Konverentsikogumik 2008 uus 2008.pdf · 8 Veiste herpese viiruse 1 levik ja epidemioloogilised iseärasused Eesti piimaveise karjades 1 Raaperi K., 1 Orro T., 2 Must K., 2 Mähar

EESTI LOOMAARSTIDE ÜHING

VETERINAARMEDITSIIN 2008

31. OKTOOBER - 1. NOVEMBER

TARTU 2008

KirjastajaEesti Loomaarstide Ühing

TrükkAS Vaba Maa, Tallinn © Eesti Loomaarstide Ühing, 2008

3

SISUKORD

AJAKAVA .............................................................................................................................................................. 5

S U U R L O O M A S E K T S I O O N

Post-partum metabolic Disease in Dairy Cow, Diagnosis and TreatmentStefano Allodi DVM, Degree in Veterinary Medicine ............................................................................................... 7Veiste herpese viiruse 1 levik ja epidemioloogilised iseärasused Eesti piimaveise karjades Raaperi K., 1Orro T., 2Must K., 2Mähar K., 2Nurmoja I., 1Viltrop A. ......................................................................... 8Infectious Bovine Rhinotracheitis – experiences with vaccination and eradication in large scale cattle herds Istvan Szabó DVM, PhD ......................................................................................................................................... 12Brachyspira liikide identifitseerimine ja nende ravimtundlikkuse määramine Saaremaa sigalates Annely Aleksejev .................................................................................................................................................... 13Lüpsilehmade kohanemiskäitumine ja käitumishälbed üleminekul lõaspidamiselt vabapidamiseleAile Kull, DVM ....................................................................................................................................................... 16Süsteemselt ja lokaalselt manustatud penitsilliini raviefektiivsus grammpositiivsetesse mastiiditekitajatesse Kadri Veski, Piret Kalmus, Birgit Aasmäe, Toomas Orro ......................................................................................... 18Insuliiniresistentsusest eesti holsteini ja eesti punast tõugu lehmadel Aire Ilves, Hanno Jaakson, Tanel Kaart, Katrin Ling, Jaak Samarüütel .................................................................. 19Eimeria, Cryptosporidium and Neospora in Estonian cattle farms – current spread, impact and cost B. Lassen, A. Viltrop, K. Raaperi, S. Østergaard, J. Tint, T. Järvis .......................................................................... 21

H Ü G I E E N I J A K V A L I T E E D I S E K T S I O O N

Listeria monocytogenes toidupatogeenina Listeria monocytogenes as a food pathogen Aivars Berzin ......................................................................................................................................................... 22Prevalence and antimicrobial susceptibility of enteropathogenic Yersinia in pigs from Estonia and different European countries.Enteropatogeenne Yersinia sigadel Eestis ja teistes Euroopa riikides, kontaminatsioon ja tüvede tundlikkus antibiootikumidelePilar Ortiz Martknez ................................................................................................................................................ 23Termofiilsed kampülobakterid toidupatogeenidena, kontaminatsioon ja tüvede tundlikkus antibiootikumideleMati Roasto .......................................................................................................................................................... 24Mükobakteriooside levik Eestis ja infektsiooni transmissioon loomsete toiduainete kaudu inimeseleFactors associated with Listeria monocytogenes contamination of cold-smoked meat productsMihhail Sudakov ................................................................................................................................................... 26Tervisttugevdavate looduslike lisandite kasutamine lihatoodetesTõnu Püssa .......................................................................................................................................................... 29Salmonella seire toidus ja Euroopa Komisjoni poolt korraldatavad alusuuringud Jelena Sõgel ......................................................................................................................................................... 30Piimarasva puhtuse määramine triglütseriidide gaaskromatograafilisel analüüsilVaimi Nõmm ........................................................................................................................................................ 32

V ä I K E L O O M A S E K T S I O O N

The prostate – what we have to know Sandra Pesch ....................................................................................................................................................... 33Ypozane: A new medical treatment for Benign Prostatic Hyperplasia (BPH) in dogs Aurélie Florence ................................................................................................................................................... 34Endocrine regulation of reproduction and the use of GnRH agonists Sandra Pesch ....................................................................................................................................................... 35Suprelorin: All the benefits of castration without the surgery Aurélie Florence .................................................................................................................................................. 36

4

AJAKAVAReede 31. oktoober

VäIKELOOMA SEKTSIOON09:30 Avamine

10:00-10:45 The prostate - what we have to know? Sandra Pesch (Justus-Liebig-University, Giessen)

11:00-11:45 Zoovetvaru

11:45-12:15 Kohvipaus

12:15-13:00 Ypozane: A new medical treatment for Benign Prostatic Hyperplasia (BPH) in dogs. Aurélie Florence (Virbac)

13:00-14:30 Lõuna

14:30-16:15 Endocrine regulation of reproduction and the use of GnRH agonists.Sandra Pesch (Justus-Liebig-University, Giessen)


17:15-18:00 Suprelorin: All the benefits of castration without the surgery. Aurélie Florence (Virbac)

19:00-00:00 Bankett „Nostalgia“ EPA klubis

SUURLOOMA SEKTSIOON

09:30 Avamine

10:00-10:45 Lehmade poegismisjärgse perioodi haigused ja nende profülaktika.

11:00-11:45 Dr. Steffano Allodi-Fatro


12:15-13:00 Lehmade poegismisjärgse perioodi haigused ja nende profülaktika.

13:00-14:30 Lõuna

14:30-16:15 Kuidas aidata abivajavat metslooma? Kaja Kübar – Nigula Metsloomade Turvakodu

16:15-18:00 Veiste herpese viirus – levik ja epidemioloogilised iseärasused Eesti piimaveise karjades. Kerli Raaperi DVM

17:15-18:00 Infectious Bovine Rhinotracheitis – experiences with vaccination and eradication in largescale cattle herds.Istvan Szabó DVM, PhD

19:00-00:00 Bankett „Nostalgia“ EPA klubis

TOIDUHÜGIEEN

09:30 Avamine

10:00-10:35 Listeria monocytogenes toidupatogeenina Listeria monocytogenes as a food pathogen. Aivars Berzinš, Läti Põllumajandusülikool, Helsingi Ülikool

10:35-11:10 Enteropatogeenne Yersinia sigadel Eestis ja teistes Euroopa riikides, kontaminatsioon ja tüvede tundlikkus antibiootikumidele. Prevalence and antimicrobial susceptibility of enteropathogenic Yersinia in pigs from Estonia and different European countries. Pilar Ortiz Martínez, Helsingi Ülikool

11:10-11:45 Termofiilsed kampülobakterid toidupatogeenidena, kontaminatsioon ja tüvede tundlikkus antibiootikumidele. Mati Roasto, Eesti Maaülikool


12:15-12:40 Mükobakteriooside levik Eestis ja infektsiooni transmissioon loomsete toiduainete kaudu inimesele. Mihhail Sudakov, Eesti Maaülikool

12:40-13:00 Tervist tugevdavate looduslike lisandite kasutamine lihatoodetes. Tõnu Püssa, Eesti Maaülikool

13:00-14:30 Lõuna

14:30-15:05 Salmonella seire toidus ja Euroopa Komisjoni poolt korraldatavad alusuuringud. Jelena Sõgel, Veterinaar- ja Toiduamet

15:05-15:40 Piimarasva puhtuse määramine triglütseriidide gaaskromatograafilisel analüüsil.Vaimi Nõmm, Veterinaar- ja Toidulaboratoorium

15:40-16:15 Paneelarutelu – Toiduseadusandlus, seadusloome ja sellega seotud probleemid.Eesti Põllumajandusministeerium, Toidu- ja veterinaarosakond


17:15-18:00 Paneelarutelu jätkub – Toiduseadusandlus, seadusloome ja sellega seotud probleemid.Eesti Põllumajandusministeerium, Toidu- ja veterinaarosakond

19:00-00:00 Bankett “Nostalgia” EPA klubis

5

Laupäev 1. november

VäIKELOOMA SEKTSIOON

10:00-10:30 Brain Cognivite Dysfunction Stephen Barabas

10:30-11:15 Remedium


11:30-12:00 Brain Cognivite Dysfunction Stephen Barabas


12:45-13:15 Eesti Maaülikoolilt loomaarstidele

13:15-14:00 Ettekanded haiguslugude põhjal

SUURLOOMA SEKTSIOON

10:00-10:30 Brachyspira liikide identifitseerimine ja nende ravimitundlikkuse määramine Saaremaa sigalates.Annely Aleksejev

10:30-11:15 Võõrutusjärgse multisüsteemse kurnatuse sündroomi epidemioloogia ja diagnoosimine Eesti seakarjades.Diivi Põdersoo


11:30-12:00 Lüpsilehmade kohanemiskäitumine ja käitumishälbed üleminekul lõaspidamiselt vabapidamisele. Aile Kull

12:00-12:30 Süsteemselt ka lokaalselt manustatud penitsilliini raviefektiivsus grampositiivsetesse mastiiditekitajatesse.Kadri Veski


12:45-13:15 Insuliiniresistentsusest eesti holsteini ja eesti punast tõugu lehmadel.Aire Ilves

13:15-14:00 Eimeria, Cryptosporidium and Neospora in Estonian cattle farms – current spread, impact, and cost.Brian Lassen

ABILISTE SEKTSIOON

10:00-10:30 Dieetsöödad – kuidas need toimivad?

10:30-11:15 Katrin Mägi


11:30-12:00 Vabad radikaalid ja antioksüdandid – keerulised mõisted, lihtne seletus.

12:00-12:30 Katrin Mägi


12:45-13:15 Kuidas muuta müük enda ja kliendi jaoks lihtsamaks?

13:15-14:00 Andres Elvisto – Trendline Seminarid OÜ

15:15-16:15 Dimela sponsoreeritud loeng suhtlemisest kliendiga.

6

7

S U U R L O O M A S E K T S I O O N

Post-partum Metabolic Disease in Dairy Cow, Diagnosis and Treatment

Stefano Allodi D. V. M.Degree in Veterinary Medicine

The relation concerns the transition period of the dairy cow – the last three weeks before and the three weeks after parturition – and its influence on pro-ductive and reproductive responses during lactation, and as a pivotal time in the production cycle of the cow.

The speech examines the transition period as it is characterisation by tremendous metabolic and endocrine challenges related to parturition and the onset of lactation.

During this period, cows are at higher risk of de-veloping diseases related to metabolic challenges of parturition and the beginning of lactation.

Clinical hypo-calcemia (milk fever), subclinical hypo-calcemia, ketosis and sub-acute rumen acido-sis (SARA) are the most important metabolic diseases of the transition period and these three disorders are the gateway conditions for other pathologies such

as laminitis, retained placenta, metritis, mastitis, im-paired immune function, abomasums displacement, and ovarian cystic syndrome.

Management of the transition period intended as a time during which the attention must be focused on maintenance of physiological function during the peripartal period, normocalcemia, adaptation of the rumen to a high energy diet, and a strong immune system. In addition, it’s equally important to optimize cow comfort, maintain an appropriate BCS, and pro-vide proper calving assistance. If these conditions are not met, the peripartal cow is at risk of devel-oping metabolic and infectious diseases during the post-partum period.

The relation will consider the analisys of the data obtained in Italian dairy herds about the prevalence of the transition period diseases, the therapy and the prevention strategies.

8

Veiste herpese viiruse 1 levik ja epidemioloogilised iseärasused Eesti piimaveise karjades

1 Raaperi K., 1 Orro T., 2 Must K., 2 Mähar K., 2 Nurmoja I., 1 Viltrop A.1 Eesti Maaülikool, Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, Tartu, Eesti

2 Veterinaar- ja toidulaboratoorium, Tartu, Eesti

e-mail: [email protected]

1990ndatel esines mitmeid kliinilise haiguse puhan-guid kunstliku seemendusjaamade vaktsineeritud pullidel. Üheksakümnendate algul isoleeriti VHV-1 probleemkarjades 15st maakonnast üheksas (Aaver ja Saar, 1993). Seroloogiliste uuringute käigus osutus 137 keskmisest ja suurest (20-2000 lehma) uuritud piimaveise karjast 43,4% seropositiivseteks (Viltrop ja Alaots, 1997). 2004. aastal läbiviidud uuringus, kus rinotrahheiidi viirusele uuriti 2912 igas suuruses kar-ja tankipiima proovi, oli positiivsete proovide osakaal 16,4%.

Olgugi et viirus on Eesti veisekarjades levinud juba pikka aega, ei ole IRT viiruse vastu välja töötatud riik-likke tõrjeprogramme. Nõuded on kehtestatud vaid kunstliku seemendusjaama pullidele, keda kasuta-takse sperma kogumisel (Riigiteataja, 2002). Vaata-mata sellele on VHV-1 tõrjest järjest enam huvitatud nii veisekasvatajad, tõuaretajad kui ka riigiametkon-nad. Sellest tulenevalt on tekkinud vajadus kaasajas-tada oma teadmisi VHV-1 leviku kohta Eestis.

Meie uuringu eesmärgiks oli hinnata viiruse levi-must karjade hulgas ning karjasisest levimust Eesti piimaveiste populatsioonis. Et iseloomustada nakku-se levikut karjas ja võimalikku mõju karja tervisele, võtsime erilise tähelepanu alla viiruse leviku noorkar-ja seas.

Tankipiima proove kasutatakse sageli rinotrahheii-di tõrjeprogrammides karja staatuse määratlemisel. Uuringud on näidanud, et väikese karjasisese levimuse-ga karjade avastamiseks on tankipiima analüüs vähese tundlikkusega (Nylin et al., 2000). Seetõttu seadsime eesmärgiks piima koondproovide ELISA testi tundlikkuse ja spetsiifilisuse hindamise meie oludes.

2. Materjal ja metoodika

2.1 Eesti piimaveiste populatsioon

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni ameti (PRIA) informatsiooni põhjal oli Eestis 2007. aasta detsembri seisuga 6982 piimaveise farmi kokku 218 750 veise ja 103 593 lehmaga. Ligikaudu 75% pii-maveiste populatsioonist peetakse umbes 340 kar-jas, kus on enam kui 50 lehma. Piima turustatakse 1205 karjast.

Abstrakt

Uuringu eesmärgiks oli selgitada rinotrahheiidi viiruse alast epidemioloogilist olukorda Eesti piimaveise kar-jades. Selleks uurisime viiruse levimust karjatasandil ning karjasisest levimust erineva suurusega karjades. Sajast piimaveise karjast kogusime individuaalsetelt loomadelt seerumi proove ning kõigist 1205st piima turustavast karjast piimatanki koondproovid ning analüüsisime veiste herpese viirus 1 (VHV-1) antike-hadele kommertsiaalse ELISAga. Levimuseks karja-de hulgas saime 25,7%. Keskmine viiruse levimus karjas loomatasandil oli 43,9% olles suurem suur-tes ja väiksem väikestes karjades. Tankipiima ELISA testi tundlikkus oli 74%, mille tõttu paljud väikese karjasisese levimusega karjad jäävad tankipiima ühe-kordsel testimisel avastamata. Noorloomad võivad nakatunud karjas jääda nakkusest puutumata ning nakatuda alles pärast lehmade hulka viimist.

1. Sissejuhatus

Veiste herpese viirus tüüp 1 (VHV-1) kuulub alfa her-pese viiruste alamsugukonda ning on veiste nakkava rinotrahheiidi (IRT), nakkava pustulaarse vulvovagi-niidi ja abortide ning süsteemse nakkuse tekitaja. Viirus jääb nakatunud looma organismi latentse nak-kusena püsima ning võib reaktiveeruda stressi situat-sioonides, millele järgneb viiruse eritamine ümbritse-vasse keskkonda (Muylkens et al., 2007). Haigus on maailmas laialt levinud, küll aga on regiooniti viiruse levimuses suured erinevused (Radostits et al., 2000). Lisaks haigusest tingitud kahjudele on VHV-1 ka loo-made kauplemist piirav tegur. Seetõttu on paljudes riikides alustatud riiklike või regionaalsete kohustus-like või vabatahtlike tõrjeprogrammide rakendamise-ga (Muylkens et al., 2007). Austria, Taani, Soome, Norra, Rootsi, Šveits ja Itaalia (Bolzano provints) on tunnistatud rinotrahheiidi viirusest vabaks (Acker-mann et al., 2006).

