View
0
Download
0
Category
Preview:
Citation preview
1
Analüüs ja ettepanekud “Eesti biomajanduse arengukava aastani
2030” koostamise osas
2
Sisukord
1. Sissejuhatus ....................................................................................................................3
2. Biomajanduse mõiste ja biomajandus Euroopas ..............................................................4
2.1. Biomajanduse mõiste................................................................................................4
2.2. Biomajanduse strateegiline juhtimine Euroopas ........................................................4
2.3. Biomajanduse ulatus ja strateegiline juhtimine Eestis ...............................................5
2.3.1. Biomajanduse ulatus Eestis ............................................................................5
2.3.2. Biomajanduse seos kehtivate strateegiliste arengudokumentidega ..................5
2.4. Biomajandusega seotud probleemid ja võimalused Eestis .........................................6
2.4.1. Põhiprobleem – biomajanduse sektorite madal lisandväärtus inimese kohta. ..6
2.4.2. Biomajanduse madala lisandväärtuse põhjused ja selle suurendamise võimalused .8
2.4.2.1. Biomassi ning maaressursi kasutusefektiivsus ................................................8 2.4.2.2. Isevarustatuse võimekus ja toidujulgeolek......................................................9
2.4.2.3. Energiaga isevarustatus ja taastuvenergia osakaal tarbitavast kütusest ............9 2.4.2.4. Biolagunevate jäätmete taaskasutuse osakaal ............................................... 10
2.4.2.5. Teadus- ja arendustegevuse tulemuste rakendamine ..................................... 10 2.4.2.6. Kliimasoojenemisest tulenevad muutused biomajanduse sektorites .............. 11
2.4.2.7. Rahvatervis ja jätkusuutlikkus ...................................................................... 11 2.4.2.8. Maa-asulates elanike heaolu (elatustaseme, elustandardi ja elukvaliteedi)
erinevus linnaasulatest) ................................................................................................. 12
3. Vajadus biomajanduse valdkonna strateegiliseks koordineerimiseks ja juhtimiseks ....... 13
4. Biomajanduse strateegilise juhtimise ja koordinatsiooni vorm ....................................... 14
4.1. Arengudokumentide alternatiivide kasutamise probleemid ja võimalused ............... 14
4.2. Biomajanduse valdkondliku arengukava võimalik mõju olemasolevatele
strateegilistele arengudokumentidele................................................................................. 15
5. Ettepanekud biomajanduse eesmärkideks, mõõdikuteks ning arengukava koostamiseks
vajaminevateks uuringuteks .................................................................................................. 16
5.1. Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise võimalikud eesmärgid ja
arengukava võimalikud oodatavad tulemused ................................................................... 16
5.2. Ettepanek biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise struktuuriks ja
arengukava koostamisel vajaminevateks uuringuteks ........................................................ 18
5.2.1. Arengukava koostamise struktuur ................................................................ 18 5.2.2. Arengukava koostamise raames kavandatud uuringud .................................. 19
5.3. Biomajanduse valdkondliku arengukava võimalikud peamised mõõdikud .............. 20
6. Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise võimalik korraldus ....................... 20
7. Kokkuvõte .................................................................................................................... 21
8. Ettepanekud edasisteks tegevusteks .............................................................................. 23
3
1. Sissejuhatus
Vastavalt „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile 2015–2019“ ning kooskõlas riigieelarve
seadusega (vastu võetud 19.02.2014) soovib Maaeluministeerium teha Vabariigi Valitsusele
ettepaneku koostada valdkondlik arengukava “Eesti biomajanduse arengukava aastani 2030”.
Maaeluministeerium on teinud pikaajalist eeltööd arengukava eelnõu ettepaneku
koostamiseks ja kaasanud sellesse eeltöösse ka teisi ministeeriume, era- ja kolmanda sektori
esindajaid.
Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise põhieesmärk on luua erinevaid
biomajanduse valdkondi siduv strateegiline raamistik, mis aitab inimeste heaolu kasvu nimel
muuta biomassi tootmise ja kasutamise võimalikult efektiivseks ja samas
keskkonnasäästlikuks, väärindades seeläbi maksimaalselt olemasolevat maa- ja veeressurssi.
Biomassi efektiivsema kasutuse näeb ette valitsusliidu tegevuskava punkt nr 20.4 „Koostame
Eesti inimeste heaolu kasvuks ja bioressursi efektiivsemaks ning keskkonnasäästlikumaks
kasutamiseks biomajanduse strateegia aastani 2030“. Selle esmaseks tegevuseks on Vabariigi
Valitsuse tegevusprogrammis 2015-2019 määratletud „Analüüs ja ettepanekud biomajanduse
strateegia koostamise osas (sh strateegia ulatus, formaat, väljatöötamise korraldus ning
seonduvate valdkondade strateegilise juhtimise korraldus)“.
Sellest tulenevalt on Maaeluministeerium koostanud käesoleva analüüsi ja välja toonud
vastavad tegevused. Analüüsis on tuginetud peamiselt Eesti Arengufondi Eesti biomajanduse
analüüsile (2015)1, mis annab olulise sisendi käesolevasse analüüsi.
Ettepanekud edasiseks biomajandusega seonduvaks protsessiks on toodud peatükis 9.
1 Allikas: Eesti Arengufond, „Eesti biomajanduse analüüs“,
http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/6/62/EAF._Eesti_biomajanduse_anal%C3%BC%C3%BCs.pdf
4
2. Biomajanduse mõiste ja biomajandus Euroopas
2.1. Biomajanduse mõiste
Biomajandus2 on taastuva biomassi
3 väärindamine omavahel seotud majandustegevuste
kaudu.
Biomajandus hõlmab majandussektoreid, mis kasutavad bioloogilisi ressursse:
põllumajandus, metsamajandus, kalandus, toidu-, sööda-, kiu-, paberi-, energia-, keemia-,
biotehnoloogiatööstus jt. Biomajandus tugineb bioteadustele, agronoomiale, ökoloogiale,
toiduteadusele ja sotsiaalteadustele, biotehnoloogiale, nanotehnoloogiale, info- ja
sidetehnoloogiale ning tehnilistele uuringutele4.
2.2. Biomajanduse strateegiline juhtimine Euroopas
Mitmed vastandlikud tendentsid nagu rahvastiku juurdekasvust tingitud toidunõudluse ja
energiavajaduse kasv, taastumatute ressursside ammendumine ning lühiajaliselt kasumlike
tegevuste tagajärjel põllumajandus- ja metsamaa kasutusest väljalangemine, on innustanud
Euroopa Komisjoni võtma viimasel viisaastakul biomajandussektori erilise vaatluse alla.
Vaatamata sellele, et kõikidel biomajanduse alavaldkondadel (metsandus, kalandus jne)
eksisteerivad Euroopa Liidu tasandil ka spetsiifilised strateegiad ja tegevusplaanid, näeb
Euroopa Komisjon selle valdkonna jõulisema edendamise eesmärgil olulist
lisandväärtust valdkondi ühendava strateegia loomisel. See aitab omavahel siduda
biomajanduse erinevate sektorite vastandlikud huvid ja viia need kooskõlla üldisemate
biomajanduse eesmärkidega.
Biomajanduse väljakutsetega tegelemiseks on Komisjon loonud biomajanduse alusstrateegia
„Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“, mille eesmärk on rajada
innovatiivsem, ressursitõhusam ja konkurentsivõimelisem ühiskond. Alusstrateegia raames
vaadeldakse toiduga kindlustatust koostoimes taastuvate loodusvarade jätkusuutliku
tööstusliku kasutamisega, tagades sealjuures ka keskkonna kaitse4.
Arvestades biomajanduse käibe suurust ja hõivatute hulka (käive on kokku umbes 2 triljonit
eurot ja biomajanduses on hõivatud 22 miljonit inimest5), on selle sektoriülese valdkonna
edendamine ühiskonnas olulise mõjuga. Iga liikmesriik on suunanud oma biomajanduse
strateegia vastavalt olemasolevatele ressurssidele ja potentsiaalsetele võimekustele, mistõttu
on riikide vaatenurgad biomajanduse arendamisele erinevad. Paljud neist (sh Saksamaa,
Holland, Rootsi, Soome, Taani, Iirimaa) on seadnud oma riiklike biomajanduse strateegiate
eesmärgiks eelkõige konkurentsivõime kasvu ja jätkusuutlikkuse. Nende laialdaste
2Biomajandus on taastuva biomassi
tootmine ja muutmine peamiselt toidu-, sööda- jt biotoodeteks ning bioenergiaks. Biomajandus hõlmab
põllumajandust, metsandust, kalandust, toidu-, kiu- ja paberitööstust ning osaliselt keemia-, biotehnoloogia- ja energiatööstust. Allikas:
Komisjoni teatis „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“,
http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/pdf/201202_innovating_sustainable_growth_et.pdf 3 Põllumajandusest (nii taimsetest kui ka loomsetest ainetest), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest, kalandusest ja vesiviljelusest
saadav bioloogilise päritoluga toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt
lagunev fraktsioon. Allikas: Välisõhu kaitse seadus RT I 2004, 43, 298; https://www.riigiteataja.ee/akt/110032015013.
Biomass on mis tahes bioloogiline materjal (põllumajandus-, metsandus- ja looma- ning vee elusressursi põhine) kas toote endana või
kasutamiseks toormaterjalina. Allikas: „The European Bioeconomy in 2030“. 4 Allikas: Komisjoni teatis „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“,
http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/pdf/201202_innovating_sustainable_growth_et.pdf 5 Allikas: http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/policy/strategy_en.htm
5
eesmärkide saavutamisega on enamasti seotud mitu ministeeriumit6, mida kinnitab ka JRC-
SCAR uuring Euroopa biomajanduse strateegia rakendamisest liikmesriikides. Erinevate
ministeeriumite panustamine biomajanduse eemärkidesse tekitab vajaduse vastava
strateegilise dokumendi järele, et tagada sektoriteülene ülevaade valdkonna juhtimiseks.
