RINGVAADE - kjk.eki.eekjk.eki.ee/arhiiv/Ringvaade64-77.pdf64 28.–30. maini 2009 toimus Tartus ja Võrus kaheteistkümnes rahvusvaheline vähemuskeelte konverents (ICML, International

64

28.–30. maini 2009 toimus Tartus jaVõrus kaheteistkümnes rahvusvahelinevähemuskeelte konverents (ICML,International Conference of MinorityLanguages). Selle konverentsisarja tra-ditsioon ulatub aastasse 1980, kui Glas-gow’s Šoti kirjandusuuringute ühingukorraldusel toimunud konverentsilekogunes ligi sada teadlast 19 maalt, etarutleda sel ajal nii teaduses kui kapoliitikas aktuaalseks muutuva vähe-musrahvuste mõiste ja problemaatikaüle. Järgmised konverentsid toimusidTurus, Galways, Leeuwardenis, Cardif-fis, GdaÉnskis, Bilbaos, Santiago de Com-postelas, Kirunas, Triestes ja Pécsis.Konverentsid on keskendunud Euroopavähemuskeeltele, pakkudes võimalustarutleda nende üle eri vaatenurkade jateooriate raamistikus. On saavutatudedu nii vähemuskeelte teoreetilisteskäsitlustes, võrdlevates keeleuuringu-tes kui ka uurijate võrgustumises jauurimistulemuste rakendamises vähe-muskeelte kõnelejaskondade huvides.

Tartu konverentsi keskmes olidpõlisvähemuste keelte ja nende kasuta-mise mitmesugused aspektid. Käsitletinii keelte struktuuri ja selle dünaami-kat kontaktsituatsioonides kui ka täna-päeva keelesituatsiooniga seostuvat:keelte säilimise ja velmamise võimalu-si moodsa tehnoloogia taustal; keelelisemitmekesisuse toetamise võimalusi;interneti kasutamist vähemuste ja nen-de keelte huvides jne. Kaks esimestkonverentsipäeva toimusid Tartu Üli-koolis. Töö käis esimesel päeval viies,teisel kolmes sektsioonis, millele lisan-dus kuus tööpaja. Plenaaresinejateksolid Richard Villems (Tartu), Uldis Ozo-

lins (Melbourne), Sarah Thomason(Michigan) ja Anna Verschik (Tallinn).Kolmas konverentsipäev toimus Võrus.Konverentsi korraldas rahvusvahelinekomitee Karl Pajusalu juhtimisel ningkorralduskomitee, kus suure töö tegiära konverentsi sekretär Mari Mets.Järgnevalt esitame väikese valiku kon-verentsi rikkalikust temaatikast.

Plenaarettekannete autoritest pea-tus Richard Villems geenide ja keelteseosel, mis on põnevaks teaduslikuksprobleemiks kujunenud alates ajast,kui hakati võrdlema Y-kromosoomi gee-ne meestel ja mitokondrilise DNA gee-ne naistel. Et need geenid kanduvadisalt pojale ja emalt tütrele edasi muu-tumata kujul, teisenedes aja jooksulväga aeglaselt vaid juhuslike mutat-sioonide tõttu, siis on nende geenideuurimisel põhimõtteliselt võimalik ka-sutada vana head võrdlev-ajaloolistmeetodit, mille alusel kunagi keele-puud konstrueeriti. Populatsioonigenee-tika konstrueerib nende geenide võrdlu-sel geenipuid, mis näitavad eri rahvas-te omavahelise suguluse astet. Seda-võrra, kuidas arvutusvõimsus kasvab,on võrdlus muutunud järjest mahuka-maks, hõlmates juba tuhandeid geene.Nii on avanenud keelte ja rahvasteuurimises täiesti uued võimalused,mida esineja ilmestas khoisani hõimu-de, sölkuppide ja nganassaanide näitel.

Uldis Ozolins pidas plenaarettekande„Vähemuskeelte õigustest mitmekeelse-te võrgustikeni: keelepoliitika muutlikkuju”. Ta eristas keelepoliitika arenguskolm etappi: esiteks rahvusriikide ehi-tamise aegne vähemusi assimileerivparadigma, mis domineeris XIX sajan-

RINGVAADE

XII rahvusvahelIne vähemuskeelte konverents

RINGVAADE 1-10_Layout 1 04.01.10 10:58 Page 64

dil; teiseks vähemuskeelte õiguste kait-se paradigma, mis tekkis pärast Esi-mest maailmasõda ja tugevnes oluliseltpärast Teist maailmasõda, kui rahvus-riiklik keelepoliitika levis Aafrikasse jaAasiasse. Globaliseerumisega kaasne-nud inimeste suure mobiilsuse tagajär-jel on tekkinud hulgaliselt uusi väikesivähemusi. Need muutused on esile kut-sunud keelepoliitika kolmanda ajajär-gu, kus ei taotleta keelepoliitika lõpp-eesmärgina enam ükskeelsust (olgu seesiis enamuse või vähemuse ükskeel-sus), vaid otsitakse viisi, kuidas tasa-kaalustada keelte omavahelised suhtedkohalikul, rahvuslikul ja globaalsel ta-sandil mitmekeelsuse kontekstis. Baltiriigid pakuvad selles osas väga huvita-vat näitematerjali, mida plenaarette-kandes põhjalikult vaadeldi.

Sarah Thomason peatus oma plenaar-ettekandes „Mis läheb kaduma, kui keelstandardiseeritakse?” vähemusrahvustekirjakeelte loomisega kaasnevatel prob-leemidel. Kui luuakse mitmele keele-variandile ühine standardkeel (validesnäiteks selle aluseks ühe variandi), siisähvardavad hääbuda eriti standardistkõrvale jäävate keelevariantide lingvis-tiliselt huvipakkuvad jooned ning kadu-da keeleline mitmekesisus. S. Thomasonei ole standardiseerimise vastu, vaidpeab vajalikuks standardiväliste murre-te võimalikult täielikku dokumenteeri-mist. Esinemist ilmestasid näited Euroo-pa ja Ameerika keeltest.

Anna Verschiku plenaarettekanne„Jidiš Balti regioonis: konvergents jakontaktimõjuline keelemuutumine” kes-kendus kahele teemaringile: 1) jidišivariandid ja piirid ning balti jidiši mää-ratlemine, 2) jidiši keelekontaktid Bal-ti regioonis. Toetudes 1990. ja 2000.aastatel kogutud suulise keele andmete-le ja senistele uurimustele, tõi kõnelejavälja siinsele jidišile omaseid jooni, lei-des sarnasusi ja ühisjooni liivi keelega(mille taustaks on Eesti jidiši lähtumi-ne Kuramaa jidišist), aga samuti eesti,baltisaksa ja alamsaksa keelega.

Sektsioonide ettekannetes käsitletivähemuskeelte sotsiaalseid ja poliitilisiaspekte (Euroopa ja üksikute riikidevähemuskeeltepoliitika mõju, eri maadekeelesituatsioone, keelehoiakuid, vähe-muste kaitset ja toetamist, meedia,interneti ja uute tehnoloogiate rolli,vähemuste keelte ja kultuuripärandiõpetamist), keelte ja keelevariantidekontakte eri keskkondades, koodivahe-tust, keelte varieerumist ja muutumist,keelte standardiseerimist.

Sektsioonis, mille keskseks teemaksoli keelepoliitika, olid kõnelejad – naguüldse enamik konverentsist osavõt-jaid – Euroopa Liidu riikidest, mis või-maldas eri ettekannetes esitatud tule-musi ja teese võrrelda.

Ewa Chylinski (Flensburg) tutvustasEuroopa vähemuskeelte üldisi välja-vaateid Euroopa Liidus. Praegune üle-euroopaline keelte mitmekesisuse toeta-mine võimaldab riiklike ja regionaalseteseaduseelnõude tasandil vähemuskeeltepositsiooni tugevdada. Esineja näitedpuudutasid hästi organiseeritud jatugevaid vähemusi, nagu näiteks eririikides elavaid ungarlasi.

