Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2015

Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2015

Kontrolli oma kodu tuleohutust!

Veeohutuse õPe Piltide abil | Päästealase koolituse tuleVik

suurpõlenguõppetunnid

Selle aasta

2014 – vabatahtlike

analüüside aasta

Saaremaa – demineerijate

rõõm ja õud

Sillamäel käivitus ohusireen

Päästeametil on uus strateegia

2

Nii nagu kümnel varasemal aastal, toimus ka tänavu Pääs-teameti loomingukonkurss. Seekord kandis see nime „Tu-leohutus puust ja punaseks“ ning osalejate ülesanne oli

valmistada lühike videoklipp.Konkurss kestis 23. septembrist 3. novembrini ning osalema

olid oodatud kõik alates 14. eluaastast. Kokku saadeti konkursile 36 videoklippi. Töödega tutvudes on näha, et teemad pakkusid osalejatele väljakutset ja tekitasid põnevaid mõttelende. Palju oli videoid, mida saab edaspidi kasutada nii ennetustöös kui ka kommunikatsioonis. Kindlasti leiavad videoklipid rohkelt kasu-tust Päästeameti sotsiaalmeediakontol, kus videoformaat on hea vahend sõnumite näitlikustamiseks.

Kuna loomingukonkursi põhieesmärk on suunata inimesi loo-vate lahenduste kaudu tuleohutusteemadel kaasa mõtlema, siis võib videokonkursi tulemusega rahule jääda. On näha, et inime-sed oskavad tuleohutuse teemadel kaasa mõelda ja oma mõtteid visuaalselt haaravalt esitada.

Saabunud töid hindasid nii Päästeameti ennetustöö ja kom-munikatsiooni osakonna töötajad kui ka spetsialistid väljapoolt – filminduse õppejõud Balti Filmi- ja Meediakoolist ja reklaa-mispetsialistid turundusfirmast Ping Pong Marketing. Komisjoni koosseis oli võimalikult mitmekesine, selleks et auhinnad või-

daksid tööd, mis on tugevad eri aspektidest. Peaauhindadeks olid peegelkaamera Canonilt ning nutitelefon ja tahvelarvuti Samsun-gilt. Kuna häid töid oli palju, osutus komisjonil hindamine üpris keeruliseks. Lõpptulemusena sai kõige enam punkte Andres Luidre töö, mis paistis silma väga professionaalse teostusega. Teise koha pälvis Aimar Lints, kelle videoklipp juhib originaalse lahenduse kaudu tähelepanu suitsuanduri kontrollimise olulisu-sele. Kolmandale kohale jäi Ralf Tafenau, kelle klipp näitas suit-suanduri kontrollimist kui loomulikku igapäevategevust. Lisaks peaauhindadele valiti välja ka publiku lemmik ning eripreemiad andsid välja Haridus- ja Teadusministeerium, Politsei- ja Piirival-veamet, Energia Avastuskeskus, Ahhaa, Viimsi Kino, Tallinna Loo-maaed, Teletorn, Tamrex, Jalo ja Photopoint.

Kõigi töödega saab tutvuda Päästeameti Youtube’i kanalil või

skaneerides QR-koodi.

looMiNG

Tuleohutus puust ja punaseks Kädli Roostepäästeameti ennetustöö osakonna peaspetsialist

JuhtkiRi 3

ToimeTusPeaToimeTaja: Birgit OkmeesKeeleToimeTamiNe, KüljeNdus ja maKeTT:

Ajakirjade Kirjastus ASTrüKK: UniprintTiraaž: 2100

VäljaaNdja

PääSteAmet Raua 2, tallinna 10124Küsimused ja Tagasiside: [email protected]

4 UUDISED

5 Organisatsioon Nii palju päästjaid pole taasiseseisvunud Eestis enne olnud kui praegu

7 Otsi üles – kus paikned Päästeameti strateegias sina!

9 Eesti organiseeritud tuletõrje 95. aastapäeva kõne

11 Päästetöö GIS 112 – uue töövahendi väärtus seisneb ühiskasutuses

13 Õpime naaberriikide päästekoolide kogemusest

14 Selle aasta suurpõlengu õppetunnid

18 Pilguheit Tallinna lennujaamas toimu-nud reisilennuki hädamaandumisele

20 Modernse tulekustutustehnika kasutamine Eesti päästesüsteemis – vajadus või võimalus?

22 Nööripäästeteenuse elustamine

23 Väikesemõõdulise tuletõrjeauto eelised urbaniseerunud piirkonnas

24 Probleem Päästja päästab kiiremini, kui talle tee vabastatakse

25 Vabatahtlikud 2014 – vabatahtliku pääste analüüside aasta

26 Ennetus Kodukülastustel paigaldatakse 10 aastat kestva toiteallikaga suitsuandureid

27 Tuleohutus Kontrolli oma kodu tuleohutust!

28 Nelja-aastase projekti tulemusena parandati Eesti haiglate ja hooldekodude tuleohutust

30 Demineerimine Saaremaa – demineerijate rõõm ja õud

32 Raido Taalmann: USA presidendi turvameeskond jäi Eesti demineerijatega rohkem kui rahule

34 Uuring Koostöö on edukuse võti

36 Haridus Päästealase koolituse tulevikust

38 Muuseum Muuseum kuulub täna sinna, kuhu see oleks pidanud kuuluma kogu aeg

40 Õppus Sillamäel käivitus ohusireen

42 Tunnustus Elupäästjatele ja päästeala arendajatele anti üle päästeteenistuse aumärgid

44 Elupääste medaleid ei saa kunagi olla liiga palju

46 Tuletõrjesport

47 Intervjuu noore tuletõrjesportlase Kaarel Siimutiga

48 Tuletõrjevõistlused kodust kaugemal

51 Uudiskirjandus sisekaitseakadeemia raamatukogudes

SisukordJuhtkiri

Hea lugeja!

2014 jäi meelde eelkõige aastana, mil sai kaante vahele Päästeame-ti strateegia. Uus plaan annab meile senisest selgema sihi – kuhu me edasi liigume. Siinkohal ei saa alahinnata ühegi

töötaja panust – oluline on teadvustada, mida igaüks meist saab ära teha selleks, et meil kõigil oleks võimalus elada turvalises ja üksteisest hoolivas riigis. Riigis, kus igas inimeses leidub piisavalt julgust märgata, hoolida ja vajadusel ka sekkuda.

Lõppeval aastal hoogustusid tuleohutusalased nõustavad kodukülastused ning sellega tegelevad nüüd aktiivselt ja märkimisväärselt kõik komandod. Igaühe kaasa-mine turvalisuse tagamisse on Päästeameti üks suurimaid väljakutseid ja kodukülas-tustel on kahtlemata suur roll elanike ohutusalaste teadmiste edendamisel.

Tänasel päeval on selge, et tulevikus toob meile edu jätkuv rõhuasetus õnnetus-te ennetamisele, seda nii organisatsiooni tasandil, meedia vahendusel kui ka vahetu kontakti kaudu inimeste ja nende kodudega. Samuti näeme, et mõtteviise ja hoiakuid on kergem kujundada kui muuta, mistõttu on ka edaspidi suur osa päästealasest en-netustööst suunatud just lastele ja noortele. Oluline on, et ohutuslast teadlikkust ja sõnumit kannaks meist igaüks!

Seekordne Häire 112 ajakiri heidabki pilgu strateegia loomise protsessile ja selle põhimõtetele ning keskendub teemadele, mis on tänasel päeval turvalise elukeskkon-na loomise võtmeküsimused. Oma intervjuus käsitleb peadirektor Kuno Tammearu vabatahtluse rolli ja olulisust kogukonna turvalisuse ja ühiskonna terviklikkuse ta-gamisel. Samuti peab Tammearu oluliseks ennetustegevuste jätkuvat rolli õnnetuste ärahoidmisel. Me peame suutma olla kohal enne õnnetust!

Käesolevast Häire 112 numbrist saab lugeda veel aasta logistikateo auhinnaga tun-nustatud uue töövahendi GIS 112 rakendamisest hädaabis. Põnevat lugemist pakub kindlasti lugu selle aasta suurpõlengu õppetundidest ja lennuki hädamaandumise sündmuse lahendamisest Tallinna lennuväljal. Kokkuvõte tehakse ka Eesti-Šveitsi koostööprojekti tulemustest ning Eesti haiglate ja hooldekodude tuleohutuse eda-sisest parandamisest. Samuti leiate ajakirjast ülevaate lähiaastate koolitusplaanidest ning hariva kirjatüki tuletõrjemuuseumi ajaloost ja järgmiste aastate kavadest. Huvi-tavat lugemist pakub ka artikkel, mis kajastab päästjate kutsemeisterlikkuse ja tahte-jõu proovilepanekut põnevatel võistlustel Saksamaal ja Ameerikas.

Tänan väga kaasautoreid meeldiva koostöö ja panuse eest ajakirja valmimisel. Häire 112 toimetusele on väga oodatud aga kõik huvitavad ideed ja lood, mis võiksid ajakirjas edaspidi kajastamist leida. Mõnusat lugemist!

Birgit Okmees, Häire 112 peatoimetaja

KAKS KORdA AAStAS ilmUv PääSteteeniStUSe AjAKiRi | nr 1 / 2015

4

Häire 112 | Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2015

uudised

Kädli Rooste ja Tuuli Taavetpäästeameti ennetustöö osakonna peaspetsialistid

2014. aasta varakevadel viis Päästeamet koos-töös Eesti Ujumisliidu ja MTÜ Selts Eesti Vetelpääs-tega läbi veeohutus- ja ujumispäevade ürituste-sarja „Veega sõber“. Kokku toimus üle Eesti 13 ujumispäeva ning registreerus ligi 1200 osalejat, kellest enamik olid 2.–4. klassi lapsed.

Veeohutus- ja ujumispäevade eesmärgiks oli kaardistada laste ujumisoskust ning kasvatada teadlikkust veeohutusest. Selleks korraldasid Uju-

misliidu esindajad koos ujuja Triin Aljandiga igal üritusel märgiujumise, mille tulemusel lapsed ja ka nende vanemad said hinnata oma ujumisos-kust. Vastavalt ujutud distantsile sai igaüks enda-le seda kinnitava märgi. Päästeameti ennetustöö valdkonna töötajate kaasabil õpiti ja harjutati aga veeohutust.

Ujumise algõpetuse programm vajab täiendamist„Veega sõber“ ujumispäevad andsid vajaliku si-sendi mõistmaks, et Eesti ujumise algõpetuse programm vajab muutmist. Kuna märgiujumise süsteemiga tutvus Eesti Ujumisliit eelmisel aastal

Tuuli Taavetpäästeameti ennetustöö osakonna peaspetsialist

Alates 2013. aastast on Päästeamet koostöös MTÜ Selts Eesti Vetelpääste, MTÜ Viimsi Invaühingu, Tallinna Tondi Põhikooli ja Porkuni Kooliga arenda-nud veeohutusalaseid materjale intellektipuude-ga lastele.

Praeguseks on valminud piktogrammid ehk graafilised pildid suvise ja talvise veeohutuse, ohutu paadisõidu ning ujulas käitumise teemadel.

Piktogrammid on eripedagoogikas kasutu-sel olevad suhtlemist hõlbustavad abivahendid, mida kasutatakse eelkõige mõõduka ja raske intellektipuude korral. Nende varal saab lapsega suhelda piltide keeles, abistades last maailmast arusaamisel. Pildid aitavad kaasa ka mahukama info liigendamisele ehk struktureerimisele. Kom-munikatsioon piltide abil toimub nendele osuta-mise kaudu, kus lapsele näidatakse erinevatele situatsioonidele vastavaid pilte. Sageli alustatak-

se ühest pildist, neid vähehaaval juurde võttes ja spetsiaalsetesse pilditaskutesse lisades moo-dustatakse kasutaja individuaalne pildikogu. Selle sisu uuendatakse vastavalt kasutaja vajadustele ja elusituatsioonide muutumisele.

Intellektipuudega laste veeohutusmaterjalide väljatöötamise protsessi kaasati kunstnik Kristina Markii, kes, olles ise õppinud eripedagoogikat, oli suureks abiks esialgsete piltide väljatöötamisel. Esmased pildid kiitis heaks ka MTÜ Viimsi Inva-ühing, misjärel 2013. aasta novembris kutsuti teoreetilisele ja praktilisele veeohutuskursusele Tallinna Tondi Põhikooli, Tallinna Laagna Lasteaia-Põhikooli ning Haridus- ja Teadusministeeriumi soovitusel ka Porkuni Kooli õpetajad. Peale esi-mest baaskoolitust jäid materjalide sisu lastega edasi proovima Tallinna Tondi Põhikool ja Porkuni Kool.

2013. aastal väljatöötatud materjali on 2013. ja 2014. aastal testitud õppetöö käigus ja erineva-tes lastelaagrites. Laste seas on katsetatud ujulas käitumise, suvise veeohutuse ning ohutu paadi-sõidu piktogramme. Talvise veeohutuse materjale

Foto

: P

ääst

eam

et

Foto

: P

ääst

eam

et

just Norra näitel, otsustati ka ujumise algõpetuse programmi täiendamisel Norraga koostööd jätka-ta. Norra Ujumisföderatsioon on teinud põhjaliku eeltöö ning kogunud kokku parimad ujumisõpe-tuse praktikad Põhjamaadest, Inglismaalt, Aust-raaliast ja mujalt. Selle teabe põhjal on koostatud mitmekülgne ujumise algõpetuse materjal, mille-ga nii Päästeameti, Eesti Ujumisliidu kui ka MTÜ Selts Eesti Vetelpääste esindajad käisid oktoobri alguses Norras tutvumas.

Õpitakse Norra kogemusestTänaseks on kolm ülalmainitud osapoolt otsus-tanud sõlmida koostöölepingu, mille alusel soo-vitakse ka Eestis ujumise algõpetuse programmi Norra näitel täiendada. Seda nii laste ujumisos-kusele selgemate nõudmiste seadmise kui ka õpetajate efektiivsema õpetamismetoodika osas. Kolme koostööleppe sõlminud asutuse tööta-jatest luuakse igas maakonnas 2-3-liikmeline meeskond, kes hakkavad juba tuleval kevadel kooli ujumistundides märgi ujumist läbi viima ning laste võimeid proovile panema. Saadud andmed on sisendiks Norra ujumise algõpetuse programmi vastavusse viimisel Eesti tingimustega.

Veebruaris saab valmis Norra ujumisõpetuse programmi tõlge ning märtsis hakkavad Norra Uju-misföderatsiooni esindajad uue programmi järgi koolitama 20 Eesti ujumistreenerit. Esialgse kava järgi hakkavad Eesti treenerid suvel välja õpetama koolide ujumisõpetajaid.

Kogu tegevuse eesmärk on ambitsioonikas ja seejuures ka väga motiveeriv – saada uus ujumi-se algõpetuse programm 2015. aasta lõpuks val-mis, nii et seda oleks võimalik lisada 2017. aastal vastuvõetavasse uude õppekavasse. n

testimise aeg on 2014 aasta lõpus või 2015. aasta alguses ehk siis perioodil, kui tekib jää. Praktilise kasutuse tulemusel on piktogramme korduvalt muudetud, täiendatud ja juurde lisatud. Koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga on 2015. aastal plaanis luua materjalid enamikule intellektipuude-ga lastele ja nende juhendajatele. n

Intellektipuudega lapsed õpivad veeohutust piltide abil

Piktogrammid.

Lapsed veega sõbraks!

Uhked märgiujujad.


oRGaNisatsiooN 5

Reimo Raja, kommunikatsiooniosakonna juhataja

Kuno, sa oled 1,5 aastat olnud Päästeameti peadirektor. Kuidas on Päästeamet selle aja jooksul

muutunud?Üks vinge asi, mida oleme teinud, on

strateegia – me tahame kõik koos muuta ühiskonda turvalisemaks. Meil on siht pai-gas! Samuti oleme jõudnud kodanikule veel-gi lähemale.

Kodanikule lähemale? Kuidas?Kõige parem näide on kodukülastused.

Läheme ja anname inimesele nõu, kuidas kodu tuleohutumaks muuta. Kõige tähtsam on, et oleksime enne õnnetust kohal.

Strateegia eesmärgid on ambitsioonikad. Aastaks 2025 mitte rohkem kui 20 veeõn-netustes ja 12 tulekahjudes hukkunut. Lu-gedes tulekahjudes hukkunute lugusid, siis ei ole ka need sihtrühmad, kelle käitumist tuleb muuta, kõige lihtsamad.

Kõige tähtsam sihtrühm on lapsed ja noo-red. Neid saame mõjutada näiteks haridus-programmidega. Tuleb mõjutada ka teisi ja on ka neid, keda otse mõjutada ei saa. Neid mõjutame teiste inimeste kaudu. Siin annab vastuse strateegia. Kui täna annab päästja inimese kodus nõu, siis tulevikus annab naa-ber naabrile nõu ja läheb paneb talle anduri

lakke. Nii päästjad kui ka teised Päästeameti töötajad peavad ümberkaudsetele inimestele rohkem tähelepanu pöörama, aga mitte ainult – iga inimene Eestis peab märkama teisi ja ai-tama neil kodu tuleohutumaks muuta.

Strateegiast veel. Mida Päästeameti tööta-jad peavad tegema strateegia eesmärkide saavutamiseks? Mida peavad tegema pääst-jad, kriisireguleerijad, tuleohutusjärelevalve inspektorid jne?

Mina peadirektori-na ei taha tegelikult ette öelda, mida keegi täpselt tegema peab. Keegi tõi hea näite. Ma ei tohi tuua lauavirnasid ja tööriistu ning öelda, et te peate nendest tegema laeva sõitmaks Tallin-nast Kopenhaagenisse. Me peame ütlema, et tahame Kopenhaagenisse minna ning meie inimesed, kasutades innovatsiooni, meie ühist sünergiat, hoopis leiavad, et tuleks ehi-tada näiteks lennuk, sest sellega saab kohale kiiremini ja tõhusamalt. Ma ei taha seda, et oodatakse ülevalt mingit käsku, vaid seda, et meie töötajad ise mõtleksid, kuidas mi-dagi kõige efektiivsemalt teha. Täna oleme paika pannud, et tahame 2025. aastaks sinna (Põhjamaade tasemele R.R.) jõuda. Ja nüüd saabki igaüks mõelda, kuidas seda koos teha.

Mis on Päästeameti kolm tugevust, mille üle sa väga uhke oled?

Meie väärtused on abivalmidus, julgus ja usaldus. Meie üks tugevusi on see, et me mõt-leme, kuidas päriselt inimese elu turvalise-maks teha. Kuidas päriselt õnnetusi ära hoida

või kuidas kõige paremini inimest abistada.

Me oleme julged ja ütleme, kus me näeme probleeme. Meil on asu-tuses erinevaid seisukohti ja me ei tohiks kaotada julgust neid välja öelda. Me ei tohi solvata keda-gi oma väljaütlemistega, kuid konflikt ideede ta-sandil on hea.

Vabatahtlikke päästjaid on täna juba üle 1500. Mis on sinu ootused vabatahtlikele?

Esiteks on mu ootus, et leiaksime vaba-tahtlikele päästjatele rohkem raha. Täna me Päästeameti seest seda raha kahjuks enam ei leia, õnneks saame ministeeriumilt järgmine aasta natuke juurde.

Vabatahtlikud peaksid veelgi rohkem te-gema ennetustööd ja kaasama sinna mitte ainult neid, kes päästesündmustel käivad, vaid ka noorteringide noori ja rohkem naisi. Samuti võiksid vabatahtlikud hakata roh-kem elupääste teenuseid pakkuma.

Nii palju päästjaid pole taasiseseisvunud Eestis enne olnud kui praegu

Kuno Tammearu on Päästeameti peadirektor olnud üle pooleteise aasta. Kuna sel aastal valmis ka organisatsiooni uus strateegia, siis pidasime vajalikuks uurida, millisena näeb Tammearu Päästeameti tulevikku ja kuidas vaatab ta tagasi 2014. aasta saavutustele.

Foto

: P

ääst

eam

et

Kuno Tammearu, Päästeameti peadirektor

Vabatahtlikud liidavad

ühiskonna tervikuks

6


oRGaNisatsiooN

Vabatahtlikud päästjad on uskumatult tublid ja ühiskonnale väga vajalikud ini-mesed. Nende hulgas on nii mehi kui naisi, noori ja vanu, kellest igaüks vastavalt oma ajalistele või füüsilistele võimalustele teeb midagi õnnetuste ärahoidmiseks. See hoiab kogukonna tugevana. Mina usun vabataht-likesse väga.

Mainisid, et vabatahtlikel võiks olla elupäästevõimekus (suitsusukeldusvõi-mekus). Millal siis peaksime sinnamaa-le jõudma, et vabatahtlikud päästjad ei kustuta põlevat maja mitte ainult väljastpoolt, vaid nad suudavad minna ka näiteks põlevasse korterisse, et sealt inimene päästja?

Kõigepealt hakkavad vabatahtlikud ini-mesi liiklusavariidest päästma. Meil on ka analüüs, mis näitab, kuhu täpselt sellise võimekusega vabatahtlikke komandosid vaja oleks. Suitsusukeldus on juba märksa keerulisem. See kõik nõuab vabatahtlikelt väga palju. Nõudmised on kõrged ja ka töö muutub palju ohtlikumaks, raskemaks. Mil-line on vabatahtlike valmisolek selleks, seda peab veel arutama nendega.

Millal see juhtuda võiks?Ma ise arvan, et 2015. aasta lõpp või 2016.

aasta alguses võiksid vabatahtlikud päästjad olla suutelised kannatanuid liiklusõnnetuse korral autorusudest välja lõikama.

Aga vabatahtlike päästjate heaks on meil veel teha küll. Me peame oma riigis veelgi paremini vabatahtlike päästjate tegevust tunnustama.

Päästeamet on väga suur organisatsioon, pakume tööd umbes 2300 inimesele. Miks peaks inimene tahtma Päästeametisse tööle tulla?

Ma pole nii mõnusat, sõbralikku ja üks-teist toetavat organisatsiooni näinud. Ma pole ka ise kuskil mujal töötanud, aga kuul-des neid, kes on mujalt meile tulnud või meilt ära läinud, siis nad alati ütlevad, et see on Päästeameti kõige suurem väärtus.

Me pakume ka inimestele väga head töö-graafikut – üks tööl ja kolm vaba (valvetöö-tajatele – R.R). Enamikus maakondades (v.a Harju-, Hiiu- ja Läänemaa) on päästetöötaja palk täitsa konkurentsivõimeline. Me paku-me eneseteostusvõimalust neile, kel on tahe muuta Eesti paremaks ja turvalisemaks. Me mõtleme aina enam sellele, kuidas oma töö-tajast hoolida, sest siis hoolib ka tööaja meie kliendist – kodanikest – palju rohkem.

Mis on suuremad sammud järgmisel aastal strateegia eesmärkide saavutamise poole? Järgmisel aastal on planeeri-

tud juba 15000 kodukülastust. Samuti peame suutma veel paremini õnnetusele reageerida ja seal tegutseda. Ükski valve ei tohiks mööduda ilma meeskondade kokkuharjutamiseta, et olla veel kiiremad ja professionaalsemad.

Ka sel aastal on palju vingeid asju tehtud. Neid, mis on ühiskonnale väga vajalikud. Rakendatud on GIS 112, mis on kõikides päästeautodes olemas ja on valitud ka selle aasta logistikateoks Eestis.

Meie ennetuskampaaniad on olnud väga nähtavad ja edukad.

Liikusime jutuga aastasse 2014. Võtame siis selle ka juba kokku.

Väga suurt rolli mängis suitsuandurite kontroll, mida tuleohutusjärelevalve tegi. Kommunikatsiooniosakond tegi siia juurde ka väga hea teavituse. Paljud Eesti kodud said tänu sellele tuleohutumaks, nad said omale lõpuks suitsuanduri. Osa inimeste puhul aitab ainult hirm, et keegi kontrolli-ma tuleb, muidu ei tee nad midagi, kuigi see (suitsuanduri paigaldamine – R.R) oleks just neile vajalik.

Tuleohutusjärelevalves lõpetasime ka Eesti-Šveitsi projekti ravi- ja hoolekande-asutuste tuleohutuse parandamiseks.

Demineerijate puhul väärib märkimist Obama visiit. Selle ettevalmistamine ja turvalisuse tagamine oli tohutu suur ope-ratsioon. Nad olid seal ühed koormatumad ja tegid väga head ööd. Seda tunnustati ka mõlema riigi presidentide poolt.

Haldusosakond on loomas varahaldus-süsteemi, et meil oleks parem ülevaade oma varadest ja nende kasutusest. Halduse roll uute hoonete loomisel on olnud väga suur. Tänu sellele on töötingimused Päästeametis oluliselt paranenud.

Personaliosakond on loomas personali-strateegiat. Rahandusosakond on paranda-nud eelarveprotsessi, see on nüüd selgem, kiirem ja arusaadavam.

Hästi, aga kuidas Eesti inimesed saavad järg-misel aastal aru, mis on parem ja teistmoo-di? Kodukülastusi tuleb rohkem, päästjate reageerimist sündmuskohale soovitakse veelgi kiiremaks muuta… Veel midagi?

Komandodes töötab 1700 inimest pluss üle 1500 vabatahtliku päästja.

See on üle 3200 inimese.

Ma pole nii mõnusat, sõbralikku ja üksteist toetavat organisatsiooni

kuskil näinud

Me peame paremini hindama kliendi ra-hulolu. Seda eriti tuleohutuse järelevalves. Kuidas inimest paremini aidata nii, et me ei jooksutaks teda ülemäära, annaksime sel-geid vastuseid, otsiksime rohkem lahendusi, mis aitavad inimestel tuleohutust tagada. Me peame inimese käest küsima, mida tema soovib, ja olema ise rohkem paindlikud. Tu-lema inimestele seaduse piires rohkem vas-tu. Meenub üks näide. Taanis küsiti, mida pimedad vajavad. Ametnikud arvasid, et nad vajavad asju üht, teist, kolmandat, neljandat täpselt sellises järjekorras või infot, kust nad toetusraha saavad. Kui pimedatelt küsiti, siis nende kõige suurem mure oli tegelikult see, kus nad saaksid omasugustega koos käia. Osa meie teenuste puhul on keeruline taga-sisidet küsida, kuid siiski võimalik.

Inimene tahaks rohkem päästjaid ja rohkem komandosid. Kas me neile seda pakume?

Nii palju reageerivat ressurssi pole taas-iseseisvunud Eestis enne olnud kui praegu. Komandodes töötab 1700 inimest pluss üle 1500 vabatahtliku päästja. See on üle 3200 inimese. See ei ole täna mure. Probleem on ikka see, kuidas õnnetusi ära hoida ja kuidas parandada inimeste valmisolekut rohkem ise hakkama saama elutähtsate teenusteta. Et oleks kodus piisavalt vett ja süüa ning kuidas ilma elektrita hakkama saada. See on oluline hädaolukordades, kus elektrit ei ole ja teed on täis tuisanud. Mida rohkem on igaüks valmis ise hakkama saama, seda vähem ta riigi tuge vajab ning seda tugevam on riik, et hädaolukordadega toime tulla.

Inimesed saavad väga palju signaale, et riik läheb järjest õhukesemaks, Euroopa Liit meid enam nii palju ei toeta, rahvaarv väheneb, raha antakse vähem… Mis edasi saab?

Numbriliselt on meil raha ikka nii palju kui täna, lihtsalt raha ostujõud muutub ajas. Meil ei ole piisavalt raha investeeringuteks, et ka tulevikus samas mahus kõiki teenuseid osutada. Seda tunnetavad eriti päästjad. Ei ole võtta seda uut kinnast või kiivrit niisama lihtsalt, sest majandusraha ei ole ja aina kit-samaks läheb. Asjad lähevad kallimaks.

2016 eelarve mõttes me kõik kindlasti ootame, et palk tõuseks, kuid ma näen, et veel rohkem raha on meil vaja majandus-kuludeks ja investeeringuteks. See tundub valus, kuid me juba täna ei suuda osta piisa-valt kaitsevarustust. Selline kurss mind kui asutuse juhti ei rahulda, sest kaitseriietusest ja -varustusest sõltub otseselt meie päästjate ohutus ja tervis. n


7

organisatsiooni seest kui ka väljast. Häid ettepanekuid ja julgustust saime muuhulgas Siseministeeriumist, Maksu- ja Tolliame-tist ja Tallinna Tehnikaülikoolist. Stratee-gia teksti sisu sai lõpliku kuju 2014. aasta suve hakul. Sellele järgnes teksti keeleline toimetamine, töö kujunduse ja tõlgetega. Oluliseks vaheetapiks strateegia teel saab pidada konverentsi „Päästeamet 2025 – tur-valisemaks igaühe kaasabil“ toimumist 10. septembril 2014, mil alustati ka strateegia trükiste jaotamist.

Konverentsi eesmärk oli luua alus Pääs-teameti eesmärkidest ühtse inforuumi tek-keks nii organisatsiooni sees kui väljas ning käsitleda võimalusi, vahendeid ja eeldusi visiooni saavutamiseks. Tallinna Ülikoolis toimunud üritusest võttis osa 250 inimest, kellest üle poolte olid Päästeameti töötajad ja ülejäänud koostööpartnerid. Osalenute seas domineeris konverentsilt saadud posi-tiivne emotsioon.

Konverentsi veebiülekannet on tänaseks koos järelvaatustega jälgitud 451 korral. Sadu vaatajaid on kogunud ka strateegiat tutvustavad jutupliiatsi klipid, millest osa kasutati ka konverentsi ettekannete vahepa-ladena.

Strateegia elluviimiseks on vaja igaühtEt panna paika, kuhu ja kuidas jõuda, peab olema selge, kus me oleme. Seega algas stra-teegia koostamine Päästeameti erinevate valdkondade hetkeolukorra analüüside te-gemisega. Et olla kindel ühises mõistmises, vaadati üle ka missiooni (mida me siin tee-me?) ja väärtuste (kuidas ja kellega me seda teeme?) sõnastused. Nii missiooni kui väär-tuste juures hinnati ka nende arusaadavust ja meeldejäämist, kuna sellisel juhul kannavad need ka praktilist väärtust ja on abiks igapäe-

vases töös valikute tegemisel. Visiooni sõ-nastamisel on mitu koolkonda – see võib olla mõõdetav konkreetne eesmärk või ka käest-libisev ja kättesaamatu olukord. Konsultandi soovitusel valisime esimese lähenemise, st lati, millest üle hüppamisest on võimalik ka aru saada. Visiooni saavutamist saab mõõta strateegiliste eesmärkide abil, mis on stratee-gias seatud tasakaalus tulemuskaardi meeto-dil. Peamised eesmärgid on strateegia esime-ses tabelis ja need kirjeldavad ilmekalt seda, mis peab ühiskonnas muutuma. Eesmärgid on alati aga mitmekihilised – selleks, et meil oleks vähem õnnetusi ja kahjusid, peab meil olema ka hea koostöö partneritega, ohutus-alaselt teadlikud kodanikud ja me peame kiirelt sündmuskohal tegutsema. Selleks, et see omakorda võimalik oleks, peavad meil olema pühendunud, püsivad ja koolitatud töötajad. Ja kõike seda peab võimaldama pii-sava raha olemasolu.

Kõiki tabelites olevaid eesmärke ei suuda me täna veel mõõta – näiteks ei tea me, kas inimesed tunnevad ennast turvaliselt. Samu-ti ei tea me ka seda, kui kiire on täna päästja-te tegutsemine sündmuskohal ja kui palju on võimalik elupäästeahelat kiirendada.

Eesmärke täites tuleb lähtuda missioo-nist ja väärtustest. Peale selle on veel aga erinevaid valikuid ja tegutsemisviise, mis olenevalt ümbritsevast keskkonnast või-vad meile sel teel edu tuua või, vastupidi, takistusi luua. Võttes aluseks meie peami-sed sisemised tugevused ja nõrkused, aga ka väljast tulevad ohud ja võimalused, leiti viis olulisemat strateegilist tegevussuunda. Kuidas olemasolevate tugevuste abil lõigata kasu välistest võimalustest? Kuidas kasuta-da väliseid võimalusi, et kõrvaldada nõrku-sed? Kuidas tugevuste abil vältida ohte või nendest tulenevat mõju? Nende küsimuste varal sai selgeks, et tulevikus toob meile edu

Otsi üles – kus paikned Päästeameti strateegias sina!Päästeameti strateegia on kaante vahel ja selle elluviimine seisab meil kõigil ees. Kuidas aga aru saada, mis on minu roll selles ja kuidas just mina saan kaasa aidata sellele, et me kümne aastaga jõuaksime ühiselt Põhjamaade tasemele?

Tarvi Ojala arendusosakonna juhataja

Tagasivaade tehtulePäästeameti strateegia koostamise alguseks võib lugeda 14. juunit 2013, mil sel teemal toimus esimene Päästeameti juhtkonna ja struktuuriüksuste juhtide arutelu. Aja jook-sul oli juhtide seas kasvanud veendumus, et meil on vaja ühist kaugemat sihti ja am-bitsioonikat eesmärki, mis seoks organisat-siooni terviklikumaks. Samas oli meil väga palju erinevaid plaane ja arengukavasid ning ka kahtlusi, kas järjekordne plaan midagi paremaks teeb või tekitab hoopis segadust juurde. Seetõttu seati eesmärgiks siduda uue strateegiaga võimalikult palju olemasolevaid plaane. Koos pandi paika esialgne doku-mendi struktuur ja ajakava ning tehti otsus kaasata protsessi ka abiline väljastpoolt or-ganisatsiooni, kes aitaks meil vaadata end kodanike ja klientide vaatenurgast. Järgneva aja jooksul toimus arvukalt strateegiasemi-nare ja selle tulemusi tutvustati uudiskirja, siseveebi ja nõupidamiste formaate kasu-tades. Arvamusi ja ettepanekuid koguti nii

oRGaNisatsiooN

8


jätkuv rõhuasetus ennetustööle, võimalikult paljude osapoolte kaasamine meie tegevus-tesse, nutikam tehnoloogiate kasutamine, usaldusväärsetel andmetel ja meetoditel põhinev planeerimine ning tugev organi-satsioon.

