Koo

livai

m

11/10Juhtkiri:

Vaatan aknast välja ning märkan tänavavalgusti

valgusvihus tugevat vihmasadu. Silmad hakkavad

ka tumeda taevaga harjuma ja pähe lööb mõte:

jälle november! Oleme jõudnud kooliaasta

esimese veerandi juba läbida ning tükati ka teist

“hammustanud”.

Mõnelgi meist on see aeg olnud üpriski edukas,

teised aga mõtlevad hirmuga tegemata ülesannete

peale, mille virn justkui iga päevaga kõrgemaks

sirgub. Eneselegi tunnistamata oleme sisemuses

võlgadele käega löönud ning loodame: äkki

õpetajagi unustab! Ilmselgelt üsnagi tugev ja

motiveeriv argument

peaks olema oma helge

tulevik, kuid ausalt öeldes

tundub, et selleni on ju

veel nii palju aega - küll

end kätte võtta jõuan.

Abituriendina tunnistan, et

tegelikult pole aega enam

üldsegi. Olen lootusetult

hiljaks jäänud. Ainsaks

võimaluseks on selg sirge

hoida ja päästa veel, mis

päästa annab.

Vahelduseks õpitööle

soovitan motivatsiooni

leidmiseks viia elus läbi

mõningaid muudatusi:

lahendada vana

arusaamatus, tõsta tuba ümber või muuta

kardinaalselt oma välimust. Ise olen vahetanud

kogu oma playlist’i talvisema ja soojema muusika

vastu, mis kõlab taustal nii kuuma kakao joomisel kui

vana mälestustest pingul raamatu taasavastamisel.

Lisaks sellele olen panustanud kehale ja vaimule

joogatundides käimisega, millest loobuda ei

kavatse niipea. Tundub, et alateadvus valmistub

talveks, sest endalegi üllatuseks on mind võlunud

kokakunst ning nüüd leian end peaaegu iga päev

ka köögis askeldamas.

Teile, kallid lugejad, soovin teguderohket ning

särasilmset viimast kaht kuud sellest aastast, sest

uuel aastal puhuvad juba uued tuuled!

Maali Pert12. klass

Esimene klass: Kaieriin Bart, Bruno Blumfeldt, Kärt

Elismäe, Magnus Janson, Rainer Juurik, Keily Kaal, Elise

Kulvere, Maria-Liisa Lember, Risto Rand, Brandon Rohtlaan,

Mark Sander Salk, Birgith Sinimeri, Stever Vahkel, Katre-Maris

Veskimägi.

Selle aasta 1. klassis on neliteist rõõmsat, elavat, särasilmset

ja energilist poissi-tüdrukut. Lasteaiaaeg on meil juba

möödas, kuid nii mõnigi unistab veel sellest ja mõteteski elab

mängudemaal. Üldiselt oleme kooliga siiski harjunud: tundi

jõuame õigel ajal, alustame-lõpetame nii nagu vaja, vahel

ka riidleme tehtud koeruste tõttu. Koolis saame käia oma

hea tervise tõttu, mida tugevdame pidevalt sporditundides.

Lisaks sellele keerutame jalga nagu tõelised tantsijad ja

laulame kui linnukesed oksal. Lugemine-arvutamine tuleb

mitmetel hästi välja. Siiski püüame jõuda veel kaugemale

ja oma oskusi edasi arendada. Klassikaaslasi hoiame ega

kiusa, sest varsti algav advendiaeg toob meile päkapikud.

Siinkohal üleskutse vanematele: pange meie lubadusi

tähele ja ehk avastamegi igal hommikul aknalaual seisvast

sussist maiuspala või üllatuse terveks päevaks!

Laine Mändla1. klassi juhataja

Täna lehes:Mida on uut...Mida tähendab olla...ÕE ja 4H laagritestComeniuse nädalRebasedÕppereisidestBulgaaria

intervjuu

koolieluRiigikogu poolt vastu võetud põhikooli- ja

gümnaasiumiseadus on paljudes õpetajates ja õpilastes

tekitanud elevust. On inimesi, kes laidavad, teised kiidavad..

Antud seaduses pööratakse enam tähelepanu koolikohustuse

täitmisele ning õpetamise ja õppimise kvaliteedile.

Kohapealsete valikutega on võimalik kujundada kooli nägu

ja läheneda õpilastele senisest palju individuaalsemalt. Iga

laps on väärtus ning kõigile andeile tuleb anda võimalus

avaneda. Järgnevalt põgus ülevaade muudatustest.

Uues seaduses on esmakordselt loetelu mõjutustegevustest,

mida õpetaja saab korrarikkumiste puhul õpilase suhtes

rakendada. Mõjutusmeetmed on range iseloomuga:

õppetunnist eemaldamine, kooli jaoks kasuliku tegevuse

elluviimine, peale tunde jätmine kuni 1,5 h ulatuses ühe

õppepäeva jooksul, ajutine õppetöös osalemise keeld ning

koolivälise tegevuse keeld. Õppetööst eemaldamise näol ei

ole tegemist õppetööst vabastamisega – õpilane peab siiski

perioodi lõpuks nõutavad tulemused saavutama. Nõutavate

tulemuste tagamiseks koostatakse õpilasele individuaalne

plaan, mille täideviimine on vanema kohustus, samuti

antakse õpetajale õigus õpilaselt ajutiselt hoiule võtta koolis

sobimatud või sobimatult kasutatud esemed.

