TÄHTSAMAD SÜNDMUSED AJALOOST JA AJALOOKÄIK

1. Ürgaeg

Eesti asustuse vanimad jäljed pärinevad mesoliitikumist (VIII­IV a.t. e.m.a.) ningkuuluvad Kunda kultuuri küttijaile ja kalastajaile, kes elasid väikeste sugukondlikekogukondadena ja paiknesid veekogude ääres. Selle kultuuri asulaid on avastatud ningkivi­ ja luuriistu leitud Pärnu ja Narva jõe äärest ning Võrtsjärve muistselt rannalt. III­IIa.t e.m.a. saabusid Eesti alale ida poolt kammkeraamika kultuuri kandjad, keda peetaksemuistseteks soome­ugri hõimudeks ja lõuna poolt balti hõimude eelkäijad, kes tundsidkoduloomade pidamist ning algelist maaviljelust. Samal ajal ilmusid Eesti alale üksikudvahetusega saadud pronksesemed; algas pronksiaeg. Edenes pronksivalamine (Tehumardipeitlid). Tekkisid kindlustatud asulad (Asva, Iru, Ridala) ja esimesed maapealsedkalmeehitised kivikirstkalmed (Loona, Muuksi). I a.t. keskel e.m.a õpiti tundma ka rauda.Ulatusliku rände tulemusel moodustus Baltimaadel kaks erinevat etnilist rühmitust: põhjapool, nüüdsel Eesti territooriumil ja Läti territooriumi põhjaosas, eesti­liivi hõimud , lõunapool leedu­läti hõimud, kes suhtlesid Skandinaavia ja teiste naaberkultuuri hõimudega.

2. Elu muistsel iseseisvusajal

Meie ajaarvamise esimestel sajanditel sai majanduse aluseks maaviljelus, eriti Põhja­,Kesk­ ja Ida­Eestis, kus selleks olid soodsamad tingimused. tööriistade ja relvadematerjalina hakati tarvitama kohalikus soomaagist toodetud rauda. Arenes ka pronksehetevalmistamine, milleks toorainet saadi eeskätt balti hõimude vahendusel. I a.t. lõpuks oliviljakasvatuse aluseks kujunenud põlispõldude harimine. Selle kõrval säilis ka ale­ jasöödimaade viljelus. Maaharimisel kasutati künniloomi ja maaharimisriistaks olikonksader. Alates 11. sajandist levis talirukki kasvatamine. koos maaviljelusega arenesloomakasvatus, edenes käsitöö, sealhulgas metallide töötlemine, samuti savinõudevalmistamine.

Elati peamiselt kindlustamata asulates (paljud neist olid hilisemate külade eelkäijad).Põhiline taluhoone oli esiaja lõpus kerisahjuga köetav rõhtpalkidest elamu – tuba. Toituvalmistati ahju ees oleval leel. Asustus laienes ja tekkisid üksikperede majapidamised.Ühiskonnakorralduse aluseks said territoriaalsed kogukonnad. Kui ürgkogukondlik kordhakkas lagunema, algas varanduslik eristumine kogukonnast. Eraldusid jõukad pered jasuguvõsad, kes elasid väikestes linnustes (Iru, Peedu, Rõuge jt.). Käsitöö ja kaubitsemineoli koondumas kesksetesse, liiklusoludelt soodsatesse asulatesse ja sadamakohtadesse,kuhu rajati suuri hästi kindlustatud linnuseid (Tallinn, Tartu, Otepää, Varbola, Valjala jt.).1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest kordaTallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule,kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel(Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö­, tarbe­ ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi­,raud­, puit­ ja rantkirved, luust noole­ ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud,niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm.

Muistsete soome­ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused úamaanist ehk nõiast,kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatestloomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmisepuhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis olisurnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Etsurnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena kaarmastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega võikalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes(hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja –jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus karahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudeltlaenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodetitaeva­, ilma­ ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaidhaldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanematehingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) võimadudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesseühistesse kivikalmetesse (Rahu, Raudvere), kuid üha enam ka maahaudadesse (Kaberlakalmistu) ja kääbastesse, samuti tekkisid esimesed maapealsed kivikirstkalmed (Iru,Loona). Tarandkalmed olid suurpereliste kogukondade matusepaigad. Jõukate olemasolutõendavad üksikud rikkalike panustega hauad (Kivimäel, Palukülas) ning aardeleiud.Alates 9. sajandist on peale hõbeehete peidetud rohkesti ka münte.

Eesti keel on eestlaste rahvuskeel, soome­ugri keeli, mis koos liivi ja vadja keelega kuulubläänemeresoome keelte lõunarühma. I a.t. lõpul eestlased ise nimetasid endid maarahvaksja oma keelt maakeeleks. Eesti keel kujunes Eesti ala kolmest muistsest läänemeresoomehõimumurdest, põhja­eesti, lõuna­eesti ja kirde­eesti hõimumurdest. Esimesed Eesti koha­ja isikunimed on säilinud Läti Henriku Liivimaa kroonikas.

Tootmise arenemise, majanduse tugevnemise ja kultuuri ühtlustumise tagajärjel algas selajal eestlaste kujunemine ühtseks rahvaks. Eestlased nimetasid end maakonnitisakalasteks, harjulasteks jne. Soomlastele on virulaste (virolaiset) ja lätlastele ugalaste(igauni) nimetus hakanud tähendama kõiki eestlasi. Venelased nimetasid eestlasi ja kõikiläänemeresoomlasi túuudideks. Ka Liivimaa kroonikas kasutati kõrvuti maakondlikenimetustega ühisnimetust Estones. Eestlased ise omandasid ühisnimetuse “eestlased”alles 19. sajandi rahvusliku liikumise ajal.

3. Eestlaste vabadusvõitlus (1208­1227); Lembitu; Madisepäeva lahing;vabadusvõitluse lõpp

Kuni XII sajandini olid eestlased iseseisvad, vabad, kõrge kultuuriga põlluharija jameresõitja rahvas.

13. sajandi algul oli Eesti suure ja väikese maakonna nõrgalt teostatud koondis. Siin oliumbes 22000 adramaad ja 15 000­18 000 elanikku. Eestlaste majandusliku arengu ja riigikujunemise katkestas Baltimaade rahvaste alistamiseks 12. sajandi lõpul alustatudagressioon. Sel eesmärgil ja paavsti toetusel organiseeris Liivimaa piiskop Albert ristisõja.1202. aastal asutati Mõõgavendade Ordu. Pärast liivlaste ja latgalite alistamist (1206,1208) alanud võitlus eestlastega kestis 1208­1227. 1208­1212 korraldasid ordu ja piiskopAlbert koos liivlaste ja latgalitega hulga rüüsteretki Ugandasse, Sakalasse, Soontagassening vallutati Otepää ja Viljandi linnused. Eestlaste alistamiseks külad riisuti ja põletati,mehed tapeti ning naised ja lapsed viidi vangi. Ümera lahingus 1210 saavutasid võidueestlased, kuid sõjaretk Turaidasse Kaupo linnuse vastu lõppes lüüasaamisega.

1215 alistasid sakslased Sakala ja Ugandi ning vallutasid Lembitu linnuse Lõhavere.Sakala vanem Lembitu kogus kokku mandrieestlaste ühendatud maleva (6000) meest. 21.septembril 1917. a. leidis Paala jõe ääres aset muistse vabadusvõitluse otsustav lahing,mida nimetatakse Madisepäeva lahinguks. See määras eestlaste saatuse järgnevaksseitsmeks sajandiks – seitse sajandit orjapõlve. Läti sõjasulane Veiko tappis Lembitu seljatagant sõjakirvega (tapper). Lembitu püüdis aastatel 1212­1217 kõiki eestlasi liita, etühiselt võidelda sakslaste ja venelaste vastu. Kui kahe võimsa vastasega võitlemiseks eijätkunud eestlastel ühe korraga jõudu. (Kotkajärve vabadussambal on märgitud kaLembitu nimi ja surmaasata – Lembitu oli esimene eesti kangelane, keda teame nimepidi).

Peale Madisepäeva lahingut, kus eestlased said lüüa, alistasid venelased Mandri­Eestikesk­ ja lääneosa, kuid ei suutnud oma jõududega agressiooni jätkata ning piiskop Albertpöördus abi saamiseks Taani kuninga Valdemar II poole. Taanlased tungisid 1219. aastalEestisse ning alistasid Revala, Harju­, Viru­ ja Järvamaa. 1220. aastal sekkusid võitlusseEesti ala pärast ka rootslased.

1223­1224 sakslased vallutasid kõik Mandri­Eesti linnused ja 1227. aastal alistati kaSaaremaa.

Eestlaste lüüasaamise põhjustasid: halvem relvastus, nõrk halduskorraldus, puudulikkoostöö teiste hõimudega ning vastupanuvõime nõrgenemine pikaajalise sõjaolukorratagajärjel (Läti Henriku Liivimaa kroonika).

4. Orduaeg, pärisorjus

Pärast Eesti ala vallutamist sakslaste pealetung itta peatati. Reas lahingutes – Emajõelahingus 1242, Rakvere lahingus 1268, ja leedulaste Saule 1236 ning Durbe lahingus 1260– said sakslased lüüa. Nõrgenenud Mõõgavendade Ordu ühines Saksa Orduga LiivimaaOrduks. Stensby lahinguga 1238 allutati:

Järvamaa, Sakala, Alempois, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast (umbes 16 000ruutkilomeetrit) Liivimaa Ordule;Revala, Harju­ ja Virumaa (umbes 12 000 ruutkilomeetrit Taanile) Revala jaHarjumaa sulasid Taani võimu ajal üheks Harju maakonnaks;Ugandist, Jogentaganast, Soopoolistest ja osa Vaijast moodustati aastal 1224 Tartupiiskopkond;Läänemaast ja Lääne­Eesti saartest Saare­Lääne piiskopkond(1228. a.);Põhja­Eesti kuulus Tallinna piiskopi alla, kes ei olnud maaisand.

Piiskopkonnad jagunesid ametkondadeks, komtuurkonnaks ning foogtkondadeks – needolid läänistamata alad. Osa maid anti läänideks vasallidele, eriti ulatuslik oli läänistamineTaani valdusalal. Esialgu pääses feodaalide hulka ka eestlasi, kuid 14. sajandi jooksuleesti feodaalid kas saksastusid või muutusid talupoegadeks. Toetudes feodaalselemaaomandusele, nõudsid feodaalid talupoegadelt loonusrenti (väljamaks, karjakümnis jm)ja sundisid neid töötama linnuste ja kirikute ehitamisel. Hakati rajama mõisamajandeideestlastelt ära võetud põlispõldudele. Koormistele lisandusid teoorjus 3­4 päeva aastas jarahamaks. 14. sajandi lõpus tekkis sunnismaisus, 15.­16. sajandi vahetusel vormistatipärisorjus. Kasvas teorent 3­6 päeva nädalas, eramõisates harilikult üks päev nädalas.Eestlased püüdsid võõrast iket murda, mitmel pool oli talurahvarahutusi 13. sajandi lõpus.

