Kuidas on kulgenud üleilmsete keskkonnaküsimuste lahendamineKüsimustele vastab Kalev Sepp

Eesti Maaülikooli professor, Rahvusvahelise Looduskaitseliidu asepresident ja nõukogu liige

Selle suve hakul ilmus Teil koos ajaloolase Jaak Valgega raamat “Üleilmastumine jaglobaalprobleemid”, mille üks peatükk käsitleb üleilmseid keskkonnaküsimusi. Midaüldse tähendab üleilmastumine ehk globaliseerumine?Sellele pole ühest vastust. On neid, kes seostavad globaliseerumist rahu, õitsengu jamajanduskasvuga, mis kaotab riigipiirid, kukutab despootlikud valitsused, vähendab makse,annab üksikisikule suurema vabaduse ning teeb rikkaks kõik, kes sellega kokku puutuvad.Kuid vähe pole neidki, kes vaatlevad üleilmastumist kui uut imperialismi vormi, mis laseblääne suurkorporatsioonidel ekspluateerida töölisi, vaeseid maid, etnilisi vähemusi ja loodust.Nende arvates viib globaliseerumine erinäoliste kultuuride, looduskeskkonna ja demokraatiahävinguni ning muudab inimese üheülbaliseks aplaks tarbijaks.

Mida mõistetakse üleilmsete keskkonnaprobleemide all?Taas tuleb nentida, et ühene vastus puudub ja pole olemas lõplikku loetelu üleilmsetestkeskkonnaprobleemidest. Osa autoreid peab nendeks riigipiire ületavaid ökoloogilisi nähtusi,nagu näiteks kliima soojenemine, elurikkuse vähenemine, kõrbestumine, metsadekahanemine, puhta vee puudus, osooniaukude teke jpt. Osa autoreid aga lisab sellesse loetelluka rahvastiku kiire kasvu ja sellega kaasnevad sotsiaalmajanduslikud probleemid.

Millal globaalsetest keskkonnaprobleemidest kõnelema hakati?Keskkonnaküsimused muutusid üleilmseks pärast Teist maailmasõda majanduskasvu ajal.Esimesed märgid sellest, et mõned asjad on üleilmselt valesti, ilmnesid 1950. aastatel seosespõllumajanduses kasutatud tõrjevahenditega (tuntuim DDT), mis ohustasid keskkonda jainimest. Suhtumises keskkonda sai pöördeliseks Rachel Carsoni 1962. a USAs avaldatudraamatust “Hääletu kevad” (e.k 1968), mis on kantud murest muutuste ja kahjude pärast, midainimene on loodusele tekitanud. Looduskaitsja Jaan Eilart refereeris raamatut ja tema toodudtõsiasjad kujunesid looduskaitseliikumise olulisteks käsulaudadeks. Sest pole ju õnnetumatmaakohta kui see, “kus lindki enam ei lenda”. 1968. a ühendas Rooma Klubi esimenepresident Aurelio Peccei globaalprobleemide alla 27 kriisinähtust. Sellest ajast on järjest enamräägitud üleilmsetest keskkonnaprobleemidest.

Kas hääletu kevade tekkimise kohta on hoiatavaid näiteid elust enesest?Klassikaline ja hoiatav ökokatastroofi näide on Lihavõttesaar, kus aastail 1400–1500 oliedukas ühiskond ligi 10 000 elanikuga. Magus kartul andis head saaki, kanakasvatus liha-mune ning ookean kala- ja delfiiniliha. Rahval oli aega pidada kombetalitusi ja rajadakultuspaiku, kuhu püstitati suuri kivikujusid ehk maoisid. Maoide kohale veeretamiseks (kapaatide valmistamiseks) langetati palju puid.On loogiline arvata, et puude raiumine muutis inimesed murelikuks, sest eluliselt tähtis varuhakkas lõppema ja mujalt polnud seda võimalik juurde tuua. Küllap asja arutati ja võeti vastuotsuseid, kuid ajalugu näitab, et ühel päeval langetati ikkagi saare viimane puu.Saare kultuurikihist võetud proovid ja õietolmuanalüüs näitavad, et 1400. a paiku hakkasidökosüsteemist kaduma olulised taimeliigid. Sadakond aastat hiljem ei ladestunud kultuurikihtienam kala- ega delfiiniluid, mõne aja pärast asendusid need inimluudega…

Kas Lihavõttesaare näide on üle kantav kogu maakerale?

On. Valdav osa maakera elanikest teab, et sõltume oma pisikese planeedi ressurssidest ja meilpole vähimatki võimalust neid mujalt juurde hankida. Kuid me pole seni suutnud rakendadaabinõusid, mis piiratud varude tingimustes tagaksid meile jätkusuutliku arengu.

