TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI RAHVAPILLID

Referaat

Tallinn 2011

Sisukord

Sissejuhatus...............................................................................................................................3

Pillid ja pillimuusika...................................................................................................................4

Puhkpillid ehk aerofonid.............................................................................................................6

Flöödi tüüpi puhkpillid............................................................................................................6

Klarneti tüüpi puhkpillid.........................................................................................................6

Trompeti tüüpi puhkpillid.......................................................................................................7

Lõõtspillid...............................................................................................................................7

Ise helisevad pillid ehk idiofonid................................................................................................9

Keelpillid ehk kordofonid.........................................................................................................11

Kokkuvõte.................................................................................................................................13

Kasutatud materjalid.................................................................................................................14

Lisad..........................................................................................................................................16

2

Sissejuhatus

Rahvakultuuri lahutamatuks osaks on alati olnud muusikariistad ja pillimäng. Pill ise oli ese,

mida kasutasid jahimehed ja karjased. Pillimängust ja pillist endast sõltus jahisaak ja

külakarja heaolu. Palju kasutati pilli ka signaalide andmiseks. Lisaks on muusikariistad on

rahvusvaheliste kultuurisidemete peegeldajad, sest erinevalt emakeelega tihedalt seotud

rahvalaulust on need palju rahvusvahelisema iseloomuga ning võivad üsna lihtsalt rännata ühe

rahva juurest teise juurde.

3

Pillid ja pillimuusika

Pillimäng pakub inimesele esteetilist naudingut. Pillid on olulised esemed ka tähtsate

traditsioonide juures (näiteks pulmad) ja maagiliste toimingute vahend. Pillimuusika võib oma

olemuselt (nt. harmoonia-, rütmi-, vormianalüüsi põhjal) üldjoontes liigitada kaheks: vanem ja

uuem instrumentaalne rahvamuusika.

Vanemale pillimuusikale on omane modaalne ehk laadiline mõtlemine, kitsas meloodia

ulatus, ühehäälsus, lühikesed vormid (eelkõige motiiviline ülesehitus), varieeruvus.

Harmoonias on põhiliseks kahe erineva harmooniagrupi vaheldumine. Vanema rahvamuusika

alla võib liigitada vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased

viiulilood. Arvatavasti on ka väikekandlel mängitud vanemale pillimuusikale iseloomulikku

repertuaari.

Uuemale pillimuusikale on omane funktsionaal-harmooniline mõtlemine (sisaldab

põhifunktsioone toonika, subdominant ja dominant), üsna lai meloodia ulatus, lisaks

ühehäälsusele ka mitmehäälsus, kvadraatsed liht- ja liitvormid. Uute, nn. moodsamate pillide

(näiteks viiul, uuem kannel, lõõtspill) kasutuselevõtmisega laienes tunduvalt ka repertuaar,

kuna need pillid võimaldasid mängida muusikaliselt nõudlikumaid pillilugusid (näiteks

labajalavalsid, polkad, reinlendrid, mis said moetantsudeks 19. sajandi algusest alates). Kuni

20. sajandi alguseni oli pillimäng meeste ala, sest niisugust tegevust ei peetud naistele

sobivaks.

Enamik pille valmistati kodus, kuid keerulisema ehitusega pille nagu viiul ja lõõtspill telliti

meistritelt.

Rahvusvahelise pillide liigituse koostasid 1914. a. Austria teadlased Curt Sachs ja Eduard

Hornbostel, et süstematiseerida kogu maailma rahvaste pille heli tekitamise põhimõtte järgi.

Selles liigituses on neli rühma: aerofonid (ehk õhkpillid), kordofonid (ehk keelpillid),

idiofonid (ehk korpusega helisevad pillid) ja membranofonid (ehk väriseva membraaniga

pillid). Sellest lähtuvalt kuuluvad lõõtspillid ja puhkpillid ühte rühma (ehk aerofonide rühma),

sest mõlemas on heli tekitajaks pilli sees liikuv õhk. Maailmas väga laialt levinud rütmipillide

jaoks on kaks liiki: ühte kuuluvad peamiselt trummid (ehk membranofonid) ja teise kogu

korpusega võnkuvad instrumendid (ehk idiofonid).