Välja on toodud koolikohustuse mõiste ning lapsevanema

ja valla vastutus lapse koolikohustuse täitmisel. Enam ei lasu

kohustus lapse kooliskäimise eest ainult õpetajal, vaid ka

lapsevanemal. Juhul, kui vanemad ei suuda kindlustada lapse

koolijõudmist, võib neile määrata rahatrahvi või üldkasuliku

töö kohustuse. Koolikohustuse täitmise rikkumiseks loetakse

ka ühest õppetunnist puudumist. Kui vanem pole kooli

õpilase põhjendatud puudumisest teavitanud, peab kool

lapse puudumisest vanemale teada andma. See tähendab

tõhusat kodu-kooli koostööd.

Samuti loobutakse eraldiseisvatest eksamiperioodidest

ning sellest tulenevalt on lõpuklassis õppeveerandites

kokku vähemalt 185 õppepäeva. Lõpueksamipäeval ja kahel

sellele eelneval päeval tunde ei toimu, kuigi need arvatakse

õppepäevade hulka. 2013/2014. õppeaastast muutuvad

gümnaasiumi lõpetamise tingimused. Lõpetamiseks tuleb

rahuldavalt sooritada riigieksam eesti keeles, matemaatikas

ja võõrkeeles. Samuti tuleb sooritada erinevaid ainevaldkondi

hõlmav koolieksam ning kolme aasta jooksul läbi viidud

õpilasuurimus või praktiline töö. Eksam loetakse rahuldavaks,

kui on saavutatud vähemalt 50% maksimaalsest tulemusest.

Rahastamise valdkonnas on seaduses märgitud, et

õpilased/lapsevanemad võivad rahastada õppekavaväliseid

koolis korraldatavaid tegevusi. Samuti kehtestatakse

koolidele pikapäevarühma moodustamise kohustus, kui

hoolekogu seda vajalikuks peab. Kui vallal pole piisavalt

rahalisi vahendeid pikapäevarühma töö korraldamiseks, siis

tasustavad seda lapsevanemad.

Soovitan uue seadusega (www.riigiteataja.ee) lähemalt

tutvuda nii õpilastel, õpetajatel kui ka lastevanematel.

Lõpetuseks väike mõttetera kogumikust „Õpi õppima“.

Maailmas on ainult üks inimene, kes suudab sulle sinu elus

vajalikud asjad selgeks õpetada – see oled sina ise!

Maris Adlerõppealajuhataja

Mida on uut põhikooli- ja gümnaasiumiseduses?

Mudilased räägivadMis teile meeldib koolis teha ?

(läbisegi): Kirjutada, õppida!

Maarja-Liisa: Joonistada.

Bruno: Brandon peksab teisi.

Kas teile meeldib koolis käia?

(üheskoos): Jaa!

Stever: Ei, mulle ei meeldi, koolis on nii raske.

Mis tund teile meeldib? Mida ootate?

(kooris): Kõik meeldib!

Rainer ja Keily: Kehaline kasvatus.

Stever: Vahetund meeldib ja ootan seda.

Katre-Maris: Ootan söögivahetundi.

Kelleks suurena saada tahate?

Maria-Liisa: Õpetajaks, politseinikuks. Ei, ikka õpetajaks

rohkem.

Kärt: (hüüab kõrvalt) Rainer tahab politseinikuks saada.

Elise: Mina tahan saada loomaarstiks.

Risto: Ei tea veel.

Katre-Maris: Tahan saada kellekski.

Birgith: Mina tahan saada Pipiks.

Ly-Andra Pärnaste ja Keiu Anderson10. klass

Kuna koolijütse polnud lihtne rääkima saada, esitasime neile pisikesed küsimused. Vastavad 1. klassi lapsed.

intervjuuintervjuu

koolieluKes seletaks mulle keeruliste võrrandite lahenduskäiku?

Kes suudaks ühe õhtuga kümneid kirjandeid parandada?

Kes aitaks mind, kui mõte on täielikult kokku jooksnud?

Nende kolme küsimuse vastust teavad kõik - see on

loomulikult õpetaja.

Arvan, et haridus on alustalaks (või sambaks), millele kogu

ühiskond ja ühiskondlik kord tugineb. Seega hoiab pedagoog

haridussüsteemi esindajana silma peal iga inimese esimestel

sammudel kooliteel, õpetab hinnetega karistades kuulekust

ning tutvustab noortele nö tõelist maailma. Siiski peame

arvestama tänapäeva laste teadmistega oma õigustest

ja leppima sellega, et kohustused hakkavad unustuste

hõlma kaduma. Ühiskond ei väärtusta pedagoogiametit,

ajakirjandus loob õpetajast enamasti negatiivse pildi ning

lastel puudub sageli oskus piire tunnetada.

Mida teha lärmajate ja korrarikkujatega? Pole kindlaid

õpetussõnu ega näpunäiteid. Iga õpetaja peab leidma

oma tee. Pedagoog ei tohi kunagi lastele vaimses mõttes

alla jääda. Sõnad ei tohi otsa saada. Tuleb oma seisukohti

põhjendada, kuid ka vastase (loe: õppuri) argumendid ära

kuulata.

