MÄRTS 2016

HENDRIK JOHANNES

TERRASKORPORATSIOONID ON JUST NEED KOHAD, KUS PAKUTAKSE TUDENGITELE KÕIKE SEDA, MIS TUDENGIELUS VAJA LÄHEB

MURRAME MÜÜTE 13

MIDA PAKUVAD TARTU TEATRID 14–15

KUIDAS PÄRISELT ROHKEM OLLA 17

VARJUPAIGAD OOTAVAD ABILISI 18–19

J U H T K I R I

SANDRA SAAR

Märtsikuus tähistame emakeelepäeva. Selle puhul on paslik rääkida veidike eesti keelest ja selle kasutamisest.

Ö ELDAKSE, et hea esmamulje on väga oluline, sest selle põhjal kujundatakse arva-mus teisest inimesest.

Tänapäeval toimub üha enam suhtlusest virtuaalmaailmas. Kui on vaja võõra inimesega suhelda, siis helistamise asemel kirjutatakse pigem e-kiri. Kui näost näkku ei kohtu ja suhtlemine toimub meili teel, siis pean tunnistama, et kujun-dan oma arvamuse sellest isikust tema kirjutamisstiili põhjal. Kui tekst kubiseb kirjavigadest, siis ei suuda ma inimest eriti tõsiselt võtta. Ma ei räägi siinkohal neist, kelle jaoks eesti keel pole emakeel. Neid austan ma väga, kes püüavad rääkida ja kirju-tada eesti keeles, kuigi seda oleks tunduvalt lihtsam teha mõnes muus keeles.

Hämmastama panevad mind aga eestlased, kes ei suuda õigesti kirjutada. Hea küll, kui nüüd päris aus olla, siis ega mina ka ei oska alati igasse lausesse õigesti koma

panna. Selleks on küll reeglid, aga on ka erandid, mistõttu läheb asi juba minu jaoks keeruliseks. Kui ma pole kindel, kas koma läheb lausesse, siis teen pigem lause ümber nii, et ei peakski seda panema. Kui ma aga ei tea, kuidas mõnd sõna kirjutada, siis kontrollin ÕSist üle.

Ma saan aru näpukate eksisteeri-misest ja need mind niivõrd ei häi-rigi. Küll aga panevad pead vangu-tama õigekirjavead. Näiteks lugesin hiljaaegu üht mõistlikku teksti, aga siis oli autor kirjutanud “muutkui”. Ma ei suutnud automaatselt seda teksti enam endise pilguga vaadata. See võib minu kiiks olla, aga vead lihtsalt kriibivad silma. Minu jaoks näitab oskus enam-vähem õigesti kirjutada inimese intelligentsust.

Mulle kirjutatakse tihti meili teel. Kui kiri on nii segaselt ja vigaselt kirjutatud, et sellest üldse arusaami-seks pean ma mitu korda lugema, siis pole mul mitte mingit viitsimist kirja sisusse süveneda.

Kõik tudengid on lisatud ülikooli listidesse, kust tuleb päevas mitmeid ja mitmeid kirju. Lisaks isiklikud kirjad ja igasugused reklaamid. Nii tuleb päevas mitukümmend kirja. Kui keegi veel kirjutab nii segaselt,

et suurt midagi aru ei saa, siis tõesti ei viitsi tegeleda sellega.

Kõige rohkem meelehärmi teki-tavad asutused, kus töötavad ini-mesed, kes eesti keele tundides ei jõudnud vist neljandast klassist kau-gemale. Töötajad esindavad ettevõ-tet ja vähemalt minu jaoks rikub kir-jaoskamatus kogu ettevõtte mainet. Kui oleksin tööandja, siis nõuaksin oma töötajatelt, kes peavad inimes-tega suhtlema kirja teel või muid tekste koostama, elementaarset rii-gikeele tundmist. Seda, et inimene oskaks sõna “dušš” õigesti käänata. Miskipärast on paljudel inimestel raskusi selle sõna õigesti kirjutami-sega. Olgu öeldud, et kui keegi tahab kirjutada, et ta läheb duši alla, siis see käib ühe š-ga. Valet kirjapilti kohtan ma liigagi tihti.

Emakeele korrektne kasutamine näitab minu meelest austust oma keele vastu. Meil on ilus keel ja seda rääkivaid inimesi on ju tegelikult päris vähe. Me peaksime uhked olema, et oskame keelt, mida val-davad nii vähesed. Meil oleks nagu oma salakeel, millest saavad aru vaid valitud. Hoidkem seda keelt ja näidakem üles austust seda õigesti kasutades.

EMAKEELT HOIAN SELLEL MAAL

Peatoimetaja Sandra SaarKeeletoimetaja Minna KuslapReporterid Kristel-Maria Kadajane, Merilin Reede, Kaisa Laur, Mari -Liis Korkus, Maili Tirel

Küljendaja ja fotograaf Argo IngverVastutav väljaandja Laura KabonenVäljaandja Üliõpilaskonna SA Tiraaž 1300Trükk Ecoprint AS

TOIMETUS

2

A R VA M US

SIIM SAAVIK

Mis siis saab, kui julgus arvamust aval-dada kaob, sest see trambitakse sageli maha. Omaks võetakse üksnes selli-sed seisukohad, mis ei nõua mõistuselt suuremat intellektuaalset pingutust ja enda mugavustsoonist väljumist.

IDEAALIS on arvamus iga inimese enda oma ja see ei saa olla vale. Kuid just arvamuse õigsuse aspektist lähevad isehakanud

rahva hääle korüfeede – ehk vee-biväljaannete anonüümsete kom-mentaatorite – seisukohad väga sageli tunnustatud arvajatega tuli-sesse vastuollu.

Laitev adekvaatne arvustus ühele või teisele mõttele on muidugi väärt tagasiside kirjutajale ja teistele luge-jatele, kuid igal asjal on teatud piir. Piirid jällegi on tehtud selleks, et neid ületada. Neid piire murtakse kõige rohkem erinevates veebivälja-annete foorumites, kus anonüüm-sus on garanteeritud.

Nimetute kirjameeste lemmik-teemad on ühiskondlikku vastuolu käsitlevad probleemid, kuhu tõta-takse meeleldi uusi ja innovaati-lisi mõtteid kinnistama, et pealt-vaatajaid enda mõtetega ära osta. Sellised uudised on näiteks viimasel ajal Eesti meediamaastikul vohanud

pagulaskriisi ja kooseluseaduse temaatika ümber. Selliste uudiste sisu ja teemaarendus ei paku tüü-pilisele anonüümsele kommen-teerijale suuremat huvi. Võib-olla unustab ta selle lugemise üldse ära ja kirjutab hoopis mõne kommen-taari, millega kritiseerib autorit ja pealkirja. Teksti lahata on keeruli-sem, sest selle peab läbi lugema ja aega selleks igaüks ei leia.

Ühe või teise veebiportaali kom-mentaariumites ropendavate ja iroonitsevate anonüümsete isi-kute mõttevälgatused ei ole sageli arvamus, vaid argumenteerimata solvang. Selliste vihapursete audi-toorium on suur, vaadates kom-mentaaride like´i ja dislike´i tähis-tele vajutamise hulka.

Anonüümsus loob kommen-teerijatele petliku turvatunde, mille taustal saab rahulikult ilma tsen-suurita sõnakahurist tulistada. Eesti suurim päevaleht Postimees astus hiljuti sammu, millega keeras ano-nüümsete kommentraatorite kraa-nid kinni. See tekitas Eesti avalikku-ses mõnusat debatti ja muidugi käis kaasas kriitika.

Mäletan, kuidas mitmed inime-sed tegid esimesel veebruaril – kui Postimehe kommentaariumitest kaotati anonüümsus – niiöelda viimase postituse, kus tõdeti kind-lameelselt, et enam selles veebi-portaalis ei kommenteerita. Need kõlasid nagu hüvastijätud ano-nüümsuse uppuvalt laevalt, mille järel ujuti üle teistele mõttevaba-dusalustele, kus saab praeguseni mõnusat nimetust nautida.

Kommentaariumite üllas ees-märk oli lugejatele niinimetatud otsedemokraatia vormi loomine, kus igaüks saab veebiportaali uudise või arvamuse teemal kaasa rääkida. Kuid ajapikku need väär-tused asendusid lihtsalt seosusetu poriloopimisega, mis muutus moderaatoritele hoomamatuks. Selle taustal hakkasid kaduma

asjalikud tähelepanekud ja diskussioonid, sest nendesse süvenemine nõudis suuremat mõttetööd kui mõne lühikese ärapanemise lahtimõtestamine.

Postimehe samm polnud tegelikult mingisugune imeline ja innovaatiline muudatus. Seda

on teinud ka paljud välismaa juh-tivad ajalehed. Põhjused, miks seda tehti, samastuvad Postimehe prob-leemidega ehk vihakõne ja laima-mine ning teised vaenu õhutavad tegevused, mida kommentaaridest rohkesti leida võis.

Kuna Postimehe kommentaa-rium on anonüümsusele suletud lühikest aega, siis ei saa lugeja-numbrite muutuseid veel hinnata. Tulemuste põhjal saab varsti nii mõnegi järelduse teha. Naiivne on arvata, et rahvas Postimehe hülgab, kuigi mitmed teadjad sellist hukatust lehe internetiväljaandele ennustasid. Tegelikkust näitab vaid aeg.

Praegu võib ainukese erinevu-sena täheldada seda, et kommen-teerijaid tuleb otsida tikutulega. Enne esimest veebruari ilutsesid suurte uudis- või arvamuslugude kõrval punased numbrid, mida mõõdeti sadades. Võluväel kahane-sid numbrid kümneid kordi väikse-maks, aga ainult kvantiteedis. Sisult on lugejate sõnavõtud muutunud kümme korda suuremaks ja nilbu-sed on suuresti kadunud.

