

Pärnust on saanud ka Lääne-Eesti administratiivkeskus, mis tähendas 2000ndatel paljude

ametkondade loodud uusi töökohti. Praegu ületootmiskriisis olev kinnisvaraarendus (puhkekorterid,

tööstuskinnisvara) tõenäoliselt kriisi leevendumisega taastub.

Perspektiivne on kunstnike jt. loomeinimeste põhise d tegevused, terviseedendus ja

sotsiaalhooldus, linnuvaatlus, soomatkad jm loodust urism .


- puhkemajandus, tervishoid ja spaa-turism

- metalli-, elektroonika- ja ehitusmaterjalide tööstus

- puhkemajanduslik kinnisvaraarendus

- kalakasvatus (eeldab Audru projekti käivitumist, mis pole aga kindel) ja töötlemine (Eesti

suurim kalaressurss - 87%)

- turbatööstusega seotud erialad

- bio- ja tuuleenergeetika.

123

8.4. Kesk-Eesti

Lääne-Viru, Järva ja Rapla maakonnad

Ühiseks on Tallinna suur mõju kõigi kolme maakonna arengule: Tallinna turu lähedus, paiknemine

Tallinnast lähtuvatel magistraalidel, aga ka arenenud põllumajandus ja tööstus, rahvastiku soodne

vanuskoosseis jpt. tegurid. Regioon moodustab pealinna regiooniga funktsionaalselt sulanduva piirkonna

- Tallinna Suure Ringi19. Ja tegelikult ei ole see siiski Kesk-, vaid Põhja-Eesti.

Pealinnaregioonist saadavad kasvuimpulsid ja investeeringud, kuid ka enamasti üle Eesti keskmise

taseme juba varasemast väljaarenenud põllumajanduslik ja tööstuslik tootmisbaas ning infrastruktuurid

on hoidnud siin kõrge kvalifikatsiooniga (tootmis-)töötajaid. Tööjõu hind Põhja-Eestis oskustööliste osas

erineb mõnevõrra Tallinnast. Samas on siin oluline põllumajandusest vabaneva valdavalt madala

kvalifikatsiooniga tööjõu ülejääk. Maa- ja kinnisvara hinnad on aga Harjumaast juba märksa madalamad.

Kesk-Eesti tulevik on agrotööstuslik, varustamaks Tallinnat ja Kirde-Eestit kohapeal töödeldud

toiduainete ja ehitusmaterjaliga ning andmaks ekspordiks kohalikel toorainetel baseeruvat

materjalimahukat toodangut. Eeldused on mitmesuguse tööstuse paigutamiseks. Piirkonnal on

kindlasti tulevikku ka Tallinna rekreatsioonialana. Senine spetsialiseerumine põllumajanduses ja

toidutööstuses on tugev ning jätkub. Hõive küll väheneb automatiseerimise läbi, kuid jääb suhteliselt

suuremaks kui mujal. Agraarklastri tugevemisest annavad märku nii suured investeeringud

farmidesse kui ka masina- ja agraarkeemiafirmade tulek regiooni. Kui klastrit täiendada veel rohelise

energiatootmise tehnoloogiatega (biogaas, biovedelkütused, puidu-põhugraanulid jm.), siis võib 2016.

aasta perspektiivis oodata ka kõrgema lisandväärtusega ettevõtete hõive kasvu.

Puidutöötlemine (saetööstus) põhineb suuresti kohalikul ressursil ja jääb kestma. Seda pigem seoses

suurte ekspordisaeveskite (Imavere, Paide, Näpi (Rakvere)), aga ka ehitusmaterjalide tööstusega,

kus Eesti riiklik huvi võiks olla seni peamiselt välisomanduses olevaid suurettevõtteid (Nordic

Tsement, Aeroc, Flexa jt) kohalike firmadega siduda ja suurte mahtudega klastri arengut

orkestreerida. Eriti Lääne-Virumaa ammendamatuid savi- ja lubjakivivarusid ning Eestis märksa

odavamat töö hinda ja transpordikulu arvestades annab see Põhjamaade kontekstis ilmse

konkurentsieelise.

Rida peamiselt tööjõumahukaid (allhanke)tööstusi saavad kasutada piirkonna tööstuslinnade ja

endiste majandikeskuste tööjõudu. Piirkonnas on KOVd arendanud terve rea tööstusalasid-parke,

kuid pole suutnud neisse piisavalt uusi tööstusi tuua. Siin on vajalik nii ulatuslikum koostöö kui ka

keskagentuuride abi. Seda enam, et mitu tööstusasulat on kriisi tõttu raskes olukorras.

Lähtuvalt trendidest välisnõudluses ja kohalikest eeldustest on Tallinna lähedust arvestades

perspektiivne seni üsna nõrk puhkemajandus.

19 Tegelikult kuulub siia ringi ka Läänemaa põhjapoolne osa ja Haapsalu, kuid Lääne maakond tervikuna omab siiski enam saarte ja Pärnumaaga ühist Lääne-Eesti eripära.

124

8.4.1. Lääne-Virumaa

Lääne-Virumaa asetseb kahe kõige rahvarohkema maakonna (Harju- ja Ida-Virumaa) vahel, mistõttu

tal on ideaalne ligipääs tähtsaimatele siseturgudele (Harju, Ida-Viru ja Lääne-Viru maakondades elab

kokku 56% Eesti rahvastikust). 90-ndate aastate algul vähenes maakonna rahvastik muulaste

väljarände tagajärjel tugevalt, hiljem on see aga stabiliseerunud. Samuti läbivad maakonda olulised

veoteed (nii maantee kui raudtee), maakonna territooriumil asub nii Tapa raudteesõlm kui ka Kunda

sadam.

Lääne-Virus on küll erinevat laadi majandust, kuid valdavalt on maakond tööstuslik. Esmasektor on

küll taandunud, kuid töötlemine jätkub oluliselt efektiivsemalt ja spetsialiseerunumalt. AS Rakvere

lihakombinaat on Eesti suurim toidukäitlusettevõte. Kohalik ärimees Oleg Gross on Põhja-Eestisse

üles ehitanud vertikaalse toiduainete tootmis-turustussüsteemi. Prevaleeribki tööstus, mis baseerub

kohalikule toorainele: maavaradele (tooraine ehitusmaterjalitööstusele AS Nordkalk, Baltic Fibres OÜ,

AS Kunda Nordic Tsement, AS E-Betoonelement jt.), metsale (Flexa) ja põllumajandustoodangule.

Märkida võib veel keemia-, metalli- (Universal Industries OÜ (summutid)) ja kergetööstust. Maakonna

tööstust iseloomustavad Eesti mastaabis suured ettevõtted, kellel on töötajaid üle 500 - selliseid on

veel vaid Harjumaal ja Ida-Virumaal. Kuna palgatase jääb pealinna omast maha, võib nii Tallinnast

kui eriti just välismaalt, eriti Soomest-Rootsist lisanduda veelgi nn low-tech ja medium-tech tootmist.

Eeldades, et rahvusvaheline majanduskonjunktuur eelseisval perioodil paraneb, saavad kriisiga

taandunud Lääne-Viru tööstusettevõtted suurendada oma tootmismahtusid, kasutada mastaabiefekti

eeliseid. Kaugemas perspektiivis nõuab maakonna küllalt traditsiooniline tööstuslik potentsiaal siiski

moderniseerimist, orienteerumist keerukamatele toodetele ja tehnoloogiatele.

Teeninduse osatähtsus on tagasihoidlik. Kui kaubandus on viimasel ajal siiski küllalt hästi edenenud,

siis muud teenindusega tegelevad ettevõtted pole silmapaistvaid tulemusi näidanud. Suur

potentsiaal on siin logistikaga seotud äridel. Tapa pakub raudteesõlmpunktina võimalusi nii

ladustamiseks kui jaotuseks. Arendada saab Kunda sa damat. Turismi- ja puhkemajandus

seostub maakonnas eelkõige Lahemaa rahvuspargi idaosaga (Võsu, Palmse), kahjuks on see

tegevus aga küllalt sesoonne. Täiendavaid võimalusi pakuks rekreatsioon: purjejahtide ja

purjetajate teenindamine, suvemajade rajamine ja te enindus .

Perspektiivne on ehitusmaterjalide tööstus (2013+, tugev ressursibaas, lähedane turg), jätkuvalt

ka toidutööstus (tugev ressursibaas, lähedane turg), puhkemajandus ja eriti suvemajade arendus .

Maakondlik strateegia Mäo logistika-tootmiskeskuse väljakujundamiseks on ilmselt asjakohane.


- ehitusmaterjalide tööstus,

- toidutööstus,

- puhkemajandus, -teenindus ning suvituskohtade arendus.

125

8.4.2. Järvamaa

Järvamaa majandusliku arengu eelduseks on olnud hea asukoht ja Eestimaa parimad mullad.

Majandus põhineb valdavalt kohalikul toormel: põllumajandus, eriti piimandus, toidu ümbertöötlemine,

metsa-, puidutööstus ja ehitusmaterjalide tootmine. Teenindussektori osatähtsus on teiste Eesti

maakondadega võrreldes madalaim, põllumajanduses hõivatute osatähtsus kõrgeim20.

Tööpuudus on Eesti keskmisest kõrgem - põhjuseks viimaste aastate esmasektori investeeringud ja

ehitusmaterjalide ning eksporttööstuse madalseis. Rahvastiku vähenemine on, eriti võrreldes Kagu-

ja Lõuna-Eesti maakondadega, olnud väike. Maakonnas on oma väikesed “siseperifeeriad”, aga väga

suuri arenguvahesid pole seni tekkinud.

Kinnisvaraturul on viimastel aastatel olnud märgata mõningat elavnemist, kuid see on siiski veel

nõrgalt välja arenenud. Ettevõtete arv 1000 elaniku kohta on Eesti maakondadest üks madalamaid.

Muret teeb ka ettevõtete madal innovatiivsus. Uusi tooteid ja protsesse küll evitakse, kuid käibest

annavad vanad tooted lõviosa ja ka uuendused ise on tavaliselt vaid modifikatsioonid.

Järvamaa tulevast arengut määrab tugevalt tema asukoht (pealinna suhteline lähedus, hea ühendus),

nimetatud mõju on selgelt positiivne. Tallinna poolt saadakse investeeringuid. Mäo-Paide-Türi

arengukoridori edu ja Tallinn-Tartu maantee valmimise soodne mõju elustavad tulevikus maakonna

elu tunduvalt. Ka osade väikeasulate juurde võib tekkida uusi ettevõtteid – ruumid ja töötajad on

olemas.

Järvamaa praegune majanduslik spetsialiseeritus (põllumajandus, mitut laadi kohalik tööstus

(toiduained, puidutooted, ehitusteenused, ehitusmaterjalid)) modifitseerub, kuid mitte väga kiiresti.

Esmasektor on hõivelt oluliselt taandunud, kuid jätkub märksa efektiivsemalt - peamiselt

piimakarjanduse näol (Aravete Agro, Väätsa Agro, Estonia OÜ jt.). Põllumajandus säilitab oma olulise

rolli, ka tööhõives, kuid seal hõlmatud töötajate hulk paratamatult väheneb. Võib eeldada, et tööstus

säilitab suuresti oma senise profiili, kuid mitmekesistub. Arvatavasti viivad mõned Tallinna ettevõtted

oma eksportorientatsiooniga tootmise Järvamaale ning tuleb senisest enam välisinvesteeringuid.

Uued tööstused Järvamaal saavad olema pigem väikesed kui suured.

Tööhõive teenindussektoris, mis seni on Järvamaal väga madal, kindlasti tõuseb. Suureks plussiks

on siin head logistilised eeldused. See võimaldab arendada väga erinevaid, valdavalt kodumaisele

tarbimisele orienteeritud teenuseliike : sõidukite remont, mitmesugused ladustamis- ja

kättetoimetamisteenused jne. Taoliste kodumaiste teenuste turg laieneb seoses Eesti üldise

arenguga.

20 Hiiumaa kõrge esmasektori hõivenäitaja taga on ka kalandus ja metsandus.

126

Ehkki Järvamaal on turismi vähe, on ressurss Kõrvemaa ja turg Tallinna näol rekreatsiooni

arenduseks olemas. Maakonna tallinnapoolses osas tuleb tulevikus arvestada ka kasvavat

igapäevast pendeldamist pealinna.

Hõive ja uute töökohtade perspektiiv on kindel suur põllumajanduses ja sellega seotud

keskkonnatehnoloogia-põhises ettevõtluses: biokütus ed, ökoenergeetika.


- intensiivne põllumajandus, eelkõige piimandus (õpetatakse Olustveres).

Põllumajandusmasinate hooldamine.

- Põllumajandusega seotud keskkonnatehnoloogiad.

- Logistika ja metallitööstuse erialad.

8.4.3.Raplamaa

Suurte keskuste ja suurettevõteteta Raplamaal on välisinvesteeringute osakaal ühe elaniku kohta

Eestis üllatavalt suur. Pealinna lähedus on aidanud kõrgel hoida ka sealset palgataset, mis on

maakondadest üks kõrgemaid - põhjus - igapäevane pendelränne Tallinna. Pealinna lähedus on oma

mõju avaldanud ka demograafilisele olukorrale, mistõttu viimasel dekaadil on rahvastiku rändesaldo

olnud pidevalt positiivne. Soodsa elukeskkonna indikaatoriks on ka maakonnas väljakujunenud

rahvastiku vanusstruktuur, mis annab soodsa perspektiivi majanduse arenguks ja seda just tulevikku

silmas pidades, kuna nii noorte (15-29-aastased) kui ka laste (0-14-aastased) osakaal rahvastikust on

Eesti üks kõrgemaid.

Hetkel tööturu olukord väga soodne ei ole. Tööealiste osatähtsus on alla Eesti keskmise, niisamuti ka

tööhõive määr. Tööpuudus on Eesti keskmisel tasemel ja kriisiga oluliselt kasvanud. Kuigi madala

haridustasemega töötajaid on veel suhteliselt palju (maakondadest viies), siis nende osatähtsus

tööjõus pidevalt väheneb ja seda just kõrgema hariduse ja kvalifikatsiooniga töötajaskonna arvelt.

Raplamaa majandusstruktuur on võrreldes teiste maakondadega tööstuslik, kuid see-eest vägagi

mitmekesine ja maakonna piires suhteliselt hajutatud. Maakonnas on keemia-, õmblus- ja

puidutööstus ning ehitusettevõtteid. Teenindussektor on tulenevalt väikestest keskustest tagasihoidlik

ja ilmselt ka oluliselt ei kasva, ehkki rekreatsiooni ja sotsiaalhoolduse vallas on

laienemisvõimalusi palju . Tulevikus tõuseb veelgi Raplamaa roll nii elamiskeskkonnana -

pendelränne kasvab - kui ka tootmise asukohana .


Maakonnas on kutsekoolid Kehtnas ja Vana-Vigalas, mis ilmselt on oma valdkonna leidnud.

127

8.5. Lõuna-Eesti

Lõuna-Eesti suurregioon on polariseerunud: siia kuuluvad ühelt poolt viimasel kümnendil kiiresti

arenenud Tartu, teiselt poolt ääremaaline Kagu-Eesti (Põlva-, Võru- ja Valgamaa) ning Jõgevamaa.

Lõuna-Eestit iseloomustavateks märksõnadeks on maalisus, mõningane suletus (kaugus sadamatest ja

suurtest majanduskasvu keskustest) ja eelnevast tulenevalt majanduslik mahajäämus. Piirkonna

suurimaks linnaks ja potentsiaalseks majandusveduriks on Tartu, mis praegu aga ei suuda kogu ala

mõjutada. Ka mujal Lõuna-Eestis eristuvad üsna teravalt linn ja maa: maakonnakeskused on suutnud

säilitada olulise osa tööhõivest, samas kui maakohtades oli isegi kiire majanduskasvu aastail suur

valdavalt madala kvalifikatsiooniga elanikkonna tööpuudus. Enamikus ääremaa valdades on elanike arv

alates 1990ndast kahanenud 10-25%.

Seni on Lõuna-Eesti majandus olnud küllalt traditsiooniline, suuresti toidu- ja puiduklastritel põhinev.

Taanduv on olnud kogu esmasektor, nii põllumajandus kui metsandus, kus uued tehnoloogiad

(masinad) on töö üle võtnud. Suuremad toidutootmise ettevõtted on välismaiste ettevõtete poolt üle

võetud. Lõuna-Eestil on maailma uuenevates majandustingimustes loodusressursse ja

kultuuritraditsioone arvestades siiski olemas rida arengueeldusi. Maailma arenenud riikides on kasvanud

puhkemajandus ja (loodus)turism, looduslike materjalide kasutamine ning ökoloogiliselt puhaste

toiduainete tootmine. Lõuna-Eestis on olemas tihe väikekeskuste- ja teedevõrk, Tartu ülikoolid ja

instituudid on võimalikud innovatsioonide väljatöötamise ja vahendamise keskused.

Olulist rolli omab Tartusse ja maakonda koondunud ning potentsiaalse tagamaa elanikkond (ca 350 000

kogu Lõuna-Eestis) - see annab (eriti kui veel arvestada haridus- ja teadusasutustega seotud inimeste

kvalifikatsiooni) Tartule Eesti-siseselt teise koha potentsiaali kasvuks. Pidevalt lisavad vaimset

potentsiaali väljast tulevad õppurid, kellest paljud (reeglina andekamad) jäävad Tartusse pidama. Samas

ei ole aga Tartus, rääkimata ülejäänud Lõuna-Eestist, kõrgharitud noortele piisavalt töökohti.

Senine spetsialiseerumine esmasektorile, so. puidule ja toidule on tinginud mehhaniseerimise

tulemusel hõive olulise kahanemise just maapiirkondades, kuid on praegustes kriisioludes mõnevõrra

stabiilsem (eriti toit). 2000ndatel loodi asemele olulisel määral puidu ja mööbliga, vähem metalliga

seotud töökohti, mis kriisi tulemusel on samuti märkimisväärselt kahanenud. Suur perspektiiv kogu

Lõuna-, aga eriti just Kagu-Eestile, kus suurtehnika kasutamine piiratum, on mahepõllundus. Praegu

on probleemiks koordineerimatus ja ka see, et paljud ökotalunikud loobuvad tootmisest ea tõttu.

Loodetavasti saab ökotootjate klastriinitsiatiiv olema edukas.

Olulise kasvu ja uut hõivet on loonud puhkemajandus, seda kõikides Lõuna-Eesti maakondades, aga

eriti parimate looduslike eeldustega Otepääl spordimajanduse ja Haanjas-Rõuges taluturismi näol.

Kasvanud on ka talumajade ostmine suvemajadeks.

128

Kasvanud on 2000ndatel rida peamiselt tööjõumahukaid (allhanke)tööstusi, sh. ennekõike puit-

mööbel, vähem metall, mis tänases kriisis on kiiresti koomale tõmbunud ja LõE töötust just

suuremates asulates kasvatanud. Seetõttu on vajalik toetava poliitika rakendamine nende tööstuste

konkurentsivõime kasvatamiseks (vt. poliitikasoovitused). Näiteks puidu kõrgkvaliteetsed lõpptooted

(puitmajad) ja mööbel - know-how kasvatamine.

