Taustauuring „Loomade heaolu: karjatamise toetus“

LÕPPARUANNE

Tartu 2009

2

Sisukord Taustauuringu eesmärgid: ..................................................................................................... 3 1. Ülevaade Eesti põllumajanduse olukorrast sh, millised tootjad ja mis mahus tegelevad loomade karjatamisega .......................................................................................................... 3

1.1. Olulisemad loomade karjatamise toetuse sihtgrupid .................................................. 3 Loomade karjatamise toetuse sihtgruppide leidmine ........................................................ 3 1.2. Piimaveiste karjatamise analüüs piimaveiste karjatervise riskitegurite analüüsiks kogutud andmestiku põhjal.............................................................................................. 12

2. Loomade karjatamisega seonduvad täiendavad kulud, saamatajäänud tulud ja karjatamismeetme toetuse analüüs ...................................................................................... 15

2.1. Loomade karjatamisega kaasnevate täiendavate kulude ja saamatajäävate tulude analüüsi metoodika .......................................................................................................... 15 2.2. Lammaste karjatamine ja kulud................................................................................ 21

3. Karjatamise mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja veiste, hobuste, lammaste ning kitsede heaolule (sh probleemid ja riskid)........................................................................... 25

3.1. Mõju bioloogilisele mitmekesisusele ....................................................................... 25 3.2. Looma ja karjamaa vahelised suhted........................................................................ 28 3.3. Erinevate loomaliikide ja vanuserühmade karjatamine............................................ 31 3.4. Karjatamise soovituslik koormus erinevatel rohumaadel......................................... 34 3.5. Karjatamise mõju loomade tervisele ja heaolule...................................................... 35 3.6. Söötmistüübi ning sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna ning looma tervise aspektide vahelised seosed .............................................................................................. 41

4. Tootjate arvamused.......................................................................................................... 43 5. Ettepanekud ja soovitused ............................................................................................... 45 Kasutatud kirjandus: ............................................................................................................ 46 LISA 1 ................................................................................................................................. 47

3

Taustauuringu eesmärgid: 1. Anda ülevaade Eesti põllumajanduses kujunenud olukorrast, sh, millised tootjad ja mis mahus tegelevad loomade karjatamisega, loomade karjatamise vähendamise ja karjatamisest loobumise põhjused; 2. Esitada kulud, mis on seotud karjamaa hooldamisega, farmitööde mahu muutumisega karjatamiseperioodil, tootmismahu muutustega, mis on seotud loomade üldise heaolu ning tervisliku seisundiga jms. 3. Tuua välja meetme rakendamisel tekkida võivad probleemid ja riskid, millega arvestamine aitab täpsemalt välja töötada vastavat toetust reguleerivat määrust ja karjatamisele esitatavaid loomade heaolu ja keskkonnahoidu arvestavaid nõudeid 4. Analüüsida karjatamise mõju veiste, hobuste, lammaste ja kitsede heaolule ning tuua välja võimalikud mõju indikaatorid. 1. Ülevaade Eesti põllumajanduse olukorrast sh, millised tootjad ja mis mahus tegelevad loomade karjatamisega 1.1. Olulisemad loomade karjatamise toetuse sihtgrupid Loomade heaolu toetuse maksmise alused Vastavalt Euroopa Nõukogu määruse 1698/2005 artikli 40 lõikele 3 antakse loomade heaolu toetust igal aastal ja see hõlmab antud kohustusest tulenevaid lisakulusid ning saamatajäänud tulu. Vajaduse korral võib see hõlmata ka tehingukulusid. Eesti maaelu arengukava 2007-2013 (MAK) sätestab, et loomade heaolu toetust antakse loomade karjatamise toetuse näol. Toetust makstakse veiste, lammaste, kitsede ja hobuste kohta, keda on karjatamisperioodil karjatatud loomkoormusega kuni 1 lü/ha. Seejuures võib põllumajandusminister kehtestada erinevate rohumaade kohta erineva loomkoormuse määra ning piirkonnad, kus rohumaadel loomade karjatamise toetust antakse. Toetuse ühikumäära arvutamise aluseks on karjatamisega seotud lisakulutused (suurenenud tööjõukulu seoses loomade karjatamisega, kulutused karjatarade parandamiseks, karjateede ja estakaadi tegemiseks, kulutused joogivee transportimiseks karjamaale jm). Toetust makstakse loomade kohta, keda on nõuetekohase karjatamiskoormusega rohumaadel karjatatud. Toetuse saamiseks peab taotleja tegelema karjatamisega igal aastal vähemalt 2 lü ulatuses. Loomade karjatamise toetust ei maksta mahepõllumajandustootjatele maheloomade kohta. Loomade karjatamise toetuse sihtgruppide leidmine Selleks, et selgitada, kes võiksid olla loomade heaolu (karjatamise) toetuse potentsiaalsed taotlejad, on analüüsitud 2007. aasta otsetoetuste ning MAK II telje toetuste saajate andmeid1. Tabelist 1 selgub, et toetuse saajaid oli 2007. aastal kokku 18 989. Karjatatavaid loomi oli 7423 otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajal. Loomade karjatamise toetuse sihtgrupist tuleks välja jätta:

• Mahetootjad2 – mahetootjaid, kel oli karjatatavaid loomi, oli kokku 764 ning nende karjades peeti 2007. aastal 7,8% kõikidest veistest, 38,9% kitsedest ja lammastest ning 36,9% hobustest.

1 Andmed saadud PRIAst 16.10.2008. 2 Analüüsis on eeldatud, et mahetootjad on kõik, kes said 2007. aastal mahepõllumajandusliku tootmise toetust.

4

• Tootjad, kellel ei ole rohumaid, millel loomi karjatada – selliseid tootjaid, kellel oli karjatatavaid loomi, kuid ei olnud rohumaid, oli 643 ning nende karjadesse kuulus kõikidest veistest 2,0%, kitsedest ja lammastest 4,7% ning hobustest 6,2%.

• Tootjad, kellel on karjatatavaid loomi vähem kui 2 lü3 ulatuses – selliseid tootjaid oli 2126 ning nende karjadesse kuulus kõikidest veistest 1,3%, kitsedest ja lammastest 2,8% ning hobustest 9,1%.

Loomade karjatamise toetuse peamiseks sihtgrupiks võib pidada loomakasvatajaid, kes ei olnud mahetootjad, kelle karjas oli vähemalt 2 lü jagu karjatatavaid loomi ning kellel oli rohumaid4. Selliseid tootjaid oli 2007. aastal 3890 ning nende põllumajandusmaa kogupind oli 400,5 tuh ha, mis moodustas 47,7% kõigi otsetoetuste ning MAK II telje toetuste saajate põllumajandusmaast. Rohumaade pind moodustas loomade karjatamise toetuse peamise sihtgrupi põllumajandusmaast 61,5%. Seejuures oli looduslike ja pikaajaliste rohumaade pind 106,5 tuh ha ning kultuurrohumaade pind 140,0 tuh ha. Tabel 1. Otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajad 2007. aastal

Allikas: PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed)

Veistest kuulus 2007. aastal loomade karjatamise toetuse sihtgruppi 88,9%, kitsedest ja lammastest 53,6% ning hobustest 47,7% 5 . Kokku oli loomade karjatamise toetuse sihtgruppi kuuluvatel tootjatel 159,1 tuhat loomühikut karjatatavaid loomi.

3 Loomühikute arvestamise aluseks on võetud põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlemisel kasutatav arvestus, kuna see vastab enam lämmastiku ning fosfori produktsioonist lähtuvale loomühikute arvestusele. 4 Arvesse on võetud nii looduslikud ja pikaajalised rohumaad, kui kultuurrohumaad. 5 Hobuste arvestus põhineb ohustatud tõugu loomade toetuse andmetel, st kaasatud on ainult toetust saanud tootjate eesti hobused, tori hobused ning eesti raskeveohobused.

Arv Põlluma-

jandusmaa kokku, ha

sh looduslik ja

pikaajaline rohumaa

sh kultuur-rohumaa

Veiseid Kitsi ja lambaid

Hobu-seid

Kõik toetuse saajad 18 989 840 308 214 456 226 532 244 871 72 848 1 760 … kellel ei ole karjatatavaid loomi 11 566 351 722 64 343 62 396 0 0 0 … kellel on karjatatavaid loomi 7 423 488 586 150 113 164 136 244 871 72 848 1 760

Toetuse saajad, kellel on karjatatavaid loomi

7 423 488 586 150 113 164 136 244 871 72 848 1 760

… neist mahetootjaid 764 60 166 31 918 18 409 19 106 28 348 650 … neist ilma rohumaa pinnata

643 1 401 0 0 4 958 3 413 109

… neist tootjaid, kellel on alla 2 lü

2 126 26 472 11 667 5 742 3 148 2 052 161

… neist tavatootjaid, kellel on rohumaid ja vähemalt 2 lü

3 890 400 547 106 528 139 986 217 659 39 035 840

Tavatootjad, kellel on rohumaid ja vähemalt 2 lü

3 890 400 547 106 528 139 986 217 659 39 035 840

… neist KST toetuse saajaid 1 779 313 979 71 472 116 829 171 579 21 778 438 … neist KST toetust ei

saanud 2 111 86 568 35 057 23 158 46 080 17 257 402

5

Loomade karjatamise toetuse sihtrühm (tavatootjad, kellel on rohumaid) on tabelis 1 jagatud omakorda kaheks – need, kes said keskkonnasõbraliku tootmise (KST) toetust ning need kes ei saanud keskkonnasõbraliku tootmise toetust. Kuna KST toetuse saamisel on üheks tingimuseks olnud loomade karjatamisnõude täitmine, siis võib eeldada, et seda toetust saanud tootjad ka loomi karjatasid ning nende valmisolek võtta kohustus loomade karjatamise toetuse saamiseks võib olla suurem kui neil, kes KST toetust ei ole taotlenud. Tabelis 2 on rohumaid omavad loomakasvatajad, ehk loomade karjatamise toetuse peamine sihtgrupp, jagatud nelja rühma – piimatootjad, lihaveisekasvatajad, lamba- ja kitsekasvatajad ning hobusekasvatajad.

Grupeerimine põhineb järgmistel kriteeriumidel: • Piimatootjad – kõik need, kellel oli vähemalt üks piimalehm. • Lihaveisekasvatajad – kõik need, kellel oli veiseid, kuid ei olnud piimalehmi,

lambaid ega kitsi. • Lamba- ja kitsekasvatajad – kõik need, kellel oli lambaid ja kitsi, kuid ei olnud

piimalehmi. • Hobusekasvatajad – kõik need, kellel oli hobuseid, kuid ei olnud veiseid, lambaid

ega kitsi.

Neli loomakasvatajate rühma on omakorda jagatud kaheks – need, kes said KST toetust, st eeldatavasti karjatasid loomi ning need, kes ei saanud KST toetust. Kuna käesoleva uuringu teostamise ajal ei olnud teada, kas karjatamise loomkoormus arvestatakse looduslike ja pikaajaliste rohumaade või kõigi rohumaade (sh kultuurrohumaad) kohta, on mõlema jaotuse all on eraldi välja toodud need, kellel oli looduslikke ja pikaajalisi rohumaid ning need, kellel oli ainult kultuurrohumaid. Tootjaid, kellel on ainult kultuurrohumaad, oli kokku 494, ehk 12,7% loomade karjatamise toetuse potentsiaalsest sihtgrupist. Selliste tootjate karjadesse kuulus 15,5% sihtgruppi kuuluvate tootjate veistest, 10,0% kitsedest ja lammastest ning 3,5% hobustest. Arvestades, et kultuurrohumaad moodustavad üle poole (51,4%) kõigist rohumaadest, on otstarbekas loomade karjatamise toetuse taotlemisel võtta loomkoormuse arvestamisel aluseks kõik rohumaad, millel loomi karjatatakse, kitsendamata rohumaade ringi ainult looduslike ja pikaajaliste rohumaadega.

6

Tabel 2. Rohumaid omavate loomakasvatajate grupid, kellel oli vähemalt 2 lü, 2007. aastal

Arv

Põlluma-jandus-

maa kokku, ha

sh looduslik ja pika-ajaline

rohumaa

sh kultuur-rohumaa

Veiseid Kitsi ja lambaid

Hobu-seid

Piimatootjad 3 008 362 465 93 481 131 360 211 731 6 976 235

… neist KST toetuse saajaid 1 373 291 129 64 983 110 788 168 168 3 467 147 … looduslike ja pikaajaliste

rohumaadega 1 203 262 171 64 983 96 944 153 765 3 360 135

… ainult kultuurrohumaadega 170 28 958 0 13 844 14 403 107 12

… neist KST toetust ei saanud 1 635 71 336 28 498 20 572 43 563 3 509 88 … looduslike ja pikaajaliste

rohumaadega 1 410 62 135 28 498 14 690 37 332 3 309 83

… ainult kultuurrohumaadega 225 9 200 0 5 882 6 231 200 5

Lihaveisekasvatajad 297 21 809 5 025 5 194 5 330 0 68

… neist KST toetuse saajaid 144 13 153 2 675 3 736 3 177 0 17 … looduslike ja pikaajaliste

rohumaadega 124 11 073 2 675 3 190 2 626 0 17

… ainult kultuurrohumaadega 20 2 080 0 546 551 0 0

… neist KST toetust ei saanud 153 8 656 2 350 1 458 2 153 0 51 … looduslike ja pikaajaliste

rohumaadega 122 6 552 2 350 909 1 659 0 51

… ainult kultuurrohumaadega 31 2 104 0 548 494 0 0

Lamba- ja kitsekasvatajad 523 13 568 6 472 3 002 598 32 059 86

… neist KST toetuse saajaid 236 8 042 3 122 2 021 234 18 311 65 … looduslike ja pikaajaliste

rohumaadega 217 7 109 3 122 1 650 204 17 527 63

… ainult kultuurrohumaadega 19 932 0 371 30 784 2

… neist KST toetust ei saanud 287 5 526 3 350 981 364 13 748 21 … looduslike ja pikaajaliste

rohumaadega 261 5 078 3 350 600 259 10 477 21

… ainult kultuurrohumaadega 26 448 0 381 105 3 271 0

Hobusekasvatajad 62 2 706 1 551 430 0 0 451

… neist KST toetuse saajaid 26 1 655 692 283 0 0 209 … looduslike ja pikaajaliste

rohumaadega 24 1 001 692 212 0 0 200

… ainult kultuurrohumaadega 2 654 0 71 0 0 9

… neist KST toetust ei saanud 36 1 051 859 147 0 0 242 … looduslike ja pikaajaliste

rohumaadega 35 1 039 859 135 0 0 235

… ainult kultuurrohumaadega 1 12 0 12 0 0 1 Allikas: PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed)

7

Kõige arvukam loomade karjatamise toetuse sihtgrupp on piimalehmapidajate rühm – kokku oli selles 3008 piimalehma pidajat (Tabel 3). Lihaveisekasvatajaid oli 297, lamba- ja kitsekasvatajaid 523 ning hobusekasvatajaid 62. Seejuures kuulus 94,6% loomühikutest piimalehmapidajate karjadesse. Seega on piimalehmapidajad suurim loomade karjatamise toetuse sihtgrupp ning toetuse andmise kriteeriumide määratlemisel tuleks antud grupile teistest enam tähelepanu pöörata. Tabel 3. Tootjate arv ja loomühikute koguarv ning osakaal loomade karjatamise toetuse sihtgrupiti 2007. aastal

Tootjate arv LÜ arv

Osakaal LÜ-st, %

Piimalehmapidajad 3 008 150 474 94,6%

Lihaveisekasvatajad 297 3 046 1,9%

Kitse- ja lambakasvatajad 523 5 231 3,3%

Hobusekasvatajad 62 316 0,2%

Kokku 3 890 159 065 100,0% Allikas: PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed)

Loomkoormuse piirangu mõju toetuse taotlejate arvule Joonisel 1 on toodud kõigi loomade karjatamise toetuse sihtgruppi kuuluva 3890 tootja kumulatiivne loomühikute arv vastavalt nende loomkoormusele. Kumulatiivne jaotus on toodud loomkoormuse kohta, mis on arvutatud kõigi rohumaade suhtes, samuti loomkoormuse kohta, mis on leitud looduslike ja pikaajaliste rohumaade suhtes. Joonisel on märgitud loomühikute koguarv lähteülesandes ette antud piirangute (0,5 lü/ha, 1 lü/ha, 1,4 lü/ha ning 1,8 lü/ha) korral. Loomkoormuse piiri 1,8 lü/ha korral (arvutatuna kõigi rohumaade suhtes) oleks toetusõiguslikud 94,5% kõigist loomühikutest, loomkoormuse piiri 1,4 lü/ha korral 90,8%, loomkoormuse piirarvu 1,0 lü/ha korral 77,8% ning loomkoormuse piirarvu 0,5 lü/ha korral 15,6% kõigist loomade karjatamise sihtgruppi arvatud loomühikutest. Samas, kui loomkoormus on leitud vaid looduslike ning pikaajaliste rohumaade suhtes, on loomkoormuse piiri 1,8 lü/ha korral toetusõiguslikud 35,2% kõigist loomühikutest. Arvestada tuleks siiski seda, et kõik tootjad ei hakka loomade karjatamise toetust taotlema, ning osa neist, kes antud toetust taotlevad, ei taotle toetust kõigi loomade kohta. Seega tuleks analüüsida võimalikku taotlejate arvu ning loomühikute arvu tootjate grupiti ning piimatootjate puhul ka tootjate suurusgrupiti, kuna piimatootjate puhul on loomade karjatamise korraldus suurusgrupiti mõnevõrra erinev.