5. Jüriöö ülestõus (1343­1344)

Suurim vabanemiskatse oli 23. aprillil 1343. aastal puhkenud Jüriöö ülestõus, mis algasHarjus ning levis mitmesse teise maakonda. Taani võimud ei suutnud ülestõusu mahasuruda, kuid appikutsutud orduväelt said eestlased lüüa. Pärast ülestõusu müüs Taanikuningas Valdemar IV Põhja­Eesti Saksa Ordule, kes pantis selle omakorda LiivimaaOrdule. Tasandusid erimeelsused talurahva kihtide vahel. 15. sajandil hakkasidadratalupoegadega ühte sulama vabatalupojad – tekkis üksjalgade kiht.

Jüriöö mässu ainetel on kirjutatud Eesti esimene ajalooline romaan “Tasuja” (1879,Eduard Bornhöhe). “Tasujas” jutustatakse muistse eesti talupoja järglasest Jaanusest,kellest kujuneb sakslaste vastu ülestõusu organiseerija. Hoolimata ebaõnnestumisestnäitab Tasuja eestlastele vabadusvõitluse teed. Enne surra vabadusvõitlejana kui eladaorjuses – see on jutustuse põhiidee.

Lõppenud võitlused olid ajastu vaimu kohaselt verised ja ohvriterohked.

6. Saksa ordu lõpp

Käsitöö­ ja kaubanduskeskustest omandasid linnaõigused 1248 Tallinn, 13. sajandil Tartuja –viljandi, 1279 Haapsalu, 1291 Paide, 1302 Rakvere, 1345 Narva ja 1599 Pärnu. Linnaelanikkond koosnes peamiselt eestlastest, kuid haldus­ ja kohtuvõim kuulus saksaesindajaist moodustatud raele, kelle tegemisi mõjutasid gildid. Käsitöölised koondusidoma õiguste kaitseks tsunftidesse. Tallinnas olid peamised sisse­ ja läbiveokaubad sool,kangad, nahad, heeringad, lina; välja veeti peamiselt vilja. 13. sajandi lõpust 15. sajandilõpuni iseloomustavad ordu ja piiskoppide vahelised vaenud, millega kaasnesidrüüstamised ja sõjaretked. Aastast 1521 levima hakanud reformatsioon suurendassisevastuolusid, rakendati põhimõtet “kelle valitsus, selle usk”. Reformatsioon nõudisrahvakeelset jumalateenistust ja andis tõuke esimest eestikeelsete raamatute avaldamiseks.Ilmus S. Wanradti ja J. Koelli katekismus 1535 (esimene osaliselt säilinud eestikeelneraamat).

Jaanuaris 1558 alustas Venemaa Liivi sõda ning hõivas peagi Ida_eesti. Sõja ajalteravnesid talurahva vastuhakud: Saksa feodaalid otsisid abi Taanilt, Rootsilt ja Poola­Leedult. Septembris 1559 müüs Saare­Lääne piiskop J. von Münchausen oma valdusedTaani kuningale Frederik II­le (1559­1588), kes andis need oma vennale hertsogMagnusele. Tallinna linn, Harju­Viru rüütelkond ja Järvamaa aadel alistusid 1561 Rootsikuningas Erik XIV­le. Viimane ordumeister G. Kettler alistus 1561 Poola kuningasZygmunt II Augustile. Seega lakkas Liivi ordu olemast, kuid mõisnikele jäi oluline osamaaomandist.

Hea geograafilise asendi tõttu oli Eesti sajandeid 600. a. meelitavaks palaks naabritele.Siin võimutsesid sakslased, taanlased, rootslased, poolakad ja venelased. Toimus rahvavägivaldne ristimine ja raskeim orjaaeg. Hävitati Eesti rahva varandus, vabadus, võeti äratema maa ja aeti välja kodust.

7. Rootsi valitsus meie maal

17. sajandi alguses toimus 1600. aastal Liivimaa pärast alanud Poola­Rootsi sõda.Võitjaks jäi Rootsi, kes oli aastaks 1625 alistanud kogu Mandri­Eesti. Rootsi vallutusedseadustas Altmargi vaherahu (1629). Kui võim lõpuks üle maa rootslaste kätte jäi, olidsõjad ja taudid aastakümneid maad rüüstanud ja elanikkonda hävitanud ligi 2/3 võrra.Hinnatakse, et eestlaste arv oli langenud umbes sajale tuhandele. See oli üks rängematestmadalpunktidest eestlaste ajaloos (teine järgnes umbes sada aastat hiljem, pealePõhjasõda). Talupoegade olukord rootsi ajal oli rängemgi kui orduaja lõpuaastail. Ometinimetas rahvasuu seda aega veel kaua “vanaks heaks rootsi ajaks”. Siiski oli ilmne, et“vana hea rootsi aeg” oli talupoegadele parem, kui sellele eelnenud väga raske sõdade aegja kindlasti parem, kui sellele järgnenud “vene aeg”. On oluline rõhutada, et noil aegadelei valgunud Eestisse palju võõraid asukaid. “Paruneid” oli vaid mõni tuhat ja päevakorralei olnud eriline saksastamine, rootsistamine ega mistahes võõra keele ja kommetepealesurumine. Rootsi ajal valitses talupoegadesse suhtumises palju vabameelsematmõtlemist, kui oli seda venelastel ja sakslastel. Pandi rõhku kirjaoskusele. Talupojad saidkohtutes rohkem õigust ja võisid loota abile Stockholmist.

17. sajandi keskpaiku hakati ehitama manufaktuuri tüüpi ettevõtteid (1628 Hüti klaasikodaHiiumaal, 1650 Narva vase­ ja saeveski, 1664 Tallinna paberiveski).

Rootsi kuningas Gustav Adolf pööras tõsist tähelepanu haridusolude korraldamisele meiemaal. Asutatigi gümnaasiumid Tartusse 1630. aastal ja Tallinnasse 1631. aastal.Tallinnasse jäi gümnaasium püsima ja on pidevalt töötanud poeglaste õppeasutusenasajandite kestel mitmete valitsevate rahvaste aegade läbi, samal kohal, kus töötab praegugi(Kloostri tänav), ehk küll käesoleval ajal koolina ja Gustav Adolfi Gümnaasiuminimetusega. Tartu gümnaasium muudeti 1632. aasta 30. juunil Gustav Adolfi poolt allakirjutatud otsusega ülikooliks. Ülikoolil on tulnud selle aja kestel töötada ka Pärnus(1656­1710) ja olnud kohapeal täiesti suletud tegevuses, kus töötas vaid ülikooli surrogaat(asekool) Järvamaal Albu mõisas, mõisnikele. Maarahva lastel oli ülikooli pääseminevõimatu. Sama kehtib gümnaasiumide kohta, mis loodi Tallinna, Tartusse ja Pärnusse.Kuid ka küladesse tekkisid koolid ning kodudes hakkasid inimesed õppima lugemist.

Eestlased jäävad igavesti võlgu eriti ühele mehele, Risti ja Harju­Madise pastori pojaleBengt Gottfried Forseliusele. Forselius pani aluse eesti kiriklikule rahvakoolilekirjaoskuse levitamisele ja koolmeistrite koolitamisele. (Tartu lähedal töötas B. G.Forseliuse Õpetajate Seminar). Huvitav episood Forseliuse tegevuses oli tema sõitStockholmi 1686. aastal, kus ta Karl XI­le esitles kahte oma parimat õpilast – IgnatsiJaaku ja Pakri Hansu Jüri. Kuningas jäi koolimehe tööga väga rahule, kinkis kummalegipoisile kuldraha ja andis hiljem Forseliusele kooliasjade korraldamiseks laiad volitused, ettrotsida baltisakslaste sabotaaêi. Kahjuks hukkus Forselius tormis 1688. aastal tagasiteeljärjekordselt Rootsi reisilt, jõudmata oma õigusi kasutada. Sellel ajal sai alguse Eestierakordselt kõrge kirjaoskuse tase, mis juba 19. sajandil ületas enamuse teisi maidEuroopas.

Majanduslikult oli Eesti Rootsile tähtis eelkõige viljaaidana. See tõi talurahvale eeskättteotöö suurenemise. Üldiseks nõudmiseks kujunes, et keskmisest talust tuli 3­6 päevaksnädalas saata mõisa mees, veoloom ja rakend. Ei tule siiski arvata, et talupoeg ainavaesuses vireles, ilma vaba aja ja jõukuseta oli. 1668. aastast pärinev seadus piirabtalupoja pulmi kahele päevale. Pulmakülalisi lubatakse kutsuda mitte üle 16 paari ja neileanda mitte üle 8 tünni õlut ja 4 toopi viina.

Eestlaste rootsimeelsust vähendas kahetsusväärselt asjaolu, et 1695­1697 tabas Eestit(Soomet ja Ingerimaad) ikaldus ja suur nälg. Rahvaarv, mis oli tõusnud umbes 350 000­ni, langes nälja tagajärjel umbes 28 000­ni. Näljahäda raskendas jätkuv vilja väljavedu.

Idataevasse olid taas kogunenud sünged pilved.

8. Põhjasõda (1700­1721)

Halastamatu Põhjasõda muutis Eesti taas võõraste vägede tallermaaks ja paiskas peadtõstva maarahva uuesti põrmu. See oli suur sõda Venemaa ja Rootsi vahel. Esimene lahingleidis aset Narva all aastal 1700, kus rootslaste väejuhiks oli kuningas Karl XII javenelastel tsaar Peeter, kuni võitluse alguseni. Rootslased võitsid küll esimese lahingu,aga kaotasid siiski sõja. Aastal 1704 olid venelased Tartus ja Narvas, 1710 Tallinnas.Aastal 1721 kirjutati alla Uusikaupunki rahu, mille alusel senised Rootsi provintsidEestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa liideti Venemaaga. Maa oli laastatud nagu ei kunagivarem. Sõjaeelne näljaaeg, sellele eelnes ka sõjaaegne hävitustöö, taudid, rüüstamisedvähendasid rahvaarvu jällegi saja tuhande piirile. Vene kindral Úeremetjev olevatkinnitanud tsaarile, et Narvast kuni Riiani pole kuulda koera haukumist ega kuke kiremist!

Rüütelkond – Saksa parunid – said Vene tsaarilt tagasi kõik oma õigused. Paruniteeestkostja von Rosen kuulutab: ristiusku mineku ajast alates kaotasid talupojad omavabaduse ning said aadli orjadeks. Roseni deklaratsiooni aastal 1741 peetakse pärisorjusealguseks Eestis.

Ligi sada aastat kestis Eestis vene­baltisaksa koostöös pärisorjus. Nii õigusetus olukorraspole Eesti talupoeg olnud ei varem ega hiljem. Pärisorja hind kõikus tema soost, vanusestja oskustest paarikümnest rublast saja rublani. Inimesi müüdi avalikult turgudel. Sagelilahutati mees ja naine, vanemad ja lapsed. Sageli keelati talutüdrukul abielluda, ettööjõudu mitte mõisast välja anda. Taolist olukorda seostati neegritega Ameerikakolooniates.

