57

Soome-ugri muinastaide mõistest jataieste liigitamisest

Enn Ernits

1. Soome-ugri (alade) muinastaide mõiste

Taie ehk kunst laiemas mõistes hõlmab sõna-, heli-, tantsu-, ehitus-,tarbe-, dekoratiiv- ja kujutavat kunsti, kitsamas mõistes aga üksnesnelja viimast, hõlmates seega plaankommunikatsiooni visuaalsetevahenditega. Muinas- ehk esiaegset väga iidset kunstiloomet nime-tatakse muinastaideks. Saksamaalt Hamburgi kandist on leitudkivikujukesi, mille vanuseks arvatakse enam kui 100 000 aastat.Tõsi küll, enamik uurijaid peab neid looduse vormituks. Kindlastiviljeles kunsti paleoliitikumi ehk vanema kiviaja inimene ligikaudu40 000 aasta eest.

Kunsti teket kauges minevikus on seletatud mitmeti. Siinkir-jutaja nõustub nende uurijatega, kes oletavad, et ürginimese vaim-ses kultuuris kuulusid ühte religioon ning hilisema kunsti ja tea-duse alged (Kangilaski 1997: 25). See võimaldab eristada ürgajaleksisteerinud religiooni, kunsti ja teaduste diferentseerumata,sünkretistliku alget, mis pakub huvi nii usundiloo, kunstiajalookui ka üksikute teadusharude (näiteks anatoomia, arheoloogia) aja-loo uurijatele.

Muinasaegseid esemeid on uurinud nii arheoloogid kui ka kuns-tiajaloolased. Arheoloogidel on kogu universaalsuse juures raskekõigile, nii vaimse kui ka materiaalse elu tahkudele võrdset tähele-panu osutada. Arheoloogiast erineb mõnede muinastaide liikide,nt kaljutaide dokumenteerimise, dateerimise, identifitseerimise jainterpreteerimise metoodika. Tunduvalt lähemal on kunstiajaloo-lased, kuid muinastaie on siiski üsna spetsiifiline ala, mille uuri-mine eeldab ka arheoloogia, usundiloo, bioloogia jm põhjalikkutundmist.

Eeltoodut arvestades on otstarbekas eristada muinastaiet uurivteadus iseseisvaks distsipliiniks nimetusega muinastaideteadus.Liiatigi arvestades, et kaljutaide uurijad on üritanud eristada kalju-taideteadust mitmesuguste nimetuste all (nagu pefoloogia,petroikonoloogia jt) omaette teadusharuks, arvestamata parakumuinastaide kui tervikuga.

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr17/ernits1.pdf

58

Soomeugrilased elavad idas Skandinaaviast Lääne-Siberini jalõunas Doonau kallasteni. Nende hulka kuuluvad läänemeresoom-lased (liivlased, eestlased, vadjalased, soomlased, karjalased, veps-lased jt), saamid, mordvalased, marid, permid (komid ja udmurdid),obi-ugrilased (handid, mansid), ungarlased. Soome-ugri muinastaiehõlmab asjaomaste rahvaste ja alade taiet paleoliitikumist kunikirjutatud ajaloo alguseni, mis näiteks eestlastel algas XIII sajandialguses, kuid pisematel soome-ugri hõimudel mitu aastasadahiljem. Muinastaideteadust huvitavad ka hilisemad taiesed, kuineil on mingisugust seost esiajaga.

Mis tahes piirkonna paleoliitikumi elanikkonna seostaminesoomeugrilaste esivanematega on enam kui kahtlane. Igatahes onusutav, et soomeugrilaste muinaskultuuri mõjustajateks võisid ollaigijää piiride lähedal elanud paleoliitilised hõimud. Sellele on näi-teks osutatud Uuralis leiduvate Kapova koopamaalingute ja sealsepiirkonna hilisema taide võrdleval uurimisel. Ega hilisemategi kivi-aja perioodide hõimude identifitseerimine tänapäeva rahvastegaole alati selge, eriti piirialadel. Seepärast on otstarbekas kasutadakiviaja taide kirjeldamisel soome-ugri (endiste ja praeguste) aladetaide mõistet ning jätta selle ühendamine konkreetsete etnostegatuleviku ülesandeks.

Soome-ugri muinastaiet saab mõista kaheti, nimelt 1) soome-ugri algkeele perioodi taidena, sõltumata sellest, kui kestvaks vähe-diferentseerunud algkeele eksisteerimise aega pidada, ja 2) soome-ugri üksikrahvaste või -rühmade taidena kogu muinasajal, s.o ala-tes kiviajast kuni nende hõimude võõrvallutajate poolt alistamiseja ümberusustamiseni (ristiusk, islam). Näiteks võib eristada üheltpoolt eesti, vadja, komi, ungari muinastaiet, teisalt aga läänemere-soome, permi, obi-ugri jne muinastaiet.

2. Soome-ugri muinastaieste liigitamine

Muinastaide objekte on võimalik klassifitseerida mitmesugustestalustest (materjal, tehnika, funktsioonid jne) lähtuvalt. Sageli põi-muvad erinevad klassifikatsioonid omavahel ning on tihedas seosesmateriaalse kultuuri (rakendusfunktsiooni kaudu) ja usundiga.Seepärast saab üht ja sama eset sageli liigitada mitmeti.

