Tartu Ülikool

Semiootika osakond

Auli Kütt

ÖKOLOOGILISED ASPEKTID MAAUSULISTE ENESEVÄLJENDUSTES

Proseminaritöö

Juhendaja:

Kalevi Kull

Tartu

2002

SISUKORD

SISSEJUHATUS..........................................................................................................4

1. AJALOOLINE YLEVAADE..................................................................................6

1.1. Taarausk 1930. aastatel......................................................................................6

1.2. Tõlet.....................................................................................................................7

1.3. Maavalla Koda....................................................................................................8

2. MAAUSK................................................................................................................10

2.1. Mõiste piiritlemine............................................................................................10

2.2. Maausu olemusest.............................................................................................11

2.2.1. Maausus oluliste mõistete selgitusi................................................................12

2.3. Maausuliste tegevusest......................................................................................13

2.4. Maausk ja ökoloogia.........................................................................................14

3. SYVAÖKOLOOGIA PÕHIMÕTTED................................................................17

3.1. Materjalist.........................................................................................................17

3.2. Teesid ja kommentaarid....................................................................................18

4. MAAUSK JA SYVAÖKOLOOGIA.....................................................................22

KOKKUVÕTE...........................................................................................................24

KASUTATUD KIRJANDUS.....................................................................................26

LISAD..........................................................................................................................29

Noatera jutt...............................................................................................................30

Omausust omailmas.................................................................................................34

2

SISSEJUHATUS

Käesoleva töö eesmärk on anda ylevaade maausuliste maailmavaatest nende endi

pilgu läbi ning selle seostest maailmas tuntud syvaökoloogilise mõtteviisiga.

Esimeses peatykis annan lyhida ajaloolise ylevaate eestiaegsest taarausuliste

liikumisest, muinsuskaitseklubist “Tõlet” ja usuorganisatsioonist Taarausuliste ja

Maausuliste Maavalla Koda (edaspidi Maavalla Koda) põhirõhuga viimasel.

Teine peatykk on sisult mahukaim, kuna räägib minu töö põhiteemast,

maausust. Annan ylevaate maausu mõistest, põhitõdedest, selgitan olulisi mõisteid

maausus, kirjeldan maausuliste tegevust viimase sajandi jooksul. Toon esile maausu

ökoloogilised aspektid ja selgitan maausu seost rahvausundiga.

Kolmandas peatykis tutvustan syvaökoloogia mõistet ning toon ära Arne

Naessi ja George Sessionsi sõnastatud syvaökoloogia platvormi 8 teesi koos

lyhendatud autoritepoolsete kommentaaridega.

Neljandas peatykis toon paralleele maausu ja syvaökoloogia vahel ning asetan

syvaökoloogia Eesti olude konteksti; arutlen, kuidas võiks maausuline maailmavaade

olla Eesti oma syvaökoloogia aluseks.

Yhtegi põhjalikku uurimust ainuyksi maausust seni tehtud pole. Ergo-Hart

Västriku uurimus (1995) annab hea ylevaate muinsuskaitseklubi “Tõlet” ajaloost ning

taara- ja maausuliste erinevustest, samuti kyllalt hea bibliograafia. Risto Metsa

referaadis Eesti usundist (1998) leiab maausk koha peatykis “Eesti uususundid”.

Autor pole maausu kirjeldamisel kasutanud yhtki teist allikat peale Art Leete artikli

(1995), millel pole suurt midagi yhist Maavalla Koja ega ka maausuga.

Allikmaterjal, mida olen kasutanud, on korrastamata ja lynklik. On mõned

Maavalla Koja ametlikku seisukohta väljendavad tekstid, nn Jumiõie jutud (Eller

1998, 2000; Kaasik 2000, 2001a, 2001b; Kasemets, Barkalaja, Eller 1995), mis on

kättesaadavad osalt Maavalla Koja internetilehekyljel (http://www.maavald.ee), osalt

ajakirjanduses ja artiklikogumikes. Olen kasutanud ka samade autorite, eeskätt Kalle

Elleri ja Ahto Kaasiku muid avaldatud tekste, intervjuusid, ettekandeid jms. Kahjuks

pole maausulised jõudnud välja anda tekstide kogumikku, mis oleks materjali

leidmise ja hindamise tunduvalt lihtsamaks teinud.

Syvaökoloogia vallas kasutatud kirjandusest annan ylevaate peatykis 3.1.

Toon siinkohal välja kaks isikut, kelle töid ma ei vaatle. Esiteks Addold

Mossin, kes viibis kyll arvatavasti Maavalla Koja asutamise juures ning oli selle

esimene vanem (Murutar 1996), kuid ei osale enam Koja tegevuses ning ajab nyyd

Maavalla Kojast sõltumatuna omi asju taarausu nime all. Temast on põgusalt juttu

peatykis 1.1. Teiseks Aleksander Heintalu alias Vigala Sass, kes on täiesti

eraldiseisev isik ning kelle teosel “Estide (tšuudide) hingestatud ilm” puudub otsene

seos Maavalla Kojaga. Käesoleva töö objektiks on niisiis ainult Maavalla Kojaga

seonduvate maausuliste eneseväljendused.

Lugesin selle töö kirjutamise eesmärgil läbi hulga ajakirjanduslikku ja muud

materjali, mis seondub taarausu, maausu, Tõleti ja Maavalla Koja, kuid ka Addold

Mossini ja Vigala Sassiga. Selguse huvides koostasin kasutatud kirjanduse loetelu

vaid nendest töödest ja artiklitest, mida oma proseminaritöö kirjutamisel otseselt

kasutasin ja/või tsiteerisin. Minu koostatud täielikum bibliograafianimestik pole siin

lisatud. Kyll olen tööle lisanud kaks võibolla raskesti kättesaadavat teksti, mis

annavad ylevaate maausuliste mõtteviisist ja tegevusest tänapäeval. Yhtlasi on tekstid

näideteks materjalist, millega töötasin. Esimene, Kalle Elleri "Noatera jutt" (Lisa 1)

räägib omausu mõistest ja maausu(liste) võimalikest valikutest maailmas ja tänapäeva

Eestis. Teine, Ahto Kaasiku "Omausust omailmas" (Lisa 2) jätkab omausu mõiste yle

arutlemist omailma võtmes, laiendab mõistet omailm rahvuse tasandile ning toob

näiteid kaht tyypi rahvuslikest omailmadest. Samuti annab viimane tekst lyhiylevaate

maausuliste maailmatunnetusest ja tegevusest.

1. AJALOOLINE YLEVAADE

1.1. Taarausk 1930. aastatel

Küllo Arjakas annab taaralaste liikumisest ylevaate artiklis “Taaralastest ja Kustas

Utuste kirjakogust” (Looming 1987: 999-1001), millest toon järgnevas lõigus välja

olulisema.

Liikumine tekkis 1920. aastate algul. 1931. aasta juulis registreeriti taaralaste

usuyhing “Hiis”. Välja anti 4 numbrit samanimelist ajakirja. Taaralased algatasid

Jyriöö aastapäeva tähistamise, hakkasid Tallinna äärelinna rajama Sõjamäe hiit.

Symboolikas olid tähtsamad hõbedast tõlet (medaljon, kuhu pani kybe isamaa mulda)

ja tseremooniatel syydatav urituli, mis symboliseeris puhastumist ning sidet inimese ja

Taara vahel. Taaralased töötasid välja oma loitsud, uue kalendri ning ajaarvamise.

Loodi uusi tähtpäevi ning vanadele anti uus sisu.

Eestiaegse taarausu olemust kirjeldab ehk kõige paremini väljavõte usuyhingu

“Hiis” põhikirjast:

“Taara usu õpetuse aluseks on tõekspidamine, et kõik elav ilm on arenemise ja

edenemise tulemus [---].

Taara usk peab tõeks, et ka jumaluse mõiste on arenev, tingitud üldiselt

vaimlise kultuuri tasemist ja iga üksikisiku vaimukusest. Selle järgi taara usk võtab

omaks jumaluse mõiste kõige kõrgemal astmel – tunnistab vaid tajutavat jumalust.

Taara on piiritlemata, sõnadega määramata, on tajutav. Iga Taara piiritlemine ja

sõnadega määratlemine tähendaks Taara mõiste labastamist, allakiskumist ja

hävitamist.

Taara usk püsib tõekspidamisel, et usutunne on eluinstinkti positiivne avaldus

ja suhtub ellu ja maailma positiivselt.” (Hiie põhikiri 1931: 68)

Eestiaegsed taarausulised vastandasid end kristlusele, pyydsid luua oma eesti

kultuuri. Oluliseks vaimseks mõjutajaks oli Juhan Luiga, kelle arvates muinaseestlaste

kultuur oli olnud kõrgem kui läänest omandatud laenkultuur ning eesti muinasluule

(rahvaluule) vaid orjade mälestused, riismed kunagisest kõrgkultuurist (Lepp 1930:

16). Pyyti rajada rahvuslikku maailmavaadet, mille aluseks olevat esivanemate

maailmapilti tuli arendada ja täiustada (Arjakas 1987: 1000).

Eestiaegsetele taaralastele olid suure tähtsusega rituaalid, kusjuures rõhku

pandi just uue loomisele. Töötati välja oma loitsud ja taialausumised, loodi uued

tähtpäevad, vanadele anti uus sisu, kujundati uus kalender ning ajaarvamine (alguseks

loeti Eesti Vabariigi loomist 1918. a.). Korraldati pidulikku taaralaseks pyhitsemist,

abielu sõlmiti ja leinatalitused peeti uute tavade kohaselt (samas).

Tänapäeval peab end Kustas Utuste juhitud liikumise järjepidevuse kandjaks

yhendus "Pärnamäe Hiis", mille juht (peahiislar) on Addold Mossin. Taarausk on

saanud lisa jumalate panteoni näol, kus peajumalaks Taar ning sellel erinevad abilised

(Ilo, Äio, Vanemuine, Vanejumi jt). Endiselt on olulisel kohal rituaalid – taarausuliste

Tarkade Koja poolt väljatöötatud tseremooniad (Lumi 2002: 9-11).

1.2. Tõlet

Taarausuliste tegevust jätkas uuel ärkamisajal muinsuskaitseklubi Tõlet, mis loodi 21.

septembril 1987. aastal (Kaasik 2000). Tõlet tegutses aastail 1987-1995.

Tuntumad tõletlased olid Anzori Barkalaja, Art Leete, Ergo-Hart Västrik ja

Lauris Toomet.

“Maailmavaateliselt samastasid Tõleti liikmed end Eesti, yldisemalt põhja-

metsavööndi ja Põhja-Ameerika algasukatega. Vaimseid mõjutusi saadi Kustas

Utuste, Uku Masingu, Kalle Elleri, Jaan Kaplinski ja Pentti Linkola töödest. Algul oli

Tõleti usuliste tõekspidamiste tuum ebamäärane. Kuid toimus areng ja selle suund oli

selge – maausule.” (Kaasik 2000)

Tõletlaste usuline ebamäärasus väljendus näiteks asjaolus, et osad neist ei

eristanud algul taara- ja maausku, vaid kasutasid neid synonyymidena, näiteks: “Meie

usu (nimetame teda taarausuks sest paremat nime lihtsalt pole) alused on lihtsad”

(Toomet 1988), samuti: ““Tõlet” võib aidata, kui on vaja [---] viia läbi maausulisi

(taarausulisi) taigu” (Tõlet 1992: 40).