Päästeameti strateegiat on meie part-nerid pidanud väga heaks dokumendiks, olgu selle tunnistuseks kasvõi asjaolu, et see on kättesaadav ka Rootsi MSB (Rootsi tsiviilhädaolukordade agentuur) kodulehel. Sellegipoolest aitavad trükised meid endid ainult siis, kui me oskame enda igapäeva-seid tegevusi strateegiaga siduda ja ennast seal ära tunda.

Kuidas leida ennast Päästeameti strateegias?Kõige lihtsamalt saab enda võimalusi stra-teegia elluviimisel ära tunda läbi strateegi-liste tegevussuundade. Töötades ükskõik millisel ametikohal, saab igaüks meist en-dalt küsida: mida mina saan teha selleks, et ennetustöö tulemuslikkus kasvaks? Ja vas-

tata: saan omandada ennetustööks vajalikke teadmisi, saan arendada endas oskusi neid teadmisi edasi anda, saan otsida võimalu-si nende teadmiste edasiandmiseks, saan arendada julgust sekkuda ohutusnõuete rikkumiste korral, saan olla ohutusalaseks eeskujuks ka eraelus, saan kaasa lüüa vaba-tahtlikus tegevuses, saan teha ettepanekuid uute vahendite ja meetodite kasutuselevõ-tuks, saan teha ettepanekuid koostöö aren-damiseks, saan kuulata ja arvestada mulle esitatud ettepanekuid, saan suhtuda hoo-likalt otsuste tegemiseks vajalike andmete kogumisse, saan jagada sotsiaalmeedias ohutusalaseid sõnumeid ja palju muud. Pal-ju põhjalikumaid vastuseid saavad leida iga juht ja töötaja koos.

Mõeldes tegevuste planeerimisele struk-tuuriüksuse tasandil, võib igas osakonnas leida tegevusi, mis aitavad meid eesmärkide-ni jõudmisel. Näiteks saab iga teenuse oma-nik teha tegevusi selleks, et inimesed oleksid teadlikud meie teenuste sisust ja kättesaada-vusest või et meie otsused põhineksid roh-

kem kindlatel andmetel ja faktidel. Paljuski samad vastused sellele küsi-

musele võib leida ka meie olemasolev või potentsiaalne koostööpartner. Samas on siin palju ära teha ka Päästeameti sees, et luua eeltingimused koostööks. Näiteks ei saa lootma jääda, et tulemuslik koostöö teadus- ja haridusasutustega toimib, ilma et defineeriksime neile oma vajadusi ning esitaksime uurimisküsimusi. Koostöö edu-kus sõltub ka sellest, kui koordineeritult me oma muredega partnerite poole pöör-dume. Ja otse loomulikult ei saa me loo-ta, et koostöö on ühepoolne – me peame olema valmis panustama oma aega ka oma partnerite eesmärkide täitmisse.

Päästeameti strateegia aastani 2025 on plaan, mille elluviimiseks on vaja igaühe kaasabi. Selleks, et strateegia ambitsiooni-kaid eesmärke ellu viia, on vaja kogu orga-nisatsiooni kaasamõtlemist ja panustamist. Selle eelduseks on Päästeameti toimimine hea töökeskkonnana. Otsi üles – kus paik-ned selles strateegias sina! n

oRGaNisatsiooN


9

Eesti organiseeritud tuletõrje 95. aastapäeva kõne

Selleks, et oskaksime vaadata tulevikku, peame teadma ka seda, kust me tuleme. 95 aastat tagasi septembrikuus kogune-

sid tuletõrjeseltside esindajad Estonia kont-serdisaali, et panna alus Eesti organiseeri-tud tuletõrjele. Sellest esimesest korrast on möödas peaaegu sajand. Selle aja jooksul on pääste valdkonnas palju muutunud, aga on ka väärtusi, mis kestavad ajast aega.

Muutumatuna on püsinud selle ameti kõrged ideaalid, nagu abivalmidus, julgus, usaldus, samuti tugev missioonitunne. See elukutse nõuab ennastsalgavat pühendumist ja hästi organiseeritud meeskonnatööd.

Päästeameti roll ja missioon ühiskonnas on oluliselt laienenud. Nagu kogu ühiskond, on Päästeamet pidevas muutumises. Täna ei ole Päästeamet enam see, mis aastaid tagasi. Inimeste päästmine ei seisne enam pelgalt päästetöö tegemises. Meie eesmärke aitavad vapralt ja tugeva missioonitundega ellu viia nii ennetajad, tuleohutusjärelevalve töötajad, demineerijad, päästjad kui ka kriisireguleeri-jad. Mainimata ei saa jätta ka meie rahandus-, personali-, haldus-, arendus-, õigus-, välissu-hete- ja kommunikatsioonispetsialiste.

Täna on meil ühine vastutus tagada Eesti elanike turvalisus, ja teha seda nii, et tegeleme ohtudega juba enne, kui oleme sunnitud nen-dega silmitsi seisma. Meie põhiliseks relvaks

on ennetamine. Meie rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud demineerijate ees on suurim välja-kutse: kuidas teha nii, et aastas mitte ükski inimene plahvatuses ei hukkuks? Meie enne-tajad ja kriisireguleerijad töötavad ennekõike selle nimel, et inimesed EI VAJAKS pääst-mist, vaid tuleksid võimalikult hästi ise oma eluga toime, seda ka hädaolukorras. Et nad suudaksid ise oma homsele mõelda ja ohte ennetada. Et nad ei peaks haarama paanikas hädaabinumbri järele, kui nad mõne päeva jooksul äkitsi saabunud lumetormi tõttu ma-jast liikuma ei pääse või kui elekter läheb ära.

Päästeameti ideaalid ehk väärtused, mil-leks on abivalmidus, julgus ja usaldus, peavad kõlama kõrvus mitte ainult päästjatel, vaid kõigil töötajatel. Igaüks meist peab endalt küsima: kuidas saan mina neid väärtusi oma töös kasutada?

Abivalmidus ei tähenda ainult märkamist ja hoolimist, vaid ka teise eest vastutuse võt-mist ja tegutsemist.

Julgus päästetöös tähendab otsustamist piiratud aja ja informatsiooni tingimustes, aga ka kõigi töötajate julgust tulla välja uute ideedega. Kui meil pole julgust uuendusteks, ei liigu me lähemale püstitatud eesmärkidele ja takerdume vanadesse stampidesse.

Usaldus tähendab, et me usaldame oma kolleege, aga ka koostööpartnereid. Samuti

seda, et oleme ise usaldusväärsed partnerid ning valmis kaasa töötama oma partnerite eesmärkide täitmisel.

Meie visiooniks on, et aastaks 2025 on tänu iga inimese kaasabile õnnetuste arv Ees-tis vähenenud Põhjamaade tasemele. See ei puuduta ainult Päästeametit, vaid meid kõiki – selle visiooni saame ellu viia üksnes koos tegutsedes.

Iga Eesti riigi kodanik peab võtma roh-kem vastutust oma turvalisuse eest. Muu hul-gas hoolitsema näiteks iseseisvalt selle eest, et tema ja tema sõbra, lähedase ja naabri kodus oleks suitsuandur. Me peame jõudma niikau-gele, et igaühel meist oleks julgust hoolida ja sekkuda, kui näeme, et meie sõbra, tuttava, aga ka võhivõõra inimese elu on ohus.

Igaühe kaasabi tähendab, et iga Pääste-ameti töötaja mõistab oma rolli eesmärkide täitmisel. Me kõik saame anda oma panuse, et Eesti inimesel oleks turvalisem elada.

Samuti tähendab see rohkem ja tõhusa-mat koostööd partneritega. Head partnerid, meie koostöö on aeganõudev ja vajab põhja-likku planeerimist, aga on teostatav!

Igaühe kaasabi tähendab ka, et kohalikes kogukondades hoolitakse üksteisest, vaja-dusel ulatatakse abikäsi ja ollakse dialoogis päästjatega.

Arvamusuuringud näitavad, et Eesti ini-meste usaldus Päästeameti ja vabatahtlike päästjate vastu on kõrge. Head Päästeameti töötajad ja vabatahtlikud – see tähendab, et Eesti inimesed usuvad teisse! Usuvad, et kui neil peaks viltu vedama, siis te tulete ja aita-te ning saate sellega suurepäraselt hakkama. Aga teie roll ei ole oluline mitte üksnes pääst-

oRGaNisatsiooN

Foto

: E

ge

rt K

ame

nik

, Pilt

ilus

OÜ

Foto

: P

ääst

eam

et.

Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu.

Vastuvõtt Viktoria keskuses.

Eesti organiseeritud tuletõrje 95. aastapäevale pühendatud kõnes 11. septembril Tallinnas Viktoria keskuses jagas mõtteid töötajate ja koostööpartneritega päästja elukutsest ning päästeameti rollist ühiskonnas Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu.

10


„Häirekeskus, mis teil juhtus?“„Mul saun põleb! Kaugel see päästeauto juba on?“Viimast küsimust kuuleb Häirekeskuse töös sageli. Kuid nüüd, uue töövahendiga on päästekorraldajatel võimalik rahustada helistajat palju kiiremini, sest nad näevad digikaardil päästeautode asukohti ja liikumisteekonda. Taolistele küsimustele vastamine ei ole uue töövahendi ainus eelis.

jatena, vaid ka ennetajatena. Te nö tunneta-te kogukonna temperatuuri ja teil on kõik eeldused, et olla kogukonnas ohte ennetava mõtteviisi ja käitumise sütitajaiks.

Täna on meie eesmärgiks, et kutselised päästekomandod, sarnaselt vabatahtlikega, seisaksid kogukondadele lähemal. Head päästjad, õppige vabatahtlikelt! Õppige, kuidas astuda inimeste sekka ja olla kogu-konnas pidevalt silmapiiril, alati nähtaval. Mitte ainult siis, kui on vaja päästetöid teha. Teie roll kogukonnas on olla kuulav kõrv, märkav silm, suunav ja abistav käsi.

Eesti elanike sisemine kindlus ja turva-tunne on terviklik, seda ei saa osadeks lahti võtta. Nii nagu Kaitseliit või Kaitsepolitsei, on ka Päästeamet üks kild suurest tervikust. Täna, kus meid ei jäta puutumata globaal-sed ohud ja kriisid, on võtmeküsimuseks inimeste sisemise turvatunde hoidmine. Turvatunne võib olla väga õrn ja habras – selle eest peab valvsalt ja pidevalt hoolt kandma. Meie rolliks on tagada, et meie riik toimiks, et Eesti inimesed saaksid ela-da oma igapäevases rütmis. Saaksid minna tööle ja viia oma lapsed lasteaeda ja kooli, teades, et nende ja nende lähedaste elud on ohtude eest kaitstud.

Täna on meie suurimaks väljakutseks see, kuidas kaasata igaüks meist turvali-suse tagamisse. Kuidas juurutada väär-tushinnanguid, mis hoiaks ära õnnetusi ja päästaks elusid. Turvaline kodu ja õnnetusi ennetav käitumine peavad saama ühiskon-nas normiks, ennasthävitav käitumine ja si-hiteadlik ohtude eiramine peavad lõppema. Me sekkume juba rohujuure tasandil. En-netustöö saab alguse lasteaedadest ja koo-lidest. Kui lapsed ja noored on võimelised mõistma ohte juba varakult, on suurem ka tõenäosus, et nad oskavad ohtudest hoidu-da. Selleks, et teiste eest hoolitseda, peame aga kõigepealt võtma vastutuse iseenda elu ja ohutuse eest. Ka meie ise Päästeameti töötajate ja vabatahtlikena peame olema teistele eeskujuks. Kui me ise käitume ohu-tult, on meil õigus seda ka teistelt nõuda.

Lõpetuseks tahaksin avaldada austust ja tänada nii päästealal töötanud ja töötavaid inimesi kui ka vabatahtlikke, kes on and-nud oma panuse Eesti elanike turvalisuse arengusse, inimeste ohutusse. Minu sügav kummardus neile päästetöötajatele ja va-batahtlikele, kes ennastsalgavalt päästes on kannatada saanud, nii taasiseseisvunud Eestis kui ka kogu organiseeritud tuletõrje ajaloos.

Tänan meie koostööpartnereid ja toeta-jaid, kes on aidanud meil päästeteenistuse missiooni ellu viia nii nõu kui jõuga. Loo-dan, et meie koostöö kannab ka tulevikus häid ja Eesti inimeste jaoks olulisi vilju, et me koos muudame Eesti veel elamisväärse-maks.

Lugupeetud Päästeameti töötajad, va-batahtlikud päästjad, head sõbrad! Ees-ti inimeste heaolu teeb võimalikuks vaid turvaline riik. Mina usun meisse, nii nagu usuvad ka Eesti inimesed. Head pidupäeva meile! n

GIS 112

Foto

: P

ääst

eam

et

oRGaNisatsiooN

Edvi Freiberg, Häirekeskuse arendusosakonna ekspert

Birgit Okmees, Päästeameti kommunikatsiooniosakonna ekspert

Esimene ühine infotehnoloogialahendus hädaabivaldkonnaleHäirekeskuse, Päästeameti ja kiirabi-brigaadide ühiskasutuses olev uus töö-vahend – geoinfosüsteem GIS-112 ehk digikaardi rakendus – on vajalik arendus ja eelprojekt ühele hädaabinumbrile üle-minekuks. Eestis on ettevalmistamisel oluline siseturvalisuse suurendamise ja hädaabiteenuse arendamise reform – üle-minek ühele hädaabinumbrile 112. GIS-112 muudab abivajaja asukoha leidmise ning päästemeeskondade ja kiirabibrigaa-dide õnnetuskohale jõudmise täpsemaks ja kiiremaks. Seni oli igal abi osutaval ametkonnal eraldi infosüsteem, omad suhtlusvahendid ja kaardid. Alates sellest suvest on esmakordselt Eestis kasutusel hädaabivaldkonnale sobilik ühtne tervik-lik infotehnoloogialahendus.

Infovahetus ametkondade vahel on kiiremEesti-Šveitsi koostööprogrammi raames ra-hastatud uus töövahend teeb võimalikuks kiire elektroonilise andmeside Häirekeskuse ning pääste- ja kiirabiautode vahel. Lahendus hõlmab Häirekeskuse kõiki nelja piirkondlik-ku keskust ning kõiki kiirabi- ja päästeautosid. Töövahendi loomise eesmärk oli kiirendada professionaalse abi ja toetuse saamist, ole-


Päästetöö 11

nemata asukohast või elukohast Eestis. Selle tulemusel väheneb tulekahjudes hukkunute arv, suureneb edukalt elustatud patsientide arv ning väheneb tulekahjude, õnnetuste ja avarii-de rahaline ja keskkonnakahju. Projekti ko-gumaksumus oli ca 1,5 miljonit eurot, millest 85% rahastas Šveitsi riik ja 15% Eesti.

Hädaabiteenuse osutamise kvaliteet paranebUuest töövahendist on palju kasu, sest vähe-neb aeg, mis seni kulus abivajaja asukoha sel-gitamisele. Abi saabub kohale rutem ning suu-rema tõenäosusega on võimalik inimese elu päästa ja vähendada kahjusid tema tervisele.

Hädaabiteenuse kvaliteet paraneb, kuna Häirekeskus suudab varasemast rutem ja täp-semalt määrata sündmuse asukoha ning leida kiiremini sobilikud ressursid, et sündmusele reageerida. Meeskonnad saavad pidevat infot selle kohta, kes veel sündmuskohta sõidavad ja kus nad hetkel asuvad. Häirekeskuse pääs-tekorraldajad, päästjad ja kiirabi saavad pare-mini keskenduda sündmuse lahendamisele ja kvaliteetsemalt koguda asjakohast infot, kulu-tamata liialt aega sündmuskoha kindlakstege-miseks.

Ühiskonnas vähenevad kahjud inimese elule, tervisele ja varale: väheneb hoonepõ-lengutes hukkunute arv, suureneb edukate elustamiste arv, vähenevad tulekahjudest põh-justatud otsesed rahalised kahjud. Suureneb inimeste turvatunne.

Näide26.09.2014 kell 12:09:06 tehti hädaabinumb-rile väljakutse, et inimene on metsa eksinud. Abivajaja selgitused ja GIS-112 abil tehtud positsioneering viitasid aga eri asukohtadele. Täiendava positsioneeringu tulemusel selgus, et isik eksis oma asukoha selgitamisel. Kasu-tades GIS-112 süsteemi, leiti isik hõlpsalt üles ning operatiivsõiduki sireenide peale leidis ta tee metsast välja.

Töövahend pakub palju uudseid võimalusi

l Häirekeskus positsioneerib numbrile 112 helistaja asukoha digikaardil (selleks on Häirekeskusel seadusest tulenev õiguslik alus). Mobiiltelefonilt helistaja asukoht on nähtav sidemastide vahelise alana, mis on seda väiksem, mida tihedamalt on piirkon-nas sideettevõtja maste. Linnas on mobiil-telefoni positsioneerimise raadius 50–500 m. Maapiirkondades, kus mobiilimaste paikneb harvemalt, võib raadius olla 5 km või isegi üle selle. Lauatelefonilt tehtavate kõnede puhul leitakse helistaja aadressipõ-hiselt ja hoone täpsusega. Positsioneerimi-sest on eriti kasu siis, kui helistaja ei viibi asustatud kohas ega tea, kus ta parajasti asub, näiteks metsas või rabas eksinuna või liiklusõnnetuse korral, kui oma asukoha kirjeldamine on keeruline.

l Digikaart aitab telefonipositsioneerimisega saadud asukohta objektide otsingu kaudu täpsustada. Kui inimene ütleb näiteks talu, küla, valla nime, annab kaart kohe kätte täpse asukoha ning ära jääb pikk teejuhatus kohalejõudmiseks. Kui inimene on maan-teel või hajaasustusalal ning saab öelda lähima objekti (nt kilomeetriposti, bussi-peatuse, ühiskondliku rajatise või hoone), näitab kaart selle asukoha.

l Kui Häirekeskus on õnnetuse sündmusko-ha kaardil määranud, näitab kaart reaal-ajas, kus asuvad lähimad vabad pääste- ja kiirabiautod.

l Kaart joonistab kiireima tee sündmusko-hani. Häirekeskus saab sündmuskohale saata kõige lähemal asuva vaba brigaadi. Samuti näeb Häirekeskus kaardilt, kuhu abiauto on liikunud ning saab abi paremini suunata.

l Samasugune kaart asub ka kõigis kiirabi- ja päästeautodes. Väljakutsele sõitev brigaad näeb autos kaardilt abivajaja asukohta ja tema juurde viivat kiireimat marsruuti ning juhil on lihtsam teed leida. Sündmus-koha ülesleidmine kiireneb eelkõige haja-asustusega piirkondades.

l Vajadusel saab kaardil avada erineva in-foga kihte, kust päästjad ja kiirabi näevad vajalikke objekte (veevõtukohad, elekt-riliinid, gaasitrassid, tervishoiuasutused, lasteaiad-koolid vms).

– uue töövahendi väärtus seisneb ühiskasutuses

Kõne positsioneerimine Häirekeskuses.

Foto

: H

äire

kesk

us

mGIS päästeautos.

12


Päästetöö

l Hädaabivaldkonna uus töövahend, geoinfosüsteem gis-112 pälvis esikoha konkursil „aasta logistikategu 2014“. samal konkursil anti Häirekeskusele suur auhind ja kuldne karikas Häirekeskuse, Päästeameti ja kiirabibrigaadide ühiskasutusse võetud gis-112 kasutuselevõtu eest.

Janek Laev, Häirekeskuse peadirektor

GIS-112 näol on esmakordselt Eestis ka-sutusel elektrooniliseks infovahetuseks operatiivteenistustele sobilik ühtne kiire terviklahendus. Kõigil süsteemiga liitunud partneritel on tööspetsiifikast lähtuvalt ra-kenduse funktsionaalsuse osas küll pisut erinevad vajadused, kuid oluline kasutegur seisneb ühiskasutuses olevas digikaardis, mis tänu ühisele geograafilisele andmebaasile võimaldab pakkuda kiireimat abi sündmus-kohale jõudmisel. Projekti kogumaksumus oli ca 1,5 miljonit eurot, millest 85% rahastas Šveitsi ja 15% Eesti riik.

Juba praegu on näha, et uuest töövahen-dist on palju abi inimeste aitamisel kriitilises situatsioonis, näiteks metsa eksinu leidmisel. Samuti on abi kohalejõudmise aeg lühene-nud.

Projekt saab läbi aasta lõpul Eesti-Šveitsi koostööprogrammi lõppedes. Kuid geoin-fosüsteemi edasiarendamine ei jää seisma. Häirekeskus komplekteerib arendusmees-konda, kelle ülesandeks on koostöös eri ametiasutustega planeerida ja luua edasisi digikaardi funktsioonide arendusi. Võimalu-si uue süsteemi edasiarendamiseks on väga palju, näiteks on plaanis täpsustada väljakut-se asukoha positsioneerimist. Samuti liidame uue geoinfosüsteemiga rohkem kasutajaid, lisaks pääste- ja kiirabivaldkonnale on lähi-ajal liitumas ka politseivaldkond. Edaspidi võib kõne alla tulla ka näiteks merepääste ühendamine ühisesse digikaardisüsteemi.

GIS-112 koostööprojekt ei oleks korda läinud ilma suurepäraste partnerite toeta. Tehnilise teostuse eest kuuluvad minu tä-nusõnad SMITi tublile meeskonnale, kelle panus selle tehniliselt erakordselt keeruka projekti õnnestumisse oli märkimisväärne.

Tauno Suurkivi, Päästeameti peadirektori asetäitja päästetöö alal

Päästetöö valdkonnal on inimelude päästmi-sel väga oluline roll. Selle eesmärgi täitmise üks peamisi eeldusi on päästesündmustele reageerimise kiirus. Nimetagem seda elu-päästeahelaks. Selle ahela ajateljele jäävad nii kõne vastuvõtukiirus, kõne töötlemise

kiirus, väljasõidukorralduse edastamise ja vastuvõtmise kiirus, päästemeeskonna välja-sõidukiirus, päästemeeskonna sündmusko-hale jõudmise kiirus ning päästemeeskonna sündmuskohal tegutsemise kiirus alates ko-halejõudmisest kuni kannatanu päästmiseni.

Rakendus GIS-112 on vahend elupääs-teahela lühendamiseks. Otsesemalt mõju-tab see päästemeeskonna sündmuskohale jõudmise kiirust (lähima printsiibi rakenda-mine ja kvaliteetne teejuhatus), kaudsemalt ka sündmuskohal tegutsemise kiirust, kuna loob paremad eeldused luure teostamiseks juba sündmuskohale teel olles ning seeläbi esmaste otsuste kiirema vastuvõtmise koha-peal. Seega on GIS-112 hea näide infoteh-noloogilisest uuendusest, mis aitab päästa inimelusid. Et olla oma ülesannetes veel tulemuslikum, peame õppima kõikide selle rakenduse võimaluste ärakasutamist.

Lisaks peame selle hea näite varal mõt-lema, millised arendused võiksid elupääs-teahelat veelgi lühendada ja seeläbi elude päästmise tõenäosust suurendada. Näen siin peamist potentsiaali sündmuskohal tegutsemise kiiruse suurendamises, võttes kasutusele uusi tehnoloogilisi lahendusi ja tööprotseduure ning lihvides täiuseni pääs-temeeskondade rutiinseid töösooritusi – sarnaselt kutsemeisterlikkuse võistlustega.

Eed Allik-Hõimoja, Terviseameti erakorralise meditsiini büroo peaspetsialist

Nüüdseks on mGIS süsteem paigaldatud peaaegu kõikidesse kiirabiautodesse. Ak-tiivselt kasutab uut rakendust 95 brigaa-dist 45. Kasutajate arv kasvab pidevalt, sest brigaadipidajad korraldavad sisekoolitusi ning vastavalt kokkuleppele Häirekeskusega peaksid selle aasta lõpuks kasutama mGIS süsteemi juba kõik kiirabibrigaadid.

Kiirabibrigaadide tagasiside uue raken-duse mugavuse osas on positiivne: sündmu-se infot on oluliselt mugavam lugeda – see on lihtne, konkreetne ja arusaadav. Staatus-sõnumite edastamine on mugavam (pärast sündmuse kuvamist on kohe kasutada nupp „väljasõit“, lisaliigutusi on minimaalselt). Hea on ka asjaolu, et lähiümbrus on häs-

ti nähtav, enda asukohta on parem jälgida ning navigatsioonisüsteemi saadetakse otse sündmuskoha koordinaadid, mille kaudu on ka asukoha leidmine kiirenenud.

Nagu iga hea asja juures, on ka siin mõni probleemne koht. Näiteks ei ühildu alati mGIS’i kaardil näidatud asukoht navigat-sioonisüsteemis näidatud asukohaga, kiir-abile on see aga väga oluline.

Põhjaliku analüüsi ja sisulisemaid hin-nanguid saame anda 2015. aasta esimesel poolel. Selleks ajaks peaksid kõik kiirabibri-gaadid kasutama mGIS rakendust ning on juba reaalselt võimalik võrrelda kohalejõud-mise aegu 2014. aasta esimese kvartaliga.

Aivo Riisenberg, SMITi pääste- ja hädaabiteadete menetlemise valdkonnajuhtInfosüsteemi väljaarendamisel oli põhiliseks väljakutseks integratsioonide loomine eri-nevate rakenduste ja teenuste vahel selliselt, et kogu ahel tõrgeteta töötaks. Komplikat-sioonideta peavad taustal töötama kõik ligi 30 rakendust. Samuti tegi GIS-112 välja-töötamise keerukaks infosüsteemi väljaehi-tamisse kaasatud riigiettevõtete ja erafirma-de hulk.

SMIT haldab olemasolevaid (ligi 160 teenust) ja arendab igal aastal välja uusi ja juba toodangus olevaid infosüsteeme (ligi 40 erineva kaaluga projekti). GIS-112 teeb nende seas eriliseks selle mastaap, kus on oskuslikult ära kasutatud: siseministeeriumi haldusalas (edaspidi: SiM) olevaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi (edaspi-di: IKT) teenuseid nagu näiteks TETRA, läbi mille liiguvad ressursside asukoha- ja staatussõnumid. Samuti võib väita, et SiM haldusalas on GISi näol tegemist ühe kaalu-kama IKT arendusega, mille töökindlusest sõltub otseselt inimelude päästmine.

Siirast rõõmu tunnen eelkõige sellepä-rast, et juurutamisfaasis sujus asutusteva-heline kommunikatsioon peaaegu tõrgeteta ning GISiga seotud asutuste juhtkonnad olid pidevalt ühes infoväljas. Tagasi vaadates on kahju ainult sellest, et hindasime oma või-meid üle ega suutnud GIS-112 tervikuna rakendada aasta-kaks varem.

Lõpetuseks tahan öelda, et ühtegi aren-dust ei tee SMIT üksi. Suure ulatusega aren-duste väljatöötamisel, kus on palju osapooli, peab kaasatud asutuste juhtidel olema väga selge eesmärk ja otsene huvi arendatava too-te vastu. Seda põhjusel, et nende juhitavate inimeste tööprotsessi muudetakse süsteemi kasutuselevõtuga. Me kõik oleme GIS-112 väljaarendamisel väga palju juurde õppinud, mistõttu edasi saab ainult paremaks minna. Ühtsuses peitub jõud! n

KO M M E N TA A R

Lähim teekond sündmuskohale.

Foto

: H

äire

kesk

us


Päästetöö 13

Uus backdraft ehk tagasitõmbe simulaator (Revinge päästekool, Rootsi)

Foto

: P

ääst

eam

et

tis teevad seda ainult päästekoolis õppivad päästjad, kuid teenistuses seda ei rakendata. Soomlased rõhutasid, et just antud harjutus on hea treening suitsusukeldumise etteval-mistusel. Eesmärk vähendada terviseohtu Soomes ja Rootsis pööratakse palju tähele-panu päästjate ohutusele ja tervisele. Soo-mes on nii päästjad kui ka õppejõud, kes suitsusukeldumist teostavad, üleriigilises vähiriski andmebaasis. Uuringud on näi-danud, et suitsusukeldumisel suureneb oht vähki haigestuda. Sellest tulenevalt peavad kõik suitsusukeldujad päevikut, kuhu pan-nakse kirja kordade arv ja suitsukeskkonnas viibimise aeg. Näiteks on seatud piirangud õppejõudude teostatavatele suitsusukeldu-mistele aastas, samuti läbivad nad igal aastal meditsiinilise kontrolli. Rootsi päästekoolis ei kasutata enam värvitud merekonteine-reid, kus temperatuur võib ületada 100 °C, kuna uuringute põhjal on kõrgetel tempe-ratuuridel värvidest eralduv mürgiste ainete kogus tervisele ohtlik. Samuti areneb Root-sis kogu päästetöö selles suunas, et võima-likult vähe teostada suitsusukeldumist, st mitte seada ohtu päästja elu. Seda suunda soovime arendada ka Eestis. Juba on kasu-tusele võetud termokaamerad, mis lühenda-vad suitsusukeldumise aega ja kiirendavad elupäästet. Samuti planeeritakse edendada külmlõike kontseptsiooni ja soetada vasta-vad töövahendid.

Paindliku e-õppe võimalusedRootsi päästekool on 2007. aastast arenda-nud e-õppe programmi, mille tulemusel on võimalik omandada päästja elukutse kahe aastaga nii e-õppes kui ka koolis kohapeal õppides. Paindliku e-õppe tsükliline jaotus

(6 nädala tsükkel) koosneb neljast-viiest nädalast e-õppe keskkonnas ja ühest-kahest nädalast koolis (praktiline õpe). Praktilis-te harjutuste sooritamisel nähtub, kui hästi on õpilane kodus tööd teinud. Alles pärast praktiliste harjutuste korrektset sooritamist (mis eeldab kodutööd) on võimalik jõuda järgmisele tasemele. Õppekvaliteedis vahet ilmnenud ei ole. Tase on sama, olenemata sellest, kas õpilane õpib kontaktõppes või e-õppes. Rootslaste hinnangul on e-õppe rakendamine andnud majanduskulude kok-kuhoidu (ööbimine, toitlustus, kommunaal-kulud), kuid suurenenud on õppejõudude koormus, mis tähendab, et sisekoolitajate ta-sustamisel kokkuhoidu pole. Pigem on ees-märk olla paindlik ja mugav õpilasele, kellel puudub võimalus füüsiliselt kaks aastat jär-jest koolis viibida (olgu siis põhjuseks väik-sed lapsed, transpordikulud vms). Samuti on e-õppe vorm efektiivsem infoedastuse mõttes. Praktika on näidanud, et tavapärase, 60-minutise loengu info edasi andmiseks vi-deoõppes kulub 30 minutit. Eriti efektiivne on see komandosiseses igapäevases taseme hoidmises ja täiendõppes, kus ei ole vajadust füüsiliselt asukohta muuta ning koolitaja ei pea kohapeal viibima.

Külaskäigul naabrite juurde selgus, et vaata-me maailma ühtemoodi. Oluline on saada päästjate koolitamisel paindlikumaks ning mitte takerduda kehtestatud kitsastesse pii-ridesse. Hetke tööturu tingimustes peaksi-me mõtlema eelkõige sellele, kuidas muuta päästjaks õppimine atraktiivseks ja mugava-maks. Samuti peame tähelepanu pöörama praegu töötavatele tublidele päästjatele, nen-de tervisele ja ohutusele, et nende elukvali-teet säiliks ka kõrge eani. n

Õpime naaberriikide päästekoolide kogemusest

Füüsilised katsed (Revinge päästekool,

Rootsi)

Aivar Kilp, päästetöö osakonna planeerimise talituse nõunik

Põhja- ja Baltimaade avaliku halduse mobiilsusprogrammi raames käisid Päästeameti töötajad (Rasmus Laar,

Aivar Kilp, Rivo Salong, Vaino Kaunissaar) tutvumas Soome Kuopio ja Rootsi Revinge päästekoolide õppeväljaku ja suitsusukeldu-mise koolitusprogrammiga ning e-kutseõp-pe süsteemiga. Külaskäigul keskenduti kol-mele teemale ja nende trendidele: päästjate füüsiline ettevalmistus, nende töötervishoid ja erialane e-õpe.

Füüsiline ettevalmistus naaberriikides Sarnaselt Eestiga on Soomes ja Rootsis mõ-tiskletud selle üle, millised on päästjatele mõeldud parimad füüsilised harjutused, mis kajastaksid nende töösooritust ja tei-salt tagaksid parima ettevalmistuse. Soome uuringu põhjal tõdeti, et ainult kangiharju-tustest ei piisa, vaid oluline on ka vastupi-davuse treenimine. Selleks on hingamist ja südametööd toetavad treeningud, nt jooks, suruõhuhingamisaparaadiga Test 1, samuti on vajalikud keha tasakaalu ja paindlikkust arendavad harjutused. Rootsis seevastu on füüsiliste katsete fookus suunatud hoopis töösooritusele (kantakse voolikuid, harjuta-takse käed ülespidi töötamist vms). Samuti on rootslased seisukohal, et töö olemus ja päästjate töökohustused on viimase kümne aastaga palju muutunud, seda just vahendite kasutuselevõtu ja taktika uuenemise poolest. Selle tulemusel on muutunud ka nende töö-turu võimalused ning 25% päästjaks õppi-jatest on naised. Ehk ei vajata enam niivõrd füüsiliselt tugevaid, kuivõrd sotsiaalsete os-kustega (hea suhtlemisoskusega) töötajaid.

