VARASEM KROONIKAPõhjasõjajärgsest Siimerist kuni Jaan Leieseni Melsobis

ja tema ülejäänud järglastest peale Kaarli

Tartus, 2013

Leho ja Mare Ainsaar

Allikad

Suguvõsauurimine on Eestis teinud viimaste aastatega teinud pika sammu edasi tänu arhiiviallikate kättesaadavaks saamisele interneti vahendusel, seda nii Eesti, Läti kui teiste põhjamaade allikmaterjalide osas. Seetõttu on palju populaarsust kogunud internetipõhised suguvõsa koostamise keskkonnad. Viimastest on Eestis laiemat kõlapinda leidnud Geni http://www.geni.com, mille suureks tugevuseks on see, et seal koostavad paljud huvilised ühiselt üksteisega ühendatud sugupuid. Nagu kogemus näitab, jõuab ühise tööga ka palju paremate tulemusteni kui üksinda uurides. Nii on ka kõik Leieste suguvõsa kohta teadaolev, sh Feliks Kraani poolt kogutud materjal ja siinesitatud täiendused ühiste jõududega Geni nn. Maailmapuus ilusti esindatud (sh arvestatakse siin privaatsusreeglitega elavate inimeste puhul, ehk nendele ligipääs on piiratud sugulastega).

Leieste suguvõsa vanemate põlvkondade kohta on põhiliseks arhiiviallikaks Läti digiarhiiv http://www.lvva-raduraksti.lv/en.html. Seal omakorda on leitavad kahed allikmaterjalid: kirikukirjad ja mõisate hingeloendid. Käesolevas uurimuses kulusid ära eelkõige Oppekalna kiriku sünni- surma- ja abielumeetrikad (olemas perioodist 1834-1899) ning Aluksne piirkonna mõisate hingeloendid: Siimeri (Semershof, Ziemeri; 1795-1858), Vana-Laitsna (Alt-Laitzen,

Veclaiciene, 1811-1858) ja Roomuskalna (Rommeskaln, Romeškalns, 1811-1858). Teine allikas on Eesti rahvusarhiiv i digiarhiiv Saaga http://www.ra.ee/dgs/explorer.php, kust võib leida samuti nii kirikuraamatuid kui hingeloendeid. Leieste kohta on andmeid eelkõige Rõuge kiriku personaalraamatutes (eriti Viitina ja Vana-Laitsna hingeraamat 1829-1891) ja meetrikates (kättesaadavad kuni 1935 aastani). Üksikuid kandeid rännanud Leieste kohta leiab ka Tallinna kirikuraamatutes.

Kõik märkused, ettepanekud ja märkused on oodatud: Leho.Ainsaar@ut.ee või 5098624

1

Leieste ja nende nime päritolu

Dokumendid näitavad, et Leieste ajalooline mälu on päritolu osas täpne – Jaan Leies ja tema esivanemad pärinevad praeguse Läti Aluksne maakonna aladelt Siimeri (sks k. Semershofi, lt. k. Ziemeri) mõisast. Mööda hingeloendeid ajas tagasi minnes leiame nad elamast Raibekase külas mõisast veidi loode suunas. Vanemates hingeloendites (1795-1816) ei kanna nad veel perenime, vaid me peame nad ära tundma ees- ja isanimede järgi. Eestlased ja lätlased said omale perekonnanimed Liivimaa kubermangus 1826 aastal (Eestimaal alles 1835), enne seda oli talunimi ja eesnimi. Nimede panek toimus kampaania korras ja tihti, kuigi mitte alati, anti perenimeks talunimi.

Leiese nimetust kohtame kohamääratlusena dokumentides esmakordselt 1811 a Siimeri mõisa hingeloendis. Erandina on selles loendis 1811 täpsustatud Raibekase küla muidu tähtedega tähistatud taludest kaks talu, F ja G Leiese nimega: “F, auch Leies genannt - nimetatud ka Leies” (talus F elasidki hilisemad Leiesed). 1826 a. hingeloendist (nn vaheloendist) alates on perekonnal juba nimi Leies (kirikumeetrikates vahel ka Leyes või Lejes). Kõige tõenäolisem seletus on, et see tuleneb lätikeelsest sõnast “lejas” – ala, alumine, oru. Paljud talud sealkandis olid jagatud mitmeks eesliite leies- ja kalna- (mäe-) lisamisega (nt Leiespenkis ja Kalnapenkis, Leies-Masul jne). Võibolla on veel variante nime seletamiseks (nt lejejs tähendab “valaja” kaasaegses läti keeles, aga ka valukoja tööline, aga mitte otseselt sepp), aga selleks peaks juba kohalikku läti murret paremini teadma.