4

Eesti rahvapillide päritolu järgi jagas rahvaluuleteadlane Herbert Tampere (1909–1975)

instrumendid omakorda kahte rühma: rahvapillid – rahva seas tekkinud või ka

professionaalsest muusikast pärit pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu

arendab spontaanselt edasi (näiteks kannel, torupill, parmupill, lõõtspill); rahvalikud pillid –

rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida

rahvas edasi ei kujunda (näiteks viiul, kitarr).

5

Puhkpillid ehk aerofonid

Puhkpille on eesti rahvapillide hulgas kõige rohkem. Enamik neist pillidest olid tööriistad ja

neil oli oma kindel funktsioon. Neid tohtis kasutada ainult karja väljasoleku perioodil ehk

jüripäevast (23. aprill) kuni mihklipäevani (29. september). Puhkpillide valmistamiseks

kasutati tavaliselt käepärast ja looduslikku materjali (näiteks puukoor, loomasarved, kõrred,

putked, pilliroog, savi, puulehed jne).

Puhkpillid jagunevad omakorda kolmeks: flöödi tüüpi, klarneti tüüpi ja trompeti tüüpi

puhkpillid.

Flöödi tüüpi puhkpillid

Flöödi tüüpi puhkpillid on erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat

serva. Flöödi tüüpi puhkpillideks liigitatakse kõiki erinevaid vilepille. (Lisa 1) Neid valmistati

puukoorest (näiteks pajupill) (Lisa 2), männikasvust (näiteks vilepill), putkest (näiteks

putkepill) (Lisa 3), linnuluudest (näiteks peibutusviled, mida kasutasid jahimehed) ja savist

(näiteks savipiilud) (Lisa 4). Lihtsamad vilepillid tekitasid ainult mõningaid helisid. Mitme

sõrmeavaga pillid võimaldasid mängida ka meloodiaid. Valmistati ka pille, mida mängiti

kahehäälselt. Näiteks Tartumaalt on leitud vilepill, mida puhuti keskelt ning mille kahele

poole jäid sõrmeavad. Sellist pilli nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel

aga valipill, mis koosnes kahest vilepillist. Neid korraga suul hoides sai mängida samuti

kahehäälselt.

Klarneti tüüpi puhkpillid

Klarneti tüüpi puhkpillid on kõrrepill ja roopill. (Lisa 5) Need valmistati vastavalt viljakõrrest

või pilliroost. Heli tekitamiseks lõigati neile peale keeleke, mis võnkudes tekitas heli.

Kõrrepill ja roopill võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud

eesti kõige tuntum puhkpill - torupill. (Lisa 6)

6

Torupill oli ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupill oli Eestis arvatavasti

kasutusele võetud juba 14. sajandil, kuid esimesed kirjalikud andmed torupilli kasutamisest

rahvamuusikas pärinevad 16. sajandist. Torupilli mängiti nii pidudel kui ka põllul väsinud

tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud isegi torupillipäevad, millal pidi

põllul torupilli mängima.

Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott valmistati saartel ja rannaaladel harilikult

pargitud hülgemaost, sisemaal aga mõne suurema looma maost, põiest, koera- või kitsenahast.

Tuulekotil oli kolm auku millesse kinnitati puust torud. Õhuvool suunati tuulekotti puust

putke (ehk napp) kaudu. Viisi mängiti sõrmilisel, mis kujutab endast sõrmeavadega kadaka-

või männioksast toru. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist "piuk". Sõrmeavasid oli

tavaliselt 6. Torupilli juures olid olulised bassitorud ehk burdoonid. Neid oli 1-3 ja neis olid

samuti roopillist piugud.

