ÜRO Laste asendushoolduse juhiste rakendamine Eestis_2013

SOS Lasteküla Eesti Ühing

ÜRO LASTE ASENDUSHOOLDUSE JUHISTE RAKENDAMINE EESTIS

Projekti raport

Tallinn 2013

SOS Lasteküla – Armastav kodu igale lapsele 1

SISUKORD

SISSEJUHATUS 2

KOKKUVÕTE 3

ASENDUSHOOLDUSE VORMID JA MÕISTED 6

1. ASENDUSHOOLDUST PUUDUTAV SEADUSANDLUS JA POLIITIKA RAAMISTIK 18

2. LASTEKAITSE JA LASTE HOOLEKANDE SÜSTEEMI LÜHIKIRJELDUS 27

3. ENNETAVAD TEENUSED 41

4. MITTEFORMAALNE HOOLDUS 55

5. ASENDUSHOOLDUSELE PAIGUTAMISE MOTIIVID 56

6. ASENDUSHOOLDUSELE PAIGUTAMISE PROTSESS JA SELLE ÜLEVAATAMISE PROTSEDUURID 64

7. ASENDUSHOOLDUSE VÕIMALUSTE VALIK 79

8. ETTEVALMISTUS JA TUGI ÜMBERPAIGUTAMISEL NING ASENDUSHOOLDUSELT LAHKUMISEL 92

9. TEGEVUSE LUBAMINE, JÄRELEVALVE, HINDAMINE, LITSENSEERIMINE 101

10. ASENDUSHOOLDUSE RAHASTAMINE 111

11. PERSONALI VÄLJAÕPE JA TÄIENDKOOLITUS NING PERSONALI HULK 116

12. LASTEKAITSE: INIMÕIGUSTE RIKKUMISED, VÄGIVALD JA KAEBUSED 124

SOOVITUSED 137


SISSEJUHATUS

Käesoleva projekti eesmärgiks on hinnata ÜRO laste asendushooldust puudutavate juhiste1 rakendamist Eestis,

lähtudes SOS Lastekülasid koondava rahvusvahelise organisatsiooni SOS Children’s Villages International2 poolt

välja töötatud hindamisküsimustikust. Projekti läbiviijaks on SOS Lasteküla Eesti Ühing.

ÜRO juhised laste asendushoolduse kohta võeti vastu 2009. aastal ning nende eesmärgiks on aidata kaasa ÜRO lapse õiguste konventsiooni

3 ja teiste rahvusvaheliste instrumentide asjakohaste sätete rakendamisele, et tagada

nende laste heaolu, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest või kelle puhul eksisteerib selleks risk.

Raportis esitatud Eesti olukorra analüüsi on koostanud Kersti Puhm ja Piia Tammpuu (EV Sotsiaalministeerium).

Analüüsi koostamisel on tuginetud riiklikele arengukavadele ja teistele strateegilistele poliitikadokumentidele, seadusandlusele, järelevalve dokumentidele, sotsiaaluuringutele ja poliitikaanalüüsidele ning riiklikule ja ametkondlikule statistikale.

4

Lisaks kogus SOS Lasteküla Eesti Ühing projekti raames täiendavaid andmeid ja informatsiooni asendushoolduse korralduse ja osutamisega seotud erinevatelt osapooltelt. Selleks intervjueeriti ja konsulteeriti riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajatega (sh Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, lasteombudsman/ õiguskantsler, maavalitsused, Tervise Arengu Instituut jt), asendushoolduse pakkujate ja neid ühendavate organisatsioonidega (asenduskodud, hoolduspered, Eesti Asenduskodude Töötajate Liit jt), valdkonnas tegutsevate MTÜdega (sh MTÜ Oma Pere, MTÜ Igale Lapsele Pere jt) ning asendushoolduse kogemusega noortega.

Samuti viidi läbi küsitlused kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöö spetsialistide ning asenduskodude juhtide ja töötajate seas.

5

SOS Lasteküla Eesti Ühing tänab kõiki, kes projekti läbiviimisele Eestis kaasa aitasid.

1 Vt UN Guidelines for the Alternative Care of Children http://www.unicef.org/aids/files/UN_Guidelines_for_alternative_care_of_children.pdf

2 Vt SOS Children’s Villages International http://www.sos-childrensvillages.org

3 Eesti liitus ÜRO lapse õiguse konventsiooniga 1991. aastal. https://www.riigiteataja.ee/akt/24016

4 Muuhulgas on käesoleva raporti koostamisel tuginetud Sotsiaalministeeriumi poolt 2013. aastal koostatud Asendushoolduse kontseptsiooni

alusanalüüsile. Vt http://lapsedjapered.sm.ee/avaleht.html

5 Novembris 2013. aastal läbi viidud veebiküsitlustele vastas üle-Eestiliselt kokku 96 kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöö spetsialisti

ning 39 asenduskodude juhti ja töötajat.

http://www.unicef.org/aids/files/UN_Guidelines_for_alternative_care_of_children.pdf

http://www.sos-childrensvillages.org/

https://www.riigiteataja.ee/akt/24016

http://lapsedjapered.sm.ee/avaleht.html


KOKKUVÕTE

Vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse vormidena käsitletakse Eestis lapse hooldusperesse või eestkostja perekonda paigutamist, lapsendamist ja asenduskoduteenust. Perepõhise asendushooldusena vaadeldakse neist esimest kolme (perekonnas hooldamine, eestkostja perekonda paigutamine ja lapsendamine) ning institutsionaalse asendushooldusena viimasena mainitud asenduskoduteenust. Oma vanematest eraldatud laste ajutiseks ja lühiajaliseks hoolduseks on olemas turvakodud või varjupaigad. Otsuse perekonnast eraldatud laste asendushooldusele paigutamise vajalikkuse ning sobiva asendushoolduse vormi kohta teeb lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötaja, kaasates selleks vajadusel teisi spetsialiste ja asendushoolduse pakkujaid.

Perekonnas hooldamist korraldavad Eestis kohalikud omavalitsused, kelle ülesandeks on sealjuures leida lapsele sobiv hoolduspere ning sõlmida perega hooldamise aluseks olev hooldusleping. Samuti aitavad kohalikud omavalitsused leida lapsele sobivaid eestkostjaid (enamast lapse sugulaste seast), kelle juurde vanemliku hoolitsuseta jäänud laps võiks elama asuda ning kes täidaks lapse seadusliku esindaja ülesandeid. Eestkoste seadmise otsustab kohus ning eestkostjate tegevuse üle peaks järelevalvet teostama nii kohus kui ka kohalikud omavalitsused. Asenduskoduteenuse korralduse ja järelevalve eest vastutavad eeskätt maavalitsused (kokku 15), kelle roll teenuse korralduses on seoses riiklike asenduskodude üleandmisega kohalike omavalitsuste haldusalasse samas vähenenud. Maavalitsused vastutavad ka siseriikliku lapsendamise ettevalmistuse eest. Rahvusvahelist lapsendamist korraldab Eestis Sotsiaalministeeriumi juurde selleks moodustatud spetsiaalne komisjon. Lapsendamise otsuse langetab kohus.

Regulaarsed statistilised andmed põhjuste kohta, miks laps(ed) perest eraldatakse, Eestis puuduvad. Sarnaselt puuduvad andmed ka perede ja vanemate tausta kohta, kelle juurest laps(ed) on eraldatud, ning meetmete kohta, mida lapse perest eraldamise ennetamiseks eelnevalt on kohaldatud.

Ehkki üldiselt jagatud põhimõtte kohaselt – mida kehtiv seadusandlus küll otseselt ei sätesta – tuleks lapse asendushooldusele paigutamisel eelistada perepõhist hooldusvormi (perekonnas hooldamine, eestkostja perekonda paigutamine ja lapsendamine), paigutatakse suur osa lastest Eestis siiski asenduskodusse ehk institutsionaalsele teenusele. Perekonnast eraldatud 410 lapsest paigutati 2012. aastal asenduskoduteenusele 134 last (33%) ning perepõhisele asendushooldusele (sh perekonda hooldamisele, eestkostja perekonda või lapsendatud) kokku 175 last (43%). 58 last (14%) paigutati ajutiselt turvakodusse ning 43 last (10%) oma bioloogilisse perekonda tagasi.

Kuigi ÜRO laste asendushooldust puuduvad juhised rõhutavad vajadust vältida alla 3-aastaste laste institutsionaalsele hooldusele, siis Eestis ei erine alla 3-aastaste laste erinevatele asendushoolduse vormidele paigutamine oluliselt vanemate laste paigutamise viisidest. 2012. aasta näitel paigutati perekonnnast eraldatud 93-st alla 3-aastasest lapsest mittebioloogilisse perekonda (hooldusperesse, eestkostja perekonda, lapsendaja perre) 37 last (40%) ja asenduskoduteenusele 33 (36%) last. Turvakodusse paigutati ajutiselt 12 last (13%) ning oma vanemate juurde tagasi 11 last (12%).

2012. aasta lõpu seisuga oli Eestis asenduskoduteenusel kokku 1 048 vanemliku hoolitsuseta last ja noort (vanuses kuni 24 aastat), perekonnas hooldamisel (hooldusperes) 254 last ning eestkostja perekonnas elas 1 391 last. 2012. aasta jooksul lapsendati uude perre kokku 58 last, neist 45 Eestis ja 13 välisriiki.

Asendushooldusele, eeskätt asenduskoduteenusele paigutatud lastest väga suure osa moodustavad Eestis puuetega lapsed. Kõigist asenduskoduteenusel olevatest lastest moodustasid puuetega lapsed 2012. aasta andmetel tervelt 42%. Lisaks tuleb arvestada, et paljudel lastel võivad olla ka muud erivajadused, mille puhul pole puude raskusastet ametlikult määratud.

Asendushoolduse erinevate vormide piirkondlikku kättesaadavust hinnates võib tõdeda, et need ei ole Eesti erinevates maakondades ega omavalitsustes ühtviisi kättesaadavad. Ehkki 2013. aasta seisuga olid asenduskoduteenuse pakkujad olemas kõigis Eesti maakondades (varasematel aastatel ei ole olnud ühtegi asenduskoduteenuse pakkujat nt Hiiu ja Võru maakonnas), erineb asenduskoduteenuse kohtade arv maakondade võrdluses väga olulisel määral ega ole tingimata vastavuses maakonna laste arvu või asendushoolduse vajadustega. Seetõttu paigutatakse lapsi asenduskoduteenusele ka mujale, mitte oma elukohajärgsesse maakonda. Ka perekonnas hooldamisel olevate laste kohta kogutav statistika näitab, et püsivalt on kasvanud nende laste osakaal, kes on hooldamisel oma maakonna mõnes teises omavalitsuses või ka mõne teise maakonna omavalitsuses.

Asendushooldusele paigutatud laste arv on Eestis samas tervikuna vähenenud. Kui 2005. aastal oli asendushooldusele paigutatud 3 864 last (v.a. lapsendatud lapsed), siis 2012. aastal 2 618 last ehk ligi kolmandiku võrra (32%) vähem. Selle üheks põhjuseks on laste koguarvu vähenemine rahvastikus, ent ka oma perekonnast eraldatud laste vähenemine. Kui 2005. aastal eraldati oma vanematest 979 last, siis 2012. aastal 410 last.

Sealjuures pole aga erinevatele asendushooldusele vormidele paigutatud laste arv vähenenud ühesuguses tempos. Võrreldes teiste asendushoolduse vormidega on 2000. aastate keskpaigast enim vähenenud just perekonnas hooldamisel olevate laste arv – 2012. aasta lõpuks võrreldes 2005. aasta lõpu seisuga 725 lapselt 254 lapseni, s.o. protsentuaalselt 65% ehk ligi 3 korda. Asenduskoduteenusel olevate laste arv on samal perioodil vähenenud 1567 lapselt 1048 lapseni, s.o. protsentuaalselt 33% ehk 1,5 korda. Kõige vähemal määral on vähenenud eestkostja juures elavate laste arv – 1572 lapselt 1316 lapseni, s.o. protsentuaalselt 16% ehk 1,2 korda.


Kokkuvõttes on asendushooldusele paigutatud laste jaotus erinevate asendushoolduse vormide lõikes muutunud eeskätt perekonnas hooldamisel ja eestkostel olevate laste osas, kus asendushooldusele paigutatud laste seas on vähenenud perekonnas hooldamisel olevate laste osakaal ning suurenenud on eestkostja perre paigutatud laste osakaal. Asenduskoduteenusel olevate laste osakaal kõigist asendushooldusele paigutatud lastest (v.a. lapsendatud lapsed) on püsinud 2000. aastate keskpaigast aga suhteliselt muutumatuna. Nii oli 2012. aastal perepõhisele versus institutsionaalsele asendushooldusele paigutatud laste suhe sarnane varasematele aastatele, kus 60% asendushooldusel olevatest lastest on perepõhisel hooldusel, neist põhiosa sealjuures eestkoste peredes ja väiksem osa hooldusperedes, ning 40% institutsionaalsel hooldusel. Samas tuleb arvestada asenduskoduteenuse teenuse korralduses ja osutamise tingimustes toimunud arenguid, mille tulemusena on asenduskoduteenus muutunud aja jooksul märksa peresarnasemaks ja lapsesõbralikumaks.

Ehkki erinevad lastekaitset ja laste hoolekannet puudutavad strateegilised poliitikadokumendid on rõhutanud perepõhise asendushoolduse olulisust, ei ole Eestis seni konkreetset laste asendushoolduse de-institutsionaliseerimise strateegiat välja töötatud ega Valitsuse tasandil heaks kiidetud. Riigi senises poliitikas võib asendushoolduse de-institutsionaliseerimise osas eristada laiemalt kahte tegevussuunda – esiteks, perepõhiste asendushoolduse vormide (perekonnas hooldamine, eestkostja perekonda paigutamine ja lapsendamine) arendamine ning teiseks, nn peresarnase asenduskoduteenuse arendamine. Sealjuures on eelnevatel aastatel riiklikult keskendutud eeskätt viimatimainitud suunale.

Suurimad muutused alates Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal ongi toimunud just asenduskoduteenuse (varasemalt ja tavakeeles mõistena kasutusel “lastekodu”) osutamise korralduses ja tingimustes. 1990. aastate keskpaigast hakkas kaduma laste vanuse alusel lastekodudesse paigutamine ja ümberpaigutamine ning seniste eri tüüpi lastekodude – üldlastekodud, väikelastekodud ja erilastekodud (puuetega lastele) – asemele hakati looma pigem segatüüpi asutusi. Samuti tekkisid esimesed nn peresarnastel alustel hooldusteenust pakkuvad asenduskodud. 2007. aastast hakkas kehtima uus asenduskoduteenuse korraldust ja osutamist puudutav regulatsioon, mis sätestas konkreetsed nõuded teenuse sisule ja osutamise tingimustele, ning ametlikult võeti kasutusele “asenduskodu” mõiste.

Alates 2004. aastast on välisabivahendite toel renoveeritud suur osa riiklikke asenduskodusid ning varasemate suurte

hoonete asemele on ehitatud peremajadest koosnevad hoonetekompleksid, mis on mõeldud asenduskoduteenuse

osutamiseks kuni kaheksale lapsele ehk ühele asenduskoduperele. Renoveerimise ja peremajade ehitamise järgselt

on riiklikud asenduskodud Eestis järk-järgult üle antud kohalike omavalitsuste haldusalasse, ent teenuse rahastamine

toimub jätkuvalt riigieelarvest.

Lisaks on arendatud perevanemaga asenduskoduteenust, kus teenusel viibivate lastega elab püsivalt ööpäevaringselt

koos ja hoolitseb nende eest üks isik ehk perevanem. Perevanemaga asenduskoduteenust osutatas 2013. aasta

novembri seisuga 35-st asenduskoduteenuse osutajast 10 teenusepakkujat (sh SOS Lasteküla Eesti Ühing) ning

perevanemaga asenduskoduteenusel viibis ca neljandik kõigist asenduskoduteenusele paigutatud lastest ja noortest.

Samuti on Eestis viimastel aastatel lisandunud eraalgatuslikult väikeseid asenduskoduteenuse pakkujaid (seaduse

kohaselt peab asenduskoduteenuse osutaja olema valmis osutama teenust minimaalselt neljale lapsele), sh neid, kes

on varasemalt osutanud perekonnas hooldamise teenust, ent taotlenud nüüd selle asemel tegevusluba

asenduskoduteenuse osutamiseks. Nii on tekkinud asenduskoduteenuse pakkujad, kes osutavad (perevanemaga)

asenduskoduteenust kodustes peresarnastes tingimustes.

2012. aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 35 asenduskoduteenuse pakkujat, kellest 4 olid maavalitsuse (riigi)6 ja 12

kohalike omavalitsuste hallatavad, 14 tegutsesid MTÜ-dena, 4 sihtasutuse ja üks aktsiaseltsina. Kõigile asenduskoduteenuse pakkujatele kehtivad ühesugused seadusega ja teiste õigusaktidega kehtestatud nõuded, sh tegutsemise aluseks olev tegevusloa nõue. Ka asenduskoduteenuse rahastamine toimub ühtsetel alustel riigieelarvest nn pearaha põhimõttel.

Eraldi eesmärke alla 3-aastaste laste de-institutsionaliseerimiseks pole Eestis asendushoolduse kontekstis püstitatud ning nende osakaal asenduskoduteenusel viibivate laste seas pole ka märkimisväärselt vähenenud. Aastatel 2005-2012 on alla 3-aastased lapsed moodustanud kõigist asenduskoduteenusel olevatest lastest püsivalt 5-6%.

2011. aastal Valitsuse poolt heaks kiidetud “Laste ja perede arengukava 2012-2020”, mis seab asendushoolduse üldiseks arengusuunaks perekeskse asendushoolduse arendamise, keskendub eeskätt perepõhiste asendushoolduse vormide (perekonnas hooldamine, eestkostja perekonda paigutamine ja lapsendamine) toetamisele. Arengukavas ja selle rakendusplaanis kavandatud tegevused hõlmavad hooldus- ja lapsendajaperede ettevalmistuseks mõeldud koolitusprogrammi arendamist ja laiendamist eestkosteperedele; hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele mõeldud eel- kui järelteenuseid hõlmava tugisüsteemi väljatöötamist; perekonnas hooldamise teenuse korralduse analüüsimist ja arendamist; ning inimeste teadlikkuse ja valmisoleku tõstmist perepõhise asendushoolduse pakkumiseks. Osa mainitud tegevustest on praeguseks juba ellu viidud või on nende nende elluviimiseks alustatud ettevalmistusi.

Laste perest eraldamist ja asendushooldusele paigutamist reguleeriv seadusandlus sätestab Eestis selgelt, et lapse perest eraldamine on äärmuslik meede, mida tohib kohaldada alles siis, kui muud lapse ja/ või pere toetamiseks ning

6 Need maavalitsuste (riigi) hallatavad asenduskodud muudetakse kokkuleppeliselt lähitulevikus samuti kohalike omavalitsuste hallatavateks.


lapse arengule, tervisele või elule avalduva ohu kõrvaldamiseks kasutusele võetud meetmed pole olnud tulemuslikud. Laste perest eraldamise ennetamist on Eestis käsitletud aga pigem üldise lastekaitsekorralduse ja lastekaitsesüsteemi vaatest, mitte niivõrd asendushoolduse süsteemi osana. Üldistavalt võib öelda, et asendushoolduse poliitika on keskendunud lastele sobivate asendushoolduse vormide tagamisele ja arendamisele, mitte aga ennetustööle. Ka Eesti lastekaitsesüsteem tervikuna on tegelenud pigem probleemidele reageerimisele, mitte niivõrd nende ennetamisega.

Ka selles osas peaks muutuse tooma “Laste ja perede arengukava 2012-2020” elluviimine ning uue lastekaitseseaduse rakendamine, mis seavad sihiks just ennetavate tegevuste arendamise, sh näiteks vanemahariduse ja positiivse vanemluse edendamise, lastekaitsetöötajate koolitamise, valdkondadeülese koostöö tõhustamise laitsekaitses jm.

Enne lapse asenduskoduteenusele suunamist või perekonda hooldamisele paigutamist on lapse elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel kohustus koostada lapsele individuaalne juhtumiplaan koos selle juurde kuuluva tegevuskavaga, mis sisaldaks terviklikku hinnangut lapse abivajaduse kohta ning sellest lähtuvalt kavandatud tegevusi. Lapse individuaalse juhtumiplaani peab kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötaja koos lapse ja asendushoolduse pakkujaga vähemalt kord aastas üle vaatama ja täiendama. Nagu asendushoolduse üle teostatav järelevalve on aga tuvastanud, ei ole kõigile lastele juhtumiplaani koostatud või pole seda nõuetekohaselt iga-aastaselt üle vaadatud ega täiendatud. Samuti on juhtumiplaanide kvaliteet ja põhjalikkus praktikas erinev. Lisaks on lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajal seadusest tulenev kohustus külastada asenduskoduteenusele ja perekonda hooldamisele paigutatud last vähemalt kaks korda aastas, et tutvuda tema arenguga ja hinnata tema heaolu, ent ka seda kohustust praktikas alati ei täideta.

Asendushoolduse üle teostatava järelevalve ja selle korralduse osas võib samuti välja tuua mitmeid puudusi. Kui asenduskoduteenuse üle on lisaks maavalitsustele järelevalvet teostanud ka lasteombudsman (õiguskantsler) ning Riigikontroll, siis selle kohta, kuidas on tegelikult tagatud perekonda hooldamisele või eestkostele paigutatud laste õigused, informatsiooni napib. Maavalitsuste poolt asenduskodude üle teostavat järelevalvet iseloomustasid käesoleva projekti raames intervjueeritud maavalitsuste esindajad kui suhteliselt formaalset protseduuri, mis keskendub eeskätt asenduskoduteenusele õiguslikult kehtestatud nõuete järgimise kontrollis ning tugineb peamiselt dokumentatsioonile. Asenduskoduteenusel viibivate lastega ning asenduskodutöötajatega (v.a. asenduskodujuht) suheldakse järelevalve käigus harva.

Erinevalt maavalitsuste järelevalvepraktikatest on lasteombudsmani esindajad asenduskodudesse tehtavate kontrollkäikude raames vestelnud vahetult nii laste kui ka asenduskodu personaliga. Lasteombudsmani kontrollkäigud asenduskodudesse on kokkuvõttes aidanud kaasa asendushooldusel olevate laste õiguste teadvustamisele ning on muuhulgas suurendanud asenduskoduteenusel olevate laste teadlikkust oma võimalusest pöörduda vajadusel kaebuste ja probleemidega lasteombudsmani poole.

Järelevalve praktikate tõhustamiseks ja toetamiseks käivitas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Läänemeremaade Nõukoguga 2011. aastal projekti „Laste asendushoolduse süsteemipõhine järelevalve“, mille eesmärgiks on koolitada maavalitsuste ja teisi laste hoolekandeasutuste järelevalvega tegelevate institutsioonide spetsialiste. Projekti eesmärk on viia laste hoolekandeasutustes läbiviidav järelevalve ühtsetele alustele, kasutades selleks Norras aastaid rakendatud auditeerimise meetodeid ja põhimõtteid. Süsteemipõhine audit näeb meetodina ette nii laste kui töötajatega vestlemist ja aitab asutusel leida üles kohti, kus teenust parendada, et tagada lapse õigusi.

Ehkki Eesti kehtiv seadusandlus sisaldab mitmesuguseid sätteid vanemliku hoolitsuseta, perekonnast eraldatud ja/ või asendushooldusele paigutatud laste õiguste kohta saada informatsiooni või avaldada oma arvamust ja tahet end puudutavates otsustes, siis praktikas ei ole need õigused alati tagatud. Selle põhjused on ühelt poolt seotud väärtushinnangutega ja arusaamadega lapse rollist, mis alahindavad lapse arvamuse olulisust; aga ka vähese teadlikkusega lapse õigusest olla kaasatud. Samuti ei ole lastega töötavatel spetsialistidel alati oskusteadmisi, kuidas lapsega usalduslikku kontakti luua, tema arvamust välja selgitada ja kuulata või kuidas julgustada last oma arvamust kujundama ja väljendama.

Juba asendushooldusele paigutatud lastest naaseb Eestis oma bioloogilisse perekonda vaid väga väike osa (alla 5%) ning seetõttu jääb valdav osa neist asendushooldusele kuni täisealiseks saamiseni või kutse-või kõrghariduse õpingute lõpetamiseni.

Asendushoolduselt lahkumine ja selle ettevalmistus on Eestis reguleeritud vaid vähesel määral ning puuduvad kokku lepitud ühtsed protseduurid, mis täpsustaks erinevate osapoolte – riik, kohalik omavalitsus, asendushoolduse pakkuja – ülesandeid ja vastutust asendushooldusele paigutatud noorte elluastumise ettevalmistusel ja toetamisel. Asendushoolduselt elluastuvatele noortele on riiklikult tagatud vaid ühekordne riiklik elluastumistoetus, millele lisaks maksab osa kohalikke omavalitsusi täiendavat rahalist toetust enda eelarvest. Alates 2010. aastast on Euroopa Sotsiaalfondi toel osutatud ka tugiisikuteenust asenduskoduteenuselt ja perekonnas hooldamiselt lahkuvatele noortele, ent seda on kasutanud vaid osa asendushoolduselt lahkunud noortest ning kõik neist ei pruugi sellest võimalusest ka teadlikud olla.

Üldistavad andmed ja informatsioon asendushoolduselt lahkuvate noorte hilisema elukäigu hindamiseks Eestis puuduvad.


ASENDUSHOOLDUSE VORMID JA MÕISTED

Eestis võib vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast eraldatud laste puhul eristada põhimõtteliselt nelja asendushoolduse vormi:

1) perekonnas hooldamine;

2) eestkoste;

3) asenduskoduteenus;

4) lapsendamine.

Alljärgnevalt on kirjeldatud nende asendushoolduse vormide sisu, korraldust ja nõudeid, lähtudes kehtivatest

regulatsioonidest.

Hooldamine perekonnas

Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu.

7

Perekonnas hooldamisele suunatakse orb ja vanemliku hoolitsuseta laps

8: 1) kelle vanemad on surnud, tagaotsitavaks

kuulutatud või teadmata kadunud; 2) kelle vanematele on nende piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja; 3) kelle vanemate isikuhooldusõigus lapse suhtes on piiratud või täielikult ära võetud;

9 4) kes on vanematest eraldatud; 5) kelle vanemad

kannavad eelvangistust või vangistust vanglas.

Isik, kes soovib hooldada oma perekonnas last, kelle suhtes tal ei ole ülalpidamiskohustust, peab vastama järgmistele nõuetele: 1) ta on täieliku teovõimega, iseseisvalt toimetulev isik, kes elab püsivalt Eestis; 2) tal on lapse kasvatamiseks vajalikud isikuomadused; 3) temalt ei ole ära võetud vanema õigusi ega ole ära võetud last ilma vanema õiguste äravõtmiseta; 4) teda ei ole kõrvaldatud eestkostja ega hooldaja kohustuste täitmisest; 5) tema suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust süüdistatavana kuriteos, mille eest seadus näeb karistusena ette vangistuse, ja ta ei ole süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteos, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud; 6) tal ei ole sõltuvust alkoholist, narkootilistest ega psühhotroopsetest ainetest; 7) ta on läbinud Sotsiaalministeeriumi tunnustatud koolituse või on sellele registreerunud.

Hooldajal võib korraga olla kuni neli hooldatavat, sealhulgas hooldaja enda kuni 14-aastased lapsed ning täisealised hooldamist vajavad isikud. Alla viieaastast ning raske või sügava puudega last arvestatakse hooldamisel kahe lapse eest.

Hooldajal võib olla rohkem kui neli hooldatavat juhul, kui: 1) hooldatavad lapsed on omavahel õed ja vennad; 2) selleks on andnud loa lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus, kellel on hooldajaga sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping.

Õiguslik alus: sotsiaalhoolekande seadus (SHS)

7 Perekonnas hooldamisel võib seaduse järgi olla ka täisealine isik, kes oma vaimse või kehalise puude tõttu vajab abi oma õiguste teostamiseks ja

kohustuste täitmiseks. Kohalikelt omavalitsustelt kogutava statistika järgi oli 2012. aasta lõpu seisuga perekonnas hooldamisel 5 täiskasvanut, neist 2 olid ka varasemalt alealisena samas perekonnas hooldamisel ning lapse perekonnas hooldamise lepingu järgselt jäid samasse perekonda hooldamisele edasi. Käesolevas raportis vaadeldakse üksnes vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast eraldatud laste perekonnas hooldamist.

8 Vastavalt 28.04.2013 jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse muudatustele on perekonnas hooldamise teenuse ja asenduskoduteenuse

õigustatud sihtrühmadeks ka 1) alaealine saatjata välismaalane; 2) alaealine inimkaubanduse ohver; 3) seksuaalselt väärkoheldud alaealine. Nende sihtrühmade puhul korraldab perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele suunamist Sotsiaalkindlustusamet. 2013. aasta 1. detsembri seisuga oli Eestis asenduskoduteenusel kaks alaealist saatjata välismaalast. Käesolev raport keskendub perekonnas hooldamise ja asenduskoduteenuse puhul eeskätt vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast eraldatud lastele. Asendushoolduse edasises korralduses ja arendamisel on samas kindlasti oluline pöörata tähelepanu ka eelnimetatud sihtrühmade eripärale ja vajadustele.

9 2010. aastal jõustunud perekonnaseadus andis kohtutele lisaks vanema hooldusõiguse piiramisele ja täielikule äravõtmisele ka võimaluse

vanema hooldusõiguse peatamiseks. Vastavalt perekonnaseadusele võib kohus vanema hooldusõiguse peatada, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama (nt haiguse, vangistuse jm tõttu). Hooldusõigus taastatakse juhul, kui on tuvastatud peatamise põhjuse äralangemine (nt haigusest tervenemine, vangistusest vabanemine jm). Sotsiaalhoolekande seadus lähtub varem kehtinud perekonnaseadusest ning nimetab seetõttu perekonda hooldamisele ja asenduskoduteenusele paigutamise õiguslike alustena üksnes vanema hooldusõiguse piiramist või täieliku äravõtmist, mitte aga peatamist. Praktikas paigutatakse perekonda hooldamisele ja asenduskoduteenusele samas ka lapsi, kelle vanemate hooldusõigus on peatatud, kuid seaduslikult ei ole neile lastele tegelikult tagatud samaväärseid õigusi riiklikult rahastatavatele asendushoolduse teenusele, võrreldes teiste vanemliku hoolitsuseta lastega.


Perekonnas hooldaja peab: 1) last hooldama, sealhulgas vajadusel abistama teda söömisel, liikumisel, riietumisel ja isiklikus hügieenis; 2) last kasvatama, sealhulgas kõlbeliselt arendama, kujundama lapse tööoskusi ja arendama tema võimeid, abistama teda kodus õppimisel ning võimaldama lapsel tegeleda huvialadega; 3) lapse järele valvama ja tagama tema turvalisuse; 4) aitama lapsel säilitada tervist ning haiget last põetama, sealhulgas tegema koduseid raviprotseduure ning koostöös spetsialistidega korraldama lapse ravi ja rehabilitatsiooni; 5) looma lapsele soodsa kasvukeskkonna ja lapsesõbraliku kodu, kus lapsele tagatakse arenguvõimalused ja võimaldatakse privaatsust.

Perekonnas hooldamist ja lapse perekonda hooldamisele suunamist korraldab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus.

Hooldamine perekonnas toimub lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ja hooldaja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel.

Enne lapse perekonnas hooldamisele suunamist peab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus koostama lapsele individuaalse juhtumiplaani, mis on kirjaliku lepingu lisa.

Lapse elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel on kohustus perekonnas hooldamise leping ja selle lisaks olev juhtumiplaan vähemalt kord aastas koos hooldajaga üle vaadata ning vajadusel täiendada. Samuti on kohalikul omavalitsusel kohustus külastada perekonda hooldamisele paigutatud last vähemalt kaks korda aastas.

Järelevalvet perekonnas hooldamise ja hooldajate tegevuse üle teostavad kohalikud omavalitsused. Järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle perekonnas hooldamise korraldamisel teostavad omakorda maavalitsused.

2012. aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 195 hooldusperet, kus oli hooldamisel 254 last.

Eestkoste

Eestkostja määratakse juhul, kui lapse kummalgi vanemal ei ole lapse seaduslikku esindusõigust või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha.

Eestkoste seatakse lapse hooldamiseks ja kasvatamiseks ning eestkostjal on õigus ja kohustus hoolitseda lapse ja tema vara eest oma ülesannete piirides.

Eestkoste seadmise otsustab kohus. Sobivat eestkostjat aitab kohtul leida kohalik omavalitsus.

Eestkostjaks võib olla täisealine piiramata teovõimega füüsiline isik. Eestkostjaks ei või olla isik, kellelt on vanema hooldusõigus täielikult või osaliselt ära võetud või kes on varem rikkunud eestkostja kohustusi. Eestkostjaks ei või määrata selle tervishoiu- või hoolekandeasutuse töötajat, kus laps viibib.

Eestkostjat valides arvestatakse tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, samuti lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Kohtul ja kohalikul omavalitsusel on eestkostjat valides õigus nõuda eestkostjaks määratavalt isikult dokumente ja informatsiooni tema sobivuse hindamiseks. Isiku võib eestkostjaks määrata tema nõusolekul.

Kui eestkostjaks ei leita sobivat füüsilist isikut, võib eestkostjaks määrata ka juriidilise isiku. Juriidilisest isikust eestkostjaks ei või määrata seda tervishoiu-, hoolekande- või haridusasutust, kus laps viibib.

Kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus, kes määratakse eestkostjaks

Õiguslik alus: perekonnaseadus (PKS), sotsiaalhoolekande seadus (SHS)


ka siis, kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut eestkostjaks ei leita.

Kui see on konkreetse juhtumi juhul põhjendatud, võib kohus lapsele määrata mitu eestkostjat. Sel juhul eeldatakse, et eestkostjatel on lapse suhtes ühine esindusõigus. Kohus võib samas kindlaks määrata iga eestkostja ülesanded ja esindusõiguse ulatuse.

Õdedele ja vendadele määratakse võimalusel üks eestkostja.

Järelevalvet eestkostjate üle teostavad kohtud ning lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus, kes teavitab kohut eestkostjate poolsest kohustuste rikkumisest ja eestkostetava olukorrast.

Käesolevas raportis on eestkoste puhul silmas peetud eeskätt lapse eestkostja perre paigutamist.

2012. aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 1 091 eestkostjat/ eestkosteperet, kelle juures oli eestkostel 1 316 last. Nendest enamikul, 85% juhtudel oli eestkostja näol tegemist lapse sugulasega ja 15% juhtudel mittesugulasega.

Asenduskoduteenus Asenduskoduteenus on lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, talle turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täiskasvanuna.

Asenduskoduteenust osutatakse asenduskodus. Asenduskodu on üks hoolekandeasutuse liikidest, millele on kehtestatud eraldi tervisekaitsenõuded (sh nõuded ruumidele ja nende sisustusele, sisekliimale, valgustusele, hügieenile).

Asenduskoduteenusele suunatakse sarnaselt perekonnas hooldamisega orb ja vanemliku hoolitsuseta laps:

10 1) kelle

vanemad on surnud, tagaotsitavaks kuulutatud või teadmata kadunud; 2) kelle vanematele on nende piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja; 3) kelle vanemate isikuhooldusõigus lapse suhtes on piiratud või täielikult ära võetud; 4) kes on vanematest eraldatud

11; 5) kelle vanemad kannavad eelvangistust või

vangistust vanglas.

Lapse asenduskoduteenusele suunamise taotluse teeb ja sobiva asenduskoduteenuse osutaja leiab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus. Enne asenduskoduteenusele suunamist on lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus kohustatud koostama lapsele individuaalse juhtumiplaani.

Asenduskoduteenuse osutamine toimub asenduskodu tegevuskoha järgse maavalitsuse ning lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ning asenduskoduteenuse osutaja vahel sõlmitava lepingu alusel, mille kohustuslikuks lisaks on lapse individuaalne juhtumiplaan.

Lapse elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel on kohustus vaadata lapse juhtumiplaan üle vähemalt üks kord aastas.

Õiguslik alus: sotsiaalhoolekande seadus (SHS)

10

Vastavalt 28.04.2013 jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse muudatustele on perekonnas hooldamise teenuse ja asenduskoduteenuse õigustatud sihtrühmadeks ka 1) alaealine saatjata välismaalane; 2) alaealine inimkaubanduse ohver; 3) seksuaalselt väärkoheldud alaealine. Nende sihtrühmade puhul korraldab perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele suunamist Sotsiaalkindlustusamet. 2013. aasta 1. detsembri seisuga oli Eestis asenduskoduteenusel kaks alaealist saatjata välismaalast. Käesolev raport keskendub perekonnas hooldamise ja asenduskoduteenuse puhul eeskätt vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast eraldatud lastele. Asendushoolduse edasises korralduses ja arendamisel on samas kindlasti oluline pöörata tähelepanu ka eelnimetatud sihtrühmade eripärale ja vajadustele.

11 2010. aastal jõustunud perekonnaseadus andis kohtutele lisaks vanema hooldusõiguse piiramisele ja täielikule äravõtmisele ka võimaluse

vanema hooldusõiguse peatamiseks. Vastavalt perekonnaseadusele võib kohus vanema hooldusõiguse peatada, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama (nt haiguse, vangistuse jm tõttu). Hooldusõigus taastatakse juhul, kui on tuvastatud peatamise põhjuse äralangemine (nt haigusest tervenemine, vangistusest vabanemine jm). Sotsiaalhoolekande seadus lähtub varem kehtinud perekonnaseadusest ning nimetab seetõttu perekonda hooldamisele ja asenduskoduteenusele paigutamise õiguslike alustena üksnes vanema hooldusõiguse piiramist või täieliku äravõtmist, mitte aga peatamist. Praktikas paigutatakse perekonda hooldamisele ja asenduskoduteenusele samas ka lapsi, kelle vanemate hooldusõigus on peatatud, kuid seaduslikult ei ole neile lastele tegelikult tagatud samaväärseid õigusi riiklikult rahastatavatele asendushoolduse teenusele, võrreldes teiste vanemliku hoolitsuseta lastega.


Ühtlasi on lapse elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel kohustus külastada asenduskoduteenusele paigutatud last tema arenguga tutvumiseks ning heaolu hindamiseks vähemalt kaks korda aastas.

Asenduskoduteenuse maakondliku rahastamise ja järelevalve, sh asenduskoduteenuse osutajale tegevusloa väljastamise eest vastutab maavalitsus.

Maavanemal on õigus anda halduslepinguga asenduskoduteenuse rahastamise korraldamine koos asenduskoduteenuse halduslepingu sõlmimise õigusega täitmiseks kohalikule omavalitsusüksusele. Seda õigust on 2013. aasta seisuga kasutanud aga vaid kaks omavalitsusüksust – Tallinn ja Narva-Jõesuu.

Asenduskoduteenuse osutaja kohustub tagama iga asenduskoduteenusel viibiva lapse: 1) hooldamise, sh vajadusel lapse abistamine söömisel, liikumisel, riietumisel ja isiklikus hügieenis; haigestunud lapse põetamine, vajadusel tervishoiuteenuse või rehabilitatsiooniteenuse osutaja informeerimine last puudutavates küsimustes ning vajadusel osalemine lapse rehabilitatsiooniplaanis toodud tegevuste läbiviimisel; 2) kasvatamise ja arendamise, sh lapsele soodsa ja lapsesõbraliku kasvukeskkonna loomine, lapsele arenguvõimaluste, lapse isiksuse austamise ja privaatsuse tagamine, lapse tervise edendamine, lapses tööoskuste kujundamine ja tema võimete arendamine, kodus õppimisel abistamine, lapse huvialadega tegelemise soodustamine ja korraldamine, lapse abistamine sotsiaalse võrgustiku loomisel, säilitamisel ja suhete arendamisel 3) turvalisuse, sh lapse tegevustest ülevaate omamine, eemaloleva lapsega kontakti saamise võimaluse omamine ning lapse emotsionaalse turvatunde toetamine; 4) kohta käiva teabe ja vajalike dokumentide kogumise, sh sealhulgas perioodiliste märkmete tegemine lapse arengu kohta.

Samuti on asenduskoduteenuse osutaja kohustatud tagama, et teenust osutavad seadusega sätestatud kvalifikatsiooninõuetele vastavad töötajad ning töötajate arv on vastavuses asenduskoduteenusel olevate laste arvuga.

Asenduskodu pere võib koosneda kuni kaheksast asenduskoduteenusele suunatud lapsest.

12

Perevanemaga asenduskodu pere, kus perevanem elab ööpäevaringselt koos asenduskodu perega, võib kasvada kuni kuus last.

Iga asenduskodu pere kohta peab olema vähemalt üks nõuetele vastav kasvatusala töötaja või perevanem. Kui asenduskodu pere lapsed viibivad asenduskodus, peab seal iga asenduskodu pere kohta ööpäevaringselt viibima vähemalt üks kasvatusala töötaja või perevanem. Kui asenduskodu pere lastest üle poole on alla kolmeaastased või raske või sügava puudega lapsed, peab asenduskodu peres päevasel ja õhtusel ajal viibima kaks kasvatusala töötajat või perevanem ja kasvatusala töötaja.

Asenduskoduteenust võib osutada füüsilisest isikust ettevõtja, juriidiline isik, kohaliku omavalitsuse asutus, valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav asutus.

Tegevusloa asenduskoduteenuse osutamiseks väljastab

12

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele võis asenduskodu pere kuni 2010. aasta 1. jaanuarini koosneda kuni kümnest lapsest. 2010. aasta 1.

jaanuarist kuni 2015. aasta 1. jaanuarini võib asenduskodu pere koosneda kuni kaheksast lapsest ning alates 1. jaanuarist 2015 kuni kuuest

lapsest. Sotsiaalministeerium on sotsiaalhoolekande seaduse muutmise eelnõus taotlenud samas selle tähtaja (1. jaanuar 2015) edasilükkamist 1.

jaanuarini 2017. aastal.


tegevuskohajärgne maavalitsus. Nõuded asenduskoduteenuse osutajatele ning tegevusloa taotlemise protsess on reguleeritud seadusega.

Asenduskoduteenuse osutaja on kohustatud osutama asenduskoduteenust või olema valmis asenduskoduteenuse osutamiseks vähemalt neljale lapsele.

Järelevalvet asenduskoduteenuse osutajate üle teostavad maavalitsused.

2012. aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 35 asenduskoduteenuse osutajat

13 ja 1 373 tegevusloajärgset asenduskoduteenuse kohta.

Asenduskoduteenusel viibis kokku 1 048 vanemliku hoolitsuseta last.

14

Lapsendamine, sh

- siseriiklik (uude perre) lapsendamine

- rahvusvaheline ehk välisriiki lapsendamine

Lapsendamisel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Lapsendamine on tähtajatu ega saa olla seotud tingimustega.

Lapsendada on lubatud, kui see on lapse huvides vajalik ning on alust arvata, et lapsendaja ja lapse vahel tekib vanema ja lapse suhe.

Lapsendaja võib olla vähemalt 25-aastane piiramata teovõimega isik. Vallaline isik võib lapse lapsendada ainult üksinda. Abielus olevad isikud võivad lapse lapsendada ühiselt.

Lapsendajat valides arvestatakse tema isikuomadusi, suhteid lapsendatavaga, varalist seisundit ja võimet täita lapsendamissuhtest tulenevaid kohustusi, samuti võimaluse korral lapse vanema(te) eeldatavat tahet.

Lapsendamise otsustab kohus lapsendaja avalduse alusel.

Otsustamisel arvestatakse võimaluse korral ka lapse üleskasvatamise järjepidevuse vajadust ning tema rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Lapsendamist otsustades varalistest huvidest ei lähtuta.

Lapsendada võib ainult alla 18-aastast last.

Lapsendamist otsustades hoidutakse võimaluse korral õdede ja vendade lahutamisest.

Vähemalt 10-aastast last võib lapsendada tema nõusolekul. Laps annab oma nõusoleku isiklikult. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab. Laps annab oma nõusoleku lapsendajale, kelle isik on talle teada.

Lapse võib lapsendada ka tema vanema(te) nõusolekul. Vanema(te) nõusolek lapsendamiseks ei jõustu enne kaheksa nädala möödumist lapse sünnist. Enne vanema nõusoleku jõustumist ei saa lapsendamise avaldust kohtule esitada. Otsustades tuleb veenduda, et lapsendamise nõusolekuid ei ole antud tasu või muu hüvitise eest.

Kui lapsele on nimetatud eestkostja, on lapsendamiseks vaja eestkostja nõusolekut. Kui lapsele on määratud eestkostja

Õiguslik alus: perekonnaseadus (PKS)

13

Siin on silmas peetud asenduskoduteenuse osutajaid juriidilises tähenduses, mitte asenduskodusid teenust osutavate asutuste (teenuse

osutamise üksuste) mõttes. Üks asenduskoduteenuse osutaja võib asenduskoduteenust osutada mitmes asenduskodus (teenuse osutamise

üksuses) nagu näiteks Tallinna Lastekodu kui Eesti suurim lastekodu või SOS Lasteküla Eesti Ühing, kes osutab asenduskoduteenust nii

Harjumaal, Ida-Virumaal kui ka Jõgevamaal.

14 Lisaks vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast eraldatud lastele on Eestis sobiva hooldusvõimaluse puudumise tõttu paigutatud (ajutiselt)

asenduskoduteenusele raske ja sügava puudega lapsi ka vanema avalduse alusel, ehkki õiguslik alus nende laste asenduskoduteenusele

paigutamiseks puudub. Vanema avalduse alusel asenduskoduteenusele (ajutiselt) paigutatud raske ja sügava puudega laste puhul tasub lisaks

riiklikule rahastamisele teenuse eest osaliselt vanem ise. 2012. aasta lõpu seisuga oli asenduskoduteenusele vanema avalduse alusel (ajutiselt)

paigutatud 48 raske ja sügava puudega last. Käesolev raport keskendub asenduskoduteenuse puhul eeskätt vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast

eraldatud lastele.


olukorras, kus lapse vanematelt ei ole lapse isikuhooldusõigust ära võetud, on eestkostja nõusolekut vaja lisaks vanemate nõusolekule.

Lapsendaja on kohustatud last ülal pidama alates ajast, mil lapse vanemad on andnud lapsendamiseks vajaliku nõusoleku ja lapsendaja on võtnud lapse enda hooldada.

Siseriiklikku lapsendamist korraldavad maavalitsused.

Rahvusvahelist lapsendamist ning selleks moodustatud rahvusvahelise lapsendamise komisjoni tööd korraldab Sotsiaalministeerium. Komisjoni pädevusse kuulub lapse Eestist välisriiki lapsendamise taotluse heakskiitmine ning lapse välisriigist Eestisse lapsendamise heakskiitmine.

Rahvusvahelise lapsendamise otsuse teeb samuti kohus Sotsiaalministeeriumi juurde moodustatud rahvusvahelise lapsendamise komisjoni antud loa põhjal.

Lapsendamine Eestist välisriiki võib toimuda juhul, kui lapse eest ei ole võimalik vajalikul määral hoolitseda Eesti Vabariigis. Eesti teeb välisriiki lapsendamises koostööd peamiselt Rootsi ja Soomega, varasemalt on koostööd tehtud ka Ameerika Ühendriikidega.

2012. aastal lapsendati uude perekonda kokku 58 last, neist 13 välisriiki.


Tabel 1. Asendushoolduse erinevad vormid ja nende korraldus Eestis

Perekonnas hooldamine

Eestkoste (perekonnas)

Asenduskodu-teenus

Siseriiklik lapsendamine

Rahvusvaheline lapsendamine

Korraldab Kohalik omavalitsus

Kohalik omavalitsus

Kohalik omavalitsus ja maavalitsus

Maavalitsus Sotsiaal-ministeerium

Otsustab Kohalik omavalitsus

Kohus (kohaliku omavalitsuse ettepanekul)

Kohalik omavalitsus ja maavalitsus

Kohus Kohus rahvusvahelise lapsendamise komisjoni loal

Lapse esindaja

Eestkostja (kohalik omavalitsus või muu isik)

Eestkostja Eestkostja (kohalik omavalitsus või muu isik)

Lapsendaja Lapsendaja

Rahastamine Perekonnas hooldatavale lapsele makstakse riiklikku igakuist toetust (2013. aastal 191,80 eurot kuus) + muid riiklikke peretoetuseid + puudega lapse puhul riiklikke puudega lapse toetuseid.

Orvuks jäänud lapsel on õigus riiklikule toitjakaotuspensionile.

Lisaks riiklikele toetustele võib perekonnas hooldatavale lapsele ja/ või hooldusperele maksta rahalisi toetusi ka (lapse elukohajärgne) kohalik omavalitsus enda eelarvest.

Perekonnas eestkostel olevale lapsele makstakse riiklikku igakuist toetust (2013.aastal 191,80 eurot kuus) + muid riiklikke peretoetuseid + puudega lapse puhul riiklikke puudega lapse toetuseid.

Orvuks jäänud lapsel on õigus riiklikule toitjakaotuspensionile.

Lisaks riiklikele toetustele võib perekonnas eestkostel olevale lapsele ja/ või eestkosteperele maksta rahalisi toetusi ka (lapse elukohajärgne) kohalik omavalitsus enda eelarvest.

Asenduskodutee-nust rahastatakse riigieelarvest. Teenuse hinna ning maksimaalse maksumuse asenduskodutee-nusele õigustatud lapse kohta kalendriaastas kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega

15

(2013.aastal 700 eurot kalendrikuus, puudega ja väikelapsel 1083 eurot kalendrikuus).

Teenusel viibiv laps on õigustatud riiklikele peretoetustele.

Orvuks jäänud lapsel on õigus ka riiklikule toitjakaotuspensionile.

Lisaks riiklikule rahastamisele võib asenduskodutee-nuse osutamist või teenusel viibivat last rahaliselt toetada ka (lapse elukohajärgne) kohalik omavalitsus enda eelarvest.

Lapsendajale makstakse riiklikku ühekordset lapsendamise toetust (2013. aastal 320 eurot). Kuni 10-aastase lapse lapsendamisel on lapsendajal õigus 70-päevasele lapsendamispuh-kusele ning selle eest makstavale hüvitisele. Lapsendatud lapsele ja lapsendajale kehtivad ka kõik muud riiklikud peretoetused ning vanemapuhkused ja -hüvitised. Puudega lapsel on õigus riiklikele puudega lapse toetustele.

Lapsendamisega seotud kulutused katab lapsendaja (või osaliselt ka välisriik, kuhu laps lapsendatakse)

Teostab järelevalvet

Kohalik omavalitsus, maavalitsus

Kohalik omavalitsus, kohus

Maavalitsus Puudub Puudub

15

Vabariigi Valitsuse määrus nr 40 “Riigi rahastatava lapsehoiuteenuse maksimaalse maksumuse ning asenduskoduteenuse maksimaalse maksumuse ja hinna kehtestamine” https://www.riigiteataja.ee/akt/102022013006 (21.09.2013)

https://www.riigiteataja.ee/akt/dyn=118042013008&id=114022012009;102022013006





Lisaks eeltoodud neljale asendushoolduse põhivormile saab Eestis vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast eraldatud

laste puhul välja tuua järgmised (ajutise/ lühiajalise) hoolduse võimalused. Lähtudes 2004. aastal heaks kiidetud

hoolekande kontseptsioonist, mis ütleb selgesõnasiselt, et asendushooldusena ei käsitleta lapse ajutist või pikaajalist

viibimist ravi- ja rehabilitatsiooniteenuseid osutavas asutuses, varjupaigas, tugiperes osapoolte suulisel kokkuleppel,

kasvatuslike erivajadustega laste koolis ning vanglas, ei käsitle ka käesolev raport järgnevaid (ajutisi/ lühiajalisi) lapse

paigutamise ja/ või hooldusvõimalusi Eesti kontekstis asendushoolduse liikidena.

Turvakoduteenus16

- Turvakoduteenuse eesmärgiks on tagada kõige esmasem abi ja turvaline keskkond neile lastele, kes vajavad kaitset, mõistmist, tuge ning nõustamist, olles kogenud füüsilist, vaimset, seksuaalset või majanduslikku vägivalda, hülgamist või hooletusse jätmist. Turvakoduteenust osutatakse järgmistes olukordades: 1) laps vajab abi hooldamises esinevate puuduste tõttu, mis ohustavad tema elu, tervist või arengut, sh juhtudel, kus lapsel ei ole võimalik mingil põhjusel kodus olla; 2) lapse elukoht ja vanemad on väljaselgitamisel; 3) laps on eraldatud perekonnast ja kodust ning toimuvad ettevalmistused lapse asendushooldusele paigutamiseks; 4) laps vajab abi hooletusse jätmise tõttu.

Turvakoduteenuse eesmärk, sisu ega nõuded teenuse osutamisele (sh töötajate kvalifikatsioon, teenusele suunamiseks lapse juhtumiplaani olemasolu ning vajalik dokumentatsioon, teenuse osutamise kestus jms) ei ole samas seadusega reguleeritud, vaid kirjeldatud üksnes Sotsiaalministeeriumi koostatud kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste soovituslikes juhistes. Turvakoduteenuse osutamine toimub vastavalt kohalike omavalitsuste ja/ või teenuseosutajate enda poolt välja töötatud teenuse osutamise korrale.

Ehkki sotsiaalhoolekande seadus ei määratle turvakodu hoolekandeasutuse liigina, loetakse hoolekandealases statistikas turvakoduteenuse osutajaid samuti hoolekandeasutusteks ning turvakoduteenuse osutamise kohta kogutakse statistikat varjupaigateenuse raames, kuna tegemist on samuti ajutise ööpäevaringse teenusega.

17

Soovituslikult tuleks turvakoduteenuse osutamisel lähtuda ka Sotsiaalministri määrusega hoolekandeasutustele kehtestatud tervisekaitsenõuetest, kuigi seadusest tulenevat otsest kohustust selleks pole.

Eelduslikult on turvakoduteenuse näol tegemist ajutise ja lühiajalise laste paigutamise ja hooldamise viisiga. Samas näitavad mitmed andmed, et tegelikkuses võivad lapsed turvakoduteenusel viibida suhteliselt pikka aega. Riigikontrolli 2009. aastal läbi viidud auditi käigus kogutud andmetel viibisid turvakodusse paigutatud lapsed seal keskmiselt 84 päeva, ehkki üldise arusaama järgi ei tohiks laps turvakodus olla üle kahe kuu. Osa lapsi viibis turvakodus pikka aega juhul, kui kohtumenetlus vanemlike õiguste piiramise või äravõtmise üle venis. Sotsiaalministeeriumile iga-aastaselt esitatava varjupaigateenuse osutamise statistika põhjal viibis 2012. aasta jooksul varjupaigateenusel kokku 1210 alla 18-aastast last. Paraku ei ole kogutava statistika põhjal võimalik eristada, kui paljud nendest viibisid varjupaigas koos vanemaga (emaga) ning kui paljud üksi (sh perekonnast eraldatud lapsed). Kõigist 2012. aastal varjupaigas viibinud alla 18-aastastest lastest kümnendik (11%) oli sealjuures varjupaigas viibinud üle 6 kuu ning 14% 4-6 kuud (vastaval aastal).

18 Vanuse alusel võrreldes oli nooremate, alla-7-aastaste laste seas turvakoduteenusel pikemat aega viibinuid

veelgi rohkem – 13,5% oli turvakodus viibinud 3-6 kuud ja 14% üle poole aasta. Asenduskoduteenusele paigutati varjupaigast kokku 80 last – neist ligi viiendik (19%) oli eelnevalt turvakodus viibinud 4-6 kuud ja ligi kümnendik (9%) üle poole aasta (vastaval aastal).

19

Turvakoduteenust osutavad ka mitmed asenduskodud, sh võidakse turvakoduteenust osutada samades ruumides koos asenduskoduteenusega ning sama personali poolt. Antud praktikat on oma järelevalve auditites kritiseerinud nii Riigikontroll kui ka õiguskantsler/ lasteombudsman. Esiteks suureneb sellisel juhul tõenäosus, et turvakodust

16

Käesolevas raportis on kasutatud turvakodu ja turvakoduteenuse mõistet, ehkki praktikas kasutatakse samaaegselt nii nii turvakodu(teenuse) kui ka varjupaiga(teenuse) mõistet. Selle põhjuseks on asjaolu, et varasemalt on turvakoduteenus olnud reguleeritud varjupaigateenusena. Tänaseks kujunenud käsitluse kohaselt on aga turvakoduteenuse ja varjupaigateenuse näol tegemist kahe erinevasisulise ja erinevatele sihtrühmadele mõeldud sotsiaalteenusega. Raporti koostamise ajal on seaduse tasandil defineeritud ja väga üldiselt reguleeritud üksnes varjupaiga mõiste. Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on varjupaik hoolekandeasutus, mis pakub isikutele ajutist ööpäevast abi ja tuge ning kaitset. Sotsiaalministeeriumi koostatud kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste soovituslike juhiste kohaselt on varjupaigateenuse eesmärk tagada isikule turvaline koht ööbimiseks, talveperioodil ka päevaseks viibimiseks, ning hügieeni eest hoolitsemiseks, et vältida isiku peavarjuta jäämist, mis võib olla ohuks isiku elule ja tervisele. Varjupaigateenuse sihtgrupiks on juhiste järgi nii alalise elukoha kasutamise võimaluseta isikud (st kodutud) kui ka vältimatu abi raames ööbimiskohta vajavad isikud. Turvakoduteenuse sisu ja eesmärgid on kirjeldatud üksnes Sotsiaalministeeriumi koostatud kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste soovituslikes juhistes, milles on omakorda eristatud turvakoduteenus lastele ja turvakoduteenus vägivalla ohvritele. Vt http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalhoolekanne/kohalike-omavalitsuste-sotsiaalteenuste-soovituslikud-juhised.html Käesolevas raportis on kasutatud seetõttu turvakodu(teenuse) mõistet, ehkki praktikas võivad turvakoduteenust osutada asutused, mille puhul kasutatakse jätkuvalt varjupaiga mõistet (nt laste ja naiste varjupaigad).

17 Turvakoduteenuse kohta eraldi ametkondlikku statistikat ei koguta ning seda tehakse varjupaigateenuse kohta koostatud statistilise aruande

raames. Selle põhjuseks on asjaolu, et varasemalt ei olnud turvakoduteenus regulatiivselt eristatud varjupaigateenusest.

18 Kuna statistikat esitatakse/ kogutakse üksnes vastava aasta kohta, siis pole võimalik kogutavate andmete põhjal hinnata teenusel viibimise

kogukestust, näiteks kui turvakodus/ varjupaigas viibitakse üle aasta.

19 Vt selles osas näiteks ka Sinisaar, Hede, Mari Sepp, Kristi Paron, Andra Reinomägi (2013). “Lapse toetamise võimalused” Lapse heaolu. Eesti

Statistika, Tallinn. http://www.stat.ee/65395 ning Asendushoolduse kontseptsiooni alusanalüüs. Sotsiaalministeerium 2013. http://lapsedjapered.sm.ee/avaleht.html

http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalhoolekanne/kohalike-omavalitsuste-sotsiaalteenuste-soovituslikud-juhised.html

http://www.stat.ee/65395



suunatakse laps samasse asenduskodusse, kus ta (ajutiselt) turvakoduteenusel viibis, mitte aga näiteks perekonda hooldamisele. Teiseks pole laste õiguste ega nende heaolu ja vajaduste seisukohalt põhjendatud, et kriisiolukorras (ajutiselt) turvakoduteenust vajavad lapsed paigutatakse kokku asenduskoduteenusel viibivate lastega, kes vajavad pigem igapäevaselt stabiilset pere-sarnast elukeskkonda.

20

Vastsündinu lapsendaja perekonda hooldamisele andmine enne lapsendamise nõusoleku jõustumist – Lapsendamist reguleeriva 2010. aastal jõustunud uue perekonnaseaduse kohaselt jõustub lapse sünni korral vanema(te) nõusolek lapsendamiseks kaheksa nädala möödudes lapse sünnist. Enne lapsendamise nõusoleku jõustumist võib vanema(te) nõusolekul anda lapse hooldada last lapsendada soovivale isikule, st lapse tulevasele lapsendajale, kellele kehtivad perekonnaseadusega lapsendada soovijatele kehtestatud tingimused ja nõuded. Antud juhtumite puhul pole aga tegemist perekonnas hooldamisega sotsiaalhoolekande seaduse mõttes ning lapse lapsendaja perre hooldamisele andmisega ei kaasne lapse ega last lapsendada sooviva pere suhtes perekonnas hooldamisel olevate laste/ hooldusperedega samaväärseid õigusi. Seega on tegemist (ajutise) perekonnas hooldamise erijuhuga, mida sotsiaalhoolekande seaduses sisalduv perekonnas hooldamise regulatsioon ei arvesta.

Perekonnaseadusega kehtestatud võimalus võib praktikas tekitada probleeme ka juhul, kui vanem loobub lapsendamise nõusolekust (st võtab selle enne jõustumist tagasi) või kui lapsendamist mingil muul põhjusel ei toimu ning lapsendada sooviv pere peab hooldatavast lapsest seetõttu loobuma.

Andmed/ statistika selle kohta, kui paljud lapsed on perekonnaseaduse alusel enne lapsendamist paigutatud lapsendada soovija perre hooldamisele, puuduvad.

Noortekodu – Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on noortekodu üks hoolekandeasutuse liike, mis seaduses

toodud määratluse kohaselt on asenduskodust, erivajadustega õpilaste koolist või koolkodust pärit või vanemliku

hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus. Praktikas on

noortekodude näol tegemist osa asenduskodude juurde loodud eraldi üksustega, kus sisuliselt osutatakse

asenduskoduteenust lastele ja noortele, kes on asenduskoduteenuselt vanuse tõttu peatselt iseseisvasse ellu

astumas. Seega pole tegemist eraldi teenuseliigiga ega asendushoolduse vormiga, vaid pigem asenduskoduteenuse

osutamisega teatud vanuses lastele ja noortele selleks (asenduskodu juures) eraldi loodud teenuse osutamise

üksus(t)es. Eraldi statistilisi andmeid noortekodude ja noortekodudes viibivate laste ja noorte kohta ei koguta ning

seda tehakse asenduskodude ja asenduskoduteenusel viibivate laste kohta kogutava statistika raames.

Asenduskoduteenusel oleva lapse ajutiselt (tugiisiku) perekonda andmine – Asenduskoduteenusel oleva lapse

ajutiselt perekonda andmist reguleerib sotsiaalministri määrus nr 85 “Asenduskodule, koolkodule või noortekodule

esitatavad nõuded lapse ajutiselt perekonda andmise korraldamiseks.” Määruse kohaselt antakse laste

hoolekandeasutuses elav laps ajutiselt perekonda ainult lapse huvidest lähtuvalt pereeluga tutvumise ja vanemate,

sugulaste või teiste lapsele lähedaste isikutega sidemete säilitamise eesmärgil. Määruse järgi võib ajutiselt perekonda

anda üksnes üle 3-aastast last õppetööst vabal ajal (puhkepäevadel, riigipühadel või koolivaheajal) maksimaalselt

kolmeks kuuks.3–7-aastast last võib perekonda lubada kuni kolmeks päevaks korraga. Laps antakse ajutiselt

perekonda vähemalt 10-aastase lapse nõusolekul ja alla 10-aastase lapse arvamust ning soovi arvestades. Perekond,

kes soovib laste hoolekandeasutuses elavat last ajutiselt perekonda võtta, peab selleks taotlema loa oma

elukohajärgselt kohalikult omavalitsuselt. Lapse ajutiselt perekonda võtmise taotluse saamisel selgitab kohalik

omavalitsus välja perekonna valmiduse ja sobivuse lapse perekonda võtmiseks kodukülastuste ja

perekonnaliikmetega läbiviidud vestluste kaudu. Sealjuures võib kohalik omavalitsus nõuda vajadusel tõendeid

perekonna majandusliku olukorra ja perekonnaliikmete tervisliku seisundi kohta. Kui lapse konkreetsesse perekonda

andmine võib ükskõik millisel viisil last ohustada või talle kahjulik olla, on kohalikul omavalitsusel õigus põhjendatult

loa andmisest keelduda. Lapse ajutiselt perekonda andmiseks peab laste hoolekandeasutusel olema lapse

seadusliku esindaja (sageli on selleks lapse eestkostjaks olev/ eestkostja ülesandeid täitev lapse elukohajärgne

kohalik omavalitsus) kirjalik nõusolek. Lapsele peab selgitama ajutiselt perekonda andmise ning laste

hoolekandeasutusse tagasi tulemise põhjusi, samuti perekonnas viibimise päevade arvu ning perekonnaga

suhtlemise edaspidiseid võimalusi. Lapse ajutiselt perekonda andmiseks sõlmitakse leping laste hoolekandeasutuse

ning perekonna vahel, milles fikseeritakse poolte õigused ja kohustused. Laste hoolekandeasutus saadab lepingu

koopia perekonna elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Koolituse nõuet ajutiselt last perre võtvatele isikutele

kehtestatud ei ole. Lapse ajutiselt perekonda andmisel on perekonnal õigus saada laste hoolekandeasutusest lapse

toiduraha ja riided peres olemise ajaks. Lapse ajutiselt perekonnas viibimise ajal jälgib lapse vajaduste rahuldamist

sõltuvalt tema vanusest ja erivajadustest ning lepingu tingimuste täitmist perekonna elukohajärgne kohalik

omavalitsus ning teatab viivitamatult probleemide tekkimisest perekonnas laste hoolekandeasutusele (asenduskodule).

Kohalikelt omavalitsustelt kogutava statistika põhjal paigutati 2012. aastal ajutiselt (tugiisiku) perekonda 130

asenduskodus elavat üle 3-aastast last.

20

Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009; Lasteombudsman (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond.


Mõisted Abivajav laps – Abivajava lapse puhul ei ole tagatud tema turvatunne, areng ja heaolu. Lapse abivajadus võib tuleneda tema võimalikust väärkohtlemisest (sh vägivallast ja hooletusse jätmisest), aga ka tema sotsiaalsest või hariduslikust erivajadusest, pere toimetulekuraskustest jne. Abivajavate laste hulka kuuluvad ka hädaohus olevad lapsed. Hädaohus oleva lapse puhul vajab kaitset tema elu ja tervis. Hädaoht lapse elule ja tervisele võib tuleneda nii välisest keskkonnast, teiste tegevusest kui ka lapse enda käitumisest.

Asendushooldus – Asendushooldusena mõistetakse lapse hooldamist väljaspool tema (bioloogilist) perekonda. Asendushoolduse vormideks loetakse Eestis perekonnas hooldamist, eestkostet, asenduskoduteenust ja lapsendamist. Lapse – eelduslikult lühiajalist ja ajutist – viibimist näiteks turvakodus, tugiperes, ravi- või rehabilitatsiooniteenuseid osutavas asutuses ei käsitleta Eestis asendushooldusena. Samuti ei käsitleta asendushooldusena lapse haridusasutuses viibimist, näiteks õpilaskoduga koolides nagu erivajadustega laste koolid, sanatoorsed koolid või erikoolid.

Asenduskodu – Asenduskodu on asenduskoduteenust osutav asutus. Ametlikult on asenduskodu ja asenduskoduteenuse mõisted kasutusel alates 2007. aastast, kui hakkas kehtima asenduskoduteenuse osutamist puudutav regulatsioon. Tavakeeles kasutatakse asenduskodu asemel sageli lastekodu mõistet.

Asenduskodu pere – Asenduskodu pereks loetakse asenduskoduteenusel (püsivalt) koos hooldatavaid lapsi. Õed ja vennad tuleks asenduskoduteenusele suunamisel paigutada ühte asenduskodu perre, kui see ei ole vastuolus konkreetsete laste huvidega. Iga asenduskodu pere kohta peab seadusejärgselt olema vähemalt üks nõuetele vastav kasvatusala töötaja või perevanem. Üks asenduskodupere võib kehtiva regulatsiooni järgi koosneda kuni kaheksast asenduskoduteenusele suunatud lapsest ning perevanemaga asenduskodu pere kuni kuuest asenduskoduteenusele suunatud lapsest.

Asenduskoduteenus – Asenduskoduteenus on lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, talle turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täiskasvanuna. Asenduskoduteenust osutatakse asenduskodus. Asenduskoduteenusele kehtivad seaduses ja vastavas määruses sätestatud nõuded. Eestkoste – Eestkostja määratakse juhul, kui lapse kummalgi vanemal puudub lapse esindusõigus või kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Eestkoste seatakse lapse hooldamiseks ja kasvatamiseks ning eestkostjal on õigus ja kohustus hoolitseda lapse ja tema vara eest oma ülesannete piirides. Eestkoste seadmise otsustab kohus. Eestkostja sobivuse hindamise aluseks olevad kriteeriumid ja eestkostjale kehtivad nõuded on sätestatud seaduses. Eestkostjaks ei või olla isik, kellelt on vanema hooldusõigus täielikult või osaliselt ära võetud või kes on varem rikkunud eestkostja kohustusi. Eestkostjaks ei või määrata ka selle tervishoiu- või hoolekandeasutuse töötajat, kus laps viibib. Eestkostjaks võib määrata ka juriidilise isiku, v.a. seda tervishoiu-, hoolekande- või haridusasutust, kus laps viibib. Kuni eestkostja määramiseni ja juhul, kui lapsele ei leita eestkostjaks sobivat isikut, täidab eestkostja ülesandeid lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus. Eestkostjaid võib olla mitu. Lisaks võib kohus määrata lapsele erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja teha ei saa (nt erinevateks varalisteks või õiguslikeks toiminguteks).

Hooldusõigus – Vanema hooldusõigus tähendab vanema kohustust ja õigust hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.

Hooldusõiguse peatamine – Kohus peatab vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Kohus taastab vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud peatamise aluse äralangemine. Hooldusõiguse peatumise ajal ei või vanem hooldusõigust teostada.

Hooldusõiguse piiramine – Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Kohus võib lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Varahooldusõiguse võib kohus vanemalt ka täies ulatuses ära võtta.

Hooldusõiguse täielik äravõtmine – Isikuhooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.

Isikuhooldus – Isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.

Juhtumiplaan – Juhtumiplaan on kirjalik dokument, mis koosneb hinnangust isiku abivajadusele ja tema probleemide lahendamist käsitlevast tegevuskavast. Kohalikul omavalitsusel on kohustus koostada igale lapsele enne


asenduskoduteenusele või perekonda hooldamisele suunamist individuaalne juhtumiplaan. Asenduskoduteenusele või perekonnas hooldamisele suunatud lapse juhtumiplaan tuleb üle vaadata vähemalt üks kord aastas.

Kasupere – Kasupere on üldmõiste, mis tähistab mistahes mittebioloogilist peret, kus laps kasvab. Kasuperekond on teisisõnu perekond, kus last tegelikult kasvatatakse ja kuhu ei kuulu lapse vanem ega vanemaga abielus olev isik. Kasuperede hulka võib lugeda nii hoolduspered, kes on võtnud lapse oma perekonda hooldada, lapse eestkostjaks olevad pered kui ka mitteformaalsed kasupered. Kui vanemad annavad lapse pikemaks ajaks kasuperekonda hooldada, võib kohus lapse hoolduse asjades vanemate või last hooldava isiku taotlusel anda otsustusõiguse üle last hooldavale isikule. Õiguste üleandmiseks last hooldava isiku (kasuvanema) taotlusel on vaja vanemate nõusolekut. Üleantud õiguste ulatuses on kasuvanemal erieestkostja õigused ja kohustused.

Lapsendamine – Lapsendamine on õiguslik toiming, mille tagajärjel tekivad lapse ja lapsendaja vahel lapse ja vanema vahelised õiguslikud suhted. Lapsendamine on võimalik üksnes juhul, kui lapse bioloogilistelt vanematelt on isikuhooldusõigus täielikult ära võetud või kui vanem(ad) on ise andnud lapsendamiseks nõusoleku. Vähemalt 10-aastase lapse lapsendamisel tuleb lähtuda ka lapse nõusolekust ning võimalusel tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi. Juhul, kui lapsele on määratud eestkostja, on lapsendamiseks vajalik ka eestkostja nõusolek. Lapsendamise otsustab kohus ning lapsendajale kehtivad nõuded on sätestatud seaduses.

Noortekodu – Noortekodu on asenduskodust, erivajadustega õpilaste koolist või koolkodust pärit või vanemliku hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus. Vanemliku hoolitsuseta ning asenduskodus kasvanud laste puhul on noortekodu näol praktikas tegemist asenduskoduteenuse osutaja poolt loodud eraldi teenuse osutamise üksusega, kus osutatakse asenduskoduteenust lastele ja noortele, kes oma vanuse tõttu on asenduskoduteenuselt mõne aja pärast iseseisvasse ellu astumas.

Perekonnas hooldamine – Perekonnas hooldamine on lapse hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu ning kelle osas ei ole hooldajal perekonnaseadusest tulenevat ülalpidamisekohustust. Perekonnas hooldamine toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel. Perekonnas hooldajale ja hooldamisele kehtivad nõuded on sätestatud seaduses ning vastavas määruses. Hooldaja ei ole sealjuures lapse eestkostjaks (seaduslikuks esindajaks). Üldjuhul on perekonnas hooldatava lapse eestkostjaks/ eestkostja ülesannete täitjaks tema elukohajärgne kohalik omavalitsus, üksikutel juhtudel muu isik. Lapse perekonda hooldamisele suunamisel ja talle juhtumiplaani koostamisel tuleb arvestada vähemalt 10-aastase lapse ning võimalusel ka noorema lapse soovi.