Selle taga on inimese päris-nimi, mis ei lase kommenteerides vajalikku enesetsensuuri kaotada. Sellised kommentaariumid tekita-vad võimaluse diskussiooniks ini-meste vahel, kes soovivad uudisele pakkuda lisaks adekvaatset teavet.

Leht ei avalda anonüümseid uudiseid ja arvamuslugusid. Seega võib oodata lugejatelt sama. Jutud, et inimesed ei julge enda nime alt arvamust avaldada, on pisut silma-kirjalikud. Samamoodi võiksid kõik lehes ilmuvad lood olla anonüüm-sed, et kirjutatud töö vastutusest loobuda.

Oma isikliku nimega esinemine on kirjutaja ja lugeja vaheline austus, mis töötab mõlemapoolsel tun-nustamisel. Lugeja austus kirjutaja vastu tundub aasta-aastalt järjest väiksemaks jääma. Seda mõjutavad juba suurenevad inimeste hordid, kes internetis liiklemise selgeks on õppinud. Mitmed neist jõua-vad erinevate meediaväljaannete veebilehtedele, kus tekib meeletu arvamusele sarnaste mõttelendude paljusus. Nii tekivad arvamusliidrid ja nende hävitajad.

ARVAMUSHÄVITAJATE KAHURID PAUGUVAD VALJUSTI

Foto: Erakogu

3

N O O R E D KO O L I

HANNA LINDA KORP

Programm Noored Kooli otsib uude lendu hakkajaid noori, kes tahaksid veeta järgmised kaks aastat mõnes koolis õpetades. Sellest rääkis meiega Kristjan Lukk, kes töötab praegu õpetajana.

KRISTJAN Lukk on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja riigiteaduste vilistlane, Noored Kooli 9. lennu osa-

leja, Tallinna Arte Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ja ajaloo õpetaja ning Tallinna Linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige.

Lukk oli aktiivne juba tudengina, mil kuulus näiteks Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse. Just nimelt üliõpilasesindusest sai ta tõuke, et osaleda Noored Kooli programmis. Kuidas sattusid Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse ja mida seal tegid?“Gümnaasiumi lõpus sain aru, et ma ise võin ka midagi mõjutada, kui esimest korda Riigikogu vali-mistel käisin. Ülikooli tulles sattusin

kõigepealt sotsiaal- ja haridustea-duskonna üliõpilaskogusse. 2012. aasta kevadel kandideerisin üliõpi-lasesindusse ning esimese asjana mõistsin seal kõrghariduse olemust ja kuidas see süsteemina toimib. Tänu sellele hakkasin hariduse rolli inimese elus rohkem mõtestama. Sain aru, et nagu õppeainetes on õpiväljundid, mida saavutada, siis on ka süsteemil mingi eesmärk, milleni jõuda. Kui inimene lõpe-tab kooli, on ta võimeline tegema oma erialal kõike, mida temalt eel-datakse, ja rohkemgi veel. Mõistsin seda, aga samas hakkasin ka kaht-lema. Esimese TÜÜE aastaga saingi teada, mis on minu võimalused millegi ära tegemiseks. Teisel aastal ei olnud ma enam idealist, vaid pet-tunud pakutavas hariduses. Tänu üliõpilasesinduse tööle õppisin ütlema, et asjad on halvasti, nii, et keegi ei solvu. Samuti andis see mulle julguse sõna võtta. Suurem osa tolleaegsest üliõpilasesinduse seltskonnast oli motiveeritud midagi tegema ka siis, kui see edu ei toonud. Isegi kui me põrkasime

vastu õppejõudude ringkaitset, tundsime end ikkagi selle vääri-lisena, et kaasa või vastu rääkida. Miks ma praegu tahan igal pool sõna võtta, olgu tegemist ühis-kondlike või hariduslike teemadega, ning miks ma üldse Noored Kooli programmis olen – sellepärast, et ma sain julguse selle tegemiseks.”Kas ajakirjanduse eriala lõpe-tamine on sinu isiklikus aren-gus suuri positiivseid muutusi toonud?“Kõige olulisem asi, mida sotsiaal-teaduslik haridus mulle on andnud, on kriitikavõime – allikakriitilisus ja ühiskondlik kriitilisus. Kahtlemine selles, mida sulle ette söödetakse.”Kaasa arvatud see, mida ülikool sulle pakub?“Jah! Ülikooli mõttes on see nagu backfire – sind õpetatakse kriitili-selt mõtlema ja ühel hetkel mõtled hoopis ülikooli kohta kriitiliselt. Ajakirjanduse õppimine andis ka palju häid tutvusi. Ilma selleta ei saaks ma näiteks laiadele massi-dele rääkida, milline alustava õpe-taja teekond on [Kristjan kirjutab

KRISTJAN LUKK: “TULEB TEHA SEDA,

MIS MEELDIB”

Foto: Hendrik Osula / Ekspress Meedia

4

Conor MCPhersoni draaMa

Lavastaja TiiT Palu — KunstniK silver vahTreOsades KärT TaMMjärv — hannes Kaljujärv — riho KüTsar

andres Mähar — veiKo PorKanen

esieTendus 20.02 vaneMuise väiKeses Majas

Öörändurid

N O O R E D KO O L I

umbes korra kuus Eesti Päevalehte koolieluteemalist kolumni – HLK]. Poleks retoorikat ega kanaleid, side-meid ega võimalusi.”Millal ja kuidas jõudis sinuni idee kandideerida Noored Kooli programmi?“Mõte tuli mulle kuskil kolmandal õppeaastal. Kuulsin programmist ja mõtlesin, et pärast õpingute lõppu võiks sinna kandideerida. Esiteks tundus see põneva väljakutsena ja teiseks polnud ma kindel, kas tahan edaspidi ajakirjandusega tegeleda. Ma ei teadnud ka seda, mida rii-giteaduslike teadmistega peale hakkan [Kristjan kaitses bakalaure-usekraadi nii ajakirjanduses kui ka riigiteadustes – HLK]. Kolmandaks olin ma hariduskriitikat palju luge-nud ja sellest kuulnud ning tahtsin hariduselu seestpoolt näha ja seda parandada. Tõtt-öelda ei olnud mul ühtegi plaani juhuks, kui ma prog-rammi ei pääse.”Kas enne programmi kandidee-rimist oli sul õpetajakutse suhtes teatav eelhoiak?“Mul ei olnud negatiivset hoiakut. Mu ema oli kunagi õpetaja ja ka sugulased on sellega tegelenud. Olen seda alati oluliseks ametiks pidanud. Kui mul kriitikameel tekkis, tuli mõte kas või enda sõpruskon-nas õpetajakutse mainet parandada.

Küll sotsiaalteadusi õppinud siidi-käpp leiab endale töö! Kuidas minu arvamus töö käigus muutunud on? Eks see seisukoht ole mul ikka, et õpetamine on oluline asi.”Kas õpetajakutse maine on üle-üldiselt ühiskonnas muutunud?“Mulle tundub, et on. Viimasel ajal on päris palju haridustemaatilisi kir-jutisi ilmunud, mis näitab, et ühis-kondlik tellimus on olemas. Aga võib-olla olen ma asjas liiga sees. Kui vaadata asja riiklikul tasemel, siis ükskõik missugust retoorikat poliitikud ka ei kasutaks, sümboliks on ikkagi ainult palganumber, mis lõppude lõpuks näitab suhtumist. Selle põhjal ei saa öelda, et erilisi muutusi oleks toimunud.”Mis on sind koolis positiivselt üllatanud?“Õpilased on nii andekad! Nendega saab iga päev koostööd teha. Alguses ma ei teadnud, mida 4. või 5. klassist oodata, olin pigem kahtleval seisukohal, aga isegi nii noored õpilased on andekad ja targad. Nendega saab igasugustest tõsistest asjadest rääkida. Nad oska-vad kaasa rääkida ja arutleda. Iga päev juhtub midagi uut. Isegi kui samal päeval on paralleelsete klassi-dega kaks samateemalist tundi, siis ei ole need samasugused tunnid.”Kui nii paljude asjadega korraga

tegeleda, kuidas sa oma vaimu erksa ja mõtte selgena hoiad?“Kes teeb, see jõuab. Jube klišee, aga just nii see on. Aga mis mind erine-vate tegevuste ja valdkondade vahel tasakaalus hoiab on see, et ma alati mõtlen, mis kasu see mulle annab. Tasakaalus aitab hoida ka teadmine, et ma olen ise kõik tegevused vali-nud eesmärgil, et nendest on kasu. Mis kasulik ei ole, selle jätan tasa-kaaluvõrrandist välja. Teadmine, et millegi tegemine on minule ja teistele hea, ongi asja võti. Kui ma vahel mõtlen, et tahaks koolitööde parandamise asemel sporti teha, siis nii ma ka teen. Tunde pole või-malik lõpmatuseni planeerida, sest ühel hetkel tekib küllastushetk. Ei tasu ennast hulluks mõelda. Noorel õpetajal on palju võimalusi, et läbi põleda.”Millises rollis sa ennast tulevikus näed?“Kahe aasta pärast tahaks juba lapsevanema rollis olla. Aga elu-kutse mõttes ei oskagi öelda, ma pole seoses õpetajaametiga plaane teinud. Ma ei tahaks elu lõpuni õpe-taja olla, aga kauem kui kaks aastat küll. Ma olen seda meelt, et tuleb teha seda, mis meeldib.”

Vaata ka: www.nooredkooli.ee/kandideeri.

5

OLE ROHKEM tudengid messi puh-kealal: keedeti nuudleid, jutustati elukoolist ja aimu sai ka tudengipäevade melust.

U U D I S E D

SANDRA SAAR

Veebruarikuu lõpus leidis aset täiesti uus kõrgharidusmess „Õpi Tartus!”.