Mõisamajanduses jäi 18. sajandi lõpuni valdavaks teraviljakasvatus, mis andis mõisalepõhisissetuleku. Sellele lisandusid tulud viinapõletamisest ja viinavooride saatmisestpealinna turule. Viinaköökide kõrvale tekkisid aja jooksul ka väiksemad saeveskid,telliselöövid, lubjaahjud ja hakati kasvatama kartulit. Märkimisväärselt tõusis mõisnikeelustandard. Põhjasõja järel olid veel tavalised puust, õlgkatusega mõisahooned, lihtnemaavillane riietus ja liiklemiseks kõlbas veel lihtne talupojavanker. Sajandi keskpaikujõudsid ka Eestisse Versailles´ maitsed ja euroopalikud eluviisid. Kerkisid uhkedhärrastemajad, mida rahvas lossideks kutsuma hakkas – Palmse, Sagadi jt.

Rahva hariduse areng oli 18. sajandil eestlaste jaoks tagasihoidlik. Kuid rõõmutusseperioodi langeb siiski rida Eesti kultuuriloo tähtsündmusi – 1739. aastal üheaegseltkoolikohustuse kehtestamisega Liivimaa kubermangus (7­12. aastased lapsed peavadkoolis käima või õppima lugemise selgeks kodus, samas igas kihelkonnas pidi olemaköstri­ ehk kihelkonnakool, igas mõisas mõisa­ ehk külakool, millest hiljem kujunesidvallakoolid) ilmus lõpuks eestikeelne täielik Piibel Anton Thor Helle heas tõlkes. See olivaieldamatuks tõendiks, et eesti keeles on võimalik välja anda ka kõige keerulisemaidmõtteid ja mõisteid.

Aastal 1972 ilmus esimene eestikeelne kalender. Kalendrid olid Eesti maarahvalugemisvara hulgas loetavamaid, sisaldades piiblilugude ümberjutustusi, mitmesuguseidnõuandeid, aga ka ilmaennustusi terveks aastaks päevade kaupa ette. Välimuselt väike,peopesasuurune kalendriraamat oli oma odava hinna ja suure trükiarvu tõttu kättesaadav.

9. Pärisorjuse kaotamine Eestis. Talurahva seadused (1816 ja 1819)

Eesti rahava ajaloo üks tähtsamaid sündmusi oli pärisorjuse kaotamine, mis Eestimaaltoimus 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal.

Pärisorjus oli tsaari otsusega küll kaotatud, aga sellele järgnes teoorjus, mis polnudeelnenust parem, paljude silmis isegi hullem. Talupoeg polnud uute seaduste silmis enammõisniku pärisomand (nagu kinnisvara või kariloomad), aga maad tal ka ei olnud. Muudeeriõiguste kõrval oli mõisnikul õigus talupoega peksta ilma kohtuotsuseta ja see leidis asetenamasti mõisa tallis. Sõna teoorjus pärineb sellest, et talupoeg pidi tema enda majandadajäetud pisikese maalapi eest “teoga” renti maksma, see tähendas orjana mõisapõldudeltöötama. Järelvalvajateks olid kupjad – sakslaste eestlastest abilised. Sellest ajajärgustpärineb rahvalaul:

“Oh mina väike mehekene,

põlvepikku poisike...

Päeval peksan mõisa rehed,

öösel künnan marga maad...”

Tervikuna jäi talurahva olukord raskeks. Sagedased ikaldused ja sellele järgnenudnäljahädad viisid inimesed meeleheiteni. Õnneks päästis kartul, mida Eestis hakatikasvatama 18. sajandi keskpaigast, kõige hullemast. Põllumajanduses toimus edasiminek.Tänu Lõuna­Eestis levivale linakasvatusele kogunesid taluperemeeste kätte vabadrahasummad, mida hiljem kasutati talude päriseksostmisel. Pärisorjusest vabastamiseüheks väliseks märgiks oli perekonna­ ehk priinimede andmine. Paljud perekonnad võtsidoma talu nime, sageli aga talitasid mõisnikud oma suva kohaselt. Pandi küllaltki paljusaksapäraseid priinimesid, milledest enamik eestistati alles üle saja aasta hiljem, EestiVabariigi päevil.

1841. aastal levisid kuuldused väljarändamisvõimalustest Venemaale, kus pidi saamamaad, mis ei kuulu mõisnikele. Liikumise haripunkt saavutati 1841. aastal Pühajärvesõjas.

19. sajandi teisel veerandil püüdsid slavofiilsed ringkonnad piirialade rahvaid tihedamalt“emakeelse Venemaa” külge siduda. Venestuspoliitika peamiseks kandjaks oli õigeusukirik, lootes sel teel kohalikke elanikke kiiremini venelasteks muuta. Levis kuuldus, naguantaks “tsaari usku” siirdujatele maad ja muid soodustusi. Algas massiline usuvahetus1845. aastal, mille eesmärgiks oli puht maiste hüvede saavutamine. Varsti paljudtalupojad aga pettusid usuvahetuses ja 1847. aastal oli liikumine vaibunud.

10. Uued talurahva seadused Aleksander II ajal (1849 ja 1856). “Mahtrasõda”

Asjad läksid mõnevõrra paremaks sajandi keskpaiku, kui kehtestati uued talurahvaseadused. 1849. ja 1856. aasta seadustega soodustati raharendi rakendamist ja taludepärisostmist. Mõisamaast eraldati nn. talumaa (vaku­ ehk orjusemaa), mida võidi rentidavõi müüa talupoegadele; 1/6 talumaast jäi ikkagi mõisniku käsutusse. Et talurahvas koheteotööst ei vabanenud, puhkes Põhja­Eesti maakondades rahutusi, suurim vastuhakktoimus Eduard Vilde romaani järgi 2. juunil 1858. aastal Mahtra sõjas. Rahutuste üldkäik

ja ulatus olid sarnased paljudele eelnenud “sõdadele”. (Hoolimata sellest, et muistnevabadusvõitlus ja hilisemad ülestõusud ebaõnnestusid ning julmalt ja veriselt maha suruti,avaldasid need innustavat mõju järgnevatele põlvkondadele. Vabadusarmastus kandusedasi põlvest põlve).

Rahutused sundisid tsaarivalitsust ja balti aadlit reforme jätkama:

1863. aastal anti välja uus passi seadus – suurendati talupoegade liikumisvabadust;1868. aastal kehtestati vallakogukonnaseadus – vabastas kogukonnad mõisaülemvõimu alt;1868. aastal keelati teoorjus.

Hoogsalt arenesid linnad, tööstus, kaubandus: Eesti oli asunud kapitalistliku arengu teele.Jätkus tööstuslik pööre: manufaktuur asendus vabrikuga. Algas massiline taludepäriseksostmine, mis kujunes rahvuslikuks ürituseks, Lõuna­Eestis osteti talud linademüügist, Põhja­Eestis kartulite müügist saadud rahaga. Eesti talumehele oli nüüdsekstehtud võimalikuks olla ise talu omanik – tagasi osta maa, mis talt oli tule ja mõõgaga äravõetud.

Kultuurinähtustest levisid Baltimaile valgustusideed, mistõttu mistõttu baltisaksaliteraatide seas tekkis huvi eesti keel ja rahvakultuuri vastu. Anti välja rahva tarbeksemakeelset kirjasõna. 1806. aastal ilmus Tartus “Tarto maarahwa Näddali­Leht”.1821­1823 ja 1825. aastal Otto Wilhelm Masingu toimetusel “Maarahwa Näddala­Leht”.

Kultuurielu elavnemist soodustas aastal 1802 taasavatud Tartu Ülikool, mis kujunesülevenemaalise tähtsusega teaduse­ ja kultuurikeskuseks. 1840. aastail hakkas tähelepanuäratama eesti talurahva seast pärinevate demokraatide (F.R. Faehlmann ja F. R.Kreutzwald) tegevus. Hariduse alal loodi Eestisse külakoolide võrk.

kuigi muistne iseseisvus oli maarahva poolt ammu unustatud, oli ometi läbi rasketeaastasadade alles jäänud üht­teist väga väärtuslikku. Selle hulka kuulus keel, rahvaluule,rahvamuusika, kunstipärane kodukäsitöö ning tugev külaühiskond.

11. Rahvuslik ärkamine. Venestamine. J. Tõnisson ja K. Päts

Mis eestlasi ärkamisaja künnisele tõi? Tänu paremale haridusele osa eestlasi saksastus,kuid teine osa ei unustanud oma rahvust ning pani aluse rahvusliku haritlaskonna tekkele.Sinna aega kuulub ka esimene rahvuslik poeet, noorelt surnud Kristjan Jaak Peterson(1801­1822). Oma isamaalüürikas ülistab ta eesti keele ilu ning usub selle tulevikku.Samaaegselt algas ka tegevus vallavalitsustes, laulukoorides ja orkestrites, mis andis usku,et ollakse millekski võimelised. Iseteadvuse tõusu soodustas veel talude päriseksostmine.Rahvas oli muutunud haritumaks, kerkis esile külaharitlaste kiht (köstrid, kooliõpetajad,vallakirjutajad), kes suutsid tõhusalt valgustustööd teha. Need mehed saidki algavarahvusliku liikumise teerajajaiks. Koolmeistri ja köstri osa eesti maaühiskonnas 20.sajandi algul peegeldub kõigile tuntud Oskar Lutsu “Kevades”. Eesti taasärkamine 19.sajandi keskpaiku oli peamiselt vaimse ja kultuurilise iseloomuga.

Friedrich Faehlmann (1798­1850) sündis Järvamaal Hao mõisas opmani pojana. LõpetasTartu Ülikooli arstiteaduskonna ja oli otsitavamaid arste. F. Faehlmanni tähtsus seisnebKalevipoja ainete kogumise algatajana. Tema poolt asutatud “Õpetatud Eesti Seltsis” peeti

sellekohaseid referaate. F. Faehlmann on kirjutanud oode, valme, lühijutte, müüte jakogunud Kalevipoja aineid.

Kreutzwald ja Koidula. Esimeseks suursündmuseks oli “Kalevipoja” ilmumine F. R.Kreutzwaldi sulest 1862. aastal eestikeelse väljaandena. Möödunud sajal aastal on“Kalevipoja” tähtsust hinnatud mitmel viisil. Enne, kui ilmus Eestis “Kalevipoeg”, oliSoomes 1835. aastal ilmunud rahvuseeposeks nimetatud teos “Kalevala”, mille ainestikoluliselt rahvasuust kogutud. “Kalevipoeg” seevastu on peamiselt Kreutzwaldi looming.Kuna aga ka “Kalevipoega” nimetati rahvuseeposeks, arvates, et tegemist on rahvasuustkogutud vanavaraga, oli “Kalevipojal” väga suur tähtsus eesti rahva iseteadvusetaasäratajana. Veelgi hiljem on aru saadud, et ka ilukirjandusliku teosena on “Kalevipoeg”tookordsete olude kohta erakordne saavutus.

