Tallinna Ülikool

Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

Viivi Eksta, Aino Kits, Marga Lvova, Villem Normak, Piret Puust, Tiina Tootsi, Mare Torm, Veronika Varik

Tallinna hariduskorralduse ja üldhariduse areng aastatel

1918 - 2008

Tallinn 2010

Sisukord

3Autoritelt teose kasutajale

EESTI VABARIIGI AEG (1918 – 1940)3

1. Hariduspoliitika lühiülevaade (Villem Normak)3

2. Tallinna Linna Haridusosakond (Mare Torm)3

2.1. Tallinna Linna Haridusosakonna kujunemise eelloost.3

2.2. Tallinna Linnavalitsuse Haridusosakonna algusaeg3

2.3. Hariduse juhtimise uued alused ja korraldus.3

2.4. Haridusosakonna struktuur.3

2.5. Tallinna Linna Haridusosakonna juhatajad - Tallinna linnanõunikud3

2.6. Tallinna koolinõunikud.3

2.7. Tallinna Linna Haridusosakonna tegevus üldhariduse valdkonnas.3

3. Üldhariduse areng3

3.1. Koolielu korraldamine (Mare Torm)3

3.2. Õppe- ja kasvatustöö (Mare Torm)3

3.3. Õpetajaskond (Villem Normak)3

4. Koolivõrk. Õpilaskond. Õpikeskkond. (Villem Normak)3

4.1. Koolivõrgu areng 1918 – 19403

4.2. Õpikeskkond3

OKUPATSIOONIDE AEG (1940–1991)3

Esimene Nõukogude okupatsioon (1940–1941)3

1. Hariduspoliitika lühiülevaade (Veronika Varik)3

2. Tallinna Linna Töötava Rahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee Haridusosakond 1940–1941 (Veronika Varik)3

3. Üldhariduse areng. Õppe- ja kasvatustöö. Õpetajaskond (Veronika Varik)3

4. Koolivõrk. Õpilaskond. Õpikeskkond (Veronika Varik)3

Saksa okupatsioon (1941–1944)3

1. Hariduspoliitika lühiülevaade (Veronika Varik)3

2. Tallinna Linnavalitsuse Haridusosakond (Veronika Varik)3

3. Üldhariduse areng. Õppe- ja kasvatustöö. Õpetajaskond (Veronika Varik)3

4. Koolivõrk. Õpilaskond. Õpikeskkond (Veronika Varik)3

Teine Nõukogude okupatsioon (1944–1991)3

1. Hariduspoliitika lühiülevaade3

1.1. Aastad 1944 – 1950 (Veronika Varik)3

1.2. Aastad 1950 – 1970 (Aino Kits)3

1.3. Aastad 1970 – 1984 (Piret Puust)3

1.4. Aastad 1985 – 1991 (Viivi Eksta)3

2. Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee Haridusosakond3

2.1. Aastad 1944 – 1950 (Veronika Varik)3

2.2. Aastad 1950 – 1970 (Aino Kits)3

2.3. Aastad 1970 – 1984 (Piret Puust)3

2.4. Aastad 1985 – 1991 (Viivi Eksta)3

3. Üldhariduse areng. Õppe- ja kasvatustöö. Õpetajaskond3

3.1. Aastad 1944 – 1950 (Veronika Varik)3

3.2. Aastad 1950 – 1970 (Aino Kits)3

3.3. Aastad 1970 – 1984 (Piret Puust)3

3.4. Aastad 1985 – 1991 (Viivi Eksta)3

4. Koolivõrk. Õpilaskond. Õpikeskkond3

4.1. Aastad 1944 – 1950 (Veronika Varik)3

4.2. Aastad 1950 – 1984 (Aino Kits, Tiina Tootsi)3

4.3. Aastad 1985 – 1990 (Marga Lvova)3

EESTI VABARIIGI AEG (1991 – 2008)3

1. Hariduspoliitika lühiülevaade (Viivi Eksta)3

2. Tallinna Hariduskoondis/Haridusamet (Viivi Eksta)3

3. Üldhariduse areng. Õppe- ja kasvatustöö. Õpetajaskond. (Viivi Eksta)3

4. Koolivõrk. Õpilaskond. Õpikeskkond (Marga Lvova)3

LISAD3

Lisa 1. Haridusministrid Eestis.3

Lisa 2. Tallinna haridusjuhtide elulood3

JÜRI ANNUSSON 1918 – 19193

ALEKSANDER VEIDERMA 1919 – 1921; 1922 – 19283

AUGUST KUKS 1922 – 19243

JOHAN KANA 1928 – 19343

JAKOB KENTS 1934 – 1940; 1941 – 19423

TIIT MARAN 1940 – 19413

JUHAN MAISMA 1942 – 19433

MART MEIUSI 19443

JUHAN LOHK 1944 – 19453

PEETER RAUDSEPP 1946 – 19473

SALME RIKAS 19473

JOHANNES TOHVER 1947 – 19513

EVGENIA PETROVA 1951 – 1952; 1953 – 19593

GUSTAV SARRI 1959 – 19613

FRANTS OPER 1961 – 19703

LEMBIT TÜRNPUU 1970 – 19743

EGON HURT 1974 – 19793

HAIN HIIEAAS 1980 – 19863

KRISTA KÄEN 1986 – 19893

LEONID FIVEGER 1989 – 19973

ERKKI PIISANG 1997 – 20013

ENN KIRSMANN 2001 – 20033

ANDRES PAJULA 2003 -3

Lisa 3. Tallinna koolid 1985 – 20083

Lisa 4. Kvaliteediauhinna ja teiste konkursside tulemused3

Lisa 5. Töönädal Tallinna Haridusametis 2009 aastal3

Autoritelt teose kasutajale

Käesolev koguteos käsitleb Tallinna hariduslugu alates aastaist, mil Tallinn sai iseseisva Eesti pealinnaks, kuni tänapäevani. Eesmärgiks on anda võimalikult laiahaardeline, ühtlasi täpne ülevaade üldhariduse arenguloost ligi 90 aasta vältel. Raamatu eripäraks on ühe linna kui suure organismi hariduskorralduse ja hariduselu juhtimise fookusesse võtmine. Eriline tähelepanu on linna haridust juhtinud institutsiooni tegevusel erinevate poliitiliste režiimide tingimustes.

Käsitlus jaotub kolmeks suuremaks osaks: Eesti Vabariigi aeg (1918–1940), okupatsioonide aeg (1940–1991) ja taasiseseisvunud Eesti 1991. aastast tänaseni. Kõigis osades antakse esmalt lühiülevaade ajajärgu hariduspoliitikast, millele järgneb põhjalik linna hariduselu juhtorgani – olgu selleks siis haridusosakond, -koondis või -amet – tegevuse analüüs. Üksikasjalikult vaadeldakse kogu üldhariduse arengut: koolivõrku, õpilas- ja õpetajaskonda, õpikeskkonda jne.

Lisadest 1 ja 2 leiab lugeja Eesti haridusministrite nimistu ja kõigi Tallinna haridusjuhtide lühielulood. Haridusministrite ja haridusjuhtide koosseis on olnud oma ajastut iseloomustav. Nende seas on hästi tuntud pedagooge, teadlasi ja kultuuritegelasi, aga ka neid, kelle eluloo kohta autorite vaevarikkast tööst hoolimata ei ole seni õnnestunud kuigi palju andmeid hankida. Nad on tulnud ja läinud, ent nende tööst on ikkagi jäänud kooliellu mingi jälg, mida autorid on püüdnud jäädvustada.

Lisa 3 annab detailse ülevaate Tallinna koolidest aastail 1985–2008, võimaldades jälgida praegu tegutsevate koolide geneesi, nende omavahelisi seoseid, ent näidates ka ära tegevuse lõpetanud õppeasutused. Lisa 4 iseloomustab pedagoogide ja koolikollektiivide, samuti lasteaiatöötajate töö stimuleerimist ja nende saavutuste tunnustamist. Lisa 5 võimaldab sissevaadet ühte Tallinna Haridusameti töönädalasse 2009. aastal.

Teos on üles ehitatud ajaloolise narratiivina, lisades sellele käsiraamatu ja teatmeteose funktsioone. Kooliajalugu peab alati olema personaalne ajalugu. Seepärast on siin teadlikult talletatud võimalikult paljude haridustöötajate nimed, nende tööd ja saavutused. Võimalikult vähe on kasutatud mugavuslühendit „jt“. Täpselt on jälgitud seadusandluse arengut ja linnavalitsuse ning selle haridusosakonna (resp ameti) määrusi ja korraldusi. See võib paiguti tunduda mõnevõrra pedantsenagi, kuid on ühe käsiraamatu puhul kindlasti vooruseks.

Daatumid kalendrireformi eelsest ajast (veebruar 1918) on antud vana (juliaanuse) kalendri järgi, nagu need esinesid ka algdokumentides. Lisas 2 on Tallinna hariduselu juhtide sünni- ja surmaajad uue (gregooriuse) kalendri järgi. Tsaari-Venemaal enne 1918 . aasta veebruari sündinutel on lisatud ka vana kalendri kuupäev, nagu see on tavaks biograafilistes teatmeteostes. Kui ei ole teada, kas kuupäev on uue või vana kalendri järgi, on teine kuupäev märkimata jäetud.

Nõukogude okupatsiooni ajal anti paljudele Tallinna koolidele tollal aus peetud sõja- või kommunistliku õõnestustöö tegelase nimi. Nii kandis 32. keskkool Jakob Kunderi, 37. keskkool aga Jaan Kreuksi nime. Tekstis ei ole nõukogulikke lohisevaid nimetusi üldiselt kasutatud, küll aga leiab lugeja need Lisas 3. Tallinna pedagoogilisel kõrgkoolil lubati kanda küll Eduard Vilde austavat nime (aastail 1955–1992), kuid selguse ja ühtluse mõttes on tekstis jäädud ikkagi nimetuse Tallinna Pedagoogiline Instituut (lühendatult TPedI) juurde.

Autorid mõistavad, et nende poolt kirjapandu ei ole puudustest vaba ja Tallinna hariduselu sõlmküsimused vajavad edaspidigi põhjalikku uurimist, seda juba sügavast keskajast alates. Kindlasti aga on teoses õnnestunud talletada hulgaliselt infot, mille kogumine mõne aja möödudes olnuks juba võimatu. Loodetavasti rahuldab teos praeguse nõudmise niisuguse ajaloolise ülevaateraamatu järele ning on vajalikuks käsiraamatuks ja ajaloolise ainese allikaks tulevastelegi haridustöötajatele, samuti haridusloo uurijatele veel väga pikaks ajaks.

EESTI VABARIIGI AEG (1918 – 1940)

1. Hariduspoliitika lühiülevaade (Villem Normak)

Murrang siinses hariduselus toimus pärast Veebruarirevolutsiooni 1917. aasta kevadel veel enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Revolutsioonijärgne vabam õhkkond võimaldas eesti intelligentsil esmakordselt oma rahva hariduselu korraldamisele asuda. Esialgu tuli alluda veel endisele bürokraatlikule ametkonnale, kuid viimase võim hakkas kiiresti nõrgenema, jättes senisest avaramad võimalused kohalikele algatustele. Unistus omakeelsest koolist oli eesti haritlaste ringkondades küpsenud juba mõnda aega, seetõttu vallandus 1917. aasta kevadel õpetajaskonna energia justkui paisu tagant.

Tulevasele Eesti Vabariigi haridussüsteemile pandi nurgakivi 1917. aastal toimunud õpetajate kongressidel, kus visandati koolikorralduse piirjooned. Paljud õpetajad läksid juba kevadest omaalgatuslikult üle emakeelsele õpetusele, kuigi ametlik luba selleks tuli (ja sedagi vaid algkooli osas) toonaselt haridusministrilt Sergei Salazkinilt alles 13. septembril 1917. aastal. 1917. aasta ümberkorralduste põhiraskus langes õpetajate organisatsioonidele ja ühingutele ning viimaseid ühendavale Eesti Õpetajate Liidule, mis järgneva kahe aastakümne jooksul Eesti hariduselus tähtsat rolli mängis.

Uuenduspüüdlusi pidurdas 1917. aasta lõpus alanud lühike enamlaste võimuperiood. Aleksander Elango sõnul ei toonud enamlaste võim siiski kaasa olulisi takistusi koolitöös ning üldise anarhia tingimustes oli õpetajatel suhteliselt vaba voli toimida oma äranägemise järgi. Raskemaks muutus olukord Saksa okupatsiooni ajal, mis tõi kaasa koolide saksastamise, õpetajate ühingute tegevuse halvamise ja rahvuslikult meelestatud pedagoogide vallandamise. Siiski säilis organiseeritud õpetajaskonna poolpõrandaalune lävimine. Nii reisis näiliselt kirjastuse Odamees agendina mööda maad matemaatikaõpetaja ja hilisem haridusministeeriumi nõunik Friedrich Volrad Mikkelsaar, “avalikult raamatuid pakkudes, tagatoas kooli asjadest rääkides.”