Enn Ernits

59

Tegelikult võib kõike muinasajal inimkäega valmistatut pidadataiesteks, olgu see siis merevaigust kujuke, savipott, kivikirves võipeakate. Kuid nende kunstipärasuse hindamine on erinev. Tööriis-tal või tarbeesemel peame silmas esmajoones selle väliskuju. See-vastu näiteks skulptuuril või maalingul pole materiaalset funkt-siooni, ta kätkeb endas religioosset vms ideed. Selliseid esemeidhindame kunstipärasuse seisukohast tunduvalt kõrgemalt. Seegavõiks eristada muinastaieseid laiemas ja kitsamas mõistes.

Käesolevas kirjutises üritatakse klassifitseerida soome-ugri rah-vaste ja alade muinastaieseid ning üldjoontes peaks see liigituskehtima ka teiste hõimude (alade) kohta. Autor on teadlik, et esma-katse pole ideaalne ja loodab, et järgnevad käsitelud aitavad üldpiltitäpsustada.

Muinastaideteadust huvitavad kõik ürginimese valmistatudobjektid. Need võib jagada kolmeks suureks rühmaks:

1) kujutavad muinastaiesed,2) muinasehitustaiesed ehk muinasrajatised,3) igasugused tarbeesemed.

Esimest liiki käsitletakse muinastaiestena kitsamas mõistes. Hoo-nete ehitamine seondub muinasarhitektuuriga. Kõikvõimaliketarbeesemete (rõivad, nõud, relvad jne) valmistamises saab nähatarbe- ja moekunsti algeid. Hoone rajamine ja esemete vormimineon toimunud ilmselt funktsioonist, materjalist ja stereotüüpsusestlähtuvalt käsikäes kunstioskuste arenemisega. Kolmandas rühmassaab käsitleda töö- ja tarberiistu (keraamilised, puu- ja kivinõud),sõiduvahendeid, relvi, rõivaid jm. Muinastaide seisukohalt pakubhuvi nende kuju. Teist ja kolmandat liiki esemeid võib nimetadamuinastaiesteks laiemas mõistes. Laiemas mõistes kuuluvadmuinastaieste hulka näiteks savinõud ja Suomusjärve kultuurileiseloomulik ümmargune kivinui, kitsamas mõistes on kunstipäranevaid nende ornament.

Käesolev kirjutis keskendub kaht esimest põhiliiki muinastaies-te edasisele klassifitseerimisele, kusjuures suuremat tähelepanuosutatakse valmistamistehnikast johtuvale liigitamisele. Taieseidsaab jaotada muidugi ka materjalist, temaatikast ja teistest alustestlähtuvalt. Igatahes jääb temaatiline liigitamine käesoleva vaatluseraamidest välja.

Enn Ernits

60

2.1. Kujutavad muinastaiesed

Tänapäevane kunsti jaotamine kujutavaks ja tarbekunstiks ei sobimuinastaide kirjeldamiseks, sest need olid muinasajal veel diferent-seerumata. Kujutavad muinastaiesed seonduvad kujutistega, midavõib jagada 1) figuraalseteks ja 2) mittefiguraalseteks ehk kujun-diteks.

Figuraalsed on kujutised (sisulises mõttes motiivid), mis kajas-tavad elusolendeid (inimesed, loomad, taimed) või eluta esemeid(esineb harva). Praktikas eristatakse inimese, looma-, linnu-, puu-,mõõga- jne figuure. Sel puhul on eristav vähemalt kujutatud olendivõi eseme väline piirjoon ehk figuur. Kuna pole selge, kas kujutatudinimene või loom tähistab reaalset inimest või looma või hoopisinimese- või loomakujulist jumalust, on mõttekas kasutada mõis-teid, nagu inimeselaadne kujutis ehk antropomorf, loomalaadneehk zoomorf, imetajalaadne ehk teriomorf, hobuselaadne ehk hipo-morf, linnulaadne ehk ornitomorf, maolaadne ehk ofiomorf jne (vtlähemalt Poikalainen & Ernits 1998: 7–8, 50).

Mittefiguraalsete kujutiste hulka kuuluvad peale ebamäärasevormiga kujutiste peamiselt geomeetrilised kujutised, mis koos-nevad geomeetrilistest elementidest (joontest, ringidest, spiraali-

dest, kolmnurkadest jne). Enamastimoodustavad sellised korduvad ele-mendid ornamendi (joonis 1). Geo-meetrilise ornamendi figuraalne lä-he, mida on püütud tõestada, poleveel usutavasti selgitatud. Küll või-vad figuuridest olla tekkinud süm-bolkujutised ehk sümbolid. Orna-ment võib koosneda ka figuraalele-mentidest (linnud, taimelehed jm).

Sageli tuleb eristada, kas koguese on taies (nt karufiguur) või onseda vaid mõni osa (nt ornamen-teeritud luunaaskel või mõõga käe-

Joonis 1. Geomeetriline ornamentkeskmise kiviaja torkerelvadel VeretjestArhangelski oblastist (Ošibkina 1997:131).

Enn Ernits

61

pide). Esimesel juhul on tegu täis- ehk totaaltaiesega, viimasel ju-hul võib rääkida osa- ehk partsiaaltaiesest.

