TARTU ÜLIKOOL Euroopa Kolledž Dissertatsioon Euroopa ... · Doonor- riik või organisatsioon, mis annab abi teisele riigile või piirkonnale,15 seda vastavalt riigitasandilisele

TARTU ÜLIKOOL

Euroopa Kolledž

Dissertatsioon Euroopa õpingute magistrikraadi taotlemiseks

Iris Tomingas

Eesti arengukoostöö: arenguabi tulemuslikkus ja selle hindamine Eesti

arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavade 2006-2010 ja 2011-2015 alusel

Juhendaja: Viljar Veebel, PhD

Tartu 2012

Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd,

põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.

..............................................

/Iris Tomingas/

SISUKORD

KASUTATUD LÜHENDITE LOETELU.............................................................4

SISSEJUHATUS....................................................................................................5

1. ARENGUKOOSTÖÖ AJALUGU, PEAMISED MÕISTED,

RAHVUSVAHELISED DOONORORGANISATSIOONID JA LEPINGUD.... 8

1.1 Mõisted arengukoostöös..................................................................................9

1.2 Arengukoostöö ajalugu.................................................................................12

1.3 Rahvusvahelised arenguabi doonororganisatsioonid....................................15

1.4 Arengukoostöö peamised rahvusvahelised kokkulepped ja

deklaratsioonid..............................................................................................18

2. ARENGUABI HINDAMINE JA TULEMUSLIKKUS......................................24

2.1 Arenguabi hindamisreeglid ja alused............................................................26

2.2 Arenguabi hindamismudelid.........................................................................31

2.3 Arenguabi taotlemis- ja hindamissüsteem Eestis..........................................41 3. DOONORITE HINDAMINE ARENGUKOOSTÖÖS.......................................47

3.1 Kvaliteetse arenguabi teemant ja indikaatorid..............................................48

3.2 Tulemused doonorite hindamisel, kasutades kvaliteetse arenguabi teemanti

mudelit..........................................................................................................51

4. EESTI AMETLIKU ARENGUABI DOONORINA...........................................54

4.1 Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006-2010 analüüs.......56

4.1.1 Finantsprognoos................................................................................56

4.1.2 Prioriteetsed partnerriigid................................................................58

4.1.3 Eesti arengukoostöö üldised põhimõtted, alaeesmärgid ja

meetmed............................................................................................59

4.2 Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2011-2015

analüüs..................................................................................................... ...62


4.2.2 Tegevusvaldkonnad ja üldised põhimõtted.......................................64

4.3 Arengukavade võrdlus ja analüüs................................................................68


4.3.2 Projektid...........................................................................................70

4.3.3 Hinnangud Eesti arengukoostööle...................................................71

4.3.4 Arengukavad.................................................................................72

4.3.5 Sihtriikide valik.............................................................................73

4.3.6 Abiprojektid ja hindamisprotsess..................................................73

4.4 Eesti, kui doonorriigi hindamine..............................................................74

4.4.1 Hindamistulemuste analüüs ja soovitused Eesti arengukoostöö

tõhustamiseks............................................................................................80

KOKKUVÕTE................................................................................................83

KASUTATUD KIRJANDUS.........................................................................85

LISAD.............................................................................................................93

Lisa 1 Küsimustik Eesti arengukoostöö hindamiseks MTÜ Mondo-le....93

Lisa 2 Küsimustik Eesti arengukoostöö hindamiseks

Välisministeeriumile.............................................................................96

Lisa 3 Küsitlus maailmahariduse ja arengukoostööalase teavitustöö

edukusest Eestis........................................................................................97

SUMMARY.....................................................................................................98

KASUTATUD LÜHENDITE LOETELU

AAA Accra tegevuskava (Accra Agenda for Action)

AK Arengukoostöö

DAC Arenguabi Komitee, üks OECD erikomiteedest, (Development Assistance

Committee)

DCD Arengukoostöö Direktoraat (Development Co-operation Directorate)

EDF Euroopa arengufond (European Development Fund)

LDC Vähim arenenud riigid (Least Developed Countries)

MDG ÜRO Aastatuhande arengueesmärgid (Millennium Development Goals)

ODA Ametlik arenguabi,(Official Development Assistance)

OECD Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (Organisation for Economic

Co-operation and Development)

OEEC Euroopa Majandusliku Koostöö Organisatsioon (Organisation for European

Economic Co-operation)

RKP Rahvamajanduse koguprodukt (Gross National Product, GNP)

RKT Rahvuslik kogutoodang (Gross National Income, GNI)

VM EestiVälisministeerium

ÜRO Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (United Nations)

SISSEJUHATUS

Arengukoostööd (AK) võib kirjeldada kui globaalsete suhete ühte vormi, milles

arenenumad riigid või piirkonna kodanikuühendused planeerivad oma tegevusi

eesmärgiga aidata vähem arenenud riike ja piirkondi. Kuna ka Eesti on doonorina

rahvusvahelistes suhetes üheks osapooleks, on riik võtnud sihiks aidata endast kehvemal

järjel olijaid, kandes ka hoolt, et väärtustataks inimõigusi ja edendatakse majandust.

Selline tegevus nõuab lisaks laiale teadmiste- ja oskuste pagasile, mida abisaajariigile

edasi anda, ka finantsilisi vahendeid. Arengukoostöö tegevust rahastatakse

riigieelarvest, kust eraldatakse vahendid Välisministeeriumile vastavate tegevuste

arendamiseks ja rahastamiseks. Eesti arengukoostöö vahendite maht põhineb Vabariigi

Valitsuse ettepanekutel ning tegemist on kasvava mahuga (maht kasvab keskmiselt

0,014 protsendipunkti võrra RKP-st aastas)1. Eraldatud vahendite suurus ja prognoos

järgnevateks aastateks, on märgitud Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi

arengukavadesse2.

Siiani ei ole veel avaldatud ühtegi uurimust, mis tõestaks, et kasvav arenguabi

finantsiline maht võrdub arenguabi kvaliteedi kasvuga. Just seetõttu kasutatakse

erinevaid meetodeid rahvusvaheliste doonorite ja nende tegevuse hindamiseks.

Erinevate asjaolude: finantsvahendite kasv, Eestile suunatud teavitustöö

arengukoostööst ning väited, et „Eesti arengukoostöö on läbipaistev ja tulemuslik“3

ja et „Eesti on saavutanud partnerriikides usaldusväärse partneri maine, kelle abi

on olnud oodatud ja vajalik“4, tekitavad küsimusi avalikkuse ja kodanikuühiskonna

seas, mis annab mõista, et vajadus Eesti arenguabi tõhusust hinnata on aktuaalne.

Millega väiteid põhjendatakse, kuidas arengukoostööd hinnata ja hinnatakse, kuidas

kasutatakse finantse ja kui efektiivne on Eesti pakutav arenguabi?

1 Eesti arengukoostöö arengukava (2011), lk 28

2 Eestis on seni koostatud kaks sellist dokumenti, aastateks 2006-2010 ja 2011-2015. Tegemist nelja-

aastase perioodiga 3 Eesti arengukoostöö arengukava (2011), lk 3

4 Ibid., lk 16

6

Käesoleva magistritöö uurimisülesanne on seatud hüpoteesina: Eesti arengukoostöö on

efektiivne. Hüpoteesi kinnitava või ümberlükkava materjali analüüsimiseks ja

edastamiseks on töö jaotatud tinglikult kaheks: teoreetiline raamistik ja empiiriline osa.

Teoreetilises osas toob autor välja valdkonna peamised mõisted, arengukoostöö

olulisimad rahvusvahelised kokkulepped ja deklaratsioonid, mis tähistavad AK arengut,

definitsioone koostöö hinnatavatele omadustele (sh tõhusus) ning hindamistoimingute

protsessi. Viimane hõlmab arenguabi hindamisreegleid ja aluseid (DAC (OECD

erikomitee- Arenguabi Komitee) hindamise teostamise põhimõtted ja omadused),

teooriatel põhinevate arenguabi hindamismudelite kirjeldusi ja omadusi: kuidas hinnata

lisaks projektitaotlustele ja nende tulemustele ka doonorite tegevusi.

Kuna autor uurib Eesti arengukoostööd, siis töö teine, empiiriline osa, põhineb

juhtumianalüüsil ehk teooriate asetamist Eesti arengukoostöösse. Autor uurib AK

üldiste kokkulepete ja suunitluste kasutamist Eesti arengukavades, kuidas põhjendatakse

sihtriikide valikuid ja kas arvestatakse eesmärkide väljatöötamisel DAC soovitustega.

Lähtuvalt teooriatest, vaatleb autor, milline on Eestis kasutatav arenguabi

hindamissüsteem. Autor toob soovitusi süsteemi parandamiseks leides võimalusi

kasutada eelkirjeldatud erinevate hindamismudelite positiivseid omadusi.

Lisaks mudelite kohaldamisele Eesti arengukoostöö hindamiseks ning tulemuste

analüüsiks, kasutab käesoleva töö autor ka küsitluse vormi. Oma hinded AK-le ja riigile

kui doonorile annavad Välisministeeriumi poolt enim finantseeritud projektide taotleja

MTÜ Mondo esindaja ning Välisministeeriumi, kui Eesti arenguabi koordineerija,

esindaja. Küsitluse vastused on hinnang vastava organisatsiooni nägemusele, mitte

töötajate isiklik seisukoht.

Autor kaasab töösse veel ühe küsitluse, seda sooviga analüüsida, kas Eesti mõlemas

arengukavas (2006-2010 ja 2011-2015) seatud eesmärk maailmaharidusest ja

teavitustööst: Eesti avalikkuse, eriti noorte teadlikkuse suurendamine arengukoostööst

ja üleilmsetest arenguprobleemidest5, on täitnud oma eesmärki.

Töö aktuaalsust põhjendab autor vajadusega leida eelmainitud küsimustele vastuseid, et

olla kindel Eesti arenguabi tõhususes ja eesmärgipärasuses. Hindamisprotsessist ja selle


7

arendamisest on huvitatud ka riik ise, tuues selle alaeesmärgina- Eesti arengukoostöö

regulaarse hindamissüsteemi loomine6, välja „Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi

arengukava 2011-2015“ raames. Eelnevalt on uuritud erinevaid arenguabi

hindamisteooriaid ja loodud vastavaid mudeleid, kuidas hinnata projekti sisendeid ja

väljundeid ning lõpptulemust sihtriigile. Magistritöö autor kaasas arengukoostöö kui

rahvusvahelise suhte hindamiseks uudset lahendust- ametliku arenguabi kvaliteedi

hindamist läbi doonorite tegevuste hindamise. Viimane on koostatud Globaalse Arengu

Keskuse (Center for Global Development) poolt, tänu vajadusele võrrelda mitte ainult

arenguabiprojekte ja nende mõjusid abisaajale, vaid selgitada välja, milline riik on

tõepoolest oodatud ja hinnatud partner arengukoostöös.

Autor toob välja asjaolu, et mitte ainult finantsiliste andmete kajastamine arengukoostöö

tulemustena ei väljenda doonori võimekust ja omadusi, vaid kriitiliselt tuleb suhtuda

riigis kehtestatud taotluste esitamise korrale ning nende hindamissüsteemile.

Tulemusele jõudmiseks on autor töö liigitanud tinglikult kolmeks: (1) arenguabi

olemus, eesmärgid ja rahvusvahelised kokkulepped (ptk. 1), (2) arengukoostöö

hindamisprotsess: abiprojektide hindamiskriteeriumid ning mudelid, doonorite

hindamine (ptk. 2-3) ja (3) ülevaade Eesti arengutegevusest: arengukavade analüüs,

hindamissüsteemi kirjeldus ning soovitused, MTÜ Mondo ja Välisministeeriumi

hinded7 Eestile kui doonorile (ptk. 4).


7 Välisministeeriumi poolt enim finantseeritud projektide taotleja MTÜ Mondo esindaja ning

Välisministeeriumi, kui Eesti arenguabi koordineerija esindaja

8

1. ARENGUKOOSTÖÖ AJALUGU, PEAMISED MÕISTED,

RAHVUSVAHELISED DOONORORGANISATSIOONID JA LEPINGUD

Arengukoostöö (AK) hõlmab endas kahte aspekti: koostööd ja arengut ning seda

järjestuses, et koostöö aitab arendada. AK on mitmetasandiline suhtevõrgustik, mille

eesmärgiks on aidata abivajajat, kuid siinkohal ei ole koostöö ainult abiandjatevaheline,

jättes saaja kui nõrgema, passiivseks osapooleks. Tegemist on omataolise valdkondliku

käitumisega, mille raames koostatakse projekte, kus omandatakse olulised rollid nii abi

vastuvõtjale kui andjale. Arenemisvõimalus on siinkohal kõigil koostöö osapooltel kuna

efektiivne arenguabi nõuab omavahelist suhtlust ja osalejate eesmärkide ning soovide

aktsepteerimist.

AK sisaldab endas: eesmärke, erinevaid valdkondlikke mõisteid, definitsioone,

hindamismudeleid ja -teooriaid. 21. sajandil on palju riike ja rahvusvahelisi

organisatsioone, kes kõik soovivad parandada arengumaade olukorda. Iga abistaja

tegevus, mis ei ole koordineeritud teise tegevusega, võib kaasa tuua oodatud

positiivsetele muudatusele pigem negatiivseid. Sellisel juhul on tegemist sihipäratu

abiga, mis ei pruugi vastata abi vastuvõtja ootustele ja eesmärkidele, esineb abi

dubleerimist ning võib tekitada saajale lisakulutusi. Nimetatud negatiivsete aspektide

kõrvaldamiseks on abiandjad koondunud. Koostatud on ühiste eesmärkide

kinnitamiseks tahteavaldusi nagu deklaratsioonid ja kokkulepped, koordineeritud on

arengu tegevusi ning koostatud seire- ja hindamissüsteeme. Kõikide nende tegevuste

ühiseks nimetajaks on efektiivsuse tõstmine- eesmärkide harmoniseerimine, tegevuste

raporteerimine ning andmete võrdlus ja analüüs, on meetodid arenguabi- ja koostöö

tõhusamaks muutmiseks.

Järgnevalt toob käesoleva töö autor välja AK-s kasutatavad põhimõisted, koostöö ajaloo

peamised etapid ja sündmused ning suurimad abiandvad rahvusvahelised

organisatsioonid. Need aspektid on olulised mõistmaks arengukoostööd ning

toiminguid, mida osapooled on valdkonna edendamiseks valmis teostama.

9

1.1 Mõisted arengukoostöös

Arengukoostöö sisaldab endas erinevaid tegevusi ja seetõttu ka palju tegijaid: projektide

kirjutajad, teostajad, hindajad jpt. Valdkonna paremaks mõistmiseks ja omavaheliste

arusaamatuste vältimiseks on kasutusele võetud asjaosaliste poolt ühised mõisted ning

nende definitsioonid. Harmoniseeritud definitsioonid ühtlustavad AK-d ning annavad

võimaluse abi ja selle andjaid omavahel võrrelda.

Esimesed 65 arenguabi põhimõistet avaldati OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu

Organisatsiooni, Organisation for Economic Co-operation and Development) poolt

aastal 19868. See sisaldas nii definitsioone kui ka kommentaare DAC (Arenguabi

Komitee, üks OECD erikomiteedest, Development Assistance Committee) ametlike

liikmete poolt, eesmärgiga anda ülevaade terminite mitmetimõistmisest kui ka

tõlgendamiserinevustest. Esimene arenguabi terminoloogiat tutvustav sõnastik oli

kasutusel kuni aastani 1999, millal DAC tegi ettepaneku uuendatud terminoloogia

avaldamiseks, kasutades siinkohal liikmete s.h riikidetasandil kasutatavaid mõisteid,

terminoloogiliste erinevuste vähendamiseks. Tulemuseks oli uus sõnastik (2000. aastal),

mis sisaldas 200-t terminit ja üle 700 definitsiooni. Paraku selgus ka tõsiasi, et

avaldatud sõnastikust oli DAC liikmete poolt ametlikult kasutusel vaid 14.9

Korrigeeritud sõnastik „86 DAC Glossary“, sisaldab 68-t terminit, mis on jaotatud

seitsmeks grupiks ehk alapealkirjaks: 1) kvaliteedi tagamine (quality assurance), 2)

huvigrupid (stakeholders), 3) loogiline maatriks (logical framework), 4) tulemuspõhine

tegevuskava (results based management), 5) hindamismeetmed ja kriteeriumid

(evaluation measures and criteria), 6) hindamise liigid (types of evaluation), 7)

vahendid ja analüüs (tools and analyses).10

Magistritöö autor toob siinkohal välja mõisted, mis on aluseks AK-le ja mille tundmine

aitab mõista koostöö olemust ning eesmärke.

1. Arenguabi ehk arengukoostöö (development aid/ assistance/co-operation)-

üldtermin tegevusele, mis hõlmab endas rahalist, materiaalset (toit, ravimid, tehnika) ja

8 Glossary of Evaluation (2000), 04.03.2012, lk 3

9 Ibid., (lk 4)

10 Ibid., (lk5)

10

tehnilist abi (konsultatsioonid, oskusteave, kogemuste jagamine).11

Tegemist on

tagastamatu tegevuse/finantseerimisega.

Arengukoostöö võib olla: a) kahepoolne (bilateraalne)- arenguabi, mida doonorriik või

doonorriigid koostöös annavad abisaajariigile või mida doonorriik annab

sihtotstarbeliselt rahvusvahelise abiorganisatsiooni kaudu ja b) mitmepoolne

(multilateraalne)- arenguabi, mida abisaajariigile annavad rahvusvahelised

organisatsioonid.12

2. Arenguriik- riikide arengutaset mõõdetakse enamasti majanduslike näitajate abil.

Maailmapank jagab nende näitajate alusel riigid madala, keskmise ja kõrge

sissetulekuga riikideks, kusjuures madal ja keskmine tase viitab arengumaale.13

Need on

riigid ja ka piirkonnad, kes on märgitud DAC nimekirja kui ametliku arenguabi

saajad.

3. Sihtriik- DAC nimekirjas olevad riigid, kes on prioriteetseteks partneriteks

doonoritele ehk arenguabi saajad.14

4. Doonor- riik või organisatsioon, mis annab abi teisele riigile või piirkonnale,15

seda

vastavalt riigitasandilisele arengukavale ja seal sätestatud sihtriikidele või võetakse

aluseks DAC nimekiri.

5. Arengukava- arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava, mis sätestab arengu- ja

humanitaarabi eesmärgid ja määrab kindlaks arengukoostöö prioriteetsed partnerriigid.16

6. Ametlik arenguabi- DAC on sätestanud reeglid, mille alusel antakse ametlikku

arenguabi (Official Development Assistance, ODA). DAC tagab ametliku arenguabi

(finantsilise abi) neile riikidele ja piirkondadele ning mitmepoolsetele arendusasutustele

ja organisatsioonidele, mis on lisatud DAC ODA nimekirja. Nimekiri kehtib kolm

aastat, seda täiendatakse andmetega jooksvalt. Uus nimekiri koostatakse aastal 2014.

Nimekiri sisaldab madala sissetulekuga riike ja piirkondi, aluseks Maailmapanga

11

Helin; Kool; Kuusik jt. (2010), lk 19 12

Välisministeerium (koduleht), 10.03.2012 13


Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord (2010) §2 p 24 15

Eesti arengukoostöö arengukava (2011), lk 30 16

Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord (2010) §2 p 2

11

andmed RKT elaniku kohta vastaval alal. Nimekirja ei kuulu: G8 riigid, Euroopa Liidu

liikmesriigid ega kindlaksmääratud kuupäevaga liikmeks saavad kandidaatriigid. Sisse

on arvatud ka ÜRO poolt edastatud vähim arenenud riikide- Least Developed Countries

(LDCs) nimed.17

Riigid, keda loetakse maailma kõige nõrgemaks ja vaesemaks osaks,

moodustades 12 % maailmarahvastikust ehk rohkem kui 880 miljonit inimest ning

hetkel kuulub sinna nimistusse 48 riiki: 33 Aafrikas, 14 Aasia ja Vaikse Ookeani

piirkonnas ning üks Ladina- Ameerikas18

.

Huvitava faktina ei ole AK-s välistatud, et doonorriik ei võiks olla ka sihtriik. Selleks, et

saada ametlikku arenguabi, ei pea riik ennast doonorite nimekirjast eemaldama. Näitena

saab tuua sellised riigid nagu Venetsueela, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ja

Hiina. Kuigi, omades ise sügavaid riigisiseseid julgeoleku – ja elatustaseme probleeme,

on küsitav, kas sellised doonorid ei peaks keskenduma riigis oleva vaesuse kaotamisele,

mitte jagama raha teistele. Need neli riiki ei ole ametlikult DAC liikmed ent siiski

ületab nende ODA panus 0,7 %-ni RKT-st, tase, milleni DAC 23-st liikmest 18 ei

küündi.19

7. Tõhus (efektiivne) arenguabi- DAC defineerib arenguabi tõhusust kui tulemust

vaatlusele, milles võrreldakse sisendeid ja väljundeid (nii positiivseid kui negatiivseid)

ning tõhusamaks osutub projekt, mida teostatakse optimaalsete kuludega ja seejuures

maksimaalsete tulemustele.20

8. Arenguabi hindamine- OECD defineerib arenguabi hindamise mõistet järgmiselt:

hindamiseks loetakse süstemaatilist ja objektiivset analüüsi töös oleva või lõppenud

programmi, projekti kavandamise, rakendamise ning tulemuste kohta21

.

Sõltuvalt osapoolte paljususest, on ka neid, kes ei nõustu üldsuse poolt heaks kiidetud

terminitega. Näiteks Hiina, kes ei ole küll ametlikult DAC liige, kuid osaledes

arengukoostöös, ei tunnista ametlikku ODA definitsiooni, selle riigi seisukohalt on

poliitiliselt korrektsem kasutada terminit välisabi, mitte arenguabi22

.

17

List of ODA, 05.03.2012 18

UN, About LDC-s, 02.05.2012 19

Walz, Ramachandran (2011), lk 1 20

Criteria for Evaluating Development Assistance, 05.04.2012 21

Evaluating Development Co-operation (2010), lk 4 22

Walz, Ramachandran (2011), lk 6

12

Samuti ei saa DAC või üksi teine osapool koostada, esitada ja kinnitada moraalinorme-

eelpool mainitud asjaolu, et doonor võib ise olla sihtriik, mis tõstatab küsimuse, kas

mitte aidata enne riigi enda elanikke ja siis keskenduda väljapoole, kuulub just selle

aspekti alla ja vastav otsus keda aidata, tuleb doonoril/sihtriigil ise langetada ning

vastavalt sellele ka käituda.

Üleilmne koostöö, ei ole alati olnud riikidevaheliseks suhtlusvormiks, see on kujunenud

välja just ajalooliste sündmuste edenedes. Järgmises alapeatükis keskendub töö autor

arengukoostöö sfääri olulisematele sündmustele, sh koostöö alguse põhjustele.

1.2 Arengukoostöö ajalugu

Arengukoostöö omab lisaks kitsale tähendusele- konkreetset abi kindlale abivajajale,

laiemat mõju- rikkamate riikide ühiseid eesmärke parandamaks vaesemates

piirkondades elavate inimeste võimalusi tervishoiu- ja haridusteenustele, tõsta

elatustaset, piirata raskete haiguste (HIV/AIDS, malaaria, tuberkuloos) levikut, kaitsta

lapsi ja naisi ning inimõigusi üldisemalt. Selline ühine eesmärgipärane tegutsemine

aitab arengumaadel kasvatada võimalusi majanduslikuks arenguks ning seeläbi luua

stabiilne elukeskkond inimestele kõikides riikides ja piirkondades.

Tänasel päeval (aastal 2012) on arengukoostöö eesmärgid teised kui olid seda koostöö

esimestes tegevuskavades. Esimesteks tegevusteks koostöö valdkonnas oli Pariisis 16.

aprillil 1948, vastu võetud otsus, luua Euroopa Majandusliku Koostöö Organisatsioon

(Organisation for European Economic Co-operation, OEEC)23

, mille ülesandeks oli

Marshalli plaani täitmine ehk Euroopa sõjajärgne ülesehitamine ja kommunismi leviku

tõkestamine, USA ja Kanada finantseerimisel24

. OEEC osutus väga edukaks projektiks

ning sellest kasvas välja uus organisatsioon25

, mille asutajateks lisaks 18-le Euroopa

riigile (Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Island, Itaalia, Kreeka, Luksemburg,

23

The Marshall Plan, 07.03.2012 24

History of the OECD, 09.03.2012 25

History, 09.03.2012

13

Madalmaad, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Taani, Türgi, Šveits ja

Ühendkuningriik) olid ka USA ja Kanada26

.

Tegemist on 30. septembril 1961 loodud Majandusliku Koostöö ja Arengu

Organisatsiooniga (Organisation for Economic Co-operation and Development,

OECD)27

, mille abil sooviti ehitada toimivat ja tugevat majandust, edendada

vabaturumajandust ja -kaubandust, arendada nii tööstusriikide kui ka arengumaid28

.

Seda põhjusel, et mõisteti, et riikide majandused on omavahel tihedalt seotud: ühe riigi

majanduslik olukord kajastub või kandub üle paratamatult ka naaberriikidesse ning

parim viis stabiilse olukorra loomiseks ja tagamiseks on koostöö. Tegemist on

rahvusvahelise organisatsiooniga, mis koondab arenenud tööstusriike ning mille

formaalseks eesmärgiks on tugevdada demokraatiat ja soodustada vabaturumajandust

kõikjal maailmas29

. Teise maailmasõjajärgsel perioodil seati aga eesmärgiks pigem soov

kindlustada rahu, mitte „karistades“ kaotajaid, vaid meetoditega nagu koostöö ja

rekonstrueerimine30

.