Me ei saa kahjuks kunagi teada, kas Siimeri Leiesed rääkisid koduse keelena võru- või läti keelt. Eesnimed ei anna täit kindlust kummagi versiooni poole, sest need olid tollal üsna universaalsed ning kirjutati pealegi üles sakslaste reeglite järgi (st. nt. mitte Jaan ega Janis, vaid Jahn). Kogu selles piirkonnas elasid ammu segamini mõlemad rahvad ja ilmselt valdasid nad ka mõlemat keelt. Kindel on ainult see, et Jaan Leies abiellus Vana-Laitsna valla eestlase (isa Mõnistest pärit) Karliinega nad asusid 1848 a peret looma eesti külas Melsobis (praegu tuntud Pallikülana).

Siimeri mõis

Siimeri (sks k. Semershofi, lt. k. Ziemeri) mõis asub Pihkva-Riia kiviteelt 10 km lõunas, Aluksnest 11 km kaugusel. Heinrich von Hagemeister kirjutab oma 1836 a. avaldatud Liivimaa mõisate ülevaates (Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Riga) Siimeri vanemast omandiloost järgnevalt.

Johann Feldberg müüs 1550 aastal temale kuulunud mõisa 100 taalri eest oma õemehele (või naisevennale) Albrecht Seumer’ile (Albert Säumer) ja ordumeister Sahlen 1555 aastal oma

2

loaga selle kinnitas. Mõisa päris 1585 a. tema pojapoeg Roetger Arens ja seejärel 1602 a. tolle lesk Gertrude, sünd. Pansenow. Selle Arensi tütar oli abielus Christoph Langenberg’iga, kellele omandusse mõis läks ja mida ka 1631 a. tunnustati. Tal ilmselt puudusid pärijad, sest 1660 a. andis kuningas Karl XI Semershofi mõisa nõunik Edmund Griepenheim’ile, kelle pärijad selle 13. märtsil 1677 a. 1500 taalri eest kapten Johann Hermann Brandt’ile müüsid. Mõisa pärisid tema järeltulijad, kuni leitnant Otto Reinhold von Brandten müüs Semershofi 9. mail 1804 a. 27000 taalri eest maanõunik parun Johann Gottlieb Wolff’ile, kes eraldas sellest mõisast koos Vastse-Laitsna mõisa osaga uue mõisa nimega Marienstein (Māriņkalns). Pärast tema surma läksid Semershof ja Marienstein maalepingu alusel 1826 a tema vanima poja lapsele, hilisemale kreisisaadikule parun Johan Sigismund Adam Wolff’ile (Hagemeister, 1836).

Hilisemateks mõisnikeks olid alates 1854 parun Bernhard Wolff ja alates 1892 Alfred Wolff, kellelt see 1920 riigistati. 1935 a ostis mõisa Riia pankur Theodors Blume, kellelt läks see Feldsbergsi suguvõsale. Guntars Feldsbergs sai mõisa tagasi restitutsiooni käigus 1993 (Sakk, 2006, Läti mõisad). Mõisa peahoone ehitati 1786-1807 ja on ümberehitatud Wolffide ajal. Veel hiljuti paiknes peahoones rahvamaja ja raamatukogu ja hoone vajaks hädasti hooldamist. Mõisa auhoovi piiravad ait ja tall, kõrval on ülejäänud majandushooned: valitsejamaja, hulknurkne ait, jääkelder, aidahoone, veetorn.

Jn. 1. Siimeri (Ziemeri) mõisa peahoone 2009. a. (http://lv.wikipedia.org/wiki/Att%C4%93ls:Ziemera_muiza.jpg)

C. G. Rückeri 1839 a. Liivimaa spetsiaalkaardil (www.kupits.ee) näeme, et Raibakase küla paiknes u 1,5 km mõisast loode pool. Veel selgemini on Raibekase küla asend mõisast lääne-loodes näha Vene armee kolmeverstasel välikaardil (1866-1867, http://www.etomesto.ru/shubert-map/7-6/). Tänapäeva kaartidel Raibekase ega Leiese kohanime sealkandis ei esine, ka mitte talunimedes. Koht asub praegu Veža nime kandva oja kaldal, umbes praeguste Lejmalase ja Rautinase talude maadel.