E SIMEST korda läksid Tartu kõrgkoolid Tallinnasse, et üheskoos inspireerivate kõnelejate ja silmaringi

avardavate töötubadega tutvustada Tartu kõrghariduse mitmekülgsust.

Messi „Õpi Tartus!“ projektijuht, Tartu Ülikooli turundusspetsialist Karin Kustavus ütles, et uue messi

eesmärk oli murda välja praegu-seks juba aastaid toimunud messide traditsioonilisest formaadist ning tutvustada gümnaasiumiõpilastele Tartus antavat kõrgharidust lõbusal ja harival viisil.

„Peame oluliseks keskenduda messil just Tartule, sest Tallinna ja Harjumaa potentsiaalsele sisseas-tujale võib kahte linna lahutav 180 kilomeetrit näida teinekord liiga suur, et tulla üheks päevaks tuden-givarjuks või osaleda Tartu kõrg-koolide lahtiste uste päevadel. Meie

soov on pakkuda võrdseid võimalusi kõigile Tartu kõrgharidusest huvita-tud noortele. Mõnikord tuleb selleks ise samm gümnaasiumilõpetajale lähemale astuda ning tutvustada Tartu kõrgharidust ja tudengielu vahetu ülevaate ja kogemusega,“ rääkis Kustavus.

Messi korraldasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Lennuakadeemia, Tartu Kõrgem Kunstikool ja Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Sündmust toetas Eesti Meedia.

SANDRA SAAR

Tartu Ülikool lõi vilistlasvõrgustiku, et kõrgkooli lõpetajatel säiliks side ülikooliga.

TARTU Ülikoolil on Eesti suurim vilistlaskogukond – hinnanguliselt 70 000 vilist-last. Sooviga tihendada

vilistlaste kogukonda, siduda neid enam ülikooliga, arendada omava-helist suhtlust ja erialast koostööd, avas Tartu Ülikool nii Eestis kui ka Euroopas uudse vilistlasvõrgustiku www.utalumni.net.

Sarnast võrgustikku kasutatakse näiteks ka Oxfordis.

„Väga suur hulk Tartu Ülikooli vilistlasi on oma erialases tegevu-ses, ettevõtluses või ühiskondlikus aktiivsuses silmapaistvad arvamus-liidrid, kes peavad Tartu Ülikoolis

õppimist oma professionaalse elu kujunemisloos üheks oluliseks eta-piks,“ ütles Tartu Ülikooli turunduse peaspetsialist Teele Arak.

Tartu Ülikooli soov on see, et vilistlane ei sulgeks pärast lõpeta-mist ülikooliust, vaid jätkaks iga-päevast või erialast suhtlemist oma kursuse- ja ülikoolikaaslastega ning tunneks, et ta on vilistlasena üli-kooli väga oodatud, olgu siis men-tori, praktikapakkuja või näiteks loengupidajana.

Araku sõnul ongi portaali üheks suurimaks väärtuseks vilistlaste kaasamise võimalus, sest ülikool jõuab portaali kaudu just nende inimesteni, kes on nõus ülikooli tegemistesse panustama.

Veebipõhine keskkond võimal-dab liitujatel muu hulgas postitada ise sündmusi ja saata sihtrühmale kutseid, kuulutada välja töö- ja

praktikapakkumisi ning üles otsida vanad kursusekaaslased.

Vilistlasvõrgustikuga saavad lii-tuda kõik Tartu Ülikooli lõpetajad ja viimase aasta magistriõppe üli-õpilased. „Üliõpilastele on loodud ligipääs, et nad saaksid juba õpin-gute lõppjärgus luua kontakti oma eriala vilistlasega ja loodetavasti seeläbi siseneda paremini profes-sionaalsesse töömaailma. See on oluline tegur, et tekitada üliõpilases vilistlasmentaliteeti juba õpingute ajal,“ lisas ta.

Tartu Ülikooli vilistlasvõrgustiku ideed toetavad mitmed oma eri-alal edukad Tartu Ülikooli vilistlased, näiteks zooloog Aleksei Turovski, Mooncascade ja Garage48 kaasasu-taja Priit Salumaa ning õiguskantsler Ülle Madise, kes kõik väärtustavad oma ülikooliaega ja tunnustavad Tartu Ülikooli kui kvaliteedimärki.

MESS MEELITAS NOORI TARTUSSE

TARTU ÜLIKOOL LÕI UUE VILISTLASSÜSTEEMI

6

U U D I S E D

SANDRA SAAR

Keskkonnaminister vabastas meri-kotka, kellel oli pliimürgistus.

V EEBRUARIS vaatas kesk-konnaminister Marko Pomerants Varnja piirival-vekordoni juures linnu üle

ning vabastas loodusesse meri-kotka, kes sattus Eesti Maaülikooli ravile seoses pliimürgistusega.

„Igal aastal toob intensiivne jahi-periood kaasa haigete või surnud merikotkaste leide,“ rääkis loo-maarst ja Eesti Maaülikooli dok-torant Madis Leivits.

Enamikul juhtudel on nende kotkaste haiguse või surma põh-juseks pliimürgistus, sest nad on tarbinud jahitud ulukiliha, mis on saastunud pliiga.

Leivits rõhutas, et selline lindu-dele enamasti surmav plii päri-neb kuulidest ja haavlitest, mis on kasutusel jahinduses.

„Kuigi plii on lindudele väga

surmav juba väga väikses koguses, pole see ka inimesele ja teistele loomadele kaugeltki ohutu,“ ütles Leivits.

Loomaarsti sõnul ohustab plii-moonaga jahitud ulukiliha tar-bimine ka inimese tervist, kuna sellel on negatiivne mõju prak-tiliselt kõigile elundsüsteemidele, sealhulgas vaimsetele võimetele. Leivits paneb jahimeestele süda-mele, et nad kasutaks keskkonnale ja elusorganismidele ohutumat pliivaba laskemoona.

Üldise kurva hooajalise meri-kotkaste pliimürgistuse taustal on Leivitsal hea meel, et Eesti Maaülikooli loomakliinikus on õnnestunud veel üks pliimür-gistusega merikotkas elule tagasi aidata.

„Linnu päästis Tartumaa jahi-meeste kiire käitumine – haige lind toimetati ruttu kliinikusse, kus ta sai agressiivset ravi plii ja mür-gistusega kaasnevate komplikat-sioonide vastu. Lind on nüüdseks

terve ja treenitud ning valmis minema tagasi loodusesse.“

Aastas jõuab Leivitsa kätte üle kümne abivajava merikotka, kellest enamus on paraku juba surnud. Eelmisel aastal jõudis tema hoole alla neli elusat lindu, kellest kaks õnnestus terveks ravida ja loodu-sesse tagasi lasta, üks lind euta-neeriti, sest tal oli mitu vana lahtist luumurdu, ning üks lind suri kau-gele arenenud mürgistuse tõttu. Loomaarst kardab, et kuna meri-kotkas on inimestest eemal elav pelglik liik, siis võib tegemist olla jäämäe tipuga.

Tõenäosus merikotkast leida on madal – läbiviidud katsetes on surnud lindude looduskeskkon-nast leidmise tõenäosus olnud alla ühe protsendi.

Leivits avaldas lootust, et kuna vabastatud patsiendi näol oli tege-mist täiskasvanud emalinnuga, peaks ta peatselt hakkama tege-lema pesaehitamise ja järelkasvu saamisega.

MAAÜLIKOOL RAVIS KOTKA TERVEKS

7

MARI-LIIS KORKUS

Kui Terrasel oleks ajamasin, elaks ta Vana-Roomas. Kui ta oskaks veel üht võõrkeelt, siis räägiks ta prantsuse keelt. Kui ta oleks korpo-ratsioonis, oleks ta seal vanamees.

A JAKIRJANDUSE ja kommunikatsiooni erialal teist aastat tudeeriv Hendrik Johannes Terras alustas esmakord-seid ülikooliõpinguid juba neli aastat

tagasi, mil värske keskkooli lõputunnistus pihus, tundus atraktiivseima valikuna Tartu Ülikooli keskkonnatehnoloogia eriala. Paraku jõudis ta ühe aastaga selgusele, et valdkond pole päris see õige, ning läks Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenistusse. Kaitseväest naasnuna võttis ta vastu otsuse kandidee-rida erialale, mis seostuks sotsiaalvaldkon-naga. Esialgu peljatud akadeemilise testi ja intervjuu väga hea sooritus andsid Terrasele pääsme ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale. Pärast bakalaureuseõpet kaalub ta haridusteed jätkata sealsamas, kus see tal algas – Saksamaal.

Vanalinna Hariduskolleegiumi vilist-lase koolipõlv Saksamaal kestis kokku kuus aastat, neist kolm aastat Münchenis ja kolm Berliinis. Kuigi keeleoskus oli esialgu puu-dulik, said inglise ja saksa keel selgeks vaid

mõne kuuga. Berlin British School, kus Terras õppis, koondas enda katuse alla väisminis-teeriumi töötajate lapsed. Koolipõlvele tagasi vaadates meenutab ta, et tema sõpruskond oli mitmekülgne ja eelkõige põhjusel, et suhtlus toimus eri rahvuse ja taustaga laste vahel. Berliini ja Eesti õppesüsteem erines eelkõige õpilaste hindamise poolest. Kui Eesti koolides pingutatakse peamiselt heade hinnete nimel, siis BBSis premeeriti häid õpitulemusi mate-riaalselt, näiteks pastaka või käekellaga.

Kommunikatsiooni kõrvalt langes Terrase kõrvaleriala valik rahvusvaheliste suhete kasuks. Osaliselt avaldas siinkohal mõju tema diplomaadist ema, kellega sageli pee-tavad diskussioonid olid noormehes teki-tanud valdkonna vastu huvi. Võimalus käia Eestit esindamas välislähetuste ja maailma eri paikadesse viivate reiside kaudu süven-davad seda atraktiivsust veelgi. “Ma ei välista ka varianti, et tulevikus töötan näiteks välis-ministeeriumis,” lausus Terras.