8

24 840

123 793

144 487

150 299

11 078

34 83247 282

55 965

0

20 000

40 000

60 000

80 000

100 000

120 000

140 000

160 000

180 000

0,0 0,5 1,0 1,5 2,0 2,5 3,0

Loom

ühik

uid

kokku, l

ü

Loomkoormus, lü/ha

Loomkoormus kõigi rohumaade suhtes Loomkoormus loodusliku ja pikaajalise rohumaa suhtes

Joonis 1. Loomühikute kumulatiivne jaotus loomkoormuse järgi Allikas: PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed)

Loomade karjatamise toetuse taotlejate arv ning toetuse summa Tabelis 4 on toodud karjatatavate loomade jaotus tootjate grupiti ning piimatootjate puhul ka suurusgrupiti. Loomühikute arvestamisel on kasutatud põllumajandusliku keskkonnatoetuse taotlemisel kasutatavat arvestust. Tabel 4. Loomade jaotus tootjate grupiti ning piimatootjate suurusgrupiti

Tootjate arv

Veised, kuni 6 k

Veised, 6-24 k

Veised, üle 24 k

Veised kokku

Kitsed ja lambad, üle 12 k

Hobu-sed

Kokku LÜ

Kuni 50 piimalehma 908 4 283 8 772 14 653 27 708 714 30 19 458

51…100 piimalehma 97 2 130 4 806 8 033 14 969 54 0 10 595

101…200 piimalehma 71 3 129 7 174 11 697 22 000 0 5 15 497

201…300 piimalehma 57 4 225 9 766 16 325 30 316 0 0 21 476

301…500 piimalehma 51 5 535 12 836 22 858 41 229 0 0 29 626

Üle 500 piimalehma 34 7 330 17 613 31 201 56 144 0 0 40 485 Piimakvoodita piimalehmapidajad

1790 3 446 7 843 8 076 19 365 3 682 200 13 337

Lihaveisekasvatajad 297 1 077 2 816 1 437 5 330 0 68 3 046 Kitse- ja lambakasvatajad

523 113 276 209 598 19 564 86 5 231

Hobusekasvatajad 62 0 0 0 0 0 451 316

Kokku 3 890 31 269 71 901 114 489 217 659 24 015 840 159 065 Allikas: PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed)

Tabelis 5 on toodud loomade karjatamise toetuse kogusumma kujunemine. Toetuse määradena on kasutatud järgmist arvestust: toetuse määr on üle 6 kuu vanuse veise, sh

9

ammlehma või üle 6 kuu vanuse hobuse või varsaga mära kohta 800 krooni ja kuni 6 kuu vanuse veise või üle 1 aasta vanuse kitse või lamba, tallega kitse või tallega ute kohta 144 krooni aastas. Selgub, et kui kõik 3890 loomade karjatamise sihtgruppi arvatud tootjat taotleksid loomade karjatamise toetust kõigi oma potentsiaalselt karjatatavate loomade (159,1 tuhat lü) kohta, siis kujuneks antud toetuse kogusummaks 157,7 miljonit krooni. Siiski on realistlik eeldada, et kõik karjatatavaid loomi omavad ning karjatamise toetuse tingimusi täitvad tootjad antud toetust ei taotle.

Tegelikku taotlejate arvu, toetusealuse loomühikute arvu ning seega ka toetuse kogusumma kujunemist mõjutavad mitmed erinevad tegurid, millest vaid osa on reguleeritud loomade karjatamise toetuse taotlemise tingimustega:

• Loomade (vanuse)grupid, kellele on kehtestatud toetuse määr. • Minimaalne loomühikute arv, mille alusel saab toetust taotleda. • Maksimaalne lubatud loomkoormus karjatamise toetuse aluste loomade puhul. • Loomkoormuse arvutamise aluseks olev karjamaapind (looduslik rohumaa,

pikaajaline rohumaa, kultuurrohumaa). • Tootja tootmistehnoloogia – kas tootja karjatab kõiki loomi või ainult noorloomi. • Tootja valmisolek võtta 5-aastast kohustust loomade karjatamiseks. • Tootja perspektiivitunne oma tootmise säilimise osas kohustuse perioodi jooksul6.

Tabel 5. Loomade karjatamise toetuse kogusumma kujunemine

Tootjate arv Kokku LÜ Maksimaalne toetuse

summa

Kuni 50 piimalehma 908 19 458 19 483 416

51…100 piimalehma 97 10 595 10 585 796

101…200 piimalehma 71 15 497 15 551 247

201…300 piimalehma 57 21 476 21 481 254

301…500 piimalehma 51 29 626 29 352 096

Üle 500 piimalehma 34 40 485 40 106 555

Kvoodita piimalehmapidajad 1790 13 337 13 921 619

Lihaveisekasvatajad 297 3 046 3 612 061

Kitse- ja lambakasvatajad 523 5 231 3 290 327

Hobusekasvatajad 62 316 360 800

Kokku 3 890 159 065 157 745 171 Allikas: PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed)

Piimatootjate tootmistehnoloogia võimalikku mõju loomade karjatamise toetuse kogusumma kujunemisele iseloomustab Tabel 6. Arvestuse aluseks on võetud Eesti Maaülikooli uuring Eesti piimaveisekarjades esinevate karjatervise riskitegurite hindamise kohta. Eeldatud on, et 100%-liselt karjatavad lehmi tootjate grupid suurusega kuni 50 piimalehma ning 51-100 piimalehma. Samuti need piimalehmapidajad, kellel kvooti ei ole. Ka noorloomade karjatamine on neis gruppides ligi 100%-line. Seevastu karjagruppides suurusega 101 lehma ja rohkem, ei karjata kõik tootjad piimalehmi ning noorloomi karjatab ca 90% tootjatest. Antud informatsiooni alusel on leitud eeldatav loomade karjatamise toetuse kogusumma neis karjades, kes loomi karjatavad. Lihaveisekasvatajate, kitse- ja lambakasvatajate ning hobusekasvatajate puhul on eeldatud 100%-list karjatamist.

6 Eesti Maaülikooli poolt 2007. aasta lõpus läbiviidud küsitluse käigus arvas 20% tootjatest, et lõpetab tegevuse järgmise 3 aasta jooksul.

10

Selgub, et tegelikku karjatamispraktikat arvesse võttes kujuneks toetuse kogusummaks 109,1 miljonit krooni, ehk 30,9% maksimaalsest toetuse kogusummast vähem. Toetuse kogusumma väheneb piimakarjades, kus on vähemalt 101 lehma 34,5% (grupis 201-300 piimalehma) kuni 54,3% (enam kui 500 lehmaga karjagrupis). Tabel 6. Loomade karjatamise toetuse kogusumma kujunemine võttes arvesse tegelikku karjatamist

Karjatatavad

lehmad

Karjatatavad noorloomad/

loomad

Toetuse summa võttes arvesse

tegelikku karjatamist

Erinevus võrreldes maksimaalse toetuse

summaga, %

Kuni 50 piimalehma 100% 96% 19 483 416 0,0% 51…100 piimalehma 100% 100% 10 585 796 0,0% 101…200 piimalehma 78% 89% 8 600 917 -44,7% 201…300 piimalehma 93% 93% 14 069 724 -34,5% 301…500 piimalehma 79% 93% 16 824 351 -42,7% Üle 500 piimalehma 60% 93% 18 328 819 -54,3% Kvoodita piimalehmapidajad 100% 100% 13 921 619 0,0% Lihaveisekasvatajad 100% 3 612 061 0,0% Kitse- ja lambakasvatajad 100% 3 290 327 0,0% Hobusekasvatajad 100% 360 800 0,0%

Kokku 100% 96% 109 077 830 -30,9% Allikas: PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed), Eesti Maaülikooli uuring Eesti

piimaveisekarjades esinevate karjatervise riskitegurite hindamisest

Loomade karjatamise toetuse taotlemisel tuleb võtta 5-aastane kohustus tegeleda taotluse esitamise tähtpäevast alates viis aastat määruse nõuete kohase loomade karjatamisega igal aastal vähemalt 2 lü ulatuses. Sama pikk kohustus tuli võtta ka keskkonnasõbraliku tootmise toetuse taotlemisel. Tabelis 7 on toodud vaatluse all olevate karjagruppide kaupa KST kohustuse võtnute osakaal ning KST kohustuseta tootjate osakaal. Võib eeldada, et need, kes on minevikus võtnud 5-aastase kohustuse KST toetuse saamiseks, võtavad selle suurema tõenäosusega ka loomade karjatamise toetuse saamiseks. Tabelis 7 on toodud ka näide selle kohta, milline oleks maksimaalse toetuse summa kujunemine siis, kui eeldada, et loomade karjatamise kohustuse võtab 80% neist, kellel 2007. aastal oli kehtiv KST kohustus ning 50% tootjatest, kellel KST kohustust ei olnud. Selgub, et toetuse kogusumma väheneb võrreldes esialgse maksimaalse toetuse kogusummaga 50,9% võrra 77,5 miljoni kroonini. Toodud summat ei saa käsitleda kui realistlikku prognoosi, kuna eelduseks võetud kohustuse võtmise määrad ei tugine empiirilistel teadmistel. Siiski annab see ettekujutuse, kuidas tootjate valmidus sellise kohustuse võtmiseks võib mõjutada toetuse kogusumma kujunemist.

11

Tabel 7. Loomade karjatamise toetuse kogusumma kujunemine võttes arvesse tegelikku karjatamist ning eeldust, et kohustuse võtavad 80% KST kohustuse võtnutest ning 50% KST kohustuseta tootjatest

KST

kohustuse võtnute %

KST kohustuseta tootjate %

Toetuse summa võttes arvesse tegelikku karjatamist ning võimalikku kohustuse

võtmist

Erinevus võrreldes maksimaalse

toetuse summaga, %

Kuni 50 piimalehma 58,5% 41,5% 13 159 889 -32,5%

51…100 piimalehma 77,3% 22,7% 7 748 366 -26,8%

101…200 piimalehma 73,2% 26,8% 6 190 238 -60,2%

201…300 piimalehma 84,2% 15,8% 10 589 318 -50,7%

301…500 piimalehma 80,4% 19,6% 12 469 813 -57,5%

Üle 500 piimalehma 94,1% 5,9% 14 339 606 -64,2%

Kvoodita piimalehmapidajad 33,2% 66,8% 8 346 750 -40,0%

Lihaveisekasvatajad 48,5% 51,5% 2 331 421 -35,5%

Kitse- ja lambakasvatajad 45,1% 54,9% 2 090 585 -36,5%

Hobusekasvatajad 41,9% 58,1% 225 791 -37,4%

Kokku 77 491 775 -50,9%

Allikas: PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed), Eesti Maaülikooli uuring Eesti

piimaveisekarjades esinevate karjatervise riskitegurite hindamisest

Andmete usaldusväärsus Tabelis 8 on toodud andmed toetuse saajate maakasutuse kohta ning Statistikaameti andmed maakasutuse kohta Eestis. Selgub, et 2007. aasta toetuse saajate maakasutuse (põllumajandusmaa, põllumaa ning loodusliku ja pikaajalise rohumaa) andmed on üldiselt vastavuses Statistikaameti ametliku statistikaga (erinevus -0,6 kuni 3,5%) ning nende kasutamine analüüsi läbiviimisel on põhjendatud. Tabel 8. Kasutatav põllumajandusmaa Eestis 2007. aastal

Erinevus, %

Põllumajandusmaa kokku, ha 823 338 Toetusalune pind kokku, ha 840 308 2,1%

Põllumaa, ha 599 349 Põllukultuurid, ha 620 282 3,5%

Viljapuu- ja marjaaiad, ha 8 285 Püsikultuurid ja muu maa, ha 5 571 -32,8%

Looduslik (püsi)rohumaa, ha 215 704 Looduslik rohumaa ja pikaajaline rohumaa, ha 214 456 -0,6%

Statistikaamet PRIA

Allikas: Eesti Statistikaamet, PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed)

Tabelis 9 on toodud karjatamistoetuse sihtgruppi kuuluvate loomade arv Eestis 2007. aasta 30. juuni (Statistikaamet) ning 1. juuli (PRIA) seisuga. Tabelist järeldub, et veiste ning piimalehmade osas on Statistikaameti ning PRIA toetuse saajate andmed üldiselt vastavuses (erinevus -1,9 kuni -2,9%). Vastavuses ei ole aga lammaste ning kitsede ja hobuste arvud. Lammaste ja kitsede arvu mittevastavus on tõenäoliselt tingitud sellest, et kõik lamba- ja kitsekasvatajad ei taotlenud toetusi. Lahku lähevad ka Statistikaameti ning PRIA loomade registri andmed. Loomade registris oli seisuga 1. juuli 2007 77 416 lammast ning kitse. Hobuste arvu lahknevus on peamiselt tingitud asjaolust, et PRIA toetuse saajate andmetes olid toodud vaid ohustatud tõugu looma pidamise toetuse alused hobused (tori hobune, eesti raskeveo hobune ning eesti hobune).

12

Tabel 9. Loomade arv Eestis 30. juunil 2007. aastal Statistikaamet PRIA Erinevus, %

Veised 252 200 Veised 244 871 -2,9%

… piimalehmad 108 100 … piimalehmad 106 074 -1,9%

Lambad ja kitsed 90 800 Lambad ja kitsed 72 848 -19,8%

Hobused* 5 300 Hobused 1 760 -66,8% *Statistikaameti andmed hobuste arvu kohta on seisuga 31.12.2007 Allikas: Eesti Statistikaamet, PRIA (otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmed)

1.2. Piimaveiste karjatamise analüüs piimaveiste karjatervise riskitegurite analüüsiks kogutud andmestiku põhjal Materjal ja metoodika Eesti piimaveisekarjades esinevate karjatervise riskitegurite hindamiseks koguti 2007. aastal informatsiooni 100 juhuslikult valitud piimatootmisettevõttest. Valimiloendina kasutati PRIA veisekasvatushoonete registrit. Uuring viidi läbi tootjate hulgas, kus piimatootmine on ettevõtte jaoks potentsiaalselt majanduslikult tähtis tegevusharu. Nimetatud tootjate määratlemise aluseks oli piimalehmade arv ettevõttes, mille alumiseks piiriks võeti 20. Valim võeti kihtvalimina, kus kihi määratlemisel oli aluseks samuti lehmade arv karjas. Karjaks loeti epidemioloogiliselt eraldiseisvas tootmisüksuses (lehmalaut/farm, mis omab PRIA registri numbrit) asuvaid lehmi ja nendega seotud noorkarja. Kokku uuriti karju erinevatest kihtidest järgmiselt (vt tabel 10): Tabel 10. Uuringukarjade jaotumine suurusklassidesse Suurusklass (lehmade arv karjas) Karjade arv 20-99 39 100-199 19 200-399 24 400-... 18 KOKKU 100 Küsitlus viidi läbi intervjuu vormis, kus vastajaks oli ettevõtte omanik või vastava üksuse vastutav isik (loomakasvatusjuht ja/või loomaarst). Muu hulgas koguti informatsiooni ka loomade karjatamise kohta. Karjatamist puudutavad küsimused olid järgmised:

1. Kas lehmi karjatatakse? Võimalikud vastused - ei/jah. Vastus „jah“ tähendab, et lehmi karjatatakse karjatamise perioodil (loomad toituvad

karjamaal) tegemata vahet kogu karja karjatamise või teatud rühma loomade

karjatamise vahel (näiteks kinnislehmad).

2. Kas noorloomi karjatatakse? Võimalikud vastused - ei/jah. Vastus „jah“ tähendab, et noorloomi (3kuust kuni poegimiseni) karjatatakse karjatamise

perioodil (loomad toituvad karjamaal) tegemata vahet mis vanuserühma noorloomadega

on tegemist. Loomade karjatamise sõltuvust karja suurusest kirjeldavad andmed on esitatud tabelites 11-13. Tabelite andmetest selgub, et vaid 5 % ettevõtetes ei karjatatud veiseid üldse. Samas on ettevõtteid, kus lehmi ei karjatata üldse 14%. 400 ja enama lehmaga karjadest 44% ei karjatud lehmi üldse.

13

Tabel 11 Piimaveiste karjatamine kokku Veiseid karjatatakse Karja suurusklass (lehmade arv üksuses) Ei Jah Jah % Karju kokku 20-99 39 100% 39 100-199 2 17 89% 19 200-399 1 23 96% 24 400-... 2 16 89% 18 KOKKU 5 95 95% 100 Tabel 12 Lehmade karjatamine Lehmi karjatatakse Karja suurusklass (lehmade arv üksuses) Ei Jah Jah % Karju kokku 20-99 39 100% 39 100-199 4 15 79% 19 200-399 2 22 92% 24 400-... 8 10 56% 18 KOKKU 14 86 86% 100 Tabel 13 Noorloomade karjatamine Noorloomi karjatatakse Karja suurusklass (lehmade arv üksuses) Ei Jah Jah % Karju kokku 20-99 1 38 97% 39 100-199 2 17 89% 19 200-399 1 23 96% 24 400-... 2 16 89% 18 KOKKU 6 94 94% 100 Loomade karjatamist kirjeldavad andmed erineva pidamisviisiga lautade puhul on esitatud tabelites 14 ja 15. Andmetest ilmneb, et sagedamini ei karjatata loomi, keda peetakse vabapidamislautades. Tabel 14 Lehmade karjatamine Lehmi karjatatakse Lehmade pidamisviis Ei Jah Jah % Karju kokku Lõas 4 66 94% 70 Vaba 10 19 66% 29 Lõas+vaba 1 100% 1 Kokku 14 86 86% 100 Tabel 15 Noorloomade karjatamine Noorloomi karjatatakse Noorloomade pidamisviis Ei Jah % Karju kokku Lõas 1 23 96% 24 Vaba 2 29 94% 31 Lõas+vaba 3 42 93% 45 Kokku 6 94 94% 100

14

Käesoleva uuringu käigus registreeriti ka karja keskmine piimatoodang küsitlusele eelnenud aastal. Andmetest selgub, et antud uuringu valimis olnud karjades on lehmade karjatamine ja keskmine piimatoodang nõrgalt negatiivses korrelatsioonis (korrelatsiooni koefitsient - 0,17). Võrreldes keskmist piimatoodangut lehmi karjatavates ja mittekarjatavates karjades selgub, et piimatoodang on esimeses rühmas mõnevõrra väiksem (vastavalt 6376 kg/aastas ja 7036 kg/aastas).