Tõleti tegevusest kasvas välja vajadus yle-eestilise maausulise yhenduse

järele. Ajakirjanduses avaldati teateid, loomaks organisatsiooni, mis väärtustaks Eesti

maarahva pärimusele tuginevat elulaadi, maa- ja metsausku (Kaasik, Sarv 1992;

Maausulised 1992). Tõlet lõpetas tinglikult oma tegevuse Maavalla Koja loomisel 14.

III 1995. a.

1.3. Maavalla Koda

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda loodi, nagu eespool mainitud, 1995. aasta

mais. Usuorganisatsiooni olemusest ja ambitsioonidest annab ylevaate Maavalla Koja

eneseteadvustus (Kasemets, Barkalaja, Eller 1995). Järgnevalt teen artiklist lyhikese

kokkuvõtte.

Maavalla Koda on katusorganisatsioon, mis koosneb hetkel kolmest osakojast

(Emajõe, Emujärve ja Härjapea Koda), mis omakorda yhendavad “inimesi, kelle

religioosse maailmavaate aluse moodustab esivanemate uskumuste ja vaimse pärandi

järjepidevust kandev osa. Teiselt poolt seovad neid aluseid ühised põhimõtted ja

sarnased lähtekohad teiste põhja-metsavööndi põlisrahvaste boreaalse, traditsionaalse

maailmanägemisega” (Kasemets jt 1995).

“Maavalla Koja kui juriidilise isiku ja ametlikult registreeritud usuühenduse

sünni üks põhjusi seisnes mõistmises, et Eesti Vabariigis peab inimesel olema

võimalus oma maailmavaate ja iseteadvuse kohaselt valida ühendus, mis lähtub siin

maal aastatuhandete voolus kujunenud maa-, metsa- ja mererahva maailmakirjeldusest

ning teadmisest (usust),” kirjutavad artikli autorid. Nad leiavad, et nii meie esiemade

ja esiisade kui ka tänaste taara- ja maausu kandjate ning loojate suhted oma

elukeskkonnaga sarnanevad maailmas tuntud süvaökoloogilisele ehk ökosoofilisele

mõtteviisile, samuti on maa- ja taarausulisel maailmanägemisel kokkupuutekohad ka

loodus- ja keskkonnakaitselise tegevusega, samuti nn. ökoloogilise ellusuhtumisega.

Maa- ja taarausulistele on oluline side ja kooskõla esivanemate kultuuri ning sellele

vastava elulaadiga, nad väärtustavad kohalikku kultuuri ja keelt ning traditsioonilisi

teadmisi.

Maavalla Kojas on võrdõiguslikult esindatud nii taara- kui maausuline suund.

Härjapea Koja põhikirja järgi eristab neid “rõhkude erinev asetus ning erinev kultuslik

lähenemine” (Härjapea 1995). Samuti on põhikirja järgi Härjapea Kotta kuuluvate

isikute hulgas “niihästi selgelt taarausulisi ja selgelt maausulisi inimesi kui ka neid,

kelle uskumused ning eelistused asuvad kahe suuna vahepeal” (samas).

Põhikiri seletab lahti ka taara- ja maausulise maailmavaate erinevused:

“Taarausus on rõhk Muinas-Eesti maailmanägemisel, põlvest põlve edasi

antud salateadmistel ning nende nägemuslikul lahtiseletamisel kohalikus ja

läänemeresoome kontekstis ja edasiarendamisel Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvusaja

jooksul. [---] Maausus on põhirõhk maarahva (mis antud kontekstis on etnonüüm ja

ühe tervikliku identiteedi nimetus) uskumustel ja maailmapildil, mida tõlgendatakse

avardunult, lakkamatult voolava ja arenevana, teiste uurali rahvaste ja kogu nn.

boreaalse maailmanägemise kontekstis.” (samas)

2. MAAUSK

2.1. Mõiste piiritlemine

1991. aastal nimetab Kalle Eller ennast ajakirja "Kultuur ja Elu" intervjuus

esmakordselt avalikult maausuliseks, öeldes: “Ma tunnistan seda, mis leidub

kirjapandult Kirjandusmuuseumis, seda, mis esivanemate uskumustest on meieni

jõudnud.” (Eller 1991: 14) Maausulise jõuallikaks nimetab ta sygavat sidet maaga

(samas: 17).

"Maausku tunnetavad inimesed, kel säilinud side maaga ja piisk verd, mis siin

sellel maal sündinuil," ytleb Eller (1995: 8), pannes seega paika, et maausku saab olla

vaid eesti rahvusest inimene. Vajalik on ka kontakt maarahvaga, esivanemate

pärimusega (samas).

Maausust räägivad Ahto Kaasik (1993; 2001a) ja Kalle Eller (2000),

nimetades, et maausk on eesti omausk. Omausk (Eller 2000, Kaasik 2001a) on mingi

rahva usk, mis teadaolevalt pole kusagilt (mõne teise rahva käest) laenatud, vaid on

tekkinud sellesama rahva oma kultuuri pinnasest selle rahva enda tekkimise käigus.

Kaasik (2001a) täpsustab, et mõistet maausk on korrektne kasutada ainult

eestlaste (maarahva), mitte mõne teise rahva loodususu kohta; teiste uskude kohta

tuleks kasutada nende omanimesid.

“MAAUSK oli teatud ajani enamuse me esivanemate maailmatunnetus ja

mõtteviis. Nende mõtteviisist järeldunud elulaad ja kultuur oli maausuline elulaad ja -

kultuur. Maausk on kujunenud ja arenenud koos me esivanematega. Vähemalt 5000

aastat on maausk sulandanud endasse teistest kultuuridest lähtunud mõjusid.

Sulandamine on toimunud kindlate põhitõdede piires. Nendeks on: looduse

hingestatus; kõiges, mis on, on väge; esivanemad on pyhad jt... Need põhitõed on

yhendanud tuhandet maausulist pisiasja. Hulk neist on kasutusel tänapäevalgi.”

(Kaasik 1993: 3)

Maausku ei tohi mingil juhul segi ajada rahvausundiga.

“RAHVAUSUND on kogu usundiline pärimus, mis kirjasõnas talletatud või

veel rahva seas käibel. Rahvausundis on yksjagu sellist, mis maausu alustega

vastuolus. Rahvausund tekkis siis, kui välise surve tõttu katkes maausu areng. Ajast,

mil osa rahvast ei suutnud enam võõrmõjusid maausu aluste piires sulandada, hakati

neid yle võtma otse.” (samas)

Yldiselt võib öelda, et maausk on esivanemate vaimse ja meelelise pärandi

järjepidev osa (Kaasik 2001b).

2.2. Maausu olemusest

Oleme boreaalse metsavööndi rahvas, ytleb Eller. Metsavööndi tunnetus on pärimus

põlvest põlve. Maausulistele on tähtis “looduse taju, inimese tajumine selle sees.

Tunnetamine, et eksisteerivad inimesele nii silmaga nähtavad kui ka nähtamatud

loodusjõud” (Eller 1995: 8).

Ahto Kaasiku (2001a) sõnul on läbi aegade olnud inimesi, kes kannavad selget

teadlikkust enda omausulisest kuuluvusest. Kalle Eller on yks neist, kelle suguvõsas

on maausulist kuuluvust põlvest põlve edasi antud. Yks ta vanavanemaist kuulus

perekonda, kuhu oli jõudnud vana lepingu usk, vana õige usk, nagu seda nimetati –

maausu nimetust tollal ei kasutatud (Eller 2000).

Kaasik (2001a) nimetab soome-ugri rahvaste, sealhulgas ka maarahva,

pärimuslikke omailmasid (yhe rahva kollektiivne maailmataju) avatud omailmadeks,

millele on omane keskkonna tajumine hingestatuna. “Inimene on siin avatud ja

kahepoolses suhtes lisaks liigikaaslastele kogu keskkonnaga,” ytleb Kaasik. Avatud

omailma kandja austab elu oma valikutes ja tegudes, seetõttu elavad avatud

omailmaga rahvad kooskõlas loodusega ning võivad olla tuhandeid aastaid paiksed.

Kaasik (1993: 6-7) räägib maausu algtõdedest, mida võiks kokku võtta

järgmiselt:

Kõigel, mis on, on oma vägi . Vägi on näiteks toidul, joogil, laulul, tantsul jne.

Loodus on hingestatud . Kõigel, mis on, on hing: inimesel, ka maal, keda

maarahvas kutsus Maaemaks. Kõik synnib Maaemast ja läheb ka temasse

tagasi: inimene, taimed, loomad.

Esivanemad on pyhad , samuti nende tõekspidamised, mõtteviis, usk, tavad.

Nad on näinud vaeva, et anda edasi oma eluviisi, pärimust. Meie austus nende

vastu väljendub selles, et võtame omaks põhilise ja parima osa nende pärandist

ning anname selle järgmistele põlvedele edasi.

Kõik nähtavad ja nähtamatud olendid/asjad on yhel tasandil .

Igal teol on tagajärg ja igayks vastutab kõigi oma tegude eest ise . Pole olemas

jõudu, mis võiks teo-tagajärje ahela tyhistada.

Usk, tõekspidamised on iga inimese isiklik asi , tema isiklik suhe ymbritsevaga.

Maausk ei ole ainult religioon kui selline. “Oma territoorium, keel ja omausk on

soome-ugri rahva säilimise ja kestmise esmased ja minimaalsed tingimused,” kirjutab

Ahto Kaasik (2001a), viidates asjaolule, et soome-ugri rahvaste puhul ei saa lahutada

maad, usku, keelt ja kultuuri – need on kokku tervik, millest yht osa saab

interpreteerida vaid teiste kaudu.

2.2.1. Maausus oluliste mõistete selgitusi

Maausust pool on maakeel, ytleb Kalle Eller (1995: 8). [Maa]keel on tema sõnul

maausuliste enesetaju, maailmatunnetuse peamine kandja. "Maakeeles, murretes ja

murrakus, kus sõnade tähendus ja õige intonatsioon veel vanas paigas püsib, võib

edasi anda paljutki, mis euroopalike mõistetega ei samastu," ytleb Eller (samas).

Järgnevad mõisted seletab Kalle Eller lahti Maavalla Koja infopäeval

Hiiumaal (Maavalla Koda 2001).

Maausulise maailmavaate kesksemaid ja kandvamaid mõisteid on maakeelne

mõnu, mis lahtiseletatult oleks tingimuste ja eelduste kompleks, mille olemasolu

korral tegevus, töö või protsess kõige optimaalsemalt laabub.

Vägi on miski, mis on iga asjaga kaasas. Näiteks inimese vägi on talle

syndimisega kaasa antud ja see on jääva suurusega. Mõnel inimesel on suurem, mõnel

väiksem vägi. Viimaste kohta öeldakse 'väeti'. Jõudu saab aga anda, võtta, koguda,

kaotada.

Samuti oluline mõiste on maakeelne jumi. Vägi ja jõud on omavahel seotud;

selle seose olemus on jumi. Kui inimene kaotab jume, siis ta ei kaota väge, kuid

kaotab jõu.