Kreutzwaldi kõrval oli teiseks oluliseks rahva äratajaks Lydia Koidula. Ka tema puhul onpalju piike murtud tema kirjanduse omapära ja väärtuse hindamisel. Suur osa Koidulaloomingust on tugeva saksa mõjuga. Ka tema suhtes oleme hinnangut muutnud ja vaatameteda oma aja lapsena, kelles polnud midagi, mis oleks olnud teadlikult võlts. Tema kõigetuntumaks saanud luuletus on lauluna rahvuslikuks sümboliks muutunud:

“Mu isamaa on minu arm,

kel südant andnud ma...”

Koidula elupäevil polnud kuigi palju inimesi, kes nii oleks mõelnud. Nüüd võtame nenderidade puhul mütsi peast ja pisargi tuleb silma.

Kui Kreutzwald ja Koidula olid kirjanduslikud isiksused, siis ühiskondliku tegemise alaltäitsid seda osa Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson.Kreutzwald ja Koidula, kuigi vaimselt erinevad, olid omavahel head sõbrad, aga seda eisaa öelda Jannseni ja Jakobsoni kohta. Pigem vastupidi – üks ei näinud teise tegemistesmidagi väärtuslikku. Mõlemad pidasid oma võimsamaks relvaks sõna relva ning olidajalehtede toimetajateks. (Perno Postimees ja Sakala). Kirjasõna kaudu püüti rahvastäratada ja kasvatada, samal ajal ka oma vaadetele poolehoidu võita. Just taolistesvaidlustes, diskussioonides ja ausas vaimses võitluses kooruski välja tõde ja rahvamitmekülgsus. Pisut hiljem toimub peaaegu samasugune vaimne võitlus Konstantin Pätsija Jaan Tõnissoni vahel. Mõlemad olid jällegi ajalehtede peatoimetajad (Teataja jaPostimees). Kolmandaks suurkujuks Jannseni ja Jakobsoni kõrval oli kirikuõpetaja JakobHurt. Temalt on pärit kuulsaks saanud ütelus:

“Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana javisa rahva sugu, kes juba ammu maailmas on elanud ja pärast meid veel kaua elamasaab!”

Hurt oli esmajärjekorras õpetlane ja rahva loomingu talletaja.

J. V. Jannsen (1819­1890) on pärit Vändrast. Ta alustas oma ametiredelit kutsarina, tõusisköstriks, siis kooliõpetajaks ja lõpuks esimese järjekindlalt ilmuva ajalehe PernoPostimees (ilmus esmakordselt 1857. a.) peatoimetajaks. Jannseni suurimaks teeneks oliesimese üldlaulupeo korraldamine Tartus aastal 1869. Lauljaid oli vaid kaheksasaja ringisja eesti laule esitati vähe. Nende hulgas leidis ettekandmist Soomes eriti armsaks saanudlaul “Maamme”. Tõlgituna kõlab esimene rida: “Oo Soome, meie sünnimaa”. Jannsenieestikeelsed sõnad algavad väga sarnaselt: “Mu isamaa mu õnn ja rõõm”. See laul kujunesjärgneva aastasaja jooksul peaaegu pühaks lauluks. Paljude hinnangul on ühine viisSoome rahvushümniga teretulnud kui hõimusuguluse sümbol.

Kui väike Lydia kirjutama õppis, lõi ta laulu, mis samuti algab sõnadega mu isamaa ”Muisamaa on minu arm”. Mõlemad laulud kajastavad rahvusromantikat , mis oli vajalikinimeste enesetunde ja iseteadvuse tõstmiseks. Nii nagu tänapäevalgi, kuigi ajad ja oludon hoopiski erinevad. Esimese üldlaulupeo keskseks sündmuseks oli Jakob Hurda pooltpeetud sütitav kõne.

Esimene ajaleht Perno Postimees, Eesti rahvushümn ja Eesti esimene laulupidu onJannseni igavesteks mälestusmärkideks, mida me mäletame nii kaua, kui püsib meierahvas.

Esimesest laulupeost lähtuv vaimustus levis üle maa. Ellu astusid uued koorid ja orkestrid,asutati üle­eestilisi seltse. Kirjutati ja lavastati esimesed eesti näitemängud, tegevustalustas Eesti Aleksandrikooli komitee, Eesti Kirjameest Selts ja esimesed põllumeestseltsid. Aastal 1865 asutati Vanemuise ja Estonia laulu­ ja mänguseltsid.

Jakob Hurt (1839­1907). Tema suurimaks teeneks rahvusliku iseteadvuse innustamise javanavara talletamise kõrval on Aleksandrikooli loomise heaks töötamine Aleksandrikoolinimi valiti pärisorjuse kaotaja Aleksandri mälestuseks. kool oli mõeldud esimesekeskastme õppeasutusena, kus valitseks eesti keel. Siiani oli keskharidus saksa keeles.Ületerve maa tegutsesid Aleksandrikooli komiteed ja aastal 1783 oli koos üle saja tuhanderublaline põhisumma. Olgugi, et oli palju töö tehtud, jooksis lõpuks kõik tühja – sajandilõpupoole algas ulatuslik venestamine.

C. R. Jakobson (1841­1882) oli algul köster ja kooliõpetaja, kui 1863. aastal siirdusVenemaale ja sai kooliõpetajaks Peterburgi. Seal puutus kokku hoopis uutmoodimõttelaadiga Eesti haritlastega (J. Köler jt). Aastail 1868­1870 pidas Jakobson VanemuiseSeltsis kolm pikka kõnet, mis 1880. aastal ilmus pealkirja all “Kolm isamaa kõnet”.Jakobson jagas eesti rahva senise ajaloo kolme suurde põhiajajärku:

Muistne iseseisvus kui kadunud kuldne Valguse Aeg;Pimeduse Aeg, mitmesaja­aastane ajajärk peamiselt sakslastest vallutajate all;Uus Koidu Aeg, rahvusliku ärkamise aeg.

Oluline Jakobsoni mõttelaadis oli arusaam, et eestlased elavad kahe sarviku vahel: ükspärit idast, teine läänest. Vabadussõda, mida peeti 1918­1920, oli nii venelaste kui saksaparunite vastu. Aastal 1878 hakkas Jakobson Viljandis välja andma uut ajalehte Sakala.Tema eesmärgiks oli eestlaste ja sakslaste võrdõiguslikkus Eestis.

Neli aastat peale Sakala asutamist suri Jakobson suhteliselt noore mehena kopsupõletikku.Tol ajal oli ta juba Kurgja talu pärisperemees ja ühel pikemal hoburetkel rängaltkülmetanud. Peale kojujõudmist lasi ta kohe sauna soojaks kütta, et kuri tõbi ihust väljavihelda. Tulemus oli vastupidine – saunale järgnes ränk kopsupõletik, mis noore meheenneaegselt hauda viis.

Venestamine – üldolukord ja haridusala. Aleksander III (1881­1894) oli esimene Venetsaar, kes jättis kinnitamata balti aadli privileegid, andes märku Baltimaid Venemaagasiduda. Viidi läbi reaktsioonilised reformid. Kui ärkamisajal kõrgem haridus jaasjaajamine toimus saksa keeles, siis pärast 1881. aastat muutus nii algharidus (mispeamiselt oli eestikeelne) kui ka ametlik asjaajamine venekeelseks. Selle teostamiseksmäärati hulk umbkeelseid venelasi. Eestlastest köstrid ja koolmeistrid vallandati ja võimüle maa läks ustavate venelaste kätte. Õppekeeleks määrati vene keel. Asutati uued koolidnimega ministeeriumikoolid. Keelati eesti keele tarvitamine isegi omavaheliseksläbikäimiseks. Lõpuks ulatus venestamine ka Tartu Ülikooli, mis aastal 1893 nimetati

ümber Jurjevi Ülikooliks. Olgugi, et 19. sajandi lõpul suruti venepärasust peale toorestemeetoditega, polnud venestamine edukas.

Ühiskondlikus tegevuses suruti sisse tsensuur. Kõik ärkamisaja suuremad üritusedlikvideeriti. Aleksandrikoolist tehti venekeelne linnakool ja siis põllutöökool. Sellesthoolimata tehti jõudumööda rahvuslikku tööd edasi karskusseltsides. Üheks aktiivsemaksorganisaatoriks oli noor ja energiline Jaan Tõnisson. Ka Eesti Üliõpilaste Seltsis püütijõudumööda venestamise vastu võidelda. Omal ajal kujunes seal poolsalajane“Kalevipoja” lugemine ja seletamine. Juhtivateks isiksusteks olid siin Hurda sõber VillemReiman ja hiljem Jaan Tõnisson. Eestimeelne tegevus jätkus vaikselt aga visaltkarskusseltsides, laulu­ ja mänguseltsides, laulupidudel, pasunakoorides, laulukoorides,vanavara kogudes ja mujal.

Jaan Tõnisson (1868­?). Tema tähtsus tõusis, kui ta aastal 1896 võttis üle Postimehetoimetamise, mis tähendas osa olla Eesti rahva vaimseks juhiks. Rahvuslikuks ideaalikskuulutati kasinus, kainus, rahvuslik uhkus ja iseteadvus, lugupidamine oma esiisade japäritolu vastu, kokkuhoidlikkus ja ürgse rahvuskultuuri hindamine. Tõnisson võitles jubatookord aadete eest, mis läbi iseseisvusaja kuni tänapäevani on jäänud meile tähtsaks.Oma imposantse kujuga – pikk, sirge mees pisut ettepoole kikkis habemega – saavutas tarahva hulgas omamoodi populaarsuse. Kui Jannsenit nimetati hellitavalt Papa Jannseniks,siis Tõnissoni hüüdnimedeks olid Koodi Jaan ja Nuustaku Hertsog. Ta oli üdinirahvuslikult meelestatud ja üdini demokraatlik. Jaan Tõnissoni tegevuspiirkonnaks oliLõuna­Eesti ja tema tegevuse keskuseks Tartu. Lõuna­Eesti oli sajandivahetusel mõneskisuhtes Põhja­Eestist ees. Esiteks asus ülikoolilinn Lõuna­Eestis ja teiseks olid Lõuna­Eestitalud jõukamad kui Põhja­Eesti talud. Lõuna­Eesti savisegune muld oli viljakam kuiPõhja­Eesti paiguti vaene paepealne muld.

Konstantin Päts (1874­1956) pärines Pärnumaalt Tahkurannast. Aastal 1901 asus PätsTallinnas ilmuma hakkava uue ajalehe Teataja toimetajaks, olles kahekümne seitsmeaastane ja lõpetanud õigusteaduskonna. Toimetusse kuulusid Eduard Vilde, JohannesVoldemar Veski, Anton Hansen Tammsaare, Mihkel Martna, kes oli pärastine sotsialistidejuht ja Eesti iseseisvuse pooldaja. Kuna nii Tallinn kui ka Põhja­Eesti olid majanduslikultja kultuuriliselt mahajäänud, suunas Päts oma ajalehe sisu vaesemate kihtide õpetamiseksja abistamiseks. Teataja programm esindas majandusmeeste suunda. Tõnissoni idealistlikurahvusluse kõrvale tuuakse uus suurus – majandus – millele kõik tuginebki.