SAKALA SÕBRAD JÄÄVAD ELU LÕPUNI2012. aasta ei markeeri üksnes aastat

Terrase elus, mil ta astus ülikooli, vaid samuti tema algusaega korporatsioonis Sakala. Otsus liituda 107 aastat tagasi asutatud ühendu-sega tuli spontaanselt. Samuti kuulub Sakala liikmeskonna ridadesse noormehe Eesti

HENDRIK TERRAS: “LÄHEN VÄLISMAALE ALLES SIIS, KUI

OLEN EESTIS JUURED MAASSE LÖÖNUD”

P E R S O O N

kaitseväe juhatajast isa, kes muuseas oli seal üks esimesi rebaseid peale Eesti iseseisvuse taastamist. Kodune keskkond soosis samuti otsust, kuna külla tulnud isikud olid sageli selle-sama korporatsiooni liikmed.

Korporatsioone seostatakse auto-maatselt õllejoomisega, ent Terras näeb taolist lõbutsemist kui väga pinnapealset osa. Igapäevane elu korporatsioonides on palju sisukam ja mitmekülgsem, tehakse sporti, korraldatakse üritusi ja osaletakse näiteks tantsukursustel. Liikmed saavad regulaarselt parandada oma etiketioskusi ja avalikku esi-nemisvõimet, mis tuleb elus kasuks. Rebased saavad nautida erisuguseid hüvesid ja ühtaegu esimese aas-taga otsustada, kas soovivad jääda tegevliikmeks või mitte. Enamus on liitumisega väga rahule jäänud.

“Laiemas pildis on siin toimuv mikroühiskonna mudel. See on nagu väike Eesti Vabariik, ühis-kond ühiskonna sees, kus sa õpid käituma. Õpid konkse, kuidas läbi lüüa, mis on väga hästi üle kantavad igapäevaellu,” ütles Terras.

Iga päev liigub Veski 69 hoone seinte vahel 10–15 liiget, ent kokku on korp! Sakala liikmeskonnas umbes 500 inimest.

“Meil on siin üks 97aastane

Austraalia vilistlane, kes kolis hiljuti Eestisse ja kes sõdis teises maail-masõjas ning nüüd me iga nädal kuuleme mõtteavaldusi ja väikseid ülevaateid sellest, kuidas kõik tema ajal oli,” rääkis noormees. Taolised mõttevahetused panevad liikmeid nägema oma praegust elu uue nurga alt. “Meie ideoloogiline foon seisneb Eesti Vabariigi hoidmises. Keskendume sellele, et liikmed saaksid selleks vajaliku pagasi kätte.”

ORGANISATSIOONILINE KUULU-VUS ON OLULINE

Terrasele meeldib vabal ajal lugeda näiteks Walesi autori Ken Folletti raamatuid, kuid osa ajast panustab ta lisaks TÜÜE (Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse) tege-vusse, kus ta on liige ja sotsiaaltea-duste valdkonna esindaja. TÜÜE on noormehe silmis viimasel ajal muutunud palju struktureeritu-maks. Kiitmist väärib nii sealsete liikmete töö kui ka juhatus. Kõigele lisaks plaanib ta tulevikus ühineda Eesti Reservohvitseride Koguga ja Kaitseliiduga. Kuigi tegevust jätkub kuhjaga, on põhifookuses siiski korp! Sakala, kus talle on alates sellest õppeaastast omistatud vanamehe tiitel. Vanameheks sai noormees Tartu konvendi sisese valimise teel.

Ühe liikmeks kandideeriva rebase sõnul on Terrase kirjeldamiseks raske sõnu valida. “Iseloomustaksin teda kui vahvat juhti, sest ta orga-niseerib igasuguseid huvitavaid asju. Organiseerimise ja inimestega suhtlemise koha pealt tahaksin küll temaga sarnaneda.”

Organisatsioonidega liitumine on Terrase arvates üliõpilastele kasulik. Erialalistes või teistsuguse keskmega ühendustes toimub kaa-sategemine rohkem hobi korras. Ent korporatsioonid on just need kohad, kus pakutakse tudengitele kõike seda, mis tudengielus vaja läheb.

“Me korraldame regulaarselt roh-kelt üritusi, mis on suunatud noor-tele ja erinevatele huvigruppidele. Kui sa tahad midagi lisaks teha või hoopis vastupidi, pole mingisugust tegevust, siis siin leiab seda alati. Tegevuste valik on niivõrd lai, et ma jääkski neid nimetama,” sõnas Terras. Ise ta siiski Sakalas midagi ei muudaks, kuna pidevalt käiakse välja uusi ürituste korraldamise ideid, mis on siiani olnud rikkalikud.

Kokku on Tartus üle 70 üliõpi-lasorganisatsiooni, neist 20 moo-dustavad nais- ja meestudengeid koondavad korporatsioonid. Terrase sõnul on korporatsioonidel ideoloo-giline plaan põhimõtteliselt sama.

10

P E R S O O N

Kõik peavad oluliseks eestimeelsuse juurutamist oma liikmetesse, samas iga taoline ühing on oma eripära-dega. “Ütleksin, et Sakala nišš on rangus. Liikmetele antakse vähem järele ning üldiselt peetakse kinni etiketist ja muudest reeglitest,” rääkis ta. Kasvatuslik funktsioon võimal-dab liikmel sirguda sotsiaalselt küp-seks isikuks, luues ühtlasi ka eeldusi elus läbilöömiseks. Nais- ja mees-korporatsioone kõrvutades peab Terras esimeste korraldust siiski veidi rangemaks.

Sakala ei keskendu üksnes oma liikmete kasvatamisele, vaid püü-takse panustada terve Eesti ühis-konna arengusse. Just sellisel ees-märgil algatati üheksa aastat tagasi gümnaasiumiõpilastele mõeldud esseekonkursi korraldamist, kus on innukalt osaletud juba aastaid ja mille auhinnafond väärib mit-mete esseekonkursside kõrval esi-letõstmist. Vilistlaskogu algatatud stipendiumifond korraldab ühtlasi ka Tartu Kõrgema Kunstikooli õpi-lastele suunatud maalikonkurssi. Praeguseks on auhinnarahasid makstud välja 9,6 tuhande euro ula-tuses. Gümnasiste premeeritakse ka alates 2013. aastast korraldatud mälumängu võistlustel.

TARTU VÕI TALLINNPärast keskkooli on õpilastel

sageli peadmurdev küsimus, kas seada sammud Tartu või Tallinna suunas. Kuigi Terras on ise kaheksa aastat Tallinnas elanud ja kaitse-väes teenides oli seal ka aasta aega immatrikuleeritud majanduse eri-alal, leidis ta end rohkem sulanduvat Tartu keskkonda ja seda juba esime-sel aastal. Tartu Ülikool pakub tema silmis ajakirjanduse ja kommuni-katsiooni erialal Eesti plaanis kõige tugevamat aluspõhja.

Tallinn näis noormehele mär-gatavalt laialitõmmatum keskkond tudengitele. Kooli ja kodu vahel tuleb liikuda suurt vahemaad, mis piirab üliõpilaselul aktiivselt prog-resseeruda. Seevastu Tartu linnakus võimaldab hoonete lähedus hõlp-sasti erinevate kohtade vahel läbi hüpata. Teine oluline faktor, mis Terrase silmis räägib Tartu kasuks, on üliõpilaste suurem iseseisvus. Tallinn on märgatavalt suurema populatsiooniga ja paljud tudengid asuvad just sinna õppima, samal ajal kui tõenäosus vanematekodust eemale saada on väiksem. “Tartus on kogu tudengielu palju vabam ja väiksemate piirangutega,” lausus noormees.

NAASEB SINNA, KUS ON JUUREDEesti ja välismaa kõrvutami-

ses hariduse omandamise kesk-konnana arvas Terras, et välisriiki asumine pole halb mõte ja otsus lokaliseeruda ümber välismaale on populaarne just pärast gümnaa-siumi lõpetamist. “Kui vähegi või-malik, siis tegelikult oleks hea Eestis baas kätte saada, oma kanda veidi kinnitada ja olulisi tutvusi saada, sest kui sa lähed välismaale, õpid seal bakalaureuse ära ja tuled tagasi Eestisse, siis võid kaotada suure osa sotsiaalsest kapitalist. Nagu elu on näidanud, jäävad keskkooli sõpra-dest alles vaid mõned, kuid ülikoo-list enamus siiski eluks ajaks,” sõnas noormees.

Terras kavatseb samuti lahkuda mõneks ajaks Eestist, kuid välisriiki püsivalt jäämise plaani pole. “Mingi aeg lähen kindlasti Saksamaale, kuid teen seda alles siis, kui olen Eestis juured maasse löönud, et saaks siia pärast tagasi tulla ja elu edasi elada välismaa haridusega.” Noormees soovitab eelkõige Erasmuse prog-rammi, kuna see võimaldab üht-aegu näha nii maailma kui ka saada uusi mugavustsoonist väljumist nõudvaid kogemusi, samal ajal kao-tamata aega Eesti õpingute arvelt.

11

O R G A N I S AT S I O O N

LOOMADE EEST SEISJAD

KAISA LAUR

EVÜS ehk Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Selts on Eestis õppivaid loomaarsti eriala tudengeid liitev ühendus. Lisaks liikmete eest seismi-sele seisab selts hea veterinaariahari-duse edendamise eest.