Maausuline elab ajastajaringis. See on pyhad ja tähtpäevad, mis on

esivanematelt päritud ning kui inimene neid pyhi (näiteks jõulud, suvisted – A.K.)

jõudumööda meeles peab, siis ta elab maausulisena, arvab Eller.

2.3. Maausuliste tegevusest

Ahto Kaasiku (2001a) järgi on maausuliste tegevus jälgitav viimase 70 aasta jooksul.

“Esimese Eesti Vabariigi aastail liitusid osad maausulised taaralastega kui vaatlejad.

Avalikust tähelepanust hoiduti," kirjutab ta. 1960. aastatel kogunes seltskond, kes

hakkas otsima maausule väljundit kaasaegsesse yhiskonda. Kaasajastati muistne

ruunikalender ja hakati seda omakirjastuslikult välja andma. Arhiividest otsiti välja ja

systematiseeriti maarahva muistsed eesnimed. Mõni aeg hiljem need ka avaldati

(Sarv, Eller 1987). Samuti korraldati kokkusaamisi, kus laiendati silmaringi soome-

ugri ja omausu kysimustes (Kaasik 2001a).

Maausuline seltskond mõjutas Tõleti maailmavaatelisi otsinguid lähenema

maausule. Nagu eespool mainitud, osales Tõlet oma tegevuse lõpuaastail Maavalla

Koja loomises. Kaasiku (2001a) sõnul koondub praegu Maavalla Koja ymber

mõnisada inimest, neist enamik maausulised. Oleks huvitav märkida, et Eesti viimase

(2000. aasta) rahvaloenduse andmeil nimetab end taara- või maausuliseks tervelt 1058

inimest (Usud 2002).

Maavalla Koda teeb koostööd teiste usuliste yhendustega, tagamaks

usuvabadust ja kodanikuõigusi (Tooming 2001).

Mullu astusid maausulised välja muistses Mahu kihelkonnas (praegu Lääne-

Virumaal) asuva Tammealuse (Samma) hiie kaitseks, kui osa sellest ähvardas

õigusjärgsele pärijale tagastamine. Tehti ettepanek hiis munitsipaliseerida (samas).

Tammealuse hiis on maausuliste iga-aastane kogunemiskoht. Hiies peetakse

mitmeid rahvakalendri tähtpäevi. Maausuliste kokkusaamised toimuvad ka taludes,

enamasti ka siis mõne tähtpäeva puhul (Kaasik 2001b).

Siiamaani antakse (kas trykis või omakirjastuslikult) välja sirvilaudu, kus on

ära toodud olulisemad mittekristlikud rahvakalendri tähtpäevad. Maausuliste

ajaarvamine algab nn Billingeni katastroofist aastal 8213 e. Kr., mil Balti jääpaisjärv

murdis välja ilmamerre, suur osa Eesti territooriumist vabanes vee alt, hakkasid

arenema sood ja metsad (Maavalla kalender 1999).

2.4. Maausk ja ökoloogia

Käesolevas peatykis toon välja ökoloogilised seisukohad, mis eespool juba kõlanud

on ning lisan neile uusi aspekte.

Mall Hiiemäe (1987: 851) järgi võimaldab rahvaluulefondides leiduv materjal

teha oletusi eestlaste uskumuste suhtes viimase tuhande või enama aasta kohta.

Hiiemäe arvates pärineb ökoloogiline käitumisviis eestlaste eellastelt, kes tõid selle

Läänemere kaldale kaasa. Ökoloogilise tasakaalu säilitamise tendents kujunes välja

vajadusest otstarbekalt käituda, et ellu jääda. Otstarbekaks osutus kogu muud loodust

arvestav käitumine. Hiiemäe toob näiteid tabudest ja keeldudest, mis seda näitavad:

"Kes lepatriinu ära surmab, sel sureb lammas (Hiiumaa, Lääne-Eesti)"; "Kevadel ei

tohi linde lasta, siis surra kodusulgloomad ära (Rakvere linn)" (Hiiemäe 1987: 851).

Samuti mainib ta maa hingamise päeva, mil kehtib maa kyndmise keeld (vadjalastel)

ning eestlastel on keelatud katkuda heinakõrrekestki. (Eestlaste vastav pyha on tuntud

suure ristipäeva nime all.)

Loodusobjekti säästva tegurina nimetab Hiiemäe selle objekti kujunemist

tootemiks ning kujutlust, et tegemist on irdhinge või kaitsehaldja kehastusega.

Hiiemäe sõnul tõrjub antropotsentrism tasapisi välja ökoloogilisi ilminguid,

seda enam, et antropotsentrismi toetab kristlus, mis tõstab inimese ylejäänud

maailmast kõrgemale. Samuti rikub loodust hoidvat maailmavaadet tarbijamentaliteet

ja inimese vajaduste pideva kasvu rõhutamine. Hiiemäe seisukoht on, et inimkonna

säilimiseks on vajalik yleyldine ökoloogiline suhtumine.

Mida on sel kõigel pistmist maausuga, kui eespool rõhutasin, et maausku ei

tohi mingil juhul rahvausundiga segi ajada?

Kahtlemata on maausk rahvausundiga tihedalt seotud, vähemalt osaliselt.

Kysimuses on, milline on nende omavaheline suhe.

Ahto Kaasik (1993: 3) rõhutab, et maausk oli teatud ajani esivanemate

enamiku maailmavaade ning sel olid kindlad põhitõed – looduse hingestatus, väe

olemasolu, vastutus oma tegude eest, kõikide olendite olemuslik võrdsus, esivanemate

austamine jt. Need põhitõed on ilmselgelt ökoloogilise ja traditsioone hoidva

iseloomuga. Esivanemate uskumusi on mõistagi arhiividesse talletatud ning ka

maausulised tunnistavad seda (Eller 1991 jt). Ent samas nimetab Kaasik (1993: 3) nii

arhiivmaterjali kui osalt käibelolevaid uskumusi rahvausundiks. Kus on siin vahe?

Hiiemäe (1987: 852) ei erista maausku rahvausundist, kuid eristab sisuliselt

kaht etappi meie rahva uskumuste ajaloos – ökoloogiline maailmavaade vastandatuna

antropotsentristlikule. Kaasik (1993: 3) väidab, et rahvausundis on yksjagu sellist, mis

maausu (ökoloogiliste) alustega vastuolus.

Pakun maausu ja rahvausundi seose selgituseks välja järgmise graafilise

lahenduse:

Joonisel tähistab vasakpoolne ellips maausku, parempoolne rahvausundit;

numbriga 3 on tähitatud nende yhisosa ning numbrid 1 ja 2 tähistavad vastavalt

kummagi eraldiseisvat osa. Väljatoodud osade proportsioone joonis ei kajasta. Nyyd

siis selgitus.

Yhisosa (3) on see osa rahvausundist, mis esindab ökoloogilist maailmavaadet

ja vastavaid väärtushoiakuid – osa, mida võiks pidada Eesti põlisrahva usundi

vanemaks kihistuseks. Maausu iseseisev osa (1) hõlmab yhelt poolt tänapäeva

jõudnud (järjepidevat) teadlikkust enda omausulisest kuuluvusest (näiteks Kalle

Eller), teisalt seda osa esivanemate usust, mis pole meieni jõudnud. Rahvausundi

iseseisev osa (2) katab kogu ylejäänud kirjapandud ja suulise pärimuse, mis on

synkretistliku või antropotsentristliku iseloomuga ning maausu alustega vastuolus.

Lisan eespool toodud maausuliste seisukohtadele veel mõned ökoloogilise

loomuga hoiakud.

"Pean [---] võimalikuks, et igal asjal, mis pärineb loodusest, on oma hing, vägi

või vaim. [---] Olen alati austanud loodusest pärinevaid asju ning samuti vanu

esemeid, millega on vaeva nähtud. [---] Iga kord kui me saunas käime, valame

kerisele õlut, et sauna hing, vaim või nagu meie kutsume – saunaisa – kah oma osa

saaks." (Rääkides 2001: 63)

"Maausu põhimõte on see, et inimene kuulub maailmale, mitte maailm [---]

inimesele. [---] On oluline inimese vastutus- ja osalustunne maailma suhtes." (samas:

66)

"[Põlisrahvaste usku ohustab kõige enam] nende elukeskkonna hävitamine.

Kui see on kadunud, ei saa viljeleda traditsioonilisi eluviise, usk aga väljendub just

igapäevatoimingutes ja nendest tingitud hoiakutes. Väga ohtlikuks on Lääne

ühiskonna poolt kultiveeritud tarbijalik suhtumine kõigesse." (samas: 67)

3. SYVAÖKOLOOGIA PÕHIMÕTTED

3.1. Materjalist

Kahjuks ei olnud mulle kättesaadav Arne Naessi teos "Ecology, Community and

Lifestyle", mis oleks syvaökoloogia kysimusest kahtlemata parema ylevaate andnud.

Selle asemel kasutasin keskkonnaeetika alaste tekstide kogumikku, millesse koostaja

on lisanud mitmed Arne Naessi tööd. Valisin käesoleva peatyki aluseks sama

kogumiku artikli "Deep Ecology", autoriteks Bill Devall ja George Sessions, sel

lihtsal põhjusel, et nimetatud artikkel annab hea ylevaate syvaökoloogia mõiste

tekkest ja olemusest, samuti on artiklis ära toodud George Sessionsi ja Arne Naessi

1984. aastal sõnastatud syvaökoloogia 8 põhiprintsiipi koos kommentaaridega –

täpselt see materjal, mida vajasin. Arvatavasti on tegemist teeside yhe algupäraseima

variandiga, kuna artikkel on kogumikku võetud 1985. aastal ilmunud raamatust "Deep

Ecology: Living as if Nature Mattered", autoreiks Devall ja Sessions.

Mõistet syvaökoloogia kasutab Arne Naess esmakordselt 1973. aastal (Naess

1994). Lähedaseks mõisteks on ökosoofia – ökoloogilise tasakaalu filosoofia,

ökoloogiline elutarkus. Syvaökoloogia märksõnadeks on terviklikkus, ökoloogiline

võrdõiguslikkus, harmoonia loodusega, detsentralisatsioon, bioregionalism,

ymbertöötlemine, mittedomineeriv teadus jt (Naess 1994; Devall, Sessions 1994).

Eesti keeles ilmub ylevaade Naessi ökosoofiast esmakordselt ajalehes "Haljas"

(Naess 1992), kus Naessi raamatut "Ecology, Community and Lifestyle" refereerib

Veiko Kivi. Kahjuks lõpetab ajaleht ilmumise enne, kui Kivi oma ylevaatega yhele

poole saab. Viis aastat hiljem annab (Norra) ökofilosoofiast ja syvaökoloogiast

ylevaate Kalevi Kull (1999), kuid tema tõlgitud syvaökoloogia platvormi algversioon

pärineb aastast 1995, autoreiks Schumacher College'i syvaökoloogia kursuse

yliõpilased. Olen oma tõlke sõnastuse osas toetunud nii Kivi kui Kulli tõlgetele.

3.2. Teesid ja kommentaarid

Sessionsi ja Naessi (Devall, Sessions 1994: 115) sõnastatud 8 syvaökoloogia teesi

kõlavad järgnevalt.

1. Elu Maal evib olemuslikku väärtust. Mitteinimlike eluvormide väärtus ei sõltu

nende kasulikkusest inimese jaoks.

