-
1
Mägimets ja surnud puu
EUROOPA
Sissejuhatus. Miks mets veel alles on? – Euroopa Kui vaadata
Euroopat kosmosest läbi digitaalse satelliidiobjektiivi, näeme
suurt tumerohelist metsamassiivi. Kui võrdleme oma mandrit
teistega, siis saame aru, et Euroopa on tegelikult vaid saareke
kogu maailma metsade seas. See on saar, kus on õnnestunud vältida
metsade kogupindala vähenemist (mis on valdav kogu planeedil), see
on alates 18. sajandist isegi suurenenud. See on koht, kus metsa ja
ühiskonna vahelised suhted arenevad edasi, hoolimata massilisest
nõudlusest toormaterjali järele, keskendudes ökoloogilistele
aspektidele, nagu ökosüsteemide ja maastike kaitse ja säilitamine.
See on suund, mis eemaldub tüüpilistest puidutootmise aspektidest.
See on privileeg, mida võib endale lubada üksnes suhteliselt jõukas
ühiskond nagu Euroopa. Maailma vaesemates osades on surve
suurendada põllumajandusmaad metsa arvel ning seda õhutavad
miljonid nälgivad inimesed, kes kasutavad puitu selleks, et ellu
jääda.
Euroopa metsad
Esmapilgul näib, et Vana Maailma metsad moodustavad ühtlase
vaiba, kuid lähemalt vaadates leiame kohalikke ja regionaalseid
erinevusi kõige keerukamates ökosüsteemides. Võib eristada
erinevaid metsi, alates põhjapoolsete mägialade kuusikutest,
lõpututest männimetsamaastikest, liigirikastest metsadest
kõrgustikel ja mägedel, pikkadest kaldametsadest, Vahemere
igihaljastest makii-põõsastikest kuni väheste säilinud
ürgmetsadeni. Kõik metsatüübid on selgesti eristatavad seal
kasvavate erinevate puuliikide, rikkaliku floora ja fauna, elupaiga
viljakuse järgi või maaharimisviisi ja metsanduse ajaloo järgi
piirkondades, mis on aastate jooksul kuulunud mitme riigi
haldusalasse. Vana Maailma metsad on väga erinevad liikide
koosseisult, pindalalt ja metsamajandamise ajaloo poolest, kuid
hakkavad üha enam üksteisega sarnaseks muutuma, kui rääkida nende
funktsioonidest tänapäeva maailmas, nende rollist maastikus ja
-
2
ühiskonna ootustest. Teekonnal läbi Euroopa metsade uurime seda
mitmekesisust ja püüame leida tugeva sideme metsade majandamise ja
funktsioonide vahel. See reis ei vii meid üksnes Euroopa paljudesse
riikidesse, vaid on ka pilguheiduks minevikku. Teekond algab meie
tänapäevase tsivilisatsiooni hällist Vahemere ääres ja suundub
edasi põhja poole, vastavalt Euroopa asustuse kronoloogiale. Näeme,
kuidas meie majanduse ajalugu on jätnud püsiva jälje looduslikele
metsavarudele. Esimesed jäljed asustusest on Euroopa kaguosas ja
pärinevad 8000 aasta tagusest ajast, samas mandri põhjaosas on
leiud peaaegu 6000 aastat hilisemad. Tammikud ja seedrimetsad
kadusid keskajal (tol ajal kutsuti üles neid kaitsma). Esimesed
märgid metsade teadlikust majandamisest Lääne-Euroopas pärinevad
eelmise aastatuhande keskpaigast. Põhja-Euroopas on mõningaid metsi
majandatud vaid viimased 200-300 aastat. Paljud rahvad pääsesid
metsade kasutamisest tööstuse arengu faasis rauamaagi sulatamise
ajastul ning asusid neid majandama kohe algusest peale järgides
säästvaid põhimõtteid, mis annaksid kindla sissetuleku. Teel põhja
poole on ka teine dimensioon, sest astume kunagise jäämassi
taandumise jälgedes, kulgedes läbi drastiliselt erinevate kliima-
ja kasvutingimustega metsaalade, kus pinnase geoloogiline vanus on
väga erinev, vanimast noorimani.
Lähisarktiline kuusemets, jääaja järgne maastik
Seega järgime Euroopa tsivilisatsiooni ajaloo kurssi, kuid samal
ajal liigume ka looduse kellale vastu, vaadeldes metsi, mis näevad
välja nagu nende iidsed eellased karmis jääaja järgses kliimas,
Alustagem oma teekonda läbi metsade ja sajandite...
