VEE-ELUSTIKU MAPP · sisaldavad lisaks joonistele, loomade rühma- ja liiginimedele ka tähtsamaid määramistunnuseid. Töölehed on koostatud vee-elustiku õppeks väli- ja sisetundide

VEE- ELUSTIKU M APP

Tartu Ülikooli loodusmuuseumi poolt väljaantud õppematerjali „Vee-elustiku mapp“ eesmärgiks on toetada loodusharidust ja õuesõpet ning arendada magevee elustiku praktilise tundmaõppimise võimalusi.

Vee-elustiku mapp koosneb neljast osast: 1) selgrootute ja kahepaiksete määramistabelid, 2) töölehed ülesannetega õppetöö ja huvitegevuse organiseerimiseks, 3) 19 fototahvlit ja lühiiseloomustust vee-elustiku kohta, 4) vee-elustikku tutvustav lauamäng.

Mapis on põhitähelepanu pööratud Eesti magevee selgrootutele ja kahepaiksetele, loodud määramistabelid ja töölehed võimaldavad veeloomade vaatlemist ja määramist nii vee ääres kui ka ruumis. Määramistabelid sisaldavad lisaks joonistele, loomade rühma- ja liiginimedele ka tähtsamaid määramistunnuseid.

Töölehed on koostatud vee-elustiku õppeks väli- ja sisetundide läbiviimisel. Töölehed moodustavad komplekti:

1) sissejuhatav tund loomarühmadega tutvumiseks, 2) välitund veekogu ääres,3) õuesõpet kokkuvõttev-analüüsiv tund.

Värvitahvlitel on fotod magevee selgrootutest ja kahepaiksetest koos lühiinfoga liikide ja rühmade kohta. Kirjeldustest leiab teavet loomade liigitunnuste, ökoloogia, sigimise ja käitumise kohta. Lisaks kirjeldatakse paaril värvitahvlil (järvevaate ja veeprogrammi fotodega) lühidalt veekogu ökosüsteemi, veetaimi, veekogude kaitset ning selgrootute uurimise metoodikat ja vahendeid.

Lauamäng vee-elustiku tundmaõppimiseks annab teadmisi ja aitab selgitada seoseid vee ökosüsteemi erine-vate organismide vahel.

Soovitatav lisakirjandus selgrootutest ja kahepaiksetest: Loomade elu,1–3, 5. köide, 1981–1985; Voore, V. Selgrootute zooloogia, 1961; Merivee, E., Remm, H. Mardikate määraja, 1973; McGavin C. George. Putukad ja ämblikud, 2005; Hart, M. Looduseraamat, 2002; Chinery, M. Euroopa putukad, 2005; Arnold, E. Nicholas. Euroopa kahepaiksed ja roomajad, 2004.

Soovitatav kirje vorm: Kalamees, K., Tamm, A. 2007. Vee-elustiku mapp. Tartu Ülikooli loodusmuuseum, Tartu, 52 lk.

Head looduse uurimist!

Külli Kalamees,Aivo Tamm

Tekstid ja fotod: Külli Kalamees, Aivo TammJoonised: Veljo RunnelLauamängu illustratsioonid: Aleksei Turovski, Pille TammelaKujundaja: Anna LaukToimetaja: Anne AanTartu Ülikooli loodusmuuseum, Tartu 2007.ISBN: 978-9985-4-0526-0

Trükise väljaandmist kaasfinantseerisid Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF) ja Eesti Siseministeerium Lõuna-Soome ja Eesti Interreg IIIA programmi raames. Trükist toetas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Koostajad: Külli Kalamees, Aivo Tamm • Joonised: Veljo Runnel • www.ut.ee/natmuseum • [email protected] • TÜ loodusmuuseum 2007

M AGE VEE SELGRO OT UT E M Ä Ä RA M ISTA BEL

1

tartu ülikooli loodusmuuseum

ainuõõssed keriloomad lameussidRipsussid

VesikellukeTunnused: kellukakujuline keha väikese varrekese otsas

HüdraTunnused: kinnitub tallaga veetaimedele, suu ümber kombitsad; pikkus 2–10 mm

KingloomTunnused: piklik keha; pikkus 0,4 mm

KeriloomTunnused: eesotsas keri aparaat; pikkus kuni 1,5 mm

LamelaneTunnused: lapik lülideta keha; pikkus kuni 25 mm

ainuraksed Ripsloomad

jõhvussid rõngussid Väheharjasussid Kaanid

JõhvussTunnused: pikk, peenike; pikkus kuni 1,5 m

KarpvähkTunnused: läbipaistmatus karbitaolises kojas; pikkus kuni 2,5 mm

VesiämblikTunnused: elab vee all, tagakeha kaetud õhukihiga; pikkus 8–12 (15) mm (emane suurem)

VesilestTunnused: ümar keha, tihti erksavärvilised (punased); pikkus 1–6 mm

KirpvähkTunnused: lapik, külgedelt kokkusurutud kõverdunud keha; pikkus kuni 20 mm

VesikirpTunnused: läbipaistva kojaga, pikkade tundlatega; pikkus 0,5–6 mm

SõudikTunnused: tilgakuju line; pikkus 1–3 mm

VesikakandTunnused: lapik, piklik; pikkus 12–20 mm

KlaasliimuklaneTunnused: poolläbipaistev, harjastega; pikkus kuni 15 mm

HobukaanTunnused: keha lapik, iminapad; pikkus kuni 15 cm

MudatuplaneTunnused: peenike, punakas, otstest teritunud, peata; pikkus 40–50 mm

vähilaadsed: viis ja rohkem paari jalgu

ämblikulaadsed: neli paari jalgu

õhumullist kuppel



2


Putukad (kolm paari lülilisi jalgu)

HooghännalineTunnused: hüppab veepinnal; pikkus 1 mm

ÜhepäevikTunnused: 2–3 pikka sabajätket

Ühepäeviku vastneTunnused: kolm sabajätket, tagakehal lõpus jätked; pikkus kuni 34 mm, enamasti 10–20 mm

hooghännalised

kiililised

lutikalised: lüliline iminokk, kattetiibade tagumised otsad asetsevad üksteise peal

ühepäevikulised

VesineitsikTunnused: isastel sinised tiivad, tiibade siruulatus kuni 72 mm; pikkus kuni 48 mm

Liidriku tüüpi vastneTunnused: peenikese tagakehaga, 3 lehtjat saba jätket; pikkus kuni 32 mm

Vesikiili tüüpi vastneTunnused: ümara taga keha ga; pikkus kuni 26 mm

TondihobuTunnused: suured, tagakeha pikk, tiibade siruulatus kuni 104 mm; pikkus kuni 76 mm

Tondihobu tüüpi vastneTunnused: jässakas, pikliku tagakehaga; pikkus kuni 47 mm

SelgsõudurTunnused: ujub selili; pikkus kuni 17 mm

UjurlutikasTunnused: ovaalne, haardejalgadega; pikkus kuni 15 mm

SõudurTunnused: pikkus kuni 16 mm

VesiharkTunnused: lapik, tugevate haardejalgadega, hingamisputk; pikkus kuni 25 mm

Liuskur (vesijooksik)Tunnused: liigub veepinnal, pikkade jalgadega; pikkus kuni 18 mm

Kevikulise valmik ja vastneTunnused: valmikul pikad tundlad, tiivad lamedalt keha peal; vastse tagakehal 2 sabaniiti; vastse pikkus kuni 25 mm

kevikulised



3


Putukad (kolm paari lülilisi jalgu)

Loidtiiva valmik ja vastneTunnused: vastse tagakehal lülistunud lõpusjätked; vastse pikkus kuni 25 mm

Pistesääse vastne ja nukkTunnused: vastne liigub loogeldes; nukk liikuv; vastse pikkus kuni 9 mm

Ujuri valmik ja vastneTunnused: valmik voolujooneline, ujujalad, pikad niitjad tundlad; vastsel sirpjad lõuad, pikad jalad; valmiku pikkus kuni 45 mm

Vesimardika valmik ja vastneTunnused: valmik ronib taimedel, tundlad nupuga; valmiku pikkus kuni 50 mm

KukrikTunnused: liigub veepinnal; pikkus 6–7 mm

Surusääse vastneTunnused: punane või valkjas; pikkus kuni 30 mm

Mudasirelase vastneTunnused: kotitaoline keha, pikk hingamisputk; pikkus kuni 20 mm

Ogakärblase vastneTunnused: väheliikuv, tagumises otsas ripsmetest pärg; pikkus 60 mm

suurtiivalised

ehmestiivalised

kahetiivalised vastsetel lülilised jalad puuduvadSääselised

Kärbselised

mardikalised

liblikalised

Ehmestiivalise valmikTunnused: valmiku tiivapind karvane; pikkus kuni 40 mm

VesileedikTunnused: vastsed elutsevad taimede ujulehtedel lehetükkidest tuppedes; pikkus 20 mm

Ehmestiivalise vastne (puruvana)Tunnused: vastsed elavad enamasti kojas; pikkus koos kojaga kuni 50 mm

Habesääse vastneTunnused: peenike; pikkus kuni 10 mm

Klaasiksääse vastneTunnused: läbipaistev, püsib vees horisontaalselt; pikkus 10–13 mm

RoomardikasTunnused: elutseb taimedel veest väljas; pikkus kuni 13 mm




4

Limused

JõekarpTunnused: karbi sees lukuhambad; pikkus kuni 10 cm

KeraskarpTunnused: kupp asub keskel; pikkus kuni 1,5 cm

RändkarpTunnused: kolmnurkne koda; pikkus kuni 3 cm

SarvtiguTunnused: lapik keerme line koda; koja laius 3,7 cm

PunntiguTunnused: keermeline koda, viimane keere lai; koja kõrgus kuni 2 cm

MudatiguTunnused: terava tipuga keermeline koda; koja kõrgus kuni 6 cm

EmatiguTunnused: lai keermeline koda; koja kõrgus kuni 5 cm

karbid

JärvekarpTunnused: karbi sees lukuhambad puuduvad; pikkus kuni 20 cm

teod



KAHEPAIK SET E M Ä Ä RA M ISTA BEL

5

Sabakonnalised

Päriskonnalised

TähnikvesilikTunnused: pulmarüüs isase seljal pidev hari, pruuni värvi; pikkus kuni 9,3 cm

HarivesilikTunnused: pulmarüüs isase hari seljal katkeb saba kohal, mustja krobelise nahaga; pikkus kuni 18 cm