Veel üldisemalt vaatles Euroopaskehtivat keelepoliitikat Euroopa Liiduraames Jeroen Darquennes (Namur).Ettekande sihtpunktiks oli üks tähtsa-matest Euroopa keeli puudutavatestseaduslikest kokkulepetest: Euroopanõukogus koostatud Euroopa regionaal-ja vähemuskeelte harta (ECRML). Ette-kandes pöörati tähelepanu eriti hartaskeelekorraldusele pakutud võimalustelening sellest tekkivatele nõuetele.

Kolmas ettekanne puudutas konk-reetselt viimase kümne aasta jooksulsaavutatud edusamme Euroopa ühevähemuskeele, Põhja-Hollandis ja Põh-ja-Saksamaal kõneldava friisi keelenäitel. Friisi Akadeemia ja uurimiskes-kuse Mercator (Leeuwarden) juhatajaCor van der Meer on uurinud friisikeeleala keelesotsioloogilisi arenguid.Ta tõstis esile viimase kümne aasta po-sitiivseid tulemusi, mis on saadud friisi

65


keele kasutusvaldkondade laienemiselja keele omandamisel, ning õpilasteedukust koguni kolmekeelses koolis(friisi, hollandi, inglise – kõik kuuluvadgermaani keelte rühma).

Nicole Dołowy-Rybi Énska (Varssavi)valgustas friisi keelest ida pool, Lääne-mere lõunakaldal kõneldava, slaavikeelte hulka kuuluva kašuubi keelepraegust olukorda. Esineja sõnul onvähemuskeeled tihti vähemusrühmasümboli rollis, kuid pole kommunika-tiivselt niisama kesksed. Ka kašuubikeelt kasutatakse aktiivselt internetis,ehkki kasutatav kood erineb vanadestmurrakutest ning vanem põlvkond poleuut standardit omandanud. Võrreldeskašuubi keelega, tundus friisi keelekasutamine uutes valdkondades hoopisedukam, seda ka keele uuele põlvkon-nale edastamisel.

Sektsioonis, mis keskendus vähe-muskeelte säilitamise ja (edasi)arenda-mise küsimustele enamuskeele kõrvalning kaks- või mitmekeelse ühiskonnatingimustes, tutvustas Salih Akin(Rouen) ettekandes „Kuidas normeeridavähemuskeelt? Kurdi keele kaasus”Pariisi Kurdi Instituudis toimuvat kee-lekorraldustööd. Indoeuroopa keelkon-da kuuluv kurdi keel on levinud mitmesriigis (Türgis, Iraagis, Iraanis, Süüriasjm), jaguneb Kurmandži, Sorani, Gora-ni ja Dimili murdeks ning kasutab ladi-na, araabia ja slaavi tähestikku. Parii-si Kurdi Instituudis on kurdide ühisekirjakeele arendamisel võetud aluseksKurmandži murre (hõlmab 65% kurdikeele kõnelejaid). Lääne-Euroopas ela-vaist kurdidest on moodustatud keele-komisjon, kes peab kaks töökoosolekutaastas. Eesmärk on koostada normitudstandardkeele sõnaraamat, mis toetakskurdi keele jätkusuutlikkust.

Alejandro Fernandez-Cerbuda Diaz(Barcelona) rõhutas oma ettekandes„Uudissõnad keelekorralduse liitlasena– astuuria keele juhtumiuuring”, etuudissõnade keelde tulek on üks keeleelujõu indikaatoreid ja nende käsitelu ei

tohiks piirduda üksnes leksikoloogiavõi leksikograafiaga. Et astuuria keeleleviala piirdub Hispaania Astuuria pro-vintsiga (u 10 600 km2, ligi 1,1 miljonitelanikku), siis toimub keele rikastami-ne suuresti hispaania keele eeskujulning hispaania keele kaudu. Esineja tõinäiteid Astuuria ajakirjandusest, kusesineb astuuria keelde tõlgitud või mu-gandatud hispaania (uudis)sõnavara,s.t astuuria neologisme. Uudissõnadlevivadki eeskätt ajakirjanduse kaudu.

Devan Jagodic ja Martina Flego(Trieste) tutvustasid ettekandes „Valikkeele säilitamise ja vahetamise vahel.Sloveeni vähemuskeel Itaalias praeguning tulevikus” Kirde-Itaalias Triesteprovintsis Friuli Venezia Giulia regioo-nis elavaid sloveenlasi. Vähemuskeelekõnelejad võivad mitmekeelses ühis-konnas eelistada sotsiaalselt ja majan-duslikult domineeriva enamuse keelt,Triestes seega itaalia keelt. Keelevahe-tust on soodustanud segaabielude suurosakaal, pidev viibimine Itaalia massi-meedia mõjuväljas, oma keele väheneesilolek avalikus elus ja selle madalstaatus. Praegu on aga märgata vastu-pidist. Sloveeni keele kasutamist onelavdanud ja keele prestiiži tõstnudemamaa Sloveenia iseseisvumine(1991) ning Euroopa Liitu astumine(2004). Üha rohkem on itaalia perekon-di, kes panevad lapsed sloveenikeelses-se kooli, ja täiskasvanud itaallasi, keskäivad sloveeni keele kursustel. Slovee-ni keele tulevik Itaalias sõltub ilmseltpragmaatilistest sammudest selle vähe-muskeele levitamisel (sh itaaliakeelseteseas) ning arendamisel, sh emamaa(moraalsel) kaasabil.

Larisa Shirobokova (Budapest) ette-kanne „Sotsiolingvistika osast soome-ugri vähemuskeelte taaselustamisel jakäigus hoidmisel” keskendus püüdluste-le tõsta soome-ugri keelte väärtust nen-de keelte kõnelejate silmis. Udmurtiastuleb veel hajutada kahtlasi müüte,nagu ei oleks udmurdi keel piisavaltarenenud, et seda kasutada kõikjal

66


hariduses või linnaelus. Kakskeelsedlapsevanemad ei julge õpetada omalapsi udmurdi-vene kakskeelseteks,kartes, et nende aju ei pea topeltkoor-musele vastu ning et laste areng jääbpoolikuks. See kõik on vesi vene keeleveskile. Selgust aitaks tuua sotsiolingvis-tiliste teadmiste laialdasem levik. 2007.aasta suvel toimus udmurdi filoloogiaüliõpilaste esimene sotsiolingvistilineekspeditsioon, kus tulevased õpetajadselgitasid lapsevanemaile emakeeleõppimise tähtsust ja vajalikkust.

Heinike Heinsoo ja Margit Kuusk(Tartu) andsid ettekandes „Taaselusta-mine või neorenessanss – vahet ei ole.Vadja keele tõus ja langus” ülevaatevadjalaste asualast, arvukusest ja vad-ja keele uuritusest. Praeguseks järele-jäänud kaheksa vadjalase keskminevanus – 78 aastat – ja otse nende asu-aladele rajatav Ust-Luga (Lauga-Jõe-suu) suursadam ei ärata uueks renes-sansiks just suuri lootusi.

Michafl Gfluszkowski (ToruÉn) ettekan-ne „Veršina, poola küla Siberis. Keelesäilimist toetavad tegurid” lõi kuulajai-le ettekujutuse Siberisse vabatahtlikultväljarännanud poolakaist, kes rajasid1910. aastal oma küla Irkutski kuber-mangus. Küla õitseaeg kestis ligi 30aastat, kuid poliitilised mullistused ontoonud kaasa märgatava erosiooni Sibe-ri poolakate keele- ja usuelus. Tänapäe-val kujutab Veršina küla vähemusrühmaeluaset, kus poola keelt saab õppidakohalikus koolis, poola keel kõlab kirikusja seltsitegevuses, ent ehitiste, riietuse,tavade ja eluviisi poolest Veršina naaber-küladest (enam) ei erine.