8.5.1. Tartumaa

Tartu linn on ülikooli asupaigaks olemise kõrval ennekõike Tartumaa ja kogu 350 000 elanikuga

Lõuna-Eesti keskus: siia käiakse tööle, õppima ja kõikvõimalikke teenusi saama. Tartu tööturuala on

Eestis suuruselt teine, haarates esimeses lähiringis ca 70 000 ja koos kaugema tagamaaga üle 90

000 tööinimese. Koondumine Tartumaale kui õppimis- ja töökohta jätkub. Tartul on pakkuda üht

parimat elamismiljööd Eestis: ei liiga suur ega väike, tuhandete kõrgharitud intellektuaalidega vaimne

keskkond, rikkalikult vaba aja veetmise võimalusi jms. Küll aga asutab end üha suurem osa

jõukamast rahvast linnapiiri taha ääre- ja eeslinnadesse või ka kaugemale maale, kuid

segregatsiooniprobleemid Tartut ilmselt ei ohusta.

Tartu majanduses on valdavaks avalikud teenused, kus on hõivatud kaks kolmandikku töötajaist. Et

eelarve 2000ndatel kasvas, oli haritud inimeste teenistus on Eestis hea ja Tartumaa palgatase jääb

alla vaid Harjumaale. Tartumaal oli ja on ka praegu Eesti väikseimaid tööpuudusi. Samas loob

teenindusmajandus palju nišše väikeettevõtlusele, mille arvukuse poolest vannub Tartumaa alla vaid

Harjule. Kasvanud on kõrghariduse mahud (ehkki hõive oluliselt mitte) ja riigiasutuste hõive.

Tartu tööjõuturule on iseloomulik kõrgharidusega inimeste ülepakkumine ja ka töötus. Et Tartumaa

majandus ei suuda seni kõiki kõrgharituid kohapeal rakendada, siis tasuks riigisektoril sinna veel

mõni PRIA-taoline kontor rajada või üle tuua. Näiteks ka valdavalt back-office’ina toimiv Riigikassa

vmt võiks vabalt väiksemate tööjõu- ja rendikuludega Tartus asuda.

Tartumaa tööstus on juba suurusest tulenevalt teiste maakondadega võrreldes mitmekesine ja

mahukas, domineerivad siiski, nagu mujalgi Lõuna-Eestis, toiduaine- ja puidutööstus..Tartut ei saa

aga kuidagi nimetada tööstuslinnaks. Juba kaugus sadamatest on miinuseks, mis ei võimalda sinna

suurtehaste rajamist. Selget spetsialiseerumist ja tootmisklastrit ei ole kujunenud. 2000ndate

tudengkonna mitmekordistumine ja kinnisvara kallinemine lõi lukku lihtsama ja odavama töö tegijate

juurdevoolu Tartusse, mis tähendas, et tööjõu puudusel pidid Tartu firmad kas uuendama

tehnoloogiat või kolima oma tootmise Kagu-Eestisse. Tarmekost sai näiteks mitmekesise toote-

teenuse valikuga kontsern, mis paigutas osa tootmist linnast välja. AS Sangar ja AS Ilves-Extra on

erandlikult aga näiteks tänu jaemüügiga tegelemisele ja spetsialiseerumisele suutnud isegi

õmblustööstuse vallas püsima jääda.

129

Esmasektor on hõivelt väike, kuid põllumaa pindala poolest ja eriti just vaimult suur: Tartumaal on

rikas põllumajandus- ja metsandustraditsioon, siin koolitatakse suurem osa riigi esmasektori

kõrgharitud spetsialistidest, paiknevad katselaudad ja muu arendustegevusele oluline infra.

Tartu kõrgtehnoloogilist hõivet on enam loonud tarkvarafirmad Playtech, Webmedia, Regio.

Eeldatavalt suurima potentsiaaliga biomeditsiinis pole aga firmad peale mõne erandi

rahvusvahelistele turgudele suutnud kasvada. Oluline on kõrghariduse ja meditsiini kõrval kasvav

T&A (R&D) allhange ja spin-off firmad, millele õigete poliitikatega on võimalik luua soodne

kasvupinnas. Seni on T&A siiski ehk liialt alusuuringute-keskne ja ettevõtjakauge. Hoolimata

toetavate struktuuride nagu teaduspark, TÜ tehnoloogia instituut, biotehnoloogiapark jt. olemasolust,

ei ole suuri läbimurdeid toimunud. Ka ei ole Tartusse oma üksustega tulnud suuri RV ettevõtteid.

Elulise tähtsusega on olnud regulaarse lennuliikluse käivitamine.


- Kõrgharidusel ja R&D-l baseeruv kõrgtehnoloogiline tootmine ja teenus: IT, bio- ja

ökotehnoloogiad, meditsiin ja tervishoid üleriigiliselt.

- Lõuna-Eestile põllu- ja metsamajanduse, toidutööstuse, alternatiivse energiatootmise (põllu-

metsamajanduse jääkide biomass) tehnoloogiad, transport ja logistika.

8.5.2. Jõgevamaa

Jõgevamaal domineerib põllumajandus ja selle saaduste ümbertöötlemine, millele lisandub ka

metsavarumine. Põllumajanduslikule profiilile loovad aluse viljakad mullad, suur põllumajandusliku

maa osatähtsus ja pikad traditsioonid. Jõgevamaa on majandusliku restruktureerimise tõttu kandnud

suuri kaotusi tööhõives: see on viimastel aastatel drastiliselt langenud: kui veel 1997. aastal oli ca. 1/3

hõivatutest tegev primaarsektoris, siis 2002. aastal vaevalt 1/5 ja 2008. a vaid 13%.

Tööstussektor on maakonnas vähe (maakondadest viimane) ja üsna ühekülgselt arenenud

(prevaleerivad tugevalt metsa-, puidu- ja toiduainetetööstus), ehkki, nagu mujalegi, tuli 2000ndatel

jõudsalt lisa väiksemate tööstusettevõtete näol. Teenindussektoris annab mõningast hõivet

kaubandus, avalik sektor ja kasvava, ehkki esialgu veel äärmiselt tagasihoidliku tegevusalana turism.

Teenuste- sh. kinnisvaraturg on nõrgalt arenenud.

Demograafiline situatsioon maakonnas on kehvapoolne. Madala hõivatuse ja kõrge tööpuuduse

juures on ka tööealist elanikkonda vähevõitu. Küll pole aga Jõgevamaa valdade tööpuudus kriisi ajal

oluliselt kasvanud. Samuti on noorte osakaal alla Eesti keskmise ning nende vähenemine on viimasel

kümnendil olnud Eesti maakondadest üks suurimaid. Maakonna arengut soodustavate teguritena

tuleks märkida suhteliselt head asukohta: asutakse Eesti keskmes ning maakonda läbivad mitmed

olulised magistraalid, mis loob eeldused suurematesse asulatesse tööstuse lisandumiseks. Samuti

asub päevase pendelrände kaugusel Tartu linn, mille mõjuareaalis olemine on olulise tähtsusega.

130

Jõgevamaa eri kandid arenevad tulevikus erinevalt. Jõgevamaa lõunaosa (Vooremaa) on selgelt

Tartu linna mõjuareaalis. Sealne atraktiivne loodus omab häid puhke- ja elamumajanduslikke eeldusi

(20-30 minutit Tartu kesklinnast). Eesti majanduse üldine areng ja transiidivood peaksid looma hea

kasvukeskkonna Tallinn-Tartu maanteel asuvatele Puurmanile, Põltsamaale ja Adaverele.

Probleemseks jääb esialgu Peipsiäärse ala tulevik. Mustvees on juba pikaajaliselt suurim tööpuudus.

Aga ka siin on tegureid, millele loota: ühelt poolt Peterburi turu lähedus, teiselt poolt liikluse

taastumine Eesti ja Venemaa vahel üle Peipsi ning P eipsi järve turismimajanduslik evitamine ,

seda juhul, kui Eesti ja Venemaa majanduslik läbikäimine paraneb.

Perspektiivsed harud on nii suur- kui ka mahepõllun dus , sh. eriti köögiviljandus (Peipsiääre

traditsioon, tugevad töötlejad Põltsamaal ja Tartus), ökoenergeetika (Tartu varustamine), puhke- ja

heakorrateenused .

Eelisõpetatavad erialad:

- Põllumajandus ja toidukäitlemine (ülikoolid Tartus, metsa- ja maamajanduskoolid Luual ja

Põltsamaal).

- Puhkemajandus.

8.5.3.Põlvamaa

Põlvamaa asub Eesti kõige kagupoolsemas nurgas, sinna kuulub ka suurem osa Setomaast.

Põlvamaa perifeersust leevendab lähedus Tartule, osa toimibki Tartu tagamaana - madala

asustustihedusega hinnatud elukeskkonnaks olemine on aidanud ära hoida ka teistele Kagu-Eesti

maakondadele omast väga suurt elanikkonna väljarännet. Eesti taustal siiski suhteliselt kõrge

väljaränne on jõudnud juba jätta jälje Põlvamaa demograafilisele struktuurile. Üllatuslikult hea seis on

aga Setomaa „nulgas“: Värska, Orava ja Veriora tööturusurve indeks on „rohelise peal“.

Olukord pole kiita ka Põlvamaa tööjõuturul. Tööealiste madala osakaalu juures on tööhõive määr

Eesti madalaim. Tööpuudus on praegu alla Eesti keskmise. Samas on sissetulekud ühed Eesti

madalaimad. Tõsi: võib eeldada, et muule Lõuna-Eestile iseloomulikult võib oluline osakaal olla ka

mittedeklareeritud tuludel.

Ettevõtete arv 1000 elaniku kohta on Põlvamaal ligikaudu Eesti keskmisel tasemel, kuid muret teeb

ettevõtlusaktiivsuse vähenemine viimastel aastatel. Põlva (AS Nycomed Sefa) ja tema lähiümbruse

kõrval on enam ettevõtlust Räpinas ja Värskas, natuke ka Tartu maakonnaga piirneval alal (Vastse-

Kuuste, Ahja). Eriti edukad olid puitmajade ehitajad. Koidula raudteesõlme väljaehitamine annab

kindlasti täiendavat tööhõivet. Põlvamaa ettevõtlusprofiil ei ole ka praegu väga kitsas, aga seda saab

kindlasti mitmekesistada, nii puhkemajanduse (siin on, tõsi küll, Võru- ja Valgamaal paremad šansid,

aga võimalusi jätkub ka Põlvamaale, kasvõi Eestit ja Venemaad ühendavad turismimarsruudid,

Peipsi) kui ka mitmesuguste tööstusharudega. Kindlasti säilib Põlvamaa atraktiivsus ennekõike

Tartus töötavate inimeste elukeskkonnana.

131

Praegu on ettevõtlus maakonnas arenenud eelkõige kesk- (Põlva) ja paradoksaalsel kombel ka

kaugemas idaosas (aktiivsed puiduettevõtted Räpinas ja spaad Värskas), vähem aga Tartu-Luhamaa

tee äärde jäävas lääneosas (Kanepi ümbrus).

Perspektiivne on mahepõllundus, puhkemajandus (ökoturism, Värska spaad), Seto

kultuurimajandus ja käsitöö.


- mahepõllundus ja eriti -aiandus (Räpina aianduskool ja selle know-how),

- puhkemajandus (ökoturism, Värska spaad),

- Seto kultuurimajandus ja käsitöö,

- Pikemas perspektiivis ka puitmajade tootmine (sealjuures on taastatud ka Eesti kohalikus

stiilis palkmajade ehitamise know-how - enam koostööd Võru instituudi ja TÜ Viljandi

kultuuriakadeemiaga).

8.5.4. Valgamaa

Valga maakond jaguneb kolmeks linnapiirkonnaks: lõunas Valga, läänes Tõrva ja kirdes Otepää, mis

on küll enam seotud Tartu ja isegi Tallinnaga. Kui maakonna lõuna- (Valga koos oma lähiümbrusega)

ja läänepiirkonnas (Tõrva, Helme) domineerib tööstus ja transport, siis maakonna põhjaosas

(Otepää) annab tooni turism, täpsemalt spetsiifiline spordimajandus. Valgamaa on suuresti tänu

Otepääle selgelt Eesti sisemaa turismipiirkond number üks. Maakonna keskosa on peamiselt

põllumajanduslikus kasutuses. Viimase osatähtsus maakonna tööhõives on üks väiksemaid Eestis.

Valgamaa on Eestis Tallinnast kaugeimal asuvaid maakondi (258 km), asendi perifeersust

leevendavad siiski mõnevõrra suhteliselt head ühendused nii raud- kui maanteed pidi Tartu ja Riiaga

(180 km). Maakonna perifeerne asend ja tööstuste kokkutõmbumine on avaldanud demograafilisele

olukorrale negatiivselt mõju - elanike arvu vähenemine Valgamaal viimasel kümnendil on olnud

Eestis üks suuremaid.

Valgamaa majandus on traditsiooniliselt enam tööstuslik, kusjuures see on maakonna piires

suhteliselt hajutatud. Domineerivad puidu- (UPM Kymmene Otepääl), mööbli- (Valga GOMAB Mööbel

AS), õmblus- ja toiduainetetööstuse (Atria kontserni Valga lihatööstus) ning ehitusettevõtted, millest

enamik on kriisi tõttu raskustes ja millest tulenevalt ka tööpuudus on kasvanud üheks Eesti

kõrgeimaks. Sissetulekud olid Valgamaal 2008. a Eesti madalaimad (arvestades esma- ja

turismisektori märkimisväärset varjatud käivet, ei pruugi see siiski päris nii olla).

Lootust Valgamaa majanduse tulevikku positiivses valguses näha annab Eesti-Läti piiri mõju

vähenemine ja Valga-Valka funktsionaalse regiooni (kokku ligi 70 000 elanikku) majanduse

integreerumine. Sel juhul on võimalik arendada kaksiklinnas välja teenindus tunduvalt suurmale

132

regioonile mõlemal pool piiri. Valga võib saada ka teatud tööjõualast leevendust Läti poolt piiri.

Teatud ulatuses võib Valgas areneda ka Läti turgudele suunatud suuremamastaabiline tootmin e

või äri , siinjuures tuleb aga arvestada, et Valka tagune piirkond Lätis on hõredalt asustatud ja

seetõttu saab turuks olla ikkagi pigem Riia. Valgal on potentsiaali kujuneda ka oluliseks

transpordi-logistika keskuseks (seda pärast Koidula piirijaama valmimist). Potentsiaal ei piirdu

ainult läbiveoga. Valgamaa võib kujuneda tugipunktiks Lõuna-Eesti turule liikuvatele Läti (või Lätis

baseeruvatele Lääne) firmadele. Läti on kriisist hoolimata oluliseks turuks turismi- ja

puhketeenustele .


- Läti keel ja kultuur (kavandamisel on Läti ülikooli Valka filiaali laiendamine),

- metallitöötlemise ning puidutöötlemisega (palkmajad) seotud erialad,

- puhkemajandus (kõiki õpetatakse kõrgtasemel ka Väimelas),

- logistika- ja laomajandus.

8.5.5. Viljandimaa

Demograafiline situatsioon maakonnas pole just roosiline. Kui rahvastiku vähenemine viimase 10-12

aasta kokkuvõttes on olnud enam-vähem Eesti keskmisel tasemel, siis muret teeb just viimase aja

suur väljaränne. Samuti on suhteliselt madal tööealiste osakaal ning kõrge vanurite osatähtsus.

Viimasel kümnendil on maakonnas ja eriti Viljandis märgata edenemise märke. Toimub küllalt aktiivne

ehitus, avati hotell jne. Samas on ettevõtlusaktiivsus (ettevõtete arv 1000 elaniku kohta) üks

madalamaid Eestis (nõrgem veel Jõgeva- ja Ida-Virumaal). Töötajaskonna haridus- (alg- ja

põhiharidusega tööjõu osatähtsuselt kogu tööjõus kehvem näitaja vaid Läänemaal) ja palgatase

samuti ühed Eesti madalamatest. Kui kõrghariduse osatähtsus on tasapisi siiski tõusnud, siis alg- ja

põhiharidusega tööjõu osatähtsus pole langenud.

Viljandimaa on ajalooliselt edukas põllumajanduspiirkond. Ka praegu on põllumajandusel oluline roll.

Tööstuses annavad tooni kerge-, puidu-/mööbli-, toiduainetetööstus ja metallitöö. Teenindussektor on

veel suhteliselt nõrgalt ja ühekülgselt arenenud – selles sektoris jäädakse maakondadest hõivatuselt

viimasesse kolmandikku ja ka sellest enamus on hõivatud kaubanduses.

Lõviosa maakonna ettevõtlusest on koondunud Viljandisse või selle lähiümbrusse (Viiratsi, Vana-

Võidu, Ramsi), väljaspool seda piirkonda on ainsaks suuremaks ettevõtluse keskuseks Karksi-Nuia.

Suhteliselt lihtsama ja traditsioonilisema majanduse juures pole olnud ka ettevõtete

innovatsioonialane tegevus väga intensiivne. Traditsioonilisusel on ka oma plusspool: Viljandimaast

on kujunemas Eesti rahvuskultuuri edendamise ja hoi dmise keskus . Seda imagot aitavad

edukalt vedada nii TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia kui ka populaarne Viljandi pärimusmuusika keskus.

Kultuuriga seoses on ülioluline muidugi ka teatri olemasolu. Kultuuriimago aitab väärtustada nii

Viljandimaad elukeskkonnana kui annab võimenduse seoses turismi- ja puhkemajanduse

133

arendamisega . Puhkus Viljandis, kiirelt populaarsust kogunud Soomaa kanuuretked jms. on küll

valdavalt kodumaisele publikule määratud brändid, aga järk-järgult on võimalik suurendada ka

välisturistide hulka.

Tõsi, tervikuna Viljandimaa majandus lähitulevikus teenindusmajanduseks ei muutu, põllumajanduse

ja tööstuse arenguperspektiivid jäävad samavõrra olulisteks. 2000ndatel on kasvanud rida tööstusi:

AS Toom Tekstiil ja AS Viljandi Metall, aga ka väikeettevõtted.

Viljandimaa suhteliselt traditsioonilist laadi tööstusel on lähiperioodil loodetavasti veel võimalik oma

tootmismastaape suurendada, mängida nn. mastaabiefektile, on ju tootmissisend eelkõige palkade

tõttu keskmisest madalam. Ajapikku tuleb aga üle minna keerukamale tootmisele ja siin võib jalgu

jääda töötajaskonna madal haridustase ja keerukamat laadi tehnilise kutseõppe võimaluste nappus

maakonnas. Ilmselt ongi see üks maakonna edasise arengu sõlmpunkte.

Perspektiivne on puhke- ja kultuurimajandus , seda eriti seotult rahvuskultuuriga, kust

omakorda kasvavad sidusaladena välja rahvuslik ehitus, käsitöö, meelahutus ja multimeed ia.


- rahvuskultuuriga haakuvate erialadega seotud loomemajandus TÜ Viljandi

Kultuuriakadeemias,

- põllumajandus (mahepõllundus) ja saaduste töötlemine,

- puhkemajandus (õpe Olustveres),

- metalli- ja puidutöö (Viljandi Ühendatud Kutsekeskkoolis).

