TARTU ÜLIKOOL

Filosoofiateaduskond

Ajaloo ja arheoloogia instituut

Juhan Kari

EESTI MUINASAEGSED KANNUSED

Bakalaureusetöö

Juhendaja:

Ain Mäesalu

Tartu 2015

SISUKORD

Sissejuhatus.......................................................................................................................3Historiograafia..............................................................................................................3Eesmärgid ja ülesanded.................................................................................................4Töö ülesehitus ..............................................................................................................4Teema piiritlemine ja ajalised raamid...........................................................................4Lähenemisnurk ja teoreetiline taust..............................................................................4

1. Terminoloogiast ...........................................................................................................7

2. Kannused Eesti arheoloogilises leiumaterjalis..............................................................92.1. Esimese aastatuhande kannused..........................................................................112.2. Noorema rauaaja ning varase keskaja kannused..................................................112.3. Saaremaa..............................................................................................................132.4. Fragmendid..........................................................................................................142.5. Kokkuvõte kõigi Eesti alalt leitud ogakannustest................................................15

3. Kontekstid....................................................................................................................153.1. Põletusmatustega kalmed.....................................................................................163.2. Laibamatustega kalmistud...................................................................................17

4. Kannuste ajaline areng.................................................................................................194.1. Kannuste kinnitamine .........................................................................................22

5. Tõlgendus....................................................................................................................245.1. Ühe kannuse kandmise küsimus..........................................................................245.2. Kannus – kui tunnus ratsutamisoskuse tasemest või sõjamehe tööriistast?.........265.3. Kannus – kui tunnus ratsanikust?........................................................................285.4. Kannus – kui tunnus proto-ratsaväest?................................................................295.5. Kannus – kui tunnus üliku kaaskonnast?.............................................................305.6. Kannus kui tunnus sõjanduse arengu tasemest Eestis..........................................315.7. Kannus – kas sepakunsti arengu tunnus?.............................................................32

Kokkuvõte ......................................................................................................................36

Allikad.............................................................................................................................39

Summary. Prehistoric spurs in Estonia............................................................................46

Lisa 1. Joonised...............................................................................................................49

Lisa 2. Tabelid.................................................................................................................61

2

Sissejuhatus

Käesoleva uurimustööga püüan anda ülevaate kannustest, mida kasutati Eesti aladel

muinasaja jooksul ning keskaja alguses, nii hästi kui see allikmaterjali põhjal võimalik

on. Teemavalik lähtub ühest küljest isiklikust huvist muinasaja sõjavarustuse ja seeläbi

ka hobuseriistade vastu - teisalt ajendas just kannuste teemat valima tõsiasi, et materjali

on uurimuse jaoks küllalt vähe, mis hõlbustab piiride seadmist. Ainult soodustav oli

asjaolu, et Eesti kannuseid ja kannuseleide pole veel kordagi põhjalikumalt

uurimisfookusesse tõstetud.

Tõsi, kõnealusest teemast päris mööda pole Eesti arheoloogid siiski vaadanud, kuid

kahetsusväärsel kombel on seda puudutatud ainult üldkäsitlustes ja konkreetsete

leiupaikadega seonduvates töödes, kus enesestmõistetavalt pole autoritel olnud ei aega

ega põhjust teemasse sügavuti minna. Seepärast puudub kokkuvõttev ülevaade kus, kui

palju, millise kuju ja dateeringuga Eestist leitud kannused on. Nimetatud lünka senises

uurimistöös püüabki käesolev töö ühe osana täitma hakata

Historiograafia

Esimesena käsitles teemat pisut põhjalikumalt oma doktoritöös A. Kustin, andes

ülevaate Saaremaalt leitule (Kustin 1962, 304-305). Pisut laiemat pilti pakkus J.

Selirand, kes loetles oma eestlaste muinasaja lõpu matmiskombeid kirjeldavas töös

Mandri-Eesti kannuseleide, 1974. aasta seisuga, tuues paralleele ka Läti alalt, ja viitas

ka Saaremaalt leitule (Selirand 1974, 125). Samuti andis lühikese ülevaate Andres

Tvauri oma keskmist raua- ja viikingiaega käsitlevas monograafias (Tvauri 2010, 144),

kes kasutas samuti läti uurijate tulemusi, aga hoidus pigem Skandinaavia eeskujude

poole.

„Eesti muinasaeg“ (Kriiska & Tvauri 2002, 223) refereerisid vaid varasemate uurijate

seisukohti. Teemat üritas taas avada Jüri Peets oma artiklis „Weapons and edged tools

in Siksälä cemetery” (2007, 191-194), kes kasutas Siksala kalme tulemusi ja pakkus

välja isegi väikese tüpoloogia. Kahjuks ei saa selle kasutamist laiendada terve Eesti

materjalile, küll aga on see suureks abiks seostamisel ülejäänud sarnase leiuainesega.

Samuti andis uusi vaatenurki asjale Marge Konsa ülevaates Madi kalmest leitule

(2003,119-143)

3

Eesmärgid ja ülesanded

Käesoleva uurimuse eesmärk on senist pealispindset uurimisseisu parandada ning

käsitleda kannuseid kui materiaalse kultuuri objekte põhjalikult ja igakülgselt, mistõttu

ei ole võimalik tuua välja ka ühte ainsat uurimisküsimust, pigem tuleb neid esitada iga

alateema kohta eraldi. Kahtlemata proovin välja selgitada, kuivõrd sobib töös kasutatav

allikmaterjal senistesse interpretatsioonidesse ja pakun käsitletavate kannuste (ja nende

fragmentide) leiusituatsioonidest lähtuvaid tõlgendusi

Töö ülesehitus

Enne reaalse uurimistöö juurde asumist peatun esimeses peatükis pikemalt kannuseid

puudutaval terminoloogial. Teine peatükk on statistilist ülevaadet pakkuv ja analüüsiv

ülevaade esimese aastatuhande, noorema rauaaja ning varase keskaja kannuseleidude

kohta Mandri-Eestist ja Saaremaalt. Kolmas peatükk käsitleb konkreetsemaid vahetuid

leiukontekste. Töö neljandas osas peatun kannuste ajalisel arengul käsikäes kinnitus-

viisidega ning viimases peatükis leiavad käsitlemist kannuse erinevad tõlgendusviisid

sobitatuna 2. ja 3. peatüki tulemustega.

Teema piiritlemine ja ajalised raamid

Töö ajalised raamid määrab allikmaterjal ise – kõige varasemad leiud pärinevad

esimese aastatuhande keskpaigast, teisest küljest piirneb uuritav periood 14.sajandi

algusega. Kuna 13.-14. sajandil levisid kahte tüüpi kannused paralleelselt hõlmab siinne

käsitlus vaid varasemat tüüpi kannuseid.1 Käesolevas töös hõlman kõiki mulle

teadaolevaid selle perioodi kannuseleide Eesti arheoloogiakogudes. Järeldustes püüan

jääda Eesti-keskseks, kuid võrdlusmaterjalina kasutan ka mitmesuguseid allikaid Eesti

naabruskonnast.

Lähenemisnurk ja teoreetiline taust

Uurimistöö kandev osa on Eesti arheoloogiakogudes leiduva kannustega seotud

materjali analüüs. Kasutatud on Ajaloo Instituudi, Eesti Ajaloomuuseumi ja Saaremaa

Muuseumi kogusid. Leiukonteksti ja dateeringute osas tuginen konkreetseid

kannuseleidudega muistiseid puudutavatele käsitlustele, kuigi põhilises osas jääb

1 Vt. erinevust Terminoloogia peatükist

4

ajastamine toetuma suuresti teiste maade autorite väljatöötatud tüpoloogiatele.

Iseenesestmõistetavalt toon välja, kus võimalik, varasemad dateeringud kaasleidude

põhjal. Tõlgendades olen püüdnud lisaks statistikale lähtuda ka educated guess

meetodist.2

Leiumaterjali süstematiseerimisel ja tüpologiseerimisel ning tehnoloogilise arengu

jälgimisel on suureks abiks kannuseid puudutavad käsitlused mujalt Euroopast.

Läti kannuseleidudest on kirjutanud kaks uurijat – Elvira Šnore (1962, 577-585 ) ja

laiemalt Ida-Euroopa metsavööndit käsilev Valeri Perhavko (1978, 113-126).Leedu

materjalile tuginedes on kirjutanud kannustest Eugenija Gintautaite-Buteniene (2002,

52-54) ja Vytautas Kazakevičius (2006, 166-173 ; 1993, 80-84).

Poola kannuseid on väga põhjalikult käsitlenud Zofia Hilczerówna, (1956, 8-147)

Andrzej Žaki (1974, 278-285) ja Andrzej Nadolski (1954). Saksa ala kannuste kohta on

ülevaate teinud August Demmin juba 19. sajandi lõpus (1891, 618-625). Terviklikumat

ülevaadet saksa kannuste kohta pakuvad uuringud Norbert Gossleri poolt (Goßler, 1997,

2014)

Mandri-Euroopa Karolingide ja Merovingide aja kannustega on tegelenud Krzysztof

Wachowski (1986/87). Viikingiaja Skandinaavia hobusematustes leiduvaid relvi ja

hobuseriistu on uurinud Peter Shenk (2002). Taani hobuseriistadega matustest on väga

põhjalikul ülevaate teinud Anne Pedersen (1997, 2014), mis ühtlasi pakkudes

mõningaid võrdlusi Norra ning Rootsi ala materjalidega. Vana-Vene 9.–13. sajandi

kannustest on teinud kokkuvõtte A. N. Kirpitšnikov (Kирпичников 1973, 100-132).

Novgorodi kannuseid on omakorda lähemalt käsitlenud A. F. Medvedev 1959, 190-

191).

Lääne-Euroopa ja peamiselt Briti saartelt leitud kannuste kohta on väga tänuväärse

ülevaate teinud Blanche Ellis (1995, 124-157). Heaks üldülevaateks relvade ja ka

ratsavarustuse arengust Euroopas erinevatel perioodidel on E. Oakeshotti raamat „The

Archaeology of Weapons“ (1994).

2 Siinses töös mõistetakse educated guess nagu on see defineeritud Oxfordi sõnastikus: “A

guess based on knowledge and experience and therefor likely to be correct” Autori tõlge: “Haritud

oletus – on oletus, mis põhineb kogemusel ja teadmistel ning võib olla tõene”.

(http://www.oxforddictionaries.com/ definition/english/educated-guess)

5

Leidude adekvaatseks tõlgendamiseks (eriti, mis puudutab kannuste rakenduslikku poolt

ja orgaanilisest materjalist osasid) tuleb paratamatult kasutada ka pildilisi allikaid.

Kindlasti ei pääse mööda Bayeux vaibast (BT), mis on Euroopas laialt tunnustatud

allikas 11. sajandi relvastuse uurimiseks, aga oluline on ka Baldisholi vaip (Baldishol

tapestry), mis on 12. sajandisse dateeritud tikand Skandinaaviast. Samuti leiab

kasutamist Maciejowski piibel (MP), mis on väga tähtis 13. sajandi keskpaiga relvastuse

uurimise allikas. Ühest küljest tuleb arvestada, et mitte kõik nendes allikates ei ole üks-

ühele Eesti tingimustesse üle kantav, teisalt on relvastuse ja ratsavarustuse elemendid

juba tol perioodil suhteliselt rahvusvahelise iseloomuga.

Asendamatud on ka kirjalikud allikad Liivimaa Vanem Riimkroonika (LVR) ning

Liivima Henriku Kroonika (HCL) leiavad vaid viivulist käsitlemist ja pisut rohkem

infot pakuvad meile Islandi saagad, millest kasutan Njalli saagat (NS) ja Gretti saagat

(GS) Saagakirjandus ei ole kindlasti kõige usaldusväärsem ajalooallikas, sest enne

kirjapanekut on lood mitu sajandit suulises ringluses olnud ning seetõttu tuleks suhtuda

neisse teatavate reservatsionidega. Samas tuleb tunnistada, et paremate allikate puudusel

võib neid vähemalt illustreeriva materjalina kasutada. Kannuste valmistamise kohta

leiab üht-teist 12. sajandil kirjutatud käsitöö- ja kunstiõpikust „De diversis artibus“

(DA), mille autoriks on saksa munk Theophilus.

Siinkohal sooviks ka tänada oma juhendajat Ain Mäesalu igakülgse abi eest, samuti

Jaana Ratast, Heiki Valku ning Jüri Peetsi, kes pakkusid mõningaid nõuandeid seoses

Siksäli kalmistuga. Meeles tuleks pidada ka sepanduse kohapealt tähelepanekuid

jaganud, praeguseks lahkunud, Meelis Säret.

6

1. Terminoloogiast

uurimistöö arusaadavuse seisukohast on oluline selgitada kasutatavat terminoloogiat.

Seda eelkõige seepärast, et seni on kannuseleide nimetatud ebasüsteemselt või pole

Eesti kannuseleide nii põhjalikult käsitletud, et oleks tekkinud vajadus eesti keelse

terminoloogia järele (küll aga on kohalike leidude kohta kirjutanud inglise keeles Jüri

Peets (2007, 191-194) ning venekeeles Toomas Tamla (1986, 366-70). Mõnede

kannuseosade kohta on pakkunud kirjeldavad sõnad välja Aita Kustin (1962, 304).

Mainitut arvesse võttes olen otsustanud ise välja pakkuda tervikliku terminoloogia,

mida järgnevalt ka sõnas ja pildis (Lisa 1, joon 1) lahti seletan. Käesolevas uurimustöös

keskendun küll peamiselt varasemat tüüpi kannustele, aga proaktiivselt olen koostanud

piisavalt üldise terminite kogu, millele uurijad saaks ka edaspidi toetuda. Kasutan

selleks teiste maade kannuseleidude põhjal koostatud, juba ülalpool mainitud, uurimusi

ja loon sealsetele terminitele eesti keelseid vasteid. Samuti toimin esemeliikide puhul,

millele ei pruugi Eesti arheoloogilises leiuainestikus vasteid olla, aga mis on teistes

maades levinud. Teen seda relvastuse ja ratsavarustuse rahvusvahelise loomu tõttu.

Kannustest rääkides võime eristada kahte põhitüüpi kannuseid. Esiteks varasemat tüüpi

ogakannus (inglise keeles prick spur) ja teiseks hilisem rataskannus (inglise keeles

rowel spur). Nende väliste omaduste kirjeldamiseks pean esmalt lahti seletama nende

ehituslikud osad.

Kannus koosneb kaarjast kehast, mille nimetuseks pakuksin välja kaar (kaare – kaart).

Kaar omakorda koosneb kahest, kannuse kinnitamisel kummalegi poole jalga jäävast

haarast, mille terminina leian parima olevat haar. Haarade otsa jääb üldjuhul koht,

kuhu kinnituvad kannuse jala küljes hoidmiseks vajalikud elemendid – selle terminiks

esitaksin sõna rihma-aas. (Lisa 1, joon 1)

Kaare otsa jäävaid osi on kahte tüüpi ning sellest tulenevalt jaotatakse kannused kaheks.

Selle osa nimetuseks vanemat tüüpi kannustel on Kustin kasutanud sõna “nupp”,(Kustin

1962, 304) mis on pisut segadusttekitav. Pakuksin välja hoopis, et esimesel variandil

on kaare otsa jääv osa oga. Tulenevalt sellest nimetusest paneksin ette seda tüüpi

kannuste nimetamise ogakannuseks. Mõningatel kannustel ilmneb oga ümber esinev

väljaeenduv kitsas serv – selle kohta pean parimaks kasutada, kahjuks küllaltki

7

tehislikku terminit,- ogarant. Oga alumise elik kaarepoolse otsa kirjeldamiseks sobib

inglisekeelsest kirjanduses levinud nimetuse tõlge – oga kael (Lisa 1, joon 1).

Hilisematel kannustel ilmneb kaare otsas üldiselt kaheks jaotuv väljaulatuv osa, mille

tööpõhimõte on kannuse ratta kinnitamine. Kaare otsas olev teist tüüpi element annab

alust johtuda samasugusest nimetamisest, ning selleks annan termini rataskannus.

Seda osa iseloomustab ehk kõige paremini ka argielust tuntud jalgratta osa nimetus,

mille otstarve on sama – rattakahvel. (Lisa 1, joon 1) Ratast kinnitab rattakahvli külge

tehnilise terminina tuntud tihvt.3

Vastavalt kannuse kaare kujule võib eristada ümaramate kaare vormidega U-kujulist

kannust või kolmnurksema kaarega V-kujulist kannust. Vastavalt nimetades siis U-

kujuline ogakannus või V-kujuline ogakannus, ning otseloomulikult samuti U-kujuline

rataskannus ja V-kujuline rataskannus. Samuti tuleb eristada haarade kuju jalatalla

suhtes. Toon siinkohal edasiste arusaamatuste vältimiseks välja, et kasutan

kannusehaarade kohta, mis on jalatallaga paralleelsed väljendit tasapinnaline (Lisa 2

joon. 2).

Kannuse jalale kinnitamiseks on vaja mitmeid elemente, mis varieeruvad kannuse

ajaloos suuresti nii ajalises mõõtmes kui ka paikkonniti ning on suuresti mõjutatud

parasjagu moes olevast. Jala küljes hoidmiseks kasutatakse kannuserihmasid, aga miks

mitte kasutada ka nende kohta ajaloolist terminit nahad.4 Kannuserihmade rihma-aasa

külge kinnitamiseks on samuti olnud mitmeid erinevaid võimalusi – esmalt toon välja

pandla kasutamise. Teiseks võidi kasutada metallist valmistatud erineva pikkusega

haake, mida mulle teadaolevalt Eestist veel leitud pole. Kannuserihmasid võidi

kaunistada omakorda metallist ilustustega, mille kohta on vaieldamatult parimaks

terminiks arheoloogiakirjanduses laialt kasutatav sõna naast.

Juhul, kui kannuse pind on kaetud mingisuguse muu metalli kihiga, siis sobib selleks

arheoloogiakirjanduses levinud termin plateering.

3 Tihvt on defineeritud kui silindriline või kooniline detail, millega ühendatakse koostava toote detailid

või mis hoiab neid ettenähtud asendis (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) kättesaadav

www.entsyklopeedia.ee

4 Vt. Peatükk Kannuste kinnitamine.

8

2. Kannused Eesti arheoloogilises leiumaterjalis

Erinevatest perioodidest pärit ogakannuste osi on Eesti arheoloogiakogudes

orienteeruvalt poolesaja ringis. Seda on kahtlemata vähe, kui võrrelda naaberriikidega.

Kõige leiurikkamad on kannuste osas lähiriikidest Venemaa, Leedu ja Läti,

Skandinaaviamaad, kaugematest Poola, Saksamaa, Inglismaa, Bulgaaria. Julgen arvata,

et siinsete kannuseleidude vähesus on tingitud pigem väiksemast rahvastikutihedusest ja

matmiskommete, säilimistingimuste ja arheoloogilise uurimistöö iseärasustest, kui

sellest, et Eestis kasutati kannuseid oluliselt vähem kui naabermaades, aga viimane

pole siiski välistatud. Siinkohal võivad rolli mängida ka piirkondlikud erinevused -

näiteks Saaremaal leidub kalmetes Mandri-Eestiga võrreldes suhteliselt suur hulk

ratsavarustust ja Aita Kustin on arvanud, et see tuleneb matmiskommete ja hobuse rolli

erinevusest sealses ühiskonnas (Kustin 1962, 304). Omalt poolt lisaksin, et arvatavasti

on Saaremaal suurel määral oldud Skandinaavia mõjualas, kus hobusematused olid

laialdaselt levinud (Shenk. 2002).

Vähesed Eestis välja kaevatud leiud jagunevad veidi üle kümne leiukoha vahel, sekka

veel mõni juhuleid. Enamik leide on tulnud välja Eesti mandrialalt. Eesti arheoloogilises

leiumaterjalis olevad kannused erinevad nii vormi, kaunistuselementide, materjali kui

ka tehnoloogilise täiuse poolest. Järgnevalt olen vaadelnud leide mandrialalt ja

Saaremaalt nende säilivusastme ning sellest tulenevalt tüpologiseerimise võimalikkuse

kaupa. Samuti esitan ülevaate erinevatest atribuutidest.5 Atribuutide statistilisi

kokkuvõtteid olen esitanud eraldi terve(ma)te leidude ning fragmentide puhul. Eraldi

jaotuse nende sees ,olen parema ülevaate ning võrdluspildi saamiseks, teinud ka

Mandri-Eesti ja Saaremaa osas. Peatüki lõpus on ka kõigi Eesti alalt tulnud leidude

kokkuvõte. Teksti toetab paralleelselt kataloog.

Tüüpidesse määramisel kasutan ülalpoolmainitud autoritest seitset. Peamiseks

võrdlevaks tööks on A.Kirpitšnikovi koostatud tüpoloogia (Kирпичников 1973, joon.

37; Lisa 1 joon. 3). Pean Kirpitšnikovi kokkuvõtet meie leidude määramisel kõige

tähtsamaks, sest ilmselt on sarnast tüüpi kannuste levikuaeg Eesti ja vene aladel olnud

analoogne. Suhteliselt laialdaselt saan kasutada ka A. Nadolski (1954, tabelid XXXV-

5 Atribuut on väikseim eristatav tunnus. Selles töös esitatud ülevaadetes antakse ülevaade kannuse eri

osade erinevate tüüpide esinemissagedusest. (ristlõiked, oga tüübid, haarade kuju, rihma-aasade

tüübid)

9

XXXVIII; Lisa 1 joon. 4-6), E. Šnore (1962, joon. 2 ja 5; Lisa 1 joon. 7-8) ja A.Žaki

(1974, 270 joonis 221; Lisa 1 joon. 9) tüpoloogiaid. Mõningast toetust pakuvad ka E.

