DIREKTIIV 2010/63/ELTEADUSLIKEL EESMÄRKIDEL KASUTATAVATE LOOMADE KAITSE KOHTA

Teaduse edendamisel tuleb tagada loomade heaolu

© N

ovo

Nor

disk

Keskkonna

Teaduse edendamisel tuleb tagada loomade heaolu

W.M.S. Russell ja and R.L Burchi 1959. aastal avaldatud raamatus „The Principles of

Humane Experimental Technique" (Humaansete katsemeetodite põhimõtted) tutvustatiesimest korda 3R-põhimõtet. Autorid tegid ettepaneku kasutada asendamise

(replacement), vähendamise (reduction) ja täiustamise (refinement) põhimõtteid (3R-põhimõte) peamise strateegiana, mille kaudu püütakse jõuda humaansetekatsemeetoditeni.

Russell ja Burch nägid laboriloomadel põhineva uurimise, õppetöö ja katsete tegemisepeamise eesmärgina asendamist, ülejäänud kaks põhimõtet, vähendamine ja

täiustamine, on lühikese aja jooksul lihtsamalt saavutatavad.Nad võtsid oma peamise sõnumi kokku järgmiselt: „Kui me peaksime valima mingi

kriteeriumi eksperimendi tegemiseks, siis oleks humaansuse kriteerium parim, millevõiksime leiutada. Suurimad teaduslikud saavutused on alati olnud kõigehumaansemad ja esteetiliselt ligitõmbavamad, edastades sellise ilu ja elegantsi

tundmuse, mis väljendab kõige edukama teaduse olemust.”

Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtted ELi õiguslikus raamistikus

Direktiivis 2010/63/EL (teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta)

esitatakse ELi õigusaktides esimest korda 3R-põhimõte ning kehtestatakse see kõnealuses valdkonnas kindla õigusliku nõudena loomade kasutamise kõikides

aspektides. Lisaks on direktiiviga tagatud, et seda kohaldatakse esialgsest tõlgendusest laiemalt, ka tõuaretuse ja loomade hooldamise suhtes, teisisõnu – tagatakse täiustamine ka

pidamise, tõuaretuse ja hooldamise korral, vaatamata sellele, kas loomaga tehakse teaduskatseid või mitte.

Viited

Direktiiv 2010/63/EL teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta...... 1

Komisjoni rakendusotsus 2012/707/EL, millega kehtestatakse teabe esitamise ühtne vorm vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2010/63/EL teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta ……………………..………………………………… 48

Komisjoni soovitus 2007/526/EÜ teaduslikes katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade pidamise ja hooldamise suuniste kohta.............. 68

DIREKTIIVID

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2010/63/EL,

22. september 2010,

teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artik­lit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arva­must ( 1 ),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ( 2 )

ning arvestades järgmist:

(1) 24. novembril 1986 võttis nõukogu vastu direktiivi86/609/EMÜ, ( 3 ) et kõrvaldada lahknevused liikmesriikideõigus- ja haldusnormides, mis käsitlevad katsetes jamuudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomadekaitset. Selle direktiivi vastuvõtmisest alates on liikmesrii­kide vahel ilmnenud uued lahknevused. Teatavad liikmes­riigid on vastu võtnud siseriiklikud rakenduseeskirjad,millega tagatakse teaduslikel eesmärkidel kasutatavateloomade kaitse kõrge tase, samas kui mõned liikmesriigidkohaldavad ainult direktiiviga 86/609/EMÜ ette nähtudmiinimumnõudeid. Nimetatud lahkenevused võivad takis­tada kaubandust selliste toodete ja ainete osas, mille välja­töötamine hõlmab katseid loomadega. Seetõttu peakskäesoleva direktiiviga ette nägema üksikasjalikumadeeskirjad selliste lahknevuste vähendamiseks, ühtlustadesnimetatud valdkonnas kohaldatavaid eeskirju, ning sise­turu nõuetekohase toimimise tagamiseks.

(2) Loomade heaolu on liidu väärtus, mis on talletatudEuroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 13.

(3) 23. märtsil 1998 võttis nõukogu vastu otsuse1999/575/EÜ, milles käsitletakse katsetes ja muudelteaduslikel eesmärkidel kasutatavate selgroogsete loomadekaitse Euroopa konventsiooni sõlmimist ühendusepoolt ( 4 ). Konventsiooniga ühinedes tunnistas ühendusrahvusvahelisel tasandil teaduslikel eesmärkidel kasutata­vate loomade kaitsmise ja heaolu tähtsust.

(4) Oma 5. detsembri 2002. aasta resolutsioonis direktiivi86/609/EMÜ kohta nõudis Euroopa Parlament, etkomisjon koostaks selle direktiivi läbivaatamiseks ettepa­neku loomkatsete valdkonnas rangemate ja läbipaistva­mate meetmete võtmiseks.

(5) 15. juunil 2006 võeti katsetes ja muudel teaduslikeleesmärkidel kasutatavate selgroogsete loomade kaitseEuroopa konventsiooni osapoolte vahel toimunud nel-janda mitmepoolse konsultatsiooni käigus vastu nime­tatud konventsiooni muudetud A-liide, mis sisaldabkatseloomade pidamise ja hooldamise suuniseid. Needsuunised lisati ka komisjoni 18. juuni 2007. aasta soovi­tusse 2007/526/EÜ teaduslikes katsetes ja muudel teadus­likel eesmärkidel kasutatavate loomade pidamise ja hool­damise suuniste kohta ( 5 ).

(6) Loomade heaolu mõjutavate tegurite ning loomadevõime kohta tunda ja väljendada valu, kannatusi, stressija püsivaid kahjustusi on olemas uusi teaduslikkeandmeid. Seetõttu on vaja teaduslikes katsetes kasutata­vate loomade heaolu parandada, tõstes kooskõlas teaduseviimaste arengusuundadega miinimumstandardeid nendeloomade kaitseks.

(7) Loomadesse suhtumine sõltub samuti riikides valitseva­test erinevatest arusaamadest ja teatud liikmesriikides onvajadus säilitada loomade heaolu eeskirju, mis on ulatus­likumad liidu tasandil heakskiidetutest. Loomade huvidesja tingimusel, et see ei mõjuta siseturu toimimist, onasjakohane võimaldada liikmesriikidele teatud paindlikkussäilitada siseriiklikke eeskirju loomade ulatuslikumakskaitseks, kui need on kooskõlas Euroopa Liidu toimimiselepinguga.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/33

( 1 ) ELT C 277, 17.11.2009, lk 51. ( 2 ) Euroopa Parlamendi 5. mai 2009. aasta seisukoht (ELT C 212 E,

5.8.2010, lk 170), nõukogu 13. septembri 2010. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja Euroopa Parlamendi 8. septembri 2010. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni aval­damata).

( 3 ) EÜT L 358, 18.12.1986, lk 1. ( 4 ) EÜT L 222, 24.8.1999, lk 29. ( 5 ) ELT L 197, 30.7.2007, lk 1.

1

(8) Lisaks selgroogsetele loomadele, mis hõlmab sõõrsuud,peaks käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluma kapeajalgsed, kuna on olemas teaduslikke tõendeid sellekohta, et nad on võimelised kogema valu, kannatusi,stressi ja püsivaid kahjustusi.

(9) Käesolev direktiiv peaks hõlmama ka imetajate loote­vorme, kuna on olemas teaduslikke tõendeid sellekohta, et selliste vormide puhul valitseb nende arengupe­rioodi viimases kolmandikus suurenenud oht kogedavalu, kannatusi ja stressi, mis võib halvasti mõjuda kanende edasisele arengule. Lisaks näitavad teaduslikudtõendid, et embrüo- ja lootevormidega nende varasemasarengustaadiumis tehtavad katsed võivad tekitada valu,kannatusi, stressi ja püsivaid kahjustusi juhul, kui neilarenguvormidel lastakse elada kauem kui esimesed kakskolmandikku oma arengust.

(10) Ehkki elusloomade kasutamine katsetes on soovitav asen­dada muude meetoditega, mis ei nõua elusloomade kasu­tamist, on elusloomade kasutamine endiselt vajalikinimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitsmiseks.Käesolev direktiiv on siiski tähtis samm lõppeesmärgisaavutamise suunas asendada teaduslikel või hariduslikeleesmärkidel tehtavad katsed elusloomadega niipea, kuisee on teaduslikult võimalik. Sel eesmärgil püüabkäesolev direktiiv hõlbustada ja edendada alternatiivsetemeetodite edasiarendamist. See püüab tagada kõrge kait­setaseme loomadele, keda on siiski vaja katsetes kasutada.Käesolev direktiiv tuleks korrapäraselt läbi vaadata, võttesarvesse teaduse ja loomade kaitse meetmete arengut.

(11) Teaduslikes katsetes kasutatavate elusloomade hooldamistja kasutamist reguleerivad rahvusvaheliselt kehtestatudasendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtted.Tagamaks, et loomade kasvatamine, hooldamine jakatsetes kasutamine liidus vastab rahvusvahelistele javäljaspool liitu kohaldatavatele riiklikele standarditele,tuleks käesoleva direktiivi rakendamisel võtta süstemaati­liselt arvesse asendamise, vähendamise ja täiustamisepõhimõtteid. Asendamise, vähendamise ja täiustamisepõhimõtteid tuleks meetodite valikul rakendada alterna­tiivsete meetodite kasutamise nõude range hierarhiakaudu. Juhul kui liidu õigusaktid alternatiivset meetoditei tunnusta, saab loomade arvu vähendada, kasutadesmuid meetodeid ja rakendades katsestrateegiaid, nagu invitro ja muude meetodite kasutamine, mis vähendavad jatäiustavad loomade kasutamist.

(12) Loomade olemuslikku väärtust tuleb austada. Kaavalikkus tunneb muret loomade katsetes kasutamise

eetilisuse üle. Seetõttu tuleks loomi alati kohelda aistimis­võimeliste olevustena ning nende katsetes kasutamine peaks piirduma valdkondadega, mis toovad lõpptulemu­sena kasu inimeste või loomade tervisele või keskkon­nale. Loomade kasutamist teaduslikel või hariduslikel eesmärkidel tuleks kaaluda vaid siis, kui loomi mitteka­sutav alternatiiv on kättesaamatu. Teistes liidu pädevusse kuuluvates valdkondades peaks loomade kasutamine teaduslikes katsetes olema keelatud.

(13) Meetodite ja kasutatavate loomaliikide valik mõjutabotseselt nii kasutavate loomade arvu kui ka nende heaolu.Seetõttu peaks meetodite valik tagama, et kasutataksemeetodit, mis võimaldab saavutada kõige rahuldavamaidtulemusi ja põhjustab tõenäoliselt kõige vähem valu,kannatusi ja stressi. Väljavalitud meetodid peaksid kasu­tama minimaalset arvu loomi, mis on vajalik usaldusväär­sete tulemuste saamiseks, ja peaksid nõudma sellisteloomaliikide kasutamist, kelle võime tunda valu, kanna­tusi ja stressi on madalaim ning kellele põhjustatavadpüsivad kahjustused on kõige väiksemad, mis oleksidoptimaalsed tulemuste laiendamiseks sihtgrupi liikidele.

(14) Väljavalitud meetodid peaksid võimaluse korral vältimalõpp-punktina surma raskete kannatuste tõttu, midakogetakse enne surma. Võimaluse korral tuleks see asen­dada humaansemate lõpp-punktidega, kasutades kliinilisimärke, mis osutavad lähenevale surmale ja võimaldavadseega looma surmata, vältides edasisi kannatusi.

(15) Ebasobiva surmamisviisi kasutamine võib loomadelepõhjustada märkimisväärset valu, stressi ja kannatusi.Seda toimingut teostava isiku ametialane pädevus onvõrdselt oluline. Seega tohiks loomi surmata ainultpädev isik, kes kasutab selleks viisi, mis sobib asjaomaseleliigile.

(16) On vaja tagada, et loomade kasutamine katsetes eiohustaks bioloogilist mitmekesisust. Seetõttu tuleksohustatud liike võimalikult vähe katsetes kasutada.

(17) Olemasolevaid teaduslikke andmeid arvesse võttes onahviliste kasutamine teaduslikes katsetes biomeditsiini-uuringute seisukohast praegu veel vajalik. Seoses nendegeneetilise sarnasusega inimestele ja nende kõrgeltarenenud sotsiaalsete oskustega tekitab ahviliste kasuta­mine teaduslikes katsetes eriomaseid eetilisi ja praktilisi

ET L 276/34 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

2

probleeme, mis on seotud nende käitumuslike, keskkon­naalaste ja sotsiaalsete vajadustega laborikeskkonnas. Peale selle teeb ahviliste kasutamine avalikkusele enim muret. Seetõttu tuleks ahviliste kasutamist lubada vaid neis inimestele kasu toovates olulistes biomeditsiini vald­kondades, kus asendamiseks sobivad alternatiivsed meetodid ei ole veel kättesaadavad. Nende kasutamist tuleks lubada vaid alusuuringuteks, vastavate ahviliste liikide säilitamiseks või kui katseid, sealhulgas ksenotrans­plantatsiooni, viiakse läbi seoses inimestele tõenäoliselt eluohtlike seisunditega või seoses juhtudega, mis mõju­tavad oluliselt inimese igapäevast elu, s.t invaliidistavate seisunditega.

(18) Inimahvide kui inimestele kõige lähedasemate ja kõigearenenumate sotsiaalsete ja käitumuslike oskustega liikidekasutamine peaks olema lubatud ainult uuringutes, milleeesmärk on nende liikide säilitamine või mis on vajalikudseoses inimestele eluohtlike ja invaliidistavate seisunditegaja mille puhul ükski teine liik ega alternatiivne meetod eiole piisav katse eesmärgi saavutamiseks. Liikmesriik, kesväidab endal olevat sellise vajaduse, peaks esitama komis­jonile vajaliku teabe otsuse tegemiseks.

(19) Ahviliste kinnipüüdmine loodusest on neile loomadeleäärmiselt stressirohke ning suurendab vigastuste jakannatuste ohtu nende kinnipüüdmise ja transportimisekäigus. Selleks, et loomade loodusest kinnipüüdmistkasvatamise eesmärgil lõpetada, tuleks pärast asjakohasteüleminekuperioodi katsetes kasutada ainult selliseidloomi, kes on vangistuses kasvanud loomade järglasedvõi kes oleks hangitud jätkusuutlikest kolooniatest.Selleks tuleks vajadusel läbi viia teostatavuse uuring jakehtestada üleminekuperiood. Tuleks uurida, kas lõppees­märgina on teostatav üleminek ahviliste hankimiseleainult jätkusuutlikest kolooniatest.

(20) Teatud selgroogsete loomade puhul tuleb neid kasvatadaspetsiaalselt katsetes kasutamiseks, et nende geneetiline,bioloogiline ja käitumuslik taust oleks katsete läbiviijatelevõimalikult hästi teada. Sellekohased teadmised suuren­davad teaduslikku kvaliteeti ja tulemuste usaldusväärsustning vähendavad nende muutlikkust, mille tulemusenaväheneb katsete arv ja loomade kasutamine. Peale selletuleks loomade heaolu ja säilitamise eesmärgil loodusestkinnipüütud loomade kasutamist katsetes piirata juhtu­deni, mille korral katse eesmärki pole võimalik spetsiaal­selt katsete jaoks kasvatatud loomi kasutades saavutada.

(21) Kuna hulkuvate ja looduses vabalt elavate koduloomalii­kide taust on tundmatu ja nende kinnipüüdmine ja ette­

võtetesse paigutamine tekitab neile loomadele stressi, ei tohiks neid üldreeglina katsetes kasutada.

(22) Läbipaistvuse suurendamiseks, projektilubade saamisehõlbustamiseks ja täitmise jälgimise vahendite tagamisekstuleks sisse viia katsete raskuse klassifikatsioon, mispõhineb loomadele tekitatud valu, kannatuste, stressi japüsivate kahjustuste hinnangulisel tasemel.

(23) Eetilisest vaatepunktist peaks valul, kannatustel ja stressilolema ülemine piir, mida ei tohiks loomade kasutamiselteaduslikes katsetes ületada. Seetõttu tuleks keelata sellistekatsete tegemine, mille tulemuseks on tugev valu, kanna­tused või stress, mis on tõenäoliselt pikaajalised ja midaei saa leevendada.

(24) Aruandluse tarbeks ühtse vormi väljatöötamisel tuleksprojekti hindamise ajal prognoositava raskuse asemelarvesse võtta looma poolt kogetava valu, kannatuste,stressi või püsivate kahjustuste tegelikku raskust.

(25) Katsetes kasutatavate loomade arvu saaks vähendada,sooritades katseid loomadel rohkem kui ühe korra, kuisee ei kahjusta teaduslikku eesmärki ega põhjustaloomade ebapiisavat heaolu. Siiski peaks loomade taas­kasutamisest tõusev kasu olema tasakaalus nende hea-olule halvasti mõjuvate teguritega, võttes arvesse igaüksiku looma elu jooksul kogetut. Selle võimaliku konf­likti tulemusena tuleks loomade taaskasutamist kaaludaigal üksikjuhul eraldi.

(26) Pärast katse lõppu tuleks looma tuleviku suhtes vastuvõtta kõige sobivam otsus, mis põhineb looma heaolulja võimalikel ohtudel keskkonnale. Loomad, kelle heaolukahjustuks, tuleks surmata. Mõnedel juhtudel tuleksloomad sobivasse elukeskkonda või loomakasvatussüs­teemi tagasi viia või selliste loomade puhul, nagu koeradja kassid, lubada need paigutada uude elukohta perekon­dade juures, kuna avalikkuse mure selliste loomadesaatuse pärast on suur. Kui liikmesriigid uude elukohtapaigutamist lubavad, on väga oluline, et kasvatajal,tarnijal või kasutajal oleks kava, mis näeks ette loomadevajaliku sotsialiseerimise, võimaldades neil uues elukohasedukalt sisse elada ja hoides neil ära tarbetu stressi ningaidates tagada avalikku ohutust.

(27) Loomade kudesid ja elundeid kasutatakse in vitro meeto­dite arendamiseks. Vähendamise põhimõtte edendamisekspeaksid liikmesriigid aitama vajadusel kaasa programmideloomisele surmatud loomade organite ja kudedejagamiseks.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/35

3

(28) Katsetes kasutatavate loomade heaolu sõltub suurel määral selliste töötajate teadmistest ja ametialasest päde­vusest, kes teostavad järelevalvet katsete üle, kes soori­tavad katseid ja kes kontrollivad loomade eest igapäeva­selt hoolitsevat personali. Liikmesriigid peaksid tunnusta­mise kaudu või muude vahenditega tagama, et töötajad on asjakohaselt haritud, väljaõppe saanud ja pädevad. Lisaks on oluline, et seni kuni töötajad on saavutanud nõutava pädevuse ja seda ka tõendanud, töötavad nad järelevalve all. Haridusnõudeid käsitlevad vabatahtlikud liidu tasandi suunised edendavad pikemas perspektiivis töötajate vaba liikumist.

(29) Kasvatajate, tarnijate ja kasutajate ettevõtetes peaks olema vajalikud seadmed ja varustus, mis vastaksid asjaomaste loomaliikide pidamisnõuetele ning võimaldaksid teha katseid tõhusalt ja loomadele võimalikult vähe stressi tekitades. Kasvatajad, tarnijad ja kasutajad tohiksid töötada ainult juhul, kui pädevad asutused on neid tunnustanud.

(30) Et tagada loomade heaolu alaste vajaduste pidev jälgi­mine, peaks asjakohane veterinaarhooldus olema alati kättesaadav ning igas ettevõttes tuleks üks töötaja määrata vastutavaks loomade hooldamise ja heaolu eest.

(31) Loomade pidamise, kasvatamise ja kasutamise seisuko­hast tuleks esmajärjekorras tähelepanu pöörata loomade heaolu kaitsele. Seetõttu peaks kasvatajatel, tarnijatel ja kasutajatel olema loomade heaolu üksus, mille esma- ülesanne oleks keskenduda nõustamisele loomade heaoluga seotud küsimustes. Samuti peaks üksus jälgima projektide arengut ja tulemusi ettevõttes, soodustades hoolitsevat sisekliimat ja pakkudes võimalusi viimaste tehniliste ja teaduslike saavutuste praktiliseks kohaldami­seks ja õigeaegseks rakendamiseks seoses asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtetega, et parandada loomade elu jooksul kogetu kvaliteeti. Loomade heaolu üksuse nõuanded tuleks korralikult dokumenteerida, et neid oleks võimalik kontrollide käigus uurida.

(32) Et võimaldada pädevatel ametiasutustel jälgida käesoleva direktiivi täitmist, peaksid kõik kasvatajad, tarnijad ja kasutajad pidama täpset arvestust kasutatud loomade arvu, nende päritolu ja saatuse kohta.

(33) Ahviliste, koerte ja kasside kohta peaks olema perso­naalne toimik, millesse kantakse andmeid kogu nende elu jooksul, et neid saaks hooldada, pidada ja kohelda vastavalt nende individuaalsetele vajadustele ja omadus­tele.

(34) Loomade pidamine ja hooldamine peaks tuginema iga liigi eriomastele vajadustele ja omadustele.

(35) Liikmesriikides on erinevad loomade pidamise ja hoolda­mise nõuded, mis aitab kaasa siseturu moonutuste tekkele. Peale selle ei kajasta osa neist nõuetest enam viimaseid teadmisi pidamis- ja hooldamistingimuste mõju kohta nii loomade heaolule kui ka katsete teadusli­kele tulemustele. Seetõttu on vaja käesoleva direktiiviga kehtestada pidamise ja hooldamise ühtlustatud nõuded. Neid nõudeid tuleks ajakohastada teaduse ja tehnika arengu alusel.

(36) Käesoleva direktiivi täitmise jälgimiseks peaksid liikmes­riigid kontrollima korrapäraselt kasvatajaid, tarnijaid ja kasutajaid riskide alusel. Avalikkuse usalduse tagamiseks ja läbipaistvuse suurendamiseks peaks asjakohane osa kontrollidest toimuma ette teatamata.

(37) Et aidata liikmesriikidel tagada käesoleva direktiivi täit­mist, peaks komisjon siseriiklike kontrollide toimimise aruannete tulemustele tuginedes kahtluse korral kontrol­lima siseriiklikke kontrollisüsteeme. Nende kontrollide käigus leitud puudustega tuleks liikmesriikidel tegeleda.

(38) Igakülgne projekti hindamine, milles võetakse arvesse eetilisi kaalutlusi loomade kasutamisel, on projektiloa saamise aluseks ja peaks tagama, et neis projektides täide­takse asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõt­teid.

(39) Lisaks on nii moraali kui ka teaduse seisukohast tähtis tagada, et iga looma kasutamist hinnatakse hoolikalt selle kasutamise oodatud tulemuse teadusliku või haridusliku usaldusväärsuse, kasulikkuse ja asjakohasuse seisukohast. Projektist tõusev oodatav kasu peaks olema tasakaalus loomale tõenäoliselt põhjustatava kahjuga. Seetõttu tuleks elusloomade kasutamist sisaldavatele projektidele loa andmise protsessi ühe osana läbi viia projekti erapooletu hindamine, mis on sõltumatu uuringus osalevatest isiku­test. Lisaks peaks projekti hindamise tulemuslik rakenda­mine võimaldama uute esilekerkivate teaduslike katse­meetodite sobivat hindamist.

(40) Projekti olemuse, kasutatud liigi tüübi ja projekti soovitud eesmärkide saavutamise tõenäosuse tõttu võib tekkida vajadus teostada tagasiulatuv hinnang. Kuna projektid võivad keerukuse, kestuse ja tulemuste saavutamisele kuluva ajavahemiku osas oluliselt erineda, peab tagasi- ulatuva hinnangu teostamise üle otsustamisel neid tegu­reid täielikult arvesse võtma.

ET L 276/36 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

4

(41) Avalikkuse teavitamise tagamiseks on oluline elusloomi kasutavaid projekte käsitlev objektiivne teave avalikkusele kättesaadavaks teha. See ei tohiks rikkuda varalisi õigusi ega paljastada konfidentsiaalset teavet. Seepärast peaksid kasutajad koostama nende projektide anonüümsed mitte­tehnilised kokkuvõtted, mille liikmesriigid peaksid avali­kustama. Avalikustatud detailid ei tohiks rikkuda kasuta­jate anonüümsust.

(42) Inimeste ja loomade tervise ning keskkonnaga seotud riskide juhtimiseks näevad liidu õigusaktid ette, et aineid ja tooteid tohib turustada alles pärast seda, kui on esitatud asjakohased andmed ohutuse ja tõhususe kohta. Osa neist nõuetest saab täita ainult loomkatsete abil (edaspidi „kohustuslikud katsed”). Alternatiivsete meeto­dite kasutamise suurendamiseks ja kohustuslike katsete tarbetu kordamise vältimiseks on vaja võtta erimeetmeid. Seepärast peaksid liikmesriigid tunnustama liidu õigusak­tidega ette nähtud katsemeetodite abil saadud katsetule­muste usaldusväärsust.

(43) Halduskoormuse vähendamiseks ning liidu teaduse ja tööstuse konkurentsivõime suurendamiseks peaks olema võimalik anda ühe rühmaloaga luba mitmele geneerilisele projektile, kui need viiakse läbi, kasutades väljakujunenud meetodeid katsetamise, diagnoosimise või tootmise eesmärgil, kuid neid katseid projekti hindamisest vabasta­mata.

(44) Loataotluste tõhusa läbivaatamise tagamiseks ning liidu teaduse ja tööstuse konkurentsivõime suurendamiseks tuleks pädevatele asutustele kehtestada tähtaeg projektiet­tepanekute hindamiseks ja projektilubade andmise üle otsustamiseks. Projekti hindamise kvaliteedi rikkumisest hoidumiseks võib keerulisemate projektiettepanekute puhul väljapakutud projekti valdkondade arvukuse, uudsete omaduste ja keerulisemate meetodite tõttu vaja minna lisaaega. Projekti hindamise tähtaegade pikenda­mine peaks siiski jääma erandiks.

(45) Võttes arvesse mõnede katsete rutiinset või korduvat iseloomu, on asjakohane anda liikmesriikidele regula­tiivne võimalus kehtestada lihtsustatud haldusmenetlus selliseid katseid sisaldavate projektide hindamiseks tingi­musel, et täidetakse teatud käesolevas direktiivis sätes­tatud nõudeid.

(46) Alternatiivsete meetodite olemasolu sõltub suuresti alter­natiivide väljatöötamisega seotud uuringute edusammu­dest. Ühenduse teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse

raamprogrammid on suurendanud selliste projektide rahastamist, mille eesmärk on asendada, vähendada ja täiustada loomade kasutamist katsetes. Liidu teaduse ja tööstuse konkurentsivõime suurendamiseks ning katsetes loomade kasutamise asendamiseks, vähendamiseks ja täiustamiseks peaksid komisjon ja liikmesriigid aitama teadusuuringute ja muude vahenditega kaasa alternatiiv­sete meetodite väljatöötamisele ja valideerimisele.

(47) Euroopa Alternatiivsete Meetodite Tõestamise Keskus, poliitiline meede komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse raames on alates 1991. aastast koordineerinud alterna­tiivsete meetodite valideerimist liidus. Vajadus uute meetodite väljatöötamise ja valideerimiseks esitamise järele siiski suureneb pidevalt, mis nõuab alternatiivsete meetodite tõestamise liidu referentlabori ametlikku asuta­mist. Nimetatud laborile tuleks viidata kui Euroopa Alter­natiivsete Meetodite Tõestamise Keskusele (ECVAM). Komisjon peab tegema liikmesriikidega koostööd uurin­gute valideerimise prioriteetide kindlaksmääramisel. Liik­mesriigid peaksid aitama komisjonil kindlaks määrata ja nimetada sobivad laborid selliste valideerimisuuringute teostamiseks. Varem valideeritud meetoditega sarnaste valideerimisuuringute jaoks ja valideerimisuuringutele, mille jaoks valideerimine tähendab märkimisväärset konkurentsieelist, peaks ECVAMil olema võimalus võtta tasu nendelt, kes esitavad nimetatud valideerimismeeto­deid. Sellised tasud ei tohiks kahjustada ausat konkurentsi testimistööstuses.

(48) Projekti hindamisele ja ülevaatuse strateegiatele tuleb sise­riiklikul tasandil tagada ühtne lähenemine. Liikmesriigid peaksid asutama teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse siseriiklikud komiteed, mis nõustaksid pädevaid asutusi ja loomade heaolu üksusi, et edendada asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtteid. Liikmesriikide komiteede võrgustikus peaks toimuma parimate tavade vahetus liidu tasandil.

(49) Biomeditsiiniuuringute tehnika ja teaduse areng võib olla kiire ja sama ruttu võivad laieneda teadmised loomade heaolu mõjutavatest teguritest. Seepärast on vaja ette näha käesoleva direktiivi läbivaatamine. Läbivaatamisel tuleks teaduse arengut arvesse võttes uurida esmajärje­korras võimalusi loomade, eriti ahviliste kasutamise asen­damiseks. Komisjon peaks koostama perioodilisi temaati­lisi ülevaateid katsetes loomade kasutamise asendamise, vähendamise ja täiustamise kohta.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/37

5

(50) Ühetaolise kohaldamise tagamiseks tuleks komisjonile anda rakendusvolitused, et võtta vastu liidu tasandi suunised kasvatajate, tarnijate ja kasutajate personali haridus-, koolitus- ja pädevusnõuete kohta, võtta vastu üksikasjalikud eeskirjad liidu referentlabori, selle kohus­tuste ja ülesannete ning tasu kohta, mida see võib võtta, kehtestada ühtne formaat, mille raames liikmesriigid edastavad komisjonile teavet käesoleva direktiivi rakenda­mise kohta, statistilist teavet ja muud spetsiifilist teavet ning kaitseklausli kohaldamise kohta. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 291 sätestatakse sea- dusandliku tavamenetluse kohaselt eelnevalt määruse abil eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesrii­kide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohalda­takse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes. Kuni kõnealuse uue määruse vastuvõtmiseni kohaldatakse jätkuvalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsust 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendus­volituste kasutamise menetlused), ( 1 ) välja arvatud kont­rolliga regulatiivmenetlust käsitlevaid sätteid, mis ei ole kohaldatavad.

(51) Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte järgneva kohta: muudatused liikide loetelu osas, mille isendeid peab katsetes kasutamiseks eraldi kasva­tama; muudatused hooldamise ja pidamise standardite osas; muudatused surmamismeetodite, sealhulgas nende täpsustamise osas; muudatused elementide osas, mida liikmesriigid kasutavad kasvatajate, tarnijate ja kasutajate personali haridus-, koolitus- ja pädevusnõuete kehtesta­miseks; muudatused teatud loa taotlemiseks vajalike kohustuslike elementide osas; liidu referentlabori, tema kohustuste ja ülesannetega seotud muudatused; samuti muudatused, mis puudutavad näiteid igasse raskusast­messe liigitatud erinevatest katsetest, võttes aluseks katse­liigiga seotud tegurid. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsul­tatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil.

(52) Liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirjad käesoleva direktiivi sätete rikkumise korral kohaldatavate karistuste kohta ja tagama nende rakendamise. Karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(53) Direktiiv 86/609/EMÜ tuleks seetõttu kehtetuks tunnis­tada. Teatud käesoleva direktiiviga kehtestatavad muuda­tused mõjutavad otseselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1069/2009 (milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad) ( 2 ) kohaldamist. Seetõttu on asjakohane nimetatud määruse sätet vastavalt muuta.

(54) Projektidele tagantjärele loa andmisest tulenev kasu loomade heaolule ja sellega seotud halduskulud on õigus­tatud ainult pikaajaliste käimasolevate projektide puhul. Seepärast on vaja käimasolevate lühiajaliste ja keskmise

pikkusega projektide jaoks lisada üleminekumeetmed, et vältida tagantjärele loa andmise vajadust, millest tulenev kasu on väike.

(55) Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsiooni­devahelise kokkuleppe punktiga 34 julgustatakse liikmes­riike koostama nende endi jaoks ja liidu huvides vasta­vustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeet­mete vahel, ning need tabelid avalikustama.

(56) Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt teaduslikes katsetes kasutatavate loomadega seotud õigusaktide ühtlustamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning direktiivi ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid koos­kõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsi­diaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse meetmed teaduslikel või hariduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitseks.

Sel eesmärgil sätestatakse eeskirjad järgmistes valdkondades:

a) loomade katsetes kasutamise asendamine ja vähendamine ning katsetes kasutatavate loomade kasvatamise, pidamise, hooldamise ja kasutamise täiustamine;

b) loomade päritolu, kasvatamine, märgistamine, hooldamine ja pidamine ning surmamine;

c) kasvatajate, tarnijate ja kasutajate toimingud;

d) selliste projektide hindamine ja neile loa andmine, kus katsetes kasutatakse loomi.

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse, kui loomi kasutatakse või kavatsetakse kasutada teaduslikel eesmärkidel või kui neid kasvatatakse spetsiaalselt selleks, et nende elundeid või kudesid selleks kasutada.

Käesolevat direktiivi kohaldatakse seni, kuni esimeses lõigus osutatud loomad on surmatud, uude elukohta paigutatud või tagasi viidud sobivasse elukeskkonda või loomakasvatussüs­teemi.

ET L 276/38 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

( 1 ) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. ( 2 ) ELT L 300, 14.11.2009, lk 1.

6

Valu, kannatuste, stressi või püsivate kahjustuste kõrvaldamine anesteesia, analgeesia või muude meetodite eduka kasutamise abil ei jäta looma katsetes kasutamist käesoleva direktiivi regu­leerimisalast välja.

3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse järgmistele loomadele:

a) elusad selgroogsed (v.a inimesed), kaasa arvatud:

i) iseseisvalt toituvad vastsevormid ja

ii) imetajate lootevormid alates nende normaalse arengu viimasest kolmandikust;

b) elusad peajalgsed.

4. Käesolevat direktiivi kohaldatakse katsetes kasutatavatele loomadele, kes on lõike 3 punktis a osutatust varasemas aren­gustaadiumis, kui loomal lastakse elada sellest arengustaadiumist kauem ja ta kogeb sellesse arengustaadiumisse jõudes sooritatud katsete tulemusena tõenäoliselt valu, kannatusi, stressi või püsi­vaid kahjustusi.

5. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste valdkondade suhtes:

a) katsetega mitte seotud põllumajanduslikud tegevused;

b) katsetega mitte seotud kliinilised veterinaartegevused;

c) veterinaarravimi müügiloa saamiseks nõutud kliinilised vete­rinaarkatsetused;

d) tegevused, mis on ette võetud tunnustatud loomakasvatuse eesmärgil;

e) tegevused, mille peamine eesmärk on looma identifitseeri­mine;

f) tegevused, mis tõenäoliselt ei põhjusta valu, kannatusi, stressi või püsivaid kahjustusi, mis on võrdsed või suuremad, kui põhjustab hea veterinaartava kohaselt tehtav nõelatorge.

6. Käesolevat direktiivi kohaldatakse, ilma et see piiraks nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/768/EMÜ liikmes­riikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta ( 1 ).

Artikkel 2

Rangemad siseriiklikud meetmed

1. Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud üldeeskirju täites võivad liikmesriigid säilitada sätted, mis kehtivad 9. no­vembril 2010 ja mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate loomade ulatuslikum kaitse, kui on ette nähtud käesoleva direktiivi sätetega.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellistest siseriiklikest sätetest enne 1. jaanuari 2013. Komisjon teavitab teisi liikmesriike kõnealustest sätetest.

2. Lõike 1 kohaselt toimides ei tohi liikmesriik keelata ega takistada teises liikmesriigis vastavalt käesolevale direktiivile kasvatatud või peetud loomade tarnimist või kasutamist, ega keelata või takistada nimetatud loomade käesolevale direktiivile vastava kasutamisega välja töötatud toodete turuleviimist.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. „katse” – looma invasiivne või mitteinvasiivne kasutamine eksperimentaalsetel või muudel teaduslikel eesmärkidel, mille tulemus on teada või teadmata, või hariduslikel eesmärkidel, mis võivad põhjustada loomale valu, kannatusi, stressi või püsivaid kahjustusi, mis on võrdsed või suuremad, kui põhjustab hea veterinaartava kohaselt tehtav nõelatorge.

See hõlmab igasugust tegevust, mille plaanitud või tõenäolise tulemusena sünnib või koorub mõnes nimetatud seisundis olev loom või luuakse ja säilitatakse geneetiliselt muundatud ja mõnes nimetatud seisundis olev aretusliin, kuid ei hõlma loomade surmamist vaid nende kudede või elundite kasuta­mise eesmärgil;

2. „projekt” – tööprogramm, millel on määratletud teaduslik eesmärk ja mis hõlmab ühte või mitut katset;

3. „ettevõte” – seadeldis, ehitis, ehitiste rühm või muu ruum, kus võib olla ositi tarastamata või katmata kohti, samuti teisaldatavad rajatised;

4. „kasvataja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kasvatab I lisas nimetatud loomi nende kasutamiseks katsetes või nende kudede või elundite kasutamiseks teaduslikel eesmärkidel, või kasvatab muid loomi põhiliselt nendel eesmärkidel, kas kasumi saamiseks või mitte;

5. „tarnija” – füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib loomi nende kasutamiseks katsetes või nende kudede või elundite kasutamiseks teaduslikel eesmärkidel, kas kasumi saamiseks või mitte, välja arvatud kasvataja;

6. „kasutaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab loomi katsetes, kas kasumi saamiseks või mitte;

7. „pädev asutus” – liikmesriigi poolt käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks määratud asutus või asutused või organid.

Artikkel 4

Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõte

1. Liikmesriigid tagavad, et võimaluse korral valitakse katse asemel teaduslikult rahuldav meetod või katsestrateegia, milles elusloomi ei kasutata.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/39

( 1 ) EÜT L 262, 27.9.1976, lk 169. Direktiiv on uuesti sõnastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta määru­sega (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete kohta (ELT L 342, 22.12.2009, lk 59), mida kohaldatakse alates 11. juulist 2013.

7

2. Liikmesriigid tagavad, et projektides kasutatavate loomade arvu vähendatakse miinimumini, mis veel ei kahjusta projekti eesmärke.

3. Liikmesriigid tagavad, et täiustatakse loomade kasvatamist, pidamist ja hooldamist ning katsetes kasutatavaid meetodeid, kõrvaldades või vähendades miinimumini loomadele põhjusta­tava võimaliku valu, kannatused, stressi või püsivad kahjustused.

4. Meetodi valikul rakendatakse käesolevat artiklit kooskõlas artikliga 13.

Artikkel 5

Katsete eesmärgid

Katseid võib läbi viia ainult järgmistel eesmärkidel:

a) alusuuringud;

b) translatiivsed või rakendusuuringud, millel on mõni järgmis­test eesmärkidest:

i) inimeste, loomade või taimede haiguse, halva tervisliku seisundi või muu kõrvalekalde või nende tagajärgede vältimine, ennetamine, diagnoosimine või ravi;

ii) inimeste, loomade või taimede füsioloogilise seisundi hindamine, kindlaks tegemine, reguleerimine või muut­mine;

iii) loomade heaolu ja põllumajanduslikul otstarbel kasvata­tavate loomade pidamistingimuste parandamine;

c) ükskõik millisel punktis b osutatud eesmärgil ravimite, toidu- ja söödaainete ning muude selliste ainete või toodete välja­töötamine, tootmine või kvaliteedi, tõhususe ja ohutuse kontrollimine;

d) loodusliku keskkonna kaitsmine inimeste või loomade tervise või heaolu huvides;

e) uuringud, mille eesmärk on liikide säilitamine;

f) kõrgharidus või väljaõpe kutseoskuste omandamiseks, säilita­miseks või parandamiseks;

g) kohtuekspertiisi uuringud.

Artikkel 6

Surmamise meetodid

1. Liikmesriigid tagavad loomade surmamise minimaalse valu, kannatuste ja stressiga.

2. Liikmesriigid tagavad loomade surmamise kasvataja, tarnija või kasutaja ettevõttes pädeva isiku poolt.

Väliuuringute puhul võib pädev isik looma surmata väljaspool ettevõtet.

3. IV lisaga hõlmatud loomade puhul kasutatakse nimetatud lisas sätestatud asjakohast surmamise meetodit.

4. Pädevad asutused võivad teha lõike 3 nõudest erandeid:

a) lubades muu meetodi kasutamist tingimusel et teaduslike tõendite kohaselt loetakse seda meetodit vähemalt sama humaanseks, või

b) tuginedes teaduslikule põhjendusele selle kohta, et IV lisas sätestatud surmamise meetodit kasutades ei ole võimalik katse eesmärki saavutada.

5. Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata, kui loom tuleb surmata erakorralistel asjaoludel loomade heaolu, rahvatervise, avaliku julgeoleku, loomade tervise või keskkonnaga seotud põhjustel.

II PEATÜKK

SÄTTED TEATAVATE LOOMADE KATSETES KASUTAMISE KOHTA

Artikkel 7

Ohustatud liigid

1. Katsetes ei kasutata nõukogu 9. detsembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 338/97 (looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel) ( 1 ) A lisas loetletud ohustatud liikide isendeid, kes ei kuulu kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui need katsed vastavad järgmistele tingimustele:

a) katsel on üks nendest eesmärkidest, millele osutatakse käes­oleva direktiivi artikli 5 punkti b alapunktis i, punktis c või punktis e, ja

b) on olemas teaduslik põhjendus selle kohta, et muid kui kõne­aluses lisas loetletud liike kasutades ei ole võimalik katse eesmärki saavutada.

2. Lõiget 1 ei kohaldata ühegi ahviliste liigi suhtes.

Artikkel 8

Ahvilised

1. Arvestades lõiget 2, ei kasutata katsetes ahviliste isendeid, välja arvatud juhul, kui need katsed vastavad järgmistele tingi­mustele:

a) katsel on üks nendest eesmärkidest, millele osutatakse:

i) käesoleva direktiivi artikli 5 punkti b alapunktis i või punktis c ning see sooritatakse inimestele eluohtlike ja invaliidistavate kliiniliste seisundite vältimiseks, ennetami­seks, diagnoosimiseks või raviks, või

ii) artikli 5 punktides a või e,

ning

b) on olemas teaduslik põhjendus selle kohta, et muid liike kui ahvilisi kasutades ei ole võimalik katse eesmärki saavutada.

ET L 276/40 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

( 1 ) EÜT L 61, 3.3.1997, lk 1.

8

Invaliidistav kliiniline seisund käesoleva direktiivi tähenduses on inimese normaalse kehalise või vaimse toimimise võime vähe­nemine.

2. Katsetes ei kasutata määruse (EÜ) nr 338/97 A lisas loet­letud ahviliste isendeid, kes ei kuulu kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui need katsed vastavad järgmistele tingimustele:

a) katsel on üks nendest eesmärkidest, millele osutatakse:

i) käesoleva direktiivi artikli 5 punkti b alapunktis i või punktis c ning see sooritatakse inimestele eluohtlike ja invaliidistavate kliiniliste seisundite vältimiseks, ennetami­seks, diagnoosimiseks või raviks, või

ii) artikli 5 punktis e,

ning

b) on olemas teaduslik põhjendus selle kohta, et muid liike kui ahvilisi kasutades ning kõnealuses lisas mitteloetletud liike kasutades ei ole võimalik katse eesmärki saavutada.

3. Vastavalt artikli 55 lõike 2 kaitseklauslile ei tohi olenemata lõigetest 1 ja 2 kasutada katsetes inimahve.

Artikkel 9

Loodusest püütud loomad

1. Loodusest püütud loomi katsetes ei kasutata.

2. Pädevad asutused võivad teha lõikest 1 erandeid, tuginedes teaduslikule põhjendusele selle kohta, et katsetes kasutamiseks kasvatatud looma kasutades ei ole võimalik katse eesmärki saavutada.

3. Loodusest võivad loomi püüda ainult pädevad isikud, kasutades selleks meetodeid, mis ei põhjusta loomadele väldi­tavat valu, kannatusi, stressi või püsivaid kahjustusi.

Püüdmise ajal või pärast püüdmist vigastatud või halvas tervis­likus seisukorras olevad loomad vaadatakse veterinaari või muu pädeva isiku poolt läbi ning võetakse meetmeid loomade kanna­tuste vähendamiseks. Pädevad asutused võivad teha erandeid nõudest võtta meetmeid loomade kannatuste vähendamiseks, kui on olemas teaduslik põhjendus.

Artikkel 10

Katsetes kasutamiseks kasvatatud loomad

1. Liikmesriigid tagavad, et I lisas loetletud loomaliike tohib katsetes kasutada ainult siis, kui need loomad on katsetes kasu­tamiseks kasvatatud.

Alates II lisas sätestatud kuupäevadest tagavad liikmesriigid siiski, et selles lisas loetletud ahvilisi tohib katsetes kasutada ainult siis, kui nad on vangistuses kasvanud loomade järglased või kui nad on hangitud jätkusuutlikest kolooniatest.

Käesoleva artikli tähenduses on „jätkusuutlik koloonia” koloonia, milles loomade paljundamiseks kasutatakse vaid kolooniasiseselt või teistest kolooniatest saadud, kuid mitte loodusest kinni püütud loomi ja milles loomi peetakse viisil, mis tagab nende harjumise inimestega.

Komisjon teeb liikmesriikide ja sidusrühmadega konsulteerides teostatavusuuringu teises lõigus sätestatud nõude suhtes, mis hõlmab loomade tervise ja heaolu hindamist. Uuring avalikusta­takse hiljemalt 10. novembril 2017. Uuringule lisatakse vajaduse korral ettepanekud II lisa muutmiseks.

2. Komisjon jälgib jätkusuutlikest kolooniatest ahviliste hankimise kasutamist ning teeb liikmesriikide ja sidusrühmadega konsulteerides uuringu, et analüüsida ainult jätkusuutlikest kolooniatest loomade hankimise teostatavust.

Uuring avalikustatakse hiljemalt 10. novembril 2022.

3. Pädevad asutused võivad teaduslikule põhjendusele tugi­nedes teha lõikest 1 erandeid.

Artikkel 11

Hulkuvad ja looduses vabalt elavad koduloomaliigid

1. Hulkuvaid ja looduses vabalt elavaid koduloomaliike katsetes ei kasutata.

2. Pädevad asutused võivad teha lõikest 1 erandeid vaid järg­mistel tingimustel:

a) on olemas oluline vajadus uuringute järele, mis käsitlevad nimetatud loomade tervist ja heaolu või tõsist ohtu keskkon­nale või inimeste või loomade tervisele ja

b) on olemas teaduslik põhjendus selle kohta, et katse eesmärki on võimalik saavutada ainult hulkuvate või looduses vabalt elavate loomade kasutamisega.

III PEATÜKK

KATSED

Artikkel 12

Katsed

1. Liikmesriigid tagavad, et katsed viiakse läbi kasutaja ette­võttes.

Pädev asutus võib teaduslikule põhjendusele tuginedes teha esimesest lõigust erandi.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/41

9

2. Katseid võib läbi viia ainult projekti raames.

Artikkel 13

Meetodite valik

1. Ilma et see piiraks siseriikliku õiguse kohaldamist, millega keelustatakse teatud meetodite tüübid, tagavad liikmesriigid, et katset ei viida läbi, kui liidu õigusaktide alusel tunnustatakse soovitud tulemuse saavutamiseks teist meetodit või katsestratee­giat, mis ei nõua eluslooma kasutamist.

2. Katsete valikul valitakse sellised katsed, mis täidavad enim järgmisi nõudeid:

a) kasutatakse võimalikult vähe loomi,

b) kasutatavate loomade võime kogeda valu, kannatusi ja stressi on madalaim ning nendele põhjustatavad püsivad kahjus­tused on kõige väiksemad,

c) põhjustatakse võimalikult vähe valu, kannatusi, stressi või püsivaid kahjustusi

ning valitakse katsed, mis annavad kõige tõenäolisemalt ra- huldavaid tulemusi.

3. Võimaluse korral välditakse katse lõpp-punktina surma, mis asendatakse varasemate ja humaansete lõpp-punktidega. Kui lõpp-punktiks on vältimatult surm, kavandatakse katse nii, et:

a) selle tulemusena sureb nii vähe loomi kui võimalik ja

b) vähendatakse nii palju kui võimalik looma kannatuste kestust ja intensiivsust ning tagatakse võimalikult valutu surm.

Artikkel 14

Anesteesia

1. Liikmesriigid tagavad, et katsed viiakse läbi üld- või lo- kaalanesteesiaga ning et kasutatakse analgeesiat või mõnda muud asjakohast meetodit, millega tagatakse, et valu, kanna­tused ja stress oleksid minimaalsed, välja arvatud juhul, kui see ei ole asjakohane.

Katseid, millega kaasnevad rasked vigastused, mis võivad põhjustada tugevat valu, ei tehta ilma anesteesiata.

2. Otsustamisel anesteesia asjakohasuse üle võetakse arvesse järgmist:

a) kas anesteesia on hinnanguliselt loomale traumaatilisem kui katse ise ja

b) kas anesteesia on sobimatu katse eesmärgiga.

3. Liikmesriigid tagavad, et loomadele ei anta ilma piisava anesteesia- või analgeesiatasemeta sellist ravimit, mis takistab või piirab neid valu välja näitamast.

Sellistel juhtudel esitatakse teaduslik põhjendus koos üksikasja­liku anesteesia- või analgeesiarežiimi kirjeldusega.

4. Kui loom võib anesteesia üle minnes kannatada valu, rakendatakse tema suhtes ennetavat ja operatsioonijärgset anal­geesiat või mõnda muud asjakohast valu leevendavat meetodit eeldusel, et see sobib katse eesmärgiga.

5. Katse eesmärgi saavutamisel võetakse kohe meetmed looma kannatuste vähendamiseks.

Artikkel 15

Katsete raskuse klassifikatsioon

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik katsed klassifitseeritakse „taastumatu elutegevusega”, „leebeteks”, „mõõdukateks” ja „raske­teks” katseteks iga üksiku juhtumi puhul eraldi vastavalt VIII lisas sätestatud liigitamiskriteeriumidele.

2. Vastavalt artikli 55 lõike 3 kaitseklauslile tagavad liikmes­riigid, et katset ei tehta, kui sellega kaasneb tugev valu, kanna­tused või stress, mis on tõenäoliselt kauakestvad ja mida ei saa leevendada.

Artikkel 16

Taaskasutus

1. Liikmesriigid tagavad, et kui katses saab kasutada ka looma, kellega pole enne katseid tehtud, võib looma, keda on eelnevalt juba ühes või mitmes katses kasutatud, uues katses taaskasutada ainult siis, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) eelmiste katsete tegelik raskus oli „leebe” või „mõõdukas”

b) tõendatakse, et looma üldine tervislik seisund ja heaolu on täielikult taastunud;

c) järgnev katse klassifitseeritakse „leebeks”, „mõõdukaks” või „taastumatu elutegevusega” katseks ja

d) see on kooskõlas veterinaari soovitustega, võttes arvesse looma poolt terve elu jooksul kogetut.

2. Erandlikel asjaoludel, erandina lõike 1 punktist a, ja pärast looma veterinaarläbivaatust, võib pädev asutus lubada looma taaskasutada, kui looma ei ole kasutatud rohkem kui üks kord katses, mis põhjustab tugevat valu, stressi või samaväärseid kannatusi.

Artikkel 17

Katse lõpp

1. Katse loetakse lõpetatuks, kui selle jaoks enam mingeid vaatlusi ei tehta või geneetiliselt muundatud aretusliinide puhul siis, kui järeltulijatel enam ei täheldata ega eeldata valu, kannatusi, stressi või püsivaid kahjustusi, mis on võrdsed või suuremad, kui põhjustab nõelatorge.

ET L 276/42 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

10

2. Katse lõpus teeb otsuse looma ellujätmise kohta veterinaar või mõni teine pädev isik. Loom surmatakse, kui ta peaks muidu tõenäoliselt püsivalt kogema mõõdukat või tugevat valu, kannatusi, stressi või püsivaid kahjustusi.

3. Kui loom jäetakse ellu, tuleb talle võimaldada tema tervis­likule seisundile vastav hooldus ja pidamine.

Artikkel 18

Elundite ja kudede jagamine

Liikmesriigid aitavad vajadusel kaasa programmide loomisele surmatud loomade organite ja kudede jagamiseks.

Artikkel 19

Loomade vabakslaskmine ja uude elukohta paigutamine

Liikmesriigid võivad lubada katsetes kasutatud või kasutada kavatsetud loomi liigile asjakohasesse uude elukohta paigutada või sobivasse elukeskkonda või loomakasvatussüsteemi tagasi viia, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) looma tervislik seisund võimaldab seda;

b) see ei ohusta rahvatervist, loomade tervist ega keskkonda ja

c) looma heaolu tagamiseks on võetud asjakohased meetmed.

IV PEATÜKK

TUNNUSTAMINE

1 . j a g u

Nõuded kasvatajatele, tarnijatele ja kasutajatele

Artikkel 20

Kasvatajate, tarnijate ja kasutajate tunnustamine

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik kasvatajad, tarnijad ja kasu­tajad on pädeva asutuse poolt tunnustatud ja nad on seal regist­reeritud. Sellise tunnustuse võib anda piiratud ajaks.

Tunnustus antakse ainult siis, kui kasvataja, tarnija või kasutaja ettevõte vastab käesoleva direktiivi nõuetele.

2. Tunnustusotsuses määratletakse isik, kes vastutab käesole­va direktiivi sätete täitmise tagamise eest ning artikli 24 lõikes 1 ja artiklis 25 nimetatud isik või isikud.

3. Tunnustust on vaja uuendada, kui kasvataja, tarnija või kasutaja ettevõtte struktuuris või toimimises toimub selline märkimisväärne muutus, mis võib negatiivselt mõjutada loomade heaolu.

4. Liikmesriigid tagavad, et pädevale asutusele teatatakse kõikidest muudatustest seoses lõikes 2 osutatud isiku või isiku­tega.

Artikkel 21

Tunnustamise peatamine ja tühistamine

1. Kui kasvataja, tarnija või kasutaja ei vasta enam käesoleva direktiivi nõuetele, võtab pädev asutus vajalikud heastavad meetmed või nõuab nende võtmist, või peatab või tühistab tunnustamise.

2. Liikmesriigid tagavad, et kui tunnustamine peatatakse või tühistatakse, ei kahjusta see ettevõttes peetavate loomade heaolu.

Artikkel 22

Nõuded seadmetele ja varustusele

1. Liikmesriigid tagavad, et kõigi kasvataja, tarnija või kasu­taja ettevõtete seadmed ja varustus on sobivad nii seal peetava­tele loomaliikidele kui ka tehtavatele katsetele, kui neid ette­võttes läbi viiakse.

2. Lõikes 1 osutatud seadmete ja varustuse kavandamine, ehitamine ja töötamisviis peavad tagama, et katseid viiakse läbi nii tõhusalt kui võimalik ning eesmärk on saavutada usal­dusväärseid tulemusi minimaalse arvu loomade kasutamisega ja minimaalse valu, kannatuste, stressi või püsivate kahjustuste tekitamisega.

3. Lõigete 1 ja 2 rakendamise eesmärgil tagavad liikmesriigid, et täidetakse III lisas sätestatud nõudeid.

Artikkel 23

Töötajate pädevus

1. Liikmesriigid tagavad, et igal kasvatajal, tarnijal ja kasutajal on piisavalt töötajaid.

2. Töötajatel peab olema asjakohane haridus ja väljaõpe enne, kui nad asuvad täitma mõnda järgmistest ülesannetest:

a) katsete tegemine loomadega;

b) katsete ja projektide kavandamine;

c) loomade hooldamine või

d) loomade surmamine.

Punktis b osutatud toiminguid sooritavad isikud peavad olema saanud väljaõppe tehtava tööga seotud teadusvaldkonnas ja neil peavad olema eriteadmised asjaomaste liikide kohta.

Punktides a, c või d loetletud toiminguid sooritavad töötajad täidavad oma ülesandeid järelevalve all seni, kuni nad on tõen­danud, et neil on nõutav pädevus.

Liikmesriigid tagavad, kas tunnustamise või muude vahenditega, käesolevas lõikes sätestatud nõuete täitmise.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/43

11

3. Liikmesriigid avaldavad V lisas sätestatud elementide põhjal miinimumnõuded lõikes 2 sätestatud ülesannete täit­miseks nõutava ametialase pädevuse omandamiseks, säilitami­seks ja tõendamiseks vajalikule haridusele, väljaõppele ja nõue­tele.

4. Vabatahtlikud liidu tasandi suunised lõikes 2 sätestatud nõuete täitmiseks võib võtta vastu vastavalt artikli 56 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele.

Artikkel 24

Erinõuded töötajatele

1. Liikmesriigid tagavad, et igal kasvatajal, tarnijal ja kasutajal on kohapeal üks või mitu isikut, kes:

a) vastutavad ettevõttes loomade heaolu ja hooldamise järele­valve eest;

b) tagavad, et loomadega tegelevatel töötajatel on ligipääs ette­võttes peetavaid liike käsitlevale eriteabele;

c) vastutavad selle tagamise eest, et töötajad on asjakohaselt haritud, pädevad ja osalevad täiendkoolituses, ning et nad töötavad järelevalve all seni, kuni nad on tõendanud, et neil on nõutav pädevus.

2. Liikmesriigid tagavad, et artikli 40 lõike 2 punktis b nime­tatud isikud:

a) tagavad, et katse käigus loomale igasuguse tarbetu valu, kannatuste, stressi või püsiva kahjustuse tekitamine lõpeta­takse, ning

b) tagavad, et projektid viiakse läbi vastavalt projektiloale, või artiklis 42 osutatud juhtudel vastavalt pädevale asutusele saadetud taotlusele või vastavalt pädeva asutuse otsusele, ja tagavad, et mittevastavuse korral võetakse sobivad meetmed selle parandamiseks ning see dokumenteeritakse.

Artikkel 25

Määratud veterinaar

Liikmesriigid tagavad, et igal kasvatajal, tarnijal ja kasutajal oleks määratud veterinaar, kes on pädev katseloomade meditsiini alal, või vajaduse korral sobiva kvalifikatsiooniga ekspert, kellele on tehtud ülesandeks olla nõustajaks loomade heaolu ja ravi küsi­mustes.

Artikkel 26

Loomade heaolu üksus

1. Liikmesriigid tagavad, et iga kasvataja, tarnija ja kasutaja looks loomade heaolu üksuse.

2. Loomade heaolu üksusesse kuulub(kuuluvad) vähemalt loomade heaolu ja hooldamise eest vastutav isik või vastutavad isikud ning kasutaja puhul ka üks teadlasest liige. Loomade heaolu üksusesse annab panuse ka määratud veterinaar või artiklis 25 osutatud ekspert.

3. Liikmesriigid võivad lubada väikestel kasvatajatel, tarnijatel ja kasutajatel täita artikli 27 lõikes 1 sätestatud ülesandeid muul viisil.

Artikkel 27

Loomade heaolu üksuse ülesanded

1. Loomade heaolu üksus täidab vähemalt järgmisi ülesan­deid:

a) annab loomadega tegelevale personalile nõu küsimustes, mis on seotud loomade heaoluga nende soetamisel, pidamisel, hooldamisel ja kasutamisel;

b) nõustab personali asendamise, vähendamise ja täiustamise nõude kohaldamisel ja teavitab töötajaid selle nõude kohal­damisega seotud tehnika ja teaduse arengust;

c) sätestab ja vaatab läbi jälgimise, aruandluse ja jätkutegevuste sisemised tööprotsessid seoses ettevõttes peetavate või kasu­tatavate loomade heaoluga;

d) jälgib projektide arengut ja tulemusi, võttes arvesse nende mõju kasutatud loomadele ja määrates kindlaks asjaolud, mis aitavad kaasa asendamisele, vähendamisele ja täiustami­sele ning andes nende asjaolude alaseid nõuandeid, ja

e) nõustab uude elukohta paigutamise kavade juures, sealhulgas uude elukohta paigutatavate loomade asjakohase sotsialisee­rimisega.

2. Liikmesriigid tagavad, et loomade heaolu üksuse poolt antud nõuanded ja nendega seotud otsused dokumenteeritakse ja säilitatakse liikmesriigi poolt vähemalt kolme aasta jooksul.

Nõudmisel tehakse need andmed kättesaadavaks pädevale asutu­sele.

Artikkel 28

Ahviliste kasvatamise strateegia

Liikmesriigid tagavad, et ahviliste kasvatajad on kehtestanud strateegia selliste loomade osakaalu suurendamiseks, kes on vangistuses kasvanud ahviliste järglased.

Artikkel 29

Loomade uude elukohta paigutamise ja vabakslaskmise kavad

Kui liikmesriigid lubavad loomade uude elukohta paigutamist, peab kasvatajatel, tarnijatel ja kasutajatel, kelle juurest loomi kavatsetakse uude elukohta paigutada, olema uude elukohta paigutamise kava, mis tagab uude elukohta paigutatavate loomade sotsialiseerumise. Metsloomade puhul peab enne nende elukeskkonda tagasi laskmist vajaduse korral olemas olema rehabiliteerimiskava.

ET L 276/44 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

12

Artikkel 30

Andmed loomade kohta

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik kasvatajad, tarnijad ja kasu­tajad registreerivad vähemalt järgmised andmed:

a) kasvatatud, soetatud, tarnitud, katsetes kasutatud, vabaks­lastud või uude elukohta paigutatud loomade arv ja liik;

b) loomade päritolu, sealhulgas asjaolu, kas nad on kasvatatud katsetes kasutamiseks;

c) loomade soetamise, tarnimise, vabastamise või uude elukohta paigutamise kuupäevad;

d) kellelt on loomad soetatud;

e) loomade vastuvõtja nimi ja aadress;

f) igas ettevõttes surnud või surmatud loomade arv ja liigid. Surnud loomade kohta tuleb märkida surma põhjus, kui see on teada, ja

g) kasutajate puhul projektid, milles loomi kasutatakse.

2. Lõikes 1 osutatud andmeid hoitakse vähemalt viis aastat ja tehakse nõudmisel kättesaadavaks pädevale asutusele.

Artikkel 31

Teave koerte, kasside ja ahviliste kohta

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik kasvatajad, tarnijad ja kasu­tajad säilitavad iga koera, kassi ja ahvilise kohta järgmist teavet:

a) identiteet;

b) sünniaeg ja -koht, kui need on teada;

c) asjaolu, kas loom on kasvatatud katsetes kasutamiseks, ja

d) ahvilise puhul asjaolu, kas ta on vangistuses kasvanud loomade järglane.

2. Iga koera, kassi ja ahvilise kohta on personaalne toimik, millesse kantakse andmeid kogu aja jooksul, mil teda peetakse käesoleva direktiivi tähenduses.

Toimik luuakse võimalikult kiiresti pärast looma sündi ning see sisaldab asjakohaseid paljundus-, veterinaar- ja sotsiaalseid andmeid selle looma kohta ning andmeid projektide kohta, milles teda on kasutatud.

3. Käesolevas artiklis osutatud andmeid säilitatakse vähemalt kolm aastat pärast looma surma või uude elukohta paigutamist ja tehakse nõudmisel kättesaadavaks pädevale asutusele.

Uude elukohta paigutamisel antakse loomaga kaasa lõikes 2 osutatud toimikus olevad asjakohased veterinaarhooldus- ja sotsiaalsed andmed.

Artikkel 32

Koerte, kasside ja ahviliste märgistamine ja identifitseerimine

1. Kõik koerad, kassid või ahvilised märgistatakse alalise isikliku tunnusmärgiga hiljemalt võõrutamise ajal võimalikult vähevalulikul viisil.

2. Kui koer, kass või ahviline viiakse ühe kasvataja, tarnija või kasutaja juurest üle teise juurde enne võõrutamist ning kui enne seda ei ole otstarbekas teda märgistada, peab vastuvõtja kuni märgistamiseni säilitama temaga seotud andmed, eelkõige andmed looma ema kohta.

3. Kui märgistamata võõrutatud koer, kass või ahviline võetakse kasvataja, tarnija või kasutaja poolt esmakordselt vastu, märgistatakse ta alaliselt niipea kui võimalik ja võimali­kult vähevalulikul viisil.

4. Kasvataja, tarnija ja kasutaja esitavad pädeva asutuse nõud­misel looma märgistamata jätmise põhjused.

Artikkel 33

Hooldamine ja pidamine

1. Liikmesriigid tagavad loomade hooldamisel ja pidamisel, et:

a) kõigile loomadele tagatakse nende tervisele ja heaolunõuetele kohased eluruumid, keskkond, toit, vesi ja hooldus;

b) kitsendusi loomade füsioloogiliste ja etoloogiliste vajaduste rahuldamisele tehakse nii vähe kui võimalik;

c) mikrokliimat, milles loomi kasvatatakse, peetakse või kasuta­takse, kontrollitakse iga päev;

d) määratakse kindlaks kord, millega tagatakse, et kõik tuvas­tatud puudused või välditavad valu, kannatused, stress või püsivad kahjustused kõrvaldatakse nii ruttu kui võimalik, ja

e) loomi veetakse sobivates tingimustes.

2. Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid III lisas sätes­tatud hooldamise ja pidamise standardite kohaldamise alates selles sätestatud kuupäevadest.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/45

13

3. Liikmesriigid võivad lubada erandeid lõike 1 punktis a või lõikes 2 sätestatud nõuetest teaduslikel, loomade heaolu või loomade tervisega seotud põhjustel.

2 . j a g u

Kontrollid

Artikkel 34

Kontrollid liikmesriikides

1. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused kontrollivad korrapäraselt kõiki kasvatajaid, tarnijaid ja kasutajaid, sealhulgas nende ettevõtteid, et kontrollida vastavust käesoleva direktiivi nõuetele.

2. Pädev asutus kohandab kontrollimise sagedust iga ette­võtte riskianalüüsi alusel, võttes arvesse:

a) peetavate loomade arvu ja liike;

b) käesoleva direktiivi nõuete täitmist kasvataja, tarnija või kasu­taja poolt;

c) asjaomase kasutaja poolt tehtud projektide arvu ja liike ja

d) mis tahes teavet, mis võib viidata nõuete rikkumisele.

3. Igal aastal kontrollitakse vähemalt ühte kolmandikku kasu­tajatest vastavalt lõikes 2 osutatud riskianalüüsile. Ahviliste kasvatajaid, tarnijaid ja kasutajaid kontrollitakse siiski vähemalt üks kord aastas.

4. Asjakohane osa kontrollidest viiakse läbi neist eelnevalt ette teatamata.

5. Kõikide kontrollide andmeid säilitatakse vähemalt viis aastat.

Artikkel 35

Liikmesriigi kontrollide järelevalve

1. Nõuetekohaselt põhjendatud kahtluse korral, võttes muu hulgas arvesse ette teatamata kontrollide osakaalu, teostab komisjon järelevalvet siseriiklike kontrollide infrastruktuuri ja teostamise üle liikmesriikides.

2. Liikmesriik, kelle territooriumil lõikes 1 osutatud järele­valvet teostatakse, annab komisjoni ekspertidele nende tööks kogu vajaliku abi. Komisjon teavitab asjaomase liikmesriigi pädevat asutust järelevalve tulemustest.

3. Asjaomase liikmesriigi pädev asutus võtab lõikes 1 osutatud järelevalve tulemuste arvesse võtmiseks meetmeid.

3 . j a g u

Nõuded projektidele

Artikkel 36

Loa andmine projektile

1. Liikmesriigid tagavad, ilma et see piiraks artikli 42 kohal­damist, et projekte ei teostata ilma pädevalt asutuselt eelnevalt luba saamata ja et projekte teostatakse kooskõlas loaga, või artiklis 42 osutatud juhtudel vastavalt pädevale asutusele saadetud taotlusele või vastavalt pädeva asutuse otsusele.

2. Liikmesriigid tagavad, et ühtegi projekti ei teostata, ilma et pädev asutus on vastavalt artiklile 38 andnud projektile posi­tiivse hinnangu.

Artikkel 37

Projektiloa taotlemine

1. Liikmesriigid tagavad, et kasutaja või projekti eest vastutav isik esitab projektiloa saamise taotluse. Taotlus sisaldab vähe­malt järgmist:

a) projektiettepanek;

b) mittetehniline projektikokkuvõte ja

c) teave VI lisas sätestatud elementide kohta.

2. Liikmesriigid võivad loobuda lõike 1 punkti b nõudest artiklis 42 lõikes 1 osutatud projektide suhtes.

Artikkel 38

Projekti hindamine

1. Projekti hinnatakse projekti liigile sobiva üksikasjalikku­sega ja kontrollitakse, kas projekt vastab järgmistele kriteeriumi­dele:

a) projekt on põhjendatud teaduslikust või hariduslikust seisu­kohast või seadusega nõutud;

b) projekti eesmärgid õigustavad loomade kasutamist ja

c) projekt on kavandatud nii, et see võimaldaks teostada katseid nii humaanselt ja keskkonnasäästlikult kui võimalik.

2. Projekti hindamine sisaldab eelkõige järgmist:

a) projekti eesmärkide, eeldatava teadusliku kasu või haridusliku väärtuse hindamine;

b) projekti asendamise, vähendamise ja täiustamise nõudele vastavuse hindamine;

c) katsete raskuse klassifikatsiooni hindamine ja määramine;

ET L 276/46 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

14

d) projekti kasu ja kahju analüüs, et hinnata, kas loomadele kannatuste, valu ja stressina tekitatud kahju on oodatava tulemuse nimel õigustatud, võttes arvesse eetilisi kaalutlusi, ja võib lõpptulemusena olla inimestele, loomadele või kesk­konnale kasulik;

e) artiklites 6–12, 14, 16 ja 33 osutatud mis tahes põhjenduse hindamine ja

f) kindlaksmääramine, kas ja millal tuleks projekti tagasiulatu­valt hinnata.

3. Projekti hindamist teostav pädev asutus kaasab eelkõige järgmiste valdkondade eksperdid:

a) teadusvaldkonnad, kus loomi kasutatakse, sealhulgas loom­katsete asendamine, vähendamine ja täiustamine asjaomases valdkonnas;

b) katsete kavandamine, sealhulgas statistika, kui see on asjako­hane;

c) katseloomateadusega seotud veterinaaria või metsloomade veterinaaria, kui see on asjakohane;

d) loomakasvatus ja hooldamine seoses liikidega, mida kavatse­takse kasutada.

4. Projekti hindamine on läbipaistev.

Võttes arvesse intellektuaalomandi ja konfidentsiaalse teabe kaitset, viiakse projekti hindamine läbi erapooletult ja see võib sisaldada sõltumatute poolte arvamusi.

Artikkel 39

Tagasiulatuv hindamine

1. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui kooskõlas artikli 38 lõike 2 punktiga f määratakse tagasiulatuv hindamine, teostab selle pädev asutus, kes kasutaja esitatud nõutavate dokumentide alusel hindab järgmist:

a) kas projekti eesmärgid on saavutatud;

b) loomadele tekitatud kahju, sealhulgas kasutatud loomade arv ja liigid ning katsete raskus, ja

c) asjaolud, mis võivad kaasa aidata asendamise, vähendamise ja täiustamise nõude edasisele rakendamisele.

2. Tagasiulatuv hindamine tuleb teostada kõigi projektide puhul, kus kasutatakse ahvilisi, ning projektide puhul, mis sisal­davad „rasketeks” klassifitseeritud katseid, sealhulgas artikli 15 lõikes 2 osutatud katseid.

3. Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, ja erandina artikli 38 lõike 2 punktist f, võivad liikmesriigid vabastada taga­siulatuva hindamise nõudest projektid, mille raames viiakse läbi ainult „leebeid” või „taastumatu elutegevusega” katseid.

Artikkel 40

Projektiloa väljastamine

1. Projektiluba antakse ainult katsetele, mille suhtes on läbi viidud:

a) projekti hindamine ja

b) nendele katsetele määratud raskuse klassifitseerimine.

2. Projektiloas määratakse kindlaks järgmised asjaolud:

a) projekti teostav kasutaja;

b) isikud, kes vastutavad projekti üldise rakendamise eest ja selle vastavuse eest projektiloale;

c) kui see on asjakohane, ettevõtted, kus projekt teostatakse, ja

d) projekti hindamisest tulenevad eritingimused, sealhulgas kas ja millal tuleb projekti tagasiulatuvalt hinnata.

3. Projektiload antakse kuni viieks aastaks.

4. Liikmesriigid võivad anda loa mitmele sama kasutaja tehtavale geneerilisele projektile, kui need projektid on vajalikud seaduses sätestatud nõuete täitmiseks või kui nendes projektides kasutatakse loomi tootmise või diagnoosimise eesmärgil, raken­dades väljakujunenud meetodeid.

Artikkel 41

Loaandmisotsused

1. Liikmesriigid tagavad, et loa andmise kohta tehakse otsus ning sellest teatatakse taotlejale hiljemalt 40 tööpäeva jooksul täieliku ja korrektse avalduse saamise kuupäevast. Kõnealune ajavahemik hõlmab projekti hindamist.

2. Kui see on õigustatud projekti keerukusega või valdkon­dadevahelise iseloomuga, võib pädev asutus lõikes 1 osutatud ajavahemikku üks kord pikendada perioodiks, mis ei ületa 15 tööpäeva. Ajavahemiku pikendamine ja kestus peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ning sellest tuleb taotlejat teavitada enne lõikes 1 osutatud ajavahemiku lõppu.

3. Pädev asutus teatab taotlejale kõikidest loataotlustest nii kiiresti kui võimalik ning määrab lõikes 1 osutatu ajavahemiku, mille jooksul tuleb loa suhtes otsus teha.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/47

15

4. Puuduliku või ebakorrektse taotluse korral teatab pädev asutus taotlejale nii kiiresti kui võimalik vajadusest esitada lisa­dokumente ja samuti selle võimalikust mõjust kohaldatavale ajavahemikule.

Artikkel 42

Lihtsustatud haldusmenetlus

1. Liikmesriigid võivad teha otsuse kehtestada lihtsustatud haldusmenetlus projektide suhtes, mis sisaldavad katseid, mida klassifitseeritakse „taastumatu elutegevusega”, „leebeks” või „mõõdukaks” ja milles ei kasutata ahvilisi, ning mis on vajalikud õigusaktide nõuete täitmiseks või kui nendes projektides kasu­tatakse loomi tootmise või diagnoosimise eesmärgil, rakendades väljakujunenud meetodeid.

2. Lihtsustatud haldusmenetluse kehtestamisel tagavad liik­mesriigid, et täidetakse järgmisi sätteid:

a) taotluses kirjeldatakse elemente, millele osutatakse artikli 40 lõike 2 punktides a, b ja c;

b) projekti hindamine on teostatud kooskõlas artikliga 38 ja

c) artikli 41 lõikes 1 osutatud ajavahemikku ei ületata.

3. Kui projekti muudeti nii, et muudatus võib negatiivselt mõjutada loomade heaolu, nõuavad liikmesriigid projektile täiendavat hindamist, millel oleks positiivne tulemus.

4. Käesoleva artikli kohaselt teostada lubatud projektide suhtes kohaldatakse mutatis mutandis artikli 40 lõikeid 3 ja 4, artikli 41 lõiget 3 ja artikli 44 lõikeid 3, 4 ja 5.

Artikkel 43

Mittetehnilised projektikokkuvõtted

1. Võttes arvesse intellektuaalomandi ja konfidentsiaalse teabe kaitset, on mittetehnilises projektikokkuvõttes esitatud järgmised andmed:

a) projekti eesmärkidega seotud teave, sealhulgas eeldatav kahju ja kasu ning kasutatavate loomade arv ja liigid;

b) asendamise, vähendamise ja täiustamise nõudele vastavuse tõendamine.

Mittetehniline projektikokkuvõte on anonüümne ning see ei sisalda kasutaja ja tema töötajate nimesid ega aadresse.

2. Liikmesriigid võivad nõuda, et mittetehnilises projektikok­kuvõttes täpsustatakse, kas projekti puhul on vaja sooritada tagasiulatuv hindamine ning millise tähtaja jooksul seda teha tuleb. Liikmesriigid tagavad nimetatud juhul, et mittetehnilist projektikokkuvõtet ajakohastatakse tagasiulatuva hindamise tule­mustega.

3. Liikmesriigid avaldavad loa saanud projektide mittetehni­lised projektikokkuvõtted ja kõik nende ajakohastamised.

Artikkel 44

Projektiloa muutmine, uuendamine ja tühistamine

1. Liikmesriigid tagavad, et projekti iga muutuse korral, mis võib negatiivselt mõjutada loomade heaolu, on nõutav projek­tiloa muudatus või uuendus.

2. Projektiloa iga muudatus või uuendus peab seejärel saama projekti hindamise positiivse tulemuse.

3. Pädev asutus võib projektiloa tühistada, kui projekti ei teostata projektiloale vastavalt.

4. Kui projektiluba tühistatakse, ei tohi projektis kasutatud või kasutada kavatsetud loomade heaolu halveneda.

5. Liikmesriigid kehtestavad ja avaldavad projektilubade muutmise ja uuendamise tingimused.

Artikkel 45

Dokumentatsioon

1. Liikmesriigid tagavad, et kõiki asjakohaseid dokumente, sealhulgas projektilubasid ja projekti hindamise tulemusi säilita­takse vähemalt kolm aastat pärast projektiloa lõppemise kuupäeva või artikli 41 lõikes 1 osutatud ajavahemiku lõppe­mist, ning et nimetatud dokumendid on pädevale asutusele kättesaadavad.

2. Ilma et see piiraks lõiget 1, säilitatakse selliste projektide dokumente, mille puhul on vaja teha tagasiulatuv hindamine, tagasiulatuva hindamise lõpuni.

V PEATÜKK

KORDAMISE VÄLTIMINE JA ALTERNATIIVSED MEETODID

Artikkel 46

Katsete kordamise vältimine

Iga liikmesriik võtab teistelt liikmesriikidelt vastu andmeid, mis on saadud liidu õigusaktide alusel tunnustatud katsete tulemusel, välja arvatud juhul, kui seoses nende andmetega rahvatervise, ohutuse või keskkonna kaitseks on vaja teha edasisi katseid.

Artikkel 47

Alternatiivsed meetodid

1. Komisjon ja liikmesriigid aitavad kaasa selliste alternatiiv­sete meetodite väljatöötamisele ja valideerimisele, mis võiksid anda loomkatsetega samaväärset või paremat teavet, kuid kus ei kasutata loomi või kasutatakse neid vähem või mis nõuavad vähem valulikke katseid, ning võtavad muid meetmeid, mida nad teaduslike uuringute soodustamiseks selles valdkonnas asja­kohaseks peavad.

ET L 276/48 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

16

2. Liikmesriigid aitavad komisjonil kindlaks määrata ja nime­tada sobivad spetsialiseerunud ja pädevad laborid selliste vali­deerimisuuringute teostamiseks.

3. Pärast liikmesriikidega konsulteerimist kehtestab komisjon nimetatud valideerimisuuringute prioriteedid ning jagab laborite vahel uuringute teostamisega seotud tööülesanded.

4. Liikmesriigid tagavad alternatiivsete meetodite edendamise ja nende kohta teabe levitamise siseriiklikul tasandil.

5. Liikmesriigid nimetavad ühtse kontaktpunkti nõustamiseks seoses valideerimisele pakutud alternatiivsete meetodite regula­tiivse asjakohasuse ja sobivusega.

6. Komisjon võtab vajalikud meetmed, et saavutada liidus valideeritud alternatiivsetele meetoditele rahvusvaheline heaks­kiit.

Artikkel 48

Liidu referentlabor

1. Nõuded liidu referentlaborile ning selle kohustused ja ülesanded on esitatud VII lisas.

2. Liidu referentlabor võib võtta tasu tema osutatud teenuste eest, mis ei aita otseselt kaasa asendamise, vähendamise ja täius­tamise valdkonna edasisele arengule.

3. Käesoleva artikli lõike 2 ja VII lisa rakendamiseks vajalikud üksikasjalikud eeskirjad võib vastu võtta vastavalt artikli 56 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

Artikkel 49

Teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse siseriiklik komitee

1. Iga liikmesriik moodustab teaduslikel eesmärkidel kasuta­tavate loomade kaitse siseriikliku komitee. Kõnealune komitee nõustab pädevaid asutusi ja loomade heaolu üksusi küsimustes, mis käsitlevad loomade soetamist, kasvatamist, pidamist, hool­damist ja katsetes kasutamist, ning tagab parima tava jagamise.

2. Lõikes 1 osutatud siseriiklikud komiteed vahetavad teavet loomade heaolu üksuste töö ja projekti hindamise kohta ning jagavad liidus parimat tava.

VI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 50

Lisade kohandamine tehnika arenguga

Võttes arvesse käesoleva direktiivi rakendamisel saadud koge­musi, eelkõige neid, mis on saadud seoses artikli 54 lõikes 1 osutatud aruandlusega, võib komisjon vastavalt artiklile 51 ning arvestades artiklites 52 ja 53 sätestatud tingimusi muuta dele­

geeritud õigusaktidega I ning III–VIII lisa (välja arvatud VIII lisa I ja II jao sätteid), et tagada nende lisade sätete vastavus tehnika või teaduse arengule. III lisa B jaotises osutatud tähtaegu ei või tuua lähemale. Nimetatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel toimib komisjon vastavalt käesoleva direktiivi sätetele.

Artikkel 51

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse alates 9. novembrist 2010 kaheksaks aastaks õigus vastu võtta artiklis 50 osutatud delegeeritud õigus­akte. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hilje­malt 12 kuud enne kaheksa-aastase ajavahemiku lõppu. Voli­tuste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemi­kuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu selle kooskõlas artikliga 52 tagasi võtab.

2. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

3. Komisjonile antud õiguse suhtes võtta vastu delegeeritud õigusakte kohaldatakse artiklites 52 ja 53 sätestatud tingimusi.

Artikkel 52

Delegeerimise tagasivõtmine

1. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 50 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta.

2. Institutsioon, kes on algatanud sisemenetluse, et otsustada, kas volituste delegeerimine tuleks tagasi võtta, püüab sellest teavitada teist institutsiooni ja komisjoni mõistliku aja jooksul enne lõpliku otsuse tegemist, nimetades delegeeritud volitused, mille suhtes võidakse kohaldada tagasivõtmist, ja tagasivõtmise võimalikud põhjused.

3. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud voli­tuste delegeerimine. Otsus jõustub kohe või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. Otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 53

Delegeeritud õigusaktide suhtes vastuväidete esitamine

1. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad delegeeritud õigus­akti suhtes vastuväiteid esitada kahe kuu jooksul alates õigusakti teatavakstegemisest.

Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel võib seda tähtaega pikendada kahe kuu võrra.

2. Kui pärast selle tähtaja möödumist ei ole Euroopa Parla­ment ega nõukogu delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitanud, avaldatakse see Euroopa Liidu Teatajas ja see jõustub õigusaktis sätestatud kuupäeval.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/49

17

Delegeeritud õigusakti võib avaldada Euroopa Liidu Teatajas ja see võib jõustuda enne nimetatud tähtaja lõppu, kui nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu on komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada.

3. Kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid, õigusakt ei jõustu. Vastuväiteid esitanud institutsioon põhjendab delegeeritud õigusakti suhtes esitatud vastuväiteid.

Artikkel 54

Aruandlus

1. Liikmesriigid saadavad hiljemalt 10. novembriks 2018 ning seejärel iga viie aasta tagant komisjonile andmed käesoleva direktiivi ning eriti selle artikli 10 lõike 1 ning artiklite 26, 28, 34, 38, 39, 43 ja 46 rakendamise kohta.

2. Liikmesriigid koguvad igal aastal statistilist teavet, mis käsitleb loomade kasutamist katsetes, sealhulgas teavet katsete tegeliku raskuse kohta, ja katsetes kasutatavate ahviliste päritolu ja liike, ning teevad selle teabe avalikult kättesaadavaks.

Liikmesriigid esitavad selle statistilise teabe komisjonile hiljemalt 10. novembriks 2015 ning seejärel igal aastal.

3. Liikmesriigid esitavad komisjonile igal aastal üksikasjaliku teabe artikli 6 lõike 4 punkti a alusel tehtud erandite kohta.

4. Komisjon kehtestab vastavalt artikli 56 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele hiljemalt 10. maiks 2012 ühtse vormi käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud andmete esi­tamiseks.

Artikkel 55

Kaitseklauslid

1. Kui liikmesriigil on teaduslikult põhjendatud alus arvata, et oluline on ahvilisi kasutada artikli 8 lõike 1 punkti a alapunktis i osutatud eesmärkidel inimeste suhtes katsetes, mida ei sooritata eluohtlike ja invaliidistavate kliiniliste seisun­dite vältimiseks, ennetamiseks, diagnoosimiseks või raviks, võib ta võtta ajutise meetme, millega lubatakse nimetatud kasutamist, eeldusel et nimetatud eesmärki ei ole võimalik saavutada, kasu­tades muid liike kui ahvilisi.

2. Kui liikmesriigil on põhjendatud alus arvata, et meetmed on vajalikud liigi säilitamiseks või seoses inimestele eluohtliku või invaliidistava kliinilise seisundi ootamatu ilmnemisega, võib ta võtta ajutise meetme, millega lubatakse inimahvide kasuta­mist katsetes, mille eesmärk on üks nendest eesmärkidest, millele osutatakse artikli 5 punkti b alapunktis i, punktis c või e, eeldusel et katse eesmärki ei ole võimalik saavutada, muid liike kui inimahve või alternatiivseid meetodeid kasutades. Viide artikli 5 punkti b alapunktile i ei hõlma siiski viidet loomade ja taimede kohta.

3. Kui teaduslikult põhjendatud erandjuhtudel peab liikmes­riik vajalikuks lubada katset, mis põhjustab artikli 15 lõikes 2 osutatud tugevat valu, kannatust või stressi, mis on tõenäoliselt pikaajalised ja mida ei saa leevendada, võib ta võtta ajutise meetme, millega sellist katset lubatakse. Liikmesriigid võivad otsustada nimetatud katsetes ahviliste kasutamist mitte lubada.

4. Liikmesriik, kes on võtnud ajutise meetme vastavalt lõige­tele 1, 2 või 3, teavitab sellest viivitamata komisjoni ja teisi liikmesriike, põhjendades oma otsust ning esitades lõigetes 1, 2 ja 3 kirjeldatud olukorra kohta tõendusmaterjali, millel ajutine meede põhineb.

5. Komisjon esitab selle küsimuse artikli 56 lõikes 1 osutatud komiteele 30 päeva jooksul pärast liikmesriigilt teabe saamist ning vastavalt artikli 56 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele kas:

a) annab loa ajutise meetme kohaldamiseks otsuses märgitud ajavahemikuks või

b) nõuab liikmesriigilt ajutise meetme tühistamist.

Artikkel 56

Komitee

1. Komisjoni abistab komitee.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

Artikkel 57

Komisjoni aruanne

1. Hiljemalt 10. novembriks 2019 ja seejärel iga viie aasta tagant esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule liik­mesriikidelt artikli 54 lõike 1 alusel saadud teabe põhjal aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta.

2. Hiljemalt 10. novembriks 2019 ja seejärel iga kolme aasta tagant esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule liik­mesriikidelt artikli 54 lõike 2 alusel saadud statistilise teabe põhjal selle teabe kohta kokkuvõtva aruande.

ET L 276/50 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

18

Artikkel 58

Läbivaatamine

Komisjon vaatab käesoleva direktiivi läbi hiljemalt 10. no- vembriks 2017, võttes arvesse arengut selliste alternatiivsete meetodite väljatöötamises, mis ei eelda loomade, eriti ahviliste kasutamist, ning teeb ettepaneku direktiivi muutmiseks, kui see on asjakohane.

Kui see on asjakohane, koostab komisjon liikmesriikide ja sidus­rühmadega konsulteerides perioodilisi temaatilisi ülevaateid loomade katsetes kasutamise asendamise, vähendamise ja täius­tamise kohta, pöörates erilist tähelepanu ahvilistele, tehnoloogia arengule ning uutele teaduslikele ja loomade heaolu puudutava­tele teadmistele.

Artikkel 59

Pädevad asutused

1. Iga liikmesriik määrab ühe või mitu pädevat asutust, kes vastutavad käesoleva direktiivi rakendamise eest.

Liikmesriigid võivad käesolevas direktiivis sätestatud konkreet­sete ülesannete rakendamiseks määrata ka selliseid asutusi, mis ei ole avaliku võimu kandjad, kui on tõendeid, et see asutus:

a) on pädev neid ülesandeid täitma ja omab selleks vajalikku infrastruktuuri ning

b) ei oma nende ülesannete täitmisega seoses mingeid huvide konflikte.

Selliseid määratud asutusi käsitletakse käesoleva direktiivi kohal­damisel pädevate asutustena.

2. Kõik liikmesriigid teatavad käesoleva direktiivi kohalda­mise eesmärgil komisjonile hiljemalt 10. veebruariks 2011 kontaktpunktiks oleva riikliku asutuse andmed, ning samuti kõigist kõnealuste andmete muutustest.

Komisjon teeb nende kontaktpunktide loetelu avalikult kättesaa­davaks.

Artikkel 60

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohal­datakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike normide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad neist normidest komisjonile hiljemalt 10. veebruariks 2013 ja annavad viivitamata teada neid edaspidi mõjutavatest muudatustest.

Artikkel 61

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direk­tiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 10. novembriks 2012. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates 1. jaanuarist 2013.

Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käes­olevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmes­riigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste si­seriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 62

Kehtetuks tunnistamine

1. Direktiiv 86/609/EMÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaa­nuarist 2013, välja arvatud artikkel 13, mis tunnistatakse kehte­tuks alates 10. maist 2013.

2. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viide­tena käesolevale direktiivile.

Artikkel 63

Määruse (EÜ) nr 1069/2009 muutmine

Määruse (EÜ) nr 1069/2009 artikli 8 punkti a alapunkt iv asen­datakse järgmisega:

„iv) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2010. aasta direktiivi 2010/63/EL (teaduslikel eesmär­kidel kasutatavate loomade kaitse kohta) (*) artiklis 3 määratletud katses või katsetes kasutatavad loomad, kui pädev asutus otsustab, et sellised loomad või nende kehaosad võivad nimetatud katse või katsete tulemusena tõsiselt ohustada inimeste või muude loomade tervist, ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1831/2003 artikli 3 lõike 2 kohaldamist;

___________ (*) ELT L 276, 20.10.2010, lk 33”.

Artikkel 64

Üleminekusätted

1. Liikmesriigid ei kohalda kooskõlas artiklitega 36–45 vastu võetud õigus- ja haldusnorme enne 1. jaanuari 2013 heaks kiidetud projektide suhtes, mis ei kesta kauem kui 1. jaanuarini 2018.

2. Enne 1. jaanuari 2013 heaks kiidetud projektid, mis kestavad kauem kui 1. jaanuarini 2018, saavad projektiloa hilje­malt 1. jaanuariks 2018.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/51

19

Artikkel 65

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 66

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Strasbourg, 22. september 2010

Euroopa Parlamendi nimel president J. BUZEK

Nõukogu nimel eesistuja

O. CHASTEL

ET L 276/52 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

20

I LISA

ARTIKLIS 10 OSUTATUD LOOMADE LOETELU

1. Hiir (Mus musculus)

2. Rott (Rattus norvegicus)

3. Merisiga (Cavia porcellus)

4. Süüria hamster ehk kuldhamster (Mesocricetus auratus)

5. Hiina hamster (Cricetulus griseus)

6. Mongoolia liivahiir (Meriones unguiculatus)

7. Küülik (Oryctolagus cuniculus)

8. Koer (Canis familiaris)

9. Kass (Felis catus)

10. Kõik ahviliste liigid

11. Konn (Xenopus (laevis, tropicalis), Rana (temporaria, pipiens))

12. Sebrakala (Danio rerio)

II LISA

ARTIKLI 10 LÕIKE 1 TEISES LÕIGUS OSUTATUD AHVILISTE JA KUUPÄEVADE LOETELU

Liik Kuupäevad

Valgetups marmosett (Callithrix jacchus) 1. jaanuar 2013

Jaava makaak (Macaca fascicularis) 5 aastat pärast artikli 10 lõike 1 neljandas lõigus nimetatud teostatavusuuringu avaldamist, tingimusel et uuringus ei soovitata pikendatud perioodi

Reesusmakaak (Macaca mulatta) 5 aastat pärast artikli 10 lõike 1 neljandas lõigus nimetatud teostatavusuuringu avaldamist, tingimusel et uuringus ei soovitata pikendatud perioodi

Muud ahviliste liigid 5 aastat pärast artikli 10 lõike 1 neljandas lõigus nimetatud teostatavusuuringu avaldamist, tingimusel et uuringus ei soovitata pikendatud perioodi

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/53

21

III LISA

NÕUDED ETTEVÕTETELE NING LOOMADE HOOLDAMISELE JA PIDAMISELE

Punkt A üldosa

1. Rajatised

1.1. Funktsioonid ja üldplaneering

a) Rajatised ehitatakse nii, et on tagatud seal peetavate liikide füsioloogilisi ja etoloogilisi vajadusi arvesse võttev keskkond. Rajatiste planeering ja korraldus välistavad kõrvaliste isikute ja loomade sissepääsu ning seal peetavate loomade põgenemise.

b) Ettevõtted koostavad hooldusprogrammi hoonete ja seadmete rikete vältimiseks ning nende parandamiseks.

1.2. Loomade pidamisruumid

a) Ettevõtted koostavad ruumide korrapärase ja tõhusa puhastamise ning tagavad rahuldava hügieenitaseme.

b) Seinad ja põrandad kaetakse materjaliga, mis on loomade ja puhastamise suhtes vastupidav. Materjal ei kahjusta loomade tervist ja on selline, et loomad end vigastada ei saaks. Kõik seadmed kaitstakse täiendavalt, et loomad neid ei lõhuks ning et seadmed loomi ei vigastaks.

c) Samas ruumis ei peeta omavahel sobimatuid liike, näiteks röövloomi ja saakloomi, või loomi, kes vajavad erinevat mikrokliimat, ning röövloomad ja saakloomad hoitakse üksteise nägemis-, haistmis- ja kuuldeulatusest väljas.

1.3. Üld- ja erikatseruumid

a) Ettevõtetel on vajaduse korral laboratoorsed võimalused, et teha lihtsaid diagnostilisi katseid ja surmamisjärgseid uuringuid ning/või võtta proove mujal tehtavate ulatuslikumate laboriuuringute jaoks. Olukordadeks, mil pole soovitav teha katseid loomade pidamisruumides, on olemas üld- ja erikatseruumid.

b) Ettevõtetel on võimalused ka uute loomade vastuvõtmisel nende karantiini paigutamiseks, et teha kindlaks nende tervislik seisund ning hinnata võimalikku ohtu teiste loomade tervisele ja viia see miinimumini.

c) On olemas ruumid haigete või vigastatud loomade eraldamiseks teistest loomadest.

1.4. Teenindusruumid

a) Laoruumide planeering, kasutamine ja hooldus on selline, et tagatud on sööda ja allapanu kvaliteedi säilimine. Need ruumid kaitstakse kahjurite ja putukate eest nii palju kui võimalik. Muid materjale, mis võivad olla saastunud või kujutada endast ohtu loomadele või personalile, ladustatakse eraldi.

b) Puhastus- ja pesuruumid on piisavalt suured, et mahutada kasutatud seadmete dekontamineerimiseks ja puhas­tamiseks vajalikku sisseseadet. Äsja puhastatud seadmete saastumise vältimiseks korraldatakse puhastamine nii, et puhastatud ja määrdunud seadmed omavahel kokku ei puutu.

c) Ettevõtetes nähakse ette loomarümpade ja loomsete jäätmete hügieeniline ladustamine ja ohutu kõrvaldamine.

d) Juhul, kui on vaja teha kirurgilisi katseid aseptilistes tingimustes, tuleb üks või mitu operatsioonituba varustada vajalike seadmetega ja ette näha ruumid operatsioonijärgseks taastumiseks.

ET L 276/54 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

22

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon ja temperatuur

a) Loomade pidamisruumide soojustus, küte ja ventilatsioon peavad tagama, et õhuringlus, tolmusisaldus, ja gaaside kontsentratsioon püsib tasemel, mis ei kahjusta peetavate loomade tervist.

b) Loomade pidamisruumide temperatuur ja õhuniiskus kohandatakse seal peetavatele liikidele ja earühmadele sobivaks. Temperatuuri mõõdetakse ja dokumenteeritakse iga päev.

c) Loomi ei sunnita minema väliskeskkonda ilmastikutingimuste korral, mis võivad neile stressi põhjustada.

2.2. Valgustus

a) Kui loomulik valgus ei paku sobivat valguse ja pimeduse vaheldumist, on loomapidamisruumis kunstlik valgustus, mis vastab loomade bioloogilistele vajadustele ning tagab rahuldava töökeskkonna.

b) Valgustus vastab loomakasvatusest ja loomade jälgimisest tulenevatele vajadustele.

c) Igale liigile tagatakse sobivad korrapärased valgustusperioodid ning sobiv valguse intensiivsus.

d) Albiinoloomade pidamisel võetakse valgustuse kohandamisel arvesse nende valgusetundlikkust.

2.3. Müra

a) Müra (sh ultraheli) tasemed ei tohi kahjustada loomade heaolu.

b) Ettevõtted paigaldavad sellised alarmsüsteemid, mille tekitatav müra jääb loomade tundlikust kuuldepiirkonnast välja, juhul kui see on kuuldav inimesele.

c) Loomade pidamisruumides kasutatakse vajadusel müraisolatsioonimaterjale.

2.4. Alarmsüsteemid

a) Ettevõtetes, mille mikrokliima reguleerimine ja kaitse sõltub elektri- või mehaanilistest seadmetest, on olemas tagavarasüsteem, mis tagab loomade jaoks elutähtsate süsteemide ja avariivalgustuse ning alarmsüsteemi enda toimimise.

b) Kütte- ja ventilatsioonisüsteemid varustatakse kontrollseadiste ja alarmsüsteemidega.

c) Hädaolukorras tegutsemise selged juhised paigutatakse nähtavale kohale.

3. Loomade hooldamine

3.1. Tervis

a) Ettevõtetes koostatakse terviseseisundi tagamise strateegia, mis kaitseb loomade heaolu ja vastab teaduslikele nõuetele. Strateegia hõlmab korrapärast tervisliku seisundi jälgimist, mikrobioloogilist jälgimisprogrammi ja tervisehäiretele reageerimise kava ning määrab kindlaks tervisenäidud ja menetlused uute loomade vastuvõtmi­seks.

b) Pädev isik kontrollib loomi vähemalt üks kord päevas. Nimetatud kontrollid tagavad haigestunud või vigastatud loomade tuvastamise ja asjakohaste meetmete võtmise.

3.2. Loodusest kinni püütud loomad

a) Püüdmiskohtades on olemas asjaomasele liigile sobivaks kohandatud transpordikonteinerid ja -vahendid, et loomi saaks vajadusel viia läbivaatusele või ravile.

b) Loodusest püütud loomade kohanemine, karantiin, pidamisruumid, kasvatamine ja hooldamine tuleb hoolikalt läbi mõelda ja võtta nende suhtes asjakohased meetmed, ning vajaduse korral näha katsete lõppemisel ette nende vabakslaskmine.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/55

23

3.3. Loomade pidamine ja keskkonna mitmekesistamine

a) Pidamine

Loomi, välja arvatud loomupäraselt üksildase eluviisiga loomad, peetakse üksteisega sobivatest isenditest koos­nevate püsivate rühmadena. Juhtudel, kus üksikult pidamine on vastavalt artikli 33 lõikele 3 lubatud, on üksikult pidamise aeg võimalikult lühike ning sel ajal säilitatakse nägemis-, kuulmis-, haistmis- ja/või kompamiskontakt teiste loomadega. Uute loomade toomine või loomade uuestitoomine väljakujunenud rühma toimub hoolika järelevalve all, et ära hoida kokkusobimatusest tulenevaid probleeme ja sotsiaalsete suhete häirimist.

b) Keskkonna mitmekesistamine

Kõigile loomadele võimaldatakse piisavalt mitmekesine ruum, kus nad saavad väljendada oma normaalseid käitumisharjumusi. Stressist tuleneva käitumise vähendamiseks võimaldatakse neil oma keskkonna üle teatud määral ise otsuseid ja valikuid langetada. Ettevõtted kasutavad asjakohaseid mitmekesistamise meetodeid, mis laiendavad loomadele saadaolevate tegevuste valikut ja täiustavad toimetulekuks vajalikke tegevusi, sealhulgas liigile vastavalt liikumine, toiduotsimine, manipulatiiv- ja kognitiivtegevused. Pidamiskohtade keskkonna mitme­kesisus kohandatakse vastavaks loomade liigispetsiifilistele ja individuaalsetele vajadustele. Mitmekesistamise strateegiad vaadatakse regulaarselt läbi ja ajakohastatakse.

c) Loomade pidamiskohad

Loomade pidamiskohad ei tehta materjalist, mis kahjustab loomade tervist. Need projekteeritakse ja ehitatakse nii, et need ei põhjusta loomadele vigastusi. Kui pidamiskohad ei ole mõeldud ühekordseks kasutamiseks, valmistatakse need puhastamist ja dekontamineerimist taluvast materjalist. Pidamiskohtade põrandad kohanda­takse loomade liigile ja vanusele vastavaks ning projekteeritakse nii, et need hõlbustavad väljaheidete kõrvalda­mist.

3.4. Söötmine

a) Sööda vorm, koostis ja etteandmine vastab looma toitumis- ja käitumisvajadustele.

b) Loomasööt on maitsev ja puhas. Keemilise, füüsilise ja mikrobioloogilise saastumise minimeerimiseks võtavad ettevõtted tooraine valimisel, sööda tootmisel, valmistamisel ja etteandmisel vajalikud meetmed.

c) Sööda pakendamisel, transportimisel ja ladustamisel välditakse selle saastumist, riknemist ja hävimist. Kõiki söötmisel kasutatavaid söödatõstukeid, -renne ja muid seadmeid puhastatakse korrapäraselt ning vajaduse korral steriliseeritakse.

d) Igal loomal on juurdepääs söödale ning konkurentsi vähendamiseks on söötmiskoht piisavalt suur.

3.5. Jootmine

a) Kõigil loomadel on kogu aeg juurdepääs puhtale joogiveele.

b) Kui kasutusel on automaatsed jootmissüsteemid, kontrollitakse, hooldatakse ja loputatakse neid õnnetuste vältimiseks korrapäraselt. Kõvapõhjaliste puuride puhul hoolitsetakse selle eest, et ei tekiks üleujutusi.

c) Akvaariumide ja mahutite veevarustuse kohandamine nähakse ette vastavalt iga kala-, kahepaikse- ja roomajaliigi vajadustele ja taluvusele.

3.6. Puhke- ja magamisalad

a) Loomadele tagatakse kogu aeg liigile sobiv allapanu või sobivad magamisasemed, sealhulgas pesamaterjal ja -koht aretusloomadele.

b) Liikidele sobivas loomade pidamiskohas peab kõigil loomadel olema kindel ja mugav puhkekoht. Magamiskohad hoitakse puhtad ja kuivad.

3.7. Kohtlemine

Ettevõtted koostavad kohanemis- ja treeningkavad, mis sobivad loomadele ning projekti katsete ja kestusega.

ET L 276/56 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

24

Punkt B: liike käsitlev osa

1. Hiired, rotid, liivahiired, hamstrid ja merisead

Selles ning järgnevates hiirte, rottide, liivahiirte, hamstrite ja merisigade tabelites toodud „pidamiskoha miinimum­kõrgus” tähendab pidamiskoha põranda ja pidamiskoha lae vahelist vertikaalset vahemaad ning pidamiskoht on nii kõrge enam kui 50 % ulatuses pidamiskoha põranda miinimumpindalast enne mitmekesistamise seadete lisamist.

Katsete kavandamisel arvestatakse loomade võimaliku kasvuga, et tagada uuringu kestuse ajaks piisava suurusega ruum (nagu on toodud tabelites 1.1–1.5).

Tabel 1.1.

Hiired

Kehamass (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(cm 2 )

Pidamiskoha põranda

miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Varus ja katsete ajal

Kuni 20 330 60 12 1. jaanuar 2017

21–25 330 70 12

26–30 330 80 12

Üle 30 330 100 12

Aretus 330

Monogaamse paari jaoks (kohapeal/

mujal kasvatatud) või kolmese rühma

jaoks (kohapeal kasvatatud). Iga täiendava emas­looma ja tema

pesakonna kohta lisada 180 cm 2 .

12

Kasvataja juures varus (*)

Pidamiskoha pindala

950 cm 2

Alla 20 950 40 12

Pidamiskoha pindala

1 500 cm 2

Alla 20 1 500 30 12

(*) Võõrutatud hiiri võib lühikese aja jooksul pärast võõrutamist ja enne väljastamist pidada nimetatud suurema loomkoormusega rühmades, tingimusel, et loomadele tagatakse suuremad ja piisavalt mitmekesised pidamiskohad ja need loomade pidamise tingimused ei põhjusta heaolu langust, mis võib väljenduda järgmiselt: kõrgem agressiivsuse, haigestumuse või suremuse tase; stereotüüpne käitumine ja muud käitumishäired; kaalu langus; muud psühholoogilised või käitumuslikud stressireaktsioonid.

Tabel 1.2.

Rotid

Kehamass (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(cm 2 )

Pidamiskoha põranda

miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Varus ja katsete ajal (*)

Kuni 200 800 200 18 1. jaanuar 2017

201–300 800 250 18

301–400 800 350 18

401–600 800 450 18

Üle 600 1 500 600 18

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/57

25

Kehamass (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(cm 2 )

Pidamiskoha põranda

miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Aretus 800 Ema ja pesakond.

Iga täiendava täiskasvanud

looma püsivalt lisamisel lisada

400 cm 2

18

Kasvataja juures varus (**) Pidamiskoha pindala 1 500 cm 2

Kuni 50 1 500 100 18

51–100 1 500 125 18

101–150 1 500 150 18

151–200 1 500 175 18

Kasvataja juures varus (**) Pidamiskoha pindala 2 500 cm 2

Kuni 100 2 500 100 18

101–150 2 500 125 18

151–200 2 500 150 18

(*) Pikaajaliste uuringute puhul, kui ruumi suurus looma kohta jääb nimetatud uuringute lõpus alla ülaltoodud suuruse, peetakse esmatähtsaks stabiilse sotsiaalse struktuuri säilitamist.

(**) Võõrutatud rotte võib lühikese aja jooksul pärast võõrutamist ja enne väljastamist pidada nimetatud suurema loomkoormu­sega rühmades, tingimusel, et loomadele tagatakse suuremad ja piisavalt mitmekesised pidamiskohad ja need loomade pidamise tingimused ei põhjusta heaolu langust, mis võib väljenduda järgmiselt: kõrgem agressiivsuse, haigestumuse või suremuse tase; stereotüüpne käitumine ja muud käitumishäired; kaalu langus; muud psühholoogilised või käitumuslikud stressireaktsioonid.

Tabel 1.3.

Liivahiired

Kehamass (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(cm 2 )

Pidamiskoha põranda

miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Varus ja katsete ajal

Kuni 40 1 200 150 18 1. jaanuar 2017

Üle 40 1 200 250 18

Aretus 1 200

Monogaamne paar või järglas­

tega kolmene rühm

18

Tabel 1.4.

Hamstrid

Kehamass (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(cm 2 )

Pidamiskoha põranda

miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Varus ja katsete ajal

Kuni 60 800 150 14 1. jaanuar 2017

Üle 60 kuni 100 800 200 14

Üle 100 800 250 14

ET L 276/58 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

26

Kehamass (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(cm 2 )

Pidamiskoha põranda

miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Aretus 800 Ema või mono­

gaamne paar pesakonnaga

14

Kasvataja juures varus (*)

Alla 60 1 500 100 14

(*) Võõrutatud hamstreid võib lühikese aja jooksul pärast võõrutamist ja enne väljastamist pidada nimetatud suurema loomkoor­musega rühmades, tingimusel, et loomadele tagatakse suuremad ja piisavalt mitmekesised pidamiskohad ja need loomade pidamise tingimused ei põhjusta heaolu langust, mis võib väljenduda järgmiselt: kõrgem agressiivsuse, haigestumuse või sure­muse tase; stereotüüpne käitumine ja muud käitumishäired; kaalu langus; muud psühholoogilised või käitumuslikud stressireaktsioonid.

Tabel 1.5.

Merisead

Kehamass (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(cm 2 )

Pidamiskoha põranda

miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Varus ja katsete ajal

Kuni 200 1 800 200 23 1. jaanuar 2017

201–300 1 800 350 23

301–450 1 800 500 23

450–700 2 500 700 23

Üle 700 2 500 900 23

Aretus 2 500

Paar pesakon­naga. Iga täien­dava paljuneva

emaslooma kohta lisada 1 000 cm 2

23

2. Küülikud

Põllumajandusuuringutes, kus uuringu eesmärgist lähtuvalt on loomi tarvis pidada põllumajandusettevõtte tingi­mustes, peab loomade pidamisel täitma vähemalt direktiivis 98/58/EÜ ( 1 ) sätestatud standardeid.

Pidamiskoht varustatakse kõrgema alaga. Kõrgemal alal peab loom saama lamada ja istuda ning selle all kergesti liikuda, ning see ala ei tohi katta enam kui 40 % põrandapinnast. Kui teaduslikel või veterinaarsetel põhjustel ei saa kõrgemat ala kasutada, on pidamiskoht ühe küüliku puhul 33 % suurem ja kahe küüliku puhul 60 % suurem. Kui kõrgem ala on alla kümne nädala vanustele küülikutele, on kõrgema ala pindala vähemalt 55 cm × 25 cm ning kõrgus põrandast selline, et loomad saaksid seda kasutada.

Tabel 2.1.

Üle kümne nädala vanused küülikud

Tabel 2.1 on mõeldud nii puuride kui ka aedikute jaoks. Täiendav põrandapind on minimaalselt 3 000 cm 2 iga kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda küüliku kohta, samas kui iga järgneva küüliku kohta alates seitsmendast isendist lisatakse minimaalselt 2 500 cm 2 .

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/59

( 1 ) Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/58/EÜ, mis käsitleb põllumajandusloomade kaitset (EÜT L 221, 8.8.1998, lk 23).

27

Lõplik kehamass (kg)

Põranda miinimumpindala ühe või kahe sotsiaalses harmoonilises

suhtes looma kohta (cm 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Alla 3 3 500 45 1. jaanuar 2017

3–5 4 200 45

Üle 5 5 400 60

Tabel 2.2.

Emasloom pesakonnaga

Emaslooma mass (kg)

Pidamiskoha minimaalne pindala (cm 2 )

Lisaruum pesakastide jaoks (cm2)

Miinimumkõrgus (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Alla 3 3 500 1 000 45 1. jaanuar 2017

3–5 4 200 1 200 45

Üle 5 5 400 1 400 60

Tabel 2.3.

Alla kümne nädala vanused küülikud

Tabel 2.3 on mõeldud nii puuride kui ka aedikute jaoks.

Vanus Pidamiskoha minimaalne

pindala (cm 2 )

Põranda miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Võõrutamisest kuni 7-nädalaseks saamiseni

4 000 800 40 1. jaanuar 2017

7–10-nädalane 4 000 1 200 40

Tabel 2.4.

Küülikud: kõrgemate alade optimaalsed mõõtmed tabelis 2.1. toodud mõõtmetega pidamiskohtadele

Vanus nädalates Lõplik kehakaal (kg)

Optimaalne pindala (cm × cm)

Optimaalne kõrgus pidamiskoha põrandast

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Üle 10 Alla 3 55 × 25 25 1. jaanuar 2017

3–5 55 × 30 25

Üle 5 60 × 35 30

3. Kassid

Kasse ei tohi üksikult hoida kauem kui 24 tundi korraga. Liigikaaslaste vastu korduvalt agressiivseid kasse peab üksikult pidama üksnes siis, kui neile ei leidu sobivat kaaslast. Paarikaupa või rühmas peetavate isendite sotsiaalset stressi tuleb jälgida vähemalt kord nädalas. Emaseid kasse koos alla neljanädalaste poegadega või emaseid kasse tiinuse viimasel kahel nädalal võib pidada üksikult.

Tabel 3.

Kassid

Pesakonnaga emase kassi pidamiseks on minimaalne ruum ühe kassi pidamise ruum, mida suurendatakse järk- järgult, nii et neljakuuselt on pesakond ümber paigutatud vastavalt täiskasvanud kassi ruuminõuetele.

Söömiskoht ja liivakast asuvad üksteisest vähemalt 0,5 meetri kaugusel ning neid alasid omavahel ei vahetata.

ET L 276/60 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

28

Põrand (*) (m 2 )

Riiulid (m 2 )

Pikkus (m)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Minimaalne ühe täis­kasvanud looma kohta

1,5 0,5 2 1. jaanuar 2017

Iga täiendava looma kohta lisada

0,75 0,25 —

(*) Põranda pindala ei hõlma riiulite pindala.

4. Koerad

Võimalusel peavad koerad saama õues joosta. Koeri ei tohi üksikult hoida kauem kui neli tundi korraga.

Siseruumides asuv pidamiskoht moodustab vähemalt 50 % tabelis 4.1 esitatud koertele võimaldatavast miinimum­pinnast.

Allpool toodud ruumisuurused põhinevad beagle’i vajadustel, kuid suurekasvuliste tõugude, näiteks bernhardiini või iiri hundikoera puhul suurendatakse ruumi võrreldes tabelis 4.1 tooduga märkimisväärselt. Muudele tõugudele kui labori beagle’ile sobiva ruumi suurused määratakse kindlaks veterinaartöötajatega konsulteerides.

Tabel 4.1.

Koerad

Paaris või rühmas peetavate koerte üksteisest eraldamisel käesolevas direktiivis määratletud katsete tegemise ajaks võib pinda vähendada kuni poole võrra kogu nõutavast ruumist (2 m 2 alla 20 kg koerale, 4 m 2 üle 20 kg koerale), kui selline eraldamine on teaduslikust seisukohast hädavajalik. Koera kohta võib pinda sellisel määral vähendada kuni neljaks tunniks korraga.

Imetava emase koera ja tema pesakonna ruum on sama suur kui sama kaaluga üksiku emase koera ruum. Poegimisaedik projekteeritakse nii, et emane koer saab kutsikatest eemalduda teise sektsiooni või kõrgemale alale.

Mass (kg)

Pidamiskoha miinimumpindala

(m 2 )

Põranda miinimumpindala

ühe või kahe looma kohta (m 2 )

Iga täiendava looma kohta

minimaalselt lisada (m 2 )

Miinimumkõrgus (m)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 20 4 4 2 2 1. jaanuar 2017

Üle 20 8 8 4 2

Tabel 4.2.

Koerad – võõrutusjärgselt varus

Koera mass (kg)

Pidamiskoha miinimumpindala

(m 2 )

Põranda miinimumpindala looma kohta

(m 2 )

Miinimumkõrgus (m)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 5 4 0,5 2 1. jaanuar 2017

6–10 4 1,0 2

11–15 4 1,5 2

16–20 4 2 2

Üle 20 8 4 2

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/61

29

5. Valgetuhkrud

Tabel 5.

Valgetuhkrud

Pidamiskoha miinimumpindala

(cm 2 )

Põranda miinimumpindala looma kohta

(cm 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 600 g loomad 4 500 1 500 50 1. jaanuar 2017

Üle 600 g loomad 4 500 3 000 50

Täiskasvanud isasloomad

6 000 6 000 50

Emasloom pesakonnaga

5 400 5 400 50

6. Ahvilised

Olenevalt liigist ei lahutata noori ahvilisi oma emast enne 6–12-kuuseks saamist.

Elukeskkond peab võimaldama ahvilisel täita igapäevast keerukat tegevuskava. Pidamiskoht peab ahvilisel laskma rakendada nii laiaulatuslikku käitumisrepertuaari kui võimalik, tagama turvalisuse tunde ja piisavalt mitmekesise keskkonna jooksmiseks, kõndimiseks, ronimiseks ja hüppamiseks.

Tabel 6.1.

Valgetups-marmosetid ja tamariinid

Pidamiskoha põranda miinimumpindala 1 (*) või

2 loomale ja kuni 5-kuusele järglasele

(m 2 )

Miinimumruumala iga täiendava üle 5 kuu vanuse

looma kohta (m 3 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(m) (**)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Marmosetid 0,5 0,2 1,5 1. jaanuar 2017

Tamariinid 1,5 0,2 1,5

(*) Loomi hoitakse üksikult vaid erandlikel asjaoludel. (**) Pidamiskoha lagi on vähemalt 1,8 m põrandast.

Marmosette ja tamariine ei lahutata emast enne kaheksakuuseks saamist.

Tabel 6.2.

Saimirid

Põranda miinimumpindala 1 (*) või 2 looma kohta

(m 2 )

Miinimumruumala iga täiendava üle 6 kuu vanuse looma kohta

(m 3 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus (m)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

2,0 0,5 1,8 1. jaanuar 2017

(*) Loomi peetakse üksikult vaid erandlikel asjaoludel.

Saimireid ei lahutata emast enne kuuekuuseks saamist.

ET L 276/62 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

30

Tabel 6.3.

Makaagid ja pärdikud (*)

Pidamiskoha minimaalne pindala

(m 2 )

Pidamiskoha miinimumruumala

(m 3 )

Miinimumruumala looma kohta

(m 3 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(m)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Alla 3 aasta vanused loomad (**)

2,0 3,6 1,0 1,8 1. jaanuar 2017

Loomad alates 3. eluaastast (***)

2,0 3,6 1,8 1,8

Aretuseks peetavad loomad (****)

3,5 2,0

(*) Loomi peetakse üksikult vaid erandlikel asjaoludel. (**) Minimaalsete mõõtmetega pidamiskohta võib mahutada kuni kolm looma.

(***) Minimaalsete mõõtmetega pidamiskohta võib mahutada kuni kaks looma. (****) Aretuskolooniates ei ole vaja pindala/ruumala suurendada kuni kaheaastaste noorloomade jaoks, keda peetakse koos emaga.

Makaake ja pärdikuid ei lahutata emast enne kaheksakuuseks saamist.

Tabel 6.4.

Paavianid (*)

Pidamiskoha minimaalne pindala

(m 2 )

Pidamiskoha miinimumruumala

(m 3 )

Miinimumruumala looma kohta

(m 3 )

Pidamiskoha miini­mumkõrgus

(m)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Alla 4 aasta vanused loomad (**)

4,0 7,2 3,0 1,8 1. jaanuar 2017

Loomad alates 4. eluaastast (**)

7,0 12,6 6,0 1,8

Aretuseks peetavad loomad (***)

12,0 2,0

(*) Loomi peetakse üksikult vaid erandlikel asjaoludel. (**) Minimaalsete mõõtmetega pidamiskohta võib mahutada kuni kaks looma.

(***) Aretuskolooniates ei ole vaja pindala/ruumala suurendada kuni kaheaastaste noorloomade jaoks, keda peetakse koos emaga.

Paaviane ei lahutata emast enne kaheksakuuseks saamist.

7. Põllumajandusloomad

Põllumajandusuuringutes, kus uuringu eesmärgist lähtuvalt on loomi tarvis pidada põllumajandusettevõtte tingi­mustes, peab loomade pidamisel täitma vähemalt direktiivides 98/58/EÜ, 91/629/EMÜ ( 1 ) ja 91/630/EMÜ ( 2 ) sätes­tatud standardeid.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/63

( 1 ) Nõukogu 19. novembri 1991. aasta direktiiv 91/629/EMÜ, milles sätestatakse vasikate kaitse miinimumnõuded (EÜT L 340, 11.12.1991, lk 28).

( 2 ) Nõukogu 19. novembri 1991. aasta direktiiv 91/630/EMÜ, milles sätestatakse sigade kaitse miinimumnõuded (EÜT L 340, 11.12.1991, lk 33).

31

Tabel 7.1.

Veised

Kehamass (kg)

Pidamiskoha minimaalne pindala

(m 2 )

Põranda miinimumpindala

looma kohta (m 2 looma kohta)

Söödarenni suurus piiramatul

söötmisel sarvedeta veise

kohta (m looma kohta)

Söödarenni suurus piiratud

söötmisel sarvedeta veise

kohta (m looma kohta)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 100 2,50 2,30 0,10 0,30 1. jaanuar 2017

101–200 4,25 3,40 0,15 0,50

201–400 6,00 4,80 0,18 0,60

401–600 9,00 7,50 0,21 0,70

601–800 11,00 8,75 0,24 0,80

Üle 800 16,00 10,00 0,30 1,00

Tabel 7.2.

Lambad ja kitsed

Kehamass (kg)

Pidamiskoha minimaalne

pindala (m 2 )

Põranda miinimumpindala

looma kohta (m 2 looma

kohta)

Vaheseina miinimumkõrgus

(m)

Söödarenni suurus

piiramatul söötmisel

(m looma kohta)

Söödarenni suurus piiratud

söötmisel (m looma kohta)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Alla 20 1,0 0,7 1,0 0,10 0,25 1. jaanuar 2017

21–35 1,5 1,0 1,2 0,10 0,30

36–60 2,0 1,5 1,2 0,12 0,40

Üle 60 3,0 1,8 1,5 0,12 0,50

Tabel 7.3.

Sead ja minisead

Elusmass (kg)

Pidamiskoha miinimumpindala (*)

(m 2 )

Põranda miinimumpindala looma kohta

(m 2 looma kohta)

Minimaalne lamamisruum looma kohta

(termoneutraalsetes tingimustes)

(m 2 looma kohta)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 5 2,0 0,20 0,10 1. jaanuar 2017

6–10 2,0 0,25 0,11

11–20 2,0 0,35 0,18

21–30 2,0 0,50 0,24

31–50 2,0 0,70 0,33

51–70 3,0 0,80 0,41

71–100 3,0 1,00 0,53

ET L 276/64 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

32

Elusmass (kg)

Pidamiskoha miinimumpindala (*)

(m 2 )

Põranda miinimumpindala looma kohta

(m 2 looma kohta)

Minimaalne lamamisruum looma kohta

(termoneutraalsetes tingimustes)

(m 2 looma kohta)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

101–150 4,0 1,35 0,70

Üle 150 5,0 2,50 0,95

Täiskasvanud (hari­likud) kuldid

7,5 1,30

(*) Lühiajaliselt võib sigu pidada väiksemates pidamiskohtades, näiteks eraldades põhiruumi vaheseintega, kui selleks on veteri­naarsed või teaduslikust katsest tulenevad põhjendused, näiteks kui on tarvis looma individuaalselt sööta.

Tabel 7.4.

Hobuslased

Boksi kõige lühem külg on vähemalt 1,5 korda looma turjakõrgust. Siseruumides asuvate pidamiskohtade kõrgus on selline, et loomad saavad end tagajalgadele täispikkuses püsti ajada.

Turja kõrgus (m)

Põranda miinimumpindala looma kohta (m 2 looma kohta)

Pidamiskoha miinimumkõrgus

(m)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäevIga üksikult või kuni 3

liikmelises rühmas peetava looma kohta

Iga 4-liikmelises või suuremas rühmas

peetava looma kohta

Poegimisboks varsaga mära

kohta

1,00–1,40 9,0 6,0 16 3,00 1. jaanuar 2017

Üle 1,40 kuni 1,60

12,0 9,0 20 3,00

Üle 1,60 16,0 (2 × TK) 2 (*) 20 3,00

(*) Piisava ruumi tagamiseks põhineb iga üksiku looma ruumi miinimumsuurus turja kõrgusel (TK).

8. Linnud

Põllumajandusuuringutes, kus uuringu eesmärgist lähtuvalt on loomi tarvis pidada põllumajandusettevõtte tingi­mustes, peab loomade pidamisel täitma vähemalt direktiivides 98/58/EÜ, 1999/74/EÜ ( 1 ) ja 2007/43/EÜ ( 2 ) sätes­tatud standardeid.

Tabel 8.1.

Kodukanad

Kui teaduslikel põhjustel ei saa pidamiskoha nimetatud miinimumpindala võimaldada, määrab katse läbiviija vete­rinaartöötajatega konsulteerides piirangu põhjendatud kestuse. Sellisel juhul võib linde pidada sobivalt mitmeke­sistatud väiksemates pidamiskohtades, mille põranda miinimumpindala on 0,75 m 2 .

Kehakaal (g)

Pidamiskoha minimaalne pindala

(m 2 )

Miinimumpindala linnu kohta

(m 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Söödarenni miinimumpikkus

linnu kohta (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 200 1,00 0,025 30 3 1. jaanuar 2017

201–300 1,00 0,03 30 3

301–600 1,00 0,05 40 7

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/65

( 1 ) Nõukogu 19. juuli 1999. aasta direktiiv 1999/74/EÜ, millega sätestatakse munakanade kaitse miinimumnõuded (EÜT L 203, 3.8.1999, lk 53).

( 2 ) Nõukogu 28. juuni 2007. aasta direktiiv 2007/43/EÜ, millega sätestatakse lihakanade kaitse miinimumeeskirjad (ELT L 182, 12.7.2007, lk 19).

33

Kehakaal (g)

Pidamiskoha minimaalne pindala

(m 2 )

Miinimumpindala linnu kohta

(m 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Söödarenni miinimumpikkus

linnu kohta (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

601–1 200 2,00 0,09 50 15

1 201–1 800 2,00 0,11 75 15

1 801–2 400 2,00 0,13 75 15

Üle 2 400 2,00 0,21 75 15

Tabel 8.2.

Kalkunid

Pidamiskoha kõik küljed on vähemalt 1,5 m pikad. Kui teaduslikel põhjustel ei saa pidamiskoha nimetatud miini­mumpindala võimaldada, määrab katse läbiviija veterinaartöötajatega konsulteerides piirangu põhjendatud kestuse. Sellisel juhul võib linde pidada väiksemates pidamiskohtades, mis on piisavalt mitmekesised, mille põranda miini­mumpindala on 0,75 m 2 ning mille miinimumkõrgus alla 0,6 kg lindude puhul on 50 cm, alla 4 kg lindude puhul 75 cm ja üle 4 kg lindude puhul 100 cm. Neid võib kasutada lindude väikestes rühmades pidamisel vastavalt tabelis 8.2 esitatud minimaalsetele ruuminõuetele.

Kehamass (kg)

Pidamiskoha miinimumpindala

(m 2 )

Miinimumpindala linnu kohta

(m 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Söödarenni miinimumpikkus

linnu kohta (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 0,3 2,00 0,13 50 3 1. jaanuar 2017

0,3–0,6 2,00 0,17 50 7

0,6–1 2,00 0,30 100 15

1–4 2,00 0,35 100 15

4–8 2,00 0,40 100 15

8–12 2,00 0,50 150 20

12–16 2,00 0,55 150 20

16–20 2,00 0,60 150 20

Üle 20 3,00 1,00 150 20

Tabel 8.3.

Vutid

Kehakaal (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(m 2 )

Pindala iga paaris peetava

linnu kohta (m 2 )

Pindala iga täiendava linnu kohta rühmas

(m 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Söödarenni miinimumpikkus

linnu kohta (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 150 1,00 0,5 0,10 20 4 1. jaanuar 2017

Üle 150 1,00 0,6 0,15 30 4

ET L 276/66 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

34

Tabel 8.4.

Pardid ja haned

Kui teaduslikel põhjustel ei saa pidamiskoha nimetatud miinimumpindala võimaldada, määrab katse läbiviija vete­rinaartöötajatega konsulteerides piirangu põhjendatud kestuse. Sellisel juhul võib linde pidada sobivalt mitmeke­sistatud väiksemates pidamiskohtades, mille põranda miinimumpindala on 0,75 m 2 . Neid võib kasutada lindude väikestes rühmades pidamisel vastavalt tabelis 8.4 esitatud minimaalsetele ruuminõuetele.

Kehakaal (g)

Pidamiskoha miinimumpindala

(m 2 )

Pindala linnu kohta (m 2 ) (*)

Miinimumkõrgus (cm)

Söödarenni miinimumpikkus

linnu kohta (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Pardid 1. jaanuar 2017

Kuni 300 2,00 0,10 50 10

300–1 200 (**) 2,00 0,20 200 10

1 200–3 500 2,00 0,25 200 15

3 500 2,00 0,50 200 15

Haned

Kuni 500 2,00 0,20 200 10

500–2 000 2,00 0,33 200 15

Üle 2 000 2,00 0,50 200 15

(*) See hõlmab tiiki, mille miinimumpindala on 0,5 m 2 pidamiskoha iga 2 m 2 kohta ning mille miinimumsügavus on 30 cm. Tiik võib moodustada kuni 50 % pidamiskoha miinimumpindalast.

(**) Linde, kes ei ole veel lennuvõimelised, võib pidada pidamiskohtades, mille miinimumkõrgus on 75 cm.

Tabel 8.5.

Pardid ja haned: tiigi miinimumsuurused (*)

Pindala (m 2 )

Sügavus (cm)

Pardid 0,5 30

Haned 0,5 10–30

(*) Tiigi suurused on 2 m 2 pidamiskoha kohta. Tiik võib moodustada kuni 50 % pidamiskoha miinimumpindalast.

Tabel 8.6.

Tuvid

Pidamiskohad on pigem pikad ja kitsad (näiteks 2 × 1 m) kui ruudukujulised, et linnud saaksid lennata lühikesi vahemaid.

Rühma suurus Pidamiskoha

minimaalne pindala (m 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Söödarenni miinimumpikkus iga linnu kohta

(cm)

Õrre miinimum­pikkus iga linnu

kohta (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 6 2 200 5 30 1. jaanuar 2017

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/67

35

Rühma suurus Pidamiskoha

minimaalne pindala (m 2 )

Miinimumkõrgus (cm)

Söödarenni miinimumpikkus iga linnu kohta

(cm)

Õrre miinimum­pikkus iga linnu

kohta (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

7–12 3 200 5 30

Iga täiendava linnu kohta alates 13 linnust

0,15 5 30

Tabel 8.7.