Võib tunduda, et õpetajaamet on nagu tore puhkus: ta tuleb

klassi, annab õpilastele ülesande ja võib rahulikult oma laua

taga huvipakkuvat raamatut lugeda. Õpilastele, kes käsku

ei kuula või hakkavad segavaid küsimusi esitama, saab

koolmeister panna „ühe“ või „kahe“. Lisaks võib ta soovi

korral hindega karistatud ohvreid täiendavalt mõnitada.

Õpetaja lapsena tean raudkindlalt, et tema töötunnid ei lõpe

siis, kui heliseb koolipäeva viimane kell. Ilmselgelt pole see

nagu puhkus. Neil on veel tuhandeid muid kohustusi, näiteks

tunnimaterjalide ettevalmistamine, kodutööde/kontrolltööde

(jms) parandamine, tööplaanide täitmine, kõikvõimalik

kasvatustegevus ja järelvalve. Õpetajate töö on kahtlemata

vajalik.

Nüüd, kui olen abituriendina veetnud pika õpetajate päeva

kolmandas klassis, hakkan mõistma selle ameti tõelist

olemust. Ega seda tööd vist ilma praktikata mõista ei saagi,

seega soovitan kõigil see katsumus kas või kordki läbida.

Uskumatu, kui palju töötahet, teadmisi, oskusi saab peituda

ühes inimeses - õpetajas.

Riina Reinson12. klass

ArutlusMida tähendab olla õpetaja?

Intervjuu õppealajuhataja

Maris AdlerigaKas olete juba uue tööga kohanenud?

Jah, olen kohanenud. Õppelajuhatajaks olemine nõuab palju

mõtlemist ja aega, kuid saan hakkama

Kas teil oli üldse plaan õppelajuhatajaks saada?

Ei olnud, mõned aastad tagasi küll mõtlesin sellele, kuid mõtteks

see jäigi. Õppealajuhataja olen praeguseks tänu kolleegidele,

kes soovitasid mul avalduse kirjutada.

Kelleks te soovisite enne keemia õpetajaks saamist

saada?

Soovisin käsitöö õpetajaks saada.

Mis on teie parim seik kooliajast?

Hmm…, keemiaõpetaja oli meil selline turske naine ning ta oli

meiega pidevalt hädas. Kord ütles ta meile, et kas ta peab klassi

ees bikiinide väel olema, et kõik tähele panema hakkaksid.

Mis oli teie kooliajal lemmik õppeaine?

Kõige enam meeldis mulle matemaatika. See oli mul alati „5”

ning ma õpetasin teisi - selle tulemusel õppisin samal ajal ise ka.

Kui te poleks praegu õppelajuhataja ja õpetaja, siis kellena

te ennast ette kujutaksite?

Raamatupidaja või isegi firmajuhina. Raamatupidaja ametis ma

peaaegu juba töötangi.

Mis on teie hobi?

Tegelen käsitööga: koon, tikin... Kooli ajal tegin käsitööesemeid

müügiks, nüüd pigem enda jaoks.

Mida peaksid õpilased koolist kaasa saama?

Ootan, et õpilased oleksid kohusetundlikumad, suhtleksid

omavahel konfliktideta ning omandaksid elementaarse

suhtlemisoskuse.

Kas praegune töö on koormav?

Koormav on küll, aga ma olen omale eesmärgi püstitanud ja viin

selle ka lõpuni.

Kui kaua on plaanis õppelajuhatajana töötada?

Viiskümmend aastat (naerab) - tegelikult nii kaua, kui soovi ja

jaksu on.

Ly-Andra Pärnaste ja Keiu Anderson10. klass

18.-22. novembril toimus meie koolis

Comeniuse projektinädal. Külas olid koolid

Poolast, Prantsusmaalt, Bulgaariast ning

Norrast. Nende auks oli koolimajas näha

mitmeid pilte ja kirjutisi nende riikide kohta.

Külalised saabusid esmaspäeva õhtul

ning teisipäeva hommikul algas saalis

aktus, kus esinesid mitmed meie kooli

õpilased ning tutvustati külalisi. Peale aktust läksid külalised

ning mõned meie kooli projektis osalenud õpilased mõisaparki

puud istutama. Seejärel toimus muusikaklassis Comeniuse

töökoosolek. Hiljem sõideti Ojako tallu õhtusöögile.

Kolmapäeval kell 10 oli saalis klassikalise muusika kontsert.

Esinesid õed Sumerad. Kontsert kestis terve tunni. Samuti

käisid välisriikide õpilased mitmetes meie õppetundides, mis

erinesid paljuski nende omadest. 15.30 mindi Matsiranda,

kus iga riigi esindajad tegid liivaskulptuuri, mis oli kuidagi

seotud oma kooli või Comeniusega. Tagasiteel käidi läbi

ka Varbla koolist ning õpetaja Ivi kodumuuseumist. Enne

õhtusööki Pivarootsi tuulikus külastati Pootsi vaibakoda.

Neljapäeval olid Poola ja Bulgaaria õpilased samuti meie

tundides. Pärast kolmandat tundi sõideti Manija saarele.

Seal meisterdati käsitöötoas ning vaadati saare peal ringi.