Gintautaite-Buteniene (2006, 53 joon. 46; Lisa 1 joon. 10) ja V.Perhavko (1978, 118

joon. 3; Lisa 1 joon 11) tüpoloogiaid, kuigi need keskenduvad peamiselt I aastatuhan-

desse dateeritud kannustele. Siksälä kalmest leitud kannuste põhjal tehtud J. Peetsi

(2007, joon. 25; Lisa 1 joon. 12) tüpoloogia väga hea sarnast tüüpi6 kannuste

võrdlemiseks. Olen enamikke leide ka ise käsitlenud ja mõõdistanud. Vastavad

kirjeldused on väljendatud ka kataloogis, aga arusaadavuse huvides olen koostanud ka

joonise (Lisa 1 joon. 19), mida vajadusel paralleelselt kirjeldustega kasutada.

Ajastamisest arusaamise hõlbustamiseks olen toonud kõikide tüpoloogiate joonised

välja lisades, et mitte muuta kataloogi tekstikirjeldatava kannuse tüübi määramisel

viidete rägastikuks ja seeläbi raskendada oluliselt lugemist. Samast põhimõttest lähtudes

koostasin ka kokkuvõtva kõigi kasutatavate tüpoloogiate iga tüübi dateerimise tabeli

(Lisa 2 tabel 11). Tüpoloogiatel põhineva ajastamise juures tuleb tähele panna, et antud

vahemikud on saavutatud statistilise keskmisega7 ja iga kannusetüübi esindajaid on

ilmselt leitud nii enne kui ka pärast selle põhilist levikuaega.

Arvan, et igat kannust tuleb käsitleda tervikuna ja vaid üksikute atribuutide järgi

tüpologiseerides võib saada ebatäpseid tulemusi. Kõige tähtsamaks pean kannuse

üldkuju ja oga. Kannuse kaare puhul on kindlasti suureks eristajaks erinevate tüüpide

seas kinnitusviis. Nimelt erineb kinnitusviis tulenevalt haarade paiknemisest pahkluu

suhtes jalal. Variante on kolm : haarad, mis on jalatalla suhtes kaardunud üles nii, et

haarad mööduvad pahkluust ülaltpoolt; kuju, mil haarad on kaardunud jalatalla suhtes

alla nii, et haarad mööduvad pahkluust altpoolt ja viimane tüüpkuju, kus haarad on

jalatalla suhtes horisontaalsed ja tasapinnalised (Lisa 2 tabel 9).

Kannuste valmistamise8 materjaliks on olnud enamikel juhtudel raud. Sama loogikat

jälgides on koostatud kataloog – kui ei ole märgitud teisiti, on kannus tehtud rauast.

Hetkel teadaolevalt on leitud vaid kolme pronksist ogakannuse osad. (lisa 1)

6 Siksälä kalmest on leitud kahte kindlat tüüpi kannuseid. Kasutan J.Peetsi tüpoloogiat ülejäänud

leiuaineses leiduvate sarnaste tunnustega kannuste määramisel tüüpidesse.

7 Statistilise keskmise all mõtlen, et sellesse ajavahemikku on arvuliselt dateeritud enim kannuseid ja

see on olnud iga tüübi põhiline levikuaeg.

8 Kannuste valmistamistehnoloogial ning teistes maades tehtud metallograafiliste analüüside tulemustel

peatun hiljem.

10

Plateeringu materjaliks on üldjuhul kasutatud tina ja hõbedat.9 Plateeringu materjali-

sisalduse kindlaks määramiseks oleks tarvilik läbi viia metallograafilisi analüüse.

Kataloogis kirjeldatud leidude puhul olen kasutanud välist vaatlust.

2.1 Esimese aastatuhande kannused

Esimese aastatuhande kannuseid on Eesti alalt leitud kindlalt vaid kolm. Üks neist

erineb oma valmistamismeetodilt kõigist ülejäänud leidudest (AI 2483: 26).

19. sajandi lõpus on leitud kusagilt toonasest Liivima kubermangust üks rauast kannus,

mis asub praegu Briti Muuseumis (Lisa 1 joon. 13). See on dateeritud 1.-2. sajandisse

(Lacy 1904, 22). Kahjuks puudub informatsioon, kas kannus leiti tänapäevase Eesti või

Läti alalt. Juhul kui see oli leitud Eesti alalt, siis on tegemist vanima kannusega meie

territooriumilt üldse. Selle kaar on ilmselt D-kujulise ristlõikega, mille haarad on

suhteliselt lühikesed, käändudes tipust tagasi, moodustades sobilikud rihmakinnitus-

kohad. Oga on lühike, kitsas ja neljatahuline. Kokkuvõtteks peab ütlema, et võrreldes

naabermaadega, polnud Eestis I aastatuhandel kannused kuigi levinud ja on leidude

hulgas pigem haruldased.

2.2 Noorema rauaaja ning varase keskaja kannused.

Leide, mida saab üldkuju ja oga kuju järgi tüüpidesse määrata, pole eriti palju.

Arheoloogilistes kogudes on käsitletud neid kannuseid, mida leida oli võimalik.

Kahetsusväärselt on mitmed leiud hoidlatest välja võetud juba 1990. aastatel

konserveerimiseks, uurimiseks või eksponeerimiseks ning on teadmata asukohaga.

Üritan neist leida infot publikatsioonidest ning kaevamisaruannetest.

Mandri-Eesti noorema rauaaja kannuseleidude tüpologiseerimiseks pidasin parimaks

kasutada Vene alade kohta tehtud A. Kirpitšnikovi tüpoloogiat, sest see osutus kõige

universaalsemaks ja hõlmas ka meile lähemaid alasid (Pihkva ja Peipsi idakallas) ja

seepärast oli sellega hõlbus võrrelda. Asjale lisas veenmiskindlust ka Kirpitšnikovi

poolt läbitöötatud kannuseleidude hulk, mida on üle poole tuhande.

Enamik tüpologiseerimiskõlbulikke kannuseleide kuulus tüüpi I, mille levikuaeg oli 11.-

12. sajandil – selle tüübi esindajaid oli üheksa. Viis leidu kuulusid tüüpi IVa, mille levik

9 Ibid

11

jäi ajavahemikku 1150-1250. Kolm kannust olid tüübist II, dateerituna vahemikku

1100-1250. Tüüpi Ia, ajastatuna 11.-12. sajandisse jäi üks kannuseleid ja tüüpi IV, mis

levis ajavahemikus 12.-13. sajand, esindas samuti vaid üks kannus.

Oga kujudest (Lisa 2 tabel 5) oli levinuim nelinurkne püramiidjas Kirpitšnikovi tüüp Ъ,

millel oli seitse esindajat. Kirpitšnikovi tüüp A omakorda jagunes silindrilise üldkujuga

ja otsast järsult teravnevaks variandiks (mida esindas 4 leidu) ja kaare poolses otsas

keraja moodustisega pikaks silindriliseks (2 leidu). Neljatahulist püramiidjat randiga

oga oli neli. Üks oga oli lühikene ja kooniline, mille keskel oli lai ümmarguse

läbilõikega rant. Samuti oli ühel leiul kaare poolsest otsast algava keraja moodustisega

neljatahuliseks üleminev oga. Kõik kolm viimatikirjeldatud ogakuju kuulusid

Kirpitšnikovi tüüpi И, mida võis kokku lugeda kuus. Kolme eksemplariga oli esindatud

kooniliselt kitsenev ogakuju, Kirpitšnikovi tüüp Г. Ühel leiul esines väga lühike,

kaarepoolses otsas suure keraga algav oga, mis jääb Kirpitšnikovi tüüpi E. Mandri-Eesti

leiumaterjalis esines ka kaks ogakuju, mida vene leiumaterjalis ei esine. Nimelt üks

neist oli kujult pisut kooniline, laienedes kaarest eemaldudes, mille otsas oli väike

lühike teravik, meenutades nõukogudeaegsest malemängukomplektist tuttava malendi

“lipp” tippu. Teine selline erandlik ogakuju oli oga, mis jagunes kaheks teravikuharuks,

olles muidu üsna lapiku ja kandilise väljanägemisega.

Rihma-aasad (Lisa 2 tabel 7) jagunesid kujult kuue Kirpitšnikovi tüübi vahele.Kokku

oli võimalik määrata kuju järgi rihma-aasasid seitsmeteistkümnel leiul. Kaks kõige

arvukamat oli tüüp “2”, mis on väljanägemiselt nelinurkne, kahe pikliku avaga ja tüüp

“5”, mis on ristkülikuline ühe pikliku avaga – kumbagi tüüpi esindas kuus leidu.

Kaks eksemplari olid tüüp “3”, mis on kujult ümmargune kahe pikliku avaga ja tüüp

“7”, mis on 8-kujuline kahe ümmarguse avaga. Ühe leiu näol olid esindatud kujult

ümmargune ühe ümara avaga tüüp “6” ja nelinurkne, kahe ümmarguse neediauguga

tüüp “1”.

Ristlõigetest (Lisa 2 tabel 2) oli levinuim lameda D-kujuline ja ristkülikuline, teisi

tüüpe leidus üksikuna.

2.3 Saaremaa

Osade Saaremaa kannuseleidude puhul pean ma toetuma varasematele käsitlustele.

Põhjuseks leidude omalt kohalt puudumine hoidlas. Enamik leide on loetlenud üles

12

Aita Kustin (1962, 304) ja ühe leiu puhul Marika Mägi (2002,57). Kahjuks on

mõlemates töödes jäänud teema avamine suhteliselt pinnapealseks. Sellegipoolest

annavad nad parema materjali puudumisel mõningase ülevaate. Selles uurimuse osas

üritangi, koos omaltpoolt käsitletuga, seda edasi anda. Sõnastus, mida kasutan

kataloogis osade kannuste kirjeldamisel pärineb eelpoolmainitud autoritelt. Sarnased

sõnakordustega kirjeldused ei esinda mingit kindlat tüüpi kannuseid, vaid on lihtsalt

väga üldised ja pisut asjatundmatud.

Kokku on leitud 12 kannust, millest 3 on olnud terved ja ülejäänud katkendlikud.

Saaremaa leidude hulgast sain tüüpi määrata vaid kolmel leiul ja nendeks olid

Kirpitšnikovi tüüp I, IV ja Nadolski tüüp III. Üldkuju poolest olid U-kujulised

vähemalt kaks leidu. Neljatahuliste püramiidjate ogadega leidude puhul, mida oli

koguni üheksa, on arvatavasti tegemist V-kujuliste ogakannustega, nagu üldine

tõdemus näitab. Vähemalt kaks leidu kuulusid kirjelduse järgi Kirpitšnikovi ogatüüpi A,

olles pikad ja sirged.

Üks oga oli kujult kooniline, minnes pisut jämedamaks eemaldudes kaarest, mille otsas

oli teravam lühike tipp. Rihma-aasadest sai määrata tüüpi vaid ühe, ning selleks oli

Kirpitšnikovi tüüp “3”, kujult ümmargune kahe pikliku avaga. Kaare ristlõike sai teada

samuti vaid ühelt leiult, ning see oli lameda D-kujuline.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Saaremaa kannuseleide on eelnevalt vähe käsitletud ning

mitmed on teadmata asukohaga. Kõik 12 kannuseleidu leiavad endale ka sarnased

vasted Mandri-Eesti leidude hulgast. Tähelepanuväärne on kogu Eesti ala materjali

lõikes kannuste leidude arv Saaremaal, mis moodustab peaaegu, et viiendiku, mis

omakorda annab tunnistust teatavast jõukuseastmest ja matmiskommetest.

2.4 Fragmendid

Siinses töö osas võtan vaatluse alla kõik need kannuseleidude tükid, mida ei olnud

võimalik üldkuju järgi dateerida ning millel puudub oga. Huvitaval kombel on kõigi

selles osas uurimise all olevate leidude puhul tegemist haaradega. Võimalusel üritan

neid tüüpidesse määrata rihma-aasa kuju põhjal. Nende leiukohad jagunevad kolme

koha vahel.

13

Enamike valmistusmaterjaliks oli raud, aga leidus ka kaks pronksist valmistatud katket.

Samuti jäid enamik jalatalla suhtes tasapinnaliselt horistontaalseks, aga oli ka mõningad

kaarduvad eksemplarid, mille viisi kohta midagi kindlat öelda ei saanud, kuigi variante

oli kaks – kas ülaltpoolt või altpoolt pahkluudest mööduvad haarad.

Ristlõike poolest (Lisa 2 tabel 1) oli ,nagu kannuste juures, kõige levinum lapiku D-

kujuline tüüp, mida oli 5 eksemplari. Järgnevalt oli võrdselt poolringi- ja ringikujulisi.

ristlõikeid, mida oli mõlemaid 3. Huvitaval kombel leidus haarade seas ka üks ristlõike

tüüp, mida ülejäänud kannusteleiduda hulgas ei esinenud : nimelt nürinurkne

võrdhaarne kolmnurk. Haarade hulgas ei olnud ristlõikelt ühtegi ristkülikulist ega ka

nelinurkset esindajat.

Rihma-aasade variantide (Lisa 2 tabel 6) suhtes oli lõviosal haaradest nelinurkne kahe

pikliku avaga variant (Kirpitšnikovi tüüp “2”), millist oli 7 . Ümmargust kahe pikliku

avaga rihma-aasa (Kirpitšnikovi tüüp “3) leidus vaid üks. Sama lugu oli ka ümmarguse

rihmaasaga, millel oli üks ümmargune auk, ( Kirpitšnikovi tüüp “6”) mida oli samuti

üks. Üks eksemplar oli ka 8-kujulist kahe ümmarguse avaga (Kirpitšnikovi tüüp “7”)

rihma-aasa. Ristkülikuline, ühe suure pikliku avaga rihma-aas (Kirpitšnikovi tüüp “5”)

oli niisamuti esindatud vaid ühe leiu puhul.

Enamus leide, välja arvatud mõned (AI 4036: 613; AI 2590: 227 ja AI 2590: 351),

esindavad ilmselt igaüks ühte kannust10. Samuti saab teatavaid järeldusi teha Otepää ja

Madi kohta just kannuseleidude arvukuse põhjal.11 On võimalik, et kannusefragmente

on meie arheoloogiakogudes veelgi rohkem ja rohkematest piirkondadest, aga neid pole

õigel ajal osatud õigesti määratleda, nagu selgus leiu AI 4984: 611 põhjal.12

10 Mõningad leiufragmendid on ühe kannuse erinevad tükid, aga on nummerdatud erinevalt. Enamike

puhul esindab siiski iga leid eraldiseisvat kannust.

11 Kannuse kandjate arvukuse ja nende sotsiaalse staatuse kohta mingis piirkonnas.

12 Vt. Kataloog

14

2.5 Kokkuvõte kõigist Eesti alalt leitud ogakannustest

Võttes kokku kõik kannuseleiud Eesti alalt võin öelda, et kujupoolest jagunesid need,

mida oli võimalik määratleda, pea pooleks – kakskümmend V-kujulist ogakannust ja

kuusteist U-kujulist ogakannust. Üldkuju järgi sai neid jagada viite erinevasse

Kirpitšnikovi tüüpi .(Lisa 2 tabel 10) Haarade kuju alusel oli võimalik eristada kolme

varianti.(Lisa 1 tabel 9) Tasapinnalised, jalatalla suhtes horistontaalsed, mida esines 12.

Jalatalla suhtes alla kaardunud, mis möödusid pahkluudest altpoolt, mida leidus 5 tükki.

3 eksemplari oli jalatalla suhtes üles kaarduvaid haarasid, mis möödusid pahkluudest

ülalt.

Ristlõigetest (Lisa 2 tabel 3) oli vaieldamatult kõige levinum lameda D-kujuline kuju,

millele järgnesid ümar, ristkülikuline ja poolringikujuline variant. Üksikutel

eksemplaridel olid nelinurksed või kolmnurksed ristlõiked.

Oga kujult (Lisa 1 tabel 4) oli kõige esinduslikum neljatahuline püramiidjas kuju,

millele järgnes piklik sirge tüüpkuju varieeruvustega. Mõningatel leidudel ilmnes

ogarant ja seda nii püramiidjatel neljatahulistel kui ka koonilistel ogatüüpidel.

Rohkemate leidudega oli veel kooniliselt kitsenev ogakuju. Kahel kannusel oli

koonuseliselt jämedamaks minev ogakuju, mille otsas oli väike terav tipp. Üksikud olid

lühikene kerakujulise moodustisega oga ja kahe teravikuharuga kuju.

Rihma-aasadest (Lisa 1 tabel 8) oli kõige esinduslikum nelinurkne kahe pikliku avaga.

Teisena üldarvult oli ristkülikuline ühe pikliku avaga. Vähem oli juba ümmargust kahe

pikliku avaga ja 8-kujulist kahe ümmarguse avaga. Kahel leidus ümmargune ühe ümara

avaga ja ühel leiul nelinurkne kahe ümara neediavaga.

Ilmselt hõbedast plateeringuid leidus kolmel kannusel. Välistatud pole, et ka teistel

kannustel võib olla silmaga mittenähtavaid jälgi plateeringust või on need eemaldatud

konserveerimisel mehaanilise puhastamisega.

15

3. Kontekstid

Konteksti määramisel saab eristada kolme leiukoha tüüpi: linnused, kalmed ning

asulakohad. Linnuste puhul loob ainukese konteksti vahetu leiukontekst ning fakt, et see

on leitult linnuselt. Kalmete puhul saame rääkida maetute soolisest ja ealisest

kuuluvusest ning kaasleidudest. Asulakohtade puhul samuti lähikonnas esinenud

leidudest. Koos fragmentidega on linnustest leitud kokku 27 kannuseleidu, kalmetest 36

ning asulakohtadest 2.

3.1 Põletusmatustega kalmed

Oma konteksti pakkuvates kirjeldustes põhinen varasemate uurijate käsitlustele, mis

om akorda tugineb aastakümneid tagasi kogutud allikmateriali adekvaatsuse

usaldamisel. Nõnda olen selles töös võtnud arvesse ajalisi, ruumilisi, leiukonteksti ja

tüpoloogilisi elemente, proovinud läbi sarnastuste ja erinevuste nähe mingeid

seaduspärasusi, mida hiljem tõlgendada.

Madi

Madi puhul on tegemist ühega kahest põletusmatustega kivivarekalmest mandrialalt,

kust kannuseid leitud on. Eelpoolmainitult on põhjalikult tegelenud Madi kalme

analüüsiga Marge Konsa (Konsa 2003, 2012). Madist on välja tulnud viis

leiukompleksi, mis sisaldasid kannuseid. Kõigis oli lisaks kannusele ka üks või mitu

odaotsa ning kahes leidus mõõgaosa.(Konsa, 2003, 130).

Madi kalme luufragmentidest on kirjutanud oma magistritöö Laurel Engbring (2011).

Kahjuks ei olnud maetute sugu ja vanust võimalik luumaterjali põhjal täpsemalt määrata

(Engbring 2011, 29).

Saaremaa

Saaremaa kivikalmete puhul pole oseoloogilisi uuringuid läbi viidud, ning

põletusmatuste puhul on soo ja vanuse määramine raskendatud. Põhinen siinkohal Aita

Kustini doktoritööle, mis kahjuks ei paku iga matuse/leiukompleksipõhist vahetut

konteksti kaasleide silmas pidades. Nii süvitsi minek jääb Saaremaa leidude puhul ka

selle töö raamest välja. Kalmetele on lähenetud leiuliigi põhiselt ning mõningaid

järeldusi konteksti kohta saab sel viisil siiski teha, võttes appi võrdlused analoogsetest

matustest laibakalmistutest.

16

Relvade esinemist võib täheldada kõigis Saaremaa kivikalmistuis, kust kannuseid on

leitud. (Rahu XVII (2), Loona, Viltina, Oriküla, Sauvere, Karida). Kustin kinnitab seda

mitmes kohas: „Relvad olid tavaliseks panuseks kivikalmeis, neid esines peaaegu kõigis

meeste matustes“ (Kustin 1962, 233) ning „Hobuseriistade ja ratsaniku varustuse osad

on iseloomulikeks panusteks Saarema kivikalmetes. Peaasjalikult leiti neid koos relvade

ja kaaluosadega meeste matustest“ (Ibid, 293). Relvastusega seotud esemetüüpidest

loetleb odasid, viskeodasid, mõõku, mõõgavöösid, mõõgatupe otsikuid.

3.2 Laibamatustega kalmistud

Noorema rauaaja alguses ilmub domineeriva põletusmatuse traditsiooni kõrval

jõulisemalt maahaudadesse laibamatmise komme (Selirand 1974: 64; Mägi-Lõugas

1995: 523–526; Mägi 2002: 25). Laibamatuste puhul ei pea ma oluliseks määrata

matuste suunda, kuna ei näe sel kannuseleidude tõlgendamisel mingit toetuspinda.

Samuti ei näe tarvilikuks välja tuua kannuseleidudega matuste paiknemist kalmistul.

Täpsemalt peatun hauapanustel, kannuste paiknemisel hauas (kus võimalik) ning

kannuste ja relvade koosesinemisel.

Pada

Matus XXVII

Konkreetset matust on käsitlenud mitmed uurijad (Rootslane, 2013, 30; Rammo, 2005,

tabel 2.2; Tamla, 2011a). Kaevamisaruandest selgub, et maetuks oli olnud mees

vanuses 30-35 aastat ning kannus leiti vasaku jala küljest. (Tamla, 2011a).

Ülejäänud hauapanused olid pigem tarbeesemed (nuga, pannal, luisk, tuleraud ja -kivi,

savinõu, hoburaudsõlg), kuid esinesid ka mõned toreduslikud esemed: pronksist

spiraalid, käevõru ja sõrmus (Ibid).

Tammiku

Konkreetse matuse kaasleidude kohta andmestikku kahjuks leida ei õnnestunud.

Kannust on esimest korda maininud Jaan Jung (Jung 1910, 64). Samalt kalmelt on

leitud ka odaotsi. (AI-6629:1-2).

17

Siksäli

Selle kalmistu ogakannusega maetute osas tuginen Siksäli kalme matuste ja leidude

kataloogil (Valk,Ratas,Laul, 2014).