Seadusandlus. Peale Saksa okupatsiooni lõppemist asus siinset hariduselu juhtima 11. novembril 1918. aastal tegevust alustanud Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse haridusministeerium eesotsas Peeter Põlluga. Valitsuse deklaratsioon 1918. aasta 30. novembrist nõudis venestamise ja saksastamise katsete kohest lõpetamist ning kooli viimist rahvuslikule alusele. Eesmärgiks seati üldine, kohustuslik ja maksuta algkool. Kogu hariduselu juhtimine pidi minema haridusministeeriumi pädevusse. Paar päeva hiljem järgnes Ajutise Valitsuse määrus, mille kohaselt õppekeeleks tunnistati kõikjal õpilaste emakeel. Asutava Kogu otsusega 9. septembrist 1919 laiendati koolikohustust seniselt kolmelt aastalt neljale ja 19. septembril kehtestati koolikohustus kõikidele 9 – 14 aastastele lastele alates 1919/20. õppeaastast. [foto Peeter Põllust]

22. aasta jooksul oli Eesti Vabariigis ametis kokku 26 valitsust, kus haridusministrina tegutses 20 meest (haridusministrite loetelu vt Lisa 1). Erineva maailmavaate ja erakondliku kuuluvusega ministrid olid haridusküsimustes tihti vastakatel seisukohtadel, kuid sellest hoolimata kulges koolisüsteemi areng võrdlemisi stabiilselt. Tasakaalustavaks jõuks olid haridusministeeriumi ametnikud eesotsas riigikoolinõuniku ja ministri abi Friedrich Volrad Mikkelsaarega, kes oli ametis kuni 1930. aastani. 1920. aastaid Eesti hariduselus on seetõttu nimetatud isegi Mikkelsaare ajastuks. Tuntud koolijuht ja haridustegelane Enn Murdmaa (nime eestistamiseni Ernst Martinson) iseloomustas Mikkelsaare tööd haridusministeeriumis tema kümnendal ametijuubelil järgmiselt: Kõik ametnikud ja teenijad haridusministeeriumis – uksehoidjast ministrini – on vahetunud – ministreid on sealt läbi käinud tosin –, F. V. Mikkelsaar üksi on omal kohal püsinud algusest siiamaani. Vist ei ole kerge olnud esimese haridusministri abi töö. Iga uus minister toob kaasa uue hariduspoliitilise suuna, iga minister peab teatava määrani arvestama võimulolevaid partei-poliitilisi voolusid, igal uuel ministril on omad individuaalsed sümpaatiad ja antipaatiad. Ministri abi, kui ministri parem käsi, peab tahes või tahtmata kõike seda arvestama, kuid tema moraalse vastutuse tunne sunnib teda ühtlasi ka selle eest hoolitsema, et Eesti kooli ning hariduselu korraldamine sünniks enam-vähem ühtlaste põhimõtete järgi. Mikkelsaarel oli komme iga uue ministri ametisse astudes esitada lahkumisavaldus, et minister võiks valida endale sobivad kaastöölised, kuid alati jäi see avaldus rahuldamata. [foto koolinõunike päevast]

Linnade hariduselu korraldati vastavalt 1918. aastal kinnitatud Määrusele linna-koolivalitsuse korralduse kohta, mille kohaselt rahvahariduse korraldus ja juhtimine linna piirides sai linnavalitsuse haridusosakonna (linna koolivalitsuse) ülesandeks. Kui haridusministeerium tuli luua sisuliselt tühjale kohale, siis Tallinna hariduselu juhtimisel oli eestlastel varasem kogemus seoses tööga linna koolikolleegiumis ja rahvahariduse komisjonis.

Haridusreformi ettevalmistamist ja elluviimist hakkasid juhtima haridusministeerium, mille koosseisu valiti mitmeid Tallinna haridustegelasi (Jakob Westholm, Voldemar Päts, Nikolai Kann, Aleksander Veiderma jt), 1919. aastal kokku tulnud Asutav Kogu ja õpetajate kutseorganisatsioonid eesotsas Eesti Õpetajate Liiduga. Ministeeriumi juures moodustati Enn Murdmaa juhtimisel rahvakooliseaduse eelnõu väljatöötamise komisjon, kes esitas Asutavale Kogule 1919. aasta augustis algkooliseaduse eelnõu. Kuivõrd eelnõu tekitas Asutavas Kogus teravaid vaidlusi, püüdsid Murdmaa ja Eesti Õpetajate Liit sellele poolehoidu võita muuhulgas ajakirjanduse vahendusel. Jüri Annusson deklareeris õpetajaskonna nimel ajakirjas Kasvatus: Kõige pealt peame muutma kooli üleüldiselt kättesaadavaks asutuseks. Meie hüüdsõnaks on sunduslik, vähemlt seitsmeaastane algharidus, meie oleme juba selle teostamisele asunud, kuid karta on, et see kerge ei ole. /- - -/ Meie tahame ise oma kooli juhtida ja rahvast selle sõna tõsises mõttes valgustada. Meil peab selleks aga ka võimalus olema; kooliseadus peab siin kindlustama õpetaja kui haridustegelase seisukoha; /- - -/” Asutava Kogu hariduskomisjonis ning õpetajate päeval tekkisid algkooliseaduse eelnõu ümber suured vaidlused. Peamiselt arutleti koolikuruse pikkuse (kas kuus või seitse aastat) ja usuõpetuse staatuse üle.

Asutav Kogu kinnitas algkooliseaduse (Avalikkude algkoolide seadus) lõpuks 1920. aasta 7. mail. Sellega kehtestati Eestis ühtluskooli süsteem, mille esimese astme moodustas emakeelne kohustuslik, maksuta ja usuõpetuseta algkool kuueaastase õppeajaga. Koolikohustus pidi kestma 7. – 16. eluaastani või algkoolikursuse lõpetamiseni. Et esialgu ei olnud koolimajade kehva seisukorra ja õpetajate puuduse tõttu seadust võimalik täiel määral rakendada, määrati selle lõplikuks kehtima hakkamise ajaks 1. jaanuar 1930. 1926. aastal laiendas Tallinn koolikohustust viiele klassile ning 1930. aastaks oli kuueklassiline algkool teostatud üle linna. [viide!]

Kuna algkooliseadus oli sündinud kompromissina erinevate vaadetega koolitegelaste ja poliitikute vahel ning kuueaastast kohustuslikku kooliharidust pidasid paljud ebapiisavaks (ideaaliks peeti seitsmeklassilist algkooli), sätestas algkooliseadus, et neile lastele, kes peale algkooli lõpetamist kesk- või kutsekoolis edasi ei õpi, avatakse vähemalt kaheaastase õppeajaga täienduskoolid. Kuni sellesisulise eriseaduse väljatöötamiseni korraldati täienduskoolide tegevust vastavalt valitsuse poolt 1922. aastal kinnitatud täienduskoolide esialgsetele põhijoontele. Määrust täiendati 1931. aastal, kuid eriseaduse kehtestamiseni ei jõutudki. Seetõttu jäi ka täienduskoolide võrk täies mahus välja arendamata.

1922. aastal võeti vastu keskkooliseadus, mille kohaselt vähemalt viieaastane, kuid mitte üle kuueaastase kursusega keskkool ehk gümnaasium moodustas ühtluskooli teise järgu. Keskkool oli emakeelne, ilma usuõpetuseta ja tasuline. Keskkooli võeti vastu kuueaastase algkooli lõpetanuid ilma katseteta. Gümnaasiumi järel sai eksameid sooritamata astuda ülikooli. Ülikooliseaduse (Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli seadus) vastuvõtmiseni jõudis Riigikogu 1925. aastal. Keskkooliseadusega kehtestatud olulistest uuendustest tuleks esile tõsta erinevuste kaotamist poeg- ja tütarlaste gümnaasiumide õppetöös, mis tunduvalt kergendas naiste teed intelligentsi hulka.

Kooliseaduste väljatöötamine sünnitas Asutavas Kogus ja Riigikogus elavaid diskussioone vasak- ja paremerakondade vahel. Et omariikluse algaastail olid ülekaalus vasakparteid, sai algkooliseadus mõnevõrra radikaalsem. Riikluse arenedes kaldus valitsuse suund paremale, mis tõi kaasa muudatusi ka hariduspoliitikas. Juba algkooliseaduse arutelu ajal tekitas Riigikogus pingeid usuõpetuse staatus. Usuõpetuse poo1dajad eesotsas Kristliku Rahvaerakonnaga panid küsimuse 1923. aasta veebruaris rahvahääletusele. Rahvas avaldas ülekaalukalt poolehoidu usuõpetusele ning referendumi tulemusena muudeti usuõpetus koolidele kohustuslikuks, õpilastele ja õpetajatele aga vabatahtlikuks õppeaineks.

Rahvusvähemuste hariduselule mõjus soodsalt 1925. aastal vastu võetud vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste seadus, mille alusel erinevatele rahvusgruppidele anti omakeelsete koolide asutamise ja juhtimise õigus. Kultuurautonoomia seadus oli tollases rahvusvahelises praktikas erakordne ja tõi Eestile rahvusvahelist tunnustust. Võimalust kasutasid sakslased ja juudid, kes avasid oma kultuuriomavalitsused, millele allusid emakeelsed algkoolid ja gümnaasiumid. Rahvuskeelsed koolid (algkoolist gümnaasiumini) olid veel venelastel ja rootslastel, kuid neil puudus oma kultuuromavalitsus.

Erakoolide töökorraldus, mis seni oli toimunud tsaariaegsete seaduste alusel, fikseeriti 1927. aastal vastu võetud Eraõppeasutuste seadusega. Seaduse järgi nimetati erakoole, mille õppejõudude palga maksis riik või kohalik omavalitsus, õigustega erakoolideks. Õigustega erakoolide õpetajate teenistus-, palga-, ja pensionitingimused võrdsustati avalike koolide õpetajate omadega. Õigustega erakoolide lõpetajail olid võrdsed õigused avalike koolide lõpetanutega.

Diskussioon koolikorralduse üle jätkus parlamendis ja õpetajaskonna seas edaspidigi. 1925. aasta 7. õpetajate üldkongressil märkis Eesti Õpetajate Liidu esimees Enn Murdmaa hariduselu kitsaskohtadena just kesk- ja kutseharidusega seonduvaid probleeme: Kesk- ja kutsekooli korraldamisel tuleb võidelda hulga suurte raskustega: üldharidusliku keskkooli tähtsuse ülehindamine ja kutsehariduse madalamaks hindamine seltskonna poolt, keskkoolide õpilaste üleproduktsioon, puudulikult ettevalmistatud õppejõud kesk- ja kutsekoolides, kesk- ja kutsekoolide õppekavade puudulikkus jne. 1920. aastate keskpaigast oligi laiemalt päevakorral nn haritlaste üleproduktsiooni küsimus, millega seoses hakati suuremat tähelepanu pöörama kutseharidusele ning koondati mõnevõrra keskkooliklasse. Suuri arutelusid põhjustas õpetajakoolituse korraldus.

Vähendamaks riigi kulutusi haridusele, asus haridusministeerium 1930. aastal algkoolivõrgu revideerimisele. Selle tulemusena kaotati üle Eesti ligi 300 klassikomplekti ja vallandati enam kui 200 õpetajat. Haridusministeeriumis valmis ka uus algkooliseaduse eelnõu, mis sai avalikkuses tuntuks nn suvekooli projekti nime all. Kava, mille järgi osa õpilasi pidanuks töötama suvekuudel ning mis tähendanuks eemaldumist senisest ühtluskooli printsiibist ja erinevuste kehtestamist maa- ja linnakoolide vahel, ei leidnud üldsuses poolehoidu ning ministeeriumil tuli sellest loobuda.

1931. aastal algkooliseadust siiski täiendati. Erinevalt 1920. aasta seadusest tõsteti koolikohustuse alampiiri ühe aasta võrra: koolikohustuse alla kuulusid nüüd lapsed 8. – 16. eluaastani või algkoolikursuse lõpetamiseni. Kui 1920. aasta seaduse §40 sätestas, et õpilast ei tohi samasse klassi jätta kauemaks kui kaheks aastaks, siis uuest seadusest oli vastav lõik välja jäetud. Õpetajate Lehes kirjutati: Kõikjalt kuuldus kaebusi, et § 40 arvel toimus väga palju distsipliini rikkumisi. Andetu, sageli ulakas, õpilane jäädes teiseks õppeaastaks samasse klassi teadis, et § 40 aitab tema järgmisel aastal edasi. Sarnane õpilane ei õppinud pahatihti üldse õpilasele omase hoole, tähelepanu ja agarusega, vaid pühendas oma energia koolidistsipliini hävitamisele, saades ise kahju kulutatud aja arvel, olles klassile ning tervele koolilegi üldise tasapinna langetajaks. /- - -/ Peatähtsus endise seaduse § 40 kaotamises seisab selles, et õpilane, olles teist aastat klassis, õpib hoole ja püüdega. Uuendusena sisladas 1931. aasta seadus ka sätet distsiplineerimatute ja ulakate õpilaste, kelle käitumine kujutas ohtu teiste õpilaste julgeolekule või kõlblusele, ümberpaigutamise kohta vastavatesse kasvatus- ja õppeasutustesse.

Koolisüsteemi ulatuslikum ümberkorraldamine tõusis päevakorda 1930. aastate alguses. Koolireformi teostamine seostub eelkõige 1933. aasta oktoobris Konstantin Pätsi valitsuses haridusministriks nimetatud Nikolai Kannuga, kes oli muudatuste vajadusest rääkinud juba mõnda aega. Õpetajaskonna vastuseisu tõttu ei olnud tema ideed haridusringkondades seni erilist poolehoidu leidnud.