Pätsi võitluseks kujunes Tallinna uue linnavalitsuse valimine aastal 1904. Et vastasestjagu saada, oli ta valmis ühe või teise vastsega ajutiselt koos töötama. Selles valguseskujunes tema koostöö venelastega, et sakslastelt võimu üle võtta. Sakslased kaotasidki jalinnavalitsus läks peamiselt jõukate eestlaste kätte. Järgmisel aastal leidis aset 1905. aastaebaõnnestunud revolutsioon, mille tagajärjel Päts venelaste poolt surma mõisteti ja sellviisil maapakku aeti. Mõned aastad hiljem (1918) vangistati ta omakorda sakslaste poolt jatoimetati Poola vangilaagrisse. Vabadussõja algul pidas Päts jällegi venelasi “vaenlaseksnumber üks”. Nii kujuneski Eestis kaks poliitilist suunda: reaalpoliitiku Pätsi ja idealistiTõnissoni vahel (kes tahtis Estonias karsket uue aasta vastuvõttu korraldada).

12. 1905. a. sündmused. “Noor Eesti”

1905. aastaks olid sotsiaalsed ja rahvuslikud vastuolud Vene impeeriumis teravnenudäärmuseni. Olulist osa etendas seal Venemaa lüüasaamine Vene­Jaapani sõjas. 9. jaanuariltoimus Peterburis Verine pühapäev, millele Tallinnas järgnes üldstreik. Rahutused levisidka teistesse linnadesse. Tõnissoni juhtimisel toimus Tallinnas töölisesindajate koosolek.

Tema soovitas rohkem hoolitseda Eesti edenemise eest ning mitte toppida oma nina suureVenemaa asjadesse. Vene vabameelsete võimulepääsemisest polevat Eestile kasu, sestneed on eraldamise (separatism) vastu sama vaenulikud kui tsarismgi. Kuidrevolutsiooniline rahutus kasvas, jätkusid streigid nii linnas kui maal. 14. oktoobril ühinesEesti ülevenemaalise üldstreigiga ja Tallinnas läks võim praktiliselt tööliste kätte.Seepeale 16. oktoobril avas sõjavägi kuberneri käsul Uuele turule kogunenud rahva pihtatule. Surma sai 90, haavata 200 inimest. Eesti iseseisvuse ajal püstitati Estonia teatritagusele väljakule mälestussammas mõrvatud tallinlaste mälestuseks, mis aastal 1940kommunistide poolt Punaarmee abiga maha kisti.

17. oktoobril oli keiser sunnitud välja andma kodanikuvabadust ja rahvaesindust lubavamanifesti.

Oktoobrimanifestiga algas Eestis jõudude konsolideerumine. Novembris jõudisrevolutsiooniline liikumine haripunkti. Tehti ettevalmistusi relvastatud ülestõusuks, kuidniikaugele ei lasknud võimud asjal minna: detsembri algul kuulutati välja sõjaseisukord.Algasid massilised arreteerimised. Sellest hoolimata liikusid maale relvastatudtöölissalgad, kelle õhutusel ja toetusel asus kohalik rahvas mõisaid põletama. Lauldi:“Mõisad põlevad, saksad surevad...”. Kokku hävitati Eestis 11 120 mõisa, selle käigusparaku ka palju kultuuriväärtusi. Algas verine terror, juurdluse ja kohtuta lasti maha paljusüütuid inimesi. Ülepaisutatud revolutsioonilised meeleolud asendusid hirmu jamasendusega. Kokku hukati Eestis umbes 300 inimest, ihunuhtlust anti 600­le. Paljudpõgenesid välismaale, K. Päts mõisteti tagaselja surma. Suleti enamus Eesti ajalehtedest.

Siiski arenes Eesti revolutsioonile järgnenud aastakümnel edukalt. Just sel ajal kinnitasideestlased endale koha Euroopa rahvaste seas, lõid eeldused ja võimalused iseseisva riigitekkeks. Tekkisid uued ajalehed ja ajakirjad. Kiirenes Eesti majanduslik areng. Tallinnaspaiknesid Venemaa tähtsamad laevatehased. Kiire edasiminek toimus ka põllumajandusesja teistel elualadel. Arenes ühistute liikumine, aktiivselt tegutsesid põllumeeste seltsid,põllumajanduse ja kodunduse kursused. Moodi läks vabatahtlike pritsimeeste seltsideasutamine. Jätkus ja laienes näituste ja võistluste organiseerimine. Pöörati suuremattähelepanu väikepõllu pidamisele, väiketööstusele ja laevandusele.

Uue elu sai emakeelne haridus. 1906. aastal asutati Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts.Kujunesid haridusseltsid. Esimene eestikeelne tütarlaste gümnaasium Tartus alustastegevust 1906. aastal. Eestikeelseid gümnaasiume loodi veel Pärnus, Viljandis ja Otepääl.Kiiresti kasvas ülikoolis õppivate eestlaste arv. Rohkesti õppis eestlasi Venemaasõjakoolides ja neist oli hiljem Vabadussõjas hindamatu abi. Arenes ja tugevnesprofessionaalne Eesti muusika, teater, maalikunst, arhitektuur.

1907. aastal loodi Eesti Kirjanduse Selts, 1909. aastal Eesti Rahva Muuseum (algatasid J.Tõnisson ja kunstnik K. Raud), 1913. aastal Estonia teatri avamine (teatrihoone ehitatirahva annetuste najal), 1910. aastal toimus laulupidu Tallinnas. Osavõtjaid oli 10 000, misületas eelmise peo kahekordselt. Mitmeid kohti dekoreeriti rahvusvärvidega jamitteametliku hümni ajal seisti püsti.

Niisamuti, kui ajakirjandus, nii etendas ka ilukirjandus otsustavat osa Eesti rahva arengus“maarahvast” Euroopa kultuurirahvaks.

Eesti kirjanduse suurkujuks oli neil murranguaastatel Eduard Vilde. Esimeseks tähtsamakstööks oli romaan “Külmale maale”. See on Eesti rahva elu­olu kirjeldus realistlikul viisilja samal ajal terav kriitika. Sama ühiskonnakriitiline romaan on “Raudsed käed”.Ajaloolised romaanid on “Mahtra sõda”, “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja “ProhvetMaltsvet”. Kõige traagilisemaks teoseks on “Mäeküla piimamees”.

Teiseks realistlikuks kirjanikuks kujunes Ernst Peterson­Särgava. Tema esimene japaremini tuntud novellikogu “Paised” kritiseeris ägedalt balti paruneid, nende kuulekaidteenreid ja saksa pastoreid.

Juhan Liiv oli luuletaja ja lühemate proosatööde autor. J. Liivi kõige olulisemaks joonekson tema suur tundeehtsus ja isamaa­armastus. “Hea eestlane armastab isamaad kõigerohkem, kui see on raskustes, vaene, masendatud ja isegi inetu”.

Noor­Eesti vaimsed juhid olid luuletaja Gustav Suits ja proosakirjanik Friedebert Tuglas. Üheks nende peamiseks juhtmõtteks kujunes: olgem eestlased, aga saagem kaeurooplasteks! Euroopa all mõtlesid nad peamiselt Prantsusmaad, mis viimase paarisajaaasta jooksul oli kultuuri arengus mänginud juhtivat osa. Tuglast peeti Eesti stiilimeistriks,mis ilmekalt avaldub tema mälestusainelises jutustuses “Väike Illimar”. Tuglase tugevusseisab novellikujunduses ja jutustusoskuses, samuti on ta ülipõhjalik kriitik nii kirjandusevallas kui ka ühiskondlikes ja hijem rahvuslikes küsimustes.

Gustav Suits oli Tartus kaua kirjandusprofessoriks, ta oli värsisepp ja selle kõrval naguTuglaski äge ühiskondlik võitleja.

Huvitav on vaadelda kõrgelt haritud nooreestlaste ja lihtsaks peetud Juhan Liivi vahet.Nooreestlased olid küllalt haritud, et märgata ja mõista J. Liivi erakordseid andeid japanust Eesti vaimuelus. Juhan Liiv, kes võis küll olla haige, aga kindlasti mitte ei olnudlihtsameelne. Juhan Liiv oli esimene, kes unistas Eesti riigist. Kui aeg edasi läks, ühinesselle mõttega kõrgesti õpetatud kirjamees Friedebert Tuglas, kes selgelt välja ütles: “Meilpeab olema õigus täielikuks kultuuriliseks enesemääramiseks, mis on võimalik vaidpoliitilise enesemääramise teel”. Seepärast on eesti kirjandus ja Eesti kirjanikud Eestilemääratu suure tähtsusega, lisaks sellele, mida nad vaimuväärtusena on loonud.

13. Eesti riikliku iseseisvuse tekkimine. Iseseisvuse väljakuulutamine

Umbes kaks aastat peale Esimese Maailmasõja (1914­1918) puhkemist, sügisel 1916, oliTsaari­Venemaa sõja sakslastele praktiliselt kaotanud. Tsaar Nikolai II kõrvaldati trooniltja võim läks Riigiduuma (esinduskoja) edumeelsemate rühmituste kätte. Moodustatidemokraatia suunas kalduv Ajutine Valitsus, mille peaministriteks olid esmalt vürst Lvovja Kerenski, keda ongi tuntud tagantjärele “Kerenski aja” nime all. Kui selgus, etvenelastega demokraatlikul alusel koos töötada ei saa, esitati Ajutisele Valitsuselekinnitamiseks uus maavalitsuse eelnõu, milles polnud juttu ei omavalitsusest ega kaautonoomiast. Tegemist oli Eesti maavalitsusega, mille 30. märtsil kinnitas Vene AjutineValitsus.

1.juulil 1917 avas Eesti kubermangu komissar, endine Tallinna linnapea Jaan PoskaToompea lossis Eesti Maapäeva, esimese Eesti rahvaesinduse. Selle kompetentsi kuulusseisukohavõtt, mida tabavalt iseloomustas tööerakondlane Jüri Vilms. Täieliku iseseisvusepoole ei saa püüda ega leppida autonoomiaga, vaid tuleb taotleda õiguslikku osariikiföderatiivses Vene riigis.

Maapäeva poolt loodi uue korra kehtestamiseks, valitsemise ja reformide teostamiseksMaavalitsus, mis asus tegutsema K. Pätsi juhtimisel. Põhilisteks eesmärkideks kuulutati:

ühendada Eesti maa­ala tervikuks senise Eestimaa ja Liivimaa asemel;läbi viia põhjalik eestipärane koolireform;moodustada eestipärased kohtud;

koondada kõik Eesti sõdurid Eesti pinnale.

Kättevõidetud saavutustest tuleb kõige tähtsamaks pidada Eesti sõdurite koondamistkodumaale, milles Pätsil oli suur osa. Ilma selle eelsammuta poleks ei Vabadussõda egariiklik iseseisvus olnud võimalik. Pätsi on hilisematel aastatel mõnegi sammu eest teravaltkritiseeritud nii vasakpoolsete kui parempoolsete poolt. Aastatel 1917 ja 1918 tema poolttehtud suured otsused kujunesid ometi iseseisva Eesti alussammasteks.