VHV-1 on oluliseks tervist ja tootmist mõjutavaks teguriks ka Eesti piimaveise karjades. Veiste nakka-vat rinotrahheiiti (IRT) diagnoositi Eestis esmakord-selt 1970ndate keskel. Alates sellest ajast on nakku-se puhanguid täheldatud mitmetes veisekarjades.

9

2.2 Uuringute planeerimine

Uuringu läbiviimise ajavahemikuks oli 2006. aasta september kuni 2008. aasta aprill. Levimuse hinda-miseks karjade tasandil uurisime Jõudluskontrolli Keskuse (JKK) piimaanalüüside laboratooriumisse saadetud tankipiima proove. Uuringupopulatsiooni moodustasid seega need farmid, kes turustavad oma piima tööstustele (kokku 1205 karja). Piimatööstus-telt kogutud andmete põhjal suutsime tuvastada 328 proovi päritolukarja ning selle põhjal saime hinnata VHV-1 levimust sõltuvalt karja suurusest.

Karjasisese levimuse hindamisel oli uuringupopu-latsiooniks 20 ja enama lehmaga karjad, kus paik-neb ~87% kogu piimaveiste populatsioonist. Teades 2004. aasta uuringu põhjal karjade IRT nakkuse alast olukorda, valisime juhuslikkuse printsiipi rakendades täpsemateks uuringuteks 100 testkarja proportsio-naalselt viiest suuruskategooriast (20-99; 100-199; 200-399; >400 lehma ühes üksuses). Kokku uuri-sime 62 VHV-1 nakatunud ja 38 nakkusvaba karja, kus ei kasutata IRT vastast vaktsineerimist. Kõigis nendes karjades kogusime esinduslikult juhuvalimilt lehmadelt ja >6 kuustelt mullikatelt seerumi proovid ja testisime VHV-1 antikehadele. Vereproovide kogu-misega samaaegselt võtsime igast karjast tankipiima proovi(d), mida analüüsiti rinotrahheiidi viiruse anti-kehadele.

Iga karja kohta registreerisime loomade koguarvu, lehmade ja mullikate arvu ning andmed vaktsineeri-miste kohta.

2.3 Proovide analüüsimine

Seerumi- ja piimaproovid analüüsiti VHV-1 antikeha-dele Veterinaar- ja toidulaboratooriumis kommert-siaalse blokeeriva ELISAga.

Karja tunnistasime nakatunuks kui vähemalt ühe looma seerumiproov osutus antikehadele positiiv-seks.

3. Tulemused

3.1 VHV-1 levimus karjade hulgas 19% JKK piimaanalüüside laborist kogutud tankipii-ma proovidest osutusid VHV-1 antikehadele positiiv-

seks. ELISA testi tundlikkus nakatunud karjade avas-tamiseks tankipiimast oli 74% (CI 95% 61,8 – 86,2%) ja spetsiifilisus 100%. Seda arvesse võttes kalkulee-risime karjatasandi levimuseks 25,7% (CI 95% 24,4-26,9%). 2004. aastal tehtud samalaadses uuringus oli positiivsete tankipiimade osakaal 16,4%. Korri-geerides antud tulemust testi tundlikkuse ja spetsii-filisusega, saime tõeliseks levimuseks 2004. aastal 22,2% (CI 95% 21,4 – 22,9%). VHV-1 karjatasandi levimuste erinevus nimetatud kahes uuringus on sta-tistiliselt oluline (p<0,02).

Erineva suurusega karjade seas on viiruse levimus erinev. Kuni 100 lehmaga karjadest oli vaid 4,3% piima koondproov viiruse antikehadele positiivne, kusjuures enam kui 100 lehmaga karjadest osutusid positiivseteks 58% (joonis 1).

Joonis 1. VHV-1 levimus erineva suurusega karjade hulgas

3.2 VHV-1 karjasisene levimus

Keskmine viiruse levimus nakatunud karjades oli 43,9% (vahemik 1-100%; mediaan 36%). Tabelist 1 võib näha, et karjasisene viiruse levimus on kõrgem suuremates karjades. Kõigis suurusgruppides võib täheldada seda, et keskmine levimus lehmadel on mullikate omast enam kui kaks korda suurem.

Valdavalt on nakatunud karjades mullikate hulgas viirus vähe levinud. Levimus mullikate seas oli väi-ke (≤20%) 70,5%-s nakatunud karjadest, kusjuures 37,7%-s nakatunud karjades osutusid kõik mullikad viiruse antikehadele negatiivseteks. Viiruse suurt le-vimust mullikate hulgas (60-100%) täheldasime vaid 16,4%-s nakatunud karjadest. Joonisel 2 on toodud karjade jaotus VHV-1 levimuse järgi mullikatel.

Tabel 1. VHV-1 karjasisene levimus erineva suurusega karjades

Karja suurus

Levimus % (keskmine)(mediaan)

Lehmad (keskmine) (mediaan)

Mullikad (keskmine) (mediaan)

Positiivsedkarjad n

20-99 2...76 (27.1) (5) 3...98 (34.9) (12) 0...63 (6.2) (0) 14100-199 1...92 (32.1) (33.5) 2...96 (46.1) (55) 0...88 (16.6) (2) 14200-299 2...100 (39.1) (35.5) 4...100 (57.3) (60) 0...100 (20.2) (4.5) 18400-... 1...91 (52.3) (57) 2...100 (70.7) (86.5) 0...91 (33.4) (12.5) 16Kokku 1...100 (44.1) (369 2...100 (61.9) (72) 0...100 (25.7) (5) 62

10

Joonis 2. VHV-1 levimus mullikatel nakatunud kar-jas

VHV-1 levimus mullikate hulgas nakatunud karjas suureneb vanusega (joonis 3). Šansside suhe (OR) ühe kuulise intervalliga oli GLM mudelis 1.1 (CI95% 1,08 -1,12; p<0,001).

Joonis 3. VHV-1 levimus mullikatel nakatunud kar-jas sõltuvalt vanusest

4. Arutelu

VHV-1 karja levimus Eestis on võrreldes 2004. aas-taga suurenenud. Võime oletada, et selle üheks põhjuseks on muutused piimaveiste karjade üldises struktuuris. Kuna paljud väikesed karjad on tegevuse lõpetanud, siis on veised üha enam koondunud suur-tesse karjadesse. Seetõttu on nakkuse levimusmäär karjade hulgas kogupopulatsioonis suurenenud.

Meie tulemused näitavad, et VHV-1 on enam le-vinud suurtes karjades. Kindlaks on tehtud mitmeid tegureid, mis annavad eelise viiruse levikule suurtes karjades. Esiteks on neis loomad valdavalt vabapida-misel, mis loob enam otsekontakti võimalusi nakatu-nud ja vastuvõtliku looma vahel (van Wuijckhuise et al., 1998). Samuti on suurtes karjades intensiivsem loomade ettevõttesisene liikumine, millest tulenevalt kogevad loomad ümbergrupeerimiste tõttu rohkem stressi, mis omakorda loob võimaluse viiruse akti-veerumiseks. Suured veisekarjad on enam ohustatud viiruse sissetoomisest, kuna võrreldes väikeste karja-dega on nende omanikud altimad uusi loomi sisse ostma ning sagedasemad on ka ohtlikud kontaktid külaliste, loomaarsti, seemendaja jt. poolt. Uuringud

näitavad, et loomade ostmine on oluline ohutegur kuna ostetud loomad võivad olla otsesed viiruse alli-kad (Boelaert et al., 2005).

Nakatunud karjades võib viiruse levikus täheldada kahte epidemioloogilist profiili. Meil on nakatunud karju, kus mullikad on valdavalt viirusest tabandu-mata ja haigustekitaja levib peamiselt vanemate loo-made seas. Teisalt näeme jällegi karju, kus enamus noorkarjast on seropositiivsed. Võime spekuleerida, et antud fenomen on tingitud viiruse erinevatest tü-vedest. Viiruse respiratoorse alatüübiga puutuvad loomad kokku tavaliselt juba vasikaeas ning see levib noorkarja hulgas intensiivsemalt; genitaalne nakkus on aga enamjaolt lehmade ja seemendatud mullika-te probleem.

Mullikate nakatatus viirusega suureneb vanusega. Seda on leidnud oma uuringutes mitmed teadlased (Boelaert et al., 2005; Solis-Calderon et al., 2002). Enamasti on viiruse levik meie karjades aeglane.

Antud uuringus kasutatud ELISA test tankipiima proovide analüüsimiseks ei ole piisavalt tundlik, et avastada kõiki nakatunud karju – vaid 74% karjadest, kes klassifitseeriti nakatunuteks seerumi proovide põhjal osutusid positiivseks ka piima koondproovi uuringus. Vastupidiselt tundlikkusele on ELISA tes-ti spetsiifilisus kõrge (100%). Antud informatsiooni tuleb arvesse võtta kontrollprogrammide rakendami-sel, kuna ühekordse tankipiima uuringu negatiivse tulemuse põhjal ei saa karja lugeda veel VHV-1 va-baks.

5. Kokkuvõte

Uuringust selgub, et Eesti veisekarjad on rinotrah-heiidi viirusega endeemiliselt nakatunud. Lisaks karja tervise ja toodangu mõjutamisele piirab VHV-1 juba praegu loomade ekspordi võimalusi, seetõttu peaks tuleviku perspektiiv olema viirusevaba staatuse saa-vutamine riigi tasandil.

Viiruse levikus on karjati suured erinevused, mis-tõttu peaks üksiku karja tõrjestrateegia valikule eel-nema esindusliku valimi lehmade ja noorkarja sero-loogiline uuring.

Uuringud näitavad, et kui VHV-1 karjasisene levi-mus on väike (<20%), siis on majanduslikult kõige ökonoomsem ja kiirem viis haigusest vabanemiseks kasutada "testi ja tapa" meetodit. Süsteemne mar-kervaktsiinidega immuniseerimine kombineerituna gE positiivsete loomade karjast välja viimisega on parim haiguse tõrjumise viis suure levimusega karja-des (Ackermann et al., 2006; Nardelli et al., 1999). Kui noorkari on nakkusest puutumata, on võimalik rakendada kombineeritud tõrjestrateegiat, mis või-maldab tõrjeks tehtavaid kulutusi kokku hoida.

Nakkusvaba noorkarja isoleeritud pidamisel on võimalik piirduda vaid lehmade vaktsineerimisega. Noorloomad vaktsineeritakse alles enne lehmade

11

hulka viimist. Samal ajal on oluline pidevalt noorkar-ja seisundit jälgida ning uurida loomi vähemalt kaks korda aastas võimaliku viiruse leviku suhtes.

Kokkuvõtvalt, enne IRT tõrjega alustamist tuleb hoolega uurida ja analüüsida karja olukorda ning töötada välja sellele vastav tõrjeprogramm. Plaani-pärane tegevus aitab kaasa eesmärkide efektiivsele realiseerimisele ning väldib ülemääraseid kulutusi.

Tänuavaldused

Uuringute läbiviimist rahastas Eesti Põllumajandus-ministeerium. Autorid tänavad projektis osalenud et-tevõtete omanikke, töötajaid ja loomaarste osutatud kaaasabi ja koostöö eest, samuti Veterinaar- ja Toidu-laboratooriumi viroloogia osakonna personali suure töö eest proovide analüüsimisel ning säilitamiseks ettevalmistamisel.

R E f E R E N C E S

Aaver, E., Saar, T. Veiste viirusinfektsioonide levik Eestis. Veteri-naaria ‘93, II. Infektsioonhaigused. Tartu: Eesti Põllumajandus-ülikool, 1993, 71-82.

Ackermann, M., Engels, M. Pro and contra IBR-eradication. Ve-terinary Microbiology, 2006, 113, 293-302.

Boelaert, f., Speybroeck, N., de Kruif, A., Aerts, M., Burzy-kowski, T., Molenberghs, G., Berkvens, D.L. Risk factors for bovine herpesvirus-1 seropositivity. Preventive Veterinary Medici-ne, 2005, 69, 285-295.

Muylkens, B., Thiry, J., Kirten, P., Schynts, f., Thiry, E. Bovi-ne herpesvirus 1 infection and infectious bovine rhinotracheitis virus. Veterinary Research, 2007, 38 (2), 181-209.

Nardelli, S., Marangon, S., Dalla Pozza, M., Ponzoni, A., Viel, L., Brichese, M. Bovine herpesvirus 1 (BHV1) seroprevalence in the breeding cattle population of the Veneto region: prospects for the implementation of a control programme. Zentralbl Vete-rinarmed B. 1999, 46(10), 735-40.

Nylin, B., Strøger, U., Rønsholt, L. A retsrospective evaluation of a Bovine Herpesvirus-1 (BHV-1) antibody ELISA on bulk-tank milk samples for classification of the BHV-1 status of Danish dairy herds. Preventive Veterinary Medicine, 2000, 47, 91-105.

Radostits, O.M. Gay, C.C. Blood, D.C. Hinchcliff, K.W. Vete-rinary medicine. A Textbook of the Diseases of Cattle, Sheep, Pigs, Goats and Horses. W.B. Saunders Company LTD, 2000, 1877 p.

Riigiteataja. Loomade ühest karjast teise ja tapamajja saatmi-se kord ning nendele loomadele esitatavad veterinaarnõuded, Põllumajandusministri määrus, 22. mai 2002. Nr 38, RTL 2002, 70, 1103.

Solis-Calderon, J. J., Segura-Correa, V. M., Segura-Correa, J. C., Alvarado-Islas, A. Seroprevalence and risk factors for in-fectious bovine rhinotracheitis on beef cattle herds of Yucatan, Mexico. Preventive Veterinary Medicine, 2002, 57, 199-208.

Van Wuijckhuise, L., Bosch, J., franken, P., frankena, K., Elbers, A. R. Epidemiological characteristics of bovine herpes-virus 1 infections determined by bulk milk testing of all Dutch dairy herds. Veterinary Record, 1998, 142, 181-184.

Viltrop A, Alaots J. Veiste viirusdiarröa viiruse ja veiste infekt-sioosse rinotrahheiidi viiruse leviku erinevused Eestis. Magist-rantide ja doktorantide teaduslike tööde kogumik. Tartu: Eesti Põllumajandusülikool, 1997, 208-215.

12

Infectious Bovine Rhinotracheitis – experiences with vaccination and eradication in large scale cattle herds

Istvan Szabó DVM, PhD

Technical DirectorPfizer A. H. NEER

Infectious bovine rhinotracheitis (IBR), also called in-fectious pustular vulvovaginitis, is an infectious disea-se caused by the bovine herpes virus type-1 (BHV-1). In young animals this disease manifests itself as an inflammation of the upper respiratory tract or even encephalitis, whereas in adult animals the infection either causes no clinical symptoms or show symp-toms of balanoposthitis, vulvovaginitis and repro-duction disorders. The immune response is not able to eliminate the persistent infection. Maternal antibo-dies can interfere with the development of an active antibody response to antigen, but do not necessarily prevent virus replication and the establishment of a latent infection. This can result in seronegative latent carriers of the virus, which has been demonstrated experimentally. The infection in adults is frequently mild or runs a subclinical course.

Clinical signs of the respiratory form (IBR) include a serous progressing to a mucopurulent nasal disc-harge, conjunctivitis which may be accompanied by corneal opacity, salivation, inflamed nares (“red nose”), fever. In uncomplicated IBR infections, most lesions are restricted to the upper respiratory tract and trachea. The genital form (IPV), pustular vulvo-vaginitis in cows and pustular balanoposthitis in bul-ls. Other manifestations of BHV-1 infection include abortion, endometritis and a systemic disease affec-ting the visceral organs in young calves.

Subclinical infection or mild respiratory signs do not show concrete clinical sins, as it must be differen-tiated from several other viral respiratory processes, such as infection with respiratory syncytial or coro-navirus. Laboratory examination is required to make a definite diagnosis. A variety of tests have been used to detect antibodies against BHV-1 both in serum and in milk. Indirect ELISA is the most common me-ans of diagnostics. ELISAs can also be used to de-tect antibodies in bulk-tank milk.