Vajadus ressursside (sh biomassi) efektiivsemaks kasutamiseks on kajastatud nii strateegias
„Euroopa 2020“, Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni programmis Horisont 2020,
kui ka Euroopa Liidu seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis „Hea elu maakera
võimaluste piires“. Samuti on biomajanduse käsitlusel oluline koht Läänemere strateegias.
Põhjamaades aitab biomajanduse valdkonna edendamisele oma ettevõtmistega suuresti kaasa
Põhjamaade Ministrite Nõukogu.
2.3. Biomajanduse ulatus ja strateegiline juhtimine Eestis
2.3.1. Biomajanduse ulatus Eestis
Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori (edaspidi EMTAK) koodide alusel saab
eraldada 55 tegevusala, mis on kas otseselt (nt metsandus, põllumajandus, kalandus jms) või
kaudselt (nt energeetika, ehitus jms) seotud biomajandusega. Tegevusalade koondamisel on
võimalik eristada kuut biomajandusega (biomassi kasutamisega) seotud tegevusalade
väärtusahelat esmatootmisest tarbijani (väärtusahelate koondamisel on võetud eeskuju mh
teiste riikide biomajanduse valdkondadest): 1) toit ja sööt; 2) puit (ehitus, paber ja tselluloos,
tooted); 3) tekstiil ja rõivad; 4) kemikaalid, farmaatsia-, plasttooted; 5) kütused ja energia; 6)
biomajandusega seotud muud ökosüsteemi teenused. 1
EMTAK koodide baasil moodustatud kuus valdkonda näitavad ära võimaliku Eesti
biomajanduse ulatuse. Samas tuleb arvestada, et biomajanduse ulatus ja prioriteedid on
poliitiline otsus. Biomassiga seonduvaid tegevusalasid on palju ja seetõttu on erinevad riigid
valinud biomajanduse edendamisel keskmesse (prioriteediks) erinevaid valdkondi (nt
energeetika, metsandus, põllumajandus või teadus- ja arendustegevused), loobudes samal ajal
teatud teiste biomassiga seonduvate valdkondade edendamisest riiklikul tasandil (nt
biokeemia vms). Vastav valik on tehtud enamasti tulenevalt riigis olemasolevatest eeldustest,
(sh riigi senine biomassi produktsioon ja selle kasutamine), võimekusest ning tuleviku
potentsiaalist. (Näiteks on Soome biomajanduse strateegias valitud fookusesse muuhulgas ka
biomajanduse valdkonna uute tehnoloogiate arendamine ja teadmiste müümine – see
tähendab, et alati ei pea olema vastaval biomassil riigis endas potentsiaali, aga potentsiaal on
muuta kasumlikuks sellega seonduv teadus- ja arendustöö7. Vastavalt JRC-SCAR
biomajanduse uuringule on Euroopas siiski valdavalt biomajanduse keskmes põllumajandus,
kui aluseks võtta ainult teadus- ja arendustöödele minev eelarve (57,5%)6).
2.3.2. Biomajanduse seos kehtivate strateegiliste arengudokumentidega
Kavandatud biomajanduse ulatuse võrdlemisel olemasolevate Eestis kehtivate
arengukavadega selgub, et Eestis puudub biomajanduse valdkonda määratlev, selle erinevaid
valdkondi koondav ja reguleeriv arengukava. Osaliselt on biomajandust strateegilise
6 Allikas: „Results of the JRC-SCAR Bioeconomy Survey“, https://www.scar-swg-
sbgb.eu/lw_resource/datapool/_items/item_24/survey_bioeconomy_report1501_full_text.pdf 7 Allikas: „Sustainable Growth from Bioeconomy: the Finnish Bioeconomy Strategy“,
http://www.tem.fi/files/40366/The_Finnish_Bioeconomy_Strategy.pdf
6
planeerimise tasandil käsitletud valdkondlikes arengukavades (nt „Eesti metsanduse
arengukava aastani 2020“), samas seni koostatud biomajandusega seonduvad arengukavad ei
lähtu ühtsest ressursi- ja mõjupõhisest analüüsist.
Biomajanduse võimalikest sektoritest on valdkondlike arengukavadena (riigieelarve seaduse
(vastu võetud 19.02.2014) käsitluses) hetkeseisuga katmata nii põllumajandus, kalandus kui
ka näiteks biokeemia, tekstiilikiu ja puidutööstuse valdkond.
Tulenevalt pikast tasuvusajast on biomajandusega seonduvates kehtivates arengukavades
vajalik ühtne pikaajaline vaade (sarnaselt nt Keskkonnastrateegiale aastani 2030). Hetkel
kehtivad seonduvad strateegiadokumendid on koostatud valdavalt aastani 2020. Samuti tuleks
pikemaajaline planeerimine, tuginedes värskete alusuuringute tulemustele, kasuks järgmise
Euroopa Liidu eelarveperioodi kavandamise protsessis.
Eesti arengut suunab 2015. aasta kevade seisuga üle 50 strateegilise dokumendi (sh
valdkondlikud arengukavad), millest ca 25 on täielikult või osaliselt seotud biomajandusega1.
2.4. Biomajandusega seotud probleemid ja võimalused Eestis
2.4.1. Põhiprobleem – biomajanduse sektorite madal lisandväärtus inimese kohta.
Biomajanduse valdkonda käsitletakse enamasti kui majanduse alavaldkonda ˗ vastavalt JRC-
SCAR uuringule (Langeveld, 2015) on biomajanduse arendamisel liikmesriikide tasandil
peamiseks majanduslikud tõukejõud6. Majanduslikust aspektist vaadatuna on Eesti
biomajanduse valdkonna põhiprobleemiks see, et biomajanduses inimese kohta loodav
lisandväärtus on Eestis EL keskmisega võrreldes madal. Sisult tähendab see, et me ei kasuta
efektiivselt ära kogu olemasolevat bioressurssi ja selle tootmispotentsiaali.
Biomajandusega seotud (kaardistatud 55 EMTAK tegevusala) ettevõtete kogutoodang oli
2013. aastal kokku ligi 11 miljardit eurot, mis moodustas 1/3 Eesti ettevõtete kogutoodangust
(Joonis 1).
7
Joonis 1. Biomajanduse ettevõtete ning biomajandusega seonduvate ettevõtete toodang 8
Lisandväärtuse loomist hõivatu kohta nendes ettevõtetes kirjeldab joonis 2.
Joonis 2. Tööviljakus hõivatu kohta lisandväärtuse alusel Eesti biomajanduse ning
biomajandusega seonduvates ettevõtetes võrreldes EL 28 keskmise lisandväärtusega
kokku 2013. aastal8
Joonisel märgitud EMTAK koodide täispikad nimetused on toodud lisas 3.
8 Allikas: Eesti Statistikaamet. EM008: ETTEVÕTETE LISANDVÄÄRTUS JA TOOTLIKKUSNÄITAJAD (26.03.2015), vastavalt Eesti
Arengufondi analüüsile „Eesti biomajanduse analüüs“,
http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/6/62/EAF._Eesti_biomajanduse_anal%C3%BC%C3%BCs.pdf
0%
10%
20%
30%
40%
50%
60%
70%
80%
90%
100%
2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013
Ett
evõte
te t
oodan
gu o
sakaal
, %
Biomajandus Biomajandusega seonduvad Ülejäänud valdkonnad
0,0
20,0
40,0
60,0
80,0
100,0
120,0
140,0
Lis
and
vää
rtu
s h
õiv
atu
koh
ta, 1
00
0 €
/in
Tööviljakus hõivatu kohta 100% biomajanduses
EL28 Biomajandusega seonduvad tegevusalad
8
Eeltoodud jooniselt järeldub, et Eesti-siseselt ei ole biomajanduse valdkondade lisandväärtus
võrreldes Eesti keskmisega kehvas positsioonis. Võrreldes samas Eesti ja EL 2013.a keskmist
lisandväärtust hõivatu kohta kõikide tegevusalade kohta kokku, on vahe peaaegu
kolmekordne. Eesti ettevõtetes oli aastal 2013 keskmine lisandväärtus hõivatu kohta 24300
eurot/in (kõikide tegevusalade kohta kokku). Sealjuures on täielikult biomajandusega seotud
ettevõtetes keskmine lisandväärtus 23200 eurot/in ning biomajandusega seonduvates
ettevõtetes keskmiselt kokku 25700 eurot/in. EL-i 28 liikmesriigi keskmine lisandväärtus
töötaja kohta 2013. aastal ulatus 61 000 eurot/in, EL 15 kuni 71000 eurot/in (kõikide sektorite
kohta kokku). Riikide võrdlemine biomajanduse baasil on keeruline, kuivõrd ühtsetel alustel
statistilised andmed puuduvad.
2.4.2. Biomajanduse madala lisandväärtuse põhjused ja selle suurendamise
võimalused
2.4.2.1. Biomassi ning maaressursi kasutusefektiivsus
Eurostati 2010. a struktuuriuuringu andmetel on kasutatava põllumajandusmaa hektari kohta
loodav lisandväärtus (sisaldab kõiki toetusi va investeeringutoetused) EL-27 osas 774
eurot/ha, kuid Eestis vaid 329,6 eurot/ha (2013. a struktuuriuuringu andmetel on Eestis vastav
näitaja 432,8 eurot/ha, kuid kuna kõikide liikmesriikide kohta veel ei ole 2013. a andmeid
avaldatud, ei ole võimalik uuemat võrdlusbaasi tuua)9. 40 % põllumajanduslikku maad
(375 000 ha) on seotud vaid 10 % põllumajandustootjate poolt loodava müügituluga10
.