14.novembril 1917 kuulutas Maapäev enese Eestimaa ainukeseks kõrgema võimukandjaks – kõrgeimaks võimuks Eestis. Nüüdsest peale otsustavad eestlased ise oma maasaatuse kui iseseisev rahvas. Kuigi otsus oli tehtud, ei saanud Maapäev kohe tegutsemahakata, sest tegelik võim oli bolúevike käes. Nende juht Viktor Kingissepp tahtislavastada “rahvakohtu”, mis saadaks “reaktsionäärid” laiali. Kontroll lossi ees läks agaKingissepa enese käest ära, enamlased hakkasid rahvasaadikuid peksma jamahalaskmisele vedama ning vatti sai ka Kingissepp ise, kui end vahele segas.

Nii Maapäev kui ka Maavalitsus suruti Vene sõdurite abiga põranda alla, aga selle lõkmedkäisid ilma suurema vahelesegamisteta koos ja tegid plaane edaspidiseks tegevuseks.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine. 21. veebruaril 1918 maabusid Haapsalus Saksamaaväeosad, kelle kavas oli terve Eestimaa vallutada ja Venemaale edasi tungida. Maapäevavanematekogu tegi otsuse enne sakslaste saabumist iseseisvaks vabariigiks kuulutada.Moodustati Päästekomitee koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik.Iseseisvuse väljakuulutamist enne sakslaste saabumist peeti oluliseks kolmel põhjusel:

sakslased vallutaksid iseseisva riigi, mitte Vene provintsi;välisdelegatsiooni liikmed oleksid seadusliku Eesti Vabariigi esindajad;rahvas teaks, et seaduslikuks valitsejaks on Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus.

Koostati kõlav ja uljas iseseisvuse manifest, mis suures osas toetus Kalevioja lugudele.See ei kuulutanud mitte ainult Eesti Vabariigi loomist, vaid ka aastasadu kestnud orjaajalõppu!

Manifest:

“Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlveon temas kestnud lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvastevägivallatsemistest veel kord Eesti aeg tuleb, mil “kõik pirrud kahel otsal lausa löövadlõkendama” ja et kord “Kalev koju jõuab oma lastel’ õnne looma”. Nüüd on see aegkäes!”

Manifest loeti ette Pärnus Endla teatri rõdult 23. veebruaril 1918. aastal, just ennesakslaste saabumist. 24. veebruari keskpaiku oli Tallinn pagevatest venelastest puhastatudja kesklinn eestlaste käes. Sadamas oli veel Vene sõjalaevu, Pääskülas juba sakslasteeelüksused.

Niisugune oli olukord, kui Tallinnas 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja EestiVabariik.

Järgmisel päeval ilmusid kõik Eesti ajalehed. Lehvisid sini­must­valged eesti riigilipud.Moodustati Ajutine Valitsus K. Pätsi juhtimisel. Seda tulid tervitama Eesti sõdurid, kes

laulsid Papa Jannseni poolt esimeseks üldlaulupeoks loodud laulu, millest on nüüdsekssaanud Eesti Vabariigi rahvushümn: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa!”

Saksa okupatsioon. 25. veebruaril jõudsid pealinna saksa üksused. Eesti Vabariigi valitsussaadeti laiali. Vahistati peaminister Päts ja saadeti Poola vangilaagrisse. Jüri Vilms püüdisüle jää Soome pääseda, aga langes sakslaste kätte ja hukati. Kui aga sakslastel olimaalimasõda kaotatud ja kojuminek käes, heitsid nad oma relvad, mida kaasa võttapolnud võimalik, jõgedesse ja järvedesse, et need vaid eestlaste kätte ei jääks. Seega BaltiHertsogiriigi loomine ja kus seda ja teist.

Eesti taasvallutamiseks organiseerisid Eesti punased ettevõtte nimega Eesti TöörahvaKommuun eesotsas Jaan Anveltiga, kes venelased appi kutsus. Nii algas võitlus, midaeesti ajalugu tunneb Vabadussõja nime all.

14. Vabadussõda. Tartu Rahu. Statistilisi andmeid vabadussõjast.Iseseisvumine

Tähtsamaks sündmuseks kodumaa ajaloos oli Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 24.veebruaril 1918. aastal. Kuid juba 28. novembril 1918. aastal algas Vabadussõda. Sõjaalguses valitses paanika ja rinne liikus kiirelt idast läände. Peaaegu ainsad, kes julgesidalgul vastu minna, olid gümnaasiumi vanemate klasside poisid ja Tartu tudengid. Valitsessegane aeg, kus suuremat vastupanu punaväele polnud. Alles siis, kui 23. detsembril 1918.aastal määrati sõjavägede ülemjuhatajaks kolonel (hiljem kindral) Johan Laidoner, muutusolukord. Nüüd suurendati mobilisatsiooni teel sõjaväge, hangiti sõjavarustust, soetativälismaalt abi – vabatahtlikke mehi, sõjamoona, varustust jne. Jaanuari alguseks olipunavägi jõudnud vallutada suurema osa Eestist ­ pealinnast oldi vaid 30 kilomeetrikaugusel. Ka teised linnad olid hädaohus. Ülemjuhataja võimu loomisega pandi suuremvaenlase edasitung seisma ja Eesti väeosad alustasid üldist pealetungi. Mere poolt saadiTallinnale kindlat kaitset inglastelt.

Kõige ägedamaks võitluseks Vabadussõja algperioodil kujunes Paju lahing. See heitlustoimus Valga vabastamiseks Paju mõisa all 29.­31. jaanuarini, kus langes raskelthaavatuna üks Eesti vahvamaid väejuhte – leitnant Kuperjanov. Ka Soome vabatahtlikudvõtsid Paju lahingust osa ja kandsid väga raskeid kaotusi. Peale Paju lahingut oli vastaseselgroog murtud. 1. veebruaril vabastati Valga, samal ajal juba Võru ja siis 4. veebruarilPetseri, kus langes A. Õunapuu.

Punavägi alustas veel tugevamat pealetungi, et kaotatud maad tagasi võita. Löödi paljuägedaid lahinguid kuni sõja lõpuni Petseri, Irboska ja Pihkva ümbruses. Narva liinil seisidEesti väed aga kindlal joonel ja liikusid edasi Lätimaale, aidates ka seal puhastada maapunavägedest.

Vabadussõja järgmiseks oluliseks etapiks oli võitlus sakslaste üksusega Landeswehr(maakaitse), mis juunis 1919. aastal hakkas lõunast Eesti Vabariiki ähvardama. Kuiräägime võitlusest Landeswehriga, olid jõud peaaegu tasavägised. 22. juunil algaseestlaste vasturünnak, mis oli igati edukas. Kui 23. juuni hommikul asusid eestlaste väeduuesti rünnakule, olid sakslased juba põgenemas.

Seega otsustav, dramaatiline lahing Võnnu linna (Läti Cesise) vabastamiseks oli 22. ja 23,juunil 1919. aastal. Võnnu lahingus sõdis mõlemal poolel kuni 6000 meest. Oma nimejäädvustasid “marmortahvlile” kolm Eesti dessantpataljoni: Julius Kuperjanovi partisanid,Anton Irve soomusronglased ja Kalevi malev. Kalevlased, kuperjanovlased ja

soomusronglased võitlesid kõigis Vabadussõja kriitilisemates lahingutes, sageli kõikkolm koos, nagu Võnnu all. Neid juhatas kindral Põdder. Landeswehri purustamisegaVõnnu lahingus oli likvideeritud kõige tõsisem oht. Ühtlasi oli tasutud Saksa vallutajatelenn. Paala lahingu võlg, s.t. kaotus Saksa ordurüütlitele Eesti muistse vabadusvõitlusekõige saatuslikumas lahingus Paala jõel aastal 1217, peaaegu täpselt 700 aastat varem. KaPaala lahingus (milles langes Lembitu) sõdis eestlaste poolel umbes 6000 meest naguVõnnu allgi.

Kolmteist aastat hiljem kuulutas Eesti Vabariigi valitsus 23. juuni riiklikuks võidupühaks.

Ägedaid lahinguid löödi isegi Tartu rahuläbirääkimiste ajal Narva liinil, kuid kõik asjata.

Rahulepingule kirjutati alla Tartus 2. veebruaril 1920. aastal, milline osutus Eestile kõigitisobivaks, sest venelased pidid leppima esitatud tingimustega.

Sõda kestis 28. novembrist 1918. aastal, mil Vene punavägi alustas pealetungi Narvale jalõppes vaherahu maksmahakkamisega 3. jaanuaril 1920. aastal. Seega – 13 kuud ja 5päeva. Rahu kirjutati alla kuu aega hiljem.

Mis oli Vabadussõja tulemus? Eesti sai vabaduse ja iseseisvuse. Leidis tunnistamistiseseisva demokraatliku vabariigina teiste suurriikide poolt, ka Nõukogude Venemaapoolt. Määrati kindlaks riigi piirid.

Ohvritena nõudis Vabadussõda Eesti poolt 3450 inimelu, neist lahingus langes 1677sõdurit, haavadesse suri 385 meest, haigustesse suri 1388 meest. Haavatuid oli 10 105meest.

Rahaliselt maksis sõda 110 miljonit kuldfranki. See oli tolleaegse rahakursi järgi üle 80miljoni krooni.

Eestit aitasid Vabadussõja ajal eriti Inglise laevastik ja Soome, Rootsi ning Taanivabatahtlikud. Sõjavarustusega toetasid ka Inglismaa, Ameerika Ühendriigid ja see oliväga hinnatav.

Venemaa maksis Eestile 15 miljonit kuldrubla ja loovutas kõik Vene riigi varandused, misolid Eesti pinnal.

15. Omariiklus

Kohe iseseisvumise algpäevil leidis Eestis aset maareform, mida viidi läbi uuteasuniketalude pärisomandiks kuulutamise. Endistele mõisnikele maksti võõrandatudmaade eest tasu ja meil võimaldati osa oma maast säilitada. Asundustalude suurusekskujunes umbes 30 hektarit. Asunikud said uue elu alustamiseks ka riiklikku toetust.Vabadussõjast osavõtnuile tehti erilisi soodustusi ning vabadusristi kandjad said maadautasu korras.

Teiseks erakordseks saavutuseks oli kultuurautonoomia kehtestamine vähemusrahvustele.Seadus kehtestati juba 1925. aastal , mis võimaldas luua oma kultuuromavalitsused jaomakeelsed koolid, samuti saadi riiklikku toetust. Eestis kehtinud kultuurautonoomia onväljastpoolt Eestit palju kiita saanud.

1. detsembril 1924 püüdsid kommunistid Eestis taas võimu haarata vägivaldse riigipöörde

abil. Üheks peamiseks mässujuhiks olevat kunagine Eesti Töörahva kommuuni juht JaanAnvelt, kes oli mõnda aega Eestis nn “põranda all” tegutsenud. Peale asja ebaõnnestumistpääses ta terve nahaga Venemaale tagasi. Pisut hiljem leidis aga oma surma: ta hukatiStalini poolt puhastusaktsiooni korras. 1. detsembri oluliseks tagajärjeks oli valvsusesuurendamine. Taastati Kaitseliit, mille tegevus oli peale vabadussõja lõppu suikunud.