Täpik-sebraamadiinid

Pidamiskohad on nii pikad ja kitsad (näiteks 2 × 1 m), et linnud saaksid lennata lühikesi vahemaid. Aretusuuringute jaoks võib paare pidada väiksemates sobivalt mitmekesistatud pidamiskohtades, mille põranda miinimumpindala on 0,5 m 2 ja miinimumkõrgus on 40 cm. Katse läbiviija määrab veterinaartöötajatega konsulteerides piirangu põhjen­datud kestuse.

Rühma suurus Pidamiskoha minimaalne

pindala (m 2 )

Miinimumkõrgus (cm) Sööturite miinimumarv Artikli 33 lõikes 2

osutatud kuupäev

Kuni 6 1,0 100 2 1. jaanuar 2017

7–12 1,5 200 2

13–20 2,0 200 3

Iga täiendava linnu kohta alates 21 linnust

0,05 1 kuue linnu kohta

9. Kahepaiksed

Tabel 9.1.

Veelise eluviisiga sabakonnad

Kehapikkus (*) (cm)

Veepinna miinimumpindala

(cm 2 )

Veepinna miinimumpin­dala iga täiendava rühmas

peetava looma kohta (cm2)

Vee miinimumsügavus (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 10 262,5 50 13 1. jaanuar 2017

11–15 525 110 13

16–20 875 200 15

21–30 1 837,5 440 15

Üle 30 3 150 800 20

(*) Mõõdetuna ninamikust kloaagini.

Tabel 9.2.

Veelise eluviisiga päriskonnad (*)

Kehapikkus (**) (cm)

Veepinna miinimumpindala

(cm 2 )

Veepinna miinimumpindala iga

täiendava rühmas peetava looma kohta

(cm 2 )

Vee miinimumsügavus (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Alla 6 160 40 6 1. jaanuar 2017

6–9 300 75 8

ET L 276/68 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

36

Kehapikkus (**) (cm)

Veepinna miinimumpindala

(cm 2 )

Veepinna miinimumpindala iga

täiendava rühmas peetava looma kohta

(cm 2 )

Vee miinimumsügavus (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

10–12 600 150 10

Üle 12 920 230 12,5

(*) Need tingimused kehtivad loomapidamise (s.o loomakasvatuse) akvaariumide kohta, aga mitte loomade loomulikuks paaritu­miseks ja superovulatsiooniks kasutatavate akvaariumide kohta, kuna viimaste katsete jaoks on efektiivsuse tagamise põhjustel vajalikud väiksemad individuaalakvaariumid. Ruuminõuded kehtivad esitatud suurusekategooriates täiskasvanud loomadele; noored ja kullesed tuleb kas välja jätta või tuleb mõõtmeid vastavalt mastaapimispõhimõttele muuta.

(**) Mõõdetuna ninamikust kloaagini.

Tabel 9.3.

Poolveelise eluviisiga päriskonnad

Kehapikkus (*) (cm)

Pidamiskoha miini­mumpindala (**)

(cm 2 )

Minimaalne pindala iga täiendava rühmas

peetava looma kohta rühmas (cm 2 )

Pidamiskoha miini­mumkõrgus (***)

(cm)

Vee miinimumsügavus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 5,0 1 500 200 20 10 1. jaanuar 2017

5,0–7,5 3 500 500 30 10

Üle 7,5 4 000 700 30 15

(*) Mõõdetuna ninamikust kloaagini. (**) Üks kolmandik maaosa, kaks kolmandikku veeosa, kus loomadel on võimalik sukelduda.

(***) Mõõdetuna maaosa pinnalt kuni terraariumi lae siseküljeni; pidamiskoha kõrgus kohandatakse vastavalt sisekujundusele.

Tabel 9.4.

Poolmaise eluviisiga päriskonnad

Kehapikkus (*) (cm)

Pidamiskoha miinimumpindala (**)

(cm 2 )

Miinimumpindala iga täiendava rühmas

peetava looma kohta (cm 2 )

Pidamiskoha miinimum­kõrgus (***)

(cm)

Vee miinimumsügavus

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 5,0 1 500 200 20 10 1. jaanuar 2017

5,0–7,5 3 500 500 30 10

Üle 7,5 4 000 700 30 15

(*) Mõõdetuna ninamikust kloaagini. (**) Kaks kolmandikku maaosa, üks kolmandik veeosa, kus loomadel on võimalik sukelduda.

(***) Mõõdetuna maaosa pinnalt kuni terraariumi lae siseküljeni; pidamiskoha kõrgus kohandatakse vastavalt sisekujundusele.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/69

37

Tabel 9.5.

Puiselulised päriskonnad

Kehapikkus (*) (cm)

Pidamiskoha miinimumpindala (**)

(cm 2 )

Miinimumpindala iga täiendava rühmas peetava

looma kohta (cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus (***)

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 3,0 900 100 30 1. jaanuar 2017

Üle 3,0 1 500 200 30

(*) Mõõdetuna ninamikust kloaagini. (**) Kaks kolmandikku maaosa, üks kolmandik basseiniosa, kus loomadel on võimalik sukelduda.

(***) Mõõdetuna maaosa pinnalt kuni terraariumi lae siseküljeni; pidamiskoha kõrgus kohandatakse vastavalt sisekujundusele.

10. Roomajad

Tabel 10.1.

Veekilpkonnad

Kehapikkus (*) (cm)

Veepinna miinimumpindala

(cm 2 )

Veepinna miinimumpindala iga täiendava rühmas peetava looma kohta

(cm 2 )

Vee miinimumsügavus (cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni 5 600 100 10 1. jaanuar 2017

5–10 1 600 300 15

10–15 3 500 600 20

15–20 6 000 1 200 30

20–30 10 000 2 000 35

Üle 30 20 000 5 000 40

(*) Mõõdetuna sirgjoonena kilbi eesservast kilbi tagaservani.

Tabel 10.2.

Maismaamaod

Kehapikkus (*) (cm)

Põranda miinimumpindala

(cm 2 )

Miinimumpindala iga täiendava rühmas peetava

looma kohta (cm 2 )

Pidamiskoha miinimumkõrgus (**)

(cm)

Artikli 33 lõikes 2 osutatud kuupäev

Kuni30 300 150 10 1. jaanuar 2017

30–40 400 200 12

40–50 600 300 15

50–75 1 200 600 20

Üle 75 2 500 1 200 28

(*) Mõõdetuna ninamikust sabani. (**) Mõõdetuna maaosa pinnalt kuni terraariumi lae siseküljeni; pidamiskoha kõrgus kohandatakse vastavalt sisekujundusele.

ET L 276/70 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

38

11. Kalad

11.1. Veevarustus ja vee kvaliteet

Tagatakse piisavas koguses ja sobiva kvaliteediga vee pidev olemasolu. Veevoolu tugevus akvaariumite ringlussüs­teemides või filtrites peab olema piisav, et tagada veekvaliteedi parameetrite püsimine lubatud tasemel. Vajaduse korral tuleb vett filtreerida, et kõrvaldada kaladele kahjulikud ained. Vee kvaliteedi parameetrid peavad alati olema lubatud piirides, et tagada konkreetse liigi ja arengustaadiumi tavapärane aktiivsus ja talitlus. Veevool peab olema sobiv, et kalad saaksid õigesti ujuda ja säilitada tavapärase elutegevuse. Kaladele antakse piisavalt aega, et kohaneda vee kvaliteedi muutustega.

11.2. Hapnik, lämmastikuühendid, pH ja soolsus

Hapniku kontsentratsioon peab olema liigile ja kalade pidamistingimustele sobiv. Vajaduse korral peab akvaariumis olevat vett täiendavalt õhutama. Lämmastikuühendite kontsentratsiooni tuleb hoida madalal.

Vee pH tase kohandatakse liikidele sobivaks ja hoitakse võimalikult stabiilsena. Soolsus kohandatakse kalaliikide ja kalade elujärgu vajadustele. Soolsuse muutmine peab toimuma järk-järgult.

11.3. Temperatuur, valgustus ja müra

Temperatuuri peab hoidma vastavale kalaliigile optimaalses vahemikus ja võimalikult stabiilsena. Temperatuuri muutmine peab toimuma järk-järgult. Kalu tuleb pidada sobiva fotoperioodi juures. Müratase tuleb hoida võima­likult madalal ja võimaluse korral peab müra või vibratsiooni tekitavad seadmed, nt elektrigeneraatorid või filtri­süsteemid, paigutama kalade akvaariumitest eraldi.

11.4. Loomkoormus ja keskkonna mitmekesisus

Kalade loomkoormus peab põhinema kalade üldvajadustel keskkonnatingimuste, tervise ja heaolu suhtes. Kaladel peab normaalseks ujumiseks olema piisavalt suur veeruumala, mis sõltub kalade suurusest, vanusest, tervisest ja söötmismeetodist. Kaladele tuleb pakkuda sobivat keskkonna mitmekesisust, näiteks peidupaiku ja põhja katvat kihti, juhul kui käitumisharjumustest ei tulene, et midagi pole vaja.

11.5. Söötmine ja kohtlemine

Kaladele tuleb anda sobiva sagedusega sobiv kogus sööta. Eritähelepanu peab pöörama kalamaimude söötmisele üleminekul elussöödalt kunstlikule söödale. Kalu puudutatakse võimalikult vähe.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/71

39

IV LISA

LOOMADE SURMAMISE MEETODID

1. Loomade surmamiseks tuleb kasutada alljärgnevas tabelis loetletud meetodeid.

Muid, kui tabelis loetletud meetodeid võib kasutada:

a) teadvuseta loomade puhul, tingimusel et loom ei tule enne surma teadvusele;

b) põllumajandusuuringutes kasutatud loomade puhul, kus uuringu eesmärgist lähtuvalt on loomi tarvis pidada põllumajandusettevõtte tingimustes; neid loomi võib surmata kooskõlas nõukogu 24. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1099/2009 (loomade kaitse kohta surmamisel) ( 1 ) I lisas sätestatud nõuetega.

2. Loomade surmamine viiakse lõpule ühel järgneval meetodil:

a) vereringe lõpliku peatumise kinnitus;

b) aju hävitamine;

c) kaela dislokatsioon;

d) veretustamine või

e) rigor mortis’e alguse kinnitus.

3. Tabel

Loomi puudutavad märkused/meetodid Kalad Kahepaiksed Roomajad Linnud Närilised Küülikud

Koerad, kassid,

valgetuhkrud ja rebased

Suured imetajad Ahvilised

Anesteetikumi üledoos

(1) (1) (1) (1) (1) (1) (1) (1) (1)

Poltpüstol (2)

Süsinikdioksiid (3)

Tservikaalne dislokatsioon

(4) (5) (6)

Ajupõrutuse tekita­mine/löök pähe

(7) (8) (9) (10)

Dekapitatsioon (11) (12)

Elektriline uimastamine

(13) (13) (13) (13) (13) (13)

Inertgaasid (Ar, N 2 ) (14)

Mahalaskmine sobiva vintpüssi või muu püssi ning laskemoonaga

(15) (16) (15)

ET L 276/72 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

( 1 ) ELT L 303, 18.11.2009, lk 1.

40

Nõuded

1) Kasutada vajadusel koos eelneva sedatsiooniga.

2) Kasutada vaid suurte roomajate puhul.

3) Kasutada vaid järk-järgult ruumi täites. Mitte kasutada näriliste loodete ja vastsündinud näriliste puhul.

4) Kasutada vaid alla 1 kg massiga lindude puhul. Üle 250 g massiga lindudele manustatakse rahustit.

5) Kasutada vaid alla 1 kg massiga näriliste puhul. Üle 150 g massiga närilistele manustatakse rahustit.

6) Kasutada vaid alla 1 kg massiga küülikute puhul. Üle 150 g massiga küülikutele manustatakse rahustit.

7) Kasutada vaid alla 5 kg massiga lindude puhul.

8) Kasutada vaid alla 1 kg massiga näriliste puhul.

9) Kasutada vaid alla 5 kg massiga küülikute puhul.

10) Kasutada vaid vastsündinute puhul.

11) Kasutada vaid alla 250 g massiga lindude puhul.

12) Kasutada vaid juhul, kui muud meetodid pole võimalikud.

13) Nõutavad on eriseadmed.

14) Kasutada vaid sigade puhul.

15) Kasutada vaid välitingimustes kogenud laskuri poolt.

16) Läbiviija peab olema välitingimustes kogenud laskur; kasutada vaid juhul, kui muud meetodid pole võimalikud.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/73

41

V LISA

ARTIKLI 23 LÕIKES 3 OSUTATUD ELEMENTIDE LOETELU

1. Kehtivad siseriiklikud õigusaktid, mis käsitlevad loomade soetamist, loomakasvatust, hooldamist ja kasutust teadus­likel eesmärkidel.

2. Eetika inimese ja looma vahelistes suhetes, elu tegelik väärtus ning argumendid loomade teaduslikel eesmärkidel kasutamise poolt ja vastu.

3. Elementaarne ja asjakohane liigispetsiifiline bioloogia seoses anatoomia, füsioloogiliste omaduste, paljunemise, genee­tika ja geneetilise muundamisega.

4. Loomade käitumine, kasvatamine ja elukeskkonna mitmekesistamine.

5. Liigispetsiifilised kohtlemismeetodid ja katsed, vastavalt vajadusele.

6. Loomatervishoid ja hügieen.

7. Kõige levinumate laboriliikide liigispetsiifilise stressi, valu ja kannatuste tuvastamine.

8. Anesteesia, valu vaigistamise meetodid ja surmamine.

9. Humaansete lõpp-punktide kasutamine.

10. Asendamise, vähendamise ja täiustamise nõue.

11. Katsete ja projektide kavandamine asjakohastel juhtudel.

ET L 276/74 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

42

VI LISA

ARTIKLI 37 LÕIKE 1 PUNKTIS C OSUTATUD ELEMENTIDE LOETELU

1. Järgmise asjakohasus ja põhjendused:

a) loomade kasutus, sealhulgas nende päritolu, hinnangulised arvud, liigid ja elujärgud;

b) katsed.

2. Katsetes loomade kasutamise asendamise, vähendamise ja täiustamise meetodite kasutamine.

3. Anesteesia, analgeesia ja muude valu vaigistamise meetodite kavandatud kasutamine.

4. Kui see on asjakohane, loomade mis tahes vormis kannatuste vähendamine, vältimine ja leevendamine sünnist surmani.

5. Humaansete lõpp-punktide kasutamine.

6. Katse- või vaatlusstrateegia ja statistiline kava loomade arvu, valu, kannatuste ja stressi ning asjakohastel juhtudel keskkonnamõjude miinimumini viimiseks.

7. Loomade taaskasutus ja selle kumulatiivne mõju loomadele.

8. Kavandatav katsete raskuse klassifikatsioon.

9. Katsete põhjendamatu kordamise asjakohane vältimine.

10. Pidamise, loomakasvatuse ja hooldamise tingimused.

11. Surmamise meetodid.

12. Projektis osalevate isikute pädevus.

VII LISA

LIIDU REFERENTLABORI KOHUSTUSED JA ÜLESANDED

1. Artiklis 48 osutatud liidu referentlaboriks on komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus.

2. Liidu referentlabori ülesandeks on eelkõige:

a) katsetele alternatiivide väljaarendamise ja kasutamise koordineerimine ja edendamine, sealhulgas alus- ja rakendu­suuringute ning kohustuslike katsete valdkonnas;

b) alternatiivsete meetodite valideerimise koordineerimine liidu tasandil;

c) alternatiivsete meetodite väljatöötamise kohta teabevahetuse kontaktpunktina tegutsemine;

d) alternatiivseid meetodeid ja nende arengutaset käsitlevate avalike andmebaaside ja infosüsteemide loomine, üleval­pidamine ja juhtimine;

e) seadusandjate, reguleerijate ja kõikide huvirühmade, eelkõige tööstuse, biomeditsiiniteadlaste, tarbijaorganisatsioo­nide ja loomade heaolu rühmade vahelise dialoogi edendamine, et saavutada alternatiivsete meetodite areng, valideerimine, õiguslik heakskiitmine, rahvusvaheline tunnustamine ja rakendamine.

3. Liidu referentlabor osaleb alternatiivsete meetodite valideerimises.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/75

43

VIII LISA

KATSETE RASKUSE KLASSIFIKATSIOON

Katse raskus määratakse valu, kannatuste, stressi või püsivate kahjustuste astmega, mida üksikloom katse käigus arvatavalt kogeb.

I jagu: Raskusastmed

Taastumatu elutegevusega:

Üldanesteesia all teostatavad katsed, mille lõpus loom teadvusele ei tule, klassifitseeritakse taastumatu elutegevusega katseteks.

Leebe:

Loomadega tehtavad katsed, mille tulemusena kogevad loomad tõenäoliselt lühiajalist nõrka valu, kannatusi või stressi, ning katsed, mis ei halvenda märkimisväärselt loomade heaolu või üldist seisundit, klassifitseeritakse leebeteks.

Mõõdukas:

Loomadega tehtavad katsed, mille tulemusena kogevad loomad tõenäoliselt lühiajalist mõõdukat valu, kannatusi või stressi, või pikaajalist nõrka valu, kannatusi või stressi, ning katsed, mis tõenäoliselt põhjustavad loomade heaolu või üldise seisundi mõõduka halvenemise, klassifitseeritakse mõõdukateks.

Raske:

Loomadega tehtavad katsed, mille tulemusena kogevad loomad tõenäoliselt tugevat valu, kannatusi või stressi, või pikaajalist mõõdukat valu, kannatusi või stressi, ning katsed, mis tõenäoliselt põhjustavad loomade heaolu või üldise seisundi tõsise halvenemise, klassifitseeritakse rasketeks.

II jagu: Liigitamiskriteeriumid

Raskusastme määramisel võetakse arvesse kõik looma ellu sekkumised või looma mõjutamised konkreetse katse raames. See põhineb kõige raskemal mõjul, mida konkreetne loom tõenäoliselt kogeb pärast kõigi asjakohaste täiustamistehno­loogiate rakendamist.

Katse liigitamisel konkreetsesse astmesse võetakse arvesse katse liiki ja mitmeid teisi tegureid. Kõiki neid tegureid tuleb kaaluda igal üksikjuhul eraldi.

Katsetega seotud tegurid on järgmised:

— mõjutamise viis, kohtlemine;

— katse (kõikide elementide) põhjustatud valu, kannatuste, stressi või püsivate kahjustuste iseloom ja selle intensiivsus, kestus ja sagedus ning kasutatava tehnika mitmekesisus;

— katse raames kogetavad kumulatiivsed kannatused;

— loomuliku käitumise takistamine, sealhulgas kitsendused pidamis-, kasvatamis- ja hooldamisstandardites.

III jaos esitatakse näited igasse raskusastmetesse liigitatud katsetest, võttes aluseks vaid katse liigiga seotud tegurid. Need annavad esialgse hinnangu, missugune oleks konkreetse katseliigi kõige kohasem aste.

ET L 276/76 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

44

Katse raskuse lõplikuks klassifitseerimiseks tuleb siiski arvesse võtta ka järgmisi täiendavaid tegureid, mida kaalutakse igal üksikjuhul eraldi:

— liigi tüüp ja genotüüp;

— looma küpsus, vanus ja sugu;

— looma treeningkogemus seoses katsega;

— eelmise katse tegelik raskus looma taaskasutamisel;

— valu, kannatuste ja stressi vähendamise või kõrvaldamise meetodid, sealhulgas pidamis-, kasvatamis- ja hooldamistin­gimuste täiustamine;

— humaansed lõpp-punktid.

III jagu:

Näited igasse raskusastmesse liigitatud erinevatest katsetest, võttes aluseks katseliigiga seotud tegurid.

1. Leebe:

a) anesteesia kasutamine, välja arvatud üksnes surmamise eesmärgil;

b) farmakokineetiline uuring, kus manustatakse ühekordne annus ja võetakse piiratud arv vereproove (kokku < 10 % ringlevast verest) ja aine suhtes pole oodata avastatava kahjuliku mõju ilmnemist;

c) loomade mitteinvasiivne kuvamine (nt magnetresonantskuva) asjaomase sedatsiooni või anesteesiaga;

d) pindmised katsed, nt kõrva ja saba biopsiad, minipumpade ja andurite mittekirurgiline naha alla paigaldamine;

e) väliste telemeetriaseadmete kasutamine, mis põhjustab loomadele vaid väikseid häireid või väikseid kõrvalekaldeid normaalsest aktiivsusest ja käitumisest;

f) ainete subkutaanne, intramuskulaarne, intraperitoneaalne, söögitoru kaudu ja pindmiste veenide kaudu veenisisene manustamine, kui ainel on loomale kuni leebe mõju ja kogused on looma suuruse ja liigi suhtes asjakohastes piirides;

g) kasvajate siirdamine või isetekkelised kasvajad, mis ei põhjusta avastatavat kahjulikku kliinilist mõju (nt väikesed, nahaalused, mitteinvasiivsed muhud);

h) geneetiliselt muundatud loomade aretamine, mille oodatavaks tulemuseks on leebete mõjudega fenotüüp;

i) söötmine modifitseeritud söödaga, mis ei vasta looma kõikidele toitumisvajadustele ja mis oodatavalt põhjustab kergeid kliinilisi kõrvalekaldeid uuringu kestel;

j) lühiajaline (< 24h) hoidmine ainevahetuskambris;

k) uuringud, millega kaasneb seltsivat liiki täiskasvanud rottide või hiirte lühiajaline eraldatus sotsiaalsetest partne­ritest, lühiajaline üksinda puurishoidmine;

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/77

45

l) mudelid, mis avaldavad loomale mürgitavat mõju, millega kaasneb lühiajaliselt nõrk valu, kannatused või stress ja mida loomad saavad edukalt vältida;

m) järgnevate näidete kombinatsiooni või kuhjumise tulemuseks võib olla klassifitseerimine leebeks:

i) keha koostise hindamine mitteinvasiivsete meetmete ja minimaalse piiramisega;

ii) kohanenud loomade elektrokardiogrammi jälgimine mitteinvasiivse tehnikaga koos minimaalse või olematu piiramisega;

iii) väliste telemeetriaseadmete kasutamine, mis arvatavasti ei põhjusta sotsiaalselt kohanenud loomade olukorra halvenemist ja ei põhjusta kõrvalekaldeid normaalsest aktiivsusest ja käitumisest;

iv) geneetiliselt muundatud loomade aretamine, mille oodatavaks tulemuseks ei ole kliiniliselt avastatav kahjus­tatud fenotüüp;

v) inertsete markerite lisamine toidule, et jälgida seedetegevust;

vi) täiskasvanud rottide söötmise peatamine vähem kui 24 tunniks;

vii) katsed avamaal.

2. Mõõdukas:

a) mõõdukat kliinilist mõju tekitavate testainete sage kasutamine ning teadvusel olevalt loomalt mõne päeva jooksul vereproovide (> 10 % ringlevast verest) võtmine ilma mahu asendamiseta;

b) mittesurmava lõpp-punktiga akuutsed annuste vahemiku määramise uuringud ja kroonilise toksilisuse/kantsero­geensuse testid;

c) üldanesteesia ja asjakohase analgeesia all teostatav kirurgia, millega on seotud operatsioonijärgne valu, kannatused või üldise seisundi halvenemine. Näiteks: torakotoomia, kraniotoomia, laparotoomia, orhidektoomia, lümfadenek­toomia, türoidektoomia, ortopeediline kirurgia tõhusa stabiliseerimisega ja haavade hooldamisega, elundite siirda­mine koos tõhusa kontrolliga äratõukamise suhtes, kateetrite või biomeditsiiniliste seadmete (nt telemeetrilised saatjad, minipumbad jne) kirurgiline paigaldamine;

d) kasvajate siirdamise mudelid või isetekkelised kasvajad, mis põhjustavad tõenäoliselt mõõdukat valu või stressi või mõõdukaid kõrvalekaldeid normaalsest käitumisest;

e) kiiritus või kemoteraapia mittesurmava annusega, või muidu surmava annusega, kuid koos immuunsüsteemi taastamisega. Oodatav kahjulik mõju on leebe või mõõdukas ning lühiajaline (vähem kui viis päeva);

f) geneetiliselt muundatud loomade aretamine, mille oodatavaks tulemuseks on mõõdukate mõjudega fenotüüp;

g) geneetiliselt muundatud loomade loomine kirurgiliste protseduuridega;

h) ainevahetuskambrite kasutamine, millega kaasneb pikaajaline (kuni 5 päeva) mõõdukas liikumise piiramine;

i) uuringud modifitseeritud söödaga, mis ei vasta looma kõikidele toitumisvajadustele ja mis oodatavalt põhjustab mõõdukaid kliinilisi kõrvalekaldeid uuringu kestel;

j) täiskasvanud rottide söötmise peatamine 48 tunniks;

k) põgenemis- ja vältimisreaktsioonide esilekutsumine, kui loom ei ole võimeline põgenema või vältima ärritajat, ja mille oodatavaks tulemuseks mõõdukas stress.

ET L 276/78 Euroopa Liidu Teataja 20.10.2010

46

3. Raske:

a) toksilisuse uuringud, mille lõpp-punktiks on surm, või on surmajuhtumid ennustatavad ja kutsutakse esile rasked patofüsioloogilised seisundid. Näiteks ühekordse doosi akuutse mürgisuse katsetamine (vt OECD testimisjuhised);

b) seadme katsetamine, kus mittetoimimine võib põhjustada loomale tõsist valu, stressi või looma surma (nt südame abiseadmed);

c) vaktsiini tõhususuuringud, mida iseloomustab looma seisundi püsiv halvenemine, surmaga lõppev progresseeruv haigus, millega on seotud pikaajaline mõõdukas valu, stress või kannatused;

d) surmava annusega kiiritus või kemoteraapia ilma immuunsüsteemi taastamiseta, või selle taastamine koos äratõu­kereaktsiooni esilekutsumisega;

e) kasvajate siirdamise või isetekkeliste kasvajate mudelid, mis tõenäoliselt põhjustavad surmaga lõppeva progressee­ruva haiguse, millega on seotud pikaajaline mõõdukas valu, stress või kannatused. Näiteks kasvajad, mis põhjus­tavad kahheksiat, invasiivsed luukasvajad, metastaaside levikuga kasvajad, ja kasvajad, mis võivad põhjustada haavandeid;

f) üldanesteesia all teostatav kirurgiline ja muu sekkumine, mis põhjustab arvatavasti tõsist või püsivat mõõdukat operatsioonijärgset valu, kannatusi või stressi või loomade üldise seisundi raskuse ja püsiva halvenemise. Ebasta­biilsete murdude tekitamine, torakotoomia ilma piisava analgeesiata, või sellise trauma tekitamine, millega kaasneb mitme organi puudulikkus;

g) elundite siirdamine, mille käigus organi äratõukamine põhjustab arvatavasti loomadele tõsist stressi või nende üldise seisundi raske halvenemise (nt ksenotransplantatsioon);

h) selliste geneetiliste haigustega loomade aretamine, kelle üldine seisund tõenäoliselt halveneb raskelt ja püsivalt, nt Huntingtoni tõbi, lihasdüstroofia, kroonilise taastekkiva neuriidi vormid;

i) ainevahetuskambrite kasutamine, millega kaasneb raske ja pikaajaline liikumise piiramine;

j) vältimatu elektrilöök (nt õpitud abituse tekitamiseks);

k) sotsiaalsete liikide, nt koerte või ahviliste pikaajaline täielik eraldatus;

l) stress liikumise piiramisest, et tekitada rottidel maohaavad või südame puudulikkus;

m) ujumasundimise või sundkoormuse katse, et saavutada lõpp-punktina äärmine väsimus.

ET 20.10.2010 Euroopa Liidu Teataja L 276/79

47

Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

►B KOMISJONI RAKENDUSOTSUS,

14. november 2012,

millega kehtestatakse teabe esitamise ühtne vorm vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2010/63/EL teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta

(teatavaks tehtud numbri C(2012) 8064 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2012/707/EL)

(ELT L 320, 17.11.2012, lk 33)

Muudetud:

Euroopa Liidu Teataja

nr lehekülg kuupäev

►M1 Komisjoni rakendusotsus 2014/11/EL, 20. detsember 2013 L 10 18 15.1.2014

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 1

48

KOMISJONI RAKENDUSOTSUS,

14. november 2012,

millega kehtestatakse teabe esitamise ühtne vorm vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2010/63/EL teaduslikel

eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta

(teatavaks tehtud numbri C(2012) 8064 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2012/707/EL)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2010. aasta direktiivi 2010/63/EL teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta, ( 1) eriti selle artikli 54 lõiget 4,

ning arvestades järgmist:

(1) Direktiiviga 2010/63/EL, mille eesmärk on loomkatsete asenda­mine, vähendamine ja täiustamine, on ette nähtud ühtlustadateaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade heaolu parandami­seks vajalikke riigisiseseid sätteid.

(2) Direktiivi 2010/63/EL artikli 54 lõike 1 kohaselt saadavad liik­mesriigid hiljemalt 10. novembriks 2018 ja seejärel iga viie aastatagant komisjonile teabe kõnealuse direktiivi rakendamise kohta.

(3) Direktiivi 2010/63/EL artikli 54 lõike 2 kohaselt koguvad liik­mesriigid igal aastal statistilist teavet loomade katsetes kasutamisekohta ja teevad selle teabe üldsusele kättesaadavaks. Liikmes­riigid esitavad selle statistilise teabe komisjonile hiljemalt10. novembriks 2015 ja seejärel igal aastal.

(4) Direktiivi 2010/63/EL artikli 54 lõike 3 kohaselt esitavad liikmes­riigid komisjonile igal aastal üksikasjaliku teabe kõnealuse direk­tiivi artikli 6 lõike 4 punkti a alusel tehtud erandite kohta.

(5) Direktiivi 2010/63/EL järjepideva rakendamise tagamiseks tulekskehtestada kõnealuse direktiivi artikli 54 lõigetes 1, 2 ja 3osutatud teabe esitamise ühtne vorm.

(6) Selleks et saada direktiivi 2010/63/EL rakendamise kohta võrrel­davat teavet ja võimaldada komisjonil hinnata kõnealuse direk­tiivi rakendamise tõhusust ELis, peaksid liikmesriikide esitatavadandmed rakendamise, loomade kasutamist katsetes käsitleva iga- aastase statistika ja artikli 6 lõike 4 punkti a alusel tehtud eranditekohta olema täpsed ja järjepidevad; seetõttu tuleks liikmesriikidearuandlusnõuete ühtlustamiseks kehtestada kõnealuse teabe esita­mise ühtne vorm.

▼B

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 2

( 1 ) ELT L 276, 20.10.2010, lk 33.49

(7) Vastavalt direktiivi 2010/63/EL artikli 57 lõikele 2 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule kokkuvõtva aruande liikmesriikidelt kõnealuse direktiivi artikli 54 lõike 2 alusel saadud statistilise teabe kohta. Selleks et andmed oleksid tähenduslikud, täpsed ja võrreldavad, peavad liikmesriigid need esitama ühtemoodi ning selleks on vaja ühtset vormi.

(8) Selleks et ajakohastada teaduse viimaste arengusuundadega direk­tiivi 2010/63/EL IV lisa loetelu loomade surmamise meetoditest, on vaja saada üksikasjalikku teavet kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 4 punkti a alusel erandkorras lubatud meetodite kohta.

(9) Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas direktiivi 2010/63/EL artikli 56 lõike 3 alusel loodud komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Liikmesriigid esitavad direktiivi 2010/63/EL artikli 54 lõikes 1 osutatud teabe käesoleva otsuse I lisas sätestatud ühtses aruandevormis.

Artikkel 2

Liikmesriigid esitavad direktiivi 2010/63/EL artikli 54 lõikes 2 osutatud statistilise teabe käesoleva otsuse II lisas sätestatud ühtses aruande­vormis ja kõnealuse lisa üksikasjalike juhiste kohaselt.

Artikkel 3

Liikmesriigid esitavad direktiivi 2010/63/EL artikli 54 lõikes 3 osutatud teabe kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 4 punkti a alusel tehtud erandite kohta käesoleva otsuse III lisas sätestatud ühtses aruandevormis.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

▼B

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 3

50

I LISA

ARUANDLUSVORM DIREKTIIVI 2010/63/EL ARTIKLI 54 LÕIKES 1 OSUTATUD TEABE ESITAMISEKS

Konkreetsete juhtumitega seotud üksikasjad (nt loomade arv) esitatakse viieaas­tase tsükli viimase aasta läbilõikena või erandkorras kogu viieaastase ajavahe­miku kohta, jagatuna aastate kaupa.

A. ÜLDTEAVE

Direktiivi 2010/63/EL rakendamisega seotud siseriiklike meetmete muudatused, mis on tehtud pärast viimast aruannet.

B. STRUKTUURID JA RAAMISTIK

1. Pädevad asutused (direktiivi 2010/63/EL artikkel 59):

pädevate asutuste korraldus, sh nende arv ja liik.

2. Siseriiklik komitee (direktiivi 2010/63/EL artikkel 49):

siseriikliku komitee struktuur ja tegevus.

3. Töötajate haridus ja väljaõpe (direktiivi 2010/63/EL artikkel 23):

direktiivi 2010/63/EL artikli 23 lõikes 3 osutatud miinimumnõuded, sh muust liikmesriigist pärit töötajatele kehtivad täiendavad haridus- ja väljaõppe­nõuded.

4. Projektide hindamine ja neile loa andmine (direktiivi 2010/63/EL artiklid 38 ja 40):

projektide hindamise ja neile loa andmise menetluse kirjeldus ning teave selle kohta, kuidas täidetakse direktiivi 2010/63/EL artiklite 38 ja 40 nõudeid.

C. TEGEVUS

1. Projektid

i. Projektiloa andmine (direktiivi 2010/63/EL artiklid 40 ja 41):

aastas loa saanud projektide arv ning mitme geneerilise projektina loa saanud projektide arv ja liigid;

selliste juhtumite arv, kus loa andmise 40-päevast tähtaega on direktiivi 2010/63/EL artikli 41 lõike 2 kohaselt pikendatud, ja pikendamise asja­olud.

ii. Tagasiulatuv hindamine, mittetehnilised projektikokkuvõtted (direktiivi 2010/63/EL artiklid 38, 39 ja 43):

teave selle kohta, kuidas toimivad mittetehnilised projektikokkuvõtted; kuidas tagatakse direktiivi 2010/63/EL artikli 43 lõike 1 nõuete täitmine ja kas mittetehnilistes projektikokkuvõtetes on täpsustatud projektid, mida tuleb tagasiulatuvalt hinnata (direktiivi 2010/63/EL artikli 43 lõige 2);

selliste projektide arv ja liigid, mis on esitatud tagasiulatuvaks hindamiseks vastavalt direktiivi 2010/63/EL artikli 38 lõike 2 punktile f lisaks kõnealu­se direktiivi artikli 39 lõike 2 kohaselt kohustuslikuks hindamiseks esitatud projektidele.

2. Katsetes kasutamiseks kasvatatud loomad (direktiivi 2010/63/EL artiklid 10, 28 ja 30):

i. viie aasta aruande esitamise aastale eelnenud kalendriaastal kasvatatud, surmatud ja katsetes kasutamata jäänud loomad, sh sellised geneetiliselt muundatud loomad, keda ei võeta arvesse iga-aastases statistikas; koguarvus eristatakse geneetiliselt muundatud liinide loomiseks ja väljaku­junenud geneetiliselt muundatud liinide säilitamiseks kasutatud loomi (sh metsiktüüpi järglased);

▼B

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 4

51

ii. ahviliste hankimine ja teave selle kohta, kuidas täidetakse direktiivi 2010/63/EL artiklite 10 ja 28 nõudeid.

3. Erandid:

asjaolud, mille korral tehti erandid kooskõlas direktiivi 2010/63/EL artikli 10 lõikega 3, artikli 12 lõikega 1 ja artikli 33 lõikega 3, eelkõige kõnealuse direktiivi artikli 16 lõikes 2 osutatud erandlikud asjaolud, mille korral lubati aruandlusperioodil taaskasutada looma pärast selle kasutamist katses, millest põhjustatud tegelikke kannatusi hinnati tõsisteks.

4. Loomade heaolu üksus (direktiivi 2010/63/EL artiklid 26 ja 27):

loomade heaolu üksuste struktuur ja tegevus.

D. ASENDAMISE, VÄHENDAMISE JA TÄIUSTAMISE PÕHIMÕTE

1. Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõte (direktiivi 2010/63/EL arti­klid 4 ja 13 ning VI lisa):

üldmeetmed, millega on tagatud, et loa saanud projektide puhul ning loomade pidamisel ja hooldamisel muu hulgas kasvandustes ja tarneettevõtetes järgitaks rahuldavalt asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtet.

2. Katsete kordamise vältimine (direktiivi 2010/63/EL artikkel 46):

selliste meetmete üldkirjeldus, millega tagatakse, et katseid ei korrataks.

3. Geneetiliselt muundatud loomadelt koeproovi võtmine (direktiivi 2010/63/EL artiklid 4, 30 ja 38):

representatiivne teave selle kohta, kui suurelt arvult loomadelt, millistelt loomaliikidelt ja millistel meetoditel (sh nende raskusaste) võeti loaga ja loata projektide käigus viie aasta aruande esitamise aastale eelnenud kalend­riaastal koeproove geneetilise iseloomustamine otstarbel, samuti kõnealuste meetodite täiustamiseks võetud meetmed.

E. NÕUETE TÄITMISE TAGAMINE

1. Kasvatajate, tarnijate ja kasutajate tunnustamine (direktiivi 2010/63/EL artiklid 20 ja 21):

tunnustatud tegevkasvatajate, -tarnijate ja -kasutajate arv; teave kasvatajate, tarnijate ja kasutajate tunnustamise peatamiste või tühistamiste kohta, sh peatamiste või tühistamiste põhjused.

2. Kontrollid (direktiivi 2010/63/EL artikkel 34):

kvantitatiivne ja kvalitatiivne teave tehtud kontrollide kohta, sh direktiivi 2010/63/EL artikli 34 lõike 2 kohaselt rakendatud kriteeriumid ja eelneva etteteatamiseta kontrollide osa igal aastal.

3. Projektiloa tühistamine (direktiivi 2010/63/EL artikkel 44):

teave aruandlusperioodi jooksul toimunud projektilubade tühistamiste ja tühis­tamiste põhjuste kohta.

4. Karistused (direktiivi 2010/63/EL artikkel 60):

aruandlusperioodi jooksul toimunud rikkumiste olemus ning nende rikkumiste tõttu võetud õiguslikud ja haldusmeetmed.

▼B

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 5

52

II LISA

A OSA

DIAGRAMM: DIREKTIIVI 2010/63/EL ARTIKLI 54 LÕIKES 2 OSUTATUD STATISTILISE TEABE ESITAMISE KATEGOORIAD

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 6

53

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 7

54

B OSA

ÜKSIKASJALIKUD JUHISED SELLEKS, KUIDAS ESITADA DIREKTIIVI 2010/63/EL ARTIKLI 54 LÕIKES 2 OSUTATUD STATISTILIST TEAVET TEADUSLIKEL EESMÄRKIDEL

KASUTATAVATE LOOMADE KOHTA

ARUANDLUSVORM DIREKTIIVI 2010/63/EL ARTIKLI 54 LÕIKES 2 OSUTATUD TEABE ESITAMISEKS

1. Andmed tuleb sisestada looma iga kasutuse kohta.

2. Looma andmete sisestamisel võib igas andmekategoorias valida vaid ühe vastusevariandi.

3. Organite ja kudede saamiseks surmatud loomade ning sentinel-loomade kohta ei tule statistilisi andmeid esitada, välja arvatud juhul, kui loom surmati loa saanud projekti käigus muul kui IV lisas loetletud meetodil või kui looma ellu sekkuti enne surmamist viisil, mis ületas minimaalse valu ja stressi ning minimaalsete kannatuste ja püsivate kahjustuste künnise.

4. Statistilised andmed ei hõlma üleliigseid surmatud loomi, välja arvatud sellised geneetiliselt muundatud loomad, kellel on taotluslik ja ilmnenud ebasoo­vitav fenotüüp.

5. Vastsevorme loetakse pärast seda, kui nad on võimelised iseseisvalt toituma.

6. Imetajate liikide loote- ja embrüovorme ei loeta; loetakse vaid sündinud (sh keisrilõikusega) ja elama jäänud loomi.

7. Klassi „raske” eelneva loaga või loata ületamise korral märgitakse asja­omased loomad ja nende kasutus tavapäraselt, st nagu iga muu kasutuse puhul, rubriigi „raske” alla. Liikmesriikide märkuste osasse tuleb märkida loomade liigid ja arv, kasutuse üksikasjad ning see, kas erandi tegemiseks oli antud eelnev luba ja millised olid klassi „raske” ületamise põhjused.

8. Andmed tuleb esitada selle aasta kohta, mil katse lõppes. Kui uuringud kestavad kaks kalendriaastat, võib kõikide kasutatud loomade andmed esitada viimase katse lõppemise aastal juhul, kui pädev asutus on selle iga-aastase aruandluse suhtes tehtud erandi heaks kiitnud. Rohkem kui kaks aastat kestnud projektide korral esitatakse loomade andmed nende surmamise või surma aastal.

9. Rubriigi „muu” valimise korral tuleb märkuste osasse kindlasti lisada täien­davad üksikasjad.

A. GENEETILISELT MUUNDATUD LOOMAD

1. Statistiliste andmete esitamisel hõlmavad geneetiliselt muundatud loomad nii geneetiliselt muundatud loomi (transgeensed, nokaut- ja muul viisil geneeti­liselt muundatud loomad) kui ka looduslikke või indutseeritud mutante.

2. Geneetiliselt muundatud loomade kohta esitatakse andmed juhul,

a) kui neid on kasutatud uue liini loomiseks või

b) sellise väljakujunenud liini säilitamiseks, millel on taotluslik ja ilmnenud ebasoovitav fenotüüp või

c) muudes (teadus)katsetes (st mille eesmärk ei ole luua uut või säilitada olemas­olevat liini).

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 8

55

3. Uue liini loomise ajal tuleb esitada andmed kõikide loomade kohta, kes kannavad geneetilist muutust. Teatada tuleb ka superovulatsiooni, vasektoomia ja embrüo implantatsiooni eesmärgil kasutatud loomadest (kes võivad, kuid ei tarvitse olla geneetiliselt muundatud). Uue geneetiliselt muundatud liini loomise tulemusel saadud normaalse geneetikaga loomadest (metsiktüüpi järglased) teatama ei pea.

4. Andmekategooria „kasutuseesmärgid” all tuleb uue geneetiliselt muundatud liini loomiseks kasutatud loomade puhul valida kas rubriik „alusuuringud” või „translatiivsed ja rakendusuuringud”vastavalt sellele, mis eesmärgil liin on loodud.

5. Uut geneetiliselt muundatud loomade liini loetakse „väljakujunenuks”, kui geneetiline muundumine on stabiliseerunud, mis võtab vähemalt kaks gene­ratsiooni, ning kui loomade heaolu hindamine on tehtud.

6. Heaolu hindamise käigus selgitatakse välja, kas loodud liinil saab olema taotluslik ebasoovitav fenotüüp. Kui see on nii, valitakse rubriik „selliste välja­kujunenud liini geneetiliselt muundatud loomade kolooniate säilitamine, keda ei kasutata muudes katsetes” või vajaduse korral muu katseliik, milles loomi kasu­tati. Kui heaolu hindamise tulemusel on järeldatud, et loodud liinil ei ole eelda­tavasti ebasoovitavat fenotüüpi, ei ole selle aretamine katse osa ja selle kohta ei ole vaja andmeid esitada.

7. Rubriik „selliste väljakujunenud liini geneetiliselt muundatud loomade kolooniate säilitamine, keda ei kasutata muudes katsetes” hõlmab loomi, kelle abil säilitatakse selliste väljakujunenud geneetiliselt muundatud liini loomade kolooniaid, kellel on taotluslik ebasoovitav fenotüüp ja kelles see fenotüüp on esile kutsunud valu, kannatusi või püsivaid kahjustusi. Märkida ei tule, millisel eesmärgil kõnealust liini säilitatakse.

8. Kõik muudes katsetes (st mille eesmärk ei ole luua uut või säilitada olemasolevat liini) kasutatud geneetiliselt muundatud loomad tuleb märkida selle eesmärgi alla, milleks neid kasutatud on (samamoodi kui geneetiliselt muun­damata loomade puhul). Neil loomadel võib, kuid ei tarvitse olla ilmnenud ebasoovitav fenotüüp.

9. Organite ja kudede saamiseks surmatud geneetiliselt muundatud loomad, kellel on ilmnenud ebasoovitav fenotüüp, tuleb märkida organite/kudede kasuta­mise esmaeesmärgi alla.

B. ANDMEKATEGOORIAD

Allpool on järgitud diagrammi andmekategooriate ja nende rubriikide järjestust.

1. Loomaliik

i) Kõigist peajalgsetest tuleb teatada rubriigi peajalgne all alates ajast, mil loom on võimeline iseseisvalt toituma, st kaheksajala ja kalmaari puhul kohe pärast koorumist ning seepia puhul seitse päeva pärast koorumist.

ii) Kalu tuleb lugeda alates ajast, mil need on võimelised iseseisvalt toituma. Optimaalsetes kasvutingimustes (ligikaudu +28 °C) peetavaid sebrakalu tuleb lugeda viis päeva pärast viljastumist.

iii) Kuna teatavate kala- ja peajalgseliikide isendid on väga väikesed, võib esitada nende hinnangulise arvu.

2. Taaskasutus

i) Looma igast kasutusest tuleb teatada iga asjaomase katse lõpus.

ii) Statistilistes andmetes esitatakse vaid esimest korda kasutatud loomade arv koos liigi ja sünnikohaga. Seepärast ei märgita taaskasutatud loomade sünnikohta.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 9

56

iii) Kõigis järgmistes andmekategooriates märgitakse, mitu korda on loomi katsetes kasutatud. Seega ei saa neid arve ristviitamise teel ühendada esimest korda kasutatud loomade koguarvuga.

iv) Taaskasutatud loomade arvu ei saa andmetest tuletada, kuna mõnda looma võib olla taaskasutatud mitu korda.

v) Märkida tuleb loomale katse käigus põhjustatud tegelike kannatuste rasku­saste. Mõnel juhul võib seda mõjutada eelnev kasutus. Kannatused ei pruugi aga alati järgmisel kasutamisel suureneda ja võivad teatavatel juhtudel koha­nemise tulemusel isegi väheneda. Seetõttu ei tohi mingil juhul kumuleerida looma eelnevate kasutuste raskusastmeid. Kannatuste raskusaste tuleks alati kindlaks määrata juhtumipõhiselt.

Taaskasutus ja pidev kasutus

Ühe katse käigus kasutatakse looma ühelainsal teadus-/haridus-/koolitusees­märgil. Üks kasutus algab siis, kui loomal on kasutatud esimest katsetehnikat, ja lõpeb siis, kui andmete kogumine ja vaatlused on lõppenud või haridusees­märk saavutatud. Tavaliselt tähendab üks kasutus ühte eksperimenti, testi või katsetehnika harjutamist.

Üks katse võib hõlmata mitut etappi (katsetehnikat), mis kõik tuleb läbida ühe eesmärgi saavutamiseks ja mille käigus kasutatakse ühte ja sama looma.

Lõppkasutaja esitab andmed kogu katse kohta, sh ettevalmistustoimingud (olene­mata nende sooritamise asukohast), ning võtab arvesse ettevalmistamistoimingute raskusastet.

Ettevalmistustoimingud võivad hõlmata nii kirurgilisi (nt kanüülimine, telemee­triaseadmete paigaldamine, ovariektoomia, kastreerimine, hüpofüsektoomia jne) kui ka mittekirurgilisi (nt söötmine modifitseeritud söödaga, diabeedi esilekutsu­mine) protseduure. Sama kehtib ka geneetiliselt muundatud loomade kasvatamise suhtes, st kui looma kasutatakse tema jaoks ettenähtud katses, esitab tema lõpp­kasutaja kogu katse andmed, võttes arvesse fenotüübiga seotud raskusastet. Üksi­kasjalikum teave selle kohta on geneetiliselt muundatud loomi käsitlevas punktis.

Kui ettevalmistatud looma ei ole erandlikel põhjustel teaduslikul eesmärgil kasu­tatud, peab looma ettevalmistanud ettevõte esitama ettevalmistamise üksikasjad statistilistes andmetes eraldiseisva katsena vastavalt kavandatud kasutuseesmär­gile, eeldusel et looma ettevalmistamisel ületati minimaalse valu ja stressi ning minimaalsete kannatuste ja püsivate kahjustuste künnis.

3. Sünnikoht

ELis, registreeritud kasvataja juures sündinud loomad

ELis, mujal kui registreeritud kasvataja juures sündinud loomad

Mujal Euroopas sündinud loomad

Mujal maailmas sündinud loomad

i) Päritolu oleneb looma sünnikohast, mitte kohast, kust loom on saadud.

ii) ELis, registreeritud kasvataja juures sündinud loomad on sündinud direktiivi 2010/63/EL artikli 20 kohaselt tunnustatud ja registreeritud kasvatajate juures.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 10

57

iii) ELis, mujal kui registreeritud kasvataja juures sündinud loomad hõlmavad näiteks metsloomi, põllumajandusloomi (kui nende kasvataja ei ole tunnus­tatud ja registreeritud kasvataja) ning kõiki direktiivi 2010/63/EL artikli 10 lõike 3 alusel tehtud erandeid.

iv) Mujal Euroopas sündinud loomad ja mujal maailmas sündinud loomad hõlmavad nii registreeritud kui ka muude kasvatajate juures kasvatatud või loodusest kinni püütud loomi.

4. Ahvilised – allikas

ELis, registreeritud kasvataja juures sündinud loomad

Mujal Euroopas sündinud loomad

Aasias sündinud loomad

Ameerikas sündinud loomad

Aafrikas sündinud loomad

Mujal sündinud loomad

Kõnealuses aruandluses tähendavad need rubriigid järgmist:

i) Mujal Euroopas sündinud loomad hõlmavad Türgis, Venemaal ja Iisraelis sündinud loomi.

ii) Aasias sündinud loomad hõlmavad Hiinas sündinud loomi.

iii) Ameerikas sündinud loomad hõlmavad Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas sündinud loomi.

iv) Aafrikas sündinud loomad hõlmavad Mauritiusel sündinud loomi.

v) Mujal sündinud loomad hõlmavad Australaasias sündinud loomi.

Mujal sündinud loomade rubriigi all dokumenteeritud loomade päritolu üksikas­jad tuleb esitada pädevale asutusele andmete edastamisel.

5. Ahvilised – põlvkond

F0

F1

F2 või hilisem

Jätkusuutlik koloonia

i) Seni kuni koloonia ei ole jätkusuutlik, tuleb selles sündinud loomad märkida rubriigi „F0”, „F1” või „F2 või hilisem” alla vastavalt sellele, mitmendasse põlvkonda nad kuuluvad emapoolset liini pidi.

ii) Kui kogu koloonia on jätkusuutlik, tuleb kõik selles koloonias sündinud loomad märkida rubriigi „jätkusuutlik koloonia” alla, olenemata sellest, milli­sesse põlvkonda nad kuuluvad emapoolset liini pidi.

6. Geneetiline staatus

Geneetiliselt muundamata

Geneetiliselt muundatud, ilma ebasoovitava fenotüübita

Geneetiliselt muundatud, ebasoovitava fenotüübiga

i) Geneetiliselt muundamata on kõik geneetiliselt muundamata loomad, sh normaalse geneetikaga vanemad, keda on kasutatud uue geneetiliselt muun­datud loomaliini loomiseks.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 11

58

ii) Geneetiliselt muundatud, ilma ebasoovitava fenotüübita on uue liini loomi­seks kasutatud loomad, kes kannavad geneetilist muutust, kuid kellel ei ole ilmnenud ebasoovitavat fenotüüpi, ning muudes katsetes (st mille eesmärk ei ole luua uut või säilitada olemasolevat liini) kasutatud geneetiliselt muun­datud loomad, kellele ei ole ilmnenud ebasoovitavat fenotüüpi.

iii) Geneetiliselt muundatud, ebasoovitava fenotüübiga loomad on järgmised:

a) uue liini loomiseks kasutatud loomad, kellel on ilmnenud ebasoovitav fenotüüp;

b) sellise väljakujunenud liini säilitamiseks kasutatud loomad, kelle puhul taotleti ja kellel on ilmnenud ebasoovitav fenotüüp; ning

c) muudes katsetes (st mille eesmärk ei ole luua uut või säilitada olemas­olevat liini) kasutatud geneetiliselt muundatud loomad, kellel on ilmnenud ebasoovitav fenotüüp.

7. Uue geneetiliselt muundatud liini loomine

Uue geneetiliselt muundatud liini loomiseks kasutatud loomad

Uue geneetiliselt muundatud liini loomiseks kasutatud loomade rubriigi alla kuuluvad üksnes loomad, keda on kasutatud uue geneetiliselt muundatud liini loomiseks, eraldatuna muudest „alusuuringute” või „translatiivsete ja rakendusuu­ringute” tegemiseks kasutatud loomadest.

8. Raskusaste

i) Rubriigi „taastumatu elutegevusega” alla märgitakse loomad, keda on kasutatud üldanesteesia all teostatud katses, mille lõpus loom enam teadvu­sele ei tulnud.

ii) Rubriigi „(kuni) leebe” alla märgitakse loomad, keda on kasutatud katses, mille tulemusena nad on lühiajaliselt kogenud kuni nõrka valu või stressi või kuni nõrku kannatusi, ning katses, mis ei halvendanud märkimisväärselt nende heaolu ega üldist seisundit. NB! See peaks hõlmama ka kõiki loa saanud projektis kasutatud loomi, kellel ei ole lõpuks siiski täheldatud selliste valu, kannatuste või püsivate kahjustuste kogemist, mis oleksid võrreldavad hea veterinaartava kohaselt tehtava nõelatorke põhjustatud valu, kannatuste või püsivate kahjustustega; hõlmatud ei ole siiski loomad, kelle abil säilitatakse selliste väljakujunenud geneetiliselt muundatud liini loomade kolooniaid, kellel on taotluslik ebasoovitav fenotüüp ja kelles see fenotüüp ei ole esile kutsunud valu, kannatusi ega püsivaid kahjustusi.

iii) Rubriigi „mõõdukas” alla märgitakse loomad, keda on kasutatud katses, mille tulemusena nad on lühiajaliselt kogenud mõõdukat valu, kannatusi või stressi või pikaajaliselt kogenud nõrka valu, kannatusi või stressi või mis on põhjustanud nende heaolu või üldise seisundi mõõduka halvenemise.

iv) Rubriigi „raske” alla märgitakse loomad, keda on kasutatud katses, mille tulemusena nad on kogenud rasket valu, kannatusi või stressi või pikaajali­selt kogenud mõõdukat valu, kannatusi või stressi või mis on põhjustanud nende heaolu või üldise seisundi tõsise halvenemise.

v) Klassi „raske” eelneva loaga või loata ületamise korral märgitakse asja­omased loomad ja nende kasutus rubriigi „raske” alla. Liikmesriikide märkuste osasse tuleb märkida loomade liigid ja arv, kasutuse üksikasjad ning see, kas erandi kohta oli eelnev luba antud ja millised olid klassi „raske” ületamise põhjused.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 12

59

9. Kasutuseesmärgid

Alusuuringud

Translatiivsed ja rakendusuuringud

Õiguslike nõuete täitmisega seotud kasutus ja tavapärane tootmine

Loodusliku keskkonna kaitsmine inimeste või loomade tervise või heaolu huvides

Liigi säilitamine

Kõrgharidus või väljaõpe kutseoskuste omandamiseks, säilitamiseks või parandamiseks

Kohtuekspertiisi uuringud

Selliste väljakujunenud liini geneetiliselt muundatud loomade kolooniate säilita­mine, keda ei kasutata muudes katsetes

i) Alusuuringud

Alusuuringud hõlmavad põhilisi uuringuid (sh füsioloogilisi), mille tule­musel saadakse teadmisi tavapäraste ja tavapäratute struktuuride ning elusor­ganismide ja keskkonna toimimise ja käitumise kohta (sh toksikoloogilised alusuuringud), samuti uuringuid ja analüüse, mille eesmärk on pigem luua teatavast teemast, nähtusest või põhilisest loodusseadusest parem või täpsem arusaam, kui tulemusi konkreetselt praktikas kasutada.

Loomad, keda on kasutatud sellise uue geneetiliselt muundatud liini loomi­seks (sh kahe liini ristamine), mida kavatsetakse kasutada alusuuringute tegemiseks (nt arengubioloogia, immunoloogia), tuleb märkida vastavalt otstarbele, mille jaoks nad loodud on. Lisaks tuleb nad märkida rubriigi „uue geneetilise liini loomine – geneetiliselt muundatud liini loomiseks kasutatud loomad” alla.

Uue liini loomise ajal tuleb esitada kõigi geneetilist muutust kandvate loomade andmed. Kõnealuse rubriigi alla märgitakse ka loomad, keda on kasutatud loomise eesmärgil nt superovulatsiooni, vasektoomia ja embrüo implantatsiooni tegemiseks. Teatada ei tule geneetiliselt muundamata (metsiktüüpi) järglastest.

Uut geneetiliselt muundatud loomade liini loetakse „väljakujunenuks”, kui geneetiline muundumine on stabiliseerunud, mis võtab vähemalt kaks gene­ratsiooni, ning kui loomade heaolu hindamine on tehtud.

ii) Translatiivsed ja rakendusuuringud

Translatiivsete ja rakendusuuringute alla kuuluvad loomad, keda on kasu­tatud artikli 5 punktides b ja c nimetatud eesmärkidel, v.a õiguslike nõuete täitmisega seotud kasutus.

Rubriik hõlmab ka uurimuslikku toksikoloogiat ning õiguslike nõuete täit­mist tõendava toimiku (regulatory submission) ettevalmistamiseks ja meeto­dite arendamiseks tehtud uuringuid. Siia ei kuulu õiguslike nõuete täitmist tõendava toimiku jaoks vajalikud uuringud.

Loomad, keda on kasutatud sellise uue geneetiliselt muundatud liini loomi­seks (sh kahe liini ristamine), mida kavatsetakse kasutada translatiivsete või rakendusuuringute tegemiseks (nt vähiuuringud, vaktsiinide väljatööta­mine), tuleb märkida vastavalt otstarbele, mille jaoks nad loodud on. Lisaks tuleb nad märkida rubriigi „uue geneetilise liini loomine – geneetiliselt muundatud liini loomiseks kasutatud loomad” alla.

Uue liini loomise ajal tuleb esitada kõigi geneetilist muutust kandvate loomade andmed. Kõnealuse rubriigi alla märgitakse ka loomad, keda on kasutatud loomise eesmärgil nt superovulatsiooni, vasektoomia ja embrüo implantatsiooni tegemiseks. Teatada ei tule geneetiliselt muundamata (metsiktüüpi) järglastest.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 13

60

Uut geneetiliselt muundatud loomade liini loetakse „väljakujunenuks”, kui geneetiline muundumine on stabiliseerunud, mis võtab vähemalt kaks gene­ratsiooni, ning kui loomade heaolu hindamine on tehtud.

iii) Õiguslike nõuete täitmisega seotud kasutus ja tavapärane tootmine katse liikide kaupa

Loomad, keda on kasutatud katsetes, mille eesmärk on täita toodete/ainete tootmist ning nende turule viimist ja seal säilitamist käsitlevad õiguslikud nõuded, sh toidu ja sööda ohutuse ja riski hindamine. See hõlmab selliste toodete/ainete kohta tehtud katseid, mille puhul oleks tulnud esitada õigus­like nõuete täitmist tõendav toimik, kuid mille puhul seda ei tehtud, sest nende toodete/ainete tootmise protsessi ei viidud lõpule.

Hõlmatud on ka loomad, keda kasutatakse toodete sellises tootmisprotsessis, millele on vaja õiguslikku heakskiitu (nt loomad, keda kasutatakse seerumil põhinevate ravimite tootmisel).

Siia ei kuulu uute ravimite väljatöötamise ajal toimuv tõhususe testimine, mis tuleb märkida andmekategooria „translatiivsed ja rakendusuuringud” alla.

iv) Loodusliku keskkonna kaitsmine inimeste või loomade tervise või heaolu huvides

Rubriigi alla kuuluvad selliste nähtuste nagu kesskonnasaastatus ja elurik­kuse vähenemine uurimiseks ja mõistmiseks tehtavad uuringud ning mets­loomi käsitlevad epidemioloogilised uuringud.

Siia ei kuulu õiguslike nõuete täitmisega seonduv loomade kasutus ökotok­sikoloogilistel eesmärkidel.

v) Kõrgharidus või väljaõpe kutseoskuste omandamiseks, säilitamiseks või parandamiseks

Rubriigi alla kuulub artikli 23 lõike 2 kohase toimingute tegemiseks vajaliku praktilise pädevuse omandamiseks ja säilitamiseks tehtav koolitus.

vi) Selliste väljakujunenud liini geneetiliselt muundatud loomade kolooniate säilitamine, keda ei kasutata muudes katsetes

Selliste loomade arv, kelle abil säilitatakse selliste väljakujunenud geneeti­liselt muundatud liini loomade kolooniaid, kellel on taotluslik ebasoovitav fenotüüp ja kelles see fenotüüp on esile kutsunud valu, kannatusi või püsi­vaid kahjustusi. Märkida ei tule, millisel eesmärgil kõnealust liini kasvata­takse.

Rubriik ei hõlma uue geneetiliselt muundatud liini loomiseks ega muudes katsetes (muud kui loomine/kasvatamine) kasutatud loomi.

10. Teaduslikud alusuuringud

Onkoloogia

Südame-veresoonkond (vere- ja lümfisüsteem)

Närvisüsteem

Hingamiselundid

Seedekulgla, sh maks

Tugi- ja liikumiselundkond

Immuunsüsteem

Kuse-suguelundid/suguelundid

Meeleelundid (nahk, silmad ja kõrvad)

Endokriinelundid/ainevahetus

Mitut süsteemi hõlmavad uuringud

Etoloogia/loomade käitumine/loomabioloogia

Muud

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 14

61

i) Onkoloogia

Rubriik hõlmab kõiki onkoloogiauuringuid olenemata sihtsüsteemist.

ii) Närvisüsteem

Rubriik hõlmab neuroteadust, perifeerset või kesknärvisüsteemi ja psühholoo­giat.

iii) Meeleelundid (nahk, silmad ja kõrvad)

Ninauuringud tuleb märkida rubriigi „hingamiselundid” ja keeleuuringud rubriigi „seedekulgla, sh maks” alla.

iv) Mitut süsteemi hõlmavad uuringud

Rubriik hõlmab vaid uuringud, mille esmaseks huviobjektiks on mitu süsteemi, nt teatavate nakkushaiguste puhul. Rubriigi alla ei kuulu onko­loogia.

v) Rubriik „etoloogia / loomade käitumine / loomabioloogia” hõlmab nii looduses kui ka vangistuses kasvanud loomade uurimist esmaeesmärgiga saada suuremaid teadmisi selle konkreetse loomaliigi kohta.

vi) Muud

Uuringud, mis ei ole seotud eespool loetletud elundite/süsteemidega või mille käigus ei uurita konkreetset elundit/süsteemi.

vii) Märkused

Loomad, keda on kasutatud nakkusetekitajate, vektorite ja kasvajate toot­miseks ja säilitamiseks, muu bioloogilise materjali tootmiseks ning transla­tiivsetes/rakendusuuringutes kasutatavate polüklonaalsete antikehade toot­miseks (v.a monoklonaalsete antikehade tootmine astsiidi meetodil, mis kuulub rubriigi „õiguslike nõuete täitmisega seotud kasutus ja tavapärane tootmine katse liikide kaupa” alla), tuleb märkida andmekategooriate „teadus­likud alusuuringud” või „translatiivsed ja rakendusuuringud” vastavate rubrii­kide alla. Uuringute eesmärk tuleb täpselt kindlaks määrata, sest mõlema kategooria all võivad võimalikud olla eri rubriigid, kuid märkida tuleb vaid põhieesmärk.

