Tartu Ülikool

Sotsiaal- ja haridusteaduskond

Riigiteaduste instituut

Rahvusvaheliste suhete õppetool

Ivika Nõukas

MÄGI-KARABAHHIA KONFLIKTI LAHENDAMATUS

Magistritöö

Juhendaja: Rein Toomla, MA

Tartu 2010

1

Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd,

põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.

…………………………………..

/Ivika Nõukas/

2

Lühikokkuvõte

Käesoleva magistritöö pealkirjaga “Mägi-Karabahhia konflikti lahendamatus”

eesmärgiks on pakkuda välja võimalik põhjendus Karabahhia konflikti senisele

lahendamatusele. Töös on püstitatud järgmine hüpotees: Karabahhia konflikti lahendus

sõltub konflikti osapoolte seisukohtade vastandumise määrast. Hüpoteesi

kontrollimiseks analüüsitakse käesolevas töös konflikti osapoolte Armeenia, Mägi-

Karabahhia ja Aserbaidžaani esindajate (riigijuhtide ja välisministrite)

seisukohaavaldusi ajavahemikul 12. mai 1994 kuni detsember 2009. Empiirilise

andmestiku (riigijuhtide ja välisministrite erinevas vormis avaldused) analüüsimise

aluseks on loodud mudel, mille taustal on seisukohtade vastandumise kaudu võimalik

põhjendada Karabahhia konflikti senist lahendamatust.

Töö on struktureeritud neljaks suuremaks peatükiks. Esimeses peatükis antakse

ülevaade konflikti taustast, mis on vajalik mõistmaks konflikti olemust, keerulisust ning

seniseid edutuid lahenduspüüdlusi. Teises peatükis luuakse analüüsile teoreetiline taust,

antakse ülevaade olulistest mõistetest ning kirjeldatakse loodud teoreetilist mudelit.

Kolmas peatükk keskendub töö metodoloogilise raamistiku, seal hulgas valimi

kirjeldamisele. Neljandas ja kõige olulisemas osas esitatakse analüüs ja selle tulemused

kokkuvõtlike järeldustena.

Analüüsi tulemusena leiab püstitatud hüpotees kinnitust, kuna esindajate seisukohtade

hindamise, analüüsimise ja võrdlemise käigus ilmneb seisukohtade märgatav

vastandumine, mis on määravaks teguriks konflikti lahenduse leidmisel. Töös jõutakse

järeldusele, et osapoolte seisukohad, mida küll mõjutavad erinevad muutujad

(välismõju, sisepoliitika, majanduslikud kaalutlused, avalik arvamus), on terve perioodi

vältel olnud vähemal või rohkemal määral üksteisele vastanduvad ning seetõttu ei ole

jõutud aktsepteeritava kompromissini. Kompromissini ja konflikti lahenduseni on

võimalik jõuda kui osapoolte seisukohad üheaegselt lähenevad või kokku langevad.

3

Sisukord

Lühikokkuvõte .......................................................................................................... 2

SISSEJUHATUS .......................................................................................................... 4

I KONFLIKTI AJALOOLINE TAUST ................................................................................ 7

1. Konflikti algus, edasine käik ja vaherahu ................................................................ 7

2. Konflikti põhjused ................................................................................................. 14

3. Senised lahenduspüüdlused ................................................................................... 18

3.1. Sõjaaegsed lahenduspüüdlused............................................................................... 18

3.2. Rahvusvaheline sekkumine ...................................................................................... 20

3.3. Osapoolte endi lahenduspüüdlused ........................................................................ 24

II TEOREETILINE TAUST ........................................................................................... 26

1. Töös käsitletavad mõisted ..................................................................................... 26

2. Varasemad uurimused ............................................................................................ 29

3. Empiirilises uurimuses rakendatav mudel ............................................................... 32

III METODOLOOGILINE RAAMISTIK .......................................................................... 36

1. Eesmärk, muutujad, hüpoteesid ............................................................................. 36

2. Valim ..................................................................................................................... 38

IV EMPIIRILINE ANALÜÜS ........................................................................................ 44

1. Armeenia seisukohtade analüüs ............................................................................. 44

1.1. Irredentism .............................................................................................................. 46

1.2. Sõltumatus ............................................................................................................... 50

1.3. Võimu jagamine ....................................................................................................... 56

1.4. Status quo ante bellum ............................................................................................ 59

1.5. Status quo ................................................................................................................ 62

1.6. Kokkuvõte ................................................................................................................ 64

2. Mägi-Karabahhia seisukohtade analüüs .................................................................. 67

2.1. Irredentism .............................................................................................................. 67

2.2. Sõltumatus ............................................................................................................... 70

2.3. Võimu jagamine ....................................................................................................... 72

2.4. Kokkuvõte ................................................................................................................ 74

3. Aserbaidžaani seisukohtade analüüs ....................................................................... 76

3.1. Status quo ante bellum ............................................................................................ 77

3.2. Territooriumide vahetus .......................................................................................... 80

3.3. Status quo ................................................................................................................ 83

3.4. Kokkuvõte ................................................................................................................ 84

4. Järeldused .............................................................................................................. 86

KOKKUVÕTE ........................................................................................................... 90

KASUTATUD ALLIKAD .............................................................................................. 92

SUMMARY ............................................................................................................ 100

LISAD .................................................................................................................... 103

Lisa A. Esindajate valitsemisaeg .................................................................................. 103

Lisa B. Empiiriline andmestik ...................................................................................... 104

Lisa C. Läbirääkimiste kronoloogia .............................................................................. 111

4

SISSEJUHATUS

Peamine ebastabiilsust loov tegur tänases Taga-Kaukaasias on kaks aastakümmet

väldanud konflikt Armeenia, Mägi-Karabahhia ja Aserbaidžaani vahel Mägi-

Karabahhia1 (edaspidi Karabahhia) territooriumi pärast. Karabahhia konflikti olulisust

ei ole võimalik ülehinnata. Tegemist on esimese ja kõige vägivaldsema konfliktiga

endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahel, millele ei ole tänaseni leitud lõplikku

lahendust. Erinevalt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia külmutatud konfliktikolletest, kuhu on

aktiivselt sekkunud Venemaa (põhjendades sekkumist oma kodanike kaitsega

piirkondades), ei ole Karabahhia konfliktiga otseselt ükski suurriik seotud ning konflikt

vältab vaid otseste osapoolte vahel. Seetõttu on käesolevas töös Karabahhia konflikti

käsitletud eraldiseisva ja ainulaadse üksikjuhtumina.

Alates 1994. aastast, kui osapoolte vahel sõlmiti relvarahu, on püütud konflikti mitmel

moel lahendada. Peamiseks ja olulisemaks vahendajaks kogu konflikti jooksul on olnud

OSCE raames loodud Minski grupp. Osapooltele on pakutud mitmeid võimalusi oma

erimeelsuste lahendamiseks ning Karabahhia staatuse määramiseks, seal hulgas võimu

jagamist, territooriumide vahetamist, autonoomiat, sõltumatust, referendumi läbi viimist

jne. Ükski pakutud võimalustest ei ole leidnud toetust ja rakendust kõigi konflikti

osapoolte poolt. Varasemates uurimustes süüdistatakse konflikti pikaajalisuses ja

“külmutamises” sageli just kolmandaid osapooli, eelkõige Minski gruppi, kuid ka

maailma ja regiooni suurvõime – Venemaad, USA-d, Türgit, Iraani – ning

rahvusvahelisi organisatsioone ÜRO-d ja Euroopa Liitu. Kuna eelnevalt nimetatud

vahendajate ja vahendustegevuse kaudu ei ole suudetud konflikti lahendada, eeldatakse

käesolevas töös, et lahendamatuse põhjustab miski muu kui kolmandate osapoolte

tahtmine või tahtmatus konflikti lahendamisel. Suurt ja tähtsamatki rolli omavad

konflikti otseste osapoolte endi seisukohad. Ei oma tähtsust, milliseid võimalusi

kolmandad osapooled välja pakuvad, kui see ei sobitu otseste osapoolte seisukohtade ja

hoiakutega. 1 Ametlik nimetus Mägi-Karabahhia Vabariik. Inglisekeelsetes akadeemilistes kirjutistes kasutatakse

peamiselt nimetust Nagorno-Karabakh (tuleneb vene keelest нагорный – mägismaa), kuid kasutatakse ka

Mountainous Karabakh. Armeenlased ise kasutavad enamasti nimetust Artsakh ning aseritel on levinud

nimetus Daglig Garabag. Käesolevas töös tuginetakse akadeemilisele tavale ning kasutatakse eesti keeles

nimetust Mägi-Karabahhia (enamasti lühendina lihtsalt Karabahhia).

5

Asjaolu, mis muudab lahenduse leidmise veelgi keerulisemaks on see, et konfliktis

osalevad kolm osapoolt - Aserbaidžaan, Armeenia ja Mägi-Karabahhia. Erinevates

uurimustes on seda probleemi erinevalt käsitletud ning sageli ei peeta Armeeniat

otseseks osapooleks.2 Samas ei aktsepteeri Aserbaidžaan Karabahhiat konflikti

osapoolena ning näeb vastasena just nimelt Armeeniat. Antud töö olemust ja eesmärki

silmas pidades on siiski oluline kaasata empiirilisse analüüsi lisaks Aserbaidžaanile nii

Karabahhia kui Armeenia, kui faktilised konflikti osalised.

Eelnevast tulenevalt on käesoleva magistritöö eesmärgiks leida kinnitust hüpoteesile, et

konflikti lahendamatus seisneb konflikti otseste osapoolte vastanduvates seisukohtades.

Osapooli käsitlevates alapeatükkides on omakorda püstitatud hüpotees iga osapoole

peamise seisukoha kohta. Lisaks seisukohtade väljatoomisele analüüsitakse töös ka

vastavate seisukohtade ja nende jõulisuse muutumist ajas. Samuti tuuakse välja

muutuste olulisemad põhjused. Analüüsi tulemusena on võimalik riikide seisukohtade

võrdlemisel leida olulisi vastandumisi ja ka lähenemisi, mis eeldatavasti määravad

konflikti lahendamise võimalikkuse.

Käesolev töö on jagatud neljaks suuremaks peatükiks. Esimene peatükk, mis käsitleb

Karabahhia konflikti ajaloolist tausta, annab kokkuvõtliku ülevaate konflikti algusest,

käigust ning vaherahu sõlmimisest. Ajaloolise tausta tutvustamine on siinkohal oluline,

kuna see annab aluse konflikti olemuse ja keerulisuse mõistmiseks. Lisaks tutvustatakse

peatükis konflikti olulisemaid põhjuseid ning seniseid ebaõnnestunud lahenduspüüdlusi.

Töö teine osa loob uurimusele teoreetilise raami. Teooria peatükis tutvustatakse esmalt

töös kasutatavaid mõisteid: setsessioon, sõltumatus, irredentism, võimu jagamine, status

quo ante bellum ja status quo. Peatükis antakse ülevaade senistest asjaomastest

uurimustest ning käesoleva uurimuse uudsusest. Samuti kirjeldatakse mudelit, mida

järgneva empiirilise analüüsi kõigus rakendada püütakse.

2 Osapoole staatuse lükkab ka Armeenia ise tagasi, kuna see omistaks riigile koheselt agressori staatuse.

Armeenia peab ennast ennekõike huvitatud osapooleks ja Karabahhia armeenlaste toetajaks. Samuti ei ole

rahvusvaheline kogukond nimetanud Armeeniat ametlikult osapooleks või agressoriks, näiteks ÜRO

Julgeolekunõukogu resolutsioonid Karabahhia konflikti kohta (822, 853, 874 ja 884) märgivad küll

Aserbaidžaani territooriumide okupeerimist, kuid ei too välja okupeerijat.

6

Kolmas peatükk kirjeldab käesoleva töö metodoloogilist raamistikku. Esmalt tuuakse

välja uurimuse eesmärk, muutujad ja hüpoteesid ning seejärel kirjeldatakse meetodit ja

valimit, mille alusel empiiriline analüüs läbi on viidud.

Neljanda ja kõige olulisema peatüki eesmärgiks on analüüsida empiirilisi tulemusi.

Kõiki kolme osapoolt on käsitletud eraldi alapeatükkides ning välja toodud riikide

esindajate seisukohad, nende jõulisus ja dünaamilisus. Peatüki lõpus teeb töö autor

empiirilise analüüsi põhjal kokkuvõtvad järeldused ning annab vastused püstitatud

hüpoteesidele.

Autorile teadaolevalt ei ole sarnasel empiirilisel andmestikul põhinevat analüüsi

Karabahhia konflikti uurimisel varem läbi viidud. Karabahhia konflikti on viimase

kahekümne aasta jooksul küll akadeemiliselt uuritud, kaasa arvatud konflikti

lahendamatuse põhjuseid, kuid senini on aluseks võetud teised sõltumatud muutujad –

näiteks välismõju, diasporaa tegevus, avaliku arvamuse mõju, majanduslikud põhjused

jne.

7

I KONFLIKTI AJALOOLINE TAUST

1. Konflikti algus, edasine käik ja vaherahu

Tänaseni lahenduseta konflikt Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sai alguse 1980ndate

lõpul, veel enne Nõukogude Liidu (edaspidi NSVL) täielikku kokku varisemist. Thomas

de Waal on väga tabavalt öelnud: “Armeenia-Aserbaidžaani konflikt alates 1988. aasta

veebruarist oli esimene kivi rahvuslik-territoriaalsete konfliktide laviinis, mis pühkis

minema Nõukogude impeeriumi”.3 Rahvusküsimus, mida peeti lahendatuks, muutus

NSVLi keskvalitsuse jaoks ületamatuks probleemiks. Olgugi, et Karabahhia näol ei

olnud tegemist esimese etnilise tüliküsimusega Gorbatšovi juhitud NSVLis, oli see

siiski esimene etniline konflikt, mis puudutas otseselt kahe liiduvabariigi huve.

Liidu algusaastail omistas NSVLi keskvalitsus Karabahhiale, mille rahvastiku

moodustasid suures enamuses armeenlased, autonoomse oblasti staatuse Aserbaidžaani

koosseisus. Taoline olukord oli armeenlastele vastuvõetamatu, peamiselt kurdeti

kultuurilise diskrimineerimise ning majandusliku ebavõrdsuse üle.4 Põrandaalune

tegevus Karabahhia ühinemiseks Armeeniaga oli tegelikkuses kestnud juba

aastakümneid, ikka ja jälle olid armeenlased saatnud Moskvasse kirju ja palveid

ühinemissooviga, kuid positiivset vastukaja armeenlased Moskvast ei saanud.

Ulatuslikum ja eesmärgistatum tegevus kaasnes Gorbatšovi (võimul alates 1985)

algatatud glasnosti ja perestroika poliitikaga.5 Glasnost ehk avatus andis nõukogude

kodanikele suurema vabaduse oma kriitikat ja pahameelt avalikult väljendada ning seda

võimalust kasutasid armeenlased aktiivselt ära. Armeenlaste protestivaimu märgatav

elavnemine Karabahhia staatuse suhtes ilmnes aastatel 1985-1987.

Konflikti võib jaotada kaheks ajaliseks perioodiks. Esimene periood kestis aastatel

1987-1991 ehk konflikti esimeste ilmingute algusest kuni liiduvabariikide

3 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 9 4 Laitin, David D.; Suny, Robert Grigor (1999, oktoober). Armenia and Azerbaijan: Thinking a Way Out

of Karabakh. Middle East Policy Council Journal, 7 (1) 5 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 16

8

iseseisvumiseni ja Nõukogude Liidu lagunemiseni. Teine periood algas 1992. aasta

algusest ning vältas 1994. aasta 12. maini, ajani mil osapoolte vahel sõlmiti relvarahu.

Järgnevalt kirjeldatakse mõlemat perioodi eraldi.

Konflikt aastatel 1987-1991

Karabahhia konflikti katalüsaatoriks sai Karabahhia armeenlaste soov ühineda

Armeeniaga. 1987. aasta augustis saatsid armeenlased NSVLi keskvalitsusele

palvekirja, milles paluti Mägi-Karabahhia Autonoomse Oblasti (edaspidi AO)

tagastamist Armeeniale.6 Moskva hoidus selles osas seisukoha võtmisest ning glasnosti

perioodile omaselt muutusid keskkonnaalased demonstratsioonid Jerevanis (Armeenia

pealinnas) õige pea poliitilisteks ja natsionalistlikeks demonstratsioonideks ühinemise

nimel.7 Sellele järgnes aserite pagendamine Armeeniast, mis aja jooksul aina süvenes.

1988. aasta veebruaris toimusid Jerevanis ja Stepanakertis (Mägi-Karabahhia AO

pealinnas) juba ulatuslikumad protestimeeleavaldused ja rahvarahutused ühinemise

eesmärgil.8 Sündmused arenesid kiiresti ning 20. veebruaril esitas Mägi-Karabahhia AO

Ülemnõukogu (mis koosnes ülekaalukalt armeenlastest) Armeenia NSV, Aserbaidžaani

NSV ja NSV Liidu Ülemnõukogudele resolutsiooni palvega Karabahhia ühendamiseks

Armeenia NSVga.9 Järgmisel päeval teatas NLKP keskkomitee, et piiride muutmine on

keelatud ning Karabahhia taotlus on vastuolus Aserbaidžaani NSV ja Armeenia NSV

huvidega. 22. veebruaril leidis eelnevate sündmuste ajendil aset esimene armeenlaste ja

aserite vaheline kokkupõrge Karabahhia ja Aserbaidžaani piiril Askerani külas, milles

teadaolevalt hukkus kaks aserit.10

Esimese ulatusliku vägivallaaktina käsitletakse Karabahhia konfliktis armeenlaste

vastast vägivalda (ajendatud Askerani sündmustest) 27.-29. veebruaril 1988. aastal

6 Libaridian, Gerard (1988). The Karabagh File. Cambridge, MA: Zoryan Institute 7 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East

European Studies, Uppsala University, p. 13 8 Rahutused toimusid armeenlaste hulgas juba alates 1985. aastast, perioodil 1985-1989 korraldasid

armeenlased 30 ulatuslikku demonstratsiooni, millest igaühel osales vähemalt 10000 inimest. Roeder,

Philip G. R. (1991). Soviet Federalism and Ethnic Mobilization. World Politics, 43 (2), 196-232, p. 199 9 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East

European Studies, Uppsala University, p. 14 10 Samas, p. 16

9

Sumgaidi linnas Bakuu lähistel, kus rahutuste käigus tapsid aserid ametlikel andmetel

26 armeenlast (Armeenia allikad väidavad, et see arv on alahinnatud), sajad inimesed

said viga ning peaaegu kõik 14000 Sumgaidis elanud armeenlast olid sunnitud linnast

lahkuma.11 Sumgaidi rahutus saadi kontrolli alla 1. märtsil kui linna saabusid Moskva

poolt saadetud sõjaväelased ja tankid.12 Seda tapatööd ei suutnud armeenlased rahulikult

pealt vaadata, kuna Sumgaidis juhtunu tuletas meelde 1915. aastal Otomani vägede

poolt läbi viidud genotsiidi armeenlaste hulgas. Otseseks sõjategevuseks siiski veel ei

läinud, kuid vastastikune “etniline puhastamine” (armeenlaste välja saatmine

Aserbaidžaanist ja vastupidi) jätkus senisest aktiivsemalt.

23. märtsil andis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu presiidium teada otsusest, mille

kohaselt lükati tagasi Karabahhia AO Ülemnõukogu avaldus ühineda Armeenia NSV-

ga.13 Vältimaks proteste taolise otsuse vastu, saadeti Jerevani nõukogude sõjaväesalgad.

Järgnevatel kuudel aserite pagendamine Armeeniast jätkus. Aserbaidžaani NSV

Ülemnõukogu teatas oma vastuolekust Karabahhia ühinemistaotlusele alles 13. juunil

1988. aastal. Armeenia NSV Ülemnõukogu seevastu andis 15. juunil teada üksmeelsest

otsusest ühendada Karabahhia oma territooriumiga. Sellele järgnes vastureaktsioon, mis

väljendus Aserbaidžaani NSV Ülemnõukogu 17. juunil vastu võetud samuti üksmeelses

otsuses Armeenia resolutsiooni tagasi lükkamisest, põhjendusega, et taoline otsus on

vastuolus Nõukogude Liidu põhiseadusega ning Aserbaidžaani territoriaalse

terviklikkusega.14 28. juunil kinnitas ka Gorbatšov liidu sisepiiride vääramatust. Nähes,

et Moskvast Karabahhia armeenlaste jaoks positiivset otsust tulemas ei ole, võeti 12.

juulil Stepanakertis vastu otsus Karabahhia unilateraalseks setsessiooniks

Aserbaidžaanist. 18. juulil kuulutas NSVLi Ülemnõukogu presiidium Karabahhia otsuse

kehtetuks ning kinnitas taas Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse puutumatust ja

Nõukogude Liidu põhiseaduse ülimuslikkust.15 Järgnesid rahvarahutused,

11 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East

European Studies, Uppsala University, p. 17 12 Samas 13 Samas, p. 19 14 Samas, p. 20 15 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East

European Studies, Uppsala University, p. 20

10

meeleavaldused ja streigid mitme kuu vältel nii Armeenias, Karabahhias kui

Aserbaidžaanis ning aserite lahkumine ning pagendamine Armeeniast ja vastupidi.

Novembriks hakkas olukord väljuma kontrolli alt ning keskvõim oli sunnitud kuulutama

välja eriolukorra Bakuus ning liikumiskeelu Jerevanis.16 Ajutise seisaku konflikti

arengus tekitas 7. detsembril 1988. aastal Armeeniat tabanud ränk maavärin.

1989. aasta alguses tõi mõningase rahunemise ka NSVLi keskvalitsuse võimu

haaramine Karabahhia üle ning otsese Moskva võimu kehtestamine alates 12.

jaanuarist.17 Olukorra rahunemine kaasnes Moskva kehtestatud range korraga, mis tõi

kaasa liikumiskeelu (eelkõige Stepankertis) ja nõukogude sõjaväelaste patrullimise

armeenlasi ja asereid eraldavatel piiridel. Alates maikuust hakkasid pinged, olenemata

keskvõimu kontrollist, taas kasvama ning sellega kaasnesid uued massilised rahutused.

28. novembril 1989. aastal tühistati keskvõimu otsene kontroll Karabahhia üle ning anti

võim tagasi Aserbaidžaani NSVle. Sellele järgnes 1. detsembril 1989. aastal Armeenia

NSV ja Mägi-Karabahhia Rahvuskogu ühine otsus alade ühendamiseks Ühinenud

Armeenia Vabariigiks (seda otsust ei ole tänaseni tühistatud).18

1990. aasta algas armeenlaste vastase ulatusliku pogrommiga Bakuus 13.-15.

jaanuaril.19 Nädalapäevad hiljem kuulutas keskvõim välja eriolukorra Karabahhias, seda

ümbritsevatel aseri aladel ja Bakuus ning linna saadeti nõukogude väed ja tankid. Kogu

1990. aasta jooksul moodustasid armeenlased omakaitseüksuseid (vähemal määral ka

aserid) ning valmistusid Karabahhia sõjaliseks hõivamiseks. Aeg-ajalt toimusid kahe

rahva vahel väiksemad relvastatud kokkupõrked. 1991. aasta suurimaks sündmuseks

Karabahhia konflikti käigus oli nn operatsioon Ring, mis vältas aprillist juulini ning

mille käigus nõukogude ja aseri väed ründasid armeenlaste külasid Karabahhiast

põhjapool, eesmärgiga suruda maha sealseid illegaalseid relvarühmitusi. Peale seda

sündmust suurenes armeenlaste ja aserite vaheliste kokkupõrgete ning neis hukkunute

arv märgatavalt.

16 Samas 17 Samas, p. 21 18 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: ethnic conflict and international politics. Westport: Praeger

Publishers, p. 148 19 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East

European Studies, Uppsala University, p. 24

11

1991. aasta teisel poolel kuulutasid Armeenia ja Aserbaidžaan end iseseisvateks

riikideks (vastavalt 23. ja 30 augustil). 1991. aasta 2. septembril kuulutas ka Karabahhia

end iseseisvaks. 26. novembril 1991 tühistas Aserbaidžaani rahvuskogu Karabahhia

autonoomse staatuse ning kuulutas regiooni üheks paljudest eriõigusteta Aseri

provintsidest.20 Sellele vastuseks korraldati 10. detsembril Karabahhias

iseseisvusreferendum, mille tulemuseks oli praktiliselt sajaprotsendiline iseseisvuse

pooldamine (ametlik iseseisvus kuulutati välja peale referendumi toimumist 6. jaanuaril

1992).21 Vastuolud süvenesid ning kompromiss osapoolte vahel muutus aina

võimatumaks. Aserite jaoks oli äärmiselt oluline Karabahhia armeenlaste nõudmistele

mitte järele anda ning iga hinna eest võidelda. Aserbaidžaani rahvastik oli küllaltki

mitmekesine, lisaks suurtele venelaste ja armeenlaste vähemustele elasid Aseri

territooriumil veel mitmete väiksemate Kaukaasia rahvaste grupid. Aserite jaoks

tähendas armeenlaste nõue Karabahhia eraldada ja Armeeniaga liita riigi lõhestamist

ning rahvusliku identiteedi ohustamist.22

Konflikt aastatel 1992-1994

Nõukogude Liidu lagunemine ja vägede välja viimine liiduvabariikidest, faktorid, mis

senini olid suutnud konflikti mingilgi määral vaos hoida, viisid otsese relvakonfliktini

Karabahhia armeenlaste ja Aserbaidžaani vahel. Armeenia pool, kes juba varem oli

valmistunud konflikti sõjaliseks lahendamiseks, oli uues olukorras selges eelises.

Aserbaidžaan oli senini lootnud keskvõimu toele olukorra lahendamisel, kuid pidi 1992.

aastast alates omal jõul hakkama saama. 1992. aasta algusest alustasid armeenlased

Karabahhia hõivamist sõjaliste vallutuste teel. 26. veebruaril toimus esimene suurem

rünnak, mille käigus haarasid armeenlased täieliku kontrolli Karabahhia territooriumil

Stepanakerti lähistel asuva Khojali linna üle ning tapsid sadu seal resideerunud

asereid.23 Khojali veresaunale järgnenud kuude jooksul võtsid Karabahhia armeenlased

20 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 162 21 Samas. 22 Samas, p. 30 23 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East

European Studies, Uppsala University, p. 31

12

koos “vabatahtlikega”24 Armeeniast ette aina uusi edukaid pealetunge. Mais õnnestus

armeenlastel vallutada Šuša ja Lachini linnad. Lachini hõivamise tulemusena loodi

otseühendus Armeenia ja Karabahhia vahele nii nimetatud Lachini koridori näol. 1992.

aasta suvel järgnes armeenlaste edule aserite vasturünnak, mille tulemusena suutsid

aserid tagasi vallutada ligi poole Karabahhia territooriumist. Väidetavalt tänu Venemaa

sõjalisele abile suutsid Karabahhia väed ennast koguda ja uuendada ning asusid taas

vastupealetungile, et kaotatud alad aseritelt tagasi võita. Sügiseks oli armeenlaste

rünnakuid saatnud edu ning aserid olid sõjategevusest kurnatud. 1993. aasta märtsiks

õnnestus armeenlastel Karabahhia alad taas hõivata ning endised piirid taastada. Aprilli

alguseks olid armeenlased vallutanud ka Kelbajari rajooni, mis asus Armeenia piiri

ääres, kuid mis jäi väljapoole Karabahhia territooriumit. Kasutades ära Aserbaidžaani

ebastabiilset sisepoliitilist olukorda (Aserbaidžaani presidendi tagasi astumine ja uue

võimuga kohanemine) ja võitlusvõime vähenemist, vallutasid armeenlaste väeüksused

1993. aasta suvel üha uusi alasid väljaspool Karabahhia piire. Vallutuste eesmärgiks oli

luua puhvertsoon ning neid alasid hiljem Karabahhia küsimuses nii öelda

kauplemisvahenditena kasutada.

1993. aasta oktoobris sai Aserbaidžaani presidendiks Heidar Alijev, kes lubas kaotatud

alad armeenlastelt tagasi võita (esialgu püüdis leida lepitust, vt. alapunkt 3.3.).

Rünnakud sel eesmärgil algasid juba 1993. aasta lõpul, kuid põhitegevus armeenlaste

vastu algas jaanuarist. Ter-Petrosjani väitel vältas tõeline sõjategevus ajavahemikul 17.

detsembrist 1993 kuni 12. maini 1994, kuna nii armeenlased kui aserid omasid

esmakordselt konflikti kestuse jooksul tõelist sõjaväge (peamiselt tänu regiooni riikide –

Venemaa, Türgi, Iraan – toetusele).25 1994. aasta alguses saavutasid armeenlased

sõjategevuses aserite üle otsustava ülekaalu, hõivates lisaks Karabahhiale ka seitse

Karabahhiat ümbritsevat aseri rajooni.

24 Tegelikkuses on teada, et Karabahhia konfliktis osalesid Armeenia sõjaväe üksused ning seda mitte

vabatahtlikkuse alusel. 25 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 235

13

Vaherahu

Kuna sõjategevus oli olnud äärmiselt kurnav ja aserid lüüa saanud ning iga hetk

lõplikult murdumas, pooldas Alijev kiiret vaherahu. Vajadus vaherahu järele oli ilmne,

nii armeenlased kui aserid olid kurnatud, majandus kokku varisemas, tuhanded

hukkunud (ligi 30000 sõjaohvrit) ja üle miljoni inimese kodudest pagendatud.26

Armeenlased olid vallutanud 14% Aseri territooriumist.27 Ametliku vaherahuni jõuti

Venemaa vahendusel 1994. aasta mais, mil 5. kuupäeval allkirjastati Biškeki

protokoll.28 Relvarahu sõlmiti tingimusel, et selle järel sõlmitakse osapoolte vahel lisaks

õiguslikult siduv kokkulepe, mis tagaks sõjategevuse ja vägivalla mitte puhkemise,

vägede välja viimise okupeeritud aladelt, kommunikatsiooni taastamise ja põgenike

ning pagulaste naasmise.29 Vaherahu jõustus 12. mail ning on püsinud ilma suurte

rikkumiste ja rahuvalvajateta, kuigi eelmainitud tingimusi ei ole tänaseni täidetud.

Olgugi, et vaherahu oli saavutatud, ei olnud sõlmitud poliitilist kokkulepet konflikti

lahendamiseks. Sõjategevus oli läbi, kuid konflikti põhjustanud fundamentaalsed

küsimused olid endiselt lahenduseta. Vaherahu lõpetas sõjategevuse, kuid samas

“külmutas” kehtiva olukorra, kuna armeenlaste poolt vallutatud alad jäid de facto

armeenlaste kontrolli alla. 12. maist 1994. aastast algas uus faas Karabahhia konflikti

ajaloos – külmutatud konflikt. Olgugi, et otsene sõjategevus on peatunud juba 1994.

aastast, eksisteerib Armeenia ja Aserbaidžaani vahel siiski pidev pingeseisund ning

lõplikku lahendust ei ole olukorrale siiani leitud.

26 Tishkov, Valeri (1999). Ethnic Conflicts in the Former USSR: The Use and Misuse of Typologies and

Data, Journal of Peace Research, 36 (5), 571-591, p. 583 27 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 286 28 Samas, p.238 29 Biškeki protokoll. (1994, 5. mai). http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-

karabakh/keytexts15.php

14

2. Konflikti põhjused

Ajaloolised põhjused

Karabahhia konfliktil on pikad ajaloolised juured ning sõjategevust on esinenud

Armeenia ja Aserbaidžaani vahel varemgi. Üks oluline konflikti põhjus seisneb

Armeenia ja Aserbaidžaani erinevates ja vastanduvates ajaloo narratiivides.30 Kumbki

osapool on kindlal seisukohal, et Karabahhia kuulub ajalooliselt just temale ning teise

riigi rahvas on sinna saabunud hiljuti.