Põllumajandustootmises ei kasutata ja jääb seetõttu väärindamata ligikaudu 64% rohtsest
kasvavast biomassist (kokku 1,4 miljonit tonni kuivainet)11
. Vesiviljeluses on kasutamata
ressursse (nii maismaal kui merealadel) ning vesiviljelustoodete lisandväärtus on madal.
Metsandussektori osatähtsus kogu Eesti ettevõtete poolt loodud lisandväärtusest on 1,4%
(2013), kuigi Eesti on üks Euroopa metsasemaid riike12
. Lisandväärtuse suurendamise
lähtekohalt puidutööstuse arendamiseks puudub riiklik strateegia, samas osaliselt aitab sellele
eesmärgile kaasa „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020“ oma metsasektori
konkurentsivõime parandamise meetmetega13
.
Arengueeldused:
Primaarsektori olulisima tootmisvahendi põllumajandusmaa ja metsamaa olemasolu
Eestis on elaniku kohta ligi kaks korda enam põllumajandusmaad kui EL-27s. (2012.
a vastavalt 0,69 ha Eestis ja 0,37 ha ELis keskmiselt; 2013. a Eestis 0,73 ha, 2013. a
9Allikas: EAA Faktortulu (ehk tootmisteguritulu) : http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/agriculture/data/database ,
(aact_eaa01) , 11.12.2013. UAA (Utilised agricultural area) aluseks on Eurostati teatmik:
http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-FK-13-001/EN/KS-FK-13-001-EN.PDF, lk 35 tabel 2.6, EU28 andmetest on maha
arvestatud Horvaatia andmed, et saada EU27 andmed Eurostat. 10
Allikas: Villem Vohu (Eesti Arengufond) ekspertanalüüs Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti maakasutajate andmete,
Äriregistri ja Maksu- ja Tolliameti andmete võrdlusel .
http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/e/e7/Vohu%2C_V._Biometaani_tootmine_ja_kasutamine._V%C3%A4%C3%A4rtusahel_ja_rak
endusettepanekud._27.03.2015.pdf 11
Allikas: Rohtse biomassi kasutamine loomasöödaks – biomassi tekke ja tarbimise ruumiandmete mudel. Dr. Allan Kaasik, Eesti
Maaülikool, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Villem Vohu, Eesti Arengufond, biomajanduse ekspert
http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/8/8d/Eesti_Arengufond._Eesti_biometaani_programm_-_maakasutus._Vaheraport.pdf 12
Allikas: Statistikaamet. EM008. Ettevõtete lisandväärtus ja tootlikkusnäitajad tegevusala (EMTAK 2008) ja tööga hõivatud isikute arvu
järgi (26.03.2015) 13
Allikas „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020“
9
Eurostati andmeid ei ole veel avaldatud). 2013. aastal oli aktiivsest
põllumajandustootmisest väljas kuni 11,2% põllumajandusmaast14
.
Ligikaudu pool Eesti maismaast on metsamaa. Rohkesti kasutamata ressurssi leidub
eelkõige erametsades, kus ülekasvanud lepa- ja pajuvõsa saaks kasutada nii
puidutööstuses kui ka energiatootmises. Hinnanguliselt on 30% Eesti metsamaast
aktiivsest majandamisest väljas13
. Optimaalseks raiemahuks Eestis hinnati „Metsanduse
arengukava aastani 2010“ järgi 12,6 miljonit m3 aastas, „Metsanduse arengukava aastani
2020“ optimaalseks raiemahuks on 12-15 miljonit m3
aastas13
. Aastatel 2005-2014 on
uuendus- ja harvendusraiete maht olnud keskmiselt 6,62 miljonit m3
aastas15
. Seega ei
kasutata hetkel optimaalselt olemasolevat ja juurde kasvavat puitu kui taastuvat ressurssi.
2.4.2.2. Isevarustatuse võimekus ja toidujulgeolek
Lihatoodete, marjade, köögi- ja puuviljadega isevarustatus on Eestis madal - isevarustatus
puuvilja ja marjadega on 12%, köögiviljaga on 60%, munadega on 64%, kartuliga on 83%,
lihaga on 90%16
. Kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal.
Toidujulgeolekut mõjutavad tarbimisharjumused ja madal ostujõud.
Arengueeldused:
Toiduga kindlustatus kui sisejulgeoleku osa
Olemasolevate ressursside tasakaalustatud kasutamine, tootlikkuse, saagikuse ja
ahelapõhise tootlikkuse suurendamine koos jätkuvalt hästitoimiva riskipõhise
toiduohutuse järelevalvesüsteemiga tagaks kodumaise põllumajanduse ja kalanduse
suutlikkuse katta kvaliteetsete toodetega siseturuvajadused.
Maailmas kasvab nõudlus toiduainete järele koos kiirelt suureneva rahvaarvuga, millest
tulenevalt peaks kasvama ka Eesti toiduainete ekspordi potentsiaal. Hinnanguliselt tuleb
rahvaarvu samasuguse kasvu jätkudes toota maailmas aastal 2050 70% rohkem toitu.17
2.4.2.3. Energiaga isevarustatus ja taastuvenergia osakaal tarbitavast kütusest
2012. aastal tarbiti Eesti maanteetranspordis 8,33 TWh mootorikütuseid, millest valdava
enamuse moodustasid fossiilsed vedelkütused. Fossiilkütuste hinnast on eriti mõjutatud maa-
asulate elanikud, kelle kulud transpordile on võrreldes linnaliste asulate elanikega 1/5 võrra
suuremad18
. Eestile on pandud kohustus 2020. aastaks saavutada olukord, kus taastuvate
energiaallikate osakaal transpordisektori energiatarbimisest moodustab 10%19
. Aastal 2013 oli
taastuvenergia osakaal transpordisektoris vaid 0,2%. Oluliselt parem on olukord soojusenergia
sektoris, kus taastuvenergia osakaal oli 43%.20
Elektritarbimises oli taastuvenergia osakaal
2014. aastal 14,8%, millest 56% moodustasid biomass, biogaas ja jäätmed.21
14
Statistikaameti andmetel oli 2013. a kasutatavat põllumajandusmaad 965,9 tuh ha, millest 108,4 tuh ha hoitakse vaid heades
põllumajanduslikes ja keskkonnatingimustes (ehk niidetakse). 15
Allikas: „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 täitmise aruanne 2011-2014“ 16
Allikas: Statistikaamet 17
Allikas: The State of the World´s Land and Water Resources for Food and Agriculture (FAO 2011)
http://www.fao.org/nr/water/docs/SOLAW_EX_SUMM_WEB_EN.pdf 18
Allikas: Statistikaamet LE201: Leibkonnaliikme kulutused aastas asutusüksuse liigi järgi 19
Allikas: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/28/EÜ 20
Allikas: Taastuvenergia aastaraamat 2014. Kättesaadav:
https://www.dropbox.com/s/xfhlugdahwd364s/TE_aastaraamat_210x297mm_bleed_5mm.pdf?dl=0. 21
Allikas: http://elering.ee/taastuvenergia-moodustas-2014-aastal-148-protsenti-elektri-kogutarbimisest/.
10
Arengueeldused:
Biomassi väärindamine taastuvenergiaks
Uuringute põhjal on saanud kinnitust mitmed kohaliku taastuva biokütuse tootmise
võimalused, peamiselt biometaani22
ning bioetanooli tootmises23
.
Uuringutele tuginedes prognoositakse, et kehtiva poliitika jätkumisel suureneb maailmas
aastaks 2040 nõudlus energia järele 37%. See toob kaasa fossiilkütuste hinna kallinemise
ja vajaduse nii odavamate energialiikide kui rohelisema energia järele, et piirata tarbimise
suurenemisest tingitud kasvavat negatiivset mõju looduskeskkonnale. Biokütuste osakaal
tõuseb aastaks 2040 8%-ni maanteetranspordi kütusenõudlusest24
.
2.4.2.4. Biolagunevate jäätmete taaskasutuse osakaal
Riigi jäätmekava 2014-2020 seab eesmärgiks jäätmete tekke vältimise ja vähendamise.
Aastaks 2020 peab biolagunevate jäätmete ringlussevõtu osakaal olmejäätmete kogumassist
moodustama 13 % ja biolagunevate jäätmete osakaal ladestatavate olmejäätmete kogumassis
moodustama 20 %. 25
2012. aastal moodustasid Eestis segaolmejäätmetest biolagunevad jäätmed 48 %, 2011. aastal
tekkis kokku ligi 1,2 mln t biolagunevaid jäätmeid, millest 2/3 moodustasid puidujäätmed26
.
Arengueeldused:
Efektiivsem jäätmekäitlus
Jäätmete taaskasutust ja jäätmekäitlust reguleerib Vabariigi Valitsuse poolt 13.06.2014
kinnitatud „Riigi jäätmekava 2014-2020“. Biomajanduse arendamisel on vajalik
keskenduda erinevalt jäätmekavast spetsiifiliselt bioressurssidega seotud väärtusahelates
jäätmetekke vältimisele ja taaskasutusele ning selleks uute väärtusahelate tekke
toetamisele just ressursitõhusust ja lisandväärtust arvestades. See tähendab, et
keskenduma peaks ja võimalused tuleks luua nendele väärtusahelatele, kus biojäätmete ära
kasutamine tekitaks kõige suuremat majanduslikku lisandväärtust.
