Toimetanud Marika MikliKujundanud Päivi Palts

© Kaanefoto. Urmas Tartes, 2013Kaanel: Vilbaste allikas. Kaane kujundanud Mari Kaljuste

© Tekst. Kristel Vilbaste, 2013© Kaardid. AS Regio, 2013 Kasutatud on tekstinäiteid Eesti Rahvaluule Arhiivist© Fotod. Autorid, 2013Fotod, mille kõrval pole märgitud autorit, on teinud Kristel Vilbaste ja Mikk Sarv.

ISBN 978-9985-3-2756-2Kirjastus VarrakTallinn, 2013www.varrak.eewww.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

SISUKORD

7 Eesti allikad 47 Harjumaa 77 Tallinn 89 Hiiumaa 99 Ida-Virumaa 115 Jõgevamaa 125 Järvamaa 151 Läänemaa 167 Lääne-Virumaa 189 Pärnumaa 203 Põlvamaa 223 Raplamaa 235 Saaremaa 253 Tartumaa 279 Valgamaa 307 Viljandimaa 325 Võrumaa 349 Teadmiste allikad 350 Lõpetuseks 351 Allikate register

6 / EESTI ALLIKAD

EESTI ALLIKAD

See raamat viib lugeja rändama Eestimaa rahvaallikatele. Allikatele, mille juurde teed ei ole rohtunud. Raamatu valmimise ajal on minuga kaasa rännanud sajad eestlased. Ilma nende tähelepanekuteta poleks see raamat selline, nagu ta on.

Mind ajendas allikateraamatut kirjutama minu vanaisa Gustav Vilbaste päevi-kust leitud lause: „Paljud minu tööd jäävad raamatutesse trükkimata, küllap need jäävad siis järeletulevatele põlvedele avastamiseks.” Ta kirjutas need read ajal, kui oli veel täistööjõus mees, aga kuna ta oli osutanud teeneid Eesti Vaba-riigile, leidis ta pärast sõda rakendust vaid muuseumis kogude korrastajana. Tema Nõukogude ajal kirjutatud tööd lükati tagasi põhjendusega, et need on juba avaldatud Loodusevaatlejas, mida ta aastatel 1931–38 oma kulu ja kirjadega välja andis. On kurioosne, et kakskümmend aastat pärast tema surma töötas teadlasterühm läbi tema käsikirja „Eesti taimenimetused” ja selle avaldamist pärjati riikliku preemiaga.

Ometi oli Gustav Vilbaste loomult õpetaja ja rahvamees, kes suhtles kirja teel tuhandete inimestega. Kakskümmend nõukogudeaegset aastat oleks ta võinud veel raamatuid kirjutada. Kas või allikatest.

1936. aastal valiti Gustav Vilbaste esimeseks Eesti looduskaitseinspektoriks. Üheks esimeseks tööks sai põhjaliku allikaankeedi väljasaatmine maakoolide õpetajatele, apteekritele, metsameestele ja teistele ärksamatele külainimestele. See aktsioon oli nii oluline, et kollased ankeetlehed saadeti välja Riigivanema nimel. Kas võis tollal, sõja lähenedes, põhjus olla ka strateegiline, on ju joogivee kättesaadavus vägedele väga oluline? Igatahes tuli vastuseid kolm suurt kaus-tatäit. Ankeedis olid küsimused allika, vee kvaliteedi, vooluhulga ja maastikul paiknemise kohta. Maainimesed teostasid uuringuid väga täpsete juhiste järgi

EESTI ALLIKAD / 7

8 / EESTI ALLIKAD

ning tollaste võimaluste kohaselt. Uuringute kvaliteet teeks praegugi au ükskõik missugusele ametkonnale. Vastuseid tuli 3700 allika kohta. Üsna pea märkas Gustav Vilbaste aga, et lisamata oli jäänud üks oluline punkt, mille vastu ta kindlasti ka ise kõige rohkem huvi tundis. Ankeedi viimane lahter – „märkused” – eeldas, et inimesed panevad kirja ka rahvapärimuse. Paraku jäid need lahtrid tühjaks ja nii avaldas Gustav Vilbaste 1936. aastal üleskutse, et saadetaks teavet ka rahvapärimuste kohta. Kahjuks ei ole need vastused säilinud või siis asuvad mõne uurimisinstituudi kogus. Sest sedelkataloogid, raamatu kogu ja muud käsikirjad jagas Gustav Vilbaste 1967. aastal oma testamendiga tollal tegutsenud muuseumide ja instituutide vahel laiali.