Reaalseks konflikti põhjuseks ei ole siiski mitte kauge ajalugu, vaid kaasaegne

Karabahhia konflikt sai alguse 20. sajandi esimeses veerandis, kui Stalin oma “jaga ja

valitse” poliitika (vältimaks riikide ühendatud vastupanu) tulemusena määras

Karabahhia autonoomse oblastina Aserbaidžaani koosseisu ning just sel moel, et

Karabahhiat ning Armeeniat jäi füüsiliselt eraldama Aserbaidžaanile kuuluv maariba.31

Peale 1917. aasta Vene Revolutsiooni sai Karabahhia osaks Transkaukaasia

Föderatsioonist, mis õige pea lagunes kolmeks eraldiseisvaks riigiks – Armeenia,

Aserbaidžaani ja Gruusia demokraatlikeks vabariikideks.32 Järgneva kahe aasta jooksul

1918-1920 pidasid Armeenia ja Aserbaidžaan mitu lühiajalist sõda territooriumide

pärast, mille hulgas oli ka Karabahhia. Aserbaidžaan kuulutas iseseisvuse välja Otomani

impeeriumi kaitse all ning Otomani vägede kaasabil jätkusid kokkupõrked aserite ja

armeenlaste vahel. Peale Otomani impeeriumi lüüa saamist Esimeses maailmasõjas

okupeerisid Karabahhia Briti väed ning Briti võim kinnitas Karabahhia kuulumist

Aserbaidžaanile. Sellele otsusele olid vastu Karabahhia armeenlased, kuid 1920. aasta

veebruaris nõustus Karabahhia rahvuskogu, küll vastumeelselt, kuid siiski, allumisega

30 Põhjaliku ajaloolise ülevaate saamiseks vaata näiteks Thomas de Waal (2003). Black garden: Armenia

and Azerbaijan through Peace and War. New York University Press; Cornell, Svante E. (1999). The

Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East European Studies, Uppsala University;

Melander, Erik (2001). The Nagorno-Karabakh conflict revisited: Was the war inevitable? Journal of

Cold War Studies, 3 (2), 48–75. 31 Walker, Christopher J. (1991). Armenia and Karabakh: The Struggle for Unity. London: Minority

Right Publications, p. 109 32 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East

European Studies, Uppsala University, pp. 6-7

15

Aserbaidžaani jurisdiktsioonile. Samal ajal jätkasid armeenlased kogu Karabahhias

vastupanuvõitlust ning ei aktsepteerinud nimetatud allumist. Õige pea tühistati

kokkulepe Karabahhia rahvuskogu poolt ning aprillis kuulutati välja liit Armeeniaga.

Samal ajal võeti Aserbaidžaan esimesena Kaukaasia riikidest bolševike poolt üle, mille

järel Karabahhia läks Armeenia kontrolli alla. 1921. aastal läks ka Armeenia bolševike

kontrolli alla, kes olid toetuse võitmiseks lubanud anda Karabahhia Armeeniale. Kuid

kuna Nõukogude Venemaal oli soov luua häid suhteid ka Türgiga, ei olnud võimalik

antud lubadust pidada ning 1921. aasta 5. juulil määras Kommunistliku Partei

Kaukaasia Büroo Karabahhia Aserbaidžaani jurisdiktsiooni alla.33 Selle kõige

tulemusena loodi 1923. aasta 7. juulil Aserbaidžaani jurisdiktsioonis Mägi-Karabahhia

Autonoomne Oblast, mis püsis sellisena kuni NSV Liidu lagunemiseni. Nendele

ajaloolistele faktidele rõhub Armeenia, kuna eelnevat arvesse võttes kuulus Karabahhia

enne Aserbaidžaani ja Armeenia bolševike poolt hõivamist just viimasele.

Poliitilised ja õiguslikud põhjused

Kuna tegemist ei ole ajaloolistel erimeelsustel põhineva konfliktiga (nagu seda paljudes

uurimustes käsitletakse), vaid pigem rahvuslik-territoriaalse tüliga kahe riigi vahel, siis

tuleb põhjuseid otsida rahvusvahelisest õigusest. Peamine põhjus seisneb kahe olulise

rahvusvahelise õiguse põhiprintsiibi vastandumises: territoriaalne terviklikkus (mis

hõlmab endas riigipiiride puutumatust), mida nõuab Aserbaidžaan, versus

enesemääramisõigus, mis on nii Karabahhia armeenlaste kui Armeenia eesmärk.

Osapooled kasutavad oma nõudmiste õigustamiseks Euroopa Julgeoleku ja Koostöö

Konverentsi (CSCE) 1975. aasta Helsingi aktis nimetatud põhimõtteid. Armeenia toetub

printsiibile VIII34, mille alusel on Karabahhia armeenlastel õigus enesemääramisele.

Aserbaidžaan omakorda on aluseks võtnud printsiibid III ja IV 35, mis nõuavad

riigipiiride puutumatust ning riikide territoriaalse terviklikkuse austamist. Aserid

väidavad, et Karabahhia enesemääramisõiguse tunnustamine ja iseseisvumine on

33 Croissant, Michael P. (1998). The Armenia-Azerbaijan Conflict, Causes and Implications. London:

Praeger, p. 20 34 Helsinki Final Act 1975 35 Helsinki Final Act 1975

16

vastuolus Aserbaidžaani õigusega riigi territoriaalsele terviklikkusele. Armeenlased nii

emamaal (tähistab Armeeniat kui rahvusriiki) kui Karabahhias on vastupidisel

seisukohal.

Lühidalt öeldes on enesemääramisõigus rahvuslikku teadvust omava grupi õigus rajada

riik ja vabalt valida selle valitsemisvorm. Teise maailmasõja järel sai

enesemääramisõigusest üks ÜRO põhiprintsiipe. ÜRO põhimõtted on Peaassamblee

deklaratsioonis 2625 (XXV)36 põhjalikult lahti kirjutatud ning dokumendis käsitletakse

enesemääramisõigust kahes tähenduses. Esiteks on kõikidel rahvastel vastavalt

enesemääramisõigusele õigus määratleda oma poliitiline staatus ilma välise sekkumiseta

ning korraldada oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ning iga riigi

kohus on seda õigust respekteerida.37 Teiseks on rahvastel õigus luua oma suveräänne ja

iseseisev riik või mingil muul kombel määratleda (lõimida või ühineda) oma suhe juba

olemasoleva iseseisva riigiga.38 Nendest printsiipidest lähtuvad armeenlased,

arvestusega, et Karabahhial on rahvusvahelise õiguse kohaselt õigus enesemääramisele

ning seeläbi õigus luua iseseisev riik või ühineda Armeeniaga.

Aserbaidžaani argumendiks seevastu on, et enesemääramisõigus on teisejärguline

võrreldes territoriaalse puutumatuse printsiibiga ning enesemääramisõigust ei ole

võimalik rakendada, kui seeläbi rikutakse riigi territoriaalset terviklikkust. Reaalselt on

tegemist kahe täpselt samaväärset jõudu omava rahvusvahelise õiguse printsiibiga ning

neid omavahel pingeritta seada ei ole võimalik, kuigi rahvusvaheliselt on kujunenud

tavaks, et territoriaalse terviklikkuse printsiipi hinnatakse enesemääramisõiguse suhtes

mõneti ülimuslikuks. Sellest tulenevalt ei ole enamikke setsessiooni taotlenud riike

rahvusvaheliselt tunnustatud. Loomulikult on õigus Aserbaidžaanil, nii nagu kõigil

teistel ÜRO liikmesriikidel, argumenteerida oma territoriaalsele puutumatusele, kuid

Karabahhia puhul ei ole see ajaloolistel põhjustel õigustatud. Siinkohal tekib ajalooline

vastuolu, kas Karabahhia kuulub tegelikkuses Aserbaidžaani territooriumi hulka ning

36 ÜRO Peaassamblee resolutsioon 2625 (XXV). Declaration on Principles of International Law

Concerning Friendly Relations and Cooperation Among States in Accordance with the Charter of the

United Nations. (1970, 24. oktoober) 37 Samas, p. 123 38 Samas, p. 124

17

kas Aserbaidžaanil on õigus põhjendada sõjategevust ja vastuseisu Karabahhia

iseseisvusele oma territoriaalse puutumatuse kaitsmisega? Nagu juba eelnevalt

kirjeldatud, ei omanud iseseisev Aserbaidžaan kontrolli Karabahhia üle aastatel 1918-

1920, ega sellest tingituna ka peale 1991. aastat. Karabahhia allumine Aserbaidžaanile

oli NSVLi pärand.39

Vaidlus käib Armeenia ja Aserbaidžaani poolte vahel ka selle üle, kas Karabahhial kui

endisel autonoomsel oblastil üldse on õigus setsessiooniks. Armeenia argumenteerib

Nõukogude Liidus 3. aprillil 1990. aastal vastu võetud seadusele40, mille artikkel 3

alusel oli Mägi-Karabahhia Autonoomsel Oblastil referendumi tulemuste alusel täielik

õigus Aserbaidžaanist eralduda.41 Karabahhia setsessiooni kaitseargumendina

rõhutatakse ka asjaolu, et kui Aserbaidžaan kuulutas ennast 1991. aastal Nõukogude

Liidust iseseisvaks, kuulutas ta ennast Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi (1918-

1920) õigusjärglaseks. Viimasel puudus aga kontroll Mägi-Karabahhia alade üle, kuna

nagu juba eelpool öeldud, sai Karabahhia osaks Aserbaidžaanist alles 1921. aastal kui

Aserbaidžaani Sotsialistlik Vabariik kuulus juba Nõukogude Venemaa võimu alla.

Seega NSV Liidu kokku varisemise tulemusena ei omanud iseseisvunud Aserbaidžaan

Karabahhia üle de facto kontrolli, mistõttu ei eraldunud Karabahhia mitte iseseisvast

riigist, vaid taotles võrdsetel alustel liiduvabariikidega setsessiooni NSV Liidust.

Aserbaidžaani esindajad vastukaaluks on kindlad, et enesemääramisõiguse taotlemine ei

anna õigust ühepoolseks setsessiooniks. Seega Aserbaidžaan Karabahhia eraldumist ei

tunnusta ning jääb kindlaks seisukohale, et eraldumisega ning iseseisvuse välja

kuulutamisega rikub Karabahhia peamist rahvusvahelise õiguse printsiipi, milleks on

territooriumide puutumatus ja riigipiiride austamine.42 Aserbaidžaani interpretatsiooni

kohaselt ei seisne konflikt mitte enesemääramisõiguses, vaid Armeenia territoriaalsetes

nõuetes Aserbaidžaani vastu. Sealjuures mõlemad osapooled on oma argumentides väga

resoluutsed.

39 Avetisyan, Robert (2009, 14. juuli). Nagorno Karabakh must no longer be barred from the negotiating

table. RFE/RL

40 Law on Secession. (1990, 3. aprill)

41 Nagorno-Karabakh: A Plan For Peace. Europe Report no 167. (2005, 11. oktoober), p.4 42 Samas, p. 5

18

Enesemääramisõigust puudutavad tülid on reeglina keerulised lahendada ning eeldavad

osapoolte tahet läbirääkimisteks ning võimet alluda kompromissidele. Olukord on

oluliselt raskendatud, kui küsimuseks on enesemääramisõigus versus õigus

territoriaalsele terviklikkusele. Sageli ei ole sellises olukorras võimalik läbirääkimisi

pidada või on see äärmiselt komplitseeritud, kuna mõlemad pooled on kinni oma

õigustes. Järele andmine nendes küsimustes võrdsustuks oma riigi või rahva reetmisega

ning seega isegi selgete kasutegurite ilmnemisel (näiteks majanduslikud) ei ole

läbirääkimised edukad või koguni võimalikud.43 See probleem eksisteerib ka Mägi-

Karabahhia küsimuses. Läbirääkimised on senini olnud edutud ning kõik

lahendusettepanekud on lükatud tagasi, kuna kompromiss on vastuvõetamatu. Järgnevas

alapunktis tulebki juttu sellest, milliseid võimalusi on seni kasutatud Karabahhia

konflikti lahendamiseks.

3. Senised lahenduspüüdlused

3.1. Sõjaaegsed lahenduspüüdlused

Esimesed katsed rahu vahendamiseks tegi Venemaa president Boris Jeltsin koos

Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajeviga 1991. aasta septembris. Presidendid

pakkusid lahendusena välja relvarahu, millega oleks kaasnenud uued valimised,

põgenike ja pagulaste naasmine ning konstitutsioonilise valitsuse loomine

Karabahhiasse. Peale mitmeid kohtumisi vahemikul 20-23 september nõustusid pooled

allkirjastama Železnovodski kommünikee44. Kommünikeele andsid allkirjad nii Vene

kui Kasahstani president ning ka Armeenia ja Aserbaidžaani presidendid. Paraku sellest

leppest kasu ei olnud, kuna osapooled lootsid endiselt saavutada eesmärke sõjaliste

vahendite, mitte kompromisside kaudu. Lahendust püüdis edutult vahendada ka Iraan

ning 1992. aastal veelkord Kasahstani president Nazarbajev.45 Mõlemad katsed

luhtusid.

43 Babbitt, Eileen F. (2006). Mediating Rights-Based Conflicts: Making Self-Determination Negotiable,

International Negotiation, 11 (1), 185-208, p. 194 44 Železnovodski Deklaratsioon. (1991, 23. september) 45 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the

disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114

19

Kui armeenlaste väed juba enklaavi piire ületasid, reageeris ka rahvusvaheline

kogukond. 30. aprillil 1993. aastal võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni

nr. 82246, milles kinnitas, et Karabahhia on osa Aserbaidžaani territoriaalsest

terviklikkusest, teise riigi territoriaalse puutumatuse rikkumine on lubamatu ning nõudis

armeenlaste vägede välja viimist aserite territooriumilt. Peale selle võttis ÜRO

Julgeolekunõukogu 1993. aastal vastu veel kolm resolutsiooni, mis puudutasid

Armeenia ja Aserbaidžaani vahelist konflikti. Resolutsioonid 85347 (29. juuli), 87448

(13. oktoober) ja 88449 (12. november) väljendasid Julgeolekunõukogu seisukohta, et

oluline oli osapoolte vaheline sõjategevus koheselt lõpetada, okupeeritud territoorium

tagastada, lubada rahvusvahelise humanitaarabi andmist ning teha koostööd CSCE-ga

(Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverents, alates 1. jaanuarist 1995 Euroopa

Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon) lahenduse leidmisel. Paraku ei olnud

resolutsioonid Armeeniale siduvad ning jäid ka ainsaks ÜRO poolseks sammuks, kuna

Julgeolekunõukogu andis ainuõiguse konflikti lahendust vahendada 1992. aastal loodud

OSCE Minski grupile.

1993. aastal tõusis oluliseks rahuvahendajaks Venemaa. Jeltsin väljendas väga selgelt,

et Venemaal olid regioonis, kui Venemaa “tagahoovis” mängus omad huvid ning püüdis

Minski gruppi kõrvale tõrjudes muutuda ainsaks konflikti vahendajaks.50 Lisaks

Venemaale panustas konflikti vahendamisse alates 1992. aastast (peale Aserbaidžaani

liitumist organisatsiooniga) Sõltumatute Riikide Ühendus (edaspidi SRÜ). 1994. aastal

õnnestus Venemaal, SRÜ-l ja CSCE-l veenda konflikti osapooli relvarahu lepet

allkirjastama. Nagu juba eelnevalt öeldud, sõlmiti vaherahu 1994. aasta mais.

46 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 822 (1993), http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm 47 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 853 (1993), http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm 48 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 874 (1993), http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm 49 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 884 (1993), http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm 50 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the

disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114

20

Lääne võimud, nagu USA, Euroopa Ühendus (hiljem Euroopa Liit) ja teised

rahvusvahelised organisatsioonid kartsid konflikti sekkuda tingituna Külma sõja lõpu

ebakindlusest ning hiljutisest ebaõnnestumisest Jugoslaavias.51

3.2. Rahvusvaheline sekkumine

Karabahhia konflikti rahvusvahelistumine sai alguse 1991. aastal, langedes kokku

Nõukogude Liidu lagunemise, osapoolte iseseisvumise ning sõjategevuse

intensiivistumisega Karabahhias. Kuni selle ajani oli tegemist Nõukogude Liidu

siseasjaga ning teistel riikidel või organisatsioonidel puudus võimalus ja ka

jurisdiktsioon konflikti sekkuda. 1991.-1992. aastat võib pidada ajaks, mil regiooni

liidrite Venemaa, Iraani, Türgi ja samuti lääne huvid Taga-Kaukaasia suhtes elavnesid.

Peamiseks vahendiks regiooni poliitiliste protsesside mõjutamisel kujunes vahendaja

rolli etendamine regiooni konfliktides, seal hulgas Karabahhias.52

Peamiseks konflikti vahendajaks on 1992. aastast olnud Euroopa Julgeoleku ja Koostöö

Organisatsioon (ingl. k. Organization for Security and Cooperation in Europe, edaspidi

OSCE). 1992. aastal loodi Aserbaidžaani ja Armeenia vahelise konflikti rahumeelseks

lahendamiseks OSCE raames Minski grupp (ingl. k. OSCE Minsk Group), mis koosneb

täna kaaseesistuja riikide – Prantsusmaa, Venemaa, USA - ning Türgi, mitmete

Euroopa riikide ja Armeenia ja Aserbaidžaani esindajatest.53 Esimesed Minski grupi

katsed konflikti lahendada leidsid aset juba aastatel 1992-1994. Paraku osutus Minski

grupi sekkumine nõrgaks, eelkõige seetõttu, et grupil oli vajaka kogemusest taoliseid

konflikte hallata, grupi liikmete huvid regioonis olid liialt vastanduvad, osapooltel endil

puudus huvi läbirääkimisteks ning CSCE ei suutnud saata piirkonda rahuvalve

missiooni.54 Tulenevalt nendest asjaoludest oli Minski grupp oma tegevuse algaastatel

51 Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of the

disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114 52 Nagorno Karabakh: A White Paper. (1997, märts),

http://www.armeniaforeignministry.com/fr/nk/white_paper.html

53 OSCE kodulehekülg, www.osce.org/

54 Mooradian, Moorad; Druckman, Daniel (1999). Hurting Stalemate or Mediation? The Conflict over

Nagorno-Karabakh, 1990-95. Journal of Peace Research, 36 (6), 709-727, p. 710; Cornell, Svante E.

21

lahenduse leidmisel otsustusvõimetu.

Minski grupi aktiivsemad püüdlused lahendusvõimalusi luua ja välja pakkuda algasid

1995. aastal. Alates OSCE Lissaboni tippkohtumisest 1996. aastal, peale mida Minski

grupi kaaseesistujateks said lisaks Venemaale veel Prantsusmaa (alates 1. jaanuarist

1997) ja USA (alates 14. veebruarist 1997)55, on grupp esitanud konflikti lahendamiseks

kogu perioodi jooksul viis konkreetset ettepanekut. Esimesed kolm üksteisest küllaltki

erinevat lahendusvõimalust pakkus Minski grupp välja kahe aasta jooksul 1997. ja

1998. aastal: 1997. aasta juunis pakettlahendus, 1997. aasta oktoobris etapiline lahendus

ning 1998. aasta novembris ühise riigi loomise võimalus56. Neist pakutud võimalustest

aktsepteeris Aserbaidžaan kahte esimest ning Armeenia viimast, kuid ühisele

kompromissile ei jõutud.

Peale pikemat pausi pakkusid kaaseesistujad 2007. aasta novembris OSCE

tippkohtumisel Madridis välja neljanda võimaluse konflikti lahendamiseks.

Kaaseesistujad kinnitasid, et lahenduseni jõudmiseks rakendatakse järgmisi

põhimõtteid: Armeenia sõjaväe järk-järguline välja viimine Karabahhiat ümbritsevalt

Aserbaidžaani territooriumilt (eritingimusena jäävad Kelbajari ja Lachini regioonid

(1997). Undeclared War: The Nagorno-Karabakh Conflict Reconsidered. Journal of South Asian and

Middle Eastern Studies, 20 (4), p. 11

55 Nagorno Karabakh: Risking War. Europe Report No 187. (2007, 14.november), p. 1 56 1) 1997. aasta juunis pakkus Minski grupp Karabahhia konflikti lahendamiseks välja nn pakett

lahenduse (ingl. k. package solution), mis tähendanuks üheaegselt Aserbaidžaani ja Armeenia

territoriaalse terviklikkuse tunnustamist, kõrgeima autonoomia andmist Karabahhiale ja

julgeolekugarantiide pakkumist kogu Karabahhia rahvale (nii piirkonda naasvatele aseritele kui

residentidest armeenlastele).

2) 1997. aasta oktoobris tuli Minski grupp välja juba uue ettepanekuga, mida iseloomustas etapiline (ingl.

k. step-by-step) liikumine lahenduse suunas. Taolise lahenduse kohaselt oleks Karabahhia staatuse

otsustamine jäänud lahenduse kõige viimaseks etapiks, eelnevalt oleks vabastatud okupeeritud alad ning

naasnud põgenikud.

3) 1998. aasta lõpul pakkus Minski grupp veel kolmandagi võimaluse lahenduse leidmiseks, nii nimetatud

ühise riigi (ingl. k. common state) loomise idee. Selle idee rakendumine tähendanuks, et Karabahhia

säilitab de facto riigi staatuse, moodustades Aserbaidžaaniga viimase rahvusvaheliselt tunnustatud

piirides ühise riigi – konföderatiivse riigivormi taolise. Selle ettepaneku lükkas Aserbaidžaan tagasi, kuna

see oli vastuolus suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.

22

Karabahhia staatuse selgumiseni Armeenia kontrolli alla); nende alade

demilitariseerimine; ning referendum või avalik hääletus Mägi-Karabahhia lõpliku

staatuse määramiseks (seal juures referendumi aeg ja läbiviimise viis selguvad edasiste

kõneluste käigus).57 Nimetatud põhimõtetega nõustumine tähendas mõlemale

osapoolele arvestatavaid järeleandmisi. Paraku ei suutnud osapooled ka sel korral

kompromissile jõuda ning nii Armeenia kui Aserbaidžaani esindajad jäid oma

seisukohtadele kindlaks.

2009. aasta detsembris Minski grupi poolt kohendatud Madridi põhimõtted (viies

pakutud võimalus) konflikti lahendamiseks leidsid esimest korda peale 1997. aastat

Aserbaidžaani välisministri üldise heakskiidu.58 1997. aastast alates on Aserbaidžaan

tagasi lükanud kõik lahendusettepanekud, niisamuti ei nõustunud Aserbaidžaan

rakendama 2007. aastal Madridis esitletud põhimõtteid. 2. detsembril 2009. aastal

OSCE konverentsil Ateenas peetud kõnes teatas välisminister Elmar Mamadjarov, et

Aserbaidžaan nõustub Minski grupi pakutud stsenaariumiga ning annab Karabahhia

rahvale võimaluse otsustada oma staatus referendumi teel ning austab nende

enesemääramisõigust. Ometi kinnitas välisminister taas, et see ei tähenda, et Karabahhia

armeenlastel on õigus iseseisvuda ja luua oma riik ning olenemata

enesemääramisõiguse austamisest, säilitab Aserbaidžaan territooriumi üle

suveräänsuse.59 Nüüd ei sobinud viimati välja pakutud põhimõtted Armeeniale, kuna

selgelt eelisseisundisse jääks konflikti lahendamisel Aserbaidžaan.60

Nagu kirjeldatud, ei ole Minski grupi eestvedamisel ning välja pakutud

lahendusettepanekute kaudu jõutud osapooltele vastuvõetava lahenduseni. Olgugi, et

ettepanekud on olnud küllaltki erinevad, on siiski igal korral eelisseisundisse seatud

vaid üks osapool, kord Aserbaidžaan ning kord jälle Armeenia. Sellest tulenevalt ei ole

57 Nagorno Karabakh: Risking War. Europe Report No 187. (2007, 14. november), p. 3 58 Hakobyan, Tatul (2010, 16. veebruar). The Athens proposals: Armenia faces a difficult choice,

http://www.civilitasfoundation.org/cf/analysis/armenia/374-the-athens-proposals-armenia-faces-a-

difficult-choice.pdf 59 Azerbaijan Insists on “Self Rule” For Karabakh. (2009, 2. detsember). RFE/RL 60 Hakobyan, Tatul (2010, 16. veebruar). The Athens proposals: Armenia faces a difficult choice,

http://www.civilitasfoundation.org/cf/analysis/armenia/374-the-athens-proposals-armenia-faces-a-

difficult-choice.pdf

23

leitud ka ühist sobivat lahendusviisi. Kumbi konflikti osapool ei ole kokkuvõttes rahul

Minski grupi tegevuse ning efektiivsusega. Osapooled on Minski grupile süüks pannud

eelkõige ebakompetentsust, pidades silmas saadikute teadmatust nii regioonist kui

konflikti olemusest.61 Minski grupi peamiseks nõrkuseks on täielik erapooletus ja

pealtvaataja roll, reaalsuses oleks grupi tegevus märksa efektiivsem kui oleks kasutuses

ka teatav survemehhanism, mis ajendaks konflikti osapooli lahendust otsima ja leidma.

2004. aastast alates katsetas Aserbaidžaan uut taktikat ning püüdis konflikti

lahendamise suunata taas OSCE Minski grupi pädevusest Ühinenud Rahvaste

Organisatsioonile (ÜRO püüdis sekkuda juba 1993. aastal, andes välja neli

resolutsiooni). Üks võimalikest ajenditest oli Aserbaidžaani jaoks kindlasti lootus, et

ÜRO kaudu on võimalik saavutada soodne lahendus, arvestades, et islamiriigid

hääletaksid solidaarsusest igal juhul Aserbaidžaani kasuks. Lisaks Armeenia vastuolule

ei pooldanud Aserbaidžaani initsiatiivi ka Minski grupi kaaseesistujad.62 14. märtsil

2008. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu taaskord mitte siduva resolutsiooni63,

millega nõuti Armeenia sõjajõudude “kohest, lõplikku ja tingimusteta” välja viimist

Aserbaidžaani territooriumilt. Resolutsiooni vastu võtmise poolt hääletas 39 riiki ning

vastu seitse riiki, seal hulgas Minski grupi kaaseesistujad Venemaa, USA ja

Prantsusmaa, ülejäänud ÜRO riigid jätsid hääle andmata.64 Vastuseisu põhjendasid

grupi liikmed sooviga tagada lahendus läbirääkimiste teel ning säilitada oma neutraalne

positsioon.

Tänaseks on saanud juba küllaltki selgeks, et ei OSCE, ÜRO, ega ükski suurriik

üksiküritajana ei ole võimeline tooma lahendust kaks aastakümmet väldanud vaenule

armeenlaste ja aserite vahel. Fakt on see, et ainus lahendus saab tulla kahe riigi

omavahelise kokkuleppe ja kompromissi tulemusena. Kuid küsimus on, kas see on

võimalik ja kas osapooled on selleks valmis?

61 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 229 62 Caucasus Report: December 6, 2004. RFE/RL, 7 (45) 63 ÜRO Peaassamblee resolutsioon GA/10693. (2008, 14. märts),

http://www.un.org/News/Press/docs/2008/ga10693.doc.htm 64 Azimov, Araz (2008, 15. märts). Azerbaijan Criticizes France, Russia, U.S Over Karabakh Resolution.

RFE/RL

24

3.3. Osapoolte endi lahenduspüüdlused

1993. aasta septembris korraldas Aserbaidžaani president Heidar Alijev (ametlikult

president küll alles 3. oktoobrist 1993) esimese avaliku kohtumise Aserbaidžaani ja

Karabahhia esindaja vahel. Kusjuures seda tehes möönis president esmakordselt (mis jäi

ka üheks viimastest kordadest), et konflikti teiseks osapooleks on Karabahhia.

Kohtumisel, mis leidis aset 13. septembril leppisid poolte esindajad kokku vaherahus,

mis siiski ei õnnestunud, kuid palju tähtsam oli kohtumise toimumine ise.65 25.

septembril toimus Venemaa välisministri juhtimisel järjekordne kohtumine Alijevi ja

Karabahhia armeenlaste tollase juhi Robert Kotšarjani vahel, kuid läbirääkimised olid

salajased ning nende sisu ei ole teada. Viimane samalaadne kohtumine leidis aset 9.

oktoobril, kuid ka sel kohtumisel tulemusi ei saavutatud. 1993. aasta sügis tundus sobiv

aeg Karabahhia sõja lõpetamiseks läbirääkimiste teel. President Alijev, kes oli värskelt

presidendiks saanud, võis teha rahumeeli kompromisse, jättes vastutuse mineviku

kaotuste eest eelmise valitsuse õlgadele. Samuti oli rahu sõlmimise poolt Armeenia

president Levon Ter-Petrosjan, kelle juhitud riik kannatas majandusliku isolatsiooni all

ning oli ehmatatud ÜRO Julgeolekunõukogu poolt ettekirjutatud resolutsioonidest.66

Olukorra muutis taas pingeliseks Alijevi kõne, mis järgnes 10. oktoobril, kus ta

ähvardas Armeeniat konflikti püsimisega veel pikki aastaid.67 Sellele järgnesid

kummagi poole rünnakud ning jätkuv sõjategevus.

Kuna Minski grupi ettepanekud ei ole lahendust toonud ka peale vaherahu sõlmimist, on

osapooled püüdnud lahenduseni jõuda otseste läbirääkimiste teel. Armeenia president

Kotšarjan ei pooldanud võimule tulles Minski grupi sekkumist Karabahhia konflikti

läbirääkimistesse ning seetõttu jätkusid kõnelused 1999. aasta aprillist uues formaadis.

1999. aasta 25. aprillil leidis Washingtonis aset president Kotšarjani ning Aserbaidžaani

tollase presidendi Heidar Alijevi kohtumine, millele järgnes mõne aasta jooksul ligi

kakskümmend kohtumist (vt. lisa C). Presidendid ja välisministrid on kogu perioodi

65 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 226 66 Samas 67 Samas, p.227

25

jooksul pidanud läbirääkimisi mitmekümnel korral (vt. lisa C), kuid endiselt on konflikt

lahenduseta. Riigiesindajate läbirääkimiste teel ei ole jõutud aktsepteeritava

kompromissini. Käesolevas uurimuses püütakse sellele probleemile selgitus leida.

26

II TEOREETILINE TAUST

Töö teoreetilises peatükis antakse esmalt ühese mõistetavuse eesmärgil ülevaade

läbivatest mõistetest ja nende tähendustest.

Lisaks leiavad käsitlemist varasemad teemakohased uurimused. Antakse põgus

ülevaade uurimustest, mida on Karabahhia konflikti analüüsimiseks läbi viidud ning

kuidas ja mille põhjal seda on tehtud. Sealjuures kirjeldatakse, milliseid

lahendusvõimalusi ja mudeleid on seni Karabahhia konflikti puhul välja pakutud.

Käesolevas peatükis kirjeldatakse ka autori poolt loodud mudelit, millele tugineb antud

magistritöö empiiriline uurimus.