Perevanem (perevanemaga asenduskoduteenus) – Perevanem on füüsiline isik, kes elab ööpäevaringselt asenduskodu pere juures. Perevanemale kehtivad samasugused seaduses sätestatud üldnõuded nagu perekonnas hooldajale ning lisaks peab perevanemal olema vähemalt asenduskodu kasvatajale vastav kvalifikatsioon.

Peremaja (asenduskoduteenuse osutamine peremajades) – Kuni 8 lapsele ehk ühele asenduskoduperele asenduskoduteenuse osutamiseks ehitatud asenduskodu hoone.

Pereuuring – Pereuuring viiakse läbi lapsendada soovija peres eesmärgiga selgitada lapsendava pere emotsionaalseid, materiaalseid, füüsilisi ja pedagoogilisi ressursse; uurida suhteid peres, lapsendajate lapsepõlvekogemusi, pere ootusi lapse suhtes ja nägemust elust koos lapsega ning hinnata selle kaudu lapsendada soovija sobivust. Pereuuringu läbiviimise kohustus on maavalitsuse ametnikul, kes lapsendamist korraldab. Pereuuringu läbiviimist pakub tasulise teenusena Eestis ka MTÜ Oma Pere.

PRIDE koolitus – Isikud, kes soovivad võtta oma perekonda hooldamisele lapse, on kohustatud läbima riigi poolt tunnustatud koolituse, milleks Eestis on valitud PRIDE koolitusprogramm (Parent Resources for Information, Development and Education). Eesmärgiks on koolituse ja supervisiooni kaudu anda peredele olulisi teadmisi, mille omandamine on vajalik edukaks hoolduspereks kujunemisel. Põhikompetentsid, millele PRIDE koolitusprogramm tugineb, hõlmavad laste kaitsmist ja kasvatamist, laste arenguvajaduste rahuldamist ja mahajäämusega tegelemist, laste ja nende päritoluperede vaheliste suhete toetamist, laste sidumist turvaliste, hoolitsevate ja kestvate suhetega ning tööd professionaalse meeskonna liikmena. PRIDE koolitusprogrammis võivad soovi ja võimalusel korral osaleda ka eestkostjaks olevad/ saavad pered ning samuti võib maavalitsus nõuda lapsendada soovijalt koolitusprogrammis osalemist.

Vanemliku hoolitsuseta laps – Vanemliku hoolitsuseta laps on laps, kelle vanema(te) hooldusõigus on kas peatatud, piiratud või äravõetud; kelle vanemad on surnud või teadmata kadunud või kes on vanemliku hoolitsuseta jäänud mõnel muul põhjusel. Vanemliku hoolitsuseta lapseks loetakse ka riiki seadusliku esindajata saabunud alaealist välismaalast.

Tugiisik(uteenus) – Tugiisiku(teenuse) eesmärgiks on lapse abistamine jõustamise ja juhendamise kaudu tema kohustuste täitmisel, õiguste teostamisel või toimetulekul raske olukorraga. Tugiisiku töö sisu, -ülesanded ja -korraldus on lapse vajadustest sõltuvalt erinevad. Tugiisik võib vajadusel olla lapsele täiskasvanud saatjaks, abistada õppimisel, suhtlemisel pereliikmetega või väljaspool kodu, õpetada last enda eest hoolitsema jms.

Tugiisikuteenus vanemliku hoolitsuseta noortele – Teenus on suunatud asendushoolduselt (perekonnas hooldamiselt, asenduskoduteenuselt) iseseisvasse ellu astuvale noorele ning selle eesmärgiks on aidata noorte iseseisvuda, toetada ja arendada nende sotsiaalseid oskusi ja oskusi igapäevaeluga toimetulekul ning toetada seeläbi noorte sujuvamat sisenemist tööturule, sh töökoha leidmist ja säilitamist.


Turvakodu(teenus) – Turvakoduteenus on mõeldud lapsele, kes vajab abi hooldamises esinevate puuduste tõttu, mis ohustavad tema elu, tervist või arengut. Turvakoduteenus on ööpäevaringne teenus, mille raames osutatakse lapsele turvakodus esmast abi, tagatakse ajutine eluase ja turvalisus ning east ja vajadusest tulenev nõustamine, hooldamine ja arendamine.


1. ASENDUSHOOLDUST PUUDUTAV SEADUSANDLUS JA POLIITIKA RAAMISTIK 1.1 Loetelu normatiivsetest instrumentidest, mis on seotud asendushooldusel viibivate laste või perekondadega, kelle puhul esineb risk lapse perest eraldamiseks

Seadused ja muud õigusaktid

Olulisemad asendushoolduse valdkonda reguleerivateks õigusaktideks on sotsiaalhoolekande seadus, mis reguleerib lapse perekonnast eraldamist, perekonnas hooldamise ja asenduskoduteenuse korraldust, ning perekonnaseadus, mis sisaldab perekonnaõiguse regulatsiooni, sh laste ja vanemate vahelisi õigussuhteid, eeskoste seadmist ning lapsendamist.

Sotsiaalhoolekande seaduse alusel on vastu võetud ka rida erinevaid määruseid, mis reguleerivad detailsemalt perekonnas hooldamisega ja asenduskoduteenuse osutamisega seotud protseduure, erinevate osapoolte ülesandeid ning teenustele ja nende osutajatele seatud nõudeid.

ÜRO Lapse õiguste konventsiooniga liitus Eesti 1991.aastal. 1992. aastal vastu võetud ja hiljem korduvalt täiendatud lastekaitseseadus sätestab lapse rahvusvaheliselt tunnustatud õigused, vabadused ja kohustused ning nende kaitse Eesti Vabariigis. Seadus sisaldab ka lapse abistamise üldpõhimõtteid.

Käesoleva raporti koostamise ajal on Sotsiaalministeeriumi koordineerimisel ettevalmistamisel uue lastekaitse seaduse eelnõu, mis peaks looma ajakohase, tervikliku ning rakendatava laste õiguste kaitse regulatsiooni. Eesmärgiks on seaduse rakendamise kaudu parandada laste õiguste tagamist ja järelevalve tulemuslikkust erinevatel haldustasanditel (riik ja kohalik omavalitsus) ning edendada koostööd lastega tegelevate valdkondade vahel (hoolekanne, tervishoid, õiguskaitse, haridus). Uue lastekaitse seaduse kavandatav jõustumisaeg on jaanuar 2015.

21

Alljärgnevalt on välja toodud viited olulisematele õigusaktidele (seadused ja määrused), mis puudutavad laste perekonnast eraldamist ja asendushooldusele paigutamist, asendushoolduse erinevate vormide (perekonnas hooldamine, eestkoste, asenduskoduteenus, lapsendamine) korraldust ning asendushooldusele paigutatud laste ning hooldajate õigusi ja kohustusi.

1. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) https://www.riigiteataja.ee/akt/12851852

2. Perekonnaseadus (PKS) https://www.riigiteataja.ee/akt/13330603

3. Perekonnaseisutoimingute seadus (PKTS) https://www.riigiteataja.ee/akt/13334671

4. Lastekaitseseadus (LaKS) https://www.riigiteataja.ee/akt/741888

5. Riiklike peretoetuste seadus (RPTS) https://www.riigiteataja.ee/akt/12761321

6. Vanemahüvitise seadus (VHS) https://www.riigiteataja.ee/akt/12848939

7. Töölepingu seadus (TLS) https://www.riigiteataja.ee/akt/13198475

8. Ravikindlustuse seadus (RaKS) https://www.riigiteataja.ee/akt/131122012011

9. Kodakondsuse seadus (KodS) https://www.riigiteataja.ee/akt/961169

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) https://www.riigiteataja.ee/akt/13261659

11. Nimeseadus (NS) https://www.riigiteataja.ee/akt/13261875

12. Sotsiaalministri määrus nr 9 “Lapse perekonnas hooldamisele ja selle korraldamisele ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele esitatavad nõuded.” Vastu võetud 12.01.2005. RTL 2005, 12, 105 https://www.riigiteataja.ee/akt/838445

13. Vabariigi Valitsuse määrus nr 40 “Riigi rahastatava lapsehoiuteenuse maksimaalse maksumuse ning asenduskoduteenuse maksimaalse maksumuse ja hinna kehtestamine.” Vastu võetud 12.02.2007 RT I 2007 https://www.riigiteataja.ee/akt/102022013006

14. Sotsiaalministri määrus nr 66 “Kohaliku omavalitsuse poolt kogutavate ja säilitatavate asenduskoduteenusel viibiva lapse dokumentide loetelu, asenduskoduteenuse osutajale üle antavate asenduskoduteenusel viibiva lapse dokumentide loetelu ning asenduskoduteenuse osutaja kohustuste täpsema sisu kehtestamine.” Vastu võetud 16.10.2007 RTL 2007, 80, 1381 https://www.riigiteataja.ee/akt/13028015

21

Uue lastekaitse seaduse eelnõuga seonduvad materjalid on kättesaadavad Sotsiaalministeeriumi veebilehel http://lapsedjapered.sm.ee/avaleht.html



















15. Sotsiaalministri määrus nr 73 “Asenduskodu kasvatusala töötajate sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituste läbiviimise korra ja täienduskoolituste õppekavade kehtestamine.” Lisad 1-3. Vastu võetud 26.11.2008 RTL 2008, 97, 1349 https://www.riigiteataja.ee/akt/13078293

16. Sotsiaalministri määrus nr 85 “Asenduskodule, koolkodule või noortekodule esitatavad nõuded lapse ajutiselt perekonda andmise korraldamiseks.” Vastu võetud 20.12.2000 RTL 2000, 136, 2160 https://www.riigiteataja.ee/akt/129102010007

17. Sotsiaalministri määrus nr 59 “Tervisekaitsenõuded asenduskoduteenusele.” Vastu võetud 20.07.2007 RTL 2001, 8, 119 https://www.riigiteataja.ee/akt/13360780

18. Sotsiaalministri määrus nr 8 “Lapsehoiuteenuse ja asenduskoduteenuse ning erihoolekandeteenuste tegevusloa taotluse vormi ja taotlemisel nõutavate dokumentide loetelu kehtestamine” Vastu võetud 15.01.2009 RTL 2007, 63, 1127 https://www.riigiteataja.ee/akt/12855667

19. Sotsiaalministri määrus nr 42 “Lapsendamise ettevalmistamise käigus läbiviidavad kohustuslikud toimingud ja nende sisu, lapsendamise sooviavalduses esitatavate andmete loetelu ja maavalitsuse kogutavate dokumentide loetelu.” Vastu võetud 18.06.2010. RT I 2010, 35, 210 https://www.riigiteataja.ee/akt/13331191

20. Vabariigi Valitsuse määrus nr 75 “Rahvusvahelise lapsendamise komisjoni moodustamine” Vastu võetud 17.06.2010 RT I 2010, 34, 187 https://www.riigiteataja.ee/akt/13330691

21. Sotsiaalministri määrus nr 41 “Rahvusvahelise lapsendamise komisjoni töökord” Vastu võetud 18.06.2010 RT I 2010, 35, 209 https://www.riigiteataja.ee/akt/13331171

22. Sotsiaalministri määrus nr 13 “Majandustegevuse registrisse kantavate teenuse osutaja andmete loetelu ja teavitamist vajavate muudetud andmete loetelu kehtestamine.” Vastu võetud 21.01.2009 RTL 2009, 10, 126 https://www.riigiteataja.ee/akt/13126997

23. Sotsiaalministri määrus nr 24 “Juhtumiplaani vormi kehtestamine.” Vastu võetud 06.05.2008 RTL 2008, 38, 546 https://www.riigiteataja.ee/akt/12960327

24. Sotsiaalministri määrus nr 44 “Sotsiaalhoolekandealaste statistiliste aruannete vormide kinnitamine ja aruannete esitamise kord.” Vastu võetud 09.05.2007 RTL 2007, 42, 724 https://www.riigiteataja.ee/akt/108022013009

25. ÜRO Lapse õiguste konventsioon. Vastu võetud 26.09.1991 RT II 1996, 16, 56 https://www.riigiteataja.ee/akt/24016

26. Riikidevahelises lapsendamises lastekaitseks tehtava koostöö konventsioon. Vastu võetud 29.05.1993 RT II 2001, 31, 157 https://www.riigiteataja.ee/akt/78553

27. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. Vastu võetud 26.01.1993 RT II 1993, 16, 27

Lisaks eelloetletud seadustele ja määrustele reguleerivad asendushoolduse korraldust, osutamist ja nõudeid ka muud nn üldseadused ja õigusaktid nagu näiteks haldusmenetluse seadus, andmekaitse seadus, ehitusseadus, veeseadus jne.

Arengukavad ja muud strateegilised poliitikadokumendid

Asendushooldust puudutavad arengusuunad on kokku lepitud 2011. aastal Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud “Laste ja perede arengukavas 2012-2020”. Laste ja perede arengukava 2012-2020” strateegilised eesmärgid hõlmavad teadmistepõhist ja ühtset laste- ja perepoliitikat, laste õiguste tagamist ja lastekaitsesüsteemi toimivuse parandamist, positiivse vanemluse toetamist, perede majanduslikku toimetulekut toetava kombineeritud teenuste ja toetuste ja süsteemi arendamist ning naistele ja meestele töö- , pere- ja eraelu ühitamiseks võrdsete võimaluste loomist.

Arengukava üheks tegevussuunaks on vanemliku hoolitsuseta lastele peresarnase ja igakülgset arengut soodustava elukeskkonna võimaldamine, mille raames kavandatakse kirjeldada ja seadustada perekeskkonna säilimist toetavad tugiteenused ning asendushooldusele suunatud laste vanemate toetamiseks vajalikud sekkumised; arendada hooldus- ja lapsendajaperedele mõeldud koolitusprogrammi ning vajadusel laiendada seda ka eestkosteperedele; töötada välja hooldus-, eestkoste ja lapsendajaperedele nii eel- kui järelteenuseid hõlmav tugisüsteem; analüüsida ja arendada perekonnas hooldamise teenuse korraldust; tõsta inimeste teadlikkust ja valmisolekut perepõhise asendushoolduse pakkumiseks ning koostada juhendmaterjale ja viia läbi koolitusi asutuses viibivate laste õiguste kvaliteetse järelevalve tagamiseks.

“Laste ja perede arengukava 2012-2020” raames on tänaseks välja töötatud lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste arendamise kontseptsioon, mis hõlmab tegelikult ka hooldus- ja eestkosteperedele suunatud tugiteenuseid, ning laste väärkohtlemise diganostikasüsteemi kontseptsioon.

Ühtlasi on arengukava raames kavas 2014. aastal koostada Sotsiaalministeeriumi koordineerimisel asendushoolduse kontseptsioon, mis peaks välja pakkuma lahendusettepanekud asendushoolduse korralduse

















tänastele kitsaskohtadele ning looma aluse laste õigustest ja huvidest lähtuva asendushoolduse süsteemi terviklikuks arendamiseks.

“2010. aastal Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud “Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014” strateegilisteks eesmärkideks on nii lastevastase vägivalla vähendamine ja ennetamine, sh laste hoolekandeasutustes (asenduskodudes), alaealiste vägivalla ja õigusrikkumiste vähendamine ja ennetamine kui ka perevägivalla vähendamine ja ennetamine.

Varasemad laste õiguste kaitset ja asendushoolduse valdkonda puudutavad põhimõtted ja arendusettepanekud kajastuvad “Laste õiguste tagamise strateegias 2004-2008”, lastekaitse kontseptsioonis (2005) ning hoolekande kontseptsioonis (2004).

1. Laste ja perede arengukava 2012-2020. Sotsiaalministeerium 2011.

http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/Peresobralik-riik/laste-ja-perede-arengukava-2012-2020

2. Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014. Justiitsministeerium 2010. http://www.just.ee/49973

3. Sotsiaalministeeriumi arengukava 2014-2017. Sotsiaalministeerium 2013. http://www.sm.ee/meie/eesmargid-ja-nende-taitmine/ministeeriumi-arengukava.html

4. Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem. Kontseptsioon. TK&Partnerid 2012. http://lapsedjapered.sm.ee/fileadmin/meedia/Lisamaterjale/Vaarkohtlemise_kontseptsioon.pdf

5. Lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste arendamise kontseptsioon. MTÜ Oma Pere 2011. http://www.sm.ee/tegevus/lapsed-ja-pere/lastekaitse-korraldus.html

6. Lastekaitse kontseptsioon. Sotsiaalministeerium 2005. http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/sotsiaalministeerium/LASTEKAITSE_20KONTSEPTSIOON_20l_plik.pdf

7. Hoolekande kontseptsioon. Sotsiaalministeerium 2004. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/hoolekande_kontseptsioon.pdf

8. Lapse õiguste tagamise strateegia 2004-2008. Sotsiaalministeerium 2003.

9. Lapse õiguste tagamise strateegia 2004-2008 täitmise aruanne. Sotsiaalministeerium 2009 http://www.sm.ee/activity/lapsed-ja-pere/lastekaitse-korraldus.html

Juhised ja muud soovituslikud materjalid

Lisaks võib välja tuua alljärgnevad juhised ja muud soovituslikud materjalid, mis peaksid kaasa aitama eelloetletud normatiivsete instrumentide rakendamisele.

1. Lapse paigutamisega kaasnevad muudatused. Tallinn: MTÜ Oma Pere 2013. http://www.omapere.ee/lapse_paigutamine/

2. Kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste soovituslikud juhised. Sotsiaalministeerium 2012. http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalhoolekanne/kohalike-omavalitsuste-sotsiaalteenuste-soovituslikud-juhised.html

3. Lisamaterjal vanemliku hoolitsuseta lapse perekonnas hooldamise teenuse soovitusliku juhise juurde. Sotsiaalministeerium 2012. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/Lisamaterjal_perekonnas_hooldamise_teenuse_soovituslikule_juhisele.pdf

4. Abiks lastekaitsetöös. Valimik teemakäsitlus. MTÜ Laste ja Perede Nõuandekeskus, Hasartmängunõukogu ja Sotsiaalministeerium 2012. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/Abiks_lastekaitsetöös_-_valik_teemakäsitlusi.pdf

5. Lapsendamise käsiraamat. MTÜ Oma Pere, Tiina Kivirüüt 2012 http://www.omapere.ee/handbook/

6. Varase märkamise ja sekkumise juhis kohalikele omavalitsustele. Justiitsministeerium 2011-2012. http://www.kuriteoennetus.ee/markajahooli

7. Suunised praktikutele: asendushoolduselt lahkumine ja järelhooldus. Eesti Lastekaitse Liit, Tallinn 2011 http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/toolkit_leaving_and_aftercare.pdf http://www.lastekaitseliit.ee/wp-content/uploads/2011/04/Asenduskt2.pdf

8. Abivajavast lapsest teatamise ja andmekaitse juhend. Lasteombudsman, Õiguskantsleri Kantselei 2011. http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_-_juhend.pdf


http://www.just.ee/49973

http://www.sm.ee/meie/eesmargid-ja-nende-taitmine/ministeeriumi-arengukava.html

http://lapsedjapered.sm.ee/fileadmin/meedia/Lisamaterjale/Vaarkohtlemise_kontseptsioon.pdf

http://www.sm.ee/tegevus/lapsed-ja-pere/lastekaitse-korraldus.html

http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/sotsiaalministeerium/LASTEKAITSE_20KONTSEPTSIOON_20l_plik.pdf


http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/hoolekande_kontseptsioon.pdf


http://www.sm.ee/activity/lapsed-ja-pere/lastekaitse-korraldus.html

http://www.omapere.ee/lapse_paigutamine/



http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/Lisamaterjal_perekonnas_hooldamise_teenuse_soovituslikule_juhisele.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/Lisamaterjal_perekonnas_hooldamise_teenuse_soovituslikule_juhisele.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/Abiks_lastekaitsetöös_-_valik_teemakäsitlusi.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/Abiks_lastekaitsetöös_-_valik_teemakäsitlusi.pdf

http://www.omapere.ee/handbook/

http://www.kuriteoennetus.ee/markajahooli

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/toolkit_leaving_and_aftercare.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/toolkit_leaving_and_aftercare.pdf

http://www.lastekaitseliit.ee/wp-content/uploads/2011/04/Asenduskt2.pdf

http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_-_juhend.pdf


9. Lapse ja perekonna hindamise juhend. Sotsiaalministeerium 2009. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/kasulik/Lapse_ja_perekonna_hindamine_2009.pdf

10. Quality4Children asendushoolduse standardid. SOS Lasteküla Eesti Ühing 2006. http://www.quality4children.info/navigation/show.php3?id=2&_language=en http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/Q4C_Estonian.pdf

11. Juhtumikorralduse käsiraamat. Sotsiaalministeerium http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/Juhtumikorralduse_käsiraamat.pdf

12. Lastekaitsetöö kohalikus omavalitsuses. Käsiraamat. Sotsiaalministeerium, Tervise Arengu Instituut 2004. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/Lastekaitsetoeoetaja_20kasiraamat.pdf

1.2 Kas kehtiv seadusandlus nõuab spetsiaalsete meetmete ja teenuste rakendamist ennetamaks lapse perekonnast eraldamist?

Sotsiaalhoolekande seadus seab lapse perest eraldamise üheks üldtingimuseks või eelduseks kriteeriumi, et muud perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast).

Sama põhimõte sisaldub ka perekonnaseaduses, mille kohaselt võib kohus lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega (PKS § 135. Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine).

Kehtiv seadusandlus ei määratle samas, missuguseid konkreetseid meetmeid ja teenuseid tuleb rakendada lapse perekonnast eraldamise ennetamiseks ning kirjeldab pigem üldiselt kohaliku omavalitsuse kohustusi laste hoolekande korraldamisel ja laste abistamisel, nimetades sealjuures üksikuid võimalikke, st mitte kohustuslikke meetmeid, mida vajaduse korral võib rakendada – nt nõustamine, tugiisiku või tugipereteenuse osutamine jms.

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele kohalik omavalitsus 1) toetab ning nõustab last, tema eestkostjat ja lapsi kasvatavaid isikuid, tehes koostööd perekonnaliikmete ja teiste isikutega ning asjaomaste asutustega; 2) töötab välja ja viib ellu lapsi arendavaid ja kaitsvaid sihtprogramme ja projekte; 3) vajaduse korral määrab lapsele või last kasvatavale isikule tugiisiku või –perekonna (SHS § 24. Laste hoolekanne).

Samuti märgib lastekaitseseadus, et (kohaliku omavalitsuse) sotsiaaltalitus võib last aidata talle sobiva tugiperekonna või -isiku leidmisega, kes vabatahtlikkuse alusel püüab lahendada lapse probleeme, abistab ja toetab teda (LaKS § 61. Tugiperekond või –isik).

Seetõttu sõltub lastega peredele osutatav nõu ja abi ning laste perekonnast eraldamiseks tehtav ennetustöö iga kohaliku omavalitsuse enda otsustest ja valikutest, arvestades, et lastekaitsetöö ja laste hoolekande korraldusega seotud ülesanded kuuluvad Eestis suures osas kohaliku omavalitsuse kohustuste hulka.

1.3 Kui mitte, siis kas sellised meetmed ja teenused on välja toodud mõnes poliitikadokumendis?

Konkreetsete üksikmeetmete ja teenuste rakendamist lapse perekonnast eraldamise ennetamiseks ei ole välja toodud ka muudes poliitika dokumentides. Küll aga on erinevad poliitika dokumendid rõhutanud peredele laste kasvatamiseks nõu ja abi pakkumise ning positiivse vanemluse toetamise vajadust, samuti laste perest eraldamise ennetamise ja vähendamise vajalikkust.

Juba 2004. aastal koostatud hoolekandekontseptsioon tõi asendushoolduse korralduse puudusena välja asjaolu, et kohalikel omavalitsustel, kes korraldavad perekonnast eraldatud laste paigutamist riigieelarvest finantseeritavale asendushooldusele (perekonnas hooldamisele või asenduskoduteenusele), puudub motivatsioon rahastada laste perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise vältimiseks tehtavat ennetustööd ning jätkata sotsiaaltööd asendushooldusel oleva lapse vanematega. Keskvõimul kui asendushoolduse finantseerijal puudub jällegi võimalus laste perekonnast eraldamist ja asendushooldusele paigutamist ennetada, kuna see on kohalike omavalitsuste pädevuses. Ühe lahendusena selle muutmiseks pakkus hoolekandekontseptsioon välja võimaluse viia asendushoolduse korraldamine ja finantseerimine täielikult kohalikule tasandile.

22 Tänaseks on see lahendus

realiseerunud vaid sedavõrd, et riiklikud asenduskodud on järk-järgult antud üle kohalikele omavalitsustele, ent asenduskoduteenuse rahastamine toimub jätkuvalt riigieelarvest maavalitsuste kaudu, mistõttu pole kokkuvõttes kohalike omavalitsuste motivatsioon ega materiaalsed võimalused laste perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise ennetamiseks märkimisväärselt suurenenud. Pigem võib olla, et see suund on vastupidiselt tekitanud omavalitsuste jaoks (rahalise) surve paigutada vanemliku hoolitsuseta lapsed

22

Hoolekande kontseptsioon. Sotsiaalministeerium 2004. http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/hoolekande_kontseptsioon.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/kasulik/Lapse_ja_perekonna_hindamine_2009.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/kasulik/Lapse_ja_perekonna_hindamine_2009.pdf

http://www.quality4children.info/navigation/show.php3?id=2&_language=en

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/Q4C_Estonian.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/Juhtumikorralduse_käsiraamat.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/Sotsiaalhoolekanne/Juhtumikorralduse_käsiraamat.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/Lastekaitsetoeoetaja_20kasiraamat.pdf

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/Lastekaitsetoeoetaja_20kasiraamat.pdf



asenduskodudesse, mis kuuluvad nüüd kohalikele omavalitsustele ja mille majandamine on ühtlasi kohalike omavalitsuste ülesandeks, ent milles osutatavat teenust finantseeritakse riigi, mitte kohaliku omavalitsuse eelarvest.

Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt on maavanemal küll õigus anda halduslepinguga asenduskoduteenuse rahastamise korraldamine koos asenduskoduteenuse halduslepingu sõlmimise õigusega täitmiseks kohalikule omavalitsusüksusele, ent seda õigust on 2013. aasta seisuga kasutanud aga vaid kaks omavalitsusüksust – Tallinn ja Narva-Jõesuu. Sellisel juhul näeb seadusandlus ette võimaluse jätta asenduskoduteenuse osutamiseks eraldatud raha ülejääk kohaliku omavalitsuse eelarvesse ning suunata see laste perekonnast eraldamise ning asendushooldusele paigutamise ennetamiseks, mida osaliselt ka kasutatakse.

2005. aastal valitsuse poolt heaks kiidetud lastekaitse kontseptsioon tõstatas samuti probleemi, et olemasolevates seadustes pole piisavalt reguleeritud lapse-vanema suhte toetamine ja säilitamine toetavate sotsiaalteenuste kaudu. Seetõttu pakkus kontseptsioon lahendusena välja peredele lapse kasvatamise oskuste ja sotsiaalsete oskuste õpetamise, sh kohustuslikud koolitused vanematele, kes ei tule toime laste kasvatamisega. Samuti sisaldus kontseptsioonis ettepanek töötada välja metoodilised juhendid ja abimaterjalid lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatele eesmärgiga hõlbustada lapse perekonnast eraldamise vajalikkuse üle otsustamist.

23

Valitsuse tasandil 2011. aastal heaks kiidetud “Laste ja perede arengukava 2012-2020” juhib sarnaselt lastekaitse kontseptsioonile tähelepanu probleemile, et Eesti perepoliitika kontekstis on vanemahariduse ning pere- ja lähisuhete küsimused seni suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud. Samas on Eesti lastekaitsetöötajate sõnul üheks peamiseks lastekaitse probleemiks just puudulikud vanemlikud oskused laste kasvatamisel. Samuti toob arengukava välja, et Eesti lastekaitsetöö on keskendunud eeskätt tagajärgedega tegelemisele ning on sanktsioneeriva (lapsi perest eraldava) iseloomuga, mistõttu on laste hoolekanne olnud peamiselt suunatud tööks lastega, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Varase märkamise ja õigeaegse sekkumise puudumise tulemusena eraldatakse seetõttu peredest ja paigutatakse asendushooldusele rohkem lapsi, kui seda kaasaegses lastega peresid toetavas ühiskonnas tegema peaks. See kajastub ka lastekaitsetööle ning laste hoolekandele kulutatavas rahas, kus ennetavateks ja toetavateks teenusteks suunatud rahalised vahendid on võrreldes asendushooldusele tehtavate kulutustega suhteliselt marginaalsed.

Nende kitsaskohtade ja probleemide lahendamiseks näeb “Laste ja perede arengukava 2012-2020” ja selle rakendusplaan aastateks 2012-2015 ette mitmesuguseid meetmeid ja tegevusi, sh näiteks vanemlust toetavate mitmesuguste koolituste, teenuste ja programmide väljatöötamine ning kättesaadavuse tagamine, varase sekkumissüsteemi väljatöötamine, lastega töötavate spetsialistide pädevuste parandamine jm.

24 Nendele ja teistele

arengukavas ning selle rakendusplaanis kavandatud meetmetele on viidatud ka käesoleva raporti teistes punktides.

1.4 Kas seadusandlus nõuab teatud protseduuride ja meetmete rakendamist selleks, et tagada perepõhiste asendushoolduse vormide sobivuse hindamine enne, kui nähakse ette lapse paigutamine institutsionaalsele asendushooldusele?

Lapse perest eraldamist ja asendushooldusele paigutamist reguleeriv seadusandlus ei sätesta otseselt konkreetsete protseduuride ega meetmete rakendamist selleks, et tagada perepõhise hoolduse sobivuse hindamine enne lapse institutsionaalsele hooldusele suunamist.

Samas juhtumiplaanis, mis on vanemliku hoolitsuseta ja perekonnast eraldatud lapse asenduskoduteenusele või perekonnas hooldamisele suunamise aluseks, peaks lastekaitsetöötajal või sotsiaaltöötaja hindama lapse vajadusi (sh erivajadusi) ning sellest tulenevalt valima ka lapsele sobivaima asendushoolduse vormi.

1.5 Kui mitte, siis kas sellised protseduurid ja meetmed on välja toodud mõnes poliitikadokumendis?

Samuti ei ole selliseid konkreetseid protseduure ja põhimõtteid otseselt välja toodud ka muudes poliitikadokumentides. Samas on lastekaitsetöö ja laste hoolekande praktikas juurdunud ja üldiselt omaks võetud põhimõte, et perekonnast eraldatud vanemliku hoolitsuseta laste asendushooldusele paigutamisel tuleks esmajärjekorras eelistada perepõhiseid asendushoolduse vorme.

2005. aastal heaks kiidetud lastekaitse kontseptsioon ei tõstatanud otseselt probleemina laste institutsionaalsele hooldusele paigutamist ega rõhutanud perepõhiste asendushoolduse vormide eelistamise vajalikkust. Samas on lastekaitse korralduse alusprintsiipidena kontseptsioonis nimetatud nii teenuste astmelisust, mille kohaselt tuleb teenuste osutamisel liikuda vähem sekkumist nõudvatelt tegevustelt sügavamat sekkumist nõudvate tegevusteni, kui partnerlust peredega ehk perede kaasatust oma probleemide lahendamisesse. Antud põhimõtete kohaselt tuleks enne lapse perest eraldamist pakkuda perele tuge ning toetavaid teenuseid. Lapse perest eraldamine peaks olema

23

Lastekaitse kontseptsioon. Sotsiaalministeerium 2005. http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/sotsiaalministeerium/LASTEKAITSE_20KONTSEPTSIOON_20l_plik.pdf

24 Laste ja perede arengukava 2012-2020. Tallinn, Sotsiaalministeerium 2011.





viimane võimalus ning tulema kõne alla vaid siis, kui teised meetmed ei ole tulemusi andnud. Samuti tuleks kallimaid (sageli institutsionaalseid) teenuseid rakendada ainult siis, kui eelnev abi pole tulemusi andnud.

25

Ka 2004. aastal kinnitatud hoolekande kontseptsioon ei rõhutanud otseselt perepõhise asendushoolduse eelistamist insitutsionaalsele hooldusele (nt lapse huvide seisukohalt), küll aga nägi vajadust motiveerida kohalikke omavalitsusi suunama perekonnast eraldatud lapsi pigem rahaliselt odavamatele perepõhistele asendushooldusvormidele kui oluliselt kulukamale institutsionaalsele asenduskoduteenusele.

26

“Laste ja perede arengukava 2012-2020” seab sihiks pigem olemasoleva institutsionaalse ja mitte-institutsionaalse asendushoolduse vahekorra ja proportsioonide säilitamise olemasoleval tasemel.

2010. aastal oli

mitteinstitutsionaalsele asendushooldusele (perekonda hooldamisele ja eeskostele paigutatud ning lapsendatud lapsed) paigutatud laste osakaal kõigist asendushooldusele paigutatud lastest 73%. Sama sihttaseme säilitamine on arengukavas seatud eesmärgiks nii 2015 kui ka 2020. aastaks. Selle selgituseks märgitakse, et eesmärk on lapse heaolu silmas pidades jätkuvalt kasvatada asendushoolduses perekeskset lähenemist nii mitteinstitutsionaalsele asendushooldusele laste suunamise kaudu kui ka asenduskodudes enam perekeskset lähenemist rakendades (asenduskodude reorganiseerimine perekesksemateks). Seetõttu nähakse sihttasemena peresisese asendushoolduse püsimist 70% ringis ning paralleelselt perekeskse lähenemise kasvu asenduskodudes.

27

1.6 Kas on olemas valitsuse tasandil heaks kiidetud strateegia asendushoolduse süsteemi de-institutsionaliseerimiseks, sealjuures ... ?

üldiselt

eeskätt väikelaste (nt alla 3-aastaste) puhul

konkreetse tähtajaga

Konkreetset strateegiat asendushoolduse süsteemi de-institutsionaliseerimiseks koos tähtajalise tegevuskavaga ei ole

Eestis seni välja töötatud ega valitsuse tasandil kinnitatud.

Küll aga on asendushoolduse üldist de-institutsionaliseerimist vajalikkust otsesemalt või kaudsemalt rõhutatud ning

sellesuunalisi eesmärke püstitatud ja tegevusi kavandatud erinevates poliitikadokumentides.

Sealjuures võib asendushoolduse süsteemi de-institutsionaliseerimise puhul eristada Eestis kahte tegevussuunda:

1. Institutsionaalse asendushoolduse ehk peresarnase asenduskoduteenuse korralduse ja osutamise arendamine;

2. Perepõhiste mitteinstitutsionaalsete asendushoolduse vormide, st perekonnas hooldamise, perekonda eestkostele

paigutamise ning lapsendamise toetamine ja arendamine.

2007. aastal seadustati sotsiaalhoolekande seaduses asenduskoduteenus, mis tähendas olulist sammu Euroopa

Nõukogu Ministrite Komitee 2005. aasta soovituste28

valguses. Asenduskoduteenuse seadustamisega loodi teenusele

konkreetsed õiguslikud raamid, sh kehtestati nõuded teenuse sisule ja selle osutamise tingimustele. Lisaks lähtuti

hoolekande kontseptsioonis seatud suunast reformida laste riikliku hoolekannet ning liikuda lapsesõbralikuma ja

peremudeli sarnasema hoolduse suunas, mis aitaks paremini tagada teenusel olevate laste õigusi. Muuhulgas

kehtestati seadusega nõue, et 2015. aastaks peab asenduskodupere laste piirarv vähenema kuni 6 lapseni (2010.

aastani oli selleks 10 last ja alates 2010. aastast 8 last).29

Alates 2004. aastast on Eesti riik erinevate välisabivahendite, sh Šveitsi riigi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi toel

re-organiseerinud seniseid suuri riiklikke asenduskodusid ning ehitanud uusi peremaju, kus asenduskoduteenust

osutatakse väikestes hoonekompleksides kuni kaheksale lapsele ehk ühele asenduskoduperele.

25

Lastekaitse kontseptsioon. Sotsiaalministeerium 2005. http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/sotsiaalministeerium/LASTEKAITSE_20KONTSEPTSIOON_20l_plik.pdf

26 Hoolekande kontseptsioon. Sotsiaalministeerium 2004.


27 Laste ja perede arengukava 2012-2020. Tallinn, Sotsiaalministeerium 2011.


28 Recommendation Rec (2005)5 of the Committee of Ministers to Member States on the Rights of Children Living in Residential Institutions.

https://wcd.coe.int/ViewDoc.jsp?id=835953&Site=CM

29 Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele võis asenduskodu pere kuni 2010. aasta 1. jaanuarini koosneda kuni kümnest lapsest. 2010. aasta 1.

jaanuarist kuni 2015. aasta 1. jaanuarini võib asenduskodu pere koosneda kuni kaheksast lapsest ning alates 1. jaanuarist 2015 kuni kuuest

lapsest. Sotsiaalministeerium on sotsiaalhoolekande seaduse muutmise eelnõus taotlenud samas selle tähtaja (1. jaanuar 2015) edasilükkamist 1.

jaanuarini 2017. aastal.




https://wcd.coe.int/ViewDoc.jsp?id=835953&Site=CM


Lisaks teenuse osutamise füüsilise keskkonna re-organiseerimisele on peresarnase asenduskoduteenuse

osutamiseks püütud asenduskodudes juurutada ning seadusandlikult võimaldada teenuse osutamist nn perevanema

põhimõttel, kus laste eest hoolitseks ja lastega elaks püsivalt ööpäevaringselt koos üks isik ehk perevanem(ad).

Praktikas toimib selline teenusekorraldus siiski veel vähestes asenduskodudes. 2013. aasta novembri seisuga osutas

perevanemaga asenduskoduteenust 35 asenduskoduteenuse pakkujast 10 teenusepakkujat ning perevanemaga

asenduskoduteenusel viibis hinnanguliselt kokku ca neljandik kõigist asenduskoduteenusele paigutatud lastest ja

noortest.

Perevanemate tõhusamaks ettevalmistuseks on lisaks seaduses sätestatud nõuetele (teovõimeline vähemalt 25-

aastane isik, kes on terve ja läbinud nii PRIDE koolituse kui asenduskodutöötaja täiendkoolituse või on vastava

erialase ettevalmistusega) läbi viidud mitmesuguseid koolitusi, kuid sobivate töötajate värbamist raskendab

perevanema tööstiil, mis ei võimalda lahutada tööd ja isiklikku elu. Samuti pole kehtiva tööõiguse raamistikus leitud

seni õiguslikult sobivat lahendust perevanemate mittetavapärase töö- ja puhkeaja seadustamiseks.

Eraldi eesmärke alla 3-aastaste laste de-institutsionaliseerimiseks pole Eestis asendushoolduse kontekstis püstitatud

ning nende osakaal asenduskoduteenusel viibivate laste seas pole ka märkimisväärselt vähenenud. Nii on aastatel

2005-2012 alla 3-aastased lapsed moodustanud kõigist asenduskoduteenusel olevatest lastest püsivalt 5-6%. Paraku

puuduvad andmed ja informatsioon hindamaks, kas ja milliseid alternatiivseid paigutamise viise on

asenduskoduteenusele paigutatud alla 3-aastaste laste puhul kaalutud ning kas nende asenduskoduteenusele

paigutamine on olnud vältimatu ning lapse huvidest lähtudes parim lahendus (nt kui põhjuseks on olnud õdede-

vendade lahutamise vältimine vms). Olemasolevate andmete põhjal on keeruline ka üheselt hinnata, kui paljudel

juhtudel on alla 3-aastaste laste puhul asenduskoduteenusele paigutamisel tegemist ajutise lahendusega enne sobiva

hoolduspere leidmist või lapsendamist.

Kvantitatiivses mõttes ei saa asenduskoduteenuse pakkumist ja kasutamist kirjeldava statistika põhjal aga laste de-

institutsionaliseerimise osas olulisi muutusi välja tuua.

Asenduskoduteenuse pakkujate arv on püsinud aastatel 2005-2012 suhteliselt stabiilsena. 2012. aasta lõpu seisuga

oli Eestis kokku 35 asenduskoduteenuse pakkujat, kellest 4 olid maavalitsuse (riigi)30

ja 12 kohalike omavalitsuste

hallatavad, 14 tegutsesid MTÜ-dena, 4 sihtasutuse ja üks aktsiaseltsina.

Asenduskoduteenusel viibivate laste absoluutarv on aastatel 2005-2012 küll püsivalt vähenenud – võrreldes 2005.

aastaga kokku ca 500 lapse võrra. (Sealjuures on oluliselt vähenenud just vanema avalduse alusel

asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega laste arv – võrreldes 2005. aastaga enam kui poole

võrra.) Asenduskoduteenusel olevate laste arvu vähenemist selgitab osaliselt üldine laste ja noorte koguarvu

vähenemine rahvastikus, ent ka asjaolu, et võrreldes varasemate aastatega on püsivalt vähenenud ka perest

eraldatud laste koguarv.31

Asenduskodude re-organiseerimisega ning asenduskoduteenusel viibivate laste arvuga koos on vähenenud ka asenduskoduteenuse kohtade arv, ehkki vähemal määral kui teenusel viibivate laste arv – võrreldes 2005. aastaga ca 400 koha võrra. Kokkuvõttes on asenduskodude kohtade arv aga jätkuvalt suurem kui teenusel viibivate laste arv. Nii oli 2012. aasta lõpu seisuga asenduskodudes kokku 1 373 kohta, samas riiklikul asenduskoduteenusel (v.a. vanema avalduse alusel) viibis kokku 1 048 last ehk tinglikult oli asenduskodudes ca 300 nn vakantset kohta. Nn vakantsete kohtade arv asenduskodudes on aga üheks teguriks, mis võib kallutada kohalikke omavalitsusi paigutama perest eraldatud lapsi just asenduskoduteenusele, arvestades sealjuures asjaolu, et tegemist on riiklikult rahastatava teenusega ning teenuse rahastamisel kehtib nn pearahasüsteem. Viimane tähendab, et asenduskodu majandamise seisukohalt on kasulikum, kui teenusel viibib rohkem lapsi.

32

Perekonnast eraldatud vanemliku hoolitsuseta laste asenduskoduteenusele paigutamise stabiilsena püsivat trendi selgitavad ka probleemid ja kitsaskohad, mis seonduvad perekonnas hooldamise korraldusega. Perekonnas hooldamise korralduse, sh hooldusperede leidmise ja nende sobivuse hindamise eest vastutavad Eestis kohalikud omavalitsused. Kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatel napib aga ressursse, et hooldusperede värbamise, ettevalmistuse ja toetamisega aktiivselt tegeleda, mistõttu puudub omavalitsustel sageli ülevaade võimalikest ja sobivatest hooldusperedest, kuhu laps paigutada. Samuti puuduvad paljudel kohalikel omavalitsustel hooldusperedele mõeldud tugiteenused või pole need peredele vajalikul määral kättesaadavad. Kokkuvõttes on hooldusperede ja perekonnas hooldamisel olevate laste arv Eestis oluliselt – ning võrreldes ka asenduskoduteenusel olevate laste arvuga – oluliselt enam vähenenud.

30

Need maavalitsuste (riigi) hallatavad asenduskodud muudetakse kokkuleppeliselt lähitulevikus samuti kohalike omavalitsuste hallatavateks.

31 0-24-aastaste laste ja noorte arv on 2012.aastaks võrreldes 2005.aastaga vähenenud Eesti rahvastikus ca 57 500 isiku võrra ehk 14%.

Statistikaameti andmetel oli 2005. aastal rahvastikus 0-24-aastaste vanusrühma suurus 415 329 isikut (aasta keskmine), 2012. aastal 357 828. Aasta jooksul perekonnast eraldatud laste arv on vähenenud 979 lapselt 2005. aastal 410 lapseni 2012. aastal ehk 58% võrra.

32 Vt selles osas ka Asendushoolduse kontseptsiooni alusanalüüs. Sotsiaalministeerium 2013. http://lapsedjapered.sm.ee/avaleht.html



Hooldusperede toetamises ja nõustamises on seetõttu olulisem roll olnud pigem mittetulundusühendustel, kelle sellesuunalist tegevust riik toetanud on. Näiteks on MTÜ Oma Pere aastatel 2009-2011 piloteerinud erinevaid teenuseid, sh näiteks individuaalne psühholoogiline nõustamine, mida saavad tasuta kõik pered, kus kasvab lapsendatud, eestkostel või perekonnas hooldamisel olev laps.

33 Samuti on Kasuperede Liit korraldanud iga-aastaselt

perekonnas hooldamisel olevatele lastele ja nende hooldajatele suvekooli, andnud välja veebipõhist ajalehte Nukits ning on osutanud kasuperedele ka 2008-2009. aastal tugiisikuteenust.

34

Kokkuvõttes on võrreldes 2000. aastate keskpaigaga 40% kõigist asendushooldusele paigutatud lastest (v.a. lapsendatud lapsed) paigutatud jätkuvalt asenduskoduteenusele ehk institutsionaalsele hooldusele ning 60% perepõhisele hooldusele, nendest põhiosa omakorda eestkostja perekonda ning väiksem osa perekonda hooldamisele (vt ka punkt 2.2).

Tabel 2. Asenduskoduteenuse osutajate, kasutajate ja teenusekohtade arv 2005-2012 (aasta lõpu seisuga)

2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Asenduskoduteenuse osutajate arv* 38 38 39 35 36 37 33 35

Kokku lapsi asenduskoduteenusel 1 683 1 621 1 493 1 322 1 284 1 214 1 167 1 098

… sh riiklikult rahastataval asenduskoduteenusel 1 567 1 505 1 409 1 247 1 214 1 151 1 114 1 048

... ... alla 3-aastaste laste osakaal teenusel olevatest lastest** 5.9% 5.8% 5.9% 5.2% 5.5% 4.8% 5.1% 4.6%

… sh vanema avalduse alusel ajutiselt asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega lapsed 116 116 84 75 70 63 53 48

Teenuse kohtade arv kokku 1 785 1 767 1 581 1 549 1 504 1 478 1 407 1 373

Nn vakantsete kohtade arv *** 102 262 172 302 290 327 293 325

* Asenduskoduteenuse osutajate arv teenuseosutajate juriidilises tähenduses, mitte asenduskodu ehk teenuse osutamise füüsilise koha (asutuse) tähenduses. Osa asenduskoduteenuse osutajaid, sh SOS Lasteküla pakub asenduskoduteenust mitmes erinevas teenuse osutamise üksuses.

** Siin on arvestamata jäetud vanema avalduse alusel ajutsiselt asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega lapsed.

*** Nn vakantsete kohtade arv= teenuse kohtade arv – riiklikult rahastaval asenduskoduteenusel olevate vanemliku hoolitsuseta laste arv

Allikas: Sotsiaalministeerium

Samas on de-institutsionaliseerimise kontekstis oluline arvestada asenduskoduteenuse korralduses ja pakkumises

toimunud eelkirjeldatud muutusi, sh peremajade ehitamine ja teenuse osutamine perevanema põhimõttel, mille

tagajärjel on varasem selge erinevus näiteks perekonnas hooldamise kui mitteinstitutsionaalse ja

asenduskoduteenuse kui institutsionaalse asendushoolduse vahel vähenemas.

Lisaks on Eestis viimastel aastatel eraalgatuslikult lisandunud väikeseid asenduskoduteenuse pakkujaid (seaduse

kohaselt peab asenduskoduteenuse osutaja olema valmis osutama teenust minimaalselt neljale lapsele), sh neid, kes

varasemalt on osutanud perekonnas hooldamise teenust, ent taotlenud hiljem selle asemel tegevusluba

asenduskoduteenuse osutamiseks. Nii on tekkinud asenduskoduteenuse osutajaid, kes osutavad (perevanemaga)

asenduskoduteenust kodustes perepõhistes tingimustes.

Seega on tänaseks kujunenud olukord, kus asenduskoduteenust osutatakse tervikuna väga erinevas füüsilises ja

sotsiaalses keskkonnas – nii selleks otstarbeks loodud asutustes ning suuremates ja väiksemates hoonetes

(hoonekompleksides) kui ka asenduskoduteenuse osutamiseks kohandatud erakorterites ja -majades.

Teise de-institutsionaliseerimise tegevussuuna all võib “Laste ja perede arengukavast 2012-2020” ning selle rakendusplaanist aastateks 2012-2015 välja tuua järgmised tegevused, mille tulemusena peaks perepõhise hooldamise osakaal vanemliku hoolitsuseta laste hoolekandes suurenema ning teenust pakkuvate perede arv kasvama:

33

Vt Lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste kontseptsioon. MTÜ Oma Pere 2011.


34 Vt Kasuperede Liidu kodulehekülg http://www.kasuperedeliit.ee


http://www.kasuperedeliit.ee/


Hooldus- ja lapsendajaperedele mõeldud kehtiva koolitusprogrammi arendamine ja vajadusel laiendamine eestkosteperedele;

Hooldus- , eestkoste- ja lapsendajaperedele nii eel- kui järelteenuseid hõlmava tugisüsteemi väljatöötamine;

Perekonnas hooldamise teenuse korralduse analüüsimine ja arendamine;

Inimeste teadlikkuse ja valmisoleku tõstmine perepõhise asendushoolduse pakkumiseks.

Antud tegevuste rahastamiseks planeeritakse kasutada muuhulgas Euroopa Sotsiaalfondi 2014-2020

programmiperioodi vahendeid.

Tänaseks on osa nendest tegevustest juba ka ellu viidud. Nii on MTÜ Oma Pere koostanud Sotsiaalministeeriumi

tellimusel lapsendamise eel- ja järelteenuste kontseptsiooni35

ning arendanud selle põhjal välja hooldus-, eestkoste- ja

lapsendajaperedele mõeldud nõustamisteenused, mida MTÜ Oma Pere Sotsiaalministeeriumi rahastamisel ka

aastatel 2013-2015 osutab.36

Samuti on Sotsiaalministeerium Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu rahastanud PRIDE koolituse täiendavat

läbiviimist lapsendaja-, eestkoste- ja hooldajaperedele (vt täiendavalt punkt 11.1 PRIDE koolituse kohta).

Euroopa Sotsiaalfondi 2014-2020 programmiperioodi vahendite toel on kavas arendada ja pakkuda ka mitmesuguseid hooldusteenuseid raske ja sügava puudega last kasvatavatele vanematele ja peredele, et vähendada nende hoolduskoormust. Kavandatavad meetmed peaksid muuhulgas aitama vähendada vanema avalduse alusel asenduskoduteenusele (ajutiselt) paigutatud raske ja sügava puudega laste arvu, pakkudes perede vajadustele vastavaid alternatiivseid hooldusmeetmeid.

Eelduslikult tõstatub asendushoolduse de-institutsionaliseerimine keskse teemana “Laste ja perede arengukava 2012-2020” raames 2014. aastal koostatavas asendushoolduse kontseptsioonis, mis peaks välja pakkuma lahendusettepanekud asendushoolduse korralduse tänastele kitsaskohtadele ning looma aluse laste õigustest ja huvidest lähtuva asendushoolduse süsteemi terviklikuks arendamiseks.

35

Lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste arendamise kontseptsioon. MTÜ Oma Pere 2011.


36 Osutatavate teenuste kohta vt täpsemalt MTÜ Oma Pere kodulehelt www.omapere.ee


http://www.omapere.ee/


2. LASTEKAITSE JA LASTE HOOLEKANDE SÜSTEEMI LÜHIKIRJELDUS

2.1 Eesti asendushoolduse korralduse ning sellega seotud erineva tasandi institutsioonide ja organisatsioonide seadustest tulenevate rollide ja ülesannete kirjeldus

Avaliku võimu institutsioonid, sh ministeeriumid ja nende valitsemisalade asutused, põhiseaduslikud institutsioonid, maavalitsused ning kohalikud omavalitsused

Sotsiaalministeerium

www.sm.ee

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on Sotsiaalministeeriumi ülesanneteks sotsiaalhoolekande korraldamisel ja juhtimisel 1) riigi sotsiaalhoolekandepoliitika väljatöötamine; 2) sotsiaalhoolekannet reguleerivate seaduste ja muude õigusaktide eelnõude väljatöötamine; 3) sotsiaalhoolekande riiklike programmide ja projektide väljatöötamine ning nende koordineerimine ja korraldamine; 4) hoolekandetöötajate koolitusstandardi määramine, koolituse korraldamises osalemine; 5) sotsiaalhoolekandealase teabe ja statistika kogumine, analüüsimine ja edastamine elanikkonnale; 6) kohalikele omavalitsustele sotsiaalhoolekandeks täiendavate rahaliste vahendite taotlemine; 7) eestkosteasutuste tööd reguleerivate õigusaktide eelnõude väljatöötamine; 8) lapsendamise korraldamine välisriikidest ja välisriikidesse ning vastava registri pidamine; 9) sotsiaalhoolekandeasutuste ja hoolekandetöötajate litsentsimine.

Antud ülesanded hõlmavad lastekaitse- ja asendushoolduse poliitikate ning lastekaitse ja asendushoolduse korraldust reguleerivate seaduste ja muude õigusaktide väljatöötamist ning nende rakendamise koordineerimist.

Laste- ja perepoliitika põhilised arengusuunad ja eesmärgid on kokku lepitud Sotsiaalministeeriumi koordineerimisel välja töötatud ja 2011. aastal Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud “Laste ja perede arengukavas 2012-2020”.

“Laste ja perede arengukava 2012-2020” rakendusplaanist aastateks 2012-2015 tulenevalt on Sotsiaalministeeriumi koordineerimisel väljatöötamisel ka asendushoolduse kontseptsioon, mis peaks detailsemalt analüüsima asendushoolduse korralduse tänaseid kitsaskohti ning pakkuma välja konkreetsed lahendused nende ületamiseks.

Lisaks on asendushoolduse ning lastekaitse valdkonnas planeeritavaid arenguid käsitletud ka Sotsiaalministeeriumi arengukavas.

Sotsiaalkindlustusamet

www.ensib.ee

Sotsiaalkindlustusameti põhiülesanded hõlmavad riiklike pensionide, toetuste ja hüvitiste määramist ja maksmist, elatisabi määramist ja maksmist, riigile üle läinud elatisnõuete sissenõudmist, puude raskusastme ja puudest tulenevate lisakulude ning püsiva töövõimetuse tuvastamist, rehabilitatsiooniteenuse ja erihoolekandeteenuste osutamise tagamist ja rahastamist ning ohvriabi- ja lepitusteenuse osutamist.

Sotsiaalkindlustusamet määrab ja maksab sealjuures riiklike peretoetuste seaduse alusel eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust, lapsendamistoetust ning asendushoolduselt lahkuvatele noortele ühekordset elluastumistoetust.

Vastavalt 28.04.2013 jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse muudatustele korraldab Sotsiaalkindlustusamet ka perekonnas hooldamise ja asenduskoduteenuse osutamist alaealistele saatjata välismaalastele, inimkaubanduse ohvritele ja seksuaalselt väärkoheldud alaealistele.

Tervise Arengu Instituut

www.tai.ee

Tervise Arengu Instituudi põhitegevus hõlmab tervise- ja sotsiaalvaldkonna teadus-, arendus- ja rakendustegevusi.

Tervise Arengu Instituudi koolituskeskus korraldab ja viib läbi sotsiaalhoolekande alaseid koolitusi, sh hooldus- ja lapsendaja perede ettevalmistuseks mõeldud PRIDE koolitust ning asenduskodu kasvatusala töötajate koolitusi sotsiaaltöö ja pedagoogika valdkonnas.

Justiitsministeerium

www.just.ee

Justiitsministeeriumi valitsemisalasse kuulub riigi õigus- ja kriminaalpoliitika kavandamine ja elluviimine, õigusloome koordineerimine, õigusaktide terviktekstide koostamine, rahvusvaheliste õigusabitaotluste menetlemine, esimese ja teise astme kohtute, prokuratuuri, vanglate, kohtulike registrite ning kohtuekspertiisi, notariaadi, tsiviiltäite, vandetõlke, pankrotimenetluse, õigusabi ja andmekaitse küsimused ning kuriteoennetuse koordineerimine ja vastavate õigusaktide eelnõude ettevalmistamine.

http://www.sm.ee/

http://www.ensib.ee/

http://www.tai.ee/

http://www.just.ee/


Justiitsministeeriumi koordineerimisel töötati välja 2010. aastast kehtiv uus perekonnaseadus, mis reguleerib muuhulgas vanemlike õiguste peatamist, piiramist või äravõtmist, eestkoste määramist ning lapsendamist.

Samuti kuulub Justiitsministeeriumi valitsemisalasse kohtute tegevus, kes langetavad vanemlike õiguste peatamise, piiramise või äravõtmise, (alaealistele) eestkoste määramise ning lapsendamisega seotud otsuseid ning teostavad eestkostjate üle järelevalvet.

Justiitsministeeriumi koordineerimisel välja töötatud “Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014” üheks eesmärgiks on laste vastu toime pandud vägivalla juhtumite vähendamine ja ennetamine. Antud eesmärgi saavutamiseks ette nähtud meetmed hõlmavad muuhulgas vägivalla vähendamist lasteasutustes, sh laste hoolekandeasutustes (asenduskodudes).

Lasteombudsman/ õiguskantsler/

www.oiguskantsler.ee

http://lasteombudsman.ee

Lasteombudsmani institutsioon loodi Eestis 2011.aasta märtsis ning selle ülesandeid laste õiguste kaitsel ja edendamisel täidab Eestis õiguskantsler. Lasteombudsmani ülesanneteks on lahendada lapse õigusi puudutavaid avaldusi suhetes riigivõimuga; kontrollida lapsi puudutavate õigusaktide vastavust seadusele ja põhiseadusele; viia läbi kontrollkäike asutustesse, mis osutavad lastele avalikke teenuseid; tutvustada lapse õigusi; juhtida erapooletult tähelepanu lastekaitse probleemidele; korraldada lapse õigustega seotud uuringuid; aidata lastel ja noortel tõstatada neile olulistel teemadel diskussioone ühiskonnas.

2012. aastal oli lasteombudsmani üheks peamiseks tegevusvaldkonnaks asenduskodudes elavate laste olukorra analüüsimine. 2013. aastal avaldas lasteombudsman asenduskodudes läbiviidud kontrollkäikude põhjal analüüsi, mis annab ülevaate sellest, kuidas on tagatud Eesti asenduskodudes kasvavate laste õigused.

2011-2012. aastal viis lasteombudsman läbi laste õiguste alaste hoiakute ja laste olukorra monitooringu ning toimetulekuraskustes olevates peredes kasvavate laste olukorra uuringu.

2011. aastal valmis lasteombudsmanil koostöös Andmekaitse Inspektsiooni ning eriala asjatundjatega juhend abivajavast lapsest teatamiseks.

Riigikontroll

www.riigikontroll.ee

Riigikontrolli tegevuse eesmärgiks on hinnata avaliku sektori vahendite kasutamise seaduslikkust ja tulemuslikkust.

Riigikontroll on koostanud ja avaldanud järgmised lastekaitsetööd ning asendushoolduse korraldust ja läbiviimist puudutavad auditid: “Laste hoolekande korraldus valdades ja linnades” (2013) ning “Riigi tegevus laste hoolekande korraldamisel” (2009). Neist viimane puudutas otseselt riigi tegevust asenduskoduteenuse korraldamisel ja rahastamisel.

Maavalitsused

Eestis on kokku 15 maakonda/ maavalitsust

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on maavalitsuste ülesandeks 1) asenduskoduteenuse ning riigi rahastatava raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenuse rahastamise korraldamine; 2) (siseriikliku) lapsendamise korraldamine ning vastava registri pidamine; 3) järelevalve teostamine maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud sihtotstarbeliste rahaliste vahendite kasutamise üle; 4) ülemaakonna eestkosteasutuste töö korraldamine.

Seoses riiklike asenduskodude reorganiseerimisega on maavalitsuste ülesandeks olnud endiste asutuste tegevuse lõpetamine ning uute asenduskodude planeerimine ning maakondlike vajaduste väljaselgitamine.

Kohalikud omavalitsused

1. detsembri 2013. aasta seisuga on Eestis kokku 215 kohalikku omavalitsust, sh 30 linna ja 185 valda

Vastavalt sotsiaalhoolekandeseadusele on kohalike omavalitsuste põhiülesandeks sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine.

Kohalike omavalitsuste seadusest tulenevad ülesanded laste hoolekande korraldamisel hõlmavad: 1) lapse, tema eestkostja ja lapsi kasvatavate isikute toetamist ja nõustamist koostöös perekonnaliikmete ja teiste isikutega ning asjaomaste asutustega; 2) lapsi arendavate ja kaitsvate sihtprogrammide ja projektide väljatöötamist ja elluviimist; 3) vajadusel lapsele või last kasvatavale isikule tugiisiku või –perekonna määramist; 4) eestkostjateks sobivate isikute väljaselgitamist ning nende tegevuse üle järelevalve teostamist ning kohtu teavitamist nendepoolsest kohustuste rikkumisest ja eestkostetava olukorrast; 5) lapsendamise korraldamise

http://www.oiguskantsler.ee/

http://lasteombudsman.ee/

http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/IMCE/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_-_juhend.pdf

http://www.riigikontroll.ee/


aitamist; 6) lapse perekonnas hooldamise korraldamist, sh perekonnas hooldajaks sobivate isikute sobivuse hindamist ja nende tegevuse üle järelevalve teostamist.

Samuti peaks kohalikud omavalitsused osutama vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda ning lapse paigutamisel hooldamisele väljapoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda hoolitsema tema sidemete säilimise eest endise kodukohaga, looma tingimused sinna tagasitulekuks ja aitama kaasa tema elluastumisele.

Asenduskoduteenuse osutajad ning asenduskodude tegevusega seotud ühendused

Asenduskoduteenuse osutajad

2012. aasta lõpu seisuga oli Eestis kokku 35 asenduskoduteenuse osutajat, kellest kellest 4 olid maavalitsuste (riigi) ja 12 kohalike omavalitsuste hallatavad, 14 tegutsesid MTÜ-dena, 4 sihtasutuse ja üks aktsiaseltsina.

Enamus asenduskoduteenuse osutajatest on koondunud Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendusse.

Asenduskoduteenuse osutajad erinevad nii oma teenuse pakkumise mahtudelt kui ka teenusekasutajate sihtrühma poolest (nt raske ja sügava puudega lastele asenduskoduteenust pakkuvad asenduskodud). Osa asenduskoduteenuse pakkujatest osutab asenduskoduteenust mitmes erinevas kohas asuvas teenuse osutamise üksuses. Kui Eesti kõige suuremas, Tallinna Lastekodus on tegevusloajärgselt võimalik pakkuda asenduskoduteenust maksimaalselt 233 lapsele üheksas erinevas teenuse osutamise üksuses, siis väiksemad asenduskoduteenuse osutajad pakuvad teenust vaid 4 lapsele.

MTÜ Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus http://www.elnhy.eu/Pohikiri

Vastavalt põhikirjale on ühenduse eesmärgiks aidata kaasa Eesti lastekaitsepoliitika väljaarendamisele, vastava seadusandluse väljatöötamisele ning ellurakendamisele; parandada laste ja noorte hoolekandeasutuste sisulist tööd, aidata kaasa nende materiaalse tasakaalu saavutamisele ning finantsmajandusliku tegevuse korrastamisele; väärtustada kultuuri, haridust, kõlblust, halastust, abivalmidust, hellust jt. üldinimlikke eluideaale; läbi heategevuse suurendada laste ja noorte sotsiaalset turvalisust; arendada koostööd laste ja noortega tegelevate asutuste, organisatsioonide, ühenduste ja liitudega nii kodu- kui välismaal; kaitsta ja esindada laste ja noorte hoolekandeasutuste kasvandike ja personali huve ja õigusi.

Seatud eesmärkide elluviimiseks on ühenduse tegevusvaldkondadeks laste ja noorte hoolekande asutuste tugevaks organisatsiooniks ühendamine ja koondamine; laste ja noorte hoolekandeasutuste põhitegevuse, olukorra ja võimaluste kohta informatsiooni kogumine, analüüsimine, teadvustamine; heategevuslike fondide moodustamine; valdkonnapõhiste koolituste, töökogemuste vahetamiseks õppereiside ja praktiseerimise korraldamine nii kodu- kui välismaal; laste ja noorte hoolekandeasutustele organisatsioonilise ja praktilise abi osutamine ja vahendamine; ettepanekute tegemine laste ja noorte hoolekandeasutuste töötajate töö- ja palgatingimuste parandamiseks.

Ühendusel on regulaarsed kohtumised kord kuus erinevates asenduskodudes, kus tutvutakse üksteise teenuse osutamise heade praktikatega, käsitletakse tekkinud probleeme, tehakse ettepanekuid ning kutsutakse rääkima omaalaspetsialiste, sh kaasatakse sotsiaalministeeriumi esindaja.

Ühendus on muuhulgas loonud asenduskodu laste preemiafondi, millest saavad preemiat taotleda ühendusse kuuluvate asenduskodude noored, kes õpivad gümnaasiumis, kutseõppeasutuses või ülikoolis.

Tallinna Lastekodu

http://www.tallinnalastekodu.ee/

Tallinna Lastekodu on Tallinna Linnavalitsuse allasutus, mis on tegutsenud 2001. aastast ning on Eesti suurim asenduskoduteenuse osutaja. Asutuse struktuuri kuulub 13 erinevat üksust. Neist kuues pakutakse asendushooldust vanemliku hooleta jäänud lastele. Kahes üksuses, laste turvakodus ja väikelaste turvakodus, pakutakse ajutiselt ööpäevast abi ja tuge lastele. Ühes üksuses, ema ja lapse turvakodus, osutatakse ajutist ööpäevaringset abi ohtu sattunud emadele lastega. Noortekodus pakutakse asenduskoduteenust täiskasvanuks saanud asenduskodu noortele. Lasnamäe keskuses pakutakse lapsehoidu puuetega lastele. Maarjamäe lasteküla on ehitatud peremajadena ning töötab perevanemate süsteemiga.

http://www.elnhy.eu/Pohikiri

http://www.tallinnalastekodu.ee/


Asenduskoduteenuse raames on käivitatud spetsialiseeritud teenus käitumishäiretega lastele, kus ühes peremajas tehakse Norrast ülevõetud metoodika alusel tööd Tallinna Lastekodus asenduskoduteenusel viibivate käitumishäiretega lastega.

SOS Lasteküla Eesti Ühing http://www.sos-lastekyla.ee

Lisaks asenduskoduteenuse pakkumisele viib SOS Lasteküla Eesti Ühing ellu mitmeid programme ja projekte, mille eesmärgiks on ennetada laste perest eraldamist ja/ või toetada asendushooldusele paigutatud laste arenguvõimalusi.

Ida-Virumaa peretugevdusprogramm on suunatud peredele, kes on erinevatel põhjustel laste kasvatamisega hätta sattunud. Vastavalt Narva Linna Sotsiaalabiametiga sõlmitud koostöölepingule osutab SOS Lasteküla Eesti Ühing Ida-Virumaa riskiperedele erinevaid teenuseid. Programm alustas tööd 2008. aastal. 2012 aastal osales programmis 209 last 77 perest.

Haridusprogramm on loodud toetamaks koolide hariduslike erivajadustega õpilaste haridusteed. Projekti käigus arendatakse välja kooli toetav süsteem, mis pakub regulaarset hariduslikku, psühholoogilist, sotsiaalset ja tervislikku tuge vastavalt algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi hariduslike erivajadustega õpilaste ning nende vanemate ja õpetajate vajadustele. Lisaks toimuvad koolitused õpetajatele, lapsevanematele ja õpilastele, soetatakse õppevahendeid, õppe- ja ilukirjandust, viiakse läbi individuaalõpet ja õpiabi rühmatunde. Programmi raames on sõlmitud koostöölepped Keila ja Põltsamaa koolidega, kus õpivad SOS Lasteküla lapsed. Samas ei ole haridusprogramm mõeldud vaid lastekülas kasvavatele lastele, vaid abi saavad kõik koolis õppivad ja ühel või teisel moel täiendavat tuge vajavad lapsed.

Laste õiguste ja huvikaitse suunalises töös viib SOS lasteküla läbi olukorra analüüse asendushooldusel olevate laste olukorra hindamiseks, teeb ettepanekuid seaduste muudatusteks ning rakendab lapse õiguste kaitse põhimõtteid SOS lastekülades.

Oma tegevuste rahastamiseks on SOS Lasteküla viinud läbi mitmeid, sh sihtotstarbelisi annetuskampaaniaid – nt lastele koolitarvete ostmiseks.

Eesti Asenduskodu Töötajate Liit (EATL) http://www.eatl.ee

Vastavalt põhikirjale on EATL eesmärkideks asendushooldusel olevate ja sealt ellu astuvate laste ja noorte ühiskonda integreerumisele ja neile võrdsete võimaluste tagamisele kaasa aitamine; asenduskodu töötajate (kasvatajate, jm personali) ja nende toetajate ühendamine aktiivseks osalemiseks asenduskodu laste ja noorte probleemide välja selgitamiseks ja lahendamiseks; asenduskodu laste ja noorte huvide kaitsmine riiklikes ja kohalikes võimu- ja valitsemisorganites; kaasabi asenduskodu laste, noorte ja töötajate kontaktide loomisel ja arendamisel nii riigisiseselt kui ka teiste riikide samalaadsete organisatsioonidega; asenduskodu töötajaile kursuste organiseerimine teoreetiliste ja praktiliste teadmiste omandamiseks; asendushooldusega kokkupuutuvatele inimestele erinevate koolituste ja seminaride korraldamine; asendushooldusel elavatele ja asendushoolduselt lahkunud ning vähemate võimalustega lastele ja noortele erinevate sotsiaalteenuste ja –toetuste pakkumine; stipendiumite ja toetuste jagamine.

Alates 2010. aastast on EATL koordineerimisel ning Sotsiaalministeeriumi ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel osutatud tugiisikuteenust asendushoolduselt lahkuvatele noortele, eesmärgiga toetada nende iseseisvat toimetulekut ja tööle saamist.

Riigi ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit (ROTAL)

http://www.hot.ee/rotal4/

ROTAL ühendab riigi- ja omavalitsusasutuste ametnikke ja töötajaid eesmärgiga parandada nende töö- ja palgatingimusi ning sotsiaalset olukorda. ROTAL on sotsiaalpartneriks Vabariigi Valitsusele, ministeeriumidele, ametkondadele, Eesti Linnade Liidule, Eesti Omavalitsusliitude ühendusele.

ROTAL esindab (riigi ja kohalike omavalitsuste) asenduskodude töötajaid palga- ning töö- ja puhkeaja tingimuste läbirääkimistel riigiga, sh asenduskodu töötajate palga alammäärade kokkuleppimisel.

http://www.sos-lastekyla.ee/

http://www.eatl.ee/


Lastekaitse, laste ja perede heaolu ning vanemliku hoolitsuseta laste ja asendushoolduse valdkonnaga seotud organisatsioonid ja mittetulundusühendused

Kolmanda sektori roll laste asendushoolduse maastikul on alates Eesti taasiseseisvumisest oluliselt muutunud. Kui laste ja perede heaks tegutsevad organisatsioonid tegelesid oma algusaastatel pigem heategevusega (riide- ja toiduabi, üritustel osalemise toetamine), siis tänaseks on organisatsioonid spetsialiseerunud oma valitud valdkonna arendamisele. Palju selgitustööd on tehtud organisatsioonide endi poolt, et vanemliku hoolitsuseta lapsed vajavad ühiskonna tuge mitte ainult pühade ajal vaid aastaringselt.

Lisaks võib laste asendushoolduse valdkonnas märgata koostöövõrgustike ning üksikisikuid või organisatsioone koondavate ühenduste teket, mille headeks näideteks on MTÜ Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühenduse, Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu ning Laste Huvikaitse Koja loomine.

Võrgustikena toimivad kaks organisatsiooni perekonnas hooldamise valdkonnas, milleks on Kasuperede Liit, kes koondab mitmeid piirkondlikke kasuperede ühendusi, ning MTÜ Igale lapsele pere.

Heateo Sihtasutus on omakorda organisatsioon, kes on aidanud valdkonda tuua ärisektori kogemust ja arendada sotsiaalsektori organisatsioone strateegilisemalt mõtlema ning oma tegevust planeerima. Heateo SA portfelli kuuluvad nii SOS Lasteküla Eesti Ühing kui MTÜ Oma Pere ning Perekeskus “Sina ja mina”.

Samuti on paljud organisatsioonid leidnud endale koostööpartnereid teistest riikidest, et Eestisse vahendada parimaid praktikaid, viia ellu koostööprojekte või käia sammu muu maailma arengutega, kuuludes Eurochild ja International Foster Care Association liikmete hulka.

Spetsialiseerumise ja valdkonna arendamise heaks näiteks on MTÜ Oma Pere, kes tegeleb kitsamalt lapsendamise arendamisega ning on lisaks oma ühingu liikmete toetamisele heaks partneriks ka riigile, pakkudes koostööd nii ürituste korraldamises kui ka teavitustöös, valdkondlike juhismaterjalide väljatöötamises kui ka uute tugiteenuste arendamises. MTÜst Oma Pere kasvas välja omakorda MTÜ Igale lapsele pere, kes soovib lisaks Kasuperede Liidule aidata arendada perekonnas hooldamise teenust.