1934. aasta riigipöörde järel kehtestati autoritaarse režiimi tingimustes Nikolai Kannu poolt ettevalmistatud koolireform riigivanema dekreediga. Esiteks alandati koolikohustust seniselt 16 eluaastalt 14le, teiseks muudeti keskharidus kaheastmeliseks: algkooli neljanda klassi lõpetanuid hakati võtma keskkooli esimesse klassi. Uue koolitüübina asutatud keskkooli õppeaeg pidi kestma viis aastat ning selle lõpetamise järel sai õpinguid jätkata gümnaasiumis. Keskkoolis õppimine oli tasuline. 29. mai dekreediga seadustati kolmeklassilised gümnaasiumid, kus said õppima asuda keskkoolikursuse lõpetanud. Seega tähendas reform osalist taganemist ühtluskooli põhimõttest, kuna kuueklassilisest algkoolist kujunes tupikharu. Reformile järgneval üleminekuperioodil olid ette nähtud ajutised kolmeklassilised keskkoolid algkooli kuuenda klassi lõpetajaile, kuid hiljem tuli need kaotada.

Hinnangud 1934. aasta koolireformile on erinevad. Kui koolikohustuse lühendamine oli kindlasti tagasilöök, siis keskhariduse vallas olid muutused pigem positiivsed. Üldharidus kestis nüüd senise 11 aasta asemel 12 aastat, mis vastas Euroopa arenenud riikide tasemele. Negatiivse nähtusena pikenes üldhariduse maksuline osa kolme aasta võrra (keskkooli V ja VI ning gümnaasiumi XII klass). Tunnustatud haridustegelase Märt Raua sõnul kujunes 1934. aasta koolireform fiaskoks: Maainimestele ei meeldinud mõte, et nad pevad oma lapsed saatma linnadesse keskkooli kaks aastat nooremalt kui seni, kusjuures laste koolitamine läheb kallimaks. Rahul ei oldud ka sellega, et ministri kava kohaselt maal asuvad keskkoolid pidid minema sulgemisele. /- - -/ Järjest läksid tugevamaks nõudmised, et äsja kehtima hakanud reform kiiresti parandataks, nii et maainimeste hariduslikud huvid selle all ei kannataks.

Haridusreformi revideeriti 1937. aastal, mil seadustati kuueklassilisel algkoolil põhinev kolmeklassiline keskkool, mida hakati nimetama reaalkooliks. Viimase lõpetamise järel oli võrdsetel alustel võimalik astuda gümnaasiumi. Senised viieaastased keskkoolid hakkasid kandma progümnaasiumi nimetust. Üldhariduse omandamiseks oli nüüdsest kaks paralleelset võimalust: 1) algkool (6 aastat) + reaalkool (3 aastat) + gümnaasium (3 aastat) või 2) algkool (4 aastat) + progümnaasium (5 aastat) + gümnaasium (3 aastat). 1937. aasta reform parandas mõnevõrra vahepeal justkui unarusse jäänud algkooli olukorda. Gümnaasiumihariduse poole püüdlejad ei pidanud nüüdsest enam algkoolist pärast neljanda klassi lõpetamist lahkuma, vaid said peale algkooli kuuendat klassi õpinguid jätkata reaalkoolis. 1938. aastal kinnitati pea muutmata kujul ka algkooliseadus. Peamise muudatusena tõsteti taas ühe aasta võrra koolikohustuse ülempiiri (15. eluaastani).

Kutsekoole ei suudetud omariikluse esimesel kümnendil muuta atraktiivseks ning täielikult lülitada ühtluskooli süsteemi. Kutsekoolide populaarsus tõusis siiski pidevalt (vt joonis 8) ja 1934. aastal oli Eestis juba 89 kutsekooli, mis ei sobitunud küll täielikult ühtluskooli süsteemi. Riigikogus 1937. aastal vastu võetud Kutsehariduslike õppeasutuste seadusega seostati kutseõpe paremini üld- ja keskharidusega. Seadusega jagati kutseõppeasutused kesk- ja kõrgema astme koolideks. Esimesed põhinesid kuueklassilisel algkoolil, teised keskkoolil. Kolmeaastane kõrgem kutsekool vastas gümnaasiumile ja andis võimaluse edasi õppida ülikoolis. 1930. aastate lõpuks oli kutseharidus valdavalt veel põllumajanduslikus Eestis võtmas juba moodsale riigile iseloomulikku suunda.

Õpetajaskond. Kooliseaduste täiel määral rakendamist raskendas omariikluse algaastail nõuetele vastava kvalifikatsiooniga õpetajate puudus. Algkooliõpetajate ettevalmistamiseks mõeldud seminaride avamisest oli räägitud juba esimestel õpetajate üldkongressidel 1917. aastal. 1919. aasta suvel alustati maakondades kolmesuviste õpetajate täienduskursustega. Samal ajal tehti ettevalmistusi õpetajate seminaride avamiseks Tallinnas, Tartus ja Rakveres. Seminaride töö läks käima juba 1919. aasta sügisest. Lisaks eelnimetatud õppeasutustele avati 1921. aastal õpetajate seminarid ka Võrus ja Läänemaal (Uuemõisas). Seminarid, mis esialgu tegutsesid ajutiste õppekavade ja juhtkonna parema äranägemise järgi, kujunesid kiiresti uuendusmeelseteks õppeasutusteks, kus töötas rida tunnustatud pedagoogikateadlasi ja koolitegelasi (Ants Roos, August Kuks, Johannes Käis, Juhan Tork, Voldemar Raam jt). Alates 1923. aasta lõpust tugines seminaride tegevus Õpetajate seminaride seadusele. Vaatamata sellele jäi seminaride direktoritele ja õppejõududele küllaltki suur vabadus, kuna ühtlustatud õppekavad seminaridel puudusid. Seminari lõpetaja sai keskkoolilõpetajaga võrdsed õigused, sh õiguse eksamita astuda ülikooli. Õpetus seminarides oli tasuta. Selliselt sobitusid seminarid ühtluskooli süsteemi astmena algkooli ja ülikooli vahel.

Keskkooliõpetajatele korraldati Tartu Ülikooli juures 1919. aasta suvel veel enne akadeemilise õppetöö algust kiirkorras kolme ja poole kuulised kursused. Neid jätkati järgneval aastal andes lõpetanutele keskkooliõpetaja asetäitja tunnistuse. Gümnaasiumiõpetajate süstemaatiliseks ettevalmistamiseks asutati 1922. aasta sügisel Peeter Põllu eestvedamisel Tartu Ülikooli juurde Didaktilis-metoodiline Seminar, kuhu võeti ülikooli lõpetanuid. Kahe semestri jooksul oli võimalik kuulata loenguid, teha läbi pedagoogiline praktika ning osaleda seminaridel ja praktikumidel. Seminari lõpetanul oli võimalik sooritada haridusministeeriumi juures vastava komisjoni ees õpetaja kutseeksam, mille järel tuli üks aasta töötada õpetajaameti kandidaadina ning esitada kirjalik pedagoogiline uurimistöö. Seejärel võis kutsekomisjon omistada talle keskkooliõpetaja kutsetunnistuse.

Aastatel 1928 – 1932 suleti järkjärgult kõik õpetajate seminarid, kuna haridusringkondades oli puhkenud äge diskussioon nende efektiivsuse üle. Seminaride asemele avati 1928. aastal Tallinnas ja 1931. aastal Tartus uute õppeasutustena kaheaastase õppeajaga pedagoogiumid, kuhu võeti vastu gümnaasiumikursuse lõpetanuid. Pedagoogiumide avamine tähistas algkooliõpetajate ettevalmistamises pööret akadeemilisuse suunas, mis oli iseloomulik ülejäänud Euroopale ja Põhja-Ameerikale. Peagi selgus aga, et kaheaastasest õppeajast ei piisanud, et anda algkooliõpetajatele kõiki vajalikke teadmisi ja oskusi. Seetõttu muudeti 1937. aastal koolireformi käigus ka õpetajate ettevalmistamise korraldust. Tallinnas ja Tartus avati õpetajate seminarid uutel alustel, kuhu võisid astuda progümnaasiumi või reaalkooli lõpetanud. Taasavatud seminarid tuginesid 1937. aastal kehtestatud Õpetajate seminaride seadusele ning tegutsesid kõrgema astme kutsekoolidena neljaaastase õppeajaga.

Üleminek kaasaegsele koolisüsteemile toimus Eesti Vabariigis küllalt kiiresti. Haridusministeeriumi kõrval oli kooliseaduste väljatöötamisel oluline roll õpetajaskonnal ning neid ühendaval Eesti Õpetajate Liidul (asutatud 1917; 1919. aastani kandis nimetust Eesti Kooliõpetajate Keskliit). 1920. aastail koondas liit enamikku Eesti õpetajaist ning moodustas selliselt kaaluka jõu, mille seisukohti tuli hariduselu juhtimisel arvestada. Õpetajate liit aitas kaasa ka teatud kindla joone hoidmisele hariduspoliitikas, kuna kiiresti vahelduvad valitsused ajasid tihti erakondlikku poliitikat. Õpetajate Liitu kuulus 1919. aasta lõpuks 2168 õpetajat, õpetajate koguarv Eestis samal ajal oli umbes 3400, seega oli organiseerunud ligikaudu 65% õpetajaskonnast. Liikmeskonna arvukus saavutas haripunkti 1931/32. õppeaastal, mil liitu kuulus 3708 õpetajat. Eesti Õpetajate Liidu tegevus toimus peamiselt kahes suunas. Lisaks kooli- ja hariduselu üldisele edenemisele kaasaaitamisele kuulus liidu põhikirjaliste eesmärkide hulka ka õpetajate õigusliku ja majandusliku olukorra kindlustamine. Palga ja teenistusega seotud küsimused olid omariikluse kahe aastakümne jooksul õpetajaskonna hulgas pidevalt päevakorral. [foto 3. õpetajate kongressist]

Õpetajate palgaküsimus oli Asutavas Kogus arutusel 1919. aasta suvel. 28. augustil 1919. aastal vastu võetud määruse järgi jaotati õpetajad palga maksmisel hariduse alusel viide järku. Õpetajate kongress avaldas sellise liigitamise suhtes rahulolematust ja nõudis, et erinevaid järkusid peaks olema võimalikult vähe. 1921. aastal Riigikogus vastu võetud Õpetajate palga seadus sätestaski palga maksmisel 3 järku mis õpetajaskonda üldjoones rahuldas. Ühtlasi fikseeris seadus kindla nädalatundide arvu (24) ning viis õpetajate palgaastmed vastavusse riigiteenijatega. Õpetajate palkade ühtlustamine ning erinevuste vähendamine kooliastmete vahel oli oluline samm hariduse demokratiseerimisel ning tähistas algkooliõpetaja töö senisest suuremat väärtustamist.

Järgnevatel aastatel põhjustas pidevalt rahulolematust asjaolu, et õpetajate palgad ei pidanud sammu elukalliduse tõusuga. Kuigi palkasid 1923., 1927. ja 1928. aastal mõnevõrra tõsteti, märgiti õpetajate 9. kongressil 1929. aastal, et õpetajate palgatõus on olnud vilets järellonkimine elukalliduse tõusule ja muude palgateenijate õiglaste nõudmiste rahuldamisele.

1930. aastal Eestisse jõudnud maailma majanduskriis pingestas otseselt ka õpetajaskonna olukorda. Hariduskulude vähendamise eesmärgil kärbiti õpetajate palkasid 1931., 1932. ja 1933. aastal, kusjuures viimane palgakärbe puudutas ainult maakoolide õpetajaid. 1932. aasta aprillis kehtestati Tööpuuduse vastu võitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise seadus, mille kohaselt valitsusele anti õigus vallandada riigi- või omavalitsusteenistusest isikuid, kelle abikaasa saab samuti palka riigilt või omavalitsuselt. Ajakirja Kasvatus andmeil vallandati nimetatud seaduse alusel ligi 500 ametnikku, kellest valdav enamik (ligi 350) olid õpetajad. 1935. aastal kehtestati riigivanema dekreediga Õppejõudude tasude seadus, mis hoolimata õpetajaskonna protestist säilitas erinevused linna- ja maaõpetajate vahel. 1937. aastal vastu võetud Riigiteenijate tasude seaduse muutmise seadusega viidi riigiteenijate palgad majanduskriisi-eelsele tasemele, kuid õpetajate palgaastmed jäid endiselt madlamaks vastavatel ametikohtadel töötavate riigiteenijate omadest.

Kui 1920. aastatel olid õpetajate teenistuslikud normid fikseeritud mitmes erinevas seaduses ja määruses, siis 1931. aastal Riigikogus vastu võetud Õppejõudude teenistuse seadusega koondati need üheks eriseaduseks. Selle alusel loeti riigi poolt ülalpeetavate õppeasutuste õppejõud riigiteenijateks, omavalitsustele alluvate koolide õpetajad aga omavalitsusteenijateks riigiteenijate õiguste ja kohustustega. Esmakordsel ametisseasumisel nõuti õpetajatelt pühalikku ametitõotust: Mina tõotan ja vannun ustavaks jääda Eesti demokraatlikule vabariigile ja tema seaduslikule valitsusele ning oma südametunnistuse järele ausasti täita kõiki neid kohuseid, mis minu kätte usaldatud amet mulle peale paneb, teades, et seadus ametkohustuste rikkumist karistab.