Matus II (2)

Maetuks on 40-45-aastane mees. Kannus on leitud paremast jalast. Kaasleidudeks

vasaku jalalaba kõrvalt leitud odaots,vöö oli nahast, nelinurksete pronksnaastudega.

Nuga, pronksist hoburaudsõlg, kuljus, sõrmus ning jalutsist kirves. Dateering 1300-

1350.

Matus VI (6)

Maetuks on üle 50-aastane mees. Kannus leitud vasakust jalast. Kaasleidudeks vasaku

jalalaba kõrvalt leitud odaots, pronksnaastudega vöö, nuga, kaks münti ning pronksist

sõrmus. Dateering 1300-1350.

Matus XXIII (23)

Maetuks 40-45-aastane mees. Kannus leitud paremast jalast. Kaasleidudeks paremalt

sääreluult leitud kirves, raudnaastudega vöö, nuga, ning pronksist hoburaudsõlg ja

sõrmus. Dateering 1300-1475.

Matus XXXIII (33)

Maetuks 7-12-aastane laps. Ilmselt meessoost. Kannus leitud parema jala poolt.

Kaasleidudeks paremalt poolt leitud kirves, raudnaastudega vöö, nuga, pronksist

hoburaud- ning tähtsõlg. Dateering 1300-1475

Matus LIII (53)

Maetuks üle 45-aastane mees. Kannus leitud vasaku jala küljest. Kaasleidudeks parema

jalalaba poolt leitud odaots, pronks- ja tinanaastudega vöö, pronksist nööbid ,kaks

hoburaudsõlge ning käevõrukatke. Dateering 1300-1350.

Matus LXXXIII (83)

Maetuks 35-40-aastane mees. Kannus leitud vasaku jala küljest. Vasakultpoolt jalutsist

leiti samuti odaots ja kirves. Kaasleidudeks olid veel pronks- ja tinanaastudega vöö,

pronksist käevõru ja hoburaudsõlg ning pronkshelmes. Dateering 1300-1400.

18

Matus XCIV (94)

Maetuks 45-50-aastane mees. Kannus leitud vasaku jala küljest. Kaasleidudest oli veel

vasakultpoolt leitud kirves, paremalt jalutsist pärit odaots, pronksnaastudega vöö,

habemenuga. Pronksist kaks hoburaudsõlge, neli kuljust , ripats ning sõrmus. Dateering

1300-1350

Matus CXLIII (143)

Maetuks üle 45-aastane mees. Kannus leitud parema jala küljest. Kaasleidudest oli veel

paremalt poolt leitud kirves, pronksnaastudega vöö, nuga, kaks münti ning pronksist

hoburaudsõlg. Dateering 1300-1350

Matus CCVII (207)

Maetuks üle 45-aastane mees. Kannus leitud parema jala küljest. Kaasleidudest oli veel

vasakult poolt leitud odaots ja kirves, pronksnaastudega vöö, nuga ning pronksist nööp.

Dateering 1300-1475.

Matus CCXXIV (224)

Maetuks üle 40-aastane mees. Kannus leitud parema jala küljest. Kaasleidudest oli veel

vasakultpoolt leitud odaots ja kirves, pronksnaastudega vöö, kaks nuga, kaks münti,

pliisulamist nööp. Pronksist hoburaudsõlg ja vöökoti tükid. Dateering 1300-1350.

Matus CCXXIX (229)

Maetuks üle 40-45-aastane mees. Kannus leitud vasaku jala külest. Kaasleidudest

pronksnaastudega vöö, nuga, luust kamm ning pronksist sõrmus ja hoburaudsõlg.

Dateering 1250-1350.

Matus CCXLVb (245b)

Maetuks üle 40-aastane mees. Kannus leitud vasaku jala külest. Kaasleidudest paremal

pool asunud kirves, kaks pronksist kuulikest, hoburaudsõlg ja sõrmus. Dateering 1250-

1300.

19

Matused CCXLVIIa (247a)

Maetuks üle 40-aastane mees. Kannus leitud vasaku jala küljest. Kaasleidudest kolju

keskel olnud odaots, pronksist hoburaudsõlg, pronkspannal ja pronksspiraalidest tutid.

Dateering 1200-1225.

Matus CCXLVIII (248)

Maetuks 40-45-aastane mees. Kannus leitud parema jala küljest. Kaasleidudena

paremalt poolt leitud odaots, vasakult kehaküljelt mõõk ja kirves. Pronksist kaks

hoburaudsõlge, rõngas, sõrmus, kaks kuljusnööpi, vööpannal. Samuti nuga, rauast

pannal ning tulekivikillud koos väävlitükkidega.

20

4. Kannuste ajaline areng

Relvastuse ja ratsavarustuse rahvusvahelise loomu tõttu saab kannuste arengust luua pildi

üldiste kronoloogiat ja arengut järgivate teoste põhjal. Kohalike kannuseleidude

käsitlemisel on mõningane arengu jälgimine võimalik, kuigi leiumaterjal ei ole eriti

esinduslik. Siiski saab tuua paralleele kannuste evolutsiooni järgides, lähtudes

märgatavatest uuendustest ja muutustest. Kannuse leiutamise põhjuseks on nähtud hobuse

kasutamist tööriistana karjatamisel ning lahingus, mil tulevad mängu kõik kuus

liikumissuunda võrreldes tavapärase ratsutamisega transpordi või jahi eesmärgil. (Parelli

2003, 127). Kannuste areng käib käsikäes sõjanduse arenguga ning järgnevalt kirjeldan

kuidas kannus läbis mõne sajandi jooksul tohutu muutuse tandemis uuendustega

sõjakunstis. 13

Üldjuhul võib öelda, et kannuse üldkuju Euroopas on väga vähe muutunud ajavahemikus

klassikalisest kreekast kuni 13. sajandi lõpuni olles U-kujuline (Oakeshott 1994, 276).

Esimese aastatuhande kannused olid tihti suhteliselt lühikeste ogadega ja väga lühikeste

tasapinnaliste haaradega, samuti olid kinnitamiseks vajalike kannuserihmade jaoks

tagasikäänduvad konksud (Žaki 1974, 281; Perhavko 1978, 116-121; Kazakevicius 2006,

53). Nende konksude kasutamisel oli kannuserihma vajalik teha lihtsalt üks sisselõige,

millega see sinna kinnitus (Lacy 1904, 24). Oga kujud olid peamiselt koonilised. Eesti ala I

aastatuhande üksikutel kannuseleidudel on sel ajal levinud tüüpidele omased tunnused.

Muutus tuli 10. sajandi paiku, mil senisele tüübile tekkis edasiarendus. Peamisteks

muutusteks olid haarade märgatav pikenemine nii, et haarad möödusid pahkluudest (nt.

Oakeshott 1994, 276). Kaare pikkuse kohta koosatud tabelis (Wachowski 1986/87, 52) on

väga hästi näha haarade pikenemine, kus kuni 90 mm pikk kaar on lühike.Keskmise kaare

pikkus jääb vahemikku 90-105 mm ja pikk on vahemikus 105-130 mm. Samuti asendusid

varasemad konksud kannuse kinnitamisel rihma-aasadega (Ibid, 276). Levima hakkasid ka

varasemast erinevad ogakujud.Rihmaasade juures tulid esimesena kasutusele jalatalla suhtes

vertikaalsed, nelinurksed kahe ümmarguse neediavaga üldkujud, mille külge neediti

kannuserihmad (Kirpitšnikov 1973, 61). Sellist sorti rihma-aasad on ilmselt olnud Maidla

kalmest leitud kannustel (AM 580: 5924). Viimatimainitud leiu üheks varaseks tunnuseks

on samuti ogakuju, mis oli levinud 10. sajandi Inglismaal (Lacy 1904, tahvel 8).

13 Siinses peatükis on kirjeldatud vaid muutusi üldkujus. Kontekstide peatükist väljatulnud vaid ühe

kannuse ilmnemist matustes käsitlen kannuste tõlgendamise peatükis.

21

11. sajandil hakkas levima ogatüüp, mille jalamil oli kerajas moodustis, mis pidi takistama

liigset hobuse vigastamist kannuseogaga (Ibid, 27 ; Ellis 1995, 127). Kohaliku näitena võib

tuua Lõhavere linnuselt pärit leiu (AI 4297: 1300). Bayeux vaibal olevad kannused samuti

U-kujulised, millel on sellist tüüpi oga. Lähedalt vaadates on näha, et kerajas moodustis oga

jalamil võiks olla esindatud ühe risti-kujulise õmblusega, mis jookseb üle horisontaalse

õmbluse, mis moodustab enamiku ogast (Lacy 1904, 29). rihma-aasadest levis jätkuvalt

neetimisega variant, aga hakkas levima ka uus variant. Selleks oli ümmargune või

nelinurkne üldkuju, milles oli kaks piklikku ava (Kirpitšnikov 1973, tabel 25). See tõi

endaga kaasa pisut teistmoodi kannuserihmade kinnitamise viisi, millel peatun hiljem.

Bayeux vaibalt võime näha, et 1070. aastatel võitlesid ratsanikud hobuseseljast, kasutades

mõõku, viske- ja torkeodasid. Tähele tuleks panna ratsanike suhteliselt püstist asendit

võrreldes järgnevate sajanditega. Jalusrauad koos sadulaga pakkusid ratsamehele head tuge

ja lateraalset stabiilsust, mida kasutati ära löögi – ja torkehetkedel tugevama tabamuse

andmiseks (White 1994). Jaluste kasutamine koos kannustega andis ratsameestele suure

eelise jalameeste ees ning järgnevaks 300 aastaks oli ratsasõdalane domineerivaks jõuks

lahinguväljadel üle Euroopa (Oakeshott 1994, 180).

Jalgade asendi muutumist horisontaalsemaks seoses jalusraudade kasutuselevõtuga

Skandinaavias, on täheldanud Upplandi ruunikive uurinud A. Sundkvist (Sundkvist 1992,

236). Sellega seoses oli edasine areng 12. sajandil murranguline: võeti kasutusele V-

kujuline kannus (Kirpitšnikov 1974, 110; Peets 2007, 191) ,mis kiiresti muutus

domineerivaks kannusevormiks ja tõrjus välja varasemad U-kujulised ogakannused. Eesti

leidude hulgas vähemalt 14t esindajat. Samuti tõi see kaasa siiani tasapinnaliste haarade

kaardumise jalatalla suhtes (Kirpitšnikov 1974, 30 ; Oakeshott 1994, 277; Ellis 1995, 127)

Esialgu kaardusid haarad alla nii,et möödusid pahkluudest alt. Erinevates variatsioonides

kaardunud haarad said universaalseks ja olid levinud kuni 16. sajandini (Oakeshott 1993,

277; Lacy 1904, 31). Haarade kaardumist altpoolt pahkluid võime näha vähemalt viiel Eesti

kannuseleiul.

Umbes samal ajal, 11. sajandil teisel poolel-12. sajandil, hakkas levima neljatahuline

püramiidjas ogatüüp, mis pidi samuti vähendama hobuse vigastamist (Ibid, 127; Lacy

1904, 31), sellist tüüpi ogaga kannust on kujutatud ka 12. sajandisse dateeritud Baldisholi

vaibal (Lisa 1 joon. 14). Keraja-moodustisega ja püramiidne ogakuju levisid ilmselt

käsikäes, aga võrreldes üldist kannustetüpoloogiat ja dateeringuid, siis võin öelda, et

22

püramiidjas kuju jäi kauemaks kasutusse. Püramiidja ogaga kannused on meie

leiumaterjalis kõige arvukamad.

Rihma-aasades tuli muutus, kus uut tüüpi aas käändus jalatallasuhtes horisontaalseks, ning

oli ristkülikukujuline, ühe pikliku avaga. Meie leiumaterjalis on selline leid tulnud

Varbolast (AI 5299: 214). 12. sajandi suured muutused on kannustatud uut tüüpi

sõjandustaktikast, milleks on frontaalkokkupõrge (ingl k. impact warfare). Oda hakati

lukustama kaenla alla ning jalad sirutati ettepoole, et kokkupõrkehetkel end paremini

sadulasse suruda(Kirpitšnikov 1973, 108) . Hobuse kannustamiseks pidid kannused jalgade

muutunud asendi tõttu (varasemalt suhteliselt vertikaalne) tegema läbi muutuse, milleks

sirgete haaradega U-kujuline kannus enam ei sobinud (Kirpitšnikov 1974, 110). Jalad

sirutusid ettepoole ja seega oleks horisontaalse U-kujulise kannuse oga jäänud hobusest

eemale.(Kind 2002, 288) Vene allikad märgivad frontaalkokkupõrke kasutamist taktikana

juba 11. sajandi lõpust ning 12.-13. sajandiks on uus taktika juba nii laialt kasutusel, et

eraldi mainimist ei vääri (Kirpitšnikov 1974, 108).

13. sajandi alguses hakkas laialdasemalt levima ogarant (Kirpitšnikov 1973, tabel 24), mida

on meie leiumaterjalis kuuel kannusel. Oma etteaste tegi ka kannuse ajaloos kõige

revolutsioonilisem muutus – rataskannuste ilmnemine, mis üsnapea tõrjus ogakannuse

pikaks ajaks välja. Rataskannuse liikuv ratas pidi jagama kannustamisel tekkinud surve

paremini mitme rattaoga vahel või lihtsalt keerama ette järgmise oga, ilma hobuse külge

vigastamata (Kirpitšnikov 1973, 122).

13. sajandi keskpaigaks võtsid haarad aina sügvamaid ja järsemaid kaari.(Ellis 1995, 127) ja

levima hakkas ka haarade kaardumine jalatalla suhtes üles nii, et haarad möödusid

ülaltpoolt pahkluid. Sellist kuju on meie leidude hulgas vähemalt kolmel kannusel.

Rihma-aasade osas tulid uuendused kujus, tulenevalt jalale kinnitamises toimunud väikeste

muutustega. Nimelt hakkasid levima 8-kujulised kahe ümmarguse avaga variandid

(Kirpitšnikov 1973, tabel 25), mida meilt leitud vähemalt kolm. Samuti tulid uue kujuna

ümmargused, ühe ümara avaga rihma-aasad (Ibid, tabel 25), mida Eestist esindab vähemalt

kaks leidu. Tihti võis juhtuda, et ühel kannusel oli ühel haaral üht tüüpi rihma-aas ja teisel

teistsugune.

23

4.1 Kannuste kinnitamine

Kannuse kinnitamisel jalale on vajalikud mingisugused rihmad või nöörid. Eesti

arheoloogilises materjalis pole kahjuks ühtegi sellist rihma mulle teadaolevalt säilinud.

Kinnitamise viis on ajas varieerunud, aga vajadus rihmade järgi on püsinud.

Nagu eelpool sai nenditud on I aastatuhande rihmad ilmselt kinnitatud kannuse haarade

otstes olevate tagasikäänatud konksude külge. Selleks on rihmadesse arvatavasti lõigatud

pilu, millest konks läbi läks. Ilmselt piisas varaste ,lühikeste haaradega, kannuste puhul

ühest rihmast, mis kinnitus ümber jalasääre.

Järgmise variandina hakkasid 10. sajandil levima rihma-aasad, mille küge neediti rihmad,

fikseerides need permanentselt. Rihma vahetamiseks pidi ilmselt needid lahti võtma ja

seejarel uuesti neetima, mis on küllalt tülikas ettevõtmine. On loogiline arvata, et

kannuserihmad kulusid ja neid oli vaja vahetada. Seda silmas pidades on neetimine

aeganõudev ja ilmselt pole eriti jäkusuutlik, kui selleks oli vajalik iga kord sepa abi.

Võimalik, et just sel põhjusel muutus järgmistel sajanditel levinuimaks kahe piklikuga

avaga tüüpkuju, mis muutis rihmade kinnitamise ja vahetamise palju hõlpsamaks. Sellega

seoses ilmnes ka uus rihmapaigutus – nimelt hakkas nüüd kannus kinnituma kahe rihmaga,

millest üks ümbritses ka jalatalda .Sarnast kinnitust võime näha väga hästi nii Bayeux

vaibal (Lisa 1 joon. 15) kui ka stseenil Maciejowski piiblist (Lisa 1 joon. 16). Nende kahe

teose ajaline vahe annab tunnistust sellise rihmapaigutuse kinnistumisest ja pikaajalisest

kasutusse jäämisest.

Kannuserihmad olid ilmselt enamuses tehtud nahast (Ellis 1995, 127). Kuna nahk säilib

vaid erilistes tingimustes, siis on rihmasid leitud suhteliset vähe terve Euroopa peale kokku.

Suhteliselt esindusliku leidude kogumi andsid Londonis Thamesi jõe veepiiril läbiviidud

kaevamised, kus hapnikuvaeses keskkonnas oli muda sees säilinud suur hulk rihmasid kui

ka kannuseid (Ibid, 127). Tunnistust nahast kannuserihmade kohta annab ka fakt, et

(vara)keskaegsel Inglismaal oli kannuserihmade kohta käibel sõna leathers, mille võiks

eesti keelde tõlkida kui nahad (Ibid, 127). Tooksin siinkohal välja Henry VIII surma järel

1547. aastal koostatud isiklike asjade inventuurist järgmised read:

„Itm v paier of Spurres three of them guilte and twoo paier silvered wt Leathers of vellet“

(Dillon, 1888, f431a; Ellis 1995, 127), mida võiks tõlkida kui „Esemetest kannused – kolm

paari kullatuid ja kaks hõbetatuid, koos velvetist Nahkadega“ See on kõnekas märge sellest,

et hiliskeskajal oli senini kasutuses kannuserihmade kohta sõna nahad, isegi siis kui need

olid valmistatud tekstiilist (Ellis 1995, 127).

24

Tekstiilist kannuserihmad võisid olla lihtsast kangast või olla näiteks kõladega kootud

paelad (Ibid, 127). Ma ei näe põhjust, miks ei võinud ka meie kohalikud kannused olla

kinnitatud kõlapaelte või tekstiiliribadega.

Eesti leiumaterjalist on kannuserihmadega seostatud vaid kolme pannalt, mis võib anda

tunnistust sellest, et rihmad võisid olla kinnitatud sõlmega, nagu on Siksälä kalme puhul

arvanud Jüri Peets (Peets 2007, 192) Samuti on võimalik, et kasutatud oli õhukesi

raudplekist haake, nagu on seda tehtud Inglismaal (Ellis 1995, 127).

13. sajandil oli levinud uus kinnitamismoodus, mis nägi ette ühel haaral olevat ümmargust

ühe ümara avaga rihma-aasa ja teisel haaral ristkülikulist ühe pikliku avaga rihma-aasa.

Ümmargune rihma-aas, mida kanti jala välisküljel, kinnitas tihti pannalt ja haaki, mille

küljes oli pikk rihm, mis läks jalatalla alt, tulles üles siseküljelt, läbistas ristkülikulise

rihma-aasa ja kinnitus väliskülje ümara rihmaasal oleva pandla külge (Ibid, 127). Sellist

teostust võime näha ka ühel Lõhavere linnuselt leitud kannusel (AI 4297: 595). Sellise

variandi puhul võis ümara rihma-aasa külge kinnituda pannal otse või eraldi lühikese rihma

küljes olles. Taoline kinnitusviis oli ka hilisematel rataskannustel ja jäi kasutusele kuni 14.

sajandi keskpaigani (Ibid, 128).

Peaksin vajalikuks kommenteerida siinkohal mitme Eesti kannuse leidmist väravakäigust.

Nimelt on suur hulk Londonist leitud kannuseid tulnud välja justnimelt Thamesi jõe

toonaselt veepiirilt, kuhu viidi ilmselt hobuseid jooma. Veepiiril on pinnas pehme ja

mudane ja kulunud rihmaga kannus võis kergesti ja märkamatult kaduda tumedasse

mudasse (Ibid, 127). Niiskemal ja rohkema liiklemistihedusega ajal võiks arvata ka meie

linnuste väravakäikude pinnase muutumise mudaseks. Sinna võidi ära kaotada üksikud

kannused.

25

5. Tõlgendus

5.1 Ühe kannuse kandmise küsimus

On levinud tõdemus, et I aastatuhandel kanti kuni 10. sajandini kannuseid vaid ühel

jalal (Selirand 1974, 125;Sundkvist 2001, 135; Šnore 1978, 578; jne.) ja see seletab ka

meie kohalike leidude esinemise üksikuna. On arvatud, et kanti vaid vasakul jalal (Lacy,

1904, 14). Me näeme pildilistelt allikatelt, et 11. sajandiks kanti juba kahte kannust (BT

tahvel 76), samuti kinnitavad seda uurimused (Šnore 1978, 578). Saksa aladel tehtud

väljakaevamiste põhjal selgub, et 9. sajandiks oli üksik kannus asendunud

kannusepaariga (Eisenschmidt 2004,149). Siit tekib mitu küsimust : miks kanti algselt

kannuseid vaid ühel jalal ja kas ainult vasakul?

Samamoodi nagu üldkuju muutumine, on algselt ühe kannuse kandmine olnud otseses

korrelatsioonis arenguga sõjakunstis.

Kannuste kandmine ühel jalal on mõnelpool ehk seletatav valmistustehnoloogia

keerukuse ja materjali kehva kättesaadavusega. Arvatavasti oli sellest tulenevalt ka

varasemal ajal kombeks ja parasjagu moes kanda vaid ühel jalal. Ometi on ühe kannuse

kandmine levinud ka hilisemal ajal. See on selgelt seletatav tõsiasjaga, et arengud ja

uuendused sõjanduses (nagu ka kõigil muudel aladel) jõudsid Põhja-Euroopasse tihti

päris suure ajalise viivitusega, olles tihti mõnevõrra pelutatud vanadest traditsioonidest.

11.-13. sajandil on ühel jalal kandmine levinud peamiselt Euroopa kesk- ja põhjaosas,

aga näiteks Inglismaalt on selliselt maetud vaid üks mees (Lacy 1904, 14). Inglismaa

oli toonasest Euroopast pisut rohkem isoleeritud ning kui 9. sajandist alatest

domineerisid Euroopa mandriala sõjandust ratsaväelased, siis Inglismaale jõudis see

uuendus normannide vallutusega, kes juba kandsid kõik kahte kannust (BT).