Ka SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevus ei hõlma üksnes asenduskoduteenuse pakkumist, vaid laiemalt vanemliku hoolitsuseta laste huvikaitset. Kui SOS Eesti Lastekülades elab kokku üle 150 lapse, siis oma erinevate programmide (nt peretugevdusprogramm, haridusprogramm jm) kaudu aitab SOS Lasteküla Eesti Ühing enam kui 700 last. Koos teiste asendushoolduse pakkujatega tegeleb SOS Lasteküla Eesti Ühing peresarnase hoolduse edendamisega ning osaleb valdkonna seadusloomes, poliitikate ja praktikate kujundamises ning teenuste arendamises (vt tabelis eespool asenduskoduteenuse osutajate all).

Samuti on Eestis päris mitmeid vanemaharidusega tegelevaid organisatsioone, sealhulgas ühendusi ja organisatsioone, kes toetavad raskustes peresid erinevate teenustega.

Asendushooldusel (asenduskodudes) kasvanud noorte eestvedamisel on Eestis loodud küll üksikuid organisatsioone ja algatusi, mille tegevuse eesmärgiks on pakkuda tuge asendushooldusel kasvavatele noortele ning seista nende huvide eest, ent mis ei ole veel väga pikaajaliselt ja/ või järjepidevalt tegutsenud.

Samas ei ole tänase seisuga Eestis organisatsioone, kes seisaks hea selle eest, et toetada järjepidevat tööd bioloogiliste vanematega ning võimaldada perest eraldatud laste naasmist oma perekonna juurde. Mujal riikides on selles valdkonnas loodud organisatsioone, kus tegutsevad multidistsiplinaarsed meeskonnad (tervishoiu-, sotsiaal- ning õigussüsteemi spetsialistid) ning samuti kasutatakse (professionaalsete) perekonnas hooldajate abi bioloogiliste vanemate vanemlike oskuste tõstmiseks.

Lastekaitse Liit http://www.lastekaitseliit.ee

Lastekaitse Liidu Noortekogu http://www.lastekaitseliit.ee/noortekogu/

Kohalikud lastekaitse ühingud ja seltsid

Lastekaitse Liidu tegevuse eesmärkideks vastavalt põhikirjale on lapse õiguste kaitsmine lähtudes lapse seaduslikest huvidest, lastekaitsealase tegevuse arendamine ning osalemine noorsoo- ja perepoliitika väljatöötamises ja rakendamises. Nende eesmärkide saavutamiseks töötab Lastekaitse Liit välja ja viib ellu lastekaitsealaseid projekte ning programme, kogub materiaalset abi ja suunab seda abivajajatele; tellib lastekaitsealaseid uurimistöid; korraldab lastekaitsealast teavitust ja koolitust; korraldab temaatilisi üritusi; teeb ettepanekuid lastekaitsealaste õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks ja täiendamiseks; kirjastab lastekaitsealaseid trükiseid ja avaldab teavet oma tegevusest; maksab stipendiume jne.

Lastekaitse Liidu liikmeskonda kuulub 33 juriidilist isikut (lastekaitse ühingut, seltsi või klubi), kelle põhikirjalise tegevuse eesmärk ja tegevuse põhisuunad on sarnased ja kooskõlas Lastekaitse Liidu eesmärgi, tegevuse põhisuundadega ning kes soovivad arendada lastekaitsealast tegevust.

Lastekaitse Liidul on ka oma koolituskeskus ning Liit annab välja ajakirja “Märka last”.

Lastekaitse Liidu juures tegutseb Lastekaitse Liidu Noortekogu, mille eesmärgiks on toetada noorte osalust ja kaasata neid küsimustesse, mis otseselt nende elu puudutavad.

http://www.lastekaitseliit.ee/

http://www.lastekaitseliit.ee/noortekogu/

http://www.lastekaitseliit.ee/noortekogu/


Eesti Kasuperede Liit http://www.kasuperedeliit.ee

Eesti Kasuperede Liidu eesmärgiks on kasuperenduse toetamine ja hoogustamine, ning vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele perekonnas kasvamiseks võimaluste leidmine.

Kasuperede Liidu põhitegevus on iga-aastase kasuperede suvekooli läbiviimine ja ühendusse kuuluvate liikmesorganisatsioonide toetamine.

Samuti annab Kasuperede Liit välja veebipõhist ajalehte, et teavitada ühenduse tegevusest ning kasuperede olukorrast.

Liit on asutanud ka fondi, mille abil toetatakse kasuperede lapsi, kes suunduvad omandama kõrgharidust.

Eesti Kasuperede Liidu liikmeteks on piirkondlikud kasuperede organisatsioonid ja ühendused (MTÜ Harjumaa Kasupered, Läänemaa Kasuperede MTÜ, MTÜ Kagu-Eesti Kasupered, MTÜ Kohtla-Järve ja Kohtla Kasuperede Koda, MTÜ Pärnumaa Kasuperede Ühing, MTÜ Siimupoiss, MTÜ Saaremaa Kasupered, MTÜ Valgamaa Kasuperede Ühing, MTÜ Viljandimaa Kasupered, SA Hiiumaa Lastefond, MTÜ Toomapere).

MTÜ Oma Pere http://www.omapere.ee

MTÜ Oma Pere tegevuse eesmärgiks on vanemliku hoolitsuseta laste abistamine lapsendamise toetamise kaudu rahuldamaks lapse vajadust pere ja turvalise elukeskkonna järele, sh lapsendaja perede huvide esindamine ühiskonnas, posiitivse avaliku arvamuse kujundamine lapsendamise suhtes ning (lapsendaja) peredele erinevate tugiteenuste osutamine. Lisaks lapsendaja peredele hõlmavad ühenduse tegevused samas ka hooldus- ja eestkosteperesid.

Ühenduse olulisemate tegevustena võib välja tuua:

Lapsendamise käsiraamatu jm juhendmaterjalide koostamine;

Pereuuringu läbiviimine lapsendada soovijatele;

PRIDE koolituste läbiviimine peredele;

Lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste kontseptsiooni väljatöötamine;

Erinevate tugi- ja nõustamisteenuste osutamine lapsendaja- hooldus- ja eestkosteperedele, sh telefoninõustamine, grupinõustamine, internetinõustamine mentorlus;

Mitmesuguste teavitusseminaride ja kampaaniate läbiviimine.

MTÜ Laste ja Perede Nõuandekeskus www.perenou.ee

Ühendus korraldab mitmesuguseid koolitusi, osutab teenuseid ja annab välja infomaterjale kohalikele omavalitsustele ja maavalitsustele, haridusasutustele ning lastega peredele.

2013. aastal viib ühendus ellu lastega peresid jõustavate teenuste projekti, mille eesmärgiks on lastega perede heaolu ja kogukondade sotsiaalse sidususe toetamine üheksas Harjumaa omavalitsuses. Projekti raames lastega peredele erinevaid sotsiaalteenuseid (perelepitus, pereteraapia, võlanõustamine, psühholoog lasteaias, visuaalkunstiteraapia, tugiisik, lastepsühhiaater, koolitus lapsevanematele) ning omavalitsuse ametnike tööd toetavaid teenuseid (tugiisikute töönõustamine, jurist, supervisioon).

2013-2014 varase märkamise teenused riskiperedele Projekti raames käivitatakse 4 Harjumaa omavalitsuses kaks varase märkamise ja ennetuse valdkonna teenust.

MTÜ Igale Lapsele Pere http://www.kasupered.ee

Ühenduse tegevuse eesmärgiks on luua positiivset ja püsivat muutust vanemliku hooleta laste ja noorte hooldussüsteemis, tagamaks vanemliku hooleta jäänud lapsele ja noorele turvalist ja püsivat perekonnas hooldamist.

Oma eesmärgi saavutamiseks ühendus koondab hooldusperesid ja –vanemaid, samuti neid, kellel on potentsiaalne huvi lapse perekonnas hooldamise vastu ning inimesi, kes soovivad oma panusega toetada valdkonna arengut; seisab vanemliku hooleta jäänud laste ja hooldusperede huvide kaitse eest; tegutseb algatajana, mõjutajana ja teavitajana vanemliku hooleta jäänud laste ja hooldusperedega seonduvates küsimustes; töötab välja vajalikud teenused lapsele kvaliteetse perekeskse asendushoolduse pakkumiseks; teeb ettepanekuid laste asendushoolduse alaste õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks ja täiendamiseks jne.

2012. aasta kevadel viis ühendus läbi hooldusperede küsitluse, et analüüsida hooldusperede üldist olukorda.

http://www.kasuperedeliit.ee/

http://web.zone.ee/kasupere/

http://web.zone.ee/kasupere/

http://www.viljandimaakasupered.ee/

http://www.hlf.ee/


http://www.perenou.ee/

http://www.kasupered.ee/


Perekeskus Sina ja Mina www.sinamina.ee

Perekeskuse eesmärk on teadvustada tervete peresuhete olulisust ning propageerida tõhusaid kasvatuspraktikaid. Keskuse otsene roll on aidata kaasa peresuhete paremaks muutumisele läbi sotsiaalsete oskuste õpetamise eelkõige vanematele, aga ka õpetajatele.

Keskus korraldab ja viib läbi Gordoni perekooli ning koolitab Gordoni perekooli koolitajaid, samuti muid vanemaharidust toetavaid seminare ja koolitusi.

Samuti annab keskus välja info- ja koolitusmaterjale peredele ning pakub e-nõustamist, paarisuhte koolitusi ning lühiloenguid lapsekasvatamise, paari- ja peresuhete, lapse arengu ja õppimise teemadel koolide ja lasteaedade töötajatele ja äriorganisatsioonidele.

Lisaks on keskus osalenud erinevate teavituskampaaniate läbiviimisel, mille eesmärgiks on olnud laste füüsilise karistamise vähendamine ja vältimine ning vanemahariduse ja lastakasvatamise toetamine.

2013. aastal viib keskus Sotsiaalministeeriumi/ Hasartmängumaksu Nõukogu rahastamisel ellu projekti “Süsteemne vanemahariduse pakkumine ja teenuste arendamine positiivse vanemluse toetamiseks Eestis”, mille tegevused aitavad kaasa positiivset vanemlust väärtustavate hoiakute levikule ning kvaliteetsete peresid toetavate teenuste kättesaadavusele ühiskonnas.

Tallinna Laste Tugikeskus www.lastetugi.ee

Tugikeskuse põhieesmärgiks on psühhosotsiaalse abi andmine lastele, noortele ja nende vanematele ning riskirühmadesse kuuluvate lastega töötavate spetsialistide koolitamine ja nõustamine ja võrgustikutöö toetamine.

2013- 2014. aastal korraldab tugikeskus ennetusprojekti „Grupitööd laste ja noorte riskikäitumise vähendamiseks ning lapsevanemate toetamine” raames eesti- ja venekeelseid grupitöid kõrge riskiga Tallinna ja Harjumaa noortele, sh käitumisprobleemidega noored, väheste sotsiaalsete oskustega noored, toimetulekuraskustega peredest pärit noored.

Samuti viib keskus ellu perevägivalla vähendamise projekti, mille raames kaardistatakse olemasolev seadusandlus ja kogutakse statistikat peresiseste vägivallajuhtumite kohta, millele tuginevalt omakorda koolitatakse psühhosotsiaalse töö tegijaid ning prokuröre ja kohtunikke, kes puutuvad oma töös kokku perevägivalla juhtumitega.

Tartu Laste Tugikeskus http://www.tugikeskus.org.ee/kodu/

Tugikeskuse missiooniks on ennetada lastevastast ja perevägivalda Eestis ning aidata erinevate probleemidega (sh väärkoheldud) lapsi ja nende lähedasi. Tugikeskuse põhitegevused hõlmavad:

Laste ja nende pereliikmete psühholoogiline, sotsiaalne, meditsiiniline nõustamine, psühhoteraapia, kriisiabi

Lastega tegelevate spetsialistide koolitamine. Spetsialistide koostöövõrgustiku väljaarendamine Tartus ja vastava mudeli laiendamine üle Eesti

Avaliku arvamuse kujundamine perevägivalla ja laste väärkohtlemise suhtes

Tugikeskuse osutab ka järgmisi teenuseid:

Akuutne kriisiabi

Psühhosotsiaalne ja meditsiiniline nõustamine, psühhoteraapia (individuaalne, grupi- ja pere-, geštalt-, muusika- ja mängu-, kognitiiv-käitumuslik, lahenduskeskne lühiteraapia).

Grupitöö lastega ja riskigrupi vanematega

Tugiisiku teenus

Rehabilitatsiooniteenus alaealiste komisjoni otsusel suunatutele

SA Dharma Heategevusfond

www.dharma.ee

Heategevusfondi tegevuse eesmärgiks on toetada majanduslikesse raskustesse sattunud lastega peresid, lasterikkaid peresid ja vanemliku hoolitsuseta lapsi.

Fondi juurde on loodud tugiisikukeskus, mille eesmärgiks on tugiisikute tegevuse igakülgne toetamine, sh tugiisikute võrgustikutöö arendamine ja korraldamine, nõustamine ja täiendkoolituste pakkumine.

Samuti on fond viinud läbi erinevaid koolitusi, heategevusprojekte, annetus- ja teavituskampaaniaid jne.

http://www.sinamina.ee/

http://www.lastetugi.ee/

http://www.tugikeskus.org.ee/kodu/

http://www.tugikeskus.org.ee/kodu/

http://www.dharma.ee/


Unicef Eesti Fond http://www.unicef.ee

UNICEF Eesti Fond korraldab ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni põhimõtete kinnistumist ja jälgib selle täitmist Eesti Vabariigis, et laste sotsiaalhoolekande, tervise, hariduse ja arengu võimalused oleksid tagatud kõigile lastele. Fondi erilise tähelepanu all on vanemliku hoolitsuseta ja erivajadustega lapsed ning majanduslikult vähekindlustatud perede lapsed.

MTÜ Laste Huvikaitse Koda

http://huvikaitse.ee/

MTÜ Laste Huvikaitse Koda on huvikaitsevõrgustik, mis ühendab Eesti laste ja perede temaatikaga tegelevaid mittetulundusorganisatsioone (mittetulundusühendused, sihtasutused, fondid, teadusasutused jt), kes soovivad aktiivselt osaleda laste ja perede huvikaitses ja panustada riikliku laste- ja perepoliitika kujundamisse. Lapse Huvikaitse Koja liikmed on MTÜ Igale Lapsele Pere, SA Väärtustades Elu, Pelgulinna Lastekaitse Keskus, SA Tuletorn Fond, eksperdid Merle Amlejustsenko ja Julia Kovalenko. Samuti on Lapse Huvikaitse Koja toetajaliikmed Viljandi Lastekaitse Klubi, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus ja MTÜ Kooskasvamine. Lapse Huvikaitse Koja missioon on ühenduste proaktiivne osalemine laste- ja perepoliitika kujundamises ja pideva järelevalve teostamine laste- ja perepoliitika elluviimise üle.

SEB Heategevusfond

www.heategevusfond.ee

SEB Heategevusfond on loodud 2005. aastal vanemliku hoolitsuseta laste toetamiseks. Fond kogub annetusi ja teostab aasta ringi mitmesuguseid projekte turva- ja asenduskodudes elavate laste toetuseks, koordineerib kasuperede nõustamist ja annab välja stipendiume.

Koostöös MTÜ-ga Oma Pere on fond alates 2011. aastast toetanud vanemliku hoolitsuseta jäänud laste abistamist hooldus-, eestkoste- ja lapsendaja peredele erinevate nõustamis- ja tugiteenuste osutamise kaudu.

Fond annab välja erinevaid stipendiume asendushooldusel viibivatele lastele.

Fondi loodud õppestipendiumile võivad kandideerida kõik 16–26-aastased turvakodudes, laste varjupaikades, asenduskodudes ja hooldusperedes elavad lapsed ning noored, kel on soov jätkata oma haridusteed kutseõppeasutuses või kõrgkoolis.

Fondi spordistipendiumi kaudu toetatakse laste ja noorte hobitegevust ning edendatakse nende tervisekäitumist. Stipendiumile võivad kandideerida kõik 14–16-aastased turva- või asenduskodudes elavad noored, kellel on huvi liikumise ja spordi vastu (tegelemine kergejõustiku, ujumise, pallimängu vms hobiga).

Noore ema stipendiumiprogrammi eesmärk on võimaldada noortele emadele teistega võrdsemad tingimused edasiõppimiseks, enesetäiendamiseks ja oma annete realiseerimiseks. Noore ema stipendiumile võivad kandideerida kõik noored, kes on saanud emaks enne 19. eluaastat ja kes on stipendiumi taotlemise ajal alla 26-aastased ning kes soovivad alustada või jätkata oma haridusteed, õppides täiskoormusega põhikoolis, gümnaasiumis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis.

Eesti Lastefond

www.elf.ee

Eesti Lastefond annab välja õppestipendiume kõrgkoolis õppivate asenduskodulastele.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond

www.lastefond.ee

TÜ Kliinikumi Lastefondi poolt läbi viidud projektide ja kampaaniate üheks sihtrühmaks on olnud ka asendushooldusel viibivad lapsed ning asendushoolduse korralduse ja osutamisega seotud spetsialistid.

2012. aastal viis Lastefond ellu projekti “Vaimne tervis – väärtus meie kõigi jaoks”, mille raames korraldati teabepäevi eesmärgiga tõsta Lõuna-Eesti eri- ja tavakoolide töötajate (pedagoogid, sotsiaaltöötajad, sotsiaalpedagoogid), asenduskodude kasvatajate ja kooliõdede teadlikkust erivajadustega lastest ning meetoditest, kuidas neid lapsi aidata.

Samuti Lastefondi algatusel välja arendatud ning alates 2012. aastast osutatud kogemusnõustamise teenust enneaegse, erivajadusega või rasket haigust põdeva lapse vanematele ja pereliikmetele, eesmärgiga aidata kaasa enneaegse lapse sünnist, sündinud lapse raskest haigusest, puudest või lapse hilisemas eas tekkinud raskest haigusest põhjustatud perekondlike kriiside lahendamisele, parandada seeläbi nende perede toimetulekut ja elukvaliteeti ning soodustada laste kasvuks ja arenguks vajaliku perekeskkonna kujunemist. Tegemist on sotsiaalteenusega, mis keskendub peamiselt erinevate sotsiaalsete ja vaimse tervise probleemide ennetusele.

2013. aastal on Lastefond keskendunud raske ja sügava puudega laste ja nende perede aitamisele.

http://www.unicef.ee/

http://huvikaitse.ee/

http://www.heategevusfond.ee/

http://www.elf.ee/

http://www.lastefond.ee/


SA Väärtustades Elu

http://rasedus.ee/tegevus/raseduskriisikeskus/

https://www.facebook.com/pages/SA-Väärtustades-Elu/108955532466982?hc_location=timeline

SA Väärtustades Elu tegevuse eesmärk on anda teadmisi toimetulekuks raseduskriisiga, konfliktidega paarisuhetes, perevägivalla ja leinaga ning toetada lapsevanemaks olemist ja perekonna väärtustamist.

Sihtasutuse tegevused hõlmavad raseduskriisi nõustamisteenuse osutamist, sotsiaalse ja psühholoogilis tugivõrgustiku pakkumist ningenesearenduslike- ja tugigruppide korradust ning PREP-paarisuhtekoolituste läbiviimist (PREP - Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm).

2008. aastal loodi sihtasutuse juurde Raseduskriisikeskus.

Caritas Eesti

www.caritas.ee

Caritas Eesti tegevused on suunatud peamiselt laste, noorte ja perede toetuseks. Samuti on organisatsioon tegelenud eesti ja vene laste ning noorte integratsiooni toetamisega.

Caritase asutatud Lastekodulaste fond on suunatud laste/ asenduskodulaste silmaringi arendamisele ja sisuka vaba aja võimaluste pakkumisele, toetades huviringides ja klassiekskursioonidel osalemist, samuti osalemist kuni üheaastastel koolitustel. Fondi poole võib pöörduda ka Haigekassa poolt mitte- või osaliselt kompenseeritavate tervisega seotud probleemidega (hambaravi, ortopeedilised jm abivahendid). Fond ei kata tervisega seotud kulutusi fondi eelarvest, kuid üritab kaasata täiendavaid toetajaid, kes aitaksid leida probleemile lahenduse.

Samuti on organisatsioon loonud Tallinnasse ja Pärnusse oma perekeskused, mille juures viiakse muuhulgas ellu alaealiste ja noorte emade toetusprojekte. Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel osutab Caritas 2012-2015. aastal tugiisikuteenust ja lapsehoidu 16-24 aastaste noorte vanemate toimetuleku toetamiseks ja töötuse ennetamiseks. Sel ajal kui lapsevanem otsib tugiisiku toetusel tööd, saab tema sõime- või lasteaiakohata laps tasuta lapsehoiuteenust Caritase Tallinna ja Pärnu perekeskustes.

Heateo SA

http://www.heategu.ee/

Organisatsioon toetab võimalikult tõhusalt suure ühiskondliku mõjuga organisatsioone ja sotsiaalseid ettevõtteid, kaasates peamiselt ärisektori koostööpartnerite kompetentsi ning aitab mõnel juhul leida ka rahastajaid. Portfelli kuuluvad MTÜ Oma Pere, SOS Lasteküla Eesti Ühing, Perekeskus Sina ja Mina.

Asenduskodude Laste Liit (ALL)

http://lasteliit.eu/liidust/

ALL on asenduskodude vabatahtlike poolt moodustatud üle-eestiline mittetulundusühing, mille tegevuse üldeesmärgiks vastavalt põhikirjale on kaasa aidata asenduskodu laste ja noorte integreerumisele ühiskonda ning neile võrdsete võimaluste tagamisele osavõtuks täisväärtuslikust elust. Oma ülesandena näeb Liit muuhulgas asenduskodude vabatahtlike ühendamist ning aktiivset osalemist asenduskodu laste ja noorte probleemide välja selgitamisel ja lahendamisel; asenduskodude laste ja noorte huvide kaitsmist riiklikes ja kohalikes võimu- ja valitsemisorganites; asenduskodude lastele ja noortele kursuste organiseerimist teoreetiliste ja praktiliste teadmiste omandamiseks; asendushooldusega seonduvatest teemadest huvitatud inimestele erinevate koolituste ja seminaride korraldamist; asendushooldusel elavatele ja asendushoolduselt lahkunud ning vähemate võimalustega lastele ja noortele erinevate sotsiaalteenuste ja –toetuste pakkumist.

Eesti Orvuna Kasvanute Liit (EOKL)

http://www.noortekodu.ee/eokl/

Eesti Orvuna Kasvanute Liidu tegevuse eesmärgiks on aidata ja koondada esimese Eesti Vabariigi, ENSV ja praeguse Eesti Vabariigi laste-/ asenduskodudes, kasuperedes ja mujal vanemliku hoolitsuseta kasvanuid. EOKL-il ligi 872 liiget, kes kuuluvad 5 piirkondlikku ühendusse ja 6 piirkondlikku osakonda, kes soovivad aidata riigi hoolduselt iseseisvasse ellu astuvaid noori, pakkudes noortele tuge probleemide lahendamisel ja ületamisel.







http://www.caritas.ee/

http://www.heategu.ee/




2.2 Asendushooldusel olevate laste arv: hiljutised suundumused37

Statistilisi andmeid vanemliku hoolitsuseta jäänud ja perekonnast eraldatud ning seetõttu asendushooldusele paigutatud, sh lapsendatud laste kohta kogub ja koondab Eestis kohalikelt omavalitsustelt, maavalitsustelt ning asenduskoduteenuse osutajatelt Sotsiaalministeerium.

Võrreldes 2000. aastate keskpaigaga on asendushooldusele paigutatud laste arv tervikuna Eestis vähenenud. Selle üheks põhjuseks võib pidada laste koguarvu vähenemist rahvastikus

38, ent ühtlasi ka oma perest eraldatud laste arvu

püsivat vähenemist. Kui näiteks 2005. aastal eraldati aasta jooksul oma perest 979 last, siis 2012. aastal 410 last.

Kui jätta kõrvale uude perre, sh välisriiki toimunud lapsendamised, siis on asendushooldusele (perekonda hooldamisele, eestkostja perekonda, asenduskoduteenusele) paigutatud laste koguarv vähenenud 2012. aastaks võrreldes 2005. aastaga 3 864 lapselt 2 618 lapseni ehk ligi kolmandiku võrra (32%).

Sealjuures pole erinevatele asendushooldusele vormidele paigutatud laste arv vähenenud aga ühesuguses tempos. Võrreldes teiste asendushoolduse vormidega on 2000. aastate keskpaigast enim vähenenud just perekonnas hooldamisel olevate laste arv – 2012. aasta lõpuks võrreldes 2005. aasta lõpu seisuga 725 lapselt 254 lapseni, s.o protsentuaalselt 65% ehk ligi 3 korda. Asenduskoduteenusel olevate laste arv on samal perioodil vähenenud 1567 lapselt 1048 lapseni, s.o protsentuaalselt 33% ehk 1,5 korda. Kõige vähemal määral on vähenenud eestkostja peres elavate laste arv – 1572 lapselt 1316 lapseni, s.o protsentuaalselt 16% ehk 1,2 korda.

Kui võrrelda erinevatele asendushoolduse vormidele paigutatud laste osakaalu kõigist asendushooldusele paigatud lastest (v.a. lapsendatud lapsed), siis on muutused toimunud eeskätt perekonnas hooldamisel olevate laste osakaalu osas. Kui 2005. aastal oli kõigist asendushooldusele paigutatud lastest (v.a. lapsendatud lapsed) perekonnas hooldamisel ligi viiendik (19%) lastest, siis 2012. aastal kümnendik. Samas eestkostja juures elavate laste osakaal on sama perioodil kasvanud 41%-lt 2005.aastal 50%-ni 2012. aastal. Asenduskoduteenusele paigutatud laste osakaal on samas püsinud suhteliselt muutumatuna 40% juures. Seega võib üldistatavalt öelda, et perepõhisele asendushooldusele ja institutsionaalsele asendushooldusele paigutatud laste suhe ei ole 2012. aastaks võrreldes 2005. aastaga oluliselt muutunud ning jätkuvalt on 60% asendushooldusele paigutatud lastest perepõhisel hooldusel (s.o. perekonnas hooldamisel või eestkostja perekonnas) ning 40% institutsionaalsel hooldusel. Samas tuleb küll arvestada, et asenduskoduteenuse kui institutsionaalse teenuse korralduses ja selle osutamise tingimustes on vahepealsetel aastatel toimunud mitmesuguseid muutusi (vt eespool punkt 1.6), mille tagajärjel on teenus varasemaga võrreldes muutunud peresarnasemaks.

Asendushoolduse vorm 1990 1995 2000 2005 2010 2012

Perekonnas hooldamine ... ... ... 725 353 254

Eestkoste perekonnas ... ... ... 1 572 1 348 1 316

Asenduskoduteenus ... 1 470 1 715 1 567 1 151 1 048

Lapsendamine, sh ... ... 87 65 76 71

... Eestis uude perekonda ... ... 60 49 48 45

... välisriiki ... ... 27 16 28 13

Kommentaarid:

Kõik andmed on esitatud vastava aasta lõpu seisuga, v.a. lapsendamiste puhul, kus on näidatud aasta jooksul lapsendatud lapsed kokku.

Asenduskoduteenuse puhul on esitatud üksnes riiklikul asenduskoduteenusel viibivad lapsed, st andmed ei kajasta vanema avalduse alusel (ajutiselt) asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega lapsi. Asenduskodu ja asenduskoduteenuse mõiste seadustati 2007. aastal, varasemalt kasutati laste hoolekandeasutuse ja ööpäevaringse laste hoolekandeteenuse üldmõistet või lastekodu mõistet.

Lapsendamiste puhul ei ole andmetes kajastatud peresiseseid lapsendamisi (Eestis).


37

Vt selles osas näiteks ka Sinisaar, Hede, Mari Sepp, Kristi Paron, Andra Reinomägi (2013). “Lapse toetamise võimalused” Lapse heaolu. Eesti Statistika, Tallinn. http://www.stat.ee/65395 ning Asendushoolduse kontseptsiooni alusanalüüs. Sotsiaalministeerium 2013. http://lapsedjapered.sm.ee/avaleht.html

38 Statistikaameti andmetel oli 2005.aastal alla 18-aastaste laste arv rahvastikus 269 528, mis 2012. aastaks oli vähenenud 237 519 lapseni, s.o ca

32 000 lapse võrra ehk 12%.




2.3 Asendushooldusel viibivate laste arv vanuse ja soo järgi, 2012. aasta lõpu seisuga39

Erinevatele asendushoolduse vormidele paigutatud, sh lapsendatud laste kohta ei ole võimalik soo ja vanuse lõikes kõikseid statistilisi andmeid esitada.

Üldistavalt võib öelda, et asendushooldusele paigutatud, sh lapsendatud laste osas väga suuri soolisi erinevusi ei eksisteeri, välja arvatud asenduskoduteeenuse puhul, kus on oluliselt rohkem poisse kui tüdrukuid. Perepõhistel asendushoolduse vormidel (perekonnas hooldamine, eestkostja perekonda paigutamine, lapsendamine) olevate laste seas on seevastu mõnevõrra rohkem tüdrukuid.

Vanuseliselt moodustasid alla 3-aastased lapsed kõigist 2012. aasta lõpu seisuga perekonnas hooldamisel olevatest lastest 5,5% ning asenduskoduteenusel olevatest lastest ja noortest 4,6%.

0-2 3-6 7-14 15-17 18-24 Kokku

M N M N M N M N M N M N

Perekonnas hooldamine 5 9 25 24 71 57 23 40 ... ... 124 130 254

Eestkoste perekonnas ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... 643 673 1 316

Asenduskoduteenus 32 16 60 53 260 190 151 95 108 83 611 437 1048

Lapsendamine, sh ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... 32 39 71

Eestis uude perekonda ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... 26 32 58

välisriiki 0 2 4 3 2 2 0 0 0 0 6 7 13

Kommentaarid:

Kõik andmed on esitatud 2012. aasta lõpu seisuga, v.a. lapsendamine, kus on näidatud aasta jooksul lapsendatud lapsed kokku.

Perekonnas hooldamisel olevate laste puhul on 15-17-aastaste vanusrühma erandjuhul arvestatud ka kuni 19-aastased lapsed, kes õpivad.

Perekonnas eestkostel olevate ning siseriiklikult lapsendatud laste puhul pole (soopõhist) vanusjaotust võimalik olemasoleva statistika põhjal välja tuua.


2.4 Kui suur oli asendushooldusel kokku viibivate laste osakaal kõigist lastest 2010. aastal?

1,16 % Laste koguarv rahvastikus (2010)

246 470 Jaga 100 2464.7=1%

Asendushooldusel olevate laste koguarv (2010)

2 852 Jaga 2464.7

=1,16%

100,000’ lapse kohta

Kommentaarid:

Asendushooldusel olevate laste hulka on loetud asenduskoduteenusel, perekonnas hooldamisel ja eestkostja peres 2010. aasta lõpu seisuga olevate laste arv. Arvestamata on jäetud 2010. aastal jooksul lapsendatud laste arv.

Asenduskoduteenuse puhul on arvesse võetud üksnes teenusel olevate alla 18-aastaste laste arv ning arvestamata on jäetud asenduskoduteenusel olevate 18-aastaste ja vanemate laste arv (2010.aastal kokku 238 last).

Asenduskoduteenuse puhul on arvestatud üksnes vanemliku hoolitsuseta lapsi, st arvestamata on jäetud vanema avalduse alusel (ajutiselt) asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega lapsed.

0-17-aastaste laste üldarvu puhul on lähtutud 2010. aasta vastava vanusrühma keskmisest laste arvust.

Andmeallikas: Sotsiaalministeerium, Statistikaamet

2.5 Kas teatud grupid on asendushooldusel viibivate laste seas üle-esindatud?

Asendushooldusele paigutatud laste kohta kogutava statistika põhjal võib öelda, et Eestis on puuetega laste osakaal asendushooldusel, sealjuures eeskätt asenduskoduteenusel olevate laste seas oluliselt kõrgem kui ühiskonnas vastava vanusrühma laste seas tervikuna.

1. jaanuari 2013. aasta seisuga oli puuetega lapsi, st lapsi, kellel on ametlikult tuvastatud puue40

0-24-aastaste laste ja noorte seas kokku 13 370 ehk 3,8% vastava vanusrühma lastest ja noortest.

39

Vt selles osas ka Asendushoolduse kontseptsiooni alusanalüüs. Sotsiaalministeerium 2013. http://lapsedjapered.sm.ee/avaleht.html



2012. aasta lõpu seisuga perekonnas hooldamisel olevast 254 lapsest oli (ametlikult tuvastatud) puudega samas 34 ehk 13,4%, nendest omakorda neljandik oli keskmise puudega ning ülejäänud raske puudega. Sealjuures on puudega laste osakaal perekonnas hooldamisel olevate laste seas püsivalt kasvanud. Näiteks võrdluseks 2005. aastal oli perekonnas hooldamisel olevatest lastest puudega (erivajadusega) 2,5%.

Asenduskoduteenusel 2012. aasta lõpu seisuga viibinud 1 048 lapsest (sh kuni 24-aastased lapsed ja noored) oli puudega aga 437 ehk tervelt 42%. Nendest omakorda 29% oli sügava puudega, 57% raske puudega ning 14% keskmise puudega. Valdav osa asenduskoduteenusel viibivatest puuetega lastest on vaimupuude/ psüühikahäirega või liitpuudega, mille hulka kuulub sageli ka vaimupuue/ psüühikahäire. Ka asenduskoduteenusele paigutatud laste seas on puuetega laste osakaal püsivalt kasvanud. Näiteks võrdluseks 2005. aastal moodustasid puudega lapsed 30% riiklikul teenusel viibivatest lastest ja noortest.

Põhjuseks, miks puuetega laste osakaal asendushooldusel viibivate laste on kasvanud, võib oletatavalt pidada pigem sagedasemat puude ametlikku tuvastamist kui puudelisuse esinemise kasvu.

Samas võib tegelikkuses puuetega laste hulk asendushooldusel olevate laste seas olla veelgi suurem, eeldades et osa laste puhul pole erinevatel põhjustel puuet ametlikult tuvastatud, sh selle tuvastamist ametlikult taotletud.

Lisaks on asenduskoduteenusel ka raske ja sügava puudega lapsi, kes on sinna (ajutiselt) paigutatud vanema avalduse alusel sobiva hooldusteenuse puudumise tõttu. Vanema avalduse alusel asenduskoduteenusele (ajutiselt) paigutatud raske ja sügava puudega laste arv on vähenenud seoses seadusandluse muudatusega ning lapse õiguste tunnustamisega, et puue ei saa olla aluseks lapse institutsionaalsele hooldusele paigutamiseks. Kui 2006. aasta lõpu seisuga viibis vanema avalduse alusel asenduskoduteenusel 116 raske ja sügava puudega last, siis 2012. aasta lõpu seisuga 48 last.

2.6 Kas on usaldusväärseid andmeid asendushooldusel viibivate puuetega laste kohta?

Asendushooldusel viibivate ja lapsendatud laste kohta teenuseosutajatelt, kohalikelt omavalitsustelt ja maavalitsustelt Sotsiaalministeeriumi poolt iga-aastaselt kogutavas ametkondlikus statistikas kogutakse andmeid ka laste puudelisuse kohta, st kui paljudel lastel on ametlikult tuvastatud puue. Asenduskoduteenusele paigutatud laste puhul kogutakse sealjuures andmeid nii puude liigi kui ka raskusastme kohta, perekonnas hooldamisel olevate laste puhul puude raskusastme kohta ning perekonda eestkostele paigutatud ja lapsendatud laste puhul üksnes puude olemasolu kohta.

Samas peab arvestama, et tegelikult võib puudega – või laiemalt erivajadustega – laste arv olla asendushooldusel viibivate laste seas veelgi suurem, kui statistikas kajastub, kuna osa laste puhul ei pruugi erinevatel põhjustel olla puuet ametlikult tuvastatud, sh selle tuvastamist taotletud.

Vt ka punkt 2.5.

2.7 Kas on usaldusväärseid andmeid asendushooldusel viibivate vähemusgruppidesse kuuluvate laste kohta?

Asendushooldusel viibivate ega lapsendatud laste kohta kogutavas ametkondlikus statistikas ei koguta andmeid laste vähemusgruppidesse kuulumise kohta, sh laste etnilise või rahvusliku päritolu ega emakeele kohta. Seega pole võimalik hinnata, kui palju on asendushooldusel viibivate laste seas vähemusgruppidesse kuuluvaid lapsi ning kuivõrd ja mis põhjustel nad on asendushooldusel viibivate laste seas üle-esindatud.

2.8. Kas on rakendatud mingeid meetmeid tuvastamaks ja kõrvaldamaks üle-esindatuse algpõhjuseid?

Põhjuseid, miks asendushooldusel olevate laste seas on oluliselt enam puuetega lapsi kui ühiskonnas vastavas vanuses laste seas tervikuna, pole otseselt uuritud. Üheks võimalikuks põhjuseks võib pidada ajaloolisi tegureid ning riigi sotsiaalpoliitika arengut, kus nõukogudeaegses ja post-sovetliklikus ühiskonnas olid puuetega lapsed ja puuetega lastega pered tugevalt stigmatiseeritud ning riigi üldine poliitika soosis puudega, eriti raske- ja sügava puudega lastest loobumist ning nende hoolekandeasutustesse paigutamist – seda muuhulgas ka põhjusel, et puudusid puudega lastele ja nende vanematele mõeldud toetusmeetmed ja alternatiivsed hooldusvõimalused. Seetõttu on Eestis asenduskoduteenusel ka neid raske ja sügava puudega lapsi, kes on sinna sobiva hooldusvõimaluse puudumise tõttu paigutatud vanema avalduse alusel.

40

Puude tuvastamise ekspertiisi teostab Eestis Sotsiaalkindlustusamet, kaasates selleks ekspertarste. Lapsel (kuni 16-aastasel lapsel) tuvastatakse puude raskusaste lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest järgmiselt: sügav, kui inimene vajab ööpäevaringselt pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet; raske, kui inimene vajab igal ööpäeval kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet; keskmine, kui inimene vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Tööealisel inimesel (16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel inimesel) tuvastatakse puude raskusaste lähtuvalt igapäevasest tegutsemis- ja ühiskonnaelus osalemise piirangutest järgmiselt: sügav, kui inimese igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud; - raske, kui inimese igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud; - keskmine, kui inimese igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi.


Samas peab ka arvestama, et perekonnast eraldamise ja laste asendushooldusele paigutamise põhjused – nt vanemate alkoholi ja/ või narkosõltuvus, lapse hooletusse jätmine, sh alatoitumus, väärkohtlemine, terviseprobleemide hiline märkamine/ märkamata jätmine ning õigeaegse meditsiinilise abi/ ravi puudumine jms – kätkevad iseenesest juba suuremat puudelisuse kujunemise riski.

Puuetega laste üle-esindatust asendushooldusel viibivate laste seas pole lastekaitse ega asendushooldust puudutavates poliitika dokumentides probleemina seni otseselt tõstatud, v.a. vanema avalduse alusel asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega laste osas, kellele on püütud luua alternatiivseid, perede vajadustele vastavaid hooldusvõimalusi.

Nii on alates 2007. aastast raske ja sügava puudega laste vanematel õigus taotleda riiklikult rahastatavat lapsehoiuteenust, mille kättesaadavuse ja osutamise/ kasutamisega on praktikas aga esinenud mitmesuguseid probleeme – nt on puudunud sobiva ettevalmistusega lapsehoidjad/ teenusepakkujad, riiklikult rahastatava teenuse maht on olnud liiga väike võrreldes vanemate vajadustega, kes vajavad sageli ööpäevaringset hooldusteenust jne. Lisaks riiklikult rahastatavale lapsehoiuteenusele on Sotsiaalministeerium kavandanud Euroopa Sotsiaalfondi järgmise 2014-2020 rahastamisperioodi vahendite toel pakkuda puudega laste vanematele ka mitmesuguseid muid hooldusteenuseid ja –meetmeid (vt ka punkt 1.6).

Samuti on kasvanud puuetega lastega vanemate nõustamine, seda paljuski kolmanda sektori ja mittetulundusühenduste toel, ning lisandunud on puuetega lastega peresid ühendavaid organisatsioone, kellel on oluline roll vanemate teadlikkuse tõstmisel ning puudega lapse kasvatamisega seotud oskusteadmiste vahendamisel.

Puuetega lastele ja nende peredele on mitmesugust abi – nt vajaliku ravi/ ravimite, tugiteenuste, abivahendite rahastamise ja soetamise jms näol – osutatud ka heategevusfondide toel.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond on välja arendanud ja alates 2012. aastast pakkunud kogemusnõustamise teenust enneaegse, erivajadusega või rasket haigust põdeva lapse vanematele ja pereliikmetele, eesmärgiga aidata kaasa enneaegse lapse sünnist, sündinud lapse raskest haigusest, puudest või lapse hilisemas eas tekkinud raskest haigusest põhjustatud perekondlike kriiside lahendamisele, parandada seeläbi nende perede toimetulekut ja elukvaliteeti ning soodustada laste kasvuks ja arenguks vajaliku perekeskkonna kujunemist.

2013. aastal on Lastefond keskendunud raske ja sügava puudega laste ja nende perede aitamisele, kogudes rahalist toetust laste ja perede vajadustele vastava hooldusteenuse osutamiseks.

2.9 Missugune on laste asendushooldusel viibimise keskmine kestus alates esmasest paigutamisest?

Selle kohta, missugune on asendushooldusel viibimise kogukestus alates lapse esmasest asendushooldusele paigutamisest, Eestis andmed kahjuks puuduvad. Sotsiaalministeeriumi poolt iga-aastaselt kogutav ametkondlik statistika võimaldab üksnes välja tuua, missugune on asenduskodus viibimise keskmine kestus vanusrühmade alusel vastaval aastal (nt kui kaua alla 3-aastased lapsed keskmiselt vastaval aastal on asenduskoduteenusel viibinud). Samuti puuduvad kõiksed andmed asendushoolduse vormide vahel liikumiste kohta. Iga-aastaselt kogutav statistika näitab üksnes seda, kust lapsed ühele või teisele asendushoolduse vormile vastaval aastal saabusid (nt kui palju lapsi paigutati vastaval aastal asenduskoduteenusele turvakodust, perekonnas hooldamiselt vms) ning kuhu nad ühelt või teiselt asendushoolduse vormilt vastaval aastal lahkusid (nt kui palju lapsi lahkus asenduskodust vastaval aastal perekonda hooldamisele).

Kui lähtuda sellest, kui suur osa vastaval aastal perekonnas hooldamisel, eestkostel või asendushooldusel olevatest lastest bioloogilisse perekonda naaseb, siis võib üldistavalt öelda, et suurem osa asendushooldusele paigutatud lastest jääb sinna kuni täisealiseks saamiseni või iseseisvasse ellu astumiseni.

2.10. Missugused nendest asendushoolduse võimalustest eksisteerisid 20 aastat tagasi (s.o. 1993. aastal)?

Kõige olulisemad muutused viimase 20 aasta jooksul on toimunud asenduskoduteenuse korralduses, kus muutunud on nii asenduskodude

41 liigitus, teenuse üldine korraldus ja regulatsioon, teenuse sisuline kvaliteet ning füüsilised

teenuse osutamise tingimused. 1990. aastate alguses eksisteerisid eraldi nn üldlastekodud, väikelastekodud ning erilastekodud (puuetega lastele). 1990. aastate keskel hakkas senine jäik liigitus muutuma, tekkisid pigem segatüüpi lastekodud ning kadus laste vanuse alusel lastekodudesse paigutamine ja ümberpaigutamine. Samuti hakkasid 1990.aastate keskpaigast tekkima esimesed nn peresarnased lastekodud ning noortekodud. 2007. aastast hakkas rakendus uus asenduskoduteenuse regulatsioon ning võeti ametlikult kasutusele “asenduskodu” mõiste.

Esimesed Eestist välisriiki lapsendamised toimusid teadaolevalt 1993.aastal.

41

Tavakeeles kasutatavaks mõisteks on ajalooliselt kujunenud “lastekodu”, seaduses varasemalt reguleeritud kui ööpäevaringne laste hoolekandeteenus.


Jah Ei

Perekonnas hooldamine x ☐

Eestkoste perekonnas x ☐

Asenduskoduteenus (enne 2007. aastat seaduses reguleeritud kui ööpäevaringne laste hoolekandeteenus)

x ☐

Lapsendamine, sh x ☐

... siseriiklik (uude perre) x ☐

... rahvusvaheline, st välisriiki x ☐

Erivajadustega lastele mõeldud avalikud institutsioonid/ hoolekandeasutused: x ☐

Erivajadustega lastele mõeldud era-institutsioonid/ hoolekandeasutused: ☐ x

Kommentaarid:


2.11 Kuidas on viimase kümne aasta jooksul (s.o. 2003-2013) asendushoolduse erinevate vormide pakkumise suutlikkus arenenud?

Seda, kuidas viimase 10 aasta jooksul on muutunud asendushoolduse erinevate vormide pakkumise nn suutlikkus või võimekus, on keeruline üheselt hinnata. Asendushoolduse erinevatel vormidel viibivate, sh lapsendatud laste arvu langus on osaliselt seletatav demograafiliste muutustega ehk laste koguarvu püsiva vähenemisega rahvastikus. Siiski on perekonnas hooldamisel olevate laste arv langenud suuremal määral kui näiteks asenduskoduteenusel või eestkostel olevate laste arv.

Ehkki asenduskodud erinevad ka täna teenusel viibivate laste tausta poolest ning puuetega laste osakaal asenduskoduteenusel viibivate laste seas varieerub erinevates asenduskodudes olulisel määral, on 1990. aastate alguses eksisteerinud asenduskodude (lastekodude) selge eristus laste vanuse ning puudelisuse/ erivajaduse alusel (üldlastekodud, väikelastekodud ja erilastekodud puuetega lastega) alates 1990. aastate keskpaigast asendunud segatüüpi asenduskodudega. Seetõttu on tabelis märgitud, et erivajadustega lastele mõeldud institutsioonid enam sellisel kujul ei eksisteeri. (Vt ka punkt 2.10) Samas on oluline märkida, et puuetega laste osakaal asenduskoduteenusel viibivate laste seas pole tervikuna vähenenud, vaid pigem kasvanud. Selle põhjuseks ei saa aga pidada tingimata puudelisuse esinemise kasvu asenduskoduteenusele paigutatud laste seas, vaid pigem puude sagedasemat diagnoosimist ja puude raskusastme ametlikku määramist. (Vt ka punkt 2.5)

Suur kasv Kasv Stabiilne Langus Järsk langus

Kadunud

Jah Ei Jah Ei Jah Ei Jah Ei Jah Ei Jah Ei

Perekonnas hooldamine ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x x ☐ ☐ x

Eestkoste ☐ x ☐ x x ☐ ☐ x ☐ x ☐ x

Asenduskoduteenus ☐ x ☐ x ☐ x x ☐ ☐ x ☐ x

Lapsendamine, sh ☐ x ☐ x x ☐ ☐ x ☐ x ☐ ☐

... Eestis uude perekonda ☐ x ☐ x x ☐ ☐ x ☐ x ☐ x

... välisriiki ☐ x ☐ x x ☐ ☐ x ☐ x ☐ x

Erivajadustega lastele mõeldud avalikud institutsioonid/ hoolekandeasutused:

☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x x ☐

Erivajadustega lastele mõeldud era-institutsioonid/ hoolekandeasutused:

☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x x ☐

Kommentaarid: Erivajadustega laste institutsioone õiguslikus mõttes eraldi enam ei eksisteeri.



3. ENNETAVAD TEENUSED

Kas riiklik poliitika tagab süstemaatilise andmete kogumise perekonna haavatavuse põhjuslike tegurite kohta ning tagab, et vastavad andmed oleksid sisendiks perekondade toetamiseks mõeldud teenuste pakkumisele?

Abivajavate ja vanemliku hoolitsuseta, sh perest eraldatud ja asendushooldusele paigutatud laste kohta kogutav ametkondlik statistika ei kajasta paraku andmeid nende laste vanemate ja perede tausta ega ka konkreetsete üksikpõhjuste või tegurite kohta, miks laps on tulnud perest eraldada ja/ või asendushooldusele paigutada. Olemasolev statistika võimaldab välja tuua vaid perest eraldamise ja/ või asendushooldusele paigutamise üldise õigusliku aluse (sh orvuks jäämine, vanemate hooldusõiguse peatamine, piiramine või äravõtmine).

2009. aastal ühe vanemliku hoolitsuseta lapsi puudutava uurimuse raames kohalikelt omavalitsuselt kogutud info kohaselt

42 on peamisteks probleemideks ja riskifaktoriteks, mis tingivad lapse ilmajäämise vanemlikust hoolitsusest

või muudavad lapse olukorra peresiseselt haavatavaks, järgmised tegurid: alkoholi liigtarbimine, majanduslikud raskused/ vaesus, pikaajaline töötus, toimetuleku- ja sotsiaalsete oskuste puudumine, vanema(te) vaimne haigus/ puue, vanema(te) välismaal töötamine, madal haridustase, narkomaania, võimetus tulla toime puudega lapsega, huvi puudumine lapse heaolu vastu, noor(ed) ja ebapiisavate vanemlike oskustega vanem(ad), vanema(te) raske haigus või surm, vanema(te) vangistus ning hasartmängusõltuvus. Neist n-ö uueks põhjuseks võib pidada vanema(te) elukohast eemal töötamist, mille tõttu võivad lapsed järelevalveta ja hooletusse jääda. Selgitamaks vanema ajutise eemalviibimise (nt välismaal töötamise) tõttu vanemliku järelevalveta ja hoolitsuseta laste probleemi ulatust, on laste ja perede arengukava 2012-2020 raames kavandatud 2013-2014. aastal ka vastava uuringu läbiviimine.

Käesoleva projekti käigus SOS Lasteküla Eesti Ühingu poolt kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetööd tegevate spetsialistide seas läbi viidud küsitluse tulemustel on kõige sagedasemateks laste perest eraldamise ja asendushooldusele paigutamise põhjusteks vanema(te) alkoholisõltuvus, lapse põhivajaduste rahuldamata jätmine, lapse järelevalveta jätmine, lapse väärkohtlemine ning vanemlike oskuste vähesus või puudumine. Neid põhjuseid tõi enda tööalasele kogemusele tuginedes välja üle 40% küsitlusele vastanud kohaliku omavalitsuse spetsialistidest (vt Joonis 1).

Lisaks küsitluses välja pakutud võimalikele põhjustele nimetasid vastajad muude põhjustena veel lapse sügavat puuet ning asjaolu, et olukorras, kus vanemad ei ole lapsele autoriteedid ega soovi tema eest seaduslikult vastutada, lasevad vanemad endalt kohtu kaudu hooldusõiguse ära võtta. Ühtlasi rõhutasid spetsialistid, et enamasti on tegemist mitme põhjuse üheaegse koosesinemisega, millest üheks küll on sageli alkoholisõltuvus.

42

Vt Kaev, Merike, Kadri Soova (2009). Laste õigustel põhinev vanemliku hoolitsuseta laste või vanemliku hoolitsuseta jäämise ohus olevate laste olukorra analüüs.


Joonis 1. Missugused on Teie isikliku tööalase kogemuse põhjal laste perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise peamised põhjused?

% küsitlusele vastanud kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetööd tegevatest spetsialistidest (n=96)

Allikas: SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2013

Lisaks puuduvad Eestis regulaarsed ja üldistatavad statistilised andmed ka selle kohta, kas ja missuguseid meetmeid on eelnevalt kasutatud selleks, et lapse perest eraldamist vältida. Sotsiaalteenuste ja -toetuste kasutamise kohta kogutav ametkondlik statistika kajastab vaid seda, kui paljud isikud või leibkonnad on mingisuguseid sotsiaalteenuseid või -toetuseid saanud, ent antud andmetes pole võimalik eristada nende perede juhtumeid, kelle puhul on risk lapse perest eraldamiseks või kelle juurest laps(ed) on juba eraldatud.

Juhtumipõhiste andmete kogumist ning analüüsi võimaldaks sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) kasutuselevõtt kohalike omavalitsuste lastekaitsetöös ja laste hoolekandes. Seni kasutatakse vastavat registrit kohalike omavalitsuste tasandil vaid üksikute abimeetmete taotluste ja määramiste menetlemisel, v.a. Tallinnas, kus seda piloteeritakse ka perest eraldatud ja asenduskoduteenusele suunatud laste juhtumite menetlemiseks. “Laste ja


perede arengukava 2012-2020” rakendusplaan aastateks 2012-2015 sisaldab seetõttu ühe tegevusena ka sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri funktsionaalsuse täiendamist ning vastavate arendustööde teostamist.

43

Samuti on “Laste ja perede arengukava 2012-2020” üheks läbivaks strateegiliseks eesmärgiks teadmistepõhise laste- ja perepoliitika kujundamine, milleks on vaja süstemaatilisi seireid ja olukorra analüüse ning seniste andme- ja infokogumise viiside täiendamist.

Küsitluses, mille SOS Lasteküla Eesti Ühing käesoleva projekti raames läbi viis, paluti kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetööd tegevatel spetsialistidel välja tuua meetmeid, mida nad on oma töös laste perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise ennetamiseks kasutanud, ning mille järele nad oma tööalase kogemuse põhjal ennetustöös suurimat vajadust näevad.

Enim vajadust nägid kohaliku omavalitsuse spetsialistid alkoholisõltuvuse ravi, tugiisikuteenuse, psühholoogilise nõustamise ja võrgustikutöö järele, mida märkis üle 40% vastanutest (vt Joonis 2). Lisaks küsitluses loetletud võimalikele meetmetele toodi vajadusena välja vanemate koolitust ja vanemaharidust.

Antud tulemused on kooskõlas laste perest eraldamise ja asendushooldusele paigutamise peamiste põhjustega, milleks samale küsitlusele vastajaid pidasid kõige sagedamini vanema(te) alkoholisõltuvust (vt eespool).

Meetmetena, mida ennetustöös on reaalselt kasutatud, märgiti samas kõige sagedamini sotsiaalnõustamist ja psühholoogilist nõustamist, alkoholisõltuvusega seotud nõustamist, võrgustikutööd, tugiisikuteenust, kohaliku omavalitsuse rahalisi toetusi ja riiklikku toimetulekutoetust, toiduabi ja muud materiaalset abi. Neid meetmeid oli oma töös ennetuseks kasutanud üle poole küsitlusele vastanud kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöö spetsialistidest. Alkoholisõltuvuse ravi, mida vajadusena kõige enam välja toodi (64% ehk ca kaks kolmandikku vastajatest), oli oma töös kasutanud 36% ehk ca kolmandik vastajatest. Teraapiatena, mida oma töös on kasutatud ja/ või mille järele vajadust nähakse, nimetati peamiselt pereteraapiat.

Põhilisteks teguriteks, mis peredega tehtavat ennetustööd piiravad või takistavad, pidasid kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöö spetsialistid ajalise ressursi nappust või puudumist (71% vastajatest), abimeetmete vähesust või puudumist (60% vastajatest) ning meeskonna/ võrgustikutöö vähesust või puudumist (55% vastajatest) (vt Joonis 3).

43

Laste ja perede arengukava 2012-2020. Sotsiaalministeerium 2011. Arengukava rakendusplaan 2012-2015. http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/Peresobralik-riik/laste-ja-perede-arengukava-2012-2020



Joonis 2. Missuguseid konkreetseid meetmeid olete oma isiklikus tööalases kogemuses laste perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise ennetamiseks kasutanud ning missuguste ennetavate meetmete järele näete oma isikliku tööalase kogemuse põhjal suurimat vajadust?




Joonis 3. Missugused tegurid piiravad või takistavad Teie kogemusel peredega tehtavat ennetustööd selleks, et vältida lapse perekonnast eraldamist?



Kas riiklik poliitika pakub suuniseid vanemluse ning kvaliteetse vanemliku hoolitsuse kohta?

Varasematel aastatel on vanemahariduse ning pere- ja lähisuhete küsimused Eestis suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud ning puudunud on ka vastavad teenused ja programmid. Samas on lastekaitsetöötajate hinnangul üheks peamiseks lastekaitseprobleemiks kujunenud just puudulikud vanemlikud oskused laste kasvatamisel.

44

Seetõttu on vanemahariduse temaatika ning lastekasvatamise igakülgne toetamine seatud “Laste ja perede arengukavas 2012-2020” üheks strateegiliseks eesmärgiks. Selleks kavandatud meetmed ja tegevused hõlmavad nii vanemlust toetavate hoiakute kujundamist ja teadmiste suurendamist (sh erinevate koolitusprogrammide arendamist ja pakkumist lisaks vanematele ka erinevatele sihtgruppidele nagu spetsialistid, noorsootöötajad, õpetajad jt; teavituskampaaniate ja uuringute läbiviimist; infomaterjalide koostamist ja levitamist; nõustamist jm) kui ka vanemlust toetavate teenuste arendamist ja nende kättesaadavuse toetamist (sh koolitajate ja spetsialistide koolitamine vanemlike oskuste hindamiseks, paari- ja peresuhteid toetavate koolituste võimaldamine, perelepitusteenuse arendamine ja osutamine, raseduskriisi nõustamisteenuse pakkumise toetamine ja arendamine, samuti tõenduspõhise ja populatsioonipõhise vanemlusprogrammi rakendamine Eestis jm).

Tervikuna on positiivset vanemlust ja vanemaharidust toetavate tegevuste, sh koolituste ja teadlikkust tõstvate ürituste ja kampaaniate läbiviimine ning vastavate teenuste osutamine elluviimine ja rahastamine nii riigi kui ka välisabivahendite toel viimastel aastatel oluliselt kasvanud.

Kohaliku omavalitsuse tasandilt võib ühe positiivse näitena välja tuua Tallinna linnavalitsuse allasutusena tegutseva Tallinna Perekeskuse, kes pakub lastega peredele psühholoogilist nõustamist ja toetavaid sotsiaalteenuseid. Perekeskuses töötavad psühholoogid, sotsiaaltöötajad, peretöötajad, professionaalsed ja vabatahtlikud tugiisikud. Keskusesse võivad pöörduda Tallinna linnas elavad eesti- ja venekeelsed pered ning kõik keskuse teenused on peredele tasuta. Tallinna Perekeskus jaguneb asutuse põhitegevustest lähtuvalt neljaks teenistuseks: nõustamisteenistus (psühholoogiline, internetinõustamine), tugiisikuteenistus (vabatahtliku tugiisiku teenus,

44

Vt Laste ja perede arengukava 2012-2020. Sotsiaalministeerium 2011. http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/Peresobralik-riik/laste-ja-perede-arengukava-2012-2020




autismispektri häirega lapse tugiisiku teenus), päevakeskuse teenus kooliealistele lastele ning pereteenistus (perekeskne aitamistöö, lapse ja lahuselava vanema kohtumiste korraldamine, teismeliste rasedate ja emade tugigrupp).

Mitmesuguseid vanemaharidust toetavaid projekte, mille raames on muuhulgas pakutud vanematele nõustamist, on viimastel aastatel ellu viinud ka kolmanda sektori ühendused ja heategevusfondid (vt ülevaade ptk 2). Samuti on näiteks SOS Lasteküla Eesti Ühing käivitanud Ida-Virumaal peretugevdusprogrammi, mille raames pakutakse alates 2008. aastast erinevaid tugiteenuseid Ida-Virumaa riskiperedele.

Üldistavalt võib aga öelda, et vanemaharidust toetavate projektide, teenuste ja koolituste osutamine on seni toimunud suures osas projektipõhiselt ning eeskätt suuremates keskustes (linnades) või piirkondades (Harjumaa).

Terviklik, kõigis piirkondades ja kohalikul tasandil samaväärselt kättesaadav nõustamisteenuste süsteem Eestis puudub. Ka Laste ja perede arengukava raames Eestis kavandatav riiklikult koordineeritud vanemahariduse programm peaks 2015. aastaks olema rakendunud ja kättesaadav vaid kahes piirkonnas.

45

Kokkuvõttes on vanemhariduse ja positiivse vanemluse toetamise näol olnud tegemist aga suhteliselt kiiresti areneva valdkonnaga Eesti perepoliitikas ning lastekaitse- ja sotsiaaltöös.

Kas riiklik poliitika näeb ette asjakohased sekkumisviisid perede toetamiseks ja tugevdamiseks ennetamaks laste perekonnast eraldamist ning tagab, et neid sekkumisviise järjepidevalt rahastatakse, sihitatakse ja rakendatakse?

Konkreetseid sekkumismeetmeid perede toetamiseks ja tugevdamiseks ning laste perekonnast eraldamise ennetamiseks kehtiv seadusandlus ette ei näe. Seetõttu on seni peredega tehtav ennetustöö sõltunud eeskätt iga kohaliku omavalitsuse valikutest ja (rahastamis)võimalustest (vt eespool).

Samuti puuduvad Eestis regulaarsed ja ülevaatlikud statistilised andmed hindamaks, kas ja missuguseid sekkumismeetmeid on perede puhul, kus eksisteerib risk laste perest eraldamiseks, eelnevalt kohaldatud ning missuguste toetavate teenuste järele on antud perede puhul suurim vajadus.

Sotsiaalteenuste kasutajate kohta kogutava ametkondliku statistika põhjal saab küll näiteks välja tuua tugiisikuteenuse kasutajate arvu ning osaliselt ka teenuse kasutajate tausta. Samas ei võimalda see üheselt hinnata, kui paljudel juhtudel on tegemist selliste peredega, kelle puhul eksisteerib risk laste perest eraldamiseks. Siiski võib öelda, et põhiosa tugiisiku teenuse kasutajatest on statistika kogumise aluseks oleva liigituse järgi last kasvatavad isikud ning lapsed, kelle pere on raskustes.

Riigikontrolli 2013. aastal avaldatud auditi “Laste hoolekande korraldus valdades ja linnades” hinnangul ei anna lastekaitsetöö korraldus omavalitsustes kindlust, et abi jõuab lapseni õigel ajal, tema sotsiaalsete probleemide varases faasis, või veelgi enam, et probleeme suudetakse ära hoida. Auditi järelduste kohaselt ei kahtle ennetustöö olulisuses keegi, kuid praeguseni puuduvad ühtsed arusaamad ja põhimõtted, kuidas ennetustööd metoodiliselt korraldada, mistõttu iga omavalitsus korraldab ja teeb seda oma äranägemisel. Tihtipeale jõutakse tegeleda vaid nende peredega, kes on ise omavalitsuse poole abi saamiseks pöördunud. Kohalike omavalituste lastekaitse-/ sotsiaaltöötajatel jääb vähe aega perekondade regulaarseks jälgimiseks ja nõustamiseks, mis kahandab võimalusi probleemide varaseks märkamiseks ja tagajärgede leevendamiseks. Tööga ülekoormatuse tõttu ei ole lastekaitse- ja/ või sotsiaaltöötajatel võimalust ka minna probleemide lahendamisega süvitsi või jäädakse toimingutega hiljaks ning sekkutakse alles siis, kui probleem on arenenud kaugele. Samuti abistavad Eesti omavalitsused lastega peresid peamiselt mitmesuguste rahaliste toetuste kaudu, ehkki paljude probleemide ennetamine, leevendamine või lahendamine eeldaks mitmesuguste teenuste ja kombineeritud sekkumisviiside kasutamist.

46

Riigikontrolli hinnanguid toetavad ka SOS Lasteküla Eesti Ühingu poolt käesoleva projekti raames kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate seas läbi viidud küsitluse tulemused (vt eespool).

Eesti lastekaitsetöötajate seas läbi viidud intervjuude põhjal47

võib oletada, et senisest lastekaitsetöö praktikast tulenevalt, mis on keskendunud eeskätt tagajärgedega tegelemisele, mitte aga ennetusele, pooldavad ka lastekaitsetöötajad lapse võimalikult varast perekonnast eraldamist, vältimaks probleemide süvenemist ja lapse kahjustamist.

Mitmesuguseid meetmeid ja tegevusi perede toetamiseks, peresuhete tugevdamiseks ning perekonnast eraldatud laste arvu vähendamiseks on seetõttu ette nähtud “Laste ja perede arengukavas 2012-2020” ja selle rakendusplaanis aastateks 2012-2015. Nii on arengukavas laste õiguste tagamiseks ja toimiva lastekaitsesüsteemi loomiseks ühe meetmena kavandatud varase sekkumise süsteemi loomine, sh vastavate teenuste arendamine, varaseks sekkumiseks vajalike hindamisjuhiste väljatöötamine ning koolituste korraldamine ja pakkumine, samuti

45

Vt Laste ja perede arengukava 2012-2020. Sotsiaalministeerium 2011 ning arengukava rakendusplaan aastateks 2012-2015. http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/Peresobralik-riik/laste-ja-perede-arengukava-2012-2020

46 Riigikontroll (2013). Laste hoolekande korraldus valdades ja linnades. Riigikontrolli aruanne Riigikogule., Tallinn, 29. jaanuar 2013. Vt näiteks ka

Aedma, Aile (2012). “Lastega perede toetamise võimalused kohalikus omavalitsuses Harjumaa valdade näitel.” Sotsiaaltöö nr 5/ 2012.

47 Vt Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis.

http://pk.ee/pereteenistus-2/perekeskne-aitamist

http://pk.ee/pereteenistus-2/lapse-ja-lahuselava-vanema-kohtumiste-korraldamine

http://pk.ee/pereteenistus-2/teismeliste-rasedate-ja-emade-tugigrupp-

http://pk.ee/pereteenistus-2/teismeliste-rasedate-ja-emade-tugigrupp-



kogukonnapõhine laste riskikäitumise varase märkamise ja sekkumise süsteemi arendamine. Vanemluse toetamiseks on plaanis muuhulgas vanemlike oskuste hindamisvahendi ning lapse heaolu hindamisjuhise ja lapse juhtumiplaani väljatöötamine. Lisaks näeb arengukava ette piirkondlike laste ja perede nõuandekeskuste arendamise ja tegevuse käivitamise. Lastega perede toimetuleku toetamiseks välja pakutud tegevussuunad hõlmavad nii lastega peredele mõeldud toetuste süsteemi arendamist, lastega perede eluasemetingimuste parandamist kui ka perede majanduslikku toimetulekut soodustavate sotsiaalteenuste pakkumist ja arendamist.

Mitmed kavandatud tegevustest on tänaseks ka juba ellu viidud või on nende elluviimine alanud.

“Laste ja perede arengukava 2012-2020” esimese, 2012. aasta täitmise aruande48

kohaselt oli laste ja perede toetamise ning ennetustöö tegevuste tõhusamaks valdkondadeüleseks koordineerimiseks 2012. aastal oluliseks algatuseks kolme ministeeriumi – Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Justiitsministeerium – koostöös riskilaste ja –noorte programmi ettevalmistamine. Teise olulise tegevusena tuuakse esile Sotsiaalministeeriumis ettevalmistamisel olevat uut lastekaitse seadust, mis loob rakendusmehhanismi erinevate lapsi abistavate sektorite koordineerimiseks.

Positiivse vanemlusega seotud tegevusi toetati 2012.aastal 248 950 euroga. Sobiva vanemlusprogrammi leidmiseks viiakse 2013.aastal läbi eelanalüüs. Lapse õiguste edendamiseks ja varase sekkumise ja lastekaitsesüsteemi tõhustamise alasteks tegevusteks kulutati 2012.aastal 535 552 eurot, sh lasteabi nõuandetelefoni 116111 ja kadunud laste telefoni 116000 teenuse käigushoidmiseks ja arendamiseks, lastega töötavate spetsialistide pädevuse tõstmiseks, laste väärkohtlemise diagnostikasüsteemi kontseptsiooni koostamiseks

49, lastekaitseseaduse

koostamiseks ning piirkondlike laste ja perede nõuandekeskuste väljaarendamiseks.

Uue lastekaitse seaduse eelnõu kohaselt võtab riik kohustuse pakkuda kõikidele kohaliku tasandi lastekaitsetöötajatele täiendkoolitust ja supervisiooni. Samas eeldab eelnõu, et kohalikku lastekaitsetööd tegevad ametnikud on vastava baasharidusega ning omavad eelnevat töökogemust. Teine oluline muudatus on riikliku rakendusasutuse loomine olemasoleva riigiasutuse baasil, mis võimaldab riiklikke strateegiaid tõhusamalt rakendada ning ka regiooni vajadustele vastavaid spetsiifilisi sekkumisi arendada. Täiesti uue lahendusena seadustatakse regionaalsete riiklike rakendusüksuste juurde mobiilsed konsultatsiooni meeskonnad, kelle pädevusse kuulub nii kohaliku tasandi lastekaitse alase tegevuse toetamine üldiselt (näiteks kohalike arengukavade välja töötamise toetamine ja töötajate nõustamine) kui ka keerukamate multiprobleemsete või valdkondadeüleste juhtumite lahendamine.

Laste ja perede arengukava kogukulud rakendusplaani täitmisel olid 2012. aastal kokku 3 490 072 eurot.

Kas riiklik poliitika tagab perekonnale suunatud poliitikate olemasolu ja rakendamise perekeskkonna tugevdamiseks, diskrimineerimata sealjuures abielulisuse, sünni, vaesuse või etnilisuse alusel?

“Laste ja perede arengukavas 2012-2020” ja selle rakendusplaanis aastateks 2012-2015 perede toetamiseks kavandatud mitmesugused meetmed ei välista peresid näiteks mitteabielulisuse, etnilisuse, vaesuse vms alusel. Vastupidiselt – arengukava näeb ette erinevaid meetmeid, mis on sihitatud just haavatamatele peretüüpidele nagu näiteks üksikvanemaga pered, majanduslike toimetulekuraskustega pered, käitumisprobleemidega laste ja alaealiste õigusrikkujate vanemad, erivajadustega ja psüühikahäiretega laste vanemad, noored lapsevanemad, asendushooldusele paigutad laste vanemad jt.

50

Ka riiklikult tagatud peretoetused on ühtviisi kättesaadavad kõikidele peredele, sh sotsiaalselt haavatavamatele peredele. Sotsiaalselt haavatavamatele peredele on lisaks riiklikult tagatud täiendavad pere- ja sotsiaaltoetused (nt toimetulekutoetus, vajaduspõhine peretoetus, üksikvanema toetus jm. (Vt ka punkt 3.2.)

Kas riiklik poliitika tunnustab ja soodustab emade ja isade ühist vastutust ning tagab, et neile on samaväärsed hoiakud, oskused, suutlikkus ja vahendid pakkumaks lapsele hoolitsevat keskkonda?

Emade ja isade ühist vastutust ning võrdväärset rolli laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel rõhutab Eestis nii riiklik laste ja perepoliitika kui ka soolise võrdõiguslikkuse poliitika, samuti kehtiv perekonnaõigus.

Emade ja isade võrdväärse vanemluse toetamise vajadust tingib Eestis sealjuures suhteliselt suur ühe vanemaga perede hulk, kus lapsed kasvavad üldjuhul koos emaga. Samuti paistab Eesti silma mitmesuguste sooliste stereotüüpide püsivuse poolest, mis takistavad isade võrdväärset osalust pereelus ja laste kasvatamisel.

“Laste ja perede arengukava 2012-2020” näeb selles osas ette mitmesuguseid tegevusi nagu näiteks paari- ja peresuhteid toetavate koolituste võimaldamine ja nõustamisteenuste arendamine, perelepitusteenuse arendamine ja

48

Vt arengukava täitmise aruande kohta http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/Peresobralik-riik/laste-ja-perede-arengukava-2012-2020

49 Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem. Kontseptsioon. TK&Partnerid 2012.


50 Laste ja perede arengukava 2012-2020. Sotsiaalministeerium 2011. http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/Peresobralik-riik/laste-ja-perede-

arengukava-2012-2020






osutamine, isade pereelus ja emade tööelus suurema osaluse soodustamine ning nn hoolitseva isaduse propageerimine.

51

Samuti on Eestis näiteks vanematel võrdne õigus riiklikele vanema- ja lapsepuhkustele ning nendega seotud hüvitistele,

52 lisaks on isadele kehtestatud riiklik 10-päevane tasustatud vanemapuhkus lapse sünni eel või järel.

Euroopa Sotsiaalfondi programmi “Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2011-2013” raames viidi läbi ka uuring, selgitamaks Eesti lapsevanemate vanemapuhkuste, hüvitiste, õiguste ja tugiteenuste paindlikumaks muutmise võimalusi, eesmärgiga tagada naistele ja meestele paremad võimalused töö ja pereelu ühitamiseks.

Ka 2012. aastal valitsusele esitatud palgalõhe vähendamise tegevuskava käsitleb erinevaid meetmeid töö-, pere- ja eraelu ühitamise toetamiseks ning soolise võrdõiguslikkuse seaduse paremaks rakendamiseks Eestis. Palgalõhe teemaga tegelemisel on seatud eesmärgiks töötada välja ja rakendada töö-, pere- ja eraelu ühitamise meetmete kogum (sh kehtivad riiklikud meetmed, seadusandlikud meetmed jm). Eesmärk on suurendada tööandjate, lapsevanemate ja teiste asjasesse puutuvate osapoolte võimekust ja suutlikkust tagada töö-, pere- ja eraelu tasakaal ning propageerida töötaja- ja peresõbralikku ning soolist võrdõiguslikkust edendavat töökeskkonda. Selleks viiakse muuhulgas läbi mitte-eestlaste töö- ja pereelu ühitamise võimaluste analüüs, mille eesmärgiks on selgitatada, miks mitte-eestlased tajuvad oma töö- ja pereelu ühitamise võimalusi halvemana kui eesti rahvusest inimesed.

