Maailmavalitsemise

KunstKadunud

3

Nurjatu sorts Scaramuccia Van Dreg seisis vangikongis, varjud ta ümber mähkumas ja valgusekild väga uhkelt otse silmile langemas.

Ta silmitses oma vangi kiskjaliku lõbususega. Vangikong oli pime, rõske ja niiske ning luukere-

detektiivi köitvad ahelad suured, jämedad ja rasked. Need aheldasid ta randmeluud kivipõranda külge ja sundisid teda põlvitama.

Scaramucciale see meeldis. Suur detektiiv, elus luukere, kes oli rikkunud plaan plaani, skeem skeemi järel, pidi nüüd Scaramucciale alt üles vaatama. Nagu see oleks pidanud alati olema. Nagu kõik oleks alati pidanud tegema.

Detektiiv, kelle tumesinine ülikond oli põlenud, rebitud ja mudane, polnud peaaegu tund aega midagi lausunud. Tegelikult polnud ta peaaegu tund aega liikunudki. Scaramuccia seisis varjudes ja säras võidukalt juba veidi üle viieteistkümne minuti, kuid ta polnud päris kindel, et vang seda märkas.

4

Ta nihutas end kärarikkalt jalalt jalale, ent detektiiv ei paistnud ikka veel tema kohalolu täheldavat.

Scaramuccia kortsutas kulmu. Polnud erilist mõtet kõike seda ette võtta, kui tema pingutusi ei tasustatud asjakohase ja sobiva tähelepanuga.

Ta sirutas end täispikkuseni, mis polnud kuigi suur ja tõmbas sisse oma kõhu, mis oli märkimisväärne. Scaramuccia kiskus keebi endale ümber ja astus ettepoole. Ta põrnitses detektiivi kolpa armutu pilguga, mida oli tundide kaupa harjutanud.

„Luuker Leebesurm,” venitas ta pilkliku irvega. „Viimaks ometi oled mul peos.”

Detektiiv niheles veidi ja pobises midagi.Heldus küll. Kas ta magas või?Scaramuccia köhatas ja andis detektiivile jalaga väikese

tonksu. Detektiiv võpatas ärkvele, vaatas korraks ringi ja tõstis seejärel tühjad silmakoopad üles.

„Oi,” ütles ta, justkui oleks kohanud tänaval juhututtavat. „Tervist.”

Scaramuccia polnud kindel, kuidas vastata sellele ootamatule hoiakule üllatusliku vangipõlve suhtes Ta otsustas oma irvet korrata.

„Luuker Leebesurm,” kordas ta. „Viimaks ometi oled

5

mul peos.”„Paistab sedamoodi,” nõustus Leebesurm noogutades.

„Ja lausa vangikongis. Kui vaimustavalt postmodernistlik sinust.”

„Sa sekkusid mu plaanidesse viimast korda,” jätkas Scaramuccia. „Sinu õnnetuseks ei ela sa niigi kaua, et oma eksimust kahetseda.”

Leebesurm kallutas uudishimulikult pead. „Scaramuccia? Scaramuccia Van Dreg? Oled see tõesti sina?”

Scaramuccia naeratas koledalt. „Oo jaa. Oled langenud oma suurima surmavaenlase kätte.”

„Mida sina siin teed?”Scaramuccia naeratus muutus ebalevaks. „Mida?”„Kuidas sina end kõigesse sellesse segada lasid?”„Kuidas mina...? Mis mõttes? See on minu salaplaan.”„Sina plaanid Pühakute Kristalli selleks kasutada, et

Nägudeta Jumalad tagasi meie reaalsusesse tuua?”Scaramuccia kortsutas kulmu. „Mis asja? Ei. Mis on

Nägudeta Jumalatel sellega pistmist? Mina ei taha neid tagasi, ma isegi ei kummarda neid. Ei-ei, see salaplaan on minu jaoks, et saada absoluutset võimu.”

„Nii et... sa ei tee koostööd Rancid Finesi või Christophe Nokturniga?”

6

„Ma pole Rancid Finesi isegi kohanud,” jätkas Scaramuccia, „ja ma vihkan Christophe Nokturni.”

Leebesurm seedis seda informatsiooni noogutusega. „Sellisel juhul kardan, et tegemist on mõningase arusaamatusega.”

Scaramuccia tundis, nagu oleks talle makku virutatud. Kogu hingeõhk löödi temast välja ja ta õlad vajusid längu. „Sa siis ei tulnud siia minu pärast?”