Ühel 13. sajandis lõpust pärit vandlist karbikese ühel paneelil on kujutatud saratseenide

väge ja teisel ristirüütlite väge, millelt võime näha, et meestel on kõigil vaid üks kannus,

aga seda mitte alati vasakul jalal (Kirkmann 1847,114). Selline leid annab meile kaks

väga erinevat pilti, kus üheltpoolt kasutati toonases Euroopas 10.-13. sajandil juba

kannuseid mõlemal jalal, aga teisalt oli säilinud mingites piirkondades või

kogukondades vana traditsioon kanda vaid ühel jalal. Kannuse kandmist vaid vasakul

jalal on üritatud selgitada asjaoluga, et ratsamees, kes osales lahingus sai vasaku

26

kannusega sundida hobust liikuma paremale, sest käsivõitluse on vastane tavaliselt

ratsaniku paremal käel (Lacy 1904, 14). Sama paralleeli tõmmates - eelpoolmainitud

graveeringuga karbikesel on kujutatud üht kannust kantuna ka paremal jalal - ehk olid

need mehed vasakukäelised ja seetõttu oli neil vaja hobust liigutada teisele poole.

Kõigist asjaoludest tulenevalt tekib küsimus, kas ka Eestis on kantud küll

kannusepaari ,kuid hauda on kaasa pandud vaid üks või ongi kantud vaid üht kannust?

Eesti laibamatuste näitel on eranditult kõik kannused leitud üksikuna. Siksälä puhul on

leiud dateeritud hoopis muinasaja lõppu ja 14. sajandisse välja. Kokku on laibamatustest

8 kannust vasakult jalalt ning 7 kannust paremalt jalalt. Kõik paremalt jalalt leitud

kannused on Siksälä kalmest, mis esindab väga väikest kogukonda. Siksälä kogukonnas

võis olla levinud, eelnevast seletusest tulenevalt, vasakukäelisus.14 Kas relvade

paiknemine hauas võib anda mingi vihje? Analüüsides kannuste paiknemist paremal või

vasakul jalal ning relvade paiknemist kehapoolel joonistus välja neli varianti. Kannus

paremas jalas, relv vasakul kehapoolel – neljal juhul. Kannus paremas jalas ning relv

paremal kehapoolel – kolmel juhul. Kannus vasakus jalas, relv vasakul kehapoolel

kolmel juhul ning kannus vasakul, relv paremal samuti kolmel juhul. Erandina oli üks

variant – kannus vasakus jalas ning relv keskel.15

Võiks arvata, et paremakäeline mees kasutab oma käelisusest tulenevalt kannust

vasakus jalas ( ja relva paremas käes) ning vastupidi vasakukäelise puhul. Kas

haudadest leitu annab pildi meeste käelisusest või pigem tuleneb see matmiskommetest

ja siinkohal mängib rolli esemete hauda asetaja käelisus? Ühtegi selget mustrit siinkohal

matusteanalüüsist välja ei joonistunud.

Juba eelpool mainitult on täheldatav 11.-13. sajandil maetud sõdalastele vaid ühe

kannuse hauda kaasapanemine Kesk- ja Põhja-Euroopas (sealhulgas Eestis) – ajal, mil

sepatöö oli teinud läbi hüppelise arengu ning tooraine kättesaadavus ja tehnoloogiline

keerukus ei osutunud enam takistuseks. Kesk- ja Põhja-Euroopas vaid ühe kannuse

14 Maailmas on umbes 15% inimestest vasakukäelised ning on leitud seos geenide, pärilikkuse ja

vasakukäelisuse vahel

(http://journals.plos.org/plosgenetics/article?id=10.1371/journal.pgen.1003751)

Ühtlasi oli Siksälä kogukond kolmest talust koosnev tihedalt läbiv kogukond, kus vasakukäelisus võis

pärilikult levida.

15 Oda ja kolju vahel oli mitme sentimeetrine liivakiht, mis viitab oda asetamisele hauda kirstu

peale/hiljem. (Ratas, Laul, Valk 2014)

27

kandmisest räägib Lacy uurimus, mis on välja antud aastal 1904, aga hilisemad ja meile

geograafiliselt palju lähemad. nii autorilt kui ka piirkonna käsitluselt, koostatud

uurimused väidavad, et Ida-Euroopa metsavööndis oli pärast 10. sajandit kombeks

kanda kannuseid mõlemal jalal. Eesti puhul pole ühtegi tõendit, mis lubaks arvata

kannusepaari kasutamist ka siinsete ratsanike poolt.

Peame vaid nentima, et Lääne-Euroopas oli levinum kannusepaari kandmine ja mõlema

kannuse hauda kaasa panemine ja Põhja-Euroopas vaid ühe kannusega matmine.

Sama kipuvad arvama ka kohalikud uurijad. (Peets 2007, 191). Vastuargumente on

toonud vaid oma bakalaureusetöös Robert Rootslane (2013, 32), kes on tuginenud pisut

anakroistlikule väitele projitseerides hiliskeskaegsete piigiturniiride rekonstrueerimise

kogemusega inimese arvamuse 12.-13. sajandi Eestile.

5.2 Kannus – kui tunnus ratsutamisoskuse tasemest või sõjamehe tööriistast?

Kannuse peamine funktsioon on ratsaniku käsklustele reageerimise kiirendamine.

Lähtudes sellest, et hobust saab juhtida ka ilma valjaste ja sadulata (Rannamäe, 2008,

5), veelgi effektiivsemalt, aga nende olemasolul, võime järeldada, et kannuste

kasutamine polnud enamiku ratsaliikumise juures üldse vajalik. Päris kindlasti tekkis

vajadus kannuste kasutamise järele sõjanduse arenguga, mil hobuseid hakati kasutama

tööriistadena lahinguväljal ning hobusepoolsest käsutäitmise kiirusest võib oleneda elu

ja surm. Võib väita, et kannuseid on vaja ajalises mõõtmes ratsutamise kestvusest vaid

hinnanguliselt ühel protsendil (Parelli 2003), mil on vaja panna ratsu täitma antud

korraldust hetke jooksul.

Meenutagem vägagi usutavat põhjendust kannuse kasutamisest vaid ühel jalal.

Lahingolukorras tekkivates situatsioonides läks vaja hobuse kiiret külg ja

diagonaalsuunalist liikumist.16 Kas siis hobuse põiklemiseks löökide eest (Ibid) või

ratsanikul oma vastaseni jõudmiseks.

Siinkohal tahaksin vastu vaielda Jüri Peetsile ja Mart Lättele17 kes on arvanud, et vaid

ühe kannuse kasutamine on märgiks eestlaste kehvast ratsutamisoskusest (2007, 194).

16 Diagonaalsuunal liikumist nimetatakse ratsaterminites sääre eest astumine, (ingl k. leg-yield), samal

ajal külg ees edasisuunal liikumist nimetatakse küljenduseks (ingl k. half pass)

17 Mart Lätte on oma artiklis, tuginedes Peetsile, arvanud sama. (Lätte 2013, 26

28

Isegi kui hilisrauaaegsed eestlastest ratsanikud kasutasid üht kannust, siis olen

arvamusel, et kannuse kasutamine ei ole seoses ratsutamisoskusega ja hobust saab väga

edukalt juhtida ka ilma kannusteta.18

Liivimaa Vanemas Riimkroonikas on kirjeldatud stseen, kus üks ratsasalk läheb taga

ajama põgenenud ratsanikke, ning viivituse vähendamiseks kannustatakse hobuseid

(LVR, 9503).

Samuti on kirjas järgmine:

Venelased kihutasid väga oma hobuseid, nii piitsade kui kannustega.(LVR, 2125).

Kannustamist on samuti mainitud Grettisi saagas (GS, peatükk 68).

Njalli saagas on üks juhtum, kus külla minevad mehed ratsutavad võidu. Üks neist

,kelle nimeks on Otkell, ratsutab kõige kiiremini teiste ees ja on välja toodud põhjus,

kuidas ja miks ta nii kiiresti sai ratsutada – tal olid jalgadele kinnitatud kannused (NS,

peatükk 53). Lisaks juhtub suurel kiirusel tulijal kentsakas õnnetus. Üks põllul,

parasjagu üksi külvi teostav mees, Gunnar, jääb ratsamehe teele ette. Kannustega

ratsanik ei pane seda tähele ja hetkel, mil külvimees tõuseb kummardusest püsti,

põrkavad nad kokku. Kokkupõrke tulemusel tungib Otkelli kannus (ilmselt kannuse

oga) Gunnarile kõrva ja põhjustab sügava haava, millest algab tõsine verejooks (Ibid,

peatükk 53).

Kuigi 11.-12. sajandil levima hakanud, ogajalamil oleva keraja moodustisega ja

neljatahulised püramiidjad, ogatüübid pidid vähendama hobuste vigastamist, on

võimalik ogaga hobusele ka tõsiselt viga teha, mida illustreerivad lahingustseenid

Maciejowski piiblist (Lisa 2, joon. 17), kus võib näha veritsevate külgedega hobuseid.

Selle valguses võiks arvata, et ka lahingus võis kannustega ratsamehel ,teatud olukorras,

avaneda võimalus vastase löömiseks kannuse ogaga, mis võis vaenlase võitlusvõimet

oluliselt vähendada.

18 Hobust juhitakse koostöös häälkäskluste, päitsete-suitsete-rakmete kasutamisega tandemis jalgadega,

täpsemalt kandadega. Kannuste hobusekülge surumine ei ole vajalik, ega pole mingitpidi tunnuseks

ratsutamisoskusest.

29

5.3 Kannus – kui tunnus ratsanikust?

Mitmed kohalikest kannustest on leitud ilma kaasleiduteta ja seega on kontekst

määratletav vaid leidmise geograafilisest asukohast. See tõstatab küsimuse, et kes siis

võisid kannuseid kanda? Kas nendeks olid lihtsalt piisavalt jõukad inimesed, kes omasid

(ratsa)hobust (jõukamad põllupidajad) või ka kelleltki hobuse kasutuseks saanud isikud

(käskjalad,sõnumitoojad) või oli tegemist siiski mingi kindla sotsiaalse klassi

esindajatega?

Kannuste leiud Eesti ja ka teiste maade kalmetes moodustavad teatava terviku inimese

isiklike esemetega, mitte niivõrd ratsutamisvarustusega (Martens 1992, 231;

Kazakevicius 2002, 168;Oakeshott 1994, 130). Sellest on järeldatud, et kannused olid

esemed, mis olid staatusesümbolid ja andsid tunnustust inimese erilistest

funktsioonidest toonases ühiskondlikus korralduses (Martens 1992, 231; Ellis 1995,

124). Samuti ei kahtle ka meie kohalikud uurijad kannustega maetute kõrges

sotsiaalses staatuses (Kustin 1962, 305; Mägi 2002, 124, Konsa 2003, 130;Selirand

1974, 125 jt.).

Enamik seiku osutavad sellele, et kannuseid kandsid jõukamad ja sõjalise klassi

moodustavad inimesed. Maciejowski piiblist võib näha, kuidas lihtsalt riides olevad

tsiviilrõivis kujutatud mehed ei kasuta ratsutamisel kannuseid(Lisa 1 joon. 18). Sama

võib märkida Bayeux vaibal oleva käskjala kohta, kes eeldatavasti sõitis kuningale

teadet viima hobusel, mille ratsmeist ta hoiab (BT, tahvel 54; Lisa 2 joon. 20).

Arvatavasti võib pidada kannuste esinemist ka teatava jõukuse näitajaks, sest ratsu ja

sõjavarustuse omamiseks oli vaja üsna head majanduslikku olukorda.

Sellest, kas naised võisid Eestis tol ajal kasutada kannuseid pole mingit märki. Selle

küsimuse kohta on Lääne-Euroopa kontekstis arvatud, et kannused, kui suuresti

parasjagu moesolevast sõltuvad esemed jäid toona kantud naisteriiete pikkust arvestades

nende varju ja seega ei pakkunud naistele moepärast huvi (Ellis 1995, 124). Ilmselt

tuleb siinkohal nentida, et vastupidist tõestavate leidude puudumisel tuleks arvata, et

kannuste kandmine, nagu ka sõjandus, jäi eeskätt siiski meeste pärusmaaks.

30

5.4 Kannus – kui tunnus proto-ratsaväest?

Anne Pedersen on arvanud, Taani kontekstis, kannuste ning relvade kalmetest koos

leidmisel seost sõjameeste kui sotsiaalse kihi tekkimisega ühiskonnas, mis kaudselt

osutavad varariiklike elementide, nagu relvaõigus ja ratsanikkonna imposantsusele

ühiskonnas terviklikult (Pedersen 1997,132). Sama on järeldanud Trond Meling Norra

kohta. (Meling 2000, 2002, 2014, 115)

Siksälä kalmest leitud kannused esinesid vaid täiskasvanud meeste haudades (Valk

2007, 18) ja sama võib märkida Madi kalme puhul (Konsa 2003, 129) Siit kerkib

küsimus, et kas ka Eesti kannuseleiud võiksid olla seotud ratsasõdalaste ja

ratsanikkonna olemasoluga hilisrauaajal?

Trond Meling, kes on uurinud Merovingiaja kalmetest leitud ratsavarustust ja relvastust

on argumenteerinud, et kuigi hobune ei mänginud tol ajal tähtsat sõjalist rolli,

sümboliseerisid ratsavarustuse (sealhulgas kannuste) ja relvastuse koos ilmnemine

sõjamehe ideaali (Meling 2000, 112).

Meie ajalookirjutuses on levinud tava hilisrauaaegset sõjandust käsitledes tuua välja

ratsameeste suur osakaal sõjasalkades, millele viitavad otseselt arvud Henriku Liivimaa

Kroonikas (nt. Mandel 2003, 199). Küsimuseks jääb, et kui suur osa sellest

kolmandikust kuni poolest rastsaväest, mida Henrik kirjeldab, reaalselt ka nii võitlesid

ja mil viisil? Kindel on see, et enamik malewa liikmeid, kes olid lihtsad põllupidajad,

saabuvad sõjateenistusse (ja lahingusse) hobusel, aga võitlevad jalgsi (Lätte 2011, 26).

Isiklikult usun pigem, et ratsahobust omav mees võis vajadusel sõtta sõita hobusega, ent

vaevalt ta selleks harjutamata ratsul lahingusse läheks.

Kipun arvama, et silmas pidades kannuste esinemist kalmetes koos relvade ja

mõõgavöödega, võime järeldada ratsaväe olemasolu. Sama on arvanud ka Madi kalmete

põhjal 12. sajandi kontekstis M. Konsa (2003, 131) ning Saaremaa kalmete põhjal A.

Kustin, kelle arvates „moodustasid ratsaväelased sõjaväe tuumiku“ (1962, 306). Sellele

viitab ka relvade lihtsustumine (nt. Mandel 2003, 193,195) ja ratsavarustuse

esinduslikumaks muutumine (Selirand 1974, 125; Tõnisson, Selirand, Vassar 1968,

48) Kinnitust võiks anda üldlevinud seisukoht, et keskaegses Lääne-Euroopas olid

väärismetallist plateeringuga kannused rüütliklassi tunnuseks (nt. Ellis 1995, 124;

Nowakowski 1994, 110; Kирпичников 1973, 102; Peets 2007, 192).

31

5.5 Kannus – kui tunnus üliku kaaskonnast?

Eesti ülikute sõjaliste kaaskondade olemasolekus, kes võisid elada linnustest, ajaloo-

kirjanduses ei kahelda. (nt. Konsa 2003, 131; Ligi, Moora 1970, 80-83; Mägi 2003, 27;

Lang 2007, 242; Oad 2010). Samuti on eelnevalt arvatud ratsasõdalaste kuulumist

ülikute kaaskonda (Oad 2010, 22). Eriti viitab sellele asjaolu, et pea pooled Eesti

kannuseleidudest pärinevad linnustelt. Seda toetab interpretatsoon, et kannuseleidudega

linnused (Otepää, Varbola) olid hilisrauaajal kohalikeks iseseisvateks võimukeskusteks

ning ristisõja aegses kontektstis saab sama väita Lõhavere kohta (Oad 2012, 157-158)

Milline oli ratsasõdalaste osakaal kõigi kaaskondlaste seas, peab siinkohal lahtiseks

jääma. Küll võime ratsa võitlemise küsimusest sõltumatult nentida, et ratsutamine kui

selline oli ilmselt kaaskondlase elu lahutamatu osa. Kaaskondlased kuulusid ülikute

järel kõige tõenäolisemalt sõjavägede ratsa liikuvasse ossa (Ibid). Rootsi haudu uurinud

Anneli Sundkvist teooria Lõuna-Hemlandeni kohta, kust enamik haudu pärinevad

Birkast, väidab, et Birka kalmistule maetute relvade, ratsavarustuse ja kannustega hauad

esindavad eraldi ühiskondlikku kihti. Matuste homogeensus annab tunnustust sellest, et

maetud ei ole mitte lihtsalt olnud vabad sõjamehed, vaid kuulusid mingisugusesse

elitaarsesse sõjalisse organisatsiooni ning kannused olid kuninga kaaskonna tunnuseks,

mis vanaskandinaavia keeles on tuntud kui hirð (Sundkvist 2001, Duczko 2000, 22).

Matuste suur ühetaolisus ning kaasleidude kombintsioon relvastusest ja

ratsavarustustest on ühtlasi tunnus sõjanduste arengust Skandinaavias 10. sajandi

kontekstis. Samasugust analoogiat on arvatud Kiievi riigi valitsejate kaaskonna

nimetusega дружина kohta. (Oad 2010, 21).

Mujal maades jagunesid ülikute kaaskonnad kaheks – vanemad ja nooremad liikmed

(Oad 2010, 21; Duczko 2004, 246-247; Pratt 2007, 29-30, 35). Kas analoogne hierarhia

võis esineda ka eesti ülikute kaaskondades? Järgides K. Oadi mõttekäiku (Oad 2010,

20-21) pakun omaltpoolt, et vanemate ja seeläbi tähtsamate ülikute kaaskondlaste

tunnuseks võiks olla hõbeplateeringuga kannus19 ning taludesse sündinud, oma

varustuse ehk ülikult saanud (Ibid, 26; Rootslane 2013, 32) kaaskondlase tunnuseks

lihtsam rauast kannus.

Kahjuks midagi kindlat siinkohal järeldada ei saa. Uurimisse võiks valgust tuua kasvõi

eesti kannuseleidude täpsem metallograafiline uurimine tõendamaks plateeringute

19 Siinkohal meenutaks fakti väärismetallist plateeringuga kannuste kui rüütliklassi tunnuse kohta.

32

täpseid koostiseid. Siinkohal on jäänud vastuseta küsimus, mil viisil võisid sõjalise

kaaskonna liikmed kannuseid kasutada?

Eraldi vajab siinkohal väljatoomist Siksälä kogukonna roll. Mart Lätte on järeldanud, et

piirialadel elanud inimeste sõjalised kohustused olid ilmselt tähtsamad ja muud

koormised tagasihoidlikumad (Lätte 2011, 15) Äärealadel oli keskvõim arvatust

väiksem (Valk, Laul 2007, 142) ning samas oli tarvilik, et piirialad oleksid truud ja

hoiataksid vaenlase sissetungi eest ning takistaksid vaenulike sõjasalkade maaletungi

(Lätte 2011, 15). Niisiis võiks järeldada, et Siksälä kogukonna kannusekandjad olid

säilitanud muinasajast mingisuguse eristaatuse, mil varasem halduskorraldus oli

asendunud sõjaliste koormistega piiriala kaitsmisel oma maahaldajale.

5.6 Kannus kui tunnus sõjanduse arengu tasemest Eestis

Kannuste ajalist arengut jälgides saame me siiski üht-teist sõjanduse kohta järeldada.

Eelmistes peatükkides väljatoodut arvesse võttes peame järeldama, et sõjanduse arengud

polnud Eesti alal järgi jõudnud Lääne-Euroopale. Pangem ka tähele, et üsna kindlasti ei

võidelnud hilisrauaaegsed läänemeresoome ratsasõdalased samal moel, nagu nende

ametivennad Kesk-Euroopas. Vanema Riimkroonika kirjeldus (vv 1126-1130)

võitlusest Ordu ning ilmselt Sakala ratsameeste vahel aastal 1223 näitab selgesti, et

Sakala ülikute kaaskondlastel polnud kombeks kasutada võitlusvõttena

frontaalkokkupõrget. Seda toetab ka fakt, et mitte ühtegi ogakannusepaari pole Eesti

alalt leitud. Ratsaväe kasutamise poolt räägib ka tilgakilpide, kui hobuse seljas

kasutamiseks mõeldud kilbitüübi levik 12. sajandi Eestis (Siig 2009, 23-24).

Bayeux' vaibal on kujutatud Normandia rüütleid Hastingsi lahinguväljal aastal 1066.

Viis, kuidas ratsamehed odasid hoiavad, viitab vaenlasega lähivõitlusse asumise asemel

pigem sellele, et ratsutanud piisavalt lähedale, heitis ratsanik oda ning eemaldus

suuremat kiirust ära kasutades enne, kui vastane vastukahju tekitada jõudis. Samuti

kujutatakse vaibal ratsanikke hoidmas oda, käsi välja sirutatult, üritades torgata

vaenlast. Niisamuti tarvitavad kannusekandjad lahingus mõõku ning kirveid. Henrik

toob oma kroonikas korduvalt välja eestlaste ohtra heiteodade kasutamise. Samuti on

kõiki eelpoolmainitud relvaliike välja tulnud koos eesti alalt leitud kannustega.Selles

33

valguses tundub loogiline, et 12. sajandi läänemeresoome ülikute kaaskondlased

võitlesid ratsa - sarnaselt oma Normandia ametivendadega sajand varem.

