Kirjastuselt Varrak ilmus aiandus-huviliste seas tunnustatud autori Rein Sanderi uus raamat „Kodu-aia ilupuud ja -põõsad”. Raamatus on vaatluse all enamik ilupuid ja -põõsaid, mida Eesti oludes kasvatada saab. Teada-tuntud liikide ja sortide kõrval tutvustatakse ka päris uusi või meil veel vähe levinud taimi, mille kasvata-mist tasuks kindlasti proovida.Vt lk 5

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 4 (82) 17. aprill 2014

Prima Vista 20147.–10. maini 2014 täituvad Tartu tänavad kirjandusega, sest juba üheteistkümnendat korda vallutab linna kirjandusfestival Prima Vista. Seekordne festival kutsub üles mõt-lema noorusele ja nooruslikkusele.Tartu kirjandusfestivali Prima Vista 2014 matroon on Kristiina Ehin ja nagu ikka, laieneb ka sel aastal Prima Vista üheks päevaks Tartust väljapoole, seekord Rakveresse, kus kirjanduspidu toimub 10. mail.

Tuhat lehekülge teatrimälestusiOmaaegse näitleja ja lavastaja Lembit Antoni (snd 1922) sulest ilmus äsja teose „Eluteatri näitelaval” III osa, mis keskendub Tartu teatrile Vanemuine ja paneb punkti tema teatrimälestustele. Raamatu andis välja kirjastus Canopus.

Ilmub Leida Rammo eluluguAprilli keskel ilmub Eike Värki koosta-tud elulooraamat armastatud näitle-jast Leida Rammost, kes 18. aprillil saab 90-aastaseks. „Leida Rammo värvilised maailmad” on 376-lehe-küljeline rohkete piltidega ülevaade Rammo elust ja teatriteest. Raamatu avaldab Tänapäev.

35 aastat teaduse kõrglainelKirjastuselt Varrak ilmus silma- paistva mõtleja ja loodusteadlase, Briti evolutsioonibioloogi 1976. aas-tal avaldatud tähtteos „Isekas geen”, mis kirjeldab haaravalt, kuidas ise-kad ja reetlikud geenid mõjutavad halastamatult loodusliku valiku käiku ning suunavad arenguid nii organismide sees kui ka nende vahel. „Iseka geeni” ilmumisest on möödas rohkem kui 35 aastat. Nii pika aja peale kipuvad loodus- teaduslikud teosed üldjuhul lootuse-tult vananema. Eriti veel need, mis tegelevad geenidega, ent „Isekas geen”, juba ammu klassikaks saa-nud raamat, ei näita veel sugugi vananemise tundemärke, kui mõned üksikud detailid välja arvata.

Rein Sanderi uus aiaraamat

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit© EKL 2014

kolumn

Vaadake parem kohe headread.eeKirjandusfestival HeadRead toimub sel aastal kuuendat korda, sedapuhku 28. maist 1. juunini.

Nagu meil ikka, püüame pakkuda tihedat kava ning luua tasakaalu heade välisautorite ja parimate kodumaiste tegijate vahel.

Nagu meil ikka, on välisautorite nimekiri muljetavaldav. NB! Juba nädal aega enne festivali ametlikku algust teeb otsa lahti Eestiski tuntud-loetud inglise kirjanik William Boyd, kes vestleb Krista Kaeraga Kirjanike Maja musta laega saalis 25. mail kl 16. Festivali viimasel päeval, 1. juunil on aga Kloostri Aidas võimalik kuulata ilmakuulsat nigeeria kirjanik-ku Ben Okrit oma luulet esitamas. Külalisi saabub maailma igast otsast – alates Mehhikost luuletaja Gloria Gervitzi näol ning lõpetades Vene-maaga, kust tuleb armastatud lastekirjanik Eduard Uspenski.

Nagu meil ikka, on kodumaiste kirjanike nimekiri muljetavaldav. Vaid mõned näited. Valdur Mikita jutustab 31. mail koos Piret Pääriga kirjanduse tagasi oma lätete juurde. Festivalil on võimalus näha Tõnu Õnnepalu ja Peeter Sauterit Draamateatri maali-saali laval, on võimalik kuulata Jaan Kaplinskit oma venekeelseid luuletusi lugemas ning jälgida siinseid mees-luuletajaid esitamas naisluulet ja naisluuletajaid meesluulet.

Nagu meil ikka, pakume kõikvõi-malikke kirjanduse jagamise ja koge-mise viise. Vanalinnas, Nõmmel ning Kadriorus saab võtta ette kirjandus-likke jalutuskäike – tuleb ennast enne lihtsalt registreerida (retk@headread.ee). Kolmapäeval võib kõndida vana-linnas kohvikust kohvikusse, et erine-vaid eesti luuletajaid kuulata ja lõpe-tada päev Mart Juure luulediskol. Laupäeva õhtul on võimalik osaleda Vikerraadio otseülekandel, populaar-se saate „Luulelahing” lõppvõistlu-sel. Pühapäeval saab mõtiskleda Niguliste muuseumi luulemissal ja lasta suvealgus endasse Koidu tänava „Kapsastes”, kus – nagu meil ikka – keedetakse kokku üks maitsev keelepudru ja sõnakapsad.

Olgu lisatud, et eelmainitud sündmused on vaid mõned saluudid meie festivali tulevärgis.

Vt ka www.headread.ee

uudised

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 22. mail.

Annika Koppel Eesti Rahvusraamatukogu kommunikatsioonijuht

Eesti Rahvusraamatukogus 3. –5. aprillini toimunud Tallinna raa-matumess tõstis fookusesse las-

te ja noorte lugemise. Messi ajal toimu-nud Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoo-rumi pealkiri „Kas laps loeb?” on raa-matu ja lugemise tuleviku põhiküsimus, sest kui pole enam lugejaid, siis kaovad ka raamatud. Maailm muutub, aga mil-liseks?

Miks lugemine nii oluline on? Raamat on hariduse tugisammas, nagu tugipost majale – kui see mureneb, siis igaüks võib ette kujutada, mis juhtub. Raamatu lugemine on isevärki koge-mus, mis arendab vaimset võimekust ja analüütilist lähenemist. Raamatu kaudu antakse edasi lugusid enese ja teiste mõistmiseks. Kogunisti nii, et kui poleks romaane, poleks ka rahvust.

Kokkuvõtvalt nõnda resümeeris aegade jooksul tarkade meeste öeldut Marju Lauristin, kes tegi messil ette-kande „Kes loeb Eestis raamatuid?”, mis tugineb 2011. aasta uuringul „Mina. Maailm. Meedia”. Uuringut on tehtud juba mitu korda ja see annab või-maluse välja tuua aastate jooksul raa-matute lugemise, soetamise ja harju-muste osas toimunud muutusi.

Ettekande algus sisendas optimismi – Eesti on raamatuhuvi poolest Euroopa Liidus 6. kohal, võrreldes eelmise uuringuga 2007. aastast oleme koguni

Kes loeb Eestis raamatuid?

Jan Kauskorraldus-toimkonna liige

edetabelis ettepoole kerkinud. Võime kergendatult hingata: oleme raamatule truud, käime ka teatris, inimesed siiski armastavad kultuuri. Veel on see nii.

Aga... Nende arv, kes üldse ei loe raa-matuid, on kasvanud üheksalt protsen-dilt koguni kolmekümneni. Kui küsiti viimase aasta jooksul loetud raamatute kohta, siis kõige vähem loeti raamatuid vanusegrupis 20–29. Ja muidugi – mehed loevad palju vähem kui naised. Ilukirjandust loevad mehed vähe, nen-de lugemissuunitlus on rohkem prakti-list laadi tarbekirjandus. Kultuuri kanna-vad edasi naised. Vanemad naised.

Lugev klass või mittelugev?Kui lähtuda ameeriklaste intrigeerivast teooriast, mis defineerib ühiskonda lugevaks klassiks ja mittelugevaks klas-siks, siis oluline on, kui suur hulk inime-si lugevasse klassi kuulub. Kas nad suudavad määrata ühiskonnas toimuvat või on nad vähemus, kes kuskil omaette toimetab ega mõjuta midagi? Kas meie elu ja saatuse üle otsustavad inimesed, kes loevad, või need, kes ei loe?

Uuringu järgi on meil aktiivseid raa-matumaailmas osalejaid, kes võiks nn lugevasse klassi kuuluda, 37%. Kuid murelikuks teeb mittelugevate noorte hulk, neist 70% hulbib sihitult interneti-avarustes ja nad ei loe seal raamatuid. Lugemine kui protsess on samuti muu-tunud ja muutumises, alates hetkest, kui sisenesime digitaalsesse maailma. Aeglast ja arutlevat lugemist jääb jär-jest vähemaks, see on peaaegu luksus.

Marju Lauristin, kes võtab igal aastal

Tartu Ülikooli vastu uusi tudengeid, tõi välja, et noored ei ole gümnaasiumis saanud keerukama teksti lugemise ja analüüsimise kogemust ning kui nad ei lähe just filosoofiat õppima, siis nad se-da kogemust hiljem enam kuskilt ei saa ka. Mis kindlasti ei tule kasuks nende analüüsimisoskuse arendamisele ja seega ka üldisele toimetulekule edaspi-dises elus. Inimesed, kes ei oska ana-lüüsida, on kergesti manipuleeritavad.

Internet ja e-raamat on teema, mis nõuaks eraldi käsitlust. Seni pole ükski uus meedium vanemaid päriselt välja tõrjunud, kuid muutused toimuvad. Raa-matu-usku inimesed niipea ei kao, aga nende hulk on siiski vähenemas.

Eesti ühiskonnas on lugev klass veel mõjukas. Otsustavaks võib saada põlvkondade vahetus. Laste ja noorte lugemishuvi kujundamisele ja arenda-misele saavad ja peavad kaasa aitama koolid, raamatukogud ja iseenesest mõista kodud. Pole paremat eeskuju lapsele kui ema või isa, vanaema või vanaisa, õde või vend, kes loeb raama-tut ja loeb seda ka lapsele ette, tutvusta-des talle sinna kätketud põnevaid maa-ilmu. Lapsepõlves loetu jääb meelde eluks ajaks, see aitab mõista iseennast ja teisi ning võib olla abiks toimetulekul nii mõneski olukorras.

Ka Tallinna raamatumessil käis palju lapsi ning loodetavasti sirguvad nen-dest raamatu-usku inimesed, lugev klass, kes ei lahustu internetiavarustes, vaid hoiab käes võtit lugemise võlu-maailma ja avab seda teistelegi.

Kas meie elu üle otsustavad nimesed, kes loevad, või need, kes ei loe? See küsimus oli fookuses aprilli alguses Tallinnas toimunud raamatumessil. FOTO TEET MALSROOS

Varrak2 2 (71) 29. märts 2013

www.varrak.ee

Tänapäev2www.tnp.ee

4 (82) 17. aprill 2014

Vahedalt aus. Võluvalt värvilineMari Karlson

„Paljud inimesed on soovitanud mul mälestusi kirjutada, aga ma ei hakka kunagi kirjutama,

sest ma ei viitsi,” ütleb Leida Rammo raamatu autor Eike Värgile. Otse ja au-salt.

Tegelikult alustas teatriloolane Eike Värk Leida Rammo mälestuste üles kir-jutamist juba 2001. aastal. Siis rääkis Leida Rammo oma õpetajatest ja kollee-gidest, kuid nende juttude taga hakkas kirjutaja jaoks vormuma jutustaja enda natuur. „Võitlejahingega tõe ja õiguse eest seisja, ehe, siiras, visa, jonnakas, energiast ja teotahtest pakatav, imetlus-väärne teatri- ja filmimaailma Grand Old Lady,” iseloomustab Eike Värk. Loodetavasti tõestab seda ka Leida kirevatest ja värviküllastest maailma-dest kõnelev raamat.

Kirg ja värvid„Kõike, mida Leida Rammo teinud on, on ta teinud kirega,” iseloomustab Eike Värk. „Kirglikult on ta liikunud oma unistuste eesmärgi poole saada näitle-jaks. Sama kirglikult seisab ta nüüd Tallinna Linnateatri oma maja eest.”

