VANAUSULISED EESTIS Einike Sooväli

Nagu vanausulised ise ütlevad, on nad vene vana õigeusu järgijate järeltulijad. 1650.–1660.

aastatel algatas patriarh Nikon Venemaal kirikureformi, mille eesmärk oli Vene kiriku usuliste

toimingute ühtlustamine Kreeka emakiriku omadega ja paljude kombetalitluste

lihtsustamine. Õigeusu kirikus läbi viidud muudatused olid järgmised:

- jäeti ära maani kummardamine (vanausulised kummarduvad maani);- risti hakati ette

lööma mitte kahe, vaid kolme sõrmega (vanausulistel tähistavad kaks sõrme ristimärgi

tegemisel inimlikku ja jumalikku);

- kirikukoor hakkas laulma mitmehäälselt;

- erinevalt vanast kombest ei kastetud ristitavat üleni vette (vanausulised teevad seda

tänini);

- ristikäikude läbiviimisel (nt ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal) käidi nüüdsest

vastupäeva, mitte päripäeva;

- kahekordse „Halleluuja“ asemel tuli Püha Kolmainu auks laulda „Halleluuja“ kolm korda;

- sõna „Исус» hakati kirjutama „Иисус“, jne

Oma endisele usule kindlaksjäänuid hakati nimetama raskolnikuteks (nimetus tuleneb

sõnast raskol e lõhe), vanausulisteks (staroverõ, see on ka nende endi lemmiknimetus) või

ka staroobrjatsõ (s.o vana kombe järgi elavateks). Reformide vastu olnud usklikke jälitati

ning kiusati taga, hävitati vanausuliste vaimulikkond. Oma usku kaitstes läksid paljud vana

usu pooldajad märtrisurma, neid põletati ja piinati. Uus võim hävitas kõigepealt vanausuliste

vaimulikkonna, nii, et nad jäid ilma juhita. Vanausulisi põletati, represseeriti ja hirmutati.

2 (15)

Näiteks on teada juhtumeid, kus neil lõigati keel suust välja või raiuti parem käsi maha (et

nad ei saaks palvetada ning risti ette lüüa). Kokku olevat neid hukatud kümnete tuhandete

kaupa. Paljud vanausulised läksid vabasurma, varjuti metsadesse või põgeneti Venemaalt.

Tõenäoliselt saabusid esimesed lindpriideks kuulutatud vanausulised Liivimaale 17. sajandi

lõpus. Kõige esimene vanausuliste klooster tegutses lühikest aega Räpinas. Peipsi järve

hõredalt asustatud läänekaldale asus vanausulisi juba 17. sajandi lõpus, kuid suurem

ümberasumine toimus 18. sajandil ning veel hiljemgi. Peamiselt asuti siia Vitebski, Pihkva,

Novgorodi ja Tveri kubermangudest.

18. sajandil hakati Peipsi äärde puust palvekodasid ehitama. Esimene pühakoda valmis

Kükital (1740), siis Varnjal, Kallastel ja Kasepääl. 19. sajandi alguses elas Peipsi järve äärsetes

külades umbes 3000 vanausulist, rohkesti oli neid ka Tartus ja Tallinnas. Enne Teist

maailmasõda oli Eestis umbes 10 000 vanausulist.

Vanausulistel on palju erinevaid koolkondi, terves maailmas kokku lausa üle 240. Eestisse

põgenesid peamiselt fedossejevlased ja pomoorid. Fedossejevlased on väga rangete

põhimõtetega, pomoorid natuke vabameelsemad.

Fedossejevlaste koolkonna rajajaks on Fedossi Vassiljev. Need on preestritud vanausulised,

kes keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid elada ilma

kirikliku hierarhiata. Radikaalsemad neist leidsid, et viimnepäev on lähedal, mistõttu ei

näinud nad mõtet kiriklikuks abielu sõlmimiseks. Pomoorid on aga abielulised, paavstitud

ümberristijad. Pomooride koolkonnale panid aluse nn “ületulnud preestrid“, s.t need

preestrid, kes pöördusid õigeusust tagasi vanausu rüppe.

Vaatamata tsaarivalitsuse tagakiusamisele 19. sajandil ning nõukogudeaegsele usu

vaenamisele on vanausulised siiani vastu pidanud. Eestis on umbes 10 000–12 000

vanausulist, sageli kirikus käijaid on u 2500. Hetkel tegutseb Eestis 11 vanausuliste kogudust.

Fedossejevlaste kogudused on Väike-Kolkja ja Raja külas, ülejäänud 9 on pomooride

kogudused.