11. Translatiivsed ja rakendusuuringud

Inimestel esinev vähktõbi

Inimestel esinevad nakkushaigused

Inimestel esinevad südame-veresoonkonna haigused

Inimestel esinevad närvihaigused ja psüühikahäired

Inimestel esinevad hingamiselundite haigused

Inimestel esinevad seedekulgla haigused, sh maksahaigused

Inimestel esinevad tugi- ja liikumiselundkonna haigused

Inimestel esinevad immuunhaigused

Inimestel esinevad kuse-suguelundite / suguelundite haigused

Inimestel esinevad meeleelundite (nahk, silmad ja kõrvad) haigused

Inimestel esinevad endokriinelundite/ainevahetushaigused

Muud inimhaigused

Loomadel esinevad haigused ja tervisehäired

Loomade heaolu

Haiguste diagnoosimine

Taimehaigused

Muu kui õiguslike nõuete täitmisega seotud toksikoloogia ja ökotoksikoloogia

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 15

62

i) Märkida tuleb kõik inimestel esineva vähktõve ja inimestel esinevate nakkus­haiguste rakendusuuringud olenemata sihtsüsteemist.

ii) Märkida ei tule õiguslike nõuete täitmisega seonduvat loomade kasutust, nt õiguslike nõuete täitmisega seotud kantserogeensusuuringuid.

iii) Ninahaiguste uuringud tuleb märkida rubriigi „inimestel esinevad hingamise­lundite haigused” ja keelehaiguste uuringud rubriigi „inimestel esinevad seedekulgla haigused, sh maksahaigused” alla.

iv) Rubriigi „haiguste diagnoosimine” alla kuuluvad haiguste (marutõbi, botu­lism) otseseks diagnoosimiseks kasutatud loomad. Rubriik ei hõlma loomi, kelle kasutus on seotud õiguslike nõuete täitmisega.

v) Rubriik „muu kui õiguslike nõuete täitmisega seotud toksikoloogia ” hõlmab uurimuslikku toksikoloogiat ning õiguslike nõuete täitmist tõendava toimiku ettevalmistamiseks ja meetodite arendamiseks tehtud uuringuid. Siia ei kuulu õiguslike nõuete täitmist tõendava toimiku jaoks vajalikud uuringud (eeluu­ringud, maksimaalne talutav doos).

vi) Rubriik „loomade heaolu” hõlmab direktiivi 2010/63/EL artikli 5 punkti b alapunkti iii kohaseid uuringuid.

vii) Märkused

Loomad, keda on kasutatud nakkusetekitajate, vektorite ja kasvajate toot­miseks ja säilitamiseks, muu bioloogilise materjali tootmiseks ning transla­tiivsetes/rakendusuuringutes kasutatavate polüklonaalsete antikehade toot­miseks (v.a monoklonaalsete antikehade tootmine astsiidi meetodil, mis kuulub rubriigi „õiguslike nõuete täitmisega seotud kasutus ja tavapärane tootmine katse liikide kaupa” alla), tuleb märkida andmekategooriate „teadus­likud alusuuringud” või „translatiivsed ja rakendusuuringud” vastavate rubrii­kide alla. Uuringute eesmärk tuleb täpselt kindlaks määrata, sest mõlema kategooria all võivad võimalikud olla eri rubriigid, kuid märkida tuleb vaid põhieesmärk.

12. Õiguslike nõuete täitmisega seotud kasutus ja tavapärane tootmine

i) Loomad, keda on kasutatud katsetes, mille eesmärk on täita toodete/ainete tootmist ning nende turule viimist ja seal säilitamist käsitlevad õiguslikud nõuded, sh toidu ja sööda ohutuse ja riski hindamine.

ii) See hõlmab selliste toodete/ainete kohta tehtud katseid, mille puhul oleks tulnud esitada õiguslike nõuete täitmist tõendav toimik, kuid mille puhul seda ei tehtud, sest nende toodete/ainete arendaja pidas neid turu jaoks sobi­matuks ja seetõttu nende tootmise protsessi lõpule ei viidud.

iii) Selle andmekategooria alla kuuluvad ka loomad, keda kasutatakse toodete sellises tootmisprotsessis, millele on vaja õiguslikku heakskiitu (nt loomad, keda kasutatakse seerumil põhinevate ravimite tootmisel).

13. Õiguslike nõuete täitmisega seotud kasutus ja tavapärane tootmine katse liikide kaupa

Kvaliteedikontroll (sh partii ohutuse ja potentsuse testimine)

Muu tõhususe ja taluvuse testimine

Toksilisuse testimine ja muu ohutuse testimine, sh farmakoloogilised testid

Tavapärane tootmine

i) Siia ei kuulu uue ravimite väljatöötamise ajal toimuv tõhususe testimine, mis tuleb märkida andmekategooria „translatiivsed ja rakendusuuringud” alla.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 16

63

ii) Rubriigi „kvaliteedikontroll” alla märgitakse loomad, keda on kasutatud lõpp­toote ja selle koostisosade puhtuse, püsivuse, tõhususe, potentsuse ja muude kvaliteedikontrolli parameetrite testimisel ning muude kontrollide jaoks, mida on toomise ajal tehtud registreerimiseks, muude riigisiseste või rahvusvahe­liste õiguslike nõuete täitmiseks või tootja enese eeskirjade järgimiseks. Siia kuulub ka pürogeensuse testimine.

iii) Muu tõhususe ja taluvuse testimine hõlmab biotsiidide ja pestitsiidide tõhu­suse ning loomasöödas kasutatavate lisaainete suhtes esineva taluvuse testi­mist.

iv) Toksilisuse testimine ja muu ohutuse testimine (sh meditsiinis, hambaravis ja veterinaarias kasutatavate toodete ja seadmete ohutuse hindamine) hõlmab mis tahes toote või aine uurimist eesmärgiga selgitada välja, kuivõrd see võib tootmise või sihipärase või mittesihipärase kasutuse tagajärjel või kesk­konnas tegelikult esineva või esineda võiva saasteainena tekitada inimestes või loomades ohtlikku või soovimatut mõju.

v) Tavapärane tootmine hõlmab monoklonaalsete antikehade (astsiidi meetodil) ja veretoodete (sh polüklonaalsete antiseerumite) tootmist väljakujunenud meetoditel. Siia ei kuulu loomade immuniseerimine hübridoomide loomiseks, mis tuleb märkida alus- või rakendusuuringute asjakohase rubriigi alla.

14. Õigusnormidega nõutav testimine

Inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevad õigusnormid

Veterinaarravimeid ja nende jääke käsitlevad õigusnormid

Meditsiiniseadmeid käsitlevad õigusnormid

Tööstuskemikaale käsitlevad õigusnormid

Taimekaitsevahendeid käsitlevad õigusnormid

Biotsiide käsitlevad õigusnormid

Toitu, sh toiduga kokkupuutuvat materjali käsitlevad õigusnormid

Sööta, sh sihtloomade, töötajate ja keskkonna ohutust käsitlevad õigusnormid

Kosmeetikatooteid käsitlevad õigusnormid

Muud

i) Õiguslik nõue tuleks sisestada vastavalt kasutuse kavandatud esmaeesmär­gile.

ii) Vee kvaliteet; seotud andmed tuleb nt kraanivee puhul märkida rubriigi „toitu käsitlevad õigusnormid” alla.

15. Õiguslikud nõuded

Õigusnormid, millega täidetakse ELi nõuded

Õigusnormid, millega täidetakse üksnes riigisisesed nõuded (ELi liikmesriigid)

Õigusnormid, millega täidetakse üksnes väljaspool ELi kehtivad nõuded

i) See andmekategooria võimaldab kindlaks määrata, kuivõrd ühtsed on erinevad õiguslikud nõuded. Otsustav ei ole mitte see, kes on taotlenud testi tegemist, vaid see, milliseid õigusnorme on järgitud, st tähtsustatud on võimalikult ulatuslikku ühtlustamist.

ii) Kui riigisisesed õigusnormid tulenevad ELi õigusnormidest, tuleb valida rubriik „õigusnormid, millega täidetakse ELi nõuded”.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 17

64

iii) Rubriik „õigusnormid, millega täidetakse ELi nõuded” hõlmab ka kõiki rahvusvahelisi nõudeid, mis ühtlasi vastavad ka ELi nõuetele (nt inimravimite tehniliste registreerimisnõuete rahvusvaheline ühtlustamiskonverentsi (ICH), veterinaarravimite tehniliste registreerimisnõuete rahvusvaheline ühtlustamis­konverentsi (VICH) ja OECD suuniste või Euroopa farmakopöa monograa­fiate kohane testimine).

iv) Rubriik „õigusnormid, millega täidetakse üksnes riigisisesed nõuded (ELi liikmesriigid)” valitakse vaid siis, kui testimisel täidetakse ühe või mitme liikmesriigi nõuded (kusjuures tegemist ei pea olema riigiga, kus testimine toimub) ning võrdväärsed ELi tasandi nõuded puuduvad.

v) Rubriik „õigusnormid, millega täidetakse üksnes väljaspool ELi kehtivad nõuded” valitakse juhul, kui puudub võrdväärne nõue teha testi ELi nõuete täitmiseks.

16. Kvaliteedikontroll (sh partii ohutuse ja potentsuse testimine)

Partii ohutuse testimine

Pürogeensuse testimine

Partii potentsuse testimine

Muu kvaliteedikontroll

Partii ohutuse testimine ei hõlma pürogeensuse testimist, mis märgitakse eraldi rubriigi „pürogeensuse testimine” alla.

17. Toksilisuse testimine ja muu ohutuse testimine testi liigi kaupa

Akuutse toksilisuse testimise meetodid (ühekordne doos) (sh piirkatse)

Nahaärritus/söövitus

Naha sensibilisatsioon

Silmaärritus/söövitus

Korduvdoosi toksilisus

Kantserogeensus

Genotoksilisus

Reproduktiivtoksilisus

Arengutoksilisus

Neurotoksilisus

Kineetika (farmakokineetika, toksikokineetika, jääkainete kadumine)

Farmakodünaamika (sh ohutusfarmakoloogia)

Fototoksilisus

Ökotoksilisus

Ohutuse testimine toidu- ja söödavaldkonnas

Sihtlooma ohutus

Muud

i) Immunotoksikoloogilised uuringud tuleb märkida rubriigi „korduvdoosi toksi­lisus” alla.

ii) Kineetika (farmakokineetika, toksikokineetika, jääkainete kadumine): õigus­like nõuete täitmisega seotud korduvdoosi toksilisuse uuringu raames läbi viidud toksikokineetiliste uuringute andmed märgitakse rubriigi „korduvdoosi toksilisus” alla.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 18

65

iii) Toidu- ja sööda ohutuse testimine hõlmab ka joogivee testimist (sh sihtlooma ohutuse testimine).

iv) Sihtlooma ohutus hõlmab selliseid teste, mille abil tehakse kindlaks, et teata­vale loomale mõeldud toodet saab asjaomase liigi puhul ohutult kasutada (rubriik ei hõlma partii ohutuse testimist, mis kuulub andmekategooria „kvali­teedikontroll” alla).

18. Akuutse ja subakuutse toksilisuse testimise meetodid

LD50, LC50

Muud letaalsed meetodid

Mitteletaalsed meetodid

19. Korduvdoosi toksilisus

< ja 28 päeva

29–90 päeva

> 90 päeva

20. Loomade kasutus reguleeritud tootmises tooteliigi kaupa

Verepõhised tooted

Monoklonaalsed antikehad

Muud

21. Ökotoksilisus

Akuutne toksilisus

Krooniline toksilisus

Reproduktiivtoksilisus

Endokriinne aktiivsus

Bioakumulatsioon

Muud

C. LIIKMESRIIKIDE MÄRKUSED

1. Üldine teave selle kohta, milliseid suundumuste muutusi on pärast eelmist aruandlusperioodi täheldatud.

2. Teave selle kohta, kas loomade kasutus mõnes nimetatud valdkonnas on oluliselt suurenenud või vähenenud, koos põhjendusega.

3. Teave tegelike raskusastmete suundumustes toimunud muutuste kohta ja nende põhjendus.

4. Asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtte juurutamiseks tehtud töö ning selle põhimõtte mõju (kui esineb) statistikale.

5. Kui oluline osa kasutatud loomadest on esitatud rubriigis „muud”, tuleks selle rubriigi alla luua alajaotused.

6. Andmed klassi „raske” eelneva loaga või loata ületamise juhtumite kohta: loomade liigid ja arv, kasutuse üksikasjad ning see, kas erandi tegemiseks oli antud eelnev luba ja millised olid klassi „raske” ületamise põhjused.

▼M1

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 19

66

III LISA

ARUANDLUSVORM DIREKTIIVI 2010/63/EL ARTIKLI 6 LÕIKE 4 PUNKTI A ALUSEL TEHTUD ERANDEID KÄSITLEVA TEABE ESITAMISEKS VASTAVALT KÕNEALUSE DIREKTIIVI ARTIKLI 54

LÕIKELE 3

Kasutatav meetod Liik Põhjendus

▼B

2012D0707 — ET — 15.01.2014 — 001.001 — 20

67

II

(EÜ asutamislepingu / Euratomi asutamislepingu kohaselt vastu võetud aktid, mille avaldamine ei ole kohustuslik)

SOOVITUSED

KOMISJON

KOMISJONI SOOVITUS,

18. juuni 2007,

teaduslikes katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade pidamise ja hooldamisesuuniste kohta

(teatavaks tehtud numbri K(2007) 2525 all)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2007/526/EÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selleartikli 211 teist taanet,

ning arvestades järgmist:

(1) Nõukogu 24. novembri 1986. aasta direktiiviga 86/609/EMÜ katseteks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutata-vate loomade kaitsega seotud liikmesriikide õigus- jahaldusnormide ühtlustamise kohta (1) rakendatakse katse-teks ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate selg-roogsete loomade kaitse Euroopa konventsiooni (edaspidikonventsioon). Nõukogu kiitis konventsiooni heaks otsu-sega 1999/575/EÜ (2).

(2) Direktiivi 86/609/EMÜ alusel peavad liikmesriigid tagamakatseloomadele kohase pidamise ja hoolduse ning piirdumaloomade füsioloogiliste ja etoloogiliste vajaduste rahul-damise kitsendamisel täieliku miinimumiga.

(3) Direktiivi 86/609/EMÜ II lisas rakendatakse konventsiooniA-liide, milles on sätestatud suunised katseloomadepidamiseks ja hooldamiseks.

(4) 15. juunil 2006 võeti konventsiooniosaliste neljandamitmepoolse konsultatsiooni käigus vastu muudetud A-liide.

(5) Muudetud A-liide sisaldab suuniseid. Seetõttu on kohanevõtta need suunised käesolevasse soovitusse.

(6) Nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiv 98/58/EÜ, miskäsitleb põllumajandusloomade kaitset, sätestab miini-mumnõuded põllumajanduslikel eesmärkidel aretatavatevõi peetavate loomade kaitseks (3).

(7) Nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellegaseonduvate toimingute ajal, ning millega muudetaksedirektiive 64/432/EMÜ ja 93/119/EÜ ning määrust (EÜ)nr 1255/97, (4) sätestatakse selgroogsete elusloomade

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/1

(1) EÜT L 358, 18.12.1986, lk 1. Direktiivi on muudetud EuroopaParlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/65/EÜ (ELT L 230,16.9.2003, lk 32).

(2) EÜT L 222, 24.8.1999, lk 29.

(3) EÜT L 221, 8.8.1998, lk 23. Direktiivi on muudetud määrusega (EÜ)nr 806/2003 (ELT L 122, 16.5.2003, lk 1).

(4) ELT L 3, 5.1.2005, lk 1.

68

vedamise kord ühenduse piires, kaasa arvatud ühendusetolliterritooriumile sisenevate või sealt väljuvate partiidespetsiaalsed kontrollid, mida peavad teostama ametiisikud,

SOOVITAB JÄRGMIST:

1. Liikmesriigid arvestavad direktiivi 86/609/EMÜ artikli 5esimese lõigu punktide a ja b rakendamisel käesolevasoovituse lisas toodud suuniseid.

2. Liikmesriigid teatavad komisjonile soovituse täitmiseksvõetud meetmetest 15. juuniks 2008. aastal.

Brüssel, 18. juuni 2007

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Stavros DIMAS

L 197/2 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

69

LISA

Teaduslikes katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade pidamise ja hooldamise suunised

SISUKORD

Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8

Mõisted . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9

ÜLDOSA . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9

1. Rajatised . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9

1.1. Funktsioonid ja üldplaneering . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9

1.2. Loomapidamisruumid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9

1.3. Üld- ja erikatseruumid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10

1.4. Teenindusruumid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10

2.1. Ventilatsioon . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10

2.2. Sisetemperatuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11

2.3. Suhteline õhuniiskus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11

2.4. Valgustus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11

2.5. Müra . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11

2.6. Alarmsüsteemid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12

3. Haridus ja väljaõpe . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12

4. Hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12

4.1. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12

4.2. Kinnipüüdmine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12

4.3. Loomade vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13

4.4. Karantiin, kohanemine ja eraldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13

4.5. Loomade pidamine ja keskkonna mitmekesistamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 14

4.6. Söötmine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15

4.7. Jootmine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15

4.8. Allapanu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16

4.9. Puhastamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16

4.10. Kohtlemine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/3

70

4.11. Humaanne surmamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16

4.12. Arvestuse pidamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17

4.13. Identifitseerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17

LIIKE KÄSITLEV OSA . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17

A. Liigispetsiifilised suunised näriliste pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18

B. Liigispetsiifilised suunised küülikute pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 23

C. Liigispetsiifilised suunised kasside pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 27

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 27

D. Liigispetsiifilised suunised koerte pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 30

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 30

E. Liigispetsiifilised suunised valgetuhkrute pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 33

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 33

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 33

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 34

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 34

F. Liigispetsiifilised suunised ahviliste pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37

a. Üldised kaalutlused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 38

L 197/4 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

71

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 38

5. Töötajate koolitus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42

6. Vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42

b. Täiendavad suunised marmosettide ja tamariinide pidamiseks ja hooldamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 43

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 43

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 43

5. Töötajate koolitus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45

6. Vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45

c. Täiendavad juhtnöörid saimirite pidamiseks ja hooldamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 46

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 46

5. Töötajate koolitus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47

6. Vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47

d. Täiendavad juhtnöörid makaakide ja rohepärdikute pidamiseks ning hooldamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 48

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 48

5. Töötajate koolitus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 49

6. Vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 49

e. Täiendavad juhtnöörid paavianide pidamiseks ja hooldamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 50

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 50

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 50

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 50

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 50

5. Töötajate koolitus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52

6. Vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/5

72

G. Liigispetsiifilised suunised põllumajandusloomade ja minisigade pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52

a. Üldised kaalutlused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 52

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 54

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 55

b. Täiendavad suunised veiste pidamiseks ja hooldamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 58

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 58

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 58

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 58

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 58

c. Täiendavad suunised lammaste ja kitsede pidamiseks ja hooldamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 59

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 59

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 59

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 59

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 59

d. Täiendavad suunised sigade ja minisigade pidamiseks ja hooldamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 60

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 60

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 60

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 61

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 61

e. Täiendavad suunised hobuslaste, sealhulgas hobuste, ponide, eeslite ja muulade pidamiseks jahooldamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 64

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 64

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 64

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 64

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 64

H. Liigispetsiifilised suunised lindude pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 65

a. Üldised kaalutlused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 65

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 65

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 66

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 67

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 68

L 197/6 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

73

b. Täiendavad juhtnöörid kanade pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 70

c. Täiendavad juhtnöörid kalkunite pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal . . . . . . . . . . . . . . . . 71

d. Täiendavad juhtnöörid vuttide pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 72

e. Täiendavad juhtnöörid partide ning hanede pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal . . . . . . 73

f. Täiendavad juhtnöörid tuvide pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 74

g. Täiendavad juhtnöörid sebraamadiinide pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal . . . . . . . . . . 75

I. Liigispetsiifilised suunised kahepaiksete pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 76

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 76

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 77

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 78

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 78

5. Vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 81

J. Liigispetsiifilised suunised roomajate pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 81

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 81

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 82

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 83

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 83

5. Vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 85

K. Liigispetsiifilised suunised kalade pidamiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 85

1. Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 85

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 85

3. Tervis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 87

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 87

5. Vedu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 89

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/7

74

SISSEJUHATUS

1. Direktiivi nr 86/609/EMÜ üks eesmärk on kaitsta katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavaid loomi ningtagada nendele loomadele sobiv hooldamine ja vähendada neile tekitatav valu, kannatused, stress ja püsivadkahjustused miinimumini.

2. Mõned katsed tehakse välitingimustes vabalt elavate metsloomadega, kuid selliseid katseid on suhteliselt vähe.Enamikku katsetes kasutatavatest loomadest peetakse erinevates rajatistes alates väliaedikutest kuni väikekatseloomadejaoks ettenähtud puurideni. Tegemist on olukorraga, kus ühelt poolt teaduslikud huvid ja teiselt poolt looma vajadusedon sageli selges vastuolus. Huvide põrkumise korral tuleb loomade peamiste psühholoogiliste ja etoloogiliste vajaduste(liikumisvabadus, suhtlemine, tegevus, toit, vesi) kitsendamise kestust ja ulatust piirata minimaalselt. Nimetatudpiirangud tuleb üle vaadata teadlaste, loomatehnikute ja loomade heaolu eest vastutavate pädevate isikutega, etkindlustada kompromiss looma heaolu minimaalse kahjustamise ja katse teaduslike eesmärkide saavutamise vahel.

3. Käesolevas lisas antakse tänapäevastele teadmistele ja headele tavadele vastavad suunised katseloomade pidamise jahooldamise kohta. Lisas selgitatakse ja täiendatakse direktiivi nr 86/609/EMÜ artiklis 5 sätestatud põhiprintsiipe. Lisaeesmärk on aidata riigiasutustel, institutsioonidel ja inimestel järgida direktiivi nr 86/609/EMÜ eesmärke.

4. Üldosas antakse suunised kõikide loomkatsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade pidamise jahooldamise kohta. Sagedamini kasutatavate liikide kohta on eraldi osades esitatud täiendavad suunised. Vastava teabepuudumisel konkreetset liiki käsitlevas osas tuleb lähtuda üldosas antud suunistest.

Liike käsitlevad osad põhinevad eksperdirühmade ettepanekutel näriliste, küülikute, koerte, kasside, valgetuhkrute,ahviliste, põllumajandusloomade, minisigade, lindude, kahepaiksete, roomajate ja kalade kohta. Lisaks ettepanekutelekoostasid eksperdirühmad ka taustinformatsiooni kogumiku nende ettepanekute põhjendamiseks, mis põhinebteaduse tulemustel ja kogemustel.

Taustinformatsiooni eest vastutab üksnes asjaomane eksperdirühm ja see info on eraldi kättesaadav. Nimetatudtaustinformatsiooni materjalid pakuvad lisateavet mõne liigirühma, nimelt kahepaiksete, roomajate ja kalade sellisteharvemini kasutatavate liikide kohta, kelle eraldi liikide kohta ei ole suuniseid esitatud.

Käitumis- või paljunemishäirete tekkimisel või teiste liikide kohta kehtivate konkreetsete nõuete asjuslisainformatsiooni saamiseks tuleb pöörduda vastava liigi asjatundjate või hooldustöötajate poole, et tagada iga liigivajaduste sobilik ja piisav rahuldamine.

5. Hooldamise all mõistetakse katseteks ettenähtud või neis tegelikult kasutatavate loomade puhul kõiki loomade jainimese vahelisi suhteid. See hõlmab kõiki inimese kasutatud materiaalseid ja mittemateriaalseid vahendeid, mille abilsaavutatakse ja säilitatakse looma selline füüsiline ja psüühiline seisund, mille korral tema kannatused on kõigeväiksemad ja kõige paremini täidetakse teaduslikud vajadused. Hooldamine algab sellest hetkest, kui tehakse otsuslooma katses kasutamise kohta, kaasa arvatud kasutamine tõuaretuseks, ja kestab selle hetkeni, kui asutus vastavaltdirektiivi nr 86/609/EMÜ artiklile 9 looma pärast katse lõppu humaanselt surmab või muul viisil kõrvaldab.

6. Käesolev lisas esitatakse soovitusi sobivate loomapidamisrajatiste projektlahenduse kohta ning antakse nõuandeid jajuhiseid direktiivis nr 86/609EMÜ sisalduvate loomade heaolu tagamise suuniste järgimiseks. Tuleb silmas pidada, etsoovitatud ruuminorm kujutab endast miinimumnõuet. Teatud juhtudel võib osutuda vajalikuks näha ette rohkemruumi, kuna konkreetse looma vajadused võivad olla erinevad, sõltuvalt liigist, vanusest, füsioloogilisest seisundist,loomkoormusest ja sellest, kas loomi peetakse varus, paljunemiseks või katsete läbiviimiseks ning kas neid peetaksepika- või lühiajaliselt. Loomade heaolu seisukohast on tähtsal kohal ka keskkonna mitmekesistamine.

7. Olemasolevad loomapidamisrajatised ja -seadmed tuleb vastavalt käesolevatele suunistele muuta või asendada,arvestades loomadele heaolu tagamise eesmärki ning materiaalseid ja praktilisi kaalutlusi. Seni kuni rajatisi ja seadmeidei ole muudetud või asendatud, tuleb need viia võimaluste piires suunistega kooskõlla, korrigeerides olemasolevatessepuuridesse ja aedikutesse mahutatavate loomade arvu ja arvestades nende suurusega.

L 197/8 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

75

MÕISTED

Suuniste kontekstis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. „loomade hoidmiskoht” – esmane koht, milles loomad asuvad:

a) „puur” – püsivalt paigaldatud või teisaldatav kinnine mahuti, mille vähemalt üks külg on kaetud võre,metallvõrgu või vajaduse korral muu võrguga, ning milles peetakse või veetakse üht või mitut looma; sõltuvaltmahuti loomkoormusest ja suurusest on loomade liikumisvabadus suhteliselt piiratud;

b) „aedik” – seinte, võre või metallvõrguga ümbritsetud ala, kus peetakse üht või mitut looma; sõltuvalt piiratud alasuurusest ja seal peetavate loomade arvust on neil rohkem liikumisvabadust kui puuris;

c) „jooksuaed” – sageli väljaspool püsiehitist asuv ala, mis on ümbritsetud tara, seinte, võre või metallvõrguga ningkus puurides või aedikutes peetavad loomad saavad kindlaksmääratud aja jooksul vabalt liikuda, arvestadesnende etoloogilisi ja füsioloogilisi vajadusi, näiteks liikumisvajadust;

d) „latter” – väike kolmest küljest harilikult söödaaluse ja vaheseintega piiratud ala, kus võib pidada üht või kahtlõastatud looma;

2. „loomapidamisruum” – teisene koht, kus loomi võib pidada.

Näiteid loomapidamisruumidest:

a) ruumid, kus loomi tavaliselt hoitakse kas kasvatamise ja varus hoidmise või katse läbiviimise ajal;

b) ohjeldussüsteemid, näiteks isolaatorid, laminaarboksid ja eraldi ventileeritavad puurid.

ÜLDOSA

1. RAJATISED

1.1. Funktsioonid ja üldplaneering

1.1.1. Rajatis peab tagama selles peetava liigi füsioloogilistele ja etoloogilistele vajadustele vastava keskkonna. Rajatisteprojektlahendus peab välistama kõrvaliste isikute sissepääsu ning loomade sisse- ja väljapääsu.

Suuremasse hoonekompleksi kuuluvate ruumide sissepääsude arvu piiramiseks tuleb kohaldada nõuetekohaseidturva- ja ehitusmeetmeid ning nende rakenduskorda.

1.1.2. Hoonevigade või seadmete rikete vältimiseks ning nende parandamiseks on soovitatav koostada ruumide jaseadmete hooldusprogramm.

1.2. Loomapidamisruumid

1.2.1. Ruumide korrapäraseks ja tõhusaks puhastamiseks ning rahuldava hügieenitaseme säilitamiseks tuleb võtta kõikvajalikud meetmed. Laed ja seinad peavad olema vastupidavad ning kaetud sileda, veekindla ja kergesti pestavamaterjaliga. Erilist tähelepanu tuleb pöörata uste, kanalite, torude ja juhtmete liitekohtadele. Vajaduse korral võibkatseloomade pidamise ruumi ukse sisse ehitada akna, mille kaudu on võimalik katseloomi jälgida. Põrandadpeavad olema siledad, vee- ja libisemiskindlad, kergesti pestavad ning vastupidavad, et alused ja muud raskedseadmed ei kahjustaks neid. Kui ruumis on äravoolutorud, peavad need olema korralikult kaetud ja tõkestatud, ettakistada putukate ja kahjurite sissepääsu või ruumis hoitavate loomade põgenemist.

1.2.2. Nendes ruumides, kus loomad võivad vabalt liikuda, peavad seinad ja põrandad olema kaetud eriti vastupidavamaterjaliga, mida loomade tegevus ja nende järelt koristamine ei kahjusta. Materjal ei tohi kahjustada loomadetervist ja peaks olema selline, et loomad ennast ei vigastaks. Varustust ja seadmeid tuleb täiendavalt kaitsta, etvältida loomade poolt varustuse või seadmete lõhkumist ja samas kaitsta loomi endale vigastuste tekitamise eest.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/9

76

1.2.3. Samas ruumis ei tohi pidada omavahel sobimatuid liike, näiteks röövloomi ja saakloomi, või loomi, kes vajavaderinevat mikrokliimat. Röövloomad ja saakloomad tuleb hoida üksteise nägemis-, haistmis- või kuuldeulatusestväljas.

1.2.4. Vajaduse korral peavad loomapidamisruumid olema varustatud lihtsamateks toiminguteks ettenähtud seadmetega.

1.3. Üld- ja erikatseruumid

1.3.1. Katseloomi kasvataval ja katseloomadega varustaval ettevõttel peavad olema sobivad vahendid ja seadmedkatseloomade partiide saatevalmis seadmiseks.

1.3.2. Kõikidel ettevõtetel peavad olema vähemalt sellised laboriseadmed, millega oleks võimalik teha lihtsaiddiagnostilisi katseid ja post mortem uuringuid ning/või võtta proove mujal tehtavate ulatuslikumate laboriuuringutejaoks.

1.3.3. Katseloomade vastuvõtmisel tuleb rakendada profülaktilist karantiini, et kindlaks teha nende tervislik seisund ninghinnata võimalikku ohtu teiste katseloomade tervisele ja viia see miinimumini.

1.3.4. Nendeks juhtudeks, kui katsete või vaatluste tegemine katseloomade pidamise ruumis on ebasoovitav, peaksidolemas olema üld- ja erikatseruumid.

1.3.5. Vajaduse korral tuleb ette näha üks või mitu operatsioonituba, mis oleksid varustatud vajalike seadmetegakirurgiliste protseduuride tegemiseks aseptilistes tingimustes. Vajaduse korral peavad olema ka ruumidkatseloomade operatsioonijärgseks taastumiseks.

1.3.6. Vajaduse korral tuleb ette näha ka ruumid haigete või vigastatud loomade eraldamiseks teistest loomadest.

1.4. Teenindusruumid

1.4.1. Sööda ja allapanu laoruumid peavad olema projekteeritud nii, et tagada sööda ja allapanu kvaliteedi säilimine jasama eesmärgi kohaselt tuleb neid kasutada ja hooldada. Need ruumid peavad olema kaitstud kahjurite ja putukateeest. Muid materjale, mis võivad olla saastunud või kujutada endast ohtu loomadele või personalile, tuleb säilitadaeraldi.

1.4.2. Puhaste puuride, tööriistade ja muu varustuse jaoks peavad olema eraldi laoruumid.

1.4.3. Puhastus- ja pesuruum peab olema piisavalt suur, et mahutada kasutatud seadmete puhastamiseks vajalikkusisseseadet. Äsja puhastatud seadmete saastumise vältimiseks tuleb puhastamine korraldada nii, et määrdunudseadmed ei saaks neid uuesti saastata. Seinad ja põrandad peavad olema kaetud sobiva vastupidava materjaliga.Ventilatsioonisüsteem peab olema piisavalt võimas ülemäärase soojuse ja niiskuse kõrvaldamiseks.

1.4.4. Tuleb tagada loomarümpade ja loomsete jäätmete hügieeniline hoidmine ja kõrvaldamine. Kui jäätmete kohapealpõletamine ei ole võimalik või vajalik, tuleb kõnealuse materjali ohutuks kõrvaldamiseks kehtestada riiklikele jakohalikele määrustele ning eeskirjadele vastav kord. Toksiliste, radioaktiivsete või nakkusohtlike jäätmete suhtestuleb kasutusele võtta erimeetmed.

1.4.5. Ruumide vahekäigud tuleb planeerida ja ehitada vastavalt loomapidamisruumidele kehtestatud normidele.Koridorid peavad olema piisavalt laiad, et seal oleks võimalik teisaldatavaid seadmeid takistusteta ümberpaigutada.

2. MIKROKLIIMA JA SELLE REGULEERIMINE

2.1. Ventilatsioon

2.1.1. Katseloomade pidamise ruumis ja hoidmiskohtades peab olema seal peetava loomaliigi vajadustele vastavventilatsioonisüsteem. Ventilatsioonisüsteem peab varustama ruumi piisaval hulgal värske õhuga ning kõrvaldamalõhnad, mürgised gaasid, tolmu ja haigusetekitajad. Ventilatsioon peab kõrvaldama ka liigse soojuse ja niiskuse.

2.1.2. Õhk peab katseloomade pidamise ruumis sageli vahetuma. Tavaliselt piisab sellest, kui õhk vahetub 15–20 kordatunnis. Mõnikord, näiteks madala loomkoormuse puhul piisab õhu vahetumisest 8–10 korda tunnis. Teatudjuhtudel võib loomulik ventilatsioon osutuda piisavaks ja mehaanilist ventilatsiooni ei ole üldse tarvis.

L 197/10 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

77

Puhastamata õhu taasringlusse sattumist tuleb vältida. Samas tuleb rõhutada, et isegi kõige tõhusam süsteem eisuuda heastada puudulikku koristamise korraldust ega hooletussejätmist.

2.1.3. Ventilatsioonisüsteemi projektlahendus peab vältima kahjuliku tuuletõmbuse ja häiriva müra tekkimist.

2.1.4. Suitsetamine tuleb katseloomade pidamise ruumides keelata.

2.2. Sisetemperatuur

2.2.1. Järgnevates osades on esitatud soovitavad temperatuurivahemikud konkreetsete liikide jaoks. Tuleb rõhutada, etkõnealused näidud kehtivad üksnes normaalsete täiskasvanud loomade suhtes. Vastsündinud, noored, karvadeta,äsja opereeritud, haiged või vigastatud loomad vajavad sageli palju kõrgemat temperatuuri. Katseloomadepidamise ruumide temperatuuri reguleerimisel tuleb arvestada katseloomade termoregulatsiooni võimalikemuutustega, mis võivad olla tingitud erilisest füsioloogilisest seisundist või loomkatse mõjust.

Katseloomade pidamise ruumide sisetemperatuuri tuleb mõõta ja dokumenteerida iga päev.

2.2.2. Võib osutuda vajalikuks paigaldada selline ventilatsioonisüsteem, mis suudab juurdevoolavat õhku nii soojendadakui ka jahutada.

2.2.3. Asutuses, kus kasutatakse katseloomi, võib osutuda tarvilikuks loomapidamisruumide sisetemperatuuri täpnekontrollimine, sest ruumi temperatuur on loomade ainevahetust ja käitumist tugevalt mõjutav füüsiline tegur, mismõjutab teatavate katsetulemuste kehtivust.

2.2.4. Katseloomade omavaheliseks suhtlemiseks ja liikumiseks rajatud välisalade temperatuuri ei saa rangelt kindlaksmäärata. Hoiduda tuleb katseloomade sundimisest sellisele alale minekuks ilmastikutingimuste korral, mistekitavad neil stressi.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Teatud liigid, näiteks rotid ja liivahiired, vajavad tervise või heaolu tagamiseks võrdlemisi kindlas vahemikusõhuniiskust, samas kui teised liigid, näiteks koerad, taluvad suhtelise õhuniiskuse suuri kõikumisi hästi.

2.4. Valgustus

Kui loomulik valgus ei paku sobivat valguse ja pimeduse vaheldumist, siis peab loomapidamisruumis olemakunstlik valgustus, mis vastab katselooma bioloogilistele vajadustele ning tagab rahuldava töökeskkonna. Mõnedliigid ei talu eredat valgust, mistõttu loomade hoidmiskohtades peab olema varjuline ala tagasitõmbumiseks.Loomakasvatuseks ja loomade jälgimiseks peab olema piisav valgustus. Igale liigile tuleb tagada sobiv jakatkestusteta valgustusperiood ning valguse intensiivsus. Albiinoloomade pidamisel tuleb arvesse võtta nendevalgusetundlikkust. Katseloomade pidamise ruumid võiksid olla akendega, kuna loomulik valgus võib teatudliikide jaoks, eriti ahvilistele, koertele, kassidele, mõnedele põllumajandusloomadele ja teistele suurtele imetajateleolla keskkonna mitmekesistamise vahendiks.

2.5. Müra

Müra võib loomi häirida. Kõrgsageduslik ja äkiline müra võib lisaks katseloomade heaolu kahjustamiselemõjutada ka katsete tulemusi. Loomade kuuldepiirkonda jäävaid helisid (sh mõnel juhul ultraheli, st inimkõrvakuuldepiirkonnast väljajäävat kõrgsageduslikku heli, milleks tavaliselt loetakse helisagedust üle 20 kilohertsi) tulebeelkõige puhkefaasis vähendada miinimumini, Alarmsüsteemide toimimine peaks olema korraldatud nii, ettekitatud müra jääks loomade tundlikust kuuldepiirkonnast väljapoole, aga oleks inimesele kuuldav. Ruumide jakoridoride paigutus võib olla põhiline helikeskkonda mõjutav tegur, millega nende planeerimisel tuleb kindlastiarvestada. Katseloomade pidamise ruumide puhul peab kasutama piisavalt müra- ja heliisolatsioonimaterjale.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/11

78

2.6. Alarmsüsteemid

Tehnovõrkudest sõltuvad loomarajatised on ohualtid. Seetõttu soovitatakse tungivalt, et selline rajatis oleksnõuetekohaselt kaitstud, nii et oleks võimalik avastada sellised ohud nagu tulekahju, kõrvaliste isikute sissetung jaoluliste seadmete – ventilaatorite, õhu soojendamis-, jahutamis- või niisutussüsteemi – rikked.

Loomapidamisrajatistes, mille sisekliima regulatsioon ja kaitse sõltub elektri- või mehaanilistest seadmetest, peabolema tagavarasüsteem, mis säilitaks katseloomade jaoks elutähtsate süsteemide tegevuse ja avariivalgustuse ningtagaks alarmsüsteemi toimimise.

Kütte- ja ventilatsioonisüsteem peab olema varustatud järelevalve- ja alarmsüsteemiga, et võimalikke puudusisaaks kiiresti tuvastada ja kohe parandada.

Avariiolukorras tegutsemise selgesõnalised juhised tuleb paigutada nähtavale kohale. Kalade ja teiste veeloomadeakvaariumitesse on soovitav paigaldada vee- või õhuvarustushäirete alarmsüsteem. Tuleks hoolitseda selle eest, etalarmsüsteemi toimimine häiriks katseloomi võimalikult vähe.

3. HARIDUS JA VÄLJAÕPE

Kõigil katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel aretatavate, peetavate ja kasutatavate loomade hooldamise võimuul viisil tegelemisega seotud isikutel peaks olema haridus ja väljaõpe vastavalt 3. detsembril 1993 EuroopaNõukogu konventsiooni ETS nr 123 osapoolte mitmepoolsel konsultatsioonil vastu võetud katseloomadegatöötavate isikute haridust ja väljaõpet käsitlevas resolutsioonis soovitatud standardile.

4. HOOLDAMINE

4.1. Tervis

4.1.1. Loomarajatises olevate loomade tervis ja heaolu sõltub täielikult inimestest. Katseloomade füsioloogilist japsühholoogilist seisundit mõjutavad vahetu elukeskkond, sööt, vesi ning loomade hooldamisega tegelevate isikutehooldustegevus ja tähelepanu.

Asutuses peab olema koostatud vajaliku terviseseisundi tagamise strateegia, mis tagab katseloomade heaolu ningvastab teaduslikele nõuetele. Strateegia peab hõlmama mikrobioloogilist jälgimisprogrammi, tervisehäiretelereageerimise plaani ning peab kindlaks määrama vastuvõetud uute loomade tervisenäidud ning tervisekontrollikorra.

4.1.2. Asutuse tegevuse eest vastutav isik peab tagama, et veterinaararst või muu pädev isik kontrolliks korrapäraseltloomi ning nende elutingimusi. Üldosa punktis 3 sätestatud väljaõppe saanud isik peab vähemalt üks kord päevaskontrollima katseloomade tervist, et tuvastada haigestunud või vigastatud isendid ning võtta kasutusele sobivadabinõud. Katseloomade tervislikku seisundit tuleb kontrollida korrapäraselt.

4.1.3. Katseloomadega tegelemisega kaasneb potentsiaalne nakkusoht loomadele ja katseloomadega tegelevateleisikutele, mistõttu sellises ettevõttes tuleb erilist tähelepanu pöörata hügieeninõuete järgimisele ja personalitervisekontrollile.

4.2. Kinnipüüdmine

4.2.1. Kuilooduses vabalt elavaid loomi on vaja kinni püüda, tohivad seda teha ainult pädevad isikud humaansel viisil.Kinnipüüdmine peab võimalikult vähe mõjutama teisi metsloomi ja nende elukeskkonda.

4.2.2. Kinnipüüdmise ajal või pärast kinnipüüdmist vigastatud või halvas tervislikus seisukorras olevad loomad tulebpädeva isiku poolt võimalikult kiiresti läbi vaadata ja tegutseda vastavalt vajadusele. Vajaduse korral tuleb tagadaveterinaarabi. Juhul, kui loom on tõsiselt vigastatud, tuleb ta otsekohe humaanselt surmata, järgides EuroopaKomisjoni soovitusi katseloomade eutanaasia kohta (1. osa ja 2. osa). Kinnipüüdmiskohtades peavad olemasobivad ja piisavalt suured transpordikonteinerid ja -vahendid, et loomi saaks vajaduse korral viia läbivaatusele võiravile.

L 197/12 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

79

4.2.3. Hoolikalt tuleb läbi mõelda kinnipüütud metsloomade kohanemine, karantiin, majutamine, kasvatamine jahooldamine. Juba enne loomkatsete alustamist tuleb kaalutleda, mida teha kinnipüütud loomadega pärastteaduslike katsete läbiviimist. See on vajalik hilisemal võimalikul loodusesse tagasilaskmisel tekkivate praktilisteraskuste ja heaoluga seotud küsimuste sobivate lahenduste tagamiseks.

4.3. Loomade vedu

4.3.1. Loomade vedu tekitab neile stressi, mida tuleb püüda leevendada nii palju kui võimalik. Kõigi loomade liikumistepuhul, alates teadusasutuse-sisestest lühikestest vedudest kuni rahvusvaheliste vedudeni, tuleb kohaldada järgimisipõhimõtteid.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2005 (1) rakendamisel tuleb arvestada 1997. aasta mais Euroopa Nõukogukonventsiooni (ETS nr 123) osapoolte mitmepoolsel konsultatsioonil vastu võetud resolutsiooni katseloomadeomandamise ja veo kohta.

4.3.2. Nii saatja kui ka vastuvõtja peavad kokku leppima veotingimused, teeleasumise ja saabumise kuupäeva ja kellaaja,et loomade saabumiseks oleks kõik ette valmistatud. Saatja peab tagama loomade ülevaatuse ja tuvastama nendeveovalmiduse enne loomade paigutamist transpordikonteinerisse.

4.3.3. Veovalmis olevaiks ei tohiks lugeda haigeid või vigastatud loomi, välja arvatud kergelt vigastatud või haigeidloomi, kellele vedu ei põhjustaks lisakannatusi, või kui vedu toimub veterinaararsti järelevalve all veterinaarravileviimiseks või pärast veterinaarravil viibimist.

Asjaomane pädev asutus võib lubada vedada katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavaid loomi ka siis,kui need on haigeid või vigastatud, juhul, kui loomade haigus või vigastus on osa uurimisprogrammist. Nimetatudloomade veol ei tohiks neile tekitada lisakannatusi ja vajadusel tuleb pöörata eritähelepanu täiendavalehooldamisele. Pädev isik peab kinnitama nimetatud loomade veovalmiduse kavandatavaks reisiks.

4.3.4. Loomade veo eest vastutav isik kontrollib täielikult veo planeerimist, teostamist ja lõpuleviimist ka siis, kui veduon delegeeritud alltöövõtu korras teistele osapooltele.

4.3.5. Loomade heaolu eest vastutaval isikul on otsene füüsiline kohustus loomade hooldamiseks veo ajal. Nimetatudisik võib olla veo saatja või veokijuht, kui viimasele on pandud mõlemad kohustused. Veo ajal loomade heaolueest vastutav isik peab katseloomade hooldamisel olema teadlik nende erivajadustest.

4.3.6. Teekond tuleks kavandada nii, et oleks tagatud efektiivne ja vähima ajakuluga loomade vedu alates loomadepealelaadimisest kuni mahalaadimiseni ja vältida viivitusi, et hoida ära loomade stressi ja kannatusi. Hoolikalttuleb tagada veetavale loomaliigile sobiv mikrokliima. Veo ajal tuleb võtta meetmeid, et vähendada äkilisedliigutused, üleliigne müra ja vibratsioon miinimumini.

4.3.7. Vajaduse korral tuleb konstrueerida selline veokonteiner, mille puhul oleks välistatud või piiratud mikro-organismide sissepääs või levik. Veokonteineris asuvaid loomi peab olema võimalik jälgida loomademikrobioloogilist seisundit häirimata.

4.3.8. Sihtkohta jõudmisel tuleb loomad viivitamata veokonteineritest välja võtta, et pädev isik saaks nad võimalikultkiiresti läbi vaadata. Haigeid, vigastatud või muul moel halvas seisundis loomi tuleb pidevalt jälgida ja hoida neidteistest loomadest eraldi. Need loomad peavad saama vajaduse korral asjakohast ravi, või juhul, kui see osutubvajalikuks, tuleb nad otsekohe humaanselt surmata.

4.4. Karantiin, kohanemine ja eraldamine

Karantiini- ja eraldamisperioodi eesmärgid on järgmised:

a. kaitsta teisi asutuses viibivaid loomi;

b. kaitsta inimesi zoonootiliste haiguste eest ja

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/13

(1) ELT L 3, 5.1.2005, lk 1.

80

c. edendada kohanemisperioodi käigus häid teadustavasid.

Sõltuvalt asjaoludest võib ülalnimetatud ajavahemike pikkus varieeruda ja see on määratud kas liikmesriigi riiklikeeeskirjadega või pädeva isiku, tavaliselt asutuse määratud veterinaararsti poolt.

Karantiin

Karantiin on vastuvõetud või uuesti vastuvõetud looma pidamine juba olemasolevatest loomadest eraldi, etkindlaks teha uue looma tervislik seisund ja vältida haiguste sissetoomist. Karantiin on soovitatav juhul, kuipuuduvad andmed looma tervisliku seisundi kohta.

Kohanemine

Kohanemisaeg võimaldab loomal taastuda veostressist, võtta omaks uus keskkond, harjuda loomakasvatus- jahooldamistegevustega. Isegi kui loom on pealtnäha terve, on vajalik anda talle enne loomkatses kasutamistküllaldane kohanemisaeg. Kohanemisaja kestus sõltub mitmest asjaolust, näiteks veo kestusest, katseloomavanusest ja sotsiaalse keskkonna muutuse astmest. Tuleb arvestada, et rahvusvaheline vedu võib tingidakohanemisperioodi kestuse pikendamise, kuna loomade harjumuspärane ööpäevane rütm on häiritud.

Eraldamine

Eraldamisperioodi eesmärk on vähendada nakkusohtu teistele loomadele või inimestele. Iga haigusekahtlusegaloom tuleb paigutada teistest loomadest eraldi rajatisse.

4.5. Loomade pidamine ja keskkonna mitmekesistamine

4.5.1. Sissejuhatus

Kõigil loomadel peaks olema piisavalt ruumi mitmekesiste käitumisharjumuste väljendamiseks. Loomi tulebvõimaluse korral pidada rühmas ja piisavalt mitmekesises keskkonnas, et katseloomadel oleks võimalikharjumuspäraselt käituda. Piiratud keskkond võib kaasa tuua käitumis- ja psühholoogilisi häireid ning mõjutadateaduslike andmete kehtivust.

Arvesse tuleks võtta pidamise koha, samuti keskkonna ja sotsiaalse mitmekesistamise potentsiaalset mõju katsetulemusele, et vältida kehtetuid katsetulemusi ja sellest tulenevat katseloomade raiskamist.

Katseloomi kasvatavate, tarnivate ja kasutavate asutuste pidamise ja keskkonna mitmekesistamise tagamisestrateegia peab vastama seal peetavate liikide vajadustele. Tuleks tagada olemasoleva pinna parim kasutusviisloomade jaoks. Strateegia väljatöötamisel peab arvestama ka vajadusega loomi jälgida – neid sealjuuresvõimalikult vähe häirides – ning nendega tegelemist lihtsustada. Liike käsitlevates osades on välja toodud loomadehoidmiskohtade soovitavad miinimumsuurused ja minimaalsed ruumide suurused.

Kui ei ole ette nähtud teisiti, siis tuleb lisaks soovitatud põranda miinimumpinnale paigutada loomadehoidmiskohtadesse lisapindu, näiteks riiuleid.

4.5.2. Loomade pidamine

Loomi tuleb pidada sobivatest isenditest koosnevate püsivate rühmadena, välja arvatud loomupäraselt üksildaseeluviisiga loomad. Loomi võib üksikult pidada ainult veterinaarsetel või heaolukaalutlustel. Katse eesmärgilüksikult pidamine tuleb kooskõlastada loomatehnikuga ja loomade heaolu eest vastutava pädeva isikuga. Sellisteloomade heaolu ja hooldamist tuleb täiendavate vahenditega parandada. Üksikult pidamise aeg peab olemavõimalikult lühike ja võimaluse korral tuleb säilitada visuaalne, kuulmis-, haistmis- ja kompimiskontakt teisteloomadega. Väljakujunenud rühma uute loomade toomine või uuesti toomine peab toimuma vastava väljaõppesaanud töötajate hoolika jälgimise all, et hoida ära väljakujunenud sotsiaalsete suhete häirimine ja ebakõlad.Sotsiaalset pidamist tuleb soodustada, nii et juba karjaloomi ostes valitaks omavahel kokkusobivad loomad.

L 197/14 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

81

4.5.3. Keskkonna mitmekesistamine

Loomadel peaks olema piisavalt suur ja sobivalt mitmekesine ruum, kus nad saaksid väljendada oma normaalseidkäitumisharjumusi. Stressikäitumise vähendamiseks tuleb neile anda teatud kontroll ja valik oma keskkonna üle.Sobivad keskkonna mitmekesistamise tehnikad aitavad loomal kohanemisega toime tulla. Lisaks sotsiaalsetetegevuste soodustamisele saab keskkonda mitmekesistada liigile sobiva liikumis-, toiduotsimis-, manipulatiiv- jakognitiivtegevuse kaudu. On soovitav lasta loomadel igal võimalusel liikuda. Hoidmiskohtade keskkonnamitmekesisus peab vastama looma liigispetsiifilistele ja individuaalsetele vajadustele. Mitmekesistamise võimalusedpeavad olema kergesti muudetavad, et uute teadmiste lisandumisel oleks neid võimalik rakendada.Mitmekesistamise programm vajab regulaarset ülevaatamist ja ajakohastamist. Loomade hooldamise eestvastutavad töötajad peavad mõistlike ja teadlike mitmekesistamise valikute tegemiseks tundma põhjalikult vastavaliigi etoloogiat ja bioloogiat. Nad peavad teadma, et loomale ei tule kasuks kõikide keskkonna mitmekesistamisevormide rakendamine, mistõttu nad peavad jälgima keskkonna mitmekesistamise mõju loomale ja kohandamaprogrammi vastavalt vajadusele.

4.5.4. Loomade hoidmiskohad

Hoidmiskohtade materjal ei tohiks kahjustada loomade tervist. Need peavad olema kavandatud ja ehitatudselliselt, et loomad ennast ei vigastaks. Kui hoidmiskohad ei ole mõeldud ühekordseks kasutamiseks, siis peavadneed olema valmistatud puhastamist ja dekontamineerimist taluvast materjalist. Erilist tähelepanu tuleb pööratahoidmiskohtade põrandakattele, mis peab sobima loomade liigile ja vanusele, et hõlbustada väljaheidetekõrvaldamist.

4.6. Söötmine

4.6.1. Sööda vorm, hulk ja etteandmine peab vastama looma füsioloogilistele ja käitumisvajadustele. Mõnele liigile tulebanda toiduotsimisvõimalus. Koresööt on mitme liigi toidus tähtsalt kohal, rahuldades samaaegselt ka teatudkäitumisvajadusi.

4.6.2. Loomasööt peaks olema maitsev ja puhas. Keemilise, füüsilise ja mikrobioloogilise saastumise vältimiseks tulebtooraine valimisel, sööda tootmisel, valmistamisel ja etteandmisel tarvitusele võtta vajalikud ettevaatusabinõud.Sööt peab olema pakitud kindlalt suletud kottidesse, millel on selgelt näha koostis ja tootmiskuupäev. Pakendilpeab olema tootja märgitud selgesti loetav kõlblikkusaeg, millest tuleb kinni pidada.

Sööda pakendamisel, vedamisel ja ladustamisel tuleb vältida selle saastumist, riknemist või hävimist. Laoruumidpeavad olema jahedad, pimedad, kuivad ning kahjurite ja putukate eest kaitstud. Kiiresti riknevat sööta, näitekshaljassööta, juur- ja puuvilju, liha, kala, tuleb ladustada külmhoones, külmikutes või sügavkülmikutes.

Kõiki söötmisel kasutatavaid söödatõstukeid, -renne ja muid seadmeid tuleb korrapäraselt puhastada ningvajaduse korral steriliseerida. Igapäevane puhastamine on vajalik, kui kasutatakse märgsööta või kui sööt saastubkergesti vee või uriiniga.

4.6.3. Igal loomal peab olema juurdepääs söödale. Konkurentsi vähendamiseks peab söötmiskoht olema piisavalt suur.Teatud juhtudel võib ülekaalulisuse vältimiseks osutuda vajalikuks söödakoguse piiramine.

4.7. Jootmine

4.7.1. Loomadel peab alati olema ligipääs puhtale joogiveele. Veega varustamisel tuleb tagada, et veega edasikanduvatemikroorganismidega kaasnev oht oleks võimalikult väike.

4.7.2. Jootmissüsteeme tuleb kavandada ja kasutada nii, et oleks tagatud sobiva kvaliteediga piisav veekogus.Joomiskohti (jootureid) peab olema piisavalt. Õnnetuste, näiteks ummistuste ja lekete, ning nakkuste levikuvältimiseks tuleb automaatjootmissüsteeme korrapäraselt kontrollida, hooldada ja loputada. Kõvapõhjalistepuuride puhul tuleb tarvitusele võtta ettevaatusabinõusid üleujutusohu vähendamiseks.

4.7.3. Kalade, kahepaiksete ja roomajate happe-, kloori- ja mitmete teiste kemikaalide taluvus on liigiti väga varieeruv.Seepärast tuleb sätestada, et akvaariumide ja mahutite veevarustust kohandatakse vastavalt iga liigi vajadustele jataluvuspiiridele.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/15

82

4.8. Allapanu

4.8.1. Loomadele tuleb alati tagada kohane allapanu või magamisase, tiinetele loomadele ka sobiv materjal või alus pesategemiseks.

Tavaliselt kasutatakse loomade hoidmiskohtades erinevaid materjale erinevate ülesannete täitmiseks: puhastamisehõlbustamiseks uriini ja väljaheite absorbeerimine; loomale teatud liigispetsiifilise käitumisharjumuse, nagunäiteks tuhnimise, kaevamise või uru tegemise võimaldamine; puhkamiseks mugava, pehme pinna või turvalisemagamisaseme tagamine; loomale poegade kasvatamiseks pesa ehitamise võimaldamine.

Teatavad materjalid ei pruugi olla sobivad kõikide nende vajaduste täitmiseks, mistõttu on tähtis võimaldadaloomadele piisaval hulgal sobivat materjali. Allapanu peab olema kuiv, imav, mittetolmav, mittetoksiline ning vabahaigustekitajatest, kahjuritest ja muust saastest. Allapanuna tuleb vältida keemiliselt töödeldud või looduslikketoksilisi aineid sisaldavast puidust saadud materjali või määratlemata ja standardiseerimata materjali.

4.8.2. Hoidmiskoha põrandad peavad võimaldama kõikidele loomadele kindlat ja mugavat puhkust. Magamiskohadtuleb hoida puhtad ja kuivad.

4.9. Puhastamine

4.9.1. Rajatise tase, sealhulgas loomakasvatuse tase, sõltub suures osas heast hügieenist. Väga kõrge puhtusaste peabolema ka loomapidamis-, pesu- ja laoruumides. Tuleb sisse seada hoidmiskohtade ja tarvikute, pudelite ja muuvarustuse puhastamise, pesemise, dekontamineerimise ja vajaduse korral steriliseerimise kord ning seda ka järgida.

4.9.2. Puhastamis- ja desinfektsioonirežiim ei tohi kahjustada loomade tervist või heaolu. Hoidmiskohtades allapanuvahetamise kohta tuleb kehtestada selge töökord, mis hõlmab ka arvestuse pidamist.

4.9.3. Hoidmiskohtade aluspinda tuleb korrapäraselt puhastada ning vajaduse korral uuendada, et see ei muutuksnakkusallikaks ega kahjurite levikukohaks.

4.9.4. Mõne liigi jaoks on tähtsaks käitumisharjumuseks territooriumi lõhnaga märgistamine ja selle harjumusehäirimine puhastamisega toob kaasa teatud määral sotsiaalseid pingeid. Puhastamisel tuleb nimetatudkäitumisvajadustega arvestada. Puhastamise sagedus sõltub hoidmiskoha tüübist, looma liigist, loomkoormusestja ventilatsioonisüsteemi võimest hoida sobivat õhukvaliteeti.

4.10. Kohtlemine

Loomade kohtlemine laboris võib mõjutada mitte ainult kasvatamise edukust, loomade kasvukiirust ja heaolu,vaid ka loomkatsete kvaliteeti ja tulemust. Loomade harjutamine pädevate ja enesekindlate töötajate igapäevasteloomakasvatustegevuste ja protseduuridega mõjub stressi leevendavalt nii loomadele kui ka töötajatele. Mõnedeliikide, näiteks koerte ja ahviliste puhul võib looma treenimine koostööks katse läbiviimisel olla kasulik niiloomade, töötajate kui ka teadusprogrammi jaoks. Teatud liikide jaoks peab kontakt inimestega olema prioriteet.

Mõnikord tuleb aga loomadega tegelemist vältida. Seda eriti metsloomade puhul, mis on ka üks põhjus, miksmetsloomad on katseloomadeks vähemsobivad. Loomade hooldamisega tegelevad töötajad peavad omahoolealustesse suhtuma alati hoole ja austusega ning olema vilunud loomadega tegelemisel ja nende ohjeldamisel.

Vajaduse korral tuleb osa tööajast jätta loomadega rääkimiseks, nendega tegelemiseks, nende treenimiseks janende välimuse eest hoolitsemiseks.

4.11. Humaanne surmamine

4.11.1. Kõik loomade humaansed surmamismeetodid nõuavad asjatundlikkust, mida on võimalik saavutada üksnesvastava väljaõppega. Loomade surmamine peab olema kooskõlas põhimõtetega, mis on toodud Euroopakomisjoni soovitustes katseloomade eutanaasia kohta (1. osa ja 2. osa).

L 197/16 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

83

4.11.2. Täielikult teadvuseta looma võib veretustada, kuid ilma eelneva tuimestuseta ei tohiks kasutada selliseid ravimeid,mis halvavad lihased enne teadvuse kadumist, ega kuraarelaadse toimega ravimeid, samuti ei tohiks kasutadaelektrivooluga surmamist, ilma et vool läbiks aju.

Loomarümpade kõrvaldamine peab olema keelatud kuni surma fikseerimiseni.

4.12. Arvestuse pidamine

Kõikide kasvatatud, varus hoitud ja seejärel loomkatses kasutatud katseloomade päritolu, kasutamise jakõrvaldamise kohta tuleb pidada arvestust. Arvestuse pidamine ei ole vajalik üksnes statistilistel eesmärkidel, vaidsee annab koos tervise- ja kasvatusarvestustega infot ka loomade heaolu kohta ning seda saab kasutadaloomakasvatuse ja planeerimise eesmärgil.

4.13. Identifitseerimine

Teatud juhtudel on tarvis loomi individuaalselt identifitseerida, näiteks juhul, kui vajatakse täpseid andmeid loomapaljundamisel või teaduslikes katsetes. Valitud meetod peab olema usaldusväärne nii märgistamise ajal kui kakaugemas perspektiivis ning põhjustama loomale võimalikult vähe valu ja ebamugavust. Vajaduse korral tulebkasutada rahusteid või paikset tuimastust ja valuvaigisteid. Identifitseerimise ja märgistamise peavad läbi viimavastava väljaõppe saanud töötajad.

LIIKE KÄSITLEV OSA

A. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED NÄRILISTE PIDAMISEKS

1. Sissejuhatus

Hiired

Laborihiir põlvneb metsikust koduhiirest (Mus musculus). Laborihiir on valdavalt öise eluviisiga, urge kaevav jaronimist armastav loom. Hiir ehitab pesa mikrokliima kontrollimiseks, varjualuseks ning poegimiseks. Hiired onhead ronijad. Hiired väldivad lagedate alade ületamist, nad eelistavad liikuda mööda seinaääri. Uurimustega ontuvastatud loomkoormuse astmest sõltuvalt väga erinevaid sotsiaalseid organisatsioone. Suguküpsed isashiiredvõivad olla tugevalt territoriaalsed. Tiined ja imetavad emashiired võivad pesa kaitsmisel osutuda agressiivseteks.Hiirtel, eriti albinootilistel liikidel, on halb nägemine, mistõttu nad on sõltuvad eelkõige haistmismeelest jamärgistavad oma territooriumi uriiniga. Hiirtel on väga hea kuulmine ning nad on tundlikud ultraheli suhtes.Alaliigiti esineb hiirte käitumises märkimisväärseid erinevusi.

Rotid

Laborirott põlvneb metsikust rändrotist (Rattus norvegicus) ja on väga seltsiv loom. Rotid väldivad lagedaid alasid jamärgistavad oma territooriumi uriiniga. Neil on kõrgelt arenenud haistmis- ja kuulmismeel ning nad on erititundlikud ultraheli suhtes. Päeval on rottide nägemine kehv, kuid mõned pigmenteerunud liigid näevad hästihämaras. Albinootilised rotid väldivad alasid, mille valgustus ületab 25 luksi. Rottide tegevusaktiivsus tõusebpimeduse saabudes. Noorloomad on väga seiklushimulised ja mängivad tihti sotsiaalseid mänge.

Liivahiired

Mongoolia liivahiir (Meriones sp.) on seltsiv, valdavalt öise eluviisiga näriline, kuigi laboris on ta aktiivne kapäevavalguses. Metsikult elades ehitavad liivahiired tunnelsissepääsuga urge, et kaitsta end röövloomade eest.Laboris kujundavad liivahiired sobivate tingimuste puudumisel sageli välja stereotüüpse kaevamiskäitumise.

Hamstrid

Hamstrite (Mesocricetus sp.) metsikud esivanemad on valdavalt üksildase eluviisiga. Emashamster on isasloomastsuuremat kasvu ja agressiivsem ning ta võib oma partnerile tõsiseid vigastusi tekitada. Hamstrid teevad sagelipuuris eraldi ala väljaheidete jaoks. Hamstrid märgistavad ala lõhnanäärme sekreediga. Emashamstrid vähendavadsageli oma pesakonda valikulise kannibalismiga.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/17

84

Merisead

Merisead (Cavia porcellus) on seltsivad, liikuvad närilised, kes ise urge ei kaeva, kuid kes elavad varjualustes javõivad kasutada teiste loomade urgusid. Täiskasvanud isasloomad võivad üksteise suhtes agressiivsed olla, kuigiüldiselt on agressiivsus harv nähtus. Merisead kipuvad äkilisi hääli kuuldes tarduma ja võivad äkiliste ootamatuteliigutuste peale rühmas kiini joosta. Merisead on äärmiselt tundlikud liigutamise suhtes ning nad võivad selletulemusel enam kui kolmekümneks minutiks tarduda.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Näriliste jaoks on sobiv temperatuurivahemik 20–24 oC. Kõvapõhjaliste puuride kohapealne temperatuur närilisterühmades on tihti toatemperatuurist kõrgem. Isegi juhul, kui puuri ventilatsioon on piisav, võib puuritemperatuur olla 6 oC toatemperatuurist kõrgem. Pesamaterjal/pesakastid võimaldavad loomadel oma mikro-kliimat kontrollida. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ohjeldussüsteemides olevale ja karvadeta loomade alatemperatuurile.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Näriliste rajatistes peab suhtelise õhuniiskuse tase olema 45–65 %. Erandina vajavad liivahiired suhtelistõhuniiskust 35–55 %.

2.4. Valgustus

Puurid peavad olema nõrgalt valgustatud. Puuride katused peavad olema varjutatud, et vähendada retinaalsedegeneratsiooni ohtu. See on eriti tähtis albinootiliste loomade puhul.

