Ott Ojamaa ja EEsti tõlkElugu - EKI · mine (kolmes Loomingu Raamatukogu vihikus: 1972, 1976, 1987). Tagantjärele on õigupoolest võimatu hinnata Ojamaa tõlke- ja vahendustege

Ott Ojamaa. armastus seaduslikusabielus. Eesti mõttelugu 92. tartu:ilmamaa, 2010. 407 lk.

„Eesti mõtteloo” 92. köide tuletab esi-mese asjana meelde, et meil puudubikka veel eesti tõlkelugu. Ilmamaa kir-jastuse suursari on aidanud seda lünkapisutki täita, koondades ja üllitadesmitmeid tekste, milleta eesti tõlkelookirjutamine pole võimalik, lisaks siinvaadeldavatele Ott Ojamaa (1926–1996)kirjatöödele ka näiteks AleksanderAspeli, Ain Kaalepi, Ants Orase, HennoRajandi, Jaak Rähesoo, Jüri Talveti jaIlmar Vene kirjutisi (unustamata PeeterToropi tõlkeloolisi ja -teoreetilisi käsitlu-si). Kuigi tõlkeloo tuum on tõlgitudtekstid, pole tõlkekultuuri igakülgnekäsitlemine mõeldav ilma tõlketeostesaatesõnade ega tõlkekriitikata.

Tõlkekulgu pole lihtne kinni püüda.Ideaalset tõlkijatööd peetakse tihtinähtamatuks: kui me loeme tõlketeostkordagi teadvustamata, et tegemist ontõlkega, siis võiks hinnata, et tõlkija onoma ülesandega hästi hakkama saa-nud.1 Tõlkija isik avaldab ennast ena-masti vaid saatesõnades, see on koht,kus lugeja ja tõlkija vahelt langeb sirmja nad saavad dialoogi astuda. See poleaga alati nii olnud, sest tõlkijate saate-sõnad on olnud pikalt pigem erandikskui reegliks. Eestis sai saatesõnakul-tuur peaasjalikult alguse 1930. aastatelja muutus heaks tavaks alates 1960.aastatest, seondudes minu teadvuses

olulises osas Ott Ojamaa nimega.Tänapäeval on see ilus traditsioon kah-juks taandumas ja üha enam tõlkeidilmub sootuks saatesõnata (mille aval-damist ei soosi muide ka autoriõigustesüsteem, mis sunnib kõik tõlkele lisatudsaatesõnad kooskõlastama tõlkeõigusteomanikega).

Tõlkijatöö raamatusse püüdmisekeerulisust kogesin ise, kui pakkusinkümmekond aastat tagasi Hando Run-nelile välja, et koostan „Eesti mõtteloo”tarbeks valimiku Henno Rajandi tõlke-loominguga seotud artiklitest („Tõlkijateekond” ilmus sarja 48. raamatuna2002. aastal). See oli küll hetke ajelsündinud mõte, ent mul ei tekkinudkordagi kahtlust, et Rajandi kirja-pärandist ei saaks piisavalt esinduslik-ku koguteost. Piisas vaid mõelda nende-le otsekui otsatutele tõlgetele ja saate-sõnadele, mis Rajandi sulest olid ilmu-nud. Kui aga koostamisega pihta hak-kasin, selgus, et neid kirjatöid poleginii palju, kui olin ette kujutanud, ja osanende lummusestki kippus haihtuma,kui nad esialgsest kontekstist (tõlketeo-se lõpust) välja lõigata. Tõlkija suurisiksus oli varjutanud tõsiasja, et valdavosa tema tööst on nähtamatu ja kon-tekstisidus. Tulemusena sai raamatüsna õhuke ja sedagi vaid tänu mitme-le lisale.2 Kujutan ette, et Ott Ojamaa

129

RAAMATUID

Ott Ojamaa ja EEsti tõlkElugu

1 Seda klassikalist arusaama tuletabmeelde ka Antoine Chalvin Ott Ojamaaraamatu arvustuses, vt Vikerkaar 2010,nr 10/11, lk 173–176.

2 Veel ühe paralleelina Ojamaa ja Rajan-di vahel võiks välja tuua selle, et mõlemadpidasid oma elu jooksul korduvalt loengu-kursusi väliskirjanduse ajaloost, kumbkiseda tööd liialt nautimata. Rajandi loengu-konspektid on sisestatud arvutisse, kuidjagan pärijate kahtlusi, et loengute aval-damine ei ole põhjendatud, sest nendel puu-dub suur osa sellest särast, mis Rajandi

RAAMATUID 2-11_Layout 1 31.01.11 15:23 Page 129

kogumiku koostaja (kahjuks pole tedateose tiitlipöördel nimetatud, ent saate-sõna põhjal võib oletada, et selleks oliJüri Ojamaa) ei olnud palju lihtsamaülesande ees, isegi kui Ojamaa kirja-pärand on Rajandiga võrreldes mõne-võrra mahukam. Delikaatselt kirjutabkogumiku koostamise dilemmadest omasaatesõnas Jüri Ojamaa, kes omaenda-gi tõlkijakogemusest oskab kinnitada,et ega „tõlkijad ei kipu naljalt paljasta-ma oma loometöö saladusi”. Teise nur-ga alt juhib koostaja ees seisnud karide-le tähelepanu Jaak Rähesoo oma sisu-kas sissejuhatuses. Nimelt on täna-päeval üha raskem mõista neid poliiti-lisi olusid, teabeliikumise viise ja tsen-suurimehhanisme, mis vajutasid pitse-ri Ott Ojamaa ja paljude tema kaasaeg-sete vaimutööle. Rähesoogi peab tõ-dema: „Tagantjärele nähtamatuks jää-mine katab üldse suuremat osa O.O.elutööst.”

Seda kontekstiteadmatusest tingitudmõistmatust Ojamaa suhtes peegeldabüsna omapärasel moel Simone de Beau-voiri mälestuskatke iseenda ja Jean-Paul Sartre’i reisist Nõukogude Eestis-se 1964. aasta juulis. Nimelt sattuskuulsa kirjanikepaari giidiks Tartustollane noor ülikooliõppejõud Ojamaa,kes Beauvoiri sõnutsi „jagas ükskõikselja põlglikul häälel mõningaid seletusi”,jättes endast mulje kui „süngest jatusasest” inimesest.3 Ain Kaalep onpüüdnud tagantjärele Beauvoiri mõist-matust seletada: „Ott Ojamaa oli kaht-lemata ettevaatlik, tal oli ju varjata(siiamaani üldiselt teadmata) Saksasõjaväes olemise fakt, ja kui lisada veelsee, et ta loomu poolest oli tagasihoidlik

ja kõneles võrdlemisi tasa, on ka aru-saadav, miks elav prantslanna temastaeg-ajalt vägagi valesti aru võis saadaja lõpuks isegi teda karakteriseeridakui „ükskõikse ja põlgliku häälega” ini-mest, kes „polnud minevikuihaleja”.Konjaki, eriti veini juures oleks OttOjamaa ennast ehk adekvaatsemaltavanud, viina ta aga ju ei armasta-nud...”4

Kokku 34 tekstist (peamiselt saate-sõnadest) ja ühest intervjuust koosnevaOjamaa raamatu kõige aktuaalsem jahuvitavam osa on minu jaoks siinsa-mas Keeles ja Kirjanduses 1969.–1970.aastal kaheosalisena ilmunud pikkartikkel „Kümnenda muusa muresid”.See on kindlasti üks XX sajandi teisepoole eesti tõlkeloo võtmetekste, millesOjamaa ühtaegu sõnastab nii oma isik-liku tõlkekäsituse, visandab lühikeseeesti tõlkeloo kui ka kaardistab üle-vaatlikult 1960. aastate lõpu tõlkeolu-korra. Selle artikli mõtteline eelkäijaon 1963. aastal sama ajakirja veergudelilmunud programmiline sõnavõtt „Tõl-kekriitikast ja päriskriitikast Balzaciaspektis”.

Ojamaa tuletab hakatuseks meelde,et kirjanduslikus plaanis on Eestiennekõike tõlkemaa: suurem osa ilu-kirjandusest pärineb siin tõlkijate, mit-te kirjanike sulest. Tõlkekirjandust eikäsita Ojamaa aga algupärasest kirjan-dusest lahus, vaid näeb selle peamiserollina viimase toetamist. „Kirjandusekui terviku sees saab tõlkekirjandusespetsiifiline funktsioon olla ainult kir-janduse funktsiooni täitmine seal, kusoriginaalkirjandus on hõredavõitu võilausa auklik. Et nõuded on samad, siisloomulikult ei tohi tõlkekirjandus ollaalaväärtuslik aseaine või lihtsalt augu-täide. Ta on õieti just see, mis igal aja-momendil kindlustab kirjanduse kuiühiskondliku teadvuse vormi terviklik-

130

isikut ja tekste muidu iseloomustas. Kuiuskuda teiste inimeste meenutusi, siis eiiseloomustanud liigne sära ka Ojamaa loen-guid, mille konspektid on tõenäoliselt samu-ti tallel.

3 S. de B e a u v o i r, [Külaskäik Nõukogu-de Eestisse]. Tõlkinud ja kommenteerinudMarek Tamm. – Vikerkaar 1998, nr 10/11,lk 156–159.