2. Eluvormide rikkalikkus ja mitmekesisus on väärtused omaette ning aitavad kaasa

nii inimeste kui kõigi teiste eluvormide heaolule Maal.

3. Inimestel pole õigust vähendada elu rikkalikkust ja mitmekesisust, välja arvatud

oma eluliste vajaduste tarbeks.

4. Inimelu ja (inim)kultuuride heaolu on yhitatav inimkonna arvukuse olulise

vähendamisega, mida nõuab teiste organismide heaolu.

5. Inimese praegune vahelesegamine muusse maailma on liiast ning olukord

halveneb kiiresti.

6. Elutingimuste märkimisväärne muutus paremuse poole nõuab tavade muutumist.

See puudutab põhilisi majanduslikke, tehnoloogilisi ja ideoloogilisi koetisi.

Tulemuseks on praegusest tundmatuseni erinev olukord.

7. Ideoloogiline muutus seisneb põhiliselt elukvaliteedi väärtustamises kõrge

elustandardi poole pyrgimise asemel.

8. Neil, kes nõustuvad eeltoodud väidetega, lasub sundus pyyda otseselt või kaudselt

vajalikke muutusi ellu viia.

Järgnevalt toon ära Naessi ja Sessionsi kommentaaride (Devall, Sessions 1994: 116-

117) lyhendatud tõlke. Selguse huvides on iga kommentaari ees ära toodud ka vastav

tees.

1. Elu Maal evib olemuslikku väärtust. Mitteinimlike eluvormide väärtus ei sõltu

nende kasulikkusest inimese jaoks.

Tees viitab bio-, ökosfäärile tervikuna. Hõlmab indiviide, liike, populatsioone,

elukeskkondi, samuti inim- ja muid kultuure. Planeedi ökoloogilised protsessid

peaksid jääma puutumatuks.

Mõiste elu laieneb ka neile objektidele, mida bioloogid käsitlevad kui mitte-

elusat: jõed (jõgikonnad), maastikud, ökosysteemid.

Objekti synnipärase väärtuse olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni teadvuslik olend

on objektist teadlik, huvitatud või väärtustab seda.

2. Eluvormide rikkalikkus ja mitmekesisus on väärtused omaette ning aitavad kaasa

nii inimeste kui kõigi teiste eluvormide heaolule Maal.

Tees puudutab mitmekesisust ja terviklikkust [complexity]. Ökoloogilisest

vaatepunktist on terviklikkus ja symbioos tingimused mitmekesisuse

suurendamiseks. Nn. lihtsad, alamad või primitiivsed taime- ja loomaliigid

annavad olulise panuse elu rikkalikkusse ja mitmekesisusse. Nad on väärtus

omaette, mitte yksnes vaheastmed nn. kõrgemate või mõistuspäraste eluvormide

suunas. Tees eeldab, et elu ise kui evolutsioonilist aega läbiv protsess tähendab

(varjatult) rikkalikkuse ja mitmekesisuse suurenemist. Seisukoht, et yhelgi

eluvormil pole suuremat või väiksemat olemuslikku väärtust kui teisel, on

vastuolus mõnede ökofilosoofide ja New Age’i kirjanike seisukohtadega.

Terviklikkus [complexity] siinkohal erineb mõistest keerukus [complication].

Linnaelu võib olla keerulisem [more complicated] kui elu looduskeskkonnas

[natural setting – looduslik ymbruskond], olemata sealjuures terviklikum

mitmekylgsuse mõttes.

3. Inimestel pole õigust vähendada elu rikkalikkust ja mitmekesisust, välja arvatud

oma eluliste vajaduste tarbeks.

Mõiste eluline vajadus on meelega ebamäärane, et jääks märkimisväärne

otsustusvabadus. Tuleb arvesse võtta kliima ja muude tegurite erinevusi, samuti

praegu eksisteerivate yhiskondade erinevusi (mõnede eskimote jaoks on

mootorsaanid eluliselt vajalikud).

Materiaalselt rikaste maade elanikelt ei saa oodata, et nad vähendaksid sekkumist

teiste organismide ellu mõõdukale tasemele yleöö. Inimeste arvu vähendamine ja

stabiliseerimine võtab aega. Tuleb arendada ajutisi strateegiaid. Ent see ei

vabanda mõnulevat enesega rahulolu – tuleb aduda meie praeguse olukorra

äärmist tõsidust. Mida kauem me ootame, seda jõulisemaid meetmeid on vaja

rakendada. Kuni sygavamate muutuste elluviimiseni väheneb tõenäoliselt oluliselt

rikkalikkus ja mitmekesisus: liikide väljasuremise määr kasvab 10-100 korda

suuremaks kui yhelgi ajastul enne.

4. Inimelu ja (inim)kultuuride heaolu on yhitatav inimkonna arvukuse olulise

vähendamisega, mida nõuab teiste organismide heaolu.

Ökoloogide sõnul on oluline ohjeldada rahvastiku kasvu nn. arenenud (e.

ylearenenud) tööstusyhiskondades. Vaadates yksikisiku tohutut tarbimise ja

saastamise määra neis yhiskondades, on selge, et nad kujutavad endast igayhele

biosfääris palju suuremat ohtu kui II ja III Maailma maade elanikud.

5. Inimese praegune vahelesegamine muusse maailma on liiast ning olukord

halveneb kiiresti.

Hyydlause ‘mitte vahele segada’ ei tähenda, et inimene ei võiks muuta mõningaid

ökosysteeme (sest ka teised organismid muudavad). Inimesed on Maad muutnud

ning teevad seda ka edaspidi. Kysimus on sellise vahelesegamise iseloomus ja

ulatuses.

Võitlus puutumatute loodusalade (nn metsik loodus) säilimise eest peaks jätkuma

ning keskenduma nende alade yldökoloogilistele ylesannetele (näiteks biosfääris

on laiad puutumatud loodusalad vajalikud liikide edasiseks evolutsiooniliseks

tekkeks [specification]). Enamik praeguseid kaitsealuseid loodusalasid ja

jahireservaate [game preserves] pole selleks piisavalt suured.

6. Elutingimuste märkimisväärne muutus paremuse poole nõuab tavade muutumist.

See puudutab põhilisi majanduslikke, tehnoloogilisi ja ideoloogilisi koetisi.

Tulemuseks on praegusest tundmatuseni erinev olukord.

Majanduskasv, nagu seda tänapäeval tööstusriikides mõistetakse ja rakendatakse,

ei sobi teesidega 1-5. Majanduskasvu ideaalsete säästvate vormide ja praeguse

majanduspoliitika vahel on vähe yhist. Säästev tähendab endiselt säästev inimese

suhtes.

Praegune ideoloogia kaldub asju väärtustama sellepärast, et nad on raskesti

kättesaadavad ja omavad tarbeväärtust. Ohjeldamatu tarbimine ja raiskamine on

prestiižne.

Kuigi kohalikkusega seotud märksõnad (mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt)

jäävad inimyhiskonna ökoloogias tähtsale kohale, nõuab sygavate muutuste

sisseviimine globaalset tegutsemist.

Kultuuriline mitmekesisus vajab arenenud tehnoloogiat, mis aitaks kaasa iga

kultuuri põhieesmärkide saavutamisele. Nn. mahe ja alternatiivne tehnoloogia on

sammud selles suunas.

7. Ideoloogiline muutus seisneb põhiliselt elukvaliteedi väärtustamises kõrge

elustandardi poole pyrgimise asemel.

Mõistet elukvaliteet on kritiseeritud ähmasuse pärast, kuid tegelikult on tegemist

mõiste mittekvantitatiivse loomusega. Terminit elukvaliteet on võimatu

kvantitatiivselt väljendada ning selleks pole ka vajadust.

8. Neil, kes nõustuvad eeltoodud väidetega, lasub sundus pyyda otseselt või kaudselt

vajalikke muutusi ellu viia.

Palju ruumi on jäetud prioriteetide paikapanemiseks: mida peaks kõigepealt

tegema, mida seejärel? Mis on edasilykkamatu? Mis on selgelt vajalik ja

vastupidi, mis on ihaldusväärne, kuid mitte pakiline?

Naess (1994: 103-104) nimetab syvaökoloogia oluliste joontena veel klassivastast

hoiakut, võitlust saastamise ja ressursside kahandamisega, symbioosi ja kohalikku

autonoomiat yhes detsentraliseeritusega. Devall ja Sessions (1994: 114) rõhutavad

selliseid märksõnu nagu eneseteostus ja elukeskne võrdväärsus. Samuti toovad nad

(samas: 115) tabelina võrdlevalt välja syvaökoloogia ja praegu domineeriva

maailmavaate tunnused. Syvaökoloogia all on ära märgitud harmoonia loodusega,

looduse sisemise väärtuse olemasolu tunnustamine, Maa piiratud varud,

mittedomineeriv teadus ja kohane tehnoloogia, taaskasutamine ning vähemuse

traditsioon (bioregionalism). Domineeriva maailmavaate vastavad tunnused on

looduse yle domineerimine, looduskeskkonna nägemine ressursina inimese jaoks, usk

ressursside piisavusse, kõrgtehnoloogilised lahendused ja tehnika areng, tarbimine

ning yhtlustatud rahvusega tsentraliseeritud yhiskond.

4. MAAUSK JA SYVAÖKOLOOGIA

Syvaökoloogia toetab bioregionalismi. Maausulised peavad tähtsaks kohaliku

esivanemate kultuuri tundmist. Mõlemale on oluline tasakaal ja harmoonia loodusega,

maausulistele enam head suhted loodusvägedega.

Maausk näeb teisi olendeid, puid, taimi jt. hingestatuina, syvaökoloogia jaoks

on peale inimese keskkonnas toimivad olendid subjektid, kel samasugune muust

väärtusest eraldiseisev õigus elule. Kaasiku (2001b) sõnul on loodusrahva kui avatud

omailma kandja tunnuseks avatud ja kahepoolsed suhted kogu keskkonnaga. Nii

maausk kui syvaökoloogia nõustuvad seisukohaga, et tarbida tuleb nii vähe kui

võimalik, nii palju, kui hädapärast vajalik.

Syvaökoloogia lähedase mõiste ökosoofia tõlgenduseks pakub Naess (1994)

mõistepaari ökoloogiline elutarkus. Maausulise jaoks on elutarkus see, mis tuleb koos

vanusega ning on hea põhjus, miks usaldada vanade inimeste nõu ning esivanemate

vaimset pärandit. Naess pakub välja, et igayks võiks luua endale oma isikliku

ökosoofia. Eestlasele maarahva järeltulijana võiks sellise ökosoofia aluseks olla

maausk, esivanemate ökoloogiliselt elutark pärand.

Syvaökoloogia miinuseid Eesti kontekstis on, et see on liiga globaalne ning

jätab liialt palju otsustusvabadust. Naess ja Sessions ei julge pakkuda radikaalseid

lahendusi nagu näiteks Soome ökosoof Pentti Linkola, kelle arvates aineline ylikyllus

ja hubasus/elurõõm on pöördvõrdelises sõltuvuses – rahustite ja narkootikumide

kasutamine ning enesetapud sagenevad igas yhiskonnas koos ainelise heaolu kasvuga;

samuti mõranevad yksikisiku ja põlvkondade vahelised liidud seoses yhiskonna

tehnifitseerumisega (Linkola 1997: 42). Tõsiasi on, et suurema jao inimese praeguseid

vajadusi surub peale yhiskond (sealhulgas näiteks auto, TV, raadio, raal,

mikrolaineahi, samuti nt moeriietus ja synteetilised riidematerjalid).