2.4.2.5. Teadus- ja arendustegevuse tulemuste rakendamine
Biomajanduse ühe võtmevaldkonna biotehnoloogia kiire arengu kõrval on täheldatud
puudujääke tööstusliku biotehnoloogia industriaalse väärtuse realiseerimisel ja suurema
lisandväärtusega valdkondade tööstusliku võimekuse rakendamisel (nt ravimitööstus).27
Arengueeldused:
Efektiivsem teadussaavutuste rakendamine ja tootearendus
Biomajanduse jätkusuutlikkuse eelduseks on tihe seotus teaduse ja arendusega. Valdkonna
arendamiseks on varasemalt väljatöötatud „Eesti biotehnoloogia strateegia 2008-2013“ ja
22
Allikas: http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/a/a6/Oja%2C_A._Biometaani_kasutamise_avalikud_h%C3%BCved.pdf. 23
Allikas:http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/8/81/Kask%2C_%C3%9C._Bioetanooli_kasutamise_eeldused_ja_v%C3%B5imalused_
Eestis.pdf 24
Allikas: World Energy Outlook 2014 Factsheet,
http://www.worldenergyoutlook.org/media/weowebsite/2014/141112_WEO_FactSheets.pdf 25
Allikas: Riigi jäätmekava http://www.envir.ee/sites/default/files/riigi_jaatmekava_2014-2020.pdf 26
Allikas: Olemasoleva jäätmekäitluse kirjeldus (2014), http://www.envir.ee/sites/default/files/jaatmekaitluse_hetkeolukord.pdf 27
Allikas: Eesti biotehnoloogia potentsiaal valdkonniti (Ernst & Young 2009)
11
„Eesti biotehnoloogia programm 2007-2013“. Biotehnoloogilise innovatsiooni
edendamisel on Eestis edukalt aktiviseerunud toiduainetööstuse ettevõtted. Valdkonnas on
arvestatav teaduspotentsiaal.
2.4.2.6. Kliimasoojenemisest tulenevad muutused biomajanduse sektorites
Olenemata kliimamuutuse ja keskmise temperatuuri potentsiaalsest positiivsest efektist
saagikusele28
, tuleb arvesse võtta ka negatiivseid mõjusid, milleks on erakorraliste
ilmastikunähtuste (põuad, liigniiskus, üleujutused jm) sagenemine, taimehaiguste ja kahjurite
ning loomataudide levik, tolmendajate arvukuse ja liigilise mitmeksisuse muutus võivad
vähendada saagikust põllumajanduses. Probleemiks on maailmas järjest suurenev
kasvuhoonegaaside heide. Kui kliimamuutusele jäetakse reageerimata, võib kahju ulatuda
5%-ni maailma majanduse kogutoodangust ning pikas perspektiivis isegi 20%-ni.29
Arengueeldused:
Kliimamuutuste leevendamine ja kliimamuutustega kohanemine
Kliimasoojenemisest tulenevate probleemidega kohanemist käsitleb Eesti
Keskkonnauuringute Keskuse poolt koostamisel olev Kliimamuutuste mõjuga kohanemise
arengukava aastani 203030
, mis muuhulgas keskendub kohanemismeetmetele
biomajanduse valdkonnas.
Kliimamuutuste leevendamiseks on koostamisel ka 2014. aasta 7. augustil Vabariigi
Valitsuses heakskiidu saanud arengudokument "Kliimapoliitika põhialused aastani
2050"31
. Kuna biomajanduse keskne idee on fossiilsete ressursside asendamine
taastuvatega, siis on sellel suur potentsiaal kasvuhoonegaaside heite vähendamisel. Puidu
suurem väärindamine ja kasutamine näiteks ehituses või mööblitootmisel võimaldab lisaks
süsinikku ladustada.
2.4.2.7. Rahvatervis ja jätkusuutlikkus
Statistikaameti rahvaarvu prognoosi kohaselt väheneb 13 maakonnas rahvaarv kuni 34 % ning
ainult Harju ja Tartu maakonnas kasvab rahvaarv ligi 3,5 % aastaks 204032
. Sealjuures
väheneb aastaks 2040 tööealine elanikkond (15-64) 165 000 inimese võrra ning
pensioniealine elanikkond (65+) suureneb 88 000 inimese võrra.
Naiste ja meeste tervena elatud aastad on alates 2010. aastast Eestis langustrendis33
ja EL
keskmisest madalamad, siinjuures meeste tervena elatud aastate arv on liikmesriikide
madalaim (2012)34
. Biomajandus mõjutab tervena elatud aastaid ohutu ja tervislikuma toidu
ning kvaliteetsema elukeskkonna tagamisega.
28
Allikas: Eesti kuues kliimaaruanne http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kliimaaruanne_et.pdf 29
Allikas: kliimamuutuse faktileht (DG Climate Action 2012)
http://ec.europa.eu/clima/publications/docs/factsheet_climate_change_2012_en.pdf 30
Allikas: Kliimamuutustega kohanemine http://www.klab.ee/kohanemine/ 31
Allikas: Kliimapoliitika põhialused aastani 2050 http://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/kliimapoliitika-pohialused-aastani-
2050. 32
Allikas: Statistikaameti „Rahvastikuprognoos aastani 2040“, http://www.slideshare.net/Statistikaamet/alis-tammur-rahvastikuprognoos-
aastani-2040 33
Allikas: Statistikaameti andmed, TH75: Tervena elada jäänud aastad soo ja vanuserühma järgi. 34
Allikas: Eurostati andmed, tsdph100: Healthy life years and life expectancy at birth, by sex - Years
12
Arengueeldused:
Toiduohutus ja tervislike eluviiside propageerimine
Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020 raames on püstitatud eesmärgid rahvastiku
tervise jätkuvaks parandamiseks, sh on juhitud tähelepanu ka vajadusele suunata tarbijate
käitumist tervislikumate elustiilide suunal.
Toiduohutus, loomade heaolu ja tervishoid ning taimetervis on olulised tegurid inimeste ja
loomade hea tervisliku seisundi, tootmise jätkusuutlikkuse ning ohutuma keskkonna ja
Eesti ettevõtjate ekspordivõimekuse tagamiseks. Valdkonnas on saavutatud järjepidevus
toiduohutuse ning loomade tervishoiu ja taimetervise seireprogrammide osas.
2.4.2.8. Maa-asulates elanike heaolu (elatustaseme, elustandardi ja elukvaliteedi)
erinevus linnaasulatest35
)
Vastavalt OECD heaolu indeksile on Eesti inimeste üldine eluga rahulolu (subjektiivne
heaolu) 10 punkti süsteemis 5,4 punkti, mis on OECD riikide hulgas üks madalamatest
tasemetest. 36
OECD heaolu indeks võtab arvesse lisaks subjektiivsele heaolule nii tervise, töö- ja pereelu,
hariduse, kogukonna, turvalisuse, keskkonna ja valitsemise ning kodanikuühiskonna
statistikat37
. Eesti linna- ja maa-asulate erinevused tulevad välja mitmete näitajate alusel (nt
asustustiheduses, SKP elaniku kohta, lisandväärtus, tööhõive, vaesuse määr), kus maa-asulate
seis on pigem inimeste heaolu osas negatiivsem (maa-asulate elanike aasta
ekvivalentnetosissetulek on madalam kui linnalistes asulates (2013)38
, maa-asulates on
suurem absoluutse ja suhtelise vaesuse määr (2013)39
jne). Eesti maa-asulates (alevikud ja
külad) elas 1.01.2015 seisuga ligi 30 % rahvastikust40
.
Arengueeldused:
Tasakaalustatud regionaalne areng
Biomajanduse kontekstis on peamised prioriteedid ja meetmed maaelu arendamiseks
määratletud „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ dokumendis. Maa-asulate võimalusi
biomajanduse kontekstis puudutab samuti Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi 2014-
2020 rakenduskava, kuivõrd kalandus on suuresti seotud maapiirkondadega. Samas nende
dokumentide strateegiline vaade ei kajastu hetkel üheski riiklikus tulemusvaldkonna
arengukavas. Vastavate dokumentide strateegiliselt määratletud eesmärgid on sisendiks
biomajanduse arengukava koostamisel.
Eesti regionaalarengu strateegia 2020 on defineerinud läbivad põhimõtted, millest avalik
sektor peab lähtuma ja on ka seni oma tegevustes lähtunud: lähemuslikkus regionaalses ja
kohalikus arengus; arengu ruumiline tasakaalustamine; tark piirkondlik
35
Elukvaliteedi määratlemisel ja hindamisel on esmatähtsad avalike
teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavus ja
kvaliteet. Elustandard (inglise living standard) riigi või kogukonna arengutaseme üldistatud mõõde, mis arvestab osistena isiklikke
sissetulekuid, haridustaset, toiduainete tarbimist, tervisekaitset, toimetulekut ja väljavaateid ootuste täitumiseks, samuti juurdepääsu
moodsale tehnoloogiale ja loodusvarade kasutusele. Allikas: www.seit.ee säästva arengu sõnaseletusi 36
Eluga rahulolu indeks näitab, et OECD riikide seas on Eesti elanikud ühed madalaima eluga rahulolu hinnanguga Allikas:
http://www.oecdbetterlifeindex.org/topics/life-satisfaction/ 37
Allikas: http://www.oecdbetterlifeindex.org/ 38
Alikas: Statistikaamet, andmetabel ST19 39
Allikas: Statistikaamet, andmetabel LES20 40
Allikas: Statistikaamet, andmetabel RV0282
13
spetsialiseerumine; suurema tervikmõjuga piirkondliku arendustegevuse eelistamine;
halduspiiride üleste funktsionaalsete regioonide põhisus; keskuste tagamaaga sidustatud
areng; teenuste hea ruumiline kättesaadavus; avaliku sektori töökohtade regionaalne
hajutatus; valdkonnapoliitikate regionaalse mõju koordineeritus; mitmetasandiline ja
integreeritud valitsemine ja planeerimine.