Kus on mets? Metsaala kui ajalooliste muutuste tulemus –
Euroopa Enamik Euroopa riikidest seab eesmärgiks metsakoosluste
säilimise looduses. Kui loobuksime tänapäevasest maakasutusviisist,
siis võtaks metsaala enda alla umbes 90 % mandrist, jättes välja
vaid kõige kõrgemad mägipiirkonnad ülalpool puude kasvupiiri,
liikuvad liivaluited mererannikul, suured jõeorud ja nende ümbruse
ning inimese ehitatud betoonidžunglid. Ainus, mis suudaks meie
mandril metsaga võistelda, on lõputud stepid, mis ulatuvad Aasia
tasandikelt kuni Kaspia ja Musta mere põhjarannikuni, kus sademete
ebapiisav kogus takistab metsakeskkonna tekkimist. Metsasus on
näitaja, mis saadakse metsa pindala võrdlemisel kogupindalaga
(tavaliselt arvestamata veealust ala) ning see näitaja erineb
Euroopa lõikes drastiliselt. Mida mägisem on riik ja mida vähem on
seal inimasustust, seda kõrgem on metsasus. Metsad on tänapäeva
maastikus olemas tänu ajalooliselt piiratud asustusele (mäed ja
soometsad), põllumajanduseks sobimatule kliimale, väheviljakale
pinnasele (kehvad okasmetsad) või tänu valitsejate otsustele
(jahimaad). Euroopa lõunaosa
-
3
vahemereline maastik näitab, et karjakasvatus on peamine faktor,
mis on piiranud puidu ja kütuse saamiseks maharaiutud metsade
uuendamist ja arengut. Metsi hävitati ja põletati, et saada juurde
põllumaad. Niimoodi katteta jäänud pinnas mäekülgedel oli avatud
erosioonile, järk-järgult uhtus vihmavesi ära kõige viljakama kihi
(mille oli moodustanud mets), kuni pinnas muutus täiesti viljatuks.
Hiljem võsastunud kahjustatud pinnast sai kasutada vaid lamba- ja
kitsekasvatuseks. Loomad sõid ära noored puuvõrsed ja takistasid
metsa taastumist. Sellisel viisil on kadunud 90 % kõigist Euroopa
ürgmetsadest.
Makii – igihaljas puhmas, mis kasvab mandri lõunaosas inimese
tsivilisatsiooni algusaegadel
hävitatud tammikute või männikute asemel
Hilisema asustusajaloo vältel, põhja pool, kasutati orgude ja
tasandike viljakaid muldasid põllumaana ja halvemini
ligipääsetavaid mäenõlvu ning märgalasid niitude ja karjamaadena.
Suurimad muutused Euroopa riikide metsades ilmnesid 18. ja 19.
sajandi vahetusel, kui toimus kaevanduse ja raudtee intensiivne
areng. See oli aeg, mil arenesid uued tööstusharud, mis kasutasid
tohututes kogustes puitu. Rongidest sai uus ja mugav vahend puidu
transportimiseks, kadus sõltuvus veeteedest, mida seni oli
kasutatud palkide parvetamiseks. Massilise metsade raiumise tõi
kaasa ka paberi- ja tekstiilitööstuste areng, kus puitu kasutati
keemiliseks töötlemiseks.
“Metsa” tähendus ei ole kõikjal Euroopas sama – vanad puud
Augustówi metsas (Michał
Orzechowski), võsatihnik üksikute puudega (nt Vahemere
piirkond)
Metsakatte ulatus Euroopa riikides on vahemikus 70 %
Skandinaavias (Soome) kuni 7 % Iirimaal. See annab keskmiseks
tulemuseks 35 % Lääne-Euroopas ja 47 % kogu mandril. Kuivõrd
peegeldab see aga metsa rolli riigi maastikus? Kõrgmets eksisteerib
seal, kus metsamaa ei sobi metsa kasvatamiseks ja kus rahvaarv on
väike. Näiteks laiub mets Norra sisemaa mägisel maastikul, samas
kui inimesed elavad rannikul (3/4 neist linnades). Enamgi veel,
metsasuse näitajad ei võta vahel arvesse ainult
-
4
metsi sõna otseses tähenduses. Itaalias, kus metsasus on 29 %,
on vaid ¼ metsadest kõrgete puudega. Ülejäänud on kas
metsaistandused (puidutootmine, samuti kork ja kastan),
küttepuiduks kasvatatud mets, makiid ja põõsastikud, kus puuliikide
osakaal on väga väike. Samasugune olukord on teistes
Vahemeremaades, kus kliima, pinnas ja eelkõige ajaloolised tegurid
(sh asustus) on tõrjunud metsad raskesti ligipääsetavatele aladele,
mis ei sobi põllukultuuride või viinamarja kasvatamiseks. Mägiste
riikide (Sloveenia, Alpides asuvad riigid) metsasuse tase on kõrge
tänu mäenõlvadele, kus metsa funktsioon on kaitsta mulda ja
tõkestada mudalihkeid ja laviine. Samuti on metsad abiks tugevate
vihmasadude korral. Üheainsa suure puu võra võib kinni hoida 500
liitrit vett. Kui mäenõlv on kaetud mitmerindelise metsaga, siis
mulda satub piiratud veehulk ja see jaotub ühtlaselt. Ka alumine
rinne aeglustab vee voolukiirust, mis aitab vältida jõeorgude
üleujutusi. Sõltuvalt sademete intensiivsusest peatab mets 85 %
kogu veest. See on peamine põhjus, miks mägiste riikide metsasus on
nii kõrge. Teisest küljest on meil riike, kus metsasus on väga
madal (nt Ühendkuningriik ja Iirimaa – ligikaudu 10 %), aga mis
kunagi olid kaetud väga tiheda lehtmetsaga (Šotimaal okasmetsaga).