1. Töös käsitletavad mõisted

Setsessioon. Entsüklopeedilise definitsiooni kohaselt on setsessioon ametlik välja

astumine organisatsiooni, ühenduse või liidu liikmelisusest.68 Setsessiooni kui nähtuse

kohta puudub ühene ja kõikehõlmav definitsioon. Erinevad autorid on oma käsitlustes

setsessiooni mõneti erinevalt defineerinud ja mõistnud. Thomas Ambrosio on

definitsioonina välja pakkunud, et setsessioon on etnilise, rahvusliku või ajaloolise

rühmituse territoriaalne eraldumine asukohamaast ja selle võimust.69 Sageli on

setsessiooni kirjeldatud kui territoriaalse või etnilise üksuse eraldumist asukohariigist,

kusjuures asukohariik seda ei aktsepteeri ning eraldumisega kaasneb jõu kasutamine või

sellega ähvardamine. Setsessioon on käesoleva töö käsitluses unilateraalne eraldumine

teisest riigist koos territooriumi ja rahvaga. Unilateraalne just selles tähenduses, et riik,

millest eraldutakse, setsessiooni ei tunnusta. Oma olemuselt on setsessiooni

soodustavad autonoomsed regioonid.70

68 Encyclopedia Britannica Online, http://search.eb.com/ 69 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: Ethnic Conflict and International Politics. Westport: Praeger

Publishers, p. 2 70 Cornell, Svante E. (2002). Autonomy as a Source of Conflict: Caucasian Conflicts in Theoretical

Perspective. World Politics, 54 (2), 245-276, p. 251

27

Sõltumatus. Termin on käesolevas töös võrdsustatud mõistega iseseisvus, mis

tähendabki sise- ja välispoliitilist sõltumatust. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on

sõltumatus riigi üheks olulisemaks tunnuseks, see on vabadus vabalt rakendada võimu,

mida riik rahvusvahelise õiguse kohaselt omab.71 Sõltumatu riigi tunnusteks 1933. aasta

Montevideo konventsiooni kohaselt on rahvas ehk alaline elanikkond, kindlaksmääratud

territoorium, efektiivset kontrolli teostav valitsus ja võime astuda suhetesse teiste

riikidega72. Alternatiivselt loetakse tunnusteks ka enesemääramist ja tunnustamist.

Sõltumatus on eesmärk, mida enamasti setsessiooni tulemusena saavutada püütakse.

Irredentism. Termin irredentism tuleneb itaaliakeelsest sõnapaarist terra irredenta

(tõlkes lunastamata territoorium) ning viitas algselt 19. sajandi keskpaigast kuni 20.

sajandi alguseni väldanud poliitilisele liikumisele, mille eesmärgiks oli eraldada itaalia

keelt kõnelevad inimesed Šveitsi ja Austria-Ungari kontrolli alt ning liita nad Itaalia

riigiga.73 Tänapäevase rahvusvaheliste suhete terminina tähendab irredentism

territoriaalset laienemist teise riigi territooriumi annekteerimisel, mis põhineb etnilisel

või ajaloolisel alusel.74 Ka Ambrosio defineerib kõnealust fenomeni sarnaselt:

olemasolevate riikide katsed annekteerida teise riigi territoorium, millel nende

rahvuskaaslased elavad.75 Irredentismi põhitaotluseks on seega rahvuslik ja

territoriaalne ühtsus.

Irredentistlikke soove võivad omada ka emamaast (rahvusriigist) eraldatud rahvad, kes

soovivad asukohariigist eralduda eesmärgiga ühineda teise riigiga (reeglina oma

rahvusriigiga). Enamasti asukohariik taolist eraldumist ei aktsepteeri ning irredentistlike

avaldustega kaasneb konflikt asukohariigiga. Irredentistlike konfliktide eesmärgiks ongi

ühinemine mõne teise, enamasti naaberriigiga. Taolised konfliktid on omased etnilistele

vähemustele, kellel juba eksisteerib oma rahvusriik. Et sellisel juhul võib

71 West’s Encyclopedia of American Law, http://www.enotes.com/wests-law-encyclopedia 72 Convention on the Rights and Duties of States. (1933, 26. detsember),

http://www.oas.org/juridico/english/treaties/a-40.html 73 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: Ethnic Conflict and International Politics. Westport: Praeger

Publishers, p. 1 74 Cambridge Encyclopedia. http://encyclopedia.stateuniversity.com/pages/10745/irredentism.html 75 Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: Ethnic Conflict and International Politics. Westport: Praeger

Publishers, p. 1

28

rahvusvähemus arvestada iseseisva (rahvus)riigi toetusega, võib vägivalla osakaal

irredentistlikus konfliktis olla suur ning võimalus läbirääkimisteks väike.76 Kuna

irredentistlikes konfliktides on osapooli vähemalt kaks, on taoliste konfliktide puhul

suur tõenäosus muutuda rahvusvahelisteks.77 Selline konflikt tekib tavaliselt piirialadel,

kus elab palju naaberriigiga ühist etnilist elementi (nt sakslased Poolas ja Tšehhis;

ungarlased Slovakkias ja Rumeenias; slovakid Ungaris; serblased Horvaatias ja Bosnia-

Hertsegoviinas jne).78 Vastavalt sellele kirjeldusele võiks Karabahhia konflikti

klassifitseerida klassikaliseks irredentistlikuks konfliktiks.

Irredentistlike konfliktide lahendamine rahumeelsel teel on praktiliselt võimatu,

küllaltki tihti tuleb säärase konflikti lahendamiseks kasutada sõjalisi meetodeid.

Poliitikateadlaselt Myron Weinerilt pärineb 1971. aastast põhjapanev uuring

irredentismist, milles ta väidab, et kõige ebatõenäolisem viis irredentistliku konflikti

lahendamiseks on vabatahtlik kokkulepe osapoolte vahel. Sama vähe tõenäoline on see,

et lahenduseni jõutakse osapoolte vahelise diskussiooni kaudu ning ilma kolmandate

osapoolte sekkumise ja survestamiseta.79

Rahvusvaheline õigus on irredentismi suhtes vaenulik – mida hilisem rahvusvaheline

dokument, seda konkreetsemalt mõistetakse selles irredentistlikke püüdlusi hukka.

Näiteks ÜRO põhikiri rõhutab territoriaalse puutumatuse olulisust ja territoriaalse

terviklikkuse austamise vajadust. Samu põhimõtteid toonitatakse ka 1975. aastast

pärinevas CSCE Helsingi aktis (juba eelnevalt välja toodud punktid).

Võimu jagamine. Võimu jagamist kasutatakse konföderatiivse riigikorra puhul.

Konföderatsioon on selline riigikorralduse vorm, kus liidetud riigid delegeerivad mingi

osa oma võimust keskvalitsusele ja samas säilitavad esmase võimu. Seega

76 Carment, David (1993). The International Dimensions of Ethnic Conflict: Concepts, Indicators, and

Theory. Journal of Peace Research, 30 (2), 137-150, p. 140-142 77 Carment, David; James, Patrick (1997). Secession and Irredenta in World Politics. In Carment, David;

James, Patrick (eds.). Wars in the midst of peace: the international politics of ethnic conflict.Pittsburgh:

University of Pittsburgh Press, p. 200 78 Mölder, Holger (1997). Rahvusriik ja etnilisus tänapäeva maailmas. Akadeemia, 10, 2024-2044, p. 2040 79 Weiner, Myron (1971). The Macedonian Syndrome, New Balkan Politics,

http://www.newbalkanpolitics.org.mk/OldSite/Issue_2/weiner.eng.asp

29

konföderatsioon on liit iseseisvate riikide vahel, iga liitu kuuluv riik säilitab oma

suveräänsuse ja teda peetakse võrdseks teistega.

Status quo. Ladinakeelne termin, mis tähendab olemasoleva olukorra säilitamist

kehtival kujul.80 Status quo säilitamine tähendab kehtiva olukorra säilitamist just

sellisena nagu see on.

Status quo ante bellum. Ladinakeelne termin status quo ante bellum tähendab lühidalt

öeldes olukorda enne sõda. See omakorda tähendab, et sõja tulemusena ei võida ega

kaota ükski osapool territooriume või majanduslikke või poliitilisi õigusi. Status quo

ante bellum puhul on sõjategevuse lõplikuks tagajärjeks vaenlase vägede välja viimine

ning sõjaeelse võimu taaskehtestamine.

2. Varasemad uurimused

Konfliktid Kaukaasias on olnud poliitikauurijate huvisfääris alates nende puhkemisest

1990ndate alguses. Hoolimata sellest on Karabahhia konflikti akadeemiline uurimine

jäänud küllaltki tagasihoidlikuks ning seetõttu ka mõneti puudulikuks. Uuringud, mis on

käsitlenud Karabahhia konflikti ja selle lahenduse võimalusi, jagunevad laias laastus

kaheks: kirjeldavateks ning analüüsivateks. 1990ndatest pärinevad peamiselt

kirjeldavad uurimused, mis käsitlevad konflikti ajaloolist kujunemist, põhjuseid ning

vaherahuni jõudmist. Kirjeldatud on ka seda, kuidas konflikti lahendada püütakse, kuid

mitte seda, miks ei ole lahenduseni veel jõutud. Esimesed analüütilised uurimused

Karabahhia konfliktist pärinevad 1990ndate lõpuaastailt (näiteks Cornell 1999, 2000).

Peamiseks uurimisobjektiks Karabahhia konflikti puhul on olnud välismõju –

kolmandate osapoolte sekkumine konflikti lahendusse (suurriigid, rahvusvahelised

organisatsioonid, regiooni liidrid) – selle ulatus, osatähtsus, mõju jne. Levinud on

käsitlus, et Karabahhia konflikti lahendus ei sõltu mitte otseselt osapooltest –

Armeeniast, Aserbaidžaanist ja Karabahhiast –, vaid esmajärgus globaalsetest ja

regionaalsetest suurvõimudest ning nende tegevusest ja poliitikatest regioonis. Selle

vaate kohaselt dikteerivad konflikti lahendust suurvõimude vahelised suhted, mitte

80 West's Encyclopedia of American Law, http://www.enotes.com/wests-law-encyclopedia

30

Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhia sisemised ja omavahelised suhted. Seega

taolise mudeli kohaselt: kui rahvusvahelised tegutsejad jõuavad konflikti lahenduse osas

omavahelisele konsensusele, on konflikti võimalik lahendada, surudes see lahendus

osapooltele peale.81 Väga mitmed uurijad on oma töödes jõudnud järeldusele, et

Karabahhia konflikti senine lahendamatus seisneb kolmandate osapoolte

lahenduspüüdluste saamatuses ning on kirjeldanud või analüüsinud oma uurimustes

kolmandate osapoolte sekkumist konflikti lahendamisse.82 Suures osas varasemates

uurimustes on sõltumatu muutujana käsitletud kolmandate osapoolte sekkumise määra

ning meelega otseste osapoolte huvid kõrvale jäetud.83 Väga sageli heidetakse sellistes

uurimustes vahendajatele, eelkõige OSCEle, ette saamatust, ükskõiksust, huvi puudust

või vastupidi kaaseesistujate isiklike huvide eelistamist jne.

Lisaks on tehtud uurimusi, milles on aluseks võetud diasporaa84 tegevuse ulatus ja selle

mõju konflikti lahendamisele. Shain ja Barth on oma 2003. aastal avaldatud uurimuses

käsitlenud diasporaad sõltumatu muutujana, mis suuresti määrab kodumaa

välispoliitilise tegevuse ning sellest tulenevalt ka suhtumise konflikti lahendusse.85

81 Zolyan, Mikayel (2009). Karabakh 2014 scenarious. http://www.c-r.org/our-

work/caucasus/documents/2014/Karabakh_web_06_zolyan.pdf [03.05.2010] 82 Betts, Wendy (1999). Third Party Mediation: An Obstacle to Peace in Nagorno Karabakh. SAIS

Review, 19 (2). 1999; Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure

or part of the disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114; King, Charles

(2001). The Benefits of Ethnic War: Understanding Eurasia’s Unrecognized States. World Politics. 53

(4), 524-552; Mooradian, Moorad (1998). The OSCE: Neutral and Impartial in the Karabakh Conflict?.

Helsinki Monitor, 1998, 2; Mooradian, Moorad; Druckman, Daniel (1999). Hurting Stalemate or

Mediation? The Conflict over Nagorno-Karabakh 1990-95. Journal of Peace Research, 36 (6); 83 Gamaghelyan, Philip (2005). Intractability of the Nagorno Karabakh Conflict: A Myth or A Reality?

Peace & Conflict Monitor, Special Report 84 Poliitiline diasporaa – inimesed, kellel on ühine rahvuslik päritolu ja kes resideeruvad väljaspool

kodumaa territooriumit. Armeenlastel on väga suurearvuline ja mõjuvõimas diasporaa, näiteks

lääneriikidest on USAs armeenlasi umbes miljon ning Prantsusmaal ligi viissada tuhat.

85 Shain, Yossi; Barth, Aharon (2003). Diasporas and International Relations Theory. International

Organization, 57 (3), 449-479; Shain, Yossi (1994-1995, winter). Ethnic Diasporas and U.S. Foreign

Policy, Political Science Quaterly, 109 (5), 811-841

31

Lisaks on uuritud diasporaa mõjutusi läbi finantsabi86 ja välisriigi lobi.87 Taoliste

uurimuste puhul on võetud analüüsi aluseks diasporaa tegevus, näiteks kuidas

armeenlaste arvukas diasporaa on suutnud mõjutada USA välispoliitikat Karabahhia

konflikti suhtes, milliseid muudatusi on see USA poliitikas kaasa toonud ja kuidas

viimane omakorda on mõjutanud sekkumist Karabahhia konflikti ja selle lahendusse.

Teisel juhul on mõõdetud armeenlaste diasporaa rahalise toetuse ulatust Karabahhiale

ning Armeeniale, kuidas see on mõjutanud Armeenia poliitikute seisukohti ja samme

Karabahhia konflikti suhtes.

Samuti on autoreid, kes põhjendavad Karabahhia konflikti lahendamatust iidse vaenu ja

ajalooliste vastuoludega.

Kolmandate osapoolte mõjutuste kõrval sama oluline või isegi olulisem aspekt on

konflikti osapoolte endi käitumise ja seisukohtade analüüsimine. Pelgalt välismõjude

analüüsi tulemusena ei saa luua vankumatuid tõdesid sellest, miks ei ole suudetud

konfliktile lõplikku lahendust leida. Kui otsesed osapooled ei ole lahenduseks valmis, ei

mõju ka kolmandate osapoolte surve.

Ühe esimese põhjaliku analüüsi Karabahhia konfliktist on teinud Svante Cornell.88

Cornell leiab, et konflikti ei ole võimalik lahendada kui osapoolte seisukohad on

vastanduvad. Oma uurimuses toob ta välja võimalikud stsenaariumid lahenduseks, mis

ühtivad osaliselt käesolevas töös analüüsitud võimalustega. Cornell jõuab järeldusele, et

olukorras, kus osapoolte olulised huvid on kaalul, on keeruline kompromissi leida ning

selline olukord viib ummikseisuni. Kompromissi leidmine nõuab osapooltelt

vastastikust kindlust ja usaldust ning seda ei ole võimalik välisjõudude poolt peale

86 Collier, Paul; Hoeffler, Anke (2000). Greed and Grievances in Civil War. Policy Research Working

Paper 2355. Washington, D.C.: Inter-American Dialogue

87 Saideman, Stephen M. (2002). Discrimination in International Relations: Analyzing External Support

for Ethnic Groups. Journal of Peace Research, 39 (1), 27-50; Saideman, Stephen M. (2001). The Ties

That Divide: Ethnic Politics, Foreign Policy, and International Conflict, New York: Columbia University

Press 88 Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of East

European Studies, Uppsala University; Cornell, Svante E. (2000). Small Nations and Great Powers: A

Study of Ethnopolitical Conflict in Caucasus. Richmond, UK: Curzon Press

32

suruda. Cornellile sarnaselt on ka käesolevas töös uurimisel osapoolte huvid,

peaasjalikult osapoolte seisukohad Karabahhia staatuse osas, kuna see on peamine

küsimus, mis senini on takistanud lahendusi jõudmist. Uudne on käesoleva analüüsi

puhul asjaolu, et empiiriline andmestik on koostatud kolme osapoole poliitiliste

esindajate avaldustest ning riigi seisukohad on kujundatud esindajate avalduste, kõnede,

pöördumiste ja muude samalaadsete seisukohaväljenduste põhjal. Tasub märkimist, et

autorile teadaolevalt ei ole varasemates Karabahhia konflikti käsitlevates uurimustes

kasutatud sõltumatu muutujana konflikti osapoolte esindajate seisukohti, analüüsides

esindajate avaldusi, kõnesid, pöördumisi jne. Ometi on see äärmiselt oluline, kuna

konflikti lahendus sõltub just nimelt riigijuhtide ja -esindajate positsioonidest. Olgu

surve esindajatele poliitiline, majanduslik, emotsionaalne, sisepoliitiline või

välispoliitiline, lahendus sõltub lõppkokkuvõttes sellest, mida esindajad arvavad ning

otsustavad. Seega jõudmaks lähemale Karabahhia konflikti senise lahendamatuse

probleemi selgitamisele, on vajalik uurida konflikti osapoolte retoorikat.

3. Empiirilises uurimuses rakendatav mudel

Käesolevas töös luuakse Karabahhia konflikti uurimiseks teoreetiline mudel, milles

eeldatakse, et setsessionistliku konflikti lahendus on seotud konflikti osapoolteks

olevate riikide esindajate seisukohtadega. Eeldatakse, et osapoolte esindajate seisukohad

on pigem vastanduvad ning takistavad seeläbi konflikti lahendamist. Seisukohtade

lähenemise (või kokku langemise) korral muutub konflikti lahendamine teoreetiliselt

võimalikuks. Riikide seisukohtade määramisel kasutatakse osapoolte esindajate

seisukohaavaldusi, mis kajastuvad esindajate kõnedes, avaldustes, pöördumistes,

intervjuudes ja teistes samalaadsetes seisukohavõttudes.

Erinevus käesolevas töös loodud mudeli ja varasemates uuringutes kasutatud mudelite

vahel seisneb selles, et varasemalt ei ole käsitletud konflikti lahendamatuse

põhjustajatena konflikti otseste osapoolte esindajate (vastanduvaid) seisukohti.

33

STATUS QUO SETSESSIOON STATUS QUO

ANTE BELLUM

SÕLTUMATUS VÕIMU JAGAMINE IRRE DENTISM

Käesoleva juhtumiuuringu puhul on tegemist setsessionistliku konfliktiga, seega on

mudeli keskmeks setsessioon. Setsessionistlik liikumine on nähtus, millega enamus

riike on aja jooksul kokku puutunud ning mille õnnestumist on enamik neist ka püüdnud

takistada. Seega võiks öelda, et asukohariigi vastuseis territooriumi või etnilise grupi

eraldumisele muudab eraldumise setsessiooniks.89

Nagu ka mudeli jooniselt nähtub, võivad setsessionismi taotlejad tegutseda kolme

erineva stsenaariumi järgi:

1. Enamikel juhtudel nõutakse setsessiooni puhul iseseisvust asukohariigist ning

suveräänsust uuele riigile, mille setsessiooni algatajad plaanivad rajada. Seega

setsessiooni üheks võimalikuks stsenaariumiks on uue sõltumatu riigi teke.

2. Kuid setsessioon ei pruugi tähendada alati soovi luua uus riik, kuna setsessiooni

taotlejad võivad eralduda ühest riigist ka sooviga liituda teise riigiga – taolist

setsessiooni vormi nimetatakse irredentismiks. Seega setsessiooni teiseks võimalikuks

stsenaariumiks on irredentism.

3. Kolmas stsenaarium, mis setsessiooniga võib kaasneda, on võimaldada eralduda

soovivale etnilisele grupile sõltumatust detsentraliseeritud süsteemis nagu seda on

89 Thürer, Daniel; Burri, Thomas (2009). Seccession. Max Planck Encyclopedia of Public International

Law

34

näiteks konföderatsioon90 ehk võimu jagamine setsessiooni taotleva riigi ja asukohariigi

vahel.

Kuna tegemist on konfliktiga, siis peab eelduse kohaselt setsessioonile vastanduma

teistsugune seisukoht. Kuna setsessionistliku konflikti puhul on tegemist territooriumi

või rahvuse eraldumisega asukohariigist, siis on asukohariik setsessiooni tulemusena

jäänud ilma territooriumist, mida peetakse asukohariigi seisukohast oluliseks ja mida

tahetakse tagasi. Lisaks territoriaalsele kaotusele võivad asukohariiki motiveerida ka

mittemateriaalsed huvid – ajaloolised, religioossed, identiteedilised jne. Sellest

tulenevalt on mudelis eeldatud, et setsessioonile vastukaaluks pooldab asukohariik

konflikti (sõja)eelse olukorra taastamist, mil eralduv territoorium kuulus asukohariigi

juriidilise võimu alla – seega setsessioonile vastanduv seisukoht on status quo ante

bellum (SQAB).

Kolmas võimalus, mis setsessionistliku konflikti puhul võib esineda, on status quo

hoidmine. Sellisel juhul säilib konflikti tagajärjel loodud olukord ning ühelegi konflikti

osapoolele sobivat kompromisslahendust ei saavutata – ei viida lõpuni setsessiooni

(mitte ühtki kolmest võimalikust stsenaariumist), ega taastata ka sõjaeelset olukorda.

Karabahhia konflikt on setsessionistlik konflikt, mis peamise suunana kaldub

irredentismile. Seda väidet kinnitavad esimeses peatükis kirjeldatud konflikti alguse

meeleolud. Kui esialgne seisukoht nii Karabahhial kui Armeenial oli ühinemine ehk

irredentism, siis pingete kasvades võeti vastu otsus unilateraalseks setsessiooniks.

Setsessionistlikud soovid võivad aja jooksul muutuda, peamiselt toimuvad muutused

stsenaariumite osas ning vastavaid stsenaariumeid toetavate seisukohtade jõulisuse osas.

Kui mingil ajahetkel pooldab üks osapool irredentismi, siis aja jooksul ja teatud

tingimuste mõjul võivad seisukohad muutuda ning irredentismi asemel võidakse toetada

sõltumatust või ka võimu jagamist. Taolist muutumist võivad mõjutada mitmed

asjaolud: sisepoliitika, välispoliitika, majanduslik olukord, väline surve jne.

Vastavalt eelpool kirjeldatud mudelile on Karabahhia konflikti lahendamiseks neli

peamist võimalust: Karabahhia sõltumatu riigi loomine, ühinemine Armeeniaga,

90 Premdas, Ralph R.; de A Samarashinge, S.W.R.; Anderson, Alan B. (1990). Secessionist Movements in

Comparative Perspective. London: Pinter Publishers, p. 12

35

konföderatiivne võimu jagamine Karabahhia ja Aserbaidžaani vahel või sõjaeelse

olukorra taastamine. Kuna mudelis eeldatakse, et esindajate võetavad seisukohad on

omavahel vastanduvad (sõltumatus vs SQAB; irredentism vs SQAB, võimu jagamine vs

SQAB), siis kujuneb sellest huvide konfliktist viies võimalus ehk status quo, mis ongi

lahendamatus ning olemasoleva olukorra säilitamine kehtival kujul.

Taolist konflikti on võimalik lahendada, kui osapoolte seisukohad lahenduse võimaluste

osas lähenevad või langevad kokku ning leitakse väljapääs status quost. Näiteks antud

juhtumi puhul siis, kui nii Aserbaidžaan, Armeenia kui ka Karabahhia toetavad

samaaegselt võimu jagamist ning leiavad kompromissi teel konfliktile lahenduse. Nii

kaua, kui osapoolte seisukohad on vastanduvad, säilib status quo.

36

III METODOLOOGILINE RAAMISTIK

1. Eesmärk, muutujad, hüpoteesid

Magistritöö eesmärgiks on leida võimalik põhjendus Karabahhia konflikti senisele

lahendamatusele, luues seni kasutamata empiirilise andmestiku (riigijuhtide ja

välisministrite erinevas vormis avaldused) analüüsi põhjal mudeli, milles eeldatakse

osapoolte seisukohtade vastandumist.

Muutujad:

Käesolevas uurimuses on sõltuvaks muutujaks, mille määrajat töös selgitada püütakse

konflikti lahendus.

Sõltumatuteks muutujateks ehk selleks, mida antud uurimuse puhul püütakse tuvastada

ja mis võiksid mõjutada konflikti lahenduse leidmist, on konflikti osapoolte

vastanduvad seisukohad.

Muutujate omavahelisest seosest on tuletatud hüpotees:

Karabahhia konflikti lahendus sõltub konflikti osapoolte seisukohtade vastandumise

määrast. Alahüpoteesiks on: mida vastanduvamad on osapoolte seisukohad, seda

keerulisem on lahenduseni jõuda.

Hüpoteesi kontrollimiseks on käesolevas uurimuses tõstatatud järgmised alahüpoteesid:

1) Armeenia seisukohaks Karabahhia konflikti lahendamisel on irredentism

2) Karabahhia armeenlaste seisukohaks konflikti lahendamisel on irredentism

3) Aserbaidžaani seisukohaks konflikti lahendamisel on sõjaeelse olukorra

taastamine (status quo ante bellum) ehk täielik vastuseis irredentismile

Operatsionaliseerimine:

Nagu öeldud, on sõltumatuteks muutujateks konflikti osapoolte seisukohad. Osapoolte

seisukohtadena käsitletakse Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhia armeenlaste

esindajate – riigijuhtide ja välisministrite - seisukohti. Selleks, et määrata, kas

seisukohad on üksteisele vastanduvad või lähenevad, tuleb neid kõigepealt hinnata

37

jõulisuse alusel (kui kindel on riigiesindajate üks või teine seisukoht). Seisukohtade

jõulisus on jagatud kolme kategooriasse:

Tabel 1. Seisukohtade jõulisuse hindamise skaala

Väärtus Hinnang

0 Nõrk

1 Vähem jõuline

2 Väga jõuline

Valimisse kuuluvate seisukohtade jõulisust on autor hinnanud skaalal 0…2. Kõige

kõrgem hinnang väärtusena 2 märgib väga selget, konkreetset ja jõulist seisukohta.

Väärtus 1 tähistab vähem jõulist seisukohta. Tegemist on suures osas seisukohtadega,

mis on presidendi või välisministri avalduses esinenud kas teisejärgulisena (näiteks on

väga jõuliselt pooldatud sõltumatust, kuid on öeldud, et ka võimu jagamine oleks

vastuvõetav) või võrreldes väga jõulise seisukohaga on avalduses tunda siiski kõhklust.

Kolmas võimalus tähistatud väärtusega 0 märgib nõrka seisukohta. Enamasti on nõrgaks

hinnatud seisukohad, mis vaid vihjamisi viitavad mingile seisukohale või on avalduses

väga teise- või kolmandajärgulisena välja toodud. Autori poolt antud hinnangute alusel

on analüüsimisel koostatud graafikud, mis piltlikustavad seisukohtade avaldumist ja

jõulisuse muutumist ajateljel. Graafikute põhjal on võimalik analüüsida, millised

seisukohad ja millistel perioodidel domineerisid. Graafikute võrdlemisel on võimalik

täheldada kokkulangevusi ja vastandumisi riigiti ja periooditi ning nende põhjal

järeldusi teha.

Jõulisust ja seisukohtade arvu kokku võttes saab seisukohtade vastandumist vaadelda

graafiliselt aastate lõikes.

Sõltuv muutuja:

Lahendusele jõudmist on võimalik hinnata selle alusel, kas Karabahhia staatuses on

toimunud muudatusi, kas on jõutud riikidevahelistele kokkulepetele küsimuse

lahendamisel. Võrreldes Karabahhia staatuse muutumist ajas ja osapoolte

38

seisukohtade samaaegse vastandumise määra, on võimalik kontrollida esitatud

hüpoteesi paikapidavust.

2. Valim

Uurimuse valim on koostatud kolme uuritava riigi, Armeenia, Aserbaidžaani ja de facto

Mägi-Karabahhia Vabariigi, presidentide ja välisministrite seisukohtadest Karabahhia

staatuse osas. Loomulikult oleks võinud valimisse kaasata ka nimetatud riikide

peaministrite, parlamendispiikrite ning diplomaatiliste esindajate seisukohad, kuid töö

seisukohast ei oleks see olnud otstarbekas. Uuritavate riikide olulisimateks välispoliitika

kujundajateks on president ning välisminister. Kuna peaasjalikult on konflikti näol

tegemist välispoliitilise küsimusega, on siinkohal välispoliitika kujundajate seisukohad

kõige olulisemad. Lisaks on Armeenia ja Aserbaidžaani näol tegemist väga tugevate

presidentaalsete riigivõimu süsteemidega, millest tulenevalt on president peamine riigi

poliitikate kujundaja ning riigipea arvamus kõige olulisem. Välisministrid jällegi

lähtuvad välispoliitika kujundamisel suuresti presidendist ja viimase seisukohtade

elluviimisest. Presidentide ja välisministrite seisukohad on kõige mõjuvamad ka

seetõttu, et nemad esindavad osapooli konflikti läbirääkimistel (vt. lisa C) ning on

küsimusega kõige otsesemalt seotud.

Valimisse koondatud seisukohad kuuluvad ajavahemikku alates vaherahu sõlmimisest

12. mail 1994 kuni 2009. aasta detsembrini, mis teeb uuritava perioodi kogupikkuseks

kuusteist aastat. Valimisse kuuluvad ainult inglise keeles kättesaadavad seisukohavõtud,

mis olid määratud peamiselt maailma avalikkusele ja mida võiks seega pidada tunduvalt

olulisemateks, kui seda on siseriiklikuks tarbeks tehtud avaldused.

Valimisse kuuluvad seisukohavõtud on kogutud internetiallikatest, seal hulgas

presidentide ja välisministrite ametlikelt kodulehekülgedelt91 ning erinevatest

91 Armeenia presidendi ametlik kodulehekülg www.president.am, Armeenia välisministri ametlik

kodulehekülg www.armeniaforeignministry.com, Aserbaidžaani presidendi ametlik kodulehekülg

http://president.az (lisaks www.heydar-aliyev.org), Aserbaidžaani välisministri ametlik kodulehekülg

http://mfa.gov.az/eng, Mägi-Karabahhia de facto presidendi ametlik kodulehekülg www.president.nkr.am

39

uudistekanalitest (nende hulgas näiteks RFE/RL, Armradio, Regnum,

PanArmenian.Net, Eurasianet, ITAR-TASS, Mediamax) .

Valim moodustub Armeenia, Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhia presidentide ja

välisministrite seisukohtadest, mis väljenduvad avaldustes, kõnedes, pöördumistes,

pressiteadetes ning intervjuudes. Terviklik nimekiri valimisse kuuluvatest

seisukohtadest koos neile autori poolt antud hinnanguga on esitatud lisas B.

Seisukohavõttude koguarv aastate lõikes on riigiti näidatud joonistel 2, 3 ja 4. Kokku on

valimis 175 (Armeenia 60, Aserbaidžaan 51, Karabahhia 64) hinnatavat seisukohavõttu.

Seisukohti on kokku 211, vastavalt Armeenia 83, Aserbaidžaan 51 ja Karabahhia 77 (vt.

joonis 1).

Joonis 1. Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhia armeenlaste esindajate seisukohtade

koguarv aastate lõikes

Arvuline vahe seisukohavõttude ning konkreetsete seisukohtade vahel tekib asjaolust, et

ühes kõnes, avalduses vms. on väljendatud üheaegselt mitut erinevat seisukohta.

0

2

4

6

8

10

12

14

16

18

20

22

24

26

28

30

19

94

19

95

19

96

19

97

19

98

19

99

20

00

20

01

20

02

20

03

20

04

20

05

20

06

20

07

20

08

20

09

Armeenia

Aserbaidžaan

Karabahhia

KOKKU

40

Armeenia esindajate seisukohad

Joonis 2. Valimisse kuuluvate seisukohavõttude koguarv aastate lõikes. Armeenia.