3. Vajadus biomajanduse valdkonna strateegiliseks koordineerimiseks ja
juhtimiseks
Vastavalt peatükile 2.3 ja 2.4 saab tuua välja järgnevad järeldused:
Vajalik on Eesti maaressursi efektiivsem kasutamine. Samas puudub ressursside
efektiivseks kasutamiseks erinevaid biomajanduse valdkondi siduv plaan. Seni
koostatud biomajandusega seonduvad arengukavad ei lähtu ühtsest bioressursside
kasutamise analüüsist, mis moodustaks tervikpildi ja samas looks eelduse selle valdkonna
sihikindlaks arendamiseks.
Eesti võimalused biomajanduse valdkonna edendamiseks on alakasutatud, puudub
väärtusahelapõhine lähenemine biomassi kasutamisele. Ühtset strateegilist protsessi
mitteläbinud biomajanduse alavaldkonnad sh esmatootmine ja töötlemine ei võimalda
saada sellist ülevaadet, kui annaks alavaldkonnad ühes arengukavas integreerituna kogu
väärtusahela kontekstis. Arvestades, et muudatused ühes alavaldkonnas mõjutavad teiste
valdkondade tulemusi, siis loob nende kooskäsitlemine rikkalikuma pinnase uuteks
kokkuhoiu ja lisandväärtuse lahendusteks ning kasvuvaldkondade leidmiseks.
Võrreldes EL keskmisega, on Eesti biomassi toorainena kasutavatel ettevõtetel
arenguruumi, loodav lisandväärtus on EL 2013. a keskmisest ligi kolm korda
madalam. Oluline on seejuures avaliku sektori eeskuju “rohelise majanduse”41
edendamisel. Majanduse konkurentsivõime parandamisel peame jälgima ja võtma arvesse
meetmete loomisel teiste riikide töö tulemusi biomajanduse arendamisel, et Eesti
mahajäämus ei kujuneks liiga suureks. Täna on Eesti biomajanduse valdkondade
lisandväärtus madal (vt Joonis 2).
Biomajandusega seonduvates arengukavades puudub pikaajaline vaade (aastani
2030 ja 2050). Eesti (majanduse või ühiskonna) arengut on kavandatud 2015. aasta
kevade seisuga enam kui 50 koostatud ja kinnitatud strateegilises dokumendis.
Biomajanduse tegevusvaldkondadega (sh valdkondlikud arengukavad) seonduvad
strateegiadokumendid kehtivad valdavalt aastani 2020, kuid valdkonna jätkusuutlikuks
arenguks ning konkurentsivõime edendamiseks on otstarbekas luua valdkondi siduv
pikaajalise vaatega arengudokument visiooniga aastani 2030 ja 2050.
41
Roheline majandus – majandamisviis, mis väärtustab loodust ja inimesi ning loob oma toimimise käigus korralikke tasustatud töökohti.
Selle eesmärk on parandada majandamise tõhusust ja saavutada olukord, kus heiteid, raiskamist ja ületarbimist on senisest oluliselt vähem.
Ideaalis nähakse rohelist majandust kui olukorda, kus pole saastamist, raiskamist ega ressursside ebatõhusat kasutamist.
Allikas: INNOVE “Roheline majandus. Mis, milleks ja kuidas?” Kutsehariduse seirekeskus, Tallinn, 2010
Roheline majandus- - majandus, mille tagajärjel paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, suurel määral vähenevad keskkonnariskid ja
surve loodusvaradele – see on vähese CO2-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus. Allikas: „Towards a green economy“,UNEP
(2011), http://www.unep.org/greeneconomy/Portals/88/documents/ger/GER_synthesis_en.pdf
14
Biomassi efektiivsemaks kasutamiseks arengukava koostamise näevad ette
valitsusliidu tegevuskava42
punktid 20.4 ja 20.5. Vajadusele koostada Eesti inimeste
heaolu kasvu ja bioressursi efektiivsemaks ning keskkonnasäästlikumaks kasutamiseks
biomajanduse strateegia aastani 2030 ja soodustada kohalikul toorainel põhinevate
biokütuste ja väheväärtusliku puidu kasutamist viitavad samuti ptk 5.9, 5.11, 5.12, 5.14,
9.2, 9.20 ja 20 tervikuna.
4. Biomajanduse strateegilise juhtimise ja koordinatsiooni vorm
Riigieelarve seaduse §19 alusel määratletakse riigi strateegilised arengudokumendid, milleks
on poliitika põhialused, valdkonna arengukava, valitsemisala arengukava ja programm:
poliitika põhialustes määratakse ühe või mitme omavahel seotud poliitikavaldkonna
visioon, üleriigiline eesmärk ja prioriteetsed arengusuunad;
valdkonna arengukavas määratakse terviklikult ühe või mitme poliitikavaldkonna
üldeesmärk, alaeesmärgid ja nende mõõtmist võimaldavad mõõdikud ning
poliitikainstrumendid, mille kaudu seatud eesmärke plaanitakse saavutada;
valitsemisala arengukavas kajastatakse ministeeriumi ja selle valitsemisala asutuste
panustamist tulemusvaldkondade üldeesmärkide saavutamisse;
programm on detailsem arengukava rakendusplaan (käesolevaga ei tule vaatluse alla,
kuivõrd programm ei ole arenguvisiooni loov dokument).
Seega biomajanduse edendamisel on alternatiivideks strateegilisel juhtimisel poliitika
põhialuste, valdkonna arengukava või valitsemisala arengukava koostamine.
4.1. Arengudokumentide alternatiivide kasutamise probleemid ja võimalused
Käesolevas alapeatükis kirjeldatakse eelnevalt välja toodud neljast alternatiivist kolme, nende
kasutamise probleeme ja võimalusi. Neljanda alternatiivi, programmi, välistab antud hetkel
valdkondliku arengukava puudumine. Siinkohal tuleb ka märkida, et erinevaid
arengudokumente võib käsitleda kui alternatiive ja samaaegne kasutuselevõtt ei pruugi
efektiivsust ja ajakulu silmas pidades osutuda otstarbekaks; alternatiividest tuleks valida
parim. Olgugi, et kõik arengukavad peavad arvesse võtma kõiki poliitika põhialuseid
asjassepuutuvas osas, ei pea poliitika põhialustele järgnema tingimata valdkondlikku
arengukava kui visioon ja prioriteedid viiakse ellu teiste arengukavade kaudu. Valdkondliku
arengukava eelduseks ei ole poliitika põhialuste olemasolu.
Alternatiiv poliitika põhialused
Rahandusministeeriumi juhendmaterjal „Strateegilise juhtimise andmeobjektid“ kirjeldab
vastavaid riigieelarve seaduses §19 nimetatud strateegilisi arengudokumente omavahelises
hierarhias, kus kõrgeimal tasandil paiknevad poliitika põhialused, selle all valdkonna
arengukava või valitsemisala arengukava ning omakorda nende all programmid. See
tähendab, et igal juhul nähakse riigieelarve seaduses ette ka poliitika põhialuste loomise
32
Allikas: EESTI REFORMIERAKONNA, SOTSIAALDEMOKRAATLIKU ERAKONNA ning ERAKONNA ISAMAA JA RES
PUBLICA LIIT kokkulepe valitsuse moodustamise ja valitsusliidu tegevusprogrammi põhialuste kohta 8.04.2015
https://valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/failid/re-sde-irl-valitsusliidu-lepe-2015.pdf
15
korral vastavate valdkondlike arengukavade või valitsemisala arengukavade loomist,
mistõttu peaks seda tegema ka biomajanduse puhul. Ettepanek on katta need valdkonnad
ühe tervikliku biomajanduse valdkondliku arengukavaga.
Riigieelarve seaduse § 35 järgi lähtub riigieelarve ainult valdkonna arengukava
eesmärkidest. Seega, kui poliitika põhialustega ei seondu konkreetseid valdkondlikke
arengukavasid, võivad poliitika põhialused jääda detailsemate rakendusdokumentideta vaid
prioriteetsete arengusuundade määratlemise kohaks ja otsest sidusust riigieelarvega ei teki.
Seetõttu võib ka prioriteetide ellu rakendamise protsess liialt viibida. Biomajanduse edendamine
areneks kiiremini kui selle valdkonna areng kajastuks terviklikult konkreetsemas
rakendusdokumendis, mis on seotud otseselt ka riigieelarvega nt biomajanduse arengukavas või
olemasolevates arengukavades, mis biomajanduse valdkonnad kataks. Samas on oluline
märkida, et olulised biomajanduse alavaldkonnad on praegusel hetkel valdkondlike
arengukavadega katmata (Vabariigi Valituse 13. detsembri 2005 määruse 302 käsitluses nt
põllumajandus, kalandus ja vesiviljelus, biokeemia, biomassist pärineva tekstiilikiu ja
puidutööstuse valdkonnad).
Poliitika põhialuste koostamine antud hetkel lükkab edasi biomajanduse arengueesmärkide
rakendamist, mis on planeeritud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis 2015 – 2019.
Alternatiiv valdkondlik arengukava:
Biomajanduse koordineerimine valdkonna arengukava kaudu võimaldab koondada
need biomajanduse valdkonnad, millel seni puudub valdkondlik arengukava, ning saab
ühendada biomajanduse eesmärgistamisel läbi väärtusahela põhise analüüsi ka need
valdkonnad, mis on kaetud ja jäävad kaetuks eraldiseisvate valdkondlike arengukavadega.
Alternatiiv valitsemisala arengukava:
Biomajanduse võimalik ulatus (vastavad 6 biomassi tegevusvaldkonna väärtusahelat) ei ole
otseselt ühildatav ühegi hetkel eksisteeriva ministeeriumi valitsemisalaga. See tähendab, et
ka hetkel veel kehtivate ministeeriumite põhiste valitsemisala arengukavade kaudu ei ole
võimalik tagada ühtset valdkonna koordinatsiooni ja edendamist.