„Hirmus kahju,” ütles Leebesurm.„Aga... aga sa tulid ju hotelli. Sina ja su partner, see

tüdruk. Küsisite veel kõiki neid küsimusi.”„Otsisime Finesi ja Nokturni. Me isegi ei teadnud,

et viibid siinmail. Kui päris aus olla ja ma ei taha üldse solvata või nii, aga mina arvasin, et oled ammu siit ilmast lahkunud.”

Scaramuccia ahmis õhku. „Ma lihtsalt tegin väikese pausi...”

Leebesurm kehitas õlgu. „Noh, nüüd ma vähemalt tean. Mis siis viimasel ajal teoksil?”

„Mul... mul on salaplaane,” kogeles Scaramuccia täiesti löödult.

„See absoluutse võimu värk, mida sa mainisid.”Scaramuccia noogutas.

7

„Kuidas sellega siis läheb?”„Vist normaalselt. Noh, tead küll. Kõik on graafikus ja

asi edeneb...”„Tore kuulda. Me kõik vajame päeva alustamiseks

midagi, eks ole? On vaja seada eesmärke.”„Jajah.” Scaramuccia pähe imbus üks ebameeldiv mõte

ja jäi sinna uitama. Ta üritas mõttevälgatust eirata, kuid see väreles ning sööstis ringi. Ja lõpuks ta lihtsalt pidi seda küsima: „Sa ei pea mind oma surmavaenlaseks, ega ju?”

Leebesurm viivitas. Tema kolp jäi sama ilmetuks kui alati, ent kõhklus rääkis enda eest. „Ma pean sind üheks surmavaks vaenlaseks,” pakkus ta abivalmilt.

„Kui surmavaks?”„Ma ei tea... suhteliselt.”„Suhteliselt surmavaks? Ongi kõik? Mina arvasin, et

oleme verivaenlased.”„Aa,” venitas Lebeesurm. „Ei, ma päris veri-vaenlasteks

meid ei kutsuks. Nefarian Serpin oli verivaenlane. Mevolent muidugi ka. Paar tükki veel.”

„Aga meie mitte.”„Mitte väga...”„Miks? Kas ma pole siis piisavalt võimas?”„Mitte päris.”

8

„Miks siis? Mis on nii erinevat minu ja, ütleme, Serpini vahel?”

„Noh, Serpinil oli varuplaane. Ta oli kohanemisvõimeline. Ära unusta, et surmavaimad vaenlased pole tingimata kõige tugevamad, nad on nutikaimad.”

„Ah, nii et ma pole piisavalt nutikas? Aga ma olen nutikas! Olen väga intelligentne.”

„Väga tubli,” ütles Leebesurm mõistval häälel.„Ära kohtle mind lapsikult!” nähvas Scaramuccia. „Sina

oled ju minu vang või mis? Langesid mu lõksu mitte midagi kahtlustamata.”

„Oli tõesti kaval lõks.”„Ja need ahelad, mis su võimeid summutavad – arvad,

et see käis kergelt või? Arvad, et see ei nõua intelligentsust või?”

„Ei-ei,” lausus Leebesurm, „pean tunnistama, et said mu kenasti kätte.”

„Pagana õige, et sain,” irvitas Scaramuccia. „Ja sa isegi ei tea veel mu salaplaani, on ju? Sa ei teagi, kui intelligentne see on.”

„Noh, nagu ma ütlesin, on mul tegemist olnud.”„Tegemist Finesi ja Nokturniga, tegemist Nägudeta

Jumalate ohuga – aga sa pole tegelenud tõelise ohuga, on

9

ju nii?”„Ju vist,” vastas Leebesurm ja lisas: „Sa mõtled ennast,

eks?”„Muidugi mõtlen ma ennast. Varusin piisavalt kavalust,

et panna teid kõiki uskuma, et olen surnud. Varusin piisavalt nutikust, et tegutseda varjatuna, et lükata käiku sündmusi, mis annavad mulle absoluutse võimu ja toovad kaasa mu täieliku maailmavalitsuse. Vaat see, detektiiv, see on nutikas!”

„Totaalne maailmavalitsus?”„Oo jaa, luukere. Mis tunne on teada, et minusugune

vastane, minusugune oponent, kelle sa oleks liigitanud pelgalt „suhteliselt surmavate” alla, valitseb varsti seda planeeti raudse tahtejõu ja rusikaga – mis on... rauast,” lõpetas ta ebalevalt.