8.5.6. Võrumaa

Võrumaa elanikkond on kogu sõjajärgse aja kahanenud. Väljaränne maakonnast toimub endiselt.

Noorte osakaal koos teiste Kagu-Eesti ja Lääne-Eesti maakondadega on Eesti madalaim. Tööealiste

osakaal on Eesti väikseim ja samas vanemaealiste osakaal Eesti kõrgeim. 1990ndail Võrumaa geo-

ökonoomiline asend halvenes, sest Eesti majandus pöördus Läände, Põhjamaade ja Euroopa Liidu

suunas – suurem osa kaupu hakkas liikuma Tallinna kaudu – ja kontaktid Vene ja Läti suunal

raskenesid piiride sulgemise tõttu. Eriti valusalt lõi see väiketootjaid, kelle jaoks Pihkva

põllumajandussaaduste turg sulgus.

Võrumaa majandus on püsinud seni kahel vaalal: põllumajandusel-toidutööstusel ja metsakompleksil

(saematerjali- ja mööblitööstus). Mõlemad harud on traditsioonilised ja hõivet kahandanud. Kui

metsatööstuse arengut on soosinud tooraine olemasolu ja tööjõu praegune suhteline odavus, siis

põllumajandust künklik pinnamood just ei soodusta, eriti kui võrrelda turgudele lähedamal asuvate,

suurte ja tasaste põldudega Kesk- ja Põhja-Eestiga. Uusi töökohti on tööstuses ja teeninduses küll

loodud, kuid paraku märksa vähem kui täishõive tagamiseks vaja. Sealjuures on kõrge

osatähtsusega teenindustöökohtade taga suuresti avalik sektor (sh. piirivalve, toll, sõjavägi ja nende

teenindamine). Ühekülgne majandusstruktuur ja väikesemastaabiline äriline aktiivsus on tinginud

134

omakorda välisinvesteeringute kesisuse – see näitaja ühe elaniku kohta on väiksem vaid

Jõgevamaal. Enamus investeeringuid suunati metsakompleksi (saetööstus), teistesse harudesse

(toiduainetetööstus, transport jne.) on seni investeeritud vähe. Ettevõtete arvult elaniku kohta on

Võrumaa küll Eesti keskmiste hulgas, kuid lõviosa sellest numbrist moodustavad FIEd ja

väikeettevõtted, mille laienemise ja töökohtade loomise võime on kesine. Ettevõtlusaktiivsus on

viimastel aastatel pealegi oluliselt pidurdunud.

Kasvamas on siiski turismi- ja puhkemajandus, käima on lükatud rida europrojekte. Võrumaa

vaatamisväärsused ja suurepärase looduse on avastanud ennekõike siseturistid, välisturiste käib

Eesti (Tallinnast vaadates) kaugeimas maakonnas suhteliselt vähe.

Perspektiivne on puidutööstus . Metsa jagub. Kasulik on ka sissesätitud äri üleaedsetega

Pihkvamail, kus toore ja eriti töö palju odavam. Võtmetähtsusega on Väimela kutsehariduskeskuse

tipptasemel puidutehnoloogide ja töötajate ettevalmistamine ning ettevõtete endi vaheline koostöö.

Paraku ei õnnestunud esimene Kagu-Eesti puiduklastri projekt soovitud kujul. Nii või naa tuleb

mõtelda investeerimisele tootlikkuse tõusu ja nii tasub Väimela baasil üles kasvatada oma

puidutehnoloogide-disainerite-konsultantide kaader . Vajalik on ka traditsiooniliste

käsitööoskuste salvestamine ja edasiviimine, millel on ülioluline sisend omanäolisse

tootearendusse .

Transport ja logistika kindlasti taastub 2007. kevade eelseks. Kuigi mitu suurt katset logistikaäri käima

lükata on ebaõnnestunud, ei tasu loobuda, sest ELi piiri võimalused ja Pihkva-Novgorodi

vahendamine Euroopasse ei ole kaugeltki ammendunud. Võrumaalt on juba ka mitu edukat veofirmat

välja kasvanud ja vedamise-ladustamise tööd tuleb seoses Tartu tööjõu ja kinnisvara kallinemisega

ilmselt juurde (eriti pärast peatset Koidula raudteejaama võimalikku valmimist ja Hiina

konteinerterminali rajamist Muugal).

Toidutööstuski ei kao kuhugi. Ka siin on konkurentsieeliseks tööjõu odavus, võrreldes muu Eesti ja

eriti Põhjamaadega. Samas tuleb toidutootjail-töötlejail arvestada lõunanaabrite ja Poola tõsise

konkurentsiga. Ka ei looda toidutööstuses ja põllumajanduses juurde töökohti. Küll on praegustele

viljelejatele võimaluseks mahepõllundus. Kesk-Eesti maad ja viljelemistingimused on

suurpõllunduseks märksa paremad. Paraku on enamuse talupidajate vanus selline, et paljud

loobuvad viljelemisest. Pealegi hooldavad talumehed olulist turismiressurssi – kultuurmaastikku, mis

kipub hooldamata kiiresti võsastuma.

Ka muud kergemat tööstust võib Põhjamaadest Võrru tulla, kuid siin on takistuseks ennekõike

vajalike töötajate vähesus. Siiski on vähemalt asendustöökohti vaja Wermo ja Antsla mööbliettevõtete

koondamiste leevendamiseks.

Perspektiivne on mahepõllunduse, puhkemajanduse, kus tegutseb rida e dukaid ettevõtteid, ja

Werro/Seto kultuurimajanduse loov sidumine . Võrumaal annab puhkemajandust ja traditsioonilisi

135

tegevusi sidudes üles ehitada rida huvitavaid väärtusahelaid, mis varem ei olnud võimalikud. Näiteks

selline: käsitöömeistrid teevad marjatoodangu (põllupidajad) tarvis anumad ja toosid (puit), mis

annavad nii värsketele marjadele kui ka keedistele omamoodi lisaväärtuse. Maasikad ja muud marjad

müüakse kohapeale tulnud puhkajatele (turism) või veetakse (transport) Talsingi ja Riia turule, kus

maasikad valmivad näiteks üldjuhul paar nädalat hiljem ja kus inimesed põllupidamise-aiandusega

ülepea vähe tegelevad. Tänasel päeval saab küll suur osa maaelanikest sissetuleku metsamarjadest

ja seentest, kuid vähesed turustavad seda ise.


- Puidutöötlemine ja disain,

- puhkemajandus,

- mahepõllundus,

- loomemajandus (eriti Võro & Seto rahvuskultuuriga seitud tooted ja tegevused).

8.6. Ida-Virumaa

Ida-Virumaa tööstusregioon on oma olulisuselt ja mahtudelt Eestis Tallinna järel teine. Ida-Viru

maakonna majandus on selgelt tööstuslik ja tugineb põlevkivile, mis on aluseks energeetika, kütuse-

ja keemia- ning ehitusmaterjalide tööstusele. Lisaks on Ida-Virumaal teisigi suuremahulisi

tööstusharusid: keemiatööstus, kerge- ja tekstiili- ning puidutööstus. Samuti asuvad maakonnas

mitmed ainulaadsed ettevõtted: AS Silmet, Esfil Tehno AS, Balti AS. Tegemist on aga taanduva

suurtööstuse alaga, mida iseloomustab kõrge tööpuudus, suurettevõtete restruktureerimine,

krediidivaegus ja keskkonnaprobleemid. Ida-Virus on kardetud ka võimalikke sotsiaalseid ja rahvuslikke

konflikte. Samas on tegemist tööstuslikku kogemust omava märkimisväärse arvukusega tööjõuga. Ida-

Virumaa on ainuke piirkond Eestis väljapool Tallinna heade eeldustega tööstusinvesteeringute

saamiseks.

Põllumajanduse osatähtsus on maakonnas väga väike, tingituna põllumajandusliku maa väikesest

osatähtsusest (18% maakonna pindalast), selle alla keskmise kvaliteedist kui ka kõrgest linnastumise

astmest (ligi 9/10 elanikkonnast elab linnades, mis on ka Eesti kõrgeim näitaja). Suure maakonna

kohta oli teenindussektor viimase ajani tagasihoidlik, põhjuseks ilmselt ka teistele suurtööstusaladele

iseloomulik nõrk teenindamise ja teenuste müümise traditsioon. Tõsi, viimasel ajal on nihkeid

edenemise ja aktiviseerumise suunas näha: jaekaubandus ja spaad said 2000ndate keskel suuri

investeeringuid.

Maakonna ettevõtlust ilmestavad Eesti mastaabis suured ettevõtted, väikeettevõtluse kultuur on

nõrgim. Välisinvesteeringuid on seni Ida-Viru maakonda tulnud suhteliselt edukalt: konkurentsitult

esimese, Harju maakonna, järel ollakse absoluutnumbrites üks edukamaid, kuid tänu maakonna

suurele rahvaarvule jääb välisinvesteeringute suurus per capita Eesti keskmisele tasemele.

Ümberstruktureerimist vajava suurtööstuspiirkonna jaoks oleks vaja enam. Demograafiline situatsioon

ettevõtluse arenguks on maakonnas veel soodne: elanikkond paikneb kontsentreeritult linnades.

136

Samuti ollakse (15-29-aastaste) noorte osakaalult üks esimesi Eestis. Samas tekitab muret homne:

laste (0-14-aastased) osatähtsus elanikkonnas on Eesti madalaim, noored kipuvad välja rändama

ning eakate osakaal kasvab väga kiiresti, olles valdavas osas suuremates linnades aastal 2018 50-

100% suurem. Väljaspoolseid eripoliitikaid rakendamata võib Ida-Virumaa kahanemine ja

demograafilise struktuuri halvenemine jätkuda veel aastakümneid, kusjuures riigikassast sinna

paratamatult suunatavad sotsiaalkulutused saavad kordades ületama võimalikule ennetavale

arendusele tehtavaid kulutusi.

Logistiline asukoht on hea: asutakse Euroopa Liidu idapiiril suurte metropolide (Helsingi, Tallinna ja

Läänemere regiooni suurima linna St. Peterburi) vahel. Maakonda läbivad mitmed olulised

magistraalid: Tallinn-Narva-St. Peterburi maantee ja raudtee, aga ka Via Hanseatica. Sillamäel on

uus sadam. Samas pole maakonna logistiline kontseptsioon veel välja arendatud, pidevalt on

probleeme veoste piiriületusega.

Ohud Ida-Viru ettevõtlusele tulenevad ennekõike vana majanduse tekitatud negatiivsetest

välismõjudest: sotsiaalprobleemidest ja keskkonnahädadest. Maakond võib kaotada oma noored, mis

on eriti tõenäone juhul, kui ülikoolid ei näe enam motivatsiooni regioonis tegutsemiseks. Ida-Virumaal

on suur 15-20aastaste vanusegrupp. Samas on ettevõtetes ja ka omavalitsustes terav puudus

inseneridest, keskastmejuhtidest, projektijuhtidest. Ida-Virumaa arengu olulisim strateegiline küsimus

on ärialase ja sellega kombineeritud tehnilise rakenduskõrghariduse andmine ning selle abil vastava

oskuskompetentsi ning innovaatilise ärikeskkonna loomine kohapeal. Ida-Virumaa nõrkused

tulenevad peaasjalikult vana majanduse loodud kultuurist, sotsiaalsest rigiidsusest ja perifeersusest

Eesti avalikkuse, keskvõimu ja keeleruumi suhtes. Siin paistab jällegi välja esmane vajadus

investeerida koolitusse ja hoiakute muutusse, kusjuures olulised on nn. pehmed investeeringud.

Arenguruumi on veel isikuteeninduses: rekreatsioon, turism ja jaekaubandus annavad kiireid tulemusi

suhteliselt väikeste kapitalimahutustega: loovad uut hõivet madalama potentsiaaliga tööturule

suundujaile ja parandavad oluliselt elukeskkonda. Turismiarendus on maakonnas nii ettevõtjate kui

ka maavalitsuse ja omavalitsuste ponnistusel läinud liikvele, käima on veetud rida edukaid projekte

nagu näiteks Toila ja Meresuu sanatooriumid või Kohtla kaevandusmuuseum. Ida-Virumaa noort

rahvast on vaja valmistada ette teenindajateks ja teenindusettevõtjaiks. Narva kutseõppekeskuse edu

on siin julgustav. Ka tavaliste isikuteenuste turul on veel teiste Eesti linnadega võrreldes oluliselt

kasvuruumi. Teisalt vajab kujundamist Ida-Virumaa tarbimiskultuur, inimesed ei ole harjunud olema

teenindatud ega ka teenindajad.

Ida-Virumaa teiseks võtmeharuks on äriteenuste arendus ja kohalike võimekaimate noorte

suunamine sellesse valdkonda. Sealjuures tuleb lähtuda maakonna asendist ja rahvuskoosseisust

ning luua rahvusvaheliselt arvestatav äriteenuste kooslus, mis suudaks teenuseid pakkuda ka vene ja

inglise keeles. Ida-Virumaa vajab suures koguses väliskapitali, mistõttu kohapeal peaks olema võime

spetsiifiliste potentsiaalsete välisinvestoritega läbi rääkida. Praegu on see võimekus vaid üksikutel

suurettevõtetel, kelle peakorter on pealegi Tallinnas. Esimeses etapis saab sellist teenust tagada vaid

137

avaliku ja erasektori koostöös kontorite kujundamisega a la IVEK ja Narva ärinõuandla. Edaspidi

tuleb turu kasvades soosida erakonsultatsioonifirmade teket.

Vajalik on innovaatilisuse tõus traditsioonilistes harudes nagu põlevkivikeemiatööstus jms, mis saab

põhineda vastavate era- ja avalike arendusstruktuuride loomisel. Toetust vajab tooteinnovatsioon

laiemalt, aga ka tehnoloogiline ja protsessiinnovatsioon. Innovaatilisuse kasv on loomulik siduda

äriteenuste arenduse ja kohaliku kõrgharidusega. Regiooni suurettevõtted nagu Viru Keemia Grupp

ja Silmet on oma vastavate üksuste loomisega alustanud. Initsiatiivid vajavad projektidena lisatoetust

ja ülikoolide kaasamist.

Ida-Virumaa peab enam kasutama oma asendit Põhjamaa de metropolide (Tallinn, Helsingi) ja

St. Peterburi vahel , arendamaks sealsete turgude tarvis perspektiivseid harusid nagu: (1) ehitus ja

ehitusmaterjalide tootmine, (2) logistika kombineerituna vastava tootmisega (nt puidu- ja

metallitoorme väärindamine Läände, tarbe- ja toidukaupade suunamine Itta). Läheduses paiknevad

kiiresti kasvavad ehitusturud (Tallinn, Peterburg), mis nõuavad kasvavates kogustes ehitusmaterjale

ja ehitajaid. Sealjuures pakub avanev piir suure konkurentsieelise, võrreldes Soome ja ka Tallinna

ehitustööliste ning mitmete kohalike materjalide hindadega. Ida-Virumaal on võimalik ehituse

täistsükkel kogu väärtusahela ulatuses: projekteeri mine, materjalide tootmine ja ehitus .

Maakond vajab uute ja osalt ka vanade harude arendamiseks ning uutele investoritele tingimuste

loomiseks täiendavat infrastruktuuri tööstusplatsid e ja –parkidena linnades, kuid ka leppelist

infrastruktuuriinvesteeringute tugiskeemi ning mõistagi auklike teede uuendamist.

2000ndatel on kasvanud spaa , õlitootmine ja muu keemiatööstus , ehitusmaterjalide tootmine

ja ehitus . Nendel harudel on tulevikku ka 2013+.

Erinevat MKMi regionaliseeritud hõiveprognoosist

• Hulgi- ja jaekaubandus ei pruugi hõivelt väheneda, kuna maakonnas on vastav haru seni

alaesindatud, ka on osa vastavat hõivet varjatud (seda piirikaubanduse tõttu).

• Kui töökohti oluliselt väheneb, siis võib üks laienemise koht olla transpordisektoris (sõltub

idakaubandusest).

• Tervishoius ja sotsiaaltöös ei näe sedavõrd suureks kasvuks ressursse.


- Lühemas perspektiivis puhkemajandus ja tervishoiuteenused (Narva-Jõesuu, Toila jne).

- Põlevkivi- ja keemiatööstusega seotud erialad.

- Pikemas perspektiivis ehitusmaterjalide tööstus, transport ja logistika.

138

9. Regionaalarengu poliitikasoovitused ja ettepanek ud

Statistikaametile Koostasid Aado Keskpaik, Erik Terk, Garri Raagmaa

Käeoleva peatüki eesmärk on esitada uuringu tulemuste ja kaasatud ekspertide laiema teadmise

põhjal soovitused regionaalse arengu poliitikate teostamiseks. Harukondlikes ja piirkonnapõhistes

arengupoliitikates tuleb arvesse võtta ühelt poolt majanduse globaalseid arengutrende (peatükk 3) ja

piirkondlikke erisusi (peatükk 7 ja 8), mida on eespool põhjalikumalt käsitletud. Samas ei saa

poliitikate kujundamisel mööda vaadata praegusest jätkuvast majanduskriisist, mis põhjustab

tõenäoliselt lokaalseid või ka regionaalseid kriise, mis vajavad kiiret regionaalpoliitilist

sekkumist. Ühtlasi on ka oluline poliitikate rakendamise mehhanism kui selline. Rakendatavad

meetmed ei pruugi olemaoleva administratiivse struktuuri ja kiire majanduskasvu ajal kujunenud

poliitikate ja hoiakute juures olla kõige adekvaatsemad ja tõhusamad. Siit tulenevalt jagasime

esitatavad poliitikasoovitused :

1) administratiiv-poliitilisteks ,

2) pikaajalisteks-strateegilisteks, mis on vajalikud regioonide hõive ja majandusliku edukuse

tagamiseks 10 ja enama aasta perspektiivis ning

3) operatiiv-lühiajalisteks , mida on tarvis, lahendamaks üksikute piirkondade ja asulate eriti

kõrget tööpuudust või muid sotsiaalseid probleeme, mis on tingitud suur(t)e tööandja(te)

raskustest või ka tegevuse lõpetamisest.

Lisaks esitame siin peatükis soovitused (8. peatüki lühikokkuvõtte) regioonides teostatavatest

meetmetest ning soovitused regionaalstatistika kogumiseks ja esitamiseks .

9.1. Eesti regionaalpoliitika institutsionaalne raa mistik

Regionaalpoliitika (RP) üheks olulisimaks eesmärgiks on regionaalsete erisuste vähendamine. RP on

Eestis defineeritud kui riigi poliitika, mis täiendab ja seostab omavahel riigis toimivaid harupoliitikaid

ning tasakaalustab turujõudude toimest johtuvaid negatiivseid tagajärgi (Eesti regionaalse arengu

kontseptsioon, 1999). Riigi regionaalpoliitika on 2005. aasta Eesti regionaalarengu strateegia

visioonist tulenevalt suunatud kõigi regioonide (ning mitte ainult probleempiirkondade) arengu

toetamisele, et kõik Eesti regioonid oleksid atraktiivsed paigad nii elamiseks kui töötamiseks. Riigi

regionaalpoliitika meetmestiku üldeesmärk aastani 2015 on kõigi piirkondade jätkusuutliku

arengu tagamine, tuginedes piirkondade sisemistele arengueeldustele ja eripäradele ning

pealinnaregiooni ja teiste linnapiirkondade konkurentsivõime kvalitatiivsele arendamisele. Eesti

tervikliku ja tasakaalustatud regionaalse arengu saavutamise huvides on kaasnevaks eesmärgiks

rahvastiku ja majandustegevuse pealinnapiirkonda koondumise pidurdamine (Eesti regionaalarengu

strateegia 2005-2015).