Syvaökoloogia seisukoht on, et tuleks ohjeldada eelkõige arenenud maade

rahvastiku kasvu. Eesti pyydleb arenenud maade sekka. Mõnede arvamuste kohaselt

ei väärtustata yheski teises riigis sedavõrd uusimat tehnoloogiat kui Eestis. Samas

räägitakse juba aastaid iibe tõstmise vajadusest Eestis ning pyytakse seda igal viisil

propageerida. Olukorra lahenduseks oleks aga hoopis keskkonnateadlikkuse

kujundamine inimestes (ja juba synnist saadik), samuti tarbimise ja saastamise määra

vähendamine. See nõuab nii riikliku kui kohaliku suhtumise muutmist.

Syvaökoloogia teesid on lõppkokkuvõttes liiga ähmased ja ebamäärased, ent

nad täidavad oma ylesande, pannes mõtlema; ärgitavad looma isiklikku teeside

komplekti. Kommentaarides pakuvad Naess ja Sessions kyll ka konkreetsemaid

lahendusi, mis on lugejale edasimõtlemisel suuresti abiks.

Syvaökoloogia on globaalse suunitlusega ning räägib ökoeetikast, selle

sihtgrupiks on terve teaduslik ja populaarteaduslik maailm. Maausulised on

seisukohal, et me ei saa võtta vastutust teiste kultuuride eest, kuid võime ja peame

vastutama iseendi tegude eest. Maausuliste n-ö sihtgrupiks on kohalikust pärimusest

huvituvad inimesed, kes on valmis elama loodusega kooskõlas ja sõbralikus

vahekorras. Niisiis võiks syvaökoloogia vahendajaks meie rahvale olla maausk.

Maausu ja syvaökoloogia suurim erinevus on vahest see, et viimane on

teoreetiline õpetus, suunatud filosoofidelt rahvahulkadele, maausk aga kultuur, usk ja

elulaad yhes tervikus. Seega esimene on ääretult teoreetiline, teine aga pea ainult

praktiline.

Maausu ja syvaökoloogia erinevusena võiks välja tuua ka asjaolu, et maausku

(kuigi see on maailmavaade ja eluviis) võib vaadelda religioonina, syvaökoloogia aga

ei ole religioosset päritolu.

Ökosysteemi säilimiseks on vajalik liikide paljusus, samuti on inimkonna

säilimiseks vajalik kultuuride paljusus (Aarelaid 1990: 89). Syvaökoloogia räägib

lokaalsete kultuuride vajalikkusest, mis põhjendab ja toetab maausu vajalikkust

Eestis.

Seega on maausk ja syvaökoloogia Eestis teineteisele sobivaks täienduseks.

Yhelt poolt annab syvaökoloogia teooria ja maausk sissetöötatud praktika. Teisalt

annab syvaökoloogia maausule vajalikku globaalset tuge ja põhjendatust, nii et yks

väike, kõigest kohaliku tähtsusega kultuur võib end vajalikuna tunda.

KOKKUVÕTE

Andsin oma töös ylevaate 1930. aastate taarausulistest ja nende tänapäevastest

järglastest, muinsuskaitseklubist Tõlet ning usuorganisatsioonist Taarausuliste ja

Maausuliste Maavalla Koda. Eristasin mõisted taarausk, maausk ja rahvausund;

andsin ylevaate maausuliste tõekspidamistest ja tegevusest ning maausu

ökoloogilistest aspektidest.

Tõlkisin Arne Naessi ja George Sessionsi kaheksa syvaökoloogia teesi koos

kommentaaridega. Võrdlesin maausku ja syvaökoloogiat ning arutlesin nende

vajalikkuse yle tänapäeva Eestis. Eelnenu põhjal võiks teha sellised järeldused.

1. Maausk on meie rahva omakultuur, millel olemas nii järjepidevus

(mõtteviisi ja kultuuriarhetyypide näol) kui mitme tuhande aastane

ellujäämiskogemus. Maausku tuleb rangelt eristada taarausust ning rahvausundist.

Seni pole selline eristus yldsuses toiminud, kuid viimase paari aasta jooksul on

olukord paranenud.

2. Maausuliste tekstide vähesuse tõttu jäävad paljud järeldused olemata, kuigi

käesoleva töö seisukohast olulisim – maausu ökoloogilised aspektid – sai välja

toodud.

3. Maausulised kaitsevad oma õigusi ning pyyavad ka tegelikult elada

täisväärtuslikku elu, millel oleks mõnu. See väljendub näiteks ajastajaringi pyhade (nt

munapyha, suvisted, karusepäev, hingedeaeg, jõulud) tähistamises kas pereringis või

yhes kojakaaslaste ja sõpradega kellegi talus või (Tammealuse) hiies. Seega pole

maausk ainult filosoofia, vaid eluviis.

4. Eluviisina sobib maausk ideaalselt syvaökoloogia rakenduseks Eestis.

Syvaökoloogilisi põhimõtteid võiks tutvustada just maausu kaudu, kuna maausk

esindab meie pärimuskultuuri arhetyypset kihistust. Syvaökoloogia põhialused on

teoreetilised ning sõnastatud yldises (öko)filosoofilises keeles. Maausk seevastu on

välja kujunenud ökosoofiline elulaad, hõlmates yhtaegu ka usku, keelt ja kultuuri.

Käesolevat tööd on kahtlemata vaja, et teadvustada maausuliste olemasolu ja

maailmavaadet. Maausk vajak ka sellist uurimust, mis lähtuks arhiivmaterjalidest ja

rohketest töödest eesti rahvausundi kohta (Eisen, Loorits, Masing, Paulson jt), kuid

see on juba suurema mahuga töö. Samuti tuleb sel juhul täpselt piiritleda ja selgitada

vaadeldav probleem ja töö eesmärk, et ei hakataks kordama juba tehtud tööd ning et

võiks antud materjali põhjal teha adekvaatseid järeldusi just maausu kohta.

Käesolev töö on seega oma ylesande täitnud, andes ylevaate tänapäeva

maausuliste eneseväljendustest, olles asetanud need (syva)ökoloogia konteksti.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aarelaid, Aili 1990. Rahva mälumustrid. Tallinn, 142 lk.

Arjakas, Küllo 1987. Taaralastest ja Kustas Utuste kirjakogust. Looming 7: 999-1001.

Devall, Bill; Sessions, George 1994 [1985]. Deep Ecology. In: Environmental Ethics.

Readings in Theory and Application. Ed. by Louis P. Pojman. Boston/London, 113-

117.

Eller, Kalle 1991. Intervjuu Kalle Elleriga. Küsitles Tiiu Pohla. Kultuur ja Elu 3: 12-

17.

— 1995. Eestlasest ja maarahvast. Kultuur ja Elu 2: 6-9.

— 2000. Noatera jutt. Omauskudest tänapäeva maailmas. Ettekanne ja vastused

kysimustele 3 leedokuud 10213 Mahu Tammealusel. Kättesaadav

http://www.maavald.ee/index.php?f=koda/jumioie_jutud/noaterajutt, 03.05.2002 (Vt.

Lisa 1).

Hiie põhikiri 1931. Hiis 3: 67-72.

Hiiemäe, Mall 1987. Rahvausund ja ökoloogia. Looming 6: 850-852.

Härjapea 1995 = Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja põhikiri 1995.

Kättesaadav http://www.maavald.ee/index.php?f=koda/harjapeakoda, 03.05.2002.

Kaasik, Ahto; Sarv, Tõnn 1992. Eestlastele Eesti maausk. Postimees 04.05.1992, lk.

7.

Kaasik, Ahto 1993. Ahto jutt. Hiis 6: 2-8. Kättesaadav ka

http://www.maavald.ee/index.php?f=valjaanded/hiis/6#AHTO, 03.05.2002.

— 2000. Mis oli Tõlet? Kättesaadav

http://www.maavald.ee/index.php?f=koda/jumioie_jutud/tolet, 03.05.2002.

— 2001a. Omausust omailmas. Ettekanne IV Etnofuturismi konverentsil. Kättesaadav

http://www.suri.ee/etnofutu/4/omausk.html, 03.05.2002 (Vt. Lisa 2).

— 2001b. Omausk ja omailm. K&E intervjuu Maavalla Koja liikme Ahto Kaasikuga.

– Kultuur & Elu 4(466): 8-12.

Kasemets, Aare; Barkalaja, Anzori; Eller, Kalle 1995. Maavalla Koda – mis see on?

Postimees 15.05: 19; 16.05: 13.

Kull, Kalevi 1999. Süvaökoloogia põhimõtted. Kättesaadav

http://www.greengate.ee/contents.php?t=15&show=12, 03.05.2002.

Leete, Art 1995. Maausk – rahvalik salakäik kristluse ja satanismi lähistel? Postimees

15.02: 13.

Lepp, M[aarda] 1930. Juhan Luiga mõtted. Hiis 1: 15-19.

Linkola, Pentti 1997. Juhatus 1990-ndate mõtlemisse. Tõlkinud Priit-Kalev Parts.

Haapsalu. 119 lk.

Lumi, Huko 2002. Taarausk kui meie muistsete esivanemate pärand. Päikesetuul

2(13): 8-12.

Maausulised 1992 = Maausulised loovad oma ühingu 1992. Eesti Aeg 22.04.1992, 14:

4.

Maavalla kalender 1999. Ajastaja 10212. 1999 Post Nativitatem Christi.

Maavalla kalender 2002. Ajastaja 10215.

Maavalla Koda. Kodulehekülg. Kättesaadav http://www.maavald.ee, 03.05.2002.

Maavalla Koda 2001 = Maavalla Koja infopäev Hiiumaal Mihkli talumuuseumis

18.08.2001. [Esinevad Kalle Eller, Ahto Kaasik, Ott Heinapuu, Andres Heinapuu.]

Helisalvestus. Originaal Ahto Kaasiku valduses.

Mets, Risto 1998. Eesti usundist. Referaat eetikas. Juhendas Argo Moor. Kättesaadav

http://madli.ut.ee/~ris/usundist.html, 20.05.2002.

Murutar, Kati 1996. Marsi ja Veenuse vahel. Päev Rootsi kuningriigis Stockholmi

äärelinnas Täbys taaralaste peahiislari Addold Mossini ja tema abikaasa Hilma juures.

Sõnumileht 24.08.1996: 22-23.

Naess, Arne 1992. Mis on ökosoofia? Refereerinud Veiko Kivi. Haljas 07.02.1992 1:

6; 27.02.1992 2: 6; 05.03.1992 3: 6.

— 1994 [1973]. The Shallow and the Deep, Long-Range Ecological Movement. In:

Environmental Ethics. Readings in Theory and Application. Ed. by Louis P. Pojman.

Boston/London, 102-105.

Rääkides 2001 = Rääkides religioonist. Kaksteist usuteemalist intervjuud Eesti tuntud

inimestega. Koostaja Toomas Jürgenstein. Avita 2001: 63 (Põvvat); 65-69 (Anzori

Barkalaja).