15

2. Loomade karjatamisega seonduvad täiendavad kulud, saamatajäänud tulud ja karjatamismeetme toetuse analüüs 2.1. Loomade karjatamisega kaasnevate täiendavate kulude ja saamatajäävate tulude analüüsi metoodika Loomade karjatamisega seotud võimalike täiendavate kulude ja saamatajäänud tulude analüüsimiseks jagati tootjad gruppidesse. PRIA otsetoetuste ja MAK II telje toetuste saajate andmetele tuginedes koostati ülevaade loomade karjatamise toetuse peamisest sihtgrupist. Tootjad jagati tootmistüübist ning piimatootjate puhul ka suurusgrupist lähtuvalt järgnevatesse gruppidesse:

a. Piimatootjad , kvoodita tootjad, kuni 50 lehma, 51...100 lehma, 101...200 lehma, 201...300 lehma, 301...500 lehma, üle 500 lehma.

b. Lamba- ja kitsekasvatajad c. Hobusekasvatajad d. Lihaveisekasvatajad

Analüüsis kasutati loomade loomühikuteks arvestamise juures tabelis 16 esitatud koefitsiente, mida kasutatakse ka keskkonnasõbraliku tootmise toetuse menetlemisel. Tabel 16. Loomade loomühikuteks arvestamise koefitsiendid

Loomad Loomade loomühikuteks arvestamise

koefitsiendid Piimalehmad 1,0 Üle 24 kuu vanused veised, v.a. Piimalehmad 1,0 Üle 6 kuu vanuseid veised, v.a. piimalehmad 0,6 Kuni 6 kuu vanused veised 0,2 Üle 12 kuu vanused lambad ja kitsed 0,15 Hobused 0,7 Analüüsiks leiti eelpoolnimetatud tootmistüüpidest ja suurusgruppidest iga tootjate grupi keskmised andmed, lähtuvalt ettevõttes kasutada olevast rohumaast (ha ) (k.a kultuurrohumaa, pikaajaline ja looduslik rohumaa). Samuti leiti andmeid ettevõtete keskmise loomade arvu kohta ja karjasisesest vanuselisest struktuurist lähtuvalt. Rohumaade ja loomade arvu alusel leiti loomkoormused nii, koos piimalehmadega kui ka ilma piimalehmadeta (võrdlemaks tootmistehnoloogiaid, kus piimalehmi karjatatakse ning kus peetakse lehmi aastaringselt laudas). Seejärel leiti vaatlusaluste ettevõtete keskmine karjatamiseks vajaminev rohumaa pind, kasutades loomkoormuse piirmäära 1,4 lü/ha. Karjatamiseks vajaminevat pinda oli vaja leida seetõttu, et selle põhjal kalkuleerida loomade karjatamisega seotud täiendavad kulud ja saamatajäänud tulud ettevõtte keskmiselt. Täiendavate kulude kalkuleerimiseks töötati välja, tulenevalt täiendavatest vestlustest ja intervjuudest loomakasvatajatega, kulude arvestamise süsteem. Kulude arvestamise süsteemis lähtuti järgmistest põhimõtetest:

a. Kulud on hektaripõhised b. Kulud on loomapõhised (lähtuvalt looma vanusest ja looma liigist)

16

Analüüsi teostamiseks viidi läbi täiendavad uuringud ja vestlused, mille alusel määratleti võimalikud tekkivad kulud karjatamisel. Täiendavad kulud, mida seostatakse karjatamisega on järgnevad:

a. Karjaaia rajamise kulu b. Karjatee rajamise kulu c. Loomadele joogivee kindlustamise kulud d. Täiendavad kulud tööjõukuluna e. Täiendavad kulud karjatamisega seonduvalt arvestuse pidamisega f. Saamatajäänud tulu arvestatuna karjamaalt rohumassi vähenemist (ca 25% hektari

baassaagikusest 6 t/ha) Eeltoodud metoodika alusel on leitud kulud loomühiku kohta (kr/lü), eesmärgiga võrrelda tegelike täiendavate kulude ja saamatajäänud tulude alusel toetuseks planeeritud summat lü kohta ning selgitada, kas kavandatud lü kohta makstav toetus on põhjendatud. Loomade karjatamiseks vajamineva karjaaia rajamise kulude kalkuleerimisel on lähtutud, et karjaaia (h=1,2 m) maksumus on hinnanguliselt 25 kr/jm, mis sisaldab nii materjali kui ka paigaldamise kulu. Ühele hektarile kultuurkarjamaa rajamisel karjaaia rajamise maksumuseks on kalkuleeritud 5500 kr. Arvestades, et karjaaia rajamise puhul on tegemist varaga, mida kasutatakse mitme aasta vältel oleme kalkulatsioonis arvestanud karjaaia amortiseerimise ajaks 4 aastat (1375 kr/ha aastas). Tulenevalt küsitletud tootjate andmetest, arvestatakse, et ca 100 ha suurusele karjamaale karjaaia rajamiseks (koos koplite sisetaradega) arvestatakse ca 22000 jm aeda. Karjamaale pääsemiseks laudast tuleb täiendava kuluna arvestada ka karjatee rajamise maksumus. Antud analüüsis on eeldatud, et karjatee laius on ca 6 m ja karjatee rajamisel kasutatakse liiva. Karjatee maksimaalne kaugus laudast ei tohiks ületada ca 5 km, vastasel juhul see alandab lüpsilehmade produktiivsust ca 25%. Antud kalkulatsioonis on arvestatud, et 100 ha karjamaa juurde rajatakse ca 2 km karjateed. Tulenevalt karjatee kasutamise iseloomust arvestatakse selle amortiseerumise ajaks 2 aastat. Kalkulatsioonis on arvestatud, et karjatee maksumuseks 1 ha kohta kujuneb ca 3645 kr, mis sisaldab materjali ja transpordi kulu. Täiendava kuluna tuleb kindlasti arvestada ka loomadele joogivee kindlustamist. Antud kulu puhul on tegemist kuluga, mis sõltub karjatatavate loomade vanusest, produktsioonist ja looma liigist. Joogivee vajaduse kalkuleerimisel ettevõttes lähtuti loomade joogivee tarbest ööpäevas karjatamise perioodil (150 -170 päeva), mis kujunes 20 – 90 l. Joogivee tarnimiseks arvestati vee tsisternide maksumust ja masinkulu 300 kr/h lähtuvalt tsisterni täitmise ja transportimise ajast karjamaale. Lähtuvalt eeltoodud eeldustele kalkuleeriti karjatatavate loomade alusel joogivee tarnimisega seotud kulu karjale. Täiendavate kulude kalkuleerimisel seonduvalt karjatamisega arvestati täiendavat tööajakulu, mitmesuguste tööoperatsioonide teostamiseks, mis ei olnud vajalikud karjatamiseta. Kalkulatsioonis arvestati, et täiendavalt saavad tööd 200 – 300 ha karjatatava pinna puhul karjatamisperioodil ca 3 inimest. Arvestuslikult tuleb täiendavaid kulutusi teha ca 600 – 700 kr/ha kohta arvestades, et karjatamisega kaasneb ca 730 inimtöötunni osas täiendavat ajakulu 100 hektarile ja keskmiselt arvestatakse töötaja töötasuks tunnis ca 48 krooni. Lisaks arvestatakse täiendavaid kulutusi seonduvalt karjatamise korraldamise ja arvestamisega ca 360 kr/ha karjatamisperioodil, mis on ca 360 inimtöötundi täiendavat tööajakulu 100 ha kohta eeltoodud tunnitasu määra puhul.

17

Karjatamisega seonduvate täiendavate kulude analüüs Vastavalt eeltoodud metoodikale koostati kuluanalüüs hindamaks karjatamisega seonduvate kulude summat kindlates suurus- ja tootmisgruppides. Kulude analüüsimisel on oluline arvestada ettevõttes karjatavate loomade arvu alusel leitud loomühikute ja rohumaa hulka hektarites. Järgneval joonisel 2. on toodud seosed karjatatavate loomühikute ja ettevõttes kasutusel oleva rohumaa vahel.

Jooniselt selgub, et ettevõtjate kasutuses olevate loomade koguarv mõjutab rohumaade vajadust. Selgub, et mõningate gruppide puhul on rohumaad enam kui loomühikuid, kuid enamikel juhtudel on loomühikute arv seotud rohumaa täpse vajadusega.

Joonis 2. Rohumaade seosed loomühikutega tootjate grupi keskmisena Kui analüüsida ettevõtetes rohumaa hulka ja loomühikuid ilma kultuurrohumaata siis oluliselt suureneks ettevõtetes karjatamiskoormus hektarile nagu selgub jooniselt 2., mis tähendab, et nii mõneski suurusgrupis suurematel piimatootjatel ei oleks võimalust kultuurrohumaad arvestamata olla karjatamismeetme mõistes toetuskõlbulik arvestades loomkoormuse piiriks hektari kohta 1,4 lü. Seetõttu on edasises analüüsis võetud eelduseks, et täiendavate kulude kalkuleerimisel lähtutakse kogurohumaa hulgast k.a. kultuurrohumaast. Ettevõtete tegelikud keskmised loomkoormused ettevõttes on esitatud joonisel 3.

18

Joonis 3. Loomkoormused ettevõtetes lähtuvalt karjatatavate loomade arvust ning kogu rohumaa pinnast, ha Analüüsides täiendavate kulude struktuuri selgus, et suurima kuluga on karjatamisel karjatee ja karjaaia rajamise kulu. Karjatee amortisatsioon moodustab ettevõtte keskmiselt ca 32 % ja karjaaia amortisatsioon vastavalt ca 25% täiendavatest karjatamisega seotud kuludest ja saamatajäänud tuludest (joonis. 4). Olulised kulud karjatamisel on ka loomade joogiveega varustamise kulud, mis moodustavad kogukuludest ca 16%- 20% sõltuvalt loomaliigist ja karja suurusest.

Joonis 4. Karjatamisega seonduvate täiendavate kulude ja saamata jäänud tulude struktuur Kui analüüsida täiendavalt tehtavate kulude ja karjatamismeetmest saadavate sissetulekute bilanssi siis selgub, et sõltuvalt loomade arvust ja karjatamiseks vajaminevast hektarite arvust on lõhe sissetulekute ja kulude vahel erinev (joonis. 5). Mis tähendab, et suurema lehmade arvuga piimatootjate juures on lisa tulu, mis tekkiks karjatamismeetme toetustest märkimisväärselt madalam võrreldes kasvavate kuludega. Seega suurema lehmade arvuga tootjate puhul karjatamismeetmest tulenev täiendav sissetulek ei võimalda täita kõiki vajalikke nõudeid karjatamisel ning sellest tulenevaid täiendavaid kulutusi.

19

Joonis 5. Täiendavate kulude ja sissetulekute võrdlus erinevates suurusgruppides Kui analüüsida loomühiku kohta makstava minimaalse toetusmäära (144 kr) ja maksimaalse toetusmäära (800 kr) ning võrrelda seda tegelike kuludega karjatamisemeetmest tulenevalt selgub, et tegelikud kulud loomühiku kohta on oluliselt suuremad toetuseks makstavatest määradest (joonis. 6).

Joonis 6. Loomade karjatamisega seotud täiendavad kulud Mis tähendab, et toetus katab ainult osaliselt ettevõtetes tehtavatest täiendavatest kuludest ning on leevenduseks loomaomanikele.

Ülevaatlik tabel karjatamisega seotud täiendavatest kuludest ja saamatajäänud tuludest, arvestuslik sissetulek karjatamisetoetusest on esitatud dokumendi lisas 1.

20

Lisainfo: Seemnesegude koostamine Õigesti koostatud seemnesegu on alus suure toiteväärtuse ja kiire ädalakasvuga püsivale karjamaataimikule. Karjamaasegude koostamisel tuleb arvestada karjatatavate loomade mõjuga taimiku arengule ja botaanilisele koosseisule, aga ka liikidevahelist konkurentsivõimet. Seetõttu on soovitatav karjamaa seemnesegudesse võtta vaid karjatamist ja liikidevahelist konkurentsi taluvaid heintaimeliike ja -sorte. Nende valikul peab lähtuma rohumaa rajamise eesmärgist ja kasutamise otstarbest – missugust loomaliiki seal karjatatakse ja kuidas planeeritakse seda rohumaad veel kasutada.

1. Karjamaa rajamine

o Orienteeruv karjamaa rajamiseks vajalik seemnesegu maksumus on 1100 EEK/ha mis reeglina on ~20% (liigirohkemad) kallim niitelistest segudest;

o ha rohumaa rajamisekulu on ~ 8000 EEK o erinevalt niitelisest kastutamisest jääb karjamaal saamata ~20% söödast mis

rahalises vääringus on ~1080 EEK/ha/aasta; 2. Karjatarad o 100 ha kultuurkarjamaa kopliviisilisel tarastamisel jaguneb karjatara pikkus

ligikaudu järgmiselt: statsionaarsed välistarad 12-13 km ja sisetarad 8-11 km. o Elektritara postid jagunevad põhi- ja vahe- ehk abipostideks. Põhipostid peavad

paiknema vähemalt iga 50 m ja nende vahel paiknevad abipostid ~ 15 - 20 m tagant. o Püsitara postid on enamjaolt puidust (Ø 8-12 cm) või metallist torupostid (Ø 3-4

cm). Puitpostidega tara tugevduseks on vaja kindlustada koplite nurga- ja karjaväravapostid 450 kaldega tugipostide abil.

o Isetegemisel tuleb arvestada järgmisi kõrgusi maapinnast: lehmad ja mullikad – üks nöör, 75–85 cm; vasikad – kaks kuni neli nööri, alumine 25-30 ja ülemine 80-100 cm; hobused – kaks või kolm nööri, ülemine 120-130 cm; lambad ja kitsed – võrktara või kaks kuni viis nööri, alumine 15-22 cm, ülemine 90-100 cm.

o Hobustele mõeldud karjatara valmistades on soovitatav kasutada spetsiaalset hobuste karjatamiseks tehtud karjuselinti, mis on küll nöörist mõnevõrra kallim. Kokkuhoiuks võiks teha nii: kasutada keskmisel liinil linti, et tara piirid oleksid hobustele hästi nähtavad; ülemine ja alumine võiksid olla nöörid.

o Lammaste, kitsede tarastamiseks kasutatakse püsitarasid, mis rajatakse puidust postidele (sammud 15-20 m) viie traadiga. Traadid on ühendatud elektrikarjusega. Kasutatakse ka tarastamist traatvõrgu ehk aiavõrguga. Sel juhul paigutatakse postid 6 m vahedega. Püsitarade rajamine on tunduvalt kulukam kui elektrikarjuse kasutamine lüpsikarjale. Kulud on arvutatud taradele välispiireteks ja sisepiireteks kolme kopli rajamiseks. Traadiga tarastamisel on materjali kulu (postid+traat+jm) 17…25 kr/jm, materjali kulu koos tööjõu kuluga 45…55 kr/jm (keskmiselt 50.-kr/jm). 100 pealise ute karja puhul (8 utte/ha-l) on vajalik karjamaa suurus on 12,5 ha, 500 pealises farmis 62,5 ha. Kulud hektari kohta on vastavalt 8498 kr. ja 3792 kr. Traatvõrgu kasutamisel on materjali kulu ca 40.-kr./j.m., materjali kulu koos tööjõu kuluga 68.-kr./j.m. ning kulud hektari kohta sama suurusega rohumaadel vastavalt 11555.-kr. ja 5157 kr.

o Keskmised kulud elektrikarjusele on (www.alve.ee ja KESKO): 1 km tara lüpsikarjale ~6.000 EEK + paigaldustasu

21

3. karjateed

o 100 ha karjamaapinna kohta on vaja keskmiselt 1,5-2 km karjateid. Karjatee

optimaalne laius on karjamaal 6-8 m ja kruusakatte korral piisab 5-6 m.

4. Piimajõudlus o Kõrgetoodanguliste lehmade piimatoodang karjatamisperioodil üldjuhul mõnevõrra

väheneb (10 %), kuna karjamaarohu lisandumisel langeb tarbitava ratsiooni kuivaine energeetiline tihedus s.t. loomad pole enam võimelised tarbima sööda kuivainet koguses, mis tagaks toodangu sünteesi endisel tasemel. Piimatoodangu langus ( –10% ehk ca 700 kg/lehm/aasta)

2.2. Lammaste karjatamine ja kulud Eestis toimub lammaste karjatamine ligilähedaselt 100 % ulatuses lambafarmidest. Paljudes farmides on kasutusel lammaste pidamisviis, kus lambad viibivad jalutuskoplites aastaringselt. Sellisel juhul on neil aastaringne vaba väljapääs laudast jalutuskoplitesse. Loomade söötmine mittevegetatiivsel perioodil toimub siis silo või mõne muu söödaga väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. Päevane tarbitav karjamaarohu kogus sõltub looma east, kehamassist, rohu värskusest. Põhikarja 60 kg utt tarbib päevas keskmiselt 7 kg, 70 kg utt 8 kg ja 80 kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömuseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). Karjatamiskoormust võimaldab tõsta karjamaade saagikuse tõstmine karjamaade parema hooldamise ja väetamisega. Joonisel 1 on näha, et kui väetada karjamaid 200 kg lämmastikuga hektaril tõuseb karjamaade saagikus niivõrd, mis võimaldab ühel hektaril karjatada juba 13 utte koos talledega. Suurbritannias tehtud uurimused 40 erinevas farmis näitasid, et hea ristikurohke karjamaa, mida väetatakse kasvuperioodil 120 kg lämmastikuga hektaril võimaldab karjatada ühel hektaril 15 utte koos talledega. Kuna Eesti lambafarmides kultuurkarjamaade väetamist lämmastikväetistega ei tehta või tehakse väga piiratud koguses võib keskmiseks karjatamiskoormuseks meie tingimustes pidada 8-10 utte hektaril. Suurem karjatamiskoormus tõstab lambafarmi sissetulekuid hektari kohta kuigi suurema karjatamiskoormusega võivad kaasneda erinevad probleemid. Nendeks võivad olla väiksemad jõudlusnäitajad, suurenenud parasitaarhaiguste riskid, suuremad kulutused väetistele ja lisasöötmisele (Modern Shepherd, 1990). Pool-looduslike ja looduslike karjamaade saagikused on tunduvalt väiksemad ning seetõttu on soovitatavad karjatamiskoormused keskmiselt 2-3 lammast hektaril. Pool-loodusliku

22

rohumaa koresööda energeetiline toiteväärtus on madalam (8,5…9,5 MJ/kg/KA) kui kultuurrohumaade energeetiline väärtus (10…10,5 MJ/kg/KA).. Näiteks rannarohumaade karjatamiskoormuseks pakutakse Lotmani andmeil (1996) 1,8-3,3 lammast hektaril. Lammaste karjatamine rannarohumaadel aitab efektiivselt vähendada kadaka, kibuvitsa ja teiste põõsaste pealetungi. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge ristiku) segud. Kõrrelistest sobivad timut, punane aruhein, harilik aruhein, karjamaa raihein. Lamba karjamaarohu söömus sõltub karjamaarohu värskusest ja see omakorda rohu pikkusest. Lammaste karjamaad peaksid olema lühema rohu pikkusega kevadel ja suvel. Tabel 17. Lambakarjarohu soovitav pikkus erinevatel perioodidel (The Modern Shepherd, 1990) Sesoon Rohu pikkus, cm Seletus Kevad 4 Tagab uttedele kõrge piimakuse ka suurema

karjatamiskoormuse korral Suvi 6 Kiire rohukasv, kuid rohul ei tohi lasta

seemnepäid tekkida Sügis 7-8 Karjamaarohu toiteväärus langeb, suureneb

vajadus talledele juurvilja söötmiseks Hilissügis 4 Rohi on vaja maha karjatada, et vähendada

külmakahjustusi Lühem karjamaarohu pikkus (ca 4 -6 cm) suurendab tallede kasvukiirust, sest rohi on värskem, sisaldab vähem parasiitide vastseid. Õige rohu pikkuse tagab antud rohumaal optimaalne karjatamiskoormus või taluniku tegevus karjamaade hooldamisel (eel- või järelniitmine).