5.7 Kannus – kas sepakunsti arengu tunnus?

Eelpoolmainitult oli enamike kannuste valmistamismaterjaliks Eestis raud, kolmel juhul

pronks. Kahjuks pole Eesti alalt leitud kannuste puhul tehtud metallograafilisi analüüse.

Küll on aga neid läbiviidud mujal Euroopas (Piaskowski 1960, 98–99, fig. 20, 21; Gurin

1987, 77–79; Hensel 2000, 94). Poola kannuseid uurinud Z. Hensel on välja toonud, et

kannuste valmistamiseks kasutatud raud oli suhteliselt madala kvaliteediga ning väga

väikese süsinikusisaldusega (ca 0,8%). Samas märgib ta, et sellest täiesti piisab selleks,

et kannuse, kui tööriista, funktsiooni täita (Ibid, 97). Pronksi puhul võib rääkida

valutehnika kasutamisest mis oli levinud tehnika kannuste valmistamiseks juba

rahvasterännuajast. (Sørensen, 2006, 170)

Ogakannuste valmistamine kõnealusel perioodil ilmselt ei erinenud tehnoloogiliselt

väga eri ajaetappidel.Erandiks on mõned naabermaadest leitud traadist keeratud või

võre-taolisest kaunistatud plekist versioonid (Kazakevicius 2006, 169 joon. 2). Samuti

Palukülast leitud kannus (AI 2483: 26). Arvatavasti kuulus I aastatuhande lõpul ja

nooremal rauaajal see kogenuma sepa üldoskuste hulka. Keskaegses Lääne-Euroopas oli

kannusevalmistamisest saanud koguni eraldi amet, millega võis elatist teenida (Ellis

1995, 125).

12.-13. sajandi kannuste valmistamise kohta leiab tänuväärse vihje saksa munga

Theophiluse kunsti- ja käsitööõpikus „De diversis artibus”. Ta kirjeldab vajaliku

koostise ja omadustega rauakangi valmistamist. Toon järgnevalt Theophiliuse õpetuse

omapoolse tõlke:

Raud on maasse tekkinud kivide kujul. Kui see on välja kaevatud, lõhutakse see

samamoodi väiksemateks tükkideks nagu vase puhul ülalpool [III-63] ja sulatatakse

kamakateks. Siis kuumutatakse seda sepaääsil ja haamerdatakse nii, et tulemus on

sobiv igasuguseks (edasiseks) tööks. (DA peatükk 91)

Kannuse valmistamiseks kulus hinnanguliselt mõnisada grammi rauda. Tehnoloogiliselt

vajas protsess väga mitmeid kordi valmistamisel raua kuumutamist. Alustasti ilmselt

rauakangist, mille optimaalseks pikkuseks on eksperimentaalselt pakutud 140 mm ja

34

läbimõõduks 10 mm (Debonis 2008, 2). See aeti ühest otsast kaheks, millest sepistati

kannuse haarad koos kannuserihmade kinnitamiseks vajalike elementidega (Ibid 2-3;

Peets 2006, 194). Hilisemate piklike avadega rihma-aasade vaatlemisel on näha, et

need on meisliga löödud. Teisest otsast taoti kannuse oga. Ilmselt ei vajanud lihtsamate

kannuste valmistamine väga suurt kogemust ja ka materjali liigne kallidus ei ole

uusimate hilisrauaaegse rauatootmise alaste uurimuste valguses (Peets 2003, 336-337)

tõsiseltvõetav.

Hoopis keerulisem oli kõrgviimistlusega kannuste valmis tegemine või nende katmine

mõne muu (vääris)metalliga. Theophilus räägib kannuste siledaks viilimisest (DA

peatükk 91). Seda võib ilmselt pidada, mõnede paremini säilinud Eesti kannuste põhjal,

tõenäoliseks töövõtteks.

Tihti kaeti kannuseid tinaga ning see komme levis koguni 10.-17. sajandini (Jope 1956,

54; Ellis 1991, 51), olles levinud ka jaluste puhul (Seaby,Wooferd 1980, 93). Seda

fakti toetavad ka kannusepindade metallograafilised uuringud, mis on leidnud märke

kergestisulavatest metallidest nagu tina, tsink ja plii, samuti hõbe ning kuld. (nt Hensel

2000, 98) Mõningal määral ka elavhõbe (Ibid), mis viitab amalgaamimise kasutamisele.

(Kirpitšnikov 1973, 113).

Esitan siinkohal taas Theophiluse õpetuse omapoolse tõlke:

Kui sa tahad rauast eset katta tinaga, siis esiteks viili seda ja enne kui sa katsud seda

oma käega, kuni see on värskelt viilitud, pane see sulatinaga täidetud potti koos

rasvaga ja liiguta seda seal sees kuni see muutub valgeks. Seejärel võta see välja,

raputa seda jõuliselt ja puhasta see aganaleivatüki ja linase riidega.(DA peatükk 92)

See annab veelkord kinnitust, et 12. sajandiks oli tinatamine laialtlevinud. Teadupoolest

säilib tina meie tingimustes väga halvasti ja ilmselt seepärast pole ka sellest mingeid

(silmaga) nähtavaid jälgi.

Lisaks oli levinud hõbe- ja kuldplateering (Ellis 1995, 124) ja seda nii kannuste kui ka

sadulajaluste puhul (Woodfield,Seaby 1980, 87). Selliselt kaunistatud kannused olid

ilmselgelt kõige kallimad ja seda nii väärismetallist materjali kui ka tehnoloogiliste

võtete tõttu, milleks pidi omama suurt kogemust.

35

Illustreerimiseks kasutaksin siinkohal jällegi Theophiluse käsitööõpikus seisnevat.

Annan edasi omapoolse tõlke, jättes välja temapoolt soovitatud seadeldise ehitamise

kirjelduse, millega on hõlbus teha raua sisse plateerimiseks vajalikke sisselõikeid.

Kui sa oled ette valmistanud raua ja teinud sellest kannused või muud ratsavarustust ja

soovid neid ilustada kulla või hõbedaga, siis võta puhtaim hõbe ja haamerda see väga

õhukeseks./../ Kui sa oled ühtlaselt siledaks viilinud kannuse, pane see hõõguvatele

sütele kuni see muutub mustaks ja lase sel jahtuda. Nüüd keera [seadeldise] ratast oma

parema käega ja vasakuga hoia kannust [pöörleva] tera vastu ja tee terves pikkuses

välisküljele peened lõiked ja topelt niipalju ristipidi.Pärast nii toimimist, väikeste

plekikääride abiga, hõõru laiali väikesed hõbedatükid nii, nagu sa tahad, et need

jääksid.[üle viirutuse] Siis ,kasutades neidsamu plekikääre, hõõru üle hõbedatükkide

servad, et need jääksid sinna ruttu külge. Kui sa oled sama teinud üle terve kannuse,

pane see tagasi põlevatele sütele, hoides seda seni sütel kuni see muutub uuesti

mustaks; siis tõsta need välja ,kasutades väikeseid pihtisid, ja poleeri seda hoolikalt

pika, väga sileda, terasest läigistustööriistaga, millel on käepide. Pane see tagasi sütele

ja kuumuta seda uuesti ; siis poleeri jõuliselt uuesti , kasutades sama tööriista. Kui sa

peaksid soovima kullata, osaliselt või tervenisti, siis see peaks olema sinu jõudluses.

(DA peatükk 91)

Sellist raua väärismetalliga katmiseviisi võime täheldada ka näiteks Eestist leitud

mõõkade ja odaotse puhul (Mandel 2003, 195,192). Hõbeplateeringu kohta on arvatud,

et ka kohalikud eesti meistrid valdasid seda tehnikat (vt. Creutz 2003).

Mõnest teisest metallist kate pakkus kindlasti ilmastiku eest kaitset ja seega kannus ei

roostetanud nii kergesti. Arvan, et plateeringute kasuks räägib ka mõte, et roostes

kannuste kandmine ei olnud arvatavasti eriti väärikas tegevus ning lisaks võis rooste

määrida nii kandjat kui ka tema jalanõusid ja hobust.

Plateeringu tegemine nõudis, kahtlemata, laialdasi kogemusi ja sellest annab märku

kõige paremini 1345. aastal Londonis välja antud määrus kannusevalmistajate kohta

The article of the Spurriers (Riley 1868, 226-8), mis ütleb, et kui kannusemeister võtab

endale õpipoisi, siis peab ta ametit õppima vähemalt seitse aastat ja neid, kes selle vastu

eksivad trahvitakse. Sama kinnitab ka 1357. aastal Pariisi Kannusemeistrite Gild,

lisades, et igal meistril võib olla vaid üks õpipoiss, kes õpiaja lõpus peab olema

„suuteline vormimiseks, valutööks, haamerdamiseks, inkustreerimiseks ja kuldamiseks,

36

ja tavaliselt oli omandanud eksimatu joonepuhtuse tunnetuse ja proportsioonitaju.“

(Grancsay, 1980, 271).

Tooksin viimaks välja, omapoolses tõlkes, ühe huvitava kannuse viimistlusviisi, mida

kirjeldab samuti Theophilus:

Kui sa oled teinud kannuseid , suitseid või sadulaosasid /../ ja viilinud need ühtlaselt

siledaks, siis kuumuta neid pisut ja hõõru neid härjasarvega või hanesulgedega. Kui

need on pisut sulanud kuumuse tõttu ja kleepuvad rauale, siis need annavad musta

värvingu, mis on neile kuidagi sobilik.(DA peatükk 92)

Kahjuks ei oska hetkel öelda, kas selline soovitus andis mingisugust kaitset ka rooste

vastu või andsid need pelgalt katva musta värvi. Selleks peaks läbi viima vastavaid

eksperimente.

Järeldaksin kõigist eelpoolmainitud asjaoludest, arvestades meie kannuseleide, et ka

meie kohalikud sepad olid suuteliselt valmistama vähemalt lihtsamaid kannuseid, kui

mitte just ka hõbetatuid.

37

Kokkuvõte

Kannus on tööriist, mida ratsanik on kasutanud oma käsu edastamise abivahendina pea

2000 aastat. Kannus on oma olemuselt väga vähe muutunud vahemikus antiik-Kreekast

kuni 13. sajandini. Kannused jagunevad kaheks – ogakannused ja rataskannused.

Siinses töös on vaatluse alla võetud varasemat tüüpi ogakannused.

Ogakannuseid on leitud Eestist küll väiksel hulgal, aga naabermaade materjali ning

kirjalikke ja pildilisi allikaid appi võttes on võimalik nendest nii mõndagi järeldada.

Välja toodud senine uurimisseis andis kinnitust asjaolule, et teemast puudus siiani

terviklikum ülevaade ning ka leidude kirjeldamiseks sobilik ühtne terminoloogia oli

täiesti puudulik.

Kannuseleiud eesti arheoloogilises leiumaterjalis jagunevad tosinkonna leiukoha vahel.

Kataloogis esitatud leide määratleti erinevatesse tüpoloogiatesse, millest adekvaatseim

tundus geograafiliselt lähedal oleva vene ala kohta käiv tüpoloogia, mis võeti uurimuse

alustalaks. Meieni jõudnud leiud erinesid suuresti oma säilivusastmelt, vormilt,

kaunistuselementide, materjali kui ka tehnoloogilise täiuse poolest. Tekstiga

paralleelselt kasutamiseks mõeldud kataloogis üritati igat konkreetset leidu ajastada

naabermaade tüpoloogiate järgi ning näha võimalikke väljajoonistunud seoseid.

Kannuseid hakati kandma meie aladel ilmselt juba I aastatuhande keskpaiku, mil levisid

suhteliselt lihtsad ja lühikeste haaradega U-kujulised kannused, millel oli rihmade

kinnitamiseks tagasikäänduvad konksusarnased haagid.

Areng kannuste kujus tuli viikingiajaga, mil haarad hakkasid pikenema ja

kannuserihmade kinnitamise jaoks arenesid rihma-aasad. Samuti hakkasid levima uued

oga tüüpkujud. Valdavaks sai kerakujulise moodustisega variant, mis pidi takistama

hobuse vigastamist kannustamisel. Algul muutusid valdavaks rihma neetimiseks

sobilikud rihma-aasad, mis polnud aga väga jätkusuutlikud. Need asendusid 11. sajandil

erineva kujuga piludega. Hilisrauaajal võeti kasutusele uue üldkujuga V-kujulised

kannused ning haarad hakkasid kaarduma ka jalatalla suhtes. Levinuimaks ogakujuks

sai neljatahuline püramiidjas variant. 13. sajandil tekkis kannuseogale uudne moodustis

– ogarant, mis oli püramiidse kuju edasiarendus.

38

Kogu kannuste areng oli tihedalt seotud sõjanduse arenguga ning kasutamisel ning neist

oli suuresti abi lahingolukordades, kus hobuse kiire reageerimine oli vajalik, kuna

sellest sõltus elu. Algul kasutasid ratsamehed vaid ühte kannust. See komme kadus

Lääne-Euroopas juba 9. sajandiks ning ida pool üldjuhul 10. sajandiks. Mõningates

piirkondades ja kogukondades püsis vana traditsioon kanda kannust vaid ühel jalal kuni

14. sajandini. Ühe kannuse kasutamise põhjusena on nähtud tõika, et ratsamees kandis

seda oma käelisusest johtuvalt vastasjalal – paremakäelised vasakul jalal ning

vasakukäelised paremal jalal. Kannus aitas kaasa hobuse kiirele liikumisele diagonaalsel

suunal, kuhu poole jäi üldiselt ka ratsasõdalase löögipool vastase ründamiseks.

Uuendused sõjanduses, mil oda hakati kasutama piigina ning ära kasutama hobuse

inertsi vaenlase purustamiseks.,tõid kaasa kannusepaari kasutamise. Kannuse kuju pidi

kohanema seoses varasemast vertikaalsemast jalgade asendist horisontaalsemaks

muutunud asendi kasutuselevõtuga. Ettesirutatud jalad tagasid parema stabiilsuse ja

sadulaspüsimise frontaalkokkupõrkel.

Kannuseid kinnitati ilmselt nahast rihmadega, mida algselt kinnitati sõlmedega, aga

välistatud pole ka tekstiili kasutamise võimalus materjalina. Hilisrauaajal kasutati

kinnitamisel ka metallist pandlaid. Lisaks hakkas 13. sajandil algse ühe rihma asemel

levima kahe rihmaga kinnitamise viis.

Põletusmatuste analüüsist sai järeldusi teha vaid kaasleidude põhjal, mil pea kõigis

leidusid kannused koos muu ratsavarustuse ja relvadega. Järeldusi tehti Madi, Rahu

XVII (2), Loona, Viltina, Oriküla, Sauvere ja Karida kalmete põhjal.

Rakendades kannuseleidudega laibamatuseid uurides tüpoloogilist ja kontekstipõhist

analüüsi proovisin jõuda konkreetsemate tulemusteni. Vaadeldud sai Siksäli ja Pada

matuseid. Analüüsil ilmnes, et kannustega maetutel olid pea kõigil kaasas ka relvad See

sobitub hästi ka teiste maade materjaliga, kus ratsavarustuse ja relvade koosmatmine oli

suhteliselt levinud. Levinuimaks relvaliigiks oli oda ning kirves, mõõk esines ühes

matuses. Matustest ei joonistanud välja mitte mingit kindlat pilti inimese käelisuse

tuvastamiseks kannuse ja relvade asendi analüüsimisel haudades. Ilmselt esindas

leiusituatsioon haudades pigem matmiskombestikku kui inimese peamist kasutuskätt

tema eluajal. Väikese Siksälä kogukonna seas võis siiski vasakukäelisus levinud olla,

arvestades selle pärilikku seost.

39

Islandi saagade põhjal otsustades võis kannus leida kasutust ka teiste haavamiks. Päris

kindlasti võisid kannused lahingolukordades põhjustada veritsemist ka hobustel.

Viimasena tõlgendasin kannuseid ning üritasin kõigest eelnevast lähtuvalt näha kannust

kui tunnust eri aspektidest. Päris kindlasti olid kannused seotud sõjandusega ja neid

kandsid mehed. Kannustel ei nähtud seost ratsutamisoskuse tasemega. Kõlama jäi

tõlgendus kannusest kui mingi kindla militaarse klassi tunnusest toonases ühiskonnas,

mis omakorda manifesteeris kannusekandja kõrget kohta sotsiaalses hierarhias. Ainult

toetav fakt oli väärismetallist plateeringuga kannusest kui rüütliklassi tunnusest

keskaegses Euroopas. Avamata jäi teema kirjeldatud ühiskondlikku klassi sotsiaalsest

funktsioonist, aga välja toodi võimalik kannuste kasutamise viis sõjalises kontekstis.

Teatud järeldusi tehti ka toonase arenguastme kohta sõjanduses.

Ühtegi kannusega maetud naist teadaolevalt Eestis ei ole välja tulnud.

Levinuimaks kannusevalmistamise viisiks oli sepistamine, vähemalt määral on leitud

valatud kannuseid. Valmistamistehnoloogia pani paika ka materjali, millest kannus oli

tehtud. Kõige rohkem on leitud rauast kannuseid, pronksist ogakannuseid on välja

tulnud vaid kolm. Mitte ühestki teisest metallist pole kannuseid leitud. Kannuseid kaeti

ka oksüdeerumise vältimiseks ning ka toreduslikel eesmärkidel tina või hõbedaga, mujal

Euroopas levis ka kuldamine.

Arheoloogilise leiuainese vaesuse tõttu ei saanud käesolevast uurimusest küll

usaldusväärset abivahendit ogakannuste kui muistisetüübi ajandamisel, aga ilmselt on

edaspidi uurimusest kasu selles plaanis, et seni täiesti uurimata teemavaldkonnast

Muinas-Eesti sõjandusest on tehtud ülevaade, mille järeldusi saab kasutada kasvõi

populaarteaduslikes üldkäsitlustes.

Kindlasti peaks jätkama kannuste uurimisega ka edaspidi. Näen selle töö

edasiarendusena analoogse tüpoloogia- ja kontekstipõhise analüüsi rakendamist ka

teistel ratsutamisega seotud esemetel – suitsetel, valjastel, jalusraudadel ning nende

osadel. Jälgides kuidas suhestuvad kannused ülejäänud ratsavarustusega ning need

omakorda relvaleidudega saaks teha laialdasemaid järeldusi eesti ratsanikkonna kohta.

Samuti lubaks selline põhjalikum uurimistöö edasi arendada selles töös tehtud järeldusi.

40

Allikad

Baldhisholi vaip

C. Huitfeldts Forlag . Aase Bay Sjøvold: Norsk billedvev. (Vi ser på Kunsthåndværk i

Norge, 5). Published in several editions. Oslo [WWW]

http://www.aldus.dk/baldishol/default-eng.html [19.04.11]

BT = The Bayeux Tapestry and the Norman invasion. 1973. London: The Folio Society.

DA = On Divers Arts. 1979. Translated from Latin with Introduction and Notes by Ellis G.

Hawthorne and Cyril Stanley Smith. New York: Dover Publications.

LVR = Liivimaa Vanem Riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud U. Eelmäe. 2003.

Tallinn: Argo.

HCL = Henriku Liivimaa kroonika, tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja

kommenteerinud Enn Tarvel (Tallinn: Eesti Raamat, 1982)

NS = Njalli saaga. Vanaislandi keelest tõlkinud A. Alas. Tallinn: Varrak, 2003.

GS = Grettis’s saga. Vanaislandikeelsest originaalist 'Grettis saga' inglise keelde

tõlkinudG. H. Hight [WWW] http://www.sagadb.org/grettis_saga.en2 [19.04.11]

MP = Maciejowski piibel. Cockerell, C. John Plummer 1969, Old Testament

miniatures: a medieval picture book with 283 paintings from Creation to the story of

David. New York

Kasutatud kirjandus

Creutz, K. 2003. Tension and Tradition. A study of Late Iron Age spearheads around the

Baltic Sea. Theses and Papers in Archaeology N.S. A 8. Stockholm.

Debonis, A. 2008 Forging a 12th Century Western-European spur. 168th issue of the

Tournaments Illuminated. [WWW] http://www.lanceofstanne.com/Prick_SpurV5.pdf

[19.04.15]

41

Demmin, 1891 Die Kriegswaffen in ihren geschichtlichen Entwicklugen von den Zeiten

bis auf die Gegenwart, Leipzig

Dillon, H. A. 1888 XIII.—Arms and Armour at Westminster, the Tower, andGreenwich, 1547. Archaeologia (Second Series),51(01), 219-280. (kättesaadav pealkirjajärgi books.google.com)

Duczko, W. 2000 Continuity and Transformation: The Tenth Century AD in Sweden.

In: The Neighbours of Poland in the 10th Century, P. Urbańczyk (ed.): 7-36. Warsaw.

Duczko, W. 2004 Viking Rus. Studies on the Presence of Scandinavians in Eastern

Europe. Brill, Leiden-Boston.

Eisenschmidt, S. 2004 Grabfunde des 8. bis 11. Jahrhunderts zwischen Kongeå und

Eider. Zur Bestattungssitte der Wikingerzeit im südlichen Altdänemark. Studien zur

Siedlungsgeschichte und Archeologie der Ostseegebiete 5.1-2. Neumünster.

Ellis, B. 1991 Spurs in Saunders.Salisbury museum medieval catalogue Part I. 54-78.

Salisbury

Ellis, B. 1995 The Medieval Horse and Its Equipment C. 1150-C. 1450 (Medieval

Finds from Excavations in London , No 5 . London

Ellis, B. 2002 "The Finds Research Group AD 700-1700."

Engbring, L. 2011 An osteological analysis of cremated remains from flat-cairn

cemetary of Madi, Estonia . (A Doctoral dissertation, University of Southampton).

Gintautaitė-Butėnienė ,E 2002 „Eugenija gintautaite-buteniene, eugenijus butenas“ In

Lietuvos Archeologija.Nr 22, 9-198, Vilnius

Goßler, N. 2014 Untersuchungen zur Formenkunde und Chronologie mittelalterlicher

Stachelsporen in Deutschland (10.-14. Jahrhundert). Archäologische Informationen, 19

(1&2), 243–246.