Tänapäevani on need looduslikud metsad säilinud vaid osaliselt,
nagu tammikud ja pöögimetsad (Inglismaa lõunaosas ja Walesi
mägismaal), männikud (Šotimaal) või korgitamme- ja loorberipuistud
(Cornwallis). Neid kõiki peetakse nüüd loodusmälestisteks.
Ülejäänud metsaaladel on teisejärgulised okasmetsad, kasutusel
peamiselt tootmiseks. Lääne- ja Kesk-Euroopa riigid on väga
sarnased metsade koguse ja liigilise struktuuri poolest. Metsasus
on 30 %. Valdavad on kodumaised liigid, kui on ka suur grupp väga
produktiivseid, kiirekasvulisi puid (eriti erinevad männi- ja
kuuseliigid), mida hakati kasutama 19. sajandil tekkinud suure
nõudluse tõttu puidu järele. Hoolimata asustuse pikast ajaloost ja
rahututest aegadest on mõned metsad säilitanud oma kunagise
hiilguse ja sarnanevad Euroopa iidsetele metsadega. Need on
säilinud peamiselt seetõttu, et valitsejad kasutasid eraldatud
metsaalasid jahipidamiseks. Jaht ei olnud üksnes meelelahutus, vaid
andis ka lihavaru, seetõttu olid jahialad suured. See võimaldab
meil täna nautida nende tasandikumetsade ilu ühes "kroonijuveelis",
Białowieża metsas Poolas ja Valgevenemaal ning samuti ühes vanimas
metsas New Forest Suurbritannias Hampshire's, mis on olnud
jahipidamiseks kaitse all (19. sajandist).
Metsad katavad tihti põllumajanduseks kasutamiskõlbmatut maad
(mets liivaluitel) – seal on need
vastu pannud asustuse survele
Kellele kuulub mets? Metsade omandivorm mõjutab nende
kvaliteeti ja kättesaadavust – Euroopa
Euroopa riikide hulgas võib eristada kolme erineva riigimetsa
gruppi. Peame meeles pidama, et metsade kvaliteet ja ligipääsetavus
ei olene mitte ainult omandivormist, vaid ka metsamaa pindalast
inimese kohta ning rahvastikutihedusest. Suurimad erametsa alad on
Skandinaavias (Norra, Rootsi ja
-
5
Ainult suuromanik (riik)
saab endale lubada
loobumist väärtuslike
looduslike metsaalade
tootmisfunktsioonist
(kaitsemets, hoiumets)
Soome) ning ka Prantsusmaal ja Austrias (kuni 80 % on
erametsamaa). Selles grupis ei ületa riigimetsa osakaal 30 %, samas
ei saa rääkida mingitest rangetest ligipääsupiirangutest metsadele,
lisaks on kehtestatud konkreetseid kohalikke lahendusi. Skaala
teises otsas on Ukraina ja Valgevene, kus kogu mets kuulub riigile.
Ülejäänud riikides on riigimetsade osakaal ligikaudu 70 - 80 %
(Poola, Tšehhi Vabariik, Šveits) või 50 - 60 % (Ungari, Leedu,
Slovakkia). Ligipääs metsadele on tavaliselt piiratud riikides, kus
on madalam metsasus ning tugevamad metsasaadustega seotud
kulinaarsed traditsioonid. Sellised piirangud kehtivad näiteks
Itaalias, kus sotsiaalne surve on nii tugev, et seente, kastanite
ja teiste metsaandide korjamist seostatakse metsaomandiga, ja neid
saaduseid käsitletakse omaenda aia- või põllumajandussaagina.
Erametsad – tootmisfunktsioon – või riigitoetused
Metsade omandivorm mängib rolli ka metsa turvalisuse
kujundamisel, aitab kaasa keskkonnategevustele ja edendab
keskkonnakaitsest. Suuromanik (tavaliselt riik) võib endale lubada
metsast saadavast kasumist loobumist ühiskonna õnne nimel.
Eraomanikel on palju raskem isiklikust kasust loobuda, arendamaks
mittetootlikke funktsioone, näiteks rekreatsiooni või looduskaitse
vajadusest tulenevaid funktsioone. Suurt maa-ala, mis kuulub ühele
maaomanikule ja mida majandab üks üksus, on palju lihtsam kaitsta
näiteks tugevate tuulte laastava mõju eest, sest kõrvutiasetsevate
puistute vahele on võimalik luua sobivad kaitsestruktuurid.