Allikate ankeedid jäid tolmuma arhiivi. Kuni ma aasta tagasi neid otsima hakkasin ja õnnelike juhuste läbi ka Riigiarhiivist üles leidsin. Ja tõsi, neid olid käinud uurimas vaid Ülo Heinsalu ja veel paar inimest.

Gustav Vilbaste allikauurimistööd on tunnustatud – 1978. aastal anti tema nimi ühele allikarühmale Võlingi allikate rühmas.

Raamat tugineb enamjaolt Gustav Vilbaste kogutud materjalile, aga ka Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivile, kuhu juba umbes 150 aasta jooksul on talletatud paljude eestlaste mälestusi. Olen väga tänulik Mare Kõivale, Andres Kuperjanovile, Valdo Valperile, Mari-Ann Remmelile ja teistele, kes mulle andmebaaside kasutamise võimalikuks tegid. Tore on üheskoos anda inimestele tagasi nende vanaemade ja vanaisade lood.

Oma lugusid jagasid minuga ka sajad allikate läheduses elavad või allikatest hoolivad inimesed ning oli rõõm tõdeda, et neid on tõesti nii palju.

Sügava kummarduse pean tegema allikauurijatele Ülo Heinsalule, Hella Kingule, Arvi Järveküljele ja Tarmo Timmile, kelle artiklid meie ajakirjanduses 1970ndate keskpaigas panid mingisugusegi piiri allikate arutule kuivendamisele ja hävitamisele.

Allikate praeguse looduskaitse kohta jagas lahkelt nõuandeid Uudo Timm, tema aitas andmebaasidest välja otsida ka allikate kaitsestaatuse. Häid nõuan-deid jagas Rein Einasto. Minuga käisid allikate avastusretkedel Mikk Sarv ja Ain Raal, nendeta oleks nii mõnigi allikas leidmata jäänud.

Allikate valik raamatusse ei olnud juhuslik. Oli raske töö 4000 või koguni 15 000 allika seast leida sadakond lätet või allikat, mis raamatusse sobiksid. Püüdsin kahe aasta jooksul inimestega vesteldes ja kirju saates välja sõeluda allikad, kus inimesed ka tegelikult käivad. Olen neid allikaid hakanud nimeta-ma rahvaallikateks. Veel oli üheks valikuprintsiibiks see, et ükskõik kus Eestis liigutakse, oleks lähikonnas mõni allikas avastada. Seetõttu on igast maakonnast valitud umbes viis allikat. Kindlasti on nende hulgas mõni sellinegi, mis asub teie lähikonnas ja millest saab endale koju joogivett viia.

Samas on raamatusse kirja pandud mõned säärasedki allikad, milles enam vett ei ole. Kuid nende lugu on kestnud kauem kui vesi allikalohus ning nad on meie rahva jaoks olulised. Ja on ka mõned sellised, mille taasavastamist ma loodan.

Välja on jäänud vahvaid ja ilusaid allikaid, mis asuvad eramaal ning mille külastamine on seetõttu raskevõitu, kuigi Eesti Vabariigis kehtib sarnaselt Põh-jamaadega igameheõigus, mis lubab päikesetõusust päikeseloojanguni viibida eraomaniku tähistamata maal. Samas panen inimestele südamele, et maaomani-ku soovi tuleb austada, sest sageli on just nemad allikat hoidnud ja selle ümb-ruse korrastanud. Igal juhul tasuks võimalusel luba küsida, ei lähe te ju linnaski võõrasse majja ilma küsimata. Hoiame ka allikate hoidjaid.

Välja on jäänud mõned olulised pühad allikad, mille juures kogukond tiheda-mini toimetab, mistõttu nende segamine oleks kohatu.