Josep Soler Carbonell (Tartu–Barce-lona) pidas ettekande „Kohalike jamaailmakeelte ametliku keele staatuseerinevus. Kataloonia ja Eesti võrdlevjuhtumiuuring”, milles tõi katalaani-hispaania ning eesti-vene keelesuhetevahelisi paralleele. Maailmakeeli esin-dasid hispaania ja vene, lokaalseid ees-ti ja katalaani keel. Oma ettekandes tõiSoler Carbonell esile mitu olulist küsi-

must, näiteks: kuidas suhtub maailma-keele kõneleja olukorda, kui tekib vaja-dus õppida, osata ja kasutada kohalik-ku keelt; kuidas suhtub enamuskeelekõneleja olukorda, kui tema keelest onsaanud ühtäkki vähemuskeel; kuidaskohanetakse muutunud olukorraga;kuidas sotsialiseeruvad uued sugupõl-ved jne. Tulevane väitekiri tuginebintervjuude käigus kogutud materjalile.Võrdleva uurimuse vastuste suurimaderinevused tulenevad ilmselt sellest, etEesti iseseisvuse taastamine toimussuhteliselt hiljuti. Kui Kataloonias onkõik katalaanid esineja väitel ühtlasika hispaanlased, siis Eestis ei identifit-seeri kõik venelased end Eesti riigiga.

Konstantin Zamjatin (Tartu–Helsin-gi) keskendus ettekandes „Venemaaametlikud keeled seaduste raamisti-kus” vene keele kui riigikeele ja VeneFöderatsiooni vabariikide nimikeeltevahekorrale. Vene keel on ametlikultmaksev kohtus, parlamendis ja haldus-aparaadis, põhiseadus annab Venemaavabariikidele õiguse kehtestada ka omariigikeel. Alates 2001. aastast on näi-teks Marimaal riigikeelteks mari javene keel, Udmurtias vene ja udmurdikeel. Vabariikide nimikeelte kasutusalaei ole küll nii suur kui vene keelel, liia-ti ei kohusta seadus ametnikke eelista-ma kahe riigikeele puhul mari (võiudmurdi) keelt vene keelele. Pahatihtipõhjendatakse vabariigi nimirahvusekeele vähest kasutamist majanduslikevõimaluste puudumisega (s.t keskvõi-mu ebapiisavate eraldistega vabariigieelarves). Niisiis ei anna keele ametli-kuks keeleks nimetamine väga suurtefekti, keele jätkusuutlikkust ei tagaisegi ametliku keele staatus.

Sektsioonis, kus käsitleti vähemus-keelte kasutamise, arendamise ja uuri-mise erinevaid aspekte, süvenes AlfredF. Majewicz (PoznaÉn–ToruÉn) ettekandes„Hääbuvaid ja hääbunud keeli pääst-mas. Unarusse jäetud vähemuskeelteuurimisest” eeskätt Kaug-Ida keeltepaljusse. Lähtudes ennustustest, et

67


XXI sajandil varitseb keelesurm ligipoolt maailma keeltest, pidas esinejahädavajalikuks niisuguste (väike)keeltematerjali talletada ning uurida. Sellekõrval rõhutas ta kunagiste keelesal-vestiste järjest kasvavat väärtust ningnende kättesaadavaks tegemise, s.odigiteerimise vajadust. Erakordselt rik-kaliku slaidimaterjali abil demonstree-ris ta väikekeelte monograafiaid, gram-matikaid ja sõnastikke ning Pozna Énivanade haruldaste helisalvestiste kogu-sid (sh vaharullid Bronisław Piłsudski1894.–1905. aasta ekspeditsioonideltSahhalini, Hokkaido ja Alam-Amuurirahvaste juurde).

Svetlana Jedõgarova (Tartu) ette-kanne „Prantsuse-udmurdi vestmikühe Venemaa vähemuskeele populari-seerimise näitena” valgustas udmurdi-tari ja prantslase isiklike otsekontakti-de pinnal sündinud projekti. Vestmikuteeb iseäralikuks mitme n-ö kohustusli-ku valdkonna puudumine (nt lennu-jaam, postimaja, restoran), ent ka mit-me autorite meelest olulise teema lisa-mine (nt festivalid, rahvustoidud,sõprus ja armastus). Udmurtide enese-tundele on mõjunud palsamina udmur-di keele rinnastamine Euroopa ühetähtsama suurkeele prantsuse keelegaja seda ilma vene keele hoolekandjalikuvahetalituseta.

Vittorio Dell’ Aquila ja GabrieleIannàccaro (Milano) ettekanne „Ühe„mittekõneldava” keele saatus. Prant-suse keel Itaalias Aosta orus sotsioling-vistiliste uuringute valgusel” illustree-ris kakskeelsete elanike keelevalikuid.115 000 elaniku ja 74 kohaliku omava-litsusega Itaalia Alpide Aosta org paik-neb Prantsusmaa ja Šveitsi piiri lähe-dal. Piirkonnas on kõrgema staatusegaitaalia keel, teisene staatus on prantsu-se (või provanssaali) keelel, keele-suhteid iseloomustab diglossia. Küsitle-tud 7250 keelejuhi vastustest joonistu-sid välja kummagi keele kasutusaladpiirkonniti, elualati ning valdkonniti japõlvkonniti. Enamik vastanuist jaatas

prantsuse keele igapäevast kasutamist.Analüüsides aga vastuseid eraldi –kodus, koolis, kirikus, poes, arsti juures,juuksuris jne –, selgus, et kõikjal domi-neeris itaalia keel. Prantsuse keel oliseatud kindlalt esikohale üksnes juma-lateenistusel ning pihitoolis.

Konverentsi tööpajad olid pühenda-tud järgmistele teemadele: 1) keeltekontaktid ja muutumine mitmeselt jamitmemodaalselt kakskeelsetes situat-sioonides, 2) saami keel: taaselustami-ne, meedia ja identsus; 3) etnolingvisti-line vitaalsus; 4) mitmekeelsed linnad;5) koodivahetus ja kontaktimõjulisedkeelemuutused; 6) keelemaastikud vä-hemuskeele perspektiivist. Tutvustamemõningaid neist.

Tööpaja „Keelte kontaktist ja muutu-misest mitmeselt ja mitmemodaalseltkakskeelsetes situatsioonides” korral-dasid Inge Zwitserlood (Nijmegen) jaAnne Tamm (Firenze–Budapest) koos-töös eri maade mitme kolleegiga.

Östen Dahl (Stockholm) kõneles aja jaaspekti süsteemide kontaktimõjulistestkeelemuutustest, Helle Metslang (Tar-tu) eesti ja soome keele aja ja aspektimuutustest, Tatjana Agranat (Moskva)läänemeresoome keelte karitiivpartit-siipide süntaksist, Boglarka Janurik(Szeged) ersa-vene koodivahetuskäitu-mise ealistest erinevustest, Beata Wag-ner-Nagy (Viin) ja Anne Tamm nganas-saani keele karitiivist ja abessiivist.

Arnfinn M. Vonen (Oslo) tutvustasbimodaalse kakskeelsuse ja muutuseuuringut, mis käsitles norra keele pro-noomenisüsteemi mõju norra viipekee-lele. Donna Lewin (London) käsitlesbriti viipekeele varieerumist neljakakskeelse rühma uuringu põhjal. Csil-la Bartha (Budapest) kõneles Ungarikurtide ja vähemuskeelte situatsioo-nist, Anna Komarova (Moskva) post-sovetlike maade kurtide kakskeelsestkasvatusest.