Õhtul vaadati filmi „Klass“, mis paljusid nii šokeeris, et oma

emotsioone ei osatud sõnadega väljendadagi.

Reedene päev veedeti Pärnus, kus nägime ka esimese

lume ära. Kooli juurest lahkusime kell 9 ning teel käisime

läbi ka Valgerannast, kus oli väga külm. Kuna ilma tõttu jäid

m õ n e d

plaanitud käigud ära, siis

uurisime hoopis poodides kaupa ning lõunatasime kell 14

Ammende Villas. Pärastlõunal viis näitleja Ahti Puudersell

Endla teatris läbi väikese draamatunni, kus ta näitas

lisaks muule ka harjutusi, mida enne lavale minekut teha.

Teatrimajaga saime samuti tutvuda.

Õhtul kell 7 algas kooli saalis lõbus Playback Show, kus

esinesid nii meie kooli õpilased kui ka külalised. Disko toimus

kooli fuajees. (vaata pilte kõige viimaselt lehelt)

Laupäeval sõitsid külalised ja 8. ning 9. klassi õpilased

Tallinnasse. Meie kooli õpilased käisid Tervishoiumuuseumis

ning Coca Cola Plazas. Külalised vaatasid ringi

vanalinnas ning õhtustasid restoranis Olde Hansa. Enamik

välismaalastest jäi Tallinnasse kojusõitu ootama, mõned tulid

meiega tagasi Tõstamaale, et lahkuda järgmisel päeval.

Selle nädala jooksul saime oma koolile juurde uusi sõpru,

keda ootame ikka endale külla.

Kristel Sutt8. klass

15.-16. oktoobril toimus Tõstamaal õpilasesinduse laager,

kus osalesid viiteistkümne Pärnumaa kooli esindused.

Külalised ööbisid õpilaskodus, kuid meie, tõstamaakad,

magasime muusikaklassi põrandal. Keskkooliõpilased

sõitsid õppereisile ning seetõttu pidi vastuvõtjana tegutsema

põhikool. Õpilaseesindused saabusid reede hommikul ning

kuni nemad maastikumänge mängisid pidime meie – Anelle,

Kätrin ja Jane – seadma valmis koolitusruumi. Muidugi

käisime vahepeal ka kokatädide valmistatud maitsvat toitu

söömas.

Tore oli see, et saime külalisi natuke kamandada. Kooli ja

internaadi vahel oli palju jooksmist, mis meid väga väsitas.

Kui teistel koolitus oli, saime minna õpetajate tuppa head

ja paremat mekkima. Meie arvates olid koolitused natukene

igavad, kuigi vahepeal tegime ka põnevaid asju. Õhtupoolik

meeldis meile kõige enam, sest siis saime palju lollitada.

Kuna me magasime muusikaklassis ja korrus allpool magasid

külalised, oli meil nendega palju ütlemist. Kui me natukene

kõvemini astusime, tuldi meile etteheiteid tegema. Tegelikult

ei olnud ka nende korrusel eriti vaikne. Kell kaksteist öösel

pidi algama öörahu, kuid poole neljani joosti igal pool ringi,

arvatavasti magasid vaid huvijuhid.

Hommikul me kaua magada ei saanud. Pidime ärkama kell

7.30. Hommikuvõimlemine oli väga lõbus. Kui külalised olid

kella üheks lahkunud, pidime koristama hakkama. Pärast

seda läksime õpetajate tuppa ja kõik sõime kõhud täis.

Õpilasesinduse laager oli väga huvitav ja lõbus. Saime

palju uusi sõpru ja häid kogemusi.

Gerda Maruse ja Anelle Väli7. klass

Maakondlik ÕE laager

Comeniuse nädal

SündmuS sündmus

sündmus4H laagerLõpuks peatuski valla punane buss minu

teeotsas. Bussi aknast lehvitasid mulle juba

Kristiina, Marge, Teele, Karen ja huvijuht

Karoliine. Vinnasin oma raske spordi- ja

magamiskoti bussi ning sõit Tootsi poole võis

alata. Seal toimus 4H Pärnumaa piirkonna

looduslaager “Maal on vahva!”. Ma ootasin

väga seda laagrit, sest see tundus põnev ning

pettuma ei pidanud!

Kui lõpuks Tootsi jõudsime, võtsid meid vastu Inga Raudsepp ja kooliõpilane Liis. Viimane juhatas meid klassi, kus ööbisime koos Häädemeeste kooli 4H-katega. Hetke pärast toimus kõigi 4H klubide tervitamine. Seal laulsime 4H laulu ja õppisime teisi 4H-klubisid tundma. Peale tervitust aga läks ikka mölluks, sest meil oli külas maanteeamet toredate mängude ja mõistatustega. Meid jagati gruppideks, et koos ülesandeid lahendada. Tõstamaakad olid koos Lõpe 4H pundiga. Kõigepealt sõitsime tooliga, et saaks aru, mis tunne on, kui turvavööd peal pole ja, milline pauk käib, kui kokkupõrge toimub. Edasi olid ka vahvad ülesanded: püssist tulistamine, ristsõnade lahendamine, sõnaseletusmäng, rõnga viskamine ja pusle kokkupanemine.