SELTSI tegevus on jaota-tud kolmeks. Esimene osa hõlmab õppetööd ja enese-täiendust. Seltsi liikmed osa-

levad üliõpilasesinduses, erinevates instituudi ja ülikooli komisjonides ning nõukogudes. Samuti korral-datakse juba teist aastat väga popu-laarset loengute ja seminaride sarja Praktiline Veterinaarmeditsiin, kus spetsialistid käivad rääkimas erine-vatest teemadest, mida õppekava muidu ette ei näe.

Teine osa hõlmab erinevaid seltsi sise- ja välisüritusi. Liikmetele kor-raldatakse igakuiseid kokkusaa-misi, käiakse väljas ja proovitakse uusi huvitavaid asju. Samuti aitab selts igal aastal korraldada Eesti Maaülikooli seltside ühisüritusi, instituudisiseselt rebastepidu ning jõulu- ja lõpupidu.

Kolmas osa puudutab turundust

ja avalikke suhteid veterinaariaga seotud ettevõtete ja loomaarstidega. EVÜS püüdleb selle poole, et liikme-tel oleks olemas head praktikavõi-malused enese täiendamiseks enne ülikooli lõppu, ja muidugi, et peale lõputunnistuse kättesaamist oleks lihtsam tööd leida.

MIKS ON EVÜS OLULINEVõimalus omandada kvaliteetset

loomaarstiharidust on eeldus sellele, et Eestis oleksid head ja kvalifitsee-ritud veterinaarid. EVÜSi juhatuse esimees Liis Uusaed lausus, et selts annab oma parima panuse kvali-teetsesse loomaarstiharidusse ins-tituudi ja ülikooli administratsiooni koostöö kaudu. “Oleme suutnud end tõestada võrdväärse partnerina ja loodame seda positsiooni hoida. Kõige aktiivsemalt saame oma hariduse kvaliteedi parandamisse panustada just õppemetoodika komisjoni töö kaudu,” sõnas ta. Selts on ka Eesti Loomaarstide Ühingu hääleõiguslik liige. Tegemist on kõi-kide ametkondade veterinaararste liitva ühinguga, mis osaleb Eesti veterinaarteenistuse väljakujune-misel ja seisab hea selle eest, et kõik loomad õigesti ravitud saaksid.

MIDA MINA TEHA SAANKuigi EVÜS on erialaselts, mille

liikmed on ainult loomaarstiüliõpi-lased, tehakse meelsasti koostööd teiste ühendustega. Käidud on matkamas koos Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringiga, korraldatud korporatsioonidega ühispidusid ja muidugi veedetud aega koos teiste Eesti Maaülikooli seltside ja klubidega. Uusaed kinnitas, et selts pole kunagi ära öelnud ühe-legi koostöövõimalusele. “Isegi kui esmapilgul tundub, et midagi ühist ei ole, siis olen täiesti kindel, et kui piisavalt hästi mõelda, siis leiab kõikidega mingeid ühiseid jooni. Isegi kui ei leia, siis mõni-kord ongi tore hoopis teiste huvi-dega inimestega aega koos veeta ja oma „mullist“ välja saada,“ lisas ta veendunult. Hetkel on seltsil väl-jatöötamisel projekt, mille raames hakatakse teistele üliõpilastele, loomaomanikele ja -huvilistele korraldama seminare ja töötubasid loomadega seotud teemadel, näi-teks sellest, kuidas aru saada, mida loom mõtleb, või kuidas looma elustada. Projekt loodetakse käima saada hiljemalt järgmise õppeaasta alguseks.

EVÜSi liikmed käisid Lanksaares talgutel. Üheskoos pererahvaga tehti rehepeksu ja aidati neil värvida planku.Foto: Matis Pääslane

12

P S Ü H H O LO O G I A

MAILI TIREL

Psühholoogiatudengina olen kuul-nud kõikvõimalikke arvamusi ja valearusaamu oma erialast. Siinkohal lükkan ümber mõned levinuimad müüdid.

1. Me kasutame ainult kümmet protsenti oma ajust. Ilmselt

on see kõige levinum müüt, mida kuuleb iga psühholoogiaga seotud inimene vähemalt korra kuus. Kui 90 protsenti meie ajust seisaks tõesti kasutuna, ei elaks me väga kaua. Ajuuuringutes pole leitud suuri alasid, mis millegagi ei tege-leks või elektrilisele stimulatsioo-nile ei vastaks. Pole kindel, kust see müüt pärineb, kuid umbes sajand tagasi kirjutas William James, et ta kahtleb, kas enamus inimesi kasu-tavad üle kümne protsendi oma intellektuaalsest potentsiaalist. Ka see väide on kaheldava väärtusega.

2. Mälu töötab nagu videokaa-mera. Inimmälu ei salvesta

iga sündmuse igat detaili, vaid pigem talletatakse mällu sünd-muse raamistik, mis meenutamisel täidetakse pisiasjadega, mis tun-duvad raamistikku sobivat. Kuigi mälestus mõnest emotsionaalsest sündmusest võib olla väga ergas ja detailne (psühholoogias kutsu-takse neid flashbulb’i mälestusteks), siis enamasti on meie mälu palju vähem täpne, kui meile meeldiks. Peale selle, et sündmused ei sal-vestu mällu täielikult, kipuvad need ajapikku tuhmuma ja neid on või-malik ka väliselt mõjutada. Kõige levinum näide on siinkohal pealt-nägijate tunnistused. On leitud, et inimesed võivad mälestusse siduda hilisemat infot ja nii väita, et nägid kindlasti sündmuskohal rohelist väikebussi, kui näiteks uudistereporter on seda maininud.

3. Vastandid tõmbuvad . Romantiline ettekujutus, et kaks

vastandlikku inimest tasakaalusta-vad teineteise ‘’kiikse’’, ei pea kahjuks paika. Tegelikult kipuvad inimesed valima endale nii iseloomult, väär-tustelt, uskumustelt, välimuselt kui ka sotsiaalmajanduslikult seisuselt sarnaseid partnereid. Uuringud on näidanud, et iseloomude sarnasus on eriti tähtis suhte pikaealisuse kindlustamiseks.

4. Vasaku ja parema poolkera inimesed. Vasaku ajupoolega

mõtlevad inimesed on tugevad reaa-lainetes ja loogikas. Paremat pool-kera eelistavad inimesed on loovad. Kuigi on tõsi, et mõned ajufunkt-sioonid on lateraliseeritud (näiteks tegeleb parem poolkera ruumilise infoga ja vasak poolkera keelega), siis lõppude lõpuks töötavad mõlemad poolkerad koos. Näiteks on leitud, et matemaatikas edukas olemiseks on vaja mõlema poolkera koostööd.

5. Valedetektor on eksimatu. Polügraafi töö põhineb füsio-

loogilistel näitajatel, nagu vererõhk, südame löögisagedus, hingamis-sagedus ja naha elektrijuhtivus. Eeldatakse, et valetamisel need näi-tajad tõusevad. Tegelikult variee-ruvad näitajad ja nende tundlikkus inimeseti väga palju. Näiteks või-dakse inimest, kes lihtsalt higistabki rohkem, pidada valelikuks, kuigi ta räägib tõtt. Nimetatud näitajad võivad tõusta mitmel puhul , näiteks kui inimene on närviline või hoopis šokis, et teda süüdistatakse milleski. Et asi korrektsem oleks, tuleks vale-detektor nimetada ümber erutus-detektoriks, sest just erutus on see, mida polügraaf tegelikult mõõdab.

6. Skisofreeniapatsientidel on mitu isiksust. Kui räägitakse

skisofreeniast, mõeldakse sageli hoopis dissotsiatiivset isiksushäiret või isiksuse mitmesust, mille leiab

rahvusvahelisest haiguste klassifi-katsioonist (RHK-10) koodi F44.81 alt. Skisofreensetele häiretele on ise-loomulikud mõtlemise ja tajumise sügavad häired, kuid isiksuse mit-mesuse oluline tunnus on kahe või enama selgelt väljendunud isiksuse ilmne olemasolu ühes indiviidis, kusjuures korraga esineb vaid üks neist. Iga isiksus on täielik, omades individuaalset mälu, käitumist ja eelistusi. Seejuures pole isiksused üksteise olemasolust tavaliselt tead-likud. See müüt pärineb ilmselt sel-lest, et sõna schizophrenia tähendab lõhenenud meelt (split mind).

7. Psühholoogia on new age´i jama. Tegelikult on psühho-

loogia teadus. Nii eksperimentaal- kui ka kliinilises psühholoogias on tänapäeval kasutusel tõenduspõ-hised meetodid ning teadustöö ja eksperimendid ei jää kuidagi alla keemikute omadele. Iga psühho-loog on oma õpingute jooksul läbi viinud mõne uurimuse, et testida mõnd hüpoteesi, sealjuures jälgides, et andmed oleksid puhtad ja tulemu-sed usaldusväärsed. On ilmselge, et kognitiivsete protsesside uurimiseks peab suutma näiteks elektroentsefa-lograafia (EEG) elektroodidega ringi käia ja vaimsete häirete uurimiseks peab statistikaprogrammide kasuta-mine käpas olema. Müüt, et psüh-holoogiat lähevad õppima need, kes ‘’mõistlikule’’ erialale sisse ei saanud, tuleneb sellest, et Eestis pole psüh-holoogi ametinimetuse kasutamine reguleeritud. Nii võib iga väljaõppeta inimene end psühholoogiks nime-tada ja oma oskamatusega nii teis-tele kui ka õppinud psühholoogidele kahju tuua. Lugemissoovitus: Scott O. Lilienfeld ‘’50 Great Myths of Popular Psychology: Shattering Widespread Misconceptions about Human Behavior’’

KAS VASTANDID IKKA TÕMBUVAD

13

KUI TAHAKS TEATRISSE MINNA

Igal aastal leiavad aset ka tudengite teatripäevad.

T E AT E R

HELERI ALL

Märtsikuu on teatrikuu. Just see-tõttu võttis OLE ROHKEM vaatluse alla tudengite teatriskäimise võima-lused ja valikud Tartus ning annab nüüd neist lühikese ülevaate.

I LMSELT ei ole ükski tudeng nii rikas, et igal õhtul muretult mõnd etendusasutust külas-tada. Seda nii rahalisi kui ka

ajalisi ressursse silmas pidades. Seega tuleb hea elamuse saa-miseks etenduse väljavalimi-sele piisavalt aega panustada, et mitte hiljem pettunult teatrimaja ustest välja jalutada. Konkreetsete etenduste soovitamine on keeru-line, kuna maitsed on erinevad, ja etendus, mis tõi ühele nae-rupisarad silma, ei pruugi teist muigamagi panna. Kriitikute kirjatükke ajalehtedes ja sõprade arvamusi tasub kindlasti kuulata, aga tõelise teatrielamuse nimel oleks hea ka ise enne piletiostu natukene lavastuse tausta uurida. Tartu teatrimaastik on üsna lai ja pakub põnevat vaatamist igasu-guse maitsega teatrikülastajale. Siin on võimalik vaadata nii tra-ditsioonilist sõnateatrit, ooperit, tantsulavastust, uuemat rituaal-teatrit kui ka erinevaid teatrieks-perimente. Neist kõigist nüüd natuke lähemalt.

VANEMUINETartus asub Eesti ainus kol-

mežanriteater. See tähendab, et seal saab vaadata sõna-, muusika- ja tantsulavastusi. Vanemuise repertuaar on jagatud kolme hoone vahel: suur maja, väike maja ja Sadamateater. Märtsikuus on Vanemuises võimalik näha midagi igast žanrist. On komöö-diaid, muusikale, oopereid ja tõsi-semaid draamalavastusi. Märtsi keskel jõuab publikuni ka üks uuslavastus. Nimelt esietendub suures majas kogupereballett

„Lumekuninganna“. Tudengitele pakub Vanemuise teater võima-lust osta tund aega enne eten-duse algust soodushinnaga pilet. Kui muidu tuleb üliõpilasel teatrisaali astumiseks välja käia pea 14 eurot, siis kella kuue pileti saab lunastada kaheksa euro eest. Etendusi vaatamas käies tasuks end alati lavastuse sisuga lühi-dalt kurssi viia. Seda eriti ooperi ja balleti puhul. Kes kava füüsilisel kujul osta ei taha, saab seda sir-vida Vanemuise kodulehel, kus iga etenduse kirjelduse juures

on kava PDF-failina olemas. Kindlasti tasub jälgida ka erine-vate külalisetenduste toimumis-aegu. Tihe külaline Tartus on näi-teks Rakvere Teater, kuid võimalik on siinsamas Tartus vaadata ka näiteks Kuressaare Linnateatri või Endla teatri lavastusi.

TARTU UUS TEATERLoomulikult ei ole Vanemuine

ainus asutus, mis Tartu teat-rimaastikku kujundab. Väga tõsiseltvõetavad on näiteks ka Tartu Uue Teatri lavateosed, mis on viimasel ajal rahva seas üha populaarsemad. Märtsikuus on tulemas lausa kaks esietendust. 10. märtsil saab vaadata Renate Keerdi uuslavastust „Koon“. Kui muidu on Keerd tuntud Kompanii Nii ja huvitavate füüsilise teatri lavastuste poolest, siis tema uuslavastuses mängivad Uue Teatri draamanäitlejad. Selline põnev sümbioos pakub kind-lasti huvitavat vaatamist ka tra-ditsioonilise teatri austajatele. Teine uuslavastus on Uue Teatri „#DIGITALHATSGAME“, mis on valminud koostöös Tampere Telakka teatriga. See tähendab, et lavalgi saab lisaks eestlastele näha soome näitlejaid. Lavastuse keskmes on poliitilised häkkerid – aktivistid, kes üritavad maailma toimimist muuta. Ühtlasi tähis-tatakse selle lavastusega Telakka teatri 20. juubelit. Veel on või-malik Uues Teatris sel kuul vaa-data VAT Teatri külalisetendust

„Klaasist loomaaed“ ja Eesti ühe olulisema teatri- ja filminäitleja Evald Aaviku loomingut kokku-võtvat „Evaldi tekki“. Kooliteatri austajad võivad 19.–20. märtsil täiesti tasuta vaatama minna Uues Teatris toimuvat Tartu koo-liteatrite festivali, kus selguvad üleriigilisele kooliteatrite konkur-sile pääsejad.

MUST KASTVõrdlemisi uus tegija Tartu

teatrimaastikul on teater Must Kast. Viljandi kultuuriakadeemia tudengite oma teater tegutseb Genialistide klubis ja on aastaga pugenud sügavale Tartu teatri-sõprade südamesse. Must Kast pakub märtsikuus vaatamiseks näiteks eelmise kuu keskpaigas esietendunud pseudopärimus-likku lavastust „Võõrana põh-jala kõrbes“, mis nõuab kindlasti suurt keskendumis- ja tõlgen-damisvõimet, kuid ilmselt ei jäta kedagi külmaks. Mängukavas on

ka lastelavastused „Õhupallid“ ja „Padjatäis päikest“, mis kuluksid marjaks ära ka tudengitele raskel õppeperioodil. Esietenduseta ei möödu märtsikuu ka Mustas Kastis. Nimelt on märtsi viimastel päevadel oodata lavale uut sõja-vastast füüsilise teatri lavastust „Müür“. Musta Kasti lavastuste juures tuleb kindlasti ära märkida, et pärast iga etendust toimub vestlusring, kus lavastuses käsit-letud teemad uuesti üksipulgi läbi räägitakse. See ehk aitab nende lavastusi paremini mõista.

HARRASTUSTEATRIDTartu teatrimaastikule mahub

aga veel hulganisti harrastus-teatreid, näiteks Karlova ja Vilde teater, mis samuti aeg-ajalt väga ägedaid teatrielamusi pakuvad. Näitena võib siinkohal välja tuua Karlova teatri „Romeo vs. Julia“ ja Vilde teatri „Protsessi“, mida mõlemat on võimalik veel sel aas-talgi näha. Ära ei saa unustada ka Tartu Üliõpilasteatrit, kes mängis hiljuti Belgias toimunud festivalil Tšehhovi „Kirsiaeda“ ja kevadel tuleb välja uue muusikalavas-tusega. Seega tasub kindlasti ka nende teatrite tegemistel pilk peal hoida ja lavastusi vaatama minna. Samuti võib huvitavaid lavastusi näha Vanemuise kontserdima-jas. Kui teatrid mängivad tavali-selt oma kindlat repertuaari, siis kontserdimajas saab näha näiteks monoetendusi, mis ei ole ühegi konkreetse teatri repertuaaris.

Niisiis, nagu juba alguses öeldud sai, põnevat vaatamist jagub Tartus igale maitsele. Ja õige ajastuse korral on pile-teid võimalik täiesti mõistliku summa eest osta. Siia juurde sobib ära mainida veel üks nipp, mida paljud ei tea. Nimelt kui näiteks Piletilevi koduleheküljel on etendus välja müüdud, siis ei tasu meelt heita, sest suure tõe-näosusega võib Piletimaailmas samale etendusele veel pileteid olla. Teatrielamuse saamine sõltub muidugi suuresti ka vaata-jast endast. Kui teatrisseminek on eraldi sündmus, selleks valmistu-takse ette ja ollakse saalis mõttega asja juures, on elamuse saamine vägagi tõenäoline. Kui aga jook-sed etendusele otse loengust ja etenduse ajal jälgid oma telefoni või mõtled sellele, mis homseks lugeda on, ei saa ka elamust garanteerida. Võta korrakski aeg maha ja mõtle teatriskäigule kui minipuhkusele. Siis tasub see ära.

15

Õ P P I M I N E

KAISA LAUR

Kuigi uue sessini on veel aega maa ja ilm, tasuks juba praegu õppimist tõsi-selt võtta, et järgmised eksamid lähek-sid libedalt ning ülikoolis õpitu jääks paremini ja pikemaks ajaks meelde.

ÕPPIMISVIISE on mitmeid. Kuigi meetodite efektiiv-sus on inimeseti erinev, on teadlased leidnud, et mõned

neist kipuvad siiski olema pare-mad. Mõned aastad tagasi tehtud metaanalüüsist* selgus, et üllataval kombel on mitmed koolides levi-nuimad õppimistehnikad tegelikult võrdlemisi ebaefektiivsed. Nende hulka kuulusid näiteks markeriga allajoonimine, ülelugemine ja ka kokkuvõtmine, mida kõik tudengid laialt kasutavad.

Kõige tulemuslikum on õppi-mine siis, kui seda teha hajutatult pikema aja jooksul, sest nii on ajul aega, et uut infot paremini omaks võtta. Optimaalne aeg millegi haju-tatud õppimiseks peaks olema 10–20 protsenti sellest ajast, kui kauaks on soov teadmine mällu talletada. Ehk kui sa tahad, et miski püsiks sul meeles aasta aega, peaks seda kordama umbes iga kuu tagant. Kontrolltöödeks või eksamiteks

valmistudes on mõistlik jätta iga õpi-sessiooni vahele ööpäevane auk. Kui töö toimub nädala aja pärast, peaks iga õpisessiooni vahele jääma 12–24 tunnine paus. Eriti hea tulemuse annab meetod siis, kui kombinee-rida seda proovitestide ja ülesannete lahendamisega, mis on teine väga efektiivne õppimismeetod, kusjuu-res sooritatavad harjutused ei pea sugugi olema klassikalises kontroll-töö vormis. Kõige lihtsam viis on esitada endale küsimusi ja nendele vastata. Samuti võib kasutada flash card’e ja lahendada materjalide abita näiteülesandeid (põhikooli matemaatikatunnid!).

Hajutatud õppimine võib tun-duda alguses veider, kuna paljud õppurid leiavad end enne tööd kas halva ajaplaneerimise või muude põhjuste tõttu tihti ajahädast. Nad on sunnitud viimasel ööl mee-leheitlikult tuupima, mis pole aga sugugi efektiivne õppimisviis, eriti pikas perspektiivis. Paljud meist on kogenud, et kõvasti tuupides võib töö järgmisel päeval küll enam-vä-hem talutavalt ära teha, aga õpitu ununeb seejärel väga kiiresti. Põhjus on selles, et tuupides töötame lühi-ajalise mäluga. Muu hulgas kaasneb sellega oht juba varem õpitud oluline info „üle kirjutada“.

Kui aga on soov teadmine pikaks ajaks sügavale juurutada, tuleb kasu-tada mitu päeva järjest vaheldumisi fookustatud ja hajutatud õppimist. Fookustatud režiimis on inimene keskendunud ainult õppimisele ja teeb seda väga intensiivselt. Sellest üksi aga ei piisa. Et omandatud teadmine ka päriselt meelde jääks, tuleb seda korrata hajutatud õppi-misrežiimis. See on oma olemuselt palju rahulikum, lõõgastunum olek, kus intensiivselt õpitud teadmised lihtsalt ringlevad inimese teadvuse taustal, samal ajal kui ta mingit muud toimetust teeb, näiteks on duši all. See toimib hästi erinevate ideede ühendamise ja suurema pildi hoomamise kontekstis. Tuupides puudub aga võimalus teha piisavalt palju vajalikke ümberlülitusi, mis kinnitaks õpitu pikemaajalise talle-tamise ja sellest tõelise arusaamise, mis on aga hädavajalik sinna järg-miste teadmiste pealeehitamiseks. Kes meist ei tahaks võtta ülikoolist maksimumi.

* John Dunlosky, Katherine A. Rawson, Elizabeth J. Marsh, Mitchell J. Nathan, and Daniel T. Willingham

”Improving Students’ Learning With Effective Learning Techniques: Promising Directions From Cognitive and Educational Psychology“

KUIDAS VÕTTA ÕPINGUTEST VIIMAST

16

E D U LU G U

KRISTEL-MARIA KADAJANE

Pärt Erikson on noormees, kelle ööpäevas näib olevat 24 tunni asemel vähemalt 36. Lähemal vaatlusel selgub, et paljude asjadega tegelemine ei nõuagi ajamasinat, vaid üksnes oskus-likku ajaplaneerimist ja vankumatut tööeetikat.

KUI sa kohtuksid Virgin Groupi looja ja omaniku Richard Bransoniga, siis mida sa küsiksid. Tõenäoliselt üks

osa küsimusi puudutaks seda, kuidas ta on jõudnud nii kaugele, ning teine osa uuriks tema isik-liku saare kohta. Mida aga küsida omaealise noormehe käest, kes on õpingutega paralleelselt töötanud täiskohaga kahes ametis, andnud õppejõuna loenguid, olnud kahe ettevõtte sünni juures ja jõudnud mitu korda nädalas jalgpallitrenni? Vähemalt minu esimene küsimus Pärdile oleks see, et kuidas ta küll jõuab.

AJAPLANEERIMISE KUNSTNagu meie jutuajamisest selgub,

seisneb kogu kunst tegelikult pika-ajalises läbimõeldud ajaplaneeri-mises. Jah, koos kalendri ja muu taolisega. Pärdi sõnul on oma osa muidugi ka vedamisel ja õigete kokkulepeteni jõudmisel, näiteks saada oma ülemuselt paindlik graafik. Samas eeldab ajaplanee-rimine ja paljude asjade tegemine

maksimaalselt head töö kvaliteeti, mis võimaldaks ka edaspidi küsida soodsaid kokkuleppeid. Muidugi ei tasu noore algaja töötajana kohe endale parimaid töötingimusi loota, vaid nagu on näidanud ka Pärdi kogemus, peab selleks esmalt end tõestama just tehtud töö kaudu. See nõuab omajagu ohverdusi ja priori-teetide seadmisi oma vaba aja arvelt.

Olles ettevõtja, on noormehel rohkem kui küll tulnud ette olukordi, kus töö tuleb ära teha unetundide arvelt ja kasvõi jõulupühadel, kui kliendil kiiresti tarvis. Samas annab oma firma võimaluse olla vähemalt teatud määral oma aja peremees ning teha just neid asju, mis huvita-vad ja väljakutset pakuvad. Siinkohal ongi oluline märksõna Pärdi jaoks paindlikkus, ilma milleta on raske tegelikult nii ettevõtjana kui ka palgatöölisena.

KUIDAS ÕNNESTUDA Selleks, et minu intervjuu Pärdiga

liiga pilvedesse ära ei tõuseks, küsi-sin ka selle kohta, kuidas end pide-valt motiveerida mitmel rindel tegutsema ja kuidas ületada teele tulevaid takistusi. Esimene märk-sõna on tema sõnul pidev enese-häälestus õnnestumiseks. Tegu ei ole siiski igahommikuse mantraga, vaid lihtsalt asjade nägemine posi-tiivsemast küljest ja enese motivee-rimine sellega, et kui kohe asjaga pihta hakata, jõuab kiiremini soo-vitud tulemuseni. Selline mõtteviis

on tõenäoliselt ka põhjus, miks Pärdi sõbraga kahasse asutatud ettevõte on algusest peale olnud edukas. Nad on lähtunud mõttest, et töö reklaamib tegijat. Teise olulise asjana nimetab Pärt hea meeskonna olemasolu, ükskõik missugune on töö. Toimiv meeskond on tema sõnul ülimalt oluline nii selleks, et raskustest ühise vaevaga üle saada, kui ka tööprotsesside efektiivseks toimimiseks. Kõike üksi korraga ja kvaliteetselt ei jõua, mistõttu tuleb jagada ülesanded vastavalt inimeste kompetentsile ära. Pärt oli lahkesti nõus jagama meiega oma nelja soovitust, mida ta on ise proovinud ja mis tema sõnul toimivad.

1. Panusta heasse meeskonda, ükskõik kas töötad kellegi teise heaks või ajad oma asja. Hea mees-kond viib su kaugemale ja kiiremini edasi.

2. Ole paindlik nii aja kui ka töö- ja kooliülesannetes. Ära lähtu vähima pingutuse printsiibist, vaid proovi alati teha paremini ja rohkem kui ehk kohe küsitakse. See tasub end ära.

3. Prioriteedid paika. See on tava-line, et alguses tuleb edu saavuta-miseks rohkem pingutada, et pärast saaks tehtud töö tulemusi nautida. Lase tööl end reklaamida.

4. Usu endasse. Kui sa ei saa esi-mene kord hakkama, proovi uuesti ja julge küsida targematelt. Head tulemused nõuavad üldjuhul ka head koostööd.

OLE ROHKEM PÄRISELUS

Pärt Eriksonil on pidevalt nii palju tegevusi, et võib lausa tunduda, nagu oleks noormees

vähemalt kolmes kohas korraga.

17

KUI SINU TEE POLE VEEL LOOMADE VARJUPAIGAGA

RISTUNUD

LO O M A D

MERILIN REEDE

„Alusta sellest, mille tegemine on hädavajalik. Siis tee, mis võimalik... ja ühtäkki sa teedki võimatut.”

N II kõlab Tartu koduta loo-made varjupaiga motivat-siooni- ja juhtlause. Kodu leiavad kassid, koerad ja

muud loomad, alustades stepi-varaanist ja lõpetades küüliku-tega. Kõlab suhteliselt utoopiliselt anda uus kodu aasta jooksul pea üheksasajale loomale? Võimatu see siiski ei ole, sellega saab hak-kama just eelmainitud varjupaik juba viis aastat. Number oli nii intrigeeriv, et otsustasin minna asutust lähemalt uurima. Kõike seda raske südamega, sest ma ei ole varjupaigas enne käinud ja ausalt öeldes on mul kohutav hirm koerte ees. Kuigi mulle väga meel-dib tegeleda vabatahtliku tööga, ei ole minu elutee veel parjupaika-dega ristunud, aga pole hullu, eks igal asjal on oma õige aeg.

KUIDAS VARJUPAIKA MINNAPõksuval südamel tammusin ühel argipäeva pärastlõunal Tartu koduta loomade varjupaiga ukse taga ja ootasin, et keegi mind telefonikõne peale sisse laseks. Varjupaika minnes oleks viisa-kas ette helistada vähemalt päev, et teha kindlaks, kas kellelgi on aega sinuga tegeleda. Kohale jõudes tuleb sisse pääsemiseks uuesti helistada, sest varjupaiga uks on seoses esinenud vargus-juhtumitega ööpäev ringi lukus. Sisenemiseks tuleb helistada üldtelefonile, mille leiab kerge vaevaga kodulehelt. Mina seda kahjuks ei teadnud ja läksin see-kord lihtsalt õnne proovima. Kõik läks sellel pärastlõunal väga hästi. Ukse avanedes sain sisse astuda kitsukesse koridori, kus oli peale minu veel perekond, kes paras-jagu tegid samme kodu poole uue pereliikmega. Mind võttis vastu varjupaigas töötav Maris, kes oli esimesest silmapilgust alates väga armas, sõbralik ja tore. Kõigepealt juhtis ta tähelepanu seinal olevale ettekirjutisele, millel seisid var-jupaiga reeglid. Olles need läbi lugenud, pidin kirja panema oma nime ja muud vajalikud andmed sissekirjutiste raamatusse. Nii meie külastus algas.

Liikusime koridorist välja ja olime kohe suuremal platsil, kus nägin enda ümber kümneid koeri. Varjupaiga asukoht on küllaltki

mõnusas kandis, olles linna poolt tulles veidi enne Raadi mõisa pisemas metsatukas. Koerad olid kõik kettides ja eraldi oma kuu-dikestes. Mõned koerad olid väga aktiivsed ja mõned veidi vähem, kuid see on nagu ikka iseloomu-des kinni. Maris uuris kohe entu-siastlikult, mida ma teha tahaks. Tegin ettepaneku alguses veidi lihtsalt jalutada ja siis suunduda kiisude majja. Veebruari keskpaiga seisuga oli varjupaigas 18 koera ja 56 kassi.

KASSID VAJAVAD ROHKEM HOOLTAsutus jättis kohe alguses väga positiivse mulje. Nägin koertega jalutavaid inimesi ja sain teada, et vabatahtlikuid leidub loomadega tegelemiseks nädala lõikes päris mitmeid. Maris toonitas kindlalt, et vabatahtlike jõust on neil puudus just kasside juures, kuna nendega on palju rohkem tööd, alates kam-mimisest kuni puuride puhasta-miseni. Kui jõudsime peale väi-kest jalutuskäiku koerte kuutide juurest kasside majja, torkas mulle kohe silma väikene erinevus kasse tutvustavate nimesiltide juures – nimelt polnud seal peal vanust. Maris mainis, et kasside vanust on väga raske määratleda, seega ei saa nad sinna kindlalt midagi kirjutada. Ta rääkis juhtumist, kus leitud kassi vanuseks peeti algu-ses kolm kuni neli aastat ja kui omanik järgi tuli, sai selgeks, et tõeline vanus on hoopis üle 20. Selline olukord näitab, et kassi käi-tumine ja välimus ei olene vanu-sest, vaid tema iseloomust.

Minimaalselt saab üks loom varjupaigas olla 14 päeva. See on aeg, mil hooldajad vaatavad, kas loomal tekivad sõbralikumad suhted ja kas ta on edasiseks asjade käiguks sobilik. Kahjuks on nii, et kui loom on väga agressiivne ja allumatu, siis 14 päeva möö-dudes tehakse eutanaasia. Kõige pikemalt on neil olnud loom kuni kolm aastat, mille peale hooldaja naerusuiselt mainis, et igal loomal on vaid vaja oodata seda õiget ini-mest ja lõpuks ta koju saabki.

LOOM VAJAB STABIILSUSTKõige enam huvitas mind aga reaalne adopteerimisprotsess, millest jätkus meil juttu pike-maks. Kõige tähtsam asi meeles pidamiseks on see, et loomad (eriti need, kes on elanud läbi küllaltki traumeeriva kogemuse varjupaigas) vajavad stabiilsust. Seega kui sa tudengina mõtled

üksinda elades sellele, et võtaks näiteks endale kohe mõne kassi koju seltsi, siis mõtle selle peale pikemalt. Tudengiaeg on küllaltki seiklusterohke ja kui sul ei ole mitmeks-mitmeks aastaks kind-lat elukohta, siis ei soovita varju-paiga töötajad sul looma muret-seda. Veel pannakse hingele see, et mitte teha looma kingituseks või üllatuseks kellelegi teisele, sest looma valimine ja temaga suhte loomine on iga inimese indivi-duaalne tegevus. Maris ütles, et nad ei väljasta kingituse korras ühtegi looma, kuna on nõnda vastu näppe saanud ja mõne päeva jooksul on vaene loomake varjupaika tagasi toodud.

Kui on aga kindel soov loom endale võtta, siis on võimalus mitmeid kordi varjupaika külas-tada, loomadega tutvuda, nen-dega mängida ja sõbraks saada. Minu suureks üllatuseks tuuakse asutusse ka paberitega tõukoeri ja -kasse. Nii saab oma kritee-riumitele vastava looma ise välja valida ja kinkida kodu armsale hingele. Loomad on varjupaigas kiibistatud ja arstliku kontrolli läbinud, seega tervisest on täien-dav teave olemas.

MINE KA KÜLLAKuna varjupaigas töötamine nõuab suurt loomaarmastust, pärisin ka selle järele, kui palju loomi töötaja-tel endil on. Naine vastas naerdes, et igal töötajal on kodus vähemalt kaks kuni kolm kassi ja koera. Ikka on hetki, kui hing läheb härdaks või tekib loomaga lihtsalt selline side, mida enam katkestada ei saa. Varjupaigas töötamine on seik-lusterohke, märgib Maris vahele, kui jutustab seiku minevikust. Omajagu on ka raskusi, nagu võib ette kujutada, kuid need ületatakse ühiselt.

Siit ettepanek, kallis tudeng. Kui leiad, et kõik kinod, vee- ja kau-banduskeskused on läbi käidud ja vaja oleks uut tegevust, siis külasta mõnd varjupaika. Kui sulle vähegi meeldivad loomad, siis tegevust leiab seal alati. Kassisõbrad on hetkel väga teretulnud, et aidata pisikeste karvapallide kodusid puhastada ja karva läikima lüüa. Kõige kiirem aeg on kevadeti ja sügiseti, saad külastust juba pike-malt ette planeerida. Ajanappuses kannatajatele on antud võima-lus toetada varjupaiku rahaliselt või hoopis söögipoolisega. Ja nii lihtne see aitamine ongi. Ole rohkem, tudeng. Ka loomade eest.

19

MARI-LIIS KORKUS

Peagi seljatame miinuskraadid, lavii-nina tuleb peale kevadväsimus ning

“õun päevas” meetodist jääb väheks. Üks hea stressimaandamismeetod roheluse tagasitulekul on aktiivne liikumine. Spordipisikutest koos-neva motivatsioonisüsti võib saada Berit Piirilt.

P IIR õppis Tartu Ülikooli kehakultuuri teadus-konnas kehalise kas-vatuse ja spordi erialal.

Hetkel töötab ta tantsutreenerina Tähtvere Tantsukeskuses ning rühmatreenerina Fitlife Tartus ja TÜ ASK Fitnessklubis. Samuti tant-sib ise TÜ/Rocki tantsutüdrukute põhigrupis ja on järelkasvugrupi treener.

Kuivõrd oluline osa igapäevaelust on sinu meelest liikumine ja miks?

“Ma usun, et igapäevane liiku-mine või üldine kehaline aktiivsus tagab parema tervise ja hea ene-setunde. Kui inimene on aktiivne ja enesega rahul, siis on ka tema mõtted selgemad ja igasugune töö lausa lendab käes.

Kuna töötan treenerina, siis liigun kindlasti rohkem kui enamik inimesi, kuid soovitan ka kõigile istuva tööviisiga inimes-tele vähemalt korra päevas teha mõnus jalutuskäik, jooksutiir või mõni rühmatrenn, et ennetada

südame-veresoonkonnahaigusi ja hoida oma tugiliikumisaparaadi seisund stabiilselt hea.

Ja tuletan meelde, et kui vähegi on valida, siis eelistage treppe lifti-dele ja eskalaatoritele, jalutuskäiku lühikesele autosõidule ja miks mitte koera kassile, sest pikad jalu-tuskäigud lemmikloomaga metsa all on just see, mida tänapäeva (kontori)inimene rohkem vajaks.”

Sageli satuvad inimesed, kes alles alustavad sportliku eluviisiga, ras-kustesse tegeleda sellega järjepi-devalt. On sul ehk mõni näpunäide, kuidas säilitada katkematu aktiivne liikumine?

“Treeneritöös puutun tihtipeale selliste inimestega kokku. Algne tahe on suur, kuid hiljem moti-vatsioon kaob. Oma kogemusest võin kinnitada, et kõige paremini motiveerib inimesi siiski tulemus-likkus. Kui ikka kehahoiak muutub, põlve- ja peavalud kaovad, ener-giat tuleb juurde, kaal hakkab vastavalt soovile kas kaduma või juurde tulema, siis tavaliselt ini-mesed ka jätkavad oma elu aktiiv-ses tempos. Alguses peab muu-tuste nimel palju vaeva nägema ja ei tohiks igast tagasilöögist ennast heidutada lasta. Liikumine ja sport võiks kujuneda rutiiniks, ilma mil-leta lihtsalt pole võimalik pikka aega elada. Inimene on loodud elama liikumises, seda ei tohiks me unustada.”

Tegeled ilmselgelt innukalt tantsimi-sega. Kust sai alguse sinu teekond selles valdkonnas?

“Ma olen alates neljandast eluaas-tast tegelenud iluvõimlemisega. Kui vigastuste tõttu olin sunnitud sel-lest spordialast loobuma, siis otsisin teisi väljundeid liikumiseks. Tekkis idee proovida mõnd tantsutrenni. Tantsimisega hakkasin tegelema 14aastaselt. Kuigi alguses oli raske oma keha tunnetust tantsus leida, siis hiljem mõistsin, et just see on minu suur kirg ja ei ole kümne aasta jooksul suutnud tantsimisest loobuda. Muidugi tuleb tantsimise puhul kasuks eelnev võimlemisko-gemus, mis laseb teha suurema ula-tusega liigutusi ja olla väljendusrik-kam, kuid vahel võib sisseharjunud päkasirutus ka tantsimist segada.”

Kas tants on sinu silmis pigem sport või kunst?

“Tantsu peetakse ilmselt rohkem kunstiks, miks muidu on kasutu-ses termin tantsukunst. Tegelikult nõuavad tantsud ikka rohkemat kui tahmine kenasti ja kunstiliselt liikuda. Seega on tants sünergia kunstist ja spordist. Sellest vallan-dub tohutult palju head energiat. Koreograafiate mõtlemine ning muusika ja kostüümide valik vajab kindlasti suurt loomingulisust, kuid hea tantsu sooritamiseks vajalikud tehnilised elemendid nõuavad tugevat füüsilist ettevalmistust, vas-tupidavust ja motiveeritust.”

TANTS ON SÜNERGIA KUNSTIST JA SPORDIST