Pimedal perioodil võib kasulikuks osutuda närilistele nähtamatuks jääva punase valguse kasutamine, et töötajadsaaksid närilisi jälgida nende aktiivses faasis.

2.5. Müra

Kuna närilised on väga tundlikud ultraheli suhtes ja kasutavad seda suhtlemisel, on tähtis piirata liigset ultraheli.Ultrasageduslikku heli (üle 20 kHz) tekitavad paljud tavalised laboriseadmed, sealhulgas tilkuvad kraanid,kärurattad ja arvutimonitorid, mis võivad põhjustada ebanormaalset käitumist ja reproduktsioonitsükli häireid.Soovitav on jälgida helikeskkonda laial sagedusskaalal ja pika ajavahemiku jooksul.

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldosa punkt 2.6.)

3. Tervis

(Vaata üldosa punktid 4.1 ja 4.4.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Karjaloomi võib pidada rühmades, kui rühmad on püsivad ja harmoonilised. Selliste rühmade moodustamine onvõimalik, kuigi raske, kui peetakse isashiiri, täiskasvanud hamstreid või liivahiiri, kuna see võib kaasa tuua tõsiseidagressiooniilminguid liigikaaslaste vahel.

Kui vaenulikkus või vigastuste tekkimine on tõenäoline, siis võib loomi üksikult pidada. Juba tekkinud püsiva jaharmoonilise rühma lahutamist tuleb viimse võimaluseni ära hoida, kuna lahutusprotsess võib olla stressirikas.

L 197/18 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

85

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Hoidmiskohad ja nende mitmekesisus peavad loomadel võimaldama normaalselt käituda ja piisavalt vähendamaliigikaaslaste konkurentsi.

Allapanu, pesamaterjal ning pelgupaigad on närilistele kasvatamise, varus pidamise või katse läbiviimise ajal vägaolulised ning neid peab loomadele võimaldama, välja arvatud juhul, kui veterinaararsti soovitus või looma heaolukaalutlus tingib teistsuguse lähenemise. Nimetatud materjalide andmata jätmine katse eesmärkidel tulebkooskõlastada loomatehnikuga ja loomade heaolu eest vastutava pädeva isikuga. Närilistel tuleb lubadapesamaterjali omal soovil töödelda ja sellest pesa teha. Kui pesamaterjali kogus on loomale täieliku, kattega pesaehitamiseks ebapiisav, tuleb puur varustada pesakastidega. Magamisaseme materjalid peavad olema uriiniabsorbeerivad. Närilised võivad neid kasutada uriinimärgistuse tegemisel. Pesamaterjal on tähtis rottidele, hiirtele,hamstritele ja liivahiirtele, kuna see võimaldab neil tekitada paljunemiseks ja puhkamiseks sobiva mikro-keskkonna. Pesakastid või teised pelgupaigad on olulised merisigadele, hamstritele ja rottidele.

Merisigadele peab alati kättesaadav olema materjal töötlemiseks, nagu hein närimiseks ja peidukohaks.

Puutükkide andmist mälumiseks ja närimiseks võib kaaluda kõigi näriliste liikide keskkonna mitmekesistamisel.

Paljud näriliste liigid püüavad oma hoidmiskohta jagada söömise, puhkamise, urineerimise ja toiduvarude aladeks.Need alad rajanevad füüsiliste eralduste asemel pigem lõhnajälgedel, kuid osalised vaheseinad võivad osutudakasulikeks, et lubada loomadel ise otsida või vältida kokkupuudet teiste rühma liikmetega. Keskkonnamitmekesisuse suurendamiseks on väga soovitav piirdeaeda paigutada mõni mitmekesistamise vahend. Närilistepuhul on edukalt kasutatud torusid, karpe ja roniredeleid ning nende vahendite lisakasutegur on kasulikupõrandapinna suurendamine.

Liivahiired vajavad võrreldes teiste närilistega rohkem ruumi endale sobiva suurusega urgude ehitamiseks ja/võikasutamiseks. Liivahiired vajavad paksu kihti allapanu kaevamiseks ja pesa tegemiseks või uru asenduseks, mispeab olema vähemalt 20 cm pikk.

Tuleks kaaluda läbipaistvate või toonitud seintega hoidmiskohtade ja nende osade kasutamist, mis võimaldaksidloomi neid häirimata lähedalt jälgida.

Samu ruumi kvaliteedi ja kvantiteedi, keskkonna mitmekesistamise ning teisi käesolevas dokumendis toodudpõhimõtteid tuleb kasutada ka ohjeldussüsteemides, näiteks individuaalselt ventileeritavates puurides, kuigisüsteemi projektlahendusest võib tuleneda teistsuguse lähenemise vajadus.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Hoidmiskohad peavad olema kergesti puhastatavast materjalist ning nende projektlahendus peab võimaldamaloomi jälgida neid häirimata.

Noorloomade aktiivseks muutumisel vajavad nad täiskasvanutega võrreldes proportsionaalselt rohkem ruumi.

4.3.1. Mõõdu d

Närilistele selles ja järgnevates tabelites soovitatud puuri miinimumkõrgus tähendab puuri põranda ja puuri laevahelist vertikaalset vahemaad ja puur peab olema nii kõrge enam kui 50 % puuri põranda miinimumpindalaulatuses enne mitmekesistamise vahendite lisamist.

Katsete kavandamisel tuleb arvestada loomade võimaliku kasvuga, et tagada piisava suurusega ruum (vastavalttabelitele A.1–A.5) katsete kestuse ajaks.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/19

86

Tabel A.1

Hiired: hoidmiskoha minimaalsed mõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Kehakaal(g)

Hoidmiskoha minimaalnepindala(cm2)

Hoidmiskohapõranda

minimaalnepindala ühelooma kohta

(cm2)

Hoidmiskohaminimaalne

kõrgus(cm)

Varus ja katsete ajal kuni 20 330 60 12

üle 20 kuni 25 330 70 12

üle 25 kuni 30 330 80 12

üle 30 330 100 12

Paljunemisel 330

Monogaamse paari jaoks(paljundatud väljaspool/seespool) või kolmeserühma jaoks (seespaljundatud). Igatäiendava emasloomakohta lisada allapanu180 cm2. 12

Varus paljunevate juures(*)Hoidmiskoha suurus950 cm2

alla 20

950 40 12

Hoidmiskoha suurus1 500 cm2

alla 201 500 30 12

(*) Võõrutatud hiiri võib lühikese aja jooksul pärast võõrutamist hoida nimetatud suurema loomkoormusega rühmades,tingimusel, et loomadele tagatakse suuremad piisavalt mitmekesised hoidmiskohad. Nimetatud loomade pidamise tingimusedei tohi põhjustada heaolu langust, mis võib väljenduda järgmiselt: sagenenud agressiivsuse, haiguslikkuse või surmajuhtumid;stereotüüpne käitumine ja teised käitumishäired; kaalulangus; teised psühholoogilised või käitumise kaudu avalduvad stressiilmingud.

Tabel A.2

Rotid: hoidmiskoha minimaalsed mõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Kehakaal(g)

Hoidmiskoha minimaalnepindala(cm2)

Hoidmiskohapõranda

minimaalnepindala ühelooma kohta

(cm2)

Hoidmiskohaminimaalnekõrgus (cm)

Varus ja katsete ajal (*) kuni 200 800 200 18

üle 200 kuni 300 800 250 18

üle 300 kuni 400 800 350 18

üle 400 kuni 600 800 450 18

üle 600 1 500 600 18

Paljunemisel 800

Ema ja pesakond. Igatäiendava täiskasvanudlooma püsivalt lisamisellisada 400 cm2 18

Varus paljunevate juures(**)

kuni 50 1 500 100 18

üle 50 kuni 100 1 500 125 18

Hoidmiskoha suurus1 500 cm2

üle 100 kuni 150 1 500 150 18

üle 150 kuni 200 1 500 175 18

L 197/20 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

87

Kehakaal(g)

Hoidmiskoha minimaalnepindala(cm2)

Hoidmiskohapõranda

minimaalnepindala ühelooma kohta

(cm2)

Hoidmiskohaminimaalnekõrgus (cm)

Varus paljunevate juures(**)

kuni 100 2 500 100 18

üle 100 kuni 150 2 500 125 18

Hoidmiskoha suurus2 500 cm2 üle 150 kuni 200 2 500 150 18

(*) Eluaegsete uuringute läbiviimisel tuleb loomi pidada piisava suurusega hoidmiskohtades, et loomi oleks võimalik sotsiaalseltpidada. Kuna sellistel juhtudel on raske ette näha loomkoormust uuringu lõpus, siis võib ette tulla olukordi, mil ruumiminimaalne suurus looma kohta langeb alla soovitatud suuruse. Sellises olukorras tuleb anda eelis püsiva sotsiaalse struktuurisäilitamisele.

(**) Rotte võib lühikese aja jooksul pärast võõrutamist hoida nimetatud suurema loomkoormusega rühmades, kui loomadeletagatakse suuremad piisavalt mitmekesised hoidmiskohad. Nimetatud loomade pidamise tingimused ei tohi põhjustadaheaolu langust, mis võib väljenduda järgmiselt: sagenenud agressiivsuse, haiguslikkuse või surmajuhtumid; stereotüüpnekäitumine ja teised käitumishäired; kaalulangus; teised psühholoogilised või käitumise kaudu avalduvad stressi ilmingud.

Tabel A.3

Liivahiired: hoidmiskoha minimaalsed mõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Kehakaal(g)

Hoidmiskohaminimaalne suurus

(cm2)

Hoidmiskohapõranda

minimaalnepindala looma

kohta(cm2)

Hoidmiskohaminimaalne

kõrgus(cm)

Varus ja katsete ajal kuni 40 1 200 150 18

üle 40 1 200 250 18

Paljunemisel 1 200 18

Monogaamne paarvõi pojaga paar

Tabel A.4

Hamstrid: hoidmiskoha minimaalsed mõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Kehakaal(g)

Hoidmiskohaminimaalne pindala

(cm2)

Hoidmiskohapõranda

minimaalnepindala ühelooma kohta

(cm2)

Hoidmiskohaminimaalnekõrgus (cm)

Varus ja katsete ajal kuni 60 800 150 14

üle 60 kuni 100 800 200 14

üle 100 800 250 14

Paljunemisel 800

Emasloom võimonogaamne paarpesakonnaga 14

Varus paljunevate juures(*)

alla 601 500 100 14

(*) Võõrutatud hamstreid võib lühikese aja jooksul pärast võõrutamist hoida nimetatud suurema loomkoormusega rühmades,kui loomadele tagatakse suuremad piisavalt mitmekesised hoidmiskohad. Nimetatud loomade pidamise tingimused ei tohipõhjustada heaolu langust, mis võib väljenduda järgmiselt: sagenenud agressiivsuse, haiguslikkuse või surmajuhtumid;stereotüüpne käitumine ja teised käitumishäired; kaalulangus; teised psühholoogilised või käitumise kaudu avalduvad stressiilmingu.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/21

88

Tabel A.5

Merisead: hoidmiskoha minimaalsed mõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Kehamass(g)

Hoidmiskohaminimaalne pindala

(cm2)

Hoidmiskohapõranda

minimaalnepindala looma

kohta(cm2)

Hoidmiskohaminimaalnekõrgus (cm)

Varus ja katsete ajal kuni 200 1 800 200 23üle 200 kuni 300 1 800 350 23üle 300 kuni 450 1 800 500 23üle 450 kuni 700 2 500 700 23üle 700 2 500 900 23

Paljunemisel 2 500Paar pesakonnaga.Iga täiendavaemaslooma kohtalisada 1 000 cm2 23

4.3.2. P õ r a n d

Võrestikust või metallvõrgust põrandatele tuleb eelistada allapanuga kõva pinnaga põrandaid või perforeeritudpõrandaid. Kui kasutatakse võrestikust või metallvõrgust puure, siis peab puhkealaks olema kõvapõhjaline võiallapanuga põrand või merisigade puhul restpõrand, kui loomkatse eritingimused ei määra teisiti.Paaritamispraktika osana võib allapanu mitte anda.

Kuna metallvõrgust põrandad võivad põhjustada tõsiseid vigastusi, siis tuleb põrandaid hoolikalt kontrollida jakorras hoida, et tagada lahtiste või teravate servade puudumine.

Tiinuse viimases staadiumis, poegimise ja imetamise ajal tuleb emasloomi hoida ainult allapanuga kõvapõhjalistespuurides.

4.4. Söötmine

(Vaata üldosa punkt 4.6.)

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

4.6. Allapanu

(Vaata üldosa punkt 4.8.)

4.7. Puhastamine

Tuleks säilitada kõrged hügieeninõuded, kuid on soovitav jätta loomadele mõned lõhnajäljed. Vältida tuleb liigasagedast puuride vahetamist, eriti tiinete emasloomade puhul ning emasloomade ja pesakonna puhul, kunahäirimisel võib emasloom pojad maha jätta või ära süüa.

Puhastamise sagedus tuleb otsustada puuri tüübi, looma liigi, loomkoormuse ja ventilatsioonisüsteemi sobivaõhukvaliteedi tagamisvõime alusel.

4.8. Kohtlemine

Loomadega tegelemisel tuleb hoolikalt jälgida, et loomi või puuri keskkonda häiritaks minimaalselt. See on erititähtis hamstrite puhul.

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

L 197/22 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

89

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldosa punkt 4.13.)

B. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED KÜÜLIKUTE PIDAMISEKS

1. Sissejuhatus

Küülik (Oryctolagus cuniculi) on loomu poolest karjaloom. Küülikud vajavad piisavalt ja mitmekesise keskkonnagaruumi. Selle puudumisel võib kaduda küüliku loomulik lokomotoorne tegevus ja võivad tekkida luustikuhäired.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Küülikutele sobiv temperatuurivahemik on 15–21 oC. Temperatuur küülikute kõvapõhjalistes puurides on sagelikõrgem toatemperatuurist. Isegi piisava ventilatsiooni korral võib puuri temperatuur olla kuni 6 oCtoatemperatuurist kõrgem.

Pesamaterjal/pesakastid annavad loomadele võimaluse kontrollida oma mikrokliimat. Erilist tähelepanu tulebpöörata temperatuurile ohjeldussüsteemides.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Suhteline õhuniiskus küülikutele mõeldud rajatistes ei tohiks olla alla 45 %.

2.4. Valgustus

(Vaata üldosa punkt 2.4.)

2.5. Müra

(Vaata üldosa punkt 2.5.)

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldosa punkt 2.6.)

3. Tervis

(Vaata üldosa punktid 4.1 ja 4.4.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Noori ja emaseid küülikuid tuleb pidada harmoonilistes sotsiaalsetes rühmades. Üksikult pidamist tuleb lubadaüksnes veterinaarsel või looma heaolust tingitud põhjusel. Üksikult pidamine tuleb kooskõlastada loomatehni-kuga ja loomade heaolu eest vastutava pädeva isikuga. Täiskasvanud suguküpsed isased võivad olla territoriaalsedja neid ei tohiks teiste suguküpsete isastega koos pidada. Noori küülikuid ja täiskasvanud emaseid küülikuid onedukalt peetud mitmekesise sisustusega põrandaaedikutes, kuigi rühmasid tuleb agressiivsuse vältimiseks hoolikaltkorraldada. Rühmas pidamiseks on ideaalsed samast pesakonnast pärit loomad, kes on koos kasvanudvõõrutamisest saadik. Kui loomi ei saa rühmas pidada, siis võiks kaaluda nende pidamist visuaalses lähikontaktis.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/23

90

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Sobivad vahendid küülikute elupaiga mitmekesistamiseks on koresööt, heinapallid või närimispulgad, samutivarjuline ala peitu pugemiseks. Kui küülikuid peetakse rühmaaedikutes, siis tuleb kasutada visuaalseid barjääre jaelemente, mis pakuks pelgupaiku ja võimaldaks leida kohti, kust avaneb ülevaade ümbritsevale. Poegivateleemastele küülikutele tuleb võimaldada materjali pesa tegemiseks või pesakast.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Hoidmiskohad võiksid soovitavalt olla nelinurkse kujuga. Hoidmiskoha sees peab olema kõrgem, tõstetud ala.Tõstetud alal peab loom saama lamada ja istuda ning sealt kergesti alla tulla, kuid see ala ei tohiks katta enam kui40 % põrandapinnast. Kui hoidmiskoha kõrgus peab olema nii suur, et küülikul tagajalgadel istudes kõrvad lage eipuudutaks, siis tõstetud ala puhul ei ole selline kõrgus vajalik. Kui on head teaduslikud või veterinaarsedpõhjendused riiulitest loobumiseks, siis peab puur olema 33 % suurem ühe küüliku kohta ja 60 % suurem kaheküüliku kohta. Küülikuid tuleb võimaluse korral pidada aedikutes.

4.3.1. Mõõdu d

Tabel B.1

Üle 10 nädalased küülikud: hoidmiskoha minimaalsed mõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Lõplik kehakaal (kg)

Põranda minimaalne pindala ühe võikahe harmoonilises sotsiaalses suhtes

looma kohta(cm2)

Minimaalne kõrgus(cm)

alla 3 3 500 453–5 4 200 45üle 5 5 400 60

Seda tabelit saab kasutada nii puuride kui ka aedikute puhul. Puurides peab olema tõstetud ala (vaata tabelit B.4).Aedikutes peavad olema ruumijaotused, mis annavad loomale valiku ise teiste loomadega kontakti otsida võisuhtlemist vältida. Täiendav põrandapind on 3 000 cm2 iga kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda küülikukohta, samas kui 2 500 cm2 tuleb lisada iga järgneva küüliku kohta alates kuuendast isendist.

Tabel B.2

Emasloom pesakonnaga: hoidmiskoha minimaalsed mõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Emaslooma kehakaal(kg)

Hoidmiskoha minimaalnepindala (cm2)

Lisaruum pesakastide jaoks(cm2)

Hoidmiskohaminimaalnekõrgus(cm)

alla 3 3 500 1 000 453 kuni 5 4 200 1 200 45üle 5 5 400 1 400 60

Tiinetele emastele küülikutele peab vähemalt kolm kuni neli päeva enne poegimist võimaldama pesategemisekseraldi koha või pesakasti, millesse nad saavad pesa teha. Pesakast peab soovitavalt paiknema väljaspoolhoidmiskohta. Pesa tegemiseks tuleb anda õlgi või muud pesamaterjali. Hoidmiskoht peab olema kavandatudselliselt, et emasel küülikul oleks võimalik oma poegade juurest pärast poegade pesast lahkumist minna teise kohtavõi tõstetud alale. Pärast võõrutamist peab pesakonda nende poegimiskohas koos hoidma nii kaua kui võimalik.Poegimiskohas võib hoida kuni kaheksat pesakonnakaaslast kuni seitsmenädalaseks saamiseni, ning viitpesakonnakaaslast võib hoida põranda miinimumpinnal kaheksa- kuni kümnenädalaseks saamiseni.

L 197/24 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

91

Tabel B.3

Alla 10-nädalased küülikud: Hoidmiskoha minimaalsed mõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Vanus Hoidmiskoha minimaalnepindala (cm2)

Põranda minimaalnepindala iga looma kohta

(cm2)

Hoidmiskoha minimaalnekõrgus(cm)

Võõrutamisest kuni 7nädalaseks saamiseni

4 000 800 40

7- kuni 10nädalane 4 000 1 200 40

Seda tabelit saab kasutada nii puuride kui ka aedikute puhul. Aedikutes peavad olema ruumi liigendavadstruktuurid, mis võimaldavad loomal teiste loomadega kontakti otsida või suhtlemisest hoiduda. Võõrutamisejärel tuleb pesakonda koos hoida nii kaua kui võimalik.

Tabel B.4

Küülikud: tõstetud alade optimaalsed mõõdud tabelis B.1. toodud mõõtudega hoidmiskohtadele

Vanus nädalatesLõplik kehakaal

(kg)Optimaalne pindala

(cm × cm)Optimaalne puuri kõrguspuuri põrandast (cm)

alla 3 55 × 25 253–5 55 × 30 25

üle 10 nädalased üle 5 60 × 35 30

Tõstetud ala ja kogu hoidmiskoha asjakohaseks kasutamiseks on ülaltoodud hoidmiskoha tõstetud ala pindala jakõrgus optimaalsed, väga lähedase miinimum- ja maksimumväärtusega (± 10 % optimaalsest suurusest). Kuitõstetud ala kasutamisest loobumiseks on head teaduslikud või veterinaarsed põhjendused, siis peab puur olema33 % suurem ühe küüliku kohta ja 60 % suurem kahe küüliku kohta, et soodustada küülikute lokomotoorsettegevust ja anda võimalus domineerivamast loomast eemalehoidmiseks.

Kui tõstetud ala on mõeldud alla kümnenädalastele küülikutele, siis on selle ala optimaalsed mõõdud 55 × 25 cmja kõrgus põrandast peab olema selline, et loomad saaksid seda kasutada.

4.3.2. P õ r a n d

Võrkpõrandate kasutamist tuleb vältida, kui puhkeala ei ole piisavalt suur kõikide küülikute samaaegseksmahutamiseks igal ajal. Kõvapõhjalist allapanuga põrandat või perforeeritud põrandat tuleb eelistada võrestikustvõi metallvõrgust põrandatele.

4.4. Söötmine

(Vaata üldosa punkt 4.6.)

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

4.6. Allapanu

(Vaata üldosa punkt 4.8.)

4.7. Puhastamine

(Vaata üldosa punkt 4.9.)

4.8. Kohtlemine

(Vaata üldosa punkt 4.10.)

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/25

92

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldosa punkt 4.13.)

C. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED KASSIDE PIDAMISEKS

1. Sissejuhatus

Kodukass põlvneb üksildase eluviisiga Aafrika metskassist (Felis silvestris libyca), aga tal on tugev eelsoodumussotsiaalse käitumise õppimiseks. Varakult sobiva sotsialiseerimisega harjunud kass võib edukalt suhelda niiliigikaaslastega kui ka inimesega.

Hea läbisaamine inimestega soodustab hilisemate katsete läbiviimiseks sobiva iseloomu kujunemist. Kuna kassidelpuuduvad dominantsed hierarhiad ja näib, et neil puuduvad konfliktijärgsed leppimismehhanismid, siis võibsotsiaalsete suhete loomine olla stressirikas. Kasside stressiilmingud ei ole nii selgelt nähtavad, mistõttu neid onvõrreldes koerte stressiilmingutega raskem märgata.

Kassid on territoriaalsed ja kiinduvad konkreetsesse kohta, mistõttu kohavahetus võib neil tõenäoliselt tekitadastressi. Kassid on väga head ronijad ja nad kasutavad sageli tõstetud alasid (näiteks riiuleid) nii parema ülevaatesaamiseks kui ka rühma teistest kassidest eemaldumiseks.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Kassidele sobib lai temperatuurivahemik, seda tingimusel, et nende heaolu ei halvene. Kui katses osalevaid kasseon vaja täpselt kontrollida, tuleb temperatuur hoida vahemikus 15–21 oC (vaata üldosa punkt 2.2.3).

Kassipoegade termoregulatsioon on esimesel kümnel elupäeval piiratud, mistõttu selles ajavahemikus tulebvõimaldada kohalikku lisasoojendust.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Suhtelise õhuniiskuse kontrollimist ei peeta vajalikuks, kuna kassid taluvad halbade kõrvalmõjudeta erinevaõhuniiskusega kohti.

2.4. Valgustus

Kasside hoidmine loomulikus ööpäevases valgustsüklis on lubatud. Kui fotoperioodi valguse faas tagataksekunstliku valgustusega, siis peab see kestma kümnest kuni kaheteistkümne tunnini päevas.

Kui loomulik valgus puudub täielikult, siis peab kasutama nõrka öövalgustusust (5–10 luksi), et kassid säilitaksidmingil määral nägemisvõime ja et neil ei tekkiks hirmurefleksi.

2.5. Müra

(Vaata üldosa punkt 2.5.)

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldosa punkt 2.6.)

L 197/26 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

93

3. Tervis

(Vaata üldosa punktid 4.1 ja 4.4.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Emased kassid ja kohitsetud mõlemast soost kassid on üldiselt seltsivad ning neid hoitakse harilikult kuni12liikmelistes rühmades. Siiski nõuab kahe- või enamaliikmelise rühma moodustamine selle liikmete omavahelisthoolikat sobitamist. Erihoolt vajatakse kasside ümbergrupeerimise, uue kassi rühma toomise, kohitsemata isastekasside rühma toomise või kasside suuremates rühmades hoidmise puhul.

Kui kasse peetakse harilikult rühmades, siis võib üksikult pidamine osutuda oluliseks stressiallikaks. Seetõttu eitohiks kasse üksikult pidada enam kui 24 tundi ilma veterinaarse või heaolu põhjenduseta. Üle 24 tunnisekestusega üksikult pidamine katse eesmärgil peab olema kooskõlastatud loomatehnikuga ja loomade heaolu eestvastutava pädeva isikuga.

Liigikaaslaste vastu korduvalt agressiivseid kasse peab üksikult pidama üksnes siis, kui neile ei leidu sobivatkaaslast. Paarikaupa või rühmas peetavate isendite sotsiaalset stressi tuleb jälgida vähemalt kord nädalaskindlaksmääratud käitumis- ja/või psühholoogilise stressi punktiarvestuse (testi) alusel. See on eriti vajalikkohitsemata isaste kasside puhul.

Emaseid kasse koos alla neljanädalaste poegadega või emaseid kasse tiinuse viimasel kahel nädalal võib pidadaüksikult. Sellel ajavahemikul võib lubada harilikult rühmas peetavatel emastel kassidel juurdepääsu oma rühmajuurde, näiteks ühendades poegemiskohad rühma hoidmiskohaga.

Kasside sotsiaalse käitumise kujunemisel on määrava tähtsusega sotsiaalne kogemus, mis on saadud teisest kunikaheksanda elunädalani. Sellel ajal on eriti oluline kassi kokkupuude teiste kassidega (näiteks pesakonnaliikmetega) ja inimestega ning tutvumine tulevase elukeskkonnaga. Täiskasvanud kassi käitumine sõltubigapäevasest tegelemisest kassipojaga sellel tundlikul ajajärgul. On tõestatud, et isegi lühiajaline loomagategelemine tema esimesel elupäeval on oluline, sest noored loomad on juba võimelised reageerima lõhnadele japuudutustele.

Kassidel peab olema iga päev aeg mängimiseks ja inimestega suhtlemiseks, lisaks täiendav aeg regulaarsekshoolduseks. Erilist tähelepanu tuleb pöörata üksikult peetavate kasside sotsiaalse keskkonna mitmekesistamiseletäiendavate inimkontaktide kaudu.

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Kassidel peavad olema osaliselt kinnised kõrgemale tõstetud elemendid (näiteks põrandast umbes ühe meetrikõrgusele paigutatud riiulil asetsev kolme seina ja katusega ase), et kassidel oleks võimalik saada ümbritsevastülevaade, ja juhul, kui kasse peetakse paaris või rühmas, võimaldada neile piisavat distantsi teistest kassidest.Konkurentsi vähendamiseks peab selliseid elemente olema sobival hulgal. Elemendid peavad piirdeaias paiknemanii, et loomad saaksid olemasolevat ruumi võimalikult hästi kasutada.

Kassidel peab oma hoidmiskohas olema varjupaiga ja privaatsuse võimalus, eriti võimalus olla teistehoidmiskohtade kasside nägemisulatusest väljast. Küüniste teritamiseks ja ala lõhnaga märgistamiseks peakspiirdeaias olema vertikaalne puitpind.

Keskkonna mitmekesistamiseks tuleb kasvandustes ja kasutajaasutustes võimaluse korral lasta kassidel viibidajooksuaias.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/27

94

Jahipidamise matkimist ja mängimist tuleb soodustada. Kassidele tuleb pakkuda erinevaid mänguasju ja neid tulebkorrapäraselt vahetada, et tagada pidev stimuleerimine ja vältida tuttavlikkust, mis vähendab mängumotivatsiooni.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Hoidmiskohad, sealhulgas nende vaheseinad, peavad olema tugevad ja kergesti puhastatavad. Projektlahenduse jaehituse eesmärk peab olema avatud ja kerge rajatise loomine, mis võimaldaks kassidel saada ülevaade ka omapiirdeaiast väljaspool toimuvast.

4.3.1. Mõõdu d

Tabel C.1

Kassid: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Hoidmiskoha põrandapindala (*)

(m2)

Riiulid(m2)

Hoidmiskoha kõrgus(m)

Hoidmiskoha miinimum-pindala ühe täiskasvanudlooma kohta

1,5 0,5 2

Iga täiendava looma kohtalisada

0,75 0,25 —

(*) Märkus: põrandapindala ei hõlma riiulite pindala.

Pesakonnaga emase kassi pidamiseks on minimaalne ruum ühe kassi pidamise ruum, mida tuleb järk-järgultsuurendada, nii et neljakuuselt on pesakond ümber paigutatud vastavalt ülaltoodud täiskasvanud kassi ruuminõuetele. Normaalne vanus võõrutamiseks on seitsme- kuni üheksanädalaselt.

Kasse ei tohi sundida püsivalt väljas elama. Kassidel peab alati olema sissepääs siseruumi, mis vastab kõigilekäesolevas suunises toodud standarditele, sealhulgas miinimummõõtudele.

Söömiskoht ja liivakast peavad asuma üksteisest vähemalt 0,5 meetri kaugusel ning neid alasid ei tohi omavahelvahetada.

Ruumi piiramine alla ülaltoodud miinimumnormi, näiteks ainevahetuse jälgimise puuris või sarnases katsepuurisvõib tõsiselt kahjustada loomade heaolu. Selliseid piiranguid peab kasutama minimaalselt ja tegema seda ruumis,mis vastab nii palju kui võimalik ülaltoodud nõuetele. Ruum peab olema piisavalt suur, et loom saaks end täiestivälja sirutada nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt, lamada ja ringi keerata.

4.3.2. P õ r a n d

Kasside hoidmiskohtades tuleb eelistada kõvapõhjalist ühes tükis siledat ja libisemisevastast põrandat. Täiendavsisustus peaks tagama igale kassile mugava puhkeaseme.

Avatud põrandasüsteemid, nagu võrestikud või metallvõrk, kassidele ei sobi. Kui avatud põranda kasutamine onõigustatud, siis tuleb hoolitseda, et selle konstruktsioon ei tekitaks valu, vigastusi või haigusi ning lubaks loomadelväljendada normaalseid käitumisharjumusi. Kogemuse põhjal võib väita, et ainevahetuse jälgimise puurid ei olealati vajalikud, kuna kassi uriini ja väljaheidet saab koguda ka otse kassiliivakastist.

Jooksuaia pinnakatte kvaliteet ja viimistlus ei pea vastama piirdeaia põrandakatete standardile, tingimusel, et sedaon hõlbus puhastada ja see ei tekita kassidele füüsilisi vigastusi.

4.4. Söötmine

(Vaata üldosa punkt 4.6.)

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

L 197/28 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

95

4.6. Allapanu

Iga kahe kassi kohta peab olema vähemalt üks kassiliivakast minimaalsete mõõtudega 300 × 400 mm, milles peabolema sobiv absorbeeriv ja mittetoksiline kassiliiv või allapanumaterjal, mis on kassidele vastuvõetav ja nendepoolt kasutatav. Kui uriin ja väljaheide jäetakse regulaarselt liivakastist väljapoole, siis tuleb panna lisakastidalternatiivse allapanuga. Kui see meetod osutub paarikaupa või rühmas peetavate kasside puhul väheefektiivseks,siis osutab selline käitumine sotsiaalsele mittesobivusele ning kassid tuleb kuni probleemi lahenemiseni ühekauparühmast eemaldada.

Kassidel peab olema piisavalt sobivast kergesti puhastatavast materjalist magamisasemeid. Magamisasemetel peabolema polüesterfliisist või sarnasest materjalist kate.

4.7. Puhastamine

Kasutatavaid hoidmiskohti tuleb puhastada vähemalt kord päevas. Iga päev tuleb tühjendada liivakaste ja pannasinna uus allapanumaterjal.

Hoidmiskohtade puhastamise käigus ei tohiks kassid märjaks saada. Kui hoidmiskohti puhastatakse veevoolikuga,siis tuleb kassid puhastamise ajaks viia kuiva kohta ja tagasi tuua alles siis, kui nende hoidmiskoht on piisavaltkuivanud.

4.8. Kohtlemine

Kassidele on lähedane suhe hooldajaga ülitähtis, iseäranis üksikult peetavate kasside puhul.

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldosa punkt 4.13.)

D. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED KOERTE PIDAMISEKS

1. Sissejuhatus

Kodukoer (Canis familiaris) on uudishimulik ja väga sotsiaalne loom, kes õpib aktiivselt oma ümbruskondatundma, peegeldades sellega hundi perekonnast esivanemate käitumist. Kuigi koer puhkab suurema osa päevast,vajab ta aktiivsel perioodil mitmekesist füüsilist ja sotsiaalset keskkonda.

Tiined emased koerad vajavad üksindust vaikses kohas, kus pojad ilmale tuua ja neid kasvatada.

Agressiivsus on oluline riskitegur ja koerte sotsiaalselt harmoonilistes rühmades pidamine vajab hoolt. Soovitusedlähtuvad tavaliselt kasutatavate urukoerte (beagle) omadustest. Teiste tõugude kasutamisel tuleb arvestadakonkreetse tõu omadustega.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Koeri võib pidada laia temperatuurivahemiku juures tingimusel, et nende heaolu ei halvene. Katsealuse koeratäpseks jälgimiseks tuleb hoida temperatuuri vahemikus 15–21 oC. (Vaata üldosa punkt 2.2.3.)

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/29

96

Kutsikatel on ligikaudu kümnel esimesel elupäeval piiratud kontroll termoregulatsiooni üle, mistõttu tuleb sellelajal poegimispiirdeaeda täiendavalt soojendada.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Suhtelise õhuniiskuse kontrollimist ei peeta vajalikuks, kuna koerad taluvad õhuniiskuse suurt kõikumistkõrvalnähtudeta.

2.4. Valgustus

Koerte hoidmine loomuliku 24tunnise pimeduse-valguse vahelduvuse tsüklis on lubatud. Kui fotoperioodi valgusefaasi tagab kunstlik valgustus, siis peab see olema 10–12 tundi päevas.

Kui loomulik valgus puudub täielikult, siis peab kasutama nõrka öövalgustust (5–10 luksi), et koerad säilitaksidmingil määral nägemisvõime ja et neil ei tekkiks hirmurefleksi.

2.5. Müra

Koerakasvatustes müratase, mille kahjustav mõju inimestele on teada, võib väga kõrge olla ning see võib mõjutadakoerte tervist ja füsioloogiat. Seetõttu tuleb kaaluda võimalusi rajatistes müra vähendamiseks. Koerte häälekust onvõimalik vähendada, kui rajatise kavandamisel võetakse arvesse koerte käitumisvajadusi. Suurema osa mürasttekitavad koerad, aga seda võivad tekitada ka loomakasvatusega seotud tegevused rajatise sees ning väljastpooltkostuv müra. Väljast kostuvaid haukumist ergutavaid müraallikaid tuleb piirata miinimumini. Rajatisele sobivaasukoha ja arhitektuurilise projektlahenduse leidmine aitab piirata välismüra sissekostumist. Müra rajatise seessaab vähendada heli summutavate materjalide või elementide kasutamisega. Koertepidamise rajatise kavandamiselvõi muutmisel tuleb kasutada ekspertide nõuandeid müra vähendamiseks.

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldosa punkt 2.6.)

3. Tervis

(Vaata üldosa punktid 4.1 ja 4.4.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Koeri tuleb pidada sotsiaalselt harmoonilistes rühmades, kui katse või heaolu tagamise nõuded ei määra teisiti.Erilist tähelepanu on vaja, kui koerad rühmitatakse ümber või rühma tuuakse võõras koer. Rühma sotsiaalsetkokkusobivust tuleb igal juhul järjekindlalt jälgida.

Kasvanduste ja kasutajaasutuste välijooksuaiad mitmekesistavad koerte elukeskkonda ning nende kasutamist tulebvõimaluse korral koertele võimaldada.

Isegi lühiajaline koera üksikult pidamine võib olla oluline stressitegur. Seetõttu ei tohi koeri heaolu võiveterinaarse põhjuseta üle nelja tunni üksikult hoida. Üle nelja tunni kestev üksikult pidamine katse jaoks tulebotsustada koostöös loomatehnikuga ja loomade heaolu eest vastutava pädeva isikuga.

Sellisel juhul tuleb koerte heaoluks ja hooldamiseks kasutada täiendavaid vahendeid. Igale üksikult peetavalekoerale tuleb iga päev võimaldada lisaaega inimesega suhtlemiseks ning nägemis-, kuulmis- ja võimaluse korralpuutekontakt teiste koertega.

Teaduslike vastunäidustuste puudumisel peavad üksikult peetavad koerad saama iga päev liikuda eraldatud alal,võimaluse korral koos teiste koertega, ning töötajate järelevalve all ning nendega suheldes.

L 197/30 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

97

Isaseid koeri tuleb võimaluse korral pidada sotsiaalselt harmoonilistes paarides või rühmades või koos emastekoertega. Tiined koerad tuleb poegimiskohta viia alles nädal kuni kaks nädalat enne eeldatavat poegimistähtaega.Poegimiskohas peetava emase koeraga peavad töötajad iga päev täiendavalt tegelema.

Koerte sotsiaalne käitumine kujuneb 4.–12. elunädala vahel. Sellel perioodil on eriti tähtsal kohal koera sotsiaalsedkontaktid oma pesakonnaga, täiskasvanud koertega (nt emaga) ja inimestega ning tutvumine tulevaseelukeskkonnaga. Täiskasvanud koera käitumine sõltub otseselt igapäevasest tegelemisest kutsikaga sellel tundlikulajajärgul. On tõestatud, et isegi lühiajaline tegelemine loomaga tema esimesel elupäeval on oluline, sest nooredloomad on juba võimelised reageerima lõhnadele ja puudutusele.

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Loomade siseruumid ja välisaedikud peavad pakkuma koertele mõningat privaatsust ning võimaldama neil juhtidaoma sotsiaalset käitumist.

Erinevate tegevuste jaoks peavad olema eraldi alad. Seda on võimalik saavutada, kui näiteks kasutada tõstetudplatvorme ja jagada aedikud osadeks.

Koeramaiustused ja -mänguasjad tõstavad loomade heaolu, tingimusel et neid kasutatakse mõistlikult ning nendeandmist jälgitakse piisavalt. Koerte närimisvajaduse rahuldamiseks peavad saadaval olema sobivad närimisva-hendid.

Liikumine annab koertele mitmekülgse ja varieeruva keskkonnakogemuse ning võimaldab teiste koerte jainimestega suhelda. See on eriti tähtis juhul, kui kirjeldatud vajadusi ei ole võimalik täielikult rahuldadahoidmiskoha sees. Seetõttu tuleb teaduslike või veterinaarsete vastunäidustuste puudumisel koeri ideaalsel juhuliga päev viia eraldi jalutusalale, kus nad saavad võimaluse korral liikuda koos teiste koertega töötajate järelevalveall ja nendega suheldes.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Hoidmiskohad, sealhulgas nende vaheseinad, peavad olema tugevad ja kergesti puhastatavad. Nendeprojektlahendus ja ehitus peaks looma avatud ja kerge rajatise, mis võimaldab koertel jälgida ka oma vahetusthoidmiskohast väljaspool toimuvat.

4.3.1. Mõõdu d

Käesolevate juhtnööride eesmärk on soodustada koerte sotsiaalset pidamist ja võimaldada neile piisavaltmitmekesine keskkond. Tuleb märkida, et käesoleva kontseptsiooni ja strateegia kohaselt tuleb igati soodustadakoerte pidamist suures ning sotsiaalselt harmoonilises rühmas nii kasutatava põrandapinna suurendamise kui katäiendavate suhtlemisvõimalustega.

Koeri ei tohiks kunagi sundida pidevalt väljas elama ja neil peab alati olema juurdepääs siseruumi, mis vastabkäesolevates juhistes täpsustatud ehitus- ja keskkonnakontrolli standarditele. Siseruumid peavad moodustamavähemalt 50 % koertele võimaldatavast miinimumpinnast, nagu on näidatud tabelis D.1.

Allpool kirjeldatud ruumi suurus on arvutatud urukoera vajaduste põhjal. Tuleb märkida, et suurekasvulistetõugude, näiteks bernhardiini või iiri hundikoera puhul tuleb ruumi suurust märkimisväärselt suurendada. Laboriurukoerast erinevatele tõugudele sobiva ruumi suurus tuleb otsustada koostöös veterinaartöötajatega ja vastutavaasutusega.

Tabel D.1

Koerad: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Kehakaal(kg)

Hoidmiskohaminimaalne pindala

(m2)

Hoidmiskohapõranda minimaalnepindala ühe või kahe

looma kohta(m2)

Iga täiendava loomakohta minimaalseltlisatav pind (m2)

Hoidmiskohaminimaalne kõrgus

(m)

kuni 20 4 4 2 2üle 20 4 8 4 2

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/31

98

Paaris või rühmas peetavate koerte üksikult pidamisel võib pinda vähendada kuni poole võrra kogu lubatudruumist (2 m2 alla 20 kg kaaluvale koerale, 4 m2 üle 20 kg kaaluvale koerale), kui koeraga tehakse katseiddirektiivi 86/609/EMÜ mõistes ning eraldamine on katse seisukohast hädavajalik. Sellise piirangu aeg peab olemavõimalikult lühike ja see ei tohiks mingil juhul kesta üle nelja tunni. Sätte eesmärk on julgustada paaris pidamist(eriti toksikoloogiliste uuringute puhul), võimaldades samal ajal jälgida toidu tarbimist ja viia läbi preparaadiandmise järgseid vaatlusi.

Igasugune sotsiaalne või füüsiline lisapiirang, nagu näiteks ainevahetuse jälgimise puur või rihma otsas hoidminevõib looma heaolu sügavalt kahjustada. Ainevahetuse jälgimise puuris pidamine või sarnane pidamise viisloomkatse läbiviimise eesmärkidel peab toimuma ruumis, mis vastab ülalkirjeldatule kõige paremini ja onvähemalt nii suur, et loom saaks end täielikult välja sirutada, lamada ja ümber keerata.

4.3.2. Im e t a v a d ko e r a d p e s a ko nn a g a j a k u t s i k a d k e h a k a a l u g a k u n i 7 , 5 k g

Imetava koera ja pesakonna ruum peab olema sama suur kui sama kaaluga emase koera ruum. Poegimisaedikpeab olema kavandatud nii, et emane koer saaks kutsikatest eemalduda teise sektsiooni või tõstetud alale.

Kutsikate võõrutamiseks on normaalne vanus 6–9 nädalat.

Tabel D.2

Koerad: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Koera kaal(kg)

Hoidmiskoha minimaalnepindala(m2)

Hoidmiskoha põrandaminimaalne pindala ühe

looma kohta(m2)

Hoidmiskoha minimaalnekõrgus(m)

alla 5 4 0,5 2

üle 5 kuni 10 4 1,0 2

üle 10 kuni 15 4 1,5 2

üle 15 kuni 20 4 2 2

üle 20 8 4 2

4.3.3. P õ r a n d

Koerte pidamise ruumides tuleb eelistada kõvapõhjalist ühes tükis siledat ja mittelibisevat põrandat. Igale koeraletuleb tagada mugav kõvapõhjaline magamisase, näiteks kasutades kõrgemalasetsevaid asemeid või platvorme.

Koerte puuris ei tohiks kasutada avatud põrandasüsteeme, näiteks võrest või metallvõrgust põrandat. Juhul kuiavatud põranda kasutamine on põhjendatud, tuleb selle kavandamisel ja ehitamisel hoolikalt jälgida, et sellinepõrand ei põhjustaks valu, vigastusi või haigestumist ning võimaldaks loomadel tavapäraselt käituda. Kuipõrandakate hakkab looma heaolu häirima, siis tuleb pöörduda nõu saamiseks veterinaararsti poole ja vajadusekorral viia koer üle kõva põrandakattega ruumi.

Võõrutamata kutsikaid ja sünnituseelseid tiineid emasloomi või imetavaid emasloomi ei tohiks pidada avatudpõrandaga ruumis.

Jooksuaia pinnakatte kvaliteet ja viimistlus ei pea vastama suunises toodud standardile, kuid see peab olemahõlpsasti puhastatav ja ei tohi koertele vigastusi tekitada.

4.4. Söötmine

(Vaata üldosa punkt 4.6.)

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

L 197/32 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

99

4.6. Allapanu

Koerte hoidmisel kõva põrandaga ruumides võib vähese allapanu kasutamine lihtsustada puhastamist ningvähendada vajadust korrapärase pesemise või veejoaga pesemise järele.

Tiinetel ja imetavatel emasloomadel peab tema aitamiseks poegimisel ja kutsikate kasvatamisel olema pesaasemematerjalidega. Asemematerjalidest on abi ka kutsikatel, samuti võivad sellest kasu saada teatud tõugukoerad, näiteks inglise hurt.

4.7. Puhastamine

Kasutatavaid hoidmiskohti tuleb puhastada vähemalt kord päevas. Väljaheited ja määrdunud materjalid tulebkõrvaldada koerte ruumidest vähemalt kord päevas, vajaduse korral tihedamini.

Koerte hoidmiskohtade märgpuhastust tuleb läbi viia vastavalt vajadusele, kusjuures koerad ei tohiks märjakssaada. Kui hoidmiskohti puhastatakse voolikuga, siis tuleb koerad selleks ajaks kuiva kohta viia ja tagasi tuua allessiis, kui ruum on piisavalt kuiv.

4.8. Kohtlemine

(Vaata punkt 4.1 ülal ja üldosa punkt 4.10.)

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldosa punkt 4.13.)

E. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED VALGETUHKRUTE PIDAMISEKS

1. Sissejuhatus

Valgetuhkrud (Mustela putorius furo) on kiskjad, kes looduses vabalt elades toituvad väikestest imetajatest,lindudest, kaladest ja selgrootutest. Neil on keeruline jahtimiskäitumine ja komme toitu varuks koguda, kuigiroiskunud toitu nad ei söö.

Kuigi looduses vabalt elav tuhkur on üldiselt üksikult elav loom, siis paistab, et vangistuses on tuhkrute heaolukaalutlustel neid parem pidada sotsiaalselt harmoonilistes rühmades. Tuhkrud elavad tavaliselt urgudes, mistõttunad eelistavad vangistuses elades taolisi materjale, milles nad saavad roomata ja mängida, näiteks torusid.

Tuhkrud paljunevad tavaliselt kord aastas, paaritumishooaeg on kevadel. Isasloomad on agressiivsed ja võitlevadpaaritumishooajal innukalt võõraste isasloomadega. Sel perioodil võib osutuda vajalikuks isasloomi üksikultpidada.

Tuhkur on intelligentne, uudishimulik, mänguline ja liikuv loom ning neid iseloomujooni peab nende ruumidekavandamisel ja nendega tegelemisel arvesse võtma. Tuhkrute pidamiseks sobib keeruline, põgenemiskindel ruum,mis pakub tuhkrule võimalusi elada laia käitumisharjumuste skaalat kohaselt.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Tuhkruid tuleb hoida temperatuurivahemikus 15–24 oC.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/33

100

Tuhkrute higinäärmed ei ole hästi arenenud, mistõttu tuleb tuhkruid kuumarabanduse vältimiseks kaitsta kõrgetemperatuuri eest.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Suhtelise õhuniiskuse kontrollimist ja jälgimist ei peeta vajalikuks, kuna tuhkrud taluvad õhuniiskuse suurtkõikumist kõrvalmõjudeta.

2.4. Valgustus

Valguseallikas ja -tüüp ei tohiks olla loomadele vastumeelne ning erilist hoolt tuleb kanda ülemistel riiulitelasetsevates puurides elavate tuhkrute, eriti albiinode eest.

Tuhkrute pidamine loomulikus 24tunnise pimeduse-valguse vahelduvuse tsüklis on lubatud.

Kui fotoperioodi valguse faas tagatakse kunstliku valgustusega, siis peab see olema minimaalselt 8 tundi päevasning ei tohiks üldjuhul kesta üle 16 tunni päevas.

Samas tuleb märkida, et paljunemistsükli mõjutamiseks on valguse-pimeduse tsükli muutmine vajalik (ntfotoperioodi valguse faas võib ulatuda 6–16 tunnini).

Kui loomulik valgus puudub täielikult, siis peab kasutama nõrka öövalgustust, et tuhkrud säilitaksid mingil määralnägemisvõime ja et neil ei tekkiks hirmurefleksi.

2.5. Müra

Tuhkrutele mõjub helide puudumine või kuulmismeele stimulatsiooni puudumine kahjulikult ning teeb nadnärviliseks. Samas on leitud, et müra ja vibratsioon võivad tuhkrutes esile kutsuda stressi, mida tuleb vältida.Tuhkrute ruumides tuleb püüda vähendada äkilist või harjumatut loomakasvatustegevusega seotud müra rajatiseseest või väljast. Välismüra kostumist saab piirata rajatisele sobiva asukoha ja arhitektuurilise lahendusega.Rajatisesisest müra saab vähendada heli summutavate materjalide ja elementidega. Loomapidamise rajatisekavandamisel või muutmisel tuleb arvesse võtta eksperdi nõuandeid müra vähendamiseks.

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldosa punkt 2.6.)

3. Tervis

(Vaata üldosa punktid 4.1 ja 4.4.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Loomi tuleb pidada sotsiaalselt harmoonilistes rühmades, kui ei ole katsest või heaolust tingitud põhjust loomaüksikult pidada.

Jooksuajal võib osutuda vajalikuks pidada täiskasvanud isasloomi üksikult, et vältida võitlusi ja vigastusi. Muul ajalsaab isasloomi edukalt rühmades pidada.

Tiineid emasloomi tuleb pidada üksikult üksnes tiinuse lõpus, mitte enam kui kaks nädalat enne poegimist.

Rühmaga harjunud loomade eraldamine võib tekitada märkimisväärset stressi. Üle 24 tunnise kestusega eraldatusvõib juba tõsiselt looma heaolu kahjustada. Seetõttu ei tohiks ilma veterinaararsti põhjenduseta või looma heaolukaalutlusteta valgetuhkruid üle 24 tunni üksikult pidada. Üle 24 tunni kestev eraldatus katse eesmärgil tulebkooskõlastada loomatehnikuga ja loomade heaolu eest vastatava pädeva isikuga.

L 197/34 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

101

Kui loomi peetakse üksikult kas katse või heaolu tagamise tõttu, siis tuleb nende heaoluks ja hooldamisekskasutada täiendavaid vahendeid. Üksikult peetavale loomale tuleb iga päev võimaldada lisaaega hooldajagasuhtlemiseks ning teiste tuhkrutega nägemis-, kuulmis- ja võimaluse korral puutekontaktiks.

Valgetuhkrutele rühmas ja regulaarse suhtlemisvõimaluse andmisel tuleb arvesse võtta tuhkrute sotsiaalsetkäitumist. Üldjuhul näib, et tuhkrutele tuleb regulaarne ja kindel tegelemine kasuks ning seda tuleb soodustada,kuna siis paraneb loomade elukvaliteet ja nad on seltsivamad.

Tuhkrute sotsiaalne käitumine kujuneb välja noores eas, mistõttu on oluline, et noorloom oleks sotsiaalseskontaktis teiste tuhkrutega (näiteks samast pesakonnast tuhkrutega) ja inimestega (näiteks looma hooldajaga).Igapäevane loomaga tegelemine selles tundlikus arenguetapis on täiskasvanud tuhkru sotsiaalse käitumise alus. Onkindlaks tehtud, et mida sagedamini tuhkur teistega suhtleb, seda rahulikumaks loom muutub. Suhtlemist peabjätkama kogu elu.

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Valgetuhkrute hoidmiskoha projektlahendus peab vastama looma liigi- ja tõuspetsiifilistele vajadustele.Hoidmiskoht peab olema kohandatav, et seda saaks uute teadmiste lisandumisel muuta.

Puuri projektlahendus peab võimaldama tuhkrutele mõningat privaatsust ja kontrolli oma sotsiaalse käitumiseüle.

Lisaks allpool täpsustatud põranda miinimumpindalale tuleb tekitada eraldatud alad erinevate tegevuste jaoks,näiteks kõrgemal asetsevad platvormid ja aediku sektsioonid. Pesakastide kasutamisel tuleb need kavandadaselliselt, et noored valgetuhkrud pesas püsiksid.

Kartongist või jäigast plastikust pakendid ja torud ning paberkotid virgutavad nii tuhkru uudishimu kui kamängulusti. Tuhkrud kasutavad meelsasti veevanne ja veeanumaid.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Käesolevate juhtnööride eesmärk on soodustada valgetuhkrute sotsiaalset pidamist ja võimaldada neile piisavaltmitmekesist keskkonda. Tuleb märkida, et käesoleva kontseptsiooni ja strateegia kohaselt tuleb igati soodustadavalgetuhkrute pidamist suures ning sotsiaalselt harmoonilises rühmas nii kasutatava põrandapinna suurendamisekui ka täiendavate suhtlusvõimaluste pakkumisega.

Valgetuhkrute hoidmiskohad, sealhulgas vaheseinad, peavad olema tugevad ja kergesti puhastatavad. Nendeprojektlahendus ning ehitus peab võimaldama avatud ja kerge rajatise, mis annab tuhkrutele ülevaate teistesttuhkrutest ja töötajatest väljaspool nende vahetut hoidmiskohta. Tuhkrutele tuleb anda varjumis- jaeraldumisvõimalus oma vahetu hoidmiskoha sees. Eriti oluline on võimalus väljuda teiste tuhkrute vaateulatusest.

Tuhkrutel on silmapaistev põgenemisoskus, mistõttu hoidmiskoha projektlahendus peab välistama loomapõgenemise või enese vigastamise põgenemiskatsel.

Soovitatav tuhkrute hoidmiskoha miinimumkõrgus on 50 cm. Tuhkrutele meeldib ronida ja see kõrgusvõimaldab neil selle mitmekesisust pakkuva tegevusega tegelda. Põrandapind peab olema piisavalt suur, et loomsaaks liikuda ja valida endale sobivad kohad magamiseks, söömiseks ja urineerimiseks/roojamiseks. Keerukakeskkonna loomiseks peab loomade hoidmiskoha pindala olema vähemalt 4 500 cm2. Igale valgetuhkrulevajaliku ruumi minimaalsed suurused on järgmised:

Tabel E.1

Valgetuhkrud: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Hoidmiskohaminimaalne pindala

(cm2)

Hoidmiskoha põrandaminimaalne pindala ühe

looma kohta(cm2)

Hoidmiskoha minimaalnekõrgus(cm)

Loomad kaaluga kuni 600 g 4 500 1 500 50Loomad kaaluga üle 600 g 4 500 3 000 50Täiskasvanud isasloomad 6 000 6 000 50Emasloom pesakonnaga 5 400 5 400 50

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/35

102

Lokomotoorse tegevuse soodustamiseks peab puur olema pigem ristküliku- kui ruudukujuline.

Eespoolnimetatust väiksema ruumi, näiteks ainevahetuse jälgimise puuri kasutamine loomkatse läbiviimiseeesmärgil võib looma heaolu tõsiselt kahjustada.

4.3.1. P õ r a n d

Tuhkrute pidamise kohas tuleb eelistada tugevat ühes tükis siledat ja mittelibisevat põrandat. Täiendava sisustuselisamisega, nagu näiteks asemed või platvormid, tuleb igale tuhkrule tagada soe ja mugav puhkamiskoht.

Avatudpõrandasüsteeme, nagu näiteks võredest või võrgust põrandad, valgetuhkrutele ei soovitata.

4.4. Söötmine

(Vaata üldosa punkt 4.6.)

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

4.6. Allapanu

Igal tuhkrul peab olema asemematerjal. Lisaks tuleb anda pesategemismaterjale, nagu näiteks heina, õlgi võipaberit. Süvaallapanu loetakse keskkonna mitmekesistamise lisavahendiks.

Hea tava kohaselt kasutatakse vähemalt veidi allapanumaterjali, et hõlbustada puhastamist ja vähendadamärgpuhastuse või veejoaga pesemise sagedust.

4.7. Puhastamine

Märgpuhastuse käigus ei tohiks tuhkrud märjaks saada. Kui hoidmiskohti puhastatakse voolikuga, siis tulebtuhkrud selleks ajaks viia kuiva kohta ja tagasi tuua alles siis, kui ruum on piisavalt kuiv.

Tuhkrud kipuvad roojama hoidmiskoha kindlas piirkonnas asuvale vertikaalsele pinnale. Liivakasti kasutaminevõib osutuda kasulikuks ning vähendada ülejäänud hoidmiskoha puhastamise sagedust.

Liivakastist ja muudest kohtadest, mida loomad käimlana kasutavad, tuleb väljaheide ja määrdunud materjaleemaldada vähemalt kord päevas ning vajaduse korral sagedamini.

Ülejäänud hoidmiskoha puhastamise sageduse määravad järgmised tegurid: loomkoormus, hoidmiskohaprojektlahendus ja paljunemistsükli konkreetne aste, näiteks poegimiseelne või -järgne periood.

4.8. Kohtlemine

(Vaata üldosa punkt 4.10.)

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldosa punkt 4.13.)

L 197/36 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

103

F. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED AHVILISTE PIDAMISEKS

a. Üldised kaalutlused

1. Sissejuhatus

Ahviliste pidamine laboritingimustes toob kaasa hulga probleeme, mida ei teki teiste sageli laboris kasutatavateimetajate puhul. Ahvilised ei ole kodustatud loomad, nad on metsloomad ja enamik neist on puiselulised. Et nadon metsloomad, tähendab see ühtlasi, et nad on kodustatud loomadest valvsamad ja reageerivad seetõttu tugevaltigale võõrale ja ärevust tekitavale ärritajale. Erinevalt kodustatud loomaliikidest ei valita neid katse jaoks inimesesuhtes üles näidatud sõbralikkuse ja madala agressiivsuse järgi. Varajane sõbralik kontakt väga noore looma jahooldaja vahel muudab looma vähem kartlikuks, sest loom mõistab, et tuttavad inimesed ei kujuta endast ohtu,kuid siiski säilib loomadel enamik nende metsikute liigikaaslaste omadustest. Erinevalt puiseluliste loomade hulkamitte kuuluvatest laboriimetajatest on ahviliste põgenemissuund röövloomade eest pigem vertikaalne kuihorisontaalne. Isegi kõige vähem puiseluline liik otsib pelgupaika puu otsast või kaljunukilt. Seetõttu peabpiirdeaed olema nii kõrge, et loom saaks enda turvaliselt tundmiseks ronida piisavalt kõrgele istuma. Ahvilistehoidmiskohtade ülesehituse küsimus on ülioluline. On hädavajalik, et loomad saaksid kasutada neile antud ruuminii täielikult kui võimalik, sest puiseluliste loomadena vajavad nad kolmemõõtmelist ruumi. Selle võimaldamisekstuleb hoidmiskohta paigaldada rõhtlatte istumiseks ja ronimisvahendeid.

Lisaks metsikule loomusele ja ronimisharjumusele on ahvilistel arenenud kognitiivsed võimed ning keerukastoiduotsimis- ja sotsiaalne käitumine. Sellest tulenevalt vajavad nad keerukat, mitmekesist keskkonda, misvõimaldab neil järgida oma tavapäraseid käitumisharjumusi. Rühmas pidamisel tuleb siiski sellised käitumistavad,mis tekitavad kannatust või valu või viitavad vigastuse tekitamisele, viia miinimumini.

Katsetes kasutatavad ahvilised peavad olema üles kasvanud vangistuses ja võimaluse korral samas kohas, et vältidaveoga kaasnevat stressi. Vangistuses kasvatatud loomade kohta on teada nende vanus, vanemad ja terviseandmedning neid on kasvatatud standardiseeritud loomakasvatusmeetoditega. Kui ahvilisi tuleb sisse tuua, siis tuleb loomvõimaluse korral valida kõrge heaolu ja hooldamise standardi poolest tuntud paljunemiskolooniast. Loomadel eitohi olla zoonootilisi haigusi. Vabalt looduses elavaid loomi tuleb kasutada üksnes erandkorras, kuna see kujutabendast terviseriske töötajatele, loomade minevik on teadmata ning nad on ilmselt kartlikumad. Mõnel juhul võiblooma suremus kinnipüüdmiskohal ja päritolumaa pidamise kohta vedamisel olla suur.

Sagedamini kasvatatavate ja kasutatavate laboriliikide kohta antakse täiendavad juhised. Lisanõuandeid teisteliikide kohta (või kui ilmnevad käitumis- või paljunemisprobleemid) tuleb otsida kogenud primatoloogidelt jahooldajatelt, et rahuldada piisavalt iga liigi vajadusi.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Kuna vangistuses peetavatel loomadel on piiratud võimalus iseseisvalt kliimaoludega kohaneda, siis ei esindalaboriloomade kohta antud temperatuurivahemikud alati neid, mida loomad looduses kogevad. Üldiselt peavadvahemikud olema sellised, et need oleksid loomade jaoks optimaalsed ja töötajate jaoks mugavad. Kui kasutatakseka välisaedikuid, siis on hädavajalik kõiki loomi mahutava varjualuse olemasolu halbade ilmastikuolude korral jaalaline sissepääs piisavalt sooja siseruumi. See on eriti oluline laialdaste välisaladega paljunemiskolooniates, etvältida külmakahjustusi ja vastsündinute surma talvekuudel.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Kuigi osa ahvilisi pärineb kõrge õhuniiskusega troopilistest vihmametsadest ja osa kuivadest piirkondadest, ei olelaboris peetavale kolooniale nende loodusliku elupaiga kliima jäljendamine vajalik. Üldiselt peetakse suhtelistõhuniiskust 40–70 % mugavaks nii loomade kui töötajate jaoks. Tuleks hoolt kanda selle eest (vaata üksikuidliike), et õhuniiskus ei oleks liiga madal ja eriti tuleb vältida pikaajalist kokkupuudet nimetatud vahemikustmadalamale jääva õhuniiskusega Uue Maailma ahvide puhul, kes on vastuvõtlikud hingamisteede haigustele.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/37

104

2.4. Valgustus

Enamikule laboris peetavatest ahvilistest sobib 12tunnise valguse ja 12tunnise pimeduse tsükkel. Mõne liigi jaoksvõib osutuda kasulikuks koitu ja eha imiteeriva kunstliku valgustuse kasutamine. Öise eluviisiga liikide jaoks,näiteks Aotus trivirgatus, peab tsüklit muutma nii, et tööpäeva teatud perioodil kasutatakse nõrka punast valgust, etloomi saaks jälgida nende aktiivse perioodi ajal ja samas viia turvaliselt läbi rutiinseid loomakasvatustegevusi.Ahvilisi tuleb igal võimalusel hoida akendega ruumides, kuna akendest tulev loomulik valgus mitmekesistabkeskkonda.

2.5. Müra

Rahustava taustaheli, näiteks muusika või raadioprogrammide kasutamine päevasel ajal võib keskkondamitmekesistada ja aidata summutada äkilist valju müra, kuid seda ei tohiks teha pidevalt. Muusika võib mõjudastressis loomadele rahustavalt. Enamiku liikide jaoks on soovitatav helitugevus sama, mida soovitatakse töötajatejaoks, kuid mõnede liikide, nagu näiteks küünisahvlased (callithiridae) (marmosetid ja tamariinid), puhul tulebarvesse võtta, et nad kuulevad ka ultraheli. Taustaheli peab olema nõrk ning ületama 65 dBA vaid lühiajaliselt.

2.6. Alarmsüsteemid

Enamikul kõrgemalt arenenud ahvilistel on inimesega sarnane kuulmine. Sireene ei tohiks kasutada, sest needhirmutavad loomi. Alternatiiviks võib olla kõikides ruumides töötajatele nähtavate vilkuvate lampide kasutamine.

3. Tervis

Vangistuses üleskasvanud loomade kasutamine peab tagama nende hea tervise ning kindlustama, et nad ei olenakkusallikaks töötajatele või teistele ahvilistele. Siiski peavad kõik sissetoodud loomad saabuma täielikuveterinaartõendiga ja läbima karantiini. Karantiinis tuleb nende tervist hoolikalt jälgida ning vajaduse korral tehavereuuringud, bakterioloogilised uuringud ja parasiidiproovid pädevates laboratooriumides.

Kõik koloonia ahvilised peavad olema asjatundliku veterinaararsti järelevalve all ja nende tervist tulebperioodiliselt kontrollida. Nende sarnasus inimestega tähendab ühtlasi seda, et nad on vastuvõtlikud erinevatelehaigustele ja parasiitidele, mis võivad esineda mõlemal liigil ja võivad mõnel juhul olla teisele liigile eluohtlikud.Seetõttu on elulise tähtsusega töötajate korrapärane tervisekontroll. Loomadega ei tohiks kokku puutuda töötaja,kes võib ohustada loomade tervist. Erilist tähelepanu tuleb pöörata selliste loomadega tegelemisele, kes võivad ollanakatunud inimesele ülekanduvate patogeenidega. Töötajad peavad olema ohust teadlikud ja nakkusohuvähendamiseks tuleb võtta kasutusele vastavad meetmed. Terviseandmeid tuleb hoida iga looma kogu elutsüklikohta. Arvestades zoonootiliste haiguste võimalust, peavad pädevad töötajad ja laborid kõiki ootamatuidhaigestumise ja surma juhtumeid põhjalikult uurima.