Planeeritav Vabariigi Valitsuse määrus “Valdkonna arengukava, valitsemisala arengukava ja
programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord“ eelnõu näeb
ette valitsemisala arengukavade asendamise valdkondlike arengukavadega 2019. aasta
alguseks, mistõttu ei ole mõistlik biomajanduse valdkonna arendamine läbi valitsemisala
arengukavade.
4.2. Biomajanduse valdkondliku arengukava võimalik mõju olemasolevatele strateegilistele arengudokumentidele
Biomajanduse strateegilisel juhtimisel valdkondliku arengukava kaudu oleks olemasolevatele
strateegilistele arengudokumentidele järgmine mõju:
Biomajanduse valdkondlik arengukava aitab luua Eesti maaelu arengukava ja
merendus- ja kalandusfondi rakenduskavale strateegilise raamistiku järgmiseks
EL finantsperioodiks 2020-2027 (st nimetatud rakendusdokumendid säilivad,
kuid neile lisanduvad biomajanduse valdkondliku arengukava näol pikaajaline
strateegiline vaade).
Biomajanduse valdkondlikus arengukavas saavad valdkondliku arengukava
tasemel (kooskõlas riigieelarve seadusega (vastu võetud 19.02.2014)) olema
esindatud kalanduse ja vesiviljeluse valdkond, põllumajanduse valdkond,
16
puidutööstuse valdkond, tekstiilikiu ja biokeemia valdkond ning nende
väärtusahelapõhisus, mis aitab kaasa strateegilise juhtimisinfo ühtlustamisele
riigis (biomajanduse valdkondade vastutajate kohta lähemalt lk 21).
Eesti biomajanduse valdkondlik arengukava saab jätkata osaliselt biomassi ja
bioenergia kasutamise edendamise arengukava aastateks 2007–2013, vältides
dubleerimist energiamajanduse arengukavas kavandatavaga.
Maaeluministeeriumi kliimamuutuse leevendamise ja kliimamuutusega
kohanemise tegevuskava on võimalik liita arengukava eelnõu ettepaneku heakskiidul
Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava ja selle rakenduskavaga.
Biomajanduse valdkondliku arengukavaga on võimalik liita kõik Maaeluministri
tasemel heakskiidu saanud ja kehtivad arengukavad (jm sellelaadsed
strateegilised dokumendid) – nt Eesti aiandussektori arengukava 2015-2020,
Eesti mahepõllumajanduse arengukava 2014-2020, Eesti seemnemajanduse
arengukava aastateks 2014-2020, Eesti teraviljasektori arengukava aastateks
2014-2020, Eesti toidu tutvustamise ja müügiedenduse kava „Eesti toit 2015-
2020“, Eesti piimanduse strateegia 2012-2020 jt. Sealjuures tuleb pikendada
vastavatest arengudokumentidest tulenevaid eesmärke aastani 2030.
Kuivõrd biomassiga seotud riigis kehtivate valdkondlike arengukavade
koostamisel ei ole tuginetud biomassi puudutavalt väärtusahelapõhisele
lähenemisele ning ei ole tuginetud ühtsetele alusandmetele, annab biomajanduse
valdkondliku arengukava loomine võimaluse analüüsida läbi väärtusahelapõhise
lähenemise ka nende valdkondade rolli biomajanduse edendamisel ning vajadusel saab
teha ettepanekud vastavate arengukavade täiendamiseks ja muutmiseks.
Kuivõrd mitmed biomassiga seotud olemasolevad arengukavad (nt Eesti metsanduse
arengukava 2014-2020, Riigi jäätmekava 2014-2020 jt) on kestvusega aastani 2020 ja
biomajanduse valdkondliku arengukava loomisel on mõistlik lähtuda pikemast
perspektiivist (visiooniga aastani 2030, võimalusel isegi visiooniga aastani 2050), siis
on võimalik biomassiga seonduvate arengukavade uuendamisel nende
biomajandust puudutav osa siduda biomajanduse valdkondliku arengukavaga.
Lähenemine ei tähenda tingimata olemasoleva arengukava täielikku integreerimist,
vaid biomajandusega seonduva osa sidumist biomajanduse valdkondliku
arengukavaga.
5. Ettepanekud biomajanduse eesmärkideks, mõõdikuteks ning arengukava koostamiseks vajaminevateks uuringuteks
Antud peatükk lähtub eeldusest, et biomajanduse strateegilise juhtimise lahendusteeks on
valitud valdkondlik arengukava. Käesolevas peatükis on kirjeldatud biomajanduse
valdkondliku arengukava võimalikud eesmärgid, mõõdikud ning arengukava võimalik
koostamise struktuur ja arengukava koostamise käigus tehtavad võimalikud uuringud.
5.1. Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise võimalikud eesmärgid
ja arengukava võimalikud oodatavad tulemused
Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise põhieesmärk on luua erinevaid
biomajanduse valdkondi siduv strateegiline raamistik, mis aitab inimeste heaolu kasvu nimel
17
muuta biomassi tootmise ja kasutamise võimalikult efektiivseks ja samas
keskkonnasäästlikuks, väärindades seeläbi maksimaalselt olemasolevat maa- ja veeressurssi.
Põhieesmärk tuleneb eeltoodud probleemide analüüsist (ptk. 2.4.).
Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise tulemusena selgub vastus
põhiküsimusele: millisena näeme biomajandust Eesti majanduses aastal 2050?
Arengukava koostamise käigus leitakse vastused järgnevatele küsimustele:
Milline on Eesti ettevõtetes potentsiaal biomajanduses loodava lisandväärtuse tõstmiseks?
Millised on Eesti biomajanduse tegevusvaldkondade väärtusahelates kasutatavad ressursid
ja tehnoloogiad praegu (arengukava aluseks võetud baasaastal) ja tulevikus?
Milline on ühiskonna potentsiaalne nõudlus biomajanduse toodangu järele (sh
ekspordipotentsiaal)?
Milline on biomajanduse arenguga seonduvate valikute (arengustsenaariumite) mõju Eesti
(majanduse) konkurentsivõimele, looduskeskkonnale ning sotsiaalmajanduslikule
arengule?
Missugused on käsitletud arengustsenaariumitest tulenevad eesmärgid ja nende
saavutamiseks vajalikud meetmed biomajanduse arenguks Eestis ning milline on avaliku
sektori roll selles?
Milline on biomajandusega seotud valikute mõju siserändele ja asustusele (perspektiivsed
piirkonnad), maaelanikkonna elukvaliteedile, ääremaale (asustustihedus, tõmbekeskused,
ääremaastumise pidurdamise maksumus) ja maa efektiivsemale kasutusele?
Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava rakendamise eeldatavad tulemused:43
Eesti maa- ja veeressurssi on biomajanduse tegevusvaldkondade toodangu kaudu
efektiivsemalt ja keskkonnasõbralikumalt kasutatud ning maksimaalselt väärindatud,
inimeste heaolu on kasvanud (sh suurema loodud lisandväärtuse kaudu on tagatud
tööhõive ja ühiskondlike hüvede kasv, tervena elatud aastate kasv jne).
Eesti toidujulgeoleku olukord on paranenud, sõltuvus imporditavatest põhitoiduainetest on
vähenenud; toiduainete eksport on kasvanud.
Sõltuvus taastumatutest energiaallikatest on vähenenud; Eesti energiajulgeolek on
bioenergiaks sobivate ressursside kasutuselevõtu läbi kasvanud, taastuvenergia osakaal
energiatarbimises on suurenenud.
Jäätmete väärindamine on jäätmete taaskasutamisel suurenenud ning jäätmete ladustamine
on vähenenud tänu jäätmete taaskasutuse suurendamisele ja jäätmetekke vähenemisele.
Eesti biomajanduse edendamisel on kasutatakse uusimaid teadus- ja arendustegevuse
tulemusi ja Eestil on oluline roll Euroopa Liidu tasandil biomajanduse arengusuundade
edendamisel.
Prognoositavast kliimasoojenemisest tulenevad väljakutsed on arvesse võetud ja
ebastabiilsest kliimast tulenevad riskid on maandatud.
43
Valik alaeesmärkidest, mis täpsustuvad ja täienevad indikaatoritega strateegia koostamise protsessi tulemusel
18
Biomajanduse edendamisega kaasneb tööhõive kasv maapiirkondades, mis aitab kaasa
regionaalsele tasakaalustumisele.
5.2. Ettepanek biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise struktuuriks ja arengukava koostamisel vajaminevateks uuringuteks
5.2.1. Arengukava koostamise struktuur44
Eesti biomajanduse valdkondlikus arengukavas analüüsitakse biomajandust
tegevusvaldkondade väärtusahelate alusel. Väärtusahela osised on: taastuvad loodusvarad,
ressursside majandamine (sh jäätmete taaskasutus), toorme töötlemine, toodete valmistamine
ja teenuste osutamine, lõpptoodangu müük ja tarbimine.
Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamisel analüüsitakse väärtusahelates
lisandväärtuse suurendamise võimalusi. Analüüsi aluseks on Eesti Majanduse Tegevusalade
Klassifikaator (EMTAK) koodid. Joonisel 3 on esitatud kokkuvõtvalt analüüsitavad kuus
tegevusvaldkondade väärtusahelat (I-VI).
Joonis 3. Biomajanduse kuues väärtusahelas loodavad tooted ja teenused (I-VI)
ressursist turustamiseni1
44
Arengukava koostamise struktuuri puhul tuginetakse Eesti arengufondi Eesti biomajanduse analüüsis (2015) kasutatud EMTAK-i põhisele
lähenemisele.