The infection appears prevalent in most cattle-ra-ising countries in Europe. The infection is present in the majority of the European countries with the exception of Iceland, Denmark, Finland, Norway, Sweden; Italy (Bonzano) Austria and Switzerland.

In Europe the prevalence before control and era-dication campaigns have been described as variable to high, or in some cases quantitatively; e.g. 62–65%

in Belgium, 79% in Hungary, 62–85% in Italy, 40% in the Netherlands in dairy cattle, and 20–38% in Po-land. Bulk-tank milk surveys in England and Wales revealed that 69% of dairy herds had antibodies aga-inst BHV-1, while in the Netherlands the correspon-ding figure was 84%.

IBR eradication in Hungary. Subclinically infec-ted herds accounted for 80% of large scale farms, and 15% of backyard farms. Infection rate within the herds was 80%. Estimation based on the following data: 708 000 cattle in Hungary, 334 000 cow out of it. Eradication started in 2002, based on direc-tion about IBR eradication, issued by the Ministry of Agriculture, which was obligatory for all registered cattle farms even having only one cattle head. Based on theoretical calculation the loss due to IBR is 5431 HUF/cow/year (250 HUF=1 Euro)

Author summarizing his proposals for a successful IBR eradication program:1. It is crucial to involve all herds into this program,2. All cattle herds have to be qualified based on their

IBR status: infected herds; „gE” negative herds; IBR free herds. Herds were qualified as infected herds were disease has occurred, and gE positive animals were found.

3. Infected herds should have farm specific eradica-tion program: it has to include vaccination pro-tocol, monitoring of the progress of the program, biosecurity, farm technology.

4. Based on the order in gE” negative herds only marker bios were used and all older than 6 month old animals were gE serologically tested for 2 ti-mes, with the interval between the two consecu-tive tests not shorter than two month not longer than 1 year for gE ELISA test, with negative re-sult. The IBR free herds- all animals older than 6 month were serologically tested twice, with the in-terval between the two tests, not shorter than two month, and no longer than 1 year, with negative result.

Since government did not add either financial or professional support to the program there are only some farms which have already reached IBR free sta-tus.

13

Brachyspira liikide identifitseerimine ja nende ravimtundlikkuse määramine Saaremaa sigalates

Identification and antimicrobial susceptibility testing of Brachyspira spp in swine herds on island Saaremaa

Annely Aleksejev

1. Sissejuhatus

Brachyspira perekonda kuuluvad soolespiroheedid on sigadel sagedased kõhulahtisuse tekitajad. Bra-hüspiirasid võime leida lisaks paljude teiste looma- ja linnuliikide ning ka inimeste seedetraktist. Brachys-pira perekonda kuuluvad bakterid on kunstlike kas-vutingimuste suhtes väga nõudlikud, nende kasv on aeglane ning nad tekitavad veriagaril hemolüüsi. Brachyspira perekonda kuulub seitse rahvusvaheli-selt tunnustatud ning kolm, hetkel veel täpselt mää-ratlemata liiki. Sigade seedetraktist võime isoleerida kuus liiki, millest vaid kahte peetakse sigadele pato-geenseks.

Traditsiooniline spirohetooside labordiagnoosimi-ne põhineb roojaproovide uurimisel bakterite avasta-miseks (anaeroobne kultiveerimine) ning nende iden-tifitseerimisel erinevate biokeemiliste testide abil. Li-saks on kasutusele võetud mitmed DNA määramisel põhinevad meetodid brahüspiirade tuvastamiseks.

Brahüspiirade poolt põhjustatud kõhulahtisusega kulgevad haigused (sigade düsenteeria ja sigade soo-lespirohetoos) on probleemiks enamikes intensiivse seakasvatusega tegelevates riikides. Ka Eesti seakar-jades on isoleeritud Brachyspira hyodysenteriae (si-gade düsenteeria tekitaja). Nimetatud haigustekitaja ravimtundlikkuse kohta on aga Eestis info puudulik.

Käesolev uurimistöö on esimene Eestis, kus selgi-tati välja brahüspiirade liigid sigadel, kasutades bio-keemilisi teste ning DNA uuringuid. Lisaks määrati isoleeritud tüvede ravimtundlikkus..

2. Materjal ja metoodika

Käesolev uurimistöö viidi läbi kuues Saaremaa siga-las. Töö eesmärgiks oli välja selgitada, millised bra-hüspiira liigid on neis sigalates esindatud ning mää-rata identifitseeritud liikide ravimtundlikkus. Kokku uuriti 120 roojaproovi, igast sigalast võeti 20 proo-vi. Proovid võeti kahes vanusekategoorias: 2–4 kuu vanustelt sigadelt ning 4–6 kuu vanustelt sigadelt, vastavalt 56 (47%) ning 64 (53%) proovi. Proovide võtmisel eelistati kõhulahtisusega loomi (n=96), kõ-hulahtisusega loomade puudumisel võeti proovid loomadelt, kes olid võrrelduna rühmakaaslastega kehvemas konditsioonis (n=24). Tampooniproovid võeti sigade pärasoolest spetsiaalsesse anaeroobse-tele bakteritele sobivasse söötmesse. Ravimtundlik-

kus määrati B. hyo (n=4) ja B. pilo (n=5) tüvedel.Brahüspiira isoleerimine toimus Saaremaa Ve-

terinaar- ja toidulaboratooriumis. Liikide identifit-seerimine ja ravimtundlikkuse määramine toimus Soome Toiduohutusameti, Seinäjoki uurimisüksu-ses. Brahüspiirade isoleerimiseks kasutati Saaremaa Veterinaar- ja toidulaboris SA-3 agarit ning Seinäjoki uurimisüksuses BA-3 agarit. Mõlemal juhul oli tege-mist selektiivsete agaritega, mis sisaldasid spektino-mütsiini, vankomütsiini ning kolistiini. Kultiveerimine toimus anaeroobsetes tingimustes temperatuuril 40–43º C 4 päeva. Liikide määramiseks kasutati bio-keemilisi teste ning PCR meetodit. Ravimtundlikkus määrati puljonglahjedusmeetodil (VetMIC Brachys-pira, SVA). Tundlikkus määrati kuues antibiootikumi (oksütetratsükliin, valnemuliin, tülosiin, tiamuliin, lin-komütsiin, erütromütsiin) suhtes.

3. Tulemused

3.1 Määratud brahüspiira liigid

Käesoleva uurimistöö raames 120 sealt võetud roo-japroovidest osutusid brahüspiirade suhtes positiiv-seks 60 (50%). Ühtekokku isoleeriti 87 brahüspiira tüve, mille hulgast tuvastati viie liigi esindajad: B. hyo, B. pilo, B. intermedia, B. innocens ning B. murdochii.

Tabel 1. Isoleeritud Brachyspira spp

Brachyspira spp Isoleeritud tüvede arv (%)n=87

B. hyodysenteriae 6 (6,9 %)B. pilosicoli 29 (33,3 %)B. intermedia 35 (40,2 %)B. innocens/B.murdochii 14 (16,1 %)B. sp (tundmatu) 3 (3,5 %)

Kõhulahtisusega sigadel esines oluliselt sageda-mini B. pilo nakkust võrreldes kõhulahtisuseta siga-dega - vastavalt 28% ja 8% (p<0,05 proportsioonide võrdluse testis). Samas B. hyo nakkusega sigade osakaal võrreldavates rühmades ei erinenud oluliselt. Sigadele patogeensete brahüspiira liikide (B. hyo ja B. pilo) esinemine võrdlevalt kõhulahtisuseta ning

14

kõhulahtisusega sigadel on toodud tabelis 2. Noorematel sigadel esines sagedamini B. pilo

nakkust võrreldes vanemate sigadega - vastavalt 32% ja 17% (p<0,05 proportsioonide võrdluse tes-tis). B. hyo nakkusega sigade osakaal võrreldavates rühmades, aga ei erinenud oluliselt. Sigadele pato-geensete brahüspiira liikide (B. hyo ja B. pilo) esine-mine võrdlevalt kahes vanusekategooras on toodud tabelis 3.

3.2 Ravimtundlikkus

Ravimtundlikkus määrati neljal B. hyo tüvel. Kõik tüved osutusid tülosiini suhtes resistentseteks (MIC≥64 µg/ml). Üks B. hyo tüvi oli resistentne nii tiamuliini (MIC>8 µg/ml) kui tülosiini (MIC>64 µg/ml) suhtes. B. hyo tüvede ravimtundlikkus on too-dud tabelis 4.

Ravimtundlikkus määrati viiel B. pilo tüvel. Tü-losiini suhtes resistentseid B. pilo tüvesid oli neli (MIC=4-64 µg/ml). Tiamuliini suhtes resistentseid B. pilo tüvesid oli kaks (MIC=4-8 µg/ml). Üks B. pilo tüvi oli resistentne nii tülosiini (MIC>64 µg/ml) kui tiamuliini (MIC>8 µg/ml) suhtes. B. pilo tüvede ra-vimtundlikkus on esitatud tabelis 5.

Tabel 2. Sigadele patogeensete brahüspiira liikide (B. hyo ja B. pilo) esinemine võrdlevalt kõhulahtisuseta ning kõhulahtisusega sigadel

Looma seisund Brachyspira sp nakkusega loomade arv (%)

B. hyo nakkusega loomade arv (%)

B. pilo nakkusega loomade arv (%)

Kõhulahtisusega (n=96) 54 (56%) 5 (5%) 27 (28%)

Kõhulahtisuseta (n=24) 6 (25%) 1 (4%) 2 (8%)

Tabel 3. Sigadele patogeensete brahüspiira liikide (B. hyo ja B. pilo) esinemine võrdlevalt kahes vanusekate-goorias

Vanusekategooria Brachyspira sp nakkusega loomade arv (%)

B. hyo nakkusega loomade arv (%)

B. pilo nakkusega loomade arv (%)

2–4 kuud (n=56) 31 (55%) 4 (7%) 18 (32%)4–6 kuud (n=64) 29 (45%) 2 (3%) 11 (17%)

Tabel 4. B. hyo (n=4) ravimtundlikkus (R – resistentne, I – mõõdukalt tundlik, S - tundlik)

B. hyo tüvi Tetratsükliin MIC (tundlikkus)

Valnemuliin Tiamuliin Tülosiin Linkomütsiin

1. 2 µg/ml (S) 2 µg/ml (I) >8 µg/ml (R) >64 µg/ml (R) 32µg/ml (I)2. ≤ 0,5 µg/ml (S) 0,063 µg/ml (S) ≤ 0,063 µg/ml (S) 64 µg/ml (R) 4µg/ml (I)3. 4 µg/ml (S) 0,5 µg/ml (S) 0,5 µg/ml (S) ≥64 µg/ml (R) 16µg/ml (I)4. 2 µg/ml (S) 0,063 µg/ml (S) 0,25 µg/ml (S) >64 µg/ml (R) 16µg/ml (I)

Tabel 5. B. pilo (n=5) ravimtundlikkus (R – resistentne, I – mõõdukalt tundlik, S - tundlik)

B. hyo tüvi Tetratsükliin MIC (tundlikkus)

Valnemuliin Tiamuliin Tülosiin Linkomütsiin

1. 1 µg/ml (S) 0,125 µg/ml(S) 0,25 µg/ml (S) ≥64 µg/ml(R) 8 µg/ml(I)2. 2 µg/ml (S) 0,5 µg/ml(S) 4 µg/ml(R) 2 µg/ml(I) 1 µg/ml(S)3. 32 µg/ml (R) 0,5 µg/ml (S) 1 µg/ml(I) >64 µg/ml(R) 16 µg/ml(I)4. 2 µg/ml (S) 0,25 µg/ml(S) 0,25 µg/ml(S) 4 µg/ml(R) 8 µg/ml(I)5. 1 µg/ml (S) 1 µg/ml(S) >8 µg/ml(R) >64 µg/ml(R) 16 µg/ml(I)

15

4. Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt selgus käesoleva uurimistöö tulemuse-na, et Saaremaa seakasvatusettevõtete sigadel esi-nevad samad brahüspiira liigid, mis on varem maail-mas sigadelt isoleeritud ning kirjeldatud. Probleemiks uuringusse kaasatud sigalates on sigade soolespiro-hetoos – mille tekitaja B. pilo isoleeriti kõigis kuues sigalas, ühtekokku 29 (24,2%) proovis. Probleemiks uuringusse kaasatud sigalates on ka B. pilo ning B. hyo tüvede ravimresistentsus. Kõik B. hyo tüved (100%) ning enamik B. pilo tüvedest (80%) osutusid resistentseteks tülosiini suhtes.

5. Soovitused

• Käesoleva uurimistöö tulemustele tuginedes on soovitatav ka mujal Eestis düsenteeria kahtlu-sega (kõhulahtisuse probleemiga) seakarjades määrata kindlaks haigust tekitavad brahüspiira liigid ja nende ravimtundlikkus.

• Vajalik on, et loomaarstid ja seakasvatajad tead-vustaksid B. pilo olulisust haigustekitajana ning rakendaksid meetmeid ka sigade soolespirohe-toosi tõrjeks.

• Edasiste uuringutega on vaja selgitada erineva-te brahüspiira liikide levikut Eesti seakarjades, nende rolli kõhulahtisuse tekitajana ning nende ravimresistentsust.

16

Lüpsilehmade kohanemiskäitumine ja käitumishälbed üleminekul lõaspidamiselt vabapidamisele

Aile Kull DVM

Eestis on ehitatud ja ehitatakse palju uusi vaba- pidamisega piimafarme, et tagada lehmadele pa-rem elukeskkond, võimaldada neil liigiomaselt käi-tuda ja saada suuremat toodangut. Traditsioonilis-test lõaspidamislautadest uutesse vabapidamislau-tadesse üleminekul peavad lehmad kohanema uue keskkonna ja tehnoloogiaga - loomal tuleb minna söödalava juurde sööma, leida üles joogikohad ning lamamisasemed. Uuele süsteemile ülemine-kuga kaasneb ka uue lüpsisüsteemiga kohanemine - lehmad peavad õppima minema lüpsiplatsile või karussellile, harjuma küljelt lüpsmise asemel taga-jalgade vahelt lüpsmisega. Lisaks sellele avarduvad lehmadel vabapidamisel sotsiaalse käitumise või-malused: gruppide moodustamine ja hierarhia väl-jakujunemine.

Kirjanduse andmetel langeb lehmade sotsiaalne käitumine ja motoorne aktiivsus normaalsele tase-mele 5 kuni 15 päeva jooksul pärast loomarühmade ümbergrupeerimist (Kondo 1990, Hasegava 1997). Samuti on leitud, et võõraste loomade kokkupane-mine suurendab agressiooni, stressi ja liikumisak-tiivsust (Bøe ja Færevik, 2003). Võõraste loomade kokkupanemisele järgnevate tundide jooksul suure-nevad loomadevahelised konfliktid isegi kuni küm-nekordselt (Nakanishi et al., 1990). Samas pole eriti uuritud, kuidas mõjutab ühelt pidamissüsteemilt tei-sele üleminek lehmade käitumist.

Selle uurimustöö peamiseks eesmärgiks uurida kui kiiresti kohanevad loomad uue vabapidamise süsteemiga ja kui kiiresti stabiliseeruvad lehma nor-maalse käitumise mallid, kuidas muutuvad aja jook-sul loomade agressiivsus ja sotsiaalsed käitumised. Teiseks eesmärgiks oli uurida vabapidamisel leh-madel esinevaid käitumishälbeid, nende võimalikke põhjuseid ning vältimise võimalusi.

Vaatlused viidi läbi 2007-2008 a talvel ja kevadel uues 400-kohalises paralleel-lüpsiplatsiga vabapida-mislaudas, kus umbes pooled lehmadest olid eesti punast ja pooled eesti holsteini tõugu. Lehmad olid jaotatud vastavalt laktatsioonijärgule nelja gruppi, igas keskmiselt 85-95 looma. Lehmi söödeti kaks korda päevas täisratsioonilise miksersöödaga ja lüpsti esimese kuu jooksul peale vabapidamisele üle-viimist kaks korda päevas, hiljem kolm korda.