23

Joonis 7. Lammaste karjatamiskoormuse, karjamaade saagikuse seos väetamisega (MLC, 1978) Kulutused lammaste karjatamisel Suurimad kulutused lammaste karjatamisel on uute rohumaade rajamise kulud ja lammaste tarastamise kulud. Väiksemateks kuludeks on kulutused rohumaade hooldamisele, kulutused lammaste parasitaarhaiguste tõrjeks (minimaalselt 5 korda aastas, ca 50 kr. ute kohta aastas). Lammaste tarastamisel kasutatakse tänapäeval Eestis eelkõige nelja-viie pingutatud „kuuma „ traadiga püsitarasid, traatvõrgust püsitarasid, 1-2 traadiga elektrikarjuseid, mis on mõeldud lammaste ajutiseks karjatamiseks. Praktikas on kasutuses ka teisi tarastusviise nagu puidust lattaiad, lippaiad. Saartel ja Lääne-Eestis on olnud kasutuses ka kiviaiad, kuid viimaste kasutamine on marginaalne. Suuremate lambafarmide praktika on näidanud, et kõige kindlamaks lammaste tarastamise viisiks on püsitarad, mille traadid on pingutatakse ja traatidesse lastakse elektrikarjusega elektrivool.

24

Tarastamise kulud (ilma k/m-ta) Püsitara viie „kuuma” traadiga, postid keskmise sammuga 15-20 m Kuna lammaste karjatamiseks vajatakse kindlaid püsiaedu, siis vajatakse siin tugevaid poste (pikkusega 2 m, immutatud puidust, erineva läbimõõduga postid, nurgapostid läbimõõduga 120 mm, tavapostid läbimõõduga 80 mm), 2,5 mm traat (Gallagher) . Materjali (postid, traat, elektrikarjus, vajalikud lisad) kulu koos töökuluga on keskmiselt 50.- kr/ jooksva meetri kohta. Lammaste kitsede spetsiaalse traatvõrgu kasutamisel tuleb poste paigaldada tihedama sammuga (iga 6 m tagant) ning see muudab selle tarastamise kallimaks (68 kr./j m). Arvestasime tarastamise kulud erineva suurusega lambafarmidele (50 utte, 100 utte, 500 utte ja 1000 utte koos talledega). Karjatamiskoormuseks arvestasime 8 utte hektaril (koos talledega), karjamaa saagikus 12,5 t/ha (2,5 t KA/ha-lt). Kalkuleerisime kulud püsitarade rajamiseks järgmistele taradele: 1. Püsitara viie „kuuma” traadiga, postid keskmise sammuga 15-20 m 2. Püsitara lammaste, kitsede traatvõrguga, postid 6 m vahedega Tabel 18. Kulude kalkulatsioon lammaste tarastamiseks püsitaradega

Lambafarm 50 utte 100 utte 500 utte 1000 utte

Vajalik karjamaa pind, ha

6,25 12,5 62,5 125

Rohumaa mõõtmed, m

250*250 354*354 790*790 1118*1118

Tarastamise välispiirded

1000 1416 3160 4472

Sisetarastamiseks kolmeks kopliks

500 708 1580 2236

Kokku 1500 2124 4740 6708 1.Kulud püsitarale-5 kuuma traati+elektrikarjus

Materjali kulu koos töökuluga, kr/jm

50 50 50 50

Kulu rohumaa kohta, kr.

75000 106200 237000 335400

Kulu 1 ha rohumaa kohta

12000 8496 3792 2683

2. Kulud traatvõrguga tarastamisel

Materjali kulu koos töökuluga, kr/jm

68 68 68 68

Kulu rohumaa kohta, kr.

10200 144432 322320 456144

Kulu 1 ha kohta, kr. 16320 11555 5157 3649 Tabelist on näha, et kulud ühe hektari kohta on seotud tarastamiseks vajaliku rohumaa suurusega. Kuigi kulud tara jooksva meetri kohta on erineva suurusega farmides samad, siis konkreetsete rohumaade kohta on nad erinevad. Tarastamine traatvõrguga on oluliselt

25

kallim (ca 36%) kui tarastamine püsitaraga nn. 5 traati+elektrikarjus. Suuremad kulud on seotud tihedamast postide arvust (iga 6 m tagant). Tarastamisel 5 kuuma traadi ja elektrikarjusega on kulud 1 ha kohta 50 pealise ute farmi puhul 12000 kr., 100 pealise farmi puhul 8496 kr., 500 pealise farmi puhul 3792 krooni ja 1000 pealise farmi puhul 2683 kr. Traatvõrguga tarastamisel on kulud hektari kohta on erineva suurusega lambafarmides 3649 kroonist kuni 16320 kroonini. Sellised kulud on orienteeruvad, sest tegelikkuses sõltuvad kulud konkreetsetest rohumaadest (mis suurusega on rohumaad, millised on rohumaade mõõtmed, kui palju on vajalik ehitada väravaid jne.). Seepärast suuremate farmide puhul on kulud hektari kohta väiksemad tegelikest (tabel 17), sest praktikas nii suuri karjamaade massiive on harva leida. Samas kulud jooksva meetri karjatara kohta on kõikide farmi suuruste puhul sarnane. Ajutise elektrikarjusega tarastamise kulud on ülaltoodutest oluliselt odavamad, sest kasutatakse kiiresti paigaldavaid poste, kuhu paigutatakse 1-2 traati. Sellist viisi saab kasutada lammaste ja kitsede karjatamiseks looduslikel ja pool-looduslikel rohumaadel. Sellisel juhul kulud on võrreldavad lüpsikarja kuludega elektrikarjuste kasutamisel (www.alve.ee ja KESKO, kelle andmeil: 1 km tara rajamine lüpsikarjale on ca 6.000 EEK + paigaldustasu. Lisanduvad kulud lammaste siseparasiitide tõrjeks (50 kr ute kohta aastas) Kulutused kitsede karjatamisel Kulud kitsede karjatamisele on ligilähedased kuludele, mis on arvestatud kuludeks lammaste karjatamisel.

3. Karjatamise mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja veiste, hobuste, lammaste ning kitsede heaolule (sh probleemid ja riskid) 3.1. Mõju bioloogilisele mitmekesisusele Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peamised põhjused on:

- väetisnormide tõus (eriti N) - varasem niitmine (enne õitsemist) - intensiivsem karjatamine - herbitsiidide kasutamine - uuskülvi teel rajatud kultuurrohumaad.

Arvukatest katsetest tegi J. B. Grime üldisema järelduse, et maksimaalne liigilikkus esineb keskkonnafaktorite keskmise taseme juures, sest:

o tingimused ei ole liiga karmid välja tõrjumaks enamikke liikidest, o mullaviljakus ei ole nii kõrge, et domineerima pääseksid vähesed tugeva

konkurentsivõimega liigid; o mõõdukas karjatamine või niitmine soodustab suuremate liikide arvu koosluses

(tänu sellele on püsinud Eesti puisniitude väga liigirikkad kooslused). Looduslike rohumaade karjatamine Looduslikud rohumaad on need, mille saagi suurust ja väärtust inimene pole mõjutanud väetamise, harimise, seemendamise või teiste võtetega. Looduslikuks nimetatakse neid

26

sellepärast, et heintaimed levivad ja kasvavad seal looduslikult ilma hooldamiseta. Looduslikud rohumaad jaotuvad: Loorohumaad (looniidud, loopealsed, alvarid): kuivad ja niisked Pärisarurohumaad (pärisaruniidud): kuivad ja niisked Nõmmerohumaad: kuivad ja niisked Palurohumaad: kuivad ja niisked Soostunud rohumaad: liigivaesed, liigirikkad ja allikalised Madalsoorohumaad: liigirikkad, liigivaesed, allikasood, õõtsiksood Lamminiidud (luhad): mitmesuguse niiskusastmega: kuivadest kooslustest → lammisoodeni Rannaniidud: saliinsed (merevee pidev mõju), suprasaliinsed (merevesi mõjutab ajuti) Puisniidud: niidetavad, karjatatavad (= puiskarjamaa) Kuuekümnendatel paljud märjad heinamaad hüljati ja põllumajanduslik aktiivsus nihkus märgaladele, mis kuivendati, luues suuri põllualasid. Iseseisvuse saavutamine 1991.a. mõjutas Eesti maaelu: põllumajanduslik produktsioon taandus kogu Eestis. Samuti vähenes väetiste ja pestitsiidide kasutus. Paljud põllud jäeti sööti (teraviljapõlde 1/3 vähem), samuti vähenes koduloomade hulk. Paljud rannarohumaad jäid kasutamata (Kokovkin, 2005). Kasutuses olnud rannarohumaade hulk 50 aastaga vähenes 29000 hektarilt 8000 hektarile (Luhamaa et al., 2001). Paljud siiani säilinud karjatatavad rannarohumaad on linnustiku seisukohalt rahvusvahelise tähtsusega pesitsus- ja peatuspaikadeks. Lääne-Eesti, eriti Matsalu lahe ümbruse rannarohumaade tähtsust lindude rändeteede sõlmpunktina on võimatu üle hinnata. Igal pool Läänemere kalda aladel on tänapäeval täheldatav rannarohumaa lindude arvukuse tuntav kahanemine, seda eelkõige randade kinnikasvamise tõttu. Neist eriti tugevasti on ohustatud kurvitsalised, kes viimasel ajal on kadunud pikkadelt rannalõikudelt. Karjatamise mõju rannarohumaade taimkattele ja muldadele Karjatamise tagajärjel taimeliikide mitmekesisus suureneb, kui kõrgemad taimed süüakse ära, siis madalamad taimed saavad rohkem valgust. Loomade tallamine soodustab seemnete idanemist. Karjatatud aladel ei kujune püsivat adruvalli, sest loomad trambivad sellel ja purustavad materjali, kõrgekasvuline nitrofiilne taimestik süüakse ära. Rannarohumaadel on praktiline karjatada loomi, kes ei vaja igapäevast tähelepanu ja järelevaatamist (noorloomad, tiined loomad ja lihaloomad). Veised sobivad rannale karjatamiseks, sest nad pole valivad rohukvaliteedi osas, taluvad karme ilmastikutingimusi hästi, võivad ka soojema talve korral aastaringselt väljas olla. Teisalt veised ei söö võsa ega rohtu, mis kasvab nende väljaheidetel, sinna moodustuvad sügisepoole kõrgekasvulise ja lopsaka taimestikuga nn. sõnnikumättad. Noored loomad või lihaveised sobivad kõige paremini, sest nad vajavad vähe hoolt ja neid saab rannaaladele jätta pikaks perioodiks. Sobivad Hereford, Aberdeen Angus ja Šoti mägiveised. Kergekaalulisi loomaliike võib karjatada ka märjematel aladel, sest nad ei trambi nii palju taimedel või siis ei jää mutta kinni, kui liiguvad pilliroo sees (Rannap et al., 2004; Lotman, 1996) Hobustele meeldib kõige rohkem kõva ja kindel maa, kuid ka nemad võivad minna vette pilliroogu sööma. Hobused hammustavad madalalt ja kuival maal jääb taimestik madalakspöetud. Hobused söövad ka veiserammutukkadelt ning hoiavad kõrged luht-kastevarre mättad madalaina (enamik veiseid väldib seda nii kaua, kui võimalik).

27

Sellepärast võivad nad karjamaadel olla veistele suurepäraseks täienduseks. Kuna hobused on liikuvamad, häirivad nad rohkem maapinnal pesitsevaid linde. Mõnedel rannarohumaadel karjatatakse lambaid, sageli koos veistega. Lambad valivad söödataimi nõudlikumalt kui veised. Neile meeldivad taimed süüakse tihti ära päris maapinna lähedalt, ülejäänud taimed jäävad aga kasutusest täitsa välja. Selle tulemusena võib lambaaiast osa olla madalakspöetud, samal ajal kui rohu ja jämedamate liikide seemnekandjad varred on alles ning annavad karjamaale mätliku ja “väljakasvanud” ilme. Lambad söövad tavaliselt ka angervaksa, mille veised ära põlgavad. Nad võivad efektiivselt takistada kibuvitsa, kadaka jt. põõsaste pealetungi. Lambad ei taha minna märjale maale ning reeglina väldivad seetõttu roo söömist. Sarnaselt hobustega on nad liikuvamad kui veised ja häirivad rohkem maapinnal pesitsevaid linde. Rannarohumaale on parimaks lahenduseks veiste karjatamine koos teiste kariloomadega. Veised söövad kõige paremini märjemate alade taimestikku ning vähese liikuvuse tõttu häirivad linde kõige vähem, hobused söövad ära kastevarre jt. kõvad kõrrelised, lambad takistavad võsa levikut (Lotman, 1996; Kokovkin, 2005). Karjatamise tagajärjed sõltuvad kariloomade liigist ja tõust, nende arvust pinnaühiku kohta, karjatamissesoonist ja karjamaa aedikuteks jaotamisest. Tüüpilised rannarohumaa taimed, mida karjatamine soosib, on näiteks: nõelalss, väike alss, punane aruhein, linalehine maasapp, valge kastehein, sõlmine kesakann, tuderluga, väike maasapp, meri-nadahein, rand-nadahein, rannikas, randristik, valge ristik, sügisene seanupp, rand-soodahein, harilik soolarohi, hall soolmalts, rand-sõlmhein, klibutarn, rand-teeleht, rand-õisluht. Üksikute taimeliikide reaktsioon hooldamise lõppemisele võib erinevates piirkondades olla erinev, muuhulgas sõltub see ka sellest, kui intensiivselt ja kui pika aja jooksul on traditsioonilise maakasutusega tegeletud. Esimestel aastatel pärast karjatamise lakkamist võivad peaaegu kõik rohttaimed veel õitseda ja lühikese üleminekuperioodi jooksul rannarohumaa taimestik isegi liigirikkamaks muutuda, kuid kõrgekasvuline rohi võtab varsti võimust ning kulu lämmatab madalamakasvulised rohumaataimed. Teatud taimeliigid ei talu tugevat karjatuskoormust ning rikkaliku flooraga aladel ei tohiks seetõttu veiste arv ületada keskmiselt 1,5 looma/ha. Kuni veiste arv ei ületa tunduvalt 2 loomaühikut hektaril, ei lõhu nad oma tallamisega märkimisväärselt linnupesi. Seevastu, kui hektari kohta tuleb juba 4 loomaühikut, tallatakse ära kuni pooled rannarohumaa lindude pesadest. Üle 2 veise hektari kohta tuleb kõne alla vaid üleminekuperioodil kinnikasvanud alade muutmiseks hästikarjatatud rannarohumaadeks. Rannakarjamaade produktsioon ja koormustaluvus on üsna erinevad. Järgnevas tabelis 18 on toodud normaalse aasta karjatamishooajale sobivad orienteeruvad karjatamiskoormused. Hobuste ja lammaste kohta pole esitatud andmeid nende jaoks liiga märgadele karjamaadele vastavais lahtreis. Eeldab 130-140 päeva pikkust ilma lisatoiduta karjatamishooaega nii veistele, hobustele kui ka lammastele. Soovitatav koormus peaks normaalsel aastal tagama loomade majanduslikult arvestatava kaaluiibe.