Raivo Põldmaa sõnul on Leida andnud Linnateatri rahvale tagasi lootuse ja soo-vi uue teatrimaja nimel tegutseda. Juba 22 aastat Tallinna Linnateatri direktor olnud Raivo Põldmaa ütleb, et Leida näol on tegemist erakordse inimesega, eriliselt vitaalse, sihikindla ja läbimõel-dud tegevuskavaga persooniga.

Noorena võttis Leida kätte ja läks oma unistustele järele: „Ülikooli ma ei tahtnud õppima minna, tahtsin ju teat-risse. Sain 1943. aasta sügisel Saksa okupatsiooni aegsest tööametist märgukirja, et miks ma tööl ei ole. Olin kevadel kooli lõpetanud ja oleksin pida-nud tööle minema. Siis mõtlesin, et Eestisse ma ei jää. Otsustasin, et teatri pärast lähen siit ära, välismaale, sest siia teatrikooli ma sisse ei saanud. Kavatsesin minna Lääne-Euroopasse.”

Eestis Leida teatrikooli ei saanud, aga Viinis võeti ta kohe vastu. „Viinis sain teatrikoolis käia vaid kolm nädalat kuni üldmobilisatsioonini, mil kool su-leti nagu kõik taolised asutused.” Siis tulid pommitamised, elu Belgias ja... kõikide üllatuseks koju tagasi.

Leida: „1946. aasta veebruaris, varsti pärast seda, kui ma Eestisse jõudsin,

avas tookordne Noorsooteater oma stuudio (või õpirühma). Eelnevalt toi-musid sinna katsed. Ja imelikul kombel sain ma otsekohe sisse. Noorsooteatri stuudiosse tuli juhiks ja õppejõuks Ilmar Tammur. Noorena oli ta tohutult andekas.”

Ja siis järgnes Teatriinstituut. Leida: „Kui ma Teatriinstituudis õppisin, siis vahepeal oli nii, et ma tegin Noorsoo-teatris etendustes kaasa ja Estonias assisteerisin, see tähendab, et ma olin alalõpmata saalis. Jälgisin, kuidas eten-dused valmivad. Kui ma ei pidanud olema instituudis loengutes, siis olin ma teatris.”

Ausus ja austus„Ma arvan, et ma olen teiste suhtes lii-ga kriitiline, ” ütleb Leida Rammo. „Aga ma olen iseenda suhtes ka küllalt nõud-lik. Minul on olnud teatrisse mingi- sugune eriline suhtumine või vastutus publiku ees. Kas on saalis üks või küm-me inimest, sellel ei ole minu jaoks tähtsust, ma püüan anda endast ikka maksimumi. Inimene peab vastutama selle eest, mis ta laval teeb.

Kõige enam huvitab vaatajat, mida te-gelane laval mõtleb, mitte see, mida ta räägib. Ja elus on ka nii, et huvitab, mis inimene mõtleb. Tähendab: peab olema teine plaan, seda peab fikseerima, siis hakkab kõik klappima. Oluline on, et näitleja huvitavalt mõtleks. Kõik see on väga lihtne. Kõik geniaalne on väga lihtne.”

Maris Balbat on öelnud: „Leida Rammo on Eesti filmis unikaalne näh-tus. Loodus on andnud talle huvitava, erakordse näo ning koos sellega ka tä-helepandava näitlejaande. Eesti filmire-žissöörid on ta avastanud ja korduvalt ekraanile toonud. Ning ilmnes, et mitte ainult põnev nägu ja näitlejaandekus, vaid ka eesti teatrinäitlejatega eriti vara-sematel aegadel ekraanil kaasnenud teatraalsus teda ei kammitsenud. Filmi-linal ja teleekraanil on ta mõjunud väga loomulikuna, mittemängituna. Ja kuigi ta on mänginud ka teatris, pole teater teda „rikkunud” – või ehk ongi ta na-tuur, kes oma loomulikku, võltsimatut olekut kaamerate ees ei kaota.”

Lea Tormis: „Leida Rammo on oma-pärane ja isikupäraselt huvitav karak-ternäitleja. Ta ei karda olla laval või fil-mis inetu, ei karda olla naljakas. Ta ei mõtle sellele, kuidas ta rollis välja näeb, vaid käitub tegelaskuju loomuse järgi. Leida Rammo on tugeva koomilise soo-nega karakternäitleja, kes ei pelga vaja-dusel mõjuda ka grotesksena.”

Maitse füsioloogiaJean Anthelme Brillat-Savarintõlkinud Külli Kressa 448 lk, kõva köideSee on kentsakas raamat toidust: söögist ja joogist, söömiskommetest ja kõigest muust toiduga seonduvast. Tegu on toidu-kirjanduse ühe alusteosega, mis ilmus algselt 1825. aastal. Kuigi raa-mat kõneleb toidust ja söömisest, ei ole see kokaraamat, vaid üritab entsüklopedisti ambitsiooniga haara-ta kõike, mis sellesse teemasse üldse puutub: inimese meeltest ja seede-süsteemist alustades, teatud jookide ja toitude valmistamise ja tarvitamise omapäradest, ajaloosündmuste juu-res peatudes ja tõestisündinud lõbu-sate ja kurbade lugudega lõpetades.Jean Anthelme Brillat-Savarin (1755–1826) oli Prantsuse jurist ja poliitik. Ilmudes ei teadnud raamatu autorit keegi – nimelt ilmus esimene, 1825. aasta väljaanne anonüümselt ja kui pärast Brillat-Savarini surma avastati, kes on autor, oldi üpris üllatunud, et soliidsete õigusteaduslike ja aja-looliste teoste autor on kirja pannud midagi nii kerglasel teemal nagu toit ja söömine. Raamatu kujunduses on kasutatud 19. sajandi illustratsioone, mille autor on Bertall (Charles Albert d'Arnoux, 1820–1882).

Papagoi piprapuu otsasChris Stewarttõlkinud Mai Tõnisoo232 lk, kõva köideGenesise asutaja Chris Stewarti „Üle sidrunite” (eesti k 2013) jutustas humoorika loo tema kolimisest kaugesse mägitallu Lõuna-Granadas Hispaanias. „Papagoi piprapuu otsas” kirjeldab Chrisi, Ana ja nende tütre Chloë elu kolm aastat hiljem, kus nad üritavad toime tulla nende koju sattunud inimvihkajast papagoi, Hispaania koolielu, armu-nud naabrite, ukse taha ilmunud aja-kirjanike ja šokiga, et neile niivõrd armsat orgu võib jälle ähvardada oht vee alla kaduda.

Hambaarsti surmM. C. Beatontõlkinud Ragne Kepler240 lk, pehme köide Piinav valu ajab kons-taabel Hamish Macbethi dr Gilchristi hambaravikabinetti. Sinna minnes valmistub ta stoiliselt oma naeratusega hüvasti jätma. Aga see, mis ta eest leiab, on veelgi vapustavam – dr Gilchristi laip. Hulk muid kahtlusaluseid peale ühe viha-se abikaasa on Macbethile suurem suutäis, kui ta läbi jõuab närida. Tõendeid läbi kaaluma asudes paljastab ta mineviku, mis on ühte-aegu nii ohtlik kui ka šokeeriv.

Keskendumine.Edu varjatud pantDaniel Golemantõlkinud Ebe Kastein336 lk, kõva köidePsühholoog ja ajakirjanik Daniel Goleman on üle 20 aasta otsinud inimteadmiste piirimailt seda, mis võiks olla uus, üllatav ja oluline. „Keskendumises” käsitleb ta tähelepanu selle kõigis aspektides, tuues rambivalgusse selle kaua ala-hinnatud ja vähe uuritud vaimuoma-duse, mille tähtsus inimeste elude kujunemises on suurem kui esmapil-gul arvata võiks. Golemanilt on eesti keeles varem ilmunud mitu raamatut emotsionaalsest intelligentsusest.

Peeter ja minaKristiina Kassillustreerinud Kristiina Kass120 lk, kõva köideEsimese klassi tüdruk Ingel ja tema suur vend Peeter sattu-vad alailma plindrisse. Muidugi koge-mata ja ilma pahade kavatsusteta. Mängutuhinas lihtsalt juhtub vahel nii, et elutuba mattub tolmukihi alla, naabritädi koeral läheb kõht lahti, naabrionule lendab sodi selga, isal murdub hammas pooleks või emale kukub tort sülle. Käesolev raamat on kordustrükk menukast raamatust.

Tallinna kadunud vaatedAare Olander256 lk, kõva köideRaamat pakub sadade vanade ja kaasaegse-te fotode võrdluse abil aimu, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud Tallinna kesklinn. Raama-tus puuduvad paljukäsitletud vana- linna vaated, rõhk on piirkonnal, mis jääb vanalinna ning mere ja raud-teede poolringi vahele. Motiivid on jaotatud üheksasse peatükki, mis Viru väljakust ja Narva maanteest päripäeva alustades jõuavad Hobu-jaama tänava kaudu ringiga ümber vanalinna samale väljakule tagasi.

Timmu ÄmberStephan Pastistõlkinud Ehte Puhang304 lk, kõva köide„Minu nimi on Ämber. Timmu Ämber. Ma olen detektiivibüroo asutaja, president ja tegevdirektor. Raamat, mida te prae-gu käes hoiate, on minu detektiivielu kajastav ajalooline dokument. Kõik selles leiduvad faktid on hoolikalt üle kontrollitud. Ma tahtsin lasta pildid joonistada oma äripartneril, aga need ei tulnud tal kuigi hästi välja.”

TõeraamatAvanejad256 lk, kõva köideSajad tuhanded Avane-jate tänulikud lugejad on juba avanenud. Meie lõi-me alternatiivmeedia impeeriumi ja meie selle sulle ka avame, suure kõmakaga! Nagu ütles Einstein: „Sa avaned vist pauguga!”Tuntud parteifunktsionäär: „Selle kõrval on KaPo aastaraamat nagu tüdrukute udupiltide märkmik.”Koralliklubi Raivo: „Head Avanejate lugejad! Mingid näotud ja isikustama-ta olendid postitavad teile siin sellist jura, mida ühelgi valitsevat klikki süvakummardaval tegelasel masside meelepäraseks mõjutamiseks oma uudiskanalites valedena postitada ei ole võimalik!”

Robinson CrusoeDaniel Defoetõlkinud Valter Rummel368 lk, kõva köideRobinson Crusoe jääb laevaõnnetuses ainsana ellu ning satub üksikule saarele. Kakskümmend neli aastat ei näe ta ühtki inimolevust, kuni ühel päeval toob saatus tema saarele Reede, kel-lest saab Robinsoni ustav kaaslane.„Robinson Crusoe” ilmus aastal 1719 ja pani aluse ühele tänapäeva müüti-dest – inimese võimesse tulla toime iseenda ja loodusega, oskusesse säilitada kaine mõistus ja optimistlik meel ka rasketes olukordades. Uus trükk ilmub prantsuse köites ja 19. sajandi illustratsioonidega.

ilmunud ilmunud

Fridtjof Nansenist sai Norra rah-vuskangelane juba kahekümne seitsme aastaselt, kui ta ületas

esimese inimesena suuskadel Grööni-maa mandrijää, alustades retke mitte asustatud läänerannikult, vaid elanike-ta idarannikult, et lõigata ära oma taga-nemistee.

Tema teine suurem polaarekspedit-sioon tegi temast juba tõelise maailma-kuulsuse. Ta ei jõudnud küll põhjapoo-lusele, mis oli eesmärk, kuid siiski kau-gemale põhja kui ükski inimene enne te-da. Aga see oli kõigest algus.

Nansen oli mitmekülgne ja andekas inimene – hulljulge maadeavastaja, teed-rajav teadlane, tubli diplomaat, kirjanik ja kõnemees. Lisaks oli ta väsimatu

väikerahvaste, sõjavangide, näljahäda-liste ja põgenike õiguste nimel võitleja, kes sai oma humanitaartegevuse eest Nobeli rahupreemia. Tema järgi on nimetatud põgenikele mõeldud ajutine isikut tõendav dokument, Nanseni pass.