Seisukohavõttude arv on aastate lõikes suuresti kõikunud ning on aastaid, mil andmed

seisukohtadest sootuks puuduvad. Põhjuseks võib olla, et Karabahhia küsimus ei ole

alati olnud kõige aktuaalsem teema, millel seisukohta võtta. Näiteks koheselt konflikti

järgsetel aastatel (1994 ja 1995) on Armeenias valitsenud vaikus Karabahhia staatuse

küsimuses. Peaasjalikult on see tingitud sellest, et toonase presidendi olulisimaks

valdkonnaks oli Armeenia majandusareng ning seetõttu oldi peamiselt keskendunud just

viimasele. Loomulikult oli Karabahhia ka sel perioodil Armeenia üks tähtsamaid

välispoliitilisi küsimusi, kuid üldise poliitika seisukohast kindlasti mitte prioriteet

number üks. Mitmed aastad väldanud sõda oli lõppenud rahulepinguga ja Armeenia de

facto kontrolliga Karabahhia ja seda ümbritsevate alade üle ning riigi majandusliku

olukorra parandamiseks ja üldiseks stabiliseerumiseks välditi Karabahhia teema tõstmist

poliitilisse diskussiooni. Vahepealsele aktiivsele perioodile, mille tingis võimu

vahetumine (eelkõige erimeelsuste tõttu Karabahhia küsimuses) ning välispoliitilise

suuna muutus, järgnes alates 2000. aastast tõeline vaikuse periood, eriti presidendi osas.

Suure tõenäosusega oli see tingitud Armeenia sisemistest poliitilistest segadustest, mille

0

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

19

94

19

95

19

96

19

97

19

98

19

99

20

00

20

01

20

02

20

03

20

04

20

05

20

06

20

07

20

08

20

09

Arv President

Välisminister

Kokku

41

tingis 1999. aasta oktoobris Armeenia parlamendiistungil toimunud relvastatud rünnak,

mille tulemusena hukkus kaheksa kõrget poliitikut, nende hulgas peaminister Vazgen

Sargsjan ja parlamendispiiker Karen Demirtšjan. Rünnaku tulemusena mõistis

Kotšarjan, et Karabahhia küsimus on väga tugevalt seotud ka Armeenia sisepoliitikaga

(kinnitamata andmetel soosisid Sargsjan ja Demirtšjan Karabahhia konflikti

lahendamist kompromissi kaudu, lootes ise saada sellest majanduslikku hüve). Mis tõttu

vajas Kotšarjan aega, et oma välispoliitilises suunas selgusele jõuda ning vältis seetõttu

oma arvamuse jagamist avalikkusega. Välisministril kui välispoliitika esindajal lasub

kohustus oma seisukohti olulistes välispoliitika küsimustes väljendada ning seetõttu on

välisministrilt olemas ka seisukohad Karabahhia osas. Lisaks toimusid perioodil 1999-

2002 Armeenia ja Aserbaidžaani presidentide vahel mitmed kohtumised (vt. lisa C),

mille sisu oli salajane ning mille osas kokkuleppeliselt sõna ei võetud.

2003. aasta novembris peetud kõnes väitis välisminister Oskanjan, et poliitiline tuleviku

debatt Armeenias ei keerle enam ümber Karabahhia küsimuse ning nimetas

välispoliitika kreedoks majandusliku arengu.92 See võib olla põhjuseks miks 2000ndate

algus Karabahhia teemal nii tagasihoidlik oli.

Aktiivne aeg algas taas 2005. aastast. Soodne aeg konflikti lahendamisega tegelemiseks

on valimiste vahele jääv tsükkel, kuna valimiste perioodile on omane läbirääkimiste

ning seisukohtade avaldamise vaibumine. 2003. aastal olid presidendivalimised nii

Armeenias kui Aserbaidžaanis. 2005. aastal toimusid parlamendivalimised

Aserbaidžaanis ning samal ajal Armeenias konstitutsiooniline referendum. Uued

parlamendivalimised olid Armeenias 2007. aastal ja juba järgmisel 2008. aastal valiti

mõlemas riigis presidenti. Pidades silmas valimiste aegu oli soodne aeg konstruktiivsete

läbirääkimiste pidamiseks ajavahemikul 2004-2006, sel perioodil on näha märgatav

aktiivsuse kasv seisukohtade väljendamisel. Armeenia puhul on põhjendatud ka

presidendi seisukohtade suur arv 2008. ja 2009. aastal, kuna võimule tuli uus president,

kelle eesmärgiks oli oma seisukohti avalikult väljendada.

92 Välisminister Vartan Oskanjani kõne Lõuna Kaukaasia poliitiliste väljakutsete ja arenguperspektiivide

konverentsil Berliinis. (2003, 12. november), www.armeniaforeignministry.com

42

Aserbaidžaani esindajate seisukohad

Joonis 3. Valimisse kuuluvate seisukohavõttude koguarv aastate lõikes. Aserbaidžaan.

Erinevalt Armeeniast oli ajavahemik 1994-1997 Aserbaidžaanis seisukohtade

avaldamise osas märksa aktiivsem. Aserbaidžaan oli sõja kaotanud ning vajas

lääneriikide tuge “õigluse jalule seadmisel”, seetõttu oli oluline oma seisukohti avalikult

teatavaks teha. Vaikne periood Aserbaidžaanis oli hoopis ajal 1998-2003. 1998. aastal

toimusid Aserbaidžaanis presidendivalimised, seega presidendi vaikimist saab

põhjendada sellega. 1999. aastast algasid otseläbirääkimised Armeenia ja Aserbaidžaani

vahel, nagu näha jooniselt 2 vaikis alates sellest ajast ka Armeenia president. Lisaks

lükkas Heidar Alijev Karabahhia küsimuse 2003. aastal mõneks ajaks poliitikaagendast

kõrvale. Selle peamisteks põhjusteks olid Alijevi halb tervislik seisund (haigestumine

alates 2003. aasta aprillist) ning Ilham Alijevi võimu ülevõtmise koordineerimine.93

93 Azerbaijan says it is in “no hurry” to settle Nagorno-Karabakh conflict. (2009, 27. veebruar). Eurasia

Insight, http://www.eurasianet.org/departments/insight/articles/eav022704a.shtml

0

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

19

94

19

95

19

96

19

97

19

98

19

99

20

00

20

01

20

02

20

03

20

04

20

05

20

06

20

07

20

08

20

09

Arv President

Välisminister

Kokku

43

Mägi-Karabahhia esindajate seisukohad

Joonis 4. Valimisse kuuluvate seisukohavõttude koguarv aastate lõikes. Mägi-

Karabahhia.

Üldiselt võib täheldada, et Karabahhia puhul on esindajad olnud oma seisukohtade

väljendamises aktiivsemad kui Armeenias ja Aserbaidžaanis. Sarnaselt Armeeniaga olid

vaiksed esimesed aastad peale rahulepingut, ilmselt oldi rahul saavutatud eesmärgiga

ning püüti taastuda sõjalöökidest.

Sel ajal kui toimusid Armeenia ja Aserbaidžaani vahel läbirääkimised (1999-2002),

kuhu Karabahhia ei olnud otseselt kaasatud, püüdsid sealsed esindajad oma seisukohta

rohkem välja näidata. Oma mõju seisukohtade vähesusele 2000. aastal avaldas Mägi-

Karabahhia presidendi Arkadi Gukasjani atentaadikatse 2000. aasta märtsis.

0

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

121

99

4

19

95

19

96

19

97

19

98

19

99

20

00

20

01

20

02

20

03

20

04

20

05

20

06

20

07

20

08

20

09

Arv President

Välisminister

Kokku

44

IV EMPIIRILINE ANALÜÜS

Käesolev peatükk on analüüsi selguse huvides jaotatud kolmeks alapeatükiks ning kõiki

konflikti osapooli on käsitletud eraldi. Iga riigi kohta on esitatud alahüpotees, millele

otsitakse analüüsi käigus kinnitust. Empiiriliste andmete hindamisel ja analüüsil välja

tulnud seisukohti käsitletakse riigiti eraldi alapeatükkides, milles esitatakse kõigepealt

seisukohtade jõulisuse jagunemine nii tabelina kui graafiliselt ning seejärel selgitatakse

graafiku toel seisukoha jõulisuse muutumisi ja muutuste põhjuseid ajas. Osapooli

käsitlevate peatükkide lõpus on tehtud iga riigi kohta eraldi kokkuvõtvad järeldused.

Peatükk võetakse kokku järeldustega kogu empiirilisest analüüsist, mille põhjal selgub,

kas töös püstitatud hüpotees ja alahüpoteesid leidsid kinnitust või mitte ning kas

teoreetilises peatükis kirjeldatud mudelit on võimalik rakendada Karabahhia konflikti

lahendamatuse põhjendamisel.

1. Armeenia seisukohtade analüüs

Võttes arvesse konflikti puhkemise põhjuseid ning 1990ndate algusele omaseid

meeleolusid, võiks eeldada, et Armeenia peamiseks eesmärgiks Karabahhia konflikti

lõpetamisel on kindlustada Karabahhia ühinemine Armeeniaga ehk setsessioon

Aserbaidžaanist irredentistlikel eesmärkidel. Karabahhia setsessionistid, kelle

moodustasid territooriumil elavad armeenlased, ning Armeenia võimuesindajad

alustasid 1980ndate lõpul irredentistlikku kampaaniat Karabahhia ja Armeenia

ühinemise sildi all. 1989. aasta lõpul võeti Armeenia NSV ja Mägi-Karabahhia

Rahvuskogu kohtumisel vastu otsus territooriumide ühendamiseks Ühinenud Armeenia

Vabariigiks (teostumas oli kaua oodatud irredentistlik Suur Armeenia idee94).95 Esialgne

ühinemisplaan sai tagasilöögi Nõukogude Liidu lagunemisel, mille tulemusena kuulutas

Karabahhia ennast 1991. aastal iseseisvaks nii Armeeniast kui Aserbaidžaanist, seda

sõltumata Armeeniaga varem sõlmitud ühinemise kokkuleppest. Deklareeritud

94 Greater Armenia (political concept).

http://www.search.com/reference/Greater_Armenia_%28political_concept%29 95 Ambrosio, Thomas (2001), Irredentism: ethnic conflict and international politics. Westport: Praeger

Publishers, p. 148

45

iseseisvust ei ole tänaseni teiste riikide seas tunnustanud ka Armeenia, mis viitab selgelt

asjaolule, et Armeenia Karabahhia tegelikku iseseisvust ei poolda. Lisaks sellele ei ole

Armeenia tühistanud ka Karabahhiaga sõlmitud Ühinenud Armeenia Vabariigi loomise

otsust.96 Nendele olulistele faktidele lisaks viitavad irredentismile veelgi ilmsemad

asjaolud: Armeenia ja Karabahhia ajalooline seotus (Karabahhia kui Armeenia

ajalooline keskpunkt, kui mitte geograafiliselt, siis identiteediliselt); etniline (1989. ja

2005. aasta rahvaloenduste andmete alusel on vastavalt 76%97 ja 99,7%98 Karabahhia

elanikest armeenlased), keeleline (riigikeeleks on armeenia keel); religioosne

(Karabahhias nagu ka Armeenias kristlus) ja kultuuriline ühtsus; mõlemal riigil on

ühine rahaühik Armeenia dram ning vähemalt poole Karabahhia eelarvest moodustab

Armeenia ja armeenlaste diasporaa rahaline toetus. Armeenia välisminister on öelnud:

“Mägi-Karabahhia rahvas on alati olnud – ja on ka täna – ülekaalukalt armeenlased.

Keeleliselt, religioosselt, kultuuriliselt on Mägi-Karabahhia rahvas armeenlased.

Õiguslikult ja ajalooliselt on Mägi-Karabahhia kuulunud Armeeniale sajandeid.”99

Tulenevalt nimetatud põhjustest on käesolevas alapeatükis tõstatatud järgmine

hüpotees: Armeenia pooldab Karabahhia konflikti lahendamisel irredentismi.

96 Ambrosio, Thomas, (2001), Irredentism: ethnic conflict and international politics, Westport: Praeger

Publishers, p. 150 97 Nõukogude Liidu 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 98 Mägi-Karabahhia Vabariigi 2005. aasta rahvaloenduse tulemused, pt. 5, tabel 5.2, http://census.stat-

nkr.am/nkr/5-2.pdf 99 Välisminister Vartan Oskanjani kõne Lõuna Kaukaasia poliitiliste väljakutsete ja arenguperspektiivide

konverentsil Berliinis. (2003, 12. november), www.armeniaforeignministry.com

46

Armeenia esindajate seisukohad jagunevad arvuliselt järgmiselt:

Tabel. 2 Armeenia seisukohtade arvuline jagunemine

Seisukoht Seisukohtade arv

Sõltumatus 44

Irredentism 25

Võimu jagamine 7

Status quo 5

Status quo ante bellum 2

Nagu näha seisukohtade jagunemisest ei ole Armeenia puhul tegemist ühe kindla

poliitilise liiniga. Kokkuvõtlikult saab Armeenias võetud seisukohad jagada kolme

suuremasse kategooriasse: kõige sagedamini on seisukohtades pooldatud sõltumatust,

sellele järgneb irredentismi eelistamine ning väga ajutiselt on esindajad pooldanud ka

võimu jagamise võimalust Karabahhia ja Aserbaidžaani vahel. Lisaks on vähestel

kordadel esindajate poolt väljendatud toetust ka status quole ning status quo ante

bellumile. Tabelis 2 väljendub koheselt vastuolu peatüki alguses püstitatud hüpoteesiga,

kuna sõltumatus väljendub esindajate seisukohtades peaaegu kaks korda sagedamini.

Analüüsi tulemusena püütakse leida põhjendus ka sellele märgatavale vastuolule.

1.1. Irredentism

Kuna peatüki alguses on tõstatatud hüpotees, et Armeenia seisukohaks Karabahhia

konflikti lahendamisel on irredentism, siis selle seisukoha analüüsiga ka alustatakse.

Irredentism on nähtus, mis kujutab endast territoriaalset laienemist teise riigi

territooriumi annekteerimisel, mis põhineb etnilisel või ajaloolisel alusel. Antud juhul

tähendab see Armeenia eesmärki liita endaga Karabahhia enklaav Aserbaidžaani

territooriumil. Oma soovi põhjendatakse asjaoluga, et tegemist on osaga Armeeniast,

etniliselt, kultuuriliselt ja keeleliselt identse üksusega väljaspool emamaad.

47

Autori poolt Armeenia presidendi ja välisministri irredentistlikele seisukohtadele antud

hinnangu alusel saab seisukohad vastavalt nende jõulisusele skaalal 0...2 jagada

järgmiselt:

Tabel 3. Irredentismile antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Seisukohtade arv

Väga jõuline 14

Vähem jõuline 11

Nõrk 0

Joonis 5. Armeenia irredentism

Jooniselt 5 nähtub, et irredentistlikud seisukohad on Armeenia puhul ajas sageli

muutunud. Väga jõuliseid irredentistlikke seisukohti esineb Armeenia esindajate

avaldustes napilt üle poole (vt. tabel 3). Muutumiste põhjal seisukohtade jõulisuses võib

kogu perioodi jaotada kuueks ajaliseks perioodiks, mida kirjeldatakse järgnevalt.

1. Ajavahemikul 1994-1997 puudusid irredentistlikud avaldused sootuks. Nagu

juba eelpool kirjeldatud, algas kogu konflikt irredentistlike huvide tõttu, kuna

armeenlased soovisid Karabahhia ühinemist Armeeniaga. Seda eesmärki toetati

Armeenias ka veel peale Karabahhia iseseisvuse deklareerimist. Olukord muutus õige

pea ning alates vaherahu sõlmimisest (1994. aastal) Armeenias enam irredentistlikke

0

1

2

20

09

XI

20

09

X

20

09

VII

I

20

09

II

20

08

XI

20

08

IX

20

07

XI

20

07

X

20

07

VII

20

07

II

20

06

III

20

05

XI

20

05

III

20

05

II

20

05

I

20

04

IX

20

04

IV

20

03

XI

20

03

II

20

02

XII

19

99

IV

19

98

X

19

98

VI

19

98

V

19

98

IV

Irredentism

48

kavatsusi avalikult ei väljendatud (olgugi, et mitteametlikult võis see endiselt agendas

olla). Kuna Armeenia eesmärk, liita Karabahhia alad oma riigi territooriumiga, näis

Aserbaidžaanile ning rahvusvahelisele kogukonnale agressioonina ning Aserbaidžaani

alade okupeerimisena, oli Armeenia sunnitud mõistlikel kaalutlustel õige pea taktikat

muutma ning vaikima maha oma irredentistlikud eesmärgid Karabahhia suhtes. Uueks

strateegiliseks võtteks kujunes rõhumine Karabahhia enesemääramisõigusele ning

õigusele eksisteerida sõltumatu riigina.

2. Irredentism ilmus Armeenia avalikku poliitilisse retoorikasse taas 1998. aastal

kui vahetus riigivõim ning kompromissialti Levon Ter-Petrosjani asemel sai

presidendiks Karabahhia poliitika jäiga liini esindaja Robert Kotšarjan. Nagu võib näha

jooniselt 5, oli Armeenial 1998. aasta esimesel poolel väga jõuline seisukoht, mille

kohaselt Karabahhia pidanuks olukorra lahendamiseks ühinema Armeeniaga. Seda

suunda võib välja lugeda nii presidendi kui välisministri arvamusavaldustest. Peatselt

peale presidendiks saamist, 9. aprillil peetud kõnes, rõhutas Kotšarjan, et Karabahhia

küsimuse näol on tegemist rahvusliku küsimusega, mis tuleb lahendada ajaloolise

õigluse jalule seadmise ning püsiva geograafilise ühenduse loomisega Armeenia ja

Karabahhia vahel ehk enklaavi ühendamisega emamaaga.100 See oli seisukoht, mis sobis

ideaalselt kokku Armeenia avaliku arvamuse nägemusega konflikti lahendist –

Karabahhia lõplik taasühinemine emamaaga.

Uue võimu esimestel kuudel 1998. aastal väljendasid esindajad oma avaldustes väga

kindlat irredentistlikku meelestatust. Tulenes see peamiselt asjaolust, et endine president

oli kukutatud liigse järeleandlikkuse tõttu Karabahhia küsimuses ning uus võim pidi

tõestama oma seisukohti ning kindlustama poliitilise võimu. Avalik arvamus pooldas

endiselt Armeenia ja Karabahhia ühinemise ideed ning võimu kindlustamisel oli oluline

rahvale meelejärele olla. Esimestel valitsemiskuudel soositi avalikes seisukohtades

jõuliselt irredentismi.

3. Ajavahemikule 1998. aasta lõpust kuni 2005. aasta alguseni oli iseloomulik

märgatav skeptilisus irredentismi suhtes. Kõhklemist võib põhjendada mitmeti. Olulisel

määral on irredentistlike seisukohtade jõulisuse kõikumise tinginud samal ajal teiste

100 Armeenia Vabariigi presidendi Robert Kotšarjani inauguratsioonikõne Armeenia Rahvusassamblee

eriistungil. (1998, 9. aprill), http://www.armeniaforeignministry.com

49

seisukohtade kindlam eelistamine. Nimetatud ajavahemikul pooldasid Armeenia

esindajad väga jõuliselt pigem Karabahhia sõltumatust (vt. järgmine alapeatükk 1.2)

ning on arusaadav miks samal ajal võeti pisut hoogu maha irredentismi propageerimisel.

Päris ära irredentism agendast siiski ei kadunud ning seda kasutati vastulöögina

Aserbaidžaani avaldustele ning vahendina diasporaa toetuse hoidmiseks. 2003. aasta

novembrist pärineb välisministrilt siiski üks väga jõuline seisukoht, kuid selle

konkreetse sõnavõtu puhul on tegemist pigem ühekordse erandiga, mitte seisukohtade

üldise muutusega.

Suur roll Armeenia irredentisliku seisukoha nõrgenemisel on rahvusvahelisel üldsusel.

Soosides väga järjekindlalt ja avalikult irredentismi, kahjustab Armeenia oma

rahvusvahelist mainet. Riigi eesmärgiks on jätta endast mulje kui Karabahhia

setsessionistide ja oma rahvuskaaslaste toetajast ning kaitsjast agressori Aserbaidžaani

eest. Kui Armeenia nõuaks tungivalt Karabahhia ühinemist Armeeniaga, tähendaks see

aserite ja rahvusvahelise kogukonna jaoks automaatselt agressori101 staatust, kuna

sellisel juhul nõuab Armeenia Aserbaidžaanile kuuluvate alade endale saamist. Vähe

sellest, et de facto on kõnealused alad niigi juba Armeenia kontrolli all.

4. Jõuline periood irredentismi rõhutamisel oli taas 2005-2008. Kolme aasta

jooksul esines seitse väga jõulist ning kaks nõrgemat seisukohaavaldust. Armeenia

tundis end nii poliitiliselt kui majanduslikult kindlamini ning esindajad julgesid oma

tegelikke soove avalikult väljendada. Valimistest oli möödas juba üle aasta ning

Kotšarjan ei pidanud muretsema ka uue ametiaja pärast, kuna Armeenia põhiseaduse

järgi võib president ametis olla kaks ametiaega (teine ametiaeg algas 2003, vt lisa A).

Sageli on irredentistlikud arvamusavaldused esinenud vastukaaluks Aserbaidžaani

avaldustele. Kui Aserbaidžaani esindaja on oma kõnes või avalduses väitnud

Karabahhia kuulumist Aserbaidžaanile või on esinenud agressiivset sõjakat retoorikat,

on Armeenia poolelt tulnud vastuseks väga jõuline sõltumatuse (peamiselt iseseisvuse

tunnustamisega ähvardamise näol) või irredentismi pooldamine (Karabahhia

ühendamine Armeeniaga julgeoleku ja turvalisuse tagamise eesmärgil).

101 ÜRO Peaassamblee resolutsioon 3314 (XXIX). Definition of Aggression. (1974, 14. detsember),

http://www.un.org/documents/ga/res/29/ares29.htm

50

5. Seisukoha nõrgenemine 2008. aasta septembris on küllaltki suure tõenäosusega

seotud augustisõjaga Gruusias, mis ehmatas nii Armeeniat kui Aserbaidžaani ning

sundis esimest oma maksimalistlikes kavatsustes pisut tagasi tõmbuma.

6. Irredentistliku seisukoha tugevnemine 2009. aasta augustist oli ilmselt tingitud

vastureaktsioonist Minski grupi poolt väljakäidud Madridi põhimõtete muudatustele,

mis seadsid eelisseisundisse Aserbaidžaani. See sundis Armeenia esindajad nõudma

õiglust ning oma tahtmist, milleks ongi kas irredentism või sõltumatus (vt. järgmine

alapeatükk 1.2)

1.2. Sõltumatus

Nagu väljendub tabelis 2 on sõltumatus Armeenia esindajate retoorikas kõige

sagedamini esinenud seisukoht. Autor on hinnanud seisukohtade jõulisust skaalal 0...2

ning selle põhjal on sõltumatust toetavad seisukohad jagunenud järgmiselt:

Tabel 4. Sõltumatusele antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Arv

Väga jõuline 36

Vähem jõulisem 8

Nõrk 0

Karabahhia sõltumatuse pooldamine sai peamiseks Armeenia poliitiliste esindajate

poolt väljendatud seisukohaks samuti alates poliitilise võimu vahetumisest 1998. aastal.

30. märtsil 1998. aastal valiti uueks presidendiks endine Karabahhia president Robert

Kotšarjan (valitsemisaeg vt. lisa A), kes ei pooldanud Armeenia esimese presidendi Ter-

Petrosjani soositud kompromisslahendust. Arvestades asjaolu, et Kotšarjan oli

Karabahhia küsimuse jäiga liini esindaja, on igati mõistetav, miks alates 1998. aastast

muutusid seisukohad Karabahhia küsimuses kindlamaks. 1998. aasta aprillis, nädal

peale presidendiks saamist peetud inauguratsioonikõnes nimetas Robert Kotšarjan

Karabahhia küsimust rahvuslikuks küsimuseks ning väljendas jõulist seisukohta

Karabahhia enesemääramisõiguse osas, kuid samas ei pooldanud jõuliselt Karabahhia

51

sõltumatust (vt. eelmine ptk 1.1, kus selgub, et jõulisemalt toetati irredentismi).102

Sellegipoolest on enesemääramisõiguse ja Karabahhia sõltumatuse toetamine omane

kogu perioodile aastani 2009, olgugi et muutusi on esinenud seisukoha jõulisuses.

Joonis 6. Armeenia sõltumatus

Nagu näha jooniselt 6, pärineb esimene väga kindlalt sõltumatust pooldav seisukoht

juba aastast 1996. Tegemist on tollase Armeenia asevälisministri Vartan Oskanjani

kõnega, milles viimane kutsub üles tunnustama Karabahhia õigust enesemääramisele

ning toetama Karabahhia iseseisvust. Olgugi, et sõltumatust on katkematult pooldatud

alates 1998. aastast, on ajas toimunud kõikumisi seisukoha kindluses. Valdavalt on

Armeenia esindajatele iseloomulik väga jõuline sõltumatuse rõhutamine, kuid on olnud

hetki, mil seisukohas on märgata teatavat ebakindlust. Üldiselt on tegemist siiski väga

kindlalt sõltumatuse suunas kaldumisega, kuna vähem jõuliseid seisukohti on kogu

hulgast vaid ligi üks viiendik. Pigem on tegemist juhuslike kõikumistega, mis on

tingitud hetke olukorrast, näiteks ajutisest ebakindlusest valimistele eelneval või

järgneval perioodil, maailmasündmustest, välismõjudest, sisepoliitilistest küsimustest

jne. Järgnevalt selgitatakse lähemalt joonisel 6 esinevaid võnkeid.

1. Sõltumatuse pooldamine ilmus püsivalt riigiesindajate retoorikasse 1998. aastal

peale poliitilise võimu vahetumist. Esimese valitsemisaasta vältel oli siiski tegemist

vähem jõulise toetusega Karabahhia sõltumatusele. Uus president Robert Kotšarjan ning

tema välisminister Vartan Oskanjan olid mõlemad jäiga liini esindajad Karabahhia 102 Armeenia Vabariigi presidendi Robert Kotšarjani inauguratsioonikõne Armeenia Rahvusassamblee

eriistungil. (1998, 9. aprill), http://www.armeniaforeignministry.com

0

1

2

20

09

XI

20

09

VII

I2

00

9IV

20

09

III

20

09

II2

00

9II

20

08

XI

20

08

IX2

00

8V

II2

00

8V

I2

00

8IV

20

08

IV2

00

8II

I2

00

7X

I2

00

7V

20

07

II2

00

6X

II2

00

6X

I2

00

6X

20

06

VI

20

06

VI

20

05

XII

20

05

XI

20

05

XI

20

05

IX2

00

5V

I2

00

5V

20

05

V2

00

5II

I2

00

5II

20

04

IX2

00

4V

I2

00

3V

II2

00

3II

20

02

XII

20

02

IX2

00

2II

I2

00

1V

II1

99

9II

I1

99

8X

19

98

V1

99

8IV

19

96

Sõltumatus

52

küsimuses ning lisaks on Kotšarjani puhul tegemist Karabahhia armeenlasega ning

endise Karabahhia presidendiga, seega võiks järeldada, et nii presidendi kui

välisministri seisukohad pooldavad väga kindlalt Karabahhia sõltumatust. Jooniselt 6

selgub sellegi poolest, et esimesel valitsemisaastal see nii ei olnud. Kolmes 1998.

aastast pärinevas sõltumatust puudutavas seisukohas on tunda kõhkluse tooni. Nii

president kui välisminister jäid iseseisvuse nõudmisel tagasihoidlikuks. Võib oletada, et

selle põhjuseks oli soov oma võimu kinnitada ning mitte esineda teravate avalike

seisukohtadega, vältimaks nii Aserbaidžaani kui rahvusvahelise üldsuse ärritamist. Oma

avaldustes rõhutasid nii Oskanjan kui Kotšarjan, et Armeenia eesmärgiks oli tagada

rahu ja stabiilsus. Olgugi, et mõlemad poliitilised esindajad välistasid Karabahhia

kuulumise Aserbaidžaani jurisdiktsiooni alla, ei rõhutanud samas kumbki ka kindlat

sõltumatuse püüet. Sama olukord püsis veel ka 1999. aasta alguses.

Rohkem kui miski muu määras sõltumatuse vähese rõhutamise see, et Armeenia

esindajad ei pidanud seda antud perioodil kõige olulisemaks ja sobivamaks eesmärgiks.

Irredentistlikud kavatsused olid need, mis nõrgendasid esindajate seisukohta

sõltumatuse osas. Nagu joonistelt 5 ja 6 märgata võib, oli Armeenia puhul tavaline, et

ühes kõnes või avalduses väljendati üheaegselt mitut erinevat seisukohta. 1998. aastal

oli taolisi avaldusi lausa kolm. Erinevad olid vaid seisukohtade jõulisuse aste ja

esinemissagedus. Nagu eelnevalt kirjeldatud, oli sõltumatus pigem teisejärguline ning

pisut ebakindel. Samal ajal väljendati 1998. aasta alguses väga kindlat seisukohta

irredentismi toetuseks (vt. joonis 5).

2. Kuna aasta 2000 oli seisukohtade väljendamise osas üldiselt vaikne, siis

puuduvad sellest aastast ka sõltumatust väljendavad seisukohad. Rünnak

parlamendiistungile ning riigi kahe kõige olulisema ja populaarsema poliitiku

hukkumine (peaminister Sargsjan ja parlamendispiiker Demirtšjan) tuletas Kotšarjanile

meelde kui tihedalt on omavahel seotud riigi sisemine stabiilsus ning Karabahhia

konflikt ning sundis riigipead oma seniste seisukohtade suhtes järele mõtlema.103

Presidendi eesmärgiks sai taastada poliitiline stabiilsus ning vältida ebapopulaarsete

järeleandmiste tegemist Karabahhia osas, kuna oli selge, et sellise käitumisega kaasneb

103 Danielyan, Emil (2000, 17. veebruar). Koscharian’s Karabakh strategy challenged by hard-line rivals.

Eurasianet.org

53

oht poliitilisele võimule (ehedaks näiteks ka Ter-Petrosjani kukutamine, millest tuleb

juttu edaspidi).

Alates aastast 2001 olid nii presidendi kui välisministri avaldused väga kindlalt

Karabahhia sõltumatust pooldavad. 2003. aastal seisid Armeenias ja Aserbaidžaanis ees

presidendivalimised. Kuna valimised seostuvad reeglina aktiivse propaganda ning enese

reklaamimisega, siis on nii Armeenia kui Aserbaidžaani poliitikud targalt vältinud

vahetult enne valimisi avalikkusele ja valijaskonnale vastumeelsete ning ulatuslikke

kompromisse hõlmavate seisukohtadega esinemist.

3. Järgmine seisukoha tugevuse muutus ilmnes uuesti 2005. aasta novembris. Kui

valdavalt olid nii presidendi kui välisministri seisukohad perioodil 2001-2007 jõuliselt

sõltumatust pooldavad, siis 2005. aasta novembrist pärinevas välisministri avalduses on

sõltumatuse pooldamine pigem ebakindlam ning irredentism selle võrra kindlamini

esindatud (vt. joonis 5). Oma kõnes toob välisminister välja, et mida tugevamad

sidemed loob Armeenia Karabahhiaga, seda raskem on Aserbaidžaanil argumenteerida

oma territoriaalse terviklikkuse printsiipi.104 Peale seda üht võnget jätkus sõltumatuse

kindlameelne rõhutamine aastani 2007.

4. Perioodil 2007 november kuni 2009 lõpp võib näha seisukoha kindluse

kõikumisi lausa neljal korral. 2007. aasta 29. novembril Madridis peetud kõnes

tunnistas Oskanjan, et peab konflikti lahendust võimalikuks vaid kompromisside kaudu

ning pooldab loobumist maksimalistlikest soovidest. Taolise “pehme” arvamusavalduse

esinemise võib julgelt kirjutada kõne konteksti arvele. Nimetatud kõne on esitatud

OSCE tippkohtumisel Madridis. Samal kohtumisel lepiti kokku ka Minski grupi nn

Madridi põhimõtted, mis eeldasid mõlemalt osapoolelt arvestatavaid järeleandmisi.

Seega välisministri kõne oli taktikaline samm, et vältida OSCE liikmete meelepaha ning

näidata end positiivsest küljest. Taoline järeleandlikkus osutus siiski ajutiseks

nähtuseks.