Kui taiese valmistamisel on kasutatud üht tehnikat, on tegulihttaiesega. Kui selle loomisel on rakendatud mitut viisi, siis räägi-me liittaiesest. Viimased on sageli ka mitmeosalised, koosnedesnäiteks mulgustatud plaatjast põhiosast, ketikestest, kuljustest jm.Siinkohal võiks mainida soome-ugri rahvaste kõlisevaid ripatseid(vt ruumilised taiesed).

Suuruse alusel võib vajaduse korral eristada kaht vastandlikkurühma: 1) monumentaal- ja 2) pisitaiesed. Viimaseid on kirjandusesnimetatud ka mobiil- ehk portatiivtaiesteks. Kujutamise täpsuseastme ja kunstiliste taotluste alusel võib eristada ühelt poolt üli-realistlikke ehk naturalistlikke, realistlikke ja stiliseeritud figuure,teisalt aga detailiseeritud (detail-) ja skemaatilisi (skeem-) kujutisi.

Muinastaieseid saab jagada selle järgi, kas nad on tehtud tasa-pinnale (kujutise vähese sügavuse või kõrguse tõttu on nad tegeli-kult kahemõõtmelised) või on nad selgesti tajutavalt kolmemõõt-melised. Seega jagame kujutavad muinastaiesed kõigepealt kahekssuureks rühmaks:

1) tasapinnalised ehk lametaiesed,2) ruumilised ehk ruumtaiesed.

Viimastele tehti sageli ka peaaegu tasapinnalisi kujutisi. Olgu sellenäiteks savinõude ornamentika. Tasapinnalised ja ruumilised taie-sed on kaks teineteisest väga erinevat alarühma. Seepärast liigi-tatakse neid erinevatel alustel.

I. TASAPINNALISTE EHK LAMETAIESTE klassifitseerimisealuseks on võetud peamiselt valmistamistehnika. Tasapinnalistetaieste alla kuuluvad:

1. Aditiivtaiesed:1) maalingud ehk maaltaiesed,2) joonistused ehk joonistustaiesed,3) aplikatiivtaiesed.

2. Ekstraktiiv- ehk süvendtaiesed:1) raiendid ehk raidtaiesed,2) uurendid ehk uuristaiesed,3) lihvindid ehk lihvtaiesed,4) vajutustaiesed.

3. Riidekoe- ehk tekstiiltaiesed.4. Tätoveeringud.

Enn Ernits

62

1. Aditiivtaiesteks nimetame taieseid, mille valmistamisel on neilelisatud ainet, nt värvi pindadele või teistsuguseid riide- ja naha-ribasid riide- või nahkesemetele. Aditiiv- ja ekstraktiivtaieste mõisteaitas siinkirjutajal kasutusele võtta Flood (1997), kes oli neidkasutatud üksnes kaljutaide vallas.

Maalingud (terminoloogilise ühtluse mõttes võiks eesti keeleskasutada ka maalindi nimetust) on märja värvipigmendiga kivile,kaljule, puidule (ka kasetohule), nahale, keraamikale ja metallideletehtud taiesed. Näiteks Mezinist on leitud suurtele mammutiluu-dele tehtud ornamentikat; asjaomaseid esemeid peetakse paleolii-tilisteks muusikariistadeks (PSSSR 1984: 231).

Maalingute rühma kuuluvad ka ihule tehtud rituaalsed ja sõja-maalingud. Maalitavast substraadist lähtudes saab kõnelda kalju-,seina-, puu- ja kehamaalinguist. Kehale, nõudele ja mujale maali-tud kujutised võivad tegelikkuses olla muidugi ka kumer- või nõgus-pinnalised. Maalingud võivad olla nii siluetsed kui ka kontuursed.Kasutades kehaosi (käsi, jalg) pinna värvimisel, on tegu jäljend-ehk imitatiivtaiesega, mis jaguneb positiiv- ja negatiivjäljenditeks.Esimesel juhul on siluettkujutis tekkinud värvise kehaosa kaljulevajutamisel, teisel juhul on see olnud kehaosa šablooniks kaljuleja värvitud seda ümbritsevale kaljuosale ilmselt suuga värvainevesilahust pritsides.

Maalimine sai alguse paleoliitikumis. Eriti väärtuslikud on tõe-näoliselt pühamuna kasutatud koobaste seintele ja lagedele ookri,musta pigmendi või söega tehtud kujutised – koopamaalingud.Soome-ugri aladel leiduvad koopamaalingud Uurali lõunaosas (Ka-pova, Ignatijevka ja Serpijevka koopas), kus on vanemal kiviajalkujutatud mammuteid, metshobuseid, ninasarvikuid, geomeetrilisiornamente, inimesi (vt joonised 37–46 eelmises artiklis). Lõuna-Uuralist on seni avastatud 25 kaljumaalingut, mis pärinevad noo-rema kiviaja ja varase keskaja vahelisest perioodist. Neist 17 aset-sevad Ai ja Jürüzani jõe kallastel. Kesk-Uuralis Jekaterinburgistpõhja pool on leitud kaljutaiet Irbiti, Tagili, Višera jt jõgede kallas-telt, kokku 30 leiuala.