Organisatsiooniga on liitunud kokku aastaks 2012 34 riiki, et leida, defineerida,

analüüsida ning lahendada koostööna riiklikke või globaalseid probleeme31

. Eesti sai

OECD liikmeks 9. Detsembril 201032

. Kuigi Venemaa keeldus Marshalli plaani raames

pakutud majanduslikust abist, kartes läänestumist ning USA sõjalise jõu kasvu, peetakse

tänasel päeval (2012) organisatsiooni ja Venemaa vahel liitumisläbirääkimisi.

Teise maailmasõja järel alustatud projekt, muuta maailma mahajäänud piirkonnad

läänemaailmaga sarnasteks ning tehes seda läbi suurte infrastruktuuriprojektide, on AK

ja arenguabi fookus läbi aastate muutunud tunduvalt mitmekesisemaks, keskendudes

nüüd ka inimõiguste ja demokraatia edendamisele. Lähtuvalt sellest on rahvusvahelised

organisatsioonid lisanud oma programmidesse erinevaid vastavasisulisi eesmärke ning

leidnud võimalusi ja meetmeid nende täitmiseks, sh tulemuste seireks ja hindamiseks.

21. sajandil on organisatsiooni missiooniks aidata riikidel maksimeerida kasu

26

List of OECD Member countries, 09.03.2012 27

History, 09.03.2012 28

History of the OECD, 09.03.2012 29

OECD (koduleht), 08.03.2012 30

History, 09.03.2012 31

Ibid. 32

List of OECD Member countries, 09.03.2012

14

globaliseerumisest, ning toime tulla kasudega kaasnevate võimalike probleemidega, mis

võivad olla majanduslikud, sotsiaalsed või hoopis seotud juhtimise või

valitsemistavadega. OECD-l on ka erikomiteed, mis spetsialiseeruvad kitsamatele

eesmärkidele. Üheks selliseks on Arenguabi Komitee (Development Assistance

Committee, DAC).

DAC on unikaalne rahvusvaheline foorum, mis koosneb doonorriikidest ja

mitmepoolsetest organisatsioonidest33

. Lisaks OECD ametlikele liikmetele, lõimib

Globaalsete Suhete Sekretariaat (GRS) koostöösuhtesse ka kolmandate riikide

majandust ning rahvusvahelisi organisatsioone34

. DAC ülesandeks on tagada

majandusliku arengu saavutamiseks arengumaadele vahendite kättesaadavus, laiendada

ja parandada pikaajaliste finantsvahendite ja muu abi jõudmist sihtriikide või

abivajavate piirkondadeni. DAC näol on tegemist foorumiga, mis toetab doonorite soovi

saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärke (Millennium Development Goals,

MDG)35

, lisaks arenguabi kvantitatiivsele kasvule aitab OECD erikomitee leida

mooduseid kuidas parandada ka selle kvaliteeti ehk abi tõhusust.36

Komitee tööd aitab ellu viia Arengukoostöö Direktoraat (Development Co-operation

Directorate, DCD), mis pakub tehnilist ja operatiivset tuge. Direktoraadi ülesanneteks

on näiteks: 1) koostada ametlikku statistikat, 2) hinnata liikmesriikide arengukoostöö

poliitikat ja ellurakendamist läbi eksperthinnangute andmise, 3) tõhustada arenguabi

poliitikate harmoniseerimisel ja ühtlustamisel, 4) koostada analüüse ja suuniseid

teemades nagu võrdõiguslikkus, keskkond, kaubandus jne, 5) toetada arengupoliitika

sidusust teiste poliitiliste ühendustega.37

Arenguabi saab olla tõhus ja jätkusuutlik vaid juhul kui seda suunatakse tõeliste

vajajateni, kelle probleemid ja valupunktid on kaardistatud ning neile, kes suudavad abi

suunata ja tegevuste või tegevusetuse eest vastutada. Kahepoolsetele suhetele lisaks, kus

doonor suhtleb otse sihtriigiga, on võimalik panustada arenguabisse ka läbi

33

OECD, DAC (koduleht), 11.03.2012 34

Näiteks IMF, Worldbank. Members and Partners , 11.03.2012 35

ÜRO aastatuhande arengueesmärkidest pikemalt lk. 18 36

Inside the DAC (2010), lk 5 37

Ibid.

15

rahvusvaheliste organisatsioonide. See on parim moodus aidata neid piirkondi, mille

abistamisel puudub doonoril piisav kogemus või teadmistepagas.

1.3 Rahvusvahelised arenguabi doonororganisatsioonid

AK sisaldab endas abi, mida pakutakse otse sihtriigile või siis sellist abi, mida teostab

rahvusvaheline organisatsioon vastavalt finantsilistele vahenditele ja suunab arenguriigi

eesmärkide täitmisele. Ressursse ODA (Ametlik arenguabi, Official Development

Assistance) pakkumiseks saavad sellised organisatsioonid läbi sissemaksete, mida

teostavad näiteks doonorriigid. Sellist multilateraalset abi vormi kasutatakse juhtudel

kui riigil endal on piiratud ressursid, kuid siiski soov aidata ka neid piirkondi, mis ei ole

seatud konkreetselt prioriteetseteks partnerriikideks.

Näiteks on Eesti tänu piiratud võimalustele valinud kahepoolsete suhete jaoks sellised

riigid ja piirkonnad, kellega on ühiseid majanduslikke ja kultuurilisi (koostöö)suhteid.

Olles aga huvitatud ka probleemide lahendamisest piirkondades, mis ei vasta

ülalmainitule- vaesus ja madal elatustase Aafrika riikides, panustab Eesti läbi maksete

rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kes koondab ka teiste riikide finantsvood ning

läbi kogutud kogemuste koostab abiprojekti, et aidata mahajäänud piirkondi.

Peamised arengukoostöö rahvusvahelised organisatsioonid on (tähestikjärjestus):

1.Euroopa Liit- läbi liikmesriikide sissemaksete toetab Euroopa Komisjon arenguriike

arenguabi pakkudes.38

2.Maailma Kaubandusorganisatsioon (World Trade Organisation, WTO)-

organisatsioon, mille ülesanne on tagada rahvusvaheline sujuv ja vaba kaubandus.39

3.Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation, WHO)- ÜRO

eriagentuur, mille ülesanne on tegutseda terviseprobleemide lahendamise nimel. Muu

38


Helin; Kool; Kuusik jt. (2010), lk 145

16

hulgas määrab rahvusvahelisi norme ja standardeid, kujundab uurimissuundi, pakub

riikidele tehnilist abi.40

4.Maailma Toiduprogramm (World Food Programme)- ÜRO allorganisatsioon,

keskendub nälja vastu võitlemisele andes toiduabi.41

5.Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (International Development Association,

IDA)- Maailmapanga grupi osa, keskendub vaesuse vähendamisele andes pikaajalisi

intressita laene ja tagastamatut abi programmideks, mis elavdavad majandust ja

parandavad inimeste elutingimusi. IDA-d kutsutakse koos IBRD-ga tavaliselt

Maailmapangaks.42

6.Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (International Bank of

Reconstruction and Development, IBRD)- Maailmapanga grupi osa, mille eesmärk on

toetada vaesuse vähendamist laenude, garantiide, riskijuhtimistoodete ning analüüsi- ja

nõustamisteenuste abil.43

7.Rahvusvaheline Valuutafond (International Monetary Fund, IMF)- organisatsioon,

mis jälgib ja analüüsib rahvusvaheliste rahaturgude ning liikmesriikide majandus- ja

rahanduspoliitika toimimist, annab riikidele laene, kuid eelkõige pakub arengumaadele

nõu ja koolitusi majanduse tõhusamaks juhtimiseks.44

8.ÜRO, sealhulgas mitmed allorganisatsioonid (Lastefond, Rahvastikufond,

Arenguprogramm, Põlisrahvaste programm, Keskkonnaprogramm, Haridus-, Teadus- ja

Kultuuriorganisatsioon jne)45

. Ülemaailmne organisatsioon, mille eesmärk on

rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine, riikidevaheliste sõbralike suhete

arendamine, rahvusvahelise koostöö saavutamine rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-,

kultuuriliste ja humanitaarprobleemide lahendamisel ning inimõiguste edendamine.46

Lisaks rahvusvahelistele organisatsioonidele on doonorriikides ka palju erinevaid

kodanikeühendusi ja vabatahtlikke, kes samuti panustavad arengumaade arengusse

40


Ibid. 42

Ibid., lk 141 43

Ibid., lk 140 44

Ibid., lk 141 45



17

(Eestis näiteks MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud, MTÜ Mondo, MTÜ Eesti Roheline

Liikumine jpt.) Nende suutlikkus võib olla mõnevõrra väiksem, kuid siiski oodatud.

Joonis 1. Panused ja prognoositavad (aastateks 2012-2015) panused Eesti

arengukoostöö vahenditest suurimatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse47

(miljonit eurot aastas)

2006

2007

2008

2009

2010

2011

2012

2013

2014

2015

Arengukoostöö

vahendid

9,46 9,84 12,33 10,93 11,63 13,74 18,75 19,58 23,13 24,95

Sissemaksed EL

eelarvesse

7,73 7,48 7,16 7,29 7,93 6,39 6,77 6,97 6,97 6,97

Euroopa Arengufond

(EDF)*1

- - - - - 1,66 1,92 1,92 1,92 1,92

Rahvusvaheline

Arenguassotsiatsioon

(IDA)*2

- - - - 0,75 0,75 2,00 2,00 2,00 2,00

*1 EDF (European Development Fund)- Euroopa arengufond, mille vahenditest rahastab

Euroopa Komisjon Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikidele antavat abi48

.

*2IDA (International Development Association)- Maailmapanga Gruppi kuuluv

Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon49

.

Vastavalt Välisministeeriumi andmetele, on arengukoostöö vahendid kasvanud aastani

2008 ning vähenenud 1,4 miljoni euro võrra aastal 2009. Sealt alates on abi maht

kasvav. Sissemaksed aga suurimasse rahvusvahelisse organisatsiooni, kellega Eestil on

mitmepoolsed arengusuhted, Euroopa Liitu, kasvasid hoolimata arenguabi mahu

üldisest vähenemisest aastani 2011, mil sissemakse vähenes 1,54 miljoni euro võrra.

Seega peab Eesti oluliseks aidata ka neid, kes ei ole arengukava järgselt seatud Eesti

prioriteetseteks partnerriikideks. Joonisel 1 on toodud Eesti arenguabi mahust suurima

osakaaluga rahvusvahelised organisatsioonid, lisaks neile on Eesti seotud läbi panuste

ka paljude teiste ühenduste ja fondidega nagu näiteks ÜRO ning selle erinevad

47

Eesti arengukoostöö arengukava (2011), lk 27-28 48

Ibid., lk 30 49

Ibid.

18

allorganisatsioonid (FAO, WTO, UNICEF50

), Maailmapanga allorganisatsioonid

(IBRD, IFC, MIGA51

) ja IMF.52

Majanduslanguse algus 2008-2009 ei peatanud hoolimata doonorite raskustest

arenguabi andmist. Oli riike, kes vähendas mahtude suurust, kuid oli ka neid, kelle

finantsvoogude suurus jäi samaks. Vaadates doonorite statistilisi ODA mahtude näite,

on tegemist kasvava trendiga ning seda mitte ainult doonori enda soovist aidata

arenguriike, vaid tänu sõlmitud rahvusvahelistele kokkulepetele.

1.4 Arengukoostöö peamised rahvusvahelised kokkulepped ja

deklaratsioonid

Selleks, et parandada elutingimusi- ja kvaliteeti konkreetses riigis või piirkonnas, tuleks

esimeses järjekorras abivajaval riigil luua sobiv kliima abi vastuvõtmiseks selle

tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse tagamiseks. Paraku ei ole kõik riigid selleks

võimelised ning et pakutav abi ei oleks vaid lühiajalise efektiga, on vastu võetud

rahvusvaheliselt tunnustatud sihid ja eesmärgid arengukoostöö tõhustamiseks.

Eesmärkide seadmisega on nähtud palju vaeva ning tõenäoliselt ei leia ühtegi ametlikku

arenguprogrammi, mis ei sisaldaks näiteks ÜRO aastatuhande arengueesmärke.

ÜRO Aastatuhande arengueesmärgid (Millennium Development Goals, MDG-s)

töötati välja septembris 2000 ning kinnitati 191 riigi allkirjaga. Deklaratsiooni näol on

tegemist laiapõhjalise vaesuse vähendamise kavaga, sisaldades kaheksat eesmärki nende

likvideerimiseks.53

Arengumaad võtsid seoses sellega endale kohustuse toimida

vastutustundlikult ning seada riiklikuks prioriteediks vaesuse vähendamine. Arenenud

50

FAO-ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agricultute Organisation of the UN);

WTO- Maailma Kaubandusorganisatsioon (World Trade Organisation); UNICEF- ÜRO Lastefond

(United Nations International Children´s Emergenct Fund) 51

IBRD- Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (International Bank for Reconstruction and

Development); IFC- Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (The International Finance Corporation);

MIGA- Mitmepoolsete Investeeringute Kaitse Keskus (The Multilateral Investment Guarantee Agency) 52



19

riigid aga on kohustatud toetama arengumaade eesmärke ning toimimiskavasid nende

saavutamiseks.54

Aastatuhande kaheksa eesmärki on: 1) likvideerida täielik vaesus ja nälg, 2) võimaldada

alghariduse kättesaadavus kõigile, 3) edendada soolist võrdõiguslikkust ja luua naistele

enam eneseteostusvõimalusi, 4) vähendada laste suremust, 5) parandada emadusega

seonduvat tervishoidu, 6) võidelda HIV/AIDSi, malaaria ja teiste haigustega, 7) tagada

loodussäästlikum keskkond, 8) luua ülemaailmne partnerlusvõrgustik arengu

edendamiseks.55

MDG saavutamiseks on seatud 2015 aasta56

. Hoolimata juba

saavutatust on siiski tunda, et protsess kogu deklaratsiooni täitmiseks on aeglane ning

ajalimiit liiga lühike.

Arengute toetamiseks näidatakse poolehoidu erinevate kokkulepete, konsensuste ja

deklaratsioonide kinnitamisega. Septembris 2010 lubasid arenenud riigid kiirendada

protsesse, et kindlustada MDG eesmärkide täitmine57

. Lisaks on lubatud suurendada

ametlikku arenguabi 0,7 %-le rikaste riikide RKT-st58

. 2011. aasta andmete järgi on

suurimateks panustajateks Norra 1 %, Luksemburg 0,99 %, Rootsi 1,02 % ning Taani

0,86 % RKT-st. Võrdluseks võib siinkohal tuua USA, kelle ODA suurus RKT-st oli 0,2

%. 59

2010. aastal oli keskmine panus doonorriikide RKT-st 0,32 % 60

.

Ülalmainitud arenguabi suurendamise kokkulepe ehk Monterrey konsensus tähtsustab

lisaks arenguabi finantsvoogude suurendamisele ka abi efektiivsuse tõstmist. Pööratakse

tähelepanu koostöösuhetele doonor-ja sihtriigivahel, mille aluseks on jätkusuutlikud

arengukavad ja väljatöötatud kontseptsioonid. Nendelt alustelt kinnitati ka lubadus

liikmesriikidel koostööna luua paremaid strateegiaid ja arenguabi poliitikat ODA

tõhustamiseks.61

Abi suurust ja riikide ODA panust saab mõõta protsendina rahvuslikust kogutoodangust

(või koguproduktist). Kahjuks ei ole võimalik abi tulemuslikkust ja efektiivsust mõõta

54

Helin; Kool; Kuusik jt. (2010), lk 22-24 55

ÜRO aastatuhande arengueesmärgid , 21.03.2012 56

Ibid. 57

Ibid. 58

2002 a. Kinnitatud Monterrey konsensus. Mehhikos toimunud ÜRO arengu rahastamise konverentsi

lõppdeklaratsioon 59

Net ODA in 2011, 02.05.2012 60

Aid at Glance. Total DAC Countries, 02.05.2012 61

Monterrey Consensus (2003), lk 5-7

20

sama hõlpsalt, kuigi tegemist on väga olulise aspektiga arengukoostöö vallas. Halvasti

struktureeritud ja ebapiisavalt kavandatud abimehhanismid omavad arengueesmärkidele

hoopis vastupidist, negatiivset mõju. Arengukavade nõrka omavahelist sidusust,

sihtriikide omavastutuse puudumist ja kohatist abi dubleerimist peaks leevendama

globaalne kokkulepe, mis sätestab reeglid arenguabi tulevikuks.

2005.aastal toimus teine kõrge foorum DAC egiidi all, mille raames kirjutati alla Pariisi

deklaratsioonile abi tõhususe kohta. Selline globaalne konsensus rajati 90 partnerriigi,

kodanikeühenduste, arengumaade ja 30 arenguasutuse sh ÜRO ja Maailmapanga

ühistele arusaamistele, mis koondati viie põhimõtte alla: 1) arengumaad peavad ise oma

arenguprotsesse juhtima ja arengutegevust koordineerima, 2) doonorid rajavad oma

toetuse arengumaade arengukavadele, institutsioonidele ja protsessidele, 3) doonorite

tegevus peab olema koordineeritum, läbipaistvam ja kollektiivselt mõjusam, 4)

keskenduda tuleb tulemuste saavutamisele, 5) nii doonorid kui arengumaad peavad

arengutulemuste eest vastust andma62

. Sellega nõustuti mõõtma edusamme konkreetsete

näitajate abil ja saavutama tulemusi aastaks 201063

.

Lisaks põhimõttelistele alustele, koostati ka praktiline tegevuskava ja tõhususe

hindamiskriteeriumid, mis koosnevad muuhulgas 56-st konkreetsest tegevusest ja 12-st

mõõtmisindikaatorist. 64

Hoolimata headest kavatsustest ja eesmärkidest, on sarnaselt MDG-le ka Pariisi

deklaratsiooni põhimõtted jäänud tagasihoidlike saavutuste hulka. DAC Arengukoostöö

Direktoraadi (Development Co-operation Directorate, DCD) poolt koostatud 2011.

aasta analüüs Pariisi deklaratsiooni eesmärkide täitmise kohta näitab, et seatud

eesmärkidest on täidetud vaid üks- koordineeritud tehniline koostöö. Mõõdik, mis

näitab doonorriikide koostöö määra, toetamaks sihtriikide suutlikkuse arendamise

eesmärke65

.

4. septembril 2008 toimus Accras rahvusvaheline abi tõhususe foorum. Foorumi

peateemaks oli deklaratsiooni senine kohaldamine ODA andjate ja saajate seas ning

62


Pariisi deklaratsioon , 25.03.2012, lk 12 64

Ibid., lk 3-8 65

Aid Effectiveness 2005-10 (2011), 22.03.2012

21

analüüs, millised Pariisi deklaratsioonis esitatud ülesanded on täidetud, millised mitte.

Väidete aluseks võeti 2008 aasta aruanne66

hindamistulemustega, mille eelnevalt

edastasid kõik DAC doonorriigid ja 54 arenguriiki. Arutleti, kuidas efektiivsem

arenguabi aitab saavutada abi eesmärke.

Selle põhjal leiti, et edusamme on tehtud, kuid koostöö tõhustamiseks, eesmärkide ja

edu saavutamise kiirendamiseks on vaja taaskord uut kinnistavat ning motiveerivat

tegevuskava või kokkulepet. Üle 80 arenguriigi, kõik OECD doonorriigid,

rahvusvahelised organisatsioonid, kodanikeühenduse esindajad ning ÜRO kirjutasid alla

Accra tegevuskavale (AAA- Accra Agenda for Action) 67

.

AAA toob välja kolm peamist tegevussuunitlust: 1) omavastutus ehk arenguriigid

võtavad koostööst aktiivsemalt osa, koostades kavasid abi vastuvõtmiseks,

koordineerimiseks ja juhtimiseks, 2) kõikehõlmav partnerlus (inclusive partnerships),

koostöö mitte ainult doonor-ja sihtriigi vahel, vaid hõlmav suhe nii doonorite,

sihtriikide, kodanikealgatuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, 3) tulemustele

suunatus, et oleks võimalik hinnata ja mõõta abi tulemuslikkust68

.

Just selliste mitmepoolsete partnerlussuhete eripärasid arvesse võttes, tuleb korraldada

üleilmseid foorumeid ning kinnitada tegevuskavasid. Arenguabi voog võib olla

määramata suurusega, kuid vastuvõtja sihipäratu tegevus, teadmatus või oskuste

puudumine ei anna jätkusuutlikku tulemust ega paranda sihtriigi majanduslikku ja

sotsiaalset olukorda. Monterrey konsensus pani riike püüdlema suurema ulatuseni RKT-

st ODA pakkumisel ning Pariisi deklaratsioon tõstis esile kõige sügavamad probleemid,

mille lahendamiseks vajatakse teiste riikide abi ning mille parandamisel tõuseks

elatustase, areneks teadus, väheneksid haigused ja seeläbi ka suremus. Nii nagu

riigisisesed valdkonnad: majandus, haridus ja teadus on omavahel tihedalt seotud ja

nende vahel esineb nn ülekande-efekti, mis tähendab, et väiksemgi muutus ühes sfääris

mõjutab tugevalt teist, siis on ka samadel põhimõtetel ühendatud kogu maailma riigid.

Eriti tugevalt on seotud omavahel naabermaad, kellest üks võib olla paremal järjel, kuid

kehval järjel naabri mitteaitamine takistab ka edukama riigi arengut või soodustab

66

2008 Survey on Monitoring the Paris Declaration (2008), 22.03.2012 67

Paris Declaration and Accra Agenda for Action, 23.03.2012 68

Ibid.

22

hoopis taandarengut. Abi tõhusus ja efektiivsus muutusid eesmärkideks omaette Pariisi

deklaratsiooniga. Selleks, et abivood ei pakuks vaid lühiajalist efekti, vaid jõuaks

tõepoolest probleemi allikani, otsustati, et on vaja koostada tegevuskavad ning panna

suurem vastutus sihtriigile, kes peab korraldama abi juhtimise ning koostama suuniseid

ning vastu võtma poliitilisi otsuseid ODA efektiivsemaks kasutamiseks.

AAA rõhutab doonoritele, et abi andmisel tuleb kooskõlastada programmid ka sihtriigi

vastavate programmidega, konsulteerida kohalike riigiasutustega, kasutada

usaldusväärseid andmeid ning lubada sihtriigil ise otsustada, millised on nende

suurimad valupunktid, näidates nii lugupidamist arenguriikide suhtes.

Paraku ei jäänud see deklaratsioon viimaseks. Hoolimata kõrgetest eesmärkidest ning

tegevuskavadest, ei muutunud arenguabi märgatavalt efektiivsemaks ega selgemaks.

Seatud eesmärkidest suudeti määratud ajaks täita vaid väga väike osa69

.

Viimane, neljas tähtis foorum toimus Koreas 2011. Foorumil tõdeti taaskord, et tuleb

harmoniseerida erinevaid lähenemisi, ühendada kogemusi ja teadmisi partnerite vahel.

Ilma seda tegemata ei muutu ODA tõhusamaks ega oma pikaajalist efekti. Kohtumisel

puudutati mitte ainult abi teemat, vaid kogu arengu valdkonda laiahaardelisemalt.

Kinnitati dokument Busani partnerlusest efektiivseks arenguks ja koostööks. Käsitlust

leidsid põhimõtted nagu: ühiste meetodite kasutamine ühisteks eesmärkideks, uute

osapoolte kaasatus ühisteks põhimõteteks, kuid erinevateks kohustusteks,

tulemuslikkusele suunatus- abi tõhususe tõstmine, läbipaistev ja vastutustundlik

koostöö, jätkusuutliku arengu tagamine ka konfliktsetes ja ebakindlates olukordades

ning kinnitati taaskord ka MDG-de vajalikkust, õigsust ning täitmiskohustust.70

Kuigi MDGd on väga ülla eesmärgiga ning nende täitmine muudaks elukeskkonna

turvaliseks ja elamisväärseks paljudes riikides ning piirkondades, kus hetkel valitseb

ebastabiilsus ja vaesus, ei ole siiski 12 aastat hiljem võimalik kinnitada, et enamik

eesmärke on saavutatud. Kriitikana on kõlanud arengueesmärkide laiahaardelisus ja

anonüümsus. Kedagi ei saa süüdistada ega karistada kui vastavad muudatused on jäänud

tegemata või saavutamata. Mitmeti on mõistetavad nälja likvideerimine ning

69

Vastavalt 2011 koostatud analüüsile Pariisi deklaratsiooni täitmisest, osutus 12st täidetuks vaid üks. 70

Busan Partnership 26.03.2012

23

alghariduse kättesaadavus. Toidu võib toimetada näljas kannatavatele, kuid milline on

toidu kvaliteet ja toiteväärtus? Samuti on kooliharidusega- kas soovitakse haridust,

millelt saab kasvata uusi teadlasi, arste, kirjanikke või lihtsalt haridust, mis õpetaks

inimese lugema ja arvutama?

Vaadates MDG-de täitmisel aga kvantitatiivset näitajat, võttes aluseks väite, et vaesuse

tõhusat kaotamist näitab arenguprojektide rohkus, siis liites kokku kõik maailmas

koostatud doonorite raportid, projektid ja konverentsid, mille sisuks on MDG-de

täitmine, oleks juba mitmekordselt ületatud71

ÜRO arengu aastakümme (UN

development decade).72

Eesmärkide mittetäitumisele viitab asjaolu, et probleemidele ei ole lähenetud

juuretasandil ning ei ole sügavuti läbi mõeldud tegevuskavasid. Parimaks näiteks

siinkohal on partnerlusvõrgusiku loomisest- teoorias peaks see alapunkt aitama

edendada õiglast kaubandust. Väikeeettevõtjad aga kardavad siinkohal suurte ettevõtete

pealetungi ning puudub seadusandlus või järelvalve nende võrgustike loomisel. Samuti

on kaheldav, kas seatud eesmärkide täitmine on võimalik kasutades vaid ametliku

arenguabi vahendeid.