Vaatlused toimusid kaheksa 5-päevase vaatlus-perioodi jooksul, mis olid jaotatud kolme tsüklisse. Lehmade käitumist registreerisid kaks vaatlejat nel-ja tunni jooksul, ajavahemikul 12:00-16:00 (lüpside vaheajal). Vaatluste käigus registreeriti 10-minutilise

intervalliga loomade arv, kes olid mingi tegevusega hõivatud, näiteks magamise, söömise või mäletse-misega.

Kohanemiskäitumine

Kõige suuremad muutused käitumises toimusid esi-mese vaatlusnädala jooksul, mis kinnitab ka varase-mate uurimiste tulemusi. Näiteks liikumise, seismi-se, lamamiskäitumise, häälitsemise ja agressiivsuse võrdlemisel paistab ilmekalt, et esimesel vaatlus-nädalal, kui loomad alles tulid uude lauta, olid nad ärevuses, seisid rohkem ja lamasid vähem asemetel. Kuid meie uurimistööst selgus ka, et näiteks mäletse-mine ja magamiskäitumine, mis on lehmade heaolu ja kohanemise indikaatoriteks, hakkasid stabilisee-ruma alles kolmandal perioodil, ehk siis alles kolm nädalat pärast uude lauta ümberasumist. Hilisema-tel perioodidel esines kõigis nende käitumiste esine-mistes mõningaid kõikumisi, mis võisid olla tingitud kolmekordsele lüpsile üleminekust, uute loomade juurdetoomisest ning muudest häirivatest faktoritest nagu elektrikatkestuse tõttu edasilükkunud lüps ja ehitustööd õues.

Vaatluse alguses oli igas grupis 3-4 lehma, kes heitsid lamama sõnnikukäiku. Selline käitumine on ebasoovitav, kuna lehmad ja nende udarad määr-duvad sõnnikuga, mis loob hea pinnase mastiitide tekkeks. Sellise käitumise rohkus esimestel perioo-didel võis olla tingitud sellest, et lehmad ei osanud asemetele minna. Võib ka olla, et seoses karjahie-rarhia tekkega ajasid mõned domineerivad lehmad madalamal hierarhilisel positsioonil olevad loomad asemelt ära ning seetõttu heitsid need uuesti la-mama sõnnikukäiku. Uute loomade juurdetoomine gruppidesse suurendas põrandal lamavate lehmade protsenti, kuid vaatluste lõpuks kadus see käitumine peaaegu täielikult.

Lehmadele oli igasse gruppi paigaldatud puute-tundlik pöörlev sügamishari. Vaatluste alguses kasu-tasid seda enda puhastamiseks ja sügamiseks vaid üksikud lehmad, kuid viiendaks perioodiks sagenes sügamisharja kasutamine. See võis olla seotud sel-lega, et lehmad õppisid harja kasutama. Esimesel vaatlusperioodil lakkusid lehmad ennast vähem kui hilisematel perioodidel, mis võib samuti viidata sel-lele, et pärast uude lauta toomist oli loomadel stress ning komfortkäitumised nagu enese lakkumine ja sügamisharja kasutamine, olid teisejärgulise tähtsu-sega.

17

Käitumishälbed

Ühest keskkonnast teise üleminek põhjustab lehma-del stressi ja käitumishälvetel nagu näiteks keele-mänglusel on rahustav ja stressi maandav funktsioon (Seo jt, 1998b). Lisaks sellele võib keelemängluse põhjuseks võib olla ka, energiasöötade söötmine, lii-ga peeneks hekseldatud sööt, koresööda puudus ja imemistegevuse puudus vasikaeas. Käitumishäireid, nagu näiteks ninasurumist, võivad põhjustada ka puudused pidamistingimustes ja valureaktsioonid, mida loom püüab leevendada nina toetamise või su-rumisega vastu piirdeid (Anderson 2003, Snider jt,. 2003).

Söödaloopimise käitumise põhjus pole täielikult selge, vahel peetakse seda ka rahutuseks või õpitud käitumiseks, et vähendada nahasügelust tingimus-tes, kus loomad ei saa end hästi puhastada (Samb-raus, 1998, Schäfer ja Sambraus, 1998a).

Kogu vaatlusperioodi jooksul registreeriti keele-mänglust 14 korral, ninasurumist 11 korral, sööda-loopimist 3 korral.

Vaatluste käigus leiti üks lehm, kes imes teis-te lehmade piima, ja üks, kes imes iseenda piima. Selline käitumine on tavaliselt harvaesinev, kuid on andmeid, et teiste lehmade piima imemise esine-mine võib ulatuda kuni 10-25% loomadest karjast. Enese imemist esineb 0,5-1%-l lehmadest (Lidfors ja Isberb, 2003). Kahe looma põhjal on küll raske teha üldistusi, miks nad selliselt käituvad, kuid arvatakse, et teiste lehmade piima imemine tekib varajasest võõrutusest rahuldamata jäänud imemisvajadusest ja sellele järgnevast ämbrist jootmisest (Debrecéni ja Juhàs, 1999).

Selleks, et anda kindlamaid seletusi, mis võis eri-nevaid käitumishäireid esile kutsuda oleks vaja teha pikemaaegseid uuringuid. Käitumishälvete esinemis-sagedus oli madal, millest võib järeldada, et looma-de heaolu oli hea.

Järeldused

Lehmade kohanemine uue pidamistehnoloogiaga toimus esimese kolme vaatlusperioodi jooksul. Saa-dud tulemused kinnitavad Sato jt (1990) uurimistöö tulemusi, et kohanemine ja stabiilne sotsiaalne orga-nisatsioon tekkisid 30-45 päevaks pärast ümbergru-peerimist. Stressiga seotud käitumised, nagu agres-siivsus, häälitsemine ja joomine, vähenesid vaatluse lõpuks minimaalsele tasemele, samal ajal hakkasid loomade heaolule viitavate käitumiste sagedus, nagu mäletsemine, magamine ja sotsiaalsed käitumised, tõusma.

Käitumismallide kujunemises mängis lisaks uude keskkonda üleminekule rolli farmi töökorralduse muutumine (kolmekordsele lüpsile üleminek) nel-janda vaatlusperioodi lõpul ja uute loomade toomine gruppidesse viienda vaatlusperioodi alguses. Kolme-kordsele lüpsile üleminekust tingitud lehmade päe-vakava muutus kajastus kõige rohkem magamiskäi-tumises.

Käitumishälbeid esines vähe ja seetõttu ei saa teha statistilisel analüüsil põhinevaid olulisi järeldusi, kuid samas võib seda pidada viiteks loomade heale heaolu tasemele farmis.

K A S U TAT U D K I R J A N D U S

Albright, J.L., Arave, C.W., 1997. The Behaviour of Cattle. CAB International, Wallingford, UK, 306 pp.

Anderson, N., 2003. Cow behaviour to judge free stall and tie stall barns. http://www.omafra.gov.on.ca/english/livestock/dairy/facts/info_cowbehave.htm.06.02.2008

Bøe, K.E., færevik, G., 2003. Grouping and social preferences in calves, heifers and cows. Applied Animal Behaviour Science 80, 175-190.

Debrecéni, O., Juhàs, P., 1999. Milk-sucking in dairy cattle in loose housing in Slovakia. Livestock Production Science 61, 1-6.

Hasegava, N., Nishiwaki, A., Sugawara, K., Ito, I., 1997. The effects of social exchange between two groups of lactating primi-parous heifers on milk production, dominance order, behaviour and adrenocortical response. Appl. Anim. Behav. Sci. 51, 15-27.

Kondo, S., Hurnik, J. f., 1990. Stabilization of social hierarchy in dairy cows. Appl. Anim. Behav. Sci., 27, 287-297.

Lidfors, L., Isberg, L., 2003. Intersucking in dairy cattle – re-view and questionnaire. Applied Animal Behaviour Science 80, 207-231.

Nakanisi, Y., Mutoh, Y., Umetsu, R., Masuda, Y and Goto, I., 1990. Changes in social and spacing behaviour of Japanese Black Cattle after introducing a strange cow into a stable herd. Journal of the Faculty of Agriculture, Kyushu University 36, 1-11.

Sambraus, H. H., 1998. Applied ethology – it’s task and limits in veterinary practice. Applied Animal Behaviour Science 59, 39-48.

Schäfer, E.M., Sambraus, H.H., 1998. [Elimination of fodder tossing by cattle through anti-fodder tossing devices]. Dtsch Tierarztl Wochenschr 105(1), 4-5.

Seo, T., Sato, S., Kosaka, K., Sakamoto, N., Tokumoto, K., 1998. Tongue-playing and heart rate in calves. Applied Animal Behaviour Science 58, 179-182.

Snider III, T.G., Hoyt, P.G., Coats, K.S., Graves, K.f., Cooper, C.R., Storts, R.W., Luther, D.G., Jenny, B.f., 2003. Natural bovine lentiviral type 1 infection in Holstein dairy cattle. I Clinical, serological, and pathological observations. Comparative Immu-nology, Microbiology and Infectious Diseases, Volume 26, (2), 89-101

Sato, S., Sassa, H., Sonoda, T., 1990. Effect of dominance rank of partner cows on social behaviour of newly introduced heifers. Jpn. J. Livest. Manage., 26: 64-69. (jaapani keeles, in-glise keelse kokkuvõttega)

18

Süsteemselt ja lokaalselt manustatud penitsilliini raviefektiivsus grampositiivsetesse mastiiditekitajatesse

Kadri Veski, Piret Kalmus, Birgit Aasmäe, Toomas Orro

kord päevas kolm päeva. Toetava ravina võis vaja-dusel kasutada mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ja vedelikteraapiat. Kortikosteroidide kasu-tamine oli keelatud.

Kokku uuriti katseperioodi jooksul 206 piimaproo-vi, millest 100 proovi oli võetud enne ravi alustamist. Esimesi kontrollproove kogunes 75 ja teisi 31.

Katseperioodi jooksul isoleeriti kokku 11 erinevat mastiidipatogeeni.

Ühes farmis isoleerus kõige rohkem nakkuslikke (Str.agalactiae 31,3%), teises farmis aga keskkond-likke (E.coli 25% ja Str.uberis 22,1%) mastiidipato-geene.

Uurimustöö põhjal selgus, et intramammaarne ravi penitsilliiniga oli efektiivsem grampositiivsete patogeenide poolt põhjustatud kliiniliste mastiitide korral, kus kliiniliselt tervistus 85 % ravitud udaravee-randitest. Süsteemse penitsilliini ravi korral oli tervis-tumine 54,2 %.

Raviefektiivsus oli erinev ka streptokokkide puhul. Str.agalactiae ja Str.dysgalactiae põhjustatud mas-tiidi korral oli intramammaarse ravi järel kliiniline ter-vistumine 100%, kuid Str.uberis´e korral 75%. Kõiki-de streptokokkide puhul jäi süsteemne ravi vähetõ-husaks, kuigi Str.uberis´e korral ei olnud raviviiside efektiivsuse erinevus väga suur.

Uurimuse põhjal võib järeldada:• Kui farmis domineerivad enam nakkuslikud mas-

tiidipatogeenid, on keskkondlike mastiiditekitaja-te osakaal selles farmis võrdlemisi madal.

• Bakterioloogilise leiuta proove võib seostada E.coli infektsioonide esinemisega farmis.

• Grampositiivsete patogeenide põhjustatud mastii-tide ravis on intramammaarne penitsilliini manus-tamine võrreldes süsteemse raviga efektiivsem.

• Str.agalactiae ja Str.dysgalactiae mastiidi raviks sobib ainult intramammaarne ning Str.uberis mastiidi korral nii süsteemne kui ka intramam-maarne ravimite manustamine.

• Olenemata manustatud ravimist oli E.coli põh-justatud kliinilise mastiidi tervistumine 50-60%, seega lehma tervistumine kolimastiidi korral ei sõltu antibiootikumiravist.

Piimakarjakasvatus on olnud Eestis üks kesksemaid põllumajandusharusid. Lüpsikarja tervis ning piima hea kvaliteet peaks olema eesmärgiks kõigile piima-tootjatele ning samuti ravimeid tootvatele ja turusta-vatele firmadele.

Vaatamata laiaulatuslikele teaduslikele uurimustele ja profülaktikameetmetele on mastiit kõige enam le-vinud infektsioonhaigus lüpsilehmadel. Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi andmetel on Eesti lüpsikarjades kõige sagedasemateks kliinilise mastiidi tekitajateks grampositiivsed bakterid.

Grampositiivsete patogeenide põhjustatud mas-tiite ravitakse enamasti penitsilliini preparaatidega. Seni ei ole aga veel uuritud ravimi manustamisviisi mõju ravi efektiivsusele kliinilise mastiidi korral.

Töö eesmärgiks oli võrrelda süsteemselt ja intra-mammaarselt manustatud penitsilliini efektiivsust grampositiivsete patogeenide põhjustatud mastiitide ravis.

Uurmistöö viidi läbi kahes Eesti lüpsifarmis. Töös rakendati grampositiivsete bakterite põhjustatud klii-niliste mastiitide raviks nii lokaalset kui ka süsteem-set penitsilliiniravi. Ravi efektiivsust hinnati nii kliinili-se kui ka bakterioloogilise tervistumise alusel.

Enne ravi alustamist läbisid kõik lehmad kliinilise ülevaatuse ning andmed registreeriti. Seejärel võeti haigestunud udaraveerandist piimaproov.

3 nädala (+/- 2päeva) möödudes ravi alustamisest võeti esimene kontrollproov. Võimalikud muutused udaraveerandis registreeriti.

Teine kontrollproov võeti 4 nädala (+/- 2päeva) möödudes ravi alustamisest. Hinnati udaraveerandi kliinilist paranemist.

Loomaarst tegi esmase ravivaliku vastavalt lehma identifitseerimise numbrile (Tabel 1).

Kui pärast esmast bakterioloogilist uuringut sel-gus, et haigustekitaja on penitsilliiniresistentne sta-fülokokk, jätkati ravi kloksatsilliiniga (Wedeclox, 50 mg/ml, WDT/ Vetcare Oy ), mida manustati intram-ammaarselt üks originaal üks kord päevas 5 päeva.

Kolimastiidi kahtluse korral kasutati Enrobioflox (enrofloksatsiin) või Cobactan 2,5% (tsefkinoom) süstelahust. Lihastesisesi preparaate manustati üks

Tabel 1

Valikukriteerium Ravim Manustamise viis ja intervallLehma ID number on paarisarv Penovet vet 300 mg/ml

(prokaiinpenitsilliin G)20 mg (20000IU)/kg kehamassi kohta 1 kord päe-vas parenteraalselt 5 päeva järjest

Lehma ID number on paaritu arv Carepen 600 mg, Vetcare Oy (prokaiin penitsilliin G)

1 originaal, 1 kord päevas intramammaarselt5 päeva järjest

19

Insuliiniresistentsusest eesti holsteini ja eesti punast tõugu lehmadel. On Insulin Resistance in Estonian Holstein and Estonian Red Cows

Aire Ilves, Hanno Jaakson, Tanel Kaart, Katri Ling, Jaak Samarütel

Insuliiniresistentsust defineeritakse kui füsioloogilist seisundit, mille korral on vajalik tavalisest suurem kogus insuliini, et tulemuseks oleks normaalne bio-loogiline vastus (Oikawa ja Oetzel, 2006). Insuliini-resistentsus võib esineda kui vähenenud insuliini vastus glükoosile või vähenenud perifeersete kudede reageerimisvõime insuliinile või siis mõlema kombi-natsioonis (Hayirli, 2006). Nii pankrease vähenenud insuliini sekretsioon kui ka rasvkoe tundlikkuse vähe-nemine insuliinile on faktoriteks, mis avaldavad mõju lüpsilehmade lipiidide metabolismile poegimisjärgsel perioodil.