Nansen oli ka üks juhtfiguure Norra iseseisvumisel Rootsist 1905. aastal. Nanseni karisma avaldas sügavat mõju nii kuningatele kui ka naistele. Paljud soovisid teda näha Norra peaministri ja isegi presidendina.

Kuid Nansen ei olnud sugugi veatu. Tal oli raske keskenduda ühele asjale – või naisele. Ta ei leidnud aega oma pere jaoks ning oli sageli üleolev, terava kee-lega ja tujukas.

„Fridtjof Nansen. Mees ja maailm” on

haarav jutustus inimlikust kangelasest, kellest sai Euroopa südametunnistuse sümbol.

Raamatu autor, ajaloolane Carl Emil Vogt on kaitsnud Oslo ülikoolis doktori-väitekirja Nanseni humanitaartegevu-sest ning avaldanud raamatu Nanseni tööst Venemaa näljahädaliste abistamisel.

Fridtjof Nansen. Mees ja maailmCarl Emil Vogttõlkinud Elvi Lumet424 lk, kõva köide

Leida Rammo värvilised maailmadEike Värk376 lkkõva köide

„Viini postmark”. Leida Rammo – Klaara Kukk ja Jüri Järvet – Martin Roll. FOTO EFI

Euroopa aadete sümbol

LiblikadBirgit Kuhn80 lk, pehme köideEsimeste kevadliblikate aeg on käes. Millised on päevaliblikad, millised on ööliblikad? Kuidas pääsu-saba välja näeb? Kes on lottsuru ja kuidas ta lendab? Vastused leiavad loodusesõbrad sellest raamatust.

Lilled+ kõrs- ja maitsetaimedTatjana Alisch80 lk, pehme köideKuuldes sõna „lill” meenuvad kohe kaunid kirevad õied. Õied pole aga alati silmatorkavad, vaid on olemas ka kõrs- ja maitsetaimedel, puudel ja põõsastel, kuigi neid esmapilgul ei tarvitse märgatagi. Kuidas näeb välja tõrvalill? Milline õis muudab pärast tolmlemist oma värvust? Vastused leia-vad loodusesõbrad sellest raamatust.

Puuvilja- ja marjasordid. Soovitus- sortimentJaan Kivistik224 lk, kõva köide

Taim ja aednik. PuuviljandusJaan Kivistik176 lk, kõva köide

Mida pikemaealisem kultuur, seda kindlamalt vajab kasvataja veendumust tema heades omadustes. Käesolev raamat on asjalik abimees valikute tegemisel.

TEA Kirjastus 3www.tea.ee

4 (82) 17. aprill 2014

Tarkus tarviline varaVäino Eskla aiandusagronoom Eesti Aiandusliidu puuviljanduskomisjoni esimees

Tunnustatud autori Jaan Kivis- tiku käsiraamat „Puuvilja- ja marjasordid. Soovitussortiment”

on mõeldud laiale kasutajate ringile: see on hea abivahend nii aiandusõppu-rile, algajale aiarajajale kui ka vilunud aiapidajale. Hindan kõrgelt autori pa-nust Eesti puuviljanduse arendamisse eelkõige teadmiste vahendamise kaudu. Puuviljandushuvi süstimine nii noorematesse kui ka vanematesse aednikesse on tal hästi õnnestunud.

Jaan Kivistikul on läbi aastate olnud tähtis roll puuviljandusalaste õpiraama-tute koostamisel, aiandusterminoloogia arendamisel ja kooli(tus)töös. Meenu-tagem siinkohal, et Jaan Kivistiku käsi- raamat „Taim ja aednik” (TEA, 2013) jagab baasteadmisi, millele tugineb elukestev õppimine.

Puuvilja- ja marjasortide kirjelduste koostamisel on aluseks nii autori enda pikaajalise töö tulemused kui ka mitme teise katsetaja ja kasvataja kogemused. Sortide soovitamisel on väga oluline välja tuua just erinevates mulla- ja ilma-oludes kasva(tata)vaid taimi.

Sordikirjeldusi illustreerivate fotode kiituseks tuleb öelda, et Jaan Kivistik on jäädvustanud lisaks viljadele ka või-malikult palju lehe- ja võrseomadusi. Nii saab tema fotosid üsna hästi kasu-tada sortide määramisel.

Raamatus on selgelt esitatud soovitus-sortimendi olemus. Mida aasta edasi, seda kiiremini ja rohkem lisandub uusi sorte, nende katsetamine ei lähe aga nii nobedasti. Kui maasikate puhul võib arvestatavaid tulemusi saada mõne aastaga, siis õunasortide usaldus-väärsed andmed lasevad ennast korda-des kauem oodata. Õnneks saame toe-tuda ka lähinaabrite kogemustele.

Mida erinevamatest ilmaoludest on uudissort toodud, seda enam ja kauem ta uurimist vajab. Kui hobiaednik võib vähemtuntud „tegelasi” julgemalt soe-tada, siis tootmisistandiku pidaja vajab selliseid sorte, mis peavad vastu nii Maarjamaa ilmakapriisidele kui ka taimekahjustajatele. Lisaks peavad vil-jad meeldima võimalikult paljudele ost-jatele ja pidama vastu vintsutustele.

ilmunud ilmumasVäike panda otsib sõpraClaire Bertholet32 lk, kõva köide

Kana Kaa on armunudKarine Laurent32 lk, kõva köideÜlimenukas Prantsuse laste- raamatute sarjas „Loomalood lastele” ilmub iga kuu uus südamlik lugu lastele olulistel teemadel. Kuidas leida sõpru, kuidas teistega läbi saada, kuidas olla salliv, mis on hea ja mis on halb – loomadest tege-lased otsivad vastuseid. Kõik sarja raamatud on suurte piltidega ning trükitähtedega. Sarja „Loomalood lastele” saab tellida igakuiselt otse koju postkasti aastatellimusena või lühemaks perioodiks.

Mõmmikute arstilkäikKuulo Kutsar24 lk kõva köideMillised on ettevalmistused enne arsti juurde minekut, mida tähendab arstlik tervisekontroll ja milleks on vaja kaitsesüstimist? Ülle Meistri toredate värvirõõmsate piltidega Mõmmikute-raamatud „Mõmmikute arstilkäik” ja „Mõmmikute teleka- haigus” selgitavad erinevaid tervisega seotud teemasid lihtsalt ja lustakalt.

Pilgrim

Kas TEAte?TEA Kirjastuselt on „Teadmiste” sarjas ilmunud 3 raamatut: „Puud”, „Tähed” ja „Aarded”. Iga raamatuga on kaasas interaktiivne arvutimäng. Mitu taset nendel mängudel on?Vastuseid ootame 1. maiks info@tea.eu. Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm laste ja noorte veebientsüklopee-dia teadur.ee aastast kasutuslitsentsi. Võitjate nimed avaldatakse TEA kodulehel www.tea.ee.

www.pilgrim.ee

Tänapäeva Kunksmoori koduapteekkoostanud Kaia-Kaire Hunt144 lk, kõva köideSee on väike unikaalne esmaabi-käsiraa-mat, mille nõuannete põhirõhk on kodus enamasti leiduvate või muidu käepäras-te vahendite kasutamisel. Raamatuke õpetab, kuidas osata abivajajat tervise-rikke või trauma puhul veel enne kiirabi saabumist aidata, pakkudes talle esimest leevendust lihtsate looduslike vahenditega, abiks taimed, õli, kivid, massaaž, vesi kõigis tema olekuis, samuti homöopaatilised preparaadid.Tarkused selle raamatu tarbeks on kogutud oma ala korüfeedelt. Taimeravi-kogemused pani kirja taimetark Merce-des Merimaa, Tiibeti ravikunsti soovitusi jagavad Tiibeti meditsiini praktikud Kai-do ja Silva Soobik. Homöopaatiatarkus-test teeb ülevaate Elery Tammemägi.

Julgus mõelda, julgus öelda 2Kadri Luik112 lk, kõva köidePopulaarset blogi „Julgus mõelda, julgus öelda“ pi-davalt autorilt on ilmunud värske järjena 2. osa tema mullu sügisel välja antud esimesele blogiraamatule. Oma uut raamatut tutvustab autor nii: „Armas lugeja, sa hoiad käes „Julgus mõelda, julgus öelda” kinkeraamatu teist osa, kus jagan sinuga oma järje-kordseid avastusi elust, vaimsusest ja armastusest. Jätkan oma teekonda ja ilmselt jätkub avastamisrõõmu uute mõtete ja arengutega veel pikaks

ajaks – täpselt nii kauaks, kui on elu-päevi antud. Mind rõõmustab siiralt, et oled endiselt minuga ja saame teineteisele toeks olla, nii headel kui ka rasketel aegadel.”

Tõeline jumalaosakeTaavi Jakobson380 lk, kõva köideRaamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure preten-sioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tuleb-ki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludi-nal. Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on. Peeter Sauter

„Tõelise jumalaosakese” lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite. Hannes Tamjärv

ilmunud

Herdis Ojasu debüüt- romaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes –

olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpra-dest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mäge-desse.

Ta pakib kohvri ja otsustab ela-da – elada vabana. Vabana kohus-tustest, argirutiinist ja raamidest.

Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsuta-ma oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põ-geneda metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tor-miga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku ini-mestega, kellel kõigil on oma lugu rää-kida. Lugu, mis annab julgust. Julgust elada.

Herdis Ojasu: „Pean tänulikkusega tunnistama, et elu on mind hellitanud. Suuremate ekstsessideta olen jõudnud keskikka. Pöörasused jäävad pigem nooruspõlve ning uksi olen enda järel sulgenud vaid rahulikult, teadlikult ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. Olulisi vigu tegemata ning suurimaid üleelamisi vältides. Uskusin lausa, et

see keegi imeline ingel, kes meie üle valvab, on tõepoolest olemas – nii rahu-lik oli kõik – kuni päevani, mil see juh-tus. Juhtus lugu, millega paljud meist on kokku puutunud – võidelnud, hinge vaakunud, valust oianud ja siiski edasi elanud.

Räägin reetmisest. Sellest, kui sind reedab kõige lähedasem ja kallim ini-mene. See alandus ja valu, pettumus ja šokk on ilmselt kõigil suur, kuid päris kindlasti on selles

nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kel-legi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sel-lest välja – sa pead seda ise tegema.

Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimali-kust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale.

Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse.

See raamat räägib minu elust Kreekas: värvikatest inimestest, kellega kohtusin ja lähestikku ela-sin, Angelist ja Pavlosest ja Hobus-teprouast, Georgesest ja Memmest ja teistest; sisalikest ja tulekahju-dest, Poseidoni tormist ning kauni-test päevadest ja öödest, mägiküla-dest ja rännakutest ja surmasuhu

sattumisest; rännakutest sellel vanal kaunil maal ja rännakutest iseenda hinges.”

Julgus eladaHerdis Ojasu272 lkpehme köide

Rännak kaugel maal ja oma hinges

Uus sort „Ligoli” rõõmustab Jaan Kivistikku. FOTO VÄINO ESKLA

Püha Fanouriuse ikoon

Varrak4 2 (71) 29. märts 2013

www.varrak.ee

Maalehe Raamat4 2 (71) 29. märts 2013

www.mlraamat.ee

keeldumas mõistmast, mis toimub; ko-gu tema maailm suremas. Filmi! Veris-te surilinade kõrval leinas maha kükita-nud sõdurid. Millise nurga alt on kõige parem filmida? Mu pilk tabas ühe sõdu-ri, kes komberdas üle kehade ja hoidus soomustransportööri varju. Ma hüppa-sin nagu jänes läbi pisarate ja valu ja torkasin objektiivi talle näkku. Klaas imes tema hirmu sisse ja see purskus mulle silmadesse. Filmi! ... Filmi!” Sa-mas on rindeoperaatori missioon rääki-da maailmale süütute kannatajate lugu. Lisaks isiklikule psühhoteraapiale oli just see Jon Steele’i jaoks „Sõjasõltlase” kirjutamise eesmärgiks.