Vesiliku vastneTunnused: välislõpused

pruunid konnad: pruunid, silma taga tumedam laik

vesilikud

RabakonnTunnused: kõhu alt hele, mustrita, ninamik terav, pöiaköbruke suur; pikkus kuni 8 cm

MudakonnTunnused: silmapupill püstine; pikkus kuni 8 cm

RohukonnTunnused: kõhu alt hele, kirju mustriga, ninamik ümar, pöiaköbruke väike; pikkus kuni 11 cm

Kudupall

Konnakulles

rohelised konnad

mudakonnad

kärnkonnad

Tunnused: veelise eluviisiga, häälitsedes paisuvad isastel pea kõrval kõlapõied; rohekat või rohekaspruunikat värvi, tumedate täppidega; pikkus kuni 815 cm

Kärnkonna kudunöör

Harilik kärnkonnTunnused: köbrulise nahaga, pruunikat värvi; pikkus kuni 15 cm

RohekärnkonnTunnused: elutseb peamiselt KaguEestis; helehall tumedate roheliste laikudega; pikkus kuni 10 cm

Juttselg-kärnkonn e kõreTunnused: elutseb peamiselt LääneEestis; seljal helekollane pikitriip; pikkus kuni 10 cm


VEE-ELUST IKU TÖ ÖLEHT

1


1. Vee-elustiku rühmad.Keda on kujutatud joonistel? Kasutage vee-elustiku määramistabeleid ja värvitahvleid.Kirjutage iga looma alla tema nimele vastav number ja see, kuhu rühma ta kuulub: ämbliku laadsed, vähilaadsed, rõng ussid; putukatest: kiililised, lutikalised, mardikalised, ühe päevi kulised, kahe tiivalised.

Joonisel on kujutatud:

1) ujur

2) vesiämblik

3) kiil

4) ühepäeviku vastne

5) selgsõudur

6) vesikirp

7) mudatuplane

8) kaan

9) surusääse vastne.

2. Putukate välisehitus ja kirjeldamine.Valige putukate hulgast (värvitahvlitel) 1-2 putukat, kirjeldage nende kehakuju, pead (tundlaid, silmi), tiibu ja jalgu.

Liigi nimi

Pea (tundlad, silmad)

Keha (kuju), tiivad

Jalad

Vee-elustiku tundmaõppimine

Sissejuhatus

Töövahendid

Aeg

Magevee elustik järvedes, jõgedes, tiikides ja ojades on väga mitmekesine: alates väikestest ainu raksetest, planktoni organismidest ja selgrootutest kuni taimede ja selgroogsete imetajateni välja. Käesolevad veemapi töölehed on mõeldud magevee elustiku selgrootute ja kahe paiksete tundmaõppimiseks ning looduse vaatlemise oskuste arendamiseks. Vee-elustiku esimese töö-lehe ülesanded annavad sissejuhatava ülevaate vee-elustikust ja võimaldavad tutvuda erine-vate selgrootute ja kahepaiksete rühmadega määramistabelite, fotode ja kirjelduste abil. Sisse -juha tav tund on eeltööks praktilisele välitunnile.

Esimese töölehega töötamiseks on vajalikud käesoleva mapi värvitahvlid ja määramistabelid. Võimalusel kasutage lisakirjandust.

1 tund. ( Töölehe täitmisele järgneb tehtud töö kokkuvõte ja esitlus.)

…………………

…………………

………………… …………………

…………………

…………………

…………………

…………………

…………………

1

3. Veeloomade kirjeldused.Millist veelooma on kirjeldatud? Leidke igale kirjeldusele vastav liik ja märkige õige number ruutu. Vaadake värvi-tahvleid ja tekste, määramistabeleid.

Hallikaspruun lutikaline, esijalad muundunud haardejalgadeks, tagaosa tipus hingamis-putk, meenutab natuke skorpionit

Liigub tundlapaari löökide abil, mikroskoopiline, läbipaistev

Elab pooleldi muttakaevunult, filtreerib endast vett läbi, koda kahepoolne

Heleroheline, elab kogu elu vees, kevadeti kõvahäälne, kudu vees

Keermeline, teravatipuline koda, toitub taimedest, liigub tallalihaste liigutuste abil

Vees elav vastne, ablas röövloom, haarab saaki püünismaski abil

Tumehall, köbrulise niiske nahaga, poolveelise eluviisiga, kudu nöörina

Liigub veepinnal liueldes, jahib väiksemaid putukaid

Kiirelt vees liikuv ujujalgadega mardikas, mustade kattetiibadega, röövtoiduline

Veepinnal rippuvad ja vingerdavad ussitaolised vastsed

4. Vastsed vees.Kahepaiksete ja paljude selgrootute ning putukate vastsed elavad vees. Ühendage joonega looma nimi ja vastse pilt.

kiil

pistesääsk

ühepäevik

ujur

ehmestiivaline (puruvana)

vesilik

5. Milliseid erinevusi leiate pruunidel ja rohelistel konnadel välimuses ja eluviisis? Kirjutage tabelisse. Lugege kirjeldusi ning vaadake värvitahvleid ja määramistabeleid.

Tunnus Pruunid konnad Rohelised konnad

6. Kes Eesti kahepaiksetest on haruldased? Kus nad elavad? Kuidas ära tunda?

Haruldase kahepaikse liik Levik Eestis (piirkond) Iseloomulikud tunnused

Liigid:

järvekarp (1),

veekonn (2),

ujur (3),

sääsk (4),

kiil (5),

liuskur (6),

vesihark (7),

kärnkonn (8),

vesikirp (9),

mudatigu (10)




2

1. Milliseid vee-selgrootuid või kahepaikseid veekogust leidsite? Märkige leitud loomad määramistabelis ristiga ja kirjutage töölehele.

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

2. Joonistage ja kirjeldage 3 leitud veelooma. Pöörake tähelepanu nende liikumisviisile, välimusele, käitumisele. Püüdke loom määrata määramistabeli abil, lähe-maks vaatlemiseks kasutage luupi. Jälgige, kuidas loomad vannis liiguvad: kiiresti, hüplevalt, järsult, vingerdades, loogeldes, roomates…

Joonis

Looma nimetus

Liikumisviis

Kehakuju, suurus

Pea, silmad

Keha värvus

Tiivad

Jalad

Keha jätked

Vaatleme vee-elustikku veekogu ääres

Sissejuhatus

Töövahendid

Aeg

Vee-elustiku püük ja vaatlus

Käesolev tööleht on mõeldud praktiliseks välitööks veekogu ääres veeselgrootute ja kahepaik-sete vaatlemiseks ja tundmaõppimiseks. Välitööks on soovitav moodustada kuni 5-liikmelised rühmad. Veevaatlusteks tiigi, järve või jõe ääres sobib aeg aprillist oktoobrini.

Kahvad selgrootute püügiks (kas suured või väiksemad nn „akvaariumikahvad“) või sõelad, termomeeter, plastmassalused (heledad), lusikad või pintsetid sorteerimiseks, luup, võimalu-sel vaatlusakvaarium, joonlaud, pliiats ja kirjutamisalus. Võtke kaasa ka määramistabelid ja binoklid lindude, loomade ja taimede vaatluseks.

1–2 tundi (õuesõppe tunni viimase osana on oluline teha kokkuvõtted ja esitlused).

Püüdke kahvadega selgrootuid ja kahepaikseid erinevatest elupaikadest (taimede vahelt, mu-dasest ja liivasest põhjast, avaveest). Püügil on oluline arvestada, et veekogu on elupaigaks paljudele loomadele ja taimedele, seega tuleks olla ettevaatlik ja hoolikas. Kahva sisu asetage vanni (heledale alusele) ja sorteerige lusika või pintseti abil teise vanni või vaatlusakvaariu-misse. Vaatlusakvaariumiks sobib läbipaistev plastikust akvaarium või ka purk. Putukate uu-rimiseks kasutage luupi.

2

3. Milliseid vaatlusi tegite veel tiigi ääres? Kas nägite teisi loomi ja linde?Kirjeldage 1-2 kõige huvitavamat vaatlust.

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

4. Vee omadused ja veetaimed.Vee ökosüsteemis on olulisel kohal ka vee omadused ja veetaimed (kui hapniku tootjad). Tõmmake sobivale vastusele joon alla, lisage vajalik.

1. Kas vaadeldud veekogu on taimestikurikas? Kas taimi on: rohkesti, keskmiselt,vähe ?

2. Kas veekogu pind on kaetud rohelise kihiga: vetikad või lemled (rohkesti, keskmiselt, vähe).

3. Kas näete ujutaimi: vesikupp, vesiroos, penikeel, …………………………………………………………………………

4. Kas vee kaldavööndis kasvab taimi: pilliroog, järvekaisel, konnaosi, …………………………………………………

5. Kas näete vee sees kasvavaid taimi (rohkesti, keskmiselt, vähe) ………………………………………………………

Mõõtke või hinnake kõige väiksema ja kõige suurema või pikema taime pikkus.

Kõige väiksem taim ………………………………………………………………………………………………………………

Kõige suurem taim ………………………………………………………………………………………………………………

5. Vee temperatuur ja värvus.

Milline on vee temperatuur? ……………………………………………………………………………………………………

Milline on vee värvus ……………………………………………………………………………………………………………..

6. Reastage vaadeldavad loomad suuruse järjekorras. Märkige suurus (mm või cm) ja looma nimi (kui teate).

1. Millised 2 on kõige suuremad? ………………………………………………………………………………………………

2. Millised 2 on kõige väiksemad? ………………………………………………………………………………………………

3. Milline on kõige omapärasema kujuga? ……………………………………………………………………………………

4. Milline on kõige erksavärvilisem? ……………………………………………………………………………………………

Selle ülesande teostamisel on hea kasutada paljude lahtritega alust (näiteks kommikarbi tüüpi plastikalust) või väikeseid aluseid.

7. Hinnake vee puhtust.Kas veekogu, mida uurisite, on teie arvates puhtaveeline või reostatud (prügi, vee õitsemine, õli laigud, surnud loomad jne.)? Põhjendage. Miks on veekogusid vaja kaitsta?

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………




3

1. Liigitage püütud ja vaadeldud loomad vastavalt jalgade arvule. Missuguste loomarühmadega on tegemist? Kasutage abivahendina määramistabelit.