Vaatluspunktide võrgustiku loomisega võib ära hoida
metsatulekahjude puhkemist. Teine oluline aspekt on suurte
metsaalade võimalus planeerida ja viia ellu tegevusi, mille eesmärk
on muuta metsapuistute liigilist koosseisu ja struktuuri. Puistute
ümberkujundamine on tegevus, mille tähtsus on palju suurem kui
väljavaade saada kümnendi või kahe pärast raha. Selliste
ümberkujundatud puistute vastupidavust ja tähtsust ei ole võimalik
rahasse ümber arvutada.
-
6
Mis on mets? Euroopa metsade rikkus ja mitmekesisus –
Euroopa Euroopa taimekooslused on paralleelse asetusega ja
küllaltki erinevad. Nende struktuuri mõjutab mandri lääneosas
ookeaniline kliima ja idaosas kontinentaalne kliima. Euroopa
metsataimestik on leidnud arenemiseks mugavad tingimused
arktilisest kuivast tundrast lõuna pool. See algab võsamaa ja
üksikute kasemetsade alaga. Sellist taimestikku võib leida
Skandinaavia poolsaarel ja Venemaal. Edasi lõuna pool on taiga, kus
kasvavad okaspuud, näiteks kuusk ja mänd, ning vähemal määral nulg
ja kask. Ekvaatori poole liikudes märkame tõenäoliselt üha enam
lehtpuuliike: haab, vähemal määral jalakas, lepp, vaher ja pärn.
Veel lõuna pool läheb taigavöönd üle tamme-, pöögi- ja teiste
liikide segametsadeks. Lääne-Euroopas, mis nii kaugele põhja ei
ulatu, taigat ei ole, kuid ainulaadseid metsakooslusi leiab Atlandi
rannikult (Norra, Suurbritannia, Iirimaa läänerannik, Hispaania ja
Portugali lääneosa), kus on pöögi ja tamme nõmmemetsad, mis koos
pehmema kliimaga lähevad üle piirkonna iseloomulikeks metsadeks.
Vahemere rannikul ja Pürenee poolsaare lõuna- ja keskosas leiame
tüüpilise vahemerelise taimestiku, siin domineerivad kõvalehiste
liikidega igihaljad tihedad põõsastikud, mis on kasvanud pärast
metsade hävimist. Lisaks geograafilisele asendile on metsa
liigilise koosseisu mõjutajaks ka piirkonna kõrgus. Euroopas
lõunaosas võib leida metsaalasid palju kõrgemal (Bulgaarias 2300
meetrit üle merepinna) kui põhjaosas (Šotimaal 500 meetrit üle
merepinna). Euroopa algne taimestik on muutunud majandustegevuse
tulemusena, eriti mandri kesk- ja lõunaosas. Põhja- ja kirdeosas on
muutusi toimunud palju vähemal määral. Briti saartel katab
metsataimestik vaid 10 % maismaast (mitte ainult metsad, vaid ka
nõmmed ja rabad), samas kui Skandinaavia ja Venemaa põhjaosas on
see näitaja 90 %. Samas, need piirkonnad ei sobi kliima poolest
põllumajanduseks.
Segamets mäeküljel
Metsade liigirikkus sõltub geograafilisest asendist, aga ka
selle majandamiseks aja jooksul kasutatud strateegiast. Viimase 200
aasta jooksul on Euroopa metsanduses eelistatud üheliigilisi
okaspuistuid (peamiselt kuusk ja mänd), mille tulemusena on sega-
ja lehtmetsade pindala vähenenud. Tänu metsapuistute
ümberkujundamisele on selliste metsade elupaigaks sobiv metsaala
kasvamas. Kogu Euroopas katab segamets ligikaudu 14 % metsa
pindalast. Suurima seda tüüpi puistute osakaalu võib leida Maltal
(60 %), Tšehhi Vabariigis (56 %), Lätis ja Eestis (üle 40 %).
Üheliigilised okasmetsad domineerivad looduslike tingimuste tõttu
(kliima ja mullastik) peamiselt põhjamaades (Skandinaavias) ja
mägistel aladel (Austrias, Saksamaal, Šveitsis).
-
7
Tulundusmets
Mõnes kohas on okasmetsad valdavad metsamajanduslike otsuste
tõttu. Suurbritannias ja Iirimaal tuleneb okaspuuliikide suur
osakaal pikaajalisest metsapoliitikast, mis toetas sitka kuuse, mis
on Euroopas võõrliik, kasvatamist. Lehtmetsade osatähtsus on suurem
mandri lõunaosas asuvates riikides: Serbia, Bosnia ja
Hertsegoviina, Horvaatia (80 %), Ungari ja Itaalia (70 %). Üks viis
metsaressursi mõõtmiseks on puistu hektaritagavara, mille puhul
arvutatakse puidu kogus kuupmeetrites ja võrreldakse seda pindalaga
(hektarites). Arvesse võetakse töötlemiskõlblikku puitu, jättes
arvestamata peenemad oksad. Euroopa metsade hektaritagavara on
erinev. Üheliigilistes puistutes sõltub see puistu vanusest,
liigilisest koosseisust ja struktuurist, metsa tihedusest jne.