PS Jon Steele osaleb kirjandusfestivalil HeadRead, mis toimub 28. maist 1. juuni 2014.

VarrakVarrak4www.varrak.ee

4 (82) 17. aprill 2014

Lauri Saaber tõlkija

Dervla Murphy on üks tuntu-maid iiri reisikirjanikke, kelle sulest on seikluslikke reisiraa-

matuid ilmunud üle neljakümne aasta. Teda teatakse massiturismi veendunud vastasena, kes sageli on eelistanud reisimisvahendina jalgratast, kirgliku poliitika- ja loodushoiuhuvilisena, põhi-mõttekindla, kompromissitu ja otse- kohese isiksusena.

Tavaliselt on Murphy reisinud omal käel ja kõrvalise abita, loobudes luksu-sest ja lootes kaugetes paikades kohali-ke inimeste külalislahkusele. Ta on töö-tanud vabatahtlikuna Tiibeti pagulaste-ga Indias ja Nepalis, rännanud muulaga Etioopias, matkanud Laoses, Lõuna-Ameerikas, Madagaskaril, Aafrikas, Balkanil ja Siberis. Tihti on teda saat-nud tütar Rachel, kes hakkas emaga reisidel kaasas käima juba lapsena.

Plaan kümneselt, reis kolmekümneselt1931. aastal sündinud Dervla kasvas üles Iirimaal Waterfordi maakonnas, kus elab tänaseni. Kui talle kümnen-daks sünnipäevaks jalgratas ja atlas kingiti, asus ta salamahti kavandama retke Indiasse. 1963. aastal, kolmeküm-ne ühe aastasena, otsustaski ta unistu-se rattasõidust Indiasse viimaks teoks teha. Teekonnal peetud päeviku põhjal sündis ajakirjanikukogemusega Derv-lal tema esimene raamat „Täie hooga”, mis nüüdseks kuulub reisikirjanduse kullafondi.

Võtnud lisaks muule varustusele julgeolekukaalutlustel kaasa püstoli, väntas ta oma Armstrong Cadeti mees-terattal, mida hüüdis Rozinanteks (lühendatult Roz), läbi Euroopa eriti

karmil talvel, ületas Jugoslaavia– Rumeenia suunal raudse eesriide, pele-tas püstoliga mägedes hunte ja Iraanis vargajõugu. Afganistanis seigeldes haa-ras teda imetlus maa ja rahva vastu, kel-lega kohtumine täitis teda terviklikku-se ja hingerahuga. Pakistanis külastas ta Swati vürstiriiki ja Gilgiti mägialasid, seejärel viis teekonna viimane osa Pandžabi kaudu üle India piiri Delhis-se. Üksik naisterahvas jalgrattal oli üs-na ennekuulmatu nähtus kõikjal, kuhu ta läks, äratades tohutut huvi.

Maailm täis lahkustMurphy raamatud muudab naudita-vaks muhedas toonis vahetu kujutus paikadest ja inimestest ning autori sat-tumine olukordadesse, mida enamik lugejaid ajanappusest või mugavusest pigem väldiksid, kuid mis mõjuvad ometi köitvalt. Ehkki riigid on tekkinud ja kadunud, piirid teisenenud ja aja-loosündmused kuhjunud, säilitab „Täie hooga” tänu isikupärasele lähenemise-le värskuse ka pool sajandit hiljem. Võrdlusvõimalus praeguste oludega võib lugemismõnu koguni kasvatada.

Aegumatu ja keerulises maailmas hä-davajalik on Dervla Murphy püüd mõistmisele, tema loomuomane hea-tahtlikkus. „Poliitika jubeda kaose kius-te on maailm lahkust täis,” ütleb Derv-la. „Suurem jagu inimesi on abivalmis ja usaldusväärsed.”

Laste seksuaal-kasvatusRaisa Cacciatoretõlkinud Tõnu Ülemaantee400 lk kõva köidekordustrükkKuidas rääkida lapsele seksuaal- susest? Mida peaks rääkima isegi siis, kui laps ei küsi? Kuidas kaitsta lapsi meedia mõjutuste eest? Tuntud Soome lapsepsühhiaater ja arst Raisa Cacciatore annab vanematele sellel delikaatsel teemal praktilist nõu, käsitledes erinevaid teemasid alates väikelapse küsimustest kuni puber-teediealiste probleemideni. Seks ei kuulu lapsepõlve, kuid seksuaalne areng on loomulik osa täiskasvanuks saamisel. Samas on tähtis tundma õppida oma tundeid ning austada enda ja teiste puutumatust.

PikksõdaTerry Pratchetttõlkinud Allan Eichenbaum388 lk kõva köidePikkmaa on avanenud ja inimkond levib üle lugematute maailmade. Õhulaevade eskadronid edendavad uute Maade avastamist, kaubandust ja kultuuri. Ent samal ajal kui inim-kond kujundab ümber Pikkmaad, kujundab Pikkmaa ümber ka inim-konda ning tulevikus terendab kriis.Enam kui miljoni sammu kaugusel Null-Maast on sündinud uus Ameeri-ka, noor riik, mis ei taha Nulli valitsu-sele alluda. Trollid, need heatahtlikud ühiselulised olendid, kelle laul ujutas kunagi üle terve Pikkmaa, on haka-nud inimkonna peatamatu edasitungi ees vaikima – ja kaduma.Esimest korda uuris neid tuhandeid maailmu palju aastaid tagasi koos kõiketeadva Lobsangiga Joshua Valienté. Ja just Joshua poole pöör-dub Pikkmaa nüüd lootusrikkalt, sest lõputu maailmaderea kohal ripub väga reaalne hädaoht: sõda, mille sarnast pole varem nähtud.

Loomad. Minu pildiraamat36 lk pehme köide12 plakatit kleepsudega täitmiseks, 24 detailirohket pilti värvimiseks, 1000 loomakleepsu – seda kõike pakub kõige pisematele mõeldud kujutlusvõimet arendav raamat, mis sünnib nende silme all ja koos nendega läbi lugude jutustamise ja meisterdamise.

Ütle mulle, kuidas!?Isabelle Fougèretõlkinud Anti Saar112 lk spiraalköideKuidas kõdi meid naerma ajab? Kuidas beebid ema kõhus pissivad? Kuidas kanad mune teevad? Kuidas keskajal oma puhtuse eest hoolitseti? Need on vaid üksikud küsimused, mis panevad aeg-ajalt elu üle pead murdma nii suuri kui ka väikseid. Selles raamatus on üle 180 lõbusa ja hariva küsimuse ja vastuse teemal, kuidas maailm toimib, lisaks arenda-vad äraarvamismängud koos kleepsudega. Vanusele alates 4. eluaastast.

ilmunud

Sõjasõltlane Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hulle-matest paikadestJon Steeletõlkinud Kaia Sisask528 lk, kõva köide

Täie hooga.Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse Dervla Murphytõlkinud Lauri Saaber240 lk, pehme köide

Kartmatu iirlanna – kogu elu nagu seiklus

Dervla ja jalgratas aastal 1994. FOTO JOHN MINIHAN

Kaia Sisask tõlkija

„Sõjasõltlases” räägib paljude auhindadega pärjatud rinde-operaator Jon Steele ühest

aastast (1993–1994) oma elus, viies lu-geja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu lagunemise aegsesse Moskvasse, keset Rwanda genotsiidi ja sõda Bos-nias. Raamatust on saanud sõjarepor-taaži klassika.

Elavad tegelasedAutori kirjeldamisanne ja omapärane vaatenurk toob tegelased lugejani sama elavana, kui seda teeks kaamera: joob-nud Jeltsin, kes „saatis laiali Vene parla-mendi, lasi lahti asepresident Alek-sandr Rutskoi ja kuulutas maailmale: „Mul on sellest jamast kõrini””; kurna-tult oma laua taga istuv Ševardnadze, pea kohal laguneva Gruusia Vabariigi vapp; kalašnikovidega vehkivad puru-purjus grusiinid Suhhumisse suundu-vas lennukis; kõik need entusiastlikult sõtta tormavad noorukid, kes tahavad, et kaamera jäädvustaks nende kange-laslikkuse; sõjaseiklejad, kes jõlguvad adrenaliini otsinguil maailma kõige oht-likumates paikades.

Vene mafioosod ja prostituudid; bar-rikaadide ääres teed keetvad babuš-kad; Prantsuse rahuvalvajad Rwandas; rahvusvaheline press ja selle esindajate omavaheline lõõp kõige eluohtlikuma-tes olukordades. Aga ka matšeetedega massimõrvarid, kumminuiadega milit-sionäärid, OMON ja snaiprid ning kogu selle vägivalla lõputud ja lõputud ohv-rid. Viimased eelkõige.

Sest nagu Jon Steele oma raamatu lõpus ütleb: „Ma olen näinud selle maa-ilma kangelasi, kuigi ma ei saa nimeta-da nende nimesid. Nad on süütud, kes on jäänud võimu tühisuse hammasra-taste vahele. Nad kaotavad kõik, nad kannatavad üle igasuguse piiri, nad surevad kõige kohutavamat surma. Need on süütud, kes kannavad endas inimkonna tõelist suurust.”

Raamatu kirjutamine oli Jon Steele’ile ellujäämisstrateegia. Liiga suur hulk ju-bedaid pilte oli teinud oma töö ja pärast kokkuvarisemist Londoni Heathrow’ lennujaamas, millega käesolev raamat algab, said otsa ka ajad, mil elu ja sur-ma piiril balansseermine oli mõjunud narkootikumina. Alles jäid posttrau-maatiline stressisündroom ja süüme-piinad, moraalsed dilemmad, mida ohv-rite filmimine paratamatult kaasa toob.

Raamat kui ellujäämisstrateegia„Ma astusin üle kehade ja filmisin läbi paanika, neelates objektiivi nii palju pil-te, kui vähegi suutsin. Mind ei huvita-nud surnute väärikus, ma tahtsin liht-salt pilte. Musta salliga vana naine, ras-ked pisarad mööda nägu voolamas. Tüdruk, käed suu peal; noored silmad

Rindeoperaatorina sõjatsoonis

Jon Steele. FOTO RODRIGO SILVA RIVAS

Isekas geenRichard Dawkinssari „Roheline Raamat”tõlkinud Lauri Laanisto440 lk, kõva köide

Varrak 5www.varrak.ee

4 (82) 17. aprill 2014

Geeni pikk haarejuba ammu klassikaks saanud raamat, ei näita veel sugugi vananemise tunde-märke, kui mõned detailid välja arvata.

2006. aastal ilmunud 30. aasta juube-liväljaanne, mille põhjal eestikeelne tõl-ge valmis, sisaldab kaht uut peatükki ning selgitavaid ja uuemaid teaduslik-ke arenguid kajastavaid järelmärkusi. Nii on „Isekas geen” vaieldamatult juba klassikaks saanud teos, ent samal ajal vastab selle sisu ka teaduse praegusele seisule. Selliseid teoseid esineb loodus-teaduslike raamatute hulgas äärmiselt harva.

mille kasvatamist tasuks kindlasti proo-vida.

Ligi 400 värvifotoga illustreeritud „Koduaia ilupuud ja -põõsad” on vajalik käsiraamat nii algajale kui ka kogenud aiapidajale.

Koduaia ilupuud ja -põõsadRein Sander290 lk, kõva köide

„Haljas kosk ja kuldne oja”, „Säbruline pinnavirvedus”, „Kadak tumesinine ja kuusk

kuldkollane” – neid ja teisi sama poeeti-lisi peatükkide pealkirju tavalistes aiaraamatutes üldjuhul ei kohta. Aga Rein Sanderi uus raamat polegi tavali-ne, vaid midagi märksa põnevamat. Ise tutvustab ta seda järgmiselt:

„Selles raamatus tuleb igast puust või põõsast juttu mitu korda. Ikka selle jär-gi, kuidas me neid kasutame. On ju igal taimel mitu kasutusvõimalust. Näiteks sobivad paljud viirpuuliigid nii pilku-püüdvateks soolopuudeks kui ka läbi-pääsmatuks elavtaraks. Külmakindlaid viinapuusorte võime istutada seinte katteks või marjataimeks. Kõik oleneb ju sellest, mis meil aeda rajades meeles mõlgub.