5. 2008. aasta aprillist juhtisid Armeenia välispoliitikat uus president ja

välisminister. Oma esimeses olulisemas välispoliitikat puudutavas sõnavõtus 16. aprillil

2008 jätkas Serž Sargsjan Kotšarjani sissetallatud rajal kompromissitut poliitikat

104 Oskanian: "Karabakh Is Part of Armenia, Our Land, Where Our Ancestors Lived for Centuries”.

(2005, 25. november). PanARMENIAN.Net

54

Karabahhia küsimuses. President kinnitas, et Mägi-Karabahhia iseseisvus on

muutumatu ning sealne rahvas on välja võidelnud õiguse vabale ja iseseisvale elule.105

Presidendi seisukoht oli, et Aserbaidžaan peab aktsepteerima Mägi-Karabahhia

iseseisvust ning loobuma soovist muuta Karabahhia osaks Aserbaidžaanist.106

Presidendi ja välisministri esimesed kõned ning avaldused demonstreerisid väga jõulist

seisukohta Karabahhia sõltumatuse osas ning sellevõrra vähem jõuliselt pooldati

Armeenias irredentismi.

Võrdlemisi suurt mõju nii Armeeniale kui Karabahhiale avaldas sel ajavahemikul

Kosovo iseseisvuse rahvusvaheline tunnustamine 2008. aasta veebruaris. See sündmus

andis lootust, et ka Karabahhiale võiks osaks saada sama saatus. Kosovo konfliktile tegi

lõpu ning lõi rahu Balkanil just separatistide enesemääramisõiguse eelistamine Serbia

territoriaalse terviklikkuse nõude üle. Paraku on asjatundjate poolt väga palju

korrutatud, et Kosovo juhtumi näol ei loodud pretsedenti Nõukogude Liidu lagunemise

järel tekkinud tänaseni lahendamata konfliktide lahendamiseks. Siiski Karabahhia

konflikti osas pakkus Kosovo juhtum kaks võimalust olukorra lahendamiseks. Esimene

ja peamisem neist oli loomulikult iseseisvuse tunnustamine. Teine, kuid samuti mitte

vähe tähtsam võimalus oleks kehtiva status quo legaliseerimine, nii nagu see Kosovos

toimus. Karabahhia on de facto olnud iseseisev juba 19 aastat ning tõestanud oma

eksistentsi ning riiklust mitmel viisil, seega status quo legaliseerimine tagaks

Karabahhiale sõltumatuse Aserbaidžaanist ning annaks õiguse iseseisvaks eksistentsiks.

Kosovo sündmuste järel muutusid nii Armeenia kui Karabahhia esindajate seisukohad

sõltumatuse osas veelgi kindlamaks ning üksmeelsemaks. Asjatundjad on samuti

märkinud, et Kosovo iseseisvumine põhjustas separatistlike positsioonide tugevnemist

Kaukaasias.107 Näiteks Oksana Antonenko on väitnud, et Kosovo juhtum muudab de

facto režiimide esindajad läbirääkimistel paindumatumateks, kuna iseseisvus muutub

reaalsemaks eesmärgiks ning ei ole põhjust taganeda oma maksimalistlikest

püüdlustest.108 105 Armenia: New Government Takes Shape, Faces Big Challenges. (2008. 17. aprill). RFE/RL 106 Saghabalian, Anna; Fuller, Liz (2008, 18. aprill). Analysis: Armenia's Outgoing Foreign Minister

Defends Karabakh Policy. RFE/RL 107 Caspersen, Nina (2008). From Kosovo to Karabakh: International Responses to De Facto States.

Südosteuropa, 56 (1), 58-83, p. 77 108 Antonenko, Oksana (2007). Russia and the deadlock over Kosovo. Survival, 49 (3), 91-106, p. 100

55

6. Seisukohtade varieerumine on taas iseloomulik perioodile 2008. aasta lõpust

uuritava perioodi lõpuni. 2008. aasta novembris peetud kõnes nimetab president

eesmärgiks küll Karabahhia enesemääramisõiguse tunnustamist, kuid samas vihjab, et

on valmis heade suhete nimel Aserbaidžaaniga tegema teatavaid mööndusi.109 Seega

presidendi seisukohtades ilmneb teatav ebakindlus nii sõltumatuse kui irredentismi osas.

Ka välisminister Nalbandjan näitas 2009. aasta märtsis antud intervjuus ebakindlust

oma seisukoha osas ning rõhutas jätkuvat lootust lahendada konflikt kompromissi

leidmise kaudu, mis austaks kõikide asjaosaliste huve.110 Kui Kosovo iseseisvuse

tunnustamine tugevdas Armeenia positsiooni sõltumatuse osas, siis 2008. aasta

augustisõda tegi osapooled taas ettevaatlikumaks. Nii augustisõda, kui Abhaasia ja

Lõuna-Osseetia tunnustamine Moskva poolt muutsid Karabahhia situatsiooni

lahendamise perspektiivid pisut paremaks. Nii Armeenia kui Aserbaidžaan mõistsid

valitseva olukorra ohtlikkust ning muutusid oma seisukohtades ka vastavalt

pehmemaks, algatades intensiivseid kontakte pingelise olukorra lahendamiseks.111

Viimaste aastate kõikuvad meeleolud on tingitud kindlasti ka Türgi ja Armeenia

valitsuste lähenemisest Serž Sargsjani initsiatiivil. Selleks, et saavutada Türgiga

sõbralikud suhted peab Armeenia näitama paindlikkust ka Karabahhia osas, kuna Türgi

on olnud läbi ajaloo tugev Aserbaidžaani liitlane. Sõbralike suhete edendamine Türgiga

seisabki just Armeenia järeleandmatuse taga, kuna Türgi seatud eeltingimuseks suhete

soojenemisele on Armeenia järeleandmine Aserbaidžaanile.

Üks oluline Armeenia seisukoha pidevat jäikust selgitav asjaolu on olnud Karabahhia

kujutamine nii öelda rindejoonena armeenlaste ja türklaste vahel.112 Oma seisukohtades

järeleandmine võib muuta Armeenia sama haavatavaks kui 1915. aastal armeenlaste

genotsiidi (Otomani vägede poolt korraldatud massiline armeenlaste tapmine) tagajärjel.

109 President Serž Sargsjani kõne kohtumisel Armeenia-Belgia kogukonna esindajatega. (2008, 5.

november), www.president.am 110 Armeenia välisministri Edward Nalbandjani intervjuu ajakirjale "Politique Internationale". (2009, 4.

märts), www.armeniaforeignministry.com 111 Elling, I.; Kaas, K.; Liik, K.; Maigre, M.; Suhhov, I. (2008). 2008. aasta augustisõja mõju Lõna-

Kaukaasia regioonis. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, p. 21 112 Carley, Patricia (1998, detsember). Nagorno-Karabakh: Searching for a Solution. Peaceworks no 24,

http://www.usip.org/resources/nagorno-karabakh-searching-solution-0

56

Seetõttu on Karabahhia muutunud Armeenia jaoks “elu ja surma” küsimuseks ning

selles küsimuses järeleandmine võrdsustub riigireetmise ja hukatusega. Karabahhia

konflikti võidukal lahendamisel on Armeenia jaoks väga tugev seos armeenlaste

rahvusidentiteediga. Võit aserite üle võrdsustub armeenlaste jaoks omanäolise

kättemaksuga pikaajaliste kannatuste eest, mida türklased ja aserid on Armeeniale

minevikus valmistanud.113

1.3. Võimu jagamine

Seisukohad, mis väljendavad võimu jagamise pooldamist on vastavalt neile antud

hinnangule jaotunud järgmiselt:

Tabel 5. Võimu jagamisele antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Arv

Väga jõuline 1

Vähem jõulisem 6

Nõrk 0

Arvestades asjaolu, et Kotšarjan ja Oskanjan olid nn jäiga liini esindajad ning Ter-

Petrosjani seisukohtade teravad vastased, on mõneti imekspandav kui erinevaid

seisukohti esindajate avaldustest on võimalik leida. Joonised 5, 6 ja 7 (lk. 57) näitavad,

et aastale 1998 olid iseloomulikud seisukohad, mis pooldavad nii irredentismi,

sõltumatust ning üllatuslikult ka võimu jagamist Karabahhia ning Aserbaidžaani vahel.

113 Carley, Patricia (1998, detsember). Nagorno-Karabakh: Searching for a Solution. Peaceworks no 24,

http://www.usip.org/resources/nagorno-karabakh-searching-solution-0

57

Joonis 7. Armeenia võimu jagamine

8. aprillil, nädal peale presidendiks saamist, väitis Kotšarjan kindlalt (kuid mitte väga

jõuliselt), et pooldab reaalse lahendusena ka Karabahhia presidendi poolt soositud (vt.

edasi ptk. 2.3.) võimu jagamisel põhineva ühise riigi (ingl. k. common state) ideed. Nii

nimetatud ühise riigi loomise idee käis ametlikult välja Minski grupp 1998. aasta

novembris, kuid sellest võimalusest räägiti juba aasta varem sõnastuses Karabahhia

“horisontaalne suhe Aserbaidžaaniga” (kasutatakse mitmes valimisse kuulunud

avalduses). Päris konkreetset definitsiooni nimetatud lahendusettepanekule on keeruline

anda, kuna ühise riigi kontseptsioon oli küllaltki (ilmselt tahtlikult) hägune.

Põhimõtteliselt kujutati ühise riigi nimetuse all kahe iseseisva üksuse kooseksisteerimist

ühes struktuuris.114 Sellist kooseksisteerimise vormi võiks ametliku terminiga nimetada

konföderatiivseks suhteks, kus Karabahhia ning Aserbaidžaan jagavad konföderatiivset

riigivormi ning Karabahhia säilitab samal ajal de facto sõltumatuse. Lisaks oleks

Karabahhiale jäänud oma põhiseadus, sõjavägi, rahvussümboolika, oma keel ja valuuta,

õigus valida enda esindajaid ning mis kõige olulisem võim panna veto Aserbaidžaani

otsustele. 115

Samas ei saa öelda, et see seisukoht oleks olnud läbiv ja väga jõuline. Võimu jagamise

114 Laitin, David D.; Suny, Robert Grigor (1999, oktoober). Armenia and Azerbaijan: Thinking a Way

Out of Karabakh. Middle East Policy Council Journal, 7 (1) 115 Minski grupi ettepanek, november 1998, http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-

karabakh/keytexts20.php

0

1

2

2000VI1999IV1999III1998XII1998V1998V1998IV

Armeenia: võimu jagamine

58

mõte kajastub kokku küll vaid seitsmes presidendi ja välisministri avalduses, kuid

arvestades, et see seisukoht ilmnes arvamusavaldustes läbi kolme aasta, ei saa jätta selle

olulisust märkamata. Kui tegemist oli peamiselt vähem jõulise seisukohaga, siis ühel

korral kogu perioodi vältel ilmnes ka väga jõuline toetus võimu jagamisele Karabahhia

ja Aserbaidžaani vahel. 1999. aasta märtsis kinnitas Oskanjani esindaja, et Armeenia on

valmis tegema järeleandmisi ning konföderatiivse riigikorra loomise idee on Jerevanile

läbirääkimiste alusena aktsepteeritav. Esindaja sõnutsi on tegemist Armeenia poolse

“maksimaalse kompromissiga” ning Armeenia on “lahenduse leidmise nimel loobunud

oma pikaajalisest eesmärgist, milleks on Karabahhia sõltumatus”.116

Arvestades, et nimetatud seisukohta ei väljendatud väga kindlalt (välja arvatud eelpool

välja toodud ühes avalduses 1999.a. märtsis), oli tegemist pigem ilusa pildi loomisega

oma rahumeelsusest. Nagu juba eelpool kirjeldatud, olid esimesed valitsemisaastad

uutele riigiesindajatele keerulised. Nii armeenlased, Karabahhia armeenlased kui

rahvusvaheline üldsus lootsid uuelt valitsuselt kui eelmise presidendi kukutajalt väga

palju. Selleks, et kõigile huvipooltele meelejärele olla, tuli Armeenial ennast näidata

mitmest küljest. See võib olla põhjenduseks seisukoha jõulisuses esinevatele

kõikumistele, mis on Armeeniale üleüldiselt väga iseloomulik aastatel 1998 ja 1999.

Armeenia järeleandlikkust Aserbaidžaanile võiks põhjendada ka hirmuga jääda

regioonis täielikku isolatsiooni. Venemaa kui Armeenia suurtoetaja oli 1998/1999

sügavas finants- ning majanduskriisis. Ilma Venemaa toetuseta ei oleks Armeenia olnud

suuteline Karabahhia julgeolekut garanteerima ning sõjakale Aserbaidžaanile vastu

astuma. Seega võib Armeenia käitumist seletada kui venitamise taktikat, eesmärgiga

tekitada kunstlikult võimalused kompromissiks, püüda olla igati meelejärele

rahvusvahelisele üldsusele ning seal samas vastanduda Aserbaidžaani esindajate

seisukohtadele, vältides ühelt poolt ebasobiva lahenduslepingu sõlmimist ning teisalt

olukorra väljumist kontrolli alt. Ilma Venemaa toetuseta oleks taaspuhkenud sõjas

kindlasti kaotajaks jäänud Armeenia kui majanduslikult ning sõjaliselt nõrgem pool.

116 Chronology for Armenians in Azerbaijan. Minorities at Risk Project. 2004,

http://www.unhcr.org/refworld/docid/469f3866c.html

59

Võttes arvesse realistlikku olukorda, näib konföderatsiooni loomise idee siiski

võimatuna. Karabahhia armeenlaste ning Aserbaidžaani vahel laiutasid liialt suured

erimeelsused: vihavaen vastastikuse etnilise puhastamise pärast, poliitilised

erimeelsused, õiguslikud erimeelsused, religioossed, keelelised ja kultuurilised

erinevused. Sellistes tingimustes on keeruline luua hästi toimivat konföderatsiooni,

rääkimata selle kestvuse tagamisest.

1.4. Status quo ante bellum

Status quo ante bellum ehk sõjaeelse olukorra taastamine tähendas Armeenia jaoks

konflikti lahendina lühidalt seda, et Karabahhia säilitaks de facto autonoomia, kuid de

jure kuuluks Aserbaidžaani koosseisu. Sellele staatusele oleks nimetatud võimaluse

puhul eelnenud Aserbaidžaani alade vabastamine Armeenia vägedest ning aseri

põgenike tagasi lubamine nende kodukohtadesse. Reaalsuses oleksid armeenlased

loobunud sõjaga saavutatud tulemustest.

Vahetult rahulepingu sõlmimisele järgnevatel aastatel oli Armeenia Karabahhia

poliitikale iseloomulik nii öelda distantseerumine. Seisukohti Karabahhia staatuse osas

praktiliselt ei võetud, mis oli tõenäoliselt tingitud keerulisest sõjajärgsest perioodist.

Lisaks oli sõda Aserbaidžaaniga võidetud ning põhimõtteliselt oli Armeenia oma

eesmärgi saavutanud, kuna de facto kuulus Karabahhia sõjajärgselt armeenlastele ning

lisaks sellele omasid armeenlased kontrolli nii enklaavi kui seda ümbritsevate alade üle.

Märksa olulisemateks teemadeks muutusid 1990ndate keskel Armeenia sisepoliitiline

stabiilsus ning majanduslik areng. Aastaid väldanud sõda Aserbaidžaaniga halvas

Armeenia majanduse, ühelt poolt laastava sõjategevuse tagajärjel ning teisalt sõjaga

kaasnenud majandusliku blokaadi tõttu, mille Aserbaidžaan (esimesed ilmingud

Armeenia majandustegevust pärssivatest sammudest juba alates 1988. aastast) ja Türgi

(alates 1993. aastast) Armeenia suhtes rakendasid. 1990ndatel oli Armeenia edetabelis

üks esimesi riike, kes sai kõige rohkem USA rahalist välisabi.117 Et majanduskasvu

toetada, pidi Armeenia saama veelgi suuremat välisabi ning –investeeringuid. Kuna

Armeenia ei ole loodusvarade poolest rikas riik, tuli panustada poliitilisele stabiilsusele,

117 Foreign Operations Appropriated Assistance: Armenia, Fact Sheet. (2009, 20. jaanuar), www.state.gov

60

millele jätkuv konflikt Karabahhiaga kaasa ei aidanud. Tõsiseks takistuseks

kaubandussuhete arengule oli loomulikult suletud Türgi piir ja majandusblokaad

Aserbaidžaani poolt. Iseseisva Armeenia esimese presidendi Levon Ter-Petrosjani jaoks

olid majandusküsimused sõjajärgselt eelpool kirjeldatust tulenedes ühed tähtsamad ning

Armeenia majanduslikku õitsengut pärssiva tegurina nähti just Karabahhia konflikti.

Ainsa väljapääsuna keerulisest olukorrast nägi valitsev võim konflikti lõplikku ja

otsustavat lahendamist ning ainus tee viimaseni viis läbi kompromisside.

Aserbaidžaani poolt terve uuritava perioodi vältel väga jõuliselt toetatud sõjaeelse

olukorra taastamist on Armeenias lühiajaliselt pooldanud vaid president Ter-Petrosjan

(vt lisa B, tabel B4). Tabelis 6 on näha, et kaks esinenud seisukohta ei olnud ka väga

jõulised.

Tabel 6. Status quo ante bellumile antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Seisukohtade arv

Väga jõuline 0

Vähem jõulisem 2

Nõrk 0

Nähes, et Karabahhia iseseisvuse tunnustamine või ühinemine Armeeniaga on võimatu,

asus Ter-Petrosjan propageerima lepet, mis võimaldaks Aserbaidžaanil rakendada de

jure suveräänsust, samas säilitades Karabahhiale de facto autonoomia. President

väljendas oma valmidust aktsepteerida Aserbaidžaani pakutud autonoomset staatust,118

mis tähendanuks siiski Karabahhia juriidilist kuulumist Aserbaidžaanile. Sisuliselt

kaasnenuks sellega status quo ante bellum, kuna Ter-Petrosjan pooldas vallutatud

territooriumide tagastamist Aserbaidžaanile, Karabahhia 1988. aasta piiride ennistamist

ning viimasele autonoomse staatuse omistamist Aserbaidžaani koosseisus.119 26.

septembril 1997. aastal antud pressikonverentsil väljendas Ter-Petrosjan seisukohta, et 118 Boulerian, Alexander (1999, 19. juuli). After the elections in Armenia. World Socialist Web Site,

http://www.wsws.org/articles/1999/jul1999/arme-j19.shtml 119 Astourian, Stephan H. (2000). From Ter-Petrosian to Kocharian: Leadership Change in Armenia. UC

Berkeley: Berkeley Program in Soviet and Post-Soviet Studies, p. 5

61

ühepoolne nõue Karabahhia setsessiooni osas ei ole tema nägemuses reaalne ning

osapooltel tuleks leida kõiki pooli rahuldav kompromisslahendus. President leidis, et

Karabahhial tuleks leppida faktilise iseseisvusega ning jääda ametlikult Aserbaidžaani

jurisdiktsiooni alla. Sellise seisukoha põhjenduseks võib tuua, nagu juba eelnevalt

mainitud, Ter-Petrosjani majandusliku mõtlemise ning lisaks hirmu lääne toetuse

kaotamise ees. Lääne silmis hakkas Armeenia maine peale sõja lõppu langema.

Armeenia oli siiski okupeerinud ligikaudu 14% oma iseseisva naaberriigi territooriumist

ning muutnud sajad tuhanded aserid sisepõgenikeks ja pagulasteks nende endi

kodumaal. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei olnud see ühele ÜRO riigile lubatud

käitumine. Lisaks lokkas riigis korruptsioon120 ning majanduslik kaos. Armeenia oli

kaotamas lääne toetust ning kartis jääda isolatsiooni ja täielikult sõltuvaks Venemaast.

Kuna Ter-Petrosjan oli eelkõige Armeenia president, eelistas ta Armeenia ja oma rahva

huve Karabahhia kui enklaavi huvidele. Ter-Petrosjan hoidis rangelt vaid toetaja

positsiooni ning oli seetõttu valmis oma riigi hüvanguks tegema Karabahhia jaoks

ebasoodsaid kompromisse. Kuna president üldiselt vältis oma avaldustes seisukoha

võtmist Karabahhia staatuse osas ning ei pidanud õigeks sõltumatuse ja irredentismi

nõudmist, siis tema valitsemisajast puuduvad selged seisukohad kummagi eelnimetatud

lahenduse toetuseks.

Armeenia võimuesindajad ei olnud riigi kõige olulisemas välispoliitilises küsimuses

üksmeelel. Eelnimetatud president Ter-Petrosjani kompromissi toetava seisukohaga ei

olnud nõus jõuliselt Karabahhia setsessiooni pooldava jäiga liini esindaja tollane

Armeenia peaminister ning hilisem president Robert Kotšarjan. Kuigi on alust arvata, et

Ter-Petrosjan kui kogu sõjategevust juhtinud riigipea võiks kõige enam pooldada

Karabahhia eraldumist Aserbaidžaanist, osutus president hoopis esialgsest

järeleandlikumaks ning sai seetõttu opositsiooni terava kriitika osaliseks. Erimeelsused

ning -seisukohad Karabahhia küsimuses viisid riigis üha süveneva poliitilise kriisini,

mille tulemusena oli Ter-Petrosjan, kellele pandi jäiga liini esindajate poolt süüks liigset

alistumismeelsust ja järeleandlikkust Karabahhia küsimuses, sunnitud 1998. aasta

120 Ter-Petrosjan keelustas opositsioonidparteid ning manipuleeris valimistulemustega, et garanteerida

oma tagasivalimine 1996. aastal.

62

veebruaris ametist taganema. Nagu juba eelnevalt mitmel korral kirjeldatud, tõi võimu

vahetumine kaasa olulised muutused Armeenia seisukohtades.

1.5. Status quo

Status quo säilitamine tähendab Armeenia jaoks de facto kontrolli säilitamist nii

Karabahhia kui seda ümbritsevate sõja käigus okupeeritud Aserbaidžaani alade üle.

Ametlikult ei anna see Armeeniale territooriumi üle jurisdiktsiooni, ega Karabahhiale

sõltumatust. Status quo pooldamine tähendab kehtiva olukorraga leppimist ning

lahendamatuse aktsepteerimist. Autori poolt antud hinnangute põhjal jagunesid status

quot pooldavad seisukohad jõulisuse alusel järgmiselt:

Tabel 7. Status quole antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Seisukohtade arv

Väga jõuline 0

Vähem jõulisem 3

Nõrk 2

Armeenia esindajad ei ole status quot avalikult kordagi väga jõuliselt pooldanud. Kuigi

nagu näha jooniselt 8 oli status quo agendas lausa kümne aasta vältel, olid seisukohad

siiski pigem kõhklevad.

Joonis 8. Armeenia status quo

1. Esmakordselt võeti status quo poliitilisse retoorikasse 1996. aastal president Ter-

0

1

2

2005II2004II1998X1998V1996IX

Status quo

63

Petrosjani poolt. Olgugi, et president otseselt ei toetanud status quo säilitamist, vaid

pooldas siiski lahenduse leidmist, avaldas ta arvamust, et Armeenial tuleks olla valmis,

et Karabahhia staatuse otsustamine võib võtta veel väga kaua aega.121 Autor on

hinnanud seda seisukohta nõrgaks, kuna status quost on juttu vaid vihjamisi.

2. Astme võrra jõulisema seisukohaga tuli 1998. aasta mais välja Armeenia

välisminister Oskanjan. Jällegi ei öelnud esindaja otse välja, et eelistatakse valitseva

olukorra püsimist, kuid oma kõnes välistas Oskanjan nii iseseisvuse kui irredentismi

püüdlused ning rõhutas vaid soovi püüelda püsiva stabiilsuse poole. Väga jõuliseks ei

saa seda seisukohta samas pidada, kuna osaliselt vihjab välisminister ka kompromissile,

millena sel perioodil läbivalt käsitleti võimu jagamise võimalust.

3. 1998. aasta lõpuks ministri positsioon taas nõrgenes, kuid endiselt on retoorikas

vihjamisi tunda status quole kaldumist. Autori hinnangul tuleneb see asjaolust, et

välisminister tunnistas, et enne Aserbaidžaani paindumist Armeenia ühepoolseid

järeleandmisi valmis tegema ei ole.122

4. Peale pikemat pausi mainis status quo aktsepteerimist taaskord veel tollane

kaitseminister, kuid hilisem president (seepärast on ka tema seisukohta siinkohal

arvestatud) Serž Sargsjan. Kaitseministri avaldus oli otseselt tingitud pisut varasemast

Aseri presidendi Ilham Alijevi avaldusest, milles viimane kinnitas, et Aserbaidžaan

lahenduse leidmisega ei kiirusta ning aktsepteerib kehtivat status quot kui kõige

sobilikumat võimalust (vt. edasi alapeatükk 3.3.). Sargsjani avaldus kinnitas juba varem

öeldut, et poliitilised esindajad vältisid ebapopulaarsete seisukohtade (nendeks on

liigsed ühepoolsed järeleandmised) võtmist Karabahhia küsimuses. Oluliselt lihtsam oli

kindlustada status quo ehk endiselt no war no peace olukord. Status quo pikendamine

annab Armeeniale ka soodsa võimaluse parandada oma majanduslikku olukorda, luua

häid suhteid välisriikidega ning kindlustada positsiooni Aserbaidžaani vastu.

Status quo hoidmist on Kotšarjan ise näiteks avalikult põhjendanud sellega, et Armeenia

eesmärgiks on Karabahhia sõltumatus ning pikemas plaanis ühendamine Armeeniaga,

121 Chronology for Armenians in Azerbaijan. Minorities at Risk Project. 2004,

http://www.unhcr.org/refworld/docid/469f3866c.html 122 Armeenia välisministri Vartan Oskanjani pöördumine OSCE kohtumisel. (1998, 8. oktoober)

www.armeniaforeignministry.com

64

kuid selleks, et oma eesmärkidele kindlaks jääda ning mitte järele anda, on status quo

[ja sellega kaasnevalt konflikti lahendamatuse] püsimine vältimatu. 123

1.6. Kokkuvõte

Analüüsi käigus selgus, et Armeenia seisukohad ei ole sugugi nii ühesed kui autor

eeldas ning uuritava perioodi jooksul on toimunud seisukohtades mitmeid väga

huvitavaid muutusi.

Nagu tabelist 2 selgub on arvuliselt kõige enam esindatud seisukohad sõltumatus ja

irredentism, kuid nende toetuses on esinenud olulisi kõikumisi. Mõlemad seisukohad

ilmnesid esmakordselt alles 1998. aastal kui Armeenias tuli võimule uus president

Robert Kotšarjan, kes oli Karabahhia poliitika jäiga liini esindaja. Kui võrrelda

jooniseid 5 ja 6, selgub, et enamasti on kõikumised sõltumatuse ja irredentismi

pooldamises omavahel seotud. Kui esindaja avalduses väljendub väga jõulise

seisukohana Karabahhia sõltumatuse nõudmine, siis reeglina on samal ajal irredentismi

toetus pigem ebakindel. Loomulikult ei ole see alati nii sajaprotsendilise täpsusega, kuid

seos on siiski väga tugev.

Nagu selgus, on Armeenia seisukohad sageli olnud muutlikud ja laveerivad. Kord

püütakse olla meelejärele Karabahhia armeenlastele, rõhutades kui oluline on toetada

Karabahhia sõltumatust. Samas on kõned suunatud armeenlastele ja diasporaale, hoides

kõrgel rahvusluse lippu ning väljendades irredentistlikke püüdlusi. Ning seejärel

üritatakse meeldida naabritele ja rahvusvahelisele üldsusele, püüdes näida

kompromissialti ja rahu armastajana. Sellise poliitika ehedaks näiteks ongi just

Kotšarjani ja Oskanjani esimesed valitsemisaastad. Võimuesindajate seisukohtades

väljenduvad kolm tendentsi, nendeks on sõltumatus, irredentism ning võimu jagamise

poliitika. Esimest mõjutas asjaolu, et Kotšarjan oli ise Karabahhia armeenlane, kuid

samas seisis presidendina Armeenia huvide eest. Seega sõltumatuse rõhutamine oli

pigem tagasihoidlikum. Irredentism oli 1998. aastal kindel eesmärk, mille poole

püüelda. Irredentismi väljendati sageli kui ähvardust Aserbaidžaanile, juhul kui viimane

ei anna oma nõudmistes järele või ei käitu nii nagu Armeeniale paremini sobiks.

123 Optimal status for NK is independence in near future and part of Armenia in long term prospect. (2005, 26. veebruar). ARMINFO

65

Analüüsi tulemusena võib siiski järeldada, et olenemata aja jooksul toimunud

muutustest, on Armeenia eesmärgiks pikemas perspektiivis siiski Karabahhia ühinemine

Armeeniaga, ükskõik kui palju Armeenia esindajad oma seisukohtades väljendavad

vastupidist ning poolehoidu Karabahhia sõltumatusele. Seda väidet tõestab ka avalik

status quo pooldamine, olukorra säilitamise kaudu püütakse oma positsioone tugevdada

ning loodetakse, et saabub aeg, mil rahvusvaheline kogukond kehtivat olukorda

tunnustab. Üldisemalt levinud irredentistlike soovide avalik eitamine on tingitud

peamiselt eesmärgist hoida oma “huvitatud osapoole” mainet ning vältida tembeldamist

agressoriks. Kui Armeenia tunnistaks avalikult ja valjusti, et konflikt laheneb alles siis,

kui Karabahhia saab de jure kuuluma Armeeniale, oleks tulemus kindlasti vastupidine.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt tähendaks see, et Armeenia on isiklike huvide

rahuldamiseks rikkunud teise ÜRO riigi territoriaalset terviklikkust ning suveräänsust,

okupeerides sõjalisel teel osa teise riigi territooriumist. Toetades Karabahhia

enesemääramisõigust ning sõltumatust ning näidates ennast vaid sõbraliku toetajana,

väldib Armeenia agressori staatuse saamist. Samuti säilib lootus, et ühel päeval

Karabahhia tõesti saab de jure iseseisvaks, mis tähendaks omakorda seda, et enklaavil

tekiks rahvusvahelise õiguse kohaselt õigus taotleda ühinemist Armeenia kui oma

emamaaga. Selleks peab Armeenia eelnevalt säilitama kontrolli Karabahhiat

ümbritsevate alade üle, eelkõige Lachini koridori (Armeeniat ja Karabahhiat füüsiliselt

siduv maariba) üle.

Kõnedes ja avaldustes väljenduvaid seisukohti hinnates ja analüüsides jääb mulje, et

Armeenia esindajad järgivad ka Karabahhia küsimuses paljuski välispoliitikale omast

komplementaarsuse poliitikat. Kui vaadata jooniseid 5, 6 ja 7 on näha, et mitmes

avalduses ja kõnes on esindatud mitu seisukohta korraga, mis tähendab, et väga palju

laveeriti ning püüti kõigile meeldida. Näiteks täiesti ootuste vastaselt käitus president

Kotšarjan, kes oli üks jäiga liini esindajatest ning president Ter-Petrosjani kukutajatest.

Võis arvata, et vastavalt oma reputatsioonile on tema poliitika Karabahhia suhtes

jõuliselt iseseisvust või teisel juhul irredentismi pooldav, kuid valitsemise algaastatel

ilmnes hoopis tema kompromissimeelsus, mis väljendus erinevate seisukohtade

võtmises ning sõltumatuse ebakindlas toetamises. Oli ju Kotšarjan ka see, kes näitas

initsiatiivi rahukõneluste alustamiseks Aserbaidžaani presidendiga.