Loomad Loomarühmad

Ilma jalgadeta

1 „jalg“ (tald vms),2 jalga

4 jalga

6 jalga

8 jalga

10 või rohkem jalga

Teadmiseks: Jalgade arv on selgrootute loomade oluline määramistunnus. Näiteks teod liiguvad lihaselise talla abil, putukatel on 3 paari jalgu,

ämblikulaadsetel 4 paari jalgu ning vähilaadsetel 5 ja rohkem paari jalgu.

2. Jälgige akvaariumis selgrootuid loomi ja vastake küsimustele. Sobivateks loomadeks on ujurid ja nende vastsed, kiilivastsed, vesiämblik, selgsõudur, vesihark, tigu.

Looma nimi ………………………………………………………………………………………………………………………

Kuidas loom hingab? Kas ta hingab õhuhapnikku (käib veepinnal hingamas)?

……………………………………………………………………………………………………………………………………

Kuidas ta liigub (aeglaselt või kiirelt)? …………………………………………………………………………………………

Kas ta toitub, mida ta sööb? ……………………………………………………………………………………………………

Mida huvitavat märkasite looma käitumises veel? …………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

Vee elustiku uurimine

Sissejuhatus

Töövahendid

Aeg

Antud tööleht on mõeldud veeselgrootute ja kahepaiksete loomade tundmaõppimiseks ja uu-rimiseks-vaatlemiseks ning vee-elustiku välitunni kokkuvõtteks. Tund on otstarbekas korral-dada kohe peale õuesõppe tundi. Kui tund viiakse läbi hiljem, on vaja planeerida, kas ja kuidas selgrootuid loomi akvaariumis hoida. Röövtoidulised loomad (näiteks ujurid ja vastsed, kiili-vastsed) tuleb teistest eraldada, sest muidu väiksemad loomad süüakse ära. Uurimisel kasuta-takse välivaatluselt kaasa toodud selgrootuid, mis hiljem vette tagasi viiakse. Uurimistööks on soovitav moodustada 2-5 liikmelised rühmad.

Läbipaistev vaatlusakvaarium või purk, petritassid, pintsetid või lusikad, alusklaas, binoku-laar, pipett, luup, vaatlusalus paljude lahtritega (isendite rühmitamiseks).

1–2 tundi (uurimistöö lõpuks esitavad rühmad oma vaatluste kokkuvõtted).

3

3. Kus need loomad elavad? Kasutage abiks kirjeldusi värvitahvlitel. Kirjutage looma nimi õigesse elukohta. Sama loom võib elutseda veekogu erinevates elupaikades.

Pinnal ...……………………………………………………………………………………………………………………………

Vabas vees …………………………………………………………………………………………………………………………

Põhjas ...……………………………………………………………………………………………………………………………

Ujur, selgsõudur, kiilivastne, tähnikvesilik, ahven, luts, tuttpütt, ehmestiivalise vastne, liuskur, kaan, muda tuplane, jõekarp, mudatigu, vesihark, surusääse vastne, vesikirp, vesikakand. Lisage nimekirjas puuduvad loomad, keda leidsite.

4. Uurige limuseid. Valige vaatlemiseks ühe karbi ja teo koda. Joonistage nende kojad eraldi lehele ja võrrelge, mille poolest nad sarna-nevad ja erinevad.

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

……………………………………………………………………………………………………………………………………

5. Vaadelge luubi, binokulaari või mikroskoobi abil. Mida näete? Veekogus elavad planktoniloomad ja -taimed on väga pisikesed, nende vaatlemisel tuleb kindlasti kasutada luupi, binokulaari või mikroskoopi. Püüdke vaatlusakvaariumist või veeproovist mõni loom või taim ja pange koos veega alusklaasile või petritassile. Kas mõni loom või taim esineb massiliselt? Visandage üks loom.

6. Millisele loomale antud tunnused kuuluvad? Valige igale joonisel kujutatud loomale loetelust vähemalt kaks iseloomulikku tunnust. Ühendage joonega.

7. Kes ei sobi antud loetelusse? Miks? Ujur, sõudur, kiil, vesiämblik, liuskur, ujuri vastne, vesihark, sääsevastne.

……………………………………………………………………………………………………………………………………

elab taimeosadest kojas

ujub selili

elab keermelises kojas

hingab õhuhapnikku

elab veekogu põhjas

ujujalad

pojad kooruvad ema kehas

voolujooneline

rohekashall

ujur

selgsõudur

ematiguehmestiivaline ehk puruvana

Koostajad: Külli Kalamees, Aivo Tamm • Fotod: Külli Kalamees, Aivo Tamm • Joonised: Veljo Runnel • www.ut.ee/natmuseum • [email protected]


1VÄ HIL A A D SED

(Crustacea)

Vähilaadsetele iseloomulikuks tunnuseks on 5 ja rohkem paari jalgu.

Vesikirbulised (Cladocera) ja sõudikulised (Cyclopoida)Vesikirbud ja sõudikud kuuluvad hõljumi ehk zooplanktoni, süstemaatiliselt aga alamate vähkide hulka. Vesikirbulisi on Eestis leitud üle 70 liigi. Aerjalalisi, kelle hulka kuuluvad ka sõudikud, aga üle 80 liigi.

Vesikirbulised (Cladocera) liiguvad vees hüppeliselt, tagatundlate tõugete abil. Vesikirbu lapik keha on kaetud läbipaistva kojaga, kust ulatuvad välja tagatundlad. Ühe suure silmaga pea on kiivrikujuline. Harjas-tega rindmikujalgu on viis paari. Rindmikujalgades paiknevatesse lõpuskotikestesse aitavad harjased tuua värsket vett ja toidupalakesi. Nii toimub vesikirbu hingamine ja toitumine. Toiduks on bakterid, ainuraksed, pude ja vetikad. Vesikirbud on lahksugulised loomad, esineb nii emas- kui isasloomi. Emased kannavad mune kaasas selja peal hauderuumis. Vesikirbud reageerivad valgusele (silm), ööseks liiguvad nad veekogus süga-vamale, nendega koos liiguvad ka planktontoidulised kalad.

Sõudikutel (Cyclops) on piklik hargiga lõppev keha. Liikumisele ja vees hõljumisele aitavad kaasa pikad tund-lad, liikumisorganiks on jalad. Keha eesotsas asub üks silm ja keha on kaetud kitiinse koorikuga. Emastel ripuvad tagakeha külgedel munadega täidetud kotid. Noortel on mitu vastsejärku. Sõudikuid võib leida ka talveperioodil.

Vesikirbud ja sõudikud nagu ka teised väiksemad vähilaadsed on kalade ja nende maimude ning suuremate selgrootute (kiili- ja ujurivastsed, vesiämblik jt.) toiduks.

Suurus: mikroskoopilised. Vesikirbud kuni 6 mm, sõudikud kuni 3 mm.

Sarnased liigidKarpvähid. Karpvähkide (1–2 mm) keha on kaetud kahest poolmest koosneva kojaga, nad liiguvad ühtlaselt, mitte hüplevalt.

Vahel aetakse vesikirpe segi välimuselt väga erinevate veepinnal kiirelt liikuvate liuskurite ja hüplevate pisi-keste hooghännalistega. Vees hõljub ka erinevaid vetikaid (näiteks rohe-, pruun-, ränivetikaid) ja sinivetikaid. Vees hõljuvaid väikesi taimi nimetatakse fütoplanktoniks. Planktonis liiguvad aktiivselt ka ainuraksed loo-mad: silmviburlased, kerasviburlased, ripsloomad (näiteks kingloomad), keriloomad, osa väiksemaid loomi (amööb, vesikelluke, hüdra) on kinnitunud või liiguvad taimedel.

Vesikakand (Asellus)Vesikakandid on vähilaadsed, kes liiguvad taimeosakeste vahel veekogu mudasel põhjal ja sarnaselt teistele vähilaadsetele on neil üle viie paari jalgu. Vesikakandite lapik pruunikas lüliline keha on kohastunud põhjaeluviisiks. Plaatjad hingamisjätked asuvad keha tagaosas, vaatlusel on näha plaadikeste liikumist. Vesikakandid toituvad kõdunevatest puulehtedest ja taimedest veekogu põhjas. Vesikakandid on toiduks paljudele põhjaloomastikust toituva-tele kaladele, samuti röövtoidulistele veeselgrootutele.

Suurus: pikkus 12–20 mm

Sarnased liigidKirpvähk (lapik külgedelt kokkusurutud kõverdunud keha), maismaal mullakakand. Meie magevees elava-test vähilaadsetest kõige suurem on jõevähk (Astacus). Toidu haaramiseks ja kinnihoidmiseks on tal kaks sõr-ga. Jõevähk elab kaldaalustes urgudes ja toitub raibetest ning surnud organismidest. Jõevähk hingab lõpuste abil. Ujudes liigub ta sabauime tõmmete abil tagumine ots ees. Hea haistmismeelega jõevähk tunneb toidu lõhna väga kaugelt. Silmad asuvad tal varrekeste otsas. Jõevähkide püügil kehtivad piirangud ja püügiks tuleb osta luba. Jõevähke ohustab liigne väljapüüdmine, vee saastumine ja vähikatk.

FOTODEL: ülal vesikirp (Daphnia), all sõudik (Cyclops).

karpvähk

vesikakand



2Ä MBLIKUL A A D SED

(Arachnida)

Ämblikulised (Araneae)Ämblikulaadsetele iseloomulikuks tunnuseks on neli paari jalgu.

Hiidämblik (Dolomedes fimbriatus)Hiidämblikku kohtab vee pinnal kiiresti liikumas ja saaki jahtimas. Suurt kasvu hiidämbliku tunneb ära tume-da keha ja kahe heledama triibu järgi seljal. Hiidämblik on röövtoiduline ja püüab toiduks teisi selgrootuid.

Suurus: pikkus kuni 20 mm

Vesiämblik (Argyroneta)Vesiämblikku näeme osavalt toimetamas taimede vahel vees. Vesiämbliku keha on kaetud tiheda karvastikuga. Vesiämblik hingab õhuhapnikku. Sel-leks tuleb ta pinnale ja veest väljaulatuva tagakehaga võtab õhusoontesse õhku. Lisaks õhusoontele on ämblikel ka nn kops. Vette suundudes läikleb vesiämblik hõbedaselt, sest õhk jääb ka keha karvakeste vahele. Vesiämb-lik ehitab taimede vahele õhumullidest pesa nn õhukupli, kus kasvavad ka tema järglased. Suvises kuplis varitseb ta saaki ja toitub. Vesiämblik püüab toiduks veeselgrootuid (kakan-did, erinevad vastsed). Saagi surmab ta mürgiga, ohvri kehasse suunatakse seedenõret ja imetakse tühjaks. Vesiämblikku on huvitav jälgida ka akvaariumis.