Pärast hoogsat mõistatamist ja mängimist läksime Tootsi metsa. Sealt pidime korjama lehti, sammalt, oksi jm, et järgmisel päeval seeneteemalist plakatit teha. Metsas käidud, olid meil kõigil kõhud väga tühjad ning läksime sööma. Pärast seda oli vaja igal 4H klubil esitada oma kava. Meie esinesime isetehtud lauluga. Usun, et see meeldis teistele rühmadele. Siis läks jälle mölluks, sest diskorid asusid muusikat mängima ning pidu läkski käima. Tantsisime poole ööni, kuni uni peale tikkus. Mina, Marge ja Karoliine läksime magama, teised aga jäid tantsima. Kuna meie toakaaslased olid lärmakad, jäime alles kell pool kaks öösel magama.

Järgmine päev algas hommikuvõimlemisega, siis saime süüa. Pärast läksime briketivabrikusse, kus oli väga tolmune, aga vahva. Saime ühe tüki just

liinilt tulnud sooja briketti ka koju kaasa.

Pärast briketivabrikus käimist hakkasime seeneteemalist plakatit tegema. See käis meil kähku ja kohe pärast plakati valmimist saime jälle süüa. Tuli külla ka päästeteenistus, mille esindajad rääkisid meile, et tikkudega ei või mängida. Hoiatuseks jutustasid nad lugusid oma töökogemusest. Saime ka tuletõrjeautosse istuda. Viimane loeng oli prügist, kus räägiti, kuidas seda sorteerida. Laager oli väga tore ja

ma tõesti ei pidanud pettuma!

Helevi Jurjev5. klass

Tänavusi Tõstamaa Keskkooli

rebaseid on 18. Nende õpihimu,

nooruslik uljus ja tahtejõud on

väga suur ning nad teavad, et abi-

turient on nende Jumal.

Rebastena katsetasime läbi kõik

eluvaldkonnad, et me ei kalduks

abituriendiks pürgimise teelt kõrvale.

Seekordsel rebasenädalal oli igal

kümnendikul võimalik koguda punkte:

tuli sooritada päevaülesandeid, aidata

abituriente ja olla muidu vormis ja

kohusetundlik rebane. Punktisüsteem

pidi vabastama esimese koha omaniku

kahest ristimisrituaalist ja pingerea

viimane pidi saama kõike topelt. Pärast

tuli välja, et see kõik oli mõeldud meie

ergutamiseks - et me ikka pingutaks ja

asja tõsiselt võtaks.

Jäänud on neli päeva kauaoodatud ristimiseni.

„Vimpires suck” oli esimeseks teemaks: näod olid valged,

kihvad välja viilitud, pupillid väiksed. Hommikul kohtusime

kõikide verejanulistega ja rivistusime paralleelselt roosa

kooliga, mis ajas juba kerge vereisu peale. Eks kõhud olid

kõigil tühjad ka. Siis pisteti meile küüslaugud suhu. Meie

nägudele kirjuti R-tähti. Ülesandeks oli hoolt kanda „kivibeebi”

eest. Me ei tohtinud jätta teda hetkekski kuhugi lohakile ega

endast eemale. Vastasel juhul see lihtsalt varastati. Ainult

Ly-Andra, Liisi ja Samuel suutsid selle ülesande täita. Lisaks

pidime kuni ristimiseni abiturientidele korjandust tegema -

selle eest sai kopsaka punktisumma.

Jäänud on kolm päeva kauaoodatud ristimiseni.

Xenad ja spartalased olid oma mõõgad tuppe pistnud.

Hommik algas külma pesuga purskkaevus ja kalamaksaõli

joomisega. Ühel vahetunnil pidime kaitsma kurki: talle

kondoomi peale panema, selle nööriga kinni siduma ja siis

üksteise riiete alt läbi panema. Söögivahetunnil laulsime

söögipalvet ”Hiiretips” nagu kogu nädala.

sündmusRebane, rebane, rebane... REBASED!

ESMASpäEv: vAMpIRES SUCK

TEISIpäEv: SpARTACUS JA XENA

Jäänud on kaks päeva kauaoodatud ristimiseni.

Ärkasime just kosutavast muumiaunest ning kõhud olid väga

tühjad. Kibelesime jooma seda värskelt pressitud astelpaju

hõrgutist, mille peajumal oli kokku seganud. Läksime tundi.

Olime mõnusalt koolipäeva sisse elanud, kui ühel vahetunnil

õue aeti ja munad pihku pisteti. Ülesandeks oli visata seda

ühelt muumialt teisele niimoodi, et muna ei puruneks. Iga

viskega taganes üks paarilistest. Paljudel lendas muna

peopessa katki, paljud olid üleni limased ja paljudel olid

hiljem vigastused. Keegi oli siiski võitja. Nii kogusidki Keiu

ja Heiko boonuspunkte, jäid ilma munaollusest, limast ja

vigastustest.

Jäänud on

kümme tundi kauaoodatud ristimiseni.

Tulime kõik kapist välja , tõmbasime liibuvad püksid jalga

ja lõime vikerkaarevärvid valla. Täna pidime tegema väikse

hommikuse jooksu kooliaiani, seal võimlema ja võistlema.

Olime paarides ja meile anti porgandid kätte. Naisrebased

panid porgandi oma suhu, viskasid selili, meesrebased

hakkasid aga usinalt porgandit kätekõverdustega sööma.