Sarv, Tõnn; Eller, Kalle I. 1987. 200 maakeelset nime. Kultuur ja Elu 9: 21-22.

Toomet 1988 = Ilm, Franco [Toomet, Lauris] 1988. Mis on taarausk. Videvik 2.

Kättesaadav http://www.maavald.ee/index.php?f=valjaanded/videvik/2 (suvi

10201[1988]) ja http://www.maavald.ee/index.php?f=valjaanded/videvik/3 (talv

10202[1989]), 03.05.2002.

Tooming, Rando 2001. 800-aastane püha maa pretsedent Eestis. KesKus Aktivist

12/2001-01/2002, 34-35.

Tõlet 1992. Tõlet. – Hiis 5: 40.

Usud 2002 = Kindlat usku tunnistavad inimesed Eestis [diagramm]. Allikas:

rahvaloendus 2000. Arter 30.03.2002, 13: 7.

Västrik, Ergo-Hart 1995. The Heathens in Tartu in 1987-1994: Heritage Protection

Club Tõlet. Some comments on Zhivile' Ramoshkaite-Sverdioliene's speech The

Archaic Patterns of Modern Life on the Conference of Contemporary Folklore in

Tartu, Nov. 3, 1995. Kättesaadav http://haldjas.folklore.ee/rl/pubte/ee/cf/cf/8.html,

20.05.2002.

LISAD

1. Kalle Eller. Noatera jutt. Omauskudest tänapäeva maailmas. Ettekanne ja

vastused kysimustele 3 leedokuud 10213 Mahu Tammealusel

2. Ahto Kaasik. Omausust omailmas. Ettekanne IV Etnofuturismi konverentsil

Lisa 1

Noatera jutt

Omauskudest tänapäeva maailmas

Kalle Elleri ettekanne ja vastused kysimustele 3. leedokuud 10213 Mahu Tammealusel.

Kõigepealt sellest, mis asi on omausk. Omausk on mingi rahva usk, mis teadaolevalt ei ole mitte kusagilt mujalt laenatud – mõne teise rahva käest –, vaid on tekkinud sellesama rahva oma kultuuri pinnasest selle rahva enda tekkimise käigus. On välja kujunenud tavad ja arusaamad; samas on ka endale selgitatud, millesse usutakse, kuidas usutakse ja milline tähtsus on usul sellele rahvale.

Sellise määratluse alla lähevad maailmas väga mitmesugused asjad. Näiteks võib öelda, et juutide usk on juudi rahva omausk. Samuti võime siis tuletada, et tegelikult on kogu maailmas ainult yks rahvas ja õigemini osa sellest, kellele kristlus on omausk. Need oleksid siis need kylatäis Liibanoni või Syyria kristlasi, kes elavad mägedes Liibanoni piirist Syyria poole pääle umbes paarkymmend kilomeetrit. Seal on nelituhat inimest, kes räägivad veel oma muistset syyria keelt ja on syyria kristlased.

Võiks rääkida omausust sellises variandis, et omausk kui loodususk või loodususk omausuna. Ka selliseid rahvaid on maailmas olnud väga palju ja neid on ka praegu piisavalt.

Tänapäevases maailmas, seoses ökoloogiliste probleemidega, seoses kõikide tänapäeva maailma vaevavate globaalsete probleemidega, on ysna laialt hakatud mõtlema selliselt, et oma loodususk oleks vajalik asi. Ja on ka selliseid mõtteid, et omausk lihtsalt oleks vajalik asi.

Seoses ajutiste ja hooti käivate rahvusluse tõusudega, seoses kõikide nende asjadega on maailmas väga paljudel maadel, aga eriti nõndanimetatud õhtumaiste rahvaste juures – lääne kultuuri maades – juba terve selle sajandi jooksul käinud liikumised eesmärgiga leida oma rahvale oma usk või oma loodususk – mõlemad variandid on käigus olnud. Seda on tehtud palju ja tulemused on olnud väga mitmesugused.

Nyyd siis tuleks märkida, et meie, Eesti maausulised, oleme selles mõttes väga huvitavas seisundis ja täpselt kahe nähtuse piirimail. Yhtepidi me oleme algupärane omausk, nii nagu marid või nende naabrid udmurdid või väga mitmed rahvad väga mitmel pool maailmas. See tähendab, et kujutelmade, arusaamade põhiosa on jõudnud meieni läbi aegade ja jõudnud otse, suust suhu, pärimust pidi. Veel enam, mõned meie hulgast põlvnevad sellistest suguvõsadest, kus ennast kristlaseks mitte kunagi yldse ei tunnistatudki, vaid salaja, n-ö põranda all, kodudes, metsas, hiites peeti ennast siiski millekski muuks kui kristlikku usku, kristliku rahva hulka kuuluvaks inimeseks. Neid ei olnud muidugi palju, neid oli yksikuid. Näiteks minul isiklikult on ¼ minu päritolust sellise suuna pealt tulnud. Tähendab siis yks mu vanavanemaist kuulus sellisesse perekonda, kuhu oli jõudnud see vana usk, või nagu seda nimetati – vana lepingu usk, vana õige usk. Maausu nime tollal ei kasutatudki, nendel lihtsalt ei olnudki muiste oma usu jaoks nime.

Kultuuriliselt oleme me teatud mõttes samasuguses seisundis nagu need läänepoolsed, õhtumaised rahvad. Siin peame me endale aru andma, mida me siis tahame. Tuleb tunnistada, et väga suur ahvatlus on solidaarselt koos nende läänepoolsete rahvastega mõelda välja uusi asju ja muuta see siis vastuvõetavaks ja konkurentsivõimeliseks kogu ylejäänud maailma suurte usundite suhtes. Poliitiliselt oleks kasulik, kui saaksime öelda, et vaadake, kui võimas on meie usk, kui toredad ja uhked on selle rituaalid, kui suurepärane see kõik on – selline ahvatlus on väga suur. Teisalt aga see tee viiks just nimelt sinna ebakindlasse ja pidemeta maailma. Selle juurest on aga väga lyhike tee satanismidesse jms.

See jutt täna võib-olla eriti oluline sellepärast, et meieni on maausk jõudnud tõepoolest väga õhukese ja peene niidina. Ma pean ytlema, et kui ma selle, mis mulle on teada perekondlikku pärimust pidi, panen lyhidalt ja selgelt paberile kirja, siis sellest masinakirja lehekylge päris täis ei tule. Kyll aga see, mis sealt tuleb, on mulle isiklikult väga oluline, see moodustab võib-olla julgelt poole mu enda isiklikust olemusest, maailmapildist, vaatest.

Kui me leiame oma maakeral, et me siiski tahame järjepidevuse alusel kuuluda algupäraste, oma loodususundite hulka, siis sellisel juhul on meile suureks toeks ja koostööpartneriks just nemad – marid, udmurdid, Siberi rahvad – eelkõige meie hõimlased, alles siis need muud seal laias maailmas. Taolise koostöö, otsese vahetu kontakti ja yhiste ettevõtmiste varal saab kinnitust ja tuge see, kuidas ikkagi olla ja pysida sellel maakeral paigal ning kuidas sellel võib-olla algupäraste poole kalduda ja leida oma tee selles suunas. See valik on meil teravalt käsil. Me näeme ka oma natukene varasemas minevikus, kui palju on esinenud sellist leiutamist, fantaasiaid, sisuliselt ajaloo võltsimisi, igasugu uduseid teooriaid, kaldumisi kõiksugu õpetustesse, otsitud n-ö pseudoajaloolisi seoseid nii sumeritega jms., samuti pyytud ka sukelduda ufoloogiasse – haakida siis selle nn. oma usu või oma algupärase usu kylge mitmesuguseid ufoloogilisi teooriaid. Just nimelt sellisel maakeral olles on meile tähtis neid tunda ja nendest aru saada.

Aga sellel asjal nende algupäraste ja uustekkeliste uskude omavahelises kontaktis ja konfliktis on ka teine aspekt. Täna mari kart1 esitas selle meile. Väga paljude suurrahvaste esindajad on leidnud, et kristluse või poliitiliste ideoloogiate rajal enam ei anna kindlustada oma dominantsi teiste rahvaste juures ja mujal maailmas. Nende arust on nyyd paras aeg kinnistada selle maailmas tekkiva, laieneva nn. uuspäranduse laineharjale jõuliselt ja tugevalt oma rida ja allutada jällegi need teised, kes seni olid neile vastu sõdinud, oma mõjule. On võimalik näha vastavaid tendentse, kui jälgida maailma arenguid ja vastavasuunaliste inimeste rahvusvahelist sebimist.

Võtame näiteks India rohkearvulise uskude paketi. India kultuur, India riik ja India imperialism on leidnud, et need rahvusvahelised uuspaganlikud jms. grupeeringud ning nende meeleolud on väga sobiv pinnas, et omamoodi koondada ylemaailmne India imperialistlik agentuur, allutada see nende mõjule.

Kes on India usud? Need on omausulised, kogu see hinduism, see on sisuliselt omausk. Aga kui me nyyd vaatame, kui palju neid on, kui palju on seal erinevaid suundi, siis me saame sellest väga hästi aru, et seal on nii hästi peidus nii see oma loodususk kui ka igasugused muud omausud. Me teame, et nende omauskudest on kasvanud välja paar maailmausundit – nt. budism.

1 Kart – mari omausu kogukondlike jm pyhade talituste läbiviija

Ka selles suhtes on meil tänases maailmas vaja otsustada, kuivõrd me sellega kaasa läheme või kuivõrd me sellega kaasa ei lähe. Kuivõrd meil on vaja sealt leida seda tõde, lunastust ja uut sõnumit ja uut suhet ymbritsevaga – niihästi loodusega kui kaasinimestega. Kuivõrd see on meil peidus meie oma pärandis, meie oma minevikus ja selles, mis meil on yhist meie oma hõimurahvastega idas. See oligi minu jutu mõte, et juhtida tähelepanu sellele, et esiteks me viibime noateral. Me oleme nii seda kui teist ja kolmandat ja teiseks, me peame endale aru andma, kuhu poole sellest noaterast me tahame pääseda.

Miks me siis selles maailmas oleme täpselt noateral? Just nimelt sellepärast, et yheltpoolt on meil võrdlemisi hindamatu väärtus, s.t. järjepidev vana omausk, mida pole seal lääne pool – ei sakslastel kõigi oma tannenberglusega, ei Skandinaavia rahvastel kõigi oma väga mitmesuguse asjaga, millest võiks näiteks nimetada asatry–usku, või siis kus on näiteks kõik sellised tegelased, mida me kõik tunneme Eddast või mujalt kirjandusest, või Thor ja Odin ja taolised.

(Vastused kysimustele):

[…] Sellest, kas maausulisi on kahekymne aasta pärast kolm tuhat või kolmkymmend, peitub meie rahva pysimajäämise võti. Mina isiklikult arvan nii ja arvan seda siiralt ja sygavalt.

[…] See on ainus pääsetee sellepärast, et me näeme, et see eestlus, mis hakkas Jannseni pöördumisest eesti rahva poole “Tere armas eesti rahvas!”, see on nyyd läbi kõigi nende ärkamiste ja esimese vabariigi ja teise ja kolmanda jõudnud selgelt praeguseks puhtasse ja otsesesse ummikusse.