Insuliiniresistentsus on suurel määral seotud toitu-musega, rasvkoe insuliiniresistentsus on seotud ras-vumisega poegimise ajaks ja sellega seoses ka kõrge NEFA kontsentratsiooniga vereplasmas poegimis-järgselt (Holtenius et al., 2003; Holtenius ja Holte-nius, 2007). Teisalt on nii madal insuliini basaalkont-sentratsioon plasmas kui ka perifeersete kudede in-suliiniresistentsus iseloomulik just kõrge aretusväär-tuse ja suure piimatoodanguga lehmadele (Hammon et al., 2007; Sartin et al., 1985). Lisaks sõltub peri-feersete kudede insuliiniresistentsuse välja kujunemi-ne ka laktatsioonistaadiumist, kusjuures võtmetegu-riks, mis mõjutab metaboolsete ja reproduktiivsete häirete, insuliiniresistentsuse ja halvenenud tervise väljaarenemist, on negatiivne energiabilanss (Oikawa ja Oetzel, 2006; Bossaert et al., 2007). Negatiivse energiabilansi (NEB) perioodil suurendavad lehmad laktatsiooni toetuseks keharasvade kasutamist ener-giaallikana (Ingvartseni ja Andersen, 2000). Selle ta-gajärjel kaotavad nad suure hulga kehakaalust ning nende toitumushinne langeb (Mulligan et al., 2007). Suurema poegimisaegse toitumusega (BCS>3,75) lehmadel, kellel on intensiivsem rasvkoe mobilisat-sioon ja üleliigne NEFA kontsentratsioon, on suure-nenud maksa rasvumise- ja ketoosirisk (Radostits et al., 2000; Herdt, 2005).

Käesoleva uuringu sihiks oli paremini mõista, kas ja miks kasutavad osad lehmad oma energiavajadu-se katmiseks keharasvu aktiivsemalt kui teised. Sa-muti aitavad sellised uuringud paremini mõista ras-vade ainevahetusega seotud haiguste tekkepõhjusi. Need teadmised peaksid aitama tulevikus vältida või vähendada olukordi, kus insuliiniresistentusega kaas-nevad ainevahetushaigused kahandavad toodangut ja toovad kaasa lehmade varajase prakeerimise, mil-le tulemuseks on suur majanduslik kahju.

Käesoleva uurimuse hüpoteesiks oli, et eesti hols-teini tõugu lehmad on eesti punast tõugu lehmade-ga võrreldes insuliiniresistentsemad. Samuti oletati

seost poegimisaegse toitumushinde ja insuliiniresis-tentsuse vahel.

Eesmärgiks oli võrrelda eesti punase (EP) ja eesti holsteini (EH) tõugu lehmade insuliini taset ja rasv-koe ainevahetuse näitajaid intravenoosse glükoosiin-fusiooni järgselt. Ühtlasi uuriti eelmainitud tõugude insuliiniresistentsuse ja toitumushinde vahelisi seo-seid. Selline uuring oli esmakordne.

Intravenoosne glükoositolerantsi test viidi läbi umbes kuu aega peale poegimist, mil lehmad on ta-valiselt negatiivses energiabilansis. Kõigile katseloo-madele (n=31, millest 16 eesti holsteini ja 15 eesti punase tõu lehma) manustati intravenoosselt nende kehamassi suhtes võrdne kogus 40% glükoosi. Ve-reproovid võeti nii enne testi algust kui ka ühe tunni jooksul pärast glükoosi manustamist. Vereplasmast mõõdeti insuliinivastus, glükoosisisaldus ja rasvkoe ainevahetust iseloomustavate metaboliitide (esteri-fitseerimata rasvhapped (NEFA), triglütseriidid, keto-kehad) sisaldus erinevatel ajahetkedel.

Tulemustest selgus, et insuliinivastus glükoosiin-fusioonile oli kahel tõul erinev. Nimelt oli vereplas-ma keskmine insuliini tase EP-tõul suurem viiendal (P=0,01) ning 10. testiminutil (P=0,06). EH-tõu nõrgem insuliinivastus võrreldes EP-tõuga on ilmselt seotud kas häiretega rakusiseses insuliinisignaalide ülekandes või pankrease vähenenud võimega sün-teesida ja sekreteerida insuliini.

Keskmine glükoosi basaalkontsentratsioon oli kõrgem EH-tõul (P<0,1). Glükoosiinfusioonile järg-nev langus maksimumist oli kiirem ja järsem EP-tõul, kusjuures suurimad erinevused keskmises glükoosi-sisalduses ilmnesid 20. ja 30. minutil (P<0,05) ning 40. ja 60. minutil (P=0,13), mis oli ilmselt põhjus-tatud EP-tõu lehmade kõrgemast insuliinivastusest glükoosiinfusioonile.

Infusioonijärgne triglütseriidide sisaldus EP-tõul suurenes (P=0,1), samas kui EH-tõu lehmadel see langes. See tulemus annab põhjust oletada, et EP-tõu lehmadel toimus maksas vastusena vereplasma insuliinisisalduse tõusule lipogeneesi stimuleerimine, mis lõpptulemusena viiski vereplasma triglütseriidi-de kontsentratsiooni mõningasele tõusule. Samas EH-tõul triglütseriidide sisaldus vereplasmas intrave-noosse glükoositolerantsitesti ajal hoopis vähenes, mis näitab, et lipogeneesi intensiivsus ei suurene-nud.

EP-tõul oli vereplasma NEFA basaalkontsentrat-sioon madalam (P=0,08), kui EH-tõul, mis viitab sellele, et EH-tõu lehmad olid sügavamas NEB-s ja kompenseerisid oma energiapuudust ulatuslikuma

20

rasvkoe kasutamisega. NEFA sisaldus vähenes EP-tõul kiiremini kui EH-tõul (P=0,09), mis võib viida-ta asjaolule, et EH-tõu lehmade rasvkude reageeris insuliinile aeglasemalt ja oli veidi suurema insuliini-resistentsusega võrreldes EP-tõu lehmadega. Need tulemused toetavad hüpoteesi, et EH-tõugu lehmad on EP-tõugu lehmadest insuliiniresistentsemad.

Lisaks selgus, et tõug ja toitumushinne poegi-misel ning testi ajal olid statistiliselt oluliselt omava-hel seotud, kuid nii toitumushinded kui ka nende se-osed insuliinivastusega olid tõuti erinevad. EH-tõugu lehmad olid poegimise (P=0,02) ja intravenoosse glükoositolerantsi testi ajal (P=0,01) kõhnemad kui EP-tõugu lehmad. Samas oli suurema poegi-misaegse ja testiaegse toitumushindega EH-tõu lehmadel insuliinivastus tugevam (P<0,05), EP-tõu lehmadel seos toitumushinde ja insuliinivastuse va-hel puudus. Antud seosed lubavad teha järelduse, et EH-tõul, kus lehmad olid poegimisel pigem kõhnad, on poegimisaegne kõrgem toitumushinne pigem positiivne.

Selleks, et välja selgitada, kas kudede insuliiniresis-tentsus EH-tõul on suurem, tuleks teha edaspidiseid uuringuid, kus katseloomade võrdlusgrupid oleksid suuremad. Pika-ajalistes uuringutes võiks testiaegse vähenenud insuliinivastuse ja rasvkoenäitajatega loomade pankreasi uurida post mortem histoloo-giliselt, et välja selgitada, kas insuliiniresistentsuse seisund avaldab mõju pankrease β-rakkudele.


Bossaert, P., Leroy, J., Opsomer, G. Pancreatic Insulin Secre-tion in High-yielding Dairy Cows: Causes and Effects. In: Procee-dings of 13th international conference of "Production diseases in farm animals": 13th international conference of "Production diseases in farm animals". July 29th - August 4th, Leipzig. Edit. Fürll, Manfred. Leipzig: Merkur Druck und Kopier-Zentrum GmbH, 2007, p.198. Hammon, H. M., Bellmann, O., Voigt, J., Schneider, f., Kühn, C. Glucose-Dependent Insulin Response and Milk Production in Heifers Within a Segregating Resource Family Population Jour-nal of Dairy Science, 2007, 90, 3247-3254.

Hayirli, A. The Role of Exogenous Insulin in the Complex of Hepatic Lipidosis and Ketosis Associated with Insulin Resistance Phenomenon in Postpartum Dairy Cattle. Veterinary Research Communications, 2006, 30, 7, 749-774.

Herdt, T. H. Ruminant Adaptation to Negative Energy Balance. Influences on the Etiology of Ketosis and Fatty Liver. In: Herdt, T.H., Smith, A.R., editors. The Veterinary Clinics of North Ame-rica. Food Animal Practice. Metabolic Disorders of Ruminants. W.B. Saunders Company, 2000, 16, 2, 215- 228.

Holtenius, K., Agenäs, S., Delavaud, C., Chilliard, Y. Effects of Feeding Intensity During the Dry Period. 2. Metabolic and Hormonal Responses. Journal of Dairy Science, 2003, 86, 883-891.

Holtenius, P., Holtenius, K. A Model to Estimate Insulin Sensiti-vity in Dairy Cows. Acta Veterinaria Scandinavica, 2007, 49, 29.

http://www.actavetscand.com/content/pdf/1751-0147-49-29.pdf

Ingvartsen, K.L., Andersen, J. B. Symposium: Dray Matter Intake of Lactating Dairy Cattle. Integration of Metabolism and Intake Regulation: A Review Focusing on Periparturient Animals. Journal of Dairy Science, 2000, 83, 1573-1597.

Mulligan, f. J., Grady, L. O., Gath, V. P., Rice, D. A., Doherty, M. L. Nutrition and Fertility in Dairy Cows. Irish Veterinary Jour-nal, 2007, 60, 5, 311-316.

Oikawa, S., Oetzel, G. R. Decreased Insulin Response in Dairy Cows Following a Four-Day Fast to Induce Hepatic Lipidosis. Journal of Dairy Science, 2006, 89, 2999-3005.

Radostits, O. M., Gay, C. C., Blood, D. C., Hinchcliff, K. W. Fatty Liver in Cattle. In: Veterinary Medicine, A Textbook of the Diseases of Cattle, Sheep, Pigs, Goats and Horses, 9th Edition. W.B. Saunders Company Ltd., Elsevier Limited, 2000, p. 1462-1466.

Sartin, J. L., Cummins, R. J., Kemppainen, D. N. M., Rahe, C. H., Williams, J. C. Glucagon, Insulin, and Growth Hormone Responses to Glucose Infusion in Lactating Dairy Cows. Ame-rican Journal of Physiology-Endocrinology and Metabolism, 1985, 248, E108-E114.

21

Eimeria, Cryptosporidium and Neospora in Estonian cattle farms - current spread, impact, and cost

B. Lassen1, A. Viltrop1, K. Raaperi1, S. Østergaard2, J. Tind2, T. Järvis1

1 Estonian University of Life Sciences, Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences Department of Infectious Diseases, Kreutzwaldi 62, 51014 Tartu, Estonia

2 Aarhus University, Danish Institute of Agricultural Sciences, Herd Health and Production Management, Blichers Allé 20, Postbox 50, Denmark

Protozoan are unicellular parasites spanning over 65.000 known species, but estimates of the actual species range lies within the millions. The life cycle of these pathogens are normally finely tuned to the hosts to an extent that any detectable symptom can be dismissed as within the normally observed. Parasitism is the norm in nature, but when humans change the natural behaviour of animals in husband-ry practices, clinical symptoms and deaths due to parasites increase accordingly. More commonplace long lasting sub-clinical effects affect animals neg-atively having subtle changes in animal health that culminate over years as well as providing opening for oppotunistic pathogens. In Estonia, two of the most common intestinal parasitic protozoa, Eimeria and Cryptosporidium, are found in respectively 100.0% and 86.7% of all farms. The most pathogenic spe-cies, E. zuernii, E. bovis and E. alabamensis, were found in 75.6%, 88.9%, and 42.2% of the farms. Mostly animals between 3-12 months were infected (62.5%), but also older (19.8%) and younger animals were infected (35.6%). Preliminary simulation results of conservative minimum and maximum effects of Eimeria on animal performance and economy, us-ing the SimHerd model, estimate Estonian losses of 100 animals to range 1,088-12,270 EEK/year. Annu-

al national losses in Estonian cattle production thus amounted to 1,229,440-13,866,000 EEK. The simu-lation indicate that one of the most important losses is the delay of first insemination due to the slower weight gain in infected animals. Zoonotic Crypto-sporidium parvum-like oocysts were morphologi-cally identified most frequently (30.3%) in samples, and distributed evenly on all age groups. The tissue dwelling protozoa, Neospora caninum, has dogs as the main host. Though the transmission route of the oocysts to the cattle is still unclear, once it enters the animal it can be transferred vertically to offspring. Abortions and deformed calves, due to cysts in the brain and central nervous system, has been reported all over the world due to Neospora-infection from the mother. Antibodies against the parasite in bulk milk samples and in serum are an easy methods of investigating prevalences. Our studies of 320 herds in 2008 resulted in a 52 (16%) positive for N. cani-num. The investigated parasites are high in Estonia, but similar to other Baltic states. The extent of the diseases are still to be uncovered. Simple changes in management practices of farms with many parasites are most likely cheaper and more effective than ex-pensive treatments, if available, aimed at eradicating the parasites.

22

H Ü G I E E N I J A K V A L I T E E D I S E K T S I O O N

factors associated with Listeria monocytogenes contamination of cold-smoked meat products

Aivars Bērziņš1, 2 and Hannu Korkeala2 1 Institute of Food and Environmental Hygiene,

Faculty of Veterinary Medicine, Latvia University of Agriculture, Latvia2 Department of Food and Environmental Hygiene, Faculty of Veterinary Medicine,

University of Helsinki, Finland

to the non-persistent strains, three persistent PFGE types were detected over several months in two meat processing plants. Previous studies have shown that persistent L. monocytogenes strains can often be found in various parts of food processing equipment (Autio et al., 1999; Lundén et al., 2003). Moreover, contamination with L. monocytogenes in process-ing plants most often results from strains persisting, possibly for months or years, within the plant (Lun-dén et al., 2003; Bērziņš et al., 2007). Lundén et al., (2002) showed that processing lines and complex equipment may harbor persistent L. monocytogenes strains, thus leading to continuous contamination of finished products.

Our study demonstrates that the well planned control of L. monocytogenes in manufacturing of cold-smoked meat products is essential in order to minimize occurrence of this bacterium in the finished products at levels acceptable to achieve international food safety standards.

R E f E R E N C E S

1) Autio, T., Hielm, S., Miettinen, M., Sjöberg, A.-M., Aarni-salo, K., Björkroth, J., Mattila-Sandholm, T., Korkeala, H., 1999. Sources of Listeria monocytogenes contamination in a cold-smoked rainbow trout processing plant detected by pul-sed-field gel electrophoresis typing. Applied and Environmental Microbiology 65, 150-155.

2) Bērziņš, A., Hörman, A., Lundén, J., Korkeala, H. 2007. Factors associated with Listeria monocytogenes contamination of cold-smoked pork products produced in Latvia and Lithuania. International Journal of Food Microbiology 115, 173- 179.

3) Lundén, J. M., Autio, T. J., Sjöberg, A.-M., Korkeala, H.J., 2003. Persistent and nonpersistent Listeria monocytogenes contamination in meat and poultry processing plants. Journal of Food Protection 66, 2062-2069.

Listeria monocytogenes is widely recognized food-borne pathogen that can cause listeriosis in humans, especially with high mortality rates in susceptible groups of the population. Over the last two decades several foodborne cases and outbreaks of human lis-teriosis were traced to meat, with evidence for trans-mission of listeriosis through consumption of con-taminated meat products (Ryser and Marth, 2007).

In our study, 401 different cold-smoked, sliced, vacuum-packaged ready-to-eat meat samples were analyzed for the presence of L. monocytogenes at the end of their shelf-life. Overall, 157 samples (39%) tested positive for L. monocytogenes. None of the L. monocytogenes positive samples contained more than 1000 cfu/g, however nine out of 401 samples (2%) contained 100-1000 cfu/g. Logistic multivari-able regression model was applied to identify the main factors associated with L. monocytogenes contamination during the manufacturing of cold-smoked sliced vacuum packaged pork products. The presence of L. monocytogenes correlated with the use of brining injections and cold-smoking time. Brining injections were observed as a significant (P<0.05) factor in product contamination with L. monocytogenes. A long cold- smoking time (≥ 12 h) also had a significant (P< 0.014) predictive value for testing positive for L. monocytogenes, whereas cold-smoking at 24 to 30 °C for 8 to 48 h carried a significant (P<0.002) predictive value for testing negative for L. monocytogenes.