Vaatamata varasematele palgakärbetele ja õpetajaskonna organisatsioonide tegevuse piiramisele peale 1934. aasta riigipööret, võib 1930. aastate teist poolt pidada õpetajatele soodsaks. Majanduskriisist väljumise järel elavnes ka hariduselu, alates kümnendi algusest sai hoo sisse kooliuuendusliikumine, korraldati täienduskursusi, läviti naabermaade õpetajatega. Õpetajaskonna hulgas oli pead tõstnud uus põlvkond. Kui vaadeldava perioodi esimesele poolele oli kohati iseloomulik teatav lõhe alg- ja keskkoolide õpetajate vahel, mis tipnes 1934. aasta koolireformiga, siis 1930. aastate lõpul oli siingi märgata suhete paranemist. 1937. aasta seadustega päästeti vahepealsest vaeslapse rollist kuueklassiline algkool ning lülitati see taas täisväärtusliku lülina ühtluskooli süsteemi. Pingete leevenemisele hariduselus aitas kaasa ka senise Narva piirkonna koolide inspektori Villem Alttoa nimetamine haridusministeeriumi kooliosakonna direktoriks. Märt Raua sõnul lõppes Alttoa tulekuga kodusõda kesk- ja algkoolide vahel. Ja kuna uus direktor oli pikemat aega kuulunud E. Õpetajate Liidu juhatusse ja “Kasvatuse” toimetusse, siis vaibus ka E. Õ. L. umbusaldus ministeeriumi vastu.

Kooliuuendus. 1920. aastate esimese poole seadused lõid koolikorraldusele kindla õigusliku aluse. Põhjalikku uuendamist vajas aga ka õppetöö sisuline külg. Omariikluse esimestel aastatel töötasid õpetajad ajutiste õppekavade alusel ning enda parema äranägemise järgi. Haridusministeeriumis jõuti ühtlustatud algkooli õppekavade kinnitamiseni 1921. aasta 30. mail Heinrich Baueri ministriks oleku ajal, kuid põhiliselt oli nende koostamist korraldanud lühiajaliselt ministeeriumis nõunikuna (2. riigikoolinõunikuna) töötanud Johannes Käis. Üldises seletuskirjas rõhutati, et ühtegi õppeainet ei tohiks käsitleda eraldiseisvana teistest ainetest, vaid võimalikult omavahel seotuna. Igale õppeaastale oli määratud üks peateema, alustades lapse lähema ümbrusega esimeses klassis ning lõpetades lühikese ülevaatega kogu maailmast ning praktilise ilmavaate kujundamisega viiendas ja kuuendas klassis. Lõpuks toonitati, et kogu õpetus tuleks korraldada töökooli põhimõttel. Uudisena oli õppekava varustatud eraldi seletuskirjadega iga õppeaine kohta, mis sisaldasid juhiseid konkreetse aine käsitlemiseks.

1921. aasta õppekavade rakendamisel ilmnes peagi rida puudusi. Liigse ülekoormatuse tõttu ei olnud materjali rahuldav omandamine õpilastele jõukohane. Samuti soovisid õpetajad aine käsitlemisel suuremat vabadust. Õpetajaskonna seisukohtadele tuginedes asus Johannes Käis haridusministeeriumi ülesandel ja koostöös Eesti Õpetajate Liiduga uute õppekavade koostamisele. Kavad kinnitas 1928. aasta 26. juulil haridusminister Alfred Mõttus.

1928. aasta algkooli õppekavasid võib pidada 1920. aasta algkooliseaduse kõrval üheks olulisemaks verstapostiks Eesti kooli kaasajastamisel. Kui seni kehtinud kavadele heideti ette ebamäärasust algkooli sihi selgitamisel, määras 1928. aasta kava selle selgesõnaliselt: Algkooli esimene tähtsam ülesanne on kasvatus. Kogu õpetus algkoolis peab võtma sihiks laste kehalise ning vaimlise arendamise ja kõlbla täiendamise, luues sellega aluse selge ilmavaate, kindla ning hea iseloomu ja teovõimsa isiksuse kujunemisele. Lisaks lapse individuaalsete omaduste arendamisele pidi kool kasvatama ka ühiskonnaliikmeid ja riigikodanikke. Õpetamisel tuli lähtuda eelkõige lapse huvidest ja arengutasemest ning lisaks teadmistele pidi kool pakkuma elamusi. 1928. aasta õppekavad nägid algkooli õppe- ja kasvatustöös ühtset tervikut, mitte enam eraldiseisvate ainete kogu. Esile oli toodud kontsentratsiooni põhimõte: iga õppeaine puhul olid märgitud sellega suguluses olevad ained ning võimalused nende omavaheliseks sidumiseks. Eriti alamates klassides soovitati töökorraldust üldõpetusena või vähemalt kõigi tähtsamate ainete õpetamist ühe õpetaja poolt.

Seoses haridusreformiga 1930. aastate lõpul täiendati 1937. aasta sügisel ka algkooli õppekavasid. Võrreldes varasema ajaga oli neis rõhutatult esile toodud rahvuslus: algkooli sihiks seati lapse vaimse ja kõlbelise arendamise ning teovõimsa isiksuse kujundamise kõrval teadliku rahvusliikme ning Eesti Vabariigi väärtusliku kodaniku kasvamine. Autoritaarse korra tingimustes muutus niisiis märgatavalt ka haridusideoloogia. Noorsoolt oodati püsivust omakultuuri loomisel ja julgust ning jõudu rahvuslik-riiklikke saavutusi kaitsta. Varasemast ajast energilisemalt tegelesid haridusorganid nüüd noorsooorganisatsioonidega ja õpilaste koolivälise tegevusega püüdes esiplaanile seada isamaalist vaimsust. Sarnane ideoloogia avaldus 1930. aastate teisel poolel ka Euroopa demokraatlikes riikides. Üldiselt säilisid 1937. aasta õppekavas seni kehtinud põhimõtted, mis ajakirja Kasvatus sõnul andis kindlat tõendust meie algkooli sisemise töö põhialuste stabiliseerumisest, mis võimaldab ka koolielu edukat edasiarendamist uuenduspedagoogika vaimus ja sihtides. Kavadest oli välja jäetud võõrkeel ja kõlblusõpetus ning mõnevõrra kaasajastatud sõnastust.

Keskkoolides toimus õppetöö 1920. aastate alguses ajutiste õppekavade alusel, kasutusel olid tsaariaegsed gümnaasiumi õppeprogrammid, mida oli vastavalt muutunud oludele korrigeeritud. 5. õpetajate kongressil 1921. aastal tõstis August Kuks keskkoolidelt kogutud andmete põhjal esile terava vajaduse uute õppekavade järele. 1922. aasta 30. mail kehtestas haridusministeerium ajutised keskkooli õppe- ja tunnikavad, mida järgmisel aastal täiendati, kuid üldiste ja seletuskirjadega varustatud õppekavade kinnitamine viibis. Seetõttu asusid kavade koostamisele aineõpetajate sektsioonid Eesti Õpetajate Liidu ja haridusministeeriumi juures. 4. üleriiklikul füüsika, matemaatika ja kosmograafia õpetajate kongressil 1924. aastal pandi paika füüsika õppekava alused ja kutsuti ellu füüsika õpetamiskomisjon, kelle ülesandeks jäi õppekava toimetamine ja avaldamine. 1924. aasta lõpus ilmuski Keskkooli humanitaar- ja reaalharu füüsika õppeplaan ja õppekava ühes seletuskirjadega. Eesti Õpetajate Liidu juures tegutsenud eesti keele õpetajate toimkond pani koostöös haridusministeeriumi vastava komisjoniga kokku eesti keele ja kirjanduse õppekava projekti, mis osaliselt koolides tarvitusele võeti.

Eesti Keskkoolide Juhatajate Ühing võttis õppekavade küsimuses 1928. aasta suvel vastu rea resolutsioone, milles nõuti alg- ja keskkooli õppekavade kooskõlastamist, et üleminek ühest koolitüübist teise oleks võimalikult sujuv. Teiseks nõuti, et suurtele raamkavadele tuleks eelistada detailseid miinimumkavu, mille täitmisel õpetajail peaks olema vabadus neid oma äranägemisel täiendada. Ühtlustatud õppekavade kinnitamiseni jõudis haridus- ja sotsiaalministeerium eesotsas Jaan Hünersoniga alles 1930. aasta 29. juulil. Keskkooli peamiste ülesannetena märgiti algkoolis püstitatud sihte järgides õpilasi igakülgselt kasvatada. Keskkooli eesmärgiks on anda riigile haritud noori kodanikke, kes on küpsed vastutavaks ja edukaks töötamiseks tegelikus elus ning kõrgemas koolis ja varustatud selleks tarviliste teadmuste, oskuste ja harjumustega. Vaatamata õppekavades kehtestatud eesmärkidele heideti gümnaasiumitele ette, et neis antav haridus on liialt teoreetiline ja ei anna lõpetajaile piisavat ettevalmistust tegelikuks eluks. Kuivõrd ülikoolis õppis edasi vaid osa õpilasi, tekkis olukord, kus paljudel gümnaasiumi lõpetanutel oli raskusi töö leidmisega. Teisalt kritiseerisid gümnaasiumiharidust ka Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikum, väites, et ülikooliastujail on kõrgkoolis edasiõppimiseks liialt nõrk ettevalmistus. Gümnaasiumi kujunemine nn massikooliks oli põhjustatud ka kutseharidussüsteemi arengupeetusest omariikluse algusaastatel.

1938. aastal kinnitas haridusminister Aleksander Jaakson uued keskkooli ja gümnaasiumi õppekavad. 1940. aastal avaldatud seletuskirjades märgiti keskkooli eesmärgiks tugeva üldhariduse andmist ja gümnaasiumis edasiõppimiseks ettevalmistamist. Gümnaasiumiklasside peaeesmärgina toodi välja õpilaste ettevalmistamist ülikoolidesse ja teistesse kõrgematesse õppeasutustesse astumiseks. Kuivõrd vahepealsetel aastatel oli tunduvalt arenenud kutseharidus, ei pandud keskkoolis ja gümnaasiumis enam niivõrd rõhku praktiliste oskuste omandamisele tegelikuks eluks, vaid haridus oli muutunud enam teoreetiliseks.

Kooliseaduste ja õppekavadega olid õpetajatele antud kindlad raamid, millest õppetöös juhinduda. Õppekavade seletuskirjades oli ka palju soovituslikku. Esimesel õpetajate kongressil 1917. aasta kevadel esitas Peeter Põld oma nägemuse tulevasest eesti koolist: Selle kooli keskkohal peab seisma meie kodumaa loodus ja elu, meie rahva elu ja töö olevikus, minevikus kui ka tulevikus, peab seisma inimene kõigi oma püüetega, paleustega ja võitlustega. Ei tohi siin ainuüksi teadmisele, teadusele maad anda. Senise peamiselt mehaanilisel õppimisel ja õpetamisel põhineva nn sõnakooli asemele pidi astuma uus, lapsekeskne kool, kus lapse arenemine mitte nii palju kooliõpetaja käsul, tõukel, kui tema sisemise tarviduse sunnil edasi läheb. Põllu toonases sõnavõtus leidsid juba kajastust hilisema kooliuuenduse keskseteks märksõnadeks saanud töökooli ja üldõpetuse põhimõtted.

Kui seni oli kooli keskpunktis olnud õpetaja, siis nüüd pöörati pilgud lapsele. Kogu õpetus tuli ümber korraldada lähtuvalt lapse arengutasemest ja huvidest. Et algkooliõpilased ei tundvat veel huvi niivõrd üksikute õppeainete, kui kogu neid ümbritseva maailma vastu üldiselt, soovitati koolitööd korraldada üldõpetuse põhimõttel. Üldõpetuse puhul võetakse õppetöö aluseks last huvitavad nähtused teda ümbritsevast elust, mille uurimise läbi ühendatakse kõik õppeained lahutamatuks tervikuks. Selliseid õppeaineid ühendavaks distsipliiniks algkooli alamal astmel sai kodulugu, mis pidi panema aluse järgnevale loodusloo, ajaloo ja maateaduse õpetamisele. Et kodulugu oli uus õppeaine, nõudis selle õpetamine tihtilugu pingutust ja täiendavat õppimist ka õpetajailt.

Vastandina varasemale sõnakoolile seati ideaaliks töökooli põhimõte, kus teadmiste omandamine oli seotud õpilaste aktiivse iseseisva tööga. Vaimse tööga pidi võimaluse korral liituma ka käeline tegevus. Võru Õpetajate Seminari avamisel kõneles Johannes Käis: Mis on siis õieti töö koolis ja töökool ise?/- - -/ Tööks koolis arvame meie igasugust tegevust, mis paneb liikuma ja sellega arendab lapse käsi, jalgu, keelt ja meelt, näiteks kirjutamine, joonistamine, lugemine, jutustamine, ekskursioonid metsa, aasale, lillede istutamine aias, papilõikamine, puusaagimine, mõtlemine jm. Töökooliks aga nimetame kooli, kus kõik need tegemised on juhitud laste keha arendamiseks, meelte teritamiseks, laste vaimliste võimete ja loovate jõudude arenduseks ja kasvatuseks. Nimetatud uuendused puudutasid peamiselt algkooli; gümnaasiumis oli õpetus rohkem traditsiooniline.

Seoses 1930. aastate alguses toimunud klassikomplektide ja õpetajate koondamisega muutus aktuaalsemaks vajadus õpilasi iseseisvalt tööle panna. Kui ideaaljuhul pidanuks üks õpetaja korraga tegelema vaid ühe klassi lastega, tuli tegelikult enamikes koolides, eriti maal, töötada liitklassidega. Samas andis töö liitklassis vastavalt töökooli põhimõttele võimaluse suuremal määral rakendada õpilaste iseseisvat loovat tegevust. Seetõttu sai paljuski olude sunnil 1930. aastatel kooliuenduse juhtmõtteks individuaalne tööviis. Kuivõrd algselt Johannes Käisi poolt tutvustatud ja soovitatud individuaalse tööviisi rakendusvõimalused olid väga laialdased, leidis uus metoodika kõige ulatuslikumalt kasutamist töövihikute näol. Viimased lihtsustasid tunduvalt tööd liitklassides: samal ajal kui õpetaja tegeles ühe klassi õpilastega, said teised iseseisvalt töötada töövihikuga.