4 A. K a a l e p, Simone de Beauvoiri Ees-ti-muljete puhul. – Vikerkaar 1998, nr 12,lk 101–102.


kuse, koherentsuse” (lk 60–61). Heatõlkekirjandus on ühtlasi algupärasekirjanduse sünni eelduseks: „Oma kir-janduse kõrval on samal määral katõlkekirjandus selleks pinnaks, kustvõrsuvad uued kirjanikud” (lk 45). Oja-maale ei seostu tõlkimine kultuurilisealaväärsusega, vaid pigem annab tun-nistust meie vaimsest rikkusest, „midaenam üks rahvas tõlgib, seda enamvõtab ta osa maailmakirjanduse loomi-sest” (lk 61). Resümeerides aplombi-kalt: „Minu arvates oleme meie suure-mal määral maailmakirjanduse loojadkui need rahvad, kelle kirjandust metõlgime” (lk 61).

Eesti tõlkekultuuris askeldas Oja-maa hea aednikuna, kes vaatas hoolega,et igal taimel oleks oma koht taeva all,et suuremad ei lämmataks väiksemaid,et umbrohi ei tõstaks pead ega eksooti-lised isendid pääseks domineerima.Väga ilmekalt ilmneb see hoiak 1974.aastal Keeles ja Kirjanduses avaldatudartiklis „Laste aeda peab ka harima”,kus ta visandab nägemuse sellest, midaja kuidas nooremale lugejale tõlkekir-jandusest pakkuda. Ojamaa kultuuri-pilt on kontsentriline ja varjamatultEuroopa-keskne. Kõige selgemalt ilm-neb see tema suhtumises idamaisessekirjasõnasse, mille tõlkimist soovitab tavaid väikestes kogustes ja samm-sam-mult. 1963. aastal kirjutab ta: „Aeg-ajalt kuuldub ettepanekuid anda kohevälja „Ramajana” või muinasjuttude„Tuhat üks ööd” täielik tõlge. Seepoleks mitte ainult üle jõu käiv ülesan-ne, vaid tähendaks kogu ettevõtte läbi-kukutamist, nende suurte ja võimsatekultuuride diskrediteerimist meie luge-ja silmis. Siin tuleb ikkagi alustada las-tekirjandusest, muinasjuttude ja eepos-te ümberjutustustest, üksikute huvita-vamate katkendite tõlkimisest, siisühendada need antoloogiateks, misoleksid ühtlasi ka vastavate maadening rahvaste kirjandus- ja kultuuri-lood” (lk 52). Kümme aastat hiljem

nendib ta samas vaimus: „On küllaltsuurteoseid, mille terviklik tõlkimineeesti keelde ei tule lähemas tulevikuskindlasti kõne alla, olgu see „Mahabha-rata”, „Tuhat üks ööd” või Vergiliuse„Aeneis”” (lk 101). Selline ettehooldavtõlkepoliitika tegelikkuses siiski järgi-mist ei leidnud, sest juba 1960. aastatelõpus alustas idakirjanduse tõlkimistLinnart Mäll ja „Tuhande ühe öö” tõlgeoli Uku Masingul juba enne sõda ettevõetud (vene keelest tehtud valiktõlgeAndres Ehini ja Ly Seppeli sulest ilmuskahes mahukas köites 1984. aastal).„Aeneise” eestindus nägi aga mõnetiirooniliselt ilmavalgust Eesti Kirjandu-se Kooperatiivi väljaandel ja Ants Ora-se tõlkes vaid vähe aega pärast Ojamaaartiklit.

Alates oma 1963. aasta Keele ja Kir-janduse artiklist tuletab Ojamaa pide-valt meelde tõlkekriitika tähtsust kul-tuuris ja kutsub üles tõlketeooria vilje-lemisele. On õigupoolest kaunis rabav,et pea pool sajandit hiljem pole temameeldetuletused aktuaalsust mineta-nud. Kui lugeda toonaseid Ojamaa (võika Henno Rajandi, Enn Soosaare võiJüri Talveti) regulaarseid tõlkekirjan-duse ja tõlkekriitika ülevaateid, siisvõib isegi tõdeda tagasiminekut võrrel-des olukorraga mõnikümmend aastattagasi. Ojamaa lähtekoht on selge: „tõl-kekriitika pole kaasaja aspektist vaada-tult mitte mingi teisejärguline nähtusmuu kriitika kõrval, vaid väärib vastu-tustundelist ja põhimõttelist käsitle-mist” (lk 37). Ta pakub välja, et selgusehuvides tuleks teha vahet tõlkekriitikalja tõlkekirjanduse kriitikal. „Esimeneoleks tõlgete teaduslik analüüs (nii kee-le, stiili kui ka kirjandusliku meisterlik-kuse seisukohalt)”, mis on küll võrdle-misi tehniline valdkond, ent „ainult selteel on võimalik luua meil seni veeltäiesti olematu teadusharu – tõlketeoo-ria – ja asuda tõlkijate kaadri spetsiaal-sele ettevalmistamisele” (lk 41–42).Selle üleskutse uuenduslikkust on ras-

131


ke ülehinnata, sest 1960. aastate algulpolnud tõlketeooria veel midagi enesest-mõistetavat, vaid alles kujunemisfaa-sis distsipliin (meenutame, et näiteksGeorge Steineri klassikaline „AfterBabel. Aspects of Language and Trans-lation” ilmus alles 1975. aastal). Kuidtõlketeooria on Ojamaa käsitluses vun-dament mitte üksnes tõlkijate etteval-mistamisele, vaid samuti tõlkekirjan-duse kriitikale, „mis tegeleks ilmuvatetõlketeostega ja käsitleks igasuguseidkirjanduselusse puutuvaid küsimusijuba üldarusaadaval kujul” (lk 42). Sel-les näeb Ojamaa sootuks uusi väljavaa-teid kirjandusteadusele tervikuna, kir-jutades veidi ajastu vaimus (ja mark-sistlikus sõnaseades): „Siin avanevadmeie ees grandioossed perspektiividteooria ühendamiseks praktikaga, või-malus teha kirjandusteadusest, missenini on põhiliselt maailma seletanud,niisugune teadus, mis on võimelinemaailma ka muutma” (lk 42). Nagutõdetud, on need perspektiivid Eestisendiselt avatud ja ootavad teostajaid.

Kuivõrd soovisin siinses ülevaateskeskenduda vaid Ott Ojamaa tõlke-kriitilisele pärandile, siis jääb vaatlusealt välja tema loomingu see tahk, mille-ga ta on ennast eesti kultuurimälususutavasti kõige enam põlistanud:prantsuse kirjanduse ja kultuuri va-hendamine. Sellesse rolli sattus Oja-maa suuresti juhuslikult, ülikoolis eri-ala valides tundus prantsuse tõmmekõige tugevam: „Seni loetu põhjal pais-tis prantsuse kultuur maailmas kuida-gi kesksena” (lk 27). Sellest sai algusepea pool sajandit väldanud ménage à

deux, mis andis eesti lugejatele ülekolmekümne tõlketeose prantsuse kee-lest, nagu ka mitmesuguseid juhukirju-tisi – saatesõnu, kommentaare, juube-liartikleid, lehekriitikat –, millest suurosa on lülitatud siin vaadeldavasse teo-sesse. Juba 1986. aastal ilmunud kõne-

ka pealkirjaga kirivestluses „Armastusseaduslikus abielus” tõdeb Ojamaa, etvaatamata mõningatele „kõrvalehüpe-tele” on ta oma frankofiiliale ustavaksjäänud: „Kõige tähtsamas olen alatitruuks jäänud, prantsuse kirjandus ontänini alma mater, kes mul nii ihulikuskui ka vaimses mõttes hinge seeshoiab” (lk 25). Kuid Ojamaa seaduslikabielu prantsuse kirjandusega ei tohiksmeil unustada tema mõningaid vägaolulisi teeneid teiste kirjanduste tõlki-misel, neist olulisim on minu hinnangulJorge Luis Borgese jutustuste eestinda-mine (kolmes Loomingu Raamatukoguvihikus: 1972, 1976, 1987).

Tagantjärele on õigupoolest võimatuhinnata Ojamaa tõlke- ja vahendustege-vuse mõju ja ulatust, seda eriti tänapäe-va tõlkebuumi ja teabekülluse ajastul,ent vähemalt enda kogemuse põhjaltihkan arvata, et see oli äärmiselt suur.Seda enam, et Ojamaa huvide haare olimuljetavaldavalt lai, sest kuigi ta endaeelistus kuulus klassikalistele autorite-le, siis hea aednikuna teadis ta: „Uutemoodide ja avastuste tutvustamine onigal alal ülimalt tähtis. Järeleahvimiseainus soodus pind on informatsiooni-puudus ja sellest tulenev provintsia-lism, mis meid tõesti ähvardab” (lk 83).Nii vahendaski Ojamaa meile nii ka-noonilist klassikat (Honoré de Balzac,Anatole France, Jean Giono, Molière,Stendhal jt), moodsamat jutukirjandust(Albert Camus, Jean Cayrol, RomainGary, Nathalie Sarraute jt) kui ka avan-gardset mõtet (Antonin Artaud, RolandBarthes, Philippe Sollers jt). Mäletanteismeeast mõtet, et kas jõuan kunagiläbi lugeda nii palju raamatuid, kui OttOjamaa neid on jõudnud tõlkida.