Igale maitsele midagiÜks aednik tahab oma aias näha roh-kelt ja kaua õitsevaid ilupõõsaid, teisele meeldivad vähenõudlikud värvirikkad okaspuusordid, kolmas soovib aga teha väikest kodust botaanikaaeda, kus kas-vaksid kõik meil vähegi talvekindlad liigid ja sordid. Neljandale meeldiks katsetada hoopis uute, seninägematute liikidega.

Nõnda olengi selles raamatus püüd-nud pakkuda pisut igale maitsele, rääki-des natuke nii ilu- kui ka viljapõõsas-test, värvikatest okaspuusortidest, igi-haljastest lehtpõõsastest ning katseta-mist väärt haruldasematest liikidest. Ühest ja teisest südamelähedasemast liigist või sordist räägin natuke pikemalt. Mõni teine laiemalt levinud ja teada-tuntud sort leiab lühemat käsitle-mist.

Paljusid nüüd juba suuri koduaia puid tunnen nende seemiku- või istiku-põlvest peale. Võib-olla ei olegi suure-mat rõõmu kui näha tärkavaid idusid ja juurdunud, juba noori võrseid kasvata-vaid pistikuid. Vaadata, kuidas on talve üle elanud mõni õrnemapoolsem liik. Võib arvata, et tänavusest imelikust tal-vest hoolimata tuleb ilus kevad näiteks

kirsskontpuule, harilikule küdooniale ja põõsaspojengile. Ja kuuskedel tuleb käbirikas aasta.”

Palju uusi liike ja sorteRaamatus on vaatluse all enamik ilu-puid ja -põõsaid, mida Eesti oludes kas-vatada saab. Lisaks tavapärasele liigi-kirjeldusele antakse lühiülevaade iga taime nõudmistest kasvukohale ja mul-lale, hooldusvajadusest ning talvekind-lusest. Jagatakse soovitusi selle kohta, millised puud-põõsad sobivad soolo- või rühmataimeks, millised aga tausta- või hekitaimeks. Teada-tuntud liikide ja sortide kõrval tutvustatakse ka päris uusi või meil veel vähe levinud taimi,

Harilik kadakas „Horstmann” Baltezersi puukoolis Lätis. FOTO RAAMATUST

Võluväega mänguasjad. Amigurumi tehni-kas heegeldamineMari-Liis Lille fotod Annika Metsla128 lk kõva köideRaamatust leiab 20 mänguasja hee-geldamise õpetuse, mis ühendavad endas jaapanipärase tehnika ja Euroopas armastatud kaisukaru- traditsiooni. Need on klassikalistest amigurumidest veidi suuremad, kuid väga lihtsate võtetega heegeldatavad loomad ja nukud. Lastest inspireeri-tud ja lastele mängimiseks loodud.

PalmidUrmas Laansoo336 lkkõva köideHoolimata inimkonna käsutuses olevatest tohututest botaanilistest teadmistest on palmid tänini üks kõige müstilise-maid taimerühmi kogu taimeriigis. Käesolev palmiraamat on esimene eestikeelne mahukam ülevaade pal-miliste sugukonna esindajatest. Ja kuigi töö käsikirja ettevalmistamisel kestis aastaid, ei suuda see raamat kajastada kaugeltki kõiki maailmas leiduvaid palmiliike ega esitada huvi-tavaid andmeid kõigi palmide kohta. Palmiraamat on mõeldud kõigile taimesõpradele teadmiste avardami-seks sellest mitmekesisest ja liigi-rohkest taimerühmast.

Püütia õpetusedVictoria Bergmani nõrkus 3. raamatErik Axl Sundtõlkinud Heidi Saar352 lkpehme köide„Püütia õpetused” on Victoria Berg-mani triloogia viimane osa. Victoria püüab oma lõhestunud siseilma kor-da saada eneseteraapia abil. Lõpuks jääb tema paljudest osaisiksustest alles vaid tugevaim ja paljud minevi-kusündmused asetuvad sootuks uude valgusse. „Püütia õpetused” viitab pedofiilide salaühingu Sihtunum i Diasporan halastamatutele reeglitele. Psüühili-selt paranedes on Victoria Bergmanil üha edukamalt võimalik abistada oma politseiuurijast tüdruksõpra Jeanette’i. Victoria Bergmanile ja ka tema tütrele Madeleine’ile tekitasid elukestvaid kannatusi mehed, kelle jälil ta nüüd on. Loo finaal leiab aset Ukrainas Babõn Jaris, ühes tuntumatest natslikest hukkamispaikadest. Nüüdki ei saa määravaks kord ja seadus.

Riia koeradHenning Mankelltõlkinud Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe232 lk, pehme köidekordustrükkÜhel 1991. aasta talvepäeval triivib Rootsi randa päästeparv, millest leitakse kahe tundmatu surnukehad. Topeltmõrva uurimise keerdkäigud viivad politseikomissar Kurt Wallan-deri Riiga. Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise eelsete päevade dramaatilises õhustikus hakkavad hargnema üha põnevamad sündmu-sed, mida lõpuks kroonib korrumpee-runud KGB ohvitseride suurejooneli-se vandenõu paljastamine – eluga riskivate vabadusvõitlejate, Läti emigrantide ja Rootsi politseiniku ühiste jõupingutustega.

ilmumasKadak tumesinine ja kuusk kuldkollane

Lauri Laanisto tõlkija

Briti evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsit (snd 1941) teatakse tänapäeval eelkõige aktiivse

ateistina ning tema loodusteaduslik taust kipub üsna selle varju jääma. Ometi on just tema evolutsioonialased teooriad ja tööd need, mille mõju jääb veel kauaks-kauaks kestma.

Geenide teenistusesOma suurimaks teadussaavutuseks peab Dawkins laiendatud fenotüübi (Dawkinsi teine raamat „The Extended Phenotype” ilmus 1982, kuus aastat pä-rast „Isekat geeni”) teooriat, mille ko-haselt suudavad ühes organismis paik-nevad geenid mõjutada ka teisi organis-me ja nendes paiknevaid geene. Ning seda sugugi mitte vaid ühe liigi piires, vaid ka liikide vahel. Tema idee sellest, et organismide käitumist ei suuna nad ise ehk teisisõnu nende keha ja vaim või isegi liigiline kuuluvus, vaid hoopis

nendes pesitsevad geenid, on mõjuta-nud inimkonna mõtlemist väga olulisel määral mitte üksnes loodusteadusli-kust perspektiivist, vaid ka laiemalt.

Tartu ülikoolis bioloogiat õppides ei kuulnud ma Richard Dawkinsi nime just sageli, isegi nendes loengutes mit-te, kus käsitleti loomade käitumist ehk valdkonda, milles Dawkins ise tegut-ses. Ent aastaid hiljem „Isekat geeni” lugedes mõistsin, kui suurel määral olid õppejõud siiski sellest raamatust mõjutatud. Sest peale omaenda teadus-like tööde kuulub Dawkinsi vaimse pä-randi hulka ka teiste teadlaste saavu-tuste üheks tihedaks tervikuks lõimi-mine, mida ta teeb ülimalt oskuslikult. Kuid erinevalt mõnest tavalisest tea-duskirjanikust ei tegele Dawkins pelga vahendamisega, vaid lisab nendele kokku lõimitud teadmistele veel oma-korda ühendusi ja tähendusi.

Suuri, tervet maailma hõlmavaid ideid ei sünni bioloogias just sageli ning veel harvem juhtub seda, et need ideed ulatuvad bioloogiast kaugemale.

Dawkinsi „Iseka geeniga” aga nii juh-tus. Geeni väga veenvalt pärandumise metafoorse ja personifitseeritud üksu-sena – nn agressiivsuse geen, pikkade jalgade geen jne – käsitlenud Dawkins kandis selle metafoori üle ka kultuuri-lisse mõtlemisse, ning just „Isekas gee-nis” nägi esimest korda trükivalgust mõiste „meem”, s.o kultuurilise päran-dumise üksus, mis levib kas tekste ja pilte pidi või suusõnaliselt. Jälgides meemide liikumist läbi inimajaloo, saab ka bioloogiakauge inimene päris hea pildi sellest, kuidas evolutsioon läbi loo-dusliku valiku toimib.

35 aastat teaduse kõrglainel„Iseka geeni” ilmumisest on möödas rohkem kui 35 aastat. Nii pika aja peale kipuvad loodusteaduslikud teosed üld-juhul lootusetult vananema. Eriti veel need, mis tegelevad geenidega, sest polnud ju teadlastel toona geenide maa-ilma toimimisest sugugi nii head üle-vaadet kui praegu. Ent „Isekas geen”,

Rein Sander (snd 1945) on Tartu ülikooli lõpetanud botaanik. Ta on töötanud aian-dusagronoomina, puukooli juhatajana ja teadurina. Viimased paarkümmend aas-tat on ta pühendunud ravimtaimede kas-vatamisele Kubja talus Järvamaal. Rein Sander on ka viljakas kirjamees: ta on avaldanud mitu luulekogu, kümme-kond taimeraamatut ja arvukalt artikleid ajalehtedes ja ajakirjades. Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige 1982. aastast.

Varrak6 2 (71) 29. märts 2013

www.varrak.ee

Vanemuine, lisaks sellele on aga raama-tus veel peatükid režiiõpingutest Mosk-vas, Rakvere teatrist, Tallinna Vene teatrist ja Moskva estraaditeatrist.

Vastasseis ja vägikaikavedu Vane-muise autokraatliku peanäitejuhi Kaa-rel Irdiga võtab tuurid üles kohe nende tutvuse alguses, kui teatrijuht teatab Eesti ainsale kõrgema haridusega muu-sikarežissöör-lavastajale Lembit Antoni-le oma seisukoha.LA: „Ühel kenal päeval tuli mulle Mosk-vas Gorki tänaval vastu Kaarel Ird ja kutsus Vanemuise teatrisse. Ütles aga kohe, et lavastada ma tema teatris ei saa. „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.”

Ja nagu edaspidine elu näitas, pidas Ird ka oma sõna. Mulle kui näitlejale andis ta tööd, aga lavastada ei lasknud.

Ird ise kiitis oma teatrit igal pool, te-hes seda õige aktiivselt. Ta lasi teistel ka kiita, küll raadios, televisioonis ja ajakirjanduses. Ja kurb oli see, et paljud inimesed juba uskusidki, et Vanemuise teater oli kui mitte NSV Liidu, siis vähe-malt vabariigi parim teater. Kaarel Irdi poolt üleskeeratud propaganda pani nii mõnegi uskuma, et ega Vanemuise teatril enam maailmaklassist palju puu-du ole.

Hästi on meelde jäänud veel see, et Ird ise nimetas ennast tähtsatel koos-olekutel ja avalikel esinemistel ja ka teatris proovidel kõige punasemaks punaseks Tartu linnas.”

Shakespeare’iga alustasime, Shakes-peare’iga ka lõpetame. „Oleksin taht-nud mängida ka Othellot, aga ega kõi-ke ühes elus ka jõua,” lisab vanameis-ter mõtlikult.

Huvitav, et Lembit Antoni sünnipäev asub kõrvuti Shakespeare’i omaga: (Shakespeare’il 23. aprillil, Lembit Antonil 22. aprillil). Palju õnne, Lembit Anton!

Canopus6 4 (82) 17. aprill 2014 Ajakirjade Kirjastus

Eluteatri näitelaval esineb Lembit AntonTõnu Lember

William Shakespeare ütleb näi-dendis „Nagu teile meeldib” järgmised sõnad: „Maailm

on näitelava ja mehed-naised on kõik vaid näitlejad.”

Kui Lembit Anton 1949. aastal Lõuna-Eesti Teatris selles Shakespeare’i näi-dendis kaasa tegi, oskas ta küll vaevalt aimata, millist osa saatus talle oma elu-teatris mängida annab...