71

Kenny, Sumner (2011), lk 1 72

Liikmesriikide kokkulepe fokusseerida tähelepanu arengumaadele antavale abile, et saavutada seal

majanduslik ja sotsiaalne heaolu. First UN development decade, 24.03.2012

24

2. ARENGUABI HINDAMINE JA TULEMUSLIKKUS

Rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine, deklaratsioonide kinnitamine ja muude taoliste

dokumentide allkirjastamine näitab, et ODA osapooled on huvitatud efektiivsest

arenguabist. Selleks, et abi oleks efektiivne, tõhustatakse partnerite omavahelist suhtlust

ja koostööd. Arengumaad teadvustavad probleeme analüüsides valupunkte ning

vastavalt sellele koostatakse arengukavasid, mis on abiks doonoritele ühildamaks nende

abi võimalusi ja eesmärke.

Järgnevates peatükkides kirjeldab autor arengukoostöö lahutamatut olulist osa-

hindamist. Kuidas ja milline on efektiivne arenguabi, kes hindamist teostab: kuidas

hindab ja mida hindab.

DAC defineerib arenguabi tõhusust kui tulemust vaatlusele, milles võrreldakse

sisendeid ja väljundeid (nii positiivseid kui negatiivseid) ning tõhusamaks osutub

projekt, mida teostatakse optimaalsete kuludega ja seejuures maksimaalsete

tulemustele.73

Efektiivne arenguabi ei ole alati olnud ODA pakkumisel üheks oluliseks kriteeriumiks,

siiski sai üsna kiirelt selgeks, et doonoritel ei ole mõtet rahastada projekte, mille

mõjusid ei uurita ja tulemusi ei kaardistata. Liikumapanevaks jõuks oli 1970.datel

aastatel doonorriikide avalikkuse kasvav huvi aina suurenevate ODA finantseeringute

tulemuste kohta. Sellele aitas kaasa ka asjaolu, et tänu „Nafta kriisile“74

oli riikide

majanduslik olukord halb ning arenguabi tõhusus küsitav. Seega tõstatati DAC liikmete

poolt 1980. aasta tippkohtumisel Pariisis küsimuse alla, milline on ja kuidas hinnata abi

tõhusust. Moodustati rühm DAC liikmesriikide esindajatest tulemusliku arenguabi

saavutamiseks. Erinevalt seiresüsteemide eesmärkidest tänasel päeval, ei soovitud luua

hindamismeetodeid kui mudeleid, millele toetuda, koguti vaid informatsiooni projektide

tulemustest ja saavutustes (või ebaõnnestumistest), mida prooviti ära kasutada uute

projektide koostamisel.75

73

Criteria for Evaluating Development Assistance ,05.04.12 74

Lähis-Ida OPEC riigid peatasid nafta ekspordi USA-sse tekitades seeläbi kõrge kütuse hinna 75

A History of the DAC Expert Group on Aid Evaluation (1993), lk 7-8

25

Arenguabi ajaloolisest algusest, Marshalli plaanist76

, on ODA pakkujate

(arenenudriigid, kodanikealgatused, rahvusvahelised organisatsioonid) ja sihtriikide ehk

abisaajate (DAC ODA nimekirjas olevad riigid ning piirkonnad), vahel aina tugevnev

koostöö, mille käigus on töötatud välja printsiibid osapoolte eesmärkide ning vahendite

harmoniseerimiseks. Allolev joonis 2 selgitab, millised on need olulised aspektid, mida

on muudetud, tunnustatud ja peetud vajalikuks arenguabi tõhustamiseks. Aluseks on

võetud kogemused, mis on kinnitatud Pariisi deklaratsiooniga ja Accra tegevuskavas.

Joonis 2. Efektiivse arenguabi viis printsiipi

77

Joonis 2, efektiivsete tulemuste saavutamiseks arengukoostöös, sisaldab endas viite

põhimõtet. Doonori eesmärgid on seatud vastavalt statistilistele andmetele ja

uuringutele, kuid tõelisi vajadusi ja olukorda sihtriigis saab hinnata vaid vastava

piirkonna püsielanik. Seega on aluseks seatud harmoniseerimise vajadus, mis ühildab

osapoolte nägemused, tegevused ja eesmärgid. See eeldab omavahelist suhtlust,

76

II MS-järgse maailma rekonstrueerimine USA finantsilisel toel 77

Pariisi deklaratsiooni ja AAA andmetel

Arengumaade

tegevuskava

Doonorite Doonorite

tegevuskavad tegevuskavad

harmoniseeritakse põhinevad riiklikel

arenguriigi omadega süsteemidel

Ühtsete Tegevuskava Info

aluspõhimõtete lihtsustamine jagamine

loomine

IV Tulemuslikkusele suunatud tegevus

V V

astastikune v

astutu

s

III Harmoniseeri-

mine Doonor-

doonor

II Ühtlustamine

Doonor-partner

I Omavastutus (ownership)

Partnerriigid

26

infovahetust ning arengukavade koostamist. Sihtriigile omistatud omavastutuse aspekt

näitab, kas ja kui suutlik on arengumaa abi vastu võtma, seda suunama ning

projektijärgselt edasi arendama. Vastutus ei jää siiski vaid sihtriigi kanda, ideaalis on

kõik osapooled vastutavad- seda tähtsam on koostada ühilduvad arengukavad, mille

kaudu on abi doonoril hõlpsam suunata ja sihtriigil suutlikkus tegevust jätkata.

Kuid kuidas ühildada doonori ja sihtriigi arengukavasid? Kes dikteerib, milline on

eesmärgi saavutamiseks parim lahendus ja kes ütleb, kas see projekt ka õnnestus ja kui

mitte, siis mis põhjusel? Selliste küsimuste tõstatamine näitab, et kokkulepe ja lubadus

arenguabi efektiivistada ei ole nii lihtne kui puuduvad harmoniseeritud kategooriad ja

omadused, kuidas ja mille alusel hinnata arengukoostööd.

2.1 Arenguabi hindamisreeglid ja alused

OECD defineerib arenguabi hindamise mõistet järgmiselt: hindamiseks loetakse

süstemaatilist ja objektiivset analüüsi töös oleva või lõppenud programmi, projekti

kavandamise, rakendamise ning tulemuste kohta78

. Doonor võib küll teostada OECD

poolt kirjeldatud tegevusi, kuid kui ei ole ühiselt kokku lepitud aluseid või kriteeriume,

kuidas neid toiminguid teostada, ei ole doonorite esitatud hindamistulemused paraku

objektiivsed, usaldusväärsed ega omavahel võrreldavad.

Lisaks mõistete erinevusele on ka partnerite hindamissüsteemid erinevad. Seire on väga

olulisel kohal abi andmisel ja selle tagajärgede analüüsimisel. Kasutatakse küll

tulemuspõhist tegevuskava (Results Based Management- RBM), hindamismeetod,

milles uuritakse vastava projekti raames tehtud sisendeid, väljundeid ja nende mõju,

keskendudes enim viimasele ehk mõjudele79

, kuid ka neis sisalduvad kriteeriumid: mida

täpselt hinnata, mida lugeda positiivseks ja mida negatiivseks, on doonoritel

väljatöötatud väga erinevatel alustel ning põhimõtetel, mis sageli ei ühildu teistega

(erinevused terminoloogias, hierarhias ning sellest lähtuvalt ka arvulised erinevused). 80

78

Evaluating Development Co-operation (2010), lk 4 79

ODA Evaluation Guidelines (2003), lk 5 80

Glossary of Evaluation (2000), lk 4

27

Siinkohal võib tuua näitena tulemuste hindamise hariduse kättesaadavamaks muutmisel.

Doonoril on seatud eesmärgiks parandada alghariduse kättesaadavust kuni kümne aasta

vanuste laste seas. Lapsi on kõne all olevas piirkonnas kokku 500. Programmi lõppedes

on kooliskäivaid lapsi 300. Seega, kui võtta hindamise aluseks õpilaste arv, siis üle

poolte lastest on saanud võimaluse omandada haridust. Kui aga võtta hindamisel

aluseks õpitulemused- mitmel lapsel on keskmine hinne kõrgem kui „neli“, siis

tõenäoliselt ei kattu omavahel hindamistulemused ja tekivadki arenguabi mõjude kohta

eriarvamused ning nägemused ODA edukusest.

Maailmas, kus numbrid mängivad väga olulist osa tegevuste ja programmide tulemuse

analüüsimisel, on koostatud üldnormid, mida hindamisel silmas pidada, et tulemusi

oleks võimalik teiste partnerite omadega võrrelda ning koostada nende pinnalt

objektiivset analüüsi ja töötada välja uusi suuniseid ning programme. Selliste ühiste

normide kasutamine ja osapoolte tunnustus, on esimeseks sammuks

hindamissüsteemide tugevdamisel. Harmoniseeritud standardid hõlbustavad ühiste

lähenemiste kaudu täita Pariisi deklaratsioonis esitatud abi efektiivsuse eesmärki.

Doonoritel on arengukoostöö hindamise teostamisel soovitatav kasutada DAC poolt

määratletud kriteeriume ehk viite omadust:

1) Asjakohasus (relevance)- määrab või mõõdab abi ühildumist sihtrühma, abisaaja

ning doonori arengukavade poliitikate ja prioriteetidega. Selle punkti all vaadeldakse,

kas programmi eesmärgid on veel aktuaalsed, kas tegevused ja väljundid on kooskõlas

eesmärkide, mõjude ja tulemustega.81

2) Tulemuslikkus (effectiveness)- abitegevuse eesmärkide saavutamise meede.

Vaatluse all on küsimused: mil määral eesmärk saavutati/loodetakse saavutada ning kui

see ei õnnestunud, siis mis olid peamised faktorid eesmärkide mittesaavutamiseks.82

3) Tõhusus (efficiency)- mõõdab sisendite ja väljundite kvalitatiivset ja kvantitatiivset

suhet. Vaadeldakse, kas eesmärkide saavutamiseks on kasutatud kõige optimaalsemaid

lahendusi. Tulemuse saamiseks võrreldakse sama eesmärgi alternatiivseid lahendusi.

Vastuseid leitakse küsimustele: kas tegevus oli kuluefektiivne, kas eesmärgid saavutati

81

Summary of Key Norms and Standards (2010), lk 13-14 82

Ibid., lk 10

28

õigeaegselt ning kas kasutati majanduslikult efektiivseimat lahendust võrreldes

alternatiividega.83

4) Mõju (impact)- hinnatakse positiivseid ja negatiivseid, tahtlikke/mittetahtlikke,

otseseid/kaudseid mõjusid peale arenguabi andmist. Analüüsida tuleb küsimusi nagu:

mis on muutunud abisaaja (riigi; piirkonna) tasandil. Miks ning kas tegevus on toonud

üldse endaga kaasa muudatusi.84

5) Jätkusuutlikkus (sustainability)- esmajärjes uuritakse, kas ODA lõpetamisel jätkub

sarnane areng, mida sooviti saavutada abi andmisel. Projekt peab olema jätkusuutlik nii

keskkonda kui ka majanduslikku poolt arvestades. Vastata tuleb siinkohal ka

küsimusele: millised tegurid mõjutasid enim jätkusuutlikkuse saavutamist/

mittesaavutamist.85

Nimetatud omadusi saab kasutada hindamisprotsessi igas etapis, samuti on soovitatav

leida küsimustele vastuseid projekti teostamise ajal, et olla kindel tegevuse

aktuaalsuses, jätkusuutlikkuses- kas ei ole muutunud asjaolusid, mis võiksid mõjutada

projekti tõhusust ja tulemuslikkust. Kriteeriume saavad aluseks võtta nii projekti

koostajad, teostajad kui hindajad. Tulemuseks on ajakohane raport, mis kajastab täpseid

tegevusi ning annab ülevaate asjaosalistele projekti mõjudest ning võimalikest

tulemustest. Võttes aluseks mainitud viis kriteeriumi, on võimalik ühildada konkreetse

raporti tulemusi teiste sama projekti käigus või lõppedes teostatud

hindamistulemustega. Selline harmoniseerimine lihtsustab koondraporti koostamist ning

erinevate projekti etappide positiivsete ja negatiivsete tegevuste kaardistamist.

Hindamisel tuleks lisaks eelmainitule võtta arvesse ka üldtunnustatud ja eelnevalt

aktsepteeritud kriteeriume: SMART (Specific, Measurable, Attainable, Realistic, Timely)

ehk konkreetsus, mõõdetavus, saavutatavus, realistlikkus ja ajakohasus.86

Hoolimata ODA vahenditest ning projekti või programmi eesmärgist, on hindamine iga

projekti kestel või selle lõppedes väga olulise tähtsusega. OECD defineerib projekti

seiret selliselt: „lõppematu protsess, mis põhineb süstemaatiliselt kogutud andmetest

83

Summary of Key Norms and Standards (2010), lk 9 84

Ibid., lk 11 85

Ibid., lk 16 86

Quality Standards for Development Evaluation (2010) , lk 16

29

etteantud indikaatorite hindamiseks, mille eesmärgiks on pakkuda jooksvalt infot

partneritele: abiandjale ja -saajale ning teavet, milliseid eesmärke on eraldatud

vahenditega juba saavutatud“ (OECD 2002)87

. Hindamise eesmärk ei ole mitte projekti

lõppedes esitada analüüs seatud ja teostatud või teostamata jäänud eesmärkide kohta,

vaid seiret tuleks teostada kogu protsessi vältel, et selgitada välja, millised olid need

aspektid, mis aitasid kaasa edule või vastupidiselt, takistasid seda. Kui sellised andmed

on abiandjale kui ka sihtriigile teada, saab jooksvalt korrigeerida vahendite mahtu,

suunatust ning tegevusi. Samuti saab abi vastuvõtja ühildada riiklikul tasandil teostatud

poliitikaid ning arengukavasid.

Hindamiskriteeriume (ülalmainitud viis punkti) kasutatakse abi hindamise protsessi

erinevates etappides. Hindamise teostamiseks ning nende kriteeriumite kasutamiseks on

välja töötatud OECD poolt 1991. aastal Pariisis DAC arenguabi hindamise põhimõtted

(Principles for Evaluation of Development Assistance)88

. Selles dokumendis sisalduvad

põhimõtted tähistavad olulisimaid aspekte hindamise teostamisel. Hindamine peab

seejuures olema selgelt defineeritud reeglitega, kindlate eesmärkidega, objektiivne ning

eraldiseisev arenguabipoliitikast. Tulemused peavad olema avalikult kättesaadavad ning

tagasisidet tuleb anda kõikidele ODA osapooltele89

.

Erinevate kriteeriumite, mõistete ja definitsioonide loomine ning kasutamine näitab

doonorite jätkuvat huvi ühiselt deklareeritud eesmärkide90

saavutamiseks ning kinnitab

vajadust kasutada maksimaalselt eraldatud arenguabi mahte. Doonorid, kes on huvitatud

arengukoostöö suhte erinevate osapoolte tõhusast koostööst, kasutavad

hindamisprotsessis viite omadust, mida hinnata ja hindamise teostamisel järgnevaid

viite põhimõtet, kuidas hinnata tegevusi, et seire ei oleks vaid marginaalne ega oleks

kasulik või kasutamiskõlblik vaid konkreetse projekti läbiviijale.

DAC põhimõtted hindamise teostamisel

1) Usaldusväärsus (credibility)- sõltub hindajate objektiivsusest ning hindamisprotsessi

läbipaistvusest. Selle saavutamiseks tuleb koguda kindlaid statistilisi andmeid ning

87

Managing Aid Practices (2009), lk 2

88 Principles for Evaluation of Development Assistance (1991, reprint2008 )

89 Managing Aid Practices (2009), lk 4

90 Näiteks- MDG; Pariisi deklaratsioon, Monterrey konsensus.

30

kogu hindamisprotsess peab olema avalik, seejuures kajastama programmi positiivseid

ja negatiivseid aspekte.

2) Kasulikkus (usefulness)- selleks tuleb hindamisraportis avaldada kõik punktid, ka

need, mis ei ühildunud doonorriigi ja sihtriigi eesmärkide ning soovidega. Samuti peab

raport olema ajakohane- avaldatud optimaalsel ajal, mil selles sisalduv info on

kasulikum kõikidele osapooltele.

3) Doonorite ja sihtriigi osalus (participation of donors and recipients)- kuna hindamise

tulemused on suure tähtsusega nii doonorile kui sihtriigile, tuleb mõlemaid kaasata

hindamisprotsessi, sest hindamine peab peegeldama mõlema nägemusi eesmärkidest

ning tulemustest.

4) Doonoritevaheline koostöö (donor co-operaton)- doonoritevaheline koostöö peaks

tagama abiprogrammide unikaalsuse ning välistama selle dubleerimise. Omavahel tuleb

vahetada andmeid ja eesmärke ning statistikat, sellega saab parandada abi efektiivsust

ning vähendada sihtriigi administratiivset koormust.

5) Hindamise süstematiseerimine (evaluation programming)- operatiivne tegutsemine

tagab paremad tulemused. Hindamist ootavad tegevused tuleks planeerida ajaliselt,

püstitada prioriteedid ning jagada need kategooriatesse. 91

Vastavalt soovituslikele kriteeriumile DAC poolt, on võimalik teostada hindamist

projekti erinevates etappides, mis on ka parim viis seire objektiivseks teostamiseks.

Hindamisprotsess peab olema eraldiseisev projekti teostamise protsessist. See tähendab,

et hinnata tuleb tegevuste negatiivseid ja positiivseid külgi ja negatiivsete ilmnemisel

need kõrvaldada või katkestada projekt selle ebaefektiivsuse tõttu. Oluline on siinkohal

protsesside läbipaistvus- kui esinevad tagasilöögid, tuleb need kindlasti ära märkida ja

teavitada asjaosalisi.

Hindamisel kasutatakse vastavalt doonorile erinevaid teooriaid, mis kajastavad teostaja

meelest parimalt projekti olemust, tegevusi ja tulemusi. Siiski ei sisalda paraku kõik

teooriad ülalmainitud kriteeriume läbipaistva ja usaldusväärse raporti koostamiseks.

Nende omaduste: positiivsete ja negatiivsete analüüsiks, on koostatud järgnev peatükk.

91

DAC Principles for Evaluation of Development Assistance (1991 reprint 2008), lk 8-9

31

2.2 Arenguabi hindamismudelid

Arenguabi hindamisteooriad on jagatud mudeliteks. Mudelite kasutamine aitab teostada

hindamist, arvestades vastavaid omadusi, reegleid ja komponente, mida konkreetne

kasutatav mudel ette näeb. Nende teatavate omaduste alusel toimub liigitamine ning

mudelite defineerimine. Milline mudel on sobivaim projekti hindamiseks, otsustab kas

doonor või hindaja (vt. joonis 3 lk. 40). Järgnevalt toob töö autor välja seitse erinevat

hindamismudelit ja kirjeldab Eestis kasutatavat Välisministeeriumi poolt rahastatud

taotluste hindamissüsteemi.

1) Doonorite ühishindamise mudel (Joint Donor Evaluation)- vastavalt doonorite

hindamisraportite esitamisele DAC-le on statistiliste andmete põhjal 7% aasta jooksul

läbiviidavatest hindamistest teostatud just selle mudeli alusel.92

Doonorite

ühishindamise mudelil on kolm vormi: a) klassikaline ühishindamise mudel (classic

joint evaluation) – hindamine on avatud kõikidele huvigruppidele, kõik partnerid

osalevad ja panustavad võrdselt, b) kvalifitseeritud ühishindamise mudel (qualified joint

evaluation)- osaleda saavad vaid need, kes on tegevusega seotud kas läbi agentuuri või

on aktiivne osaline protsessis, c) hübriid ühishindamise mudel (hybrid joint evaluation)-

ühine tegevus võib esineda erinevates vormides. Võib olla ülesannete delegeerimist ja

„vaikivaid partnereid“ ehk mõned ülesanded täidetakse ühiselt, teised on delegeeritud

vaid teatud osapooltele. Paralleelselt on tekkinud nn hindamisvõrk- mitmetasandiline

aga omavahel tihedalt seotud.93

Vastavalt mudeli nimele, teostab hindamist mitu

osapoolt. Selle süsteemi puhul ei kaasata mitte sihtriikide esindajaid, vaid hindamist

teostavad mitmed arengukoostöö agentuurid ühiselt.94

Peamiselt peetakse seda mudelit efektiivseks tema laiahaardelisuse tõttu- mida rohkem

osalejaid, seda suurem on informatsiooni hulk ning hinnangute lai ulatus. Seeläbi saab

uurida erinevaid abiprogrammi mõjusid laiemalt kui konkreetne programm seda ette

näeb. Positiivseks on samuti suur harmoniseerimise ulatus osapoolte vahel ning

tegevuskulude vähendamine95

92 Andersen, Broegaard (2012), lk 57 93

Guidance for Managing Joint Evaluation (2006), lk 8-9 94

Guidance for Managing Joint Evaluation (2006), lk 11 95

Andersen, Broegaard (2012), lk 48

32

Teisalt on aga küsitav, kas nii suurte osalejate arvuga tegevus ikka optimeerib kulutusi,

näiteks kulutusi juhtimisele ja järelvalvele? Koormavaks peetakse ka pidevaid

läbirääkimisi, mis on seotud just doonorite paljususega. Kuna igal ühel on omad

eesmärgid ja nägemused, siis kulub palju aega ja raha, selleks et jõuda

kompromissideni, mis kõiki osapooli rahuldaks96

. Selline konsensuslikkus võib

vähendada kasutegurit sihtriigile. Liiga suur informatsioonitulv raskendab analüüsi

kuna olulise tähtsusega materjali on raksem välja sünteesida. See omakorda võib viia

väga pinnapealse ja väga laiahaardeliste järelduste ning soovitusteni, mitte aga sügava

analüüsini.

Seda mudelit kasutati näiteks Haitil konfliktiennetuse ja rahutagamise projekti

hindamisel aastal 2007.97

Selles piirkonnas esineb tänu majanduslikele, looduslikele ja

poliitilistele põhjustele, palju konfliktisituatsioone ning olukordi, mis nõuavad välisabi,

mida ka paljud doonorid pakuvad. Rahutagamiseks on vaja lahendada mitmeid

erinevaid probleeme, mis õhutavad ebastabiilsust ning see omakorda rahutusi. Parimaks

tulemuseks koondatakse kõikide doonorite tulemused, et võrrelda saavutusi ja seada

uusi eesmärke.

2) Osalusmudel (Participatory evaluation) – selle mudeli puhul ei vaadelda mitte ainult

tehnikaid hindamisprotsessis, vaid tegemist on teooriaga, mille puhul radikaalselt

mõtestatakse ümber projektis osalejad: kes on algataja ja kohustatud osapool ning kes

saab protsessi tulemustest ning järeldustest maksimaalset kasu98

.

Tegemist on partnerlussuhetega, kus hindamisprotsessi on kaasatud kõik huvigrupid.

Osaletakse läbi kogu hindamisprotsessi ning tegevustes nagu oluliste analüüsiküsimuste

välja selgitamine, analüüsi meetodite leidmine, hindamisprotsessi planeerimine,

andmete kogumine, järelduste leidmine ja soovituste andmine uute või käimasoleva

programmi parandamiseks ning arendamiseks. Selle mudeli peamiseks eesmärgiks on

läbi info ning teadmiste jagamise rajada hindamissüsteem, mis vastaks kõigi protsessis

osalejate sotsiaalmajanduslikule, kultuurilisele ja poliitilisele taustale.99

96

Andersen, Broegaard (2012), lk 49 97

Donor Evaluation of Peace Building and Conflict Prevention Activities in Haiti, 01.04.2012), lk 2 98

Estrella, Gaventa (1998), lk 8 99

Zukoski, Luluquisen (2002), 13.03.2012, lk 2

33

Mudelit tõstetakse esile kui võimalust, mis annab hindamisprotsessi hääleõiguse ka

programmi kõige nõrgematele osapooltele, keda samas tehtavad otsused mõjutavad

enim. Samuti ei loeta seda mudelit vaid tulemuse saavutamise või järelduseni

jõudmiseni kasutamiseks, vaid see edendab ka suhteid sihtriigi ning doonori vahel luues

nii teadmistepagasi, mida saab kasutada edukalt ka teiste projektide elluviimiseks või

hindamiseks100

.

Kuna tegemist on nn peegeldava hindamismudeliga- kasutatakse mitmeid huvigruppe

ning nende kogutud andmete analüüse, siis saab seda mudelit kasutada ka vaid mõne

programmi teatud tsükli hindamiseks101

. Sellega saab välistada edasisi vigu ning

kõrvaldada ebaolulised aspektid, samuti selgitada välja programmi otstarbekus ning

eristada suurimad kuluartiklid.

Positiivseks on selle mudeli puhul ka sihtriigi kaasatus ning nende autoriteetsem

tunnetus protsessi üle. Selle tekitab kohalike ekspertide ning organisatsioonide kaasatus

ning seeläbi ka otsustusõigus muuta protsessi kulgu. 102

Hoolimata omadustest, mis kinnitavad selle mudeli sügavust ja laiahaardelisust, tuleb

nende samade omadustega kaasa ka suur finantsiline kulukus, sest nii paljude erinevate

huvigruppide kaasamine ei ole paraku just majanduslikult kõige optimaalsem lahendus.

Samuti tekitab nende hindajate paljusus ka erinevaid lahkarvamusi ning nende pinnalt

võib tekkida konfliktseid situatsioone. 103

Seda mudelit kasutati Põhja-Ghanas 1995. aastal põhja regiooni maapiirkodade

programmi (Northern Region Rural Integrated Programme –NORRIP) hindamiseks.