Soomest on leitud arvukalt nooremal kiviajal vertikaalsetelekaljuseintele maalitud kujutisi. Muistseid ookriga tehtud figuureon leitud ka Koolast Rõbatšii poolsaarelt, Norrast ja Rootsist. Või-malik, et muinasajal maaliti ka puidule ja teistele suhteliselt kii-resti hävivate materjalidele.

Enn Ernits

63

Joonistusteks nimetatakse kuiva värvipigmendiga tehtudkujutisi. Maalingud ja joonistused moodustavad pigment- ehk värvi-taieste rühma.

Aplikatiivtaiesteks nimetatakse pinnakaunistusega taieseid,mille kujutised on moodustatud esemele kinnitatud riide- ja naha-tükikestest, helmeist vms. Teatavasti kinnitati muinasajal helmeidrõivaste kaunistuseks.

2. Ektraktiivtaiesteks nimetatakse taieseid, mis on saadud neiltpinnaosade eemaldamise tulemusel. Kujutisi saab valmistada sõltu-valt eesmärgist ja materjali kõvadusest pinna täksimise, lihvimiseehk abrasiooni, uuristamise, vajutamise, mulgustamise ehk perfo-reerimise vms teel.

Raiendid, uurendid ja lihvindid on raiumise, kriipimise, täk-simise, uuristamise, lihvimisega kõvasse materjalisse (kivi, kalju-massiiv) süvendatud taiesed. Täksimine kujutab endast väikestetäkete tegemist kaljule vahetult kõva riistaga kopsides või haa-mer-peitel-meetodil. Kõvale materjalile, sh metallile figuraalse võiornamentaalse kujutise tegemist nimetatakse graveerimiseks.Käesolevasse rühma kuuluvad näiteks paleoliitikumist pärit luu-plaadikesed põiksälkudest ornamendiga ühest asulast Permi lähe-dal ja Prikamjes rauaajal kivisse tehtud kujutised (RSFSR 1971:304, 496). Samas rühmas võib esitada ka maride ja muromlastealadelt leitud noorema rauaaja pronksliudu graveeritud ornamen-taalsete, harvem figuraalsete kujutistega (Rudenko 1996).

Suurt huvi pakuvad teadusele kaljudesse süvendatud, kuid tava-liselt suhteliselt madalad kujutised, mida nimetatakse petroglüü-fideks ehk eesti keeles sagedamini traditsiooniliselt kaljujoonisteks,mis pole sugugi õnnestunud nimetus. Nendest on kõige lihtsamadohvri- ja lohukivid oma siledapõhjaliste lohkudega. Neid leidubpaljudes piirkondades, Skandinaavias sageli koos figuraaltaiestega.Eestis on seni registreeritud üle 1700 lohukivi (Tvauri 1999: 115–119). Petroglüüfide hulgas saab valmistamistehnika alusel eristadakaljuraiendeid, -uurendeid ja -lihvindeid.

Eristatakse vertikaalset ja horisontaalset kaljutaiet: esimeseljuhul on kujutised tehtud püstkaljudele, teisel juhul aga horison-taalsetele pindadele. Kaljumaalinguid ja -raiendeid uurib kalju-taideteadus.

Soome-ugri alade kaljuraiendid on levinud Põhja-Skandinaa-viast Lääne-Siberini (vt lähemalt Poikalainen & Ernits 1996). Skan-

Enn Ernits

64

dinaavia muinasaja küttide ja kalurite petroglüüfid arvatakseolevat saamide esiisade loodud. Tähtsamad leiukohad on Põhja-Rootsis Nämforsen ning Põhja-Norras Alta (joonis 2).

Karjalas paiknevad suuremad kaljutaidealad Valge mere ääresVõgi jõe (Uikujoki) suudmes ja Äänisjärve idarannikul (joonis 3).Arhangelski oblastis on kujutisi uuristatud Pinega lisajõe äärsesselubjakivvi.

Koola poolsaare keskosast Ponoi jõe äärsetelt kaljudelt endisesaami küla Tšalmne-Varri juures ja poolsaare lõunaosast Kan-ozerolt on viimastel aastakümnetel leitud arvukalt petroglüüfe.

Lääne-Siberis leidub kaljutaiet Tomi jõe ääres Kemerovo jaTomski vahel – kokku üle 600 kujutise.

Vajutustaiesed valmivad pehmesse materjalisse vajutamisetagajärjel, näiteks savinõude muster, mis on tekkinud kas sõrme,pulga, kalaluude või jämeda riidekoega vajutamisel; nõu põleta-tati seejärel ajale vastupidavaks. Soome-ugri keraamikataiestelesineb nii geomeetrilist ornamenti kui ka veelindude, inimeste jmfiguure (joonis 4). Kujutisi võidi sõrme, varba või mõne esemega

Joonis 2. Rühm neoliitilisi Alta kaljuraiendeid (Helskog 1994: 21).

Enn Ernits

65

vajutada ka maapinda ja pehmesseliivakivvi, kuid need hävisid üpriskiiresti.

3. Riidekoe- ehk tekstiiltaiesedvalmistati kudumise, punumisevms teel. Näiteks Eestis on tekstiil-keraamika vahendusel teateid ku-dumitest hilisneoliitikumist alates;kasutati mitmesugust valmistamisteh-nikat (vt Selirand 1975: 17). Kangasse tehti ka mitmesuguseidmustreid. Sellesse taiesterühma ei kuulu võimalikud riidele värvigatehtud kujutised.