Kooliuuenduse eestvedajaks olid Eesti Õpetajate Liit ning selle häälekandja ajakiri Kasvatus ja Õpetajate Leht. Õpetajate liidu teadusliku sekretärina töötanud Johannes Käisi ümber koondus 1930. aastatel umbkaudu 400 pedagoogi, kes said tuntuks kooliuuendusrühmana. Rühmituse liikmeiks olid peamiselt õpetajate seminarides hariduse omandanud noored pedagoogid, kes töötasid algkoolides üle Eesti. [foto Kasvatuse päisest]

Kui algkoolis oli omariikluse kahe aastakümne jooksul mõndagi eksperimentaalset ja uuenduslikku, käis õpetus keskkoolis üldiselt traditsioonilisemat rada. Ferdinand Eiseni sõnul jäid gümnaasiumid kooliuuendusliikumisest pea täielikult kõrvale. Vaatamata sellele oli gümnaasium võrreldes tsaariajaga läbi teinud suure arengu: oma koha olid leidnud emakeelne õpetus ja õpikud; õppeainete hulgas olid esile tõusnud eesti keel ja kirjandus, Eesti ajalugu ja geograafia; võõrkeelte osas vähendatud klassikaliste keelte osakaalu ning pearõhk asetatud tegelikus elus kasutatavatele inglise, saksa ja vene keelele. Väino Sirgu sõnul kujutas tollane gümnaasium endast hästi organiseeritud ja hästi toimivat organismi.

Eesti Vabariigi hariduselu oli omariikluse kahe aastakümne jooksul pidevas arenemises. Võib kahtluseta väita, et noor riik ehitas küllalt kiiresti üles Euroopa mõistes kaasaegse koolisüsteemi, mille üle siinsed haridustegelased õigustatult uhkust tundsid. 1920. aastate algul käivitatud koolikorraldus elas järgnevatel aastatel üle mitmeid muudatusi, millele on tihti raske ühest hinnangut anda. Mõningaid vahepeaseid möödalaskmisi korrigeeriti 1937. aasta koolireformiga. Reformi tulemused ei jõudnud aga enam täiel määral avalduda, kuna 1940. aastal inkorporeeriti Eesti Vabariik NSV Liidu koosseisu. See tähistas siinses hariduselus tagasiminekut, koolisüsteem ühtlustati nõukogude omaga, mis ei olnud paljuski jõudnud veel siinsele tasemele.

2. Tallinna Linna Haridusosakond (Mare Torm)

Tallinna linnal kui suurimal omavalitsusüksusel Eestis on hariduse juhtimisel pikaajaline kogemus, sest eestlaste võimuletulekust Tallinnas on möödunud enam kui sada aastat. See tähendab ka eestlaste kui rahvuse esindatust linna hariduselu juhtimisel. Enne Tallinna Linnavalitsuse Haridusosakonna tegevuse kirjeldamist aastail 1918–1940 on otstarbekas heita pilku varasemale perioodile, et mõista taustaolusid ning saada paremat ettekujutust Tallinna hariduselust 20. sajandi algul.

Tallinnas nagu teistes Eesti linnades kehtis vaadeldaval ajavahemikul 1892. aasta linnaseadus koos Ajutise Valitsuse ning teiste Eesti Vabariigi poolt kehtestatud muudatustega. Linna omavalitsuse koosseis oli määratud 22. novembri 1895. aastal välja antud dokumendi „Juhatuskiri Tallinna Linnavalitsusele ja linnavalitsuse täidesaatvatele organitele”, mis kehtis kuni 1. jaanuarini 1930. Siis jõustus 13. novembril 1929 vastuvõetud juhend, milles fikseeriti ajakohasemalt omavalitsuse koosseis ning ülesanded.

1904. aasta detsembris sai Tallinnas võimalikuks eestimeelse omavalitsuse sünd. Linna juhtkond – linnapea, linnanõunikud ja –sekretär kinnitati ametisse 1905. aasta märtsis. Toonane linnapea Erast Hiatsintov kinnitas muuhulgas ametisse asumisel linna volikogu koosolekul peetud kõnes, et üheks linnaomavalitsuse tähtsamaks ülesandeks peab olema haridustöö linna kehvemate elanike seas, et tagada vaesemate perede lastele võimalus hariduse omandamiseks. Selleks tuleb koondada kõik jõud, et astuda samme uute koolide asutamiseks ning olemasolevates majandustingimuste parandamiseks. Siit algaski suurema tähelepanu pööramine algkoolide rajamisele ning nende töö korraldamisele Tallinnas.

Uus linnavalitsus leidiski, et haridusala korraldamisel on vaja teostada põhjalikku reformi.

2.1. Tallinna Linna Haridusosakonna kujunemise eelloost.

20. sajandi algul juhtis linna hariduselu Tallinna Linna Koolikolleegium, kes on Tallinna Linna Haridusosakonna eelkäija. Tallinna koolikolleegiumi ülesandeks oli hoolitseda kooliruumide ja õppetöö korraldamise eest, millele lisandus ka linna algkoolidele õpetajate määramine. Koolide inspekteerimine ja järelevalve sisulise töö üle kuulus aga inspektorite tööülesannete hulka. Kolleegiumi koosseisu kuulusid kaks linna poolt määratud liiget ja kaks avalike koolide esindajat ning kirikuõpetaja. Eestlastel avanes võimalus koolikolleegiumisse pääseda alates 1905. aastast. Nii kuulusid sinna Konstantin Päts ja Jaan Teemant, neile järgnesid Karl Mend, Friedrich Karlson, Rudolf Hurt ning hilisemal tegevusperioodil Johannes (Johann) Leopold Jürgens ja Heinrich Bauer. Neist neli – Karlson, Mend, Hurt, Jürgens – olid ka kolleegiumi esimehed. Aino Kitse väiteil olid viiest või kuuest kolleegiumi koosolekuil osalenud liikmest kaks või kolm eestlased. 1906. aastast valiti kolleegiumi asjaajajaks eestlane Kustav (Gustav) Ollik, kes oli samal ajal ka õpetaja ja Anno kooli juhataja. Talle oli väike tasu ette nähtud, kuid teised kolleegiumi liikmed tegutsesid n.ö. ühiskondlikel alustel. 1907. aastast võttis kolleegiumi koosolekutest osa ka kooliarst. Asjaajaja K. Olliku õlul lasus suur töökoormus, kuid saadav tasu töö eest oli vaid 400 rubla aastas. Tema tööülesandeisse kuulus koolide majandamine; mööbli, õppevahendite ja küttega varustamine; remondi korraldamine; õpetajaile palga maksmine; eelarvete ja aruannete koostamine; raamatupidamine; sanitaar- ja hügieeniküsimuste lahendamine jms. Tasu polnud vastavuses tehtava töö mahuga.

Üks suuri ettevõtmisi kolleegiumi töös oli koolimööbli uuendamine – hakati valmistama koolipinke kolmes suuruses varasemate ühekõrguste pinkide asemel. Kvaliteetsema joogivee tagamiseks hakati vedama koolidesse allikavett senise sogase Ülemiste järve vee asemel. Ajajärku 1905-1917 võibki koolikolleegiumi töös pidada alghariduse korraldamise aktiivseks perioodiks linnas. Kuna tollel ajal puudus üldine riiklik koolikohustus ja laste kooliskäimise üle arvestus, jäid paljud lapsed haridusest ilma. K. Olliku algatusel viidi Tallinnas 1907. aastal läbi laste loendus. Selgus, et 8471-st kooliealisest lapsest ei käinud koolis 2257 last. Seega ei käinud koolis üle 26% kooliealistest lastest (8-15-a). Neist 722 last oli käinud koolis siiski keskmiselt paar talve. Kuid 1535 last oli ilma hariduseta. Peamiseks mureks oli suur puudus kooliruumidest. Enamus koolidest tegutses üürnikena eramajades. Kuid järk-järguline uute kooliruumide soetamine ning õppetöö korraldamine kahes vahetuses võimaldas Tallinnas 1912. aastal kehtestada koolisunduse. Aastail 1905-1915 avati seitse uut koolimaja, neist kolm ehitas linn ise. Uute koolimajade rajamine võimaldas 1913. aastal kuulutada algharidus maksutuks. Üha rohkem eesti lapsi sai omandada algharidust, eestlaste osakaal õpilaste arvus kasvas pidevalt. 1913. aastal oli eestlasi õpilaste üldarvust 71,5%, 1917. aastal 87,2%.

20. sajandi esikümnendeil algkoolide arv Tallinnas mõnevõrra kõikus. 1900. aastal tegutses 11 algkooli, 1905. aastal aga 13. Madalaim oli nende arv 1910. aastal – 9 algkooli. Kuigi kolleegiumi pädevusse ei kuulunud õppetöö küsimused, oldi siiski kursis ka õppeedukuse olukorraga. 1915. aastal tegutses Tallinna linna asutustena kokku 13 alg- ja täienduskooli 4825 õpilasega ning neli keskkooli 1124 õpilasega ja veel kolm kutsekooli 467 õpilasega. Sel ajajärgul asutati Tütarlastegümnaasium, Tütarlaste Kommertskool, Poeglaste Kommertskool ning Poeglaste ja Tütarlaste –Kaubanduskool.

Koolikolleegium tegeles ka õpetajate ainelise olukorra parandamisega. Kuna nais- ja meesõpetajate palgad erinesid oluliselt, astuti erinevuste minimeerimiseks samme. 1908. aastal tegi F. Karlson isegi ettepaneku palkade võrdsustamiseks, kuid see ei läinud siiski läbi. Õpetajaile maksti korteriraha (meestele 300 ja naistele 200 rbl aastas) või anti korter ning neile rakendati muidki soodustusi. Enamus õpetajaist oli kutsega. 1915. aastal moodustas eestlastest õpetajate osakaal 61,2%, mis 1917. aastast veelgi suurenes.

1905. aastal üritasid eesti õpetajad asutada oma laiemate ametialaste eesmärkidega ühendust. Vastav luba saadi aga hoopis kitsapiirilisemate ülesannetega Eestimaa Rahvakooliõpetajate Vastastikuse Abistamise Seltsi loomiseks alles 1907. aastal. Seltsi avakoosolek peeti Anno kooli ruumes Tartu mnt-l. Seltsi esimeseks esimeheks valiti koolimees Ernst Peterson (Särgava). Valter Hormi hinnanguil oli see esimesi katseid Tallinna õpetajate organiseerumisel.

Tollel perioodil ei olnud Tallinnas võimalik õppetööd eesti keeles läbi viia, v.a. mõned erandid. Kuid Tallinna algkoolide õpetajad kavatsesid juba 1905. aastal korraldada üle-eestimaalist rahvakooliõpetajate kongressi, kus muuhulgas taheti arutada õppekeele küsimust. Keeruliste aegade ja olude tõttu see idee ei realiseerunud.Linnaomavalitsuse püüded emakeelse algõpetuse sisseviimiseks jäid tagajärjetuks kuberneri vastuseisu tõttu.

Tallinna Linna Koolikolleegium lõpetas oma tegevuse 1917. aasta juulis ning hariduse juhtimine läks üle 1910. aastal tegevust alustanud Tallinna Linna Rahvahariduse komisjonile.. Kolleegiumi esimees ülempreester Aleksei Aristov andis kolleegiumi arhiivi ja dokumendid üle juulikuu algul 1917 seda komisjoni juhtinud Tallinna IV algkooli õpetaja Ernst Petersonile (Särgava). Kolleegiumi arhiiv hävis sõjatules.

Enne E. Petersoni (Särgavat) juhtisid Rahvahariduse komisjoni alates selle loomisest linnanõunik Johannes (Johann) Leopold Jürgens (1910-1914) ja linnavolinik Nikolai Kann (1914-1917). E. Peterson (Särgava) sai komisjoni eesotsas olla vaid kuujagu aega.

6. augustil 1917 võitsid linnavolikogu valimistel Tallinnas pahempoolsed parteid ning linnavalitsuse koosseis kujunes valdavalt bolševistlikuks. Uue volikogu esimeseks sammuks oli eesti keele kuulutamine linnavolikogu ja –valitsuse asjaajamiskeeleks. See volikogu jäi püsima kuni 31. jaanuarini 1918, mil ta Tallinna Tööliste ja Soldadite Saadikute Nõukogu otsusega laiali saadeti. Hariduskomisjoni etteotsa sai vähetuntud linnavalitsuse liige Johannes Mägi. Olliku väiteil oli tegemist väga kinnise inimesega: „Ma ei jõudnud selgusele, kas ta (J.M. – M.T.) oli haritud inimene (oma nime oskas ta küll paberitele alla kirjutada.).”

1917. aastat kui ühiskondlik-poliitiliselt olulist etappi saab pidada pöördeliseks nii teel Eesti omariiklusele tervikuna kui ka hariduspoliitilises mõttes. Selleks ajaks oli toimunud murrang ka kogu maa õpetajaskonnas, kes moodustas suure osa intelligentsist. Muutused olid toimunud nii õpetajate vaimses hoiakus, ühiskondlik-poliitilises tegevuses, eesmärkides kui ka käitumises ja eetikas kiiresti vaheldunud võimude ajal. Samal aastal toimunud esimestel rahvahariduse kongressidel väljendas õpetajaskond oma rahulolematust hariduses valitseva olukorra pärast. Nõuti häälekalt õppetöö sisulist ümberkorraldamist koolides, Eesti kohaliku koolivalitsuse loomist ning emakeelset õpet nii alg- kui keskkoolis. Eesti Ajutine Maanõukogu võttis vastu sellekohase otsuse 2. augustil 1917.