Paindlikkus on ettevalmistuses olulineNaaberriikide kogemuste põhjal ning meie tööturgu arvestades peaksime ka Eestis saama paindlikumaks nii normide kui ka vastupidavusharjutuste sooritamise võima-luste osas. Näiteks vanusest või kehakaa-lust tulenevalt on paljudele meie päästjatele jooksmine vastunäidustatud, samas on nad töösoorituses ja muus osas väga tublid. Al-ternatiivina võiks sooritada vastupidavus-harjutust nt sõudeergomeetri või jalgrattaga. Uudiseks oli, et Soomes sooritatakse kogu süsteemis Test 1 harjutust igal aastal. Ees-

Foto

: P

ääst

eam

et

14


Päästetöö

Andres Mumma,Põhja Päästekeskusevanemoperatiivkorrapidaja,SisekaitseakadeemiaPäästekolledži assistent,päästetöö juht Kunderi 8/Tartu mnt 35 tulekahjul

Selle aasta suurpõlengu õppetunnid

Lühiülevaade sündmusest Kogu kompleksi mõõtmed 65 x 45 mValdavalt 3 x korrustBüroopinnad, laopinnad, tööstuspinnad, vaba aja veetmise pinnadTulekahjus hävinudLaohoone mõõtmed 35 x 15 (3. korrus)Büroohoone mõõtmed 30 x 10 (katusealune ja katusekonstruktsioonid)

Väljakutse aeg 12.08.2014 00:06:09; 3x büroohoone, 3. korrusel leek aknast väl-jas; 00:08 Kohal/KES P11; 00:09 Aste 3/KES P11; 00:11 võtan juhtimise üle, aste 4. Põleb lahtise leegiga suures ulatuses/IHAR P5; 00:21 suur 3x büroohoone, väga intensiivne lahtise leegiga põlemine, meeskonnad ei ole veel positsioonidele asunud, otsime ligipääsu/ IHAR P5; 00:33 saata välja Mustamäe juhtimisbuss/IHAR P5; 00:50 3x katusel põlemine, arvatavalt kangaladu, töötab 3 töölõiku, tulekoldele ei ole ligi pääsenud/ IHAR P5; 01:05 3. korrusel põlemiskoldesse sisse saadud, levib mõlemas suunas intensiivselt/IHAR P5; 01:35 Kesklinna 41 läks katki, tulekahju levib mööda katust Tartu mnt poole/IHAR P5; 01:41 tulekahju levib väga jõudsalt, mõlemad tõstukautod töötavad vaevaliselt, saata Pärnu 41/IHAR P5; 02:05 saata kohale elektriavarii brigaad ruttu/ IHAR P5; 02:58 katu-sel on tule levik peatatud, 3. korrusel ei ole suudetud tulele piiri panna, võtsime kolmandalt korruselt lülid välja, kustutame brontolt lafetiga, tuli levib mööda riideladu/IHAR P5; 03:09 3. korrusel kangalaos tuli kontrolli alt väljas, töötab bronto lafett väljastpoolt, ss-lülisid sisse saadetud ei ole, mõtleme välja edasist te-gevusplaani/IHAR P5; 03:36 sisemine tulekustutusrünnak ebaõnnestus, tulekah-ju levib kontrollimatult mööda kolmandat korrust, kõik meeskonnad tõmbasime seest välja, läheme üle kaitsvale taktikale, püüame ära hoida tulekahju edasile-vikut mööda 3. korrust, kasutades välist tulekustutustaktikat/IHAR P5; 04:09 Kogu Kesklinna meeskond läbib meditsiinilise kontrolli, nad on väga kurnatud ja tunnevad ennast halvasti/ IHAR P5; 04:50 2 kesklinna komando päästjat hos-pitaliseeritakse. Kurnatus ja vedelikupuudus/IHAR P5; 05:03 praeguseks hetkeks korvimonitorid lõpetasid töö, suuremad leegid on maha löödud, 3. korrus on varisemisohtlik, taastame 3. korruse töölõigu, saadame uuesti ss-lülid luurele ja kehtestan kõrgendatud suitsusukeldumise riski keskkonna/IHAR P5

Lokaliseerimise aeg 12.08.2014 05:45:00; likvideerimise aeg 12.08.2014 10:49:40Selle aasta 12. augustil toimus suurpõ-

leng Kunderi 8a/ Tartu mnt 35 asuvas hoones. Sündmusest ajendatult toon

välja probleemid ja nende algpõhjused suu-re pindala ja põlemiskoormusega tööstus ja laohoonete tulekahjude kustutamisel. Teen seda eesmärgil, et tulevikus analoogsete sündmuste korral olla edukam ja tulemus-likum nii suurte varakahjude ärahoidmisel, tuletõrjujate tervise säästmisel kui ka töö-võime ja eneseusu paremal säilitamisel.

Siiski, kirjatüki autor ei ole võimeline välja pakkuma lahendusi kõikide algpõhjus-te lahendamiseks, kuid soovib nende tee-made tõstatamisega tekitada tuletõrje ring-kondades laiemat diskussiooni.


Päästetöö 15

mise aega, mille tagajärjel kustutusrünnaku alustamise hetkel oli tulekahju juba väljas-pool rünnakumeeskonna kontrolli ulatust, samuti joatorust väljalastava kustutusvee pindintensiivsuse kontrolli ulatust. Sisuliselt oli kustutusrünnak juba alustamise hetkel määratud läbikukkumisele, kuigi seda jätka-ti veel 3 tunni vältel, enne kui positsiooni-delt taanduti.

Siit jõuame ka järgmise probleemi juur-de, milleks oli ebaadekvaatse võimsusega kustutusrünnak. Kuna tegemist oli suurel pindalal, nii horisontaalselt kui vertikaalselt väga tihedalt kangaid täis tuubitud ruumi-dega, siis sisemisel nõudis kustutusrünnak oluliselt rohkem kustutusvee pindinten-siivsust (väga suurte põlevate pindade ma-hajahutamiseks) ning suitsusukelduslülide ja joatorude arvu (ühe joatoru manööver-dusruum kitsastes ja keerukates vahekäi-kudes oli üsna väike). Need puudujäägid tekitasid olukorra, kus suitsusukelduslülid ei suutnud kõrge temperatuuri ja keeruka planeeringu tõttu jõuda tulekahju epitsent-risse ning seepärast oli tulekahju kontrolli-

mine täiesti väljaspool meie haardeulatust. Suure pindala ja põlemiskoormusega

tööstus- või laohoone põlengu puhul on tähtis mõista, et muutujaid on oluliselt roh-kem kui tavalise eluhoone tulekahjul, samu-ti võib nende raskusaste olla kordades suu-rem. Seepärast on ka esimesena rakendatud tegevusskeemi (plaan A) ebaõnnestumise tõenäosus kordi suurem kui tavahoone pu-hul. See tingib ka esimesel võimalusel alter-natiivse tegevusskeemi (plaan B) väljatööta-mise. Kui seda ei ole tehtud ning kui plaan A peaks ebaõnnestuma, siis ollakse plaani B loomisel juba lootusetult hiljaks jäänud. Kõik see koos ajakriitilisuse ja kõrgete pa-nustega võib tekitada teatud sorti juhtimis-paanikat, millele tavaliselt järgnevad spon-taansed otsused. Selline olukord võib kaasa tuua lisakahju ohus olevatele materiaalse-tele väärtustele või, kõige hullema stsenaa-riumi rakendumisel, tuletõrjujate vigastu-sed või surma – juhtimisdistsipliin lihtsalt laguneb koost. Sellel sündmusel plaani B väljatöötamisega viivitati ning jätkati juba algselt läbikukkumisele määratud plaani

Rakendatud ressursid: Päästeteenistus: 10 päästemeeskonda, 1 paakauto, 3 tõstukmehhanismi, 1 juhtimisbuss, 1 päästeauto koos järeleveetava kompressoriga, 1 konteinerauto koos olmekonteineriga. Kokku 50 päästetöötajat.

Kiirabi: 2 brigaadi kohapeal, transpordiks 1 brigaad. Kokku 9 kiirabitöötajat.

Politsei: 2 patrulli. Kokku 4 politseinikku

juhtimisgrupp: 2 operatiivkorrapidajat, kiirabi välijuht, politsei välijuht, pressiesindaja. Kokku 5 juhtivkoosseisu liiget

Kogu sündmusel osales kokku 68 teenistujat.

Ülevaade tulekahju ulatusest. Nr 1 on kujutatud tulekahju pindala III korrusel kangalaos pääste saabumisel, nr 2 on kujutatud tulekahju pindala büroohoone katusealuses ja katusekonstrukt-sioonides pääste saabumisel, nr 3 on kujutatud lõplik häving büroohoone katusealuses ja katu-sekonstruktsioonides, nr 4 on kujutatud lõplik häving III korrusel kangalaos, nr 5 on kujutatud kõige põhilisem rünnakusuund III korrusel asuva kangalao tulekahju kustutamiseks kuni kella 03:36, misjärel tulekahju kontrollimatu leviku tagajärjel sealt taanduti ning jätkati tulekahju kustutamist väljastpoolt hoonet korvimonitoridega ning seestpoolt keskenduti ainult naaber-tuletõkkesektsioonide kaitsmisele, nr 6 on kujutatud noolega märgitud kohast tehtud ülesvõte tulekahju arengust esimesel tunnil.

Sündmuse käigus kerkinud probleemidEsimene probleem, tulenevalt hoone keeru-kusest (mastaap, sopilisus, erinevad üürni-kud jms), seisnes võimetuses kiiresti sisene-da 3. korrusele kangalattu. Hoonega seotud inimeste leidmine ja nendelt info saamine oli ajamahukas, samal ajal levis tulekahju kontrollimatult mööda kangaladu. Teatud aja vältel töötas ka 1 siledatüveline joatoru (10 l/s) väljastpoolt hoone akendesse, püü-des mingilgi määral jahutada keskkonda kangalaos. Sisenemistee leidmisel võttis kaua aega hargnemine 3. korrusele kanga-lattu – tee oli pikk, keerukas ja käänuline, takistuseks mitmed metallist turvauksed. Kõik see pikendas kustutusvee transporti-

16


Päästetöö

A rakendamist kolme tunni vältel. Kurnati mõttetult isikkoosseisu, asetades neid samal ajal ka ebaproportsionaalsesse ohtu „võitlu-ses ilmselgelt üle jõu käiva vaenlasega“. Sel-le tagajärjel vajasid kaks parimas vanuses ja füüsilises vormis tuletõrjujat meditsiinilist kontrolli.

Juhtimisotsuste vastuvõtmisel oli mär-gata ka seda, et ka operatsiooni eesmärk polnud püstitatud piisava täpsusega. Selle tagajärjel plaani B rakendumisel likvideeri-ti küll tulekahju põlevas sektsioonis, kuid seda tehes „uputati“ kustutusveega üle ka materiaalsed väärtused allpool asunud mit-tepõlevates sektsioonides. Eesmärk kustu-tada tulekahju põlevas sektsioonis polnud sõnastatud piisavalt täpselt – kustutamine ei saa olla operatsiooni eesmärk, see saab olla ainult üks tegevustest eesmärgi saavu-tamiseks. Eesmärk oleks pidanud olema „kõigi materiaalsete väärtuste kaitsmine operatsiooni mõjupiirkondades“. Selle jär-gimine oleks põleva sektsiooni kustutami-sega samaväärseks tegevuseks tõstnud ka saneerimise allpool asuvates mittepõleva-tes sektsioonides.

Mastaapsetele sündmustele on iseloo-mulik juhtimisahela pikenemine, mille ta-gajärjel kõige tähtsam otsustaja (päästetöö juht) võib olulisel määral sündmusest kau-geneda ning otsustusprotsessis toetub ta ainult altpoolt edastatud informatsioonile. Koos juhtimisahela pikenemisega pikeneb ka info edastamise ahel. Selleks, et pääs-tetöö juht saaks kvaliteetse otsuse vastu võtta, on vaja edastada talle oluline infor-matsioon õigeaegselt ja kogu juhtimisahela ulatuses: tuletõrjuja (epitsenter) – pääs-temeeskonna vanem/töölõigu juht (epit-sentri välispiir, vajadusel ka epitsenter ise) – päästetöö juht. Vastasel juhul võib oluli-selt kannatada otsuse kvaliteet. Kirjeldatud sündmuse puhul võis täheldada infoedas-tuses mõningasi lünki, sh olukorra tõsiduse mahasalgamist ja teinekord ka liigset ilus-tamist. Kogu sündmuse kontekstis oli see siiski kõige väiksem probleem.

Viimane, kuid väga oluline probleem oli tulekahju hiline avastamine ja tuletõk-kesektsioonide ebaedukus. Kuigi hoone oli varustatud ATS (tulekahjusignalisatsioon) süsteemiga, mis ka käivitus, teatati tule-kahjust ikkagi juba väliste tundemärkida põhjal. Samuti ei suutnud tuletõkke konst-ruktsioonid ära hoida tulekahju levimist esialgsest tekkekohast järgmistesse sekt-sioonidesse.

Probleemide põhjused ja võimalikud lahendusedMastaapsete ja keerukate hoonete kohta käiva informatsiooni kättesaadavust pa-randab päästetööde valdkonnas sätestatud töökorralduslik norm, mis reguleerib hoo-ne tüüpide kindlaksmääramise ja nende kohta käiva asjakohase informatsiooni kät-tesaadavuse vajaduse ja vormi. Urbanisee-runud piirkonnas mastaapsetes ja keeru-kates hoonetes orienteerumiseks vajatakse juba päästeautos kiiresti digitaalselt kätte-

saadavat informatsiooni. Vaja on kindlaks määrata hoone tüübid ja nende kohta käiva info kättesaadavus ja uuendamine, samuti ka päästeautos kuvatav hoonet puuduta-va teabe vorm. Tuleohutusjärelevalve saab omakorda seista selle eest, et normid toe-taksid info kiiret kättesaadavust keerukates hoonetes ning objekti tuleohutusülevaatu-sel just seda teemat puudutavate normide täitmise kontrolli.

Hargnemiste ajaline venimine keeruka-tes hoonetes on põhjustatud nn sisevesi-ku-kultuuri (sisevesik: dry riser, standpipe) madalast tasemest Eestis. Sisevesiku paigal-damise eesmärki tuleb muuta – see ei pea olema mitte hoones viibivale isikule kasu-tamiseks, vaid just päästjatele kasutamiseks. Selline lähenemine võimaldab sisevesiku ehitus- ja hooldusmaksumust tunduvalt odavamaks teha. Nii et on võimalik hakata enam nõudma selle olemasolu ja korras-olekut, ilma et see tekitaks hoone valdajale ebamõistlikult suuri kulutusi.

Ebaadekvaatse võimsusega kustutusrün-naku põhjus peitub ennekõike meie teenis-tuse reaalsustajus ehk siis selles, millisena me kujutame ette tulekahju ja kui hästi valdame tulekahju dünaamika (fire dynamics, fire be-havior) teemat. Kõige sagedasem õnnetuse tüüp meie praktikas on eluhoone tulekahju, see ongi meie ettekujutus tulekahjust. Me tea-me, kuidas tulekahju käitub eluhoones ning teame ka, kuidas sellist tulekahju kustutada, kuna meil on selleks praktiline kogemus. Mastaapsete ja keerukate hoonete tulekahju-sid juhtub vähe ja seetõttu on ka meie prakti-line kogemus nende kustutamisel üsna napp. Oma reaalsustajus kujutlemegi tulekahju eluhoone tulekahjuna. Mastaapse hoone tulekahju korral on meil väga raske endale selgitada, et see on midagi täiesti teistsugust, kui oleme harjunud ette kujutama. Ka meie väljaõpe on ennekõike keskendunud eluhoo-ne tulekahjudele, sest mastaapsete hoonete tulekahjude kustutamist on väga raske tõe-truult jäljendada. Teisalt ei näe me selleks ka vajadust, kuna meie reaalsustaju ütleb meile midagi muud. Tulekahju dünaamika teemat mastaapsete hoonete tulekahjudel valdame me veelgi vähem: esiteks on kogemustepagas üsna väike ja teiseks puudub meie õppeasu-tustes teadmistepõhine lähenemine teemale, seda nii kvaliteetse eestikeelse õppematerjali näol kui ka reaalsete tulekahjukatsete soori-tamises.

Arnhemis äsja lõppenud tuleohutuse konverentsil „Understanding fires“ („Tu-lekahjusid mõistes“) puudutas hr Stephen Kerber UL Firefighter Safety instituudi tule-kahju dünaamika teema kesist valdamist ka arenenud maailma riikides. Ta pidas seda väga suureks probleemiks just tuletõrjuja-te ohutuse seisukohast. Samuti mainis ta tulekahju dünaamika mittetundmise suurt mõju tulekahju kustutamise kvaliteedile. Tooksin siinkohal välja ühe meeldejää-va tsitaadi: „Tuletõrjuja (see kehtib kõigi päästetöötajate kohta) ei tohi olla nagu mingi harimatu ahvipärdik, kelle ainuke-seks arvestatavaks töövahendiks on suur

sepahaamer. Pigem peab tuletõrjuja olema nagu kirurg, kelle suurepärased teadmised tulekahju dünaamika valdkonnast aitavad tal tagada nii iseenda kui ka oma kolleegide ohutuse ning saavutada parema kvaliteedi tulekahju kustutamisel.“

Sündmuste vähesuse mõju päästetee-nistuja kompetentsile on oma selleaastases teadusartiklis kirjeldanud ka dr Katherine Lamb Oxfordshire’i päästeteenistusest Su-urbritannias. Tema sõnade kohaselt on vii-mase kümne aasta jooksul Suurbritannias sündmuste osakaal 40% vähenenud, mis on tekitanud väga suure lünga nii tuletõrjujate kui ka päästetöö juhtide kompetentsis, sest praktiliste tegevuste hulk on sedavõrd palju vähenenud. See omakorda on kahandanud õppimisvõimalusi. Otseselt väljendub see teadmiste ja oskuste tuhmumises, mille ta-gajärjeks on olnud päästetavate hukkumine ja päästetava vara hävimine. Tema sõnade kohaselt on selle põhjuseks teinekord üle-liigselt kaitsva taktika rakendamine, kuna kompetentsi tuhmumise tõttu on pääste-töötajad hakanud riske ülehindama.

Autor omalt poolt lisab siia võimaluse, et kompetentsi tuhmumise tõttu võivad pääs-tetöötajad hakata riske ka alahindama (ei osata „karta“), mis omakorda seab liigsesse ohtu tuletõrjuja enda.

Sündmuste vähesuse mõju kompetentsi tuhmumisele on viimasel ajal hakanud esile tõstma paljud Euroopa tuletõrjeringkondade inimesed. Võib-olla mastaapsete ja keerukate hoonete väljaarenenud tulekahjudel ei olegi võimalik saavutada rahuldavat tulemust mõistlike pingutuste ja investeeringutega tulekustutustehnika ja -taktika valdkonnas. Võib-olla lahing sellise tulekahjuga on kao-tatud juba hetkel, kui süttimine on toimu-nud ning tulekahju areneb seda ümbritsevas keskkonnas mõnda aega avastamata ja sega-matult. See omakorda tähendab mastaapsete hoonete puhul panustamist ennetavatesse meetmetesse oluliselt suuremal määral ning samaaegselt ka reageeriva meetme ambit-sioonikuse taseme vähendamist.

Praegusel ajal on ühiskonna ootused tu-letõrjele väga kõrged ning meilt oodatakse tulemuslikku sekkumist ka suurte mate-riaalsete väärtuste kaitsmisel. Võttes üht-äkki seisukoha, et mastaapsetes hoonetes suurte materiaalsete väärtuste kaitsmise ta-gamiseks panustatakse lõviosa ressursse en-netusmeetmetesse, kuna reageeriva meetme tulemuslikkus on seal oluliselt väiksem. See võib tekitada ühiskonnas esmapilgul nega-tiivset vastukaja: „Milleks te siis üldse ek-sisteerite, kui ei suuda tagada materiaalsete väärtuste kaitset sündmustel, mille tagajär-jeks on 95% kogu ühiskonnas tuleõnnetuste käigus tekkinud varakahjudest?“ Kindlasti on meil vaja tulevikku silmas pidades võtta antud teemal seisukoht, ühiskonnas seda selgitada ja vajadusel kaitsta ning seejärel strateegilise planeerimise käigus vastavalt sellele ka edasi liikuda. Kuidas antud olu-korda talutavalt lahendada, ei oska autor öelda. Seepärast on edaspidine diskussioon äärmiselt vajalik.


Päästetöö 17

1 USFA (United States Fire Administration) uuringute kohaselt on USA mastaapsetes hoonetes toimuvate tuleõnnetuste osakaal kõigest 5%. Kuid need 5% tulekahjudest „toodavad“ 95% kogu varakahjust, mille tulekahjud ühiskonnale kaasa toovad.

Esimesel võimalusel alternatiivse tege-vusskeemi väljatöötamine on samuti seotud meie reaalsustaju ja kogemustega sünd-muste valdkonnas. Kui ei suudeta läbi näha „vaenlase“ ohtlikkust, siis ollakse endas ka väga kindel, et esimene ja ainus tegevus-skeem töötab alati. Probleemi lahenduse kohapealt peab meie koolitusprogrammides rohkem tähelepanu pöörama tulekahju dü-naamika teema põhjalikumale kajastamise-le. Samuti peame sisse tooma rohkem selli-seid harjutusi, kus esimene tegevusskeem ei tööta, ning sedakaudu selgitada sündmuse pikema etteplaneerimise vajadust ja seda ka süstemaatiliselt õpetama.

Operatiivtegevuste juhtimisel on otsus-tusprotsessi konarlikkuse põhjuseks asjaolu, et Eesti päästevaldkonna hariduses ja kooli-tuses puudub teadmistepõhine lähenemine operatiivtegevuste juhtimise psühholoogiale

(psychology of command) ning selle käigus ei uurita ega õpetata operatiivtegevuste juh-timisel otsuse vastuvõtmist. On juurdunud väär arusaam, et operatiivtegevuste juhti-mine on „kunst“, ent tegemist on teadusega, mille raames uuritakse surve all viibiva ot-sustaja otsustusprotsessi. On välja töötatud eri teooriaid ja otsuse vastuvõtmise mude-leid (nt Suurbritannia päästeteenistuses ka-sutatav RPD – recognition primed decision teoorial põhinev DMM – decision making model).

Tulevaste ja praeguste otsustajate pare-maks ettevalmistamiseks on äärmiselt vaja-lik alustada Sisekaitseakadeemias selle tee-ma õpetamist ja edasist uurimist nii teadus-, arendus- ja loometegevuse kui ka üliõpilaste ja magistrantide lõpu- ja magistritööde for-maadis. Sellele peab järgnema rakendusli-ke otsuse vastuvõtmise mudeli(te) import

päästeteenistuse täiendkoolitusprotsessi. Autor on veendunud, et ainult nii on võima-lik pidevalt vähenevate reaalsete sündmuste olukorras tagada otsustajatele kompetents kvaliteetseks otsustamiseks. Samuti peab hakkama mõtlema otsustajate kompetentsi hindamise parendamisele, et suuta anda tee-nistusele kindlust otsustajate adekvaatsuse kohapealt.

Mitteasjakohase informatsiooni edas-tamise põhjus võib olla teenistujate soov näidata ennast olukorra lahendamisel tu-gevama ja edukamana, kuigi tegelikkuses võib asi olla teisiti. Juhi püstitatud üles-annet püütakse täita iga hinna eest. Teine-kord katsutakse jätta oma edukusest parem mulje, kui tegelik olukord näitab, sest tun-takse nö valehäbi olukorras, kui ei suudeta eesmärki täita. Tuleb tõdeda, et alati ei ole ebaõnnestumise põhjuseks päästja kompe-tentsi puudus, vaid hoopis juhi poolt eba-piisava täpsusega esitatud või sootuks vale eesmärgi püstitus ning ka ebaadekvaatne tegevusskeem. Samas teeb valehäbi hirmus antud mitterelevantne informatsioon juhi-le niigi raskes olukorras otsustamise veelgi raskemaks ning otsuse kvaliteet võib veelgi halveneda. Õppeprotsessis on vaja ka pääst-ja tasandil selgitada, kui suur roll on päästja antaval informatsioonil – andes juhile õi-geaegselt kõige olulisema informatsiooni, tagatakse ka parima kvaliteediga otsuse vas-tuvõtmine. Selle käigus saavutatakse ope-ratsiooni maksimaalne tulemus, tuletõrjujat ebaproportsionaalselt suurde ohtu asetama-ta ja vigastusi tekitamata.

Tulekahju hilise avastamise ja tuletõkke-sektsiooni ebaedu põhjuste üle ei soovi au-tor spekuleerima hakata, kuna ei oma selleks piisavalt informatsiooni. Tulevikku silmas pidades tõstatub aga küsimus, kas mastaap-sed hooned Eestis on tulekahju vastu piisa-valt efektiivselt kaitstud. Arvestades seejuu-res nn hoone enda võimet tulekahju kiiresti avastada ja sellest teavitada, põleng kiiresti lokaliseerida või tekkekoht konserveerida, inimestel kiiresti hoonest väljuda ja tule-tõrjel samal ajal kiiresti siseneda. Kas meie normid mastaapsetes hoonetes on kooskõlas kiiresti muutuva keskkonnaga meie ümber?

Viimane tähelepanek Kui sündmuse käigus on olnud tagasilööke ja teenistujad (või osa neist) ei ole suutnud esmaselt püstitatud eesmärki ellu viia, tu-leb järgnevatel päevadel võimalikult kiiresti sõbralikus keskkonnas põhjused läbi aru-tada. Teenistujate eneseusu taastamisel on see äärmiselt tähtis, et tulevikus ei tekiks ebakindlust ja säiliks võitlusvõime. Nii käi-tuda on iga tasandi juhi püha kohus. „Kõige parem“ oleks loomulikult see, kui järgmisel valvepäeval toimuks uus tulekahju, mille la-hendamine täielikult õnnestub. See taastab eneseusu ning jätab ebaõnnestumise hapu maigu minevikku. n

Kogu kompleksi ülaltvaade.

Kompleksi III korruse plaan koos ATS tulekahjusignalisatsiooni rakendumise kellaaegadega erinevates tsoonides.

Ku

vatõ

mm

is v

eeb

ileh

ekü

ljelt

ww

w.b

ing

.co

m/m

aps/

Põ

hja

Pää

ste

kesk

use

me

ne

tlu

sbü

roo

fo

to

18


Päästetöö

Ülevaate päästetöö juhtimise taktika-lise tasandi (sündmuskohaga seo-tud) tegevustest annab vanemope-

ratiivkorrapidaja Leonid Pahhutši, kes täitis sündmusel esimese päästetöö juhi (hiljem sündmuskoha juhi) rolli. Seejärel arutleb vanemoperatiivkorrapidaja Andres Mum-ma päästetöö juhtimise strateegilise tasandi kokkukutsumise indikaatorite üle.

Taktikalise tasandi vaade

Leonid Pahhutši Põhja päästekeskusevanemoperatiivkorrapidaja,SisekaitseakadeemiaPäästekolledži koosseisuväline lektor

„Maandub lennuk purunenud rehviga, par-dal 91 inimest, kütust 3,5 tonni, maandub u 10 min pärast“ 1 – sellise teate järel, mis saabus 14. augustil natuke peale kella seitset, algas Päästeameti Põhja päästekeskuse rea-geerimine päästesündmusele. Sellest kuju-nes võidujooks ajaga ning sündmuse lahen-dajatele jäi see meelde nii toimiva koostöö kui ka tegeliku mastaapsuse poolest.

Kõige hullem võimalik stsenaarium (len-nuki purunemine maandumisel) hoiti ära lennuki pilootide oskusliku tegutsemisega. Päästeameti kui sündmust lahendava orga-nisatsiooni ülesandeks olid ettevalmistavad toimingud. Seega võib lugejale esmapilgul arusaamatuks jääda, mida tähendavad siin mõisted „toimiv koostöö“ ja „tegelik mas-taapsus“. Selle põhjendamiseni jõutakse, kuid vaja on lugeja õiget häälestamist – an-tud sündmuse lahendamist ei tohi võtta ül-diselt, tuues paralleele näiteks tulekahjuga. Põhifookus on mujal.

Pilguheit Tallinna lennujaamas toimunud reisilennuki

hädamaandumiseleAnname ülevaate augustis Tallinna lennujaamas reisilennuki hädamaandumisel teostatud päästetegevustest ning arutleme, kui kiireks ja kui kõrgele on mõistlik sedasorti õnnetuse puhul juhtimistasanditel minna ja millest see ennekõike võib sõltuda.

1 Häirekeskuselt saabunud informatsioon sündmuse kohta. väljavõte PäviSe andmebaasist. 2 Päästeseaduse alusel sätestavad Päästeameti peadirektori poolt kinnitatud päästeasutuste väljasõidukorrad

neli väljasõiduastet (i, ii, iii, iv) ja nende määratlemise aluseid. väljasõiduastmed määravad päästesündmusele reageeriva päästetehnika ja -vahendite hulga, lähtudes päästesündmuse liigist (tulekahju, saastumine jne), ob-jektist (kõrghoone, ohtlik ettevõte, elamu jne) ja raskusest (põlengu ulatus, kannatanute arv jne). mida suurem oht, sündmuse ulatus, levik, seda kõrgem on väljasõiduaste.

3 tegeleb sündmuskohal logistikaga.

Aga alustame algusest. 18. märtsil 2010 tegi Poola lennufirma kaubalennuk hädamaandu-mise Ülemiste järve jääle. Sellest sündmusest õpiti palju. Üheks olulisemaks järelduseks oli, arvestades ülesannete ja koostööpartnerite rohkust ja kommunikatsiooni ajakriitilisust, vajadus võimalikult kiiresti kokku saada kahe-tasandiline juhtimisstruktuur.

Neli aastat hiljem 14. augustil toimunud sündmuse lahendamisse oli kaasatud sama meeskond. Tuginedes Häirekeskuselt saadud informatsioonile, kuulutati välja neljas välja-sõiduaste2. Sündmuskohale lähimad üksused olid Kesklinna päästekomando ja reageerimis-büroo. Arvestuslik kohalesõiduaeg oli umbes 5 minutit. Ajal, mil tulevane päästetöö juht jäi täpsustama sündmuse üksikasju, sõitis tagala-juht3 (Lääne-Harju päästepiirkonna korrapi-damisgrupi vanemoperatiivkorrapidaja) kohe välja ning korraldas raadio teel lennujaama päästeteenistusega nende tegevuspõhimõtete elluviimist, mis olid kokku lepitud 2013. aastal. Ta kutsus välja kiirsekkumispaakautod Keila ja Muuga päästekomandodest ning suunas koor-dineeritult päästeressurssi lennujaama pääsla juurde, keelates territooriumile sisenemise enne korrapidaja kohalejõudmist. Selline käi-tumine, vaatamata sündmuse ajakriitilisusele, on põhjendatud objekti spetsiifikaga, mis seis-

Lennujaama päästeteenistuse masinad jahutamas lennuki telikut. Lennuk maandus katkise rehviga.


Päästetöö 19

neb väga ranges liiklemiskorras territooriumil lennuliikluse ohutuse tagamiseks.

Esimene päästeressurss (kaks juhtimisau-tot ja kolm põhiautot) sisenes territooriumile k 19:22. Lennujaama päästeteenistuse esinda-jaga kohtus päästetööde juht (edaspidi PTJ) lennujaama rajal umbes k 19:24. Infovahetuse tulemusel oli täpsustatud hädamaandumise põhjus ja selle eeldatav aeg. Ettevalmistusteks oli jäänud vaid üks tund, mille jooksul oli vaja tagada lisaveevarustus lennujaama päästetee-nistuse päästeautodele ja mehitada kaks töö-lõiku päästeteenistujatega.

Esimest suunda juhtis tagalajuht, kes te-gevuste kiiremaks käivitamiseks moodustas kaks funktsionaalset alalõiku (vesivarustus ja autotehnika kogunemiskoht), määrates neid juhtima Nõmme ja Assaku päästemeeskonna-vanemad. Taktikalise tegevuse määras varem praktikas läbiproovitud vesivarustuse skeem. Sellekohaselt ei tagatud lisavett magistraal-liinidega tuletõrjehüdrantidest, vaid kasutati selleks sobilikumaid paakautosid (otsusta-vateks teguriteks on sõiduki kiirus, veemaht, pumba tootlikkus ja võime vahurünnaku teostamiseks katuselafetiga). Päästeameti ja lennujaama päästeteenistuse tehnika kooska-sutamiseks tuli lahendada nii tehnilisi (vooli-kuarmatuuri Storž–Bogdaanov üleminekute tagamine, sidevahendid) kui ka korralduslikke (lisavee andmise algoritm ja selleks vajalike meeskonnaliikmete määramine) küsimusi.

Teise suuna juhiks oli PTJ, kelle otseallu-vuses paiknesid Kesklinna ja Lilleküla põhi-autod. Igasse lõiku eraldati üks põhiauto, mis oli komplekteeritud maksimaalse võimaliku isikkoosseisuga (1+5). Hädamaandumise eba-õnnestumise korral pidid päästemeeskonnad sisenema lennukisse selle kesk- ja tagaosast ning päästma reisijaid. Lennujaama pääste-meeskonna töölõiku kuulus reisijate päästmi-ne lennuki esiosast.

Sündmuskohale saabunud regiooni vas-tutav korrapidaja võttis juhtimise üle ning moodustas sündmuskoha staabi. Lisaks kor-raldas ta päästeteenuse kättesaadavuse teenin-duspiirkonnas, kutsudes välja ühe II ja ühe III juhtimistasandi korrapidaja. Tagati ka ressurs-side ümberpaigutamine. Vastuvõetud otsused võimaldasid lahendada lisaks lennuki häda-maandumisele ka kolm teist päästesündmust.

Sündmusega seotud tegevuste kavandami-ne ja elluviimine oli väga pingeline. Väga suur koormus langes tagalajuhile (sarnast olukorda oli märgatud ka Ülemiste sündmuse lahenda-misel). Hinnates vajalike ettevalmistuste ajalist mahtu, küsiti lisaaega ka lennuki piloodilt. Siiski tuli arvestada asjaoluga, et lennujaam ei võtnud hädamaandumise eel lennukeid vastu ning kütuse kriitiline tase nõudis kiiret tegut-semist.