Sooviti teada, kas teostatud ehitustööd on aidanud parandada juurdepääsu vee-ja

kanalisatsiooniteenustele. Selleks oli moodustatud välishindamismeeskond, kes viis läbi

küsitluse kõikide projekti osapooltega, sh külaelanikega ning tulemiks oli indeks

(Village Development Capacity Index –VDCI), mis näitas protsessi edu küla

vaesusnäitajate ja ehitustegevuse mõõdikute abil.104

100

Zukoski, Luluquisen (2002), 13.03.2012, lk 2 101

Ibid., lk 3-4 102

Ibid., lk 3 103


Estrella, Gaventa (1998), lk 8

34

3) Traditsiooniline hindamismudel (Conventional evaluation)- tegemist mudeliga,

mis lähtub eelkõige doonori huvidest ning sageli ei osale selles protsessis teised

huvigrupid. Seiret teostavad ja viivad läbi välised eksperdid ning professionaalsed

hindajad, siis kasutatakse seda mudelit juhul kui vajatakse näiteks sõltumatut

eksperthinnangut või kui sihtriigil puudub endal vajalik oskusteave105

.

Protsessi kriteeriume ja planeerimist ei saa muuta keegi teine peale hindaja või vastava

eksperdi. Hindamismeetodipõhiselt on tegemist hea lahendusega- minimaalsed

kulutused, selged eesmärgid, ajalimiit ning tegutsemisraamistik. Hästiplaneeritud

traditsiooniline hindamismudel suudab selekteerida kõige olulisema probleemiallika

ning tuua järeldusi selle mõjudest, samas on tegemist väga kitsa uuringuga, mille

tulemusi ei saa kohaldada teiste sarnaste projektide tarbeks ega luua laiahaardelisemaid

järeldusi.106

Positiivsest poolest hoolimata- ressursi vähene mahukus, lihtsus, spetsiifilise info

usaldusväärsus ning partnerite keerulise suhtevõrgustiku puudumine, ei saa mööda

vaadata mudeli negatiivsetest pooltest. Tegemist väga jäiga ja konservatiivse

hindamismeetodiga ning selle mudeli puhul on sageli kriteeriumid määratud doonori

poolt juba sellised, mille põhjal ei saagi projekti hinnata negatiivselt või tuua välja

puudusi107

. Puudub võimalus teistel osapooltel v.a doonoril või hindajal, täiendada või

muuta protsessi.

Kuna tegemist on mudeliga, mis ei sisalda suhtlust teiste projektipartneritega või

konsulteerimisvajadust, kasutatakse seda just tänu selle kiirusele ja mugavusele.

Kasutavad doonorid, kelle majanduslikud mahud ei võimalda suuri hindamistegevusi ja

väikeste projekti või teatud projekti etappide seireks.

4) Mõju hindamise mudel (Impact evaluation) –mõju hindamise mudel vaatleb nagu

nimigi ütleb, tulemusi vastava projekti raames, lähtudes vaid selle projekti tulemustest

ehk tagajärgedest. Tulemusi peegeldavad sihtriigi või –piirkonna elanikud või muud

sihtgrupid neile suunatud programmi, projekti, reformi vms läbiviimisel.108

Siinkohal

105


Evaluation Feedback for Effective learning and accounatbility (2011), lk 68 107

Evaluating Country Programmes (1999), lk 109 108

Leeuw, Vaessen (2009), lk 11

35

jäetakse kõrvale projekti teatud osa hindamistulemused ning vaadeldakse vaid

lõpptulemuste mõju abisaajale.

DAC kirjeldab mõju kui negatiivset, positiivset, lühi-ja pikaajalist, otsest ja kaudset,

tahtlikku ja tahtmatut mõju arenguabi projekti elluviimisel. 109

Selle mudeli puhul on võimalusi tulemuste hindamiseks erinevaid ning ühest kindlat

definitsiooni selle meetodi kohta ei ole. Üheks võimaluseks mõju hindamiseks on nn

ümberlükkamise moodus ehk vaadeldakse situatsiooni selliselt, milline oleks see ilma

arenguabita. Sageli tehakse seda ka ajanihkega, kas pakutud abi andis lisaks

lühiajalisele efektile ka tõuke pikaajalisteks muudatusteks. Kui teiste mudelite puhul

hinnatakse pigem konkreetse abi eesmärkide täitmise edu konkreetses sfääris,

piirkonnas jms, siis mõju hindamise mudelis teostatakse analüüsi kogu piirkonnas

pakutud abide koosmõjudest110

.

Selliste laiaulatuslike tulemite koostamiseks kasutatakse väga põhjalikke andmeid,

nende kogumine ja võrdlemine annab tulemuseks sageli väga pikad valemid, mis näivad

kohati liigselt keerulistena. Keeruliseks teeb selle mudeli puhul ka asjaolu, et

vaadeldakse olukorda piirkonnas nn enne ja pärast ehk mis oleks juhtunud kui abi ei

oleks pakutud. Küsimus, „milline oleks olukord ilma abita?“111

, eeldab väga tugevat

algmaterjali kogumist, samas eeldab ka suurt kujutlusvõimet, sest hinnata olukorda

ajanihkega ning luua usaldusväärne kujutluspilt vastupidisest olukorrast on

sajaprotsendiliselt võimatu.

Selle mudeli puhul on hindamistulemus läbikukkunud kui algandmetes on tehtud viga

või ei ole materjal eelnevalt analüüsitud ja testitud. Sellisel juhul ei saa hinnata abi

mõjusid kui mõõteühikud on valed. Samuti ei saa protsessi käigus muuta

arenguabiprojekti või selle vahendeid kuna mõjusid hinnatakse alles programmi

lõppedes. Edukaim oleks see meetod just vaheetappide hindamisel.

Positiivseks on aga selle teooria puhul sihtriigi võimalus osaleda hindamisprotsessis,

seda muidugi juhul kui doonor soovib reaalset materjali algallikast ehk nende käest,

109

DAC koduleht, 04.04.2012 110

White (2006), lk 7 111

Jones, Jones, Steer, Datta(2009), lk 6-7

36

keda peaks pakutav abi vahetult mõjutama. Objektiivsuse tagab selle mudelite puhul

asjaolu, et protsessi juhib ja kriteeriumid määrab hindaja. Korrektse ja laiapõhjalise

uuringu korral on tulemuseks raport, mis on abiks piirkonnas teostatavate ja

tulevikuprojektide korrigeerimiseks, sest mõjude hindamisel on näha projektide

soovitud ja soovimatud tagajärjed ning vastavalt sellele saab tegevusi muuta, suunata

või katkestada.

Kõik mudelid ja teooriad on kasutatavad paljude erinevate doonorite poolt ning

lähtuvalt sellest on koostatud ja avaldatud erinevat materjali, kuidas vastavaid teooriad

programmi hindamiseks kohaldada või kasutada. Mõjude hindamise mudeli

laiapõhjalisuse ja objektiivsuse aspektide tõttu on just selle kohta koostatud

laiaulatuslikke juhendeid. Mahukat suhtevõrgustikku just mõju hindamise mudeli

edendamiseks koondab endas NONIE- Network of Networks on Impact Evaluation.

NONIE defineerib end kui võrgustikku suhtevõrgustikest, mis põhineb doonorite

piirkondlikel hindajatel112

(hindamisühendustel) ning, mille eesmärgiks on parandada

kvaliteetse ja usaldusväärse mõjude hindamise mudelit. Võrgustik peaks aitama luua

aluspinda kvaliteetsele hindamisele, et seeläbi parandada efektiivsust arenguabis.

Samuti soovitakse edendada hindajate oskusi seda omavaheliste konsultatsioonide ja

kogemuste vahetamiste kaudu.113

5) Tingimuslikkuse teooria (Conditionality) - tingimuslikkus on meede, mida doonor

sätestab teatud abi andmisel. Teisisõnu selleks, et sihtriik pakutava abi (finantseerimise)

ka saaks, peab viimane täitma doonori seatud tingimused. 1980ndatel pakkus

Rahvusvaheline Valuutafond (International Monetary Fund- IMF) laenu ainult

tingimustel, et sihtriik muudab oma fiskaal-ja rahapoliitikat (sh vabakaubanduse

arendamine, hinnapoliitika muutmine ning maksusüsteemi parandamine, et suurendada

riigi sissetulekuid).114

Kasutatakse ka väljendit rist-tingimuslikkus (cross-

conditionality), mis seob IMF-i või Maailmapanga laenu tingimused ka mõne teise

ODA organisatsiooni või doonori tingimuslikkusega. 1990ndate alguses algas ka

mitmepoolsete doonorite nõudmisel lisaks majanduslike tingimuste täitmisele ka nn

112

OECD/DAC; UNEG; ECG; IOCE. 113

Impact Evaluations and Development (2009), lk 2 114

Geske Dijkstra (2002), lk 2

37

poliitiliste tingimuste täitmine (demokraatia, inimõiguste ja heade valitsemistavade

edendamine)115

.

Selle mudeli juures on aga küsitav doonorite soov „osta“ vastavaid reforme, samuti

tekib oht sihtriigi laiskuseks. Kui tingimused on kirjutatud juba laenulepingusse, siis ei

pinguta riik ise eelnevalt erinevate reformide läbiviimiseks ning küsitav on ka seatud

tingimuste sisu ning teostamine. Nimelt peab riik igal juhul täitma vastava sätte, et

saada laen, see aga võib viia sihtriigi vastuollu tingimuslikkuse õiguspärasusega-

abisaaja surub läbi nõutud reformi analüüsimata selle tagajärgi või tehes seda hoopis

ebademokraatlikul viisil.116

Negatiivseks on selle mudeli puhul doonorile suurte kulutuste tekitamine sihtriigi

majandusliku- ja sotsiaalse olukorra uurimiseks. Selleks, et esitada teatud tingimusi

sihtriigile tuleb ka tutvuda sealse reaalse olukorraga, et lisaklauslite täitmine oleks ka

jätkusuutliku iseloomuga. Samuti on keeruline rakendada karistusi kui tegemist on rist-

tingimuslikkusega, sest erinevatel doonoritel on erinevad arusaamad eesmärkide

täitmisest ning siin võib tekkida suuri konflikte. Positiivne on aga omakorda võimalus

muuta sihtriigi poliitikaid muu maailmaga ühtlasemaks ning teha seda kiiremal moel kui

ilma abi eeltingimusteta.

6) Meta-analüüs (Meta-Analysis) – seda meetodit kasutatakse eelnevalt teostatud

uuringute hulgast, saadud konkreetsete tulemuste sünteesimiseks. Seda meetodit saab

kasutada ka juba olemasoleva materjali ühendamiseks või olemasolevate andmete

objektiivseks analüüsiks.117

Meta-analüüs keskendub andmete analüüsis üldjuhul ühe aspekti uurimisele ehk kuidas

mõjutab X Y-it. Selle meetodi peamiseks väljundiks on aruanded selle kohta, milline on

konkreetse uuritava efekti mõju. Aruanne põhineb eelnevalt koostatud laiapõhjalistel

uuringutel.118

Selle meetodiga saab näiteks analüüsida, kuidas mõjutab sihtriigi

sissetulekutase ja elanikkonna arv abi suurust119

115

Geske Dijkstra (2002), lk 2 116

Killick (1997), lk 7 117

Mekasha, Tarp (2011), lk 4 118

DeCoster (2004), lk 2 119

Doucouliagos, Paldam (2007), lk 2-3

38

Selle mudeli puhul on küsitav objektiivsuse aspekt kuna raporti raamistiku moodustab

hindaja ning siinkohal ei saa välistada autori isiklikke eelistusi. Tulemuste avaldamisel

võib esineda liiga suuri üldistusi.

7) Eelarvetoetuse meetod (Evaluation of Budget Support) - eelarve toetuse näol on

tegemist uudse lähenemisega, kus partnerriiki finantseeritakse läbi doonori ning

finantsid edastatakse otse abisaaja riigikassasse. Eristatakse üldist ja sektoripõhist

eelarvetoetust. Erinevus kahe variandi vahel seisneb rahastamisreeglites- kui üldise

toetuse puhul tuleb joonduda üleriigilistest arengukavadest, poliitikatest jms, siis

sektoripõhise toetuse korral vaadatakse doonori ja sihtriigi suhtluses vastavaid

valdkondlikke eesmärke.120

Selle meetodi puhul tuleb hindamisel kindlasti võtta arvesse toetused- kas on tegemist

ainult üldise eelarve toetusega, nii üldise- kui sektoraalse toetusega üheaegselt või ainult

valdkonnapõhine toetus. Tulemus on ülevaatlikum kui tegemist on laiahaardelisema ja

väikese ajanihkega hinnanguga kuna paratamatult mõjutavad sektoraalsed muutused

üldist olukorda ja vastupidi.121

Ajanihe on oluline kui üks programm lõppeb varem kui

teine, näiteks valdkonnapõhine protsess lõppeb pool aastat hiljem, siis on riigi reaalsete

arengute hindamine tulemuslikum kui hinnatakse mõlemat programmi üheaegselt.

Hindamisvõimalused jagunevad kaheks: selgepiiriliste kriteeriumite esinemine ning

nende puudumine. Esimesel juhul sisaldab hindamisaruanne üldistavaid kirjeldusi-

eesmärkide täitmise tase, puudub seoste leidmine eesmärkide saavutamise või

mittesaavutamise põhjustest. Selliseid aruandeid tehakse kas mõne konkreetse üksiku

eesmärgi saavutamise kohta või tehakse lihtsalt üldistavaid järeldusi. Teisel juhul

kirjeldatakse saavutatud eesmärke ning tuuakse välja ka edu või ebaedu põhjuslikud

seosed ning tagajärjed.122

Eelarvetoetuse võimaluse kasutamisel tuleb tutvuda sihtriigi arengukavadega, et mõista,

millised on nende eesmärgid ja milliseid probleeme peetakse arengut takistavateks. See

lähenemine soodustab dialoogi abiandja ja saaja vahel. Negatiivseks aspektiks saab

120

Methodology for Evaluations of Budget Support Operations at Country Level (2008), lk 7-10 121

Ibid., lk 9 122

Methodology for Evaluations of Budget Support Operations at Country Level (2008), lk 10

39

lugeda ajakulukust, mida nõuab nii üldiste- kui sektoripõhiste mõjutuste uurimine ja

võrdlemine. Samuti võib esineda liigset pinnapealsust või üldistust.

Eelarvetoetuse meetod on kasutusel Zambia Vabariigis, kus erinevad riiki arenguabi

suunavad doonorid, on sõlminud ühisavalduse mudeli sobivusest ja kasutamisest ning

seeläbi ühildati riigi ja doonorite arengukavasid ning eesmärke. Harmoniseerimise

tulemusel koostati 2007.aastal ühtne strateegia Zambia arendamiseks (Joint Assistance

Strategy for Zambia).123

Igale projektile, mida soovitakse hinnata, leitakse sobivaim mudel kas doonori või

hindaja või kõigi osapoolte vahel ühiselt. Projekti teostamise eristaadiumites võib

kohaldada erinevaid mudeleid, mis lõppkokkuvõttes liidetakse üheks suureks- kogu

projekti tulemuse kaardistamiseks.

Kui projekti kestel või selle lõppedes saab hinnangu andmiseks projekti teostaja või

tellitud hindaja valida sobiva mudeli ja meetodi, milline võiks kajastada parimal viisil

teostatud toiminguid ja tulemusi, siis tuleb arvestada ka ühendustega, mis tegelevad

sarnaselt nn ametlike hindamisorganisatsioonidele, arengukoostöö tulemuslikkuse ja

efektiivsuse jälgimisega. Kodanikeühenduste missiooniks on välja selgitada ja

tähelepanu juhtida abitegevuste efektiivsusele ning abivahendite sihipärasele

kasutamisele. Näiteks on sellised organisatsioonid nagu Aid/Watch ja Concord.

Aid/Watch seisab hea nende projektide eest, mis edendavad koostööd erinevate

arengutasemega riikide vahel samaaegselt kaitstes inimõigusi ja loodulikku keskkonda.

Ühendus põhineb vabaliikmetel ja seega on nad võtnud omale julguse avaldada teravat

kriitikat abiprojektide kohta124

. Concord on katusorganisatsioon Euroopa

kodanikeühendustele, mis aitab edendada poliitilist dialoogi arengukoostöö teemal ja

tõsta esile efektiivsemaid tegutsemisviise saavutamaks seatud eesmärke125

.

Erinevate mudelite positiivsed ja negatiivsed aspektid on autor kokkuvõtlikult lisanud

hindamismudelite võrdlustabelisse.

123

An evaluation of budget support in Zambia (2011), lk 13-14 124

About Aid/Watch, 04.05.2012 125

Concord 04.05.2012

40

Joonis 3. Hindamismudelite võrdlus

Doonorite

ühishindamise

mudel

Osalusmudel Traditsiooniline

hindamismudel

Mõju hindamise

mudel

Tingimuslikkuse

teooria

Meta-analüüs Eelarvetoetuse

meetod

Kes juhib

hindamisprotsessi?

abisaaja; projekti

meeskond; muud

huvigrupid

doonor;

programmijuht

hindaja doonor(id) doonor/hindaja doonor

Kes määrab

hindamis-

kriteeriumid?

hindaja,

meeskond,

huvigrupid,

organisatsioo-nid

projekti meeskond,

hindaja, kogukonna

liikmed jt

huvigrupid

hindaja hindaja doonor(id) hindaja partnerriigi

arengukavas

märgitud

eesmärgid

Kes kogub andmed,

koostab analüüsi ja

lõppraporti?

jagatud kohustus

sihtriigi,

agentuuride jm

huvigruppide

vahel

jagatud kohustus

hindaja ja

huvigruppide juhid

hindaja,

välisekspert

hindaja,

välisekspert

hindaja,

välisekspert

eelnevalt kogutud

laiapõhjalised

uuringud, raporti

koostab hindaja

hindaja

Mudeli miinused osapoolte

konsensuslik-

kus vähendab

sihtriigi kasu

suured kulutused,

arvamuste paljusus,

konfliktsus

konservatiivsus,

jäikus

keerulised valemid,

tulemuse

usaldusväärsus

sihtriigi „moraalne

laiskus“, küsitav

legitiimsus

subjektiivsus,

liigne üldistus

pinnapealsus,

ebakindlus

eesmärkide

saavutamisel

Mudeli plussid mitmetasandi-

line

hindamisvõrk,

suur info hulk,

kaasatud

sihtriikide

esindajad

info jagamine,

sihtriigil sõnaõigus

läbi kohalike

ekspertide

kasutamise

minimaalsed

kulutused,

objektiivne

sõltumatu

eksperthinnang

sügav analüüs,

mõjude uuring

laiem kui

sektoripõhine

riigil motivatsioon

siseriiklikeks

muudatuste

tegemiseks

konkreetse efekti

mõõtmine/ana-

lüüs

dialoog partnerite

vahel,

arengukavade

sügavam analüüs

41

2.3 Arenguabi taotlemis- ja hindamissüsteem Eestis

Käesolevas peatükis uurib autor hindamismudelite - ja teooriate kohaldatavust ja

kasutamist Eesti arengukoostöös. Eesti Välisministeerium kuulutab välja avatud

taotlusvoorud arengukoostööprojektide rahastamiseks. Taotlusvoorude eesmärk on läbi

üksikprojektide rahastamise saavutada eesmärke, mida sisaldavad Eesti arengukavad.

Finantsabi taotlemiseks Välisministeeriumilt, tuleb esitada taotlus vastavalt „Arengu- ja

humanitaarabi andmise tingimused ja kord“ dokumendis sätestatule.

Toetust saab taotleda kas avatud- või piiratud taotlusvoorus: a) avatud- Euroopa

Komisjoni arengukoostööprojektide kaasrahastamine ja stipendiumite andmine

prioriteetsete partnerriikide kodanikele, b) piiratud- arengu- ja humanitaarabi andmiseks

(arengukoostöö puhul erandjuhtudel spetsiifilise valdkonna puhul ning humanitaarabi

puhul tavajuhtudel) ning läbi mikrofinantseeringu- Eesti arengukoostöö prioriteetsetele

partnerriikidele läbi nendes riikides asuvate välisesinduste.126

Toetuste andmisel lähtub

Välisministeeriumi komisjoni taotluste hindamisel sidusust Eesti arengukoostöö ja

humanitaarabi arengukavas 2011-2015 nimetatud prioriteetsete partnerriikide ja

projektipartneritega ning arengukavas toodud valdkondadega127

.

Arenguabi teostamiseks on Välisministeeriumi eelarves aastal 2012 ettenähtud

vahendite jaotus järgmine: 1) Afganistanile 150 000 eurot, 2) teavitamise ja

maailmahariduse projektidele Eestis 50 000 eurot, 3) Idapartnerluse riikidele 340 000

eurot (sellest Gruusia 120 000 eurot, Moldova 100 000 eurot, Ukraina 60 000 eurot,

Valgevene 60 000 eurot), 4) stipendiumite andmiseks Eesti arengukoostöö prioriteetsete

partnerriikide kodanikele 60 000 eurot, 5) Euroopa Komisjoni arengukoostöö projektide

kaasrahastuse tagamine 60 000 eurot.128

Taotlused hinnatakse peale esitamist nii vormiliselt kui sisuliselt. Kui vormiline pool ei

vasta kehtestatud nõuetele ei edastata projekti sisulisse hindamisse. Taotlejale antakse

126


Ibid. 128 Arengukoostööprojektide 2012.aasta avatud taotlusvooru toetuse taotlemise juhend, Välisministeerium,

05.04.2012, lk 5

42

lisatähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Mittekõrvaldamisel ei pääse taotlus järgmisesse

vooru edasi.129

Projekti sisu ja eelarvet hinnatakse vastavalt hindamisjuhendile järgmiste kriteeriumide

alusel: 1) projekti eesmärgipärasus (15 % koguhindest), 2) projekti ettevalmistuse

kvaliteet (30 % koguhindest), 3) projekti majanduslik tõhusus (30 % koguhindest), 4)

projekti jätkusuutlikkus (10 % koguhindest).130

Suurimat osakaalu tähistavates

kriteeriumites- majanduslik tõhusus ja projekti ettevalmistus (kumbki 30 %),

vaadeldakse, kas projekt on koostatud selge ülesehitusega keskendudes probleemile,

mida on eelnevalt põhjalikult uuritud, kas projekti tulemus on realistlik, ootuspärane ja

mõõdetav. Eelarve peab olema seejuures läbipaistvalt koostatud ning kulutused

põhjendatud.131

Taotlusi hindab komisjon, mis on moodustatud välisministri käskkirja alus ja koosneb

esi- ja aseesimehele lisaks erinevatest lihtliikmetes, näiteks esindaja

Justiitsministeeriumist, Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumist, Haridus- ja

teadusministeeriumist, lisaks esindaja Avatud Eesti Fondist ning Eesti

Mittetulundusühenduste ja Sihtasutuste Liidu poliitika ja teavitusvaldkonna ekspert.132

Hindajate ülesandeks on märkida taotlejapõhisesse tabelisse ülalmainitud

kriteeriumitele hinded. Kõikide punktide alusel leitakse aritmeetiline keskmine ning

moodustatakse pingerida, mis saadetakse välisministrile, kes teeb lõpliku otsuse.133

Tegemist on väga erinevate kogemuste ja nägemustega isikutega, kelle otsus hinde

andmisel põhineb lisaks ettenähtud omaduste hindamisele ka isiklikele eelistustele.

Autor leiab, et lisaks erialaste ekspertgruppide kaasamisele hindamisvoorus, tuleks anda

võimalus ülikoolide ja ministeeriumite vahelisele koostööle, küsida projektide

hindamisel arvamusi ka näiteks magistrantidelt. Selline koostöö edendaks suhtlust

avalikus sektoris, tõstaks arenguabi teemalist teadlikkust ning parandaks

arenguprojektide taset ning mitmekesisust. Noorte innovaatilisi lähenemisi ei pea lisama

129

Arengukoostööprojektide 2012.aasta avatud taotlusvooru toetuse taotlemise juhend,

Välisministeerium, 05.04.2012, lk 9-10 130

Ibid., lk 10-11 131

Ibid. 132


Ibid.

43

hindamissüsteemi otsuste tegemise aluseks, lähenemine teise vaatenurga alt annaks hea

võimaluse täita Eesti arengkavas esitatud eesmärki: arengukoostöö elluviimise

tõhustamist ja läbipaistvuse suurendamist134

.

Projekt, mis läbib hindamised ning finantseeritakse Välisministeeriumi arengukoostöö

eelarvest, ei ole veel lõplikult edukaks kuulutatud. Perioodi kestel (kuupäev määratakse

ministeeriumi ja taotleja vahelises lepingus) tuleb esitada vahearuanne, mille ülesandeks

on tegevuste kontroll eesmärkide saavutamisel.

Vahearuandes tuleb selgitada, millised olid projekti eesmärgid, kuidas neid saavutada

planeeriti ja millised on tulemused hetkel- kas eesmärke on saavutatud kui jah, siis

milliseid ja kuidas. Kui ei, siis miks ja mida taotleja olukorra parandamiseks ette võtab.

Selgitada tuleb, millised on projekti kulud ja tulud, kas need kattuvad esialgses taotluses

märgituga, kui ei, siis selgitada mis on erinevuse põhjuseks. Aruandes tuleb välja tuua

edasised tegevused soovitud tulemuse saavutamiseks.135

Lõpparuanne on vahearuandega analoogne- tuleb selgitada eesmärke, tegevusi ja

saavutusi. Kirjeldada erinevusi tulemustes ning kuludes (kui neid esineb). Neljandas

alapunktis- projekti tulemuslikkus, tuleb edasiste tegevuste kirjeldamise asemel hinnata

abiprojekti mõju. Tuleb anda hinnang eesmärkide saavutamisele, tulemuslikkusele ja

elluviimisele. Eesmärkide ja mõju hindamiseks soovitab Välisministeerium kasutada: 1)

SMART põhimõtet136

, koolituste, konsultatsioonide jmt tegevuste tulemuslikkuse

hindamiseks 2) Kirckpatrickí mudelit või 3) loogilist maatriksit ehk LongFrameí

meetodit projekti planeerimiseks ja elluviimiseks137

.