4. Tätoveeringud on eriline taieseliik, mis tehti inimkehale torke-tehnika ja värvidega.

Joonis 4. Karjalast leitud lohk-kammkeraamika savinõude rekonst-ruktsioone (Pankrušev 1978: joonis 48).

Joonis 3. Kaljuraiend Bessi neemelt Äänisjärve leiukohast. E. Ernitsafoto.

Enn Ernits

66

II. RUUMILISTE EHK RUUMTAIESTE rühm ühendab väga eri-laadseid taieseid, mille hulka kuuluvad:

1. Skulptuur-, plastikataiesed ehk skulptuurid,1) ümarskulptuurid ehk -taiesed,2) reljeefid ehk reljeeftaiesed,3) plaattaiesed.

2. (Ruumilised) mitteskulptuurtaiesed.

Tasapinnaliste ja ruumiliste taieste detailsema liigitamise põhi-alusteks on nende erinev valmistamistehnika ja osaliselt ka funkt-sioon. Ruumiliste taieste materjal on olnud väga erinev ja neil võibesineda ka lametaieste elemente. Näiteks Narva lähedalt Tõrvalaston leitud põdrasarvest maokuju, mille seljale on tehtud rästikuleiseloomulik siksakjoon, küljele aga ilmselt soomuseid imiteerivauguline muster. Varajase kammkeraamika perioodist pärinevadSoomest jm pisikesed savist antropomorfid, mida katab geomeet-riline ornament (Sarvas 1987: 17).

Ruumtaieseid voolitakse puust ja savist, raiutakse kivist jnesõltuvalt materjalist ja taotlusest Metallitöötlemise põhimeetodidon sepistamine ja vormi valamine; pinda kaunistatakse kohrutuse,perforeerimise, graveerimise ning panus- (nt granuleerimine) jakatmistehnikate (emailimine) rakendamise teel. Seetõttu võib ruu-miliste taieste hulgas materjali alusel eristada puu-, savi-, kivi- jamuid taieseid. Valmistamistehnika põhjal on mõttekas liigitadaeriti metalltaieseid nt sepisteks ja valutaiesteks ehk valanditeks.

1. Skulptuure valmistati väga erinevast materjalist: puust, kivist,sarvest, luust, merevaigust, savist, metallist jm. Võib eristadamonumentaal- ja pisiplastikat. Pisikujukesi on soome-ugri aladeltteada paleoliitikumist alates (vt V. Poikalaineni artiklit käesolevaskogumikus). Figuraal-skulpturaalsed on sageli ka mitmesugusedripatsid ja muud ehted. Näiteks Marimaalt on leitud pronksistinim-, imetaja- ja linnukujulisiripatseid (VII–VI saj eKr), saa-pakujulisi ripatseid (II–III sajpKr), a�uurseid ehteid värvilis-

Joonis 5. Pronksiaegseid linnu-kujutisega puuanumaid Gorbunovorabast Lõuna-Uuralist (Epohhabronzõ 1987: 401).

Enn Ernits

67

test metallidest helisevate kellukjate ja hanejalgadest ripatsitega,samuti hobupeakujulisi ripatseid (5–11 saj) (RSFSR 1971: 487).

Mitmesugustel esemetel võib kohata skulpturaalseid kaunistusi,nt hantide ja manside juurest on leitud esimese aastatuhande kesk-paigast pKr pärinevad a�uursed stiliseeritud karu-, jänese- japõdrapeadega pronkspandlad. Skulpturaalsed kujutised on sageliseotud kultuslike puunõude (lusikad, kopsikud), sugukonna- jahõimujuhtide atribuutide (sauad, sõjanuiad) ning luu- ja kiviriis-tade (karupea-, harvem põdrapeakirved, noad) käepidemetega.Tavaliselt on neil esemetel kujutatud vaid loomapead. Selliseid ese-meid on teada Soomest (Laukaa, Pielisjärvi), Lätist (S�rnatest),Venemaalt (Oleni saar, Šigir, Gorbunovo (joonis 5)). Metalliajastpärinevad mitmekesise kaunistusega nn toredusrelvad, eriti mõõ-gad, millele oli graveeritud germaani päritoluga loomornament.

Ümarskulptuurid ehk -taiesed on skulptuurtaiesed, millefiguraalne kujutis on igast suunast vaadeldav. Soome-ugri aladelton neid leitud arvukalt, kuid territoriaalse ja kronoloogilise üle-vaate andmine pole käesoleva kirjutise ülesanne. Eriti sageli esinebveelindude, põtrade ja karude kujukesi, harvem madude ja inimesteomi. Neid on avastatud Ida-Baltikumist (Šventoji, Juodkrante, Ta-mula), Soomest (Pohjankuru, Säkkijärvi, Huittiset), Venemaalt(Oleni saar, Kubenino, Gorbunovo, Šigir) (Gorjunova 1978: 470; joo-nis 6). Soomeugrilastele olid iseloomulikud zoomorfsed ränikuju-kesed, mida on arvukalt leitud Ülem-Volgalt ja Okaa basseinist(Volossovo, Panfilovskaja Muromi lähedal), samuti Valge mere ää-rest (joonis 7). Permi ja läänesiberi loomastiili leviku alal esinesruumilisi (õõnsaid) metallist valatud loomakujusid (Oborin, Tšagin1988).