Suurus: pikkus kuni 12 (15) mm, emasämblikud on suuremad

Sarnased liigidVeest väljaulatuvatel ja kaldataimedel näeb saaki püüdmas pikkade kaarjate jalgadega krabiämblikke. Veeko-gu ääres elavad huntämblikud, kes suudavad ka veepinnal joosta.

Pärislestalised (Acariformes)Vesilestad (Hydrachnidia) Vesilestad on enamasti punast või rohelist värvi, väikesed, kiired, sageli kerakujulised loomad, kes toituvad väiksematest veeloomadest. Suu asub keha eesosas kärsataolise jätke otsas. Vesilestad hoiavad saaki suu juu-res ja imevad tühjaks, olles eelnevalt saagile seedivat nõret sisse süstinud. Vesilestadel on ebameeldiv lõhn, kalad söövad neid harva. Vähesed kalad (särg ja latikas) söövad ka vesilesti.

FOTOL: hiidämblik (Dolomedes fimbriatus).

vesiämblik

vesilest



3RÕNG USSID

(Annelida)

Kaanid (Hirudinea)Kaanid kuuluvad sarnaselt mullas elavatele vihmaussidele rõngusside hulka, sest nende keha koosneb rõngalaadsetest lülidest. Kaanid elavad veekogu mudases põhjas, taimedel, vette sattunud puutükkidel ja kividel.

Kaanide keha on pikk ja lapik, peas asub 1–5 paari silmi. Suu ümber on iminapp, teine iminapp on keha taga-osas. Kaanid liiguvad vees vaksates iminappade abil või laineliselt loogeldes.

Kaanide silmad asetsevad paari kaupa ja nende arv on oluline liikide määramisel.

Kaanid on röövtoidulised loomad, kes toituvad väikestest veeloomadest või verest, mida nad imevad teistelt loomadelt. Kaanid on liitsugulised loomad, st et ei esine emaseid ega isaseid kaane. Munakookonitest arene-vad noored kaanid.

Hobukaan (Haemopis sanguisuga)Hobukaani, üht suurematest Eesti kaanidest, iseloomustab pikk tume ilma mustrita keha. Kõhupool on ühtla-selt hallikas. Hobukaani peas asub 5 paari raskesti märgatavaid silmi. Hobukaan toitub väiksematest veeloo-madest (veeputukad, vastsed, ussid jm) neelates nad tervelt või osadena. Hobukaan armastab liikuda ja saaki jahtida taimestikurikkas kaldalähedases vees. Ta muneb kaldapinnasesse veepiiri lähedale, väikesed kaanid kooruvad umbes kuu aja pärast.

Suurus: pikkus 10-15 cm (väljasirutatult)

Sarnased liigidHobukaanile sarnaneb temast haruldasem apteegikaan, kelle rohekashall keha on selja poolt kirju ja punaste pikitriipudega. Kollakal kõhupoolel on tumedamad laigud.

Mageveekogude tavalisteks kaanideks on väiksemad rohekashallid ahaskaanid, kes tihti liiguvad ka ujudes. Ahaskaani peas on hästi nähtavad neli paari silmi.

Harvem kohtab rulja peenikese kehaga rohekashalli suurte iminappadega kalakaani, ühe silmapaariga väi-kest pisikaani või lamedamat kolme silmapaariga lamekaani.

Väikeste kaanidega sarnanevad lamelased, kes kuuluvad ripsusside hulka. Ussitaolise kehakujuga on vees esinevad väikesed väheharjasussid: mudas elavad peenikesed punakat värvi mudatuplased. Magevees ela-vad pikad väga peenikesed kuni 1,5 m pikkused jõhvussid.

FOTOL: hobukaan (Haemopis sanguisuga).

lamelane mudatuplane jõhvuss



P UT UKA D

(Insecta)

4

Kiililised (Odonata)Kiilide vastsed elavad vees. Kiilide valmikud (täiskasvanud kiilid) lendlevad veekogu kohal ja läheduses taimede ümber. Suuremad kiilid võivad veekogudest võrdlemisi kaugele lennata. Kiilid ja nende vastsed on rööveluviisilised loomad toitudes teistest selgrootutest (näiteks sääsed ja kärbsed, nende vastsed ning vähilaadsed).

Kiilide keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindmikule kinnituvad kolm paari jalgu ja kaks paari kilejaid tiibu. Kiilidel on suured liitsilmad ja lühikesed tundlad, saagi mälumiseks on neil haukamissuised.

Kiilide määramisel on oluline tiibade kuju: kas esimesed ja tagumised tiivad on sarnased või erinevad. Tao-listiivaliste kiilide tiivad on sarnased ja ühesuurused, eristiivalistel kiilidel aga on tagatiivad eestiibadest veidi suuremad.

Taolistiivalised kiilid (Zygoptera) on väiksemad, siia rühma kuuluvad liidrikud ja kõrsikud. Kõigile on tuttav tumesiniste tiibadega isane vesineitsik, emased vesineitsikud on aga pruunikate tiibadega.

Eristiivaliste kiilide (Anisoptera) hulka kuuluvad suuremad kiilid: vesikiilid, tondihobud, hiilgekiilid jne. Tondihobud on suured, pika tagakehaga pruunikat, rohekat või sinakat värvi kiilid. Vesikiilid on tihti erksa-värvilised ja lamendunud tagakehaga. Kiilid lendavad järskude pööretega, paigallennul vaatlevad ümbrust.

Kiili vastseid on kolme tüüpi: tondihobu tüüpi, vesikiili tüüpi ja liidriku tüüpi vastne.

Kiili vastsed on väga aplad röövloomad, kes söövad ära kõik endast nõrgemad loomad. Saagi tabamiseks on neil pea eesosas püünismask, mis sirutub ettepoole saaklooma haaramiseks. Kiilivastsed söövad lisaks selg-rootutele ka kalamaime.

Paaritumiseks hoiab isane kiil saba tagaosaga emasel kuklast, selliselt lendavaid kiile on kerge märgata. Kii-lid munevad vette, veetaimede vartesse või ka mudasse olenevalt liigist. Munadest kooruvad vees elavad kiilivastsed. Kiilid arenevad vaegmoondega, nende arengus puudub nukustaadium. Kiili vastne ehk neidis kasvab 1–3 aastat, kestub sellel ajal korduvalt ja saavutanud viimases staadiumis küpsuse ronib taimevarrele, kus temast koorub tiibadega täiskasvanud kiil (valmik).

Suurus: pruun tondihobu valmik – kuni 76 mm pika kehaga, tiibade siruulatus kuni 104 mm. Vastsed – kuni 47 mm.

FOTODEL: pruun tondihobu (Aeshna grandis) ja tondihobu vastne. Pruun tondihobu on Eesti üks suuremaid kiile. Tiivad ja tagakeha on pruunikad, rindmikul heledamad kollakad triibud. Pikliku pruunika keha ja suurte silmadega vastsed elavad veekogu põhjapiirkonnas ja toituvad teistest selgrootutest.

liidriku tüüpi vastnevesikiili tüüpi vastnetondihobu tüüpi vastne



5P UT UKA D

(Insecta)

Lutikalised (Heteroptera)Lutikaliste iseloomulik tunnus on nende kattetiibade tagumiste otste asetsemine üksteise peal. Lutikalis-tel on lüliline iminokk.

Selgsõudur (Notonecta)Selgsõudurit on huvitav jälgida, kui ta veepinnal rippudes selg allpool tiirutab ja jahti peab. Selgsõuduri ro-hekal väikeste karvakestega kaetud kehal on selja pool näha kattetiivad, nende all asuvad kilejad tagatiivad. Selgsõudur võib lennata. Peas asetsevad suured punased silmad. Putukatele omaselt on selgsõuduril kolm paari jalgu, millest tagumised on karvakeste ridadega kaetud ujujalad. Ujujalad aitavad tal kiiresti ujuda, mis on rööveluviisilisel putukal väga oluline. Selgsõudur toitub teistest vee selgrootutest haarates oma saaki esi-jalgadega. Lutikalistel on suised muundunud nokaks, mille abil püütud saak imetakse tühjaks.

Selgsõudur hingab õhuhapnikku tõstes keha tagaosa veepinnale. Ta muneb veetaimedesse, koorunud väike-sed selgsõudurid on oma vanematega sarnased ja kasvavad kiiresti.

Suurus: kuni 17 mm

Sõudurlased (Corixidae) Sõudurlasi on Eestis üle 20 liigi.

Sõudurid on lutikalised, kes ujuvad vees normaalasendis selg ülespoole, selgsõu-durist on nad väiksemad. Sõudurite keha on tumehallikas, tihti esineb ristitriipe, kõht on heledam. Tagumised jalad on kujunenud labataolisteks ujujalgadeks, kesk-miste abil hoiab sõudur end taimede küljes kinni. Esimestel, lühematel jalgadel on pikad harjased, mis aitavad sõudikul toituda taimedest ja taimejäänustest. Sõudurid eritavad haisunäärmetest lõhnavat vedelikku ja neil on võime häält teha: isased siristavad. Sõudurid hingavad õhuhapnikku.

Suurus: kuni 16 mm

Sarnased liigid.Ujurlutikas on laia roheka lapiku kehaga lutikaline.

FOTOL: selgsõudur (Notonecta).

sõudurlane

ujurlutikas



6P UT UKA D

(Insecta)

Lutikalised (Heteroptera)Lutikaliste iseloomulik tunnus on nende kattetiibade tagumiste otste asetsemine üksteise peal. Lutikalis-tel on lüliline iminokk.

Liuskur (Gerris)Veepinnal liikuvatest putukatest on kõige silmatorkavamad pikkade jalgadega liuskurid. Liuskureid on nimetatud ka vesijooksikuteks, sest nad nagu jookseksid mööda veepinda.

Liuskurite keha on hallikaspruun. Esimesed, lühemad jalad on neil saagi haaramiseks, kaks paari pikemaid tagajalgu veepinnal liuglemiseks. Nad toituvad teistest selgrootutest vee pinnal ja vees. Liuskurid seisavad hästi veepinnal, kuna nende erikaal on väga väike ja nende jalgade käpad on alt karvased ning ei märgu. Lius-kurid liiguvad hulgakesi koos, liueldes parves edasi tõuklevate liigutustega. Seljapoolel on neil tiivad, mida aga kasutavad üliharva. Munad munetakse veetaimedele, koorunud vastsed on pisikesed koopiad oma vane-matest, vaid tiivad pole arenenud. Talveks lähevad liuskurid maismaale puujuurte ja sambla alla talvituma. Liuskureid on Eestis 8 liiki.