Jn. 2. Vana-Laitsna piirkond 1839 a. C. G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardil. Kaardi keskel Korneti (Schreibershof) mõis ja järved, sellest põhja pool Luutsniku (Luznek) mõis ja Melsobi (Palli) küla, kirdes Ruusmäe (Rogosinski) mõis, edelas Oppekalna kihelkonnakeskus ja lõunas Siimeri (Semershof) mõis, millest veidi loode poole jääb Raibakase küla (http://www.eha.ee/kupits/).

3

Raibekase küla oli selle piirkonna kohta üsna keskmise suurusega, seal oli hingeloendite järgi seitse talukompleksi (tähistatud A-G, aga ilmselt kandsid rahva hulgas ikka nimesid, nt F ja G olid Leiese). Kokku elas 1795 a loenduse järgi Raibekase külas 66 inimest, kellest pooled, 34, olid alla 20 aastased ja ainult 5 üle 50 aastased. 63 aastat hiljem 1858 a loenduse ajal oli küla kasvanud 77 inimeseni, aga elanike koosseis oli sarnane: 39 inimest alla 20-aastased ja 9 üle 50 aastaseid. Seega elas talus keskmiselt 10 inimest, sh 5 last ja noorukit ja üks “vanainimene”.

Jn. 3. Siimeri mõisa piirkond Vene armee kolmeverstasel välikaardil (1866-1867; mõõtkava siin 1:100000 e 1cm=1km). Siin on selgemalt näha Raibekase küla asend mõisast lääne-loodes, praegu Veža nime kandva oja kaldal (http://www.etomesto.ru/shubert-map/7-6/).

4

Leiese Tannil (u. 1738-1813) ja tema pere

Vanim kättesaadav dokument Leieste kohta on Siimeri mõisa 1795 a hingeloend. Sealt leiame Raibekase talust F kaksteist inimest, kes seostatavad Leiestega. Talu (siis Leiese talu) peremeheks on Tanniel Reinu poeg (57 a vana; hingeloendite vanused on tegelikult ligikaudsed), tema naine Madle, Stomeri Jahni tütar (55), peremehe poeg Gust (31), tema naine Ilse, Reine Jahni tütar (32), nende lapsed Rein (5), Lise (3) ja Taniel (1/2a), peremehe teine poeg Willem (22), tema naine Anne Vana-Laitsnast (aus Alt-Laitzen; 20), nende lapsed Rein (3) ja Maddal (1/4a), ja peremehe teine tütar Kattri (11). Veel saab siit teada, et peremehe ema Speki, Jakobi tütar oli eelmises loendis (1782) 66 a vana ja on 1785 a surnud ning et peremehe esimene tütar Anne (eelmises loendis 15) on vahepeal mõisa juurde mehele läinud. Sealt me ta leiamegi, temast on saanud mõisa tallipoisi Gusti (31), Krewingi Thomi poja naine ja kolme lapse ema.

Jn. 4. Leieste pere Siimeri mõisa 1795 a hingeloendis (paremal vanused 1782 a ja 1795 a loendi järgi, mehed ja naised eraldi tulpades).

Seega saame Leieste suguvõsa alguse viia üsna Põhjasõjajärgsetesse aastatesse ja alustada selliselt: vanimasse teadaolevasse põlve kuuluvad Leiese Rein (sündinud enne 1720 ja surnud enne 1782) ja tema naine Speki (u. 1716-1785), kelle isa oli Jakob. Nende lastest on teada vaid poeg Leiese Tannil (Daniel) (u. 1738-1813), taluperemees, kes oli abiellus Stomeri Madle’ga (Jaani t., s. u. 1740) ja neil oli vähemalt neli last: Leiese Gust (u. 1764-1803), Leiese Anne (s. u. 1767), Villem Leies (u. 1773-1834) ja Leiese Katri ( s. u. 1784). Katri kaob järgnevates loendites ära (1811 kahjuks naisi üldse ei loendatud). Annel ja Krewingi Gustil oli 1795 aastaks lapsed Lotte (u. 1790), Andres (u. 1792) ja Taniel (u. 1793). Järgmise loenduse ajal on nende juures märge, et on sisse kirjutatud eelmise omaniku juurde, ehk seega lahkunud koos temaga. Otto Reinhold von Brandten müüs mõisa 1804, seega võttis ta siis oma paremad mõisateenijad, sh tallipoiss Gusti koos perega ja lahkus meile hetkel teadmata suunas.