Jälgides Eestis syvenevaid tendentse, me näeme, et siin toimub rahvuslike, yldinimlike ja eetiliste väärtuste meeletu ja lakkamatu erosioon. Ja siin ei ole nähtavalt yhtegi teist tõsiseltvõetavat jõudu peale maausuliste ja nende selge ja kompromissitu suhtumise paljudesse asjadesse.

[…] Vaatamata väikesele arvule näen ma, et maausulised Eesti poliitikas on eetilisemad kui ylejäänud keskmiselt. See tähendab, et nad, säilitades meie rahvale, meie rassile omase skeptilise ellusuhtumise, ei kaldu kynismi. Sest võibolla meie oht praegu ei ole skeptitsism, vaid kynism, kyyniline suhtumine. Yha kyynilisemaks näib minevat.

[Aare Kasemets: Kolmekymnendatel pöördus eesti intelligents tegelikult selle poole, et kysis, kes me oleme, kust me tuleme, mis on meie pärisosa, mis seob meid selle maaga. Nyyd saab taas 10 aastat meie taasiseseisvumisest, kuid rahvusliku identiteedi kysimust niimoodi pole tõstatatud vaatamata sellele, et käib tugev trummipõrin EL suunas.] Võrdlus kolmekymnendate aastatega võib viia eksiteele. Millised olid kolmekymnendad aastad? Seal olid suured kylaelanike hulgad, kes olid kyll keskselt kristlikud, tähendab, mingid filosoofilised ja eetilised põhiideed olid pööratud kristlusse, kuid igapäevases elus, suhtumises metsa, esivanematesse – kõiges selles domineeris tegelikult, sisuliselt maausk. Ja see oli tegelikult tohutu suur mass maal. Nyyd mitte midagi sellist ei ole.

See, mis on nyyd see saja viiekymneaastane eestlus, tahaks kyll põhjalikku harjamist, läbipesemist ja ymbersõnastamist, see on nyyd kyll päris selge.

[…] Võtame näiteks Taani lipu, mis syndis legendi põhjal vallutuse käigus. Meil siis pyytakse siin tähistada Tartu Maarja Koguduse synnipäeva, mis syndis

samal ajal, kui hukati ära terve Tartu linnatäis meie inimesi, vallutati ära Tarbatu ja kõik tapeti maha ja põletati maatasa. Samas veres ja tuhas syndis Tartu Maarja Kogudus. Praegu meid koolutatakse sinna, et meie rahvas eestluse osana tähistaks seal oma vanima koguduse syndi.

See kõik tuleb ymber sõnastada ja tõepoolest see eestlus vajab põhjalikku pesu ja siis ylesriputamist ja puhtaks harjamist.

[…] Siin on praegu möödapääsmatu filosoofiline lähenemine ja sygavuti minemine. See on meie ajal ja meie ruumis täiesti möödapääsmatu. Me ei saa praegu siin nii, et see ideoloogia on lihtsalt maal, kylas elava rahva loomulik ideoloogia. Meil on see kyll teada, ta on meil olemas, kuid ta on niivõrd habras. Teda säilitatakse raamatutes, käsikirjades ja olemasoleva põlvkonna peades.

Siin on situatsioon väga paju halvem kui Marimaal. Aga teiselt poolt peavad siin olema loomulikult rituaalid. Me osaleme neis väga hea meelega ja meil on väga hea meel maride suvistepalvusest täna ja palvusest mullu sygisel. Teie aitate meid neid pudemeid, neid kildet, mis meil on oma taigadest ja kommetest säilinud, lahti mõtestada ja omamoodi kildudest mosaiik kokku panna. Loomulikult peab arenema ka asja see kylg.

Kaasaegses maausus on filosoofiline ja loomulik suund.Tuleks säilitada alati mõlemad suunad ning kummalegi ei tohi lõpuni anduda.

Lisa 2

Omausust omailmas

Ahto Kaasik

Ettekanne IV Etnofuturismi konverentsil

Maausk on eesti omausk ja yhtlasi yks soome-ugri omauskusid. Et kõnelda eesti, aga ka soome-ugri omauskudest yldistavalt, tuleks kasutada semiootilist mõistet omailm.

Mis on omailm? Tegelikkus on yks. Inimlikke suhteid sellesse lõputult. Omailm on siis tunnetatud ja mõtestatud tegelikkus, mis haarab ka tunnetajat. Iga inimene elab ja toimib omailmas, mis on isiklik. Iga rahvas toimib omailmas, mis on ainulaadne ja omane vaid sellele rahvale. Rahvuse iga liige toimib enam või vähem selle rahva omailmas.

Mis määrab rahvuse omailma?

Esiteks muidugi keel. Võib öelda, et inimene, aga samuti rahvus tunnetab ja mõtestab tegelikkust läbi oma keele, läbi selle sõnade, loogika ja lauseehituse. Keeled võivad omavahel sarnaneda või yksteisest erineda ning samuti sarnanevad või erinevad keelte loodud tegelikkusepildid. Läbi keele tunnetavad soome-ugri rahvad tegelikkust sarnaselt ning samas erinevalt teiste keelkondade rahvastest.

Teiseks, arhetyypne mõtlemine ehk maailmavaade, mis muidugi tuleneb taas suuresti keelest. Siia kuuluvad arvamused või ka usulised arusaamad maailmast ja selle toimimisest.

Kolmandaks, pärimuskultuur selle tavalises tähenduses – igasugune suuline pärimus, tavad ja tavaõigus, erinevad oskused.

Neljandaks, aktuaalne kultuur, mis pärineb teistelt rahvastelt või gruppidelt ning mis käitub agressiivselt rahva senise omailma suhtes.

Viiendaks, tajutav ja tajumatu fyysiline keskkond.

Niisiis, omailm on symbioos fyysilise keskkonna ja selles asuva inimese/ rahvuse siseilma vahel. Mitte ykski inimene, mitte ykski rahvus ega grupp ei taju välist tegelikkust objektiivsena, vaid tajub yksnes enese omailma. Kõik rahvad käituvad, lähtudes omailma kujutlustest.

Rahva arvukusel pole omailma seisukohast tähtsust. Suurel rahval võib olla väike omailm ja väikesel rahval jälle suur omailm. Rahva omailma võib kanda ka viimane selle rahva elusolev esindaja. Viimase kamassi omailm võis olla ja kyllap oligi suurem kui terve valge tsivilisatsiooni omailm.

Mis määrab omailma suuruse?

Laias laastus eksisteerib kahte tyypi omailmasid – totalitaarsed ja avatud. Totalitaarset omailma iseloomustab keskkonna, tegelikkuse tajumine hingetuna. Sellise omailma kandja elab hingetus, eluta ruumis, kus inimene saab end teostada vaid suhtes liigikaaslastega. Kuna totalitaarne omailm arvestab ainult inimesega, siis kogu keskkond kui hingetu tooraine kasutatakse inimese huvides kõhklemata ära.

Totalitaarne omailm kasvab materiaalselt, hõivates yha uusi rahvaid ning territooriume. Teistsugused omailmad võetakse seejuures yle ja hävitatakse.

Totalitaarsete omailmadega kultuure (Kesk-Ameerika maiad [maajad], Lihavõttesaare elanikud, muinasmalta kultuur, vanad Lähis-Ida rahvad) on tegutsenud kauges minevikus ning hävinud koos oma keskkonnaga. Totalitaarsete omailmadega religioonid, vaimsed õpetused ja rahvad, kes laiutavad meie planeedil praegu, on kõigile teada. Kuigi nad hõlmavad tohutuid inimhulki ja maa-alasid, on nende omailmad kitsad ja ahistavad, õhutades nende kandjaid agressiivsusele.

Avatud omailmale on iseloomulik keskkonna tajumine hingestatuna. Hingestatud keskkonnas elamine tähendab seda, et see on lõputult rikas elavatest ja kahepoolsetest suhetest, milles inimene saab end teostada. Inimene on siin avatud ja kahepoolses suhtes lisaks liigikaaslastele kogu keskkonnaga. Hingestatud loodust pole võimalik käsitleda kui toorainet.

Avatud omailma kandja austab elu. Ja seda mitte deklaratiivselt, vaid tegelikult – oma valikutes ja tegudes. Seetõttu elavad avatud omailmaga rahvad kooskõlas loodusega ja võivad olla tuhandeid aastaid paiksed.

Just võimalus teostada end suhetes hingestatud loodusega muudab omailma suureks.

Soome-ugri rahvaste pärimuslikud omailmad on loomu poolest avatud. Meie omailmades on keskkond hingestatud ja pälvib arvestavat ja lugupidavat suhtumist. Ka keskkonnas teostame end eelkõige vaimselt. Materiaalnegi kultuur on meil hingestatud ja tähenduslikult sygav.

Kuivõrd soome-ugri rahvaste omailmade vaimsus on keskkonna suhtes lugupidav, on see salliv ka teiste kultuuride vastu. Kuid totalitaarsete omailmade loodud heaoluyhiskonnad on meie meelest ropud ja syndmatud. Tööstus, mis on vajalik nende loomiseks ja ylalpidamiseks, õgib sõna otseses mõttes keskkonda, st hingestatud elu.

Omailm ja tegelikkusetaju.

Mitmed soome-ugri rahvaste omailmad on hävinud koos neid kandnud rahvastega, õigemini sulanud teisi rahvaid, kultuure ja uskusid rikastavateks detailideks. Kõik meie olemasolevad omailmad ei ole ega arene vabalt, vaid on totalitaarsete omailmade suure surve all. Võõras kapital ja rahvas hõivab meie asualasid ning tööstus hävitab seal keskkonna, sellega koos traditsioonilised elatusallikad. Võõrad kultuurid ja religioonid teevad aktiivset ja passiivset misjonit, et

hävitada meie maailmapilti ja väärtushinnanguid ning asendada need omadega. Võõra rahva ja kultuuri arvel ahenevad meie keeled ja nende kasutajaskonnad.

Paljud tunnevad alaväärsust ja tahaksid olla edukad totalitaarsete omailmade mõttes. Hyljatakse oma keel, omad väärtused ja tõekspidamised ning võetakse omaks võõra rahva omad. Inimeste omailmad hägustuvad, samuti kõlbelised arusaamad.

Mida rohkem on rahva omailmas võõraste omailmade detaile ja detailide systeeme, seda haigem on rahva omailm, seda nõrgem rahva tegelikkusetaju ja seda haavatavam rahvas.

Tegelikkusetaju pole abstraktne, vaid vahetu ja kogemuslik. Seda pole võimalik teise omailma eksportida ega importida. Tegelikkusetaju syveneb ajaga, kui tajutav keskkond, rahva asuala jääb samaks. Niisiis paikse, avatud omailmaga rahva tegelikkusetaju syveneb ajaga, inimpõlvedega.

Rahva tegelikkusetaju kätkeb ja avaldub tema omailmas. Igasugune pärimuste ja uskude segamine nõrgendab inimese tegelikkusetaju.

Tegelikkusetaju, side tegelikkusega saab olla sygav vaid läbi yhe paikkonna ja selle pärimuse. Seetõttu tuleks olla hõimurahvastegi usust ja kultuurist laenates ylimalt kasin ja ettevaatlik.

Kuidas on lugu Eestis?