Lisaks eesmärkide selgitamisele tuleb koostada täpne kuluaruanne ehk finantsaruanne.

Ära tuleb märkida projektis osalejate töötasud, ekspertide tasud, koolitused, teavitustöö,

reisi- ja majatuskulud jmt ning seda võrdluses planeeritud kuludega. Välja tuleb tuua

projektis tehtud lisakulud või eelarve ülejääk.138

134



Vaata mudeli kirjeldust ka lk. 28 137


Välisministeerium, 05.04.2012, lk 14-17 138

Välisministeerium (koduleht), 05.04.2012

44

Seatud hindamiskriteeriumite järgi rõhutatakse tugeva algprojekti koostamist ja

esitamist. Järgitakse, et eesmärgid oleksid selgelt välja toodud ning kirjeldatud detailselt

nende saavutamiseks ettenähtud tegevusi. Soovitakse tõestust projekti läbiviija

kompetentsi- juhtimiskogemuse ja majandusliku suutlikkuse olemasolust. Kõige

väiksema osakaaluga on jätkusuutlikkuse aspekt.139

Nende kriteeriumite tõttu tuleb taotlejal näidata end (organisatsiooni) kui väga tugeva

loogilise mõtlejana, suurepärase projektikirjutajana ning matemaatikuna. Esitatud on

nõudmine, et taotleja peab tõestama oskust või kogemust juhtida projekti ning seeläbi ei

esita oma projekte isikud, kellel puudub vastavasisuline kogemus, kuid kes oleksid

siiski head projektijuhtijad. Samuti on jäetud vähemtähtsaks jätkusuutlikkuse aspekt,

mida autori arvates tuleks rohkem tähtsustada ning vähendada pigem taotluse

ülesehituse karme nõudmisi, sest projekt, mis pakub vaid lühiajalist efekti ei ole just

parim projekt väikeste ressurssidega doonori jaoks. Vastupidiselt, eelistada tuleks nende

projektide rahastamist, mille tulemused suudavad mõjutada terve sektori arengut. Ei ole

mõtet rahastada tegevust, mis ressursside lõppedes jätkamist ei võimalda, näiteks

toetada õmblusmasinate ostu piirkonnale, kus ei ole võimalik osta varuosi või

parandada katki läinud masinaid.

Taotluse hindamisjuhendis kajastub lühikese arengukoostöö ajalooga riigil, hirm

kaotada finantse nõrkadele projektidele, mis tegelikult ei ole halb kartus. Tugev projekt

on alus järgnevatele tegevustele, mis aitavad saavutada maksimaalseid tulemusi, kuid

soodustada tuleks ka uusi taotlejaid, mitte finantseerida samu korduvaid

projektikoostajaid.

Eestis kasutatav projektipõhine hindamismudel hõlmab endas projektide vormilise sisu

kontrollimist, eesmärkide ja tegevuste loogilisust ning finantsvahendite kasutamist.

Seejuures on taotluste hindamisvoorus vähima osakaaluga aspekt jätkusuutlikkus.

Projekti lõppedes tuleb siiski selgelt välja tuua mõõdetavad saavutatud tulemused. Suurt

rõhku pannakse prognoositud kulude ja tegelike kulude esitamisele ja selgitamisele.

Eestile kui väiksele doonorriigile ning siinsetele piiratud võimalustega

kodanikeühendustele, on oluline säilitada tasakaal projekti hindamisel vahendite ja

139


Välisministeerium, 05.04.2012, lk 10-11

45

eesmärkide vahel. Ei saa lubada liigseid kulutusi projektide laiapõhjalisteks mõjude

uuringuteks. Doonorid ei kasuta alati ühte ja selget hindamismudelit vaid

kombineeritakse erinevaid mooduseid projekti eri etappides.

Käesoleva töö autor toob siinkohal soovituse Eesti hindamisprotsessi edendamiseks,

kasutades erinevate mudelite positiivseid omadusi eesmärgiga siduda need hetkel

kasutuses olevasse mudelisse. Autor ei too välja juba kasutatava mudeli ebasobivust,

vaid lisab võimaluse kuidas arendada Eesti arengukoostööd ja luua ühtne baas

projektide hinnangute, teostamiste- positiivsete ja negatiivsete aspektide kohta, mis

võimaldaks erinevatel taotlejatel kasutada eelnevate kogemusi. Parimaks mooduseks

selle saavutamiseks on luua alaline hindamiskomisjoni, mille liikmed on teatava

perioodi lõppedes vahetuvad. Komisjon hindab konkreetsete kriteeriumite järgi projekti

taotlusi, kuid lisaks koostavad nad hinnangu ka projekti keskel ja selle lõppedes, mis ei

muuda taotleja kohustust vahearuande ja lõpparuande esitamiseks. Selline mitmekülgne

hindamine lisab protsessi objektiivsust ning läbipaistvust. Komisjonil on õigus teostada

pidevat seiret- see tähendab küsida jooksvalt kuludokumente ning kaasata

hindamisprotsessi sihtriigi- või piirkonna elanikke. Kohalike kaasamine on mõjude

hindamise mudeli parimaks pooleks, see annab võimaluse kaasa rääkida ka projekti nn.

nõrgimal osapoolel, kuid keda tegelikult kogu tegevus mõjutab enim. Selline

suhtevõrgustik paneb aluse kogemuse- ja teadmistevahetusesse, mis on omakorda

osalusmudeli positiivseks aspektiks. Suhtevõrgustiku negatiivseks pooleks on suurte

osapoolte arvuga suhtlemiskeerukus- palju erinevaid arvamusi ja seeläbi tuleb otsuseid

teha kompromissidena, mis ei pruugi sihtriiki just parimal moel mõjutada. Sellest

lähtuvalt võiks olla komisjon kolme kuni viie liikmeline, koosnedes oma ala

ekspertidest, mis annaks eelise teatud projektide puhul mitte kasutada lisaks

ekspertgrupi arvamust, vaid esialgse hinnangu saaks anda juba komisjoni liige

(võimaldab hoida kokku kulusid). Komisjoni tegevuseks tehtavad väljaminekud tuleks

kompenseerida kas: a) kirjutades need sisse taotlusprojektidesse või b) lisaraha

eraldamine Välisministeeriumilt. Kuna Eestil on seitse prioriteetset partnerriiki, siis on

võimalik teostada hindamisi selliselt, et mitu erinevat projekti ühes piirkonnas korraga,

mis võimaldab omakorda hinnata tegevusi ja mõjusid lisaks ühe projekti raames, kogu

sektorile või piirkonnale korraga. Samuti annab see võimaluse analüüsida, kas Eesti on

46

oluline arengukoostöö partner neile riikidele ja kas reaalselt ka suudetakse mõjutada

sihtriigi arengut.

Hindajate vaatlustulemused, analüüs ja lõppjäreldused tuleks sisestada kas täielikult

avalikku või huvitatud osapooltele avalikku andmebaasi. See võimaldab ka teistel

projektitaotlejatel võrrelda enda planeeritud tegevusi teiste samalaadsetega, et mitte

korrata samu vigu või näha võimalusi abi tõhustamiseks. Iga taotleja selline

enesekontroll mõjutab positiivselt kogu riigi arenguabi kvaliteeti, näidates end oodatud

partnerina arengukoostöös.

Projekte hinnatakse nende erinevates etappides- alguses, keskel ja lõpus. Analüüsitakse

sisendeid ja väljundeid, mis annavad ülevaate projektis seatud eesmärkide täitumisele

või mittetäitumisele ning põhjendusi mõjude omadustest ja ilmnemisest. Projektide

hindamine ei kajasta täielikult doonori suutlikkust. Kui sihtriigil on mitu doonorit, kes

soovivad oma projektidega parandada sealset arengut, siis kas abisaaja peab pakutava

abi kõik vastu võtma? Kuidas saab kindlaks teha, et pakutav abi ei lisa sihtriigile kasu

asemel hoopis lisakohustusi? Nendele küsimustele otsib autor vastuseid järgnevas

peatükis, kus selgitatakse doonoripõhist hindamissüsteemi.

47

3. DOONORITE HINDAMINE ARENGUKOOSTÖÖS

Arenguabi eesmärgiks on pakkuda finants- ja tehnilisi vahendeid, soodustamaks

sihtriigi arengut. Teostatava projekti õnnestumisele saavad kaasa aidata nii doonor ehk

abiandja kui ka sihtriik ehk abisaaja. Siinkohal ei ole olemas ühte ainuõiget lahendust

arenguabi programmi koostamiseks või sihtriigil abi vastu võtmiseks. Samuti puudub

tõestus, kui suur rahaline panus garanteeriks projekti õnnestumise sajaprotsendiliselt.

Veelgi enam, ei ole üldse tõstatud, et suurem summa kindlustab parimad tulemused.

Ülemaailmse majanduskriisiga algas ka aeg, kus esitati rohkem küsimusi riigi raha

kulutamise kohta. Avalikkus uuris pingsamalt, mille alusel jagatakse ODA-t ja kas

programmid ka reaalselt oma eesmärki täidavad. Milline on suhtlus ja koostöötihedus

erinevate doonorriikide ja –organisatsioonide vahel? Kas ja kes koostab võrdlusi

abiandjate tulemuste kohta ning kirjeldab X-doonori eeliseid Y-i ees? Kas parimaid

näitajaid toodavad kahepoolsed või mitmepoolsed arengusuhted? Kas doonorid on üldse

muutnud, analüüsinud või parandanud oma abiandmise viise?140

Muret finantsvoogude suunamise pärast ei tunne vaid doonorriigi avalikkus, vaid seda

teeb ka sihtriik. Sobiv oleks siinkohal tõstatada küsimus ka nn. nõrgemalt osapoolelt

ehk kas ja kui palju maksab arenguabi sihtriigi jaoks? Sihtriigil tuleb koostada peamiste

probleemide kirjeldus ehk kavad eesmärkidega, mida soovitakse muuta või parandada

ning millised on peamised takistused riigi arenguteel. Samuti tuleb läbi viia riigitasandil

reforme, mis aitaksid maksimaalselt omavahel ühildada doonori eesmärke abisaaja

omadega ning lisaks võib abiandja esitada teatavaid tingimusi141

, mis on eelduseks abi

andmisel. Kõikide protsesside läbiviimine nõuab partnerriigilt erinevaid ressursse: nii

tööjõu kui finantside näol. Kas vastavad pingutused päädivad kvaliteetse arenguabi ja

oodatavate tulemustega või jääb sihtriik lühiajalisele eduefektile lisaks tasuma ka

näiteks Maailmapanga poolt antavat laenu, mis pikas perspektiivis ei ole sihtriigile

arengut soosivaks vaid vastupidi, takistavaks asjaoluks.

Parandamaks lünka doonoriefektiivsuse kohal arenguabi analüüsis on Globaalse

Arenguabi Keskuse (Center for Global Development) uurijad eesotsas Nancy Birdsalli

ja Homi Kharasega ühendanud statistilised andmed, mis on organisatsioonide poolt

140

Birdsall, Kharas, Mahgoub, Perakis (2010), lk 7 141

Eelpool kirjeldatud tingimuslikkuse teooria, lk 36

48

juhitavad ning koostanud nende põhjal joonise nimega kvaliteetse arenguabi teemant

(Quality of aid diamond), mõõtmaks doonorite efektiivsust.

Eelnimetatud küsimustele vastuseid anda on väga keeruline. Erinevad mudelid annavad

erinevaid positiivseid tulemusi, samas toovad endaga kaasa ka negatiivse poole, mis on

asjaolude hindamisel väga tugevaks aluseks lõpphinde kujunemisele. Erinevate

aspektide vaatlemisel tekitaks positiivsete ja negatiivsete tulemuste kõrvutamine väga

mahukaid raporteid ning keerulisi valemeid, mis kokkuvõtteks ei lihtsusta doonoril vigu

parandada, vaid üllitab suuremahulist akadeemilist tööd. Edukaim viis on omavahel

võrrelda numbrilisi näitajaid, mis aga ei pruugi olla eelnevalt kogutud täpselt samadel

alustel või sisaldavad mõnda vigast komponenti. Samuti on selliste analüüside

koostamist takistavaks asjaolu, et teatud doonorite puhul (riigil või organisatsioonil),

puuduvad vastavad andmed, neid kas ei ole kogutud või puudub ligipääs. Kuidas selles

küsimusterohkes protsessis jõuda usaldusväärse tulemuseni, kirjeldab järgnevalt autor

uudset doonorite hindamissüsteemi ehk arenguabi teemanti.

3.1 Kvaliteetse arenguabi teemant ja indikaatorid

Arenguabi eesmärkide, täitmisviiside ja tõhususe hindamise kohta on doonorid

korduvalt kinnitanud vajadust selgepiirilisele definitsioonile ning tunnistanud survet

partnerlussuhete tihendamisele nii doonorite kui sihtriikide vahel. Arenguabi osapoolte

üksmeelsust näitavad ÜRO aastatuhande arengueesmärgid, mille täitmist peetakse

prioriteetseks ning panuste suurendamiseks kirjutati alla Pariisi deklaratsioonile abi

tõhustamise kohta. Hoolimata eelnevatest sammudest jäi abi siiski maksimaalsest

tasemest, mis deklaratsioonides sätestatud alla ning jätkuva huvi tõestamiseks kinnitati

Accra tegevuskava. Sellised arengud on märgilise tähtsusega arenguabi ajaloos ning

näitavad hoolivust ka tegevuse lõpptulemuste ja mõjutuste kohta.

Kvaliteetse arenguabi hindamises osalevad 24 DAC nimekirja kuuluva riigi andmed.

Andmed, mis on kogutud teatavate indikaatorite kirjeldamiseks ei ole sajaprotsendiliselt

faktiliseks aluseks tõhususe määramisel, kuid vastavalt doonoritevahelisele

49

konsensusele on need näitajad asjakohased ja olulise tähtsusega.142

Arenguabi teemanti

autorid kinnitavad, et tegemist on esimese sellise uuringuga, mis sisaldab lisaks

doonorite andmetele ka sihtriikide nägemusi arenguabi kvaliteedist ja eesmärkidest.

Sellise mudeli loomine annab võimaluse jooksvalt uute andmetega koostada võrdlusi

doonorite vahel, mitte ei anna pilti olukorrast vaid teatud ajahetkel. Tulenevalt

abiandjate erinevustest- ametlike abiorganisatsioonide arv riigis, projektide ja sihtriikide

arvukus, ODA suurus jms, on andmete võrdlemiseks kasutatud neutraalseid fakte, mis

ei sõltu suurusest või on need taandatud tasemeni ühe USA dollari kohta.

Uurimuse autorid jagasid andmed nelja suuremasse gruppi, mis tähistavad kvaliteetse

abi peamisi tahke. Need on: 1) tõhususe tõstmine, 2) institutsioonide arendamine, 3)

sihtriigi koormuse vähendamine ja 4) läbipaistvus ja õppimine.143

Kuna Pariisi

deklaratsioon on olulisel kohal arenguabi loos, siis kajastavad eelpool mainitud

kategooriad deklaratsioonis esitatud nõudmisi. Samas järjekorras: 1) tulemused, 2)

omandivorm, 3) ühtlustamine ja 4) vastastikune vastutus ja aruandlus.144

Nelja nimetatud grupi alla on lisatud veel kuni kaheksa lisaküsimust, millest

kujundatakse teatud doonori positsioon.

1. Tõhususe tõstmine- see kategooria kirjeldab seost arenguabi ja vaesuse vähendamise

kasvu vahel. Kuna igal doonoril on omad eesmärgid ei vaadelda neid eraldi, vaid

mõõdetakse üleüldiseid eesmärke nagu arenguriikide jätkusuutlik areng ja üleilmse

vaesuse kaotamine.145

Tõhususe hindamiseks otsitakse vastuseid küsimustele nagu: kui

suured on projekti halduskulud, kui palju on riigis abiprogramme, kas keskendutakse

kindlatele valdkondadele või pigem piirkondadele, kui suur on sidumata abi (untied aid)

maht (abivahendid on aegajalt seotud doonori poolt teatud tingimustega).146

2. Institutsioonide arendamine- selleks, et suurendada abi positiivset mõju, tuleb

edendada partnerlussuhteid. Tegemist on pikaajalise protsessiga, mille tulemusel saab

ODA mõjutada lisaks ka sihtriigi kohalikke asutusi parandades avaliku sektori sh.

142


Ibid., lk 3 144

Ibid., lk 4 145

Ibid., lk 11 146

Ibid., 11-13

50

siseriiklike vahendite kulutamist.147

Selle kategooria alaküsimustena vaadeldakse:

sihtriigi süsteemide ja reeglite kasutamine doonori poolt, projekti elluviimisüksuste

kasutamine, tehnilise koostöö koordineerimine, finantsabi suurus sihtriigi eelarves,

kavandatud abi väljamaksete kajastumine sihtriigi andmetes ning abi prognoositavus.148

3. Sihtriigi koormuse vähendamine- ODA andmine ei tähenda kulutusi mitte ainult

doonorile, vaid ka sihtriigil on vaja teha teatavaid väljaminekuid seoses

abiprogrammidega. Uuringud näitavad, et sihtriigi vastavad ametnikud tegelevad üle

poole oma tööajast doonoriga suhtlemisega ja tema probleemide ning küsimuste

lahendamisega. Lisaks tekitab kasvav abiorganisatsioonide ja –riikide arv killustatust

ning vähendab abi efektiivsust. Segaduste vähendamiseks on näiteks Keenia otsustanud,

et teatavatel tundlikel perioodidel riigis, on abi vastuvõtmine limiteeritud.149

Doonorite

arvestamist sihtriigi kulutustega mõõdetakse seitsme alaküsimusega: doonorite

omavahelised suhted, abi killustatus riigis, vahendite suurus, programmide maht ja

panustamine läbi multilateraalsete suhete.150

4. Läbipaistvus ja õppimine- läbipaistvus doonorite tegevuses on alustalaks

vastastikkuseks vastutuseks. Sihtriigid on sageli väga raskes situatsioonis kui soovitakse

hankida või võrrelda ODA statistilisi andmeid kuna sageli esineb erinevusi arenguriigi

ja doonori andmete vahel. Mitmepoolne suhe doonorite ja sihtriikide vahel ei saa olla

konstruktiivne kui osapooled ei tea teise tegemistest.151

Selle kategooria alla kuuluvad

vaatlusesse: Rahvusvahelise läbipaistva arenguabi algatuse (International Aid

Transparency Initiative) liikmelisus, projektide- pealkirjade, sisu ja vahendite detailne

raporteerimine.152

Vastuste otsimine sellistele küsimustele annab suurepärase aluse analüüsimaks doonori

tegevust, tuues välja head küljed kuid võimalik osutada ka puudustele. Andmete põhjal

saadav tulemus laseb hõlpsalt võrrelda erinevate doonorite näitajaid kui ka vaadata, kas

konkreetne doonor on oma esitluse poolest parem või halvem doonorite üldisest

keskmisest tasemest. Arenguabi teemanti kui mõõdikute protsessi autorite teostatud

147


Ibid., lk 16-18 149

Ibid., lk 18 150

Ibid., lk 18; 60- 66 151

Ibid., lk 20-21 152

Ibid., lk 20-22; 72-73

51

tulemused näitavad, et ükski riik ei domineerinud teise üle ehk ükski riik ei olnud parim

igas kategoorias ning samuti lükatakse ümber väide, et kui riik on mõne omaduse

poolest väga tugev, siis tingimata tasakaalustas selle edu puudused mõnes teises

kategoorias. Tulemustest kirjutab magistritöö autor pikemalt töö järgmises, tulemuste

peatükis.

3.2 Tulemused doonorite hindamisel, kasutades kvaliteetse arenguabi

teemanti mudelit

Raporti autorid on koostanud ülevaate DAC ametlikest liikmetest ehk 24-st liikmeriigist

ja doonororganisatsioonist sh Euroopa Liit. Tegemist on 2010. aastal koostatud

uuringuga ning algandmed on kogutud aastatest 2008-2009. Kuna tegemist on väga

mahukade statistiliste näitajatega, ei ole neid võimalik saada jooksvalt- iga doonor (riik;

organisatsioon) esitab vajalikud andmed projektide lõppedes ning programmi

algaruandlus on sageli väga küsitava väärtusega kuna esineb erinevusi lõpparuannetega.

Samuti on DAC-l reegel, et kõik riigid ei pea igaaastaselt esitama analüüsivaid raporteid

ODA kohta, neid tehakse rühmiti ja doonor esitab andmed nelja aastase vahega.

Raportist selgub, et riik, kes omab häid tulemusi ühes valdkonnas, ei ole teises

kategoorias enam parimate seas. Samas, kategooriad ei ole omavahel pöördvõrdelises

seoses- ühe valdkonna positiivsed tulemused ei eelda teises valdkonnas negatiivseid.

Esines juhtumeid, kus vaatluse all olev riik figureeris paljudes küsimustes parimate

seas, kuid vaadeldes teisi aspekte, oli riigi tulemus vähim. Raporti tulemus kajastab

riike, kes ei omanud kategooriates äärmiselt positiivseid ega ka negatiivseid tulemusi,

vaid jäid kogu analüüsi vältel keskmiste näitajate juurde. Iga valdkonna juures tõid

raporti autorid esile riikide nimed, kes vastavalt saavutasid parimaid või halvimaid

tulemusi. Korduvalt mainiti siinjuures riike nagu Kreeka, Korea Vabariik, Portugal,

Uus-Meremaa, Taani, Ühendkuningriik, Jaapan, Belgia, USA ja Luksemburg.

Esile tõstetakse Taanit väga heade arenguabi tavade ja kõrgete positiivsete näitajate

poolest. Näiteks on Taani väga korrektne DAC-le andmete esitamisel, samuti valib ta

52

partneriteks heade valitsemistavade sihtriike. Vähendamaks abi saaja administratiivseid

kulutusi, kasutab ta rohkete pisiprojektide asemel suuri pikaajalisemaid projekte.153

Mõnevõrra ootamatumaid tulemusi näitasid Uus-Meremaa, Luksemburg, Belgia ja

USA. Nende riikide puhul joonistus välja selgesti abi suur maht, kuid vähene

koordineeritus sihtriikide ja teiste doonoritega, andmete esitamise ebatäpsus,

analüüsitulemuste jagamise vähesus partnerite vahel ning programmide paljusus,

kulukus ning killustatus.154

Soome näitas kõrgeid tulemusi kahel korral: suurte administratiivsete kulude

kategoorias ja vähese koordineeritusega doonorite vahel. Soome ei panusta väga suurelt

ka doonor-partner suhetele läbi rahvusvaheliste organisatsioonide.155

Korea, riik, kelle puhul oli rohkem negatiivseid kui positiivseid tulemusi. Näiteks üle

poole Korea abist on seotud tingimustega (vahendite sidusus tarneriigiga), vähene

andmete edastamine, väikeste projektide rohkus ja seeläbi ka kõrge kulukuse määr,

analüütiliste andmete vähene doonoritevaheline koordineeritus.156

Koostatud doonorite hindamise raportil on väga lai statistiline andmebaas, mida on

kogutud ja omavahel võrreldud. Suur andmemaht muudab väga keeruliseks sellise

mudeli joonistamist DAC mitteametlike, kuid OECD doonorriikide kohta, kes ka

sooviksid hinnata oma panust globaalses arengukoostöös. Iga alapealkirja kohta on

koostatud valemid, mille alusel on leitud väärtused diagrammile. Kasutatakse väga

suures koguses numbrilist informatsiooni ja fakte, mida saab esitada arenguabi

koordinaator riigis. Kui sellised andmed on osaliselt puudu, ei saa kahjuks välja

töötatud valemitega korrektseid väärtusi leida.

Eesti Välisministeeriumil kui siinsel abi koordineerijal, ei ole võimalik selliseid

ülevaatlike andmeid koguda kuna see nõuab palju aega, tööjõudu ning ka finantse. Olles

küll ametlikult OECD liige, ei ole Eesti paraku DAC 24-ja157

liikmesriigi nimekirjas

153

Birdsall, Kharas, Mahgoub, Perakis lk 44-74 154

Ibid. 155

Ibid. 156

Ibid. 157

DAC liikmed on: Austraalia, Austria, Belgia, Kanada, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka,

Iirimaa, Itaalia, Jaapan, Korea, Luksemburg, Madalmaad, Uus-Meremaa, Norra, Portugal, Hispaania,

Rootsi, Šveits, Ühendkuningriik, USA ja EL

53

otseselt, küll aga kaudselt läbi Euroopa Liidu, kuhu riik teeb sissemakseid arenguabi

andmiseks. Võrdluses doonorite efektiivsuses ja nende arenguabi kvaliteedis jääb Eesti

kahjuks just andmete puudusel pingereast välja ning seetõttu puudub võimalus näha,

millised on need valupunktid või probleemsed kohad, mida tuleks parandada ja

võimalus teada saada, millised on Eesti suurimad plussid. Magistritöö autor esitas siiski

vaatluse all olevad indikaatorid Välisministeeriumi arengukoostööbüroo ja MTÜ

Mondo esindajale, kes said ülesandeks hinnata küsimusi skaala 1..5. Täpsed tulemused

on kirjeldatud töö peatükis 4.4 Eesti, kui doonorriigi hindamine.