„Ee...”„Mida?”„Ma tahtsin lihtsalt öelda, et kas sa oled ikka selle

hoolikalt läbi mõelnud?”„Mis mõttes?”„Sa räägid maailma valitsemisest, eks?”„Jah.”„Mitte vanade jumalate tagasi toomisest, mitte maailma

muutmisest mingiks põrgu uueks versiooniks, mitte selle

10

vermimisest oma maitse järgi...”„Ei, noh.”„Räägid vaid selle valitsemisest.”„Jah. Rauast tahte ja raudse rusikaga.”„Jajah. Ja taaskord tunnen vajadust küsida – oled sa

selle ikka tõesti läbi mõelnud?”Scaramuccia pigistas pöidla ja nimetissõrmega oma

ninajuurt. Tal hakkas peavalu tulema. Ta juba aimas seda ette. „Mis mõttes? Mis on nii valesti ühe maailmavalitsemise plaani juures?”

„Noh, kujuta alustuseks kas või kogu seda tööd.”„Mul on käsilasi,” nähvas Scaramuccia põlglikult.„Aga neil on ikkagi käske vaja. Sa pead ütlema, mida

neil tuleb teha. Sind ujutatakse üle aruannete, dokumentide, kokkuvõtetega. Päevas pole piisavalt tunde, et neid kõiki läbi vaadata, otsuste langetamisest rääkimata.”

„Siis ma lihtsalt käsin, et päevad oleks pikemad,” ütles Scaramuccia. „Ma annan välja käsu, et päev peatuks ja algaks siis, kui mina otsustan – mitte päike või kuu.”

„Ja kuidas sa sõdivate rahvastega toime tuled.”Scaramuccia naeris. „Kui mina valitsejaks hakkan, pole

enam sõdu. Kõik teevad seda, mida mina ütlen.”„Maailmas elab miljardeid inimesi, kõigil neil on oma

11

seisukohad, kõigil neil oma õigused. See pole nii lihtne, et käsid neil lihtsalt lõpetada. Ja mis saab näljahäda korral?”

„Mis mul sellest.”„Mida sina selles osas ette võtad?”„Ma pole kindel, et saan sinust aru.”„Kui mõnda riiki tabab näljahäda, mida teed sina?”Scaramuccia muigas kurjalt. „Äkki ei teegi midagi.

Äkki lasen sellel rahval maha kärvata.”„Sellisel juhul tõuseb kogu rahvas sinu vastu, sest neil

pole enam midagi kaotada.”„Siis ma hävitan nad.”„Ja pead tegelema naaberriikidega, kes lähevad jäänuste

pärast kisklema.”„Siis ma hävitan nad. Ei, ma käsin neil... nad teevad,

mida mina ütlen, saad aru?”„Ja meedia?”Scaramuccia ohkas. „Mis nendega?”„Kuidas sa tuled toime sellega, et meedia seab su

meetodid kahtluse alla?”„Pole kahtlusi. See ei ole demokraatia, see saab olema

diktatuur.”„Alati on teisitimõtlejaid.”„Mida ma just ütlesin? Mul on käsilasi. Nemad tegelevad

12

igasuguste mässajatega.”„Sul on salapolitsei?”„Muidugi!”„Sa jagad käsilastele võimutasandeid?”„Loomulikult!”„Ja kui neil käsilastel endal tekib ambitsioon ja nad

hakkavad sind kukutama.”„Siis löön nad maha,” ärritus Scaramuccia. „Mul on

absoluutne võim, mäletad?”„Ja kuidas sa kavatsed seda absoluutset võimu saavuta-

da?”„See on kõik mu plaanis paigas!” röökis Scaramuccia ja

kõndis mööda kongi edasi-tagasi.„Aga sortsid?”Scaramuccia kiskus keebi oma kaela ümbert ära. See

oli raske, liiga palav ja käis mööda seina ääri marssides närvidele. „Mis pagana pihta siis nende sortsidega lahti on?”

Leebesurma ahelad kõlksusid vaikselt, kui ta õlgu kehitas. „Sa ei arva ometi, et nad vaatavad lihtsalt toimuvat pealt. Ma saan aru, et mina olen selleks ajaks surnud, nii et vähemalt ühe pärast ei pea sa enam muretsema, kuid seal on küllalt teisigi.”

13

„Ei,” ütles Scaramuccia ja astus mõjuvama efekti saavutamiseks varjudesse tagasi. „Kui mu plaan on lõpetatud, suudan ainult mina maagiat kasutada.”