Grancsay, V. 1986. “A Pair of Spurs bearing the Bourbon Motto.” Arms & Armor

Essays, The Metropolitan Museum of Art Bulletin 1920-1964. 270+ , New York

Gurin, M. F. 1987 Kuznechnoe remeslo Polot︠ s︡ koi zemli IX–XIII vv. Minsk, "Nauka i

tekhnika".

42

Hensel, Z. 2000 Badania materiałoznawcze ostróg średniowiecznych z Kalisza.

Archeologia Polski, 45(1-2), 93-97.

Hilczerówna, Z.1956 Ostrogi polskie z X-XIII wieku In Prace Komisji

Archeologicznej : tom 2 ; zeszyt 3 , lk 1-147, Poznan

Iotov, V. 2004 Văorăzhenieto i snariazhenieto ot bălgarskoto srednovekovie (VII–XI

v.), Varna.

Jope, E M, 1956 The Tinning of Iron Spurs: A Continuous Practice from the Tenth to

the Seventeenth Century, Oxoniensia 21, 35-41

Kazakevičius,V. 1993 „Plinkaigalio kapinynas“ In Lietuvos Archeologija Nr 10. 80-48,

Vilnius

Kazakevičius,V. 2006 Classification of spurs from Viking Period and Early. Middle

Ages on the Basis of Material from Žąsinas Cemetery „ In Archaeologia Baltica 6, 166-

173, Klaipeda

Kirkmann, A. 1847 Transactions of Archaeological Assosiation vol 3. 112-128.

London

Kirpitšnikov, A. 1973 =Кирпичников А.Н. Снаряжение всадника и верхового коня

на Руси IX-XIII вв. — Л.: Наука, 1973. 140 с

Konsa, M. 2003 Eesti hilisrauaaja matmiskommete ning ühiskonna kajastusi Madi

kivivare kalmistus. Lang, V.; Tamla, Ü. (Toim.). Arheoloogiga Läänemeremaades.

Uurimusi Jüri Seliranna auks. Travelling with an Archaeologist through the Baltic

Countries. Studies in Honour of Jüri Selirand (119 - 142). Tallinn, Tartu: Teaduste

Akadeemia Kirjastus

Kriiska, A., Tvauri A. 2002. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita.

Kusnierz, J. 2005. MILITARIA Z CZERMNA NAD HUCZWA In Acta Militaria

Mediaevalia I Sztuka wojenna na pograniczu polsko-rusko-słowackim w sredniowieczu

s. 115-132. Kraków — Sanok

43

Kustin, A. 1962 Saaremaa ja Muhu muistised feodalismi tärkamise perioodist (11.

sajandist kuni 13. sajandi alguseni). Disseratsioon ajalooteaduste kandidaadi kraadi

taotlemiseks. (Käsikiri TÜ arheoloogia ja ajaloo instituudis)

Lacy, C. 1904. History of the Spur. The Connoisseur. London

Ligi, Moora 1970 Wirtschaft und Gesellschaft sordnung der V.lker des Baltikums zu

Anfang des 13. Jahrhunderts . Tallinn

Martens, I. 1992 Stirrups, spurs, bridle (Catalogue entry). In: From Viking to

Crusader: Scandinavia and Europe 800-1200, E. Roesdahl & D. Wilson (eds.): 231.

Mandel, M. 2003 . Eestlaste relvastus. Kogumikust "Eesti aastal 1200". Tallinn,

Mandel, M. 2003. Läänemaa 5.-13. sajandi kalmed. Lisad: Raili Allmäe, Liina Maldre.

Eesti Ajaloomuuseum. Töid ajaloo alalt, 5. Tallinn.

Medvedev, A. F. 1959 Oruzhie Novgoroda velikogo. Material’yi issledovaniia po

Arkheologiia SSSR, 65, 121-191.

Meling, T. 2000: Graver med hest og hesteutstyr: Eit uttrykk for makt og alliansar på

Vestlandet i merovingertida? Upublisert hovedfagsoppgåve i nordisk arkeologi.

Universitetet i Bergen. Bergen.

Meling, T. 2002 Graver med hest og hesteutstyr. Eit uttrykk for makt og alliansar på

Sørvestlandet mot slutten av merovingartida. I Arkeologiske Skrifter 11, s. 119–130,

Universitetet i Bergen

Meling, T. 2014 To graver med hest og hesteutstyr fra Tu: maktpolitiske forhold på

Sørvestlandet i yngre jernalder.

Nadolski, A. 1954. Studia nad uzbrojeniem polskim w X, XI i XII wieku. Acta

archaeologica universitas Lodžiensis nr 3. Lodž

Nowakowski, A. 1994 Arms and armour in the medieval Teutonic Order's state in

Prussia (Vol. 2). Oficyna naukowa MS.

44

Oad, K. 2010 Preester Salomoni surmainglid. Eesti ja liivi ülikute kaaskondadest

hilisrauaajal. (Akadeemilise kursuse raames esitatud uurimus, kättesaadav autorilt või

TÜ filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudist.)

Oad, K. 2012 Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit. – Juridica, III, lk 151–

158.

Oakeshott, E. 1994. The archaeology of weapons : arms and armour from prehistory to

the age of chivalry. Kordustrükk. Woodbridge, The Boydell Press.London

Mägi, M. 2002. At the Crossroads of Time. Graves, Changing Society and Ideology on

Saaremaa (Ösel) 9th-13th centuries AD. CCC Papers, 6. Tallinn.

Mägi, M. 2003 Eesti aastal 1200. Argo.

Parelli, P. 2003 Natural horse-man-ship. Western Horseman Magazine. Colorado

Springs.

Peets, J. 2003 Raua vägi: raua tootmine ja sepatöö Eestis ja naaberpiirkondades

muinas- ja keskajal. Tallinn,

Peets, J. 2007 (toimetanud Laul, S., Valk, H. 2007) Siksälä: A Community at the

Frontiers. Iron Age and Medieval.(CCC Papers, 10.) University of Tartu, Institute of

History and Archaeology, Gotland University College, Centre for Baltic Studies,

Tallinn.

Perhavko 1978 = Перхавко В. Б. Появление и распространение шпор на

территории восточной Европы. – СA, 3, 113–126. Moskva

Piaskowski, J. 1960. Technika Gdañskiego hutnictwa i kowalstwa ÿelaznego X–XIV

w. Na podstawie badañ metaloznawczych. – Gdañsk wczesnoùredniowieczny, II.

Gdañsk.

Pratt, D. 2007 The Political thought of King Alfred the Great. Cambridge.

Rannamäe, E. 2008 Zooarheoloogiline vaatepunkt Equus caballusele. Tartu Ülikool,

seminaritöö. (Käsikiri Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti raamatukogus).

45

Riina, R. 2005 Pronksspiraalkaunistused rõivastel Eesti haualeidude põhjal 11.- 14./15.

sajandil (Bakalaureusetöö, saadaval TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudis)

Riley, H. T. 1868 Memorials of London and London life, in the XIIIth, XIVth, and

XVth centuries: Being a series of extracts, local, social, and political, from the early

archives of the city of London, A (Vol. 1). Longmans, Green and Co.

Rootslane, R. 2013. Kukruse ja Pada maahaudadega laibakalmistute relvadega matuste

kontekstuaalne analüüs. (Tartu Ülikool, bakalaureusetöö. Kättesaadav arheoloogia

õppetoolit).

Seaby, Wilfred A.,Woodfield, P. 1980. Viking Stirrups from England and their

Background. Medieval Archeology, Volume 24. p. 90. London

Selirand, J. 1974. Eestlaste matmiskombed varafeodaalsete suhete tärkamise perioodil.

Tallinn: Eesti Raamat.

Selirand, J., Tõnisson, E. .1963 Läbi aastatuhandete. Tallinn

Shenk,P. 2002. To Valhalla by horseback? Horse burial in Scandinavia during the

Viking Age. A Master`s thesis in Nordic Viking and Medieval Culture. Oslo

Siig, K. 2009 Eesti muinasaegsed kilbid. Tartu, (Proseminaritöö kättesaadav autorilt

või TÜ filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudist.)

Stoian, V. 1997 Staro-bulgarskoto vuoruzhenie: Po arkheologicheski danni ot Pliska,

Madara i Veliki Preslav Старобългарското въоръжение (по археологически данни

от Плиска, Мадара и Велики Преслав). - София, 1996, с. 119.

Sundkvist, A. 1992 Rida de döda : vikingatida bett i Valsgärde och Birka. Uppsala

universitet. Uppsala.

Sundkvist, A. 2001. Hästarnas land. Aristokratisk hästhållning och ridkonst i Svealands

Sørensen, S.A. 2006 Hørup — a specialised workshop site from the Roman Iron Age

and Early Migration Period on Zealand. Journal of danish archaeology,14(1), 169-178.

Šnore,E. 1962: Эльвира Давидовна Шноре, „Шпоры городища Асоте и их место в

классификации шпор“, in: Šwiatowit 24, 1962, S. 577-585. Warsaw

46

Žaki, A. 1974 „Archeologia malopolski wczesnosredniowiecznej“ 278-285 Wroclaw

Žiemgaliai. 2005 Baltų archeologijos paroda. Katalogas. Vilnius

Tamla, T. 1978 = Тамла Т. Исследование городища и поселения в Пада. – Eesti

NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, Ühiskonnateadused, 27: 4, 353–357.

Tamla, T. Aruanne Pada maa-aluse kalmistu kaevamistest Rakvere rajoonis Viru-

Nigula kolhoosis (Viru-Nigula kihelkond, Pada asundus; tänapäeval Viru-Nigula vald,

Pada küla) 1987. aastal. 2011a. (Käsikiri Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arhiivis).

Tvauri, A. 2010 Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.

Tõnisson, E., Selirand, J., Vassar, A. 1968. Kui Lembitu kutsus. Tallinn: Eesti

Raamat.

Valk, H., Ratas, J., Laul, S. 2014 Siksäli kalme leidude kataloog II osa. (ilmumisel,

käsikiri autorite valduses)

Wachowski, K. 1984. Militaria z grodu na Ostrowku w. Opolu (Zus. Die Militaria von

Opole-Ostrowek). In: Studia nad kultura wczesnopolskiego Opola. Militaria-Wyroby

bursztynowe. 11-112. Wroclaw

Wachowski, K. 1986/87 Merowingische und karolingische sporen auf dem kontinent.

In ZAM Zeitschrift für Archäologie des Mittelaltarers. Nr. 14/15, 49-79. Bonn

yngre järnålder. Occasional Papers in Archaeology, 28. Uppsala

White, L. 1962 Medieval Technology and Social Change, Oxford

Muuseumifondide lühendid:

AI = Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiakogu

AM = Eesti Ajaloomuuseumi arheoloogiakogu

SM = Saaremaa Muuseumi arheoloogiakogu

47

Summary. Prehistoric spurs in Estonia

There are quite a few spur finds in Estonia. One can count a total of about 50 spurs –

both relatively in good condition and fragmentary. Unfortunatenly there has been very

few research into this topic until now. The finds are from all over the Estonian territory

as it is today. We have little evidence of literary sources concerning spurs from that

period in Northern-Europe in general and practically none about Estonians. As the

riding gear and weapons were international by nature we can make some conclusions

and point out aspects relying on the data from neighbouring areas.

The finds that are been handled are all prick spurs – an earlier type of spurs that was

used mainly till 13th century until it`s effigie was replaced by a revolutionary type in the

history of spur – the rowel spur.

The earliest spur from Estonia comes from Kurna IB grave and is dated to the middle of

the first millenia. The spur finds until 10th century have been with bent back hooks at the

end of the brackets that were ment for securing the straps that were used to attach the

spur to the feet. They also had short sides of brackets.

The great change came with the beginning of the viking age, when the blacksmithing

and iron producing techniques advanced. A new type of strap-attachment method was

introduced – the terminals. Those were at the end of the bracket sides – a little wider

and had holes for rivets in it. Also longer goads appeared.

A number of developments were taking place at the late iron age. The V-shaped bracket

appeared to use with even more elaborate terminals that were easier to use. Ones with

two slots for straps. The sides of the bracket started to bend so they would pass the

ankle from below. At the 13th century the sides started gradually taking ever steeper

shapes. The quadtrangual goad with shape of a pyramid became the most widespreaded.

We can follow all the changes in time on the archaeological record of spurs in Estonia

aswell. The evolution of spurs goes hand in hand with developments in warfare. New

shapes and goads being introduced follow the patterns of development in mounted

warfare. Before 9th century in Western-Europe it was common to use just one spur. This

peculiarity was defined by handedness of the warrior – the right-handed person would

use its weapon in his right hand and spur on his left foot and vice versa. Reason to do so

was very simple. In battle one needs to control all 6 yields of the horses movement and

48

therefor in close-quarters and hand-to-hand warfare the adversary is usually on mounted

warriors right hand side. One spurs the horse from the left to reach for the strike on

right. Same applies to person of left-handedness in a diametrically opposite way.

Based on images from Bayeux tapestry one can obvserv that by 11th century mounted

cavalry riding horses to battle with legs in vertical position, perpendicular to horse

itself, using spear hold out at arms lenght, harrying routed troops from battlefield. This

was the catalyst to the change that turned spear from infantry weapon to cavalry

weapon. Mounted wariors were using horses momentum to assist the strike, using a pair

of spurs. With the introduction of the impact charge the lance was developed that

harnessed the velocity of both horse and man into a single projectile. Stirrups provided

extra lateral stability to stay put in saddle. Additionally legs were stretched forward in

an horizontal manner to provide even better resistance on impact. The spurs had to keep

up with these changes as the former U-shape spur didnt even reach to the horses sides

anymore. Hence the V-shape was invented. Using spurs in tandem with stirrups and

high shaped saddles made the mounted cavalry the most dominant force at European

battlefields for more than 300 years.

The straps used for attaching the spur to the feet were most problably of leather, but

ones made of textile cant be ruled out as well.

Judging by the Islandic sagas and the Maciejowski bible, spurs could also have been

used for harming the adversary and disabling his fighting capacity.

The spurs may have been gilded, plated with silver or tinned according to a German

monk Theophilius, who mentions these methods in his 12th century art treatise „De

diversis artibus“. In Estonia no guilded spurs have been found. but tinned and

silverplated ones. It is plausible that local blacksmiths had enough skills to make spurs.

It is clear that spurs were an indication of knighthood in Western-Europe. As for

Estonia men buried with spurs and fighting gear have been taken to mean that spurs

were status symbols and indicated that the owners had special functions in the emergent

political structure. Mostly it has been related with early mounted warriors who fought

on horseback- a kind of proto-chivalry. It is plausible that spurs were indication of

retinue of the nobility. Spurs were not of correlation with the riding skill of the

equestrian but were just instruments of speeding up the reaction time between the order

of the rider and the horse.

49

Lisa 1. Joonised

Joonis 1. Kannuseosade terminoloogia. Kasutatud pilte raamatust Снаряжение

всадника и верхового коня на Руси IX—XIII вв. (Kirpitšnikov 1973)

Joonis 2. Tasapinnaline kannus. Kasutatud pilti raamatust Снаряжение всадника и

верхового коня на Руси IX—XIII вв. (Kirpitšnikov 1973)

51

Joonis 3. A.Kirpitšnikovi kannuste tüpoloogia. (1973, joon. 37)

Joonis 4. A.Nadloski kannuste tüpoloogia. (1954, tabelid XXXV-XXXVIII)

52

Joonis 5. A.Nadloski kannuste tüpoloogia. (1954, tabelid XXXV-XXXVIII)

53

Joonis 6. A.Nadloski kannuste tüpoloogia. (1954, tabelid XXXV-XXXVIII)

Joonis 7. Elvira Šnore kannuste tüpoloogia. (1962, joon. 5;)

54

Joonis 8. Elvira Šnore kannuste tüpoloogia.(1962, joon. 2;)

Joonis 9. A.Žaki kannuste tüpoloogia (1974, joon. 221)

55

Joonis 10. E.Gintautaite-Buteniene kannuste tüpoloogia ( 2006, joon. 46)

Joonis 11. V.Perhavko kannuste tüpoloogia ( 1978, joon 3)

56

Joonis 12. Jüri Peetsi kannuste tüpoloogia. (2007, joon. 25)

Joonis 13. Briti muuseumis asuv Liivimaa kubermangust leitud kannus.(Lacy 1904, 22)

57

J

Joonis 14. Baldisholi vaibal kujutatud kannus. .(Baldishol Tapestry)

Joonis 15. Kannus ja selle kinnitusviis Bayeux vaibalt. (BT, tahvel 72)

58

Joonis 16. Kirpitšnikovi E-tüüpi oga ja kannusekinnitusviis Macijeowski piiblis.

(Macijeowski piibel, stseen 33)

http://www.medievaltymes.com/courtyard/maciejowski_images_33.htm (19.04.11)

Joonis 17. Hobuste küljed veritsemas liiga tugevat kannustamisest, stseen Maciejowski

piiblist. (Macijeowski piibel, stseen 34) [WWW]

http://www.medievaltymes.com/courtyard/maciejowski_images_34.htm (19.04.11)

59

Joonis 18. Lihtsalt riides olevad inimesed ei kanna kannuseid stseenil Maciejowski

piiblist ( (Macijeowski piibel stseen 43) [WWW]

http://www.medievaltymes.com/courtyard/maciejowski_images_43.htm (19.04.11)

Joonis 19. Kannusteosade mõõtmed. Kasutatud pilte raamatust Снаряжение всадника

и верхового коня на Руси IX—XIII вв. (Kirpitšnikov 1973)

60

Joonis 20. Käskjalg Bayeux vaibal, kel ei ole kannuseid. (BT tahvel 54)

61

Lisa 2. Tabelid

Tabel 1. Mandri-Eesti kõigi töös käsitletud kannusefragmentide ristlõiked

Tabel 2. Mandri-Eesti

tüpologiseeritavate

kannuste ristlõiked

Tabel 3. Kogu Eesti alalt leitud kannuste ristlõiked

62

Lameda D-

kujuline

5

Poolringi

kujuline

3

Ringikujuline 3

Kolmnurga-

kujuline

1

Ristkülikuline 4

Lameda D-

kujuline

12

Poolringi

kujuline

1

Ringikujuline 1

Ruudukujuline 1

Ristkülikuline 4

Lameda D-

kujuline

18

Poolringi

kujuline

4

Ringikujuline 4

Ruudukujuline 1

Kolmnurga-

kujuline

1

Tabel 4. Terve Eesti ala kannuseleidude ogad. Kasutatud pilte raamatust Снаряжение

всадника и верхового коня на Руси IX—XIII вв. (Kirpitšnikov 1973)

A. Kripitšnikovi oga

tüüp.

A

Arv

7

Arv

4

2

Б

18

И 6

1

4

Г

4

E

1

Tüüp, mis puudub

Kirpitšnikovi ogade

tüpoloogiast.

1

Tüüp, mis puudub

Kirpitšnikovi ogade

tüpoloogiast. 2

63

Tabel 5. Mandri-Eesti tüpologiseeritavate kannuseleidude ogad.Kasutatud pilte

raamatust Снаряжение всадника и верхового коня на Руси IX—XIII вв.

(Kirpitšnikov 1973)

A. Kirpitšnikovi oga tüüp

A

Arv

5

Arv

2

3

Б

7

И 6

1

4

Г

3

E

1

Tüüp, mis puudub Kirpitšnikovi

ogade tüpoloogiast. 1

Tüüp, mis puudub Kirpitšnikovi

ogade tüpoloogiast.

1

64

Tabel 6. Mandri-Eesti kannusefragmentide rihma-aasad. Kasutatud pilte raamatust

Снаряжение всадника и верхового коня на Руси IX—XIII вв. (Kirpitšnikov 1973

Kirpitšnikovi

tüüp

Joonis Arv

2 7

3 1

6

1

7 1

5 1

65

Tabel 7. Mandri-Eesti tüpologiseeritavate kannuseleidude rihma-aasad.

Kirpitšnikovi

tüüp

Joonis Arv

2 6

3

2

6

1

7 2

5 6

1 1

66

Tabel 8. Kogu Eesti ala kannuseleidude rihma-aasad.Kasutatud pilte raamatust

Снаряжение всадника и верхового коня на Руси IX—XIII вв. (Kirpitšnikov 1973)

Kirpitšnikovi

tüüp

Joonis Arv

2 13

3

4

6

2

7 3

5 7

1 1

67

Tabel 9. Kogu Eesti ala tüpologiseeritavate kannuseleidude haarade kaardumine

jalatalla suhtes.Kasutatud pilte raamatust Снаряжение всадника и верхового коня на

Руси IX—XIII вв. (Kirpitšnikov 1973)

Tüüp Joonis Arv

Tasapinnaline 11

Altpoolt

pahkluid

5

Ülaltpoolt

pahkluid

3

Tabel 10. A. Kirpitšnikovi kannuste tüpoloogia tüüpide arvukus Eestis.

Tüüp Arv I 8

Ia 1

II 3

IV 1

IVa 5

68

Tabel 11. Kõigi kasutatavate tüpoloogiate iga tüübi dateerimise tabel.

Autor Tüübid ja dateeringud Allikad – tüpoloogia ja dateeringud

Nadolski I

10. saj.

II

10.-11. saj.

III

11.-12. saj.

IV

11.-12.

saj.

(Nadolski

1954, 275-

278

tabelid

XXXV-

XXXVIII)

(Nadolski

1954,

82,83,84)

Kirpitšnikov I

11.-12.

saj.

Ia

11.-12. saj.

II

1100-1250

III

1150-

1250

IV

12.-13. saj.

IVa

1150-

1250

(Kирпични

ков 1973,

61 joonis

37)

(Kирпичнико

в 1973, 62.

tabel 13.)

Šnore Joon. 2

11. saj.

Joon. 3

12. saj.

Joon. 5: 1

12. saj.

Joon. 5: 2

13. saj.

Joon. 5: 3

12. – 13.

saj.