Suurus: kuni 1,8 cm.

Sarnased liigidVeepinnal võib tihti näha ka kiirelt sibavaid ja järske haake tegevaid musti väikesi mardikaid. Need on kukrikud. Kukrikute eluviis on sarnane liuskuritele.

Vesihark (Nepa cinerea)Vesihark on ovaalse tumeda hallikaspruuni kehaga sabataolise hingamisputkega lutikaline.

Vesihark elab veekogu põhjas. Tihti näeme teda kalda ääres taimede vahel, veepinna lähedal. Röövtoiduline vesihark toitub teistest selgrootutest varitsedes kõdunevate puulehtede ja taimeosade vahel, mida ta välimu-selt ka meenutab. Hingamisputke, mis koosneb kahest rennist torkab ta hingamiseks veepinnale. Eesjalad on muundunud haardejalgadeks, mistõttu meenutab ta välimuselt skorpionit. Haaratud saak imetakse sarnaselt kõigile lutikalistele tühjaks. Vesiharkide munadest arenevad vastsed on sarnased valmikutega, kuid väikse-mad ja lühikese hingamisputkega. Vesihargid võivad vajadusel lennata. Talvituvad valmikutena.

Suurus: kuni 2,5 cm.

Sarnased liigidNõelhark on pika peenikese keha ja sabajätkega röövtoiduline lutikaline.

FOTODEL: ülal liuskur (Gerris), all vesihark (Nepa cinerea).

kukrik



7P UT UKA D

(Insecta)

Ühepäevikulised (Ephemeroptera)Ühepäevikulised on oma nime saanud väga lühikese eluea tõttu. Täiskasvanud ühepäevikud lendlevad veekogu kaldapiirkonnas ja ei toitu üldse. Ühepäevikulise valmiku tunneb ära pikkade sabajätkete järgi, enamasti on neid kolm, mõnedel liikidel ka kaks. Ühepäevikud munevad vette. Vastsed elavad vees mitu aastat kasvades ja korduvalt kestudes, lõpuks koorub tiibadega täiskasvanud ühepäevik. Tsükkel hakkab otsast peale.

Vastsetel on toidu haaramiseks kujunenud püünismask, mis sirutub välja saagi tabamiseks. Ühepäevikuliste vastsed on pikliku kehaga kolme sabajätkega pruunikashallikad selgrootud. Ühepäevikute vastsed hingavad tagakeha küljel olevate trahheelõpustega. Vastsete hapnikunõudlikkus on liigiti erinev. Kõige tundlikumad on hapnikurikastes kärestikulistes jõgedes elavad liigid, vähemtundlikumad aga siseveekogudes elavad liigid. Kärestikus kivide vahel kiire vooluga jõgedes elavatel kivipäeviklaste vastsetel on lapik keha, mis on kohas-tunud kividel liikumiseks ja toidu otsimiseks. Eristatakse roomavaid ja kaevuvaid vastsete vorme. Lameda kehaga roomava eluviisiga vastsed (samblapäeviklased ja kaldapäeviklased) elavad veekogu põhjas ja taime-del, kus nad saaki püüavad. Silindrilise kujuga kaevuvad vastsed uuristavad veekogu põhjas käike, kasutades muundunud esijalgu. Lõpuslehekesed hingamiseks asuvad neil tagakeha peal.

Suurus: vastsed on enamasti 10–20 mm pikad, suurimad kuni 30 mm pikkused.

Sarnased liigidEsmapilgul võib ühepäeviku vastseid segi ajada liidriku tüüpi kiilivastsega, eriti vastkoorunult. Liidriku tüü-pi kiilivastsed on enamasti suuremad, tagakeha tipus asub kolm lühikest, laiemat, lehtjat lõpusjätket. Tagake-ha külgedel traheelõpuseid neil ei esine.

Kevikuliste vastsetel on tagakeha tipus kaks lõpusniiti. Nende tagakehal pole samuti lõpusjätkeid.

FOTODEL: ühepäeviku valmik ja vastne. Valmik perekonnast Ephemera.

liidriku tüüpi vastne kevikulise vastne ühepäeviku vastne



8P UT UKA D

(Insecta)

Mardikalised (Coleoptera)

Ujurlased (Dytiscidae)Ujurid kuuluvad mardikaliste hulka. Mardikalistele iseloomulikult on neil kehal tugevad kattetiivad, mil-le all kilejad lennutiivad. Ujurite tagajalad on kohastunud ujumiseks ja on kaetud harjastega, neid nime-tatakse ujujalgadeks.

Kollaserv-ujur (Dytiscus marginalis)Kollaserv-ujur on meie vetes üks suurematest ujuritest, must ovaalne keha on voolujooneline ja viitab sellele, et ujurid on osavad ujujad. Kollaserv–ujuri kattetiibade ääres on kollased triibud. Kiirelt ujuv ja manööverdav kollaserv-ujur püüab vees väiksemaid putukaid ja selgrootuid, kalamaime ja konnakulleseid. Ta on ahne kisk-ja, kes haarab saagiks kõike, millest jõud üle käib. Ka ujuri vastne on ablas röövloom.

Ujuri esimesed kaks jalapaari on ronimiseks (käimajalad), tagumine harjastega jalapaar (ujujalad) võimaldab kiiret ujumist aerutaoliste tõmmete abil.

Kevadeti näeb ujureid lendamas, kui nad rändavad ühest veekogust teise. Sel ajal näeb neid ka kõnniteedel ja autoteedel ronimas või vigastatuna.

Ujur hingab õhuhapnikku, pistes veest välja tagakeha tipu. Õhk jääb kattetiibade alla tagatiibade vahele ja õhumullina tagakeha tippu, kust liigub edasi putuka õhusoontesse.

Isasel kollaserv-ujuril on esijalgade käppade laiendid, mille abil hoiab emaujurist kinni. Emaujuril on kattetii-vad kergelt pikivaolised.

Veetaimedesse munetud munadest kooruvad piklikud pruunikashallid vastsed, kes kiiresti kasvavad ja nuk-kuvad. Vastsed hingavad õhuhapnikku nagu täiskasvanud ujuridki. Ujuri vastne varitseb aktiivse röövtoidu-lise loomana taimede vahel pidevalt saaki. Pärast saagi (väiksemad loomad) tabamist imevad nad selle tüh-jaks. Saagi haaramiseks on vastsetel tugevad lõuad, mille vahel asub kanal ohvri tühjaks imemiseks. Valmikud talvituvad kaldal.

Väiksematest ujuritest on tavalisemad kriimik-käbaujurid, saleujurid ja väikesed ümmarguse kehaga keras-ujurid.

Suurus: ujuritel kuni 4,5 cm. Kollaserv-ujur 2,5–3,5 cm, laiujur kuni 4,5 cm (haruldane).

Sarnased liigidOgaujur, laiujur, ujurlutikas. Ujurlutika keha on rohekashall ja kattetiibade otsad ka-tavad teineteist, moodustades lutikalistele iseloomuliku tiibade asetuse seljal.

Vesimardikad. Vesimardikad on musta värvi putukad, kes toitudes veetaimedest (erinevalt ujuritest) liiguvad taimedel aeglaselt, nagu kõndides.

FOTODEL: kollaserv-ujur (Dytiscus marginalis) ja ujuri vastne.

vesimardikasujurlutikasujuri vastne



9P UT UKA D

(Insecta)

Ehmestiivalised (Trichoptera)Ehmestiivalisi väikeseid pruunikaid liblikaid meenutavaid putukaid näeme lendlemas vee kohal ja varju-mas kaldataimestikus. Lennul liiguvad nad hüplevalt, mis on hästi märgatav veepinna lähedal. Taimelehel istudes on nende tiivad katusetaoliselt kehale asetatud. Ehmestiivalised on oma nime saanud luubi abil nähtavate ehmestega kaetud tiibade järgi.

Emane ehmestiivaline muneb munad veetaimedele väikeste sülditaoliste kogumitena (näiteks rõnga- või kera kuju liselt).

Ehmestiivaliste vastsed on rahvakeeles tuntud puruvanadena, sest enamus neist ehitab omale kaitseks ela-mu: koja. Puruvana hoiab oma kojast seestpoolt kinni keha lõpus asuva kahe konksukese abil. Kojad on val-mistatud väga erinevatest materjalidest olenevalt elukeskkonnast ja liigist. Toruvanalased kleebivad oma spi-raalsed torujad kojad kokku ühesugusest materjalist (taimetükkidest või kividest). Puruvanalased ehitavad koja taimetükkidest. Libeehmeslased (järvevanalased) teevad mitmesuguseid ka eri materjalist koosnevaid kodasid (näiteks teokarpidest, puutükkidest, rohelistest taimeosadest, kõrtest jm.)

Puruvanadele on antud ka koja ehituse ja muude tunnuste järgi ilusaid liiginimesid: kivivana, liivavana, okka-vana, lehevana, järvevana, käppvana, vooluvana, puruvana, ojavana. Puruvanasid on Eestis määratud umbes 200 liiki, nende tundmine liigini nõuab spetsialisti kogemusi.

Puruvanad elavad veekogu põhjas ja taimedel toitudes taimedest ja kõdust, mõned on ka röövtoidulised. Mõ-ned vastsed elavad ka vabalt kojata (lõpusehmeslased). Ehmestiivalised arenevad täismoondega, vastsestaa-diumi lõpus vastne nukkub kojas. Sellel ajal on nn nukukoda suletud. Nukkumise lõpupoole tuleb nukk kojast välja ja ujub vees ringi. Lõpuks jääb nukk veepinnale või taimele ning koorub tiibadega putukas.

Suurus: vastsed koos kojaga kuni 5 cm, valmikud kuni 4 cm.

Sarnased liigidKojas elavat vastset on raske segi ajada ühegi teise selgrootu loomaga. Taimetükkidest võrgendiniidiga kinni-tatud koja ehitavad ka vesileediku vastsed, kes elavad veepinnal.

FOTOL: ehmestiivalise valmik (Trichoptera) ja vastne (nn puruvana).

vesileediku vastne



10P UT UKA D

(Insecta)

Kahetiivalised (Diptera)Kahetiivalised jagatakse kahte rühma: sääselised ja kärbselised.