Etnolingvistilise vitaalsuse tööpaja,mille korraldajad olid Martin Ehala(Tartu) ja Anastassia Zabrodskaja (Tal-

68


linn), koondas kuut ettekannet, millelejärgnes diskussioon etnolingvistilisevitaalsuse teooria võimalikest arengu-test. Kutlay Yagmur (Tilburg) kõnelesvitaalsust mõõtvate metodoloogiatevaliidsusest, jõudes järeldusele, et ole-masolevad mudelid kipuvad tegelikkuvitaalsust alahindama. Lisa J. McEn-tee-Atalianis (London) käsitles Istanbu-li kreeka õigeusu põlisvähemuse etnokul-tuurilist identiteeti mõjutavaid sotsio-lingvistilisi ja sotsiaalpsühholoogilisifaktoreid. Tom Moring (Helsingi) jatema kaastöötajad esitasid võrdlevauuringu identiteedi ja meediakasutuseseostest soomerootslaste, tiroolisakslas-te ning Rumeenia ungarlaste näitel.Jekaterina Protassova (Helsingi) jaJekaterina Bulatova (Iževsk) analüüsi-sid udmurdi keele andmete põhjal kee-lelise praktika ja keelelise jätkusuut-likkuse seoseid, tõdedes, et kuigiudmurdi keelt õpetatakse koolis õppe-ainena, ei ole see efektiivne ühiskonnasja ka udmurtide endi seas valitseva tõr-juva hoiaku tõttu. M. Ehala ja A. Zab-rodskaja andsid ülevaate venekeelsekogukonna subjektiivsest vitaalsusestja interetnilisest ebakõlast. Ilmnes, etmida tugevam on tajutud interetnilineebakõla, seda madalamad olid subjek-tiivse vitaalsuse hinnangud.

Mitmekeelsete linnade tööpaja, millekorraldaja oli Mart Rannut (Tallinn),keskendus suurlinnade keelerikkuselening keelevalikutele alates kodukeel-test. Keelelised osaoskused, suhtlusvõr-gustikud, keelelised eelistused ja hoia-kud olid vaatluse all just meie regioonimetropolides, kus kujuneb koos uueeliidiga ka uus keelekeskkond. Samalajal on linnakeskkond oluliseks barjää-riks traditsioonilistele vähemustele.

Kjell Herberts (Turu) analüüsis Hel-singi keeli, kus kahele riigikeelele –soome ja rootsi keelele – on lisandunudmitmeid immigrantkeeli, sealhulgas kaeesti ja vene. Ina Druviete (Riia) ette-kande põhirõhk oli sotsiolingvistilistefunktsioonide ja juriidilise staatuse

erinevustel Riias, kus vastamisi on lätija vene keel. Meilut„e Ramonien„e (Vil-nius) jälgis Vilniuse koolide võõrkeel-sust, seda just keelelise reidentifikat-siooni kaudu, kus endised venekeelsedon muutunud poolakateks.

Ülle ja Mart Rannut (Tallinn) analüü-sisid Tallinnas ilmnevaid assimilatsiooni-nähtusi, mille puhul rohkem kui sajastemakeelest saab teises-kolmandas põlv-konnas kõigest 22. Hämmastav on tõde-da, et venestumine jätkub veel siiani,ligi põlvkond pärast okupatsiooni lõppu.Elvira Küün (Tallinn) jälgis samu nähtu-si Kohtla-Järvel ja Maardus. DelaneySkerrett (Brisbane) kirjeldas, kuidasvalitakse Tallinnas keelt mikro- tasandilning kuidas mõjutab seda keelekesk-kond ja ametlik keelepoliitika.

Eraldi tööpaja oli pühendatud keele-maastikele vähemuskeelte perspektii-vist. Keelemaastiku all mõeldakse ava-liku ruumi kirjalikku keeletarvitust (ntpoesildid, tänavareklaamid jms). Esine-jate peaeesmärk oli välja selgitada, mison keelemaastike uuringute ja metodo-loogia võimalik panus Euroopa (põlis)-vähemuskeelte olukorra paremassemõistmisse.

Üks korraldajatest, Heiko F. Marten(Rºezekne) rääkis teemal „Latgali polekeel”. Ta kirjeldas Ida-Läti (ja eritiR ºezekne) keelemaastikke ja näitas,kuidas nendes peegelduvad tsentralist-likud keelehoiakud, mille tõttu latgalikeelele ei taheta ametlikult keelestaa-tust omistada. Samal ajal saab sedatänavatel kuulda läti kirjakeelest isegisagedamini. Kollokviumi teine korral-daja Luk van Mensel ja Jeroen Dar-quennes (Namur) otsisid vastust küsi-musele, kas kõik on rahulik idarindel.Nende ettekanne keskendus Belgia kol-me ametlikult saksakeelse linnavalit-suse keelekontaktidele ja keelekonflikti-le. Guy Puzey (Edinburgh) kõneles sel-lest, kuidas keelemaastikud on peegel-danud ja mõjutanud keelepoliitikatItaalias, Norras ja Šotimaal. HanniSalo, Sari Pietikäinen ja Sirkka Laihia-

69


la-Kankainen (Jyväskylä) on uurinudsaami keelte esilolekut neljas külasvastavalt Soomes, Venemaal, Rootsis jaNorras. Anastassia Zabrodskaja (Tal-linn) tutvustas postsovetliku Eesti kee-lemaastikke, näidates, kuidas esinevadavalikel siltidel vene ja inglise keelning kuivõrd nende kasutamine vastabkeeleseaduse (1995) ametlikele normi-dele. Eestis on vene keele staatus kaht-lemata tähelepanuäratav, sest see ei olepõlisvähemuse keel ega ole põlisvähe-muse staatust ka siin elavatel venelas-tel. Seetõttu ongi eriti huvitav analüü-sida keelehoiakute, -poliitika ja -kon-taktide seoseid (era)siltide abil de facto

eesti-vene kakskeelses Tallinnas ja val-davalt venekeelsel Ida-Virumaal. Huvi-tav kollokvium lõppes ägeda diskussioo-niga selle üle, mida pakuvad meileEuroopa keelemaastikud ja mida kasu-likku saame sealt õppida regionaalsete javähemuskeelte staatuse, olukorra jmspõhjalikuma uurimuse jaoks.

Konverentsi Võru päeva korralda-jaks oli Võru Instituut. Esimesenaastus üles Kara Brown (Lõuna-Caroli-na), kes on ise aastaid elanud Võru-maal ja uurinud koolides võru keeleõpetajate ja õpetuse olukorda. Temaettekandes „Õpetajad kui keelepoliitikaelluviijad: võitlus vähemkasutatudkeelte koolikeskkonnast kustutamisevastu” püüti edasi anda arusaamistõpetajatest kui inimestest, kes seisavadiga päev lastega klassiruumis töötadeskeelepoliitika keskmes ja kannavadkoolikeskkonda edasi olemasolevaidkeeleideoloogiaid. Kara Brown tõdes, etvõru keele õpetajad on pandud olukor-da, kus nad peavad olema praktiliseltainsad võru keele edendamist ja koolitagasitoomist taotleva keelepoliitikaelluviijad koolikeskkonnas, kus toimibtänini tugevalt kohaliku keele eiramiseja marginaliseerimise tendents.

Sulev Iva (Võru) andis oma ettekan-des „Võru keele standardiseerimine”

ülevaate võru kirjakeele loomisest jaarengust ning peamistest võru keele-korralduse probleemidest. Peatuti niivõru kirjaviisi kujunemislool kui ka eri-nevate võru keele murdevormide komp-romissina kujunenud tähtsamatel ühtsevõru kirjakeele põhimõtetel. Ettekandelõpus pakuti väljatoodud probleemidelemõningad võimalikud lahendused.