M A R E K TA M M

132


Holger kaints. mardika umb ehkminu väike hullumaja. tallinn: Var-rak, 2010. 248 lk.

Pealkirjas öeldut võibki pidada HolgerKaintsi (snd 1957) senise kirjanikuteepiltlikuks lühikokkuvõtteks. Raamatuteseltsis sirgunud (ema oli raamatukogu-hoidja, kirjanik ise on tegutsenud raa-matukaupmehena) autori kujunemis-käiku on lisaks „arenenud sotsialismi”oludele kindlasti mõjutanud ka loetudkirjandus. Küllap tähendaski „kirjuta-mine kui ravimatu pisik”1 Kaintsileesmalt järeleaimamist, püüdu raama-tutest leitud reaalsust tegelikkusegakuidagi kokku viia ja kujundada selpinnal uus literatuurne maailm.

Algatuseks Loomingu Raamatukoguaastakäikude ülevaadete ja mõne kir-jandusarvustusega kätt proovinudKaintsi esimene, juba soliidses keskeasette võetud ilukirjanduslik katsetuskukkus läbi. Ulmejutuks nimetatudantiutoopia „Teekond mäetipu poole”(2003) kubiseb stalinismiaja pioneeri-kirjanduse klišeedest ning on kujuta-misviisilt puine, veniv ja kistud kujun-ditega.

Ent kirjutamispisik ei loobunud Hol-ger Kaintsi sisemust puremast ja 2009.aastal Loomingu Raamatukogus ilmu-nud jutustus „Lennukivaatleja” tõiautorile nooremate kirjameeste kolle-giaalse tunnustuse: esimese SiugjaSulepea auhinna. Kõrvaltvaatajanaarvan ometi, et auhinnaga vähemaltvõrdväärne oli autorile äkki sülle sada-nud võimalus selgitada mitmes usutlu-ses oma kirjanduslikku kreedot.

Ülalpool viidatud intervjuus PeeterHelmele tegi Kaints teatavaks, et kir-

janduses huvitavad teda selge süžee japõhjendatud tegelastega lood. Teisesauhindamisjärgses usutluses toobautor esile kaks teda pikemat aegaköitnud probleemi: „Esimene on nõuko-gude aja igasugused siirded praeguses-se ühiskonda ja mõtlemisse ning teinesee, kuidas inimene ise oma maailma-pilti kujundab.”2 „Lennukivaatleja” pa-kub kummalegi probleemile intrigeeri-vat ja mõtlemapanevat lahendust.Ainestiku kujutamisviis on täpne ningümbritsevast reaalsusest võõrandunudpeategelase lennukihuvi sidumine aja-leheuudisega LKA võimalikest sala-vanglatest lisab pinget, paeludes nõndaka nooremaid lugejaid.

„Lennukivaatlejat” saatnud menutaustal poetas Holger Kaints ajakirjan-dusse lubaduse kirjutada lõpuni teoksilolev romaan 1940. aasta juunikommu-nistidest ja nende pimesi usust parema(kapitalismi pahedest vaba) ühiskonnavõimalikkusesse. Kui tarvitada Kaintsienda varem Paul Kuusbergi mälestuste-raamatu „Rõõmud ja pettumused” ar-vustuses3 kasutatud väljendit, siis tul-nuks sellest raamat Kuusbergi-taolistesirgjooneliste aatemeeste „pahempool-sest kanapimedusest”.

Viimaks asendas autor ajaloolise foo-ni pisut tulevikku kiikava tänapäevase-ga ja pahempoolsed sotsialistid uusradi-kaalidega ning sündis „Mardika umb”.Samal ajal pole sugugi välistatud, etKaints mõnes oma järgmises teosesikkagi juunikommunistidest kirjutab.Siin vaadeldava raamatu „väikesekshullumajaks” nimetatud pealkirjalisaning kursiivi pandud „raam”, mis muu-hulgas ei säästa lugejat edevavõitureveransist Hermann Hesse „Stepihun-dile”, püüdke aga parem ära unustada.

133

kOmmuNismi mÄEtiPult maRDika umBa*

* Autori keelepruuk, mille kohaselt sõnaumb käändub nagu kumb. Pikem põhjenduson kirjas vaadeldava raamatu 17. leheküljel.

1 Kirjutamine on ravimatu pisik. Interv-juu Peeter Helmele. – KesKus 2009, nr 11.

2 K. K a r r o, Holger Kaints lennukeid eivaatle. – Eesti Ekspress 20. IX 2009.

3 H. K a i n t s, Pahempoolse sotsialistimeenutused. – Looming 1996, nr 11, lk 1573.


Tegemist on tarbetu võõrvohandiga,mis pigem madaldab kui ülendab ro-maani põhiteksti.

Ja „Mardika umb” on romaan, peale-gi Holger Kaintsi esimene žanripuhasromaan. Seni näitas autor ennast roh-kem jutustaja ja fabuleerijana kuikujutaja või mõtestajana, mida temarõhutatud vajadus süžee „läbipaistvu-se” järele ka eeldab. Selge narratiivpole vastsestki teosest kuhugi kadu-nud, kuid sellega kaasneb siin veelkomponeerimislust ning tubli annustoda „transtsendentaalset kodumaa-tust”, mida romaanilt kunagi nõudisGyörgy Lukács4 ja tema järel veel mitunimekat teoreetikut, sealhulgas meiltaasmoodne Walter Benjamin.

„Mardika umb” pealkirjana on mui-dugi sotsiaalne sümbol, teatava kesk-konna ja elulaadi märk. Tänavanimeli-si teoste pealkirju ei kohta eesti kirjan-duses just sageli, ennekõike meenubTeet Kallase mudelromaan „Eisenitänav” (1979), mis Ene Mihkelsonisõnutsi on „hämmastavalt reaalne jaumbne nagu unenägu”.5 Tänav kujutabseal endast nähtust iseeneses, pealt-näha rahulikku sumbmoodustist, mille„unenäoumbusse” on kirjanik peitnudtoonase totaalse venestamispoliitikaraske paine. Kuid eneseteadlikku uuepõlvkonna lugejat kõnetab „Eisenitänav” vist üksnes lapsepõlvest silmeette kerkivate mälupiltide kaudu. Kuiüldse kõnetab.

Paul-Eerik Rummo näidendiga „Val-guse põik” (kirjutatud 1992) on teisedlood. Siin kujutatakse vabanemist Nõu-kogude okupatsioonist, Eesti ülemine-kuaega ja sellega kaasnevaid elustiili-muutusi. Marssali tänavast saab jälleValguse põik, kuid sealseid (uus)asu-kaid jätab see sügavalt külmaks. Nen-de usutunnistuseks on nüüd raha, nen-

de ideoloogiaks viljatu mana totaalsehinnatõusu aadressil ja nende poliiti-kaks välismaalt tulnud Külalise Baha-ma odavturult toodud riidehilpudeimetlemine. Üksnes Veteran meenutabkunagi samas Valguse põigus katki teh-tud elu. Paraku on Veteran (ükskõik,mille veteran) ise nüüd „robotlik jagolemlike joontega inimtaoline olend”,6

nagu seletab autor oma märkmeteslavastajale.

Kui väike ajanihe välja arvata, siisjätkab hoiatus- või ohuromaanina kom-poneeritud „Mardika umb” sealt, kus„Valguse põik” lõpetas. Maailm onavardunud, Eesti kuulub taas Euroo-passe ja Rummo näidendi nimetudTütar ja Kavaler võiksid vabalt ollaKaintsi romaani tegelased. Kas justIiris ning Matt (karakterid ei sobi häs-ti), aga Greta ja Rolf võib-olla siiski.

Raamatule nime andnud tänavakeon „tegelikult üks sillutamata liivaneteejupp vaikse äärelinna ühes kõigekaugemas sopis” (lk 17). Selle umbtäna-va numbrit kannab õigupoolest üksai-nuke maja, ajahambast puretud kolme-kordne korterelamu, mis vanas üksilda-ses aedlinnajaos mõjub samasuguseussjätkena nagu Mardika umb isegi.Nõnda on autor maha märkinud omaromaani mängumaa, kuhu erinevaidkaraktereid „kodustada”. Ja peab ütle-ma, et inimesekujutuse eripära on üksselle teose tugevamaid külgi. ÕpetajaTirkmann või Suislepa-mutt (kelle kar-vutuks pöetud ja siis vammusessemähitud kass Urri on omaette vaimu-kas leid) elab igas seesuguses majas.Ka peategelane Matt Soolup ja ta vane-mad (leebest viinaninast rahakas isaning lakkamatult mobiiltelefoni küljesrippuv tuulepäine ema) sobivad omakeskkonda.

Maja Mardika ummas on iseenesestrohkem mälestuste kui pulbitseva elu

134

4 G. L u k á c s, Die Theorie des Romans.Berlin, 1920, lk 127.

5 E. M i h k e l s o n, Vaikelu. – Looming1979, nr 9, lk 1327.

6 P.-E. R u m m o, Valguse põik. Komposit-sioon kolmes osas. – Looming 1993, nr 1,lk 53.


keskus. Siinjuures kibeleb mu meelteskõrvutusvõimalus Ilmar Talve igiam-muse romaaniga „Maja lumes” (1952),kus eluhoone täitis sama ülesannet.Muidugi, Talve romaan oli selgelt päe-vapoliitiline ja minevikku suunatudfookusega. Ent Ilmar Talve oli ka heavestekirjanik ning sel pinnal on võima-lik hoomata Kaintsi ja noore Talvemõningast kaudsugulust. Ning poliitikaeest pole tänapäeval vist ühelgi kirjani-kul pääsu, ka Holger Kaintsil mitte.