Eesti taasiseseisvudes on ka vanausulised läbi elamas taassündi, huvi nende vastu kasvab

ning Peipsiveere vene külad on saamas populaarseks turismiobjektiks. Samas on sealne

elanikkond vananemas, paljud noored on lahkunud linnadesse.

3 (15)

Vanausulised teistes riikides

Vanausulisi elab maailma erinevais paigus kokku umbes 6 miljonit. Nende kogukondi on veel

Leedus, Lätis, Valgevenes, Ukrainas, Poolas, Rumeenias, Bulgaarias, USA-s, Kanadas,

Brasiilias, Boliivias, Uruguais, Argentiinas, Austraalias jm.

Vanausulised on alati püüdnud ennast poliitikast eemal hoida. Samuti ei luba nende usk

võtta osa sõjategevusest ja ka mitte armees teenida. Lapsi soovivad vanausulised õpetada

oma põhimõtete järgi, mitte tavakoolis. Mõnedes riikides on see ka lubatud, kuid paljudes

maades käivad lapsed ikkagi kohalikus koolis, õpivad riigikeeles ning täidavad

sõjaväekohustust. Kodus saavad nad aga väga head õpetust oma vanematelt ja kogukonnalt.

Sellepärast ongi nende usk ja kultuur tänini säilinud, sõltumata sellest, mis riigis nad elavad.

Omapärane kultuur

Pikka aega oli vanausuliste kogukond üsnagi suletud. Oma usku hoiti tugevasti,

teiseusulistega ei abiellutud. Algselt keelas usk vanausulistel muu-usulisi isegi oma majja

lubada. Usk on peipsivenelaste elus endiselt väga tähtsal kohal. Koguduseliikmed valivad

endi hulgast nastavniku, kes on vähemalt 40-aastane, kõigi poolt austatud mees. Praegusel

ajal saadetakse nn batjuškad õppima kas Riiga või Peterburgi, sest seal saab kõige parema

vanausulise kõrghariduse.

Venemaalt põgenedes toodi kaasa vanu kirikuraamatuid, mille järgi õpetati hiljem lapsi.

Vanausulised on säilitanud znamennoje-laulmise. See on nime saanud erilise noodikirja järgi,

milles kasutati znamjasid ehk krjuke (märke ehk konkse). Ühehäälsel laulmisel ei tehta

pause, lauldakse katkematult ja loomuliku häälega. Tähelepanuväärne on seegi, vanausuliste

ikoonid on ainult vanas bütsantslikus stiilis.

Palvelas seisavad mehed paremal, naised vasakul ja lapsed alati ees. Pühakojas ei tohi teha

liigseid liigutusi. Jumalateenistusele minnes võetakse kaasa podrutšnik – väike vaibake, mis

pannakse palvetamisel põrandale käte alla. Õigel maani kummardumisel laskub palvetaja

põlvili, toetub kätega podrutšnikule ja langetab pea maha. Nii ei pea pärast määrdunud

kätega risti ette lööma. Palvehelmesteks on väikestest riide- ja naharullikestest lestovka,

mille otstes neljast kahekaupa kokku õmmeldud kolmnurgast moodustatud „kellukesed“ –

4 (15)

lapostkid (tähistavad nelja evangelisti). Tütarlapsed võistlesid omavahel, kelle tikitud

lestovka või podrusnik on kaunim.

Eriti konservatiivsed vanausulised nõudsid, et jumalateenistustel kantaks erilisi palverõivaid.

Meestel oli selleks azjam – pikk, kitsaste varrukate ja püstkraega tume pealisriie. Naistel oli

seljas sarafan (pihikseelik) või pikk seelik ning peas rätik, mida ei sõlmitud, vaid kinnitati

haaknõelaga, varasemal ajal kalaluuga. Kuna arvati, et sõlmed on saatanast, ei tohtinud ka

mehed palvelas nööridega saapaid kanda. Tänapäevalgi ei tohi naised palvelasse minna

katmata peaga ega lühikestes pükstes. Samuti ei tohi naised kirikusse minna menstruatsiooni

ajal.

Foto: EVM fotokogu. Kolkja vanausuline naine.

Tõelised vanausulised ei pruukinud alkoholi, ei suitsetanud ega tarvitanud vägisõnu, välditi

liialdusi. Suitsetamise keeldu põhjendati sellega, et tubakas olevat hakanud kasvama väga

halbade elukommetega naise haual. Meestel oli keelatud habemeajamine ja –pügamine.

Rangelt järgiti paastuaja toitudest kinnipidamist.