VI BIOMAJANDUSEGA SEOTUD MUUD
ÖKOSÜSTEEMI TEENUSED
loodusturism, jahindus, maastiku hooldus
RESSURSID:
MAA
METSAMAA
PÕÕSASTIK
PÕLLUMAA
ROHUMAA
TOOTMISMAA
SOO
VEEKOGUD
INIMESED
HÕIVE
TEADUS JA
ARENDUS
INNOVATSIOON
HARIDUS
TEHNO-
LOOGIAD
Taimekasvatus sh aiandus
Loomakasvatus
Vesiviljelus ja kalandus
II TSELLULOOSI-, PABERI-, PUITTOOTED JA
PUITEHITUS
biojäätmed, biolagunevad jäätmed,
reoveesete, biomass, puidujäätmed ,
biometaan
I TOIT ja SÖÖT
V KÜTUSED ja ENERGIA
IV BIOKOMPONENDID KEMIKAALIDES
keemiatööstus, ravimitööstus, kosmeetika
TARBIJAD
JA
TURU
NÕUDLUS
Mõõdikud:
Isevarustatus
Toidu julgeolek
Sisetarbimine
Eksport
Import
Lisandväärtus
Tööviljakus
€/ha, €/el
CO2ekv
Elurikkus
TOOTMINE JA TÖÖTLEMINE:
III TEKSTIIL,
RÕIVAD
19
Joonisel 3 esitatud mõõdikud väljendavad väärtusahelate kogumõju majandusele, loodusele ja
inimesele. Mõõdikute abil kirjeldatakse mõju mh heaolule, ääremaadele, maaelanikkonna
elukvaliteedile ja põllumajandusmaa ja metsamaa väärtustamisele.
5.2.2. Arengukava koostamise raames kavandatud uuringud
Vastavalt Eesti Arengufondi Eesti biomajanduse analüüsile (2015)1 on nimetatud kuue
väärtusahela osas vajalik analüüsida järgnev:
1. Väärtusahel: koostada tegevusvaldkonna väärtusahela skeem ja kirjeldus (EMTAK
alusel), näidata seosed teiste väärtusahelatega (sh sama ressurss, töötajad), koondada
süstematiseeritult statistilised andmed ja siduda need ruumiliste andmetega (GIS,
Google Maps)
2. Uuringud: töötada läbi väärtusahelatega seotud seni tehtud tegevusvaldkondade
uuringud ja koostada uuringute kokkuvõte, kirjeldada edasine uuringuvajadus
3. Strateegilised arengudokumendid: analüüsida ja integreerida tegevusvaldkondade
väärtusahelate kohta arengukavades jm arengudokumentides esile toodud probleemid,
eesmärgid, mõõdikud, alg- ja sihttasemed
4. Probleemid ja väljakutsed: sõnastada tegevusvaldkondade väärtusahelate sisesed ja
ülesed probleemid ning väljakutsed, määrata lahenduste osapooled (erasektor, TA
asutused, avalik sektor) ja nende rollid.
5. Maa- ja veeressurss: analüüsida väärtusahela seni kasutatavat ja potentsiaalset maa-
ja veeressurssi (sh põllumaa ja metsa boniteedid, maakasutuse efektiivsus ja selle
potentsiaal), pinnaveekogude, põhjavee ja mere seisundit.
6. Tehnoloogia: analüüsida tegevusvaldkondade väärtusahelates kasutuses olevaid ja
potentsiaalseid tehnoloogiaid.
7. Rahvastik ja tööhõive: analüüsida tööhõivet biomajanduse väärtusahelas, analüüsida
väärtusahela seoseid muude töökohtadega (sh haridus- ja teadusasutused), analüüsida
tööhõive struktuursete (ealised, soolised) muutuste mõju kuni aastani 2030
biomajanduse väärtusahela kontekstis, analüüsida väärtusahela sisest ja väärtusahelate
vahelist koostööd, tootjate ühistuid ja ühistegevust, teadus- ja arendustegevust ning
innovatsiooni, kasutusel olevate ärimudelite sobivust biomajanduse väärtusahela
arendamiseks.
8. Tarbimine: analüüsida siseriikliku tarbimise ja tarbimisharjumuste mõju
biomajanduse väärtusahelale, analüüsi käigus selgitada välja turunõudlus,
väärtusahelaga seotud turu ulatus (seose olemasolu üleilmse väärtusahelaga45
) ja selle
piirangud ning ekspordivõimalused
9. Regionaalsed erinevused: analüüsida regionaalsete erinevuste mõju väärtusahela
toimimisele, sh analüüsida ettevõtete jaotust regiooniti (mh võttes arvesse tööhõive,
kasum jm näitajad), analüüsida biomajanduse väärtusahelaga seonduva riigisisese
rände mõju kuni vallatasandini, mis aitaks kaasa piirkonna elanike heaolu ning
elukeskkonna kvaliteedi kasvule.
10. Prognoos: analüüsida ja kaardistada biomajanduse kui terviku ja antud väärtusahela
arengut piiravad kriteeriumid (sh keskkonna-, turu-, tööhõive- jms piirangud),
45
Üleilmne väärtusahel (global value chains) – ülemaailmne väärtusahel kirjeldab ettevõtte sellist toimimisviisi, kus tegevused
tootearendusest turustamiseni (koos tarbijale osutatavate turustamisjärgsete teenustega) on jaotunud eri riikides paiknevate teiste ettevõtete
(või ettevõtte tütarettevõtete ja filiaalide) vahel.
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/03Ettevetete_majandusnaitajad/14Rahvusvahelised_hanked/EMG_01.htm
20
muutujad (kütusehinnad, kliima jne) ja prognoosid, väärtusahela võimalikud
stsenaariumid.
5.3. Biomajanduse valdkondliku arengukava võimalikud peamised mõõdikud
Biomajandusega seotud valikute võrdlemisel kasutatakse alljärgnevaid mõõdikuid (mõõdikute
baasaasta ja sihttasemed määratakse arengukava koostamise käigus):
Majandusmõju mõõdikud (sh biomajanduse tegevusvaldkondade lõikes)
1. Lisandväärtuse muutus mln € ja muutus %
2. Lisandväärtuse muutus töötaja kohta €/in ja muutus %
3. Väliskaubanduse saldo muutus %
4. Valitsussektori neto-tulud, mln €46
5. Maakasutuse tootlikkuse muutus €/ha
6. Käive biomajanduse tegevusvaldkondade ettevõtetes, mln €
7. Toodang maa boniteedipunkti kohta, €/(ha*bp)
8. Biomassi materjalikasutus
Muud mõõdikud
1. Toiduga isevarustatus toidugruppide kaupa, %
2. Tervena elatud aastad (soopõhine mõõdik)
3. Elanike sissetulekute muutus €/el/a (soopõhine mõõdik)
4. Tööhõive struktuurne muutus (vanus, haridus, soopõhine mõõdik)
5. Tööhõive regionaalne muutus %
6. Elurikkus (elupaikade, liigiline mitmekesisus – elupaikade, liikide arv)
7. Primaarenergia tarbimine/lisandväärtus, MWh/€SKP,
8. Taastuvenergia osakaal energiatarbimisest,
9. KHG heitkogused/SKP, tCO2/€SKP,
10. Biojäätmete teke ja taaskasutus
11. Biomajanduse mõju ääremaadele, maaelanikkonna elukvaliteedile, heaolule (mõõdik
täpsustub protsessi käigus)
Märkus: Muutusi hinnatakse võrreldes baasstsenaariumiga, milleks on ühtse analüüsi
tulemusel välja töötatud meetmete rakendamata jätmine.
6. Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamise võimalik korraldus
Arengukava koostamise võimalik korraldus ja kaasatud osapooled
Arengukava sisu loomise protsess toetub selleks läbiviidud uuringute ja analüüside
tulemustele, mida arvestatakse sellele järgnevas arengukava koostamise otsustusprotsessis.
Tulenevalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist 2015-2019 on arengukava koostamise
eest vastutav ja arengukava koostamist koordineeriv ministeerium Maaeluministeerium,
kaasvastutajateks on Keskkonnaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,
Haridus- ja Teadusministeerium ja Rahandusministeerium. Biomajanduse efektiivne
46
Biomajandus hõlmab läbi bioloogilise materjali väärtusahelate ca. 30% majanduse kogumahust. Vaja on käsitleda tervikut ja näha seda kui
palju genereerib näiteks primaarsektori tegevus väärtust ja riigi tulusid järgnevates väärindamise astmetes (töötlemine, teenindus).
21
edendamine eeldab erinevate valdkondade tõhusat koostööd, mida aitab tagada vastutava
ministri poolt moodustatud valdkondlik komisjon, kuhu kuuluvad lisaks eelpool nimetatud
arengukava kaasvastutajate rollis olevatele ministeeriumitele ka Riigikantselei ja teiste
asjaomaste organisatsioonide esindajad nt Sotsiaalministeerium, Eesti Arengufond ja
Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Sotsiaalministeeriumi kaasatust nähakse eelkõige
toitumisharjumuste, tervisliku toitumise ja tervise, kemikaaliohutuse (biokeemia) ning
teadmussiirde valdkondades, mida arvestatakse biomajanduse edendamisel. Eesti
Arengufondi rolli nähakse võimalusel seoses seni tehtud valdkonnaga seotud analüüside ning
arengukava koostamiseks loodud infohalduse ja töötlemise töövahendite kasutamisel tekkinud
kompetentsiga, mida arvestatakse ka selle laiaulatusliku arengukava koostamise juures.