139

Eesti RP on ennekõike sõltunud poliitiliste jõudude soovist tasakaalustada regionaalseid erisusi. Täna

Eestis plaanipõhist konkreetsetele regioonidele suunatud regionaalpoliitikat enam21 peaaegu ei ole.

Erandiks on Setomaa, Kihnu ja Peipsiveere eripäraste kultuuripiirkondade väikesemahulised

arenguprogrammid. Alates 2004. aastast toimub (määramata sihtaladega) peaasjalikult ELi

struktuuripoliitika vahendite rakendamine, kus grante saavad taotleda omavalitsused, ettevõtted ja

mittetulundusühingud üle Eesti. Tõsi, pealinnaregioonile ja osalt ka Tartule on seatud osade

meetmete juures piirangud.

Viimase 20 aasta turumajanduslikest protsessidest tulenevalt on Eesti regioonide majandus

põhjalikult restruktureerunud ja regioonide arenguvahed on suure majanduskasu tingimustes

märkimisväärselt kasvanud. Hoolimata territooriumi väiksustest on NUTS III tasandi regionaalse SKT

erinevused22 ELis suuremad veel vaid Lätis. Pealinnaregiooni ennakkasv on toimunud peamiselt

majandusprotsesside tulemusel: esmasektor on maapiirkondades on taandunud ja tertsiaarsektor

kasvanud peaasjalikult linnades (vt. 3. ja 5. peatükk). Ettevõtete ülevõtmise tulemusel on otsustamine

(peakorterid), aga ka finantsvahendus- ja äriteenuste sektor ning vastavad töökohad on koondunud

ennekõike Tallinnasse. Ligi 90% välisotseinverteeringutest on paigutatud Harjumaale.

Kõrgepalgaliste kontoritöökohtade koondumist suulinnadesse on omakorda soodustanud riigiasutuste

ja riigiettevõtete tsentraliseerimine, nn. „hiiliv haldusreform“. Sarnaselt ärisektorile taotlesid

ametkonnad suuremat efektiivsust, millega maakondadest koondati või paigutati ümber peamiselt

Tallinna, vähem ka Tartusse, Pärnusse ja Jõhvi sajad valgekraelised (kontori)töökohad. EASi

toetatud maakondlikud arenduskeskused ja omavalitsusliidud on küll vastukaaluks tugevnenud, kuid

mitte piisavalt. ELi vanemates liikmesriikides on viimasel aastakümnel teadlike poliitikatega

tugevdatud regioonide sisemist arenguvõimet, detsentraliseerides riigihaldust (devolution) ja

tugevdades omavalitsusi (näiteks omavalitsuste liitmised Taanis, Soomes, Saksamaal) ja nende

koostööd (ühistegevuste toetamine Saksamaal, Prantsusmaal, Tšehhis jm.). Nii on halduspoliitika

Eestis RP mõttes liikunud Euroopaga võrreldes vastuvoolu, pigem Portugali nõrga regionaalhalduse

mudeli suunas (vt. 3. peatükk).

Turujõudude ja riigihalduse ümberkorralduste ja nendega seotud kvalifitseeritud töökohtade

koondumise tulemusel Eesti suurematesse keskustesse on langenud ülejäänud maakondade

arendusvõimekus. Keskvalitsuse struktuuridel napib kohtadel administratiivselt suutlikke partnereid,

kellega vastavaid poliitikaid teostada, kes initsieeriksid uusi projekte ja neid edukalt teostaksid. Nii on

ka ELi poliitikate tulemusena investeeritud enim vahendeid suurimatesse ja rikkaimatesse

regioonidesse. Programmperioodil 2004-2006 rahuldati enim projektitaotlusi Harju maakonnas -

2052, Tartumaal 1444 ja Ida-Virumaal 713 (vt. Lisa 9-1). Elaniku kohta on ääremaalised maakonnad

saanud küll enam toetusi kui keskusregioonid, kuid saadud toetuste maht ei suuda kaugeltki

21 1999ndatel rakendati Kagu-Eesti, saarte ja Ida-Virumaa arenguprogrammid. 22 SKT elaniku kohta.

140

tasakaalustada ärisektori ja valitsusasutuse vastassuunalisi protsesse. Pealegi on suure osa

projektirahast ära kasutanud suurlinnadest pärit projektijuhtimis-, konsultatsiooni ja ehitusfirmad23.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei nõua kohalikelt omavalitsustelt ettevõtluse arendamist.

See ei ole enamike omavalitsuste ülimalt piiratud inim- ja finantsressursse arvestades ka kuigi

realistlik24. Halduslikult potentsiaalselt võimeka ja majanduslikult funktsion aalse tervikuna

toimiva maakonna (linnaregiooni) tasandilt halduse kahandamine on olnud

regionaalarenguliselt viga. Ilma kriitilist massi omavate arendusinstitutsioonideta jääb osa

territooriumist RPga katmata ja erisused edukate ning taanduvate piirkondade vahel kasvavad veelgi.

Omaette teema on regionaalselt teostavate poliitikate koordineerimine. Harukondlikke ja

regionaalseid arengustrateegiaid meil täna sisuliselt ei kooskõlastata ning järjekindlaid regionaalseid

arenduspoliitikaid ei rakendata. Nii keskvalitsuse kui ka kohalikul tasandil on liiga palju ad hoc

lahendusi, mida ei ole laiemate huvigruppidega läbi arutatud ega mille mõju hinnatud. See kõik pärsib

horisontaalset regionaalset koostööd. Tasakaalu taotleva regionaalse arengu kujundamisel on

hädavajalik kogu riigi halduse - ühelt poolt ministeeriumite ja kesksete rakendusorganisatsioonide

ning teisalt kohalike omavalitsuste ja arendusorganisatsioonide - ladus koostoimimine. Tulevikus on

mõistlik sarnaselt Lääne-Euroopaga ka Eestis tugevdada regioonide võimekust suunata ise oma

arengut, lähtudes kohalikest tugevustest ja võimalustest.

POLIITIKASOOVITUSED I

1.1. Kriitiline eeldus Eesti tasakaalustatuma regionaalse arengu saavutamiseks on võimekate

haldus- ja/või arendusstruktuuride loomine funktsio naalsete linnaregioonide 25 ja nende

kaugema tagamaa, so. peaasjalikult tänaste maakondade territooriumi, baasil . Seda kas:

1) omavalitsuste,

2) kindlate funktsioonide ja eelarvega avalik-õiguslike struktuuride26,

3) või siis riiklike planeerimisregioonidena.

Euroopa maades on kõik nimetatud mudelid kasutusel. Eestis võiks vastava administratsiooni

olulisemad vastusvaldkonnad olla arendus ja planeerimine, ühistranspordi korraldus, kõrg- ja

23 On väga tüüpiline, et riigihanke võidab nn. projektifirma, kes siis suurt vaheltkasu lõigates palkab kohalikud väikesed ehitusettevõtted allhankijana märksa odavama hinnaga töid teostama. Seda põhjusel, et viimased ei vasta nõutud suurus- jm. kriteeriumitele ega ole enamasti ka suutelised keerulist dokumentatsiooni koostama. 24 Ehkki pea igas maakonnas leidub mõni väga edukalt ettevõtlust arendanud vald või linn. 25 Keskuslinn ja seda ümbritsev linnaga tihedalt (funktsionaalselt) seotud ala, mida määratletakse igapäevase pendelrände - keskuslinnas tööl käivate elanike osakaalu - alusel (vt ka 4. peatükk). Linnaregioonide piiritlemisel on kasutatud erinevaid kriteeriume, enamasti küll 15-30% elanike pendelränne. Jauhiainen (2002) näiteks määratles Eesti linnaregioonid omavalitsustest, mille elanikest vähemalt 25% töötas keskuses ja mis moodustas minimaalselt 15 tuhande töötajaga seotud piirkonna. Linnaregioonis moodustubki ühtne tööturuala, mille sees inimesed liiguvad nii maalt linna kui linnast maale. Linnaregiooniga on seotud ka maakondlik keskusest kaugemale jääv tagamaa, kus keskusse igapäevaselt käijate osakaal on väiksem. Käimasoleva SiM-i tellimusel teostatava pendelrände uuringuga määratletakse ka tööturualade vahelised piirid. 26 Rootsis on näiteks koondatud ühte riikliku maavalitsuse ja regionaalse omavalitsuse aparaadid, mis kohati täna ka tegelikult Eestis toimib maavalitsuste ja ka omavalitsusliitude koostöömudelina. Probleem on aga mõlema väga väikeses eelarves ja pädevuses.

141

kutsehariduse korraldus, jäätmekäitlus, aga ka muud sel tasandil efektiivsemalt teostatavad

ülesanded.

1.2. Teine haldusteemaline soovitus on koondada maakonnas ja maakonnalinnades üldjuhul laiali

paiknevad, eriti just klienditeenindusfunktsioonidega riigiasutused võimalikult ühte kohta -

„riigimajja“ . Kuna päevakorral on ministeeriumite administratiivkulude vähendamine, siis võib see

anda olulist säästu halduskuludes. Ühtlasi teeks „ühe peatuse poe“ põhimõtte rakendamine oluliselt

lihtsamaks teenuse saamise klientidele, kes sageli peavad lubade taotlemiseks vms. käima mitmes

ametkonnas. Samuti looks ametnike koondumine ühte kohta võimalusi sünergiaks ja koostööks.

Vastava poliitika rakendamine eeldaks ametkondadevahelisi läbirääkimisi, mida saab koordineerida

kas Riigikantselei või regionaalministri büroo vastava valitsusprogrammi raames.

1.3. Eelneva soovituse teostamisel võivad selguda ka võimalused valitsusasutuste nn.

tagakontorite 27 paigutamiseks maakondadesse. Osade funktsioonide kolimine oluliselt odavama

kinnisvara ja tööjõu piirkonda võib anda arvestatava säästu. (Maakonna)linnades paiknevatele

väiksematele asutustele on iseloomulik personali stabiilsus. Rootsis28 on riigi tagakontori- ja

militaarasutuste paigutamise ning hilisema restruktureerimise poliitika olnud mitmel juhul aluseks ka

uute piirkondlike ettevõtluste ja koguni klastrite tekkel (nt. Gävle maa-ameti üksuse ümber tekkinud

GIS- ja mobiilpositsioneerimise klaster ja Kalmari militaarkeskuse asemele kujunenud TIME

(Telecom, Information, Media and Entertainment) klaster).

9.2. Regioonide strateegilised arendusmeetmed

Analoogses olukorras, kus esmasektor ja töömahukas tootmine vähendab väljaspool suurlinnu

hõivet, on olnud kõik hõredama asustuse ja kasvanud tööviljakusega arenenud riigid. Hoolimata

rakendatud poliitikatest ei ole kohalikul (NUTS V) ruumitasandil enamasti suudetud ebasoovitavat

väljarännet ohjata. Küll on ennekõike just teadmus- (ülikoolid ja kolledžid (vt. joonis 9-1), tehno- ja

teaduspargid) ja muu avaliku infrastruktuuri suunatud investeeringute abil29 suudetud hoida ja kohati

ka kasvatada NUTS III tasandi keskuste ja neid ümbritsevate linnaregioonide elanikkonda ja

elatustaset ning tasakaalustada suurlinnade ja ääremaa arenguvahesid30. Viimased 20 aastat on

analüütiline ja poliitikate diskussioon keerelnud regionaalsete innovatsioonisüsteemide (RIS) ja

nendega seotud innovatsiooni- ja ettevõtluspoliitikate ümber. Hõreda asustusega Põhja- ja teiste

27 Inglise keeles back-office. Ennekõike tulevad siin kõne alla arhiivid, kõnekeskused (vt. 9.2) jm. kindlate rutiinsemate funktsioonidega tegevused, kus puudub vajadus pidevaks suhtluseks. 28 Rootsis toimunud suuremastaabilist riigiasutuste laialipaigutamise poliitikat on ka kritiseeritud, kuna see tekitas palju lisareisimist, inimressursi kadu jms. 29 Regionaalpoliitika algusaegadel oli siiski valdavalt tegemist (sarnaselt ELi kohesioonipoliitikaga) valitsuste otseste investeeringutega vähemarenenud piirkondade infrastruktuuri ning mitmesuguste grantide ja toetustega. Paraku osutusid need ülalt-alla toetuste põhised poliitikad vähetõhusaks, kuna moonutasid regioonide majandusstruktuuri, muutes sel moel loodud ettevõtted toetustest sõltuvaks. Ettevõtted, mis toetuste ajel vastavad töökohad lõid, said ebaefektiivselt edasi toota ja ei vaevunud investeerima konkurentsivõime kasvu: uutesse tehnoloogiatesse, innovatsiooni, T&A-sse. 30 Teistsugune pilt avaneb Ladina-Ameerika, Kagu-Aasia ja Aafrika arengumaades, kus suurimad linnad on kasvanud kogu riigi arvel ja arenguvahed ääremaaga oluliselt suuremad.

142

Joonis 9 -1. Põhjamaade regionaalse kõrgharidusmaastiku „tihenemine“ 1900-2005. Allikas: Nordregio 2009.

143

Euroopa perifeerias paiknevate maade kogemus osundab, et eduka regionaalse arengu tagamiseks

on vaja nelja tingimuse täitmist:

1) piirkonna elanikkonna ja ettevõtete, kohapealsete arendusstruktuuride ja kohalike eelarvete

kriitilist massi, mis tagab rahvusvahelises keskkonnas hädavajaliku professionaalsuse ja

haldussuutlikkuse (vt. 9.1);

2) majandusprotsesside kohapealset juhtimist ennekõike läbi kohaliku avaliku sektori poolt

teostatava arenduspoliitika31;

3) teadmiste ja innovatsiooni ladusat siiret regioonidesse, seda ennekõike läbi vastavate

kohapealsete nn. kolmikheeliksi32 tüüpi arendus-, regionaalsete kõrgharidus- ja teadus-

arendusüksuste moodustamise;

4) fokusseerimist juba olemaolevate ressursside ja oskuste arendamisse, tootlikkuse tõusu, mis

on ettevõtete konkurentsivõime aluseks, seda läbi regionaalse koostöö tõhustamise,

teadmiste-tehnoloogiate siirde ja uute ettevõtete sissetoomise või loomise vastavalt üldisele

strateegiale.

Eestis on osad RISi elemendid olemas, kuid probleeme on järgmistega:

1) arendustööks (partnerluseks keskvalitsusega) piisava eelarvebaasiga kohalike/regionaalsete

omavalitsuste puudumine (vt. 9.1);

2) regionaalse majandusarengu strateegiate puudumine või mittearvestamine poliitilises

protsessis nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste poolt;

3) maakondliku triple-helix’i tüüpi innovatsioonisüsteemi struktuuride nõrkus ja kohatine

puudumine;

4) ettevõtete koostöö on kesine.

POLIITIKASOOVITUSED II

2.1. Olulisim strateegiline eesmärk on väljaspool Harju- ja Tartu maad uute kõrgemat

kvalifikatsiooni eeldavate töökohtade loomine , seda eriti noortele, kelle tööpuudus on alati

suurim ja kelle praegune generatsioon eelistab ennekõike valgekraelisi so. kõrgharidust

eeldavaid kontoritöökohti. Prognoosi kohaselt juhtide ja spetsialistide töökohtade arv - tulenevalt

ettevõtete ja ametkondade koondumisest - väljaspool Tartu- ja Harjumaad aga koguni väheneb.

Kui eesmärk on regionaalse konkurentsivõime tõstmine, siin on see ainuvõimalik püsielanikkonna

haridustaseme tõusu toel, mis omakorda eeldab kõrgemat haridust nõudvate töökohtade loomist.

Selle tulemusel kasvab ettevõtlikkus ja nii era- kui ka avaliku sektori otsuste pädevus.

31 Ka ettevõtete käsutusõiguse asumine kohtadel annab selge eelise, võrreldes regiooniga, kus on ülekaalus filiaalid, kes peavad olulisemad otsused alati peakorteriga kooskõlastama. Siin on aga riigil vähe võimalusi vastavate paigutusotsuste mõjutamiseks. Reeglina paiknevad suurte ettevõtete peakorterid suuremates majanduskeskustes. Seetõttu on ülimalt oluline uute ettevõtete loomine, kelle seast reeglina kasvab välja ka suuri „lipulaeva-tüüpi“ ettevõtteid (à la Nokia). Küll on odav, aga väga tõhus ettevõtete regionaalse ühistegevuse soodustamine, et vähendada ettevõtetevahelisi barjääre (kasvatada sotsiaalset kapitali ja vastutust piikonna ees). 32 Inglise keeles: triple-helix - kohaliku/regionaalse avaliku võimu, ettevõtete ja teadus- ja õppeasutuste koostöömudel, mille eesmärk on piirkonna teadmiste ja oskuste kasvatamine läbi intensiivsema rahvusvahelise, aga ka kohaliku/regionaalse kommunikatsiooni.

144

2.1.1. Sihipäraselt valitud investeeringute toomine piirko ndadesse , täiendamaks piirkondlikke

ettevõtluskooslusi, seades võimalusel antavate soodustustega (töötajate koolitamine, kui

piisaval hulgal vajaliku kvalifikatsiooniga tööjõudu pole pakkuda, infrastruktuuriinvesteeringud

jms) seotud tingimusteks kõrgharidusega kohalike spetsialistide palkamise ja/või kohalike

ettevõtete partnerluse (fikseeritud tingimustega allhankelepingud). Selleks on vaja maakonna

tasandil tugevdada läbirääkimis- ja nõustamisvõimet kombineerituna EASi vastavate

struktuuride, sh. välisesinduste korraldatud kohaturunduse ning regionaalse

investorteeninduse võimaluste tutvustamisega Tallinnas ja välismaal.

2.1.2. Ettevõtlikkuse kasvatamise/säilitamise meetmed on MKMi programmidest läbi EASi

toetavate MAKide olemas, kuid meetmete rakendamise tõhusus on maakonniti ebaühtlane,

nii nagu ka koostöö teiste riiklike (töötukassa, PRIA jt) ja kohalike

arendusorganisatsioonidega (Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja esindajad, turismiühendused

jt.). Ratsionaalne oleks senisest enam sünkroniseerida MAKide, EASi, töötukassa,

omavalitsuste ja nende liitude analoogsed initsiati ivid , et tagada pikas perspektiivis

isetasuvate ettevõtlus-, arendusteenuste33 ja vastavate töökohtade loomine.