28

Tabel 19. Karjatamiskoormused rannarohumaadel sõltuvalt loomaliigist (Lotman, 1996)

Mullikad Lüpsi- Lehmad

Vasikatega lehmad

Lambad Hobused

Rannarohumaa allpool kõrgveepiiri

1,6 1,0 0,5 2,5 0,8

Rannalähedane rohumaa:

kuiv 1,0 0,5 0,3 1,8 0,5

niiske 2,0 1,4 0,6 3,3 0,5

märg 2,2 1,5 0,7 - 0,5

vesine 2,0 1,3 0,6 - -

Kariloomad mõjutavad rannataimestikku paljakssöömise, tallamise, kulutamise ja laigutise väetamisega (sõnnik, uriin). Need mõjutused stimuleerivad taimeproduktsiooni ning rohu juurdekasv saab jätkuda hilissügiseni. Tänu karjatamisele moodustub kulu väga vähesel hulgal, samal ajal aitab tallamine ja segamine kaasa ka kulu kiiremale lagunemisele. Kui karjatuskoormus on piisavalt suur, säilib ala liigirikkus. Taimedest paljaks trambitud alad loovad konkurentsinõrkadele taimedele võimaluse end sisse seada. Roostik, st. pilliroo ja kõrkjate vöö hoitakse madalana. Väljauhutud adru ja muu heitmaterjal trambitakse katki ja laotatakse laiali, kiirendades niimoodi toitaineteringet (Proulux, Mazumder, 1998). Karjatatud aladel esineb erosiooni, mis kaasneb taimkatte eemaldamisega (Elwell, Stocking, 1976) 1,5-4,5 korda rohkem, kui karjatamata aladel (Evans, 1997, 1998). Tugevad tuuled põhjustavad tuuleerosiooni, eemaldades mulla pinnalt peenemad fraktsioonid (Yong-Zhong et al., 2005), ja avaldab mõju mulla niiskusrežiimile, mulla kapillaarsusele, mulla orgaanilise ainele ning toitainete sisaldusele ja kättesaadavusele (Hennessy et al., 1986). Tallamine teeb ülemised mullakihid kompaktsemaks ning kaaliumi-, kaltsiumi- naatriumi- ja magneesiumisoolade väljauhtumine on raskendatud. Seetõttu on rannakarjamaadel mulla soolasisaldus kõrgem kui sama piirkonna mittekarjatatavatel aladel (Lotman, 1996). Loomade tallamise tagajärjel muutub muld kompaktsemaks, mulla tihenemise aste sõltub taimestikust, mulla omadustest (lõimis, orgaanilise aine ja vee sisaldus), samas avaldavad mõju ka karjatamise intensiivsus ja režiim ning loomaliik (Rietkerk, Van de Koppel, 1997; Mapfumo et al., 1999; Xie, Witting, 2004). Muld jõuab tiheduse maksimumini 15-25 cm sügavusel ning väheneb järk-järgult alumistes horisontides, sügavusel 40-45 cm pole karjatamise mõju enam märkimisväärne (Xie, Witting, 2004). Karjatamise tagajärjel väheneb orgaanilise aine hulk, sest karjatamisega väheneb taimse varise hulk ja muld tiheneb, mis loob omakorda ebasoodsad tingimused mikroorganismidele, mis lagundavad taimejäänuseid (Liao, 1988; Liao et al., 1997; Liu et a.., 1997). 3.2. Looma ja karjamaa vahelised suhted Loomade karjatamine loob taimedele teistsugused tingimused võrreldes rohumaa niitmisega. Karjatamisega kaasnevad tallamine, väljaheited ja mitmete mulla mikrobioloogiliste protsesside muutumine. Tegelikult alles karjatamine teeb rohumaast karjamaa. Rohu söömine erineb rohu niitmisest. Niitmisel kõrvaldatakse rohi ühtlaselt ilma valikuta. Karjamaal loomad valivad, mida söövad ja pidevalt kärbitakse paremaid taimeliike.

29

Seetõttu on kõige paremini söödavad heintaimed ebasoodsas, mittesöödavad taimeliigid aga soodsas olukorras. Esmalt võetakse väärtuslikum ja maitsvam rohi. Kärpimiste kõrgus erineb ja sõltub taimede kõrgusest, tihedusest ning arengufaasist. Enamasti jääb pärast karjatamist ala laiguliseks. Kärpimisel teevad loomad energilisi liigutusi – minuti jooksul 30-90 hammustust. Süües ei liigu loom otse, vaid teeb peaga liigutusi mõlemale poole 60-90o nurga all. Pidev söömine kestab umbes 30 minutit, siis tehakse väike vaheaeg ja süüakse jälle. Nii kordub see 2-2,5 tundi. Seejärel järgneb pikem vaheaeg mäletsemiseks. Heintaimedest osa liike taluvad kärpimist paremini, teised halvemini. Kärpimisel on nii positiivne kui negatiivne mõju. Üldiselt soodustab karjatamine tiheda rohukamara teket. Tallamisel on samuti head ja halvad küljed. Tallamise tagajärjel muld tiheneb ja õhurežiim halveneb. Selle tulemusena juurestiku ning mullasiseste võsundite kasv pidurdub. Tallamise kahjulik mõju sõltub palju heintaime liigist. Karjamaatüübilised heintaimed (aasnurmikas, karjamaa-raihein, valge ristik) taluvad tallamist. Soodsaks võib pidada tallamise juures seda, et ta soodustab rohukamara ülemises 5-6 cm kihis õhuvahetust. Astudes pinnasele surutakse see kokku ja CO2 väljub ning hiljem, kui taimestik tõuseb tagasi endisele tasemele imetakse hapnikurikas õhk asemele. Seda esineb eriti aasnurmikarohkel rohumaal. Väljaheited on karjamaa kujunemisel olulised. Nendega satub tagasi suur hulk saagis olnud toitainetest. Ööpäevasel karjatamisel tagastatakse N-st karjamaale 60-70 ja PKst 80-90%. Osalisel karjatamisel (10 tundi) satub tagasi saagis olevast N-st 25-30 ja PKst 30-40%. Mida pikem on taimekasvuperiood, seda rohkem väljaheiteid karjamaale jääb. Oluliseks tuleb pidada ka väljaheidete soodsat mõju mulla mikrobioloogilisele tegevusele. Tänu sellele luuakse karjamaal väga head tingimused nõudlike, kuid samas väärtuslike heintaimede kasvuks. Negatiivseks pooleks väljaheidete puhul on see, et väheneb rohu söödavus. Mõningal määral saab seda hooldusvõtetega (järelniitmine, karjamaaäketega äestamine) vähendada. Vaatamata kõigele on siiski positiivne mõju ülekaalus, sest suureneb nii rohusaak kui ka rohumaa kasutuskestus.

Karjatamise optimaalne aeg ja vaheaeg Heintaimede kasvuks soodsate tingimuste loomine on vajalik selleks, et kari sööks

koplirohu ära lühikese aja jooksul, millele järgneks pikem periood rohusaagi taastumiseks. Optimaalne karjatamisaeg sõltub rohu arengufaasist ja kõrgusest. Tegelikult peaks karjatama siis, kui loomad on võimelised koguma maksimaalse koguse väärtuslikku seeduvat toitu ja andma maksimaalse toodangu. Väärtusliku karjamaarohu 1 kg kuivainet võrdub energeetiliselt 10-11 MJ-ga, mis võimaldab toota 1-1,2 kg piima. Maksimaalse koguse rohtu söövad loomad siis, kui rohi on 12-20 cm kõrge. Korraliku karjamaa sellise kõrgusega rohi lubab toota umbes 20 kg piima päevas rohu kuivaine arvelt. Õige karjatamisaja valik ei maksa midagi, kuid võimaldab rohu arvelt toota suhteliselt suures koguses odavat piima. Karjatamise alguse optimaalne aeg saabub tavaliselt maikuu I dekaadis kui maapind on piisavalt tahenenud ja rohu kõrgus 10 cm piires. Karjatamist alustatakse mineraalmullal taimiku kiire arenguga (hariliku keraheina ülekaaluga) rohumaal. Karjatamisega tuleb alustada kevadel veidi madalama rohukõrgusega selleks, et vältida rohu ülekasvamist. Üldiselt soovitatakse karjatamise optimaalseks ajaks võrsumise lõppu, kõrsumise algust.

30

Siis on rohi väärtuslik ja 10-20 cm kõrgune. Rohu kõrgus sõltub ka rohukamara tüübist. Aluskõrreliste rohkel (ka vanemad mõõdukalt väetatud) taimikul karjatatakse 10-16 cm kõrguselt. Pealiskõrreliste rohkel rohustul on karjatamiskõrguseks on 15-20 cm. Karjatamise aega võib määrata ka rohu tagavara järgi. Karjatamise optimaalsel ajal on aluskõrreliste rohke rohustu tagavara 4-6 t/ha (4-6 kg/10m2) ja pealiskõrreliste rohkel 5-8 t/ha (5-8 kg/10m2).

Karjatamise vaheaeg on vajalik selleks, et rohi uuesti kasvaks. Kahe karjatamisringi vaheaeg peab olema nii pikk, et taimedes saaksid taastuda varuained. Liiga pika vaheaja korral taimede toitainetesisaldus väheneb ja selle söödaväärtus ei vasta loomade nõuetele. Loomade seisukohalt oleks hea, kui vahe kahe karjatamisringi vahel oleks lühem (rohi värskem ja mahlasem), heintaimede seisukohalt aga pikem, nii et taimi ei kurnataks liiga. Karjatamisringide vaheaja ebaõige valikuga võib kaotada väärindatavast saagist kuni 50%.

Aeg rohusaagi taastumiseks kahe karjatamisringi vahel suve jooksul erineb, sest rohukasvu kiirus on kevade poole suurem. Kevadel kulub vegetatsiooniperioodi algusest I saagini 15-20 päeva, I ja II karjatamisringi vahe on tavaliselt 2 nädalat kuni 15-16 päeva, II ja III vahe 20-25 päeva. Suve teisel poolel vahe pikeneb 30-35 päevani ning sügise poole isegi 35-45 päevani. Heintaimedele vajaliku puhkeaja kestust saab vähendada väetamise ja vihmutamisega. Karjatamise kestus loomade ja taimede tervise seisukohalt Karjatamise kestuse all mõistetakse aega, mille vältel ühe karjatamisringi ajal loomad on ühes koplis. Heintaimede tervisest lähtudes ei tohiks see olla nii pikk, et loomad saaksid süüa rohu uut ädalat. Kevadel kasvab 3-4 päevaga uus söödav ädal. Uus juurdekasv toimub varuainete arvel ja kui see peab juhtuma mitu korda järjest, siis taimed kurnatakse välja ning nad hukkuvad kas talvel või järgmisel kevadel. Mida lühem on karja söötmise aeg ühes koplis, seda parem, sest siis jääb taimedele pikem puhkeperiood.

Loomade seisukohalt on lühike karjatamise kestus veelgi olulisem. Mitmepäevasel karjatamisel langeb piimatoodang. Esimesel päeval suudavad lehmad kiiresti süüa 60-70 (80) kg rohtu, teisel – 40-50 kg ja kolmandal veelgi vähem. Piimatoodang nii tugevasti ei kõigu, sest lehm lüpsab vahepeal kehavarude arvelt. Sellise karjatamise tulemusena langeb aga üldine tootmise tase. Lisaks eespool toodule võivad karjas olla ka haiged loomad, mistõttu mitmepäevane karjatamine soodustab haiguste levikut. Väljaheidetega reostatud rohu söömine või sellest üle käimine võib nakatada teisi loomi.

Karjatamisringe meie kliimatingimustes on tavaliselt 4-7, sõltuvalt rohukamara tüübist. Kõige sagedamini võib karjatada valge ristiku rohkel rohustul (6-7 korda); valge ristiku ja aasnurmika karjamaal 6 korda ning valge ristiku ja punase aruheina rohustul 4-5 ringi suve jooksul. Pealisheinte rohketest karjamaadest võib hariliku keraheina rohket karjamaad karjatada 4-5 ning aas-rebasesaba rikast rohumaad 5-6 korda.

Karjatatud alal sõltub rohu optimaalne kõrgus (karjamaarohu jääk) rohukamara tüübist: pealiskõrreliste rohkel 5-6 cm ja aluskõrreliste karjamaal 4-5 cm. Rohu võib lasta hästi madalaks süüa erandjuhtudel, näiteks viimasel kasutusaastal enne ümberkündi. Ka suve esimesel poolel võib lasta loomadel karjamaataimikut madalamaks süüa, sest siis kasvab rohi intensiivselt. Sügisel ei tohi liiga madalaks karjatada, ega ka liiga palju rohtu alles jätta, sest: 1) talveks jäänud rohi hingab intensiivselt, kulutades üleliia varuaineid; 2) närilised võivad talvituda rohke kulu sees; 3) kevadeks jääv suur kulu segab uue rohu kasvu. Hea oleks ühtlane mõõdukas karjatamine. Kui see ei ole võimalik, siis tuleb taimik sügisel üle niita.

31

3.3. Erinevate loomaliikide ja vanuserühmade karjatamine Piimakari Lehm sööb päevas 30-100 kg rohtu. Normaalselt kulub lehma kohta keskmiselt 60-70 kg rohtu päevas. Olenevalt karjamaa saagist on karjamaapinna vajadus lehma kohta erinev. Kui saak on 3-4 t rohu kuivainet, kulub 0,5-0,6 ha, 4-6 t hektarisaagi korral jätkub 0,3-0,5 karjamaahektarist lehma kohta. Suurte karjagruppide korral piimatoodang langeb. Ettevõtetes on mõnikord karjagrupi suuruseks 200-250 lehma. Seda on natuke palju ja toodang langeb, sest lehmad segavad üksteist. Sobiv oleks 150-200 lehma ühes grupis. Koplite arv sõltub taimedele vajalikust puhkeajast ja karjatamiskestusest koplis. Kahepäevasel karjatamisel on vaja 15-18 koplit, ühepäevasel aga 28-32. Vaheaeg on keskmiselt 30 päeva. Kopli suurus tehakse kindlaks karjagrupi suvise söödavajaduse ja karjamaa saagikuse põhjal. Kopli suurus (ha) = karja päevane söödavajadus (t) x karjatamispäevi koplis x

karjatamisringide arv x karjamaa saak (t/ha)

Suurtootjatel on enamasti 200pealised karjad. Ühepäevasel karjatamisel on vaja 3-5 ha suuruseid kopleid, kahepäevasel aga 6-8 ha suurusi. Talukarjale võib see olla väiksem vastavalt lehmade arvule väiksem. Näiteks 10 lehma kahepäevasel karjatamisel piisab ka 0,4-0,6 ha suurusest koplist. Väikeses karjas segavad loomad üksteist ja tallavad rohtu tunduvalt vähem, seega on rohu kasutamine efektiivsem. Loomade suuremal tihedusel on söödavus koplis parem. Karjatamise päevarežiim sõltub lehmade käitumisest karjamaal. On tehtud kindlaks, et lehmad söövad ööpäevas 10 tundi, mäletsevad lamades 5 tundi ja seistes 50 minutit, liikumisele kulub 40 ning joomisele 10 minutit. Ülejäänud aja loomad magavad. Meelsasti söövad loomad hommikul ja õhtul. Päeval süüakse tagasihoidlikumalt. Seetõttu soovitataksegi ööpäevast karjatamist, et loomad saaks valida kõige sobivama aja toitumiseks. Lehmad joovad keskmiselt 60-80 liitrit vett päevas. Kui nad on harjunud karjamaal jootmisega ja mingil põhjusel seal vett ei saa, siis lõpetavad nad söömise ja liiguvad rahutult ringi tallates rohtu. Samal ajal langeb piimatoodang 1-1,5 kg päevas. Loomadel, kes on harjunud jooma ainult laudas lüpsi ajal, piimatoodang ei lange. Noorkari Noorkarja karjatamine erineb lüpsilehmade omast. Vastava söötmistüübi väljakujundamine algab varakult. Kasutades üht või teist söötmistüüpi, kujuneb noorloomal sellele vastavalt ka seedesüsteem. Noorkarja hulka loetakse veiseid 6-8 elukuust kuni lüpsmatulekuni. Neid söödetakse suvel ainult karjamaarohuga. Selle tulemusena areneb välja seedesüsteem, mis on edaspidi (lüpsilehmana) võimeline mahutama ja kasutama suurtes kogustes rohusööta. Odaval karjamaarohul söötes on tulevase lehma omahind madalam.

Mullikad kasutavad päevas 25-40 kg rohtu, s.o 5-7 kg kuivainet päevas. Suve jooksul kulub mullika kohta rohu kuivainet 1000-1200 kg. Tavaliselt karjatatakse meil ainult lehmmullikaid. Noorkarja nõuded sööda kvaliteedile on väiksemad kui lüpsilehmadel. Üks võimalus on järelkarjatamine piimakarjakoplites. Noorkarja ja lüpsikarja vahele peaks jääma 1-2 koplit selleks, et nad üksteist ei häiriks. Lehmadega koos karjatades (taludes) võivad noorloomad elava iseloomu tõttu häirida lüpsilehmade söömist ja seetõttu mõjuda negatiivselt piimatoodangule. Eraldi karjatades peaks ühe mullika kohta olema 0,3-0,4 ha karjamaad keskmise saagiga 3000 kg kuivainet hektarilt. Et noorloomade nõudlus on väiksem, siis võivad nad olla 3-4 päeva ühes koplis, seega piisab noorkarjale 8-10 koplist.

32

Pullvasikaid enamasti ei karjatata. Seda võib teha ehk nuuma esimesel poolel, grupi suurus 30-50 looma. Taludes ketitatakse pulle. Vasikad Rohi peab olema hästi noor, pehme ja mahlane. Rohu osatähtsus söödaratsioonis sõltub vasika vanusest. Ühele 1-6kuusele vasikale kulub suvel 300-400 kg rohusööda kuivainet. Karjamaad kulub ühe vasika kohta 0,08-0,1 ha arvestusega, et saak oleks vähemalt 4-5 t kuivainet hektarilt. Vasikakoplid tuleb rajada lauda lähedale. Ühes koplis karjatatakse 3-5 päeva. Ühele grupile on vaja 8-12 koplit, suurus 0,4-0,5 ha. Nooremates rühmades võib olla kuni 50 vasikat, vanemates isegi 100 looma. Kevadel tuleb noori vasikaid harjutada väljas olemisega. Vasikad tahavad hästi noort rohtu, seetõttu peab karjatamissagedus olema 6-8 korda suve jooksul. Sobib aasnurmika ja valge ristiku ülekaaluga rohukamar, millel karjatades ei tohi rohutagavara olla suurem kui 5 t/ha. Lambad Lambakarjamaad peavad olema kuivad – märjal karjamaal lambad haigestuvad. Lambakarjamaaks sobivad vähemviljakad kuivad alad, ka looduslikud rohumaad. Karjamaa rajamisel tuleb seemnesegu koostamisega taotleda kõrreliste alusheinte (sh punane aruhein)–valge ristiku domineerimisega rohukamaraid. Lammaste karjatamisperiood on 180-190 päeva. Ühele lambale kulub umbes 0,11-0,12 ha karjamaapinda. Ühes koplis karjatatakse 3-5 päeva. Kopleid grupi kohta on 7-8, minimaalselt kolm. Karjatamisgrupi suurus aga piiramatu. Rohi peab olema madal, 4-8 cm, rohutagavara 3-5 t/ha. Kitsed

Võrreldes veiste ja lammastega on kitsedele omased teatud eripärad. Kits on hea rohusööda tarbija, kuid söödava rohu osas on ta suur valija. Kitse väike suu ja liikuvad mokad on kohastunud haarama taime peenemaid osasid, väikesi lehekesi, õisi. Karjamaal eelistavad kitsed süüa karjamaarohu ülemist fronti, samas ei meeldi neil süüa rohu varsi. (Luginbuhl et al, 1998). Siinjuures oskab kits valida just taime kõige toitvamaid osi ja võimaluse korral eelistavad rohelisi võrseid, lehti. Heintaimedest eelistavad nad timutit, aasrebasesaba, aruheina, valget ristikut jne. Kitsede karjatamiskäitumise uurijad on leidnud, et nad eelistavad rohu valikul kõrrelisi ristiku ees (Grant et al, 1984).