Trompeti tüüpi puhkpillid

Trompeti tüüpi puhkpillide hulka kuuluvad igasugused sarved ja pasunad, millel heli tekitab

mängija pingul huultega puhumisel võnkuma pandud õhuvool. Karjasarvi ja karjapasunaid

puhuti hommikul karjaga välja minnes ja õhtul koju tulles. (Lisa 7) Suur karjapasun, mis oli

kuni 2 meetrit pikk, oli külakarjase tööriist ja seda poisikesed puutuda ei tohtinud. Suur

karjapasun valmistati puuoksast või juurest. Noortele karjastele jäid kasutada väikesed

pasunad ja sarved. Nendega sai erinevaid helisid puhudes üksteisele teateid anda ja metsloomi

karjast eemale peletada. Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati

ööseks vette, et nad katki ei kuivaks. Väikseid sarvi valmistati looma sarvedest, mis õõnestati

seest ära ja peale lõigati mänguavad. Selliste sarvepillidega sai osav pillimees ka meloodiat

mängida.

Lõõtspillid

Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel. Esimesed pillid olid

üherealised, hilisemad kaherealised. Kõige kuulsam Eesti lõõtspilli meister oli Võrumaa mees

August Teppo (1875-1959), kelle valmistatud pille teised meistrid hiljem jäljendama

hakkasid. Teppo pillid on väga tugeva häälega, vastupidavad ja rohkete vasest kaunistustega.

7

Eriti osav oli Teppo lõõtsale keelte valmistamisel. Teppo tüüpi lõõtspillil on ainult mažoorsed

akordid. Teppo tüüpi pilli nimetatakse rahva seas eesti või võru tüüpi lõõtsaks, aga ka lihtsalt

teppo pilliks. (Lisa 8)

Lõõtsast on välja arenenud väga palju erinevaid muusikainstrumente, näiteks karmoška,

bajaan, akordion, concertina, bandoonium, jt.

Kromka ehk karmoška on vene päritolu kaherealine pill, kus helikõrgused ei sõltu

lõõtsatõmbamise suunast. Kromkat saab mängida ka minooris. (Lisa 9)

Bajaan on neljarealine kromaatiline lõõtspill, mis loodi 1907. aastal Venemaal ja nimetati

muinasvene lauliku Bojani (Bajani) järgi. Eestlaste seas on bajaan vähem levinud kui teised

lõõtspillid. Bajaani nimetatakse ka nuppakordioniks. (Lisa 10)

Libliklõõts ehk liblikapill sai oma nime pilli nurkades olevate liblika- või lüürakujuliste

kaunistuste pärast. Libliklõõtsa sai mängida ka minooris. (Lisa 11)

Esimesed akordionid jõudsid Eestisse 1920. aastate paiku meremeeste vahendusel Soomest,

Rootsist ja Saksamaalt. Esimesed akordionistid omandasid pilli käsitsemise iseõppimise teel.

Akordioni parempoolsel klahvistikul mängitakse tavaliselt meloodiat, vasakpoolse klahvistiku

nuppude all asetsevad põhibassid ja akordid, mis võimaldavad mängida saadet. Viimasel ajal

on hakatud kasutama ka meloodiabassidega akordioni, mille vasakpoolsele klahvistikule on

lisatud klahvistiku ümberlülitamise võimalus, mis võimaldab akordinuppu kasutada kui

üksikut nooti mängivad nuppu. Nii on võimalik lisaks parempoolsele ka vasakul klahvistikul

mängida ühehäälset meloodiat. (Lisa 12)

8

Ise helisevad pillid ehk idiofonid

Idiofonid on otse tõlkes ise helisevad pillid. "Ise helisev" tähendab, et heliseb kogu pilli

korpus. Mõnel idiofonilaadsel pillil heliseb ainult osa korpusest. Pilli kõla tuleb esile koostöös

inimese kehaga (näiteks parmupilli puhul suuõõs ja hingamisaparaat). Idiofone saab eristada

selle järgi, kuidas neid võnkuma pannakse. Tuntumad võtted on löömine, raputamine ja

kraapimine. Seetõttu loetakse antud juhul siia rühma paljud Eestis tuntud rütmipillid: käristid,

kuljused jms. Mõningatel idiofonidel saab mängida ka meloodiat. Näiteks muusikaline saag ja

parmupill.