53

Kas riiklik poliitika tagab koordineeritud teenuste pakkumise ja asjakohaste teenuste valiku, kindlustamaks toimetulekuraskustega perede sobiva ja individuaalsetele vajadustele vastava abistamise?

Eesti senine laste ja perepoliitika on seni olnud suhteliselt toetustekeskne ning perede abistamiseks mõeldud sotsiaalteenuste arendamine ja pakkumine on vajadustga võrreldes olnud väga tagasihoidlik.

54 Samas on riiklik laste

ja perepoliitika tõstatanud väga selgelt teenuste arendamise vajaduse ning näinud selleks “Laste ja perede arengukavas 2012-2020” ette ka mitmesuguseid meetmeid.

Vt ka eelnevad ja järgnevad punktid käesolevas peatükis.

Kas riiklik poliitika näeb ette peredega töötavatele spetsialistidele kvalifikatsiooninõuded ja täiendkoolitusskeemid?

Sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate kvalifikatsiooni- ja täiendkoolitusnõuded on kehtivas seadusandluses vaid väga üldiselt reguleeritud, samuti on praktikas sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate erialane ettevalmistus ebaühtlane.

Seetõttu näeb “Laste ja perede arengukava 2012-2020” rakendusplaan aastateks 2012-2015 laste ja peredega töötavate spetsialistide pädevuse tõstmiseks muuhulgas ette täiendõppesüsteemi väljaarendamise ja koolitusprogrammide koostamise kohaliku omavalitsuse lastkaitsetöötajatele; laste ja peredega töötavatele spetsialistidele täiendõppe pakkumise (laste väärkohtlemise ennetamiseks, tööks psüühikahäiretega lastega, lapse heaolu hindamine, sooline võrdõiguslikkus jne); sotsiaal- ja haridusvaldkonna ning tervistedendavate asutuste kohaliku tasandi juhtidele laste ja perede heaolu puudutavate koolituste pakkumise; lastekaitsetöötajatele juhendmaterjalide (käsiraamatu) koostamise ja levitamise; lastekaitsetöötajatele ja lastega töötavatele spetsialistidele heade praktikate jagamiseks seminaride korraldamise; ning lastekaitsetöötajatele regulaarse supervisioonisüsteemi väljatöötamise ja superviseerimise.

55

Kas riiklik poliitika näeb ette selgelt määratud kohustused perekonna abistamiseks mõeldud teenuste koordineerimiseks?

Kehtiv seadusandlus ega riiklik poliitika ei näe ette selgelt määratud kohustusi perekonna abistamiseks mõeldud teenuste koordineerimiseks. Põhiline roll lastega perede abistamisel ning neile osutatavate teenuste koordineerimisel on olnud kohalikul omavalitsusel, kellel aga napib ressursse (sh inimesi, oskusteadmisi, rahalisi vahendeid kui ka organisatoorset ja administratiivset võimekust) perede toetamiseks, teenuste arendamiseks ja pakkumiseks ning koostööks erinevate tasandite ja valdkondade spetsialistidega.

51

Laste ja perede arengukava 2012-2020. Sotsiaalministeerium 2011. http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/Peresobralik-riik/laste-ja-perede-arengukava-2012-2020

52 Erandina tekib vanemahüvitisele isadel õigus pärast lapse 70-päevaseks saamist.

53 Tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks. Sotsiaalministeeriumi koduleht (2.10.2013)

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sooline_vordoiguslikkus/Kabineti_memorandum_04_07_12doc.pdf

54 Vt näiteks Riigikontroll (2013). Laste hoolekande korraldus valdades ja linnades. Riigikontrolli aruanne Riigikogule., Tallinn, 29. jaanuar 2013. Vt

näiteks ka Aedma, Aile (2012). “Lastega perede toetamise võimalused kohalikus omavalitsuses Harjumaa valdade näitel.” Sotsiaaltöö nr 5/ 2012.





http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sooline_vordoiguslikkus/Kabineti_memorandum_04_07_12doc.pdf




Nendele probleemidele osutavad ka SOS Lasteküla Eesti Ühingu poolt käesoleva projekti raames kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate seas läbi viidud küsitluse tulemused (vt eespool).

Kas riiklik poliitika tagab meetmete olemasolu hindamaks nende teenuste kasutamist ning tuvastamaks ja kõrvaldamaks takistused ja barjäärid nendele ligipääsuks ja nende kättesaadavuseks?

“Laste ja perede arengukava 2012-2020” rakendusplaan aastateks 2012-2015 näeb ette mitmesuguste teenuste vajaduse ja/ või mõjususe hindamise, mis oleks aluseks vastavate teenuste edasisele arendamisele ja pakkumisele.

56

Vt selle kohta eelnevad ja järgnevad punktid.

Kas riiklik poliitika edendab ja toetab ennetavate meetmetena perekonda toetavate teenuste arendamist ja rakendamist tagamaks, et lapse eest hoolitsekse tema perekonnas?

Vt selle kohta eelnevad ja järgnevad punktid.

Kas riiklik poliitika pakub vanemaharidust ja muid asjakohaseid toetusmeetmeid, nt noortele vanematele, ennetamaks lapse hülgamist?

Andmed ja info peredele suunatud ennetus- ja toetusmeetmete kohta, mille pakkumist ja arendamist näeb ette riiklik poliitika ning mida kohaliku omavalitsuste lastekaitse- ja sotsiaaltöö spetsialistidelt kogutud info põhjal on praktikas peredele osutatatud, on esitatud käesoleva raporti teistes peatükkides ja alapunktides.

Siinkohal võib üldistavalt vaid välja tuua, et riiklikuid vanemlust toetavaid programme pole Eestis seni rakendatud. “Laste ja perede arengukava 2012-2020” kohaselt peaks 2015. aastaks riiklik vanemlust toetav programm olema rakendunud vähemalt kahes Eesti piirkonnas. Perekeskus “Sina ja mina” pakub Eestis Gordoni perekooli koolitusi (ja seda üle-Eestiliselt), ent programmis osalemine on peredele üldjuhul tasuline.

“Laste ja perede arengukava 2012-2020” ja selle rakendusplaan aastateks 2012-2015 näeb selles osas lisaks muudele vanemaharidust toetavatele meetmetele (vt eelnevad ja järgnevad punktid) ette raseduskriisi nõustamise pakkumise toetamise ja arendamise, mida Haigekassa on alates 2007. aastast rahastanud ja mille maht on pidevalt kasvanud. Samuti on kavas programmi Family Nurse Partnership Eestile kohandamine ja rakendamine. Tegemist on emade ja väikelaste vabatahtliku terviseprogrammiga, mille raames antakse pereõdede külastuste kaudu noortele esmasünnitajatele teadmisi ja toetust kogu raseduse jooksul ning kuni lapse kaheaastaseks saamiseni, aidates seeläbi vähendada laste väärkohtlemist ja hooletussejätmist.

57

Lisaks riiklikule poliitikale abistavad riskiperesid ja noori vanemaid ka mittetulundusühingud. (Vt selles osas ka ptk 2)

MTÜ SEB Heategevusfond on loonud stipendiumiprogrammi (noore ema õppestipendium), et toetada nende noorte emade toimetulekut iseseisva elu alguses ja tulevikuotsuste tegemisel, kellel oma pere toetav ring puudub. Programmi eesmärk on võimaldada noortele emadele teistega võrdsemad tingimused edasiõppimiseks, enesetäiendamiseks ja oma annete realiseerimiseks. Eesärgiks on toetada noort ema õppimise ajal, et paraneks tema toimetulek ning oskus hoolitseda enda ja lapse eest.

58

MTÜ Caritas Eesti59

on Euroopa Sotsiaalfondi toel viinud ellu projekti „Noored emad taas kooli ja/või tööle“. Programmi raames on noortele emadele pakutud Tallinnas ja Pärnus õppimise ja/ või töötamise ajaks tasuta laste päevahoidu ning võimalust saada personaalset tuge ning osaleda noorte emade toetus- ja nõuanderühmades. Projekti sihtgrupiks on olnud kuni 26-aastased noored emad, kes on: teismeliselt sünnitanud; asenduskodudes kasvanud; või noored üksikvanemad, kes on jätkanud lapse/ laste sünniga seoses katkenud põhikooli või

gümnaasiumiõpinguid ning kellel on puudunud lapsehoiu võimalused koolis õppimise ajaks.

3.1. Kas riiklik poliitika ja seadused hõlmavad teenuseid, mis aitavad ennetada pere lagunemist?

Kehtiv seadusandlus selliseid teenuseid otseselt ei reguleeri ning need on kirjeldatud pigem soovituslikes juhistes või kohalike omavalitsuste teenuste osutamise kordades. Riiklikes poliitikadokumentides on perekonna lagunemist ennetavate teenustena käsitletud enamasti sotsiaalnõustamist, tugiisiku teenust ja perelepitusteenust.

56




58 Vt http://www.heategevusfond.ee/stipendium

59 Vt http://www.noorema.ee/





http://www.heategevusfond.ee/stipendium

http://www.noorema.ee/


Perelepitusteenuse eesmärgiks on sealjuures vanematevaheliste konfliktide lahendamisele kaasaaitamine nende lapse elukorraldust puudutavates küsimustes, samuti lapse huvisid arvestavate kokkulepete sõlmimine lapsevanemate vahel. Seega on perelepitusteenus suunatud sellele, et kooselu lagunedes jõuaksid vanemad kokkuleppele näiteks lapse elukorralduse, elatise maksmise või muude lapsega seotud vanema õiguste või kohustuste suhtes, mitte aga vanematevahelise kooselu lagunemise ennetamisele.

60

3.2 Kirjeldage, missuguseid teenuseid pakutakse perekonna lagunemise ennetamiseks.

Üldistavalt võib öelda, et lastega peredele mõeldud meetmete näol on valdavalt tegemist pigem rahaliste toetustega kui teenustega ning need on suunatud üldiselt perede toetamiseks, mitte konkreetsetele riskiperedele lapse perest eraldamise ennetamiseks.

Alljärgnevalt on kirjeldatud riigi, kohaliku omavalitsuse, mittetulundussektori ja usuorganisatsioonide poolt perekonna lagunemise ennetamiseks pakutavaid meetmeid, sh teenuseid ja toetuseid.

Riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt osutatavatest toetustest ja teenustest suur osa on nn universaalsed meetmed, mis on suunatud kõikidele lastega peredele (või kõikidele teatud tüüpi lastega peredele – nagu nt üksikvanemaga pered, puudega last kasvatavad pered) laste kasvatamise ning pere toimetuleku toetamiseks.

61

Vajaduspõhised toetused on enamasti suunatud majanduslike toimetulekuraskustega/ vaesusriskis elavatele lastega peredele.

1. Riiklikult osutatavad ja rahastatavad meetmed (toetused)

Sünnitoetus on ühekordne toetus, mille suurus on 320 eurot iga sündinud lapse kohta, kui sünnib üks laps või kaksikud. Kolmikute või suurema arvu mitmike sünni korral makstakse sünnitoetust 1000 eurot lapse kohta.

Lapsetoetus on igakuine toetus, mida makstakse lapse sündimisest kuni tema 16-aastaseks saamiseni. Lapse õppimisel põhikoolis, gümnaasiumis või keskhariduseta lapse õppimisel kutseõppe tasemeõppes makstakse toetust kuni lapse 19-aastaseks saamiseni. Kui laps saab jooksval õppeaastal 19-aastaseks, siis makstakse toetust õppeaasta lõpuni. Toetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 19,18 eurot ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta 76,72 eurot.

Lapsehooldustasu on igakuine toetus, mida makstakse:

- kuni kolmeaastast last kasvatavale ühele vanemale või vanema asemel lapsehoolduspuhkust kasutavale iga kuni kolmeaastase lapse kohta (38,35 eurot);

- peres, kus kasvab kuni kolmeaastane laps ja veel kolme- kuni kaheksa-aastaseid lapsi, ühele vanemale igakuiselt 19,18 eurot iga kolme- kuni kaheksa-aastase lapse kohta;

- kolme- ja enamalapselises perekonnas, kus on kolm või enam vähemalt kolmeaastast lapsetoetust saavat last, ühele vanemale iga kolme- kuni kaheksa-aastase lapse kohta 19,18 eurot.

Üksikvanema lapse toetus on igakuine toetus, mida makstakse juhul, kui lapse sünniaktis või rahvastikuregistrisse kantud andmetes puudub kanne isa kohta või see on tehtud ema ütluse alusel; või kui vanem on tunnistatud tagaotsitavaks.Toetuse suurus on 19,18 eurot.

Seitsme ja enamalapselise pere vanema toetus on igakuiselt makstav riiklik peretoetus, mida makstakse vanemale, eestkostjale või hooldajale, kes kasvatab vähemalt seitset või enamat lapsetoetust saavat last. Toetuse suurus on 168,74 eurot.

Puudega lapse toetust makstakse igakuiselt kuni 16-aastasele puudega lapsele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks:- keskmise puudega lapsele 69,04 eurot;- raske või sügava puudega lapsele 80,55 eurot).

Puudega tööealise inimese toetust makstakse igakuiselt puudega tööealisele inimesele puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks.Toetust makstakse igakuiselt vastavalt lisakuludele, kuid mitte vähem 16,62 eurot ja mitte rohkem 53,70 eurot kuus.

Puudega vanema toetust makstakse igakuiselt kuni 16-aastast last ja põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppivat kuni 19-aastast last kasvatavale isikule. Toetuse suurus on 19,18 eurot.

60

Vt mainitud teenuste eesmärkide ja sisu ning osutamise tingimuste kohta täpsemalt Sotsiaalministeeriumi koostatud kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste soovituslikke juhiseid http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalhoolekanne/kohalike-omavalitsuste-sotsiaalteenuste-soovituslikud-juhised.html

61 Riigi ja kohaliku omavalitsuste poolt lastele ja lastega peredele osutatavate toetavate meetmete kohta vt ka näiteks Sinisaar, Hede, Mari Sepp,

Kristi Paron, Andra Reinomägi (2013). “Lapse toetamise võimalused” Lapse heaolu. Eesti Statistika, Tallinn. http://www.stat.ee/65395





2. Kohaliku omavalitsuse poolt osutatavad ja riiklikult rahastavad meetmed

Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekutoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus seadusega kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras riigieelarvest laekunud vahenditest. Toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot, mida maksab koos toimetulekutoetusega vallavõi linnavalitsus riigieelarvest eraldatud vahenditest.

Vajaduspõhisele peretoetusele on õigus perekonnal, kelle liikmete hulka kuulub vähemalt üks riiklike peretoetuste seaduse alusel lapsetoetust saav laps, kui perekonna netosissetulek on ühes kuus keskmiselt alla vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri. Vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri perekonna esimesele liikmele kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri kehtestamise aluseks on Statistikaameti poolt eelarveaastale eelneva aasta 1. märtsiks viimati avaldatud suhtelise vaesuse piir. Vajaduspõhist peretoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus käesoleva seadusega kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras riigieelarvest laekunud vahenditest.

Lastesõimed ja lasteaiad koolieelsetele lastele Vastavalt koolieelse lasteasutuste seadusele, on kohalik omavalitsus kohustatud tagama kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, koha elukohajärgses (teeninduspiirkonnajärgses) lasteasutuses. Koolieelsete lasteasutustena käsitletakse koolieast noorematele lastele hoidu ja alushariduse omandamist võimaldavaid õppeasutusi. Koolieelsed lasteasutused liigituvad omakorda lastesõimedeks ehk kuni kolme aastastele lastele ning lasteaedadeks ehk 3 kuni 7-aastastele mõeldud asutusteks. Lisaks võib erivajadustega lastele luua erilasteaedu, ehkki seaduse järgi peaks kohalik omavalitsus looma erivajadustega lastele esmajärjekorras looma võimalused arenemiseks ja kasvamiseks elukohajärgses lasteasutuses.

Lapsehoiuteenus raske ja sügava puudega lapsele Arvestades raske ja sügava puudega laste vanemate suuremat hoolduskoormust, hüvitab riik neile osaliselt lapsehoiuteenuse kulud kuni 371 euro ulatuses ühe puudega lapse kohta kalendriaastas. Lapsehoiuteenus ei kompenseeri puudega lapsele ja tema perele lasteaiakoha puudumist või koolis käimise võimaluse puudumist, vaid on mõeldud täiendava abina puudega lapse kasvatamisel. Lapsevanem võib teenust kasutada nii ööpäevase kui ka päevase teenusena. Lapsehoiuteenuse hüvitise taotlemine toimub kohalike omavalitsuste kaudu, sobiva teenusepakkuja peab vanem ise leidma.

3. Kohaliku omavalitsuse poolt osutatavad ja rahastavad sotsiaalteenused ja -toetused

Sotsiaalnõustamisteenuse eesmärk on sotsiaalsete probleemide tekkimise ennetamine ning isikute abistamine juba tekkinud probleemide lahendamisel. Sotsiaalnõustamisteenus on suunatud isikule või perekonnale, kelle iseseisev toimetulek argielus on sotsiaalsete, majanduslike, tervislike või psühholoogiliste tegurite tagajärjel häirunud või häirumas. Teenuse osutamise käigus teavitatakse isikut või perekonda tema sotsiaalsetest õigustest, võimalikest sotsiaalsetest teenustest ja toetustest, otsitakse isikuga koostöös lahendusi tema sotsiaalmajandusliku funktsioneerimise ja seega iseseisva toimetulekuvõime parandamiseks. Sotsiaalnõustamistegevuste hulka kuulub muu hulgas inimese/pere motiveerimine, toimetulekuoskuste õpetamine, probleemi lahendamiseks alternatiivide pakkumine ja muu abi kättesaadavuse korraldamine. Teenus peab olema kättesaadav kõikidele isikutele.

Lapsehoiuteenus on lapsevanema töötamist, õppimist või toimetulekut toetav teenus, mille vältel tagab lapse hooldamise, arendamise ja turvalisuse lapsehoiuteenuse osutaja. Lapsehoiuteenuse osutamine ja hüvitamine toimub vastavalt kohaliku omavalitsuse kehtestatud korrale (v.a. lapsehoiuteenus raske ja sügava puudega lapsele, vt eespool). Üldised nõuded lapsehoiuteenuse osutamiseks on riiklikult seadusega kehtestatud.

Tugiisikuteenuse üheks sihtgrupiks on lapsevanemad (ka eestkostja, perekonnas hooldaja ja lapsendaja), kes vajavad abi lapse eest hoolitsemisel ning lapsele turvalise ja toetava kasvukeskkonna loomisel. Teenuse sisuks on inimese abistamine jõustamise ja juhendamise kaudu tema kohustuste täitmisel, õiguste teostamisel või toimetulekul raske olukorraga inimese igapäevases elukeskkonnas. Tugiisikuteenuse osutamine toimub vastavalt kohaliku omavalitsuse korrale ning teenusekasutaja ja teenusepakkuja vahel sõlmitud kokkulepetele.

Perelepitusteenuse eesmärk on vanematevaheliste konfliktide lahendamisele kaasaaitamine nende lapse elukorraldust puudutavates küsimustes, samuti lapse huvisid arvestavate kokkulepete sõlmimine lapsevanemate vahel. Perelepitusteenuse raames aitab erapooletu isik saavutada vanemate vahel kokkulepe nende alla 18-aastase lapse elukorralduse, elatise maksmise või muude lapsega seotud vanema õiguste või kohustuste suhtes. Perelepitusteenust kasutatakse kõige rohkem olukorras, kus lapse vanemad on otsustanud lahutada või kooselu lõpetada. Peamised vaidlusküsimused perelepituses on laste hooldamise, kasvatamise, ülalpidamise või elukohaga seonduvad küsimused, samuti suhetekonfliktid, mis võimaldavad kokkuleppeid.

Laste ja noorte päevakeskuste eesmärgiks on võimaluste pakkumine vaba aja sisustamiseks, õpiabi ja sotsiaalsete oskuste arendamine. Teenus võib muuhulgas sisaldada nõustamist sotsiaal-, kasvatus- ja kooliküsimustes; info-ja teabepäevi lastevanematele; tugigruppe lastele, noortele, lastevanematele; huvitegevust; rakendustegevust aktiivsest ühiskondlikust elust kõrvale jäänud (ellusuunatud) noortele jms.


Praktika kohalikes omavalitsustes lastele ja peredele makstavate toetuste osas võib erineda. Näiteks Tallinnas on võimalik lastel ja peredel taotleda sotsiaalhoolekande seaduse ning Tallinna Linnavolikogu määruse

62 alusel nii

sissetulekust sõltuvaid toetusi kui ka universaaltoetusi.

Universaaltoetuste määrad on järgmised:

1) sünnitoetus 320 eurot;

2) mitmike sünnitoetus 6 392 eurot;

3) esmakordselt kooli mineva lapse toetus 320 eurot;

4) puudega lapse toetus 76.70 eurot;

5) ellusuunamise toetus 320 eurot;

6) pensionilisa, sh toetus 76.70 eurot ja soodustused 52 eurot.

Sissetulekust sõltuvat toetust on õigus taotleda isikutel, kelle perekonna netosissetulek esimese pereliikme kohta on väiksem kehtivast palga alammäärast ja iga järgmise pereliikme kohta väiksem kui 80% kehtivast palga alammäärast.

Sissetulekust sõltuvate toetuste maksimaalmäärad isiku kohta kalendriaastas on järgmised: 1) laps (alla 18-aastane isik ja üldharidus- või kutseõppeasutuse kuni 19-aastane (kaasa arvatud) õpilane) 350 eurot; 2) toimetulekutoetust saava pere laste kooliminekutoetus 32 eurot; 3) paljulapselise pere laste toetus Eesti Vabariigi aastapäevaks 39 eurot.

Käesoleva projekti raames kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetööd tegevate spetsialistide seas läbi viidud küsitlusega koguti samuti infot selle kohta, missuguseid meetmeid nad on oma töös kasutanud selleks, et ennetada lapse perest eraldamist (vt tulemused eelnevates punktides). Täiendavalt läbi viidud intervjuudes tõdesid lastekaitsetöötajad, et ennetustöös saavad nad peamiselt kasutada vaid neid instrumente, mis on tasuta.

4. Mittetulundusühenduste poolt osutatavad teenused ja toetused

Vt ülevaade ptk 2.

5. Kasumit taotletavate organisatsioonide poolt osutatavad teenused ja toetused

Üldjuhul on kasumit taotlevate organisatsioonide juurde loodud eraldi mittetulunduslikud heategevusfondid – nt SEB Heategevusfond. (Vt ülevaade ptk 2.)

6. Usuorganisatsioonide poolt osutatavad teenused ja toetused

Kirikute juures tegutsevate koguduste diakooniatöö raames sagedamini pakutavateks abi vormideks on pühapäevakoolid lastele, laste päevahoid, varjupaigateenus lastele, raskustes peredele suunatud riide, toidu jm materiaalne abi, korjanduste ja annetuste teel kogutud rahaline abi jms. Sageli teevad kogudused koostööd ka kohalike omavalitsustega ning kaasavad oma tegevusse vabatahtlikke.

63

Tallinnas tegutseva MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus juurde on loodud vähekindlustatud laste päevakeskus ja loomisel on haridustee katkestanud noortele mõeldud noortekodu, samuti tehakse tänavatööd riskilaste ja –peredega, organiseeritakse lastele suvelaagreid ja väljasõite jms.

64

3.3. Kirjeldage perekonna lagunemise ennetamiseks osutatavate teenuste kvaliteeti

Eestis on riiklikult reguleeritud vaid väike osa sotsiaalteenustest. Kuna puuduvad teenustele kehtestatud ühtsed miinimumnõuded (standardid) ning teenuste osutamise üle teostatav järelevalve on ebasüsteemne, siis puuduvad ka vajalikud alused ja informatsioon teenuste kvaliteedi hindamiseks. Seetõttu võib üldistavalt öelda, et teenuste kvaliteet praktikas varieerub.

Teenuste kvaliteedi ühtlustamiseks on Sotsiaalministeeriumi poolt välja töötatud soovituslikud juhised järgmistele kohalike omavalitsuste poolt osutatavatele teenustele:

65

62

Sissetulekust sõltuvate toetuste maksimaalmäärad ja universaaltoetuste määrad Tallinna Linnavalitsuse määrus 27.12.2012 nr 82 https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3002&aktid=124695&fd=1&leht=1&q_sort=elex_akt.akt_vkp Tallinna Linnavolikogu 29. novembri 2012 määrus nr 27 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord” § 2 lg-te 1 ja 2 alusel.

63 Vt täpsemalt näiteks Eesti Evangeelse Luteri Kiriku Diakooniatöö kohta http://www.eelk.ee/diakoonia/y_diakooniatoo_kogudustes.php

64 Vt täpsemalt MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus kodulehelt http://www.peeteli.com/sotskeskus/?ava=avaleht&lang=1

65 Vt Sotsiaalministeeriumi kodulehelt http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalhoolekanne/kohalike-omavalitsuste-sotsiaalteenuste-soovituslikud-

juhised.html

https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3002&aktid=124695&fd=1&leht=1&q_sort=elex_akt.akt_vkp

https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3002&aktid=124406&fd=1&leht=1&q_sort=elex_akt.akt_vkp

http://www.eelk.ee/diakoonia/y_diakooniatoo_kogudustes.php

http://www.peeteli.com/sotskeskus/?ava=avaleht&lang=1




Hooldusteenus

Isikliku abistaja teenus

Koduteenus

Lapsehoiuteenus

Sotsiaalnõustamisteenus

Sotsiaaltransporditeenus

Tugiisikuteenus lapsele

Tugiisikuteenus täiskasvanule

Turvakoduteenus lapsele

Turvakoduteenus vägivalla ohvritele

Varjupaigateenus

Võlanõustamisteenus

Perelepitusteenus

Perekonnas hooldamise teenus vanemliku hoolitsuseta lapsele

Tugisiikuteenus vanglast vabanenutele Samuti võib öelda, et ka teenuste kättesaadavus on erinev – varieerudes nii teenuste kui ka kohalike omavalitsuste/ piirkondade lõikes. (Vt ka punktid 3.4 ja 3.5)

3.4 Missugune perekonda toetavate teenuste ja keskuste geograafiline jaotus? Kas kõik perekonda tugevdavad teenused ja keskused on üleriigiliselt kättesaadavad?

Üldistavalt võib öelda, et perekonda toetavate teenuste pakkumine ja kättesaadavus ei ole üleriigiliselt samaväärselt tagatud ning sõltub muuhulgas kohalike omavalitsuste võimekusest vastavaid teenuseid arendada ja pakkuda. Lapsi ja peresid toetavad sotsiaalkeskused ja laste päevakeskused tegutsevad enamasti suuremates linnades ja maakonnakeskustes. Ka MTÜde poolt pakutavad teenused on sagedamini kättesaadavad suuremates piirkondades ja keskustes.

3.5 Missugused laste päevahoiuvõimalused on riigis kättesaadavad? Kas need on üleriigiliselt kättesaadavad? Kas need on seadusega kehtestatud? Kas riigil on roll päevahoiu pakkumisel?

Vastavalt koolieelse lasteasutuste seadusele, on kohalik omavalitsus kohustatud tagama kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, koha elukohajärgses (teeninduspiirkonnajärgses) lasteasutuses (KELS § 10).

Koolieelsete lasteasutustena käsitletakse koolieast noorematele lastele hoidu ja alushariduse omandamist võimaldavaid õppeasutusi. Koolieelsed lasteasutused liigituvad omakorda lastesõimedeks ehk kuni kolme aastastele lastele ning lasteaedadeks ehk 3 kuni 7-aastastele mõeldud asutusteks. Lisaks võib erivajadustega lastele luua erilasteaedu, ehkki seaduse järgi peaks kohalik omavalitsus looma erivajadustega lastele esmajärjekorras looma võimalused arenemiseks ja kasvamiseks elukohajärgses lasteasutuses.

Lasteaedade ja -sõimede loomise kohustus on kohalikul omavalitsusel. Lasteasutuse loomise aluseks on Haridus- ja teadusministeeriumi väljastatav koolitusluba, mille taotlemise tingimused on sarnaselt koolieelsetele lasteastutustele kehtivate nõuetega seadusega sätestatud.

Vaatamata kohustusele tagada kõigile lastele soovi korral koht elukohajärgses lastesõimes või -aias, ei suuda praktikas omavalitsused seda tagada ning probleemiks on just sõimekohtada kättesaadavus ning seda eeskätt suuremates linnades. Samuti napib võimalusi erivajadustega laste hoiuks kas siis eri- või tavalasteaedades.

2012. aasta andmetel oli Eestis kokku 644 koolieelset lasteasutust, kus käis kokku ca 67 000 last. Koolieelsetes lasteasutuses käivate laste osatähtsus 1-6-aastaste laste seas oli 75%, 3-6-aastaste seas 95% ning alla 3-aastaste seas 33%.

Lisaks lastesõimedele ja lasteaedadele kui alusharidust pakkuvatele asutustele on sotsiaalteenusena reguleeritud ka lapsehoiuteenus, mis vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele peaks tagama lapse hooldamise, arendamise ja turvalisuse. Lapsehoiuteenuse osutamise korra, sh teenusele õigustatud isikute ringi, teenuse osutamise tingimused ja rahastamise kehtestab seaduse järgi kohalik omavalitsus, v.a. raske ja sügava puudega lastele mõeldud lapsehoiuteenuse puhul, mille osutamise kord on reguleeritud seadusega ning mida rahastatakse riigieelarvest kohalike omavalitsuste kaudu.


Riigi rahastatavale lapsehoiuteenusele on õigus raske või sügava puudega lapse seaduslikul esindajal või hooldajal kuni selle kalendriaasta lõpuni, kui laps saab 18-aastaseks, eeldusel et:1) raske või sügava puudega lapse hooldusteenuste vajadus on kirjas lapse rehabilitatsiooniplaanis; 2) lapse hooldamine ei ole samal ajal tagatud teiste sotsiaalteenustega (v.a. lapse perekonnas hooldamine; 3) laps ei viibi samal ajal haridusasutuses. Riigi rahastatava lapsehoiuteenuse maksimaalse maksumuse raske või sügava puudega lapse kohta kalendriaastas kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 2013. aastal on selleks 371 eurot ühe puudega lapse kohta kalendriaastas. Lapsehoiuteenus ei kompenseeri puudega lapsele ja tema perele lasteaiakoha või koolis käimise võimaluse puudumist, vaid on mõeldud täiendava abina puudega lapse kasvatamisel. Lapsevanem võib teenust kasutada nii ööpäevase kui ka päevase teenusena. Lapsehoiuteenuse osutamiseks on vajalik maavalitsuse tegevusluba.

Kohalikelt omavalitsustelt kogutava ametkondliku statistika järgi kasutas lapsehoiuteenust 2012. aastal kokku ca 5000 last, sh 471 raske- või sügava puudega last.

Samas ei kata ka lapsehoiuteenus lasteaia- ja sõimekohtade puudumisest tingitud hoiuvajadusi, kuna pole piisavalt teenusepakkujaid ja/ või pole teenuse hind sageli peredele taskukohane.

Ka raske- ja sügava puudega lastele mõeldud riiklikult rahastatav lapsehoiuteenus pole praktikas peredele piisavalt kättesaadav, kuna puudus on sobiva ettevalmistusega lapsehoidjatest, ega nende vajadustele vastav, kuna riiklikult rahastatav teenuse maht ei suuda katta raske- ja sügava puudega laste tegelikke hooldusvajadusi.

Seetõttu on laste ja perede arengukavas ette nähtud mitmeid tegevusi lastehoiuvõimaluste kättesaadavuse parandamiseks, sh lahenduste väljatöötamine suure hooldusvajadusega puudega lastele riigi rahastatava lapsehoiuteenuse mahu suurendamiseks, maakondade ja kohalike omavalitsuste suutlikkuse suurendamine laste päevahoiuvõimaluste pakkumiseks, lapsevanemate ja kogukonna kaasamine laste päevahoiu arendamisse jm. Teenuste arendamiseks ja pakkumiseks on muuhulgas kavas kasutada Euroopa Sotsiaalfondi 2014-2020 programmiperioodi vahendeid.

3.6 Kas asutused on nende laste ja perede läheduses, kes neid enim vajavad?

Vt eelnevad punktid 3.4 ja 3.5.




4. MITTEFORMAALNE HOOLDUS

Mitteformaalse hoolduse ulatuse kohta Eestis üldistatavad andmed ja informatsioon puuduvad ehk tegemist on n-ö

halli alaga. Eelduslikult on siiski enamikel juhtudel, kus laps elab väljaspool oma vanematekodu ning tema eest

hoolitseb vanemate asemel mõni muu pereliige (nt täiskasvanud õde või vend), vanavanem(ad), sugulased või teised

lähedased isikud tegemist ikkagi eestkostega (või perekonnas hooldamisega)66

ehk õiguslikult reguleeritud ja riiklikult

toetatud hooldusvormiga, mistõttu pole mitteformaalse hoolduse teemat lastekaitse ja asendushoolduse poliitikates

Eestis probleemina otseselt tõstatatud ega käsitletud.

Alates 2010. aastast eestkoste perede kohta kogutava ametkondliku statistika põhjal on enamikel, üle 80% juhtudel

eestkostjate näol tegemist lapse sugulastega.

4.1 Kas on andmeid või usaldusväärseid hinnanguid selle kohta, kui palju lapsi elab mitteformaalselt väljaspool vanematekodu?

Andmed või usaldusväärsed hinnangud mitteformaalselt väljaspool vanematekodu elavate vanavanemate, sugulaste või teiste lähedaste isikute juures elavate ja hooldatavate laste kohta Eestis puuduvad.

4.2. Kas riik on püüdnud luua ülevaadet mitteformaalsetest hooldusvormidest või parandada neile pakutavat tuge, sh alljärgnevatel viisidel?

Vabatahtlik mitteformaalsete hooldajate registreerimine

Rahaliste toetuste pakkumine avalduse alusel

Tugiteenuste kättesaadavaks tegemine

Ärakasutamise praktikate vastu võitlemine

Muu

Kuna eelduslikult on juhtudel, kus lapse eest hoolitsevad vanemate asemel vanavanemad, sugulased või teised lähedased isikud, tegemist eestkostega kui õiguslikult reguleeritud ja riiklikult toetatud hooldusvormiga, siis ei ole riiklikult mitteformaalse hooldamise teemaga otseselt tegeletud ega toetavaid meetmeid selleks välja töötatud.

4.3 Kas eksisteerib üldiselt ja laialt levinud probleeme laste õiguste rikkumisega järgmistes olukordades?

Vanavanemate, sugulaste või teiste lähedaste isikute juures mitteformaalselt elavate ja hooldatavate laste õiguste rikkumise, sh ärakasutamise, väärkohtlemise jms juhtumite kohta Eestis andmed ja informatsioon puuduvad.

66

Ehkki sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt tähendab perekonnas hooldamine isiku/ lapse hooldamist perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu ning kellel ei ole isiku/ lapse suhtes ülalpidamiskohustust, siis tegelikkuses on kohalike omavalitsuste tegevuse üle teostatud järelevalve tuvastanud, et praktikas on kohalikud omavalitsused sõlminud perekonnas hooldamise lepinguid ka näiteks lapse vanavanematega.


5. ASENDUSHOOLDUSELE PAIGUTAMISE MOTIIVID

Kas riiklik poliitika sätestab selgelt, et lapse perest eraldamine peaks toimuma vaid hädavajadusel ning olema viimane lahendus?

Lapse perekonnast eraldamist puudutav regulatsioon sätestab Eestis üheselt, et lapse perekonnast eraldamine võib toimuda vaid juhul, kui muud eelnevalt kasutusele võetud toetavad abinõud ei ole andnud tulemusi.

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele võib lapse sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel: 1) puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu; 2) perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik; 3) lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides. (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast)

Sama põhimõte sisaldub ka perekonnaseaduses, mille kohaselt võib kohus lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega. Ka isikuhooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (PKS § 135. Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine).

Lastekaitseseaduse järgi ei tohi last ja vanemaid üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui lahutamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluv kohtulahend (LaKS § 27. Lapse eraldamine perekonnast).

Lisaks rõhutavad lapse perekonnast eraldamist kui äärmuslikku ja viimasena rakendatavat meedet ka lapse perekonnast eraldamist puudutavad juhendmaterjalid.

67

Kas riiklik poliitika ütleb, et vaesus üksi ei ole kunagi peamine õigustus laste perekonnast eraldamiseks ja asendushooldusele paigutamiseks?

Lapse perekonnast eraldamise põhjusteks saab kehtivate seaduste kohaselt olla oht lapse tervisele ja elule ning arengule, sh olukorrad, kus laps ise oma käitumisega ohustab oma tervist ja arengut.

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele võib lapse sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel: 1) puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu; 2) perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik 3) lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast).

Sarnaselt võib perekonnaseaduse järgi valla- või linnavalitsus lapse perekonnast eraldada enne kohtumäärust juhul, kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu (PKS § 135 Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine).

Lastekaitse seaduse kohaselt vajab laps viivitamata abi, kui ta on tingimustes, mis ohustavad tema elu ja tervist, või kui laps ise oma käitumise või tegevusega ohustab oma tervist ja arengut. Hädaohus laps tuleb sotsiaaltalituse vastava töötaja otsuse alusel paigutada viivitamatult ohututesse tingimustesse kuni ohu möödumiseni või hooldusküsimuste otsustamiseni, selleks tema vanemate või hooldajate nõusolekut küsimata (LKS § 32. Hädaohus olev laps).

Praktilisi suuniseid abivajava või hädaohus lapse märkamiseks annab lasteombudsmani ja Andmekaitse Inspektsiooni koostöös valminud juhend “Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse”.

68Olukorraga, kus on tegemist hädaohus

lapsega, võivad olla näiteks juhtumid, kus laps on vägivalla ohver, laps on tõsiselt haige, laps üritas enesetappu või on end teadlikult vigastanud, laps on tugevas alatoitumuses, laps pani toime süüteo jne.

Samas pole seadustes ega muudes poliitikadokumentides selgesõnaliselt ega eraldi rõhutatud, et vaesus ei saa olla ainus ega peamine põhjus laste perekonnast eraldamiseks ja asendushooldusele paigutamiseks.

67

Vt näiteks Lisamaterjal vanemliku hoolitsuseta lapse perekonnas hooldamise teenuse soovitusliku juhise juurde, Sotsiaalministeerium 2012; Salum, Maie (2013). Asendushooldusele paigutamisega kaasnevad muudatused lapse elus. Soovituslik materjal. MTÜ Oma pere. http://www.omapere.ee/lapse_paigutamine/page.php?pageid=168

68 Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse. Lasteombudsman 2011.

http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/IMCE/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_-_juhend_0.pdf

http://www.omapere.ee/lapse_paigutamine/page.php?pageid=168



Kas riiklik poliitika tagab selle, et hinnates perekonna suutlikkust lapse eest hoolitsemisel olukorras, kus on tuvastatud lapse jaoks perekonnas viibimisega kaasnev risk, kasutatakse erinevaid kriteeriume?

Lapse perekonnast eraldamist puudutav regulatsioon ei sätesta, missuguseid kriteeriume ja kuidas tuleb perekonna suutlikkuse hindamiseks kohaldada olukorras, kus lapse peres viibimisega kaasneb risk lapse tervisele ja elule ning arengule.

Samas on välja töötatud soovituslikke juhismaterjale, näiteks “Lapse ja perekonna hindamise juhend” (Sotsiaalministeerium 2009), mis loetleb põhjalikult ja üksikasjalikult kõikvõimalikke kriteeriume, mida lapse ja perekonna olukorra hindamisel saab ja tuleb arvestada. Samas on tegemist n-ö universaalse juhendiga, mis ei puuduta konkreetselt n-ö riskiperekondade ega riskiolukorras olevate laste olukorra hindamist.

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele peab kohaliku omavalitsuse töötaja isiku, sh abivajava lapse või tema eestkostja pöördumisel valla- või linnavalitsuse poole hindama isiku abivajadust, kasutades juhtumikorralduse põhimõtteid (SHS § 29 Abi osutamise kord, §29

1 Abi osutamine juhtumikorralduse põhimõttel, §29

2. Alaealise isiku

juhtumiplaan). Hindamise dokumenteerimiseks on võimalik kasutada juhtumiplaani, mille vorm on kehtestatud sotsiaalministri määrusega ning samuti on võimalik juhtumit menetleda sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris ehk STAR-is

69. Seega tuleb sotsiaal- või lastekaitsetöötajal perekonnast eraldatud lapse vajadusi hinnata ning

dokumenteerida juhtumi menetlemise käigus.

Selle kohta, missuguseid hindamiskriteeriume praktikas perede suutlikkuse hindamiseks kasutatakse, ülevaatlikud ja üldistatavad andmed aga puuduvad.

Eesti advokatuur on lastekaitse regulatsioonile hinnangut andes kritiseerinud lastekaitsetöötajate tegevust, kes advokatuuri hinnangul ei järgi oma töös laste ja perekonna hindamise juhendeid, kuna need on liiga mahukad ja nende järgimine kulutab liigselt aega. Seetõttu annavad lastekaitsetöötajad advokatuuri väitel lapsega seotud küsimuse või vaidluse lahendamisel arvamusi ilma, et neil oleks täielik ülevaade perekonnast ja lapse vajadustest.

70

Kas riiklik poliitika tagab selle, et vanemad ja lapsed osalevad otsustusprotsessis ning neid informeeritakse nende õigustest, eriti nende õigusest esitada apellatsioon lapse perekonnast eraldamise otsuse vastu?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele korraldab kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise valla- või linnavalitsus. Lapse vanemal, võõrasvanemal, kasuvanemal või eestkostjal on sealjuures õigus kaitsta lapse huvisid vastavalt perekonnaseaduses sätestatud korrale. Kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast).

Lastekaitseseaduse kohaselt tuleb kohalikul omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajal lapse perest eraldamisel kuulata ära lapse arvamus ja soovid ning lisada need eraldamise dokumentide juurde (LaKS § 27. Lapse eraldamine perekonnast).

Selle kohta, kuidas praktikas toimub selles olukorras lapse ja tema vanemate kaasamine ning nende õigustest teavitamine, ülevaatlikud andmed ja informatsioon puuduvad.

Eesti advokatuur on lastekaitse regulatsioonile hinnangut andes tõstatanud probleemina asjaolu, et kuna puudub juhend lapse tahte väljaselgitamiseks, siis juhinduvad lastekaitsetöötajad oma töös eeskätt elukogemusest ja siseveendumusest, sh ka selles osas, kas ja mis vanusest arvates on üldse vajalik lapsega isiklikult kohtuda, suhelda ja laps isiklikult ära kuulata. Seetõttu puudub lapse esindajaks oleval advokaadil kindlus ja teadmine, kas ja millisel määral on lastekaitsetöötaja üldse arvestanud arvamuse esitamisel lapse enda seisukohaga.

71

Ka käesoleva projekti raames kohaliku omavalitsuse lastekaitse ja sotsiaaltöö spetsialistide seas läbi viidud küsitluses paluti neil märkida, kuidas nad on lapsi perest eraldamise ja asendushoolduse korraldamise protsessi kaasanud (vt Joonis 4). Lapse mittekaasamise põhjusteks toodi valdavalt lapse vanus – nt kui tegemist on olnud imiku või väikelapsega.

69

STAR on asutatud juhtumikorralduse põhimõttel läbiviidava sotsiaaltöö dokumenteerimiseks ja menetlemiseks, sotsiaalteenuste ja -toetuste ning muu abi osutamise dokumenteerimiseks ja menetlemiseks, lapsendamise korraldamiseks, eestkoste korraldamiseks ning sotsiaalhoolekandealase teabe ja kohaliku omavalitsuse makstavate, isikute individuaalsest abivajadusest, toimetulekuvõimest või majanduslikust olukorrast mittesõltuvate sotsiaaltoetuste kohta käiva teabe ja statistika kogumiseks.

70 Vt Eesti Advokatuuri kodulehel ülevaade 2012. Aastal õigusloomes osalemise kohta (punkt 3.7 lastekaitse seaduse

ettevalmistamine) https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/osalemine-oigusloomes/2012 (1.10.2013)

71 Vt Eesti Advokatuuri kodulehel ülevaade 2012. Aastal õigusloomes osalemise kohta (punkt 3.7 lastekaitse seaduse

ettevalmistamine) https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/osalemine-oigusloomes/2012 (1.10.2013)

https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/osalemine-oigusloomes/2012



Joonis 4. Kuidas olete kaasanud lapsi perest eraldamise ja asendushoolduse korraldamise protsessi?



Kas riiklik poliitika tagab, et hindamisprotsessides arvestatakse multi-distsiplinaarseid perspektiive, nt haridus, tervis jt asjassepuutuvad valdkonnad.

Sotsiaalhoolekande seadus, mis reguleerib kohaliku omavalitsuse ülesandeid lapse perekonnast eraldamisel, ei sätesta, missuguseid aspekte tuleb otsuse langetamisel hinnata ja kaaluda ning milliste valdkondade spetsialistide arvamust tuleb arvestada. Seega sõltub see praktikas eeskätt konkreetsest juhtumist ning kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja valikutest.

Vastavalt lastekaitse seadusele tuleb aga enne, kui laps vanematest eraldatakse, tema vabadust piiratakse või tema kuritegu kohtus arutatakse, küsida õpetaja või psühholoogi ja arsti arvamust lapse seisundi kohta ning soovitusi parima lahenduse leidmiseks ja otstarbekamate mõjustusvahendite kohaldamiseks. Seaduse kohaselt on spetsialistide arvamus vajalik igas alaealise kohtuasjas ning selle nõude täitmist jälgib (kohalik) sotsiaaltalitus (LKS § 35. Spetsialistide arvamus õiguserikkujate karistamisel või lapse saatuse otsustamisel).

Perekonnaseaduse kohaselt peab kohus isikuhooldusõiguse olulise piiramise või täieliku äravõtmise asja läbivaatamisel menetlusse arvamuse andmiseks kaasama kohaliku omavalitsuse (PKS § 135. Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine).

Kas riiklik poliitika nõuab seda, et hindamisprotsessides kaalutakse põhjalikult perekonna abivajadust ning hinnatakse asjakohaste sotsiaalteenuste rakendamise võimalust kui alternatiivi lapse perest eraldamiseks?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele võib lapse sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult juhul, kui perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast).


Samuti sätestab perekonnaseadus, et kohus võib lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega. Ka isikuhooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks (PKS § 135. Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine).

Seega peab lapse perekonnast eraldamine olema motiveeritud ja põhjendatud, sh tuleb (kohalikul omavalitsusel kohtule) tõendada, et muud abinõud ei ole võimaldanud lapse perekonnast eraldamist vältida. Ka lastekaitseseaduse kohaselt peab öapse perekonnast eraldamise põhjendatust jälgima kohalik omavalitsus (LaKS § 27. Lapse eraldamine perekonnast).

Eesti advokatuur on lastekaitse regulatsioonile hinnangut andes samas kritiseerinud lastekaitsetöötajate tegevust, kes ei järgi oma töös laste ja perekonna hindamise juhendeid, kuna need on liiga mahukad ja nende järgimine kulutab liigselt aega. Seetõttu annavad lastekaitsetöötajad advokatuuri hinnangul lapsega seotud küsimuse või vaidluse lahendamisel arvamusi ilma, et neil oleks täielik ülevaade perekonnast ja lapse vajadustest.

72

Kas riiklik poliitika toetab ja soodustab spetsialistide, nagu õpetajad ja arstid, koolitust riskilaste tuvastamiseks ning kohustab neid otsima asjakohaseid sotsiaalteenuseid ning pöörduma vastutavate asutuste poole?

Riiklik poliitika on Eestis pööranud lastega töötavate spetsialistide koolitamisele võrdlemisi palju tähelepanu. Nii on erinevates arengukavades ja strateegilistes poliitikadokumentides kavandatud mitmesuguseid koolitusi, et tõsta lastega töötavate spetsialistide teadlikkust ja aidata kaasa abivajava lapse varajasele tuvastamisele ning temast teavitamisele, samuti lapse asjakohaste teenusteni suunamisele.

Näiteks lapse õiguste tagamise strateegia seadis juba kümmekond aastat tagasi eesmärgiks (vanemliku hoolitsuseta) lastega töötavate spetsialistide kvalifikatsiooni järjepideva arendamise ning riikliku lastekaitse professiooni kujundamise (lastekaitsetöötaja näidisametijuhed, lastekaitsetöötajate infopäevad, lastekaitsetöötaja käsiraamat, võrgustikutöö käsiraamat). Samuti korraldati aastatel 2004-2008 koolitusi teiste valdkondade (politseiametnikud, haridustöötajad, prokurörid, kohtunikud, meditsiinitöötajad jt) spetsialistide pädevuse ja teadlikkuse tõstmiseks laste õiguste valdkonnas.

Ka Tervise Arengu Instituudi koolituskeskus on aastaid korraldanud erinevaid täiendkoolitusi nii sotsiaal, tervishoiu kui haridusvaldkonna spetsialistidele, sh lapse ja noore vaimse tervise probleemide märkamiseks ja ennetamiseks haridussüsteemis.

Samas tõstatab “Laste ja perede arengukava 2012-2020” jätkuvalt probleemina abivajavast lapsest teatamise, mis on kohustusena küll erinevates seadustes sätestatud, ent mida tegelikult alati erinevatel põhjustel ei järgita. Nii kohustab lastekaitse seadus iga inimest viivitamatult teavitama kaitset ja abi vajavast lapsest kohalikule sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile (LaKS §59 Abi vajavast lapsest teatamine). Perekonnaseadus sätestab, et riigiasutuse või omavalitsusasutuse ametnik, politseiametnik, tervishoiutöötaja, kohtunik, prokurör, notar, kohtutäitur, õpetaja või muu isik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta, on kohustatud teatama lapse heaolu ohustamisest lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele või kohtule (PKS § 134. Lapse heaolu ohustamine). Ka sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on abi vajava isiku perekonnaliikmetel, kohtunikul, politseinikul, prokuröril ravi- või haridusasutuse juhil või muul ametiisikul kohustus teatada sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast selle elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele (SHS § 37. Abivajadusest teatamise kohustus).

2009. aastal läbi viidud uurimuse kohaselt on aga laste ja peredega töötavate ametnike teadlikkus oma kohustusest teatada väärkoheldud või abivajavast lapsest puudulik.

73 Eriti problemaatiliseks hinnatakse tervishoiutöötajatelt

väärkoheldud lapse kohta info saamist. Väärkoheldud lapsest mitteteatamise põhjuseks on enamasti spetsialisti ebakindlus ja teadmatus või ei ole osatud väärkohtlemist tuvastada.

Lahendusena väärkohtlemise varaseks märkamiseks ning õigeaegseks ja professionaalseks sekkumiseks näeb “Laste ja perede arengukava 2012-2020” ette väärkoheldud laste diagnostika- ja reageerimissüsteemi loomise. See tähendaks erinevate lastega kokkupuutuvate spetsialistide poolt detailselt kokkulepitud käitumiste ja dokumenteerimise ahelat laste väärkohtlemise juhtumite käsitlemisel, mille eesmärk on tagada, et kõik spetsialistid teaksid täpselt oma vastutuse piire ning et ükski väärkohtlemise juhtum ei jää tähelepanuta. 2010. aastal käivitusid Pärnus ja Tartus katseprojektid, mille raames alustati väärkoheldud laste tuvastamiseks eri valdkonna spetsialistidest (sotsiaaltöötajad, arstid, politseinikud, prokurörid) koosnevate nn diagnostikameeskondade koolitamisega.

74

72

Vt Eesti Advokatuuri kodulehel ülevaade 2012. Aastal õigusloomes osalemise kohta (punkt 3.7 lastekaitse seaduse ettevalmistamine) https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/osalemine-oigusloomes/2012 (1.10.2013)

73 Soo, Kadri, Kadi Ilves, Judith Strömpl (2009). Laste väärkohtlemise juhtumitest teavitamine ja võrgustikutöö. Tartu 2009.







Lisaks väärkoheldud laste diagnostikasüsteemi loomisele näeb „Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014“ ja selle rakendusplaan

75 ette lastega töötavatele spetsialistidele süsteemse ja regulaarse väärkohtlemise äratundmise ja

sekkumise alase koolituse.

“Laste ja perede arengukavas 2012-2020” varase sekkumise süsteemi ja lastekaitsetöö tõhustamiseks kavandatud tegevused hõlmavad veel näiteks lapse arenguliste vajaduste varase sekkumise ja hindamise süsteemi väljatöötamist, pereõdede koduvisiitide süsteemi analüüsimist ja arendamist, juhiste väljatöötamist ja koolituse pakkumist väikelastega kokku puutuvatele spetsialistidele, programmi “Family Nurse Partnership” Eestile kohandamist ja rakendamist, lapse arenguliste vajaduste varaseks tuvastamiseks laiemale sihtgrupile orienteeritud teavitustegevuste läbiviimist, kogukonnapõhise laste riskikäitumise varase märkamise ja sekkumise süsteemi arendamist ning lastega töötavate spetsialistide (pedagoogid, meedikud, prokurörid, tugispetsialistid jt) täiendõppe süsteemi täiendamist.

76

Samuti valmis 2011. aastal lasteombudsmani ja Andmekaitse Inspektsiooni koostöös põhjalik juhendmaterjal “Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse”, mis on suunatud lastega igapäevaselt töötavatele spetsialistidele – haridus-, sotsiaal-, meditsiini- ja politseitöötajatele – aitamaks neil täita seadusest tulenevaid kohustusi lapse abivajadusest teatamisel ja abistamisel, järgides samas isikuandmete kaitse põhimõtteid.

77

Riiklikest poliitikatest võib välja tuua veel ka „Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020“, mille üheks eesmärgiks on suurendada psühholoogilise abi kättesaadavust kooliõpilastele ning tõhustada psüühika- ja käitumishäiretega, perevägivalda või kriisisituatsiooni kogenud laste abistamist vastavate spetsialistide poolt.

Kas riiklik poliitika tagab, et haavatavatel vanematel, kes otsivad võimalust oma lapsest loobumiseks, on ligipääs nõustamisele ning rahalisele või materiaalsele abile, et hoolitseda laste eest ning ennetada lapse hülgamist?

2010. aastal jõustunud perekonnaseadusega rakendus säte, et juhul, kui lapsendamine toimub vanema(te) nõusolekul, et jõustu (vastsündinud lapse puhul) vanema(te) lapsendamise nõusolek enne kaheksa nädala möödumist lapse sünnist. Ühtlasi kehtestati maavalitsusele, kelle ülesandeks on (siseriikliku) lapsendamise korraldamine, kohustus nõustada vanemat, kes soovib anda nõusolekut lapse lapsendamiseks. Seadus ei täpsusta samas, milles nõustamine peab täpsemalt seisnema ning toob välja vaid kohustuse selgitada vanemale tema õigusi ja kohustusi ning lapsendamise õiguslikke tagajärgi (PKS § 152. Lapse vanemate nõusolek). Seda, kuidas praktikas vanemate nõustamine toimub ning kas ja kuidas see on mõjutanud lapsendamise nõusoleku andmist või sellest loobumist, üldistavad andmed ja informatsioon puuduvad.

Lisaks on siin oluline roll raseduskriisi nõustamisel, mida Haigekassa on tervist edendava projektina rahastatud alates 2007. aastast ning mille maht on pidevalt kasvanud. Ka “Laste ja perede arengukavas 2012-2020” on vanemlust toetavate teenuste arendamisel ning nende kättesaadavuse tagamisel kavandatud raseduseelsete ja -järgsete teenuste sh raseduskriisinõustamise analüüsimist, arendamist ja pakkumise suurendamist.

78

Lapsevanematel, sh haavatavatesse sihtgruppidesse kuuluvatel, on ühtlasi ligipääs kõikidele seadusega ettenähtud peretoetustele ja sotsiaaltoetustele (vt ka punkt 3.2).

Seega on kohaliku omavalitsuse töötaja ülesandeks selgitada välja pere toimetulek, hinnata vajadused ning suunata vanem(ad) vajalike teenuste (nõustamine, tugiisiku teenus, vanemlike oskuste treening vms) juurde, mis toetaksid vanema toimetulekut niivõrd, et last ei tuleks perest eraldada. Lahenduste leidmiseks on juhtumikorralduse põhimõtteid ja võrgustikutööd rakendades võimalik vajadusel kaasata ka teisi eriala spetsialiste.

Kas riiklik poliitika näeb ette protseduure, mis toetavad hüljatud lapsi, saamaks konfidentsiaalset ligipääsu oma tausta puudutavale asjakohasele ja sobivale informatsioonile?

Nn anonüümselt hüljatud laste juhtumid, mille puhul andmed lapse tausta kohta kas puuduvad või on neid keeruline tuvastada, Eestis puuduvad.

Lapsendatud lapse õigust saada informatsiooni oma päritolu ja lapsendamise fakti kohta reguleerib perekonnaseadus, mille kohaselt on täisealisel lapsendatul või alaealisel lapsendatul lapsendaja nõusolekul õigus saada maavalitsuselt teavet lapsendamise fakti kohta. Lisaks on täisealisel lapsendatul või alaealisel lapsendatul lapsendaja nõusolekul

75

Justiitsministeeriumi koduleht Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014 ja rakendusplaan 2010-2014. http://www.just.ee/49973



77 Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse. Lasteombudsman 2011.











õigus saada maavalitsuselt teavet oma bioloogiliste vanemate, vanavanemate ning õdede ja vendade kohta, kui nimetatud isikud on andnud nõusoleku vastava teabe avaldamiseks. Kui nõusolekut teabe edastamiseks ei anta, siis peab maavalitsus andma teavet eelnimetatud isikute kohta ulatuses ja viisil, mis ei võimalda tuvastada lapsendatu bioloogilisi vanemaid, vanavanemaid, õdesid või vendi, kes ei ole teabe edastamiseks nõusolekut andnud.Kui lapsendatu soovib saada teavet oma alaealise lapsendatud bioloogilise õe või venna kohta, on õelt või vennalt selleks nõusoleku küsimiseks vajalik lapsendaja eelnev nõusolek (PKS § 164. Lapsendamissaladus).

Muude asendushoolduse vormide puhul puudub konkreetne regulatsioon ning suunised, kuidas lapsega tema päritolu puudutavat informatsiooni jagada.

5.1 & 5.2 Peamised lühiajalise/ ajutise ning pikaajalise/ püsiva asendushooldusele paigutamise põhjused

Lapse perekonnast eraldamine toimub üldjuhul kohtu otsuse alusel. Kui lapse jätmine perekonda ohustab lapse tervist või elu, võib kohalik omavalitsus lapse perekonnast eraldada ka enne kohtumäärust. Sellisel juhul peab kohalik omavalitsus viivitamata esitama kohtule avalduse vanema õiguste piiramiseks lapse suhtes (PKS § 135. Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine).

Vanema isikuhooldusõiguse peatamise, piiramise või täieliku äravõtmise üle otsustab kohus. Isikuhooldusõiguse olulise piiramise või täieliku äravõtmise puhul on kohus kohustatud menetlusse arvamuse andmiseks kaasama ka kohaliku omavalitsuse (PKS § 135. Lapse eraldamine perekonnast ja isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine).

Seda, missugusele asendushoolduse vormile ja kui pikaks perioodiks perekonnast eraldatud laps paigutatakse, otsustab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus – ehk vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele korraldab kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast)). Sealjuures on kohaliku omavalitsuse ülesandeks ka lapsele eestkostjaks sobivate isikute väljaselgitamine ning kohtule vastavate ettepanekute tegemine. Eestkoste seadmise üle otsustab kohus. Samuti on kohaliku omavalitsuse ülesandeks aidata korraldada lapsendamist, mille korralduse eest vastutab maavalitsus.

Asendushooldusele paigutamiste kohta kogutava statistika põhjal ei ole võimalik samas välja tuua, kas ühele või teisele asendushoolduse vormile paigutamine on kavandatud lühi- või pikaajalisena. Perekonnast eraldatud laste asendushooldusele paigutamist käsitletakse Eestis aga üldjuhul pigem pikaajalise kui lühiajalise lapse elukorraldust puudutava lahendusena.

79 Lühiajaliselt paigutatakse lapsed enne asendushooldusele suunamist turvakoduteenusele

ning samuti võidakse sõlmida lühiajalisi perekonnas hooldamise lepinguid. Laste perekonda hooldamisele paigutamist (nii lühiajaliselt kui pikaajaliselt) raskendab praktikas üleriigilise ülevaate puudumine juba tegutsevatest hooldusperedest ning uutest võimalikest hooldusperedest (hooldajaks soovijatest). Selle lahenduseks oleks hooldajaid puudutavate andmete koondamine vastavasse registrisse, mis võiks toimida sotsiaalteenuste ja toetuste andmeregistri (STAR) osana.

80

Samuti on paigutamise õiguslikku alust (sh kas selleks on vanemate isikuhooldusõiguse peatamine, piiramine või täielik äravõtmine) võimalik välja tuua vaid asenduskoduteenusele, mitte aga perekonda hooldamisele ja eestkostele paigutatud laste puhul. Ainsana on võimalik kõigi asendushoolduse vormide puhul põhjusena välja tuua üksnes lapse orvuks jäämine.

Samas on võimalik kogutava statistika põhjal välja tuua lapse perekonnast eraldamise õiguslikud alused (sh kas selleks on vanemate isikuhooldusõiguse peatamine, piiramine või täielik äravõtmine), mille alusel saab hinnata asendushooldusele paigutamise õiguslikke aluseid üldiselt.

Tabel 3. 2012. aastal perekonnast eraldatud lapsed eraldamise õigusliku aluse järgi

Perekonnast eraldamise põhjused Aasta jooksul perekonnast eraldatud laste arv

Aasta jooksul perekonnast eraldatud laste %

Lapse orvuks jäämine 25 6.7

Vanema(te)-l lapse isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine

118 31.8

79

Vt selles osas ka Julle, Andres (2010). Vanemate ja sotsiaaltöötajate arvamused asendushooldusel elava lapse tagasipöördumise võimalustest vanemate juurde. Magistritöö. Tartu: TÜ Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut.

80 STAR on asutatud juhtumikorralduse põhimõttel läbiviidava sotsiaaltöö dokumenteerimiseks ja menetlemiseks, sotsiaalteenuste ja -toetuste ning

muu abi osutamise dokumenteerimiseks ja menetlemiseks, lapsendamise korraldamiseks, eestkoste korraldamiseks ning sotsiaalhoolekandealase teabe ja kohaliku omavalitsuse makstavate, isikute individuaalsest abivajadusest, toimetulekuvõimest või majanduslikust olukorrast mittesõltuvate sotsiaaltoetuste kohta käiva teabe ja statistika kogumiseks. Seni on STAR üleriigiliselt olnud kasutusel vaid üksikute toetusmeetmete taotlusi ja osutamist puudutavate menetluste administreerimiseks.


Vanema(te)-l lapse isikuhooldusõiguse piiramine

15 4.0

Vanema(te)-l lapse isikuhooldusõiguse peatamine

69 18.6

Kohtulahend lapse perest eraldamise kohta vanema(te-)lt lapse isikuhooldusõigust ära võtmata, piiramata või peatamata

46

12.4

Kohtulahendita perest eraldatud lapsed 98 26.4

Perekonnast aasta jooksul eraldatud lapsed kokku

371 100%


Tabel 4. 2012. aastal asendushooldusele paigutatud lapsed paigutamise õigusliku aluse ning asendushoolduse liikide järgi

Aasta jooksul asendushooldusele paigutatud lapsed paigutamise põhjuste järgi


Eestkoste perekonnas

Asenduskodu-teenus

Laste arv

Laste %

Laste arv

Laste % Laste arv

Laste %

Laps jäi orvuks 5 5,9% 19 8,6% 12 6,2%

Vanem/vanemad teadmata kadunud või tagaotsitavaks kuulutatud ... ... ... ... 2 1,0%

Vanema(-te)lt lapse isikuhooldusõigus täielikult ära võetud ... ... ... ... 82 42,5%

Vanema(-te)l lapse isikuhooldusõigus piiratud ... ... ... ... 30 15,5%

Vanema(-te)l lapse isikuhooldusõigus peatatud ... ... ... ... 34 17,6%

Laps vanematest eraldatud vanema(te-)lt lapse isikuhooldusõigust ära võtmata, piiramata või peatamata ... ... ... ... 33 17,1%

Paigutatud lapsed kokku 85 100% 222 100% 193 100%


5.3 Kas asendushooldusele sisenevate laste puhul on nende asendushooldusele paigutamise algpõhjuste kohta usaldusväärset informatsiooni?

Ülevaatlikud ja üldistavad andmed asendushooldusele paigutamise algpõhjuste kohta Eestis paraku puuduvad. Perekonnast eraldatud ja/ või asendushooldusele paigutatud laste kohta kogutav statistika ei kajasta paraku mingisugust informatsiooni nende laste vanemate/ perede tausta ega perekonnast eraldamise ja/ või asendushooldusele paigutamise konkreetsete algpõhjuste kohta – v.a. see, kas tegemist on orvuks jäänud lastega ning kas laste perest eraldamise ja/ või edasine asendushooldusele paigutamine on tingitud laste vanema(te)lt isikuhooldusõiguse täieliku äravõtmise, piiramise või peatamise tõttu (vt eespool andmed). Selle kohta, missugustel konkreetsetel põhjustel aga vanemate isikuhooldusõigus on kas peatatud, piiratud või täielikult ära võetud, üldistavad andmed ja informatsioon puuduvad.

2009. aastal ühe uurimuse raames kohalikelt omavalitsuselt kogutud info kohaselt81

on peamisteks probleemideks ja riskifaktoriteks, mis tingivad lapse ilmajäämise vanemlikust hoolitsusest või muudavad lapse olukorra peresiseselt haavatavaks: alkoholi liigtarbimine, narkomaania, majanduslikud raskused/ vaesus, pikaajaline töötus, toimetuleku- ja sotsiaalsete oskuste puudumine, lapsevanema vaimne haigus/puue, lapsevanemate välismaal töötamine, madal haridustase, võimetus tulla toime puudega lapsega, huvi puudumine lapse heaolu vastu, noor ema, kes ei suuda lapse eest hoolitseda, lapsevanema raske haigus või surm, lapsevanema vangi mõistmine, hasartmängusõltuvus.

81

Vt Kaev, Merike, Kadri Soova (2009). Laste õigustel põhinev vanemliku hoolitsuseta laste või vanemliku hoolitsuseta jäämise ohus olevate laste olukorra analüüs.


Loetletud põhjustest n-ö uueks põhjuseks võib pidada vanemate välismaal töötamist. Antud probleemi ulatuse kaardistamiseks on “Laste ja perede arengukava 2012-2020” raames kavas lähiaastatel läbi viia ka vastav uuring.

82

Perest eraldamise ja asendushooldusele paigutamise põhjuseid selgitada ka käesoleva projekti raames kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja sotsiaaltöö spetsialistide seas läbi viidud küsitluses, kus kõige sagedamini märgiti põhjusteks vanema(te) alkoholisõltuvus ning lapse põhivajaduste rahuldamata jätmine (vt Joonis 5).

Joonis 5. Missugused on Teie isikliku tööalase kogemuse põhjal laste perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise peamised põhjused?



82





6. ASENDUSHOOLDUSELE PAIGUTAMISE PROTSESS JA SELLE ÜLEVAATAMISE PROTSEDUURID

Kas seadus nõuab ja sätestab kõigi asendushooldusele sisenevate laste vastuvõtu protsessi (nn gate-keeping)?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele korraldab kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast). Seega on valik, millisele asendushoolduse vormile laps paigutada, seadusest tulenevalt lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse otsustada. Seda, millistest kriteeriumidest lähtuvalt kohalik omavalitsus peaks antud valiku aga langetama, seadus samas ei reguleeri.

Enne lapse perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele suunamist peab kohalik omavalitsus sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt koostama ka lapse individuaalse juhtumiplaani, mis perekonnas hooldamise puhul on lapse perekonnas hooldamiseks kohaliku omavalitsuse ja hooldaja vahel sõlmitava hoolduslepingu lisaks ning asenduskoduteenuse puhul kohaliku omavalitsuse, maavalitsuse ja asenduskoduteenuse osutaja vahel sõlmitava halduslepingu lisa (SHS § 29

2. Alaealise isiku juhtumiplaan).

Kas erinevate asendushoolduse vormide puhul on otsustajaks erinevad asutused?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele korraldab kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast). Seega on valik, millisele asendushoolduse vormile laps paigutada, seadusest tulenevalt lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse otsustada.

Lisaks sätestab seadus kohaliku omavalitsuse konkreetsed ülesanded lapse suunamisel perekonda hooldamisele ja asenduskoduteenusele, sh sobiva perekonnas hooldaja ning asenduskoduteenuse osutaja leidmine.

Lapsele eestkoste seadmise otsustab kohus, ent kohaliku omavalitsuse ülesandeks sealjuures on eestkostjaks sobivate isikute leidmine ning kohtule vastavate ettepanekute tegemine.

Samuti aitab kohaliku omavalitsus vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele korraldada (siseriiklikku) lapsendamist, mille korralduse eest vastutab maavalitsus. Lapsendamise otsuse langetab kohus.

Rahvusvahelist, st välisriiki lapsendamist korraldab Sotsiaalministeeriumi juurde selleks moodustatud 3-liikmeline rahvusvahelise lapsendamise komisjon. Rahvusvahelise lapsendamise otsuse langetab kohus rahvusvahelise lapsendamise komisjoni loal.

Sõltumata sellest, kas seadus seda nõuab või mitte, kas ja kuidas asendushooldusele paigutamise protsess (nn gate-keeping) perekonnas hooldamise ning asenduskoduteenuse korralduse puhul tegelikult toimib?

Kuigi üldistest põhimõtetest lähtuvalt - mida küll selgeseõnaliselt seaduses sätestatud ei ole - tuleb perekonnast eraldatud lapsele sobiva asendushoolduse vormi valikul lähtuda eeskätt lapse huvidest ning võimalusel eelistada lapsendamist või perepõhist asendushooldust (perekonnas hooldamine või eestkoste), siis on Riigikontrolli järelevalve kohalike omavalitsuste tegevuse üle tuvastanud juhtumeid, kus lapsed on paigutatud asenduskoduteenusele ilma kohaliku omavalitsuse vastava otsuseta ja/ või muid alternatiive eelnevalt kaalumata.

83

Üldine eelistuste järjekord, millisele asendushoolduse vormile perekonnast eraldatud vanemliku hoolitsuseta laps paigutada, sõltub praktikas samas ka konkreetsest kohalikust omavalitsusest ja selle lastekaitsetöötaja(te)st, nagu näitavad käesoleva projekti, aga ka varasemate uurimuste raames

84 kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatega läbi

viidud intervjuud. Nii võib vaatamata üldisele põhimõttele eelistada perepõhist hooldust institutsionaalsele hooldusele osa kohalikke omavalitsusi ja nende lastekaitsetöötajaid suunata lapsi teadlikult pigem asenduskoduteenusele, kuna see on usaldusväärsem ja asenduskoduteenuse osutajate üle on tagatud tõhusam kontroll ja järelevalve ning lisaks on last nö lihtsam enda kohaliku omavalitsuse hallatavale asenduskoduteenusele paigutada. Samuti hinnatakse asenduskodude võimalusi tagada laste vajadustele vastavad tugiteenused (nt psühholoogiline ja psühhiaatriline nõustamine) paremateks, võrreldes perekonnas hooldamisega.

Samuti eelistavad kohalikud omavalitsused eestkostele paigutamist perekonnas hooldamisele, kuna viimasel juhul täidab eeskostja ülesandeid sageli kohalik omavalitsus, kes ei pruugi sellest huvitatud olla või kellel napib eeskostja

83

Vt Riigikontroll (2013). Laste hoolekande korraldus valdades ja linnades. Riigikontrolli aruanne Riigikogule., Tallinn, 29. jaanuar 2013.

84 Kaurla, Käthlin (2013). Lapse perest eraldamise ja asendushooldusele paigutamise otsust mõjutavad tegurid: Ida-Virumaa suurlinnade lastekaitse

juhtumite näitel. Magistritöö. Tallinn: TLÜ Sotsiaaltöö Instituut


ülesannete täitmiseks vajalikke ressursse (aeg, töötajad, oskusteadmised vms).

Praktikas on erinev ka see, kas ja kellega kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja asendushoolduse vormi valikul ja otsuse langetamisel konsulteerib. Vastavad ühtsed suunised selles osas puuduvad.

Kui nii, siis kes on vastutav asendushooldusele paigutamise protsessi (gate-keeping) eest erinevate asendushoolduse vormide puhul – kas see on riiklik ametiasutus, kohtud, teenuseosutajad või kombineeritud meeskonnad?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele korraldab kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast). Seega on valik, millisele asendushoolduse vormile laps paigutada, seadusest tulenevalt lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse otsustada.

Lisaks sätestab seadus kohaliku omavalitsuse konkreetsed ülesanded lapse suunamisel asendushooldusele, sh sobiva eestkostja, perekonnas hooldaja ning asenduskoduteenuse osutaja leidmine või lapsendamise protsessi algatamine.