5 (15)

Algselt oli vanausulistel rangelt keelatud ka musta tee joomine, seda peeti patuks. Nüüd

juuakse teed väga palju. Seda õigustatakse sellega, et rohke kala söömine tekitab janu. Ka

kohvijoomine ei tulnud varem üldse kõne alla, nüüd aga lubatakse seda endale pühapäeva

hommikuti. Alguses joodi viljakohvi, mis oli siguriga segatud, hiljem kohvi ja sigurit pooleks.

Hoolikalt välditi kokkupuuteid võõrausulistega. Teist usku inimestega ei tohtinud ühest

kaevust vett võtta. Samuti ei tohtinud nendega ühisest jääauaugust vett ammutada, nii raius

igaüks endale talvel oma augu Peipsi järve jäässe. Kõige pühamaks peetigi Peipsi järve vett,

millest keedeti ka samovariteed. Järveveega ristiti lapsi, kusjuures ristimisel ei tohtinud vett

soojendada, sest soojendatud vesi ei ole enam püha, vaid see on surnud vesi.

Eriti ranged vanausulised ei jaganud oma toidunõusid ega tarbeesemeid võõrausulisega,

sestap olid külaliste jaoks eraldi nõud ja söögiriistad. Külla minnes joodi vett kas peopesast

või enda kaasavõetud tassist. Mõnedes majades oli lausa kaks ukselinki – ühe abil avasid ust

vanausulised, teisega võõrad. Mehed, kes käisid väljaspool oma küla ulgtööl, pidid koju

naastes olema kaks nädalat karantiinis ning sööma võõrastele mõeldud nõudest. Tänu sellele

jäid vanausulised erinevatest epideemiatest puutumata.

Uuemast ajast on pärit televiisorivaatamise, raadiokuulamise ja interneti kasutamise keeld.

Aja jooksul on paljud käsud-keelud siiski leebemaks muutunud ning praegusel ajal on Eestis

ilmselt vähe vanausulisi, kes kõiki neid rangelt järgiksid. Paljudes teistes riikides elavad

vanausulised aga järgivad reegleid endiselt, internetti on koguni nimetatud patriarhi Nikoni

kaasaegseks võrdkujuks.

Tegevusalad

Peipsiääre hõredalt asustatud aladel oli põlluharimiseks sobilikku maad vähe. Mõni pere sai

vaid pool hektarit, maa eest tasuti renti kohalikule mõisnikule. Vastavalt maatüki suurusele

maksid näiteks Varnja külas elavad uusasukad mõisnikule mõni 7, mõni 10 rubla.

Ümbruskonnas oli mitmeid väiksemaid mõisaid – Kokora, Kavastu ja Pala, suurematest

Alatskivi. Raharendi eest saadi ka kalapüügiluba. Passi saamiseks tuli ennast mõnes linnas

arvele võtta.

6 (15)

Järveäärsetes kehva maaga külades elatuti traditsiooniliselt peamiselt kalapüügist ja

juurviljakasvatusest. Kõige rohkem kasvatati vanausuliste külades sibulat, vanimad

sibulakasvatajate külad olid Kolkja ja Kasepää, natuke hiljem liitus ka Varnja. 19. sajandi lõpu

poole hakati kasvatama sigurit. Aiandusega tegelemiseks on Peipsiveeres väga sobiv pinnas –

liiva-turbamuld ja kõrge pinnaveetase, mis tagab normaalse niiskusrežiimi. Sibulapeenrad

tehakse kõrged, et vesi neile ligi ei saaks. Igal aastal kaevatakse peenrad ümber. Umbrohi

visatakse peenarde vahele ja see on heaks kompostiks järgmise aasta sibulale. Sibul

kuivatatakse korralikult, nii säilib see väga kaua. Pea igas majas on tubades lae all sibula ja

sibulaseemne kuivatamiseks liigutatavad parred. Õige Peipsi sibul on natuke lapiku kujuga,

esmalt kibeda ja siis magusa järelmaitsega. Peipsi sibula värvus on roosakas, kollane,

roosakaspruun või -kollane. Sortidest on levinud Venemaal Permi oblastis aretatud sort

„Bessonovski“, mis on kiiresti siinse kliimaga kohanenud. Kasutatakse ka Jõgeva Sordiaretuse

Instituudis aretatud sorti „Jõgeva-3“. Sibulatest punutakse patse, et neid oleks mugavam

hoiustada. Kõrged sibulapeenrad ja sibulavanikud ongi saanud siitkandi kaubamärgiks. Omal

ajal kasvatati ohtrasti veel porgandit ja kapsast, mida müüdi peamiselt Tartus Emajõel otse

paatidest. Hiljem ka kurke, tomateid, kartulit ja küüslauku.