Pulsed- field gel electrophoresis (PFGE) typing re-sults showed a high genetic diversity of L. monocy-togenes isolated from cold-smoked meat products. This may indicate the existence of various sources of contamination at different production stages in cold-smoked meat processing environment. In addition

23

Prevalence and antimicrobial susceptibility of enteropathogenic Yersinia in pigs from Estonia, Latvia and the Leningrad Region of Russia

Pilar Ortiz Martínez1*, Maria fredriksson-Ahomaa2, and Hannu Korkeala1

1 Department of Food and Environmental Hygiene, Faculty of Veterinary Medicine, University of Helsinki, P. O. Box 66, FIN-00014, Helsinki University, Finland

2 Institute of Hygiene and Technology of Food of Animal Origin, Ludwig-Maximilian University, Munich, Germany

Tonsils of 457 fattening pigs from Estonia (151), Lat-via (109) and the Leningrad Region of Russia (197) were collected between 2004 and 2007 to study the prevalence of enteropathogenic Yersinia in slaughter pigs. Isolation of Yersinia enterocolitica and Yersinia pseudotuberculosis was done by selective and cold enrichment. The prevalence of Y. enterocolitica was 89% in Estonia, 64% in Latvia and 34% in the Len-ingrad Region of Russia. The prevalence of Y. pseu-dotuberculosis was higher in the Leningrad Region of Russia (7%) when compared to Latvia (5%) and Estonia (1%). Pigs seem to be an important reservoir of human enteropathogenic Y. enterocolitica 4/O:3 and Y. pseudotuberculosis 2/O:3 in these countries. The susceptibility of Estonian, Latvian and Russian human pathogenic Y. enterocolitica and Y. pseudo-tuberculosis strains of pig origin to 12 antimicrobials was studied. The minimal inhibitory concentrations of cefotaxime, ceftiofur, chloramphenicol, ciproflox-acin, florfenicol, gentamycin, kanamycin, nalidixic acid, streptomycin, sulphametoxazol, tetracycline and trimethoprim were determined by using a broth culture suspended into microtitre plates (VetMICTM,

Uppsala, Sweden). No multiresistant Y. enterocolit-ica 4/O:3 and Y. pseudotuberculosis 2/O:3 strains of pig origin were found. Increased resistance was more common among strains of Y. enterocolitica 4/O:3 than Y. pseudotuberculosis 2/O:3. Emergence of resistance to streptomycin, tetracycline and sul-phametoxazol among enteropathogenic Yersinia strains and to gentamycin and trimethoprim among Y. enterocolitica 4/O:3 strains suggests a possible declination in the effectiveness of these agents in pigs and humans in these countries.

Aivars Berzins (Institute of Food and Environmen-tal Hygiene, Faculty of Veterinary Medicine, Latvia University of Agriculture, K. Helmana str. 8, LV-3004, Jelgava, Latvia), Mati Roasto (Department of Food Science and Hygiene, Institute of Veterinary Medi-cine and Animal Sciences, Kreutzwaldi 58 A, 51014 Tartu, Estonian University of Life Sciences, Estonia) and Yulia Sokolova (Federal State Organization, Len-ingrad Interregional Veterinary Laboratory, 196158 Moskovskoe Shosse 15, Saint Petersburg, Russia) are thanked for their cooperation and shipping of samples.

24

Termofiilsed kampülobakterid toidupatogeenidena, kontaminatsioon ja tüvede tundlikkus antibiootikumidele

Mati Roasto1, Kristi Praakle-Amin1,2, Kadrin Juhkam1, Terje Tamme1, Marja-Liisa Hänninen2

1Eesti Maaülikool, Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, toiduteaduse ja -hügieeni osakond2Helsingi Ülikool, Loomaarstiteaduskond, toidu- ja keskonnahügieeni osakond

Kampülobakterid on üle maailma levinud nii loo-made kui inimeste populatsioonis. Kuigi patogeeni ülekande teatud aspektid on seniajani teadmata, on toimunud suur edasiminek nende reservuaaride ja infektsiooni üldise leviku välja selgitamisel. Zoonoo-side ehk loomadelt inimestele ülekanduvate haiguste uurimine on oluline mitte ainult nende ohtlikkuse ja sageda esinemise tõttu, vaid ka seepärast, et nad on sageli ettearvamatud ning raskesti diagnoositavad. Eelnev kehtib nii kampülobakterite kui ka teiste zoo-nootiliste patogeenide suhtes. Perekonna Campylo-bacter mitmed liigid on sageli mets- ja koduloomade (veised, lambad, sead, kitsed, närilised, kassid, koe-rad ja linnud) maosooletrakti kommensaalideks. Mit-med uuringud on näidanud, et inimestel põhjustavad haigestumist eelkõige loomsetest reservuaaridest pärinevad bakterid. Enamik kampülobakteritest põh-justatud haigustest tekib sporaadiliselt ja nakatumise taust ei ole sageli teada. Nakkusallikateks peetakse tavaliselt linnuliha, toorest või alaküpsetatud liha, pastöriseerimata piimatooteid ning kuumtöötlemata toite, kui on toimunud saastumine töötlemisprot-sessis. Toorpiim on samuti sagedane haigestumise põhjustaja. Kampülobakterite probleemi lahendami-seks on olemas nii kohesed kui ka pikemaajalised vastumeetmed. Kohestest meetmetest tuleb märki-da pastöriseerimist, toiduainete korralikku läbiküp-setamist (sisetemperatuur tootes vähemalt 72 ºC) ning ristsaastumise vältimist igal tasandil. Toiduai-nete külmutamine vähendab oluliselt toodete kon-taminatsiooniastet, kuid mõnede bakterite eluvõime võib püsida mitmeid kuid. Pikemaajalised meetmed hõlmavad tekitajate saastumisastme vähendamist koduloomade ja lindude seas; protseduuride välja-töötamist, mis hävitavad patogeeni enne toidu tar-bijani jõudmist ning avalikkuse toiduhügieenialast teavitamist.

Antud uurimistöö eesmärkideks oli:Määrata Eestis müüdavate toorete linnulihatoode-

te saastatus termofiilsete kampülobakteritega, et sel-gitada linnuliha kui kampülobakterite potentsiaalse siirutaja roll inimesele.

Kampülobakterioosialaste epidemioloogiliste uu-ringute täiendamiseks ning termofiilsete kampülo-bakterite sero- ja genotüüpilise jaotumuse ning diversiteedi mõistmiseks teostada isoleeritud kam-pülobakterite tüvede sero- ja genotüpiseerimine.

Määrata isoleeritud kampülobakterite tüvede tund-likkus antibiootikumidele, et saadud tulemusi võr-relda teiste Euroopa Liidu maadega, saada selgust probleemi tõsidusest Eestis ja pakkuda välja võima-lusi probleemide lahendamiseks.

Kokkuvõtte ja järeldustena võib öelda, et Eesti väikese võimsusega ettevõtte linnuliha toodang oli võrreldes suure võimsusega ettevõtte toodanguga oluliselt (P < 0,001) rohkem kampülobakteritega saastunud. Eesti päritolu jahutatud linnulihatoode-te saastumine termofiilsete kampülobakteritega oli 9,1% kusjuures külmutatud importtoodetel ulatus see näitaja 15,9%-ni. Imporditud linnuliha kõrgem saas-tumine võis olla tingitud algtootmise kõrgest konta-minatsioonist termofiilsete kampülobakteritega. Võr-reldes Tallinnast kogutud proovidega osutusid Tartu turgudel kogutud linnuliha proovid oluliselt rohkem saastunuteks termofiilsete kampülobakteritega. Sel-line oluline erinevus võis olla tingitud proovide labo-ratooriumisse toimetamise erinevatest transpordiae-gadest. Tartust võetud proovid toimetati analüüside teostamiseks laboratooriumi praktiliselt kohe pärast proovide võtmist, kuid Tallinnast võetud proovid ana-lüüsiti Helsingi Ülikooli Toidu- ja Keskkonnahügieeni laboris, mis tähendas mitmete tundide võrra pikemat aega analüüsi alguseni. Hooajaliselt isoleeriti Eestis müüdud tooretelt linnulihatoodetelt termofiilseid kampülobaktereid kõige sagedamini juunist kuni novembrini. Meie termofiilsete kampülobakterite uuringud, mis sellises ulatuses olid Eesti veterinaar-meditsiinis esimesed, peavad jätkuma, et täiendava-te uuringutega selgitada välja Campylobacter spp. levimust ja esinemissagedust põllumajanduslooma-de karjade tasandil. Uuringute jätkumine on vajalik ka edasiste Campylobacter spp. kontaminatsiooni suundumuste välja selgitamisel.

Uuringutest saadud tulemused osutasid toiduaine-test isoleeritud kampülobakterite tüvede sero- ja ge-notüüpilisele mitmekesisusele. Olulist seost serotüü-pilise jaotumuse ja proovide päritolu vahel antud uu-ringutes ei leitud. Seitsmekümne Campylobacter’i isolaadi genotüpiseerimine näitas, et restriktsioo-niensüüm KpnI on võrreldes SmaI-ga suurema ge-notüüpide eraldamisvõimega. Nimelt, andis restrikt-siooniensüüm KpnI meie uuringutes 34 PFGE tüüpi võrreldes SmaI restriktsiooniensüümi 29 genotüübi-ga. PFGE analüüs KpnI ja SmaI ensüümidega tões-

25

tas head kampülobakterite isolaatide tüpiseerimi-se ning katsete korratavuse võimet. Selge seos oli genotüüpilise jaotumuse ja proovide päritolu vahel, kuid genotüüpide ja geograafilise piirkonna seotus vajab ulatuslikemaid uuringuid.

Antud uurimuse tulemused näitasid toiduainetest isoleeritud kampülobakterite tüvede kõrget resis-tentsust praktiliselt kõikide uuringus kasutatud an-timkroobsete ühendite suhtes. Kõrged minimaalsed inhibeerivad kontsentratsioonid (MIK) makroliidide ja fluorokinoloonide suhtes osutavad tõenäoliselt võimalikele tervishoiualastele probleemidele tingitu-na asjaolust, et erütromütsiin ja teatud fluorokino-loonid on inimeste kampülobakteritest põhjustatud infektsioonide ravis esimesteks valikpreparaatideks.

Teostatud uuringute tulemuste eriti murettekitavaks faktiks tuleb aga pidada multiresistentsete kampülo-bakterite tüvede kõrget arvu, 36 isolaati ehk 27,5% isoleeritud kampülobakterite tüvedest, osutus multi-resistentseks. Aastatel 2005 ja 2006 toimunud uu-ringud osutasid faktile, et fluorokinoloonide kasuta-mine farmi tasandil võib esile kutsuda multiresistent-sete kampülobakterite tüvede tekke.

Campylobacter spp. antibiootikumidele tundlik-kuse uuringud peavad jätkuma, et selgitada välja re-sistentsuse suundumusi ning seonduvaid resistent-susmehhanisme ja võimalusi termofiilsete kampülo-bakterite resistentsuse/multiresistentsuse vähenda-miseks Eestis.

26

Mükobakteriooside levik Eestis ja infektsiooni transmissioon inimesele loomsete toiduainete kaudu

Spread of Mycobacterioses in Estonia and transmissionof infection from animal foods to humans

Mihhail Sudakov, Silva Sütt, Sirje KokassaarEesti Maaülikool, Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences of Estonian University of Life Sciences

Abstract

Spread of HIV has increased tuberculosis and non-tuberculous mycobacteria (NTM) infections. For prevention of infections it is very important to deter-mine reservoirs of NTM and assess risks of transmis-sion from animals to humans. Aetiology and spread of mycobacterioses was studied in wild (wild boar, moose, beaver, roe-deer etc.) and domestic animals, birds and ecological objects. In 2004-2008 total of 990 samples were studied with bacteriological methods and 314 mycobacterial cultures with PCR methods. Strains from animals, humans and food products were identified with PCR typing (IS 1245 and IS 1311). 4267 swine were studied morphologi-cally and in 347 cases tuberculosis-like changes in lymph nodes were found. Most common pathogen was Mycobacterium avium (80,8 % of strains iso-lated in swine and 64 % - in cows).

In 2007 a paratuberculosis case in cow was di-agnosed for a first time in 40 years of observation in Estonia. It was confirmed by bacteriological and PCR identification. Sporadic cases of tuberculosis in 8 chickens and in two Muscovy ducks and a turkey were diagnosed. M. avium was isolated in roe deer and a wild boar, proving that birds and wild animals can be natural reservoirs of Mycobacterium avium complex. PCR identification of cultures isolated from humans found 73 cultures of M. avium (53,7 %). Bacteriological study of 313 milk samples resulted in isolation of 30 NTM cultures, 5 of these (1,6 %) were M. avium.

PCR typing of M. avium cultures from humans, swine, chicken and milk showed that similar strains were present in samples from humans and animals. Results prove that animal products and especially milk can be potential source of infection to humans. A mandatory expertise of swine mesenterial lymph nodes should be applied in slaughterhouses to help control the infections.

1. Sissejuhatus

Vaatamata bioloogiateaduse kiirele arengule ja spet-sialistide jõupingutustele on tuberkuloosi probleem

maailmas endiselt aktuaalne. Inimeste nakkushai-gustest tingitud surmajuhtumite põhjusena jagab ta 1…2 kohta AIDS-iga. Spetsialistide hinnangul kas-vab HIV-nakkusega inimestel tuberkuloosi haigestu-mise tõenäosus enam kui 30 korda ning suureneb mitmekordselt ka NTM-infektsiooni (NTM - NonTu-berculous Mycobacteria) poolt esilekutsutud haigus-juhtude arv immuunpuudulikkusega inimestel. Kuna tuberkuloosi ja mükobakterioosi tekitajad on ühised nii loomadel kui ka inimestel on infektsiooni kontrolli teostamiseks väga oluline NTM reservuaaride, trans-missiooniteede ja leviku faktorite kindlakstegemine ning loomadelt inimesele ülekandumise riski hinda-mine.

2. Materjal ja meetodid

Mükobakteriooside etioloogia ja NTM leviku uurimus Eesti mets- ja koduloomadel (siga, veis, kana, mets-siga, põder, kobras, metskits, tuvi, muskuspart, hakk jt), inimestel ja loomse päritoluga toiduainetes viidi läbi 2004-2008. a. Konventsionaalsete bakterioloo-giliste ja patomorfoloogiliste meetodite kõrval kasu-tati molekulaarse identifitseerimise ja tüpiseerimise meetodit (PCR - Polymerase Chain Reaction), mis võimaldab analüüsida tüvede geneetilisi iseärasusi. Kokku on bakterioloogiliselt uuritud 990 proovi ja PCR-meetodiga analüüsitud 314 isoleeritud müko-bakterite kultuuri.

Mycobacterium avium tüvede tüpiseerimiseks kasutatud metoodika baseerub IS1245 ja IS1311 elementide polümorfismil (Picardeau and Vincent, 1996).

Bakterioloogilised ja PCR uuringud on läbi viidud EMÜ VL Mükobakteriooside laboratooriumis, mis on akrediteeritud vastavalt EVS ISO/IEC 17025 stan-dardile ning on Eesti Vabariigi referentlabor veiste tuberkuloosi ja tuberkuliini valdkonnas.

3. Uurimuste tulemused

Koduloomadest on sead kõige vastuvõtlikum liik atüüpiliste mükobakterite suhtes (NTM). Võrreldes veistega, kellel mükobakterioos väljendub peamiselt

27

vaid ülitundlikkuses tuberkuliinile, kaasnevad sigade mükobakterioosiga tuberkuloosilaadsed muutused seedetrakti lümfisõlmedes (joonis 1).

Mükobakterioosi levikut sigadel uurisime Valga ja Saaremaa lihakombinaatides ning Vastse-Kuuste tapatsehhis mesenteriaalsete lümfisõlmede eksper-tiisi teel. Kokku on patomorfoloogiliselt uuritud 4267 sealihakeha 36 farmist 14 maakonnast.