Soovituslik rohu kõrgus kitsede karjatamisel on 7,5–10 cm (lammastel 4–8 cm). Karjamaal eelistavad kitsed süüa ülemist rohu fronti. Tuleks arvestada ka sellega, et kui rohu kasv aeglustub, siis kitsedel väheneb karjamaarohu söömus kiiremini kui lammastel ja veistel. Karjamaarohtu söövad talled vastavalt oma suurusele. Nad söövad suvel karjamaarohtu või muud haljassööta koguseliselt umbes kümme korda vähem kui nad ise kaaluvad. Nii võib 2–3 kuu vanune tall, kes kaalub 10–15 kg süüa päevas karjamaarohtu 1–1,5 kg, poole aasta vanune kitsetall juba 2–2,5 kg ja aastane vanune 4–5 kg, täiskasvanud piimakits 5-7 kg karjamaarohtu päevas. Kitsede ja veiste koospidamisel tuleks kitsi karjatada enne ja seejärel veiseid. Suvel leiavad kitsed endale sööta ka võsastunud ja madalasaagilistelt rohumaadelt, sest nad söövad meelsasti ka looduslikke rohundeid. Kitsed on võimelised seisma tagajalgadel ning sööma ka puude ja põõsaste lehti. Sellepärast on kits ülihea võsa- ja umbrohtunud põldude puhastaja. Suvisel vabapidamisel võivad kitsed teha ka palju kahju, sest nad söövad noori puukasve ning vilja- ja lehtpuude koort. Tänu suurele uudishimule ja kõrgemale tolerantsusele kibedamaitseliste ja kõrgema tanniini sisaldusega söötadele, võib kits süüa mittemaitsvaid umbrohtusid, metsikuid

33

võrseid. See võib viia mõnikord isegi mürgiste taimede söömisele ja mürgistuste tekkimiseni. Kitsed eelistavad ebatasaseid, künklike karjamaid, vähem meeldib neil olla madalatel ja tasastel karjamaadel. Elektrikarjuste kasutamisel peaks tara kõrgus olema vähemalt 105 cm ja tara peaks koosnedes 4…5 erinevast traadist. Kõige madalam traat peaks olema 15…20 cm kõrgusel maast, sest kitsed püüavad tungida läbi elektritara pigem altpoolt roomates kui üle hüpates. Karjatamise korraldamisel peaks teadma, et kits otsib vihma eest varju ja talle ei meeldi märjaks saada. Võrreldes veise ja lambaga võib märjaks saanud kits kiiremini haigestuda, sest kitsel on rasvaladestus minimaalne. Vabapidamisel ja karjatamisel peaks kitsedel olema võimalus vihmaste ilmade korral varjuda avatud varjualustes, kergehitistes, küünides. Hobused Hobuseid võib karjatada kas veistekoplites või eraldi rajatud hobusekoplites. Rajamisel kasutatakse samu seemnesegusid, mis lüpsikarjakoplites. Hobused võivad olla ühes koplis 4-6 päeva, seega jätkub 5-8 koplist. Karjatamisperiood on 150 päeva, mille kestel vajatakse looma kohta 1200-1500 kg rohu kuivainet. 1 ha karjamaapinna kohta saab pidada 2-3 hobust. Tööhobustele on vaja 40-50% rohkem karjamaad. Liiga noorele rohule hobuseid ei lasta, sest selles on vähe süsivesikuid. Karjatamisel peaks rohutagavara olema vähemalt 6 t/ha. Karjamaa rohukamarate kestus Karjamaal viljeldavate rohukamarate püsivus sõltub paljudest teguritest. Kõige enam määrab rohukamara kestust kasvukoht, seejärel rajamisel kasutatud seemnesegu, karjamaa nõuetekohane kasutamine ja hooldamine. Lähtudes rohukamara kasutuskestusest jaotatakse karjamaad: kuni 5 aastat (lühiajaline); 5-8 aastat (keskmise kestusega) ja üle 8 aasta (pikaajaline). Lühiajalisi karjamaid viljeldakse põllukülvikorras (ristiku- või lutserniväljad) ja uudismaal (pärast maaparandust). Kasvatatakse liblikõieliserohkeid ja lühema kestusega kõrrelistest heintaimedest koosnevaid taimikuid. Üldlevinud arvamuse järgi sobib karjamaale liblikõielistest vaid valge ristik, kuid karjatamiskatsed tõestasid, et lühiajalistele karjamaadele sobivad väga hästi ka teised liblikõielised heintaimed. Kõige olulisemad liblikõielised lisaks kõrreliste segule oleks kas tetraploidne punane ristik, karjatatavad lutsernid või valge ristiku kasvuks mittesobival kasvukohal harilik nõiahammas. Lutserni sort 'Karlu' ja tetraploidne punane ristik 'Ilte' püsivad lühiajalise karjamaa rohustus vastavalt 4-5 ja 3-4 aastat ning selline karjamaa ei vaja esimestel aastatel lämmastikväetist. Lühiajaliste karjamaade rohukamarad on suhteliselt hõredad (kuni 4000 kõrreliste võrset ja 60-120 liblikõieliste taime m2-l). Kasvulaadilt on levinumad pealiskõrrelised, mis ei ole karjatamisel pika kestusega. Nende viljelemist soodustab heinaseemnete kättesaadavus ja odavus. Liblikõieliste heinaseemnete puudusel või viljavahelduseks võib lühiajalistel karjamaadel viljeleda ka kõrrelisterohkeid taimikuid. Külvata võib raiheinu (üheaastane, itaalia ja karjamaa-raihein), põldtimutit ja harilikku aruheina. Keskmise kestusega karjamaade rohukamarad saadakse pikemaealiste heintaimede (harilik kerahein, aruheinad, aas-rebasesaba) seemnete külvi teel või kujundatakse süsteemikindla karjatamise ja nõuetekohase hooldamise tulemusena lühiajalistest karjamaadest. Pärast külvatud liblikõieliste liikide kadumist taimikust, tuleb suurendada mineraalse lämmastikväetise kasutamist.

34

Keskmise kasutuskestusega rohustud on tihedamad (4000-6000 kõrreliste võrset m2-l), liblikõielistevaesed ja tallamisele vastupidavamad. Pealiskõrrelistele lisaks on taimikus hakanud levima ka aluskõrrelised (ca 20%). Üldiselt võib seda rühma käsitleda muutuva botaanilise koosseisuga karjamaana, mille kestuse määrab põhiliselt karjamaaumbrohtude levik (lubatud kuni 30%). Pikaajalise karjamaa rajamisel vajab seemnesegu koostamine rohkem kulutusi. Külvata tuleb lisaks lühiajalistele liikidele pikaealisi aluskõrrelisi (aasnurmikas, punane aruhein). Põhjalikult peab uurima ja arvestama antud kasvukoha iseärasusi, et see soodustaks pikaajaliste liikide püsimist. Tagatiseks on kindel kasutussüsteem ja iga-aastane umbrohtusid tõrjuv hooldamine. Pikaajalisel karjamaal (kestus üle 8 aasta) valitsevad pikaealised aluskõrrelised. Rohukamarad on tihedad (6000-12000 ja enam kõrreliste võrset m2-l), mistõttu nad on vastupidavad tallamisele. Rohu söödavus on lühema kestusega rohukamaratega võrreldes küll väiksem, kuid tagasihoidlikumate viljeluskulude tõttu nõuavad pikaealised karjamaad vähem investeeringuid. 3.4. Karjatamise soovituslik koormus erinevatel rohumaadel PRIA põhimõtted: Põllumajandusministri määruste kohaselt peab maal karjatama koormusega, mis tagab sarnase tulemuse niitmisega. Kui see ei ole karjatamisega saavutatav, siis tuleb see maa üle niita. Karjatamise nõue loetakse täidetuks siis, kui loomi karjatatakse karjamaal. Oluline oleks, et loomad ei tallaks rohumaad ’mustaks’. Siin võiks mõtelda järgmisele kriteeriumile: karjamaa rohukamar ei tohi olla loomade poolt mustaks tallatud enam kui 20% karjamaa pinnast! Soovituslikud koormused karjatamisel:

o Karjatamise õiget aega võib määrata rohu tagavara järgi. Karjatamise optimaalsel ajal on aluskõrreliste rohke rohustu tagavara 4-6 t/ha (4-6 kg/10m2) ja pealiskõrreliste rohkel 5-8 t/ha (5-8 kg/10m2). o Õige karjatamiskoormuse korral kultuurrohumaal jätavad lüpsilehmad 20-25%

rohtu söömata. o Lüpsilehma kohta arvestada 0,5-0,6 ha karjatatavat rohumaad. o Mullika kohta arvestada 0,3-0,4 ha karjamaad o Vasika kohta arvestada 0,08-0,1 ha karjamaad o Ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. o Hobuse kohta arvestada 0,3-0,5 ha karjamaad o Süsteemitu rohumaade kasutamise korral on taimestiku ädalakasv takistatud. Seega tuleb eelistada kopli- või portsjonviisilist karjatamist.

Karjamaasööda arvestus: karjatamisperioodi keskmine loomade kogukaal x sööda kuivaine päevane tarbimine (kuni 3% kehakaalust) x karjatatavate päevade arv = karjamaarohu vajadus, kg kuivainet (KA). Näide: 50 lehma (keskmine eluskaal 600 kg) = 30000 kg x 0,03 x 160 päeva = 144 t sööta KA. Et karjamaarohi sisaldab ligikaudu 18 % kuivainet, siis 50 lehma 160 päeva söödavajaduse rahuldab ~ 800 t haljasmassi.

35

o Seega vajab kõrgetoodanguline lehm päevas kuni 70-80 kg kvaliteetset karjamaarohtu. Osa päevasest söödavajadusest peab moodustama suurema kuivainesisaldusega koresööt.

o Arvestades karjatamisperioodi keskmiseks pikkuseks 160 päeva ja

liblikõieliserohke kultuurkarjamaa kuivainesaagiks vegetatsiooniperioodil 5-6 t/ha (~30-35 t haljasmassina), samuti rohusaagi ebaühtlast jaotumist vegetatsiooniperioodi vältel ja asjaolu, et rammutukkade ning tallamise tõttu jääb ka õigel karjatamiskoormusel kvaliteetselt rohumaalt 20-25% rohtu söömata, tuleks lehma kohta arvestada 0,5-0,6 ha karjatatavat rohumaad

o Niitelist rohusaaki tasub mehhaniseeritult koristada, kui haljasmassi saab vähemalt

7 t hektarilt. Karjatamisel selline alampiir puudub või on märgitud (4 t/ha) vaid lehmade karjatamisel (Raave jt, 1987).

3.5. Karjatamise mõju loomade tervisele ja heaolule Loomade karjatamine on kõige tervislikum pidamisviis. Karjatamine võimaldab loomadele loomuomase ja pidevalt muutuva kliima tõttu nende organismi karastava keskkonna. Vaba liikumine karjamaal on eriti tähtis terve, välimikuvigadeta noorkarja üleskasvatamisel. Karjamaal ümbritseb loomi värske õhk, mis on loomuliku koostisega ning suhteliselt tolmu- ja haigusetekitajatevaba. Karjamaal viibimine võimaldab loomal olla loomuliku valguse (sh otsese päikesekiirguse) käes. Värske rohi on loomadele sobiv sööt, kuna nende seedeelundid on selle seedimiseks arenenud ja kohanenud. Värske rohi on kergesti seeduv ja toitainete-, mineraalainete-, proteiini-, karotiini- ning vitamiiniderikas. See säilitab loomadel isu ja seedeelundite talitluse normaalsena ning võimaldab organismil saada kõiki vajalikke toitaineid. Noores karjamaarohus esineb muuseas rohkesti fosforit sisaldavat aminohapet letsitiini, mis on vajalik luukoe normaalseks arenemiseks ja närvisüsteemi tegevuseks (rohu kuivamisel ja vihma käes viibimisel selle hulk väheneb või kaob hoopis). Positiivne mõju käitumisele: Väljas viibimine tähendab loomadele vähem stressi. Karjamaal viibides on loomadel suuremad võimalused loomulikult käituda, eriti puudutab see söömist, mahaheitmist ja ülestõusmist. Tänu avaramatele liikumisvõimalustele on loomadel rohkem vabadust söömis- ja puhkekoha valikul, suurem valikuvõimalus rühmade moodustamisel ja rühmasisese hierarhia väljakujunemisel. Karjatamine vähendab loomade omavahelist agressiivsust. On võrreldud lõastatud lehmade ja karjamaal olevate lehmade ülestõusmis- ja mahaheitmiskäitumist. Näiteks Sing jt (1993) leidsid, et karjamaal lamasid ning mäletsesid lehmad kauem, kõrvalekaldeid normaalsest mahaheitmis- ja ülestõusmiskäitumisest esines harvem, mis viitab heale komfordiseisundile. Kohli (1987) leidis, et karjamaal on esmane ettevalmistus mahaheitmiseks peaaegu kaks korda lühem kui lühikestel asemetega lõaspidamisel. Laudas esineb ühe mahaheitmise kohta 4-5 korda rohkem mahaheitmise kavatsusi ja realiseerimata katseid kui karjamaal. Hernandez-Mendo jt (2007) peavad võimalikuks, et sageli on karjamaa pind loomadele nii lamamiseks kui seismiseks mugavam kui asemed laudas.

36

Üldine positiivne mõju tervisele Pidev liikumine karjamaal arendab loomade luustikku ja lihastikku ning kiirendab ainevahetust. Loomade veres suureneb erütrotsüütide ja hemoglobiini hulk, intensiivistub südametegevus ja suureneb kopsude ventilatsioonimaht. Karjatamine parandab välimikuvigu, eriti laieneb ja muutub sügavamaks rinnakorv. Värskes õhus liikudes loomade ainevahetus kiireneb, samuti taastub loom kiiremini talvel ebasoodsates pidamistingimustes tekkinud kroonilistest ainevahetushäiretest. Organism tugevneb ja karastub mitmekesistes ilmastikuoludes viibides. Seetõttu suudavad loomad kiiremini ja paindlikumalt reageerida ebasoodastele keskkonnatingimustele ning muutuvad külmetus- ning paljudele muudele haigustele vastupidavamaks. Loomad muutuvad elujõulisemateks tänu immuunsüsteemi tugevnemisele. Karjatamine mõjub soodsalt suguelundite talitlusele, mistõttu loomade sigivus suureneb, väheneb ahtrus, ind avaldub paremini, poegimised toimuvad häireteta ja järglased on palju elujõulisemad. Kõige tugevam on karjatamise mõju loomade nahale, sealt kandub humoraalsel ja reflektoorsel teel soodne toime kogu organismile. Nahas suureneb D-vitamiini teke, mis on vajalik normaalseks mineraalainevahetuseks. Karjatavate loomade tervis on parem. Paljude haiguste (eriti jalahaiguste) esinemissagedus väheneb seoses mitmete keskkondlike riskitegurite osatähtsuse vähenemise või puudumisega. Bendixeni jt mahukad uuringud on tõestanud, et karjatamise ajal esines lõaspeetavatel lehmadel vähem raskeid poegimisi (1986) ja päramiste peetust (1987a) kui laudaperioodi ajal. Samade autorite andmeil vähendab karjatamine ketoosi (1987c) ja mastiiti (1988a) haigestumise riski, samuti nisatraumade (muljumiste) esinemissagedust (1988b). Samad autorid leidsid et poegimishalvatuse risk karjatamisel suurenes (1987b). Bruun jt (2002) on leidnud, et karjatatavate piimalehmade metriidirisk oli madalam võrreldes aastaringi laudas peetavate loomadega. Thomsen jt (2006) võrdlesid lehmade suremusriski taani piimakarjades ja leidsid, et suvel karjatatavates karjades oli see madalam kui aastaringselt laudas peetavates karjades või ka mahekarjades. Regula jt (2004) on leidnud, et nii vaba- kui lõaspidamisega lüpsifarmides, kus loomadel oli aastaringselt võimalus väljas jalutada, esines nisatraumasid vähem kui farmides, kus väljasviibimist võimaldati vaid suvel. Samad autorid rõhutasid, et lõaspeetavate loomade lonkamise risk vähenes, kui neile võimaldati väljas liikumist kogu aasta vältel; nii lõas kui vabalt peetavate lehmade nisatraumade sagedus vähenes, kui vaid suvise karjamaal viibimisega võrreldes võimaldati neile aastaringset väljaskäimist. Mitmed uuringud kinnitavad, et lehmade karjatamisel esineb lonkamist, laminiiti ja liigestepõletikke vähem (nt Haskell jt, 2006). Hernandez-Mendo jt (2007) kinnitavad oma uuringus, et lonkavate lehmade kõnnak muutub kiiresti paremaks juba suhteliselt lühikese karjatamisperioodi järel. Jalahaiguste vähenemise eelduseks on siiski see, et karjamaad ei asuks laudast liiga kaugel, et need poleks mudased või kivised ja et karjateid hooldataks pidevalt. Karjatamisega seotud üldised tervise- ja heaoluriskid Karjatamisega kaasneb mäletsejalistel risk puhituse tekkeks, hobustel võib esineda koolikuid. Nende põhjuseks on lutserni või ristiku, eriti nende kaste- või vihmamärja ja härmatanud ädala rohke söömine. Vihmaste ilmadega on soovitatav seedeelundite probleemidest hoidumiseks loomadele enne koplisse ajamist anda veidi kuiva heina või põhku. Loomi ei tohi välja lasta hallaga. Sügisel, kui rohi on juba külmunud, tuleb karjatamine lõpetada.