54

4. EESTI AMETLIKU ARENGUABI DOONORINA

Peale arengukoostöö ajaloo kirjeldamist, rahvusvaheliste sammude astumise

tähtsustamist tähistamaks arenguabi olulisust ning arengukoostöö hindamisprotsessi:

kriteeriumite, aluste, tegevuste ja mudelite selgitamist, keskendub autor juhtumipõhisele

analüüsile- Eestile kui ametliku arenguabi doonorile.

Eesti on arenguabi pakkunud alates aastast 1998158

, kuid ametlik OECD liikmestaatus

saavutati alles aastal 2010. Eesti arengukoostöö poliitika lähtub suures osas

dokumentidest: "Eesti arengukoostöö põhimõtted " (kinnitatud Riigikogus 2003. aasta

jaanuaris), määrus „Arengu-ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord“ (vastu

võetud 21. jaanuaril 2010) ning arengukavadest (2006-2010 ja 2011-2015).

Arengukavade koostamisel võetakse arvesse ka Eesti EL-i poliitikat. Eesti

arengukoostööd viivad ellu avalik ja kolmas sektor ning riigi tasandil koordineerib

arengupoliitikat Välisministeerium.159

Seades eesmärkideks Eesti välispoliitikas aktiivsust ning suunatust demokraatia,

stabiilsuse, turvalisuse ja heaolu saavutamisele ja kindlustamisele Euroopas ja mujal

maailmas ning olemaks arvestatav ja usaldusväärne partner nii EL-s, NATO-s ja teistes

rahvusvahelistes organisatsioonides kui ka kahepoolsetes suhetes160

, võtab Eesti endale

eesmärgiks arendada häid suhteid ja koostööd rahvusvahelisel tasandil. Kuna

arengukoostöö on globaalsete suhete koordineerimise üks vorm, siis on Eesti võtnud

sihiks aidata endast kehvemal järjel olijaid ning seeläbi kanda hoolt, et väärtustataks

inimõigusi ja edendatakse majandust.

Esmakordselt planeeriti Vabariigi Valitsuse reservist 0,44 miljonit eurot teiste riikide

arengu toetamiseks 1998. aastal. Alates 2004. aastast on arengukoostöö elluviimiseks

vahendid ette nähtud Välisministeeriumi eelarves.161

158


Arengukoostöö Ümarlaud (koduleht), 31.03.2012 160


Ibid.

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=244042

55

Joonis 4. Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi vahendite jaotus aastal 2010162

Protsentuaalse jaotuse kõrval arenguabiks ettenähtud finantside jagunemisel, oli

rahaliste vahendite maht järgmine: aastal 1998 oli riigi poolt eraldatud 0,4, aastal 2005

7,7 ning aastal 2010 juba 14,1 miljonit eurot.163

Süstemaatiline arenguabi sai alguse ühekordsetest kahepoolsetest projektidest, mille

sisuks oli abitegevusena kogemuste jagamine üleminekumajandusega riikides (Lõuna-

Kaukaasia, Lääne-Balkani riigid, Ukraina, Moldova jt).164

Lähtuvalt abi mahu suurenemisest ning soovist, et Eestist peaks saama „ omanäoline,

rahvusvahelisi arengueesmärke toetav ning üldtunnustatud arengukoostöö põhimõtteid

järgiv doonorriik, kelle abi on partnerriikides oodatud ja nende arengule kasulik ning

kellega teised doonorriigid soovivad teha koostööd“165

, koostati esimene „Eesti

arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006-2010“ (aastal 2006). Kirjeldatud

tegevuskava eesmärgiks oli strateegia, mis reguleeriks Eesti avaliku sektori tegevust

arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas. Valdkondlik strateegia rakendub neljaks

aastaks. Teine kava, aastateks 2011-2015 (vastu võetud 6. jaanuaril 2011), on esimese

jätkuks ehk alus eelnevalt esitatud eesmärkide ja põhimõtete jätkamiseks.

162


Ibid. 164


Ibid., lk 3

Teised

organisatsioonid

6%

Kahepoolne

arengukoostöö ja

humanitaarabi

26%

ÜRO

organisatsioonid

9%

EL eelarve

59%

56

Sätestatud on soov kujundada läbipaistvat ja tulemuslikku arenguabi. Üldiseks

eesmärgiks on Eesti seadnud üleilmse vaesuse vähendamise ja aastatuhande

arengueesmärkide saavutamise. Prioriteetide täitmiseks püütakse ODA abil parandada

hariduse kättesaadavust, naiste ja laste olukorda, majanduslikku arengut läbi

majanduskeskkonna reformimise, rahu ja inimõiguste tagamist ning üldist teadlikkuse

kasvu Eesti elanike ja olulisemate sihtrühmade seas.166

Eesti esimese arengukava sisu ja eesmärke kirjeldab töö autor järgmistes peatükkides.

2006-2010 arengukava analüüs on aluseks hetkel kehtivale, 2011-2015 arengukavale.

Viimase sisu mõistmiseks ning võimaluseks luua seoseid kahe kava ja hetkel seatud

eesmärkide vahel, on autor võtnud vaatluse alla punktid nagu finantsprognoos,

sihtriikide valik, üldised põhimõtted ja meetmed.

4.1 Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006-2010 analüüs

Arengukava eesmärgiks on olla lähtedokumendiks Eesti arenguabi koordineerimisel.

See on aluseks nii Välisministeeriumile kui ka teistele arenguabi pakkuvatele

institutsioonidele nagu ministeeriumid, valitsusasutused ja omavalitsused, samuti

joonduvad selle järgi kodanikeühendused tõhusama tegevuse kooskõlastamiseks.

Arengukava peaks aitama kujundada ühtset Eesti arengukoostööpoliitikat, tuues välja

arengukoostöö ja teiste poliitikavaldkondade vahelised seosed.

4.1.1 Finantsprognoos

Riigikogu otsus „Eesti arengukoostöö põhimõtted“ (2003) on sätestanud arenguabi

rahastamise korra. Seda tehakse läbi vahendite, mis suunatakse riigi eelarvest

Välisministeeriumile. Vastavalt Eesti majanduslikule arengule ja rahvusvahelistele

suundumustele, suurendatakse ka finantsilise abi mahtu.167

Alustades 1998. aastal vaid 7

miljoni kroonise168

panusega arenguabisse169

, siis aastate möödudes on kasvanud ODA

166


Eesti arengukoostöö põhimõtete heakskiitmine (2003), § 6 168

0,4 miljonit eurot 169

Eesti arengukoostöö arengukava (2006), lk 9

57

maht. Seda on ajendanud riigi kasvav moraalne soov aidata abivajajaid kui ka

rahvusvaheliste koostöölepingute ja deklaratsioonide allkirjastamine, millega võetakse

kohustus suurendada abi mahtu. EL, kui suur rahvusvaheline panustaja

arengukoostöösse, võttis 2002. aastal Barcelonas vastu otsuse suurendada vahendeid

arenguabile 0,39%-ni RKT-st aastaks 2006 lisatingimusega, et ühelgi riigil ei tohi panus

jääda väiksemaks kui 0,33 % RKT-st170

. Siinkohal tehakse vahet uute ja vanade

liikmesriikide osakaalul arengukoostöösse. Kolm aastat hiljem (2005) otsustas EL

üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC), et vanad liikmesriigid peavad tõstma ODA

mahtu 0,51 %-ni aastaks 2010 ja 0,7 %-ni aastaks 2015. Uutele liikmesriikidele seati

eesmärgiks vastavalt 0,17 % ja 0,33 5 % RKT-st.171

Samal aastal otsustas Eesti tõsta ODA mahtu aastaks 2010 0,1 %-ni RKP-st172

, mis

tähendas 0,05 %-list tõusu kuna aastal 2005 oli selleks näitajaks 0,05 % RKP-st173

.

2007. aastal arutas valitsuskabinet dokumenti „Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-

2011“, mille raames otsustati tõsta ODA mahtu EL-i soovituslikuks ehk 0,17 % aastaks

2011. 174

Eesti on oma panust suurendanud igal aastal välja arvatud 2007 kui ODA suurus oli

väiksem kui aastal 2006, vastavalt siis 0,09 ja 0,08 % RKP-st. Maksimum saavutati

aastal 2008, mil jõuti 0,1 %-ni RKP-st ning hoolimata skeptilisest suhtumisest

arengukavas 2006-2010, viidates majanduslangusele ning prognoosides seetõttu ka

ODA mahu langust, on jäänud see number stabiilseks kuni aastani 2010. 175

170


Ibid. 172

Ibid. 173

Eurostat statistiline andmebaas 174


Eurostat statistiline andmebaas

58

4.1.2 Prioriteetsed partnerriigid

Eesti oma partnerriikide valikus, on selgelt välja toonud suure osatähtsuse abisaaja

riigiga eelnevate suhete olemasolule, samuti eelistust ühise ajaloo või sarnaste

probleemide esinemisele. Seepärast on arenguabi keskendunud just nendele

piirkondadele, mis olid kogemas samu situatsioone, mida Eesti enne taasiseseisvumist.

Eesti peab partnerriikide puhul oluliseks jälgida demokraatia arengut, korruptsiooni

ulatust ja sellevastaseid samme, valitsuse prioriteete ja pühendumust vaesuse

vähendamisele ning haldussuutlikkust abi vastuvõtmiseks ja ka teiste doonoritest

partnerite olemasolu176

. Need on omadused, mis tuleb riigil kas saavutada, edendada või

kontrollitavaks muuta kuna kui puudub riigil vastutusvõime või soov areneda, ei saa

talle ka pakkuda jätkusuutlikku abi.

Tihedamaks, tulemuslikumaks ja pikaajalisemaks ODA pakkumiseks keskendus Eesti

esimese arengukava koostamisel, alates aastast 2006, peamiselt neljale prioriteetriigile:

Gruusiale, Moldovale, Ukrainale ja Afganistanile177

. Siinkohal oli määravaks riikide

abivajadus ja küsimus, kas Eesti suudab neile oma kogemustest lisaväärtust pakkuda.

Huvitavalt on arengukavasse juba sisse toodud sihtriigi omavastutuse aspekt. Nimelt

märgitakse, et Eesti valib sihtriike ka selle alusel, milline neist suudab vastutust kanda

oma riigi arengu ja ODA tulemuste eest ise.

Arengukoostöö edendamiseks on partnerid liigitatud kaheks: prioriteetsed partnerriigid

(Afganistan, Moldova, Ukraina, Gruusia) ja projektipartnerid. Viimasteks loetakse

väljaspool prioriteetseid partnerriike rahastatavaid üksikuid projekte.178

Mitmepoolse

koostöö edendamiseks tuuakse olulisena välja jätkuvat rolli EL-i, OECD, ÜRO ja

Maailmapanga projekte doonorriigina toetada. 179

Lisaks omadusele pakkuda lisaväärtust oskuste ja võimaluste kaudu partnerriigile, tuleb

Eestil nende valimisel keskenduda faktile, et väikse riigi puhul on ka piiratud nii

inimressurss ja finantsilised võimalused.

176


Ibid., lk 10 178

Ibid., lk 18; 20 179

Ibid., lk 10

59

4.1.3 Eesti arengukoostöö üldised põhimõtted, alaeesmärgid ja meetmed

Abi ja arengukoostöö maksimaalseks tulemuslikkuseks tuleb kaardistada valupunktid,

koostada tegevuskava ning ühildada viimane eesmärkidega, mis on seatud probleemide

lahendamiseks. Laialivalguv, ühekordne või lühiajaline programm ei suuda mõjutada

sihtriigi arengut pikas perspektiivis, vaid võib pakkuda ainult lühiajalist leevendust.

Parimate tulemuste saavutamiseks tuleb tagada inimõiguste järgimine kui ka

keskkonnasäästlikkus ning seda põhimõttel, et ühe valdkonna edendamine mõjutab

vastavalt ka teist. Tuleb arvestada asjaoluga, et mõni poolik, halvasti planeeritud ja

koordineerimata doonori tegevus võib sihtriigile kasu asemel kaasa tuua hoopis

lisakulutusi.

Arengukavas aastateks 2006-2010 kirjeldatakse Eesti arengukoostöö peamisi

põhimõtteid ning meetmeid nende järgimiseks ja saavutamiseks. Strateegiliseks

peaeesmärgiks on üleilmse vaesuse vähendamine ja aastatuhande

arengueesmärkide saavutamine180

, selle täitmiseks on ettenähtud kuus alavaldkonda

ja nende all omakorda üksteist alaeesmärki.

1. Inimarengu toetamine

1.1 Arenguriikides hariduse kättesaadavamaks muutmine ning hariduse, sh

kutsehariduse kvaliteedi parandamine Eesti kogemustele tuginedes

1.2 Arenguriikides vaesuses elavate laste ja naiste olukorra parandamine181

Algharidusele juurdepääs ning naiste ja laste olukorra parandamine on lisaks Eesti

eesmärkidele sätestatud ka aastatuhande eesmärkideks.

Selleks, et parandada üleilmset arengut, tuleb võimaldada hariduse kättesaadavust ja

soosida teaduslikke uuringuid. Kuna maailmas on just selliste võimaluste puudumine

suurim naiste ja laste seas siis sellise olukorra parandamiseks toetab Eesti partnerriikide

haridussüsteemi loomist ja edendamist, pakub stipendiume hariduse omandamiseks

Eesti koolides, laste ja naiste olukorda parandavate sihtotstarbeliste projektide

koostamist ja rahastamist.182

180


Ibid. 182

Ibid., lk 14-15

60

2. Rahu, inimõiguste tagamise ja demokraatia arengu toetamine

2.1 Arenguriikides rahu ja stabiilsuse tagamisele kaasaaitamine

2.2 Demokraatia areng ja hea valitsemistava juurutamine arenguriikides

2.3 Inimõiguste tagamine arenguriikides, pöörates eritähelepanu põlisrahvaste

õigustele ja arengule.183

See alapealkiri põhineb arengukavas sätestatud põhimõttele, et üks valdkond on seotud

teisega ning muutused ühes põhjustavad muutusi ka teises.

Omavahel on tugevalt seotud sellised mõisted nagu rahu, julgeolek ja areng, sest

konfliktses piirkonnas ei saa kaitsta inimõigusi ega toimuda areng. Nende omavaheline

sidusus on põhjus, miks toetatakse neid kolme mõistet samaaegselt.

Meetmed nende eesmärkide saavutamiseks on väga erinevaid. Eesti ekspertide ja eriala

spetsialistide osalemine konfliktiennetustöös, julgeolekureformide teostamise

toetamine, politsei- ja õigussüsteemi demokratiseerimise projektide kaasrahastamine,

vabade ja õiglaste valmimiste toetus, info- ja kommunikatsioonitehnoloogilistes

projektides osalemine.184

Inimõiguste, eriti põlisrahvaste õiguste, heaolu ja identiteedi

hoidmiseks ja arendamiseks kasutatakse mitmepoolsete organisatsioonide toetamist.

Läbi vabatahtlike annetuste ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole ja põlisrahvaste

fondidele, toetatakse põlisrahvaste õigusi ja arengut edendavaid tegevusi185

.

3. Majandusarengu toetamine

3.1 Arenguriikide majandusarengu ning rahvusvahelise kaubandussüsteemi

liberaliseerimise toetamine

Eesti, kes pooldab avatud ja liberaalset majanduspoliitikat, toetab samade põhimõtete

juurutamist ka sihtriikides. Toetatakse aktiivselt üleilmsete kaubandusreeglite

liberaliseerimist ning väljaveo- ja omamaiste toetuste ning tollipiirangute vähendamist.

Toetatakse ka väliskaubandusvõimekuse arendamist, seda läbi majanduskeskkonna,

väliskaubandus- ja tollisüsteemidega seotud institutsioonide reformimise186

.

4. Säästliku arengu toetamine

183


Ibid. 185

Ibid. 186

Ibid.

61

4.1 Keskkonnasäästliku arengu toetamine ja rahvusvaheliselt seatud

keskkonnastandardite saavutamine arenguriikides. 187

Jätkusuutlik areng on eesmärgiks nii Eesti kui ka kõikide teiste ODA doonorite jaoks.

Selle põhimõtteks on pakkuda võimalusi kaotada, muuta või arendada teatavaid

valupunkte sihtriigis. Eesmärk võib olla väga üllas, kuid kui kasutatakse selleks,

meetmeid mis jätavad tähelepanuta sellised aspektid nagu looduslike ressursside

heaperemehelik kasutamine keskkonna säästmine, ei saa tulemus olla jätkusuutlik.

Eesti panustab keskkonnakaitse ja sellega seotud institutsioonide arendamisse, eriti

veemajanduse ja metsanduse valdkonnas188

.

5. Arengukoostöö elluviimise tõhustamine

5.1 Kahepoolse arengukoostöö süsteemi täiustamine ja arengukoostöö

tegemine eelkõige prioriteetsete partnerriikide- Afganistani, Gruusia,

Moldova ja Ukrainaga

5.2 Eesti esindamine üleilmsete arenguprobleemide lahendamisele ja vaesuse

vähendamisele pühendunud olulisemates rahvusvahelistes

organisatsioonides ning nende organisatsioonide eesmärgipärasele

toimimisele ja tegevuse tulemuslikkusele kaasaaitamine

5.3 Eesti arengukoostööd elluviivate nii avalike kui ka mittetulundussektori

institutsioonide võimekuse suurendamine.189

Selle alavaldkonna juurde kuuluvateks meetmeteks on koostöösuhete ja kestva dialoogi

arendamine võimalikult erinevatel ühiskonnatasanditel, senisest tõhusama projektide

hindamissüsteemi loomine. Aktiivne liikmelisus doonororganisatsioonides, osalemine

EL-i koordineerimismehhanismides, liikmelisus ja tihe koostöö OECD-ga (tänaseks

päevaks, 2012, on Eesti selle organisatsiooni liige).190

6. Teavitamine ja maailmaharidus

187


Ibid., lk 17 189

Ibid., lk 18-24 190

Ibid., lk 18-23

62

6.1 Eesti avalikkuse, eriti noorte teadlikkuse suurendamine arengukoostööst ja

üleilmsetest arenguprobleemidest191

Esimene arengukoostööd reguleeriv ja suunav arengukava oli märk kasvavast ja

suunatumast arenguabist. Suhteliselt uue tegevusvaldkonna laienemisega tekkis ka

vajadus tõsta avalikkuse teadlikkust selle olemusest ja eesmärkidest.

Eesti arengukoostöö-alase teavitamise olulisemateks sihtrühmadeks määrati noored,

kodanikuühiskonna aktiivsed liikmed ja erasektori esindajad ning muuhulgas on

ettenähtud teavitustöö läbi kommunikatsioonivahendite ja kooliharidusõpikute.192

Kõiki ülalnimetatud alavaldkondi arendatakse nii kahe- kui mitmepoolsetes suhetes.

Tehakse koostööd otse sihtriigiga või kasutatakse võimalust panustada arengusse läbi

doonororganisatsioonide. Mõlemaid variante tähtsustakse sarnaselt: oluline on omada

häid suhteid ja arendavat dialoogi otse prioriteetse partnerriigiga kui ka olla aktiivseks

liikmeks doonororganisatsioonis, tehes sinna vabatahtlikke annetusi, mida kasutatakse

arengu aastatuhande eesmärkide saavutamiseks ka teistes piirkondades kui on Eesti

endale sihtriikideks valinud.

Eesti jaoks on olulisimateks rahvusvahelisteks koostööpartneriteks arengu alal EL,

ÜRO ja selle allorganisatsioonid, Maailmapank ning OECD. Vajalike andmete

saamiseks, jälgimiseks ja infovahetuseks on tähtsad ka sellised rahvusvahelised

organisatsioonid nagu WTO, OSCE, NATO ja Euroopa Nõukogu.193

4.2 Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2011-2015 analüüs

„Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava aastateks 2011-2015“ on jätkuks

eelmisele, 2006-2010 arengukavale. Esimeses arengukavas sätestatud eesmärgid on

läbivaks ka teises ning toetavad alustatud projektide ning suundade jätkamiseks. Iga

191


Ibid. 193

Ibid., lk 21

63

koostatud arengukava on täienduseks ja edasiarenguks Riigikogus kinnitatud

(15.01.2003) „Eesti arengukoostöö põhimõtted“ dokumendile194

.

2010. aastal täitis Eesti mais 2005, Vabariigi Valitsuse seatud eesmärgi suurendada

arengukoostöö ja humanitaarabi vahendid aastaks 2010 vähemalt 0,1 %-ni RKP-st.

2010. aasta aprillis otsustas valitsus seada eesmärgiks saavutada vähemalt 0,17 % RKP-

st 2015. aastaks.195

Suurenevad finantsmahud eeldavad tugevaid aluseid nende jagamisel ning doonori ja

sihtriigi ühilduvaid eesmärke. Vastavaid tegevuskavasid sisaldab arengukava neljaks

järgnevaks aastaks 2011-2015 ning selle sisu: partnerriikide valikut, üldiseid

põhimõtteid ning meetmeid analüüsib töö autor järgnevates peatükkides.


Tegevuse tulemuslikkus sõltub alati kontsentreeritusest ja koordineerimisest.

Keskendumine teatud probleemile ja konkreetsele juhtumile lahenduse leidmine, annab

suurema tõenäosusega soovitud tulemuse. Nii on ka arengukoostööga. Lähtuvalt

doonori enda võimalustest, soovidest ja eesmärkidest tuleb leida sihtriigid, kes oleksid

sarnaste omaduste ja ootustega. Selliseid riike võib olla väga palju, kuid nende seast

tuleb selekteerida sobivaimad just doonori piiratud võimaluste tõttu ja soovist pakkuda

tõhusaimat abi, sest laialivalguv, ebakorrapärane ja pisteline ODA ei suuda toota

pikaajalisi ja jätkusuutlikke lahendusi.

Arengukava 2006- 2010 perioodil keskenduti palju just kahepoolsele koostööle ning see

oli suunatud väikesele arvule partneritele: Gruusia (1,85 mln eurot), Afganistan (1,47

mln eurot), Ukraina (0,96 mln eurot) ja Moldova (0,83 mln eurot).196

Sellel perioodil

kasvas Eesti võimekus kahepoolsele koostööle kuna suurenes seda elluviivate

institutsioonide hulk ja suutlikkus, seda nii kolmandas kui ka avalikus sektoris, samuti

kohalike omavalitsuste seas.197

194


Ibid., lk 9-10 196


Ibid.

64

Aastateks 2011-2015 prioriteetsete partnerriikide valikul on Eesti pisut muutnud neid

tingimusi, mis peavad olema täidetud. Ei rõhutata enam korruptsiooniga võitlemise

vajadust ega sihtriigi haldussuutlikkust abi vastuvõtmiseks, mis siiski ei tähenda, et

need ei ole tähtsad. Jätkuvalt on oluline sihtriigi enda võimekus arenguabi suunata ja

selle eest ka vastutust kanda. Vaadeldakse Eesti enda suutlikkust riikide vajadustele

vastata ning joonistub välja eelistus aidata neid riike, kes juba jagavad Eestiga poliitilisi,

majanduslikke ja kultuurilisi suhteid. Uuena tuuakse välja valiku tegemisel Eesti välis-

ja julgeolekupoliitilised ning majanduspoliitilised eesmärgid.198

Partnerriikideks on Afganistan, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja

Valgevene. Lisaks nendele riikidele abistatakse ka teisi arengumaid, kuid seda läbi

rahvusvaheliste doonororganisatsioonide. Eestile on olulisteks partneriteks

mitmepoolsetes arengukoostöö suhetes EL, ÜRO, Maailmapank, OECD ja IMF.199

4.2.2 Tegevusvaldkonnad ja üldised põhimõtted

Arengukoostöö arengukavas aastateks 2011-2015 kirjeldatakse kolme põhimõtet,

millest ODA puhul lähtutakse: 1) partnerlus ja partnerriigi prioriteedid, 2) pikaajalised

eesmärgid ja tulemused ning 3) tõhus koordinatsioon ja täiendavus200

. Need kõik

põhimõtted sisaldavad endas kriteeriume, millised peavad olema täidetud

maksimaalsete tulemuste saavutamiseks. Näiteks sihtriikide vastutus ja motiveeritus,

partnerriigi suurem kaasatus ning seeläbi pikemaajaliste projektide edendamine ja

partnerriigi juhtrolli toetamine, sh harmoniseerimise struktuurides osalemine201

.

Esimeses arengukavas oli neid põhimõtteid neli, sisaldades ka sellist alapealkirja nagu

poliitikavaldkondade sidusus, mis nägi ette erinevate poliitikavaldkondade seotust ja

institutsioonide koostööd202

, mis on toodud teises arengukavas suure pealkirja alla ja

seda tänu Lissaboni lepingule ja Euroopa arengukoostöö konsensusele (2007).

Konsensuse eesmärgiks on rõhutada poliitikate sidusust, arengumaade peremehetunnet

198


Ibid., lk 19-20 200

Ibid., lk 4-5 201

Ibid., lk 5 202


65

oma arengustrateegiates, koostööd kodanikuühiskonnaga ja maailmahariduse

tähtsust203

.

Rohkem juhitakse tähelepanu julgeolekule kui arengu olulisele eeltingimusele, seega on

omavahel väga tihedalt seotud arengupoliitika ja välis- ning julgeolekupoliitiline

tegevus. Kuna julgeoleku ebastabiilsus on kasvulavaks erinevatele konfliktidele ning

pärsivad arengut, seotakse arenguprojektid nende piirkondadega kus on selleks suurim

oht. Arengu aspektist on olulisteks poliitikavaldkondadeks ka majandus- ning

kaubanduspoliitika, hariduspoliitika, sotsiaal-, keskkonna- ja regionaalpoliitika204

.

Arengukavas 2011-2015, on jätkuvalt strateegiliseks eesmärgiks vaesuse

vähendamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele kaasaaitamine205

.