Kultuurielu, hariduselu ja kunstielu areng peale iseseisvuse kehtestamist oli uudne jamitmepalgeline.

Kuigi Tartu Ülikool oli üks vanemaid terves Ida­Euroopas, oli Eestis asuva ülikooliõppekeeleks saksa keel ja venestusajal vene keel, aga teadlasteks valdavas enamusessakslased. Nüüd püüti kõik muuta eestipäraseks. Eesti Vabariigi lõpupäeviks oli loodudigati kõrge tasemega eestikeelne ülikool Tartus ja Tehnikaülikool Tallinnas.

Iseseisvuse ajal ilmus paarikümne aastaga rohkem algupärast ja omapärast ilukirjandustkui kunagi varem. Eesti kõige nimekam ja produktiivseim kirjanik oli tol ajal AntonHansen Tammsaare. Tema suurimaks tööks on viieköiteline “Tõde ja õigus”. Tammsaareomapäraseima loomingu hulka kuulub ka tema viimane romaan “Põrgupõhja uusvanapagan”. Tammsaare kõrval oli üheks omalaadseimaks kirjameheks August Gailit.Gailiti kõige küpsemaks tööks võiks pidada saareromaani “Karge meri”, aga ka romaane“Isade maa” ja “Nipernaadi”. Kolmas suurkuju oli Karl Ristikivi, kes kirjutas vaid kuuseestikeelset romaani ja neistki osa paguluses. Tallinna triloogia: “Tuli ja raud”, “Rohtaed”ja “Õige mehe koda”. Teine romaanisari ­ “Kõik, mis kunagi oli” ja “Ei juhtunud midagi”.Viimane romaan oli “Hingede öö”.

Iseseisvusaja populaarseim näitekirjanik oli Hugo Raudsepp (“Vedelvorst”, “Põrunud ajuõnnistus”, “Roosad prillid”. Proosakirjanduses oli eriti populaarne August Mälkrannaromaanidega “Õitsev meri”, “Taeva palge all” ja “Hea sadam”. Novellisti jakriitikuna oli tuntuks saanud Friedebert Tuglas, kes kirjutas mälestusainelise teose “VäikeIllimar”. Oskar Luts kirjutas lisaks klassikaks kujunenud “Kevadele” rea kaalukaidlugusid. Albert Kivikase tippsaavutuseks oli teos “Nimed marmortahvlil”.

Eestis oli uuenduslik kuueaastane üldharidus. Kuueklassilise algkooli lõpetanud EestiVabariigi kodanik oli õige haritud inimene. Keskkool oli viieaastane, kokku üldharidustüksteist aastat. Iseseisvuse lõpuaastail muudeti süsteemi: neli aastat algkooli + viis aastatprogümnaasiumi + kolm aastat gümnaasiumi.

Suurimaks mureks polnud mitte hariduse puudus, vaid üleküllus, eriti ülikooli lõpetanuteosas. Nii tekkisid ülikooliharidusega taksojuhid ja sõjakooli haridusega reisirongidekonduktorid. Haritlaseks olla oli Eesti Vabariigis auasi. Võib kinnitada, et iseseisva Eestihariduslik tase oli üks kõrgemaid Euroopas ja seega terves maailmas. Haridusest peetipaljude poolt lugu kui kõrgemast väärtusest, kui kõige õigemas teest edu, tunnustamise jajõukuse suunas.

1923­1924. aastate majanduskriis näitas, et tööstuse eelisarendamine ei vasta maamajanduslikele võimalustele. Edaspidi asetaski valitsus rõhu põllumajanduseedendamisele. Asutati uusi meiereisid, arenes talude varustamise (EestiTarvitajateühisuste Keskühisus) ja põllumajandussaaduste väljaveo koopereerimine(Põllumajanduskeskühisus “Estonia”). Kasvas või ja peekoni väljavedu Suurbritanniasseja Saksamaale.

Aastal 1929 luuakse poliitiliste taotlustega Vabadussõjalaste Keskliit. Võeti vastu otsus, etEesti põhiseadust peab muutma. Rõhutati, et nn “lehmakauplemine” polevat õige viis riikivalitseda. Kui Lääne­Euroopa äärmuslastel oli tavaks kanda kas musti või pruune särke,siis vapsid piirdusid mustade barettidega. Liikumise eesotsas oli põdur erukindral Andres

Larka, aga tegelikuks juhiks noor advokaat Artur Sink. 1932. aastal liitusid Tööerakond jaJaan Tõnissoni Rahvaerakond ühiseks Rahvuslikuks Keskerakonnaks.

24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima uus põhiseadus. Kuigi K. Päts oli riigivanemakohusetäitjana edasi, rõhutasid vabadussõdalased, et vaja on täiesti uut ühiskondlikkukorda. Nii rääkisid ka rahvussotsialistid Saksamaal. Enne veel, kui riigivanema valimistelesaadi asuda, astus K. Päts kindral Laidoneri kaasabil 12. märtsil 1934 väga drastilisesammu. Paljude hinnangul oli see väga sarnane riigipöördele e. corp d’etat’ le. KonstantinPäts kui riigivanema kohusetäitja kuulutas kaitseseisukorra, nimetas kindral Laidonerisõjaväe ülemjuhatajaks, sulges vabadussõdalaste organisatsioonid ning arreteeris nelisadavabadussõdalaste juhti. Laidoneri aktiivse abita poleks Päts olnud võimeline mingitpöördelist sammu läbi viima. Laidoner nägi suurimat ohtu vapside poolt tehtavasõõnestustöös sõjaväelaste hulgas. See tegi temast antud oludes Pätsi liitlase. Laidonerpooldas nn “inglise orientatsiooni”, seevastu vapsid sakslase “juhiprintsiipi”.

Detsembris 1935 püüdsid vapsid läbi viia vägivaldse riigipöörde, mis neil aga eiõnnestunud. Mässuliste üle mõisteti kohut ja paljud said rängad vanglakaristused. Jubaaastal 1938 anti aga kõikidele amnestia.

Riigikogu laialisaatmisega ja vapside vaigistamisega algas “vaikiv olek”. Seda on ka Pätsidiktatuuriks nimetatud, sest tegelikult valitses riigivanem mitu aastat ilmarahvaesinduseta.

Opositsioon vaikiva oleku vastu tuli kahest suunast. Esiteks vapside poolt, teiseksopositsiooniks olid libraaldemokraadid, kelle keskuseks oli Tartu ja liikumist tuntakse“Tartu vaimu” nime all. Tartu vaimu hingedeks olid Jaan Tõnisson ja ajalooprofessorHans Kruus.

Veebruaris 1936, peale vapside ebaõnnestunud riigipöördekatset, leidis riigivanemaotsusel aset rahvahääletus põhiseaduse järjekordseks muutmiseks. Riigivanema ettepanekvõeti rahva poolt vastu suure häälteenamusega. Aasta hiljem tuli kokku kahekojalineRahvuskogu uue põhiseaduse väljatöötamiseks. 1938. aasta jaanuaris kehtestati uuspõhiseadus, sama aasta aprillis valiti K. Päts presidendiks. Tegevusse asus “Teinevabariik”.

1938. aastal kehtestatud põhiseadus on Eesti riigis praegugi kehtiv põhiline alus. Eestisvalitses iseseisvuse ajal seaduslik kord. Vastavalt aja nõuetele võib põhiseadust järkjärgulttäiendada.

16. 1939. a. 23. augustil Molotov­Ribbentropi pakt. 1939. a. 28. septembril“Vastastikuse abistamise leping” Eesti ja Venemaa vahel

1939. aasta 23. augustil sõlmitakse Molotov­Ribbentropi pakt, mis jagab Ida­Euroopa“huvipiirkondadeks” Saksamaa ja Venemaa vahel. 28. septembril 1939 kirjutati alla“Vastastikuse abistamise lepingule” Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel venelasteultimatiivsel nõudmisel. Jüri Uluots moodustas koalitsioonivalitsuse.

01.septembril 1939 puhkeb II maailmasõda. Saksamaa ja Venemaa vallutavad ja jagavadomavahel ära Poola. Eesti annab Nõukogude Liidule õiguse omada sõjalisi baase saartel jaPaldiski linnas rendiõiguse alusel. Edasi nõudsid venelased väeosade paigutamist üle tervemaa: Paidesse, Valka, Haapsallu ja mujale. Kui vene tankid üle piiri Eestisse veeresid, olipalju neid kes tundsid, et käes on meie hävitamine. Eesti kaitsevõime oli surmavalt

halvatud (rahvaarv võrreldes N. Liiduga väiksem kui 1:100). Peale pakti sõlmimist astusEenpalu valitsus tagasi. Uue valitsuse moodustas presidendi ettepanekul Jüri Uluots.Hilissügisel puhkes Talvesõda Venemaa ja Soome vahel. Eestile oli esitatud selgeultimaatum: N. Liit vajab väljapääsu Balti merele.

17. Okupatsioon. Vene väed tungivad Eestisse

21. juunil 1940 esitab Johannes Vares­Barbarus presidendile venelaste poolt koostatuduue valitsuse nimekirja. Samal päeval luuakse Eesti NSV, 6. augustil liidetakse ENSV N.Liiduga. Algas Eesti riigimeeste ja teiste tuntud inimeste vahistamine ning Venemaalesaatmine. Juulis arreteeriti K. Päts, J. Laidoner, endised riigivanemad (peaministrid)Teemant ja Kukk. Neile järgnesid Jaan Tõnisson, Kaarel Eenpalu ja Ants Piip. Ühasuuremaks muutunud hirm ei piirdunud arreteerimisega. Isegi koolinoori veeti öisteleülekuulamistele NKVD julgeolekusse.

Esimene suur massiküüditamine leidis aset ööl vastu 14. juunit 1941. Nimekirjades oli 11000 inimest, aga kuna osa neist polnud kodus, saadi kätte umbes 10 000 ohvrit.

21. juunil puhkes sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel. Peale sõja puhkemist viidi eestiväeosad Venemaale. Osa mehi, kes olid saanud mobilisatsioonist kõrvale hiilida, osareservohvitsere, osa küüditamisest pääsenuid, kes juhuslikult kodus ei olnud (kaallakirjutanu kuulub nende hulka), pages metsadesse varjule. Nii tekkisid metsadessesuured kogumid põgenikke – metsavennad.

Esimese nõukoguse aasta inimkaotused olid umbkaudu järgmised:

* mobiliseeritud 33 000

* küüditatud (14.06) 10 000

* arreteeritud 9000

* äraviidud sõdurid 6000

* äraviidud ametnikud 2000

Kui venelased läinud olid, kirjutas Marie Under 1941. aasta jõuludeks luuletuse:

“Nüüd mälestades seiskem püstipäi:

mis võeti meilt meenutagem, ja mis meile jäi.