Evar Saare (Võru) ettekandes „Kui-das taastada võrukeelsed kohanimed”tutvustati võrukeelsete kohanimedetaastamise ajalugu ja peatuti tekkinudprobleemidel. Ettekandes tõdeti, etEestis on olemas küllalt paindlik sea-duslik mehhanism, mis lubab võrukeel-sete kohanimede taastamist nii ainultvõrukeelsetena kui ka eesti-võru kaks-keelsetena. Siiski on ainult mõni oma-valitsus võrukeelsed kohanimed taasta-nud. Evar Saar peab võimalikuks tulevi-kus suuremat kakskeelsete kohanimedekasutuselevõttu, sest sel ideel näib ole-vat kultuuriliselt aktiivsete võrokesteseas küllalt tugev toetus, kuigi on ettenäha ka vastuseisu. Selle põhjuseks onkakskeelsete siltide suurem maksumusja mälestused nõukogude aja eesti-venekakskeelsusest.

Kaheteistkümnes ICML oli sisutiheja kontakteloov rahvusvaheline teadus-üritus, mis tõi Eestisse paljude vähe-muskeelte uurijaid ning tutvustas neileomakorda nii meie keeleteadust kui kakeeleliselt ja kultuuriliselt eripäraseidpiirkondi.

M A R T I N E H A L A,

R I H O G R Ü N T H A L , S U L E V I VA,

H E L L E M E T S L A N G,

M A R T R A N N U T,

A N A S TA S S I A Z A B R O D S K A J A,

A N N E TA M M , J Ü R I V I I K B E R G

70


Nüpli kevadkool 19.–20. juunil 2009 olieelmise – „Kuidas jutustada kirjanduseajalugu?” (2007) – ideeline jätk. Töö-pealkiri „Arhiiv ja narratiiv” suhestushistoriograafia probleemidega ningsuunas mõtlema pingeväljale arhiivi

kui „ajalooliste võimalikkuste ideaal-paiga” ning ajaloo sündmustest jutusta-mise vahel.1 Teoreetiliste küsimustekõrval pakkus kevadkool mitmeid sisse-vaateid ka reaalsetesse arhiividesse,silma paistis huvi XIX sajandi ja XXsajandi alguse kirjanduse vastu.

Kahel päeval peeti kokku viisteistettekannet. Esimese sessiooni „Kirjan-duse lood” avas Epp Annus (EKM) ette-kandega „Kirjanduse lugu ja teisedlood”, küsides, millised kirjandusestväljaspool asuvad tegurid mõjutavadkirjanduse loo kujunemist. Esitadesküsimuse filosoofia mõjust kirjandusele,pidas E. Annus vajalikuks uurida erine-vate filosoofiliste suundumuste mõjunii üksikteostele, autoritele kui kakirjandusvooludele. Ta rõhutas, et kir-janduslik tõlgendus ei saa põhimõtteli-selt olla väärtõlgendus, sest selle algneeesmärk on midagi muud. Peaks küsi-ma, miks ja kuidas filosoofilised ideedkirjanduslikku teksti üle võeti. Annuseteemat jätkas Maret Vaher (TLÜ),kes andis põhjaliku ülevaate 1968. ja1969. aasta eksistentsialismiväitlusestajalehes Sirp ja Vasar. Kõneleja näitas,kuidas Arvo Valtoni teoste groteski javõõrandumise üle arutades oli tolle-aegne kriitika kohanenud omaaeg-sete mängureeglitega. Ettekannettäiendas arutelu Eduard Pälli rollistväitluses.

Arhiiviallikate teema avas KüllikiKuusk (EKM) ettekandega „Uku Ma-singu luulekäsikiri kui tunnetuslikpäevik”. Ta juhtis tähelepanu Masingupäevikulisele kirjutamisviisile ningküsis intrigeerivalt, kas võiks selliseskirjutamislaadis rääkida tema luuleautobiograafilisusest, käsitleda 529-leheküljelist luulekäsikirja omalaadsepoeetilise päevaraamatuna. Omaeluloo-lisuse teemal jätkas Leena Kurvet-Käo-saar (EKM), esitades juba pealkirjaga„Kuhu kuulub omaelulookirjutus?”retoorilise küsimuse. Arvestades prae-gust elulookirjutuste buumi, arutlesesineja, kuhu elulood kirjanduslugudespaigutuvad. Kõnelejale pakkus huvijälgida seesuguseid tekste ka kui kir-janduslikke „katselappe”, milles palju-sid harjumuspäraseid (žanri)piire tead-likult lõhutakse.

Teise, XIX sajandi kirjandusloo ses-siooni „Eesti kirjanduslugu vs. eestikirjanduslugu?” juhatas sisse LiinaLukase (UTKK/TÜ) ettekanne „Kirjan-duslood rahvuse ja regiooni teljel”. Toe-tudes põhjalikule uurimistööle, võrdlesLukas baltisaksa ja eesti kirjandusloo-kirjutusi alates XVIII sajandist täna-päevani. Kui eesti traditsioon on algu-sest peale toetunud keelelis-rahvusli-kule alusele, siis kõik varasemad Balti-maadest pärit kirjandusloolised käsitlu-sed ja kirjandusleksikonid on koostatudmaiskondlikul printsiibil. Kas tänasesEestis kirjanduslugu kirjutades olekssiit midagi õppida? Eesti XIX sajandikultuuriloole toetus ka Kersti Taali(TÜ) ettekanne, milles võrreldi Õpeta-tud Eesti Seltsi tegevuse kajastamisteesti ja baltisaksa ajakirjanduses, leidesneis suuri erinevusi. Taal rõhutas, etajalehtedes avaldatu tõlgendamiseltuleb olla ettevaatlik ja uurida järel-

71

arhIIv ja narratIIv: vIhjega eestI kIrjandusloole

nüpli XvI kirjanduse kevadkool

1 Idee on lahti kirjutanud kevadkooli ükskorraldajatest Jaak Tomberg artiklis „Kestahab kirjutada väikesi kirjanduslugusid?”(Sirp 7. VIII 2009, nr 28).


duste tegemiseks kõiki arhiiviallikaid.Eesti ja baltisaksa kirjandushistorio-graafia küsimustega haakus ka AveMattheuse (TLÜ) ettekanne XIX sajan-di lastekirjandusest. Oma põhihoiaku-telt on see olnud väärtushinnanguline,rahvuse-, maa- ja keelekeskne ningkeskendunud „suurte” autorite loomin-gule. Pooldades maiskondlikku ja süs-teemiteoreetilist kirjandusajaloo kont-septsiooni, arutles esineja võimalusteüle arvestada lastekirjanduse ajalooosana tekstide tõlkelisust, koolivõrguarengut, kirjastamissüsteemi, peremu-deleid ja nende rolli laste lugemisharju-muste kujundamisel jne.

Sessioonis „Tekst ja keha” esitas Sir-je Kiin (EKL) ettekandes „Keha ja kir-janduslugu” ülevaate keha käsitlemi-sest filosoofias ja kultuuriloos. Küsimu-sele, kuidas kuuluks kirjaniku kehakirjanduslukku, andis tõuke eelkõigeMarie Underi arhiivi uurimine. Hilisõh-tuse sessiooni lõpetas Janika Kronber-gi (EKM) ettekanne „Tiidu hüpe”, misoli ajendatud raamatu „Eesti kirjanduspaguluses XX sajandil” (2008) vastuvõ-tust kriitikas. Toetudes Arthur C. Dan-to mõttekäikudele, rõhutas Kronbergmaitse ja intuitsiooni olulisust kriitikakirjutamisel ning oli kuidas?-küsimustignoreeriva nurikriitika suhtes lakka-matult noriv.

