1

09.02.2017

Turismiseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Turismiseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) on välja

töötatud eesmärgiga:

1. parandada tarbijakaitset, uuendades reisijate õigusi pakettreiside ja seotud

reisikorraldusteenustega seoses, suurendades reisiettevõtja tegevuse läbipaistvust ning

tõhustades järelevalveasutuste piiriülest koostööd;

2. ühtlustada EL-siseselt pakettreisidele ja seotud reisikorraldusteenustele esitatavaid

nõudeid.

Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu pakettreiside ja seotud

reisikorraldusteenuste direktiiv1 (edaspidi direktiiv). Kõnealune direktiiv hakkab asendama

varasemat EL-i direktiivi reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta

(90/314/EMÜ).

Eelnõu seadusena vastuvõtmise tulemusel:

1. laieneb senine pakettreisi mõiste, võttes enam arvesse turu suundumusi (reisiteenuse

lepingute sõlmimine internetis, reisiteenuste kokku panemine reisija soovil), mis toob

reisijatele senisega võrreldes kaasa suuremad õigused ja kaitse (sh reisija

teavituskohustus ja ka tagatise kohustus);

2. saavad reisijad lisaks pakettreisidele täiendava majandusliku kaitse ka seotud

reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimisel (nt reisija teavituskohustus ja ka tagatise

kohustus). Seotud reisikorraldusteenuste puhul ei saa reisija kasutada pakettreisidega

seotud õigusi, kuid ta saab õiguse makstud reisitasu tagastamiseks seotud

reisikorraldusteenuseid pakkuva ettevõtja suutmatuse korral lepingust tulenevaid

kohustusi täita;

3. ettevõtjatele pakutavad reisid saavad tagatise reeglite laienemise tõttu tarbijatega

samaväärse kaitsetaseme, v.a juhul, kui reise korraldatakse ettevõtjate vahel sõlmitud

üldlepingu alusel;

4. nõudeid ei kohaldata, kui reiside korraldamine toimub ainult juhuslikult (st mõnedel

üksikutel juhtudel), üksnes piiratud arvule reisijatele ning sellest ei taotleta tulu;

5. reisija saab enne lepingu sõlmist mõnevõrra rohkem infot. Pakettreisi korral tuleb

reisijale anda standardinfo teabeleht, mis sisaldab üldist infot pakettreisidega seotud

õiguste ja kohuste kohta, ning teavet konkreetse paketi kohta. Seotud

reisikorraldusteenuste puhul tuleb reisijale esitada üksnes standardinfo teabeleht reisija

õiguste kohta;

6. võimalikud muudatused reisitasu suuruses muutuvad läbipaistvamaks. Kui reisitasu

tõuseb rohkem kui kaheksa protsenti, on reisijal õigus lepingust taganeda. Kui

reisikorraldaja jätab lepingusse reisitasu tõstmise õiguse näiteks põhjusel, et

kütusehinnad kallinevad pärast lepingu sõlmimist, peab ta jätma lepingusse ka

samaväärse reisitasu alandamise tingimuse;

1 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=OJ:L:2015:326:TOC

2

7. täpsustatakse reisija õigusi reisi ajal ilmnevate probleemide korral, muuhulgas muutub

reisijale soodsamaks lepingu ülesütlemine vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral;

8. säilitakse põhimõte, et reisikorraldaja on ainuvastutav pakettreisi teenuste osutamise

eest ning ta peab omama tagatist juhuks, kui tema reisiteenused jäävad osutamata tema

suutmatuse tõtta täita lepingust tulenevaid kohustusi. Vähenevad reisivahendaja

koormus ja kulud, kuna reisivahendaja ei pea tulevikus enam tagatist omama ega

ennast majandustegevuse registris registreerima, v.a juhul, kui ta müüb edasi Euroopa

Majanduspiirkonna välise reisiettevõtja pakettreise;

9. säilitatakse tagatise regulatsioonis senine ettevõtjate individuaalne garantii- ja

kindlustussüsteem, kuid suurendatakse selle paindlikkust ning vähendatakse

ettevõtjate kulusid ja aruandekohustust;

10. määratakse Tarbijakaitseamet keskseks kontaktpunktiks, kelle ülesandeks on teha

valdkonnas piiriülest koostööd teiste LR-de järelevalveasutustega.

Muudatused jõustuvad 1. juulil 2018. a.

1.2 Eelnõu ettevalmistajad

Käesolev eelnõu ja seletuskiri on valminud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

ning Justiitsministeeriumi ühistööna, eelnõu koostamisel konsulteeriti ka Tarbijakaitseameti ja

Eesti Turismifirmade Liiduga.

Eelnõu turismiseadust (edaspidi TurS) muutva osa ja vastavas osas seletuskirja koostas

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna kaubanduse ja teenuste

talituse peaspetsialist Kati Kikas (telefon: 625 6328, e-post: kati.kikas@mkm.ee). Eelnõu

TurS-i muutvale osale tegi juriidilise ekspertiisi Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Jekaterina Agu (telefon: 625

6353, e-post: jekaterina.agu@mkm.ee ja selle toimetas keeleliselt Kristiane Liivoja (telefon:

625 6370, e-post: kristiane.liivoja@mkm.ee). Eelnõus sisalduvate võlaõigusseaduse (edaspidi

VÕS) muudatuste osa ja vastavas osas seletuskirja koostas Justiitsministeeriumi õiguspoliitika

osakonna eraõiguse talituse nõunik Kristiina Koll (telefon: 620 8265, e-post:

kristiina.koll@just.ee) ning eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus (telefon: 620 8210, e-

post: indrek.niklus@just.ee). Seletuskirja võlaõigusseadust puudutava osa mõjude analüüsi

osa on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse

talituse nõunik Uku-Mats Peedosk (telefon: 620 8187, e-post: uku-mats.peedosk@just.ee),

keeleliselt toimetas Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse

talituse toimetaja Mari Koik (telefon: 620 8270, e-post: mari.koik@just.ee).

1.3 Märkused

Käeolev eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga võetakse Eesti

õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste

direktiiv (ELT L 326, 11.12.2015, lk 1–33, edaspidi direktiiv). Kõnealune direktiiv hakkab

asendama varasemat Euroopa Liidu direktiivi reisipakettide, puhkusepakettide ja

ekskursioonipakettide kohta (90/314/EMÜ). Direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikides

pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenustega seotud õigusi ja kohustusi, et luua tõeline

tarbijate siseturg selles valdkonnas ning et saavutataks tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse

ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel.

Liikmesriikidel on kohustus võtta vastu direktiivi rakendamiseks vajalikud õigusnormid 2018.

aasta 1. jaanuariks ja uue direktiivi nõudeid tuleb hakata rakendama alates 1. juulist 2018. a.

3

Muudetav TurS-i redaktsioon RT I, 29.06.2014, 109.

Muudetav VÕS-i redaktsioon RT I, 31.12.2016, 7.

Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

2.1 Algatamise vajalikkus ja kavandatava muudatuse eesmärk

Eelnõuga uuendatakse TurS-i ja VÕS-i nõudeid, viimaks reisiteenuste pakkumisega seonduv

regulatsioon vastavusse reisiturul toimunud muutustega. Võrreldes varasema direktiiviga

90/314/EMÜ aastast 1990 on reisiteenuste osutamise valdkonnas viimase 20 aastaga

toimunud olulised muudatused. Oluliselt on suurenenud ja mitmekesistunud reisiteenuste

pakkumine, eelkõige interneti vahendusel ning seda nii reisiettevõtjate kui ka vahetult teisi

turismiteenuseid osutatavate ettevõtjate (nt veo- ja majutusteenust pakkuvate ettevõtjate)

poolt. Varasem direktiiv tagas tarbijate kaitse eelkõige traditsiooniliste pakettreiside (st

vähemalt kahe reisiteenuse valmiskombinatsioon, mida pakutakse ühtse hinnaga) ostmisel.

Kuivõrd tänapäeval kavandavad reisijad puhkusereise vastavalt oma soovidele üha enam

internetis ja järjest enam pakutakse seotud reisikorraldusteenuseid (mille panevad kokku üks

või mitu omavahel seotud ettevõtjat vastavalt reisijate vajadustele ja eelistustele), siis varasem

direktiiv kas ei hõlmanud neid võimalusi või tegi seda ebaselgelt, mistõttu ei teadnud tarbijad

täielikult oma õigusi ega ettevõtjad kohustusi. Direktiiviga tagatakse, et reisijatele antakse

senisest põhjalikumat teavet; nagu ka kehtivas õiguses tagatakse, et reisikorraldajad (aga

sõltuvalt liikmesriigist ka/või vahendajad) vastutavad pakettreisi nõuetekohase läbiviimise

eest, ning tagatakse, et kui reisikorraldaja (sõltuvalt liikmesriigist ka/või vahendaja) ei suuda

täita reisijate ees oma kohustusi, makstakse reisijatele ettemakstud raha tagasi ning nad

toimetatakse kodumaale. Reisijate säärasel viisil kaitsmine pakettreiside ostmisel on

põhjendatud seetõttu, et tihti sõlmitakse pakettreisilepingud ette varakult enne reisi toimumist

ning sellise praktikaga kaasneb risk reisijale, et reisikorraldaja muutub vahepeal

maksejõuetuks. Muudatustega tagatakse reisijatele senisest oluliselt suurem kaitse.

Reisijate kaitse on sõltuvalt sellest, kui tihedalt on teenused omavahel seotud, ette nähtud

kaheastmelisena:

1) pakettreiside osas reguleeritakse täpselt lepingutega seonduvad õigused ja kohustused, sh

teavituskohustused, nõuded lepingu sisule ja lepingu muutmisele, reisikorraldaja vastutus

kogu paketi kui terviku eest ning maksejõuetusvastane kaitse (tagatise kohustus). Kuna

pakettreiside senine mõiste avardub, hõlmates enam reisiteenuseid ja reisiteenuste kogumeid,

ning kuna kõik pakettreisid peavad olema ka tagatud, tõstab see oluliselt reisijate kaitsetaset.

2) seotud reisikorraldusteenustele, kuivõrd need ei ole omavahel nii tihedalt seotud,

kohaldatakse vaid lepingueelset teavituskohustust, mis on võrreldes pakettreisidega oluliselt

väiksema mahuga, ning kohustust omada tagatist.

Varasem direktiiv 90/314/EMÜ määratles pakettreisina tervikhinnaga pakutud, eelnevalt

kindlaksmääratud ja vähemalt 24 tunni kestel osutatavat vähemalt 2 erineva reisiteenuse

valmiskombinatsiooni. Euroopa Liidu Kohus sisustas mõistet täpsemalt, lisades, et ei tohiks

olla vahet, kas reisiteenuseid kombineeritakse enne kontakti reisijaga või reisija soovil või

tema tehtud valiku alusel2. Uus pakettreisi mõiste on veelgi laiem. See hõlmab lisaks eespool

2 Vt Euroopa Liidu Kohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-400/00: Club Tour, Viagens ja Turismo SA

vs. Alberto Carlos Lobo Gonçalves Garrido ja Club Med Viagens Ld.a (ECLI:EU:C:2002:272).

4

loetletud valmispakettidele ning reisija soovil kokku pandud pakettidele ka selliseid

reisiteenuseid, mida ostetakse ühest müügikohast ning teenused on valitud enne, kui reisija on

andnud maksmise kohta nõusoleku; mida müüakse või nende eest võetakse tasu ühtse või

koguhinna alusel; mida müüakse „pakettreisi” või sarnase mõiste all; mida on võimalik osta

kinkekaardi vms alusel või mida ostetakse eraldi ettevõtjatelt seotud internetipõhiste

broneerimistoimingute kaudu. Reisiteenuste loetelusse on võrreldes varasema direktiiviga

uuena lisandunud autode ja muude mootorsõidukite rent.

Seotud reisikorraldusteenused ei ole pakettreis, kuid need kujutavad endast alternatiivset

ärimudelit, mis sageli pakettreisidega tihedalt konkureerib ning seetõttu on peetud vajalikuks

kohaldada neile teenustele mõningaid pakettreisidele esitatavaid nõudeid

(maksejõuetusvastase kaitse kohustus, reisija lepingueelse teavitamise kohustus). Seotud

reisikorraldusteenuste pakkuja võib, aga ei pruugi olla nende teenuste osutaja. Seotud

reisikorraldusteenused on vähemalt kahte eri liiki reisiteenused, mis ostetakse samaks reisiks,

mis ei ole pakettreis ja mille tulemusena sõlmitakse eraldi lepingud üksikute reisiteenuste

osutajatega, juhul kui ettevõtja hõlbustab:

1) reisijal iga reisiteenuse eraldi valimist ja selle eest eraldi maksmist müügikoha ühekordsel

külastamisel või sellega ühenduse võtmisel või

2) sihipärasel viisil reisijal vähemalt ühe täiendava reisiteenuse lepingu sõlmimise

vahendamist teiselt ettevõtjalt, kui kõnealuse teise ettevõtjaga sõlmitakse leping hiljemalt 24

tunni jooksul pärast esimese reisiteenuse broneeringu kinnitamist.

Potentsiaalselt kohaldub uus direktiiv kõigile reisiteenuseid pakkuvatele ettevõtetele, kes

pakuvad erinevate reisiteenuste kogumeid otse reisijatele (reisiettevõtjad,

majutusettevõtjad, autoüüri pakkuvad ettevõtjad, reisijaveoettevõtjad, muude turismiteenuste

pakkujad). See tuleneb asjaolust, et oluliselt on suurenenud ja mitmekesistunud reisiteenuste

pakkumine ka veo- ja majutusteenust osutatavate ettevõtjate poolt. Kuivõrd pakettreisi mõiste

laieneb ja luuakse juurde seotud reisikorraldusteenuste mõiste, siis seeläbi võivad ka need

ettevõtjad saada muudatusest mõjutatud .

2.2 Teised olulisemad muudatused

Reisija määratlus ja ärireiside erisus

Eelnõus asendatakse TurS-is „tarbija“ mõiste reisija mõistega. Reisija on direktiivi kohaselt

iga isik, kes soovib sõlmida direktiivi kohaldamisalasse kuuluva lepingu või kellel on õigus

reisida sellise lepingu alusel. Reisija mõiste on niisiis laiem, hõlmates nii tarbijat VÕS-i § 1

lõike 5 tähenduses3 kui ka tarbijaks mitteoleva isikut, kes ei reisi direktiivi tähenduses

üldlepingu alusel (st ka ärireisijat). Enamik pakettreise või seotud reisikorraldusteenuseid

ostvatest reisijatest on tarbijad liidu tarbijakaitseõiguse tähenduses. Samal ajal ei ole alati

lihtne teha vahet tarbijatel ja väikeettevõtjate või nende elukutsete esindajatel, kes

broneerivad oma äri või elukutsega seotud reise samade broneerimiskanalite kaudu kui

tarbijad. Sageli vajavad sellised reisijad samal tasemel kaitset. Seega koheldakse ärireisijat ka

TurS-is tulevikus samaväärselt tarbijaga, kui ta ei korralda oma reisi üldlepingu alusel. Osad

ettevõtted või organisatsioonid korraldavad oma reise üldlepingu alusel, sõlmides selle näiteks

reisibürooga mitme reisikorraldusteenuse kohta kindlaks määratud ajavahemikuks. Viimati

nimetatud reisikorralduse puhul ei ole vaja tarbijatele kavandatud kaitsetaset tagada ning

selliste lepingute alusel ostetud reisid jäävad nii TurS-i kui VÕS-i kaitsealast välja.

3 Tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

5

Üldlepinguna käsitatakse lepingut, millega korraldatakse ärireis ettevõtja ja teise füüsilise või

juriidilise isiku vahel, kes tegutseb majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärgil.

Vältimaks mõistete segiajamist teiste tarbijaõigusi käsitlevate õigusaktidega võetakse edaspidi

TurS-is kasutusele termin „reisija“.

Juhuslikult korraldatavad reisid

Muudatuse kohaselt jäävad eelnõu kohaldamisalast täielikult välja ka pakettreisid ja seotud

reisikorraldusteenused, mida pakutakse või mille sõlmimise vahendamist hõlbustatakse vaid

juhuslikult ja mittekasumlikul eesmärgil ning üksnes piiratud arvule reisijatele. Siinjuures

tuleb märkida, et välistuse kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud tingimused

ühel ajal. Näiteks võivad selleks olla reisid, mida heategevusorganisatsioonid, spordiklubid

või koolid korraldavad oma liikmetele mitte rohkem kui mõned korrad aastas, pakkumata neid

üldsusele.

Reisija teavituskohustus

Reisija saab enne lepingu sõlmist mõnevõrra rohkem infot. Pakettreisi korral tuleb reisijale

anda standardinfo teabeleht, mis sisaldab üldist infot pakettreisidega seotud õiguste ja kohuste

kohta, ning teavet konkreetse paketi kohta. Seotud reisikorraldusteenuste puhul tuleb reisijale

esitada üksnes standardinfo teabeleht reisija õiguste kohta.

Maksejõuetusvastane kaitse

Direktiivi artikli 17 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et pakettreise ostvad reisijad on

täielikult kaitstud korraldaja maksejõuetuse eest, st olukorras, kus reisikorraldaja ei ole

suuteline täitma pakettreisilepingutest tulenevaid kohustusi. Liikmesriigid, kus korraldajad on

asutatud, peavad tagama, et korraldajatel on tagatis nende maksejõuetuse korral reisijate poolt

ja eest tehtud maksete tagasimaksmiseks, ja juhul, kui pakettreis sisaldab reisijatevedu, reisija

kodumaale toimetamiseks. Võimaluse korral võib pakkuda reisijatele pakettreisi jätkamist.

Maksejõuetusvastane kaitse hakkab tulenevalt artiklist 19 kehtima ka seotud

reisikorraldusteenustele.

Muudatused direktiivi põhimõistetes ja kohaldamisalas tingivad vajaduse kohandada ka

liikmesriikide olemasolevad maksejõuetusvastase kaitse süsteeme uutele nõuetele vastavaks.

Olulisemad maksejõuetusvastase kaitse pakkumisega seonduvad muudatused eelnõus on:

1) Maksejõuetusvastase kaitse kohustus (tagatise kohustus) lasub korraldajal. Uus direktiiv

täpsustab, et pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamise eest vastutab korraldaja,

välja arvatud juhul, kui riigisiseses õiguses on ette nähtud, et vastutavaks peetakse nii

korraldajat kui ka vahendajat (preambuli punkt 23). Eelnõu koostajad on asunud seisukohale,

tuginedes ka väljatöötamiskavatsusest (edaspidi VTK) saadud tagasisidele, et mõistlik on

lähtuda ka edaspidi korraldaja vastutuse printsiibist. Kui kehtiv TurS kohustas ka

reisivahendajat omama tagatist tema poolt vahendatavate reiside osas, siis eelnõuga tehakse

oluline muudatus, vabastades reisivahendajad majandustegevuse registris (edaspidi MTR)

registreerimise ja tagatise kohustusest reisikorraldaja poolt koostatud pakettreiside

vahendamisel. Viimane ei kehti siiski juhul, kui vahendatakse kolmanda riigi reisikorraldaja

pakettreise, millisel juhul kohaldatakse reisivahendajale korraldaja suhtes kehtivaid nõudeid.

2) Tagatise kohustus on ka seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustaval

reisiettevõtjal. Seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustaval reisiettevõtjal

6

peab olema tagatis reisijatelt saadud maksete tagasimaksmiseks ning, niivõrd kui ta on

vastutav reisijateveo eest, reisijate kodumaale toimetamiseks.

3) Säilitatakse tänane ettevõtja individuaalne kindlustus- ja garantiisüsteem, ent sellesse

viiakse sisse muudatusi. Näiteks muutub tagatiskohustuse täitmine paindlikumaks:

laiendatakse võimalike tagatise andjate ringi ning tuuakse sisse ka tagatise kohustusest

vabastamise alused. Samas täpsustatakse ka nõudeid tagatisele ning tagatise arvutamisele.

Need täpsustused on tingitud vajadusest tõhusamini korraldada reisiettevõtjate järelevalvet

ning lahendada seaduse rakendamisel ilmnenud üksikuid probleeme.

2.3 VTK ja kooskõlastamise tulemus

Direktiiv on maksimumharmoneeriv (art 4) ning üldjuhul ei ole liikmesriigile jäetud

märkimisväärset kaalutlusruumi sätete ülevõtmisel. Siiski sisaldab direktiiv ka mõningaid

liikmesriikidele jäetud valikukohti, mistõttu selles osas koostati TurS-i ja VÕS-i muutmise

seaduse eelnõu VTK. Direktiiv lisab, et liikmesriikidel on võimalik säilitada või kehtestada

sätteid eraldiseisvat reisiteenust (nt puhkemajade üürimist) hõlmavate teatavate üksikute

lepingute või pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste puhul, mida pakutakse või mille

hankimist hõlbustatakse mittekasumlikul eesmärgil piiratud arvule reisijatele ja ainult

mõnikord, või pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste puhul, mis kestavad vähem kui

24 tundi ja ei hõlma majutust. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole vähemalt esialgu vajalik

täiendavate sätete kehtestamine neis küsimustes, mistõttu VTK-s neid küsimusi ei käsitletud.

VTK koostati järgmiste direktiivi artiklite suhtes:

1) Art 12 lg 5 suhtes, mis näeb liikmesriigile ette võimaluse sätestada riigisiseses õiguses, et

reisijal on väljaspool äriruume sõlmitud pakettreisist võimalik 14 päeva jooksul põhjust

avaldamata taganeda.

2) Art 13 lg 1 suhtes, mis näeb liikmesriigile ette võimaluse otsustada vahendaja vastutuse

üle.

3) Art 17 ja 19 ülevõtmiseks, milles nähakse ette liikmesriigi kohustus kehtestada

maksejõuetusvastase kaitse regulatsioon pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid

ostvatele reisijatele. Sätted on seotud ka preambuli p-s 41 sisalduva volitusega nõuda

vahendajatelt maksejõuetuse korral ettenähtud kaitse tagamist.

Eelnõu väljatöötamisel võeti arvesse ministeeriumidelt, asutustelt ja teistelt huvirühmadelt

saadud tagasisidet VTK-le. VTK-le esitasid omapoolse tagasiside Rahandusministeerium,

Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Tarbijakaitseamet, MTÜ Tarbijate

Koostöökoda, Eesti Pangaliit ja Eesti Kindlustusseltside Liit.

VTK kooskõlastamise tulemus:

1. Väljaspool äriruume sõlmitud pakettreisilepingust 14 päeva jooksul põhjust

avaldamata taganemisõiguse poolt olid kaks ning vastu kolm vastanut. Taganemisõiguse

pooldajad põhjendasid seda reisijale suuremate õiguste andmise vajadusega. Samas toodi

välja, et taganemisõiguse puudumine ei ole ka praegu probleeme tekitanud, kuna sellisel

viisil pakettreisilepingu sõlmimine on Eestis väga harv juhus. Vastased aga leidsid, et see

oleks reisikorraldajate jaoks ebamõistlikult koormav ning on ebaproportsionaalne reisija poolt

saadava võimaliku kasuga. Eelnõu koostamisel otsustati kehtivat õigust mitte muuta, seetõttu

ei ole eelnõus väljaspool äriruume sõlmitud pakettreisilepingust põhjust avaldamata

taganemisõigust ette nähtud.

7

2. Vahendajale solidaarse vastutuse sätestamist toetas täielikult vaid üks vastaja. Üks

vastaja pooldas seda teatud olukordades, nt kui vahendatakse kolmandatest riikidest pärit

reisikorraldajate koostatud pakette või kui vahendaja pakub omalt poolt reisijale mingeid

täiendavaid teenuseid juurde. Kolm vastajat olid vahendaja solidaarsele vastutusele vastu.

VTK kooskõlastamisel jäid seega enamusse arvamused, mille kohaselt tuleks säilitada senine

regulatsioon. Seetõttu on eelnõu koostamisel otsustatud jääda üldiselt kehtivas õiguses

ettenähtud lahenduse juurde ning nimetatud põhjusel ei muudeta eelnõuga ka § 866 lõikes 4

sätestatut.

Samas on liikmesriikidele jäetud otsustusõigus vahendaja vastutuse riigisisesel reguleerimisel

piiratud artiklis 20 sätestatud juhul. Kui tegemist on väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda

asutatud reisikorraldaja korraldatavate pakettreiside vahendamisega, vastutab Euroopa Liidus

asutatud vahendaja direktiivi IV ja V peatükis sätestatu eest nagu reisikorraldaja, välja arvatud

juhul, kui ta tõendab, et korraldaja vastab kõnealustes peatükkides esitatud tingimustele.

Vastav reegel on ette nähtud eelnõukohases VÕS-i § 866 lõikes 41.

3. Maksejõuetusvastase kaitse süsteemi osas avaldasid erinevad huvirühmad selget toetust

tänase individuaalse tagatissüsteemiga jätkamiseks. Võimalike lahendustena mainiti veel

kohustuslikku või vabatahtlikku tagatisfondi, kuid selle lahenduse vastu oli huvi ja valmidus

oluliselt väiksem. Tänase süsteemi täiendamiseks pakuti välja riigipoolse deposiitkonto

loomist, tuua sisse tagatise kohustusest vabastamise alused ning nenditi tagatise

miinimummäärade säilitamise vajalikkust. Samuti esitati ühe ettepanekuna, et tuleks kaaluda

tagatise miinimummäärade seadmist vaid fikseeritud summana, jättes välja tegevusmahu

põhised protsendimäärad. Eelnõu koostajad kaalusid ka võimalust kehtestada minimaalse

tagatise nõue vaid fikseeritud summana, kuid seda ei peetud siiski otstarbekaks, kuna see ei

võta arvesse ettevõtja erinevaid tegevusmahtusid. Lihtsustamaks Eesti-siseste pakettreiside

korraldamist, jäetakse nende reiside puhul TurS-ist välja miinimumtagatise nõue. Täiendavalt

avaldasid erinevad huvirühmad toetust ideele vabastada vahendaja tagatise kohustusest

reisikorraldaja reiside edasimüügil. Eelnõu koostamisel on nimetatud ettepanekuid olulises

osas arvesse võetud. Eelnõu sisaldab tagatiskohustusest vabastamise aluseid, samuti

säilitatakse eelnõus tänased tagatiste miinimumsuurused ja -määrad ning reisivahendaja ei pea

edaspidi vahendatavate pakettreiside osas tagatist omama. See säästab vahendajate kulusid,

loob selguse tarbijale, kes vastutab ning Tarbijakaitseamet saab keskenduda reisikorraldajate

kontrollimisele. Siin on siiski üks erand, mida toetati ka VTK tagasisides, et nimetatud

vabastust ei saa rakendada kolmanda riigi reisikorraldaja pakettreise müües. VTK

tagasisidena laekus ka ettepanek, et teatud juhtudel peaks vahendaja omama tagatist ka EL

teise riigi reisikorraldaja reise müües. Arvestades aga asjaolu, et Euroopa Liidus asutatud

reisikorraldaja peab nagunii kõikide oma reiside osas omama tagatist ning tegemist oleks

põhjendamatu siseturu piiranguga, ei peetud vajalikuks taolist täiendavat piirangut TurS-i

sisse tuua. Eelnõu koostajad kaalusid ka võimaliku deposiitkonto loomise võimalust

Tarbijakaitseameti juurde, kuid käesolev eelnõu seda võimalust siiski ei sisalda. Tagatise kiire

ning paindliku suurendamise osas puudub täna oluline turutõrge (seda kinnitas ka Ernst &

Youngi läbi viidud uuring4, edaspidi uuring), enamasti on seda võimalik teha mõnede

tööpäevade jooksul ning järelevalve teostamisel saab seda ka arvesse võtta. Samuti esitati

täiendav ettepanek selles osas, et tarbijate tõhusama kaitse eesmärgil tuleks tagatisega

hõlmata ka alla 24h kestvad reisid. Nimetatud ettepanekut ei võetud siiski arvesse, kuna see

suurendaks ettevõtete kulusid ebaproportsionaalselt suurel määral, samas on vajadus selle

4 Ernst & Young Baltic AS poolt läbi viidud „Pakettreisidirektiivi mõju ja alternatiivsete tagatissüsteemide

rakendatavuse uuring“, mis viidi läbi 2015. a. Kättesaadav Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

veebilehelt aadressil https://www.mkm.ee/et/turism

8

järele küsitav (väike riskisus). Aruandluse korralduse osas kaaluti ka ettepanekut minna üle

tekkepõhisele printsiibile tänase kassapõhise asemel. Eelnõu koostajad siiski ei ole

kavandanud muudatusi nimetatud küsimuses. Tagatise piisavuse nõue TurS-is on kehtinud

juba väga pikka aega, mistõttu ettevõtjatel on olnud piisavalt aega korraldada oma tegevust

selliselt, et neil oleks ülevaade võetud kohustustest ning tagatise vajadusest. Küll aga jätkub

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis töö sellel suunal, et tulevikus senist

aruandluskohustust ümber korraldada või koguni sellest loobuda. See on nimelt võimalik

juhul, kui järelevalve tegemiseks ning tagatise piisavuse kontrollimiseks saab andmevajaduse

katta teisiti kui ettevõtja esitatavate aruannete kaudu Tarbijakaitseametile (nt andmed Maksu-

ja Tolliametilt, aga võimalusel otse ka ettevõtja enda raamatupidamisest vms). Nimetatud

võimalused on hetkel alles kaardistamise ja tehniliste lahenduste leidmise faasis, samuti

eeldab see elektroonsete menetluste täiendamist. Ka VTK tagasisides toonitati elektroonsete

menetluste osakaalu suurendamise vajadust, võimaldamaks riigi ressursside võimalikult

säästlikku kasutamist läbi aruannete elektroonilise esitamise ja töötlemise.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 3 paragrahvist: § 1. TurS-i muudatused; § 2. VÕS-i muudatused; § 3. seaduse

jõustumine.

§ 1. Turismiseaduse muutmine

Punkt 1, millega muudetakse TurS paragrahvi 1.

TurS § 1 muudetakse, selle kehtiv tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi lisatakse lõiked 2-

4.

Lõikes 2 sätestatakse, et seadust ei kohaldata, kui pakettreise pakutakse või seotud

reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustatakse vaid juhuslikult, mittekasumlikul

eesmärgil ning üksnes piiratud arvule reisijatele, pakkumata neid avalikkusele. Selline

välistus tuleneb direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist b („occasionally“). Siinse välistuse juures

tuleb tähele panna, et täidetud peavad olema üheaegselt kõik 3 eelnimetatud tingimust. See

hõlmab näiteks heategevusorganisatsioonide, spordiklubide või koolide korraldatavaid reise

oma liikmetele (aga ka nende pereliikmetele). Direktiiv jääb umbmääraseks küsimuses,

kuidas sisustada terminit „vaid juhuslikult“, andes siiski pisut lähema selgituse, et tegemist

võiks olla „mitte rohkem kui mõned korrad aastas“ (direktiivi preambuli punkt 19) toimuva

reisiga. Regulaarselt ja sagedamini toimuvad reisikorraldused peaksid aga hõlmatud olema

ning seda ka siis, kui neist ei taotleta tulu ning pakkumine toimub piiratud arvule reisijatele.

Mittekasumliku eesmärgi hindamisel ei pea lähtuma isiku juriidilisest vormist – MTÜ, SA

vms – vaid konkreetsest tegevuse iseloomust. Näiteks võib mittekasumliku eesmärgiga olla

tegemist juhul, kui reisi korraldamine on seotud ühingu eesmärkide saavutamisega. Samuti

võib olla mittekasumliku eesmärgiga tegemist juhul, kui reisijad tasuvad reisi eest vaid

otsesed kulud, mille puhul reisi korraldaja ei taotle ega teeni enesele tulu. Tuleks eeldada, et

tööandja poolt oma töötajatele koostatavad ja pakutavad reisid, kui need vastavad eeltoodud

tingimustele, käivad selle vabastuse sisse. Pakkumine piiratud arvule reisijatele tähendab

eelkõige pakkumist väga kindlaks määratud sihtgrupile - oma liikmetele, töötajatele,

õpilastele, nende pereliikmetele jms.

Lõikes 3 esitatakse kohaldamissala piirang üldlepingute osas, märkides, et seadust ei

kohaldata pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste müügiks pakkumisele ja müügile

9

üldlepingu alusel, millega üks ettevõtja korraldab ärireise teisele majandus- ja kutsetegevuses

tegutsevale isikule. Välistus hõlmab näiteks ettevõtete või organisatsioonide reise, mis on

korraldatud üldlepingu alusel, mis on sõlmitud näiteks reisibürooga mitme

reisikorraldusteenuse kohta kindlaks määratud ajavahemikuks. Viimati nimetatud

reisikorralduse puhul ei ole vaja tarbijatele kavandatud kaitsetaset tagada ning selliste

lepingute alusel ostetud reisid jäävad eelnõu kaitsealast välja. Kohaldamisala piirang tuleneb

direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist c.

Lõikes 4 taasesitatakse sisuliselt kehtiva seaduse § 7 lõikes 2 sisalduv välistus, mille kohaselt

ei kohaldu seadus pakettreisidele ja seotud reisikorraldusteenustele, mis kestavad vähem kui

24 tundi, välja arvatud juhul, kuid need sisaldavad öist majutust. Lühiajaliste reiside puhul on

reisijaid vaja vähem kaitsta ning välistusega välditakse ettevõtjatele põhjendamatu koormuse

panemist. Välistus tuleneb direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist a ning seda on laiendatud

direktiivist tulenevalt ka seotud reisikorraldusteenustele.

Punktiga 2 muudetakse TurS paragrahvi 2 lõiget 2. Muudatuse eesmärk on kaasajastada

turismiteenuste loetelu vastavalt turu arengutele. Seejuures ei ole turismiteenuste loetelu

esitatud ammendavana. Seda nimelt seetõttu, et pakutavate teenuste sisu on jätkuvas

muutumises. Ka direktiiv (preambuli punkt 18) ei kehtesta ammendavat turismiteenuste

loetelu. Võimalikud näited muudest turismiteenustest on direktiivi preambuli punkti 18

kohaselt piletid kontsertidele, spordiüritustele, ekskursioonidele või teemaparkidesse, giidiga

ringkäigud, suusamäe pääsmed ja spordivarustuse (nt suusavarustuse) üürimine,

spaahoolitsused jne. Oluline on panna tähele, et koosmõjus reisiteenuse mõistega (§ 3) võib

muu turismiteenus kogumis teis(t)e reisiteenus(t)ega moodustada pakettreisi või seotud

reisikorraldusteenused.

Õigusselguse huvides esitatakse lõikest 2 terviktekst.

Punkt 3, millega muudetakse paragrahvis 3 sisalduvat reisiteenuse mõistet. Eelnõus sisalduv

reisiteenuse mõiste baseerub direktiivi artikli 3 lõikel 1 ning tulenevalt direktiivi

maksimumharmoneerivast põhimõttest on loetelu esitatud ammendavalt. Reisiteenusteks on:

1) reisijaveoteenus;

2) majutus, mis ei ole olemuslikult reisijaveoteenuse osa ja ei ole mõeldud elukoha

tagamiseks;

3) auto, muu mootorsõiduki või A-kategooria juhiluba nõudva mootorratta üürimine;

4) muu turismiteenus, mis ei ole olemuslikult eeltoodud punktides 1, 2 või 3 nimetatud

teenuse osa.

Kui loetelu punktid 1, 2 ja 4 kattuvad sisuliselt kehtiva TurS § 7 lõikes 1 sätestatuga, siis

eraldi on punktis 3 välja toodud auto, muu mootorsõiduki ja mootorratta üür. Seni on see

olnud paigutatav TurS § 7 lg 1 punktis 3 nimetatud muu reisiteenuste alla, kuid kuna uues

direktiivis on see sõnaselgelt eraldi välja toodud, sätestatakse see ka eelnõus eraldiseisvalt.

Sellise muudatuse põhjuseks on, et autoüür moodustab suure osa turismiteenustest ning on

Euroopas kõige populaarsem reisiteenus, mida kombineeritakse teiste teenustega. Punktiga on

hõlmatud auto- ja muu mootorsõiduki üür (milleks on vähemalt neljarattaline omal jõul liikuv

komplektne, komplekteeritud või mittekomplektne sõiduk, mille maksimaalne

valmistajakiirus on üle 25 km/h) ning mootorrataste üür (2-rattalised külghaagisega või ilma,

samuti traikid - kolme sümmeetriliselt paikneva rattaga sõidukid). Majutusteenusena ei tuleks

käsitada majutust elukoha tagamiseks, sh pikaajalisteks keelekursusteks. Reisijaveona tuleb

käsitleda reisijate vedu bussiga, raudteel, vee- või õhuteed pidi.

10

Punktis 4 nimetatud muu turismiteenusena käsitletakse muud eraldiseisvat turismiteenust (§ 2

lg 2) ehk teenust, mis ei ole olemuslikult reisijaveo, majutuse või mootorsõiduki või

mootorratta üüri osad. Näiteks võivad selleks olla piletid kontsertidele, spordiüritustele,

ekskursioonidele või teemaparkidesse, giidiga ringkäigud, suusamäe pääsmed ja

spordivarustuse (nt suusavarustuse) rentimine või spaahoolitsused. Olemuslikult mõne muu

reisiteenuse osaks võivad olla näiteks reisijaveo osana pakutav pagasivedu, väiksemad

transporditeenused (nt reisijavedu giidiga ringkäigu osana või hotelli ja lennujaama või

raudteejaama vaheline transfeer), majutuse osana pakutav toitlustamine, joogid ja koristamine

või juurdepääs hotellikülastajate jaoks avatud kohapealsetele rajatistele (nt bassein, saun, spaa

või jõusaal). Eraldiseisvaks turismiteenuseks ei loeta finantsteenuseid (nt reisikindlustus) ega

viisateenust.

Punkt 4, millega muudetakse TurS §-d 5–7 (reisiettevõtja mõiste, tegevusalade liigitus ja

pakettreis).

Paragrahv 5. Reisiettevõtja

Lõikes 1 tehakse reisiettevõtja mõistes täpsustus, mille kohaselt loetakse lisaks

reisikorraldajale reisiettevõtjaks ka ettevõtja, kes pakub müügiks või müüb seotud

reisikorraldusteenuseid.

Lõikes 2 täpsustatakse reisikorraldaja mõistet, ühtlustades selle direktiivi artikli 3 punktis 8

toodud mõistega. Reisikorraldaja on reisiettevõtja, kes koostab pakettreise ja pakub neid

müügiks või müüb ise või teise reisiettevõtja kaudu või koos temaga; samuti ettevõtja, kes

edastab reisijat puudutavad andmed teisele ettevõtjale kooskõlas TurS § 7 lõike 2 punktiga 5.

Direktiivis reisikorraldaja kohta kasutatav termin „kombineerib“ asemel on kasutatud kehtivas

õiguses kasutusel juurdunud samatähenduslikku terminit „koostab“. Põhireegel on, et

korraldaja on reisiettevõtja, kes pakub enda koostatud valmispaketti või võimaldab

reisiteenuste kokkupanemist ja ostmist § 7 nimetatud viisil. Korraldaja vastutab pakettreisi

eest tervikuna. Sõnaühend „koos teise ettevõtjaga“ tähendab eelkõige koostööd

broneerimistoimingutes osalevate ettevõtjatega. TurS § 7 lõike 2 punktis 5 nimetatud juhul,

mil ettevõtjad teevad koostööd seotud internetipõhiste broneerimistoimingute

võimaldamiseks, loetakse korraldajaks esimene ettevõtja, kes edastab täiendava broneeringu

tegemiseks reisija andmed järgmisele ettevõtjale. Reisikorraldajana määratlemisel ei oma

tähtust, kuidas ettevõtja ise oma tegevust määratleb või kas see on tema põhitegevusalaks,

vaid lähtutakse alati konkreetse tegevuse iseloomust. Korraldajaks võib niisiis olla ka

ettevõtja, kelle jaoks reiside korraldamine ei ole põhitegevus – nt majutusteenuse osutaja,

reisijaveoteenuse osutaja, ürituse korraldaja, autoüüriettevõtja jne.