Heaks sissetulekuallikaks oli peipsivenelastele töö ehitustel, milleks lahkuti koduküladest

päris pikaks ajaks nii mujale Eestisse kui Venemaale. Ehitustöödel käidi Moskvas, Pihkvas,

Novgorodis, Riias, Tallinnas. Paljud Tartu linna majad on vanausulistest ehitusmeistrite

rajatud. Kallaste ja Varnja kandis leidus rohkesti häid müürseppi (murnikud). 19. sajandi

keskpaigast muutus majapidamistes järjest olulisemaks ehitustöödel saadud raha. Nii

puuhoonete ehitamiseks kui müüritöödeks moodustati sageli artelle ning edukamatest

ehitajatest kujunesid aja jooksul ehitusettevõtjad. Üheks edu põhjuseks oli ka vanausuliste

ausus – nende sõna maksis sama palju, kui teiste allkiri.

Loomadest pidasid vanausulised enamasti kitsi, lambaid, sigu ja vähestel oli ka hobune. Kellel

hobust polnud, need laenasid seda naabrilt. Kindlasti oli igas kodus kass.

Peipsivene küladest ja elamutest

Peipsiäärsed külad on tüüpilised vene tänavkülad, kus hooned paiknevad tihedalt kahel pool

teed. Kaetud ehk kinniste õuedega majapidamised järgivad Põhja-Vene ehitustraditsioone.

7 (15)

Pikim, praeguseks üksteisega kokkukasvanud asulatest koosnev järveäärne tänavküla on

lausa 7 km pikkune.

Foto: EVM fotokogu. Varnja tänavküla.

Tavaliselt on tänava pool esinduslikud õueväravad. Selle taha jääval kinnisel siseõuel olid

laut-tall hobusele ja kariloomadele, ait, kelder, küttepuude hoiukoht, lakapealses hoiti heinu.

Nii oli kõik tarvilik ühe katuse all ja pererahvas sai toimetada, ilma et oleks pidanud kehva

ilmaga õue minema. Samas olid igapäevased tegevused võõra pilgu eest varjatud. Õued-aiad

jäid maja taha.

Vanemal ajal polnud sugugi igas peres oma sauna, vahel oli neid terve küla peale vaid 3–4.

Saunas käidi laupäeval enne päikese loojumist. Pärast loojangut ei võinud enam sauna

minna, sest vesi muutuvat Jeesuse vereks. Räägitakse, et vanasti olnud kõigi vanausuliste

külade tänavad laupäeva pärastlõunal inimestest tühjad, sest kõik olnud saunas. Praegu

kuulub saun peaaegu igasse majapidamisse, seal kuivatatakse ka sibulaid ja sigurit.

Enamasti ehitati Peipsiääre vanausuliste külades palkmaju. Uuemal ajal hakati elumaju

vooderdama ja värvima, kusjuures niinimetatud potisinist ei kasutatud. Vene ehitustavade

kohaselt kaunistati majade aknapiirded, katuste viiluservad ja karniisid tihti saepitsiga.

8 (15)

Jõukamate kaupmeeste ja ehitusettevõtjate majad on ehitatud põletatud tellistest. Sellised

uhked majad annavad siiani tunnistust peipsivenelaste meisterlikust müüritööst.

Järve pool asuvate kalurimajade juurde kuulub sageli ka kanal ja väike paadisadam. Mööda

kanalit saab paadiga otse järveni sõita.

Kodu ja maja sisustus

19. sajandi teisel poolel hakati ehitama vaheseinaga kaheks jagatud maju, milles oli nn ees-

ja tagatare (perednjaja ja zadnjaja izba). Sellisesse majja sisenedes satuti esmalt koridori

(kalidor), mille otsa jäi sahver (šafreika). Maja all oli kelder, kus säilitati juurvilju. Ahju ette oli

ehitatud kahe auguga pliit, mida köeti kas esi- või külgseinast. Väga oluliseks ahju osaks oli

selle ühte külgseina ehitatud soojapink ležanka. Mõnikord oli see eraldi köetav, mõnikord

ühendatud pliidilõõridega. Soojal ležankal oli mõnus istuda või magada. 19. sajandil hakati

tubade seinu tapeetima ja lagi kleebiti tihti paberiga üle. Mõnes majas seinad lihtsalt krohviti

ja valgendati. Puhtus ja kord oli oluline.