Otsuse täitmiseks viidi Tallinna algkoolidesse sisse emakeelne õpetus ning tehti algust selle sisseviimiseks keskkoolidesse. Kuid poliitilise olukorra teravnemine ning ebastabiilsus lõi olulise mõra rahvahariduse edasisele saatusele. Tallinnast hakati riigikoole evakueerima Venemaale. Väino Sirk peab haridussüsteemile tekitatud tolleaegseid kahjusid veelgi suuremaks, kui oli seda venestusaja algul toimunu. K. Olliku väiteil evakueeriti oktoobri algul gümnaasiumid ja linnakoolid. 1915. aastal oli Tallinnas kokku 10 riigikooli (neist kolm gümnaasiumi; kaks kõrgemat algkooli ja viis algkooli) kokku 2099 õpilasega. Need koolid evakueeriti Venemaale.

Eesti Ajutise Maavalitsuse haridusosakonna juhataja Peeter Põld ja sekretär Aleksander Veiderma saatsid Tallinna Koolikomisjonile 9. oktoobril kirja, milles muuhulgas märgiti: „Et rahwahariduse asja päästa, siis palub Maakooliwalitsus Teid ewakueeritawate koolide ruumide inwentari ja õpeabinõude ülewõtmisele nimetatud korras asuda.” Seda käsku asuti Tallinnas täitma. Kuid nagu selgub Tallinna Linna Tütarlaste Gümnaasiumi juhataja Anna Tellmanni hilisemast kirjast, et tema ametist tagandamisel Saksa okupatsiooni ajal toona ülevõetud varandus kas jagati teistele õppeasutustele või oli vara lihtsalt kaduma läinud.

1918. aasta algul oli Tallinna haridusjuhiks lühikest aega Eesti Ajutise Maanõukogu ja Tallinna Linnavalitsuse liige Mihkel Martna. Eesti Vabariigi väljakuulutamisele järgnenud päeval algas Tallinnas Saksa okupatsioon, mis tõi hariduse juhtimisse linnas suuri muutusi. Ametlikult sai senine linnavalitsus tegutseda kuni 4. märtsini 1918.

Saksa okupatsiooni perioodil tegelikult ei toiminud kohalik omavalitsus kui selline, sest kogu võim oli praktiliselt Saksa sõjaväe käes ning kogukonna huvid ei läinud talle korda. Tallinn kuulus linnakreisina Põhja-Eesti korpusringkonda. Linnakreisi etteotsa nimetati linnapäälik (Stadthauptmann), kelle juures tegutses kindralkomando poolt nimetatud nõukogu (Beirat). Linnavõim asus koheselt ellu viima Saksa valitsuspoliitikat, mis pidas silmas eestlaste ümberrahvustamist. See tähendas ka linnavalitsuse teenistusse vastava meelsusega ametnikkonna töölevõtmist, õppeasutustes saksakeelsele õpetusele üleminekut jms.

Rahvahariduse komisjon eksisteeris Saksa okupatsioonini, mil ta töö korraldati ümber. Alates 1. aprillist 1918 juhtis hariduselu Das städtische Schulamt Reval. 10. aprillil 1918 kehtestas Tallinna linnavalitsus (Revaler Stadtverwaltung) 7-tunnise tööpäeva kella 8-15-ni alates 15. aprillist kõikides linnaametites ja komisjonides. Schulamti tööaeg kestis kella 8-13 ja 16-18ni. Kevadine koolivaheaeg algas 18. maist. Uus õppeaasta pidi algama juba 13. augustil 1918. Kindralkomando (Generalkomando) 30. juuli otsuse kohaselt viidi koolialgus raskuste tõttu aga üle 1. septembrile. Koolimaksu suuruseks kinnitati 120-200-marka.

Hariduse tippjuhid olid linnanõunikud - üks palgaline ja teine palgata (Beiräte). Palgaline linnanõunik oli Alexander Eggers. Palgata linnanõunikuna tegutses raamatukaupmees ja kirjastaja Artur Ströhm, kes oli kooliameti juhataja. Magister Eggers oli koolinõunik, koolide inspektorina tegutses erakoolipidaja pastor Friedrich Kentmann. V. Sirk on märkinud, et koolivalitsusse kuulus siiski mõõdukamat joont pooldavaid baltisakslasi ja eesti haridustegelasi, kes püüdsid pehmendada sõjaväevõimude karmi koolipoliitikat.

Baltimaade koolikorralduse alusena nähti Preisi haridussüsteemi ning 1918/19. õppeaastat üleminekuajana. Õpetajate seltside ja liitude tegevus keelustati. Suve keskelt suunati arvukalt õpetajaid saksa keele kursustele, kus lektoreiks olid valdavalt pastorid. Võimud vabastasid teenistusest eestlastest töötajaid–linnateenijaid. Schulamti korraldusel nõuti eesti õppekeelega algkoolides suure nädalatundide arvuga saksa keele õpetamist. Kõrgematel kooliastmetel pidi kõigis avalikes koolides edaspidi olema saksa õppekeel, eestikeelsena lubati vaid õigusteta erakoole. 1918. aasta suvel avati Vene tänaval saksakeelne linna lasteaed, kuigi peaaegu kõik kasvandikud pärinesid eesti peredest (58-st 56).

1918. aasta oktoobris algas saksa vägede lahkumine. Nendega liitus kohalikke „sakslasi ja kadakaid, kes kartsid oma tuleviku pärast.” Nii näiteks oli ka kooliinspektor Kentmann riigist välja Kuramaale rännanud ning keegi ei teadnud, kas ta Tallinna veel kunagi naaseb või ei. Okupatsiooniaegsed kooli juhtimisasutused tegutsesid 12. novembrini 1918.

Eesti õpetaja pidi töötama 20. sajandi esikümnendeil keerulistes oludes. Hoolimata suurtest raskustest suutsid eestimeelsed Tallinna linnajuhid ja –volinikud, haridusametnikud ning kooliõpetajad rakendada kogu oma jõu paremate haridusvõimaluste loomiseks ning hariduse elavdamiseks Tallinnas. Siinjuures ei saa märkimata jätta esimese eestlasest linnapeana tegutsenud Voldemar Lenderi (ametis 1906-1913) panust. Sellest ajast hoogustus koolihoonete rekonstrueerimine ja uute ehitamine. Ametisse astudes lubas diplomeeritud insener V. Lender jätkata linnaomavalitsuse tööd eelmise Linnavolikogu poolt omaksvõetud põhimõtteil.

2.2. Tallinna Linnavalitsuse Haridusosakonna algusaeg

11. november 1918 on Eesti Vabariigi valitsusasutuste loomise kuupäev. Ka Tallinna Haridusosakonna arhiivifondi algdaatumiks Tallinna Linnaarhiivis on 11. november 1918. Haridusosakonna nimetus võeti kasutusele mõnevõrra hiljem.

Tallinna Linnavolikogu kogunes Tallinna Raekotta esimesele koosolekule 12. novembril 1918. Järgmisel päeval valiti linnapea ajutiseks kohusetäitjaks Aleksander Pallas ning viis linnanõunikku. 14. novembril otsustas Tallinna Linnavalitsuse koosolek:

· Võtta okupatsioonivõimude poolt lahti lastud ja lahkuma sunnitud linnateenijad, kes avaldavad selleks soovi, tagasi ametisse;

· Okupatsioonivõimude poolt palgatud teenijad vabastada ametist, kuidas asjaolud nõuavad ning maksta neile palka teenistusaja lõpuni;

· Kehtestada linna asutustes palganormid seisuga 1. veebruar 1918.

Samal ajal oli linnavalitsuses veel otsustamata, kelle õlule jääb vastutus hariduselu eest. Lõplikult lahenes küsimus 15. novembril, mil sellele kohale valiti Tööerakonna liige linnanõunik Jüri Annusson (elulugu vt Lisa 2). Veel anti tema juhtimise alla tervishoiu amet. Sotsiaal-Revolutsionääride partei esindajale linnanõunik Martin Bleimannile anti kureerida vaeste- ja tööamet ning miilitsakomisjon. Tallinna hariduselu juhtimine läks taas Linna Rahvahariduse Komisjoni kätte eesotsas J. Annussoniga.

Saksa okupatsiooni lõppemine ei toonud meie rahvale ja riigile kohest kergendust. Tallinna Linnavalitsuse koosolekuil, mida peeti 1918. aasta novembris igal tööpäeval, tõstatas linnanõunik J. Annusson teravaid hariduspoliitilisi küsimusi. Muuhulgas vajasid kiiret lahendamist õpetajate/koolijuhtide töölt tagandamise/tööleennistamise, palga, õppemaksu, koolide jt. haridusasutuste elektriga varustamise, õpilaste toitlustamise jpt. küsimused. Kuid juba 16. novembril edastas haridusminister Peeter Põld Eesti Ajutise Valitsuse korralduse Eesti Kaitseliidus tegevate kahe vanema klassi õpilaste vabastamiseks koolitööst kümneks päevaks alates 18. novembrist. Seda korraldust pikendati alates 28. novembrist, mil lahingutega Narva pärast algas Vabadussõda. Haridusministeeriumi korraldusel 4. detsembrist katkestati Tallinna koolides alates 7. detsembrist ajutiselt õppetöö, linnavalitsuse otsusega tuli anda vabad kooliruumid sõjapõgenike kasutusse.

Formeeriti Tallinna kaitseväeosa – Tallinna Kaitsepataljon, mis koosnes neljast roodust. Viienda roodu moodustasid õpetajad, teiste seas tuli sinna pedagooge ka Tartust (Peeter Põld, Friedrich Puksoo jt). Tallinna koolide õpetajaist viibis sõjaväljal üle saja. Roodu ülemaks määrati Tallinna kooliõpetaja Aleksander Veiderma (Veiderman, ka Veidermann). 14. jaanuaril 1919 rivistus pataljon Vabaduse väljakule, kust nad saadeti arvuka rahvahulga saatel rindele.

2. detsembrist 1918 avaldati „Eesti Ajutise Valitsuse määrused koolide kohta”, mille kohaselt õpilaste emakeel tunnistati õppekeeleks ning koolide revideerimisest ja järelevalvest kõrvaldati vaimulikud. Samuti kuulutati eesti keel kohustuslikuks aineks kõigis muukeelseis koolides. Usuõpetus tunnistati aga vabatahtlikuks õppeaineks. Uus haridussüsteem kujundati ümber rahvusprintsiibil, mis ei sündinud vastupanuta. Emakeelse õpetuse taastamine Tallinna haridusasutustes algas samast päevast.

Linnanõunik ja Tallinna haridusjuht J. Annusson asus energiliselt tööle – temast kujunes Tallinna hariduskorralduse teerajaja ning sihikindel ülesehitaja. Esialgu puudus Annussonil oma ametnikkond. Linna hariduskomisjonis arutati esmakordselt küsimust haridusosakonna kantselei ametnike ja nende palga normeerimisest 7. detsembril. Ilmnes, et seni olid Rahvahariduse komisjonis kantseleiametnikena 1917. aastast kuni Saksa okupatsioonini töötanud linna algkoolide õpetajad poole palgaga (peale ühe erandi). Linna hariduskomisjoni koosolekul Annusson ei nõustunud enam senise praktika jätkumisega. Ka komisjon pidas olukorda ebanormaalseks, seda enam, et juba linna koolivõrgu ümberkorraldamise algusest oli nii komisjoni kui osakonna töömaht tuntavalt kasvanud. Annusson tähtsustas abipersonali vajalikkust ning ta pöördus selles küsimuses 14. detsembril kirjaga linnavalitsuse poole. Selles oli väljatöötatud üksikasjalik kava ametnike palkamiseks koos palgafondiga tagasiulatuvalt alates 16. novembrist 1918. Rahvahariduse osakonna esimesed kantselei ametnikud valitigi ametisse 14. detsembril. Asjaajajaks valiti senise linna Kaubanduse- Tööstuse-, Tuletõrje- ja Miilitsakomisjoni asjaajaja Johannes Müller (Mülber) ning kantselei ametnikeks Erika Oltorp ja Johanna Born.

2.3. Hariduse juhtimise uued alused ja korraldus.

Eesti Ajutise Valitsuse poolt välja antud „Määrus linna-koolivalitsuse korralduse kohta” 21. detsembrist 1918 kohustas kohalikke omavalitsusi otsustama, kuidas korraldada oma koolivalitsust. Sellest johtuvalt kujundati välja kindel struktuur Tallinna linnavalitsuse haldusalas. Kõik maakonnad ning suuremad linnad pidid vastavast volikogu otsusest teavitama Haridusministeeriumi. Tallinnas arutati nimetatud dokumenti Rahvahariduse komisjonis 18. jaanuaril 1919, seejärel 27. jaanuaril linnavalitsuses. Linnavolikogu erakorralise koosoleku otsuse kohaselt 10. veebruarist 1919 peeti otstarbekaks korraldada Tallinna Linna Koolivalitsust määruse §36-45 järele. Määruse §36 sätestas: Linna iseseisev koolivalitsus on linna haridusosakonnaks; §37 sätestas: Linna-koolivalitsuse ülesandeks on rahvahariduse korraldamine ja juhtimine linna piires. Tema võimkonda käivate kohustuste loetelu koosnes 23-st alapunktist. Määruse §38 nimetas koolivalitsuse organiteks: linnavolikogu valitud haridusosakonna juhataja, linna haridusnõukogu, linna hariduskogu ning linnakoolinõunik(ud) ja sekretär. Viimased ametikohad asutati, nagu kehtestas määrus, üleüldiste linnavolikogu määruste järgi.