Põhjamaade Ministrite Nõukogul nähakse rolli arengukava koostamisel eelkõige põhjusel, et
nende üks fookusteemasid Läänemere regioonis on rohelise majanduse arendamine. Kuna
piirkonda iseloomustavad sarnased looduskeskkonna ja kliimaolud ning sellest tulenevalt ka
väljakutsed, aitab arengule kaasa heade kogemuste ja parimate praktikate vahetamine,
võrgustike loomine ning koostöö nii riikide kui ka ettevõtjate vahel, millele Põhjamaade
Ministrite Nõukogu saab oma tegevusega oluliselt kaasa aidata.
Valdkondlikku komisjoni nõustab valdkondlikest ekspertidest (sh era- ja kolmanda sektori
ning ülikoolide esindajad) moodustatud nõuandev koda, luuakse erinevad valdkonnapõhised
töörühmad.
Ettepanek valdkondlikest vastutusaladest biomajanduse arengukava koostamisel
• Maaeluministeerium: üldine koordineerimine, maaelu, põllumajandus, kalandus,
toiduainetööstus, toiduohutus, põllumajandusteadus (sh teadmussiire)
• Keskkonnaministeerium: metsavaru, kalavaru, jäätmemajandus, kliimapoliitika,
ökosüsteemiteenused, keskkonnasõbralikud hanked, teadmussiire
• Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: biotehnoloogia, bioenergia,
tööstuspoliitika biomajandusse puutuv osa, teadmussiire
• Haridus- ja Teadusministeerium: teaduspõhine strateegiline tugi, biomajanduse
tegevusvaldkondadega seonduv hariduspoliitika, teadmussiire
• Rahandusministeerium: riiklik strateegiline planeerimine ja regionaalvaldkond
Arengukava koostatakse koos arengukava keskkonnamõju strateegilise hindamisega (edaspidi
KSH).
Orienteeruv arengukava koostamise ajakava näeb arengukava valmimiseks ette peaaegu 2
aastast perioodi.
7. Kokkuvõte
Biomajandus on biomassi väärindamine omavahel seotud majandustegevuste kaudu (nt
põllumajandus, metsamajandus, kalandus, toidu-, sööda-, kiu-, paberi-, energia-, keemia-,
biotehnoloogiatööstus jt.).
Vastavalt „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile 2015-2019“ on Maaeluministeerium
koostanud käesoleva analüüsi ja teeb ettepaneku biomajanduse valdkondliku arengukava
koostamiseks.
Euroopa Liidu tasandil on Euroopa Komisjon võtnud biomajanduse üheks oma prioriteediks
läbi arengudokumendi „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus.“
22
Paljud Euroopa Liidu liikmesriigid (sh Saksamaa, Holland, Rootsi, Soome, Taani, Iirimaa) on
loonud riiklikud biomajanduse strateegiad, et kasutada efektiivsemalt ja jätkusuutlikumalt ära
olemasolevat biomassi.
Kuigi Eestis kehtivad mitmed biomassi kasutust reguleerivad arengukavad, ei põhine need
ühtsetel alusandmetel ega lähtu ühtsest väärtusahelapõhisest analüüsist ning lähenemisest
eesmärkide ja meetmete seadmisel. Lisaks on mitmed biomassiga seonduvad valdkonnad
valdkondlikes arengukavades kajastamata (nt põllumajandus, kalandus, vesiviljelus kui ka
näiteks biokeemia, tekstiilikiu ja puidutööstuse valdkond). Eesti biomajanduse lisandväärtus
inimese kohta on võrreldav Eesti majanduse kõigi tegevusalade keskmisega (Eesti ettevõtetes
oli aastal 2013 keskmine lisandväärtus hõivatu kohta 24300 eurot/in), mis on üle kahe korra
madalam EL keskmisest. Biomassi kasutusega seonduvaid ressursse (sh maaressurss) ei
kasutata efektiivselt ja jätkusuutlikult.
Biomajanduse valdkondliku arengukava koostamine annab võimaluse maksimeerida
lisandväärtust läbi kuue biomajanduse tegevusvaldkonna väärtusahela tekitades omavahelise
sünergia:
1) toidu ja sööda valdkonnas; 2) tselluloosi-, paberi-, puittoodete ja puitehitiste
valdkonnas; 3) tekstiili ja rõivaste valdkonnas (biokiud); 4) biokemikaalide
valdkonnas; 5) kütuste ja energia valdkonnas; 6) biomajandusega seonduvate muude
ökosüsteemiteenuste valdkonnas.
Arengukava oodatavad tulemused aastaks 2030:
Eesti maa- ja veeressurss on biomajanduse tegevusvaldkondade toodangu kaudu
efektiivsemalt ja keskkonnasõbralikumalt kasutatud ning maksimaalselt väärindatud,
inimeste heaolu on kasvanud (sh suurema loodud lisandväärtuse kaudu on tagatud
tööhõive ja ühiskondlike hüvede kasv, tervena elatud aastate kasv jne).
Eesti toidujulgeoleku olukord on paranenud, sõltuvus imporditavatest põhitoiduainetest on
vähenenud; toiduainete eksport on kasvanud.
Sõltuvus taastumatutest energiaallikatest on vähenenud; Eesti energiajulgeolek on läbi
bioenergiaks sobivate ressursside kasutuselevõtu kasvanud, taastuvenergia osakaal
energiatarbimisest on suurenenud.
Jäätmete väärindamine on läbitaaskasutamise suurenenud ning ladustamine on vähenenud
tänu taaskasutuse suurendamisele ja jäätmetekke vähenemisele.
Eesti biomajanduse edendamisel kasutatakse uusimaid teadus- ja arendustegevuse
tulemusi ning Eesti on rahvusvaheliselt eeskujulik biomajanduse arengusuundade
edendaja.
Prognoositavast kliimasoojenemisest tulenevad väljakutsed on arvesse võetud ja
ebastabiilsest kliimast tulenevad riskid on maandatud.
Biomajanduse edendamisega kaasneb tööhõive kasv maapiirkondades ning see toetab
Eesti regionaalarengu tasakaalustumist.
23
8. Ettepanekud edasisteks tegevusteks
Maaeluministeerium teeb biomassiga seotud valdkondade konkurentsivõime kasvu eesmärgil
järgmised ettepanekud:
1) Eesti biomajanduse strateegiliseks juhtimiseks kasutada valdkondlikku arengukava
(vastavalt määrata eelnõu ettepaneku ja strateegia ettevalmistajaks Maaeluministeerium,
eelnõu ettepaneku ja strateegia koostamisse kaasatud ministeeriumiteks Haridus- ja
Teadusministeerium, Keskkonnaministeerium, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium ning Rahandusministeerium);
2) Vastava biomajanduse valdkondliku arengukava loomisel lähtuda eesmärkidest aastani
2030 ning visioonist aastateni 2030 ja 2050;
3) Eesti biomajanduse valdkondliku arengukava koostamisel lähtuda Eesti Majanduse
Tegevusalade Klassifikaatorist (annab selge statistikapõhise lähenemise);
4) Biomajanduse valdkondliku arengukava loomisel tugineda biomassist saadavate
peamiste lõpptoodete ja -teenuste väärtusahelatele: 1) toit ja sööt (sh jook); 2) puit
(ehitus, paber ja tselluloos, tooted); 3) tekstiil ja rõivad; 4) kemikaalid, farmaatsia-,
plasttooted; 5) kütused ja energia; 6) biomajandusega seonduvad muud ökosüsteemi
teenused.
5) Biomajanduse valdkondliku arengukava loomisel võtta arvesse seniste arengukavade
koostamisel teostatud analüüsid ja seatud eesmärgid, integreerides eelnimetatud 6
tegevusvaldkonda ühtsesse strateegilisse dokumenti, sh:
• siduda valdkondliku arengukavaga Eesti maaelu arengukava 2014-2020 ja Euroopa
Merendus- ja Kalandusfondi 2014-2020 rakenduskava tegevused;
• selgitada välja järgmiseks EL finantsperioodiks 2020-2027 koostatavate maaelu
arengukava ning merendus- ja kalandusfondi rakenduskava strateegilised eesmärgid;
• jätkata osaliselt läbi valdkondliku arengukava varasemat biomassi ja bioenergia
kasutamise edendamise arengukava 2007-2013;
• siduda valdkondliku arengukavaga Maaeluministeeriumi kliimamuutuse
leevendamise ja kliimamuutusega kohanemise tegevuskava;
• saada esindatud valdkondliku arengukava tasemel (kooskõlas riigieelarve
seadusega) ka nendel biomajanduse alavaldkondadel, millel hetkel valdkondlik
arengukava puudub (kalandus, vesiviljelus, põllumajandus, puidutööstus, tekstiilikiu
ja biokeemia valdkond), et tagada muuhulgas valdkondlikest arengukavadest
tulenev tervikpilt riigi strateegilises juhtimises;
• siduda valdkondliku arengukavaga kõik kehtivad Maaeluministri tasemel heakskiidu
saanud arengukavad (nt Eesti Toit, Eesti aiandussektori arengukava 2015-2020,
Eesti mahepõllumajanduse arengukava 2014-2020 jne). Sealjuures tuleb
pikendada vastavatest arengudokumentidest tulenevaid eesmärke aastani 2030. • analüüsida läbi väärtusahelapõhise lähenemise biomassiga seotud olemasolevate
valdkondlike arengukavade rolli biomajanduse edendamisel ning vajadusel teha
ettepanekud vastavate arengukavade täiendamiseks ja muutmiseks;
• olemasolevate biomassiga seonduvate arengukavade uuendamisel nende
biomajandust puudutav osa viia vastavusse koostatud biomajanduse valdkondliku
arengukavaga. Ühtlasi välditakse arengukavade koostamisel ja täiendamisel
dubleerimist (ka finantseerimisel) ning otsustatakse, milline on rahastuse jaotus
erinevate arengukavade lõikes.
Recommended