Kõik erinevatest geograafilistest piirkondadest pärinevad ahvilised tuleb hoida rangelt üksteisest lahus kuni nendetervisliku seisundi kindlakstegemiseni.

Siseruumides on eriti tähtis kahjurite tõrje.

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Ahviliste sotsiaalse käitumise, keskkonna mitmekesistamise strateegiate ja korraldamise kohta soovitusteandmiseks peab kättesaadav olema ahviliste sotsiaalset käitumist tundev pädev isik.

Kuna tavaliselt laboris peetavad ahvilised on sotsiaalsed loomad, tuleb neid pidada koos ühe või mitme omavahelkokkusobiva liigikaaslasega. Harmooniliste suhete kindlustamiseks on hädavajalik moodustada laboris peetavatestahvilistest omavahel hästi sobiv rühm. Omavaheline kokkusobivus ja sellest johtuvalt rühma koosseis vanuse ningsoo lõikes sõltub konkreetsest liigist. Rühmade moodustamisel tuleb arvestada vastava liigi loomulikku sotsiaalsetkorraldust. Piiratud tingimustes võib rühma koosseisus teha muudatusi, kuna pikem tagaajamine või rühmastväljatõugatute eraldumine on ruumi piiratuse tõttu võimatu, mistõttu võib loomulik vanuse ja soo lõikes rühmamoodustamine olla ebasobiv. Näiteks makaakide puhul võib loodusliku paljudest isas- ja emasloomadestkoosneva rühma asendada haaremikorraldusega. Rühma koosseis võib tuleneda ka katse protokollist, mis võibnäiteks määrata, et rühma liikmed peavad olema samast soost või samast vanuserühmast. Nägemisulatust piiravadpiirded, mis võimaldavad loomadel üksteise vaateväljast eemalduda, on rühmas pidamise puhul tähtsal kohal.Mitme põgenemistee olemasolu võimaldab vältida kallaletunge ning hoida ära selle, et domineerivad loomadtakistavad alamaid minemast hoidmiskoha teistesse osadesse.

L 197/38 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

105

Pärast loomade rühmadesse paigutamist või ümberpaigutamist tuleb neid hoolikalt jälgida. Agressiivsusega toimetulemiseks ja selle vähendamiseks peab olema kindlaks määratud vastav tegevuskava.

Kui loomi peetakse samasoolistes rühmades, siis on kõige parem vastassoo esindajaid lähedal mitte pidada, kunasee võib mõnikord muuta isasloomad agressiivseks. Sotsiaalsest pidamisest tuleb erandeid teha üksnesveterinaarsel põhjusel või katse edukaks läbiviimiseks. Üksikult pidamist tohib lubada võimalikult lühikeseksajaks ja hoolika järelevalve all, kui selleks on veterinaarne või looma heaolust tingitud vajadus. Looma pidamineüksikult katse läbiviimise eesmärkidel tuleb kooskõlastada loomatehnikuga ja loomade heaolu eest vastutavapädeva isikuga. Üksikult peetavate loomade heaoluks ja hooldamiseks tuleb kasutada täiendavaid vahendeid.Katseloomadele, kelle pidamine suures rühmas ei ole võimalik, sobib kõige paremini elamine sobiva samast soostpaarilisega.

Kui sotsiaalselt peetavaid loomi tuleb teatud ajaks üksteisest lahutada, näiteks preparaatide manustamiseks, siistuleb looma tagasiviimisel rühma hoolikalt ja valvsalt jälgida, kuna rühma sotsiaalne korraldus võib olla vahepealmuutunud ning looma võidakse rünnata. Lahenduseks võib olla selle looma paigutamine üksikusse hoidmiskohta,mis on ühendatud põhieluruumiga või asub selle sees, või kõikide loomade lühiajaline üksteisest lahutamine,millele järgneb kogu rühma samaaegne taasühinemine.

4.1.1. P a l j u n em i n e

Kasvatuskoloonia sooline jaotus ja loomade arv sõltub konkreetsest liigist. Tuleb tagada, et ruum oleks piisavaltavar ning mitmete võimalustega, et vältida isendite, eriti alama positsiooniga emasloomade ja noorloomadehirmutamist. Polügaamsete liikide puhul peab sugude osakaaluga tagama, et enamik emasloomi paaritub jasünnitab järglase. Kui rühmas on rohkem kui üks isasloom, siis tuleb hoolikalt jälgida, et isasloomad omavahelsobiksid. Monogaamseid liike peetakse pererühmadena, mis koosnevad paljunevast paarist ja kahe või enamapesakonna järglastest.

Tulevaste suguloomade jaoks on tähtis, et noorloomad kasvaksid üles püsivas sotsiaalses rühmas, eelistatult omasünnirühmas ja koos emaga. See tagab, et nende oskused järglaste kasvatamiseks ja sotsiaalseks suhtlemisekshierarhia sees on piisavad.

Loomad kasvatavad tavaliselt sekkumiseta edukalt üles ühe või kaks järglast. Siiski on vaja korraldada äratõugatudjärglaste käekäik, et vähendada nende loomade kannatusi.

4.1.2. Ema s t l a h u t am i n e

Noorloomade sünnijärgne areng on aeglane ja kestab nt Cercopithecoidea sugukonna puhul mitu aastat, kusjuuresemast sõltuvus kestab olenevalt liigist 8–12 kuud. Sellel perioodil õpivad noored ema valvsa pilgu all omaümbruskonda tundma ja suhtlevad erinevate sotsiaalsete partneritega.

Noorloomad õpivad rühmas järglaste kasvatamist teiste noorloomadega suheldes või isegi nende eest hoolitsedes.Järglase lahutamine kolooniast põhjustab kannatusi nii emale kui ka noorloomale enesele. Seetõttu soovitataksejätta noorloomad kuni iseseisvumiseni oma sünnikolooniasse. Kui nad on heaolu kaalutlustel võõrutatud võieraldatud varem, siis on soovitatav nad sotsiaalse arengu, käitumise, füsioloogia ja immuunsüsteemi kahjustamisevältimiseks paigutada hästi korraldatud rühma. Sobiv vanus võõrutamiseks on igal liigil erinev.

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Elukeskkond peab võimaldama loomal täita igapäevast keerukat tegevuskava. Erinevuste tõttu loomulikuskäitumises tulenevad täpsemad nõuded eluruumidele konkreetsest liigist. Hoidmiskoht peab loomal laskmarakendada nii laiaulatuslikku käitumisrepertuaari kui võimalik, tagama turvalisuse tunde ja piisavalt mitmekesisekeskkonna jooksmiseks, kõndimiseks, ronimiseks ja hüppamiseks. Taktiilselt stimuleerivad materjalid on samutiväärtuslikud. Loomadele tuleb anda teatud kontroll oma keskkonna üle. Teatud ajavahemike tagant tuleb tehauuendusi, näiteks väike muudatus hoidmiskoha sisustuses või söötmiskorralduses.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/39

106

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Ahvilisi peaks pidama nii, et neil ei kujuneks välja ebaharilikke käitumisharjumusi ja nad saaksid rahuldavasulatuses järgida tavapäraseid käitumisharjumusi.

Liigi jaoks sobiva hoidmiskoha mõõdud tulenevad järgmistest asjaoludest:

— täiskasvanud looma suurus (kuigi noorloomad on täiskasvanutest väiksemad, on nad tavaliselttäiskasvanutest aktiivsemad, mistõttu nad vajavad füüsilise arengu ning mängimise jaoks sarnastemõõtudega ruume);

— piisavalt avar ruum mitmetasandilise ning väljakutseid esitava keskkonna loomiseks;

— majutatava rühma suurus.

4.3.1. Mõõdu d

Kõigi ahviliste pidamisel tuleb arvestada järgmisi põhimõtteid:

— puurid peavad olema piisavalt kõrged, et loom saaks põgeneda vertikaalsuunas ja istuda rõhtlatile võiriiulile, ilma et ta saba puudutaks põrandat;

— loom peab saama järgida tavapärast lokomotoorset ja käitumisrepertuaari;

— sobivate keskkonna mitmekesistamise vahendite jaoks peab olema piisavalt ruumi;

— ühtki looma ei tohiks üksikult pidada, välja arvatud erandkorras;

— rohkem kui kaht puuri ei tohiks vertikaalselt ühte ritta paigutada.

4.3.2. V ä l i s a e d i k u d

Ahvilisi tuleb võimaluse korral lasta välisaedikusse. Neid kasutatakse sagedasti suuremate ahviliste kasvatamisel.Välisaedikute eeliseks on nende sarnasus loomade loomuliku elukeskkonnaga. Välisaedikud on kasulikud varushoitavate loomade või katseloomade pidamisel, kui keskkonna täpne jälgimine ei ole nõutav ningvälistemperatuurid on sobivad. Välisaedikud on tavaliselt ehitatud metallist, kuid kasutada võib ka teisi materjale,sealhulgas puitu, tingimusel et see on sobiva vahendiga ilmastikukindlaks tehtud. Teatud puuliigid ontoksikoloogid heaks kiitnud, kuid vajalik on analüüsitõend. Puidust välisaedikut on kerge hooldada ja väljavahetada, seda saab ehitada kohapeal vastavalt eriprojektile, see tekitab vähem müra ja on looduslähedasemmaterjal. Puidust aediku terviklikkuse säilitamiseks peab raamistik olema sellisest puust, mida loomad ei näri võikaetud metallvõrguga ja mittetoksilise puidukaitsevahendiga. Aediku põhjaks sobib betoon või looduslik taimkate.Betoonpõrandaga välisaedikud võib katta sobiva mittetoksilise allapanuga. Üks välisaediku pool peab olemakatusega, et loomad saaksid vihmase või päikselise ilma korral sinna varju minna. Alternatiivina võib paigaldadavarjualuseid. Välisaedikute olemasolul kasutavad ahvilised neid isegi talvel. Samas peab saama kasutada ka köetudsiseruume. On soovitatav, et siseruumi miinimumpindala vastaks täpsustatud miinimumsuurustele, et välistadakarmide ilmaolude korral loomadega ülerahvastatust. Välisaedikute miinimummõõte kindlaks ei määrata, kunategemist on täiendava ruumiga. Kui erinevad hoidmiskohad, näiteks sise- ja välisruumid, on ühendatud, tulebkasutada enam kui üht vaheust, et vältida alluvate loomade lõksu püüdmist domineerivate loomade poolt.

4.3.3. S i s e h o i dm i s ko h a d

Kuigi sisehoidmiskohad on tavaliselt ehitatud metallist, on edukalt kasutatud ka teisi, vaiksemat keskkondatagavaid materjale, näiteks puit, laminaat ja klaas.

Hoidmiskoha omadustest on üliolulise tähtsusega selle kõrgus, kuna kõik ahvilised peavad saama ronida, hüpata jaistuda kõrgel rõhtlatil. Seinad võivad koosneda muu hulgas metallvõrgust, millel saab ronida. Selleks et loomadsaaksid kõik üheaegselt istuda, tuleb paigaldada ka piisaval hulgal diagonaalseid oksi või rõhtlatte. Metallvõrguvalimisel peab vigastuste vältimiseks hoolega jälgima, et loomade jalad sellesse kinni ei jääks.

L 197/40 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

107

Kõva pinnaga põrandate eeliseks on võimalus neid katta allapanuga, millesse võib puistata toitu toiduotsimiseergutamiseks. Ahvilised vajavad tegevusruumi, kuid veterinaarsetest või katse eesmärkidest võib tuleneda vajadusneid lühiajaliselt paigutada väiksemasse hoidmiskohta. Põhiruumi saab väiksemateks osadeks jagada vaheseintegaja/või liikuva tagaseinaga, põhiruumi sisse paigutatava puuri, kahe ühendatud üksuse kasutamisega või ühendadeskatseaedikud suurema liikumisaedikuga. Nimetatud katseloomade piiramismeetoditel on see eelis, et loomadelejääb alles juurdepääs rahuldavale elukeskkonnale ja suhtluskaaslastele, samas on neid võimalik eemaldadasöötmise, puhastamise ja katse eesmärkideks, näiteks preparaatide manustamiseks või vereproovide võtmiseks.

Kui üksikult pidamine osutub vajalikuks loomkatse erilise teadusliku paradigma seisukohast, siis peab loomkatseläbiviija põhjendama piirangu kestust ja ulatust, kaaluma katse tõenäolist mõju looma heaolule ning katseteaduslikku väärtust ja tingimusi. Sellised piirangud peavad üle vaatama teadlased, loomatehnikud ja loomaheaolu eest vastutavad pädevad isikud.

Ahvilistele saab tagada rohkem tegevusruumi neid rühmas, mitte paaris pidades. Indiviide saab rühmast eraldadaneid vastavalt treenides (vaata allpool punkt 4.8) või jooksutades rühma läbi lõksu.

Täiendavad suunised annavad hoidmiskoha miinimumsuurused erinevate liikide jaoks.

4.4. Söötmine

Toidu pakkumise viisi ja koostist tuleb varieerida, et see oleks loomadele huvitav ja mitmekesistaks keskkonda.Mahapuistatud sööt soodustab toiduotsingut. Kui seda on raske korraldada, siis tuleb anda toitu, mida on vajatöödelda, näiteks terveid puuvilju või aedvilju või kasutada puzzle-feeder’eid. Toiduotsingu vahendite ja elementidekavandamisel ning paigaldamisel tuleb mõelda saastumise vähendamisele. Primaatide toidus on C-vitamiinhädavajalik komponent. Uue Maailma ahvid vajavad piisaval hulgal D3-vitamiini. Kuna mitmekesise toidupakkumine võib kaasa tuua teatud toidu eelistamise, siis soovitatakse tasakaalustatud toitumise kindlustamiseksanda standardset toitu hommikul esimesel söögikorral, kui loomad on näljased ja teised valikud puuduvad.Domineerivate isendite poolt toidu monopoliseerimise vältimiseks võib toitu laiali puistata. Mitmekesist toitu eitohiks anda juhul, kui see võib kahjustada katse tulemusi. Sel juhul võib vaheldust luua olemasolevastandardsööda abil, mida on saada erineva kuju, värvi ja maitsega.

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

4.6. Allapanu

Mõned ahvilised, näiteks leemurlased (poolahvilised) vajavad pesategemismaterjali, näiteks puitvilla, kuivanudpuulehti või õlgi. Siseruumides on toiduotsimise ergutamisel väärtuslikud mittetoksilised materjalid, näitekspuulaastud, vähe tolmutekitavad puidugraanulid või paberiribad. Välisruumidesse sobib hein, puu- võikoorelaastud.

4.7. Puhastamine

(Vaata üldosa punkt 4.9.)

4.8. Kohtlemine

Ahviliste vaoshoidmiseks kasutatakse erinevaid piirangumeetodeid alates lükandvaheseintega piirdeaedadest kunivõrkudeni, looma kätega kinnihoidmisest kuni rahustava süsti tegemiseni. Kuigi ahvilised ei armasta, et nendegategeldakse ning see tekitab neis stressi, on soovitatav treenida loomad inimestega koostööd tegema, kuna seevähendab loomade stressi nendega tegelemise ajal. Loomade treenimine on kõige tähtsam loomakasvatuse aspekt,eriti pikaajalistes uuringutes. Sellel on kahesugune eelis: see annab ühelt poolt loomale vaimset tegevust ningteiselt poolt pakub hooldajale tööst suuremat rahuldust. Ahvilised reageerivad kuulmis- ja nägemisärritustele ninglihtsaid preemiaid kasutades võib looma välja õpetada koostööks väiksemate katsete, näiteks vereprooviläbiviimiseks.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/41

108

Isendite reaktsioon treenimisele ja katsetele vajab korrapärast ülevaatamist, kuna mõned loomad võivad ollatreenimise suhtes eriti tõrksad. Sellisel juhul tuleb nende kasutamise jätkamist hoolikalt kaaluda.

Kuigi loomi võib treenida teatud ülesandeid täitma, tuleb tähelepanu pöörata piisavale taastumisajale enne uutekatse tegemist.

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

4.10. Arvestuse pidamine

Iga looma kohta tuleb säilitada täpse informatsiooniga individuaalsed arvestusdokumendid. Dokumentatsioonpeab sisaldama järgmisi andmeid: liik, sugu, vanus, kehakaal, päritolu, kliiniline ja diagnostiline informatsioon,praegune ja eelnev pidamissüsteem, katsetes kasutamise ajalugu ja muu informatsioon, mis on vajalik kontrollining loomkatsete seisukohast, näiteks andmed käitumise või seisundi kohta ja eelistused suhtlemiskaaslaste/sotsiaalsete suhete osas.

4.11. Identifitseerimine

Kõik ahvilised tuleb enne võõrutamist identifitseerida püsiva ja ainulaadse labori identifitseerimiskoodiga.Suurekasvuliste liikide puhul saab konkreetseid loomi visuaalselt identifitseerida medaljonidega kaelakettide võitätoveeringute järgi. Mikrokiipe võib paigaldada ligipääsetavatesse kohtadesse (suurematel loomadel randmele,väiksematel liikidel kuklale). Mõned laborid kasutavad loomade eristamiseks edukalt loomade nimesid.Loomanimesid saab lihtsalt kasutada dominantsete ja alluvate loomade identifitseerimiseks. Loomanimesidsoovitatakse kasutada ka seetõttu, et see suurendab hoolduspersonali austust ahviliste vastu.

5. Töötajate koolitus

Töötajatele tuleb õpetada toimetulekut nende hoole all olevate loomadega, loomakasvatust ja treenimist.Ahvilistega tegelevate loomahooldajate ja ahvilisi kasutavate teadlaste väljaõpe peab hõlmama liigispetsiifilistinformatsiooni. See peab hõlmama ka liigi bioloogilisi ja käitumistunnuseid ning vajadusi, keskkonnamitmekesistamist, loomade kokkuviimise ja lahutamise meetodeid ning sotsiaalset dünaamikat. Koolitus peabsisaldama ka informatsiooni ahvilistega töötavate inimeste tervise ja ohutuse kohta, sealhulgas zoonootilistehaiguste ohu ja sellega toimetuleku kohta.

6. Vedu

Võimaluse korral tuleb loomi vedada omavahel sobivates paarides. Täiskasvanud loomade puhul tuleb siiskiarvestada vajadusega neid üksikult vedada.

b. Täiendavad suunised marmosettide ja tamariinide pidamiseks ja hooldamiseks

1. Sissejuhatus

Marmosetid (Callithrix spp.) on Lõuna-Ameerikast pärit väiksed, eelkõige puiselulised päevase eluviisiga ahvilised.Looduses on nende koduterritooriumi suurus üks kuni neli hektarit, kus nad elavad 3–15 loomast koosnevalaiendatud perekolooniana, mille moodustab paljunev paar järeltulijatega. Emasloom poegib tavaliselt kaks kordaaastas (tavaliselt kaksikud ja vangistuses tihti kolmikud) ning järglase eest hoolitsevad kõik pereliikmed.Domineerivad emasloomad takistavad alluvate naisloomade paljunemist hormonaal- ja käitumismehhanismidega.Marmosetid söövad puuvilju ja putukaid ning on spetsialiseerunud kummivaiku eritavate puude õõnestamisele jakummivaigu söömisele. Vangistuses närivad ja märgistavad nad siiski ka teisi lehtpuid. Toiduotsingud ja sööminehõlmavad kuni 50 % nende ärkvelolekuajast. Marmosetid ja tamariinid võivad vangistuses elada 15–20 aastatvanaks.

Tamariinid (Saguinus spp.) on mitmes suhtes marmosettidega sarnased. Neid leidub Lõuna- ja Kesk-Ameerikas,kuid nad on marmosettidest veidi suuremad ja nende koduterritooriumi ulatus on laiem, ulatudes 30–100hektarini. Tamariinide ulatuslikum koduterritoorium on seotud nende toidueelistustega. Tamariinid söövadenamjaolt puuvilju, puid nad kummivaigu leidmiseks ei näri ja söövad vaiku üksnes siis, kui see on kergestikättesaadav.

Enamik marmosettidest ja tamariinidest väldib maapinnale laskumist. Nad märgistavad oma ümbruskonda sageli.

L 197/42 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

109

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Marmosette ja tamariine tuleb hoida temperatuurivahemikus 23–28 oC, kuigi veidi kõrgemad temperatuurid ontulenevalt nende troopilisest päritolust lubatud.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Suhtelise õhuniiskuse tase tuleks säilitada vahemikus 40–70 %, kuid loomad kannatavad ka suhtelist õhuniiskustüle 70 %.

2.4. Valgustus

Soovitatav on fotoperiood vähemalt 12tunnise valguse faasiga. Valgusallikas peab loomapidamisruumi täielikultvalgustama. Siiski peab hoidmiskohas alati olema ka varjuline ala.

2.5. Müra

Marmosetid ja tamariinid kuulevad ultraheli, mistõttu tuleb hoolt kanda selle eest, et nende kokkupuutedultraheliga oleksid minimaalsed.

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldised kaalutlused primaatidele, punkt 2.6.)

3. Tervis

(Vaata üldised kaalutlused primaatidele, punkt 3.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Marmosette ja tamariine tuleb pidada perekondadena, mis koosnevad omavahel sugulussuhetes mitte olevate isas-ja emasloomade paaridest ning ühest või enamast järglaste pesakonnast. Varus peetavad rühmad peavadkoosnema omavahel kokkusobivatest samast soost ning samas vanuses loomadest või noorloomadest. Hoolikalttuleb jälgida sugulussuhetes mitteolevate samasooliste täiskasvanud loomade grupeerimist, kuna võib ette tullavarjamatut agressiooni.

Katsete ajal võib marmosette ja tamariine üldiselt hoida kokkusobiva samast soost loomaga (kaksikud, vanem/järeltulija) või isaslooma ja emaslooma paaridena, kui kasutatakse eostumisvastaseid vahendeid. Kui loomipeetakse kas katse või veterinaarravi tõttu üksikult, siis tuleb üksikult pidamise kestus viia miinimumini ningloomale peab jätma liigikaaslastega nägemis-, kuulmis- ja haistmiskontakti.

Paljunevad paarid võib moodustada alles siis, kui loomad on umbes kaheaastased. Perekonnarühmades takistabema kohaolek naissoost järeltulija menstruaaltsükli tekkimist. Uusi paare, kellelt oodatakse järglasi, ei tohikspidada nende vanemate perede lähedal, kuna see võib takistada paljunemist.

Võõrutamiseks sobiv vanus sõltub loomade kasutamise eesmärgist, kuid see ei tohiks toimuda varem kui8kuuselt. Kui loomi hakatakse kasutama paljundamiseks, siis peavad nad oma perekonna rühma jääma vähemalt13kuuseks saamiseni, et omandada piisav järglaste kasvatamise kogemus.

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Marmosettide ja tamariinide loomulik käitumine osutab, et vangistuskeskkond peab olema mitmekülgne jastimuleeriv. Need aspektid on liigile tüüpilise käitumise soodustamise seisukohast väärtuslikumad kui lihtsaltmõõdult suurema hoidmiskoha kasutamine. Looduslikust või kunstmaterjalist sisustus (näiteks puidust,laminaadist, PVCst) peab muu hulgas koosnema rõhtlattidest, platvormidest, kiikedest, köitest. Need vahendidpeaksid asendi, diameetri ja tugevuse osas varieeruma, et loomad saaksid oma tavapäraseid lokomotoorseid jahüppamistegevusi harrastada. Marmosetid ja tamariinid saavad puidust rõhtlatte närides ja seejärel märgistades

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/43

110

loomupäraselt käituda. Lisaks tuleks sisse seada mugav ja turvaline puhkamisala, näiteks pesakastid, kuna neidkasutatakse puhkamiseks, magamiseks ja häireolukorras peitumiseks. Kuigi nägemiskontakt perekonnaliikmetegaon tavaliselt loomade jaoks stimuleeriv, võib teatud juhtudel osutuda vajalikuks paigaldada poolläbipaistvadvaheseinad ja/või suurendada hoidmiskohtade vahelist kaugust, eriti küünisahviliste puhul. Kuna loomadele onmaapinnale laskumine vastumeelne, peavad loomade loomulikku käitumist stimuleerivad söötmisseadmed olemariputatud või paigaldatud puuri ülemisse ossa. Puidulaastud allapanuna ergutavad mahapuistatud toidu otsimistpõrandapinnalt. Üldiselt soodustab puuri madalamasse ossa struktuurielementide või keskkonna mitmekesista-mise vahendite paigutamine laiemat ja ulatuslikumat ruumikasutust. Kummivaigu saamiseks puude närimiselespetsialiseerunud marmosettide puhul on edukaks osutunud seintesse puuritud tüüblitega augud, mis täidetaksekummiaraabikuga.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Marmosettide ja tamariinide jaoks on puuri ruumala ja kõrgus tähtsamad põranda pindalast, kuna need liigidelunevad peamiselt puude otsas ja ohu korral põgenevad nad kõrgele. Hoidmiskoha miinimummõõdud japrojektlahendus peab arvestama loomade pidamise eesmärki (paljunemine, varus hoidmine, lühiajaline võipikaajaline katse) ning võimaldama kaasata piisaval hulgal erinevaid vahendeid keskkonna mitmekesistamiseks.

Tabel F.1

Marmosetid ja tamariinid: hoidmiskoha miinimumpindala ja ruumi minimaalne suurus.

Hoidmiskoha minimaalnepõrandapindala ühele (*) või kaheleloomale ja kuni 5 kuusele järeltulijale

(m2)

Minimaalne ruumala igajärgmise üle 5 kuu vanuse

looma kohta (m 3)

Hoidmiskohaminimaalne kõrgus (m)

(**)

Marmosetid 0,5 0,2 1,5

Tamariinid 1,5 0,2 1,5

(*) Loomi tohib üksikult pidada üksnes erandlikel asjaoludel (vaata punkt 4.1).(**) Hoidmiskoha lagi peab olema vähemalt 1,8 m põrandast.

4.4. Söötmine

Marmosetid ja tamariinid vajavad palju valku. Kuna nad ise UV-B kiirguseta D3-vitamiini ei sünteesi, siis peavadnad saama piisaval hulgal D3-vitamiini toidust.

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

4.6. Allapanu

(Vaata üldised kaalutlused primaatidele, punkt 4.6.)

4.7. Puhastamine

Marmosetid ja tamariinid märgistavad sageli lõhnaga oma territooriumi ning tuttavate lõhnade täielikeemaldamine võib kaasa tuua käitumishäireid. Hoidmiskoha ning keskkonna mitmekesistamise vahenditekordamööda puhastamine ja saneerimine jätab alles osa territooriumi lõhnamärkidest ning mõjub hästi loomadepsühholoogilisele heaolule, vähendades ülemäärast lõhnaga märgistamist.

4.8. Kohtlemine

Korrapärane tegelemine loomadega ja suhtlemine nendega parandab loomade kohanemist jälgimis- jakatsetingimustega ning võimaldab treenida koostööd teatud tegevusteks. Loomade kinnipüüdmisel ja vedamiselvõib stressi vähendada pesakaste kasutades.

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

L 197/44 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

111

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.10.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.11.)

5. Töötajate koolitus

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 5.)

6. Vedu

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 6.)

c. Täiendavad juhtnöörid saimirite pidamiseks ja hooldamiseks

1. Sissejuhatus

Saimirid (Saimiri spp.) elavad erinevatel kõrgustel asuvates Lõuna-Ameerika troopilistes vihmametsades. Esinebpalju piirkondlikke alaliike, kellest kaht kõige tähtsamat tuntakse kui S. sc. boliviensis ja S. sc. sciureus. Lisakserinevatele kasukavärvustele ja näomaskidele esineb erinevusi ka käitumises. Täiskasvanud loom kaalub 600–1 100 g, isasloomad on emasloomadest oluliselt raskemad. Püstiasendis küünib täiskasvanud looma kehapikkusligikaudu 40 sentimeetrini. Nad on tüüpilised puiselulised loomad, kes elavad sõltuvalt keskkonna temperatuuristerineva kõrgusega puuvõrades. Samas laskuvad nad ka maapinnale toitu otsima ja kui nad on noorloomad, siismängima. Ohu korral põgenevad nad kõrgustesse. Sõltuvalt puulehestiku tihedusest võivad nad liikuda hüpetega.Looduses elavad nad võrdlemisi suurtes gruppides, milles emasloomad ja noorloomad elavad koos dominantsesuguküpse isasloomaga, samas need isasloomad, kes ei ole sigimisvõimelised, jäävad äärealadele, moodustadesrühmi omavahel. On andmeid, et vangistuses võivad saimirid elada kuni 25 aastaseks.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Kuigi liigid elavad väga erinevate kliimatingimustega madalates kuni kõrgetes mägedes asuvates troopilistesmetsade, ei erine konkreetse koloonia või rühma elupaiga temperatuur väga oluliselt. Seetõttu tuleb vältidalühiajalisi temperatuurikõikumisi. Looduses kohanevad loomad keskkonnatemperatuuriga, valides kõige sobivamavõrakõrguse (näiteks jahedama ilmaga maapinnale lähemal). Kui normaalne toatemperatuur 22–26 oC on piisav,tuleb piiratud liikumisvõimalusega loomadele pidada sobivamaks temperatuuriks ligikaudu 26 oC.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Käesolevale liigile sobib suhteline õhuniiskus vahemikus 40–70 %.

2.4. Valgustus

Saimirid on troopilise metsade elanikena kohanenud hajusa valgusega. Siiski tuleb loomadele, kellel puudubjuurdepääs välisaedikusse, võimaldada intensiivse päevavalgusega sarnanevat valgust. Valgusspekter peabsarnanema päevavalgusega, kuigi valguse intensiivsus ei pruugi olla eredale päiksevalgusele vastav. Sobiv on12tunnine valguse ja 12tunnine pimeduse faas. Päevavalgusperiood peab kestma vähemalt 8 tundi. Ultra-violettkomponendi lisamine või teatud ajavahemikus ultraviolettlampide kasutamine võimaldab nahas sünteesidaD3-vitamiini.

2.5. Müra

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.5.)

2.6. Alarmsüsteem

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele punkt 2.6.)

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/45

112

3. Tervis

Saimirid võivad olla herpeseviiruste (Saimirine herpesvirus 1, syn. Herpesvirus tamarinus, herpes T, Herpesvirusplatyrrhinae) passiivsed kandjad, mis marmosettidele edasi kandudes võivad osutuda letaalseks. Seetõttusoovitatakse nimetatud kaht loomaliiki mitte ühes üksuses pidada, kui just proovidega ei ole tõestatud, etvastavad kolooniad on viirusinfektsioonist vabad.

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Saimiride loomulikust sotsiaalsest korraldusest tulenevalt ei kujune saimiride pidamine suurtes samast soostrühmades raskeks. Samas tuleb selle saavutamiseks isasloomade ja emasloomade rühmad hoida võitlustevältimiseks üksteisest lahus. Erilist tähelepanu tuleb pöörata stressis olevate isendite kindlakstegemisele rühmas,kuna agressiivne käitumine ei ole saimiride puhul märgatav.

Paljunemise otstarbel näib piisavat ühest või kahest isasloomast seitsme- kuni kümnelüiikmelise emasloomaderühma jaoks. Paljunemisrühmadel peab olema nägemiskontakt teiste rühmadega, kuid füüsilisest kontaktist tulebhoiduda.

Emad kannavad vastsündinud loomi oma seljas, kuni need on umbes 6kuused. Siiski eemalduvad pojad emastümbruskonda avastama või kannavad neid lähisugulased juba võrdlemisi varasest east alates. Niiviisi õpivad nadsuhtlema ja tihti häälitsuste abil avastama, mis on nende jaoks ohtlik või kasulik. Alates 3. elukuust hakkavadnoorloomad tahket toitu sööma. Siiski ei soovitata noorloomi lahutada oma perekonnast enne kuuekuusekssaamist või kui käest toitmine on vajalik, võib nad võimaluse korral oma sünnirühma teise emaslooma juurdekasulapseks anda. Saimirid saavutavad suguküpsuse umbes kolmeaastaselt.

Moodustatud rühmi ei tohi häirida, et vältida paljunemistulemuste langust. Seega tuleb vältida suuremaidkeskkonna- ja sotsiaalseid muudatusi.

4.2. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

Puu otsas elunevate loomadena vajavad saimirid piisavalt ronimisvõimalusi, mida saab tekitada metallvõrgustseinte, postide, kettide või köitega. Kuigi nad hüppavad vastavate struktuuride olemasolul üle tühimike,armastavad nad joosta või kiikuda horisontaalsetel ja diagonaalsetel okstel või köissildadel. Nad kasutavadkindlasti rõhtlatte või pesakaste, kus nad saavad puhkamiseks ja magamiseks kobaras koos olla.

Kõvapõhjaline põrand allapanuga soodustab toiduotsimistegevust ja mängimist. Loomad peavad saama validahoidmiskoha sees asukohta tegutsemiseks, suhtlemisest hoidumiseks ja sobiva temperatuuri ning valgustuseleidmiseks.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Tabel F.2

Saimirid: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Hoidmiskoha minimaalne pindala ühe (*)või kahe looma kohta (m2)

Minimaalne ruumala iga täiendava üle6 kuu vanuse looma kohta (m3) Hoidmiskoha minimaalne kõrgus (m)

2,0 0,5 1,8

(*) Loomi tuleb üksikult pidada üksnes erandlikel asjaoludel (vaata punkt 4.1). Saimiridele on soovitavad 4- või enamaliikmelisedrühmad.

4.4. Söötmine

Saimirid vajavad rohkelt valkaineid. Nagu ka teised Lõuna-Ameerika liigid, vajavad saimirid lisaks C-vitamiinile karohkelt D3-vitamiini. Tiined emasloomad on vastuvõtlikud foolhappe puudulikkusele, mistõttu tuleb neile andasobivat pulbri- või vedelikulisandit, mis sisaldab sünteetilist foolhapet.

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

L 197/46 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

113

4.6. Allapanu

(Vaata üldised kaalutlused primaatidele, punkt 4.6.)

4.7. Puhastamine

(Vaata üldosa punkt 4.9.)

4.8. Kohtlemine

Saimireid saab välja õpetada preemia (maiustus, jook) saamiseks enda juurde tulema. Samuti on nad võimelisedõppima preemia eest ülesandeid lahendama. Uuringu või ravi jaoks kinnipüüdmiseks tuleb treenida loomisisenema lõkspuuridega vahekäikudesse või üksikpuuri.

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.10.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.11.)

5. Töötajate koolitus

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 5.)

6. Vedu

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 6.)

d. Täiendavad juhtnöörid makaakide ja pärdikute pidamiseks ning hooldamiseks

1. Sissejuhatus

Makaakide kolm kõige levinumat laboris peetavat liiki pärinevad Aasiast: Macaca mulatta (reesusmakaak), Macacafascicularis ja Macaca arctoides. Rohepärdik (Cercopithecus aethiops ehk Chlorocebus aethiops) on nendega suhteliseltsarnane Aafrika ahv, keda mõnikord laboris peetakse. Looduses elavad kõik nimetatud liigid matriarhaalsetesrühmades, mis koosnevad paljudest emasloomadest ja isasloomadest. Esineb nii domineeriva isaslooma kui kadomineeriva emaslooma hierarhiaid. Emasloomad moodustavad sugulusgruppe rühma sees. Sotsiaalsed sidemedon kõige tugevamad omavahel suguluses olevate emasloomade vahel ja isasloomad võistlevad emaslooma innaajaltemale ligipääsu eest. Kaks liiki, Macaca mulatta (reesusmakaak) ja Macaca arctoides elavad soojas kuni parasvöötmekliimavööndis, samas kui Macaca fascicularis on täiesti troopiline liik, kes armastab eriti mangroovisoid ja käib tihtivees toiduotsingutel. Macaca fascicularis on nimetatud neljast liigist kõige puiselulisem ja Macaca arctoides on kõigemaapinnal elunevam. Rohepärdikul on Aafrikas palju elupaiku, sealhulgas lage rohumaa, metsad ja mägised alad,mille kliimaolud ulatuvad soojast parasvöötmelisest kuni troopilise kliimavööndini. Reesusmakaakidel on kindelpaaritumisaeg, samas kui teised liigid paljunevad vangistuse tingimustes aastaringselt. Kõik liigid on peamiselttaimetoidulised, samas võivad nad toituda ka putukatest. Makaagid ja pärdikud võivad vangistuse tingimusteselada enam kui 30aastaseks.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Reesusmakaagid ja Macaca arctoides on sallivad parasvöötme kliima suhtes, samuti on kohanemisvõimelisedpärdikud, kellele sobib temperatuurivahemik 16–25 oC. Macaca fascicularis’ele on sobivam temperatuurivahemik21–28 oC, kuigi ta läheb välja ka hoopis jahedama ilmaga.

2.3. Suhteline õhuniiskus

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.3.)

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/47

114

2.4. Valgustus

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.4.)

2.5. Müra

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.5.)

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.6.)

3. Tervis

Uue Maailma ahvid kuuluvad tuberkuloosile kõige vastuvõtlikumate liikide hulka ja kõrge protsent loodusesvabalt elavatest Aasia makaakidest on passiivsed herpese B-viiruse kandjad (syn. Herpes simiae, Cercopithicineherpesvirus 1). Pärdikud võivad olla vastuvõtlikud ka Marburgi viirusele ja Ebola viirusele.

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Makaake ja pärdikuid tuleb pidada liigikaaslastega. Võimaluse korral tuleb soodustada suuremate rühmademoodustamist. Samasooliste rühmi on kõige kergem moodustada sel ajal, kui loomi võõrutatakse nende emadest.Töötajad peavad olema valvsad, et sotsiaalsel pidamisel vägivalda vähendada. Pärdikute kolooniad on eriti altidvägivallapuhangutele, eelkõige ükskõik millise rühmasisese ebakõla järel.

Paljunemisrühmad moodustatakse vangistuses tavaliselt ühest isasloomast ja 6–12 emasloomast. Suurematerühmade puhul võib viljastamistaseme tõstmiseks kasutada kaht isaslooma. Kui üks isasloom on teisest oluliseltnoorem, võib sellega nendevahelist konkurentsi vähendada. Kasutades omavahel ühendatud puure, tuleb hoolikaltjälgida emasloomade vahelist vägivalda ajal, mil isasloom on teises puuriosas ja vaateväljast väljas.

Noorte makaakide vanus emast lahutamise ajal on tähtis asjaolu, mida tuleb kaaluda nii ema, tulevastepaljunemisloomade kui ka varus hoitavate loomade seisukohast. Noorloomi ei tohiks tavaliselt emast enne8kuuseks saamist lahutada, eelistatavalt mitte enne 12kuuseks saamist. Erandiks on noorloomad, keda ema ei saakasvatada näiteks vähese piima, vigastuse või haiguse tõttu. Suuremate käitumishäirete vältimiseks tuleb sellisedinimeste kasvatatud loomad sobivate loomadega taas kokku viia nii kiiresti kui võimalik. Lahutamine ennekuuekuuseks saamist võib põhjustada kannatusi ning tuua kaasa püsivad käitumis- ja talitlushäired.

4.2. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

Kõnealused loomad on arenenud kognitiivsete võimetega, mistõttu nad vajavad mitmekesist keskkonda. Kõvapõrand, millele võib mitmekesistamiseks panna mittetoksilist allapanu, võimaldab peita mahapuistatudtoiduaineid ja see ergutab toiduotsimist. Puuris peavad ruumi täielikumaks ärakasutamiseks olema vertikaalsedja diagonaalsed vahendid ronimiseks. Riiulid ja rõhtlatid ei tohiks olla asetatud üksteise kohale. Riiuli ja puuriseina vahele tuleb jätta piisav vahemaa, et looma saba saaks vabalt rippuda.

Redelid, rõhtlatid ja närimismänguasjad on loomade jaoks väärtuslikud. Suuremates puurides hindavadM. fascicularis’ed eriti veeanumat (mida saab lihtsalt tühjendada), aga seda kasutavad ka M. mulatta(reesusmakaagid). Macaca fascicularis’e jaoks võib toitu visata vette, et loom sukelduks toitu välja tooma.Toiduotsimist soodustavad meetmed (alates toidu allapanu sisse puistamisest kuni puzzle-feeder’ite kasutamiseni)on osutunud efektiivseks. Sobivat toidumaterjali võib paigutada ka metallvõrgust katusele, et julgustada loomipiirdeaia laest seda ära tooma. Mänguasju tuleb anda ja vahetada sageli, kuna uudsus on tähtsal kohal.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Et loomad tunneks end turvaliselt, peavad hoidmiskohtade projektlahendus ja sisemõõdud võimaldama loomadelronida kõrgemale inimese silmade kõrgusest.

Toetada tuleb loomade rühmas pidamist ja tabelis F.3 näidatust suuremates rühmades ning suuremates puuridespidamist.

L 197/48 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

115

Tabel F.3

Makaagid ja pärdikud: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus (*)

Hoidmiskohaminimaalnepindala (m2)

Hoidmiskohaminimaalneruumala (m3)

Minimaalneruumala loomakohta (m3)

Hoidmiskohaminimaalne kõrgus

(m)

Alla 3 aasta vanused loomad (**) 2,0 3,6 1,0 1,8

Loomad alates 3. eluaastast (***) 2,0 3,6 1,8 1,8

Paljunemiseks peetavad loomad (****) 3,5 2,0

(*) Loomi tuleb üksikult pidada üksnes erandlikel asjaoludel (vaata punkt 4.1).(**) Minimaalsete mõõtudega hoidmiskohta võib mahutada kuni kolm looma.(***) Minimaalsete mõõtudega hoidmiskohta võib mahutada kuni kaks looma.(****) Kasvatuskolooniates ei ole vaja täiendavat ruumi/ruumala kuni kahe aastaste noorloomade jaoks, kui neid peetakse koos

emaga.

Loomi tuleb pidada siseruumides asuvates hoidmiskohtades, tingimusel et need on sobivate keskkonnatingi-mustega ja suurusega ning kõigile loomadele tagatakse vähemalt ruumi minimaalne suurus vastavalt tabelis F.3näidatule.

Teatud kliimatingimustes võib paljunemisloomi ja varus hoitavaid loomi hoida ainult väljas, eeldusel et äärmuslikeilmatingimuste ajaks on olemas piisavalt varjualuseid.

4.4. Söötmine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.4.)

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

4.6. Allapanu

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punktid 4.3 ja 4.6.)

4.7. Puhastamine

(Vaata üldosa punkt 4.9.)

4.8. Kohtlemine

Makaake on kerge treenida koostööks lihtsate rutiinsete katsete tegemiseks, nagu näiteks süstid või vereproovid, japuuri ligipääsetavale alale minemiseks.

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.10.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.11.)

5. Töötajate koolitus

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 5.)

6. Vedu

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 6.)

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/49

116

e. Täiendavad juhtnöörid paavianide pidamiseks ja hooldamiseks

1. Sissejuhatus

Paavianide sugukonda kuulub kolm perekonda, Papio, Theropithecus ja Mandrillus, millest sagedamini kasutataksePapio papio (sfinkspaavian) ja Papio anubis (anuubis) liike.

Paavianid asustavad metsi ja savanne, samuti kuivi steppe ja mägikõrbeid. Nad on tugeva kehaehitusega maapinnalelunevad ja neljal jalal liikuvad loomad. Neil esineb tugev prognatism. Isasloomadel on ülisuured silmahambad.

Paavianid on kõigesööjad ja söövad palju erinevaid toiduaineid, enamjaolt taimetoitu (puuvilju ja juurikaid), kuidka putukaid ning mõnikord imetajaid, näiteks noori gaselle ja teisi ahvilisi.

Sfinkspaavian ja anuubis elavad mitmest isasloomast ning mitmest emasloomast koosnevates rühmades.

On andmeid, et vangistuses on paavianid elanud üle 35 aasta.

Järgmised juhtnöörid käivad sfinkspaaviani ja anuubise kohta.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

(Vaata üldosa punkt 2.1.)

2.2. Temperatuur

Paavianid on vastupidavad ja kohanevad parasvöötme kliimaga ning neile sobib temperatuurivahemik 16–28 oC.

2.3. Suhteline õhuniiskus

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.3.)

2.4. Valgustus

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.4.)

2.5. Müra

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.5.)

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 2.6.)

3. Tervis

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 3.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Täiskasvanud ja noorloomi tuleb hoida koos liigikaaslastega. Varus hoitavaid loomi võib pidada omavahelkokkusobivatest samast soost loomadest moodustatud rühmades. Võimaluse korral tuleb katseloomi pidadasamast soost paarides või rühmades.

Paljunemisrühmad peavad koosnema ühest isasloomast ja kuuest kuni seitsmest emasloomast või kahestisasloomast ja 12–15 emasloomast. Nimetatud rühmadest suuremate rühmadega toimetulek on oluliseltkeerulisem. Töötajad peavad olema valvsad ja vähendama vägivalda miinimumini. Paavianikolooniad on eriti altidvägivallapuhangutele, eelkõige ükskõik millise rühmasisese ebakõla järel.

Noori loomi ei tohiks emast enne kaheksakuuseks saamist lahutada, soovitavalt mitte enne 12kuuseks saamist.Erandiks on vastsündinud loomad, kelle ema on hüljanud või kelle ema ei imeta poega piisavalt või esinevadmuud veterinaarsed põhjused.

L 197/50 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

117

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Paavianid on arenenud kognitiivsete võimetega ja vajavad mitmekesist keskkonda. Kõva põrand, millele võibmitmekesistamiseks panna mittetoksilist allapanu, võimaldab mahapuistatud toiduaineid peita ja ergutabtoiduotsimist. Redelid, rõhtlatid ja närimismänguasjad on loomade jaoks väärtuslikud. Sobivat toidumaterjali võibpaigutada ka metallvõrgust katusele, et julgustada loomi piirdeaia lae alt seda ära tooma. Paaviani kasvust jakäitumisvajadustest tingituna peavad puurid olema tugevad ja sisaldama laiu riiuleid ning piirdeid. Mänguasjutuleb anda ja vahetada sageli, kuna uudsus on tähtsal kohal.

4.3. Hoidmiskoht – mõõdud ja põrandamaterjal

Et loomad tunneksid end turvaliselt, peavad hoidmiskohtade projektlahendus ja sisemõõdud võimaldamaloomadel ronida inimeste silmade kõrgusest kõrgemale.

Toetada tuleb loomade rühmas pidamist ja tabelis F.4 näidatust suuremates rühmades ja suuremates puuridespidamist.

Tabel F.4

Paavianid: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus (*)

Hoidmiskohaminimaalnepindala (m2)

Hoidmiskohaminimaalneruumala (m3)

Minimaalneruumala loomakohta (m3)

Hoidmiskohaminimaalne kõrgus

(m)

Alla 4 aasta vanused loomad (**) 4,0 7,2 3,0 1,8

Loomad alates 4. eluaastast (**) 7,0 12,6 6,0 1,8

Paljunemiseks peetavad loomad(***) 12,0 2,0

(*) Loomi tuleb üksikult pidada üksnes erandlikel asjaoludel (vaata punkt 4.1).(**) Minimaalsete mõõtudega hoidmiskohta võib mahutada kuni kaks looma.(***) Paljunemiskolooniates ei ole vaja täiendavat pinda/ruumala kuni kahe aastaste noorloomade jaoks, kui neid peetakse koos

emaga.

Loomi tuleb pidada siseruumides asuvates hoidmiskohtades, tingimusel et need on sobivate keskkonnatingi-mustega ja suurusega ning kõigile loomadele tagatakse vähemalt ruumi minimaalne suurus vastavalt tabelis F.4näidatule.

Teatud kliimatingimustes võib paljunemisloomi ja varus hoitavaid loomi hoida ainult väljas, eeldusel et äärmuslikeilmatingimuste ajaks on olemas piisavalt varjualuseid.

Puurid peavad olema kõva põrandaga.

4.4. Söötmine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.4.)

4.5. Jootmine

(Vaata üldosa punkt 4.7.)

4.6. Allapanu

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punktid 4.3 ja 4.6.)

4.7. Puhastamine

(Vaata üldosa punkt 4.9.)

4.8. Kohtlemine

Paaviane on kerge välja õpetada koostööks lihtsate rutiinsete katsete tegemiseks, näiteks süstid või vereproovid, japuuri ligipääsetavale alale minemiseks. Siiski tuleb töötajate ohutust silmas pidades täiskasvanud loomadegaettevaatlikult tegeleda ja kasutada sobivaid ohjeldusmeetmeid.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/51

118

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata üldosa punkt 4.11.)

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.10.)

4.11. Identifitseerimine

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 4.11.)

5. Töötajate koolitus

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 5.)

6. Vedu

(Vaata üldised kaalutlused ahvilistele, punkt 6.)

G. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED PÕLLUMAJANDUSLOOMADE JA MINISIGADE PIDAMISEKS

a. Üldised kaalutlused

1. Sissejuhatus

Käesolevate suuniste raames mõeldakse põllumajandusloomade all veiseid, lambaid, kitsi, sigu, minisigu jahobuslasi, kaasa arvatud hobuseid, ponisid, eesleid ja muulasid.

Põllumajandusloomi kasutatakse väga erinevates uuringutes, mis ulatuvad põllumajandusettevõttes tehtavatestrakendusuuringutest kuni laboris läbiviidavate alusuuringuteni põllumajanduse, veterinaaria või biomeditsiini alal.Esimesel juhul on oluline, et loomade tervist ja heaolu mõjutavate pidamis- ja hooldamistingimuste kohtatehtavad järeldused on usaldusväärsed ja neid saab hiljem põllumajandusettevõtetes kasutada. Teisel juhul ontarvis teist tüüpi loomapidamis- ja hooldamistingimusi seoses sagedaste invasiivsete katsetega. Kasutatavaloomapidamistüübi täpne iseloomustus peab andma teadusliku küsimuse seisukohast vajalikku informatsiooni jaolema katsete läbiviimiseks sobiv.

Kõigi põllumajandusloomade pidamise süsteemid peavad olema kohandatud vastavalt loomade loomulikulekäitumisele, erilist tähelepanu tuleb pöörata karjatamise ja söötmisega seotud vajadustele ning liikumis- jasuhtlemisvajadusele. Põllumajandusloomi peetakse mitmesugustes hoidmiskohtades, mille valik sõltub sageliuuringu nõuetest. Põllumajandusloomi võib pidada näiteks karjamaal, välisaedikusse avatud küljega ehitistes,loomuliku ventilatsiooniga kinnistes ehitistes või loomuliku või sundventilatsiooniga karantiini ja bioloogilisesaastatuse tõkestamise jaoks loodud eriehitistes.

Kui teadusliku uuringu eesmärgist tuleneb nõue pidada loomi põllumajandusettevõtte tingimustes, siis peabloomade pidamine põllumajandusuuringu läbiviimisel vastama vähemalt nõukogu direktiivile 98/58/EÜ (2) ningeridirektiividele vasikate ja sigade kaitse miinimumnõuete kohta (nõukogu direktiivid 91/629/EMÜ (3) ja 91/630/EMÜ (4), samuti Euroopa Nõukogu põllumajandusloomade kaitse konventsiooni (ETS nr 87) raames antudsoovitustele.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

Looduslikes oludes kogevad ja taluvad põllumajandusloomad laia temperatuuriulatust, kuigi liigi ja tõu lõikes ontaluvuse osas teatud erinevusi. Põllumajandusloomad otsivad varju hoovihma ja tugeva tuule eest ning kaitsetintensiivse päikese eest. Kui põllumajandusloomi peetakse ilmastikuoludele avatud hoidmiskohtades, siis tulebneile võimaldada kaitse ja vari ning suhtelistelt kuiv puhkeala. Varjualuste paigutus tuleb nimetatud tegureidsilmas pidades hoolikalt läbi mõelda. Piisava suurusega varjualune peab pakkuma kaitset ebasoodsateilmastikuolude eest kõikidele loomadele.

L 197/52 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

(2) EÜT L 221, 8.8.1999, lk 23.(3) EÜT L 340, 11.12.1991, lk 28.(4) EÜT L 340, 11.12.1991, lk 33.

119

Välistingimustes või loomuliku ventilatsiooniga ehitistes peetavad loomad puutuvad kokku väliskeskkonnaoludega. Loomi ei tohiks lubada viibida väljas, kui ilmastikuolud võivad neile kannatusi põhjustada.

Keskkonnaparameetrid, eeskätt temperatuur ja suhteline õhuniiskus on rangelt üksteisega seotud ning neid ei tohivaadelda eraldiseisvatena.

2.1. Ventilatsioon

Kõik põllumajandusloomad on vastuvõtlikud hingamisteede haigustele. Märkimisväärsel osal põllumajandusloo-made ehitistest puudub mehaaniline ventilatsioon, mistõttu on tähtis kindlustada, et loomulik ventilatsioon tagakssobiva kvaliteediga õhu (vaata üldosa punkt 2.1.1.).

Söödast ja allapanust tulenevat tolmu tuleb vähendada miinimumini.

2.2. Temperatuur

Põllumajandusloomade liikide termoneutraalsed tsoonid erinevad sõltuvalt kohanemistingimustest märkimis-väärselt. Väljas peetavatele põllumajandusloomadele kasvab talvekuudel selga paks karva- või villakiht, mis aitabneil madalate temperatuuride juures vastu pidada. Sisetingimustes võivad nad kohaneda madala temperatuurigaisegi talvekasukat kasvatamata, tingimusel, et suhteline õhuniiskus hoitakse madalal, välditakse tuuletõmbust ningloomadel on piisava allapanuga lamamisase. Siseruumides on seega oluline vältida temperatuuri suuri kõikumisi jaäkilisi muutusi, eriti loomade üleviimisel siseruumidest välisruumidesse ja vastupidi. Põllumajandusloomad onvastuvõtlikud kuumastressile, mistõttu kõrge temperatuuriga perioodideks on loomade heaoluprobleemidevältimiseks tähtis võtta vastavad meetmed, näiteks lammastel villa pügamine ja varjuliste lamamisalade tagamine.

Sobiv temperatuurivahemik sõltub mitmesugustest teguritest, näiteks loomatõust, vanusest, sööda kalorsusest,kaalust, laktatsiooniperioodist ja keskkonna tüübist.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Looduslikes oludes puutuvad põllumajandusloomad kokku ja taluvad hästi laia suhtelise õhuniiskuse skaalat.Kontrollitud keskkonnas peab vältima suhtelise õhuniiskuse äärmuslikke ja äkilisi muudatusi, kuna nii kõrge kuika madal õhuniiskus võivad teha loomad haigustele vastuvõtlikumaks.

Siseruumides asuvate hoidmiskohtade kasutamisel tuleb rajatised kavandada piisava ventilatsiooniga, et vältidapikaajalisi kõrge suhtelise õhuniiskuse perioode, kuna see võib kaasa tuua loomade hoidmiskohtade liigseniiskuse, soodustades sellega loomade haigestumist hingamisteede haigustesse, suu- ja sõrataudi ning teistessenakkushaigustesse.

2.4. Valgustus

Põllumajandusloomad on kohastunud eluks erinevates tingimustes, näiteks mäletsejad söövad ja puhkavadkarjamaal päevavalguses, samas kui sead on aktiivsed metsaaladel päikseloojangul. Piisav valgustus on tähtis kõigipõllumajandusloomaliikide puhul ja võimaluse korral tuleb eelistada loomulikku valgustust. Kui see ei olevõimalik, siis peab fotoperioodi valguse faas ulatuma kaheksast kuni kaheteistkümne tunnini päevas või peabsarnanema loomuliku valguse tsükliga. Kontrollitud fotoperioodi võib kasutada paljunemisel ja teatudkatseprotseduuridel. Loomarühmade ja üksikute loomade jälgimiseks peab samuti olema piisav loomulik võikunstlik valgustus.

Akende kasutamisel tuleb purunev klaas katta kaitsebarjääriga või peavad aknad olema paigutatud loomadeulatusest väljapoole.

2.5. Müra

Vältimatut taustamüra, näiteks ventilatsiooniseadmete müra tuleb vähendada miinimumini ja äkilise müratekitajaid tuleb vältida. Kohtlemis- ja ohjeldamisrajatised tuleb kavandada ja korraldada nii, et nende kasutamiseajal oleks müratase minimaalne.

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldosa punkt 2.6.)

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/53

120

3. Tervis

3.1. Haiguste kontroll

Põllumajandusloomad on sageli pärit põllumajandusettevõtetest, mistõttu on oluline tagada, et loomad oleksidsobiva tervisliku seisundiga. Eriline ohutegur kaasneb erineva päritoluga loomade koos pidamisega.

Kõigi põllumajandusloomade liikide kohta antud veterinaarsoovituste alusel tuleb välja töötada profülaktilisedmeditsiiniprogrammid ja vajaduse korral tuleb kasutada sobivaid vaktsineerimisskeeme.

Sõrahoolduse korraldus, parasiidikontrolli meetmed ja söötmise korraldus on põllumajandusloomadeterviseprogrammides väga olulisel kohal. Hobuslastele suunatud programmides on eriliselt tähtsal kohalregulaarne hammaste läbivaatus ja hingamisteede haigusi ennetavad meetmed.

Programmid peavad andma ka regulaarse ülevaate tootlikkuse näitajatest ning tervisliku seisundi punktiarvestuse.

Hoolikalt tuleb tagada, et kasutatav allapanu ei tooks sisse nakkustekitajaid või parasiite ega soodustaks nendekasvu.

3.2. Käitumishäired

Halvad loomakasvatusvõtted või keskkonnatingimused, sotsiaalne isolatsioon või pikast tegevusetusest tekkinudigavus võivad kaasa tuua käitumishäireid, nagu näiteks saba, kõrva või külje närimine või hammustamine, villatirimine, naba imemine, tuikumine ja aediku hammustamine. Nimetatud käitumishäirete tekkimisel tuleb võttakohesed meetmed puudujääkide korvamiseks, näiteks tuleb üle vaadata keskkonnatingimused ja hooldamisvõtted.

3.3. Loomakasvatus

Täiskasvanud loomade nudistamine, sõrgade ja kapjade lõikamine, kastreerimine ja saba kärpimine on keelatud,kui selleks puudub looma heaolust tingitud või veterinaarne põhjus. Nimetatud võtete rakendamisel tulebkasutada sobivat tuimastus- või valutustamismeetodit.

3.4. Vastsündinud loomade eest hoolitsemine

Põllumajandusloomade sünnijärgseks edukaks kasvatamiseks on vaja rohkeid loomakasvatus- ja hooldusalaseidteadmisi.

Poegimiseelne ja -järgne, samuti vastsündinud loomadele sobiv hoidmiskoht peab olema kuiv ja puhas. Kunanoored loomad on nakkustele eriti vastuvõtlikud, siis tuleb rajatised kavandada nii, et oleks võimalik loomi jälgidaja säilitada kõrge hügieenistandard.

Kõik vastsündinud peavad saama piisavas koguses ternespiima esimesel võimalusel pärast sünnitust, eelistatultesimese nelja tunni jooksul. Erakorraliste olukordade jaoks peab varus olema piisav kogus ternespiima.

Normaalse kasvu ja arengu jaoks tuleb kehtestada sobivad söötmistavad. Mäletsejatele tuleb alates kolmandastelunädalast anda koresööta.

Kuna vastsündinud loomadel on nõrk termoregulatsioon, siis tuleb eriti hoolikalt tagada sobiv temperatuur.Vajalikuks võib osutuda täiendav kohalik küttekeha, kuid selle kasutamisel tuleb tarvitusele võttaettevaatusabinõusid vigastuste, näiteks põletuste ja tulekahjude vältimiseks.

Emaslooma mittekohase käitumise või poja mahajätmise ohu vähendamiseks on esimestel elupäevadel vajaliklasta välja kujuneda ema ja poja vahel tugev side. Sellel ajal tuleb viia miinimumini hooldus- võikorraldustegevused, näiteks transportimine, kastreerimine või märgistamine, kuna see võib segada ema ja pojavahelise suhte arenemist või kaasa tuua olukorra, kus noorloomad ei saa piisavas koguses ternespiima või piima.

Ema ja järglase stressi vähendamiseks tuleb varakult tähelepanu pöörata võõrutusstrateegiale. Võõrutamise järelnoorlooma paigutamine samas vanuses loomarühma kergendab sobivate ja püsivate sotsiaalsete struktuuridearengut.

L 197/54 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

121

Looduslikult kasvatatud sigu ja minisigu ei tohi võõrutada enne neljanädalaseks saamist, lambatalli, kitsetalli javeisevasikaid enne kuuenädalaseks saamist ning hobuslasi mitte enne kahekümnenädalaseks saamist. Erandeidvõib teha veterinaarsetel või looma heaolust tingitud põhjustel.

Kunstlikes tingimustes kasvatatud loomade, tavaliselt piimavasikate puhul tuleb toitumisvajaduse rahuldamisekskasutada sobivat söötmisrežiimi ja mäletsejate puhul tuleb soodustada vatsa normaalset arengut.

Katse tõttu või veterinaarsetel põhjustel tuleb varajane emast võõrutamine otsustada koostöös loomatehniku jalooma heaolu eest vastutava pädeva isikuga. Sellises olukorral tuleb võõrutatavate loomade heaolule jahooldamisele pöörata lisatähelepanu ning kasutada lisavahendeid.

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Põllumajandusloomi tuleb pidada hoidmiskohtades sotsiaalselt harmoonilistes rühmades, loomakasvatusvõtetekavandamisel tuleb loomade sotsiaalseid suhteid häirida võimalikult vähe, välja arvatud juhul, kui katse või heaolunõuded ei näe ette teisiti.

Rühmades tekib kiiresti kindel hierarhia. Esialgsete rühmituste moodustumisel, kui pannakse paika sotsiaalsetealluvussuhete suhteline järjestus, võib esineda mõningast omavahelist agressiivsust.

Rühmituste tekkimise, ümbergrupeerumise või võõra looma rühma toomisel tuleb eriti hoolikalt vähendadavägivalla ja potentsiaalsete vigastuste ohtu. Rühmad tuleb alati moodustada suuruse ja vanuse järgi ning rühmasotsiaalset kokkusobivust tuleb pidevalt jälgida.

Põllumajanduslooma eraldamine rühmast ja isegi lühikese kestusega üksikult pidamine võib osutuda looma jaoksoluliseks stressiteguriks. Seetõttu peab põllumajandusloomade üksikult pidamist vältima, välja arvatud juhul, kuiesinevad looma heaolust tingitud või veterinaarsed põhjused. Erandina on omaette pidamine eelistatud peatseltpoegivate emasloomade ja täistkasvanud kultide puhul, kes ka looduslikes tingimustes võivad üksikult elada.

Katse läbiviimise tõttu üksikult pidamine tuleb otsustada koostöös loomatehniku ja looma heaolu eest vastutavapädeva isikuga. Muu hulgas tuleb arvestada isendite iseloomu, nende eeldatavat reaktsiooni rühmast lahutamisele,vajadust kohanemisperioodi järele ja kohanemisperioodi kestust. Kui üksikult pidamine on vajalik, siis peabloomadele jätma nägemis-, kuulmis- ja haistmiskontakti oma liigikaaslastega.

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Põllumajandusloomade heaolu saavutamisel mängib tähtsat rolli stimuleeriv keskkond. Seetõttu tuleb igavusepeletamiseks ja stereotüüpse käitumise väljakujunemise vältimiseks keskkonda mitmekesistada. Suur osapõllumajandusloomade ajast kulub loomulikele tegevustele, nt rohu söömine, lehtede ja noorte võrsete näriminevõi tuhnimine ning suhtlemine. Sellise käitumisvajaduse rahuldamiseks peab laskma loomi karjamaale, andmaneile heinu või õlgi või pakkuma neile tegevust manipuleeritavate materjalidega, nagu näiteks köitega võipallidega.

Mitmekesistamise materjale ja vahendeid tuleb vahetada korrapäraselt, kuna loomad, eriti sead, kalduvad jubatuttavate asjade vastu huvi kaotama. Vägivaldse käitumise vähendamiseks tuleb kasutada piisavalt mitmekesista-mise vahendeid.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Põllumajandusloomade hoidmiskohtadele sobiva projektlahenduse leidmine ja piisavalt avara hoidmiskohakasutamine on loomade normaalseks käitumiseks hädavajalik. Ruumi vajaliku suuruse määravad põranda tüüp,drenaaž, allapanu kasutamine (ja sellest tulenev lihtsam hügieeni säilitamine) ning sotsiaalsed tingimused (rühmasuurus ja püsivus).

Kõikide hoidmiskohtade kavandamisel ja hooldamisel tuleb välistada loomade kinnijäämise või vigastamisevõimalus (näiteks vaheseinte vahele või söötmisrennide alla).