Eesti omailm on eklektiline ja synkretistlik. Me elame omal vabal maal, kuid selle keskkond on suures osas reostatud ymberkujundatud maastikega, või otseselt tööstuse ja võõrapärase ehituskultuuriga. Kuid me mõtleme ja kõneleme keeles, mis taasloob pidevalt meie arhetyypset maailmapilti. Ehkki Eestis tegutseb ja misjoneerib hulk totalitaarsete omailmade uskusid, on valdav enamus eestlastest siiski rahvausundi kandjad. Rahvausund koosneb tänapäeval maausu, kristluse ja kõikvõimalike moodsate vaimsete õpetuste segust. Tavaline on muistsete tähtpäevade pidamine ja tavade ning kommete järgimine. Kõrgelt hinnatud ja rohkelt kasutatud on kõikvõimalike ravitsejate teenused. Rahva enamiku ja riigi argielus valitseb siiski võõras kultuur ja selle vaimsus. Materiaalne edukus ja areng on tugevalt yletähtsustatud.

Eesti omailma kujunemisest.

Eesti rahvas ehk maarahvas kuulub nende rahvaste hulka, kes vabatahtlikult ei võtnud vastu võõrast usku, ega loobunud omausust – maausust. Samas on võõras, meie kultuurist erinev kultuur ning usk, mis maausust erineb totaalselt, avaldanud meie kultuurile ja omausule sajandeid ränka survet. Sarnast survet on tundnud ja tunnevad praegugi paljud põlisrahvad kogu maailmas.

Meie maa muistne ja omakeelne nimetus on Maavald. Meie rahva omakeelne nimetus on maarahvas. Ehkki sõna ‘maausk’ on kasutusele võetud hiljuti, tunnetas maarahvas oma usu olemasolu ja tähtsust juba muiste. XIII sajandi alguses, kui ristisõdijad tõid relvajõul siia kristliku omailma, vastandas maarahvas end eeskätt võõrale usule. Tolleaegses Läti Henriku “Liivimaa kroonikas” on talletatud maarahva sõnad, et kuni on veel yks põlvepikkune poisike, ei võta me ristiusku vastu.

Järgnevatel sajanditel tugevdas võõras omailm oma usulist, sõjalist, poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist kohalolu Maavallas. Maarahva sisuline ristiusustamine alles algas. Võõras usk hakkas meie omailmast välja sööma meie usku ja maailmapilti. Maausu ja ristiusu detailide segunemisel tekkis ja hakkas levima synkretistlik rahvausund.

Kui mõned lokaalsed erandid välja arvata, säilis maarahva omailm XIX sajandi alguseni suhteliselt hästi. Maarahva maailmatunnetus oli ikka veel eeskätt maausuline. Kõikjal kõneldi maakeelt. Käibisid omad tavad ja kombed, oma kultuur. Ka maausk ise oli säilinud. Sellest annavad tunnistust arvukad pyhakohad, mida kasutati enam või vähem salaja. Säilinud oli ka nõidade ja ravitsejate kultuur.

Maarahvas murdus kultuuriliselt, aga võibolla ka vaimselt XIX sajandi esimesel poolel. Väga järsku, paari põlvkonna jooksul võttis suur osa rahvast omaks uue identiteedi ning uue, saksik-saksaliku kultuuri. Maarahva avatud omailma kõrvale tekkis eesti omailm, mis yha totaliseerub. Tekkis uus, lõhestatud olemusega rahvus – eestlased, kes yritasid ja yritavad siiani elada võõras – kristlikus indogermaani kultuuriruumis.

Eesti kultuuri ja keele tekkimisega tõrjuti maakeel, -usk ja -kultuur tagaplaanile ning tasandus ja mandus aegamisi. Tänapäeva linnainimesed, kes ei tea, kust maa- või kihelkonnast otsida oma juuri, kannavad edasi maausu ja pärimuskultuuri elemente, veelgi enam aga maainimesed. Siin ja seal on säilinud põliselanike saared, kes on alal hoidnud oma emakeelegi – setu või võru maakeele.

Tuleksin nyyd eesti omauskude juurde.

Kõigepealt paarist terminist. Osundan Kalle Ellerit:

“Omausku tuleb mõista kui mingi rahva usku, mida teadaolevalt pole mitte kusagilt laenatud – mõne teise rahva käest –, vaid mis on tekkinud sellesama rahva oma kultuuri pinnasest selle rahva tekkimise käigus.”

Omausk on siis kogum maailmatunnetusest ja –kirjeldusest ning sellest lähtuvad väljundid vaimses ja materiaalses vallas – arhetyypne käitumine, tavad ja tavaõigus, palved, ohvrid, nõidus.

Sarnaselt võib määratleda õige mitmesuguseid uskusid. Näiteks juutide usk on juudi rahva omausk, või jaapanlaste shintoo on jaapanlaste omausk.

“Samuti võime siis tuletada, et tegelikult kogu maailmas on ainult yks rahvas ja õigemini osa sellest, kellele kristlus on omausk. Need oleksid siis need kylatäis Liibanoni kristlasi või Syyria kristlasi, kes elavad mägedes Liibanoni piirist Syyria poole pääle umbes paarkymmend kilomeetrit. Seal on nelituhat inimest, kes räägivad veel oma muistset syyria keelt ja on syyria kristlased.”

Niisiis kõik need rahvad, kes kunagi on vastu võtnud ristiusu, või mõne muu misjoneeriva usu, on minetanud omausu. Väga paljude selliste rahvaste hulgas on viimase sajandi jooksul hakatud omausu taastamise vastu huvi tundma.

Eestis ja eestlastel on kaks omausku – maausk ja taarausk. Mõlemad need on omanimed.

Taarausk loodi 1920. aastate keskel ning taarausulised tegutsesid ametlikult Eesti Vabariigis aastatel 1931 – 1940.

Sõna maausk on kasutatud teistegi rahvaste omauskude nimetamiseks eesti keeles, kuid paraku ekslikult. Maausk on nimetuseks vaid Eesti, ehk Maavalla põliselanike, maarahva oma loodususule. Teiste rahvaste omauskude nimetamiseks oleks korrektne kasutada nende omanimesid.

Maausulised.

Kuigi maarahva omailm aina hägustus ja eesti omailm on algusest peale olnud segane, on läbi aegade olnud inimesi, kes kannavad selget teadlikkust enda omausulisest, mittekristlikust kuuluvusest. Sellist teadlikkust on antud edasi peredes põlvest põlve. Kuid on väga võimalik ja tõenäoline, et teadlikkus on syndinud iseenesestki ikka ja uuesti maarahva omailma toel.

Maausuliste tegevus on jälgitav viimase seitsmekymne aasta jooksul.

Esimese Eesti Vabariigi aastail liitusid osad maausulised taaralastega kui vaatlejad. Avalikust tähelepanust hoiduti.

Kuuekymnendatel aastatel kogunes seltskond ehk kild, kes hakkas otsima maausule väljundit kaasaegsesse yhiskonda. Kild kaasajastas muistse ruunikalenderi ja hakkas seda omakirjastuslikult välja andma. Arhiividest otsiti välja ja systematiseeriti maarahva muistsed eesnimed. Seega loodi võimalus panna lastele võõrpäritolu nimede asemel omanimesid. Toimusid kesvakoolid, kus laiendati silmaringi soome-ugri ja omausu kysimustes.

Olulisim saavutus, mis killast syndis, oli Kalle Elleri essee “Maarahvast”. Essee on esimene avalik kirjatöö, mis käsitleb eesti kultuuri kui maarahva omailma hävitamise yritust.

Maausuline kild mõjutas otsustavalt 1987. aastal loodud noortaaralaste klubi “Tõlet” maailmavaatelisi otsinguid. “Tõlet” nägi omausus rahvusliku identiteedi alust. Omausku pyyti taasluua taarausu, rahvausundi, soome-ugri omauskude ja uusšamaanluse detailidest. Killa vaimsel mõjul läheneti siiski oluliselt maausule. Oma tegevuse lõpuaastatel osales “Tõlet” aktiivselt Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja loomises.

Maavalla Koda registreeriti ametlikult 1995. aastal. Nagu ytleb Maavalla Koja nimigi, yhendab ta taara- ja maausulisi. Koja ymber koondub mõnisada inimest, kelle enamus on maausulised.

Maavalla Koda koosneb kolmest osakojast – Emujärve, Emajõe ja Härjapea Kojast.

Emujärve Koda on teatud mõttes jätkanud maausulise killa tegevust, sealhulgas Sirvilaudade väljaandmist, mis tänavu ilmusid juba 23-dat korda. Kojad tähistavad maarahvakalenderi tähtpäevi. Emujärve Koja olulisim kogunemine toimub karusepäeviti, s.o. 13. VII; Härjapea Kojal suvistel, mis liikuva pyhana toimub mais-juunis.

Maavalla Koda on loonud suhteid soome-ugri omausulistega. Koos mari omausulistega on toimetatud yhispalvused Ähijärvel ja Tammealuse hiies.

Viimastel aastatel on Koda sekkunud riigi seadusloomesse ja hariduspoliitikasse. Usuvabaduse kaitsega tegeleb Koja algatusel loodud Eesti Usuliste Yhenduste Ymarlaud.

Mis oli omailmade jutu mõte?

Kõik rahvad elavad fyysiliselt yhes tegelikkuses, yhes maailmas, kuid vaimselt erinevates – igayks enda omailmas. Meie rahvaste omailmad ja usud ei eksisteeri vabalt ja sõltumatult, vaid on pinevas võitluses enese olemasolu eest. Praegu laiutab meie planeedil totalitaarne omailm, mille vaimsus peab loodust hingetuks tooraineks. See vaimsus levitab end agressiivselt rahvalt rahvale, risustades ja hävitades nende keskkonna, omausu, kultuuri ja keele. Põlisrahvaste ja soome-ugrilaste omailmad ja need rahvad fyysiliseltki on agressiivse vaimsuse surve all hävimisohus.

Enne Maavalla Koja loomist kaheldi kaua, kas maausulistel on kohane registreerida end ametliku organisatsioonina. Nyyd, peale kuut tegevusaastat, on selge, et see oli möödapääsmatu hädasamm, kaitsmaks ja arendamaks omausulist tegevust.

Meie, avatud omailmadega rahvaste maailmatunnetus, eetika ja moraal on oluliselt erinevad meid vaenavate rahvaste omist. Meie tegelikkusetaju ja väärtusarusaamad on tunduvalt sygavamad kui noil omailmadel, kelle kandjate tegevus põhjustab rahvaste ja keskkonna hävingut. Eesti, aga ka soome-ugri omausuliste legaalne yhistöö on vajalik meie omailmade, seega ka rahvaste ja kultuuride kaitsmiseks.

Omausk omailmas.

Eesti maausust ja soome-ugri teistest omauskudest ei saa kõnelda yksnes usulises võtmes. Meie usud on rahvuslikud usud, mis seotud sygavuti rahva olemuse ja olemasoluga. Õigus olla rahvas on meie põhilisi võõrandamatuid õigusi. Meie olemasolu ja säilimine on vahetult seotud tervete omailmade säilimisega. See tähendab, et meie territoorium ja keskkond peavad olema meie päralt, meie keeled ja omausud peavad olema kaitstud ja puutumatud. Oma territoorium, keel ja omausk on soome-ugri rahva säilimise ja kestmise esmased ja minimaalsed tingimused.

heinakuu 10214 (2001)