Millal hakati keskkonna kaitseks samme astuma?Keskkonnaõigusel on pikk ajalugu, juba antiikajast on teada kaebusi linnas leviva haisu jajoogivee reostatuse kohta ning püüdeid neid kaebusi lahendad. Üks esimesi teadaolevaidkeskkonnaalaseid norme pärineb Edward I ajast, kui 1306. a keelati Londonis kivisöepõletamine lahtistes kaminates.Oluline tähis keskkonnaküsimuste teadvustamisel ja reguleerimisel oli Napoleoni dekreet1810. a 15. oktoobrist, mis nõudis, et kahjulikke mõjutusi tekitada võivate seadmetekasutamiseks ja ettevõtte töö alustamiseks peab olema omavalitsuse luba. Sealt sai algusepraegu levinud keskkonnalubade nõue, kuid selle vahega, et tollal polnud eesmärkloodusressursside säilitamine, vaid tooraine tagamine tööstusele. Saastet reguleeriti üksnesjuhul, kui inimese tervis ja julgeolek oli otseselt ohus, ebaselgeid riske ignoreeriti.

Kes on keskkonnakaitses n-ö teenäitaja?Ikka seesama “Hääletu kevade” autor Carson, kes oli näinud sünteesmürkide mõju looduseleja alustas 1940. aastatel ristisõda majandusringkondadega. Pärast tema raamatut ilmus 1960.aastate teisel poolel laviinina artikleid ja raamatuid, mis väljendasid muret Maa tervise pärast.Keskkonnateadlikkust hoogustas 1972. a Rooma Klubi raport “Limits to Growth”, millesõnum oli karm: kui meie planeedil ei hakata majandus- ja rahvastikukasvu sihipäraseltsuunama, ootab meid sajandi jooksul ees tsivilisatsiooni taandareng, sest ökosüsteem ei suudasuurenevat koormust pikka aega taluda.

Millal keskkonnaküsimused jõudsid riigijuhtide teadvusse?Ajalooliseks teetähiseks üleilmsete keskkonnaprobleemide teadvustamisel sai 1972. a, milÜRO eestvõttel toimus Stockholmis esimene maailma arengu ja keskkonnakonverents.Riigijuhid leidsid, et keskkonnaküsimused peavad kujunema igapäevapoliitika osaks niirahvusvahelisel tasandil kui ka rahvusriikides. Pärast konverentsi võtsid paljud riigid vastukeskkonnaalaseid õigusakte, mis algul olid suunatud eelkõige tagajärgede kõrvaldamisele,hiljem ka nende ennetamisele. 1973. a sai esimese keskkonnaprogrammi Euroopa Liit.Otseste ohtude vältimise kõrval kujunes keskkonnaõiguse põhimõtteks “saastaja maksab”.Kuigi jah, tollal tähendas see pigem seda, et “kes maksab, see saastab”.

Kas suhtumise muutus keskkonnaküsimustesse tõi kaasa tegeliku keskkonnakaitse?Tegelikult mitte. Kuigi keskkonnaküsimustele pöörati oluliselt rohkem tähelepanu, lähtutirahvusvaheliste otsuste tegemisel jätkuvalt majandus- ja julgeolekukaalutlustest.

Mis sai uueks tõukeks keskkonnakaitses?Keskkonnaküsimuste jõudmist järgmisele tasandile tähistasid 1980. aastate ärevad teated sellekohta, et pooluste kohal on stratosfääri osoonikiht hõrenenud, sellesse tekkinud augud lasevadläbi ultraviolettkiirgust. Auke põhjustasid jahutussüsteemides ja aerosoolpakenditeskasutatavad kloororgaaniliste ühendite lendumine ja toime.Et ohus oli elu kestmine Maal, järgnesid kiirelt meetmed: 1987. a Montreali protokolligakeelustati kloororgaanilised ühendid. Nüüdseks on selle protokolliga ühinenud kõik riigid jaosoonikihti kahandavate ainete kasutamine on valdavalt lõpetatud.

Kas maailma riigid panid sellest alates keskkonna kaitseks seljad kokku?

1983. a moodustas ÜRO Peaassamblee sõltumatu Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjoni,mida juhtis Norra esimene naispeaminister Gro Harlem Brundtland. 1987. a valmis raport“Our Common Future”, kus sõnastati säästva arengu põhimõte: tänane majanduskasv jainimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ning keskkonna arvelt.Seega oli Brundtlandi komisjon lasknud pudelist välja säästva arengu džinni, rõhutades, etjätkusuutlik on arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused,seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.