Kevadkooli teisel päeval anti sõnaTartu ja Tallinna ülikooli noorematelekirjandusuurijatele. Ettekandes „Elisa-beth Aspe ja teised linna eelkajad eestikirjanduses aastail 1870–1890” kõnelesElle-Mari Talivee (TLÜ) kujunevatestlinnamaastikest XIX sajandi lõpu eestiproosas, peamiselt Elisabeth Aspejutustustes „Kasuõde” (1887), „Enno-saare Ain” (1888) ja „Anna Dorothea”(1891). Pille-Riin Larm (TÜ) kõnelesJakob Liivi luule näitel paradoksidesthilisärkamisaegse eesti luule retsept-sioonis. Venestusaja tsensuuri tin-gimuste taustal esitas P.-R. Larm hüpo-teesi, et kujundiloome kanti sel perioo-

dil looduslüürikasse. Kolmandaksarhiiviuurimuseks oli selles sessioonisKristi Raudmäe (TÜ) ettekanne „Kir-jandusauhindade (aja)lugu vs. kirjan-duslugu”, mis toetus ulatuslikulematerjalile ning käsitles kirjandusau-hindade institutsiooni teket ja rolli ala-tes XX sajandi algusest kuni 1940. aas-tani (vt KK 2008, nr 12; KK 2009, nr 6).

Nüüdiskirjandust ja arhiiviainestsidus Aarne Rubeni (TLÜ) ettekanne„Andrus Kivirähk ja Trevli Bertel: maa-gilise realismi koodist”. Tallinna linna-arhiivi nõiakohtuprotokollidele toetu-des otsis Ruben paralleele romaani„Mees, kes teadis ussisõnu” motiividening 1694. aastal ussisõnade kasutami-se eest surma mõistetud eesti talupojaTrevli Berteli juhtumi vahel.

Kui kevadkooli arhiivi uurimuslikudettekanded vaid täiendasid seniseidkirjandusloo raamatuid, siis mida lähe-male kõige uuemale, „nullindate” kir-jandusele, seda teravamaks pingeväliarhiivi ja narratiivi vahel muutus.Kevadkooli lõpetas tuline poleemikapärast Jan Kausi (Sirp) pikemat mõ-tisklust teemal „Objektiivustus: kirja-nikust ja arvustajast kirjandusloos”.Toetudes enda kui kirjaniku kogemuse-le 2001. aasta eesti kirjandusloo n-öobjektina, rõhutas Kaus vastuolu eestikirjanduslugudele omase objektiivsusenõude ja tegeliku, kirjutamise olemusli-ku subjektiivsuse vahel. Aruteluks olikirjandusloo raamatuga kehtestatudkirjanduslik „platoo” ning sellest „tõrju-tus”. Vastuolule võiks lepitust pakkudaleksikonide kaudu, mis esitaksid hin-nangutest vabu täpseid andmeid. Kau-si ettekanne suunas mõtlema ka kõigeuuema, viimase aastakümne eesti kir-janduse ajaloo kirjutamisele, millest olienne teda kõnelnud ka Matis Songi(Värske Rõhk) ettekanne „Ko-fi, pulga-komm, tetris ja hundikutsikaesteetika –nullnullindate värske rõhk”. Ajakirjatoimetajana kõrvutas Song eesti mee-dias kujunenud arusaama noortekir-

72


Emakeele Selts tähistas ka 2009. aastalEuroopa keeltepäeva üliõpilaskonve-rentsiga, seekord 25. septembril Tallin-na Ülikoolis. Oma keeleuurimistöödesträäkisid Tartu Ülikooli, Tallinna Üli-kooli ja Tallinna Tehnikaülikooli baka-laureuse-, magistri- ja doktoriõppetudengid. Esinejate seas olid kevadiseemakeeleolümpiaadi vanema rühmakahe parima uurimistöö autorid KertuAusing ja Kaisa Rahuoja.

Mihhail Kremez (TLÜ) võrdles Vene-maa kajastamist ajalehtede Eesti Päe-valeht, Molodjož Estonii ja HelsinginSanomat 2008. aasta septembri- jaoktoobrinumbrites. Kõige enam kirjuta-ti kõigis lehtedes 2008. aasta Vene-maa–Gruusia sõjalisest konfliktist jaselle tagajärgedest, kuid sellesisulisteartiklite osakaal kõikus leheti tundu-valt (Eesti Päevaleht 29,9%, MolodjožEstonii 16,3%, Helsingin Sanomat36%). Populaarsuselt järgmiste teemadevalik erines aga märgatavalt: EestiPäevaleht kirjutas enim Eesti vene-keelse vähemuse probleemidest, Molod-jož Estonii Eesti–Vene suhete ajaloost jaHelsingin Sanomat Soome–Venemajanduskoostööst. Positiivse värvin-guga pealkirju oli kõige enam ajalehesMolodjož Estonii (27%), teistes leidusneid üle kahe korra vähem. Lisaks sel-gus, et ajakirjanike erinev suhtumineajaloosse tingib ka selle, milliseid hoia-

kuid Venemaa suhtes nad lugejaskujundada püüavad.

Anni Marie Kunder (TLÜ) tutvustasaastail 1880–1885 Eesti Postimehes jaOlevikus ilmunud väljarändamisteemali-si artikleid. Väljarändajatesse suhtutienamasti kui kodumaa hülgajatesse,kuid võõrsil uue elu alustamisele elatisiiski kaasa ja rõõmustati, kui väljarän-nanud eestlased end kodumaal toimuva-ga kursis hoidsid ning kodueestlasteleoma elu kohta informatsiooni jagasid.Ajakirjanduses leidus nii asundusi vai-mustusega kiitvaid ja äärmuseni lait-vaid kui ka neutraalseid artikleid ja kir-ju. Olevik esindas radikaalsemat suundaja erines Eesti Postimehest selle poolest,et väljarändajatesse suhtuti karmimaltega kutsutud neid tagasi koju.

Tiina Tärk (TLÜ) rääkis Kiili vallatalunimedest: tutvustas nende vanust japäritolu, rööpnimesid ning struktuuri.Vanemate nimede päritolu analüüsimiselselgus, et antroponüümsete nimede osa-kaal oli XVII– XVIII sajandi kirjapane-kutes tunduvalt suurem kui mitteantro-ponüümsetel nimedel, kuid tendentsmuutus järsult XIX sajandi algul, miltaludele hakati ametlikke nimesid pane-ma. Hilise kihistuse talunimed pärine-vad tihti loodusesemete nimetustest.Talunimede struktuuri järgi liigitamiselvõttis esineja aluseks sõnatüve, vaatluseall olid ka eriarengud.

73

jandusest Värskes Rõhus avaldatudloominguga. Kui levinud arvamuse jär-gi on noortekirjanduse pärisosaks näi-teks hedonism ja seks, siis tegelikkusesseda ei leia. Pigem võiks teemaks ollaMSN-i, blogimise ja muude uue meediavahendite mõju noorte tekstidele.

Energeetilise õhustikuga Nüplikevadkoolid on kujunenud paigaks, kusvärskeid ideid on toodud esmakordseltlaiemasse arutlusringi, näiteks oli

2007. aasta kool teetähiseks Epp Annu-se XX sajandi mõttevoolude raamatule.Kas ka tänavusest Nüplist uusi mõtte-voole hakkab hargnema, näitab aeg.

Nüpli XVI kevadkooli korraldasidEesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooli-se arhiivi kirjandusteooria ning kultuu-riloo allikate töörühm.

M A R I N L A A K

emakeele seltsI ülIõpIlaskonverents


Jingyi Gao (TÜ) kõrvutas hiina jauurali etümoloogiaid ning tõi kümmenäidet tüvedest, mille puhul võib oleta-da ühist päritolu: öö (mandariinihiinayè), süda (xº in), jalg (ji çao), käsi (chì),nai- (n çü), käi- (qù), sündi- (shºeng), kün-

da- (g ºeng), kala (k ºun), pala (f ºen, vrdungari falat). Ettekandes võrreldi kateisi olulisi hiina murdeid ja vana kirja-keelt 18 uurali keelega. Taustaks tut-vustas kõneleja nii lääne kui ka hiinakeelte etümoloogia uurimislugu.