Löökpille on Eesti rahvakultuuris kasutusel suhteliselt vähe. Mõned löökpillid on sarnaselt

puhkpillidele seotud kindla tavaga ega ole meelelahutuslikud.

Löökpillide hulka kuuluvad näiteks lokulaud, käristi, tirinui, krapp, heliraud, pingipill,

jauram.

Lokulaud kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust

lauda, mida lüüakse kahe (harvemini ühe) kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati

signaalinstrumendina ja selle kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, samuti teatati

õnnetusjuhtumitest. (Lisa 13)

Ainult praktilise väärtusega olid käristid (Lisa 14) ja tirinuiad (Lisa 15). Neid kasutasid

õitsilised ehk õitsikarjused, kes öösiti metsas tööloomi (härgi ja hobuseid) söötsid. Käristeid

ja tirinuiasid kasutasid karjused metsloomade hirmutamiseks. Käristit kasutati ka mõisa

ajujahtidel.

Muusikainstrumendina kasutati ka helirauda, mis kujutab metallvõru, mida löödi

metallkepikesega (meenutab olemuselt trianglit). (Lisa 16)

Rütmipillina kasutati ka pingipilli ja umbat. Pingipilli heli saadi tuhaga üle raputatud puitalust

( näiteks pinki, põrandat, uksepakku) otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades. Umba

ehk jauram on vibukujuline instrument, mille külge on kinnitatud metall-litrid. Takti löömisel

vastu põrandat litrid kõlisevad. (Lisa 17)

Trummide kasutamine rahvamuusika esitamisel polnud väga levinud. Setomaal siiski kasutati

väikest ühelt poolt nahaga kaetud trummi ehk puubenit. Puuben on vene päritolu pill.

9

Parmupill ei kuulu otseselt löökpillide hulka, kuid tema tööpõhimõte sarnaneb löökpillide

tööpõhimõttele, kus heli tekitajaks on pilli materjal ise oma jäikuse tõttu. Pill koosneb raud-

või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Heli tekitamisel on teatav

sarnasus ka lõõtsaga, sest mõlema pilli puhul aitab heli tekitada keelekesele suunatud õhuvool

(parmupilli puhul mängija puhutud õhuvool). Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning

paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka

helikõrgused. Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal

leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis

19. sajandil. (Lisa 18)

Kõristid ja kuljused kuuluvad mitmete eluvaldkondade juurde. Enamasti moodustasid need

mingi sündmuse või tegevuse rituaalse helitausta. Kuljuseid ja kellukesi kinnitati rahvariiete

või mardisantide kostüümi külge, kus need liikumisel ja tantsul helisesid. Hobuserakmete

külge kinnitati samuti kuljuseid ja kellukesi, kui saadeti näiteks pulmarongi.

10

Keelpillid ehk kordofonid

Keelpillidest on Eestis enim mängitud erinevat tüüpi kandleid, viiulit ja moldpilli. 20. sajandi

alguses levisid lisaks eelnevatele rahvalike pillidena ka kitarr ja mandoliin.

Kannel on kõige vanem keelpill Eestis. Selle vanuseks arvatakse olevat paar tuhat aastat.

Kannel on väga tihedalt seotud läänemeresoome, balti ja Loode-Venemaa rahvakultuuriga.

Kannel jaguneb põhitüübilt kolmeks: väikekannel, uuem kannel, saate- ehk akordkannel.

Lisaks nimetatud rahvakanneldele on tänapäeval loodud ka kunstmuusika esitamiseks sobiv

kromaatiline kannel.