66

Võttes arvesse Armeenia esindajate retoorikas esinenud seisukohti ja nende jõulisust

ajas, võib järeldada, et terve perioodi jooksul on esinenud kaks võimalust konflikti

lahendada: esimene Ter-Petrosjani valitsemisaja lõpul, kui president pooldas sarnaselt

Aserbaidžaanile sõjaeelse olukorra taastamist ning teine võimalus kerkis esile 1998.

aastal võimu jagamise poliitika näol.

Järgnevalt analüüsitakse Karabahhia ja Aserbaidžaani esindajate seisukohti ning nende

suhet Armeenia seisukohtadega.

67

2. Mägi-Karabahhia seisukohtade analüüs

Nagu juba eelmises alapeatükis on kirjeldatud, sidusid Karabahhiat ja Armeeniat

omavahel mitmed tegurid: üks rahvus, keel, kultuur, ajalugu, majandus, poliitika jne.

Pidades veel lisaks nendele faktidele silmas Karabahhia väiksust ning asukohta

(enklaavina eraldatud Armeeniast Aserbaidžaani territooriumil), on küllaltki loogiline

järeldada, et Karabahhia eesmärgiks on ühineda Armeeniaga, sõltumata sellest, et on

deklareerinud oma iseseisvust. Autor eeldab, et kuna ühinemine Armeeniaga ei olnud

1990ndate alguses poliitilistel põhjustel võimalik, otsustati iseseisvuse kasuks

kaalutlustel, et see on igal juhul parim võimalik alternatiiv Aserbaidžaani jurisdiktsiooni

alla kuulumisele. Seega autori poolt tõstatatud hüpotees oleks, et Karabahhia taotleb

enesemääramisõiguse tunnustamist, mis tähendab eelkõige irredentismi püüdlemist.

Valimisse kaasatud Karabahhia esindajate seisukohad jagunevad arvuliselt järgmiselt:

Tabel 8. Erinevate seisukohtade arvuline jagunemine

Seisukoht Seisukohtade arv

Sõltumatus 54

Võimu jagamine 15

Irredentism 8

Nagu tabel väljendab, on ametliku seisukohana kõige enam ilmnenud hoopis

sõltumatus, mitte hüpoteesis tõstatatud irredentism. Nii nagu Armeenia puhul, püüab

autor ka Karabahhia seisukohti analüüsides taolisele vastuolule põhjendust leida.

2.1. Irredentism

Karabahhia seisukohast lähtuvalt tähistab irredentism eraldumist Aserbaidžaanist

eesmärgiga ühineda oma emamaa ehk Armeeniaga.

68

Autori poolt 0...2 skaalal antud hinnangute alusel jagunevad esindajate seisukohad

jõulisusest lähtuvalt järgmiselt:

Tabel 9. Irredentismile antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Arv

Väga jõuline 3

Vähem jõulisem 5

Nõrk 0

Avalikud irredentismi pooldavad seisukohad ilmnesid Karabahhia poliitiliste esindajate

retoorikas alles 2001. aastast (vt. joonis 9). Seniajani oldi väga kindlad oma 1991. aastal

välja kuulutatud de facto iseseisvusele.

Joonis 9. Mägi-Karabahhia toetus irredentismile

Arvestades, et avalikke irredentistlikke seisukohti esines kokku vaid kaheksal korral

ning seisukoht ise kerkis Karabahhia poliitilisse agendasse alles seitse aastat peale

relvarahu sõlmimist, võib siinkohal hüpoteesis koheselt kahelda. Kuid miks siis ikkagi

väike, emamaast sõltuv ja mitmel viisil identne enklaaviriik ei taotle avalikult ühinemist

oma etnilise emamaaga? Põhjus on ilmselt küllaltki taktikaline. Nagu juba eelnevalt

öeldud, ei olnud ühinemine Armeeniaga poliitilistel kaalutlustel 1990ndate alguses

võimalik ning sellest tulenevalt oli Karabahhia sunnitud kasutama teist võimalust ning

kuulutama ennast Aserbaidžaanist eraldudes (setsessioon) iseseisvaks riiklikuks

0

1

2

20

09

V

20

08

V

20

07

VII

20

06

XI

20

04

X

20

03

VII

20

03

VII

20

01

IV

Irredentism

69

üksuseks. Kuna ka Armeenia sellega olude sunnil leppis, siis aktsepteeriti situatsiooni

mõlemal poolel ning jätkati Karabahhia enesemääramisõiguse nõudmist. Aja möödudes

puudus otsene vajadus irredentismi järele õhata, kuna de facto oli Karabahhia nagunii

armeenlaste kontrolli ja kaitse all. Oldi rahul kehtiva olukorraga ning keskenduti

endiselt enesemääramisõiguse rakendamisele kui peamisele eesmärgile. Küllaltki

tõenäoline on eeldada, et tegelikkuses Karabahhia esindajad ühinemise plaani ei

unustanud, kuid pingete vältimiseks seda avalikult ei rõhutatud.

Nagu näha jooniselt 9, on Karabahhia esindajad irredentismi väga jõuliselt toetanud

kokku kolmes avalduses, esmalt 2001. aastal ning hiljem juba uuritava perioodi lõpus

aastatel 2008 ja 2009. Ilmselt tähendab see, et alates 2001. aastast tunti end Karabahhias

juba kindlamini ning oht saada Aserbaidžaanilt valusat vastulööki (näiteks sõja

alustamise näol) oli vähenenud. Armeenias olid selleks ajaks sisepoliitilised pinged

lõdvenenud ning ka majanduslikult tuli riik endaga paremini toime. Aserbaidžaanis

seevastu valitses vana ja haige president Heidar Alijev, kes oli viimase aasta jooksul

muutunud kompromissialtimaks ning pidanud Armeeniaga läbirääkimisi territooriumide

vahetamiseks, mis tähendanuks Karabahhia loovutamist Armeeniale (vastutasuks oleks

Aserbaidžaan saanud otseühenduse oma eksklaavi Nahhitševaniga; vt. edasi ptk 3.2).

Seega olid Karabahhia esindajad julgemad oma tegelike seisukohtade väljendamises,

kuigi see oli siiski tagasihoidlik. Põhjuse, miks ühinemist Armeeniaga on Karabahhia

esindajad tagasihoidlikult väljendanud (eelkõige arvuliselt vähe seisukohti), on de facto

president ise väga selgelt välja öelnud – “Karabahhia iseseisvus on kompromiss

Aserbaidžaaniga, tähenduses, et Karabahhia ei saa ei Armeenia, ega Aserbaidžaani

osaks…Sel moel püüab Karabahhia säästa Armeeniat keerulise olukorra eest, kuna

kogu surve langeks Armeeniale [surve all peab president silmas Aserbaidžaani

süüdistusi Armeenia kui agressori vastu]”.124

Kui selgus, et territooriumide vahetusest suure vastuseisu tõttu nii armeenlaste kui

aserite hulgas midagi välja ei tule (vt. ptk. 3.2.) ning kui Aserbaidžaanis tuli võimule

senisest veelgi kompromissitum ning sõjakam president, muutusid Karabahhia

irredentistlikud avaldused astme võrra nõrgemaks. Ikka ja jälle öeldi, et Karabahhia

124 Security and foreign affairs: NKR President said Armenia can recognize Karabakh any time. (2007, 7.

juuli), http://www.nkrusa.org/news/daily_news.php?id=328

70

oleks küll nõus ja valmis ühinema Armeeniaga, kuid Armeeniale langeva surve ja

süüdistuste tõttu ei ole see lihtsalt võimalik.

Uus jõulisuse kasv toimus 2008. aasta mais, küllap oli see tingitud Kosovo

iseseisvumisest ning uuest tärkavast lootusest, et ka Karabahhia enesemääramisõigus

saab rahvusvahelise tunnustuse.

2.2. Sõltumatus

Erinevalt Armeenia ja Aserbaidžaani esindajatest ei ole Karabahhia kunagi kaalunud

sõjaeelse olukorra taastamist või sellega leppimist. Oma iseseisvusele on de facto riik

alates 1991. aastast kindlaks jäänud (vt joonis 10). Joonis piltlikustab väga selgelt kui

kindlad on Karabahhia esindajate seisukohad sõltumatuse osas perioodi vältel olnud.

Joonis 10. Mägi-Karabahhia toetus sõltumatusele

Autori poolt antud hinnangute järgi jagunesid seisukohad vastavalt:

Tabel 10. Sõltumatusele antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Arv

Väga jõuline 51

Vähem jõulisem 3

Nõrk 0

0

1

2

20

09

XII

20

09

IX2

00

9V

II2

00

9II

20

09

II2

00

8X

II2

00

8X

I2

00

8X

I2

00

8IX

20

08

VII

20

08

VII

20

08

VI

20

07

XI

20

07

VII

20

07

VII

20

07

VII

20

06

XII

20

06

XI

20

06

XI

20

06

IX2

00

6V

I2

00

6V

20

06

IV2

00

6I

20

05

XII

20

05

XII

20

05

III

20

04

XI

20

04

X2

00

4IX

20

04

VII

I2

00

4I

20

03

XI

20

03

X2

00

3IX

20

03

IX2

00

3V

II2

00

3V

II2

00

2V

III

20

02

II2

00

2I

20

01

XII

20

01

V2

00

1IV

20

00

II1

99

9V

II1

99

9V

II1

99

9II

I1

99

9II

I1

99

9II

I1

99

8V

19

98

V1

99

8IV

19

98

II

Sõltumatus

71

Olgugi, et valdav osa sõltumatust puudutavaid seisukohti olid väga jõulised, võib kahel

ajahetkel Karabahhia esindajate avaldustes siiski täheldada jõulisuse vähenemist

sõltumatuse pooldamisel.

1. Esimene langus seisukoha jõulisuses ilmnes 1998. aasta mais. Kui võrrelda

Armeenia (vt. joonis 6) ja Karabahhia (vt. joonis 10) vastavaid sõltumatust kajastavaid

graafikuid, siis on kohe märgata seisukohtade kokkulangevust 1998. aastal. Nii

Armeenia kui Karabahhia esindajad on oma kindlas seisukohas Karabahhia sõltumatuse

osas järele andnud. Üsna kindlalt võib arvata, et see oli kahe riigi omavahelise

kokkuleppe ja vastastikkuse sõltumise küsimus, seega Karabahhia seisukoha

nõrgenemist võib põhjendada samadel alustel. Suurt mõju omas kindlasti endise

Karabahhia presidendi Robert Kotšarjani saamine Armeenia presidendiks. Seis muutus

kõhklevamaks, võiks arvata, et elavnesid irredentistlikud meeleolud, kuid avalikus

retoorikas see ei väljendunud. Kuid ometi võis just oodatav Armeeniaga ühinemine olla

see, mis sõltumatuse nõuet pisut vähendas. Kui Armeenia puhul oli veel üheks

mõjuteguriks Venemaad tabanud majanduskriis, siis Karabahhiat mõjutas see omakorda

kaudselt, läbi hirmu kaotada Armeenia sõjaline ja rahaline toetus, seoses emamaa enda

olukorra halvenemisega. Seega võis tekkida soov ühelt poolt ühineda Armeeniaga või

teisalt hoopis luua soojemad suhted Aserbaidžaaniga (vt. edasi ptk. 2.3), lootuses

kummaltki poolt abi saada.

2. Teist korda ilmnes ajutine kõhklus 2002. aasta veebruaris. Hetkelist ebakindlust

põhjustas asjaolu, et Karabahhia president tõi taas kord lauale võimu jagamise idee.

Kuigi tegemist oli nõrga seisukohaga, mõjutas see siiski presidendi seisukohta

sõltumatuse osas ning pani presidendi hetkeks tunnistama, et võib-olla ei pooldatagi

Karabahhias niivõrd sõltumatust, vaid kaldutakse pisut kompromissi poole (seisukoha

võimu jagamisest hindas autor nõrgaks ehk skaalal indeksiga 0, vt. joonis 11).

72

2.3. Võimu jagamine

Vastavalt jõulisuse astmele jagunevad võimu jagamist pooldavad seisukohad järgmiselt:

Tabel 11. Võimu jagamisele antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Arv

Väga jõuline 4

Vähem jõulisem 9

Nõrk 2

Joonis 11. Mägi-Karabahhia toetus võimu jagamisele

Olgugi, et Karabahhia ei nõustunud Armeenia ja Aserbaidžaani esindajate

seisukohtadega 1997. aastast (milleks oli status quo ante bellum) ning allumisega

Aserbaidžaani jurisdiktsioonile, oli de facto president Arkadi Gukasjan nõus 1997.

aastal tegema ka omapoolseid järeleandmisi sõltumatuse osas.125 Karabahhia president

pooldas Minski grupi poolt välja töötatavat horisontaalsel suhtel põhinevat ühise riigi

ideed. Teisisõnu tähendanuks see võimu jagamist Aserbaidžaani ja Karabahhia vahel.

Armeenia ja Karabahhia võimu jagamise seisukohtade graafikud (vt. joonis 7 ja 11) on

küllaltki sarnased, mis tähendab, et poliitilised esindajad püüdsid ilmselt oma seisukohti

ühtlustada.

125 Haslett, Malcolm (1997, 25. oktoober). Karabakh: are things moving? BBC News

0

1

2

20

02

III

20

02

II

19

99

VII

19

99

VII

19

99

III

19

99

III

19

99

III

19

99

III

19

99

I

19

98

XI

19

98

V

19

98

V

19

97

X

19

97

X

19

97

IX

Võimu jagamine

73

Kuna Robert Kotšarjan on ise Karabahhiast pärit armeenlane ning pidanud eelnevalt ka

sealse presidendi ametit, oli tema poliitika endiselt Karabahhiaga tugevalt seotud ning

vastastikuses mõjutuses. Peale presidendiks saamist asus Kotšarjan Karabahhiat

esindama ka läbirääkimistel Aserbaidžaaniga. Võimu jagamise idee propageerimine

algas mõlemas riigis tagasihoidlikult, seisukoht võeti küll omaks, aga täielikust

veendumusest jäi arvamusavaldustes puudu. Nagu juba mitmel korral öeldud oli see

peamiselt tingitud Armeenia poliitilise kaadri vahetumisest ning sellega seonduvatest

uutest poliitilistest suundadest ning ka sisepoliitilistest pingetest Armeenias, mis

omakorda mõjutasid Karabahhiat.

Kasvav soosing võimu jagamisele väljendus kõigepealt Karabahhia presidendi ja

välisministri seisukohtades alates 1998. aasta maist ning püsis väga kindlana 1999. aasta

märtsini, mil toimus teatav seisukoha nõrgenemine. Võimu jagamine oli 1999. aastal

Karabahhia esindajate arvuliselt kõige domineerivam seisukoht (vt. joonised 9, 10 ja

11), mis tähendab, et sellest võimalusest räägiti kõige enam. Kui 1999. aastast pärineb

Karabahhiast viis sõltumatust toetavat arvamusavaldust, siis võimu jagamise kasuks on

räägitud seitsmel korral. Samas ei ole tegemist kõige jõulisema seisukohaga. Kindlamad

olid esindajad siiski sõltumatuse suhtes. Selline käitumine ning erinevate seisukohtade

samaaegne kasutamine on väga sarnane Armeenia poliitikas toimunule. Nii samuti nagu

Armeenias rõhutasid ka Karabahhia esindajad 1998. ja 1999. aastal nii sõltumatust

(Karabahhia küll 1999. aastal Armeeniast jõulisemalt) kui poolehoidu horisontaalsele

võimu jagamisele aseritega. Üpris kindlasti oli tegemist kokkuleppelise olukorraga ning

sooviga näidata end keerulises olukorras (kuna Karabahhia sõltus suuresti Armeenia

toetusest, siis mõjutas esimest ka Armeenia ebastabiilne poliitiline olukord ning raske

majanduslik seis) igast heast küljest (äärmiselt oluline oli võita lääne toetus ning hoida

olukorda stabiilsena). 2001. aastaks oli Karabahhia esindajate seisukoht juba täielikult

muutunud ning domineeris sõltumatuse toetamine. 1997. ja 1999. aastal oli võimu

jagamise toonitamine pigem ebakindlusele kalduv, muutudes 2002. aastaks sootuks

kõhklevaks ning kadudes seejärel Karabahhia poliitiliste esindajate retoorikast.

Sisuliselt oli Karabahhia seisukoht 1997. aastal siiski vastuolus Ter-Petrosjani ja Alijevi

seisukohtadega, kuna viimased pooldasid Karabahhia jäämist Aserbaidžaani

jurisdiktsiooni alla ning status quo ante bellum taastamist, seevastu Gukasjan nägi

74

kompromissi võimu horisontaalses, mitte vertikaalses jagamises Karabahhia ja

Aserbaidžaani vahel. Isegi kui Armeenia ja Aserbaidžaan oleksid otsustanud, hoolimata

Karabahhia kui ametlikult vaid huvitatud osapoole esindaja vastuseisust, kokkuleppe

sõlmida, oleks see osutunud tulenevalt Armeenia sisemistest poliitilistest pingetest

võimatuks.

2.4. Kokkuvõte

Karabahhia puhul on terve perioodi vältel domineerinud sõltumatuse pooldamine. Kuigi

viimase kümnendi jooksul on esinenud ka irredentismile kaldumist, ei ole see esinenud

piisavalt tugevalt, et olla jõulisem sõltumatusest. Seega käesolevas töös analüüsitud

riigijuhtide ja välisministrite seisukohtadest lähtudes ei leidnud esialgu püstitatud

hüpotees täit kinnitust. Küll võib aga kindlalt väita, et Karabahhia taotleb

enesemääramisõiguse tunnustamist, millega eelkõige loodetakse saavutada sõltumatuse

rahvusvaheline tunnustus ning pikemas perspektiivis tõenäoliselt ka ühinemine

Armeeniaga. Viimase võimalusega tuleks arvestada eelkõige seetõttu, et Karabahhia on

väike ja eraldatud, tunnustamata de facto riik, mille eksistents sõltub suures osas

Armeeniast. Samuti on Karabahhia esindajad põhjendanud irredentismi avalikku mitte

pooldamist Armeenia säästmisega rahvusvahelise kogukonna hukka mõistust. Lisaks on

Armeenia lõplikuks eesmärgiks eelmise peatüki järeldusena irredentism ehk Karabahhia

eraldumine Aserbaidžaanist ning liitumine Armeeniaga. Arvestades, et mõlema

osapoole esindajad on kogu perioodi vältel oma seisukohti arvestataval määral ühestena

hoidnud, kaldub Karabahhia lõplik kaalukauss võimalusel samuti irredentismile.

Olugi, et Karabahhias pooldati perioodil 1997-2002 küllaltki kindlalt ka võimu

horisontaalset jagamist Aserbaidžaaniga, kadus see seisukoht 2002. aastaks lõplikult.

Taoline käitumine sarnaneb väga Armeeniale, kuigi viimane loobus võimu jagamise

mõttest juba tunduvalt varem, 2000. aastal. See oli ka ainus periood, kus oleks olnud

hüpoteetiline võimalus konfliktile lahenduse leidmiseks, kuna Karabahhia esindajad

olid valmis leidma sõltumatuse osas kompromissi.

Riikide võrdluses võib märgata mitmeid sarnaseid jooni – kogu perioodi vältel on

Armeenia ja Karabahhia esindajate seisukohad Karabahhia staatuse osas olnud küllaltki

ühesed. Mõlemas riigis on enam pooldatud sõltumatust, kuid samas ei ole loobutud

75

unistamast riikide ühinemisest. Mõlemas riigis eksisteeris aeg, mil oldi nõus tegema

järeleandmisi, kuid peamiselt oli see tingitud praktilistest asjaoludest, nagu võimukriis,

majanduslikud kaalutlused ja keerulised ajad riikide sisepoliitikas.

Erinevus seisukohtades seisneb peamiselt selles, et Karabahhia esindajate avaldustest ei

tule välja ühtegi seisukohta, mis toetaksid status quot või status quo ante bellumit.

76

3. Aserbaidžaani seisukohtade analüüs

Aserbaidžaan on Karabahhia konfliktis anti-setsessionistlik osapool, mis tähendab, et

riigi esindajad on täielikult vastu Karabahhia eraldumisele Aserbaidžaanist ning

ühinemisele Armeeniaga. Nii nagu Armeenia, peab ka Aserbaidžaan Karabahhiat

ajalooliselt ja õiguslikult endale kuuluvaks. Lisaks sellele on Karabahhial oluline roll

Aserbaidžaani kultuuris. Suur osa Aseri prominentsetest teadusinimestest ja

kultuuritegelastest – teadlastest, filosoofidest, luuletajatest, kirjanikest, muusikutest,

kunstnikest jne. – pärinevad väidetavalt just Karabahhiast.126 Seega aserid peavad

Karabahhiat oma ajalooliseks kultuuri keskuseks. Veelgi olulisem on Aserbaidžaani

jaoks riigi territoriaalne terviklikkus, mida konflikt Karabahhia pärast on oluliselt

häirinud (arvestades, et 14% riigi territooriumist on sõja tulemusena de facto Armeenia

kontrolli all). Võttes arvesse nimetatud põhjuseid, püstitab autor käesolevas alapeatükis

hüpoteesi, mille kohaselt Aserbaidžaan taotleb konflikti lahendamisel sõjaeelse olukorra

taastamist – eeldatav seisukoht status quo ante bellum.

Valimisse kuuluvates avaldustes esinevate riigiesindajate seisukohtade jagunemine

Aserbaidžaani puhul näeb välja järgmine:

Tabel 12. Erinevate seisukohtade arvuline jagunemine

Seisukoht Seisukohtade arv

Status quo ante bellum 47

Territooriumide vahetus 2

Status quo 2

126 Karabakh.org, http://karabakh.org/index.php?option=com_content&task=view&id=107&Itemid=83

77

3.1. Status quo ante bellum

Enne Aserbaidžaani seisukohtade analüüsi juurde asumist tuleks selgitada, mida

Aserbaidžaani jaoks antud töö kontekstis tähendab status quo ante bellum ning kuidas

riigivõim seda enda jaoks interpreteerib. Termin status quo ante bellum tähendab

olukorda enne sõda. See tähendab, et kumbki pool ei võida ega kaota territooriume või

majanduslikke või poliitilisi õigusi. Status quo ante bellum puhul on sõjategevuse

tagajärjeks vaenlase vägede välja viimine ning sõjaeelse võimu taastamine.

Antud juhtumi puhul on tegemist Karabahhia konfliktile eelnenud olukorra

taastamisega. Aserbaidžaani jaoks tähendab see okupeeritud territooriumi vabastamist

armeenlaste poolt, armeenlaste vägede välja viimist aseri aladelt ning nende alade

demilitariseerimist, aseritest põgenike ja pagulaste naasmist kodukohtadesse (nii

Karabahhiasse kui ümbritsevatesse regioonidesse) ning Aseri võimu kehtestamist kogu

territooriumil (territoriaalse terviklikkuse taastamine). Väga suure mööndusena on

Aserbaidžaan valmis omistama Karabahhiale autonoomia, mis tähendaks seda, et

Karabahhia armeenlased võivad omada de facto kontrolli Karabahhia territooriumi üle,

kuid de jure omab võimu kogu Aserbaidžaani territooriumil (kuhu ka Karabahhia

kuulub) siiski Aserbaidžaani keskvalitsus. Riigipea on lubanud territooriumile isegi

mõnevõrra laiemat autonoomiat kui oli sõjaeelsel Mägi-Karabahhia Autonoomsel

Oblastil.

Presidentide ja välisministrite seisukohtade jõulisusele on jällegi skaalal 0...2 antud

autori poolt hinnang, mis jaguneb järgmiselt:

Tabel 13. Status quo ante bellumile antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Arv

Väga jõuline 47

Vähem jõuline 0

Nõrk 0

78

Kuna Aserbaidžaan on oma seisukohale aja jooksul kindlaks jäänud, on ka väljendatud

seisukohad olnud väga jõulised ja nõudvad ning terve uuritava perioodi jooksul ei ole

status quo ante bellumi nõudmisel esinenud mitte ühtegi nõrkusemomenti.

Esimene valimisse kuuluv sõjaeelse olukorra taastamist nõudev seisukoht

Aserbaidžaani presidendilt Heidar Alijevilt pärineb juba septembrist 1994, vaid mõned

kuud peale vaherahu sõlmimist. 1994. aasta septembris peetud kõnes tutvustas Alijev

põhimõtteid, millele tuginedes ta näeks konflikti lahenemist. Nendeks olid

Aserbaidžaani suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, okupeeritud alade vabastamine

ja põgenike naasmine oma kodukohtadesse.127 Neid põhimõtteid kordas Alijev igas

kõnes ja avalduses, kus ta väljendas seisukohta Karabahhia olukorra lahendamise osas.

Samuti rõhutas Alijev tihti Aserbaidžaani soovi lahendada konflikt rahumeelsete

meetmete abil, toetudes seal juures rahvusvahelisele õigusele, üldtunnustatud

territoriaalse terviklikkuse ning suveräänsuse printsiipidele ning ÜRO

Julgeolekunõukogu resolutsioonidele 884, 874, 853 ja 822128 (kirjeldatud esimeses

peatükis, kus tutvustatakse konflikti seniseid lahenduspüüdluseid). Karabahhia lõpliku

staatuse küsimust Alijev oma kõnedes esialgu ei puudutanud, kui siis vaid nii palju, et

staatuse küsimuse otsustamine võib Aserbaidžaani nägemuses toimuda alles peale

eelpool kirjeldatud printsiipide rakendamist. Esmakordselt mainis Alijev Karabahhiale

autonoomia andmist 1996. aasta oktoobris, rõhutades seda kui kompromissi. Reaalsuses

sellest tegelikult midagi ei muutunud, sest on ilmne, et Karabahhia ei saaks iial olema

tavaline regioon Aserbaidžaanis, arvestades selle ala etnilist, keelelist, kultuurilist ja

religioosset erinemist Aserbaidžaanist. See on ka kõige suurem kompromiss, mida

Aserbaidžaan on reaalselt olnud nõus terve perioodi vältel tegema.

Mõlemale uuritaval perioodil presidenditoolil istunud Alijevile on iseloomulik ühine

seisukoht, et aktsepteeritav lahendus konfliktile tuleb ainult toetudes territoriaalse

terviklikkuse ja riikliku suveräänsuse printsiipidele. Lähtudes presidentide

sõnavõttudest, on Aserbaidžaani kindel seisukoht, et Karabahhia ei saa iial iseseisvaks.

Analüüsitud seisukohtade koguarvust 51-st väljendavad koguni 47 väga jõulist

127 Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Heidar Alijevi kõne. (1994, 29. september), www.heydar-

aliyev.org 128 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid 1993, http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm

79

seisukohta, et Karabahhia küsimuse lahenduseks on status quo ante bellum (vt. lisa B,

tabel B6).

Aserbaidžaani välisministril on üldjoontes presidendiga ühine poliitika ja seisukohad

Karabahhia küsimuses. Välisministrid on samuti olnud seisukohal, et Aserbaidžaani

positsioon on muutumatu ja ühene – konflikt tuleb lahendada arvestades Aserbaidžaani

territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiire.129

2003. aastal Aserbaidžaani presidendiks saanud Ilham Alijev jätkas oma isa poliitikat,

kuid võrreldes Heidar Alijeviga oli uus president veelgi kompromissitum. Tema

kõnedele ja avaldustele on iseloomulik konkreetsus, otsekohesus ja jõulisus. Mõned

näited: Karabahhia ei saa iial iseseisvaks ega ühine iial Armeeniaga; Aserbaidžaani

territoriaalne terviklikkus peab saama taastatud, Karabahhiast ei saa iseseisvat riiki ei

täna, 10 ega 100 aasta pärast, me [Aserbaidžaan] vabastame oma territooriumi iga

hinnaga, jne. Ilham Alijevi kõnedes ja avaldustest ilmneb ka tihtipeale sõjaretoorikat,

eelkõige ähvardusena Armeenia suunas. Oma inauguratsioonikõnes 2003. aasta 31.

oktoobril oli Alijev väga kindlal seisukohal, et ainsaks aktsepteeritavaks võimaluseks

konflikti lahendamisel on sõjaeelse status quo taastamine – Aserbaidžaanile kuuluvate

alade vabastamine, pagulaste naasmine kodudesse ning territoriaalse terviklikkuse

taastamine.130 Kõnes kinnitas president, et Aserbaidžaan ei lepi iial oma alade

okupatsiooniga. Alijevi inauguratsioonikõne näitas kindlat veendumust, et

Aserbaidžaan kompromissidega ei nõustu ning konflikti ainsa lahendusena nähakse

Aserbaidžaani territoriaalse terviklikkuse taastamist.131 Samas sõnavõtus teatas

president, et olgugi, et Aserbaidžaan pooldab endiselt rahumeelset lahendust, ei ole

aserite kannatus siiski igavene ning territooriumid tuleb okupandi käest vabastada iga

hinna eest. Võrreldes eelmise presidendiga on Ilham Alijev kindlasti märksa

kompromissitum ja sõjakam.

129 Azerbaijani Foreign Ministry: The conflict must be solved only within the framework of Azerbaijan’s

territorial integrity, sovereignty and the country’s internationally-recognized borders. (2010, 14. jaanuar),

http://en.apa.az/news.php?id=113925 130 Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Ilham Alijevi inauguratsioonikõne. (2003, 31. oktoober),

http://president.az/ 131 Samas

80

Kui Armeenias ja Karabahhias tärkas peale Kosovo iseseisvuse tunnustamist uus lootus,

siis Aserbaidžaan seevastu muutus ettevaatlikumaks ning vaoshoitumaks. Augustisõda

pani nii Armeenia kui Aserbaidžaani varasemast enam mõistma, et relvastatud konflikti

puhkemine senist olukorda ei paranda ning on pigem ohuks mõlemale poolele.

3.2. Territooriumide vahetus

Täiesti uue võimalusena, mida Armeenia ja Karabahhia esindajate avaldustest leida ei

ole võimalik, ilmnes Aserbaidžaani esindajate seisukohana territooriumide vahetamise

idee. Nagu järgnevalt kirjeldatakse, on seda ideed mingil hetkel pooldanud ka Armeenia

esindajad. Territooriumide vahetamise võimalus esines vaid kahes valimisse kuuluvas

avalduses, kuid kuna tegemist on väga huvitava lähenemisega, väärib see käesolevas

töös siiski lähemat uurimist.

Autori poolt seisukohale antud hinnangu põhjal toimus järgnev jaotumine:

Tabel 14. Territooriumide vahetusele antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Arv

Väga jõuline 1

Vähem jõuline 1

Nõrk 0

1999. aasta 25. aprillil leidis Washingtonis esmakordselt aset president Kotšarjani ning

Heidar Alijevi kohtumine.132 Järgnevate kohtumiste tulemusena püüdsid presidendid

väidetavalt taaselustada nn “Goble’i plaani”, mille oli 1992. aastal välja pakkunud

toonane USA valitsuse Kaukaasia poliitika spetsialist Paul Goble. Plaani sisu nägi ette

territooriumide vahetamist Karabahhia konflikti lahendamise eesmärgil.133 Täpsemini

koridori avamist Aserbaidžaani ja viimase Armeenia ning Türgi vahel asuva eksklaavi

132 De Waal, Thomas (2005). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 263 133 Goble, Paul (1992). Coping with Nagorno-Karabakh Crisis. The Fletcher Forum of World Affairs, 6

(2)

81

Nahhitševani vahel.134 Plaani teostumisel oleks Armeenia loovutanud Aserbaidžaani ja

Nahhitševani ühendava Armeeniale kuuluva Meghri rajooni Karabahhia ja Lachini

koridori (Armeeniat ja Karabahhiat ühendav maariba) vastu. 2000. aasta mais antud

intervjuus teatas Armeenia president Kotšarjan, et territooriumide vahetuse idee ei ole

arusaadavatel põhjustel realiseeritav.135 Plaani rakendumise tulemusena oleks Armeenia

kaotanud piiriala Iraaniga, mistõttu kerkis Armeenias esile terav vastuolu taolisele

leppele. Teiseks “arusaadavaks põhjuseks” oli Kotšarjani kartus oma poliitilise

positsiooni pärast, mida taoline järeleandlikkus ja Armeenia territooriumi loovutamine

oleks ohustanud. Armeenia esindajate avaliku seisukohana ei ole territooriumide

vahetuse ideed välja käidud.