„Nii et kavatsed nad kõik maha nottida?”„Mul pole vaja seda teha. Nad muutuvad tavalisteks

lihtsurelikeks, mina aga täitun nende väest.”„Ah soo,” ütles Leebesurm. „Et siis niimoodi.”„Kas nüüd hindad mu üüratut ja kõrgemat

intelligentsust?”Leebesurm mõtles hetke. „Jah,” otsustas ta.„Vaimustav. Kahju, et me ei saa enam edasi vestelda,

detektiiv. Mu Hiilguse Tund on saabunud ja sinu surm saab olema…”

„Üks küsimus veel.”Scaramuccia lõug vajus ripakile. „Mida?” küsis ta

nõrgalt.„Pealtnäha on salaplaan päris ilus. Imed teised maagiast

tühjaks ja kasutad seda maagiat, et muutuda kõikvõimsaks ja võitmatuks ning alistad maailma. Selles plaanis ei ole mi-dagi valesti – teoreetiliselt. Aga minu küsimus, Scaramuccia, on see – kuidas sa täpsemalt kavatsed seda kõike saavutada?”

Scaramuccia korjas keebi maast üles ja kompis selle läbi, kuni leidis nutikalt peidetud salatasku. Sealt võttis ta

14

välja väikese metallklambriga puukarbikese.Ta sirutas karpi Leebesurma poole. „Tunned selle ära?”Leebesurm küünitas lähemale ja uuris puidugraveerin-

guid. „Ohoo,” sõnas ta imetlusega.„Just. See karp, mida võluti kahekümne kolme maagi

kahekümne kolme loitsuga. See on üks kuulsatest Kadunud Artefaktidest. Olen kulutanud viimased viisteist kuud selle otsimisele ja täna õhtul sai see lõpuks minu omaks.”

„Nii et see on siis ehtne?”„Muidugi on see ehtne. Miks see ei peaks olema?”Leebesurma pea nõksatas järsult üles. „Sa siis ei ole

seda kontrollinud.”Scaramuccia tundis ootamatult end veidi totakana.

„Ma-ma ei peagi seda tegema,” kohmetus ta. „Igaüks teab…”

„Oh, Scaramuccia,” sõnas Leebesurm ja tema hääles võis tunda pettumust.

„Ma alles sain selle,” kaitses Scaramuccia ennast. „Ma sõna otseses mõttes sain selle alles kolm tundi tagasi enda kätte.”

„Ja sa pole seda kontrollinud?”„Mul pole aega olnud. Ma pidin sinu kinni püüdma.”Leebesurm vaatas uuesti karpi ja ta pea vajus mõtlikult

15

viltu. „Kui see on tõesti karp Kadunud Artefaktide seast ja see tõesti paistab nii, nagu see oleks ehtne, oleks seal sees putukas, kellel on võime imeda maagia välja üheainsa hammustusega.”

„Just nimelt.”„Kui see putukas ikka on seal sees.”Scaramuccia vaatas karpi. „Siin pole auke.”„See oli kolmsada aastat kadunud.”„Aga putukas elab ju igavesti, eks? See ei vaja mingit

toitu või nii.”„Legend räägib tõesti nii. Kas sa kuuled seda? Sa peaks

kuulma selle suminat seal sees.”Scaramuccia raputas karpi ja hoidis kõrva juures. „Ei

midagi,” nentis ta.„Noh, eks karbil on ka paksud seinad,” ütles Leebesurm.

„Ilmselt sa ei kuuleks seda nagunii.”Scaramuccia raputas uuesti ja kuulatas, et tabada

ükskõik millist suminat. Kas või törtsukest. Ükskõik mida.„Maksid selle eest palju?” küsis Leebesurm.„Kutt, kes selle leidis, pidi valmistuma ekspeditsioonideks

ja nii edasi. See polnud odav.”„Palju ta küsis?”„Ma, ee, andsin talle kõik, mis mul hinge taga.”

16

Detektiiv vaikis.„Aga minust saab maailmavalitseja,” selgitas Scara-

muccia. „Mis vahet seal on.”„Üks kutt teenis just hirmus palju raha sellega, et ulatas

sulle karbi. Sa isegi ei kontrollinud, et näha, kas see sisaldab seda, mida loodad.”

„Kust ma siis tean?”„Ainult üks võimalus. Pead selle avama.”„Aga putukas lendab minema.”„Lase see minu lähedal lahti,” pakkus luukere. „Nagunii

tapad mu, eks. Mis vahet mul siis on, kas see imeb ära mu võimed, enne kui ma suren?”

Scaramuccia silmad tõmbusid kissi. „Miks sa midagi sellist pakuks?”