Eestoas oli enamasti pikk laud, mille ümber puust toolid. Laua kohal rippus

petrooleumilamp, laual seisis samovar. Kui samovar soojenes, tõsteti see ahju ette väikesele

pingile ja pandi peale suitsutoru, mille ots suruti spetsiaalsesse avasse korstnajalas, et suits

toast välja läheks. Toidunõusid hoiti püstiasendis seinariiulil, mille ette tõmmati kardin. Toas

oli koht ka sibulate ja siguri kuivatamiseks, sinna ehitati selleks spetsiaalsed parred.

Traditsiooniliselt asus ahju suhtes diagonaalnurgas pühasenurk (bolšoi ugol). Ikoonikapp

koos kuldes raamistuses ikooniga asetses tagasihoidlikul nurgariiulil. Selle ees rippus või

seisis ikoonilamp. Riiul oli kaunistatud valge pitslinakese või volangiga. Eestare pühasenurk

oli tagasihoidlikuma kujundusega kui tagatares. Sealgi oli ikoon kullaga kaunistatud

ikoonikapis, kuid see oli hinnalisem ja suurejoonelisemalt ehitud. Magamisasemed võisid

asetseda nii ees- kui tagatares. Kuna pered olid suured, siis kõikidele voodeid ei jätkunud.

Lapsed magasid tihti põhukottidel põrandal. Ka voodites olid põhukotid. Voodikatteks olid

lapilised vatitekid. Päeval paistis teki ääre alt välja lai voodilina äärepits. Voodeid kaeti

päevaks ka pitsilise päevatekiga. Iga voodi peatsisse laoti ülestikku 2–3 patja, padjapüürid

olid pitsidega ilustatud. Riideid hoiti tavaliselt kummutis või kirstus. Need asusid kas ees- või

tagatares, riidekirst paigutati sageli ka sahvrisse. Kummuti peal oli pitslina.

9 (15)

Tagatare oli puhtam ruum ja seal asus akende all ümmargune laud toolidega. Selle peal oli

tavaliselt tikitud või pitsiline lina ning kupliga petrooleumilamp. Mõnikord hoiti tagatare

uksed päeval kinni, et lapsed sinna jalgadega pori ei kannaks ja kangaid ei määriks.

Vanausuliste eluruumidele oli iseloomulik tekstiilide rohkus. Toas oli hulgaliselt

heledatoonilise triibustikuga kaltsuvaipu, mis asetati põrandale vahetult üksteise kõrvale.

Kaltsuvaipu telliti enmajaolt eesti kudujatelt, kuid oli ka üksikuid kohalikke vene meistreid.

Palju hubasust andsid juurde aknaeesriided. Kardinate akna ette riputamiseks oli mitu

võimalust: kui kasutati ühte kardinat, siis võis see rippuda kas akna ülemisel äärel või keskel,

sellele võidi lisaks riputada veel külgkardinad. Peipsivenelaste eluruumid on alati silma

paistnud äärmise puhtuse poolest. Iga perenaine võttis laupäeval ette suurpuhastuse.

Värvimata põrandaid küüriti liiva või leeliseveega, vaibad ja tekid viidi tuulutamiseks õue.

Perekond

Vanausulised väärtustavad väga kõrgelt perekonda. Kõige tähtsam pereliige on peremees.

Kuna perepea oli varasematel aegadel tihti kas järvel kala

püüdmas või ehitustöödel, siis lasus väga palju kohustusi

perenaise õlul. Söögilauas istus peremees alati

ikooninurgale kõige lähemal. Kui oli teada, et pereisa

tuleb õhtul koju, siis oodati ta ära ja istuti alles temaga

koos lauda. Lapsed said väga range ja vaga kasvatuse.

Keelati ainult üks kord ning kui see ei aidanud, siis

järgmine kord anti juba rihma. Järelkasvu oli peredes

palju, sest raseduse katkestamine oli keelatud. Mitu

põlvkonda elas ühes majas koos. Paastu järgimist jälgis

tavaliselt kas äi või ämm.

Foto: EVM fotokogu. Kolkja vanausuliste perekond.

Peretütart hakati varakult abieluks ette valmistama. Meheleminekuaes tüdruku juures peeti

kõige olulisemaks puhtusearmastust, töökust ja vagadust. Enne abiellumist saadeti tulevase

pruudi majja vanem naine, kes jälgis tähelepanelikult tüdruku käitumist. Neiu ei tohtinud

liiga valjult rääkida, pidi olema vanemate suhtes sõnakuulelik ja hoidma puhtust. Kui

10 (15)

tütarlaps millegi suhtes eksis, siis sai sellest peagi teada terve küla ja piiga jäi elu lõpuni

vanatüdrukuks. Vanemate suureks sooviks oli, et tütre abikaasa oleks samuti vanausuline.