Sääselised (Nematocera)Sääseliste vastsed elavad vees, niiskes pinnases, aga ka näiteks seentes.

Pistesääsklased (Culicidae) Pistesääsklastest on halla- ja laulusääsk ühed tavalisemad Eestis. Emasääsed imevad verd, isasääsed aga tai-mede mahla. Veekogu läheduses võib märgata sääseparve lendlemas üles alla (nn. “surumas“). Sääseparves on põhiliselt vastkoorunud isased, parve sattunud emane sääsk viljastatakse. Munad munetakse vette. Piste-sääskede vastsed elavad vee pinnakihis, keha tagaosas on neil hingamisputk või hingeavad. Hallasääse vastne on rohekaspruun ja liigub järsu heitega keha välja sirutades, laulusääse vastne liigub loogeldes. Pistesääskede vastsed käivad veepinnal hingamas: hallasääse vastne asetseb hingates piki veepinda, laulusääse vastne aga veepinnaga 45 kraadise nurga all. Sääsevastsed toituvad vees hõljumist ja väikestest organismidest; suu juures asuvad karvakesed, mis aitavad vett suhu suunata. Pistesääse vastne kasvab ja kestub korduvalt 3–4 nädala jooksul, viimases faasis moodustub nukk. Sääse nukud on liikuvad, nad ripuvad hingamise ajal vee pindkile all. Nukk avaneb seljapoolelt ja sääsk lendab välja. Linnamajades elav ja torustikes paljunev linnasääsk on laulusääse alamliik. Pistesääskede hulka kuulub ka metsasääsk.

Suurus: vastsed kuni 9 mm.

Pistesääskedele lisaks on tuntumad sääselised veel kihulased (Simuliidae), habesääsklased (Cerataopogonidae), surusääsklased (Chironomidae), sääriksääsklased (Tipulidae), seenesääsklased (Sciaroidea), klaasiksääsklased (Chaoboridae).

Surusääsklased (Chironomidae)Surusääsklase vastsed elavad veekogu mudases põhjas. Vastsed on värvuselt erinevad (valkjad, rohekad või punased), suure surusääse vastsed on punased. Surusääse vastse lähemal vaatlemisel on hästi märgatav peaosa. Vastsed toituvad kõdust ja väikestest organismidest, ise on nad toiduks paljudele kaladele ja teistele veeorganismidele. Isastel surusääskedel on suletaolised tundlad, täiskasvanud surusääsed toituvad taime-mahladest või ei toitu üldse. Kevadeti koorunud surusääskede valmikud lendavad veekogu lähedal parves „surudes“ ja paaritudes. Surusääsed munevad vette.

Suurus: vastsed kuni 30 mm.

Kärbselised (Brachycera)Paljude kärbseliste vastsed elavad samuti vees. Näiteks ogakärblaste, parmude ja sirelaste vastsed. Kärbseliste vastsed on üldjuhul väheliikuvad ja elavad põ-hiliselt veekogu põhjaosas. Veepinnal hingamiseks on neil tihti hingamisputked või jätked tagakehal.

FOTOL: surusääse (ülal) ja hallasääse (all) vastsed.

ogakärblase vastne



11LIMUSED

(Mollusca)

Teod (Gastropoda)Teod on peamiselt spiraalselt keerdunud kojas elavad limused. Nad liiguvad lihaselise talla abil. Teo peas paiknevad silmad, kombitsad ja suu. Hingavad lõpuste või kopsude abil, osa tigusid on lahksugulised, teised liitsugulised.

Mudatigu (Limnaea stagnalis)Mudateol on keermeline ja terava tipuga koda. Mudatigu armastab taimestikurikkaid veekogusid. Ta roomab lihaselise talla abil taimedel ja tihti ka piki vee pindkilet rippuvas asendis. Veepinnal käib ta ka hingamas, sest kuulub kopstigude hulka. Mudatigu on taimtoiduline toitudes põhiliselt taimeosadest ja vetikatest, mida ta kraabib nn hõõreliga, lisaks sööb ka kõdu ja surnud loomi. Mudateod on liitsoolised, viljastamiseks on vaja kahte tigu, kes teineteist viljastavad. Noored teod arenevad taimedele munetud munadest.

Suurus: koja kõrgus kuni 6 cm.

Vaatlus: Mudatigu on kerge pidada akvaariumis, kus ta sööb veetaimi ja vetikaid. Huvitav on vaadelda teo liikumist taimedel. Saab jälgida teo toitumist, kui ta kraabib vetikaid hõõreli abil akvaariumi klaaspinnal.

Ematigu (Viviparus)Emateod elavad vees, neid iseloomustab keermeline koda. Teo pruunivärvilisel kojal on näha tumedamad pikivöödid. Ebasoodsa olukorra puhul sulgub ematigu kotta ja katab kojasuudme kaanega. Liigub veekogus taimedel ja põhjas ning toitub väikestest loomadest ja orgaanilisest pudemest. Ematigu hingab lõpuste abil, mis paiknevad teo mantliõõnes. Emateod on oma nime saanud selle järgi, et munad arenevad ja väikesed teod kooruvad emateo kehas. Ema kehast lahkuvad teod on algul karvased (kaetud harjastega). Emateod on lahk-sugulised, esinevad nii ema- kui ka isateod.

Suurus: koja kõrgus kuni 5 cm.

Sarnased liigidPunnteod. Punntigude kojal on kojasuudmele lähim keere suhteliselt suurem, eriti laiaks on see arenenud kõrvik-punnteol. Sarvtigu on lapiku keermelise kojaga.

FOTODEL: mudatugu (ülal) ja ematigu (all).

punntigu sarvtigu



12LIMUSED

(Mollusca)

Karbid (Bivalvia)Karbid on limused, kelle keha asub kahest poolmest koosnevas karbis.

Suurematest karpidest on Eesti järvedes ja jõgedes tavalised pruunikasrohekad järvekarbid (Anodonta) ja jõe-karbid (Unio). Eluviisilt on nad üsna sarnased. Karbid elavad poolkaevunult veekogu liivases või mudases põhjas. Üks kolmandik karbi tagumisest osast jääb välja. Karbid liiguvad aeglaselt mööda põhja karbipoolme-te vahelt väljaulatuva jala abil, karbi teekonda saab jälgida liikumise vao järgi. Ühe tunniga võib karp liikuda kuni 30 cm.

Karbi poolavatud poolmete vahelt paistavad kaks sifoonitaolist avaust, ühest vesi siseneb ja teisest väljub olles läbinud lõpused. Veevooluga satub karbi kehasse ka toit: hõljum ja väikesed organismid. Karp filtreerib endast vett läbi samaaegselt toitumisega puhastades ka veekogu. Täiskasvanud karp võib päevas filtreerida endast läbi üle 30 l vett.

Karpide kojal on näha kasvuringid, tihti on karbid kaetud vetikatega. Karpide viljastatud munad arenevad emakarbis lõpuslehtede vahel. Karpide pihtvastsed väljuvad emakarbi kojast ja kinnituvad kalade lõpustele, uimedele või kehale ja elavad parasiitset elu. Noor karp langeb veekogu põhja, kus alustab iseseisvat elu.

Järvekarbid (Anodonta)Järvekarbi koda on õhukeseseinaline ja üsna lai, karbi poolmeid ühendavad lukuhambad puuduvad. Järve-karbid elavad paarikümne aastaseks. Järvekarbile võivad kinnituda ka rändkarbid.

Suurus: kuni 20 cm.

Jõekarbid (Unio)

Jõekarpidest tavalisemad on piklik jõekarp ja kiiljas jõekarp, haruldasem on väiksemamõõdulisem paksu-seinaline jõekarp. Jõekarbi kojad on piklikumad kui järvekarbil ja paksuseinalised, karbi seespoolsel vaatlu-sel leiame karbipoolmeid ühendavad lukuhambad. (Karpe saab seestpoolt vaadelda ainult tühjade (avatud) karbikodade puhul. Kui karbipoolmed on tugevalt suletud, ei tohi neid avada, sest see vigastab looma.) Pikli-kul jõekarbil on koja alaserv põhiosas sirge, kiiljal jõekarbil kumeram.

Suurus: kuni 10 cm.

Rändkarbid (Dreissena) Rändkarbid elavad tihti kobaras koos ja on kinnitunud veekogu põhjale, kividele või ka teistele karpidele. Rändkarbi koda on tume, kujult kolmnurkne, keskel kõrge ”harjaga”

Suurus: kuni 3 cm.

Sarnased liigidVäikestest karpidest leidub Eestis keraskarpi ja herneskarpi, nende pikkus küündib kuni 15 mm-ni, koda on ümar. Keraskarbi kupp asub keskel (külgvaates sümmeetriline), hernes-karbil on kupp nihutatud veidi külje suunas (karbi kupp asub karbipoolmete kinnitumis-kohas).

Eestis on väga haruldane puhtaveelistes jõgedes varem hulgaliselt esinenud ebapärlikarp. Ebapärlikarbil on paksuseinaline piklik ovaalne koda. Karpi sattunud liivaterast võib moodustuda pärl.

Paksuseinaline jõekarp ja ebapärlikarp kuuluvad kaitsealuste liikide hulka.

FOTODEL: ülal järvekarp (Anodonta), mille kojale on kinnitunud rändkarbid (Dreissena). All jõekarbi (Unio) koda.

rändkarp

keraskarp



13KA HEPA IK SED

(Amphibia)

Kahepaiksed on niiske õhukese nahaga selgroogsed, kelle moondega areng toimub vees. Täiskasvanud kahepaiksed elavad nii maismaal kui ka vees. Eestis on kõik kahepaiksed looduskaitse all.

Sabakonnalised (Caudata)

Vesilikud (Triturus)

Vesilikud elavad suurema osa aastast maismaal, toitudes maismaaselgrootutest, kevadel ja suve algul siirdu-vad nad veekogudesse, kus koevad. Isastel vesilikel kasvab pulmarüüks selga hambuline hari, kõht värvub eredalt kollakas-oranžiks. Vesilike vastsed elavad vees ja hingavad välislõpuste abil. Maismaal on vesilikud aktiivsed öösel, veekeskkonnas ööpäevaringselt.

Tähnikvesilik (Triturus vulgaris)

Eestis kõige tavalisemaks vesilikuks on tähnikvesilik. Tähnikvesilik on rohekaspruunika sileda nahaga saba-konnaline. Varakevadel ilmade soojenedes suundub ta talvituspaikadest (kändude all, keldrites, urgudes) vee-kogudesse. Isaste tähnikvesilike pulmarüüks kasvav hari on pidev ega katke saba kohal nagu harivesilikul.