37

Üheks jalgade, udara- jm traumade riski suurendavaks ohuallikaks võib olla karjatee. Need peavad olema puhastatud kividest ja muudest juhuslikest ohtlikest objektidest. Karjateed soovitatakse katta puhta liiva või saepuruga, mis annab jalgadele parema toetuspinna, samuti aitab see ära hoida teede liiga kiiresti poriseks muutumise (nt pikemate sajuperioodide ajal). Karjateede seisundit peab pidevalt jälgima, et näiteks loomade liikumise mõjul pinnasest välja tulnud kivid sealt kohe eemaldada. Karjamaal on loomad rohkem eksponeeritud mitmetele infektsioon- ja parasitaarhaigustele (maksakaantõbi, babesioos, vasikate kopsuusstõbi jt) kui laudas viibides. Invasioonhaiguste vältimiseks on vaja karjamaid regulaarselt vahetada või kasutada neid ühe vaheaasta vältel niiduna. See on parim kopsuusside, mao- ja soolepihtlaste, maksakaanide ning teiste siseparasiitide tõrjemeetod. Maksakaantõbi levib madalatel (pigem looduslikel) karjamaadel, kus esineb kraave ja veeloike. Karjamaade tervislikuks muutmisel on oluline roll põõsastiku ja võsa hävitamisel, mis on puukide kui peamiste babesioosi tekitajate edasikandjate leviala. Nakatumisohus loomadele manustatakse metafülaktiliselt (korduv, sage ja kestev plaanipärane manustamine) babesioosivastaseid ravimeid. Vasikate kopsuusstõve profülaktikaks tuleb vasikaid karjatada nakkusvabadel karjamaadel. Karjatamisel peab vältima juhuslikke karjamaakahjustusi. Põhilisteks karjamaakahjustusteks on vigastused taradega (loomad lamavad või rüselevad nende lähedal), nisanaha (ka udara, ninapeegli) päikesepõletus (tähtis on varjualuse olemasolu), mürgistus mineraalväetiste või herbitsiididega. Loomi ohustab ka pikselöök (surma korral karvade kõrbemine ja punased jooned heleda pigmendiga nahal; kui löök looma ei läbi, tekivad halvatusnähud, mis hiljem paranevad) ja rästiku hammustus (tugev turse, südametegevuse häired, nõrkus). Esimestel karjatamispäevadel tekkida võivat nisa- ja udaranaha päikesepõletust väldib loomade lühiajaline karjatamine. Loomade tervise ja heaolu tagamiseks on oluline nende ettevalmistamine karjatamiseks. Enne karjatamise algust kontrollitakse ja vajadusel muudetakse loomade märgiseid ja numbreid. Karjatada võib ainult terveid loomi. Karjatamisperiood algab meie tingimustes tavaliselt mai viimasel nädalal. Loomade ettevalmistus karjatamiseks peab algama vähemalt üks kuu enne karjamaale laskmist. Enne karjatamise algust tehakse kindlaks loomade tervislik seisund (tuberkuliniseerimine, roojaproovide uurimine jne). Nakkushaigusi põdevaid loomi karjatada ei tohi, need isoleeritakse või praagitakse. Mõni nädal enne karjatamise algust dehelmintiseeritakse nii terved kui parasitaarhaigusi põdevad loomad. Viimased selleks, et nad vabaneksid parasiitidest enne karjamaale laskmist ega saastaks karjamaa pinnast. Kui karjatamisel on varem esinenud haigestumist rasketesse nakkushaigustesse (nt Siberi katk, kohisev muhutaud jt klostridioosid jm), siis loomad vaktsineeritakse enne karjamaale laskmist. Pikaks kasvanud sõrad tuleb kindlasti värkida, maha lõigatakse pikaks kasvanud sarveotsad (lehmadel 1,5-3 cm pikkuselt). Värkimata ja pikkade sõrgade tõttu tekivad kergesti probleemid jalgadega (värkimata sõrad murduvad, sõrgadevaheline nahk või sõratald vigastuvad, tekib põletik) Karjatamiseks rühmitatakse loomad soo, vanuse, toodangu ja kindlasti tervisliku seisundi järgi. Kui farmis on mittenakkavaid haigusi põdevaid, nõrku või teisi loomi, keda ei saa üldkarjaga koos karjatada, moodustatakse neist eri rühm. Üleminek laudas pidamiselt karjatamisele peab toimuma siirdeperioodiga, et loomad harjuksid ilmastikutingimuste (külmetused!) ja karjamaarohuga (seedehäired!). Kaks nädalat enne karjamaadele laskmist korraldatakse siirdesöötmine. Talvel mittejalutatud

38

loomi hakatakse vähehaaval välisõhuga harjutama (nt lauda ühe külje aknaid avades, kuid nii et tuuletõmbust ei tekiks). Kui siirdesöötmist ei saa korraldada, lastakse loomad esimestel karjatamispäevadel välja 1-2 tunniks. Päev-päevalt karjamaal viibimise aega pikendatakse, alates 3.-5. päevast karjatatakse juba tavalises korras. Selline karjatamine esimestel päevadel harjutab loomi ka madala temperatuuriga, mida kevadel sageli esineb. Siirdeperioodil peavad loomad saama laudas lisasööta: heina, silo ja jõusööta. Karjatamise korraldus peab tagama vajaliku tervise ja heaolu taseme. Karjatatava maa-ala omadused ja kvaliteet mõjutavad karjatatavate loomade poolt karjamaal läbitud vahemaid. Fraseri ja Broomi (1997) järgi võivad veised päevas läbida 2-8 km, hobused 3-10 km ja lambad keskmiselt 6 km. Nimetatud vahemaade läbimiseks e karjatamisrännakuks kulutavad loomad aega 2-3 tundi. Samas on leitud, et väga kvaliteetsel karjamaal läbivad lambad vaid 1 km. Karjamaal olevad loomad võivad läbida pikki vahemaid ka neile vajaliku lakusoolani, mis tuleks paigutada strateegiliselt õigetesse kohtadesse ja vajalikul määral. Et noores rohus on vähe toorkiudu, väheneb karjatamisperioodi algul harilikult piima rasvaprotsent ja võib esineda kõhulahtisust. Sellepärast on soovitatav anda lehmadele esimestel karjatamisnädalatel iga päev lisaks 2-3 kg heina. Jõusööta antakse karjatamisel sõltuvalt toodangust ja rohusaagist. Kui karjamaa ei rahulda loomade söödavajadust, antakse lisaks niidetud haljassööta. Puhituse vältimiseks tuleb olla ettevaatlik loomade ajamisel koplisse, mille rohukamaras on ülekaalus liblikõielised. Järkjärgulist üleminekut laudassöötmiselt karjatamisele tuleb rakendada kõikide loomaliikide puhul. Koos loomade ettevalmistamisega karjatamiseks toimub ka karjamaade ettevalmistus. Enne rohukasvu algust karjamaad puhastatakse, tasandatakse mutimulla- ja eelmisest suvest jäänud väljaheidete hunnikud. Korrastatakse tarad, väravad ja karjateed. Mõeldakse läbi ja organiseeritakse loomade jootmine (vesi peab kogu aeg vabalt kättesaadav olema) ning portsjonkarjatamise või karjamaade vahetamise kord. Puhastatakse looduslikud jootmiskohad veekogude ääres, kindlustatakse kaldad, korrastatakse jootmisinventar. Kontrollitakse kas rohumaa saagikuse tõstmiseks kasutatud mineraalväetised on täielikult sulanud. Loomad püüavad vältida alasid, mis on saastunud nende endi väljaheidetega. Sellise käitumise eesmärgiks on vähendada parasiitide või haiguste ülekannet. Kuna lautadest pärit sõnnikut kasutatakse sageli kui olulist karjamaa väetist, on selline vältiv käitumine tähtis. Kui lehmadel võimaldati valida puhta ja seitse nädalat varem lägaga väetatud karjamaa vahel, eelistasid nad esimest. Kui väetatud karjamaa oli ainus võimalus, sõid loomad vaid taimede tippusid. Täheldati isegi söömise lõpetamist, sagedasemat ringiliikumist ning rohkem rivaalitsevaid kokkupõrkeid (Fraser ja Broom, 1997). Laagrihooned või varjualused kaitseks ebasoodsate ilmastikutingimuste (liiga kuum või külm ilm, päikesekiirgus, tugev tuul, vihm) eest remonditakse, puhastatakse ja desinfitseeritakse enne karjatamisperioodi algust. Karjatamist alustatakse siis, kui maa on kuiv ja rohi 8-10 cm pikk. Karjamaarohu söödavus on parem ja piimatoodang suurem, kui rohu kõrgus lehmade karjatamisel on 15-20 cm. Nii liiga noor kui ka liiga vana rohi ei ole looma toitumisfüsioloogia seisukohalt hea; mõlemal juhul söövad lehmad karjamaal rohtu vähe. Veised Lüpsilehmade karjamaa-aktiivsus on sünkroniseeritud ja tugevalt seotud lüpsiaegadega. Lüpsijärgne karjamaal söömine on väga aktiivne. Aktiivsetele söömisperioodidele järgneb lamades mäletsemine. Krohn jt (1992) leidsid, et karjamaal on lehmade lamamiskäitumine rohkem sünkroniseeritud kui lõaspidamisel Karjamaal toimuva tegevuse sünkroniseeritus

39

on vastuseks keskkondlikele märguannetele nagu videviku või koidiku saabumine, vihmasadu jm. Sünkroniseeritus võib olla ka loomade pidamiskorralduse tagajärg ning seda mõjutavad karja sotsiaalsed tegurid (Fraser ja Broom, 1997). Kirjanduse andmeil sööb lehm päevas 30-150 kg karjamaarohtu. Noorveiseid karjatatakse täiskasvanutest rangelt eraldi. Samuti eraldatakse vasikad mullikatest ja lehmmullikad pullmullikatest. Veiste karjatamiseks on kõige kohasemad madalamad lopsaka rohukasvuga alad. Hügieeniliselt on veiste kopliviisiline karjatamissüsteem kõige vastuvõetavam, sest karjatamisel samal alal mitte üle 5-6 päeva väheneb oluliselt usstõbede leviku oht. Loomi võib samas koplis pidada seni, kuni muutuvad invasioonivõimelisteks võimalike väljaheidetega pinnasele sattunud parasiitide munad. Parasiitide ja tõvestavate mikroobidega (mõned neist säilivad väljaheides eluvõimelistena kuni 6 kuud!) saastunud kopleid on hõlpus karjatamisringist välja jätta loomade suvist söötmist häirimata. Paljud autorid peavad veiste öist karjatamist õigustamatuks. Pigem soovitatakse lehmi karjatada kaks korda päevas: hommikul ja pärastlõunal (á 2,5-5 tundi; kokku 5-10 t ööpäevas). Ülejäänud aja peetaks loomi laudas või puhkekoplis, kus neile antakse ka lisasööta. Liiga kaua karjatatavad lehmad tallavad liigselt rohtu, tekitavad palju rammutukkasid (karjamaa saagikus väheneb). Loomade laagris pidamist kasutatakse farmides, kus pole loomade söötmiseks piisavalt karjamaid. Laagrid veistele rajatakse rohumaale, kuhu ehitatakse varjualused sõimedega. Hobused Koplid rajatakse võimalikult kuivale kõrgele lubjarikka pinnasega alale, mis soodustab hobuste luustiku, liigeste ja kapjade arenemist. Täkud peavad saama iga päev vähemalt kaks tundi tarandikus vabalt liikuda. Täku pidev tallis hoidmine mõjub halvasti tema sugulisele aktiivsusele ja sperma kvaliteedile. Soodne on mõju ka looma välimikule, iseloomule ja temperamendile. Täkule liikumisvõimaluse andmiseks rajatakse talli kõrvale 150-220 m² suurune tarandik. Lõpptiineid märasid peetakse tarandikes ühes rühmas. Ka talvel hoitakse tiineid ja varsaga märasid külmale ilmale vaatamata 3-4 tundi väljas. Imetavad mära lastakse koos varsaga jalutama alates kolmandast päevast pärast sünnitust. Neid peetakse talli lähedale rajatud kultuurkoplites. Kamaras peavad valitsema alusheinad (aasnurmikas, valge ristik, punane aruhein). Piirdetara tehakse siledast traadist või lattidest (mitte okastraadist). Ka elektrikarjusega harjuvad varsad kiiresti. Karjamaale on soovitav ehitada varjualused, nende puudumisel tuleb märad koos varssadega keskpäevaseks kuumaks ajaks talli ajada. Soojal ajal peetakse töötavaid märasid koos varssadega koplis ka öösiti. Tuleb jälgida, et loom ei sööks kastemärga või hallaga kattunud rohtu, sest sellega võivad kaasneda rasked tervisehäired (eelkõige seedeelundite koolikud, katarrid). Karjamaal söövad varsad rohkem rohtu ja kasutavad seda paremini kui tallis etteniidetult. Liikumine ja hapnikurikas õhk tugevdavad südant ning arendavad kopsu mahukaks, lihased, kõõlused, liigesed ja luustiku tugevaks ning eksterjööri korrapäraseks. Koos olles kujuneb varssadel hea iseloom ja elav temperament. Sälgude (1-3 a vanused noorhobused) karjatamise esimestel päevadel lastakse sälud karjamaale pooleks päevaks, et nad harjuksid värske rohuga. Hiljem viibivad nad koplis terve päeva. Koresööda andmisel aetakse sälud talli vaid lõunaks ja ööseks. Soojade ilmade korral jäetakse nad ka ööseks välja. Noorhobuste kopliteks sobivad maa-alad, kus pole veel tehtud maaparandustöid. Need on kuivavõitu, osalt võsastunud ja kivised, sageli künklikud rohumaad, mille keskpärasest saagist piisab sälgude söödavajaduse rahuldamiseks. Liikumine maapinna tõusudel ja langustel paneb kopsud ja vereringeelundid, samuti kõõlused ja lihased intensiivselt tööle ning konarused ja kivid sunnivad kiirel liikumisel tähelepanelik olema. Vajalikud on varjualused ja joomiskohad.

40

Lambad Lammaste karjamaa peaks olema vett läbilaskva kõrge pinnasega, kuiv ja tiheda liikiderohke kamaraga. Niisketel, kraave ja suuri loike sisaldavatel looduslikel karjamaadel on soodsad tingimused mitmete siseparasiitide, nende noorvormide ja vaheperemeeste pesitsuseks ja levikuks (maksakaantõbi, kopsuusstõbi jt). Kraavidesse ja maapinna süvenditesse kukkunud lambad ei saa enam püsti ja võivad piisava kontrolli puudumisel hukkuda. Suvel on soovitatav pidada lambaid ööpäevaringselt karjamaal ja ajada lauta vaid vihmase ning tuulise ilma puhul või palaval keskpäeval. Koplitesse tuleb ehitada lammastele vihma ja tuule kaitseks varjualused. Uttesid ja noorlambaid karjatatakse eraldi. Kevadel enne karjamaale laskmist värgitakse lammastel sõrad. Nakkushaiguste leviku riskid seoses karjatamisega Loomade karjatamine võib olla teatud nakkushaiguste leviku seisukohast ohuteguriks järgmistel asjaoludel:

1) Ühel karjamaal karjatatakse koos mitme loomapidaja loomi (kõik otsese kontakti teel levivad nakkused).

2) Erinevate loomapidajate karjamaad paiknevad kõrvuti sel moel, et loomad võivad sattuda kontakti üle või läbi karjamaa tara (kõik otsese kontakti teel levivad nakkused).