Kui peig polnud vanausuline, siis eelistati pigem eestlasest luterlast kui õigeusklikku venelast.

Oma väljavalituga elati koos terve elu.

Eesti vanausuliste keelest ja nimedest

Eesti vanausuliste murre kuulub Pihkva oblasti loode (aatavate) murrete hulka. Nende vene

keeles on säilinud üsna palju arhailisi jooni. Hoolega on säilitatud kirikuslaavi keelt. Kauasest

Eestis elamisest on vanausulised üle võtnud mitmeid eesti laensõnu. Näiteks sõna ‘varrud’

on vanausulistel варуши, ‘korv’ on корфик, ’kelk’ – кельки, ’trepp’ – трепка, ’redel’ –

ределька. Palju esineb otsetõlkeid eesti keelest, näiteks venekeelse kartulipüree asemel

ütlevad nad eesti keelest otse tõlgituna картофельная каша, ’vanaema’ – старая мама.

Kui venelased ütlevad ’rohtu jooma’, siis vanausulised ütlevad eestipäraselt взять

лекарство e ’rohtu võtma’. Sellised sõnad ja väljendid on iseloomulikud ainult Eestis

elavatele vanausulistele.

Vanausulistel on omapärased, vanast kirikukalendrist pärit nimed – Andrian, Andronik,

Demetri, Hristina, Kilikija, Olimpiada, Serapion, Sinklitikija jm. Ei peetud mitte sünnipäevi,

vaid tähistati pühaku mälestuspäeva, kelle järgi oli inimene nime saanud.

Vanausuliste toidust

Toidusse suhtuti vanausuliste peredes suure lugupidamisega. Roogade valik polnud väga

suur, toiduks tarvitati kõike, mida loodus andis. Talveks säilitamiseks korjati palju seeni ja

marju. Sahvris seisid suured tünnid soolaseente ja jõhvikatega. Seeni ja puuvilju ka kuivatati.

Väga suures koguses keedeti õunamoosi, sest see oli heaks pirukatäidiseks (pirukaid võis

süüa ka paastu ajal). Hiljem, kui hakati kurke kasvatama, soolati neidki mitu tünnitäit talveks

sisse.

Liha ei söödud sageli, sest loomi peeti vähe. Värsket liha sai enamasti jõulude ajal, soolaliha

vähesel määral ka muul ajal. Verd toiduks ei kasutatud (nüüd mõned vanausulised siiski

teevad verivorsti, üle on võetud eestikeelne sõna ‘verivorst’).

11 (15)

Põhitoiduks oli kala, mida valmistati väga mitmel erineval moel. Värskest kalast, näiteks

tursast, keedeti uhhaad. Väiksemaid kalu praeti koos hakitud sibulaga pannil vees.

Suurematest värsketest kaladest keedeti kalasülti. Pikemaajaliseks säilitamiseks soolati ja

vinnutati kala: talveks soolati sageli rääbist, välisõhus kuivatati ehk vinnutati suvel suuremaid

kalu. Enne kuivatamist hoiti kalu üks päev soolvees ja riputati siis nööri otsa aetult maja

seinte külge kuivama. Kala valmidust kontrolliti selle järgi, kui palju rasva sellest oli välja

tilkunud. Peale kuivatamist laoti kalad tünni, raputati soola peale ja pandi vajutuse alla. Nii

säilis kala väga pikka aega. Tsaariajal käidi hooajaliselt kala püüdmas ka Laadogal, sealt saadi

siiga. See soolati juba järvel tünnidesse. Ka kala sisikonda ei lastud raisku. Sellest sai salot,

mida söödi keedetud kartuliga. Hinnalisemad kalasordid läksid kohe müügiks. Väärtuslikku

kala saadi endale lubada vaid pidupäevadel.

Üsna palju söödi piimatooteid, kuid paastu ajal oli piima tarvitamine rangelt keelatud.