Kertu Ausing (TLÜ) analüüsis eestikirjakeele muutumist Aleksis Kivi„Seitsme venna” Friedebert Tuglase1924. aasta ja Aivo Lõhmuse 2005. aas-ta tõlke põhjal. Võrdlemisel selgus, ettõlked erinevad tunduvalt nii sõnavarakui ka lauseehituse poolest. Sõnavara-liselt võib varasemat tõlget pidada mit-mekesisemaks ning lauseehituselt la-dusamaks. Uuem on originaalteoselevastavuse mõttes täpsem ja Tuglasetõlke poeetilise keelega võrreldes argi-keelsem.

Heleen Vennikas (TLÜ) võrdles eestija soome emakeelega hispaania keeleõppijaid: nende õpimotivatsiooni, his-paania keele mõju nende emakeelelening emakeele ja teiste keelte mõju his-paania keelele. Selgus, et eestikeelsed jasoomekeelsed õppijad käsitavad hispaa-nia keelt üsna ühtemoodi: raskusi val-mistavad samad asjad ja hääldamine onmõlemale lihtne, sest eesti ja soomekeele foneetika on hispaania keele oma-ga sarnane.

Keaty Siivelt (TLÜ) iseloomustaseestikeelsete soome keele õppijate sise-kohakäänete kasutamist. Soome õppija-keele korpuse analüüsist ilmnes, et nadtarvitavad sisekohakäändeid vähema-tes funktsioonides kui võimalik ningeelistavad soome ja eesti keeles kokkulangevaid funktsioone. Norminguvas-tast käändevalikut tingivad peamiseltmorfoloogia, kohakäänete funktsiooni-de ja fonoloogia erinevused. Seevastusarnasused võimendavad positiivsetlähtekeele mõju.

Kaisa Rahuoja (TTÜ) kõneles Slo-vakkiast pärit 17-aastase vahetusõpila-se Daniela kohanemisest eesti keele jakultuuriga. Intervjuudest tüdruku jatema eesti keele õpetajaga tuli välja, etkõige enam raskusi valmistasid tallevormimoodustus ja väike sõnavara,kuid ka hääldus, morfosüntaks ja sün-taks. Ühe aastaga suutis Daniela saa-vutada rahuldava lugemisoskuse, kuidmärksa rohkem arenguruumi jäi kirju-tamises ja rääkimises.

Anastassia Šmõreitšik (TLÜ) kõrvu-tas ma- ja da-infinitiivi kasutamist ees-ti kirjakeeles ja õppijakeeles Tartu Üli-kooli eesti kirjakeele korpuse ning Tal-linna Ülikooli eesti vahekeele korpusematerjali põhjal. Ehkki õppijakeelesesines ma- ja da-infinitiivi vorme ligikümme korda enam kui kirjakeeles, olikirjakeele konstruktsioonivalik ningedastatavate tähenduste pagas märksarikkalikum kui vahekeeles. Kirjakeeleautentse materjali põhjal saab väljatuua sõnavara ja konstruktsioonid, mison keeleõppija jaoks olulised ning peak-sid kajastuma õpikujuhistes.

Helen Kirsipuu (TÜ) vaatles noo-menifraaside referentsiaalseid omadusiargivestluses. Selleks jälgis ta viiteahe-laid, määratlejaid, semantilisi klasse,aktiveerituse astmeid, spetsiifilisust,lauseliikmeid ning sõnavormide arvu jakäänet. Selgus, et määratlejaid on ees-ti suulises kõnes üsna vähe: kõige sage-damini kasutatakse määratlejaid see jaüks ning possessiivpronoomenit. Viite-ahelad on argivestlustes lühikesed,tavaliselt mainitakse üht referenti kunikaks korda, pikemaid ahelaid on vähe.Semantilistest klassidest esinevad üle-kaalukalt enim INIMENE ja KOHT,teiste klasside kasutamine jagunebvõrdsemalt.

Maia Bubnov (TÜ) tutvustas spon-taankõnes kõige sagedamini esinevatesõnade (aga, nagu, seda, selle, mingi,selline, väga, ikka, midagi, oma) hääl-dust. Akustilise analüüsi tulemusenaselgus, et sagedasti esinevate sõnade

74


75

• 1. detsembril anti Tartus emakeelseülikooli 90. aastapäeva aktusel üle Tar-tu Ülikooli rahvusmõtte auhind, milleseekord pälvis etnoloog ja kultuuriajaloo-lane Ants Viires.

• 1. detsembril peeti Kirjandusmuu-seumis folkloristide teisipäevaseminari,kus Andres Kuperjanov ja Mare Kõivakõnelesid moodsa folkloori uurimisestHiinas, mis on elanud oma elu kesetsõdasid, ülestõuse, reforme ja tänapäe-vast majandustõusu.

• 3. detsembril toimus Kirjanike Lii-du musta laega saalis Tallinna Ülikoolieesti keele ja kultuuri instituudi kir-jandusteaduse osakonna konverents„1940. aastad Eesti kirjandus- ja kul-tuurimaastikul”. Esinesid Jaak Valge,Tiit Hennoste, Aigi Heero, Krista Oja-saar, Elle-Mari Talivee, Ülle Toming,Anne Valmas, Sirje Kiin, Aile Tooming,Maarja Vaino, Ivo Heinloo ja AnneliKõvamees.

• 4. detsembril peeti Tartu Ülikoolisrahvusülikooli 90. aastapäeva pidus-tuste raames TÜ eesti ja üldkeeleteadu-se instituudi korraldusel juubelikonve-rentsi „90 aastat eesti ja sugulaskeelte

professuure Tartus”. Avasõnad laususõppeprorektor Birute Klaas. Karl Paju-salu ettekanne oli eesti keele profes-suuridest Tartu Ülikoolis, CorneliusHasselblatt arutles, milleks uurida ees-ti keelt ja ta sugulasi, Tiit-Rein Viitsoteemaks oli läänemeresoome keeletea-duse ajalugu Tartus. Soomest olid kon-verentsile tulnud Riho Grünthal(„Soome-ugri keelesugulus XXI sajandialgul”) ja Sirkka Saarinen („F. J. Wiede-mann ja August Ahlqvist mordva keeleuurijaina”). Konverentsi lõpetuseksastusid üles Urmas Sutrop („Tartu Üli-kool ja teised”) ning Tõnu Seilenthal(„Kateedri külalisraamat”).

• 4. detsembril toimus TammsaareMuuseumi 5. sügiskonverents „Kuradiküsimus”, mis keskendus A. H. Tamm-saare romaanile „Põrgupõhja uus Vana-pagan”. Sissejuhatav ettekanne „Põrgu-põhja uue Vanapagana käsikirjast” oliMaarja Vainolt. Järgnevalt astusid ülesKatre Kikas („Vanapagan ja muud loo-mad”), Vaapo Vaher („Eesti Vanapaganja vene Saatan”), Mihkel Mutt („Igavikuja olustiku esteetiline konflikt A. H.Tammsaare loomingus „Põrgupõhja”

häälduses esinevad kõrvuti nii ühiskee-lele omane helitute klusiilidega hääl-dus kui ka spontaankõnele omane heli-liste klusiilidega variant. Sage nähtuson vältemuutus ning häälikute redut-seerumine, mis on tingitud kiirestkõnetempost ja sõnade üldisest tähen-dusest. Et sagedased sõnad esinevadlauses tavaliselt rõhutus positsioonis,hääldatakse neid hooletumalt, misomakorda soodustab erinevate assimi-latsiooninähtuste tekkimist.

Helen Kõrgesaar (TLÜ) tegi kokku-võtte üleeuroopalise lastekeele uuri-mise projekti COST-Action A33 Eestitulemustest. Pildivalikukatses uuritilähemalt, kuidas saavad viieaastased

lapsed aru neile esitatud küsimustest,kuivõrd nad ajavad segamini ainsust jamitmust, eristavad objekti ja subjektirolle ning pööravad tähelepanu verbile.Katse tulemuste põhjal näib küsimusteomandamine toimuvatki viienda elu-aasta jooksul, kusjuures kõige vähemeksitakse verbi valikul, kõige raskemon aga vahet teha ainsusel ja mitmusel.