Kas maailm hakkas jätkusuutlikkuse põhimõtteid järgima?Brundtlandi komisjoni raport mõjutas oluliselt keskkonnakaitse ja maailmaarenguprobleemide mõtestamist. Paljudele kujunes raportis esitatud säästva arengu kontseptsioonuueks dogmaks. Paraku on palju neid, kelle meelest on tegu vastuolulise sõnastusega. Näiteksväidetakse, et jätkusuutliku arengu kontseptsioon on pelgalt rikkuse juurdeloomisepehmendatud käsitlus, millega püütakse põlistada poliitilisi ja majanduslikke institutsioone,mis on tekitanud nii praegused keskkonnaprobleemid kui ka (majandusliku) ebavõrdsuse.

Nii et keskkonnakaitses oli 80.–90. aastail palju kära, kuid vähe villa?Õnneks olid poliitikud siiski seda meelt, et tuleb korraldada midagi epohhiloovat. 1992. atoimuski Rio de Janeiros ÜRO egiidi all teine maailma ja keskkonna arengu konverents, kusosales 180 riigipead. Konverentsil võeti vastu rida olulisi dokumente. Poliitiline deklaratsioonnägi ette, et iga piirkond, riik, omavalitsus ja kogukond peaksid töötama välja oma säästvaarengu eesmärgid ja tegevuskava ning et 10 aasta möödudes antakse tehtule hinnang.

Rio de Janeiros saadeti teele säästva arengu vedur. Kuhu ta on jõudnud?1997. a juunis tehtud viie aasta vahekokkuvõte näitas, et säästva arengu alal ei ole saavutatudkäegakatsutavaid tulemusi. Kokkuvõtte koostajad rõhutasid vajadust luua tulemustesaavutamiseks paremad eeldused. Paraku ei olnud põhjust edusammudest raporteerida ka2002. aastal Lõuna-Aafrikas Johannesburgis toimunud maailma säästva arendamisetippkohtumisel. Globaalse säästva arendamise suurimaks takistuseks peetakse seda, et puudubanalüüs, mis toob välja põhjused, miks säästev areng on jäänud deklaratiivseks sõnakõlksuks.

Seega pole ülemaailmsete keskkonnaküsimuste lahendamisel ette näidata kuigi paljuedulugusid ja säästliku arengu eesmärgid pigem kaugenevad. Miks?Üks väga tõenäoline põhjus on läänes sajandeid valitsenud usk sellesse, et inimene, kes onloodud Jumala näo järele, on seatud ka loodust kultiveerima. Teised väidavad, et just inimesteisekus ja heaoluihalus õhutab loodusressursse oma mugavuse huvides ära kasutama.Tagajärgedest hoolimata.Kuid mure on selleski, et suuremat osa loodusvarast, nagu puhas vesi ja õhk, viljakas muld,kaunid maastikud, peetakse ühisomandiks, mille omanik on kogu ühiskond ja millelejuurdepääs on avatud kõigile.

Milles selline inimese isekus väljendub?Inimtegevuse koormus hakkab planeedile üle jõu käima. Ökoloogilise jalajälje mõõtminenäitab, et 21. saj alguses ületas inimkonna tegelik ökoloogiline jalajälg maakerajätkusuutlikkusele vastava keskkonna taluvuse võime keskmiselt 0,4 hektari võrra inimesekohta ehk 23%. Aastaks 2007 on see näitaja tõusnud juba 30%ni. Maailma rahvastik kulutabökoloogilisi ressursse kiiremini, kui lubab keskkonna taastumisvõime. Lootust annab, et„maailma vägevad” on oma tippkohtumistel (G8, G20) viimasel paaril aastal pidevaltkäsitlenud kliimamuutuste ja elurikkuse teemasid. Nad pole vaid jutuga piirdunud, loodud onka rahastamisabinõusid olukorra leevendamiseks.

Ka Kopenhaageni kohtumiseks on riikidel olemas tahe sõlmida uus kliimakokkulepe.Loodame, et me pole selle kõigega hiljaks jäänud☺

Foto: Toomas Kukk

Raamatu “Üleilmastumine ja globaalprobleemid” üks autoreid Kalev Sepp onrahvusvaheliselt kõige kõrgemale positsioonile jõudnud keskkonnaasjadega tegelev inimeneEestist. Ta valiti juba 2003. aastal Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (The International Unionfor Conservation of Nature – IUCN) ekspertkomisjoni liikmeks. Nüüdseks on ta tõusnudIUCN-i asepresidendiks ja nõukogu liikmeks.