Haridusnõukogu (HN) oli määrusest tulenevalt kõrgemaks organiks linna hariduselu juhtimisel. HN koosseisu kuulusid a) juhataja, kes oli ühtlasi linnanõunik ja linnavalitsuse haridusosakonna juhataja; b) liikmed – kaks koolinõunikku; c) kaks linnavolinikku; d) kaks linna hariduskogu ning kaks linna kooliõpetajate esindajat (§41). Linna hariduskogu pole aga kunagi kokku kutsutud ja seega tema esindajad HN-s tegelikult puudusid. Küll aga osalesid HN töös kaks Tallinna Õpetajate Seltsi esindajat-õpetajat. HN oli nõuandev organ, kelle pädevuses olid lahendada järgmised küsimused: linna koolide ja muude haridusasutuste korralduskavade valmistamine; linnavolikogule kinnitamiseks ettepanekute tegemine; uute koolide avamine ja nende likvideerimine; järelvalve ja revideerimine; krediidi nõutamine; eelarvete kokkuseadmine; aruannete läbivaatamine; õpetajate valimine ja vallandamine; koduõpetuse ja lasteaedade korraldamine; raamatukogude, lugemislaudade avamine; kursuste ja õppereiside toimepanemine. HN arutas majanduslikke, pedagoogilisi, hariduslikke ja administratiivseid küsimusi.

HN sisuline ellukutsumine ja töölerakendamine toimus 1919. aasta südasuvel. 9. juulil toimus Tallinna Linnavolikogu koosolek, mille otsuse kohaselt valiti haridusnõukokku kaks esimest linnavolinikku - Jakob Meerits ja Anton Nõmmik. Tol ajal oli äsja valitud linnanõunikuks ning ühtlasi haridusosakonna juhatajaks A. Veiderma, kes kutsus HN kokku vastavalt vajadusele, tavapäraselt 1-2 korda kuus. HN kõige intensiivsem tööperiood langeski Veiderma juhtimisperioodile 1920ndail aastail, mis olid talle kui haridusjuhile ränkrasked tööaastad. Näiteks pidas HN 1926. aastal ühtekokku 139 koosolekut kestvusega ligi 132 tundi ning protokolliti 844 otsust. Nii arutati koolijuhatajaisse ja õppejõududesse puutuvaid küsimusi 178 korral; õpilastesse 125 ning õppetöösse puutuvaid küsimusi 68 korral. Veel arutati haridusasutuste ruumidesse, maa-aladesse ning inventarisse, samuti ametnikesse ja teenijaisse puutuvaid küsimusi jpt. Mitmes punktis ühendati aruteludes töö laabumiseks ning hõlbustamiseks mitu ühesisulist küsimust. Samal ajal olid haridusvaldkonna probleemid (ajaloo- ja keskarhiiv; koolid ja lasteaiad ning –sõimed, -kodud, mänguplatsid; kursused; toetused ja stipendiumid; raamatukogud jt) veel kokku ligi 200 korral arutusel linnavalitsuse koosolekuil.

1926. aastal kuulusid HN koosseisu: juhataja linnanõunik. Aleksander Veiderma ning liikmed koolinõunik Kristjan Prüller (Christian Brüller); linnavolikogu esindajad linnavolinikud Paul Sepp ja Jaan Piiskar; Tallinna Õpetajate Seltsi esindajad Otto Johannes Kiisel (Kiesel), Anton Kärk ja sekretär Johannes Palmpak (Palmbach). Komisjoni koosseis muutus linnavalitsuse või –volikogu koosseisu muutumisega seoses valimiste või töökoha vahetusega jne.

1926. aastal kavandati linnajuhtimises tulevikusuundi kõikides linnaelu valdkondades. Hariduse alal kavandati plaane: lasteaedade, alg-, kesk- ja kutsekoolide, kutsenõuande, lastekodude, õpetajate edasiharimise, laste suviste mängumurude, raamatukogu, kursuste, pedagoogilise muuseumi ning teaduslikult juhtiva arhiivi suhtes. Haridusvaldkond oli tihedalt seotud tervishoiu ning sotsiaal-hoolekande valdkonnaga.

Hariduskomisjon (HK). Erinevalt haridusosakonnast tegutsesid linnavalitsuse teiste osakondade juures täidesaatvad komisjonid. Haridusosakonna puhul korvas seda puudust HN tegevus. HK-ga seonduvat arutati linnavalitsuses siiski 1. juulil 1924. aastal. A. Veiderma oli seni linnavalitsust suutnud veenda selle komisjoni ellukutsumise mittevajalikkuses. Kuid rahandusosakond oli juba oma aastataguses kirjas märkinud, et: „Linnavolikogu poolt valitava komisjoni puudus rahvaharidusosakonna juures on loonud sellise olukorra, kus pearõhku pannakse õpetööde peale, sealjuures jäetakse kõrvale linna majanduslikud huvid. Linna majapidamise seisukohast ei saa seda pidada soovitavaks...”. Rahandusosakond oli seisukohal, et HK kompetentsi peaksid kuuluma majandusasjad. Haridusosakond teatas HN seisukoha, et uue organi järele polnud tarvidust, sest paralleelselt loodav komisjon oleks tekitanud vaid asjatuid lahkhelisid. HN oli arvamusel, et Linnavalitsus ühineb haridusosakonna arvamusega, mis pidas komisjoni moodustamist mittesoovitavaks.

Kuid linnavolikogu tunnistas oma otsusega 3. novembrist 1926 siiski Hariduskomisjoni moodustamise vajalikuks. Haridusosakond esitas juriskonsuldi arvates seadusega kooskõlas oleva ning HN poolt heaks kiidetud hariduskomisjoni juhatuskirja kava. 16. veebruaril 1927 pani linnavalitsus volikogule ette: 1) asutada hariduskomisjon; 2) kinnitada linna hariduskomisjoni juhatuskiri. Hariduskomisjoni ülesandeks seati: „Haridusosakonda ja temale alluvatesse asutustesse puutuvate küsimuste, kavade kui ka linnavalitsusele ja volikogule esitatavate ettepanekute ja muude majanduslike küsimuste arutamine ja otsustamine nõndapalju, kui nende otsustamine määruse järgi linna koolivalitsuse korralduse kohta (RT nr 10-1918) teiste asutuste peale pole pandud.” Juhatuskiri koosnes 14-st alapunktist, mis sätestas HK ülesanded, liikmed, koosolekul osalejad, osalemise HN töös, hääletamise, komisjoni esimehe ja liikmete õigused jne. Volikogu kiitis linnavalitsuse ettepaneku heaks, tõstes komisjoni liikmete arvu kuuelt üheksale.

Esimese hariduskomisjoni koosseisus olid: esimees linnanõunik ja haridusosakonna juhataja Aleksander Veiderma; liikmed: Nikolai Kann, Aleksei Janson, Friedrich Trakmann, Heinrich Bauer (suri 11.X 1927, asemele valiti Nikolai Blees), Eugen Vilde, Otto Johannes Kiisel, Albert Org, Jaan Rummo, Eduard Metsamart, Robert Astrem, Ernst Selge .

A. Veiderma arvates tõi HK haridusosakonnale üksnes tööd juurde ning pidas selle kasutegurit väikseks. Seetõttu ühitati aja kasutamise otstarbekusest lähtudes võimalikult sageli HN ja HK koosolekuid, sest mõlemat komisjoni juhtis haridusosakonna juhataja. Aja möödudes vähenes nii koosolekute üldarv kui kahe komisjoni ühis- ja eraldi toimunud koosolekute arv.

1927/28. õppeaastal pidas HN üheksa iseseisvat ning HK-ga 24 ühist koosolekut. HK pidas kaks iseseisvat koosolekut. Nende kestvus kokku oli ligi 106 tundi ning protokolliti 399 otsust. 1934/35. õppeaastal HN ja HK pidasid 10 ühist koosolekut, mille kestvus kokku oli vaid 30 tundi ja viis minutit ning protokolliti üldse 152 otsust. 1938/39. õppeaastal HN ja HK pidasid ainult kuus ühist nõupidamist, mil protokolliti 86 otsust. Kõik arutusele tulnud küsimused valmistasid ette haridusosakonna töötajad.

Tallinna Õpetajate Selts. Tallinna Linna Haridusosakonnal - iseseisval Tallinna Linna Koolivalitsusel – valitsesid Tallinna Õpetajate Seltsiga tihedad koostöösidemed. Selts asutati 11 kuud enne Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamist. Õpetajate esinduskogu liikmed olid nii HN-s kui hiljem loodud HK-s esindatud. Seega oli haridusotsuste vastuvõtmisel pealinnas järgitud demokraatlikku lähenemisprintsiipi.

Õpetajate organiseerumispüüded avaldusid Tallinnas juba 20. sajandi esikümnendil. Nii töötas Tallinnas 3. jaanuarist 1907 kuni 8. juunini 1922 „Eestimaa Kooliõpetajate Vastastikuse Abiandmise Selts”, kelle tegevus oli peamiselt suunatud majanduslike raskuste ületamiseks, eriti maal elavate õpetajate elu kergendamiseks. Tegutses veel teisigi organisatsioone, kus enamuse moodustas vene õpetajaskond. Need aga ei aidanud kuigivõrd kaasa rahvusliku hariduspoliitika väljakujunemisele. 1917. aastal leidis eesti õpetajaskond endas jõudu suurteks muudatusteks, et vabastada eesti kool vene mõjudest. Selleks oli vaja õpetajate organiseerumist. Nii kogunes üle 60 Tallinna kooliõpetaja 25. märtsil 1917 Tallinna Tütarlaste Kommertskooli saali ning asutati uus „Tallinna Eesti Kooliõpetajate Selts”.

Seltsi asutamiskoosoleku avakõne pidas Enn Murdmaa (Ernst Martinson) ning juhatajaks valiti J. Annusson. Seltsi asutamist põhjendati järgmiselt: „Et õpetajad saaksid võimaluse üheskoos nõudmised ja sihid tuleviku eesti kooli ja hariduse jaoks üles seada ja siis üheskoos selle läbiviimiseks tööle asuda.” Põhikirja projekti olid koostanud õpetajad Jakob Westholm (Vestholm), Enn Murdmaa ja Johann Susi. Hiljem algset põhikirja täiendati ning 21. oktoobril 1919 kinnitati see Tallinna-Haapsalu rahukogu poolt. Seltsi põhikirjas oli neli peatükki: I – eesmärk; II – lähiülesanded; III – liikmed ja nende kohused ning IV – seltsielu korraldus. Viimast korraldasid peakoosolek, juhatus ning revisjoni- ja mitmesugused erikomisjonid. Seltsi asutamispäeval moodustatud ajutisse juhatusesse valiti J. Annusson, E. Murdmaa ja E. Peterson. Seltsi peakoosolekul 16. aprillil 1917 valiti juhatus järgmises koosseisus: esimees – J. Annusson, abid – J. Westholm ja Voldemar Päts; kirjatoimetaja E. Murdmaa, abid K. Prüller ja G. Stahlman, laekahoidja O. Kilgas, abid Aleksei Tarkpea ja Viktor Neggo. Mida suuremaks seltsi liikmeskond kasvas, seda keerukamaks muutus seltsi organisatsioon. Nii võeti 31. jaanuaril 1926 vastu uus seltsi kodukord, mille kohaselt moodustati järgmised erikomisjonid: nõukogu, majanduskomisjon, aukohus ja sektsioonid. Juhatuse ümbervalimised toimusid igal õppeaastal.

Seltsi nõukogu seadis ülesandeiks koolielu igakülgset arendamist, õpetajaisse ja kooliellu puutuvate materjalide kogumist, määruste, meetodite ja uuenduste arutamist ning nende kehtestamise soovitamist vastavalt elunõuetele; kooli, kodu ja ühiskonna (seltskonna) vahelist koostööd noorsookasvatuses; pedagoogiliste tööde hindamist ning seltsi tegevusest koolide informeerimist. Igaks õppeaastaks valiti nõukogusse igast koolist kaks esindajat, kellest vähemalt üks pidi osalema igal koosolekul. Nähti ette ka võimalust nõukogu jagunemiseks vastavalt koolitüüpidele.

Sektsioonide otstarbekuse üle arutati esmakordselt juhatuses 15. detsembril 1919 ning peakoosolekul 12. jaanuaril 1920 see küsimus otsustatigi – asutati sektsioonid ning kohustati kõiki õpetajaid vastavalt oma huvidele neis osalema. Sektsioonidest kujunesidki seltsi tähtsamad organid. Seltsi peamisteks ülesanneteks peeti nii koosolekute ja kongresside korraldamist üksikutesse õppeainetesse puutuvais küsimustes, õppeainete meetodite ja kavade arutamist kui ka õpetajate erialase pädevuse tõstmist referaatõhtute, kursuste, konverentside jms korraldamisega. Sektsioonide liikmeiks olid aineõpetajad ning sektsioonid võisid jaguneda alasektsioonidesse vastavalt vajadusele (aluseks koolitüübid või ainete lai spekter). Tulenevalt seltsi ellukutsumise ajajärgust langes suur töökoormus eesti keele õpetajate ainesektsioonile. Viimase abil korraldas selts esimesena eesti keele õpetajate kongressi juba 1920. aastal. Aja jooksul toimus sektsioonide arvus muutusi.