Enne konverentsi oli võimalik kuula-ta TLÜ eesti keele ja kultuuri instituudiõppejõudude tutvustustundi, pärast agaosa võtta teadlaste öö programmist.

A N N I K A K I L G I

lühIkroonIka


näite najal”), Paavo Matsin („Tamm-saare eshatoloogiline nudism”) ja Too-mas Liiv („Tammsaare uus evangee-lium”).

• 4. detsembril korraldasid TallinnaÜlikooli teaduskeele keskus ning eestikeele ja kultuuri instituut teaduskeelekonverentsi. Ettekannetes puudutatiteemasid paljudest teaduskeele vald-kondadest: etnobotaaniline teaduskeel,pomoloogia, muusikaterminoloogia, aime-kirjanduse tõlkimine ja toimetamine,keele- ja lugemisoskuse terminoloogia,IT-keele terminoloogia jpm.

• 4. detsembril toimus Eesti RahvaMuuseumi näitusemajas seminar „Setolauluemade jälg. Representatsioonid jajäädvustamine”, kus esinesid KristinKuutma, Andreas Kalkun, Paul Hagu,Aapo Roselius, Žanna Pärtlas, JanikaOras ja Eeva Potter. Seminari lõpetasmängufilmi „Taarka” (2008) ühisvaata-mine. Filmi kommenteeris KristinKuutma.

• 8. detsembril toimunud folkloristi-de teisipäevaseminaril rääkisid ArvoKrikmann ja Anneli Baran PortugalisTaviras 8.–15. novembrini toimunudvanasõnateemalisest kollokviumist „3rdInterdisciplinary Colloquium on Pro-verbs” (ICP09). Kõneldi ka organisat-siooni „Associação Internacional de Pa-remiologia/International Association ofParemiology” (AIP-IAP) tegevusest.

• 11.–12. detsembrini korraldati Tar-tu Ülikoolis rahvusvaheline seminar„Eesti ja Venemaa XX sajandil: kultuu-ridevaheline dialoog”. Seminar avatiSergei Issakovi ja Tatjana Šori raama-tu „Vene impeeriumi valitsejad Eesti-maal” esitlusega. Eesti esinejad olidTartu Ülikoolist (Ljubov Kisseljova,Timur Guzairov, Tatjana Stepaništše-va, Tõnu Tannberg, Lea Pild, KristelToomel, Fjodor Vinokurov, Jaan Ross),Tallinna Ülikoolist (Rein Veidemann) jaKirjandusmuuseumist (Janika Kron-berg). Välisesinejad olid Vilniusest,Sankt-Peterburist, Moskvast ja Kielist.

• 14. detsembril kaitses Elin SütisteTartu Ülikooli filosoofiateaduskonnasdoktoritöö teemal „Tõlke mõiste dünaa-mikast tõlketeaduses ja eesti tõlkeloos”.Juhendaja oli Peeter Torop (TÜ), opo-nendid Bruno Osimo (Itaalia) ja AnneLange (TLÜ).

• 14. detsembril toimus Tartus vonBocki majas Eesti Akadeemilise Usun-diloo Seltsi arheoloogiateemaline ette-kandepäev, mille korraldasid EestiAkadeemiline Usundiloo Selts ja TÜarheoloogia õppetool. Kõneldi muinas-usundist, Tamula kiviaegse kalmistukenotaafist, Eesti keskmise ja nooremarauaaja kalmeaaretest, Lõuna-Eestikatolikuaegsetest maakabelitest ja Sal-me muinaslaevast leitud ornamenteeri-tud mängunuppudest.

• 14. ja 16. detsembril toimus EestiKeele Instituudi talveseminar. Kahelpäeval esines suur hulk instituuditeadlasi, kes tutvustasid oma teoksilolevaid uurimisteemasid ja valminudtöid keeleteaduse ja -tehnoloogia, sõna-vara, soome-ugri keelte ja murretealalt.

• 16. detsembril kaitses AnastassiaZabrodskaja Tallinna Ülikoolis doktori-töö „Russian-Estonian language con-tacts: grammatical aspects of languageuse and change” („Vene-eesti keelekon-taktid. Keeletarvituse ja -muutusegrammatilised aspektid”). Juhendajaoli Anna Verschik (TLÜ), oponendidMartin Ehala (TÜ) ja Albert Marie Bac-kus (Tilburgi Ülikool).

• 17. detsembril korraldas EmakeeleSelts Tartus seminari „Naabrite keele-arenduskavad”. Esinesid Valts Ernšt-reits („Läti Vabariigi keelepoliitikast”),Ilmar Tomusk („Leedu keelepoliitikapõhisuunad 2003–2008”), MaksimKrongauz („Vene keele riiklik korral-dus: probleemid ja perspektiivid”), Rai-mo Raag („Lihtsameelsusest reaalsus-tajuni: Rootsi keelearenduse hiljutisestsuunamuutusest”) ja Jüri Valge („Soomekeele tulevikukavast”).

76


• 17.–18. detsembrini peeti TartusKirjandusmuuseumis 53. Kreutzwaldipäevi. Avaettekanne oli direktor JanikaKronbergilt, kes tegi 2009. aastast kok-kuvõtte. Esimesel päeval esinesid Lau-rits Leedjärv („Tähetolmu saadikudUniversumit uudistamas”), Jaan Kap-linski („Minu elu kahes kultuuris”),Jaak Tomberg („Taevatähed kirja-tähes”), Andrus Org („Düstoopiad eestikirjanduses”), Õnne Kepp („Eesti luuletaevalaotus”), Janika Kronberg („Hen-rik Visnapuu tuuline teekond võõrastetähtede all”) ja Marin Laak („Kreutz-waldi sajandist eesti kirjandusajalookosmoses”). Teise päeva rahvaluuletee-mad olid samuti riivamisi seotud kos-mosega. Ene Ergma kõneles tähtedestja kosmosest, Jaan Einasto tänapäevaastronoomiast, Jaan Jaaniste Nibirust,Aado Lintrop Roerichite maailmapil-dist, Mall Hiiemäe „Palmse taevast”ning Enn ja Tiiu Ernits vadja rahva-astronoomiast. Juri Berezkin arutles,kas me teame midagi Euroopa mesolii-tikumi kosmoloogiast, Amar Annus rää-

kis horoskoobi kui brändi ajaloolisesttekkimisest, Peeter Espak kosmose loo-mise müütidest, Urmas Sutrop Põhja-naelast ja Linnuteest, Mare Kõiva kuu-faasidest ja päikesest XX sajandi ravi-misstrateegiates, Raivo Kalle ja RenataSõukand taimedest ja taevatähtedest,Andres Kuperjanov astronoomilistestargiuskumustest ning Piret Paal kasva-ja ravist soome rahvameditsiinis.

• 22. detsembril kaitses Kaia SisaskTallinna Ülikooli eesti keele ja kultuu-ri instituudis doktoritöö „Noor-Eesti jaesprit fin-de-siècle. Puhta kunsti kreedomaailma- ja inimesetunnetust restruk-tureeriv roll 20. sajandi alguse Eestis”.Juhendaja oli Tiina Aunin (TLÜ), opo-nendid Rein Veidemann (TLÜ) ja SirjeOlesk (Eesti Kirjandusmuuseum).

• 29. detsembril kaitses AndrielaRääbis Tartu Ülikooli filosoofiateadus-konnas doktoritöö „Eesti telefonivest-luste sissejuhatus: struktuur ja suht-lusfunktsioonid”. Juhendaja oli RenatePajusalu (TÜ), oponent Leelo Keevallik(Uppsala Ülikool).

77


Documents

RINGVAADE - kjk.eki.eekjk.eki.ee/arhiiv/Ringvaade64-77.pdf64 28.–30. maini 2009 toimus Tartus ja Võrus kaheteistkümnes rahvusvaheline vähemuskeelte konverents (ICML, International