3) Karjatatavad loomad võivad sattuda kontakti metsloomadega, kes on nakatunud haigustesse, mille suhtes karjatatavad loomad on vastuvõtlikud (näit. marutaud, suu- ja sõrataud, sigade katk, tuberkuloos, brutselloos)

4) Karjamaal viibivad loomad on enam eksponeeritud putuksiirutajatele (puugid, sääsed, kihulased), mis levitavad teatud nakkushaiguste tekitajaid (näit. puukentsefaliit, babesioos, , riketsioosid, anaplasmoosid, lammaste katarraalne palavik)

Lisaks võivad karjatatavad loomad olla enam ohustatud parasitaarnakkustest, kui karjamaad on saastunud parasiidimunade ja/või vahevormidega või on seal sobivad tingimused vaheperemeeste eluks. Loetletud riskide ohjamiseks on võimalik rakendada tõhusaid meetodeid, seetõttu karjatatavate loomade üldist nakkushaigustesse haigestumise riski ei saa lugeda suuremaks võrreldes laudaspeetavate loomadega, ehkki teatud riskide ohjamine võib tähendada täiendavaid kulutusi loomapidajale (näit topelttarade rajamine nakatunud naaberkarja loomadega kontakti vältimiseks, insektitsiidide kasutamine jms.). Märjal karjamaal karjatamisega seotud võimalikud terviseprobleemid Põhilised probleemid seotud loomade sõrgade tervisega, kui loomad viibivad pidevalt märjal ja pehmel karjamaal. Suureneb sõrgade deformatsioonide ja sõrainfektsioonide tekke risk. Nakkushaiguste seisukohast suureneb eelkõige parasiitidega nakatumise risk. Suure niiskusesisaldusega pinnas on sobivaks keskkonnaks mitmete parasiitide munade ja

41

vahevormide säilimiseks ja arenguks. Karjamaad, mida perioodiliselt üle ujutatakse ja kus leidub madalaid veelompe pikema aja vältel on sobivaks keskkonnaks suure maksakaani (Fasciola hepatica) vaheperemeheks olevale magevee teole. Teatud olukordades võib olla loomadel suurem risk nakatuda eoseid tekitavate bakterite poolt põhjustatud haigustesse (Siberi katk, klostridioosid jmt.). Karjamaadel, mille pinnases leidub nimetatud haigustekitajate eoseid ja kus pinnasevee kõrge taseme perioodidel tõuseb vesi maa peale esineb risk mikroobide eoste uhtumiseks pinnase sügavamatest kihtidest maapinnale, mille tulemusena loomad võivad nakatuda. Pikemas perspektiivis tuleb arvestada ka suurenenud riskiga nakatuda sääskede ja kihulaste poolt sirutatavatesse nakkushaigustesse (eelkõige lammaste katarraalne palavik, millele on vastuvõtlikud ka veised ja kitsed ja mille leviala liigub Euroopas kiiresti põhja suunas), kuna niisketel karjamaadel on sobivad tingimused kihulaste ja sääskede paljunemiseks ning nakatumise risk on positiivses korrelatsioonis siirutajate rohkusega loomade ümber. Loomade karjatamisel nn. märgadel karjamaadel on vaja eeltoodud ohtudega arvestada ning nende ohjamiseks rakendada asjakohaseid meetmeid, nagu perioodiline sõrahoole, töötlemine antiparasitaarsete ravimitega ja näidustuse korral vaktsineerimine. 3.6. Söötmistüübi ning sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna ning looma tervise aspektide vahelised seosed Refereering: A. M. VAN VUUREN ja A. VAN DEN POL-VAN DASSELAAR

Piimakarjakasvatuses kasutatakse nelja erinevat söötmistüüpi: • ööpäevaringne (piiramatu) karjatamine, • piiratud (päevane) karjatamine, • aastaringne laudas pidamine suvise karjamaarohu söötmisega, • aastaringne laudas pidamine ja pidev konserveeritud rohusöötade (silo, hein)

söötmine. Tulenevalt söötmistüübist (pidamisviisist) on loompidajal suuremal või vähemal määral probleeme ökonoomiliste-, loomade heaolu-, sotsiaalsete- ja keskkonnaprobleemidega. Kui kvaliteetne karjamaarohi on lehmadele ainsaks söödaks, ulatub maksimaalne kuivaine söömus 110-120 g/kg ainevahetusmassi kohta (kehamass, kg)0,75 päevas. Selle arvelt katavad lehmad elatuseks vajaliku toitefaktorite tarbe ning on väga headel tingimustel võimelised tootma 22 kuni 28 kg piima. Kõrgemate piimatoodangute saamiseks on vajalik lisasöötmine.

42

Tabel 20. Söötmistüübi ning sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna ning looma tervise aspektide vahelised seosed. Näitaja Söötmistüüp Piiramatu

karjatamine Piiratud karjatamine

Suvine karjamaarohu söötmine laudas

Aastaringne konserveeritud rohusöötade söötmine

Heakskiit kogukonna poolt (sotsiaalne aspekt)

++ + - -

Loomade liigiomane käitumine

++ ++ + +

Loomade tervis ++ + +/- +/- Haljasmassi saagis ja kasutamise efektiivsus

- + ++ +

Toitefaktorite täpne normeerimine

- +/- + ++

Nitraatide leostumine, N20 emissioon, lämmastiku kaod

- + ++ ++

Fosfori kaod - +/- + + Ammoniaagi lendumine ++ + - +/- Söödaenergia kasutamine, metaani emissioon ainevahetusest ning väljaheidetest

+ - -- --

Tööjõu vajadus ++ + - + Ökonoomika + + +/- -

Kõrgetoodanguliste lehmade piimatoodang karjatamisperioodil üldjuhul mõnevõrra väheneb (10 %), kuna karjamaarohu lisandumisel langeb tarbitava ratsiooni kuivaine energeetiline tihedus s.t. loomad pole enam võimelised tarbima sööda kuivainet koguses, mis tagaks toodangu sünteesi endisel tasemel.

43

4. Tootjate arvamused Veisekasvatajad Andres Tamm ’Soone talu’ Hillar Pulk ’Maasikamäe Piimakari’ OÜ, ’Maasikamäe Lihakari’ OÜ Margus Metsmaaker ’Kohala SF’ OÜ Alo Teder ’ Perevara’ AS OÜ Estonia (Kõrtsi farm) Karel Kuningas AS Ühinenud Farmid Kas toetuse määr motiveerib Teid oma loomi karjatama? - 800 EEK/loomühiku kohta on piimatootjate arvates liiga madal toetuse määr, mis tegelikult ei kata tervenisti karjatamisega seotuid väljaminekuid aga vaatamata sellele suhtutakse karjatamise toetamisse positiivselt. - Karjataks ka toetuseta, sest karjatati enne ja karjatatakse ka tulevikus. - Teeb elu keerulisemaks (kontrolli pool, bürokraatia) aga toetus kulub igal juhul ära. Kas loomade karjatamine Teie ettevõttes on tehniliselt võimalik? Jah Suuremates vabapidamisega karjades lüpsvate lehmade karjatamine on aga tehniliselt ja majanduslikult problemaatiline, seda järgmistel põhjustel:

- ei ole piisavalt karjamaapinda lauda vahetus läheduses - lehmade lüpsmine kõrge toodanguga karjades toimub 3 korda päevas (mis mõne

ettevõtte puhul tähendab seda, et lüpsimasinad töötavad 24 tundi päevas ehk üks lüpsikord kestab 8 tundi). Loomad kulutaksid sel juhul edasi-tagasi kõndimisele liiga palju aega ja energiat.

- raskendatud on lehmade (lisa)söötmine vastavalt piimatoodangu suurusele - muutlikud ilmastikutingimused: palavate ilmade puhul lehmad ei söö ja otsivad

varju; vihmaste ilmade puhul väheneb rohu kuivaine söömus. Lõpptulemusena langeb toodang ja väheneb sissetulek

Millised on peamised takistused loomade karjatamiseks Teie ettevõttes? Enamike tootjate arvates neil karjatamisega seoses mingeid suuri probleeme ei ole esinenud ja takistused puuduvad. Ühe konkreetse ettevõtte puhul toodi probleemina välja see, et rohumaade kõrge saagikuse tagamise eesmärgil toimub sage ja vahelduv (mineraal- ja orgaaniliste väetistega) väetamine, mis takistab loomade pidevat karjatamist nendel maadel. ETTEPANEKUD: Kuna meede ei kata tervenisti karjatamisega seotud kulusid (sõltub suuresti ka piima müügihinnast, mis praegu väga madal), siis võiks võetud kohustus olla alla 5 aasta.

44

Lambakasvatajad Hannes Urbanik, Alamõisa Farm OÜ Hillar Kalda, Nurmus Grupp OÜ Lambaid on karjatatud siiani ja karjatatakse ka edaspidi ning selle eest lisatoetuse saamine on ainult tervitatav. See vanusepiirang või kuupäev, milliseks peavad uted aastased olema võiks hilisem olla. Järjest rohkem tootjaid poegib mais ja siis kipub poegimine otsapidi juunisse minema. 21. mai seisuga jääks osa karja täienduseks jäetud noortest uttedest toetuse alt välja. Lisaks võiks see lihtsuse mõttes olla utetoetusega sama kuupäev. See tähendaks ka utetoetuses selle kuupäeva hilisemaks viimist. Lammaste puhul, 5-traadiga statsionaarse aia kulu hektari kohta reaalselt alla 6000 krooni minna ei taha. Nii suuri põlde lihtsalt pole. Ja isegi kui oleks, oleks vist mõistlik koplid väiksemad teha. Minul on ca 60 hektarit tarastatud ja kalkulatsioone olen teinud vähemalt teise sama koguse jaoks – nagu öeldud alla 6000.-/ha ei tule kuidagi. Kui tükid on väikesed, alla 5 ha, siis tuleb hektari kohta oluliselt rohkem. Millised on peamised takistused loomade karjatamiseks Teie ettevõttes? Lammaste jootmine võib olla takistuseks Uus-Meremaalaste info põhjal on 24/7 karjatavate loomade puhul kulud veevärgile samas suurusjärgus kuludega aedade ehitusele. Kas see nüüd takistus on karjatamiseks, pigem võibolla probleem mõnedes kohtades karjatamisel. Kui akutoitel elektrikarjusega on võimalik minna kuhu iganes, siis veega on tunduvalt keerulisem. Probleeme on olnud hulkuvate koerte ja huntide rünnakutega, kuid loomade karjatamisest me seepärast ei loobu. Poegimise ajal võivad probleeme tekitada ka varesed, kes talledel silmi välja nokivad.

45

5. Ettepanekud ja soovitused Karjatamistoetuse puhul võiks loomühikute arvestus põhineda senini PRIA-s kasutatavatest loomühikutest. PRIA loomühikud vastavad kõige lähemalt loomühikute skaalale, mis võtab arvesse eri liiki ja vanuserühma loomade N väljutamist. Võttes arvesse, et käeoleva meetme (art 40) eesmärk on parandada (tagada) põllumajandusloomade heaolu, siis tuleks laiendada toetuse saajate ringi kõikidele loomapidajatele, kes teevad investeeringuid või kannavad kulusid selle eesmärgi nimel. Karjatamise puhul on looma heaolu parandavateks teguriteks eelkõige see, et loom pääseb laudast välja, kus ta saab hingata puhast õhku, kus tal on piisavalt ruumi vabalt liikuda ja liigiomaselt käituda (näit. sotsiaalne ja sigimiskäitumine). Sellest lähtuvalt ei ole õigustatud selle eesmärgi saavutamise ühe mooduse - ekstensiivne karjatamine, eelistamine teiste ees. Puuduvad igasugused tõendid, et ekstensiivne karjatamine on loomaheaolu mõttes parem kui intensiivne karjatamine. Sama eesmärki täidavad ka loomade jalutuskoplid vabas õhus, rääkimata karjatamisest mitmesugustel nn kunstlikel rohumaadel nagu kultuuride ädalad jms., mis praeguse PM määruse eelnõu kohaselt on loetud abikõlbmatuks. ETTEPANEK- toetada kõiki investeeringuid ja praktikaid loomakasvatuses, mis on suunatud loomade liikumisvabaduse suurendamisele ja liigiomast käitumist võimaldavate tingimuste loomisele (säilitamisele). Sellesse loetellu kuuluda järgmised abinõud:

Veisekasvatuses:

1) karjatamine (ilma erisusteta) 2) kinnislehmade karjatamine lühema perioodi jooksul (45-60 päeva) 3) jalutuskoplite rajamine vabas õhus 4) üleminek lõaspidamiselt vabapidamisele 5) lautade põrandakattematerjalide uuendamine loomaheolu seisukohast

sobivamate materjalide vastu 6) allapanu kasutamine

Lamba ja kitsekasvatuses: 1) karjatamine

Seakasvatuses:

1) karjatamine 2) jalutuskoplite rajamine vabas õhus

Kana- ja vutikasvatuses:

1) üleminek puurispidamiselt põrandalpidamisele (ka väljaspidamisele) 2) loomaheaolu seisukohast sõbralikumate puurispidamistehnoloogiate

kasutuselevõtt

46

Kasutatud kirjandus: Eritüübiliste rohumaade rajamine ja kasutamine I ja II osa. Koostaja Ants Bender, TÜ Kirjastus 2006 Karin Kauer teadusmagistri töö 2004 „KARJATAMISE MÕJU RANNAROHUMAA AINERINGETELE JA TAIMEKOOSLUSTE OMADUSTELE“ Bendixen, P.H., Vilson, B., Ekesbo, I., Åstrand, D.B., 1986. Disease frequencies in Swedish dairy cows. I. Dystocia. Preventive Veterinary Medicine 4: 307-316. Bendixen, P.H., Vilson, B., Ekesbo, I., Åstrand, D.B., 1987a. Disease frequencies in dairy cows in Sweden. II. Retained Placenta. Preventive Veterinary Medicine 4: 377-387. Bendixen, P.H., Vilson, B., Ekesbo, I., Åstrand, D.B., 1987b. Disease frequencies in dairy cows in Sweden. III. Parturient Paresis. Preventive Veterinary Medicine 5: 87-97. Bendixen, P.H., Vilson, B., Ekesbo, I., Åstrand, D.B., 1987c. Disease frequencies in dairy cows in Sweden. IV. Ketosis. Preventive Veterinary Medicine 5: 99-109. Bendixen, P.H., Vilson, B., Ekesbo, I., Åstrand, D.B., 1988a. Disease frequencies in dairy cows in Sweden. V. Mastitis. Preventive Veterinary Medicine 5: 263-274. Bendixen, P.H., Vilson, B., Ekesbo, I., Åstrand, D.B. 1988b. Disease frequencies in dairy cows in Sweden. V. Tramped Teat. Preventive Veterinary Medicine 6: 17-25. Bruun, J., Ersbøll, A.K., Alban, L., 2002. Risk factors for metritis in Danish dairy cows. Preventive Veterinary Medicine 54: 179-190. Haskell, M.J., Rennie, L.J., Bowell, V.A., Bell, M.J., Lawrence, A.B., 2006. Housing system, milk production, and zero-grazing effects on lameness and leg injury in dairy cows. Journal of Dairy Science 89: 4259-4266. Hernandez-Mendo, O., von Keyserlingk, M.A.G., Veira, D.M., Weary, D.M., 2007. Effects of pasture on lameness in dairy cows. Journal of Dairy Science 90: 1209-1214. Kohli, E. 1987. Vergleich des Abliegeverhaltens von Milchkühen auf der Weide und im Anbindestall. Neue Aspekte des Abliegeverhaltens. In: KTBL-Schrift 319, KTBL, Darmstadt, Germany, pp. 18-38. Krohn, C.C., Munksgaard, L., Jonasen, B., 1992. Behaviour of dairy cows kept in extensive (loose housing/pasture) or intensive (tie stall) environments I. Experimental procedure, facilities, time budgets — diurnal and seasonal conditions. Applied Animal Behaviour Science 34: 37-47. Regula, G., Danuser, J., Spycher, B., Wechsler, B., 2004. Health and welfare of dairy cows in different husbandry systems in Switzerland. Preventive Veterinary Medicine 66: 247-264. Singh, S.S., Ward, W.R., Lautenbach, K., Hughes, J.W., Murray, R.D., 1993. Behaviour of first lactation and adult dairy cows while housed and at pasture and its relationship with sole lesions. The Veterinary Record 133: 469-474. Thomsen, P.T., Kjeldsen, A.M., Sørensen, J.T., Houe, H., Ersbøll, A.K., 2006. Herd-level risk factors for the mortality of cows in Danish dairy herds. The Veterinary Record 158: 622-626. Fraser, A.F. ja Broom, D.M., 1997. Feeding. In. Farm animal behaviour and welfare, 3rd edition, CABI Publishing, Wallingford, UK, 437. A. M. VAN VUUREN ja A. VAN DEN POL-VAN DASSELAAR, Chapter 5, Grazing

systems and feed suplementation (Volume 18 Fresh Herbage for Dairy Cattle: the Key to a

Sustainable Food Chain, Elgersma, Anjo; Dijkstra, Jan; Tamminga, Seerp (Eds.) 2006, VII,

194 p., Softcover ISBN: 978-1-4020-5451-8)

LISA 1 Karjatamisega seotud täiendavad kulud ja saamatajäänud tulu, arvestuslik sissetulek karjatamisetoetusest, kr

LehmadKarjatamisekulud, kr Hobused Lammas/ kits Lihaveis Kvoodita <= 50 51...100 101...200 201…300 301…500 > 500

Kõik rohumaad kokku, ha 31,9 18,1 34,4 17,6 41,4 167,3 340,7 534,8 763,3 1 345,3Aastakeskmine piimalehmade arv karjas tootja kohta 2,9 14,3 70,3 143,7 249 396,4 828,1Üle 24 kuu vanuseid veiseid, v.a. Piimalehmad 4,8 1,6 1,8 12,5 21,1 37 51,8 89,6Üle 6 kuu vanuseid veiseid, v.a. piimalehmad 9,5 4,4 9,7 49,5 101,0 171 251,7 518,0Kuni 6 kuu vanuseid veiseid 3,6 1,9 4,7 22,0 44,1 74 108,5 215,6Üle 12 kuu vanuseid lambaid ja kitsi 37,4Hobuseid 7,3

Karjaaia aastane amortisatsioon, kr 5001 5511 11052 7386 22452 114813 230038 396589 609832 1248913

Karjatee rajamise amort isatsioon, kr 6629 7305 14649 9789 29759 152179 304904 525661 808305 1655377Karjatatavatele loomadele joogivee kindlustamine, kr 3429 4232 6768 5440 18244 91335 200725 317894 491757 967420

Loomade karjatamiseks täiendav töökulu, kr 2570 2832 5680 3796 11539 59007 118225 203823 313417 481399Täiendav kulu arvestuse pidamiseks karjatamisel, kr 1285 1416 2840 1898 5769 29503 59113 101911 156708 641865

Saamatajäänud tulu karjatatavalt pinnalt, kr 982 1082 2170 1450 4409 22545 45171 77876 119749 245241Täiendavad kulud ja saamatajäänud tulud kokku, kr 19896 22378 43159 29759 92172 469381 958176 1623754 2499768 5240215

Täiendavad kulud loomühiku kohta, kr 3907 3988 3835 3957 4032 4015 4091 4021 4026 4121Arvestuslik sissetulek toetusest karjatamismeetmest, kr 5819 5387 11979 7394 21317 109008 218990 376576 575544 1179606

Karjatatavatele loomadele vaja karjamaad keskmiselt , ha 3,6 4,0 8,0 5,4 16,3 83,5 167,3 288,4 443,5 908,3Täiendav kulu karjatatavale pinnale, kr/ha 5470 5584 5370 5540 5645 5621 5727 5630 5636 5769