Selle täitmiseks on välja töötatud alavaldkonnad ja meetmed. Erinevuseks esimese

arengukavaga on alapealkirjade grupeering- mõned teemakäsitlused on liidetud teiste

samataolisega ja/või nende asemel on lisatud uus.

1. Inimarengu toetamine

1.1 Hariduse kättesaadavamaks muutmise ning sealhulgas kutsehariduse

kvaliteedi parandamise toetamine

1.2 Tervishoiu arendamise toetamine206

Jätkuvalt on suures ohus vaeseimate piirkondade lapsed ja naised, kes kannatavad

alatoitumise, sanitaarsete tingimuste ja haridusele juurdepääsu puuduse all. Kuna see on

ka ÜRO aastatuhande arengueesmärk, jätkab Eesti meetmetega, mis aitaksid kõrvaldada

laste suremust, parandada emade tervislikku seisundit ja edendada sugupoolte

võrdõiguslikkust.

2006-2010 aastateks koostatud arengukavas rõhutati selgelt, et soovitakse edendada just

naiste ja laste tervist ning haridusele ligipääsetavust, siis teise kavas kirjeldatakse

lihtsalt hariduse kättesaadavust ja selle kvaliteedi tõstmist ning eraldi alaeesmärgina on

203

Summaries of EU legislation, 03.04.2012 204


Ibid., lk 10 206

Ibid., lk 10-11

66

toodud tervishoiu arendamine. Siinkohal peetakse silmas eriti just HIV/AIDS, malaaria,

tuberkuloosi kui ka teiste haiguste ning viiruste leviku tõkestamist.207

2. Rahu, inimõiguste tagamise, demokraatia ja õigusriigi arengu toetamine

2.1 Rahu ja stabiilsuse tagamisele kaasaaitamine

2.2 Demokraatia ja õigusriigi arengu toetamine, hea valitsemistava juurutamine

ning inimõiguste tagamine

Selles alavaldkonnas on eelnevast enam tähelepanu pööratud õigusriigi toetamisele, sh

demokraatlikel väärtustel põhineva ning hea valitsemistavaga ühiskonna loomisele.

Toetatakse projekte, mis aitavad ajakohastada valitsuste infosüsteeme, nõustatakse

meedia- ja ringhäälinguorganisatsioone. Pööratakse suurt tähelepanu inimõiguste

edendamisele, eriti aga laste ja naiste õigustele. Eelmises arengukavas rõhutatult välja

toodud põlisrahvad ja nende eest seismine on lisatud selle alaeesmärgi alla.208

3. Jätkusuutliku majandusarengu toetamine

3.1 Majandusarengu ning rahvusvahelise kaubandussüsteemi liberaliseerimise

toetamine

3.2 Keskkonnasäästliku arengu toetamine ja rahvusvaheliselt seatud

keskkonnaeesmärkide saavutamine209

Kui arengukavas 2006-2010 oli kaks eraldi alavaldkonda: majanduslik areng ja säästlik

areng, siis siia on lisatud ühe pealkirja alla mõisted jätkusuutlik majandus ja

keskkonnasäästlikkus.

Nende alaeesmärkide juures toetab Eesti kaubandusreeglite liberaliseerimist,

tollipiirangute vähendamist, kaubandust puudutava seadusandluse lähendamist EL-i

õigustikule, väikeettevõtlust ning partnerriikide põllu- ja loomemajandust. Keskkonna

eesmärkideks on keskkonna ja loodusressursside säästlik kasutamine, leides ja

rahastades keskkonna seisukohalt jätkusuutlikke projekte.210

4. Arengukoostöö elluviimise tõhustamine ja selle läbipaistvuse suurendamine

207


Ibid., lk 13-14 209

Ibid., lk 14-15 210

Eesti arengukoostöö arengukava (2011), lk 14-15

67

4.1 Rahvusvahelisi abi efektiivsuse põhimõtteid arvestades kahepoolse

arengukoostöö süsteemi täiustamine ja tõhustamine eelkõige prioriteetsete

partnerriikidega- Afganistan ja idapartnerluse riigid: Armeenia,

Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene

4.2 Üleilmsete arenguprobleemide lahendamisele ja vaesuse vähendamisele

pühendunud olulisemate rahvusvaheliste organisatsioonide

eesmärgipärasele toimimisele ja tegevuse tulemuslikkusele kaasaaitamine

4.3 Eesti arengukoostöö regulaarse hindamissüsteemi loomine

4.4 Eesti arengukoostööd elluviivate nii avalike kui ka mittetulundussektori

institutsioonide võimekuse suurendamine211

Olemas on vajadus, soov ja huvi arengukoostöö ja ODA elluviimise tõhustamiseks, kuid

lisatud on läbipaistvuse suurendamise vajadus. Uuena on lisatud alaeesmärk regulaarse

hindamissüsteemi loomiseks. Senine projektipõhine hindamine ei peegelda projektide

tegelikku tõhusust ja soovitakse luua ulatuslikum seiresüsteem. Meetmetena on toodud

hindamissüsteemi aluste väljatöötamine, täiustamine ning võimalus lisada

hindamissüsteemi ka arengukavaga seotud institutsioonide ja nende eesmärkide ja

tulemuslikkuse analüüsimine212

.

Seoses Eesti piiratud ressurssidega on piiratud ka partnerriikide arv ja valikuid tehakse

selliselt, et võetakse arvesse võimalusi maksimaalselt efektiivse abi pakkumiseks213

(kuigi prioriteetsete partnerriikide arv on suurenenud neljalt seitsmele)214

. Tugevdamaks

kahepoolseid suhteid idapartnerlusriikides (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova,

Ukraina ja Valgevene) on intensiivsust edendavaks verstapostiks 2011 aasta jaanuarist

tegutsemist alustanud Eesti Idapartnerluse Keskus215

.

5. Teavitamine ja maailmaharidus

5.1 Eesti avalikkuse, eriti noorte teadlikkuse suurendamine arengukoostööst ja

üleilmsetest arenguprobleemidest

211


Ibid., lk 21 213

Ibid., lk 15 214

Kirjeldus partnerriikide suurenemise kohta lk. 66-67 215


68

Arengukavas 2011-2015 pööratakse jätkuvalt suurt tähelepanu, hoolimata küsitluste

tulemuste selgumisel, et arengukoostöö on oluline valdkond nii elanike kui

arvamusliidrite seas216

, teavitustööle. Arengukavas on korrastatud alaeesmärgi

meetmeid ja kaasatud veel erinevaid sihtrühmasid. Kui eelmises kavas olid peamisteks

sihtgruppideks noored, kodanikuühiskonna aktiivsed liikmed ja erasektori esindajad,

siis nüüd on leitud, et teavet tuleks jagada lisaks mainitud gruppidele ka mittetulundus-

ja erasektoris, akadeemilistes ringkondades ja meedias.217

4.3 Arengukavade võrdlus ja analüüs

Kahe dokumendi vahelisi seoseid ning nende positiivseid ja negatiivseid külgi analüüsib

töö autor käesolevas peatükis. Autor vaatleb, kas dokumendid on üksteist täiendavad

ning jätkavad juba seatud eesmärke ja toodud tegevuste sobivust Eestile kui

doonorriigile.

Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006-2010 on esimene omataoline

dokument kirjeldamaks eesmärke ja meetmeid, mida silmas pidada ametliku arenguabi

andmisel. Tegemist on väga sisutiheda ja laiahaardelise tekstiga, mis selgitab ODA

andmise algust, põhjuseid ja suundi edaspidiseks. Samas, kuna puudus kogemus

pikaajaliste projektide rahastamiseks, elluviimiseks ja hindamiseks, on kasutatud väga

üldiseid, objektiivseid ja pinnapealseid meetmeid eesmärkide saavutamiseks. Silma jääb

ka suur positiivne meelestatus, alaeesmärkide ja lubaduste paljusus.

Üheks eesmärgiks seatakse esimeses kavas sihtriikide erinevate institutsioonide

omavahelist tihedat koostööd ja lubadust kasutada maksimaalselt partneri riiklike

süsteeme. Viimast omadust sisaldab ka kvaliteetse arengukoostöö teemant ning parima

tulemuse on sihtriikide süsteemide kasutamisel saavutanud Iirimaa, kes tegi seda 84%

ulatuses218

, kahjuks Eesti kohta selle mõõtmiseks andmed puuduvad.

Tänu kogemusele on 2011-2015 aasta arengukavas selgelt toodud iga valdkonna juurde

üldsõnaliselt juba teostatud projektid ning peamised saavutused ja edusammud. Lisatud

216

Arengukavas tuuakse välja, et 2008 a. Eestis korraldatud küsitluse käigus pooldab arenguabi andmist

65% elanikest ja 95% arvamusliidritest 217


Birdsall, Kharas, Mahgoub, Perakis (2010), lk 56

69

on ka väited nagu, „Eesti arenguabi on efektiivne“, „Eesti on saavutanud partnerriikide

seas usaldusväärse maine, pakutud abi on olnud vajalik ja tulemuslik“219

, samas puudub

vihje või märge, mille alusel need väited on koostatud, kas on teostatud mõni

vastavasisuline küsitlus, uuring, on aluseks võetud finantsvood või mõned muud

statistilised andmed, mille tõttu tekib kahtlus nende väidete õigsuse kohta.

Esmakordselt on lisatud teise arengukavasse märksõna dubleerimine. Lähtuvalt

väikesest kogemusest on täheldatud mitmepoolsetes suhetes, et vähene või pinnapealne

doonoritevaheline suhtlus mõjutab arenguabi andmist ka selliselt, et teatud riike

aidatakse rohkem või suunatakse mitme doonori poolt sama eesmärgi saavutamiseks

finantsilisi ressursse. Esile tuuakse ühisprojekte ja konsultatsioone kaasrahastajatega,

eelkõige USA, Soome, Rootsi ja Balti riikide vahel220

.

Läbivalt on mõlemas kavas puudutatud tõhususe ja jätkusuutlikkuse mõisteid ja nende

tähtsust. Hindamine on siiski toodud alaeesmärgina sisse teise arengukavasse.

Kirjeldatud on vajadust liikuda edasi projektipõhiselt hindamiselt ulatuslikuma süsteemi

suunas, võimaldades vaadelda mõjutusi nii lühiajalises kui pikas perspektiivis. Siiski ei

ole selle saavutamiseks välja toodud meetmed täpsed. Kasutatakse väljendeid nagu

„süsteemide täiustamine“, „aluste väljatöötamine“, „seiresüsteemi tugevdamine“,

„meetmete tulemuslikkuse analüüsimine“221

, mis ei peegelda ühtegi konkreetset

tegevust või sammu kuidas, millal ja milleks hindamissüsteemi ka tegelikult

moodustama, parandama ja kasutama hakatakse.


Dokumendi „Eesti arengukoostöö põhimõtted“ järgi, arvestab Eesti partnerite valimisel

lisaks mõlemapoolsele huvitatusele ka nelja aspekti täitmist: 1) moraalne aspekt, 2)

poliitiline aspekt, 3) majanduslik aspekt, 4) kultuuriline aspekt222

. Nende omaduste

eesmärkideks on pakkuda abi riikidele, kes on majanduslikult kehvemal positsioonil ja

219


Ibid., lk 18 221

Ibid., lk 21 222

Eesti arengukoostöö põhimõtete heakskiitmine (2003), § 3

70

edendada seeläbi rahvusvahelisi majanduslikke suhteid, välispoliitiliste eesmärkide

saavutamist tehes seda ka läbi Eesti rahvuskultuuri tutvustamise.

Huvitavalt on arengukavas välja toodud aspekt partnerriikide valikust, et see peab

sõltuma konkreetselt sellest, mida Eesti oma panusega soovib saavutada223

, mis on

arusaadav tõsiasjast, et Eesti on väga piiratud ressurssidega riik, kes ei saa endale

lubada laialivalguvat arengukoostööd- ja abi pakkumist. Teisalt tundub selline

kriteerium väga egoistlik, jättes mulje, et sihtriigi enda eesmärgid on teisejärgulised.

Mõlema arengukava puhul rõhutatakse partnerriikide valikul Eesti piiratud ressursse

ning vajadust neid maksimaalselt kasutada. Seega valitakse neid riike, kelle eesmärgid

on kattuvad Eesti omadega, kellel on haldussuutlikkus abi vastu võtta ja suunata ning

võime tegude eest vastutust võtta. Suurem osa projekte on seotud kahepoolsete suhetega

ehk doonor ja sihtriik. Lähtuvalt eelkirjeldatud omadustest olid esimese arengukava

jooksul prioriteetseteks partnerriikideks: Afganistan, Gruusia, Moldova ja Ukraina224

.

Seoses tiheda koostööga regiooni riikidega on kasvanud Eesti institutsioonide võimekus

ning suurendatud on kahepoolsete sihtriikide arvu seitsmele: Afganistan, Armeenia,

Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene225

.

4.3.2 Projektid

Esimesed arenguabi projektid olid Eesti jaoks kahepoolsed ja pigem lühiajalised,

näiteks mingi ala ekspertide koolitamine, mõne programmi raames tugitegevuste

pakkumine või konsultatsioonid.

Tasapisi on hakatud keskenduma ka pikemaajalistele suhetele, seda just sooviga jätkata

arenguabi andmist võimaldamaks maksimaalset kasu sihtriigile. Eelnevalt on koostatud

projekte, mis hõlmasid selliseid valdkondi nagu pangandus, erastamine, vaba meedia,

infotehnoloogia, riigi haldussuutlikkuse tõstmine, keskkonnakaitse jne226

. Sellised

suunad on võetud sihtriikide vajadustest ja Eesti suutlikkusest lähtuvalt.

223


Ibid., lk 18-20 225


Eesti arengukoostöö arengukava (2006) , lk 10

71

Teises arengukavas (2011-2015), on välja toodud lisaks üldistele alustele, millest

lähtuvalt prioriteetseid partneriike valitakse, ka selged suunitlused, mis paljugi kattuvad

juba teostatud projektidega. Nendeks aastateks jätab Eesti endale eesmärgiks

ühiskondliku riigivalitsemise ja administratiivse reformi kogemuse edastamise227

.

Selline konkreetne suunitlus kattub partnerriikide valiku tegemiseks kirjeldatud

omadusega: olemasolevad poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised suhted Eesti ja

sihtriigi riiklike kui ka muude institutsioonide vahel228

. Selline „mugav“ alus,

partnerriikide valimiseks ja projekte rahastamiseks juba olemasolevate suhete alusel,

tekitab küsimuse, kas Eesti teeb seda kartes võtta riske uute suhete loomiseks ja

võimalusega saavutada vähem efektiivsem tulemus?

Muutunud on pisut ka projektide sihtgrupp ehk fookus, kui 2006. aastal puudutas

arengukoostöö eelkõige hea valitsemise ning demokraatia arendamise valdkonda, siis

2009. aastal on suunitlus rohkem hariduse ja naiste ning laste õigustele.229

Lisaks

fookuse muutumisele on teises arengukavas rõhutatud rohkem vajadusele ja tähtsusele

projektideks, mille elluviijateks on kodanikuühiskond ja vabatahtlik tegevus.

Lisaks töö autori tähelepanekutele on kaasatud ka vastused ja arvamused

Välisministeeriumi poolt enimfinantseeritud projektidetaotleja MTÜ Mondo seisukohad

arengukavade eesmärkide ja sisu kohta. Eesti arengukoostöö tõhususele on hindeid

andnud nii eelmainitud MTÜ kui ka Välisministeeriumi esindaja. Kokkuvõtte vastustest

on autor lisanud järgmise alapealkirjana.

4.3.3 Hinnangud Eesti arengukoostööle

Eesti arengukoostöö hindamiseks kasutas autor küsimusi230

, millele andsid vastuse

Välisministeeriumi ja MTÜ Mondo esindajad selliselt, et tuuakse välja vastavalt kogu

institutsiooni seisukoht, mitte üksiku töötaja isiklik arvamus. Selliste küsimuste

esitamisega peab autor tähtsaks kõrvutada taotleja ja projekti finantseerija arvamusi, et

järelduste tegemisel arvestada mõlema osapoole mõtetega ning koostada võimalikult

227


Ibid., lk 16 229

Ibid., lk 16 230

Küsimused toodud töö lisades (Lisa 1 ja Lisa 2)

72

objektiivne ülevaade arengukavades toodud eesmärkide, meetmete ja kogu Eesti

arengukoostööst sh tõhususe kohta.

Lisaks avaliku ja kolmanda sektori vastustele küsimusele, kas Eesti arenguabi on

efektiivne, koostas autor veel ühe küsitluse, mille eesmärgiks on hinnata arengukavades

oleva alavaldkonna: teavitamine ja maailmaharidus, alaeesmärgi: Eesti avalikkuse, eriti

noorte teadlikkuse suurendamine arengukoostööst ja üleilmsetest

arenguprobleemidest231

, tegevusi ja oodatavaid tulemusi võrdluses küsitlusele vastajate

arvamusega.

4.3.4 Arengukavad

Eesti arengukoostöö alusdokumendiks on Riigikogus 15.jaanuaril 2003 heaks kiidetud

„Eesti arengukoostöö põhimõtted“, mis määrab arengukoostöö üldised eesmärgid,

prioriteedid ning teostamise viisid.232

Välisministeerium kui arenguabi koordineerija,

koostab, kaasates ka teisi ministeeriume, omavalitsusüksusi ja kodanikeühendusi,

arengukava233

, mis on aluseks Eesti avaliku sektori tegevusele arengukoostöö

valdkonnas ning mille abil saavad oma tegevusi planeerida kõik koostöös osalejad234

.

Selline definitsioon näitab, et arengukava koostamisel on olnud hääleõigus lisaks

Välisministeeriumile ka teistel osapooltel. Siiski on tegemist pigem vaid ministeeriumi

nägemusega ning vastavalt küsitlusele, kinnitab MTÜ, et arengukavad on liiga

riigikesksed, koostamisel ei ole arvestatud MTÜ-de võimalustega läheneda

probleemidele nn rohujuuretasandil, kuigi on just kodanikeühendused need, kes on

suures osas arenguabi projektitaotlejad. Hoolimata sellest on organisatsioon kursis

Eesti arengukavadega ja püütakse ühildada sealseid eesmärke enda prioriteetidega.

Positiivsena tuuakse välja VM-i soovi kaasata arengukava planeerimise protsessi ka

teisi asjast huvitatuid.

231


Ibid., lk 9 233

Ibid., lk 9 234

Ibid., lk 3

73

4.3.5 Sihtriikide valik

Eesti oma partnerriikide valikus, on selgelt välja toonud suure osatähtsuse abisaaja

riigiga eelnevate suhete olemasolule, samuti eelistust ühise ajaloo või sarnaste

probleemide esinemisele. Vaadeldakse Eesti enda suutlikkust riikide vajadustele vastata

ning joonistub välja eelistus aidata neid riike, kes juba jagavad Eestiga poliitilisi,

majanduslikke ja kultuurilisi suhteid. Valiku tegemisel lähtutakse Eesti välis- ja

julgeolekupoliitilistest ning majanduspoliitilistest eesmärkidest.235

Ka MTÜ kritiseerib prioriteetsete partnerriikide valikut. Ette heidetakse riigi poliitilisi

eelistusi, kuigi arengukavades on märgitud, et Eesti arengukoostöö eesmärgiks on aidata

kaasa üleilmse vaesuse vähendamisele ja aastatuhande arengueesmärkide

saavutamisele236

. Seega tuleks suunata abi pigem DAC nimekirjas olevatele vaestele

arenguriikidele näiteks Aafrikasse. Vähendada tuleks suunitlust, mis kattub

partnerriikide valiku tegemiseks kirjeldatud omadusega: olemasolevad poliitilised,

majanduslikud ja kultuurilised suhted Eesti ja sihtriigi riiklike kui ka muude

institutsioonide vahel237

. Selline „mugav“ alus, partnerriikide valimiseks ja projekte

rahastamiseks juba olemasolevate suhete alusel, ei kajasta läbipaistvust ja objektiivsust.

4.3.6 Abiprojektid ja hindamisprotsess

Projekte hinnatakse välisministri käskkirjaga kinnitatud komisjonis. Suurt tähelepanu

pööratakse taotluse vormistamisele, teostatakse väline ehk vormiline hindamine. Selle

läbimisel uuritakse projektide sisu: loogilist ülesehitust, seatud eesmärke, tegevusi

nende saavutamiseks ja soovitud tulemuste kirjeldusi. Vastavalt komisjoniliikmete

punktidele, moodustatakse aritmeetilise keskmise alusel pingerida. Rahastatavad

projektid on koormatud lepinguga taotleja ja VM-i vahel ning kohustuseks on seatud

vahearuande, lõpparuande ja finantsaruande esitamine. Tegevuse jätkusuutlikkuse

teisejärgulisus ja majandusaruannete suur tähtsus näitab, et projektipõhine

hindamisprotsess on Eestis veel väga algeline.

235


Ibid., lk 3 ja Eesti arengukoostöö arengukava (2006), lk 14 237


74

Väidet kinnitab asjaolu, et MTÜ arvates, ei olegi Eestis konkreetset hindamismudelit,

hindamiskriteeriumid on küll loodud, kuid mitu aastat on hindamissüsteem olnud

kaootiline, taotluste tagasilükkamise põhjused arusaamatud ja meelevaldsed.

MTÜ tunnistab, et sageli on esinenud vajadust projekti kestel teostada ümberhindamisi.

Seda vastavalt kohalikele oludele ja ettenägematutele asjaoludele taotluse esitamise

hetkel on see hädavajalik. See ei tähenda projekti eesmärkidest kõrvalekaldumist,

vaid pigem täienenud teabe olemasolul projekti tõhusamat elluviimist. Sellest lähtuvalt

on ka on tulnud ette tegevuste, eelarve või ajakava korrigeerimist projektis. MTÜ

esindaja leiab, et VM-i rahastatud projektide juures on olulisem eelarvest kinnipidamine

kui projekti eesmärgipõhine elluviimine. Paindlikumad on Euroopa Komisjoni

rahastatavad maailmahariduse projektid, mida saab hõlpsamalt muuta.

Hindamissüsteemi kriitikaks on veel puuduv või nõrk tagasiside, samuti lähtumine

hindamisel pigem esialgsest taotluse eelarvest kui taotluse enda eesmärkidest ja nende

saavutamise võimalikust parimast viisist.

4.4 Eesti, kui doonorriigi, hindamine

Võrdluses doonorite efektiivsuses ja nende arenguabi kvaliteedis, jääb Eesti kahjuks

kriitilise tähtsusega andmete puudusel, kvaliteetse arenguabi teemanti mudeliga

koostatud pingereast välja238

ning seetõttu puudub võimalus näha, millised on need

valupunktid või probleemsed kohad, mida tuleks parandada ja võimalus teada saada,

millised on Eesti suurimad plussid. Töö autor palus hinnata mõlemal osapoolel (MTÜ ja

VM) Eesti tegevusi doonorina, et selgitada, kui hinnatud partner ja jätkusuutlik abiandja

riik on.

Hinnatakse kriteeriume, mida peavad oluliseks lõpphinde kujunemisel kvaliteetse

arenguabi teemanti loojad: 1) läbipaistvus, 2) tõhusus, 3) sihtriigi koormuse

vähendamine ja 4) institutsioonide arendamine. Hinnatakse viiepunkti skaalas,

kusjuures üks on madalaim ehk halvim hinne, viis aga kõrgeim.

238

Pingerida, mille koostasid CGD uurijad kasutades kvaliteetse arenguabi teemanti mudelit

75

Läbipaistvuse all mõõdetakse läbipaistvust doonorite tegevuses. Projektide sisu ja

pealkirjade raporteerimine, nende detailne kirjeldus koos väljamaksete suurustega. Mida

läbipaistvamad on projektid, seda suurem on võimalus doonoritel projekte ja

statistilisi andmeid võrrelda ning nende kaudu kogemusi vahetada. Mida detailsem ja

laiapõhjalisem on abitegevuste kajastamine, seda kõrgem hinne. MTÜ hindas

läbipaistvuse aspekti hindega „3“, VM hindega „5“. Välisministeeriumi kõrge hinne

tuleneb asjaolust, et finantseeritud projektid on ministeeriumi kodulehel koos pealkirja,

tegevuse kirjelduse ja finantseerimise suurusega avaldatavad ja seega reaalne võimalus

huvilistel nendega tutvuda. MTÜ nõrgem hinne tuleneb negatiivsest aspektist hindamise

tagasiside puudumisel- nõrk suhtlus ja mittefinantseerimise vähene või puuduv

põhjendatus. Läbipaistvuse aritmeetiline keskmine hinne- „4“.

Tõhusus– märksõna arenguabi ja vaesuse vähendamise vahelise suhte kirjeldamiseks.

Hindamisel võetakse arvesse keskendumist just vaesusega võitlemisele,

halduskulude vähendamisele, osalemisele globaalsete hüvede edendamises (nt globaalne

soojenemine). Mida rohkem keskendutakse konkreetsele sektorile ja riikidele ning

vähendatakse halduskulusid, seda tõhusam on abi. Kontsentreeritus annab kõrgema

hinde. MTÜ-l esines selle valdkonna hindamisel raskusi, kuna vaesuse vähendamine on

küll arengukavas üheks eesmärgiks, ei ole prioriteetsete partnerriikide seas DAC

nimekirjas olevaid vähim arenenud riike. Samas on Eestil tugevalt kontsentreeritud

eesmärgid ja keskendumine teatud riikidele. Hinne jäi kahe ja kolme vahele, seega

muudab töö autor hindeks „2,5“. VM hindas vastavat omadust hindega „3“.

Aritmeetiline keskmine: „2,75“.