Joonis 7. Ränifiguur Valgemere äärsest Zimnjaja Zolotitsast(Epohha bronzõ 1987: 245).

Joonis 6. Puuskulptuur Uura-litagusest Šigiri rabast (Mošins-kaja 1976; joonis 10b).

Enn Ernits

68

Reljeeftaiesed on mitmemõõtmelised figuraalsed või ornamen-taalsed taiesed, mis on töödeldud vaid ühelt poolt. Siia kuuluvadpermi ja läänesiberi loomastiilis pronksnaastud, näiteks röövlinnu-kujukesed, tiivad laiali ja inimese nägu rinnal (joonis 8). Reljeef-taiesed kuuluvad sageli ka plaattaieste hulka (vt allpool). Võiberistada kõrg- ja madalreljeefseid taieseid.

Plaattaiesed on õhukesed plaatjad esemed, mille kunstiefektiloob nende figuraalne või ornamentaalne välis- või sisekontuur.Siia kuuluvad mitmesuguse kujuga (näiteks ornitomorfsed) ripat-sid, luust kammid, mille otsi kaunistavad hobusepead jne. Plaat-taiesed sisaldavad sageli lame- ja reljeeftaide elemente ning mul-gustamise ehk perforeerimisega tekitatud mitmesuguse kujugaväljalõikeid, mistõttu viimaseid nimetatakse ka pilu- ehk a�uur-taiesteks (joonis 9). Kui mulgustatud on riiet, nahka või mõnikordkasetohtu, on tegemist lametaiesega (vt eespool). Plaatjad võivadolla ka mõningad mitteskulptuursed esemed, mida ei maksa paigu-tada plaattaieste rühma.

2. Mitteskulptuurtaieste hulka kuuluvad väga mitmekesise ehi-tuse ja kujuga mittefiguraalsed ehted, amuletid ja rõivakinnitid.Ehteid ja amulette kasutati ehtimiseks ja kaitsmiseks pahadevaimude eest, kuid sageli pole mainitud funktsioonid eristatavad.Neid kanti peamiselt ihul või rõivastel. Ehetel oli sageli samaaegseltnii rõiva kinnitamise, kaunistamise kui ka maagiline funktsioon.Kandmiskoha ja materjali alusel eristuvad pea- kaela-, käe- jarõivaehted; luu-, metall- (hõbe-) jm ehted. Ent muinastaideteaduses

Joonis 8. Permi loomastiilis kolmepäi-se kotka kujutis (Gribova 1975: tahvel 6).

Joonis 9. Hobupäine plaatripats Tere-šino kurgaanist Volga ülemjooksult (Golu-beva 1979: tahvel 18–19).

Enn Ernits

69

on mõttekam neid klassifitseerida kuju ja (eriti metallehteid) vaja-dusel ka valmistamisviisi põhjal (vt eespool).

Eseme ehituse ja kuju järgi on käesolevasse rühma paigutatud:

1) võrutaiesed, mille hulka kuuluvad võrukujulised ehted, nagupea-, kaela- käe- ja jalavõrud, oimurõngad, sõrmused, mitmesugu-sed merevaigust ja kiltkivist rõngad, mis on paljudel juhtudel kokkukeerutatud või punutud mitmest metalltraadist. Need võivad ollaka spiraalsed (spiraaltaiesed on valmistatud spiraali keeratud me-tallist, nende hulka kuuluvad eelkõige spiraalvõrud, -sõrmused javaselised (pronksspiraalid), kuid elemendina ka ehete ja rõivastejuurde kuuluvad spiraaltorukesed);

2) lülitaiesed koosnevad ühesugustest allosadest, mis moodus-tavad pikki, peenikesi ehteid. Nende seas on teokarpidest, kividest,helmestest või ripatsitest koosnevad keed, samuti ehteketid. Kee-deks ühendatavad helmed võivad olla luust (nt linnu toruluudest),kivist, merevaigust, emailist, klaasist, hõbedast ja muust materja-list. Lülitaieste koostisosadeks olevad ripatsid võivad olla ümar-skulpturaalsed, plaatjad, reljeefsed, müntidega jne. Neid valmistatihammastest, luust, merevaigust, kivist ja metallist;

3) muukujulised taiesed, nagu sõled, eh-tenõelad, naastud, pandlad, tutulused(vööehted), mitmesugused ripatsid, võisidolla üpris keerulise ehitusega. Siinkohal so-bib meenutada, et sõled on aegade vältelolnud väga erineva kujuga, mis on saanudnende liigitamise aluseks; nii eristataksekärbis-, amb-, hoburaudsõlgi ja teisi tüüpe(vt Kirme 1986: 6 jj). Idapoolsed soome-ugrilased kasutasid esimesel aastatuhan-del ja teise aastatuhande alguses pKr roh-kesti kõlisevaid “linnujalgadega” ripat-seid (joonis 10). Muukujuliste mitte-skulpturaalsete taieste hulka võib pai-gutada ka riietele kinnitatud mammu-

Joonis 10. Pronksist kõlisev hobupea-ripats Pjankovo kurgaanist Volga ülem-jooksult (Golubeva 1979: tahvel 19–10).

Enn Ernits

70

tivõhast valmistatud helmed,mida on leitud näiteks nooremapaleoliitikumi hauast SungirisVladimiri linnas.