Tuberkuloosilaadseid muutusi avastati mesente-riaalsetes lümfisõlmedes 347-l seal (8,1 %). Väga kõrge muutuste esinemise protsent on registreeri-tud ühes majandis Järvamaal – 33,3% ja Hiiumaal - 32,0% (uuritud vastavalt 543 ja 206 sea lihakeha). Ühe farmi uurimisel Saaremaal avastati tuberklu-soosilaadsed muutused kõigil 14-l uuritud seal.

Saadud tulemused tõestavad, et vaatamata loo-made tuberkuloosi epidemioloogilise situatsiooni rahuldavale olukorrale Eestis on sigade mükobak-terioos paljudes majandites laialt levinud. Sigade mükobakterioosi probleemi on uuritud ka Hollandi tapamajades, kus sigade tabandumus tuberkuloosi-laadsete muutustega moodustas 8…78% (Komijn et al., 1997). Saksamaal leiti nimetatud mesenteriaal-sete lümfisõlmede muutused ja identifitseeriti Myco-bacterium spp. 10%-l sigadel, kusjuures uuringu tulemused viitavad allapanu turba olulisele etioloo-gilisele rollile (Duerrling et al., 1998). Augustijn et al. (1997) uuringutes isoleeriti Austraalias sigadelt ja inimeselt ühesugused M. avium serotüübid.

Kuna tuberkuloosi ja mükobakterioosi tekitajad on ühised nii loomadel kui ka inimestel (zoonoosid), oleks ekslik alahinnata MAC infektsiooni ülekandu-mise võimalusi inimestele.

Tuberkuloosi kahtlusega e tuberkuliinile reagee-rivate veiste uurimisel ühtki M. tuberculosis-komp-leksi poolt põhjustatud tuberkuloosijuhtumit ei diag-noositud (Eesti on veiste tuberkuloosist vaba alates 1986. a.). PCR-identifitseerimisel olid 5st kultuurist

3 M. avium. Arvestades ka meie poolt varem saa-dud andmetega (Sudakov et al, 2003), on võimalik konstateerida, et peamiselt põhjustavad reaktsioone veiste tuberkuliinile Eestis atüüpilised mükobakterid, millest omakorda 64% kuuluvad MAC-i. Samuti on diagnoositud 8 sporaadilist kanade tu-berkuloosi juhtumit, tuberkuloosi juhtumid kahel muskuspardil ja ühel kalkunil. Metsloomadest on M. avium isoleeritud metskitselt ja ühelt metssealt, mis tõestab, et nii linnud kui ka metsloomad on Mycobacterium avium complex infektsiooni loo-duslikuks reservuaariks. Inimestelt isoleeritud kul-tuuride PCR identifitseerimise tulemusena osutusid 73 kultuuri M. avium (53,7 %). 313 piimaproovi bakterioloogilise uuringu tulemusena isoleeriti 30 NTM kultuuri, millest 5 (1,6 %) olid M. avium.

Väga suurt huvi pakub 2007.a. diagnoositud veise paratuberkuloosi juhtum, kuna veiste paratuberku-loosi ei ole Eestis bakterioloogiliselt diagnoositud vä-hemalt 40 aastat (vaatluse periood). Hädatapmisele saadetud lihaveiselt (ostetud Šveitsist) Tartu Toidu-ja Veterinaarlabori poolt isoleeritud mükobakterite kultuur osutus PCR identifitseeerimisel paratuber-kuloosi tekitajaks - M. paratuberculosis. Peab too-nitama, et käesoleval ajal kasvab maailmas pidevalt M. paratuberculosis (M. avium subsp. paratubercu-losis) infektsiooni aktuaalsus. Üheks kõrgenenud huvi põhjuseks paratuberkuloosi vastu on andmed selle infektsiooni võimalikust etioloogilisest rollist ka inimeste patoloogias. M. paratuberculosis võib ini-mestel tekitada raskestiravitavaid põletikulisi soole-haiguseid - Krooni tõbi ja haavandiline koliit .

Inimestelt (85 tüve), sigadelt (28), kanadelt (7) ja piimast (6) isoleeritud M. avium kultuuride PCR-tü-piseerimine näitas, et sarnaseid tüvesid on leitud nii inimestelt kui loomadelt eraldatud proovidest. Saa-dud tulemused tõestavad, et loomsed produktid ja eriti toorpiim võivad olla inimesele potentsiaalseks nakatumise allikaks.

4. Kokkuvõte1. Sigade mükobakterioosi epidemioloogiline moni-

tooring peegeldab infektsiooni olulist levikut Ees-tis (8,1%). Mükobakterioosi efektiivseks kontrol-liks on vajalik sigade mesenteriaallümfisõlmede TBC-ekspertiisi tõhustamine lihakombinaatides ja tapamajades

2. Sagedaimaks loomade mükobakterioosi tekita-jaks Eestis on kanade tuberkuloosi tekitaja. PCR identifitseerimise alusel 80,8 % sigadelt ja 64% veistelt isoleeritud tüvedest olid M. avium.

3. Mükobakterioosi efektiivseks kontrolliks on vajalik mesenteriaallümfisõlmede TBC-ekspertiisi tõhus-tamine lihakombinaatides ja tapamajades

4. Esmakordselt (vaatluse periood 40 aastat) Eestis

Joonis 1. Saaremaa lihakombinaat. Tuberkuloosi-laadsed muutused sea lümfisõlmes

28

diagnoositi 2007. aastal paratuberkuloosi juhtum veisel, mis leidis kinnitust nii bakterioloogilise kui ka PCR identifitseerimise tulemusena.

5. On diagnoositud Eestis 8 sporaadilist kanade tu-berkuloosi juhtumit. Lindude tuberkuloosi diag-noositi veel kahel muskuspardil ja ühel kalkunil.

6. Inimestelt isoleeritud kultuuride PCR identifit-seerimise tulemusena osutusid 73 kultuuri lindu-de tuberkuloosi tekitajaks (53,7%), 3 kultuuri M. kansasii ja 3 – M. fortuitum. HIV-infitseeri-tud patsientidelt isoleeritud kultuuridest olid 80 % M. avium tüved.

7. 257 piimaproovi bakterioloogilise uuringu tule-musena isoleeriti 15 NTM-kultuuri, millest 5 (1,9 %) olid M. avium.

8. M. avium’i kultuuride PCR-tüpiseerimine näitas, et sarnaseid tüvesid on leitud nii inimestelt kui loomadelt eraldatud proovidest. Saadud andmed viitavad asjaolule, et loomsed produktid ja eri-ti toorpiim võivad olla inimesele potentsiaalseks mükobakterioosi allikaks.


Augustijn M., Bijker P. G. H., Komijn R. E. 1997. Mycobacte-rium avium infection in man and swine; the role of porc in hu-man infections.– World Congress on Food Hygiene, The Hague, 212.

Duerrling H., Ludewig f., Uhlemann J., Gericke R. 1998. Peat as a source of Mycobacterium avium infection for pigs. – Tieraerztliche Umschau. May, 53, 5, 259-261.

Komijn R. E, de Haas P. E., Schneider M. M, Eger T., Ni-euwenhuijs J. H., van den Hoek R. J., Bakker D., van Zijd Erveld f. G., van Soolingen D. 1999. Prevalence of Mycobac-terium avium in slaughter pigs in The Netherlands and compa-rison of IS1245 restriction fragment length polymorphism pat-terns of porcine and human isolates.– J. Clin. Microbiol., 37, 5, 1254-1259.

Picardeau M and Vincent V. 1996. Typing of Mycobacterium avium isolates by PCR. - J. Clin. Microbiol., 34, 2, 389-392.

Sudakov M., Kumar J., Kokassaar S., Häkkinen L. 2003. Mittetuberkuloossete mükobakterite (NTM) poolt põhjuststud infektsioonide epidemioloogiast kodu- ja metsloomadel Eestis. – Agraarteadus, IV, 5, 303-311.

Uurimistöö on läbi viidud Eesti Teadusfondi grandi nr. 6002 toetusel

29

Tervisttugevdavate looduslike lisandite kasutamine lihatoodetes

Tõnu PüssaEesti Maaülikool, toiduteaduse- ja hügieeni osakond

Tänapäevane lihatoit peaks organismile energiat ja ehituskive andvate ainete kõrval sisaldama ka selli-seid aineid, mille ülesandeks on ühest küljest sööja tervise tugevdamine ja raskete haiguste nagu vähk-kasvajad, südame-veresoonkonna haigused, diabeet jne. tekke ja arenemise pidurdamine, teisest küljest ka toodete säilivusaja pikendamine. Taimedes, ees-kätt viljades, leidub hulk aineid, põhiliselt polüfenoo-le, millel on täheldatud selliseid positiivseid omadusi nagu antioksüdantsus, antibakteriaalsus, antimuta-geensus, antikantserogeensus, antidiabeetsus jne.

Liha ja lihatooted sisaldavad alati arvestatava ko-guse küllastamata rasvhappeid, eelkõige konjugeeri-tud linoolhapet, mis on nii keemiliselt (radikaalmeh-hanismiga) kui ka biokeemiliselt (ensümaatiliselt) kergesti oksüdeeruvad. Rasvhapete, aga ka näiteks kolesterooli oksüdatsioon võib edasi kanduda liha valkudele. Mitmed vabade rasvhapete ja valkude oksüdatsiooniproduktid on krooniliselt toksilised, toimides eelkõige mutageenide ja kantserogeenide-na. Taimse ja loomse toidutoorme kombineerimine

võimaldab selliste ainete teket pidurdada, sealjuures kasutamata ebasoosingus E-aineid.

Paljud marjad nagu jõhvikad, astelpaju marjad, murakad, vaarikad, maasikad ja mustikad omavad selget antibakteriaalset toimet näiteks Salmonella, Staphylococcus'e, Listeria või Yersinia suhtes, mille aluseks võivad olla erinevad toimemehhanismid.

Lihatoitude taimsetest lisanditest on eriti huvitavad mitmesugused nn. tumedad marjad nagu mustikad, mustsõstrad, astelpaju, jõhvikad, murakad, vaarikad, viinamarjad, aga ka näiteks roheline tee või õunad. Sellised segud on juba jõudnud Eesti toiduturule vorstikeste ja marinaadidena, kuid neid võiks siin olla tunduvalt rohkem.

Tänapäeva toiduteaduse üheks ülesandeks ongi tõestada selliste taimsete lisandite tervislikkus, näi-dates nende säiluvust lihatoodete valmistamise ja säilitamise käigus, nende piisavalt kõrget biosaada-vust ning efektiivset vastasmõju elusorganismi erine-vate kudedega.

30

Salmonella seire toidus ja Euroopa Komisjoni poolt korraldatavad alusuuringud

Jelena Sõgel

Salmonelloositekitajatega saastunud loomsete saa-duste tarbimine põhjustab inimestel salmonelloosi. Kooskõlas põllumajandusministri 29.märtsi 2007. a määruse nr 46 “Salmonellooside tõrje eeskiri” §4-ga koostab Veterinaar- ja Toiduamet Salmonella seire-kava ja teostab järelevalvet selle täitmise üle.

Veterinaar- ja Toiduamet teostab Salmonella seiret alates 2002. aastast.

Salmonella seire loomse päritoluga toidus hõlmab:1. värske liha (siga, veis) seire tapamajas2. värske liha seire linnutapamajas3. värske liha (siga, veis) seire lihalõikusettevõttes4. värske liha seire linnuliha lihalõikusettevõttes5. Salmonella seire munadest ja munatoodetest6. Salmonella seire piimapõhistest toodetest

Salmonella seire 2002-2007 tulemused

Uuritud proovide arv (kokku)

2002 2003 2004 2005 2006 2007

1404 1649 1718 1893 1846 1703

Positiivsete proovide arv (kokku)

5 14 5 28 7 8

Värske liha seire tapamajas (veis, siga)

Uuritud proovide arv2002 2003 2004 2005 2006 2007637 925 1019 1059 1003 970

Positiivsete proovide arv

1 3 0 0 2 6

Värske liha seire linnutapamajas

Uuritud proovide arv2002 2003 2004 2005 2006 2007

38 52 62 56 52 49Positiivsete proovide arv

2 3 2 5 0 0

Värske liha seire lihalõikusettevõtetes (veis, siga)

Uuritud proovide arv2002 2003 2004 2005 2006 2007408 323 285 394 425 399

Positiivsete proovide arv0 2 1 0 0 1

Värske liha seire linnuliha lihalõikusettevõtetes

Uuritud proovide arv2002 2003 2004 2005 2006 2007

40 39 42 93 90 94Positiivsete proovide arv

1 0 2 23 5 1

Salmonella seire munadest, munatoodetest ning piimapõhistest toodetest

Muna, munatoodete ning piimapõhiste toodete proovides Salmonellat ei leitud.

Seire tulemused näitavad, et enim on Salmonel-laga saastunud broileriliha.

Euroopa Komisjoni poolt korraldatavad alusuuringud

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiviga nr 2003/99/EÜ, 17. november 2003, zoonooside ja zoonootilise toimega mõjurite seire kohta, millega muudetakse nõukogu otsust 90/424/EMÜ ja tüh-istatakse nõukogu direktiiv 92/117/EMÜ, nähakse ette andmete kogumine zoonooside ja zoonoossete haigusetekitajate esinemise kohta loomadel, toidus, söötades ja inimestel, mis on vajalik zoonooside arengute ja allikate kindlaks määramiseks.

Liikmesriigid ei saa üksi tegutsedes koguda võr-reldavaid andmeid, mis annaksid olulise aluse zoo-noossetest haigusetekitajates tuleneva ohu hindami-seks ühenduse tasandil. Selliste andmete kogumi-ne on tulemuslikum ühenduse tasandil. Juhul, kui rutiinkontrolli käigus andmed ei ole piisavad, võib Komisjon sisse seada kooskõlastatud seireprog-rammid (alusuuringud) ühe või mitme zoonoosi ja/või zoonoosse haigusetekitaja kohta. Alusuuringute sisseseadmisel võetakse eriti arvesse Euroopa Parla-mendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 2160/2003, 17. november 2003, salmonella ja teiste konkreetsete toidupõhiste zoonootilise toimega mõjurite kontrolli kohta I lisas märgitud zoonoosid ja zoonoossed hai-gusetekitajad loomapopulatsioonides.

Määruse (EÜ) nr 2160/2003 eesmärk on tagada õigete ja tõhusate meetmete võtmine salmonella ja muude zoonootilise toimega mõjurite avastamiseks ja kontrollimiseks tootmise, töötlemise ja turustami-se kõikides asjaomastes etappides ja eriti esmatoot-mistasandil, et vähendada nende esinemissagedust ja nendega seotud ohtu rahvatervisele. Nimetatud

31

määruse kohaselt tuleb kehtestada ühenduse ees-märk kõikide rahvatervise seisukohast oluliste sal-monella serotüüpide esinemissageduse vähendami-seks teatud loomapopulatsioonides esmatootmista-sandil.

Alusuuringute käigus kogutud andmed on vajali-kud ühenduse eesmärkide kehtestamiseks konkreet-sete zoonooside esinemissageduse vähendamiseks loomapopulatsioonides. Eesmärkide aluseks võetak-se arvesse zoonooside või zoonoossete haiguseteki-tajate esinemissagedust loomade ja inimeste popu-latsioonides. Eesmärkide saavutamise tagamiseks kehtestavad omakorda liikmesriikid konkreetsed tõrjeprogrammid (siseriiklikud kontrollprogrammid) ning koostavad plaanid zoonooside seireks.

Komisjoni poolt korraldatud alusuuringu ja nen-de tulemused:

Oktoober 2004 / september 2005 – liigi Gallus gal-lus munakanade hulgas Salmonella spp. levimust käsitlev alusuuring

Oktoober 2005 / september 2006 – liigi Gallus gal-lus broilerkarjade hulgas Salmonella spp. levimust käsitlev alusuuring

Oktoober 2006 / september 2007 – kalkunite hul-gas salmonella levimust käsitlev alusuuring

Oktoober 2006 / september 2007 – tapasigade hulgas salmonelloosi levimust käsitlev alusuuring

2008 – Salmonella/MRSA alusuuring aretussigade hulgas – Campylobacter/Salmonella alusuuring broilerite tapamajas.

