Esseekesed õppimisest 425.07.2013

MEELDE JÄÄMISEST

Tuupima. Pähe õppima. Mällu salvestama. Meelde jätma. Meelde jääma.

Vastikust meeldivaks. Nii tundub mulle see loend. Kõige rohkem meeldib mulle „meelde jäämine“.

Et ei peagi tegelema meelde jätmisega, vaid see, mis peaks meelde jääma, seda ka teeb. Justkui

iseenesest.

Kui ma 1980.aastal hakkasin käima GP korraldatavatel organisatsioonilis-tegevuslikel mängudel – 

ODI-del, siis olin vast kõige rohkem rabatud sellest, kuidas küll GP kõike neil päevil toimunut

pisimate detailideni mäletas. Kes, millal, millega seoses ütles või tegi. Erinevalt ütlejast või tegijast

endast, kes sageli pooli asju ei mäletanud või lausa valesti mäletas. Kui ma mõne aasta pärast

hakkasin ise mõttetalguid korraldama, tabasin peagi, et ka mulle on see meeldejäämise omadus

„külge hakanud“. See ei nõua mingit spetsiaalset pingutust, vaid käib kaasas meelte avamisega

kõige sinu ümber toimuva suhtes. Kuidas teisiti saakski, kui kõik toimuv sind tõepoolest huvitab!

Mälutreenerid õpetavad, et mingite sõnade „päheõppimisele“ aitab kaasa nende sidumine ruumis

olevate objektidega. Eks see ole ka üks võte, kuidas „meeli avada“, meeldejätmisele kuuluva sõna

 juurde nägemismeelega seotut appi võtta.

Avatud meelte seisundis käib see kõik automaatselt. Mulle ei valmista tänapäevani mingit raskust

„meelde tuletada“ mitu aastat tagasi mõttetalgutel, rotaatoris, töötoas jms toimunut. Kuni selleni,

kes kuskil istus või seisis, kui ta seda või teist ütles või joonistas. See ei ole kaugeltki selline

absoluutse pildimälu haigus, mille all olevat kannatanud malegeenius Alechin. See võime käivitub

mul vaid „kollektiivse mõttetegevuse atmosfääris“. Kui 2009. aasta sügisest hakkasime korraldama

neid üritusi internetis, tuli välja, et isegi vaid kuulmismeelele toetudes saab häälestuda „kaasa

tundmisele“ tuhandete kilomeetrite taga erinevates maailma punktides viibivate vestluskaaslastega

ning toimunu „meeldejäävus“ on ikkagi kindlustatud. 

Avatud meeled kui meeldejäävuse kindlustajad. Seda kindlasti. Aga mis ikkagi neid avavad? Ma

ütleks, et selle taga peaks olema eluline huvitatus.

Sellega seoses meenub üks hoopis teine lugu mu pedagoogitöö alguse aastatest. Pedagoogid

armastavad öelda, et „aastad ei ole vennad“, mõeldes selle all seda, et mõnel aastal võib olla

tegemist väga võimeka klassi või õppegrupiga, teisel jälle väga kehvakesega. Selle viimasega oli ühel

aastal tegu füüsika praktikumis tulevastele meedikutele. Juba teist kuud ei tulnud enamus neist

toime, et praktikumitundide jooksul panna kokku skeemid ja viia läbi vajalikud mõõtmised. Kuna

tegu oli õppimist tõsiselt võtvate neidudega, siis hakkas grupis maad võtma juba kerge paanika.

Ühel hommikul praktikumi jõudes avastasin, et mu paarimeest pole ega tule. Oli jätnud

vabanduskirja, et pidi Moskvasse sõitma. See tähendas lausa katastroofi – kaks korda suurema

saamatukeste karjaga tegelemist. Õnneks (see selgus edaspidi) mul pea plahvatas. Selmet et hakata

 

topeltkoormusega rabelema, panin neiud laua ümber istuma ja hakkasin riist-riistalt kõiki

laboritöödeks vajalikke mõõteriistu, trafosid, reostaate jms „tutvustama“: mida miski teeb, kuidas

ta seda teeb ja kuidas neid ühendada tuleb. Järgmises praktikumis, kus paarimees kenasti kohal oli,

tuli ta poole tunni pärast minu juurde küsimusega: Mis imet sa eelmine kord nendega tegid?

Ime oli tõesti sündinud - tüdrukud oskasid iseseisvalt skeeme kokku panna! Aga nii avatud meeltega

õpilasi polnud mul varem olnud. Nad olid õppuse võtmisest eluliselt huvitatud!