Piimast keedeti suppi või valati seda pudru peale. Hapupiimast tehti hapukoort, võid või

kohupiima. Söödi palju jahu- ja tangutoite, need olid lubatud ka paastu ajal. Teravili

moodustas üldse suure osa vanausuliste toidust. Kord nädalas küpsetati rukkileiba. Tehti ka

keedutainast peenleiba, mis säilis kaua. Tähtsuselt teiseks teraviljaks oli oder, millest tehti

leiba, pliine ja erineva täidisega pirukaid. Tihti lisati suppidesse odrakruupe, kruupidega

keedetud hernepuder oli üks sagedasemaid paastutoite. Ka kaerast tehtud joogid ja toidud

olid üsna populaarsed. Tehti kama, kiislit ehk kaerakile ja mitmesuguseid rüüpeid. Nisujahust

küpsetisi toodi enamasti linnast või laatadelt. Sisseostetud teravilja nagu tatart ja riisi

tarvitati harvemini. Kartulit söödi praktiliselt iga päev. Seda keedeti koorega ja söödi näiteks

kuivatatud kala, hapukurgi ja hapukapsaga. Kartulitaignast tehti kapsatäidisega pirukaid. Üks

populaasemaid suppe oli hapukapsa- või seenesupp tindikalaga.

Söögiajad polnud väga kindlalt paika pandud. Peremehe koht oli ikooninurga ehk “suure

nurga” lähedal. Kui peremeest kodus polnud, siis istus seal vanem poeg või perenaine.

Peremehe kohuseid lauas täitiski tihti perenaine, lõigates ka leiba.

Väga oluline oli paastust kinnipidamine. Kindlasti järgiti nelja olulisemat paastu, milleks olid:

7-nädalane suur paast, 6-nädalane jõulupaast, 3-nädalane Petrovski paast, 2-nädalane

Bogoroditski paast. Paastu ajal toituti väga tagasihoidlikult, liha- ja piimatoidud olid keelatud.

Terve suure paastu ajal tohtis ainult kolmel päeval kala süüa. Jõulupaastu ajal ei tohtinud

12 (15)

kala süüa kolmapäeval ja reedel. Petrovski paastu ajal oli kalasöömine lubatud. Terve aasta

jooksul paastuti iga nädala kolmapäeval ja reedel.

Eraldi olid pidupäevaroad ja pulma- ning matusetoidud. Matustel söödi üldiselt väga palju,

seejuures aga mitte kunagi liha (liha mattes ei tohtinud seda süüa). Peielauas söödi uhhaad

või kapsasuppi ja magusaid pirukaid ning kutjaad (puder rosinatega). Viimaseks toiduks oli

magus kaerakiisel.

Jookidest oli üks tähtsamaid kali, mida keedeti leivast, kuid vaesemates peredes ka kartulist.

Kartulikalja nimetuseks on sulo või suslo. Joodi ka jooki nimega sõta (suhkru- või meevesi).

Vene kombe kohaselt on Peipsiveere küladele iseloomulik rohke teejoomine. Teed ei joodud

vaid pidulikel puhkudel, vaid igapäevaselt lausa mitu korda päevas. Kõigepealt hommikuti,

2–3 tassi enne lõunat ja kindlasti peale lõunat. Mõnikord ka lõuna- ja õhtusöögi vahepeal.

Õhtusöögi ajal istus kogu pere alati samovari ümber. Kui majas oli külalisi, siis undas samovar

vahetpidamata. Mõned väga usklikud inimesed proovisid keeta erinevaid tõmmiseid

taimedest ja marjadest. Sageli kuivatati õunapuulehti.

Sellegipoolest oli kõige lemmikum ikka must tee, mille joomist peeti varasematel aegadel

patuks. Kui vanasti väga suur musta tee isu tuli, siis joodi seda mitte suhkru, vaid rosinatega

– see pidi aitama pattu lunastada. Väga head musta teed osati keeta juba 19. sajandi lõpus.

Tee jaoks kõlbas ainult järvevesi, mida võeti kalda lähedalt. Perenaine pani samovari

huugama ja pidi jälgima, et sütt oleks piisavalt. Iga kord keedeti värske tee ning oodati kuni

ta kannus tõmbab. Teed rüübati alustassilt. Teejoomise juurde kuulub lahutamatult veel üks

vanausuliste omapära – keedetud suhkur. Seda koorekompvekki meenutavat maiust

valmistatakse piimast (või koorest), võist ja suhkrust, mida keedetakse 1,5-2 tundi.

Ühes peres kulus kahe päeva peale u 100 g musta teed. Usuti, et must tee on

raviomadustega, aitab leevendada peavalu ja tõstab tuju. Kohvi hakati pühapäeviti jooma

naabruses elavate eestlaste eeskujul. Kohvijook koosnes 2/3 sigurist ja 1/3 naturaalsest

kohvist.

Alkoholi tarbimise kohta on andmeid vähe ja need on üsna vasturääkivad. Õlut kodus ei

pruulitud, viina vahel harva siiski joodi. Batjuškad on olnud pidevalt mures liigse

13 (15)

alkoholitarbimise pärast ja kutsunud külarahvast üles pattu kahetsema. See aga ei tõesta, et

vägijooke oleks palju pruugitud.