Teose sündmustiku käivitab energi-liste noorte inimeste tegutsemisind,mille tulemusena asutatakse rahakum-mardajate vennaskond, omamoodi usu-sekt vastavate rituaalide ja sümboolika-ga. Vennaskond ei protesteeri millegivastu, ei provotseeri kedagi. Too Kõrge-ma Jõu Järgijate Vabaühendus (nii nadend nimetavad) lihtsalt kuulutab avali-kult, et raha on nende jumal ja au, juhtja mõistus. Ühenduse sõnaseadja Mattei võta kuulda oma asjatundliku isamanitsust, mille järgi seesugused hüüd-laused on justkui omaaegsete kompar-teilike mantrate koopia (lk 76).

Lumepall on veerema lükatud jalaviin järgneb kohe. Rahakummarda-mine levib kiiresti, paisub Euroopasseja kaugemalegi. Ent turumajandus omahoobadega toimib paratamatult ja rahaülistamine vajab ise raha. Pealegi klee-bivad rahumeelsetele demonstratsioo-nidele end sappa kõikvõimalikud mauis-tid, anarhistid ja teised „ultrad”. Kuiidee generaator Ruut lõpuks hüüa-tab: „Rahausk ei tohiks olla poliitika!”(lk 201), on juba hilja. Krahh saabubvältimatult ja, nagu ikka, oma sõpradekaasabil.

Just andekas ja keeli valdav uuesugupõlve maailmakodanik Rolf, keslõpuks sekti looja aupaiste koos rahagaärastab ning Saksamaale putkab, toobmängu poliitika. Temaga koos saabub

Tallinna peene nimega „afroprants-lasest” anarhismiteoreetik Édouardd’Arnègui, kelle jutlustatav inimesetapmist julgustükiks pidav maailma-vaade (lk 191–195) on piisavalt võigas.Ometi kummutab raamatu autori tule-vikuvisiooni järgi tugevama toores tõdekõik senised väärtusnormid. VähemaltRolfi-suguste uusettevõtjate silmis. Vii-maks seisavad Matt, tema sõber Ruutja õde Pritta (vahemärkusena: Prittapole autori ainus nimekummastus, siinkaante vahel tegutsevad isegi mehednimega Karoll ja Vilgas) Tallinna lennu-jaamas otsekui kolm õde Tšehhovidraamast. Selle vahega, et nemad iha-levad Moskva asemel Ameerikasse.Ruut ja Pritta sõidavadki sinna, lootu-ses rahaliikumisele uut eluvaimu sissepuhuda. Endine luuletaja Matt aga onigavene ilmajääja, kes järgemööda peabloobuma kõigest: armastatust, tunnus-tusest, rahast, armukesest, tagatipuksvist ka kodust. Kommunismi mäetipuleihalenu maandub Mardika umba.

Omalt poolt avaldan kahetsust, etseda raamatut lugedes ei saa keskpaikavahele jätta. Romaani algus on aeglane,ent paljutõotav, keskmine kolmandikaga justkui pootsmani suvivili vanaskõnekäänus: ei ta idane ega mädane. Eipäästa siin isegi naissuhted ega tüütu-seni korratavad trafaretsed seksimän-gud. Raamatu lõpus vabaneb autortaas pingest ja laseb fantaasial lennata.Tähelepanu äratab Holger Kaintsi os-kus arendada loo puänti, kuid parakuvajab novellist seda oskust rohkem kuiromaanikirjanik.

A R N O O J A

135


leonidas Donskis. armastus, vihka-mine ja vastuseis: uurimusi filosoo-fiast, poliitikast ja kirjandusest. toi-metaja kaia sisask. Bibliothecacontroversianum. Eessõna tõnuViik. tallinn: tallinna Ülikooli kir-jastus, 2010. 368 lk.

„Seda raamatut võib nimetada minupoolt mitmesugustes poliitilistes kesk-kondades, haridussüsteemides, ühis-kondades ja kultuurides kogetu taga-järjeks. Olles sündinud paljukultuurili-ses perekonnas ning üles kasvanudühel Kesk-Ida-Euroopa maal, kogesinma juba väga varakult ühiskondlikuelu ja inimsuhete prognoosimatust,haavatavust ja õrnust,” kirjutab Leoni-das Donskis oma 2003. aastal ilmunudraamatu „Viha vormid: häiritud kujut-lusvõime kaasaegses filosoofias ja kir-janduses” („Forms of Hatred: TheTroubled Imagination in Modern Philo-sophy and Literature”) eessõnas.1 Samavõib öelda ka tutvustatavas kogumikusilmunud esseede kohta: isiklik mõõdeon siin vähemalt sama oluline kui aja-loolis-filosoofiline kontekst.

Leonidas Donskis, üks praeguse ajatuntumaid Euroopa filosoofe, sündis1962. aastal Klaipedas. Ta nimetab end„juudi taustaga kosmopoliidist leedula-seks, kes tunneb end kodus mitmeskeeles ja kultuuris”,2 ning väidab, etteab, mida tähendab see, kui sul onmitu identiteeti maailmas, mis üle kõi-ge taotleb jäika riigitruudust ja ühtain-sat identiteeti. Donskis on lõpetanudLeedu Riikliku Konservatooriumi(nüüd Leedu Muusika- ja Teatriakadee-

mia) Klaipeda osakonna kirjanduse jarežii eriala ning omandanud kaks dok-torikraadi. „Mõnikord tundub mulle, etma olen humanitaar, kes huvitub sot-siaalteadustest, mõnikord jälle, et olensotsiaalteadlane, kes huvitub humani-taariast. Minu esimene doktorikraad,mille ma kaitsesin 1990 Leedus, oli filo-soofia alal, mis kuulub humanitaartea-duste hulka. Teise doktorikraadi kaitse-sin ma Helsingis eetika ja ühiskonna-filosoofia õppetoolis, mis seal kuulubsotsiaalteaduste hulka. Aga minu arva-tes kipume teadustevaheliste erinevus-tega liialdama.”3

Donskis ise teadustevaheliste erine-vustega päris kindlasti ei liialda. Temaavar silmaring ja mitmekülgsed teadmi-sed teenivad ühiskonda tervikuna, mit-te mõnd kitsast teadusdistsipliini. Kaiseennast määratledes lähtub Donskiseelkõige ühiskondlikust aktiivsusest.Mõneti tähenduslik on tema sümpaat-selt edev kodulehekülg4: kuigi avalehelon võimalik valida kolme erineva iden-titeedi vahel (POLIITIK, AKTIVIST jaAKADEEMIK), on nende sisu valdavasosas sama. Donskis näitab veenvalt, etkui ühes inimeses eksisteerivad koosfilosoof, poliitikateoreetik, ideedeajaloo-lane, sotsiaalanalüütik ja poliitikakom-mentaator, on tõenäoliselt tegemist XXIsajandi intellektuaali, mitte lõhestunudisiksusega.

Raamatus „Armastus, vihkamine javastuseis: uurimusi filosoofiast, poliiti-kast ja kirjandusest” leidub filosoofiat,ideede ajalugu, sotsioloogiat, poliitilistfilosoofiat, kultuuri- ja kirjandusteoo-riat. Vaatamata erinevatele lähenemis-nurkadele püsib kultuur alati Donskisehuvi keskmes, kuid nagu Tõnu Viik

136

aRmastus. Või ViHkamiNE ja VastusEis

1 L. D o n s k i s, Forms of Hatred. TheTroubled Imagination in Modern Philosophyand Literature. Amsterdam–New York:Rodopi, 2003, lk xiii.

2 L. D o n s k i s, Forms of Hatred: TheTroubled Imagination in Modern Philosophyand Literature, lk xiii.

3 T. V i i k, Leonidas Donskis: vihkamineon alati seotud lihtsalt nimedega. – EestiPäevaleht 3. VIII 2007.

4 http://www.donskis.lt


kogumiku eessõnas ütleb, ei üritaDonskis luua ühte suurt kultuuriteoo-riat, vaid vaatleb kultuurifenomenepaljude erinevate teooriate kaudu.

Need üksteist esseed moodustavadläbilõikelise ülevaate Leonidas Donski-se filosoofilisest kultuuriteooriast ja-kriitikast. Lisaks ajavahemikus 1990–2003 Vikerkaares ja Akadeemias ilmu-nud tõlgetele on nüüd avaldatud kakaks uuemat teksti: „Cervantes versus

Shakespeare, ehk armastuse ja sõprusesotsiogenees „Don Quijotes” ning „Ro-meos ja Julias”” ja „Niccolò Machiavel-li – kas demoniseeritud humanist võimoodsa poliitika koletis?”.