Jn. 5. Leiese talu (Raibekase küla talu F) meessoost elanikud Siimeri mõisa 1811 a hingeloendis. Leiese esmamainimine dokumentides.

Leiese Gust (u. 1764-1803) ja tema pere

5

Gust, Tannili poeg, abiellus Reine Jaani tütre Ilsega (s. u. 1763) ja neil oli teadaolevalt neli last: Rein (u. 1790-1809), Liise (s. u. 1792), Daniel (u. 1794-1840) ja Lotte (s. u. 1801). Tütred võisid mehele minna, neid edasi jälgida ei saa. Daniel Gusti p. Leies asus teenima mõisa karjamehena ja abiellus Grete’ga, Jakobi tütrega (u. 1790-1857). Neil oli teadaolevalt kolm last, Liise (s. u. 1815), Jaan (s. u. 1829) ja Reinhold (s. 20.05.1825). Jaan Danieli p. Leies võeti 1840 a. nekrutiks, mis sel ajal tähendas praktiliselt suguvõsast kadumist. Reinhold Danieli p. Leies on 14.05.1871 a. välja kirjutatud Siimerist ja märgitud lahkunuks Vastse-Laitsna valda, tema edasist elusaatust jälgida pole õnnestunud.

Leieste pere juurde on kirjutatud 1811 a kasulapseks Jaan (s. u. 1809), kes hiljem (1816) on märgitud (ekslikult) Gusti pojaks (1826 aastal Villemi vennapojaks) ja saab samuti perenimeks Leies. Jaan Leiesel oli naisteks Lovise (1809) ja Anne (1812) ning lapsed Annete (1831), Maie (1832), Leene (1836), Karl (1838), Lotte (1842), Reinhold (1846; märkusega et lahkus 1865 Pihkva kubermangu), Jaan (1847), Mathilde (1849), Louise (1852) ja Lisette (1855). Pere lahkus 1839 a Lāzberģa (Fianden) mõisa Aluksne lähedal, kuid tuli 1842 tagasi Siimerisse.

Villem Leies (u. 1773-1834) ja tema pere

Villem, Tannili noorem poeg, oli kolm korda abielus ja tal oli kokku 10 last. Esimese naise Anne’ga (s. u. 1775) oli tal lapsed Rein (u. 1792-1840), Madel (Madle, s. u. 1796) ja Sohvi (Sophie, s. u. 1802). Neljanda lapse, Peetri (s. u. 1810) ema nime me ei tea, tema abiellumine ja surm jäid kahe hingeloendi vahele. Villemi kolmas naine oli samuti Anne, (Villemi t., s. u. 1796), tema sünnitas lapsed Ilse (s. u. 1820), Andres (s. u. 1825, suri enne 1829), Jaan (u. 1827-1862), Andres (u. 1829-1835), Liise (s. u. 1830) ja Lotte (s. u. 1832). Seega surid mõlemad Andresed lapsena, tütarde Madle, Sohvi, Ilse ja Liise kohta andmed kaovad, tõenäoliselt läksid nad mehele. Küll saame jälgida poegade Reinu, Peetri ja Jaani (kes on kõigi praeguste Leiese suguvõsa liikmete esivanem) ning ka noorima tütre Lotte elukäiku.

Rein Villemi p. Leies (u. 1792-1840) sündis, elas ja suri Raibekase külas, nagu tema isagi. Tema esimeseks naiseks oli Katri (s. u. 1799), kellega tal olid tütred Maie (s. u. 1822) ja Anne (s. u. 1824). Teine naine oli Leene (s. u. 1804), kellega sündisid lapsed Greete (s. u. 1832), Lotte (s. u. 1836) ja Karl (s. u. 1841). Karl Reinu p. Leies elas veel 1858 Leieste kodutalus, tütardest on Lotte märgitud lahkunuks samal aastal Šlukumsi (Schluckum) mõisa.