Põnev oli lugeda vanemaid kirjutisi allikatest, neid, mis trükitud paberile. Neis on allikalikku selgust ja sujuvat sõnadevoogu. Selliseid lugusid ei leia inter-netist, kus kõik on napisõnaline ja sageli kontrollimata. Mõned allikad, kuhu ma sel aastal ei jõudnud, võivad selleski raamatus olla kajastatud teisiti, kui kohalik rahvas teab. Küllap peame edaspidigi üheskoos allikatõde otsima.

Ja nii sündis see raamat, ehkki ma pole hariduselt ei geoloog ega ka rahvapäri-muse uurija. Aga kõige selle 20 aasta jooksul, mil ma olen loodusajakirjanikuna töötanud, on mulle meeldinud rahva käest kogutut rahvale uuesti tagasi anda.

EESTI ALLIKAD / 9

10 / EESTI ALLIKAD

Vanataat armastanud kangesti lehepilli puhuda. Kord istunud ta pilverünkal ja ajanud lustilist lugu, mis olnud nii kaunis, et see meelitanud kokku kõik kabjalised-käpalised ja tiivulised, pisemat sorti vingerdajad ja suured susisevad vonklejad. Kõik Ilmamaa loomad tulid kokku Vanataadi metsa, salasosinaid ja vetevulinaid täis lehepillilugusid kuulama. Kõrgele Taara Padusse tulles ei ehtinud tulijad end lillepärgadega, vaid ühed panid pähe kuusepulgad, teised jälle võtsid selga kaseoksad. Kolmandad ruttasid nii, et enam aega ei saanud terveid kingi jalga panna. Katkiste kingadega tormasid nad kauneid leelutusi kuulama. Kuusepulgad loomade peas torganud madala taevatelgi auke täis, nende aukude läbi hakanud tähevalgust Vanataadi toast maale paistma. Nii tekkinud tähed taevasse. Teravad kuusepulgad said loomadele pähe sarvede kujul. Pehmed kaseoksad sõnus Vanataat loomadele aga uhketeks lakkadeks. Lõhkiste kingadega loomad tallanud joostes augud maa sisse, nii et vett välja pursanud. Niisuguseid kohti hüütakse nüüd allikaiks. Katkised kingad jäänud loomadele jäävaks mälestuseks sõrgade näol.

Mis see allikas on?Allikas on paik, kust põhjavesi maapinnale uhkab. Vahel on allikas selgepiirili-ne, vesi tulvab temast välja ühe või mitme lehtri kaudu. Vesi jääb tema ümber veekoguna või siis voolab ära allikaojana. Mõnikord tuleb vett nii palju, et sellest saab kohe suur jõgi, mis maapinna kallakuid pidi hakkab mere poole voolama.

Eesti allikad toituvad vihmaveest ja vihmapuudust meil pole. Aastas tuleb maha keskmiselt 728 mm jagu sademeid. Kaks kolmandikku sellest veest aurab kohe tagasi õhku, kuid kolmandik voolab oma voolamisi jõgesid mööda mere poole või imbub põhjavette.

Põhjavesi jääb maapinnakihtidesse, mis paiknevad kristalse aluspõhja ehk sellesama graniidikihi peal, mida Põhjamaades sageli ka otse maapinnal näha võime. Meil on graniidikiht enamasti sajakonna meetri sügavusel, vaid neis kõrgemates paikades, kuhu hilisemal ajal on rohkem kuhjunud meresetteid ja jääaja toodut, on ta sügavamal. Põhjavesi liigub maa sees mööda lubja- ja liivaki-vilademete pragusid-lõhesid ning mööda liiva- ja kruusakihte.

Äntu sinijärv.

EESTI ALLIKAD / 11

KULDALLIKASKuldallikas asub Torma vallas Reastvere külas endisel Pedja jõe heinamaal, mis nüüd on metsa kasvanud. Allikale jõudmine on päris keeruline. Reastvere–Käru teed pidi Pedja jõe sillani, sealt edasi umbes kilomeeter Käru küla poole, siis keerab tee vasakule. Seda pidi 150 meetrit edasi, siis taas vasakule, poolteist kilomeetrit piki metsaveoteed lõunasse, sinna saab auto jätta. Edasi pool kilomeetrit piki metsasihti ida poole – kaks ja pool kvartalit – ja siis umbes sada meetrit põhja poole metsa sees ongi Kuldallikas.

