Ladina kirjanduse antoloogia

11.02

Ladina kirjandus on kirjutatud ladina keeles, ükskõik mis ajastul, ükskõik kus. Me räägime rooma kirjandusest, mis on kirjutatud ladina keeles.

Petronius „Trimalchio pidusöök“

Cicero „Kohustustest“

Seneca „Moraalikirjad Luciliusele“

Rooma kirjanduse tähtsust ja positsiooni on väga tugevalt viimasel ajal ümber hinnatud. Rooma kirjandus eksisteeris ja arenes paralleelselt kreeka kirjandusega, sellele toetudes ja sellega paralleelselt aga kõik mis puudutab kreeka tsivilisatsiooni, võrdluse taustal on rooma kirjandust pikka aega alahinnatud. Rooma kirjandust peeti kreeka kirjanduse väiksemaks vennaks ja imitatsiooniks. Kreeka kultuur oli tol ajal ja ka enne rooma kirjandust niivõrd mõõtmatu ja mitte võrreldav. Rooma kirjanduse sünd toimub kreeka kirjanduse toel. Rooma kirjandus on tähtis, sest on olnud alati kättesaadavam ja keeleliselt arusaadavam kui kreeka kirjandus. Carlos Magnus, oskas kreeka keelt. Kuidas saab osata kreeka keelt ja mitte osata kirjutada? Eginhard. Kreeka keel tõuseb uuesti jõulisemalt esile renessansi ajal (16. Saj), hakatakse rohkem õpetama ja õppima. Haritud inimesed olid rooma kirjandusest täiesti läbi imbunud. Rimbaud.

Kuidas periodiseerida rooma kirjandust?

1. Vanim ajajärk (- -240; rooma kirjanduse algus) suuline pärimus, võis olla ka kirjalikke tekste, mis pole säilinud. Tolleaegsest kirjandusest on hilisemate autorite tsitaate.

2. Arhailine ajajärk (-240- -81) Cicero kirjandusliku tegevuse algus. 3. Kuldne ajajärk: a) proosa õitseng, Cicero ajajärk (-81- -43); b) poeesia õitseng, keisri

ajajärk, Augustuse aeg (-43- +14)4. Hõbedane ajajärk (+14- +117) 117 rooma territoorium kõige suurem5. Hilise keisririigi ajajärk (+117- +476)

Moodsam variant:

1. Arhailine ajajärk (- - -81)2. Hilise vabariigi aeg (-81- -43)3. Augustuse aeg (-43- +14)4. Varase keisririigi aeg (+14- 2 saj lõpuni)5. Keskmise keisririigi aeg (3 saj esimene pool)6. Hilise keisririigi aeg (3 saj teine pool- +476)

Klassikalise ladina keele periood -81- +14, tänu autoritele ja seda kasutati ka edasi.

Värsid ja värsimõõdud.

Kirjandus sünnib alati värssides. Suuliselt edasi kantud pärimus ja ka kirja pandud on alati värssides. Näiteks võis tunduda inimestele arhailisel perioodil, et proosa vorm on tavaline, see mida me räägime, et see millele taheti anda mingit tähendust, et oleks pidulik, pidi andma mingisuguse rütmi. Kuna alguses oli suuline pärimus, siis rütmistatud teksti on lihtsam meelde jätta, pähe õppida. Indo-eurooplastel on olemas ka omad algsed värsimõõdud, mis hiljem olid mõjutatud kreeka omadest. Saturnuse värss on rooma päritolu, kõik ülejäänud on laenatud. Värsistamise põhimõte, millele baseerub? Kvantitatiivsed värsimõõdud (kreeka omad) - põhineb pikkade ja lühikeste silpide korrapärasel vaheldumisel. Ladina keeles oli vokaalide kvantiteet olemas, foneemi tasemel, pikkus määras ära sõna tähenduse. Väga selgelt tuleb välja käänamisel, käände lõppudes. Tendents kvantiteedi kadumisele. Pikkus ja lühidus kehtib ka silpide kohta. Pikk silp: kus esineb pikk vokaal või on suletud silp, millele järgneb konsonandiga algav silp ( CV; CVC|C). Ve|nit|a|mi|cus| (mi on kindlasti pikk, teised lühikesed, a kohta ei tea). Muta cum liquida (klusiil + likviid/sonant (l, r) ei sule silpi). Ager, a|gri. Riimi absoluutselt välditakse, seda peetakse halvaks, vulgaarseks. Ladina keele rõhk: rõhk ei saa kunagi olla viimasel silbil, va siis kui sõna on ühesilbiline; rõhk on ladina keeles eelviimasel silbil, kui see on loomu poolest pikk; kui eelviimane silp on loomupoolest lühike, siis nihkub rõhk ette poole. Nébula. Rõhk mängib sekundaarset rolli. Eelkõige sõna loomuliku rõhuga ei arvestata. A´rma virùmque canò… on olemas värsimõõdud, ette määratud pikkade ja lühikeste silpide vaheldumine värsi piires, värsijalg. u- jamb/iambus; -u trohheus/trocheus; -- spondeus; -uu daktül/dactylus;

Roomlased ise olid väga teadlikud värsimõõtudest, võeti Kreekalt üle tasapisi. Roomalase haridus algas kreeka keele õppimisega ja Homerose pähe õppimisega. Ovidius on ise tunnistanud, et tal oli koolis raskusi sellega, et tal ei tulnud proosat suust välja, et ainult värsse. Antiikajal oldi teadlikud, miks kasutati värsimõõte ja millest see võis olla tulnud. Quintilianus, tema juba arvas, et keele poeetiline rütm eelnes värsimõõtudele. Algselt püüti kasutada sellist sõnade asendit, mis oli kõrvale ilus. Selle juurde käis sõnade rõhutamine, normaalne või ebanormaalne rõhk. Meloodiline rõhk, rõhutatud silpi hääldatakse kõrgema tooniga. On tuvastatud, et värssi lugedes püüti rõhutada sõna esimest silpi. Sellist rütmi kasutati ka proosa tekstides, rütmiline proosa. Hilisemal ajal eristati väga rangelt luulet ja proosat. Rütmilises proosas juriidilised ja liturgilised vormelid. Carmen. Klassikalisel ajal tähendas laulu. Polnud ranget rütmilist struktuuri. Rütmilised, häälikute kooskõladega vanasõnad. Maagiline vormel, sentents. Usuline kolleeg Salii. Carmen saliare, carmen arvale. Fratres arvales (nurmevennad). Klassikalisel ajal Carmen lihtsalt luuletus, eriti Horatiusel.

Saturniline värss/ versus Saturnius. Päris rooma kirjandus algab nende värssidega. On säilinud üle saja erineva pikkuse näiteid. Tähtsamad näited on lihtsalt autorite näited, mis on säilinud tsitaatidena. Livius Andronicus (-240- -207 sellel ajal ta kirjutas; avaldas Odysseia tõlke, tõlkis ladina keelde Odusia nimeliselt ja saturnilistesse värssidesse), Naevius (-235- -204 oli tegev; kirjutas Bellum Punicum, saturnilistes värssides). Keskajal kirjutati seda, mis huvi pakkus, paljud autorid on ümber kirjutatud ainult. Teine grupp allikaid on hauainskriptsioonid. Votiiv on millelegi pühendumus. Votiiviinskriptsioonid.