2.2. Perifeersete regioonide pikaajalist jätkusuutlikku arengut on aidanud luua „kolmikheeliksi“-

põhiste arenduskoosluste kujundamine funktsionaalse te regioonide keskustesse . Uute

loodetavate harude arendustööst olulisemgi on RIS konkurentsivõimet kaotavate nö.

tavasektorite ettevõtjate, juhtide ja spetsialistide heatasemelise täiendusõppe tagamisel ning

tootearenduse ja turunduse parendamine (vt. Taani mudel, 3. peatükk). Regionaalne

innovatsioonisüsteem peab tagama regionaalse võimekuse adsorbeerida struktuurivahendeid ja

juhtida (suuri) rahvusvahelisi arendusprojekte. Arenenud maades rakendatud RIS-poliitikate

tulemuseks on olnud regioonide võimekuse kasvatamine läbi kohalike arendusteenuste

spetsialiseerumise ja valgekraeliste töökohade loomise selle asemel, et vastava töö teeksid

suurlinnade (meil Tallinna-Tartu) konsultatsioonifirmad. 1990ndatel rajasid Eesti suuremad avalik-

õiguslikud ja mõned eraülikoolid kolledžeid ning koolituskeskusi, kus täna töötab ligi 300 kõrge

kvalifikatsiooniga spetsialisti. Ülikoolide kolledžid vajaksid edasiarendamist kohalikeks täiendus-

ja ümberõppe-, rahvusvahelise suhtluse ja regionaalse arengu keskusteks, mis pakuksid enam

teenuseid ka ettevõtetele ja organisatsioonidele. 2008. novembris allkirjastati avalik-õiguslike

ülikoolide rektorite nõukogu juures koostöölepe kolledžite ühiseks kasutuseks ja arendamiseks.

Keskvalitsuse tasemel tuleks enam teha sisulist koostööd ülikoolidega, toetamaks töökohtade,

esmajoones kõrgharidust eeldavate töökohtade arvu kasvu regioonides.

2.2.1. Erinevalt praegu rakendamisel oleva kompetentsikeskuste meetme projekti- ja kindla

tehnoloogia kesksest lähenemisest tuleks see enam kujundada kogu riiki katva riikliku

regionaalse innovatsioonisüsteemina (RIS), sidudes maakondlikud kõrgkoolid-kolledžid,

teadus-arendustöö asutused, kutsehariduskeskused kohalike tehnoloogiafirmade, ettevõtlus-

jt. arendusorganisatsioonidega.

33 Spetsialiseeritud äriteenuse pakkumine väiksemas regioonis ei ole sageli isetasuv, mistõttu seda subsideeritakse ettevõtluse arengu meetmete abil. Samas pärsib subsideeritud teenus samas valdkonnas eraettevõtetepoolset teenuste pakkumist isegi siis, kui nõudlus on juba piisav ja subsideeritud asutused ei pruugi olla huvitatud konkurentide turule tulekust. Ühtlasi on subsideeritud teenused üldjuhul vähem innovatiivsed.

145

2.3. Lisaks laiahaardelisemale arendustööle on piirkonna ettevõtetel ratsionaalne koopereeruda

ühisturunduse ja -hangete, kapitali hankimise, toot earenduse ja disaini ning vajalike

(ühiste) äriteenuste tagamiseks. Vastava ettevõtete konkurentsivõimet suurendava koostöö

vajadus tuleb aga üldjuhul enne avaliku sektori toel teadvustada ja ühistegevused käima lükata.

Praegu võimaldavad seda mitmed MKMi ja SiMi meetmed, kuid probleemne on ettevõtete

koostöö alustamine - nii üleriigilised kui ka regionaalsed ettevõtete liidud on veel väga nõrgad.

2.3.1. Kaaluda võiks, sarnaselt Taaniga 1980ndatel, nn. ettevõtlusvõrgustiku programmi 34

rakendamist ja

2.3.2. lisaks klastriprogammile, mis eeldab üsna suuremahulist koostööd ja ka omaosalust,

võimalust rakendada üksikuid meetmeid (ühisturundus ja -hanked, töötajate täiendusõppe

korraldamine), mida saavad korraldada kohalikud (näiteks MAKide) arendustöötajad. Need

tegevused loovad uusi valgekraelisi töökohti (vt. järgmine punkt).

2.4. Maapiirkondades on reeglina nn. pruudiprobleem: kriitiline on (noorte) naiste jaoks atraktiivsete

töökohtade loomine. Põhjamaades on see lahendatud ennekõike tervishoiu jt. avaliku sektori,

ennekõike kohaliku omavalitsuse, aga ka MTÜ sektori kaudu pakutavate teenustega seotud

töökohtade kaudu. Aga võimalik on ka eelduste loomine teatud liiki erasektori töökohtade

loomiseks.

2.4.1. Et pikemas perspektiivis rahvastik vananeb ja levib läänelik elulaad35, millega kasvab nõudlus

tervishoiu- ja sotsiaalteenuste järele, siis saab arvestada vastavate töökohtade arvu kasvuga

ja oluline on kavandada tervishoiu ja sotsiaalhoolduse töökohad v õimalikult suures

ulatuses väljaspool suuremaid keskusi , et pakkuda just regionaalset täiendavat tööhõivet

naistele.

2.4.2. Tervishoiu ja sotsiaalhooldustööde kõrval on kaugemas perspektiivis (lähiaastail see hõive

2008. a-ga võrreldes kahaneb) oodata ka seotud spaa- ja wellness hotellide ning laiemalt

terve turismisektori hõive kasv u, mis on maapiirkondades peamiselt naistele juba arvukalt

uusi töökohti loonud. Praegu, tõsi küll, on kriisi tõttu hõivet selles sektoris mõnevõrra

vähendatud, kuid koolitustellimus peaks perspektiivist lähtuvalt säi lima ja vastava

sektori perspektiivi ja ekspordivõimet arvestades k asvama .

2.4.3. Mitmetes maades pakuvad maapiirkondades defitsiitset naisterahvaste kontoritööd kaugtöö-

ja kõnekeskused (call-centre), mida Eestis on veel vähe. Seega võiks luua kaugtöö- ja

kõnekeskuste arendamine maapiirkondades naistele täiendavad kontoritöökohti.

2.4.4. Eestis ei ole pärast 1970ndaid koostatud turismi ega ka kaugtöö ja sotsiaalhoolduse

ruumilise arengu plaane. Vastavate asutuste ja töökohtade paigutuse kavandamine võiks

leida käsitluse kavandatavas riiklikus planeeringus aastaks 2030.

34 Programmi raames õpetati Emilia Romagna (Itaalia) provintsis juba toimuva ettevõtete horisontaalse koostöö näite põhiselt täiendavalt võrgustamisoskust grupile kogenud (spetsialiseerunud) ettevõtluskonsultantidele, kelle ülesandeks sai regionaalsete väikeettevõtete koostöö ja spetsialiseerumise soodustamine. Programm oli just edukas traditsiooniliste tekstiili- ja mööblitööstuste regionaalsete võrgustike konkurentsivõime tõstmisel. 35 Kui traditsioonilises peres hooldasid oma eakaid haigeid vanemaid lapsed, siis Lääne ühiskonna hooldatakse eakaid pensionifondide või riiklike vahenditega spetsiaalsetes hooldekodudes. Sotsiaalteenused on vananevates heaoluühiskondades kujunenud üheks suuremaks majandusharuks.

146

2.5. Mitme varasema uuringu ja käesoleva uuringu viimased töötuse andmed näitavad mitte-Eesti

elanikkonnaga KOVde oluliselt suuremat tööpuudust – s.t muukeelsete elanike väiksemat

konkurentsivõimet tööturul ja madalamat elatustaset. Seega saab eesmärgiks olla muukeelse

elanikkonna ja nende enamusega omavalitsuste töösuu tlikkuse ja heaolu kasvatamine,

milleks saab soovitada:

2.5.1. sotsiaalsete barjääride alandamist läbi muukeelse e lanikkonna ja ametnike erialase

venekeelse 36 koolituse (seda enam, et venekeelne koolitusturg on märksa

tagasihoidlikumalt arenenud ja ei ole reas valdkondades Eestis üldse kättesaadav);

2.5.2. Eesti erialastesse võrgustikesse sisenemist soodustavate meetmete laialdasemat

rakendamist37.

2.5.3. Restruktureerimisraskustesse sattunud muukeelse elanikkonnaga piirkondades erimeetmete

rakendamist38 (vt. operatiivmeetmed).

2.6. Arvestades töökohtade koondumist suurematesse keskustesse, on probleemiks väikeasulate

elanike igapäevane piiratud liikuvus (mobiilsus) . Seda eriti madalama kvalifikatsiooniga

töötajate puhul, kelle palgatase ei võimalda igapäevasteks töösõitudeks autot kasutada. Samas

pole väikeasulate elanike mobiilsuse kasvatamine mitte ainult nende tööturule ligipääsu küsimus,

vaid see aitaks kaasa ka suuremate keskuste tööturgude atraktiivsuse tõstmis ele investorite

jaoks, kellele on tähtis teatud suuruse ja kvalifikatsiooniga tööjõu hulk. Osalist leevendust saab

pakkuda eeskätt ühistransport. Hoolimata sellest, et hiljutine busside maakonnaliinide võrgu

kärpimine ja liikumissageduse vähendamine on olnud möödapääsmatud, on siiski teatud

võimalusi logistikat edaspidi optimeerida:

2.6.1. tagada maakondlike liinibusside liikumine võimalikult töötajaile sobiv al ajal ;

2.6.2. sünkroniseerida maakondlike liinide graafikud kohal ike ja linnaliini bussidega ;

2.6.3. muuta jäika ühistranspordi seadust, mis keelab koolitranspordi (eriotstarbeline avalik

liinivedu) kasutamise töötajatel39 (seda kasutatakse niikuinii).

36 Ja ingliskeelset koolitust, kui see oleks vajalik eeltingimus välisinvestori sisenemisel. 37 Näiteks on edukalt praktiseeritud politseinike keelekümblust, kus Ida-Virumaa politseinikud töötasid mõnda aega Lääne- ja Lõuna-Eestis. 38 Eriti piirialadel, kus mittepõhirahvus elab kompaktselt ja on tihti enamuses, rakendavad valitsused sageli eripoliitikaid, et vältida irredentismi ja muid separatismi ilminguid. 39 Nii nagu me aru saame, on probleemiks see, et erinevaid liiniload ei saa kattuda. Õpilasliin on tasuta ja avalikul liinil on vaja müüa pileteid. §13. Avaliku liiniveo majandusarvestuse eraldamine muust ettevõtlusest. Kui vedaja korraldab peale avaliku liiniveo ka kommertsliinivedu või tegeleb muu ettevõtlusega, tuleb avaliku liiniveo majandusarvestus muu ettevõtlustegevuse arvestusest eraldada, arvestades järgmisi nõudeid: 1) avaliku teenindamise lepingu kohase tegevuse kohta on vaja sisse seada raamatupidamine ning selle tegevusega seotud varaosa tuleb arvestada heast raamatupidamistavast lähtuvalt; 2) avaliku liiniveo kulud peavad olema kaetud avaliku teenindamise lepingu alusel osutatava ühistransporditeenuse ja vajaduse korral pakutavate lisateenuste eest saadavast tulust ning riigieelarvest ja omavalitsusüksuse eelarvest antava toetusega. Raha ülekandmine teistesse valdkondadesse või teistest valdkondadest on keelatud. §32. Liiniveo korraldamise õigust tõendavad dokumendid (1) Liiniluba tõendab vedaja õigust korraldada kommertsliinivedu (kaasa arvatud eriotstarbeline) liiniloale märgitud liinil. (2) Avaliku teenindamise leping tõendab vedaja õigust korraldada avalikku liinivedu (kaasa arvatud eriotstarbeline) ühel või mitmel liinil või teatava liinivõrgu ulatuses. (3) Vedaja ja tellija sõlmitud eriotstarbelise kommertsliiniveo leping tõendab vedaja õigust korraldada eriotstarbelist kommertsliinivedu ühel või mitmel liinil.

147

2.7. Ida-Virumaa kaevanduspiirkondades (peam. Kohtla-Järve linnaosad) ja mitmetes Eesti tööstus-,

endiste sõjaväeosade ja (nõukogude) ühismajandite keskusasulates on kümneid varemetes maju

ja puudulik infrastruktuur, mis on kahjustanud nende asulate mainet elukeskkonnana. KOVid ei

ole ilmselt võimelised selle risustusega toime tulema. Üleriigiliselt on vaja leida lahendus väga

halvas seisukorras asulate tuleviku osas , mis halvendavad ka ümbritseva piirkonna mainet.

Samas annaks nende likvideerimine või korrastamine aastaiks tööd ehitusettevõtteile ja looks

eeldusi uute töökohtade tekkimiseks ka muudes valdkondades. Selles suunas liikumiseks võib

pakkuda järgmisi soovitusi:

2.7.1. Üheks võimaluseks on paratamatult hääbuvate asulate elanike organiseeritud

ümberasustamine parema perspektiiviga, kuid samuti tühjenenud hoonetega asulatesse.

Välja võiks töötada vastavad regionaalsed programmid, ennekõike Ida-Virumaa

tööstusaglomeratsiooni tarvis.

2.7.2. Hüljatud elu-, tootmis- ja laohoonete puhul on need enamasti eraomanduses. See tähendab,

et omanik peaks vastutama ka hoonete ohutuse ja heakorra eest. Paraku ei ole KOVidel

kuigipalju kogemusi sundvõõrandamistega. Koostada juhend hüljatud hoonete

sundvõõrandamiseks.

2.7.3. Hüljatud hoonete taasrakendamist40 saaks soodustada maa maksustamisega, muutes

tingimuslikult maa maksustamis- ja erastamistingumusi.

2.7.4. Seadusandlust, mis nõuab suuri lisakulutusi vajavaid lammutusprojekte, võiks olulist

keskkonnaohtu mitte põhjustavate hoonete puhul lihtsustada. Need hooned tassitakse laiali

ja muutuvad ohtlikuks seadusandja tahtest hoolimata.

2.7.5. Kriisi oludes oleks võimalik rakendada töötuid ja j õude seisvat ehitusettevõtete

tehnikat soodsa hinnaga vastavate hoonete lammutami sel ja koristustöödel, mistõttu

ülaltoodud meetmed annaksid töötusele leevendust ka operatiivmeetmete raames41.

§33 (3) Tasu eest korraldatav sõitjatevedu, mis oma laadilt on võrreldav liiniveoga ja mille eesmärk on osutada teenust liiniveo kasutajatele, on käesoleva seaduse § 32 lõigetes 1-3 nimetatud dokumendita keelatud. 40 Hoonete taaskasutustelevõttu uutes ühiskondlikes funktsioonides toetatakse muuhulgas läbi SiMi regionaalarengu programmide, aga vaid juhul, kui hooned ei kuulu eraomandisse. 41 Üks idee on koostöö Eestimaa ilusaks tegemisel „Minu Eesti“ kampaaniameistritega.

148

9.3. Kõrge tööpuudusega asulate (KOVide) olukorda l eevendavad operatiivmeetmed

Praeguse kriisi tulemusel on Eestis mitmes asulas tööpuudus42 kasvanud üle 20% (vt. peatükk 7) ja

oluliselt halvenenud elatustase. Juba eeloleval talvel on reaalne oht, et küttevõlgade tõttu jäävad

pered külma. Mitmes ääremaalises või taanduva suurtööstusega asulas võivad majanduslikud

raskused üle kasvada sotsiaalseks kriisiks, millega avalike teenuste tase langeb ja riiklikud

sotsiaalkulutused kasvavad. Asulate hävimine on reas kaevandus- ja endiste ühismajandikeskuse

asulates juba toimunud (ennekõike Ida-Virumaal ja piiraladel). Kohapealse elukvaliteedi säilitamiseks,

massilise väljarände, võimalike rahutuste ja kuritegevuse kasvu pidurdamiseks on vaja rakendada

konkreetseid erakorralisi meetmeid .

POLIITIKASOOVITUSED III

Pikaajaliste töökohtade juurdeloomine kohtadel saab toimuda ennekõike läbi uue ettevõtluse ja

investeeringute (vt. strateegilised meetmed). Ilmselt on asjakohane kriisi oludes erakorraliste

meetmete rakendamine riikliku programmina 43.

3.1. Kui olukord tööturul veelgi halveneb, võib osutuda otstarbekaks ajutise valitsuskomisjoni - nn.

kriisistaabi ja ajutise (ste) töörühma (de) loomine näiteks EASi struktuuris, mille ülesanne on eriti

suure töötusega ja sotsiaalsesse kriisi sattunud piirkondade/KOVi kriisiprogrammide

operatiivne koostamine, menetlemine ja rakendamine .

3.2. Et kesksed meetmed on rakendatavad teatud viiteajaga, siis võiks kaaluda 1997. a loodud

regionaalministri hallatava ettevõtete/asulate sane erimisfondi 44 taasrakendamist 45, millega

saab vajadusel KOVs operatiivselt rahastada erakorraliselt tööhõive suurendamist, elutähtsate

avalike infrastruktuuride toimimise jätkumist (nt. kaugkütte-, joogiveevarustuse ja heitvete

puhastusseadmete46 hädavalikud ümberseadistused), aga ka komplekslahendusega projekte kas

siis laenu või grandina.

3.3. KOVde laenukoormuse suurendamise lubamine tulenevalt eriolukorrast.

3.4. Suure tööpuudusega asulatesse ennekõike lähimaadest aktiivne sihipäraselt valitud

ekspordivõimega välisettevõtete meelitamine ja kapitali toomine probleemsetesse, kuid

42 Üldjuhul on ääremaal reaalse ja registreeritud tööpuuduse vahe suurem, kuna inimestel ei ole motivatsiooni teha lisakulutusi (nt linnasõidu peale) ja sageli ka infot tööturuteenuste ja toetuste kohta. Omakorda probleem on ääremaadel arvukam „mustalt“ töötamine, mistõttu töötajail puudub igasugune sotsiaalne kaitse. 43 Taoliste erimeetmete ajalugu ulatub 1930ndatesse, mil ka näiteks USA ja ÜK rakendasid jõulisi uusi töökohti loovaid üldriiklikke meetmeid regioonides. 44 Fondi vahendeid rakendati näiteks Kiviõli ja Puhja asulate kütte tagamiseks ja ettevõtete saneerimiseks. 45 Kui ERFi reeglistik võimaldab, ka piirkondade konkurentsivõime või mõne muu meetme alameetme loomist ERFi vahenditest. 46 Hiljuti oli taoline juhtum Kehra paberivabrikus, kus puhastusseadmete edasise toimimise tarvis oli vaja kiiresti riigiabi.

149

perspektiiviga ettevõtetesse - strateegilise partneri otsingud, teavitustegevus ja

kontaktidevahendus EAS-i välisesinduste poolt:

3.4.1. investeeringukohta tutvustavate materjalide ettevalmistamine,

3.4.2. suhtlus naabermaade ettevõtlusliitudega ja presentatsioonide korraldamine,

3.4.3. läbirääkimiste pidamine/nõustamine motivatsioonipakettide koostamisel ja lepingute

ettevalmistamisel.

3.5. Edukate Eesti tööstusettevõtete toomine kõrge tööpuudusega kohtad ele ajutiste meetmete

abil:

3.5.1. tähtajaline lokaliseerimisgrant töökohtade loomisel kriisiasulasse;

3.5.2. palgatoetus töötute töölevärbamisel47;

3.5.3. infrastruktuur ide (s.h tee, energiavarustuse, sadama) ehituse riigipoolne toetamine

töökohtade vastu,

3.5.4. paindlikud operatiivsed riiklikult/ELi finantseeritavad koolitus programmid kohaliku personali

ettevalmistamiseks..