Peeter Villemi p. Leiesel (s. u. 1810) oli kaks naist, mõlemal nimeks Anne. Esimese naise Annega (s. u. 1811) oli tal kuus last: Maie (s. u. 1831), Jaan (s. u. 1836), Rein (s. u. 1841), Liise (s. u. 1843), Lotte (s. u. 1847) ja Ilse (s. u. 1852) Teise naise Annega (s. u. 1820) oli tal poeg Tom (s. u. 1855) ja tütar Greeta (s. u. 1857). Lastest on teada vaid niipalju, et Jaan Peetri p. Leies

6

abiellus samuti Anne nimelise naisega (s. u. 1838). 1860 a. märtsis liikus kogu Peetri pere Siimerist Šlukums'i (Schluckum) mõisa Aluksne lähedal.

Lotte Villemi t. (Leies) Melsob (s. u. 1832) lahkus 1850 aasta maikuus Siimerist Melsobi (Palli) külla venna Jaani juurde, ilmselt talutüdrukuks. 1858 a juulis abiellub ta Peeter Jakobi p. Melsobiga (s. u. 1831) ja Oppekalna sünnimeetrikatest leiame neil kolm last: Jaan (1860) ning kaksikud Anne ja Liise (1863). Peeter Melsob töötas Vana-Laitsna valla erinevates külades sulasena ja selle pere edasist saatust me ei tea. Melsob’i ja Melzobs’i nime kohtame tänapäevani nii Võru kui Aluksne maakonnas, kuid nende täpsemad sugulussidemed Peetri perega vajavad veel selgitamist.

Jaan Leies (u. 1827-1862) ja tema pere

Jaan Villemi p. Leies kasvas üles Siimeri mõisa Raibekase külas Leiese talus. 17 augustil 1847 a laulatati ta Aluksne (Marienburgi) kirikus Miša veski möldri Ants Kalnapenkise tütre, Andres Melsobi (Jaani õe Lotte mehe Peetri onu) noore lese Karliine’ga (14.10.1824-11.02.1886), kes oli pärit Rulle külast, kuid abielludes kolinud Melsobisse. Alles maikuus 1848 liigub Jaan ametlikult oma naise juurde Vana-Laitsna valda Melsobi külla ja sellega algab Leieste u 160 aastat kestnud kohalolu Pallikülas.

Jn. 6. Jaan Leiese ja Karline Mellsobi, Ants Kalnapenkise tütre, laulatus Aluksne (Marienburgi) kirikus 17 augustil 1847 a.

Jaanil ja Karliinel sünnib kuus last: Peeter, Karl (Kaarel), Liise, Andres, Jakob ja Maie. Neist kaks nooremat surevad lastena, teised jõuavad kõik täisikka. Peeter Jaani p. Leies (06.01.1849-08.05.1922) abiellub 1888 a juulis Poornast pärit Madli Jakobi t. Dannilson’iga (s. 26.06.1856, surmaaeg teadmata) ja neil on teada üks laps, Jaan Peetri p. Leies (21.07.1888-05.01.1889), kes paraku 5-kuuselt sureb. Peeter suundub koos naise Madli ja tolle enne abielu sündinud vallaspoja Peeter Dannilsoni’ga 1902 a Tallinnasse ja on seal Pühavaimu kiriku hingekirjas, kuni naaseb (tõenäoliselt sõjaajal) tagasi koduvalda, kus ka 73-aastaselt sureb ning maetakse Jaani-Peebu kalmistule.

Vanuselt teine laps on Karl (mälestustes peamiselt Kaarel) Jaani p. Leies (23.10.1851-03.05.1926), kelle järglaskond on põhjalikult käsitletud Feliks Kraani koostatud materjalides.

7

Jn. 7. Karl Leiese (siin lätipäraselt Kahrls) sünd 23 oktoobril 1851 Oppekalna meetrikas. Vaderiteks olid Karli emapoolne onu Peeter Kalnapenkis, isapoolne tädi Lotte Leies ja Peeter Baltaiskaul (Jaani õemees?).