Mängleva kergusega žongleerib Dons-kis filosoofia klassikute, sotsioloogide jakultuuriteoreetikute tsitaatidega, eel-dades seejuures eelteadmisi (või vähe-malt uudishimu ja osavõtlikkust) kaoma lugejalt. Tema esseedes on olulis-teks pidepunktideks kindlad ajaloolisedja tekstuaalsed kontekstid. Nii räägibta Lewis Mumfordi linnakultuuri kont-septsioonist, näidates, et tegemist ontõsise teoreetilise katsega sõnastada jaseletada lääne tsivilisatsiooni tõelisialuseid. Räägib Ernest Gellneri tsivili-satsioonianalüüsist ajalooteooriana ningKarl Popperi vandenõuteooria kont-septsioonist. Donskisele omaselt polesiiski tegemist tuima refereeringuga,vaid elava dialoogiga. Tema huvi maa-ilma vastu on nakkav.

Samaväärselt kultuuri loova potent-siaaliga paelub Donskist ka selledestruktiivne poolus. Näeme, et mitteühelgi kultuurifenomenil pole üksnespositiivset ja stimuleerivat mõju, küllaga võib see väga kergesti muutudahoopis kultuuri hävitamise ja lagunda-mise vahendiks. Kõik oleneb sellest,missugune rahvas, ühiskond ning kul-tuur on selle loonud.

Näiteks on vandenõuteooria Donski-se arvates sallivuse põhimõttele radi-kaalselt vastanduv nähtus. „Kunakonspiratiivne maailmavaade tuleneb

eeldusest, et on olemas radikaalne kur-jus ja selle siinpoolsed ilmingud, teebsee võimatuks „teise” omaksvõtmise jaühiskondlik-kultuurilise kontekstuali-seerimise. [---] Kus iganes vandenõu-teooria uuesti esile kerkib, on seesümptom sellest, et antud ühiskonnamoraalne kord ei suuda hõlmata„teist”” (lk 212–213).

Oma mõttekäikudega pakub Donskisrohkesti äratundmisrõõmu, kuigi rõõ-muks seda vaevalt nimetada saab.Võib-olla on meil eestlastena lihtsaltkergem mõista neid sotsiaalseid müütenende „viirastuslike viljadega, mis onvalminud meie õnnetul, ajaloos enne-nägemata dramatismi ja traagilisusegamärgitud sajandil, viljadega, mis on tei-nud õnnetuks nii palju rahvaid ja inim-põlvkondi” (lk 109).

Möödunud sajandeist kõneldes eiräägi Donskis kunagi vaid minevikust,nii ka peatükis „George Orwell: fanatis-mi ja vihkamise anatoomia”. PärastTeist maailmasõda hoiatas Orwellinimkonda värdjaliku vormi võtnudTõe, Vabaduse, Võrdsuse ja Õigluseeest. „Ja kui me kuulutame, et seehoiatus on aegunud, siis me lihtsaltpetame end,” ütleb Donskis (lk 189).

Orwelli abiga näitab ta, et vihkami-ne on harva sirgjooneline ja silmanäh-tav, peites end sageli hoopis armastuseja kaastunde maski taha, maskeerudesarmastuseks rahu ja inimkonna vastuvõi kaastundeks nõrkade, rõhutute janende vastu, kellelt on võetud ära õigu-sed ja omand (lk 178). See tähendab, etverevalamist ja vägivalda taunitaksekindlalt, kui see leiab aset vastaspoolel,samal ajal polegi vägivald enam vägi-vald, kui seda rakendab nn õige pool.Donskis rõhutab, et siinkohal pole tege-mist pelgalt stereotüüpse mõtlemisega,mis lubab meil pidada oma vastaseidmõrvaritest fanaatikuiks ja ülistada„omasid” patriootide ning kangelaste-na. Pigem tähendab see, et blokeeritak-se niisugused loomuomadused nagu

137


näiteks kaasaelamisvõime, avatus, osa-võtlik mõistmine ja lihtne kaastunne(lk 176).

Seesugune mõtlemine reedab vaja-dust käsitleda lihtsustatult seda, misnäib esmapilgul ähvardav, ohtlik, võõ-ras ja teistsugune nii mõtete kui kakäitumise poolest. Inimesel, kes ei tun-ne end moodsas enesekujundamise jaenda avastamise maailmas koduselt,on peaaegu võimatu leida niisugustenesemääramise viisi, mis ei põhineksmõnel „kõigutamatul alusel”, olgu sel-leks siis tugev kultuuritraditsioon võimuutusi trotsiv usk.

„Nõnda tekib meeleheitlik vajadusveendumuste, teooriate ja tavade järele,mis võitleksid ebakindlusega ning ära-taksid ellu hüljatud sümbolid ja unune-nud väärtused. Vihkamisest saab see-sugusele eksinud hingele vandetõotus,mis lubab taastada vaimse kindluse.Moodne maailm, mis on liiga keerulineja ähvardav, et seal ära tunda neidväärtusi, millesse tuleb tõsiselt suhtu-da, ja ideid, mida usaldada, muutubühtäkki selgeks ja läbipaistvaks. Vaen-lase kujutis annab tagasi eneseusu –me tunneme, et saame toetada õigetüritust, püha üritust, õiglasi ja voorus-likke ning võidelda kõlvatute, rikututeja mõistmatute vastu. Peame vaenla-seks kõike seda, mida me ei suuda haa-rata ega mõista. Nõndaviisi samastamehaaramatu ja mõistetamatu meis endispeituva ebakindlusega. See tähendab,et vihkamine sünnib alati enesevihka-misest ja põlgusest enda vastu. Mevaenlaseks ei ole miski muu kui see,mida me vihkame iseendas kõige enam.Leiame sellele väljundi, kandes ta ülekõige käepärasemale meist erinevalesümbolile, mida me siiski kõige vähemmõistame” (lk 181–182).

Kuid on ka teine väljavaade, nn uueaja inimese eeliseks on korraga mitmeavatud ja üksteisega läviva identiteedivõimalikkus. Nii võib ta saada osa eri-nevatest kultuuridest ja mõtteviisidest

ning märgata, millised nähtused ontema kultuuris pärsitud või mõnesmuus arenenumad. See eeldab agatõekspidamist, et inimene on ebatäielikning tema teadlikkuse ning enesetead-vuse olemuseks on dialoog. Just niisu-gune mõtteviis on Donskise arvatesidentiteetide ja kultuuride polüfooniaaluseks (lk 171). Kuid senikaua, kunivalitseb kollektiivne vihkamine, polemiski süütu, ning see, mis algab poliiti-liste karikatuuridega, võib lõppeda ini-meste tapmisega (lk 172).

Küsimusele, mis äratab temas tea-duslikku huvi ning millest ta kirjutaboma raamatuid, on Donskis vastanud:„Ma nimetaksin seda moraalsekskujutlusvõimeks. See on võime maailmaja ennast määratleda teljel, mille ühesotsas on headus ja teises otsas kurjus.”5

Hea ja kurja telg, millest Donskisräägib, läbib sedagi raamatut ning seobsiia valitud esseed üheks tervikuks. Tadefineerib kaks radikaalselt vastand-likku eksistentsimääratlust, kaks vas-tandlikku olemisprintsiipi. Esimene teeviib inimese ja ühiskonna maailmagaleppimisele, positiivsele sotsiaalseletegevusele ja vabale tahtele: tsiviilühis-konna, demokraatia, seaduse ülimuse,vabaduse ja ajaloolise progressi kujun-damisele. Teine tee aga viib inimese jaühiskonna maailmaga sõdima, nega-tiivse sotsiaalse tegevuse ja omavolini:loodusliku, naturaliseeritud, džungli-seaduste järgi elava ühiskonnani, tota-litarismini, klasside, parteide, partok-raatsete eliitide, duce, füüreri, genera-lissimuse või peasekretäri ülimuse jadiktatuurini, orjuseni ja ajaloolise prot-sessi hülgamiseni (lk 104).

Loomulikult on Donskis ise valinudesimese tee ja näib tegevat kõik endastoleneva, et XXI sajand oleks demütolo-giseeritud ja mõistliku inimese ning te-ma maailma sajand. Ent nagu ka sellest

138

5 T. V i i k, Leonidas Donskis: vihkamineon alati seotud lihtsalt nimedega.


acta semiotica Estica Vii. koosta-nud ja toimetanud Elin sütiste, silvisalupere. tartu: tartu Ülikooli kir-jastus, 2010. 341 lk.

2010. aasta suvel ilmus Eesti Semiooti-ka Seltsi perioodilise ajakirja ActaSemiotica Estica järjekordne number,seekord siis juba seitsmes. Väljaannekoondab väga erinevaid teoreetilisilähenemisi, mida rakendatakse sama-võrd mitmekesiste teemavaldkondadeanalüüsides. Paradoksaalsel moel aitabsellele kaasa ka semiootika kui distsip-liini enda teatav määratlemise raskus,mistõttu leiab nende kaante vaheltartikleid alates konkreetsetest analüüsi-dest ja lõpetades filosoofilisemate arute-ludega. Ja enamgi veel, lugeja, kessoovib artikliga esmatutvumisel piirdu-da üksnes pealkirja ning kasutatudkirjanduse nimekirjaga, kust puuduvadviited mis tahes semiootika klassikute-le, ei pruugi esmalt tuvastadagi, ettegu on just nimelt semiootikasse

puutuvaga. Poeetiliselt väljendudes onsiin tegemist mõttelendu avardavaltkiusava probleemiga, mis viib meidtagasi semiootika kui teaduse enda eri-pärani.