Väikekannel on peamiselt puust õõnestatud (harilikult kuusest, harvemini männist, pärnast,

kasest) trapetsikujuline pill. Kõlalaud on õhuke ja tavaliselt 6-7 keelega diatooniline kannel.

Keeled valmistati hobusesaba jõhvist, lambasooltest või metallist. (Lisa 19)

Seto kannelde eripäraks on kaane tasapinna lauakujuline pikendus ehk laba. Laba annab pillile

kõlajõudu juurde. (Lisa 21)

Uuem kannel on laudadest korpusega trapetsi või pooltrapetsi kujuline. Keeled on kinnitatud

metallist virblite abil ja neid on tavaliselt 20-30. Uuem kannel on tsitri tüüpi kannel. Sellistest

kanneldest on kirjeldusi ja jooniseid säilinud juba 18. ja 19. sajandist. Kandleks nimetati neid

pille rohkem Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis ja saartel kasutati nime simmel või simbel. (Lisa 20)

Akordkannel levis Eestis 19. sajandi lõpus. Akordkannel on duurideks koondatud keeltega

saatekannel, mis võimaldab mängida akordsaadet.

Kromaatiline kannel on konstrueeritud pillimeister Väino Maala poolt 1953. aastal. Lõikuvate

keeltega pilli keeled häälestatakse kromaatiliselt, mis võimaldab mängida kõigis helistikes ja

väga erinevat repertuaari. (Lisa 22)

Hiiu kannel jõudis Eesti aladele arvatavasti rootslaste vahendusel, kes asusid Eesti saartele ja

rannikule elama 13.–14. sajandil. Kaasatoodud pilli nimetasid rootslased talharpaks (eesliide

tal on vormsimurdeline vorm rootsi sõnast tagel, mis tähendab hobusesabajõhvi). Eestlaste

seas sai pill nimeks hiiu ehk rootsi kannel. Pill on kandilise või viiulit meenutava kujuga,

mille ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad 3 kuni 4 keelt. Need keeled on

keeratud hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele või põlvede vahele

11

ning mängitakse vibutaolise poognaga. Hiiu kandle häälestus sarnaneb viiuli häälestusega.

(Lisa 23)

Viiul jõudis Eesti linnadesse 17. Sajandil ja 18. sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19.

sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (näiteks kadrill, polka,

reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti

ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodus. Rahvapillimehed valmistasid

sageli oma pilli ise ning mängisid viiulit nn. rahvapäraselt ehk improviseerides ja lahtisi keeli

kaasa tõmmates.

Moldpill ehk mollpill on rootsi päritolu psalmodikon, mille ajalugu ulatub 1829. aastasse.

Sellel aastal konstrueeris rootsi pastor Johannes Dillner (1785–1852) varem tuntud monohordi

ja hummeli baasil ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid.

Pillil on tagurpidi keeratud molli kuju. Kuna pilli oli lihtne valmistada, levis see kiiresti

talurahva seas ja seda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda

vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku

laulu õpetamisel ja saateks ning seepärast nimetati teda tihti laulupilliks või laulukandleks.

(Lisa 24)

Põispill on Eestis pulma naljapillina kasutusel olnud primitiivne keelpill. See on ühe keelega

poogenpill, mis on valmistatud kepist (harvem elastsest vibust), mille otste külge on

kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Pilli alumisse ossa on keele alla asetatud põis ja

nende vahele roop. On andmeid, et põispilli kasutati mõnel pool ansamblites rütmipillina.

(Lisa 25)

20. sajandi alguses levisid rahvalike pillidena üsna laialt kitarr ja mandoliin. Nimetatud pillid

hakkasid levima esmajoones vaimuliku, aga ka halemeelse ilmaliku musitseerimisega seoses.

Kitarr ja mandoliin said eriti populaarseks 1920.–1930. aastatel. (Lisa 26)

12

Kokkuvõte

Eesti rahvapillidel ja nendega musitseerimisel on pikk ja huvitav ajalugu. Eesti rahvapillid on

väga eriilmelised ja omapärased. Niisamuti nagu teistes kultuurideski on ka eestlased

kasutanud pille, mis pole algselt Eestiga seotud. Ometi on need pillid (näiteks torupill) saanud

eestlastele omaseks ja seda kutsutakse auga oma rahvapilliks.