32

Piimarasva puhtuse määramine triglütseriidide gaaskromatograafilisel analüüsil

Vaimi NõmmKeemia osakonna juhataja, Veterinaar- ja Toidulaboratoorium

Standardmeetodiga EÜ 273/2008 lisa XX kontrolli-takse piimarasvatoodetes mittepiimarasva olemas-olu toote rasva triglütseriidide gaaskromatograafilisel analüüsil. Uuritavast proovist eraldatakse fosfolipii-didevaba rasv diklorometaan:metanooli (2:1) lahu-sega ekstraheerimisel. Saadud rasv lahustatakse n-heksaanis ja analüüsitakse gaaskromatograafiliselt. Määratakse erineva süsinikuaatomite üldarvuga mo-lekulide (triglütseriidide) sisaldused. Mittepiimarasva kindlakstegemiseks on tuletatud 5 triglütseriidivale-mit, milledesse asendatakse eri suurusega molekuli-de (C24 – C54, ainult paarisarvud) massiprotsendid. Valemite S-dele on esitatud piirnormid, mille vahe-mikus puhta piimarasva S väärtused võivad kõikuda (kvalitatiivne määramine). Mittepiimarasva sisalduse wf (%) kvantitatiivseks määramiseks rasvas kasuta-takse valemit:

ff S

Sw−−

⋅=100100100

Sf – võõrrasva liigile omane konstant

Standard esitab ka kitsendused - meetodit kohal-datakse eeskätt rasva suhtes, mis on ekstraheeritud sellistest piimatoodetest nagu või, koor, piim ja pii-mapulber, mille kohta võib eeldada, et need sisal-davad puhast muutumata koostisega piimarasva. Piimarasva tehnoloogiline töötlemine (nt kolesterooli eemaldamine või fraktsioneerimine) võib anda vale-positiivseid tulemusi. See kehtib ka lõssist või petipii-mast saadud piimarasva kohta. Meetodit ei saa alati kohaldada juustust ekstraheeritud rasva suhtes, sest laagerdusprotsess võib mõjutada rasva koostist nii tugevasti, et saadakse valepositiivne tulemus.

Meie labori kogemused näitavad, et meetod sobib kõikidele piimatoodetele k.a. juustud ja saab avasta-da mitte ainult piimarasvas sisalduvaid mittepiima-rasvu vaid ka vastupidi - mittepiimarasvas sisalduvat piimarasva.

33

V ä I K E L O O M A S E K T S I O O N

The prostate-what we have to know

Sandra Goericke-Pesch

Clinic for Obstetrics, Gynecology and Andrology of Large and Small Animals, Justus-Liebig-University Giessen, Germany

The prostate is the only visible accessory sex gland of the dog. Its secretions that make the major part of the 3rd fraction of the ejaculate are thought to have a crucial effect on fertilizing capacity of spermatozoa e. g. by supporting transcervical passage of spermato-zoa, improving motility, having a bactericidal effect, stabilising DNA in sperm heads and inducing immu-nosuppression in female.

Benign prostatic hyperplasia (BPH) describes age-dependent changes of cell number (hyperplasia) and cell size (hypertrophia) and is often combined with the development of intra-prostatic cysts. The under-lying factors allowing the development of BPH are various; androgens, its receptors, but most likely also estrogens are thought to be of importance.

Due to centrifugal growth of the prostate dogs af-fected by BPH show problems in defecation and uri-nation (tenesmus, dysuria). Severity of clinical symp-toms is dependent on the size of the prostate and the diameter of the pelvis. Blood dripping from the penis is a hint to intra-prostatic cysts in connection with the urethra. BPH and prostatic cysts predispose for prostatitis and abscess development. Ascending in-fections are most common; therefore affected dogs often suffer from cystitis, prostatitis, orchitis and epi-didymitis simultaneously particularly caused by E. coli var. häm., E. coli, Staphylococcus sp., Strepto-coccus sp. or Klebsiella sp.. Prostate abscesses are critical because of risk of rupture, peritonitis, sepsis and shock, so surgical intervention is essential.

Diagnosis is by digital palpation and/or x-ray;

preferably, however, by ultrasound. Additionally ul-trasound-guided biopsy or fine needle aspiration, perhaps also aspiration cytology with a urinary cath-eter, can confirm diagnosis. The differential diagno-sis must include carcinoma of the prostate which is not androgen-dependent, has a high tendency for metastasis and cannot be healed. Clinical symptoms are similar.

Therapy of choice for BPH is a withdrawal of an-drogens, generally achieved by surgical castration or, alternatively, by hormonal downregulation of testicu-lar function by use of implants containing a GnRH-analogue (Suprelorin®), anti-androgens (Ypozane®) or 5-α-reductase-inhibitors (Proscar®, only licensed for human medicine) blocking the peripheral effect of androgens; their use is an effective alternative to surgical and hormonal castration. About 90% of older dogs suffer from BPH; preventive geriatric ex-amination should always include examination of the prostate to find early indications of BPH and cysts.

Dr. Sandra Goericke-PeschClinic for Obstetrics, Gynecology and Andrology of Large and Small AnimalsJustus-Liebig-UniversityFrankfurter Str. 10635392 [email protected]: 0049-641-9938-707 or 764Fax: 0049-641-9938709

34

Ypozane®: A new medical treatment for Benign Prostatic Hyperplasia (BPH) in dogs

Aurélie florenceVIRBAC Laboratories, Carros France

Ypozane® is the first anti–androgen therapy registered in Veterinary Medicine, indicated in the treatment of Benign Prostatic Hyperplasia (BPH) in dogs.

The active ingredient is osaterone acetate, a com-petitive inhibitor of Di-HydroTestosterone (DHT) which prevents or inhibits its biologic effects.

Ypozane® exerts a specific, local mode of action within the prostate since it inhibits Testosterone up-take by prostate cells, and inhibits competitively nat-ural androgens for androgen receptor binding.

It is a treatment of high convenience, for the vet-erinarian and the pet owner both: one tablet once a day orally for one week, whatever the bodyweight of the dog (4 tablet sizes, covering from 3 kg bw to 60 kg bw).

Clinically proven through a trial involving 68 dogs(1), Ypozane® treatment showed a significant reduction of the prostate volume of 40%, after two weeks of treatment initiation. Clinical signs related to BPH (constipation, urinary problems, haematuria, incontinence,…) was amended in two weeks.

Ypozane® treatment for BPH proved also long lasting clinical benefits over 6 months. A multicen-tric European trial involving 142 dogs suffering from BPH (diagnosis confirmed through rectal examina-tion and ultrasonography) was realised, comparing the efficacy of Ypozane® vs delmadinone(2). Ypo-zane® acted faster than delmadinone to reduce the prostate volume: 38% vs 27,6% mean reduction in the first two weeks respectively (p=0,002).

It maintained therefore a greater reduction of the prostate volume (40-45%) between 3 and 6 months.

Ypozane® owns also a high safety margin and can be recommended in breeding dogs since it preserves the semen quality (sperm concentration, abnormal spermatozoid forms, and motility) (3).

R E f E R E N C E S

(1) Data on file: Virbac study.

(2) Albouy M., Sanquer A., Maynard L., Eun H. M. Efficacies of osaterone and delmadinone in the treatment of benign prostatic hyperplasia in dogs. Vet Record (2008) 163, 179-183.

(3) Mimouni P. et al. Treatment of benign prostatic hyperplasia with Osaterone acetate tablets: a study in breeding dogs. Pro-ceedings of the 5th Biannual EVSSAR Congress, 2006, 303.

Dr. Aurélie florenceVIRBAC SABP 2706511 CARROS [email protected]: + 33 (0) 4 92 08 71 00Fax: +33 (0) 4 92 08 77 17

35

Endocrine regulation of reproduction and how to influence it

Sandra Goericke-PeschClinic for Obstetrics, Gynecology and Andrology of Large and Small Animals,

Justus-Liebig-University Giessen, Germany

The superordinated regulation centre of reproduc-tion is the hypothalamus that secretes the decapep-tide GnRH which causes the release of FSH and LH by the anterior pituitary. In the dog, GnRH secretion is pulsatile with a frequency of 4.5 pulses per 6 hours (Günzel-Apel et al, 1990). As a consequence, the go-nads secrete the sexual steroids (androgens, estro-gens, gestagens – depending on sex) and in males additionally ABP (for details and feedback mecha-nisms see Knobil& Neill, 1988).

Use of gestagens: The application of gestagens induces a negative feedback on the pituitary gland and therefore secretions of gonadotropins LH and FSH are blocked/reduced. Gestagens are less effec-tive in males than in females. Besides – depending on the active ingredient – severe side effects can be observed in both: lethargy, depression, increased appetite, transient or permanent Diabetes mellitus, Cushing’s syndrome, fibroadenomatosis and - in females - additionally pyometra/glandular cystic hy-perplasia of the endometrium.

Use of GnRH-agonists: The timely limited and reversible elimination of testicular function by appli-cation of a slow release GnRH-implant (e.g. Supre-lorin®) - resulting in downregulation of anterior pitu-itary GnRH-receptors and consequently of endocrine and germinal testicular function - has been shown to be a challenging alternative to surgical castration in dog. Initially testosterone production is stimulated, but decreases to castration levels (T<0.35 nmol/l) after 4 to 8 weeks. The duration of this effect de-pends on the active ingredient, its concentration as well as on the individual and varies between 4 to 24 months (mean 8-10 months). Testis and prostate significantly shrink and spermatogenesis is arrested on the level of spermatogonia/ spermatocytes. Res-toration of testicular endocrine and germinal func-tion following removal of the implant or loss of ef-ficacy has been shown by establishing the respective hormonal profiles (Riesenbeck et al. 2002, Ludwig et al. 2008) and testicular histology (Goericke-Pesch et al. 2008). The application of GnRH implants is a good possibility to test castration-related side effect, to treat androgen-dependent diseases (BPH, pros-tatic cysts, perineal hernia) without the risk of anaes-thesia also in stud dogs. In females, application is also possible but should be done in early metestrus (about 2-3 weeks after estrus) to avoid estrus induc-tion or even in prepubertal dogs.

Another possibility to influence reproduction in

both – males and females – is the use of GnRH vac-cines – but efficiency and effectiveness were evalu-ated differently within authors (Kutzler & Wood, 2006, Purswell & Kolster, 2006). Besides, the single use of the GnRH-antagonist acyline was described to be ef-fective to severly decrease semen quality in male dogs (Valiente et al. 2007) and to interrupt estrus resp. pre-vent ovulation in female dogs (Valiente et al. 2008).

At the moment, the use of GnRH vaccines and GnRH antagonists is limited to research only where-as GnRH agonists are a commonly available and are shown to be a challenging alternative to surgical cas-tration in the dog.

R E f E R E N C E S

1. Goericke-Pesch S, Spang A, Schulz M, Özalp G, Bergmann M, Ludwig C, Hoffmann B. Recrudescence of spermatogenesis in the dog following downregulation. Reprod Dom Anim 2008 submitted2. Günzel-Apel A-R, Brinckmann HG, Hoppen HO. Dynamik der LH- und Testosteronsekretion bei Beagle-Rüden verschie-dener Altersgruppen. Reprod Dom Anim 1990, 25: 78-863. Ludwig C, Desmoulins PO, Driancourt MA, Goericke-Pesch S, Hoffmann B. Reversible downregulation of endocrine and germinative testicular function (hormonal castration) with the GnRH-Analogon Azagly-Nafarelin in form of a removable implant “Gonazon®”, a preclinical trial. Submitted for publica-tion 20084. Knobil E, Neill JD. The physiology of reproduction. Volume 1. The female. Raven Press, New York, 1988, 331-7265. Kutzler M, Wood A. Non-surgical methods of contraception and sterilization. Theriogenology 2006; 66: 514-5256. Purswell BJ, Kolster KA. Immunocontraception in compa-nion animals. Theriogenology 2006, 66: 510-5137. Riesenbeck A, Klein R, Hoffmann B. 2002: Downregulation, a new and reversible approach to eliminate testicular function in the dog. Der Prakt Tierarzt 83: 512-5208. Valiente C, Corrada Y, de la Sota PE, Gerez PG, Gobello C. Effect of the GnRH antagonist, acyline, on canine testicular characteristics. Theriogenology 2007, 68: 687-6929. Valiente C, Romero GG, Corrada Y, de la Sota PE, Hermo G., Gobello C. Interruption of the canine estrous cycle with a low and a high dose of the GnRH antagonist, acyline. Theriogenolo-gy 2008 Sep 10, Epub ahead of print

Dr. Sandra Goericke-PeschClinic for Obstetrics, Gynecology and Andrology of Large and Small AnimalsJustus-Liebig-UniversityFrankfurter Str. 10635392 [email protected]: 0049-641-9938-707 or 764Fax: 0049-641-9938709

36

Suprelorin®: all the benefits of castration without surgery

Aurélie florenceVIRBAC Laboratories, Carros France

Suprelorin® is a new registered pioneering option for the suppression of production of testosterone, mim-icking the effects of castration whilst sparing the dog – and its owner – the anxieties of surgery.

The active ingredient is deslorelin, a non-steroidal, peptide-based hormone. Deslorelin is a GnRH ago-nist. In its sequence, changes are made to endog-enous GnRH at position six and nine in the amino acid sequence, which lead to two subsequent re-sults: a molecule for which potency is increased and a 7 times higher receptor binding affinity (1).

Suprelorin® exerts an innovative drug delivery, through a safe, biocompatible injectable implant (2, 3*12,5mm)(2). Deslorelin is contained within a lipo-philic matrix which provides a sustained release of the molecule over time.

Each dog is given the same dose (4, 7 mg deslore-lin) regardless of size. Due to the central mechanism of action, the same quantity of deslorelin is effective whatever the weight and size of the dogs.

This sustained low dose release of deslorelin acts by suppressing the function of the pituitary-gonadal axis, and blocks the production of the sex hormones (FSH and LH). This leads to progressive testoster-one suppression and a loss of reproductive function (reduced sperm motility, reduced ejaculate volume, increased sperm abnormalities, reduced sperm pro-duction, reduced libido) (3).

Suprelorin® is designed to have a minimum of 6 months suppression of fertility. Following its implan-tation, infertility is obtained within 6 weeks (4). It is a reversible solution since a total recovery of the sexual

function is observed after a single or repeated im-plantation.

Suprelorin® can be recommended safely: the ad-ministration of 10 times the recommended dose of deslorelin has been well tolerated by all dogs during tolerance studies (5).

R E f E R E N C E S

(1) Padula, AM. GnRH analogues–agonists and antagonists. Animal Reproduction Science 2005; 88 (1-2): 115-126.(2) Junaidi, A et al. Use of a new drug delivery formulation of the gonadotrophin-releasing hormone analogue Deslorelin for reversible long-term contraception in male dogs. Reproduction, Fertility and Development. 2003; 15:317-322.(3) Ponglowhapan S., Lohachit C., Swangchanuthai T., and Trigg TE. Influences of subcutaneous deslorelin implantation on semen quality, serum testosterone concentrations and testicu-lar volume in dogs. Proceedings of the 3rd EVSSAR European Congress on Reproduction in Companion, Exotic and Labora-tory Animals In Press, 2002.(4) Data on file. Virbac(5) Godin C.S. (1998) Target animal safety study: A 3-month tolerance study of a subcutaneous implant containing the GnRH analog deslorelin (INAD 9906). White Eagle Toxicology Labora-tories Study.

Dr. Aurélie florenceVIRBAC SABP 2706511 CARROS [email protected]: + 33 (0) 4 92 08 71 00Fax: +33 (0) 4 92 08 77 17

Documents

Konverentsikogumik 2008 uus 2008.pdf · 8 Veiste herpese viiruse 1 levik ja epidemioloogilised iseärasused Eesti piimaveise karjades 1 Raaperi K., 1 Orro T., 2 Must K., 2 Mähar