Kuigi semiootika algmeid võimetäheldada juba antiikaja teaduslikusmõtlemises, ennekõike meditsiinilistes,filosoofilistes ja lingvistilistes mõtisk-lustes, siis uusaegse teaduskäsitluseraames võime Juri Lotmanile viidates1

osutada, et semiootika on suhteliseltnoor teadus, tekkides eelmise sajandi1950. aastatel mitme teadusharu –strukturaallingvistika, informatsiooni-teooria, küberneetika ja loogika – ristu-miskohal. Ühelt poolt tõi niisugunepäritoluline „segadus” kaasa olukorra,et nende teadusalade esindajad mõista-vad semiootika ainet ja olemust seni-ajani mõneti erinevalt. Teisalt aga osu-tus see viljakaks pinnaseks semiootikaplahvatuslikule tõusule. Selle tagajärje-na võis kuni üheksakümnendate aasta-teni märgata erinevates humanitaar- jasotsiaalteaduslikku paradigmasse kuu-luvates distsipliinides n-ö semiootikaekspansiooni. Kõikvõimalikud semiooti-

kad olid moesõnad. Tõsi, niisuguse eks-tensiivse laienemisega kaasnes lõpuks

139

kogumikust lugeda võime, ei piisa täna-päeval enam targast, kes sajatab maa-ilma, askeetlikust erakust, üksildasestgeeniusest, usuprohvetist ega pühadetekstide tõlgendajast. „Aktiivne ühis-kond ei vaja üksildasi moraliste egasüngeid skeptikuid, vaid energilisi jamobiilseid kriitilisi kollektiive” (lk 320).

Pole kahtlust, et rääkides nn uuestintellektuaalist, kes tõepoolest võibmaailma muuta, kõneleb Donskis kaiseendast. Ta on Leedu ühiskonna väsi-

matu kriitik, poliitikakommentaator jaavalik intellektuaal, kes võitleb sellemaa kultuurilise ja poliitilise keskkon-na parandamise eest (lk 10). 2004. aas-tast on Donskis Euroopa Komisjonimitmekesisuse ja sallivuse saadik Lee-dus, kirgliku inimõiguste ja -väärikuseeest võitlejana valiti ta 2009. aastal kaEuroopa Parlamendi saadikuks.

H E D I R O S M A

kODumaisEst sEmiOOtika mitmEkEsisusEst*

1 J. L o t m a n, Inimesed ja märgid. –Vikerkaar 2000, nr 1, lk 88.

* Kirjutise valmimist on toetanud Euroo-pa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondikaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus), EestiTeadusfondi teadusgrant ETF 7988 „Nimeta-mise võim ühiskonnas ja kultuuris” ja EestiTeadusfondi teadusgrant ETF 8804 „Võimu-suhete ja poliitilise kommunikatsioonisemiootilise analüüsi perspektiivid”.


negatiivne suund, mis viis semiootikateatava kriisiseisundini: selle asemel etpakkuda midagi uut, pookis ta endanime liitsõnana erinevate distsipliinidekülge.

Teatav imperialistlik soov saadahumanitaarteaduste meta- või alusdist-sipliiniks tõi paratamatult kaasa teisteteadusdistsipliinide kriitilise vastu-reaktsiooni, millele sekundeeris vaadesemiootikale kui rangelt strukturalistli-kule lähenemisele, teadusele, mispüüab kõike taandada staatilisele struk-tuurile ning jätab arvestamata tähendu-se genereerimise kommunikatiivse jakontekstuaalse iseloomu ning eirabteiste teadusdistsipliinide senitehtut.Lühidalt kõlas süüdistus järgnevalt:imperialistlik uurimismeetod, mis eisobi tänapäeva teadusparadigmasse.Olgu selle kriitika aluseks semiootikaredutseerimine suuresti Ferdinand deSaussure’i strukturaallingvistikale jasealt Roland Barthes’i varasemale loo-meperioodile2 või muud teadusdiskur-susevälised põhjused3, kuid tagajärjeksoli see, et semiootika edasine areng jäikriitikutele suuresti märkamata.

Semiootikakirjanduses on aga viima-sel kümnendil üha teravamalt olnudesil just teadusfilosoofilised arutlusedsemiootika olemuse üle. Millistelt alus-telt moodustub semiootika distsipli-naarne ühtsus? Mis on semiootika uuri-misobjekt ja kas selle objekti piiritlemi-ne aitab defineerida ka semiootikametodoloogilist ühtsust? Milline onsemiootika roll teiste humanitaartea-

duslike uurimismeetodite võrgustikus?Kas semiootika ja n-ö tugevate teadus-harude vahel on ületamatu kuristik võipeaks seda suhet kirjeldama dialoogina,interdistsiplinaarse ühendusena, midavõime näha näiteks biosemiootikas?Niisiis püütakse leida mingi alus, misteataval viisil koondaks semiootikaleiseloomuliku mitmekesisuse.

Vastused nendele küsimustele pen-deldavad laias laastus kahe vastandlikuäärmuse vahel. On neid, kes arvavadtänapäeva infoühiskonnale viidates, etsemiootikal kui teadusel märkidest onpotentsiaali saada XXI sajandi füüsi-kaks, mis pakub uues situatsioonisadekvaatseid vastuseid.4 Teist äärmustesindavad seisukohad, et semiootika onmingi veider katusmõiste teiste teadus-distsipliinide meetodite ühendamiseks,lisamata ise midagi uut. Liiati olevatsemiootika veel mitteempiiriline tugi-toolidistsipliin.

Semiootika ei ole kindlasti kõigi XXIsajandil ettetulevate probleemide lahen-dus. Niisamuti nagu teine äärmusunustab, et inimese ja kultuuri vaheli-sed suhted ja seal esilekerkivad problee-mid on alati singulaarsed. Oma ainu-laadsuses nõuavad need analüüsikspaindlikumat uurimisvahendit ja meto-doloogiat, kui seda pakub matemaatikalpõhinev kvantitatiivne lähenemine.Semiootika ei ole arvutamine, vaidpigem tõlgendamine, kuid mitte iga tõl-gendamine ei ole veel semiootika.

Suvel ilmunud Acta Semiotica EsticaVII peegeldab kenasti seda semiootikauurimisobjektide ja lähenemisviisidemitmekesisust, mis tuleneb semiootikaeelkirjeldatud distsiplinaarsest eri-pärast. Seda mitmekesisust topeldatak-se ka artiklite autorite tasandil: nendering ulatub tudengitest professoriteni.Seetõttu pole ime, et artiklite selgepiiri-lise liigitamisega on teatavaid raskusi.Siinkirjutaja võttis voli tutvustada neid

140

2 D. C h a n d l e r, Semiotics: The Basics.Routledge, 2002; J. C u l l e r, StructuralistPoetics: Structuralism, Linguistics, and theStudy of Literature. London: Routledge andKegan Paul, 1975.

3 J. Lotmani ideede levikust ja ennekõikeselle leviku problemaatilisusest NõukogudeLiidus ja sellest väljaspool vt: K. K u l l,M. L o t m a n, Semiotica Tartuensis: Jakobvon Uexküll ja Juri Lotman. – Akadeemia1995, nr 12, lk 2467–2483; M. W a l d -s t e i n , Soviet Empire of Sign. VDM VerlagDr. Müller, 2008.

4 V. I v a n o v, Küsimused arutlemiseksteemal „Semiootika piirid”. – Acta SemioticaEstica V. Tartu, 2008, lk 239–241.


sisukorra järgi, mis ajakirja toimetaja-tel tundub lähtuvat uurimuste temaati-kast.

Avaartiklis jätkub kolme autori(Maria-Kristiina Lotmani, Mihhail Lot-mani, Rebekka Lotmani) ühistöönaluule autometakirjelduslike nähtusteuurimine, mille muudab nauditavakstihedate kirjelduste vaheldu mine rohkenäitematerjaliga (lk 10–34). Kirjanduseanalüüsiga jätkab Krista Keeduseartikkel (lk 35–63), mis käsitleb KarlRistikivi loomingut uudsest vaatenur-gast, nimelt haarab artikli autor kinniRistikivi kirjas Uku Masingule väljen-datud soovist struktureerida oma aja-looliste romaanide tsüklit gooti kated -raa li eeskujul. Artikli autor jälgib,kuidas ja millistel tasanditel on seekavatsus romaanisarjas teostunud,ning näitab veenvalt Ristikivi maa-il ma vaate ja romaanitsükli seoseidPseudo-Dionysios Areopa gita filosoofiaja Dante Alighieri „Jumaliku komöödia-ga”. Kirjanduse piirimail liigub omauurimistöös ka Katre Kikas, kes koon-dab tähelepanu rahvaluulekoguja HansAnton Schultsi muistsetele eesti raa-matutele pühendatud lugudele (lk 64–101).