Huvitav on see, et Kotšarjan üldse tunnistas taolise plaani eksistentsi. Salajaste

kõneluste sisu paljastamine Alijevi poolt 2002. aastal tekitas Armeenias poliitilise

skandaali. Nii president kui välisminister eitasid kindlameelselt taolise kokkuleppe

eksisteerimist. Kotšarjani esindaja Vahe Gabrielian lükkas ümber Alijevi väited ning

kinnitas, et Armeenial ei ole mitte mingisugust kavatsust loobuda suveräänsusest oma

territooriumi (Meghri) üle ning anda see õigus Aserbaidžaanile.136 Armeenia esindaja

teatel olid kohtumistel arutatud territoriaalsed kokkulepped asümmeetrilised, mis

tähendas, et Aserbaidžaan oleks saanud õiguse kasutada Meghri ühendust suhtluses

Nahhitševani autonoomse üksusega, kuid ei omandanuks suverääni staatust Meghri üle.

Seevastu Lachini koridorist, mis oli selleks ajaks juba kümme aastat Karabahhia

armeenlaste kontrolli all olnud, oleks saanud Armeenia suveräänne territoorium.137

Arvestades kui ebaõiglane säärane kokkulepe Aserbaidžaani suhtes oleks olnud, ei ole

sugugi imekspandav Alijevi teisitine interpretatsioon. Alijevi jaoks oleks aktsepteeritav

olnud võrdne jaotus – suveräänsus suveräänsuse vastu. Ka Aserbaidžaani poolel võeti

plaan vastu negatiivsete meeleoludega, kuna see oleks kaasa toonud Aserbaidžaani

134 Fuller, Liz (2009, 15. mai). Is The Karabakh Peace Process In Jeopardy? RFE/RL,

http://www.rferl.org/content/Is_The_Karabakh_Peace_Process_In_Jeopardy/1732576.html 135 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 266 136 Danielyan, Emil; Zakarian, Armen (2002, 15, juuni). Armenia Denies Aliev's Claims On Land Swap

Deal, http://www.armenialiberty.org/content/article/1567922.html 137 Samas.

82

allumise ning Karabahhia alade lõpliku loovutamise.138 Opositsiooni liider Isa Gambar

süüdistas Alijevit “rahva petmises” ning oli kindlameelselt vastu territooriumide

vahetuse plaanile.139 Sama seisukohta jagas endine aseri välisminister Tofik

Zulfugarov140 (valitsemisaeg vt. lisa A), kes oli omal ajal vastu ka horisontaalsel võimu

jagamisel põhineva ühise riigi loomise ideele ning pooldas ainsa võimaliku

kompromissina Karabahhiale autonoomia omistamist. Paraku ei ole kohtumiste ja

kõneluste sisu täpselt teada. Kuna esindajate kõnelused olid sageli salajased ning

avalikkust tulemustest ei teavitatud, puuduvad ka presidentide ning välisministrite

sellekohased avalikud avaldused ja kommentaarid. Seega ei saa sajaprotsendiliselt väita,

kas kõneluste sisuks oli just territooriumide vahetamine ning millistel alustel ning

kaalutlustel see kõne all oli. Kindel on aga see, et tulemusi nimetatud plaan ei andnud.

2003. aastal seisid Armeenias ja Aserbaidžaanis ees presidendivalimised. Reeglina on

osapoolte poliitilised esindajad vältinud vahetult enne valimisi avalikule arvamusele

vastumeelsete ning ulatuslikke kompromisse hõlmavate seisukohtadega esinemist. Kui

2001. aastal väitis Heidar Alijev end pooldavat territooriumide vahetust lahenduse

saavutamiseks141, siis 2002. aastaks oli see uks juba jäädavalt sulgunud. Taoline

kompromiss ning järeleandlikkus võrdus Aserbaidžaani avalikkuse silmis reeturlusega,

kuna tähendanuks Karabahhiast ning seda ümbritsevatest piirkondadest loobumist

(kuna Alijev oli ise pärit Nahhitševanist, siis oli vahetus tema jaoks isiklikust aspektist

põhjendatud). Kuna valimised olid lähenemas, ei saanud president riskida rahva

pahameele ning häälte kaotamisega, veelgi vähem opositsiooni eduga. Seega oli ainsaks

võimaluseks ebasoodsast võimalikust lahendusest loobuda. Paraku uute konkreetsete

ettepanekuteni president enam ei jõudnud. Aastatel 1999-2002 kõnelustest tegudeni ei

jõutud ning säilis status quo.

138 De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War. New York

University Press, p. 264 139 Danielyan, Emil; Zakarian, Armen (2002, 15. juuni). Armenia Denies Aliev's Claims On Land Swap

Deal, http://www.armenialiberty.org/content/article/1567922.html 140 Samas. 141 Old wine in new bottle? (2002, 14. juuli). Groong Research & Analysis Group, Armenian News

Network/Groong

83

3.3. Status quo

Kahel korral on Aserbaidžaani esindajad oma seisukohtades väljendanud ka otsest

kehtiva status quo pooldamist. Autoripoolse hinnangu alusel toimunud seisukohtade

jagunemine väljendub tabelis:

Tabel 15. Status quole antud hinnangute arvuline jagunemine

Seisukoha jõulisus Seisukohtade arv

Väga jõuline 2

Vähem jõuline 0

Nõrk 0

Mõlemad sõnavõtud leidsid aset 2004. aasta veebruaris. Olgugi, et nagu eelnevalt selgus

oli Alijevi seisukoht võimule tõustes sõjaeelse olukorra taastamise osas väga jõuline,

ilmnes peagi, et Alijev ei planeerinud lahenduse leidmisega kiirustada, vaid pooldas

pigem olukorda, kus ei olnud ei sõda ega rahu (no war no peace). Ilham Alijevile sai

omaseks “aega on” hoiak.142 Oma sõnavõtus 2004. aasta veebruaris teatas president, et

Aserbaidžaan ei peaks kiirustama Karabahhia konflikti lahendamisega. Alijev kinnitas,

et ta ei nõustu oma isa arutatud kompromissidega ning jäi seisukohale, et lahendusega

tuleks veel oodata.143 Sama seisukohaga oli nõus ka Aserbaidžaani välisminister Vilajat

Gulijev, kes leidis, et Aserbaidžaani seisukohast on õige alustada rahuprotsessi algusest,

eitades juba Heidar Alijevi poolt siiani tehtud kokkuleppeid. Selline seisukoht tugines

peamiselt lootusele, et aja jooksul pakuvad rahvusvahelised vahendajad välja

lahendusettepanekuid, mis on Aserbaidžaani jaoks sobilikumad ja kasulikumad.

Aserbaidžaani esindajad lootsid oma positsioone konflikti lahendamisel parandada

142 Azerbaijan says it is in “no hurry” to settle Nagorno-Karabakh conflict. (2004, 27. veebruar). Eurasia

Insight, http://www.eurasianet.org/departments/insight/articles/eav022704a.shtml 143 Azeri leader: NK resolution can wait. (2004, 13. veebruar). AAA: Armenia This Week, Armenian News

Network/Groong

84

ootamise taktikat kasutades. Peamine põhjus, mis aserid nii enesekindlaks muutis

seisnes riigi loodusvarade, eelkõige nafta ja gaasi rikkustes. Need rikkused toovad

Aserbaidžaanile iga aastaga sisse aina rohkem kasumit, millest suur osa investeeritakse

sõjaväe ja riigikaitse arendamisse. Lisaks on Aserbaidžaan tänu oma nafta ja gaasi

rikkustele muutunud lääneriikide ja Venemaa jaoks oluliseks piirkonnaks, kuhu

investeerida ning kust kasumit võtta. Kuna Aserbaidžaani tähtsus aina kasvab, loodavad

Aserbaidžaani esindajad sellest tulevikus Karabahhia küsimuses kasu lõigata. Seega on

mõistlik säilitada status quot nii kaua kui võimalik ning samal ajal kindlustada oma

positsiooni Armeenia vastu.

3.4. Kokkuvõte

Aserbaidžaani jaoks on ainsaks aktsepteeritavaks lahendiks status quo ante bellum, mis

riigi esindajate nägemuses on niigi suur vastutulek Karabahhiale, kuna tagab sealsetele

armeenlastele de facto õiguse oma territooriumi valitsemise üle. Mõnevõrra on see

Karabahhia jaoks isegi parem võimalus, kuna enne sõda oli tegemist vaid autonoomse

regiooniga Aserbaidžaani territooriumil. Üldiselt tähendaks see sõjaeelsete piiride

taastamist, Aserbaidžaani territooriumi vabastamist armeenlaste vägedest ning põgenike

naasmist kodukohtadesse. Kui peale vaadates näib see lahendus territoriaalse

terviklikkuse printsiibist lähtuvalt igati loogiline (kui välja arvata Armeenia ja

Karabahhia eesmärgid), siis tegelikkuses võib eeldada, et Armeenia vägede poolt

loodud turvatsooni (vallutatud alad ümber Karabahhia) kaotamine ning aseritest

põgenike naasmine nendele aladele ja Karabahhiasse toob aastate jooksul siiski kaasa

Karabahhia “aseristumise” ning siis ei ole Karabahhiat enam mitte keegi kaitsmas (kui

ei puhke just uus samalaadne sõda). Arvata võib, et nendel kaalutlustel ei nõustu

Armeenia ega Karabahhia taolise lahendiga iial.

Väga ajutiselt esines Heidar Alijevi valitsemisajal kalduvus kompromissile ehk

territooriumide vahetuse kaudu leitavale lahendusele, kuid suure vastuseisu tõttu nii

armeenlaste kui aserite hulgas, loobuti sellest plaanist küllalt kiiresti.

Seega jääbki vaid kolmas kirjeldatud võimalus, milleks on status quo säilitamine.

Olgugi, et see tähendab, et Karabahhia ja osa aseri territooriumist on de facto Armeenia

kontrolli all, annab see Aserbaidžaanile siiski lootust, et aja jooksul riigi positsioon

85

paraneb ning võidab tugevam ja lääneriikide silmis soositum osapool. Aserbaidžaanile

status quo otsest majanduslikku kahju ei tekita, seega ei ole põhjust sellest seisundist

meeleheitlikult väljapääsu otsida.

Ära märkimist väärib asjaolu, et kui Armeenia ning Karabahhia esindajate avaldustes

võis täheldada mitme seisukoha üheaegset esinemist (nn. komplementaarsuse poliitika

ka Karabahhia küsimuses), siis Aserbaidžaani puhul on seisukohad olnud alati väga

ühesed ja konkreetsed.

86

4. Järeldused

Käesoleva uurimuse eesmärgiks on pakkuda välja võimalik põhjendus Karabahhia

konflikti senisele lahendamatusele. Töös on tõstatatud hüpotees, mille kohaselt

Karabahhia konflikti lahendus sõltub konflikti osapoolte seisukohtade vastandumise

määrast. Alahüpoteesina väidab autor, et lahenduseni on seda keerulisem jõuda, mida

vastanduvamad on osapoolte seisukohad. Üldiselt võib eelneva empiirilise analüüsi

tulemusena tõdeda, et töös püstitatud hüpotees leidis kinnitust. Analüüsi tulemusena

saab öelda, et Karabahhia konflikti lahendamatuse üheks olulisemaks määrajaks on

konflikti otseste osapoolte – Armeenia, Aserbaidžaani ja Karabahhia armeenlaste –

esindajate seisukohtade vastandumine. Kuna Karabahhia staatus on kogu perioodi vältel

jäänud muutumatuks ning konflikti lahendamisele ei ole lähemale jõutud ning samal

ajal on osapoolte seisukohad olnud vähemal ja rohkemal määral üksteise suhtes

vastanduvad, võib järeldada, et see vastandumine on takistavaks muutujaks lahenduse

leidmisel. Selgus ka tõsiasi, et mida vastanduvamad on seisukohad, seda keerulisem on

konflikti lahendada ja seda pingelisemaks muutub kogu konflikti olukord (sõjaretoorika

ilmnemine ja vastastikune ähvardamine).

Empiiriliste andmete analüüsimisel selgus, et seisukohad ei ole uuritava perioodi

jooksul olnud sugugi nii ühesed kui töös püstitatud alahüpoteesides on oletatud.

Esindajate seisukohad on ajas oma olemuse ning samuti jõulisuse poolest sageli

muutunud. Kõige rohkem muutusi võib täheldada Armeenia seisukohtades. Uuritava

perioodi jooksul on Armeenia presidendid ja välisministrid toetanud vähemal ja

rohkemal määral viite erinevat võimalust (vt. tabel 2). Püstitatud alahüpotees, et

Armeenia taotleb Karabahhia konflikti puhul irredentismi, leidis üldjoontes kinnitust,

kuigi seisukohavõttudes oli selges ülekaalus sõltumatuse pooldamine.

Väga sarnased Armeenia esindajate seisukohtadele on olnud Karabahhia seisukohad,

millest võib järeldada, et seos nende kahe vahel on tugev. Karabahhias on toetatud

peamiselt sõltumatust ning selle kõrval ka irredentismi ja võimu jagamist. Püstitatud

alahüpotees ei leidnud täielikku kinnitust, kuna võrreldes sõltumatuse pooldamisega jäi

irredentism selgesse vähemusse. Nii Armeenia kui Karabahhia puhul võib siiski

kokkuvõtvalt öelda, et irredentism ei ole kummagi riigi poliitilisest agendast kadunud

87

ning selle tagasihoidlik väljendamine on vaid taktikaline käitumine, et vältida

rahvusvahelise üldsuse halvakspanu. Tegelikkuses on armeenlaste lõppeesmärgiks

Karabahhia konflikti lahendamisel Armeenia ja Karabahhia alade ja rahva ühendamine

ühtseks riigiks. Seda väidet kinnitavad esindajate endi vastavad avaldused.

Aserbaidžaani esindajate seisukohad on seevastu olnud väga ühesed ja kindlameelsed.

Püstitatud alahüpotees, et Aserbaidžaani eesmärgiks Karabahhia konflikti lahendamisel

on sõjaeelse olukorra taastamine, leidis täielikult kinnitust. Kogu uuritud perioodi vältel

oli status quo ante bellum toetus väga jõuline. Vaid kahel korral kogu perioodi vältel

ilmnes murdumine: esimest korda 2000. aastate alguses, kui Heidar Alijev toetas

ajutiselt territooriumide vahetuse ideed, ning teist korda kui Ilham Alijev tõdes 2004.

aastal, et lahendusega kiiret ei ole ning aserid aktsepteerivad kehtivat status quot.

Viimane väljendus selles, et lõppeesmärgi – status quo ante bellum – saavutamiseks on

aserid nõus olukorra lahendamisega venitama, et tugevdada positsioone ning kallutada

lõppresultaati enda kasuks.

Kui uurimuse tulemusena on võimalik järeldada, et konflikti lahendamatuse põhjustab

osapoolte seisukohtade vastandumine, siis on võimalik ka järeldada, et seisukohtade

lähenemise korral on võimalik leida konfliktile lahendus. Esimene taoline võimalus

kerkis esile 1997. aasta lõpul, kui nii Armeenia kui Aserbaidžaani president pooldasid

lahendusena sõjaeelse olukorra taastamist. Samal ajal pooldati Karabahhias võimu

jagamise ideed, mis tähendab, et reaalselt olid kõik kolm osalist valmis tegema

lahenduse leidmiseks järeleandmisi. Sellele võimalusele tegi kiire lõpu võimu

vahetumine Armeenias. Teise võimalusena olekski olnud võimalik konflikt lahendada

konföderatiivse riigikorra loomise kaudu ehk võimu jagamise põhimõttel. Sellist

varianti ei pooldanud lõppkokkuvõttes Aserbaidžaan, kuna see oleks tähendanud liialt

suurt järeleandmist suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse osas (aserid jäid kindlaks

vaid autonoomia võimalusele). Kolmas tõenäoline seisukohtade lähenemine toimus

Armeenia ja Aserbaidžaani presidentide kõneluste käigus 2000. aastate alguses, kui

võimaliku lahendusena kaaluti territooriumide vahetust. Taolise lahenduse vastu seisis

mõlema riigi avalik arvamus, mistõttu ka see võimalus kuulutati sobimatuks. Seega

kokkuvõtlikult võib kinnitada, et ühist seisukohta Karabahhia lõpliku staatuse osas ei

ole osapooled suutnud tänaseni leida ning see on suuresti tinginud konflikti

88

lahendamatuse.

Nagu analüüsi käigus selgus, on toimunud muudatusi nii seisukohtade olemuses kui

jõulisuses. See dünaamika on tingitud mitmetest muutujatest. Peamiselt on osapoolte

esindajate seisukohtade kujunemisel rolli mänginud välismõjutused (rahvusvahelise

kogukonna arvamus, kolmandate osapoolte vahenduspüüdlused, sündmused maailmas,

nagu Kosovo iseseisvumine ja augustisõda), avaliku arvamuse ja diasporaa tahtega

arvestamine (riigiesindajad arvestavad suuresti avaliku arvamusega, sellest tulenevalt

oli sunnitud taganema Ter-Petrosjan ja loobuti territooriumide vahetamise plaanist),

majanduslikud kaalutlused (raske majanduslik olukord, Venemaa majanduskriis

1990ndate lõpul, Aserbaidžaani majanduslik õitseng tulenevalt loodusvarade rikkusest)

ja sisepoliitilised pinged (võimu vahetumine, opositsiooni surve). Need on küll olulised

seisukohtade mõjutajad, kuid konflikti lahenduse mõjutamisel etendavad need vaid

kaudset rolli. Peamised määrajad, mis konflikti lahendust takistavad on siiski esindajate

vastanduvad seisukohad, mida otsesel või kaudsel määral mõjutavad eelpool nimetatud

tegurid.

Empiirilise analüüsi tulemusena leidis kinnitust ka teoreetiline mudel, mille kohaselt on

setsessionistliku konflikti osapoolte seisukohad vastanduvad ning mistõttu on selliseid

konflikte äärmiselt keeruline või lausa võimatu lahendada. Teooria peatükis kirjeldatud

mudelis eeldati, et setsessioon võib aja ja tingimuste mõjul kulgeda kolme stsenaariumi

järgi, mis on ühtlasi konflikti osapoolte seisukohtadeks. Kolm stsenaariumit on

sõltumatus, irredentism ja võimu jagamine, mis on esinenud uuritava perioodi jooksul

nii Armeenia kui Karabahhia seisukohtades. Mudeli kohaselt peab sellisele käitumisele

vastanduma anti-setsessionistlik käitumine, milleks on soov taastada setsessioonist

alguse saanud sõja eelne olukord – status quo ante bellum – mida on terve uuritud

perioodi jooksul väga jõuliselt toetanud Aserbaidžaan. Sääraste seisukohtade olemasolul

tekib vastandumine, mis tekitab olukorra, kus mudelis välja toodud teine setsessioonile

vastanduv seisukoht status quo ehk konflikti lahendamatus tundub osalistele kõige

aktsepteeritavama lahendusena. Seda on avalikult tunnistanud nii Armeenia kui

Aserbaidžaani esindajad.

Kogu analüüsi kokku võttes võib öelda, et Karabahhia konflikt on kui nullsumma mäng,

igaljuhul jääb üks pool kaotajaks, kuna poolte eesmärgid ja nendest tulenevalt võetud

89

seisukohad on niivõrd vastandlikud – Karabahhia enesemääramisõigus (sõltumatus,

irredentism või võimu jagamine) vs Aserbaidžaani territoriaalne terviklikkus. Ainus

võimalus muuta nullsumma pluss-summa seisuks on läbi järeleandmiste ja

kompromissi, milleks antud juhtumi puhul osapooled siiani võimelised ei ole olnud ning

analüüsi tulemusi arvestades lähitulevikus tõenäoliselt ka ei saa olema.

90

KOKKUVÕTE

Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli välja pakkuda võimalik põhjendus Karabahhia

konflikti senisele lahendamatusele. Kuna kolmandate osapoolte (kelleks on

rahvusvahelised organisatsioonid OSCE ja ÜRO ning maailma ja regiooni suurriigid)

vahendustegevuse tulemusena ei ole suudetud kuueteistkümne aasta jooksul

lõpplahenduseni jõuda ning osapooli omavahel lepitada, võib eeldada, et konflikti

lahendamist takistab miski muu kui vahendajate saamatus. Töös tõstatati hüpotees,

mille kohaselt konflikti osapoolte seisukohad konflikti peamise probleemi – Karabahhia

staatuse – osas on vastanduvad ning taoline vastandumine määrab konflikti lahendamise

võimalikkuse. Autor püstitas alahüpoteesid, mille kohaselt Armeenia ja Karabahhia

armeenlased taotlevad konflikti lahendamisel irredentismi ehk Karabahhia ühendamist

Armeeniaga, seevastu Aserbaidžaani eesmärgiks on status quo ante bellum ehk

Karabahhia jäämine de facto autonoomse üksusena Aserbaidžaani koosseisu.

Nimetatud hüpoteeside kontrollimisel võeti aluseks konflikti osapoolte esindajate

seisukohad. Töös analüüsiti osapoolte esindajate seisukohti, mis väljendusid kokku 175

seisukohavõtus (avaldustes, kõnedes, pöördumistes, intervjuudes jne) perioodil 1994-

2009. Kokku oli valimis 211 seisukohaavaldust, mida autor hindas nende jõulisuse

alusel skaalal 0...2, kus 0 märkis nõrka, 1 vähem jõulist ning 2 väga jõulist seisukohta.

Empiiriline analüüs teostati iga riigi puhul eraldi, kusjuures toodi välja erinevate

seisukohtade jagunemine ning nende jõulisus. Selle jagunemise põhjal koostati

graafikud, mis väljendavad seisukohtade esinemist aastate lõikes ning nende

seisukohtade jõulisuse muutumist ajas. Analüüs põhineb kirjeldatud graafikutel ning

toob välja olulisemad seisukohad, nende tekkimise ja muutumise põhjused ning

vastandumised ja lähenemised perioodi jooksul. Hüpoteesi kontrollimiseks võrreldi

analüüsitud andmeid ning tehti analüüsi põhjal järeldused.

Käesolev töö jaotus neljaks suuremaks peatükiks, millest esimeses kirjeldati konflikti

ajaloolist tausta, teises analüüsi teoreetilist raamistikku, kolmandas käsitleti töö

metodoloogilist raamistikku ning neljandas ja kõige olulisemas peatükis viidi läbi

empiiriline analüüs, mille lõpus tehti kokkuvõtvad järeldused.

91

Kokkuvõtteks võib kinnitada, et püstitatud hüpotees pidas paika ning analüüsi käigus

leidis kinnitust väide, et konflikti lahendamatuse tingivad osapoolte vastandlikud

seisukohad. Alahüpoteesidest leidis täieliku kinnituse vaid Aserbaidžaani kohta

tõstatatu, mille kohaselt aserite eesmärgiks konflikti lahendamisel on sõjaeelse olukorra

taastamine. Töö alguses oletati, et armeenlased eelistavad üksmeelselt irredentismi, kuid

analüüsi käigus selgus, et ülekaaluka enamuse kõikidest väljendatud seisukohtadest

moodustasid sõltumatust pooldavad avaldused. Analüüsi tulemusena tõdes autor siiski,

et nii Armeenia kui Karabahhia puhul on suuresti tegemist taktikalise käitumisega, kuna

irredentismi avalik ja rõhutatud pooldamine ei ole aktsepteeritav rahvusvahelise

kogukonna silmis. Viimasele tuleb aga olla meelejärele, kuna Karabahhia sõltumatuse

tunnustamine ja lõplik kinnitamine sõltub just nimelt rahvusvahelisest üldsusest. Terve

uuritava perioodi jooksul esines teatav seisukohtade lähenemine vaid kolmel korral,

kuid kuna osapoolte seisukohad on olnud küllaltki dünaamilised, on lähenemine taas

kiiresti asendunud terava vastandumisega.

Kuigi töös leidis kinnitust, et peamise põhjusena konflikti lahendamatuses võib

käsitleda osapoolte seisukohtade pidevat vastandumist, tõdes autor siiski, et arvesse

tuleb võtta ka seisukohti mõjutavaid tegureid, millest kogu perioodi vältel seisukohtade

kujunemine ja dünaamilisus on sõltunud. Peamiste mõjutajatena tõi autor välja

välismõjutused, vajaduse arvestada avaliku arvamuse ja diasporaa tahtega,

majanduslikud kaalutlused ja sisepoliitilised pinged.

Lõpliku järeldusena jõutakse töös arusaamani, et Karabahhia konfliktile ei ole võimalik

lahendust leida enne, kui otsesed osapooled jõuavad aktsepteeritava kompromissini,

mille eelduseks on kõigi osapoolte seisukohtade üheaegne lähenemine. Nii kaua, kui

seisukohtade lähenemist ei ole toimunud, säilib status quo, mis teoreetilises peatükis

tutvustatud mudeli alusel märgib kehtiva olukorra aktsepteerimist ning mis oma

olemuselt ongi konflikti lahendamatus.

92

KASUTATUD ALLIKAD

Ambrosio, Thomas (2001). Irredentism: ethnic conflict and international politics. Westport:

Praeger Publishers

Antonenko, Oksana (2007). Russia and the deadlock over Kosovo. Survival, 49 (3), 91-106

Armeenia presidendi Robert Kotšarjani inauguratsioonikõne Rahvusassamblee eriistungil.

(1998, 9. aprill), http://www.armeniaforeignministry.com [15.04.2010]

Armeenia välisministri Edward Nalbandjani intervjuu ajakirjale "Politique Internationale".

(2009, 4. märts), http://www.armeniaforeignministry.com [15.04.2010]

Armeenia välisministri Vartan Oskanjani pöördumine OSCE kohtumisel. (1998, 8.

oktoober), http://www.armeniaforeignministry.com [15.04.2010]

Armenia: New Government Takes Shape, Faces Big Challenges. (2008. 17. aprill).

RFE/RL, http://www.rferl.org/content/article/1109586.html [18.04.2010]

Armenia/Azerbaijan: Presidential talks on Garabagh conflict seen as successful. (2008, 11.

juuni). AzerNEWS online, http://www.azernews.az/site/ [10.04.2010]

Aserbaidžaani Vabariigi presidendi Ilham Alijevi inauguratsioonikõne. (2003, 31.

oktoober), http://president.az/articles.php?item_id=20070813064145327&sec_id=11

[16.04.2010]

Astourian, Stephan H. (2000). From Ter-Petrosian to Kocharian: Leadership Change in

Armenia. UC Berkeley: Berkeley Program in Soviet and Post-Soviet Studies

Avetisyan, Robert (2009, 14. juuli). Nagorno Karabakh must no longer be barred from the

negotiating table. RFE/RL,

http://www.rferl.org/content/NagornoKarabakh_Must_No_Longer_Be_Barred_From_

The_Negotiating_Table_/1776580.html [05.05.2010]

Azerbaijan Insists on “Self Rule” For Karabakh. (2009, 2. detsember). RFE/RL,

http://www.rferl.org/content/Azerbaijan_Insists_On_SelfRule_For_Karabakh_/189363

5.html [09.05.2010]

93

Azerbaijan says it is in “no hurry” to settle Nagorno-Karabakh conflict. (2004, 27.

veebruar). Eurasia Insight,

http://www.eurasianet.org/departments/insight/articles/eav022704a.shtml [09.05.2010]

Azerbaijani Foreign Ministry: The conflict must be solved only within the framework of

Azerbaijan’s territorial integrity, sovereignty and the country’s internationally-

recognized borders. (2010, 14. jaanuar), http://en.apa.az/news.php?id=113925

[05.04.2010]

Azeri leader: NK resolution can wait. (2004, 13. veebruar). AAA: Armenia This Week,

Armenian News Network/Groong

Azimov, Aras (2008, 15. märts). Azerbaijan Criticizes France, Russia, U.S Over Karabakh

Resolution. RFE/RL, http://www.rferl.org/content/article/1079644.html [09.05.2010]

Babbitt, Eileen F. (2006). Mediating Rights-Based Conflicts: Making Self-Determination

Negotiable, International Negotiation, 11 (1), 185-208

Bahar, Baser (2008). Third party mediation in Nagorno-Karabakh: Part of the cure or part of

the disease? Journal of Central Asian & Caucasian Studies, 3 (5), 86–114

Betts, Wendy (1999). Third Party Mediation: An Obstacle to Peace in Nagorno Karabakh.

SAIS Review, 19 (2)

Biškeki protokoll. (1994, 5. mai). http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-

karabakh/keytexts15.php [29.04.2010]

Boulerian, Alexander (1999, 19. juuli). After the elections in Armenia. World Socialist Web

Site, http://www.wsws.org/articles/1999/jul1999/arme-j19.shtml [20.04.2010]

Cambridge Encyclopedia.

http://encyclopedia.stateuniversity.com/pages/10745/irredentism.html [08.05.2010]

Carley, Patricia (1998, detsember). Nagorno-Karabakh: Searching for a Solution.

Peaceworks no 24, http://www.usip.org/resources/nagorno-karabakh-searching-

solution-0 [29.04.2010]

94

Carment, David (1993). The International Dimensions of Ethnic Conflict: Concepts,

Indicators, and Theory. Journal of Peace Research, 30 (2), 137-150

Carment, David; James, Patrick (1997). Secession and Irredenta in World Politics. In

Carment, David; James, Patrick (eds.). Wars in the midst of peace: the international

politics of ethnic conflict. Pittsburgh: University of Pittsburgh Press

Caspersen, Nina (2008). From Kosovo to Karabakh: International Responses to De Facto

States. Südosteuropa, 56 (1), 58-83

Caucasus Report: December 6, 2004. RFE/RL, 7 (45),

http://www.rferl.org/content/article/1341797.html [02.04.2010]

Chronology for Armenians in Azerbaijan. Minorities at Risk Project. 2004,

http://www.unhcr.org/refworld/docid/469f3866c.html [19.04.2010]

Collier, Paul; Hoeffler, Anke (2000). Greed and Grievances in Civil War. Policy Research

Working Paper 2355. Washington, D.C.: Inter-American Dialogue

Convention on the Rights and Duties of States. (1933, 26. detsember),

http://www.oas.org/juridico/english/treaties/a-40.html [09.05.2010]

Cornell, Svante E. (1997). Undeclared War: The Nagorno-Karabakh Conflict Reconsidered.

Journal of South Asian and Middle Eastern Studies, 20 (4)

Cornell, Svante E. (1999). The Nagorno-Karabakh Conflict. Report no. 46, Department of

East European Studies, Uppsala University

Cornell, Svante E. (2002). Autonomy as a Source of Conflict: Caucasian Conflicts in

Theoretical Perspective. World Politics, 54 (2), 245-276

Croissant, Michael P. (1998). The Armenia-Azerbaijan Conflict, Causes and Implications.

London: Praeger

Danielyan, Emil (2000, 17. veebruar). Kocharian’s Karabakh strategy challenged by hard-

line rivals. Eurasianet.org,

http://www.eurasianet.org/resource/armenia/hypermail/200002/0030.html [19.04.2010]

95

Danielyan, Emil; Zakarian, Armen (2002, 15. juuni). Armenia Denies Aliev's Claims On

Land Swap Deal, http://www.armenialiberty.org/content/article/1567922.html

[03.04.2010]

De Waal, Thomas (2003). Black garden: Armenia and Azerbaijan through Peace and War.