Keskmine näitaja Euroopas on alla 200 m3/ha. Iirimaal, Kreekas ja
Hispaanias on see alla 100 m3/ha. Alpiinse vööndi riikides on
näitaja aga tänu suurele sademete hulgale ja laialdastele nulu- ja
kuusepuistutele tunduvalt kõrgem. Austrias on hektaritagavara 309
m3/ha, Sloveenias ja Saksamaal ligikaudu 280 m3/ha. Slovakkia ja
Tšehhi Vabariigi metsade vastav näitaja on keskmiselt 260 m3/ha,
seda tänu valdavalt mägimetsadele. Euroopa keskmine on ligikaudu
140 m3/ha. Metsatootmine jätkumiseks on vaja varude mahtu
suurendada. Sissetuleku järgi saame arvestada, kui palju tulu võib
anda planeeritud raie. Tegelikult ei ole võimalik saada kogu tulu,
vaid tuleb koguda varusid, jättes aastaseks juurdekasvuks 30-40 %.
Kõige suurema aastase juurdekasvuga metsapuistud asuvad Lääne- ja
Kesk-Euroopas (5 m3/ha aastas). Kasvu piiravad põhitegurid on:
Põhja-Euroopas kasvuperioodi lühidus ja Lõuna-Euroopas põud, samal
ajal kasvu kiirendavad tegurid on kasvuperioodi pikenemine lõuna
suunas ja pehmema merelise kliimaga seotud suurem sademete hulk
mandri lääneosas. Igal pool Euroopas võime leida piirkondi, kus
metsa põhieesmärk on küttepuidu tootmine. Uuenduseks mõeldud
liikidega, kõrgete harvade puudega ja tavaliselt mitte üle 30
aastased puistud on võimelised maharaiumisel kiiresti uuenema.
Rangelt tootmisfunktsiooniga metsi peetakse tavaliselt madalama
kategooria metsadeks. Need asuvad peamiselt Lõuna-Euroopas –
Prantsusmaal (7 miljonit hektarit), Itaalias (3,5 miljonit
hektarit) ja Kreekas (üle 2 miljoni hektari). Kõige väärtuslikumad
on kõrgetüvelised metsad, mis kasvavad seemnetest ja seemikutest.
Nende metsade vanuselist struktuuri hinnatakse vanuseklasside järgi
(20 aasta kaupa). Sellise struktuuri järgi on suurimad metsaalad
20-80 aasta vanuste puistutega (II-IV klass). See tuleneb Teise
maailmasõja järgsest metsa taastamisest, mis toimus ellu mandri
keskosas piiride ja maa omandivormi muutumise tõttu. Euroopas on 13
miljonit hektarit kasvavat metsa, mille vanus on üle 100 aasta.
Need metsad jätkavad kasvamist tänu keskkonnakaitsele ja
sotsiaalsele survele. Ühtlase vanuselise jaotusega metsad on
Šveitsis, Luksemburgis, Tšehhi Vabariigis, Soomes ja Norras.
Iirimaa paistab silma ebaühtlase vanuselise struktuuriga puistute
osas, kus üle 20 % metsamaast on kaetud alla 10 aasta vanuste
kultuuride ja puudega. See on Euroopa Liidu toetatud metsastamise
tulemus. Sarnases olukorras on Portugal, Austria ja Taani. Teisest
küljest Saksamaal on noorima vanusegrupi osakaal
-
8
äärmiselt madal. See tuleneb kasvatamisviisist ja metsade
mitmekesisuse taastamise eelistamisest ning vanemate metsapuistute
kasutamisest. Näiteks põhjamaades on männi raievanus 110 kuni 180
aastat, Kesk-Euroopas 80 kuni 120 aastat, Ungaris 60 – 70 aastat
ning Atlandi äärsetes riikides alla 50 aasta (mis näitab ka liikide
kasvukiirust).
Mets surnud puudega Riigi geograafiline asend mõjutab metsade
loomastiku ja taimestiku liigirikkust. Liigiline mitmekesisus on
selgelt suurem mandri lõunaosas. Euroopa metsades kasvab ligikaudu
150 puuliiki, mille osakaal on väga erinev. Kõige suurema
osakaaluga on erinevad männi-, kuuse-, pöögi-, nulu-, ja
tammeliigid. Sõltuvalt riigi asukohast võib soontaimeliike olla 200
ja 2000 vahel. Suurima arvu leiame lõuna- ja idapoolsetest
riikidest ja kõige vähem on neid Euroopa põhjaosas. Mõnede metsade
probleemiks on võõrliikide suur hulk. Loode-Euroopa riikides
võtavad sissetoodud liigid enda alla keskmiselt 15 % metsaaladest,
kuid mõnedes riikides on see osakaal veel palju suurem (Iirimaa,
Taani, Island, Suurbritannia, Ungari, Beneluxi riigid). Võõrliikide
hulka võime lugeda liigid, mis kasvavad oma looduslikust elupaigast
kaugel. Okaspuuliikide hulgas tuleks eelkõige mainida kuuske, sitka
kuuske, ebatsuugat ja mitmeid männiliike. Lehtpuude võõrliikide
hulka kuuluvad punane tamm, robiinia ja erinevad papliliigid.