Teise mõttelise ploki moodustavadartiklid identiteedi, kultuuri ning kesk-konna suhetest. Ott Heinapuu uuribpühapaika ehk Taara tammikut kuiüht eesti rahvus dis kursuses domineeri-vat motiivi: kuidas see eestlaste rah-vusliku identiteedi märk seostub õhtu-maise klassikalise kultuuriga, varjuta-des samal ajal kohaliku kultuuriaspekte, mis on seotud maastikuga suu-lises pärimuses (lk 102–138). MartKuldkepp käsitleb islandi kultuuriloonäitel looduse ja kultuuri ühtepõimuvatkonstrueerimist (lk 139–159). Autorarutleb võimaluse üle asendada üheltpoolt rahvuslik-müütiline looduskäsit-lus ja teiselt poolt puht uti li taarne, eks-pluateeriv loodusesse suhtumine kol-manda, tervikli kuma ja ökoloogilise

mõtteviisiga. Omal moel on loodus jakultuur ühendatud ka Maarja Saldreartikli keskses tähelepanuobjektis,tühiranna kujundis (lk 160–182). „Tühi-rand” on ühelt poolt Mati Undi samani-melise lühiromaani ning selle ainetelvalminud Veiko Õunpuu filmi ja Ingo-mar Vihmari lavastuse sünd muste toi-mumise paik, kuid teisalt peategelasementaalne seisund ja ühtlasi teose filo-soofiline dominant. Autor uurib tühi-ranna kujundi meediumispetsiifilist jameediumiülest ehk transmeedialistilmne mist mainitud tekstides ja kul-tuurimälus.

Kolmandasse teemaderingi võikstinglikult koondada uurimused, mistegelevad erinevate semiootiliste keelteomavaheliste suhete probleemistikuga.Nii uurib Jaanus Kaasik filmi keskkon-di modelleerivat filmikeelt ning pakubvälja viieosalise kesk kondade jaotuse:kunstiline reaalsus, dokumentaalsus,metareaalsus, metadokumentaalsus jahü per reaalsus (lk 183–203). Vastavassekeskkonnaliiki kuulumist rõhutava ele -men di na on autor kasutusele võtnudtermini keskkonnaviit.

Eestikeelsete reklaamide sõnavarastja selle toimimisest räägib Priit Põhja-la rohkete värvikate näidetega varusta-tud artikkel (lk 204–220). Tähelepanukeskmes on kaks reklaamileksikale eri-ti tüüpilist, kuigi teineteisele vastandu-vat sõnade gruppi: reklaamitavat väär-tustavad v õ t m e s õ n a d ja h ä l b e l i -s e d s õ n a d, mis oma tähelepanu haa-rava võimega ärgitavad tarbija reklaa-mi üle järele mõtlema, sellesse süvene-ma. Mari-Liis Madissoni uurimus vaa-tab seagripijuhtumi näitel hirmu verba-liseerimist (lk 221–236). Autor püüabteoreetiliselt täiendada Bill Ellise ver-baliseerimisetappe Juri Lotmani kul-tuurisemiootiliste ideedega autokom-munikatsioonist ja kultuurist kui vähe-malt kakskeelsest mehhanismist. Ar-tikli eesmärgiks on näidata, millistelekultuurimehha nis midele toetudes hir-

141


karjalasta latviaan – suomen lähi-alueiden kielten opetuksesta. toi-mittaneet marjo mela ja lembitVaba. [Helsinki:] Rozentāls-seura.suomi toisena kielenä -opettajat ry,2009. 174 lk.

Artiklikogumiku „Karjalast Lätini: Soo-me lähipiirkondade keelte õpetamisest”eessõnas on öeldud, et raamatus vaadel-dakse ennekõike läänemeresoome keel-te võõrkeelena või nn teise keelena õpe-

tamist. On ka tõsi, et neid keeli on kasmingil perioodil või kogu aeg õpetatud-ki kui võõrast keelt, aga on ka aegu, kuimõnda neist ei ole üldse õpetatud.

Raamatu temaatika on siiski laiem,siin on ka artiklid, mis käsitlevad lää-nemeresoome-läti seoseid, häälikuaja-loo põhimõtteid, lähisugulaskeelte õpe-tamise üldisemaid küsimusi ja läti kee-le praegust seisu.

Kogumiku artiklite osa algabki Lem-bit Vaba lühiülevaatega „Läänemere-

142

mu verba li see rimisprotsess areneb jalõpuks laguneb, toimides omalaadsekaitsemehhanismina.

Viimast alajaotust võiks nimetadasemiootilis-filosoofilisteks mõtisklus-teks. Andres Kurismaa kasutab omaartiklis abduktsiooni ja mitmekeelsusemõisteid ning suhestab omavahel lähe-malt Char les S. Peirce’i, Gregory Bate-soni ning Juri Lotmani tööde keskseidkont septsioone (lk 237–251). SilverRattasepp kritiseerib looduse ja kultuu-ri, tegelik kuse ja representatsioonide,päris- ja keeleliselt vahendatud maail-ma üldlevinud eristusi, mis on omaseduusaegsele filosoofilisele ja kultuuritea-duslikule mõtlemisele (lk 252–270). Tateeb ettepaneku mitte määratleda a

priori, millisesse poolde uuri tav nähtuslangeb: vaimu või tegelikkusesse, keel-de või reaalsusse, subjektiivsusesse võiobjektiivsusesse, ning katsuda näidatapigem kõi ki de eluprotsesside ühtepõi-mitust, mille uurimisel sellised eristu-sed ei ole kõnekad. Margus Ott integ-reerib Jakob von Uexkülli ja Jean-PaulSartre’i mõttekäike, et mõelda loodustja selle liikmeid omaenese vaate punktiomavatena, nii et nad „vaatavad” üks-teist ja meid, inimesi (lk 271–281).Veenvalt põhjendatakse ära inimeseökoloogilisus: „Olemine on inimese elu

koda ehk oikos, tema „öko”. Ja olendidon selle koja kõne või kõma, logos ehk„loogia”. Olemise ja olendite pilk koosongi inimese koja kõne ehk „ökoloogia””(lk 280).

Ajakirja selle numbri „Märkamiste”rubriigist on võimalik lugeda AleksandrPjatigorski arutlust semioo tika teoreeti-listest eeldustest (Silvi Salupere tõlkes)ning Roman Jakobsoni artiklit tõlkimi-se keelelistest aspektidest (Elin Sütistetõlkes).

Lõpetuseks ei saa märkimata jättaka kahte formaalset muudatust ajakir-ja struktuuris: Acta Semiotica Esticatoimetuskolleegiumi täiendavad alates2010. aastast Andres Luure ja MarekTamm. Teine muutus puudutab ActaSemiotica Estica paigutumist Eestihumanitaarajakirjade maastikul: ala-tes 2009. aastast ehk Acta SemioticaEstica kuuendast köitest on kõik ajakir-ja põhi osas aval da tud (s.t eelretsensee-rimise läbinud) artiklid märgis ta tudEesti Teadusinfosüsteemi teadustege-vuse tulemuste klassifikaa to riga 1.2.senise 3.2. asemel. Eks seegi ole märkheast tasemest, mis loodetavasti jätkubka järgnevates numbrites.

A N D R E A S V E N T S E L

lÄÄNEmEREsOOmE kEEltE õPEtamisEst


soome keeled versus läti keel” (lk 8–10;sellele eelneb lk 8 Marjo Mela väike sis-sejuhatus, kus läänemeresoome keelteloetelust puudub isuri keel). Artiklis onnäidatud, et võrreldes leedu keelega onläti keeles ilmseid ja tugevaid lääne-meresoome mõjusid, ja rõhutatud, etsee kõik ei suuda kahtluse alla seadatõsiasja, et oma põhiolemuselt on lätikeel ikkagi selgelt balti keel.

Seppo Suhoneni „Häälikuloo aabits”(lk 19–29) tutvustab võrdlev-ajaloolisekeeleteaduse põhimõisteid, läänemere-soome keelte foneetilisi muutusi ja hää-likuseadusi, nendega seotud morfoloogi-lisi muudatusi ning keeletüpoloogia jaläänemeresoome keelte liigendamiseküsimusi.

Andrejs Veisbergsi „Läti keele muu-tused ja kvaliteet” (lk 138–173) tutvus-tab kõigepealt pärast taasiseseisvumistaset leidnud positiivseid keeleväliseidmuudatusi. Lätlaste protsent ja lätikeele kasutamine on kasvanud: 1985.aastal oli lätikeelseid õpilasi umbes50 %, praegu üle 75 % (Riias siiskiainult 50 %); 1985. aastal ilmus Lätis2306 eri raamatut, neist lätikeelseidvaid 1072, aastal 2003 vastavalt 2605 ja2093; 1982. aastal oli 112 ajakirjastlätikeelsed 61 ning 105 ajalehest läti-keelsed 63, aastal 2003 olid aga vasta-vad arvud 340 ja 241 ning 250 ja 182.Samasuunalisi, peaaegu iga elualapuudutavaid andmeid leiab artiklistveel teisigi. Keelesisestest seikadest onvaadeldud ennekõike sõnavara, erititerminoloogia muutumist ning keele-hoolde probleeme, näiteks II pöördkon-na verbide siirdumist osalt lühematevormidega III pöördkonda ja selle nor-meerimist, konsonandivaheldusega ja-vahelduseta vormide normeerimist(nimede puhul ja semantilistel põhjus-tel on vahelduseta vormid sageli üld-aktsepteeritud, nt Valdis : genitiiv Val-

da, mitte häälikuseaduslik Valža; mute

’suu’ : mutu ’suude’, mitte häälikusea-duslik mušu, vrd muša ’kärbes’ : mušu

’kärbeste’, aga mitmel muul juhul, näi-teks esteetilistel kaalutlustel välditava-te vahelduseta vormide suhtes ei olealati üksmeelele jõutud).