3.6. Moodustada analoogselt Töötukassa erakorraliste suurkoondamisi nõsutavate meeskondadega

ka vastav(ad) regionaalarengu spetsialistide kriisimeeskon(na)d 48 (EASi, MAKide ja

maavalitsuste ekspertidest), kes suudaksid anda professionaalset abi raskustesse sattunud

KOVdele ning

3.6.1. anda maavanematele eriülesanded ja -ressursid vastavate kriiside lahendamisel.

3.7. Kiireim moodus (mis tänase töötuse kõrge taseme juures ei pruugi siiski olla efektiivne), on

väikeste suure tööpuudusega asulate avamine suurema keskuse tööturule (vt. pikaajaliste

meetmete p. 5). See on korraldatav nii olemasolevaid maakondlikke kui ka maakonnapiire

ületavaid bussiliine ettevõtete49 töögraafikutega sünkroniseerides või ka eribusside rakendamise

abil nii maavalitsuste (MKMi ühistranspordidotatsiooni jaotuse küsimus) kui ka KOVde endi

korraldamisel (piisava täituvuse korral kompenseerib palkadest laekuv maksutulu

bussidotatsiooni).

3.8. Tööpakkumist saab suurendada mitmete kohapealsete meetmetega:

3.8.1. Avaliku sektori poolt otse loodavad nn. hädaabitööd : koristamine, puhastamine, võsa

raiumine, varemete lammutamine jne. Seda on mitmes omavalitsuses töötute rakendamisel

nii vahetult läbi KOV asutuste kui ka heategevuslike MTÜde juba varemgi kasutatud.

3.8.2. Munitsipaalfirma ajutiste töökohtade loomine - seda kas KOV liidu või maakonna

keskuslinna eestvedamisel, mis saab kombineerida töötukassa & ESFi vahendeid. 47 Meede on rakendatud Sotsiaalministeeriumi all. Seni on allkirjastatud lepe 1500 töökoha loomiseks RMKga. 48 Institutsionaalselt võib rakendada mitmeid eri vorme, alates nõuandegrupist ja lõpetades ÜK laialdaselt rakendatud eriõigustega piirkondliku arendusettevõtte/fondiga, mis võtab ajutiselt üle teatud avaliku juhtimise ülesanded kriisipiirkonnas ja rakendab seal vastavaid arendusstrateegiaid. See viimane võiks kõne alla tulla näiteks Kohtla-Järve endiste kaevandusasulate saneerimiseks. 49 Samas on rida ettevõtteid, kes teevad lisakulutusi bussidele, et endale töötajaid vedada.

150

3.8.3. Avaliku sektori subsideeritud töökohad eraettevõtetes (rakendades intensiivsemalt

sotsiaalministeeriumi üldist palgatoetuse meedet).

3.9. Teatud leevendust töötusele ja uusi teenuseid, ennekõike väiksemate asulates, aitab luua

vabaühenduste, seltside tegevuse ja kogukonnateenus te sihipärane toetamine , milleks

vahendid on olemas KOPi, LEADERi ja mitmetes ESFi meetmetes. Oluline on nende väikeste

kulutustega väga tõhusate meetmete jätkumine. Ühtlasi võiks vaba ressursi suunata enam

kompleksteenuste pakkumisele.

3.10. Ajutist leevendust noorte tööpuudusele ja ühtlasi nende konkurentsivõimet tööturul kasvatada

lubab noorte stažeerimine, edasiõppimine või vabatahtlik töö nii kodu- kui ka välismaal,

näiteks sõpruslinnades, partnerorganisatsioonides jm. Seda korraldada ja kulusid katta aitavad

paljud mobiilsusprogrammid, mida saavad vahendada nii KOV, kohalikud organisatsioonid kui ka

üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolid. Lisaks võimaldavad koolid, mida KOV sotsiaal- ja

haridustöötajad võivad vahendada:

3.10.1. pikendada õpinguid (laiendada täiskasvanute gümnaasiumite tegevust),

3.10.2. suurendada oskusi ja nii töökohtade leidmist läbi õpipoisikoolituse ja ümberõppe,

3.10.3. võtta tagasi õppima poolelijäänud haridusteega noori.

Märksa enam oleks vaja rakendada:

3.10.4. praktikandi50 ja juhendaja toetusi, kuna kriisiajal ei ole ettevõtetel huvi võtta lisainimesi;

3.10.5. ennetavaid koolitusi, kui on eeldada, et ettevõte võib olulisel määral personali vähendada.

Need meetmed on Haridus- ja Teadusministeeriumi ESFi meetmetest valdavalt käivitunud ja nende

tõhus jätkamine on tänastes tingimustes äärmiselt oluline.

9.4. Poliitikasoovitused regioonides eelisarendatav ate valdkondade ja meetmete suhtes

Koostas Garri Raagmaa

Strateegilised poliitikasoovitused regioonides on koostatud NUTS III suuregioonide lõikes, sisuliselt

on see 8. peatüki spetsialiseerumisvalikute analüüsi lühikokkuvõte.

9.4.1. Põhja-Eesti

Tallinna ja lähivaldade tööpuudus on kiiresti kasvanud Eesti keskmisele tasemele. Paljud

võõrtöölisena välismaal töötanud on olnud sunnitud naasma. Olukord on kriitilisem just venekeelse

elanikkonnaga linnaosades ja linnades, eriti neil, kes tavatsesid töötada sinikraelistel töökohtadel

(suurtööstus, transiit, ehitus). Harjumaa vajab muukeelse elanikkonna konkurentsivõimet tõstvaid

koolitusprogramme , aga ka eriprogramme kõrge tööpuuduse või potentsiaalselt suletavate

suurettevõtetega monofunktsionaalsetes asulates.

50 Töötukassa sihtgruppi tuleks laiendada praktikantidega.

151

9.4.2. Lääne-Eesti

Lääne-Eesti (LäE) on traditsiooniliselt olnud merenduslik ja puhkemajanduslik, kuid ka arvestavate

turba- ja puiduvarudega piirkond. Piirkonnal on seni hea maine ja suhteliselt kõrged kinnisvarahinnad,

mis soodustab investeeringute ja laenude kättesaadavust. Kunagine suurpõllumajandus ja paraku ka

loodusliku ressursi minetanud kalandus ei ole olnud jätkusuutlik. Regioonis on kujunenud tugevad

maakondlikud turismi- ja spaa klastrid, mis võivad edukalt laieneda ka tervishoiu ja

sotsiaalhoolduse suunas . Rahvusvahelise konkurentsivõime kasvatamiseks vajab LäE

hoolivussektor täiendavat oskusteavet. Eesti suurimate ülikoolide Haapsalu, Kuressaare ja Pärnu

kolledžid on pikaajalise omavahelise, rahvusvahelise ja regionaalse koostöökogemusega ning võivad

pakkuda sellele vajalikke koolitus-, uurimis- ja tootearendusteenuseid. LäE taanduvateks sektoriteks

peale esmasektori on tekstiili- ja õmblustööstus, mille hõivet saab asendada 2000ndatel kasvanud

metallitööstuse, masinaehituse ja elektroonikatööstuste edasise arenguga. LäE arendusstruktuurid

vajavad tugevdust vastavate harude oskusteabe osas. Et LäE on metsarikas piirkond, siis väärib

hoolimata sae- ja mööblitööstuse praegusest madalseisust enam kui 200 puidu- ja mööbliettevõtte

koostöö arendamine ja lisandväärtuse tõstmine tähelepanu. Võimalusi on veel ressursimajanduste

arenguks, seda näiteks seoses tuule- ja bioenergeetikaga, mis ei ole küll eriti tööjõumahukad,

vesiviljeluse ja ka lubjakivi ja dolomiidi kaevandamise ning ekspordiga kohalikest sadamatest.

9.4.3. Kesk-Eesti

Kesk-Eesti (KeE) on jätkuvalt suurpõllumajanduse ja ehitusmaterjalide tööstuse piirkond, mis on üha

enam ka vahetult pendelrände kaudu integreeritud Tallinna tööturuga. Põllumajanduse, metsanduse

ja metsatööstuse hõive on teinud aga mehhaniseerimise tulemusena läbi suure languse. Asjakohane

oleks arendada agrotehnika, biokütuste ja ehitusmaterjali de tootmise alast kohapealset

ettevõtlust ja oskusteabe baasi (Türi ja Rakvere kõrg- ja kutsekoolid), ehkki Tallinna nii era- kui

avalike institutsioonide lähedus, aga ka piirkonnas oluliste suurte välisettevõtete osakaal ettevõtete

struktuuris seda ei soosi. Küll võib suurettevõtetel praeguses kriisis olla ratsionaalne Põhjamaades

tootmine sulgeda ja soodsa toormebaasi (savi, lubi, tsement, puit jms) Ida-Euroopa kasvavate

turgude suhtes soodsama logistilise asendi ning tööjõukuludega Eestisse üle tuua, mistõttu vastavate

ettevõtetega tuleks pidada kõrgetasemelisi otseläbirääkimisi. Hiina konteinerterminali projekti

õnnestumisel tasub ilmselt rakendada alakoormatud Tapa, Tamsalu ja Rakvere raudtee- ja

transpordiettevõtted ning sealsed tööstusalad spetsialiseeritud jaotuskeskustena. Uueks kasvavaks

haruks saab olema puhkemajandus, aga ka sotsiaalhooldusteenused, suunatuna ennekõike Tallinna

klientuurile.

9.4.4. Lõuna-Eesti

Lõuna-Eestis (LõE) on kujunenud duaalne majandus. Tartu on kiiresti kujunenud

teenindusmajanduseks, kus jätkuvalt domineerivad eelarvelised töökohad: haridus, kultuur, meditsiin,

152

aga lahkunud on traditsiooniline tööstus. Dünaamiliselt on kasvanud IT-tarkvara tootmise ettevõtted.

Tartu ülikoolide, kliinikute ja kõrgtehnoloogiaette võtete arengule on kriitiline regulaarse

lennuühenduse tagamine Euroopasse, senisest märksa aktiivsem ülikoolide T&A tegevus

rahvusvaheliste firmade ja riskikapitali kaasamisel , aga ka LõE teiste maakondade ettevõtete

T&A konkurentsivõime kasvatamine uute tehnoloogiate rakendamisel (näiteks ńn. roheline

biotehnoloogia ja IT lahendused põllu ja metsamajanduses).

Lõuna-Eesti maapiirkonnad on suuresti kaotanud põllumajandus- ja metsandushõive ning kasvatanud

2000ndatel jõudsalt küll juba 10-15% väiksema noorema ja aktiivsema väljarännanud elanikkonna

juures tööstushõivet, mis on nüüd taas raskustesse sattunud ettevõtete tõttu ohus. Kõrgharidust, ja

seda küllalt spetsiifiliselt, pakutakse regioonis väljaspool Tartut vaid Viljandis ja Läti poolel - Valkas,

kus on Läti ülikooli filiaal. Seni pole Tartust ja sealsetest ülikoolidest LõE ettevõtlusele

märkimisväärseid kasvuimpulsse (spill over) olnud, mis väärib kindlasti pikaajaliste strateegiate

kujundamisel käsitlemist.

Regioonis on ka erilise kultuuriga setode, Peipsi vanausuliste ja võrokeste rahvakillud, mis on koos

mulgi eripära ja Viljandi kultuuriakadeemiaga hea allikas erinevatele kultuurimajandustele,

rahvuslikule käsitööle, ehitusele ja mõistagi turismi- ning puhkemajandusele. Lõuna-Eestis on

kujunenud arvestatavad rahvusvahelise tuntusega ettevõtluskooslused Otepääl, Haanjas jm. Oluline

ressurss ja ekspordiartikkel on puit ja puidutooted ning toidusektor, mille konkure ntsivõimet

saab omakorda kasvatada tootearenduse ja nišiturgud e laiendamisega ( näiteks puitmajad).

Väimelas on kõrgtasemeline puidutöötlemise õpe. Seni vähe on teadvustatud ja rakendatud

traditsiooniliste harude (puit ja toit) piirikaubanduse ja allahankeoperatsioonide võimalusi Pihkva

oblastis ja mujal Venemaa lähialadel. Kindlasti on sobivate tööstusalade ja ettevõtlike investorite

kaasamiseks vajalik keskne abi nii Tallinna kui ka ülemere-ettevõtete kontaktide loomisel ja

vastastikku kasulike lepingute sõlmimisel.

9.4.5. Ida-Virumaa

Ida-Virumaa (IV) on Eestimaa Ruhr. Tööstuspärandist tulenevad ka IV edasise arengu võimalikud

poliitikad. Ratsionaalne on täielikumalt rakendada jõulisema kohaturunduse abil tööstusele

rajatud infrastruktuure ja tööjõudu, nagu ka korral dada töötajate, sh. inseneride jt.

kõrgharidusega spetsialistide kohapealne ettevalmis tus 51. TÜ ja TTÜ kolledžites see ka toimub.

Kindlasti on vaja ka (eriti Ida-Soome ja Peterburi) välisinvesteeringute vahendamist regiooni. Ida-

Virumaa teenindussektor on jätkuvalt alaarenenud ja piirkonna elanike ettevõtlikkus oluliselt

madalam, mistõttu ettevõtluskoolitus peaks piirkonnas olema oluliselt enam proaktiivne. IV

probleemiks on ka saastunud elukeskkond ja negatiivne maine, mistõttu on hädavajalik

kaevandusasulate ja jäätmealade korrastamine - praeguse suure tööpuuduse oludes on vastavate

tööde teostamine avaliku sektori korraldusel eriti asjakohane. Transiit ja logistika on Peterburi

lähedust ja Hiina konteinerterminali rajamist Muugale arvestades ilmselt samuti perspektiivne.

51 Tallinnas-Tartus koolitades on tõenäoline, et suurem osa õppureid ei naase Ida-Virumaale.

153

Võimalik, et valitsusel oleks tarvis kaaluda Sillamäele sadama ja vabatsooni eelisarendamist,

tagamaks logistika ja tootmisega seotud töökohtade loomist.

9.5. Ettepanekud Statistikaametile regionaalstatist ika tarvis

Koostasid: Tiiu Paas ja Helje Kaldaru

Järgnev on kirja pandud, tuginedes põhiliselt käesoleva projekti raames läbiviidud regionaalstatistika

andmebaasi kasutamise kogemusele (2008 sügis, 2009 kevad; vt Kaldaru, Paas, 2009) ning

intervjuule ESA peaanalüütiku Mihkel Servinskiga (august 2009).

Kui hakata analüüsima regionaalarengut piirkonniti, siis tekib küsimus mõistliku suurusega objektist.

Kohaliku omavalitsuse üksused on linnad-vallad, aga neid on ilmselt liiga palju, et igaühe kohta

põhjalikku arvepidamist läbi viia. Viis piirkonda on jälle ilmselt liiga vähe, pealegi on need väga

erineva suurusega. Järelikult jääb siseanalüüside objektina üles maakond.

9.5.1. Regionaalstatistika kriitika

Ei saa üle ega ümber usaldusväärsest rahvastikustatistikast. Nii õige rahvaarv kui ka selle vanuseline

ja sooline jaotus on aluseks mitmete vajalike näitajate arvutamisel. Ja kui veel oma soovidega edasi

minna, siis oleks ka haridus üks tunnus, mis peaks rahvastikku iseloomustama. Aga see on

probleemne, kuna jooksev rahvastikuarvestus on vigane.

Majandusinimesi huvitavad majandusnäitajad. Mida me siin näeme? Äärmiselt palju kõikvõimalikke

näitajaid, mis on ebaühtlaselt esitatud. Näiteks on eraldi kaustadena välja toodud andmed üksikute

harude (ehitus, side, jahindus) kohta, mis pealegi ei ole tegelikult kooskõlas EUROSTAT-i

klassifikatsiooniga. Teisalt aga vaatab vastu kaust Infotehnoloogia, milles on palju huvitavat infot, kuid

mis tegelikult millegagi ei haaku. Väga huvitav info on peidus pealkirja all Majandusüksused -

Ettevõtluse demograafia. Esimese hooga ei oska arvatagi, et sealt saab infot ka töötajate jaotuse

kohta tegevusalati ja seda kooskõlas EUROSTAT-i klassifikatsiooniga. Kui lüüa lahti kaustas Palk ja

tööjõukulu alamkataloog Töötasu, siis seal on jälle mingi juhuslik andmekogum kahe aasta kohta.

Kas kuskil on selle kohta veel midagi, jääbki selgusetuks.

Kui vaadata kausta Sotsiaalelu, siis tekib õigustatud ootus, et kaustas Haridus on infot elanike

haridustaseme kohta. Tegelikult on asjatundjatele teada, millist infot need sisaldavad ja millega uurijal

midagi teha pole. Tervishoiu all on kaust pealkirjaga Haigestumus ja arstiabi kasutamine, seal all

andmed Ambulatoorsed vastuvõtud elaniku kohta. Kui numbreid vaadata, siis Tallinnas-Tartus on

inimesed kõige haigemad ja Võrumaal peaaegu et kõige tervemad. Miks see nii on, seda ma tean

küll, aga mis kasu sellest on juhul, kui tõepoolest tahetakse teada, missugune ühes või teises

maakonnas elanike tervis on.

154

Tekib küsimus, kas regionaalarengu andmebaasi eraldi üldse vaja ongi. Üks näide. Kui me võtame

paralleelselt Statistika andmebaasist ja regionaalarengu andmebaasist lahti kaustad Sotsiaalelu –

Tööturg –Tööealise rahvastiku haridus, siis on Statistika andmebaasis hoopis rohkem andmeid

tööealiste haridusliku jaotuse kohta maakonniti kui regionaalarengu andmebaasis. Tegelikult huvitaks

meid kõige rohkem lisandväärtuse loomine maakonniti, aga see näitaja on millegipärast väga pika

vinnaga (ka uues regionaalstatistika väljaandes aasta 2006).

Meie senise töö tulemused (vt Paas, Schlitte, 2008; Paas, Lill, 2008), mis põhinesid nii Eurostati kui

Eesti regionaalsete (maakondade lõikes) ja piirkondlike (kohalike omavalitsuste lõikes) tuluandmete

kasutamisele, andsid vasturääkivaid tulemusi. Eesti maakondade nagu ka ELi NUTS III tasandi

regioonide tasandil β–konvergentsi hüpoteesi paikapidavus kinnitust ei leidnud. Seega oli tegemist

kiire majanduskasvu perioodile omase tulude divergentsiga. Regionaalsete tulude (mõõdetuna SKP-

ga inimese kohta) maakondade vaheline varieeruvus Eestis kasvas. Samas näitasid Eesti Maksu- ja

Tolliameti andmetele põhineva analüüsi tulemused tuluerisuste vähenemist valdade tasandil. Sellist

näilist vastuolu võib selgitada sellega, et Eesti kui väikese riigi elanike tulud on suhteliselt mobiilsed;

perede elukoht ning tulude teenimise koht on sageli erinevad. Samas tuleb tulemuste tõlgendamisse

suhtuda ettevaatlikult ja seda vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, kasutada olevad aegread on

konvergentsiprotsesside süvaanalüüsiks liialt lühikesed ning teiseks tuleb arvestada ka sellega, et

piirkondlikku arengut kajastav statistika on Eestis seni veel suhteliselt puudulik ning ei saa olla päris

kindel, kas kasutada olevad andmed on tõsiseltvõetavate sisuliste järelduste tegemiseks piisavalt

usaldusväärsed. Seega ka teadusliku suunitlusega uurimistöö tulemused kinnitavad arvamust, et

praegu teadlaste käsutuses olevad andmed ei võimalda sotsiaalmajandusliku arengu põhjalikku

diagnoosimist Eestis.