Nalja sai palju. Ka täringumäng oli lõbus.Jäänud on mõni

minut kauaoodatud ristimiseni.

Jäänud mõni minut kauaoodatud ristimiseni

Kooli staadionile jõudnud, ajasime kõigepealt naha soojaks.

Mängisime jalgpalli, aga nii kergelt me ei pääsenud. Saime

pähe topsitaolised prillid, millega ei olnud võimalik otse

vaadata. Eks igaüks leidis oma viisi, kuidas hakkama saada.

Saime sooja sisse. Seejärel rivistati meid punktisumma järgi,

seoti silmad, me ühendasime käed ja liikusime ristimispaika.

Jäänud on mõni sekund kauaoodatud ristimiseni.

Ega ma sellest pikalt räägigi. Läbisime mõnusa takistusraja,

kus limpsisime, imesime, kaklesime, sulistasime. Kes kohal

olid, said isegi kogu lõbust osa.

Nii saidki meist ametikult kümnasistid.

Keiu Anderson10. klass

Rebane, rebane, rebane... REBASED!

KolMApäEv: MUUMIAD

NElJApäEv: TUlEME KApIST välJA EHK lIIBUvAD püKSID

JA vIKERKAAREväRvID

RISTIMINE (RETS)

ReisijuttGümnasistid pealinnas15. oktoobri hommikul korjas uhke võõras buss

peale õpilasi kõigist kolmest gümnaasiumiklassist

ja keeras nina Varbla poole, et keskhommikuks

Tallinna jõuda. Reis sujus viperusteta sõbralikus

ja tasakaalukas seltskonnas. Ekskursioonimuljeid

jagavad Ade-Riin Vene, Ly-Andra Pärnaste ja

Keiu Anderson.

Esimesena tahtsime pääseda Kumusse.

Kuna jõudsime ligi tund aega varem kohale,

olid uksed alles kinni. Õues oli külm ja sadas

midagi lörtsitaolist, kuid meid see ei heidutanud

- jalutasime Kumu juurde väikese ringiga.

Enne Kumusse sisenemist kaotasid paar poissi

suunataju ja hakkasid teisele poole minema, aga

õpetaja Jaanika juhatas nad tagasi õigele teele.

Kunstimuuseumi uksele ilmus üks härra, kes

lasi meid veidike varem sisse: ilmselt aimas

ta, kui külm õues oli. Sees oli soe ja vaikne.

Tutvusime erinevate brošüüridega, mis andsid

meile ülevaate Kumust.

Kui kell sai üksteist, tuli meie juurde giid

ja jagas kõigile sinised kleepsud. Nende

enda külge fantaasiarikastesse paikadesse

kleepimine oligi esimene iseseisev kunstitöö.

Et ka kõige suuremad unimütsid ja muidu

teisel planeedil uitavad isikud magama ega

unistama ei jääks, anti igaühele magistraal,

mida pidime ekskursiooni käigus täitma.

Tublide lastena saime kogu ringkäigu vältel

ainult kiita. Ka viimase ülesandega, maalidest

tehtud kleepsude paigutamisega õigesse Kumu ruumi,

saime väga hästi hakkama. Kui olime Kumust väljunud,

ootas buss, et sõidutada meid riigikokku. Teel Toompeale

kinnitasime kõhtu koolisöökla poolt kaasa antud saiakestega.

Riigikogus ootas turvakontroll, mille viisid läbi

naispolitseinikud. Kui olime kõik „puhtad“, panime

üleriided ja suuremad seljakotid garderoobi ning tutvusime

oma giidiga. Riigikogu hoone oli suur ja uhke. Põrandaid

katsid käimiskohtadel vaibad, lühtreid vaadates hakkasid

nii mõnelgi dollarid silme ees jooksma, aknad oli suured

ja avarad. Kindlasti oli kõige suuremaks tõmbenumbriks

istungisaal. Seal said kõik oma teadmisi nii laiendada,

uuendada kui ka kontrollida. Oma teadmistega riigikogu

kohta hiilgas 10.klassi Maarjan Rand. Ka meie meessoost

koolikaaslased leidsid „bingolotot tehes” nii mõnelegi

küsimusele täiesti õige vastuse. Nii Kumu kui ka Riigikogu

tutvustavate brošüüridega saab tutvuda õpetaja Triinu

klassis.

Pärast lühikest „linnaluba” kohtusime kümme enne viit

Coca Cola Plazas. Läksime vaatama filmi „Keelatud tants”

3D versioonis. Enne sisenemist olid õpetajad ostnud kõigile

juba bussis kogutud raha eest piletid. Kuid sekeldusteta ikka

ei saa! Nimelt oli üks pilet puudu. Ei tea , kas anti meile neid

vähem või võttis keegi kaks - peaasi, et kõik laabus ja kellelgi

midagi nägemata ei jäänud.

Meile anti spetsiaalsed prillid, millega 3D efekt eriti esile

tuleb. Enne filmi algust oli tohutult pikk reklaam, kuid peagi

läksid tuled sujuvalt kustu ning tants võis alata.