Joon. 5: 4

13. saj. (Šnore

1962, 580

joonis 2,

583 joonis

5)

(Šnore 1962,

582,583,

584.)

Žaki II: 3

10. saj.

III: 1

11. – 12. saj.

III: 2

11. – 12. saj.

IV: 1

11. – 12.

saj.

IV: 2

11. – 12.

saj.

IV: 3

11. – 12.

saj.

IV: 4

11. – 12.

saj.

(Žaki 1974,

270 joonis

221) *

Gintautaitė-

Butėnienė

3

11. – 12.

saj.

(Gintautaitė-

Butėnienė

2006, 53

joonis 46)

(Gintautaitė-

Butėnienė

2006, 54)

Perhavko IX

10. saj. (Perhavko

1978, 118

joonis 3)

(Perhavko

1978, 117

tabel)Peets Aa

12. – 13.

saj

Ab

13. – 14. saj (Peets 2007,

191 joonis

25)

(Peets 2007,

192,193)

Žaki tüüpide dateeringute allikad ei mahtunud ruumipuudusel tabelisse – esitan

nad siin : (Žaki 1974, 280,281,282)

69

Lisa 3. Kataloog

Esimese aastatuhande kannuseleiud.

Paluküla

AI 2483: 26 Selle leiu puhul on tegemist ühe vähestest pronksist kaarega kannusega,

mis Eesti alalt sellest ajast maa seest välja tulnud Säilinud on vaid osa kaarest ja oga.

Olemuselt paistab see olema tasapinnaline U-kujuline ogakannus pikkusega 66 mm ja

laiusega 69 mm. Eriline on kannuse valmistamismaterjal ja viis – nimelt on kasutatud

pronksi ja mingisugust orgaanilist materjali. Kaare kuju on välja lõigatud ja painutatud

puust või luust ning selle peale on kinnitatud väikeste naeltega pronksplekk. Oga, mis

on samuti pronksist, on pandud läbi augu, mis viib läbi kaare, ning on needitud kaare

põhja serva taha kinni. Oga pikkus on 15 mm. Kaare läbilõige on D-kujuline ,

paksusega 9 mm ja laiusega 12 mm. Kuju poolest võiks teda pidada Gintautaitė-

Butėnienė põhjal tüübiks 6, mis on levinud I aastatuhande lõpul. Samuti on Andres

Tvauri leidnud sellele vasteid semgalite aladelt ja seda 10. sajandi kontekstis (Tvauri

2010, 144 ; Žiemgaliai, nr 189).

Kurna IB

AM A 29: 260 See leid on kõigest 45 mm pikkune rauast kannus väga lühikeste

haaradega. Haara ristlõige näib ristkülikuline. Oga on ümarate nurkadega ja

neljatahuline. Dateeritud kaasleidude põhjal rahvasterännu- või eelviikingiaega (Tvauri

2010, 144). Üldkujult meenutab ehk enim Perhavko tüüpi 8, dateerituna 5.–8. sajandisse

(Perhavko 1978, joon. 2, 117), mis langeb kokku Tvauri dateeringuga.

Tansi-Jaani

AI 3899: 52 Ainuke kannus Saaremaalt, mis kuulub I aastatuhandesse (Kustin 1962,

304). Olnud lihtsa koonilise sirge ogaga. Ilmselt sarnanenud Rohumäe leiule20 (AI

2559:1) , nagu arvab Kustin.(Ibid 1962, 305)

20 Rohumäe leid on välja toodud allpool

70

Noorema rauaaja ja keskaja kannuseleiud.

Linnused

Lõhavere

AI 4133: 517 Sellest kannusest on järgi vaid mõned osad. Säilinud on poolenisti üks

haar ja kaare keskele kinnituv oga. Haar on poolik ja seetõttu pole ka alles rihma-aasa.

Kaare kuju järgi on tegemist U-kujulise ogakannusega, mis on tasapinnaline.

Materjaliks on raud. Leiu kogupikkus on 96 mm ja laiuseks kõige laiemast kohast 42

mm. Oga pikkusega 28 mm on hästi säilinud ja selle kaare poolses otsas on kerajas

moodustis. Oga läheb päris tipust järsult peenemaks ja teravamaks. Kaare peal on

märgatavad mõned ilmselt valmistamisest jäänud haamrijäljed. Haara läbilõige ca 20

mm enne katkemist on ristkülikuline, paksusega 2 mm ja laiusega 8 mm. Plateeringust

jälgi pole.Üldkuju järgi võib seda tüpologiseerida järgmiselt: Nadolski järgi kuulub see

tüüpi II ja on dateeritav 10.-11. sajandisse. Kirpitšnikovi järgi tüüpi I ja dateeritav 11.-

12. sajandisse, aga selle tüübi puhul esineb ka mõningaid varasemaid leide. Šnore

määratluse järgi on see 2. tüüp ja ajastatud 11. sajandisse. Nadolski tüpoloogia järgi

jääb see rühma II : 3 ja on dateeritav 10. sajandisse. Perhavko järgi kuulub tüüpi IX ja

levinud 10. sajandil.

Oga kuju järgi jääb leid Kirpitšnikovi tüüpi A.

AI 4133: 1540 Selle kannuse puhul on tegemist enam-vähem tervikliku leiuga, mille

üks haar on lõpust murdunud ja ilmselt hävinud. Kuju järgi on tegemist V-kujulise

ogakannusega, mille kaar on jalatalla suhtes kaardus ja mille haarad mööduvad

pahkluudest ülevalt. Materjaliks on raud. Leiu kogupikkus on 122 mm ja laiuseks 95

mm. Oga on järjest kitsenev , pikkuseks on 20 mm ja selle keskel asub rant, mille

diameeter on 22 mm. Haarad on ogast eemaldudes järjest kitsenevad. Tervema haara

otsas on rihma-aas, mis on väändunud ja osaliselt hävinud. Ilmselt on tegemist olnud

ühe suure avaga rihma-aasaga, mis kuulub Kirpitšnikovi 5. tüüpi. Katkenud haara

keskelt on haara läbilõige lameda D-tähe kujuline paksusega 3,5 mm ja laiusega 8 mm.

Tervema haara lõpust ca 20 mm enne väändumispunkti on läbilõige kitsenenud

paksuseni 2 mm ja laiuseni 3mm.

Puuduvad jäljed plateeringust. Üldkuju järgi saab seda jagada tüüpidesse järgnevalt.

Kirpitšnikovi järgi tüüpi II, aga väikese varieeruvusega – nimelt oga kuju kaare suhtes

on selle leiu puhul 90 kraadi. Kirpitšnikov dateerib selle tüübi leiud aastatesse 1100-

71

1250. Šnore järgi jääks ta justkui tüübi 5: 3 ja 5: 4 vahepeale ajastatuna 12.-13.

sajandisse. Oga üldkuju järgi jääb ta Kirpitšnikovi tüüpi И, aga oga pikkuse ja randi

suhe on palju omapärasem – nimelt on rant laiem kui oga pikkus. Huvitavaks teeb selle

leiu asjaolu, et sellise ogakujuga II tüübi kannusest pole teada mitte ühtegi leidu Vene

aladelt. Samuti ei esine ka selline (ala)tüüp mitte üheski teises mulle teada olevas

tüpoloogias. Konkreetse leiu dateerimisel on soodustav asjaolu see, et Kirpitšnikovi

kannusetüübi IVa, mille küljes И tüüpi ogad on kõige levinumad (14 tükki), levikuaeg

(1150-1250) kattub suuresti tüübiga II. Ilmselt oli tegu mitmest eri elementide segust,

millest tekkinud alatüüp ei ole eriti levinud. Julgeksin järeldada, et ehk oli tegu kohaliku

aretusega.

AI 4297: 1300 Samuti, nagu eelmine, on see leid säilinud suhteliselt terviklikult. Puudu

on vaid ühe haara viimane kolmandik. Tegemist on siis U-kujulise ogakannusega, mis

on tasapinnaline. Valmistatud on see rauast. Kannuse kogupikkus on 121 mm ja laius

101 mm. Oga on vaid 15 mm pikk, kaare poolses otsas oleva keraja moodustisega ja

tipu poole kitsenev. Terve haara keskpunktist on ristlõige lameda D-tähe kujuline

paksusega 4 mm ja laiusega 9 mm. Haara laius jääb terves pikkuses samaks, kitseneb

vaid haara paksus rihma-aasa suunas. Säilinud on ka osaliselt rihma-aas, mille pikkus

on 15 mm , laiuseks 12 mm ja rihma-aasa ava suurus on 6 mm. Kannusel leidus kohati

heledamaid kohti, mis võivad olla jäljed plateeringust.

Oma kuju poolest jaguneb ta järgnevalt tüüpidesse. Nadolski tüüp II, dateeritav 10.-11.

sajandisse. Žaki tüüpi II:3 ajastatud 10. sajandisse. Kirpitšnikovi tüpoloogia järgi võiks

ta kuuluda tüüpi I, mis on levinud 11.- 12. sajand, aga mille varasemad ilmingud

ulatuvad koguni 9. sajandisse. Oga kuju järgi jääb ta Kirpitšnikovi tüüpi A. rihma-aas

jääb arvatavasti Kirpitšnikovi tüüpi “3”.

AI 4133: 1761 Antud leid on pool kannusest – säilinud on pool kaart ehk siis üks haar

tervenisti ja kaare põhjaotsa kinnituv oga. Haar on küll saanud muljuda ja on oma

esialgsest kujust ilmselt väändunud. Arvatavasti on siiski tegemist V-kujulise

ogakannusega, mille haarad on kaardunud horisontaalsuhtes allpoolt pahkluid.

Üldpikkuseks on 150 mm ja laiuseks 55 mm.

Oga on püramiidja ristlõikega pikkusega 37 mm, millel on ka väikene rant. Huvitaval

kombel jookseb randi kahel ülespoole jääval küljel ja samuti mööda oga selga kaare

suunas kaunistus, mis on moodustunud korrapärastest täketest. Terve haara läbilõige

72

keskkohast on ristkülikukujuline paksusega 3 mm ja laiusega 12 mm – haar kitseneb

veidi kaugenedes ogast.Rihma-aas on ühe suure avaga, mis horisontaalne jalatalla

suhtes, pikkusega 15 mm ja laiusega 8mm. Ava ise on ristkülikuline pikkusega 11 mm

ja laiusega 4 mm. Puuduvad märgid plateeringust. Üldkuju järgi võiks ta kuuluda Peetsi

tüüpi Aa, dateeritud 13. sajandisse. Kirpitšnikovi järgi tüüpi IVa, ajastatuna 12.-13.

sajandisse.

Oga kuju järgi kuulub see Kirpitšnikovi tüüpi И. rihma-aasa kuju järgi kuulub tüüpi “5”.

AI 4297: 595 Selle leiu puhul on tegemist terviklikult säilinud V-kujulise

ogakannusega, mille haarad on kaardunud nii, et need läheksid allpoolt pahkluid.

Kannuse pikkuseks on 132 mm ja laiuseks 97 mm. Oga on samuti neljatahuline

püramiidja ristlõikega ja selle pikkuseks on 31 mm.

Rihma-aasaga haara keskosast on ristlõige lapiku D-tähe kujuline paksusega 4 mm ja

laiusega 10 mm. Huvitavaks teeb selle leiu rauast pannal, mis kinnitub ühe haara otsas

olevasse ümmargusse rihma-aasa. Pannal on 37 mm pikk, laiemaist kohast 14 mm ja

selle ava on 10 mm diameetriga auk. Teise haara otsas on jalatalla suhtes horisontaalne

ühe avaga rihma-aas, mis on 16 mm pikk ja 10 mm lai. Rihma-aasa ava on pisut

väiksem – 11 mm pikk ja 6 mm lai. Pole märke plateeringust.

Üldkuju järgi on see konkreetselt Kirpitšnikovi tüüp Iva, mis on dateeritav 12.-13.

sajandisse. Peetsi järgi tüüpi Ab, ajastatuna 13. sajandisse.Nadolski järgi tüüpi III ja

levinud ajavahemikus 11-13. sajand. Žaki järgi tüüpi IV:3, dateeritav 12.-13. sajandisse.

Oga kuju järgi kuulub see Kirpitšnikovi tüüpi Б. rihma-aasa järgi ühel haaral tüüpi “5”

ja teisel haaral “6”.

Otepää

AI 4036: 1453 Leid on peaaegu terviklikult säilinud – puudu vaid üksikud lõigud rihma-

aasadest. Olemuselt on leid U-kujuline ogakannus pikkusega 137 mm ja laiusega 94

mm.Tegemist on tasapinnalise kannnusega. Oga on ümmarguse läbilõikega, pikkusega

38 mm. Oga tipust umb 10 mm kaugusel on profileeritud võru, mille põhi on väiksema

läbimõõduga kui ülejäänud oga. Haara keskosast on ristlõige lapiku D-tähe kujuline

laiusega 9 mm ja paksusega 4 mm. Haarad kitsenevad ogast kaugenedes. Rihma-aasad

on 17 mm laiad ja 13 mm pikad. Avasid on mõlemal rihma-aasal olnud 2, mõlemad on

ümmargused ja läbimõõduga 7 mm. Puuduvad jäljed plateeringust. Üldmulje järgi

kuulub Nadolski tüüpi II , mis on dateeritav 10.-11. sajandisse. Šnore järgi tüüpi 2

73

ajastatuna 11. sajandisse.Žaki järgi tüüpi III:2, ajastatuna 11.-12. sajandisse.Gintautaitė-

Butėnienė eeskujul tüüpi 3, mis on dateeritud 11.-12. sajandisse. Kirpitšnikovi põhjal

võiks see olla tüübist I , mille oga on tüübist A ja mille rihma-aasad on tüübist “7”.

AI 4036: 110 Käesolevast leiust on säilinud peaaegu pool kannusest – säilinud on pool

kaart ehk siis üks haar, mille otsast on küll väike osa puudu, ja kaare põhjaotsa kinnituv

oga. Loomult on tegu V-kujulise ogakannusega, mille pikkus on 137 mm ja laius 70

mm.Selle haarad kaarduvad jalatalla suhtes üles, nii, et haarad jäävad pahkluudest

ülespoole. Oga, mille kaare poolses osas on suur kerakujuline munak (selle läbimõõt on

12 mm), on järjest kitsenev, pikkusega 23 mm. Haara ristlõige on 30 mm kaugusel

ogast nelinurkne, mille nurgad on ümarad. Läbilõike paksus on 5 mm ja laius 6 mm. Ei

täheldanud ühtegi jälge, et kannus oleks plateeritud. Šnore põhjal kuulub see tüüpi 5:2,

mis on dateeritav 13. sajandisse. Kirpitšnikovi eeskujul tüüpi II, ajastatav ajavahemikku

1100-1250, mille oga kuulub tüüpi E.

AI 4036: I 613a Sarnaselt eelmisega on sellest kannusest ühes tükis meieni jõudnud

pisut rohkem kui pool – tervenisti üks haar, oga ja mõni sentimeeter ka teisest haarast.

Eraldi leiuna on kirja pandud leiu üks murdunud haar (AI 4036:613), mis on analoogne

teise kaarega. Määratleksin selle U-kujulise ogakannusena, mis on tasapinnaline. Leiu

pikkuseks oleks 137 mm ja laiuseks 87 mm. Oga, pikkusega 24 mm, kitseneb jõnksuga

ja on lõpust pisut kandilisema - kaare poolsest otsast suhteliselt ümara ristlõikega.

Haara ristlõige keskkohast on lapik ,paksusega 4 mm ja laiusega 7 mm. rihma-aas on

ümmargune, diameetriga 18 mm ja selles on kaks ava, mille pikkus on 7 mm ja laius 3

mm. Puuduvad jäljed plateeringust.

Üldkuju järgi määratleksin teda järgmiselt:

Nadolski järgi kuulub see tüüpi II, mis on dateeritav 10.-11. sajandisse. Šnore eeskujul

5:1 tüüpi, ajastatuna 12. sajandisse .Žaki tüpoloogia alusel tüüpi III:1, mis on dateeritav

11.-12. sajandisse. Gintautaitė-Butėnienė järgi tüüpi 3, ajastatuna 11.-12. sajandisse.

Kirpitšnikovi põhjal võiks see kuuluda I tüüpi, dateerituna 11.-12. sajandisse, mille oga

kuulub tüübi И alavormiks ning rihmaasad tüüpi “3”.

Varbola

AI 5299: 214 See leid on tulnud maa seest välja Varbola linnuse väravakäigust täiesti

terviklikult, puudu vaid sentimeetrine tükk ühest rihma-aasast.. Tegemist on V-kujulise

74

ogakannusega, mille haarad on kaardus jalatallasuhtes alla nii, et haarad mööduvad

pahkluudest alt.Pikkust on 139 cm ja laiust 84 mm. Oga on neljatahuline püramiidja

ristlõikega pikkusega 25 mm. Ogal on ka nelinurkne rant.

Kaare keskohast 20 mm rihma-aasa poole on haara ristlõige lapiku D-kujuline, mille

paksus on 4 mm ja laius 8 mm. Haarad kitsenevad pisut rihmaasade poole laiuses.

rihma-aasad on 17 mm pikad ja 9 mm laiad ühe suure avaga, mille pikkuseks on 9 mm

ja laius 5 mm. Kannusel on jäänuseid ilmselt hõbeplateeringust.

Üldkuju järgi on see Nadolski tüüp III, ajastatuna 11.-12. sajandisse (mille hilisemad

ilmingud on ka 13. sajandil). Kirpitšnikovi põhjal on see ehe tüüp IVa, mille oga on

tüüp И ja rihma-aasad on tüüp “5”.

Kullamaa „Rohumägi“

AI 2559: 1 Säilinud on üks haar tervenisti, osa teisest ja oga. Tegemist on U-kujulise

ogakannusega, mille haarad kaarduvad pisut jalatalla suhtes üles, et haarad mööduksid

pahkluudest alt. Leiu pikkus on 117 mm ja laius 80 mm. Oga on 21 mm pikk ja ühtlaselt

silindriline, kitsenedes vaid otsast. Haara läbilõige keskkohast on ristkülikuline

paksusega 2 mm ja laiusega 10 mm.Haar kitseneb veidi kaugenedes ogast. rihma-aas

on ühe avaga, pikkusega 17 mm, laiusega 7 mm. Ava pikkus on 9 mm,laius 5 mm.

Üldkuju põhjal on tegemist Žaki tüüp III:2, dateerituna 11.-12. sajandisse. Kirpitšnikovi

järgi tüüp Ia, ajastatuna 11.-12. sajandisse, mille oga on tüüp Г ja rihma-aas tüüp “5”.

Kalmed

Madi

AI 2590: 330 Antud leid on säilinud suhteliselt kehvasti – meieni on jõudnud vaid oga

ja väike osa kaarest. Samast kalmest on leitud kaks fragmenti (AI 2590: 227 ja AI 2590:

351), mis on J.Seliranna arvates selle kannuse haarad (Selirand 1974, 294). Arvan, et

tegemist on olnud tasapinnalise U-kujulise ogakannusega, milleks annab viite ogakuju

ja kaare ristlõige, mis on väga iseloomulik just U-kujulisele kannusele. Paraku ei saa

rohkema info puudumise tõttu ka välistada teistsugust varianti. Leid on 61 mm pikk ja

88 mm lai. Oga on suhteliselt ühetaolise paksusega ja 33 mm pikk. Kaare ristlõige on 10

mm kaugusel ogast D-kujuline, selle paksus on 6 mm ja laius 12 mm. Plateeringust jälgi

ei leidu. Olemuselt on leid väga sarnane,võiks öelda analoogne, allpool kirjeldatava

kannusega AI 2590:2524 Üldkujult pakun Kirpitšnikovi põhjal tüüpi I, ajastatuna 11.-

12. sajandisse, oga kuju järgi kuulub see tüüpi Г.

75

AI 2590: 2524 Võimalik, et selle leiu puhul on tegemist ühe kõige terviklikumalt

säilinud noorema rauaaegse kannusega üldse. Puudu on vaid 2 mm pikkune tükk ühelt

rihma-aasalt. Loomult on see U-kujuline ogakannus, mis on tasapinnaline. Leid on 141

mm pikk ja laiust on 97 mm. Oga, mis on kaare poolses otsast 10 mm kaugusel väikese

servaga, on terves pikkuses suhteliselt ühejämedune. Pikkust on ogal 38 mm ja läbimõõt

9 mm. Haarad kitsenevad ogast kaugenedes ja ristlõige on lapiku D-kujuline, mille

läbilõike paksus haara keskel on 5 mm ja laius 9 mm. Rihmaasad on nelinurksed

mõõtudega 14x13 cm ning kahe avaga, mille pikkus on 6 mm ja laius 3 mm. Kannusel

on väga selged jäljed plateeringust, mis on arvatavasti olnud hõbe.

Üldkuju järgi on see Nadolski tüüp IV, dateerituna 11.-12. sajandisse. Žaki põhjal tüüp

III:1, ajastatuna samuti 11.-12. sajandise. Šnore põhjal tüüp 2, mille levikuaeg oli 11.

sajandil. Gintautaitė-Butėnienė järgi tüüp 3, dateerituna 11.-12. sajandisse.

Kirpitšnikovi eeskujul tüüp I, ajastatuna 11.-12. sajandisse, mille oga kuulub tüüpi A,

ning rihmaasad tüüpi “2”.

Maidla

AM 580: 5924 Antud leid on pärit Maidla 24. leiukompleksist, ning on säilinud

tervenisti. Tegemist on U-kujulise ogakannusega, mille kaare ristlõige on nelinurkne.

Oga on kooniline, minnes pisut jämedamaks eemaldudes kaarest. Selle otsas on teravam

lühike tipp. rihma-aasa kohta on pildi järgi raske midagi kindlat öelda, aga ilmselt oli

tegemist Kirpitšnikovi tüübiga “1”, mis on nelinurkne ja milles on kaks ümarat auku

neetide jaoks. Üldkujult võib see olla Kirpitšnikovi tüüp I, ajastatuna 11.-12.

sajandisse. Žaki tüüp 3:1, mille levikuaeg oli samuti 11.-12.sajandil.