Oluliseks takistuseks põhjaliku ning laialdast kasutamist leidva piirkondliku statistika tootmisel on ka

metoodilised ja administratiivsed probleemid, mis raskendavad usaldusväärse rahvastikustatistika

tootmist. Kuna puudub selge juriidiline mehhanism inimese tegeliku elukoha fikseerimiseks, siis

puuduvad ka selged reeglid, kuidas teha võimalikult täpset statistilist aruandlust elanikkonna

vanuselise, soolise, haridusliku, hõivelise jm struktuuri kohta maakondade ja kohalike omavalitsuste

lõikes. Puudub täpne info nii inimeste tegeliku elukoha kui ka töökoha paiknemise kohta. Seega

lisaks rahvaloendusele peaks piirkondliku andmebaaside arendamisel olema oluliseks eesmärgiks

Maksu- ja Tolliameti (MTA), ESA ja Töötukassa andmete kombineeritud ja tarbijasõbralik kasutamine.

9.5.2. Soovitused Statistikaametile

Intervjuust ESA peaanalüütiku Mihkel Servinskiga nähtub, et regionaal- ja piirkondlikku statistikat

kajastavate andmebaaside olulisemad kitsaskohad on ka ESAs teadvustatud ning andmebaaside

sisu ja ülesehitus täienevad pidevalt. Statistikaameti peadirektori käskkirjaga taasloodi 2009. aastal

piirkondliku statistika nõukogu, mis esmakordselt alustas oma tegevust juba 1998-1999 ELi Phare

projekti raames. Siinjuures on oluline märkida, et regionaalstatistika andmebaas on pidevalt

täienemas ning juba selle aja jooksul, mil meie projekt on kestnud, on toimunud

155

regionaalandmebaaside oluline korrastamine. Regionaalandmete koondamine ESA kodulehel olevas

andmebaasis valdkondade alla on hea - see muudab andmete leidmise ja kasutamise võimalused

tarbijasõbralikumaks. Tunnustust väärib ka suund esitada rohkem piirkondlikku statistikat, mitte

piirduda vaid maakondade tasandi andmetega.

Oluline roll piirkondliku statistika arendamisel on ka tarbijatel ning nende tagasisidel statistika

tootjatele. Tagasisidet peaksid andma kõik tarbijad, nende seas nii teadlased kui tavakodanikud. Kuid

olulisim on siiski asjakohane tagasiside poliitikutelt ja poliitiliste otsusevariantide ettevalmistajatelt,

analüütikutelt ning erinevate ametkondade ja ministeeriumide ametnikelt. Tagasisidet on vaja nii

andmete sisu kui andmebaaside struktuuri ja ülesehituse kohta. Viimane on eriti oluline, muutmaks

andmebaaside kasutamist tarbijasõbralikumaks ning nende ülesehitust tarbija jaoks loogilisemaks.

ESA regionaalstatistika andmebaasile tugineva analüüsiprotsessi ja selle tulemuste põhjal leidis

veelkord kinnitust tõdemus, et olemasoleva statistilise info alusel on adekvaatset monitooringut

piirkondliku arengu kohta Eestis teha suhteliselt keerukas, rääkimata prognoosimisest. Andmebaasid

on veel lünklikud, andmete esitamise süsteem tarbijale sageli raskesti tabatav ning ebapiisava

detailsusega. Mõned soovitused, mis põhiosas ühtivad ka Mihkel Servinskiga tehtud kirjalikust

intervjuust tulenevate järeldustega:

- pikendada tuleks sotsiaal-majanduslikku olukorda kajastavate andmebaaside aegridu nii

regioonide (maakondade) kui piirkondade (kohalike omavalitsuste) lõikes;

- kõikide andmebaaside puhul tuleks kasutada sama regionaalset ja piirkondlikku liigendust

ning omavahel ühilduvaid ja võrreldavaid näitajaid;

- arendada tuleks erinevate andmeallikate (Maksu- ja Tolliamet, Töötukassa, ESA jt)

kombineeritud ja tarbijasõbraliku kasutamise võimalusi, et saada täpsem ülevaade inimeste

tegelikust elukohast ja töökoha paiknemisest ning inimeste Eesti-sisesest mobiilsusest ja

tulude piirkondlikust struktuurist.

Vajadus MTA ja ESA koostöö baasil integreeritud andmebaase moodustamise järele on ilmne. Muule

lisaks võimaldas selline koostöö ehk ühiste jõududega üle saada ka Andmekaitse ja muudest

bürokraatlikest tõketest andmetöötluses ja andmebaaside kasutamisel. Taolisi agregeeritud

usaldusväärseid andmebaase on vaja mitte ainult teaduslikuks uurimistööks, vaid ka poliitiliste

otsusevariantide empiiriliseks läbianalüüsimiseks, täpsustamaks näiteks tulude suurust ja allikaid,

elanike ja töökohtade mobiilsust jne. Mõningate mööndustega saaks neid andmeid siduda ehk ka

ETU andmetega

Maakondade ja EL NUTS-3 tasandi regioonide ning suuremate linnade andmete ja neile põhineva

analüüsi vastu tuntakse laiemat huvi ning neid toetatakse ka erinevate projektidega ELi ja Eurostati

tasandil. Näiteks on Eesti linnadest Tallinn ja Tartu hõlvatud Eurostati Urban Audit projektiga.

Piirkondlik aruandlus ja selle hea kvaliteet on olulised eelkõige kohaliku olukorra usaldusväärseks

monitoorimiseks ning regionaalpoliitiliste otsusevariantide kujundamiseks. Seega vajab just

piirkondlike andmebaaside arendamine rohkem sisulist tähelepanu ja rahalist toetust.

156

Kokkuvõtteks. Praegu on Eesti MTA andmete kasutamine erineva suunitlusega uurimistöödeks veel

üsna keerukas, sageli isegi võimatu; olemasolevad andmed ei ole esitatud tarbijasõbralikult ning

tundub, et nende kasutamisvõimaluse avardamise vastu et tuntagi erilist huvi. Samas on mitmetes

teistes riikides maksuametite ja erinevate tööturuinstitutsioonide andmete alusel välja arendatud

väärtuslikud integreeritud andmebaasid, mis võimaldavad teha heatasemelist analüüsi, sidumaks

infot tulude (sh makstud maksude), isikutunnuste ja töökohtade kohta. Sellised andmebaasid on

ulatuslikku kasutamist leidnud mitte ainult teadlaste seas, vaid eelkõige on nende kasutamisele

tugineval empiirilisel analüüsil oluline väljund majandus– ja sotsiaalpoliitiliste otsusevariantide

kujundamisel. Kui vähegi võimalik, tuleks ühendada registrid ja kasutada võimalikult vähe dubleeritud

andmekogumist. Regionaalarengu andmebaas sellisena on asjatu dubleerimine, pigem tuleks üldises

andmebaasis tekitada vajalike näitajate juures maakondlik (ja võimalusel omavalitsuse tasandi) lõige.

157

10. Kokkuvõte

Eesti regionaalses arengus on toimumas teine suur struktuurimuutus pärast 1990ndate

üleminekuperioodi. Siis oli peamiseks mõjuriks Nõukogude käsumajanduse asendumine

kapitalismiga ja turgude ümberorienteerumine Idast Läände. Tulemuseks esmasektori ja

suurtööstuse taandumine, mis põhjustas ääremaaliste piirkondade elanike vähenemise, ja

rahvusvaheline teenindusmajanduse kasv, mis soodustas ennekõike Tallinna arengut.

Praegune kriis on globaalne. Kriitiline edutegur on ettevõtete oskus rahvusvahelisel turul tegutseda.

Regioonidel-omavalitsustel on eduks hädavajalik võime majandusprotsesse suunata, ettevõtete

vahelist koostööd ärgitada ja koordineerida ning EL vahendeid rahvusvaheliste projektide näol

rakendada. TÜ majandusteadlaste tööde põhjal saab väita, et Eesti majanduslangus ei ole üksnes

globaalse kriisi põhjustatud. Kriisi sügavus viitab struktuursetele probleemidele ja vajakajäämistele

poliitikates. Lõimumine 21.sajandi avatud Euroopa majandusega, kus toimub kaupade, kapitali ja ka

töötajate vaba liikumine, viitab vajadusele ümber mõtestada ja ka korraldada suure majanduskasvu

ajal kujunenud poliitikaid.

Tööjõumahukad harud nagu massõmblus, tekstiil jt. on juba Eestist liikunud odavama tööjõuga

maadesse. Samas ei tasu ülemäära loota, et kõrgtehnoloogiline tootmine analoogselt Soome-

Rootsile seda asendaks. Eestil tasub pigem õppida ressursivaese ja väikeettevõtete maa Taani

kogemusest madal- ja kesktehnoloogiliste harude tootlikkuse kasvatamisel ja ettevõtete

võrgustamisel. Nii nagu ka halduse ümberkorraldamisest. Kui riiklikult ei hakata rakendama

jõulisemaid ja paremini ametkondade vahel kooskõlastatud ja regionaalselt juhitud arenduspoliitikaid,

siis võib status quo jätkumisel kahtlemata prognoosida kontsentratsiooniprotsesside jätkumist ja

regionaalsete erinevuste jätkuvat kasvu: sisserännet Tallinna linnaregiooni ja osa elanikkonna

lahkumist välismaale. Taani ja Portugali võrdluse näitel sõltub regionaalne tasakaal ennekõike

sealsete ettevõtlust toetavate struktuuride võimekusest, ettevõtete ja kohalike võimude teadmiste

tasemest.

10.1. Majanduse struktuurimuutus

Esmasektor edaspidi stabiliseerub, kuid oluliselt madalama 3-4% hõive juures. Põllumajanduses ja

kalanduses aitavad ettevõtetel kasumlikkust ja tootlikkust tõsta ELi ühtse põllumajandus- ja

kalanduspoliitika meetmed. Ettevõtete ja suurtalude edukuse hinnaks on aga kümnendikule

kahanenud maaline tööhõive. Põllumajanduses on kujunenud suurtalude ja väikeste

„ellujäämistalude” kooslus, kus peamise kaubatoodangu annavad tuhatkond suurettevõtet ning kus

keskmiste ja väikeste talude (maaomandite) arv väheneb kiiresti: maad renditakse ja müüakse

suurtootjatele ning majad suvitajatele.

158

Vastav protsess toob kaasa maapiirkondade püsielanikkonna kahanemise ning siit tulenevalt juba nii

era- kui ka avalike teenindusettevõtete kumulatiivse kahanemise – erinevalt oodatust ei ole

tertsiaarsektor kuigivõrd kasvanud. Hoidmaks traditsioonilist hajutatud püsiasustust peab seega kuni

tunnise, kuid soovitavalt lühema sõiduaja kaugusel olema (eriti naistel) lisatöö võimalus. Tulenevalt

maa-ettevõtjate vanemaealisusest on riiklikult ilmselt ressursside väärindamise huvides vaja

lisatähelepanu-soodustusi perspektiivsete ressursipõhiste harude nagu mahepõllundus ja

ökoenergeetika noorte ettevõtjate ja spetsialistide ettevalmistamisel.

Tööstus es saab maapiirkondades eristada

1) traditsioonilised kohalikul ja

2) sisseveetaval toormel põhinevad ning

3) uued harud.

Kohalikul toormel põhinevad harud nagu toiduainete ja puidutöötlemine, mööbli- ja ehitusmaterjalide

tööstus ning õlitööstus ja keemiatööstus Ida-Virumaal edaspidi hõivelt küll väheneb, kuid pärast kriisi

tootmismahud kas taastuvad või ka kasvavad. Toimub harusisese spetsialiseerumine ja

mehhaniseerimine. Sisseveetava toorme vanad harud nagu tekstiili ja õmblustööstus kas taanduvad

või kujunevad ümber niši-, logistika-, hulgi ja/või jaemüügiettevõteteks, viies osa tootmist odavama

töö maadesse (näiteks nagu Ilves Extra, Wendre ja Baltika).

Uuteks harudeks maalises Eestis on metalli-, masina- ja elektroonikatööstus. Viimasel kümnel aastal

toimus tööstuse väljaliikumine suurlinnadest maale. Eriti just Põhjamaade ettevõtted on

majanduskriisi tõttu otsimas võimalust tootmise väikepartiide viimiseks odavamasse keskkonda.

Väiketootmiste rajamiseks on praegust tööpuudust ja palkade alanemist arvestamist head eeldused,

kuid seda tuleks riiklikult ja regionaalselt enam koordineerida eelistamaks kõrgema lisandväärtusega

harusid.

Isikuteenindus on rikkuse kasvust, ülemaailmsetest trendidest ja ka Euroopa vananemisest

tulenevalt ilmselt pikas perspektiivis pärast kriisiaegset tagasilööki kasvav ja loob rohkelt uusi

töövõimalusi piirkondadele väljaspool suurlinnu. Puhkemajandus, tervishoiu- ja hooldusasutused

eeldavad aga eduks teenindus-kultuuri, mida Eestis leiab peaasjalikult traditsioonilistes

puhkepiirkondades, ennekõike Eesti kuurortlinnades ja Otepää kandis. Vastavat valdkonda saaks

siiski laiendada (muuhulgas tühjenevaid kooli- ja väärtusliku miljööga mõisahooneid rakendades) üle

Eesti.

Edasise arengu kujundamisel on oluline nii struktuurimuutuse orkestreerimine kui ka

olemasolevate ettevõtlusharude innovatsioon ja harusisene tootlikkuse tõstmine, sest ilmselt ei

ole võimalik ja ka kasulik loobuda Eestis traditsioonilisi ressursse: põllumajandussaadused, kala, puit,

turvas jt. kasutavast töötlevast tööstusest. Õppiv majandus on saanud küll kohati sõnakõlksuks, kuid

selles sisuks ongi võime õppida ja uuendada. Eestis oli nii tootmisstruktuur kui ka kasutatav

tehnoloogia Euroopa keskmisega võrreldes enam sinikraedele orienteeritud. Samas kasvab tulevikus

enim nõudlus kolmanda haridustasemega (kõrgharidus, rakenduslik kõrgharidus ning kutseharidus

159

pärast keskharidust) töötajate järele. Tegelikult ei ole meil muud valikut, sest enam kui 3 miljardi

inimesega Aasiast tuleb nüüd ja tulevikus lõviosa masstööstustoodangust. Nö. odava töö harudeks,

mille tootmisest suur osa liigub välja, kui ei suudeta tootlikkust ja teadmismahukust oluliselt

kasvatada ja/või nišistuda on:

• tekstiili- ja õmblustoodete tootmine;


• puidu töötlemine ja puittoodete tootmine;

• paberimassi, paberi ja pabertoodete tootmine;

• kirjastamine, kummi- ja plasttoodete tootmine;

• transpordivahendite tootmine, transport.

2009. kevadel küsitletud erialaliitude esindajad ei soovinud aga tunnistada suuri probleeme

edaspidises konkurentsivõimes . Mööndi küll kahanevaid tootmismahte ja hõive vähenemist 10-

25%, kuid ei nähtud probleeme haru tulevikus. Ehkki pooldavalt suhtuti klastrimeetme rakendamisse,

siis valdavalt ei nähtud vajadust läbivateks ühistegevusteks – piisavat üksikutest projektidest.

Rääkimata regionaalsete allorganisatsioonide loomisest või suuremahulistest ümberkorraldustest.

Koostöös peetakse esmatähtsaks ühisturundust. Ühist arendustegevust või personali

(täiend)koolitamist, mis võiks kaasa aidata suurema lisandväärtusega toodete turule toomisele,

peaaegu ei mainitud. Võib arvata, et majandussurutis koondab praegu ettevõtjate põhitähelepanu ja

tootmise/teeninduse restruktureerimise vajadus on vähemalt ajutiselt tõrjutud tahaplaanile. Seda

enam tuleb avalikul sektoril vajalikele muudatustele tähelepanu juhtida ja ettevõtete koostööd

erinevate meetmete abil toetada.

10.2. Demograafilised muutused

Regionaalse tasakaalustatuse huvides on 1980ndate põllumajanduse kasvust tingitud maastumise

tulemusel väikeasulatesse tekkinud demograafilise potentsiaali ja uue majanduse tingim ustes

ümber hinnatud loodus- ja kultuuriressursside raken damine. Selle edukus sõltub valdavalt

rakendatavatest poliitikatest, sest isevoolu teed minnes enamik ettevõtteid ja töökohti sarnastes

oludes olevate Põhja-, Balti- ja Ida-Euroopa maade regioonide tugeva väliskonkurentsi tingimustes

kaob. Kui uusi töökohti ei looda põhjustab see aga uue väljarändelaine.

Oluline on silmas pidada, et tulenevalt demograafilistest trendidest kõikide maakondade rahvaarv

väheneb . Noorte rände mõjul toimub Harju- ja Tartumaal tööealise elanikkonna keskmisest aeglasem

vananemine, Ida-Virumaal ja mujal Lõuna-Eestis on vananemine aga kiirem. Ühtlasi, 15-24 aastaste

noorte arv väheneb aastaks 2018 üleriigiliselt ligi 40% , kuid mõnes maakonnas veelgi enam.

Reas ääremaalises valdades ja asulates väheneb noorte arv koguni alla poole praegusest. Teisalt on

majanduskriisist tingitud ülikõrge noorte tööpuuduse tingimustes võimalik koolituse ja praktikate

abil suunata neid tegutsema regionaalselt perspektiivset esse harudesse . See tähendab

võimalust regionaalse kohaliku ettevõtlusega seotud kvaliteetse rakenduskõrghariduse ja tõhusate

praktikaskeemide abil arendada sealseid perspektiivseid harusid.

160

Omakorda suureneb vanemaealiste töötajate ja pensioniealiste osakaal . Veerandis linnades-

valdades, sh. Ida-Virumaa suurtes tööstuslinnades, kasvab pensioniealiste arv 2018ndaks enam kui

50% võrra. Kolmandikus KOVdes on aastal 2018 üle 20% 65+ elanikke. Ilmselt tuleb arvestada nii

vajadusega eakamaid inimesi kauem tööturul rakendada , kuid suurendada ka tervishoiu ja

sotsiaalhoolduse valmisolekut infrastruktuuri ja personali ettevalmistamise näol.