Seltsi 10-aastase tegevuse ülevaatest selgub, et Tallinna Õpetajate Seltsi liikmeiks oli nii ametnikke, koolijuhte kui õpetajaid. Seltsi liikmete seas oli haridusministeeriumi (Ferdinand Jürgenson, Johannes Kiivet, Kustav Ollik, Gottlieb Ney, Dr. August Nuth); Tallinna linna koolivalitsuse (A. Veiderma, K. Prüller); Pedagoogilise muuseumi (Aleksei Janson); Harjumaa koolivalitsuse (Jaan Johanson, Hugo Summer) töötajaid; pensionile siirdunuid (Vilhelm Kanemägi, Theodor Kanemägi, Peeter Koit, Mihkel Padva jt) ning alg-, gümnaasiumi-, kutse-, riigi- ja täienduskoolide juhatajaid ning õpetajaid.

Tallinna Õpetajate Seltsi laiahaardeline tegevus aastail 1917-1940 nõuaks omaette kaasaegset käsitlust, sest Eesti Õpetajate Liidu suurima liikmeskonnaga seltsi panus nii Tallinna linna kui kogu Eesti hariduselu kujundamisel on seda väärt. Seda kinnitab oma mälestustes ka A. Veiderma: „Tallinna Õpetajate seltsi teened Eesti hariduselu edendamisel on suured. Selts korraldas sagedasti kõnekoosolekuid ja nõupidamisi, kus arutati kõiki koolidesse puutuvaid küsimusi. Vaieldi õppe- ja kasvatusprobleemide üle, uued ideed viidi koolidesse.” Seltsi sügavasisulisest tegevusest oleks nii tänastel haridustegelastel kui eeskätt õpetajaorganisatsioonidel mõndagi õppida.

2.4. Haridusosakonna struktuur.

31. detsembri 1918 seisuga töötas Rahvahariduse osakonnale alluvates õppeasutustes kokku 434 isikut, neist 347 ametnikku ning 87 lihtteenijat. Tänapäevases mõistes oli tegemist pedagoogide ja koolide tugipersonaliga. J. Annussoni informatsiooni kohaselt tegutses 1919. aasta jaanuaris linnas kokku 65 kooli 13600 õpilasega.

Esimesed haridusosakonna ametnikud – asjaajaja, arvepidaja ja masinakirjutaja – võeti tööle 14. detsembril 1918. Vabadussõja tingimustes töötamine nõudis kõigilt ennastsalgavust, ekstreemsetes oludes olid tööpäevad pikad. Õhtuse liikumiskeeluga seoses nõutas rahvaharidusosakonna juhataja J. Annusson luba, et asjaajaja saaks vabalt linnas liikuda peale kella üheksat õhtul. Nii pöördus Annusson 17. jaanuaril 1919 kirjaga Tallinna Linna Komandandi poole, et asjaajaja J. Müller saaks töötada osakonnas ka õhtutundidel. Rahvahariduse osakond asus aadressil Nunne tn 2.

Osakonna kantselei töötajatega komplekteerimisel peeti vajalikuks järgmisi ametikohti koos vastava kuutöötasuga: asjaajaja - 440 rbl; raamatupidaja – 365 rbl; esimese järgu kantselei ametnik – 250 rbl; teise järgu kantselei ametnik 220 rbl ning kantselei kirjakandja – 200 rbl. Ametikohtade ning töötasu arvestamisel oli lähtekohaks võetud 1917. aastal kehtinu, sest haridusosakond pidi 1918. aasta lõpuni oma eelarves lähtuma enne Saksa okupatsiooniaega kehtinud normidega. Selleks taotles Annusson linnavalitsuselt 1110 rbl ulatuses lisakrediiti.

Eesti Ajutise Valitsuse „Määrus linna-koolivalitsuse korralduse kohta” 21. detsembrist 1918 sätestasid koolinõuniku ameti (§38). Hariduskomisjoni koosolekul 24. jaanuaril 1919 peetud ettekandes rõhutas J. Annusson, et Tallinna hariduselu juhtimiseks on lisaks haridusosakonna juhatajale vajalik vähemalt kahe koolinõuniku töölerakendamine. Neist ühe hoole alla jääksid algkoolide ning teisele kesk- ja erikoolidega seonduvad küsimused. Samas rõhutas ta ka vajadust hoolitseda rahvahariduse eest väljaspool kooli (linna raamatukogu, lugemistoad, kursused jne).

Koolinõuniku instituut (amet) sätestati Tallinna Linnavolikogu 10. veebruari 1919 erakorralise koosoleku otsuse kohaselt:

1. „Tarvilikuks tunnistada, et uuesti korraldatavas linna koolivalitsuses oleks alaliste tööjõududena, pääle Hariduskomisjoni juhataja, veel kaks linnavolikogu poolt valitud koolinõunikku.

2. Nimetatud koolinõunikkude palgad määrata vastavalt linna keskkooli–direktori palgale.

3. Koolinõunikkude palkade maksmiseks tarvisminevad summad Hariduskomisjoni 1919.a. eelarvesse mahutada.”

Esimene koolinõunik Kristjan Prüller asus Tallinna Haridusosakonna koosseisus ametisse 10. märtsil 1919. Kahe koolinõuniku ametikoha sisseseadmine haridusosakonna juhataja kõrval oli olulisimaid eeldusi haridus- ja kultuuripoliitika paremaks elluviimiseks pealinnas.

Nagu selgub HN protokollist 7. augustist 1919, mil arutusel oli haridusosakonna laiendamise küsimus, oli teine koolinõuniku ametikoht siiski veel täitmata. A. Veiderma tõi oma ettekandes välja osakonna töös esinevaid kitsaskohti, mis olid tingitud töötajate vähesusest. Kuid järjest kasvav tööülesannete hulk tõstis tuntavalt niigi olemasolevate töötajate töökoormust. Teine koolinõunik K. Ollik asus ametisse septembris 1919.

Tallinna Linna Haridusosakonna töötajate ühispildil 1919. aasta novembris on näha järgmisi töötajaid (toonaste nimedega): asjaajaja Johannes Mülber, koolinõunik Christian Brüller, juhataja Aleksander Veiderman, asjaajaja abi Aleksander Kaasik, arvepidaja Erika Oltorp, masinakirjutaja Johanna Born, käskjalg Voldemar Ploompuu, koolinõunik Gustav Ollik.

Seega oli osakonnas kaheksa töötajat. 12. veebruaril 1920 kinnitati Tallinna Linnavalitsuses HN-s 2. veebruaril tehtud otsused muudatuste kohta kantseleiametnike koosseisus. Kuna omal soovil lahkusid J. Born ja J. Müller, siis nende asemele võeti 1. veebruarist tööle asjaajajaks Johannes Palmpak (Palmbach) ja III järgu kantselei ametnikuks Erna Põlme. Samuti viidi III järgu kantseleiametniku kohale üle kirjakandja-õpilane Voldemar Ploompuu. Samast päevast võeti tema asemele kirjakandja-õpilaseks Johannes Paarmann. Asjaajaja ametikoht nimetati ümber sekretäri kohaks 1. jaanuarist 1923. Veiderma meenutustest selgub: „Kaadri suurendamine polnud sugugi lihtne. Selleks tuli saada nõusolek linnavalitsuselt ja vajalikud summad nõutada eelarve korras. Rahandusosakond vaidles alati selliste ettepanekute vastu, ka eelarvekomisjon oli kitsi.”

1926. aastal kuulusid osakonna töötajaskonda juhataja linnanõunik A. Veiderma (täitis ühtlasi koolinõuniku kohuseid), koolinõunik K. Prüller, asjaajaja, koolivalitsuse sekretär, asjaajaja abi, sekretäri abi, haridusarvustikupidaja, raamatupidaja, arvepidaja, arveametnik, kantseleiametnik, kirjakandja-registraator ja naisteenija. Seega oli ametikohtade loetelu laienenud – koos juhatajaga töötas kokku 13 töötajat. Kuigi Veidermal õnnestus tõestada osakonna töötajaskonna suurendamise vajalikkust, lasus kõigil töötajail suur töökoormus. Ta ise oli aastail 1925-1928 samaaegselt ka koolinõuniku rollis. Pärast kolmeaastast vaheaega võeti 1. augustist 1928 tööle teinegi koolinõunik, see toimus kuu enne Veiderma lahkumist linna haridusjuhi kohalt. Vaadeldava perioodi haridustegevuse ülevaadete põhjal võib väita, et töötajate arv osakonnas ei ületanud 12-14 piiri – seega püsis stabiilsena kuni iseseisvusaja lõpuni. Muutusi arvus põhjustas koolinõunike staatus alates 1934. aastast, mil neid viidi haridusministeeriumi koosseisu. Veiderma meenutas: „Kui hiljem seoses keskkoolide koondamisega kesk- ja kutsekoolide koolinõuniku koht haridusministeeriumi otsusega kaotati, ei jäänud haridusosakonda ainustki pedagoogi, kes sellega oleks tegelnud. Koolinõunik Brülleril oli algkoolide, lasteaedade ja –kodudega küllalt palju tegemist.” Täpsustuseks olgu märgitud, et ka koolinõunik Prüller oli aastail 1934-1937 ühendministeeriumi - Haridus- ja Sotsiaalministeerium (HSM) koosseisus.

Haridusosakonna tegevus seisnes peamiselt õppe- ja kasvatustöö ning majandusliku tegevuse korraldamises ja üldjuhtimises linna- ja erakoolides, lasteaedades, lastekodudes jne, asutuste tegevuse järelvalves ja nende instrueerimises, linnavalitsuse ja haridusministeeriumi korralduste täitmises, uute küsimuste ja kavatsuste algatamises ning esitiste jms väljatöötamises.

Kantselei töötajad. Tallinna Linna Haridusosakonna järjepideva ja tulemusliku töö üks garantiisid oli osakonna töötajaskonna suhteline stabiilsus, nende vilumus ning samas ka nõudlikkus. Ühtlasi lõi see eelduse usalduslikuks suhtlemiseks allasutustega. Arvestades tolleaegseid tehnika- ja sidepidamisvahendeid, oli suhtlemine nii allasutuste kui kõrgemalseisvate institutsioonidega (haridusministeerium, linnavalitsus jt) telefonitsi või kirja teel operatiivne, lihtne ning säästlik. Sellest annavad tunnistust rikkalikud arhiivimaterjalid, tihti kirjutatud kasutatud paberile, mida on Tallinna Linnaarhiivis suhteliselt vähe uuritud.

Haridusosakonna kantselei üks kauaaegsemaid töötajaid oli Aleksander Kaasik (asjaajaja abi 1919–1920, sh sõjaväes 4 kuud; sekretäri jt ametikohtadel 1925-1944). Samuti J. Palmpak, kes töötas linna teenistuses juba alates 1915. aastast, oli haridusosakonnas tööl aastail 1920-1939 esialgu sekretäri, aastast 1936 sekretäri abina. Ta oli tervislikel põhjustel sunnitud pensionile jääma.

Kauaaegne kantselei ametnik oli ka Alfred Ploompuu (töötas asjaajaja abi; asjaajaja jt ametikohtadel 1921-1942). Eesti Punase Risti Peavalitsus tunnustas Ploompuu tegevust Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järgu vääriliseks 1935. aastal ning hea töö eest annetati talle Vabariigi Presidendi otsusel Punase Risti V klassi teenetemärk 1939. aastal. A. Ploompuu arreteeriti 2. veebruaril 1950 ning tribunali otsusega 13. septembrist 1950 mõisteti ta süüdi §58-1b, 58-10 alusel. Ta sai karistuseks 25 aastat, mida kandis Komi ANSV-s Vorkutlagis. Ploompuu vabanes vanglast 8. septembril 1956.

Suuri teeneid osakonna töö ladusal korraldamisel oli kantseleitööd hästi tundnud Artur Kuusmanil (Kuusmann), keda Veiderma võttis ametisse asjaajajana 1921. aasta 9. septembril. Ta meenutas: „Majanduse ja rahaliste asjade valitsejaks kutsusin suurte kogemustega Artur Kuusmanni, kes valvas hoolega selle järele, et kõik arved vastaksid nõuetele, kulud oleksid eelarvega kooskõlas jne. Kuusman oli tol ajal juba maailma näinud ning avara silmaringiga mees, kes viibis vene gardemariinide (revolutsioonieelsel Venemaal mereväe kadetikorpuse vanema klassi kasvandik) õppereisil 1906-1907. Selle käigus viibis ta Saksamaal, Norras, Inglismaal, Hispaanias, Prantsusmaal ning ka nende asumaades nagu Tuneesias jm. Tal oli juba soliidne töökogemus kantseleitöötajana. Veiderma oli oma otsuse õigsuses veendunud veel aastakümneid hiljemgi nentides: „Artur Kuusmanni ametisse seadmine kergendas tunduvalt nii minu tööd kui ka vastutust. Kui arvetel oli Kuusmanni viisa, võisin ma neile kerge südamega oma templi peale lüüa, mille ma selleks otstarbeks teha lasin.” A. Kuusmanile annetati Vabariigi Presidendi otsusel Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk 1938. aastal.

A. Kuusman (1883–1958?) töötas järjepanu Tallinna haridusosakonnas kuni 1947. aasta detsembrini, mil ta viidi üle haridusministeeriumi plaani-finantsosakonna juhataja asetäitjaks. Ka tema sai tunda kõrges eas repressioo