Jaani ja Karliine kolmandaks lapseks oli tütar, Liise Jaani t. Talv (s. Leies) (s. 10.07.1854, surnud peale 1923 a Venemaal). Liise abiellub 1876 a. veebruaris Viitina vallast Mudurist pärit Peeter Hansu p. Talv’ega (28.04.1848-25.12.1899), kellele see oli juba kolmas abielu (eelmised naised olid surnud). Seal Muduris sünnib neile seitse last: Pauliine (14.02.1877-10.05.1877), Eduard (s. 04.08.1878), Ann (12.01.1881-19.08.1882), Jaan (05.12.1883-07.09.1938), Rudolf (27.11.1888-01.03.1910), Alfred (02.05.1893-05.04.1910) ja Annette (15.02.1898-12.03.1898). Kui perepea Peeter Talv sajandivahetusel sureb, jääb Liise nelja pojaga üksi. 1907-1908 aastatel toimus Võrumaalt suurem väljaränne Vologda kubermangu, kus Balti ümberasujatele, peamiselt vaesematele peredele, pakuti maad. Liise Talv lastega võttis samuti selle tee ette ning Rõuge kirikuraamatus on märgitud (sugulaste jutu järgi ilmselt) kahe poja, Rudolfi ja Alfredi surm 1910 aastal Vologda kubermangus. Kahest allesjäänud pojast ei ole teada Eduardi saatus, kuid Riigiarhiivis on hoiul Jaan Peetri p. Talv’e toimik (ERA.14.16.478) 1923 aastast kodakondsuse küsimuses. Sealt selgub, et Jaan Talv koos oma ema Liise Talve ja naise Liisa Tõnise t. Talv’ega (sündinud Kiiber, 17.12.1888 Vastse-Kasaritsa – 15.04.1938 Venemaal), kellega ta Venemaal abiellunud oli, repatrieerusid 1921 aastal ning asusid elama Tartusse Tähe tänavale.

8

Jn. 8. Liise Jaani t. Talve (Leiese) annuleeritud EW isikutunnistus.

Ilmselt nad oma eluga järjele hästi ei saanud või langesid propaganda ohvriks, kuid juba aasta hiljem esitas Jaan avaldused Eesti Vabariigi kodakondsusest loobumiseks ja tagasipöördumiseks Severodvinski kubermangu (hilisem Kirovi oblast), kuhu neil vara maha olla jäänud. Avaldus rahuldati ning nad lahkusid kolmekesi Eestist, lapsi Jaanil ja Liisal sel ajal polnud. Jaani ja Liisa saatus Venemaal kujunes traagiliseks. Internetis on leitav Kirovi oblasti represseeritute mälestusraamat “Книга памяти Кировской обл.”, kust saame teada, et Oparino rajooni Ülem-Kizjugi Algkooli õpetaja Alisa Denisovna Talv mõisteti 1938 a jaanuaris NKVD Arhangelski oblasti troika poolt süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ning lasti maha sama aasta 15 aprillil. Sama kooli valvurina töötanud Jaan Petrovitš Talv hukati 1938 a 7 septembril, mõlemad rehabiliteeriti kui alusetult represseeritud 1970 aastal.

Jaani ja Karliine neljandaks lapseks oli Andres Jaani p. Leies (21.05.1857-09.04.1911). Andres kolis juba 1885 aastal Tallinnasse, kus ta oli Jaani kiriku hingekirjas kui “vabastatud soldat”. 1890 a aprillis abiellub ta Tallinnast pärit Juuli (Julie) Jakobi t. Kaev’uga (s. 20.06.1870). Lapsi neil ei ole ning 1911 a liiguvad nad Võrumaale Haanja valda, kus Andres kevadel sureb ning Jaani-Peebule maetakse. Juuli jääbki Haanjasse ja abiellub seal Jaan Hendriku p. Mark’iga, kellega neil on tütar Hella Miralda.

Jaani ja Karliine viies laps Jakob Jaani p. Leies sureb 1861 a septembris 7-kuusena ja noorim tütar Maie Jaani t. Leies (09.1862-01.10.1869), kes sündis juba peale isa surma, sureb 7-

9

aastasena. Karliine Leiesest saab peale Jaani surma Karl Toomase p. Masul’i (03.04.1844-08.12.1902) naine. Jaan Leies on maetud Oppekalna kalmistule teadmata kohta.