Mati Mandel on dateerinud kompleksi 12. sajandi lõppu või 13. sajandi algusesse (2003,

51).

Lahepera

AI 1984: 102 Leid kujutab endast U-kujulist ogakannust, mis paistab jooniselt olevat

tasapinnaline. Ristlõige tundub olevat ümmargune.Üldkuju järgi võib see kuuluda

Nadolkski tüüpi II, ajastatuna 10.-11. sajandisse. Žaki põhjal tüüpi III:2, daterituna 11-

12. sajandisse. Kirpitšnikovi eeskujul kuulub see tüüpi I, ajastatuna 11.-12. sajandisse,

mille oga on pikk, silindriline, teravnedes otsast järsult ja kuulub tüüpi A.

76

Rihmaasade kohta on kahjuks väga raske midagi öelda, kuna pole leidu oma silmaga

näinud, sest see lihtsalt puudus hoidlas omalt kohalt ja seeläbi pidin toetuma fotole.

Tammiku

AI 6413:7 Ogakannus, ornamenteeritud. Kalme ajastatuna 12. sajandi II poolde

(Tõnisson 1958; 1973; tabel 2, 4)

Siksäli

AI 5101: II: 10 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-13.

sajandisse.

AI 5101: VI: 3 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-13.

sajandisse.

AI 5101: XXIII: 5 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-

13. sajandisse.

AI 5101: XXXIII: 11 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna

12.-13. sajandisse.

AI 5101: LIII: 18 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-13.

sajandisse.

AI 5101: LXXXIII: 14 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna

12.-13. sajandisse.

AI 5101: XCIV: 12 V-kujuline ogakannus. Peetsi tüüp Ab2 mille oga on tüüp И ja

rihma-aasad on tüüp “5”.

AI 5101: CXLIII: 7 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-

13. sajandisse.

AI 5101: CCVII: 5 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-

13. sajandisse.

77

AI 5101: CCXXIV: 5 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna

12.-13. sajandisse.

AI 5101: CCXXIX: 5 V-kujuline ogakannus Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna

12.-13. sajandisse.

AI 5101: CCXLVb: 4 Peetsi tüüp Aa mille oga on tüüp И ja rihma-aasad on tüüp “5”.

Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-13. sajandisse.

AI 5101: CCXLVIIa: 16 Peetsi tüüp Aa Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-13.

sajandisse. mille oga on tüüp И ja rihma-aasad on tüüp “5”.

AI 5101: CCXLVIII: 17 Kirpitšnikovi järgi tüüpi IV, dateerituna 12.-13. sajandisse.

Pada

AI 5345: 4 Leiu puhul on tegemist V-tüüpi ogakannusega, mis on säilinud tervenisti

Kannuse pikkuseks on 135 mm ja laiuseks koguni 109 mm. Haarad on jalatalla suhtes

kaardus nii ,et mööduksid pahkluudest alt. Eriliseks teeb selle leiu asjaolu, et selle oga

on kaheharuline. Küljelt vaadates tuleb oga kaare küljest väikese kurviga, moodustades

kaare, mitte otse, nagu võiks arvata. Samuti on ülemine oga haru pisut lühem kui

alumine.Toomas Tamla arvates on tegu tegelikult rataskannusega, millelt on ära tulnud

ratas, ning mille rattakahvel on keeratud tavapärasest vertikaalasendist horisontaalseks

(Tamla 1986, 366-70) . Oga kuju iseärasusi arvestades ei saa ma selle mõttega nõustuda

ja arvan, et tegu ongi algselt sellise ogaga tehtud ogakannusega, samal arvamusel on ka

Ain Mäesalu (suuline kommentaar 03.03.11). Samuti pole märgata ühtegi võimalikku

kohta, kuhu oleks võinud kunagi seal ratas kinnituda. Ainult soodustav asjaolu

ogakannuse kasuks on tõik, et oga kaks haru on omavahel nurga all, mitte paralleelselt

nagu tavapärase rataskannuse ratta kinnitamiseks vajalik oleks. Välisel vaatlusel ei ole

mitte ühtegi jälge sellest, et oga kinnituskohta oleks pärast ääsis kuumutamist väänatud

– võimalik ka, et sepp on varjanud ära igasugused sellest tegevusest tekkinud jäljed.

Täpsema info saamiseks tuleks nimetatud kohta kannusel uurida metallograafiliselt ja

teha selgeks, kas metallikihid on sealses kohas tõesti arvatud väänamise läbi teinud.

Oga pikkus on 37 mm. Haarad kitsenevad rihma-aasade suunas ning on ümara

läbilõikega. Vahetult enne rihma-aasa on ristlõike diameetriks 4 mm ning ca 4 mm

ogast on 6 mm. Puuduvad jäljed plateeringust.

78

Üldkujult on tegemist Nadolski tüübiga III, mis on ajastatav 11.-12 sajandisse, ning

mille hilisemad ilmingud on ka 13. sajandil. Žaki aluseks võttes on see tüüp IV:3 ja

dateeritav 12.-13. sajandisse.

Kirpitšnikovi järgi võiks selle määrata tüüpi IV, dateerituna 12.-13. sajandisse, mitte

tüüpi V, nagu on arvanud Jüri Peets (2007, 193). Sellist tüüpi oga pole mitte üheski

mulle teadaolevas tüpoloogias ning seetõttu ei saa seda tüüpi määrata. Rihma-aasad on

Kirpitšnikovi põhjal tüüp “7”.

Asulakohad

Uderna

AI 5456: 105 Tegemist on U-kujulise ogakannusega, mille kaare ristlõige on lameda D-

kujuline. Säilinud on kummastki haarast vaid hinnanguliselt pool. Oga on otsast

tugevasti hävinud, joonise järgi tundub neljatahuline ja suhteliselt lühikene, arvatavasti

püramiidjas. Kivi on dateerinud selle 13. sajandi algusesse,nimetades selle U-kujuliseks

ogakannuseks, Peetsi tüpoloogia järgi (Kivi 2009, 47), mis näitab, et mainitud töö autor

ei ole absoluutselt lugenud Peetsi artiklis olevat teksti. Seal seisnev ütleb, et eranditult

kõik Siksälä kalmest leitud kannused on üldkujult V-kujulised (Peets 2007, 191).

Kannuse kehva säilivuse tõttu on seda raske määrata kuhugi tüpoloogiasse, kuigi

neljatahuline oga reedab, et arvatavasti on tegemist olnud alates 12. sajandist levinud

kannustüübiga, kus U-kujulise kaare küljes on neljatahuline oga.

AI 5456:390 Tegemist on ilmselt leiu AI 5456:105 osaga. Säilinud on tugevasti

korrodeerunud haara ots.

Juhuleiud

AI 2643: 220

Kõnealune leid on jõudnud meieni Hanilast. Tegemist on ogakannusega, mille kaare

kuju ei ole võimalik täpselt määrata, kuid vaadates haarade kaardumist ülespoole ning

kujuteldavat nurka, siis ilmselt on see olnud V-kujuline, mille haarad on kaardunud

jalatalla suhtes üles. Säilinud on vaid oga ja väike osa kaarest. Leid on 38 mm pikk ja

44 mm lai.Oga on nelinurkne ja püramiidjas, pikkusega 33 mm. Kaare läbilõige 20 mm

kaugusel ogast on lapiku D-kujuline paksusega 3 mm ja laiusega 11 mm. Sarnane

kannusefragment on leitud näiteks Poola alalt Czermno linnusest (Kusnierž 2005, joon

79

5.). Väheste tunnuste põhjal on üldkuju järgi tüübi määramine väga spekulatiivne, siiski

julgen pakkuda, et see enim meenutab Kirpitšnikovi tüüpi II, dateerituna ajavahemikku

1100-1250. Selle oga jääb eelpoolmainitud autori tüüpiЪ.

AI 2573: 6 Antud leid pärineb Kose lähedalt Aravalt. Säilinud on ühest haarast enamus

ja oga ning väike osa teisest haarast.Tegemist on olnud tasandilise U-kujulise

ogakannusega, mille pikkuseks on 85 mm ja laiuseks 96 mm. Oga on kooniline ja

teravnev, pikkusega 21 mm. Tervemana säilinud haara ots on käändunud (või käänatud)

tagasi nii ,et selle tipp puudutab haara sisekülge ja kokku moodustab see teatud pauna-

laadse kuju. Selline kannuse haara otsas olev pauna-laadne element, mis ilmselt täitis

kinnitusega seotud eesmärki, oli levinud varasemal perioodil (Žaki 1974, 270). Haara

läbilõige 30 mm kaugusel ogast on ristkülikuline paksusega 3 mm ja laiusega 10 mm.

Üldkuju järgi võib ta paigutada Kirpitšnikovi tüüpi I, ajastatuna 10.-11. sajandisse, oga

kuju järgi jääb tüüpi Г.

Saaremaa

Kalmed

Rahu XVII (2)

AI 4239: 1997 Leid on säilinud terviklikult. Tegemist on U-kujulise ogakannusega, mis

on tasapinnaline. Kaare läbilõige on suhteliselt lai ja lapiku D-kujuline. Oga on

kooniline, minnes pisut jämedamaks eemaldudes kaarest, mille otsas on väike teravam

tipuke.(sellele leidub vaste Läänemaalt Maidla kalmest; AM 580: 5924) Rihmaasad on

ümmargused ja kahe avaga, mis on ebamäärase kujuga – pisut nurgelised ja ovaalsed

Kannusel on hõbeplateering. Üldkujult võiks see olla Kirpitšnikovi tüüp I, ajastatuna

11.-12. sajandisse.mille rihma-aasad on tüüp “3”. Žaki tüüp 3:1, mille levikuaeg oli

samuti 11.-12. sajandil.

Sellest kalmest leitud esemed on dateeritud 12. sajandisse (Mägi. 2002, 57).

Loona

AI 3822: 217 Ilmselt U-kujuline ogakannus, mille oga on pikk ja sirge. Laienevate

rihma-aasadega. Ajastatuna II aastatuhande algusesse.

80

Viltina

AI 3884: 509 Ogakannus, millel on püramiidjas neljatahuline oga. Laienevate rihma-

aasadega. Ajastatuna II aastatuhande algusesse.

AI 4848: ? Ogakannus, millel on püramiidjas neljatahuline oga. Laienevate rihma-

aasadega. Ajastatuna II aastatuhande algusesse.

Oriküla

AI K 4: 57

V-kujuline ogakannus, materjaliks raud. Kirpitšnikovi järgi võiks selle määrata tüüpi

IV, dateerituna 12.-13. sajandisse. Oga kuju järgi kuulub see Kirpitšnikovi tüüpi И. Oga

on 74 mm pikk ning selle keskel on kerajas rant. Kannuse kogupikkus on 142 mm.

Haara läbilõige keskelt on poolringi kujuline. Rihma-aasad on tugevasti korrodeerunud,

aga aimatavalt kuuluvad Kirpitšnikovi tüüpi „6“. Kannuse pinnal võib märgata teatud

jälgi plateeringust.

Sauvere

AI K 13: ???

Kõik kolm leidu asuvad Venemaa fondides. Tegemist olnud ogakannustega, millel on

nelinurkne püramiidjas oga. Ajastatuna II aastatuhande algusesse.

Karida

AI K 5: 19 V-kujuline ogakannus pikkusega 105 mm. Säilinud vaid kannuse üks haar,

oga ning rihma-aas. Kirpitšnikovi järgi võiks selle määrata tüüpi IV, oga tüübiga „E“

ning rihma-aasaga „5“. Tüpoloogia annab dateeringuks 12.-13. sajandi. Oga pikkuseks

on tagasihoidlik 23 mm. Rihma-aas on mõõtmetega 14 mm pikkust ja 7mm laiust.

Silmaganähtavaid jälgi plateeringust pole.

AI K 5: 20

V-kujuline, tasapinnaline ogakannus, millest säilinud osa kaarest ning mitte-täielikult

kannuse üks haar. Rihma-aas puudub. Oga järgi Kirpitšnikovi tüüp Ъ. Tasapinnalisust ja

oga tüüpi arvestades on tegemist Nadolski tüübiga III, ajastatuna 11.-12. sajandisse.

Oga pikkus 25mm ning kogu kannuse pikkuseks 98mm. Haara läbilõige on lapiku D-

kujuline.

81

Juhuleiud

AI 2501:12

Leitud Nõmmekülast. Ogakannus, millel on püramiidjas neljatahuline oga. Laienevate

rihma-aasadega. Ajastatuna II aastatuhande algusesse.

Fragmendid

Linnused

Otepää

AI 4036: 119

Tegemist lühikese osaga haara otsast koos rihma-aasaga, mis on kaardus. Leiu pikkus

39 mm. Ristlõige haaral on lapiku D-kujuline paksusega 3 mm ja laiusega 5 mm.

Rihmaas on neljakandiline pikkusega 18 mm ja laiusega 17 mm. Avasid on kaks, mis

on 7 mm laiad. Plateering puudub. Leiul on peal kahest sissevajutatud aukudereast

koosnev ornament, mis jookseb piki haara . Sellist tüüpi ilustusi on teada ka Lätist

(Šnore 1962, joonis 4). Kirpitšnikovi järgi kuulub rihmaas tüüpi “2”.

AI 4036: 111 Leid on kannuse haar, mis on kaardus ning mille otsas on rihma-aas.

Materjaliks on Eesti mõistes suhteliselt erandlik pronks. Pikkust on 65 mm. Haara

ristlõige on madal laiahaardeline kolmnurk, mille paksus on 3 mm ja laius 9 mm.

Plateeringust jälgi pole. Haara ots lameneb moodustades ühe ümara avaga ümmarguse

rihma-aasa, mille diameeter on 18 mm ja ava läbimõõduks 9 mm. Selline rihmaas

kuulub Kirpitšnikovi tüüpi “6”, mis on olnud levinud kogu perioodi vältel 10.-13.

sajandini.

AI 4036: 1101 Säilinud on kannuse haar, mis käändub otsast koguni üheksakümmend

kraadi. Leiu pikkus on 104 mm. Haara ristlõige on keskosast D-kujuline, mille paksus on 4

mm ja laius 5 mm. Puuduvad märgid plateeringust. rihma-aas on ümmargune läbimõõduga

17 mm, milles on kaks piklikku ava pikkusega 6 mm ja laiusega 3 mm. Kirpitšnikovi põhjal

kuulub rihma-aas tüüpi “3”

AI 4036: 025 Kõnealune leid koosneb kahest omavahel seotud esemest – haarast ja

pandlast. Haar on sirge, pikkusega 57 mm. Haara otsa kinnitub ühest nurgast kalde all olev

neljakandiline ühe avaga rihma-aas, pikkusega 22 mm, laiusega 10 mm. Ava pikkus on 15

82

mm ja laius 6 mm. Haara ristlõige keskkohast on ümmargune diameetriga 4 mm. Jäljed

plateeringust puuduvad. Rihma-aasa kuju järgi kuulub Kirpitšnikovi tüüpi “5”.

Pannal on 54 mm pikk ja kõige laiemast kohast 27 mm lai. See on valmistatud pronksist.

Iseloomulikuks tunnuseks kannuserihmade pannaldel on pandla tagaosas olev kaarduv

haagi moodi ots. See aitas kaasa pandla kinnitamisele rihma külge.

Kasutades kannuserihmade pannalde tüpoloogiat, meenutab see enim Wachowski tüüpi E2:

h (1984, 111), olles väikeste varieeruvustega.

AI 4036: 091 Käesolev leid on kannuse haar, mis kaardub, pikkusega 71 mm. Haara

ristlõige keskkohast on ümmargune, läbimõõduga 5 mm. Puuduvad jäljed plateeringust.

Rihma-aas on osaliselt hävinud, aga kujult ühe avaga ja ristkülikuline pikkusega 20 mm ja

laiusega 9 mm. Ava pikkuseks on 16 mm ja laiuseks 5 mm.

rihma-aasa kuju järgi kuulub see samuti Kirpitšnikovi tüüpi “5”.

AI 4036:Š2:1 Antud leiuks on haar, mis kaardub tugevalt peaaegu 90-kraadi.

Kogupikkuseks on 108 mm. Haara ristlõige on keskkohast ümmargune diameetriga 5 mm,

aga pakseneb ja muudab kuju ettekujutaldava oga poole, minnes ümmargusest ristlõikest

tilgakujuliseks. Plateeringust märke pole. rihma-aas on 8-kujuline, pikkusega 19 mm ja

laiusega 12 mm, milles on 2 ümmargust ava läbimõõduga 3 mm. Kirpitšnikovi põhjal jääb

rihma-aas tüüpi “7”.

Varbola

AI 4984: 611 Meieni on jõudnud 49 mm pikkune haar, mis on valmistatud pronksist ja on

jalatalla suhtes tasapinnaline. Algupäraselt on see publitseeritud Ülle Tamla poolt, kes on

selle arvanud kaelavõru otsaks (Ülle Tamla suuline kommentaar 03.03.11). Hoidlas leide

vaadates selgus, et tegemist on siiski pigem osaga kannusest. Haara ristlõige keskpaigast on

D-kujuline paksusega 4 mm ja laiusega 6 mm. rihma-aas on nelinurkne pikkusega 16 mm ja

laiusega 17 mm, selles on kaks piklikku ava pikkusega 7 mm ja laiusega 3 mm. rihma-aas ja

osa haarast on kaetud ornamendiga, mis moodustub ühtlase vahega järjestikustest joontest.

Selline kaunistusviis on teada ka Läti kannustelt (Šnore 1962, 581). Kirpitšnikovi järgi jääb

rihma-aas tüüpi “2”.

83

Kalmed

Madi

Madi kalmeist leitutest märgitakse kolme kannust raamatus “Läbi aastatuhandete”

(Selirand, Tõnisson 1963, 205), kus on arvatud, et nende omanikud võisid osaleda

Madisepäeva lahingus.

AI 2590: 351 See konkreetne leid on samuti haar, mille pikkuseks on 62 mm ning, mis on

on jalatalla suhtes tasapinnaline.. Haara ristlõige keskkohast on lapiku D-kujuline

paksusega 4 mm ja laiusega 10 mm. Pinnal puuduvad jäljed plateeringust. rihma-aas on

nelinurkne pikkusega 14 mm ja laiusega 18 mm, milles on kaks ava pikkusega 8 mm ja

laiusega 3 mm. Kirpitšnikovi eeskujul saab paigutada rihmaasa tüüpi “2”.

AI 2590: 227 See leid on ligilähedane eelmisega. Säilinud haar on pikkusega 54 mm ja on

tasapinnaline jalatalla suhtes. Ristlõige haara keskkohas on lapiku D-kujuline, mille paksus

on 5 mm ja laius 10 mm. Märke plateeringust ei esine. rihma-aas on, sarnaselt eelmisega,

nelinurkne, mille pikkuseks on 13 mm ja laiuseks 18 mm. Selles on kaks ava, mis on 6 mm

pikad ja 3 mm laiad. rihma-aasa määraksin Kirpitšnikovi tüüpi “2”. Ei ole välistatud, et

kaks viimatikirjeldatud kannuse haara on pärit ühelt ja samalt kannuselt.

AI 2590: 791 Leiuks on haar, mille pikkuseks 104 mm ja mis on jalatalla suhtes

tasapinnaline. Haara ristlõige 20 mm kaugusel katkenud otsast on D-kujuline paksusega 5

mm ja laiusega 10 mm. Puuduvad kindlad jäljed plateeringust, aga võrreldes mõne teise

leiuga on selle pind suures osas küllaltki hästi säilinud ja siledaks häilitud, moodustades

haljale terasele omase läike, mis eristub kontrastselt kohtadest, mis on tumedaks

roostetanud ja seetõttu jääb mulje nagu võiks tegemist olla mõnest teisest metallist kihiga.

Rihma-aas on nelinurkne pikkusega 12 mm ja laiusega 14 mm, millel on kaks piklikku ava

pikkusega 7 mm ja laiusega 3 mm. Kogu haar kitseneb nii laiuses kui ka paksuses rihma-

aasa suunas. Kirpitšnikovi järgi kuulub rihma-aas tüüpi “2”.

AI 2590: 1517 Selle leiu puhul on tegemist haaraga, mis on arvatavasti painutatud (või

paindunud) inimetegevuse mõjul nii, et see moodustab peaaegu täisringi. Paindunud “ringi”

pikkus on pikimast kohast 66 mm. Haara läbilõige keskkohast on poolkerakujuline, mille

paksus ja laius on mõlemad 6 mm. rihma-aas on neljakandiline, mille pikkus on 9 mm ja

laius 18 mm. Aasal on kaks piklikku ava, mille pikkused on 7 mm ja laiused 4 mm.

Puuduvad jäljed plateeringust. Kirpitšnikovi järgi kuulub rihma-aas tüüpi “2”.

84

AI 2590: 2276 Tegemist on kannuse haaraga, mis on horisontaalne jalatalla suhtes,

pikkusega 72 mm. Haara ristlõige 10 mm katkenud otsast on lapiku D-kujuline paksusega 4

mm ja laiusega 9 mm. Ka sel leiul puuduvad silmaga nähtavad jäljed plateeringust. rihma-

aas on nelinurkne pikkusega 14 mm ja laiusega 16 mm, milles on kaks piklikku ava

pikkusega 6 mm ja laiusega 2 mm. Kirpitšnikovi põhjal jääb rihmaas tüüpi “2”.

85

Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks

tegemiseks

Mina, Juhan Kari

1. annan Tartu Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose

“Eesti muinasaja kannused”

mille juhendaja on Ain Mäesalu

1.1 reprodutseerimiseks säilitamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise

eesmärgil, sealhulgas digitaalarhiivi DSpace-is lisamise eesmärgil kuni

autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni;

1.2 üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Tartu Ülikooli veebikeskkonna kaudu,

sealhulgas digitaalarhiivi DSpace´i kaudu kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja

lõppemiseni.

2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile.

3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega

isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Tartus 15.5.2015

50