Petšonkini maja

Väike kaluri elamine, mida omaniku perekonnanime järgi kutsuti Petšonkini majaks, on pärit

Peipsi järve kaldalt Kallaste linnast. Hoone asus varem aadressil Oja tn 10. Lihtne venepärane

puumaja on ehitatud 1863. On teada, et 1929 ostis maja Nikolai Ivanovitš Petšonkin.

Notariaalselt sõlmitud ostu-müügi leping läks kahjuks sõja ajal kaduma, seega pole teada,

kellele maja algselt kuulus. Maja viimased omanikud olid Nikolai Petšonkini kolm tütart:

Nadežda Janus (s 1925), Feofania Kaldmäe (s 1927) ja Feodora Petšonkina (s 1938).

Ületoomise ajaks oli maja väga halvas seisukorras. Peale Nikolai Petšonkini naise Agafja

Fjodorovna surma 1980. aastal oli maja antud kasutada ajutistele üürnikele, kes kolisid sealt

välja 1987. Pärast seda seisis maja kaua tühjana. Selle aja jooksul lagunes katus ning

ületoomise ajaks 1991 aprillis oli hoone 80% ulatuses amortiseerunud. Seetõttu näeb

muuseumis täpselt originaali järgi püstitatud koopiat Petšonkini majast.

Foto: EVM fotokogu. Petšonkini maja enne muuseumisse ületoomist.

14 (15)

Maja seisis kunagi külgseinaga vastu Oja tänavat, selle aknaid raamistab keeruline puust

väljasaetud pits. Saelõikelised on ka räästa- ja viiluotsa ehislauad. Elamuga ühe katuse all

oleval kaetud õuel asuvad väheldased tall ja laut lehmale ning paarile lambale või kitsele

(ehitatud analoogilise, Nina külas asunud Ganitsõni maja kaetud õue järgi). Hoovi katus

toetub elamu katuse peale – see on tüüpiline Peipsimaa konstruktsioon. Sauna

majapidamises polnud. Kuna Petšonkin oli üsna vaene kalur, kellel polnud põllumaad, siis

vilja ei kasvatatud, seda osteti või vahetati kala vastu põlluharijailt. Vilja hoiti sahvris kirstus.

Välisuksest eluhoonesse sisenedes pääseb kalidori, mille taga otsas on sahver. Paremale

jäävad eestuba-köök ja selle taha tuba, neid eraldab suur ahi. Mõlema toa nurgas on ehitud

nurgariiulitel ikoonid. Nii tagatoast, kui köögist pääseb põrandaalusesse keldrisse.

Petšonkini maja aed

Aed (сад) viljapuude ja mõnede ilutaimedega (sirelid, ebajasmiinid, lillepeenar või paar) asus

maja lähemas ümbruses. Peenramaa e огород jäi aga täies ulatuses maja taha. Seal ei

kasvanud ühtegi puud ega põõsast, sest sibul ei talu teiste taimede varju.

Kallaste asub Peipsi järve kõrgel liivakivikaldal ja sealseid aiamaid liigvesi ei kimbuta.

Seetõttu pole ka vajadust kõrgete peenarde järele. Selleks, et vähest maad võimalikult hästi

ära kasutada, tehti (tehakse) peenrad suhteliselt laiad ja sageli pandi ühele peenrale

kasvama mitmeid erineva kasvuajaga kultuure.

Kõige rohkem kasvatati mugulsibulat, mille müügist saadi märkimisväärne osa majapidamise

sissetulekust. Oma pere tarbeks kasvatati ka kõiki teisi köögivilju: porgandit, peeti, kaalikat,

kapsast. Siinkandile on siiani iseloomulik, et tehakse läbi terve sibulakasvatuse tsükkel:

seemnest kasvatatakse tippsibulad, tippsibulast söögisibul ja sellest saadakse jälle

sibulaseeme.

19. saj lõpul hakati Peipsi ääres kasvatama ka sigurit. See tegevus hoogustus eriti 1930.

aastatel, kui avanesid ekspordivõimalused Soome. Mustvee ja Kallaste vahelistes külades oli

sel ajal mõnel pool sigurit rohkemgi maas kui sibulat.

15 (15)

Foto: EVM fotokogu. Sibulapeenrad Kolkjas.

Soovitatav kirjandus:

„Isevärki Peipsiveer“ autorid N.Morozova, J.Novikov

„Очерки по истории и культуре староверов Эстонии“ I, II, III

„ Русское население западного причудья» Е. Рихтер

www.starover.eu