Kohtades, kus niiskus- ja soojustingimused on soodsad, võtab
eukalüpt enda alla suuri metsaalasid (Hispaanias, Portugalis).
Mõnesid võõrliike peetakse invasiivseteks, need on kodunenud
Euroopa metsaökosüsteemides ja vallutavad uusi alasid. Nende hulka
kuuluvad harilik robiinia (Robinia pseudoacacia) ja hilistoomingas
(Prunus serotina), ning kaguosas näärmeline jumalapuu Ailanthus
altissima (Sloveenia, Albaania).
Robiiniamets
Metsad on koduks pooltele Euroopa imetajaliikidele. Nende arv
sõltub riigi asukohast ja ajaloost ning varieerub 20st 96ni. Suurim
rühm imetajaid elab Kagu-Euroopa ning Tšehhi Vabariigi, Slovakkia
ja
-
9
Leedu metsades. Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias, kuid ka
Austrias, Poolas, Skandinaavias ja Leedus võime leida suurima arvu
linde, kes pesitsevad metsades (üle 100 liigi). Märgatavalt vähem
liike (60) pesitsevad Saksamaa, Itaalia ja Beneluxi riikide
metsades.
Inimene ja mets. Metsa majandamine ja looduskaitse –
Euroopa Euroopa metsad on valdavalt säilinud piirkondades, mis
ei ole põllumajanduseks kõlblik. Väike osa neist on inimtegevusest
puutumata metsad. Inimtegevusest puutumata ehk looduslikeks
metsadeks loetakse 4 % kõigist Euroopa metsadest, kuigi selle
mõiste tähendus on riigiti erinev. Enamik neist metsadest kasvavad
raskesti ligipääsetavatel aladel Põhja-Skandinaavias, Venemaa
Euroopa-osa põhjaosas, Alpides ja Balkanil. Kokku on 12 Euroopa
riigis loodusliku metsa ala üle 1% metsamaa kogupindalast. Enamik
selliseid metsi on Rootsis (16 %). Teisest küljest ei ole Euroopas
kuigi palju täielikult mittelooduslikke istandusi. Mõned erandid
siiski on. Istandustega paistavad silma riigid, kus on võõrliikide
kasvatamine hästi arenenud (Hispaania, Türgi, Ühendkuningriik ja
Iirimaa, Prantsusmaa ja Portugal). Metsaistandused puuduvad täiesti
Soomes, Saksamaal ja Austrias. Istanduste definitsioonis on kõige
tähtsamaks komponendiks nende asutamise eesmärk – puidu kiire
tootmine. Selle oluline aspekt on maaharimine, mille hulka kuulub
väetamine, puude istutamine ühtlaste vahedega, puude
tagasilõikamine jne. Valgustnõudvate liikidega metsad võivad
algstaadiumis sarnaneda istandustega. Ometi, isegi kui puud
istutatakse ühtlaste vahedega ja istutatud mets ei ole liigiliselt
mitmekesise koosseisuga, siis järgneva kasvamise käigus selline
ühtlane mulje kaob. Juhuslike tegurite mõjul ja metsnike otsuste
järgi muutuvad need puistud poollooduslikeks. Kesk-Euroopas võib
hariliku männi (Pinus sylvestris) puistu koosseis muutuda, kui seda
rikastatakse tammede (tänu lindudele – pasknääridele) ja kaskedega
(tuule mõjul). Kõrgmetsades on selleks rohkem aega, sest nende
eluperiood on 2-4 korda pikem kui istandustes. Teise maailmasõja
järgse metsastamise ja ka varasema männi ja kuuse propageerimise
tulemusena kasvavad viljakates elupaikades suured metsad. Need
vajavad ümberkujundamist, et suurendada lehtpuude ja nulgude
osalust. Sellist muutmist viiakse läbi kahel viisil. Noorematesse,
II-III vanuseklassi puistutesse istutatakse mändide alla
varjutaluvaid liike. Mõne aastakümne pärast võtavad need liigid
valitsemise üle, allutades eelmise põlvkonna puud. Vanad puistud,
millele elupaiga tingimused ei sobi, ja puistud, kus valgus ei
ulatu läbi võrade maapinnani, tuleb ümber kujundada raiumise teel.
Raietüüp ja maht valitakse vastavalt noorema põlvkonna puude
vajadustele.