Kalnapenkised

Jaan Villemi p. Leiese naise Karliine suguvõsa juuri otsides jõuame Hargla kihelkonda Mõniste mõisa. Siin elas 18 sajandil Kirbu talus (koht praegugi olemas Vaidava jõe kaldal, Mõnistest lõuna pool) Henno poeg Kirbu Jaan (u. 1744-1816) koos oma naise Annega, Hüti (Hütte) Reinu tütrega (s. u. 1754, abiellunud 1773). Siin sündisid neil tütred Hip (22.02.1776, suri noorelt) ja Liis (u. 1781) ning poeg Ants (14.04.1778). 1783 aasta juulikuus rändab pere Roomuskalna (Romeškalni) mõisa. Selleaegsetes 18 sajandi lõpu nimekirjades on näha üsna suur väjaränne Mõniste mõisast Aluksne maakonna mõisatesse (Goldberga, Lasberga, Romeškalns jt.), kus ilmselt suuremate arenduste tõttu tööjõudu vajati. Nii ongi 1811 a Roomuskalna loendis mõisa juures ametis mitmeid Mõniste mehi, sh tisler Jaan “aus Menzen”, endine Kirbu Jaan. Jaan ja Anne asusid koos laste Antsu ja Liisiga elama Kalna-Penke tallu, mis on praegugi selle nimega alles, Pihkva-Riia kiviteelt paarsada meetrit lõunas üsna mõisa vastas, lätlastest omanikud kasutavad suvekoduna. Seal sündisid veel pojad Henno (u. 1785) ja Hindrik (u. 1789) ning pere sai talu järgi omale perenimeks Kalnapenkis.

Ants Jaani p. Kalnapenkis (14.04.1778-10.04.1844) käis noorena koos venna Hindrikuga Kolberga (Goldbek, Aluksne juures) mõisas aednikuna tööl, kust naases kodutallu 1811 ning asus siis tööle Roomuskalna mõisa aednikuna. 1826 lahkus Ants Roomuskalnast Vana-Laitsna valda Rulle külla, kus töötas kuni surmani Miša veski möldrina. Veski asus Raipalu järve idaotsas, u 3 km praegusest Eesti piirist. Ants oli abiellunud veel vanas elukohas Maiega (u. 1799-02.04.1875) ja kolides oli neil kaks tütart, Maale (s. u 1822) ja Karliine (u. 1825; hilisem Jaan Leiese naine). Rulles sündisid veel lapsed Peeter (u 1827), Jaan (07.07.1829), Liise (u. 1833), Indrek (u. 1836) ning kaksikud Andres ja Tannil (12.07.1838), kokku seega kaheksa last. Peale Antsu surma abiellus Maie endast 20 a noorema Gustav Plattaiskaln’iga, kellega küll lapsi polnud. Gustav (Gust) ja Maie Plattaiskaln asusud elama Petra tallu Viitina vallas ja nende juures elasid 1858 a loenduse järgi ka Antsu pojad Peeter, Indrek, Andres ja Tannil.

Antsu ja Maie lastel on teada kokku üle 500 järeltulija. Maale Antsu t. Kalnapenkis (u. 1822) abiellus Peeter Jaani p. Ausin’iga ja neil on teada viis last. Peeter Antsu p. Kalnapenkis (u. 1827) jäigi elama Petra tallu ja tal oli kahe naisega (Marie Masul ja Anne Melsob) kokku 9 last, kelle

10

järglasi, nagu õe Maale laste omigi, pole veel selgitatud. Jaan Antsu p. Kalnapenkis (07.07.1829-09.08.1875) elas Viitina vallas Saviorus ja hiljem Saarlasel, abiellus seal Mai Grünthal’iga ning neil oli 7 last. Jaanil on kokku teada u 100 järeltulijat, kelle hulka kuuluvad ka poliitik Neeme Ruus ja Ingrid Rüütel. Üks Jaani järglaste haru on perenime Kalnapenkis eestindanud Kaldmäe’ks. Liise Antsu t. Kalnapenkis (u. 1833) läks mehele Jaan Peetri p. Putrin’ile, kellega tal on teada poeg Peeter Putrin (Lendsaar’te esivanemaid) ja tütar Leena. Seesama Leena Masul/Rezgorina (1863-1961) abiellus peale oma tädi Karliine Leies/Masuli surma tema kolmanda mehe Karl Toomase p. Masuliga, kellega tal on 8 last, lisaks teise mehe, lätlase Jaan (Janis) Rezgorinš’iga veel tütar Elfriede (tuntud Britta’na). Indrek Antsu p. Kalnapenkisest (u 1836) ongi viimane teave Petra talust eelmainitud 1858 a loenduses, tema saatusest ja võimalikust perest muud teada pole. Andres Antsu p. Kalnapenkis (s. 12.07.1838) võttis naiseks Ilse ja neil on teada 5 last. Andrese tütar Anna (1871-1916) abiellus Peeter Kirbitsaga, neil oli 8 last ja kokku u 100 järeltulijat teada, kelle hulgas ka tuntud metsavendi (Auleid Toomsalu) ja näiteks eelnimetatud Karl Masuli ja Leena Masul/Rezgorina (s. Putrin) poja Voldemari naine Rosalie. Tannil Antsu p. Kalnapenkis (s. 12.07.1838) abiellus Katri Jaani t. Hütt’iga ja neil oli 9 last (4 surid noorelt) ning pere rändas 1890 a Venemaale Pihkva kubermangu. Teada on Tannili poja Jaani poja Edgari Kalnapenk’i (1905-1984, maetud Tallinnas) pere ja järglaskond Eestis (u 30).