Tähnikvesilikud munevad vees ja munad volditakse ühekaupa taimelehtede vahele. Emane vesilik muneb ta-valiselt umbes 150 muna. Vastsed on koorudes 6,5 mm pikad, neil on välislõpused ja nad on röövtoidulised. Vastne areneb enamasti 2–3 kuu jooksul nooreks vesilikuks, moonde lõpuks hakkavad vesilikud kopsudega hingama.

Vesilikud on röövtoidulised, nad söövad selgrootuid loomi. Vees on nende toiduks: kakandid, vesikirbud, kiilivastsed, sõudurlased, ujuri vastsed, limused, kalamari ja konnakudu.

Suurus: kuni 93 mm.

Harivesilik (Triturus cristatus)

Harvem esineb meil harivesilikku, kes on kasvult tähnikvesilikust suurem, tumeda ja krobelise nahaga. Hari-vesilik koeb vees nagu ka tähnikvesilik, munad kinnitatakse veetaimede lehtede alumisele küljele, neid ei keerata lehtede vahele nagu seda teeb tähnikvesilik. Isase harivesiliku pulmarüül katkeb hari saba kohal.

Veekogudes asustavad harivesilikud sügavamaid kohti, tähnikvesilikud armastavad kaldaäärseid taimetihni-kuid. Harivesiliku vastsed on samuti röövtoidulised ja välislõpustega, erinevalt tähnikvesilikust on saba tipus pikk sabaniit. Vesilike vastseid söövad kalad.

Harivesilik on Eestis võrdlemisi haruldane. Nende kaitse korraldamise ja uurimisega on Eestis tegeletud juba mitmeid aastaid.

Suurus: kuni 180 mm, tavaliselt 140–150 mm.

FOTODEL: tähnikvesilik (ülal) ja harivesilik (all).



14KA HEPA IK SED

(Amphibia)


Päriskonnalised (Anura)

KärnkonnadHarilik kärnkonn (Bufo bufo)Eestis levinuimaks kärnkonnaks on harilik kärnkonn. Ta on enamasti pruunikat värvi köbrulise nahaga väga mitmekesistes elupaikades elav konn. Kärnkonn liigub aeglaste lühikeste hüpetega või kõndides. Ta on aktiiv-sem öösel, päeval varjub peidukohta.

Kärnkonna nahas paiknevad mürginäärmed, mille eritis on halva maitse ja nahka ärritava toimega. Enesekait-seks võib kärnkonn ennast õhku täis tõmmata – siis paistab ta välja hirmuäratavam. Kärnkonn püüab toiduks erinevaid selgrootuid (tigusid, putukaid jm). Häälitseb tasakesi, hääl meenutab piuksumist või kriuksumist.

Sigimiseks suunduvad kärnkonnad kevadel veekogudesse, siis näeb neid tihti ka teedel, kus nad võivad huk-ka saada. Emane kärnkonn on isasest palju suurem, kudemisperioodil kinnitub isane või isegi mitu isast ema-se seljale. Kärnkonna kudu paikneb kudunöörina taimede vahel. Kullesed arenevad vees järk-järgult noorteks konnadeks, kes siirduvad maale.

Suurus: kuni 15 cm (isased on väiksemad).

Sarnased liigidHaruldasemad kärnkonnad on Eestis rohe-kärnkonn (Bufo viridis) ja kõre ehk jutt selg–kärnkonn (Bufo calamita).

Rohe-kärnkonn on helehall, tumedate roheliste laikudega kuni 10 cm pikkune konn. Rohe-kärnkonna leviala asub Ida- ja Kagu–Eestis, kuid tänapäevaks on muutunud üliharuldaseks. Rohe-kärnkonna hääl on õrn sirin, mis on sarnane kaerasori (putuka) häälega.

Kõre, pruunikas jässaka kehaga ja seljal helekollase pikitriibuga, on meie kõige väiksem kärnkonn. Ta elab peamiselt Lääne–Eesti rannikualadel ja saartel. Hääl on tal tugev hele kõrin „krr-krr.“

MudakonnadMudakonn (Pelobates fuscus)Mudakonn on ümara kehaga, hallikaspruun laiguline konn. Tema silmapupill on erinevalt teistest Eesti konnadest püstine. Mudakonnal on tihti küüslauku meenutav lõhn. Mudakonna areng kestab teistest konnadest kauem (umbes 3 kuud). Mudakonna suuri kulleseid võib leida veekogudes veel suve lõpul. Mudakonn on üsna haruldane ja levinud põhiliselt Lõuna- ja Kagu-Eestis.

FOTOL: harilik kärnkonn (Bufo bufo).

rohekärnkonn

juttselg-kärnkonn ehk kõre

mudakonn



15KA HEPA IK SED

(Amphibia)



Rohelised konnadRohelised konnad on väga varieeruva värviga ning veekeskkonnaga kõige rohkem seotud kahepaiksed. Rohe-listel konnadel puuduvad tumedad laigud kõrvaalade taga. Kevadel on nad väga häälekad, isastel paisuvad häälitsedes pea külgedel kõlapõied. Eestis esinevad rohelistest konnadest tiigikonn (Rana lessonae), veekonn (Rana esculenta) ja järvekonn (Rana ridibunda). Roheliste konnade määramine välimuse järgi on väga raske, lisaks on vaja DNA analüüsi.

Rohelised konnad moodustavad omavahel hübriide. Veekonn on tiigikonna ja järvekonna hübriid. Eestis kõi-ge haruldasem on järvekonn, tema levik vajab edasist uurimist. (Teadaolevalt 1925. aastal asustati järvekon-nad Tartu lähedale Raadi järve, 2000. aastal leiti neid Tartus Emajõe luhalt.)

Rohelised konnad koevad mai lõpus. Kevadel ja varasuvel võib kuulda tiikide ääres roheliste konnade kont-serti. Neid on kerge vaadelda, kui nad istuvad ujutaimedel või ujuvad veepinnal. Roheliste konnade toiduks on mitmesugused selgrootud loomad. Konnadest toituvad linnud on näiteks kajakad, haigrud ja toonekured, imetajatest saarmas, ameerika naarits jt.

FOTOL: roheliste konnade esindaja.



KA HEPA IK SED

(Amphibia)

16



Pruunid konnadPruunid konnad on rohkem maismaalise eluviisiga kui rohelised konnad. Veega on nad tihedalt seotud sigi-misperioodil, muul ajal elavad maismaal niiskemates kohtades.

Rohukonn (Rana temporaria) ja rabakonn (Rana arvalis)Rohukonn ja rabakonn elavad niitudel, rohumaadel, soodes ja rabades, vee ääres. Kudemisperioodil lähevad nad vette, kudu heidetakse vette kogumikuna (kudupallina). Rohukonna kudust moodustub teinekord kogu veepinda kattev vaip.

Kullesed arenevad vees kuni järk-järgult moonduvad jalgadega ja sabata noorteks konnadeks. Mõlemad konna liigid on pruunika selja ja heledama kõhuosaga. Rohukonn on väga varieeruva värvusega: seljapoolelt hallikast pruunikani, tumedate laikudega. Samuti on rabakonna seljapool pruunikas, hallikas või kollakas, tihti laikudega. Pruunide konnade silmade taga asetsevad tumedamad oimulaigud.

Rohukonna kõht on kirju või laiguline, rabakonnal aga hele, mustrita. Rohukonna ninamik on ümaram kui rabakonnal. Lisaks on heaks tunnuseks ka tagumise jala siseküljel, esimese varba juures paiknev köbruke, mis rabakonnal on suurem, rohukonnal aga väiksem. Need tunnused on paremini vaadeldavad täiskasvanud konnadel.

Aprilli lõpupoole liiguvad pruunid konnad kudemispaikadesse taimestikurikastesse veekogudesse, ka tiiki-desse ja kraavidesse. Pruunide konnade häält on kuulda sel perioodil kaugele. Rabakonnade vaikne mulksu-mine ja rohukonnade krooksumine on kevadele iseloomulikud hääled. Isased rabakonnad värvuvad pulma-rüüs siniseks.

Rabakonna kullesed kooruvad 2–4 nädala, rohukonnal aga juba 1–2 nädala möödudes. Kullesed on alguses 1–1,5 cm pikad, areng kestab suve keskpaigani kuni noortel konnadel kaob saba ja on moodustunud esi- ja tagajalad. Pruunid konnad toituvad selgrootutest loomadest, kullesed aga põhiliselt vetikatest. Konnad ise on toiduks paljudele kiskjatele ja lindudele.

Suurus: rabakonn kuni 8 cm, rohukonn kuni 11 cm.

FOTOL: rohukonn (ülal) ja rabakonn (all).



17VEEK OGUD JA NENDE KA IT SE

Eesti järvedEesti järvedest suuremateks on Peipsi, Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu Suurlaht, Ülemiste järv ja Saad-järv. Looduslikke järvi on Eestis umbes 1200, lisaks veel palju väikeseid rabalaukaid. Järvederikkamad paigad asuvad Otepää, Haanja, Pandivere ja Karula kõrgustikel, Kõrvemaal, Vooremaal ja Alutagusel.

Eesti järved on enamasti alla 10 m sügavusega ja suhteliselt väikese läbipaistvusega, Sügavaimad järved on Rõuge Suurjärv (38 m) ja Väike Palkna järv (31,5 m). Läbipaistvus on suuremas osas järvedes suvel alla kahe meetri, kevadel ja sügisel suurem. Läbipaistavamatest järvedest on teada Nohipalu Valgejärv (11,5 m), Väike Palkna (8 m) ja Äntu Sinijärv (üle 8 m).

Järvede ja jõgede vesi on tihti rikas biogeensete ainete (lämmastiku- ja fosforiühendid) poolest. Need ühendid võivad sattuda vette põldude väetamise tulemusena, õhust (tööstus ja transport), aga ka majapidamiste ja tööstuse jääkvetest. Veekogude rikastumist toitainetega nimetatakse eutrofeerumiseks. Veekogu eutrofeeru-mise tulemusena hakkab rikkalikult vohama veetaimestik, muutub taimestiku ja loomastiku liigiline koosseis. Suviti tekivad nn. „veeõitsengud“ massilise vetikate paljunemisega. Tasakaal veekogus saab rikutud, lagu-nemisprotsesside intensiivsuse tõttu võib tekkida hapnikupuudus. Kokku võttes halvenevad elutingimused paljude tundlike veeorganismide jaoks.