Loomi ei tohi lõastada, välja arvatud juhul, kui see on lubatud katsest tulenevalt või veterinaarsetel põhjustel, kuidselle kestus peab olema võimalikult lühike.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/55

122

Igal loomal peab olema piisavalt ruumi püsti tõusmiseks, mugavalt lamamiseks, sirutamiseks ja enese eesthoolitsemiseks, juurdepääs ühisele lamamiskohale ja piisav ruum söömiseks.

Lamamiskohas peab kõikidele loomadele võimaldama samaaegselt jõudeolekus külili lamada, pidades silmas, etkui mõned põllumajandusloomad, näiteks sead, eelistavad üldiselt lamada liigikaaslastega füüsilises kontaktis, siisteised, nagu näiteks hobuslased, eelistavad teatud ruumilist distantsi. Kõrge temperatuuri korral peab lamamiskohtolema suurem, kuna loomad peavad soojakao soodustamiseks lamama üksteisest täiesti eraldatult.

Et loomad mugavamalt lamada saaksid ja et vältida surve tagajärjel tekkivate vigastuste ohtu, peaksidlamamiskohad olema allapanuga. Kui katse tõttu ei ole allapanu kasutamine lubatud, siis tuleb põrandprojekteerida ja isoleerida nii, et oleks tagatud looma füüsiline heaolu ja sobiva kontrollitud keskkonnapuudumisel ka soojusregulatsioon.

Hoidmiskoha kõrgus peab loomal võimaldama loomulikku tõusmist ja püstiajamist.

Hoidmiskoha põrandamaterjal ei tohi tekitada vigastusi ning peab olema libisemiskindel liigutamisel ja asendimuutmisel. Põrandaid peab hästi hooldama ja vajaduse korral välja vahetama, sest kulumisel tekkivadpinnakahjustused võivad loomadele põhjustada vigastusi.

4.4. Söötmine

Sööt peaks sisaldama piisavalt toitaineid, et tagada iga looma energiavajaduse rahuldamine, arvestades loomadeelukeskkonna tingimusi. Tiinuse-, laktatsiooni- ja kasvuperioodil vajatakse lisaenergiat, mille kogus tuleb kindlaksmäärata konkreetse looma (näiteks kõrge geneetilise potentsiaaliga lüpsilehmad) vajadustest lähtuvalt. Samutituleb arvestada vitamiinide ja mineraalainete taset söödas ning võtta vajaduse korral kasutusele lakukivid, etvältida lammaste vasemürgistust või kastreeritud isaslammastel kusekivide teket.

Kui loomad söövad karjamaal, siis tuleb looma toitumisvajadustele vastava piisava toiduvaru kindlustamisekskontrollida karjamaa loomkoormust. Piiratud rohuvarude korral tuleb kaaluda lisasööda andmist.

Mäletsejate ja hobuste söödas tuleb vältida äkilisi muudatusi ning uut sööta tuleb hakata andma järk-järgult, eritikõrge energiasisaldusega söötade kasutuselevõtmisel või kõrge metaboolse vajadusega perioodidel, näiteks ennevõi pärast poegimist. Koresööta tuleb anda piisavalt.

Rühmas pidamise korral peab toitu olema piisavalt ning toidukohti peab olema nii palju, et kõikidel loomadeloleks söödale turvaline juurdepääs.

Põllumajandusloomade toidus on märkimisväärne osakaal loomasöödal. Kuna loomasööda vajalik kogus võibvälistada laokottide kasutamise, siis tuleb loomasööta, sealhulgas heina, õlgede, silo ja juurvilja ladustamiseljälgida, et sööda kvaliteedi langus ja saastumisrisk oleksid minimaalsed. Loomasööda ja kontsentraatide laos peabolema kavandatud kahjuritõrje strateegia.

Kui sisetingimustes peetavaid loomi (näiteks neid, keda ei karjatata) toidetakse värske haljasmassiga, siis tulebrohtu niita sagedasti, kuna niidetud rohi muutub seistes söögikõlbmatuks.

4.5. Jootmine

Loomadel peab olema alaline juurdepääs puhtale ja värskele joogiveele, mis peaks olema pidevalt kättesaadavrühma kõigile liikmetele. Jootmiskohtade arv või joogirenni pikkus peab olema selline, et kõikidel sotsiaalse grupiliikmetel oleks alati veele juurdepääs. Vee voolukiirus peaks vastama konkreetse looma vajadustele, kuna seesõltub söödast, füsioloogilisest seisundist ja keskkonna temperatuurist, näiteks on imetavatel loomadel paljukõrgem veevajadus kui varus olevatel loomadel.

4.6. Allapanu

(Vaata üldosa punkt 4.8.)

L 197/56 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

123

4.7. Puhastamine

(Vaata üldosa punkt 4.9.)

4.8. Kohtlemine

Kui vajatakse kohtlemise ja ohjeldamise rajatisi, siis peavad need olema stabiilse konstruktsiooniga ning loomadeja operaatorite jaoks turvalised. Eriti tähtsad on libisemisevastased põrandad.

Kohtlemise ja ohjeldamise rajatised võivad olla nagu tavalised, loomade põhivarustusega hoidmiskohad võikeerukamad, kogu ettevõtte vajadusi katvad eriotstarbelised rajatised. Kohtlemise ja ohjeldamise rajatised võivadasuda ka hoidmiskohas, kuid tuleb tagada, et need ei vähenda loomadele mõeldud ruumi ega kujuta endastpotentsiaalselt ohtlikku füüsilist takistust hoidmiskoha sees.

Sellised rajatised peavad võimaluse korral sisaldama radasid ja aedikuid loomade eraldamiseks, desinfektsioo-nivanne, erirajatisi teatud liikide jaoks, nagu näiteks suplusvanne ja lammaste pügamisaedikuid ning ala, kusloomad saaksid katsete järel taastuda. Loomade ja personali mugavust silmas pidades peavad need rajatised olemasoovitavalt kaitstud ilmastikuolude eest.

Loomi tuleb kohelda vaikselt ja kindlalt ning radadel ja vahekäikudes ei tohi neid tagant kiirustada. Viimasedpeavad olema kavandatud loomade loomulikku käitumist arvesse võttes, et kergendada liikumist ja vähendadavigastuste ohtu. Liikumist piiravad vahendid ei tohiks põhjustada vigastusi ega mittevajalikke kannatusi. Loomi eitohi tagant sundida füüsiliselt ega elektriliste abivahenditega.

Käigud ja väravad peavad olema piisavalt laiad, et võimaldada kahe looma teineteisest möödumist, samas kuiradade laius peab võimaldama üksnes ühesuunalist liikumist.

Korrapärane kohtlemine võimaldab loomal inimkontaktiga harjuda. Kui sagedane kohtlemine on vajalik, siis võibhirmu ja kannatuste vähendamiseks kaaluda treenimise ja preemiate kasutamist.

Loomi ei tohiks pidada kitsastes oludes, välja arvatud läbivaatuse, ravi või proovi võtmise ajal, pidamiskohapuhastamise ajal, lüpsile ajamisel või veoks pealelaadimisel.

4.9. Humaanne surmamine

Kõik põllumajandusloomade humaanse surmamise viisid peavad olema kavandatud selliselt, et need ei põhjustaloomadele mittevajalikke kannatusi. Kogenud töötajate poolne hoolikas kohtlemine ja tavapärase tegevuseminimaalne muutmine vähendab loomade kannatusi enne nende humaanselt surmamist.

Surmamist ei tohiks läbi viia teiste loomade juuresolekul, välja arvatud eutanaasia kasutamisel tugevalt vigastatudlooma puhul, kui looma liigutamine tekitaks talle tõenäoliselt lisakannatusi.

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

Loomi peab olema võimalik individuaalset identifitseerida, kasutades selleks sobivaid märgistusvahendeid:elektroonilisi mikrokiipe, kõrvamärke, plastikust kaelarihmu ja/või vatsa paigaldatavaid tunnuseid. Vähemsobivad külmutamisega märgistamine ja tätoveerimine. Põletusmärke ei ole soovitav kasutada.

Märgistamist võib läbi viia üksnes vastava väljaõppe saanud töötaja. Märgistamine tuleb läbi viia ajal, milprotseduuri halb mõju loomale on tõenäoliselt kõige väiksem. Kõrvamärkidega või tätoveeritud kõrvadega loomituleb põletiku avastamiseks korrapäraselt kontrollida ning kaotsiläinud märgid tuleb asendada, kasutadesvõimaluse korral eelmist kõrvaauku.

Elektrooniliste märgistamisvahendite kasutamise korral peavad need olema loomale sobiva suurusega ja erisusteganing vahendi toimimist ning halva kõrvalmõju esinemist tuleb regulaarselt kontrollida, näiteks süstimiskohareaktsioone ja vatsa paigaldatud tunnuste tõttu tekkinud hõõrumist või kurgutraumat.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/57

124

b. Täiendavad suunised veiste pidamiseks ja hooldamiseks

1. Sissejuhatus

Veised (Bos taurus ja Bos indicus) on seltsivad loomad, kes kujundavad karja liikmete vahel välja alluvussuhetelpõhinevaid hierarhiaid. Liigikaaslaste vahel on tihti lähedased suhted. Kuna nad on mäletsejad, veedavad nad suureosa päevast süües, millele järgnevad pikad puhkeperioodid. Veised on tavaliselt kuulekad ning harjuvad kergestiinimestega suhtlema.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

(Vaata üldised kaalutlused põllumajandusloomadele ja minisigadele, punkt 2.)

3. Tervis

(Vaata üldised kaalutlused põllumajandusloomadele ja minisigadele, punkt 3.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Sarvedega ja sarvedeta loomi ei tohiks koos pidada, välja arvatud vasikad koos emaga.

4.2. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Tabel G.1

Veised: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Kehakaal(kg)

Hoidmiskohaminimaalnepindala (m2)

Põrandaminimaalnepindala/loom(m2/loom)

Küna suuruspiiramatulsöötmiselsarvedeta

karilooma kohta(m/loom)

Küna suuruspiiratud söötmisel

sarvedetakarilooma kohta

(m/loom)

kuni 100 2,50 2,30 0,10 0,30

üle 100 kuni 200 4,25 3,40 0,15 0,50

üle 200 kuni 400 6,00 4,80 0,18 0,60

üle 400 kuni 600 9,00 7,50 0,21 0,70

üle 600 kuni 800 11,00 8,75 0,24 0,80

üle 800 16,00 10,00 0,30 1,00

Sisetingimustes peetavatele kariloomadele tuleb võimaldada piisavalt suur allapanuga puhkeala, et kõik loomadsaaksid samaaegselt lamada. Asemete puudumisel on see ala tavaliselt 70 % ülaltoodud tabelis näidatud põrandaminimaalsest pindalast. Ülejäänud, allapanuta ruum võib olla söömise ja liikumise jaoks.

Kui puhkealaks on üksikud lahtise otsaga asemed, siis võib selle ala pindala olla väiksem, kuid asemete üldarvpeaks 5 % võrra ületama loomade arvu, et vähendada konkurentsi ja võimaldada loomadel samaaegselt lamada.Asemete mugavus sõltub eelkõige nende kavandamisest ja paigaldamise eel tuleb küsida spetsialisti arvamust.Soovitused peavad arvesse võtma looma suurust, pinna piisavat pehmendust vigastuste vältimiseks, piisavatäravoolu, vaheseinte õiget paigutust ja peareelinguid, pea lateraalselt ja vertikaalselt vabalt liigutamise võimalustning piisavalt suurt ettepoole liikumise ruumi. Tagumise astme kõrgus peaks olema piisav, et ära hoidapuhastamise ajal aseme sõnnikuga saastumist, kuid see ei tohiks olla nii kõrge, et võiks sisenemisel või väljumiselpõhjustada jalavigastusi. Ülejäänud, allapanuta ruum võib olla söömiseks ja liikumiseks.

Aseme pikkus sõltub eeskätt looma kaalust. Aseme laius on erinev, sõltuvalt vaheseinte tüübist, kuid see peabvõimaldama loomadel mugavalt lamada, ilma et vaheseinad suruksid tundlikele kehaosadele. Asemetekavandamisel ja paigaldamisel tuleb kasutada spetsialisti abi.

L 197/58 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

125

4.3. Söötmine

Kõigil loomadel peab olema võimalus samaaegselt rennist süüa, välja arvatud juhul, kui toitmine on ad libitum(piiramatu) (vaata tabelit eespool). Tuleb arvestada, et sarvedega loomad vajavad rohkem ruumi ja pikemaid rennekui sarvedeta loomad.

4.4. Jootmine

Veerennid: piisavalt suur sirge renn peaks võimaldama samaaegselt juua 10 % loomadel. See tähendabminimaalselt 0,3 meetrit iga 10 täiskasvanud veise kohta. Lakteerivad lüpsilehmad vajavad 50 % rohkem ruumi.

Veenõud: kariloomade rühmas pidamisel peab olema vähemalt kaks veenõud. Rohkem kui 20pealiselekariloomade rühmale peab olema vähemalt üks veenõu kümne looma kohta.

4.5. Kohtlemine

Lüpsimasina kasutamisel peavad seadmed haiguste, näiteks mastiidi, ärahoidmiseks vastama kõrgele standardile.

Sarvedega kariloomad võivad kinnistes ruumides osutuda töötajatele ohtlikeks. Sellisel juhul tuleb kaaluda sarvedeeemaldamist. Võimalusel tuleb see protseduur läbi viia alla kaheksa nädala vanustel vasikatel.

c. Täiendavad suunised lammaste ja kitsede pidamiseks ja hooldamiseks

1. Sissejuhatus

Lambad (Ovis aries) on kariloomad, kes sõltuvalt tõugudevahelistest erinevustest, näiteks villa omadustest, võivadelada väga erinevates kliimatingimustes.

Looduses või põllumajandusettevõttes on lambad väga seltsivad loomad, kes veedavad kogu oma elu teistekarjaliikmete läheduses ja karja liikmed tunnevad üksteist. Seetõttu on nad sotsiaalsest isolatsioonist eriti häiritud.Seda asjaolu tuleb arvesse võtta loomapidamisrajatiste kavandamisel. Siiski on tõugude lõikes märgata erinevusisotsiaalse ühtekuuluvuse osas, näiteks häirimatus olekus mägilambad ei hoia tavaliselt karjas üksteise lähedusse.

Kitsed (Capra hircus) on loomu poolest uudishimulikud liik ning saavad üldiselt teiste loomaliikide ja inimestegahästi läbi. Sarnaselt lammastega elavad kitsed sotsiaalsetes rühmades ning neid häirib isolatsioon. Kitsed söövadpigem lehti ja noori võrseid kui rohtu ning neile on kõige paremini kohanenud kuiva kõva pinnasega. Neil onmärkimisväärne ronimisoskus, mida nad kasutavad toiduotsingutel.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

Äärmuslikes ilmastikuoludes vajavad lambad kas looduslikku või tehislikku tuulevarju või varjualust, samas kuikitsede teist laadi karvkate ei võimalda neil pikka aega vihmasadu taluda ning neil peaks olema väljas viibides vabasissepääs katusega varjualustesse.

Hiljaaegu pöetud loomad võivad vajada kõrgema temperatuuriga keskkonda kui villakasukaga loomad.

3. Tervis

Täiskasvanud villatõugu lambaid ja kitsi tuleb pügada vähemalt üks kord aastas, välja arvatud juhul, kui seekahjustaks nende heaolu.

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Mõlemast liigist suguküpsed isasloomad võivad eelistada emasloomadest ja noorloomadest üksildasemat eluviisi.Nad võivad olla agressiivsed, eriti paaritumishooajal, ning vajada hoolikat kohtlemist, et vähendada võitlemiseohtu ja töötajate vigastamist.

Sarvedega ja sarvedeta kitsi ei tohi koos pidada.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/59

126

4.2. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

Kitsede hoidmiskohtades peab olema sobiva suurusega ja piisaval hulgal tõstetud alasid, et domineerivad loomadei takistaks teiste loomade liikumist.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Tabel G.2

Lambad ja kitsed: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Kehakaal(kg)

Hoidmiskohaminimaalnepindala (m2)

Hoidmiskohapõranda-

pindala/loom(m2/loom)

Vaheseinaminimaalnekõrgus (*)

(m)

Küna suuruspiiramatul

söötmisel (m/loom)

Küna suuruspiiratud söötmisel

(m/loom)

alla 20 1,0 0,7 1,0 0,10 0,25

üle 20 kuni 35 1,5 1,0 1,2 0,10 0,30

üle 35 kuni 60 2,0 1,5 1,2 0,12 0,40

üle 60 3,0 1,8 1,5 0,12 0,50

(*) Täiskasvanud kitsede puhul võib põgenemise vältimiseks olla vajalik kasutada antud miinimumist kõrgemaid vaheseinu.

Kogu hoidmiskoht peaks olema kõvapõhjalise põrandaga ja kaetud sobiva allapanuga.

4.4. Jootmine

Siseruumides asuvates lammaste ja kitsede hoidmiskohtades peaks olema vähemalt üks jootmiskoht igakahekümne looma kohta.

4.5. Identifitseerimine

Lühikese karvaga lambatõugude ja kitsede märgistamiseks lühiajalistes katsetes võib kasutada villa või karvavärvimist lubatud mittetoksilise põllumajandusliku märgistamistootega.

d. Täiendavad suunised sigade ja minisigade pidamiseks ja hooldamiseks

1. Sissejuhatus

Kodusiga (Sus scrofa) põlvneb Euroopa metsseast. Kuigi neid on põlvkondade vältel aretatud parematemajanduslike tootmisnäitajate saavutamise nimel, on kodusead üldjoontes säilitanud oma esivanematekäitumisharjumused. Vabalt elades on nad väikestes pererühmades, muutuvad aktiivseks hämaruse saabudesning neil on tugevalt arenenud uuriv käitumine. Nad on kõigesööjad ja suur osa nende aktiivsest ajast kulubtoiduotsingule. Emised ehitavad enne poegimist pesa ja poegivad üksinduses. Võõrutamine on järkjärguline ja seeviiakse lõpule umbes neljakuuselt ning põrsad sulanduvad vähese agressiivsusega aegamööda sotsiaalsesse rühma.

Minisead erinevad põllumajanduslikult peetavast seast paljude oluliste aspektide poolest. Mitmed minisea liigid onaretatud traditsiooniliste aretusmeetoditega sooviga luua labori tingimustes katsete läbiviimiseks sobiva kasvugaväike siga. Käesoleva lisa tähenduses on minisiga teaduslikes katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavväikest tõugu siga, kelle täiskasvanud isendi kaal ei ületa tavaliselt 60 kg, kuid võib mõne liini puhul olla kuni150 kg. Nimetatud erinevuse tõttu täiskasvanud looma kaalus ei saa põllumajanduslikult peetavatele sigadeleantud soovitusi alati ekstrapoleerida ainuüksi kaalu alusel. Käesolevas dokumendis toodud soovitused kehtivadmõlemale seatüübile, vajaduse korral on välja toodud minisigade kohta käivad täpsustavad nõuded.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Temperatuur

Sead ja minisead on väga tundlikud keskkonna temperatuuri osas ning termoregulatsioon on oluline käitumisemõjutaja.

Sigu võib pidada ühtse, kontrollitud temperatuuriga keskkonnas. Sellisel juhul peab kogu ruum moodustama ühetermoneutraalse tsooni. Alternatiivselt saab sigu pidada erineva mikrokliimaga hoidmiskohtades, varustades

L 197/60 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

127

lamamisala kohaliku küttekehaga või jaotades selle sulgudeks ja varustades sobiva asemematerjaliga. Sulusisesttemperatuurigradienti peetakse kasulikuks. Välistingimustes peetavatele sigadele saab keskkonna madalattemperatuuri kompenseerida rohke kuiva allapanuga varjualusega ja lisasööda andmisega.

Tabel G.3

Sead ja minisead: soovitatavad temperatuurivahemikud üksikult peetavatele loomadele

Eluskaal Soovitatav temperatuurivahemik ( oC)

alla 3 kg 30–36

alates 3 kuni 8 kg 26–30

üle 8 kuni 30 kg 22–26

üle 30 kuni 100 kg 18–22

üle 100 kg 15–20

Lisaks kehakaalule varieeruvad sobivad temperatuurid ka seksuaalse küpsuse, allapanu olemasolu või puudumise,rühmas pidamise ja loomasööda kalorsuse lõikes. Toodud vahemike piires peaks väiksema kehakaaluga,allapanuta või piiratud kalorsusega sööta saavad loomade keskkonna temperatuur olema kõrgem.

Väikse kehakaaluga põrsad on väga tundlikud keskkonna temperatuuri suhtes ning nende elukeskkond peabolema soojem. Vastsündinud põrsaste pesakonna magamisase peaks olema vähemalt 30 oC, kahenädalasekssaamisel 26 oC. Poegimissulgude või imetamissulgude vajalik minimaalne temperatuur on selline, mis on vajalikpõrsaste lamamiskohas piisavalt kõrge temperatuuri säilitamiseks, arvestades kohaliku küttekeha olemasolu.Imetavad emised on tänu kõrgele ainevahetuse aktiivsusele vastuvõtlikud kuumastressile ning imetamissulgudes eitohi temperatuur ületada 24 oC.

3. Tervis

(Vaata üldised kaalutlused põllumajandusloomadele ja minisigadele, punkt 3)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Keskkonna mitmekesistamine

Sead kasutavad ruumi eri osi kindlaks tegevuseks, näiteks lamamine, söömine ja ekskrementide väljutamine.Seetõttu tuleb sulgudes võimaldada erineva funktsiooniga alade loomist, kasutades kas piisavalt avarat ruumi võipaigaldades hoidmiskohtadesse sobivad vaheseinad.

Sead on väga uudishimulikud loomad ja nende keskkond peaks olema piisavalt keeruline, et rahuldada nendeliigispetsiifilist vajadust avastamise järele. Kõigil sigadel peaks kogu aeg olema võimalus piisavalt suure hulgamaterjali uurimiseks ja töötlemiseks (sh tuhnimiseks), et vähendada käitumishäirete tekkimise ohtu.

4.2. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Tabel G.4 näitab ükskõik millise eluskaaluga loomale vajaliku ruumi minimaalset suurust. Hoidmiskohtadekavandamisel tuleb arvestada, et seal saaks pidada suurima lõpliku eluskaaluga sigu. Loomade ühesthoidmiskohast teise kolimiste arv peab olema minimaalne.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/61

128

Tabel G.4

Sead ja minisead: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Eluskaal (kg)

Hoidmiskohaminimaalne pindala

(*)(m2)

Minimaalnepõrandapindalalooma kohta(m2/loom)

Minimaalne lamamisruumlooma kohta

(termoneutraalsetestingimustes)(m2/loom)

kuni 5 2,0 0,20 0,10

üle 5 kuni 10 2,0 0,25 0,11

üle 10 kuni 20 2,0 0,35 0,18

üle 20 kuni 30 2,0 0,50 0,24

üle 30 kuni 50 2,0 0,70 0,33

üle 50 kuni 70 3,0 0,80 0,41

üle 70 kuni 100 3,0 1,00 0,53

üle 100 kuni 150 4,0 1,35 0,70

üle 150 5,0 2,50 0,95

Täiskasvanud (harilikud) kuldid 7,5 1,30

(*) Lühiajaliselt võib sigu pidada väiksemates hoidmiskohtades, näiteks eraldades põhiruumi vaheseintega, kui selleks onveterinaarsed või teaduslikust katsest tulenevad põhjendused, näiteks kui on tarvis looma individuaalselt sööta.

Sigade üksikult või väikestes rühmades hoidmisel peab ruumi minimaalne suurus looma kohta olema suurem, kuisuuremas rühmas hoidmise puhul.

Sigu ei tohiks kunagi lõa otsa panna või sulgeda üksiksulgudesse või puuridesse, välja arvatud lühikeseksajavahemikuks, mis on vajalik söötmiseks, seemendamiseks, veterinaarsetel põhjustel või teadusliku katseläbiviimiseks. Poegimissulg peaks võimaldama emisel enne ja pärast poegimist harjumuspäraselt käituda ninglaskma sama teha ka põrsastel. Kuigi poegimissulud võivad teatud tingimustel kaitsta põrsaste heaolu ja päästaneid hukkumise eest, tuleb emiste kitsastes tingimustes hoidmist enne ja pärast poegimist ning imetamise ajalmaksimaalselt piirata ning püüelda avaramate sulgude kasutamise poole.

Sobivaim põrandamaterjal sõltub sigade suurusest ja kaalust. Tuhnimis- või pesamaterjaliandmise kergendamisekson soovitav kavandada aediku magamisalale kõvapõhjaline põrand. Restpõrandad võivad osutuda väärtuslikukshea hügieeni tagamisel, kuid avade mõõdud peavad jalavigastuste vältimiseks vastama sigade suurusele.

4.3. Söötmine

Lihatootmiseks peetavaid sigu söödetakse tavaliselt piiramatult kuni täiskasvanuks saamiseni, seejärel onülekaalulisuse vältimiseks vajalik söötmist piirata. Minisigadel on sigade traditsioonilise söötmise puhul kalduvusülekaalulisusele. Nimetatud probleemi vastu aitab eriline vähendatud kalorsuse ja kõrgendatud kiudainesisaldu-sega dieet. Sööda piiramisel suureneb sigade motivatsioon toitu otsida, mis võib väljenduda kõrgenenudaktiivsusena ja vägivallana ning stereotüüpsete suuliigutuste väljaarenemisena. Nende probleemide vältimiseks onoluline muuta toidu koostist nii, et tekiks täiskõhutunne, näiteks pakkudes rohkem kiudaineid ja andestoiduotsimiseks sobivat allapanu, näiteks õlgi.

Piiratud söötmisel tuleb kasvavaid noorloomi sööta vähemalt kaks korda päevas, samas kui täiskasvanud loomituleb sööta kord päevas. Täiskõhutunde saavutamiseks ja agressiivsuse vähendamiseks on oluline piisavalt suurtoidukogus. Kui söömist piiratakse, peab kõikidel rühma liikmetel olema vaba juurdepääs söödale. Et kõik loomadsaaksid ühel ajal süüa, peab küna olema piisava suurusega. Soovitatud tingimused on toodud tabelis G.5. Kuiloomi peetakse üksikult või väikestes rühmades, siis peaks küna minimaalne suurus vastama piiratud söötmiseomale. Kui loomi peetakse suuremate rühmadena ja söödetakse piiramatult, siis võib küna olla ühine ja vajaliküldsuurus on väiksem.

L 197/62 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

129

Tabel G.5

Sead ja minisead: söötmiskünade miinimumsuurus

Eluskaal (kg)Küna minimaalne suurus (cm)

(piiramatu ja piiratud söötmine (*)

Küna minimaalne suurus loomakohta piiramatul söötmisel

(cm/loom)

kuni 10 13 2,0

üle 10 kuni 20 16 2,5

üle 20 kuni 30 18 3,0

üle 30 kuni 50 22 3,5

üle 50 kuni 70 24 4,0

üle 70 kuni 100 27 4,5

üle 100 kuni 150 31 5,0

üle 150 40 7,0

(*) Igale piiratud söötmisega loomale peab võimaldama vähemalt küna miinimumsuuruse.

4.4. Jootmine

Kuna sead on eriti tundlikud veepuuduse suhtes, siis peab rühmasulus olema vähemalt kaks jootmiskohta või suurnõu, millest saab korraga juua vähemalt kaks siga, et vältida domineeriva looma poolt teistele loomadelejootmiskohale juurdepääsu takistamist. Selleks on soovitavad järgmiste mõõtudega jootmiskohad.

Tabel G.6

Sead ja minisead: jootmiskohtade miinimummõõdud

Jooturi tüüp Sigade arv jooturi kohta

Nippeljooturid 10

Suured kaussjooturid (korraga saavad juua vähemaltkaks siga)

20

Kui suuremas rühmas peetavaid sigu joodetakse lahtisest jootmiskünast, siis peaks küna minimaalne ümbermõõtolema selline, et ühel seal oleks veele vaba juurdepääs (nagu näidatud tabelis G.5. küna miinimumsuurus piiratudsöötmise korral) või 12,5 mm küna pikkusest sea kohta. Kasutada tuleb suuremat mõõtu.

Tabel G.7

Sead ja minisead: sigade joogivee surve tase

Sea tüüp Veesurve miinimumtase (ml/min)

Võõrdepõrsad 500

Noorloomad 700

Emised ja kuldid 1 000

Imetavad emised 1 500

4.5. Allapanu

Allapanu mõjutab sea heaolu mitmel viisil. See suurendab füüsilist ja termilist mugavust (välja arvatud kuumaskeskkonnas), allapanu on võimalik täiskõhutunde saamiseks süüa ning see annab võimaluse toiduotsimiseks japesategemiseks. Nimetatud kasutegurid sõltuvad allapanust, pikad õled on üldjoontes parim materjal, kuid

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/63

130

kasutada võib ka järgmisi alternatiive: õlepuru, saepuru, puidulaastud ja paberiribad. Allapanu peab olemamittetoksiline ja avastamiskäitumise ergutamiseks võimaluse korral varieeruva tekstuuriga. Kõik sead peavadsaama allapanu, välja arvatud katsest tulenevatel põhjustel. Allapanu on eriti tähtis poegivatele emistele, kellel ontugev vajadus pesategemise käitumisharjumuste väljendamiseks, ja piiratud söötmisega sigadele, kellel on tugevvajadus toiduotsimise harjumuse väljendamiseks.

e. Täiendavad suunised hobuslaste, sealhulgas hobuste, ponide, eeslite ja muulade pidamiseks ja hooldamiseks

1. Sissejuhatus

Hobuslased on arenenud lagedate rohumaade rohusööjatest loomadest ning koduhobused ja ponid (Equuscaballus) ning eeslid (Equus asinus) on säilitanud oma esivanemate käitumisharjumused. Metsikud või vabaltpeetavad hobuslased elavad karjades, jagunedes väikesteks pererühmadeks või ühendusteks, mis tavaliseltkoosnevad ühest täkust, mitmest märast, varssadest ja sälgudest. Sotsiaalne struktuur areneb selgelt piiritletudhierarhiaks ning rühma üksikliikmed moodustavad paarid, mida tuleb võimalusel säilitada. Nende sotsiaalses eluson eriti olulisel kohal vastastikune kehahooldus.

Erinevalt mäletsejatest võivad hobuslased karjamaal süüa mitmeid tunde järjest ja looduslikes oludes tegelevad nadsellega 14–16 tundi päevas. Kuigi nende loomulik toit on rohi, maitsetaimed ja lehed, on nad rohttaimede liigi jasöödava taimeosa osas väga valivad. Nende tavaline päevane tegevus seisneb söömises, mõne sammu võrra edasiliikumises ja söömise jätkamises. Sel viisil liikudes ja süües võivad hobuslased läbida ööpäevas pikki vahemaid.

Ideaalselt võiks hobuslaste pidamisel lubada neil väljendada oma loomulikke käitumisharjumusi, eritirohusöömist, liikumist ja suhtlemist. Tuleb ka arvestada, et tegemist on kergesti ehmuvate ja põgenevateloomadega.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Temperatuur

Külmal ajal võib kasutada tekke, eriti juhul, kui hobuseid on pöetud, kuid tekke tuleb igapäevaselt eemaldada jakontrollida.

Hobuslaste lakk ja saba kaitsevad loomi ilmastikuolude ja kärbeste eest ning neid ei tohiks eemaldada võilühikeseks lõigata. Lakka ja saba tuleb lühendada ja hõrendada pigem kärpides kui karvu välja tõmmates.

3. Tervis

(Vaata üldised kaalutlused põllumajandusloomadele ja minisigadele, punkt 3.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Hobuslastele sobib ideaalselt koplis pidamine või ligipääs koplile vähemalt kuus tundi päevas. Kui hobuslastekoplis viibimist piiratakse minimaalse ajani või ei lasta loomi üldse koplisse, siis tuleb lisaks anda koresööta, etpikendada söömise aega ja vähendada igavust.

Siseruumides asuvates hoidmiskohtades on eelistatud rühmas pidamine, kuna see annab võimaluse suhelda jaliikuda. Hobuste puhul on hädavajalik moodustada rühmad läbimõeldult, et tagada loomade omavahelinekokkusobivus.

Siseruumides asuvate hoidmiskohtade vajalik üldpind sõltub sellest, kas loomadel on igapäevane ligipäästäiendavatele söömisaladele ja/või teistele liikumisvõimalustele. Allpool toodud suurused on esitatud arvestusega,et võimaldatakse ka selliseid täiendavaid alasid. Kui seda ei võimaldata, siis tuleb minimaalseid mõõtusid oluliseltsuurendada.

L 197/64 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

131

Tabel G.8

Hobuslased: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalne suurus

Turja kõrgus(m)

Põranda minimaalne pindala/loom(m2/loom)

Hoidmiskohaminimaalne kõrgus

(m)Iga üksikult võikuni 3 liikmelisesrühmas peetavalooma kohta

Iga looma kohta4liikmelises võisuuremas rühmas

pidamisel

Poegimisboks/mära varsaga

1,00—1,40 9,0 6,0 16 3,00

üle 1,40 kuni 1,60 12,0 9,0 20 3,00

üle 1,60 16,0 (2 × TK)2 (*) 20 3,00

(*) Piisava ruumi tagamiseks peab iga üksiku looma ruumi minimaalse suuruse arvutama turja kõrguse (TK) põhjal.

Boksi kõige lühem külg peaks olema vähemalt 1,5 × looma turjakõrgus.

Tallide kõrgus peaks loomade heaolu kaitsmiseks olema selline, et loomadel oleks ruumi end tagajalgadele täiestipüsti ajada.

Hobuslastele ei sobi restpõrandad.

4.2. Söötmine

Hobuslaste ebaõige söötmine võib nende heaolule väga halvasti mõjuda, põhjustades haigusi, näiteks koolikuid jakabjanahalamellide põletikku.

Kuna hobuslased söövad looduslikes oludes kaua aega järjest, siis peaks neil ideaalis olema pidev juurdepääsvärskele rohule, heinale, silole või õlgedele. Kui neil puudub koplis söömise võimalus, siis peaks neil olema igapäev piisaval hulgal pikakiulist või koresööta. Võimaluse korral tuleb koresööt asetada põrandale või sobivatesseringkünadesse. Heinavõrkude ja -aluste kuju ja paigutus ei tohi tekitada vigastusi.

Kui loomadele antakse jõusööta (kontsentreeritud sööta), eriti loomade rühmas pidamisel, siis peaks söötmisejärjekord võimaluse korral järgima karja alluvussuhete järjekorda. Võimaluse korral tuleb üksikuid loomi söötaeraldi. Kui see ei ole võimalik, siis tuleb söötmiskohad paigutada üksteisest vähemalt 2,4 meetri kaugusele ja igalooma kohta peab olema vähemalt üks söötmiskoht. Kontsentraate saavaid hobuseid tuleb sööta väikestekogustega ja sageli.

4.3. Jootmine

Hobused eelistavad juua avatud veepinnalt ning võimalusel tuleb sellist jootmisviisi kasutada. Automaatsetenippeljooturite korral tuleb hobused nende kasutamiseks välja õpetada.

4.4. Identifitseerimine

Hobuslaste märgistamiseks ei tohiks kasutada kõrvamärke ega tätoveeringuid. Kui vajatakse karva värvuse järgituvastamisest erinevaid identifitseerimisvahendeid, siis tuleb kasutada elektroonilisi kiipe. Identifitseerimisel onedukalt kasutatud ka numbritega kaelarihmu ja päitserihmade küljes olevaid märgiseid.

H. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED LINDUDE PIDAMISEKS

a. Üldised kaalutlused

1. Sissejuhatus

Lindusid kasutatakse mitmesugusel eesmärgil, sealhulgas alusuuringutes, veterinaarmeditsiini rakendusuuringutesja toksikoloogias. Kõige sagedasemad laborilinnud on kodukana ja kalkun ning neid kasutatakse tihti arengu-uuringutes ja bioloogiliste materjalide, nagu kudede ja antikehade tootmiseks. Kodulinde kasutatakse samuti kõigelaialdasemalt lindude heaolu uuringutes. Kanasid kasutatakse ravimiohutuse ja -tõhususe hindamisel, kuid vutte jateisi linde kasutatakse sagedamini ökotoksikoloogilistes uuringutes. Vähem kasutatavaid liike, näiteks tuvisid ja

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/65

132

metslinde kasutatakse üldiselt psühholoogias ja füsioloogia või zooloogia alusuuringutes. Metsikute lindudepüüdmist katsetes kasutamiseks tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui see on katse seisukohast möödapääsmatu.

Kuigi lindude kehaehitus, millest tuleneb nende lennuvõime, on kõikidel liikidel põhijoontes ühesugune,varieeruvad nende edasiliikumis- ja söömisviisid äärmusest äärmusesse. Enamik liike on kohanenud liikumiseksüle ulatusliku kolmemõõtmelise ala, kasutades nii toiduotsimisel kui ka rändel ühte või enamat liikumisviisi,sealhulgas lendamist, kõndimist, jooksmist, ujumist või sukeldumist. Paljud linnuliigid on väga seltsivad ja neidtuleb igal võimalusel pidada püsivates rühmades.

Sagedamini peetavate ja kasutatavate laboriliikide kohta on ära toodud täiendavad üksikasjad. Nimetamata liikidepuhul on hädavajalik, et nende pidamisele ja hooldamisele pööratakse tähelepanu lähtudes nende käitumisest,füsioloogiast ja sotsiaalsetest vajadustest. Nende liikide pidamis-, kasvatus- ja hooldusprotokolle tuleb uurida ennelindude vastuvõtmist või kasutamist. Teiste liikide vajaduste osas (või käitumis- ja paljunemishäirete ilmnemisel)tuleb soovitusi küsida asjatundjatelt ja hooldustöötajatelt, et käituda iga liigi vajadustele kohaselt. Informatsiooni jasuuniseid vähem kasutatavate liikide kohta leiab taustinformatsiooni dokumendist.

Põllumajandusuuringutes, kus uuringu eesmärgist lähtuvalt on loomi tarvis pidada põllumajandusettevõttetingimustes, peab loomade pidamisel järgima vähemalt nõukogu direktiivi 98/58/EÜ standardeid ja nõukogudirektiivi 1999/74/EÜ, (5) millega sätestatakse munakanade kaitse miinimumnõuded ning samuti EuroopaNõukogu põllumajandusloomade kaitse konventsiooni (ETS nr 87) raames antud soovitusi.

Paljud lindude potentsiaalsed heaoluprobleemid tulenevad ebasobivast nokkimiskäitumisest. Nokkimishälbedjagunevad agressiivseks nokkimiseks, sulgede kitkumiseks (isendid nokivad teiste lindude sulgi või tõmbavad väljaja tirivad enda sulgi) ja teiste lindude naha nokkimiseks, mis võib tähelepanuta jätmise korral põhjustada suurikannatusi ja surma. Nokkimishälvete põhjused ei ole alati selged, kuid sageli on võimalik neid vältida tibudeleallapanu panemisega, mis võimaldab neid suunata õigel viisil toitu otsima ja nokkima. Kõikide liikide tibusid tulebseetõttu pidada kõval ja allapanuga pinnal.

Ettevaatusabinõud on eriti olulised kanade puhul, kuna kanade jaoks on vigastatud suled äärmiselt ligitõmbavadning mõne kitkutud sulgedega linnu kohalolek võib vallandada vigastusi tekitava nokkimise ülikiire leviku.Vigastusi põhjustava nokkimise vältimiseks ja sellise käitumise ärahoidmiseks on erinevad meetodid, mida tulebvõimalusel kasutada. Nende hulgas on alternatiivse nokkimismaterjali, näiteks toiduotsimise allapanu,nöörikimpude, nokkimiskastide või õlgede andmine, visuaalsete barjääride kasutamine, valgustuse perioodilinevõi ajutine vähendamine või punase valguse kasutamine, UV-kiirgusega valgusallikate kasutamine. Müügil onnokkimisvastaseid pihustusaineid ning neid võib vigastusi tekitava nokkimise ärahoidmiseks lühiajaliselt kasutada,kuid siiski on tarvis välja uurida sellise käitumise tagamaad. Mõned kodulindude alaliinid on spetsiaalselt aretatudebasobiva nokkimise vähendamiseks ning neid liine tuleb igal võimalusel teaduslikult uurida ja kasutada.

Ei tohiks kasutada valu ja kannatusi tekitavaid meetodeid, näiteks pikaajaline väga madal valgustus (s. o alla 20luksi) või füüsilised modifikatsioonid, nagu näiteks noka lõikamine.

Madala kvaliteediga keskkond, kus puuduvad võimalused toitu otsida, liikuda või liigikaaslastega suhelda,põhjustab kanadele kroonilisi kannatusi, mis võivad avalduda stereotüüpse käitumisena, näiteks enesevigastamise,sulgede kitkumise ja pideva ringijooksmisena. Selline käitumine võib osutada tõsisele heaoluprobleemile ningkohe peaks vaatama üle pidamis-, loomakasvatus- ja hooldamistingimused.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

Paljud liigid on eriti tundlikud tuuletõmbuse suhtes. Seetõttu tuleb võtta meetmeid lindude külmetumisevältimiseks. Tolmu ja gaaside, näiteks süsihappegaasi ja ammoniaagi kuhjumine tuleb viia miinimumini.

L 197/66 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

(5) EÜT L 203, 3.8.1999, lk 53.

133

2.2. Temperatuur

Vajaduse korral tuleb linde hoida laial temperatuuriskaalal, et nad saaksid oma keskkonna temperatuuri teatudmääral ise kontrollida. Terveid põldvutte, tuvisid ja parte, hanesid, kanu ja kalkuneid tuleb pidadatemperatuurivahemikus 15–25 oC. Igal juhul on oluline arvestada temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuseomavahelist toimet, kuna mõned liigid võivad nimetatud temperatuurivahemikus, kuid liiga kõrge suhteliseõhuniiskuse juures kannatada kuumastressi all. Kui konkreetse liigi temperatuuri ja suhtelise õhuniiskusetaluvuspiire ei ole suunistes avaldatud, siis tuleb uurida nende liikide päritolukoha aastaringset ilmastikku ja sedasiis võimalikult hästi imiteerida. Haigete ja noorte lindude jaoks (vaata tabelit H.1 allpool) võib osutuda vajalikuksnimetatud temperatuurist kõrgem toatemperatuur või kohaliku küttekeha, näiteks inkubaatorlambi kasutamine.

Tabel H.1

Suunised temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse kohta kodukanale G. gallus domesticus ja kalkunileMeleagris gallopavo

Vanus (päevades) Lambi all ( oC) Ümbritsevtoatemperatuur ( oC)

Suhteline õhuniiskus( %)

kuni 1 35 25–30 60–80

üle 1 kuni 7 32 22–27 60–80

üle 7 kuni 14 29 19–25 40–80

üle 14 kuni 21 26 18–25 40–80

üle 21 kuni 28 24 18–25 40–80

üle 28 kuni 35 — 18–25 40–80

üle 35 — 15–25 40–80

Inkubaatorlambi sobiv intensiivsus tuleb otsustada tibude käitumise põhjal.

Sobiva soojuse juures on kõikide liikide tibud piirdeaias ühtlaselt jaotunud ja häälitsevad mõõdukalt; vaikseteltibudel võib olla liiga palav ja kärarikkad tibud võivad kannatada külma käes.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Tervete täiskasvanud lindude puhul tuleb suhtelist õhuniiskust hoida vahemikus 40–80 %.

2.4. Valgustus

Mõne liigi jaoks on valguse kvaliteet ja kvantiteet teatud aastaaegadel normaalse füsioloogilise funktsioneerimiseseisukohast kriitilise tähtsusega. Enne loomade vastuvõtmist tuleb välja uurida iga liigi jaoks sobiv valgusrežiim,vastuvõetavate liikide elujärk ja päritolukoha aastaaeg.

Valgustuse sisse- ja väljalülitamine ei tohi toimuda järsult, vaid valgust tuleb sujuvalt vähendada või tugevdada. Seeon eriti oluline lennuvõimeliste lindude puhul. Hämarad öölambid võivad kergendada tugeva kehaehitusegalinnuliikide öist liikumist. Vajaduse korral tuleb hoolikalt vältida ööpäevase rütmi katkestamist.

2.5. Müra

Mõned linnud, näiteks tuvid, kuulevad ilmselt väga madala sagedusega helisid. Kuigi infraheli (heli alla 16 Hz) eipõhjusta tõenäoliselt ebamugavust, tuleb linnud võimalusel majutada kaugemale madalasageduslikku vibratsioonitekitavatest seadmetest.

3. Tervis

Võimalusel tuleb eelistada vangistuses üleskasvanud lindude kasutamist. Metsikutel lindudel võib laborissetoomisel esineda erilisi käitumis- ja terviseprobleeme. Enne metsikute lindude katses kasutamist on üldiselt vajalikpikem karantiini- ja kohanemisaeg.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/67

134

Lindudel, kellel on võimalus välistingimustes viibida, tuleb terviseriske vähendada hoolika tervise- japarasiidikontrolliga.

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

Lindude hoidmiskohad peavad võimaldama ja soodustama soovitavate loomulike käitumisharjumusteväljendamist, sealhulgas sotsiaalset käitumist, liikumist ja toidu otsimist. Paljudele lindudele mõjub välitingimustesviibimine hästi. Seepärast tuleb selle võimaluse otstarbekuse hindamisel hoolikalt arvesse võtta positiivset mõju jatõenäoliste kannatuste põhjustamise võimalust või katse eesmärgiga vastuollu minemist. Välisoludes peaks alatiolema mingi varjualune, näiteks põõsad, et linnud kasutaksid kogu olemasolevat ala.

4.1. Loomade pidamine

Linde tuleb pidada hoidmiskohas sotsiaalselt harmoonilistes rühmades, välja arvatud juhul, kui katse või linnuheaolu nõuab teisiti. Erihool on vajalik lindude ümbergrupeerimisel või võõra linnu rühma toomisel. Igal juhultuleb rühmade sotsiaalset kokkusobivust jätkuvalt jälgida.

Isegi lühiajaline linnu üksikult pidamine võib tekitada stressi. Seetõttu ei tohiks linde üksikult pidada, välja arvatudheaolu või veterinaarsetel põhjustel. Katse tõttu üksikult pidamine tuleb otsustada koostöös loomatehniku jaloomade heaolu eest vastutava pädeva isikuga.

Enamik linnuliike on seltsivad vähemalt mõnel aastaajal ja nende jaoks on väga tähtsal kohal peresuhted, seega onväga suure tähtsusega sobiva, püsiva ja harmoonilise rühma moodustamine. Kuna liigiti esineb märkimisväärseiderinevusi, siis tuleb enne rühmade moodustamist ja katsete läbiviimist teada, milline on rühma optimaalnekooslus ja mis vanuses lindudest need tuleb moodustada.

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Lindude heaolus mängib tähtsat rolli stimuleeriv keskkond. Õrred, liiva- ja veevannid, sobivad kohad pesadetegemiseks ja pesamaterjal, esemed nokkimiseks ja allapanu toidu otsimiseks tuleb anda liikidele ja isenditele,kellele see kasulikult mõjub, välja arvatud juhul, kui nimetatud keskkonna mitmekesistamisvahendite puudumineon õigustatud katse tõttu või veterinaarsetel põhjustel. Linde tuleb igal võimalusel julgustada kasutamatoiduotsimisel, liikumisel ja sotsiaalsel suhtlemisel, sealhulgas mängimisel, kogu oma hoidmiskoha maa-ala.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Hoidmiskohtade mõõdud on ära toodud liigispetsiifilistes suunistes kanade, kalkunite, vuttide, partide ja hanede,tuvide ja täpik-sebraamadiinide kohta. Kõik linnud, eriti liigid, kes märkimisväärse osa oma ajast kõnnivad, nagunäiteks põldvutid või kanad, vajavad pigem kõvapõhjalist põrandat allapanuga kui võrkpõrandat. Linnud võivadigasuguse põranda kasutamisel olla vastuvõtlikud jalaprobleemidele, näiteks ülekasvanud küünised, väljaheitekogunemine, jalahaigused, nagu näiteks jalapadjandi dermatiit pikaajalisest märja allapanu sees viibimisest,mistõttu on jalgade seisundi sagedane kontrollimine alati vajalik. Praktikas võib katse läbiviimisel osutudavajalikuks kompromiss kõvapõhjalise ja võrkpõranda kasutamise vahel. Sellisel juhul peab lindudel olemakõvapõhjaline puhkamisase, mis hõlmab vähemalt ühe kolmandiku piirdeaia põranda pindalast. Väljaheitekogumise vajadusel peaksid võrkpõrandad asetsema õrte all. Jalavigastuste esinemise vähendamiseks tulebmetallvõrgule eelistada plastikreste. Kui metallvõrgu kasutamine on vältimatu, siis peaks kasutama sellisevõrgusilma suurusega võrku, mis toetab jalga piisavalt ning kasutatav traat peab olema ümarate servadega jakaetud plastikuga.

4.4. Söötmine

Metsikute lindude söömistavad varieeruvad tugevalt ning arvesse peab võtma toidu tüüpi, selle pakkumise viisi jaaega. Enne lindude vastuvõtmist tuleb välja uurida ja koostada iga liigi toiduvajadustele ja loomulikuletoiduotsimiskäitumisele vastav toidurežiim. Loomulikku toiduotsimise soodustamiseks võib osa toidust võilisapalad laiali puistata piirdeaia põrandale. Toidu mitmekesistamine tuleb lindudele kasuks, nii et vajaduse korralvõib kasutada lisandeid puuvilja, juurvilja, seemnete ja selgrootute näol, seda juhul, kui linde ei ole võimalik toitaloomuliku toiduga. Uute toitude pakkumisega üheaegselt peab kättesaadavaks jääma ka eelmine toit, et linnuduuest toidust keeldudes nälga ei jääks. Mõned liigid on kohanemisvõimelisemad ja sobivate toidurežiimide osastuleb nõu küsida.

L 197/68 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

135

Mõned liigid, eriti teratoidulised, kasutavad toidu seedimiseks kivikesi ning neile tuleb anda sobiva suurusegakivikesi ja liiva. Linnud valivad neile pakutud erineva suurusega materjali hulgast sobiva suurusega osakesed.Kivikesi tuleb korrapäraselt uuendada. Luuhaiguste vältimiseks tuleb lindudele sobival kujul ning vanusejärgulesobivas koguses anda kaltsiumit ja fosforit. Iga selline vajadus peab olema põhjalikult läbi uuritud ja selle peabsobivalt rahuldama. Sööda võib panna sööturitesse, mis on paigutatud kas piirdeaia küljele või piirdeaia uksele.Põrandasööturite alust pinda ei saa linnud kasutada, mistõttu nende kasutamise korral tuleb nende alla jääv alapiirdeaedade pindalast maha arvutada. Seinale kinnitatud sööturid ei kata põrandapinda, kuid need peavad olemahoolikalt kavandatud ja sobitatud, et vältida lindude kinnijäämist nende alla. Teatud liikide (näiteks kodukalkuni)tibud võivad vajada õpetust toidu ja joogi kättesaamiseks, et vältida dehüdratsiooni ja potentsiaalset nälga. Kõikideliikide toit peab söömisprobleemide vältimiseks olema selgelt nähtaval ja saadav mitmest kohast.

4.5. Jootmine

Vett tuleb anda nippel- või tassjooturitest või joogiveerennist. Domineerivate lindude monopoli vältimiseks peabjootureid olema piisavalt ning joogiveerenn peab olema piisava pikkusega. Iga kolme või nelja linnu kohta peaksolema üks nippel- või tassjootur, iga piirdeaia kohta peab neid olema vähemalt kaks. Vajaduse korral võib lisavettanda ka sööda mitmekesistamiseks.

4.6. Allapanu

Lindudele sobiv allapanu peab olema imav, vältima jalahaiguste tekkimist ja koosnema tolmu vältimiseks sobivasuurusega osakestest ning vältima liigset kogunemist linnu jalgadele. Sobivaks allapanuks on muu hulgaskoorelaastud, valge saepuru, purustatud õled või pestud liiv, kuid mitte liivapaber. Allapanu tuleb hoida kuiv jasõmer ning kihi paksus peab olema piisav väljaheite lahjendamiseks ja absorbeerimiseks. Muud sobivad materjalidpõranda katmiseks on plastikust tehismuru või paksud kummimatid. Põrandale peaks puistama sobivatnokkimismaterjali, näiteks õlepuru.

Tibudele ja noorlindudele tuleb arenguhäirete vältimiseks anda allapanu, millest nad saavad jalgadega kinni hoida,et vältida selliseid arengu häireid, nagu näiteks jalgade laiali hoidmine (splayed legs). Hilisemate nokkimishälveteärahoidmiseks tuleb noorlinde vajaduse korral ergutada (näiteks sõrmega koputades) allapanu nokkima.

4.7. Puhastamine

(Vaata üldosa punkt 4.9.)

4.8. Kohtlemine

Kinnipüüdmiseks ja kohtlemiseks peavad olema sobivad vahendid, näiteks sobiva suurusega korralikud võrgud,väiksemate lindude jaoks pehmendatud äärtega tumedamad võrgud.

Kui katse tõttu on tarvis täiskasvanud lindudega korrapäraselt tegelda, siis on heaolu ja katse huvides soovitatavkasvamise ajal tibudega palju tegelda, kuna see vähendab nende hirmu inimese ees.

4.9. Humaanne surmamine

Eelistatav surmamismeetod on noorlindudel ja täiskasvanud lindudel tuimestuse üledoos, milleks kasutataksesobivat manustamisviisi ja -meetodit. Seda tuleb eelistada süsihappegaasi inhalatsioonile, kuna süsihappegaas võibolla hirmutav.

Kuna sukelduvad linnud ja mõned teised, näiteks sinikael-pardid, suudavad oma pulssi aeglustada ja pikka aegahinge kinni hoida, siis tuleb nende liikide inhalatsiooniga surmamisel hoolega jälgida, et nad ei taaselustuks. Parte,sukelduvaid linde ja väga noori tibusid ei soovitata süsihappegaasiga surmata.

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

Invasiivsematele tehnikatele, nt elektrooniliste mikrokiipide kasutamine või tiiva märgistamine, tuleks eelistadamitteinvasiivseid või minimaalselt invasiivseid meetodeid, näiteks füüsiliste erinevuste ülesmärkimine,rõngastamine kinnise või poolrõngaga ja sulgede värvimine, võrreldes. Värviliste jalarõngaste kombineerimine

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/69

136

vähendab linnuga tegelemisel tuvastamisaega, kuigi teatud liikide puhul tuleb arvesse võtta värvide võimalikkumõju käitumisele. Kui rõngaid kasutatakse kiiresti kasvavate tibude puhul, siis on tarvis korrapäraselt kontrollida,et rõngas ei takistaks jala kasvamist.

Tugevalt invasiivsed meetodid, nt varvaste köndistamine ja lestade mulgustamine, põhjustavad kannatusi ningneed meetodid ei ole soovitavad.

b. Täiendavad juhtnöörid kanade pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal

Džunglikanast põlvneval kodukanal (Gallus gallus domesticus) on säilinud enamik oma eelkäija bioloogiast jakäitumisest. Nimetatud liigi kõige olulisemad käitumisharjumused on pesategemine (emaste lindude puhul), õrrelistumine ja allapanu kasutamine toidu otsimiseks, siblimiseks, nokkimiseks ja liivavannide võtmiseks. Kanad onseltsivad ning neid tuleb pidada 5–20liikmelistes rühmades, täiskasvanud lindude puhul peaks isaseid linde olemavähem kui emaseid, näiteks vahekorras üks viiele. Kodukana aretamisel on üritatud luua sobivaid tõuge, kellelesineb vähem sulgede nokkimist või agonistlikku käitumist. Nende sobivate liinide olemasolu tuleb kindlaks tehaja iga projekti puhul tuleb kaaluda võimalust taoliste lindude kasutamiseks.

Munakanadel peab olema juurdepääs pesakastidesse vähemalt kaks nädalat enne munemist ja mitte hiljem kui 16nädala vanuselt. Üksikult või paaris peetavatel lindudel peaks igaühel olema juurdepääs pesakastile, suuremasrühmas suhtega vähemalt üks pesakast kahe linnu kohta. Pesakastid peavad olema kinnised ja piisavalt avarad, etvõimaldada ühel kanal end ümber keerata. Pesakastis peaks pesategemise soodustamiseks olema lahtist allapanu,näiteks saepuru või õlgi. Allapanu tuleb korrapäraselt vahetada ja hoida puhtana.

Kanadel peaks alates esimesest elupäevast olema pidevalt võimalus õrrel istuda, sobivat allapanu nokkida, toituotsida ja liivavanne võtta. Liivavannide võtmiseks on sobivad materjalid nt liiv või pehme saepuru.

Õrte diameeter peab olema 3–4 cm, need peavad olema ümarad ja pealt lamedaks tehtud. Optimaalne kõrguspõrandast varieerub liigi, vanuse ja pidamistingimuste lõikes, kuid õrred peavad algselt olema fikseeritudpõrandast 5–10 cm kõrgusele ja vanemate lindude puhul 30 cm kõrgusele. Õrte kõrgust peaks kohandamavastavalt lindude käitumisele, jälgides, kui kergelt linnud saavad õrrele ja sellelt maha ning nende vahel liikuda.Kõik linnud peavad saama üheaegselt õrrel istuda ja iga täiskasvanud linnu jaoks peaks olema igal kõrgusel 15 cmõrrepinda. Linde tuleb pimedal ajal põgusalt jälgida, et kindlaks teha kõikide lindude õrrel istumine, eriti rühmademoodustamise ajal.

Kanadele on väga vajalik väljendada komfortkäitumist, näiteks tiibu lehvitada, sulgi raputada ja jalgu sirutada, misaitab jalaluud tugevana hoida. Seetõttu tuleb linde pidada hoidmiskohtades, mis on piisavalt avarad lindude sellisekäitumise jaoks igal ajal. Ideaaljuhul peaksid linnud saama väljas käia. Et julgustada kanu väljas käima, on olulinesobiva varjualuse, näiteks põõsaste olemasolu.

Kanadele sobib kõvapõhjaline põrand, kuna sellele saab panna allapanu toiduotsimise ergutamiseks ja see võibaidata vähendada sulgede kitkumist. Kui kanu on tarvis katse tõttu puuris hoida, siis tuleb neid hoidahoidmiskohtades, mis on kavandatud käitumisvajadusi arvesse võttes. Kui katse tõttu ei tohiks kanad kõvalpõrandal olla, peaks nokkimise jaoks võimaldama kõvapõhjalise ala lahtise allapanuga ja selliste esemetega nagunöörikimbud, nokkimiskastid, köied, mättad või õled.

Kiirekasvulised kanatõud (broilerid) võivad väga kergesti hakata lonkama ja nende kasutamist tuleb seetõttuvältida. Broilerite kasutamisel tuleb linde lonkamise avastamiseks kontrollida vähemalt kord nädalas ja neid tulebkasvatada aeglasemalt kui äriettevõttes tavaks, välja arvatud juhul, kui kasvukiirus on uuringu jaoks hädavajalik.

L 197/70 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

137

Tabel H.2

Kodukana: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud

Kehamass (g)Hoidmiskohaminimaalnepindala (m2)

Minimaalnepindala iga linnu

kohta (m2)

Minimaalnekõrgus (cm)

Söötmisrenniminimaalne pikkusiga linnu kohta (cm)

0 1,00 0,025 30 3

kuni 300 1,00 0,03 30 3

üle 300 kuni 600 1,00 0,05 40 7

üle 600 kuni 1 200 2,00 0,09 50 15

üle 1 200 kuni 1 800 2,00 0,11 75 15

üle 1 800 kuni 2 400 2,00 0,13 75 15

üle 2 400 2,00 0,21 75 15

Kui katse tõttu ei ole nimetatud hoidmiskoha miinimumpindalasid võimalik rakendada, siis peaks katse läbiviijapõhjendama piirangu kestust ning see tuleks kindlaks määrata koostöös loomatehniku ja loomade heaolu eestvastutava pädeva isikuga. Sellisel juhul võib linde pidada väiksemates hoidmiskohtades, mis on piisavaltmitmekesised ja mille põranda miinimumpindala on 0,75 m2. Selliseid hoidmiskohti võib kasutada kahemunakana või väikese linnurühma kohta vastavalt ülaltoodud ruumi mõõtudele.

c. Täiendavad juhtnöörid kalkunite pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal

Ulukkalkunid kasutavad erinevaid keskkondasid, nende käitumisharjumuste hulka kuulub liivavannide võtmine,toiduotsimine ja jahipidamine. Ulukkalkunitel on keerukas sotsiaalne käitumine, eriti paljunemishooajal. Kalkunid(Meleagris gallopavo) on säilitanud palju metslindude tunnuseid, kuid samas on mõned põhimõttelised erinevused,näiteks kodukalkunid ei ole lennuvõimelised, kuid neile on alles jäänud võime kiiresti joosta ja hüpata ninglauelda, eriti nooremas eas.

Kalkunid on väga sotsiaalsed linnud ja neid ei tohiks üksikult pidada. Püsivad rühmad tuleb moodustada lindudevastuvõtmisel ja oluline on lindude järel valvata, kuna sulgede ja pea nokkimine võivad vigastusi tekitada ningseda esimesest elupäevast alates.

Lonkamine on sagedane probleem, mis vajab hoolikat jälgimist. Lonkamisega tegelemiseks tuleb soovitusi küsidaveterinaararstilt.

Kalkunite õrred tuleb paigutada nii kõrgele, et põrandal asuvad linnud ei saaks õrrel istuvaid linde nokkida eganende sulgi kitkuda. Vanemate ja kohmakamate lindude jaoks peab õrrele juurdepääsu siiski erisisseseadega,näiteks rampidega (astmetega) kergendama. Kui seda ei ole võimalik teha, peaks õrred asuma madalamal (näiteks5 cm kõrgusel). Õrre kuju ja suurus peab vastama lindude kiire kasvuga küünistele. Puidust või plastikust õrredpeavad olema ovaalsed või nelinurksed ümardatud servadega.

Liivavannide võtmiseks vajalik allapanu, milleks sobib värske saepuru või liiv, peab olema alati saadaval.Keskkonna mitmekesistamiseks ja domineerivate lindude eest varjumiseks võib kasutada õlepalle, kuid need tulebregulaarselt välja vahetada ja vanad, raskemad linnud võivad vajada nendele ronimiseks rampe.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/71

138

Tabel H.3

Kalkun: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud

Kehamass (kg)

Hoidmiskohaminimaalnepindala(m2)

Minimaalnepindala linnu

kohta(m2)

Minimaalnekõrgus (cm)

Söötmisrenniminimaalne pikkusiga linnu kohta (cm)

kuni 0,3 2,00 0,13 50 3

üle 0,3 kuni 0,6 2,00 0,17 50 7

üle 0,6 kuni 1 2,00 0,30 100 15

üle 1 kuni 4 2,00 0,35 100 15

üle 4 kuni 8 2,00 0,40 100 15

üle 8 kuni 12 2,00 0,50 150 20

üle 12 kuni 16 2,00 0,55 150 20

üle 16 kuni 20 2,00 0,60 150 20

üle 20 3,00 1,00 150 20

Hoidmiskoha iga külg peab olema vähemalt 1,5 meetri pikkune. Kui katse tõttu ei saa nimetatud miinimummõõtevõimaldada, siis peaks katse läbiviija piirangu kestust põhjendama ja see tuleks otsustada koostöös loomatehnikuja loomade heaolu eest vastutava pädeva isikuga. Sellisel juhul võib linde pidada sobivalt mitmekesistatudväiksemates hoidmiskohatdes, mille põranda miinimumpindala on 0,75 m2 ja miinimumkõrgus on alla 0,6 kgkaaluvate lindude korral 50 cm, alla 4 kg kaaluvate lindude puhul 75 cm ja üle 4 kg kaaluvate lindude puhul100 cm. Neid võib kasutada väikeste lindude rühmas pidamisel vastavalt ülaltoodud ruumi minimaalsetelemõõtudele.

d. Täiendavad juhtnöörid vuttide pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal

Metsikud vutid elavad väikestes sotsiaalsetes rühmades ja pühendavad enamiku oma ajast siblimisele ningseemnete ja selgrootute otsimisele maapinnalt. Paljud liigid eelistavad elupaigana tiheda taimkattega alasid, ntrohumaid, jõekallaste põõsastikke ja teraviljapõlde. Kodustamine ei ole vuttide käitumist oluliselt muutnud,mistõttu tuleb seda pidamise kavandamisel arvestada ja võimaluse korral anda lindudele allapanu siblimiseks,nokkimiseks ja liivavannide võtmiseks, samuti pesakaste ja varjumisvõimalusi. Seetõttu soovitatakse tungivaltpidada vutte puuride asemel linnumajades või aedikutes.

Vutte (Coturnix spp; Colinus virginianis; Lophortyx californica; Excalfactoria chinensis) peab pidama kas emastestlindudest või mõlemast soost lindudest koosnevates rühmades. Kui kasutatakse segarühmi, siis peab isaste lindudeosakaal olema väike (näiteks üks isane lind nelja emase linnu kohta), et vähendada agressiooni isaslindude vahel javigastusi emastele lindudele. Kasvatamise ajal võib püsivate paaride moodustamisel olla võimalik kasvatada isaseidlinde paarides. Agressiivse nokkimise tagajärjel tekkivate nahavigastuste ja sulgede kaotamise tõenäosust saabvähendada, vältides vuttide intensiivselt pidamist ja muudatusi püsirühmades.