Karliine Antsu t. Melsob/Leies/Masul (s. Kalnapenkis, 14.10.1824-11.02.1886), kes sündis Kalna-Penka talus ja kasvas üles Miša veskis, oli kolm korda abielus. Esimene mees Andres Andrese p. Melsob (u. 1820-1847), kelle juurde Melsobi külla Karliine oli elama asunud, suri noorelt. Temaga oli Karliinel tütar Anne, kes suri pooleaastaselt 1848 a jaanuaris. 1847 a laulatati Karliine Aluksnes Jaan Leiesega Siimerist, kes asus alaliselt Melsobisse küll siis kui kasutütar juba surnud oli. Peale 15 aastat kooselu, millest sündis kuus last, Jaan Leies sureb ning Karliine abiellub 1864 a kolmandat korda, seekord endast ligi 20 a noorema Vastse-Laitsna valla mehe Karl Toomase p. Masul’iga (Karlis Mazulis; 03.04.1844-08.12.1902). Peale poja Jaan Masuli sündi rändas pere 1868 a koos Karliine lastega eelmisest abielust Melsobi külast Viitina valda Härämäele (Erramäggi), kus sünnivad veel Jakob Masul (sureb lapsena) ja Leene Rätsep (s. Masul). Karl Masul ostis 1884 a Vana-Laitsna mõisnik von Schweb’ilt 2880 rubla eest välja Melsobi talu, kuhu pere seejärel naaseb ning kus Karliine 1886 a veebruaris ka sureb. Karl Masul jõuab veel kaks korda abielluda (sh Karliine õetütre Leenaga) ning tema järglased hoiavad talu siiani. Karliinel on kokku teada u. 200 järeltulijat, sh kõik tänapäeval teadaolevad Leiesed. Karliine ja Karl Masul on maetud Oppekalna kalmistule teadmata kohta.

Ants Kalnapenkise vendade Henno ja Hindriku elu saab samuti arhiivi abil jägida. Henno Jaani p. Kalnapenkis (u. 1785-1824) elas kogu elu Kalna-Penka talus ja võttis naiseks Liise (Toomase t.).Teada on neil neli tütart ja poeg Hindrik. Hindrik Henno p. Kalnapenkis (s. u. 1810) jäi Kalna-

11

Penka talu peremeheks ja tal oli koos naise Liisega (sünd Sahlite) 6 last. Neist teame, et tema poja Jakob Kalnapenkise pere jõudis peale Jakobi surma Setumaa Laura valla kaudu Vastseliina kanti ning neil on praeguseks teada üle 120 järeltulija, sealhulgas Võrumaa Kalnapenkised tänapäeval.

Antsu teine noorem vend Hindrik Johannson/Romberg (u. 1789-1850) läks noorena koos Antsuga Kolberga mõisa kuid jäi erinevalt 1811 koju naasnud Antsust sinna aednikuna tööle ja lõi pere naise Ilsega (tõenäoliselt Iwani t. Ilse, mõisa teenijatüdruk). Umbes 1826 a liigub ta Kolberga mõisast koos oma perega Eestisse Saadjärve mõisa. Kuna Hindrik ei elanud nimede panemise ajal kodukohas, sai ta omale erinava perenime Johannson, mille ta hiljem miskipärast muutis Rombergiks. Hindrikul ja Ilsel oli viis last, neli tütart ja poeg Villem. Hindrik töötas enne surma veel mõned aastad Elistvere mõisas, peale tema surma rändas lesk Ilse koos pojaga Visustisse ja sealt Roela mõisasse. Poeg Villem Hindriku p. Romberg (s. u. 1823) oli loonud pere, naine Alviine ja kaks 1850-ndatel aastatel sündinud tütart, kelle edasisest saatusest, nagu ka Villemi õdedest, me midagi ei tea.

12