Mainitud kolme rühma esemedsisaldavad mõnikord ka lametaiet neile

kantud suhteliselt madalate figuraalkujutiste või ornamendi tõttu(joonis 11), samuti ümarskulpturaalseid elemente, näiteksteriomorfsete otstega sõlgedel.

Ehete-amulettide rühma tuleb tinglikult paigutada ka kihvadja ilmselt religioosseil põhjustel riiete külge kinnitatud loomalõua-luud, mida pole küll kunstipäraselt töödeldud.

2.2. Muinasehitustaiesed

Muinastaide alla kuulub muinasaegne ehituskunst, mis hõlmabnii üksikrajatisi kui ka nende kogumeid – asulaid (muinaskülad).Ehituskunst jagatakse tavaliselt funktsiooni alusel profaan-, sak-raal- ja militaararhitektuuriks. Sama klassifikatsiooni saab projit-seerida ka muinasaega.

Tinglikult paigutab siinkirjutaja muinastaide alla ka pühakspeetud loodusobjektid (pühad kivid, puud, allikad). Kuigi need poleinimkäte töö, on nad seotud mõtestatud tegevusega. Tähelepanu-väärsed on taraga ümbritsetud looduslikud hiied ja pühad puud,kuid looduslikud pühamud ja pühaobjektid, nt kaljutaide loomisepaigad, võisid olla ka kunstlike piireteta.

Profaanrajatiste hulka kuuluvad elamud, koldeasemed, maja-pidamishooned, tarad, veskid, kaevud jne. Hiljemalt vanema kiviajakeskmisel perioodil tekkisid juba asulad. Soome-ugri aladel ja naab-ruses rajati tollal elamute seinu mammutiluudest, kuid katusedolid tõenäoliselt kaetud loomanahkadega, nt on sellise elamu jää-nuseid leitud Komi territooriumilt Bõzovaja Petšora linna lähedal(RSFSR 1971: 483). Tavalisemad näivad olevat siiski puust janahkadega kaetud püstkojad ja muldonnid, mida rajati järjepide-

Joonis 11. Karjala pronkssõlgKekomäelt Soome lahe äärest (Finno-ugrõ i baltõ 1987: 262, tahvel 14-1).

Enn Ernits

71

valt ka hilisemal ajal (joonis 12). Koldeid tehti nii elamutesse kuika eraldi asula territooriumile.

Baltimaadele ja mujale Euraasia metsavööndisse sai inimeneelama asuda igijää taganemise järel alles mesoliitikumis ehk kesk-misel kiviajal, mis kestis aastatel 11 400–5000 eKr. Neoliitikumisehk nooremal kiviajal (V–II aastatuhandel eKr) ilmuvad mõnelpool metsavööndis roikaist alusel elamud (nt Ljalovo Moskvast 40km põhja pool) ja vaiehitised (Modlona jõel Vologda oblastis). Mod-lona ääres ehitati nelinurkseid maju punutud seintega. II aastatu-handest eKr alates juurdus uus ehitustüüp – nelinurksed püstpal-kidest seintega hooned, veelgi hiljem rõhtpalkidest seintega hoo-ned (Raam 1975: 9). Soomes ehitati pronksiajal elamuks, aidaks jaloomalaudaks jagunevad pikad hooned, näiteks Nakkila Rieskaro-mäel põhiplaaniga 15x4 m; rauaajal ehitati veelgi suuremaidhooneid (Sarvas 1987: 21, 22). Muinaskülade suurus ja kuju sõltusolulisel määral ümbritsevast maastikust.

Seoses põllumajanduse tekke ja arenguga vajati spetsiaalseidrajatisi (rehi, laut jm). Aida esialgseks vormiks oli jahisaagi hoid-miseks kasutatav sammaslava. Muinasaega kuuluvad ka saunadja kaevud ning võib-olla ka veskid. Hiljemalt I aastatuhande teisel

Joonis 12. Arheoloog Niina Gurina rekonstrueeritud neoliitiline Riigi-küla I asula (Jaanits et al., 1982: 90).

Enn Ernits

72

poolel pKr hakkas eestlastel ja vadjalastel kujunema omapäranetaluehitis – rehielamu (Viires 1995: 233–234).

Sakraalrajatiste hulka kuuluvad hauarajatised (kääpad, kivi-kirstkalmed, laevkalmed, tarandkalmed jm surnute majad), labü-rindid jm (joonis 13). Tuntud mesoliitilised kalmistud soome-ugrialadel asuvad Oleni saarel Äänisjärve (Onega) keskel ja ZveijnikisPõhja-Lätis. Hauarajatised muutusid silmapaistvaks pronksiajal.Soomes rajati pronksiajal sadadest ja tuhandetest munakividest

koosnevaid hauamonumente, nt üksselline on teada Perniö Lampolast

(Sarvas 1987: 21). Eestis tekkisidhilisel pronksiajal kivikuhjadehk kangrud ja laevakujulisedkivikalmed, milles paiknes üksvõi mitu kivikirstu. Hiljemhakati rajama tarandkalmesid,

Joonis 13. Kivilabürint Solovetsi saartelt. E. Ernitsa foto.

Joonis 14. Pisiait pühapaigasPõhja-Sosva jõgikonnas Lääne-Si-beris (Mošinskaja 1976: joonis 7b).