,,Keelatud tants 3’’ viib urbanistliku tänavatantsu

rahvusvahelisele tasemele. Haaravale, südameid, unistusi ja

fantastilist liikumist ühendavale loole lisab sügavust ja julget

stiili 3D-tehnoloogia. Film räägib meespeategelasest Luke’st,

orvust tänavatantsijast, kes teeb kõik, et säilitada oma

ainsat kodu: lagunevat laohoonet New Yorgis, mis on igast

ilmanurgast pärit noorte tantsijate paradiis. Tema tantsutrupp

kannab nime Piraadid. Nad soovivad võita meistrivõistlused,

et trupp ellu jääks. Lõpuks leiab Luke kaks tantsijat: Natalie,

salapärase

tantsijanna, ja Moose’i,

humoorika tegelase filmist

„Keelatud tants 2“, kellest

nüüd on saanud värske tudeng

New Yorgi ülikoolis. Luke ei tea

aga, et Natalie’l on saladus,

mis ähvardab purustada nende

tärkava armastuse ja kõik, mille

nimel Piraadid on vaeva näinud.

Piraadid panevad kokku vaat et

võimatult hea tantsukava, mille

aga konkureeriv tantsurühm

Samuraid ,,pihta paneb’’. Aeg on

varsti otsas ja Moose kutsub appi

oma vana trupi. Kas Piraadid ja

MSA trupp suudavad viimasel

hetkel panna kokku võitu väärt

etteaste? Jah, nad suutsid – ja

muidugi lõpeb ka armastusliin

õnnelikult.

Mõne koha peal tekitas film tunde, nagu oleks ise New

Yorgis ja jälgiks reaalselt seda kõike. Tantsupalaviku tõusis

ka toolil istudes ja jalad ei tahtnud enam paigal seista. Meil

Tõstamaalgi võiks ju sellise tantsuga tegelda - eriti nüüd, kui

noortekeskus valmimas.

Kui see adrenaliini tekitav vaatemäng lõppes, suundusime

kõik otsejoones bussi. Seal pakuti meile veel saiakesi ja

ekstrahaput mandariini.

PS! Bussijuhist me küll midagi aru ei saanud. Ta ütles

meile sellise mõistatusliku lause: ,,Tulge palun ennem ette,

sellepärast... et siis ma tean!’’ (?)

Hilisõhtuses pimeduses jõudis meie seltskond koduste

v o o d i t e n i .

Muljed on rikastanud päris mitmel moel erinevate õppeainete

tavapärast käsitlust, laiendanud silmaringi ja pannud

õpetajaid tunnustavalt nentima: „Küll meil on toredad

lapsed!” Kahju neist, kes majanduslikul või mõnel muul

põhjusel Tallinnas-käigust osa ei saanud.

Ade-Riin Vene11. klass

Ly-Andra Pärnaste10. klass

Keiu Anderson10. klass

Gümnasistid pealinnas

ArvAmusMõne sõnaga

õppereisidestArvamusveergu õppereisidest ja nende korraldamisest

ajendas kirjutama aeg-ajalt õpetajate kõrvu jõudev jutt,

et ekskursioone ei viitsita enam lastele korraldada ja kui

korraldatakse, siis üüratu kalleid. Siinkohal pidasimegi

kolleegidega aru ja leidsime, et oleks kohane asja pisut

selgitada.

Õppereiside korraldamisega on selline lugu, et meie,

õpetajad, viitsime korraldada küll, kuid pigem on probleem

selles, et raske on organiseerida midagi sellist, mis kõigile

meelt mööda ja siis juhtubki nii, et näiteks 18 õpilasest klassis

ainult 10 on kooli poolt väljapakutud üritusest huvitatud ja

ülejäänud teeks enda sõnul selle rahaga midagi paremat,

kui läheks „mingitesse muuseumidesse ja ekskursioonidele”.

Kas on siis tegemist enam klassiüritusega, kui ligi pool

seltskonnast vedeleks pigem kodus arvuti ees?

Siinkohal kerkib kohe esile ka rahaküsimus. Teeme väikese

arvutuse. Kui näiteks valla bussiga minna Pärnusse teatrisse,

siis kilomeetri hind on 15 krooni ning edasi-tagasi sõit

Tõstamaalt Pärnusse maksab umbes 1500 krooni. Kui minna

18 õpilasega, siis oleks sõidukulud 83 krooni inimese kohta,

kuid kümnekesi reisides tuleks igaühel 150 krooni välja käia.

Tõhela ja Varbla poole suunduvatel lastel tuleb Tõstamaalt ise

koju saada või lisanduvad hinnale veel ka need kilomeetrid.

Ühe võimalusena oleme kasutanud isiklike sõiduautodega

käimist ja mitmed lapsevanemad on võimaluse korral tulnud

ja küüti pakkunud. Kuid on arusaadav, et ka lapsevanematel

ei ole sageli töö kõrvalt selliseid väljasõite võimalik teha.

Siinkohal suur tänu neile, kes on saanud abiks olla!

Teine probleem, mis takistab väljasõitude korraldamist,

on nn MASU. Iseenesest mõistetav, et

kui vanematel tööd ei ole või sissetulekud väikesed, siis

tuleb teha valikuid. Varasematel aastatel on Tõstamaa

vallavalitusel olnud võimalik õppereise toetada, kuid sel

aastal on valla rahakott üsna õhukeseks jäänud ning

senises mahus toetamine ei osutu võimalikuks. Küll aga on

vallavalitsusest öeldud, et kui mõne pere majanduslik seis on

tõesti väga kehv, siis proovitakse õpilase õppereisiks vajalik

raha leida. Selleks tuleb vanemal eelnevalt valda avaldus

esitada.