Osalise või järk-järgulise raie tulemus, palju liike
Euroopa metsade rolli ümberhindamine on sundinud majandajaid
kasutama uusi majandamismeetodeid, mis ei vii kõigi vanade puude
langetamiseni. Puude raiumine rühmiti või osaline, väikestel
ebakorrapärase kujuga lappidel raie vastab täielikule metsakaitsele
esitatavatele
-
10
sotsiaalsetele ootustele. Sama kehtib lageraiest loobumise puhul
puistu põlvkonnavahetusel ja ka lageraie pindala olulise
vähendamise osas – need ei anna majanduslikku tulu. Kehvades
elupaikades kasvavate valgustnõudvate puistute puhul ei ole aga
täielikult võimalik lageraiest loobuda. Isegi ülejäänud seemnetega
loodusliku metsauuendamise teel ei saa valgustnõudvad liigid liiga
kaua varjus kasvada – metsa vana põlvkond tuleb eemaldada.
Ümberkujundatud puistu, männid või kuused ning alumises rindes
nulg ja pöök
Hoolimata puidutootmise erinevatest sotsiaalsetest piirangutest,
kasvab nõudlus puidu järele kõigis Euroopa riikides. Euroopa
Ühendus on dilemma ees. Kuidas toetada keskkonnasõbralikku
metsandust ja samas rahuldada suurenevat nõudlust puidu järele? Kas
tooraine ostmine väljastpoolt Euroopat on õige lahendus? Kuna
transpordi maksumus on kõrge, tuleb puitu selleks, et see kasumlik
oleks, toota istandustes või keskkonda mittekahjustaval viisil.
Kaitstes metsi oma kodumaal, aitame kaasa metsade allakäigule
maailma teistes, vaesemates piirkondades. Üks lahendusvõimalus on
ratsionaalsem lähenemine multifunktsionaalsele metsamajandamisele
kohalikul tasemel. Ratsionaalsus väljendub metsa toormaterjali
päritolu sertifitseerimise süsteemis. Toodete sertifitseerimine
garanteerib, et nende kogu tootmistsükli, transpordi ja töötlemise
käigus on kasutatud nõuetekohaseid protseduure.
Puit
Euroopa metsade kaitseks on ligikaudu 90 erinevat metsaalade
kaitsevormi. Eelkõige tuleks siin nimetada rahvusparke ja erineva
režiimiga looduskaitsealasid. Lisaks on maastikukaitsealad metsade
esteetilise väärtuse kaitseks. Erinevat tüüpi looduskaitsealuste
alade võrdlemine riikide lõikes võib osutuda päris raskeks
ülesandeks, sest nende tähtsus võib olla erinev. Need vormid
toetuvad tavaliselt metsade kaitsefunktsioonile. Selliste metsade
funktsioonid ühendavad Euroopat, nende
-
11
terminoloogia ja metsakaitsemeetodid on selgelt ühesed. Mõnede
vee- ja mullakaitse funktsiooniga metsadel Kesk-Euroopas on
tõstetud raievanust või kehtestatud kasutuspiiranguid. Vahel on
majandustegevus tavalistes kõrgmetsades (Itaalia mägedes) veelgi
enam piiratud, st ei ole lubatud raiuda üksikuid puidki. Rangelt
kaitstud metsade pindala ei tohiks olla loodusvarade kaitse
kvaliteedi näitaja, ning see ulatub 1-2 % kuni üle 10 % (Slovakkias
ja Portugalis) ning kuni 24 % Liechtensteinis. Range kaitse-eeskiri
annab võimaluse jälgida ja hoida isoleeritud ökosüsteemides
toimuvaid protsesse. Teistes olukordades viib see aga
märkimisväärsete muutusteni metsa ökosüsteemis.
Natura 2000, linnud
Looduskaitse vorme on palju ja inimese sekkumiseta ei ole
looduse kaitse tõhus, seepärast on loodud kogu Euroopat hõlmav
programm – Natura 2000. Programm põhineb Euroopa Liidu ühtse
looduskaitsealade süsteemi loomisel. Selle aluseks on kaks EL
direktiivi – nn linnudirektiiv ja elupaigadirektiiv. Natura 2000
eesmärk on säilitada teatud looduslikke elupaigatüüpe ja liike,
mida peetakse kogu Euroopas haruldasteks ja ohustatuteks. See peaks
viima sotsiaalse nõustumuseni, sest programm ei välista ala piires
oleva maa majanduslikku kasutamist. Osalevad riigid on kohustatud
hoidma neid alasid nii, et nende seisukord vähemalt ei halveneks.
Programm koosneb erinevatest hoiualadest: linnukaitsealadest (SPA)
ja loodusaladest (SAC), milles kehtivad kaitsenõuded, mis on
kooskõlas kaitstavate liikide ja elupaikade nõudmiste ja ohtudega.