Astun vaikselt jõululumist rada

üle kannatanu kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada:

ükski kodu pole leinata”.

18. Saksa okupatsioon

28. augustil 1941 jõudsid saksa väed Tallinna. Omavalitsuse etteotsa sai dr. Hjalmar Mäe,vaps, kes putúikatse eest Eesti Vabariigi ajal oli mitu aastat vangis istunud. Tegelikuksvõimumeheks oli Saksa SA (sturmabteilung e. rünnakuosakond) mundrit kandev KarlSiegmund Litzmann. Ühelt poolt sooviti küll baltlastelt kaastööd bolúevike vastu, teiseltpoolt aga anti mõista, et nad on siiski teisejärgulised, kui mitte just alaväärtuslikudinimesed. Saksa seadused keelasid mittesakslastel sõjaväkke astumast, aga igasuguvarjunimede all kujunesid eesti üksustest ometi rindeväeosad. Kuigi sakslased olid suuredbolúevismi vastased, ei antud tagalas venelaste poolt sundvõõrandatud varandusi ja talusidtagasi. Omanikud töötasid küll oma taludes edasi, kuid normid olid kõrged. Siiski suudetineid täita. Ülejäägid jäid taluperedesse ja nii abistati ka linnainimesi toiduainetega.

Talv aastal 1941/42 oli erakordselt vali ja sakslaste rünnakud tervel idarindel takerdusid.1942. aasta sügisel algas kõikjal suur lüüasaamine. Eestis asuti looma Eesti Leegioni, miserinevalt senistest üksustest pidi kuuluma eliitväeosade hulka. Algul pidi leegioniastumine olema vabatahtlik. Endine Eesti sõjaväe kolonel Johannes Soodla lasi endsakslaste poolt eesti üksuste “kindralinspektoriks” nimetada. Soodla sihiks oli EestiLeegioni sildi all luua rindeüksusi, mida kunagi saaks kasutada uues vabadussõjas.Oktoobris 1943 kuulutati välja esimene sundmobilisatsioon Eesti Leegioni, mis eestiseaduste alusel oli sama seadusevastane kui venelaste mobilisatsioon paar aastat varem.Suur osa meestest põgenes paatidega pimedatel sügisõhtutel Soome. Detsembris 1943loodi Soomes eestlastest koosnev vabatahtlik rügement nr. 200, mille ülemaks määratikolonelleitnant Eino Kuusela. Soomepoisid olid eesti sõdurid, kes avalikult ütlesid, et nadsõdivad vabaduse ja demokraatliku korra eest.

Veebruaris 1944 varises sakslaste põhjarinne kokku. Venelased murdsid välja Leningradipiiramisrõngast ja asusid suurrünnakule eesti piiride suunas. Olukord Eestis oli muutunudkriitiliseks, lahingud toimusid Sinimägedes, Tartu all. Augustis 1944 tuli soomepoisterügement tagasi kodumaale appi. Loodeti, et olukord pole veel lootusetu. Ehkkilääneliitlased olid juba Teherani konverentsil 1943. aasta novembris andnud venelasteleIda­Euroopas peaaegu vabad käed, keelduti seda uskumast. Pika Hermanni torni heisatisini­must­valge riigilipp. Tallinnas organiseeris omal käel vastupanu vana admiral Pitka,kes kakskümmend aastat tagasi oli organiseerinud Eesti sõjalaevastikku ja ehitanudsoomusronge. Soomest oli tagasi tulnud ka kapten Talbak, et teha kõik, mis võimalik.Samal ajal moodustas presidendi kohusetäitja Jüri Uluots salaja vabariigi valitsuse ja 18.septembril 1944 avaldati Riigi Teatajas valitsuse koosseis: peaminister Otto Tief,sõjavägede ülemjuhataja kolonel Maide, välisminister August Rei, kes oli juba Rootsis.Paljud kaasmaalased ei teagi, et enne venelaste tulekut kehtestati korrakski jälle Eestivalitsus.

Imet ei juhtunud. Lääneriigid ei hoolinud ei Eestist ega teistest Ida­Euroopa maadest.Veebruaris 1945 peeti Jaltas konverents “kolme suure” vahel (Stalin, Churchill jaRoosevelt), kus tunnustati venelaste vallutusi Ida­Euroopas de facto.

Algas suur põgenemine. Kümned tuhanded pagesid välismaale – ükskõik, mis hinna eest,ükskõik, kuhu. Põhjus massipõgenemiseks oli eelnev kogemus 1940­1941, kui inimesituhandete viisi arreteeriti ning kümnete tuhandete kaupa küüditati.

19. Jälle bolúevike valitsus

22. septembril 1944 jõudsid punaväe motoriseeritud osad koos Eesti Laskurkorpuse

üksustega Tallinnasse. Eesti Laskurkorpus moodustati talvel 1941/42 Túeljabinski linnaligidal Venemaale sundvärbamise teel saadetud meestest, kes töötasid töölaagrites, kuselamistingimused olid rängad. Umbes kolmandik suri alatoitluse ja haiguste tagajärjel. Kakorpuses surid tuhanded nälga ja skorbuuti.

Algas jällegi uus ajajärk. Professor Uluotsa poolt moodustatud valitsuse liikmed vahistati,kolonel Maide mõisteti surma ja hukati. Peaminister Tief sai kümme ja teised kaheksaaastat sunnitööd. Võimule tuli uuesti kommunistlik partei EKP. Esimene sekretär NikolaiKarotamm, valitsuse juht (rahvakomissaride nõukogu esimees) Arnold Veimer,Ülemnõukogu presiidiumi esimeheks jäi esialgu edasi Johannes Vares­Barbarus. Ta surinovembris 1946, tõenäoliselt enesetapu tagajärjel. Varese järglane oli Venemaa eestlaneEduard Päll.

Algul lubas maareform talude suuruseks 30 hektarit, ülejäänud osa sundvõõrandati. 1949.aasta märtsikuus leidis aset umbes 60 000 eestlase küüditamine kulakute likvideerimisesildi all. Uueks Eesti kompartei peameheks tuli Venemaalt võrsunud parteimees IvanKäbin. Paralleelselt eestlaste arreteerimise ja küüditamisega algas ka venelaste ja teistemuulaste sissevool Eestisse. aastaks 1985 oli eestlaste arv langenud 60% ligidale “tänu”Ivan Käbini poliitikale.

Kevadel 1953 suri Stalin. N. Liidus algas 1950ndate aastate keskel uus ajajärk, midasageli on “sulaks” nimetatud. Stalini­aegseid vangilaagreid vähendati, küüditatud japoliitvangid hakkasid Eestimaale tagasi tulema. Ka kultuurielus toimus muutusi. Uueksjuhiks kujunes Nikita Hruútúov, kes parteikongressil 1956 kuulutas Stalini kuritegelikuksja isikukultuse ekslikuks. Ka Eestisse jõudis sula. Muutused leidsid aset vaimuelus,kirjanduses ja kunstiloomingus. 1964 aastal asendati Nikita Hruútúov tavapäraseparteimehe Leonid Breêneviga. Hruútúovi ajal ellu viidud sisepoliitilised uuendusedasendati hoopis jäisema ja puisema bürokraatiaga.

1974. aastal jõudis ÜRO­sse Eestis 1972. aastal koostatud märgukiri Eesti õiguslikuolukorra kohta. 1975. aastal märgukirja koostajaid karistati viie­ kuni kuueasstasesunnitööga. 1980. aastal koostasid Eesti haritlased märgukirja N. Liidu asutustele seoseseestipärase säilitamise vajadusega.

20. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine

Iseseisvusliikumise survel võttis ENSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988 vastusuveräänsusdeklaratsiooni ning kuulutas ENSV seadused N. Liidu omade eesülemuslikuks. Sellel otsusel oli suur tähtsus kogu N. Liidu ulatuses: ahelreaktsiooninavallandusid teiste liiduvabariikide ja ka autonoomsete vabariikidesuveräänsusdeklaratsioonid. 30. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja eesti Vabariigitaastamisele viiva üleminekuperioodi ning 8. mail ennistas riigi nime, vapi ja lipu. 19. ja20. augustil 1991 toimusid ühised nõupidamised Eesti Komitee ja viimase ülemnõukogujuhtkonna vahel. Moskvas oli alanud riigipöördekatse. Vaatamata erimeelsustelekonkreetsetes poliitilistes küsimustes jõudsid tolleaegsed poliitilised jõud üksmeelele jategid otsuse: 20 augustil 1991 kuulutati välja Eesti taasiseseisvumine. See otsus saivõimalikuks eelkõige rahvamasside toetuse tõttu. Pealinlastele abiks olid Tallinnakoondunud jõud kogu Eestist, ka kaitseliitlased ja kodukaitsjad. Eestimeelsed isamaalisedjõud võitsid.

Läti kuulutas end taasiseseisvunuks päev hiljem. Leedu oli iseseisvumise välja kuulutanudjuba varem. (22. augustil 1988 toimus Balti Kett, kus läbi kolme Balti riigi Tallinn­Riia­

Vilnius ühendasid kaks miljonit inimest oma käed elava ketina protestiks NõukogudeLiidu vastu).

Kolme Balti riigi iseseisvusavaldustele järgnesid järkjärgult maailma riikide tunnustused.17. septembril 1991 võeti Eesti Vabariik ÜRO liikmeks.

1991. aasta augustis moodustasid Eesti Komitee ja viimase Ülemnõukogu juhtkondPõhiseaduse Assamblee, kes koostas uue põhiseaduse eelnõu. 28. juunil 1992 toimunudrahvahääletusel võttis rahvas suure häälteenamusega vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse jaselle rakendamise seaduse. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi volitusedlõppesid Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega.

Kuni käesoleva ajani on põhiseadus olnud aluseks taasiseseisvunud Eesti riigiülesehitamisel, on olnud kaitseks sisemisele ja välimisele rahule. Eesti rahvas peabpingutama, et suudaksime kindlustada ja arendada riiki , mis peab tagama eesti rahvuse jakultuuri säilivuse läbi kogu aegade.

21. Esivanemate pärandus

“Tähtsamaad sündmused kodumaa ajaloost ja ajalookäik” on lühikokkuvõte Eesti ajaloost.Lugesid, millised hävingud, rüüstamised ja katkud on üle eestlaste maa käinud nii, eteestlaste jalajälge polnud kümnete penikoormate ulatuses leida. Kümneid kordi on maadrüüstatud, elanikkond tapetud ja kodud põletatud, aga Eesti pole jäänud inimtühjaks. Ikkaja jälle on rahvas tõusnud ja ehitanud maa elamisväärseks.

Eestimaa on meie oma maa. See on aare, mida põlvest põlve kaugetelt esivanemateltlastelastele ja nende lastele edasi on pärandatud. Nii oled Sinagi pärinud Eestimaa, midakord pead edasi andma oma lastele. Töö, võitlus ja visadus kuulub selle pärandi juurdejuba iidsest ajast kuni tänapäevani.

Koostaja:Valve­Regina Liivar

TALLINN

2004