Perekonda hooldamisele paigutamise puhul sõlmib lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus pärast hooldajaks soovija sobivuse hindamist temaga lapse perekonnas hooldamise lepingu, mis peaks olema kooskõlas lapse individuaalse juhtumiplaaniga. Kui lapse elukoht ja hooldaja elukoht ei ole samas kohalikus omavalitsuses, teavitab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus kirjalikult hooldaja elukohajärgset valla- või linnavalitsust lepingu sõlmimisest.

Asenduskoduteenusele paigutamise puhul koostab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus lapsele juhtumiplaani hinnates ära tema vajadused ning teeb selle põhjal otsuse lapse asenduskoduteenusele suunamise kohta, valides lapsele sobiva asenduskoduteenuse osutaja ning esitab seejärel asenduskoduteenuse rahastamise taotluse lapse elukohajärgsele maavanemale. Lapse elukohajärgne maavanem ja lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus ja asenduskoduteenuse osutaja sõlmivad asenduskoduteenuse osutamiseks halduslepingu, mille kohustuslikuks lisaks on juhtumiplaan.

Lapsele eestkoste seadmise otsustab kohus, ent kohaliku omavalitsuse ülesandeks sealjuures on eestkostjaks sobivate isikute leidmine ning kohtule vastavate ettepanekute tegemine.

Samuti aitab kohaliku omavalitsus vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele korraldada (siseriiklikku) lapsendamist, mille korralduse eest vastutab maavalitsus. Lapsendamise otsuse langetab kohus.

Rahvusvahelist, st välisriiki lapsendamist korraldab Sotsiaalministeeriumi juurde selleks moodustatud 3-liikmeline rahvusvahelise lapsendamise komisjon. Rahvusvahelise lapsendamise otsuse langetab kohus rahvusvahelise lapsendamise komisjoni loal.

Sõltumata sellest, kas seda seadus nõuab või mitte, siis kas perekonnad/ lapsed on aktiivselt kaasatud otsustusprotsessi, mis puudutab perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele suunamist?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta. (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast). Vastavalt haldusmenetluse seadusele peab kohalik omavalitsus oma otsust lapse eraldamise osas põhjendama, st ka vanematel või lapse hooldajal peab olema võimalik selle otsusega tutvuda ning seda vaidlustada.

Samuti sätestab sotsiaalhoolekande seadus, et lapse perekonda hooldamisele suunamisel ja talle juhtumiplaani koostamisel arvestatakse vähemalt 10-aastase lapse soovi. Kui lapse arengutase seda võimaldab, tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi. Enne nõusoleku andmist on lapsel õigus tutvuda hooldajaks saada soovija, tema perekonna liikmete ja koduga ning saada nende kohta teavet (SHS § 25

1. Perekonnas hooldamisele suunatav laps ja

tema õigused).

Perekonda hooldamisele paigutamist täiendavalt reguleeriva määruse kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks selgitada välja lapse nõusolek perekonnas hooldamiseks. Kui hooldajaks saada soovija ja laps ei ole omavahel tuttavad, peab kohalik omavalitsus enne hoolduslepingu sõlmimist korraldama lapse ja hooldaja tutvumise, kusjuures hooldaja ja lapse vaheliste kohtumiste arv peab olema piisav teineteisega kohanemiseks (Sotsiaalministri määrus nr 9, 2005 § 2. Lapse perekonnas hooldamise korraldamine).

Lisaks sisalduvad sotsiaalhoolekande seaduses ka ka üldised sätted, mille kohaselt kaasatakse sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel isikule sobivaima abi leidmiseks abivajav isik ja tema nõusolekul isiku pereliikmed ning ning küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata isiku arvamus. Last, eestkostetavat või hooldatavat puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata vanema ja kasuvanema, eestkostja või hooldaja arvamus. (SHS § 31. Isiku kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine). Ühtlasi tuleb last puudutava küsimuse lahendamisel arvestada vanema, vanema puudumisel kasuvanema või eestkostja soovi, samuti vähemalt 10-aastase lapse enda soovi. Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab (SHS § 32. Isiku tahte arvestamine).


Lapsendamist reguleeriva perekonnaseaduse järgi võib vähemalt 10-aastast last lapsendada tema nõusolekul. Arvestada tuleb samas ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab (PKS § 151. Lapse nõusolek).

Seega on lapse perekonnast eraldamist ja asendushooldusele paigutamist reguleeriva seadusandluse kohaselt nii lapsel kui vanemal õigus olla kaasatud sellega seonduvasse otsustusprotsessi, ent praktikas sõltub nende õiguste rakendamine nii konkreetsest juhtumist kui sellega seotud osapooltest, sh kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajast.

Eesti advokatuur on lastekaitse regulatsioonile hinnangut andes tõstatanud probleemina asjaolu, et kuna puudub juhend lapse tahte väljaselgitamiseks, siis juhinduvad lastekaitsetöötajad oma töös eeskätt elukogemusest ja siseveendumusest, sh ka selles osas, kas ja mis vanusest arvates on üldse vajalik lapsega isiklikult kohtuda, suhelda ja laps isiklikult ära kuulata. Seetõttu puudub lapse esindajaks oleval advokaadil kindlus ja teadmine, kas ja millisel määral on lastekaitsetöötaja üldse arvestanud arvamuse esitamisel lapse enda seisukohaga.

85

Käesoleva projekti raames selgitati laste kaasamisega seotud praktikaid nii asendushoolduse korraldusega seotud erinevate osapooltega läbi viidud intervjuudes ja konsultatsioonides kui ka kohaliku omavalitsuse lastekaitse ja sotsiaaltöö spetsialistide seas ning asenduskodude juhtide ja töötajate seas läbi viidud küsitlustes.

Kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja sotsiaaltöö spetsialistidel paluti välja, mil viisil nad on erinevas vanuses lapsi perest eraldamise ja asendushoolduse korraldamise protsessi kaasanud (vt Joonis 6).


% küsitlustele vastanud kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöö spetsialistidest (n=96)


Asenduskodude juhtidelt ja töötajatelt omakordi küsiti hinnanguid, kuidas nende arvates on lapsed asenduskoduteenusele paigutamise, võimaliku ümberpaigutamise ja sealt lahkumise protsessidesse kaasatud. Ilmnes, et kõige kriitilisemalt hinnati sealjuures just lapse kaasatust asenduskoduteenusele saabumise/ paigutamise protsessi (vt Joonis 7). Antud hinnanguid võib samas mõjutada ka lapse vanus asenduskoduteenusele saabumisel/ esmasel paigutamisel – st lapse mittekaasamist võib selgitada see, et tegemist on alles imiku või väikelapsega.

85

Vt Eesti Advokatuuri kodulehel ülevaade 2012. Aastal õigusloomes osalemise kohta (punkt 3.7 lastekaitse seaduse ettevalmistamine) https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/osalemine-oigusloomes/2012 (1.10.2013)



Joonis 7. Kuidas Teie hinnangul on laps/ noor olnud kaasatud asendushoolduse protsessi, st kuivõrd tema arvamust on küsitud ja arvestatud järgmistes olukordades?

% küsitlusele vastanud asenduskodude juhtidest ja töötajatest (n=39)


Asendushoolduse taustaga noortelt kogutud arvamused ja kogemused näitavad, et laste kaasatus asendushooldusele paigutamise või ümberpaigutamise protsessi on väga erinev ning võib muuhulgas sõltuda nii lapse vanusest kui ka lapse/ noore enda initsiatiivist.

Lapse perekonna kaasatuse kohta andmeid ja informatsiooni hinnangu andmiseks napib.

Kas seadus nõuab iga asendushooldusel oleva lapse hooldusplaani (juhtumiplaani) koostamist?

Nn hooldusplaani funktsiooni täidab Eestis juhtumiplaan ja selle juurde kuuluv tegeuskava.

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus enne lapse perekonnas hooldamisele või asenduskoduteenusele suunamist kohustatud koostama igale lapsele individuaalse juhtumiplaani. Juhtumiplaan on kirjalik dokument, mis koosneb hinnangust isiku abivajadusele ja tema probleemide lahendamist käsitlevast tegevuskavast (SHS § 29

1. Abi osutamine juhtumikorralduse põhimõttel).

Juhtumiplaan on perekonnas hooldamise puhul on hooldaja ja lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse vahel hooldamiseks sõlmitava lepingu lisa ning asenduskoduteenuse puhul lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse, maavalitsuse ja asenduskoduteenuse osutaja vahel sõlmitava halduslepingu lisa. (SHS § 29

2. Alaealise isiku

juhtumiplaan).

Ka enne eestkostele paigutamist ja lapsendamist, kui laps on perest eraldatud, tuleks eelduslikult igale lapsele koostada individuaalne juhtumiplaan, ehkki sotsiaalhoolekande seaduses vastavat kohustust otseselt sätestatud ei ole.

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt tuleb abi osutamisel kasutada juhtumikorralduse põhimõtet, kui isik vajab iseseisva toimetuleku parandamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, mis hõlmab ka sotsiaalteenuse või -toetuse määramise vajadust. Abi osutamine juhtumikorralduse põhimõttel hõlmab: 1) isiku juhtumi hindamist; 2) eesmärkide püstitamist ja tegevuste planeerimist; 3) juhtumiplaani ja selle juurde kuuluva tegevuskava koostamist; 4) isiku nõustamist ja juhendamist tegevuskava täitmisel; 5) tegevuste läbiviimist erinevate isikute või asutuste poolt; 6) tulemuste hindamist ja vajaduse korral juhtumiplaani ning selle juurde kuuluva tegevuskava muutmist (SHS § 29

1. Abi

osutamine juhtumikorralduse põhimõttel).


Kas praktikas on igale asendushooldusel olevale lapsele hooldusplaan (juhtumiplaan) koostatud?

Nagu näitavad erinevad järelevalve auditid ning uurimused, siis tegelikkuses ei ole kõigile asendushooldusel paigutatud lastele individuaalset juhtumiplaani tegelikult koostatud. Puudusi on selles osas välja toonud nii Sotsiaalministeeriumi suunistel 2012. aastal maavalitsuste poolt teostatud järelevalve perekonnas hooldamise korralduse üle kohalikes omavalitsustes kui ka Riigikontrolli ja õiguskantsleri/ lasteombudsmani järelevalve asenduskoduteenuse korralduse üle.

86

Samuti ei olnud asenduskodu noorte seas 2010. aastal läbi viidud küsitluse kohaselt näiteks ligi pooled noortest oma juhtumiplaaniga tutvunud või ei teadnud, millega on tegemist.

87

Üks põhjustest, miks kõigile asendushooldusel viibivatele lastele ei ole juhtumiplaani koostatud, on seotud juhtumiplaani koostamist reguleeriva sotsiaalhoolekande seaduse eksliku tõlgendusega, mille kohaselt ei ole juhtumiplaani koostada lastele, kes suunati asendushooldusele enne juhtumiplaani puudutava regulatsiooni kehtima hakkamist.

Samuti käsitletakse juhtumiplaani ja selle koostamist osal juhtudel pigem formaalse dokumenteerimise vahendina, mitte aga lapse vajaduste hindamise ning asendushoolduse planeerimise aluseks oleva instrumendina.

Segadust on tekitanud ka erinevad nimetused. Nii on asenduskoduteenusele paigutatud laste puhul varasemalt sätestatud lapse arengukava koostamise ja ülevaatamise kohustus ning juhtumiplaani asemel kasutatakse praktikas sagedasti ka tegevuskava mõistet.

Kas on garanteeritud, et hindamisprotsessid tuvastavad ja püüavad reageerida laste mittevajaliku perekonnast eraldamise algpõhjuseid nagu diskrimineerimine, vaesus või puue?

Kuna süsteemne ja regulaarne järelevalve kohalike omavalitsuste tegevuse üle laste perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise üle puudub, siis puudub ka teave, kuivõrd lapse perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamisega seotud hindamisprotsessid aitavad tegelikult välistada laste põhjendamatut perekonnast eraldamist.

Arvestades, et üldjuhul toimub lapse perest eraldamine kohtu vastava otsuse alusel, siis tuleb lapse eraldamist taotleval kohalikul omavalitsusel oma taotlust kohtule siiski põhjendada ning kohus omakorda peab hindama esitatud asjaolude põhjendatust ja tõendide piisavust.

Üldise hinnangu kohaselt aga eraldatakse Eestis varase märkamise ja õigeaegse sekkumise puudumise tulemusena peredest ja paigutatakse asendushooldusele rohkem lapsi, kui seda kaasaegses lastega peresid toetavas ühiskonnas tegema peaks.

88 Selle peamiseks põhjuseks on enamasti ennetustööks vajalike ressursside nappus.

Kas on garanteeritud, et iga lapse asendushooldusele paigutamine vaadatakse perioodiliselt üle, et hinnata asendushooldusele paigutamise jätkuvat vajadust ning lapse bioloogilisse perekonda naasmise võimalikkust?

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt tuleb perekonnas hooldamisele või asenduskoduteenusele suunatud lapse juhtumiplaan (ja selle juurde kuuluv tegevuskava) vaadata üle vähemalt üks kord aastas. (SHS § 29

2. Alaealise isiku

juhtumiplaan) Samas näitavad erinevad järelevalve auditid, et esineb juhtumeid, kus lapsele ei ole juhtumiplaani tegelikult koostatud ja/ või seda regulaarselt üle vaadatud ega uuendatud.

89

Samuti näitab 2010. aastal kaitstud magistritöö aluseks oleva uurimus90

, et Eestis käsitlevad lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad asendushooldust sageli lõpliku lahendusena lapse elukorralduses ning pärast lapse asendushooldusele suunamist loetakse perekonnaga tehtav töö tihtipeale lõpetatuks. Seda tõendavad ka andmed erinevatelt asendushoolduse vormidelt oma bioloogilise perekonna juurde naasnud laste kohta (vt punkt 6.8) ning samuti käesoleva projekti raames kohalike omavalitsuste lastekaitse- ja sotsiaaltöö spetsialistide seas läbi viidud küsitlus ning intervjuud.

Seega ei pruugi kohalik omavalitsus asendushooldusele paigutatud lapse juhtumiplaani regulaarse ülevaatamise käigus asendushoolduse jätkamise või lõpetamise vajalikkust ega lapse perekonda naasmise võimalikkust tegelikult perioodiliselt üldse hinnata ning pigem võidakse keskenduda lapse vajaduste hindamisele asendushooldusel olles.

86

Vt Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009; Lasteombudsman (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond.

87 Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis.

88 Laste ja perede arengukava 2012-2020. http://valitsus.ee/et/valitsus/arengukavad/Peresobralik-riik/laste-ja-perede-arengukava-2012-2020

89 Vt Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009;

Lasteombudsman (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond.

90 Julle, Andres (2010). Vanemate ja sotsiaaltöötajate arvamused asendushooldusel elava lapse tagasipöördumise võimalustest vanemate juurde.

Magistritöö. Tartu: TÜ Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut.



6.1. Kes vastutab lapse hoolduspaani (juhtumiplaani) koostamise eest?

Hooldusplaani funktsiooni täidab Eestis juhtumiplaan koos selle juurde kuuluva tegevuskavaga.

Nii enne lapse perekonda hooldamisele kui ka asenduskoduteenusele paigutamist peab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus koostama lapsele individuaalse juhtumiplaani, mis perekonnas hooldamise puhul on hooldaja ja lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse vahel hooldamiseks sõlmitava lepingu lisa ning asenduskoduteenuse puhul lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse, maavalitsuse ja asenduskoduteenuse osutaja vahel sõmitava halduslepingu lisa (SHS § 29

2. Alaealise isiku juhtumiplaan).

Lapse perekonda hooldamisele suunamisel ja talle juhtumiplaani koostamisel arvestatakse vähemalt 10-aastase lapse soovi. Kui lapse arengutase seda võimaldab, tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi. Hooldajal on õigus osaleda lapse juhtumiplaani koostamises. (SHS § 25

1. Perekonnas hooldamisele suunatav laps ja tema

õigused, § 252. Lapse perekonnas hooldajale ja tema perekonna liikmetele esitatavad nõuded ning hooldaja õigused)

Asenduskoduteenusele suunamise puhul täiendab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus pärast lapse asenduskoduteenusele suunamist tema juhtumiplaani vastavalt asenduskoduteenuse osutaja ettepanekutele.

Seega juhtumiplaani eest vastutab kohalik omavalitsus, ent sellesse peaks olema kaasatud nii laps kui ka asendushoolduse pakkuja. Samuti tuleks juhtumiplaani koostamisse kaasata ka erinevaid spetsialistide ja osapooli, kes aitaksid hinnata lapse vajadusi ning nendest tulenevate tegevuste vajalikkust. See, kas ja milliste spetsialistidega juhtumiplaani koostamisel konsulteeritakse, on praktikas erinev, sõltudes nii konkreetsest juhtumist kui ka juhtumi eest vastutavast kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötajast.

Sotsiaalamet

(Kohalik omavalitsus)

Kohus Asendushoolduse pakkuja

Segameeskond

Perekonnas hooldamine x

Asenduskoduteenus x

Kommentaarid: asendushoolduse pakkuja peab olema kaasatud juhtumiplaani koostamisse, ent vastutus plaani koostamise eest on kohalikul omavalitsusel.

Andmeallikas: sotsiaalhoolekande seadus

6.2 Kas paigutamise kohta tehakse regulaarset ülevaadet?

Perekonnas hooldamisele või asenduskoduteenusele suunatud lapse juhtumiplaani on kohalik omavalitsus kohustatud vähemalt üks kord aastas üle vaatama (SHS § 29

2. Alaealise isiku juhtumiplaan). Nagu erinevad

järelevalve auditid on välja toonud, esineb praktikas samas juhtumeid, kus tegelikult ei ole lapsele asendushooldusele paigutatud lapsele juhtumiplaani üldse koostatud ja/ või pole seda regulaarselt kord aastas üle vaadatud.

91 Lisaks on

lapse elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel kohustus külastada perekonnas hooldamisele või asenduskoduteenusele paigutatud last vähemalt kaks korda aastas ning täiendada juhtumiplaani vähemalt üks kord aastas.

See, milliseid aspekte tuleb asendushooldusele paigutatud lapse juhtumiplaani regulaarse ülevaatamise käigus hinnata – nt hooldusvormi jätkuv sobivus, perekonda naasmise võimalus jm – seadusest tulenevad või muud suunised puuduvad.

Alati Mõnikord Mitte kunagi

Iga ... järel 3 kuu

6 kuu

1 aasta

3 kuu 6 kuu 1 aasta

Perekonnas hooldamine X

Asenduskoduteenus X

Kommentaarid

Andmeallikas

6.3. Kas riikliku seadusandluse ja poliitika kohaselt on kohustuslik tagada lapse ühelt hooldusvormilt teisele paigutamisel tema täielik informeeritus ja kaasatus ümberpaigutamise ettevalmistusse?

Jah Ei

91

Vt Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009; Lasteombudsman (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond.


X ☐

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta. (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast)

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt peab lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus lapse perekonda hooldamisele suunamisel ja talle juhtumiplaani koostamisel võtma arvesse vähemalt 10-aastase lapse soovi. Kui lapse arengutase seda võimaldab, tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi. Enne nõusoleku andmist on lapsel õigus tutvuda hooldajaks saada soovija, tema perekonna liikmete ja koduga ning saada nende kohta teavet. Hooldaja perekonda elama asumisel on lapsel õigus kaasa võtta oma isiklikud esemed (SHS § 25

1. Perekonnas hooldamisele

suunatav laps ja tema õigused).

Perekonda hooldamisele paigutamist täiendavalt reguleeriva määruse kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesandeks selgitada välja lapse nõusolek perekonnas hooldamiseks. Kui hooldajaks saada soovija ja laps ei ole omavahel tuttavad, peab kohalik omavalitsus enne hoolduslepingu sõlmimist korraldama lapse ja hooldaja tutvumise, kusjuures hooldaja ja lapse vaheliste kohtumiste arv peab olema piisav teineteisega kohanemiseks (Sotsiaalministri määrus nr 9, 2005 § 2. Lapse perekonnas hooldamise korraldamine).

Lisaks sisalduvad sotsiaalhoolekande seaduses ka ka üldised sätted, mille kohaselt kaasatakse sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel isikule sobivaima abi leidmiseks abivajav isik ja tema nõusolekul isiku pereliikmed ning ning küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata isiku arvamus. Last, eestkostetavat või hooldatavat puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata vanema ja kasuvanema, eestkostja või hooldaja arvamus. (SHS § 31. Isiku kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine). Ühtlasi tuleb last puudutava küsimuse lahendamisel arvestada vanema, vanema puudumisel kasuvanema või eestkostja soovi, samuti vähemalt 10-aastase lapse enda soovi. Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab (SHS § 32. Isiku tahte arvestamine).

Lapsendamist reguleeriva perekonnaseaduse järgi võib vähemalt 10-aastast last lapsendada tema nõusolekul. Arvestada tuleb samas ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab (PKS § 151. Lapse nõusolek).

Eelloetletud lapse õigused peaksid seega kohalduma ka olukordades, kus on tegemist lapse ühelt asendushoolduse vormilt teisele paigutamisega. Selle kohta, kas ja kuidas praktikas need õigused lapse ümberpaigutamisel tagatud on, üldistatavad andmed ja informatsioon puuduvad.

Seetõttu püüti ka käesoleva projekti raames erinevatelt asendushoolduse korraldusega seotud osapooltelt ning asendushoolduse tausta noortelt kaasamispraktikate kohta mitmesugust informatsiooni koguda (vt raporti eelnevad ja järgnevad kaasamist puudutavad punktid).

6.4. Kes vastutab ülevaatamisest tulenevate otsuste tegemise eest?

Seadusandlus sätestab lapse perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele suunamisel üksnes lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse kohustuse juhtumiplaani koostamiseks ja selle regulaarseks, vähemalt kord aastas ülevaatamiseks. Juhtumiplaani koostamise eest vastutab lapse elukohajärgne omavalitsus, otsused võivad olla tehtud koostöös lapse võrgustiku liikmete või oluliste lähedaste isikutega, sh asenduskoduteenuse osutaja, perekonnas hooldaja.

Juhtumiplaani juurde kuuluvas tegevuskavas on võimalik määrata kindlaks, milline osapool tegevuskava elluviimise eest vastutab. Lapse elu puudutavate otsuste tegemise eest vastutab eestkostjana üldjuhul kohalik omavalitsus (nt millist kooli lapsele valida, milliseid teenuseid ja toetuseid tuleb lapsele taotleda jne). Asenduskodu ja hooldaja kui hooldusteenuse pakkujad on pigem nende otsuste igapäevased elluviijad – nt viies last kooli, rehabilitatsiooniteenuseid saama jne.

Üldistavalt võib öelda, et see, kes mingi otsuse eest vastutab, sõltub vastava otsuse laadist. Näiteks kui juhtumiplaani ülevaatamise käigus leitakse võimalus asenduskoduteenusele paigutatud lapse lapsendamiseks või sobiva eestkostja leidmiseks, siis lapsendamise või eestkostja määramise otsuse langetab kokkuvõttes kohus, kuid lapsendamisele/ eestkostele suunamise otsuse teeb esmalt lapse elukohajärgne omavalitsus. Kui aga asenduskoduteenusele paigutatud lapse puhul leitakse võimalus lapse perekonda hooldamisele paigutamiseks, siis selle otsuse eest vastutab üksnes kohalik omavalitsus.

Sotsiaalamet (Kohalik omavalitsus)


Segameeskond


Asenduskoduteenus x

Kommentaarid: Eestis tuleb sotsiaalametit mõista lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaalametina.

Andmeallikas: Sotsiaalhoolekande seadus


6.5. Kes vastutab ülevaate algamise ja läbiviimise eest?

Seadusandlus sätestab lapse perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele suunamisel üksnes lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse kohustuse juhtumiplaani koostamiseks ja selle regulaarseks, vähemalt kord aastas ülevaatamiseks. Juhtumiplaani koostamisse ja ülevaatamisse peaks olema kaasatud ka asendushoolduse pakkuja ja laps.

Praktikas on esinenud olukordi kus kohalikud omavalitsused paluvad asenduskoduteenuse osutajatel lapse juhtumiplaanid kas valmis teha või täiendada, samas seadusandlus sellist delegeerimise võimalust ette ei näe.

Sotsiaalamet

(Kohalik omavalitsus)


Segameeskond Teised


x

Asenduskoduteenus x

Kommentaarid: : Eestis tuleb sotsiaalametit mõista lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaalametina.


6.6. Sõltumata sellest, kas seadus seda nõuab, kas perekonnad ja/ või lapsed on kaasatud otsustesse, mis puudutavad ümberpaigutamist:

Üldistatavad andmed ja informatsioon selle kohta, kuidas pered ja/ või lapsed on praktikas kaasatud otsustesse, mis on seotud lapse ümberpaigutamisega ühelt asendushooldusele vormilt teisele, puuduvad.

Käesoleva projekti raames kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja sotsiaaltöö spetsialistidelt, asenduskodude juhtidelt ja töötajatelt ning asendushoolduse taustaga noortelt kogutud info põhjal võib öelda, et lapsed ei ole alati nendesse otsustesse kaasatud.



Eestkoste perekonnas x

Asenduskoduteenus x

Lapsendamine x

Kommentaarid:

Andmeallikas: Intervjuud lohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatega, asenduskodu juhtide ja töötajatega ning asendushoolduse taustaga noortega

6.7. Kui suure osa asendushooldusel viibivate laste puhul on viimase kahe aasta jooksul toimunud ümberpaigutamine juhtumiplaani ülevaatamise tulemusel?

Asendushooldusele paigutatud laste kohta iga-aastaselt kogutav ametkondlik statistika võimaldab välja tuua, kui palju lapsi ühelt või teiselt asendushoolduse vormilt mõnele teisele asendushoolduse vornile ümber paigutatakse. Selle kohta, mis põhjustel ümberpaigutamine toimub, statistikat ei koguta. Seega puudub võimalus ka hinnata, kuidas laste ümberpaigutamine on seotud või tuleneb nende individuaalsest juhtumiplaanist.

Perekonnas hooldamiselt eestkostele liikunud laste puhul ei ole võimalik andmete põhjal paraku hinnata, kui paljudel nendest juhtudest on hooldusperest saanud lapse eestkostja ehk tegelikult on muutunud asendushoolduse vorm juriidilises mõttes, ent last ei ole tegelikult ühest perest teise paigutatud. Tabel 5. Asendushooldusel ümberpaigutatud laste arv ümberpaigutamise suundade järgi 2011. ja 2012. aastal

Ümberpaigutamise suunad 2011 2012

Perekonnas hooldamisel olnud laste arv kokku 462 413

Perekonnas hooldamiselt teise hooldusperekonda 3 2

Perekonnas hooldamiselt eestkostele* 26 38

Perekonnas hooldamiselt lapsendatud 35 33

Perekonnas hooldamiselt 8 24


asenduskoduteenusele

Perekonnas eestkostel olnud laste arv kokku 1525 1510

Perekonnas eestkostelt perekonnas hooldamisele ... ...

Perekonnas eestkostelt lapsendatud ... ...

Perekonnas eestkostelt asenduskoduteenusele 5 8

Asenduskoduteenusel olnud laste arv kokku 1367 1359

Asenduskoduteenuselt teise asenduskodusse 43 102

Asenduskoduteenuselt perekonnas hooldamisele 34 34

Asenduskoduteenuselt perekonda eestkostele 2 14

Asenduskoduteenuselt lapsendatud 22 26

* Perekonnas hooldamiselt eestkostele liikunud laste puhul ei ole võimalik andmete põhjal paraku hinnata, kui paljudel nendest juhtudest on hooldusperest saanud lapse eestkostja ehk tegelikult on muutunud asendushoolduse vorm juriidilises mõttes, ent last ei ole tegelikult ühest perest teise paigutatud.

“...” andmed puuduvad


6.8. Kui suur osa lastest on naasnud oma bioloogilise perekonna juurde viimase kahe aasta jooksul?

Asendushooldusel viibivate laste kohta kogutav statistika võimaldab välja tuua, mitu last ühelt või teiselt asendushoolduse vormilt vastava aasta jooksul bioloogilisse perekonda naases. Kõikne statistika selle kohta, kui suur osa juba ühele või teisele asendushoolduse vormile paigutatud lastest kokkuvõttes (ja püsivalt) perekonda naaseb, puudub. Samuti pole olemasolevate andmete põhjal võimalik hinnata, mis põhjustel laps bioloogilisse perekonda naases – nt kas selle põhjuseks oli vanema vangistusest vabanemine, vanemliku vastutuse võtmine ja hooldusõiguse taastamine vms.

Olemasolevate andmete põhjal naaseb juba asendushooldusele paigutatud lastest bioloogilisse perekonda vähem kui 5% - 2011. aastal keskmiselt 1,6% ja 2012. aastal keskmiselt 2%. Antud andmed osutavad seega, et kord juba asendushooldusele paigutatud lapsed jäävad üldjuhul sinna pikaajaliselt ning oma bioloogilisse perekonda naaseb neist väga väike osa.

Aasta jooksul perekonnast eraldatud lastest naases bioloogilisse perekonda 2011. aastal ca viiendik (21%) ja 2012. aastal ca kümnendik (11,6%) lastest. Ülejäänud lapsed paigutati kas ajutiselt turvakodusse või asendushooldusele (st perekonda hooldamisele, eestkostele, asenduskoduteenusele või lapsendati).

Tabel 6. Erinevatelt asendushoolduse vormidelt bioloogilise perekonna juurde naasnud laste arv ja osakaal 2011. ja 2012-aastal

Asendushoolduse vorm/ aasta

Aasta jooksul teenusel olnud laste arv*

Aasta jooksul bioloogilisse perekonda naasnud laste arv

Aasta jooksul bioloogilisse perekonda naasnud laste %

2011 2012 2011 2012 2011 2012

Perekonnas hooldamiselt 462 413 9 17 1.9 4.1

Perekonnas eestkostelt 1525 1510 24 21 1.6 1.4

Asenduskoduteenuselt 1367 1359 19 27 1.4 2.0

Kokku 3354 3282 52 65 1.6 2.0

*Aluseks on võetud aasta alguse (või eelmise aasta lõpu) seisuga teenusel olnud laste arv, kellele on liidetud aasta jooksul teenusele paigutatud laste arv.



Mitte ükski < 5% <10% < 20% >20%

Jah Jah Jah Jah Jah

Kõik asendushooldusel olevad lapsed

☐ X ☐ ☐ ☐

Perekonnas hooldamiselt

☐ X ☐ ☐ ☐

Perekonnas eestkostelt

☐ X ☐ ☐ ☐

Asenduskoduteenuselt ☐ X ☐ ☐ ☐

Kommentaarid

Andmeallikas: Sotsiaalministeerium

6.9 Kas asendushoolduselt (bioloogilisse) perekonda reintegreerunud laste olukorra jälgimiseks on olemas seiresüsteemid?

Asendushoolduselt (bioloogilisse) perekonda naasnud laste ja nende perede olukorra jälgimine toimub vastavalt konkreetse kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja/ või sotsiaaltöötaja äranägemise järgi. Ühtsed alused või põhimõtted nende laste ja perede olukorra jälgimiseks puuduvad.

6.10 Missuguseid tugiteenuseid pakutakse nendele peredele, kelle laps on asendushoolduselt oma perekonda naasnud?

Regulaarsed ja üldistatavad statistilised andmed selle kohta, missuguseid tugiteenuseid pakutakse peredele, kelle laps on asendushoolduselt perekonda tagasi paigutatud, puudub.

SOS Lasteküla Eesti Ühingu poolt käesoleva projekti raames kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetööd tegevate spetsialistide seas läbi viidud küsitluse andmetel on selliste juhtumite puhul kõige sagedamini osutatavateks abimeetmeteks sotsiaalnõustamine, psühholoogiline nõustamine, võrgustikutöö ning mitmesugune rahaline ja materiaalne abi (vt Joonis 8). Tervelt 56% vastanutest nentis samas, et neil puudub isiklik tööalane kogemus ja/ või nad ei oska kasutatavate meetmete kohta arvamust anda.

Kõige sagedamini nähti asendushoolduselt oma perekonda naasvate laste ja nende perede puhul aga vajadust tugiisiku teenuse ja psühholoogilise nõustamise järele, mida tõi välja veidi enam kui kolmandik vastajatest. Ligi viiendik vastajatest märkis ka sotsiaalnõustamist ja võrgustikutööd ning alkoholisõltuvuse ravi. Ligi pooled (48%) küsitlusele vastanud sotsiaal-ja lastekaitsetöötajatest ei osanud samas vajatavate meetmete kohta hinnangut anda.


Joonis 8. Missuguseid lapsele ja/ või perele mõeldud meetmeid olete oma isiklikus tööalases kogemuses kasutanud juhtudel, kus perekonnast eraldatud ja/ või asendushooldusele paigutatud laps on oma bioloogilisse perre naasnud ning missuguste meetmete järele näete sedalaadi juhtumite puhul suurimat vajadust?




6.11 Kas lapse asendushooldusele paigutamise ajal kohaldatakse jätkuvalt meetmeid soodustamaks lapse perekonda naasmist, kui see on võimalik?

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt peaks lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus osutama vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda. Selle kohta, kas ja missuguseid meetmeid tegelikult omavalitsuste tasandil asendushooldusele paigutatud lastele ja nende bioloogilistele peredele osutatakse, et soodustada lapse bioloogilisse perekonda naasmist, regulaarsed ja üldistatavad statistilised andmed puuduvad.

Andres Julle 2010. aastal kaitstud magistritöö aluseks oleva uurimuse92

kohaselt käsitlevad Eestis sotsiaaltöötajad asendushooldust enamasti lõpliku lahendusena lapse elukorralduses ning pärast lapse asendushooldusele suunamist loetakse perekonnaga tehtav töö enamasti lõpetatuks. Seda, et juba asendushooldusele paigutatud lastest naaseb oma bioloogilise perekonna juurde väga väike osa, näitab ka asendushooldusel olevate laste kohta kogutav statistika.

Julle (2010) uurimuse näitel on laste bioloogilisse perekonda naasmine praktikas takistatud muuhulgas järgmistel põhjustel: vanem(ad) ei suuda iseseisvalt kõrvalise abita vastata nõudmistele ja tingimustele, mida sotsiaaltöötajad lapse peresse naasmise eeldusteks seavad (enamasti on nendeks püsiva töökoha ja sissetuleku kindlustamine ning eluasemetingimuste parandamine), ent nende tingimuste täitmiseks saadav abi ja tugi on vähene või puudub sootuks; vanema(te)/ pere suhe sotsiaaltöötajaga, kes on eelnevalt lapse perest eraldanud, põhineb pigem vastandumisel, umbusaldusel ja eelarvamustel kui usaldusel ja koostööl; vanema(te)l/ perel on majanduslike ja füüsiliste takistuste tõttu (nt geograafiline kaugus lapsest, transpordivõimaluste ja sissetulekute puudumine) keeruline oma lapsega suhelda ning temaga lähedast suhet säilitada; vanemad pole teadlikud oma õigustest ega võimalustest; sotsiaaltöötajatel puuduvad motivatsioon ja ressursid vanema(te)/ pere toetamiseks pärast lapse perest eraldamist ning samuti usk, et lapse perekonda naasmine on vajalik ja võimalik ning lapse huvides.

Vajadusele, et perega jätkaks tööd teine spetsialist kui see, kes lapse perest eraldamisega tegeles, juhtis tähelepanu ka täiendavalt intervjueeritud kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöö eest vastutavad spetsialistid.

SOS Lasteküla Eesti Ühingu poolt käesoleva projekti raames kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetööd tegevate spetsialistide seas läbi viidud küsitluse tulemustel jätkatakse umbes kümnendiku vastajate hinnangul alati pärast lapse perest eraldamist teadlikku tööd lapse vanema(te) ja perega selleks, et perest eraldatud ja turvakodusse/ asendushooldusele paigutatud laps saaks oma bioloogilisse perre naasta; kolmandiku vastajate hinnangul tehakse seda enamasti. Viiendik (19%) küsitlusele vastanud kohalike omavalitsustele sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatest märkis, et perega jätkatakse tööd mõnikord ning tervelt neljandiku (24%) hinnangul tehakse seda harva või mitte kunagi (vt Joonis 9).

Joonis 9. Kuivõrd sageli jätkatakse Teie isikliku tööalase kogemuse põhjal pärast lapse perekonnast eraldamist teadlikku tööd lapse vanema(te) ja perega selleks, et perest eraldatud ja turvakodusse/ asendushooldusele paigutatud laps saaks oma bioloogilisse perre naasta?



92

Julle, Andres (2010). Vanemate ja sotsiaaltöötajate arvamused asendushooldusel elava lapse tagasipöördumise võimalustest vanemate juurde. Magistritöö. Tartu: TÜ Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut. Autor töötab Ida-Virumaa maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna peaspetsialistina.


Peamise tegurina, mis piirab või takistab perega jätkatavat tööd, märkisid kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad kõige sagedamini vanematepoolse soovi ja huvi puudumist – seda tõi välja ca kaks kolmandikku (65%) küsitlusele vastanutest. Muid küsitluses loetletud võimalikke põhjuseid, sh selleks tööks vajalike abimeetmete, ajalise ressursi, meeskonna või võrgustikutöö vähesust või puudumist pidas takistuseks ca kolmandik vastanutest. Ligi kolmandik (30%) nentis ka, et lapse bioloogilisse perekonda naasmine on vähetõenäoline või välistatud (vt Joonis 10).

Joonis 10. Missugused tegurid piiravad või takistavad Teie kogemusel bioloogilis(t)e vanema(te) ja perega jätkatavat tööd selleks, et perekonnast eraldatud ja/ või asendushooldusele paigutatud laps saaks oma bioloogilisse perre naasta?


Allikas: SOS Lasteküla Eesti Ühing

Täiendavalt intervjueeritud lastekaitsetöötajad tõdesid, et pärast lapse perest eraldamist jätkatakse tööd eeskätt nn kergemate juhtumitega ja nende peredega, kes on sellest ise huvitatud. Kui pere endapoolne initsiatiiv puudub, siis enamasti selle perega ka edasi ei tegeleta. Samuti nenditi, et see, kas ja mil määral perega tööd jätkatakse, sõltub suurel määral konkreetsest lastekaitsetöötajast, sest ühtsed suunised selles osas puuduvad. Eraldi meetmeid ja instrumente peredele, kust laps on eraldatud, üldjuhul pole.


Joonis 11. Missuguseid meetmeid olete oma isiklikus tööalases kogemuses kasutanud selleks, et perekonnast eraldatud ja/ või asendushooldusele paigutatud laps saaks oma bioloogilisse perre naasta ning missuguste meetmete järele näete oma isikliku tööalase kogemuse põhjal suurimat vajadust?




6.12 Kas lapsed on kaasatud oma bioloogilisse perekonda naasmist puudutavasse otsustusprotsessi?

Õiguslikult pole reguleeritud, kuidas lapse bioloogilisse perekonda naasmine peaks toimuma ning millised on sealjuures erinevate osapoolte – lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus, asendushoolduse pakkuja, hoolduspere jt – ülesanded lapse bioloogilisse perekonda naasmiseks ettevalmistamisel, sh kohustus lapse kaasamiseks.

Küll aga on erinevates juhismaterjalides viidatud, kuidas soodustada kontakti hoidmist bioloogiliste vanematega.

Selle kohta, kuidas praktikas on lapsed enda bioloogilisse perekonda naasmist puudutavatesse otsustesse kaasatud ning kuidas nende ettevalmistus selleks toimub, üldistatavad andmed ja informatsioon puuduvad.

Käesoleva projekti raames intervjueeritud noored tõid enda kogemustele tuginedes välja juhtumeid, kus nende bioloogilisse perekonda tagasipaigutamine ei toimunud tingimata nende huvisid ega vajadusi arvestades, mistõttu soovisid nad ise enda bioloogilisest perekonnast uuesti eraldamist ja asendushooldusele paigutamist.

6.13 Kas on järk-järguline ja õiguslikult kehtestatud protseduur lapse lõplikuks bioloogilisse perekonda naasmiseks?

Õiguslikult kehtestatud protseduur lapse lõplikuks bioloogilisse perekonda naasmiseks puudub. Perekonnaseadus küll reguleerib vanema hooldusõiguse taastamist ja selle aluseid, ent mitte lapse perekonda reintegreerimise protsessi.


7. ASENDUSHOOLDUSE VÕIMALUSTE VALIK

Kas riiklik poliitika tagab praktikad, mis kindlustavad asendushooldusele paigutatud lapse regulaarsed kontaktid oma vanemate, teiste pereliikmete, sõprade ja kogukonnaga?

Vastavalt perekonnaseadusele on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus isiklikult suhelda lapsega. Suhtlusõigus ei olene sellest, kas vanemal on hooldusõigus või mitte.

Suhtlusõigust saab piirata või selle teostamist lõpetada üksnes kohus, kui see on lapse huvides. Muuhulgas võib kohus määrata, et laps suhtleb vanemaga kolmanda isiku juuresolekul. Kui kolmas isik on kohalik omavalitsus, määrab kohalik omavalitsus seda ülesannet täitma pädeva füüsilise isiku (PKS § 143. Lapsega suhtlemise õigus).

Sama põhimõte sisaldub ka lastekaitseseaduses, mille kohaselt on ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapsel õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last (LaKS § 28. Suhtlemine lahus elavate vanematega).

Ka seni, kui kohus ei ole lapse eraldamise ning hooldusõiguse ja suhtlusõiguse osas veel otsust teinud, kuid laps on kohaliku omavalitsuse otsusel juba perest eraldatud, reguleerib lapse kontakti vanematega lastekaitseseadus, mille kohaselt on abistataval lapsel õigus kontaktile vanemate ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see on ohtlik lapse tervisele ja arengule või seab ohtu hooldajate või hooldusasutustes teiste laste või personali turvalisuse. Sellistel juhtudel on kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalitusel ja hooldusasutusel õigus lapse kontakte vanemate või lähedaste sugulastega piirata (LaKS § 64. Kontakt vanematega).

Sotsiaalhoolekande seadus ja selle alusel kehtestatud määrused, mis reguleerivad perekonnas hooldaja ja asenduskoduteenuse osutaja ülesandeid, ei käsitle õigusi ega kohustusi, mis puudutavad lapse suhtlemist oma vanematega, teiste pereliikmete või sugulastega.

Õiguskantsleri analüüs laste õiguste tagamise kohta asenduskoduteenusel93

on toonud probleemina välja juhtumid, kus aga asenduskodu on laste suhtlusvõimalusi oma vanemate või teiste pereliikmetega erinevatel viisidel piiranud. Nii on näiteks osa asenduskodusid oma kodukorras või laste külastamise korras kehtestanud, et lapse külastamiseks asenduskodus on vaja kohaliku omavalitsuse luba. Samuti on osa asenduskodusid seadnud lapse külastamisele korralduslikke piiranguid: piiratud külastusajad või külastuse kestus, asenduskodust lahkumise keeld või kasvataja juuresoleku nõue. Näiteks ühes asenduskodus võis last külastada vaid kaks korda kuus kaks tundi korraga. Teises asenduskodus ei suudetud alati (eriti nädalavahetustel) kasvatajate vähesuse tõttu luua vanematele oma lastega asenduskodus kohtumiseks vajalikke tingimusi. Kahe asenduskodu

kodukorra järgi võis lapse minekut perre keelata

mõjutusvahendina, kui laps on rikkunud kodukorda, ning ühes neist nimetatud keeldu praktikas ka rakendati. Samas ei olnud üheski asenduskodus selliseks praktikaks õiguslikku alust, kuna kohus polnud lapse ja vanema suhtlusõigust piiranud.

Samuti tõid käesoleva projekti raames intervjueeritud kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajad ja asenduskodude juhid näiteid olukordadest, kus selleks, et vanemad ei sekkuks häirivalt asenduskodusse paigutatud lapse ellu, otsustatakse laps (tema huvisid silmas pidades) paigutada asendushooldusele pigem elukohast eemale.

Seega riiklik poliitika küll kehtestab erinevate regulatsioonide kaudu lapse suhtlusõiguse oma vanemate, teiste pereliikmete ja lähedastega, ent praktikas esineb juhtumeid, kus seda suhtlusõigust on ilma õigusliku aluseta tegelikult püütud piirata – ehkki piiramise põhjenduseks võib olla laste huvidest lähtumine.

Kas riiklik poliitika näeb vajadust muuta sotsiaalseid hoiakuid ja asendushoolduse taustaga laste stigmatiseerimise ning keelab diskrimineerimise nt haridusele, tervishoiule ja tööhõivele juurdepääsul?

Vastavalt Eesti põhiseadusele on kõik seaduse eest võrdsed ning kedagi ei kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu (Põhiseadus § 12).

Karistusseadustiku kohaselt on karistatavad süüteod, mis on võrdõiguslikkuse vastasel alusel ehk on keelatud nii vaenu õhutamine (§151), võrdõiguslikkuse rikkumine (§152) kui ka diskrimineerimine pärilikkusriskide alusel (§153) , sh päritolu või sotsiaalse seisundi alusel.

Lastekaitse seaduse kohaselt on igal lapsel sünnipärane õigus elule, tervisele, arengule, tööle ja heaolule (LaKs § 8. Lapse õigus elule ja arengule). Samuti on lastel on võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad on terved, haiged või puudega (LaKS § 10. Laste võrdne õigus saada abi ja hooldust).

Uuringuid, mis käsitleksid asendushooldusel kasvanud või kasvavate lastega seotud sotsiaalseid hoiakuid või nende

93



võimalikku diskrimineerimist kas tööturul, hariduses või tervishoius, pole Eestis läbi viidud.

Ka asendushooldust puudutavates poliitikadokumentides pole asendushooldusel kasvanud või kasvavate lastega seotud sotsiaalseid hoiakuid või nende võimalikku diskrimineerimist probleemina tõstatatud.

Käesoleva projekti raames intervjueeritud asendushoolduse (asenduskodu) taustaga noored märkisid aga, et on püüdnud oma asendushoolduse tausta teadlikult varjata, et vältida võimalikku stigmatiseerimist (kaasatundmist või negatiivset suhtumist), ning on samuti oli kogemusi teismeeas eakaaslaste poolse halvustava suhtumisega koolis.

Seega vajaks antud teema Eestis nii uurimist kui ka laiemalt teadvustamist ja tõstatamist.

Kas riiklik poliitika tagab hooldust ja kaitset vajavate laste individuaalsetele vajadustele vastavate asendushoolduse võimaluste kättesaadavuse?

Eestis on küll asenduskoduteenuse, perekonnas hooldamise, eestkoste ja lapsendamise näol olemas erinevad, nii institutsionaalsed kui mitteinstitutsionaalsed asendushoolduse võimalused, kuid samas ei saa öelda, et praktikas toimuks laste paigutamine ühele või teisele asendushoolduse vormile vaid laste huvidest ja individuaalsetest vajadustest lähtuvalt.

Sotsiaalhoolekande seadus, mis reguleerib lapse perekonnast eraldamist ja edasist paigutamist, ei täpsusta, kuidas või millistest kriteeriumidest lähtuvalt tuleb lapse konkreetsele asendushoolduse vormile paigutamise otsus langetada. Seadus sisaldab selles osas vaid üldist sätet, mille kohaselt korraldab kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise kohalik omavalitsus ning lapse vanemal, võõrasvanemal, kasuvanemal või eestkostjal on sealjuures õigus kaitsta lapse huvisid vastavalt perekonnaseaduses sätestatud korrale (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast).

Seetõttu määrab otsuse, millisele asendushoolduse vormile laps paigutatakse, sageli pigem asendushoolduse vormide erinev kättesaadavus ja kvaliteet. Ehkki riiklik poliitika rõhutab vajadust tagada perekonnast eraldatud lapsele võimalus kasvada peres, siis tegelikult suunatakse lapsi sagedamini pigem institutsionaalsele asenduskoduteenusele, mis on riiklikult rahastatud ning kus teenusekohtade arv ületab jätkuvalt tegelikku teenusekasutajate arvu. Samas hooldusperede ning perekonnas hooldamisel olevate laste arv on asenduskoduteenusega võrreldes oluliselt enam vähenenud ning uusi hooldusperesid lisandub vähe. Perepõhistele asendushooldusvormidele, s.o perekonda hooldamisele või eestkostele paigutamist ning lapsendamist piirab muude tegurite kõrval asjaolu, et puudub terviklik ülevaade sobivatest hooldajatest või lapsendada soovijatest, kuna arvestust potentsiaalsete hooldusperede ja lapsendajate kohta peetakse eraldi iga üksiku kohaliku omavalitsuse ja maavalitsuse tasandil ning info võimalike hooldusperede kohta on pigem MTÜ-del, kes kasuperesid koondavad või nende huvisid ja vajadusi esindavad. Lisaks võib ühe kitsaskohana välja tuua ka spetsialiseeritud professionaalsete hooldusperede puudumise, kes suudaksid pakkuda perepõhist hooldust näiteks konkreetse erivajadusega või puudega lastele või ka ajutist nn kriisihooldust alternatiivina turvakoduteenusele. Üheks põhjuseks, miks (erivajadusega ja puudega) lapsi eelistatakse paigutada pigem asenduskoduteenusele on ka erinevate tugiteenuste (osaliselt) parem kättesaadavus ja korraldatus asenduskodudes võrreldes perekonnas hooldamisega, kus kohalikud omavalitsused ei suuda alati hooldusperedele vajalikku nõu ja abi tugiteenuste näol tagada.

Perepõhise asendushoolduse soodustamiseks näeb laste ja perede arengukava 2012-202094

ette hooldus- ja lapsendajaperedele mõeldud kehtiva koolitusprogrammi arendamist ja vajadusel eestkosteperedele laiendamist, hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele nii eel- kui järelteenuseid hõlmava tugisüsteemi väljatöötamist, perekonnas hooldamise teenuse korralduse analüüsimist ja arendamist ning inimeste teadlikkuse ja valmisoleku tõstmist perepõhise asendushoolduse pakkumiseks. Seda, kas perekonnas hooldamise teenuse arendamine puudutab üksnes olemasolevat hooldusvormi või täiendava, spetsialiseeritud ja professionaalsete hooldusperede süsteemi arendamist, arengukava dokument ei täpsusta. Samuti on laste ja perede arengukava raames ette valmistamisel terviklik asendushoolduse kontseptsioon, mis peaks andma strateegilised suunad kogu asendushoolduse süsteemi ning erinevate hooldusvormide arendamiseks.

Kas riiklik poliitika kohustab hooldusteenuste pakkujatel teostada taustauuringuid, kindlustamaks potentsiaalsete hooldajate sobivuse?

Seadusega on reguleeritud nõuded nii asenduskodu kasvatajatele, perekonnas hooldajatele, eestkostjatele kui lapsendajatele. Asenduskodu personali nõuetele vastavuse peab sealjuures tagama asenduskoduteenuse osutaja, perekonnas hooldaja sobivust on kohustatud hindama kohalik omavalitsus ning lapsendajate sobivust maavalitsus. Eestkostjaks määramise otsuse langetab kohus, arvestades sealjuures vajadusel kohaliku omavalitsuse arvamust.

Sotsiaalhoolekande seaduse järgi peab isik, kes soovib hooldada oma perekonnas last, peab vastama järgmistele nõuetele: 1) ta on täieliku teovõimega, iseseisvalt toimetulev isik, kes elab püsivalt Eestis; 2) tal on lapse kasvatamiseks vajalikud isikuomadused; 3) temalt ei ole ära võetud vanema õigusi ega ole ära võetud last ilma vanema õiguste äravõtmiseta; 4) teda ei ole kõrvaldatud eestkostja ega hooldaja kohustuste täitmisest; 5) tema

94





suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust süüdistatavana kuriteos, mille eest seadus näeb karistusena ette vangistuse, ja ta ei ole süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteos, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud 6) tal ei ole sõltuvust alkoholist, narkootilistest ega psühhotroopsetest ainetest; 7) ta on läbinud Sotsiaalministeeriumi tunnustatud koolituse või on sellele registreerunud. Hooldaja täisealised perekonnaliikmed, kellega tal on ühine eluruum ja majapidamine, peavad vastama käesoleva paragrahvi punktide 3–6 nõuetele. Hooldaja ja tema perekonna täisealised liikmed kinnitavad oma nõuetekohasust allkirjaga. Lapse elukohajärgne valla- või linnavalitsus võib nõuda hooldajalt ja tema perekonna täisealistelt liikmetelt nende nõuetekohasust tõendavaid dokumente (SHS § 25

2. Lapse perekonnas hooldajale ja tema perekonna liikmetele

esitatavad nõuded ning hooldaja õigused).

Perekonnas hooldaja sobivuse hindamiseks on sätestatud muuhulgas kohalikule omavalitsusele kohustus külastada hooldajaks soovija kodu enne hoolduslepingu sõlmimist ning vähemalt kaks korda aastas lepingu kehtimise vältel. Samuti peab kohalik omavalitsus välja selgitama hooldajaks soovija alaealiste perekonnaliikmete ja teiste samas perekonnas hooldamisel olevate isikute nõusoleku lapse perekonnas hooldamiseks.

Lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus peab otsustama hooldajaks saada soovija sobivuse tema ja tema perekonna täisealiste liikmete nõuetekohasuse, sotsiaalnõustamise ning hooldajaks saada soovija kodu külastuse ja koolituse tulemuste põhjal (SHS § 25

3. Lapse suunamine perekonnas hooldamisele).

Samas on näiteks perekonnas hooldamise üle teostatud järelevalve toonud välja puudusi perekonnas hooldajate nõuetele vastavuse tuvastamises, kus kohalik omavalitsus on piirdunud üksnes hooldajaks soovija kinnitusega oma nõuetele vastavuse kohta.

Oluline on ka välja tuua, et vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele tuleb lapse perekonda hooldamisele suunamisel arvestada vähemalt 10-aastase lapse soovi ning kui lapse arengutase seda võimaldab, tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi. Enne nõusoleku andmist on lapsel õigus tutvuda hooldajaks saada soovija, tema perekonna liikmete ja koduga ning saada nende kohta teavet (SHS § 25

1. Perekonnas hooldamisele suunatav laps ja

tema õigused).

Eestkostjale seatud nõudeid reguleerib perekonnaseadus, mille järgi eestkostjaks võib olla täisealine piiramata teovõimega füüsiline isik. Eestkostjaks ei või olla isik, kellelt on vanema hooldusõigus täielikult või osaliselt ära võetud või kes on varem rikkunud eestkostja kohustusi. Eestkostjaks ei või määrata ka selle tervishoiu- või hoolekandeasutuse töötajat, kus laps viibib. Eestkostjat valides arvestatakse tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Kohtul ja valla- või linnavalitsusel on eestkostjat valides õigus nõuda eestkostjaks määratavalt isikult dokumente ja informatsiooni tema sobivuse hindamiseks (PKS § 174. Eestkostjale esitatavad nõuded).

Lapse nõusoleku küsimist eestkostja nimetamisel nõuab Tsiviilkohtumenetluse seadustik, mille kohaselt tuleb alaealisele eestkostja määramisel ära kuulata vähemalt 10-aastane laps isiklikult.

Üldistatav informatsioon, mille põhjal hinnata, kuidas eestkostjate sobivust hinnatakse ja eeltoodud valikukriteeriume tegelikult arvestatakse, puudub. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt märgitakse määrusesse eestkostja ülesanded.

Ka lapsendajale seatud nõudeid reguleerib perekonnaseadus. Üldnõudeks on, et lapsendaja võib olla vähemalt 25-aastane piiramata teovõimega isik. Lapsendamise ettevalmistuse käigus on maavalitsus kohustatud läbi viima lapsendada soovija kohta pere-uuringu, mille käigus tuleb välja selgitada vähemalt järgmised andmed ja informatsioon: 1) suhted vanemate, õdede, vendade ja nende lastega lapsepõlves ja lapsendamise ettevalmistamise ajal; 2) lapsepõlve kasvukeskkond ja praegune elukeskkond; 3) hariduse andmed; 4) töötamise andmed; 5) majandusliku olukorra andmed; 6) tervisliku seisundi andmed; 7) huvid ja vaba aja harrastused; 8) suhtlusringkonna kirjeldus; 9) usuline veendumus; 10) hoiakud ja väärtused; 11) suhted isikutega, kellega koos elatakse; 12) põhjus, miks soovitakse lapsendada; 13) sugulaste ja teiste lähedaste isikute suhtumine planeeritud lapsendamisse; 14) teadmised lastest ja nendega suhtlemise kogemus, ootused vanemaks olemise suhtes. Pereuuringusse lisatakse uuringu läbiviija hinnang lapsendada soovivate isikute suutlikkuse kohta lapsega toime tulla.

Pere-uuringu läbiviimist pakub (tasulise) teenusena lapsendada soovijatele ka MTÜ Oma Pere.

Lisaks on maavalitsus on kohustatud tutvuma elamistingimustega lapsendada sooviva isiku elukohas ning tegema kindlaks elamistingimuste sobilikkuse lapse kasvatamiseks.

Kui maavalitsus seda nõuab, läbib lapsendada sooviv isik lapsendamisele eelnevalt asjakohase koolitusprogrammi, milleks on üldjuhul PRIDE koolitus.

Kuna lapsendada soovijad võivad olla nn lapsendamise järjekorras suhteliselt pikka aega (aastaid), siis on praktikas võivad pere-uuringuga kogutavad andmed muutuda. Määrus, mis pere-uuringu läbiviimist reguleerib, ei sätesta aga tingimusi ega asjaolusid, mille puhul pere-uuringu tulemusi tuleb üle vaadata ja vajadusel muuta või täiendada.

Samuti esineb praktikas juhtumeid, kus lapsendada soovijale ei anta tegelikult adekvaatset tagasisidet lapsendajaks sobimatuse kohta või ei kajastata seda hinnangut lapsendada soovija andmetes, mistõttu võib lapsendada soovija olla asjatult lapsendamise ootel või antakse lapsendamise luba isikule, kelle puhul tema lapsendajaks sobivuses ei olda veendunud.


Ka lapsendamine saab toimuda üksnes lapse nõusolekul. Arvestada tuleb vähemalt 10-aastase lapse nõusolekut, ent ka ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab. Laps annab oma nõusoleku lapsendada soovija suhtes isiklikult.

Asenduskoduteenuse puhul peab töötajate vastavuse seadusega kehtestatud üld- ja kvalifikatsiooninõuetele tagama asenduskoduteenuse osutaja ning tegevusloa taotlemisel esitama maavalitsusele nende nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid.

Kas riiklik poliitika kohustab hooldusteenuste pakkujaid ja hooldajaid kindlustama pere ja lapse osalemise asendushooldusele paigutamise planeerimises, ülevaatamises ja muudes sellega seonduvates otsustusprotsessides?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele korraldab kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise kohalik omavalitsus. Lapse vanemal, võõrasvanemal, kasuvanemal või eestkostjal on õigus kaitsta lapse huvisid vastavalt perekonnaseaduses sätestatud korrale. Kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast).

Lisaks sisaldab sotsiaalhoolekande seadus üldisi nõudeid isiku kaasamiseks ja tema arvamuse ärakuulamiseks. Nii tuleb seaduse kohaselt sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel kaasata isikule sobivaima abi leidmiseks abivajav isik ja tema nõusolekul isiku pereliikmed. Nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata isiku arvamus. Last, eestkostetavat või hooldatavat puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata vanema ja kasuvanema, eestkostja või hooldaja arvamus (SHS § 31. Isiku kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine).

Samuti tuleb sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestada isiku tahet. Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb arvestada vanema, vanema puudumisel kasuvanema või eestkostja soovi, samuti vähemalt 10-aastase lapse enda soovi. Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab (SHS § 32. Isiku tahte arvestamine).

Eeltoodud põhimõte sisaldub ka lapse perekonda suunamist puudutavas regulatsioonis. Nii tuleb sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt lapse perekonda hooldamisele suunamisel ja talle juhtumiplaani koostamisel arvestada vähemalt 10-aastase lapse soovi. Kui lapse arengutase seda võimaldab, tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi. Enne nõusoleku andmist on lapsel õigus tutvuda hooldajaks saada soovija, tema perekonna liikmete ja koduga ning saada nende kohta teavet (§ 25

1. Perekonnas hooldamisele suunatav laps ja tema õigused).

Juhtumiplaani puudutav regulatsioon sätestab ühtlasi, et juhtumiplaanile kirjutavad alla kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalvaldkonnaga tegelev ametnik või kohaliku omavalitsusüksuse volitatud isik ning isik, kellele juhtumiplaan on koostatud. Abivajav isik peab sealjuures oma allkirjaga kinnitama, et ta on tutvunud juhtumiplaani sisuga ning et ta osaleb juhtumiplaanis nimetatud tegevuste elluviimisel (SHS § 29

1. Abi osutamine juhtumikorralduse põhimõttel).

Õiguskantsleri analüüs asenduskoduteenuse kohta on samas välja toonud, et laste kaasamine neid puudutavatesse otsustesse seoses asendushoolduse ja juhtumikorraldusega on asenduskodudes erinev. Kui suuremad lapsed osalevad üldjuhul juhtumiplaani täiendamisele eelneval arutelul ning mõnes asenduskodus on lapsed lisanud juhtumiplaanidele oma nime või allkirja, siis väiksemate laste osalust neid puudutavate otsuste tegemisel üldjuhul ei ole mõtestatud. Seetõttu on õiguskantsler teinud ettepaneku, et juhtumiplaani vormis peaks kajastuma ka see, kuidas laps on osalenud tema arengut puudutavate otsuste tegemisel.

95

Käesoleva projekti raames intervjueeritud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad, asenduskodude juhid ning asendushoolduse (asenduskodu) taustaga noored tõdesid, et sagedamini on asendushooldusel (asenduskoduteenusel) viibivad lapsed ja noored kaasatud igapäevaeluga seotud küsimustesse, harvemini aga suurematesse otsustesse ning ka juhtumiplaani koostamisse. Lastekaitsetöötajad ja asenduskodujuhid tõid probleemina välja ka oskuste puudumise laste kaasamiseks, eriti kui lapsed ise ei ole huvitatud juhtumiplaani koostamises arvamust avaldama või selles osalema.

Asenduskodude juhtidel ja töötajatel paluti küsitluses hinnata ka laste kaasatust asenduskoduteenusele paigutamise, ümberpaigutamise ja teenuselt lahkumisega seotud protsessides. Suuremaks peeti laste kaasatust tema ümberpaigutamisel ja asenduskoduteenuselt iseseisvasse ellu astumise ettevalmistuses (vt Joonis 12). Selliselt kujunenud hinnangud võivad muuhulgas seotud olla asenduskoduteenusele paigutatavate, sealt ümberpaigutavate ja lahkuvate laste vanusega – ehk asenduskoduteenusele saabudes peetakse lapsi veel liiga väikeseks, et neid kaasata, ning mida vanema lapsega on tegemist, seda enam teda ka kaasatakse.

95





Allikas: SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2013 Lisaks selgitati kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja sotsiaaltöö spetsialistide seas läbi viidud küsitlusega nende kogemusi erinevas vanuses laste kaasamisega asendushoolduse protsessis (vt Joonis 13).

Laste mittekaasamise põhjustena toodi peamiselt laste vanust – nt kui tegemist on olnud imiku või väikelapsega.



% küsitlusele vastanud kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitsetöö spetsialistidest (n=96)


Kas riiklik poliitika loob õigustel põhineva tervikliku lähenemisega raamistiku lapse õiguste tagamiseks, võttes arvesse mitte üksnes hooldust ja lastekaitset, vaid näiteks ka haridust, tervist, identiteeti, ühiskonnaelus osalemist, usku või privaatsust?

Laste õiguste üldise raamistiku loob kehtiv lastekaitseseadus, mis sätestab lapse erinevad õigused, sh iga lapse õigus elule, tervisele, arengule, tööle ja heaolule ning tugineb suures osas ÜRO Lapse Õiguste Konventsioonile. Kehtiv lastekaitseseadus ei sisalda samas täpsemat regulatsiooni selle kohta, kuidas vastavaid õiguseid tuleb tagada ning missugused on selles osas erinevate osapoolte kohustused ja ülesanded.

Sotsiaalhoolekande seadusega ja selle alusel kehtestatud määrustega reguleeritud perekonnas hooldaja ja asenduskoduteenuse pakkuja ülesanded ei hõlma samuti üksnes hoolduse pakkumist, vaid hõlmavad lapse erinevate õiguste tagamist.

Nii peab perekonnas hooldaja: 1) last hooldama, sealhulgas vajadusel abistama teda söömisel, liikumisel, riietumisel ja isiklikus hügieenis; 2) last kasvatama, sealhulgas kõlbeliselt arendama, kujundama lapse tööoskusi ja arendama tema võimeid, abistama teda kodus õppimisel ning võimaldama lapsel tegeleda huvialadega; 3) lapse järele valvama ja tagama tema turvalisuse; 4) aitama lapsel säilitada tervist ning haiget last põetama, sealhulgas tegema koduseid raviprotseduure ning koostöös spetsialistidega korraldama lapse ravi ja rehabilitatsiooni; 5) looma lapsele soodsa kasvukeskkonna ja lapsesõbraliku kodu, kus lapsele tagatakse arenguvõimalused ja võimaldatakse privaatsust.

Asenduskoduteenuse osutaja seadusega sätestatud kohustused hõlmavad: 1) lapse hooldamist, sealhulgas vajadusel lapse abistamist söömisel, liikumisel, riietumisel ja isiklikus hügieenis, haigestunud lapse põetamist, vajadusel tervishoiuteenuse või rehabilitatsiooniteenuse osutaja informeerimist last puudutavates küsimustes, vajadusel osalemist lapse rehabilitatsiooniplaanis toodud tegevuste läbiviimisel; 2) lapse kasvatamist ja arendamist, sealhulgas lapsele soodsa ja lapsesõbraliku kasvukeskkonna loomist, lapsele arenguvõimaluste, lapse isiksuse austamise ja privaatsuse tagamist, lapse tervise edendamist, lapses tööoskuste kujundamist ja tema võimete arendamist, kodus õppimisel abistamist, lapse huvialadega tegelemise soodustamist ja korraldamist, lapse abistamist sotsiaalse võrgustiku loomisel, säilitamisel ja suhete arendamisel; 3) lapse turvalisuse tagamist, sealhulgas lapse tegevustest


ülevaate omamist, eemaloleva lapsega kontakti saamise võimaluse omamist ning lapse emotsionaalse turvatunde toetamist; 4) teenuse osutamise kestel lapse kohta käiva teabe ja vajalike dokumentide kogumist, sealhulgas perioodiliste märkmete tegemist lapse arengu kohta.

Eestkoste seadmist ja lapsendamist reguleeriva perekonnaseaduse järgi tuleb lapsendamist otsustades arvestada võimalusel lapse üleskasvatamise järjepidevuse vajadust ning tema rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu (PKS § 147. Lapsendamise lubatavus). Sarnaselt tuleb eestkostjat valides arvestada tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu (§ 174. Eestkostjale esitatavad nõuded).

Kas riiklik poliitika kohustab hoolduse pakkujaid tagama mitmekülgse, multidistsiplinaarse lähenemise rakendamise otsustuste tegemisel, mis hõlmab ka laste ja nende perede informeeritud osalust?

Vt eespool.

Kas riiklik poliitika kohustab hoolduse pakkujaid tagama, et lapse kohta säilitatakse algusest peale põhjalikku dokumentatsiooni, nii et näiteks algne otsustusprotsess loob selge aluse hilisemaks hoolduse planeerimiseks ja regulaarseks ülevaatamiseks?

Sotsiaalhoolekande seadus sätestab last puudutava dokumentatsiooni kogumise ja säilitamise nõude eeskätt asenduskoduteenusele paigutatava lapse suhtes. Vastavalt seadusele kogub ja säilitab asenduskoduteenusel viibiva lapse dokumente lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus. Pärast asenduskoduteenuse halduslepingu sõlmimist annab asenduskoduteenusele suunatud lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus asenduskoduteenuse osutamiseks vajalikud dokumendid üle teenuse osutajale. Asenduskoduteenuse halduslepingu lõpetamisel annab asenduskoduteenuse osutaja tema valduses olevad asenduskoduteenusel viibinud lapse dokumendid omakorda üle lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele (SHS § 15

7. Asenduskoduteenusel viibiva lapse dokumendid).

Vastavate dokumentide loetelu on kehtestatud seaduse ja selle alusel vastu võetud määrusega ning hõlmab lapse isikutunnistust; perekonnast eraldamise ja asendushooldusele paigutamise õiguslikku alust tõendavaid dokumente; lapse juhtumiplaani; lapse vara ja selle hooldajat puudutavaid dokumente; vanemalt elatise väljanõudmist puudutavat otsust tõendavat dokumenti; lapsele puude raskusastme määramise otsust ning lapsele koostatud rehabilitatsiooniplaani ning muid dokumente, mis on seotud asenduskoduteenuse osutamisega.

Lisaks hõlmavad asenduskoduteenuse osutajatele õiguslikult kehtestatud ülesanded muuhulgas teenuse osutamise kestel lapse kohta käiva teabe ja vajalike dokumentide kogumist, sh perioodiliste märkmete tegemist lapse arengu kohta.

Perekonnast eraldatud ja asendushooldusele suunatavate vanemliku hoolitsuseta laste, sh lapsendatavate laste puhul on praktikas üheks oluliseks probleemiks kujunenud last puudutavate terviseandmete ja -info vähesus või puudumine ning nende kättesaadavus hoolduse pakkujale. Lapse terviseandmete ja -infoga seonduvaid aspekte – nt missugused terviseandmed ja –info tuleb lapse kohta koondada, kas ja milliseid terviseuuringuid tuleb selleks (täiendavalt) teha, kellel on õigus lapse terviseandmete ja –infoga tutvumiseks jne – on asendushooldust puudutavas seadusandluses vaid vähesel määral reguleeritud. Last puudutava terviseandmete ja –info puudumine või selle mittekättesaadavus asendushoolduse pakkujale võib aga praktikas kujuneda takistuseks, mis ei võimalda lapse vajadusi hoolduse pakkumisel arvestada ega neile asjakohasealt reageerida.

Asendushooldusele suunatava lapsega seotud dokumentidest võib esile tõsta lapse individuaalset juhtumiplaani (ja selle juurde kuuluvat tegevuskava), mille kohalik omavalitsus peab seadusest tuleneva kohustusena koostama iga perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele suunatava lapse kohta. Juhtumiplaan peab andma tervikliku hinnangu lapse abivajadusele ning nägema nendest lähtuvalt ette vajalikud tegevused lapse abistamisteks. Vastavalt seadusele tuleb kohalikul omavalitsusel koostöös asendushoolduse pakkuja ja lapsega (ning vajadusel tema seadusliku esindajaga/ eestkostjaga, kui selleks ei ole kohalik omavalitsus) perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele paigutatud lapse individuaalne juhtumiplaan iga-aastaselt üle vaadata ning vajadusel uuendada ja täiendada.

Nagu perekonnas hooldamise ja asenduskoduteenuse üle teostatav järelevalve96

on tuvastanud, ei ole alati kõigile asendushooldusele suunatud lastele juhtumiplaani koostatud või ei ole seda regulaarselt üle vaadatud ega uuendatud.

Kas riiklik poliitika kirjutab ette, et hooldusele paigutamise perioodilisel ülevaatusel pööratakse tähelepanu lapse hoolduse üldistele tingimustele ja asendushooldusele paigutamise jätkuvale vajadusele ning võetakse arvesse lapse arvamusi?

96

Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009; Õiguskantsler (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei.


Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt on lapse elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel kohustus vaadata vähemalt kord aastas üle perekonnas hooldamiseks sõlmitud leping ning samuti nii selle lisaks kui ka lapse asenduskodus hooldamiseks sõlmitava halduslepingu lisaks olev lapse individuaalne juhtumiplaan ja teha viimases vajadusel muudatusi ja täiendusi. Aspekte, mida lapse individuaalse juhtumiplaani regulaarsel ülevaatamisel tuleb hinnata või kaaluda, seadus ei täpsusta.

Sotsiaalhoolekande seadus sisaldab ka üldise kohustusena sätet, et Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb arvestada vähemalt 10-aastase lapse enda soovi. Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab (SHS § 32. Isiku tahte arvestamine).

Samuti kohustab seadus kohalikku omavalitsust külastama perekonda hooldamisele või asenduskoduteenusele paigutatud last vähemalt kaks korda aastas, et tema arenguga tutvuda ja tema heaolu hinnata.

Praktikas näitab kohalike omavalitsuste tegevuse üle teostatud järelevalve ja uuringud97

, et kohalikud omavalitsused ei täida alati paraku neile seadusega pandud kohustusi, mis puudutavad nii asendushooldusele paigutatud laste nõuetekohast juhtumiplaani koostamist ja/ või selle regulaarset ülevaatamist kui ka asendushooldusele paigutatud laste külastamise kohustust.

Kas riiklik poliitika kohustab hoolduse pakkujaid tagama individualiseeritud hoolduslahendusi, mis soodustavad stabiilsust ja püsivust hoolduse planeerimisel kas perekonnaga taasühinemise kaudu või asendushoolduse jätkuva osutamise kaudu.