Lembit Vaba annab artiklis „Lähi-sugulaskeelte õpetamisest” (lk 11–18)raamatu põhiteemale ka lühikese teo-reetilise sissejuhatuse, lähtudes enne-kõike tähelepanekutest, mis tal onkogunenud Tampere Ülikoolis peami-selt soomlastele eesti keelt õpetades.Kirjutises arutletakse õppimismotiivi-de, õpetamismeetodite ja õpikute üle,eriti aga keelte sarnasusest tulenevatepositiivsete ja negatiivsete tegurite üle,rõhutades, et kindlasti tuleb lähisugu-laskeelte õpetamisel võtta arvesse kee-leajalugu, mis on aga tänapäeval kah-juks peaaegu täiesti kõrvale jäetud,näiteks soome keele õpetamisel suhtu-tavat sellesse lausa üleolevalt, pidadesseda asjatuks lisakoormaks (vt eessõnalk 7).

Marjo Mela artiklist „Soome keelekui teise keele õpetamisest” (lk 30–36)selgub, et soome keele võõrkeelena õpe-tamisest hakati otseselt kõnelema1970. aastatel, kui Soome saabus Tšiilipagulasi. Ka Soome rootsikeelsetes koo-lides alustati soome keele süstemaati-list õpetamist võrdlemisi hilja, alles XXsajandi algusest, aga seda ei ole käsit-letud muust soome keele õpetamisestlahus ega koolitatud selleks ka eraldiõpetajaid. 1980. aastatel tuli SoomeVietnami põgenikke ja 1990. aastail,kui saabus arvukamalt ingerlasi, vene-lasi ja eestlasi, hakati kõrgkoolides ettevalmistama soome keele kui võõrkeeleõpetajaid. Vastav üldhariduskoolideesimene õppekava kinnitati 1994. aas-tal, kusjuures ette on nähtud ka pagu-laste oma emakeele õpetamine, kuidsee kõik on täiel määral võimalikainult suuremates linnades. Eesmär-giks on seatud, et sisserändajate lapsedomandaksid koolis nii hea soome keeleoskuse, et saaksid elus raskusteta hak-kama. Puudustena ja takistustena mai-

143


nib Marjo Mela seda, et õpilased onenamasti päritolult ja keeletasemepoolest väga erinevad, õpetamine on lii-ga keelekeskne, kirjandusele ei pööratapeaaegu üldse tähelepanu, eriti agaseda, et nii kutseõpetuses kui ka täis-kasvanute puhul on soome keele õpekehvemal järjel kui üldhariduskoolides.

Jaan Õispuu artiklis „Eesti keele kuivõõrkeele ja teise keele õpetamine Ees-ti keelepoliitika osana” (lk 37–53) onüldhariduskooli eesti keele võõrkeelenaõpetamise ajalugu jaotatud alates Ees-ti Vabariigi algusest kuni tänapäevanikaheksaks perioodiks. Praegu on mitte-eestlastest kooliõpilastel eesti keeleõppimiseks neli võimalust: kakskeelneõpe vene koolis, süvaõpe vene koolis,keelekümblus vene koolis ja eesti kool.Peale Hiiumaa, Saaremaa, Järvamaa,Raplamaa ja Põlvamaa, kus enamvenekeelseid koole ei ole, käib mitte-eestlastest õpilasi eestikeelses koolisüha rohkem ka mujal Eestis. Seetõttuteebki Jaan Õispuu etteheite Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutusele,mis on seni finantseerinud ainult vene-keelseid koole, arvestamata, et tõelineintegratsioon toimub eestikeelseteskoolides, mida tuleks ka rahaliselt toe-tada. Ta lõpetab oma artikli tõdemuse-ga, et eesti venekeelsetele elanikele onloodud kõik võimalused õppida eestikeelt, kui vaid neil endil motivatsioonija tahtmist jagub.

Maaja Glaseri „Võru keele õppimi-sest Orava põhikoolis” (lk 54–75) sisal-dab vaheldumisi tema kui õpetaja arut-lusi õpetamistingimustest, õppimistsoodustavatest teguritest, vanavane-mate ja Võru Instituudi toest ning õpi-laste endi kirjatööde valimiku koosSeppo Suhoneni soomekeelse tõlkega.

Marjo Mela teise artikli „Läti eestlas-te keelest ja selle õppimisest” (lk 126–137) põhitoon on üsna pessimistlik.Läti eestlastest, kes jagunevad üldjoon-tes kaheks: Riias on nad kirjakeelse-mad, Põhja-Lätis lõunaeestikeelsemad,

peab artikli autori andmeil ainult 50 %eesti keelt oma emakeeleks ja üksnes5 % kasutab seda igapäevakeelena. Kir-jutise põhiteema on Riia Eesti Kool,mis avati uuesti 1989. aastal. Võibnõustuda määratlusega, et see on kool,kus eesti keel on esimeseks võõrkee-leks, sest õppetöö ei toimu eesti keeles,vaid läti keeles ja suur osa õpilastestpärineb hoopiski läti- või venekeelse-test perekondadest, mis peale muutõestab siiski, et seda hea tasemegakooli hinnatakse kõrgelt.

Kaks artiklit on kogumikus ka SeppoSuhonenilt, kelle „Liivi keele õpetamiseajaloost” (lk 101–125) keskendub 1920.–1930. aastatele, kuhu jääb ka liivi kir-jakeele õitseaeg, kui ilmus umbkaudu50 liivikeelset trükist. Peale liivi keeleõpetaja Martin Lepste tegevuse on põh-jalikumalt käsitletud ka tol ajal ajakir-jas Līvli toimunud arutelusid, millepõhiteemad olid liivikeelsete väljaanne-te ortograafia ja õigekeelsus laiemaltki,liivi seltside tegevus, emakeele säilita-mine ja au sees pidamine jms. Tänapäe-val on Lätis võimalik liivi keelt nii las-tel kui ka täiskasvanutel õppida keele-kursustel ja keelelaagrites.

Jaan Õispuu arutleb oma teisesartiklis „Karjala keel teise keelena Kar-jala Vabariigi koolides: õpet mõjutavadpositiivsed ja negatiivsed tegurid” (lk76–93) selle üle, missugused võiksidolla kahe noore, alles 1990. aastate al-gul loodud aunuse ja põhjakarjala kirja-keele väljavaated. Soodustavate teguri-tena mainib ta, et karjala keel ja mur-ded on hästi läbi uuritud, kaasa arva-tud sotsiolingvistiliselt, on ette valmis-tatud uus teadlaste ja kooliõpetajatepõlvkond ja korraldatud ka täiendus-koolitust, on avaldatud põhikooli ja ise-õppijate õpikuid, harjutusmaterjale jasõnaraamatuid, tegeldakse aktiivseltkeelehoolde ja terminoloogiaga, ilmubnii aunuse kui ka põhjakarjala ajakir-jandusväljaandeid ja ilukirjandust, võr-reldes Venemaa teiste soome-ugri rah-

144


vastega on karjalastel palju tihedamadsuhted välismaaga, ennekõike Soomega,kus on samuti koostatud ja avaldatudõppekirjandust ja sõnaraamatuid, pä-rast vastava seaduse kehtestamist(2004) on olemas ka Karjala riiklike jaühiskondlike organisatsioonide tugi.Takistavateks teguriteks on, et karjala-sed on olnud kogu aeg oma kodumaalvähemuses ja oma emakeele oskus onkogu aeg vähenenud (praegu on karja-la keel esimeseks keeleks ainult pooltelkarjalastest ja noortest mõistab sedahästi üksnes 8 %), karjala keel ei saa-nud riigikeele staatust, ametlik keel onKarjalas vene keel, aga selle kõrvalvõistleb karjala keelega ka soome keel,ka koolis on karjala keel ainult vaba-tahtlik aine (sedagi ainult 1–2 tundinädalas), ja et karjalaste keelelise iden-titeedi tase on madal, õpitakse sagelihoopis soome keelt ning ka loetaksepigem vene- või soomekeelseid, mitteaga karjalakeelseid ajalehti ja raama-tuid.

Olga Žukova kirjeldab artiklis „Vep-sa keele õpetamisest” (lk 94–100) vepsakirjakeele alal viimastel aastatel teh-tut. Kindlasti ei ole vepsa keele posit-sioon kindlam kui karjala keelel, pigemvastupidi, aga nähtavasti sellepärast,et Olga Žukova ise õpetab vepsa keelt jaon oma tööst haaratud, on tema suhtu-mine hoopis lootusrikkam kui siin raa-matus mitme teise keele puhul väljast-poolt jälgijatel.

Kogumik on illustreeritud paljudefotodega, erinevalt teistest ei ole agakaanepildi kohta kahjuks midagi täpse-mat öeldud.

Kokkuvõtteks võib nentida, et tut-vustatav raamat on väga info- ja fakti-rohke, eriti seetõttu, et peaaegu igaleartiklile järgneb mahukas kirjandus-nimestik, kust huviline saab soome-ugri kirjakeelte alase kirjanduse kohtahea ülevaate.

V ä I N O K L A U S

145


Documents

Ott Ojamaa ja EEsti tõlkElugu - EKI · mine (kolmes Loomingu Raamatukogu vihikus: 1972, 1976, 1987). Tagantjärele on õigupoolest võimatu hinnata Ojamaa tõlke- ja vahendustege