13

Kasutatud materjalid

Kirjandus:

1. Tõnurist, I. (Koostaja ja toimetaja) Eesti rahvapille. Ajakirjade kirjastus. Tallinn-

Viljandi 2008

Internet:

1. http://www.rahvamuusika.ee/?s=113

2. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rp_pillid_ja_muusika

Pildid:

1. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/004_vilepill.jpg?

KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800

2. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/003_pajupill.jpg

3. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/005_putkepill.jpg?

KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800

4. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/007_savipiilu.jpg?

KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800

5. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/009_roopill.jpg?

KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800

6. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/UserFiles/materjal/suur/010_torupill.jpg?

KeepThis=true&TB_iframe=true&height=600&width=800

7. http://www.ajaloomuuseum.ee/files/Image/large/1238758454.jpg

8. http://3.bp.blogspot.com/_BOHZqgKwbks/TDddpwveWUI/AAAAAAAAARY/

LdaC8rcgBSo/s320/teppo+l%C3%B5%C3%B5ts.jpg

9. http://2.bp.blogspot.com/-0gyTp37-kek/TXNc7nkqSUI/AAAAAAAAET0/

aeMp3oK1rrU/s1600/DSC_6949_v.jpg

10. http://www.akordion.com/pildidac/bajaanB.bmp

11. http://muu.delfi.ee/img/1/9/1/0/1910291.jpg

12. http://paidemuusikakool.ee/wp-content/uploads/2011/01/akordion.jpg

13. http://2.bp.blogspot.com/_ATgK7DpHJQU/TGP5DRYrSEI/AAAAAAAAADA/

KfaYndd9PfY/s1600/051_lokulaud.jpg

14

14. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/052_karisti.jpg

15. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/vaike/053_tirinui.jpg

16. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/vaike/055_heliraud.jpg

17. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/057_jauram.jpg

18. http://www.eksootika.ee/products/large/949.jpg

19. http://www.kylauudis.ee/wp-content/uploads/v%C3%A4ikekannel-300x225.jpg

20. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/023_rahvakannel.jpg

21. http://2.bp.blogspot.com/_I5PZTgke2YM/TJGrJZMNRJI/AAAAAAAAAVc/

GeKMotR-YZY/s1600/Copy+of+Sireti+001.jpg

22. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f4/

Kromaatiline_klaverivabriku_kannel.jpg

23. http://www2.siba.fi/jouhikko/kuvat/hiiukannel2.jpg

24. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/036_moldpill.jpg

25. http://www.folk.ee/kultuurilaegas//UserFiles/materjal/suur/038_p6ispill.jpg

26. http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/7/70/Mandolin1.jpg/188px-

Mandolin1.jpg

15

Lisad

Lisa 1. Vilepill

16

Lisa 2. Pajupill

17

Lisa 3. Putkepill

18

Lisa 4. Savipiilu

19

Lisa 5. Roopill

20

Lisa 6. Torupill

21

Lisa 7. Karjapasun

22

Lisa 8. Teppo lõõts

Lisa 9. Kromka

23

Lisa 10. Bajaan

Lisa 11. Libliklõõts

24

Lisa 12. Akordion

Lisa 13. Lokulaud

Lisa 14. Käristi

25

Lisa 15. Tirinui

26

Lisa 16. Heliraud

27

Lisa 17. Jauram

Lisa 18. Parmupill

28

Lisa 19. Väikekannel

Lisa 20. Uuem kannel

29

Lisa 21. Seto kannel

Lisa 22. Kromaatiline kannel

30

Lisa 23. Hiiu kannel

Lisa 24. Moldpill

31

Lisa 25. Põispill

Lisa 26. Mandoliin

32