Ühe võimalusena õppereisidel käimiseks oleme

sellel õppeaastal kasutanud projektirahasid. Tänu

Liina Kääri kirjutatud projektile said ka kümnendikud ja

üheteistkümnendikud Tallinna külastada ning põhikooli 8.,

9. ja 13. klass viibis pealinnas Comeniuse projekti raames.

Kes on projekte kirjutanud, need teavad, et see on väga

aeganõudev ja pikk protsess, aga samas ei või kunagi

kindel olla, kas kirjutatud projekt rahastamist leiab - seega

ei saa Euroliidu rahadele lootma jääda. Hetkel mõlgutavad

gümnaasiumiosa klassijuhatajad mõtteid kirjutada projekt

ühe kevadise välisreisi korraldamiseks. Eks näis …

Esimesel novembril oli plaanis külastada noortele mõeldud

Viljandi Laste- ja Noorteteater REKY etendust „Nohkar

kuubis” Pärnu Kontserdimajas. Eelkõige on selle etenduse

sihtgrupiks põhikooli õpilased ning meie kooli 6. – 9. klassi

õpilastest (kokku 62 õpilast) käis etendust vaatamas 9 ning

neid saatis kolm õpetajat.

Leiame, et kui on väikegi huvi õpilaste poolt olemas, siis

oleme meie õpetajatena alati valmis, sest õppereisidel näeme

sageli oma hoolealuseid hoopis teisest küljest. Siiani on kõik

hästi sujunud ning nii õpetajad kui ka õpilased väljasõite

nautinud.

Kui kellelgi on

häid mõtteid ning

soovitusi, kuhu

minna, mida teha ja

kuidas minna, siis

andke aga julgesti

k l ass i j uha ta ja te le

teada. Eriti ootame

e t t e p a n e k u i d

õpilastelt endilt.

Uute väljasõitudeni!

Jaanika Soosaar

10. klassi juhataja

Sel suvel, täpsemalt augustis, toimus Bulgaarias Balchiki

linnas rahvusvaheline laste kunstifestival Trixie, mille üks

osa oli ka noorte solistide konkurss. Lauluvõistlusest võtsid

osa Venemaa, Ukraina, Valgevene, Iisraeli, Malta, Bulgaaria,

Poola, Eesti ja Läti noored. Ka minu lauluõpetaja Endla

Murd oli kutsutud ning ta pakkus mullegi osalemisvõimalust.

Lõplikku esindajate koosseisu kuulusid Endla Murd, Rosanna

Lints, Maret Palusalu, Ingrid Pajula ning Tiit Erm.

15. augusti hommikul olime Tallinna lennujaamas ja sõit

Bulgaariasse võis alata. Kui Bulgaarias Varna lennujaamas

maha tulime, tundsime päikese kõrvetavat kuumust. Edasi

viis reis meid festivalilinna, Balchikisse. Hotell, mille basseini

ääres nautisime oma vaba aega, asus mäe nõlval, vaatega

Mustale merele.

Festivali avamiseks 16. augustil läksime rongkäiguga

linnaväljakule, kus oli kontsert. Konkurss toimus 19. augustil.

Eestist osalesime mina ja Rosanna. Rosanna oli 13 –

15aastaste ja mina 16 – 19aastaste noorte vanusegrupis.

Esitada tuli kaks laulu – üks emakeeles ja teine inglise

keeles. Mina esitasin M. Carey „Hero“ ning K. Sillama – H.

Kallaste „Keelatud maa“. Autasustamine toimus 22. augustil.

Rosanna sai oma vanusegrupis teise laureaadi tiitli ning mina

sain teise diplomi ehk viienda koha. Osavõtjaid oli mõlemas

vanusegrupis umbes 30.

Kogu festivali raames toimus veel palju kontserte ja

etendusi. 21. augustil sõitsime Dobrichisse, kus ka mina

esinesin. Veel käisime Albenas ujumas ning tulime jala mööda

rannajoont (~8 km) tagasi „koju“. Väga suure elamuse andis

rahvuslik õhtu, samuti käisime kirikukontserdil, diskodel,

õhtuti restoranides ning linnas jalutamas.

Bulgaarias veedetud aeg möödus ruttu ning varsti pidimegi

koju lendama. Kohvrid suveniire täis, asusime 29. augusti

hommikul kell neli taksoga Varna lennujaama poole teele.

See festival andis mulle palju kogemusi juurde ning nägin

lauljate rahvusvahelist taset.

Maret Palusalu9. klass

sündmusBulgaaria – kuldsete liivade ja Musta mere maa

Peatoimetaja: Maali Pert

Küljendajad: Maarja Press, Lauri Mölder

Kaastoimetajad: Keiu Anderson, Ly-Andra Pärnaste, Hedi Gretski, Merle Juurik

Fotod: Toomas Mitt, Gerly Iman, Karoliine Kask, Lauri Mölder, Maret Palusalu

www.tostamaa.edu.ee

kool@tostamaa.ee

ToiMETuS:

SündmuSplayback show