Tuhat lehekülge teatrimälestusiEesti teatri elav legend, omaaegne näit-leja ja lavastaja Lembit Anton (snd 1922) on saanud hakkama märkimis-väärse saavutusega: äsja ilmus trükist tema raamatu „Eluteatri näitelaval” III osa, mis paneb punkti mehe lausa šeikspiirliku mastaabiga teatrimäles-tustele. Raamatu kolm osa sisaldab kokku peaaegu tuhat lehekülge mäles-tusi Eesti teatri- ja üldse kultuuriaja-loost rohkem kui poole sajandi jooksul.

Oma pika karjääri vältel on Lembit Anton mänginud eesti teatrites enam kui sadat rolli, millest kõige kaalukama-teks peab ta ise Mogri Märti August Kitzbergi näidendis „Kauka jumal” ja mitut osatäitmist Johann Straussi ope-retis „Mustlasparun”.

Kuid see pole veel kõik: „Eluteatri näitelaval” on samas ka viimaseks raa-matuks mälestuste tetraloogias üld-pealkirjaga „Punane katk”, millesse kuuluvad raamatud „Selles sõjas mina ei sure” (2008), „Maakorraldajad” (2010), „Kuhu küll kõik külad jäid?” I ja II (2011) ja „Eluteatri näitelaval” I, II ja III (2012–1014), kokku seega seitse raamatut, millest kirjastus Canopus on välja andnud kuus viimast. Räägime neist koos Lembit Antoniga lähemalt.

„Maakorraldajad”Selle raamatu aines pärineb ajast, kui Lembit Anton töötas 1944. aasta sügi-sest kuni 1949. aastani Virumaal maa-korraldaja ja maamõõtjana, et pääseda sundmobilisatsioonist punaarmeesse. Ta on oma silmaga näinud ja isiklikult viibinud nende sündmuste juures, mida ta selles raamatus kirjeldab.

Ta nägi neid kannatusi, mida nõuko-gude maareform eesti rahvale tõi. Ta nägi ka neid kuritegusid, mida vene kommunistid ja nende eesti soost käsi-lased korda saatsid maareformi läbi viies, ja muidugi ta ka kirjutas sellest. Lembit Anton: „Selles raamatus ma näi-tan eesti külade tragöödiat ja eesti küla-rahva saatust ning kirjeldan, kuidas nõukogude võim hävitas ilusa ja elujõu-lise külakultuuri Eestimaal. Kremli kommunistlik saast vajus üle meie ko-dumaa ja Eestimaa mattus punasesse sumbunud uttu.

Venelaste organiseeritud maarefor-mile meie maal on vastik tagantjärelegi mõelda. Võõras võim ja võõrad inime-sed tulid hävitama meie väljakujunenud traditsioone. Venelased tulid jagama meie maid, mis pole mitte kunagi neile kuulunud, mis pole nende oma, vaid on meie, eestlaste, oma. Venelased tulevad eesti külasse korraldama asju vene moodi, mis on meile, eesti rahvale, võõ-ras. Ja eesti talupoeg peab seda ham-baid kiristades heaks kiitma ja omaks võtma.”

„Kuhu küll kõik külad jäid?” I osaLembit Anton kirjeldab selles ajalooli-ses mälestusteraamatus detailselt ja värvikalt oma koduküla – Laanemõisa küla Virumaal – ja selle elanike saatu-sekeeriseid, projitseerides selle oskus-likult kogu Eestimaa ja eesti rahva ajaloo foonile, minnes sealjuures ajas tagasi kuni 13. sajandini.LA: „Kui bolševikud 1940. aastal Eesti-maa okupeerisid, oli neil kavas mitte ainult Eesti Vabariigi likvideerimine, vaid ka kogu Eesti rahva hävitamine, mis oli planeeritud pikemale ajale ning pidi käima hoogtöö vormis ja hävitus-lainete kaupa. Ma tõestan ja kirjeldan seda kõike üldiselt, kuid näitan samas konkreetselt ja faktiliselt, kuidas vene-lased oma hävitusplaane Laanemõisa külas ellu viisid.”

Humoorika punkti paneb raamatule peatükk, kus Kremli maailmavallutajad rakendasid teadusliku kommunismi teooriat maaparandusel.

„Kuhu küll kõik külad jäid?” II osa Autor jätkab siin oma koduküla elanike eluradade kirjeldamist. Raamatus on eraldi peatükk Laanemõisa küla kõigi taluperede kohta, ja lugudest, nii hu-moorikatest kui ka traagilistest, Lembit Antonil juba puudust ei tule.

Aga ometigi koonduvad kõik lood lõpuks ühte fookusesse, iga jutt lisab otsekui ühe väikese kivikese hiiglaslik-ku mosaiiki – ja raamatut sulgedes ei jää lugejal enam mingit kahtlust, et tegelikult tõestas Lembit Anton tohutu hulga näidete ja faktimaterjali põhjal, kuidas nõukogude võim hävitas süste-maatiliselt, ettekavatsetult ja järjekind-lalt sajandite jooksul väljakujunenud õitsva Eesti küla, elujõulised traditsioo-nid, kombed ja külakultuuri selge ees-märgiga hävitada kogu eesti rahvas. LA: „See raamat püüab tõestada, et ve-nelased ei tulnud Eestimaale mitte kommunismi hüvesid tooma ega uut ühiskonda üles ehitama, nagu nad kõikjal avalikult deklareerisid, vaid nad tulid tegelikult Eestimaa varasid röövi-ma, inimesi tapma, küüditama ja Eesti-maad ja eesti rahvast hävitama. Siin on kirjas detailne uurimus venelaste kuri-töödest Laanemõisa külas.”

„Eluteatri näitelaval” I osa – GITISRaamat algab autori õppima asumisega Tallinna Teatrikoolis, järgnevad roman-tilised noorusaastad Lõuna-Eesti Teat-ris ja siis... põgenemine KGB jälitamise eest Moskvasse, sest kõige kindlam on ju varjata ennast vaenlase eest tema en-da koopas. Õppimine GITISe Eesti Stuudios 1951–53, osalemine Moskva värvikas kultuuri- ja seltskonnaelus, isiklikud kokkupuuted mitte ainult GITISe karismaatiliste professorite, vaid ka Moskva veel säilinud aristok-raatliku kultuurieliidiga... Moskva- perioodi sisse mahtus ka Stalini surm ja võimuvõitlus Kremlis. Kas polnud see-gi teater väärt vaatamist?LA: „Mäletan, kuidas Stalini surma pu-hul korraldatud leinamiitingul kutsus Felix Moor, kes töötas tol ajal Moskvas GITISe lavakõne õppejõuna, mind kõr-vale ja ütles: „Vaata, kui hea näitlemise õppetund. Vaata, milline lavastus! Õpi,

poiss! Siin on, mida kõrva taha panna! Vaata, millise suure meisterlikkusega igaüks oma osa mängib. Vaata, milline teesklus ja silmakirjalikkus! Vaata ja sa näed siin kommunistide alatut hinge, nende odavust ja müüdavust.”

Mäletan veel praegugi, kuidas Felix Moor tõmbas sigaretti, tema terav pilk oli suunatud saali. Ta jälgis tähelepane-likult kommunistide vigurdamisi. Ma nagu tunneksin praegugi veel tema sigareti lõhna ja tema sõnad ei lähe mul meelest surmatunnini.”

„Eluteatri näitelaval” II osa – Tallinna DraamateaterKüsimusele, milline Eesti teater talle tagantjärele kõige südamelähedasem on, vastab Lembit Anton: „Ikka Draa-mateater.” Selles raamatus ongi lood teatrist, millele Lembit Antoni süda ikka tuksub.

Tema sule all muutuvad otsekui ela-vateks Hugo Laur, Ruts Baumann, Ants ja Olev Eskola, Rein Aren, Ants Jõgi, Helmut Vaag, Franz Malmsten, Ruut Tarmo, Mari Möldre, Gunnar Kilgas ja paljud-paljud teised Eesti Draamateatri omaaegsed tähed. Peaaegu kõiki neid toredaid lugusid pingestab aga vastas-seis teatri peanäitejuhi Ilmar Tammuri ja tema poolehoidjatega.LA: „Draamateatris oli 1953. aastal Eesti kõigi aegade kõvem, kõige tugevam ja kõige andekamatest näitlejatest koos-nev draamatrupp. Draamateater oli sel ajal Eesti tippteater. See oli nagu Eesti koondis parimatest näitlejatest. Nende-le suurtele meistritele, vanadele teatri-kunstnikele, liideti juurde Eesti Stuudio noored. Sellest kujunes jõud, millega võis puruks hammustada ka kõige kõvema teatripähkli.”

„Eluteatri näitelaval” III osa – VanemuineViimase raamatu fookuses on möödu-nud sajandi 60.– 80. aastate Tartu teater

Maakorraldajad270 lk kõva köide ilmunud 2010

Kuhu küll kõik külad jäid? I osa252 lk kõva köideilmunud 2011

Kuhu küll kõik külad jäid? II osa384 lkkõva köideilmunud 2011

Eluteatri näitelaval I osa356 lk kõva köide ilmunud 2012

Eluteatri näitelaval II osa230 lk kõva köideilmunud 2013

Eluteatri näitelaval III osa264 lk kõva köideilmunud 2014

Lembit Anton esinemas Kadrina kirjandusklubis (foto aastast 2011).

www.canopus.ee

Ajakirjade Kirjastus 74 (82) 17. aprill 2014

www.raamat24.ee

maga nähtamatu valkjas, umbes 0,2 mm pikkune käävja kehaga lest. /…/ Puude õitsemise lõpul siirduvad lestad lehekeste alaküljele, tungivad lehe-koesse ja hakkavad seal taimemahla imema. Imemisel lehekoesse valguva sülje toimel moodustuvadki lehe ala-küljel pahakesed.” Esimeseks tõrjesoo-vituseks sellist kahjustust täheldades on puult kahjustunud lehed ära korjata ja põletada.

Kui puu jääb haigeksÖeldakse küll, et haigused ei käi möö-da kive ega kände – aga mööda puid-põõsaid käivad nad siiski. Nagu inimes-tel, nii on ka puudel ja põõsastel kõige raskemaks haiguseks vähk, mille käes taim võib hävida. Vähk saab hakata are-nema pealtnäha väikesest kahjustusest, näiteks jänese või kitse tekitatud vigas-tusest või raske lume all järele andnud oksa murdumiskohast. Ka mitmed tei-sed haigused võivad alguse saada vi-gastustest. Seetõttu kaitseb hoolas aednik oma puid-põõsaid mehhaanilis-te vigastuste ja külmakahjustuste eest ja vaatab neid regulaarselt üle.

Rebenenud või hammustustest kah-justatud kohad tuleb Tiiu Annuki soovi-tusel esimesel võimalusel kääridega si-ledaks lõigata ja pookevahavõi õlivärvi-ga katta. Kuidas aga kahjustuste teket ennetada, soovimatuid külalisi aiast eemal hoida ning noori puid vigastuste eest kaitsta, ka selle kohta leidub raamatus häid soovitusi. Ja silmas ta-sub pidada ka sissejuhatuses rõhutatud lauset – oma viljapuuaia rajamist alusta-ge haiguskindlamate sortidega!

„Koduaia taimetohtri” raamatud on kirjutatud tavalisele aiapidajale arusaa-davas keeles ning kujundatud lihtsalt ja selgelt.

Kristi Holm

„Koduaia taimetohtri” raama-tud aitavad hobiaednikul tai-mehaiguste ja -kahjuritega

hakkama saada looduslikke vahendeid kasutades.

Sõna taimetohter võib mõista kahte moodi. Taimetohter võib olla taimede-ga tervendaja ja ka taimede tervendaja. „Koduaia taimetohtri” pealkirjas tähen-dab see sõna õigupoolest nii ühte kui ka teist. Järjekorras teine sama pealkir-ja kandev raamat kirjeldab väikeaeda-des levivaid taimehaigusi ja -kahjureid ning paneb muu hulgas rõhku sellele, kuidas kahjustajatele vastu astuda mak-simaalselt mahedate vahenditega. Näi-datud on nii koduaias kasutamiseks lu-batud poekeemia kui ka rahvatarkused ja nipid. Viimaste vastu tunneb lugeja enamasti kõige rohkem huvi.