Riiklik seadusandlus ega poliitikadokumendid ei rõhuta otselt asendushooldusel olevate laste korduvate ümberpaigutamiste vältimist. Küll aga on sellele ÜRO lapse õiguste konventsioonist lähtuvalt tähelepanu juhtinud õiguskantsler/ lasteombudsman oma asenduskoduteenust puudutavas analüüsis. Ehkki asenduskoduteenusel oleku ajal tuleks vältida lapse ümberpaigutamist nii asenduskodu siseselt kui asenduskodude vahel, kolivad asenduskodud vajadusel lapsi ümber ühest asenduskoduperest või majast teise. Samuti on kas asenduskodu või lapse eestkostjaks oleva/ eestkostja ülesandeid täitva kohaliku omavalitsuse initsiatiivil aset leidnud laste ümberpaigutamine ühest asenduskodust teise.

98

Ka asendushoolduse vormide, sh asenduskoduteenuse, perekonnas hooldamise ja eestkoste kohta kogutav statistika, mis kajastab muuhulgas seda, kust lapsed vastavale asendushoolduse vormile saabuvad, annab tunnistust laste suhteliselt sagedasest ümberpaigutamisest nii asendushoolduse erinevate (nt lapse paigutamine perekonnas hooldamiselt asenduskodusse) kui samade vormide vahel (nt lapse paigutamine ühest asenduskodust teise).

Perekonnast eraldatud lapse oma bioloogiliste vanemate naasmise osas sätestab sotsiaalhoolekande seadus vaid üldiselt, et lapse perekonnast eraldamist tinginud asjaolude äralangemisel aidatakse laps koju ja perekonda tagasi ning kohalik omavalitsus osutab vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast). Praktikas naaseb aga bioloogilisse perre suhteliselt väike osa perekonnast eraldatud ja/ või juba asendushooldusele paigutatud lastest.

Kas puudega lapsed paigutatakse üldisele asendushooldusele? Kas puudega lapsed on hooldussüseemis üle-esindatud?

Vt ptk 2 punkt 2.5 ja 2.6.

Kas vähemusgruppidesse kuuluvad lapsed on samaväärsed hooldussüsteemis esindatud?

Vt ptk 2 punkt 2.7.

7.1 Kas on õiguslikult tunnustatud asendushoolduse valikud spetsiaalselt: kriisihoolduseks, lühiajaliseks hoolduseks ja pikaajaliseks hoolduseks

Need hooldusvõimaluste puhul, mis Eesti kontekstis on vaadeldavad asendushoolduse põhivormidena – ehk perekonnas hooldamine, eestkoste perekonnas ja asenduskoduteenus – pole õiguslikult määratletud nende eelduslikku kestust, st kas tegemist on lühi- ja/ või pikaajalise hooldusega, ning praktikas võib neid kõiki osutada nii lühiajaliselt kui ka pikajaaliselt.

Kriisiolukorras osutatavaks hooldusvõimaluseks võib pidada laste turvakoduteenust, mis pole aga riiklikult õiguslikult reguleeritud ning mille osutamine toimub vastavalt kohaliku omavalitsuse ja/ või teenuseosutajate enda poolt välja

97

Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis; Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009; Õiguskantsler (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei.

98 Õiguskantsler (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei.


töötatud teenuse osutamise korrale. Vastavalt Sotsiaalministeeriumi koostatud kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste soovituslikele juhenditele on turvakoduteenuse eesmärgiks tagada kõige esmasem abi ja turvaline keskkond neile lastele, kes vajavad kaitset, mõistmist, tuge ning nõustamist, olles kogenud füüsilist, vaimset, seksuaalset või majanduslikku vägivalda, hülgamist või hooletusse jätmist. Juhise kohaselt peab turvakoduteenus olema kättesaadav lapsele, 1) kes vajab abi hooldamises esinevate puuduste tõttu, mis ohustavad tema elu, tervist või arengut, sh olukordades, kus lapsel ei ole võimalik mingil põhjusel kodus olla; 2) lapse elukoht ja vanemad on väljaselgitamisel; 3) laps on eraldatud perekonnast ja kodust ning toimuvad lapse asendushoolduse ettevalmistused; 4) laps vajab abi hooletusse jätmise tõttu. Samas – ehkki eelduslikult peaks turvakoduteenuse näol olema tegemist lapsele kriisi olukorras ajutise hooldusvõimaluse pakkumisega, võivad (perekonnast eraldatud) lapsed praktikas turvakoduteenusel viibida suhteliselt pikka aega – nt juhul, kui kohtumenetlus vanemlike õiguste peatamise, piiramise või äravõtmise üle venib ning last pole veel võimalik paigutada ka asendushooldusele, s.o kas perekonda hooldamisele, eestkostele või asenduskoduteenusele ega lapsendada.

Lühiajalise hooldusvõimalusena võib käsitleda vastsündinu ajutist lapsendada soovija perekonda hooldamisele andmist enne vanema lapsendamise nõusoleku jõustumist. Vastavalt perekonnaseadusele jõustub vanema nõusolekul toimuva lapsendamise puhul vanema lapsendamise nõusolek alles kaheksa nädala möödumisel lapse sünnist ning selleks ajaks võib lapse vanema nõusolekul anda lapsendada soovija perre hooldamisele. Tegemist on seega ajutise, lapsendamisele eelneva lapse hooldamisega, mis pole kehtiva õiguse kohaselt vaadeldav aga perekonnas hooldamisega sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses.

Samuti võib lühiajalise hooldusena käsitleda ka üle 3-aastase asenduskoduteenusel viibiva lapse ajutist

(tugiisiku) perekonda andmist. Asenduskoduteenusel oleva lapse ajutiselt perekonda andmist reguleerib

sotsiaalministri määrus nr 85 “Asenduskodule, koolkodule või noortekodule esitatavad nõuded lapse ajutiselt

perekonda andmise korraldamiseks.” Määruse kohaselt antakse laste hoolekandeasutuses elav laps ajutiselt

perekonda ainult lapse huvidest lähtuvalt pereeluga tutvumise ja vanemate, sugulaste või teiste lapsele lähedaste

isikutega sidemete säilitamise eesmärgil. Määruse järgi võib ajutiselt perekonda anda üksnes üle 3-aastast last

õppetööst vabal ajal (puhkepäevadel, riigipühadel või koolivaheajal) maksimaalselt kolmeks kuuks. 3–7-aastast last

võib perekonda lubada kuni kolmeks päevaks korraga. Laps antakse ajutiselt perekonda vähemalt 10-aastase lapse

nõusolekul ja alla 10-aastase lapse arvamust ning soovi arvestades. Kohalikelt omavalitsustelt kogutava statistika

põhjal paigutati 2012. aastal ajutiselt (tugiisiku) perekonda 130 asenduskodus elavat üle 3-aastast last.

Eelkirjeldatud ajutise/ lühiajalise hoolduse vorme ei käsitleta Eesti kontekstis aga asendushoolduse vormidena.

7.2 Tuginedes kõige hilisematele olemasolevatele andmetele, missugune on järgmiste hooldusvõimaluste pakkumise suutlikkus?

Antud hinnangut on võimalik anda üksnes asenduskoduteenuse ning kaudselt ka (siseriikliku uude perre) lapsendamise kohta.

2012. aasta lõpu seisuga oli asenduskoduteenuse tegevusloa järgne kohtade arv kokku 1373, sama seisuga viibis asenduskoduteenusel aga kokku 1048 last (v.a. vanema avalduse alusel ajutiselt asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega lapsed). Seega oli asenduskodudes kokku ca 300 n-ö vakantset kohta.

Perekonnas hooldamise puhul pole võimalik sellist hinnangut anda, kuna puudub terviklik/ süsteemne arvestus ja ülevaade hooldajaks soovijatest. Perekonnas hooldamise korralduse, sh hooldajate leidmise ja hooldajaks soovijate sobivuse hindamise eest vastutavad kohalikud omavalitsused, keda Eestis oli 2013. aasta lõpu seisuga kokku 215, ning arvestust potentsiaalsete hooldajate peetakse iga kohaliku omavalitsuse tasemel eraldi. Samuti valdavad infot potentsiaalsete hooldusperede kohta ka MTÜ-d, kes kasuperesid koondavad ja nende huvisid esindavad.

Sama probleem eksisteerib ka lapsendamise puhul, mille korralduse eest vastutavad maavalitsused (kokku 15) ning kelle poole lapsendada soovijatel tuleb pöörduda. Sarnaselt perekonnas hooldamisega kujuneb ülevaade lapsendada soovijatest iga maavalitsuse tasandil, mitte aga keskselt. Tervikliku ülevaate saamist lapsendada soovijatest komplitseerib ka asjaolu, et lapsendada soovijad võivad samaaegselt pöörduda mitme maavalitsuse poole, kuna perekonnaseadus ei sätesta konkreetselt, millisele maavalitsusele lapsendada soovija oma lapsendamise sooviavalduse peab esitama. See tähendab, et sama isik/ pere võib samaaegselt olla lapsendada soovijate n-ö järjekorras mitmes maavalitsuses. Samuti pole lapsendamise sooviavalduse puhul määratletud selle ajalist kehvitust, mis tähendab, et lapsendada soovijate nimekirjas võib olla ka isikuid/ peresid, kes tegelikult on lapsendamise soovist loobunud ning pole maavalitsust, kellele nad oma lapsendamise sooviavalduse esitanud, sellest teavitanud. MTÜ Oma Pere algatusel maavalitsustelt 2013. aastal kogutud andmete järgi oli lapsendada soovijaid üle-Eestiliselt hinnanguliselt kokku ca 362-678 peret, sh oma elukohajärgsele maavalitsusele oli lapsendamise sooviavalduse esitanud 362 peret. Võrdluseks – 2011. aastal lapsendati Eestis uude perre 51 last ja 2012.aastal 58 last.


Laste arv Potentsiaalne maht

Tegelik maht

Asenduskoduteenus* 1373 1048

Lapsendamine** Ca 362-678 58

Kommentaarid: *Asenduskoduteenuse tegevusloajärgne kohtade arv ja teenusekasutajate arv 2012. aasta lõpu seisuga ** Lapsendada soovijate hinnangulised arvud on toodud 2013. aasta mai seisuga, lapsendatud laste puhul aga 2012. aasta jooksul Eestis uude perre kokku lapsendatud laste arv.

Allikas: Sotsiaalministeerium, MTÜ Oma Pere

7.3 Mida riiklik poliitika ütleb õdede-vendade kohta?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele tuleb ühest perekonnast pärit õed ja vennad jätta kodust ja perekonnast eraldamisel kokku, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus laste huvidega. (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast)

Lapsendamist ja eestkoste seadmist reguleeriva perekonnaseaduse kohaselt tuleb lapsendamist otsustades hoiduda võimaluse korral õdede ja vendade lahutamisest (PKS § 147. Lapsendamise lubatavus) ning võimaluse korral tuleb eestkostet vajavatele õdedele ja vendadele nimetada üks eestkostja (PKS § 178. Mitme eestkostja nimetamine).

Perekonnas hooldamist reguleeriv sotsiaalministri määrus, mis sätestab perekonda hooldamisele paigutavate laste piirarvu (4 last), sätestab selle osas erandi, juhul kui tegemist on õdede-vendade ühte perekonda paigutamisega.

Samuti rõhutavad perekonnast eraldatud ja/ või asendushooldusele paigutatud õdede-vendade lahutamise vältimist ka erinevad juhendmaterjalid, mis puudutavad lapse perest eraldamist ja asendushooldusele paigutamist.

7.4 Kuidas see reaalsuses töötab?

Vt järgmine punkt 7.5

7.5 Kas õed-vennad hoitakse koos?

Kõiksed andmed selle kohta, kui paljudel juhtudel perekonnast eraldatud ja/ või asendushooldusele paigutatud õdedest-vendadest jäävad kokku või lahutatakse, paraku puuduvad.

Osalised andmed näitavad, et näiteks 2012. aasta jooksul perekonnast eraldatud ja eestkostele paigutatud lastest, kellel oli õdesid või vendi, paigutati 76% juhtudest õed-vennad sama eestkostja juurde, 24% juhtudest aga lahutati.

Lasteombudsmani/ õiguskantsleri 2013. aastal avaldatud asenduskoduteenuse analüüs99

tõi välja, et sageli elavad ühest bioloogilisest perekonnast pärit õed ja vennad küll ühes asenduskodus, kuid erinevates asenduskoduperedes (rühmades). Sealjuures ei olnud laste toimikutest üldjuhul võimalik tuvastada samast perekonnast pärit õdede-vendade asenduskodus erinevatesse peredesse paigutamise põhjuseid. Asenduskodudes põhjendati eraldipaigutamist erinevalt, nt lapse tervisliku olukorraga, laste turvalisuse tagamise vajadusega või asenduskodu ruumilise lahendusega. Mõne asenduskodu põhjenduste puhul õdede-vendade eraldipaigutamise kohta võis näha lapse huvidest lähtumist, nt seoses lapse tervisliku olukorraga või laste turvalisuse tagamisega. Samas peamised asenduskodude toodud põhjendused olid pigem korralduslikud, tulenevalt vabade kohtade olemasolust asenduskodu peredes ja tubades või soolisest ja vanuselisest peredesse jaotamisest. Teisisõnu ei lähtutud sellisel juhul laste parimatest huvidest, vaid asenduskodu vajadustest. Samuti ilmnes analüüsist mitmel juhul, et samast perekonnast pärit õed-vennad on paigutatud erinevatele asendushoolduse vormidele. Näiteks ühest perest pärit õdedest-vendadest osa elab asenduskodus ning osa hooldus- või eestkosteperes.

7.6 Kui õed-vennad lahutatakse, siis kas kommunikatsioon ja suhtlus säilitatakse?

Juhul, kui ühest perekonnast pärit õed-vennad on lahutatud ja paigutatud erinevatele asendushoolduse vormidele või erinevatesse asenduskodudesse, teadvustab lasteombudsmani/ õiguskantsleri asenduskodude analüüsi põhjal osa kohalikke omavalitsusi selgelt õdede-vendade kontakti säilimise tähtsus ning korraldavad näiteks kohtumisi laste sünnipäevadel või pühade ajal jne. Samas on ka mitmeid kohalikke omavalitsusi, kes leiavad, et õdede-vendade omavaheline suhtlemine on laste endi teha ning ei võta aktiivset rolli selle soodustamisel.

Samuti on osades asenduskodudes seatud lastele telefoni kasutamise piiranguid, mis võivad takistada lapse suhtlust nii oma sõprade kui pereliikmetega. Ühe asenduskodu näitel tuli lapsel oma pereliikmete ja lähedaste külastamiseks vajalikud transpordikulud katta isiklikust taskurahast. Ka asenduskoduteenuse rahastamise aluseks olev kulumudel ei

99



arvesta selliseid kululiike nagu kulutused sidele ja transpordile, mis on aga sageli vältimatult seotud pereliikmetega suhtlemisega.

100

Samas on ka näiteid asenduskodudest, kus õdede-vendade suhtlust toetatakse igati.

Kokkuvõttes sõltub see, kuidas õdede-vendade suhtlust toetatakse ja võimaldatakse, konkreetsest asendushoolduse pakkujast ja kohalikust omavalitsusest.

Probleemiks on lapsendamisega seotud olukorrad, kus näiteks üks pere lastest lapsendatakse ning lapsendaja ei anna nõusolekut selleks, et lapse õdesid-vendasid lapsendamisest informeeritakse või selleks, et õed-vennad saaksid lapsendatud lapsega suhtlust jätkata. Lasteombudsmani/ õiguskantsleri esindajalt saadud info kohaselt, plaanib lasteombudsman/ õiguskantsler selle probleemi lahendamisega 2014. aastal tegeleda.

7.7. Missugune asendushooldusel viibivate laste geograafiline jaotus?

Asendushooldusel viibivate laste geograafilist jaotust on võimalik hinnata põhimõtteliselt kahest erinevast aspektist. Esiteks, milline on asendushooldusele paigutatud laste geograafiline paiknemine lähtuvalt asendushoolduse pakkumisest ehk kuidas asendushoolduse pakkujad (sh asenduskodud) ja kohad geograafiliselt paiknevad. Teiseks, milline on perest eraldatud ja asendushooldusele paigutatud laste üldine geograafiline jaotus nende päritolu mõttes.

Olemasoleva statistika põhjal neid kahte aspekti võimalik võrrelda eeskätt asenduskoduteenuse puhul, kus alljärgnevas tabelis on ühelt poolt välja toodud maakondades asenduskoduteenusel viibivate laste koguarv ning teisalt vastavatest maakondadest asenduskoduteenusele paigutatud laste koguarv. Nende näitajate võrdlemine võimaldab ligikaudselt ka hinnata, kui suur on ühe või teise maakonna puhul nende laste arv, kes on asenduskoduteenusele paigutatud väljapoole oma maakonda. Näiteks Võru maakonnast oli 2012. aastal asenduskoduteenusele paigutatud kokku 38 last, ent samas kuna 2012. aastal ei olnud Võru maakonnas ühtegi asenduskoduteenuse pakkujat, siis on need lapsed paigutatud asenduskoduteenusele teistesse maakondadesse. Samas näiteks Harju maakonnas (v.a pealinn Tallinn) oli asenduskoduteenusel kokku 127 last, ent Harju maakonnast (v.a. Tallinn) oli asenduskoduteenusele paigutatud samas vaid 74 last ehk suur osa Harju maakonnas asenduskoduteenusel viibivatest lastest on sinna paigutatud teistest Eesti maakondadest.

Tabel 7. Maakondades asenduskoduteenusel viibivate ja maakondadest asenduskoduteenusele paigutatud laste koguarv (sh vanema avalduse alusel asenduskoduteenusele paigutatud raske- ja sügava puudega lapsed) 2012. aastal.

Maakonnas teenusel viibivate laste arv

Maakonnast teenusele paigutatud laste arv

Tallinn 184 185

Harju (v.a Tallinn) 115 74

Hiiu 4 2

Ida-Viru 190 176

Jõgeva 52 62

Järva 19 44

Lääne 39 26

Lääne-Viru 81 78

Põlva 39 27

Pärnu 48 47

Rapla 18 24

Saare 24 36

Tartu 164 167

Valga 48 53

Viljandi 71 57

Võru 0 38

Kokku 1096 1096

100




7.8 Kas institutsioonid on asendushooldusel olevate laste jaoks sobivas kauguses?

Ehkki 2013. aasta seisuga on asenduskoduteenuse pakkujad olemas kõigis Eesti 15 maakonnas (enne 2012. aastat ei olnud ühtegi asenduskoduteenuse pakkujat näiteks Hiiu ega Võru maakonnas), varieerub asenduskodude ja nende (tegevusloajärgne) teenusekohtade arv maakonniti oluliselt. Nii ei pruugi maakondlik teenusekohtade arv olla tegelikult vastavuses antud maakonnast asenduskoduteenusele paigutatavate laste arvuga, mis tähendab, et osa lapsi paigutatakse asenduskoduteenusele väljaspoole oma elukohajärgset maakonda (vt eelnev punkt 7.7). Samuti peab lisaks teenusekohtade arvule arvestama ka konkreetse asenduskodu teenusekasutajate sihtrühma, nt kas see on suunatud eeskätt puuetega lastele või puueteta lastele.

Seega võib asenduskoduteenuse puhul üldistavalt öelda, et asenduskodud ei paikne alati laste algset elukohta arvestades sobivas kauguses. Samas peab läheduse-kauguse hindamisel arvestama ka Eesti üldist väiksust (45 227 m2), mistõttu hinnang lähedusele-kaugusele on teiste riikidega võrreldes paratamatult suhteline.

7.9 Kas lapsed elavad kaugel oma perekondadest või algse elukohajärgsest kogukonnast?

Olemasolevate andmete põhjal on võimalik asendushooldusele paigutamise elukohalähedust hinnata eeskätt asenduskoduteenuse (vt eelnevalt punkt 7.7) ja perekonnas hooldamise puhul.

Perekonnas hooldamise kohta kogutava statistika põhjal on võimalik välja tuua, kas perekonda hooldamisele paigutatud lapsed on perekonnas hooldamisel oma elukohajärgses kohalikus omavalitsuses, oma elukohajärgse maakonna mõnes teises kohalikus omavalitsuses või mõnes teises maakonnas. Antud statistika põhjal on püsivalt kasvanud nende laste osakaal, kes on perekonnas hooldamisel väljaspool oma elukohajärgset kohalikku omavalitsust – tänaseks juba üle poolte perekonda hooldamisele paigutatud lastest. 2012. aasta andmete järgi oli oma elukohajärgses kohalikus omavalitsuses perekonnas hooldamisel 37% kõikidest perekonnas hooldamisel olevatest lastest, 35% oli hooldamisel elukohajärgse maakonna mõnes teises omavalitsuses ja 28% mõnes teises maakonnas.

Selle kohta, kui paljud eestkostele paigutatud lastest on eestkostel väljaspool oma elukohajärgset omavalitsust, andmed puuduvad.

Käesoleva projekti raames intervjueeritud lastekaitsetöötajad ja asenduskodujuhid tõid välja, et teatud juhtudel paigutatakse laps teadlikult pigem oma elukohast eemale, vältimaks olukorda, et vanemad hakkavad asendushooldusele paigutatud lapse ellu liigselt ja soovimatult sekkuma ning selle vältimiseks puuduvad võimalused. Antud asjaolu osutab samas probleemile, et lastekaitsetöös puuduvad kas teadlikkus, kuidas vanema ja lapse vahelist suhtlemist vajadusel õiguslikult piirata, kui suhtlemine pole lapse huvides, või võimalused, kuidas vanema ja lapse suhtlust korraldada ja suunata viisil, mis vastaks laste huvidele. Seetõttu kasutatakse lapse ja vanema vahelise füüsilise distantsi loomist.

7.10 Kas kõik asendushoolduse vormid on üleriiklikult kättesaadavad?

Asendushoolduse erinevate vormide üleriiklikku kättesaadavust on keeruline hinnata mitmel põhjusel. Esiteks on küsimuseks, kas kättesaadavust hinnata omavalitsuse, maakonna või laiema piirkonna tasandil. Teiseks saab hinnata küll erinevate asendushoolduse vormide üle-Eestilist esinemist/ pakkumist, ent see ei pruugi ühe või teise piirkonna puhul olla vastavuses antud piirkonna vajadustega. Näiteks asenduskoduteenuse pakkujad on olemas kõigis Eesti maakondades, samas nende tegevusloajärgne teenusekohtade arv on maakonniti väga erinev ega ole tingimata vastavuses selle maakonna vajadustega (vt eelnevalt punkt 7.7).

Samuti näitab perekonnas hooldamise kohta kogutav statistika, et suur osa perekonda hooldamisele paigutatud lastest ei ole hooldamisel oma elukohajärgses kohalikus omavalitsuses (vt punkt 7.9), mis osutab, et antud asendushoolduse vorm ei ole ühtviisi kõigis kohalikes omavalitsustes või ka maakondades kättesaadav.

Selle kohta, kui palju on potentsiaalseid hooldusperesid ühes või teises kohalikus omavalitsuses/ maakonnas, terviklikud ja ülevaatlikud andmed puuduvad, kuna arvestust hooldajaks soovijate üle peetakse iga üksiku kohaliku omavalitsuse tasandil ning infot potentsiaalsete hooldusperede kohta omavad sageli pigem MTÜ-d, kes kasuperesid koondavad ja nende huvisid esindavad.

7.11 Kas hooned ja füüsilised tingimused on laste hooldamiseks piisavalt hea kvaliteediga?

Asenduskoduteenusele vastava määrusega kehtestatud tervisekaitsenõuded sisaldavad muuhulgas suhteliselt detailseid nõudeid teenuse osutamise ruumidele ja sisustusele, samuti sisekliimale ning valgustusele. Asenduskoduteenuse osutajate üle teostatud järelevalve on samas tuvastanud mitmeid puudusi tervisekaitsenõuete järgimises. Sagedamini pole ruumide suurus vastavuses laste arvuga, st väiksemal pinnal või magamistubades on rohkem lapsi kui nõuetega lubatud, puuduvad ettenähtud mööbliesemed või pole ruumide jaotus ning


kasutustingimused nõuetekohased (nt tualettruumide arv pole laste arvu arvestades piisav) jm.101

Ka praktikas toimub asenduskoduteenuse osutamine suhteliselt erinevates hoonetes ja füüsilistes tingimustes: peremaja tüüpi hoonetes, mis on ehitatud kas kuni 10 või 8 lapsele; suuremates hoonetes, kus pered (laste rühmad) on organiseeritud hoone erinevatele korrustele või tiibadesse ning mis meenutavad pigem lasteaia või ühiselamu tüüpi asutust; samuti osutatakse asenduskoduteenust selleks otstarbeks kohandatud eramajades või korterites.

102

2000. aastate keskpaigas alanud riiklike asenduskodude re-organiseerimine ja uute peremajade ehitus on siiski oluliselt parandanud asenduskoduteenuse osutamise füüsilist keskkonda ja tingimusi.

Perekonnas hooldamise puhul on lapse hooldamiseks kasutatavatele eluruumidele seatud nõuded võrreldes asenduskoduteenusega märksa üldisemad ning võivad tegelikkuses oma kvaliteedilt ja tingimustelt erineda. Siiski minimaalselt nõutav, et alates neljandast eluaastast peab lapsel olema oma tuba või tuba koos samast soost perekonnaliikmetega või teiste hooldatavatega, kusjuures toas võib olla kuni neli voodit või kaks nari; kooliealisel lapsel peab olema isiklik õppimiskoht ja kuni kahe voodiga või ühe nariga tuba; ning pesuruumis peab olema sooja veega pesemise võimalus. Maavalitsuste teostatud järelevalve perekonnas hooldajate üle on praktikas tuvastanud küll juhtumeid, kus neid nõudeid ei ole alati täidetud – nt lapsed jagavad tuba erinevast soost lastega või ühes toas liiga palju lapsi, puuduvad nõutavad pesemistingimused jm.

Eestkoste ja lapsendamise puhul ei ole elamistingimustele nõudeid seatud, küll aga tuleb üldise seadusest tuleneva kohustusena hinnata elamistingimuste sobivust lapse kasvatamiseks eestkostja ja lapsendada sooviva isiku sobivuse hindamisel.

7.12 Kas hooned ja füüsilised tingimused on puudega laste vajadustele kohandatud või arendatud?

Riiklike asenduskodude re-organiseerimisel ja uute peremajade ehitamisel on ehitushangete tingimustes ja nõuetes sisaldunud ka puudega lastega erivajadustega arvestamise nõue. Tänu sellele on asenduskodude hoonete ja füüsilise keskkonna kohandatus puudega laste vajadustele oluliselt paranenud.

Perekonnas hooldamisele kehtestatud nõuded sisaldavad vaid üldist nõuet, et puudega lapse hooldamisel peavad hooldaja eluruumid olema puudega lapse vajaduste järgi kohandatud.

101


102 Lasteombudsman (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond.


8. ETTEVALMISTUS JA TUGI ÜMBERPAIGUTAMISEL NING ASENDUSHOOLDUSELT LAHKUMISEL 8.1 Asendushoolduselt lahkumine

Kas riikliku seadusandluse ja poliitika järgi on kohustus tagada, et lapsed, kes lahkuvad asendushoolduselt, on täielikult informeeritud ja kaasatud oma lahkumise ja tulevase elu ettevalmistustesse?

Jah Ei ☐ x

Kehtiv seadusandlus reguleerib asendushoolduselt lahkumist vaid vähesel määral ega sätesta selget lapse informeerimise ega kaasamise kohustust asendushoolduselt lahkumise ettevalmistamisel.

Lastekaitse seaduse kohaselt peab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalitus tagama pärast hoolduse lõppu noorele järelhoolduse, et teda abistada ja eluprobleemide lahendamisel nõu anda. Järelhooldust tuleb seaduse järgi rakendada kõigi kinnipidamiselt või erihooldusest vabanenud laste suhtes (LaKS § 65. Järelhooldus). Seadus ei sisalda aga täpsemat regulatsiooni selle kohta, kuidas ja mil viisil järelhooldust tuleb pakkuda ning millised on selles osas erinevate osapoolte kohustused ja õigused.

Ka sotsiaalhoolekande seadus sätestab vaid üldiselt, et lapse paigutamisel hooldamisele väljapoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda hoolitseb elukohajärgne kohalik omavalitsus tema sidemete säilimise eest endise kodukohaga, loob lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aitab kaasa tema elluastumisele (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast). Seadus ei täpsusta detailsemalt antud kohustuse sisu ega sellega kaasnevaid konkreetseid ülesandeid. Samuti ei tõlgenda kohalikud omavalitsused antud sätet praktikas alati laste huvidele vastavalt, olles elluastumistoetust ja/ või teenuseid (nt eluaset) osutama vaid üksnes juhul, kui mujale asendushooldusele paigutatud noor naaseb oma (algsesse) elukohajärgsesse kohalikku omavalitsusse. Samas pole suur osa noortest erinevatel põhjustel huvitatud või valmis oma kunagisse elukohta naasma – nt kuna seal puuduvad võimalused tööleidmiseks, noorel puudub seal suhtlusvõrgustik või ei soovita naasta paika, millega noorel seostuvad negatiivsed mälestused ja kogemused. Kui lapse elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel puudub valmisolek või soov teha noore elluastumise toetamiseks koostööd omavalitsusega, kus laps on asendushooldusel viibinud või kuhu soovib elama asuda peale asendushoolduse lõppemist, siis praktikas võibki noor vastava abita jääda.

Laste kaasamise osas sisaldub sotsiaalhoolekande seaduses küll üldine nõue kaasata sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel isikule sobivaima abi leidmiseks abivajav isik ja tema nõusolekul isiku pereliikmed ning küsimuse lahendamisel kuulata ära isiku arvamus (SHS § 31. Isiku kaasamine ja tema arvamuse ärakuulamine). Samuti tuleb vastavalt seadusele sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestada isiku tahet. Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb arvestada vähemalt 10-aastase lapse enda soovi (SHS § 32. Isiku tahte arvestamine). Need üldised sätted peaksid eelduslikult kohalduma ka lapse asendushooldusele paigutamise ja sealt lahkumise korraldamisele, ent kuivõrd neid tegelikkuses asendushoolduselt lahkuvate laste puhul järgitakse, selle kohta üldistatavad andmed ja informatsioon puuduvad.

Erinevad uuringud103

, sh käesoleva projekti raames läbi viidud küsitluste tulemused ja asendushoolduse taustaga noortega läbi viidud intervjuud näitavad, et noortel puudub siiski alati võimalus oma tulevastes eluplaanides kaasa rääkida. Siiski – võrreldes asendushooldusele saabumise/ paigutamisega ning ümberpaigutamisega hinnatakse noorte kaasatust asendushoolduselt lahkumise ettevalmistusse siiski suuremaks, mis võib olla seotud ka lapse vanusega (st mida vanem laps/ noor, seda enam tema arvamust küsitakse ja arvestatakse).

103

Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis.





Nn elluastumiskava funktsiooni104

peaks/ võiks Eesti kontekstis täita asenduskoduteenusele ja perekonda hooldamisele paigutatud lastele koostatav individuaalne juhtumiplaan (SHS § 29

2. Alaealise isiku juhtumiplaan), mille

regulatsioon näeb samuti ette lapse kaasamise. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt kirjutavad juhtumiplaanile alla kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötaja ning isik, kellele juhtumiplaan on koostatud. Abivajav isik kinnitab allkirjaga, et ta on tutvunud juhtumiplaani sisuga ning et ta osaleb juhtumiplaanis nimetatud tegevuste elluviimisel (§ 29

1. Abi osutamine juhtumikorralduse põhimõttel). Samas ei pruugi juhtumiplaan praktikas

elluastumiskava rolli täita, samuti ei pruugi asendushooldusel olevad noored oma juhtumiplaani koostamisse sisuliselt kaasatud olla. Asenduskodude noorte seas 2010. aastal läbi viidud küsitluse tulemusel ei olnud ligi pooled noortest oma juhtumiplaaniga tutvunud või ei teadnud, millega on tegemist.

105 Ka õiguskantsleri/ lasteombudsmani

asenduskoduteenuse analüüsi järgi on laste kaasamine neid puudutavatesse otsustesse seoses asendushoolduse ja juhtumikorraldusega asenduskodudes erinev. Suuremad lapsed osalevad üldjuhul juhtumiplaani täiendamisele eelneval arutelul ning mõnes asenduskodus on lapsed lisanud juhtumiplaanidele oma nime või allkirja. Väiksemate laste osalust neid puudutavate otsuste tegemisel üldjuhul ei ole asenduskodudes mõtestatud. Kuigi tänane juhtumiplaani vorm seda otseselt ette ei näe, peaks õiguskantsleri/ lasteombudsmani ettepanekul plaanis kajastuma ka see, kuidas on laps osalenud tema arengut puudutavate otsuste tegemisel.

106

Lastekaitse Liidu osalusel on Eestis välja antud soovituslik materjal “Suunised praktikutele. Asendushoolduselt lahkumine ja järelhooldus”, mis sisaldab muuhulgas asendushoolduselt lahkuvate laste informeerimise ja kaasamise põhimõtet.

107 Samas puuduvad jällegi andmed ja informatsioon, mille põhjal hinnata, kuivõrd neid suuniseid praktikas

kasutatakse ning milline on nendest teadlikkus.

Arvestades, et kehtivas asendushoolduse regulatsioonis ning poliitikates on asendushoolduselt lahkumisele väga vähe tähelepanu pööratud, sisaldab „Laste ja perede arengukava 2012-2020“ ja selle rakendusplaan aastateks 2012-2015

108 ühe tegevusena ka tervikliku asendushoolduse kontseptsiooni väljatöötamist, mis peaks hõlmama ka

järelhooldust ning pakkuma välja ühtsed alused ja põhimõtted asendushoolduselt lahkuvate noorte ettevalmistuseks ja toetamiseks.

104

Vt elluastumiskava kohta täpsemalt Suunised praktikutele: asendushoolduselt lahkumine ja järelhooldus. Eesti Lastekaitse Liit, Tallinn 2011

105 Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis.


107 Suunised praktikutele: asendushoolduselt lahkumine ja järelhooldus. Eesti Lastekaitse Liit, Tallinn 2011






8.2. Sõltumata sellest, kas see on kohustusena riiklikus seadusandluses ja poliitikas sätestatud, kas sellised ettevalmistused toimuvad praktikas?

Selle kohta, kuidas praktikas laste asendushoolduselt lahkumise ettevalmistused toimuvad, üldistatavad andmed ja informatsioon puuduvad. Arvestades, et kehtiv seadusandlus reguleerib asendushoolduselt lahkumist vaid vähesel määral, toimub see eeldatavalt iga juhtumi puhul erinevalt, sõltuvalt konkreetse omavalitsuse ja asendushoolduse pakkuja valikutest ning otsustustest.


Jah Ei Jah Ei Jah Ei

Perekonnas hooldamine ☐ x X ☐ ☐ x

Asenduskoduteenus ☐ x X ☐ ☐ x

Kommentaarid

Andmeallikas

SOS Lasteküla Eesti Ühingu tellimusel viis poliitikauuringute keskus Praxis 2010-2011. aastal läbi uuringu „Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks“, mis keskendus asenduskodus kasvanud noorte iseseisvaks eluks ettevalmistavate teadmiste ja oskuste kaardistamisele ning kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajate rolli käsitlemisele seoses asenduskodu noorte iseseisvasse ellu astumisega. Kuigi uuringu eesmärgiks ei olnud otseselt asendushoolduselt lahkumise protsessi ega sellega seotud erinevate osapoolte tegevuste kaardistamine, näitas see, et iga lapse individuaalse juhtumiplaani koostamine, mis peaks muuhulgas kajastama asendushoolduselt lahkumisega seotud aspekte, ei toimi praktikas sageli nõuetekohaselt. Nii ei olnud ligi pooled küsitletud asenduskodu noortest oma juhtumiplaaniga tutvunud või ei teadnud, millega on tegemist. (Selle üheks põhjuseks võib olla küll ka asjaolu, et varasemalt on juhtumiplaani asemel kasutatud pigem arengukava või tegevusplaani nimetust.)

109 Samuti tõlgendasid uuringu raames intervjueeritud kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja

lastekaitsetöötajad kohaliku omavalitsuse rolli, kohustusi ja võimalusi asendushoolduselt lahkumise ettevalmistamisel ja järelhoolduse pakkumisel erinevalt. Näiteks ei tõlgenda kohalikud omavalitsused sotsiaalhoolekande seaduse sätet, mille kohaselt lapse paigutamisel hooldamisele väljapoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda hoolitseb elukohajärgne kohalik omavalitsus tema sidemete säilimise eest endise kodukohaga, loob lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aitab kaasa tema elluastumisele (§ 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast) praktikas alati laste huvidele vastavalt. Elluastumistoetust ja/ või teenuseid (nt eluaset) on osa lapse elukohajärgseid kohalikke omavalitsusi nõus noorele osutama vaid juhul, kui mujale asendushooldusele paigutatud noor naaseb asendushoolduselt lahkudes oma (algsesse) elukohajärgsesse kohalikku omavalitsusse. Samas pole suur osa noortest erinevatel põhjustel huvitatud või valmis oma kunagisse elukohta naasma – nt kuna seal puuduvad võimalused tööleidmiseks, noorel puudub seal suhtlusvõrgustik või ei soovita naasta paika, millega noorel seostuvad negatiivsed mälestused ja kogemused. Kui lapse elukohajärgsel kohalikul omavalitsusel puudub valmisolek või soov teha noore elluastumise toetamiseks koostööd omavalitsusega, kus laps on asendushooldusel viibinud, siis praktikas võibki noor vastava abita jääda.

Käesoleva projekti raames läbi viidud küsitluses paluti asenduskodude juhtidel ja töötajatel võrdlevalt hinnata koostööd kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötajaga lapse asenduskoduteenusele paigutamisel, võimalikul ümberpaigutamisel ja asenduskoduteenuselt lahkumisel. Kõige kriitilisemalt hinnatigi sealjuures koostööd asenduskoduteenusel oleva lapse iseseisvasse ellu astumisel ja selle ettevalmistuses. Ligi kolmandik (31%) vastajatest leidis, et koostöös omavalitsusega esineb palju probleeme ning 44% nägi koostöös mõnigaid probleeme (vt Joonis 15).

109

Vt Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis.


Joonis 15. Kuidas Te üldiselt oma kogemusele toetudes hindate koostööd kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajaga järgmistes olukordades?



Täiskasvanuealiseks saanud ja asendushoolduse süsteemist iseseisvasse ellu astuvate (st mitte

oma päritolu perre naasvate) noorte puhul:

8.3 Kas ettevalmistused sisaldavad asendushoolduselt lahkumise kogemusega noortepoolset nõustamist/ mentorlust?

Süsteem, mis tagaks asendushoolduselt lahkumise kogemusega isikute kaasamise asendushoolduselt lahkumise ettevalmistustesse ning nendepoolse nõustamise ja mentorluse asendushoolduselt lahkuvatele noortele, Eestis puudub.

Samas on alates 2010. aastast Eesti Asendustöötajate Liit (EATL) osutanud projektipõhiselt tugiisikuteenust asenduskodust või perekonnas hooldamiselt lahkunud või lahkuvatele noortele. Tugiisikuteenuse projekti eestvedajaks on sealjuures olnud ise asenduskodus kasvanud ja sealt ellu astunud EATL liige, kes projekti raames kohtub kõigi tugiisikuteenust kasutavate noortega ning oskab seetõttu hinnata nende vajadusi (vt ka punkt 8.6).

Asendushoolduse kogemusega noorte kaasamist asenduskoduteenuselt elluastuvate noorte nõustamiseks pidasid üldiselt vajalikuks ja positiivseks ka käesoleva projekti raames intervjueeritud asenduskodude juhid ja asenduskoduteenusel viibivad noored.

8.4. Missugused praktikad puuduvad asendushoolduselt lahkumise ettevalmistuses?

Üldistavalt võib öelda, et asendushoolduselt lahkumise ettevalmistuse puhul puudub õiguslik regulatsioon, mis tagaks ühtsed alused ja põhimõtted asendushoolduselt lahkumise ettevalmistuseks ning kehtestaks erinevate osapoolte (sh kohalik omavalitsus, asendushoolduse pakkuja, asendushoolduselt lahkuv noor jt) õigused ja kohustused selles osas.

Konkreetsemate puudustena võib veel välja tuua järgmised asjaolud:

Asendushooldusel viibiva lapse individuaalset juhtumiplaani puudutav regulatsioon hõlmab vaid asendushooldusel viibimise aega, mitte aga selle järgset perioodi. Praktikas ei ole ka alati asendushooldusele paigutatud lastele individuaalset juhtumiplaani kas koostatud või pole seda regulaarselt üle vaadatud ega uuendatud.


Asendushoolduselt lahkuvatele noortele pole (kohaliku omavalitsuse) poolt tagatud isiklikku tugiisikut, kes toetaks noort iseseisvasse ellu astumisel. Selle lahenduseks on küll Eesti Asenduskodu Töötajate Liit (EATL) Sotsiaalministeeriumi ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel alates 2010. aastast osutanud projektipõhiselt tugiisikuteenust asendushoolduselt (nii asenduskodust kui ka perekonnas hooldamiselt) lahkuvatele noortele. Projekti raames on aga tugiisiku teenuse kasutamise võimalus olnud tagatud vaid osale, mitte kõigile asendushoolduselt lahkuvatele noortele, ning eesmärgiks on olnud toetada eeskätt neid noori, kellel on raskusi kas tööturule sisenemisega ja/ või seal püsimisega (vt ka punkt 8.6).

Asendushoolduselt lahkuvat noort peaks iseseisvasse ellu astumisel toetama eeskätt tema elukohajärgne kohalik omavalitsus. Praktikas on suur osa noortest aga paigutatud asendushooldusele väljaspoole oma elukohajärgset kohalikku omavalitsust ega soovi oma algsesse elukohta naasta. Asendushoolduselt lahkuvatel noortel puudub sageli ka kontakt või usalduslik suhe oma (elukohajärgse) kohaliku omavalitsusega, kes on tihtipeale samas asendushooldusel viibiva lapse eestkostjaks/ eestkostja ülesannete täitjaks ning kes peaks tegelikult asendushoolduselt iseseisvasse ellu astuvat noort toetama ja nõustama ning pakkuma vajadusel ka materiaalset tuge näiteks eluaseme näol. Kuna seadus kehtestab selge abistamiskohustuse üksnes isiku elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele (v.a. erakorraline abi) ning omavalitsuste vaheline koostöövalmidus on erinev, siis võib asendushoolduselt lahkuv noor jääda üldse omavalitsuse poolse toeta.

Tuginedes käesoleva projekti raames kohalike omavalitsuste lastekaitse- ja sotsiaaltöö spetsialistide seas läbi viidud küsitluse tulemustele, pole enamikes kohalikes omavalitsustes asendushoolduselt noortele lahkuvatele noortele eraldi reguleeritud toetuseid ega teenuseid (vt ka punkt 8.6).

Asendushoolduselt lahkumise ettevalmistus pole süsteemne ega hõlma tingimata kõiki tulevase elukorraldusega seotud aspekte nagu näiteks eluase, tööhõive, hariduse jätkamine, sotsiaalsete suhete loomine ja säilitamine jne. Praktikas noortele osutatav abi on sageli valikuline ning juhuslik.

Ühekordse riikliku elluastumistoetuse suurus (2013. aastal 383,6 eurot) ei võimalda katta tegelikke kulusid, mis noorel elluastumisega kaasnevad. Näiteks ei pruugi toetusest piisata isegi üürikorteri ettemaksuks või tagatissummaks (vt ka punkt 8.6).

8.5. Kas on olemas toetatud või osalise järelevalvega pool-iseseisvad elamisvõimalused?

Osa asenduskodude juurde on loodud eraldi üksustena noortekodud asenduskoduteenuselt mõne aasta pärast/ peatselt ellu astuvatele noortele – nt Keila SOS Noortekodu, Tallinna SOS Noortekodu, Tallinna Lastekodu Noortekodu, Tartu Kristlik Noortekodu jt. Samuti pakub osa asenduskoduteenuseosutajaid asenduskodude juures (ajutist) eluasemeteenust asenduskodust täiskasvanuikka jõudmise tõttu lahkunud noortele.

SOS Lasteküla noortekodus saab näiteks noor elada kuni neli aastat tingimusel, et ta õpib gümnaasiumis, kõrgkoolis või kutsekoolis. Noortekodus elades peavad noored oma eluga põhiliselt ise hakkama saama, kuigi nendega koos elab ööpäevaringselt ka üks täiskasvanu, kelle roll on olla suunaja, juhendaja ja toetaja. Edasi on võimalus osaleda pooliseseisvas programmis, mis kestab kolm aastat või kuni pooleliolevate õpingute lõpetamiseni. Pooliseseisvas programmis osalemise tingimuseks on omandatud elukutse ning elu- ja töökoha omamine. Korter soetatakse kas kohaliku omavalitsuse toel või üüritakse. Noorele, kes ei osale pooliseseisvas programmis, võimaldatakse osalemine järelhooldusprogrammis, mis kestab üks aasta.

110 Noortekodu ja pooliseseisva programmi eesmärgiks on seega igati

kaasa aidata noorte iseseisvumisele ning anda selleks vajalikke praktilisi teadmisi.

8.6 Kas on olemas asendushoolduse järgne toetus?

Kehtiv seadusandlus reguleerib asendushoolduselt lahkumist vaid vähesel määral ega sätesta selgelt, missugusele toetusele või abile on asendushoolduselt lahkuval noorel õigus, v.a. ühekordne riiklik elluastumistoetus, millele on õigus asenduskodust või perekonnas hooldamiselt iseseisvalt elama asunud noorel.

Lastekaitse seaduse kohaselt peab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltalitus tagama pärast hoolduse lõppu noorele järelhoolduse, et teda abistada ja eluprobleemide lahendamisel nõu anda. Järelhooldust tuleb seaduse järgi rakendada kõigi kinnipidamiselt või erihooldusest vabanenud laste suhtes (LaKS § 65. Järelhooldus). Seadus ei sisalda aga täpsemat regulatsiooni selle kohta, kuidas ja mil viisil järelhooldust tuleb pakkuda ning millised on selles osas erinevate osapoolte kohustused ja õigused.

Ka sotsiaalhoolekande seadus sätestab vaid üldiselt, et lapse paigutamisel hooldamisele väljapoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda hoolitseb elukohajärgne kohalik omavalitsus tema sidemete säilimise eest endise kodukohaga, loob lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aitab kaasa tema elluastumisele (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast). Seadus ei täpsusta detailsemalt antud kohustuse sisu ega sellega kaasnevaid konkreetseid ülesandeid. Sellest tulenevalt on praegu asendushoolduselt lahkuvatele noortele pakutavad tugi- ja järelhooldusteenused piirkonniti erinevad ja sõltuvad omavalitsuse ressurssidest ja ka ametniku nägemusest abi

110

Vt täpsemalt http://www.sos-lastekyla.ee/mida-me-teeme/

http://www.sos-lastekyla.ee/mida-me-teeme/


osutamiseks.111

Enamasti näevad kohalikud omavalitsused enda rolli noore abistamises sobiva eluaseme leidmisel, samuti võidakse pakkuda tugiisiku teenust.

Tugiisiku teenust asendushoolduselt (asenduskodust või perekonnas hooldamiselt) lahkuvatele noortele on osutatud ka Eesti Asendustöötajate Liidu koordineerimisel ning Sotsiaalministeeriumi ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel 2010. aastal käivitunud projekti raames.

112 Tugiisiku teenuse eesmärgiks on aidata kaasa asendushoolduselt

lahkuvate noorte sujuvamale sisenemisele tööturule ning sealsele toimetulekule; nõustada noori varasemalt haridustee jätkamiseks, et omandada tööturul vajadustest lähtuv eriala; parandada elementaarseid toimetulekuoskusi ning täiendada sotsiaalseid oskuseid. Tugiisiku teenus on suunatud noortele, 1) kes on lahkunud kuni 24 kuud tagasi perekonnas hooldamise või asenduskodu teenuselt ja on omandanud eriala või ei ole omandanud eriala aga on hetkel töötud; 2) kes on teenuselt lahkumas 6 kuu jooksul ja kes on omandanud, on omandamas või ei ole omandanud eriala; 3) kes on lahkunud teenuselt kuni 24 kuud tagasi ja hetkel töötavad, kuid kellel on oht nõrkade sotsiaalsete oskuste või muude probleemide pärast töökoha kaotada. Teenuse raames teostatavad tegevused on nõustamine, praktiline toetamine, mis on suunatud noore iseseisvuse ja toimetuleku saavutamiseks ning tööle saamiseks. Tugiisikuks võib olla nii asenduskodu töötaja, omavalitsuse sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja, perekonnas hooldaja jne. Enamasti on projektis tugiisikuks olnud asenduskodu kasvataja, kellega noorel on varasem kontakt ja usalduslik suhe.

Riiklike peretoetuste seaduse alusel makstakse vanemliku hoolitsuseta isikule, kes lapsena kasvas hoolekandeasutuses või erivajadustega õpilaste koolis või kelle üle seati eestkoste või kelle suhtes sõlmiti kirjalik perekonnas hooldamise leping ühekordset elluastumistoetust. Toetust makstakse juhul, kui laps asub uude elukohta iseseisvalt elama hiljemalt kahe aasta möödumisel hoolekandeasutuse või erivajadustega õpilaste kooli nimekirjast kustutamisest või eestkoste või perekonnas hooldamise lepingu lõppemisest. Elluastumistoetuse suuruseks 2013. aastal on 383,60 eurot.

Käesoleva projekti raames kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöö spetsialistide seas läbi viidud küsitluses selgitati muuhulgas, missuguseid meetmeid on kohalik omavalitsus asendushoolduselt iseseisvasse ellu astuvatele noortele osutanud ning milliste meetmete järele nähakse enim vajadust. Peamiste meetmetena on osutatud sotsiaalnõustamist ja eluasemeteenust ning pakutud rahalisi toetuseid. Samas vajadust nähakse enim tugiisikuteenuse järele (vt Joonis 16).

111

Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis.

112 Vt täpsemalt http://www.eatl.ee/tugiisik/mis-on-tugiisikuteenus/

http://www.eatl.ee/tugiisik/mis-on-tugiisikuteenus/


Joonis 16. Missuguseid meetmeid on Teie kohalikus omavalitsuses osutatud asendushoolduselt iseseisvasse ellu astuvatele noortele ning missuguste meetmete järele näete asendushoolduselt ellu astuvate noorte puhul suurimat vajadust?



Spetsiaaleid toetusmeetmeid asendushoolduselt lahkuvatele noortele kohalikes omavalitsustes üldiselt reguleeritud ei ole. Küsitlusele vastanud kohaliku omavalitsuse spetsialistidest vaid 11% märkis, et nende omavalitsuses on eraldi reguleeritud toetused asendushoolduselt lahkuvatele noortele ning enamasti on selleks omavalitsuse poolne täiendav elluastumistoetus. Eraldi reguleeritud teenuseid tõi välja veelgi vähem, üksnes 5% vastanutest. Enamasti on selleks teenuseks eluasemeteenus, ühel juhul märgiti ka tugiisikuteenust.

Kohalike omavalitsuste poolt asendushoolduselt elluastuvatele noortele pakutav eluase ei pruugi alati ka noore vajadustele vastata ega tema iseseisvat toimetulekut toetada, eriti kui selleks on nn sotsiaaleluase, mille sihtgruppideks on erinevate toimetulekuraskustega isikud ja pered. Nii võidakse noor suunata tagasi tingimustesse, kust ta tegelikult lapsena eraldati ning asendushooldusele paigutati.


8.7 Kas järelhoolduse toetussüsteem on kvaliteetne?

Kuna järelhoolduse süsteem kui selline Eestis veel puudub ning asendushoolduselt lahkuvatele noortele on tagatud vaid üksikud toetusmeetmed, ei saa ka hinnata järelhoolduse toetussüsteemi kui sellise kvaliteeti. Pakutavate üksikmeetmete ja osutatava abi korralduse puudusi ja probleeme on selgitatud eelnevates punktides.

Laste ja perede arengukava 2012-2020 raames on välja töötamisel asendushoolduse kontseptsioon, mis peaks hõlmama ka järelhooldust ning pakkuma välja ühtsed alused ja põhimõtted asendushoolduselt lahkuvate noorte ettevalmistuseks ja toetamiseks.

8.8 Kas asendushoolduselt lahkumise järel saab täiskasvanu mõne aasta jooksul kasutada vajadusel mõnda järelhoolduse süsteemi toetavat meedet?

Järelhoolduse meetmed ei ole Eestis riiklikult reguleeritud, v.a. ühekordne riiklik elluastumistoetus asenduskodust, perekonnas hooldamiselt või eestkostelt iseseisvalt elama asunud noortele, mida makstakse juhul, kui noor asub uude kohta iseseisvalt elama hiljemalt kahe aasta möödumisel asenduskoduteenuselt, perekonnas hooldamiselt või eestkostelt lahkumisest.

Ka Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu koordineerimisel ning Sotsiaalministeeriumi ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel osutatavat tugiisikuteenust saab asenduskodust või perekonnas hooldamiselt lahkunud noor kasutada kuni 24 kuu jooksul pärast asendushoolduselt lahkumist.

Seega saab olemasolevaid meeteid kasutada kahe aasta jooksul pärast asendushoolduselt lahkumist, mitte aga hiljem.

Vt ka punkt 8.6.

8.9 Kas järelhoolduseteenused on kättesaadavad üksnes teatud vanuseni?

Järelhoolduse meetmed ei ole Eestis riiklikult reguleeritud, v.a. ühekordne riiklik elluastumistoetus asenduskodust, perekonnas hooldamiselt või eestkostelt iseseisvalt elama asunud noortele.

Olemasolevad meetmed, sh riiklik elluastumistoetus ning projektipõhiselt osutatav tugiisiku teenus (vt punkt 8.6) ei ole seotud sealjuures mitte noore vanusega, vaid tema asendushoolduselt lahkumise ajaga. Nii saab Eesti Asendustöötajate Liidu koordineerimisel ning Sotsiaalministeeriumi ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisel osutatavat tugiisikuteenust asendkodust või perekonnas hooldamiselt lahkunud noor kasutada kuni 24 kuu jooksul pärast asendushoolduselt lahkumist. Ka riiklikku ühekordset elluastumistoetust makstakse asendushoolduselt lahkunud noorele juhul, kui ta asub uude kohta iseseisvalt elama hiljemalt kahe aasta möödumisel asenduskoduteenuselt, perekonnas hooldamiselt või eestkostelt lahkumisest. Seega on olemasolevad meetmed kasutatavad kahe aasta jooksul pärast pärast asendushoolduselt lahkumist ega ole seotud otseselt asendushoolduselt lahkuva noore vanusega.

8.10 Kas järelhooldus on kättesaadav kõigi asendushoolduse vormide puhul?

Ühekordset riiklikku elluastumistoetust makstakse nii asenduskodust, perekonnas hooldamiselt kui ka eestkostelt iseseisvalt elama asuvatele noortele.

Eesti Asenduskodutöötajate Liidu (EATL) koordineerimisel osutatav tugiisikuteenus asendushoolduselt lahkuvatele noortele on suunatud nii asenduskodus kui perekonnas hooldamisel olnud noortele.

Muud järelhoolduse meetmed, sh kes ja missugustel tingimustel on õigustatud neid saama, ei ole Eestis riiklikult reguleeritud. Asendushoolduselt iseseisvasse ellu lahkuvatele noortele osutatav abi, sh kellele ja missugust abi osutatakse, sõltub eeskätt konkreetse noore (elukohajärgse) kohaliku omavalitsuse teenuste ja toetuste korrast ning otsustest.

8.11. Põhinedes viimastele kättesaadavatele (iga-aastastele) andmetele, mis on teada asendushoolduse süsteemist lahkuvate laste edasise elu kohta?

Üldistatavad andmed ja informatsioon asendushoolduselt lahkuvate laste ja noorte edasise elukorralduse ning sotsiaalse staatuse kohta Eestis puuduvad. Sotsiaalministeeriumi kogutav statistika võimaldab erinevatelt asendushoolduse vormidelt lahkuvate laste puhul välja tuua vaid osalised liikumissuunad, nt kas asenduskodust lahkutakse iseseisvasse ellu või täiskasvanute institutsionaalsele hooldusele (üldhooldekodusse või psüühilise erivajadusega inimestele mõeldud erihooldekodusse) või jäädakse asenduskodu juurde eluasemeteenusele vms.

Ka regulaarsed uuringud asendushoolduselt lahkunud noorte edasise elukäigu kohta Eestis puuduvad, mistõttu on keeruline anda adekvaatseid hinnanguid selle kohta, kui suur osa neist missuguseid toimetulekuprobleeme ja sotsiaalseid riske kogeb. Kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate hinnangud asenduskoduteenuselt


lahkuvate noorte tuleviku suhtes on võrdlemisi pessimistlikud. Riigikontrolli 2009. aasta auditi „Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel“ raames kohalikelt omavalitsustelt kogutud andmete kohaselt leidis vaid 29% omavalitsuste esindajatest, et asenduskodus viibinud noored saavad elus hakkama, 17% hinnangul on nende toimetulek rahuldav ning tervelt 45% arvas, et nad ei saa hakkama. Hinnangud hooldusperedest elluastunute hilisema toimetuleku kohta olid positiivsemad, ent siin tuleb arvestada, et hooldusperes kasvavad sagedamini lapsed, kellel ei ole puuet ega raskeid käitumishäireid, millest tulenevalt on neil juba eelduslikult suurem tõenäosus edasises elus paremini hakkama saada.

113

Kui vaadata 2012. aastal asenduskoduteenuselt täiskasvanuikka jõudmisega/ iseseisvasse ellu astumisega seotud lahkumise juhtumeid, siis neist kahe kolmandiku puhul oli tegemist iseseisvasse ellu lahkumisega, ligi viiendikul (18%) juhtudel paigutati noor täiskanute erihoolekande asutusse hooldamisele ja 13% juhtudel täiskasvanute üldhoolekande asutusse ning 3% juhtudest jäi noor samasse asenduskodusse eluasemeteenusele.

Perekonnas hooldamiselt lahkus 2012. aastal täisealiseks saamise tõttu 36 noort, neist 11 ehk ligi kolmandik jäi edasi sama perekonna juurde elama (samas vaid 2 puhul jätkati hooldamist täiskasvanu perekonnas hooldamise lepingu alusel).

Eestkoste puhul on võimalik olemasoleva statistika põhjal välja tuua vaid täisealiseks saanud noorte arv (2012. aastal 145 noort).

113

Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009.


9. TEGEVUSE LUBAMINE, JÄRELEVALVE, HINDAMINE, LITSENSEERIMINE

Kas riiklik poliitika sätestab asjakohased standardid ja jälgib nende järgimist, et tagada füüsilise keskkonna vastavus tervise ja turvalisuse regulatsioonidele ning adekvaatsetele sanitaar- ja hügieeni tingimustele, mis austavad lapse õigust privaatsusele?

Asenduskoduteenusele kehtivad tervisekaitsenõuded on kehtestatud sotsiaalministri vastava määrusega. Määrusega kehtestatud detailsed nõuded hõlmavad nii asenduskoduteenuse osutamise ala (territooriumi) ja selle ümbrust, ruume ja nende sisustust, sisekliimat (õhk, temperatuur), ruumide valgustust, ruumide korrashoidu ning hügieeni. Ruumidele ja nende sisustusele seatud nõuded on sealjuures seotud asenduskoduteenusel olevate laste arvuga ning samuti laste puudelisusega. Muuhulgas kehtestab määrus nõude, et ühes magamistoas ei tohi elada üle kahe lapse ning 3-aastaste ja vanemate laste puhul peavad olema eraldi magamistoad tüdrukutele ja poistele. Igale asenduskoduteenusel viibivale lapsele peab olema tagatud omaette voodi või voodikoht naril, riidekapp või selle osa, öökapp, raamaturiiul või selle osa, laud ja tool.

Lisaks on asenduskoduteenuse osutajal määrusest tulenevalt kohustus viia laste haigestumise ja vigastuste ennetamiseks ning ruumide ja õue mänguala ohutuse hindamiseks riskianalüüs.

Samuti reguleerib asenduskodu ruumidele ja tuleohutusele kehtivaid nõudeid täiendavalt ehitusseadus ja selle alusel kehtestatud määrused ning toitlustamisele seatud nõudeid toiduseadus, rahvaterviseseadus ja veeseadus.

Ühtlasi hõlmavad asenduskoduteenuse osutaja tegevusele seatud nõuded kohustust tagada lapse turvalisus ja privaatsus.

Asenduskodude üle teostatav järelevalve on praktikas toonud välja mitmeid tervisekaitsenõuete eiramisi, mis peamiselt puudutavad laste arvust tulenevaid nõued ruumide suurusele, st ruumide suurus pole vastavuses teenusel viibivate laste arvuga, samuti teenusekorralduse ja ruumide jaotust ning ruumide kasutamise tingimusi, aga ka nõutava mööbli puudumist.

114 Nii näiteks on Õiguskantsler 2012. aastal Tallinna Lastekodusse tehtud kontrollkäigu

raames tuvastanud, et ühes asenduskodus ei olnud tagatud laste arvust tulenevat kahe tualettruumi kasutamise võimalust ning üks olemasolevatest tualettruumidest oli põhjendamatult eraldatud üksnes kasvatajatele ja asenduskodutöötajatele.

115

Perekonnas hooldamise puhul on nõuded reguleeritud sotsiaahoolekande seaduse alusel kehtestatud vastava sotsiaalministri määrusega, mis sisaldavat muuhulgas nõuet, et hooldaja peab tagama lapse turvalisuse, looma lapsele soodsa kasvukeskkonna ja lapsesõbraliku kodu, kus lapsele tagatakse arenguvõimalused ja võimaldatakse privaatsust. Hooldamiseks kasutatud ruumidele kehtestatud nõuete kohaselt peab alates neljandast eluaastast lapsel olema oma tuba või tuba koos samast soost perekonnaliikmetega või teiste hooldatavatega, kusjuures toas võib olla kuni neli voodit või kaks nari. Kooliealisel lapsel peab olema isiklik õppimiskoht ja kuni kahe voodiga või ühe nariga tuba. Pesuruumis peab olema sooja veega pesemise võimalus. Puudega lapse hooldamise korral peavad eluruumid olema lapse vajaduste järgi kohandatud. Võrreldes asenduskoduteenusega on perekonnas hooldamisele seatud nõuded märksa üldisemad. Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on kohalik omavalitsus kohustatud perekonnas hooldajaks soovija sobivuse hindamisel külastama ka hooldajaks soovija kodu.

2012. aastal maavalitsuste poolt perekonnas hooldamise üle teostatud järelevalve tulemustel oli enamikel juhtudel lapse hooldamiseks kasutavad elamistingimused nõuetega vastavuses. Siiski esines osalist nõuete mittetäitmist – näiteks oli ühes toas laste magamiskohti rohkem, kui lubatud, või elasid ühes toas koos erinevast soost (üle 4-aastased) lapsed, puudus pesuruum ja sooja veega pesemise võimalus.

Eestkoste ja lapsendamise puhul pole otseseid ega ühtseid nõudeid lapse füüsilisele elukeskkonnale ega elamistingimustele kehtestatud. Samas on lapsendamise puhul maavalitsuse ülesandeks tutvuda lapsendada soovija elutingimustega ning hinnata nende sobivust lapse kasvatamiseks.

Kas riiklik poliitika pakub sobiva raamistiku tagamaks asendushoolduse pakkujate tegevuse lubamine, registreerimine, järelevalve ja vastutavus? Kas riiklik poliitika tagab hooldust pakkuvate organisatsioonide ja asutuste tegevuse lubamise, sh nõuded personali värbamisele, käitumisele, järelevalvele, pakutava hoolduse standardid ning ebasobivast käitumisest teatamise protseduurid?

Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt on asenduskoduteenuse osutamiseks nõutav tegevusluba, mis kehtib ühesuguselt kõigile teenusepakkujatele sõltumata nende juriidilisest staatusest. (Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele võib asenduskoduteenust osutada füüsilisest isikust ettevõtja, juriidiline isik, kohaliku omavalitsuse asutus,

114


115 Õiguskantsler (2012). Kontrollkäik Tallinna Lastekodu Lasnamäe Keskusesse. Kokkuvõte.

http://oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/kontrollkaik-tallinna-lastekodu-lasnamae-keskus

http://oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/kontrollkaik-tallinna-lastekodu-lasnamae-keskus


valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav asutus, kellele on teenuse osutaja tegevuskohajärgse maavanema antud kehtiv tegevusluba (SHS § 15

3. Asenduskoduteenuse osutamine)).

Tegevusloa asenduskoduteenuse osutamiseks väljastab tegevuskohajärgne maavalitsus. Seaduse alusel kehtestatud vastava määrusega on reguleeritud tegevusloa taotlemise protseduur ja tegevusloa taotlemise aluseks olevad nõuded. Nii tuleb tegevusloa taotlemisel muuhulgas tõendada teenuse osutamise ruumide vastavust kehtivatele tervisekaitsenõuetele ja tuleohutusnõuetele ning personali (kasvatusala töötajate, perevanema) vastavust eriala- ja kvalifikatsiooninõuetele ja tervisenõuetele. Tegevusloa taotlemisel esitatud andmete ja dokumentide õigsust on kohustatud kontrollima maavalitsus, sealjuures tervisekaitsenõuetele vastavust on kohustatud kontrollima Terviseamet ning tuleohutusnõuete täitmist Päästeamet. Tegevusluba antakse 5 aastaks.

Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks muuhulgas juhtudel, kui järelevalve käigus selgub, et teenus, teenuse osutaja või vahetult teenust osutav isik ei vasta seadustes ja teistes õigusaktides teenusele, teenuse osutajale või vahetult teenust osutavale isikule kehtestatud nõuetele; tegevusloa taotlemisel on tegevusloa taotleja teadlikult esitanud tegelikkusele mittevastavaid andmeid; tegevusloa taotleja ei ole teavitanud maavalitsust oma tegevust puudutavate nende andmete muutumisest, milleks tal on seadusest tulenev kohustus; tegevusloa omaja ei ole ettenähtud ajaks ja korras täitnud järelevalveorgani poolt talle tehtud ettekirjutust. Asenduskoduteenuse pakkuja tegevusloa lõppemisel või kehtetuks tunnistamisel lõpetatakse ka lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse, maavalitsuse ja teenusepakkuja vahel lapse asenduskodus hooldamiseks sõlmitud asenduskoduteenuse haldusleping ennetähtaegselt.

Tegevusloa omaja peab uut tegevusluba taotlema juhul, kui muutub teenuse osutamise koht või teenuse osutamise maht (SHS ptk 3

1. Tegevusluba).

Osutatavate sotsiaalteenuste, sh asenduskoduteenuse ja perekonnas hooldamise kvaliteeti on sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt kohustatud kontrollima maavanem (maavalitsus). Puuduste ilmnemisel võib maavanem teha kas ettepaneku tegevusluba omava teenuseosutaja tegevusloa peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks; vastava teenuse osutamise lepingu täitmise peatamiseks või lõpetamiseks; või ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks (SHS § 38. Sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi kvaliteedi tagamine).

Seadus kirjeldab sealjuures küll maavanema õiguseid asenduskoduteenuse osutamise üle teostatava järelevalve osas, ent ei reguleeri samas detailsemalt maavanema kohustusi järelevalve teostamisel – nt mida järelevalve teostamisel tuleb arvestada, kui sageli järelevalvet tuleb teostada jne. Seetõttu on järelevalve teostamise praktikad tervikuna ebaühtlased ja ebasüsteemsed.

Puudustele maavanemate järelevalve praktikates on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler/ lasteombudsman 2013. aastal valminud asenduskoduteenuse osutamist puudutavas analüüsis. Näiteks on maavanemad tõlgendanud erinevalt seadusega asenduskoduteenusele kehtestatud nõudeid (nt juhtumiplaani nõutavuse või laste ja kasvatajate suhtarvu osas), mistõttu ei kohaldata seadust erinevates maakondades asuvates asenduskodudes ühtemoodi. Lisaks on puudusi maavanemate teostatavas eel- ja järelkontrollis. Maavanemad ei kasuta kuigi tihti tegevusloa andmise ja halduslepingu sõlmimisega kaasnevaid võimalusi tagamaks, et asenduskodu perre ei suunataks elama rohkem lapsi, kui on seadusega lubatud, või et kohalik omavalitsus koostaks igale lapsele juhtumiplaani. Samuti ei jälgi maavanemad sageli seda, et asenduskodud neile järelevalve käigus tehtud soovitusi reaalselt täidaksid. Näiteks on mõnele puudusele viidatud aastast aastasse, kuid seaduses ettenähtud efektiivsemaid meetmeid soovituste tagamiseks, nt ettekirjutuse või tegevusloa kehtetuks tunnistamise näol, ei ole rakendatud. Kuna seadus ei täpsusta, kui sageli tuleb järelevalvet teostada, varieerub maavanemate teostatud järelevalve intervall ühest kuni viie aastani.

116

Sotsiaalministeerium on samas pakkunud välja omapoolsed soovituslikud järelevalve juhised117

, mille kohaselt on järelevalve kas korraline või erakorraline. Korraline järelevalve toimub kord kolme aasta jooksul. Erakorraline järelevalve toimub vastavalt vajadusele. Vastavalt juhistele

118 tuleb järelevalve teostamise järgselt küsida ka

järelevalvatava poolset vastust ning hinnangut esitatud tähelepanekute, ettekirjutuste ning soovituste kohta.

Käesoleva projekti raames intervjueeritud maavalitsuste esindajad möönsid, et seni teostatud järelevalve asenduskoduteenuse osutamise üle on olnud valdavalt formaalne, keskendudes õiguslikult kehtestatud nõuete vastavuse kontrollile ning põhinedes eeskätt dokumentatsioonil ning kohapealsel vaatlusel. Väga vähe on kasutatud asenduskodude töötajate (v.a. asenduskodu juht) ning asenduskoduteenusel viibivate laste intervjueerimist. Samuti on maavalitsuste omavaheline järelelvalve teostamist puudutav info- ja praktikate vahetus vähene.

Lisaks maavalitsustele on asenduskoduteenuse osutamise üle teostanud järelevalvet nii Riigikontroll kui ka õiguskantsler/ lasteombudsman, kellel valmis asenduskodudesse tehtud kontrollkäikude põhjal 2013. aastal ka asenduskoduteenust ja asenduskoduteenusel viibivate laste õiguste tagamist puudutav analüüs.

119 Nii Riigikontrolli

116


117 Sotsiaalteenuste järelevalve soovituslikud juhised Sotsiaalministeeriumi kodulehel

http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalhoolekanne/sotsiaalteenuste-jarelevalve.html, 28.09.2013

118 Sotsiaalteenuste järelevalve juhised ja vormid Sotsiaalministeeriumi kodulehel http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalhoolekanne/sotsiaalteenuste-

jarelevalve.html, 28.09.2013

119 Vt Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009;


http://www.sm.ee/tegevus/sotsiaalhoolekanne/sotsiaalteenuste-jarelevalve.html




kui õiguskantsleri/ lasteombudsmani järelevalvel ja kontrollkäikudel põhinevad analüüsid on toonud välja mitmeid puudusi asenduskoduteenuse osutamisel ning seadusest tulenevate nõuete täitmisel.

Järelevalve praktikate tõhustamiseks ja toetamiseks käivitas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Läänemeremaade Nõukoguga 2011. aastal projekti „Laste asendushoolduse süsteemipõhine järelevalve“, mille eesmärgiks on koolitada maavalitsuste ja teisi laste hoolekandeasutuste järelevalvega tegelevate institutsioonide spetsialiste. Projekti eesmärk on viia laste hoolekandeasutustes läbiviidav järelevalve ühtsetele alustele, kasutades selleks Norras aastaid rakendatud auditeerimise meetodeid ja põhimõtteid (AudTrain).

120 Projekti

raames koolitati 2012. aasta kevadel välja 16 spetsialisti, et parandada järelevalve kvaliteeti asenduskodudes viibivate laste turvalisuse ja heaolu tagamise osas. Süsteemipõhine audit näeb meetodina ette nii laste kui töötajatega vestlemist ja aitab asutusel leida üles kohti, kus teenust parendada, et tagada lapse õigusi.

Käesoleva projekti käigus intervjueeritud maavalitsuste esindajad, kes olid AudTrain koolitusel osalenud, andsid selle kohta positiivset tagasisidet, rõhutades sealjuures just töötajatega ja lastega suhtlemise tähtsust. Meetodi rakendamisega seotud probleemidena toodi välja aga selle kasutamiseks vajalike meeskondade puudumist maavalitsustes, kus järelevalve teostamise eest vastutab sageli üks ametnik, ning laste intervjueerimiseks vajalike oskuste ja eelduste (usaldussuhe lapsega) puudumist.

Vastavalt laste ja perede arengukavale 2012-2020 on riigil plaanis tõhustada ka erinevate institutsioonide (kohalik omavalitsus, maavalitsus, ministeerium, õiguskantsler) koostööd lapse õiguste tagamise järelevalve teostamisel. Laste ja Perede arengukava 2012-2015 rakendusplaani kohaselt on Sotsiaalministeeriumil kavas 2013. aastal koostada teenuste järelevalve tagamise osas analüüs ning koostada järelevalve kontseptsioon.