„Sest ma olen uudishimulik. Scaramuccia, ma olen detektiiv. Ma lahendan müsteeriume. Kui minu viimaseks teoks siin maailmas on tuvastada, kas ühes Kadunud Artefaktis võis tõesti olla peidus mütoloogiline putukas, oleks see minu jaoks hea surm.”

Scaramuccia vaatas teda ja noogutas. „Hea küll.”„Pane karp maha, ava see ja astu tagasi. Kui ta mu

imemise lõpetab, on ta uimane. Siis püüa ta uuesti kinni.”Scaramuccia noogutas. Ta limpsis närviliselt huuli ja

17

asetas karbi põrandale. Ta klõpsas metallklambri lahti ja tundis, kuidas süda rinnus peksleb. Siis avas ta aeglaselt kaane.

Ta sibas varjudesse tagasi.Detektiiv piilus alla karbi sisse.„Noh?” küsis Scaramuccia nurgast.„Ma ei näe midagi,” ütles Leebesurm. „Veidi liiga

pime... oota.”„Jah? Noh?”Ja siis, kõige ilusam heli, mida Scaramuccia oli iial

kuulnud – sumin.„Hämmastav,” sosistas Leebesurm.Miski tõusis karbist ja kerkis õhku pärast sajanditepikkust

vangistust. See oli ebakindel ja nõrk, kuid lendas. See elas.„Üks väike putukas,” rääkis Leebesurm. „Legendide

kohaselt tõusis see tapetud deemoni korjusest. Nurjatusest ja kurjusest sündinud putukas, deemoni viimane katse oma vaenlasi hävitada.” Putukas lendas üles ja tantsiskles valguskiires. „Üksainus väike putukas ja see võib vastutada selle eest, et maailm surutakse põlvili.”

„Imeline,” hingeldas Scaramuccia.Putukas maandus maapinnale oma karbi ette, kus ta

kõik need aastad vangistuses veetis. Leebesurm vaatas alla

18

tema poole, liigutas end siis pisut, põlvitas putukale peale ja lömastas selle.

Scaramuccia kriiskas, uks paiskus lahti ja Valküüria Kain astus vangikongi.

„Mis põrgu päralt siin toimub?” küsis ta.Scaramuccia tormas tema poole. Tüdruk sulges silmad

ja painutas sõrmi. Ta lõi silmad plaksuga lahti, ajas peopesa harali ja õhk ta ümber väreles ning Scaramuccia lennutati jalgelt.

Ta räntsatas vastasseina vastu, lõi pea ära ning vajus ägades kokku. Scaramuccia kuulis, kuidas tüdruk ja detektiiv vestlesid ning viimase ahelad lahti tehti.

Oiates keeras ta end ümber ja vaatas nende poole.„See oli trikk,” ütles ta. „Sa tegelikult olid ikkagi siin

minu peatamiseks, on ju? Sa tõesti olid siin mu plaani nurjamiseks. See on viimane kord, kuuled. Ma põgenen ükskõik millisest vanglast, kuhu sa mu saadad. Järgmine kord, kui kohtume, maksad sa selle…”

„Kes see veel on?” küsis Valküüria Kain.Scaramuccia kahvatas. „Mida? Sa tahad öelda, et ei

tea, kes ma olen?”„Tema nimi on Scaramuccia Van Dreg,” vastas

Leebesurm tüdrukule.

19

„Ta teab küll, kes ma olen!” kriiskas Scaramuccia. „Olen su surmavaenlane!”

Kain kergitas kulmu, ent eiras teda. „On tal midagi pistmist Finesi ja Nokturniga?”

„Ei.”„Miks me siis siin aega raiskame? Tule nüüd, meil on

vaja tegelikke pahasid peatada.”Kain kõndis välja. Luuker Leebesurm vaatas alla

Scaramuccia poole ja kehitas õlgu.„Ma aheldan su nüüd korraks, aga Raidurid tulevad

varsti sind vangistama. Sobib?”Scaramuccia hakkas nutma.„Tubli poiss. Ära lase sellel tuju rikkuda. Me vajame

kõik eesmärke ja ma ootan kindlasti võimalust sinuga taas kord võidelda, eks ole?”

Scaramuccia töinas.„Meil on vaja rohkem sinusuguseid kurjategijaid, tead

seda? Meil on vaja rohkem pahasid, kes üritavad maailma üle võtta. Selliseid pole piisavalt. Ülejäänud peavad seda veidi, noh... totraks.”

Scaramuccia tundis oma randmetel ahelaid ja oli sunnitud pilgu üles tõstma. Ta nägi, kuidas Luuker Leebesurm kongist lahkub.