Need alad määrab iga riik iseseisvalt ja vaadatakse siis üle
Euroopa Komisjoni poolt. Natura 2000 alad hõlmavad mitmeid
kohustusi. Projektide puhul, mis võivad nende alade seisundit
mõjutada, tuleb enne projektile loa andmist teostada
keskkonnamõjude hindamine. Kui esineb negatiivseid mõjusid, tuleb
ette näha kompensatsioonimehhanismid. Ala majandajad peavad ära
hoidma elupaikade või linnupopulatsioonide seisundi halvenemise.
Samuti on neil kohustus võtta ennetavaid kaitsemeetmeid,
kindlustamaks kaitstud elupaikade ja liikide soovitud seisundit.
Tuleb tähele panna, et lindude ja looduslike elupaikade kaitse
peaks kaasa tooma ka ökosüsteemi teiste osade kaitse. Euroopa
pindalast ligikaudu 20 % on Natura 2000 piirides ja metsadel on
seal kõige tähtsam osa.
Milline on metsa tulevik? Tulevik ja ohud – Euroopa Juba
varaseimates kirjalikes dokumentides metsanduse algusaegadest võib
leida märke tootmistsükli häiretest: kahjurite massiline pealetung,
looduskatastroofid ja erakorralised kliimamuutused – põud, tormid,
üleujutused ja karm külm. Praegusel ajal nii stabiilsed ja
laialdased seenhaigused on vaid üks kaasajale iseloomulikest
märkidest, nagu seda on ka varasema põllumaa metsastumine. Oma
mükoriisast ilma jäänud seemik satub patogeensete parasiitseente
ohvriks.
-
12
Mets pärast tormi
Lõuna-maipõrnikas Melolontha melolontha
Saaremetsa lagunemine
Kahjurputukate levik võib osaliselt tuleneda inimeste
tegevusest. Laialdastesse ühevanustesse ja üheliigilistesse
elupaikadesse on kokku kogutud kahjurite jaoks huvipakkuvad liigid.
Kui metsa ökosüsteemi tasakaal oli kahjustatud ja enesekaitseks
piisavalt võimalusi ei ole (röövputukad, putuktoidulised linnud),
siis võib kahjurite populatsioon kiiresti kasvada ja viia
katastroofini. Suurim kahjurikahjustus Euroopa metsandusajaloos on
olnud okkaliblika (Lymantria monacha) rünnak aastatel 1978-1984
Poolas, mis levis umbes kolmandikul metsa kogupindalast riigis.
Selliste katastroofide vastu tuleb võidelda keemiliste vahenditega,
mis on kallid ning ei ole keskkonnale kahjutud. Reegel ütleb, et
alati on parem ennetada kui ravida, nii on targem ka
metsaökosüsteemide tasakaalu hoida kui pärast võidelda
tagajärgedega. Viimastel aastakümnetel täheldatud, et
kliimamuutused suurendavad kahjurputukate rünnaku ohtu, seda just
putukaliikide poolt, keda varem ei peetud olulisteks. Aastatel
2005-2007 hävis Kesk-Euroopas suur hulk tammepuid hundlaste
(Agrilus) vastsete tõttu, keda seni peeti haruldaseks liigiks.
Väliste tegurite hulgas on kõige suurem mõju tuulel. Tugevad
tormituuled, mis võivad suurtel maa-aladel puid lõhkuda või maha
murda, ründavad Euroopa metsi üha sagedamini. Eriti suuri
kahjusid
-
13
Noor puu, noor mets,
tulevikulootus...
põhjustab tuul mägialadel, kus on valdavalt istutatud
kuusemetsad. Segametsad on sellistes tingimustes tunduvalt
vastupidavamad, eriti kui neis kasvab kohalikesse oludesse sobivaid
liike, näiteks pööki ja nulgu. Teine, üha olulisemaks saanud tegur
on tuli. Metsatulekahjude hävitav mõju suureneb mitte ainult
soojades ja kuivades lõunapoolsetes riikides, vaid ka teistes
Euroopa piirkondades. Selle põhjuseks on mitmed tegurid oma
koosmõjus: metsa madalam niiskus (dehüdratatsioon), kõrgem keskmine
õhutemperatuur, metsapuistute halvenev tervis ja suurem
inimasustus. Kui mets ei ole terve, siis selle lehestik laseb läbi
rohkem valgust ja see aitab kaasa alustaimestiku, eriti rohttaimede
kasvule. Kuivanult võtavad need aga kiiresti tuld. Vaatamata
Euroopa metsi ähvardavatele arvukatele ohtudele on nende tulevik
helge. Metsamaa kogupindala suureneb. Vanade metsade osakaal
suureneb pidevalt, mis muudab ka maastiku kaunimaks. Ühiskond
avaldab jätkuvalt riigile survet, et loobutaks metsade
tootmisfunktsioonidest või neid vähemalt vähendataks. Metsa ja
puidu kaitseks ja toetuseks algatatakse üle-euroopalisi programme.
Euroopa metsad on muutumas, kuid võib ennustada, et muutus on
paremuse suunas.