Kontrolli ja järelevalve kohustus perekonnas hooldamisele ja hooldajale kehtestatud nõuete osas (sh perekonnas hooldajaks soovija sobivuse hindamine lähtuvalt seadusega kehtestatud kriteeriumidest ja tingimustest) on kohalikul omavalitsusel. Järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle perekonnas hooldamise korraldamisel teostavad omakorda maavalitsused. Võrreldes asenduskoduteenusega on perekonnas hooldamise üle teostatav järelevalve veelgi ebasüsteemsem ja vähemal määral riiklikult koordineeritud. Sotsiaalministeeriumile teadaolevalt ei olnud maavalitsused enne 2012. aastat kohalike omavalitsuste tegevuse üle perekonnas hooldamise korraldamise osas järelevalvet teostanud. Maavalitsuste poolt esmakordselt läbiviidud järelevalve tulemused näitasid, et perekonnas hooldamise korraldus üle Eesti on kohalikes omavalitsustes väga erinev ning puudub ühtne arusaam seadusandlusest ja selle rakendamisest. Näiteks järgitakse erinevalt seadusest tulenevaid nõudeid (sh puudused teenuse osutajat puudutavates või teenuse osutamiseks kasutatavate ruumide osas), toimitakse erinevalt dokumentatsiooni koostamise ja vormistamise osas (sh puudused lapse juhtumiplaanides või nende puudumine), lapse perekonnas hooldamiseks puudub õiguslik alus jne. Samuti puudub Eestis erinevalt asenduskoduteenuse osutajatest, kes on tegevusloa alusel registreeritud majandustegevuse registris, terviklik ülevaade perekonnas hooldajatest ja nende taustast. Statistilisi koondandmeid perekonnas hooldajateja perekonnas hooldamisel olevate laste kohta kogutakse kohalikelt omavalitsustelt üksnes iga-aastase statistilise aruandluse kaudu. Üheks lahenduseks võiks olla perekonnas hooldajate andmebaas/ register, mis annaks ülevaate (ettevalmistava) koolituse läbinud ja nõuetele vastavatest perekonnas hooldajatest üle Eesti, nendega sõlmitud hoolduslepingutest, hooldamisel olevatest lastest jne.

Eestkoste määramise üle otsustavad kohtud, sealjuures võivad kohtud eestkostjaks sobiva isiku leidmiseks küsida arvamust kohalikelt omavalitsustelt. Eestkostjale seatud nõuded on reguleeritud perekonnaseadusega.

Järelevalvet eestkostjate tegevuse üle teostavad seadusest tulenevalt nii kohtud kui ka kohalikud omavalitsused. Vastavalt perekonnaseadusele võib kohus teha eestkostjale ettekirjutusi tema ülesannete täitmiseks. Nende järgimata jätmise korral on kohtul õigus eestkostja vabastada. Eestkostetava lapse huvides võib kohus kõrvaldada eestkostja oma ülesannete täitmisest kuni tema vabastamise otsustamiseni (PKS § 193. Kohtu järelevalve). Samuti võib kohus nõuda eestkostjalt igal ajal informatsiooni tema ülesannete täitmise kohta. Eestkostetava lapse vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta esitab eestkostja kohtule iga-aastase kirjaliku aruande. Aruandes tuuakse eraldi välja tehtud kulutused ning lisatakse neid tõendavad dokumendid. Igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta näidatakse aruandes ära igas kuus keskmiselt kuluva summa suurus ja neid tõendavaid dokumente ei

lisata.Kohus peab aruannet sisuliselt kontrollima, hindama tehtud kulutuste põhjendatust ning nõudma vajaduse

korral selgitusi või aruande parandamist ja täiendamist (PKS § 194. Eestkostja aruandekohustus). Kohaliku omavalitsuse ülesandeks sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt on eestkostjateks sobivate isikute väljaselgitamine, nende tegevuse üle järelevalve teostamine ning kohtu teavitamine nendepoolsest kohustuste rikkumisest ja eestkostetava lapse olukorrast (SHS § 24. Laste hoolekanne). Üldistatav informatsioon, mille põhjal hinnata eestkostjate üle teostatava järelevalve asjakohasust, paraku puudub. Samuti ei ole võimalik välja tuua, missuguseid eestkoste teostamisega kaasnevad puudusi järelevalve käigus on tuvastatud ning kuidas eestkostel olevate laste õigused praktikas tegelikult tagatud on.

Kokkuvõttes võib öelda, et laste hoolekannet puudutav järelevalve on tänu õiguskantsleri/ lasteombudsmani ja Riigikontrolli raportitele saanud põhjalikku tagasisidet puuduste kohta, mis peaks olema hea alusmaterjal probleemidega tegelemiseks ja nende kõrvaldamiseks. Samas tuleks järelevalve temaatikaga tegeleda laste hoolekandes süsteemsemalt ja järjepidevamalt, kui seda võimaldab tänane tegevusloa andmise protseduur ning kas korralise või erakorralise järelevalve teostamine. Praegune teenuste järelevalve süsteem sõltub suuresti maavalitsuste

120

Vt AudTrain metoodika kohta täpsemalt http://www.childcentre.info/audtrain/about/

http://www.childcentre.info/audtrain/about/


töökoormusest ja olemasolevatest ressurssidest. Seetõttu tuleks leida erinevaid võimalusi järelevalve tõhustamiseks ka teenuseosutajate endi poolt (näiteks teenuse osutajate endapoolsed võimalused teenuse kvaliteedi tõstmiseks, sh erinevate riskide hindamised, protseduurid õnnetustest või rikkumistest teatamiseks vms). Samuti vajaksid maavalitsused enam koolitust ja juhendamist, kuidas laste hoolekande alast järelevalvet teostada. Tänane seadusandlus puudutab personali kvalifikatsiooni nõudeid, hoolduse komponente ja tegevuslubasid (asenduskoduteenuse puhul), kuid ei sätesta näiteks nõudeid, kuidas ja millistest ebasobivatest käitumistest tuleb teatada. Nii on see täna eeskätt teenuseosutajate enda vastutus. Samuti ei saa eeldada, et teenusel viibivad lapsed julgevad alati pöörduda oma muredega pädevate isikute/ asutuste poole (nt kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, õiguskantsler/ lasteombudsman, politsei vt). Seetõttu tuleks teiste riikide praktikate põhjal kaaluda järelevalvesüsteemi tõhustamiseks lapsele usaldusisiku määramist, kelle kohustuseks oleks muuhulgas mittekohasest käitumisest või ebasobivast tegevusest teavitamine.

Samuti tuleks hinnata perekonnas hooldamise ja eestkoste üle teostatava järelevalve korralduse ja praktikate puhul seda, kuivõrd see aitab tegelikult tagada nendele asendushoolduse vormidele paigutatud laste õiguste kaitset.

Kas riiklik poliitika kohustab asendushoolduse pakkujaid tagama andmete säilitamise, nende konfidentsiaalsus ning soodustama laste juurdepääsu nendele, kui vajalik?

Last puudutava teabe ja dokumentide kogumist, täiendamist ja säilitamist reguleerib sotsiaalhoolekande seadus ning selle alusel kehtestatud vastavad määrused.

Sotsiaalhoolekande seadusega kehtestatud asenduskoduteenuse pakkuja ülesanded hõlmavad muuhulgas kohustust tagada asenduskoduteenusel viibiva lapse kohta käiva teabe ja vajalike dokumentide kogumine. Antud kohustuse täpsem sisu on sätestatud seaduse alusel kehtestatud vastavas määruses, mis reguleerib, missuguseid dokumente on kohalik omavalitsus kohustatud asenduskoduteenusel viibiva lapse kohta koguma ning säilitama ning asenduskoduteenuse osutajale üle andma.

Perekonnas hooldaja tegevusele kehtestatud nõuded last puudutavate andmete/ dokumentide kogumist ja säilitamist ei hõlma. Samas on perekonnas hooldaja seotud lapse dokumentide hoidmisega või ka näiteks isikut tõendavate dokumentide taotlemisega jms. Seega on tegemist valdkonnaga, mille osas tuleks kaaluda täiendava regulatsiooni kehtestamist.

Lapse ligipääsu dokumentidele seadus ega määrused otseselt ei reguleeri, v.a lapse individuaalse juhtumiplaani osas. Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele tuleb asenduskoduteenusele ja perekonda hooldamisele suunatavale lapsele koostada individuaalne juhtumiplaan, mille koostamisel tuleks arvestada ka lapse arvamust ning mida laps peaks samuti oma allkirjaga kinnitama.

Kas riiklik poliitika sätestab minimaalsed tööhõive standardid tagamaks sobivad töötingimused, adekvaatse tasustamise ning seega hooldajate ja muu personali motivatsiooni ning säilitamise?

Asenduskodutöötajate töösuhteid asendukoduteenuse pakkumist ja teenuseosutaja tegevust puudutav regulatsioon otseselt ei hõlma ning neile kehtib üldine tööõigus. Üheks konkreetseks probleemiks on sealjuures perevanemate töö- ja puhkeaja korraldus, mis ei ole kehtiva tööõigusega vastavuses ning vajab eraldi lahendust.

Riigi ja kohalike omavalitsuste asenduskodude töötajate huvisid töötingimuste ja tasustamise osas esindab Eestis Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liit (ROTAL).

121 Asenduskoduteenust osutavate riigi

hoolekandeasutuste kasvatusala töötajate palgakokkulepe sõlmiti 2008. aastal, mille kohaselt lepiti kuupalga alammäärad kokku järgmiselt: abikasvatajal 416 eurot, nooremkasvatajal 448 eurot, kasvatajal 493 eurot ja vanemkasvatajal 572 eurot. 2012. aastal tegi ROTAL ettepaneku asenduskodutöötajate palgatõusuks 2013. aastal, mille järgi kujuneks kuupalga alammääraks abikasvatajal 466 eurot, nooremkasvatajal 502 eurot, kasvatajal 570 eurot ning vanemkasvatajal 680 eurot. Asenduskodu kasvatajate palga alammäärad on sealjuures oluliselt väiksemad kui näiteks õpetajatele kehtestatud riiklikud palga alammäärad. Valitsuse otsusega kehtivad alates 1. jaanuarist 2013. aastal õpetajatele järgmised palga alammäärad: noorempedagoogil

715 eurot, pedagoogil 715 eurot, vanempedagoogil 736 eurot ja pedagoog-

metoodikul 889 eurot. Puudega ja erivajadustega õpilastega töötavatele õpetajatele on kehtestatud veelgi kõrgemad töötasu alammäärad. Nägemis-, kuulmis-, kõne-, liikumis-, liit- ja intellektipuudega õpilaste riigikooli õpetajate töötasu alammäärad vastavalt atesteerimisel antud ametijärkudele on järgmised: noorempedagoogil 715 eurot, pedagoogil 715 eurot, vanempedagoogil 810 eurot, pedagoog-metoodikul 978 eurot. Kasvatuse eritingimusi vajavate ning tundeelu- ja käitumishäiretega õpilaste riigikooli õpetajate töötasu alammäärad vastavalt atesteerimisel antud ametijärkudele on järgmised: noorempedagoogil 761 eurot, pedagoogil 806 eurot, vanempedagoogil 921 eurot, pedagoog-metoodikul 1112 eurot. Klassijuhatamise eest on ette nähtud täiendavad tasu alammäärad.

122

Ühtlasi tuleks ROTAL ettepanekul tuleks asenduskoduteenust osutavate riigi hoolekandeasutuste kasvatusala

121

Vt täpsemalt ROTAL kodulehelt http://www.hot.ee/rotal4/01_yldinfo.html

122 Vabariigi Valitsuse määrus nr 1 „Põhikooli ja gümnaasiumi õpetajate töötasu alammäärad.” Vastu võetud 03.01.2013

https://www.riigiteataja.ee/akt/104012013038?leiaKehtiv

http://www.delfi.ee/teemalehed/rotal

http://www.hot.ee/rotal4/01_yldinfo.html



töötajatele laiendada lasteaia kasvatajatega võrreldes samasuguseid töö- ja puhkeaja tingimusi – seda olukorras, kus töölepinguseaduse jõustumine 2010. aastal andis asenduskodu juhile õiguse asenduskoduteenust osutavate riigi hoolekandeasutuste kasvatusala töötajate puhkust kärpida 28 kalendripäevani ja töönädalat pikendada 40 tunnini. Töölepingu seadus nimelt sätestab tavapärase 28-kalendripäevase puhkuse osas erandi haridus- ja teadustöötajatele, kelle hulka liigituvad ka lastesõimede ja -aedade kui koolieelsete haridusasutuste töötajad. Nii on lastesõimede ja –aedade õpetajatel õigus iga-aastasele 42-päevasele puhkusele ning haridusliku erivajadusega lastega töötavatel lasteaiaõpetajatel koguni 56-päevasele puhkusele.

123

Asenduskodudele kehtestatud personalinõuete järgimist ning nende täitmise eeldusi ja võimalikkust olemasolevate rahastamispõhimõtete kehtimisel on analüüsinud lasteombudsman/ õiguskantsler oma 2013. aastal avaldatud asenduskoduteenuse analüüsis.

124 Õiguskantsleri poolt asenduskodudesse tehtud kontrollkäikude põhjal on

asenduskodude puhul sagedaseks puuduseks seadusega kehtestatud kasvatajate ja teenusel viibivate laste suhtarvu mittejärgimine. See ei tähenda üksnes laste õiguste võimalikku riivet (nt ei suudeta kasvatajate ebapiisava arvu korral tagada laste turvalisust, pöörata piisavalt tähelepanu nende individuaalsetele vajadustele jne), vaid osutab puudustele ka asenduskodude töötajate töötingimustes, kus asenduskoduteenuse osutajate tegevusele seatud nõudeid ja ülesandeid peab tegelikkuses täitma väiksem arv töötajaid. See tähendab töötajate suuremat töökoormust ning sellest tulenevalt ka suuremat tõenäosust emotsionaalseks läbipõlemiseks ning motivatsioonilanguseks. Samuti kulutavad analüüsi järgi asenduskodud oma töötajate täiendõppele oluliselt vähem vahendeid, kui teenuse rahastamise aluseks olevas hinnamudelis on ette nähtud. Ka tööks vajalike oskusteadmiste puudumine (nt erivajadustega või käitumisraskustega lastega töötamiseks) võib muuta igapäevased töötingimused töötajate jaoks keerulisemaks ning suurendada tööga rahulolematust.

Käesoleva projekti raames asenduskodude juhtide ja töötajate seas läbi viidud küsitluses, millele vastas kokku 39 asenduskodu juhti või töötajat, märkis 59% vastanutest, et tunneb kas isiklikult puudust või näeb oma asenduskodu töötajate puhul enim vajadust oskusteadmiste järele, mis aitaksid tööalase stressiga toime tulla ja läbipõlemist ennetada. Töötajate motiveerimise võimalustest tõi koolituste võimaldamist välja viiendik ning supervisiooni võimaldamist vaid 1 vastaja.

Kas riiklik poliitika kehtestab kriteeriumid tagamaks, et asendushoolduse pakkujad kindlustavad hoolduse standardid hooldajate isikliku arengu ja koolituse kaudu, nt teemadel, mis puudutavad lastekaitse seadusandlust, laste õigusi, piirangute sobivat kasutamist, laste arengu küsimusi ja erivajadusega lapsi?

Asenduskodutöötajate ühtsed kvalifikatsiooninõuded on sätestatud sotsiaalhoolekande seadusega ning asenduskodu kasvatajate täiendkoolitust puudutava määrusega. Vastavad nõuded kehtivad ühesuguselt kõikides asenduskodudes töötavatele kasvatajatele sõltumata asenduskoduteenuse pakkuja juriidilisest staatusest.

Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt hõlmavad asenduskodu kasvatajatele kvalifikatsioonile kehtestatud nõuded muuhulgas160-tunnise sotsiaaltöö ja pedagoogika alase täiendkoolituse läbimist, mille sisu on reguleeritud vastava määrusega. Sotsiaaltöö täienduskoolituse õppekava koosneb kuuest erineva mahuga moodulist - laste heaolu põhimõtted ja hoolekande alused; sissejuhatus sotsiaaltöösse; juhtumitöö; grupitöö; supervisioon ja praktiline sotsiaalpoliitika. Pedagoogika täiendkoolituse õppekava koosneb viiest moodulist: lapse areng ja selle kujunemine ning erivajadusega laps; integratiivne laste ja peretöö; sotsiaalpedagoogika; kasvatuspsühholoogia, ealine ja pedagoogiline psühholoogia; sõltuvused. Abikasvatajatele mõeldud ühtne sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituse õppekava sisaldab omakorda kokku seitset moodulit: laste heaolu põhimõtted ja hoolekande alused; lapse normaalne areng ja selle kujunemine; positiivse muutuse soodustamine; motiveerimine ja konfliktide juhtimine; eneseanalüüs ning erivajadusega laps, käitumishäired ja seksuaalkasvatus erivajadusega inimestele.

Seega on asenduskodu kasvatajate ettevalmistusele riiklikult kehtestatud (minimaalsed) täiendkoolitusnõuded ning kohustuslikud õppekavad hõlmavad muuhulgas laste õiguste, arengu ja laste erivajadusega seotud teemasid.

Lisaks on riik omalt poolt viimastel aastatel pakkunud seoses peremajade ehitamisega perevanema praktilist koolitust, et valmistada personali ette tööks peremajades ja soodustada perevanemate tööle asumist ning ettevalmistust.

Muude, täiendavate koolituste võimaldamine oma töötajatele sõltub juba iga konkreetse asenduskodu/ asenduskoduteenuse osutaja valikutest ja otsustest. Õiguskantsleri asenduskoduteenust puudutav analüüs juhib sealjuures ühe probleemina tähelepanu sellele, et asenduskodud kulutavad oma töötajate täiendõppele oluliselt vähem vahendeid, kui teenuse rahastamise aluseks olevas hinnamudelis selleks ette on nähtud.

125 (Samas ei ole

seda hinnamudelit muudetud teenuse osutajatele kohustuslikuks.) Üheks koolitustel osalemist piiravaks teguriks on sealjuures ka asenduskodu kasvatajate vähesus, mistõttu ei pruugi töötajatel juba töökorralduslikult olla võimalik koolitustel osaleda, kuna puuduvad asendajad.

123

Vabariigi Valitsuse määrus nr 112 “Haridus- ja teadustöötajate ametikohtade loetelu, kus antakse kuni 56 kalendripäeva põhipuhkust, ja puhkuse kestus ametikohtade kaupa.” Vastu võetud 25.06.2009 https://www.riigiteataja.ee/akt/128082013005?leiaKehtiv





Seetõttu võivad asenduskodude töötajate oskusteadmised vaatamata ühtsetele kvalifikatsiooninõuetele olla praktikas suhteliselt erinevad, sõltudes konkreetse asenduskodu koolitusvõimalustest ja –valikutest.

Käesoleva projekti raames asenduskodujuhtide ja töötajate seas läbi viidud küsitluses selgitati muuhulgas, missuguseid koolitusi eriolukordades käitumiseks on töötajatele korraldatud (vt Joonis 17).

Joonis 17. K

% küsitlusele vastanud asenduskodujuhtidest ja töötajatest (n=39)


Samuti küsiti hinnanguid oskusteadmiste kohta, millest vastajad kas isiklikult puudust tunnevad või mille järele oma asenduskodu töötajate puhul enim vajadust näevad. Enim tunti küsitluse tulemustel puudust just oskusteadmistest, mis seostuvad laste käitumisprobleemidega, erivajadustega, väärkohtlemisega, kriisiolukordades käitumisega ning tööalase stressiga toimetulekuga (vt Joonis 18).


Joonis 18. Missugustest oskusteadmistest tunnete kas isiklikult tööalaselt puudust või mille järele näete vajadust oma asenduskodu töötajate puhul?



9.1. Kas on püütud tuvastada registreerimata/ tegevusloata asutuste toimimist?

Asenduskodude tegevust ja rahastamist puudutav regulatsioon välistab üldiselt olukorra, et asenduskoduteenuse pakkuja saaks tegutseda ilma tegevusloata, kuna riiklikult rahastatakse vaid tegevusloa alusel tegutsevaid teenusepakkujaid.

126

Samas on üksikjuhtumeid mittetulundusorganisatsioonidest, kes on tegelenud vanemliku hoolitsuseta ja abivajavate laste abistamisega ilma selleks õiguslikku alust omamata. Üheks näiteks on Tallinnas tegutsev MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus, kelle tegevusega on tutvunud ja sellele hinnangu andnud ka õiguskantsler 2011. aastal teostatud kontrollkäigu raames.

127 MTÜ põhikirja järgi on sotsiaalkeskuse struktuuriüksuseks muuhulgas ka lastekodu

(asenduskodu), mis tagab lastele nende eale ja seisundile vastava hooldamise, rehabilitatsiooni ning meditsiinilise abi korraldamise. Samas asenduskoduteenuse pakkumiseks sotsiaalkeskusel tegevusluba puudub.

126

Praktikas on juhtumeid, kus juba tegutsenud, st varasemalt tegevusluba omanud asenduskoduteenuse osutaja uut tegevusloa taotlust pole erinevatel põhjustel koheselt rahuldatud, ent teenuse osutamist on rahastatud ka perioodil, kus tegevusloa taotlemine on pooleli.

127 Õiguskantsler (2011). Kontrollkäik MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskusesse. Kokkuvõte.

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_mtu_peeteli_kiriku_sotsiaalkeskus.pdf


Õiguskantsleri kontrollkäigu ajal 2011. aastal elas keskuses pika-ajaliselt viis alaealist vanuses 14-17 ja neli täiskasvanud noort, kes olid seal olnud paarist kuust seitsme aastani. Laste pika-ajalisel asendushooldusel viibimise põhjusteks oli vähene materiaalne kindlustatus, sotsiaalsed ja perekondlikud probleemid ning koolikohustuse mittetäitmine.Keskuses elavate laste vanemate hooldusõigust ei olnud piiratud ega ära võetud. Lapsed elasid keskuses vanemate nõusolekul ja laste elukohajärgse kohaliku omavalitsus(üksus)e teadmisel. Õiguskantsleri kontrollkäigu põhjal ei olnud keskuses täidetud mitmed ei laste hoolekandeasutustele ega asenduskodudele kehtestatud tervisekaitsenõuded. Õiguskantsleri 2011. aastal antud soovituste kohaselt tuleks keskusel taotleda asenduskoduteenuse osutamiseks tegevusluba. 2013. aasta septembri seisuga aga keskusel asenduskoduteenuse osutamiseks tegevusluba jätkuvalt puudub. MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus kodulehe andmetel pakub asutus hetkel ööbimisvõimalust 12-18 lapsele.

128

Hinnanguline registreerimata/ tegevusloata tegutsevate asutuste arv 1

Hinnanguline laste arv nendes asutustes 12-18

Nendes asutustes olevate laste hinnanguline osakaal kõigist asendushooldusel olevatest lastest

Kommentaar:

Andmeallikas: Majandustegevuse Register, MTÜ Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskus koduleht (02.10.2013)

Kas on üleriigiliselt sätestatud kriteeriumid, mille alusel tegevusluba antakse?

Jah Ei

X ☐

Vt detailsemalt eespool.

9.2 Kui mitte, kas sellised kriteeriumid on selgesõnaliselt sätestatud regionaalsel/ kohalikul tasandil? Tegevusloa aluseks olevad nõuded on kehtestatud üleriiklikult seadusega. Vt detailsemalt eespool.

9.3Kui sellised kriteeriumid eksisteerivad, kas need kehtivad kõigile asutustele? Tegevusloa aluseks olevad nõuded kehtivad ühesuguselt kõigile teenusepakkujatele sõltumata nende juriidilisest staatusest. Vt detailsemalt eespool.

Jah Ei

Kõik asutused x ☐

Üksnes avalikud (riigi või kohaliku omavalitsuse) asutused

☐ x

Üksnes era-asutused ☐ x

Kommentaarid:


9.4 Kui sellised kriteeriumid eksisteerivad, kas need sisaldavad järgmisi aspekte?

Alltoodud aspektid sisalduvad osaliselt asenduskoduteenuse osutamise aluseks oleva tegevusloa taotlemise nõuetes ning osaliselt asenduskoduteenuse osutaja tegevusele seadusega kehtestatud nõuetes.

Jah Ei

Kirjalikku kinnitust selle kohta, et tegevuse eesmärgid on vastavuses ÜRO laste asendushoolduse juhistega

X

Personali kvalifikatsiooni X

Vajalikku personali arvu X

Miinimumstandardeid majutusele, toidule ja tervishoiule X

Miinimumstandardeid haridusele, kutseõppele ja vaba aja tegevustele X

Lapse suhtluse võimaldamist oma perekonnaga X

Kirjalikku kinnitust tagada lapse perekonda naasmine, kui see on asjakohane ja X

128

Vt http://www.peeteli.com/sotskeskus/ (02.10.2013)

http://www.peeteli.com/sotskeskus/


võimalik

Finantsilist läbipaistvust X

Nõustumist etteteatamata järelevalvega (andmete, teenuse osutamise tingimuste ja finantstegevuse osas)

X

Kommentaarid

Allikas: sotsiaalhoolekande seadus; sotsiaalministri määrus nr 8 “Lapsehoiuteenuse ja asenduskoduteenuse ning erihoolekandeteenuste tegevusloa taotluse vormi ja taotlemisel nõutavate dokumentide loetelu kehtestamine” Vastu võetud 15.01.2009; sotsiaalministri määrus nr 73 “Asenduskodu kasvatusala töötajate sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituste läbiviimise korra ja täienduskoolituste õppekavade kehtestamine.” Lisad 1-3. Vastu võetud 26.11.2008; Sotsiaalministri määrus nr 66 “Kohaliku omavalitsuse poolt kogutavate ja säilitatavate asenduskoduteenusel viibiva lapse dokumentide loetelu, asenduskoduteenuse osutajale üle antavate asenduskoduteenusel viibiva lapse dokumentide loetelu ning asenduskoduteenuse osutaja kohustuste täpsema sisu kehtestamine.” Vastu võetud 16.10.2007.

9.5 Kas seadus nõuab eraõiguslike asendushoolduse pakkujate registreerimist/ tegevusloa taotlemist?

Jah Ei X ☐


9.6. Kui tihti peab iga asendushoolduse pakkuja seaduse kohaselt oma registreerimist või tegevusloa taotlemist uuendama?

Tegevusluba asenduskoduteenuse osutamiseks väljastatakse viieks aastaks.

Perekonnas hooldamiseks hooldaja ja lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse vahel lapse hooldamise lepingule ei ole seadusega tähtaega kehtestatud. Küll aga on kohalikul omavalitsusel kohustus vähemalt üks kord aastas koos hooldajaga leping ning selle lisaks olev lapse individuaalne juhtumiplaan üle vaadata ning vajadusel selles lapse arengust ja huvidest lähtuvalt muudatusi teha.

Igal aastal Iga 2 aasta järel

Iga 3 aasta järel

Iga 5 aasta järel

Mitte kunagi

Perekonnas hooldamine X

Asenduskoduteenus X

Kommentaarid: Perekonnas hooldamise puhul pole tegu tegevusloa vaid lapse perekonnas hooldamiseks sõlmitud lepinguga.

Andmeallikas: sotsiaalhoolekande seadus; sotsiaalministri määrus nr 9 “Lapse perekonnas hooldamisele ja selle korraldamisele ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele esitatavad nõuded.” Vastu võetud 12.01.2005.

9.7. Kas on olemas toimiv süsteem hindamaks eraõiguslike asendushoolduse pakkujate sobivust? Jah Ei

X ☐

Kui jah, kas tegemist on tsentraliseeritud või regionaalsel/ kohalikul tasandil toimiva süsteemiga? (Missugune institutsioon/ institutsioonid on selle eest vastutavad?)

Asenduskoduteenuse osutamiseks vajaliku tegevusloa taotlemise nõuded ja protsess on reguleeritud ühesuguselt kõigile asenduskoduteenuse osutajatele sõltumata nende omandivormist. Vt detailsemalt eespool.

9.8 Kas on olemas toimiv süsteem era-asutuste tegevuse üle järelevalve teostamiseks? Jah Ei

X ☐

Asenduskodude tegevuse üle teostatava järelevalve regulatsioon kehtib ühesuguselt kõigile asenduskoduteenuse osutajatele sõltumata nende juriidilisest staatusest. Vt detailsemalt eespool.

9.9 Kui suure osa era-asutuste üle iga-aastaselt järelevalvet teostatakse?

Kuna süsteemne ja regulaarne järelevalve asenduskoduteenuse osutajate üle puudub, siis ei ole võimalik välja tuua, kui suurt osa era asenduskoduteenuse osutajatest iga-aastaselt inspekteeritakse.


9.10 Kui suur osa era-asutustest on antud järelevalve tulemusena ...?

Kohustatud parandama hoolduse pakkumist

Kohustatud parandama teenuse pakkumist ja seejärel inspekteeritud, et tagada ettekirjutuste järgimist

End sulgema Kuna süsteemne ja regulaarne järelevalve asenduskoduteenuse osutajate üle puudub, siis ei ole võimalik välja tuua, kui suurt osa era asenduskoduteenuse osutajatest iga-aastaselt inspekteeritakse ning paljudel juhtudel vastavaid ettekirjutusi neile tehakse.

9.11. Kas on toimiv süsteem asendushoolduse era pakkujate tegevuse lubamiseks? Jah Ei

X ☐


Kui jah: kas tegemist on tsentraliseeritud või regionaalsel/ kohalikul tasandil toimiva süsteemiga? Missugune institutsioon/ institutsioonid on selle eest vastutavad?


9.12. Kui suur osa (tegevusloa) taotlustest jäetakse iga-aastaselt rahuldamata? Andmed selle kohta, kui suur osa iga-aastaselt asenduskoduteenuse osutamiseks esitatavatest tegevusloa taotlustest jääb eraõiguslike asenduskoduteenuse osutajate puhul rahuldamata, puuduvad.

9.13. Kas on olemas toimiv süsteem avalike asendushoolduse pakkujate tegevuse üle järelevalve teostamiseks?

Jah Ei

X ☐


9.14 Kui suurt osa avalike asutuste üle iga-aastaselt järelevalvet teostatakse?

Kuna süsteemne ja regulaarne järelevalve asenduskoduteenuse osutajate üle puudub, siis ei ole võimalik välja tuua, kui suurt osa avalike (riigi või kohaliku omavalitsuse) asenduskoduteenuse osutajate üle iga-aastaselt järelevalvet teostatakse.

9.15 Kui suur osa avalikest asutustest on iga-aastaselt antud järelevalve tulemusel ...?

Kohustatud parandama hoolduse pakkumist

Kohustatud parandama teenuse pakkumist ja seejärel inspekteeritud, et tagada ettekirjutuste järgimist

End sulgema

Kuna süsteemne ja regulaarne järelevalve asenduskoduteenuse osutajate üle puudub, siis ei ole võimalik välja tuua, kui suurt osa avalike (riigi või kohaliku omavalitsuse) asenduskoduteenuse osutajatest iga-aastaselt inspekteeritakse ning paljudel juhtudel vastavaid ettekirjutusi neile tehakse.


10. ASENDUSHOOLDUSE RAHASTAMINE

10.1 Kui suur on asendushooldusele olevatele lastele eraldatud (valitsuse) riigieelarve kokku?

2012. aastal kulutati asendushooldusel olevatele lastele riigieelarvest hinnanguliselt kokku 14 852 626 eurot, mis jagunes järgmiselt (vt tabel). Siinjuures ei ole arvestatud 2012. aastal kohalike omavalitsuste eelarvest asenduskoduteenusele (kokku 766 894 eurot) ega perekonnas hooldamisele (55 392 eurot) kulutatud vahendeid ega ka muudest allikatest kulutatud vahendeid.

Tabelis toodud kulutused ei kajasta ka perekonnas hooldajatele mõeldud PRIDE koolitusprogrammis osalemise ja asenduskodutöötajate täiendkoolituskulutusi ega hooldus-, eestkoste ja lapsendaja peredele mõeldud tugiteenuste osutamiseks ning asendushoolduselt elluastuvate noortele tugiisikuteenuse osutamiseks eraldatud vahendeid.

Tabel 8. Riigieelarvest rahastatud kulutused asendushooldusel olevatele lastele 2012. aastal (eurodes)

*Asenduskoduteenuse puhul on arvestatud nii riigieelarve kui Hasartmängufondi Nõukogu vahendeid. Arvestamata on jäetud riigieelarvest vanema avalduse alusel asenduskoduteenusel viibivate raske ja sügava puudega laste teenuse rahastamine.

Allikas: Sotsiaalministeerium, Statistikaamet

10.2 Kui suur on laste perekonnast eraldamist ennetavatele teenustele eraldatud (valitsuse) riigieelarve kokku?

Kuna Eestis ei ole seadusandlikult ega muudes poliitikadokumentides sätestatud, milliseid konkreetseid teenuseid tuleb laste perekonnast eraldamise ennetamiseks rakendada, siis ei ole võimalik ka eristada vastavatele teenustele eraldatud (valitsuse) riigieelarvet kokku.

Mitmesugustele ennetavatele meetmetele „Laste ja perede arengukava 2012-2020“ raames 2012.aastal kulutatud vahendite kohta vt ptk 3.

10.3 Perekonnas hooldamine

Sotsiaalministeeriumi andmetel kulutati perekonnas hooldamise rahastamiseks (v.a. riiklik perekonnas hooldamisel oleva lapse igakuine toetus) 2012. aastal kokku 78 319 eurot , sellest 71% kattis kohalik omavalitsus ja 25% muud asutused.

Sotsiaalkindlustusameti andmetel kulus perekonnas hooldamisel või eestkostel oleva lapse riiklikule igakuise toetuse maksmiseks 2012. aastal kokku 4 271 500 eurot.

Tabel 9. Perekonnas hooldamise kulude katmine 2012. aastal

Rahastamisallikas Summa (eurodes) %

Kohalik omavalitsus 55 392.27 70.7

Muud asutused 19 584.98 25.0

Isik 3 341.46 4.3

Kokku 78318.71 100

10.4 Avalikud asutused

Asenduskoduteenuse osutamiseks kulutatud vahendite kohta avaldatav statistika ei võimalda eristada asenduskodusid nende juriidilise staatuse alusel. Samuti ei eristata asenduskoduteenuse pearaha maksmist mitte juriidilise kuuluvuse alusel vaid seda makstakse kõigile asenduskoduteenusele viibivatele lastele võrdselt, summa on suurem teenusel viibivatele puudega lastele ning väikelastele nende suurema abivajaduse tagamiseks. Seetõttu on andmed asenduskoduteenuse rahastamise kohta esitatud kõikide asenduskodude kohta kokku.

Kulutuse liik Summa

Asenduskoduteenus* 10 524 026

Perekonnas hooldamisel või eestkostel oleva lapse riiklik igakuine toetus 4 271 500

Ühekordne riiklik elluastumistoetus 45 000

Lapsendamistoetus 12 100

Kokku 14 852 626


Asenduskoduteenuse osutamiseks (v.a. vanema avalduse alusel asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega laste teenuse rahastamine) kulutati 2012. aastal kokku 12 146 094 eurot, sellest 87% ulatuses finantseeris kulutusi riik. Kohalike omavalitsuste vahendite osatähtsus teenuse rahastamises oli 6,3% ja muudest allikatest pärinevatel vahenditel 6,3%. Keskmine kulu teenusekasutaja kohta kuus oli 944 eurot.

Tabel 10. Asenduskoduteenuse* rahastamine rahastamisallikate lõikes 2012. aastal (eurodes)

Rahastamisallikas Summa (eurodes) %

Riik 10524026.44 86.6

sh riigieelarvest 10522703.44

sh hasartmängu maksu vahenditest 1323

Kohalik omavalitsus 766894.26 6.3

Muud allikad 842571.16 6.9

Isik 12602.07 0.1

Kulutused teenusele kokku 12146093.93 100

* Välja arvatud kulutused vanema avalduse alusel asenduskoduteenusele paigutatud raske ja sügava puudega lastele


10.5 Era asutused

Vt eelnev punkt 10.4

10.6 Kas juhtudel, kui riiklikud/ munitsipaal asenduskodud on seotud neil hooldamisel olevate laste rahvusvahelise lapsendamisega, siis kas annetused või panused lapsendamisagentuuridelt või tulevastelt adoptiivvanematelt on ...:

Praktikate kohta, kus asenduskodust välisriiki lapsendatava lapse eest teeb (välisriigi) lapsendamise agentuur või tulevased adoptiivvanemad asenduskodule rahalise annetuse või panuse, puuduvad lapsendamisega seotud seadusandluses, poliitikates ja juhismaterjalides

129 otsesed sätted või viited. Kaudselt puudutab antud praktikat

üksnes perekonnaseaduses sisalduv säte, mille kohaselt tuleb lapsendamist otsustades veenduda, et lapsendamise nõusolekuid ei ole antud tasu või muu hüvitise eest (PKS § 147. Lapsendamise lubatavus). Samuti ei või lapsendamiseks antav nõusolek olla tingimuslik või tähtajaline (PKS § 155. Nõusoleku andmise kord).

Teadaolevalt on Eestist Rootsi lapsendatud laste puhul Rootsi-poolne lapsendamise agentuur teinud lapsendamise järgselt asenduskodule 1000 eurose annetuse. Missugune on praktika teistesse välisriikidesse (USA, Soome) lapsendatavate laste puhul, selle kohta andmed ja informatsioon puuduvad.

Fikseeritud summa Soovituslik summa Diskreetne summa

Agentuur Lapsendajad Agentuur Lapsendajad Agentuur Lapsendajad

Keelatud ☐ ☐ ☐ ☐ ☐ ☐

Palutud ☐ ☐ ☐ ☐ ☐ ☐

Nõutud ☐ ☐ ☐ ☐ ☐ ☐

Aktsepteeritud X

(1000

eurot)

☐ ☐ ☐ ☐ ☐

Kommentaarid: Aktsepteeritud lapsendamise järgselt.

Andmeallikas: Sotsiaalministeerium

Kui jah, siis näidata kas “jah” või konkreetne summa.

10.7 Kui era asenduskodud on seotud neil hooldamisel olevate laste rahvusvahelise lapsendamisega, siis kas annetused või panused lapsendamisagentuuridelt või tulevastelt adoptiivvanematelt on ...?:

Vt eelnev punkt 10.6

10.8 Kas on spetsiaalsed siseriiklikku ja rahvusvahelist lapsendamist puudutavad poliitikad ja seadused?

129

Näiteks MTÜ Oma Pere koostatud elektrooniline lapsendamise käsiraamat http://www.omapere.ee/handbook/index.php

http://www.omapere.ee/handbook/index.php


Nii siseriiklikku kui rahvusvahelist lapsendamist reguleerib perekonnaseadus ning samuti selle alusel kehtestatud määrused: sotsiaalministri määrus nr 42 “Lapsendamise ettevalmistamise käigus läbiviidavad kohustuslikud toimingud ja nende sisu, lapsendamise sooviavalduses esitatavate andmete loetelu ja maavalitsuse kogutavate dokumentide loetelu.” (vastu võetud 18.06.2010), Vabariigi Valitsuse määrus nr 75 “Rahvusvahelise lapsendamise komisjoni moodustamine” (vastu võetud 17.06.2010) ning sotsiaalministri määrus nr 41 “Rahvusvahelise lapsendamise komisjoni töökord” (vastu võetud 18.06.2010). Samuti on Eesti ühinenud riikidevahelises lapsendamises lastekaitseks tehtava koostöö konventsiooniga. Lisaks nimetab sotsialahoolekande seadus Sotsiaalministeeriumi, maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste lapsendamisega seotud ülesanded üldiselt: Sotsiaalministeeriumi puhul lapsendamise korraldamine välisriikidest ja välisriikidesse ning vastava registri pidamine (SHS § 6. Sotsiaalministri ülesanded sotsiaalhoolekande juhtimisel ja korraldamisel); maavalitsuse puhul lapsendamise korraldamine ja vastava registri pidamine (SHS § 7. Maavanema ülesanded sotsiaalhoolekande korraldamisel) ning kohalike omavalitsuste puhul lapsendamise korraldamise aitamine (SHS § 24. Laste hoolekanne).

Siseriiklikku lapsendamist korraldab maavalitsus, rahvusvahelist lapsendamist aga Sotsiaalministeeriumi juurde moodustatud spetsiaalne kolmeliikmeline rahvusvahelise lapsendamise komisjon, kuhu kuuluvad Sotsiaalministeeriumi esindaja, üks maavalitsuse ning üks kohaliku omavalitsuse sotsiaal- või lastekaitsetöötaja.

Siseriikliku lapsendamise valdkonnas võib mitmesuguste algatuste ja arenduste poolest esile tõsta MTÜ Oma Pere tegevust, kes on koostanud näiteks elektroonse lapsendamise käsiraamatu, tegeleb lapsendada soovivate perede nõustamisega, on lapsendada soovijatele viinud läbi mitmesuguseid koolitusi ning osaleb aktiivselt ka lapsendamist puudutavate regulatsioonide ja valdkondlike poliitikate kujundamises.

130

Laste ja perede arengukava 2012-2020 kohaselt tuleb perepõhist asendushooldust pakkuvate isikute ja perede arvu suurendamiseks arendada olemasolevat asendushoolduse süsteemi, rakendada ühiskonnas laialdast teavitustööd ning tagada vajalikud toetavad eel- ja järelteenused hooldus-, eestkoste- ning lapsendajaperedele. Selleks näeb arengukava ette hooldus- ja lapsendajaperedele mõeldud koolitusprogrammi arendamise ning hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele nii eel- kui järelteenuseid hõlmava tugisüsteemi väljatöötamise.

131

2011. aastal koostaski MTÜ Oma Pere Sotsiaalministeeriumi tellimusel lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste arendamise kontseptsiooni

132, millest lähtuvalt piloteerib ja pakub MTÜ Oma Pere Sotsiaalministeeriumi rahastamisel

aastatel 2013-2015 erinevaid nõustamis- ja tugiteenuseid lapsendajatele, perekonnas hooldajatele ja eestkostjatele. Tugi- ja nõustamisteenuste hulka kuulub internetinõustamine, telefoninõustamine, grupinõustamine ja -supervisioon, mentor teenus, psühholoogiline nõustamine ja pereuuring.

133 Osa pakutavatest teenustest nagu telefoni- ja

internetinõustamine on üleriigiliselt kättesaadavad, ülejäänud teenuseid aga pakutakse eeskätt suuremates linnades ja piirkondades.

10.9 Kas need sisaldavad kasulikke suuniseid toetamaks neid, kes vastutavad lapsendamise lubamise otsuste eest?

Ehkki 2010. aastal jõustunud perekonnaseadus ning selle alusel kehtestatud määrused (vt punkt 10.8) muutsid lapsendamise regulatsiooni varasemaga võrreldes detailsemaks ja täpsemaks, ei paku seadus ja määrused siiski tegevusjuhiseid, lahendusi ega suuniseid kõigile praktikas lapsendamisega kaasnevatele olukordadele, küsimustele ega probleemidele.

Antud asjaolu silmas pidades on lapsendamise kaudu vanemliku hoolitsuseta lapsi toetav ja lapsendajate huve esindav MTÜ Oma Pere koostanud veebipõhise lapsendamise käsiraamatu. Käsiraamatu eesmärgiks ongi aidata ühtlustada lapsendamise protsessi olukorras, kus seadus ei sätesta selle protsessi praktilise tegevuse kõiki samme. Samuti vastutavad (siseriikliku) lapsendamise korralduse eest Eestis 15 maavalitsust, kelle lapsendamise korraldusega seotud praktikad võivad samuti suuremal või vähemal määral erineda. Koostatud käsiraamat on suunatud lapsendajatele, maavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse sotsiaal- ning lastekaitsetöötajatele, samuti asenduskodudele ja kõigile teistele lapsendamisega kokku puutuvatele spetsialistidele. Lapsendamise käsiraamat keskendub eeskätt siseriiklikule lapsendamisele ning puudutab rahvusvahelist lapsendamist vaid põgusalt.

134

Praktikas esinevatest probleemidest, millele (siseriiklikku) lapsendamist puudutav regulatsioon lahendust ei paku, võib välja tuua tervikliku ülevaate puudumise lapsendada soovijatest, lapsendamise sooviavalduse ja pere-uuringu kehtivusaja puudumist, ühtsete nõuete puudumist lapsendajate ettevalmistusele, lapsendatava lapse terviseinfo puudulikkust ning lapsendatava lapse ajutiselt lapsendada soovija perekonda hooldamisele andmise regulatsiooniga seonduvaid puudusi (perekonnaseaduse alusel lapse ajutiselt lapsendada soovija perekonda hooldamisele andmine ei ole sotsiaalhoolekande seaduse alusel perekonnas hooldamisena käsitletav).

130

Vt täpsemalt MTÜ Oma Pere tegevuse kohta kodulehelt www.omapere.ee



132 Vt Lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste arendamise kontseptsioon http://www.sm.ee/tegevus/lapsed-ja-pere/lastekaitse-korraldus.html

133 Vt osutatavate teenuste kohta täpsemalt MTÜ Oma Pere kodulehelt http://www.omapere.ee/page_mentor.php?pageid=118

134 Vt lapsendamise käsiraamatu kohta MTÜ Oma Pere kodulehelt http://www.omapere.ee/handbook/





http://www.omapere.ee/page_mentor.php?pageid=118

http://www.omapere.ee/handbook/


Olemasolevat seadusandlust ja muid lapsendamist puudutavaid materjale arvestades võib üheks kitsaskohaks pidada ka rahvusvahelise lapsendamise korralduse vähest reguleeritust ning vastavate otsuste ja praktikate vähest läbipaistvust.

10.10 Kas poliitikad julgustavad õdede ja vendade gruppide lapsendamist?

Vastavalt perekonnaseadusele tuleb lapsendamist otsustades hoiduda võimaluse korral õdede ja vendade lahutamisest (PKS § 147. Lapsendamise lubatavus).

Kõikne statistika selle kohta, kuivõrd seda praktikas siiski arvestatakse, Eestis paraku puudub, ning olemasolevad statistilised andmed ja teadaolev informatsioon näitavad, et tegelikkuses ei suudeta lapsendamisel õdede-vendade lahutamist alati vältida.

10.11 Kas lapsendamist nähakse kui lihtsat lahendust kiirele deinstitutsionaliseerimisele?

Eestis on aastatel 2006-2012 iga-aastaselt uude perre lapsendatud 36-58 last, lisaks on välisriikidesse (Soome, Rootsi, USA) samal perioodil iga-aastaselt lapsendatud 13-31 last.

Selle kohta, kui palju on Eestis lapsendada soovijaid kokku, üle-Eestilised ja ülevaatlikud andmed puuduvad, kuna arvestust lapsendada soovijate kohta peetakse maavalitsuste tasandil. Samuti võivad lapsendada soovijad oma lapsendamise sooviavalduse esitada samaaegselt erinevatele maavalitsustele, kuna perekonnaseadus ei sätesta üheselt, missugusele maavalitsusele lapsendada soovija oma avalduse esitama peab. MTÜ Oma Pere poolt maavalitsustelt kogutud andmetele kohaselt oli 2013. aasta mai seisuga lapsendamise sooviavalduse esitanud hinnanguliselt kokku 362-678 peret.

135 Oma elukohajärgsele maavalitsusele oli lapsendamise sooviavalduse esitanud

362 peret. Ehkki perekonnaseadus kohustab lapsendada soovijat teavitama koheselt maavalitsust, kellele ta lapsendamise sooviavalduse on esitanud, kui ta ei soovi enam lapsendada, siis praktikas seda kohustust ei järgita. Nii võib avalduse esitanud lapsendada soovijate seas olla ka neid, kes tegelikult on lapsendamise soovist loobunud, arvestades, et lapsendada sooviv pere võib sobiva lapse ootel olla aastaid.

Lapsendada soovijate ning iga-aastaselt lapsendatud laste arvu võrreldes võib tõdeda, et põhimõtteliselt võiks Eestis lapsendamisi olla oluliselt enam. Põhjusteks, miks see nii pole, on ühelt poolt lapsendada soovijate suhteliselt kõrged nõudmised ja ootused lapsendatavale lapsele (üldjuhul soovitakse lapsendada kuni 3-aastast tervet last, ehkki perede valmisolek lapsendada ka vanemaid ning puudega lapsi on varasemaga võrreldes kasvanud). Teisalt puuduvad maavalitsustel, kes (siseriikliku) lapsendamise korralduse eest vastutavad, ressursid selleks, et lapsendamisega n-ö proaktiivselt tegeleda, sh nõustada lapsendada soovijaid ka vanemate ja erivajadustega laste lapsendamise võimaluste osas; otsida lastele, keda võiks ja saaks (õiguslikus mõttes) lapsendada, sobivaid lapsendajaid jne.

Ka riiklik poliitika, mis iseenesest rõhutab perepõhise asendushoolduse suurendamise vajadust, ei forsseeri lapsendamist, vaid käsitleb seda pigem kui põhjalikku kaalutlemist eeldatavat otsust. Esmase eelistusena püütakse vanemliku hoolitsuseta, sh orvuks jäänud lastele leida peres kasvamise võimalust nn laiendatud perekonna, lähisugulaste või sugulaste ringist, kellega lapsel on olemasolev side.

Seega võib üldistavalt tõdeda, et Eesti puhul ei ole lapsendamine vaadeldav de-institutsionaliseerimise kiire lahendusena.

Tabel 11. Lapsendatud laste arv lapsendamise liikide järgi (aasta jooksul), 2006-2012

Aasta

Lapsen-datud laste arv kokku (100%)

Siseriiklik lapsendamine Rahvusvaheline ehk välisriiki

lapsendamine Peresisene lapsendamine

Uude perre lapsendamine

Arv % Arv % Arv %

2006 158 81 51.3 57 36.1 20 12.7

2007 142 57 40.1 54 38.0 31 21.8

2008 139 62 44.6 49 35.3 28 20.1

2009 125 65 52.0 36 28.8 24 19.2

2010 131 58 44.3 45 34.4 28 21.4

2011 109 43 39.4 51 46.8 15 13.8

2012 89 31 34.8 45 50.6 13 14.6


135

Sealjuures on lapsendada soovivate isikute arv suurem kui perede arv, kuna abielus olles võivad mõlemad abikaasad lapsendajateks olla. Vallaline, st mitte abielus olev isik saab perekonnaseadusest tulenevalt lapsendada vaid üksinda.


10.12 Kas asendushooldusel olevate laste rahvusvaheliste ja siseriiklike lapsendamiste arvu jälgib selleks pädev keskne asutus?

Iga-aastast statistikat lapsendamiste kohta kogub Sotsiaalministeerium. Siseriiklike lapsendamiste kohta esitavad Sotsiaalministeeriumile andmeid maavalitsused, kelle seadusest tulenevaks ülesandeks on siseriikliku lapsendamise korraldamine. Rahvusvahelist lapsendamist korraldab Sotsiaalministeeriumi juurde loodud vastav komisjon, kes vastavat statistikat ka koondab ja esitab.

Kogutud andmete kohaselt lapsendati 2012. aastal Eestist välisriiki kokku 13 last ja siseriiklikult uude perekonda 45 last.

Lisaks esitavad asendushoolduse pakkujad (asenduskoduteenuse osutajad ja perekonnas hooldajate kohta kohalikud omavalitsused) iga-aastaselt andmeid selle kohta, kui palju lapsi vastaval aastal teenuselt lapsendamise tõttu lahkus.

Kõik 2012. aastal välisriiki lapsendatud lapsed lapsendati asenduskodudest ning üldistavalt võib seda öelda ka varasematel aastatel toimunud rahvusvaheliste lapsendamiste kohta. Statistika põhjal ei ole võimalik välja tuua andmeid erinevat tüüpi asenduskoduteenuse osutajate kohta.

Selle kohta, kust siseriiklikult uude perekonda lapsi lapsendatakse (nt kui palju lapsi lapsendati asenduskodust, perekonnas hooldamiselt jm), pole erinevate statistiliste aruannete põhjal paraku võimalik ühtseid andmeid välja tuua.

10.13 Kas välisriikide vabatahtlikel, kes avaldavad soovi töötada asenduskodus, küsitakse vastava asenduskodu jaoks rahalist toetust?

Paraku puuduvad andmed hindamaks, kui palju välisriikide vabatahtlikke Eesti asenduskodude juures on töötanud või selleks soovi avaldanud. Eelduslikult Eestis välisriikide vabatahtlikelt selliseid rahalisi toetusi ei küsita.

10.14 Kas välisturistidelt küsitaks annetusi?

Vastavaid praktikaid Eesti puhul teadaolevalt ei esine. Asenduskodudele tehtavate (sh välisriikide kodanike) annetuste näol on üldjuhul tegemist vabatahtlike annetustega.

Sageli Mõnikord Mitte kunagi

Avalikes asenduskodudes ☐ ☐ X

Era asenduskodudes ☐ ☐ X

Kommentaarid:

Andmeallikas:

10.15 kui jah, siis kas lapsed on kaasatud selliste annetuste saamisesse?

Vt eelmine punkt 10.14


11. PERSONALI VÄLJAÕPE JA TÄIENDKOOLITUS NING PERSONALI HULK PEREKONNAS HOOLDAMINE JA PEREPÕHINE HOOLDUS

11.1 Kas riiklik poliitika kohustab asendushoolduse pakkujaid tagama, et hooldajad on professionaalselt kvalifitseeritud ja asjakohaselt koolitatud, nt laste õiguste ja lapse arengu küsimustes?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele peab hooldajaks soovija olema läbinud Sotsiaalministeeriumi tunnustatud koolituse või olema sellele registreerunud (SHS § 25

2. Lapse perekonnas hooldajale ja tema perekonna liikmetele

esitatavad nõuded ning hooldaja õigused). Seadusest tulenevalt on seega võimalik paigutada laps perekonda hooldamisele ja sõlmida perekonnas hooldamise leping enne, kui hooldajaks soovija on vastava koolituse läbinud, kuna seadus ei kehtesta üheselt koolituse läbimise nõuet, vaid jätab ka võimaluse, et koolitusele ollakse alles registreerunud ning koolitus läbitakse pärast lapse perekonda hooldamisele paigutamist.

Vastavaks koolituseks on Eestis valitud PRIDE (Parent Resources for Information, Development and Education) koolitusprogramm,

136 mis keskendub kasu- ja adoptiivperede viiele põhikompetentsile:

1. Lapse kaitsmine ja kasvatamine

2. Lapse arenguvajaduste rahuldamine ja mahajäämustega tegelemine

3. Lapse ja tema päritoluperekonna vaheliste suhete toetamine

4. Lapse ümbritsemine turvaliste, hoolitsevate ja kestvate suhetega

5. Töö professionaalse meeskonna liikmena

PRIDE koolitusprogramm koosneb kahest osast.

Ettevalmistav programm valmistab pere ette hoolduspereks saamiseks. Üheksast teemast (sh lapse arenguvajaduste rahuldamine, peresuhete jätkamine jm) koosneva koolituse käigus kirjutavad osavõtjad oma eluraamatu, mis aitab paremini aru saada iseendast, oma tunnetest ja seeläbi paremini mõista ka hätta sattunud ja abivajavat last. Kodukülastuste käigus arutatakse koos koolitajatega kõik eluraamatusse kirja pandu ühiselt läbi. Koolituse lõppedes viiakse läbi mõlemapoolne hindamine, kus koolitajad ja pere vestlevad omandatud oskustest, ressurssidest ja valmisolekust hoolduspereks hakata.

Jätkuprogrammi raames toetatakse supervisiooni kaudu juba tegutsevaid, eelnevalt koolituse läbinud hooldusperesid. Jätkuprogramm koosneb viiest supervisiooni seansist, kus käsitletakse erinevaid teemasid ja praktikas perekonnas hooldamisel esinevaid probleeme.

Eestis on perekonnas hooldajatele riiklikult tagatud ja rahastatud eeskätt ettevalmistavas programmis osalemine, mitte aga aga jätkuprogramm, mille on läbinud vaid suhteliselt väike osa hooldusperedest.

PRIDE koolitust korraldab ja viib läbi Tervise Arengu Instituudi koolituskeskus. Koolitusprogrammis osalemine on hooldajaks soovijatele tasuta.

Lisaks on PRIDE koolitust pakkunud Sotsiaalministeeriumi/ Hasartmängumaksu Nõukogu rahalisel toel ka MTÜ Oma Pere ning seda lisaks perekonnas hooldajatele ka eestkoste peredele ning lapsendada soovijatele või lapsendanud peredele.

Perekonnas hooldajate kohta kogutava statistika põhjal oli 2012. aastal 195 hooldajast/ hooldusperest PRIDE (ettevalmistava)koolituse läbinud 140 ehk 72%. PRIDE jätkukoolitusel oli samas 2012.aastal osalenud vaid 40 hooldajat/ hooldusperet ehk viiendik kõigist hooldajatest/ hooldusperedest.

Aastate jooksul on siiski oluliselt vähenenud nende hooldajate/ hooldusperede osakaal, kes ei ole PRIDE (ettevalmistavat)koolitust läbinud. Võrdluseks – 2005.aastal oli PRIDE ettevalmistava koolituse läbinud kõigest 30% kõigist hooldusperedest.

Mõne muu hooldamist toetava koolituse (v.a PRIDE) oli 2012. aasta andmetel läbinud vaid kümnendik hooldajatest/ hooldusperedest.

Seega piirdub enamiku hooldajate/ hooldusperede ettevalmistus vaid PRIDE (ettevalmistava)koolituse läbimisega ning arvestataval osal hooldajatest/ hooldusperedest puudub seegi ettevalmistus.

Eestkostjate ja lapsendada soovijate ettevalmistusele seadusega kehtestatud nõuded puuduvad. Siiski on praktikas PRIDE koolitusel osalemise võimalust pakutud soovi korral ka eestkostjatele/ eestkoste peredele ja lapsendada soovijatele. Vastavalt perekonnaseadusele võib maavalitsus lapsendamise ettevalmistuse käigus nõuda ka lapsendada soovivalt isikult eelnevalt asjakohase koolitusprogrammi ehk PRIDE koolituse läbimist (PKS § 158. Lapsendamise ettevalmistamine). Lapsendamisega tegelevate spetsialistide ettepanekul tuleks PRIDE koolitus

136

Vt PRIDE programmi kohta täpsemalt http://www.omapere.ee/handbook/page.php?pageid=172

http://www.omapere.ee/handbook/page.php?pageid=172


muuta kohustuslikuks aga kõigile lapsendada soovijatele või töötada välja alternatiivne, nende vajadusi arvestav kohustuslik koolitusprogramm.

137

PRIDE koolitusega seonduvateks probleemideks on koolituse ebapiisav kättesaadavus (järjekorrad) ning asjaolu, et koolitusprogrammi sisu ei ole tegelikult piisavalt Eestile kohandatud ega Eesti tingimusi arvestades valideeritud.

Lisaks on perekonnas hooldajatele võimaldatud ka muid täiendkoolitusi, sh näiteks traumateraapia- ja koolituskeskuse koolitused varase lapseea trauma ning hüljatuse kogemisega seonduvatest mõjudest lapse arengule ning käitumisele. 2012. aastal kutsuti vastavale koolitusele osalema asendushoolduse erinevate vormide osutajaid, sh perekonnas hooldajaid, kes said koolitusel tasuta osaleda. 2013. aastal toimunud koolitusel tutvustati ka tõenduspõhist traumateraapiat EMDR (eye movement desensitization and reprocessing), mida saab kasutada ka töös traumeeritud lastega. Eeltoodud statistikast lähtudes on aga täiendkoolitusi läbinud vaid suhteliselt väike osa hooldusperedest.

Perepõhise asendushoolduse vormide puhul võib üheks kitsaskohaks pidada eestkostjate ettevalmistust, mille osas puuduvad igasugused seadusega kehtestatud nõuded.

11.2 Kas on olemas riiklik kindlatel kriteeriumidel põhinev perekonnas hooldajate valiku poliitika?

Ühtsed nõuded hooldajaks soovijatele on kehtestatud sotsiaalhoolekande seadusega. Hooldajaks soovijate sobivust ning nõuetele vastavust hindavad kohalikud omavalitsused, kelle ülesandeks on seadusest tulenevalt perekonnas hooldamise korraldamine.

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele peab isik, kes soovib hooldada oma perekonnas last, vastama järgmistele nõuetele: 1) ta on täieliku teovõimega, iseseisvalt toimetulev isik, kes elab püsivalt Eestis; 2) tal on lapse kasvatamiseks vajalikud isikuomadused; 3) temalt ei ole ära võetud vanema õigusi ega ole ära võetud last ilma vanema õiguste äravõtmiseta; 4) teda ei ole kõrvaldatud eestkostja ega hooldaja kohustuste täitmisest; 5) tema suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust süüdistatavana kuriteos, mille eest seadus näeb karistusena ette vangistuse, ja ta ei ole süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteos, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud; 6) tal ei ole sõltuvust alkoholist, narkootilistest ega psühhotroopsetest ainetest; 7) ta on läbinud Sotsiaalministeeriumi tunnustatud koolituse või on sellele registreerunud (SHS § 25

2. Lapse

perekonnas hooldajale ja tema perekonna liikmetele esitatavad nõuded ning hooldaja õigused).

Lisaks peab kohalik omavalitsus kindlaks tegema, et hooldajaks soovivat isikut ei ole karistatud inimkaubanduses või lastevastases seksuaalkuriteos.

Samuti näeb seadus ette, et kohaliku omavalitsuse esindaja peab külastama hooldajaks saada soovija kodu enne perekonnas hooldamise lepingu sõlmimist, kuna määrusega on ka ruumidele, kus last hooldatakse, kehtestatud ühtsed nõuded.

Nõuded eestkostjale ja lapsendada soovijale on kehtestatud perekonnaseadusega.

Perekonnaseaduse kohaselt võib eestkostjaks olla täisealine piiramata teovõimega füüsiline isik. Eestkostjaks ei või olla isik, kellelt on vanema hooldusõigus täielikult või osaliselt ära võetud või kes on varem rikkunud eestkostja kohustusi. Samuti ei või eestkostjaks määrata selle tervishoiu- või hoolekandeasutuse töötajat, kus laps viibib. Eestkostjat valides tuleb arvestada tema isikuomadusi, varalist seisundit ja võimeid eestkostja kohustusi täita, vanemate eeldatavat tahet ning tema suhteid lapsega, kelle üle eestkoste seatakse, lapse üleskasvatamise järjepidevust ning lapse rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. Kohtul ja kohalikul omavalitsusel on eestkostjat valides õigus nõuda eestkostjaks määratavalt isikult dokumente ja informatsiooni tema sobivuse hindamiseks (PKS § 174. Eestkostjale esitatavad nõuded). Eestkoste määrab kohus, kes võib eestkostjaks sobiva isiku leidmiseks pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

Lapsendaja võib olla vähemalt 25-aastane piiramata teovõimega isik. Kohus võib erandina lubada lapsendada ka vähemalt 18-aastasel isikul, kui ta lapsendab oma abikaasa lapse või kui lapsendamiseks on muu mõjuv põhjus (PKS § 150. Lapsendaja vanus ja teovõime).

Lapsendada soovijate sobivust hindab maavalitsus, kelle ülesandeks on (siseriikliku) lapsendamise korraldamine. Lapsendada soovija kohta on maavalitsus kohustatud läbi viima pere-uuringu, mille käigus tuleb lapsendada soovija kohta välja selgitada vähemalt järgmised andmed: 1) suhted vanemate, õdede, vendade ja nende lastega lapsepõlves ja lapsendamise ettevalmistamise ajal; 2) lapsepõlve kasvukeskkond ja praegune elukeskkond; 3) hariduse andmed; 4) töötamise andmed; 5) majandusliku olukorra andmed; 6) tervisliku seisundi andmed; 7) huvid ja vaba aja harrastused; 8) suhtlusringkonna kirjeldus; 9) usuline veendumus; 10) hoiakud ja väärtused; 11) suhted isikutega, kellega koos elatakse; 12) põhjus, miks soovitakse lapsendada; 13) sugulaste ja teiste lähedaste isikute suhtumine planeeritud lapsendamisse; 14) teadmised lastest ja nendega suhtlemise kogemus, ootused vanemaks olemise suhtes. Pereuuringusse lisatakse uuringu läbiviija hinnang lapsendada soovivate isikute suutlikkuse kohta lapsega toime tulla.

137

Vt MTÜ Oma Pere ettepanekud lapsendamise korralduse muutmiseks http://www.omapere.ee/page.php?pageid=19

http://www.omapere.ee/page.php?pageid=19


Lisaks on võimalik lapsendada soovijal tellida (täiendav) pereuuring selleks professionaalse väljaõppe saanud spetsialistidelt. Sellist pere-uuringu läbiviimise võimalust pakub Eestis MTÜ Oma Pere.

138

Samuti on maavalitsus kohustatud tutvuma lapsendada soovija elamistingimustega ning tegema kindlaks elamistingimuste sobilikkuse lapse kasvatamiseks. Kui maavalitsus seda nõuab, tuleb lapsendada soovijal läbida lapsendamisele eelnevalt asjakohane koolitusprogramm (PKS § 158. Lapsendamise ettevalmistamine), milleks on üldjuhul kasu- ja adoptiivperedele mõeldud PRIDE koolitusprogramm (vt punkt 11.1).

11.3 Kas kõik hooldajad saavad ettevalmistava koolituse? Kui palju koolitustunde pakutakse enne, kui nad saavad oma tööd alustada?

Vt eelnev punkt 11.1.

11.4 Kas hooldajatel on juurdepääs tugi- ja nõustamisteenustele?

Hooldajatele mõeldud tugi- ja nõustamisteenused, nende korraldus ega pakkumine ei ole riiklikult seadusega reguleeritud. Sotsiaalhoolekande seadus näeb ette vaid sotsiaalnõustamisteenuse osutamise perekonnas hooldajaks soovijatele.

2011. aastal koostas MTÜ Oma Pere Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja rahastamisel lapsendamise eelsete ja järgsete teenuste arendamise kontseptsiooni. Kontseptsioonist lähtuvalt on MTÜ Oma Pere välja arendanud tugi- ja nõustamisteenused hooldus-, eestkoste ja lapsendajaperedele ning osutab neid Sotsiaalministeeriumi rahastamisel aastatel 2013-2015. Tugi- ja nõustamisteenuste hulka kuulub internetinõustamine, telefoninõustamine, grupinõustamine ja -supervisioon, mentor teenus, psühholoogiline nõustamine ja pereuuring.

139 Osa pakutavatest

teenustest nagu telefoni- ja internetinõustamine on üleriigiliselt kättesaadavad, ülejäänud teenuseid aga pakutakse eeskätt suuremates linnades ja piirkondades.

11.5 Kas hooldajad saavad:

a) rahalist toetust lapse kohta

b) palka

Riiklike peretoetuste seaduse alusel makstakse perekonnas hooldamisel ja eestkostel oleva lapse eest igakuist riiklikku toetust, mille suurus 2013. aastal on 191,8 eurot. Toetust makstakse kõigile lastele, kelle üle on seatud eestkoste või kelle suhtes on sõlmitud perekonnas hooldamise leping. Eestkoste või perekonnas hooldamise lõppemisel seoses lapse 18-aastaseks saamisega makstakse toetust selle jooksva õppeaasta lõpuni, mil laps saab 19-aastaseks (RPTS § 9. Eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus).

Lisaks on perekonnas hooldamisel oleval lapsel ja/ või hooldajal õigus kõigile teistele riiklikele peretoetustele, sh igakuisele riiklikule lapsetoetusele, mida makstakse lapse sündimisest kuni tema 16-aastaseks saamiseni ja lapse õppimisel põhikoolis, gümnaasiumis või keskhariduseta lapse õppimisel kutseõppe tasemeõppes kuni lapse 19-aastaseks saamiseni (toetuse suurus 2013. aastal 19,18 eurot esimese ja teise lapse kohta ning 76,72 eurot kolmanda ja iga järgneva lapse kohta) ning igakuisele riiklikule lapsehooldustasule, mille suurus sõltub peres kasvavate laste arvust ja vanusest.

Lisaks võivad ka kohalikud omavalitsused maksta perekonnas hooldajatele ja/ või perekonnas hooldamisel olevatele lastele rahalisi toetusi vastavalt enda kehtestatud toetuste korrale.

Hooldajale perekonnas hooldamise eest Eestis töötasu ei maksta.

Alati Enamasti Enam kui 70% hooldajatest

Mõnikord Mitte kunagi

Jah Ei Jah Ei Jah Ei Jah Ei

Rahalist toetust lapse kohta X ☐ ☐ x ☐ x ☐ x

Palka ☐ x ☐ x ☐ x X ☐

Kommentaarid:

Allikas: Riiklike peretoetuste seadus

138

Vt pere-uuringu kohta täpsemalt MTÜ Oma Pere kodulehelt http://www.omapere.ee/page_mentor.php?pageid=125

139 Vt täpsemalt MTÜ Oma Pere kodulehelt http://www.omapere.ee/page_mentor.php?pageid=118




11.6 Kas perekonnas hooldamise või muu perepõhise hoolduse puhul on kehtestatud hooldatavate laste piirarv?

Vastavalt sotsiaalministri määrusele „Lapse perekonnas hooldamisele ja selle korraldamisele ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele esitatavad nõuded” (2005) võib hooldajal korraga olla kuni neli hooldatavat, sealhulgas hooldaja enda kuni 14-aastased lapsed ning täisealised hooldamist vajavad isikud. Alla viieaastast ning raske või sügava puudega last arvestatakse hooldamisel kahe lapse eest.

Hooldajal võib olla rohkem kui neli hooldatavat juhul, kui: 1) hooldatavad lapsed on omavahel õed ja vennad; 2) selleks on andnud loa valla- või linnavalitsus, kellel on hooldajaga sõlmitud kehtiv lapse perekonnas hooldamise leping.

Eestkoste puhul otsest piirarvu, kui palju eestkostel olevaid lapsi võib ühel eestkostjal olla, ei ole seadusega kehtestatud. Perekonnaseadus sätestab selles osas üksnes, et võimalusel tuleks õdedele ja vendadele määrata üks eestkostja (§ 178. Mitme eestkostja nimetamine).

Perekonnas hooldamine Muu perepõhine hooldus

Jah Ei Jah Ei

Kas on piirarv? X ☐ ☐ x

Kui palju 4

Kommentaarid: Muu perepõhise hoolduse puhul on siinkohal silmas peetud eestkostet perekonnas. Perepõhise asenduskoduteenusele (perevanemaga asenduskoduteenuse) seatud nõudeid on käsitletud käesoleva peatüki alljärgnevas osas.

Allikas: Sotsiaalministri määrus nr 9 „Lapse perekonnas hooldamisele ja selle korraldamisele ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele esitatavad nõuded” Vastu võetud 12.01.2005.

INSTITUTSIONAALNE HOOLDUS

11.7 Kas asenduskodu personalile on kehtestatud fikseeritud kvalifikatsiooninõuded?

Ühtsed kvalifikatsiooninõuded asenduskodu kasvatusala töötajatele on kehtestatud sotsiaalhoolekande seadusega ning selle alusel vastu võetud määrusega. Vastavad nõuded kehtivad ühesuguselt kõikide asenduskodude töötajatele sõltumata asenduskoduteenuse osutaja juriidilisest staatusest.

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele peab asenduskodu kasvatusala töötaja (abikasvataja, nooremkasvataja, kasvataja ja vanemkasvataja) olema täieliku teovõimega isik 1) kellel on lapse kasvatamiseks vajalikud isikuomadused; 2) kellelt ei ole ära võetud vanema õigusi ega ole ära võetud last ilma vanema õiguste äravõtmiseta; 3) keda ei ole kõrvaldatud eestkostja ega hooldaja kohustuste täitmisest; 4) kelle suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust süüdistatavana kuriteos, mille eest seadus näeb karistusena ette vangistuse, ja ta ei ole süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteos, mille karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud; 5) kellel ei ole sõltuvust alkoholist, narkootilistest ega psühhotroopsetest ainetest (SHS § 15

9. Nõuded asenduskodu kasvatusala töötajatele).

Abikasvataja peab lisaks üldnõuetele vastama veel järgmistele nõuetele: 1) tal peab olema vähemalt keskharidus; 2) ta peab olema läbinud käesoleva 160-tunnise sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituse või ta peab olema sellele registreerunud. Kui töölepingu sõlmimisel on abikasvataja eespool nimetatud täienduskoolitusele registreerunud, peab ta selle läbima vähemalt kolme aasta jooksul abikasvataja ametikohale tööleasumisest arvates.

Nooremkasvataja peab lisaks üldnõuetele vastama veel järgmistele nõuetele: 1) tal peab olema pedagoogiline või sotsiaaltööalane keskeri- või kõrgharidus või 2) tal peab olema keskharidus, muu keskeri- või kõrgharidus ning ta peab olema läbinud 160-tunnise sotsiaaltöö ja 160-tunnise pedagoogika täienduskoolituse.

Kasvatajal peab olema vähemalt aastane lastega töötamise kogemus ja ta peab vastama lisaks üldnõuetele veel järgmistele nõuetele: 1) tal peab olema pedagoogiline keskeri- või kõrgharidus ning ta peab olema läbinud 160-tunnise sotsiaaltöö täienduskoolituse; või 2) tal peab olema sotsiaaltööalane keskeri- või kõrgharidus ning ta peab olema läbinud 160-tunnise pedagoogika täienduskoolituse; või 3) tal peab olema muu keskeri- või kõrgharidus ning ta peab olema läbinud 160-tunnise sotsiaaltöö ja 160-tunnise pedagoogika täienduskoolituse.