Strateegilise tasandi kokkukutsumise indikaatorid

Andres Mumma Põhja päästekeskusevanemoperatiivkorrapidaja,SisekaitseakadeemiaPäästekolledži assistent

Antud sündmuse lahendamisel ei jõutud tak-tikalise tasandi kohale moodustada stratee-gilise tasandi „vihmavarju“, mille olemasolu õnnetuse realiseerumisel on hädavajalik. Kui prognoosida kõige tähtsamaid ja mahuka-maid tegevusi õnnetuse realiseerumisel, siis need olnuks:• haiglaeelsedjahaiglasisesedmeditsiinili-

sed tegevused;• kommunikatsioon(niiomastelekuika

avalikkusele);• elutähtsateteenuste(kiirabiteenus,ravi-

teenused haiglates) järjepideva toimimise tagamine

• rahvuslikulennukompanii,lennujaamaning Eesti riigi maine päästmine.

Kas eesmärgipärase strateegilise tasandi oleks pidanud moodustama enne õnnetuse realiseerumist, tuginedes vaid (teadmata, kui suurele) tõenäosusele, et see võib juh-tuda? Tulevikku silmas pidades on see mär-gilise tähtsusega küsimus. Sedasorti sünd-muste korral seisab strateegilise tasandi ees eelnevalt välja toodud väga suure mõjuga probleemide lahendamine, millega toime-tulekuks on vaja mahukaid ettevalmistusi. Need aga viivad paljud asutused välja oma igapäevasest töörütmist, mida peab hakka-ma kohe kompenseerima, ning tekitavad ka suuri rahalisi kulutusi. Kas teadmata suu-rusega õnnetuse realiseerumise tõenäosust silmas pidades on seda eesmärgipärane teha? Lastes emotsioonidel võimust võtta, ei tohiks olla selles küsimustki. Aga tehes kaalukaid otsuseid üksnes emotsioonide põhjal, ei taga see tavapraktikas kõige kvali-teetsemat otsust, sest ei suudeta arvesse võt-ta kõiki asjaolusid. Sedasorti sündmus, mis „hüüab tulles“, annab meie käsutusse kõige väärtuslikuma ressursi, mida operatiivte-gevuste juhtimisel napib – see on aeg, mida niisuguses olukorras on võimalik kasutada riskide hindamisel, püüdes leida tõenäosu-se suurust, mida arvväärtusega väljendada. See aga võimaldab edasisel otsustamisel tu-gineda millelegi enamale kui lihtsalt emot-sioon.

Küsimus on ainult selles, kes on kõi-ge pädevam organ nii spetsiifiliste riskide hindamisel? Autori arvates oleks mõistlik võimalusel ka päästetöö ajal operatiivtege-vuste juhtimisel kasutada rohkem teadmis-tepõhist riskide hindamist koos realiseeru-mise tõenäosuse väljatoomisega. See annab oluliselt kindlama aluse otsustamiseks ning vajadusel ka hilisemaks põhjendamiseks osapooltele. Teadmistepõhine riskide hin-damine ei pea olema ainult kriisireguleeri-jate pärusmaa, vaid kohandamisel on seda võimalik kasutada proaktiivse meetmena ka päästetöödel. Suurbritannia päästeteenistus kasutab päästetööde juhtimisel proaktiivse meetmena teadmistepõhist riskide hinda-mist (analytical risk assessment process). See aga tähendab täiesti uue teema sissetoomist päästetööde valdkonda. n

Foto

d:

Pää

ste

ame

t

Lennukit saadavad lennujaama päästeteenistuse autod.

20


Päästetöö

Heiki Soodla, päästetöö osakonna juhataja

„Firefight II“ oli ellu kutsutud uue tulekustutustaktika arendamiseks ja moderniseerimiseks Euroopas.

Selle raames töötati välja külmlõike kont-septsioon, mis kujutab endast modernse tehnoloogia (infrapunakaamera, Cobra külmlõikesüsteem ja ülerõhuventilaatorid) taktikaliselt koostoimes kasutamist. Cobra on eelnimetatust üks tehniline detail, mille oskuslikul rakendamisel lastakse peen pi-hustatud veejuga läbi hoone konstruktsioo-ni. Seega põlemisgaaside jahutamiseks pole enam vaja hoonesse siseneda. Seadme töö-põhimõte seisneb abrasiivsete metalligraa-nulite doseerimises kõrge rõhuga veejoale. Graanulitega segatud vesi uuristab tugeva survega läbi erinevate konstruktsioonima-terjalide. Veejuga läbistab raudbetooni, rau-da, puitu, kivi ja teisi ehitusmaterjale.

Sisetulekahjude kustutamise taktika on muutunud tõhusamaksTänapäeval töötavad päästjad hoone sisetu-lekahju tingimustes väga rasketes ja ebainim-likes oludes. Sisenetakse tulekahju keskkon-da, kus temperatuur on 600–800 ºC. Õhus on üle 600 mürgise ühendi. Varitsevad ohud, mida päästjad kontrollida ei saa, näiteks plahvatusohud, ohtlikud esemed, varingud, eksimine, tule poolt ära lõigatud taganemis-tee. Selline sisetulekahju kustutamise takti-ka (kustutada hooneid seestpoolt) töötati välja 1970. aastatel rootslaste eestvedamisel, kes tegid kindlaks, et kõige efektiivsem on hoonetes tuld kustutada seestpoolt. Sellega tagati minimaalsed veekahjustused ja parem ligipääs tulekolletele. Kasutusele võeti spet-siaalvarustus, mis võimaldas sisetulekahju keskkonda siseneda. Tänapäeval on seda taktikat Eesti oludes tunduvalt modernisee-ritud. Enamik põhiautosid on varustatud infrapunakaameratega, mis teevad päästja töö ajalisest ligi kümme korda tõhusamaks. Arendatud on kiirsekkumise taktikat, kus sisetulekahju korral suudavad meie pääst-jad tõkkeid (uksi) eemaldada spetsiaalsete lõhkumisvahendite abil sekunditega ja kiir-sekkumist võimaldava kustutusvahendiga HI-CAFS suudetakse inimelu päästa enne, kui voolikuliinid teise päästemeeskonnaga järele jõuavad.

Päästjate ohutus on endiselt murekohaksSiiski on meil jätkuvalt päästjate ohutust puudutavaid küsimusi. Kas me käitume ra-kendatava tulekustutustaktikaga õigesti, sil-mas pidades päästjate ohutust? Kas hindame sündmuskohal dünaamilisi riske objektiiv-selt või lähtume kogemusest ja tavadest?

Esimene vastus neile küsimustele oleks loo-mulikult jaatav, sest väidetavalt teevad seda kogu maailma päästeteenistused ja inimeste päästmiseks ongi selline institutsioon ellu kutsutud. Kui aga sündmustele tagasi vaada-ta, siis nii mõnedki tulekahjusituatsioonid tekitavad erinevaid mõtteid. Näiteks Võrus ühes kortermaja tulekahjus sai vigastada üks päästemeeskond (üks töötaja sai viga ja suitsusukeldumislüli oli ohustatud), seda sisetulekahju „tagasitõmbe“ (ingl backdraft) tagajärjel. Teine samalaadne sündmus oli Palamusel, kus vigastada sai vabatahtlik päästja ja otseselt oli ohustatud suitsusukel-dumise lüli sisetulekahjule omase ohusituat-siooni tagajärjel. Kummalgi juhul ei olnud tegu inimelu pääste operatsiooniga, aga praegune tehnika tase Eesti päästesüsteemis ei võimalda ka muud lähenemist.

Külmlõike kontseptsiooni taktika rakendamineKülmlõike kontseptsiooni rakendamiseks peavad päästjatel olema kõrgel tasemel teadmised sisetulekahju arenguga kaasne-vatest protsessidest. Samuti peavad päästja varustuses olema infrapunakaamera, Cobra külmlõikesüsteem ja võimsad ülerõhuventi-laatorid.

Külmlõike kontseptsiooni taktika raken-damisel on eesmärk jahutada põlevgaasid alla isesüttimistemperatuuri (alla 300 ºC), hoonesse sisenemata. Selleks tuleb hoone väljastpoolt infrapunakaameraga skaneerida ja määrata tulekolde täpne asukoht. Seejärel antakse käsk Cobra külmlõikesüsteemi ka-sutamiseks, kus pihustatud veejuga lastak-se väljastpoolt, läbi hoone seina põlengu-koldesse. Toimub põlevgaaside jahtumine. Hoone kontrollitakse uuesti üle, kasutades

Modernse tulekustutustehnika kasutamine Eesti Päästesüsteemis –

vajadus või võimalus?Sõnaühend „külmlõike kontseptsioon“ tekitab esialgu pigem küsimusi. Siinkohal avan kontseptsiooni sisu detailsemalt, tuginedes oma varasematele kogemustele osalemisel Sisekaitseakadeemia esindajana ELi projektis „Firefight II“.


Päästetöö 21

infrapunakaamerat, ning vaadatakse jahutu-sefekti toimumist. Kui infrapuna kaameraga on tuvastatud hoone jahtumine soovitud piirini, antakse korraldus ventileerimiseks ja samaaegseks sisenemiseks. Kui jahtumi-ne efekti ei anna, siis on tõenäoliselt jahu-tusaeg ebapiisav või on Cobra kasutamisel eksitud jahutusaugu lõikamisega (näiteks on jahutatud vale ruumi või seina taga on konstruktsioonitühimik). Sel juhul valitakse teine jahutamise asukoht ja protseduuri kor-ratakse. Hoonesse sisenetakse ainult siis, kui põlevgaasid on jahutatud alla isesüttimis-temperatuuri ja ülerõhuventilaatoreid saab kasutada ohutult. Hoonesse pumbatud õhu-hapnik pole võimeline aga plahvatuslikult reageerima mahajahutatud põlevgaasidega.

Lisaks võimaldab Cobra lahendada Eesti päästesüsteemis enim probleeme tekitanud konstruktsioonitulekahjude kitsaskohta. Meil on tänaseni raskusi näiteks tulekahju-de lokaliseerimisega katustel ja pööningutel, mis tuleneb ligipääsu keerukusest.

Kõrged seadmesoetamise kuludEestis on palju diskuteeritud kõnealuse kontseptsiooni rakendamisvõimaluste üle. Enim on silma jäänud viited kõrgele hinna-klassile. Sellega tuleb nõustuda, sest sead-me hind ühe põhiauto tarvis ulatub 40 000 euroni. Samas on juba olemasoleva seadme ülalpidamiskulud marginaalsed ja sõltuvad otseselt kasutusintensiivsusest. Eesti oludes kaalume seadmete soetust ELi tõukefondide raha eest ostetavatele uutele põhiautodele, millega soovime moderniseerida kasutata-vat tulekustutustaktikat ja parandada kitsas-kohad konstruktsioonitulekahjude kustuta-mise võimekuses. Peab arvestama, et kõik sõltub rahalistest vahenditest, mistõttu jääb skeptikutele võimalus kivikirvega (naeljoa-torud) edasi töötada.

Aktsepteerime modernset, ohutut ja efektiivset tulekustutustaktikat Eesti pääs-teteenistustes, millega on piiratud teiseste kahjustuste (vee- ja suitsukahjustused, ne-gatiivseid keskkonnamõjud) teke tulekus-tutustöödel. Pean märkima, et olemasoleva tehnika taseme juures on teisesed kahjud paljudel juhtudel suuremad kui tulekahju enda põhjustatud kahju.

1 Katuse külmlõige. Külmlõikeseadmega läbistatakse katusekonstruktsioonid ja jahutatakse põlemisgaasid.

2 Rootsi tulekahju. Külmlõikekontseptsiooni rakendades lokaliseeriti pildil olev tulekahju 3 minutiga, veekulu 58 l.

Teadustööd külmlõike konseptsioonist

i uurimistöö (Prantsusmaa)http://www.eufirefight.com/documents/Fire_Suppression_Capabilities_of_Water_mist.pdf

ii uurimistöö (rootsi, sh Firefight ii projekti järeldused)http://www.eufirefight.com/documents/Final-Rep-eng-UB-Bn11dec210.pdf

iii uurimistöö (usa, sekundaarsed tervisekahjustused päästetöötajatel) http://www.usfa.fema.gov/fireservice/firefighter_health_safety/health_fitness/cancer.shtm

21 Ho

use

Fir

e A

nd

ers

fält

, Ro

ots

i

Fire

en

gin

ee

rin

g.c

om

Küsib Tauno Suurkivi, peadirektori asetäitja päästetöö alal

Selgita palun, miks Rootsis (või mujal) on külmlõike kontseptsiooni rakendamisel käivitusraskused? Kuidas needsamad riskid Eesti projekti puhul on maandatud?

Vastab Heiki Soodla:

Rääkides kontseptsiooni käivitamise raskus-test teistes riikides, tuleb silmas pidada, et ühe kalli vahendi kasutuselevõtt traditsioone ar-mastavas (konservatiivses) päästesüsteemis on mõjutatud eri tasanditest. Esmalt peame vaatama, kuidas on päästeteenistus ja selle rahastamine eri riikides üles ehitatud. Näiteks Rootsis on piirkondlikel päästeteenistustel oma eelarve ja juhtkond. Selleks et süsteem raken-duks terves riigis, on kaks võimalust: kohalikele iseseisvatele päästeteenistustele tagatakse finantseering seadmete ostuks ja koolituseks riiklikul tasandil või siis peab iga piirkond fi-nantseerimisvahendid ise leidma. Kuna meile teadaolevalt puudub Rootsis riiklik poliitiline tahe ja rahalised vahendid seadme laialdaseks kasutuselevõtuks, on seda teinud ainult inno-vatsioonialtid päästepiirkonnad.

Rootsi on nimetatud seadme sünnikoht ja eri teenistustes on kasutusel eri põlvkonna seadmeid. Olgu öeldud, et kuna Cobra külmlõike kustutussüsteemi kasulik iga on 20 aastat (või veelgi rohkem, olenevalt kasutussagedusest), siis on Rootsis ka nn vanema põlvkonna sead-meid, mis kasutuslihtsuselt ja operatiivsuselt jäävad oluliselt alla tänapäevastele. Näiteks esimesed seadmed paigaldati seal järelhaa-gistele, mis ei leidnudki operatiivtöös kasutust. Samuti oli puudujääke tehnilises lahenduses

(nt abrasiivgraanulite doseeringu mehaaniline avamine). Uusi, täiustatud seadmeid paigal-datakse Rootsis kõikidele operatiivvõimekust parandavatele tehnikaühikutele (põhiautod, redelautod). Samuti luuakse abikaugetesse piirkondadesse nn esmareageerimisüksusi, kes suudavad väikebussiga, millel on Cobra külmlõikesüsteem, tagada tulekahju arengu lo-kaliseerimise kuni suurendatud päästejõudude saabumiseni.

Läti pealinnas Riias on kõnealune seade ole-mas juba aastaid, kuid pole siiani operatiivtöös rakendust leidnud. Eesti delegatsioon on seda ka vaatamas käinud ning leidnud, et põhjuseks on puudulik väljaõpe ja juhtkonna väär arusaam seadme kasutusvõimalusest. Näiteks on Riias külmlõikesüsteem paigaldatud väikebussile, millel puudub operatiivselt reageeriv meeskond ning auto väljasaatmine käib motiveeritud taot-luse alusel mööda kõrgete tuletõrjeohvitseride käsuliini. Need üksikud demonstratsioonid ja äärmustesse pürgivad katsed (nt 20 cm raud-betoonposti läbistamine), mida Riia tuletõrje-ametnikud on läbi viinud, on ainult kahandanud seadme väärtust tuletõrjetöös. Pean silmas Läti tuletõrje juhtivliikmete viiteid seadme kallidu-sele ja kulukusele.

Tšehhis on seade aktiivselt kasutusel Pra-has ja sealne päästeinstituut tegeleb sellealase koolituse ja propageerimisega.

Eestis on rakendamisraskuste riskid maan-datavad, me koolitame vajalikke võtmeisikuid välisriikides ja toome siia asjatundjaid. Tänavu lähetame Rootsi õppima esimese ekspertgrupi ning järgmisel aastal on plaanis asjatundjate ringi laiendada ELi tõukefondide alammeetme „Experts Ex change“ toel. Kõigil huvilistel on võimalus külmlõike kontseptsiooni valdkonnas kogemusi omandada. n

22


Päästetöö

Sven Jablonskipäästetöö osakonna valmisoleku talituse ekspert

Kindlasti võib tekkida küsimus, et kui siiamaani oleme hakkama saanud, siis miks kulutada ressursse teenuse-

le, mis töötaks justkui iseenesest?Lähen ajas tagasi aastasse 2010, mil Keila

päästekomando meeskonnavanemana sattu-sin järjekordsele väljakutsele Türisalu panga juurde. Inimesele, kes pole Türisalu pangal käinud, on väga raske kirjeldada tunnet, mis valdab päästjaid ja meeskonnavanemaid sinna väljakutsele sõites. Võin kinnitada, et kõige suuremat hirmu ei tekita teadmine, et äkki on inimene hukkunud. Ausalt? Vastu-pidi. Keila päästjad on seal palju kordi käi-nud ja tõenäoliselt käivad ka tulevikus. Täp-selt samamoodi nagu Jõhvi päästjad Valastel ja sealsel pankrannikul.

Vastav väljaõpe puudusKeila päästekomandol on erivarustus ole-mas juba kaua aega. Keegi on nööripääste mõtet Keilas ka kunagi kandnud, kuid see on kuhugi „kinni jäänud“. Varustus oli suu-repärane, kuid väljaõpe paraku puudus.

Siiani olime vedanud kannatanuid ja ka hukkunuid kilomeetrid käsitsi mööda rannaala. Ja mul oli kannatanutest väga kahju. Viibida tunde kühvelraamil, mida neli väsinud päästjat liiva mööda tassivad, üle kändude ja kivide, pikast libedast tre-pi moodi asjandusest üles, ei ole kindlasti meeldiv tunne. Ja mäletan selgelt, kuidas üles, kiirabiauto juurde jõudes tundusid käed justkui põlvede lähedal rippuvat. Ole kui heas vormis tahad, see oli ränk. Ja tä-

hendas ka seda, et olin sunnitud auto arvest tundideks maha võtma, et saaksime oma organismi taastada. Ma usun, et Jõhvis oli samamoodi.

„Kuldse tunni“ reegelKõik see lihtsalt sundis mind nööripääste teemaga tegelema. Veetsin tunde vabast ajast Sisekaitseakadeemia raamatukogus tehnilise päästetöö raamatuid lugedes ja internetist materjali otsides. Kõik on tä-napäeval lihtne, internetis on kõik olemas. Koolitasin oma vahetuse välja ja võtsin sel-le riski. See tasus end ära juba 2011. aasta detsembris, kui inimene oli kukkunud sü-gavale šahti ning me asusime teda päästma. Jah, ma sain sellelt sündmuselt palju prak-tilist kogemust ja selgust selleski, et prak-tika ei lähe osaliselt teooriaga kokku. Me päästsime tõsise vaagnaluumurruga ini-mese aga üsna ruttu. Olime täitnud kuldse tunni reegli. Meid aitas meie mõistus, meie lahtine mõtlemine näha asju eesmärgipõhi-selt, mitte tegevuspõhiselt. Meid aitas füü-sika, mida koolis õpitud – teadsime, kuidas erinevad raskusjõud ja tõmbejõud mingi-le objektile mõjuvad. Kas see oli väga hea sündmuse lahendus – ei, kuid me andsime endale aru ja õppisime oma vigadest.

Spetsialiseerumine tuleb aja jooksulAga nüüd on asjalood teisiti. Jõhvi ja Keila mehed on läbinud vastavad koolitused ning omandanud praktilised oskused. Siinkohal on tähtis, et saadud teadmised ei süüviks mällu tegevuspõhisena. On tähtis saada aru, miks üks või teine tegevus on oluline ja mis eesmärki need kannavad. Nööripääste on ja jääb „lahtise mõtlemise“ päästetöö etalo-

Nööripäästeteenuse elustamine2014 jääb paljudele meist meelde aastana, mil nööripääste päästetöö eriliigina on ametlikult pildil. Nööripäästet eriteenusena osutavad Jõhvi ja Keila päästekomandod, kus töötavad eriväljaõppega spetsialistid, kes kasutavad päästmisel eriteadmisi, spetsiaalseid vahendeid ja oma lahtist mõtlemist.

Ida päästekeskuse nööripääste oma ala üks parimaid spetsialiste, Pavel Tarassevitš.

niks. Jah, me saame teha teatud standardte-gevusi, kuid on tähtis säilitada kiire kohane-misvõime. Alati, igal ajahetkel peab varuks olema kolm tegevusplaani: kui kuhugi jääb päästenöör kinni, kui kusagil midagi katkeb. Kohe peab plaan ümber lülituma. Meeskon-navanem peab teadma tegevuste eesmärki. Kui süsteemi eesmärk on turvalisuse taga-mine, siis kuidas seda teha, on väga lihtne. Nööripääste on teadmiste ja oskuste kogum ning me rakendame seda inimelude pääst-miseks.

Tegelik spetsialiseerimine tuleb aja jook-sul. Ma ei heida sugugi ette, kui asjad ei liigu nii kiiresti, kui soovime. Kuid ma pahandan väga, kui esimesena kannatanu juurde jõud-val päästjal ei ole kaasas esmaabivahendeid. Me ei teosta nööripäästet nööripääste ees-märgil, me päästame elusid. n

Foto

: P

ääst

eam

et


Päästetöö 23

Gert TederLilleküla päästekomando rühmapealik

Urbaniseerumine ehk linnastumine on rahvusvaheline nähtus, viimastel kümnenditel on inimesed kolinud

massiliselt maapiirkondadest linnadesse. Sama tendentsi võime Eestis märgata juba pikka aega. Elanike arv linnades kasvab pi-devalt, tekivad uued linnaosad, kuid üha sa-gedamini koormatakse üle ka juba olemas-olevad asumid. Ülekoormusest annab meile aimu autode järjest suurenev hulk tänavatel ja majade ümber. Päästeteenistuse vaate-vinklist liiguvad õnnetused koos inimestega ehk siis tõenäosus ütleb, et mida rohkem on inimesi, seda suurema tõenäosusega juhtub mingit tüüpi õnnetus. Olgu nendeks siis ter-viserikked, liiklusõnnetused või tulekahjud. Tõsiasi on, et linnastunud piirkondades on päästekomandode väljasõitude arv suurem kui maapiirkondades.

Muutuv keskkond seab väljakutse päästemaailmaleJuba aastaid oleme päästemaailmas märganud muutusi, mis on tingitud eri arengutest meid ümbritsevas keskkonnas – uued tehnoloo-gilised lahendused ja materjalid, muutused inimeste teadlikkuses vms. Kõik need esita-

vad väljakutseid päästesüsteemile, mis peab pidevalt muutuvas maailmas kiiresti arenema. Meie viimase aja üks suurimaid eesmärke on leida lahendusi, kuidas jõuda võimalikult kii-resti hädasolijani. Neid teemasid on käsitletud Häire 112 varasemates numbrites ja siinkohal pikemalt ei peatu. Küll aga püüan arutleda veel ühe võimaluse üle, mis oma algideelt lä-heb vastuollu meie üldiste arusaamadega. Me räägime väikesemõõtmelisest põhiautost.

Väiksema tuletõrjeauto eelisedPraegu meie päästesüsteemis kasutusel ole-vad põhiautod pärinevad oma ülesehitu-selt aastast 1996, vahepealse aja jooksul on muudatusi tehtud väga vähe. Üheks muu-datuseks on aga veepaagi suurus. Algselt oli selle maht 2500 liitrit, tänaseks on see suu-renenud aga 3000 liitrini. Põhiauto konst-ruktsioonis on kõik elemendid aga omava-hel seotud, näiteks suurendades veepaaki, on vaja ka suuremat ja raskemat alusautot, et säiliks lubatud sildade koormus täismas-si suurenemisel. Selle tulemusel suureneb kohe ka auto pöörderaadius ning halveneb manööverdamisvõime. Viimane on aga ti-hedas liikluses ja kitsastes tingimustes väga oluline. Toonane põhiauto pidi olema mul-tifunktsionaalne ja sobima nii maale kui ka linna. Selle kontseptsioon toimis ja toimib tänaseni. Küll aga on võrreldes 1996. aastaga muutunud keskkond. Urbaniseerumine on

tekitanud olukorra, kus inimesed elavad lin-nades ja maal on elanike arv märkimisväär-selt vähenenud. Sellele tendentsile tuginevad ka meie päästekomandode ümberpaiguta-mise idee ja vabatahtlike päästekomandode rajamise põhimõtted. Lisades siia tõsiasja, et aastal 2013 likvideeriti Põhja päästekeskuse piirkonnas u 45% hoonesisestest tulekahju-dest ilma veeta, on olemas kõik eeldused, et küsida: kas me ei kasuta urbaniseerunud piirkondades liiga suuri põhiautosid?

Väiksema põhiauto eelised on ilmselged. Kindlasti ei erine ta oma põhiehituselt prae-gu kasutusel olevatest masinatest. Kõik kom-ponendid säiliksid, küll aga oleks veepaak väiksem, mis omakorda lubaks kasutusele võtta väiksema ja kergema alusauto. Ühe näi-tena võib välja tuua põhiauto kogupikkuse, mis praegu on u 8 m, väiksema alusauto pik-kus oleks aga u 7 m, vahe tervelt 1 m. Sellega oleks kohe lahendatud ka manööverdamis-probleem, sest väiksemal autol on lisaks ka väiksem sildade vahe. Veepaagi suurus oleks optimaalselt 1500–2000 liitrit. Kindlasti toi-muvad ka linnades päästesündmused, kus läheb vaja palju vett. Siin on abiks aga välja-ehitatud hüdrandivõrk ja sissetöötatud stan-dardrutiinid, mis aitavad tagada katkematu veeandmise. Väiksema põhiautoga oleks sündmuskohale jõudmine aga kindlasti kii-rem, mis omakorda oleks veel üheks kiiren-davaks lüliks elupäästeahelas. n

Väikesemõõdulisetuletõrjeauto eelised urbaniseerunud piirkonnas

Päästeautode võrdlus: väike ja suur auto (Linz, Austria).

Foto

: P

ääst

eam

et

Foto

: P

ääst

eam

et

Päästeauto, kus veehulk on 2 tonni (Linz, Austria).

24


PRobleeM

Indrek HirsPäästeameti Põhja päästekeskuse pressiesindaja

Igal aastal juhtub päästeautodega väljasõi-tudel mitmeid liiklusõnnetusi. Õnnetusse sattunud päästemasin ei saa sündmusele

enam reageerida ning õnnetuspaigale peab sõitma teine auto. See omakorda tähendab ajakulu, mis kriitilise sündmuse puhul võib osutuda vägagi määravaks.

Igapäevases liikluses sõidab mitmesu-guse ettevalmistusega autojuhte. Mõned on äärmiselt rahulikud ja kindlad, mõne puhul tõmbuvad käed juba näiteks Tallinna piiri nä-hes krampi. Kogemused loevad. Päästeame-ti valmisolekutalituse ekspert Rasmus Laar meenutas, et vilkurite ja sireenide kasutamine ei tähenda alati seda, et suurt päästemasinat märgatakse. „Inimesed tegelevad oma autos kõikmõeldavaga: kuulatakse valjult muusikat, räägitakse omavahel, kutsutakse korrale taga-istmel torisevaid lapsi – see kõik võib viia tä-helepanu liiklusest kõrvale,“ ütles Laar. Tasub ka meenutada, et sõiduauto ja suure päästema-sina kokkupõrkel on suuremaks kannatajaks sõiduauto, sest massivahe on väga suur.

Operatiivsõitu tehes peab juht veenduma oma manöövri ohutusesTegelikult peab operatiivsõitu tegev autojuht samuti veenduma, et teostatav manööver on kõigi liikluses olijate jaoks võimalikult ohutu. Operatiivsõidul on liikluseeskirja rikkumine põhjendatud. Lilleküla päästekomando juh-tivpäästja Rene Rannamägi, kellel on pääs-teauto juhi staaži peaaegu 17 aastat, ütles, et siiski tuleb seda teha nii, et teised liiklejad saaksid võimalikult turvaliselt oma sõitu jät-kata. „Vilkuritega sõitvale operatiivsõidukile peavad teised liiklejad liikluseeskirja järgi teed andma. Teed andes tuleb kas vahetada sõidurada või keerata tee äärde, igatahes tuleb võimaldada operatiivsõidukile möödapääs. Tihedas liikluses ei pruugi see tavaliiklejal aga kerge olla. Tegelikult aitabki just tähe-lepanelikkus juba varem operatiivsõidukit märgata ning sellevõrra varem kõrvale tõm-mata,“ märkis Rannamägi.

Pidurid blokki ja hirmust ohutussaareleRannamägi lisas, et aastate jooksul on liik-lus läinud tihedamaks, kuid probleemid on üldjoontes samad. „Jätkuvalt on probleemiks see, et tihti ei oska inimesed käituda, kui ope-

Päästja päästab kiiremini, kui talle tee vabastatakse

Foto

: P

ääst

eam

et

ratiivsõidul olevat pääste autot näevad. Kõige mõistlikum on eessõitjal, nähes päästeautot, võimalikult varakult suunatulega oma ma-nöövrist märku anda. On olnud juhtumeid, kus eessõitev masin, vilkuritega päästeautot nähes, järsult pidurdab. Selline käitumine võib osutuda väga ohtlikuks,“ ütles Ranna-mägi.

Kogenud autojuht lausus, et inimesed on rooli taga oma mõtetes ja tihtipeale tõesti ei näe enda taga sõitvat päästemasinat. „Sõites Scania põhiautoga, on tulnud kasutada isegi õhupasunat ja tulede vilgutamist, et eessõitja suurt masinat märkaks,“ ütles Rannamägi. Päästeameti uutel põhiautodel võiks olla pa-sunad allpool, näiteks võre taga, mitte auto katusel. „Sellisel juhul tuleks heli altpoolt ja oleks tunduvalt madalamal istuvale sõiduau-to juhile paremini kuulda,“ märkis Ranna-mägi.

Aastate jooksul on ette tulnud mitmesu-guseid, ka halenaljakaid lugusid. „Meenub üks mitu aastat vana juhtum, kus pöörasin põhiauto roolis Tallinnas Mooni tänavalt Endla tänavale. Ilm oli lörtsine ja tänav tühi, ainukese seal sõitva masina juht ehmatas operatiivsõidul päästjaid nähes nii hirmsasti, et pani enda autol pidurid blokki ja libises nii kaua, kuni maandus hea hulk maad eemal ohutussaarel,“ meenutas Rannamägi.

Aastate jooksul on liikluses olnud prob-leeme ka juhtimisautodel. Üldiselt on prob-leemid suurte masinatega võrreldes samad. Põhja päästekeskuse vanemoperatiivkorrapi-daja Margo Kivi meenutas: „Nähes operatiiv-sõidul juhtimisautot, keeras eessõitev masin suure tuhinaga esimesele rajale. Paraku ei veendunud ta manöövri ohutuses ja sõitis küljepealt sisse rahulikult esimesel rajal sõit-nud autole. Enne operatiivsõidul päästeautole tee vabastamist peab ka sõiduauto juht veen-duma oma manöövri ohutuses,“ meenutas Kivi.

Harjutamine teeb meistriksRene Rannamägi viib juba aastaid läbi ka alarmsõiduki koolitusi ning on koolitustel osalejatega üldiselt rahul. „Tegelikult oleks teadmiste kinnitamiseks vajalik korraldada ka nö jätkukoolitusi. Vähemalt üle aasta võiks korraldada kõikidele operatiivsõitudel osale-vatele autojuhtidele libedakoolitusi, juhtidel peab olema võimalus rasketes tingimustes harjutada, see lisab kindlust,“ ütles Ranna-mägi.

Lõpetuseks on mõistlik soovida, et liiklus-õnnetusi oleks meie teedel üha vähem. Seda on võimalik saavutada oma sõiduvõtteid pa-remaks lihvides ja teiste liiklejate vastu suure-mat tähelepanelikkust üles näidates. Turvalist liiklemist! n

Käesoleval aastal toimunud juhtimisauto avarii, masinale keerati alarmsõidul ette.


Vabatahtlikud 25

Rivo Salong, päästetööde osakonna ekspert

Vabatahtlik pääste on juba 1788. aas-tast olnud Eestis tähtsal kohal ja etendanud olulist rolli eestluse aren-

gus. Ka organiseeritud tuletõrje tähistab õige varsti 100 aasta juubelit. Siiski, kokkulepped riigi ja vabatahtlike päästjate vahel vabataht-like kaasamiseks päästetööle sõlmiti iseseis-vuse taastanud Eestis alles käesoleva sajandi alguses. Näiteks Järva-Jaani Tuletõrjeselts sõlmis sellise kokkuleppe aastal 2002. Kaks aastat hiljem oli kokkulepped juba 66 vaba-

tahtliku tuletõrjekomandoga, kes osalesid vähemalt 667 päästesündmusel. Tänaseks on vabatahtlikke päästekomandosid, kes on sõlminud Päästeametiga lepingu ning kelle-le päästesündmusel osalemise kulud hüvita-takse, juba 109 ning möödunud aastal osale-sid nad pea 1700 sündmusel.

10 aastaga on palju muutunudSeega hakati vabatahtlike kaasamisest päästesse laiemalt rääkima üle kümne aas-ta tagasi. Kümne aasta jooksul on oluliselt kasvanud vabatahtlike päästjate arv, nende panus turvalisusse ning ka rahasummad, mida riik on Päästeameti kaudu vabataht-

2014 – vabatahtliku pääste analüüside aasta

liku pääste teostamisse panustanud. Eriti jõudsalt on riigi huvi ja toetus kasvanud pä-rast konkreetsete arengusuundade visiooni koostamist 2011. aastal. Praegu võib väita, et kaasaegse vabatahtliku pääste võrgustik ja vundament on valmis ning üles kerkinud küsimus: kuidas edasi?