Vutid võivad ehmatusele ülikiirelt reageerida, mis võib kaasa tuua peavigastusi. Seetõttu peaksid töötajad lindudelealati aeglaselt ja rahulikult lähenema ning vuttidele peaks eelkõige varasel eluetapil võimaldama hirmuvähendamiseks varjumisvõimalust ning mitmekesist keskkonda. Et vutid täiskasvanutena vähem inimesi jauudseid ärritusi kardaksid, tuleb utitibudele anda värvilisi asju, näiteks palle, torusid ja kuubikuid. Täiskasvanudlindudele peab andma nokkimismaterjali, näiteks kivikesi, männikäbisid, palle ja taimeoksi. Lindudele tulebpakkuda liiva, puulaaste või hekselpõhku toiduotsimiseks ja koht tagasitõmbumiseks (lisaliiva või -saepurugaliivavannide võtmiseks, kui allapanu materjal selleks ei sobi). Munevatel vuttidel peab olema juurdepääspesakastidele ja pesategemismaterjalidele, näiteks heinale.

L 197/72 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

139

Kui vutte on vaja puuris pidada, tuleb kaaluda hoidmiskohtade kombineerimist ja täiendavate mitmekesista-misvahendite kasutamist. Linnud tunnevad end turvalisemalt, kui katus on kõvast materjalist, kuigi lindudemitmel korrusel pidamisel võib see tingida lubamatult madala valgustuse alumistel korrustel. Linde tuleks puurispidada võimalikult lühikest aega, kuna vanusega heaolu probleemid süvenevad, eriti juhul, kui linde peetakse aastavõi kauem.

Tabel H.4

Vutt: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud

Kehamass (g)

Hoidmiskohaminimaalnepindala(m2)

Pindala iga paarispeetava linnukohta (m2)

Pindala igatäiendava linnukohta rühmas

(m2)

Minimaalnekõrgus (cm) (*)

Söötmisrenniminimaalne pikkusiga linnu kohta

(cm)

kuni 150 1,00 0,5 0,10 20 4

üle 150 1,00 0,6 0,15 30 4

(*) Hoidmiskoha katus peab peavigastuste ohu vähendamiseks olema painduvast materjalist.

e. Täiendavad juhtnöörid partide ning hanede pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal

Uuringutes ja katsetes kasutatakse tavaliselt järgmisi pardi- ja haneliike: Anas platyrhynchos, Anser anser domesticus jaCairina moschata. Kõik veelinnud on kohanenud liikuma ning sööma eeskätt vees ja see on väga olulinekomfortkäitumise jaoks, näiteks suplemiseks ja sulgede puhastamiseks. Partide ja hanede käitumisharjumustelaiendamiseks ning sulgkatte hooldamise ergutamiseks peaks neil olema kivi- ja kiviklibuseguse põhjaga tiik.Veelindudel peab olema võimalus vähemalt pea vette kasta ja vett kehale pritsida. Veelindude jootmiskohad jatiigid peaksid asetsema alal, mille alla on ehitatud üleujutuste vähendamiseks äravool.

Haned ja pardid on aretatud liha- ja munatootmiseks, kuid kõik tõud on säilitanud enamiku oma metsikustkäitumisest ning nad on üldiselt teiste kodulindudega võrreldes närvilisemad ja kergemini ärrituvad, iseäranissulgimise ajal.

Et linnud kergemini ujuma õpiksid, tuleb neile koorumisele järgneva 24 tunni jooksul ja esimese elunädala kesteltagada vee olemasolu. Uppumisohu vähendamiseks tuleb kasutada näiteks madalat kaussi. Pärast esimest nädalattuleb linnud lasta madalasse tiiki (mõõtudega vastavalt tabelile H.5), mille põhi on kaetud suurte kividega, millevahele on puistatud toitu või kiviklibu, et ergutada linde sulistama ja sukelduma. Vanemate puudumisel peabnoorlindude vetteminek toimuma järelevalve all, et neid vajaduse korral veest välja tulemisel aidata ja külmetumistvältida. Järelevalve on vajalik seni, kuni linnud on selgelt võimelised iseseisvalt veest välja tulema ja neile hakkavadtekkima veekindlad suled. Veetemperatuuri ei ole vaja kontrollida. Vee kõrge kvaliteedi tagamiseks tuleb tiikekorrapäraselt puhastada ja vastavalt vajadusele vett vahetada.

Parte ja hanesid tuleb pidada kõval põrandapinnal ning neil peab olema piisavalt ruumi toidu otsimiseks,kõndimiseks, jooksmiseks ja tiibade lehvitamiseks. Keskkond peab olema mitmekesine, sisaldama näitekslooduslikku või kunstlikku pinnast, kaste ja õlepalle. Parte ja hanesid tuleb alati pidada väljas või juurdepääsugavälisaedikutesse, välja arvatud juhul, kui katsega seotud või veterinaarsetel põhjustel on õigustatud nendesisetingimustes pidamine. Väljas viibivaid linde tuleb kaitsta röövloomade eest ja neil peab olema kuiv varjualunepuhkamiseks. Võimaluse korral tuleb pakkuda varjuks ja/või söömiseks taimkatet. Tõsiselt tuleks kaaluda,milliseid täiendavaid tingimused elupaigale on iga liigi puhul vajalikud sõltuvalt sellest, kas linde peetakse välis-või sisetingimustes. See võib hõlmata madalat vett taimedega ujupartidele, mättaid hanedele ja sügavamat vettsuurte kividega nendele liikidele, kelle looduslik elupaik on kaljustel rannikutel.

Parte ja hanesid tuleb võimaluse korral pidada sobiva suurusega rühmades ning lindude üksikult pidamise aegtuleb vähendada miinimumini. Paljud liigid muutuvad paaritumishooajal territoriaalseks, mistõttu võib tekkidavajadus vähendada rühma suurust ning vigastuste riski vähendamiseks peavad hoidmiskohad olema piisavaltsuured, eriti emastel lindudel.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/73

140

Tabel H.5

Pardid ja haned: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud

Kehakaal (g)

Hoidmiskohaminimaalnepindala(m2)

Pindala iga linnukohta (m2) (*)

Minimaalnekõrgus (cm)

Söötmisrenniminimaalne pikkusiga linnu kohta (cm)

Pardid

kuni 300 2,00 0,10 50 10

üle 300 kuni 1 200 (**) 2,00 0,20 200 10

üle 1 200 kuni 3 500 2,00 0,25 200 15

üle 3 500 2,00 0,50 200 15

Haned

kuni 500 2,00 0,20 200 10

üle 500 kuni 2 000 2,00 0,33 200 15

üle 2 000 2,00 0,50 200 15

(*) See peaks hõlmama minimaalse tiigi pindala 0,5 m2 hoidmiskoha iga 2 m2 kohta minimaalse sügavusega 30 cm. Tiik võibmoodustada kuni 50 % hoidmiskoha miinimumpindalast.

(**) Lindusid, kes ei ole veel lennuvõimelised, võib pidada hoidmiskohtades, mille miinimumkõrgus on 75 cm.

Kui katse tõttu ei saa nimetatud miinimummõõte võimaldada, siis peaks katse läbiviija piirangu kestustpõhjendama ja see tuleks otsustada koostöös loomatehniku ja loomade heaolu eest vastutava pädeva isikuga.Sellisel juhul võib linde pidada sobivalt mitmekesistatud väiksemates hoidmiskohtades, mille põrandamiinimumpindala on 0,75 m2. Neid võib kasutada väikeste lindude rühmade pidamisel vastavalt ülaltoodudruumi minimaalsetele mõõtudele.

f. Täiendavad juhtnöörid tuvide pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal

Arvatakse, et kodutuvi eri liinid põlvnevad kaljutuvist Columbia livia. Kaljutuvid pesitsevad ja puhkavad kaljudelvõi koobastes ja metsikud tuvid kasutavad samal viisil kunstlikke struktuure. Looduslikus elupaigas näeb tuvisidharilikult alates paaridest kuni suurte parvedeni, kes söövad ja puhkavad koos ning kaitsevad puhke- japesitsuskohti. Tuvisid võib pidada segarühmades ja nad võivad muneda, kuid ilma pesakastideta nad mune ei hau.

Laboris kasutatavaid tõuge tuleb hoolikalt valida, kuna mõned tõuliinid võivad käituda ebanormaalselt võiebasoovitavalt, mistõttu nende kasutamist tuleks vältida. Kuigi tuvid söövad põhiliselt seemneid, on nadkõigesööjad, seega tuleb neile regulaarselt anda loomset valku sisaldavat toitu.

Tuvide ruum peab võimaluse korral olema piisavalt avar lendamiseks ja vähemalt ühe hoidmiskoha seina äärespeab olema eraldiseisev õrreala, mis on piisavalt suur kõigi lindude jaoks. Plokkidena paigutatud õrrekastid peavadolema suurusega ligikaudu 30 × 15 cm. Õrtena saab kasutada ka katuselt rippuvaid oksi ja sõrestikke. Kettidelepeab riputama mänguasju, näiteks linnukellukesi, peegleid ja kaubanduses leiduvaid lemmikloomade mänguasju.Igas hoidmiskohas peavad olema madalad veevannid. Kui tuvidega on vaja sagedasti tegelda, siis võib luua„pesitsemiskohad” või kambrid, et linde saaks treenida kinnipüüdmisel nendesse taganema.

Igal võimalusel on soovitav standardsete tuvipuuride asemel kasutada suuremaid, riiulite, õrte ja mänguasjadegamitmekesistatud hoidmiskohti. Tuvidele mõjub hästi võimalus toitu otsida. Tuvide võrkpõrandal pidamine peabolema teaduslikult hästi põhjendatud.

L 197/74 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

141

Tabel H.6

Tuvid: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud

Rühma suurusHoidmiskohaminimaalnepindala (m2)

Minimaalnekõrgus (cm)

Söötmisrenniminimaalnepikkus igalinnu kohta

(cm)

Õrre minimaalnepikkus iga linnu

kohta (cm)

kuni 6 2 200 5 30

7–12 3 200 5 30

iga linnu kohta üle 12 0,15 5 30

Hoidmiskohad peaksid olema pigem pikad ja kitsad (näiteks 2 × 1 m) kui ruudukujulised, et linnud saaksidlennata lühikesi vahemaid.

g. Täiendavad juhtnöörid täpik-sebraamadiinide pidamiseks ja hooldamiseks varus ning katsete ajal

Täpik-sebraamadiinide (Taeniopygia guttata) elupaigad asuvad kõikjal Austraalias. Need linnud on väga liikuvadning rändavad toiduotsingutel pikki vahemaid ja elavad kuni paarist tuhandest linnust koosnevates parvedes. Liikon monogaamne ja esineb suguline kahekujusus: isaslinnu sulestik on erksamalt värvunud kui emaslinnu oma.Paaritumishooaeg ei ole fikseeritud, see on seotud valminud rohuseemne kättesaadavusega. Täpik-sebraamadiinidkasutavad pesasid nii puhkamiseks kui ka haudumiseks, puhkepesi kasutatakse sagedamini külmades ilmaoludes,need võivad olla vanad haudepesad või spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud pesad.

Täpik-sebraamadiinid on sotsiaalsed linnud ja mittepaljunevaid linde tuleb pidada rühmades. Soovimatutpaljunemist saab ära hoida samast soost lindude koos pidamisel. Segarühmades saab paljunemist vältida pesadepuudumise ja söödaks kuivade seemnete andmisega, millele on lisatud värskeid aedvilju, kuid leotatud seemnetevõi seemneidude menüüst välja jätmisega. Paljunevatel lindudel peavad olema pesad, näiteks punutud võiplastikkorvid või puitkastid kuivanud heinast, paberiribadest või kookosekiududest pesamaterjaliga. Linnudvalvavad neid ja käitumise jälgimisega tuleb tagada, et pesasid oleks piisavalt. Toidu mitmekesistamiseks peavadpidevalt kättesaadaval olema hirsipuisted. Sebraamadiinid söövad maapinnalt, mistõttu linde tuleb loomulikutoiduotsimiskäitumise ergutamiseks pidada kõvapõhjaliste põrandatega hoidmiskohtades.

Lemmiklindudele mõeldud mänguasjad, õrred ja kiiged on täpik-sebraamadiinidele kasulikud ning neid tulebvõimalusel kasutada. Heaoluks on eriti olulised õrred, mis peavad asetsema erinevatel kõrgustel, et soodustadanormaalset söömist ja puhkamist. Suplusvett peab andma vähemalt kord nädalas madalatel kandikutel, millel onligikaudu 0,5–1 cm vett.

Täpik-sebraamadiinide puhul võivad identifitseerimiseks kasutatavad värvilised jalapaelad oluliselt nendesotsiaalset ja paljunemiskäitumist mõjutada (näiteks võib punane ergutada domineerivust ja roheline või sinineseda vähendada). Jalapaelte värvi- ja mustrivalikut tuleb hoolikalt kaaluda.

Täpik-sebraamadiinide hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud on näidatud tabelis H.7.Hoidmiskohad peavad lühikeste lendude sooritamiseks olema pikad ja kitsad (näiteks 2 × 1 m). Sebraamadiinidkasvavad jõudsalt välisaedikutes, tingimusel et seal on varjualune ja õrred. Külmade olude jaoks tuleb väljaspeetavatele sebraamadiinidele võimaldada lisasoojendust.

Tabel H.7

Täpik-sebraamadiin: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud

Rühma suurusHoidmiskoha

minimaalne pindala(m2)

Minimaalne kõrgus(cm)

Sööturite minimaalnearv

Kuni 6 1,0 100 2

7–12 1,5 200 2

13–20 2,0 200 3

iga linnu kohta üle 20 0,05 1 iga 6 linnu kohta

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/75

142

Paljunemisuuringute jaoks võib paare pidada sobivalt mitmekesistatud väiksemates hoidmiskohtades, millepõranda miinimumpindala on 0,5 m2 ja miinimumkõrgus on 40 cm. Katse läbiviija peab piirangu kestustpõhjendama ning see tuleks otsustada koostöös loomatehniku ja loomade heaolu eest vastutava pädeva isikuga.

I. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED KAHEPAIKSETE PIDAMISEKS

1. Sissejuhatus

Süstemaatiliselt moodustavad kahepaiksed kolm peamist seltsi: Urodela (Caudata), Gymnophiona (Apoda), ja Anura(Ecaudata). Anura kuulub ülemseltsi Salientia. Käesolevate suuniste raames on tähelepanu all sabakonnalisedUrodela (salamandrid, väiksed salamandrid) ja päriskonnalised Anura (konnad, kärnkonnad). Nad erinevadüksteisest oluliselt oma geograafilise levila ja eluviisi poolest, näiteks vees elunevad kahepaiksed (näitekskannuskonn Xenopus laevis), osaliselt vees elunevad kahepaiksed (näiteks rohukonn Rana temporaria), osaliseltmaismaal elunevad kahepaiksed (näiteks aava Bufo marinus) ja puiselulised kahepaiksed (näiteks roheline lehekonnHyla cinerea). Kahepaiksete elupaigad varieeruvad alates kuivadest kõrbetest kuni sügavate mageveejärvedeni.Mõned võivad suurema osa oma elust elada maa all või kõrgel puuvõras. Mõningaid on leitud põhjapöörijoonel janad taluvad külma, samas kui teised on kohanenud vältima kuivamist maailma kuumimais paigus.

Kahepaiksed on hästi kohanenud alusmaterjaliga, millel/mille sees nad elavad. Selles kontekstis on nahal olulineroll vee, vedelate ainete, sealhulgas toksiliste ainete ja hapniku läbilaskmisel. Seetõttu mängib see võtmerollikahepaiksete ellujäämisel, nende suhtlemisel keskkonnaga kui ka nende võimel kasutada erinevaid elupaiku ningökoloogilisi tingimusi. Kahepaikse tervis sõltub naha teatud omadustest ja eripäradest, mis teeb kahepaiksetestkeskkonnaseisundi olulised bioindikaatorid.

Võimaluse korral tuleb katsetes või muudel teaduslikel eesmärkidel kasutada vangistuses sündinud ja üleskasvanud kahepaikseid. Eesmärgipäraselt kasvatatud loomi tuleb eelistada loodusest püütud loomadele.

Tabelis I.1 nimetatakse kahepaiksete neli peamist elupaika ja tuuakse näiteid iga elupaiga liikidest, kedakasutatakse katsetes või muudel teaduslikel eesmärkidel. Alltoodud soovitused sisaldavad nende elupaikade liikidepõhiliste pidamis- ja hooldustingimuste üksikasju. Erikatsetes võidakse kasutada teatud liike, mis ei kuulunimetatud nelja kategooriasse. Täiendavaid soovitusi nende ja teiste liikide kohta (käitumis- või paljunemis-probleemide ilmnemisel) tuleks küsida spetsialistidelt ja hooldustöötajatelt, et rahuldada iga liigi vajadusi piisavalt.Täiendavat taustinformatsiooni harvemini kasutatavate liikide ja elupaikade kohta leiab eksperdirühma koostatudtaustinformatsiooni materjalidest.

Tabel I.1

Peamised elupaiga näited ja sagedamini kasutatavate liikide näited elupaikade kaupa

Elupaik Kahepaikse liik Suurus (cm) Algne geograafilinelevik/biotoop

Optimaalnetemperatuur

Suhtelineõhuniiskus

Aktiivsusepõ-hiperiood

Vees elunevadkahepaiksedSabakonnalised

Ambystoma mexi-canum(mehhiko tömp-suu) 24–27

Mehhiko/endiseXochimilco merekanalid

15– 22 oC 100 %

Hämaras

Vees elunevadkahepaiksedPäriskonnalised

Xenopus laevis(kannuskonn)

6–12

Kesk- ja Lõuna-Aafrika/põhjavee jaallikavee toitegatiigid 18–22 oC 100 %

Hämaras/öösel

Osaliselt vees elu-nevad kahepaiksedPäriskonnalised

Rana temporaria(Rohukonn)

7–11

Euroopast (kesk- japõhjaosa) kuniAasiani (välja arva-tud Lõuna-Balkan)/tiikide, järvede,ojade lähedal (kal-dad, heinamaad) 10–15 oC 50–80 %

Päeval/öösel

L 197/76 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

143

Elupaik Kahepaikse liik Suurus (cm) Algne geograafilinelevik/biotoop

Optimaalnetemperatuur

Suhtelineõhuniiskus

Aktiivsusepõ-hiperiood

Osaliselt maismaalelunevad kahe-paiksedPäriskonnalised

Bufo marinus(rookonn ehkmerikärnkonnehk aaga) 12–22

Kesk- ja Lõuna-Ameerika/man-groovisalud, met-sad 23–27 oC 50–80 %

Öösel

Puiselulised kahe-paiksedPäriskonnalised

Hyla cinerea(Roheline lehe-konn)

3–6

Ameerika Ühend-riikide kaguosa/küpressisoode pii-rialade põõsasti-kud, tasandikud,metsad 18–25 oC 50–70 %

Päeval/öösel

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

Kahepaiksete hoidmiskohad peavad olema piisava ventilatsiooniga. Vangistatud kahepaiksete hoidmiskohtade vettpeab filtreerima, see peab ringlema ja olema hapnikuga rikastatud (vaata ka punkt 4.3.1).

2.2. Temperatuur

Kahepaiksed on kõigusoojased. Nende jaoks soovitatakse erineva temperatuuri ja suhtelise õhuniiskusega alasid, etkahepaiksed saaksid endale ise sobiva mikrokeskkonna leida. Sageli temperatuuri ja suhtelise õhuniiskusekõikumistega kokkupuutuvad kahepaiksed võivad olla tugevalt stressis ja vastuvõtlikumad haigustele. Toa- javeetemperatuuri peab kontrollima.

Kahepaiksete talveune saab esile kutsuda või katkestada valguse-pimeduse rütmi ja toatemperatuurireguleerimisega. Enne talveune esilekutsumist vangistuses peavad loomad olema hea füüsilise tervisega.Paljunemiseks kasutatavate loomade puhul võib vajaduse korral simuleerida talveune taolist seisundit (näiteksnõrgast valgusest kuni pimeduseni toatemperatuuril vahemikus 8–10 oC). Sellistes tingimustes võib loomi hoidailma toiduta neli kuni viis kuud. Talveune-eelsete keskkonnatingimuste taastamine toob kaasa virgumise japaaritumiskäitumise.

Laboritingimustes talveune ärahoidmine ei häiri oluliselt loomade heaolu.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Kahepaiksed ei joo, vaid saavad niiskust naha kaudu. Veekadu on eriti kriitiline probleem vangistatud maismaal jaosaliselt maismaal elunevate kahepaiksete puhul, kuna korralikult hüdreeritud väliskate on hädavajalik kahepaiksenaha normaalseks funktsioneerimiseks. Hoidmiskoha eri tsoonides erineva suhtelise õhuniiskuse tasemehoidmine on kasulik. Isegi kõrbe tingimustega kohanenud kahepaiksetel peab olema ligipääs niiskele keskkonnale.

2.4. Valgustus

Fotoperiood peab peegeldama loomade päritolukoha loomulikku tsüklit. Hoidmiskohtade valgustuse tase peabvastama looduslikele tingimustele. Nii osaliselt maismaal kui ka vees elunevatele kahepaiksetele tuleb andavõimalus eralduda hoidmiskoha varjulisemasse alasse.

2.5. Müra

Kahepaiksed on väga tundlikud mürale (õhumüra) ja vibratsioonile (allapanu materjalist tulenev) ning neid häiribiga uus, ootamatu ärritus. Seetõttu tuleks välisärritajaid vähendada miinimumini.

2.6. Alarmsüsteemid

Veeringlussüsteemi ja/või õhutamissüsteemi kasutamisel on soovitav kasutada sobivaid alarmsüsteeme.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/77

144

3. Tervis

(Vaata üldosa punkt 4.1.)

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Enamikule kahepaiksetest piirdub sotsiaalne käitumine paaritumishooajaga. Siiski on soovitav kahepaikseidpidada rühmas, näiteks söömise parandamiseks ja hirmureflekside vähendamiseks. Näiteks kannuskonnadeltekitab rühmas söötmine kõigis loomades „söömishulluse”. Väga madala loomkoormuse juures sellist vastastikuststimulatsiooni ei teki ning toit jäetakse sageli söömata.

Teatud liikide kannibalismi vältimiseks (eriti tömpsuulased Ambystoma spp. ja Scaphiopus spp.) tuleb neid loomihoida väikestes rühmades. Rühmas esinevat kannibalismi saab vähendada rühmade loomisega suuruse järgi.

4.2. Keskkonna mitmekesistamine

Kahepaiksete maismaaelupaik peab olema struktureeritud, sisaldama näiteks puuoksi, lehti, kooretükke, kive võisobivaid kunstmaterjale. Keskkonna mitmekesistamine on kahepaiksetele kasulik mitmel viisil, näiteksvõimaldavad sellised eraldused loomadel peituda ning annavad juhiseid ruumis visuaalselt ja ruumiliseltorienteerumiseks. Terraariumi külgseinad peavad olema struktuurse pinna tekitamiseks tekstureeritud.

Kahepaikse vajadustele vastavad peidupaigad/varjupaigad on soovitavad, kuna need leevendavad vangistatudkahepaiksete stressi. Näiteks kannuskonnadele Xenopus spp. sobivad savi- või plastiktorud. Varjupaiku peabregulaarselt kontrollima haigete või vigastatud loomade avastamiseks. Tume põrandapind võib tõsta loomadeturvatunnet.

Mitmekesistamisvahendite materjal ei tohi olla kahepaiksete tervist kahjustav. Hoidmiskohad ja mitmekesistamiseelemendid peavad olema sileda pinnaga ja ümardatud nurkadega, et vähendada vigastuste ohtu kahepaiksetenahale.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

4.3.1. Ve e k a h e p a i k s e t e h o i dm i s ko h a d

Vees elunevaid kahepaikseid, näiteks kannuskonni Xenopus laevis, peetakse paakides ja akvaariumides. Need võivadolla varustatud kerge vee läbivoolusüsteemiga puhta vee (näiteks mitteklooritud) ringluseks, küttekehaga sobivatemperatuuri säilitamiseks, rõhu all oleva õhuhulgaga ja õhutamiseks mõeldud õhukividega. Hoolega tuleb jälgida,et õhutamine loomi ei vigastaks. Korraliku voolusüsteemi puudumisel tuleb hoidmiskohtade vett vahetada sobivakvaliteediga vee vastu umbes kaks korda nädalas.

Kannuskonnade Xenopus spp. jaoks on sobiva veekvaliteedi säilitamiseks (näiteks ammoniaagi taseme madalalhoidmiseks) piisavad korrapärase veevahetusega süsteemid (täida-ja-tühjenda süsteemid). Kannuskonnadele ei oleõhukivid nõutavad.

Pikki kitsaid hoidmiskohti tuleb vältida, kuna need võivad piirata lokomotoorset tegevust ja sotsiaalset käitumist,nt vastastikust söömise stimuleerimist.

Tabel I.2

Vees elunevad kahepaiksed sabakonnalised, näiteks Ambystoma spp.: hoidmiskoha miinimummõõdud jaruumi minimaalsed mõõdud

Kehapikkus (*)(cm)

Veepinna minimaalnepindala (cm2)

Veepinna minimaalnepindala rühmas iga

järgneva looma kohta(cm2)

Minimaalne veesügavus(cm)

kuni 10 262,5 50 13

üle 10 kuni 15 525 110 13

üle 15 kuni 20 875 200 15

L 197/78 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

145

Kehapikkus (*)(cm)

Veepinna minimaalnepindala (cm2)

Veepinna minimaalnepindala rühmas iga

järgneva looma kohta(cm2)

Minimaalne veesügavus(cm)

üle 20 kuni 30 1 837,5 440 15

üle 30 3 150 800 20

(*) Mõõdetuna peast sabani.

Tabel I.3

Vees elunevad kahepaiksed päriskonnalised, näiteks Xenopus spp.: hoidmiskoha miinimummõõdud jaruumi minimaalsed mõõdud. (*)

Kehapikkus (**) (cm) Veepinna minimaalnepindala (cm2)

Veepinna minimaalnepindala rühmas iga

täiendava looma kohta(cm2)

Vee minimaalne sügavus(cm)

alla 6 160 40 6

alates 6 kuni 9 300 75 8

üle 9 kuni 12 600 150 10

üle 12 920 230 12,5

(*) Nimetatud soovitused kehtivad varushoidmise (s.o loomakasvatuse) akvaariumide kohta, aga mitte nende akvaariumidekohta, kus loomi hoitakse paaritumiseks ja viljastumiseks, kuna viimaste protseduuride jaoks on efektiivsuse põhjenduselvajalikud väiksemad individuaalakvaariumid. Ruuminõuded on antud täiskasvanud loomi silmas pidades, noored ja kullesedtuleks kas välja jätta või mõõtusid vastavalt skaleerimispõhimõttele muuta.

(**) mõõdetuna peast sabani.

4.3.2. Ho i dm i s ko h a d o s a l i s e l t v e e s e l u n e v a t e l e k a h e p a i k s e t e l e j a o s a l i s e l t m a i sm a a le l u n e v a t e l e k a h e p a i k s e t e l e

Osaliselt vees elunevaid kahepaikseid ja osaliselt maismaal elunevaid kahepaikseid peetakse hoidmiskohtades,milles on nii veega kaetud kui ka maismaaosa. Terraariumi veeosa peab võimaldama loomal sukelduda. Kuiläbivoolusüsteem puudub, siis peab vett uuendama vähemalt kaks korda nädalas.

Terraariumid peavad olema põgenemise vältimiseks kaetud. Läbipaistvate seinte väliskülg on soovitav vigastustevältimiseks üle värvida või muul viisil katta. Sisekujunduse lisandid võivad olla järgmised: vahtkummistpõrandamaterjal basseini läheduses, kivid, kunstkoorematerjal, kunstpuuoksad ja -lehed ning riiulid. Peenikestsaepuru või teisi peeneteralisi allapanumaterjale tuleb vältida, kuna see kahjustab tundlikku nahka, soodustabpatogeenide levikut ning seda on raske puhastada ja taaskasutada.

Tabel I.4

Osaliselt vees elunevad päriskonnalised, näiteks rohukonnad Rana temporaria: hoidmiskohamiinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud

Kehapikkus (*)(cm)

Hoidmiskohaminimaalnepindala (**)

(cm2)

Minimaalnepindala iga

täiendava loomakohta rühmas

(cm2)

Hoidmiskohaminimaalne

kõrgus (***) (cm)

Minimaalneveesügavus

(cm)

kuni 5,0 1 500 200 20 10

üle 5,0 kuni 7,5 3 500 500 30 10

üle 7,5 4 000 700 30 15

(*) Mõõdetuna peast sabani.(**) Üks kolmandik maaosa, kaks kolmandikku veeosa, kus loomadel on võimalik sukelduda.(***) Mõõdetuna maaosa pinnalt kuni terraariumi lae siseküljeni; hoidmiskoha kõrguse peab kohandama vastavalt

sisekujundusele.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/79

146

Tabel I.5

Osaliselt maismaa päriskonnalised, näiteks Bufo marinus: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumiminimaalsed mõõdud

Kehapikkus (*)(cm)

Hoidmiskohaminimaalnepindala (**)

(cm2)

Minimaalnepindala iga

täiendava loomakohta rühmas

(cm2)

Hoidmiskohaminimaalne

kõrgus (***) (cm)

Minimaalneveesügavus

(cm)

kuni 5,0 1 500 200 20 10

üle 5,0 kuni 7,5 3 500 500 30 10

üle 7,5 4 000 700 30 15

(*) Mõõdetuna peast sabani.(**) Üks kolmandik maaosa, kaks kolmandikku veeosa, kus loomadel on võimalik sukelduda.(***) Mõõdetuna maaosa pinnalt kuni terraariumi lae siseküljeni; hoidmiskoha kõrguse peab kohandama vastavalt

sisekujundusele.

4.3.3. P u i s e l u l i s t e k a h e p a i k s e t e p i i r d e a i a d

Arvestades erinevate puu otsas elunevate kahepaiksete liikide käitumist, tuleks püüelda selle poole, et puiselulisteliikide hoidmiskohas oleksid sobivad elemendid ronimiseks ja puhkamiseks (vaata punkt 4.3.2). Lisaks on vajavõimaldada vett sukeldumiseks ja suhtelise õhuniiskuse suurendamiseks. Veenõude kasutamisel peab nendepaigutus võimaldama kahepaiksetele kerget sisse- ja väljapääsu.

Tabel I.6

Puiselulised päriskonnalised, näiteks Hyla cinerea: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsedmõõdud

Kehapikkus (*)(cm)

Hoidmiskohaminimaalne pindala (**)

(cm2)

Minimaalne pindala igatäiendava looma kohtarühmas pidamisel (cm2)

Hoidmiskoha minimaalnekõrgus (***)

(cm)

kuni 3,0 900 100 30

üle 3,0 1 500 200 30

(*) Mõõdetuna peast sabani.(**) Üks kolmandik maaosa, kaks kolmandikku veeosa, kus loomadel on võimalik sukelduda.(***) Mõõdetuna maaosa pinnalt kuni terraariumi lae siseküljeni; hoidmiskoha kõrguse peab kohandama vastavalt

sisekujundusele, sealhulgas arvestama näiteks riiulite, suurte kunstpuuokste ja ronimisvahenditega.

4.4. Söötmine

Enamik kahepaiksetest on lihasööjad, kes eelistavad toiduks väikseid elusaid selgrootuid (näiteks vastsed, putukadja ussikesed). Vangistuses peetavaid loomi peab söötma nende loomuliku toiduga või toiduainetega, missarnanevad nende loomuliku toiduga. Samas võib kahepaikseid edukalt sööta ka kalafilee tükikestega võikülmutatud neeru ja südame kaabetega. Söötmissagedus peab olema seotud keskkonnatingimustega, näitekstemperatuuri ja valguse intensiivsusega. Täiskasvanud loomi ei soovitata iga päev sööta, piisab söötmisest üks kunikolm korda nädalas täiskõhutunde tekkimiseni.

4.5. Vee kvaliteet

Vees elunevate ja osaliselt vees elunevate kahepaiksete vee kvaliteeti tuleb pidevalt jälgida, sealhulgas ammoniaagikontsentratsiooni ning vee pH taset.

4.6. Allapanu

(Vaata üldosa punkt 4.8.)

L 197/80 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

147

4.7. Puhastamine

Haiguste vältimiseks tuleb terraariumi maismaa- ja veealad hoolikalt mustusest, väljaheitest ning toiduosakestestpuhastada.

4.8. Kohtlemine

Kahepaiksete nahka võib kergesti vigastada. Kohtlemine peab olema ettevaatlik ja seda tuleb teha minimaalselt.

4.9. Anesteesia ja humaanne surmamine

Invasiivsed, potentsiaalselt valusad katsed tuleb läbi viia nii valuvaigisteid kui ka tuimestust kasutades. Kunakahepaiksetel sõltub nahast märkimisväärne osa normaalsest gaasivahetusest, siis peab tuimestuse all viibivateloomade, kelle kopsuhingamine on vähendatud või katkestatud, nahk olema alati niisutatud, näiteks märjasalvrätiku abil.

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

Loomade üksikult identifitseerimiseks sobivad erinevaid meetodid, näiteks mikrokiibid, basseini märgid üksikultpeetavate loomade puhul, pigmendi või tüügaste paigutuse jälgimine, väiksed värvilisest niidist märgistused.Keemilist märgistamist ei ole soovitav kasutada, kuna ained imenduvad läbi naha ja võivad mõjuda toksiliselt.Varvaste kärpimine on tervistkahjustav ning seetõttu ebasoovitav.

5. Vedu

Transportimisel peab kahepaiksetel olema piisavalt õhku ja õhuniiskust ning vajaduse korral sobivad vahendidnõutava temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse tagamiseks.

J. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED ROOMAJATE PIDAMISEKS

1. Sissejuhatus

Morfoloogilise süstemaatika järgi hõlmavad roomajad neli põhiseltsi: kärsspealised Rhynchocephalia (tuatara),soomuselised Squamata (sisalikud, maod), kilpkonnalised Chelonia (kilpkonnad merikilpkonnad ja lamekilpkon-nad) ja krokodillilised Crocodilia (alligaatorid, krokodillid, kaimanid ja gaavialid). Nende geograafiline levik jaeluviisid varieeruvad oluliselt.

Erinevalt kahepaiksete peaaegu siledast ja niiskest nahast on roomajate nahk kaetud kattuvate soomustega (maod,sisalikud), karbiga (kilpkonnalised) või naha luustunud plaatidega (krokodillid, alligaatorid ja kaimanid).Roomajate paks nahk on võrreldes kahepaiksete vedelikke läbilaskva nahaga veekaotusega paremini kohastunud.

Tabelis J.1 esitatakse kaks väga üldist roomajate elupaika ja tuuakse näited mõlema elupaiga liikidest, keda sagelikasutatakse katsetes ja muudel teaduslikel eesmärkidel. Järgmised juhtnöörid täpsustavad nende elupaikade liikidepidamise ja hooldamise põhitingimusi. Teatud katsete jaoks võib vaja minna teisi liike, mis jäävad esitatudkategooriatest väljapoole, näiteks osaliselt vees, puudel või mägedes elunevad roomajad. Käitumis- võipaljunemisprobleemide ilmnemisel või lisainformatsiooni vajadusel teiste liikide kohta peab soovitusi küsimavastavate liikide spetsialistidelt ja hooldustöötajatelt, et rahuldada iga liigi vajadusi. Lisainformatsiooni liikide jaelupaikade kohta saab eksperdirühma taustainformatsiooni materjalidest.

Võimalusel tuleb katsetes või muudel teaduslikel eesmärkidel kasutatavad loomad soetada hea mainegavarustajatelt.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/81

148

Tabel J.1

Kaks elupaiga kategooriat ja sagedamini kasutatavate roomajate liikide näited elupaikade kaupa

Elupaik Liik Suurus (cm)Looduslik

geograafiline levik/biotoop

Optimaalnetemperatuur

Suhtelineõhuniiskus

Aktiivsusepõhi-periood

Vees elunev Trachemys scriptaeleganspunatriipkilp-konn 20–28

Mississippi oruvalgala/vaiknemudase põhjagaveekogu 20–25 oC 80–100 % Päeval

Maismaal elu-nev

Thamnophis sirta-lisharilik triipmadu 40–70

Põhja-Ameerika/metsad, märga-lad 22–27 oC 60–80 % Päeval

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Ventilatsioon

Roomajate hoidmiskohad peavad olema piisava ventilatsiooniga. Loomade põgenemise vältimiseks peavadventilatsiooniavad olema kaetud.

2.2. Temperatuur

Roomajad on kõigusoojased. Kehatemperatuuri säilitamiseks valivad nad looduslikus keskkonnas mikrokliima,milles nad saavad end vastavalt vajadusele kas soojendada või jahutada. Seetõttu peavad hoidmiskohtade seesolema erineva temperatuuriga alad (temperatuurigradient).

Erinevate liikide vajadused erinevad temperatuuri osas oluliselt ja võivad erinevatel aastaaegadel kõikuda sama liigilõikes. Laboris peab toa- ja veetemperatuuri kontrollima. Paljude roomajate puhul sõltub temperatuurist soolinemääratlus ja sugunäärmete erinevus.

Puhkeplatvormi kohale paigutatud hõõglamp võimaldab seal peesitavatel roomajatel kehatemperatuuri tõsta.Tulede kustutamise järel võib kasutada konstantset küttekeha. Troopiliste biotoopide madude või sisaliketerraariumide sisustuse hulka peab kuuluma vähemalt üks soojendusplaat. Küttekehad peavad olema loomadeülekuumenemise ja põletamise vältimiseks termostaadiga reguleeritavad.

2.3. Suhteline õhuniiskus

Suhtelise õhuniiskuse reguleerimiseks võib osutuda vajalikuks ventilatsioonitaseme reguleerimine. 70–90 %suhtelise õhuniiskuse taset saab säilitada, aurustades küttekeha juurde asetatud veenõust vett. Erinevate suhteliseõhuniiskuse tasemega alade (suhtelise õhuniiskuse gradient) loomine on kasulik.

2.4. Valgustus

Vastavalt liigile, elujärgule ja aastaajale tuleb kasutada sobivat valguse ja pimeduse režiimi. Roomajatele peabandma võimaluse tagasi tõmbuda hoidmiskoha varjulisematele aladele. Valgusallikad ei tohi piirduda valgustus-või ultraviolettlampidega. Ultraviolettkiirgus on loomale vajalik D-vitamiini sünteesi stimuleerimiseks.

2.5. Müra

Roomajad on väga tundlikud akustilise müra (õhumüra) ja vibratsioonimüra (allapanust tulenev ärritus) suhtesning neid häirib iga uus ootamatu ärritaja. Seetõttu tuleb võõraid segavaid tegureid vähendada miinimumini.

2.6. Alarmsüsteemid

Kasutatavale veeringlus- ja/või õhutussüsteemile tuleb paigutada sobivad alarmsüsteemid.

L 197/82 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

149

3. Tervis

Võimaliku erineva terviseseisundiga erinevate liikide pidamisel tuleb olla ettevaatlik.

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.5.2.)

4.2. Mitmekesistamine

Roomajate elupaik peab olema struktureeritud ja sisaldama näiteks looduslikke või kunstoksi, lehti,puukooretükke ja kive. Roomajatele on taoline keskkonna mitmekesistamine kasulik mitmel viisil: näiteks annabsisustus võimaluse loomadel end peita ning pakub suuniseid visuaalseks ja ruumiliseks orienteerumiseks. Etvältida läbipaistva klaasiga kokkupõrkamist, peavad terraariumi külgklaasid olema värvitud mustriliseks, mis jätabloomadele mulje, et pind on struktureeritud.

4.3. Hoidmiskohad – mõõdud ja põrandamaterjal

Hoidmiskohad ja sisustus peab olema sileda pinnaga ja ümardatud nurkadega, et vähendada vigastuste ohtu. Erititundlike liikide puhul peab kasutama matte materjale.

4.3.1. Ve e r o oma j a t e h o i dm i s ko h a d

Veeroomajaid peab pidama veeringlusega, filtriga ja õhutatud paakides (akvaariumides). Vett peab uuendama kakskorda nädalas. Vee minimaalseks bakterioloogiliseks saastumiseks ei tohi veetemperatuur ületada 25 oC. Veetasepeab olema piisav, et roomajad saaksid sukelduda.

Puhkamiseks peab olema platvorm, mille peale roomajad pääsevad või mille alla nad saavad varjuda. Platvormidpeavad olema sobivast materjalist, näiteks puidust, millest loomad saavad veest välja tulles küünistega kinnihaarata. Platvorme tuleb vajaduse korral teatud ajavahemiku järel uuendada. Epoksüvaigust või polüuteraanistplatvormid ei sobi, kuna need lagunevad püsivalt sooja temperatuuri juures kiiresti.

Tabel J.2

Veekilpkonnalised, näiteks Trachemys spp.: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsedmõõdud

Kehapikkus (*)(cm)

Veepinna minimaalnepindala(cm2)

Veepinna minimaalnepindala iga täiendavalooma kohta rühmas

(cm2)

Vee minimaalne sügavus(cm)

kuni 5 600 100 10

üle 5 kuni 10 1 600 300 15

üle 10 kuni 15 3 500 600 20

üle 15 kuni 20 6 000 1 200 30

üle 20 kuni 30 10 000 2 000 35

üle 30 20 000 5 000 40

(*) Mõõdetuna sirgjoonena kilbi eesservast kilbi tagaservani.

4.3.2. M a i sm a a r o oma j a t e h o i dm i s ko h a d

Maismaaroomajaid tuleb pidada hoidmiskohtades, mis koosnevad sobivast maismaaosast ja veega osast.Terraariumi veega osas peavad loomad saama sukelduda. Vett on soovitav vahetada vähemalt kaks korda nädalas,välja arvatud läbivoolusüsteemi kasutamisel.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/83

150

Terraarium peab olema läbipaistev, tihedate äärtega, kõik avad peavad olema turvaliselt kaetud ning kaant või ustpeab saama turvaliselt sulgeda. Kõigil ustel ja kaantel peab olema sobiv riiv, haak või kramp. Uksed ja kaaned onpuhastamise lihtsustamiseks soovitav ehitada selliselt, et avaneks kogu katus või kogu külg (välja arvatud mürgisteroomajate puhul). Mõne liigi jaoks peavad kõik küljed, sealhulgas katus, olema matid, välja arvatud eessein. Vägatundlike või kergesti ehmuvate roomajate puhul võib läbipaistev sein olla teisaldatava kattega. Mürgimadudepidamisel on vajalik teatud turvanõuete järgimine.

Kõik maismaaroomajad vajavad sobivat varjualust peitumiseks ja mõnikord ka söömiseks. Varjupaik, näitekssavitoru, simuleerib uru pimedust.

Tabel J.3

Maismaamaod, näiteks Thamnophis spp.: hoidmiskoha miinimummõõdud ja ruumi minimaalsed mõõdud

Kehapikkus (*)(cm)

Põranda minimaalnepindala(cm2)

Minimaalne pindala igatäiendava looma kohtarühmas pidamisel (cm2)

Hoidmiskoha minimaalnekõrgus (**)

(cm)

kuni 30 300 150 10

üle 30 kuni 40 400 200 12

üle 40 kuni 50 600 300 15

üle 50 kuni 75 1 200 600 20

üle 75 2 500 1 200 28

(*) Mõõdetuna koonust sabani.(**) Mõõdetuna maismaaosa pinnast terraariumi siseküljeni, hoidmiskoha kõrgus peab olema kohandatud vastavalt

sisekujunduselementidele, näiteks riiulitele ja suurte kunstpuuokstele.

4.4. Söötmine

Vangistatud roomajatele tuleb pakkuda nende loomulikku toitu, toiduaineid või kaubanduslikke söötasid, missarnanevad nende loomuliku toiduga. Paljud roomajad on lihasööjad (kõik maod ja krokodillid, enamik sisalikkeja mõned kilpkonnad), kuid mõned on taimetoitlased ja osa on kõigesööjad. Mõnel liigil on väga kitsad jaspetsiifilised söömisharjumused. Roomajaid, välja arvatud mõned maod, saab treenida surnud saaki sööma.Seetõttu ei ole tavaliselt vajalik pakkuda söögiks elusaid selgroogseid. Surnud selgroogsete kasutamisel peavadneed olema humaanselt surmatud, kasutades meetodit, mis vähendaks roomajate mürgistusohtu. Söötmisrežiimidpeavad vastama liigile, arengustaadiumile ja loomakasvatussüsteemile.

4.5. Jootmine

Igal roomajal peab olema juurdepääs joogiveele.

4.6. Allapanu

Terraariumis saab sõltuvalt liigi vajadustest kasutada erinevaid allapanumaterjale. Vältima peab peent saepuru jamuid peeneteralisi allapanumaterjale, kuna see võib (eriti madudele) põhjustada tõsiseid suu- või siseorganitevigastusi või sooleummistusi.

4.7. Puhastamine

(Vaata üldosa punkt 4.9.)

4.8. Kohtlemine

Roomajate kohtlemisel tuleb olla ettevaatlik, kuna neid on kerge vigastada. Näiteks võivad mõned sisalikudebasobiva kohtlemise tagajärjel saba maha jätta (autotoomia) ja teised liigid on kergesti traumeeritavad.

L 197/84 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

151

4.9. Humaanne surmamine

(Vaata ka üldosa punkt 4.11.)

Surmamismeetodiks sobib tuimestusaine üledoos.

4.10. Arvestuse pidamine

(Vaata üldosa punkt 4.12.)

4.11. Identifitseerimine

Loomade eristamiseks on mitmeid sobivaid meetodeid: mikrokiibid, hoidmiskoha sildid üksikult peetavateloomade puhul, individuaalsete nahamustrite (värvi, nahakahjustuste jne) jälgimine, pliiatsimärgid (on tarviskestumise järel uuendada), väiksed värvilisest niidist märgid varvaste küljes. Varvaste lõikamine ei ole soovitav,kuna see kahjustab tervist.

5. Vedu

Transportimisel peab roomajatel olema piisavalt õhku ja õhuniiskust ning vajaduse korral sobivad vahendidnõutava temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse tagamiseks.

K. LIIGISPETSIIFILISED SUUNISED KALADE PIDAMISEKS

1. Sissejuhatus

Kalade katseloomadena kasutamine on viimasel kümnendil erinevatel põhjustel oluliselt sagenenud, sealhulgasakvakultuuri kasvu tõttu. See on kaasa toonud erinevad toetavad baasuuringud toitumise, haiguste, füsioloogia jageneetika alal, ökotoksikoloogia ja muu toksikoloogia alase teadustöö, samuti alusuuringud geneetika jaimmunoloogia alal, mille tulemused mõjutavad ka kõrgemaid selgroogsete rühmi, sealhulgas imetajaid.Teaduslikel eesmärkidel kasutatakse väga erineva päritoluga kalaliike, kellel on erinev leviala, käitumine janõuded keskkonnale ja kasvatamistingimustele.

Kalad on kõigusoojased loomad ja nad on hästi kohanenud oma konkreetse veekeskkonnaga. Nad reageerivadväga kiiresti stressile ning stressi füsioloogilised tagajärjed võivad olla suhteliselt pikaajalised. Lisaks sellele, et needmuutused mõjutavad ilmselt loomade heaolu, võivad nad mõjutada ka katse tulemusi.

Uurijad ja loomahooldustöötajad peavad tutvuma katseks mõeldud kalaliikide omadustega, et kindlaks määratanõuded vastavatele rajatistele ja kalakasvatustegevustele enne kalade saabumist. Eksperdirühma taustainformat-sioon hõlmab liigispetsiifilist informatsiooni järgmiste kalade kohta: vikerforell (Oncorhynchus mykiss), lõhe (Salmosalar), sebrakala (Danio rerio), huntahven (Dicentrarchus labrax), harilik hiidlest ehk paltus (Hippoglossus hippoglossus),tursk (Gadus morhua), harilik kammeljas (Scophthalmus maximus), angersäga (Clarias gariepenus). Edasisi nõuandeidnende ja teiste liikide vajaduste kohta saab spetsialistidelt ning hooldustöötajatelt, et tagada iga liigi vajadusterahuldamine.

Akvakultuuri uuringu läbiviimisel kalakasvanduses tuleb kalu pidada vähemalt vastavalt direktiivis 98/58/EÜtoodud standardile.

2. Mikrokliima ja selle reguleerimine

2.1. Veevarustus

Hädavajalik on piisavas koguses ja sobiva kvaliteediga veehulga pidev olemasolu. Hoidmiskohtade veevoolutugevus ringlussüsteemides või filtrites peab olema piisav hõljuvaine ja jäätmete eemaldamiseks, et veekvaliteedinäitajad püsiksid nõutud tasemel. Veevool peab olema sobiv, et kalad saaksid õigesti ujuda ja säilitada tavapäraseelutegevuse. Pärast maimuiga on tavaliselt sobivaim suunata akvaariumi veevool veepinna suunas teatud nurga alt.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/85

152

2.2. Vee kvaliteet

Vee kvaliteet on kalade heaolu säilitamise, stressi ja haigestumisriski vähendamise kõige olulisem tegur. Veekvaliteedi parameetrid peavad alati olema lubatud piirides, et tagada konkreetse liigi tavapärane aktiivsus jatalitlus. Lubatud piiride mõiste on keeruline, kuna optimaalsed tingimused ei ole paljude liikide puhul hästidefineeritud ja konkreetse liigi nõuded võivad varieeruda sõltuvalt elujärgust (näiteks maim, noor, täiskasvanudisend) või füsioloogilisest seisundist (näiteks metamorfoos, kudemine, toitumine), samuti varasematestkeskkonnatingimustest.

Kalad kohanevad veekvaliteedi muutustega erinevalt. Teatud kohanemisaeg võib olla vajalik ja see peaks olemakonkreetsele kalaliigile sobiva kestusega.

Kuna enamik kalaliikidest ei tule hästi toime vees, mille hõljuvaine tase on kõrge, siis tuleb hõljuvaine taset hoidalubatud piirides. Vajaduse korral tuleb rajatise veevarustust filtreerida, et kõrvaldada kaladele kahjulikud ained jasäilitada sobivad vee füüsikalis-keemilised parameetrid.

2.2.1. H a pn i k

Hapniku kontsentratsioon peab olema liigile sobiv ja vastama teistele pidamistingimustele. Vajalik hapnikukontsentratsioon sõltub temperatuurist, süsinikdioksiidi kontsentratsioonist, soolsusest, toitumistasemest jasekkumise sagedusest. Vajaduse korral peab vett täiendavalt õhutama.

2.2.2. L ämma s t i k ü h e n d i d

Ammoniaak (mitteioniseeritud vorm NH3 ja ioniseeritud vorm NH4+) on kalade põhieritis. Lahustunud uurea,

samuti sööt ja fekaalid muundatakse anorgaanilisteks ühenditeks, nagu ammoniaagiks ja fosfaadiks. Ammoniaakmuundatakse edasi nitritiks ja nitraadiks. Ammoniaak ja nitrit on kaladele väga mürgised ning nende kuhjumistpeab vältima, tõstes vee voolutugevust, vähendades loomkoormust või temperatuuri või kasutadesbiofiltratsiooni.

Kalade ja mereelustiku tundlikkus ammoniaagile on erinev. Nooremad kalad on vastuvõtlikumad. Ammoniaagitoksiline vorm on mitteioniseeritud ammoniaak, mille hulk ei sõltu ainult ammoniaagi üldkontsentratsioonist,vaid ka happesusest, soolsusest ja temperatuurist.

2.2.3. S ü s i n i k d i o k s i i d ( CO 2)

Kalad toodavad süsinikdioksiidi hingamisel ja see lahustub vees süsihappeks, vähendades sellega vee pH-d. Süsinikdioksiidi kogunemine võib suurema loomkoormuse puhul probleeme põhjustada, kui veehapnikusisalduse säilitamiseks kasutatakse õhu asemel puhast hapnikku. Kuigi vaba süsinikdioksiidi kontsentrat-sioon võib olla kaladele surmav, ei põhjusta see normaalsete pidamistingimuste korral tõenäoliselt probleeme.Siiski tuleb hoolt kanda, et veevarustussüsteemid, eriti põhjaveel rajanevad süsteemid, ei tooks koos veegapiirdeaedadesse vees lahustunud süsinikdioksiidi kahjulikes kogustes.

2.2.4. pH

Lubatud pH tase sõltub paljudest veekvaliteedi näitajatest, näiteks süsinikdioksiidi ja kaltsiumi kontsentratsioonist.Niipalju kui võimalik tuleks pH väärtus hoida stabiilsena, kuna iga happesuse muutus mõjutab teisi veekvaliteediparameetreid. Üldiselt võib pH olla madalam magevees kui soolvees. Vajaduse korral peab vett puhverdama.

2.2.5. S o o l s u s

Kalade soolsuse vajadus sõltub nende päritolust (kas mere- või mageveekalad) või kohanemisvõimestsoolsustingimustega. Mõned liigid suudavad taluda laia veesoolsuse vahemikku. Teiste liikide soolsuse taluvusvõib sõltuda elujärgust. Soolsuse muutmine peab toimuma järk-järgult.

2.3. Temperatuur

Temperatuuri peab hoidma vastavale kalaliigile optimaalses vahemikus ja iga muutus tuleb läbi viia järk-järgult.Kõrgete temperatuuride puhul võib olla vajalik piirdeaia vett täiendavalt õhutada.

L 197/86 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

153

2.4. Valgustus

Paljud kalad vajavad toitumiseks ja teisteks tegevusteks valgust. Kalu tuleb pidada sobiva fotoperioodi juures niikaua kui võimalik, kuna päeva/öö tsükkel mõjutab kalade talitlust ja käitumist.

Paljusid kalaliike ei tohi tavaliselt ereda valguse käes hoida, kuigi mõned troopilised liigid puutuvad looduseskokku väga tugeva valgusega. Liigile sobivalt peab valgustust vähendama või peab akvaariumid katma javõimaldama sobivaid pelgupaiku. Äkilisi muutusi valgustuses peab võimalusel vältima.

2.5. Müra

Kalad võivad olla väga tundlikud isegi väga madalalatasemeliste helide suhtes. Katserajatiste müratase tuleks hoidavõimalikult madalal. Võimaluse korral peab müra või vibratsiooni tekitavad seadmed, nt elektrigeneraatorid võifiltrisüsteemid, paigutama kalade rajatisest eraldi. Erikeskkonnas üles kasvatatud kalad kohanevad seal olevateärritajatega ja võivad sattuda võõrasse ümbruskonda üleviimisel stressi.

2.6. Alarmsüsteemid

(Vaata üldosa punkt 2.6.)

3. Tervis

3.1. Üldist

Katserajatistes tuleb säilitada vajalik hügieenitase. Kalade tervis on tihedalt seotud keskkonna- ja loomakasva-tustingimustega. Enamik haigustest on seotud nimetatud tingimuste puudujääkidega kaasneva stressiga ningpüüdlused haigust kontrolli alla saada peavad olema suunatud nende puudujääkide parandamisele. Kaladetervisekorraldus on peaaegu alati seotud pigem populatsiooniga kui üksikisendiga ja kontrollimeetmed tulebvastavalt kavandada.

3.2. Hügieen ja desinfektsioon

Kalade pidamise rajatisi, sealhulgas torustikku, tuleb puhastada ja desinfitseerida vastavalt vajadusele. Kinnistesüsteemide puhastamine peab vastama optimaalsete mikrobioloogiliste tingimuste säilitamise nõuetega. Varustust,näiteks võrke, peab desinfitseerima iga kasutuskorra järel. Kalade hoidmiskohtade ristsaastumise vältimisekspeavad töötajad võtma kasutusele ettevaatusabinõusid.

3.3. Karantiin

Nii kasvandustest pärit kui ka loodusest püütud kalarühmadele peab rakendama sobiva kestusega karantiiniaja,eraldades nad olemaolevatest rühmadest võimalikult pikaks ajaks. Karantiini ajal tuleb neid hoolikalt jälgida ja igaavastatud haiguslikku seisundit peab ravima või rühma hävitama. Kasvatatud kala tuleks soetada hea mainegavarustajatelt ja info nende tervisliku seisundi kohta peaks olema võimalikult täielik.

4. Loomade pidamine, keskkonna mitmekesistamine ja hooldamine

4.1. Loomade pidamine

Loomkoormuse määramisel tuleb arvestada kalade käitumist ning arvesse tuleb võtta kalaparve liikumisedünaamikat või territoriaalset käitumist. Kalade loomkoormus peab põhinema kalade üldvajadustel keskkonna-tingimuste, tervise ja heaolu suhtes. Kaladel peab normaalseks ujumiseks olema piisavalt suur veeruumala.Liigikaaslaste vahelise agressiooni vältimiseks või vähendamiseks tuleb võtta meetmeid, ilma et kahjustataksloomade heaolu. Vastava liigi lubatav loomkoormus sõltub veevoolust ja voolu tugevusest, veekvaliteedist, kaladesuurusest, vanusest, tervisest ja söötmismeetodist. Vigastuste ja kannibalismi vältimiseks peavad rühmadpõhimõtteliselt koosnema sama suurusega kaladest.

4.2. Mitmekesistamine

Mõne liigi puhul peab keskkonna mitmekesistamine lähtuma liigi käitumisharjumustest näiteks paljunemisel võijahipidamisel. Nimetatud vajadused hõlmavad näiteks peidupaikade võimaldamist huulkalale või allapanu, näiteks

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/87

154

liiva, teatud lestalistele. Hoolikalt tuleb jälgida, et keskkonna mitmekesistamine ei halvendaks vee kvaliteeti, kuidsee ei tohi takistada sobivate meetmete väljatöötamist kalade heaolu parandamiseks.

4.3. Hoidmiskohad

4.3.1. K a l a d e p i d am i s e r a j a t i s e d

Kalu saab pidada selleks ehitatud maismaaehitistes või välitingimustes või avavee süsteemides. Praktikas peabnendele juurdepääs olema kontrollitud, et kalu minimaalselt häirida ja võimaldada sobivate keskkonnatingimustepüsimine.

4.3.2. M a i sm a a l a s u v a d h o i dm i s ko h a d

Hoidmiskohtade ehitusmaterjalid peavad olema mittetoksilised, vastupidavad ja sileda sisepinnaga, et vältidakalade marrastumist (vigastusi). Hoidmiskohad peavad olema vastava loomkoormuse pidamiseks sobivasuurusega ja peavad taluma vajalikku veevoolu. Hoidmiskohad peavad olema sellise kujuga, mis vastaks teatudkatsekalaliikide käitumisvajadustele ja -eelistele, näiteks lõhelistele on kõige sobivamad ringikujulisedhoidmiskohad. Hoidmiskohtade projektlahendus peab välistama põgenemisvõimaluse. Hoidmiskohad peavadvajaduse korral olema isepuhastuvad, et kergendada jäätmete ja üleliigse sööda kõrvaldamist.

4.3.3. Av a v e e - h o i dm i s ko h a d

Kalu, eriti merekalu, võib pidada suurtes ujuvates hoidmiskohtades. Hoidmiskoha mõõdud, sealhulgas sügavus,peab võimaldama kaladel aktiivselt ujuda ja parvedesse koguneda. Võrgusilma suurus peab laskma veel hästivahetuda, samal ajal kalade põgenemist vältides. Hoidmiskohad tuleb kavandada selliselt, et röövkaladekallaletungid oleksid minimaalsed. Hoidmiskohad peavad olema ankurdatud, et vältida mõõna ja tõusu ajal võilainetusega nende kuju moondumist ja sellega kalade lõksu jätmist.

4.4. Söötmine

Kalu võib sööta kas kunstliku söödaga või värske/külmutatud loodusliku söödaga. Eelistada tuleb kunstlikkusööta, tingimusel et see vastab liigi toitumisvajadustele ja on kaladele vastuvõetav. Mõned kalaliigid või teatudvanuses kalad ei söö kunstlikku sööta. Kunstliku sööda mõju vee kvaliteedile näib olevat väiksem.

Kalu tuleb sööta sobiva söödakoguse ja sagedusega ning see sõltub erinevatest aspektidest, sealhulgastemperatuurist, suurusest ja vanusest. Kõrge temperatuur kiirendab ainevahetust, mistõttu tuleb ka rohkemsööta. Alati ei pruugi olla vajalik kalu sööta iga päev. Piisava söömise tagamisel on väga oluline ka söödapakkumise viis. Arvesse tuleb võtta päevas mitme söögikorra võimalust, kalade vanust, veetemperatuuri japakutava toiduosakese või tüki suurust. Söötmisrežiimi, sööda vastuvõetavuse ja pakkumisviisiga tulebkindlustada, et kõik kalad saavad piisavalt toitu. Eritähelepanu peab pöörama kalamaimude söötmisele, eritiüleminekul elussöödalt kunstlikule söödale.

4.5. Hoidmiskohtade puhastamine

Kõik Hoidmiskohad tuleb hoida puhtad kalade tekitatud jäätmetest või järelejäänud söödast. Nende kuhjuminemõjub halvasti vee kvaliteedile ja järelikult ka kalade tervisele. Hoidmiskohad vajavad vee reostumise javeevahetuse aeglustumise vältimiseks sagedast teenindamist ning puhastamist. Kui hoidmiskohad ei oleisepuhastuvad, siis tuleks jäätmematerjal vastavalt vajadusele šifooniga eemaldada, tavaliselt võimalikult kiirestipärast söötmist. Piirdeaedade küljed ja põhi vajavad vetikate ja jäätmete kuhjumise vältimiseks regulaarsetpuhastamist. Puhastamise ajal peab hoolega jälgima, et kaladele põhjustatav stress oleks minimaalne.

4.6. Kohtlemine

Kaladele võib tegelemine tõsist stressi tekitada, mistõttu tuleks seda teha minimaalselt. Tavaliselt peab kalatavalisest hoidmiskohast võrguga eemaldama ja tuimestamise järel enne kohtlemist väiksemasse konteinerissepanema. Kalu tuleb hoida tuimestuse all võimalikult lühikest aega ja pärast seda tuleb nad asetada tagasi puhtasseõhustatud vette taastumiseks. Tuimestamise tõhus kontsentratsioon peaks püsima terve katse jooksul.

Kalade kinnipüüdmisel tuleb kasutada sobiva raami ja võrgusilma suurusega võrke. Vältima peab punutudtraatvõrkusid. Võrke peab enne kasutusele võtmist desinfitseerima ja puhta veega üle loputama.

L 197/88 ET Euroopa Liidu Teataja 30.7.2007

155

Veest välja võttes peab kalade soomuste ja limaskesta kaotuse vältimiseks kasutama niiskeid kindaid või neidpuudutama niisutatud kätega niiskel alusel. Kohtlemisel tuleb eritähelepanu pöörata kuivamise, lämbumise võimuu vigastuse vältimisele.

4.7. Humaanne surmamine

Enamik kalu tuleb surmata kas

— anesteetikumi üledoosiga, kasutades kala suurusele ning liigile sobivat anesteetikumi manustamisviisi ja-teed. Lahusesse kastmise meetodil surmamisel peab kala jätma tuimestuslahusesse vähemalt viieks minutikspärast soolestiku liigutuste ja/või hingamis-nägemisrefleksi lakkamist või

— ajupõrutuse tekitamisega koljuluu löömisel.

Surm tuleb kindlaks teha aju füüsilise hävitamise või kala veretustamisega.

4.8. Arvestuse pidamine

Arvestust tuleb pidada sobivate vee kvaliteedi parameetrite üle.

4.9. Identifitseerimine

Kõigi rajatises peetavate kalade individuaalne identifitseerimine ei ole alati vajalik või võimalik.

Kui kalade märgistamine identifitseerimise eesmärgil on vajalik, siis peetakse kõige vähem invasiivseksmärgistamismeetodiks naha alla värvi süstimist. Invasiivsemate meetodite kasutamist, nagu uime lõikamine võipassiivse mikrokiibiga märgistamine, tuleb hoolikalt kaaluda. Mehaaniliselt kalu märgistada ei tohi, välja arvatudjuhul, kui ükski teine meetod ei sobi.

Märgistamine tuleb üldjuhul läbi viia tuimestuse all, et kergendada kalade olukorda ja vähendada vigastuste,surma- ja stressiohtu.

5. Vedu

Enne vedu tuleb kalu hoida söömata piisavalt kaua, et soolestik tühjeneks ja väheneks väljaheitesaasteveosüsteemis. Hoolt tuleb kanda selle eest, et vältida vigastusi ja stressi kinnipüüdmisel, pealelaadimisel, veo ajal jamahalaadimisel. Tuleb vältida äkilisi temperatuurimuutusi, hapnikuvaegust ja veekvaliteedi langust väljaheidetetõttu.

30.7.2007 ET Euroopa Liidu Teataja L 197/89

156

157