Kui möödunud aastal trükivalgust näinud „Koduaia taimetohter” käsitles köögiviljaaia, kartulipõllu, maasikate ja vaarikate kahjustajaid, siis aprilli lõpus ilmuv teine raamat õpetab kaitsma vilja-puid ja marjapõõsaid. Teisisõnu tegema neid töid, millega on vaja alustada kas juba enne või pärast õiekroonlehtede langemist, et saada sügisel aiast roh-kelt maitsvaid õunu, pirne, ploome, kirsse ja marju.

Mida looduslikum, seda paremRaamatu autorid on aednikele tuntud taimekaitsekoolitajatena. Pille Sooväli Eesti Taimekaitseinstituudist on koos-tanud haiguste osad, Scandagra Eesti nõustaja ja koolitaja Tiiu Annuk kahju-rite tõrje osad.

Tiiu Annuki soovitusel peaks kodu-aias püüdlema selle poole, et kahjuri-test saada lahti looduslike vahenditega. Taimekahjurite ja -haiguste levikut aias saab pidurdada või vältida paljude taim-sete või muude koduste vahenditega, näiteks keedusoola, seebi, puutuhaga. Võib luua ka selliseid taimekooslusi, kus üks liik pidurdab teise liigi kahjus-tajate levikut. Kahjurite pritsimiseks sobivad erinevad tõmmised, leotised, teed, mille valmistamine ja selleks tai-

mede kogumine on raamatus põhjali-kult lahti seletatud. Hulk häid näpunäi-teid jagatakse ka saagi kaitsmiseks lin-dude eest.

Et putukas läheks liimileEraldi soovitused puudutavad fero-moonpüüniseid, liimivöid, püünisvöid ja liimiplaate. Tiiu Annuk ütleb, et loen-gutes on aiapidajad mõnikord kurtnud, et feromoonpüünisest pole kasu olnud. Koolitaja küsib tavaliselt vastu, missu-guse kahjuri vastu te püünist kasutasi-te. Juhtub, et vastaja ajab silmad suu-reks: ostsin poest püünise ja panin üles, kas neid on siis erinevaid?

„Tegelikult püüavad feromoonpüüni-sed ainult kindlat liiki kahjurit, näiteks õunakoile, õunamähkurile, õunapuu-võrgendikoile, ploomimähkurile on iga-le ette nähtud oma püünis,” selgitab au-tor. Kuidas püüniseid kasutada ja mis kasu nendest aias võib olla, seda saab raamatust lähemalt lugeda.

Röövikute salaeluKindlasti tasub põhjalikult läbi lugeda ka pisikahjureid kirjeldavad peatükid. Esiteks selleks, et oma aias askeldavad röövikud ära tunda. Teiseks aga sel-leks, et endale paremini ette kujutada nende elutsüklit ja harjumusi. Näiteks õunapuu-õielõikajate tegutsemisstiili teades saab mardikaid jahedatel vara-kevadistel hommikutel, alates lehepun-gade puhkemisest kuni õitsemiseni, puudelt maha raputada ning hävitada. Enne puude raputamist soovitab raa-mat laotada võra alla näiteks valge lina, millelt on hea mardikaid korjata.

Tihtipeale saab hoida kahjurite levi-kut kontrolli all tavapäraste hooldustöö-dega – nagu puualuste lehtede kompos-timine, põõsaaluste läbikaevamine või mulla kuhjamine põõsaste ümber takis-tamaks liblikate kevadist väljalendu.

Loodusesõbrale on kahjurite käitu-misest jutustavad leheküljed ka päris põnev lugemismaterjal. Ikkagi koduaia asukate salaelu. Olgu näitena toodud lõiguke ploomi- ja kreegipuu lehtedele pahkasid tekitava ploomipuu-pahklesta kirjeldusest: „Kahjur on väike, palja sil-

Pabernukkude riided. Mood läbi aegadeGeorgie Fearns96 lk, pehme köide+ 2 kleepsulehteVõrratud pabernukud pakuvad pikaks ajaks vahvat ajaviidet. Imetoredate kostüümide ja aksessuaaride kaudu saame näha, kuidas rõivad on läbi ajaloo muutunud alates Vana-Egiptu-se aegadest kuni 1980. aastateni. Raamatust leiab kaks pabernukku, üle 50 erineva kostüümi (nii nukud kui ka kostüümid tuleb hoolikalt välja lõigata) ja vahelehe 30 taas- kasutatava kleepsuga.Raamatu autor Georgie Fearns on kaasaegse moekunsti ja elustiili kujutamisele spetsialiseerunud illustraator.

Koduaia taimetohterTiiu Annuk, Pille Sooväli200 lk, kõva köideLihtsas keeles kirjutatud praktiline raamat annab ülevaate koduaedades levivatest taimehaigustest ja kahjuritest ning pakub juhiseid kahjustajatest hoidumiseks. Eraldi käsitletakse tomati, paprika, kurgi, herne, oa, kapsa, lillkapsa, sibula, peedi, kaali-ka, naeri, redise, kartuli, maasika ja vaarika võimalikke probleeme. Fotod ja kirjeldused võimaldavad aednikul endal kahjustus kindlaks teha ning rakendada tõrjesoovitusi, kartmata oluliselt eksida. Lisaks koduaias lubatud keemilistele vahenditele tutvustab raamat mahe-aianduse võtteid ning õpetab valmis-tama taimseid preparaate kahjurite, haiguste ja umbrohu tõrjeks.

Tatratoidud. Pilafist šokolaadikooginiNelly Vahtramaa, Lia Virkus, Anton Mihkelsoo80 lk, pehme köideTatart peetakse tangude kuningan-naks, toortatar on 21. sajandi ravim-taim. Tatrast saab kerge vaevaga val-mistada putrusid, tervislikke salateid, hõrke gluteenivabu küpsetisi, smuu-tit ja paljut muud maitsvaks argiseks kõhutäiteks. Pähklimaitselise viljaga toortatar on kasulik kõigile, sõltuma-ta vanusest ja tervislikust seisundist. Tatravalgud on hästi omastatavad ja viljas sisalduvad süsivesikud anna-vad toitudele mõnusa maitse. Sööme tatart ning oleme terved ja saledad!See on „100 rooga" sõsarsarja kuues raamat.

Söö end saledaks!30 kerget rooga salenejaleTiina Lebane, Marika Puhm68 lkpehme köideVäike retseptiraamat on abiks kõigile, kes soovivad talvel kogunenud kilo-dest vabaneda teadliku menüü abil. Siit leiab erineva kalorsusega retsep-te päeva kõigiks söögikordadeks. Toidud on mitmekülgsed, mõõduka kalorihulgaga ja tervislikult toitvad ning sobivad tegemiseks nii ühele sööjale kui ka tervele perele. Kaloreid lugeda ei ole alati lihtne. Seetõttu on iga retsepti juures antud ühe portsjo-ni kalorsus hindamatu abi nendele, kes püüavad salenemise eesmärgil mitte ületada päevas 1800–2000 kilokalorit. Tegu on sõsarsarja „100 rooga” neljanda raamatuga.

ilmumasilmunudVäike küpsise- koogiraamatPille Enden, Lia Virkus120 lkkõva köideKüpsisekoogid on olnud eestlaste lemmikud läbi aegade, neid armasta-vad nii suured kui ka väikesed. Autorid kogusid vanad lapsepõlvelemmikud ja uued nüüdisaja maiused kokku ühte raamatusse ning nüüd leiategi siit 50 küpsisekooki – üks maitsvam kui teine, kõiki lihtne valmistada. Raamatu valmimisel oli koostööpart-neriks AS Kalev – kookides on lisaks küpsistele kasutatud Kalevi martsi- pani, maitsvaid komme, vahvleid ja marmelaadi.

Kohupiimakoogid. 30 ahvatlustTiina Lebane, Pille Enden, Lia Virkus64 lk, pehme köideKohupiim on toiduaine, mille üle eestlased võivad rõõmuga uhked olla. Meie kaupluste kohu- piimariiulid on nii laia valikuga, et erinevaid sorte kasutades võib ühe ja sama retsepti järgi valmistada hoopis uue maitsenüansiga koogi.Raamatus on 30 imehead kohupiima-koogi retsepti. Küpseta ahjus või tar-reta külmas, valmista suur plaadi-kook, pühadeks maitsev vormikook, pidulauale suursugune tort või sõbrale üllatuseks minikook.See on „100 rooga” sõsarsarja viies raamat.

LiiliaElle Ahse200 lk, kõva köideTänu oma imelisele välimusele, pikaealisu-sele ja vastupidavusele on liilia üks kogu maailmas enam armastatud ja kasvatatud lilli. Eestiski on seda kaunitari kasvatatud umbes kolmsada aastat. Siiski on liilia kasva-tamiseks vaja mõningaid eelteadmisi. Kogu teadaolevast sortimendist kas-vab Eestis vaid kümnendik. Osa liiliaid ei sobi avamaale, kuid kasvavad suu-repäraselt katmikalal või taimenõus. Mõne liilia kasvatamiseks tuleks kasutada erilisi võtteid. Õige agrotehnika ja sordivaliku korral aga rõõmustavad need kaunitarid lille-huvilist igal aastal ning pakuvad oma kauneid õisi ja värviküllust kogu suve.Raamatus õpetab kogenud aednik Elle Ahse liiliaid edukalt kasvatama ning aitab orienteeruda uudissortide ja sordirühmade virvarris.

Ella ja sõbrad 2Timo Parvela176 lk kõva köideMina olen Ella. Mul on vahvad klassikaaslased ja tore õpetaja. Õigemini oli, sest viimasel ajal on õpetaja omadega pisut läbi. Arvatavasti tuleb see sellest, et ta sõitis kõigepealt maale närve puhkama ja kohtas seal meid. Siis hakkas Pate streikima, kui oli kuulnud, et ka veel teises klassis ei maksta talle palka. Lisaks sellele tuli meile uus õpilane – Pukari. Ta on teiselt planeedilt. Tagatipuks otsustas õpetaja meid öökooli viia. Meie kõigi arvates oli seal jube tore. Sama meelt olid ka majahoidja, kummitav direktor, politsei ja tuletõrje.„Ella ja sõbrad 2” kaante vahele on kogutud neli Ella-raamatut: „Ella ja lõpetaja”, „Ella ja Pate”, „Ella ja Pukari” ja „Ella öökoolis”.

Taimetohtrina puid- põõsaid ravimas

Koduaia taimetohter 2Tiiu Annuk, Pille Sooväli144 lk, kõva köide

Raamat pooldab mõtteviisi, et koduaias saadaks kahjuritest lahti pigem looduslike vahenditega. FOTO JAANIKA MIRKA

Varrak8 2 (71) 29. märts 2013

www.varrak.ee

Maalehe Raamat8 2 (71) 29. märts 2013

www.mlraamat.ee

Atlex8 4 (82) 17. aprill 2014

autorid on kirjutanud tegelikult vastu tahtmist.

Märkinud, et Henn Voolaiu „Kas sina tead?” on riukalik, mõtlesin ma mitte te-ma ülesandest ülimadalate temperatuu-ride kohta lk 60-61, mille taustast on üle poole puudu, vaid tema ja tema kolleegi Svetlana Ganina raamatule „Füüsika ülesannete kogumik” (Atlex, Tartu, 2011), mis sisaldab samuti riukalikke ülesandeid, ent on nii-öelda koolilikum, järelikult ka matemaatilisem. See võib lugejat ehmatada.

Ometi ei ole Henn Voolaiu raamatus midagi hirmuäratavat. See ei ole põhi-mõtteliselt raskem kui meie algupära-sed raamatud Eesti puudest, mets- ja ko-duloomadest, kaladest, taimedest, tähte-dest taevas ja muust maailmast.

jal maailmas ning see on kasutusel sellistes organisatsioonides nagu IBM, Ericsson, Deloitte jpt.