Vabatahtliku pääste liikumine uuele tasemeleÜks pääste suurimaid ja keerulisemaid väl-jakutseid on elude päästmine ehk õnnetus-tes hukkunute arvu vähendamine. Loogi-liseks jätkuks ongi vabatahtlike kaasamine sündmustesse, kus on võimalik päästa inim-elusid. Valdavalt on sellisteks sündmusteks (elu)hoonete tulekahjud, liiklusavariid ja õnnetused veekogudel. Samas on eduka päästmise eelduseks reageerimise kiirus – abikaugetes piirkondades ongi vabatahtli-kel sageli oluline eelis, sest nemad on kõige lähemal ja kiiremad esmareageerijad. Kuna elude päästmine sõltub suurel määral esime-sena sündmuskohale jõudnud meeskonna kiirest ja efektiivsest tegutsemist, on Pääste-ametile oluline pakkuda vabatahtlikele tuge arenemaks „järgmisele tasemele“. Teisisõnu: vabatahtlikud ei ole mitte ainult kutseliste päästjate abistajad, vaid soovime õpetada neile ka ise lihtsamate olukordadega toime tulemist ja sel moel inimeste päästmist. Seda arengusuunda toetab Päästeameti strateegia aastateks 2015–2025, päästmaks elu, vara ja keskkonda igaühe kaasabil.

Kõik see tingib praktilised ja konkreet-sed küsimused: kus, mida, kuidas, kellega täpselt päästetöö ära tehakse? Kas mõni piir-kond on tähtsam ja seega eelisarengus ning kui jah, siis miks? Kes on eelisjärjekorras ja miks? Küsime seda olukorras, kus kõigile ei jätku piisavalt vahendeid. Säärane keeruline olukord koos paljude küsimustega viis sel-leni, et pea terve käesoleva aasta on Pääste-amet tegelenud vabatahtlikke puudutavate olukordade kaardistamise ja analüüsiga. Vastusteta küsimuste suurt hulka põhjendab vabatahtlike valdkonna väga kiire areng ja olulisus ühiskonnas. Taustainfoks saab mai-nida, et 2012. aastal koostatud „Vabatahtliku pääste prioriteetsete asukohtade analüüs“ ei andnud juba pea kaks aastast pärast valmi-mist loetletud küsimustele enam piisavalt häid vastuseid.

Vabatahtlike päästekomandode olukorra kaardistusKäesoleval aastal koostatakse kokku seitse vabatahtlikku päästet puudutavat analüüsi. Enamiku eesmärk on kitsendada ja täpsus-tada päästetöö valdkonna lähiaastate vali-kuvõimalusi, tehes seda läbi vabatahtluse prisma. Analüüside tuumiku, seda infomas-si suuruse poolest, on teinud Päästeameti haldusosakond, kes kaardistas ja hindas

Foto

: P

ääst

eam

et

Liiklusõnnetuse õppus vabatahtlikega.

Foto

: A

nn

ika

Haa

s,

26


eNNetus

TNS EMORi 2013 aasta elanikkonna tule-ohutusteadlikkuse uuringu tulemused näitasid, et suitsuandur on kodus olemas

81-88% peredest, kuid selle vajalikuks pidamine ja töökorras oleku kontroll pole viimastel aastatel muutunud. Sama tendentsi näitavad ka hukkunu-tega toimunud tulekahjud, kus suitsuandur pol-nud töökorras või puudus üldse.

Abivalmidus on väärtus, mida kannavad endas iga Päästeameti päästja ja ametnik. Soov, olla ini-mesele lähemal ja aidata neid, on viinud meid sellel aastal juba peaaegu 8500 kodusse. Lisaks kõikide päästekomandode kaasamisega kodukülastus-te läbiviimisel, hakati paigaldama esimest korda 10-aastase liitiumpatareiga suitsuandureid.

Praktika, millest Eestil on õppidaSarnaseid andureid hakati USA 14 osariigis ela-mutesse paigaldama juba 1998. aastal. Toonased andurid erinesid praegu Eestis paigaldatavatest selle poolest, et vajadusel sai neist patarei välja võtta. Sel aastal Päästeameti paigaldatavatel an-duritel on esmakordselt toiteallikas anduris sees ja seda eemaldada ei saa. Artiklist „Evaluation of Fire-Safety Programs that Use 10-Year Smoke Alarms“ selgub, et pikaealised andurid paigaldati USAs eelkõige vanadesse majadesse ja madala sissetulekuga inimeste kodudesse, et tagada kõrge tule ohutusriskiga elamutes tuleohu kiire ennetami-ne. 8–10 aasta pärast uuriti samu majapidamisi ja selgitati välja, kas andurid on eluruumis veel alles ja kas need töötavad, nagu tootelehel garanteeritak-se. Kokku külastati uuringu raames 384 kodu viies osariigis, kus kontrolliti ühtekokku 601 andurit. Uuringu ajal oli neist töökorras veel kolmandik. 37% kodudes puudus andur üldse ning 30% oli olemas, kuid ei töötanud. Mittetöötamise põhjusena toodi välja nii toiteallika eemaldamine seadmest kui ka sellesse kogunenud tolm. 351 olemasolevast an-durist sisaldas vaid 21% liitiumpatareid. Uuringust selgus, et madalama sissetulekuga inimesed olid paljudest anduritest patarei eemaldanud ja kasuta-

sid seda mõnes muus seadmes. Olukord oli hullem just üürikorterites, kus inimestel ei tekkinud oma-nikutunnet ning tuleohutusse ja selle avastamise seadmetesse suhtuti kergekäeliselt. Samas kin-nitatakse artiklis, et 21% liitiumpatareiga andurist pidasid 8–10 aastat vastu 80%.

USA-s läbiviidud uuringust selgus, et program-mi tulemusel vähenes näiteks Oklahomas tuleõn-netustes hukkunute ja vigastatute arv 10 aastat kestvate andurite paigaldamise järel 80%.

Patareid ei saa andurist eemaldadaUuringu kokkuvõttes toodi välja, et väga oluline on inimestele pikaajalise anduri eripära selgitada, et nad ei püüaks toiteallikat seadmest välja võt-ta ning teaksid, kuidas anduriga käituda, kui see peaks valehäiret andma. Ka meie külastatavates kodudes on oluline selgitada, et kirjeldatud suit-suandurisse on liitiumpatarei sisse ehitatud ja seda ei saa sealt eemaldada. Liitiumpatarei tüh-jenemisel 8–10 aasta pärast tuleb toode vaheta-da uue suitsuanduri vastu. Patarei aktiveeritakse paigaldamisel ning õige hooldamisega peaks see vastu pidama 8–10 aastat. Andur iseenestest on samuti optiline ja paigaldatakse nagu kõik teisedki andurid. Seda tuleb samamoodi kord kuus testida, tolmust puhastada ning valehäire puhuks kasuta-da vaigistusnuppu. Kõik andurid on eraldi paken-dis, juures on eesti- ja venekeelne kasutusjuhend ning vajalikud andmed tarnija kohta. Oluline on säilitada müüja kontaktid, et vigase toote puhul see ümber vahetada.

10 aastat kestva toiteallikaga suitsuandur on turvaline abiline just kõrge tuleohutusriskiga ela-mutes. Sellest hoolimata oleneb iga anduri hooldus ja töökorras olek elanike endi käitumisest. Jääb üle loota, et päästjate selgitused ning kvaliteetsed tu-lekahju avastamisseadmed panevad inimesi enda ja oma lähedaste turvalisusele tõsiselt mõtlema ja vastavalt ka tegutsema.

Järgmises Häire 112 väljaandes ilmub põhjalik ülevaade kodukülastuste tulemustest. n

Kodukülastustel paigaldatakse 10 aastat kestva toiteallikaga suitsuandureid

kõigi vabatahtlike päästekomandode hoonete, päästeautode ja päästevarustu-se (sh isikukaitsevarustuse) seisukorda. Etteruttavalt võib öelda, et olukord on parem kui eksperthinnangute prognoo-sid. Umbes veerand komandodest on nii oma varustuse, hoone kui ka päästeau-to hindamiskriteeriumite põhjal heas või väga heas seisukorras, pea pooled on rahuldaval tasemel ning veerandil on leitud ka olulisi puudusi. Suurimaks probleemiks on garaaži seisukord ja sel-le aastaringse kasutamise võimalikkus. Kõik kolm analüüsi vaatlevad olukorda nii tänase tulekustutusteenuse konteks-tis kui ka tulevikuvaates ning püüavad hinnata praeguste komandode valmis-olekut elupäästesündmustele kaasami-sel.

Vajaduste-võimaluste analüüsNeile kolmele olulisele alusanalüüsi-le lisandub ja teatud mõttes ka tugineb nö vajaduste-võimaluste analüüs, mil-le käigus selgitatakse välja, kus asuvad need alad/külad, kus, tuginedes statis-tilisele analüüsimetoodikale, on vajalik eelisjärjekorras kaasata vabatahtlikud päästjad liiklusavariide, hoonetulekah-jude või veeõnnetuste likvideerimisse. Kombineerides prioriteetseid vajadu-si ja hoone-auto-varustuse seisukor-ra hinnanguid, lisades ka vabatahtlike päästjate soovid ning juba olemasolev valmisolek koolitatud päästjate näol – joonistub väga mitmekülgne plaan. Kus, mida, millal, kuidas ja milliste vahen-ditega vabatahtlikku päästet arendada? Seda suurt ja kirjut pilti „joonistatakse“ selleks, et optimaalsel ja mõistlikul vii-sil kaasata vabatahtlikke Eesti inimeste turvalisuse loomisse ja õnnetuste korral päästmisse juba uuel tasemel.

Kaasamine ennetustegevusseLõpetuseks tasub märkida, et paral-leelselt tulekustutusteenuse olukorra kaardistamise ja arenguperspektii-vide väljatöötamisega on tehtud ka reservpäästerühma(de) olukorda, tu-levasi rolle ja võimalusi kaardistav analüüs. Samuti e-õppe kui paindliku koolituse kasutusvõimaluste hindamist vabatahtlike päästjate poolt. Lisaks koostati Sisekaitse akadeemias paakau-tode analüüs, mis olulisel määral puu-dutas ka vabatahtlikke päästjaid.

Kuigi info kogumine, süstematiseeri-mine ja analüüs on pidev tegevus, alus-tame siiski ka järgmisel aastal üht väga olulist vabatahtlikke puudutavat analüüsi – „Kuidas kaasata vabatahtlikke enne-tustegevusse“. Siinjuures ei vaatle analüüs pelgalt päästeseltsidesse koondunud vaba-tahtlust, vaid teeb seda avaramalt – avas-tamaks meie tänaste koostööpartnerite kõrvale uusi, praegu ehk isegi ootamatuid vabatahtluse sünergilisi vorme. Seda sel-leks, et viia ellu Päästeameti missiooni – ennetame õnnetusi igaühe kaasabil. n

Pildil vabatahtlik päästja kodukülastust tegemas.

Tiina Laube Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert


tuleohutus 27

Janek Innos, Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert

Päästeameti tuleohutuskampaania kannab sel aastal uut sõnumit „Kont-rolli oma kodu tuleohutust“. Selleks

loodud interaktiivne tuleohutuse test toob välja Eesti kodude peamised kitsaskohad ja pakub praktilisi lahendusi. Kõige rohkem tulekahjusid saab endiselt alguse hooletu-sest, seega pole enamiku probleemide kõr-valdamine mingi raketiteadus. Küll on aga jätkuvaks probleemiks pikema aja jooksul juurdunud ebaturvalised käitumisharju-mused. Nende väljajuurimine vajab aega, innovatsiooni ja täiendavaid motivaato-reid. Värskeima näitena peatumegi uue

kuue saanud kodulehekülje www.kodutule-ohutuks.ee juurde loodud testikeskkonnal.

Maailma praktikast on teada, et infor-matsioon kinnistub visuaalselt paremini kui tekstiliselt. Seepärast asetati kõik tule-ohutuse testi küsimused temaatilisse pildi-keskkonda. Fotodel nähtavad kodud pole tehnilistel põhjustel siiski Eesti inimeste reaalsed elamised. Näiteks elutoa montee-ris loovagentuuri IT-meeskond kokku mit-mest fotost, arvestades sealjuures tuleohu-tusjärelevalve ekspertide nõuandeid ning sedagi, et kõik vajalikud elemendid oleks võimalikult lihtsalt äratuntavad ja univer-saalsed. Teisisõnu, fotolavastuste interjöör, mööbel, koloriit ja väiksemadki rekvisiidid peaksid tagama selle, et veebilehe külasta-jad tunneksid end just nagu kodus.

Paljud varasematest Päästeameti mee-diakampaaniatest tuttavad teemad kor-ratakse testi täitmise käigus üle. Näiteks suitsuanduri paigaldus ja hooldamine. Sa-mas peatutakse esmakordselt uutel elemen-tidel, näiteks vinguanduril või kutselise korstnapühkija tööd tõendaval aktil. Kõik need kokku peaksid nii eesti kui vene kee-lekeskkonnas looma elanikele uusi seoseid, kujundamaks tervikpilti kodusest tuleohu-tusest.

Testikeskkond on tulevikus hõlpsasti edasiarendatav, tubade komplekssust saa-me tasapisi suurendada. Võime luua täiesti uusi hoone osasid, näiteks koridore, keld-reid, pööninguid või hoopis lisamooduleid, mis kajastaksid tuleohutuse olukorda kas-või õues. n

KONTROLLI oma kodu tuleohutust!

28


tuleohutus

Liina ReinsaarPäästeameti riskikommunikatsiooni ekspert

Sel suvel sai ametliku punkti Eesti-Šveitsi koostöö-programmi projekt „Tuleohutuse suurendamine Eesti ööpäevaringses kasutuses olevates ravi- ja

hoolekandeasutustes“. Tuleohutusjärelevalve osakonna poolt nelja aasta jooksul aktiivselt ellu viidud projekti fookuses olid haiglad ja hooldekodud ning nende tule-ohutusküsimused. Selle tulemusel saadi ülevaade meie hoolekandeasutuste tuleohu riskidest ja leiti ka lahen-dusi nende riskide vähendamiseks.

Päästeameti tuleohutusjärelevalve osakonna eks-perdi ja projektijuhi Tagne Tähe sõnul oli eesmärgiks parandada Eesti haiglate ja hooldekodude tuleohutust, vähendada ohtu nii patsientide kui ka meditsiiniper-sonali ja külastajate elule, samuti vähendada varalise kahju tekkimise tõenäosust.

Projekt koosnes eri tegevustest, alates hetkeolukor-ra analüüsist kuni valdkonna arengustrateegia koosta-miseni. Lisaks soetati projekti raames haiglate ja hool-dekodude tuleohutuse suurendamiseks mitmesuguseid vahendeid.

Tegevuste käigus hinnati kõigi teadaolevate ööpäe-varingset teenust osutavate haiglate ja hooldekodude tuleohutusriske, töötati välja koolitussüsteem perso-nali tuleohutusalaseks koolitamiseks, samuti analüüsiti haiglate ja hooldekodude tuleohutusnõudeid. Vastavalt riskitasemetele soetati haiglatele ja hoolekandeasutus-tele päästelohistid ja mittepõlevad voodimadratsid. Tu-leohutusalaste teadmiste ja oskuste kinnistamiseks on haiglatel ja hooldekodudel edaspidi võimalik kasutada ka tulekustutuse simulaatoreid ja e-õppe keskkonda.

Üheks oluliseks projekti tulemiks on ka haiglate ja hooldekodude tuleohutusvaldkonna arengustrateegia. See nimetab ära peamised probleemkohad ja toob välja projekti jätkutegevused, mille ühine elluviimine haigla-te, hooldekodude, Päästeameti ja ministeeriumide poolt loob eeldused tuleohutuse täiustamiseks ravi- ja hoole-kandeasutustes. Üheks eesmärgiks on lisada tuleohutus-õpe meditsiinilist kutse- ja kõrgharidust pakkuvate koo-lide õppekavadesse, et meditsiinitöötajad saaksid tööks vajalikud tuleohutusteadmised juba ametit õppides.

Kõnealuse projekti ajalugu ulatub aastasse 2006, kui Euroopa Komisjon ja Šveitsi valitsus sõlmisid kokku-leppe koostööprogrammi loomiseks, millega Šveitsi riik toetab 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud uusi liikmesriike. Šveitsi koostööprogrammi ettevalmis-tused Eestis algasid jaanuaris 2007 ja raamkokkulepe allkirjastati sama aasta 20. detsembril Bernis.

Šveits toetas projekti 85 protsendi ulatuses ehk 1 390 431 Šveitsi frangiga, Eesti osalus oli 245 370 franki ehk 15 protsenti projekti kogumaksumusest.

Nelja-aastase projekti tulemusena parandati Eesti haiglate ja hooldekodude tuleohutust

Patsiendi evakueerimine lohisti abil on jõukohane haigla töötajale ega tekita suuri ebamugavusi ka patsiendile.

Lohisti kasutamist vaata siit

Foto

Pää

ste

ame

t

Eesti-Šveitsi projektijuht Tagne Tähe demonstreerib lohisti libedust, mis võimaldab haigla töötajal patsienti vajadusel kiirelt evakueerida.

Foto

Ras

mu

s Ju

rkat

am

Lohistid Vaieldamatult suurim investeering ja kõi-ge käegakatsutavam projekti tulemus on 9500 päästelohisti soetamine haiglatele ja hooldekodudele. Päästelohisti on evakuat-siooni abivahend, mis paikneb statsionaar-selt voodis madratsi ja voodi vahel ning kiirendab oluliselt raskesti liikuvate või mitteliikuvate patsientide evakuatsiooni. Päästeametile lohistid tootnud ja ühtlasi ka sellise lohisti leiutanud Rootsi ettevõt-te Järven AB teatel on nii suures koguses lohistite soetamine ravi- ja hoolekandeasu-tustele unikaalne kogu Euroopas, nii suurt tellimust pole nad varem saanud.

Projekti raames soetatud tarvikuid tutvustab projektijuht TAgNE TäHE:


29tuleohutus

AS Ida-Tallinna Keskhaigla töökeskkonnateenistuse juhataja SALLy MARIPUU päästelohistitest

1. Mida tähendavad raviasutuse jaoks pääs-telohistid?Päästelohistid tähendavad raviasutusele eva-kuatsioonivõimekuse paranemist, misläbi on patsientidele tagatud ohutum keskkond. Sel-lise abivahendi kasutamine on turvaline nii töötajale kui patsiendile. Päästelohistite soe-tamine on oluline samm, millega ühtlustati Eesti haiglates ja hooldekodudes tuleohutus-alast valmisolekut, turvalisust ja ohutusalast mainet.

2. Milline on töötajate tagasiside?Arvestades personali vähesust, tunnevad töötajad nüüd ennast kindlamalt, sest vaja-dusel on võimalik patsiente oluliselt kiiremini ohutusse kohta evakueerida. Seni kasutusel olnud abivahendid ja võtted nõudsid evakuee-rimisel tunduvalt rohkem töötajaid ning enese vigastamise oht oli suurem. Päästelohisti õige kasutamine eeldab väljaõpet, seetõttu hindasid töötajad läbiviidud koolitusi väga vajalikeks. Töötajate arvates on kõige keerulisem verti-kaalse evakuatsiooni korraldamine. Trepist alla liikumisel on päästelohisti asendamatu.

MTÜ Lõuna-Eesti Erihooldusteenuste Keskus ööpäevaringse erihoolduse osakonna juhataja ÜLLE VENE e-õppe koolitusest

1. Kuidas on teie asutuse töötajad vastu võtnud tuleohutuskoolituse vormi, kus kasutatakse interaktiivset koolituskomp-lekti? Milline on olnud senine tagasiside?

Algselt tundus interaktiivne õppevorm palju-dele töötajatele ehmatav. Kardeti, et ei osata kasutada tahvelarvutit. Tehnika kasutamine eeldab ikkagi pidevat juhendamist kõrvalt. Kui sul on oma arvuti, siis on sellega lihtsam koolitust läbida, eriti kui pole harjunud tahv-liga igapäevaselt töötama. Suures majas on wifi levimisega probleeme ja seetõttu pole tahvliga alati võimalik internetti pääseda. Kui koolitus põhjalikult läbi teha, siis tahvli aku ei kesta piisavalt kaua ja saab vahepeal tühjaks. Osa inimesi eelistaski koolitust läbida oma koduarvutis. Hiljem tunnistasid kõik koolitu-se läbijad, et tekstid on lihtsad ja videoklipid täiendavad tekste nii, et õppe läbimine oli kok-kuvõttes väga lihtne.

2. Kuidas koolituskomplekti kasutus võib muuta tuleohutuskoolituste praktikat?

Ühe nädala jooksul läbis õppe umbes kol-mandik meie personalist. Selle formaadi eelis võimaldabki igaühel leida endale sobiv aeg, millal õpe läbida. Varem pidime sama koolitu-se jaoks planeerima mitu päeva, et teha see kõigile kättesaadavaks – töötatakse ju vahe-tustes ja kõik ei saa osaleda samal ajal.

3. On teil e-õppega seoses ka ettepanekuid?

Kõik soovisid õppe läbimise kohta saada ka tunnistust. (Toimetuse kommentaar: hetkel koolituse lõpetamisel õppekeskkond seda ei väljasta.)

KO M M E N TA A R

KO M M E N TA A R

Madratsi lähivaade, näha on nii tulekindel sisu kui ka tule- ja

niiskuskindel kate.

Madratsid

Tulekindel madrats on üks võimalik tule-kaitseabinõu haiglates ja hooldekodudes, seda eriti asutustes, kus osutatakse sundravi või hooldusteenust vaimselt ebastabiilsetele isikutele. See madrats ei sütti tuletiku- või küünlaleegist ega kokkupuutel põleva siga-retiga. Just eelnimetatud põhjused on riski-hindamiste järgi ühed suurimad tulekahju tekkimise ohufaktorid haiglates ja hoolde-kodudes. Tulekindel vooditekstiil on Eestis seni veel vähe levinud tulekaitseabinõu. Es-mase kogemuse saamiseks need 202 mad-ratsit projekti raames ka soetati.

Koolituskomplekt Uuenduslikult püüdsime projekti raames läheneda ka tuleohutusalastele koolituste-le. Selleks uudseks lahenduseks on e-õppe keskkond ja interaktiivne koolituskomplekt. E-õppe keskkond asub aadressil www.tule-ohutuskoolitus.ee. Sellekohase vajaduse haig-late ja hooldekodude töötajatele tingis nende töö iseloom, mistõttu ei ole neil alati võimalik tavapärasel klassiruumi-koolitusel osaleda. Õppekeskkond võimaldab koolitust läbida lühikeste õppetükkide kaupa, samuti õppi-mist pooleli jätta ning hiljem samast kohast uuesti alustada. Et e-õpe ei takerduks tehni-ka puudumise tõttu, soetasime ka 40 tahvel-arvutit, mis on paigutatud kompaktsetesse transporditavatesse ja põrutuskindlatesse laadimiskohvritesse. Lisaks kuuluvad komp-lekti wifi-ruuter, projektor ja ATS kohver, mille peal saab tutvuda ATS (automaatse tu-lekahjusignalisatsiooni süsteemi) keskseadme tööpõhimõtetega. Uut moodi oleme püüdnud läheneda ka tulekustuti kasutamise õppimise-le. Nimelt kuulub koolituskomplekti ka tule-kustutussimulaator, mis võimaldab siseruu-mis imiteerida kustuti kasutamist, kustutades sellega ekraanile projekteeritava tulekahju.

Kõigest eeltoodust moodustubki interak-tiivne koolituskomplekt, mida igal haiglal ja hooldekodul on võimalik Päästeametilt ta-suta kasutamiseks saada. n

Foto

d:

Pää

ste

ame

t

Kogu e-õppe varustus mahub ühte kompaktsesse transporditavasse kohvrisse.

E-õpet saab igaüks läbida just temale sobival ajal ja kohas, kasutades koolituskomplekti kuuluvaid tahvelarvuteid.

Eesti-Šveitsi projektijuht Tagne Tähe tulekustutussimulaatorit

demonstreerimas.

30


deMiNeeRiMiNe

Saaremaa – demineerijate rõõm ja õud7600 – just nii palju lõhkekehi on demineerijad Saaremaal hävitanud viimase üheksa aastaga (2005–2014). Kogu Eesti mastaabis on väikese Saaremaa numbrid üsna hirmuäratavad, moodustades pea 23 protsenti kogu Eestis hävitatud lõhkekehadest.

dikule üks marjuline otsa sattus. Alguses saime infoks, et on paar miinipildujamiini, aga miiniotsijat kasutades hakkas neid jär-jest välja tulema. Vahepeal tekkis juba küsi-mus, et kaua võib? Kohapeal ei saanud neid ka hävitada, sest lähedal oli kaks maanteed ja me oleks pidanud liikluse mitmeks päe-vaks kinni panema. Õnneks olid kõik leiud terved ja kannatasid transporti, saime need hävituskohta viia ja järgnevatel päevadel hä-vitada.“

Võtke ja kasutage nii palju kui vaja!„Omapärane lugu juhtus tänavu 3. oktoob-ril, kui saime järjekordse väljakutse Saare-maale. Meie mõistes tavapärane kutse, leiti 76-millimeetrine kild-fugassmürsk. Mürsk oli transporditav ja otsustasime, et viime selle karjääri hävitamisele. Üllatuseks seisis just meie hävituskohas üks Grand Cherokee džiip, uksed lahti ja võtmed ees. Hakkasi-me siis politsei kaudu omanikku otsima, et äkki on ärandatud või midagi. Saime tea-da, et ärandatud ei ole ja kasutajat kätte ei saa. Auto omanik oli aga kasutaja abikaasa, kelle numbri me ka saime. Kasutaja ise oli läinud teise autoga karjäärist lõunale ja auto maha jätnud. Rääkisime siis omanikule, et auto ees, aga meil vaja lõhkekeha hävitada. Mispeale omanik vastas, et sõitke auto eest minema ja üleüldse, kui vaja džiipi kasutada, siis tema poolt on luba olemas. Ajasime siis auto eemale, tegime oma tööd ja tõime auto vana koha peale tagasi. Selliseid juhtumeid ikka tuleb, aga peamiselt metsas, kus käivad marjulised. Aga päris nii, et võtmed ees ja mine sõida, pole varem olnud.“

On siis Saaremaa demineerijate mõis-tes tõesti lootusetu koht? Lootus sureb viimasena, teab Lääne-Ees-

ti pommigrupi juhtivdemineerija Meeme Riismaa. „Kohvipaksu pealt ennustades võib öelda, et tööd jätkub seal veel vähemalt 50 aastaks kindlasti, kui tänase tempoga jätkata ja midagi uut peale ei tule. Selle forsseerimi-ne nõuab aga meeletuid kulutusi.“ Riismaa sõnul on Saaremaal palju selliseid kohti, kus metalliotsijaga ei ole midagi peale hakata, kuna pinnas on sõna otseses mõttes pilgeni metalli täis. Selle läbikaevamine käiks suure-matelgi riikidel üle jõu. Niisiis käiaksegi kut-se peale Saaremaal ja hävitatakse sõdadest maha jäänud lahingumoona, olgu see lastud või laskmata. Maalt, õhust, veest ja lausa us-kumatutest kohtadest leitut. Suuri ja väikesi koguseid. Tõsi, tööpäevakuid tehakse üsna

tihti, sest Saaremaal kipub nii olema, et kui ühe leiad, siis kaasavaraks saad samast ko-hast mõned lisaks.

Leitud 2, täpsustame – 150 miiniSuvi 2014 Saaremaal. Raielangilt leiti 82 mm miinipildujamiinid, mis asusid väga kitsas augus kahe kännu vahel. Meeme Riismaa: “Õhk tol päeval seisis, vist 30 ja enam pluss-kraadi oli õhusooja. Särk ligunes esimese viie minutiga läbi ja hakkas ühel hetkel kõri pea-le hõõruma. Nii ma siis viskasingi killuvesti alt särgi minema, et oleks veidikegi lihtsam töötada. Ja nii ma neid mitu tundi järjest et-tevaatlikult august välja võtsin. Kokku tuli 150 miinipildujamiini – üsna ränk tööpäev, nagu pildil näostki näha. Tegu oli väljatu-listamata lahingumoonaga. Tõenäoliselt oli seal sõja ajal miinipildujapatarei, mille pei-

Võtke auto ja kasutage nii palju kui vaja!

Kokku leiti siit150 miini!

Viktor Saaremets, Lääne päästekeskuse kriisireguleerimise büroo juhataja


deMiNeeRiMiNe 31

Miinid kasvavad puu otsas„Aastal 2012 oli üks kentsakas lugu, kus maaomanik oli läinud uurima, mida paga-nat detektoristid tema maalapi ümber toi-metasid. Selgus, et muuhulgas oli leitud ka lahingumoona. Suurem osa leidudest oli transporditav ja sai viia krundist eemale hä-vitamisele. Aga üks miinipildujamiin, mis oli välja kratsitud, oli kasvanud puu kännu sisse niimoodi, et selle kättesaamiseks oleks tulnud saega läbi mulla, kivi ja muu pinnase saagida. Varasematele kogemustele tuginedes otsustasime asja hävitada kohapeal. Puu oli juba vana ja osalt ka mäda, seega kahju oleks olnud olematu ja omanik oleks puu endale kütteks saanud. Probleemiks oli aga puust u 50 meetri kaugusel olev klaasist kasvuhoone. Võtsime siis liivakotid, täitsime need liivaga ja asetasime nö tõkke või kaitsevallina miini ja kasvuhoone vahele. Kogemused ei petnud, lasime selle miini nii vaikselt ära, et mitte üks kild ei lennanud kasvuhoone poole. Lõhke-aine miini sees ei detoneerinud, vaid põles, ja malmkest lagunes väikesteks tükkideks. Klaasmaja jäi täiesti terveks ja tegelikult ei saanud me ka puust jagu, seegi jäi püsti. Ain-sad kannatajad olid lõpuks miin ise, natuke puukoort ja liivakotid.“

„Jõuluüllatus“„See lugu juhtus vahetult enne jõule eelmisel aastal, 22. detsembril. Esmase teate kohaselt oli Kuressaares kaupluse ukse taha pandud mürsk. Loomulikult lõi peas kohe häirekell põlema, et kuidas ja miks see mürsk sinna sattus, ja pähe tuli igasugu stsenaariume. Üks mõistagi selline, et keegi oli seda mürsku nö edasi arendanud ja plaanis poodi sisse mur-da. Võimalik, et midagi läks valesti ja mürsk on veel lõhkemata. Läksime siis kõigi tulede ja viledega Saaremaale, teades, et meid ootab ees lõhkeseadeldis. Tee peal infot kogudes saime lõpuks ohuhinnangu ikka madala-maks, sest kirjelduste järgi ei olnud tegu kõi-ge karmima versiooniga. Kohapeal selguski, et keegi oli selle mürsu kuskilt leidnud, aga selle asemel, et teatada leiust hädaabinumb-rile 112, oli selle kaasa haaranud ja poe ukse taha viinud, põhjustades seeläbi nii avaliku korra rikkumise kui ka paanika. Igasugune lõhkekeha liigutamine on seadusega karista-tav ja lubamatu, inimene paneb ohtu nii ise-enda, teised kui ka reageerivad ametkonnad. See ei kuulu enam lollide naljade valdkonda, vaid tegu on tõelise lollusega.“

Lapsed on meie turvaline tulevik. EranditegaKõige selle kõrval tuleb leida aega ka enne-tustööks, sest üks öige saarlane peab juba maast madalast teadma, et pommi ei tohi puutuda. Eriti kui nad sulle iga puu taga ette võivad jääda. Viimati käidi Muhu koolis isadepäeval lapsi koolitamas. Esmalt näida-ti õppefilmi, räägiti lõhkekehadest ja nen-dega seonduvatest ohtudest. Seejärel tehti ka praktiline õpe. Koolimaja ümber olnud parki paigutati ohutuks tehtud lahingu-moon nii, nagu seda ka päris elus leitakse. Ja leitakse neid tõesti igalt poolt, kiviaeda-de seest, maapinnalt, maa seest ja lausa puu otsast, kuhu mõni juhm selle jalust ära on tõstnud. Segaduse tekitamiseks paigutati ka tavaesemeid, sh suitsuandur ja pudel. Harju-tusmängu käigus pidid lapsed leidma ohtli-kud esemed, need märgistama ja hiljem ka selgitama, millega tegu ja miks üks või teine ese ohtlik on. Hiljem näidati, mida üks nä-puotsatäis lõhkeainet kapsapeaga teeb. Laste seas elevust kui palju ja loodetavasti jääb mi-dagi sellest ka mällu.

Riismaa sõnul on lastega tegelemine väga motiveeriv, kuna lapsed oskavad küsida ja juhtida tähelepanu asjadele, mille peale täis-kasvanu ei tulegi. Lisaks viib laps saadud

ohuteadmised ka koju vanematele ja nii on püütud kaks kärbest ühe hoobiga. Pealegi on lapsed vastuvõtlikumad, vanemad aga arvavad tihtipeale, et nad on juba piisavalt targad.

Aga on ka erandeid, toob Riismaa kohe näite. Ükskord olla Saaremaal üks 60. aas-tates mees leidnud metsast mürsu ja selle ise siis metsaserva tassinud. „Küsisin siis mehelt, et kas sa selle peale ei mõtle, et see mürsk on ohtlik ja võib lõhkeda ning see tas-simine sinu jaoks fataalselt lõppeda,“ uuris demineerija. „Mees võttis selle peale kindast käe välja, demonstreeris oma kolme sõrme ja teatas, et näe, lapsepõlves juba mängisin sütikuga, mis minusugust enam õpetada.“

Inimesed võtavad soojalt vastuÜldiselt on inimesed tänulikud, kui sa nen-de õuelt või kiviaiast surmakülvava raua-kolaka minema viid. Sest nii on ju ohutum eluga edasi minna. Ka siis, kui sa töö käigus nende murulapi üles songid. „Kord saime väljakutse ühte taluõe, et leitud on mürsk,“ meenutab Riismaa. „Läksime kohale, kae-vasime mürsu välja ja panime igaks juhuks veel miiniotsija ka tööle. Kaevasime sealt õuest lõpuks 8–9 mürsku välja ning töö käi-gus sonkisime ka muru korralikult üles.“ Leiud hävitati ja hiljem mindi tagasi ning ülesküntud plats siluti ära nii kuis võimalik. Kohapeal selgus, et pererahvas oli deminee-rijatele laua katnud, see oli kui äke. Hooli-mata viisakast ja korduvast keeldumisest haaras perenaine meestel lõpuks kaenla alt kinni ja taris nad laua taha. Kui lõpuks mi-nema hakati, kihutas üks jalgrattaga poiss veel järele. Auto jäeti taas seisma ja aken keriti alla, et mis nüüd juhtunud. Poiss tea-tanud seepeale: „Ärge veel minge! Isa pakub teile värsket suitsukala ka kohe.“

Loo moraal – ära puutu pommi, teata sel-lest 112. Ühtlasi tõdesin veel kord, et demi-neerijatega juba igav ei hakka. n

Lapsed on meie turvaline tulevik. Eranditega

„Jõuluüllatus“

Miinid kasvavad puu otsas.

Foto

d:

Pää

ste

ame

t

32


deMiNeeRiMiNe

Raido Taalmann: USA presidendi turvameeskond jäi

Eesti demineerijatega rohkem kui rahule


deMiNeeRiMiNe 33

Päästeameti Põhja-Eesti pommigru-pi juht Raido Taalmann meenutab intervjuus tähtsat visiiti ja selgitab,

milliseid väljakutseid olulise külalise tulek demineerijatele esitas.

Kuidas algasid Barack Obama visiidi ette-valmistused demineerijate jaoks?

Kõik pommigrupi kontrollid, mis puu-dutavad VIP-julgestust, saavad alguse po-litsei tellimusest. Meie ettevalmistus seisnes põhiliselt isikkoosseisu planeerimises. De-mineerimiskeskuse eripärana on kõik meie ametnikud ühtlasi ka reageerijad. Igapäeva-töös on reageerijateks pommigrupid, kuid kui tegu on väga suure ülesandega, kaasa-takse kogu koosseis. Obama külaskäigu et-tevalmistuseks ja turvamiseks oli kaasatud peaaegu kogu koosseis, 50 inimest. Regioo-nidesse jäid maha valvemeeskonnad.

Millised olid teie põhiülesanded?Kontrollisime objekte, kus VIP (Barack

Obama – toim) liigub, hotelle, kus ta peatub. Samuti kohti, kus ta kõnet peab. Kontrol-li spetsiifika sõltub palju VIPi tasemest ja tema liikumistrajektoorist.

Kui suurt töökoormust see demineerijate-le tähendas?

Tegime tööd 2. septembri hommikust 3. septembri õhtuni. Vahelduvalt käis osa meeskondi puhkamas, aga tööd tehti kogu aeg. Ressurssi on vähe, vahel töötatakse ise-gi 24 tundi järjest, väikeste puhkepausidega. See on üsna tavaline praktika.

Milline on meeleolu, kui teatakse, et tuleb nii oluline külaline? Kas õhus on teataval määral ärevust?

Kindlasti ei olnud see meile igapäevane tööots. Mida tähtsam on VIP, seda rohkem on ka planeerimist ja kontrollimist. Alguses tundus kogu töö organiseerimine keeruline, sest tegemist on ikkagi väga väljapaistva isi-kuga ja salastuse aste on kõrge.

Aga ei saa öelda, et me oleksime seda tööd põhjalikumalt teinud kui teisi tööotsi – me teeme oma tööd alati äärmiselt põhjali-kult. Üritame tagada alati võimalikult suure ohutuse, kindlasti ei sõltu see VIPist.

Tagasi vaadates, milline on sinu hinnang demineerijate tööle?

Midagi ei juhtunud ja seega võib öelda, et läks väga hästi. Kuigi niisugusel puhul on salastuse aste kõrge ja infot tuleb meile väga

vähe, siis planeerimiseks piisava info saime aegsasti kätte – kõik sujus väga hästi. Nii enne Obama saabumist kui ka tema kohal-oleku ajal.

See näitab, et Eesti demineerijad on heal tasemel

USA presidendi turvameeskonna hin-nang meie tööle oli väga hea, eriti trassi-meeskonna tööle. Nad lasid meil väga pal-ju ise ära teha – ülesandeid, mille eest nad tavaliselt ise hoolt kannavad. Turvamees-konna sõnul tegime me rohkem, kui nemad tavaliselt teevad. Nad jäid kokkuvõttes meie tööga rohkem kui rahule.

Millised isikuomadused peavad olema ühel heal demineerijal? Mida peab tege-ma, et demineerijaks saada?

Hea demineerija on mõistusega inimene, kindlasti peab olema rahulik, ei tohi rapsida ja rahmeldada. Oluline on ka eneseinitsia-tiiv, tahe ise õppida ja sellist tööd teha. See elukutse nõuab sada protsenti pühendumist.

Demineerijaks ei saa õppida avalikus õp-peasutuses, sellekohane õppekava puudub. Niisuguseks tööks sobiv inimene peab meile silma jääma. Me koolitame demineerijaid kohapeal. Praegu on palju meie inimesi alustanud demineerijana juba demineeri-missüsteemi loomise algusest, enamik on endise päästekompanii taustaga, kuid on ka endisi päästjaid, kaitseväelasi ja muudest valdkondadest tulnuid. Näiteks ühel meist on ka meediku taust.

Tuleks ära märkida, et demineerimiskes-kuse kaadri voolavus on väga väike. Tõe-näoliselt tuleb see sellest, et töö on huvitav, meeskond suurepärane ja vähemalt minu arvates on suur au olla demineerija.

Millised on tänapäeva demineerijate põhiülesanded?

Töö on seotud lõhkekehade, Teisest maa-ilmasõjast jäänud lahingumoonaga – see on meie igapäevaleib ja see töö ei saa veel niipea otsa. Lõhkemata lõhkekehad on äär-miselt ohtlikud. Mis põhjusel on nad lõhke-mata jäänud – seda ei tea mitte keegi. Liigu-tamine võib sütiku rakendada ja siis toimub plahvatus.

Sestap tegeleme pidevalt ka teavitustöö-ga. Eriti kevadel, kui lõhkekehasid hakkab välja tulema, ning sügisel seenehooajal – siis üritame nendest teemadest ajakirjanduse vahendusel jälle rääkida ja inimestele ohu-tusnõudeid meelde tuletada. n

Septembrikuu kolmandal päeval külastas Eestit USA president Barack Obama, kelle visiiti võib lugeda meil seni üheks keerukamaks ja suuremaks turvaoperatsiooniks. Sellesse panustasid teiste seas tuhanded politseiametnikud, kaitsepolitseinikud, kaitseväelased. Oluline roll presidendi turvalisuse tagamisel oli kanda Päästeameti demineerimiskeskusel.

Ave Schmidt kommunikatsiooniosakonna ekspert

Foto

:Te

et

Mal

sro

os/

Õh

tule

ht

Demineerijad president Obama visiidi päeval Tallinna kesklinnas.

34


uuRiNG

Kristi KaisLääne päästekeskuse pressiesindaja

Kuidas ja kes tulekahjusid uurivad ning kuidas laabub omavaheline koostöö Eesti asutuste vahel, selgitab Signe Sul-

bi, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefek-tuuri Lääne-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht, endine tulekahjude uurimisele spetsialiseerunud eriasjade uurija ning värske magister.

Signe kaitses 2014. aasta kevadel Sisekait-seakadeemia sisejulgeoleku instituudis oma magistritööd, mille eesmärgiks oli välja selgi-tada tulekahjudega seotud kuritegude kohtu-eelse menetluse korraldus Eestis ning esitada selle edasiseks arendamiseks korralduse pa-rendamise ja menetlejate pädevuste tõstmise ettepanekuid. Samuti pakkus Sulbi ametkon-dadele välja unikaalse arendusmudeli, mis aitab tõsta süütamistulekahjude uurimise menetluspädevust ja parandada kohtueelse menetluse korraldamist.

Pärisingi Signelt, kuidas süütamiste uuri-mine toimub ja kas on ka kitsaskohti, millele tähelepanu pöörata.

Kes tegelikult süütamisi uurivad? Mujal riikides on selliste juhtumite puhuks eraldi üksused. Kuidas see Eestis on korraldatud?

Tulekahjude uurimises osalevad politsei, pääste, prokuratuur ja ekspertiisiasutus. Kuigi esmapilgul on igal asutusel omad tegevused, siis kokkuvõttes tuleb teha ühiselt kõik selle nimel, et kurjategija tabataks.

Aastal 2011 jõustunud kriminaalmenet-luse seadustiku muudatusega kaotati ära pii-ratud uurimispädevusega uurimisasutuste, sealhulgas Päästeameti õigus, mis kuriteo-kahtlusega tulekahjude puhul algatas krimi-naalmenetluse. Vastav õigus oli neil olnud juba aastast 1961.

2011. aasta 1. septembrist kaasatakse pääste menetleja kuriteokahtlusega tulekah-ju sündmuskohale asjatundjana ning menet-luse algatamise vajaduse otsustab enamasti politsei.

Ligi 50 aastat päästeasutusel olnud päde-vuse äravõtmine otsustati analüüsi põhjal, mis tõi välja puudused esialgsete uurimistoi-mingute kvaliteedis. Samuti oli siin oluline asjaolu, et uurimise käigus kaks uurimis-asutust põhimõtteliselt dubleerisid üksteise tegevusi. Samas jäid minu arvates analüüsis tähelepanuta süütamiste uurimiseks vajali-

kud eriteadmised. Seda eriti sündmuskoha uurimisel, mis ongi üks kõige olulisem osa tulekahju tekkepõhjuse väljaselgitamisel.

Ainuke nn eraldi üksus Eestis on 2008. aastal Põhja prefektuuri kriminaalbüroosse loodud tulekahjudele orienteerunud uu-rijate grupp. Nemad valdavad 24/7 kõiki tulekahjusid, samuti teavitatakse neid igast juhtumist, olgu see infosündmus või vajagu see kriminaaluurimist või väärteomenetlust. Selle kõige üle otsustab tulekahjugrupi uurija koostöös teiste politseiüksustega. Uurijatel on hea koostöö ka oma piirkonna päästeme-netlejatega, kellega ollakse vajadusel ühen-duses ööpäev läbi. Koos käiakse vahetult sündmustel, uuritakse sündmuskohti ning otsustatakse edasiste tegevuste üle.

Mujal Eestis on pilt pisut teine. Eraldi tulekahjudele spetsialiseerunud uurijaid ei ole. Kohati on ka koostöö teiste tulekahjude uurimises oluliste osapoolte vahel puudulik.

Kui oluline on põlengute puhul asutuste-vaheline koostöö? Kas ja kuidas üksteist kaasatakse?

Nii nagu igal pool, on koostöö uurimi-ses ülioluline. Nagu mainisin, siis seadusesse muudatust tehes ei arvestatud, kas tulevastel uurijatel on piisavalt eriteadmisi süütamiste uurimiseks või mitte. Näiteks Põhja prefek-tuuri tulekahjude uurijatel on pädevus, mis on tekkinud aastatepikkuse kogemusega. Mu-jal prefektuurides aga kindlaid tulekahjudega tegelevaid uurijaid ei ole. Probleemiks on ka tööjõu voolavus – see tähendab, et tööga saa-dud kogemused ja teadmised kaovad asutusest koos ametist lahkuva uurijaga. Seega hea tu-lemuse saavutamiseks on koostöö päästeme-netlejate ja ekspertiisiasutuste vahel mööda-pääsmatu. Esimestelt tulevad täna siiski kõige olulisemad teadmised sündmuskoha vaatlusel. Politseiuurijatel aga on suurepärased teadmi-sed edasistest uurimistoimingutest, mida teis-tel ei ole. Nii et jah, seniks kuni puudub otsene väljaõpe ja spetsialiseerumine tulekahjude uurimisele, on üksteisega koos töötamine ja üksteise nõustamine väga olulised.

Ideaalis peaks olema igal pool nii, et tule-kahjujuhtumi puhul reageerivad sündmusele kohe nii politseiuurija kui ka päästemenet-leja. Vajadusel, näiteks suuremate põlengute puhul, on soovitav kaasata ka Eesti Kohtu-ekspertiisi Instituudi tulekahjude ekspert (edaspidi: EKEI ekspert). Minu magistri-tööst tuli välja, et mõnes piirkonnas politsei-uurija ja päästemenetleja koostöö praktiliselt

Koostöö on edukuse võtiEi ole kellelegi uudis, et süütamiste uurimine on äärmiselt keeruline. Tuli võtab peaaegu kõik, mis võtta annab, ja kustutusvesi selle vähesegi, mis imekombel alles on jäänud. Kuid meil on eri ametkondades spetsialistid, kes oskavad heinakuhjast nõela leida.

puudub või on vähene. EKEI ekspert ja tu-lekahjukoer kaasatakse enamjaolt Põhja pre-fektuuri tööpiirkonnas.

Kuidas mõjutab koostöö puudumine tule-kahjude uurimist?

Tulekahjude uurimine koosneb sünd-muskoha uurimisest, päästetöötajate, hoones viibinud isikute ja teiste juuresolijate info ana-lüüsist ning tunnistajate küsitlemisest.

Arvestades, et tulekahju sündmuskohal hävinevad paljud võimalikud tõendid, on süütamist raske avastada ja igal detailil on uurimisprotsessis oluline tähtsus. Seetõttu tuleb uurimise õnnestumiseks kasutada tule-kahjuspetsiifilist metoodikat. Kõige olulisem on seejuures tuvastada koldekoht ja korrektne tulekahju tekkepõhjus. Kriminaalmenetluse alustamise otsuse seisukohalt on sündmusko-ha uurimisel väga oluline roll.

Näiteks on USAs uuritud üle 30 aasta tule-kahjusid ja leitud seitse üldist viga, mis võivad oluliselt mõjutada tulekahju tekkepõhjuste määramist ja seega kogu uurimist. Näiteks: pealiskaudne sündmuskoha uurimine, kiirus-tamine, isikute ütluste tähelepanuta jätmine. Siinkohal võib välja tuua ka juhtumeid, kui politsei ei anna päästeametnikele tulekahju tekkepõhjuse tuvastamiseks vajalikke tunnis-tajate ütlusi (Lentini 2013). Loomulikult on oluline ka aeg, mis kulub politseile teatami-seks ning ekspertiisiasutuse ametnike osavõtt (Hopkins 2009).

Seega kui ametkonnad omavahel koos-tööd ei tee, on väga keeruline menetlust tule-muslikult läbi viia.

Kui erinev on tulekahjude uurimine näiteks tavalise moosipurgivarguse uurimisest?

Suurt erinevust ei ole. Tulekahjude uuri-mine on protseduuriliselt täpselt samasugune nagu iga teine kuriteo uurimine. Eriliseks teeb selle vaid tekkepõhjuse ehk süütamise tõen-damise vajadus. Ülejäänud uurimistegevused on täpselt samasugused ja nõuavad hulgaliselt loovust, nagu kõigi teiste kuritegude puhul. Süütamise puhul on lihtsalt nüansse rohkem ning see on spetsiifilisem.

Kas sinu magistritööst tuli välja, et 2011. aastal tehtud muudatused uurimisasu-tustes on kaasa toonud tulekahjukuriteo avastamise, süüdlase tabamise tõenäosuse suurenemise?

Signe Sulbi, uurimistöö autor.


uuRiNG 35

Kahjuks mul ei olnud võimalik selle aru-saamiseni jõuda, sest Eestis puudub tegelik ülevaade registreeritud tulekahjudega seo-tud kuritegude arvust. Tegin oma tööd kir-jutades analüüsi, mille tulemusel selgus, et Eestis võib olla tulekahjudega seotud vähe-malt 31 erinevat karistusseadustikus (KarS) sätestatud kuriteo koosseisu, kuid me ei tea nende toimumise tegelikku arvu. 31st ainult ühte on võimalik objektiivselt eristada ja see on KarS §404 – süütamine. Tulekahjudega seotud kuritegude juhtumite üle peetakse arvestust kolmes asutuses – Justiitsminis-teeriumis, Politsei- ja Piirivalveametis ning Päästeametis – ja seda kolmel eri moel ja alustel. Mis aga tähendab, et me ei saagi täna öelda ega võrrelda, kui hästi või halvasti on kolm aastat tagasi tehtud muudatused mõju-tanud süütamiste uurimist ja tulemuslikkust.

Samas on tulekahjude ja nendega seotud kuritegude statistilised andmed uurijatele oluline informatsioon ning nende analüüsid võivad tõsta tulekahjudega seotud kuritegu-de avastamise määra. Uurisin ka teiste riiki-de praktikat ning tuli välja, et Suurbritannia politsei tööpiirkondades, kus süütamisjuh-tumite analüüs oli hästi korraldatud, oli ka süütamiste avastamise määr kõrgem.

Mida kujutab endast sinu väljatöötatud arendusmudel? Kellel ja mispärast seda vaja on?

Minu väljatöötatud arendusmudeli alu-seks on minu enda loodud ja kehtivatele sea-dustele tuginev tulekahjudega seotud kurite-gude kohtueelse menetluse koostöö skeem, mis peaks nüüd Eestis töötama. Mudel, mida üleeestilise uuringu alusel edasi arendasin, ei ole tegelikult mitte midagi muud kui nende ettepanekute ja järelduste skemaatiline kuju-tis, milleni ma oma töös jõudsin. Selle ellura-kendamisel paraneks tulekahjude uurimise menetluspädevus. Samuti oleks mudel abiks kohtueelse menetlustöö korraldamise üht-lustamisel ja täpsustamisel. Need nõuanded puudutavad nii asutustevahelist koostööd, sündmuskoha tulemuslikku uurimist kui ka seda, kuidas me saame tõsta uurijate päde-vust tulekahjude menetlemisel. Minu arvates peaks just see viimane osa olema edaspidi fookuses töös tulekahjudega.

Eelkõige on arendusmudeli perspektiiv suunatud PPA-le, kuid ilmselgelt on sellest kasu ka teistel koostööpartneritel. Töötame ju kõik ühise eesmärgi nimel – turvalisuse tagamisel. n

Signe Sulbi tööga on võimalik täpsemalt tutvuda Sisekaitseakadeemia raamatukogus või internetis http://riksweb.sisekaitse.ee/index.asp?action=102&tid=59204

Magistritöös kasutatud allikad:

lentini, j. j. (ed.) 2013. Scientific Protocols for Fire investigation“ (2nd ed.) Sources of error in Fire investigation (pp 507–590). CRC Press taylor & Francis Group

Hopkins, m. 2009. Why Are Arson detection Rates so low? A Study of the Factors that Promote and inhibit the detection of Arson. Policing, 3 (1), 78–88. Oxford University Press journals andmebaasist välja otsitud 04.02.2013

Tulekahjudega seotud kuritegude menetluse korralduse ja menetluspädevuse tõstmineARENDUSMUDEL (autori koostatud magistritöö teooria- ja empiirilise uuringu tulemuste alusel)

36


haRidus

Ain Karafin, Päästekolledži direktor

2014. aasta iseseisvuspäeva kõ-nes ütles president Toomas

Hendrik Ilves hariduse kohta: „Multidist-siplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus. Valmisolekust uusi oskusi õppida, neid oskusi omavahel ühendada ja vajadu-sel juurde või ümber õppida saab edu võti. See kehtib nii meie lastele kui ka neile, kes on juba mõnda aega tööturul olnud. See ongi tänase Eesti mure. Mis toonud on meid siia, see enam edasi ei vii.“ Selliselt võiksin ka oma artikli mõtted lühidalt kokku võtta. Järgnevalt püüan need seisukohad lahti sele-tada päästekolledži kontekstis.

Taasiseseisvunud Eesti päästeala kooli-tuse alguseks võib lugeda 1993. aastat, kui esimesed õppegrupid alustasid tasemeõpet Väike-Maarjas kutseõppes ja Tallinnas ra-kenduskõrgharidusõppes. Kümme aastat eraldi tegutsenud õppeasutused liideti 2004. aastal ühtseks päästekolledžiks Sisekaitse-akadeemia koosseisus.

Keda ja kuidas me täna koolitame? 2014/2015. õppeaastal õpetame aastase õp-pekava alusel kutseõppes päästjaid, pääs-tekorraldajaid ja päästemeeskonna juhte. Kolm aastat rakenduskõrgharidusõpet an-nab päästeteenistuse erialal kõrgharidus-

diplomi. Sisejulgeoleku magistriõppes on võimalik valikainete kaudu omandada põh-jalikumad kriisireguleerimisalased teadmi-sed. Kuidas sünnib nende erialade õppeka-va? Päästeamet ja Häirekeskus töötavad välja nõuded erinevatele ametikohtadele. Nõuded koondatakse koostöös kolledžiga kutsestan-darditesse, mille alusel töötab päästekolledž koostöös tööandjatega välja õppekavad. Protsess on selge ja peaks andma võimalikult hea tulemuse rahuldamaks tööandjate vaja-dusi. Vaatame natuke lähemalt, kuidas see reaalsuses aga toimib.

Alustame kutseõppest2013. aastal töötati välja kutsestandardid, kus on kirjeldatud töötajatele vajalikud os-kused, teadmised ja hoiakud. Kutsestan-dardite alusel töötasime aastail 2013–2014 päästjatele, päästekorraldajatele ja pääste-meeskonna juhtidele välja uued õppekavad. Põhiline õppekorralduslik muudatus võrrel-des eelmisega on moodulipõhine õpetamine ja hindamine. Kui seni õpetati ja hinnati iga õppeainet eraldi, siis nüüd toimub õpeta-mine kutseoskusnõuete põhiselt – teatud oskuste omandamiseks vajalikud õppeained on koondatud ühte moodulisse. Õpetajate-le tähendab see ettevalmistamisel ja õpeta-misel suuremat koostööd, et omavahel läbi rääkida eri õppeainete sisu. Õpilasele peab uus lähenemine tagama terviklikuma ja süs-

teemsema arusaama õpetatavast kutsest.Kutseõppe tänane probleem on mees-

konnavanemate, rühmapealike ja operatiiv-korrapidajate koolitamine päästemeeskonna juhi õppekava alusel. Juba kolmandat aastat järjest ei ole õppegrupp komplekteeritud, kusjuures eelmisel õppeaastal õppegruppi ei avatud. Minu arvates ei ole pärast aastast kutseõpet uuesti üheks aastaks kutseõppe tasemele õppima tulemine õppurile mo-tiveeriv. Kuidas motiveerida töötajat, kes omab juba kesk- ja kutsehariduse diplomit, tulla veel aastaks õppima kutseõppesse?

Rakenduskõrghariduses on probleemid keerulisemadPäästeamet ja Häirekeskus pakuvad kuues tegevusvaldkonnas eri teenuseid: ennetus, tuleohutusjärelevalve, kriisireguleerimine, päästetööd, demineerimine ja hädaabikut-sete menetlemine. Päästeamet on üheks strateegiliseks tegevussuunaks määratlenud muutumise ennetavaks elanikkonnakaitse organisatsiooniks. Õppekavas on meil täna mahult suurim päästetöö valdkonna õppe-ainete osa. Sealjuures omandatakse raken-duskõrgharidusõppes ka kutseõppes õpeta-tavad päästetöö alased teadmised ja oskused. Peame Päästeametiga läbi rääkima, kas õp-pekorraldus ja õppekava sellised proport-sioonid tagavad tööandjale vajaliku kompe-tentsusega töötajad muutunud keskkonnas.

Päästealase koolituse tulevikust

21


haRidus 37

Lahenduse leidmine üldoskuste paremaks õpetamiseksVäike kõrvalepõige. Me kõik teame, et Eestil on head tulemused PISA (õpilas-te õpitulemuslikkuse hindamise prog-ramm) testis. Vähem tuntud on PIAAC test ehk rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring. Aastail 2011–2012 läbi viidud uuring näitas, et oleme tehnoloo-giarikkas keskkonnas probleemilahen-damise oskuses alla keskmise ja pärast kõrgkooli lõpetamist inimesed „unusta-vad“ oskused kiiresti.

Siit jõuame teemani, mida Päästeamet on kutsesobivusnõuetes kirjeldanud nõuetena isikuomadustele ja mida hari-dussüsteemis kutsutakse ülekantavateks pädevusteks. Kutsesobivusnõuded sätes-tavad, et päästeteenistuja peab isikuoma-duste poolest olema võimeline täitma päästeasutusele pandud kohustusi ning vastama üldnõuetele, alates lojaalsusest Eesti Vabariigile ja lõpetades hea suht-lusoskusega.

PIIAC testi tulemused näitavad, et oleme üldoskuste õpetamisele vähe tä-helepanu pööranud. Eraldi ainena ei ole neid teadmisi ja oskusi otstarbekas õpe-tada, mistõttu peame leidma lahendused üldoskuste paremaks õpetamiseks eria-laainete koosseisus. See on väljakutseks kõikidele päästekolledži töötajatele.

Mis on päästealase koolituse peamised väljakutsed lähiaastatel ehk kuidas edasi?

Toon lühidalt välja teemad, millele peame koostöös lahendused leidma:1. Päästekolledži õppetoolide ja Päästeame-

ti osakonna juhatajate sisulisem koostöö. Ainult koostöös on võimalik leida vaja-duste ja võimaluste parim tasakaal.

2. Päästemeeskonna juhi õppekava ülevaa-tamine leidmaks lahendusi õppeperioodi lühendamiseks.

3. Rakenduskõrghariduse lõpetanu tead-miste ja oskuste määratlemine, et tule-muslikult panustada Päästeameti stra-teegia elluviimisesse. Päästeametiga läbi arutatud kompetentside alusel saame välja töötada uue õppekava.

4. Täienduskoolituse korrastamine. Planee-rides täienduskoolitust süsteemsemalt ja pikemalt ette, on võimalik tagada tööta-jatele vajalike oskuste järjepidev hoid-mine ja uutest väljakutsetest tulenevate teadmiste omandamine. Heaks näiteks on siin käesoleval aastal käivitatud suit-susukelduse täienduskoolitus.

Lõpetuseks soovin: abivalmidust koostöös, julgust haridusalaseid probleeme märgata ja neid lahendada ning partnerite omavahelist usaldust üksteise kompetentsuses nende te-gevusvaldkonnas. n

TAUNO SUURKIVI, Päästeameti peadirektori asetäitja päästetöö alal

Elame üha kiiremini muutuvas maailmas, kus turvalisuse olukord ega ka turvalisuse loomi-se vahendid ei ole täna need, mis nad olid eile, ega ole homme need, mis nad on täna. Pääste-sündmuste arv ning tules ja vees hukkunute arv on võrreldes 10 aasta tagusega vähene-nud 2–4 korda. Päästjate kasutuses olevad elupäästevahendid on praegu hoopis teised kui veel mõni aasta tagasi. Ja samasugune areng jätkub.Muutuvate väljakutsetega kohanemiseks peame olema nii organisatsiooni kui indiviidi-na pidevas muutumises. Kohapeal seismine võrdub tagasiminekuga. Üha rohkem teeb päästja ennetustööd. Üha rohkem kasutab päästja inimelude päästmisel uut tehnoloo-giat (nt infrapunakaamera). Samalaadsed muutused on nii ennetajate, tuleohutusjärele-valveametnike kui kriisireguleerijate töös.On ilmselge, et meie kõigi arengut peab toe-tama dünaamiline ja muutustega kohanev koolitussüsteem. Seega, lisaks tänastele koo-litusalastele väljakutsetele peab Päästeamet koostöös SKAga hakkame ennast ette valmis-tama ka uuteks väljakutseteks. Uues olukor-ras peame klassikalise baashariduse muutma nii lühikeseks ja intensiivseks kui võimalik ning selle peale tuleb ehitada dünaamiline ja muutuvat (tehnoloogilist) keskkonda kiiresti arvestav täiendõppesüsteem. Vaid nii suuda-me täita oma eesmärgi jõuda aastaks 2025 turvalisuselt Põhjamaade tasemele.

KO M M E N TA A RPäästealase koolituse tulevikust

1 2 Sisekaitseakadeemia päästekolledži kombineeritud lõpuharjutus

“Sireen 2013” Väike-Maarjas.

Kriisijuhtimise õppus virtuaalses keskkonnas innovaatiliste haridustehnoloogiate keskuses.

Fotod: Sisekaitseakadeemia

38


MuuseuM

Ivo PaulusTuletõrjemuuseumi juhataja

Tuli võib põletada väga valusalt, see-tõttu haiget saada ei meeldi kellelegi, olgu valu siis füüsiline, materiaalne

või hingeline. Tuli ei halasta kellelegi ega millelegi. Et kaitsta inimesi õnnetuste eest ja rutata neile appi ka kõige lootusetumas olukorras, on ajalooliselt välja kujunenud selline institutsioon nagu tuletõrje. Kui me paneme kokku ajaloo ja tuletõrje, saame tu-letõrje ajaloo, mida hoitakse ja näidatakse meile tuletõrjemuuseumis.

Tuletõrjemuuseumi loomiseks takistusi ei tehtudEestis on pea igas koduloomuuseumis või rahvamajas säilitatud midagi endisaegsest kohalikust vabatahtlikust tuletõrjeseltsist. Peaaegu igal Eesti külal, vallal või linnal on oma tuletõrjeajalugu. Pildialbumites elab edasi mälestus uhketest paraadidest, välja-näitustel esinevatest priitahtlike pasunakoo-ridest ja pritsumajadest kui kohaliku selt-sielu keskustest. Õnneks ei piirdu ajalooline pärand ainult fotodega, vaid säilinud on ka hulk vabatahtlike pritsimeeste atribuutikat ja tehnikat. Ja mitte vähem oluline pole ka asjaolu, et nõukogude võim ei leidnud sel-les midagi riigivastast ega hakanud ajalugu selles valdkonnas suurel määral ümber kir-jutama. Kuigi, ega „kodanlikku kirjandust“

kasutada ka ei lubatud. Ja kui endine ENSV Tuletõrje Valitsuse ülem Jaan Vaarmann asus tegutsema tuletõrjemuuseumi loomise nimel, siis takistusi selleks ei tehtud.

Iga algus on raskeEesti NSV Tuletõrjemuuseum asutati 30. oktoobril 1974. aastal selleks, et populari-seerida tuletõrjetegevust, uurida ja jääd-vustada tuletõrje ajalugu ning tõhustada tuleohutusalast selgitustööd. See oli esime-ne tuletõrjemuuseum NSV Liidus (näiteks Moskvas avati muuseum alles 1987. aastal). Muuseum sai oma käsutusse mõned toad Vana-Viru tuletõrjehoones, mida rahva seas tuntakse vana pritsimaja nime all ja mis on Viru väljakut kujundava arhitektuurian-sambli vanemaid hooneid. 1872. aastal ehi-tatud ja tänapäevani peaaegu muutumatuna püsinud pritsimaja on vanim Eestis säilinud tuletõrjehoone.

Iga algus on raske. Puudusid korralikud tööruumid, muuseumi väljapanek pidi mah-tuma ruumidesse, millel puudus omavahel ühendus ja mis asusid eri korrustel. Museaa-lide hankimiseks korraldati kogumisretki ja võistlusi, moodustati muuseumisõprade ring ja ajalookomisjonid. Pärast ruumide üm-berehitamist ja esimese põhiekspositsiooni ettevalmistamist avas muuseum 14. aprillil 1978 külastajatele uksed. Väljapanekud asu-sid neljas saalis, mille üldpind oli 242 m² ja mida külastas keskmiselt 30 000 inimest aas-tas. Juurdeehitusega 1982–1983 suurendati

muuseumi ruumide üldpinda 505 m². Pide-valt uuendati püsiekspositsiooni.

Tegutsetud aastate jooksul on muuseu-mi korduvalt ümber nimetatud. Juba 28. jaanuaril 1975 sai see nimeks Tallinna Tule-tõrjemuuseum, mis omakorda 12. mail 1978 nimetati ümber Eesti NSV Tuletõrjemuu-seumiks. Perestroikast haaratuna ja Eesti NSV Tuletõrjeühingu nõukogu presiidiumi otsusega 28. aprillil 1989 pandi nimeks Ees-ti Tuletõrjemuuseum. Taasiseseisvas Eestis aastatel 1991–2003 allus muuseum Pääste-ametile. Alates 1. jaanuarist 2003 moodus-tati valitsusasutuse hallatav Eesti Tuletõr-jemuuseum, mis jätkas tegutsemist vanas pritsimaja hoones.

Mitte aga kauaksMTÜ Tallinna Tuletõrjeühing, kelle oman-dusse hoone anti, lõpetas Eesti Tuletõrje-muuseumiga pindade kasutamise lepingu 01.03.2007 ning muuseum kohustus sealt välja kolima, ehkki rendileping oli sõlmi-tud aastani 2016. Minema kihutati värskelt remonditud ruumidest ka Kesklinna Pääs-tekomando Vana-Viru hoones eraldi paik-nenud meeskond koos väikese päästeauto ja 42 meetri kõrgusele küündiva Bronto pääs-tetõstukiga. Muuseumile ulatas abistava käe Päästeamet, osa Kesklinna komando pääst-jaid (kes nüüd osutusid üleliigseks) ja tehni-ka paigutati Mustamäe päästekomandosse. Olulisemad museaalid koliti Päästeameti peamaja keldrisse ja viienda korruse katu-

Muuseum kuulub täna sinna, kuhu see oleks pidanud kuuluma kogu aeg

Saku/Tammemäe hoidla.


MuuseuM 39

sekambritesse, mis selle tarbeks välja ehitati. Osa museaalidest paigutati novembris 2006 valminud Saku operatiivteenistuse keskusse Tammemäel ning osa läks lihtsalt kaduma.

Muuseumi ümberkorraldusedSiseministeerium eesotsas minister Jüri Pihliga otsustas olukorra lahendada sar-naselt Politsei ja Piirivalve ühendamisega, kavandades suure ühendmuuseumi moo-dustamist. 2007. aastal moodustatigi Eesti Siseturvalisuse Muuseum, mis pidi endasse koondama tuletõrje, politsei ja piirivalve ühise ajaloo. Paraku ei saanud sellest plaa-nist asja. Piirivalve kolis oma muuseumi Valga linna ning sellest sai SA Valga Isa-maalise Kasvatuse Püsiekspositsioon, polit-seimuuseum jõudis aga Rakvere linna ja on SA Virumaa Muuseumid üks osa Eesti Polit-seimuuseumi nime all. Eesti Siseturvalisuse Muuseum aga jäi tuletõrjemuuseumi õigus-järglaseks ja tegutses alarahastatult oma või-maluste piires Päästeameti peamajas Raua 2, kus avati teisel korrusel väike väljapanek. Avalikkuse silmist aga muuseum kadus. Veel praegugi ollakse imestunud, kuuldes, et muuseum on kogu aeg tegutsenud...

Igatahes selline olukord Siseministeeriu-mi ei rahuldanud. Ei realiseerunud ka sise-minister Marko Pomerantsi ajal kavandatud plaan muuta muuseum raha teenivaks siht-asutuseks, tõsi, seda Eesti Tuletõrjemuuseu-mi nime all. Edasiminek seegi, kuid arutlus-test plaan kaugemale ei jõudnud.

Muuseum jääb Päästeameti osaksVõimalus muuseumi arengut muuta tekkis 2013. aasta märtsis, kui sai selgeks, et suvel võetakse vastu uus muuseumiseadus.

Nimelt 1. juulil 2013 kehtima hakanud uus muuseumiseadus võimaldab muuseu-midel tegutseda ministeeriumi hallatava riigiasutuse struktuuriüksusena. Päästeamet kui Siseministeeriumi struktuuriüksus oli väga huvitatud, et muuseum jääks Pääste-ameti osaks.

Käivitus üleminekuprotsess, mis kestis ametlikult 1. novembrini 2013.

Esimese tegevusena sõlmis Siseministee-rium mais 2013 koostöökokkuleppe Pääste-ametiga, muuhulgas sisaldas see Päästeame-ti muuseumi juhiks valitud isikuga lepingu sõlmimist ning muuseumi ümberkorralda-misega seotud ülesannete kokkuleppimist. Selleks isikuks valiti mind ja muuseumi juhi-na alustasin ümberkorraldamise ettepaneku koostamist. Käivitus kolm tegevussuunda. Esiteks juriidiline, eesmärgiga tagada, et kogu ümberkorraldamine oleks seadustega koos-kõlas. Teiseks majanduslik. Kogu muuseumi vara tuli hinnata ja käivitada inventuur. Kol-mandaks jätkus igapäevane muuseumitöö. Muuseum ei olnud ümberkorraldamise tõttu päevagi suletud. Moodustati kaks ümberkor-raldamise komisjoni, üks Siseministeeriumi ja teine Päästeameti tasandil. Paika pan-di ümberkorraldamise tegevus- ja ajakava, muuseum alustas inventuuri läbiviimist. Üle tuli lugeda 25 334 registreeritud museaa-li. Kogunes muuseuminõukogu, kes andis protsessile positiivse hinnangu ja soovitusi edaspidiseks tegevuseks. Koostada tuli uus põhimäärus, muuta Päästeameti struktuuri, vormistada ümber kõik lepingud, koostada uued ametijuhendid, viia muuseumi doku-mentatsioon vastavusse Päästeameti omaga. Muuseumi ümberkorraldamise kooskõlastu-sed tuli hankida Rahandusministeeriumist, Kultuuriministeeriumist, Harju maavanemalt ja Tallinna Linnavalitsuselt. Protsessi käigus koostati hulk õigusakte, mis praegu on kõi-gilt osapooltelt allkirjad saanud ja muuseumi ümberkorraldamine õnnestus läbi viia eriliste tagasilöökideta.

Muuseumi sügis 2015Peagi möödub aasta sellest, kui muuseum tegutseb Päästeameti osakonnana taas Eesti Tuletõrjemuuseumi nime all. Selleks muudeti Päästeameti põhimäärust ja struktuuri, otsiti palgaraha ning tehti juurde töökohti. Muu-seumis töötab täna täiskohaga neli inimest:

osakonnajuhataja, peavarahoidja, varahoidja ja kuraator. Tuletõrje ajalooga väga hästi kur-sis olev ja muude toimetuste kõrvalt ka muu-seumi giidina tegutsenud Peeter Randoja kolis 2014 juuni lõpus Lõuna-Eestisse ja asus tööle Põltsamaa komandopealikuna. Nüüd aitab meid ekskursioonide giidina Georgi Saneiko, üks Kesklinna komando juhtivpäästjaid. Tea-duri ja kuraatori ametikoha täitmiseks kuulu-tas Päästeamet välja avaliku konkursi. Teaduri kohale soovis kandideerida 68 inimest, ku-raatori ametikohale oli 70 kandidaati. Muu-seumi tulevikku silmas pidades on kandidaa-tide suur arv julgustav. Kandidaatide seast valiti kuraatoriks Eve Arpo ja teaduriks Taavi Minnik. Tagasilöögina Päästeameti struktuu-ri muutmisega koondati teaduri ametikoht alates 1. juuni 2014 ning tema ülesanded ja-gati teiste töötajate vahel laiali. Väga headeks abilisteks on olnud muuseumipraktikat teos-tanud Tallinna Ülikooli ajalootudengid ning ekskursante juhendavad Kesklinna päästjad.

Muuseum viis viie kuuga (1.08–31.12.2014) läbi inventuuri, et kaardistada museaalid ja saada selgust varade olukor-rast üldisemalt. Lisaks muuseumi töötajate-le palgati käsunduslepingutega viis inimest museaale inventeerima. Muuseumil on põ-hikogus arvele võetud 25 334 ja abikogus 26 museaali. Museaalid on kantud muuseumide elektroonilisse infosüsteemi MuIS. Suur osa museaalidest on arvele võtmata (u 30 000). Kuna muuseumiseadus nõuab kõigi museaa-lide arvele võtmist ja digitaliseerimist, on muuseumil kohustus lähiajal seda ka teha. Täiendada tuleb väljapanekut Raua 2 näitu-sesaalis muuseumi märgikogu näol ning lähi-aastatel võtab muuseum kasutusele vooliku-torni, kuhu laieneb püsiekspositsioon. Plaanis on rändnäituste korraldamine ja muuseu-misõprade ringi loomine, kus endised tööta-jad huvilistele teadmisi jagaksid. Suvel avame muuseumi tuletõrjetehnika väljapaneku Saku Operatiivteenistuste Keskuses Tammemäel. Muuseumil on hetkel 26 vana tuletõrjeautot ja tulekul on ka lisa, mis tähendab vajadust ma-sinate remondiks ja konserveerimistöödeks. Lisaks tahab muuseum anda oma panuse en-netustöösse. Sellel aastal on muuseumi külas-tanud üle 1300 inimese (eelnenud aastatel jäi piirarv 500 inimese ümber). Turismigrupid on leidnud tee ka Saku/Tammemäe filiaali vana-tehnikat vaatama. Kavatseme päästja elukutse ja tuletõrje ajaloo propageerimist jätkata ka muuseumiöödel (viimane kord külastas 1200 inimest). Koostöös teiste muuseumidega on meie säilikud olnud väljas näiteks Haapsalus ja Tartus. Tuletõrjeajalugu tutvustatakse ka edaspidi mitmesugustel rahvalikel aktsiooni-del. Senistest ettevõtmistest on edukalt paku-tud filmiprogramme, temaatilist numbrituba hotellis, näitust kaubanduskeskuses, suvenii-re. Tahame jätkata koostööd päästekomando-dega, et kaardistada toimuvat ning hoida silm peal muuseumi huvitavatel esemetel, samuti soovime suurendada päästeala noorteringi-dele ja koolidele mõeldud haridusprogrammi.

Eesti Tuletõrjemuuseum tegutseb ja näi-tusesaal Raua 2 on avatud etteteatamisel iga päev 9.00–17.00. n

Raua 2 hoone on paekivi funktsionalismi parim näide, ehitatud aastatel 1937-1939,

arhitekt Herbert Johanson.

Foto

d:

Pää

ste

ame

t

40


õPPus

Õppuse legendi järgi põhjustas Silla-mäe sadamas BCT terminali juures mäest alla liikunud ja juhitavuse

kaotanud sõiduk ammoniaagi ekspordito-rustiku purunemise, misjärjel vabanes 36 t ammoniaaki, millest 6 t aurustus koheselt ja 30 t moodustas maapinnale lombi. Kesk-miselt (sõltuvalt tuule suunast ja tugevusest) jõuaks ammoniaagipilv linna kohale umbes 20 minutiga, mis tähendab, et ohusireeni kuuldes peavad linnaelanikud võimalikult kiiresti varjuma ning siseruumides olles aknad ja tuulutusavad sulgema. Õppuse eripära nägi ette keemiaõnnetuse tagajärjel tekkinud massilist mürgistust.

Õppuse olulisim lisaväärtus oli elanike koolitamineÕppuse tähtsamaid eesmärke oli õpetada inimesi võimaliku õnnetuse korral õigesti

käituma, sealjuures tutvustades ka BCT tööd riskide maandamisel. Aasta jooksul tehtud teavitustööd (infopäevad, kooli-tused, voldikud, veebileheküljed, meedia jms) võib pidada kordaläinuks, sest tule-mus vastas oodatule. Ohusireeni ajal teh-tud vaatlus näitas, et ligi paarisajast küsit-letud linnaelanikust enamik (68%) teadis, mida tähendab ohusireeni käivitumine, missugused ohud on seotud ammoniaagi-ga ning kuidas õigesti toimida. 53% küsit-letutest teadis, kust saab ohu kohta lisain-formatsiooni.

Tunnustame Sillamäe linnaliini bus-sijuhti, kes ohusireeni kõlamise ajal jagas reisijatele infot ja käitumisjuhiseid. Samuti väärivad kiitust Maxima kaupluse turva-töötajad, kes ei lubanud ohusireeni ajal inimestel poest väljuda. Valdavalt (u 90%) suhtuti küsitlusse positiivselt, kuigi leidus

Sillamäel käivitus ohusireenPäästeameti Ida päästekeskus koostöös ASiga Baltic Chemical Terminal (BCT), Sillamäe sadama, linnavalitsuse ja teiste partneritega korraldas septembris Sillamäel regionaalse kriisireguleerimise õppuse Sireen 2014. Õppuse eesmärk oli tagada reageerivate asutuste valmisolek ammoniaagiõnnetuse lahendamiseks ning elanike, loodus- ja majanduskeskkonna kaitse.

üksikuid inimesi, keda õppus häiris või ei olnud nad teadlikud, mida ja milleks see-kordsel õppusel harjutati.

Staabiõppus juhtis tähelepanu koostööharjutuste vajaduseleStaabiõppuse peamised märksõnad olid: juhtimisstruktuuri toimimine ja koostöö, sh teabevahetus, reageerimisplaanide täiusta-mine, kohaliku omavalitsuse kriisikomisjo-ni tegevus ja Terviseameti tegevus massilise mürgistuse hädaolukorra lahendamisel.

Õppuse hindamiskokkuvõttes leiti, et staabi koosseis oli komplekteeritud sünd-muse sisu arvestades ning kõik vajalikud ja konkreetset vastutusala omavad asutused/ametkonnad olid kaasatud. Küll aga tu-leb ametkondade koostöö paremaks ette-valmistamiseks üle vaadata teemakohaste koostöökoolituste formaat ja sisu ning teha süsteemset täiendkoolitust ka regionaalsel põhimõttel. Koolituste käigus tuleb rohkem harjutada ka selliste situatsioonide ja sünd-muste lahendamist, kus selle eest vastutav ametkond sündmuse käigus muutub ning staabi juhtimine ja logistiliste küsimuste lahendamine tuleb ühelt asutuselt/ametkon-nalt teisele üle anda.

Õppusest järeldus, et ajutised staabitöö keskkonnad (ruumide paigutus, tehniline varustatus, internetiühenduse toimepidevus jne) ei vasta tegelikule vajadusele ega taga kõigi tegevuste plaanitud tasemel läbiviimist. Samuti tuleb täiendada ja lisaks välja töötada

Eve Ojala-Bakradze, Ida Päästekeskuse kriisireguleerimise büroo peaspetsialist

Imiteeritud ammoniaagipilv suundub linna peale.


õPPus 41

juhendeid (regionaalse staabi töökorraldus, sündmuse üleandmise protseduur, infolii-kumine staabis, infojuhi roll, paljude kanna-tanutega sündmuste reageerimisplaan vms).

Koostöö oli raskendatud ka väliõppusel Väliõppuse peamised märksõnad olid: koos-töö korraldamine, sh infovahetus juhtimis-grupis ja ettevõtete vahel, BCT keemiasu-keldujate ja päästjate koostöö sündmuskohal ning Sillamäe sadama territooriumil asuvate ettevõtete töötajate käitumine varajase hoia-tamise süsteemi (ohusireeni) rakendumisel vastavalt hädaolukorra lahendamise plaani-dele.

Hindamiskokkuvõttes leiti, et koostöö oli raskendatud, sest ei tuntud teise osapoole reageerimise põhimõtted, võimekust ja va-rustust ega osatud eristada asutuste vastuta-vaid isikuid, mistõttu oli puudulik ka infolii-kumine ja käskluste andmine sündmuskohal. Samuti jäädi lootma Sillamäe keemiapääste meeskonna esimesena kohalejõudmisele. Nemad aga lahendasid õppuse käivitumise ajal reaalset päästesündmust.

Ilmnes ka, et partnerite koostöös tuleb tutvustada üksteise ressursse jm võimekust, korraldada teemakohaseid õppepäevi, vas-tastikuseid koolitusi ja praktilisi harjutusi.

Õppuse ajal selgus, et sireeni kuuldavus sadama territooriumil oli kohati nõrk. BCT teavitas täiendavalt vaid ettevõtteid, kes nen-de hinnangul jäävad ohualasse. Meie ette-

panek on koostada teavituskord, mis tagaks kõigi sadamas paiknevate ettevõtete teadlik-kuse õnnetusest ja ohust ning käitumisjuhis-test.

Suurõnnetuseohuga ja ohtlike ettevõtete hädaolukorra lahendamise plaanid on ena-masti koostatud vaid neist endist tulenevate ohtude kohta, kuid mõju võivad avaldada ka teised ohuallikad. Kemikaalijärelevalve käigus tuleb juhtida tähelepanu, et plaanides kajastataks ka ettevõtteväliseid ohte. Vasta-valt kemikaaliseaduse muudatustele tuleb meil edaspidi hinnata ka doominoefekti või-malust ja ettevõtteid sellest teavitada.

Suurõnnetuseohuga ettevõtte BCT tran-siiditerminal käitleb Sillamäe sadamas am-moniaaki ja vedelväetisi aastast 2009. Ter-minal on projekteeritud kõiki ohutusnorme arvestades, ettevõte on pädevate asutustega kooskõlastanud kohustusliku dokumentat-siooni, seal töötab koolitatud personal ning rakendatakse kõiki ohutusabinõusid, mis peaksid välistama ammoniaagi sattumise väliskeskkonda. Riskide maandamisele vaa-tamata peab elanikkond olema teadlik käi-tumisjuhistest avariiolukorras.

Õppusel osalesid: Päästeameti Ida pääs-tekeskus, Häirekeskus, Sillamäe Sadam, G4S, AS BCT, Sillamäe linnavalitsus, Polit-sei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur, Tervi-seamet, SA Ida-Viru Kiirabi, Keskkonnains-pektsioon ning Sillamäel asuvad ettevõtted ja elanikud. n

Sillamäel käivitus ohusireen

Peamised tähelepanekud Sillamäe linnas ohusireeni kõlamise ajal• Ligikaudu poole tunni jooksul jõuti küsitleda 176 inimest vanuses 12–94 aastat (keskmi-ne vanus 49). Enamik neist (88%) olid Sillamäe elanikud ja üle poole (55%) naisterahvad. Enam kui kaks kolmandikku küsitletutest viibis sireeni käivitumishetkel tänaval. Autos või majas viibis ohusireeni käivitumise ajal 37 inimest, kellest 19 kuulis sireeni. Sõltuvalt vaatlejate asukohast saab järeldada, missugustes piirkondades oli sireeni pa-remini kuulda ja kus mitte. Üldistatud järeldus on, et siseruumides sireeni kuulda ei ole ja Kesk täna-va piirkonnas jääb selle kuuldavus ka tänavamüra taustal nõrgemaks. • Linnapilti jälgides ilmnes, et enamik inimesi jätkas oma igapäevaseid toimetusi, nagu poleks midagi juhtunud. Osaga neist vesteldes selgus, et 87,5% (154) kuulis sireeni, neist 68% teadis ka, kui-das käituda ning 53% oskas otsida lisainfot. Kuna valdav enamik inimestest teadis, et toimub õppus, siis ei lastud ennast sireenist häirida ning jätkati rahulikult teed oma sihtkohta. • Vaatlejad täheldasid, et mõningast segadust teki-tas sireenide tähendus. Osa tänavatel viibinuid küll kiirendas sireeni kuuldes sammu või hakkas lausa jooksma, kuid üldjuhul oma liikumissuunda seal-juures ei muudetud. See tähendab, et inimesed liikusid ka otse „ammoniaagipilvele“ vastu, mitte kiiresti ohualast eemale, nagu seisab käitumis-juhistes. Kusjuures ohuallika asukoht oli seoses õppusega ju inimestele teada.• Sillamäe linna hallatavates asutustes osati ohu-sireeni kõlades õigesti käituda, sh suleti kohe ka kõik aknad ja oldi teadlikud ventilatsiooni väljalü-litamise vajadustest ning käitumisjuhistest. See-vastu era- ja kortermajades viibijad ohusireenile üldjuhul ei reageerinud. • Peamised allikad, kust õppuse ja käitumisjuhiste kohta infot saadi, olid ajaleht Sillamjaeski Vestnik, veebileht molodoi.ee ning raadio. Otsesuhtlemisel oli liikunud vähe infot.• Vaatlejad panid tähele, et enamik inimesi haaras sireeni kuuldes mobiiltelefoni, et omastele helis-tada või lisainfot hankida. Teada on, et päästeala infotelefonile 1524 helistas info saamiseks üks linnaelanik. Infoallikatena nimetati ka 110 ja 112.

Järeldused• Hinnanguliselt võis ohusireeni kõlamise ajal liikuda linnatänavatel tuhatkond inimest. Peame arvestama, et ainult ohusireeni käivitamine ei taga inimeste õiget käitumist, seega ka nende elu ja tervise kaitset. Ühelt poolt tuleb riskikommunikat-siooni sõnumeid regulaarselt üle korrata, jagada materjale jne. Teiselt poolt on see ka inimese enda vastutus – kui ollakse teadlik, kas siis ka käitu-takse õigesti? Sireenile tuleb leida lisavõimalusi inimeste kiireks teavitamiseks (esmane ohuteade ettevõttelt, sms-teavitus, vilkuritega sõidukid täna-vatel vms).• Tuleb tagada infomaterjalide pidev kättesaa-davus linna üldkasutatavates kohtades (hotell, perearstikeskused, linnavalitsus, raamatukogu jne) ning info linna veebileheküljel. Samuti tuleb regulaarselt infot edastada enamkasutatavate in-foallikate (sh kohaliku meedia) kaudu. Kasutada ennetustöö projekte, infopäevi jm sündmusi Silla-mäel ja ka mujal selleks, et eri sihtgrupid saaksid infot ammoniaagi ohtlikkusest ja käitumisjuhistest võimaliku õnnetuse korral.• Tuleb selgitada, et 112 ja 110 pole kriisiolukorras infotelefon.• Tuleb selgitada sireenide tähendust.

Foto

d:

Pää

ste

ame

t

Tänavatel liikuvatel inimestelt küsiti, kas nad teavad, kuidas käituda ohusiireenide käivitumisel.

42


tuNNustus

KALNO VAARMETSRoela vabatahtliku päästekomando pealik/päästjaElupäästja III klassi medal

Roela, Lääne-Virumaa

14. veebruari pealelõunal sai Roela vabatahtlik pääs-tekomando väljakutse Roela alevikku Aida tänavale, kus põles kahekorruselise elumaja teisel korrusel asuv korter. teate kohaselt võis tulekahju ajal korteris viibida ka inimene. vabatahtlike päästjate kohale jõudes olid põleva korteri aknaklaasid juba purunenud ja leegid ak-nast väljas. vabatahtlik päästja Kalno vaarmets proo-vis siseneda põlevasse korterisse, kuid see polnud võimalik. tagasi pöördudes kuulis ta trepikojas mingit kolinat. liikudes käsikaudu heli suunas, leidis ta musta suitsu täis koridorist inimese, kes liikus väljapääsule vastassuunas. inimene oli juba nii ehmunud ja segadu-ses, et osutas kätega vehkides vastupanu. Kalno pidi kasutama jõudu, et kannatanu trepist alla tuua, sest rääkimine ei olnud enam antud olukorras võimalik. tänu Kalno oskuslikule tegutsemisele ja pühendumi-sele päästeti inimese elu.

20. märtsil sai Kesklinna päästekomando väljakutse tulekahjule tallinnasse Pallasti tänavale, kus põles viie-korruselise maja korter. maja elanikud andsid teada, et korteri ukse vahelt immitseb suitsu ning aknast on näha leeke. Suitsusukeldajate paar Andrei Biba ja deniss Smoldarev said rühmapealikult korralduse siseneda korterisse. Korteri metallist turvauks oli aga kinni, mistõttu tuli meestel see lahti lammutada. nad sisenesid korterisse, mis oli suitsu täis. temperatuur oli väga kõrge.

Korteris põles lahtise leegiga diivan, termokaamerat kasutades leiti sellelt abitus seisundis teadvuseta kannatanu. Andrei ja deniss toimetasid ta põlevast korterist välja trepikotta, kus kannatanuga hakkas tegele-ma kiirabibrigaad. Seejärel suundus suitsusukeldajate paar tagasi korterisse ning kustutas tulekahju.

Kogu päästeoperatsioon, alates meeskonna kohalejõudmisest kuni kannatanu ohutusse keskkonda toi-metamiseni kestis kolm minutit. tänu Andrei ja denissi kiirele, julgele ja oskuslikule tegevusele suudeti päästa keskealise mehe elu.

Elupäästjatele ja päästeala arendajatele anti üle päästeteenistuse aumärgid

11. septembril andsid Eesti organiseeritud tuletõrje 95. aastapäeva puhul siseminister Hanno Pevkur ja Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu üle päästeteenistuse aumärgid. Üritusel tunnustati 76 inimest, kes on üles näidanud erakordset vaprust inimelude päästmisel või panustanud päästeala arengusse.

ANDREI BIBAKesklinna päästekomando päästjaElupäästja I klassi medal

DENISS SMOLDAREVKesklinna päästekomando päästjaElupäästja III klassi medal

Tallinn


tuNNustus 43

RANDO SUVEKoeru päästekomando meeskonnavanemElupäästja III klassi medal

ALAR SAKKOOLKoeru päästekomando päästjaElupäästja III klassi medal

Koeru, Lääne-Virumaa

7. märtsi õhtul sai Koeru päästekomando meeskond väljakutse lääne-virumaale Rakke valda Piibe külla, kus põles kahekorruselise maja teise korruse korter. esmase informatsiooni järgi võis korteris olla inimene. Sündmuskohale saabudes selgus, et põleb korteri esik ja välisuks. Päästjate saabudes oli terve korter ning trepikoda juba täitunud paksu suitsuga. Korterisse si-senenud päästja Alar Sakkool ning meeskonnavanem Rando Suve alustasid koheselt kannatanu otsinguid. Kasutades kannatanu otsimiseks abivahendina ter-mokaamerat, tuvastasid päästjad kiiresti inimese asukoha ning asusid teda põlevast hoonest välja viima. Kiirabile üleandmisel suutis vinguuimas kannatanu mõista anda, et korteris võib olla ka teine inimene. Päästjad reageerisid koheselt, sisenesid taas põlevas-se korterisse ning otsingutööde tulemusel leidsid nad köögi põrandalt teadvuseta naisterahva, kelle nad koos sündmuskohale jõudnud jõgeva päästjatega trepiko-jast alla toimetasid ja kiirabile üle andsid. mõlemad kan-natanud viidi haiglasse. Päästetöö muutis keerukaks põlemisgaaside levik, mis oli kogu korteri ja trepikoja suitsuga täitnud. Õnneks suudeti tänapäevaste pääs-tevahendite abil ja ühisel jõul kahe inimese elu päästa.

MEELIS PADARPolitsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo kriisiohjekeskuse operatiivteabeteenistuse korrapidajaElupäästja III klassi medal

14. veebruaril saabus politsei hädaabinumbrile 110 kõne abivajajalt, kelle rääkimisvõime oli oluliselt häiri-tud. Helistaja ei suutnud ennast arusaadavalt väljenda-da ning kõnele vastanud töötaja proovis täpsustavate küsimustega teada saada, millist abi helistaja vajab. Paraku ei õnnestunud abivajajal ühtki arusaadavat sõna kuuldavale tuua. Kogu hädaabikõne vältel oli kuulda ainult erinevaid häälitsusi ja raskendatud hin-gamist. Küsimuse peale – kas te vajate kiirabi abi? – häälitses abivajaja viisil, millest võis oletada jaatavat vastust. Kõne suunati edasi hädaabinumbrile 112 kiir-abi väljakutse vormistamiseks. vaatamata kõnele vas-tanud töötajate pingutustele, ei suutnud abivajaja anda infot oma asukoha kohta. Kõne katkes. Päästekorral-daja proovis korduvalt abivajajale tagasi helistada, kuid kontaktnumber andis kinnist tooni.

mõni aeg hiljem helistas abivajaja uuesti hädaabi-numbrile 110 ning kõnele vastas vanemkorrapidaja meelis Padar. meelis suutis helistajaga saavutada selli-se kontakti, kus esitades küsimusi, millele saab vastata kas „jah“ või „ei“, suutis helistaja häälitsuse teel adek-vaatset infot anda. meelis selgitas välja, kellele kuulub telefoninumber, millelt abivajaja helistab. edasi hakkas meelis esitama suunavaid küsimusi, et saada teada he-listaja asukoht, tuginedes andmebaasist saadud infole. Saades abivajajalt tema nime ja asukoha, edastas mee-lis info koheselt hädaabinumbrile 112.

Sündmuskohal selgus, et abivajajal oli tekkinud in-sult, millest oli tingitud ka raske kõnetakistus. Päästja-te abiga avati abivajaja korteri uks ja kiirabibrigaad viis patsiendi koheselt haiglasse. menetledes kiirabilist hä-daabiteadet, tegi meelis antud sündmuse lahendamisel rohkem, kui tema teenistusülesanded ette nägid. mee-lise oskuslik ja kiire tegutsemine võimaldas osutada õi-geaegselt abi, mis on insuldi juhtumi puhul abivajajale elulise tähtsusega. n

16. märtsil sai Kiviõli päästemeeskond väljakutse Kiviõli linna Aasa tänavale. esialgse info kohaselt tuli viie-korruselise kortermaja esimese korruse korterist suitsu ja seal võis viibida inimene. Kohale jõudes selgus, et korteri ukse vahelt immitseb trepikotta suitsu. Kuna korteriukse asend ja muud raskendavad asjaolud tegid ukse avamise keeruliseks ja aeganõudvaks, otsustas meeskond siseneda korterisse akna kaudu. Korter oli paksu suitsu ja põlemisgaase täis ning nähtavus oli peaaegu olematu. Kiviõli päästekomando päästjad Allan tartu ja vladimir Borodin leidsid voodist teadvusetu vanema mehe ja toimetasid kannatanu kiiresti aknani, kust ta redelit mööda maapinnale toimetati ja kiirabile üle anti. tänu päästjate Allani ja vladimiri kiirele ja oskuslikule tegutsemisele päästeti mees tulesurmast.

VLADIMIR BORODINKiviõli päästekomando päästjaElupäästja II klassi medal

ALLAN TARTUKiviõli päästekomando päästjaElupäästja III klassi medal

Kiviõli, Ida-Virumaa

Foto

d:

Pää

ste

ame

t

44


Elupääste medaleid ei saa kunagi olla liiga palju

tuNNustus

Septembris toimunud päästeteenistuse aumärkide üleandmisel pälvis juba neljandat korda Elupäästja medali Tallinna Kesklinna päästekomando päästja Andrei Biba, kes koos Deniss Smoldareviga päästis keskealise mehe elu. Andrei on saanud selle aumärgi ka aastail 2005, 2007 ja 2008.

ANDREI BIBAKesklinna päästekomando päästjaElupäästja I klassi medal

Foto

: P

ääst

eam

et

Päästeteenistuse Kuldrist

Raoul Raidna Päästeamet

Päästeteenistuse Hõberist

Rait Pukk Päästeamet

Ivar Frantsuzov Päästeamet

Heiki Pokbinder Lõuna päästekeskus

Karin Lätti Häirekeskus

Indrek Laanepõld Lääne päästekeskus

Janno Vool Ida päästekeskus

Päästeteenistuse medal

Kaimar Koemets Päästeamet

Rasmus Laar Päästeamet

Marko Ild PPA, korrakaitsebüroo kriisiohjekeskus

Kiira Udu Päästeamet

Raivo Laanemaa Lõuna päästekeskus

Toomas Klein Rõngu VPK vabatahtlik

Rannar Tamm Lõuna päästekeskus

Merli Tobreluts Lõuna päästekeskus

Margus Rohelpuu Lõuna päästekeskus

Guido Kokk Lõuna päästekeskus

Eha Johanson Häirekeskus

Kätlin Poopuu Lääne päästekeskus

Katrin Zagorski Lääne päästekeskus

Taavi Ennemuist Lääne päästekeskus

Jüri Aavik Tamrex Ohutuse OÜ

Tõnu Jaanipere MTÜ Iisaku Priitahtlik Pääste

Leo Aadel Haljala vallavalitsus

Annela Floren PPA Ida prefektuur

Oleg Kuznetsov Illuka vallavalitsus

Maarika Kõiv Ida päästekeskus

Olev Mark Kaitseliidu Alutaguse malev

Sergei Petrov Ida päästekeskus

Ants Tammepuu Sisekaitseakadeemia

Vladimir Karetnik Põhja päästekeskus

Aivar Restler Põhja päästekeskus

Viljam Borissenko MTÜ Lootuse Küla päästeselts / Kibuna

Georg Kangur Põhja päästekeskus

Vello Teinemaa Põhja päästekeskus

Pjotr Lvov Põhja päästekeskus

Siiri Ottender-Paasma Eesti Rahvus- ringhääling

Ksenia Isakova, Põhja päästekeskuse pressiesindaja

Oma teekonnast päästjaks saamisel ning päästja elukutsest lähemalt rää-gib Andrei Biba.

Millal ja kuidas said aru, et tahad pääst-jaks saada?

Siis, kui õppisin kümnendas klassis. Elasin Lasnamäel ja ühel päeval koolist koju minnes märkasin, et ühest üheksanda korruse korteriaknast tuleb paksu suitsu. Mul tekkis huvi vaadata, mis seal toimub.


45tuNNustus

Jõudsin üheksandale korrusele, terve kor-rus oli suitsu täis. Lõin ukse jalaga lahti ja sisenesin korterisse, kus põles diivan. Palusin naabrite käest ämbri vett ja kus-tutasin põlengu. Korteris kedagi ei olnud. Suitsust musta näoga läksin trepist alla, vastu tulid kutselised tuletõrjujad vooli-kutega. Ütlesin neile, et juba kustutasin põlengu. Sellel hetkel tekkis mul mõte päästjaks saada.

Ja millal said oma plaani ellu viia?Aastal 1998, paar kuud enne sõjaväe-

teenistuse lõppu, tulin Kesklinna koman-dopealiku juurde ja küsisin, kas saaksin päästjaks tulla. Kuulasin ära kõik tingi-mused ja kohe peale sõjaväeteenistuse lõppu sooritasin vajalikul tasemel eesti keele eksami ning hakkasingi töötama päästjana. Olen juba üle 16 aasta olnud päästeteenistusele truu.

Lapsepõlveunistus sai teoks, aga mis hoiab sind igapäevaselt Päästeametis tööl?

Peamine on aidata inimesi, sest iga väljakutse tähendab aitamist. Igakord ei pea see tulekahju olema, teinekord aitame näiteks politseid. Tänu oma kasvatusele olen üldse väga abivalmis inimene – ja mitte ainult mina, vaid kõik päästjad on sellised. Kui ma teen midagi, siis panus-tan maksimaalselt, justkui teeks seda vii-mast korda. Päästeteenistus on minu teine täisväärtuslik elu. Ei ole ühtegi päeva, mil ma kahetseks, et töötan siin, või tahaks, et vahetus saaks kiiremini läbi.

Mitu Elupäästja medalit sul on?Kokku on neid neli, kuigi sündmusi,

kus on ära tehtud suur töö, millest ole-nesid inimeste elud, on olnud palju roh-kem. Inimelu päästmine ei ole kindlasti ühe või isegi kahe inimese töö tulemus. See on tohutu koostöö teiste päästjate ja ka teiste ametkondadega. Viimane selli-ne sündmus, kus saime inimese päästa, oli selle aasta märtsikuus. Kõik läks üli-kiiresti, kokku kulus alla kümne minuti – alates väljakutse saamisest kuni inime-se tulekahjust väljatoomiseni ja kiirabile üleandmiseni. Lõppkokkuvõttes saime paarimehega Elupäästja medalid, kuid see polnud sugugi kahe inimese töö. Häire-keskuse dispetšer reageeris kiiresti, uuris väga täpselt infot ning saatis sündmusko-hale vajaliku ressursi. Päästeauto juht toi-metas meid väga kiiresti sündmuskohale. Meeskonnavanem andis täpsed ja õiged juhised, kuhu minna ja kuidas käituda. Mul on väga kahju, et samasuguseid me-daleid ei anta ka teistele sündmusel osa-lejatele. Nemad väärisid seda sama palju.

Kas sa tunned oma tööd tehes hirmu või muret?

Muretsen siis, kui midagi välja ei tule. Viimati tundsin seda, kui kustutasime tulekahju keerulise planeeringuga suu-res kangalaos Kunderi tänaval. Tulekol-let kustutada oli väga keeruline. Hiljem selgus, et probleeme polnud mitte ainult

minul, vaid ka kõikidel teistel. Minul oli see esimene tulekahju, kus me ei saanud kustutada piisavalt kiiresti, seega muret-sesin küll.

Siis kui teen tööd, hirmu ei tunne. Ai-nuke suur hirm on siis, et ma ei leia põle-vast majast inimest piisavalt kiiresti üles. Sellepärast me kogu aeg ohtu kipumegi.

Kas oled ise tõsisesse ohtu sattunud?Meie töö eeldab, et ohud ja riskid on

alati olemas. Isegi kõige süütum olukord võib muutuda tõsiseks. Alalhoiuinstinkti ei kaota ma kunagi. Lisaks sellele on mul alati olnud väga hea intuitsioon – see pole mind kunagi alt vedanud. Samas, õnne-tusi juhtub ka päästjatega. Kord olin kaks kuud haiguslehel, sest tulekahju kustu-tamisel kukkusin trepist alla. Paar aastat tagasi, kui kustutasime tulekahju alajaa-mas, jälgisin kõiki ohutusnõuded, kuid kogemata puudutasin tulekustutiga kilpi ning sain korraliku elektrilöögi. Tundsin, justkui äike käiks mööda keha, peast kan-dadeni. Õnneks lõppes kõik ilma kurbade tagajärgedeta.

Milline on olnud su tööalane areng?Esialgu töötasin teises põhiautos, aga

vanasti tegi kõige ohtlikuma ja huvita-vama töö just esimene auto – selle auto päästjad läksid sinna, kus enne neid pol-nud käidud. Teine auto oli abiks. Kindlas-ti oli võimalik teises autos töötades palju õppida ja tulid juurde vajalikud kogemu-sed. Suur soov oli töötada siiski esimeses autos ning mõne aja möödudes olingi juba esimese põhiauto päästja.

Kas sa räägid oma tööst perele? Kuidas su lähedased sellesse suhtuvad?

Ma üritan mitte rääkida ja mitte hir-mutada. Armastan oma peret väga ja minu jaoks on väga oluline, et nad ei mu-retseks. Kui tõesti tekib suur soov mõnda sündmust arutada, siis pigem räägin sel-lest kolleegidega.

Mis on sinu tähelepanekud päästetee-nistusest?

Pean tunnistama, et tänu meie juhti-dele, eriti Andres Mummale, on meie töö viimasel ajal palju efektiivsem. Andres õpib pidevalt ise ja õpetab meid, samuti juurutab uusi tehnikaid ja taktikaid. Va-nasti kasutati uste avamiseks saagi, nüüd on selleks kiire võte kangi ja vasaraga. Praegu üritab päästja siseneda korteris-se ainult uksest, sest siis saab kiiremini orienteeruda korteri planeeringus ja jõu-da rutem abivajajani. Samuti loen Andrese teeneks, et Eesti päästjad hakkasid kasu-tama termokaameraid, mis aitavad leida inimest oluliselt kiiremini.

Missugune peab päästja olema?Rääkimata füüsilisest ettevalmistusest,

peab päästja olema valmis arenema ja õp-pima uusi asju. See omakorda parandab tema töötulemusi. Meie töös ei saa mitte kunagi kõike teada. Kõik olukorrad on väga erinevad. n

Elupäästja I klassi medal

Andrei Biba Põhja päästekeskus

Elupäästja II klassi medal

Vladimir Borodin Ida päästekeskus

Elupäästja III klassi medal

Meelis Padar PPA Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo kriisiohjekeskus Rando Suve Lääne päästekeskus Alar Sakkool Lääne päästekeskus Allan Tartu Ida päästekeskus Kalno Vaarmets Roela vabatahtlik päästekomando Deniss Smoldarev Põhja päästekeskus

Missioonimedalid

Tarmo Tamm Põhja-Eesti pommigrupp Janno Pajupuu Põhja päästekeskus Eliot Põld Lääne-Eesti pommigrupp Jaanis Otsla Päästeamet Riho Linnas Lääne päästekeskus Andres Smirnov Lõuna päästekeskus Heiki Pokbinder Lõuna päästekeskus Vaiko Vatsfeld Lääne päästekeskus Jaak Janno Päästeamet Marko Mürk Põhja päästekeskus Jaana Palusaar Tallinna Kiirabi Enok Sein eraisik

Peadirektori tänukiri

Ulla Kaur Päästeamet Hillimar Heinroos Korstnaabi Margo Lempu Lõuna päästekeskus Mati Malm Kodusoe Grupp Paul Pääso FIE pottsepp Andrus Schults Raidkivi Kaido Toobal Tartu Kutse- hariduskeskus Irma Estra SA Kutsekoda Elari Kalmaru Kaitseväe keskpolügooni ülem Orm Tammepuu Vabatahtlik reservpäästerühm Lembit Lääne Päästeamet Jaanis Otsla Päästeamet Toomas Kääparin Päästeamet

Noorsootöö rändauhind

Meelis Lusik

Päästeala noorsootöö tänukiri

Ivar Innusaar Kalle Raja MTÜ Vajangu Noorsootöö Keskus Sergei Riesengampf

Staažimärk

Margo Klaos Lõuna päästekeskus

46


tuletõRJesPoRt

Kaarli parimad saavutused• Eesti meister eri aladel (konksredeliga

ronimine, 100 m takistusjooks, 4 x100 m teatejooks, mootorpumbaga hargnemine)

• Baltimaade meister eri aladel• Paide linna spordipreemia „Andekas laps“

Kaarli võistlused• Maakonna meistrivõistlused• Eesti meistrivõistlused• Pritsu Karika etapid• Paide Torn • Balti Matš• Noorte maailmameistrivõistlused • Maailmameistrivõistlused • CTIF – maailma vabatahtlike tuletõrjujate

noorte ja täiskasvanute võistlus• Rahvusvahelised mälestus- ja karikavõist-

lused• Koolinoorte Tuletõrjespordi Mängud

Intervjuu noore tuletõrjesportlase Kaarel Siimutiga:

Treeningutel peavad töö ja lõbu tasakaalus olema

Kaarel hakkas tuletõrjespordiga tegelema 2010. aastal Paides Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi spordiklubi liikmena, olles toona vaid 12-aastane. Ta on lühikese ajaga saavutanud märkimisväärselt häid tulemusi nii kodustel võistlustel kui ka rahvusvahelisel tasemel. Noortekoondise liikmena on Kaarel olnud parimate hulgas Balti riikide meistrivõistlustel ning pakkunud tugevat konkurentsi noorte maailmameistrivõistlustel.

Kaarel on vaieldamatult parim tuletõr-jesportlane oma vanusegrupis. Kaar-li treener Margo Tammepõld iseloo-

mustab noormeest kui väga pühendunud sportlast, kes on enesele eesmärgid püstita-nud ja püüdleb iga hinna eest nende poole. Juba praegu on 17-aastane noorsportlane oma püüdlikkuse ja initsiatiiviga eeskujuks klubi paljudele noorematele sportlastele. Treener näeb Kaarlit tulevikus Eesti tuletõr-jespordi meestekoondise liikmena ja rah-vusvahelistel võistlustel meeste paremikku kuuluvana. Sportlaskarjäärist rääkides saa-me teada, kuidas noormees tuletõrjespordi juurde sattus ning millised on tema edasised plaanid ja parimad saavutused.

Sa hakkasid tuletõrjespordiga tegelema üsna noorelt, vaid 12-aastaselt. Kust selli-ne huvi tekkis?

Tuletõrjespordi juurde sattusin tõepoo-lest juba 12-aastaselt. Treener Margo Tam-mepõld käis kehalise kasvatuse tunni ajal Paide spordihallis tuletõrjespordi võimalusi tutvustamas. Sealt see huvi ka tekkis.

Tuletõrjespordi võistlustel oled saavuta-nud märkimisväärselt häid tulemusi nii Eestis kui ka maailma tasemel. Kui tihti, kuidas ja kus sa treenid?

Talvehooajal, nn võistluste ettevalmistus-perioodil, treenin treeneriga kaks korda nä-dalas. Lisaks käin jõusaalis ning ka kehalise

kasvatuse tunnid koolis annavad hea koor-muse. Suvisel võistlushooajal käin aga viis korda nädalas staadionil harjutamas, et olla võistlustel parimas vormis.

Sa käid veel gümnaasiumis, samas osaled aktiivselt treeningutel ja võistlustel. Kui-das näeb välja sinu päevaplaan?

Aktiivne treeninghooaeg juba algas ning seega on mu päevaplaan väga tihe, treenin-gutel on seal väga kindel ja tähtis koht. Aga peale tuletõrjespordi mahub minu päeva palju teisigi tegevusi, millega üks tegus noor tegeleda saab. Füüsiliselt aktiivne olen aga iga päev. Kuna käin gümnaasiumis, siis on õppimine minu jaoks hetkel siiski kõige tähtsam.

Mis on sinu lemmikala tuletõrjespordis? See sõltub palju hooajast. Mõnel hooajal

tuleb hästi välja üks ala, teisel hooajal teine. Ema ütleb, et minu leivanumbriks on konks-redeliga ronimine. Möödunud hooajal tuli mul kõige paremini välja aga 100 m takis-tusriba läbimine. Ühte kindlat eelistust mul ei ole.

Millised on olnud sinu parimad saavutu-sed?

Esimene suurem saavutus oli Eesti meist-riks tulek 2011. aastal. Enne seda olin „iga-vene teine“, see võistlus justkui murdis selle needuse. Seejärel tulid mõne kuu jooksul Eesti rekord ja Balti meistri tiitel konksrede-liga ronimises. Möödunud aastal, kui võist-lesin veel B-vanusegrupis, püstitasin Eesti rekordi 100 m takistusriba läbimises. Minu jaoks oli tegu selle vanusegrupi viimase võistlusega ja midagi ei olnud kaotada – tuli lihtsalt ära teha!

Kaarel konksredeliga ronimas.

Foto

: E

dit

Tam

me

põ

ld


tuletõRJesPoRt 47

Kõige uhkem olen aga noorte maail-mameistrivõitlustel saavutatud 8. koha üle konksredeliga ronimises eelmisel aas-tal Podolskis. Kuigi ma tean, et oleksin saanud veelgi paremini, siis selles kohas ja sellel ajal oli see maksimum, mis võtta sai. Samuti tunnen suurt heameelt sel su-vel Balti Matšil saavutatud kuldmedalite üle nii 100 m takistusriba läbimises kui ka konksredeliga ronimises.

Eelmisel aastal avanes mul hea võima-lus käia koos meestega võistlemas Koreas, kus mul läks 100 m takistusriba läbimine väga hästi. Koht oli küll 50. lähedal, kuid olen väga rahul – kogemus oli igati väärt!

Millisena näed oma tulevikku pärast gümnaasiumi lõpetamist? Kas samuti tuletõrjespordis?

Tahaksin väga tuletõrjespordiga jätka-ta. Praegu veel kindlalt ei tea, mis saama hakkab, kuid püüdlen selle poole, et jät-kata.

Kas mingil määral tunnetad, et tuletõr-jesport kui võistlusala ka ise muutub ja areneb?

Olen tuletõrjespordiga tegelenud nüüdseks juba viis aastat. Treeninguid alustades tundus mulle kõik väga raske. Kui proovisin esimest korda redelit käes hoida, siis see oli minu jaoks väga vaevari-kas. Aga nüüd on see mulle kerge.

Tunnetan selgelt, et kuna ise arenen kogu aeg edasi, areneb ka tuletõrjesport koos minuga. Olen kursis sellega, kui pal-ju tegeldakse tuletõrjespordiga välismaal ning näen, et tehnika, mis on tuletõrjes-pordis üheks edu aluseks, areneb kogu aeg.

Kes on sinu eeskujud?Kergejõustiku maailmas on minu ees-

kujuks kindlasti Usain Bolt. Tuletõrjes-pordis jälgin pidevalt Vladimir Sidorenko ja Roman Wagneri tegemisi, kes on sellel

alal tehniliselt väga heal tasemel ja maa-ilmas tipptegijad. Nende nimel on maail-marekordid ja neist on tehtud ka palju vi-deod, mida ma jälgin. On, kellelt õppida.

Kas peale tuletõrjespordi on sul veel hobisid?

Mängin kitarri ja olen ka ühiskondli-kult üsnagi aktiivne. Alates 2013. aastast olen Paide gümnaasiumi õpilasesinduse president ja Paide linna noortevolikogu aseesimees. Võib öelda, et tuletõrjesport on mu hobi. Õpilasesinduste ja noorte-volikogu töös osalemine annab aga prak-tilise teadmistepagasi edaspidiseks eluks ning võimaluse olla rohkem kaasatud noori puudutavate otsuste tegemisse ühis-konnas.

Miks tegeleda just tuletõrjespordiga? Palun ütle mõni hea nõuanne.

Tuletõrjesport on väga eriline spor-diala, mis nõuab väga palju erinevaid omadusi ja oskusi. Selleks, et võistlusel kõik õnnestuks, on vaja olla samaaegselt kiire, omada palju jõudu ja ka suurepärast koordinatsiooni. Kui sportlane teeb kõik õigesti, siis tuleb ka kiire aeg. Need nime-tatud omadused tulevad aja jooksul.

Leian, et tuletõrjesport ei ole vaid füü-siline töö, vaid peab ka hästi palju mõtle-ma. Oluline on hoida pea selge ja olla ise asja juures. Trenn pole koht, kuhu minna sõpradega aega veetma. Põhieesmärk on treenimine ning seda peab endale pide-valt meelde tuletama. Leian, et vaimne pool on tuletõrjespordis tähtsamgi kui füüsiline. Trennis tuleb iga liigutus läbi mõelda, kuid võistlustelt enam mõelda ei tohi. Viimasel hooajal oli seda eriti tunda. Suur soov oli joosta kiireid aegu. Trenni olin teinud palju, kuid vahepeal häid tule-musi ei saanud. Lõpuks tuleb lasta sel kõi-gel minna ja tulemus lihtsalt ära teha! n

Mart HaljasteETTSL juhatuse liige,peakohtunik

n 2015. aastal soovime jätkata juba traditsiooniliste võistlustega. kind-lasti leiab oma koha võistluskalend-ris eelmisel aastal alguse saanud kombineeritud sisevõitlus. Plaanis on läbi suve kestev viieetapiline Prit-su karikas.

Päästeametiga oleme alustanud läbi-rääkimisi tuletõrjespordi Eesti meist-rivõistluste planeerimise üle. tradit-siooniliselt võiksid need toimuda koos Eliitkomando võistlusega, kuid oleme avatud ka teistele võimalustele.

Oma koht kalendris on ka Paide torni ning Pritsumees 2015 võistlustel.

n 2015. aasta teeb põnevaks mitme uue võistluspaiga juurdetulek. Õige varsti valmivad uued harjutustornid tallinnas (lasnamäel), tartus ja Võ-rus. Oleks patt jätta need uued kaas-aegsed tornid tuletõrjespordis kasu-tamata.

n Projektide rahastuse põhimõtted on alles väljatöötamisel, mistõttu ei saa veel välja lubada ka konkreetseid võistluste kuupäevi ja kalendrit.

n rahvusvahelistest võistlustest peak-sid kalendrisse kuuluma nii Balti Matš, mis seekord toimub lätis, ning nii noorte ja tütarlaste kui ka meeste ja naiste maailmameistrivõistlused.

Mida uut toob aasta 2015 tuletõrjespordis?

n 2014. aasta tuletõrjespordi võistluste tulemustega saad tutvuda Päästeameti kodulehel: http://www.paasteamet.ee/et/paasteamet/tuletorjesport/tuletorjesport-2014.html või skaneerides QR koodi:

Kaarel tänavu Pritsu Karika esimesel

etapil Pärnu-Jaagupis 100m takistusriba

lõpumeetritel. Foto

: K

ati O

viir

48


Marek Kiik, Lõuna päästekeskuse kommunikatsioonijuht

Maailmas korraldatakse mitmesugu-seid rahvusvahelisi jõukatsumisi, kus päästjad oma kutsemeister-

likkuse ja tahtejõu proovile panevad. Eu-roopas on rohkem tuntud võistlus Toughest Firefighter Alive Competition (TFA) ja Ameerikas Firefighters Combat Challenge (FCC). Lõuna-Eestist pärit mehed, eesot-sas meie oma kutsevõistluse „Pritsumees“ mitmekordse võitja Alor Kasepõlluga käisid 2014. aastal nii Saksamaal kui Ameerikas neid võistlusi proovimas. Kaugel kogemusi saanud mehed soovivad võistlusformaate meiegi päästjatele tutvustada.

Teekond Saksamaale ja AmeerikasseRahvusvahelistel võistlustel käinud võist-konna tuumik on Tõrva päästekomandost – komandopealik Alor Kasepõld koos pääst-jate Kristjan Miku, Rauno Ojamäe ja Ivar Lupiga, kuid sinna kuulub ka üks mees pisut kaugemalt – Elva päästja Mihkel Luht.

Soovi Eestist väljapoole tuletõrjevõist-lustele minna hakati teoks vormima juba 2013. aastal. Selleks registreeriti ennast

Saksamaa Mönchengladbacheni Toughest Firefighter Alive’i võistlustele ja ka tuletõr-jujate maailmamängudele, mis 2014. aasta suvel Ameerikas Los Angeleses toimuma pidid. Osalemistasud maksti oma taskust, kuid transpordi ja elamiskulude osaliseks katteks vajati toetajaid. Ettevalmistusaastal läks palju aega ja energiat sponsorite otsi-misele, et puuduvad summad kokku saada. „Kui eesmärgid selged ja väga tahta, siis toe-tajaid ikka leiab. Tõrva ja selle ümbruskon-na ettevõtted ja asutused aitasid uskumatult hea meelega,“ oli Alor Kasepõld väga rahul. „Raha taha õnneks asi seekord pidama ei jäänud.“ Eesmärgid, tahtmine ja meeskon-navaim olid tõesti olemas. Samal ajal kui sponsoreid otsiti, taastus Alor põlveoperat-sioonist, aga saatuse irooniana murdis veel jalaluu, mis alles võistlusaastaks paranes. „Tuli ette mõneti kummalisi ja naljakaid olukordi, kus potentsiaalsete toetajate juur-de jõudes tulin teistega koos autost välja kar-kudega,“ muigas Kasepõld. „Ja siis hakkasi-me rääkima, et soovime sellel aastal minna välismaale võistlema… Kõik naersid, kuid meie tõsiseltvõetavust see ei kahandanud.“

Juunikuus Saksamaale sõiduks laenati päästeametilt buss, aga augustis Ameerikas-se jõudmiseks läks vaja muidugi lennukit. Lennupiletite ostmine neelaski suurema osa eelarvest. Järsku saadi teade, et Ameerikas Los Angeleses toimuma pidanud Tuletõrju-

jate Maailmamängud jäävad korralduslikel põhjustel ära. Aga lennupiletid olid juba os-tetud! Tundus, et viimaste kuude treeningud ja vaev toetuse otsimisel oli asjata. Õnneks toimus samal ajal Californias pisut taga-sihoidlikum võistlus Firefighters Combat Challenge, kuhu meeskond ärajäänud üritu-se asemel läkski. Loomulikult kooskõlastati muudatus sponsoritega, kes selles probleemi ei näinud.

Vastuvõtt oli mõlemas võistluskohas väga soe. Saksamaal tegi kohalik korral-daja 2000-kilomeetrisest sõidust ning hotdog’idest ja kabanossidest tüdinud mees-tele algul lõunasöögi välja ning hiljem või-maldati meeskonnavõistlusel osalustasuta võistelda. Ameerika võistlustel olid juba pal-jud Saksamaal kohatud tuttavad ees, kellega sõprussidemeid värskendati. Sel kontinendil käidi turistidena vaatamas ka ameeriklaste rahvusspordiala – pesapalli – võistlust, kus staadioni tribüünidele mahtus üle nelja-kümne tuhande pealtvaataja.

Toughest Firefighter Alive Competition (TFA)1990. aasta Tuletõrjujate Maailmamängude (World Firefighters Games) raames oli TFA esimest korda võistluskavas ühe spordialana paljudest. Sellest ajast loetakse TFAd osa-võtja füüsilisele vormile ja vastupidavusele kõige kõrgemaid nõudmisi esitavaks tule-

Tuletõrjevõistlused kodust kaugemal

tuletõRJesPoRt

1 2


49

tõrjujate kutsevõistluseks maailmas. Eesti keelde tõlgituna „Kõige karmima tuletõrjuja võistlus“ on tuntud ka kui maailma raskeim tuletõrjevõistlus ja tuletõrjujate raudmehe võistlus (Firefighters Ironman Competition). Võistlusi korraldatakse üksikutes riikides, üleeuroopaliselt ja ka ülemaailmselt. Võis-telda saab individuaalses ja meeskondlikus arvestuses.

Võistlusel läbib kaitseriietuses päästja eri-nevad harjutused ehk etapid. Etappe ei läbi-ta korraga ja nende vahel on vaid lühikesed puhkepausid. Iga järgmine etapp hakkab 15 minuti pärast ning starti hilineja saab trah-viminutitega karistada. Stardis on korraga kaks võistlejat paralleelsetel radadel, mis lisab võistlejatele motivatsiooni ning teeb vaatemängu kaasaelajatele huvitavamaks. Saksamaal olid reeglid sellised, et ainult voo-likujooksu tehti hingamisaparaati lülitatult ja ülejäänud alad olid ilma maskita. Maskiga ja varem ka ilma maskita voolikuharjutust lä-binud Alor Kasepõld kommenteeris, et ilma maskita on isegi pisut raskem. „Hingamis-aparaadist tuleb õhk peale kerge survega ja on meeldivalt jahutav,“ põhjendas Alor.

Etappide kirjeldus Saksamaal Möncheng-ladbachenis korraldatava TFA võistluse regulatsiooni järgi:

1) Voolikujooks: voolikute autopumpa ühendamine ja lahtivedamine (u 70–80 m). Voolikute kokkukerimine ja vooliku-kasti paigutamine.

2) Takistusrada: suure haamriga töötami-ne (harjutus spetsiaalsel masinal Keiser Force Machine, tõlkes „keisri väemasin“). 20-kiloste konteinerite toimetamine läbi 8 m pikkuse tunneli edasi ja tagasi. 75 ki-logrammi raskuse mannekeeni vedami-ne 80 m. Etapi lõpuks ületatakse köie abil

3-meetrine seinatakistus. Hingamisaparaat võetakse vahetult enne seina seljast ära.

3) Torn: kahe redeli kandmine ja püstitamine. Kahe 20-kilose konteineri kandmine torni kolmandale korrusele. Nööriga 20-kilose raskuse ülestõmbamine kolmandale kor-rusele ja seejärel üleskantud konteinerite allatoomine. Etapi lõpus ühendab võistleja monitor-joatoru külge pihustiotsiku.

4) Trepijooks: jooksmine üles mööda kõrg-hoone treppi. Mönchengladbachenis joos-takse 15. korrusele ehk 60 m kõrgusele, milleks läbitakse 300 trepiastet (eri võist-lustel trepijooksu pikkus varieerub. 2010. aasta tuletõrjujate maailmamängudel joosti TFA võistlusel 204 m kõrgusele, finiš asus vastavalt 83. korrusel).

Etapid tuleb läbida kontrollaja jooksul, milleks on iga etapi jaoks meestele neli ja naistele viis minutit. Aega mittemahtumist ja muid eksimusi karistatakse trahviminu-titega.

Möödunud juunikuus Mönchenglad-bachenis läbis võitja Lukas Novak etapid koguajaga 5 minutit 7 sekundit, viimane mees lõpetas ajaga 22:02. Parim naine Anja Hartmann Mester lõpetas ajaga 12:49.

144 võistleja seas 10. koha võitnud Alor Kasepõld (aeg 6:31) rääkis, et selle võistluse ettevalmistuses on väga oluline intensiivne treening. „Ei piisa lihtsalt treeningul kohal-olemisest, vaid tulemuse jaoks tuleb tree-ningul tõsiselt pingutada,“ selgitas Kase-põld. „Olulised on nii raskustega treenimine kui ka vastupidavus. Lisaks peab harjutama konkreetseid võistlusprotseduure, et lihvida tehnikat.“ Treenimisega saavutatav hea füü-siline vorm, ladusad oskused ja pingetalu-vus ei ole aga tähtsad mitte ainult võistluse võitmiseks. „Treenimine on tähtis ka päästja

tuletõRJesPoRt

igapäevatööks, kus igaühe sooritusest ja toi-metulekust psüühilise pingega võib sõltuda kellegi elu ja tervis,“ leidis Alor.

Väärib äramärkimist, et Tõrva võistkond pakkus Saksamaal meeskondlikus esikol-miku arvestuses teistele, kogenumatele võistkondadele viimaste meetriteni tõsist konkurentsi. „Mul jooksid konkurendid stopperiga kõrval ja mõõtsid aega,“ rääkis eestlaste võistkonna viimast etappi läbinud Alor Kasepõld. “Et kas suudavad meid võita või tulevad esikolmikusse tundmatud me-hed kuskilt Estlandist.“ Kolmas koht jäi seekord 27 sekundi kaugusele. Tagantjärele tunnistasid võistlejad, et pärast individuaal-se võistluse lõppemist tundus taastumine lausa võimatu ja meeskondlikust esinemi-sest kavatseti hoopis loobuda. Korraldajate õhutusel jäi võistkonna mahavõtmine kat-ki ja tasuks ühise pingutuse eest saadi 21 võistkonna seas auväärne 5. koht!

1 Saksamaa TFA voolikujooksu etapil voolikuid kerimas.

2 Saksamaa TFA võistluse torn ja monitore imiteerivad joatorud, mille otsa võistleja pidi kruvima pihustiotsiku.

3 Ameerika FCC võistlusrada.

4 Ameerika FCC võistlusrada ja torn.

5 Võistkond Ivar Lupp, Mihkel Luht, Alor Kasepõld, Janusz John Wozniak, Kristjan Mikk, Rauno Ojamägi (Janusz John Wozniak on Poola rahvusvahelise TFA võistluse peakorraldaja).

3

4 5Fotod: Päästeamet

50


tuletõRJesPoRt

Saksamaa TFA võistlusel voolikujooksu etapil voolikuid lahti vedamas.

Ameerika FCC võistlusel juga vedades ukse läbimine ja märgi mahalaskmine.

Foto

: P

ääst

eam

et

Foto

: P

ääst

eam

et

Uued eesmärgidSügisel 32-aastaseks saanud Alor Kasepõld nentis, et rahvusvahelisel areenil tulid enese-legi ootamatult head tulemused, mis innustab edasi pingutama. „Neil võistlustel saavutasid auhinnalisi kohti ja jõudsid esikolmikusse ka üle 40-aastased mehed,“ ütles Alor. „Nii et aega harjutamiseks peaks veel jätkuma.“ Raja läbimise kiirus ja tulemus on muidugi tähtsad. Aga selliste võistluste puhul on väga oluline ka see, mis toimub raja kõrval. „Väga meeldiv on osalejate omavaheline suhtlemine ja kogemuste vahetamine. See aitab luua ja tugevdada sõprussidemeid ning tunda ennast osana ülemaailmsest päästjate perest,“ sõnas Alor kokkuvõtteks. „Kõvasti kasvab ind ja julgus teha oma tööd paremini ka kodus, et tugevdada kaaskodanike turvatunnet.“

Euroopa tõsiseim Toughest Firefighter Alive’i võistlus on järgmisel suvel Saksamaal Hannoveris, kuhu oodatakse osalejaid tervest maailmast. Teine väga oodatud võistlus Eu-roopa päästjatele toimub Poolas Torunis. Kui kõik plaanidekohaselt õnnestub, siis kavat-sevad Tõrva kandi mehed nendel võistlustel oma seniseid tulemusi kindlasti parandada.

Spordimeestel on lisaks palju ideid Eesti päästjate kutsevõistluse „Pritsumees 2015“ ladusamaks ja huvitavamaks korraldami-seks, sinna oodatakse rohkesti osavõtjaid. 2014. aasta Eesti kutsevõistlus, mille just Tõrva mehed korraldasid, viidi läbi juba üsna TFA reeglite järgi ning loodetavas-ti saab võistlust 2015. aastal edasi arenda-da. Mõlgutatakse mõtteid ka “Pritsumehe“ võistluse nime muutmise üle. Ideid selle kohta ootab päästeameti valmisolekutalituse juhataja Raoul Raidna oma e-posti aadressil [email protected]. Teeme otsa lahti – „Raudpritsumees 2015“! n

Firefighters Combat Challenge (FCC)1974. aastal töötati Ameerikas välja testi-missüsteem tuletõrjujate füüsilise võimeku-se ja psüühilise vastupidavuse mõõtmiseks, et hinnata nende töölesobivust. Testimi-se käigus läbisid tuletõrjujad harjutuste-jada ning nende põhjal loodigi võistlus Firefighters Combat Challenge, mis tõl-kes oleks „tuletõrjuja võitlusväljakutse“ või „proovilepanek võitluses“. Võistlust kor-raldati esimest korda 1991. aastal ja see sai Ameerikas nii osalejate kui pealtvaatajate hulgas kiiresti populaarseks. Praegu toimub igal aastal terve FCC võistluste sari, mida korraldatakse USA eri osariikides.

FCC raja läbivad võistlejad paaris ja võrdlemisi lühikesel distantsil on mitu üles-annet, mis kokkuvõttes mehe nii ära kurna-vad, et paljud lõpujoonel kokku varisevad. • Kõigepealt joostakse (suruõhuaparaat

seljas, mask peas, kindad käes ja kokkula-patud voolik õlal) trepist torni neljandale korrusele.

• Voolikpannaksekasti jaüles torni tõm-matakse nööri külge kinnitatud 42-nae-lane (ligi 19 kg) raskus, mis tuleb samuti kasti panna. Tornist allaronimisel on range nõue, et tuleb hoida vähemalt ühest käsi-puust ja puudutada iga trepiastet.

• Allajõudesootabeesharjutussuurehaam-riga Keiser Force Machine’il, kus haamriga lüüakse raskust mööda metallrenni edasi. Seejärel läbitakse slaalomirada, võetakse survestatud tööliin, millega tuleb joosta veel 25 meetrit, läbida uksed ja märk joaga maha lasta.

• Finišini jõudmiseks veetakse kannatanutmatkivat 75-kilost mannekeeni 35 meetrit.

Kes enne lõpujoont kukub, see naljalt enam püsti ei saa ja mannekeen tuleb juba rooma-tes lõpuni lohistada. Sellise katsumuse osali-seks sai Californias ka Mihkel Luht.

FCC võistlus on oluliselt erinev TFAst, milleks Tõrva võistkonna liikmed olid treeni-nud. Suuresti kogenematuse tõttu jäid seekord paremad kohad saavutamata. FCC maailma-rekord on 1 minut ja 19 sekundit. California võistlustel läbis parim mees võistluse ajaga 1:29. Aloril õnnestus teha selle ala esimene Eesti rekord ajaga 1:54, mis andis finaalis 20. koha. Finaali jõudmine ise oli algaja kohta väga tubli saavutus, mida ka eestlasi kiitnud kogenumad kaasvõistlejad kinnitasid.

UUDISKIRJANDUS SISEKAITSEAKADEEMIA RAAMATUKOGUDES

Kadi Luht

TULE- JA UPPUMISÕNNETUSTE ENNETUS

Tallinn, Sisekaitseakadeemia, 2014

asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu, SKA päästekolledži päästekooli raamatukogu

Õpik annab süsteemse ülevaate paljudest olulistest teoreetilistest ja praktilistest lähenemistest, mida on õnnetuste ennetamisel edukalt kasu-tatud ning mille tundmine võimaldab luua uusi tulemuslikke tegevuskavasid inimelude päästmiseks. Põhitähe-lepanu on suunatud päästealasele ennetustööle, selgitatakse õnnetuse toimemehhanismi, riskikäitumise muutmist ja ohutuma elukeskkonna loomise põhimõtteid.

Sisekaitseakadeemia raamatukogu• kodulehekülgjae-raamatud

www.sisekaitse.ee/raamatukogu

• müügilolevadtrükised www.sisekaitse.ee/muugil-olevad-trukised

Vaata uudiskirjandust:

John J. Lentini

SCENTIFIC PROTOCOLS FOR FIRE INVESTIgATIONBoca Raton, CRC Press, Taylor & Francis group, ©2013

asukoht: SKA raamatukogu

Raamatus tutvustatakse tulekahjude tekkepõhjusi ja põlengutega seotud koh-tuvaidlusi. Põhiliselt keskendutakse elu-, äri- ja tööstushoonete süttimise põhjustele. Autor tutvustab ka päästjate täiendkoolituse meetodeid ja tulekahjude modelleerimist arvuti abil.

HANDBOOK OF RISK THEORy: EPISTEMOLOgy, DECISION THEORy, ETHICS AND SOCIAL IMPLICATIONS OF RISKDordrecht, London, Springer, ©2012

asukoht: SKA raamatukogu

Kaheosaline käsiraamat koondab eri riikide filosoofide ja teadlaste uurimusi riski teooriast . Käsitletakse riski taju-mist, riski tagajärgi ning vaadeldakse konkreetseid juhtumeid.

Einar Ellermaa, Inge Pitsner

ESTONIA INIMESED: 20 AASTAT PäRAST LAEVAHUKKU

Tallinn, Pilgrim, 2014

asukoht: SKA raamatukogu, SKA PPK Paikuse kooli raamatukogu

Kogumik inimeste lugudest, kes pääsesid parvlaeva estonia hukust eluga. Raamatust leiate ka tolle tormise septembriöö kirjelduse – mis juhtus, kuidas viidi läbi päästetööd, mida tegid pärast õn-netust uurimiskomisjoni liikmed, politseinikud ja psühholoogid. Oma tööst räägivad rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimees Uno laur, tollane keskkriminaalpolitsei uurimisgrupi juht Priit männik ning psühholoogid maire Riis ja tiiu meres.

Päästeameti Postrikonkurss “Kodu tuleohutuks”.

Au

tor:

Kü

llo L

um

i

Documents

Päästeteenistuse ajakiri | Nr 1 | 2015