Allika läbimõõt on mitu meetrit, sügavus umbes meeter. Vesi on suure rauasi-salduse tõttu punakuldset värvi, mis on allikale ka nime andnud. Vanasti olnud siin hiiekoht.

Hiieallikas on ilmselt olnud seotud 8.–11. sajandist pärineva maalinnaga, mis asub nelja kilomeetri kaugusel – Reastvere küla lähedal – ning mida ka Kalevi-poja sängiks kutsutakse. Reastvere küla paikneb Leedi-Reastvere voorel, mis on Laiuse voore järel kõrguselt (126 m) teine Vooremaal.

Allika kullakarva vesi ja selle läheduses peetud lahingud on sünnitanud mitmeid lugusid. Anna Räpp on 1939. aastal meenutanud sellist lugu: „Vanasti peeti pühaks metsasalke, mida hiiteks nimetati. Need olivad Pedja jõe ääres, seal vanad eestlased ohverdanuvad Jumalale. Sinna surigi nende kuningas ära ja nad matsid ta kuldkirstu allikasse. Ja nähtud kaua aega pärast, kuidas üks noor preili istunud kõrgel puu otsas ja kamminud kuldkammiga oma juukseid.”*

Kuldkirstust räägib ka 1939. aastal Eedu Mäepalult üles kirjutatud lugu: „Pedja jõe ääres asub Rootsi kuninga kirst allikas Uuetoa (talu Reastvere külas) heinama sees. Sinna olevat Rootsi kuningas Karl XII maetud kuldkirstuga. Prae-gu on seal vesi punane. Öeldakse, et sealt helkivat kulla roostet välja.”**

Allikas on muinsuskaitse all, seda rõhutab ka Nõukogude ajal allika juurde paigaldatud valge metalltahvel. Ometi on siin aardeotsijad läbi aegade kulda otsinud, ehkki midagi leitud ei ole.

Praegu töötav allikas, kust inimesed vett viivad, asub lähikonnas, Kirivere küla heinamaal, 200 meetrit Reastvere–Leedi teest. Endistel aegadel võtsid sealt vett isegi tuletõrjeautod.

Kultuurimälestis nr 9445. Ei ole looduskaitse all ega kaitstaval alal. On ETAK-is ja ka KKR veekogude nimistus.

* ERA II 238, 696 (12).** ERA II 238, 625/6 (3).

JÕGEVAMAA / 123

140 / EESTI ALLIKAD

Moodustus arteesiakaev. Tavaliselt sellised puurimisaugud suletakse ehk tampo-neeritakse, aga kuna siin suundub vesi peaaegu samasse kohta, kuhu see loodus-likult liikunud oleks, siis jäeti Purskav allikas alles. Tänaseks on arteesiavee voog raugenud nagu Valtri kaevugi puhul, kuid veerikkal ajal purskab see 0,7 meetri kõrgusele. See on Eestis üsna omapärane nähtus.

Väljumiskohas on vesi kujundanud tõusuallikale omase ümara ja madala lehtri. 2003. aasta kevadel kindlustasid OÜ Siimel töömehed allika ümbruse maakivide ja geotekstiiliga. Allika keskkohta käega katsudes on tunda raudtoru, mille pea kujundas Väinjärve sepp Vladimir Lehter.

Allika vesi voolab otsekui mäe otsast sulinal alla vanasse jõesängi, kust see kaarega edasi jõkke suubub. Toru otsast on mugav võtta kanistriga vett, mida hinnatakse piirkonna parimaks, seetõttu on kohalikud elanikud veeallikaks valinud just Purskava allika. Vesi on selge, lõhnatu, värvitu, õige kerge hapuka järelemaitsega.

Vees on näha allikale ohverdatud münte.

Ei ole üksikobjektina kaitse all, aga jääb Endla looduskaitsealale. On ETAK-is ja KKR veekogude nimistus.