Lõikes 3 toodud reisivahendaja mõiste jääb põhimõtteliselt samaks, kuid kehtivas õiguses

kasutusel olev termin „reisibüroo“ asendatakse direktiivi artikli 3 lõikes 9 kasutusel oleva

terminiga „(reisi)vahendaja“. Reisivahendaja on muu reisiettevõtja kui reisikorraldaja, kes

müüb edasi reisikorraldaja koostatud pakettreise. Terminile „reisibüroo“ viidatakse edaspidi

kui reisiettevõtja tegevuskohale. Igasugune muul viisil pakettreiside vahendamine (nt

edasimüük enda nimel, kui ettevõtja on reisi reisikorraldajalt välja ostnud ning edasimüügil ei

tegutse agendina) ei ole vahendaja mõistega hõlmatud ning sellistel puhkudel on tegemist

reisikorraldusega. Reisipaketti müüv ettevõtja saab tegutseda üksnes vahendajana ainult

sellisel juhul, kui pakettreisi korraldaja on teine ettevõtja. Siin tuleb lähtuda ka VÕS § 866

lõikest 4, mille kohaselt, kui pakkuja reklaami, kataloogide või muude lepingu sõlmimise

asjaolude alusel võis lepingu teine pool teda mõistlikult reisikorraldajaks pidada, ei saa

11

vahendaja tugineda asjaolule, et ta oli üksnes vahendaja. Samuti täiendatakse lõiget uue

lausega, milles sätestatakse, et Euroopa Majanduspiirkonna välise riigi reisiettevõtja

koostatud pakettreise müüva reisivahendaja suhtes kohaldatakse TurS-is reisikorraldajale

kehtestatud nõudeid. Selline lisandus on vajalik, tagamaks reisijate kaitse kolmandates

riikides asutatud reisikorraldajate reiside ostul näiteks viimase maksejõuetuse puhul.

Väljaspool Euroopa Majandusühendust asutatud reisikorraldaja suhtes on praktiliselt võimatu

tema tegevust, sh kohustuste täitmist kontrollida. Tulenevalt korraldaja vastutuse põhimõttest

ei ole reisi vahendav ettevõtja lepinguõiguse kohaselt vastutatav pakettreisilepingu täitmise

eest, küll aga loetakse ta vastutavaks TurS-is sisalduvate kohustuste osas. See tähendab, et kui

kõnealuste reiside eest vastutav reisikorraldaja ei täida reisijate ees pakettreisilepingutest

tulenevaid kohustusi, loetakse lepingu täitmise eest vastutavaks reisivahendaja. Euroopa

Majanduspiirkonna välise riigi reisiettevõtja koostatud pakettreise edasi müüv reisivahendaja

on kõnealuste reiside osas tagatise kohustusest vabastatud vaid juhul, kui ta tõendab, et

kolmanda riigi reisikorraldajal on olemas nende reiside osas TurS-i nõuete kohane tagatis

(TurS § 15 lg 5 p 3).

Paragrahv 6. Reisiettevõtja tegevusalade liigitus

Muudetakse TurS-i § 6 lõikes 1 toodud reisiettevõtja tegevusalade liigitust . Õigusselguse

huvides esitatakse paragrahv uue terviktekstina. Tegevusalade liigitamine on vajalik eelkõige

tagatise suuruse hindamisel, kuna erinevate tegevustega seonduvad erinevad võimalikud

riskid. Kuna eelnõuga muudetakse olulisel määral ettevõtja kohustusi tagatisega seoses, siis

see tingib ka vastava muudatuse tegevusalade liigituses.

Reisiettevõtja tegevusaladeks on:

1) Eestis osutatavaid reisiteenuseid sisaldavate pakettreiside koostamine, müügiks pakkumine

ja müük;

2) Väljaspool Eestit osutatavaid reisiteenuseid ning tellimus- või liinilendu sisaldavate

pakettreiside koostamine, müügiks pakkumine ja müük;

3) Väljaspool Eestit osutatavaid reisiteenuseid, välja arvatud tellimus- või liinilendu

sisaldavate pakettreiside koostamine, müügiks pakkumine ja müük;

4) Euroopa Majanduspiirkonna välise riigi reisiettevõtja koostatud pakettreiside müügiks

pakkumine ja müük;

5) Seotud reisikorraldusteenuste müügiks pakkumine ja müük.

Tegevusalad 1-4 on sisuliselt samad mis kehtivas TurS-s, kuid mõningate täpsustustega. Nii

on punktis 1 sisalduvate Eesti-siseste reiside tegevusala täpsustatud sõnaga „koostamine“, mis

tähendab et reisivahendajana tegutsemist see tegevusala edaspidi enam ei hõlma. Samuti on

täpsustatud punktis 4 nimetatud tegevusala, hõlmates kõik Euroopa Majanduspiirkonna välise

riigi reisiettevõtja koostatud pakettreisid sõltumata reisiteenuste osutamise kohast. Uue

tegevusala sissetoomine on tingitud direktiivist tuleneva kohustusega pakkuda reisijatele

seotud reisikorraldusteenuste müügil pakettreisidega sarnast maksejõuetuse vastast kaitset.

Võrreldes kehtivas TurS-s toodud reisiettevõtja tegevusalade liigitusega jäetakse eelnõuga

välja järgmised tegevusalad:

1) Eestis osutatavaid reisiteenuseid sisaldavate pakettreiside müügiks pakkumine ja müük

väljaspool Eestit. Põhjendus: Puudub vajadus eristada kehtiva TurS-i § 6 lg 1 punktides 1 ja 2

toodud tegevusala reiside müügikoha (Eestis müük ja väljaspool Eestit müük) alusel ning

edaspidi registreeritakse Eesti-siseste reiside korraldamine vaid punktis 1 nimetatud

tegevusalal. Lähtutakse põhimõttest, et reisikorraldaja vastutab oma pakettreiside eest

12

sõltumata reiside müügikohast. Kehtiva TurS-i § 6 lõike 1 punkt 1 on praktilises

kohaldamises tõstatanud ka mitmeid küsimusi ja mitmeti mõistetavust selles osas, mida

loetakse pakettreiside müügiks väljaspool Eestit, mis kõnesoleva muudatusega edaspidi

laheneb. Ka direktiiv (art 17 lg 1) eeldab, et ettevõtja suhtes rakendatakse tema asukohariigis

kehtestatud nõudeid maksejõuetusvastase kaitse osas, ning tagatis peab katma ettevõtja

pakettreisilepingutest tulenevad kohustused nii asukohariigis kui väljaspool seda müüdud

reiside osas.

2) Väljaspool Eestit osutatavaid reisiteenuseid sisaldavate Euroopa Majanduspiirkonna teise

lepinguriigi reisiettevõtja koostatud pakettreiside müügiks pakkumine ja müük. Põhjendus:

lähtuvalt korraldaja vastutuse põhimõttest loobutakse vahendaja tagatise nõudest Euroopa

Majanduspiirkonna teise lepinguriigi reisiettevõtja koostatud pakettreiside müügil. Nimetatud

pakettreiside eest vastutab ja omab tagatist teise riigi ettevõtja ning dubleeriv nõue Eestis

asuvale vahendajale kaotatakse. Sellest tingituna puudub vajadus edaspidi pidada MRT-s

vahendajate üle arvestust tänasel kujul.

3) Väljaspool Eestit osutatavaid reisiteenuseid sisaldavate teise reisiettevõtja koostatud

pakettreiside müügiks pakkumine ja müük. Põhjendus: lähtuvalt korraldaja vastutuse

põhimõttest loobutakse vahendaja tagatise nõudest teise Eesti reisiettevõtja koostatud

pakettreiside müügil. Nimetatud pakettreiside eest vastutab ja omab tagatist tegelik

reisikorraldaja ning dubleeriv nõue reisivahendaja osas kaotatakse. Sellest tingituna puudub

vajadus edaspidi pidada MTR-is vahendajate üle arvestust tänasel kujul. Reisivahendajate

andmed on MTR-is siiski nähtavad tegeliku reisikorraldaja majandustegevusteates (info

ettevõtjate kohta, kellele reisikorraldaja on andud õiguse edasi müüa oma pakettreise).

Seoses tervikteksti esitamisega jäetakse paragrahvist välja kehtiva TurS-i § 6 lõikes 2

sätestatu, kuna üksikute reisiteenuste eraldi müügiks pakkumist ja müüki TurS ei reguleeri,

mistõttu nimetatud sättel puudub lisandväärtus. Ühe reisiteenuse müügiks pakkumine ja müük

eraldiseisva reisiteenusena, kui nendest ei moodustu pakettreis ega seotud

reisikorraldusteenus, on ka edaspidi TurS-i kohaldamisalast väljas.

§ 7. Pakettreis

Pakettreisi mõiste põhineb direktiivi artikli 3 lõikel 2.

Lõige 1 – pakettreisiks loetakse vähemalt kahe eri liiki reisiteenuse kogumit samaks reisiks,

kui selle on pannud kokku üks reisikorraldaja, sealhulgas reisija soovil või valikul enne ühe

lepingu sõlmimist kõikide reisiteenuste kohta. Pakettreisi iseloomulikuks tunnuseks on see, et

üks ettevõtja vastutab korraldajana pakettreisi kui terviku teenuste nõuetekohase osutamise

eest. Lõikes 1 esitatud pakettreisi mõistes ei ole suuri erisusi võrreldes varasema direktiivis

ning kehtivas TurS-is sätestatuga. See hõlmab ettekorraldatud pakettreise ning reisija soovil

või valikul koostatud pakettreise, kui reisiteenuseid pakub üks ettevõtja. Mõiste sisustamisel

on tuginetud ka Euroopa Liidu Kohtu lahendile, mille kohaselt ei tohiks olla vahet, kas

reisiteenuseid kombineeritakse enne kontakti reisijaga või reisija soovil või tema tehtud valiku

alusel5.

Lõike 2 kohaselt loetakse pakettreisiks ka vähemalt kahe eri liiki reisiteenuse kogumit samaks

reisiks, kui olenemata eraldi lepingute sõlmimisest reisiteenuste osutajatega selliseid

reisiteenuseid:

1) ostetakse ühest müügikohast ning need on valitud enne, kui reisija annab nõusoleku

maksmise kohta;

5 Vt Euroopa Liidu Kohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-400/00: Club Tour, Viagens ja Turismo SA

vs. Alberto Carlos Lobo Gonçalves Garrido ja Club Med Viagens Ld.a (ECLI:EU:C:2002:272).

13

2) pakutakse, müüakse või või nende eest võetakse eest tasu ühtse või koguhinna alusel;

3) pakutakse või müüakse, kasutades nimetust „pakettreis“ või muud sellesarnasest nimetust;

4) pannakse kokku pärast sellise lepingu sõlmimist, milles reisiettevõtja annab reisijale õiguse

valida teenused eri liiki reisiteenuste seast, või

5) ostetakse eraldi ettevõtjatelt seotud internetipõhiste broneerimistoimingute kaudu, kui

reisiettevõtja, kellega on sõlmitud esimene leping, annab reisija nime, makse tegemiseks

vajalikud andmed ja e-posti aadressi edasi teisele ettevõtjale ning leping teise ettevõtjaga

sõlmitakse 24 tunni jooksul pärast esimese reisiteenuse broneeringu kinnitamist.

Lõikes 2 toodud juhtudel võib olla tegemist nii ühe ettevõtja kui mitme ettevõtja koostöös

pakutavate reisiteenustega. Pakettreisi mõiste säärane täpsustamine on tingitud asjaolust, et

teatud viisil reisiteenuste esitamisel või ostmisel võib reisijatel tekkida õigustatud ootus

kaitsele. Siinjuures on oluline märkida, et kriteeriumid 1–5 on esitatud alternatiivsena,

mistõttu pakettreisina määratlemiseks piisab juba ühe kriteeriumi täidetusest. Kui punkt 5

kohaldub vaid interneti-müügi puhul, siis punktid 1-4 kohalduvad olenemata sellest, kas reis

broneeritakse reisibüroos kohapeal või internetis.

Punkt 1. Pakettreisi mõiste sisustamisel on tehtud oluline täpsustus, et hõlmatud on

reisiteenuste ostmine ühest müügikohast (reisibüroos kohapeal või veebipoes) ning

reisiteenuste valik on tehtud enne nõustumist maksta. Siin on silmas peetud, et reisiteenuste

valimine toimub ühe broneerimise käigus. Nõusolek maksta võib praktikas tihti toimuda

samaaegselt makse tegemisega (punkt 2), kuid see võib olla ka nõusolek maksta teenuse eest

hiljem. Müügikoha mõiste on sisustatud lõikes 5. Pakettreis võib moodustuda näiteks

internetis müügi puhul selliselt, kui reisija teeb valiku mitmele reisiteenusele (lisab ostukorvi),

enne maksmist kuvatakse talle lõpphind (ehk koguhind) ning reisija sooritab makse. Selleks,

et antud näite puhul ei oleks tegemist pakettreisiga, peavad müüjad väga selgelt eristama

eraldi valimise ja eraldi maksmise (st üks broneering peab olema lõpule viidud enne, kui

hakatakse teist teenust valima). Sama kehtib ka reisiteenuste müügil reisibüroos kohapeal. Nt:

reisija teeb reisibüroos kohapeal valiku mitme reisiteenuse osas ning avaldab nõusolekut

maksta. Kui tehtud on vaid ühe reisiteenuse broneering ja reisija avaldab nõusolekut maksta

vaid selle ühe teenuse eest, ei ole tegemist pakettreisiga. Kui reisija valib rohkem teenuseid

(seejuures esimese teenuse broneering ei ole veel lõpuni jõudnud) ja on nõustunud kas

kogusumma või vähemalt ühe teenuse eest tasumisega, on see pakettreis (ka juhul, kui teise,

hilisema teenuse eest esitatakse eraldi arve). Sama müügikoha külastusel võidakse sõlmida

samaks reisiks kas pakettreisileping või seotud reisikorraldusteenuste osaks olev(ad)

leping(ud), sõltuvalt sellest, kas järgmise teenuse valimise ajaks on eelneva teenuse

broneerimine jõudnud lõpule. Olukorras, mil reisija on ühe broneerimise lõpule viinud ning

tasunud teenuse eest, aga seejärel, lahkumata reisibüroost, valib täiendava reisiteenuse ja teeb

eraldi makse – ei ole enam tegemist pakettreisiga, vaid seotud reisikorraldusteenuse osaks

oleva lepinguga (põhjusel, et esimese reisiteenuse broneering oli enne järgmise teenuse

valimist jõudnud lõpule). Siiski, tuleb silmas pidada, et kui hoolimata erinevatest

broneerimistest võimaldatakse reisijal teenust eest tasuda ühe maksega, siis käsitletakse seda

pakettreisina punkti 2 tähenduses (tasu võtmine koguhinna alusel). Broneerimine tuleb lugeda

lõpule viiduks sellega, kui pakkumine on muutunud reisija jaoks siduvaks.

Punkt 2. Samuti on pakettreisiga tegemist juhul, kui nende teenuste eest võetakse tasu ühtse

või koguhinna alusel. Võrreldes kehtiva TurS-iga on erinevus selles, et kehtiv TurS käsitleb

pakettreisina vaid ühtse hinna (tervikhind paketi kohta) eest pakutavat reisiteenuste kogumit.

Praktikas toob see kaasa osadele reisibüroodele (aga ka teistele ettevõtjatele) reisikorraldajate

suhtes kehtivate nõuete kohaldumise, kui nad võimaldavad reisijatel erinevaid reisiteenuseid

14

valida ning seejärel nende eest tasuda koguhinnana (nt ühes ostukorvis või ühe maksega). Ühe

arve esitamine erinevate reisiteenuste eest või erinevate reisiteenuste eest ühe maksega

tasumise võimaldamine toob kaasa reisiteenuste käsitlemise pakettreisina. Pakettreisi kohta

eraldi esitatud arved ei muuda samas pakettreisi üksikuteks reisiteenusteks ega seotud

reisikorraldusteenuseks. Nagu eelpool öeldud, punktides 1 ja 2 nimetatud kriteeriumid

esinevad praktikas sageli üheaegselt.

Punkti 3 kohaselt hõlmatakse pakettreisi mõistega teenused, mida pakutakse või müüakse

pakettreisi mõiste või sarnase nimetuse all, mis viitab asjaomaste reisiteenuste tihedale

omavahelisele seosele. Kõnealused sarnased mõisted võivad olla näiteks „kombineeritud

pakkumine”, „kõik hinnas” (all-inclusive) või „täisteenus” (all-in arrangement).

Punkt 4 hõlmab pakettreiside kinkekaarte, mis on hõlmatud ka kehtivas TurS-is ja selles osas

muudatusi ei kaasne.

Punkt 5. Täiesti uuena on sisse toodud punkt 5, mis hõlmab eraldi ettevõtjate seotud

internetipõhiste broneerimistoimingute kaudu sõlmitud reisiteenuse lepinguid. Pakettreisi

mõistega hõlmatakse reisiteenuste kogum juhul, kui reisija nimi, makseandmed ja

meiliaadress antakse reisiettevõtja poolt edasi teisele ettevõtjale ja teine leping sõlmitakse

24 tunni jooksul pärast esimese reisiteenuse broneeringu kinnitamist. Viimane ärimudel ei ole

Eestis veel laialt levinud ning vähemalt esialgu puudutab väikest osa reisiettevõtjaist.

Pakettreisi eristab seotud reisikorraldusteenustest (§ 71) asjaolu, et pakettreisi kohustuslikuks

tunnuseks on reisija andmete edastamine teisele ettevõtjale. Seotud reisikorraldusteenuste

puhul ei oma reisija andmete edastamine tähtsust.

Lõikes 3 sätestatakse erandid, millisel juhul ei moodustu reisiteenuste kogumist pakettreisi.

Erandid tulenevad direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti b alapunktidest a ja b. Nimelt selline

reisiteenuste kogum, mille korral ei ole rohkem kui üht reisiteenust (kas reisijaveo-, majutuse

või auto- või muu mootorsõiduki üüriteenust) pandud kokku ühe või mitme muu

turismiteenusega, ei ole pakettreis, kui muu turismiteenus või -teenused:

1) ei moodusta vähemalt 25% reisiteenuste koguväärtusest ning kui neid ei reklaamita

reisiteenuste kogumi olulise tunnusena või kui need ei ole muul viisil reisiteenuste kogumi

oluliseks tunnuseks, või

2) valitakse ja ostetakse üksnes pärast reisijaveo-, majutusteenuse või auto- või muu

mootorsõiduki üüriteenuse osutamise algust.

Punkt 1. Oluline osa reisiteenuste kogumist on leidnud nimetamist ka kehtivas TurS-i § 7

lõige 1 punktis 3, kuid see on nüüd täpsemalt sisustatud punktis 1 tooduga. Reisiteenuste

koguväärtuse all on silmas peetud eelkõige koguhinda, kuid sõnaga „koguväärtus“ on

direktiivis püütud hõlmata ka sellist olukorda, kus ettevõtja on erinevate reisiteenuste

hindadega manipuleerinud, näitamaks muu turismiteenuse või –teenuste hinda madalamana.

Muu turismiteenus on reisiteenuste kogumi oluliseks tunnuseks näiteks sellisel juhul, kui muu

turismiteenuse näol on tegemist reisi peamise eesmärgiga (nt keelereisi puhul keeleõpe).

Punkt 2. Teise välistuse näiteks saab tuua juhtumeid, mil muid turismiteenuseid lisatakse

eraldi reisiteenusena näiteks broneeritud hotellimajutusele pärast reisija saabumist hotelli.

Selle tulemuseks ei tohiks olla aga nõuete täitmisest kõrvalehoidumine sel viisil, et ettevõtjad

pakuvad reisijale eelnevalt valikut täiendavatest turismiteenustest, pakkudes seejärel nende

teenuste jaoks lepingu sõlmimist alles pärast esimese reisiteenuse osutamise algust.

15

Lõikes 4 esitatakse täpsustatud kujul kehtiva TurS-i § 7 lõike 4 punktis 1 sätestatud erisus,

mille kohaselt ei loeta pakettreisiks regulaarset reisijavedu teostavas transpordivahendis

reisijaveoteenusega samal ajal pakutavat majutus- ja toitlustusteenust, kui põhiteenuseks on

reisijavedu. Uuena on lisandunud täiendus „kui põhiteenuseks on reisijavedu“. Selline

täpsustamine on tingitud direktiivi preambuli punktist 17, milles märgitakse: „See tähendab

ühtlasi, et juhtudel, kui erinevalt ristlusest pakutakse maanteed, raudteed, vee- või õhuteed

pidi toimuva reisijateveo osana ööbimisega majutust, ei tuleks majutust käsitada iseseisva

reisiteenusena, kui põhiteenus on selgelt reisijatevedu.“

Põhiteenuseks on reisijatevedu eelkõige juhtudel, mil tegemist on regulaarset

reisijaveoteenust teostava transpordivahendiga (liinivedu), kus majutust pakutakse

samaaegselt transporditeenusega (kehtiva TurS-i § 7 lõige 4 punkt 1) ning reisi eesmärk on

selgelt reisija toimetamine punktist A punkti B, isegi juhul kui see sisaldab majutust,

toitlustust ja meelelahutust pardal. Kui ettevõtja reklaamib liinireisi selliselt, mis viitab

enamale kui reisijaveoteenusele (nt puhkusena), tuleb asjaolusid hinnata juhtumipõhiselt.

Üldine reegel peaks olema, et liinisõidul olevas laevas ööbimist ei loeta majutuseks, küll aga

võib pakettreisiga tegemist olla juhul, kui lisaks pakutakse täiendavaid reisiteenuseid (nt

maapealsed ekskursioonid, hotellipaketid jms) või kui on ilmne, et transporditeenus ei ole

reisi peamine eesmärk (nt kui peamine eesmärk on meelelahutus). Transporditeenus ei ole

reisi peamine eesmärk näiteks kruiisi (ehk ristluse) puhul, kuna siinkohal on tegemist

meelelahutusele suunatud laevareisiga (nt mitmepäevased kruiisid, mille ainus eesmärk on

meelelahutus kogu reisi vältel). Euroopa Kohus on oma lahendis C585/08 ja C144/096 läinud

veelgi kaugemale, sisustades ka kaubalaevareisi pakettreisina).

Lõikes 5 esitatakse müügikoha mõiste. Müügikoha mõiste tuleneb direktiivi artikli 3 lõikest

15. Müügikoha mõiste juures on oluline märkida, et tegemist ei pruugi olla vaid ettevõtja

enese äriruumi või veebisaidiga, vaid üheks müügikohaks loetakse ka erinevaid omavahel

ühendatud veebisaite või muid selliseid veebiplatvorme, kui neid esitletakse reisijale ühtse

platvormina.

Lõikes 6 sätestatakse reisija mõiste. Reisija mõiste vastab direktiivi artikli 3 lõikele 6. Kui

varasemalt kehtis pakettreisidega seonduv regulatsioon nii tarbija kui osaliselt ka tarbijaks

mitteoleva isiku ehk reisija suhtes, siis uuest direktiivist tulenevalt tehakse siis muudatus.

Tarbija mõiste jäetakse välja, asendades selle reisija mõistega. Reisija on direktiivi kohaselt

iga isik, kes soovib sõlmida direktiivi kohaldamisalasse kuuluva lepingu või kellel on õigus

reisida sellise lepingu alusel. Reisija mõiste on niisiis laiem, hõlmates nii tarbijad VÕS-i § 1

lõike 5 tähenduses kui ka tarbijaks mitteoleva isikud (st ka ärireisijad). Enamik pakettreise või

seotud reisikorraldusteenuseid ostvatest reisijatest on tarbijad liidu tarbijakaitseõiguse

tähenduses. Samal ajal ei ole alati lihtne teha vahet tarbijatel ja väikeettevõtjate või nende

elukutsete esindajatel, kes broneerivad oma äri või elukutsega seotud reise samade

broneerimiskanalite kaudu kui tarbijad. Sageli vajavad sellised reisijad samal tasemel kaitset

ning seetõttu koheldakse ärireisijaid tulevikus samaväärselt tarbijatega, seda siiski vaid juhul,

kui nad ei korralda oma reisi üldlepingu alusel (vastavalt § 1 lõikes 3 sisalduva kohaldamisala

piirangule).

Uuest § 7 terviktekstist on välja jäetud kehtiva TurS-i § 7 lõiked 5 ja 6. Lõikes 5 sätestatud

lepingueelse info esitamise kohustus on olemuslikult VÕS reguleerimise ese ning TurS-is

6 Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 7. detsember 2010. Peter Pammer vs. Reederei Karl Schlüter GmbH & Co.

KG (C-585/08) ja Hotel Alpenhof GesmbH vs. Oliver Heller (C-144/09).

http://curia.europa.eu/juris/celex.jsf?celex=62008CJ0585&lang1=en&lang2=ET&type=TXT&ancre=

16

edaspidi täiendavalt ei käsitleta. Ka on direktiivi artiklis 5 sisalduv lepingueelse info esitamise

kohustus ja esitatavad andmed loetletud ammendavalt, mistõttu riigisiseselt siin täiendusi teha

ei ole enam võimalik. Lõikel 6 aga puudus eraldiseisev lisandväärtus – viide VÕS-i

kohaldumisele ei ole vajalik, kuivõrd VÕS-i nõuded kohalduvad niigi.

Punkt 5, millega lisatakse seadusesse § 71 seotud reisikorraldusteenuste kohta.

§71. Seotud reisikorraldusteenused

Lõikes 1 tuuakse seotud reisikorraldusteenuste mõiste, mis tuleneb direktiivi artikli 3 lõikest

5. Seotud reisikorraldusteenuste puhul – nii internetis kui reisibüroos kohapeal – toimub

reisiettevõtjate poolt reisijatele erinevate reisiteenuste lepingute sõlmimise hõlbustamine ning

selle tulemusena reisijad sõlmivad lepingud eri reisiteenuste osutajatega, sealhulgas seotud

broneerimistoimingute kaudu. Seotud reisikorraldusteenusteks on reisiteenuste kogum, mis ei

vasta pakettreisi kriteeriumidele, kuid mis kujutab endast alternatiivset ärimudelit, mis sageli

pakettreisidega tihedalt konkureerib, mistõttu kohaldatakse neile teenustele edaspidi

mõningaid pakettreisidele esitatavaid nõudeid. Seotud reisikorraldusteenuste tunnuseks on, et

lepingud sõlmitakse konkreetsete reisiteenuste osutajatega ning teenuste osutajad vastutavad

oma teenuse osutamise eest individuaalselt. Seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist

hõlbustav reisiettevõtja võib, aga ei pruugi olla nende teenuste osutaja. Järelikult vastutab

seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustav reisiettevõtja üksnes selle

reisiteenuse lepingu täitmise eest, mille puhul ta on ise teenuse osutajaks (direktiivi art 19 lg

2). Teiste reisiteenuse lepingute eest, mille sõlmimist ta on hõlbustanud, vastutab ta vaid

ulatuses, mis on ette nähtud TurS §-s 15 sätestatud maksejõuetusvastase kaitsega seonduvalt.

Seotud reisikorraldusteenused on vähemalt kaks eri liiki reisiteenust samaks reisiks, kuid mis

ei ole pakettreis ja milleks reisija sõlmib eraldi lepingud üksikute reisiteenuste osutajatega,

juhul kui reisiettevõtja hõlbustab:

1) reisijal iga reisiteenuse eraldi valimist ja selle eest eraldi maksmist müügikoha ühekordsel

külastamisel või sellega ühenduse võtmisel või

2) sihipärasel viisil reisijal vähemalt ühe täiendava reisiteenuse lepingu sõlmimist teise

ettevõtjaga, kui teise ettevõtjaga sõlmitakse leping 24 tunni jooksul pärast esimese

reisiteenuse broneeringu kinnitamist.

Punkt 1. Seotud reisikorraldusteenuse puhul on tegemist olukorraga, mil selgelt on eraldatud

erinevate reisiteenuste broneerimine ja nende eest tasumine; enne järgmise teenuse valimist

on eelmise teenuse broneering lõpetatud (nt reisibüroode poolt pakutavad üksikud

reisiteenused). Müügikoha ühekordse külastamise mõiste on direktiivis jäänud määratlemata

ning seda tuleb praktikas hinnata ilmselt juhtumipõhiselt. Kui pärast esimese reisiteenuse

valimist ja maksmist ning enne müügikohast lahkumata ostab reisija samalt veebilehelt või

reisibüroos kohapeal täiendava teenuse, on tegemist seotud reisikorraldusteenusega. Praktikas

saab kindlasti olema keeruline kontrollida, mitu korda on reisija veebipoe lehte külastanud,

kas broneerimised toimusid sama müügikoha erinevate külastuste ajal või mitte, ka võib

selline regulatsioon kaasa tuua ettevõtjate poolsed manipulatsioonid nn sessioonide kestuse

osas jne. Seotud reisikorraldusteenuste mõiste hõlmab suure osa reisibüroode tegevusest –

üksikute reisiteenuste pakkumise – mistõttu nii reisija kui reisiettevõtte huvides oleks piisavalt

selge vahetegu mõistetes. Paraku jääb lõplik „müügikoha ühekordse külastamise“ mõiste

kohtute sisustada.

17

Punkt 2. Sihipärasel viisil täiendava teenuse pakkumine võib väljenduda nt selles, et koos

esimese reisiteenuse (näiteks lennu- või rongireisi) broneeringu kinnitamisega kutsutakse

reisijat üles lingiga, mis viib teise teenuseosutaja või vahendaja broneerimissaidile,

broneerima valitud reisi sihtkohas pakutavat täiendavat reisiteenust, näiteks majutust hotellis.

Sihipärane täiendava teenuse pakkumine peab olema seotud esmase broneeringuga, üldise

teabe või reklaami esitamist ei loeta sihipäraseks täiendava reisiteenuse lepingu sõlmise

hõlbustamiseks. Kui täiendavad reisiteenuse lepingud sõlmitakse täielikult reisija enese

initsiatiivil, ei loeta seda sihipäraseks täiendavate reisiteenuste lepingute sõlmimise

hõlbustamiseks.

Interneti teel pakutavate seotud reisikorraldusteenuste hulka ei arvata järgmist:

veebisaidid, mille puhul ei ole eesmärgiks reisijaga lepingu sõlmimine (st informatiivsed

lingid, reklaam) ning

lingid, millega lihtsalt teavitatakse reisijaid üldsõnaliselt täiendavatest reisiteenustest,

näiteks kui hotell või ürituse korraldaja lisab oma veebisaidile kõikide tema asukohta

transporditeenuseid pakkuvate ettevõtjate loetelu, sõltumata mis tahes broneerimisest, või

kui veebisaitidel reklaami avaldamiseks kasutatakse küpsiseid või metaandmeid.

Lõikes 2 on toodud sarnane erand nagu pakettreisimõistes (§ 7 lg 3). Ka seotud

reisikorraldusteenuse mõiste osas kehtivad pakettreiside suhtes toodud erandid (oluline osa

teenuste koguväärtusest, teenuste valimine pärast reisiteenuste osutamise algust). Nimetatud

erandid tulenevad direktiivi artikli 3 lõike 5 viimasest lõigust.

Punkt 6, millega muudetakse paragrahvi 8 lõike 2 punkti 2, täiendades seda uue tekstiosaga.

Muudatusega tehakse reisikorraldajal võimalikuks reisivahendajale oma pakettreiside

edasimüügi õiguse andmisel kajastada MTR-is reisivahendaja majandustegevuse

registreerimise numbri asemel tema äriregistri või muu asjakohase registri (nt

mittetulundusühingute või sihtasutuste registri) nimi, kood või muud andmed. Taoline

täpsustus on vajalik, kuna reisivahendajaid tulevikus eraldi MTR-is ei registreerita ning neil ei

pruugi olla majandustegevuse registreerimise numbrit (näiteks tegeleb reisivahendaja üksnes

pakettreiside vahendamisega ning ei ole MTR-is samal ajal registreeritud reisikorraldajana või

seotud reisikorraldusteenuste pakkujana).

Punkt 7, millega muudetakse paragrahvi 8 lõike 2 punkti 3. Muudatus on ajendatud asjaolust,

et senised pakettreiside vahendamisega seonduvad tegevusalad jäävad edaspidi seaduse §-st 6

välja (kehtiva TurS-i § 6 lõike 1 punktid 6–7), mistõttu puudub vajadus reguleerida

reisivahendajate poolt MTR-le esitatavaid andmeid. Andmete esitamise kohustus väljaspool

EMÜ asutatud reisikorraldaja koostatud pakettreiside edasimüügil jääb alles endisel kujul.

Punkt 8, millega muudetakse paragrahvi 15. Mahukuse tõttu on algne paragrahv jaotatud

eelnõus viieks erinevaks paragrahviks.

§ 15. Tagatise kohustus

Eelpool nimetatud muudatused seaduse kohaldamisalas (uus pakettreisi mõiste, lisandunud

seotud reisikorraldusteenused) tingivad vajaduse teha ka muudatused olemasolevas

maksejõuetusvastase kaitse süsteemis. Põhiolemuselt säilitatakse eelnõuga kehtiv ettevõtja

individuaalne garantii- ja kindlustussüsteem, kuid selles tehakse muudatused tagamaks selle

vastavus ja sobivus uutele oludele ning samuti, et lisada paindlikkust. Maksejõuetusvastase

süsteemi valiku osas kirjeldati erinevaid valikuvõimalusi VTK-s, mille tagasisidena avaldati

18

enim toetust tänase individuaalse tagatissüsteemiga jätkamiseks. Kaaluti ka teisi peamisi

Euroopas kasutusel olevaid maksejõuetuse vastaseid süsteeme (nt vabatahtlik või kohustuslik

fond, reisijapõhine kindlustussüsteem).

Lõikes 1 sätestatakse ettevõtja tagatise kohustus tema maksejõuetuse puhuks. Tagatise

kohustus tuleneb direktiivi artiklitest 17 ja 19. Tagatise kohustust selgitab täpsemalt

preambuli punkt 39, mille kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et pakettreise ostvad reisijad

on täielikult kaitstud korraldaja maksejõuetuse eest. Liikmesriigid, kus korraldajad on

asutatud, peaksid tagama, et korraldajatel on tagatis nende maksejõuetuse korral reisijate poolt

ja eest tehtud maksete tagasimaksmiseks, ja juhul, kui pakettreis sisaldab reisijatevedu, reisija

kodumaale toimetamiseks. Samuti peaks olema võimalik pakkuda reisijatele pakettreisi

jätkamist. Preambuli punkt 43 täpsustab, et lisaks peaksid seotud reisikorraldusteenuste

hankimist hõlbustavad ettevõtjad olema kohustatud pakkuma maksejõuetuse korral ette

nähtud kaitset ka saadud maksete tagasimaksmiseks ning, niivõrd kui nad on vastutavad

reisijateveo eest, reisijate kodumaale toimetamiseks, ning reisijaid vastavalt teavitama.

Direktiiv reguleerib niisiis maksejõuetusvastase kaitse ulatuse, küll aga säilitab

liikmesriikidele kaalutlusõiguse selle suhtes, kuidas tuleks maksejõuetuse korral kaitset

korraldada.

Varasema direktiiviga 90/314/EMÜ anti liikmesriikidele kaalutlusõigus määrata kindlaks, kas

pakettreisi teenuste nõuetekohase osutamise eest vastutavad vahendajad või korraldajad või

vahendajad ja korraldajad koos. Selline paindlikkus on tekitanud mõnedes liikmesriikides

mitmetimõistmist seoses sellega, milline ettevõtja vastutab asjaomaste reisiteenuste osutamise

eest. Seetõttu täpsustab uus direktiiv, et pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste

osutamise eest vastutab korraldaja, välja arvatud juhul, kui siseriiklikus õiguses on ette

nähtud, et vastutavaks peetakse nii korraldajat kui ka vahendajat (preambuli punkt 23).

Direktiivi preambuli punkt 41 lisab, et võttes arvesse pakettreisilepingu poolte ning reisijate

poolt ja nende eest tehtavate maksete kättesaamist puudutava siseriikliku õiguse ja praktika

eripärasid, peaks liikmesriikidel olema õigus nõuda vahendajatelt ka maksejõuetuse korral

ette nähtud kaitse tagamist.

Kaaludes direktiivis nimetatud eri võimaluste vahel ning võttes arvesse ka VTK-le saadud

tagasisidet, on eelnõus tehtud põhimõtteline muudatus reisivahendajate

maksejõuetusvastase kaitse nõuetest vabastamise osas. Lõikes 1 nähakse sarnaselt

direktiivis eelistatutele ette, et edaspidi peavad tagatist omama reisikorraldajad, seotud

reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustavad ettevõtjad ning reisivahendajad üksnes

juhul, kui nad pakuvad müügiks või müüvad EMÜ-välise riigi reisikorraldaja pakettreise.

Selle muudatuse tulemusel vabanevad reisivahendajad, kes müüvad teise Eesti või EMÜ-

sisese reisiettevõtja pakettreise, tagatise kohustusest. Muudatus võimaldab vähendada oluliselt

reisivahendajate koormust. Reisikorraldaja tagatis peab katma reisijate nõuded sõltumata

sellest, kas reise müüb ta ise või läbi vahendaja ning sõltumata asjaolust, kuidas on

korraldatud ettemaksude edastamine vahendajalt korraldajale. Muudatuse tulemusel võib

prognoosida, et reisikorraldajad valivad senisest suuremal määral hoolikalt oma pakettreiside

edasimüüjaid, mis võib tuua kaasa vahendajate arvu vähenemise. Ka lepinguõiguslikult lasub

vastutus pakettreisilepingu täitmise eest reisi korraldajal, mitte vahendajal ning vahendaja ei

saa mõjutada lepingus kokkulepitud teenuste osutamist.

Tagatise kohustus on ettevõtjal selleks, et juhul, kui ta ei suuda täita pakettreisilepingust või

seotud reisikorraldusteenuste osaks olevast lepingust tulenevaid kohustusi (edaspidi

maksejõuetus), oleks võimalik reisil olevad reisijad tagasi tuua ja tagastada nende poolt tehtud

19

sissemaksed. Seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustav ettevõtja peab

omama tagatist tema poolt vastu võetud maksete tagasimaksmiseks ning juhul, kui ta on ise

vastutav reisijaveoteenuse eest, siis ka reisijate kodumaale toimetamiseks. Seotud

reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustav ettevõtja niisiis ei vastuta seotud

reisikorraldusteenuse lepingute täitmise eest, välja arvatud juhul, kui ta on ise mõne teenuse

osutaja. See tähendab ühtlasi, et kui seotud reisikorraldusteenuste osaks olev leping jääb

täitmata muul põhjusel kui seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustava

ettevõtja maksejõuetuse tõttu, ei ole sellise lepingu täitmine tagatise arvel tagatud.

Ühtlasi on oluline märkida, et maksejõuetusvastase kaitse korral ei käsitleta reisiettevõtja

maksejõuetusena püsivat suutmatust täita oma kohustusti pankrotiseaduse tähenduses, vaid

maksejõuetusel TurS-i kontekstis on märksa laiem tähendus, hõlmates ka ettevõtja ajutist

suutmatust täita lepingutest tulenevaid kohustusi. Nii märgitakse ka direktiivi preambuli

punktis 39, et maksejõuetusvastane kaitse peaks olema kättesaadav niipea, kui korraldaja

likviidsusprobleemide tõttu reisiteenuseid antud hetkel või tulevikus ei osutata või osutatakse

üksnes osaliselt või kui teenuse pakkujad nõuavad, et reisijad nende eest tasuksid (n-ö

laiendatud maksejõuetuse käsitlus). Põhimõtteliselt on võimalik, et reisiettevõtja

maksejõuetus TurS-i tähenduses ei muutugi maksjõuetuseks pankrotiseaduse tähenduses, kui

reisiettevõtja on nt likviidsusprobleemidest vahepeal üle saanud. Vältimaks mõistete

segiajamist pankrotiseaduse maksejõuetuse mõistega, ei ole TurS-i sisse toodud eraldi

maksejõuetuse definitsiooni. Maksejõuetust sisustatakse faktilistest asjaoludest lähtuvalt.

Lõikes 2 täpsustatakse, et tagatise kohustus on nii Eestis asutatud ettevõtjal kui ka ettevõtjal,

kes on asutatud Euroopa Majanduspiirkonna välises riigis, kuid kes pakub müügiks või müüb

pakettreise või seotud reisikorraldusteenuseid Eestis või suunab oma tegevuse mis tahes viisil

Eestisse. Nimetatud lisandus tuleneb direktiivi artikli 17 lõike 1 viimasest lausest. Sätet

kohaldatakse ettevõtja suhtes, kes määruse (EÜ) nr 593/20087 (nn Rooma I määrus) ja

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/20128 tähenduses mis tahes viisil

suunavad oma tegevuse ühte või mitmesse liikmesriiki. Teises Euroopa Majanduspiirkonna

liikmesriigis asutatud ettevõtja, kes soovib pakettreise või seotud reisikorraldusteenuseid

Eestis müüa ja müügiks pakkuda, ei pea direktiivi kohaselt ennast Eestis asutama ega Eestis

maksejõuetusvastasele kaitsele kohalduvaid nõudeid täitma. Direktiivi artikli 17 lõike 1 ja

artikli 18 lõike 1 koosmõjus rakenduvad reisiettevõtjale tagatiskohustuse osas tema asutamise

riigi nõuded ning liikmesriigid peavad teise riigi reeglitele vastavat maksejõuetusvastast

kaitset tunnustama. Kui liikmesriigi pädeval asutusel tekib kahtlusi teise liikmesriigis asutatud

reisiettevõtja tagatise olemasolu või piisavuse suhtes, küsib ta selgitusi teise liikmesriigi

pädevalt ametiasutuselt (art 18 lg 4).

Lõigetes 3 ja 4 on toodud nõuded, mida reisiettevõtja tagatis katma peab. Sarnaselt kehtiva

õigusega peab reisikorraldaja tagatis katma reisijate tehtud ettemaksed ja juhul, kui pakettreis

sisaldab reisijavedu, siis reisija kodumaale (st reisi lähtekohta või poolte vahel muusse

kokkulepitud kohta) toimetamise kulud. Kui reisija tagasitoimetamisega seonduvalt on vajalik

korraldada tema vahepealne majutamine, peab tagatis katma ka majutamisega seonduvad

kulud. Samuti peab reisija saama reisiettevõtja maksejõuetuse puhul tagasi lunastamata

pakettreiside kinkekaartide eest tasutud maksed. Kinkekaardi ostmisel ei ole küll reisijaga

sõlmitud konkreetset pakettreisilepingut, vaid reisijal on võimalik valida talle sobiv pakettreis

ja sõlmida vastavasisuline leping ka hiljem; samas on reisija teinud kulutused, mistõttu

7 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32008R0593

8 http://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=uriserv:OJ.L_.2012.351.01.0001.01.EST&toc=OJ:L:2012:351:TOC

20

reisiettevõtja maksejõuetuse korral kasutatakse tagatist ka reisija poolt reisipaketi kinkekaardi

soetamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks. Sarnaselt täna kehtiva regulatsiooniga kuulub

tagatisest väljamaksmisele ka reisitasu ärajäänud või osutamata jäänud reisiteenuste eest.

Reisiettevõtja peab Tarbijakaitseametile, kes teostab TurS-i alusel reisiettevõtjate (sh tagatise

piisavuse) järelevalvet, tagatise piisavust tõendama.

Seotud reisikorraldusteenuste eripärast lähtuvalt on nende puhul tagatisest hüvitamisele

kuuluvate nõuete loetelu pisut teistsugune. Seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist

hõlbustava ettevõtja tagatisest hüvitatakse reisijate tehtud ettemaksed sellele reisiettevõtjale ja

juhul, kui ta on vastutav ka reisijaveo eest, siis ka reisijate tagasitoimetamise ja vahepealse

majutamise kulud. Tuleb tähele panna, et kui reisiteenus jääb osutamata tegeliku teenuse

osutaja maksejõuetuse tõttu, siis kõnesolev tagatis neid nõudeid ei kata. Näiteks kui seotud

reisikorraldusteenuse osana on ostetud nii lennupilet (seotud reisikorraldusteenuse lepingute

sõlmimist hõlbustav ettevõtja on ise vedaja) kui ka majutus sihtkohas (teenuse osutaja on

teine ettevõtja); majutusteenust aga jääb osutamata hotelli maksejõuetuse tõttu, siis ei saa

reisija majutusteenuse osutamata jätmisest tulenevat nõuet rahuldada seotud

reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustava ettevõtja tagatisest.

Lõikes 5 tuuakse uuena sisse tagatise kohustusest vabastamise asjaolud. Reisiettevõtjad, kes

on korraldanud oma tegevuse selliselt, et nende suhtes puudub vajadus tagatist kasutada, st

lõigetes 3-4 nimetatud nõuete tekkimiseks alus puudub, ei pea edaspidi tagatist omama. See

on ka kooskõlas direktiiviga, kuna direktiiv annab maksejõuetusvastase kaitse nõuetega

seonduvalt liikmesriikidele vaba otsustusõiguse abinõude valikul. Kui kehtiv TurS eeldab

kõigi reisiettevõtjate puhul vähemalt miinimumsuurusele vastava tagatise olemasolu, siis

eelnõuga see nõue kaotatakse ning tagatise kohustus võtab enam arvesse tegelikku olukorda ja

vajadusi. Eelnõu koostajate hinnangul ei kahjusta tagatisega seonduvate nõuete

paindlikumaks muutmine reisijate õigusi, küll aga, arvestades mikroettevõtete suurt osakaalu

sektoris, on muudatus neile oluliseks leevenduseks. Sätestatakse, et ettevõtjal puudub tagatise

kohustus, kui reisi eest tasumine toimub alles pärast reisiteenuste osutamist ning reis ei sisalda

reisijaveoteenust (punkt 1). Sellisel juhul puudub vajadus reisiettevõtja maksejõuetuse

olukorras reisitasude tagastamiseks ning reisijate tagasitoimetamis korraldamiseks. Punktis 2

nähakse analoogne säte ette seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustava

ettevõtja suhtes. Punktis 3 sätestatakse kooskõlas direktiivi artikliga 20, et EMÜ-välise riigi

reisikorraldaja pakettreise vahendav reisivahendaja ei pea omama tagatist juhul, kui

reisikorraldajal enesel on nende reiside katteks olemas TurS-i nõuetele vastav tagatis. Sellisel

viisil välditakse dubleeriva tagatise kohustuse seadmist nii reisikorraldajale kui

reisivahendajale.

Punkt 9, millega lisatakse seadusse paragrahvid 151–15

4.

§ 151. Nõuded tagatisele

Lõikes 1 sätestatakse tagatise piisavuse nõue ja tagatise minimaalsed suurused ning määrad.

Kehtima jääb TurS-is täna sätestatud põhimõte, et tagatis peab olema igal ajahetkel piisav

pakettreisilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks reisiettevõtja maksejõuetuse korral;

tagatise piisavuse nõue seatakse direktiivist tulenevalt ka seotud reisikorraldusteenuse

lepingute sõlmimist hõlbustavale reisiettevõtjale. Tagatise piisavuse tagamine on reisiettevõtja

kohustus. Nõuetekohase tagatise olemasolu üle teostab riiklikku järelevalvet

Tarbijakaitseamet TurS § 30 lg 1 alusel.

21

Piisavuse nõuet sisustab direktiiv (preambuli punkt 40) järgmiselt: et maksejõuetuse korral

ette nähtud kaitse oleks tõhus, peaks see katma korraldaja maksejõuetusest mõjutatud

maksmisele kuulunud eeldatava summa ning vajaduse korral kodumaale toimetamise

eeldatava maksumuse. See tähendab, et kaitse peaks olema piisav, et katta kõik reisijate poolt

või nende eest pakettreisidega seoses kõrghooajal tehtavad eeldatavad maksed, võttes arvesse

kõnealuste maksete laekumise ja reisi või puhkuse lõppemise vahelist ajavahemikku ning, kui

see on kohaldatav, reisijate kodumaale toimetamise eeldatavat maksumust. Üldiselt tähendab

see seda, et tagatis peab moodustama piisavalt suure protsendi korraldaja pakettreiside käibest

ning see võib sõltuda sellistest asjaoludest nagu müüdud pakettreiside liik, sh transpordiliik ja

reisi sihtkoht, ning mis tahes õiguslikest piirangutest või korraldaja kohustustest seoses enne

pakettreisi algust vastu võtta lubatud ettemaksete summade või ettemaksete tasumise ajaga.

Arvestades, et vajalikke kattesummasid võib arvutada kõige hilisemate ettevõtlusandmete

alusel (näiteks eelmise majandusaasta käibe alusel), peaksid korraldajad olema kohustatud

kohandama maksejõuetuse korral ette nähtud kaitset suurenenud riskide korral, sealhulgas

pakettreiside müügimahu märkimisväärse suurenemise korral. Direktiiv näeb ette ka

võimaluse, et erandlikel juhtudel võib tagatis olla piiratud. Näiteks ei pea maksejõuetuse

korral ette nähtud kaitse siiski hõlmama väga ebatõenäolisi riske, nagu mitme suurema

korraldaja samaaegne maksejõuetus, sest see mõjutaks ebaproportsionaalselt pakutava kaitse

maksumust ja vähendaks seeläbi selle tõhusust. Eeltoodu kehtib ka seotud

reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustava ettevõtja suhtes, niivõrd kui tema suhtes

ei ole sätestatud erisusi (§ 15 lg 4)

Lõikes 1 sätestatakse ka reisiettevõtja tegevusalade lõikes minimaalsed kohustuslikud tagatise

määrad. Eelnõu koostamisel analüüsiti, kas TurS peaks ka edaspidi sätestama tagatiste

miinimummäärad tegevusalade kaupa, nagu see on praegu, või tuleks miinimummäärade

sätestamisest loobuda (analüüs VTK-s). Eelnõu koostamisel asuti seisukohale, et minimaalsed

tagatise määrad võiksid TurS-is ka edaspidi sisalduda. Sellist lähenemist toetasid ka

huvirühmad VTK-le antud tagasisides. Miinimummäärale vastav tagatis on väikseim, mis

võiks eeldatavalt osutuda piisavaks õiguskuulekalt tegutseva ettevõtte maksejõuetuse korral.

Samuti on miinimummäärad ettevõtjale taganud selguse, millest lähtuda tagatise suuruse

arvestamisel. Näiteks alustaval ettevõtjal, kel puudub reaalne kogemus, ei pruugi

müügiprognoosi osas olla realistlikku ettekujutlust, mistõttu kindlaks määratud

miinimumtagatis on vähemalt esmaseks indikatsiooniks. Kui puuduvad igasugused nõuded

minimaalsele tagatisele, võib kergesti juhtuda, et ettevõtte tagatis osutub ebapiisavaks kas

teadmatusest, suutmatusest oma tegevust ette prognoosida ja hinnata, kui ka

pahatahtlikkusest. Samas ei ole miinimummäärade seadmisel lihtne leida õiglased

miinimumid kõikide ettevõtete jaoks, sest ettevõtted on väga erinevad, erinevad on

tegevusmahud, kasutatav transpordiliik, hooajalisus jms. Eelnõu koostamisel on püütud

väikeettevõtete olukorda maksimaalselt arvesse võtta ning seada tagatise minimaalsed määrad

selliselt, et need ei piiraks oluliselt väiksemate ettevõtjate võimalusi turul tegutsemiseks. Ühe

võimalusena kaaluti ka ettepanekut kehtestada seadusega reisiettevõtjate tegevusalade lõikes

fikseeritud tagatise määrad kindla summana, kuid seda lähenemist ei peetud õigeks. Nagu

eespool mainitud, on reisiettevõtjate tegevus pakettreiside müügil väga erinev ning seega võib

tekkida olukord, kus seaduses fikseeritud tagatise määrale vastavas suuruses tagatise omamise

kohustus võib osutuda osadele ettevõtjatele ülejõukäivaks, kuid samas nn suure käibega

ettevõtjatel tegutsemise kõrghooajal ei pruugi siiski olla piisav selleks, et tagada kõiki

tagatisega kaetavate kohustuste täitmine. Seetõttu on sarnaselt kehtiva TurS-iga eelnõus

sisalduva tagatisega seonduva regulatsiooni väljatöötamisel lähtutud põhimõttest, et

reisiettevõtja peab õigesti planeerima ja hindama oma tegevust, sealhulgas ka võimalikke

riske, et jääda õiguskuulekaks ka maksejõuetuse korral. Samuti on eelnõu koostamisel

22

lähtutud eeldusest, et võimalike pahatahtlikult käituvate ettevõtjate pärast, kes viivad ennast

vabatahtlikult pankrotti, ei ole põhjendatud seada tingimuseks oluliselt kõrgemate tagatise

piirmäärade kehtestamiseks. See ei oleks mõeldav teenuse seaduskuulekate osutajate

seisukohalt.

Teistes EL liikmesriikides on kasutusel nii skeemid, mis sisaldavad miinimumnõudeid

tagatise suurusele (nt Läti, Leedu, Ungari, Poola, Suurbritannia, Hispaania, Tšehhi, Austria,

Rumeenia), kui ka skeemid, mis miinimume ei kehtesta (Saksamaa, Soome, Prantsusmaa).

Eelnõu koostamise ajal ei olnud teiste riikide planeeritavad seadusemuudatused teada,

mistõttu puudus võimalus eelnõusid võrrelda ning lähtuti võrdlusest kehtiva õigusega.

Riikides, kus tagatise miinimummäärasid ei ole kehtestatud, on tarbijate kaitse tagamiseks

tavaliselt võetud kasutusele muud kompenseerivad meetmed. Nt Saksamaal on tagatud

reisijate täielik kaitse seeläbi, et kõik tekkinud kahjud hüvitatakse täies ulatuses (mis võib olla

suurem esialgsest reisitasust). Kehtestatud tagatise miinimumsuurused on EL-i liikmesriikides

väga erinevad, jäädes vahemikku 3-30% pakettreiside müügist.

Võrreldes kehtiva seadusega ei ole muutunud tagatise suuruse arvestamise alus, milleks on

endiselt reisiettevõtja aastane planeeritav pakettreiside kogumüük. Samuti säilitatakse

senised kehtivad protsendi määrad ja minimaalsed summad, mis ei sõltu reisiettevõtja

tegevusmahust. Viimane on vajalik eelkõige juhtudel, kui näiteks reisiettevõtja planeeribki

oma tegevuse teatud ajavahemikul piiratud arvu reisipakettidele, mille puhul reisiettevõtja

maksejõuetuse korral on vaja rakendada oluliselt suuremaid rahalisi vahendeid reisiettevõtja

kohustuste täitmiseks reisijate ees, kui seda oleks olnud juhul, kui reisiettevõtja tegevus oleks

ühtlaselt jaotunud kogu aasta peale. Oluliseks riskiteguriks reisiettevõtjate tagatisega seotud

regulatsiooni kehtestamisel on nende tegevuse hooajalisus, mille tõttu on riskid täita

pakettreisilepingust tulenevad kohustused reisija ees oluliselt suuremad hooaja

kõrgperioodidel. Näiteks suureneb oluliselt pakettreiside arv koolivaheaegadel, kusjuures

nende müügiperiood on oluliselt pikem kui nende toimumise periood. Eelnõu koostamisel

analüüsiti ka vajadust kehtivaid protsendimäärasid ja minimaalseid summasid suurendada,

kuid vähemalt esialgu sellest mõttest loobuti. Väga väikeste ettevõtjate (nt elustiiliettevõtted)

jaoks võivad praegusedki minimaalsed tagatisemäärad osutuda liiga kõrgeks (uuringu

kohaselt 6% ettevõtetest).

Lõikes 1 taasesitatakse kehtiva TurS-i tegevusalad ja tagatise minimaalsed kohustuslikud

määrad järgmiste muudatustega:

Punkt 1 – väljaspool Eestit osutatavaid reisiteenuseid ning tellimus- või liinilendu sisaldavate

reisiettevõtja enda koostatud pakettreiside müügiks pakkumise ja müügi korral peab tagatis

olema vähemalt 7 protsenti tema planeeritavast aastasest pakettreiside kogumüügist, kuid

mitte vähem kui 32 000 eurot (kehtivas TurS-is sama). Arvestatud on asjaoluga, et

reisiettevõtja maksejõuetuse korral on reisiettevõtja risk liinilendu sisaldava pakettreisi ja

tellimuslendu sisaldava pakettreisi puhul sarnane;

– Eestis ja väljaspool Eestit osutatavaid reisiteenuseid sisaldavate Euroopa

Majanduspiirkonna välise riigi reisiettevõtja pakettreiside müügiks pakkumise ja müügi korral

on tagatise nõuded samad Eesti reisikorraldaja enda koostatud pakettreiside müügiks

pakkumise ja müügil kehtestatud tagatise nõuetega (kehtivas TurS-is sama). Selline

lähenemine põhineb asjaolul, et väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda ei ole tagatise nõuet

kehtestatud, mistõttu Eesti reisiettevõtja, kes pakub müügiks ja müüb näiteks Vene või

Valgevene reisiettevõtja pakettreisi, vastutab reisija ees selle pakettreisiga võetud kohutuste

täitmise eest.

23

Punkt 2 – väljaspool Eestit osutatavaid reisiteenuseid, välja arvatud tellimus- või liinilendu

sisaldavate reisiettevõtja enda koostatud pakettreiside müügiks pakkumise ja müügi korral

peab tagatis olema vähemalt 7 protsenti reisiettevõtja planeeritavast pakettreiside

kogumüügist, kuid mitte vähem kui 13 000 eurot (kehtivas TurS-is sama). Tagatise

seisukohalt on oluline eristada pakettreisis sisalduva lennutranspordi ja muu transpordi osas,

kuna kulutused reisiettevõtja makseraskuste korral tema võetud kohustuste täitmiseks on

lennutranspordi korral oluliselt suuremad kui näiteks bussitranspordi korral.

Punkt 3 – seotud reisikorraldusteenuste müügiks pakkumisel ja müügil peab tagatis olema

vähemalt 3 protsenti reisiettevõtja planeeritavast seotud reisikorraldusteenuste kogumüügist,

kuid mitte vähem kui 13 000 eurot. Eelduseks on võetud, et seotud reisikorraldusteenuse

lepingute sõlmimist hõlbustava ettevõtja maksejõuetusvastase kaitse pakkumisega kaasnevad

kohustused on väiksemad kui reisikorraldajal, piirdudes vaid tema enese maksejõuetusest

tekkivate nõuetega ning mitte teiste teenuse pakkumises osalevate ettevõtjate maksejõuetusest

tingitud nõuetega (nagu see on reisikorraldaja puhul). Riske vähendab ka asjaolu, et enamasti

on seotud reisikorraldusteenuseid müüv ettevõtja ka tegelik teenuse osutaja (nt lennuettevõtja,

autorendiettevõtja, majutusteenust osutav ettevõtja).

Lõigetes 2 ja 3 tuuakse minimaalse tagatise suuruse arvutamise juhised olukorras, kus

reisiettevõtjal eelmises kalendriaastas pakettreiside või seotud reisikorraldusteenuste müük

puudus (nt alustav ettevõtja) või ta on prognoosinud tulevaks aastaks eelmise aastaga

võrreldes väiksema kogumüügi. Reisiettevõtja, kellel eelmisel aastal müük puudus, võtab

minimaalse tagatise arvutamisel aluseks planeeritava pakettreiside või seotud

reisikorraldusteenuste prognoosi eelolevaks aastaks (lg 3). Reisiettevõtja, kes prognoosib

eelolevaks aastaks väiksemat müüki kui see oli möödunud aastal, peab edaspidi võtma

minimaalse tagatise arvutamisel aluseks möödunud aasta tegeliku müügi. Selline nõue on

lisatud praktilistel kaalutlustel vältimaks alaprognoosimisest tulenevat liiga väikeste tagatiste

seadmist ja reisijate riskide suurenemist. Näiteks oli 2014. a andmetel 275-st tagatise

kohustusega reisiettevõtjast koguni 174 reisiettevõtjat alaprognoosinud pakettreiside müüki.

Keskmiselt alahinnati uuringu andmetel pakettreiside müüki 125 000 euro võrra (minimaalselt

137 euro ja maksimaalselt 3 mln euro võrra).

Lõikes 4 on toodud tagatise liigid, mille vahel reisiettevõtja saab valida - nendeks on

kindlustus ja garantii. Ka kehtiva TurS-i kohaselt aktsepteeritakse vaid kindlustust ja

garantiid, küll aga saab see eelnõuga selgemini reguleeritud. Tagatise liigil on oluline tähtsus,

kuna sellest sõltub, kas reisiettevõtja maksejõuetuse ilmnemisel on tagatis reaalselt olemas

ning koheselt kasutatav. Need tingimused on täidetud vaid juhul, kui tagatise andjaks on

kolmas isik ning tagatis ei ole reisiettevõtja igapäevases majandustegevuses kasutatav. Eelnõu

koostamisel analüüsiti ka täiendavate tagatise liikidena fondi ning Tarbijakaitseameti juurde

deposiitkonto loomist, viimast nii eraldiseisva tagatise liigina kui ka vaid ajutise tagatise

suurendamise meetmena. Fondi-lahendus jäi käesolevast eelnõust välja sektori vähese huvi ja

valmiduse tõttu solidaarsel alusel toimuva maksejõuetusvastase kaitse süsteemi vastu. Samuti

leiti arutelude käigus, et ka deposiitkonto loomine Tarbijakaitseameti juurde ei ole

otstarbekas. Sellega kaasnev halduskoormuse kasv ei kaaluks üles loodetavat kasu. Tagatise

operatiivse suurendamise osas puudub turutõrge, mida kinnitab ka läbiviidud uuring. Viidatud

uuringust järeldub, et kiire tagatise suurendamine võib olla probleemiks mõnedele

ettevõtjatele, kes ei ole suutnud tagatist õigesti planeerida või kes on tagatise andja vaatest

kõrgema riskitasemega. On väga oluline, et reisiettevõtja planeerib tagatise vajadust õigesti ja

õigeaegselt. Selles osas saab Tarbijakaitseamet aidata reisiettevõtjaid nõustamis- ja

24

teavitustööga. Pole põhjust eeldada, et riik toimiks tagatise andja ja haldajana tõhusamalt kui

erasektor.

Lõikes 5 tuuakse analoogselt kehtiva TurS-iga loetelu isikutest, kes võivad olla tagatise

andjaks. Lisaks krediidiasutusele ja kindlustusseltsile on loetelu laiendatud ning lisatud on ka

finantseerimisasutused. Seeläbi laienevad reisiettevõtja võimalused tema jaoks sobivama

teenusepakkuja valikul.

Lõigetes 6 ja 7 on esitatud tingimused, millele tagatis vastama peab, ning sätestatakse, et

nimetatud tingimustega vastuolus olevad või muul viisil tagatise kasutamist piiravad

tingimused loetakse tühiseks. Nõuded tagatisele on vajalikud üheltpoolt reisiettevõtja

teavitamiseks, kuidas seada nõuetekohane tagatis, teisalt aitab ära hoida olukordi, kus ühe

tagatise lõppedes ei ole järgmiseks perioodiks tagatist veel seatud või ei ole tagatist muul

põhjusel praktikas võimalik kasutada (nt kui seda välistavad või piiravad muud

lepingutingimused).

Lõikes 8 taasesitatakse kehtiva TurS-i § 15 lg 5, mis reguleerib mitmel tegevusalal

tegutsemist.

Lõikes 9 sätestatakse kehtiva TurS-i § 15 lõikes 6 sisalduv nõue, mille kohaselt peab

reisiettevõtja oma tagatise piisavust hindama ja tagatist vajadusel suurendama. Hindamise

kohustust ei saa praktilistel põhjustel reisiettevõtja eest keegi teine täita, sealhulgas ka mitte

tema tegevuse üle järelevalvet teostav asutus või tagatise andja, kes paratamatult ei saa tunda

reisiettevõtte äritegevust sellise põhjalikkusega nagu reisiettevõtja ise. Seetõttu on väga

oluline, et reisiettevõtja hindaks oma tegevusega seotud riske õigesti.

§ 152. Pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste aruanne

Paragrahvis taasesitatakse sisuliselt kehtiva TurS § 15 lõiked 7–8, täiendades regulatsiooni

direktiivist tulenevalt seotud reisikorraldusteenustega.

Lõikes 1 sätestatakse reisiettevõtja kohustus esitada Tarbijakaitseametile kvartaalselt

pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste kogumüügi aruanne. Sama kohustus sisaldus ka

kehtivas TurS-is, mida käesolevas eelnõus täiendatakse üksnes seotud reisikorraldusteenuste

müügiandmete lisandumise võrra. Reisiettevõtjate aruanded on vajalikud järelevalve

hõlbustamiseks ning reisiettevõtja tegevuse hindamiseks.

Lõikes 2 defineeritakse pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste kogumüük. Võrreldes

kehtiva TurS-iga on lisandunud viide seotud reisikorraldusteenustele.

§ 153. Tagatise kasutamine

Paragrahvis taasesitatakse sisuliselt kehtiva TurS § 15 lõiked 9–11, täiendades regulatsiooni

direktiivist tulenevalt seotud reisikorraldusteenustega ning osaliselt ka kehtivat raamistikku

täpsustades.

Lõikes 1 sätestatakse reisiettevõtja kohustus viivitamatult teavitada Tarbijakaitseametit

suutmatusest täita pakettreisilepingust või seotud reisikorraldusteenuse lepingust tulenevaid

kohustusi.

25

Lõigetes 2–3 reguleeritakse Tarbijakaitseameti kohustusi tagatise kasutamisega seoses. .

Kooskõlas uue direktiiviga täiendatakse tagatise kasutamise regulatsiooni võimalusega

tagatise arvelt pakettreisi jätkamisega, kui see osutub võimalikuks . Selline lisandus tuleneb

direktiivi artikli 17 lõikest 1, et võimaluse korral peaks pakkuma reisijatele pakettreisi

jätkamist. Teatud juhtudel võib pakettreisi jätkamine olla otstarbekam ning tuua kaasa

väiksema tagatisest väljamaksmise vajaduse. Näiteks võib see olla põhjendatud olukorras, kus

reisikorraldaja on suurema osa reisiteenuste eest tegelikule teenuse osutajale juba tasunud,

mistõttu otstarbekam on hüvitada tagatisest konkreetne reisiteenus reisi ennast katkestamata,

ka oleks see reisija suhtes eelistatavam lahendus. Reisi jätkamise võimalikkust tuleb praktikas

siiski hinnata juhtumipõhiselt ning tagatise kasutamisel tuleb reisija soovide kõrval võtta

arvesse ka tegelikke võimalusi. Praktikas toimub tagatise kasutamise menetlus tavaliselt

kiiresti (keskmiselt 3-4 kuud).

Lõikes 4 on toodud kaks volitusnormi. Punktis 1 sisaldub reisiettevõtja poolse pakettreisi

kogumüügi aruannete esitamise kohustusega seonduvalt võimalus valdkonna eest vastutaval

ministril kehtestada pakettreisi ja seotud reisikorraldusteenuste kogumüügi aruande vorm.

Kehtiva TurS-i alusel on juba kõnealune vorm kehtestatud9, kuid see vajab täpsustamist

andmete esitamise osas seotud reisikorraldusteenustega seonduvalt. Samuti võib punkti 2

kohaselt valdkonna eest vastutava minister kehtestada tagatise kasutamise korra, kui peaks

tekkima vajadus täpsustada seadusega sätestatut.

§ 154. Kontaktpunkt

Paragrahvis sätestatakse, et direktiivi artiklis 18 nimetatud kontaktpunktiks ning artikli 18

lõigetes 2-4 nimetatud ülesannete täitjaks Eestis on Tarbijakaitseamet. Nimelt kohustatakse

direktiivi artikliga 18 (lg 2-4) liikmesriike määrama kesksed kontaktpunktid, et hõlbustada

halduskoostööd ja järelevalvet eri liikmesriikides tegutsevate reisikorraldajate üle. Kesksed

kontaktpunktid peavad üksteisele kättesaadavaks tegema kogu vajaliku teabe oma siseriiklike

maksejõuetusevastase kaitse nõuete kohta ja selle üksuse või nende üksuste nimed, kes

tagavad nende territooriumil asutatud korraldajatele kaitse maksejõuetuse korral.

Kontaktpunktide ülesandeks on võimaldada üksteisele juurdepääsu kõikidele olemasolevatele

nimekirjadele, milles on loetletud nende maksejõuetusevastase kaitsega seotud nõuetele

vastavad korraldajad. Kõik kõnealused nimekirjad peavad olema üldsusele kättesaadavad,

sealhulgas internetis. Artikli 18 lg 4 reguleerib mõningal määral ka keskse kontaktpunkti

töökorda ning päringutele vastamise tähtaegu.

Praktilistel kaalutlustel on otstarbekas, et kontaktpunkti ülesandeid täidab ettevõtjate üle

järelevalvet teostav asutus. Nimetatud ülesannete täitmisega seoses tuleb teha mõningaid

muudatusi Tarbijakaitseameti töökorralduses ning kohandada vastavalt veebilehte (päringute

vastuvõtmine ja menetlemine, nõutava info kuvamine).

Punkt 10, millega tehakse täpsustus majutusteenuse mõistes § 17 lõike 3 punktis 2, jättes

sealt välja viite VÕS-ile. Kehtima jääb põhimõte, mille kohaselt majutamist, mille puhul

sõlmitakse eluruumi üürileping (ehk elukoha tagamise otstarve), ei loeta majutusteenuseks.

Eelnõuga jäetakse välja piirang, mille kohaselt üle 3 kuu kestvat majutust ei loeta enam

majutuseks (vaid üürilepinguks). Sellise vaheteo tegemiseks puudub nüüdisajal praktiline

vajadus ning küsitav oleks ka 3-kuu piiritluse vastavus uuele direktiivile.

9 https://www.riigiteataja.ee/akt/112112015001

26

Punkt 11, milles tehakse § 26 lõike 5 punktis 4 terminoloogiline täpsustus, muutes sõnad

„sõitjateveo teenus“ sõnaks „reisijaveoteenus“. Nii tagatakse, et seaduses on läbivalt kasutusel

sarnane terminoloogia.

Punkti 12 täiendatakse TurS-i §-s 36 sisalduvaid rakendussätteid lõikega 15, mille kohaselt

antakse tegutsevatele reisiettevõtjatele üleminekuaeg MTR-s olevate andmete vastavusse

viimiseks seadusega sätestatud nõuetega. Muudatuste tegemiseks antakse reisiettevõtjatele

aega 3 kuud seaduse jõustumisest arvates, mis on piisav aeg nii reisiettevõtjatele kui ka

MTR-s vastavate toimingute tegemiseks.

Punkt 13, millega muudetakse seaduse normitehnilist viidet.

§ 2. Võlaõigusseaduse muutmine

Punktiga 1 muudetakse § 4061 lõiget 9, et tagada selle täpne kooskõla Euroopa Komisjoni

direktiiviga 2011/90/EL. Nimelt on komisjon kontrollinud selle direktiivi ülevõtmist Eestis

ning juhtinud tähelepanu ühele ebatäpsusele seoses direktiivi lisa punktiga i. Kuigi direktiivi

eestikeelne versioon seda ei kajasta, on direktiivi originaaltekstis viidatud nii olukorrale, kus

kindla ajavahemiku kui ka kindla summa piires pakutakse tarbijale erinevaid intressimäärasid

ja tasusid. Kehtiv lõige 9 ei sisalda viidet kindlale summale ega ole seetõttu direktiiviga

2011/90/EL täielikult kooskõlas. Kooskõla tagamiseks tuleb lõiget 9 vastavalt täiendada.

Näitena, kus vastav eeldus kohalduks, võib tuua olukorra, kus krediidilimiit on 2000 eurot.

Kui tarbija võtab krediiti kasutusele alla 1000 euro, siis on intressimäär 0,1%, kui aga tarbija

võtab krediiti kasutusele üle 1000 euro, rakendub kõrgem intressimäär 10%. Muudatuse

tulemusel tuleb ka sellisel juhul tervikuna krediidi kulukuse määra arvutamisel lähtuda

kõrgemast intressimäärast.

Punkt 2, millega muudetakse 44. peatüki pealkirja, kuna kõnealune peatükk hakkab pärast

direktiivi ülevõtmist reguleerima lisaks pakettreisidele ka seotud reisikorraldusteenuste

lepinguid. Seetõttu lisatakse pealkirja viide seotud reisikorraldusteenustele.

Punkt 3, millega täiendatakse VÕS-i §-ga 8651, mis määratleb reisiteenuse. Kehtivas õiguses

on erinevad reisiteenused loetletud § 866 lõikes 2. Kuivõrd § 866 reguleerib üksnes

pakettreisilepingutega seonduvat, aga uuest direktiivist tulenevalt on reisiteenuste definitsioon

asjakohane nii pakettreiside kui ka seotud reisikorraldusteenuse puhul, viiakse selguse

huvides reisiteenuste määratlus eraldi paragrahvi. Paragrahviga 8651 võetakse üle direktiivi

artikli 3 punkt 1.

Punkt 1 vastab kehtiva § 866 lõike 2 punktile 1.

Punkt 2 vastab oma põhisisult kehtiva § 866 lõike 2 punktile 2, kuid tulenevalt direktiivi

artikli 3 punkti 1 alapunktis b sätestatust on täpsustatud, et silmas on peetud majutust, mis ei

ole olemuslikult reisijaveo osa ja mida ei kasutata elukohana. Preambuli punktis 17 on näitena

olukorrast, millal ei tohiks majutust elukoha tagamiseks käsitada direktiivi tähenduses

majutusena, toodud majutus pikaajalisteks keelekursusteks.

Punktis 3 on tulenevalt direktiivi artikli 3 punkt 1 alapunktis c sätestatust toodud eraldi

reisteenusena välja autode ja mootorrataste üürimine. Seni on see olnud paigutatav § 866

lõike 2 punktis 3 nimetatud muude teenuste alla, kuid kuna uues direktiivis on see sõnaselgelt

eraldi välja toodud, sätestatakse see ka §-s 8651 eraldiseisvalt.

27

Eelnõus on viidatud asjakohaste direktiivide konkreetsetele sätetele, sest kuivõrd nende

ülevõtmine riigisisesesse õigusesse ei ole toimunud üks ühele, ei ole võimalik teha täpselt

samasisulist viidet riigisisesele õigusele.

Punkt 4 on vajalik direktiivi artikli 3 punkt 1 alapunkti d ülevõtmiseks, mille kohaselt võib

reisiteenus olla ka muu turismiteenus, mis ei ole olemuslikult eelmistes punktides nimetatud

teenuste osa. See punkt vastab kehtivas õiguses § 866 lõike 2 punktile 3, kuid erinevalt

kehtivast õigusest on eelnõus täpsustatud, et tegemist peab olema „turismiteenusega“, mitte

lihtsalt „muu teenusega“.

Muu turismiteenus on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb hinnata üksikjuhtumi asjaolude

valguses. Võimalikud näited muudest turismiteenustest on direktiivi preambuli punkti 18

kohaselt piletid kontsertidele, spordiüritustele, ekskursioonidele või teemaparkidesse, giidiga

ringkäigud, suusamäe pääsmed ja spordivarustuse (nt suusavarustuse) üürimine,

spaahooldused jne. Turismiteenuse mõistet on sisustatud ka TurS §-s 2, milles on sarnaselt

direktiivis ette nähtuga turismiteenuste loetelu esitatud mitteammendavana. Oluline on aga

panna tähele, et eelnõukohases § 866 lõikes 23 ja § 866

1 lõikes 2 on sätestatud piiranguid

sellele, millal moodustab muu turismiteenus kogumis teiste reisiteenustega vastavalt kas

pakettreisi või seotud reisikorraldusteenused (vt täpsemalt § 866 lõike 23 ja § 866

1 lõike 2

selgitus seletuskirjas).

Lisaks on oluline, et iseseisvate reisiteenustena ei käsitata teenuseid, mis on olemuslikult

mõne muu reisiteenuse osad. Selliste teenuste hulka kuuluvad direktiivi preambuli kohaselt

näiteks reisijateveo osana pakutav pagasivedu, väiksemad transporditeenused (nt reisijatevedu

giidiga ringkäigu osana; hotelli ja lennujaama või raudteejaama vaheline kohalevedu),

majutuse osana pakutav toitlustamine, joogid ja koristamine või juurdepääs hotellikülastajate

jaoks avatud kohapealsetele rajatistele (nt bassein, saun, spaa või jõusaal). See tähendab

ühtlasi, et juhtudel, kui erinevalt ristlusest pakutakse maanteed, raudteed, vee- või õhuteed

pidi toimuva reisijateveo osana ööbimisega majutust, ei tuleks majutust käsitada iseseisva

reisiteenusena, kui põhiteenus on reisijavedu.

Näitlik loetelu võimalikest muudest turismiteenustest on esitatud TurS-i § 2 lõikes2.

Punkt 4, millega muudetakse § 866 lg 1-2. Üks eelnõuga kaasnevatest olulisematest

muudatustest on kehtiva pakettreisi määratluse laiendamine. Direktiivi artikli 3 lõike 2

ülevõtmiseks tuleb muuta ja täiendada VÕS-i §-i 866.

§ 866 lõige 1 sisaldab endiselt pakettreisilepingu definitsiooni ning olulisi muudatusi siin

võrreldes kehtiva õigusega ei kavandata, küll aga on vajalikud mõned täpsustused.

Tulenevalt direktiivi artikli 3 lõikest 8 peab reisikorraldaja olema ettevõtja. VÕS § 1 lõikes 6

sätestatud ettevõtja definitsioon kattub direktiivi artikli 3 punktis 7 sätestatud ettevõtja

definitsiooniga. Erinevalt kehtivast õigusest viidatakse seetõttu eelnõukohases lõikes 1

reisikorraldajale kui ettevõtjale. See kitsendab mõnevõrra reisikorraldaja määratlust.

Kuna lõigetes 2 ja 21 defineeritakse nii või teisiti pakettreis reisiteenuste kogumina, siis

jäetakse teksti lihtsustamise huvides lõikest 1 välja viide reisiteenuste kogumile ning

viidatakse üksnes pakettreisile.

§ 866 lõiget 2 muudetakse, et tagada direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a ülevõtmine. Eelnõu

kohaselt on pakettreis vähemalt kahe eri liiki reisiteenuse kogum samaks reisiks, kui

reisiteenuste kogumi on pannud kokku üks ettevõtja, sealhulgas reisija soovil või valikul enne

ühe lepingu sõlmimist kogu reisiteenuste kogumi kohta. Selles määratluses ei ole suuri

erinevusi võrreldes varasemas direktiivis ning kehtivas VÕS-is (ja TurS-is) sätestatuga. See

hõlmab ettekorraldatud pakettreisid ning reisija soovil või valikul koostatud pakettreisid, kui

28

reisiteenused paneb ühtseks pakettreisiks kokku üks ettevõtja. Mõiste sisustamisel on

tuginetud ka Euroopa Liidu Kohtu lahendile, mille kohaselt ei tohiks olla vahet, kas

reisiteenuseid kombineeritakse enne kontakti reisijaga või reisija soovil või tema tehtud valiku

alusel10

. Samasugune tõlgendus on esitatud ka VÕS-i kommenteeritud väljaandes11

. Eelnõuga

tuuakse võimalus, et reisiteenuste kogum on pandud kokku reisija soovil või valikul, direktiivi

artikli 3 lõike 2 punki a täpseks ülevõtmiseks ka VÕS-is sõnaselgelt välja.

Nagu juba eespool selgitatud, ei ole erinevad võimalikud reisiteenused, mille kombineerimisel

võib tekkida pakettreis, enam loetletud kõnealuses lõikes, vaid viidud § 8651 (vt täpsemalt §

8651 seletus). Samuti ei ole kõnealuses lõikes enam viidatud paketi vähemalt 24-tunnisele

kestusele, kuid sama põhimõte tuleb välja § 8662 lõikest 1.

Punkt 5, millega täiendatakse §-i 866 lõigetega 21–2

6.

Paragrahvi 866 täiendamine lõikega 21 on vajalik direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti b

ülevõtmiseks. Selle lõike kohaselt on pakettreis teatud tingimustel vähemalt kahe eri liiki

reisiteenuse kogum samaks reisiks, ka siis, kui reisija sõlmib eraldi lepingud üksikute

reisiteenuste osutajatega. Erinevad tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et tegemist

oleks pakettreisiga, on sätestatud lõike 21 punktides 1–5.

Lõikes 21 nimetatud juhtudel võib olla tegemist nii ühe ettevõtja kui ka mitme ettevõtja

koostöös pakutavate reisiteenustega. Pakettreisi määratluse säärane täpsustamine on tingitud

asjaolust, et teatud viisil reisiteenuste esitamisel või lepingu sõlmimisel võib reisijatel tekkida

õigustatud ootus kaitsele. Siinjuures on oluline rõhutada, et punktide 1–5 kriteeriumid on

esitatud alternatiivsetena, mistõttu pakettreisina määratlemiseks piisab juba ühe kriteeriumi

täitmisest. Oluline on ka märkida, et samad põhimõtted kohalduvad olenemata sellest, kas reis

broneeritakse reisibüroos kohapeal või internetis, erandiks on vaid punkt 5, mis kohaldub

olemuslikult ainult internetis lepingute sõlmimisele.

Punkt 1 hõlmab pakettreisi alla ka erinevate reisiteenuste lepingute sõlmimise ühes

müügikohas (reisibüroos kohapeal või veebipoes), kui reisiteenuste valik on tehtud enne

maksmise kohta nõusoleku andmist. Siin on Euroopa Komisjoni selgitusel silmas peetud

olukorda, kus reisiteenuste valimine toimub ühe broneerimisprotsessi käigus. Müügikoha

termin on sisustatud kõnealuse paragrahvi lõikes 26 (vt täpsemalt allpool).

Reisija võib praktikas anda tihti nõusoleku maksta samaaegselt makse tegemisega (p.2), kuid

see võib olla ka nõusolek maksta teenuse eest hiljem. Pakettreis võib moodustuda näiteks

internetis teenuste pakkumisel selliselt, kui reisija teeb valiku mitme reisiteenuse kohta (lisab

ostukorvi), enne maksmist kuvatakse talle lõpphind (ehk koguhind) ning reisija sooritab

makse. Selleks, et antud näite puhul ei oleks tegemist pakettreisiga, peavad müüjad väga

selgelt eristama eraldi valimise ja eraldi maksmise (st üks broneerimine peab olema lõpule

viidud enne, kui hakatakse teist teenust valima). Sama kehtib ka reisiteenuste pakkumisel

reisibüroos kohapeal. Nt reisija teeb reisibüroos kohapeal valiku mitme reisiteenuse kohta

ning avaldab nõusoleku maksta. Kui tehtud on vaid ühe reisiteenuse broneering ja reisija

10

Euroopa Liidu Kohtu 30. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-400/00: Club Tour, Viagens ja Turismo SA vs. Alberto Carlos Lobo Gonçalves Garrido ja Club Med Viagens Ld.a (ECLI:EU:C:2002:272), arvutivõrgus kättesaadav: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf;jsessionid=9ea7d2dc30d51ede01d25e93433286d5ae422168dccc.e34KaxiLc3qMb40Rch0SaxyKc350?text=&docid=47312&pageIndex=0&doclang=EN&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=173564 (23.01.2017). 11

P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Kirjastus Juura, 2009, lk 444.

29

avaldab nõusolekut maksta vaid selle ühe teenuse eest, ei ole tegemist pakettreisiga. Kui

reisija valib rohkem teenuseid (seejuures esimese teenuse broneerimine ei ole veel lõpuni

jõudnud) ja on nõustunud kas kogusumma või vähemalt ühe teenuse eest tasumisega, on see

pakettreis (ka juhul, kui teise, hilisema teenuse eest esitatakse eraldi arve). Sama müügikoha

külastuse käigus võidakse sõlmida samaks reisiks kas pakettreisileping või seotud

reisikorraldusteenuste osaks olev(ad) leping(ud), sõltuvalt sellest, kas järgmise teenuse

valimise ajaks on eelneva teenuse broneerimine jõudnud lõpule. Olukorras, kui reisija on ühe

broneerimise lõpule viinud ning tasunud teenuse eest, aga seejärel, lahkumata reisibüroost,

valib täiendava reisiteenuse ja teeb eraldi makse, ei ole enam tegemist pakettreisiga, vaid

seotud reisikorraldusteenuse osaks oleva lepinguga (põhjusel, et esimese reisiteenuse

broneering oli enne järgmise teenuse valimist jõudnud lõpule). Siiski, tuleb silmas pidada, et

kui hoolimata erinevatest broneeringutest võimaldatakse reisijal teenuse eest siiski tasuda ühe

maksega, siis käsitatakse seda pakettreisina punkti 2 tähenduses (tasu võtmine koguhinna

alusel). Broneerimine tuleb lugeda lõpule viiduks sellega, kui see on muutunud reisija jaoks

siduvaks.

Punkti 2 kohaselt on pakettreisiga tegemist samuti juhul, kui reisikorraldaja teeb pakkumise,

sõlmib lepingu või võtab nende teenuste eest tasu ühtse või koguhinna alusel. Praktikas toob

see kaasa pakettreiside kohta sätestatu kohaldumise, kui ettevõtja võimaldab reisijatel

erinevaid reisiteenuseid valida ning seejärel nende eest tasuda koguhinna alusel (nt ühes

ostukorvis või ühe maksega). Ühe arve esitamine erinevate reisiteenuste eest või erinevate

reisiteenuste eest ühe maksega tasumise võimaldamine toob kaasa reisiteenuste käsitlemise

pakettreisina. Pakettreisi kohta eraldi esitatud arved ei muuda samas pakettreisi üksikuteks

reisiteenusteks ega seotud reisikorraldusteenusteks. Nagu eelpool öeldud, esinevad punktides

1 ja 2 nimetatud kriteeriumid praktikas sageli üheaegselt, kuid ei pruugi seda teha.

Punkti 3 kohaselt on hõlmatud pakettreisi määratlusse teenused, mida reklaamitakse või

müüakse pakettreisi nimetuse või sellesarnase nimetuse all, mis viitab asjaomaste

reisiteenuste tihedale omavahelisele seosele. Kõnealused sarnased nimetused võivad olla

näiteks „kombineeritud pakkumine”, „kõik hinnas” (all-inclusive) või „täisteenus” (all-in

arrangement).

Punkt 4 hõlmab pakettreiside kinkekaarte, mis on hõlmatud ka kehtivas TurS-is. Direktiivis

on seda selgitatud põhjenduspunktis 11. Pakettreisina käsitatakse reisiteenuste kombineerimist

pärast lepingu sõlmimist, millega ettevõtja annab reisijale õiguse valida teenuseid eri liiki

reisiteenuste seast, näiteks pakettreisi kinkimise korral.

Punkt 5 käsitleb omavahel seotud internetipõhiste broneerimistoiminguga sõlmitud

reisiteenuselepinguid eri ettevõtjatega. Pakettreisi alla hõlmatakse selline reisiteenuste

kombineerimine juhul, kui reisija nimi, makse tegemiseks vajalikud andmed (nt

krediitkaardinumber) ja meiliaadress antakse ühelt ettevõtjalt teisele edasi ja teine leping

sõlmitakse 24 tunni jooksul pärast esimese reisiteenuse broneeringu kinnitamist.

See ärimudel ei ole Eestis veel laialt levinud ning vähemalt esialgu puudutab väikest osa

ettevõtjaist. Pakettreisi eristab seotud reisikorraldusteenustest (§ 8661) asjaolu, et pakettreisi

kohustuslikuks tunnuseks on reisija andmete edastamine teisele ettevõtjale. Seotud

reisikorraldusteenuste puhul ei oma reisija andmete edastamine tähtsust.

Selle punkti kohaldamisel on oluline kõnealuse paragrahvi lõikes 23 sätestatu, mis täpsustab,

et seda tüüpi pakettreiside puhul loetakse reisikorraldajaks see ettevõtja, kes edastab reisijat

puudutavad andmed teisele ettevõtjale.

30

Paragrahvi 866 täiendamine lõikega 22 on tingitud direktiivi artikli 3 lõike 3 ülevõtmise

vajadusest. Artikli 3 lõige 3 defineerib pakettreisilepingu järgmiselt: pakettreisileping on

leping pakettreisi kui terviku kohta või kui pakettreisi pakutakse eraldi lepingute alusel, siis

kõik lepingud, mis hõlmavad pakettreisis sisalduvaid reisiteenuseid. Selle definitsiooni

esimene pool on juba kaetud kõnealuse paragrahvi lõikega 1, kuid teise poole ülevõtmiseks

sätestatakse lõikes 21, et käesoleva paragrahvi lõikes 2

1 nimetatud juhul sõlmitud

reisiteenuselepingud loetakse üheks pakettreisilepinguks.

§ 866 lõige 23. Direktiivi artikli 3 lõike 8 kohaselt on reisikorraldaja ettevõtja, kes

kombineerib ja müüb või pakub müügiks pakettreise ka otse või teise ettevõtja kaudu või koos

temaga; või ettevõtja, kes edastab reisijat puudutavad andmed teisele ettevõtjale kooskõlas

punkti 2 alapunkti b taandega v. Definitsiooni esimene pool ei vaja VÕS-i raames ülevõtmist,

kuivõrd see, kes on reisikorraldaja, on tuletatav § 866 lõikes 1 sätestatud pakettreisilepingu

määratlusest. Täiendavaid selgitusi leiab selle kohta direktiivi preambuli punktist 22, kus on

välja toodud, et pakettreisi peamine tunnus on see, et üks ettevõtja vastutab korraldajana

pakettreisi kui terviku teenuste nõuetekohase osutamise eest. Ettevõtja, üldjuhul reisibürood

omav või interneti teel tegutsev reisikorraldaja, peaks saama tegutseda üksnes jaemüüja või

vahendajana ning mitte olema korraldajana vastutav ainult sellisel juhul, kui pakettreisi

korraldaja on teine ettevõtja. See, kas ettevõtja tegutseb kõnealuse pakettreisi korraldajana,

peaks sõltuma kõnealuse ettevõtja kaasatusest pakettreisi väljatöötamisse ja mitte sellest,

kuidas ettevõtja oma äri kirjeldab. Püüdes kindlaks teha, kas ettevõtja on korraldaja või

vahendaja, ei tohiks olla vahet, kas kõnealune ettevõtja tegutseb teenusepakkujana või esitleb

end reisija huvides tegutseva reisibüroona.

Selleks, et oleks üheselt selge, missugune ettevõtja on reisikorraldaja lõike 21 punktis 5

nimetatud paketi korral, on lõikes 23 direktiivi artikli 3 lõike 8 teise poole alusel täpsustatud,

et sellisel juhul on reisikorraldaja ettevõtja, kes edastab reisijat puudutavad andmed teisele

ettevõtjale.

§ 866 lõige 24 sätestatakse artikli 3 lõike 2 teise alalõigu ülevõtmiseks ning selles tuuakse

välja olukorrad, millal ikkagi ei ole tegemist pakettreisiga. Nimelt selline reisiteenuste kogum,

mille korral ei ole rohkem kui üht liiki § 8651 punktides 1–3 nimetatud reisiteenused (kas

reisijaveo-, majutuse või auto- või muu mootorsõiduki üüriteenust) kombineeritud ühe või

mitme muu turismiteenusega § 8651 punkti 4 tähenduses, ei ole pakettreis, kui muu

turismiteenus või -teenused:

1) ei moodusta vähemalt 25% reisiteenuste koguväärtusest ning kui neid ei reklaamita

reisiteenuste kogumi olulise tunnusena või kui need ei ole muul viisil reisiteenuste

kogumi oluliseks tunnuseks, või

2) valitakse ja nende osutamises lepitakse kokku alles pärast reisijaveoteenuse,

majutusteenuse osutamise või auto või muu mootorsõiduki üürimise algust.

Punkt 1. Direktiivi artikli 3 lõike 2 teise alalõigu punkti a kohaselt on selle punkti

kohaldamise esimeseks eelduseks, et muu turismiteenus ei moodusta olulist osa

kombinatsiooni väärtusest. Preambuli punktis 18 on selgitatud, et kui muud turismiteenused

moodustavad reisiteenuste kombinatsiooni väärtusest 25% või rohkem, tuleks neid teenuseid

käsitada pakettreisi või seotud reisikorraldusteenuste väärtuse olulise osana. Viidatud 25%

lävend on sõnaselgelt seaduseelnõu tekstis sätestatud, et vältida vajadust iga kord hinnata, mis

on oluline osa ja mis mitte.

Reisiteenuste koguväärtuse all on silmas peetud eelkõige koguhinda, kuid sõnaga

„koguväärtus“ on direktiivis püütud hõlmata ka sellist olukorda, kus ettevõtja on eri

31

reisiteenuste hindadega manipuleerinud, näitamaks muu turismiteenuse või -teenuste hinda

madalamana.

Muu turismiteenus on reisiteenuste kogumi oluliseks tunnuseks näiteks sellisel juhul, kui muu

turismiteenuse näol on tegemist reisi peamise eesmärgiga (nt keelereisi puhul keeleõpe).

Punkt 2. Teise välistuse näiteks saab tuua juhtumid, kui muid turismiteenuseid lisatakse eraldi

reisiteenusena näiteks broneeritud hotellimajutusele pärast reisija saabumist hotelli. Selle

tulemuseks ei tohiks olla aga nõuete täitmisest kõrvalehoidmine sel viisil, et ettevõtjad

pakuvad reisijale eelnevalt valikut täiendavatest turismiteenustest, pakkudes seejärel nende

teenuste jaoks lepingu sõlmimist alles pärast esimese reisiteenuse osutamise algust.

Lõikes 25 on sätestatud, et pakettreisiks ei loeta regulaarset reisijavedu teostavas

transpordivahendis samaaegselt reisijaveoteenusega pakutavat majutus- või toitlustusteenust,

kui põhiteenus on reisijavedu.

Selline täpsustamine on tingitud direktiivi preambuli punktist 17, milles on selgitatud, et

juhtudel, kui erinevalt ristlusest pakutakse maanteed, raudteed, vee- või õhuteed pidi toimuva

reisijateveo osana ööbimisega majutust, ei tuleks majutust käsitada iseseisva reisiteenusena,

kui põhiteenus on reisijavedu.

Põhiteenuseks on reisijavedu eelkõige juhtudel, kui tegemist on regulaarset reisijaveoteenust

teostava transpordivahendiga (liinivedu), kus majutust pakutakse samaaegselt

transporditeenusega (tänane TurS § 7 lg 4 p 1) ning reisi eesmärk on selgelt reisija

toimetamine punktist A punkti B, isegi juhul kui see sisaldab majutust, toitlustust ja

meelelahutust pardal. Kui ettevõtja reklaamib liinireisi selliselt, mis viitab enamale kui

reisijaveoteenusele (nt puhkusena), tuleb asjaolusid hinnata juhtumipõhiselt. Üldine reegel

peaks olema, et liinisõidul olevas laevas ööbimist ei loeta majutuseks, küll aga võib

pakettreisiga tegemist olla juhul, kui lisaks pakutakse täiendavaid reisiteenuseid (nt

maapealsed ekskursioonid, hotellipaketid jms) või kui on ilmne, et transporditeenus ei ole

reisi peamine eesmärk (nt kui peamine eesmärk on meelelahutus). Transporditeenus ei ole

reisi peamine eesmärk näiteks kruiisi (ehk ristluse) puhul, kuna selle näol on tegemist

meelelahutusele suunatud laevareisiga (nt mitmepäevased kruiisid, mille ainus eesmärk on

meelelahutus kogu reisi vältel). Euroopa Kohus on oma lahendis C585/08 ja C144/0912

läinud

veelgi kaugemale, sisustades ka kaubalaevareisi pakettreisina).

§ 866 lõikega 26 võetakse üle direktiivi art 3 punkt 15, mis näeb ette „müügikoha“

definitsiooni. Müügikoht käesoleva peatüki tähenduses on ettevõtja äriruum, veebileht või

muu sarnane veebiplatvorm ja telefon. Teises lauses veebilehtede või veebiplatvormide

reisijale ühtse platvormina esitlemise all on mõeldud olukorda, kus erinevad (eri ettevõtjate)

veebilehed on ühendatud selliselt, et reisijale jääb mulje, et ta on endiselt samas

veebikeskkonnas, märkamata, et eri teenuste valimisel on ta jõudnud teise ettevõtja

veebilehele. Teise lause eesmärk on seega välja tuua, et müügikohta peaks vaatama laiemalt

kui vaid ühe ettevõtja veebilehte või muud sellesarnast veebiplatvormi. Müügikoha määratlus

on oluline direktiivi artikli 3 punkti 2 alapunkti b taande i (eelnõus § 866 lg 21 p 1) ning artikli

3 punkti 5 alapunkti a (eelnõus § 8661 lg 1 p 1) kohaldamisel.

Punkt 6, millega tunnistatakse kehtetuks § 866 lõige 3 ja selles sätestatu viiakse üle

kohaldamisala reguleerivasse §-i 8662. Nii on tagatud, et kohaldamisala puudutavad sätted

oleksid süstemaatiliselt ühes sättes koos. Samuti hakkab seni lõikes 3 sisaldunud reegel

12

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 7. detsember 2010. Peter Pammer versus Reederei Karl Schlüter GmbH & Co. KG (C-585/08) ja Hotel Alpenhof GesmbH versus Oliver Heller (C-144/09). http://curia.europa.eu/juris/celex.jsf?celex=62008CJ0585&lang1=en&lang2=ET&type=TXT&ancre=

32

tulevikus kohalduma nii pakettreisidele kui ka seotud reisikorraldusteenustele, mistõttu on

mõistlikum viia see pakettreisi mõiste paragrahvist üldisesse kohaldamisala paragrahvi.

Punkt 7, millega täiendatakse §-i 866 lõikega 41.

See on vajalik direktiivi artikli 20

lepinguõigusliku osa ülevõtmiseks.

Direktiivi artikli 13 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et korraldaja vastutab

pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamise eest olenemata sellest, kas selliseid

teenuseid peab osutama korraldaja või teised reisiteenuse osutajad. Sellele vastab riigisiseses

õiguses VÕS-i § 877 lg 1. Artikli 13 lõike 1 teises lõigus on täpsustatud, et liikmesriigid

võivad säilitada või kehtestada oma riigisiseses õiguses sätted, millega nähakse ette ka

vahendaja vastutus pakettreisi teenuste osutamise eest.

Nii reisijal kui ka reisikorraldajal võib olla eraldi lepinguline suhe vahendajaga, kes võib

mõne käsundi tüüpi lepingu alusel emma-kumma poole huvides tegutseda. Sellest lepingust

tulenevate kohustuste eest ta ka vastutab. Kuid pakettreisilepingust tulenevate kohustuste

täitmise eest vastutab siiski reisikorraldaja. Reisijale täiendava kaitse tagamiseks on VÕS-i §

866 lõikes 4 sätestatud, et reisiteenuseid pakkuv isik ei või tugineda lepingutingimusele, mille

kohaselt ta ise reisikorraldajaks olemata üksnes vahendab üksikuid reisiteenuseid (vahendaja),

kui pakkuja reklaami, kataloogide või muude lepingu sõlmimise asjaolude alusel võis lepingu

teine pool teda mõistlikult reisikorraldajaks pidada.

VÕS-i § 866 lõike 4 eesmärk on, et reisikorraldaja või vahendaja, keda reisija võis mõistlikult

reisikorraldajaks pidada, ei saaks oma vastutust välistada lihtsalt seeläbi, et ta ennast lepingus

vahendajaks nimetab13

.

Uue direktiivi ülevõtmisel tuleb otsustada, kas lisaks reisikorraldajale peaks

pakettreisilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest vastutama ka vahendaja. Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ning Justiitsministeerium küsisid selle kohta erinevate

huvirühmade arvamust kevadel eelnõu koostamisele eelnenud VTK raames. VTK

kooskõlastamisel jäi enamusse arvamus, mille kohaselt tuleks säilitada senine regulatsioon.

Seetõttu on eelnõu koostamisel otsustatud jääda kehtivas õiguses ettenähtud lahenduse juurde

ega muudeta § 866 lõikes 4 sätestatut.

Samas on liikmesriikidele jäetud otsustusõigus vahendaja vastutuse riigisisesel reguleerimisel

piiratud artiklis 20 sätestatud juhul. Kui tegemist on väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda

asutatud reisikorraldaja korraldatavate pakettreiside vahendamisega, vastutab Euroopa Liidus

asutatud vahendaja direktiivi IV ja V peatükis sätestatu eest nagu reisikorraldaja, välja arvatud

juhul, kui ta tõendab, et korraldaja vastab kõnealustes peatükkides esitatud tingimustele.

Direktiivi V peatükis on reguleeritud direktiivi tähenduses maksejõuetusevastase kaitsega

seonduvat ja see võetakse üle TurS-i. VÕS-i kontekstis on oluline aga direktiivi IV peatükis

sätestatu (artiklid 13–16), sest tegemist on lepinguõiguslike reeglitega. Artiklites 13–16

sätestatu võetakse eelnõuga üle VÕS-i §-idesse 875–877 ja 878–8782.

Artikli 20 ülevõtmiseks täiendatakse VÕS-i § 866 lõikega 41, mille kohaselt kehtivad

vahendaja suhtes VÕS-i §-ides 875–877 ja 878–8782 sätestatud kohustused, kui vahendaja

vahendab sellise reisikorraldaja pakettreise, kes on asutatud väljaspool Euroopa

Majanduspiirkonda. Vahendaja vabaneb vastutusest juhul, kui ta esitab tõendid selle kohta, et

reisikorraldaja täidab kõnealustes paragrahvides esitatud kohustused.

Arvestades, et tegemist on eeskätt vastutust ning õiguskaitsevahendeid käsitlevate sätetega,

saab vastavate kohustuste täitmist ilmselt tõendada eelkõige alles siis, kui mingi probleem on

juba tekkinud. Näiteks kui reisija on sõlminud vahendaja kaudu kolmandas riigis asutatud

13

P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus III Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Kirjastus Juura, 2009, lk 449.

33

reisikorraldajaga lepingu, reisi ajal ilmneb mingisugune mittevastavus ja reisija soovib hinna

alandamist, peaks artiklist 14 tulenevad hinna alandamise reeglid kohalduma ka vahendajale,

v.a juhul, kui vahendaja tõendab, et korraldaja on tegelikult juba hinda alandanud või on

valmis seda kohe tegema.

Punkt 8, millega tunnistatakse kehtetuks § 866 lõige 5. Paragrahvi 866 lõiget 5 ei ole

võimalik uue direktiivi ülevõtmisel säilitada, sest uues direktiivis enam sellist reeglit pole

ning pakettreisi ja seotud reisikorraldusteenuste definitsioonid erinevad üksteisest mh

maksmiskohustuse võtmise aja poolest (vt art 3 lõike 2 punkti b taane i ja art 3 lõike 5 punkt

a).

Punkt 9, millega täiendatakse seadust paragrahvidega 8661

ja 8662.

Eelnõuga täiendatakse VÕS-i §-ga 8661, et võtta üle direktiivi artikli 3 lõikes 8 sätestatud

seotud reisikorraldusteenuste mõiste. Seotud reisikorraldusteenused hõlmavad olukordi, kus ei

teki pakettreisi § 866 tähenduses, kuid reisija valitud reisiteenuste vahel on selline seos, mis

on Euroopa Liidu seadusandja hinnangul õigustanud seotud reisikorraldusteenuse lepingute

sõlmimist hõlbustavale ettevõtjale teatud lepingueelsete teavitamiskohustuste panemist (vt

eelnõukohane § 8671) ning tagatisekohustuse sätestamist (vt eelnõukohane TurS § 15).

Tegemist on alternatiivse ärimudeliga, mis konkureerib sageli tihedalt pakettreisidega.

§ 8661 lõikes 1 sätestatakse seotud reisikorraldusteenuste määratlus. Seotud

reisikorraldusteenuste tunnuseks on, et lepingud sõlmitakse konkreetsete reisiteenuste

osutajatega ning teenuste osutajad vastutavad oma teenuse osutamise eest individuaalselt.

Seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustav ettevõtja võib, aga ei pruugi olla

nende teenuste osutaja. Järelikult vastutab seotud reisikorraldusteenuste lepingute sõlmimist

hõlbustav ettevõtja üksnes selle reisiteenuse lepingu täitmise eest, mille puhul ta on ise

teenuse osutajaks. Teiste reisiteenuste lepingute eest, mille sõlmimist ta on hõlbustanud,

vastutab ta vaid ulatuses, mis on ette nähtud TurS §-s 15 sätestatud tagatisega seonduvalt.

Seotud reisikorraldusteenused on samaks reisiks pakutavad vähemalt kahte eri liiki

reisiteenused, mis ei ole pakettreis ja milleks sõlmitakse eraldi lepingud üksikute reisiteenuste

osutajatega, juhul kui ettevõtja hõlbustab:

1) reisijal iga reisiteenuse eraldi valimist ja selle eest eraldi maksmist müügikoha

ühekordsel külastamisel või sellega ühenduse võtmisel või

2) sihipärasel viisil reisijal vähemalt ühe täiendava reisiteenuse lepingu sõlmimist teise

ettevõtjaga, kui teise ettevõtjaga sõlmitakse leping 24 tunni jooksul pärast esimese

reisiteenuse broneeringu kinnitamist.

Punkt 1. Seotud reisikorraldusteenuse puhul on tegemist olukorraga, kui ühe reisiteenuse

broneerimine ja selle eest tasumine on selgelt eraldatud teise teenuse broneerimisest ja selle

eest tasumisest; enne järgmise teenuse valimist on eelmise teenuse broneerimise toiming

lõpetatud (nt reisibüroode poolt pakutavad üksikud reisiteenused). Müügikoha ühekordse

külastamise mõiste on direktiivis jäänud määratlemata ning seda tuleb praktikas hinnata

ilmselt juhtumipõhiselt. Kui pärast esimese reisiteenuse valimist ja maksmist ning

müügikohast lahkumata ostab reisija samalt veebilehelt või reisibüroos kohapeal täiendava

teenuse, on tegemist seotud reisikorraldusteenusega. Vaidluse korral selle üle, kas tegemist oli

müügikoha ühekordse külastamisega või mitte, peab konkreetsele juhtumile andma hinnangu

kohus.

34

Punkt 2. Sihipärasel viisil täiendava teenuse pakkumine võib väljenduda nt selles, et koos

esimese reisiteenuse (näiteks lennu- või rongireisi) broneeringu kinnitamisega kutsutakse

reisijat üles lingiga, mis viib teise teenuseosutaja või vahendaja broneerimissaidile,

broneerima valitud reisi sihtkohas pakutavat täiendavat reisiteenust, näiteks majutust hotellis.

Sihipärane täiendava teenuse pakkumine peab olema seotud esmase broneeringuga, üldise

teabe või reklaami esitamist ei loeta sihipäraseks täiendava reisiteenuse lepingu sõlmise

hõlbustamiseks. Kui täiendavad reisiteenuse lepingud sõlmitakse täielikult reisija enese

initsiatiivil, ei loeta seda sihipäraseks täiendavate reisiteenuste lepingute sõlmimise

hõlbustamiseks.

Sõnastus „broneeringu kinnitamine“ tuleneb direktiivi tekstist ning eelnõu koostamisel on

direktiivi võimalikult täpse ülevõtmise huvides otsustatud selle juurde jääda, kuid eelkõige

tähendab see praktikas lepingu sõlmimist.

Interneti teel pakutavate seotud reisikorraldusteenuste hulka ei arvata direktiivi preambuli

punkti 13 kohaselt järgmist:

veebisaidid, mille puhul ei ole eesmärgiks reisijaga lepingu sõlmimine (st

informatiivsed lingid, reklaam) ning

lingid, millega lihtsalt teavitatakse reisijaid üldsõnaliselt täiendavatest reisiteenustest,

näiteks kui hotell või ürituse korraldaja lisab oma veebisaidile kõikide tema asukohta

transporditeenuseid pakkuvate ettevõtjate loetelu, sõltumata mis tahes broneerimisest,

või kui veebisaitidel reklaami avaldamiseks kasutatakse küpsiseid või metaandmeid.

§ 8661 lõikes 2 on artikli 3 lõike 8 teisele alalõigule tuginedes sätestatud sarnane erand nagu

pakettreisi mõiste juures § 866 lõikes 24. Ka seotud reisikorraldusteenuste määratluse kohta

kehtivad pakettreiside suhtes kehtivad erandid (oluline osa teenuste koguväärtusest, teenuste

valimine pärast reisiteenuste osutamise algust).

§ 8662. Eelnõuga

tehakse ettepanek kehtestada kohaldamisala paragrahv VÕS-i 44. peatüki

alguses vahetult pärast paragrahve, mis defineerivad pakettreisi ja seotud

reisikorraldusteenused ning määravad olulises osas kindlaks kõnealuse peatüki kohaldamisala.

Senine kohaldamisala puudutav regulatsioon §-s 880 tunnistatakse kehtetuks (vt ka § 880

seletust).

Lõike 1 järgi ei kohaldata kõnealuses peatükis sätestatut pakettreisidele ega seotud

reisikorraldusteenustele, mis kestavad vähem kui 24 tundi, välja arvatud juhul, kui need

sisaldavad öist majutust. Lõikes 1 sätestatu vastab direktiivi artikli 2 lõike 2 punktile a.

Direktiivi preambuli punktis 19 on lühiajaliste reiside välistust põhjendatud asjaoluga, et

reisijad ei vaja nende puhul sama palju kaitset, ning vajadusega vältida ettevõtjatele

põhjendamatut koormust.

Selles küsimuses kehtiva õigusega võrreldes mingeid muudatusi sisuliselt ei kaasne, sest

samasugune regulatsioon kehtib pakettreisidele juba praegu § 866 lõike 3 kohaselt. Uue

direktiivi järgi peab see kehtima ka seotud reisikorraldusteenustele. Eelnõu koostamisel tuli

otsustada, kas jätta § 866 lg 3 senisel kujul alles ning luua seotud reisikorraldusteenuste kohta

dubleeriv regulatsioon §-i 8661 või kehtestada see põhimõte üldiselt kohaldamisala sättes.

Valik langes viimase variandi kasuks, kuna selle tulemusel on seaduses vähem kordusi ning

kohaldamisala regulatsioon on süstemaatiliselt ühte sättesse koondatud.

Lõikes 2 on ette nähtud välistus olukorraks, kus isik korraldab pakettreise või hõlbustab

seotud reisikorraldusteenuste lepingute sõlmimist vaid juhuslikult, mittekasumlikul eesmärgil

ning üksnes kindlaksmääratud isikute ringile. Nimetatud tingimused on kumulatiivsed ning

35

erandi kasutamiseks peavad need kõik täidetud olema. Direktiivi preambuli punktis 19 on

selgitatud, et selle välistusega võivad olla hõlmatud näiteks reisid, mida

heategevusorganisatsioonid, spordiklubid või koolid korraldavad oma liikmetele kõige

rohkem mõned korrad aastas, pakkumata neid üldsusele.

Lõikes 2 sätestatu vastab direktiivi artikli 2 lõike 2 punktile b ning osaliselt ka kehtiva õiguse

§ 880 lõikele 1. Eelnõukohane välistus on võrreldes kehtiva §-ga 880 siiski oluliselt laiem,

sest § 880 lg 1 välistab üksnes §-des 867–870 sätestatud teavitamiskohustuste täitmise, uue

direktiivi kohaselt on pakettreisidele ja seotud reisikorraldusteenustele ettenähtud reeglite

kohaldamine sellisel juhul tervikuna välistatud.

Lõike 3 kehtestamine on vajalik direktiivi artikli 2 punkti c ülevõtmiseks. VÕS-i 44. peatükis

sätestatut ei kohaldata pakettreisilepingutele ega seotud reisikorraldusteenuste lepingutelele,

mis on sõlmitud üldlepingu alusel, millega korraldatakse ärireise ettevõtjast reisijale.

Sarnaselt kehtiva õigusega ei pea pakettreisilepingu üheks pooleks olema tarbija, vaid selleks

võib olla ka majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik ehk ettevõtja. Direktiivi preambuli

punktis 7 on samas selgitatud, et enamik pakettreise või seotud reisikorraldusteenuseid

ostvatest reisijatest on tarbijad Euroopa Liidu tarbijakaitseõiguse tähenduses. Samal ajal ei ole

alati lihtne teha vahet tarbijatel ja väikeettevõtjatel või nende elukutsete esindajatel, kes

broneerivad oma äri või elukutsega seotud reise samade broneerimiskanalite kaudu kui

tarbijad. Sageli vajavad sellised reisijad samal tasemel kaitset. Teiselt poolt korraldavad

mõned ettevõtjad või organisatsioonid oma reise üldlepingu alusel, sõlmides need näiteks

reisibürooga tihti mitme reisikorraldusteenuse kohta kindlaksmääratud ajavahemikuks.

Viimati nimetatud reisikorralduse puhul ei ole vaja tarbijatele kavandatud kaitsetaset tagada.

Seega peaks käesolevat direktiivi kohaldama ärireisijate, sh vabade elukutsete esindajate,

füüsilisest isikust ettevõtjate või muude füüsiliste isikute suhtes, kui nad ei korralda oma reisi

üldlepingu alusel.

Üldlepingu näitena on Euroopa Komisjon toonud näiteks mitmeks aastaks sõlmitud lepingu

reisikorraldaja ja teise isiku vahel, mille alusel korraldatakse teise isiku töötajate

töölähetusteks vajalikud reisid. Samuti on Euroopa Komisjon selgitanud, et ühe reisi

korraldamiseks sõlmitud leping ei saa olla üldleping direktiivi tähenduses.

Punkt 10, millega muudetakse § 867. Paragrahvi 867 tuleb muuta, et võtta üle direktiivi

artikkel 5, mis reguleerib reisija lepingueelset teavitamist pakettreisilepingu korral.

Kui kehtivas õiguses on reguleeritud see, missugust teavet peab reisikirjeldus sisaldama, kuid

reisikirjelduse edastamine reisijale enne lepingu sõlmimist ei olnud kohustuslik, siis uue

direktiiviga nähakse ette kohustuslik lepingueelse teabe edastamise regulatsioon.

Eelnõuga muudetakse esiteks § 867 pealkirja. Reisikirjelduse asemel viidatakse pealkirjas

lepingueelsele teabele. See on põhjendatav asjaoluga, et teabe esitamine muutub

kohustuslikuks ning seega ei oleks asjakohane käsitada seda reisikirjeldusena, mille esitamine

on seni olnud vabatahtlik, samuti on see kooskõlas VÕS-is teiste lepinguliikide jaoks

ettenähtud sarnaste kohustustega. Samuti lisatakse pealkirja täpsustus „pakettreisilepingu

korral“, sest eelnõuga luuakse teatud lepingueelse teavitamise reeglid ka seotud

reisikorraldusteenustele ning sellise täpsustuse tulemusel peaks olema üheselt selge, et §-s

867 sätestatud reeglid kohalduvad üksnes pakettreisidele.

Kui reisikorraldaja (või vahendaja) ei täida lepingueelset teavitamiskohustust, on reisijal

võimalik kasutada tema vastu asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda rikkumise

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist. Lisaks on Tarbijakaitseametil tarbijakaitseseaduse

(edaspidi TKS) § 65 lõike 1 kohaselt õigus nõuda ettevõtjalt, kes on rikkunud §-des 867–870

sätestatud teavitamiskohustusi, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Kui

36

ettevõtja Tarbijakaitseameti ettekirjutust ei täida, on Tarbijakaitseametil õigus määrata

ettevõtjale sunniraha.

§ 867 lõiget 1 muudetakse uue direktiivi artikli 5 lõike 1 sissejuhatava osa ülevõtmiseks.

Lõikest 1 on jäetud välja viide eksitava teabe esitamise keelule, seda põhjusel, et uues

direktiivis sellist reeglit otsesõnu ette nähtud pole ning see tuleneb juba VÕS-i § 14 lõikes 1

sätestatust, mille kohaselt peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad

andmeid olema tõesed. Lisaks on eksitavate kaubandusvõtete kasutamise keeld ette nähtud

tarbijakaitseseaduses.

Direktiivi kohaselt tuleb teave esitada enne, kui pakettreisileping või mis tahes vastav

pakkumine reisijale siduvaks muutub. Samasugust lähenemist kasutab ka tarbija õiguste

direktiiv 2011/83/EL. Eelnõus on välja pakutud sõnastus, mille kohaselt tuleb teave esitada

enne, kui reisija sõlmib pakettreisilepingu või teeb selleks siduva pakkumise. See vastab

direktiivi mõttele, et reisija peab saama teabe enne lepingu sõlmimist, ning see hõlmab nii

olukordi, kus reisija teeb omalt poolt pakkumise, millega reisikorraldaja poolt nõustumise

andmisega on leping sõlmitud, kui ka olukordi, kus reisija annab nõustumise ettevõtja tehtud

pakkumisele ehk teisisõnu sõlmib pakettreisilepingu. Lõike 1 sõnastamisel on kasutatud

samasugust sõnastust, nagu VÕS-is tarbija õiguste direktiivi ülevõtmisel (vt §-d 141, 48 ja

54).

Teabe esitamine on direktiivi kohaselt kohustuslik nii reisikorraldajale kui ka vahendajale,

kuid seda tuleks mõista selliselt, et reisija ees peab selle kohustuse täitma emb-kumb neist

ning kui kumbki neist seda teeb, siis loetakse, et ka teise kohustus on täidetud, sest mitte

mingit lisandväärtust ei oleks selles, et mõlemad täidaksid sama kohustuse paralleelselt ja

reisija saaks sama info topelt.

Enne pakettreisilepingu sõlmimist peab reisija saama reisikorraldajalt või -vahendajalt kahte

tüüpi teavet.

Esiteks peab reisikorraldaja edastama tarbijale standardteabe vormi, mis sisaldab infot selle

kohta, et tegemist on pakettreisiga, ja üldist kirjeldust pakettreisilepingu sõlmimisega

kaasnevate õiguste kohta. Standardteabe vormid on kehtestatud direktiivi lisades ning need

võetakse riigisiseselt üle justiitsministri määrusega, mille jaoks nähakse ette volitusnorm

eelnõukohases § 867 lõikes 5. Pakettreisilepingute puhul tuleb reisijale esitada kas lisa I A või

B osa. Need on oma sisult samad, ainus erinevus seisneb selles, kas teavet on võimalik

edastada tarbijale hüperlingi kaudu. Seega sõltub valik A ja B osas esitatud standardteabe

vormi vahel teabe edastamise viisist.

Teiseks tuleb tarbijale esitada § 867 lõikes 2 ettenähtud lepingueelne teave konkreetse

reisipaketi kohta.

§ 867 lõikesse 2 on üle võetud artikli 5 lõikes 1 loetletud punktid. Lõike 2 punktides 1–14

nimetatud teave tuleb lõike 1 kohaselt esitada, kui see on konkreetse pakettreisi korral

asjakohane. Kui mõnes punktis nimetatud teave konkreetse paketi puhul asjakohane ei ole,

siis ei pea seda lepingueelses teabes ka mainima. Näiteks on Euroopa Komisjon selgitanud, et

kui paketis ei ole näiteks majutust või toitlustust, siis ei pea reisikorraldaja seda lepingueelses

teabes eraldi eitavalt välja tooma (nt „majutust/toitlustust ei ole“), kui see on üleüldiselt selge

ning kuskil mujal ei ole viidet sellele, et nimetatud teenused võiksid siiski paketiga hõlmatud

olla. Oluline on samas, et teave ei oleks reisija jaoks eksitav, vaid selge ja arusaadav.

§ 867 lõike 2 punkti 1 muudetakse, et tagada direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a taande i

korrektne ülevõtmine. Nagu ka kehtivas õiguses, tuleb reisijale teatada reisi sihtkoht ja anda

reisiteekonna kirjeldus. Tulenevalt uuest direktiivist on aga täpsemalt reguleeritud reisija

37

teavitamine ka eri sihtkohtades viibimise ajast koos kuupäevadega ning sisalduvate ööde

arvust, kui reis hõlmab majutust.

§ 867 lõike 2 punkt 2 vastab direktiivi artikli 5 lõike 1 punktile c ning kohustab

reisikorraldajat teatama reisijale reisitasu suuruse. Uue sõnastusega on selgemalt välja toodud,

et tegemist peab olema n-ö koguhinnaga, mis hõlmab kõikvõimalikke lisatasusid, makse jms.

Võrreldes kehtiva õigusega selles küsimuses tegelikult sisulist muudatust ei tehta, kuna ka

kehtivat punkti 2 on võlaõigusseaduse kommentaarides tõlgendatud selliselt, et reisitasu tuleb

reisikirjelduses märkida lõpliku tasuna, st see peab sisaldama kõigi teenuste lõplikke hindu,

kõiki makse ja kohapealseid tasusid14

. Uue direktiivi täpseks ülevõtmiseks sätestatakse see

põhimõte punktis 2 sõnaselgelt. Võrreldes kehtiva õigusega on uus aga see, et kui mingeid

lisatasusid ei ole võimalik mõistlike jõupingutustega enne lepingu sõlmimist välja arvutada,

siis tuleb esitada reisija poolt kantavate võimalike lisakulude liik.

§ 867 lõike 2 punkti 21 kehtestamine on vajalik direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti d

ülevõtmiseks. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb reisijale teatada reisitasu tasumise viis ja

tingimused. Uues direktiivis on ka selles küsimuses regulatsioon mõnevõrra täpsemalt lahti

kirjutatud. Nimelt tuleb reisijale anda teada maksmise kord, sealhulgas ettemaksena tasutav

rahasumma või protsent reisitasust ja ülejäänud summa maksmise tähtajad või muude

rahaliste tagatiste olemasolu, mida reisija peab maksma või esitama. Eelnõu koostamisel

otsustati punkt d üle võtta eraldi punkti 21, mis järgneb vahetult reisitasu suuruse teatamise

punktile, kuna kogu reisitasu suuruse ja maksmisega seotud info koondamine punkti 2

muudaks selle koos uue direktiiviga kaasnevate mitmete täpsustustega ehk liiga pikaks ja

lohisevaks.

§ 867 lõike 2 punktiga 3 võetakse üle artikli 5 lõike 1 punkti a taane ii. Nagu ka kehtivas

õiguses, tuleb reisijale teatada kasutatavate sõidukite liik, veo iseloomustus ja klass. Uuest

direktiivist tulenevalt lisatakse täpsustus, et lepingueelses teabes tuleb esitada ka väljumise ja

saabumise koht, kuupäev ja kellaaeg või kui täpset aega ei ole veel kindlaks määratud, siis

väljumise ja saabumise ligikaudne aeg, lisaks vahepeatuste kestus ja kohad ning

transpordiühendused.

§ 867 lõike 2 punktid 4 ja 5 muutmist ei vaja, sest need vastavad juba uue direktiivi artikli 5

lõike 1 punkti a taanetele iii ja iv.

§ 867 lõike 2 punkti 6 muudetakse artikli 5 lõike 1 punkti f ülevõtmiseks. Reisijale tuleb

esitada üldine teave sihtriigi passide ja viisadega seotud nõuete kohta, sealhulgas viisa

saamiseks kuluv ligikaudne aeg ning teave tervisenõuete kohta sihtriigis. Sisulisi muudatusi

võrreldes kehtiva õigusega eelnõuga ei tehta. Iseenesest on uus sõnaselge täpsustus, et

reisijale tuleb mh teatada viisa saamiseks kuluv ligikaudne aeg. Samas on ka kehtivat õigust

VÕS-i kommentaarides samamoodi tõlgendatud15

, mistõttu on tegemist vaid seaduse teksti

täpsustusega. Preambuli punktis 28 on selgitatud, et viisa saamiseks kuluv ligikaudne aeg

võib olla esitatud viitena sihtriigi ametlikule teabele. Kui reisil läbitakse mitu sihtriiki või ette

on nähtud sellised peatused, milleks reisijal on samuti viisat vaja, tuleb vastav teave esitada

kõigi sihtriikide kohta.

14

P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Kirjastus Juura, 2009, lk 452. 15

P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Kirjastus Juura, 2009,lk 453.

38

§ 867 lõike 2 punkti 7 muutmine on ajendatud artikli 5 lõike 1 punkti e ülevõtmisest. Punkt 7

jääb endiselt reguleerima tarbija teavitamist sellest, et reisikorraldajal on õigus enne reisi

algust lepingust taganeda, kui reisil ei osale piisavat suurt hulka reisijaid. Selline õigus on

reisikorraldajal §-s 874 sätestatud tingimustel (vt täpsemalt § 874 seletust). Võrreldes kehtiva

õigusega on eelnõus selgemalt välja toodud, et lepingueelses teabes tuleb märkida ka

minimaalne inimeste arv, mis on vajalik reisi toimumiseks, samas ei ole ka selles küsimuses

tegemist sisulise uuendusega, sest võlaõigusseaduse kommentaaride kohaselt on

reisikorraldajal selline kohustus ka kehtiva õiguse järgi.16

§ 867 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8, et võtta üle artikli 5 lõike 1 punkti a taane v, mille

kohaselt tuleb lepingueelses teabes välja tuua külastused, ekskursioonid ja muud teenused,

mis sisalduvad reisitasus. Kehtivas õiguses on selline kohustus ette nähtud § 869 kohaselt

reisijale antavas reisikinnituses. Seega tuleb uue regulatsiooni kohaselt esitada reisijale selline

teave varasemas etapis.

§ 867 lõike 2 punkt 9 loomine on vajalik direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a taande vi

ülevõtmiseks. Reisijale tuleb esitada teave selle kohta, kas mõnda reisiteenust pakutakse

reisijale koos rühmaga, ning kui see on võimalik, siis eeldatav rühma suurus. See info tuleb

direktiivi kohaselt esitada juhul, kui see ei ilmne kontekstist, mis on sisuliselt samaväärne

lõike 2 sissejuhatavas osas sätestatud reegliga, et teave esitatakse, kui see on asjakohane. Sel

põhjusel ei ole kontekstist ilmnemist siin eraldi välja toodud. Ühe näitena olukorrast, kus

sellise teabe esitamine ei ole ilmselt asjakohane, võib tuua ringreisi bussiga, mille puhul on nii

või teisiti selge, et kogu reis toimub koos reisigrupiga.

§ 867 lõike 2 punktiga 10 võetakse üle artikli 5 lõike 1 punkti a taane vii. Reisijat tuleb

teavitada sellest, mis keeles osutatakse muid turismiteenuseid, kui reisija võimalus kasutada

kõnealuseid teenuseid sõltub tõhusast suulisest suhtlusest. Näiteks tuleb reisijat teavitada

sellest, mis keeles toimuvad reisil korraldavad ekskursioonid, koolitused jms.

§ 867 lõike 2 punktiga 11 võetakse üle artikli 5 lõike 1 punkti a taane viii. Reisijat tuleb

teavitada sellest, kas kõnealune reis või puhkus on üldiselt sobiv piiratud liikumisvõimega

isiku jaoks, ning reisija taotlusel tuleb täpselt teatada, kas reis või puhkus on sobiv konkreetse

reisija vajadusi silmas pidades. See on sisuliselt uus kohustus ning selle eesmärk on tagada

piiratud liikumisvõimega isikute jaoks täiendav teave, et neil oleks võimalik lepingu

sõlmimise üle järele mõelda, mh ka nimetatud teavet silmas pidades.

Direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a taandes viii on kasutatud sõnastust „reis või puhkus“.

Euroopa Komisjon on selgitanud, et erilist lisandväärtust sõnal „puhkus“ ei ole. Reisi mõiste

on laiem, kuna iga reis ei pruugi olla puhkusereis, kuid puhkus on siin lihtsalt selgitava

tähendusega. Seetõttu on eelnõus kasutatud lihtsalt üldisemat sõnastust „reis“.

§ 867 lõike 2 punkti 12 sätestamine on vajalik artikli 5 lõike 1 punkti b ülevõtmiseks.

Reisijale tuleb teatada reisikorraldaja (ja juhul kui leping sõlmitakse vahendaja kaudu, siis ka

vahendaja) ärinimi, asukoha aadress, telefoninumber ja asjakohasel juhul e-posti aadress.

Direktiivis on kasutatud sõnastust „geograafiline aadress“, mida on teiste direktiivide

ülevõtmisel nimetatud VÕS-is asukoha aadressiks, seetõttu on samasugusest sõnastusest

lähtutud ka siin. Teave on vajalik, et reisijal oleks võimalik reisikorraldaja ja vahendaja isik

üheselt tuvastada ning temaga vajaduse korral ühendust võtta.

16

P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Kirjastus Juura, 2009, lk 453.

39

§ 867 lõike 2 punktiga 13 võetakse üle artikli 5 lõike 1 punkt g. Reisijale tuleb esitada teave

selle kohta, et reisija võib lepingust enne pakettreisi algust igal ajal taganeda, makstes

käesoleva seaduse § 874 lõike 3 kohaselt arvutatud hüvitise või lepingus kokkulepitud

hüvitise.

Lõike 2 punkt 14 on vajalik artikli 5 lõike 1 punkti h ülevõmiseks. Reisija peab enne lepingu

sõlmimist saama ka teabe vabatahtliku või kohustusliku kindlustuse kohta, mis katab

reisijapoolse lepingust taganemise kulud või tema abistamise kulud, sealhulgas lähtekohta

tagasireisi kulud õnnetuse, haiguse või surma korral.

§ 867 lõikega 21

võetakse üle artikli 5 lõike 1 teine alalõik. Lepingueelsele teabele ei ole

direktiivis ette nähtud vorminõuet. Direktiivi preambuli punktis 25 on täpsustatud, et reisija

peaks enne pakettreisilepingu sõlmimist saama kogu vajaliku teabe, olenemata sellest, kas

leping sõlmitakse sidevahendi kaudu, letimüügis või muid turustusviise kasutades. Artikli 5

lõike 1 teine alalõik täpsustab aga reisijale lepingueelse teabe edastamist telefoni teel

sõlmitava pakettreisilepingu korral.

Sisuliselt on reisikorraldajal või vahendajal telefoni teel sõlmitud lepingu korral samad

kohustused nagu mis tahes muul viisil pakettreisilepingu sõlmimisel, ainus erisus on see, et

artikli 5 lõike 2 teises alalõigus viidatakse üksnes direktiivi lisa I B osas esitatud

standardteabele, mitte selles esitatud standardteabe vormile. Seega telefoni teel sõlmitava

lepingu korral saab direktiivi lisa I B osas esitatud teabe esitada reisijale ka telefoni teel (st

lugeda selle ette), ettevõtja ei pea ilmtingimata reisijale konkreetset vormi edastama. Samas

on oluline märkida, et tulenevalt direktiivi artikli 7 lõikest 1, mis võetakse üle VÕS-i § 869

lõikesse 1, peab reisikorraldaja või vahendaja reisijale pakettreisilepingu sõlmisel või

viivitamata pärast seda andma lepingu koopia või selle kinnituse püsival andmekandjal.

Mis puudutab § 867 lõike 21 sõnastust, siis seda on võrreldes artikli 5 lõike 1 teise alalõiguga

täpsustatud tulenevalt artikli 5 lõike 1 sissejuhatavast osast, mis peaks kohalduma ka artikli 5

lõike 1 teisele alalõigule. Seetõttu on lõike algus sõnastatud järgmiselt: „enne kui reisija

sõlmib telefoni teel pakettreisilepingu või teeb selleks siduva pakkumise“.

§ 867 lõike 22 loomine on vajalik direktiivi artikli 5 lõike 2 ülevõtmiseks. Artikkel 5 lõige 2

täpsustab lepingueelse teabe andmist § 866 lõike 21 punktis 5 nimetatud pakettreisilepingu

ehk nn click-through lepingute korral. Nimelt tuleb selliste lepingute sõlmimisel esitada

samuti § 867 lõikes 2 sätestatud teave, kuid reisijale ei anta teavet mitte paketi kui terviku

kohta, vaid kõik sellise reisipaketiga seotud ettevõtjad (st nii reisikorraldaja, kes teisele

ettevõtjale reisijaga seotud teavet edastab, kui ka ettevõtja, kellele reisijaga seotud teavet

edastatakse) peavad esitama vaid sellise teabe, mis on nende pakutavate reisiteenuste puhul

asjakohane.

Reisikorraldaja ehk see ettevõtja, kes teisele ettevõtjale reisijaga seotud teavet edastab, peab

reisijale esitama ka justiitsministri määrusega kehtestatava määruse I lisa C osas ettenähtud

standardteabevormi. See kohustus on erinevalt lõike 22 esimeses lauses sätestatust üksnes

reisikorraldajal. Reisikorraldaja edastab reisijale standardvormi samal ajal kui ülejäänud

lepingueelse teabe. Seejuures ei ole oluline, et teise ettevõtjaga oleks leping mõne teise

reisiteenuse osutamiseks juba sõlmitud, sest lisa I C osas sätestatud vormi esimese lausega

teavitatakse reisijat asjaolust, et kui ta sõlmib lepingu ettevõtjaga AB 24 tunni jooksul pärast

broneeringu kinnituse saamist ettevõtjalt XY, moodustavad XY ja AB osutatavad

reisiteenused pakettreisi direktiivi (EL) 2015/2302 tähenduses.

§ 867 lõikega 23 võetakse üle artikli 5 lõige 3, mille kohaselt tuleb teave esitada selgelt,

arusaadavalt ja nähtavalt. Kui kõnealune teave esitatakse kirjalikult, peab see olema loetav.

40

Lõikes 23 on direktiivist tulenevat sõnastust veidi kohendatud. Direktiivi ingliskeelses

versioonis on sõna „nähtavalt“ tähistamiseks kasutatud väljendit in a prominent manner.

Sama väljend on Eestis varem näiteks tarbijakrediidi direktiivi 2008/48/EU ülevõtmisel

tõlgitud eesti keelde „selgelt eristuvalt“. Eelnõus on kasutatud samasugust sõnastust.

Teabe kirjaliku esitamise all ei ole direktiivis ilmselt silmas peetud kirjalikku vormi

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) mõttes, vaid mis tahes teabe esitamise viisi,

kus teave on kirja pandud, ehk teisisõnu mis tahes viisi, kus teavet ei esitata tarbijale suuliselt.

Kui tõlgendada seda kirjaliku vormina TsÜS-i tähenduses, tähendaks see, et teabe loetavuse

nõue kohalduks üksnes teabele, mis on esitatud allkirjastatult. Siis annaksime sellele reeglile

riigisiseselt kitsama tähenduse, kui see direktiivis mõeldud on.

Teabe loetavalt esitamise all tuleks mõista sobiva kirjatüübi ja suuruse valimist. Näiteks ei

tohiks tekst olla üleliia väikses kirjas vms.

§ 867 lõikega 3 võetakse üle direktiivi artikli 6 lõige 1, mis näeb ette, et artikli 5 lõike 1

esimese lõigu punktide a, c, d, e ja g alusel esitatud teave moodustab pakettreisilepingu

lahutamatu osa, mida ei või muuta, välja arvatud juhul, kui lepingupooled on sõnaselgelt

kokku leppinud teisiti. Reisikorraldaja ja asjakohasel juhul vahendaja annab kõikidest

lepingueelse teabe muudatustest reisijale selgelt, arusaadavalt ja nähtavalt teada enne

pakettreisilepingu sõlmimist.

Sarnane reegel on juba olemas ka kehtivas õiguses. Uus on täpsustus, et poolte kokkulepe,

mille kohaselt lepingueelses teabes sätestatu ei saa lepingu osaks, peab olema sõnaselge. See

ei tähenda mingit kindlat vorminõuet, kuid see tähendab, et kokkulepe peab olema sõlmitud

otseste tahteavaldustega TsÜS-i § 68 lõike 2 tähenduses, mitte aga kaudse tahteavaldusega või

vaikimisi TsÜS-i § 68 lõigete 3 ja 4 tähenduses.

§ 867 lõikega 4 võetakse üle artikli 6 lõige 2. Eelnõukohase § 867 lõike 2 punkti 2 kohaselt

tuleb reisijat teavitada reisitasust, sh kõikvõimalikest lisatasudest, maksudest jms. Kui tasusid

ei ole võimalik mõistlike jõupingutustega välja selgitada, tuleb reisijale teatada reisija poolt

kantavate võimalike lisakulude liik. Kui reisikorraldaja või kohaldaval juhul vahendaja

jätavad selle kohustuse täitmata, ei teki reisijal kohustust lisakulusid kanda. Regulatsiooni

eesmärk on ühest küljest kaitsta reisijat tema jaoks ootamatute lisakulude tekkimise eest ning

teisest küljest motiveerida reisikorraldajat ja vahendajat täitma kuludest teavitamise kohustust

korrektselt.

§ 867 lõige 5 näeb ette volitusnormi valdkonna eest vastutava ministri poolt määruse

kehtestamiseks, millega võetakse üle direktiivi lisad reisija teavitamise standardteabe

vormidega. Valdkonna eest vastutav minister on justiitsminister.

§ 867 lõige 6 ei tulene pakettreisidirektiivist. Selle kehtestamine on vajalik tarbija õiguste

direktiivi 2011/83/EL artikli 3 lõike 2 korrektse ülevõtmise tagamiseks seoses

pakettreisivaldkonnaga. Tarbija õiguste direktiiv reguleerib muu hulgas tarbija lepingueelset

teavitamist. Kõige üldisemad lepingueelse teavitamise reeglid näeb ette tarbija õiguste

direktiivi artikkel 5 ning sellele vastab meie riigisiseses õiguses VÕS-i § 14 lg 2 ja § 141.

Tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et kui mõni kõnealuse direktiivi säte

läheb vastuollu liidu teise õigusakti sättega, millega reguleeritakse konkreetseid sektoreid, siis

on kõnealuse teise õigusakti säte ülimuslik ja seda kohaldatakse kõnealuste asjaomaste

konkreetsete sektorite suhtes. Pakettreisidirektiivis nähakse ette maksimaalselt harmoneeritud

reeglid reisija teavitamiseks enne pakettreisilepingu sõlmimist ning need peavad prevaleerima

tarbija õiguste direktiivist tulenevate üldiste teavitamisnõuete üle. Sarnase sisuga sätted lisati

41

tarbija õiguste direktiivi ülevõtmisel ka teistest maksimaalselt harmoneerivatest direktiividest

tulenevatele lepingueelse teavitamise reeglitele.

Punkt 11, millega täiendatakse seadust §-ga 8671, et võtta üle direktiivi artikli 19 lõiked 2–4.

Artikkel 19 sätestab nõuded seotud reisikorraldusteenustele eelnõukohase § 8661 tähenduses.

Kuivõrd tegemist on lepingueelse teavitamise reeglitega, tehakse eelnõuga ettepanek sätestada

need vahetult pärast pakettreisilepingutele kohalduvaid lepingueelse teavitamise reegleid.

Võrreldes pakettreisilepingutega on seotud reisikorraldusteenustele teavitamiskohustusi ette

nähtud oluliselt vähem.

§ 8671 lõige 1 vastab direktiivi artikli 19 lõikele 2. Sarnaselt pakettreisidele tuleb ka seotud

reisikorraldusteenuste korral esitada teave reisijale kas enne, kui reisija annab omalt poolt

nõustumise ettevõtja pakkumisele ja sõlmib seeläbi lepingu, või enne seda, kui reisija ise teeb

siduva pakkumise, millele ettevõtjapoolse nõustumise saamisega loetakse leping sõlmituks.

Esmalt tuleb tarbijat teavitada asjaolust, et tegemist ei ole pakettreisiga ning reisija ei saa

kasutada pakettreiside korral ettenähtud õigusi. Teiseks tuleb välja tuua, et reisijal on siiski

õigus saada kaitset tagatisest, mida seotud reisikorraldusteenuste osutamise lepingute

sõlmimist hõlbustav ettevõtja peab omama olukordade jaoks, kus ta ei suuda täita lepingust

tulenevaid nõudeid. See on ühtlasi kõige olulisem kaitse, mis seotud reisikorraldusteenuste

puhul kohaldub.

§ 8671 lõige 2 täpsustab artikli 19 lõike 2 teise lõigu ülevõtmiseks, et vastav teave tuleb

esitada, kasutades asjakohast standardinfo teabelehte, mis on ette nähtud direktiivi II lisas

ning võetakse riigisiseselt üle ministri määrusega. Kui ükski konkreetne standardinfo

teabeleht konkreetse olukorraga ei sobi, tuleb edastada lihtsalt vastav teave.

§ 8671 lõikes 3 nähakse ette volitusnorm eelmises lõikes viidatud standardinfo teabelehtede

kehtestamiseks. Valdkonna eest vastutav minister on justiitsminister.

§ 8671 lõikega 4 võetakse üle artikli 19 lõige 3. Sisuliselt on selles lõikes ette nähtud

sanktsioon olukorraks, kus seotud reisikorraldusteenuste lepingute sõlmimist hõlbustav

ettevõtja ei täida kõnealuses paragrahvis ettenähtud teavitamiskohustust. Sellisel juhul on

endiselt tegemist seotud reisikorraldusteenuste lepinguga, kuid sellele lepingule kohaldatakse

teatud pakettreisidele kohalduvaid sätteid, mis muidu seotud reisikorraldusteenustele ei

kohalduks. Direktiivi järgi kohalduvad seotud reisikorraldusteenusele sellisel juhul direktiivi

artiklites 9 ja 12 ning IV peatükis kehtestatud õigused ja kohustused. Artiklid 9 ja 13 võetakse

eelnõuga üle VÕS-i §-desse 873 ja 874 ning IV peatükis sisalduvad artiklid §-desse 875–877

ja 878–8782.

Sätte eesmärk on kaitsta reisijat sellises olukorras, kus ta võib arvata, et tegemist on

pakettreisiga, kuid teda pole vastupidisest teavitatud. Teisalt on eesmärk motiveerida seotud

reisikorraldusteenuste lepingute sõlmimist hõlbustavat ettevõtjat enda kohustusi korrektselt

täitma.

Lisaks on Tarbijakaitseametil TKS § 65 lõike 1 kohaselt õigus nõuda ettevõtjalt, kes on

rikkunud §-des 867–870 sätestatud teavitamiskohustusi, rikkumise lõpetamist ja edasisest

rikkumisest hoidumist. Olemasolev viide TKS-is ei vaja muutmist, kuna § 8671 on juba

hõlmatud olemasoleva viitega. Kui ettevõtja Tarbijakaitseameti ettekirjutust ei täida, on

Tarbijakaitseametil õigus määrata ettevõtjale sunniraha.

42

§ 8671 lõige 5 vastab direktiivi artikli 19 lõikele 4 ning see reguleerib kahe ettevõtja vahelist

teavitamiskohustust. Nimelt selleks, et seotud reisikorraldusteenuste sõlmimist hõlbustav

ettevõtja oleks seotud reisikorraldusteenuste tekkimisest teadlik ning saaks mh täita

kõnealuses paragrahvis ettenähtud kohustusi, peab reisiettevõtja, kellega lepingu sõlmimisel

seotud reisikorraldusteenused tekivad, teavitama hõlbustavat ettevõtjat reisijaga lepingu

sõlmimisest.

Punkt 12, millega tunnistatakse kehtetuks VÕS-i § 868. Seni §-s 868 sisaldunud reegel

viisanõuetest teavitamise kohta on eelnõus sätestatud üldise lepingueelse teavitamise

regulatsiooni juures VÕS-i § 867 lg 2 p-s 6. Kuivõrd tegemist ei ole enam pelgalt

reisikirjeldusega, mille esitamine tarbijale on vabatahtlik, puudub vajadus seda kohustust

kõnealuses paragrahvis üle korrata.

Tervikuna peaksid teavitamisnõuete reeglid muutuma seeläbi ühtlasemaks ja süsteemsemaks.

Punkt 13–23, millega muudetakse § 869.

VÕS-i § 869 muudatused on vajalikud direktiivi artikli 7 ülevõtmiseks, mis reguleerib

lepingulist teavet. Kuivõrd olemuslikult on ka kehtiva õiguse kohane teave reisikinnituses

lepinguline teave, valiti artikli 7 ülevõtmiseks just see paragrahv, teabe esitamine

reisikinnituses on eelnõu kohaselt samuti võimalik (see on lõigete 1 ja 2 kohaselt üks

võimalik variant). Kõnealune paragrahv kohaldub üksnes pakettreisilepingutele, kuivõrd

seotud reisikorraldusteenuste kohta ei ole lepingu sisu jaoks kohustuslikke nõudeid direktiivis

ette nähtud.

§ 869 lõige 1. Senine lõike 1 tekst jäetakse seadusest välja, kuivõrd direktiiv täpselt

samasugust reeglit tüüptingimuste kohta ette ei näe. Samas hakkab eelnõukohase lõike 2 järgi

kohalduma nõue, et pakettreisilepingus või selle koopias tuleb edasi anda kogu lepingu sisu

ning kogu lepingu sisu hõlmab ka lepingus sisalduvaid tüüptingimusi. Seega sisulist muutust

selles küsimuses eelnõuga ei tehta ning tüüptingimused tuleb reisijale endiselt esitada.

Lõikega 1 võetakse üle direktiivi artikli 7 lõige 1 (mõlemad lõigud). Esmalt nähakse ette, et

leping peab olema lihtsas ja arusaadavas keeles ning kui see on kirjalik, siis peab see olema

loetav (vt selle kohta selgitusi § 867 lõike 23 kohta). Reisija peab viivitamata ehk niipea, kui

see on mõistlikult võimalik, saama reisikorraldajalt lepingu koopia või selle kinnituse püsival

andmekandjal. Püsiva andmekandja definitsioon on ette nähtud VÕS-i §-s 111.

Reisijal on õigus nõuda lepingu paberkoopiat, kui pakettreisileping sõlmitakse poolte

üheaegsel kohalviibimisel. Direktiivis on kasutatud sõnastust “samaaegsel füüsilisel

kohalolekul“ (inglise keeles concluded in the simultaneous physical presence of the parties).

Eelnõukohane sõnastus on valitud VÕS-i § 46 eeskujul, kuhu on üle võetud tarbija õiguste

direktiiv, kuivõrd tarbija õiguste direktiiv kasutab inglise keeles täpselt sama sõnastust.

Sellega soovitakse tagada VÕS-is sõnastuslikku ühtsust.

Lisaks, kui tegemist on väljaspool äriruume sõlmitava lepinguga käesoleva seaduse § 46

tähenduses, esitab reisikorraldaja või vahendaja reisijale pakettreisilepingu koopia või

kinnituse paberil või kui reisija on sellega nõus, mõnel muul püsival andmekandjal. Selline

täpsustus on vajalik art 7 lõike 1 teise lõigu ülevõtmiseks. Samasisulise regulatsiooni näeb

väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral lepingueelse teabe esitamiseks ette ka VÕS-i §

48 lg 2, seega on väljaspool äriruume sõlmitud lepingutele kohalduvad erinevad

teavitamisnõuete reeglid VÕS-is omavahel kooskõlas.

43

§ 869 lõige 2. Nagu kehtiv õigus sisaldab lõige 2 loetelu teabest, mis peab pakettreisilepingus

sisalduma, kuid senist regulatsiooni muudetakse ja täiendatakse eelnõus vastavalt direktiivi

artikli 7 lõikele 2.

§ 869 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks, kuna samasisuline reegel sisaldub

juba eelnõukohases uues § 867 lõike 2 punktis 1, ja on seega hõlmatud § 869 lõike 2 punktis 2

tehtava üldise viitega lepingueelsele teabele. Sisulist muudatust samas eelnõuga ei kaasne.

§ 869 lõike 2 punkt 2 vastab direktiivi artikli 7 lõike 2 sissejuhatavale osale, mille kohaselt

peab pooltevaheline kokkulepe hõlmama kogu artikli 5 lõike 1 esimese lõigu punktides a–h

osutatud teavet ehk teisisõnu tarbijale esitatavat lepingueelset teavet. See on ka olemuslikult

kooskõlas direktiivi artikli 6 lõikes 1 ning eelnõukohase VÕS-i § 867 lõikes 3 sätestatuga,

mille kohaselt moodustab lepingueelne teave ka lepingu osa. Ühtlasi tuleb lepingus

lepingueelse teabena esitatu märkida.

Punktis 2 ei sisaldu enam VÕS-i § 867 lõikele 3, sest see ei sisalda võrreldes lõikega 2

mingeid uusi andmeid ning nii on eelnõus sisalduv regulatsioon täpselt direktiivi artikli 7

lõikega 2 kooskõlas.

Paragrahvi 869 lõike 2 täiendamine punktiga 21 on vajalik direktiivi artikli 7 lõike 2 punkti b

ülevõtmiseks. Esmalt tuleb reisijat teavitada sellest, et reisikorraldaja vastutab kõikide lepingu

esemeks olevate reisiteenuste kohase osutamise eest ehk reisiteenuste kogumi kohase täitmise

eest. Direktiiv viitab vastutuse kohta artikli 13 lõikele 1, riigisiseselt vastab sellele § 877 lg 1,

seetõttu viidatakse sellele ka punktis 21. Lisaks tuleb lepingusse märkida, et reisikorraldaja on

kohustatud raskuste korral andma reisijale abi vastavalt direktiivi artiklile 16, mis võetakse

üle VÕS-i §-i 8781.

§ 869 lõike 2 punkti 22

loomine on vajalik direktiivi artikli 7 lõike 2 punkti c ülevõtmiseks.

Lepingusse tuleb märkida selle tagatise andja nimi ja kontaktandmed, kes peaks pakkuma

reisijale kaitset direktiivi tähenduses maksejõuetuse olukorras ehk olukorras, kus

reisikorraldaja ei suuda täita lepingust tulenevaid nõudeid. Samuti tuleb teatada asjakohasel

juhul asjaomase liikmesriigi poolt sel eesmärgil määratud pädeva asutuse nimi ja

kontaktandmed. Kui tegemist on Eesti reisikorraldajaga, on viidatud pädevaks asutuseks

Tarbijakaitseamet. Täpsed nõuded reisikorraldaja tagatisele on ette nähtud turismiseaduses.

§ 869 lõike 2 punktiga 23 võetakse üle artikli 7 lõike 2 punkt d. Olemuslikult on samasisuline

kehtiva VÕS-i § 870 lõike 1 punkt 3, mis muutub eelnõuga tehtavate muudatuste tulemusena

kehtetuks, kuna direktiivi kohaselt peab teave reisikorraldaja kohaliku esindaja, kontaktpunkti

või muu teenistuse kohta olema selgelt lepingus kirjas, seda ei saa lihtsalt enne lepingu

sõlmimist tarbijale teatavaks teha.

Võrreldes kehtiva VÕS § 870 lg 1 punktiga 3 on uus viide lepingu rikkumisest teatamisele.

Direktiivi ingliskeelses versioonis on räägitud lepingu tingimustele mittevastavusest

teatamisest, kuid kuna kõnealuse lõike punktis 9 on kasutatud juba terminit lepingu

rikkumine, mis on samatähenduslik, kasutatakse sama terminit ka siin.

Direktiivis on viidatud sellele, et reisijale tuleb anda kontaktandmed, et reisija saaks kiiresti

reisikorraldajaga ühendust võtta ja temaga „tõhusalt suhelda“. Viide tõhusale suhtlusele on

eelnõust aga välja jäetud, kuna sellel ei ole sisulist lisandväärtust.

§ 869 lõike 2 punktid 3, 4 ja 5 muutuvad seoses eelnõuga tehtavate muudatustega kehtetuks,

kuna vastavasisulised teavitamiskohustused on ette nähtud eelnõukohase § 867 lõike 2

punktides 1, 3 ja 8 ning on seega hõlmatud üldise viitega kõnealuse lõike punktis 2. Sisulist

muudatust eelnõuga ei toimu, nimetatud kohustusi pole lihtsalt vaja siin üle korrata.

44

§ 869 lõike 2 punkt 6 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatusega kehtetuks, sest vastava

sisuga teavitamiskohustust ei ole lepingueelses teabes (seega poleks see kaetud üldise viitega

lepingueelsele kohustuslikule teabele), samuti pole seda direktiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud

loetelus. Seetõttu ei saa seda, arvestades mh direktiivi täisharmoneerivat iseloomu, VÕS-is

säilitada. Iseenesest võib tekitada küsimusi asjaolu, et uue direktiivi artikli 10 kohaselt peab

hinna muutmiseks olema selline võimalus lepingus sõnaselgelt kirjas. Kuid ka sellisel juhul

peaks see olema reisikorraldaja vaba valik, kas ta soovib hinna muutmise võimalust kasutada

ja seda võimalust lepingusse kirjutada või mitte. See ei peaks olema kohustuslik teave, mida

iga reisikorraldaja peaks iga lepingu puhul arvestama.

§ 869 lõike 2 punkt 7 jäetakse lõike 2 loetelust välja, kuna see on hõlmatud kõnealuse lõike

punktis 2 tehtava üldise viitega lepingueelse teabe sätetele. Nimelt kohustab eelnõukohane

VÕS-i § 867 lõike 2 punkt 2 reisikorraldajat esitama reisijale teabe mis tahes lisatasude kohta

ning kui konkreetseid summasid ole võimalik mõistlike jõupingutustega välja selgitada, tuleb

välja tuua vähemalt tasu liik.

§ 869 lõike 2 punkti 8 ei pea muutma, kuna see vastab juba artikli 7 lõike 2 punktile a.

Direktiivi kohaselt tuleb lepingusse märkida reisija erisoovid, millega korraldaja on

nõustunud. Olemuslikult on see samaväärne punktis 8 viidatud võimalike erikokkulepetega

reisija ja reisikorraldaja vahel.

§ 869 lõike 2 punkt 9 vastab direktiivi artikli 7 lõike 2 punktile e ning sisulisi muudatusi siin

seega ette ei nähta. Lisatud on vaid viide § 875 lõikele 1, mis vastava tarbija

teavitamiskohustuse ette näeb.

§ 869 lõike 2 punkt 10 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatusega kehtetuks, sest

direktiivi artikkel 7 ei näe sellist teavitamiskohustust ette. Kuigi see teave võiks iseenesest

olla asjakohane direktiivi art 13 lõigetes 4 ja 6 sisalduva korraldajale täitmiseks täiendava

mõistliku tähtaja andmise regulatsiooniga, ei ole selle säilitamine punktis 10 direktiivi

täisharmoneerivat iseloomu silmas pidades võimalik.

§ 869 lõike 2 punkt 11 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatustega kehtetuks, sest

direktiivi artikkel 7 ei näe sellist kohustust ette, samuti ei ole artiklites 13 ega 14 vastavaid

tähtaegu sätestatud, mistõttu ei tulene erireegleid ka direktiivi teistest sätetest. Kuivõrd uus

pakettreisidirektiiv on maksimaalselt harmoneeriv, ei saa punktis 11 alles jätta.

§ 869 lõike 2 punkt 12 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatustega kehtetuks, sest see

sisaldub juba uues § 867 lõike 2 punktis 14 ja on seega hõlmatud üldise viitega §-le 867 lõike

2 punktis 2.

Lisaks väärib märkimist asjaolu, et ilmselt ei olnud eelmine pakettreisidirektiiv selles

küsimuses päris täpselt VÕS-i üle võetud. Nii eelmise pakettreisi direktiivi art 4 lg 1 p b taane

iv kui ka uue direktiivi art 5 lg 1 p h käsitlevad reisija võimalust kindlustada end selliseks

olukorraks, kus reisija lõpetab lepingu ja kannab sellega seoses kulusid, kuid VÕS-i kehtiv

sõnastus viitab võimalusele kindlustada ennast reisikorraldaja lepingust taganemise vastu. See

ei vasta täielikult eelmises direktiivis sätestatule. Eelnõukohase VÕS-i § 867 lg 2 punktiga 14

viiakse regulatsioon vastavusse uue direktiivi regulatsiooniga.

§ 869 lõike 2 punktiga 13 võetakse üle direktiivi artikli 7 lõike 2 punkt f. Kehtivas õiguses

vastab sellele suuresti VÕS-i § 870 lg 2, aga kuivõrd uue direktiivi kohaselt on tegemist

45

teabega, mis peab sisalduma pakettreisilepingus, sätestatakse see reegel §-is 869 ning § 870 lg

2 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks.

Eelnõus nähakse ette, et kui alaealine reisib ilma hooldusõigusliku isiku või muu õigustatud

isikuta majutust sisaldava pakettreisilepingu alusel, tuleb pakettreisilepingus esitada teave

selle kohta, kuidas võib saada vahetu ühenduse reisil viibiva alaealise või isikuga, kes

viibimiskohas alaealise eest vastutab.

Kehtiv VÕS-i regulatsioon on võrreldes seaduses sätestatuga laiem (ja vana

pakettreisidirektiiv on riigisisesesse õigusesse laiemalt üle võetud), viidates üldiselt piiratud

teovõimega isikutele ning pakettreisidele, mis sisaldavad majutust. Kuna uus direktiiv on

erinevalt eelmisest direktiivist maksimaalselt ühtlustav ja uue direktiivi kohaselt kehtib säte

aga üksnes alaealiste reisijate ja majutust sisaldavate pakettreiside kohta, ei saa Eesti

seadusandja enam seda sama punkti kõigile piiratud teovõimega isikutele ega kõigile

pakettreisidele laiendada. Punkt 13 käsitleb seega ainult alaealisi ehk alla 18-aastaseid isikuid

ning kohaldub üksnes juhul, kui pakettreis sisaldab majutust.

Eelnõus on vanema asemel kasutatud terminit „hooldusõiguslik isik“, kuna see võib hõlmata

ka näiteks eestkostjat. Muu volitatud isiku ehk õigustatud isiku all on mõeldud isikut, kelle

hooldusõiguslik isik võiks olla määranud lapsega koos reisima.

§ 869 lõike 2 punkti 14 loomine on vajalik artikli 7 lõike 2 punkti g ülevõtmiseks.

Punkt g viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2013/11/EL kohaste vaidluste

kohtuvälise lahendamise mehhanismide kohta. See direktiiv on Eestis üle võetud TKS-i,

mistõttu viidatakse eelnõus tarbijakaitseseaduses sätestatud võimalustele. Põhimõtteliselt on

pädevaks üksuseks pakettreisilepingutega (ka kõigi muude tarbijalepingutega) seotud

vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks TKS alusel tegutsev tarbijavaidluste komisjon, kuhu

tarbija saab alati pöörduda ja mida ettevõtja on sisuliselt kohustatud kasutama. Ettevõtja võib

teavitada ka muust TKS alusel pädevaks tunnistatud üksusest, kus ta on kohustunud vaidlusi

lahendama, aga ka sellisel juhul jääb tarbijale õigus pöörduda vajaduse korral tarbijavaidluste

komisjoni.

Lisaks tuleb tarbijale anda teavet internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi kohta

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr (EL) nr 524/2013. Sellele määrusele

on samuti viidatud TKS-is (§ 39).

§ 869 lõike 2 punktiga 15 võetakse üle direktiivi punkt h, mille kohaselt peab leping

sisaldama teavet reisija õiguse kohta anda leping VÕS-i § 873 kohaselt üle teisele reisijale.

§ 869 lõige 21

Paragrahvi 869 täiendatakse lõikega 21, et võtta üle direktiivi artikli 7 lõige 3, mis reguleerib §

866 lõike 21 punktis 5 nimetatud pakettreisi puhul ettevõtjate vahelist teavitamiskohustust.

Nimelt peab see ettevõtja, kellele reisikorraldaja (§ 866 lõike 23 tähenduses) reisijat

puudutavad andmed edastab, teavitama reisikorraldajat, kui sõlmib reisijaga lepingu, mis

koosmõjus reisikorraldaja sõlmitud lepinguga moodustavad pakettreisi. Koos selle teavitusega

peab ettevõtja, kellele andmed edastatakse, esitama reisikorraldajale kõik sellised andmed

enda osutatava reisiteenuse kohta, mis on vajalikud selleks, et reisikorraldajal oleks võimalik

täita § 869 lõikes 2 sätestatud reisija teavitamise kohustust tervikuna kogu pakettreisi kohta.

Regulatsiooni eesmärk on tagada, et reisikorraldajal oleks võimalik täita talle seadusega

pandavaid teavitamiskohustusi. Kui ettevõtja, kellele § 866 lõike 21 punkti 5 kohaselt andmed

edastatakse, enda kohustusi ei täida, saab reisikorraldaja kasutada teise ettevõtja vastu

nendevahelises suhtes asjakohaseid õiguskaitsevahendeid.

Kõnealuse lõike teine lause reguleerib reisijale lepingulise teabe andmise aega. Teave tuleb

esitada niipea, kui reisikorraldaja on teiselt ettevõtjalt saanud teabe esimese lause kohaselt.

46

§ 869 lõige 22 sätestatakse direktiivi artikli 7 lõike 4 ülevõtmiseks. Osaliselt võib selles lõikes

sätestatu kattuda lõike 1 esimese lausega, kuid kuna lõige 22 kohaldub laiemalt ning ka

direktiivis endas on artikli 7 lõige 1 ja lõige 4 sätestatud eraldiseisvalt, nähakse need selliselt

ka eelnõus ette.

§ 869 lõige 3

Lõikes 3 sätestatut saa VÕS-is säilitada, kuivõrd direktiivis sellist regulatsiooni ei ole.

Lepingueelse teabe lepingu osaks saamist on reguleeritud eraldi lõike 2 sissejuhatavas osas ja

punktis 2 ning VÕS-i § 867 lõikes 3. Lõike 2 sissejuhatavas osas on direktiivi artikli 7 lg 2

sissejuhatava osa alusel sõnaselgelt sätestatud, et pakettreisilepingus või selle kinnituses

esitatakse kogu kokkuleppe sisu. Seetõttu ei saa säilitada kehtivas lõikes 3 sisalduvat reeglit,

mille kohaselt ei pea reisikinnitus teatud andmeid sisaldama, kui need on reisikirjelduses juba

olemas.

§ 869 lõige 4

Lõige 4 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatustega kehtetuks, kuivõrd direktiiv ei näe

sellist regulatsiooni ette ning tulenevalt direktiivi maksimaalselt ühtlustavast iseloomust ei saa

seda säilitada. Sisuliselt oleks sellise regulatsiooni säilitamist ka keeruline õigustada, kuivõrd

olemuslikult on reisijal lepingut puudutava teabe vastu huvi ka siis, kui tegemist on nn

viimase hetke reisiga.

Punkt 24, millega muudetakse VÕS-i § 870

Direktiivi artikli 7 lõike 5 kohaselt peab reisikorraldaja andma reisijale aegsasti enne

pakettreisi algust kõik vajalikud kviitungid, kupongid ja piletid ning teatama kavandatava

väljumisaja ja asjakohasel juhul lennule registreerimise tähtaja ning vahepeatuste,

transpordiühenduste ja kohalejõudmise kavandatava aja. Tegemist ei ole sellise lepingulise

teabega, mis peaks sisalduma lepingudokumendis või selle koopias, mistõttu ei oleks kõige

lisada seda lepingulist teavet reguleerivasse § 869. Paragrahv 870 reguleerib seevastu reisijale

pärast lepingu sõlmimist antavat teavet, seetõttu sobib direktiivi artiklist 7 lõikest 5 tulenev

regulatsioon siia hästi.

Sellesse paragrahvi ei jää enam eraldi lõikeid (vt senise regulatsiooni kehtetuks tunnistamise

kohta täpsemalt allpool), vaid üksnes direktiivi artikli 7 lõikest 5 tulenev reegel.

§ 870 lõige 1

Punkt 1 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatustega kehtetuks. Samasisuline regulatsioon

on olemas eespool juba lepingueelse teabe esitamise paragrahvis ning see on kaetud

lepingulise teabe paragrahvis viitega lepingueelse teabe regulatsioonile. Siin oleks seega

tegemist tarbetu kordusega.

Punkt 2

Direktiivi artikkel 7 ei sisalda sellist regulatsiooni ning tulenevalt direktiivi täielikult

harmoneerivast iseloomust ei saa seda säilitada.

Punkt 3

Punktis 3 sisalduv reegel on eelnõuga viidud VÕS-i § 869 lõike 2 punkti 23, kuna see peab

uue direktiivi kohaselt olema lepingus kirjas.

§ 870 lõige 2

Lõige 2 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatustega kehtetuks, kuivõrd selles sisalduv

reegel viiakse eelnõuga ettepoole VÕS-i § 869 lõike 2 punkti 13 kohustusliku lepingulise

teabe alla. Uue direktiivi kohaselt peab see teave olema lepingudokumendis või selle koopias

kirjas.

47

§ 870 lõige 3

Seoses senise lõigete 1 ja 2 regulatsiooni kehtetuks muutumisega kaotab lõikes 3 sätestatu

oma mõtte.

Punkt 25, millega täiendatakse VÕS-i §-ga 8701, mis sätestab tõendamiskoormise

regulatsiooni erinevate kõnealuses peatükis ettenähtud teavitamiskohustuste täitmise eest.

Säte on vajalik direktiivi artikli 8 ülevõtmiseks, mis näeb ette, et direktiivi II peatükis ehk

artiklites 5–7 kehtestatud teavitamisnõuete täitmise tõendamise kohustus lasub ettevõtjal. See

on erisus üldisest tõendamiskoormuse jaotuse reeglist, mille kohaselt peab kumbki pool

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Pakettreisilepingu ja

seotud reisikorraldusteenuse lepingu korral lasub teavitamiskohustuste korrektse täitmise

tõendamiskoormus alati ettevõtjal. See on ühest küljest õigustatav reisija kui nõrgema

lepingupoole kaitsevajadusega ning teisest küljest ka asjaoluga, et kui tegemist on puudusega

teavitamiskohustuse täitmises, peaks reisija tõendama negatiivset asjaolu ehk siis sisuliselt

seda, et ta ei ole mingit teavet saanud.

Oluline on märkida, et eelnõu kohaselt laieneb eelmises lõigus kirjeldatud tõendamiskoormise

reegel ka seotud reisikorraldusteenustele, kuigi seotud reisikorraldusteenuste jaoks ettenähtud

teavitamiskohustuste reeglid on sätestatud direktiivi artiklis 19, mis paikneb direktiivi VI

peatükis, mitte II peatükis. Seega direktiivis ei ole seotud reisikorraldusteenustele sellist

reeglit ette nähtud, mistõttu kohalduvad seotud reisikorraldusteenustele vastavad riigisisesed

reeglid ning nende kujundamine on liikmesriigi seadusandja pädevuses. Eelnõu koostamisel

peeti mõistlikuks Eestis nimetatud reeglid pakettreiside jaoks ette nähtavate reeglitega

ühtlustada. Samad põhjused, mis õigustavad sellise reegli ettenägemist pakettreisidele, on

asjakohased ka seotud reisikorraldusteenuste puhul.

Nii direktiivi artiklis 8 kui ka kõnealuses paragrahvis on viidatud ettevõtjale.

Teavitamiskohustuse täitmise tõendamiskoormis lasub sellel ettevõtjal, kellel konkreetne

kohustus konkreetsel juhul lasus. Näiteks direktiivi artikli 5 lõikest 2 tulenevalt on teatud

teavitamiskohustus nii sellel ettevõtjal, kellele reisija andmed edastatakse, kui ka

reisikorraldajal. Tõendamiskoormis laieneb neile ulatuses, milles neil kummalgi reisija ees

teavitamiskohustus on.

Punkt 26–30, millega muudetakse §§ 871-873.

Paragrahvi 871 muudetakse, et võtta üle direktiivi artikkel 10, mis reguleerib reisitasu

muutmist pärast lepingu sõlmimist. Seni on VÕS-i § 871 reguleerinud vaid reisitasu

suurendamist, kuid tulenevalt direktiivi artiklis 10 sätestatust laieneb § 871 kohaldamisala

ning hakkab hõlmama ka reisitasu vähendamist. Seetõttu muudetakse ka kõnealuse paragrahvi

pealkiri ja sõnastatakse järgmiselt: „Reisitasu muutmine“.

§ 871 lõiget 1 täpsustatakse eelnõuga, et võtta üle artikli 10 lõiked 1, 3 ja 4. Direktiivi

preambuli punkti 30 teises pooles on selgitatud, et hinnatõus peaks olema lubatud ainult siis,

kui muutub kas reisijateveo hind tulenevalt kütuse või muude energiaallikate hinna

muutumisest, sellise kolmanda isiku kehtestatud maksud või tasud, kes ei ole otseselt seotud

pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamisega, või pakettreisi mõjutavad

vahetuskursid, ning kui lepingus on sõnaselgelt ette nähtud hinna tõstmise või alandamise

võimalus. Samasugused reeglid on ära toodud lõike 1 punktides. Reisitasu muutmiseks

peavad olema täidetud kõik punktides 1–4 sätestatud tingimused.

48

Punkt 1 vastab juba praegu artikli 10 lõike 1 sissejuhatavale osale ja sisulist muutust eelnõuga

ei kaasne. Ainsa täpsustusena asendatakse sõna „otseselt“ sõnaga „sõnaselgelt“, et olla

direktiiviga täpses vastavuses.

Punkti 2 on direktiivi artikli 19 lõike 1 punktide a–c ülevõtmiseks kirjutatud mõnevõrra

täpsemaks, kuid selle sisu on suures osas vastavuses kehtiva õigusega.

Punkt 3 kehtestatakse artikli 10 lõike 3 ülevõtmiseks. Uues sõnastuses on võrreldes kehtiva

õigusega täpsustatud, et reisija teavitamine peab toimuva püsival andmekandjal ning teavitus

peab sisaldama selgelt ja arusaadavalt reisitasutõusu põhjendusi ja arvutusi. Teavitamine peab

toimuma hiljemalt 20 päeva enne reisi algust.

Punktis 4 sätestatu on võrreldes kehtiva õigusega aga täiesti uus. Nimelt on uue direktiivi

kohaselt reisitasu suurendamine võimalik üksnes juhul, kui lepingus on ette nähtud ka

samaväärne reisitasu alandamise võimalus. Direktiivi eesmärk on seejuures olnud poolte

õiguste tasakaalustamine, sest samasugune kummastki lepingupoolest sõltumatu reisiga

seotud kulude muutumine, mis annab kulude tõusu korral reisikorraldajale õiguse reisitasu

suurendada, peaks ühtlasi andma reisijale õiguse reisitasu vähendada, kui vastavad kulud

vähenevad. Punkt 4 vastab artikli 10 lõike 1 sissejuhatavale osale ning artikli 10 lõikele 4.

§ 871 lõike 2 loomine on vajalik direktiivi artikli 10 lõike 2 ülevõtmiseks. Kui kehtivas

õiguses on reisijal § 872 lõike 2 kohaselt õigus lepingust taganeda reisitasu „olulise

muutumise“ korral, mis on määratlemata õigusmõiste, siis uus direktiiv määratleb olulise

muutumise piirina kaheksa protsenti reisi kogumaksumusest. Eelnõuga muutub vastav

regulatsioon seega märkimisväärselt selgemaks, reisiettevõtjad saavad arvestada sellega, et

tulenevalt direktiivi täielikult harmoneerivast iseloomust kohaldub samasugune piirmäär

kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Reisija õiguste kaitsmise eesmärgil on aga arvestatud, et

nimetatud piirmäär ei saa olla väga kõrge. Seda silmas pidades on Euroopa Liidu seadusandja

näinud vastava piirina ette kaheksa protsenti, mis võetakse kõnealuse eelnõuga ka Eesti

õigusesse üle.

Kui reisitasu tõuseb rohkem kui kaheksa protsenti, on reisijal sarnaselt kehtiva õigusega

lepingust taganemise õigus. Täpsemalt kohaldatakse sellisel juhul direktiivi artikli 11 lõikeid

2–5, mis võetakse üle VÕS-i § 872 lõigetesse 2 ja 4–6 (vt nende kohta täpsemat seletuskirja

allpool).

§ 871 lõige 3 on seotud lõike 1 punktiga 4 ning see reguleerib punktis 4 ettenähtud reisitasu

alandamise korral reisijale tehtavaid tagasimakseid. Direktiivi artikli 10 lõike 5 ülevõtmiseks

nähakse eelnõus ette, et reisikorraldajal on õigus arvutada reisijale tehtavast tagasimaksest

maha tegelikud haldamise kulud. Haldamise kulude all tuleks mõista n-ö bürookulusid ehk

teisisõnu kulusid, mis seonduvad reisitasu alandamise administreerimisega. Sellised kulud

võivad kaasneda nt sellega, et reisikorraldaja peab nende üle arvestust pidama, tagasimakseks

ülekande tegema, seda raamatupidamises kajastama jms.

Reisija nõudmisel peab reisikorraldaja esitama tõendid kõnealuste haldamise kulude kohta,

seega peab reisikorraldaja olema suuteline kulusid põhjendama ja nende suurust tõendama.

§ 872

Paragrahvi 872 tuleb muuta uue direktiivi artikli 11 ülevõtmiseks, mis reguleerib

pakettreisilepingu muutmist pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust.

§ 872 lõike 1 regulatsioon muutub uue direktiivi ülevõtmise tulemusel põhjalikumaks. Lõike

1 uus sõnastus vastab direktiivi artikli 11 lõikele 1. Lõike 1 senine regulatsioon saab olema

kaetud lõike 1 punktiga 3 ja lõikega 4.

49

Üldjuhul, nagu lepingute puhul ikka, ei saa reisikorraldaja ühepoolselt lepingutingimusi

muuta, erandiks on reisitasu muutmine vastavalt §-le 871, mille jaoks on nimetatud sättes ette

nähtud erireeglid. Kuid direktiivis on ette nähtud teatud tingimused, mille korral on

pakettreisilepingu muutmine siiski võimalik. Need tingimused on üles loetletud lõike 1

punktides 1–3. Ühepoolse muudatuse tegemiseks peab selline õigus olema reisikorraldajale

lepingus ette nähtud, muudatus peab olema väheoluline ning reisikorraldaja peab reisijat

muudatusest teavitama püsival andmekandjal selgelt, arusaadavalt ja selgelt eristuvalt.

Lepingu muutmiseks peavad kõik punktides 1–3 sätestatud tingimused olema täidetud.

§ 872 lõikega 2 võetakse üle artikli 11 lõige 2, mis reguleerib olukorda, kui reisikorraldaja on

sunnitud oluliselt muutma lepingu peamisi tunnuseid või ei saa täita reisijaga sõlmitud

erikokkulepet § 869 lõike 2 punkti 8 tähenduses või kui reisikorraldaja soovib hinda tõsta

rohkem kui kaheksa protsenti. Selliseid muudatusi ei saa reisikorraldaja lihtsalt ühepoolselt

teha ka juhul, kui lepingus on selline võimalus ette nähtud (vt võrdluseks § 872 lg 1). Kuid ta

saab reisijale teha sellekohase ettepaneku ning määrata tähtaja, mis peab olema mõistliku

pikkusega, mille jooksul peab reisija otsustama, kas nõustuda muudatustega või mitte. Kui

reisija muudatustega ei nõustu, on tal võimalik leping lõpetada.

Lauseosa „reisikorraldaja on sunnitud“ on Euroopa Komisjon selgitanud selliselt, et

reisikorraldaja ei saa muutmist niisama omal soovil välja pakkuda, vaid see peab põhinema

objektiivsetel asjaoludel, näiteks kui mingil temast mitteoleneval põhjusel ei ole esialgu

lubatud hotellis enam vabu tubasid vms. Seevastu reisijale teise hotelli pakkumine lihtsalt

põhjusel, et enda kasumiosa suurendada, ei saa pidada olukorraks, kus reisikorraldaja on

sunnitud hotelli muutma. Et see reegel oleks selgem, on eelnõus viidatud ka objektiivsetele

põhjustele.

Lõikes 2 on viidatud lihtsalt § 867 lõike 2 punktides 1, 3–5 ja 8–11 nimetatud reisiteenuste

olulisel määral muutmisele, mitte peamiste reisitunnuste muutmisele, sest direktiivi artikli 5

punkti a ülevõtmisel ei eristata seda ka, vaid vastavad punktid on lihtsalt üle võetud.

Direktiivi preambuli punktis 33 on reisiteenuse põhitunnuse märkimisväärse muutmise kohta

selgitatud, et nii võib see olla näiteks juhul, kui väheneb reisiteenuse kvaliteet või väärtus.

Pakettreisilepingus märgitud väljumis- või saabumisaja muutmist tuleks pidada

märkimisväärseks näiteks juhul, kui see toob reisijale kaasa olulisi ebamugavusi või

lisakulusid, näiteks seoses transpordi või majutuse ümberkorraldamisega.

Nagu eespool juba selgitatud, siis on reisijal võimalik otsustada, kas muudatustega nõustuda

või lepingust taganeda. Direktiiv ei reguleeri samas seda, mis on tagajärg, kui reisija

reisikorraldajale tema nimetatud tähtaja jooksul enda otsusest teada ei anna. Direktiivi artikli

11 lõike 3 punkti c kohaselt, mis võetakse üle kõnealuse paragrahvi lõike 4 punkti 3, tuleb

reisijat teavitada sellest, et kui reisija ei pea kinni ajavahemikust, mille jooksul ta peab

reisikorraldajat teavitama, millised on tagajärjed vastavalt kohalduvale riigisisesele õigusele.

Sellest saab järeldada, et tagajärjed on jäetud iga riigi seadusandja enda sisustada. Kuna selle

sätte kohaldamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus reisikorraldaja on objektiivsetel

põhjustel sunnitud lepingut muutma, siis on eelnõu koostamisel leitud, et mõistlik tagajärg

oleks muudatuste jõustumine. Seetõttu on eelnõus sätestatud, et kui reisija ei tagane lepingust

enne reisikorraldaja määratud tähtaja lõppu, loetakse, et reisija on muudatusega nõus.

Lisaks on reisikorraldajal võimalus pakkuda reisijale võimaluse korral samaväärse või

kõrgema kvaliteediga asenduspakettreisi. Kui reisija lepingust taganeb, võib ta

asenduspakettreisi vastu võtta.

§ 872 lõige 3 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatustega kehtetuks, sest uus direktiiv ei

sisalda sellist reeglit. Lõikes 2 on nüüd sätestatud, et reisija võib reisikorraldaja kindlaks

määratud mõistliku aja jooksul muudatustega nõustuda või lepingust taganeda. Seega reisijale

50

tuleb otsuse tegemiseks jätta mõistlik aeg, reisija ei pea enda otsust langetama viivitamata

pärast teate saamist.

§ 872 lõige 4 vastab uue direktiivi artikli 11 lõikele 3 ning selles on ette nähtud reisikorraldaja

teavitamiskohustus, mida tuleb lõikes 2 viidatud muudatuste tegemisel täita.

Punktiga 1 võetakse üle artikli 11 lõike 3 punkt a, kusjuures tuleb silmas pidada, et direktiivi

eestikeelne tõlge on mõnevõrra ebatäpne. Reisijat tuleb teavitada tehtavatest muudatustest ja

nende mõjust reisitasule, võttes asjakohasel juhul arvesse lõikes 5 ettenähtud hinna

alandamise regulatsiooni.

Punkt 2 vastab artikli 11 lõike 3 punktile b ning selle eesmärk on tagada, et reisija oleks

teadlik, missuguse aja jooksul ta peab reisikorraldajat enda lepingust taganemise otsusest

teavitama.

Punkti 3 kohaselt tuleb direktiivi artikli 11 lõike 3 punktile c vastavalt teatada reisijale

tagajärg, mis kaasneb teavitamata jätmisega. Nagu eespool selgitatud, nähakse eelnõuga

vastava tagajärjena ette muudatustega nõustumine.

Punkt 4 vastab direktiivi artikli 11 lõike 3 punktile d ning näeb ette, et asjakohasel juhul ehk

siis olukorras, kus reisikorraldaja seda võimalust pakub, tuleb reisijale teada anda ka

asenduspakettreisist ja selle hind.

§ 872 lõikega 5 võetakse üle artikli 11 lõige 4 ning nähakse reisijale ette reisitasu alandamise

õigus olukorraks, kus ta on n-ö esialgse pakettreisi eest maksnud kõrgemat reisitasu võrreldes

talle pakutud asenduspakettreisi väärtusega.

Paragrahvi 872 täiendamine lõikega 6 on vajalik artikli 11 lõike 5 ülevõtmiseks ning selles

reguleeritakse reisijale tagasimaksete tegemist pärast seda, kui reisija on kõnealuse paragrahvi

kohaselt lepingust taganenud ega ole sõlminud uut lepingut asenduspakettreisi kasutamiseks.

Tagasimaksed peavad toimuma viivitamata, kuid igal juhul 14 päeva jooksul. Pärast selle

tähtaja möödumist on tegemist reisikorraldaja viivitusega, millele kohaldub mh § 113.

Lisaks on artikli 11 lõikes 5 viidatud artikli 14 lõigete 2–6 (kahju hüvitamise õigus) vastavale

kohaldamisele, seetõttu on lõikes 5 sätestatud, et § 877 lõigetes 2 ja 22–3

2 ning § 878

sätestatut kohaldatakse vastavalt. Seega, kui reisija kannab lepingu lõpetamise tõttu kahju, on

tal õigus nõuda selle hüvitamist. Kuivõrd seda on direktiivi tekstis artiklis 11 eraldi

rõhutatud, on see ka siin eraldi välja toodud.

§ 873

Paragrahvi 873 muudatused on vajalikud direktiivi artikli 9 ülevõtmiseks, mis reguleerib

pakettreisilepingu üleandmist teisele reisijale. Preambuli punktis 30 on selgitatud, et kuna

pakettreisilepingud sõlmitakse sageli pikalt ette, võivad ilmneda ettenägematud asjaolud.

Seetõttu peaks reisijal olema õigus anda pakettreisileping teatud tingimustel üle teisele

reisijale. Sellistel juhtudel tuleks korraldajale hüvitada tema poolt tehtud kulud, näiteks kui

alltöövõtja nõuab tasu reisija nime muutmise eest või transpordipileti tühistamise ja uue

väljastamise eest.

Seega üldine põhimõte, et tasudes võimalike tekkivate lisakulude eest, on enne reisi algust

võimalik muuta seda, missugune reisija reisil osaleb, jääb endiselt kehtima. Uue direktiivi

artikli 9 ülevõtmiseks tuleb §-s 873 näha ette teatud täpsustused.

Lõikes 1 täpsustatakse esmalt, et reisijapoolne teavitus reisilepingu üleandmisest mõnele

teisele isikule peab toimuma püsival andmekandjal VÕS-i § 111 tähenduses. Samuti lisatakse

uus viimane lause, mis täpsustab seda, mida lugeda mõistlikuks ajaks, mille jooksul võib

reisija reisikorraldajale lepingu üleandmisest teatada. Direktiivi artikli 9 lõikest 1 tulenevalt

51

loetakse teavitamist vähemalt seitse päeva enne pakettreisi algust igal juhul mõistlikuks ajaks.

Samas on oluline tähele panna, et seitse päeva on igal juhul mõistlik, kuid põhimõtteliselt ei

ole välistatud, et teatud juhtudel võib ka seitsmest päevast lühem periood olla mõistlik.

Euroopa Komisjon on vastava näitena, kus reisija nime muutmine ei tekita ilmselt

lisaprobleeme, nimetatud selliseid pakette, mis ei hõlma reisivedu, eriti lendamist. Sellisel

juhul võib ka mõni lühem periood osutuda mõistlikuks.

Artikkel 9 ei näe otsesõnu ette võimalust anda lepingu ülevõtmisest teada vahendajale, kuid

samas sätestab artikkel 15, et korraldajaga võib vahendaja kaudu ühendust võtta, seega

puudub vajadus kehtivat õigust muuta ning kõnealuses paragrahvis säilitatakse viide

võimalusele teatada lepingu ülevõtmisest nii reisikorraldajat kui ka vahendajat.

Lõikes 2 tehakse üksikud täpsustused, et tagada selle täpset kooskõla direktiivi artikli 9 lõike

2 esimese lausega. Põhimõttelisi muudatusi nende täpsustustega ei kaasne.

Paragrahvi § 873 täiendatakse lõikega 3, et võtta üle artikli 9 lõike 2 teine ja kolmas lause

ning lõige 3.

Lepingu üleandmisega seonduvad kulud ei tohi olla põhjendamatud ega suuremad kui

pakettreisilepingu üleandmise tõttu reisikorraldaja poolt tegelikult kantud kulud. Selleks, et

lepingu üleandja teaks ülevõtmisega kaasnevatest kuludest, peab reisikorraldaja need talle

teatavaks tegema. Reisikorraldaja esitab üleandjale pakettreisilepingu üleandmisest tulenevate

lisatasude, lõivude või muude kulude tõendid.

Punkt 31, millega muudetakse § 874 lõiget 3.

Sarnaselt kehtiva VÕS-i §-ga 874 on ka uue direktiivi artiklis 12 nähtud ette reeglid, mille

kohaselt võib reisija enne reisi algust lepingust taganeda. Reisija ja reisikorraldaja õiguste

tasakaalustamiseks on samas reisikorraldajal võimalik nõuda reisijalt mõistliku hüvitise

maksmist lepingu lõpetamisest tulenevate kulude katteks.

Kehtiva § 874 lõiked 1 ja 2 on juba kooskõlas direktiivi artikli 12 lõike 1 esimese ja teise

lausega. Direktiivi artikli lõike 1 teises lauses on viidatud asjakohasele ja põhjendatud

lõpetamistasule, kuid see on oma sisult samatähenduslik § 874 lõikes 2 viidatud mõistliku

hüvitisega. Seetõttu ei vaja lõiked 1 ja 2 muutmist.

Paragrahv 874 lõige 3 vastab teatud ulatuses juba praegu direktiivi artikli 12 lõike 1 teisele

poolele, kuid teatud muudatused on direktiivi korrektseks ülevõtmiseks siiski vajalikud.

Lõike 3 esimene lause vastab artikli 12 lõike 1 neljandale lausele ega vaja muutmist. Lõike 3

teine lause jääb endiselt reguleerima lepingus määratavaid hüvitisi. Lepingus ette nähtava

hüvitise suurus tuleb määrata lähtuvalt sellest, kui palju aega on lepingu lõpetamise hetkel

jäänud pakettreisi alguseni ning milline on esimese lause kohaselt määratav eeldatav

reisiteenuste alternatiivsest kasutamisest tulenev kulude kokkuhoid ja tulu.

Reisija nõudmisel peab reisikorraldaja reisijale hüvitise suurust põhjendama ja selgitama.

Selle lausega võetakse üle artikli 12 lõike 1 viimane lause.

Punkt 32, millega täiendatakse § 874 lõigetega 4-8.

Paragrahvi 874 täiendamine lõikega 4 on vajalik direktiivi artikli 12 lõike 2 ülevõtmiseks,

mis reguleerib reisija lepingust taganemist vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu. Uues

direktiivis ei ole sellistel asjaoludel lepingu lõpetamist ühtselt reguleeritud (nagu kehtiva

VÕS-i §-s 879), vaid on eristatud olukorda enne reisi algust ja pärast reisi algust. Eelnõus

52

järgitakse direktiivi võimalikult täpse ülevõtmise eesmärgil sama loogikat ning kõnealuses

paragrahvis on reguleeritud üksnes lepingu lõpetamine ja selle tagajärjed enne reisi algust.

Vältimatud ja erakorralised asjaolud on defineeritud § 874 lõikes 8 (vt täpsemalt lõike 8

seletus). Lõike 4 kohaldamisel on aga oluline, et direktiivi artikli 12 lõige 2 rõhutab eraldi, et

vältimatud või erakorralised asjaolud peavad esinema sihtkohas või selle vahetus läheduses

ning need peavad mõjutama olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu

sihtkohta. Selline täpsustus võib teatud olukordades vältimatute ja erakorraliste asjaolude

mõistet kitsendada.

Selliste asjaolude esinemisel on reisijal õigus lepingust taganeda.

Reisijal on õigus nõuda kõikide tehtud maksete tagasimaksmist (inglise keeles full refund).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et reisijale tehtavast tagasimaksest ei tohiks reisikorraldaja

maha arvata mingeid enda sisemisi kulutusi, nn bürookulusid. Samas on Euroopa Komisjon

märkinud, et kui paketi osa on turistiklassi lennukipilet, mida ei ole enam võimalik muuta ega

tühistada, siis võib olla õigustatud arvata lennukipiletihind tagasimaksest maha, kuid seda

tuleks iga kord hinnata vastavalt konkreetse juhtumi asjaoludele.

Kui reisija taganeb lepingust vältimatute või erakorraliste asjaolude tõttu, ei ole

reisikorraldajal õigus nõuda reisijalt seda hüvitist, millele tal muidu vastavalt lõikele 2 õigus

oleks, ning ka reisijal ei ole reisikorraldaja vastu mingeid kahju hüvitamise nõudeid, kuigi ta

võib teoreetiliselt lepingu lõpetamise tõttu teatud kahju kanda.

Direktiivi artikli 12 lõige 3 reguleerib neid juhtumeid, millal on reisikorraldajal õigus

lepingust enne reisi algust taganeda. Paragrahvi 874 lõikega 5 võetakse üle artikli 12 lõike 3

punkt a.

Reisikorraldaja võib pakettreisilepingust taganeda ja maksta reisijale tagasi kõik pakettreisi

eest tehtud maksed, kuid mitte täiendavat hüvitist kulude eest, mis reisijal võivad sellega

kaasneda juhul, kui pakettreisile registreerunud inimeste arv on väiksem kui lepingus esitatud

miinimumarv. Lisaks peab reisikorraldaja sel alusel lepingust taganemiseks teavitama reisijat

lepingust taganemisest lepingus kindlaksmääratud aja jooksul, kuid hiljemalt:

1) 20 päeva enne pakettreisi algust reisi puhul, mis kestab rohkem kui kuus päeva;

2) seitse päeva enne pakettreisi algust reisi puhul, mis kestab kaks kuni kuus päeva;

3) 48 tundi enne pakettreisi algust reiside puhul, mis kestab vähem kui kaks päeva.

Paragrahvi 874 lõikega 6 võetakse üle artikli 12 lõike 3 punkt b ning sarnaselt § 874 lõikega

4 reguleerib see lepingust taganemist vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu. Lõige 6

annab sel põhjusel lepingust taganemise õiguse ka reisikorraldajale. Vastav õigus on

reisikorraldajal, kui reisikorraldaja ei saa lepingut täita vältimatute ja erakorraliste asjaolude

tõttu ning ta teavitab reisijat lepingust taganemisest enne pakettreisi algust viivitamata.

Sellisel juhul peab ta samuti maksma reisijale tagasi kõik reisija tehtud maksed, reisijal ei ole

tema vastu hüvitamisnõuet.

Paragrahvi 874 täiendatakse lõikega 7, et võtta üle direktiivi artikli 12 lõige 4, mis täpsustab

kõnealuses paragrahvis reisijale tehtavate tagasimaksete aega. Tagasimaksed tuleb teha

viivitamata ehk niipea, kui see on mõistlikult võimalik, kuid igal juhul 14 päeva jooksul.

Paragrahvi 874 lõikes 8 defineeritakse vältimatud ja erakorralised asjaolud vastavalt direktiivi

artikli 3 lõikele 12. Viidatud sättes on need asjaolud defineeritud kui olukord, mis ei ole

sellele viitava poole kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike

meetmete võtmise korral.

Preambuli punktis 31 on selgitatud, et kõnealused asjaolud võivad hõlmata näiteks

sõjategevust, muid tõsiseid julgeolekuprobleeme, nagu terrorism, märkimisväärseid ohte

53

inimese tervisele, nagu raske haiguse puhang reisisihtkohas, või loodusõnnetusi, nagu

üleujutused, maavärinad või ilmastikutingimused, mis muudavad võimatuks reisida sihtkohta

turvaliselt pakettreisilepingus ettenähtud viisil.

Euroopa Komisjoni selgitusel viitab sõnakasutus vältimatu ja erakorraline (inglise keeles

unavoidable and extraordinary) asjaolule, et tegemist peab olema millegi sellisega, millest

pooled lepingu sõlmimisel ei teadnud ja mida ei osanud ette näha või kui pooled seda siiski

ette nägid, peab olukord võrreldes lepingu sõlmimise ajaga olema muutunud oluliselt

halvemaks.

Seni on pakettreiside puhul VÕS-is lähtutud VÕS-i § 103 lõikes 2 sätestatud vääramatu jõu

definitsioonist. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise

kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või

selle tagajärje ületaks.

Eelnõu koostamisel otsustati sätestada VÕS-is täpselt direktiivile vastav definitsioon. Kuigi

see on väga sarnane vääramatu jõu määratlusega, ei ole võimalik täie kindlusega väita, et see

on üks ühele sama. Direktiivi võimalikult täpse ülevõtmise huvides defineeritakse sellised

asjaolud seetõttu eraldi ning lähtutakse käesolevas peatükis just sellest definitsioonist. Lisaks

võib täiendava argumendina nimetatud termini kasutuselevõtu kasuks välja tuua asjaolu, et

samasugust terminit kasutab ka lennureisijate õiguste määrus nr 261/2004 ja seega võib

eeldada, et Euroopa Liidu seadusandja eesmärk oli kasutada reisiteenuste valdkonnas selles

küsimuses ühtset terminoloogiat.

Punkt 33, millega muudetakse § 875-876.

Nagu kehtivas õiguses, reguleerib eelnõukohane § 875 olukorda, kus reisikorraldaja rikub

lepingust tulenevaid kohustusi, ning sätestab õiguskaitsevahendid, mida reisija võib sellisel

juhul reisikorraldaja vastu kasutada.

VÕS-i § 875 lõikesse 1 jäetakse senise lõike 1 esimene lause, mis vastab artikli 13 lõikele 2.

Artikli 13 lõike 2 kohaselt peab reisija lepingutingimustele mittevastavusest teavitama

reisikorraldajat. Artikkel 15, mis võetakse eelnõuga üle VÕS-i §-i 8782, lubab reisijal võtta

reisikorraldajaga ühendust vahendaja kaudu, seega on ka selles lõikes vahendaja teavitamise

võimaluse säilitamine direktiiviga kooskõlas. Samas ei piisa uue direktiivi kohaselt ainuüksi

vahetu reisiteenuse osutaja teavitamisest, see võimalus jäetakse seega ka § 875 lõikest 1 välja.

Artikli 13 lõike 2 kohaselt peab reisija reisikorraldajat teavitama põhjendamatu viivituseta,

võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid. Eelnõus on sätestatud, et teavitus peab toimuma

viivitamata, sest VÕS-is tähendab viivitamatu teavitamine teavitamist niipea, kui see on

konkreetses oludes mõistlikult võimalik.

Preambuli punktis 34 on selgitatud, et reisija teavitamiskohustuse täitmata jätmist võib

asjakohaste hinnaalanduste ja tekitatud kahju eest makstavate hüvitiste kindlaksmääramisel

arvesse võtta, kui kõnealuse teate esitamine oleks kahju vältinud või vähendanud.

§ 875 lõige 11 vastab direktiivi artikli 13 lõikele 3.

Sisuliselt on lõike 11 esimese lause näol tegemist kehtiva lõike 1 teise lausega. Reisikorraldaja

peab rikkumise kõrvaldamiseks võtma oma kulul tarvitusele mõistlikud abinõud. Kuna

üldiselt muutub see paragrahv pikemaks ja keerukamaks, sätestatakse see põhimõte selguse

huvides eraldi lõikes, nii et ühes lõikes oleks üks mõte.

Artikli 13 lõikest 3 tulenevalt täpsustatakse, et esimeses lauses sätestatu ei kohaldu, kui

abinõude tarvituselevõtmine on võimatu või sellega kaasnevad ebaproportsionaalsed kulud,

54

võttes arvesse rikkumise ulatust ja mõjutatud reisiteenuse väärtust, sellisel juhul on reisijal

õigus nõuda reisikorraldajalt kahju hüvitamist või alandada reisitasu.

§ 875 lõige 2 vastab direktiivi artikli 13 lõikele 4. Ainus muudatus, mis selles lõikes tehakse,

on see, et kehtivast lõikest 1 tuuakse siia üle lause, mis kohustab reisijat andma

reisikorraldajale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Direktiivist tuleb täiendava tähtaja

andmine välja kaudselt artikli 13 lõike 4 esimest lausest.

Täiendava tähtaja andmisest loobumist on täpsemalt selgitatud põhjenduspunktis 34. Kui

korraldaja ei heasta mittevastavusi reisija poolt määratud mõistliku aja jooksul, peaks reisijal

olema võimalus seda ise teha ja taotleda vajalike kulude katteks hüvitist. Teatud juhtudel ei

peaks kõnealuse ajavahemiku kindlaksmääramine olema vajalik, eelkõige siis, kui nõutakse

kohest heastamist. Nii on see näiteks juhul, kui korraldaja poolt organiseeritud bussi

hilinemise tõttu peab reisija võtma takso, et jõuda õigeks ajaks lennukile.

§ 875 lõike 3 loomine on vajalik direktiivi artikli 13 lõike 5 ülevõtmiseks. Juhul kui

pakettreisilepingus kokkulepitud viisil ei ole võimalik osutada olulist osa reisiteenustest,

pakub reisikorraldaja reisijale lisatasuta muid sobivaid, võimaluse korral lepingus

kokkulepituga samaväärse või kõrgema kvaliteediga teenuseid pakettreisi jätkumise ajal,

sealhulgas juhul, kui reisija tagasireis lähtekohta ei toimu kokkulepitud viisil. Viimane

lauseosa on direktiivis sätestatud täpsustus, mille eesmärk on tuua välja, et ka sellisel juhul on

reisikorraldajal kohutus pakkuda võimaluse korral alternatiivseid teenuseid.

Lisaks nähakse lõikes 3 ette, et kui pakutavad muud teenused on pakettreisilepingus

kokkulepitutest madalama kvaliteediga, on reisijal reisitasu alandamise õigus. Reisija võib

keelduda reisikorraldaja pakutavatest muudest teenustest üksnes juhul, kui need ei ole

võrreldavad lepingus kokkulepituga või kui reisikorraldaja pakutud reisitasu alandamine ei

ole piisav.

§ 875 lõikega 4 võetakse üle direktiivi artikkel 13 lõige 7, mis reguleerib reisija majutusega

seotud kulutuste kandmist vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral. Nimelt, kui tegemist

on sellise olukorraga (vt täpsemalt § 874 lg 8 seletus) ning seetõttu ei ole võimalik korraldada

reisija tagasireisi lepingus kokkulepitud viisil, mistõttu reisija peab jääma reisisihtkohta

esialgu planeeritust pikemaks ajaks, peab reisikorraldaja kandma reisija majutuskulud kolme

öö eest. Pärast kolme öö möödumist jäävad majutuskulud reisija enda kanda. Majutus võiks

olla lepingus kokkulepitud majutusega samas kategoorias, kuid kuivõrd tegemist on

olukorraga, kus esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, ei pruugi reisikorraldaja suuta

samaväärset majutust alati tagada, seetõttu on eelnõu kohaselt ette nähtud, et reisikorraldaja

peab samas kategoorias majutust pakkuma võimaluse korral.

§ 875 lõige 5 sätestab erandid, millal eelnõukohases lõikes 4 ettenähtud kolme öö

majutuskulude kandmise piirangut ei kohaldata. Teisisõnu näeb see ette olukorrad, millal

reisikorraldaja peab reisija majutuskulusid kandma pikema aja jooksul.

Lõike 5 punkt 1 vastab direktiivi artikli 13 lõike 7 viimasele lausele. Kolme öö kulude

piirangut ei kohaldata, kui reisija tagasireisiks asjakohase transpordivahendi suhtes

kohaldatavate reisijate õigusi käsitlevate Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt peab

reisikorraldaja kandma reisija majutuskulusid pikema aja vältel.

Näitena sellistest Euroopa Liidu õigusaktist võib tuua lennureisijate õiguste määruse nr

261/2004, kus vastavat piirangut ei ole. Siinkohal on asjakohane Euroopa Kohtu seisukoht

55

otsuses C-12/1117

, Denise McDonagh vs. Ryanair Ltd, milles vastuseks küsimusele, kas

tuhapilv kujutab endast äärmiselt erakorralist asjaolu, mis vabastab lennuettevõtja mitte ainult

hüvitamiskohustusest, vaid ka määruse artiklites 5 ja 9 ettenähtud kohustusest pakkuda

reisijatele lennu hilinemise või tühistamise korral hoolitsust ehk antud juhul hüvitada reisijale

majutus-, toitlustus- ja transpordikulud, mida reisija kandis seitsme päeva jooksul, kui tal ei

olnud võimalik lennata Portugalist Farost Dublinisse Iirimaa õhuruumi sulgemise tõttu, leidis

kohus, et Euroopa õhuruumi osaline sulgemine vulkaanipurske tagajärjel on erakorraline

asjaolu määruse artikli 5 lõike 3 tähenduses, mis ei vabasta aga lennuettevõtjaid kohustusest

pakkuda nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 punktis b ja artiklis 9 ettenähtud hoolitsust.

Lennureise sisaldavate pakettide puhul võibki kõnealust kohtuotsust pidada näiteks „ette

nähtud pikemast perioodist”.18

Seega ei saaks lennureise sisaldavate pakettide puhul

reisikorraldaja eelnõukohase § 875 lõikes 4 sätestatud kulude piirangule tugineda.

Samas tuleb silmas pidada, et ettepanekus muuta lennureisija õiguste määrust (EÜ) nr

261/200419

on planeeritud muudatus, mille kohaselt juhul, kui tegutsev lennuettevõtja suudab

tõendada, et lend tühistati või hilines või et sõiduplaani muudeti erakorraliste asjaolude tõttu

ning et tühistamist, hilinemist või sõiduplaanimuudatust ei oleks suudetud vältida isegi

mõistlike meetmete võtmise korral, võib ta piirata pakutava majutuse kogumaksumust 100

euroni ühe öö ja reisija kohta ja majutuse maksimumpikkust kolme ööni.20

Seega kui

lennureisija õiguste määrus sellisel kujul vastu võetaks, siis ühtlustuks kulude piirang

pakettreisidirektiivis ettenähtud reeglistikuga.21

Lõike 5 punkt 2 vastab direktiivi artikli 13 lõike 8 esimesele poolele ning selles on

täpsustatud, et kolme öö kulude piirangut ei kohaldata ka teatud tingimustele vastavate

reisijate korral, kelle puhul on Euroopa Liidu seadusandja pidanud vajalikuks nende erilisest

staatusest tulenevalt kõrgemat kaitsetaset. Sellisteks isikuteks on liikumispuudega isikud

määruse (EÜ) nr 1107/2006 artikli 2 punkti a tähenduses ja nende saatjad, rasedad naised,

saatjata alaealised isikud ja eriarstiabi vajavad isikud. Punkt 2 kohaldub, kui reisikorraldajat

on nende isikute konkreetsetest vajadustest teavitatud vähemalt 48 tundi enne pakettreisi

algust.

§ 875 täiendatakse lõikega 6 uue direktiivi artikli 13 lõike 8 viimase lause ülevõtmiseks.

Reisikorraldaja ei tohi § 875 lõike 4 kohase vastutuse piiramiseks tugineda vältimatutele ja

erakorralistele asjaoludele, kui asjaomasel reisijaveoteenuse osutajal ei ole lubatud

kohaldatavate liidu õigusaktide alusel selliseid asjaolusid aluseks võtta. See lõige on seotud

eelnõukohase § 875 lõike 5 punktiga 1 (vt täpsemalt eespool).

Paragrahvi 876 tuleb muuta direktiivi artikli 13 lõike 6 ülevõtmiseks.

§ 876 lõige 1 vastab suures osas direktiivi artikli 13 lõike 6 esimesele lõigule ning tehtavad

muudatused on vajalikud artikli 13 lõikega 6 täpse kooskõla tagamiseks. Sisuline muudatus

17

Euroopa Kohtu 31.01.2013 otsus asjas Denise McDonagh vs Ryanair Ltd, case C-12/11. Arvutivõrgus

kättesaadav: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=133245&pageIndex=0&doclang=ET&mode=r

eq&dir=&occ=first&part=1&cid=392908 18

I. Sale, Magistritöö „Reisija õiguste kaitsetaseme muutus uues pakettreisidirektiivis“, Tartu Ülikool, Õigusteaduskond, Tallinn 2016, juhendaja prof. K. Sein, lk 45-46. 19

Ettepanek COM/2013/0130 final: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ)

nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude

tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97

lennuettevõtja vastutuse kohta. 20

I. Sale, Magistritöö „Reisija õiguste kaitsetaseme muutus uues pakettreisidirektiivis“, Tartu Ülikool, Õigusteaduskond, Tallinn 2016, juhendaja prof. K. Sein, lk 45-46. 21

Praegu teadaoleva info kohaselt ei ole määruse eelnõu kohta kokkuleppeid saavutatud.

56

puudutab lauseosa „kui reisijalt ei saa reisi jätkamist mõistlikult oodata“ lõike 1 tekstist

väljajätmist. Muudatus on vajalik, sest direktiivis samasugust sätet ei ole ning selle

säilitamine eelnõu tekstis kujutaks endast seega kõrvalekallet maksimaalselt harmoneerivast

direktiivist. Samas ilmselt kui reisijalt ei saa rikkumise tõttu reisi jätkamist mõistlikult oodata,

on tegemist olukorraga, kus mittevastavus mõjutab oluliselt pakettreisi. Seega praktikas ei

vähenda see muudatus tõenäoliselt reisija õigusi.

Mainimist väärib ka täpsustus seoses sellega, et reisijal on lepingu ülesütlemise õigus, kui

reisikorraldaja ei kõrvalda puudust reisija määratud mõistliku aja jooksul. Lisaks

täpsustatakse lõikes 1 direktiivi täpse ülevõtmise ja selguse huvides, et reisijal on asjakohasel

juhul õigus reisitasu alandada või nõuda kahju hüvitamist.

§ 876 lõige 2 jääb suures osas muutmata kujul kehtima. Direktiiv ei reguleeri lõikes 2

sätestatut, seega on vastavate normide kehtestamine liikmesriikide pädevuses. Eelnõuga

täiendatakse lõiget 2 aga uue lausega, mis vastab direktiivis sätestatud nõudele, et lepingu

lõpetamine peab toimuma „ilma lõpetamistasu maksmata“. Lõpetamistasudele on viidatud ka

direktiivi artiklis 12, mis võetakse riigisiseselt üle §-i 874. Eelnõus valitud sõnastust on

üritatud ühtlustada § 874 sõnastusega, kus on lõpetamistasude asemel kasutatud sõnastust

„hüvitis“.

§ 876 lõige 3 vastab artikli 13 lõike 6 kolmandale lõigule ning suuri sisulisi muudatusi

eelnõuga ei kaasne. Direktiivi täpse ülevõtmise tagamiseks täpsustatakse, et lõige 3 kohaldub

juhul, kui pakettreis hõlmab reisijavedu. Uus on ka täpsustus, et reisikorraldaja peab

tagasireisi korraldama viivitamata ehk niipea, kui see on mõistlikult võimalik. Samuti

täpsustatakse, et tagasireis tuleb korraldada reisija jaoks ilma igasuguste lisatasudeta. Seni on

sama põhimõte laiemalt tulnud välja kõnealuse paragrahvi lõikest 4, kuid kuna lõige 4

tunnistatakse eelnõuga kehtetuks (vt täpsemaid selgitusi allpool), tuleb see direktiivi artikli 13

lõike 6 kolmandale lõigule vastav täpsustus siinkohal eraldi sätestada.

Selgitamist väärib ka asjaolu, et direktiiv räägib üksnes tagasireisist kodumaale, kuid kehtivas

lõikes 3 on ka viide tagasireisile muusse poolte vahel kokkulepitud kohta. Selle viite võib

lõikes 3 säilitada, kuivõrd tegemist on asjaoluga, milles pooled peavad eraldi kokku leppima,

ning uus direktiiv ei välista vastavaid kokkuleppeid.

§ 876 lõige 31 vastab direktiivi artikli 13 lõike 6 teisele lõigule, mis omakorda viitab artikli 13

lõike 5 kolmandale lõigule. Seetõttu on lõikes 31 sätestatu ka olemuslikult seotud

eelnõukohase § 875 lõike 3 kolmanda lausega. Selle lause kohaselt võib reisija keelduda

reisikorraldaja pakutavatest muudest teenustest üksnes juhul, kui need ei ole võrreldavad

lepingus kokkulepituga või kui reisikorraldaja pakutud reisitasu alandamine ei ole piisav.

Sellisel juhul või juhul, kui reisikorraldaja ei saa reisijale muid asendusreisiteenuseid üldse

pakkuda, peab direktiivi artikli 13 lõike 6 kohaselt olema reisijal õigus saada asjakohasel

juhul kahju eest hinnaalandust ja/või hüvitist vastavalt artiklile 14 ka ilma pakettreisilepingut

lõpetamata. Sellest tulenevalt on eelnõus sätestatud, et VÕS-i § 875 lõike 3 kolmandas lauses

nimetatud juhul või kui reisikorraldajal ei ole võimalik pakkuda muid teenuseid, on reisijal

muu hulgas asjakohasel juhul õigus alandada reisitasu või nõuda kahju hüvitamist ka ilma

ülesütlemisavaldust tegemata. Sõnad „muu hulgas“ viitavad, et kohalduvad kahjuhüvitise

saamise ja reisitasu alandamise õigus, kuid põhimõtteliselt on kohaldatavad ka muud § 876

sätted, sest olukorras, kus reisijale ei osutata olulist osa reisiteenustest, reisikorraldaja ei saa

pakkuda mingeid alternatiivseid teenuseid nende asemel või reisija keeldub pakutavatest

muudest teenustest põhjusel, et need ei ole lepingus kokkulepituga võrreldavad, on reisijal

tõenäoliselt loogiliselt võttes huvi leping üles öelda. Sellisel juhul peaksid vastavad reeglid

kohalduma ka olukorras, kus reisija ei ole sõnaselgelt ülesütlemisavaldust teinud.

57

§ 876 lõige 4 muutub seoses eelnõuga tehtavate muudatustega kehtetuks, kuna niivõrd

laiaulatuslik kulude kandmise kohustus reisikorraldaja poolt ei oleks uue direktiiviga

kooskõlas. Direktiiv ei sisalda lõikele 4 vastavat sätet, artikli 13 lõikes 6 täpsustatakse vaid, et

tagasireis peab toimuma reisija jaoks ilma lisakuludeta (vt ülal § 876 lõike 3 seletus).

Iseenesest võib küsida, kas direktiivijärgne reisija õigus nõuda kahju hüvitamist, mis reisijal

on mh eelnõukohase § 876 lõike 1 teise lause kohaselt, ei võiks viia samasuguse tulemuseni

nagu lõikes 4 ettenähtud reegel. Tavaolukorras olekski see suure tõenäosusega nii, aga silmas

tuleb pidada, et § 879 tunnistatakse eelnõuga kehtetuks ning § 876 hakkab kohalduma ka

reisijapoolsele lepingu ülesütlemisele mittevastavuse tõttu, mis on tekkinud vältimatute ja

erakorraliste ajaolude tõttu. Sellisel juhul on ka direktiivi kohaselt kahju hüvitamine välistatud

(vt artikli 14 lg 3 punkt c ja eelnõukohane § 877 lg 22 punkt 3), kuid kui § 876 lõikesse 4 jätta

kehtima üldiselt kõigi lisakulude kandmise kohustus, siis oleks see võrreldes direktiiviga

laiem ega oleks seetõttu direktiiviga kooskõlas. Samas muutub vältimatute ja erakorraliste

asjaolude tõttu lepingu lõpetamise regulatsioon reisija jaoks ikkagi soodsamaks, sest seni tuli

vääramatu jõu olukorras jagada reisija tagasireisiga seotud kulud reisija ja reisikorraldaja

vahel võrdsetes osades, nüüd peab reisija saama tagasireisi lisatasuta.

Punkt 34, millega muudetakse § 877 lõiget 2.

Paragrahvi 877 lõikes 1 sätestatu vastab direktiivi artikli 13 lõikele 1 ega vaja muutmist.

Paragrahvi 877 lõikesse 2 lisatakse viide hinna alandamisele, et tagada selle lõike vastavus nii

artikli 14 lõikele 1 kui ka 2. Lisaks täpsustatakse artikli 14 lõike 2 teise lause ülevõtmiseks, et

reisikorraldaja peab kahjuhüvitise maksma välja viivitamata ehk niipea, kui see on mõistlikult

võimalik.

Punkt 35, millega täiendatakse § 877 lõigetega 21 ja 2

2.

Paragrahvi 877 täiendatakse lõikega 21, et võtta üle artikli 14 lõike 1 teine osa, ning lõikega

22, et võtta üle artikli 14 lõige 3. Mõlemad lõiked näevad ette olukorrad, millal ei ole reisijal

vastavalt õigust reisitasu alandada või nõuda kahju hüvitamist. Reisitasu alandamise välistab

olukord, kui mittevastavus tulenes reisijast. Kahju hüvitamise välistab samuti mittevastavuse

tulenemine reisijast või siis kolmandast isikust, kes ei ole seotud pakettreisilepingus sisalduva

reisiteenuse osutamisega, ning mittevastavus on ettenägematu või vältimatu. Samuti on kahju

hüvitamine välistatud, kui mittevastavus on tingitud vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest

eelnõukohase § 874 lõike 8 tähenduses. Nimetatud asjaolude esinemise peab tõendama

reisikorraldaja.

Punkt 36, millega täiendatakse § 877 lõigetega 31 ja 3

2.

Paragrahvi 877 lõige 3. Direktiivi artikli 14 lõike 4 esimeses lauses on sätestatud, et kui liidu

suhtes siduvate rahvusvaheliste konventsioonidega piiratakse tingimusi, mille alusel peab

pakettreisi osaks oleva reisiteenuse osutaja hüvitist maksma, või piiratakse sellise hüvitise

ulatust, kohaldatakse samasuguseid piiranguid ka korraldaja suhtes. Teine lause täpsustab, et

kui liidu suhtes mittesiduvate rahvusvaheliste konventsioonidega piiratakse teenuseosutaja

makstavat hüvitist, võivad liikmesriigid vastavalt piirata korraldaja makstavat hüvitist. Lõikes

3 sätestatu vastab direktiivi artikli 14 lõike 4 esimesele ja teisele lausele ning seetõttu ei ole

vaja seda muuta.

Direktiivi preambuli punktis 35 on toodud näited vastavatest rahvusvahelistest

konventsioonidest. Sellisteks konventsioonideks on näiteks rahvusvahelise õhuveo nõuete

ühtlustamise 1999. aasta Montreali konventsioon, rahvusvahelise raudteeveo 1980. aasta

58

konventsioon (COTIF) ning reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena

konventsioon.

Paragrahvi 877 lõigetega 3 ja 31 võetakse üle direktiivi artikli 14 lõige 5, mis täpsustab

direktiivis ettenähtud kahju hüvitamise reeglite seost erinevate Euroopa Liidu otsekohalduvate

määruste ja rahvusvaheliste konventsioonidega vastavate kahju hüvitamise reeglitega. Sätete

eesmärk on tuua üheselt välja, et VÕS-i kohaselt makstavad hüvitised ja vastavate määruste ja

konventsioonise alusel makstavad hüvitised arvutatakse üksteisest maha eesmärgiga vältida

ülemäärast hüvitamist. Sama põhimõte, et erinevate hüvitiste kombineerimisel ei tohiks

rikastuda, on tuletatav ka VÕS-i üldregulatsioonist. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud

isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui

kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Punkt 37, millega tunnistatakse kehtetuks § 877 lg 4. Paragrahvi 877 lõikele 4 vastab

sisuliselt direktiivikohane abi andmise kohustus artiklis 16, kuid artikli 16 kohaldamise eeldus

ei ole reisikorraldajapoolne rikkumine, mistõttu tunduks see reegel artiklile 16 vastaval kujul

reisikorraldaja vastutuse sättes ebasüstemaatiline. Sel põhjusel tunnistatakse see kehtetuks ja

viiakse eelnõuga loodavasse eraldi §-i 8781 (vt täpsemalt allpool).

Punkt 38, millega täiendatakse seadust §-ga 8771.

Eelnõuga täiendatakse VÕS-i uue §-ga 8771, et võtta üle direktiivi artikkel 21, mis reguleerib

ettevõtja vastutust broneerimisvigade eest. Säte kohaldub kõigile ettevõtjatele, kes kõnealuse

peatüki raames tegutsevad (reisikorraldaja, vahendaja, seotud reisikorraldusteenuste sõlmimist

hõlbustav ettevõtja, üksiku reisiteenuse osutaja). Broneerimisvigade korral on reisijal vastava

ettevõtja suhtes õigus kasutada erinevaid õiguskaitsevahendeid, eelkõige on ilmselt

asjakohane õigus nõuda kahju hüvitamist. Ettevõtja ei vastuta broneerimisvigade eest, mis

tulenevad reisijast või mis on tingitud vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest.

Punkt 39, millega muudetakse § 878.

Kehtiv § 878 vastab täpselt direktiivi artikli 14 lõike 4 kolmandale lausele, millest tuleneb, et

pakettreisilepinguga võib piirata reisikorraldaja makstavat hüvitist, kui sellist piirangut ei

kohaldata isikukahju või tahtlikult või hooletusest põhjustatud kahju suhtes ning kui hüvitis

võrdub vähemalt pakettreisi kolmekordse koguhinnaga.

Direktiivi artikli 14 lõige 4 kohaldub ainult pakettreisidele, samasugust reeglit ei ole seotud

reisikorraldusteenuste kohta direktiivis ette nähtud, mis tähendab, et nende puhul peaks kahju

hüvitamisel kohalduma iga riigi vastav reeglistik. Eelnõu koostamisel on samas peetud

asjakohaseks laiendada vastutuse välistamise piiranguid kõigile ettevõtjatele. Eelkõige

puudutab see seotud reisikorraldusteenuste osutajaid. Sel põhjusel asendatakse §-s 878

läbivalt sõna „reisikorraldaja“ sõnaga „ettevõtja“.

Punkt 40, millega täiendatakse seadust §-dega 8781

ja 8782.

Eelnõuga täiendatakse VÕS-i §-ga 8781, mis hakkab reguleerima raskustesse sattunud

reisijale abi andmise kohustust. Seni on sarnane regulatsioon sisaldunud VÕS-i § 877 lõikes

4, kuid kuna direktiivi kohaselt ei eelda abi andmise kohustuse tekkimine

reisikorraldajapoolset lepingurikkumist, eraldatakse vastav regulatsioon reisikorraldaja

vastutuse sättest.

Paragrahviga 8781 võetakse üle direktiivi artikkel 16.

59

Lõike 1 kohaselt peab reisikorraldaja andma raskustesse sattunud reisijale viivitamata

asjakohast abi, eelkõige annab reisikorraldaja asjakohast teavet tervishoiuteenuste, kohalike

ametiasutuste ja konsulaarabi kohta ning aitab reisijat sidepidamisel ja alternatiivsete

reisivõimaluste leidmisel. Vastav kohustus on reisikorraldajal ka direktiivi artikli 13 lõikes 7

(eelnõus § 875 lg 4) osutatud asjaoludel ehk olukorras, kus esinevad vältimatud ja

erakorralised asjaolud. Eelnõukohase § 875 lõike 4 kohaselt peab reisikorraldaja sellisel juhul

katma majutuse kulud kolme öö eest. Kõnealuse paragrahvi kohaselt peab ta reisijale andma

ka muud vajalikku abi (nt andma teavet tervishoiuteenuste kohta, aitama lähedastega ühendust

pidada jms).

Direktiivi artikli 16 teise lõigu esimese lause kohaselt on reisikorraldajal õigus nõuda reisijalt

mõistlikku tasu. Teises lauses on sätestatud, et selline tasu ei tohi ühelgi juhul olla suurem kui

korraldaja kantud tegelikud kulud. Nimetatud kaks põhimõtet on eelnõukohases lõikes 2

kokku võetud ja sätestatud, et reisikorraldaja võib sellise abi eest nõuda tegelikult kantud

mõistlike kulude hüvitamist.

§ 8782

Eelnõuga täiendatakse VÕS-i §-ga 8781, et võtta üle artikkel 15. Artikkel 15 reguleerib reisija

võimalust võtta reisikorraldajaga ühendust vahendaja kaudu. Nimelt sätestatakse §-s 8782, et

reisija võib pakettreisi teenuste osutamisega seotud teated, taotlused või kaebused edastada

otse vahendajale, kelle kaudu pakettreisileping sõlmiti. Vahendaja edastab sellised teated,

taotlused ja kaebused viivitamata reisikorraldajale. Täiendavalt täpsustatakse, et mis tahes

tähtaegadest kinnipidamiseks piisab sellest, kui tarbija avaldus jõuab vahendajani, ning seda

käsitatakse kättesaamisena reisikorraldaja poolt.

Punkt 41, millega tunnistatakse kehtetuks §§ 879 ja 880.

Eelnõuga tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks VÕS-i § 879, mis reguleerib lepingu

ülesütlemist vääramatu jõu tõttu.

Uues direktiivis ei ole vääramatu jõu asjaoludel lepingu lõpetamist ühtselt koos reguleeritud,

vaid on eristatud olukorda enne reisi algust ja pärast reisi algust. Enne reisi algust on direktiivi

artikli 12 kohaselt nii reisijal kui ka reisikorraldajal võimalik lepingust vältimatute ja

erakorraliste asjaolude tõttu taganeda. Vältimatud ja erakorralised asjaolud on defineeritud

eelnõukohase § 874 lõikes 8 ning § 874 lõigetes 4 ja 6 on ette nähtud kummagi lepingupoole

õigus lepingust taganeda ning reisija tehtud maksete talle tagastamise regulatsioon.

Lepingu ülesütlemine reisija poolt pärast reisi algust on reguleeritud direktiivi artikli 13 lõikes

6, mis võetakse eelnõuga üle §-i 876. Paragrahvi 876 lõige 1 sätestab lepingu ülesütlemise

aluse ning lõige 3 reguleerib reisija tagasireisi korraldamist ning sellega seonduvate kulude

kandmist, kui paketi osa oli reisijavedu. Lisaks väärib märkimist artikli 13 lõikes 7 (eelnõu §

875 lg 4) ettenähtud piirang reisikorraldajapoolsele kulude kandmisele seoses reisija

majutamisega vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral.

Direktiivis ei ole aga ette nähtud reisikorraldaja õigust leping pärast reisi algust üles öelda.

Euroopa Komisjon on vastuseks eelnõu koostajate küsimusele selgitanud, et direktiivi

kohaselt ei või reisikorraldaja lepingut vältimatute ja erakorraliste asjaolude tõttu üles öelda

ning seeläbi reisija ees enda kohustustest vabaneda. Riigisisesed reeglid, mis seda lubaksid,

oleksid komisjoni hinnangul direktiiviga vastuolus.

Samuti ei ole direktiivis reeglit võimalike lisakulude kandmise kohta, nagu on sätestatud

kehtiva VÕS-i § 879 lõikes 3, mistõttu ei saa seda direktiivi ülevõtmisel säilitada. Kui reisija

ise ütleb lepingu üles, kohaldub reisija tagasireisiga seotud kulude kandmisele § 876 lõige 3,

kui reisija lepingut üles ei ütle (ja reisikorraldajal puudub vastav võimalus), siis kehtib leping

60

edasi ning kui paketi osa on reisijavedu, võlgneb reisikorraldaja reisijale lepingu järgi

tagasireisi ning kannab ka sellega seotud kulutused.

Kõrvalmärkusena võib välja tuua, et VÕS-i kommentaaride kohaselt on § 879 peamine

eeskuju Saksamaa tsiviilseadustiku § 651j22

, mida ei ole direktiivi ülevõtmisel plaanis

säilitada.23

§ 880

Eelnõuga tehakse ettepanek tunnistada kehtetuks VÕS-i § 880.

Kehtiva § 880 lõikes 1 on sätestatud välistused pakettreiside peatüki kohaldamisalast.

Kohaldamisala puudutavad reeglid viiakse eelnõuga selguse ja ülevaatlikkuse huvides

ettepoole §-i 8662.

Lõikele 2 vastavat üldist reeglit direktiivis ei ole, vastav täpsustus kohalduva õiguse kohta on

tehtud üksnes direktiivi artiklis 19. Kohalduv õigus Eestisse suunatud pakkumiste korral

määratakse kindaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 ehk nn

Rooma I määruse alusel24

. Seega sätestatakse eelnõuga vastav reegel üksnes artikli 19

ülevõtmise juures §-s 8671, kus see on sõnaselgelt eraldi direktiivis välja toodud.

Punkt 42, millega muudetakse § 881. Eelnõukohases §-s 881 viidatakse reisikorraldaja ja

vahendaja asemel üldiselt ettevõtjale, kuna eelnõus on ette nähtud kohustused ka näiteks

seotud reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustavale ettevõtjale ning ettevõtjale

kellele § 866 lõike 21 punkt 5 kohaselt reisijat puudutavad andmed edastatakse. Seaduses

sätestatud isikul või asutusel (Tarbijakaitseametil) peab olema õigus nõuda rikkumise

lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidmist ka neilt.

Punkt 43, millega täpsustatakse seaduse normitehnilist viidet.

§ 3. Seaduse jõustumine

Seaduse jõustumine on kavandatud 1. juulile 2018, mis on kooskõlas ka direktiivi artikli 28

lõikest 2 tuleneva kohustustega direktiivi ülevõtmiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus võetakse kasutusele uued terminid „seotud reisikorraldusteenus“ ja „seotud

reisikorraldusteenuse lepingute sõlmimist hõlbustav ettevõtja“. Terminite sissetoomine on

tingitud direktiivi artikli 3 lõikes 5 uuena lisandunud mõistest „seotud reisikorraldusteenus“,

mis on omakorda eelnõusse vastavalt direktiivile üle võetud. Eesti õiguses nimetatud terminid

või nendega ligilähedased terminid varasemalt puudusid. Kummalgi juhul on kasutatud

direktiiviga võimalikult lähedasi sõnastusi „linked travel arrangements“ (art 3 lg 5) ning

„traders facilitate the procurement of travel services“ (preambuli punkt 9).

22

P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, Kirjastus Juura, 2009, lk 486. 23

Direktiivi ülevõtmise eelnõu Saksamaal, vt kulude kandmise regulatsiooni kohta täpsemaid selgitusi lk 92: arvutivõrgus kättesaadav: http://www.bmjv.de/SharedDocs/Gesetzgebungsverfahren/Dokumente/RegE_Drittes_Gesetz_Pauschalreiserichtlinie.pdf?__blob=publicationFile&v=2 (23.01.2017). 24

Vt lisainfoks: R. Piir, K. Sein, Law Applicable to Consumer Contracts: Interaction of the Rome I Regulation and EU-directive-based Rules on Conflicts of Laws, Juridica International 2016, pp 63-70.

61

Uue terminina, millega piiritletakse ka eelnõu kohaldamisala, tuuakse sisse termin

„üldleping“. Eesti õiguses seni vastav termin puudus. Direktiivi inglisekeelses versioonis on

kasutatud sõnastust „general agreement“ (art 2 lg 2 punkt c), mis asendas eelnõus varasemalt

kasutatud termini raamleping (framework contract). Üldlepingu liik kui selline Eesti õiguses

puudub, üldlepinguna tuleb käsitleda mistahes lepingut ettevõtja ja teise majandus- või

kutsetegevuses tegutseva isiku vahel, millega üks ettevõtja korraldab teisele ettevõtjale

ärireise.

Nii pakettreisi kui ka seotud reisikorraldusteenuste mõiste juures on eelnõus kasutatud

terminit „müügikoht“. See vastab direktiivi artikli 3 lõikele 15, direktiivi inglisekeelses tõlkes

on kasutatud sõnastust „point of sale“. Müügikoht on ettevõtja äriruum, veebileht või muu

selline veebiplatvorm ja telefon. Juhul kui veebilehti või muid selliseid veebiplatvorme

esitletakse reisijale ühtse platvormina, on tegemist ühe müügikohaga

Eelnõu VÕS-i puudutavas osas võetakse kasutusele termin „vältimatud ja erakorralised

asjaolud“ (inglise keeles unavoidable and extraordinary circumstances). Vältimatud ja

erakorralised asjaolud VÕS-i 44. peatüki tähenduses on asjaolud, mis ei ole sellele viitava

poole kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete

võtmise korral. See definitsioon vastab direktiivi artikli 3 lõikele 12.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Eelnõuga harmoneeritakse Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud

reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) 2006/2004 ja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv

90/314/EMÜ (ELT L 326, 11.12.2015, lk 1–33). Direktiivi ja eelnõu vastavustabel on

käesoleva seletuskirja lisas.

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga muutub oluliselt reisiettevõtja tegutsemisega seonduv õiguslik raamistik ning

nõuded. Kaasajastuvad TurS-is ning VÕS-is sätestatud reisiteenuste pakkumisega seonduvad

nõuded, samuti reisijate ja reisiettevõtjate õigused ning kohustused. Seaduse jõustumisel

täpsustub ning laieneb oluliselt pakettreisi mõiste, lisandub seotud reisikorraldusteenuste

regulatsioon, täpsustuvad reisiettevõtja kohustused tagatisega seonduvalt, sealhulgas

reisiettevõtja tegevusalade liigitus. See toob kaasa reisijate senisest ulatuslikuma kaitse.

Samuti võimaldab seadus muuta reisiettevõtja tegevuse reisijale läbipaistvamaks (sh uued

teavitusnõuded), et reisijal oleks võimalik pakettreisilepingu sõlmimisel teha teadlik otsus,

sealhulgas hinnata reisiettevõtja õiguspärast tegutsemist, tema usaldusväärsust, reisiteenuste

ostuotsusega seonduvaid võimalikke riske. Täpsemini saab reguleeritud ning tõhusamini

hakkab toimima ka järelevalveasutuste koostöö reisiettevõtjate piiriülese tegutsemise korral.

Seaduse vastuvõtmisega kaasnevad mõjud on peamiselt majanduslikku laadi ning mõju

avaldub ka Tarbijakaitseameti töökorraldusele. Seaduse vastuvõtmisega ei kaasne sotsiaalseid

tagajärgi, mõju riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele, keskkonnale, regionaalarengule

ning kohalike omavalitsuste asutuste töökorraldusele.

62

6.1 Direktiivi reguleerimisala laienemisest tulenev mõju (laiendatud pakettreisi mõiste,

seotud reisikorraldusteenuste lisandumine, ärireisijate osaline kaitse, regulatsiooni

kohaldumine uutele ettevõtjatele).

6.1.1. Mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele, halduskoormusele

Mõjutatud sihtrühm: turismisektoris tegutsevad ettevõtted. Eestis tegutses äriregistri andmetel

2014. aastal ca 600 aktiivset (st reaalse müügituluga) ettevõtet, kelle põhi- või lisategevusala

oli reisibüroode ja reisikorraldajate tegevus, reserveerimine ning sellega seotud tegevus.

Pakettreisi mõiste laiendamine uue direktiiviga mõjutab tulevikus lisaks reisiettevõtetele ka

eelkõige majutus- ja reisijaveoettevõtteid. Seega lisandub vastavalt ca 1700 ja 700 aktiivset

ettevõtet, kellele direktiiv potentsiaalselt kohaldub.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Tagatise kohustusest mõjutatud ettevõtete arv

võib uuringu andmetel suureneda ligikaudu 2 korda ehk 500-ni – hõlmates lisaks

traditsioonistele reisiettevõtetele ka teiste sektorite ettevõtteid. Samas ettevõtete tagatise

vajadus kokku võib uuringu kohaselt kasvada vaid kuni 5% võrra (tulenevalt sellest, et

reisivahendajate suhtes enam tagatise kohustust ei rakendata). Seega, eeldades, et reisiteenuste

turul ei toimu suuri muudatusi, on tagatiste maht pärast regulatsioonimuudatust ca 21 mln

eurot (vrd: senine 20 mln eurot.) Kui tagatise kohustus kehtiks ka reisivahendajatele, siis

oleks tagatise mahuks tulevikus 29 mln eurot ehk +50% võrreldes tänasega).

Reisiturgu iseloomustab täna suhteliselt suur kontsentreeritus - nt reisiettevõtetest andsid 10

suurimat ettevõtet ligikaudu poole sektori kogukäibest (teise poole annavad kokku ülejäänud

98% reisiettevõtetest). Tarbijate ettemaksed on peamiselt koondunud suuremate

reisiettevõtjate kätte – kõigest 5 Eestis tegutsevat reisiettevõtet omas tagatist väärtuses

rohkem kui miljon eurot, mis aga tagatise mahu poolest moodustas 51% turust. Võib eeldada,

et enim suureneb tagatise vajadus just väike- ja keskmise suurusega ettevõtete puhul. Sektoris

on suur mikroettevõtete osakaal – reisiettevõtete hulgas 92%, majutus- ja reisijaveoettevõtete

seas 86%.

Direktiiv hõlmab senisest suurema osa reisiettevõtete tegevusest. Uuringu andmetel on

reisiettevõtete teenuste turust ca 25% sellised, mis muutuks tulevikus sisuliselt

reisikorralduseks, üksikute reisiteenuste puhul ca 45%. Majutajate ja vedajate puhul on see

näitaja ca 15%. Tagatiskohustus hakkaks üldlepingute erisuse tõttu aga kehtima

mõnevõrra väiksematele mahtudele: reisiettevõtete puhul ligikaudu 20%-le ning

majutus- ja reisijaveoettevõtete puhul 12%-le turumahust. See on tingitud pakettreisi

mõiste laienemisest senistelt nn traditsioonilistelt ettekorraldatud pakettreisidelt edaspidi ka

nö. dünaamiliste pakettideni, st reisideni, mis on ad hoc reisijate poolt kombineeritud. Samuti

hõlmatakse senisest enam interneti kaudu, nt läbi erinevate broneerimissüsteemide pakutavad

reisiteenused. Direktiiv hõlmab samuti osad ärireisid (kui neid ei korraldata ettevõtete

vaheliste üldlepingute alusel) ning millele tagatakse tarbijatega samaväärne kaitsetase.

Täiendavalt hõlmatakse direktiiviga ka seotud reisikorraldusteenused, s.o reisiteenused, mille

puhul ettevõtjad hõlbustavad reisijatel reisiteenuste hankimist ja üksikute lepingute sõlmimist

(seni erinõueteta tegevus). Oma olemuselt muutub reisikorralduseks selline üksikute

reisiteenuste turuosa (mitme teenuse kombinatsioonis müümine, seotud reisikorraldusteenuste

müük, sihipärane suunamine), kus vahendaja võtab endale vastutuse reisiteenuste

kombineerimise või tarbija suunamise eest.

63

Regulatsioonimuudatuse tagajärjel kasvavad üksikute reisiteenuste vahendajate jaoks oluliselt

äritegevusega seotud riskid.. Arvestades nii potentsiaalset majanduslikku mõju ettevõtetele

kui ka kasvanud ärikeskkonnast tulenevaid riske, on uuringus hinnatud nii tõenäolist

ärimudeli muutmist kui ka majandustegevuse koomaletõmbumist.

Tabel 1. Hinnang turuosaliste käitumisele regulatsioonimuudatuse tagajärjel praeguse

tagatissüsteemiga jätkamise korral

Hinnang turuosaliste

käitumisele Reisiettevõtjad Majutusettevõtjad

Reisijaveo-

ettevõtjad

Ärimudeli muutmine 10% 20% 20%

Majandustegevuse

koomaletõmbumine 1% 1% 0%

(Allikas: „Pakettreisidirektiivi mõju ja alternatiivsete tagatissüsteemide rakendatavuse uuring“)

Tänaste reisikorraldajate puhul on direktiivi muudatustega kaasnev mõju väike, kuna neil on

ka juba praegu enamik teenuseid tagatiskohustusega kaetud. Teisest küljest on nende

tagatisega seotud kulud proportsionaalselt ettevõtte kuludest suuremad kui teistel ettevõtetel.

Regulatsioonimuudatus mõjutab ettevõtetest kõige rohkem reisibüroosid, kuna tulevikus

tagatisega hõlmatavate teenuste osa kasv on neil suurim, ning eelkõige mikroettevõtteid, kelle

jaoks kehtiv nõutav minimaalse tagatise määr võib osutuda kõrgeks (samas hakkab neile

kehtima tagatise vabastus vahendatavate reiside osas, mis omakorda negatiivset mõju

vähendab). Pärast regulatsioonimuudatust kulud tüüpilisele mikroettevõttele ei muutu (nii

korraldajate kui ka vahendajate puhul). Viimane tuleneb sellest, et seadusega nõutav

minimaalne tagatise maht on tüüpettevõtte jaoks juba praegu piisav, et katta ka tulevikus

tagatisenõudega hõlmatavad teenused. Samuti tekib tagatise kohustus lisaks majutus- ja

reisijaveoettevõtetele, kuid eelkõige mõjutab see majutusettevõtteid, kuna

reisijaveoettevõtted tavaliselt ei paku praegu veel pakettreisi iseloomuga tooteid.

Kehtiv tagatissüsteem on lihtne ja pigem vähe-kulukas keskmise suurusega ja suurtele

ettevõtetele, kellele on tagatis lihtsamini kättesaadav. Ettevõttel on võimalik valida tagatise

andja erinevate teenuseosutajate hulgast, kusjuures kõigil tagatise andjatel on tagatise

tingimused mõnevõrra erinevad. 2014. a andmete põhjal kujunes pangagarantii üldjuhul

reisiettevõtjate jaoks odavamaks kui garantiikindlustus, aasta pangagarantii kulu mediaan oli

625 eurot ning kindlustusel 1255 eurot. Pakettreiside tagatise kaetuse määraks hinnati

ligikaudu 15%. Tagatise hind ettevõtjale oli 15% tagatisega kaetuse määra korral 1000 eurot

pakettreisi kohta 4,5–12 eurot garantiikindlustuse ja 1,5–4,5 eurot pangagarantii korral.

Tagatissüsteemiga liituvate uute ettevõtete puhul võib eeldada, et suureneb mikro- ja

väikeettevõtete arv. See tähendab, et kõrgema hinna tõttu võib neil esineda probleeme tagatise

kättesaadavusega. Kuna tagatise pakkujateks on eraettevõtjad, siis ei ole võimalik reguleerida

individuaalse tagatise korral pakkumise hinda. Küll aga on TurS-is tagatise

miinimummäärade seadmisel võetud arvesse ka mikroettevõtete eripärasid, vältimaks nii ala-

kui ületagamise juhtumeid; samuti on tagatise regulatsioon muudetud paindlikumaks (lisatud

tagatise kohustusest vabastamise alused). Pakettreiside tagamise teenus on üldjuhul

reisiettevõtete jaoks kättesaadav, sest teenust pakuvad mitmed erinevad ettevõtted ning samuti

pole ühtegi tingimust, mille alusel automaatselt keeldutakse teenuse pakkumisest teatud tüüpi

reisiettevõtetele. Tagatise kättesaadavust võib aga piirata tagatise hind, mida ettevõtted võivad

antud teenuse eest liiga kõrgeks pidada. Koondhinnang mõjule: oluline.

64

Mõju halduskoormusele. Uue direktiivi rakendamine ei avalda eeldatavalt märkimisväärset

mõju juba tegutsevate reisiettevõtjate halduskoormusele – reisiettevõtjad on MTR-le esitanud

majandustegevusteate ning esitavad vastavalt kehtivale korrale pakettreiside müügi aruandeid.

Uutele lisanduvatele ettevõtetele kaasneb halduskoormus MTR-is registreerimise (kui seda

veel tehtud pole) ja aruandekohustuse näol. Aruandevormi täitmine ei tohiks hinnanguliselt

enam aega võtta kui keskmiselt 3h (uus, 01.04.2016 jõustunud aruandevorm). üle 80%

reisiettevõtjaist on pakettreiside kogumüügi aruandluse infosüsteemiga (edaspidi PRAM) juba

ühinenud ning esitab aruandeid elektroonselt.

Mõju: väheoluline tänase süsteemiga liitunutele, oluline uutele liitujatele. Oluline tänase

süsteemiga liitunutele, kui muuta aruannete esitamise sagedust.

Sihtrühm 2: tagatisteenust pakkuvad kindlustusseltsid ja krediidiasutused. 2015. a lõpu

seisuga tegutses Eestis 18 tagatise andjat: kaheksa kindlustusseltsi ja kümme krediidiasutust.

Võib eeldada ka finantseerimisasutuste huvi tagatisteenuse pakkumiseks.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Mõju ettevõtete tegevusele. Kuivõrd tegemist

on täna juba kehtiva süsteemiga, avaldub tagatise andjatele mõju eelkõige selles, et seoses

tagatiskohustuse laienemisega suureneb nõudlus tagatisteenuse järele. Uuringu kohaselt on

kindlustusseltsid võimelised ka tulevikus kasvava nõudlusega kaasa tulema, pakkudes oma

kindlustusteenuseid uutele ettevõtetele. Suuremate summade kindlustamine on aga jätkuvalt

liiga riskantne nende kindlustusseltside jaoks, kes ka täna ainult väikesemahulisematele (ca

alla 50 000 euro) tagatisenõuetele garantiikindlustust pakuvad. Kommertspangad suudavad

pakkuda edaspidigi tagatisi ka suurematele summadele, kuid sellega kaasnevad vastavalt

praegustele tingimustele ka lisatagatise nõuded deposiidi või kinnisvara tagatise kujul. Mõju:

väheoluline.

Mõju halduskoormusele. Halduskoormuse tase eeldatavalt ei muutu. Mõju: väheoluline

6.1.2. Mõju majandusele: mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele

Sihtrühm 3: reisijad (st tarbijad ja täiendavalt need reisijad, kes kuuluvad direktiivi

kaitsealasse, ehk reisijad, kes ei osta oma reise üldlepingu alusel), kelleks on kõik Eesti

elanikud, üksi või leibkonniti, kes kasutavad reisiteenuseid.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: kõik muudatused ettevõtete kuludes kajastuvad

varem või hiljem ka tarbijahindades. Reisiettevõtete poolt kombineeritud üksikute

reisiteenuste hinnad võivad tarbijatele tõusta uuringu kohaselt keskmiselt kuni 0,2%. Majutus-

ja reisijaveoettevõtete puhul tõusevad nimetatud teenuste hinnad (väheneb ettevõtete

müügitulu) keskmiselt vastavalt ca 0,4% ja 1,1%. Seega eeldatavalt suureneks

tagatiskohustusega hõlmatud teenuste hind 100 euro kohta: reisiettevõtete ja majutusettevõtete

puhul keskmiselt alla 1 eurot ning reisijaveoettevõtete puhul keskmiselt ca 1,1 eurot. Teiselt

poolt suurendab uus direktiiv oluliselt reisijate kindlustunnet, andes neile suurema kaitstuse

iseseisvalt korraldatud reiside puhuks. Samas peab silmas pidama, et kehtiva tagatissüsteemi

puhul sõltub reisijate kaitse tõhusus suurel määral ettevõtjate õiguskuulekusest ja järelevalve

efektiivsusest. Kuna tagatise summa määrab iga ettevõte ise, võib juhtuda, et tagatis ei pruugi

olla kõikidel juhtudel piisav reisijate kaitse täielikuks tagamiseks. Oluline on tõsta

järjepidevalt ka reisijate teadlikkust oma õigustest ja reisiteenuste ostmisega seonduvatest

riskidest. Mõju: väheoluline

65

6.1.3 Mõju riigiasutuste korraldusele ning avaliku sektori tuludele ja kuludele

Sihtrühm: Tarbijakaitseamet.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: Reisiettevõtjate, sh tagatise piisavuse üle

teostab järelevalvet Tarbijakaitseamet. Tagatise piisavuse kontrolliks kogub ja analüüsib

Tarbijakaitseamet reisiettevõtjatelt andmeid pakettreiside müügi ja reisijate ees võetud

kohustuste kohta, kohustades ettevõtjat vajadusel tagatist suurendama; samuti menetleb

maksejõuetusjuhtumeid. Lisaks tegeleb Tarbijakaitseamet tarbijate ja ettevõtte üldise

nõustamise ning teavitamisega ning uuest direktiivist tulenevalt hakkab täitma ka

kontaktpunkti ülesandeid. Seni on pakettreisi kogumüügi aruandluse, järelevalvele ja

maksejõuetusjuhtumite menetlemisega seotud ülesannetega hõivatud 3,6 täistööajaga

ametnikku. Eeldatavalt lisandub uute ettevõtete liitumisega tagatissüsteemiga töökoormus

ligikaudu 20% (arvestades, et reisivahendajate osas järelevalvekoormus väheneb). Võib

hinnata, et Tarbijakaitseameti tööjõuvajadus suureneb 4,4 täistööajaga ametikohani, mis

kokku on ligikaudu 98 000 eurot aastas. Lisaks tööjõukulule kaasneb PRAM-i hoolduskulu,

mis on ligikaudu 1000 eurot aastas. Suurenevat töökoormust saab kompenseerida

töökorralduse muudatustega (elektroonse järelevalvemenetluse osakaalu suurendamine,

PRAM-i funktsionaalsuse tõstmine, andmevahetus Maksu- ja Tolliametiga). Tegemist on 15

aastat toiminud süsteemiga ning suuremaid ümberkorraldusi ülesannete jaotuses ja vastutuses

ei ole kavandatud. Täiendavalt kaasnevad kulud kontaktpunkti ülesannete täitmisega.

Nimetatud kulud kaetakse Tarbijakaitseameti eelarvest. Mõju: oluline

6.2. Reisivahendajate maksejõuetusvastase kaitse tagamise kohustusest vabastamise

mõju

6.2.1. Mõju majandusele: mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele,

halduskoormusele

Sihtrühmad: kõik reisikorraldajad, kes müüvad oma pakettreise läbi vahendaja (agendi);

samuti kõik vahendajad, kes müüvad edasi teise reisikorraldaja pakettreise reisikorraldaja

nimel (agendid). Sihtrühma suurus ca 275 ettevõtjat. Vahendaja maksejõuetusvastase kaitse

kohustus jääb kehtima väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda asutatud korraldaja

pakettreiside müügil.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: uus direktiiv näeb ette, et tagatis peab olema

reisikorraldajal ning juhul, kui liikmesriik peab vajalikuks, võivad tagatiskohustusega olla

hõlmatud ka reisivahendajad. Kehtiva TurS-i kohaselt peavad nii reisikorraldaja kui -

vahendaja omama sama pakettreisi osas tagatist, reisikorraldajal peab olema tagatis kuni reisi

toimumiseni ning vahendajal nende ettemaksete ulatuses, mis ta reisijalt on saanud ning mida

pole veel reisikorraldajale edasi kantud. Uue direktiivi jõustumisel hakkaks vahendajatele (st

puhtalt vahendamisega seotud reisiettevõtjate turuosale) kehtima summaarselt tagatisenõue

ligikaudu 8 mln eurot, kui säiliks tänane vahendaja maksejõuetusvastase kaitse tagamise

kohustus. Reisibüroodest ettevõtetele tähendaks vahendaja tagatiskohustuse kaotamine

hinnanguliselt positiivset majanduslikku mõju ca 0,25–0,3% nende müügitulust (eeldusel, et

80% reisibüroodele kohaldub praegu tagatiskohustus). Niisiis võimaldab maksejõuetusvastase

kaitse kohustuse äravõtmine oluliselt reisivahendajate koormust vähendada. Reisikorraldaja

jaoks jääb nõutava tagatise suurus samaks, sõltumata asjaolust, kas reise müüb ta ise või läbi

vahendaja, küll aga suurenevad nende reisikorraldajate riskid, kes kasutavad reiside müügiks

vahendajaid.

66

Täiendavalt tuleb siinkohal märkida, et lepinguõiguslik vastutus pakettreisilepingu täitmise

eest lasub täies ulatuses reisikorraldajal (kuni 2009. a 1. maini kehtinud VÕS-i § 866 lg 4

redaktsiooni kohaselt oli reisikorraldajal ja vahendajal reisijale info andmise ja lepingu

täitmise eest solidaarne vastutus). Pakettreisilepingu osapoolteks on reisikorraldaja ja reisija,

vahendaja ei saa mõjutada lepingus kokkulepitud teenuste osutamist. Mistõttu ei saa

vahendaja maksejõuetusvastase kaitse kohustus kanda eesmärki tagada pakettreisilepingu

täitmist ega aita otseselt kaasa ka reisijate kaitsele reisikorraldaja maksejõuetuse puhul, küll

aga on see taganud vahendajate eneste maksejõuetuse korral tarbijate majandushuvide parema

kaitse. Siiski tõuseb siinpuhul küsimus nõude proportsionaalsusest taotletava eesmärgi suhtes,

kuivõrd reisikorraldaja tagatis peab niigi olema piisav kõikide tema koostatud pakettreiside

tagamiseks, müüdud siis tema enese poolt või vahendaja kaudu.

Olukorras, kus vahendajad ei pea enam vahendatavate pakettreiside osas omama tagatist,

suurenevad oluliselt riskid agentide partneritele ehk reisikorraldajatele. Viimasel juhul oleks

võimalik äririske maandada ka vähemkoormavate meetmetega (agendilepingute tingimused,

usaldusväärsete partnerite valik) kui seda on täiendava tagatise nõue. Muudatuse tulemusel

võib prognoosida, et reisikorraldajad valivad senisest suuremal määral hoolikalt oma

pakettreiside edasimüüjaid, mis võib tuua kaasa vahendajate arvu vähenemise. Mõju: oluline

Mõju halduskoormusele: reisivahendajad, kes müüvad teise Eesti või Euroopa

Majanduspiirkonna teise liikmesriigi reisikorraldaja pakettreise, ei pea edaspidi omama

tagatist, mistõttu ei pea nad esitama majandustegevusteadet MTR-le ega pakettreiside

müügiaruandeid Tarbijakaitseametile. Reisivahendaja halduskoormus niisiis TurS-ist lähtuvalt

kaob sootuks, reiside vahendamisega seoses tuleb lähtuda üksnes VÕS-ist tulenevatest

nõuetest. Mõju: oluline

6.2.2. Mõju majandusele: leibkondade toimetulek ja majanduslikud otsused

Sihtrühm: reisijad.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: reisija seisukohalt on vahendaja täiendav

maksejõuetusvastase kaitse regulatsioon väga turvaline. Selle muutudes võivad reisijale

kaasneda riskid. Näiteks võib reisija jaoks kujuneda problemaatiliseks, kui vahendaja lisaks

vahendamisele on tegutsenud sisuliselt ka reisikorraldajana, omamata seejuures vastavat

tagatist. Kui selliselt tegutsev ettevõtja satub maksejõuetusse, siis ei saa reisijad vajalikku

kaitset. Vahendaja maksejõuetusest tingitud riskide reisijale ülekandmise vältimisele aitab

kaasa tõhus järelevalve ja tarbijate teadlikkuse tõstmine. Reisija saab ka ise palju teha selleks,

et veenduda reisi ostmise turvalisuses – mh nt kontrollida, kas pakettreisi edasimüüja on

reisikorraldaja majandustegevusteates märgitud volitatud edasimüüjana. Samuti peaks teadlik

reisija reisi ostes alati veenduma, kes on reisi eest vastutav reisikorraldaja, kas ja kui suur on

tema tagatis (need andmed on MTR-s avalikud ja alati kättesaadavad), kas ettevõtja on

Tarbijakaitseameti poolt kantud reisiettevõtjate musta nimekirja jne. Reisija majanduslikke

otsuseid muudatus eeldatavalt ei mõjuta. Mõju: väheoluline

6.2.3. Mõju riigiasutuste korraldusele ning avaliku sektori tuludele ja kuludele

Sihtrühm: Tarbijakaitseamet

67

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: kehtiva tagatissüsteemi üheks plussiks on

olnud hea ülevaade kõikidest turuosalistest, kes pakettreise müüvad. Kuna järelevalve

fookuses on seni olnud kõik reisikorraldajad ja reisibürood, siis on selline lahendus

järelevalve teostamise aspektist kõige koormavam. Põhjendatud oleks keskenduda kõrgema

riskiastmega tegevusele ehk reisikorraldajate kontrollimisele. Seega väheneb

Tarbijakaitseameti töökoormus tagatise olemasolu ja selle piisavuse kontrollimisel ning

aruannete töötlemisel. Säilitades reisikorraldaja kohustuse majandustegevusteates esitada

loetelu tema reiside vahendajatest, tagatakse nii järelevalve jaoks kui ka avalikkusele vastava

teabe olemasolu ka reiside edasimüüjate kohta. Mõju: oluline

6.3. Teavitamiskohustuse laiendamisega kaasnev mõju

6.3.1. Mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele, halduskoormusele

Sihtrühm: turismisektoris tegutsevad ettevõtjad (2013. a seisuga 530 tegutsevat ettevõtjat),

lisaks kõik reisikorraldajad, kes pakuvad oma pakettreise vahendaja (agendi) kaudu, ning

vastavad vahendajad (ligikaudu 275 ettevõtjat).

Teabe esitamine on direktiivi kohaselt kohustuslik nii reisikorraldajale kui ka vahendajale. On

piisav, kui selle kohustuse täidab emb-kumb neist, ning kui kumbki seda teeb, siis loetakse, et

ka teise kohustus on täidetud.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Muudatuse tagajärjel peab reisikorraldaja või

vahendaja andma reisijale enne lepingu sõlmimist rohkem infot. Pakettreiside korral tuleb

reisijale anda:

1) standardinfo teabeleht, mis sisaldab üldist infot pakettreisidega seotud õiguste ja

kohuste kohta);

2) teave konkreetse pakettreisi kohta (võrreldes kehtiva õigusega tulevad teatud

teavitamiskohustused juurde, kuid suures osas on see kattuv kehtivas õiguses

reisikirjelduses esitatava teabega. Seotud reisikorraldusteenuste puhul tuleb reisijale

esitada üksnes vastav standardinfo teabeleht).

Ka seni on tulnud pakettreisiteenuse pakkujal anda seaduse kohaselt teavet reisi kohta.

Edaspidi lisandub ettevõtjate jaoks uue kohustusena standardinfo teabelehe esitamine. Sellega

kaasneb ühekordne ajakulu enda muudatusega kurssi viimiseks. Edaspidi on teabelehel

esitatav teave enamasti sama ning selle esitamine tänu fikseeritud vormile üsna hõlbus.

Muudatuse ulatus ei ole suur, arvestades et ka seni on reisijatele pakettreisi kohta teavet

edastatud ning turismisektori ettevõtjad ei pea uudse praktika ellurakendamisel oma tegevust

põhimõtteliselt ümber korraldama. Ilmselt ei kaasne ka kuigi suuri kohanemisraskusi.

Muudatuse sihtrühm – turismisektori ettevõtjad – on kõigi äriregistris registreeritud aktiivselt

tegutsevate ettevõtjate hulka arvestades pigem väike (reisibürood moodustavad u 0,4% Eestis

registreeritud ettevõtjatest ning reisiettevõtjad 0,7% kõigist ettevõtjatest). Mõju avaldumise

sagedust võib hinnata kaheti – kohustuste praktikasse rakendamine võtab ettevõtjatelt

mõnevõrra aega ja tähelepanu, kuid seda tuleb teha üks kord pärast seaduse jõustumist. Edasi

tuleb reisijaid teavitada iga lepingu sõlmimisel, kuid aja- ja rahakulu sellega enam ei kaasne.

Negatiivseid kõrvalmõjusid eelnõu koostajate hinnangul ei esine. Sellele tuginedes võib väita,

et muudatusega kaasnev mõju ei ole rahvamajanduse tasandil oluline.

Mõju halduskoormusele. Muudatusega ei kaasne ettevõtjatele uut kohustust edastada riigile

teavet, seega standardkulu mudeli mõistes halduskoormust ei lisandu. Küll luuakse

reisipakette pakkuvatele ettevõtjatele kohustus informeerida kliente ning seeläbi

reguleeritakse ettevõtja ja kliendi suhet. Sellist uut kohustust ei saa käsitada

68

halduskoormusena, kuna ettevõtjate informeerimiskohustus ei teki mitte riigi, vaid kliendi ees.

Seega võib väita, et mõju halduskoormusele puudub.

6.3.2. Mõju majandusele: mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele

Sihtrühm: reisijad. Statistikaameti andmetel sõlmisid Eesti elanikud 2014. aastal

reisibüroodega 219 800 ööbimisega pakettreisilepingut. Pakettreisid moodustasid 14% Eesti

elanike välisreisidest25

. Statistikaameti andmetel moodustas pakettreisiteenuste osutamine

2014. aastal ligikaudu 31% kõigi osutatud reisiteenuste kogumahust. Need andmed kajastavad

kõiki reisiettevõtjaid, mitte üksnes reisibüroosid.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Muudatuste tagajärjel paraneb reisibüroode

klientide teadlikkus oma õigustest ja kohustustest ning teistest reisiga kaasnevatest

asjaoludest. Reisijatele tuleb muu hulgas edastada järgmine teave:

- reisitasu koguhind (koos kõigi kuludega) ning selle maksmise kord; teave lepingust

taganemise kohta;

- reisi sihtkoht, reisiteekonna kirjeldus ja reisi kestus;

- reisiks kasutatavate sõidukite iseloomustus ning väljumise ja saabumise koht, kuupäev ja

kellaaeg;

- majutuse kirjeldus, samuti külastused, ekskursioonid ja muud teenused, mille hind sisaldub

reisitasus;

- toitlustuskava;

- teave sihtriigi passide ja viisadega seotud nõuete kohta, samuti teave kindlustuse kohta;

- minimaalne inimeste arv, mis on vajalik pakettreisi toimumiseks;

- teave selle kohta, kas mõnda reisiteenust pakutakse reisijale koos rühmaga, ning kui see on

võimalik, siis eeldatav rühma suurus;

- turismiteenuste osutamise keel;

- teave selle kohta, kas kõnealune reis või puhkus on üldiselt sobiv piiratud liikumisvõimega

isikute jaoks;

- reisikorraldaja ja asjakohasel juhul vahendaja ärinimi ja kontaktandmed.

Teabe olemasolu suurendab reisijate teadlikkust reisi valides (enne lepingu sõlmimist) ning

võimaldab vältida (või lihtsustada) hilisemaid arusaamatusi ning vaidlusi reisi tingimuste üle.

Mõju avaldumise sagedus reisijate jaoks on pigem harv ja sõltub sellest, kui sageli üks või

teine inimene pakettreisilepingu sõlmib. Valdav osa pakettreisiteenuse kasutajatest teeb seda

pigem harva (korra aastas või harvemini). Võib oletada, et muudatuse sihtrühm on keskmine –

pakettreiside kasutajad ei moodusta ühiskonnas valdavat enamust, kuid siiski märkimisväärse

grupi. Muudatuse ulatus on piiratud, arvestades et ka kehtiva õiguse kohaselt peab teenuse

pakkuja klienti teenusega kaasnevatest asjaoludest teavitama. Standardinfo teabeleht ning

selgelt määratud teabe sisu muudab ülevaate süsteemsemaks ning paremini hoomatavaks.

Negatiivsete kõrvalmõjude riske muudatus endaga eelnõu koostajate hinnangul reisijate jaoks

kaasa ei too, küll kaasnevad positiivsed (soovitud) mõjud reisija teadlikkuse kasvule ja

õiguste kaitsele. Sellele tuginedes võib väita, et kaasnevad mõjud ei ole ühiskonna tasandil

olulised.

6.4. Reisija õiguste kaitse suurendamisest tulenevad mõjud

6.4.1. Mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtjate tegevusele, halduskoormusele

25

Kuna andmed põhinevad elanikkonna küsitlusuuringutel, siis need võivad sisaldada ka välismaiste reisibüroodega sõlmitud reisilepinguid. Andmed võivad olla puudulikud nende reiside puhul, kus reisikorraldus ei olnud teada.

69

Sihtrühm: turismisektoris tegutsevad ettevõtjad

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele: täpsustatakse reisitasu muutmise reegleid

pärast lepingu sõlmimist. Kui reisikorraldaja soovib endale lepingus jätta reisitasu

suurendamise õiguse, siis peab ta jätma lepingusse ka reisitasu samaväärse alandamise

tingimuse. Hinnatõus on lubatud ainult siis, kui muutub kas reisijaveo hind tulenevalt kütuse

või muude energiaallikate hinna muutumisest, sellise kolmanda isiku kehtestatud maksud või

tasud, kes ei ole otseselt seotud pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamisega, või

pakettreisi mõjutavad vahetuskursid, ning kui lepingus on sõnaselgelt ette nähtud hinna

tõstmise või alandamise võimalus.

Kui seni on reisijal olnud õigus lepingust taganeda, kui reisikorraldaja tõstab reisitasu olulisel

määral, siis eelnõuga sätestatakse selleks konkreetne lävend – 8%-line hinnatõus. See peaks

reeglid mõlema poole jaoks ettearvatavamaks muutma, mis omakorda vähendab üksteise

vääriti mõistmisest tulenevate vaidluste tekkimise võimalust.

Eelnõuga suurenevad mõnevõrra reisikorraldaja kohustused, kui reisi ajal ilmnevad

vältimatud ja erakorralised asjaolud (nt loodusõnnetused, haiguspuhangud, sõjategevus vms).

Kui kehtiva õiguse kohaselt peavad reisikorraldaja ja reisija kandma reisija tagasireisiga

seotud kulud võrdsetes osades, siis eelnõu kohaselt peab need kandma reisikorraldaja.

Muudatuse ulatus ei ole suur, sarnane regulatsioon reisitasu muutmise kohta on kehtinud ka

seni. Korrektiivid muudavad regulatsiooni selgemaks ja osapooltele paremini mõistetavaks.

Ettevõtjatel ei teki muudatuse tulemusel kohanemisraskusi ega vajadust oma tegevust

põhimõtteliselt ümber korraldada. Vältimatute ja erakorraliste asjaolude ilmnemise korral

reisi kestel peavad ettevõtjad arvestama senisest suuremate kuludega, kuid tegemist on väga

harva esinevate olukordadega. Avalduva mõju sagedus on pigem väike, vajadus muuta

pakettreisi korraldust ja hinda tekib pigem harva. Puudutatud ettevõtjate sihtrühm ei ole suur

(kuni 0,7% kõigist ettevõtjatest), ka ei ole teada, et kaasneks negatiivseid kõrvalmõjusid.

Seetõttu võib mõju olulisuse hinnata pigem väheoluliseks.

Mõju halduskoormusele: kuna muudatusega ei panda ettevõtjatele uusi teabekohustusi riigi

ees, siis muudatus ei mõjuta reisiettevõtjate halduskoormust.

6.4.2. Mõju majandusele: mõju leibkondade toimetulekule ja majanduslikele otsustele

Sihtrühm: reisijad

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele. Eelnõuga suureneb reisija õiguste kaitse

olukorras, kui reisi ajal ilmnevad vältimatud ja erakorralised asjaolud.

Ühtne ja läbipaistev kord reisitasu muutmiseks ja lepingust taganemiseks muudab lepingu

tingimused mõlema osapoole jaoks arusaadavamaks ning väheneb võimalus, et osapooled

tõlgendavad lepingu tingimusi erinevalt. Seeläbi on kliendil võimalik oma õigusi mõista ning

nende eest vajaduse korral seista.

Muudatuse ulatus ei ole suur, ka seni on tarbija õigused olnud seadusega kaitstud. Õigusruum

muutub pärast muudatusi senisest hõlpsamalt hoomatavaks ning arusaadavamaks. Samas

olemasolevaid põhimõtteid kardinaalselt ei muudeta. Mõju avaldub pigem harva (pakettreisi

ostule järgnev tingimuste muutus leiab aset pigem harva) ning mõjutatud sihtrühma võib

pidada keskmiseks (potentsiaalselt on puudutatud kõik pakettreisi ostvad ja tarbivad kliendid).

Negatiivseid kõrvalmõjusid muudatuste jõustamisega ei kaasne. Seega võib koondmõju

hinnata ühiskonna seisukohalt pigem väheoluliseks.

70

7. Seaduse rakendamiseks seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamine ei too kaasa kohalike omavalitsuste eelarvetele täiendavaid kulusid,

samuti otsest tulu. Riigile kaasnevad seaduse rakendamisega kulud, mis on vajalikud

Tarbijakaitseameti veebilehe uuendamiseks seoses kontaktpunkti ülesannete täitmisega,

pakettreiside elektroonse aruandemooduli PRAM-i kohandamisega muutunud nõuetele,

samuti on vajalikud arendused MTR-s seoses muutunud reisiettevõtja tegevusaladega

(hinnangulised kulud kokku 15 000 eurot). Nimetatud kulud kaetakse Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi eelarvelistest vahenditest.

8. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisega kaasneb vajadus kehtestada VÕS alusel kaks uut määrust, millega

võetakse üle direktiivi I ja II lisas sätestatud standardteabe infolehed, ning täpsustub kehtivas

TurS-is sisalduv volitusnormi sõnastus, mille kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister

kehtestada pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste kogumüügi aruande vormi, samuti

tagatise kasutamise korra. Kuna kehtiva TurS-i alusel on vastav aruandevorm juba majandus-

ja taristuministri poolt antud, siis tehakse vajalikud muudatused kehtivasse määrusesse

(majandus- ja taristuministri 9.11.2015.a määrus nr 129 „Reisiettevõtja pakettreiside müügi

aruande vorm“). Tagatise kasutamise korra kehtestamisega seonduvad nõuded sisalduvad juba

TurS-is ning vähemalt esialgu ei ole kavas uut rakendusakti kehtestada, kuid otstarbekas on

säilitada võimalus vajaduse korral määrusega seaduses sätestatut täpsustada. VÕS-i alusel

kehtestatavaid standardinfo teabelehti tuleb kasutada reisija lepingueelseks teavitamiseks enne

pakettreisilepingu ja seotud reisikorraldusteenuste lepingu sõlmimist. Volitusnormid määruste

kehtestamiseks on nähtud ette eelnõukohases VÕS-i § 867 lõikes 5 ja § 8671 lõikes 3.

Määruste kavandid on esitatud seletuskirja lisades 2 ja 3.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 1. juulil 2018. aastal. Nimetatud jõustumise aeg tuleneb direktiivi artikli 28

lõikest 2. Täiendavalt antakse tegutsevatele reisiettevõtjatele 3-kuuline üleminekuaeg MTR-s

olevate andmete vastavusse viimiseks seadusega sätestatud nõuetega.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse esitamiseks

järgmistele asutustele ja huvirühmadele: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Turismifirmade

Liit, MTÜ Reisibüroode Liit, Eesti Hotellide ja Restoranide Liit, Eesti Spaa Liit, MTÜ Eesti

Maaturism, Eesti Pangaliit, Eesti Kindlustusseltside Liit, MTÜ Tarbijate Koostöökoda,

Tarbijakaitseamet, Tallinna Ettevõtlusamet, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Nordic

Aviation Group AS, Tartu Ülikooli Õigusteaduskond, Eesti Juristide Liit, Eesti Advokatuur,

Riigikohus, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus, Tartu

Maakohus, Viru Maakohus ja Pärnu Maakohus.

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus

71

Turismiseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusakti vastavustabel

EL-i

õigusakti

norm

EL-i

õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti

normi sisuliseks

rakendamiseks

kehtestatavad

riigisisesed

õigusaktid

Kommentaarid

Artikkel,

lõige,

punkt

Jah, ei,

valikuline

Paragrahv,

lõige, punkt

Pealkiri

Art 1 Ei Direktiivi eesmärk ei

vaja eraldi ülevõtmise

sätet

Art 2 lg 1 Jah TurS § 1 lg 3

Reguleerimisala

Art 2 lg 2

punkt a

Jah TurS § 1 lg 4; VÕS §

8662 lg 1

Reguleerimisala;

Sätete kohaldamine

Art 2 lg 2

punkt b

Jah TurS § 1 lg 2; VÕS §

8662 lg 2

Reguleerimisala;

Sätete kohaldamine

Art 2 lg 2

punkt c

Jah TurS § 1 lg 3; § 31 p

3; VÕS § 8662 lg 3

Reguleerimisala;

Sätete kohaldamine

Art 2 lg 3 Ei Seos riigisisese üldise

lepinguõigusega, ei vaja

eraldi ülevõtmise sätet

Art 3 lg 1 Jah TurS § 3;

VÕS § 8651

Reisiteenus;

Reisiteenuse mõiste

Art 3 lg 2 Jah TurS § 7;

VÕS § 866 lg 2, 21,

24

Pakettreis;

Pakettreisilepingu

mõiste

Art 3 lg 3 Jah VÕS § 866 lg 1 ja lg

22

Pakettreisilepingu

mõiste

Art 3 lg 4 Ei VÕS-is ei ole

pakettreisi algust eraldi

defineeritud, sama mõte

tuleneb asjakohaste

sätete juures välja.

Art 3 lg 5 Jah TurS § 71;

VÕS § 8661

Seotud

reisikorraldusteenused;

Seotud

reisikorraldusteenuste

mõiste

Art 3 lg 6 Jah TurS § 7 lg 6; VÕS §

866 lg 1

Pakettreis;

Pakettreisilepingu

mõiste

Art 3 lg 7 Ei VÕS § 1 lg 6 Seaduse kohaldamine VÕS-is on vastav

mõiste juba olemas.

72

TurS-is puudub vajadus

ettevõtja mõiste eraldi

määratlemiseks, kuna

on hõlmatud

reisiettevõtja mõistega

Art 3 lg 8 Jah TurS § 5 lg 2; VÕS §

866 lg 1 ja 23

Reisiettevõtja;

Pakettreisilepingu

mõiste

Art 3 lg 9 Jah TurS § 5 lg 3; VÕS §

866 lg 4

Reisiettevõtja;

Pakettreisilepingu

mõiste

Art 3 lg

10

Jah Ei vaja eraldi sätet

Art 3 lg

11

Ei VÕS § 111 Püsiv andmekandja VÕS-is on vastav

mõiste juba olemas.

Art 3 lg

12

Jah VÕS § 874 lg 8 Lepingust taganemine

enne reisi algust

Art 3 lg

13

Ei VÕS § 100 Kohustuse rikkumise

mõiste

Kohustuse rikkumise

mõiste on VÕS-i

üldosas olemas ja see

on kohaldatav ka

pakettreisilepingu

korral

Art 3 lg

14

Ei TsÜS § 8 lg 2 Füüsilise isiku

teovõime

TsÜS-is on vastav

mõiste juba olemas

Art 3 lg

15

Jah TurS § 7 lg 5; VÕS §

866 lg 26

Pakettreis;

Pakettreisilepingu

mõiste

Art 3 lg

16

Jah TurS § 15 lg 3 p 1-2;

TurS § 15 lg 4 p 2-3

Tagatise kohustus VÕS-is ega TurS-s ei

ole kodumaale

toimetamist eraldi

defineeritud, sama mõte

tuleneb asjakohaste

sätete juures välja.

Art 4 Ühtlustamise tase –

maksimumharmoneeriv.

Ei vaja selle kohta

eraldi sätet.

Art 5 lg 1 Jah VÕS § 867 lg 1, 2 ja

21

Lepingueelne teave

pakettreisilepingu

korral

Art 5 lg 2 Jah VÕS § 867 lg 22 Lepingueelne teave

pakettreisilepingu

korral

Art 5 lg 3 Jah VÕS § 867 lg 23 Lepingueelne teave

pakettreisilepingu

korral

Art 6 lg 1 Jah VÕS § 867 lg 3 Lepingueelne teave

pakettreisilepingu

73

korral

Art 6 lg 2 Jah VÕS § 867 lg 4 Lepingueelne teave

pakettreisilepingu

korral

Art 7 lg 1 Jah VÕS § 869 lg 1 Lepinguline teave

pakettreisilepingu

korral

Art 7 lg 2 Jah VÕS § 869 lg 2 Lepinguline teave

pakettreisilepingu

korral

Art 7 lg 3 Jah VÕS § 869 lg 21 Lepinguline teave

pakettreisilepingu

korral

Art 7 lg 4 Jah VÕS § 869 lg 22 Lepinguline teave

pakettreisilepingu

korral

Art 7 lg 5 Jah VÕS § 870 Reisija teavitamine

enne reisi algust

Art 8 Jah VÕS § 8701 Tõendamiskoormis

Art 9 lg 1 Jah VÕS § 873 lg 1 Pakettreisilepingu

ülevõtmine

Art 9 lg 2 Jah VÕS § 873 lg 2 ja 3 Pakettreisilepingu

ülevõtmine

Art 9 lg 3 Jah VÕS § 873 lg 3 Pakettreisilepingu

ülevõtmine

Art 10 lg

1

Jah VÕS § 871 lg 1 p 1 ja

2

Reisitasu muutmine

Art 10 lg

2

Jah VÕS § 871 lg 2 Reisitasu muutmine

Art 10 lg

3

Jah VÕS § 871 lg 1 p 3 Reisitasu muutmine

Art 10 lg

4

Jah VÕS § 871 lg 1 p 4 Reisitasu muutmine

Art 10 lg

5

Jah VÕS § 871 lg 5 Reisitasu muutmine

Art 11 lg

1

Jah VÕS § 872 lg 1 Reisija õigused

lepingu muutumise

korral

Art 11 lg

2

Jah VÕS § 872 lg 2 Reisija õigused

lepingu muutumise

korral

Art 11 lg

3

Jah VÕS § 872 lg 4 Reisija õigused

lepingu muutumise

korral

Art 11 lg

4

Jah VÕS § 872 lg 5 Reisija õigused

lepingu muutumise

korral

Art 11 lg

5

Jah VÕS § 872 lg 6 Reisija õigused

lepingu muutumise

74

korral

Art 12 lg

1

Jah

osaliselt

VÕS § 874 lg 1, 2, 3 Reisija õigused

lepingu muutumise

korral

VÕS-i §-s 874 on

osaliselt vastav

regulatsioon juba

olemas

Art 12 lg

2

Jah VÕS § 874 lg 4 Reisija õigused

lepingu muutumise

korral

Art 12 lg

3

Jah VÕS § 874 lg 5 ja 6 Reisija õigused

lepingu muutumise

korral

Art 12 lg

4

Jah VÕS § 874 lg 7 Reisija õigused

lepingu muutumise

korral

Art 12 lg

5

Valikuline Eestis on otsustatud

nimetatud valikuõigust

mitte kasutada

Art 13 lg

1

Osaliselt

ei, osaliselt

valikuline

VÕS § 877 lg 1 Reisikorraldaja

vastutus

VÕS § 877 lg 1 on art

13(1) esimesele lõigule

vastav regulatsioon

olemas. Teine lõik on

LR.idele valikuline ja

Eestis on otsustatud

valikuõigust mitte

kasutada.

Art 13 lg

2

Jah VÕS § 875 lg 1 Abinõud lepingu

rikkumise puhul

Art 13 lg

3

Jah VÕS § 875 lg 11 Abinõud lepingu

rikkumise puhul

Art 13 lg

4

Ei VÕS § 875 lg 2 Abinõud lepingu

rikkumise puhul

VÕS-is on vastav

regulatsioon juba

olemas

Art 13 lg

5

Jah VÕS § 875 lg 3 Abinõud lepingu

rikkumise puhul

Art 13 lg

6

Jah VÕS § 876 lg 1, 3 ja

31

Lepingu ülesütlemine

reisija poolt

Art 13 lg

7

Jah VÕS § 875 lg 4 ja 6 Abinõud lepingu

rikkumise puhul

Art 13 lg

8

Jah VÕS § 875 lg 5 Abinõud lepingu

rikkumise puhul

Art 14 lg

1

Jah VÕS § 877 lg 2 ja 21 Reisikorraldaja

vastutus

Art 14 lg

2

Jah VÕS § 877 lg 2 Reisikorraldaja

vastutus

Art 14 lg

3

Jah VÕS § 877 lg 22 Reisikorraldaja

vastutus

Art 14 lg

4

Jah VÕS § 877 lg 3 ja §

878

Reisikorraldaja

vastutus, Vastutuse

piiramise ja

välistamise keeld

75

Art 14 lg

5

Jah VÕS § 877 lg 31 ja 3

2 Reisikorraldaja

vastutus

Art 14 lg

6

Ei TsÜS § 146 lg 1 Tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg

Vastav regulatsioon on

TsÜS-is olemas

Art 15 Jah VÕS § 8782 Võimalus võtta

reisikorraldajaga

vahendaja kaudu

ühendust

Art 16 Jah VÕS § 8781 Abi andmise kohustus

Art 17 lg

1

Jah TurS § 15 lg 1-3,

TurS § 153 lg 3 p 2

Tagatise kohustus,

tagatise kasutamine

Art 17 lg

2

Jah TurS § 15 lg 3, § 151

lg 1

Tagatise kohustus,

nõuded tagatisele

Art 17 lg

3

Jah Ei vaja eraldi sätet,

tagatud on kõikide

reisijate samaväärne

kaitse

Art 17 lg

4

Jah TurS § 15 lg 3, § 151

lg 6 p 2

Tagatise kohustus,

nõuded tagatisele

Art 17 lg

5

Jah TurS § 153 lg 3 p 1 ja

3

Tagatise kasutamine

Art 18 lg

1

Jah Ei vaja eraldi sätet

Art 18 lg

2

Jah TurS § 154

lg 1 Kontaktpunkt

Art 18 lg

3

Jah TurS § 154 lg 2 Kontaktpunkt

Art 18 lg

4

Jah TurS § 154 lg 3 Kontaktpunkt

Art 19 lg

1

Jah TurS § 15 lg 1 ja 4 Tagatise kohustus

Art 19 lg

2

Jah VÕS § 8671 lg 1 ja 2 Lepingueelne teave

seotud

reisikorraldusteenuste

korral

Art 19 lg

3

Jah VÕS § 8671 lg 4 Lepingueelne teave

seotud

reisikorraldusteenuste

korral

Art 19 lg

4

Jah VÕS § 8671 lg 5 Lepingueelne teave

seotud

reisikorraldusteenuste

korral

Art 20 Jah TurS § 5 lg 3, § 15 lg

1, 3 ja lg 5 punkt 3;

VÕS § 866 lg 41

Tagatise kohustus,

nõuded tagatisele;

Pakettreisilepingu

mõiste

Art 21 Jah VÕS § 8771 Ettevõtja vastutus

broneerimisvigade eest

76

Art 22 Ei Tagatud VÕS-i

üldreeglite alusel

Art 23 lg

1

Ei Tagatud VÕS-i

üldreeglite alusel

Art 23 lg

2

Ei VÕS § 882 Sätete kohustuslikkus Vastav regulatsioon on

olemas

Art 23 lg

3

Ei VÕS § 882 Sätete kohustuslikkus Vastav regulatsioon on

olemas

Art 24 Jah Ei vaja eraldi sätet

Art 25 Jah TurS § 311,

VÕS § 881, TKS §

65

Reisiettevõtjale

kehtestatud nõuete

rikkumine, Sätete

rikkumise keelamine,

Võlaõigusseaduse

sätetega vastuolus

oleva tarbijate

kollektiivseid huve

kahjustava tegevuse

lõpetamine

Art 26 Ei Ülesanded Komisjonile

Art 27 lg

1

Ei Otsekohalduv määrus

Art 27 lg

2

Ei Ei vaja ülevõtmise

kohta sätet, sisulist

muudatust ei kaasne,

kuna nimetatud

direktiiv on juba

varasemalt üle võetud

(VÕS)

Art 28 lg

1

Ei Seaduse vastuvõtmiste

tähtaeg, eelnõu

koostamisel on sellest

lähtutud

Art 28 lg

2

Ei Seaduse jõustamise

tähtaeg, eelnõu

koostamisel on sellest

lähtutud

Art 28 lg

3

Jah Normitehnilised viited

lisatud

Art 28 lg

4

Ei Kohustus edastada

Komisjonile õigusakti

tekst

Art 29 Ei Kehtiva direktiivi

kehtetuks tunnistamine

Art 30-

31

Ei Säte jõustumise ja

adressaatide kohta

Lisa I Jah Ministri määrus,

millega kehtestatakse

pakettreiside

standardinfo

77

teabelehed,

volitusnorm VÕS §

867 lg 5

Lisa II Jah Ministri määrus,

millega kehtestatakse

seotud

reisikorraldusteenuste

standardinfo

teabelehed,

volitusnorm VÕS §

8671 lg 3

78

Turismiseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 2

Rakendusakti kavand

Justiitsministri määrus

Tallinn

2017

Pakettreisilepingu standardinfo teabelehtede vormide kinnitamine26

Määrus kehtestatakse võlaõigusseaduse § 867 lõike 5 alusel.

§ 1. Määrusega kinnitatakse võlaõigusseaduses sätestatud pakettreisilepingu standardinfo

teabelehtede vormid (määruse lisad).

§ 2. Määrus jõustub 1. juulil 2018.

26

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ, I lisa.

79

Turismiseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 3

Rakendusakti kavand

Justiitsministri määrus

Tallinn

2017

Seotud reisikorraldusteenuste standardinfo teabelehtede vormide kinnitamine27

Määrus kehtestatakse võlaõigusseaduse § 8671 lõike 3 alusel.

§ 1. Määrusega kinnitatakse võlaõigusseaduses sätestatud seotud reisikorraldusteenuste

standardinfo teabelehtede vormid (määruse lisad).

§ 2. Määrus jõustub 1. juulil 2018.

27

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ, II lisa.

80