Haarav on lugeda konkreetsete ette-võtete ärimudelite analüüsi. Näiteks, kuidas kujunes Apple’ist muusikafaili-de turu liider, milliseid muutusi põhjus-tas algselt ainult Stockholmis levinud tasuta ajaleht Metro kogu maailma meediaturul, kuidas muudavad e-raa-matud kirjastusäri, milliseid järeleand-misi on teinud Šveitsi privaatpangan-dus, mille poolest erinevad juhtivate mängukonsoolitootjate ärimudelid – ja mida see õpetab kõigile neile, kes plaa-nivad rajada uusi ettevõtteid.

Lähemalt tutvustatakse ka nn free-mium-ärimudelt, kus põhihüved on ta-

Elu paralleel- maailmades. Meenutusi Eesti Rahvusraamatu-kogu saamisloost 1982–1997Ivi Eenmaa272 lk, kõva köideTänasel Eesti Rahvusraamatukogul on tähtis osa Eesti kultuuris. Oma kodu saamislugu on ühtlasi riigiraa-matukogust rahvusraamatukoguks saamise lugu. Rahvusraamatukogu uue hoone ehitamine kujunes ise-seisvumise üheks sümboliks ja põi-mus tihedalt pöördeliste ajaloosünd-mustega kogu riigi elus. Isikupärases emotsionaalses stiilis raamat räägib uste avanemisest laia maailma, sõprade ja strateegiliste partnerite leidmisest nii Eestis kui ka välismaal, riskidest ja telgitagustest seikadest. Raamat on illustreeritud rohke fotomaterjaliga.

Eestikeelne raamat 1918–1940: I–IV osaüldjuht Anne Ainzpeatoimetaja Leili TennoI 1-he – Kandla, 1–8660; 992 lkII Kandle – Raimla, 8661–18683; 960 lkIII Raine – Y, 18684–28120; 936 lkIV Register; 1280 lkkõva köideNeljaköiteline rahvusbibliograafia „Eestikeelne raamat 1918–1940” koondab kokku sellel perioodil

Murra pead, ja mitte kaela!Peeter Olesk

Kui te keskpäeval näete Tartus minemas Sitamäelt (see on samasugune ajalooline koha-

nimi nagu Kolga-Jaani kihelkond või Paks Margareta) Raekoja platsile lõunat sööma meest, kes läbi tugeva-te prillide vaatab hoolega ette, et ta oma mõtetes kõhuli ei lendaks, siis võtke teadmiseks, et see mees on Tartu ülikooli üldfüüsika dotsent Henn Voolaid, mitmete füüsikaõpi-kute autor ja Tähe tänaval töötava Foucault’ pendli üks konstruktoreid. Foucault’ pendleid on maailmas umbes 150. Tartus asub neist üks.

Nüüd on Tartu kirjastusel Atlex avaldamisel Henn Voolaiu kirjutatud raamat „Kas sina tead?”, mis sisaldab 50 füüsika-alast probleemülesannet koos lisaküsimustega Universumi mõnede omaduste kohta. Kõik nad on riukalikud nagu autorgi, aga et lu-geja hulluks ei läheks, on ülesannete-le lisatud ka autoripoolsed lahendus-käigud ja viiteid teistele raamatutele, mida võiks kõrvale/juurde vaadata.

Võiks, aga ei pea, sest mulle tun-dub, nagu oleks Henn Voolaid viida-nud ainult nendele väljaannetele, mis tal endal kas kodus või laboris käe- pärast on. Mõned väljaanded ei puu-tu üldse asjasse, mõned on ajaviiteli-sed, vähemalt üks on raske. Autori asemel oleksin ma julgemini viida-nud eestikeelseid õpikuid, sealhul-gas ka tema enda omi.

Rahvusraamatukoguwww.nlib.ee

Ühine keel äri analüüsiks ilmunud

Haritud maailmas avaldatakse ülesan-dekogusid Henn Voolaiu moodi sageli ja üldsegi mitte rongis lahendamiseks. Põnevalt sõnastatud teaduslik mõista-tus on nagu väike intellektuaalne novell, umbes nagu Königsbergi sildade lugu (www.matheprisma.uni-wuppertal.de) ning isegi suured õpetlased pole põla-nud ära nende lahendamist, sest see an-nab võimaluse kontrollida, kui palju sul tervet mõistust veel alles on.

Eestis suhtutakse ülesandekogudes-se paraku põlglikult, tõrjuvamalt kui iga-sugustesse kokaraamatutesse, millest suur osa on jultunult maha kirjutatud ja kus puudub õpetus sellegi kohta, missu-gune pann mille praadimiseks sobib (praadimisülesanne leidub Henn Voo-laiu raamatus lk 54-55; 75).

Miks nii, sellel on omad põhjused. Esimeses lahenduses on ülesanne üldi-selt mittekorrektne ja tal ei pruugigi ol-la ainuõiget vastust. Õpik seevastu on enamasti konventsionaalne, kuna ta peab olema programmikohane. Ses mõttes on ülesanne ning ülesandekogu ergutavamad kui kroonutruud õpikud oma nende kohustuslike osadega, mida

Kas sina tead?Henn Voolaid 84 lkpehme köide

Ida-friisi veri Klaus-Peter Wolf258 lkpehme köide

Piret Pääsuke tõlkija

Klaus-Peter Wolf (snd 1954) on olnud eestikeelsele lugejale se-ni tuttav vaid tema noortele

mõeldud teoste kaudu („Rock’n roll ja ridamaja”, 1990; „Purgiõlu ja frikadel-lid”, 2003; „Nohik”, 2011). Enne kirjani-ku jõudmist Eestimaale – kirjandusfes-tivalile Prima Vista 2014 – saab meie lugeja aimu sellest, milline on Wolf kri-minaalromaani autorina.

Sakslased igatahes on hakanud tema põnevikke, mille tegevuspaik Ida-Friisi-maa ja peategelane seal töötav krimi-naalpolitsei komissar Ann Kathrin Klaasen, niivõrd armastama, et esime-sele romaanile, mis ilmus 2007, on iga aastaga lisandunud uus, tänavu juba ka-heksas. Nii nagu krimisarjades kom-beks, tuleb iga kord uurijatel uus juh-tum lahendada, paralleelselt sellega aga saab lugeja kaasa elada kesksete tegelaste eraelule – niivõrd kui selleks politseitöö kõrvalt üldse aega jääb.

Eesti keeles ilmuv „Ida-friisi veri” (Ostfriesenblut) on selle sarja teine ro-maan, mis käivitub ühel hilissuvisel päeval. Puhkajaid on Põhjamere ranni-kul juba vähem ja Ann Kathrin Klaasen sõidab rattaga mere äärde, et sealses avaruses oma puntrasse jooksnud elu üle järele mõelda. Nimelt on ta abikaa-sa leidnud endale teise naise, kolinud ühisest kodust minema ning võtnud

kaasa ka nende teismelise poja. Kas ta peaks nüüd üksinda elamiseks liiga suure maja maha müüma või mitte…

Eraelulised kõhklused tuleb Ann Kathrinil aga järsult kõrvale lükata, kui ta tagasi koju jõudes leiab ukse eest mustas kilekotis laiba. Uurimisel sel-gub, et kuigi vana naise surmatunnistu-sel on kirjas „südame seiskumine”, pole ta siiski surnud loomulikul teel. Süvenedes naise perekondlikku tausta, saab komissar Klaasen vihje järgmisest ohvrist, mis viitab asjaolule, et Ida- Friisimaal on tegutsemas sarimõrvar. Ja varsti tekib tunne, et kurjategija ot-sib isiklikku kontakti nimelt temaga…

Selles, et Klaus-Peter Wolf oskab lugejat nii põneva süžeearenduse kui ka psühholoogiliselt usutavate tegelas-tega kaasa haarata, pole põhjust kahel-da – on ta ju kriminaalromaanide kõr-val kirjutanud arvukalt stsenaariume telefilmidele, s.h populaarsetele saksa krimisarjadele „Tatort” ja „Polizei- ruf 110”.

Aita Nurga toimetaja

Äsja ka eesti keeles ilmunud „Äri-mudeli generatsiooni” on saat-nud üleilmne edu. Raamat an-

nab lihtsad töövahendid just teile sobi-va ärimudeli väljatöötamiseks, kirjelda-miseks ja ellurakendamiseks.

Raamatus toodud meetodid on aru-saadavad nii alles oma esimese äriplaani koostajaile kui ka vanadele kaladele ja investoritele. Autorid Alexander Osterwalder ja Yves Pigneur ütlevad, et see on „praktiline juhend visionääridele, mängureeglite muutjatele ja mässajate-le, kes põlevad soovist leiutada uusi ärimudeleid”. Raamatu kaasloojaks on olnud ligi viissada äripraktikut ja tead-last, kes jagasid oma kogemusi portaalis www.BusinessModelGeneration.com/hub. Raamatu tekst ja kujundus on tihe-dalt lõimitud, mis võimaldab esitatud õpetusi kohe omal käel järele proovida.

„Ärimudeli generatsiooni” keskmes on uue mõistena ärimudeli tahvel (i.k business model canvas), mis kirjeldab ärimudelit selle üheksa ehituskivi kau-du: kliendirühmad, väärtuspakkumi-sed, kanalid, kliendisuhted, tuluvood, põhiressursid, peamised tegevused, peamised partnerid, kulustruktuur.

Need näitavad, kuidas ettevõte kavat-seb raha teenida, hõlmates ettevõtte tegevuse nelja peamist valdkonda: kliendid, pakkumised, taristu ja majan-duslik elujõulisus. Nende abil saab kirjeldada nii enda kui konkurentide ärimudelit ja luua täiesti uusi. Ärimude-li tahvlit on rakendatud ja testitud kõik-

ilmunud eestikeelse kirjavara, täites lün-gad omaaegsetes trükistes „Eesti raama-tute üldnimestik”. Nimestikus on 28 120 raamatu ja jätkväljaande kirjet. Biblio-graafial on nime-, pealkirja-, koha- ja or-ganisatsioonide register. Usaldusväärne nimeregister viib kokku kirjetes esinevad isikunimed, nimevariandid, pseudonüü-mid.

Arhiivkogu Rahvusraamatu- kogus.Eesti kultuuri- pärandi hoidjakoostanud Helle Remmelt ja Kaire Lass128 lk, pehme köideEesti Rahvusraamatukogu varamu sarja kuuenda raamatuna ilmunud artikli- kogumik keskendub raamatukogu arhiiv-kogule, andes ülevaate selle loomisest 1935. aastal, mil tähistati eesti raamatu 400. aastapäeva, kogu laiali jagamisest okupeeritud Eestis ja taastamisest taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.Lisaks ajaloolisele ülevaatele tutvusta-takse süvitsi arhiivkogu koostises ole-vaid üksikkogusid heliplaatidest, nooti-dest ja kaartidest. Eesti raamatulugu illustreerib käsitlus 19./20. sajandi vahetusel ilmunud luuleraamatutest. Kaks artiklit on pühendatud 19. sajandi teisel poolel loodud Metsiku laenuraa-matukogule ja raamatulembesele Pruuli-de taluperele, tänu kellele on see kogu ainsa omataolisena peaaegu täielikult säilinud. Kuna arhiivkogu ülesanne on eelkõige säilitamine, siis ei satu seal olevad teosed kasutaja kätte kuigi tihti ning see eesti kultuurile nii oluline kogu jääb sageli hoomamatuks.

Ärimudeli generatsioonAlexander Osterwalder, Yves Pigneurtõlkinud Riina Vällo288 lk, pehme köide

www.atlex.ee

Silm silma, hammas hamba vastu

suta, aga lisahüvede eest tuleb maksta (Skype’i jt näitel), nn sööda ja konksu meetodit, kus näiteks tasuta mobiiltele-foni eest oled teenusepakkujaga kaks aastat lepinguga seotud, jpt kaasaegses ärimaailmas levinud rahateeni-mise viise.

Põhitõed on antud edasi visuaalses vormis. FOTO TEET MALSROOS

ILLUSTRATSIOONID VEIKO LIIS