Vanemkasvatajana töötaval isikul peab lisaks üldnõuetele ja kasvatajale kehtestatud erialase hariduse ja täiendkoolituse nõuetele olema veel: 1) vähemalt kolmeaastane töökogemus laste hoolekande valdkonnas; 2) ta peab olema juhendanud vähemalt kolm kuud praktikante, nooremkasvatajaid või kasvatajaid; 3) ta peab olema koostanud erialase uurimistöö või osalenud laste hoolekande arendustegevuses.

Samuti ei tohi asenduskodus töötavat isikut olla karistatud inimkaubanduses või lastevastases seksuaalkuriteos.

Asenduskodu kasvatusala töötajate vastavust seadusega kehtestatud nõuetele peab kontrollima asenduskoduteenuse osutaja.


160-tunnise sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituste läbiviimise korra ja täienduskoolituste õppekavad on kehtestatud sotsiaalministri vastava määrusega.

Lisaks kehtestab sotsiaalhoolekande seadus eraldi nõuded asenduskodu perevanemale, kes peab olema vähemalt 25-aastane täieliku teovõimega isik ning vastama vähemalt kasvatajale kehtestatud nõuetele ning olema läbinud PRIDE koolituse.


Jah Jah Jah

Avalikes asenduskodudes

X ☐ ☐

Era asenduskodudes X ☐ ☐

Kommentaarid:

Andmeallikas: Sotsiaalhoolekande seadus, Sotsiaalministri määrus nr 73 “Asenduskodu kasvatusala töötajate sotsiaaltöö ja pedagoogika täienduskoolituste läbiviimise korra ja täienduskoolituste õppekavade kehtestamine.” Lisad 1-3. Vastu võetud 26.11.2008

11.8 Kas asenduskodu personali osas nõutakse ja teostatakse taustakontrolli?

Asenduskodu kasvatusala töötajate vastavust seadusega kehtestatud nõuetele peab sotsiaalhoolekande seaduse järgi kontrollima asenduskoduteenuse osutaja ning seda sõltumata asenduskoduteenuse osutaja juriidilisest staatusest.


Jah Jah Jah

Avalikes asenduskodudes

x ☐ ☐

Era asenduskodudes x ☐ ☐

Kommentaarid


11.9 Mis on keskmine riiklik õpetaja palk? Kuidas see protsentuaalselt on võrreldav professionaalse hooldaja palgaga asenduskodus?

Asenduskodudelt kogutava ametkondliku statistika alusel olid 2012. aastal asenduskodu kasvatajate ja perevanemate keskmised palgad alljärgnevad. Avaldatavas statistikas ei eristata ega võrrelda sealjuures asenduskodusid teenuseosutaja juriidilise staatuse järgi.

Tabel 12. Asenduskodu kasvatajate ja perevanemate keskmised töötasud kuus 2012. aastal (eurodes)

Töötaja Keskmine (bruto)töötasu kuus (eurodes)

Vanemkasvataja 699

Kasvataja 632.42

Nooremkasvataja 561.96

Abikasvataja 506.33

Kasvatajad kokku 571.12

Vanemkasvataja kvalifikatsioonile vastavad perevanemad 896.93

Kasvataja kvalifikatsioonile vastavad perevanemad 1016.36

Perevanemad kokku 975.5


Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel oli 2013. aasta 30. septembri seisuga õpetajate keskmine arvestuslik brutokuupalk 915 eurot ja tegelik palk 875 eurot.

140 (Õpetajate miinimumpalgaks on kehtestatud 715 eurot.)

140

Õpetajate palgastatistika kohta vt täpsemalt Haridus- ja Teadusministeeriumi andme- ja infoportaal www.haridussilm.ee

http://www.haridussilm.ee/


Nende näitajate põhjal võib öelda, et üldiselt on asenduskodude kasvatajate keskmine palk oluliselt madalam õpetajate keskmisest palgast, ent perevanemate palk keskmiselt suurem õpetaja keskmisest palgast.

11.10 Kas personal on piisavalt koolitatud töötamaks puudega lastega?

Üldistavalt võib öelda, et asenduskodude töötajate ettevalmistus puudega lastega töötamiseks on praktikas erinev ning sõltub muuhulgas asenduskoduteenuse kasutajate sihtrühmast, st kui palju on konkreetses asenduskodus (raske ja sügava) puudega lapsi. Sõltuvalt lapse vajadusest peab asenduskoduteenuse osutaja tagama töötaja pädevuse ja vajadusel väljaõppe konkreetse lapse abistamiseks lähtuvalt tema abivajadusest/hooldusvajadusest.

Riiklikult asenduskodu kasvatusala töötajatele kehtestatud sotsiaaltöö ja pedagoogika alaste täienduskoolituste õppekava raames käsitletakse ühe teemana ka käitumishäirete ja erivajadusega lapse teemat, ent kindlasti ei saa selle mahtu hinnata piisavaks.

Lisaks on asenduskodutöötajatele suunatud ka mitmeid muid erivajadusega ja puudega last puudutavaid koolitusi, ent need on valdavalt projektipõhised ning nendel osalemine sõltub eeskätt konkreetsest asenduskodust. Näiteks viis TÜ Kliinikumi Lastefond 2012. aastal Hasartmängufondi Nõukogu rahalisel toel läbi projekti „Vaimne tervis – väärtus meie kõigi jaoks. Jätkuprojekt“, mille eesmärgiks oli tõsta Lõuna-Eesti eri- ja tavakoolide töötajate (pedagoogid, sotsiaaltöötajad, sotsiaalpedagoogid), asenduskodude kasvatajate ja kooliõdede teadlikkust erivajadustega lastest ning meetoditest, kuidas neid lapsi aidata.

SOS Lasteküla Eesti Ühingu poolt käesoleva projekti raames asenduskodude juhtide ja töötajate seas läbi viidud küsitluses märkis ligi kaks kolmandikku asenduskodu juhtidest või töötajatest, et näeb kas isiklikult või oma töötajate puhul vajadust oskusteadmiste järele, mis puudutavad psüühikahäirega lapse abistamist. Puudega lapse toetamisega laiemalt seotud oskusteadmistest (erivajadused, seadusandlusest tulenevad vajadused jm) tundis puudust ca kolmandik (36%) küsitlusele vastanutest (vt Joonis 19)



% küsitlusele vastanud asenduskodu juhtidest ja töötajatest (n=39)


11.11. Mis on keskmine iga-aastane töötajate voolavuse määr?

Regulaarsed ja üldistatavad statistilised andmed ja informatsioon iga-aastase personali voolavuse määra kohta asenduskodudes puuduvad.

SOS Lasteküla Eesti Ühingu poolt käesoleva projekti raames asenduskodude juhtide ja töötajate seas (kokku 39 vastajat) läbi viidud küsitluse tulemustel hindas ligi viiendik (18%) vastajatest, et töötajate voolavus on nende asutuses tõsiseks probleemiks, ning 54% leidis, et see on mõningane probleem. 28% vastanute arvates ei ole töötajate voolavus nende asutuses probleemiks.

11.12 Kuidas personali töö tulemuslikkust jälgitakse?

See, kuidas asendukodu personali töö tulemuslikkust monitooritakse, sõltub eeskätt igast konkreetsest asenduskodust/ asenduskoduteenuse osutajast. Eelduslikult peaks personali töö tulemuslikkuse hindamine toimuma individuaalsete arenguvestluste ning samuti näiteks personali koolitusvajaduste hindamise käigus.


SOS Lasteküla Eesti Ühingu poolt käesoleva projekti raames asenduskodude juhtide ja töötajate seas (kokku vastajaid 39) läbi viidud küsitluses märkis 62% vastanutest, et nende asenduskodus viiakse töötajatega läbi regulaarseid (nt iga-aastaseid) arenguvestlusi, ning 38% vastas sellele eitavalt.

11.13 Kas avalikud (riiklikud/ munitsipaal) asenduskodud püüavad või lubavad vabatahtlikel lastega töötada?

Vabatahtlike kaasamine asendushoolduse, sh asenduskoduteenuse osutamisesse ei ole Eestis riiklikult reguleeritud ning sõltub eeskätt iga asenduskodu/ asenduskoduteenuse pakkuja initsiatiivist ja valikutest. Vabatahtlike kaasamise üheks levinumaks näiteks on nende kasutamine tugiisikutena, aga ka näiteks konkreetsete ürituste ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

Mõned asenduskoduteenuse osutajad (näiteks nagu Haiba Lastekodu, SOS Lasteküla Eesti Ühing) on moodustanud Sõprade Klubi, kes korraldavad üheskoos lastele organiseeritult tegevusi. Samas tuleb vahet teha lühiajalistel või ühekordsetel projektidel ning pikemaajalistel panustamistel organisatsiooni ja laste hüvanguks. Näiteks on Eesti Erinoorsootöö Ühing noOR vahendanud välisvabatahtlike Euroopa Noored programmi raames tööle Eesti asenduskodudesse.

Kui jah, kas selliste vabatahtlikke tausta kontrollitakse?

See, kas ja kuidas vabatahtlike tausta kontrollitakse, sõltub samuti konkreetsest asenduskodust/ asenduskoduteenuse pakkujast, kes vabatahtlikke kaasab ning samuti sellest, milleks vabatahtlikke kaasatakse ning kuidas nad asenduskodu tegevuses osalevad.

Vabatahtlike kaasamisel tuleks kindlaks teha, et isikut ei ole karistatud inimkaubanduses või lastevastases seksuaalkuriteos.

11.14 Kas era asenduskodud püüavad või lubavad vabatahtlikke lastega töötama?

Ka eraõiguslike lastekodude puhul sõltub vabatahtlike kaasamine eeskätt asenduskodu/ asenduskoduteenuse pakkuja initsiatiivist ja otsustest. Näiteid vabatahtlike aktiivsest kaasamist võib tuua SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevusest, kes on vabatahtlikke kaasanud näiteks tugiisikutena toeks perevanematele, erinevate huvialade ja hobide tutvustamiseks asenduskodu lastele, lastele mõeldud ürituste läbiviimiseks, tugiõpetajateks, samuti Lasteküla administratiivtöös abistamiseks.

141

Kui jah, kas selliste vabatahtlike tausta kontrollitakse?

See, kas ja kuidas vabatahtlike tausta kontrollitakse, sõltub samuti konkreetsest asenduskodust/ asenduskoduteenuse pakkujast, kes vabatahtlikke kaasab ning samuti sellest, milleks vabatahtlikke kaasatakse ning kuidas nad asenduskodu tegevuses osalevad. SOS Lasteküla Eesti Ühing kontrollib vabatahtlikke tausta, samuti koolitab vabatahtlikke ning sõlmib nendega lepingud.

Vabatahtlike kaasamisel tuleks kindlaks teha, et isikut ei ole karistatud inimkaubanduses või lastevastases seksuaalkuriteos.

141

Vt SOS Lasteküla Eesti Ühingu vabatahtlike kaasamist puudutava tegevuse kohta täpsemalt http://www.sos-lastekyla.ee/toetajale/tule-vabatahtlikuks/

http://www.sos-lastekyla.ee/toetajale/tule-vabatahtlikuks/

http://www.sos-lastekyla.ee/toetajale/tule-vabatahtlikuks/


12. LASTEKAITSE: INIMÕIGUSTE RIKKUMISED, VÄGIVALD JA KAEBUSED

Kas riiklik poliitika loob regulatiivse raamistiku kindlustamaks avatud ja erapooletu kaebuste protseduuri ja sellise süsteemi sõltumatu järelevalve?

Eraldi regulatsiooni asendushooldusel olevate laste poolt või neid puudutavate kaebuste esitamise ja läbivaatamise kohta Eestis ei ole ning seega tuleb lähtuda üldkehtivast regulatiivsest raamistikust, sh haldusmenetluse seadusest, mis kehtestab üldise vaidemenetluse regulatsiooni.

Eelduslikult peaks asendushooldusele paigutatud laps probleemide ja kaebustega pöörduma esmalt oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötaja poole, kes täidab sageli ka lapse eestkostja ülesandeid. Võimaluse asendushooldusele paigutatud lapse probleemidest teadasaamiseks ja nende märkamiseks annab ka sotsiaalhoolekande seadusega lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele kehtestatud kohustus külastada asenduskoduteenusele või perekonda hooldamisele paigutatud last vähemalt kaks korda aastas.

Probleemide ja kaebustega, mis puudutavad kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja tegevust, saab pöörduda maavalitsuse poole, kellel on seadusest tulenev kohustus teostada järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle perekonnas hooldamise korraldamisel ning asenduskoduteenuse osutamise üle.

Eesti advokatuuri hinnangul on Eestis samas probleemiks lastekaitsetöötajate üle teostatava järelevalve ebatõhusus ning maavalitsuse suutmatus tagada seaduslik ja efektiivne lastega seotud küsimuste ja vaidluste lahendamine selliselt, et oleks tagatud laste õiguste ja huvide kaitse. Maavalitsuse poolt teostatav järelevalve on advokatuuri kogemusel oma sisult formaalne. Maavalitsuse töötajad avaldavad, et nemad saavad kaebuse esitamise korral üksnes omalt poolt olla vahendajaks ja püüavad lastekaitsetöötajaga rääkida. Lastekaitsetöötajate poolt vastuvõetavad otsused on oma sisult kaalutlusotsused, mis tähendab, et nende otsuste sisulist õigsust ei ole võimalik kontrollida ning vaidluse korral on võimalik üksnes kontrollida, kas otsuse vastu võtmisel on järgitud kõiki nõudeid (hea halduse tava). Euroopa õigusruumis on haldusõiguse printsiipidena üldiselt tunnustatud põhimõteteks õiguspärase ootuse, proportsionaalsuse, mittediskrimineerimise, ärakuulamise, õigus menetlusele mõistliku aja jooksul, tulemuslikkuse ja tõhususe põhimõtted. Nimetatud põhimõtetest peavad lähtuma ka järelevalveorganid, kes teostavad järelvalvet lastekaitsetöötajate ja teiste isikute üle, kes teostavad toiminguid ja võtavad vastu lastega seotud küsimustes otsuseid.

142

Nagu käesoleva projekti raames intervjueeritud maavalitsuste esindajad tõdesid, siis enamasti asendushooldusel olevate laste kaebused nendeni ei jõua ning väärkohtlemisega seotud juhtumitest võib maavalitsus teada saada alles siis, kui juhtumid on jõudnud politseisse. Samuti möönsid maavalitsuste esindajad, et asenduskoduteenuse üle teostatav järelevalve on suures osas formaalne, seisneb eeskätt seadusega kehtestatud nõuetele vastavuse kontrollis ning tugineb peamiselt dokumentatsioonile. Asenduskoduteenusel viibivate lastega – aga ka asenduskodu töötajatega (v.a. asenduskodujuht) – vesteldakse järelevalve läbiviimise käigus harva. See on ka üheks võimalikuks põhjuseks, miks laste võimalikud kaebused maavalitsusteni üldse ei jõua.

Järelevalve praktikate tõhustamiseks ja toetamiseks käivitas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Läänemeremaade Nõukoguga 2011. aastal projekti „Laste asendushoolduse süsteemipõhine järelevalve“, mille eesmärgiks on koolitada maavalitsuste ja teisi laste hoolekandeasutuste järelevalvega tegelevate institutsioonide spetsialiste. Projekti eesmärk on viia laste hoolekandeasutustes läbiviidav järelevalve ühtsetele alustele, kasutades selleks Norras aastaid rakendatud auditeerimise meetodeid ja põhimõtteid (AudTrain).

143 Projekti

raames koolitati 2012. aasta kevadel välja 16 spetsialisti, et parandada järelevalve kvaliteeti asenduskodudes viibivate laste turvalisuse ja heaolu tagamise osas. Süsteemipõhine audit näeb meetodina ette nii laste kui töötajatega vestlemist ja aitab asutusel leida üles kohti, kus teenust parendada, et tagada lapse õigusi.

Käesoleva projekti käigus intervjueeritud maavalitsuste esindajad, kes olid AudTRain koolitusel osalenud, andsid selle kohta positiivset tagasisidet, rõhutades sealjuures just töötajatega ja lastega suhtlemise tähtsust.

Ka see, kuidas ja mil määral kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad asendushooldusele paigutatud lastega tegelikult suhtlevad, sõltub väga palju konkreetsest lastekaitsetöötajast. Erinevad allikad, sh uuringud ja järelevalve on näidanud

144, et lastekaitsetöötajad ei täida alati oma seadusest tulenevat kohustust külastada asendushooldusele

paigutatud lapsi ning lastel puudub usalduslik kontakt oma lastekaitsetöötajaga. Nagu näitab perekonnas hooldamise kohta kogutav statistika, on sealjuures nende laste osakaal, kes ei ole perekonnas hooldamisel oma elukohajärgses omavalitsuses, aastatega üha suurenenud.

Lisaks võimalusele pöörduda kaebustega kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja või maavalitsuse poole on kõigil lastel õigus esitada avaldus lasteombudsmanile, kui nad tunnevad, et mõne riigiasutuse või muu avalikke ülesandeid

142

Vt Eesti Advokatuuri kodulehel “Osalemine õigusloomes 2012. aastal, punkt 3.7 Lastekaitse seaduse väljatöötamine” https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/osalemine-oigusloomes/2012 (02.10.2013)

143 Vt AudTrain metoodika kohta täpsemalt http://www.childcentre.info/audtrain/about/

144 Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis; Lasteombudsman (2013). Asenduskodude

analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond; Riigikontroll (2009). Riigi tegevus laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009.


http://www.childcentre.info/audtrain/about/


täitva asutuse või inimese tegevus rikub nende õigusi või kui nad soovivad juhtida tähelepanu lapsi puudutavale probleemile Eesti ühiskonnas. Lasteombudsmani poole võib pöörduda ka lapse vanem või seaduslik esindaja (eestkostja), kui ta tunneb, et mõni riigiasutus või muu avalikke ülesandeid täitev asutus või inimene on rikkunud lapse õigusi. Ka kõrvalised täiskasvanud ja lapsed võivad juhtida lasteombudsmani tähelepanu lapsi puudutavale probleemile Eesti ühiskonnas. Avalduse saab esitada nii lasteombudsmani kodulehe kaudu, e-meiliga, postiga, faksiga, helistades või õiguskantsleri kantseleisse pöördudes. Suunised selle kohta, kuidas laps saab lasteombudsmanile avaldust esitada, on toodud lasteombudsmani kodulehel.

145Avalduse esitajale antakse alati

tagasisidet, mida tema avalduse põhjal ette võeti/ ette võetakse. Lisaks saab lasteombudsman/ õiguskantsler avalduse esitajat nõustada ning anda soovitusi, mida veel teha saab– nt kuhu või kelle poole pöörduda. Samuti saab lasteombudsman/ õiguskantsler vajadusel teha kontrollkäigu asenduskodusse.

Lasteombudsmani/ õiguskantsleri poole pöördumise võimalustest ongi lasteombudsman/ õiguskantsler teavitanud asenduskoduteenusel viibivaid lapsi ja töötajaid ka oma asenduskodudesse tehtavate kontrollkäikude raames. Erinevalt näiteks maavalitsustest, suhtlevad lasteombudsmani/ õiguskantslseri esindajad oma kontrollkäikude raames vahetult nii asenduskodus viibivate lastega kui ka ka asenduskodude töötajatega (kasvatajad, perevanemad). Nagu lasteombudsmani/ õiguskantsleri esindaja märkis, suurenebki pöördumiste arv pärast kontrollkäike.

Lisaks tegutseb 2009. aastast Eestis lasteabi nõuandetelefon 116 111, kuhu abivajav laps või täiskasvanud isik, kellel on informatsiooni abivajavast lapsest, saab tasuta ööpäevaringselt ja kõigil nädalapäevadel pöörduda. Koos nõuandetelefoniga pakutakse igapäevaselt ka internetipõhist nõustamist. Telefonile ja interneti teel laekunud küsimustele vastavad kogemustega nõustajad, kes on läbinud vastavad koolitused. Andmed või statistika selle kohta, kui paljudel juhtudel on pöördujateks asendushooldusel olevad lapsed või kui paljud pöördumised puudutavad asendushooldusel olevaid lapsi, puudub.

Väärkohtlemise juhtumite korral saab/ tuleb pöörduda politsei poole.

Kas riiklik poliitika tagab, et asendushoolduse osutajad soodustavad laste kaebuste esitamist, nt, usaldusisiku toel kogu protsessi kestel?

Asendushoolduse korraldust ning asendushoolduse osutatajate ülesandeid ja kohustusi puudutav regulatsioon ega ka muud poliitikadokumendid või riiklikud suunised ei sisalda laste kaebuste esitamisega seotud aspekte ega ka kohustust või soovitust tagada igale lapsele nn usaldusisiku olemasolu.

Eelduslikult peaks asendushooldusel olevate laste vajaduste ja huvide eest seisma lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus, kes on sageli ka asendushooldusele paigutatud laste eestkostjaks/ eestkostja ülesannete täitjaks. Lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ülesanded asendushooldusele paigutatud laste osas sisaldavad muuhulgas kohustust külastada asenduskoduteenusele või perekonnas hooldamisele paigutatud last vähemalt kaks korda aastas, et tema arenguga tutvuda ja heaolu hinnata.

Praktikas on kohalike omavalitsuste tegevuse üle teostatud järelevalve aga toonud välja mitmeid puudusi laste huvide kaitsel ja nende esindamisel. Nii ei täida kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajad alati oma kohustust külastada regulaarselt ja iga-aastaselt asendushooldusele paigutatud lapsi. Seetõttu ei tunne asendushooldusele paigutatud lapsed alati ka oma lastekaitsetöötajat või ei tea tema rolli.

146 Nagu näitas 2011. aastal asenduskoduteenusel viibivate

laste ja noorte seas läbi viidud küsitlus, puudus arvestataval osal lastest ja noortest kontakt oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse lastekaitse-/ sotsiaaltöötajaga ning vaid väike osa märkis, et usaldab oma kohaliku omavalitsuse lastekaitse-/ sotsiaaltöötajat ning on valmis talle oma probleemidest rääkima. Küsitluse tulemuste põhjal võib öelda, et pigem kujuneb asenduskoduteenusel viibivate laste jaoks usaldusisikuks mõni asenduskodu töötaja (kasvataja) või siis (asenduskoduväline) tugiisik.

147 Ehkki konkreetses uuringus küsitleti asenduskoduteenusel olevaid

lapsi, ei pruugi perekonnas hooldamisel olevate laste kontaktid ja suhted oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga olla lähedasemad ega usalduslikumad. Nagu näitab perekonnas hooldamise kohta kogutav statistika, on sealjuures nende laste osakaal, kes ei ole perekonnas hooldamisel oma elukohajärgses omavalitsuses, aastatega üha suurenenud.

Ka käesoleva projekti raames intervjueeritud maavalitsuste esindajad ja asenduskodude juhid, samuti lasteombudsmani/ õiguskantsleri esindaja osutasid probleemile, et see, kuivõrd kohaliku omavalitsuste lastekaitsetöötaja suhtleb ja tunneb huvi asendushooldusele paigutatud lapse arengu ja õiguste tagamise vastu, sõltub väga palju konkreetsest lastekaitsetöötajast.

Samuti ei suhtle asendushooldusel olevate lastega vahetult ka maavalitsuste esindajad, kes on kohustatud teostama järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle perekonnas hooldamise korraldamisel ning asenduskodude tegevuse üle.

145

Vt Lasteombudsmani kodulehekülg http://lasteombudsman.ee/et/laps/esita-lasteombudsmanile-avaldus

146 Lasteombudsman (2013). Asenduskodude analüüs. Tallinn, Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakond; Riigikontroll (2009). Riigi tegevus

laste riikliku hoolekande korraldamisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn, 26. juuni 2009.

147 Turk, Pirjo (2011). Asenduskodudes kasvanud noorte valmisolek iseseisvaks eluks. Tallinn: Praxis;

http://lasteombudsman.ee/et/laps/esita-lasteombudsmanile-avaldus


Kaebuste esitamiseks tagavad asenduskodud lastele küll enamasti info kättesaadavuse, kuhu ja kelle poole nad vajadusel oma kaebustega pöörduda saavad – nt paigutades vastava info asutuse infostendile. Samas aktiivset laste nõustamist kaebuste esitamise võimaluste osas tehakse asenduskodudes harva, samuti puuduvad eraldi protseduurid kaebuste menetlemiseks. Samas on ka asenduskodusid – nt Tallinna Lastekodu kui Eesti suurim asenduskoduteenuse osutaja ning SOS Lastekülad – kus on välja töötatud kaebuste esitamise põhimõtted ja praktikad, mida lastele ja asenduskodutöötajatele ka selgitatakse.

Asendushooldusel viibivad noored, kelle arvamust ja kogemusi käesoleva projekti raames samuti koguti, tõid probleemina samas välja, et asenduskodutöötajad – nt kasvatajad või psühholoogid – ei taga lastele alati konfidentsiaalsust ning jagavad neile usaldatud infot teiste asenduskodutöötajatega, mida lapsed aga ei soovi ning mida nad tõlgendavad oma usalduse kuritarvitamisena. Seetõttu ei soovi lapsed ka oma probleemide ja muredega alati asenduskodupersonali poole pöörduda ning eelistavad neid jagada pigem oma sõprade või sugulastega.

Seega võib kaardistatud info põhjal tõdeda, et asendushoolduse korralduses puuduvad nii konkreetsed suunised kui ka praktikad, mis toetaksid ja julgustaksid lapsi oma probleemidest teavitama ning asendushooldusele paigutatud lastel puudub sageli tegelikult oma usaldusisik (nt kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja või asenduskodu töötaja näol), kellega oma probleemidest rääkida.

Üldiselt aga tõdesid projekti raames konsulteeritud erinevad osapooled, et näiteks asenduskoduteenusel viibivad lapsed on üha teadlikumad oma õigustest ja võimalustest kaebuste esitamiseks ning sellele on muuhulgas kaasa aidanud ka asenduskodude üle teostatav järelevalve, sh lasteombudsmani/ õiguskantsleri kontrollkäigud.

Kas riiklik poliitika keelab ja näeb ette karistuse asendushooldusel olevate laste suhtes rakendatud mistahes vägivalla puhul ning kohustab asendushoolduse pakkujaid tagama selles osas hooldajate asjakohase koolituse ja teadlikkuse tõstmise?

Lastevastase vägivalla keeld on Eestis sätestatud erinevates õigusaktides. Nii keelab lastekaitse seadus lapse alavääristamise, hirmutamise või karistamise viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist. Juhul kui täiskasvanu on last lubamatul viisil kohelnud, on sotsiaaltalitus kohustatud sekkuma ning vajadusel tegema esildise süüdioleva isiku karistamiseks administratiiv- või kriminaalkorras (LaKS § 31. Lapse kohtlemise üldpõhimõte).

Samuti peab lastekaitseseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt olema tagatud laste kaitsmine seksuaalse kuritarvituse eest, sh lapseahvatlemine seksuaaltegevusse, lapse kasutamine prostituudina ning lapse kasutamine pornograafilistel eesmärkidel (LaKS § 33. Kaitse seksuaalse kuritarvituse eest).

Karistuse määramist vägivalla kasutamise eest reguleerib karistusseadustik.

Ühe lastevastast vägivalda ennetava meetmena võib välja tuua ka erinevates seadustes, sh sotsiaalhoolekande seaduses sisalduvad lastega töötamise piirangud, mille kohaselt ei tohi lastega vahetut kokkupuudet eeldavatel kohtadel töötada inimesed, kes on süüdi mõistetud lastevastastes seksuaalkuritegudes. Piirang on eluaegne ja kehtib ka isikutele, kelle karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi. Selle nõude täitmiseks on tööandjal kohustus kontrollida enne lapsega seotud isiku töölevõtmist tema tausta karistusregistrist.

Valitsuse tasandil kinnitatud “Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010-2014” üheks strateegiliseks eesmärgiks on ka lastevastase vägivalla vähendamine ja ennetamine. Üks tegevussuundadest puudutab sealjuures vägivalla vähendamist lasteasutustes, sh laste hoolekandeasutustes (asenduskodudes). Arengukava kohaselt on vägivald lasteasutustes sageli varjatud ning täpne ülevaade selle kohta puudub, eriti mis puudutab vägivalla kasutamist asutuste töötajate poolt. Sagedamini teatakse pigem juhtumitest, mis puudutavad laste omavahelist vägivalda. Sageli puudub lasteasutustes ka selge süsteem, kuidas vägivallajuhtumite korral toimida ning mida ohvri abistamiseks ja väärkohtleja suhtes ette võtta.

148

Lahendustena eeltoodud probleemidele näeb arengukava ette hoolekandeasutustes ja õpilaskoduga koolides (erikoolides) viibivate laste vägivallaprobleemide analüüsimist ja vastava uuringu läbiviimist, mis annaks ülevaate vägivalla levikust, olemusest, põhjustest ja tagajärgedest vastavates asutustes; käitumis- ja tegevusjuhiste koostamist laste hoolekandeasutuste ja õpilaskoduga koolide töötajatele, kuidas vägivallaprobleemide korral toimida ja millist abi vägivallajuhtumi korral lapsele pakkuda; ning vägivalla ennetus- ja sekkumisprogrammide läbiviimist laste hoolekandeasutustes ja õpilaskoduga koolides eesmärgiga õpetada lastele näiteks ennastkehtestavat käitumist, otsuste tegemise oskusi ning suhtlemisoskusi, samuti anda seksuaalkasvatusalaseid teadmisi ning ennetada seeläbi nii koolikiusamist kui seksuaalset ärakasutamist.

Laste turvalisuse tagamisega seotud probleemidele seoses laste omavahelise vägivallaga on korduvalt tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler/ lasteombudsman oma asenduskodudesse tehtud kontrollkäikude kokkuvõtetes ning asenduskoduteenuse kohta 2013. aastal avaldatud analüüsis.

149 Laste omavahelise vägivalla ohjeldamiseks ning

turvalisuse tagamiseks on õiguskantsler/ lasteombudsman pidanud vajalikuks tagada laste ja kasvatajate seadusega

148

Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014. Justiitsministeerium 2010. http://www.just.ee/49973




kehtestatud suhtarv ning pakkuda asenduskodutöötajatele vastavaid koolitusi.

Käesoleva projekti raames asenduskodude juhtide ja töötajate läbiviidud küsitluses märkis enamik vastanuid, et nende asenduskodus on kas kirjalikult või suuliselt kokku lepitud käitumisjuhised, mis puudutavad laste erinevat laadi väärkohtlemist, sh laste omavahelist väärkohtlemist, või laste vägivaldset käitumist (vt Joonis 20).

Joonis 20. Kas Teie asenduskodus on kokku lepitud ja kehtestatud ühtsed käitumisjuhised, kuidas töötajad peavad toimima järgmistes olukordades?


Allikas: SOS Lasteküla Eesti Ühing, 2013 Samuti märkis enamik vastanutest, et nende asenduskodus on kas kõigile või osale töötajatele viidud läbi koolitusi, kuidas toimida väärkohtlemisega ning laste vägivaldse käitumisega seotud olukordades (vt Joonis 21).


Joonis 21. Kas Teie asenduskoduskodus on korraldatud töötajatele spetsiaalseid koolitusi, kuidas toimida järgmistes olukordades?


Allikas: SOS Lasteküla Eesti Ühing

Samas tundsid asenduskodude juhid ja töötajad pädevuste osas muuhulgas enim puudust just oskusteadmistest, mis puudutavad käitumisprobleemidega ja agressiivse ning väärkoheldud või väärkohtlemist pealt näinud lapse abistamist (vt Joonis 22).





Kas riiklik poliitika kohustab asendushoolduse pakkujaid tagama, et on olemas protseduurid asendushooldusel olevate laste vastaste vägivallajuhtumite dokumenteerimiseks ja neile reageerimiseks?

Eraldi regulatsiooni ega suuniseid asendushooldusel olevate laste vastaste vägivallajuhtumite dokumenteerimiseks ja neile reageerimiseks ei ole. Seega on vastavate protseduuride väljatöötamise otsus ja valik jäetud asendushoolduse pakkujate (asenduskoduteenuse osutajate) otsustada. Asenduskoduteenuse osutajale seadusega kehtestatud nõuded sisaldavad üksnes kohustust teatada lapse surmaga lõppenud õnnetusest viivitamatult politseisse (SHS § 15

8. Asenduskoduteenusele esitatavad nõuded). Eelduslikult peaks asendushoolduse pakkujad ka vägivallajuhtumite

puhul teavitama politseid ning algatama nende osas sisejuurdluse.

Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010-2014 näeb lastevastase vägivalla vähendamiseks ja ennetamiseks lasteasutuses, sh laste hoolekandeasutustes (asenduskodudes) ühe tegevusena ette käitumis- ja tegevusjuhiste koostamise laste hoolekandeasutuste ja õpilaskoduga koolide (erikoolide) töötajatele, kuidas vägivallaprobleemide korral toimida ja millist abi vägivallajuhtumi korral lapsele pakkuda.

150

Käesoleva projekti raames intervjueeritud asenduskodude noored tõid probleemina välja just laste omavahelise

150

Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014. Justiitsministeerium 2010. http://www.just.ee/49973



vägivalla juhtumid, mida asenduskodutöötajad kas ei märka/ ei tea või millesse nad ei pea vajalikuks/ ei oska sekkuda.

Ka asenduskodujuhtide ja töötajate seas läbi viidud küsitluse tulemuste põhjal tuntakse kas isiklikult või oma asutuse töötajate puhul enim puudust just oskusteadmistest, mis puudutavad käitumisprobleemidega või vägivaldselt käituvate laste abistamist.

Kas riiklik poliitika kohustab asendushoolduse pakkujaid tagama, et hooldajad on koolitatud mittevägivaldsete de-eskalatsiooni tehnikate ning vajadusel asjakohase füüsilise vabaduse piiramise osas?

Kehtivast seadusandlusest ega poliitikatest vastavat kohustust otseselt ei tulene. Praktikas peaks juhised selle kohta, kuidas vägivaldse käitumise olukordades käituda ning vägivalda ohjata, olema kajastatud asutuste siseregulatsioonis. Lapse vabaduse füüsiliseks piiramiseks puudub asendushoolduse osutajal õiguslik alus.

Käesoleva projekti raames asenduskodude juhtide ja töötajate läbiviidud küsitluses märkis 38% vastanutest, et nende asenduskodus on kirjalikult kokku lepitud käitumisjuhised töötajatele, kuidas toimida kas enda, teiste laste või töötajate suhtes vägivaldselt/ agressiivselt käituva lapsega, ning pooled (49%) märkisid, et sellisteks olukordadeks on olemas vastavad suulised reeglid.

Lisaks vastas enamik, et nende asenduskodus on töötajatele korraldatud ka koolitusi, kuidas toimida vägivaldselt/ agressiivselt käituva lapsega – sealjuures 36% märkis, et selliseid koolitusi on korraldatud kõigile töötajatele ja 41%, et osale töötajatele.

Samas – nagu eespool juba välja toodud – tunti kas isiklikult või oma asenduskodu töötajate puhul enim puudust just oskusteadmistest, mis puudutavad käitumisprobleemidega või vägivaldselt käituva lapse abistamist.

Kas riiklik poliitika rõhutab asendushoolduse pakkujate kohustust dokumenteerida füüsilise vabaduse piiramise juhtumeid ning vajadust nendele juhtumitele asjakohaselt reageerida ja neid monitoorida?

Kehtivast seadusandlusest ega poliitikatest vastavat kohustust otseselt ei tulene. Lapse vabaduse füüsiliseks piiramiseks puudub asendushoolduse osutajal õiguslik alus.

Kas on olemas riiklikud juhised, mis soodustavad kuritarvitamise ja väärkohtlemise ennetamist?

Riigi üheks tegevussuunaks laste kuritarvitamise ja väärkohtlemise ennetamisel on olnud abivajavast lapsest teavitamise kohustuse järgimise suurendamine praktikas. Ehkki abivajavast lapsest teatamise kohustus või nõue sisaldub erinevates õigusaktides, näitavad praktikad ja uuringud, et antud kohustust sageli siiski ei täideta. Üheks oluliseks põhjuseks sealjuures on teadlikkuse puudumine.

Seetõttu on koostatud ka mitmeid juhis- ja infomaterjale, kuidas abivajavat, sh väärkoheldud last tuvastada ning temast teavitada.

2011. aastal valmis lasteombudsmanil koostöös Andmekaitse Inspektsiooniga igapäevaselt lastega töötavatele spetsialistidele mõeldud abivajavast lapsest teavitamise juhend, mille eesmärgiks on julgustada julgustada igaüht teada andma lapse väärkohtlemisest ja heaolu ohustamisest valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale ja vajadusel politseile.

151

Samuti tegutseb alates 2009. aastast lasteabi nõuandetelefon 116 111, kuhu abivajav laps ise või täiskasvanu, kellel on informatsiooni abivajavast lapsest, saab tasuta ööpäevaringselt ja kõigil nädalapäevadel (vajadusel anonüümselt) pöörduda. Koos nõuandetelefoniga pakutakse ka internetipõhist nõustamist iga päev 9.00-21.00. Telefonile ja interneti teel laekunud küsimustele vastavad kogemustega nõustajad, kes on läbinud vastavad koolitused.

Laste ja perede arengukava 2012-2020 raames töötati 2012. aastal välja laste väärkohtlemise diagnostikasüsteemi kontseptsioon eesmärgiga luua terviklik süsteem väärkoheldud lapse diagnostikaks ja tervise kaitse korralduseks, mis hõlmaks väärkohtlemise ennetust, tuvastamist, sekkumist ja vähendamist.

152 2010. aastal käivitusid Pärnus ja Tartus

pilootprojektid, mille raames alustati väärkoheldud laste tuvastamiseks eri valdkonna spetsialistidest (sotsiaaltöötajad, arstid, politseinikud, prokurörid) koosnevate nn diagnostikameeskondade koolitamist. Vajalik on luua aga sellised väljaõppega diagnostikameeskonnad ka ülejäänud Eesti piirkondades. Väärkoheldud lapse märkamiseks ja abistamiseks on arengukavas kavandatud teisigi tegevusi nagu juhiste väljatöötamine ja koolituse pakkumine väikelastega kokku puutuvatele spetsialistidele, laste ja täiskasvanute teadlikkuse tõstmine vägivallast hoidumisest ja abi otsimisest, teavitustegevused abivajava lapse märkamise ja teavitamise soodustamiseks ning lapse väärkohtlemisega seotud uuringute läbiviimine.

151

Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse. Juhend. Lasteombudsman 2011. http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/IMCE/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_-_juhend.pdf

152 Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem. Kontseptsioon. TK&Partnerid 2012.

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/IMCE/abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_-_juhend.pdf


Valitsuse tasandil kinnitatud “Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010-2014” üheks strateegiliseks eesmärgiks on lastevastase vägivalla vähendamine ja ennetamine, kus üks tegevussuundadest puudutab vägivalla vähendamist lasteasutustes, sh laste hoolekandeasutustes (asenduskodudes). Kuna lasteasutustes puudub sageli selge süsteem, kuidas vägivallajuhtumite korral toimida ning mida ohvri abistamiseks ja väärkohtleja suhtes ette võtta, on arengukavas ette nähtud käitumis- ja tegevusjuhiste koostamist laste hoolekandeasutuste ja õpilaskoduga koolide (erikoolide) töötajatele, kuidas vägivallaprobleemide korral toimida ja millist abi vägivallajuhtumi korral lapsele pakkuda. Eraldi meetmeks on arengukavas ka lastele parema kaitse pakkumine seksuaalse kuritegevuse eest ning vägivalla ohvriks langenud lastele paremate abistamisvõimaluste loomine, milleks täpsustatakse abivajavast lapsest teavitamise kohustust, tagatakse lasteabitelefoni teenuse (jätkuv) pakkumine, koostatakse täiendkoolitusprogramm kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatele ja laste küsimustega töötavatele sotsiaaltöötajatele ning töötatakse välja üleriigiline lapsohvrite abistamissüsteem.

153

Kas asendushoolduse personali koolitamine lastekaitse teemal on kohustuslik riiklikus seadusandluses ja poliitikas?

Vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele on asenduskodu kasvatajate kohustus läbida 160-tunnine sotsiaaltöö ja/ või pedagoogika alane täiendkoolitusprogramm, mis muuhulgas sisaldab laste hoolekande ja lastekaitse aluseid. Samas ei ole selle maht tingimata piisav ning koolituse sisu, mida antud teema all käsitletakse, sõltub konkreetsest täiendkoolituse läbiviijast.

Laste ja perede arengukava 2012-2020 raames koostatav asendushoolduse kontseptsioon käsitleb ühe teemana ka asendushoolduse personali täiendkoolitusvajadusi ning kogu täiendkoolitussüsteemi arendamist.

12.1 Kas kõigi asendushoolduse vormide puhul on tagatud tunnustatud lastekaitse poliitika?

Üldistavalt võib öelda, et lastekaitsepoliitika pole kõigi asendushoolduse vormide puhul ühesuguselt tagatud. On küll ühtsed lastekaitse põhimõtted, mis puudutavad lapse perekonnast eraldamist (perekonnast eraldatud last), ning samuti samasugused või sarnased õigused ja kohustused, mis on sätestatud erinevaid asendushoolduse vorme puudutavates regulatsioonides – nt lapse kaasamine (informeerimine ja/ või arvamuse ärakuulamine ja sellega arvestamine) – , ent nende rakendamine ja rakendamise järelevalve toimib erinevate asendushoolduse vormide puhul erinevalt. Nii laste õiguste kui asendushoolduse pakkuja kohustuste poolest on kõige detailsemalt reguleeritud asenduskoduteenuse osutamine, mille üle teostatakse ka kõige enam järelevalvet (maavalitsused, lasteombudsman/ õiguskantsler, Riigikontroll). Samas näiteks perekonnas hooldamise või eeskoste puhul on järelevalvepraktikad lapse õiguste tagamise üle vähem ühtlustatud ning tervikuna puudub üldistatav teave, kuidas tegelikult perekonnas hooldamisel või eeskostel olevate laste õigused tegelikult praktikas tagatud on.

12.2 Kas viimasel kahel aastal (2012-2013) on teavitatud laste väärkohtlemise (kuritarvitamine, hooletusse jätmine) juhtumitest ... poolt?

2011. aastal kajastas meedia juhtumit, kus Tartu vallas neljale lapsele MTÜ-na asenduskoduteenust osutanud abielupaar mõisteti süüdi 5 lapse piinamise eest aastatel 2009-2011 ning neid karistati Tartu maakohtu otsusega tingimisi vangistusega.

154

Lasteombudsmani/ õiguskantsleri poolt asenduskodudesse teostatud kontrollkäikude raames laste väärkohtlemise juhtumeid ei ole tuvastatud. Küll aga on lasteombudsman/ õiguskantsler juhtinud tähelepanu laste omavahelise vägivalla probleemile asenduskodudes, mida asenduskodutöötajad ei märka/ ei tea või millesse nad ei pea vajalikuks/ ei oska sekkuda.

Lapsendajate peredes esineva võimaliku väärkohtlemise kohta info puudub, kuna lapsendaja perede üle n-ö järelkontrolli ei teostata ning väärkohtlemise esinemisel ei ole pruugita tegelikult (lapsendamissaladuse tõttu) üldsegi tuvastada, et tegemist on lapsendatud lapsega. Praktikas on lapsendamisega seotud MTÜ-le siiski teada üksikjuhtumeid, kus lapsendaja perest on laps laps väärkohtlemise tõttu eraldatud.

Asendushoolduse taustaga noored, kellelt õnnestus käesoleva projekti raames arvamusi ja kogemusi koguda, tõid välja küll väärkohtlemise juhtumeid – sh asenduskoduteenusel viibiva lapse füüsiline ja emotsionaalne vägivald teiste laste suhtes, seksuaalse väärkohtlemise juhtum asenduskodus, hooldaja poolne füüsiline vägivald perekonnas hooldamisel oleva lapse suhtes – ent avaldatud info põhjal ei ole võimalik välja tuua nende juhtumite täpsemat toimumise aega.

153

Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014. http://www.just.ee/49973

154 Vt Postimees 28.11.2011 “Kohus mõistis hoolduspere vanemad süüdi laste piinamises” http://www.tartupostimees.ee/649639/kohus-moistis-

hoolduspere-vanemad-suudi-laste-piinamises/?div_location=7.1.1.9.10.9.9.9.9.1.2.0.1.14.1


http://www.tartupostimees.ee/649639/kohus-moistis-hoolduspere-vanemad-suudi-laste-piinamises/?div_location=7.1.1.9.10.9.9.9.9.1.2.0.1.14.1



ametivõimud personal perekonnad kogukond meedia lapsed


Perekonnas hooldamine ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x X ☐

Eestkoste perekonnas ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x

Asenduskoduteenus X ☐ ☐ x ☐ x ☐ x X ☐ x ☐

Kommentaarid

Andmeallikas

12.3 Kas viimasel kahel aastal (2012-2013) on teavitatud laste ärakasutamise (inimkaubandus jne) juhtumitest ... poolt?

Käesoleva projekti käigus intervjueeritud asendushoolduse taustaga noored tõid välja juhtumeid, kus asenduskodus on (vanemad) lapsed sundinud teisi (nooremaid) lapsi enda heaks varastama või enda eest näiteks koristama. Samuti tõi üks noortest näitena juhtumi, kus perekonnas hooldamisel olev laps pidi peret aia- ja põllutöödes „abistama“. Avaldatud info põhjal ei ole võimalik aga nende juhtumite täpsemat toimumisaega määrata.

ametivõimud personal perekonnad kogukond meedia lapsed


Perekonnas hooldamine ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x x ☐

Eestkoste perekonnas ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x

Asenduskoduteenus ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x ☐ x x

Kommentaarid:

Andmeallikas:

Alaealiste vastu toime pandud kuritegude kohta avaldatud statistika kohaselt on lapse müümise ja ostmise kohta Eestis registreeritud 1 kuritegu 2005. aastal.

Oluliselt rohkem on registreeritud kuritegusid, mis puudutavad alaealise prostitutsioonile kallutamist ja kaasaaitamist, samuti alaealiste kasutamist pornograafilise või erootilise teose valmistamisel, lapsporno valmistamist ja selle võimaldamist, lapsealise seksuaalset ahvatlemist ja seksulaalse eesmärgiga kohtumise kokkuleppimist. Vastav statistika aastate 2005-2012 kohta on toodud alljärgnevas tabelis.

155

Tabel 13. Alaealiste vastu toime pandud kuriteod 2005-2012

Kuritegude arv

Kuriteo liik 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Lapse müümine ja ostmine 1

Alaealise prostitutsioonile kallutamine 1 9 5 1 6

Alaealise prostitutsioonile kaasaaitamine 3 2 4 6 2

Alaealise kasutamine pornograafilise teose valmistamisel

26 10 4 4 1 2 40 9

Alaealise kasutamine erootilise teose valmistamisel

4 7

Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine

3 29 22 52 27 76 17 65

Seksuaalse eesmärgiga kokkulepe lapseealisega kohtumiseks

1 10 9

Lapseealise seksuaalne ahvatlemine 10 11 10 29 20 13 57 63

Allikas: Justiitsministeerium

12.4 Kas lapsi informeeritakse nende õigustest ja kohustustest asendushooldusele saabumisel

Asendushoolduse erinevaid vorme puudutav regulatsioon ei sisalda otsest kohustust informeerida asendushooldusele paigutatud lapsi nende õigustest ja kohustustest, ehkki eelduslikult seda praktikas sõltuvalt lapse vanusest ja arengutasemest enamasti tehakse.

Sotsiaalhoolekande seadus sätestab vaid üldiselt, et kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta (SHS § 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast).

155

vt http://www.just.ee/kriminaalstatistika


Käesoleva projekti raames kohalike omavalitsuste lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate ning asenduskodude juhtide ja töötajate seas läbi viidud küsitlused, samuti täiendavalt läbi viidud intervjuud lastekaitsetöötajatega, asenduskodu juhtidega ning asendushoolduse taustaga noortega osutavad, et laste kaasamine asendushooldusele paigutamise protsessi, sh neile nende õiguste ja kohustuste selgitamine toimub praktikas erinevalt ning pigem tunnetavad noored, et neid ei informeerita ega nõustata nende õiguste osas piisavalt.

Asenduskodujuhtide ja töötajate seas läbi viidud küsitluses hindas ca viiendik (18%) vastanutest, et lapsed on asenduskoduteeusele saabumise/ paigutamise protsessi täielikult kaasatud ning 56% leidis, et nad on osaliselt kaasatud. Veidi enam kui neljandiku (26%) hinnangul ei ole lapsed aga asenduskoduteenusele saabumise/ paigutamise protsessi üldse kaasatud.

Seaduse järgi Kõiki Mõnesid Mitte kedagi


Perekonnas hooldamine ☐ x x ☐ ☐ x

Eestkoste perekonnas ☐ x x ☐ ☐ x

Asenduskoduteenus ☐ x x ☐ ☐ x

Kommentaarid:

Andmeallikas: Käesoleva projekti raames kohaliku omavalitsuse lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate ning asenduskodujuhtide ja töötajate seas läbi viidud veebiküsitlused ning personaalintervjuud.

12.5 Kas erinevatel asendushoolduse vormide puhul on olemas teadaolev ja lihtsasti kasutatav mehhanism kaebuste ja probleemide esitamiseks?

Vt kõige esimene punkt käesolevas ptk-s 12.

12.6 Kui on, siis kas lapsed kasutavad seda mehhanismi kaebuste ja probleemide esitamiseks?

Vt eelnevad punktid, mis puudutavad kaebuste esitamist.

Käesoleva projekti raames intervjueeritud lastekaitsetöötajad, maavalitsuste esindajad ning lasteombudsmani/ õiguskantsleri esindaja tõid küll näiteid, kus lapsed on kaebustega nende poole pöördunud, ent üldistatavad andmed ja informatsioon selle kohta, kuidas lapsed kasutavad erinevaid võimalusi kaebustest ja probleemidest teatamiseks, puuduvad.

Sageli Mõnikord Mitte kunagi





Kommentaarid:

Andmeallikas:

12.7 Kas on tõendeid või kuuldusi asendushooldusel olevate laste ärakasutamisest? Nt institutsioonides olevaid lapsi värvatakse poliitilistesse parteidesse, lastega kaubitsetakse või neid kasutatakse lapstööjõuna jne.

Käesoleva projekti käigus intervjueeritud asendushoolduse taustaga noored tõid välja juhtumeid, kus asenduskodus on (vanemad) lapsed sundinud teisi (nooremaid) lapsi enda heaks varastama või enda eest näiteks koristama. Samuti tõi üks noortest näitena juhtumi, kus perekonnas hooldamisel olev laps pidi peret aia- ja põllutöödes „abistama“. Muud andmed ja informatsioon sedalaadi juhtumite kohta puuduvad.

12.8 Kas on spetsiifilisi probleeme seoses asendushooldusel olevate laste toitumisega (toidukordade arv päevas, laste pikkuse/ kaalu/ vanuse suhe)

Laste toitlustamise teemale on tähelepanu juhtinud õiguskantsler/ laste ombudsman oma 2013. aastal valminud asenduskoduteenuse analüüsis. Analüüsi aluseks olevate kontrollkäikude raames kogutud info põhjal hindavad asenduskodude lapsed neile valmistatavat toitu enamasti maitsvaks ja piisavaks. Siiski võib osa asenduskodude põhjal seada kahtluse alla, kas asenduskoduteenuse rahastamine võimaldab pakkuda lastele mitmekesist toitu, mis arvestaks ka laste eelistusi.

156 Ühes asenduskodus, mille juhtumit kajastati ka meedias, tuvastas õiguskantsler ka

156



olukorra, kus valmis serveeritud toiduportsjonite puhul ei arvestatud laste vanust, mistõttu vanemate laste jaoks ei olnud pakutavad toidukogused piisavad.

157

12.9 Kas on spetsiifilisi probleeme seoses asendushooldusel olevate laste hariduse omandamisega?

Üldhariduse omandamisega seotud probleeme ei ole Eestis asendushooldusel olevate laste puhul üldiselt tõstatunud, arvestades, et Eestis kehtib üldine koolikohustus kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni ning põhi- ja keskharidus (sh kutse-) on kohalike omavalitsuste ja riigi koolides tasuta. Koha eest õpilaskodus maksab samuti kas riik või kohalik omavalitsus.

Ühe probleemina on õiguskantsler/ lasteombudsman juhtinud tähelepanu küll sellele, et osades asenduskodudes ei käi lapsed lasteaias (alusharidust rahastatakse peamiselt kohaliku omavalitsuse eelarvest, kuid lapse nn kohatasu ja söögi eest tuleb üldjuhul tasuda aga lapse vanemal/ hooldajal) või kooliealisi lapsi õpetatakse asenduskodus kohapeal ressursside piiratuse tõttu (kuna puudega laste kooli viimine nõuab näiteks täiendavaid ressursse transpordile jm). Samas oli neis asutustes üheaegselt tööl vähem kasvatajaid, kui seadus ette näeb, mistõttu ei pruugi laste õigus haridusele olla täielikult tagatud. Samuti puuduvad sellisel juhul asenduskodu lastel võimalused luua sotsiaalseid suhteid teiste laste ja õpilastega ning viibida asenduskoduvälises sotsiaalses keskkonnas.

158

Samuti on laste ombudsman/ õiguskantsler tuvastanud, et asenduskodudes viibivate laste võimalused huviharidusele on väga erinevad ning laste huvitegevuse ja vaba aja veetmise võimalusi piirab sageli rahaliste ressursside vähesus.

159

Ka rakendus- ja akadeemilist kõrgharidust on Eestis võimalik riigieelarvelistel õppekohtadel omandada õppemaksuta. Lisaks on üliõpilasele haridusele ligipääsu tagamiseks olemas (vajaduspõhiste) õppetoetuste ja – (universaalne)laenu süsteem. Õppelaenu andmise kord samas ei arvesta asendushooldusel kasvanud noorte puhul asjaolu, et neil on võrreldes tavaperedes kasvanud noortega leida endale laenu taotlemiseks käendaja. Haridus- ja Teadusministeeriumilt saadud informatsiooni kohaselt plaanitakse õppelaenu korra muutmisel seda erisust edaspidi arvestada ning kohaldada asendushooldusel kasvanud noorte suhtes tingimusi, mis võimaldaksid neil õppelaenu ikkagi taotleda. Asendushooldusel olevate laste kõrgharidusõpingute toetamiseks pakuvad mitmed heategevusorganisatsioonid ka stipendiume (vt ptk 2).

Kõrghariduse omandamise seisukohalt on aga asenduskoduteenusel ning perekonnas hooldamisel või eestkostel olevad noored ebavõrdses olukorras, kuna õigus asenduskoduteenusele jääda pikeneb edasiõppimise korral kutseõppes, rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis bakalaureuse või magistriõppes perekonda hooldamisele kuni nominaalse õppeaja lõpuni. Perekonnas hooldamisel või eestkostel oleva lapse toetuse maksmist pikendatakse noore 19-aastaseks saamisel aga edasiõppimise korral vaid kuni jooksva õppeaasta lõpuni. Seega puudub perekonnas hooldamisel olevatel lastel erinevalt asenduskodus olevatest lastest pärast 18-aastaseks (või 19-aastaseks) saamist edasiõppimise korral õiguslik alus asendushooldusele edasijäämiseks.

160

Kutse- või kõrgharidust omandavad asenduskodunoored on samas võrreldes teiste noortega aga ebavõrdses olukorras ka selles mõttes, et neil puudub võimalus soovi korral õpingute kestel eriala vahetamiseks, mis pikendaks nende õpingute kestust, kuna õigus asenduskoduteenusele jääda pikeneb vaid nominaalse õppeaja lõpuni. Õpingute katkestades peaks noor asenduskoduteenuselt seega lahkuma.

12.10 Kui nii, kas lapsed hindavad kaebuste ja probleemide esitamise mehhanismi efektiivseks?

Üldistatavad andmed ja informatsioon selle kohta, kuidas asendushooldusel olevad lapsed hindavad enda teadlikkust ja võimalusi kaebustest ja probleemidest teatamiseks, puuduvad. Käesoleva projekti raames intervjueeritud asendushoolduse (asenduskodu) taustaga noored teadsid üldjuhul võimalustest pöörduda politsei ja hädaabi numbril, samuti olid mitmed teadlikud laste nõuandetelefonist ning võimalusest pöörduda lasteombudsmani/ õiguskantsleri poole.

Võimalust pöörduda oma kaebuste ja probleemidega asenduskodu juhi või teiste töötajate (perevanem, kasvataja, psühholoog) poole hindasid noored erinevalt. Mitmed tõid välja, et ei soovi oma probleemide ja muredega pöörduda asenduskodutöötajate poole põhjusel, et neile usaldatud informatsiooni jagatakse teiste asenduskodu töötajatega ega tagata lapsele konfidentsiaalsust. Ka oma kontakte ja suhteid kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajaga iseloomustati erinevalt. Nagu näitavad noortega läbi viidud intervjuud kui ka muud allikad (nt laste

157

Õiguskantsler (2012). Kontrollkäik Tallinna Lastekodu Lasnamäe Keskusesse. Kokkuvõte. http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_tallinna_lastekodu_lasnamae_keskus.pdf



160 Erandiks on noored, kes on perekonnas hooldamisel Tallinna linnaga sõlmitud lepingu alusel ning võivad teenusele jääda kuni 24-aastaseks

saamiseni. Vt Eesti Asenduskodu Töötajate Liit (2011). Aruanne asenduskodust ja perekonnas hooldamiselt lahkuvatele noortele tugiisikuteenuse osutamise kohta. Tallinn

http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_tallinna_lastekodu_lasnamae_keskus.pdf


ombudsmani kontrollkäigud, uuringud), siis ei ole asenduskoduteenusel olevatel lastel ja noortel alati usalduslikku kontakti oma lastekaitsetöötajaga.

Üldiselt Mõnikord Mitte kunagi





Kommentaarid

Andmeallikas

12.11 Kas perekonnas hooldamisel või muul perepõhisel asendushoolduse vormil olevatel lastel on ligipääs isikule või mehhanismile kaebuste esitamiseks või probleemidest teadaandmiseks?

Erinevatel asendushooldusel olevatel lastel on põhimõtteliselt ühesugused võimalused (kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, maavalitsus, lasteombudsman/ õiguskantsler, laste nõuandetelefon, politsei ja hädaabi telefon) kaebuste esitamiseks või probleemidest teada andmiseks. Vt täpsemalt kõige esimene punkt käesolevas ptk-s.

12.12 Kas lapsed kardavad negatiivseid tagajärgi/ tagakiusamist, kui nad esitavad kaebuse või annavad probleemist teada?

Üldistavad andmed ja informatsioon hinnangu andmiseks puuduvad. Käesoleva projekti raames intervjueeritud asendushoolduse taustaga noored tõid kaebuste esitamisega või probleemidest teavitamisega seoses välja küll erinevaid negatiivseid kogemusi – näiteks laste omavahelisest vägivallast teavitamise puhul ei võtnud asenduskodutöötajad probleemi lahendamiseks midagi ette, hooldaja poolt perekonnas hooldamisel oleva lapse suhtes kasutatud füüsilise vägivalla puhul ei suhtunud politsei juhtumisse tõsiselt ega võtnud midagi ette, asenduskodus esinevast laste omavahelisest vägivallast ei juletud vägivallatsemise kartuses rääkida jne.

12.13 Missugustest vägivalla vormidest, laste ärakasutamise või kuritarvitamise juhtumitest on viimase 5 aasta jooksul teada antud või neid uuritud?


161

Vt ka eelnevad punktid 12.2, 12.3 ja 12.7.

12.14 Kas kasutatakse grupikaristuse vorme?

Andmed ja informatsioon sedalaadi praktikate kohta puuduvad.

12.15 Kas kehaline karistamine on seadusevastane? Või praktiseeritud?

Lapse kehalise karistamise või väärkohtlemise keeld sisaldub erinevates Eesti seadustes.

Lastekaitse seaduse kohaselt on lubamatu lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist. Juhul kui täiskasvanu on last lubamatul viisil kohelnud, on sotsiaaltalitus pädev sekkuma konflikti lahendamisse ning vajadusel tegema esildise süüdioleva isiku karistamiseks administratiiv- või kriminaalkorras (LaKS § 31. Lapse kohtlemise üldpõhimõte).

Samuti sätestab lastekaitse seadus, et lapse õpetamine ei või olla kehalise või vaimse vägivallaga (LaKS § 40. Õppimise vabadus).

Ka perekonnaseadus keelab kehalise, vaimse ja hingelise väärkohtlemise ning muude lapse suhtes alandavate kasvatusabinõude rakendamise (PKS § 124. Isikuhooldusõiguse sisu).

Nagu näitavad aga uuringud, on laste kehaline karistamine aga Eesti ühiskonnas paraku veel aktsepteeritud kasvatusmeetod. 2012. aastal lasteombudsmani tellimusel ja poliitikauuringute keskuse Praxis poolt läbi viidud lapse õiguste ja vanemluse monitooringu tulemustel ei pidanud veerand Eesti lapsevanematest füüsilist karistamist vägivallaks. 38% lapsevanematest leidis, et teatud olukordades on laste füüsiline karistamine mõistetav ning

161

vt Postimees 28.11.2011 “Kohus mõistis hoolduspere vanemad süüdi laste piinamises” http://www.tartupostimees.ee/649639/kohus-moistis-hoolduspere-vanemad-suudi-laste-piinamises/?div_location=7.1.1.9.10.9.9.9.9.1.2.0.1.14.1




kolmandiku hinnangul on laste füüsiline karistamine teatud olukordades vajalik ja õigustatud karistusmeetod. Samas näiteks täiskasvanutevaheliste probleemide füüsilist lahendamist pidas mõistetavaks vaid 8% lapsevanematest. Sama uuringu andmetel oli 5% lastest kogenud vanematepoolset tutistamist, 5% laksu andmist ning 3% rihma või vitsaga karistamist.

162

Selle kohta, kuivõrd levinud on asendushooldusel olevatel laste füüsiline karistamine, üldistatavad andmed ja informatsioon puuduvad. Lasteombudsman/ õiguskantsler ei ole asenduskodudesse tehtud kontrollkäikude raames kehalise karistamise praktikaid üldjuhul tuvastanud.

12.16 Kas muudest julma või alandava kohtlemise juhtumitest on teada antud või neid uuritud?


163

Vt ka eelnevad punktid 12.2, 12.3 ja 12.7.

162

Karu, Marre; Turk, Pirjo; Suvi, Hella; Biin, Helen (2012). Lapse õiguste ja vanemluse monitooring. Laste ja täiskasvanute küsitluse kokkuvõte. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

163 vt Postimees 28.11.2011 “Kohus mõistis hoolduspere vanemad süüdi laste piinamises” http://www.tartupostimees.ee/649639/kohus-moistis-

hoolduspere-vanemad-suudi-laste-piinamises/?div_location=7.1.1.9.10.9.9.9.9.1.2.0.1.14.1




SOOVITUSED

Peamised soovitused seadusandluse ja praktikate muutmiseks Eestis.

Teema Soovitused

1. Vanemliku hoolitsuste laste heaolu tagamine ÜRO laste alternatiivhooldust puudutavate juhiste rakendamise kaudu

Eesti asendushoolduse süsteemi strateegiliste arengusuundade seadmisel ning valdkondlike poliitikate kujundamisel ja rakendamisel tuleks lähtuda ÜRO laste asendushooldust puudutavatest juhistest.

Selleks on vajalik, et nii otsustajad, poliitikate kujundajad ja -rakendajad, teenusepakkujad ning laste ja peredega töötavad spetsialistid, sh riigi- ja valitsusasutustes, kohalikes omavalitsustes, era- ja avalikes organisatsioonides ning mittetulundusühendustes oleksid teadlikud ning tunnustaksid ja järgiksid oma tegevuses ÜRO juhistes esitatud põhimõtteid ja väärtuseid.

2. Tõenduspõhine ja sihipärane ennetustöö, vältimaks laste perest eraldamist ja asendushooldusele paigutamist

Eestis puuduvad regulaarsed ja ülevaatlikud andmed laste perekonnast eraldamise põhjuste kohta. Selleks, et aidata ennetada ja vältida laste hooletusse jätmist, perest eraldamist ja asendushooldusele paigutamist, on muuhulgas vajalik tagada süsteemne ja ühtsetel alustel põhinev andmete kogumine laste perest eraldamise põhjuste ning perede tausta kohta, kelle juurest laps(ed) on eraldatud või kelle puhul eksisteerib selleks risk.

Laste perest eraldamise põhjuste ja riskitegurite analüüs peaks olema sisendiks ennetustöö ühtsete põhimõtete väljatöötamiseks ning vajalike sekkumis- ja tugimeetmete kavandamiseks.

Riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös tuleb leida võimalused vajalike ennetusmeetmete rahastamiseks, nende kättesaadavuse tagamiseks ning ühtlustamiseks erinevates piirkondades/ omavalitsustes.

3. Vanemliku hoolitsuseta jäänud laste võimalus kasvada peres

Selleks, et kindlustada vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele peres kasvamise võimalus, tuleb tagada perepõhiste asendushooldusvormide, sh perekonnas hooldamise, eestkoste ja lapsendamise sihipärane ja süsteemne arendamine, sealhulgas:

Kõigile hooldusperedele professionaalse ettevalmistuse, nõustamise ning lapse ja/ või pere vajadustest lähtuvate tugiteenuste tagamine.

Senisest rohkem tähelepanu tuleb sealjuures pöörata ka eestkostjate ja eestkosteperede ettevalmistusele, kellele tuleks tagada hooldusperedega samaväärsed võimalused lapse hooldamiseks ja kasvatamiseks vajaliku nõu ja abi saamiseks.

Täiendavate võimaluste loomine laste ajutiseks hooldusperekonda paigutamiseks ka kriisiolukordades ning hooldusperedele selleks valmisolekuks vajalike pädevuste, ressursside ja tingimuste tagamine, sealhulgas seadusandlikult.

Erivajadustega (nt käitumisraskustega, psüühiliste probleemidega jm) laste hooldamiseks ja abistamiseks spetsialiseeritud, vajalike oskusteadmistega ja ettevalmistusega hooldusperede tekke toetamine.

Hooldusperede ettevalmistamisel ning tugiteenuste arendamisel ja pakkumisel nn uute sihtrühmade (riiki saabunud saatjata alaealised, inimkaubanduse ja seksuaalse väärkohtlemise ohvrid) spetsiifika ja vajadustega arvestamine.

Perekonnas hooldamisel olevatele lastele võrdsete võimaluste tagamine sarnaselt riiklikult rahastataval asenduskoduteenusel olevate lastega seoses õpingute jätkamisega ning kutse- või kõrghariduse omandamisega.

4. Peresarnase asenduskoduteenuse arendamine

Lisaks perepõhistele asendushoolduse vormidele tuleks jätkata peresarnase asenduskoduteenuse arendamist, pöörates sealjuures tähelepanu eeskätt teenuse sisule ja korraldusele.

Suurendada tuleks perevanemaga asenduskoduteenuse pakkumist ning luua selleks vajalikud eeldused ja tingimused, sh seadusandlikult.

Väikelaste (alla 3-aastaste) asenduskoduteenusele paigutamisel tuleks tagada


võimalus perevanemaga hoolduseks.

5. Professionaalse ettevalmistusega ja vajalike oskusteadmistega hooldajad

Asendushooldusele paigutatud lapsed on kogenud erinevat laadi hoolimatust või väärkohtlemist ning vajavad mitmesuguste probleemide tõttu (nt psühholoogilised probleemid, õpi- ja käitumisraskused, puuded ja erivajadused, riski- ja sõltuvuskäitumine, agressiivsus jm) spetsiifilist abi.

Laste abistamiseks ja toetamiseks ning nende vajaduste õigeaegseks märkamiseks on vaja nende eest hoolitsevatele inimestele (asenduskodude kasvatajad, perevanemad, hoolduspered, eestkostjad, lapsendajad) tagada erinevat laadi oskusteadmised, järjepidev ja regulaarne täiendkoolitus ning supervisioon.

6. Vanemliku hoolitsuseta jäänud ja perest eraldatud laste võimalus kasvada edasi oma vanemate juures

Selleks, et vanemliku hoolitsuseta jäänud ja perest eraldatud lastel oleks võimalus kasvada edasi oma vanemate juures, tuleks välja töötada ühtsed põhimõtted ja lähenemised nende peredega jätkatavaks sotsiaaltööks – muuhulgas ühtsed alused perede ressursside ja taasühendamise võimaluste hindamiseks, juhtumitöö korralduseks jne.

Sealjuures on vajalik tõsta lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate teadlikkust laste ja perede taasühendamise võimalikkusest ja eeldustest ning tutvustada spetsiaalseid lähenemisi ja praktikaid, mis aitaksid vanematel võtta vastutust oma laste kasvatamise eest ning tagada neile vajalik hoolitsus.

Samuti tuleks luua ühtsetel alustel põhinev süsteem ja põhimõtted nende juhtumide jälgimiseks, kus perekonnast eraldatud laps(ed) on paigutatud tagasi oma vanemate juurde, et tuvastada õigeaegselt pere abistamis- ja või/ sekkumisvajadused.

7. Süsteemne, regulaarne ja kvaliteetne järelevalve asendushoolduse erinevatele vormidele paigutatud laste õiguste tagamise üle

Asendushooldusele paigutatud laste õiguste tagamiseks on vaja teostada süsteemset, regulaarset ja riiklikult koordineeritud kvaliteetset järelevalvet asendushoolduse erinevate vormide üle – sh perekonnas hooldamise ja eeskoste üle, mis arvestaks ja kajastaks ka asendushooldusel viibivate laste ning nende eest vahetult hoolitsevate inimeste arvamusi ning annaks informatsiooni, kuidas laste erinevaid õigusi praktikas tunnustatakse ja järgitakse.

8. Asendushooldusele paigutatud laste iseseisvaks eluks ettevalmistamine ja nende elluastumise toetamine

Perekonnast eraldatud ja asendushooldusele paigatud lastest naaseb Eestis oma vanemate juurde vaid suhteliselt väike osa ja enamus jääb asendushooldusele kuni täisealiseks saamiseni või oma kutse- või kõrgharidusõpingute lõpetamiseni.

Seetõttu on asendushooldusel kasvavate laste ja noorte iseseisvumise ja nende elluastumise toetamiseks ning iseseisva toimetuleku tagamiseks vajalik välja töötada järelhoolduse korralduse aluseks olevad ühtsed põhimõtted ja protseduurid ning reguleerida konkreetsemalt erinevate osapoolte, sh riigi, kohaliku omavalitsuse ja asendushoolduse pakkuja ülesanded ja vastutus, et asendushoolduselt lahkuv noor ei jääks vajaliku abi ja toeta.

Lisaks rahalisele toetusele on vajalik tagada noortele elluastumist toetavate teenuste (nt tugiisikuteenus) ja nõustamise kättesaadavus; samuti eluasemetingimused, mis toetavad nende iseseisvat toimetulekut ja sotsiaalset kaasatust.

9. Vanemliku hoolitsuseta laste kaasamine neid puudutavatesse otsustesse

Ehkki Eestis kehtivad õigusaktid sisaldavad mitmesuguseid sätteid laste, sh vanemliku hoolitsuseta jäänud, perekonnast eraldatud ja/ või asendushooldusele paigutatud laste õiguste kohta saada informatsiooni ning väljendada oma arvamust ja tahet ennast puutuvate otsuste osas, siis praktikas ei ole lapsed alati nendesse otsustusprotsessidesse kaasatud (nt asendushooldusele paigutamisel, ümberpaigutamisel, asendushoolduselt lahkumisel).

Laste osaluse tagamiseks on vajalik, et lastega tööalaselt kokku puutuvad spetsialistid teadvustaksid ja tunnustaksid lapse õigust olla kaasatud teda puudutavatesse otsustesse, omaksid vajalikke oskusteadmisi laste arvamuse väljaselgitamiseks ja selle ärakuulamiseks ning julgustaksid ühtlasi lapsi oma arvamust kujundama ja väljendama.

Samuti on oluline, et ka asendushoolduse kogemusega noored oleksid kaasatud asendushooldust puudutavate poliitikate kujundamisesse ning nende rakendamise mõjude hindamisse. Asendushooldusele paigutatud laps on samuti ekspert, kes


saab anda tagasisidet teenuse kvaliteedile ning aidata arendada/ kohandada seda tema vajadustele vastavaks.

10. Andmed ja informatsioon asendushoolduse kvaliteedi hindamiseks

Perekonnast eraldatud ja asendushooldusele paigutatud laste ning erinevate asendushoolduse vormide kohta kogutavad statistilised andmed ning vähesed uuringud ei võimalda (regulaarselt) hinnata laste perest eraldamise põhjuseid, konkreetsele asendushoolduse vormile paigutamise ja ümberpaigutamise kaalutlusi ja põhjendatust, asendushooldusel viibimise (kogu)kestust, asendushoolduselt lahkunud noorte edasist toimetulekut jm asendushoolduse kvaliteedi ja laste õiguste seisukohalt olulisi aspekte.

Asendushoolduse kvaliteedi ja mõjude hindamiseks ning vajalike ümberkorralduste-muudatuste kavandamiseks ning elluviimiseks on seetõttu vajalik leida võimalusi täiendavaks andme- ja infokogumiseks, sh vastavate uuringute ja poliitikaanalüüside läbiviimiseks.

Documents

ÜRO Laste asendushoolduse juhiste rakendamine Eestis_2013