10.3. Regionaalne hõivemuutus

Käimasolevad hõivestruktuuri muutused on jätkusuutliku regionaalse arengu seisukohalt ülimalt

probleemsed: esmasektori ja tavatööstuste efektiivsuse tõus ja o sade harude taandumine

vabastab hulgaliselt tööjõudu. Kõrgtehnoloogia-, äri- ja isikuteenuste eeldatav kasv suurlinnades

tähendab noorte ja võimekamate lahkumist. Maapiirkondades kasvas lähikümnendil ennekõike

madalama lisandväärtusega puidu-, mööbli, õmblustööstusettevõtete sinikraeline hõive. Kontoritööst

huvitatud noortele meelepäraseid valgekraelisi töökohti napib isegi maakonnakeskustes, rääkimata

väiksematest asulatest52. St. et kui lähema kümne aasta jooksul on noorte suured vanusgrupid

ääremaadelt lahkunud, kas siis suurlinnadesse või välismaale ja sinna kinnistunud, ei ole kuigi

realistlik vastavaid maakohti enam sisemise tööjõuressursi baasil arendada.

2000. aastate alguses toimus äriteenuste kasv Tallinnas ja avalike teenuste palgatingimuste

paranemine seonduvalt eelarve kasvuga Tartus (ülikoolid, kliinikud, muuseumid jmt. eelarveline

hõive). See soosis nii kontoritöökohtade loomist nendes linnades, kui ka üldist palga- ja kumulatiivset

rikkuse ning isikuteenuste kasvu (toitlustus, kaubandus). Tallinn-Harju ettevõtete kogukäive

moodustas 2006ndal 71% ja kasum 78% Eesti vastavatest numbritest. Erasektori hõive kasvas

Tallinnas 2000-2006 29,5% ja Tartus 18,8%. Eriti kiire oli aga Harjumaa (ilma Tallinnata) kasv –

72,3%.

Tööstustöökohad viidi samas aga Tallinnast-Tartust ruumi ja töötajate nappuse survel lähitagamaa

odavamale maale ja perifeeriasse, kus oli saadaval esma- (sinikraesid) ja riigisektorist hüljatud

kontoritööjõudu. Kesk- ja Lõuna-Eesti põllumajanduspiirkonnad industrialiseerusid lühikese

ajavahemiku jooksul, kaotades samas esmasektori hõivet. Tallinnas kahanes näiteks 2000-2006

tekstiilitöökohtade arv 42% võrra, kasvas aga Lääne-Virumaal (+67%) ja Saaremaal (+135%).

52 Vastandlikku vastukaja saanud laulu „Depressiivsed Eesti väikelinnad” sõnad: „seal raha teenitakse toore jõuga” on seega üsnagi adekvaatne olukorra kirjeldus. Töökohtade ühekülgsus, hedonistlike väärtustega haritumate noorte jaoks probleemne olukord, „kus õhtul ei ole kusagile minna” on juba hakanud noori peletama tulenevalt väikelinnade, -asulate, külade üldisest mainelangusest: „sind justkui ajaks naerma, kuuldes mõnda nime neist sa justkui häbeneks, kui keegi küsib mõnda neist sul on üks saladus, sa oled ühest neist /.../ seal lemmikspordiala meeleheide.”

161

Ühtlasi tekkis lisanõudlus ääremaa turismiteenuste järele, mis laienes eriti mastaapselt kuurordi-

traditsiooniga Lääne-Eestis, kuid märkimisväärselt ka mujal. Puhkemajanduse kasvule on aidanud

kaasa nii riiklikud arenguprogrammid kui ka kohalike omavalitsuste toetav tegevus. Turismisektor on

aga üldjuhul sesoonne ja tundlik kriisidele suhtes, mistõttu suurema turismi-osakaaluga regioonide

(Lääne-Eesti) tööhõive kannatab praeguses majanduslanguses enam. Samas on turismisektor üks

väheseid, kus regionaalne koostöö ettevõtete vahel toimib.

MKMi 2016. aasta tööhõive prognoosi järgi kõikide ametialade hõivatute arv võrreldes 2007. aastaga

väheneb. Kõige rohkem kahaneb lihttööliste - sinikraede hõive. Kriisieelse arengu tulemusena ongi

valdav osa (üle 80%) töötutest sinikraed. Tööstus- ja ehitustööliste töötuksjäämine mõjutab ühtlasi

eriti raskelt just maapiirkondi. Vakantside osas on veidi enam võimalusi valgekraedel. Haridustase

määrabki üsna üheselt töötuksjäämise: kõige rohkem on registreeritud kutsehariduse taustaga töötuid

- keskmiselt 32,1%, järgnevad keskhariduse (29%), põhiharidusega (19%) ning kõrgharidusega

(18%) töötud.

10.4. Võimalike kriiside lahendamine

Majanduskriisi tulemusena on enamuses ettevõtetes koondatud, kuid ettevõtted püüavad

oskustööjõudu hoida vähendatud tööaja ja osalise palgaga – oskajaid inimesi ei ole võimalik kohe

leida kui tellimused peaks taastuma. Teisalt oli intervjuudest täheldatav ka ettevõtete kesine

valmisolek muutusteks ja lootus, et kriis „kuidagi laheneb, vaja raske aeg vaid üle elada”. Ka olid

mitme raskustes olnud ettevõtte juhid lõpuni optimistlikud – kuni pankroti väljakuulutamiseni.

Sotsiaalsete probleemide lahendamine langeb valdava lt omavalitsuste õlule , kelle valmisolek

võimalike masskoondamiste ja nendega seotud sotsiaalprobleemide lahendamisel on piiratud. Seda

eriti 2009 ja 2010 kahanenud eelarvete juures. Teostasime 56 omavalitsuses kaasusuuringud ja

jagasime need 5 tüüpgruppi:

1) uusettevõtlusalad,

2) varasema ettevõtte domineerimine,

3) mitmekülgse struktuuri/kultuuriga asulad,

4) asulad, kust töötlev tööstus on taandunud,

5) suurettevõte(te)ga raskustes olevad asulad,

Ehkki koondamisi on toimunud enamuses suuremates ettevõtetes, on enim probleeme ühe või mitme

suure ettevõttega asulate (tüübid 2, 4 ja 5) tööturul. Küll on varasema kohaliku tasandi (majandite-

ettevõtete) tööturgude asemel mobiilsuse kasvu (autostumise) tulemusel välja joonistunud laiemad,

valdavalt linnaregioonide põhised tööturud – tööle käiakse naabervaldadest-linnadest. Vaid üksikutes

asulates ulatub ühe ettevõtte hõive üle 20%.

Varasema ettevõtte dominandiga asulates ei tule uute suuremate ettevõtete piirkonda meelitamine

vaba tööjõu nappuse, vahel ka domineeriva ettevõtte enda vastuseisu tõttu kõne alla enne

olemasoleva suurettevõtte likvideerimist või olulisi raskusi. Vajalik on tegeleda asulate

162

monitooringuga. Kohaliku väikeettevõtluse soodustamine ei pruugi anda tulemust, kuivõrd

elanikkonna valdav enamik on harjunud töötama palgatöötajana suurettevõttes. Nii mõneski asulas

on eakate osakaal suur. Ka on teenuste pakkumine väikese tarbijate arvu tõttu piiratud, kuna

(geograafiline) tagamaa kas puudub või on väga väike.

Taandunud töötleva tööstusega asulates saab tugineda ennekõike muudele arengueeldustele ja leida

alternatiivseid arenguteid: nt spetsiifiliste turismiteenuste, põllumajandusliku tausta vms näol. Kuivõrd

selle grupi asulad on enamasti juba läbinud suurtööstuse asulast taandumise, on see toonud kaasa

ka kohaliku elanikkonna töökohtade geograafilise hajumise ning elanikkonna mobiilsuse kasvu.

Raskustes olevate ettevõtetega asulates on vajalik kohene abimeetmete rakendamine

võimaliku halveneva sotsiaalse olukorra leevendamiseks. Et ka kohaliku elanikkonna

ettevõtlusaktiivsus on madal, tuleb esmase arendusmeetmena kõne alla ka uute suuremate

ettevõtete toomine piirkonda. Samas ei tarvitse tegemist olla tingimata tööstusettevõttega, vaid

soovitav oleks silmas pidada ka asulate muid arengueeldusi.

10.5. Regionaalne spetsialiseerumine

Eestis on hoolimata väiksusest igal piirkonnal erinevad sobivad tulevikumajandused ja

hõivestruktuuri muutusi kavandades tuleb nendega arvestada. Eesti tööturud on küll linnaregioonide

põhised elik valdavalt maakondlikud, kuid eristada saab ka suuremat regionaalset spetsialiseerumist,

mis tuleneb asendilistest, looduslikest ja kultuuristest teguritest.

Lääne-Eesti s on taanduv on kogu esmasektor, sh. rannakalandus. Senine spetsialiseerumine,

millega tasub ka edasi minna, on merendus, kalakasvatus, turism ja spaa-majandus. Väga

perspektiivne on (eakate) tervishoid ja hooldus, aga ka mitmesugune ressursimajandus, sh.

tuuleenergeetika. Lääne-Eestis on ühtlasi üksikud kohapealsed võrgustunud harud: väikelaevaehitus,

elektroonika plastitööstus ning mõistagi väikeklastritena toimiv (spaa)turism teinud läbi

muljetavaldava arengu.

Kesk-Eesti tulevik on agrotööstuslik, varustamaks Tallinna ja Kirde-Eestit kohapeal töödeldud

toiduainete ja ehitusmaterjalidega ning andmaks ekspordiks ennekõike kohalikel aga ka

sisseveetavatel toorainetel (metall) baseeruvat materjalimahukat toodangut. Eeldused on

mitmesuguse tööstuse paigutamiseks. Piirkonnal on kindlasti tulevikku ka Tallinna rekreatsioonialana.

Lõuna-Eesti suurimaks linnaks ja potentsiaalseks kõrgtehnoloogia-eeldustega majandusveduriks on

Tartu. Seni on Lõuna-Eesti majandus olnud taanduvatel toidu- ja puiduklastritel põhinev. 2000ndatel

loodi esmasektori asemele olulisel määral puidu- ja mööbli-, vähem metallitööstuse töökohti, mis kriisi

tulemusel on aga kahanenud. Lõuna-Eestil on uuenevates majandustingimustes loodusressursse ja

kultuuritraditsioone arvestades häid eeldusi puidu-mööblitööstuse, puhkemajanduse ja (loodus)turismi,

163

looduslike materjalide ning ökoloogiliselt puhaste toiduainete ja energia tootmiseks. Hea perspektiiv eriti

Kagu-Eestis on ökopõllundusel ja aiandusel.

Ida-Virumaa majandus on jätkuvalt tööstuslik ja tugineb põlevkivile, mis on aluseks energeetika,

kütuse-, keemia- ja ehitusmaterjalide tööstusele. 2000ndatel kasvanud spaa, õlitootmine ja muu

keemiatööstus, ehitusmaterjalide tootmine ja ehitus on perspektiivsed ka 2013+. Ohud Ida-Viru

ettevõtlusele tulenevad sotsiaal- ja keskkonnaprobleemidest. Maakond võib kaotada oma noored, mis

on eriti tõenäone juhul, kui ülikoolid ei näe enam motivatsiooni regioonis tegutsemiseks. Ettevõtetes

ja ka omavalitsustes on terav puudus inseneridest, keskastmejuhtidest, projektijuhtidest. Ida-Virumaa

arengu olulisim strateegiline küsimus on kohapealne tehnilise rakenduskõrghariduse andmine ning

selle abil vastava oskuskompetentsi ning innovaatilise ärikeskkonna loomine kohapeal. Arenguruumi

on veel isikuteeninduses.

10.6. Vajadus muuta poliitikate iseloomu

Praeguses muutlikus majanduses on väga keeruline teha tõest pikemaajalist prognoosi ja seda isegi

makrotasandil. Varasemad trendid on katkenud ja ei kehti enam. Väga palju sõltub uutest

suundumustest ja rakendatavatest poliitikatest. Kolme aasta perspektiivis (kuni aastani 2011) toimub

ilmselt intensiivne restruktureerumine . See tähendab pankrotte, osade ettevõtete siirdumist

keskusest madalamate kuludega ääremaale, aga ka odavama tööjõuga maadesse, ennekõike

Aasiasse.

Kümne aasta perspektiivis (2018) peaks saabuma stabiliseerumine kõrgema lisandväärtuse

tasandil , mis tähendab rea traditsiooniliste harude taandumist ja valdavalt linnalise tootmis-

äriteenuste, kuid samas ka maalise rekreatsiooni kasvu, nii nagu see on toimunud Põhjamaades.

Siiski, stabiliseerumine võib toimuda hoopis madalama lisan dväärtuse tasemel (à la Portugal),

kui majanduskriis kestab kauem, kavandatavad poliitikad avaldavad vähest mõju või muutuvad taas

negatiivseks 2009 sügisel positiivsemaks pööranud globaalsed arengutrendid.

Majanduskriisi tingimustes toimub kiire majandusstruktuuri muutumine tegevus-valdkondade ja

ärimudelite teisenemise kaudu, mis taastab konkurentsivõime osades valdkondades, kuid tähendab

lõpetamist teistele. See on Eestile nii majanduslikus ja eriti sotsiaalses plaanis väga kulukas. Kui

praegused enam kui sada tuhat töötut ei leia rakendust, siis on esiteks oht kaotada osa kõige

võimekamad juba taastuvatele välismaistele tööturgudele. Teiseks pikaajalise tööpuuduse korral

suur osa töötutest heitub : 2009. aasta III kvartalis loobus tööotsingutest juba 11 000 inimest, sest

nad ei uskunud enam töö leidmise võimalusse. On oht, et nad minetavad kvalifikatsiooni,

tööharjumuse ja tervise .

Viimase kümnendi suure eelarvekasvu suunasid Eesti omavalitsused ja keskvalitsus paraku

regioonides peaasjalikult sotsiaalse infrastruktuuri: koolide, lasteaedade, spordirajatiste ehitamisele.

See oli kindlasti ka vajalik. Beebibuumi põlvkonna arvukuse tõttu kippus aga kahe silma vahele jääma

164

ääremaaliste piirkondade pidevalt kahanev elanikkond ja fakt, et pärast 2010ndaid astuvad ellu poole

väiksemad eagrupid. Kes hakkab sotsiaalset infrastruktuuri kasutama ja kes katab selle

käigushoidmise kulud kui noored on lahkunud? Miks nad lahkuvad? Sest neile pole loodud piisavalt

atraktiivseid töökohti ja õppimisvõimalusi.

Eesti haldussüsteem ei ole linnaregioonide põhiseks kujunenud majandusele „järgi tulnud“ –

haldusreformiga ei ole kuigi kaugele jõutud. Erinevalt Euroopas toimuvast regionaalse halduse

tugevdamisest on meil seda hoopis nõrgendatud. See tähendab, et regionaalse arengu eeltingimus

on ühelt poolt võimekate tööturualade põhiste maakondlike administratsioonid e loomine . Teisalt

aga vajadus välja arendada analoogselt Põhjamaadega regionaalsed innovatsioonisüsteemid , mis

koondaksid aja jooksul regioonis kogutud teadmised ja oskused, arendaks välisturgudel

konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid ning toetaks regiooni rahvusvahelistumist. Kolmandaks

keskenduda tulevikus arvestamisväärsetele kohalikele ressurssidele ja ettevõtluse eeldustele.

Globaalsel kriisil on alati kohalik mõju. On küllalt tõenäoline, ja seda kinnitavad ka siinse uuringu

intervjuud omavalitsuste ja ettevõtetega, et sel talvel koondamised jätkuvad ja et ILO metoodika

põhine töötuse määr tõuseb 2009. aasta III kvartali 14,6% juurest 20% lähedale. See tähendab

mõnes piirkonnas või asulas aga enam kui 30% töötust, perede sissetulekute olulist vähenemist.

Pärast 1990ndate alguse ja lõpu kriise oleme taas olukorras, kus riigil tuleb olla valmis

omavalitsustele abi andma küttevõlgade ja tõsisemat e sotsiaalprobleemide (narkomaania,

perevägivald, kuritegevuse kasv jm.) lahendamisel . Vastava võimekuse loomise ja erinevate

kriisistsenaariumite läbimängimisega on tegelikult väga kiire, sest esimesi appikutseid võib

kortermajade dominandiga asulatest tulla juba esimeste suurte külmade tulekul, kus elanikud olid

kommunaalmaksete eest võlas enne kütteperioodi algust. Ilmselt vajavad Ida-Virumaa raskustesse

sattunud suurtööstusasulad suuremate probleemide ennetamiseks ka valitsuse

eriarendusprogrammi.

165

Viidatud kirjandus CIS 4 (2004) “Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes aastatel 2002–2004” Tallinn: ETI.

OÜ EURREG (2002) (koostaja Jussi S. Jauhiainen). Lepinguline tellimustöö. EV Siseministeerium.

http://www.sisemin.gov.ee/atp/failid/0000eesti_linnareg.pdf

Jõeveer, J.. 2003. Siserände vanuserinevused. Ränne üleminekuaja Eestis (toim T. Tammaruja H.

Kulu). Tallinn: Statistikaamet, 28–48.

Kaldaru, H., Paas, T. Sectoral Structure and GDP: is there a Remarkable Relationship in the Case of

the Estonian Counties. – Discussions on Estonian Economic Policy (Articles), Issue 17, 01.-

03.07.2009, Värska, Mattimar OÜ, pp. 81-96.

Katus, K., A. Puur ja L. Sakkeus 1997. Population data and reorganisation of statistical system in

Estonia. Trames 1, 171–189.

Paas T., Schlitte F. (2008) Regional Income Inequality and Convergence Process in the EU-25.

Scienze Regionali. Italian Journal of Regional Science, vol. 7/2: 29-49.

Paas T., Lill L. (2008) Regional income disparities and convergence: the performance of Estonia in

comparison with the EU. Discussions on Estonian Economic Policy (Articles), Issue 16,

Berlin-Tallinn, BWV- Berliner Wissenschafts-Verlag: 82-97.

Raagmaa, G.; Tamm, P. (2004) Potential Emerging Biomedicluster in a Low Capitalised Country.

European Planning Studies, 12, 7, pp. 943-60.

Sayer, A. (1992) Method in Social Science. A Realist Approach. London: Routledge.

Sayer, A. (2000 )Realism and Social Science. London: Sage.

Sjöberg, Ö. ja T. Tammaru 1999. Transitional statistics: Internal migration patterns and urban growth

in post-Soviet Estonia. Europe-Asia Studies 51:5, 421–842.

Sjöberg, Ö. ja T. Tammaru 2000. Rahvastiku ruumiline ümberpaiknemine üleminekuperioodi Eestis.

Akadeemia 12:8, 1730–1751.

Tammaru, T., H. Kulu ja I. Kask 2003. Siserände üldsuunad. Ränne üleminekuaja Eestis (toim T.

Tammaru ja H. Kulu). Tallinn: Statistikaamet, 5–27.

Tammaru, T., H. Kulu ja I. Kask 2004. Urbanization, suburbanization, and counterurbanization in

Estonia. Eurasian Geography and Economics 45:3, 212–229.

Tammur, A. 2009. Siserände suundumused. Ränne (toim T. Tammaru ja A. Tammur). Tallinn:

Statistikaamet.

Documents

LÕPPARUANNE Vastutav täitja: T - Siseministeerium · Ja loomulikult täname rahastajaid - Riigikantseleid ja EASi. 1 Samad eksperdid osalesid hiljem Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi