7Nädaline 7. juuli 2007

TEATER & küljed 10 22

koht näiteks Von Krahli teatri arengus. Kuid otseseltpsühholoogilisi tundeid kujustada suudavad ikka Pansoklassikalise kooli kandjad. Panso kool annab näitlejatele kaasa ka hea ühiskond-liku analüüsi. Olen lugematutes proovides istunud jakuulnud näitlejaid, ja näitlejatest välja kasvanud lavas-tajaid, analüüsimas tegelaste rollijoonist: eetikat, inim-likke pürgimusi, ühiskondlikku mõõdet. Neil Toompea-kasvandikel on haridusteel kaasa antud mitte ainult heateatri- ja kirjandustekstide lugemus, vaid ka tähenduseotsimise koolitus. Paljud lavakoolist tulnud teatritegijad on omas linnasvõi maakonnas rohkem kui etenduskunsti esindajad.Rakvere või Viljandi peanäitejuhid on ka ühiskondlikudtegelased.Veel enam - näitlejakarjääri tipust mööda kandunudPanso kooli lõpetajad saavad tihti “maa soolaks” ehkteatriarmastuse külvajaks paljudes koolitruppides võiteatriringides. Seda haridust on küllaga veel meeles, ettalendikatele harrastajatele õpetust ja tagasisidet anda.

Hans H. Luik

Olla pragmaatik ja säilitadaideaalid, selles on küsimus

Panso koolis haritud näit-lejad on eestlase jaokskümneid aastaid kehas-tanud eesti tundeid. Omatippnäitlejate kehastusestuleb eesti inimesele sil-me ette “eesti ahastus”,“eesti võidurõõm”, “eestiveiderdamine”, “eesti kõr-kus” ja teised emotsioo-nid. Ma ei taha seda väitessugugi näiteks Toomingastuudiot maha teha. Ka nnPeda koolkonnal on kõva

Margus Mikomägi

Näitlejaid ja lavastajaid on Eestis järjepidevalt kooli-

tatud 1957. aastast alates, kooli looja ja esimene juht

oli Voldemar Panso. Koolist, õppimisest ja eeskuju-

dest räägivad Raplamaalt läbi lavaka (praegu amet-

likult Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti-

kool) teatriilma sisenenud inimesed.

Jaan Rekkor, Eesti Draa-mateater, Pärnu teaterEndla, 10. lend 1982. aastal.Mis oli teatrikoolis see,mida sa täna taga igatsed?

Igatsen taga jäägitut andu-must, fanatismi, pühendu-must. Teatrikooli neli aastatolid täis, tiined erialasest jaerialatust tegevusest, pata-reid töötasid maksimum-alla-laadimiskiirusega. Suvi olimõttetuim aastaaeg, sestkooli polnud. Napsivõtmine-gi oli nagu töö iseenda kallal.Sa tundsid, kuidas su piiridavanesid nädalatega, päeva-dega, tundidega. Sinu lollus jasaamatus toodi iga päev ha-lastamatult sinu ja su kaas-laste ees avalikule ülemõõt-misele. Ja nii ongi.

Ja nii algab see iga proovi-tsükliga ikka ja jälle - su hääl,su keha, su liigutused, kõik,kõik on vale. Ja ole siis meesja otsi sellest valede lasustsee tõeraas, millega lõpukslavale minna. Alati tuleb siisappi kool, need lihtsamaistlihtsamad A-d ja B-d.

Minu Õpetaja on Aarne Üks-küla.

Priit Võigemast, TallinnaLinnateater, 20. lend 2002.aastal.Kuidas õppimine lavakassind muutis?

Rohkem kui oleks eales osa-nud arvata. Selles koolis oled

sa sunnitud ennast algosa-deks lahti võtma. Ja kogukunst ongi minu arvates sel-les, kas sa suudad ennast hil-jem uuesti kokku panna.Võib juhtuda, et mõned vidi-nad jäävad üle, mõned tulebvälja vahetada, aga võib kajuhtuda, et päris kokku enamei saagi.

Mida kasulikku lavakooleluks andis?

Hariduse... Huvi ja oskuseinimeste mõtetesse tungidaja leida sealt üles põhjused,mis neid käivitavad, ärrita-vad, kurvastavad, rõõmusta-vad jne. Oskuse ennast ja tei-si analüüsida. Soovi aru saa-da, miks mina olen just sel-line, nagu ma olen, ja miksteised on just sellised, nagunemad on.

Oli sul kooli ajal eesku-jusid, keda järgid siiamaa-ni? Miks?

Kõige suuremateks eesku-judeks olid ikkagi õpetajad,aga neid eeskujusid on nüüdtunduvalt rohkem kui kooli-ajal.

Märt Avandi, Pärnu teaterEndla, 21. lend 2004. aast-al.Mis sind teatrikoolis ülla-tas?

Teatrikooli puhul üllatasmind alguses see, et meiltnõuti tohutult palju. Kool kes-tis üheksast hommikul seits-me-kaheksa-üheksani õhtul.Ja siis pidid hakkama järg-mist päeva ette valmistama– igas aines taheti sult koguaeg midagi – lugemised, kirja-tööd, etüüdid, lavakõneteks-tid jne. Aga üsna kiiresti har-jusid ja hakkasid isegi sellistrütmi armastama.

Ma olen alati arvanud, et seeon väga hea teatrikool, aga taon veel parem elukool. Ees-pool toodud põhjustel oled sa

neli aastat ühtede ja samadeinimestega pidevalt hommi-kust õhtuni koos. Ja need ini-mesed on reeglina mitte justkõige lihtsama iseloomuga.Kui sa ei õpi olema teistegaarvestav, tolerantne ja headiplomaat, siis saab olemaväga raske.

Ma nimetaks õppejõud AnuLampi, kes on kahtlemataeeskuju, ja mitte ainult mulle.Ta oli (on) kohutavalt töökasja tohutult kohusetundlik.Tema tundi ei mindud kuna-gi “üle jala” valmistunult,vaid alati maksimaalselt. Jaalati tunni lõppedes oli tunne,et oleks pidanud ikka veelkümme korda rohkem pingu-tama, oleks jõudnud küll, taise jõudis alati. Vahel, kui matunnen, et ei jaksa ja tööd-tegemised kasvavad üle pea,siis mõtlen ikka Anu peale.

50 ?Noh, ikka täitsa auväärne

number juba minu meelest.Eriti, kui mõelda, kui palju ja

kui kirevat seltskonda on seekool näinud. Aga küll see koolelab veel 50 aastat ja siis veelja... siis ühel päeval lõpetabPanso kooli 100. lend, ei tea,mis siis küll teatrikoolis õpe-tatakse? Heh.

Uku Uusberg, 23. lennu üli-õpilane, lavastaja õppesu-und, lõpetab 2008. aastal.

Sul oli kooli astudes jubaolemas teatri ja kino ja kalavastamise kogemus, koo-liteater. Kas õppima asu-des miski üllatas? Mis oliteistmoodi, kui ette kuju-tasid?

Ma ei kujutanud midagi eri-ti ette, mis seal koolis olemahakkab, aga seda, et seal võibminna rutiinseks, et sa oledvaldavalt kuidagi morn ja tur-ris, olles seal üleval Toom-peal, seda ma ei arvanud. Kui-gi teadsin teiste käest, et niion. Et kool võtab su isiksuselahti ja siis ise pead end kok-ku mätsima.

Ma ei ole päris kindel veel(olen ju alles lõpetamas jailmselt paari aasta pärastmõtlen hoopis teisiti), kasnäiteks minu puhul on koolainult õigetes kohtades sur-kinud. Ma olen olnud seal sel-line probleemne laps, täisküsimusi, ja rohkete küsi-muste tekitaja teiste peades.

Ainsad tõelised rõõmu- jamõnuhetked on kooli ajal ol-nud minu jaoks mu enda la-vastamised, kus olen tööta-nud nii oma kursusekaas-laste, vanema kursuse kui kanäitlejatega. Sest siis maolen vaba.

Siis ma tegelen tõesti selle-ga, mis mulle tähtis, millestma hoolin ja mida ma tahanlihtsalt öelda. Ilma igasu-guste ambitsioonideta.

Seda olemise ja loomise va-badust koolis olles muidu eiole olnud. Ja jamps ongi sel-les, et nii vist ongi ÕIGE. Sestkool õpetab (eriti minusugu-seid ülienesekeskseid) oska-ma näha inimesi ja kõikemuud, mis su ümber. Arves-tama teistega. Arvestamamuu maailmaga. Minu jaokson see idealismist materia-lismi ületulek seal koolis, teeunistustest reaalsesse ellu.

Mul oli ju ideaalne teatriko-gemus juba enne kooli käes,kui ma oma Rapla sõpradegategin viimase kooliteatrila-vastusena enda kirjutatudtüki „Õrn ööbik”. See, kuidasmeil siis kõik toimis ja kui-das… see on tegelikult see,millest kõik lavastajad oma-moodi unistavad. Aga „päris”elus on igasugu takistusi jakool püüab need enne ettemängida mõnes mõttes.

Nüüd ma usun, et näen ja os-kan mõelda juba teatrist vägapragmaatiliselt, aga tähtis onmitte oma idealismi kaotada.Tuleb lihtsalt aktsepteeridapalju rohkemat, kui enne koolioskasin näha. Ja hea on, etniigi on. Igal juhul see koolhoolib ja armastab oma õpi-lasi, aga näitab seda kohativälja kuidagi pentsikult…

Kui tihti tänased tuden-gid oma kooli kohta Pansokool ütlevad?

Ei ütle tihti. Kui, siis läbinaeru ja suhtega, et mida

mina sellest tegelikult tean.Mitte kunagi tõsiseltvõeta-valt ja selle tajuga, et küll olisuur mees see Panso. Oligiilmselt, aga meie teda eitunne.

Mikk Jürjens, 2. kursuse24. lennu üliõpilane.

Rahvas kujustab oma tundeid läbi oma

rahvusest näitlejate kehastuse

Kaks aastat teatrikooli - onsinus miski muutunud?

Kindlasti olen ma muu-tunud, võib-olla kõrvalolijadoskaksid isegi paremini öel-da, aga ise leian, et olen küll.Usun, et kõige suurem muu-tus on toimunud silmaringis.Kui varem käisin maailmasringi veidi rohkem pea laialija ei osanud kogutava infogamidagi peale hakata, siisnüüd on tagurpidi. Võiks öel-da, et ma tunnen, et oskanmaailma vaadata.

See ei ole mingisugune ene-sekindel hoiak või midagi lõp-likku, suisa vastupidi - tunne,et oskan suhestuda ülejäänudmaailmaga ja ma liigun õigetrada pidi. Jah, nii võiks vistisegi öelda. Olen muutunudõnnelikumaks.

On palju raskeid hetki, agasee võimendab õnnehetkedsuuremaks ja nendest ei oleka ausalt öeldes puudus. Se-da on raske seletada... võib-olla pigem, et oskan ja julgenolla õnnelikum.

Miks? Ma ei tea, seda onimelik öelda, aga mul ei olesenimaani isegi sajandik-sekundit kahetsust olnud, etma teatrikooli õppima tulin.Ei kahtle oma elukutseva-likus. Ja see loob päris tuge-va aluse muu eluolu tarvis.Sellest algab kõik, sest nii eiole elu kordagi selline, et tulebühest kohast sisse ja lähebteisest välja.

Ja inimesed. Nad on minujaoks muutunud. Neid onpalju ja nad on kõik nii erine-vad. Kuidas nendega toimidaja käituda, see on minu jaoksküll muutunud. Inimesed onpõnevad.

Mis kool on teatrikoollähivaates?

Eks ta üks suur treening jaettevalmistus tulevikuks ole.

(Järg teatrilehe 4. lk)

8 7. juuli 2007 NädalinePOLEEMIKAPERSOON

Margus Mikomägi

Eesti Draamateatri

lavastaja ja näitleja

Hendrik Toompere

juhendab viieküm-

neaastase teatrikooli

kõige nooremat lendu.

Loen praegu uuesti VoldemarPanso 1980. aastal ilmunud„Teatriartikleid“, olen selleraamatu omal ajal kapsakslugenud. Ja kõik, mida Pansokirjutab, tundub mulle olevatkirjutatud nii, nagu ta elakspraegu. Kõik, mis kirjas seal,kehtib. Kokkuvõtvalt: et sini-linnu asemel, mida teatrispüüdma hakatakse, on vahellaval part. Miks, sellest ta karäägib oma ajatutes lugudes.

Ma arvan ka, et ega need põ-hiasjad ei muutugi. Põhiole-mus jääb alati üheks ja sa-maks. Kord hakkab mingi liinlihtsalt rohkem prevaleeri-ma. Ega teine ära ei kao selle-pärast. Tsüklilisus on vägapõnev asi. Mul meenub kohelugu, legend sellest, kuidasAnts Lauter vaatas 60ndatelõpus Suitsu-õhtu esieten-dust. (Kuus meest: Jaan Too-ming, Evald Hermaküla, TõnuTepandi, Kaarel Kilvet, LembitUlfsak ja Raivo Trass esitasidGustav Suitsu luulet pealkirjaall “Ühte laulu tahaks laulda”.Seda etendust peavad teatriloo-lased Eesti teatri suure muutuse,uue teatri tuleku alguseks. MM).

Lauteri käest siis küsiti, etmis sa arvad? Ta naeratas,kehitas õlgu ja ütles: „Ei noh,tore, me omal ajal AugustBachmanniga „Hommikteat-ris“, kahekümnendatel, tegi-me täpselt samasugust teat-rit.“ Selline 40aastane tsük-kel. Niimoodi need asjad käi-vad. Nii nagu noored avasta-vad esimese armastuse. Ar-vates, et mitte kellelgi poleseda kunagi nii tulnud. Niikäib terve maailma ajalugu.

Mis arvad, kus sa oleks siis,kui ajalugu poleks muu-tunud? Kas me siis ikkaistuksime siin sinu Draa-mateatri garderoobis ja saoleksid õpetaja?

Ma arvan küll, jah, et oleksniisamuti. Ühiskonnakor-raldus elu kutsetes, olgu nadsiis kokku või lahku kirju-tatud, kuidas tahes, ei mängimingit rolli. Ma oleksin kind-lasti sama koha peal. Näi-teks, ma olen viimasel ajaltegelnud Eesti aja murdumi-se ja Nõukogude võimu tule-kuga 1940. aastal.

Ursula kaotas kannatuse. “Kui sa hakkad hulluks minema, siis mine üksi,” hüüdis ta.

“Aga ära püüa lastele oma mustlasemõtteid pähe ajada.” Jose Arcadio Buendia jäi

külmaks ega lasknud end heidutada naise meeleheitest, kes vihahoos tema astrolaabi

Räägid oma tekstist jalavastusest, mille nimi on„Kommunisti surm“?

Jah. Väga paljud näitlejad,vaatamata ühiskondliku kor-ra muutumisele, jäid teatri-inimesteks edasi... mõnedolude sunnil pidid põgenema.Ega näitlejatega midagi eijuhtunud, lavastajatega...

... olen mõelnud me auväär-sete peale, kes jäid ellu tänukunstiansamblitele sõjas.Georg Ots, Gustav Erne-saks, Raimond Valgre... Olisee äkki Stalini kavalus an-dekate elu päästa ja siisneid ka selle teo valguseskuulekad hoida? Neistsaid...

.....avaliku arvamuse liidrid,nähtavad inimesed.

Muidugi on see kavalus,võim tihtipeale ju niimoodikäitubki. Hakkan mängimaBulgakovit Draamateatris.Näidend lähtub kirjanik Bul-

gakovi eluloost ja ma olen lu-genud nüüd selle kirjanikupäevikuid, et mis tollal toi-mus. Ta oli valgete poolel, eihäbenenud seda tunnistadaja Stalin siis loksutas teda.Andis talle võimaluse teha,siis keeras kraanid kinni mit-meks aastaks, peedistas, su-rus vastu maad, ei lasknudmidagi teha, hoidis näljas,siis lasi jälle – hoidis elus sa-mal ajal. Ega võim ei saa ilmavaimuta hakkama, tal onneid vaja.

Mõtlemapanev on, et Bulga-kov, olles GPUs varjamatulttunnistanud, et tema jaoks onNõukogude võim katastroof,kirjutas oma raamatud janäidendid punase ja valgevõitlusest üle astudes. Ta kir-jutas eksistentsiaalsetestsuhetest, sellest, mis toimubinimeste vahel. Nii on teatri-ga ka – aktiivne päevakajali-sus, võimuga opositsioonisolemine või flirtimine on ai-

nult vorm, karkass, millepeale jutustatakse lugusidinimestest ja inimestele. Sel-les ongi teatri fenomen, see,miks ta tõenäoliselt kunagi eikao. Senikaua, kui inimesel onvaja näha teist inimest, kuitalle on vaja kõrvale teist ini-mest, senikaua jääb teater,olenemata ja sõltumata sel-lest, missugune on ühiskond-lik kord.

Teater on see pink siis,mille peal teistega kõrvutiistudes saad ennast lavalevaadates kontrollida?

No just.

Mis lavastaja töö on? See onraske küsimus, ma tean.

Raske küsimus, raske vas-tata ka.

Kui jätta tuba koristamatanädalate kaupa, siis on sealühel hetkel segadus, sealtmidagi vajalikku üles leidaäkki on raske. Kõik kipub la-

gunema, laiali lendama, kordkaob käest. Lavastaja töö onelus organismi loomine. La-vastaja katsub kaoses korras-tatust leida ja samas sedakaost ka tekitada. See võikstoimida ühtse süsteemina.

Elusorganism. Lased asja-del laguneda, siis parandadneid, lased laguneda ja paran-dad... Lavastamine on maail-ma mudeli loomine iga kord.See ei paista välja alati suur-tes kujundites ja idees, aga sanäed ühte inimgruppi, näitle-jaid, truppi, 4, 5, 12 inimest,palju neid siis parasjagu on,mingis ühtses loogilises süs-teemis toimimas. See võibolla ka irratsionaalne süs-teem.

Lavastaja põhiülesanne onmaailma kokku panna, orga-niseerida, koos hoida. Sealttuleb sõnum, mida öelda tahe-takse. See ei tule ainult lavas-taja peast, tuleb koostööstnäitlejate, grupiga, materja-

liga... vaatajatega saalis.Trupi sünergia tekitamine onlavastaja ülesanne, lavasta-ja looming. See on mingismõttes sama, mis laevakap-teni või siis lahingusse mine-vate meeste juhi, kindrali võipolkovniku, ülesanne – mis-sioon täita ja mehed elusalttagasi tuua.

Miks elus läheb nii naguläheb, et ühest sõbrastsaab kindral ja teine on sõ-dur? Rollid võiks ju vabaltvahetuda, aga on nii?

Jah. Ma olen mõelnud ana-loogsetest asjadest. Endalejustnagu tundub, et praegu,selles ajahetkes olla on väganormaalne. Samas, kui hõlp-salt tegelikult oleks võinudminna teisiti. Kui palju on ol-nud neid hetki, kus oleksvõinud murduda, kõik kaota-da, usk oleks käest libisedavõinud... situatsioon oleksvõinud kardinaalselt muutu-

Hendrik Toompere: Teatrja eesmärk on tõele lähem

Hendrik Toompere Pariisis,...

9Nädaline 7. juuli 2007vastu põrandat puruks lõi. Ta meisterdas uue, kutsus oma kambrisse kokku küla mehed ja tõendas

neile teooriate abil, mis kõigile arusaamatuks jäid, et kui laevaga aina ida poole sõita, on võimalik

lähtepunkti tagasi jõuda. Gabriel Garcia Maruez “Sada aastat üksildust”

ma tahan oma loominguga öelda, milline on minu “ei saa mittevaiki olla” – see loob inimese näo. See on seotud mõtte ja pealis-ülesandega.

Võib juhtuda, et aetakse segi samatüvelised sõnad. Aga sõnadetaga on mõisted ja mõisted võivad olla vastandlikud. Näiteksstiil ja stilisatsioon, originaalsus ja originaalitsemine, indi-viduaalsus ja individualism, nõid ja nõiduslik.

Vaadake ringi tänaval, kohvikus, jälgige tähelepanelikultkultuurielu - kõik need, kes püüavad originaalitseda, on vägaühtemoodi, neil on õdesid-vendi kõigis maailma maades, sestnad on ühe ja sama puu viljad. Kas individualism pole nendelähedalt sugulane?

Vaesus sunnib laenama raha. Mõttevaesus sunnib laenamanägu. On neid, kes kogu elu on olnud kellegi moodi.

Edevus ja originaalitsemine loovad maski. Aga mask tapabinimese. Maski tagant kaob inimene. Stanislavski räägib va-nast näitlejast, kes ka surivoodil oli nii teatraalne, et keegi eiuskunud, et ta sureb. Meie loominguline sisemus on nõrk jaülitundlik pill. Hoidke teda hääles, ärge valetage, või te rikuteta igaveseks.

*Voldemar Panso (1920 – 1977), juhatas 1957-77 TRKlavakunstikateedrit, kus tema käe all lõpetas seitse lendu.

gi. Enamasti ei sobi.

Oled oma teel kooli jõud-nud, teatritudengite õpeta-jaks.

Jah, olen õppejõud olnud jut-ti nüüd kolm aastat. Aastaaega täielikult tegelen omakursusega.

Miks sa hakkasid õpetama?Kutsuti. Mulle hakkas meel-

dima. Enne seda olin põhja-likult tutvunud erinevatenäitlejate tehnikatega. Mullemeeldib juhendamine, uutekoosluste väljamõtlemine jainimestes mingite asjade va-bastamine, lahti keeramine.Ka lavastades mulle meeldibnäitlejaid aidata. Mulle liht-salt see sobis.

Eks see oli ka tänu kooliju-hataja Ingo Normetile, kesseda õpetamist pakkus. Ise juei lähe kauplema, et ma nüüdtahan oma kursust võtta.Pakkumine tuli väljaspoolt,

siis, kui ma olin selleks val-mis. Oma kursuse võtsin vas-tu juba täie teadmisega, etmuudmoodi ma ei saa. Loo-mulikult. Seda enam, et mulolid selleks ajaks selged pil-did, missuguseid näitlejaidma tegelikult vajan. Millisedpeaksid olema nende inimes-te isiku- ja professionaalsedomadused, kes tulevad koo-list teatrisse. Missugunepeaks olema näitleja, kes täi-daks neid funktsioone, midatänapäeva teater, ühiskondnõuab.

Aastate jooksul seda piltijälginuna, millised näitlejadkoolist tulevad, kuidas nad onja mis nendega juhtub, mõt-lesin, et kursust võtta on tege-likult viimane aeg. Muiduoleks võinud hõlpsalt lõpeta-da kohvikufilosoofina, lauataga istuva lavastajana, kesviriseb, et ei ole seda ja toda.Tead ju küll neid „kui oleksnii, küll ma siis teeksin“

mehi... Virisedes lähevad as-jad tuksi. Otsustamine teha,see vajas ja vajab meelekind-lust, usku ja veendumust.

Valmisolekut. Õpetamineon anne ju.

Kas on antud õpetada või ei,kas on antud võime süvenedateise probleemidesse, sisus-se, aidata teisel ennast ehi-tada? Ma ise üllatusin, et mulon see olemas, olen elus vägakärsitu, aga õpetaja peab ole-ma kannatlikum kui kass. Maõpetades olengi. Õpetamineon pikaajaline töö ja mulleväga meeldib.

Neli aastat õpetad ja siisnad lähevad, kes kuhu, kassee pole kurb?

Ma ei tea. See on iga kursu-sega nii vist, et tahaks kokkujääda, et küll me siis koosteeksime. Ka meie kursusegaoli nii ( XIII lend: 1984-1988,kursuse juhendaja Kalju Komis-sarov).

Samas nüüd ma arvan, etpäris nii see ka ei ole. Parata-matult iga kursuse sees, üks-kõik kui koostöövalmis ta kaei ole, tekib vaimses plaanisteatud lõhenemine. See lõhe-nemine võib tekkida ka inim-tüüpe mööda. Ma isegi ei ususellesse hästi, et see toimiks,kui kursus läheb ühte kohtateatrisse. Kui, siis peab kar-dinaalselt teistmoodi õpe-tama, sellise sihiga, et on tea-da, et minnaksegi sinna ühtekohta.

Teater peab ikka endasühendama erinevaid vanu-seid ja erinevaid kogemusi, etlaval saaksid olla, oleksidkõrvuti Ita Ever ja Uku Uus-berg.

Teine asi on mingi tuumikumoodustamine, kas seekursusel tekib või ei? Kursustuleb ette valmistada nõnda,et nad teaks: nagunii tulebõpetaja juurest kord ära min-na, tuleb käia oma iseseisvatteed.

Ka minu töö, see, mis ma üli-õpilastega teen, on suuresosas iseseisva töö õpetamine.Tähendab, kuidas ise toimetulla. Kriitilistes olukorda-des, lahingusituatsioonides.Kuidas osata iseennast la-vastada, kuidas osata iseen-nast teatriruumis paigutada,sellesse üleüldisesse pilti.See on ettevalmistus üksi ole-miseks, just nimelt.

Ma olen ju näinud seda, kuinoored tulevad teatrisse ja eioska endaga midagi teha.

Mis mõttes?Nad jäävad ootama. Oota-

ma, kas õnn naeratab, kas onlavastaja, kas antakse heaosa, oodatakse õnnelikku het-ke. Mõnel veab, enamikul eivea. 75 protsenti ei satu sel-lesse vedamise ringi või satubkunagi hiljem. Siin, ma arvan,on küsimus pedagoogikas,kuidas õpetada.

Minu kursusel ei ole lavas-tajaid, aga nad kõik lavasta-vad. See on kohustuslik jasunniviisiline töö esimeselkurusel. Lavastamine on ha-kanud neile nüüd niimoodimeeldima, et nad tahavad la-vastada. See on puhas näitle-jaõpe – tajuda isiklikku vas-tutust selle ees, mis laval toi-mub, vastutada kõigi ja kõigeees. Lavastamine mobilisee-rib ja sunnib mõtlema teistepeale. See ei lase lohakaksmuutuda, teha üle jala. La-vastamise kogemus sunnibmõtlema: kui mina oleksinlaval, kuidas ma käituksin.

Koolis on aastakümneid ol-nud see printsiip, et esimeselkursusel ei tehta tööd väljas.Kool on üles ehitatud kloos-terlikule distsipliinile. Tuledhommikul kell üheksa jalähed siis, kui uks öösel kellkaksteist kinni pannakse.Vaba aega ei olegi.

Aga tudengitele nagunii jupakutakse kohe tööd, uuednäod ikkagi?

Ma õppejõuna pean olemakarm ja seda keelama - ei teeja kogu lugu. Võimalusi mui-dugi tuleb anda, aga mõne ajapärast. Eks see olene ka pak-kumise kvaliteedist, see lu-bamine. Esimesed kaks kur-sust küll ei tohiks näitleja-üliõpilased oma õppetööd kat-kestada, miski ei tohi õppe-tööd segada. Distsipliin, jää-gitu pühendumine, see, et te-geled vaid ühe asjaga... seetuleb kehasse sisse kasvata-da nõnda, et muutuks harju-museks. See tuleb ära tehakoolis ja kui see tekib, siissaab inimene hiljem ise liht-samini otsustada keerulisenatunduvaid asju.

Ma olen seda ju ise tundnudkooliajal, pärast filmi „Naera-ta ometi“ tuli igasuguseidpakkumisi. Õpetaja Komissa-rov ei lubanud ja küll ma rabe-lesin, olin valmis isegi koolistlahkuma. Tudengeid saabõpetada ainult läbi iseenda,läbi õppejõudude elava eesku-ju, õpetada pühendumistnendele asjadele, mis on tõestitähtsad.

Lõik Voldemar Panso*loost 1961. aasta ajakirjasKultuur ja Elu, siis kui lõ-petas kooli esimene lend.

“Uut nägu, seda oma näguei saa välja mõelda, teda eisaa ka otsida ega valida. Taon inimliku sisu resultaat,endateostuse tulemus, maail-mavaate kajastus. Öeldakse,et stiil, see on inimene ise.Nägu on veel mahurikkamkui stiil. Nägu ei saa otsida.Saab otsida elumõtet, elutun-netust. See, milleks ma elan,mille nimel ma loon, mida

da. Neid momente... see onimelik müstika.

Miks teater?Ma ei saanud sellest kaua

aega aru, õppejõud rääkisid,et sul peab olema mingi siht.Küsisid, mida sa tahad? Maei osanud seda sihti endalepüstitada, ma ei saanud aru.Ei suutnud sõnastada, visu-aliseerida.

Siis lugesin Grotowski ma-terjale ja sealt lugesin väljasellise tunnetuse, et teatrit eituleks käsitleda kui kunsti-vormi, sest seda ta ju on, vaidkui sinu enda arengu jaoksvajalikku rituaalset tegevust.Seda, kuidas sa ise hakkadtõele lähemale liikuma. Siisma sain äkki aru, et vaat seeongi siht ja eesmärk: proovi-da asjadest aru saada, jõudatõele lähemale.

Ma ei ole sugugi kindel, etolen tõele lähemale jõudnud,aga see tahe on olemas, misei ole lasknud mul ära mur-duda. See ei lase käega lüüa.

Õnne peab olema!

Eks! Õnne peab olema. See onkindel.

Valima ka peab!Ma mäletan, kui reklaamist

ära tulin, 5-6 aastat tagasi,siis ma pidin sisemiselt otsus-tama, kas see või teine? Sainaru, et mõlemat asja korragaenam teha ei saa. Ma loobusinreklaamist ehk hõlpsast rahateenimisest. Tuli valida, oliaeg ja valik ei olnud raske.Mitut asja saab korraga tehaküll, aga kontsentratsioonühele tegevusele saab ühelhetkel tähtsaks.

Noorena tead, et see ei olenii hirmus mitut teha. Kuju-nemisjärgus sa pead ka kes-kenduma ainult ühele. Va-hepeal, siis võib teha kõike,proovida siit ja sealt, aga siistuleb jälle.. vana zen-meestemõte, et igas asjas tuleb täiu-seni jõuda – teed keetes, vibulastes, nõusid pestes, riisikülvates, puuoksi lõigates –saavutada seal täiuslikkus,siis äkki hakkad aru saama.Kõikjalt rabada... mõnele so-bib, mõnele ei. Kuidas kellel-

ritegemise sihtmale jõuda

...ja pealinnas. MARGUS MIKOMÄGI foto

..Puises... ERVIN ÕUNAPUU fotod

Lavakunstikool tähistab oma

50. sünnipäeva kooli asutaja

Voldemar Panso sünnipäeval

30. novembril

10 7. juuli 2007 Nädaline

TEATER & küljedOlla pragmaatik...

Margus Mikomägi

Miks inimene on üksi?

Miks me ei kuule teist?

Kas maailm ongi nõnda

seatud? Millal me kao-

tasime võime kuulata

lugusid? Need ja muud

küsimused jäävad VAT-

teatri etenduses „Pink“

vastuseta.

See, et küsimused jäävadpähe keerlema, on näitlejateteene. Mängitakse valusalt.Et valusalt mängida, tulebolla aus. Aus olemise nüan-sid paneb paika kõrvalt vaa-taja – lavastaja.

Üksindus, üksiolemineNoored lavastajad RobertAnnus ja Uku Uusberg, ma eitea ju, kas nad mõtlesid ka-hele eraldi tekstile ühist ni-metajat andes sellele, et äkkipäästab maailma see, kui memeid ümbritsevasse avalikkuruumi pinke asetaksime roh-kem. Linna mööbel, kas seepeataks tormamise? Aitakskontakteeruda? Ma olen tä-hele pannud, et näiteks Võru-maa käänulised teed on külljälje jätnud sealsete inimestemõtlemisse. Teed ei lase tor-mata ja Lõuna-Eesti rahvas,inimesed on kontaktialtimad.On rahulikumad ja sellega ka,mulle tundub, rohkem täis-kasvanud.

Kaks näidendit on üks. JonFosse „Talv“ ja Evard Albee„Loomaaia lugu“. Esimesenäidendi autor on sündinud1959. aastal. „Loomaia lugu“ilmus aastal 1958. Ja täna onikka sama valus olla üksiomade seas, kinnitavad noo-red lavastajad koos näitle-jatega.

Talvel nabapluusiga“Pingi” esimeses vaatusestuleb lavale hästi riides noor-mees, kes mängib ajalehtede-ga. Asetab neid pingile nii- janaamoodi, isegi loeb, mausun, suuri pealkirju. Muidu-gi ma oleks lavastajana kasu-tanud eestikeelseid lehti,värskeid. See annaks ilmetjuurde.

Ja siis tuleb KatariinaLauk, naine, keda ta mängib,ma ei saa aru, kes ta on. Tematulek on eriline. Sama võimaskui Sulev Luige ja Aleksan-der Eelma tulek ja olek kolm-kümmend aastat tagasi Noor-sooteatris, Lembit Petersonilavastatud „Godod’s“: Kata-riina teeb rahvusraamatu-kogu keldris imet. (Muide, kestahab, saab näha Eesti teatrilegendjutu, kuidas mõne näit-leja osa algab jalgadest, reali-seerumist laval.) Ma ei saaaru, ei taha aru saada, kas see

naine, keda ta mängib, on pur-jus, haige, teeskleb... ta onseda kõike ja ei ole ka. Ma eitea, kes ta on, ja ma tean, etta on üksi. Ta külmetab kasiis, kui hiljem ilmub kasu-kas. Täna vist väga ei kasu-tata väljendit ümberkehas-tumine. Katariina kehastubümber, seda Katariinat, kedama tunnen, on laval kui üldsesiis väga vähe.

Lavastaja Robert, kes onnäitemängus ka näitleja,märgilise nimega Mees, mausun, saab oma kooliaja kõigesuurema õppetunni Katariinamängitud Naist mõistapüüdes.

Kord, kui suri Velda Otsus,kuulasin raadiost kogematakuuldemängu, kus Velda Ot-suse partner oli Katariina,kuulasin, kadestasin ja mõt-lesin, kas Katariina sai aru,milline õnn on mängida koossellise suure inimesega, te-maga suhelda, olgu siis, et sel-le suhte nimi on töö. Selleõnnega nüüd, ma küll usun,puutus kokku noor mees Ro-bert Annus. Õnne talle.

Imal muusika javärvilised inglidMaailm suhtleb ekraanide

kaudu - telefoniekraan, kino-,televiisori-, arvutiekraan.Maailm jõuab ka lastenimaskides elajate kujul. Mee-nub Otto-Triin, miski kahe-sooline koll, ja Pikasuka Pipi.

Uku Uusberg laseb omaJerril (Jerry - Alo Kõrve) pin-gist mööda marssida roti kos-tüümis. Mees ütleb ennasttulevat loomaaiast. Ja teistmeest Peetrit (Peter - MargusPrangel) see eriti ei loksuta,et inimrott päise päeva ajalringi kõnnib. Kas ta ei mär-ka, ei taha märgata või onharjunud.

Rott-mees teeb kõik, et saa-da kontakti liigikaaslasega.Ta tantsib, laulab ja kisubennast alasti, võtab kostüü-mi seljast. Lavastaja tahteltuuakse mängu naerumasin,imal inglite pilt, ka mobiil-telefon, mis kõik lülituvadpingi küljes olevasse voolu-võrguga ühendavasse kontak-ti. Kuidagi selgeks saabloomaloos käibefraas: tõmbajuhe välja seinast.

Uku loos tuleb kindlasti kii-ta lavastaja näitlejate vali-kut. Oli kohe tunda, kuidasmeeste mõte koos on särise-nud. Seesama sõnade män-gki, kuidas kontaktist saab

Kont-aktid pinkidel, pinkidel,pinkidel, pinkidel

kont-akt – luukere, kui soo-vite. Et kontakti maailmagaja sõpradega saab siis vaid,kui oled alasti aus. Et kontak-ti eelduseks on usaldus. Jausalduslik olemine eeldab jul-gust olla alasti.

Edetabelisse, edetabelisse,edetabelissePildile jõudmiseks on tänavaja saada edetabelisse, re-kordite raamatusse. Vähe-malt Moskvasse, Moskvasse,Moskvasse. Kui võtta eten-duse õnnestumise kriteeriu-miks see, et näitlejad üllata-vad, et pärast etendust mida-gi mõelda on, et on, millestpärast sõbraga rääkida, et onsaladusi, siis tuleb noortelelavastajatele ja nende trupilehindeks viis panna. Lisaksootus, mis saab edasi, midalavastajad teevad suurel la-val, täispikkade näidendite-ga, kas riigi teater märkab, etKatariina on keldris, mis rolleantakse valmis Margus Pran-gelile ja Alo Kõrvele.

See oli mu esimene VAT-teatris nähtud etendus ja seekinnitas, et väike on suur. Eksvõtke kontakt.

(Algus teatrilehe 1. lk)Pidev proovilepanek nii

vaimses kui ka füüsilisesmõttes. Esimene aasta oliküll nii, et jõudsid õhtul kellüheksa elukohta ja olid val-mis laibaund magama. Nüüdon juba keha ja vaim sellekõigega harjunud, jääb roh-kem aega kõike toimuvatanalüüsida, suhestuda.

Aga nii üldiselt... Siin ontantsu, balletti, hääletrenni,lavakõnet, teatriajalugu, kir-jandust, laulu. Ja siis eriala-tunnid. Nende ühiseks ni-metajaks võiks vist täitsa pi-dada kujutluspildi treeningut.Pidevat sisemist põhjenda-tust kõigele, mis sa teed. Tu-leb ise otsida teinekord moti-vatsiooni, kui mõni kuiv tree-ningharjutus igavaks muu-tub. See kandub elusse edasi.Fantaasiakumm venib.

Kui otseselt küsimuselevastata... eks ta üks kiirelt lii-kuva aja ruum ole.

Mis on sinu jaoks sealkõige tähtsam?

Ümbritsev keskkond. Kur-sus on täis väga erinevaid ini-mesi, mis ühest küljest loobaluse ohule, et lõpuks olemekõik samasugused kompotid.Aga ei ole nii. Just see onkihvt, et sina oled sina jateised ongi teised. Sa vaatadja õpid ja mõtled neist ja olednendega päevad ja tihti kaõhtud ja ööd koos ja see õpe-tab minu arust elama.

See kursus, nagu ka näitekskeskkoolis klass, on ju mudelühiskonnast. See on lihtsaltminiatuursem ja äärmusli-kum versioon. Sellel on paljuhalbu külgi, aga kahtlematarohkem häid, tundub praegu.

Teiseks tähtsaks asjaks onsee, et kõik õpetajad on omaala täielikud fanaatikud. Seeloob olukorra, kus ei tahaühestki tunnist puududa.Kümne minutiga peab vahe-tunni jooksul ümber lülitumatäiesti erinevale lainele, agaseda kergendab entusiasm jasee kirg, millega midagi te-hakse, see nakatab. Vähe onhetki, kus mõte lendab kusa-gile mujale, kaootiliselt mine-ma. Ollakse asja juures, kõikja täiega. See on tähtis.

Kas see kool on veel kateie kursuse jaoks vahelPanso kool? Kui, siis kuidasseda seletad?

Ikka on Panso kool. Paljudõpetajad on ju ise Panso õpi-lased olnud ja räägivad tihtitemast lugusid või seda, kui-das tema midagi õpetas. Võikuidas tema mingis olukorrasmeile öelnud oleks. Kes ei oletema õpilased, on ju peaaegukõik tema õpilaste õpilased.Seega on see vägagi Pansokool. Temasse suhtumine onju elav, ta ei ole mõni 15. või16. või 19. sajandil elanudkunstnik, vaid alles aasta-kümnete eest meie juurestlahkunud. Tema legend onelav ja see on midagi, milleeest kool peab tänulik olema.

Lihtsalt - hea

näitleja ongi…

hea inimene

Teatrikülgede küsimus-tele vastab Uku Uusberg.

Kas üksindus siin ilmason sinu eakaaslaste tee-ma või oli see te jaokslihtsalt üks ülesannepaljude seas? Sellist ülesannet õnnekskool ei mõtlegi anda, et teh-ke ühel kindlal teemaltükk… Mina seostan endajaoks seda teemat Tallin-naga, ikkagi suurlinna elu-ga. See, mis mõju on olnudTallinnal minu jaoks, on …on suur. Seal on üksinduseriti igavikuline ja suur,kuna ümberringi on niipalju müra ja samas põne-vat, nii palju, et sellele vas-tanduv üksindus-tühjus onka tohutult mahukas. Tulles väiksest kommuu-nilaadsest kohast, ollesidealist, elu ja inimesi tõe-liselt armastav, peab hak-kama ÕPPIMA kohanemasealse eluga, õppima suu-nama oma armastust elusuhtes. Lihtsalt armas-tusega peale tulemisest eipiisa, sest see tähendabsuurlinna jaoks hoopis mi-dagi muud... Seal pead saoskama oma tundeid rat-sionaalselt juhtida. Sellesmõttes pole ka ilmselt va-het, kas oled seal sündinudja kasvanud või ei. Suur-linna üksindus sünnibpaljudes peades ja justsealt, et enam ei oska, liht-salt ei oska suhelda ja olla„mina” niimoodi, et kum-maltki poolt, seest ega väl-jast, ei tekiks küsimusi...Ja siis oledki üksi omanõutuses... See on sellinepikk-pikk teema, millestvõiks rääkida... Vastuseksküsimusele ühe sõnaga on:EI. Teemasid meile kool eianna kunagi.

Kuidas ise lavastusegarahule jäid, kas teeksidtäna midagi teistmoodijuba?Ma käin ilmselt etendusivaatamas. Esietenduselma küll märkmeid ei tei-nud, aga teisel juba teginja edastasin need näitle-jatele. Aga edasine on jubapoiste asi, mida nad püüa-vad realiseerida ja midamitte.

Kont-aktid pinkidel, pinkidel,pinkidel, pinkidel

ARVO KULDKEPI foto

Uku Uusberg.