Kõige haruldasemateks järvetüüpideks on Eestis vähetoitelised ehk oligotroofsed järved. Vähetoiteliste järve-de vesi on väga läbipaistev ja mineraalainetevaene. Sellised on näiteks Viitna Pikkjärv ja Nohipalu Valgejärv.

Peamiselt rabades võib leida huumustoitelisi ehk düstroofseid järvi. Need on mineraalainetevaesed ja orgaa-niliste ühendite rikkad pruuniveelised järved. (Nt Kõrvemaal asuv Kakerdaja järv.)

Järvedest kõige levinumad on Eestis eutroofsed ehk rohketoitelised järved, rikkaliku taimestiku ja elustikuga rohekaskollase veega järved. Eutroofseteks järvedeks on Pühajärv, Viljandi järv, Võrtsjärv ja teised. Toitainete edasisel lisandumisel vette tekivad nendest hüpertroofsed ehk liigtoitelised järved, kus on väga suur vetikate biomass, muu elustik aga vaesunud.

Segatoitelised ehk düseutroofsed järved on madalad (mineraalainete- ja orgaaniliste ainete rikkad), kinni-kasvavad soojärved. Selline on näiteks Endla järv.

Mere ääres rannikul on tekkinud soolatoitelised ehk halotroofsed järved (rannikujärved, Tagalaht Kuressaa-res).

Lubjarikka veega ja liigivaese elustikuga on lubjatoitelised (alkalitroofsed) järved. (Nt Äntu Sinijärv.)

VeetaimestikVeetaimestik on mageveekogudes mitmekesine, seal kasvab üle 120 liigi suurtaimi ja suurel hulgal vetikaid. Pilliroog, hundinui ja järvekaisel on poolveelise eluviisiga taimed, mis kasvavad järvede ja jõgede kaldavöön-dis. Juurtega põhja kinnitunult ujuvad veepinnal kollane vesikupp, valge vesiroos, erinevad penikeelte liigid. Veepinda katavad tihti lemled ja vesilääts, vetikatekogumikud. Veesisestest taimedest on levinumad eri liiki penikeeled, särjesilm, vesikatk, omapärase eluviisiga on putuktoiduline vesihernes. Vees kasvavad ka erine-vad vetikaliigid. Mikroskoopilised vetikaliigid esinevad hõljumis ehk planktonis.

FOTOL: Saadjärv ja veetaimed (kollane vesikupp, järvekaisel, valgete õitega vesiroos, särjesilm).



18M AGE V EE ELUST IK

Eesti jõedÜle 100 km pikkuseid jõgesid on Eestis 8: Võhandu (162 km), Pärnu (144 km), Põltsamaa (135 km), Pedja (122 km), Keila (116 km), Kasari (112 km), Piusa (109 km), Pirita (105 km); 100 kilomeetri pikkused on Emajõgi ja Navesti jõgi.

Jõed on vee liikumise tõttu enamasti hapnikurikkamad kui järved. Huvitav ja rikkalik elustik on vanades jõeloogetes nn. „vanajõgedes“, kuhu paljud kalad siirduvad kevadel kudema. Fotol on Alam-Pedja kaitsealal Emajõe vanajõgi, kuhu tulevad kevadel kudema latikad, haugid ja paljud teised kalad, kes läbivad selleks pikki vahemaid.

Jõgesid nagu järvesidki ohustab eutrofeerumine ja saastumine. Jõgede elustikku muudavad oluliselt sinna rajatud hüdroelektrijaamad ja paisud. Muutunud tingimused ei sobi paljudele liikidele. Näiteks siirdekalad (forell, lõhi, jõesilm) ei pääse enam jõgedesse kudema.

Magevee elustikJärgnevalt kirjeldatakse magevee elustiku jaotust, mis iseloomustab nii jõgesid kui ka järvesid.

Vee-elustik jaguneb kolme ökoloogisse rühma: vees hõljuv plankton ehk hõljum, põhjaelustik ehk bentos ja vees aktiivselt liikuvad loomad ehk nekton.

Plankton ehk hõljum koosneb väikestest vetikatest ja selgrootutest. Vetikatest toituvad zooplanktonis hõlju-vad väikesed loomad, näiteks aerjalalised, vesikirbulised, keriloomad ja teised.

Eesti mageveekogudes elab umbes 40 liiki kalu. Paljud kalad ei suuda elada tugevalt eutrofeerunud veekogu-des, mis talvel võivad hapnikupuudusse jääda. Röövkaladest on levinumad haug, ahven, koha ja luts. Põhili-selt põhjaloomastikust toituvad kogred, latikad, särg ja angerjas. Põhjaloomastikust ja veetaimedest toituvad linask ja roosärg. Valdavalt planktonist toituvad viidikas, tint, rääbis, kalamaimud ja noorkalad.

Kalaliigid on erineva nõudlusega hapnikusisalduse suhtes. Forell elab puhtaveelistes hapnikurikastes jõgedes, koger ja linask võivad hakkama saada veekogudes, mille hapnikusisaldus on üliväike (1–2 mg/l hapnikku).

Kahepaiksetest loomadest elavad kogu oma elu vees rohelised konnad, ainult kudemisperioodiks tulevad vette pruunid konnad, kärnkonnad ja vesilikud. Konnakullesed on toiduks paljudele teistele veeorganismi-dele.

Vee sees või pinnal liiguvad aktiivselt mitmesugused selgrootud: ujurid, ämblikud, vesilestad, selgsõudurid ja sõudurid, liuskurid, kukrikud jt.

Põhjaloomastik on tähtis toit kaladele ja teistele veeloomadele. Põhjaloomastiku moodustavad karbid, teod, mudatuplased, surusääse vastsed, ehmestiivaliste, ühepäevikuliste ja kiililiste vastsed, vähilaadsed (vesika-kand) ning teised. Hapnikuvaestes oludes saavad elada surusääskede vastsed ja mudatuplased.

Imetajatest elavad vees kobras, naarits, saarmas, vesirott ja ondatra. Kobras on laialtlevinud taimetoiduline, saarmas aga kalatoiduline loom.

Veelinnud on erineva toidunõudlusega. Haigrud, kajakad, tiirud, pütid, jäälind on kalatoidulised. Põhjaloo-mastikust toituvad pardid ja luiged; mudast otsivad toitu kurvitsalised.

FOTOL: Emajõe vanajõgi Alam-Pedja looduskaitsealal; valge toonekurg ja naerukajakas (ülal) ning ahven (all).



VEE-ELUSTIKU P ÜÜK JA VA AT LUSED

19

FOTOL: veevaatlused tiigi ääres (kahvaga püük, veetemperatuuri mõõtmine, mikroskoobi all uurimine, vajalikud vahendid).

Veevaatlusteks tiigi, järve või jõe ääres on sobivaim aeg aprillist oktoobrini. Välitööks on soovitav moo-dustada kuni 5-liikmelised rühmad.

Vajalikud vahendidSelgrootute ja kahepaiksete uurimiseks on oluline kaasa võtta mõned kahvad või sõelad loomade püügiks. Pika varrega kahvad annavad võimaluse püüda loomi kaugemalt veest, väikeste akvaariumikahvade ja sõel-tega saab tegutseda kalda lähedal. Veetemperatuuri mõõtmiseks on vajalikud nööriga varustatud veetermo-meetrid, loomade sorteerimiseks heledad plastmassalused, lusikad või pintsetid. Loomade lähemaks uurimi-seks sobivad luubid ja binokulaar. Huvitav on loomi jälgida vaatlusakvaariumis. Tulemuste kirjapanemiseks on vajalikud joonlaud, pliiats ja kirjutamisalus.

PüükSelgrootute ja kahepaiksete püügil tuleb arvestada, et nad elavad mitmesugustes elupaikades (taimede vahel, mudasel ja liivasel põhjal, avavees, veepinnal). Parema tulemuse saamiseks tuleb kahvaga tõmmata erineva-test kohtadest. Veekogu on elupaigaks paljudele loomadele ja taimedele, seega tuleks püügil olla ettevaatlik ja hoolikas.

Kahva sisu asetatakse vanni (heledale alusele) ja sorteeritakse lusika või pintseti abil teise vanni või vaatlus-akvaariumisse. Vaatlusakvaariumiks sobib läbipaistev plastikust akvaarium või ka purk. Zookauplustes on müügil väga sobivad 1–2 l plastmassist kaasaskantavad akvaariumid.

VaatlusPutukate ja teiste selgrootute vaatlemiseks on hea kasutada luupi ja binokulaari. Vee-elustiku uurimist on soovitav läbi viia kohe pärast püüki ja hiljem loomad veekogusse tagasi viia. Mõnda veelooma on huvitav pidada lühikest aega akvaariumis, tagades eluks vajalikud tingimused.

Väikesed planktoniloomad ja -taimed on hästi nähtavad ja vaadeldavad mikroskoobi või binokulaariga, osa ka luubi abil.

Veekogust tuleb võtta veeproov (soovitavalt koos taimeosade või -jäänustega) ja asetada veetilk pipeti abil klaasalusele binokulaariga vaatlemiseks.

Vesikirbu võib paigutada ka väiksemasse läbipaistavasse nõusse või katseklaasi. Vesikirpe (ja ka teisi plankti-lisi organisme) on võimalik koduses akvaariumis kasvatada ja jälgida nende eluviisi ning käitumist.

Selgsõudurit ja ujurit on kerge kasvatada akvaariumis ja jälgida nende käitumist ning eluviisi. Neid saab toita vihmausside ja hakklihatükikestega. Akvaariumis pidamisel tuleks arvestada, et putukad saavad lennata ja on väga aktiivsed seda võimalust ära kasutama. Toas peaks akvaarium olema pealt osaliselt klaasiga kaetud, vastasel juhul lendab putukas eluks sobimatusse kohta ja hukkub. Akvaariumivette hapniku lisamiseks võiks kasutada õhupumpa ning loomade toitmisega ei tohi liialdada.

Tigudest võib akvaariumis pidada taimetoidulisi mudatigusid. Tingimuste suhtes on nad suhteliselt vähe-nõudlikud. Mudateod käivad veepinnal hingamas õhuhapnikku.

Documents

VEE-ELUSTIKU MAPP · sisaldavad lisaks joonistele, loomade rühma- ja liiginimedele ka tähtsamaid määramistunnuseid. Töölehed on koostatud vee-elustiku õppeks väli- ja sisetundide