New York University Press

Elling, I.; Kaas, K.; Liik, K.; Maigre, M.; Suhhov, I. (2008). 2008. aasta augustisõja mõju

Lõna-Kaukaasia regioonis. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus

Encyclopedia Britannica Online, http://search.eb.com/ [08.05.2010]

Foreign Operations Appropriated Assistance: Armenia, Fact Sheet. (2009, 20. jaanuar),

http://www.state.gov/p/eur/rls/fs/104145.htm [05.05.2010]

Fuller, Liz (2009, 15. mai). Is The Karabakh Peace Process In Jeopardy? RFE/RL,

http://www.rferl.org/content/Is_The_Karabakh_Peace_Process_In_Jeopardy/1732576.h

tml [03.04.2010]

Gamaghelyan, Philip (2005). Intractability of the Nagorno Karabakh Conflict: A Myth or A

Reality? Peace & Conflict Monitor, Special Report

Goble, Paul (1992). Coping with Nagorno-Karabakh Crisis. The Fletcher Forum of World

Affairs, 6 (2)

Hakobyan, Tatul (2010, 16. veebruar). The Athens proposals: Armenia faces a difficult

choice, http://www.civilitasfoundation.org/cf/analysis/armenia/374-the-athens-

proposals-armenia-faces-a-difficult-choice.pdf [15.04.2010]

Haslett, Malcolm (1997, 25. oktoober). Karabakh: are things moving? BBC News,

http://news.bbc.co.uk/2/hi/world/west_asia/15585.stm [04.04.2010]

Helsinki Final Act 1975. http://www.osce.org/documents/mcs/1975/08/4044_en.pdf

[19.04.2010]

Karabakh.org,

http://karabakh.org/index.php?option=com_content&task=view&id=107&Itemid=83

[20.04.2010]

96

King, Charles (2001). The Benefits of Ethnic War: Understanding Eurasia’s Unrecognized

States. World Politics. 53 (4), 524-552

Laitin, David D.; Suny, Robert Grigor (1999, oktoober). Armenia and Azerbaijan: Thinking

a Way Out of Karabakh. Middle East Policy Council Journal, 7 (1),

http://www.mepc.org/journal_vol7/9910_laitinsuny.asp [17.04.2010]

Law on Secession. (1990, 3. aprill), http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-

karabakh/keytexts5.php [20.04.2010]

Libaridian, Gerard (1988). The Karabagh File. Cambridge, MA: Zoryan Institute

Melander, Erik (2001). The Nagorno-Karabakh conflict revisited: Was the war inevitable?

Journal of Cold War Studies, 3 (2), 48–75.

Mägi-Karabahhia Vabariigi 2005. aasta rahvaloenduse tulemused, pt. 5, tabel 5.2,

http://census.stat-nkr.am/nkr/5-2.pdf [02.04.2010]

Minski grupi ettepanek, november 1998, http://www.c-r.org/our-work/accord/nagorny-

karabakh/keytexts20.php [15.04.2010]

Mölder, Holger (1997). Rahvusriik ja etnilisus tänapäeva maailmas. Akadeemia, 10, 2024-

2044

Mooradian, Moorad (1998). The OSCE: Neutral and Impartial in the Karabakh Conflict?

Helsinki Monitor, 2

Mooradian, Moorad; Druckman, Daniel (1999). Hurting Stalemate or Mediation? The

Conflict over Nagorno-Karabakh 1990-95. Journal of Peace Research, 36 (6), 709-727

Nagorno Karabakh: A White Paper. (1997, märts),

http://www.armeniaforeignministry.com/fr/nk/white_paper.html [15.03.2010]

Nagorno Karabakh: Risking War. Europe Report No 187. (2007, 14. november),

http://www.crisisgroup.org/~/media/Files/europe/187_nagorno_karabakh___risking_w

ar.ashx [10.05.2010]

97

Nagorno-Karabakh: A Plan For Peace. Europe Report no 167. (2005, 11. oktoober),

http://www.crisisgroup.org/~/media/Files/europe/167_nagorno_karabakh_a_plan_for_p

eace.ashx [10.05.2010]

Old wine in new bottle? (2002, 14. juuli). Groong Research & Analysis Group, Armenian

News Network/Groong

Optimal status for NK is independence in near future and part of Armenia in long term

prospect. (2005, 26. veebruar). ARMINFO

OSCE kodulehekülg, http://www.osce.org/item/21979.html [03.05.2010]

Oskanian: "Karabakh Is Part of Armenia, Our Land, Where Our Ancestors Lived for

Centuries”. (2005, 25. november). PanARMENIAN.Net,

http://www.panarmenian.net/eng/politics/news/15509/ [29.03.2010]

Premdas, Ralph R.; de A Samarashinge, S.W.R.; Anderson, Alan B. (1990). Secessionist

Movements in Comparative Perspective. London: Pinter Publishers

President Heidar Alijevi kõne. (1994, 29. september), http://www.heydar-

aliyev.org/index_en.jsp?mod=default&article=&catalog=&year [29.03.2010]

President Serž Sargsjani kõne kohtumisel Armeenia-Belgia kogukonna esindajatega. (2008,

5. november),

http://www.president.am/events/statements/eng/?search=karaba&pn=1&id=23

[30.03.2010]

Roeder, Philip G. R. (1991). Soviet Federalism and Ethnic Mobilization. World Politics, 43

(2), 196-232

Saghabalian, Anna; Fuller, Liz (2008, 18. aprill). Analysis: Armenia's Outgoing Foreign

Minister Defends Karabakh Policy. RFE/RL,

http://www.rferl.org/content/article/1109594.html [24.04.2010]

Saideman, Stephen M. (2001). The Ties That Divide: Ethnic Politics, Foreign Policy, and

International Conflict, New York: Columbia University Press

98

Saideman, Stephen M. (2002). Discrimination in International Relations: Analyzing

External Support for Ethnic Groups. Journal of Peace Research, 39 (1), 27-50

Security and foreign affairs: NKR President said Armenia can recognize Karabakh any time.

(2007, 7. juuli), http://www.nkrusa.org/news/daily_news.php?id=328 [13.04.2010]

Shain, Yossi (1994-1995, winter). Ethnic Diasporas and U.S. Foreign Policy. Political

Science Quaterly, 109 (5), 811-841

Shain, Yossi; Barth, Aharon (2003). Diasporas and International Relations Theory.

International Organization, 57 (3), 449-479

Thürer, Daniel; Burri, Thomas (2009). Secession. Max Planck Encyclopedia of Public

International Law

Tishkov, Valeri (1999). Ethnic Conflicts in the Former USSR: The Use and Misuse of

Typologies and Data, Journal of Peace Research, 36 (5), 571-59

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 822. (1993),

http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm [01.05.2010]

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 853. (1993),

http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm [01.05.2010]

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 874. (1993),

http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm [01.05.2010]

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 884. (1993),

http://www.un.org/Docs/scres/1993/scres93.htm [01.05.2010]

ÜRO Peaassamblee resolutsioon GA/10693. (2008, 14. märts),

http://www.un.org/News/Press/docs/2008/ga10693.doc.htm [11.05.2010]

ÜRO Peaassamblee resolutsioon 2625 (XXV). Declaration on Principles of International

Law Concerning Friendly Relations and Cooperation Among States in Accordance

with the Charter of the United Nations. (1970, 24. oktoober),

http://www.un.org/documents/ga/res/25/ares25.htm [01.05.2010]

99

ÜRO Peaassamblee resolutsioon 3314 (XXIX). Definition of Aggression. (1974, 14.

detsember), http://www.un.org/documents/ga/res/29/ares29.htm [07.05.2010]

Välisminister Vartan Oskanjani kõne Lõuna Kaukaasia poliitiliste väljakutsete ja

arenguperspektiivide konverentsil Berliinis. (2003, 12. november),

www.armeniaforeignministry.com [02.04.2010]

Walker, Christopher J. (1991). Armenia and Karabakh: The Struggle for Unity. London:

Minority Right Publications

Weiner, Myron (1971). The Macedonian Syndrome. New Balkan Politics,

http://www.newbalkanpolitics.org.mk/OldSite/Issue_2/weiner.eng.asp [18.04.2010]

West’s Encyclopedia of American Law, http://www.enotes.com/wests-law-encyclopedia

[11.05.2010]

Železnovodski Deklaratsioon. (1991, 23. september). http://www.c-r.org/our-

work/accord/nagorny-karabakh/keytexts6.php [20.04.2010]

Zolyan, Mikayel (2009). Karabakh 2014 scenarious. http://www.c-r.org/our-

work/caucasus/documents/2014/Karabakh_web_06_zolyan.pdf [03.05.2010]

100

SUMMARY Unresolvement of the Nagorno Karabakh Conflict

Ivika Nõukas

The aim of this study is to propose a possible alternative explanation to the question

why the Nagorno Karabakh conflict is still unresolved. Third parties (which are

international organizations such as OSCE and the UN and global and regional great

powers) have not been able to mediate a solution to the conflict during past sixteen

years since the cease-fire that was reached in 1994 through Russian mediation. It is

assumed in the current research that there has to be some other reason for the

unresolvement than the incapability of the mediators, as it is clear that the mediators

have used different ways to reach a lasting solution. Author raises the main hypothesis

that the solution of the conflict depends on the positions (on the final status of

Karabakh) of the direct parties to the conflict – Armenia, Azerbaijan and Karabakh. A

sub-hypothesis is drawn, that the more incompatible the positions, the more difficult it

is to solve the conflict.

Three sub-hypotheses are drawn that help to test the main hypothesis:

1) Armenia holds the position that the final result of the conflict should be

irredentism

2) Karabakh armenians hold the position that the final result of the conflict should

be irredentism

3) Aserbaijan aims at the status quo ante bellum as the final result of the conflict

The thesis is divided into four chapters. The first chapter gives an overview of the

background of the Karabakh conflict, introducing the escalation of the conflict and the

course of war in 1987-1994, explaining the roots of the conflict and describing the

attempts of mediation so far. The overview of the historical context of the conflict is

important because it provides the basis for understanding the complexity and nature of

the conflict.

Second chapter of the study creates a theoretical framework for the empirical analyses.

101

It gives an overview and explains the main concepts used in this thesis and discusses

previous research carried out on the Nagorno Karabakh conflict. The main concepts

used in the thesis are secession, self-governance (independence), irredentism, power-

sharing, status quo ante bellum and status quo. Based on these concepts and previous

research a model is built to explain the unresolved situation of Karabakh.

STATUS QUO SECESSIOON STATUS QUO

ANTE BELLUM

SELF-GOVERNANCE POWER-SHARING IRREDENTISM

According to the model there are four alternative ways to resolve the Karabakh

conflict: the creation of an independent state (Republic of Nagorno Karabakh), the

unification of Armenia and Karabakh, power-sharing (a loose confederation) between

Karabakh and Azerbaijan and restoration of the pre-war situation (SQAB). As the model

assumes that the positions of the agents are contradictory (independence vs SQAB,

irredentism vs SQAB, power-sharing vs SQAB), then the fifth option is status quo,

which derives from the deadlock of conflicting positions. Hence based on the model a

conflict as Nagorno Karabakh could be solved when the the positions of parties

approach each other or coincide and a way out of status quo is found by compromise.

Third chapter of the thesis explains the methodological framework of the study. First

the variables and hypotheses of the study are presented. Second the description of the

sample is given. The sample consists of 175 public statements (including 211 positions)

delivered by the representatives (presidents and foreign ministers) of the three parties

during the period 1994-2009. Thirdly it describes the scale, which is used to evaluate

the positions given in the statements. The scale is created to evaluate the strenght of the

position, the scale consists of three levels, where 0 indicates weak, 1 the less powerful

one, and two very powerful position.

102

Empirical analyses is conducted in the fourth chapter of the thesis. The chapter is

divided into four subchapters that analyse each party separately. The analysis is based

on the results described in the charts, that are created based on the evaluated positions in

the sample. The results and conclusions of the analysis are presented in the fourth

subchapter.

In conclusion, the analysis confirms the main hypothesis and it can be concluded that

the positions of the conflicting parties have been more or less opposite to each other and

that this is the main reason why the solution to the Karabakh conflict is difficult or even

impossible to find. It is also proven that the more contradicting the positions are the

more difficult it becomes to resolve the conflict (war-rhetoric, mutual threats, etc.)

From the three sub-hypotheses only one was fully confirmed. The hypothesis raised

regarding Azerbaijan found full confirmation and it can be said that azeris aim to restore

the pre-war situation. In the case of Armenia and Karabakh the hypotheses were partly

confirmed, which means that the positions analysed are predominantly pro self-

governance which disproves the hypothesis which claimed that their main position is

irredentism. However the analysis shows that this is a tactical behaviour (irredentism is

not acceptable in the eyes of the international community) and in reality the ultimate

goal of both parties is unification (in this respect irredentism) after all.

Although it is said that the opposing positions are the main obstacles to the solutions,

however the factors influencing the formation and dynamics of the positions should also

be considered. Analysis shows that the main variables affecting the positions taken by

the representatives are external influence, public opinion and the will of the diaspora,

economic considerations and tensions in internal politics.

Finally the main conclusion of the study is that the solution to the conflict can not be

reached until the direct parties reach an acceptable compromise regarding the final

status of Nagorno Karabakh, based on the convergence of positions of all parties. As

long as the positions stay opposite to each other the status quo is maintained.

103

LISAD

Lisa A. Esindajate valitsemisaeg

Tabel A1. Armeenia seisukohtade esindajad:

Armeenia Vabariigi presidendid

Levon Ter-Petrosjan 1991-1998

Robert Kotšarjan 1998-2003-2008

Serž Sargsjan 2008-

Armeenia Vabariigi välisministrid

Vahan Papazjan 1993-1996

Alexander Arzumanjan 1996-1998

Vartan Oskanjan 1998-2008

Edward Nalbandjan 2008-

Märkus: Paksus kirjas on märgitud esindajad, kelle seisukohad on valimis esindatud.

Tabel A2. Aserbaidžaani seisukohtade esindajad:

Aserbaidžaani Vabariigi presidendid

Heidar Alijev 1993-2003

Ilham Alijev 2003-

Aserbaidžaani Vabariigi välisministrid

Hasan Hasanov 1993-1998

Tofik Zulfugarov 1998-1999

Vilajat Gulijev 1999-2004

Elmar Mamadjarov 2004-

Märkus: Paksus kirjas on märgitud esindajad, kelle seisukohad on valimis esindatud.

Tabel A3. Mägi-Karabahhia seisukohtade esindajad:

Mägi-Karabahhi Vabariigi presidendid

Robert Kotšarjan 1993-1997

Arkadi Gukasjan 1997-2002-2007

Bako Sahakjan 2007-

Mägi-Karabahhi Vabariigi välisministrid

Arkadi Gukasjan 1993-1997

Naira Melkumjan 1997-2002

Ašot Guljan 2002-2004

Arman Melikjan 2004-2005

Georgi Petrosjan 2005-

Märkus: Paksus kirjas on märgitud esindajad, kelle seisukohad on valimis esindatud.

104

Lisa B. Empiiriline andmestik

Valimisse kuuluvad avaldused, kõned, pöördumised, kommentaarid, intervjuud:

Tabel B1. Armeenia sõltumatus Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2009XI 28.11.2009 President Serž Sargsjani avaldus 1 2009VIII 01.08.2009 Endise välisministri Vartan Oskanjani

intervjuu 2

2009IV 14.04.2009 President Serž Sargsjani pöördumine 2 2009III 04.03.2009 Välisminister Edward Nalbandjan intervjuu 1 2009II 12.02.2009 President Serž Sargsjani avaldus 2 2009II 03.02.2009 President Serž Sargsjani avaldus 2 2008XI 05.11.2008 President Serž Sargsjani kõne 1 2008IX 24.09.2008 President Serž Sargsjani kõne 2 2008VII 10.07.2008 Välisminister Edward Nalbandjan intervjuu 2 2008VI 23.06.2008 President Serž Sargsjani kõne 2 2008IV 16.04.2008 President Serž Sargsjani kõne 2 2008IV 01.04.2008 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2008III 20.03.2008 President Robert Kotšarjani pressikonverents 2 2007XI 29.11.2007 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 2007X 03.10.2007 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2007V 11.05.2007 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2007II 19.02.2007 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2006XII 04.12.2006 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2006XI 17.11.2006 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 2006X 19.10.2006 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 2006VI 21.06.2006 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2006VI 04.06.2006 President Robert Kotšarjani kommentaar 2 2005XII 05.12.2005 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2005XI 25.11.2005 Välisminister Vartan Oskanjan 1 2005XI 22.11.2005 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 2 2005IX 18.09.2005 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2005VI 23.06.2005 President Robert Kotšarjani kõne 2 2005V 19.05.2005 Välisminister Vartan Oskanjani intervjuu 2 2005V 16.05.2005 Välisminister Vartan Oskanjani 2 2005III 29.03.2005 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2005II 25.02.2005 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2004IX 02.09.2004 Tollane kaitseminister, hilisem president

Serž Sargsjan 2

2004VI 23.06.2004 President Robert Kotšarjani kõne 2 2003VII 29.07.2003 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 2003II 01.02.2003 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2

105

2002XII 06.12.2002 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 2 2002IX 15.09.2002 Väliminister Vartan Oskanjani avaldus 2 2002III 21.03.2002 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 2 2001VII 17.07.2001 Välisminister Vartan Oskanjani intervjuu 2 1999III 23.03.1999 Välisminister Vartan Oskanjani esindaja 1 1998X 08.10.1998 Välisminister Vartan Oskaniani pöördumine 1 1998V 21.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 1 1998IV 09.04.1998 President Robert Kotšarjani kõne 1 1996 1996 Asevälisminister Vartan Oskanjani kõne 2 Tabel B2. Armeenia irredentism Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2009XI 28.11.2009 President Serž Sargsjani avaldus 2 2009X 25.10.2009 President Serž Sargsjan 2 2009VIII 01.08.2009 Endise välisministri Vartan Oskanjani

intervjuu 1

2009II 12.02.2009 President Serž Sargsjani avaldus 1 2008XI 05.11.2008 President Serž Sargsjani kõne 1 2008IX 24.09.2008 President Serž Sargsjani kõne 1 2007XI 18.11.2007 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 2 2007X 09.10.2007 Välisminister Vartan Oskanjan kõne 2 2007VII 07.07.2007 Välisminister Vartan Oskanjan

avaldus/seisukohavõtt 2

2007II 19.02.2007 President Robert Kotšarjani intervjuu 1 2006III 02.03.2006 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2005XI 25.11.2005 Välisminister Vartan Oskanjan 2 2005III 29.03.2005 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 2005II 25.02.2005 President Robert Kotšarjani intervjuu 2 2005I 19.01.2005 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 1 2004IX 02.09.2004 Tollane kaitseminister, hilisem president

Serž Sargsjan 1

2004IV 16.04.2004 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 2003XI 12.11.2003 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 2003II 01.02.2003 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 1 2002XII 06.12.2002 Välisminister Vartan Oskanjani pöördumine 1 1999IV 25.04.1999 President Robert Kotšarjani kõne 1 1998X 08.10.1998 Välisminister Vartan Oskaniani pöördumine 1 1998VI 19.06.1998 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 2 1998V 21.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 2 1998IV 09.04.1998 President Robert Kotšarjani kõne 2

106

Tabel B3. Armeenia võimu jagamine Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2000VI 01.06.2000 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 1999IV 25.04.1999 President Robert Kotšarjani kõne 1 1999III 23.03.1999 Välisminister Vartan Oskanjani esindaja 2 1998XII 02-

03.12.1998 Välisminister Vartan Oskaniani kõne 1

1998V 28.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 1998V 21.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani kõne 1 1998IV 08.04.1998 President Robert Kotšarjani intervjuu 1 Tabel B4. Armeenia status quo ante bellum Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

1997X 23.10.1997 President Levon Ter-Petrosjani avaldus 1 1997IX 26.09.1997 President Levon Ter-Petrosjan

pressikonverentsil 1

Tabel B5. Armeenia status quo Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2005II 25.02.2005 President Robert Kotšarjani intervjuu 1 2004II 13.02.2004 Tollane kaitseminister, hilisem president

Serž Sargsjani 1

1998X 08.10.1998 Välisminister Vartan Oskaniani pöördumine 0 1998V 28.05.1998 Välisminister Vartan Oskanjani avaldus 1 1996IX 17.09.1996 President Levon Ter-Petrosjani avaldus 0

Tabel B6. Aserbaidžaani status quo ante bellum

Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang Väga jõuline -2 Vähem

107

jõuline -1 Nõrk -0

2009XII 04.12.2009 Välisminister Elmar Mamadjarovi avaldus 2 2009XII 1.-

2.12.2009 Välisminister Elmar Mamadjarovi pöördumine

2

2009XI 11.11.2009 Välisminister Elmar Mamadjarovi intervjuu 2 2009IX 25.09.2009 Välisminister Elmar Mamadjarovi avaldus 2 2009VII 14.07.2009 President Ilham Alijevi kõne 2 2009VI 10.06.2009 President Ilham Alijevi intervjuu 2 2009V 27.05.2009 President Ilham Alijevi pöördumine 2 2008X 24.10.2008 President Ilham Alijevi inauguratsioonikõne 2 2008I 17.01.2008 President Ilham Alijevi seisukoht 2 2007XII 31.12.2007 President Ilham Alijevi tervituskõne 2 2007VI 22.06.2007 President Ilham Alijevi kõne 2 2007V 26.05.2007 President Ilham Alijevi kõne 2 2007IV 05.04.2007 President Ilham Alijevi kõne 2 2006XII 01.12.2006 President Ilham Alijevi kommentaar 2 2006XI 29.11.2006 President Ilham Alijevi avaldus 2 2006X 02.10.2006 President Ilham Alijevi kõne 2 2006IX 25.09.2006 Välisminister Elmar Mamadjarovi kõne 2 2006IX 18.09.2006 President Ilham Alijevi kõne 2 2006VI 27.06.2006 Välisminister Elmar Mamadjarovi avaldus 2 2006VI 24.06.2006 President Ilham Alijevi avaldus 2 2006IV 27.04.2006 President Ilham Alijevi avaldus 2 2006III 30.03.2006 Välisminister Elmar Mamadjarov

pressikonverentsil 2

2006III 08.03.2006 President Ilham Alijevi kõne 2 2006II 28.02.2006 President Ilham Alijevi intervjuu 2 2006I 31.01.2006 President Ilham Alijevi pöördumine 2 2005XII 28.12.2005 President Ilham Alijev pressikonverentsil 2 2005VI 27.06.2005 President Ilham Alijevi kõne 2 2005V 19.05.2005 President Ilham Alijevi avaldus 2 2004IX 25.09.2004 President Ilham Alijevi kõne 2 2004VI 17.06.2004 President Ilham Alijevi kõne 2 2004IV 14.04.2004 President Ilham Alijevi pöördumine 2 2004I 23.01.2004 President Ilham Alijevi intervjuu 2 2003X 31.10.2003 President Ilham Alijevi inauguratsioonikõne 2 2001IV 03.04.2001 President Heidar Alijevi kõne 2 1999XI 18.11.1999 President Heidar Alijevi kõne 2 1998XII 03.12.1998 Välisminister Tofik Zulfugarovi pöördumine 2 1997VII 09.07.1997 President Heidar Alijevi kõne 2 1997I 13.01.1997 President Heidar Alijevi kõne 2 1996XII 02.12.1996 President Heidar Alijevi kõne 2 1996X 25.10.1996 President Heidar Alijevi kõne 2 1996V 14.05.1996 President Heidar Alijevi kõne 2 1996IV 22.04.1996 President Heidar Alijevi kõne 2 1995X 22.10.1995 President Heidar Alijevi kõne 2

108

1995VIII 28.08.1995 President Heidar Alijevi kõne 2 1994XII 06.12.1994 President Heidar Alijevi kõne 2 1994X 30.10.1994 President Heidar Alijevi kõne 2 1994IX 29.09.1994 President Heidar Alijevi kõne 2 Tabel B7. Aserbaidžaani territooriumide vahetus Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2002VI 14.06.2002 President Heidar Alijevi avaldus 1 2001III Märts 2001 President Heidar Alijevi avaldus 2 Tabel B8. Aserbaidžaani status quo Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2004II Veebruar 2004

Välisminister Vilajat Gulijevi avaldus 2

2004II 13.02.2004 President Ilham Alijevi avaldus 2 Tabel B9. Mägi-Karabahhia sõltumatus Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2009XII 10.12.2009 President Bako Sahakjani pöördumine 2 2009IX 02.09.2009 President Bako Sahakjani kõne 2 2009VII 10.07.2009 President Bako Sahakjani kõne 2 2009II 19.02.2009 President Bako Sahakjani kõne 2 2009II 04.02.2009 President Bako Sahakjani intervjuu 2 2008XII 27.12.2008 President Bako Sahakjani kõne 2 2008XI 23.11.2008 President Bako Sahakjani kõne 2 2008XI 06.11.2008 Välisminister Georgi Petrsossjan

kommentaar 2

2008IX 02.09.2008 President Bako Sahakjani avaldus 2 2008VII 23.07.2008 Välisminister Georgi Petrossjan avaldus 2 2008VII 15.07.2008 Välisminister Georgi Petrossjani

kommentaar 2

2008VI 16.06.2008 Välisminister Georgi Petrossjani 2

109

kommentaar 2007XI 30.11.2007 Välisminister Georgi Petrosjani kommentaar 2 2007VII 07.07.2007 President Arkadi Gukasjani kommentaar 2 2007VII 04.07.2007 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2007VII 03.07.2007 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2006XII 24.12.2006 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2006XI 16.11.2006 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2006XI 13.11.2006 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2006IX 04.09.2006 President Arkadi Gukasjan

pressikonverentsil 2

2006VI 22.06.2006 Välisminister Georgi Petrosjani kommentaar 2 2006V 26.05.2006 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2006IV 21.04.2006 Välisminister Georgi Petrosjan 2 2006I 16.01.2006 President Arkadi Gukasjan 2 2005XII 14.12.2005 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2005XII 12.12.2005 Välisminister Georgi Petrsojani avaldus 2 2005III 02.03.2005 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2004XI 25.11.2004 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2004X 19.10.2004 Välisminister Ašot Guljani avaldus 2 2004IX 02.09.2004 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2004VIII 09.08.2004 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2004I Jaanuari

lõpp 2004 Välisminister Ašot Guljani avaldus 2

2003XI 01.11.2003 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2003X 01.10.2003 President Arkadi Gukasjan 2 2003IX 24.09.2003 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2003IX 02.09.2003 President Arkadi Gukasjani kõne 2 2003VII 29.07.2003 Välisminister Ašot Guljani kõne 2 2003VII 24.07.2003 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2002VIII 08.08.2002 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 2002II 01.02.2002 President Arkadi Gukasjani kõne 1 2002I 18.01.2002 Välisminister Naira Melkumjan

pressikonverentsil 2

2001XII 19.12.2001 President Arkadi Gukasjan 2 2001V 18.05.2001 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2001IV 03.04.2001 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 2000II 11.02.2000 President Arkadi Gukasjani avaldus 2 1999VII 22.07.1999 Välisminister Naira Melkumjani intervjuu 2 1999VII 20.07.1999 Välisminister Naira Melkumjan 2 1999III 19.03.1999 President Arkadi Gukasjani pöördumine 2 1999III 16.03.1999 President Arkadi Gukasjani kõne 2 1999III 01.03.1999 President Arkadi Gukasjani kõne 2 1998V 23.05.1998 President Arkadi Gukasjani intervjuu 1 1998V 21.05.1998 President Arkadi Gukasjani avaldus 1 1998IV 05.04.1998 Välisminister Naira Melkumjani avaldus 2 1998II 02.02.1998 President Arkadi Gukasjani avaldus 2

110

Tabel B10. Mägi-Karabahhia irredentism Kuu Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang

Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2009V 28.05.2009 President Bako Sahakjani kõne 2 2008V 02.05.2008 President Bako Dahakjani kõne 2 2007VII 07.07.2007 President Arkadi Gukasjani kommentaar 1 2006XI 19.11.2006 President Arkadi Gukasjan 1 2004X 19.10.2004 Välisminister Ašot Guljani avaldus 1 2003VII 29.07.2003 Välisminister Ašot Guljani kõne 1 2003VII 24.07.2003 President Arkadi Gukasjani intervjuu 1 2001IV 03.04.2001 President Arkadi Gukasjani intervjuu

2

Tabel B11. Mägi-Karabahhia võimu jagamine Kuu

Kuupäev Kelle seisukoht Hinnang Väga jõuline -2 Vähem jõuline -1 Nõrk -0

2002III 05.03.2002 President Arkadi Gukasjan 0 2002II 01.02.2002 President Arkadi Gukasjani kõne 0 1999VII 22.07.1999 Välisminister Naira Melkumjani intervjuu 1 1999VII 20.07.1999 Välisminister Naira Melkumjan 1 1999III 22.03.1999 Välisminister Naira Melkumjan

pressikonverentsil 1

1999III 19.03.1999 President Arkadi Gukasjani pöördumine 1 1999III 16.03.1999 President Arkadi Gukasjani kõne 1 1999III 01.03.1999 President Arkadi Gukasjani kõne 2 1999I 1998 lõpp-

1999 algus Välisminister Naira Melkumjani avaldus 2

1998XI 14-15.11.1998

Välisminister Naira Melkumjani avaldus 2

1998V 23.05.1998 President Arkadi Gukasjani intervjuu 2 1998V 21.05.1998 President Arkadi Gukasjani avaldus 1 1997X 25.10.1997 President Arkadi Gukasjan 1 1997X 07.10.1997 President Arkadi Gukasjani avaldus 1 1997IX 12.09.1997 President Arkadi Gukasjani intervjuu 1

111

Lisa C. Läbirääkimiste kronoloogia

Tabel C1. Armeenia ja Aserbaidžaani esindajate kohtumiste kronoloogia* Aeg Kes Kus 08.-09.09.1994 Levon Ter-Petrosjan, Heidar Alijev, Karabahhia

esindaja Moskva

11.-14.11.1994 Levon Ter-Petrosjan, Heidar Alijev, Karabahhia esindaja

Moskva

24.04.1997 Levon Ter-Petrosjan ja Heidar Alijev Istanbul 25.04.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Washington 16.07.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Genf 22.08.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Genf 10.09.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Yalta 11.10.1999 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Sadaraki

küla 24.01.2000 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Moskva 28.01.2000 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Davos September 2000 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev New York 30.11.2000 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Minsk 25.01.2001 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Pariis 4.-5.03.2001 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Pariis Aprill-juuli 2001

Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev (mitmed kohtumised)

Florida, Key West

31.05.2001 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Minsk 01.08.2001 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Sotši 14.08.2002 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Nahhitševan 06.10.2002 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Moldova 22.11.2002 Robert Kotšarjan ja Heidar Alijev Praha 11.12.2003 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Genf 16.04.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 28.-30.04.2004 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Varssav Aprill 2004 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Praha 12.-13.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Strasbourg 21.06.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 28.-29.06.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Istanbul 12.-13.05.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Strasbourg 21.06.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 28.-29.06.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Istanbul 30.08.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 15.09.2004 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Astana 19.11.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Berliin 05.12.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Sofia 09.12.2004 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Brüssel 10.-13.01.2005 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Praha 27.04.2005 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Varssav 15.05.2005 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Varssav

112

17.06.2005 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Pariis 27.08.2005 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Tatarstan 26.-27.2005 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Kazan 05.12.2005 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Ljubljana 18.-19.01.2006 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan London 10.-11.02.2006 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Pariis 05.06.2006 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Bukarest 24.10.2006 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Pariis 14.11.2006 Elmar Mamadjarov ja Vartan Oskanjan Brüssel 29.11.2006 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev Minsk 10.06.2007 Robert Kotšarjan ja Ilham Alijev St. Peterburg 06.06.2008 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev St. Peterburg 02.11.2008 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev Moskva 2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev St. Peterburg 2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev Moskva Aprill 2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev Zürich 2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev Tšisinau 22.11.2009 Serž Sargsjan ja Ilham Alijev München * Nimekiri ei ole lõplik, välja on toodud autorile teadaolevad kohtumised.