Enn Ernits

73

Joonis 15. Merjalaste kindlustatud asula Bereznajakis (I aastatuhatpKr). (Finno-ugrõ i baltõ 1987: 273, tahvel 25–3).

Joonis 16. Alatskivi Kalevipoja säng. Linnamägi (I aastatuhande lõppeKr – XII sajand pKr). E. Ernitsa foto.

Enn Ernits

74

nt Tõraveres Tartumaal ja Virunukas Võru maakonnas. Need koos-nesid mitmest mulla või kividega täidetud nelinurksest kividestlaotud tarandist. Nende kogupikkus võis ulatuda isegi 100 meetrini(Jaanits et al. 1982: 149–151). Oletatakse, et nii kangrud kui katarandkalmed võisid muinaselanike kujutelmades olla surnuteelamud (Raam 1975: 10). Sakraalehitiste hulka kuuluvad ka hoonedpühapaikades, näiteks obiugrilaste sammastel pisiaidad (joonis 14).

Militaarrajatiste hulka võib paigutada puust või kividest taraja/või muldvalliga ümbritsetud kindlustatud asulad, linnused ehklinnusasulad, mis olid tegelikult polüfunktsionaalsed. Sellised asu-lad tekkisid soome-ugri aladel pronksiajal (nt Asva ja Ridala Saare-maal ning asulad Djakovo kultuuri alal tänapäeva Moskva piirides).Kaitsefunktsiooni täitsid eriti mitmesuguse konstruktsioonigatarad ja vallid (joonised 15 ja 16). Meie ajaarvamise esimesel aasta-tuhandel on tekkinud suhteliselt väikesed linnused ülikute peredele(nt Eestis Lembitu kants Lõhaveres Viljandimaal).

Kirjandus

Epohh bronzõ 1987 = Epohha bronzõ lesnoi polosõ SSSR. Moskva:Arheologija SSSR.

Finno-ugrõ i baltõ 1987 = Finno-ugrõ i baltõ v epohhu srednevekovja.Moskva: Arheologija SSSR.

Flood, J. 1997. Rock Art of the Dreamtime. Images of Ancient Australia.Sydney: Angus & Robertson.

Gorjunova, J. 1978. Ugro-finnõ. Iskusstvo stran i narodov mira 4.Moskva, lk 469–472; asjaomane kirjandus lk 472.

Gribova, L. 1975. Permski zverinõi stil. Problemõ semantiki. Moskva.Helskog, K. 1994. The Rock Carvings in Hjemmeluft/Jiepmaluokta. Alta.Jaanits, L. & Laul, S. & Lõugas, V. & Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu.

Tallinn.Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn.Kirme, K. 1986. Eesti sõled. Tallinn.Mošinskaja, V. I. 1976. Drevnjaja skulptura Urala v Zapadnoi Sibiri.

Moskva.Okladnikov, A. P. & Petrin, V. 1983. Paleolititšeskije rissunki Igna-

tijevskoi peštšerõ na Ju�nom Urale: predvaritelnaja publikatsija. Plastikai rissunki drevnihh kultur. Novosibirsk, lk 47–58.

Oborin, V. & Tšagin, G. 1988. Iskusstvo Prikamja. Tšudskije drevnostiRifeja. Permski zverinõi stil. Perm.

Ošibkina, S. 1997. Veretje I. Poselenije epohhi mezolita na SevereVostotšnoi Jevropõ. Moskva.

Enn Ernits

75

Pankrušev, G. 1978. Mezolit i neolit Karelii 2. Neolit. Leningrad.Poikalainen, V. & Ernits, E. 1996. Esihistoriallista kalliotaidetta

Venäjän suomalais-ugrilaisilta alueilta. Löytöpaikat ja ongelmat. HistoriaFenno-Ugrica. Congressus primus historiae Fenno-Ugricae I: 2. Oulu,lk 217–229.

Poikalainen, V. & Ernits, E. 1998. Rock Carvings of Lake Onega. TheVodla Region. Tartu.

PSSSR 1984 = Paleolit SSSR. Boriskovski, P. (toim). Moskva: Nauka.Raam, V. 1975. Eestlaste muistne ehituskunst. Eesti kunsti ajalugu 1.

Eesti kunst kõige varasemast ajast kuni 19. saj. keskpaigani. Tallinn, lk9–13.

RSFSR 1971 = Rossiiskaja Sovetskaja Federativnaja SotsialistitšeskajaRespublika (RSFSR). Iskusstvo stran i narodov mira 3. Moskva, lk 301–767.

Rudenko, K. 1996. Metal Ware of the Finno-Ugric Peoples of EasternEurope and the Transurals. Historia Fenno-Ugrica. Congressus primushistoriae Fenno-Ugricae I: 2. Oulu, lk 299–309.

Sarvas, P. 1987. Esihistoriallinen taide. Suomen taide 1. Keuruu.Selirand, J. 1975. Luunikerdus, keraamika, metallehistöö. Eesti kunsti

ajalugu 1. Eesti kunst kõige varasemast ajast kuni 19. saj. keskpaigani.Tallinn, lk 13–20.

Tvauri, A. 1999. Cup-marked Stones in Estonia. Folklore 11, lk 113–169.

Viires, A. 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn.

Enn Ernits