Sihtriigi koormuse vähendamine- ametlik arenguabi ei tähenda kulutusi mitte ainult

doonorile, vaid ka abi vastuvõtjale. Suur abi killustatus riigis, doonoritevaheline vähene

koostöö ja programmide, mitte projektide finantseerimine kasvatab arenguabi andmise

ja vastuvõtmise kulusid. Mida rohkem jaatavaid vastuseid eelmistele väidetele, seda

väiksem on hinne. Kuna MTÜ leidis selle küsimuse juures, et ülevaatlike andmete

puudumine ei võimalda seda punkti objektiivselt hinnata. Samas toovad nad esile, et

oma sihtriikides - Ghana, Keenia, Uganda ja Afganistan, on arengukoostööprojektid

minimaalsete administratiivsete kulutustega. Kogutud annetusest, mis rahastavad

76

kohalikke projekte, kasutatakse 90% sihtotstarbeliselt. VM hindas vaadeldavat omadust

hindega „3“.

Institutsioonide arendamine- parema hinde annavad projektid, mis vastavad sihtriigi

arengueesmärkidele, esineb kõrge tehniline koostöö koordinatsioon ehk kasutatakse

projektide elluviimiseks arengumaa institutsioone, abi prognoositavus ehk ettepoole

suunatud abi tegevus. Positiivsena märgib MTÜ oma vastustes, et doonorina

koordineerib Eesti oma tegevusi teiste institutsioonidega, seda nii arengukavade

loomisesse kaasamisel kui statistiliste andmete ja analüüside jagamisel. Arengukavade

koostamisel kaastakse ka teisi ministeeriume, sh omavalitusüksusi ja kodanikuühendusi.

MTÜ hinne sellele omadusele on „4“, VM-i hinne „3“, aritmeetiline keskmine: „3,5“.

Parimaks omaduseks Eesti kui doonorriigi juures selgub hinnete tulemustest, on

läbipaistvus. Omadus, mille alusel mõõdetakse kui avalikud ja kättesaadavad on

taotlused ja nende sisu koos detailse tegevuse kirjeldusega, kas riik avaldab

finantsmahtude jaotust ja kas on võimalik prognoosida abi mahtu. Kõikidele nendele

omadustele ka Eesti vastab – finantseeritud taotlused on lühendatud kujul avalikud VM-

i kodulehel ning seda nii eesti kui inglise keeles. Arengukavade teiseks ülesandeks

lisaks eesmärkide kirjeldamisele on ka finantsiliste mahtude prognoos, mis annab

taotlejatele võimaluse arvestada, kas suurenevate või vähenevate mahtudega

Välisministeeriumi arenguabi eelarves. Aritmeetiline keskmine hinne „4“, näitab, et

kuna Eesti ei ole veel DAC liige, puudub kohustus vastavaid raporteid edastada ka

DAC-le, mistõttu on küsitavad andmed siiski vaid Eesti andmebaasides avalikud ja

erinevate statistiliste andmete ja analüüsi koostamiseks tuleb materjali siiski küsida

VM-i Arengukoostöö ja humanitaarabi büroost.

Tõhusus on märksõna, mis tekitas vastakaid arvamusi VM-i ja MTÜ vahel, kuigi hinded

olid kahe osapoole korral peaaegu samad („2,5“ ja „3“). Selles alapunktis tuli hinnata,

kuidas Eesti valib sihtriike ja kas keskendutakse maailma vähim arenenud

piirkondadele. Uuritakse, kas hindajate meelest on Eesti kontsentreeritud

abisuunitlusega. Kuna valitud on prioriteetsed partnerriigid, kellele abiprojektid on

eelkõige suunatud ja kuna Eesti keskendub pigem „pehmetele“ abitegevustele

(koolitused, konsultatsioonid jms), siis VM-i hinne oli pisut kõrgem kuna hinnang antigi

77

just kõrgele kontsentreerituse tasemele ja eesmärgipärasusele. MTÜ kritiseerib

sihtriikide valikut selle liigse riigikesksuse ja poliitilisuse tõttu.

Sihtriigi koormuse vähendamine on aspekt, mida on mõnevõrra raske hinnata nii VM-il

kui ka MTÜ-l. Viimane saab hinnata siinkohal oma abitegevusega kaasnevaid kulutusi

sihtriigile ning seega jätab hinde panemata. Siiski leiab MTÜ esindaja, et

organisatsiooni poolt teostatud abiprojektides kasutatakse 90 % finantsidest

sihtotstarbeliselt. VM-il kui tegevuste rahastajal puudub endal kogemus, kuidas

mõjutavad projektid otseselt vastuvõtja riiki kuna algsetesse taotlustesse ei märgita

finantskuludeks sihtriigi kulutusi abi vastuvõtmisel. Siiski on hinnatud seda alaküsimust

hindega „3“ kuna sellega mõõdetakse ka riigi abiprojektide paljusust ja killustatust, mis

Eesti puhul on suur, sest pikaajaliste ja väga mahukate projektide koostamine nõuab

suuremaid toetusi, mida piiratud ressurssidega doonor ei saa paraku võimaldada.

Vastasel juhul saaks aasta eelarvest rahastada vaid väheseid projekte.

Institutsioonide arendamise omadusi hinnatakse keskmisega „3,5“. Tegemist

alapunktiga, milles nähakse positiivse hinde saamiseks kõrget institutsioonidevahelist

suhtlust, seda andmete ja kogemuste vahetamiseks, kaasatust arengukavade loomisesse.

Samuti on oluliseks vaadelda, kas projektid kaasavad teostamisel ka sihtriigi

organisatsioone ja süsteeme. Positiivne näide on MTÜ Mondo projekt luua kohvik

Ugandasse. Projekti eestvedajad on küll MTÜ esindajad, kuid käivitamisele on kaasatud

ja reaalselt tööle hakkavad sealses kohvikus kohalikud erivajadustega noored239

.

Tulemusena on Eesti kui doonori aritmeetiliseks keskmiseks hindeks „3,3“, mis näitab,

et arenguruumi on igas alapunktis, kuid välja saab siiski tuua Eesti arengukoostöös häid

omadusi. Positiivseks on jätkuv ja kasvav huvi muuta Eesti arengukoostöö

läbipaistvamaks ja tõhusamaks. Prognoositav abimaht ning soov suurendada VM-i

eelarvelisi võimalusi arenguprojektide rahastamiseks, peaksid andma võimalusi

koostada mahukamaid ja pikaajalisemaid projekte administratiivsete kulutuste

vähendamiseks ja jätkusuutliku arengu tagamiseks muutmiseks. See tähendaks, et VM-

il tuleb muuta taotluste esitajatele seatud nõuet, et arengukoostööprojekt ei tohi olla

239

MTÜ Mondo koduleht, 07.04.2012

78

pikema kestusega kui 24 kuud240

. Parandama peaks kindlasti aluseid, mille põhjal

toimub prioriteetsete partnerriikide valik. Senised põhjendused kitsendavad Eesti

võimalusi aidata tõeliselt neid arenguriike, kelle arengutase ja vaesus on maailmas

madalaim, keskendudes vaid neile piirkondadele, kellega Eestil on majanduslikud,

poliitilised või kultuurilised suhted.

Finantsmahtude suurendamine ei kaasa paraku aga alati arenguabi ja doonori koostöö

kvaliteeti. Selle väite kinnitamiseks teostas töö autor küsitluse, kus osales 30 inimest

vanuses 17-53 241

. Aluseks on võetud VM-i eelarve, kus aastaks 2012 on eraldatud

teavitamise ja maailmahariduse projektidele Eestis 50 000 eurot. Küsitlusega soovib

autor teada saada, kas finantside eraldamine teavitustööle on edendanud Eesti elanike

teadmisi arengukoostöö ja selle eesmärkide kohta. Tegemist on autori tutvusringkonnas

olevate isikutega ning nende vastustega ja ainult nende arvamuste põhjal ei saa

üldistavalt väita teavitustöö taset terves Eestis. Osalejate arv ning küsitluste vastused

võimaldavad siiski teha oletusi arengukoostöö teadlikkuse suundadest ühiskonnas.

Küsitlus sisaldab kolme küsimust ja kuni nelja vastusevarianti. Kaasatud on neid

vanusegruppe, kes on ühiskonnas sotsiaalseimad, kõrge internetikasutamise tasemega ja

kelleni on lihtsaim jõuda massimeediavahendeid kasutades. Tulemused joonisel 5.

240


Välisministeerium, 05.04.2012, lk 5 241

Küsimused toodud töö lisades (Lisa 3)

79

Joonis 5. Avalikkuse huvi arengueesmärkide ja arengukoostöö vastu

Küsimusele (1) , kas olete teadlik ÜRO aastatuhande arengueesmärkidest, vastas vaid

neli inimest 30-st, et teab, mida see termin tähendab ja endas sisaldab. 77 % ehk 23

vastajat ei ole kuulnud ega tea nendest eesmärkidest midagi. Ehk mitte ootuspärased on

vastused teisele ja kolmandale küsimusele: 80 % vastajatest kinnitab, et nendeni ei ole

arengukoostöö teemaline teavitustöö jõudnud- ei ole loetud teemakohaseid

artikleid/veebilehti, samuti ei ole vastavat materjali kajastatud ka koolides. Selline

tulemus võib olla põhjendatav ka vastusega küsimusele (2), kus 57 % osalejatest

tunnistas, et ei tunne huvi arengukoostöö teema vastu. Asjast huvitatuid oli 37 %.

Tulemusi võib iseloomustada kaheti: arengukoostöö teemaline teavitustöö ei ole

vastajateni jõudnud nende endi vähese huvi valdkonna vastu või vähene huvi on

tingitud vähesest valdkonnapõhisest informatsioonist, mis aitaks mõista arengukoostöö

teemat, sisu ja eesmärke.

Käesoleva peatükiga kirjeldab autor vajadust arendada lisaks Eesti arengukoostöös

kasutusel olevat taotluste esitamiskorda ja hindamissüsteemi kui ka doonori kvaliteeti.

Kuna Eesti ei ole DAC liige, ei ole kohustust esitada statistilisi andmeid, mille alusel

23

17

0 0

24

0

5

10

15

20

25

30

Küsimus 1 Küsimus 2 Küsimus 3

vastusevariant A

vastusevariant B

vastusevariant C

vastusevariant D

80

võrrelda rahvusvahelisi doonoreid, et hinnata, milline on parim võimalus abivajajale

läheneda, et ei tekitataks abi asemel lisakulutusi ja et mõjud arengukoostööst oleksid

pikaajalise positiivse efektiga.

Magistritöö hüpoteesile vastuse leidmiseks analüüsitud aspektid ja tulemid on autor

koondanud töö järgmisesse peatükki.

4.4.1 Hindamistulemuste analüüs ja soovitused Eesti arengukoostöö

tõhustamiseks

Eesti kui lühikese ajalooga doonorriik, on näidanud kasvavat huvi ja suutlikkust

pakkuda finantsilist ja tehnilist abi arenguriikidele. Abi eesmärkide kirjeldamiseks ja

suunamiseks on koostatud seni kaks (2) arengukava: aastateks 2006-2010 ja 2011-2015.

Arengukava eesmärgiks on olla lähtedokumendiks Eesti arenguabi koordineerimisel.

See on aluseks nii Välisministeeriumile kui ka teistele arenguabi pakkuvatele

institutsioonidele nagu ministeeriumid, valitsusasutused ja omavalitsused, samuti

joonduvad selle järgi kodanikeühendused tõhusama tegevuse kooskõlastamiseks.

Arengukava peaks aitama kujundada ühtset Eesti arengukoostööpoliitikat, tuues välja

arengukoostöö ja teiste poliitikavaldkondade vahelised seosed.

Rahvusvaheliste deklaratsioonide ja kokkulepete kinnitamisel on vastavalt kas seatud,

uuendatud või ümbervaadatud erinevaid arengukoostöö eesmärke, lisades juurde ka

aspektid nagu finantsiliste mahtude ja efektiivsetele tulemustele suunatuse kasvu.

Pariisi deklaratsioonis rõhutatud tõhusus, Monterrey konsensuse eesmärk kasvatada

abimahte ja ÜRO aastatuhande arengueesmärgid on kaasatud ka Eesti

arengukavadesse. Kavades on kirjeldatud soovi parandada abi tõhusust määravat

hindamissüsteemi, lubadust kontsentreeruda üleilmse vaesuse vähendamisele ning olla

jätkuvalt hinnatud partneriks lisaks arengukoostöö kahepoolsetes suhetes ka

mitmepoolsetes ehk panustada arengukoostöösse läbi rahvusvaheliste

doonororganisatsioonide.

Vastavalt arengukavades seatud eesmärkidele, finantsiliste vahendite kasvu ja

avalikkuse huvi tõttu, küsib töö autor: kas Eesti arengukoostöö on efektiivne?

81

Sisaldades mitmeid vastuolulisi aspekte, saab sellele küsimusele vastata: jah, abi on

efektiivne. Eesti arenguabi ei saa paraku võrrelda objektiivselt teiste doonoritega kuna

puudub vajalikus mahus kriitilisi statistilisi andmeid. On olemas süsteem ja alused,

kuidas arenguprojekte hinnata, kuid need põhinevad rohkem finantsilistel aruannetel

ning subjektiivsetel nägemustel, kuna ei ole koostatud üheselt mõistetavaid kriteeriume,

milline tulemus kvalifitseerub positiivsete mõjude, milline negatiivsete alla.

Toodud on küll soovituslikud mõjuhindamise viisid: 1) SMART põhimõte, 2)

Kirckpatrickí mudelit või 3) loogilist maatriksit ehk LongFrameí meetodit projekti

planeerimiseks ja elluviimiseks ning selgitatud on, kuidas mudelit kasutama peaks, kuid

kriteeriume, kuidas vastus leida, ei ole antud. Näiteks Kirckpatrickí mudel koolituste

hindamiseks- hindamise tasandil I on kirjeldatud, et selles alapunktis tuleb mõõta:

osalejate reaktsioone (üldjuhul rahulolu) koolitusele. Koolituse ülesehitus, koolitaja

teadmised, oskused kui ka hinnang koolituse kasulikkusele ja rakendavusele

tulevikus242

. Kirjelduses ei öelda kuidas peab mõõtma koolitaja teadmisi või kuidas

hinnata koolituse kasulikkust.

Konkreetsuse ja kriteeriumite selguse puudumisel taandab VM hindamise

finantstulemustele, nõudes siiski ka taotleja hinnanguid abitegevustele. Esitatavad

tulemused ei ole omavahel võrreldavad- tegemist on pigem subjektiivse hindaja

nägemusega ning puudub kohustus kasutada sihtriigi ehk abisaajate arvamust või

koostada kogu sektoripõhist uuringut tulemuste kaardistamiseks. Kui kuluaruandes on

kulud ja tulud tasakaalus, on tegemist VM-i hetkel kasutusel oleva projektipõhise

hindamise alusel, õnnestunud projektiga. Vastavalt näitab ka õnnestunud projekt tõhusat

tulemust.

Lisaks arengukavade eesmärgile suunata ja koordineerida Eesti arengukoostööd, on

näidatud ka prioriteetsed partnerriigid ja nende valimise alused. Piiratud ressurssidega

riigil on efektiivsuse tagamiseks parim keskenduda teatud arvule sihtriikidele. Eesti on

suurendanud finantsiliste mahtude ja suutlikkuse kasvu arvelt prioriteetsete

partnerriikide arvu neljalt seitsmele. Küsitav on aga valiku aluseks olev tingimus:

tihedat koostööd tehakse nende riikidega, kellega Eesti jagab majanduslikke-, poliitilisi-

242


Välisministeerium, 05.04.2012, lk 15

82

ja kultuurilisi (koostöö)suhteid. Selle eeltingimusega elimineerib Eesti võimaluse täita

arengukavas seatud MDG- vähendada üleilmset vaesust, sest DAC nimekirjas olevad

vähim arenenud riigid ei oma lähedasi koostöösuhteid Eestiga (vähim arenenud riigid:

33 Aafrikas, 14 Aasia ja Vaikse Ookeani piirkonnas ning üks Ladina- Ameerikas). Oma

osa MDG-de saavutamisel siiski Eesti täidab- nimelt läbi Euroopa Liidu, kuhu Eesti

teeb sissemakseid (59 % arenguabi vahenditest aastal 2010). Euroopa Komisjon on EL-i

arengukoostöö koordinaator ning läbi multilateraalsete suhete on Eesti täitnud taaskord

eesmärki aidata vähim arenenud ja vaeseimaid piirkondi.

Prioriteetsete partnerriikide valikuga täidetakse ka Accra tegevuskava (AAA), milles

sätestatakse koostöö tõhustamise vajalikkus partnerite tegevuse (eelkõige sihtriigi ja

doonori) vahel. Eelnevate poliitiliste- ja majanduslike suhete olemasolu tagab

suhtluskogemuse ja analoogse nägemuse ning soodustab partnerite omavahelist

koostööd.

Tõhusust kiputakse seostama sageli finantsiliste vahendite mahu suurenemisega, mis

Eesti puhul kujutab kohatist „kaasajooksmise“ efekti. Igal aastal kas kasvav või

eelmisega samale tasemel jääv vahendite maht peegeldab pigem abi killustatust Eestis,

sest finantseerimise taotluste esitamisel on VM seadnud piirangu, et projekti pikkus ei

tohi ületada 24-ja kuud, kuid suurem finantsmaht võimaldaks koostada pikemaajalisi

projekte, mille tulemused on jätkusuutlikumad ja suudavad enim mõjutada sihtriiki.

Kuigi Eesti täidab rahvusvahelistes kokkulepetes esitatud kriteeriume, koostab

arengukoostöö suunamiseks ja erinevate institutsioonide kaasamiseks arengukavasid

ning teostab abiprojektide hindamist, on oluline pöörata tähelepanu hindamissüsteemi

parandamisele- vähendada finantsaruannetel põhinevat seiret ning tähtsustada

jätkusuutlikkuse aspekti. Anda projektitaotlejatele tagasisidet, kaasata partnerriikideks

ka neid piirkondi, mis lisatud DAC nimekirja ning töötada välja üheselt mõistetavad

kriteeriumid, milline on efektiivne abiprojekt, -tegevus ja tulemus.

83

KOKKUVÕTE

Piiratud ressurssidega ja lühikese arengukoostöö ajalooga riigi pidev finantsmahtude

tõus, abitegevuste rohkus ja prioriteetsete partnerriikide arvuline kasv, näitab Eesti

jätkuvat soovi ja huvi aidata arengumaid edendamaks viimaste majanduslikku ja üldist

arengutaset.

Tegevuste ja vahendite rohkus ei ole garantii abiprojekti tõhususele. Efektiivne koostöö

eeldab mitmepoolseid häid suhteid nii sihtriigi ja doonori kui mitme doonori ja sihtriigi

vahel. Sellise suhtevõrgustiku toimimiseks on vaja luua põhimõtted, mille alusel

arengukoostööd teostatakse.

AK-s on rahvusvahelisel tasandil kinnitatud erinevaid dokumente, millega seatakse

erinevaid eesmärke- arengueesmärke, finantside muutusi või koostöö tulemuste

parandamiseks tegevusi. Pariisi deklaratsioonis sätestatud efektiivsuse printsiip on

aidanud ühildada sihtriikide ja doonorite arengukavasid ning omavaheline suhtlemine

aitab vältida abi dubleerimist.

Tõhusus on eesmärk nii arenguprojektide kui ka doonorite hindamisel. Hindamine kui

keeruline protsess, mis nõuab tulemuste võrdlemiseks samu algandmeid, kriteeriume ja

mõõtühikuid, sisaldab endas teooriaid ja mudeleid, kuidas edendada hindamisprotsessi.

Töös on kirjeldatud nii DAC kriteeriume hindamistoimingute teostamiseks kui ka

omadusi, millele vastab objektiivne hindamine.

Lisaks projektide hindamisele vaatleb autor uudset võimalust hinnata kogu doonori

usaldusväärsust ja efektiivsust. Selleks on Globaalse Arenguabi Keskus töötanud välja

kvaliteetse arenguabi teemanti, mudeli, mille kaudu võrrelda doonorite positiivseid ja

negatiivseid omadusi, järjestada doonorid pingeritta või võrrelda riigi tulemusi

doonorite keskmise tulemusega. Kuna tegemist on väga laiaulatusliku andmestikuga,

mis kahjuks Eesti kohta puudub, koostas autor küsitluse samade omaduste hindamiseks

MTÜ Mondo ja VM-i esindajale, kes hindasid Eestit kui doonorit viiepunkti skaalal.

Hüpoteesile, Eesti arenguabi on efektiivne, vastuse leidmiseks analüüsib autor Eesti

arengukoostöö ja humanitaarabikavasid (2006-2010 ja 2011-2015). Lähtudes kavades

olevatest eesmärkidest, rahvusvahelistest kokkulepetest, Eesti arenguabi

84

hindamissüsteemist ja taotluskorrast, leiab autor, et arengukoostöö vastab sätestatud

eesmärkidele ja seega faktiliselt on tegemist tõhusa arenguabiga.

Siiski toob autor välja miinused: arenguprojektide nõrk hindamissüsteem- puuduvad

konkreetsed hindamisalused, tuginetakse liigselt kuluaruannetele, tagasiside andmise

kord taotlejale jäik ja ebakorrapärane. Prioriteetsete partnerriikide valimisel keskenduda

vähem riigipõhisele valikule ning poliitilistele vaadetele. Anda rohkem võimalusi

MTÜ-dele, kellel suutlikkus läheneda arenguriigi probleemidele rohujuuretasandil (seda

just enim DAC vähim arenenud riikide nimekirjas olevates piirkondades).

Autor esitas soovitusi Eesti arenguabi hindamisprotsessi edendamiseks, kasutades

erinevate hindamisteooriate positiivseid külgi ning sidudes need hetkel kasutuses

olevaga (vt ptk 2.3 lk. 41).

Hindamaks arengukavades sätestatud alaeesmärki: maailmaharidus ja

arengukoostööalane teavitustöö Eestis, koostas autor küsitluse, milles palus 30-l osalejal

märkida, kas teavitustöö on nendeni jõudnud või mitte (küsitluse vastused vt. joonis 5,

lk. 79).

Teostades vastavaid muudatusi arengukoostöö projektide koostamisel, esitamisel ja

hindamisprotsessis, keskendudes rohkem tulemuste saavutamisele ning lisades

prioriteetsete partnerriikidena ka DAC nimekirjas olevaid riike, kellega puudub küll

hetkel tihedam koostöösuhe, oleks Eesti näol tegemist arengumaades oodatud ja

hinnatud partneriga.

85

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Aid/ Watch., About Aid/Watch (koduleht). Kättesaadav:

http://www.aidwatch.org.au/about-aidwatch (04.05.2012)

2. Andersen, O., Broegaard, E. „The political economy of joint-donor evaluations.“

Sage Publications, 2012, pp. 48-49; 57

3. Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord, vastu võetud Vabariigi

Valitsuse poolt 21.jaanuaril 2010; (§2 p 2; 24)

4. Arengukoostöö Ümarlaud (koduleht) Eesti arengukoostöö poliitika.

http://www.terveilm.net/?id=167 (31.03.2012)

5. Birdsall, N., Kharas, H., Mahgoub, A., Perakis, R. „ Quality of Official

Development Assistance Assessment.“ The Center for Global Development,

2010, pp. 3-73

Kättesaadav: http://www.cgdev.org/content/publications/detail/1424481

6. Busan Partnership for Effectice Development Co-operation. Outcome document,

2011. Kättesaadav:

http://www.aideffectiveness.org/busanhlf4/component/content/article/698.html

(26.03.2012)

7. Concord, Who we are (koduleht). Kättesaadav:

http://www.concordeurope.org/Public/Page.php?ID=8&language=eng

(04.05.2012)

8. CVCE „The Marshall Plan and the creation of the OEEC (1947–1948).“

Kättesaadav: http://www.cvce.eu/viewer/-/content/6ff81fd5-e9a2-48f6-96a6-

23681c961845/en;jsessionid=675F7B75D2F27F11C03B85649F912562

(07.03.2012)

http://www.aidwatch.org.au/about-aidwatch

http://www.terveilm.net/?id=167

http://www.cgdev.org/content/publications/detail/1424481

http://www.aideffectiveness.org/busanhlf4/component/content/article/698.html

http://www.concordeurope.org/Public/Page.php?ID=8&language=eng

http://www.cvce.eu/viewer/-/content/6ff81fd5-e9a2-48f6-96a6-23681c961845/en;jsessionid=675F7B75D2F27F11C03B85649F912562

http://www.cvce.eu/viewer/-/content/6ff81fd5-e9a2-48f6-96a6-23681c961845/en;jsessionid=675F7B75D2F27F11C03B85649F912562

86

9. DeCoster, J. „Meta-Analysis Notes.“ 2004, pp. 2. Kättesaadav: http://www.stat-

help.com/meta.pdf

10. Doucouliagos, H., Paldam, M. „A meta-analysis of development aid allocation:

The effects of income level and population size.“ 2007, pp. 2-3. Kättesaadav:

http://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=1025869

11. Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006-2010,kiidetud heaks

11.mail2011Vabariigi Valitsusepoolt

12. Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2011-2015, kiidetud heaks 06.

jaanuaril 2011 Vabariigi Valitsuse poolt

13. Eesti arengukoostöö põhimõtete heakskiitmine, Riigikogu otsus, vastu võetud

15. jaanuaril 2003, § 6

14. Eesti Välisministeerium (koduleht) http://www.vm.ee/?q=et/node/4527.

(10.03.2012)

15. Encyclopedia of the Nations„Economic and Social Development - First UN

development Deade.” Kättesaadav:

http://www.nationsencyclopedia.com/United-Nations/Economic-and-Social-

Development-FIRST-UN-DEVELOPMENT-DECADE.html (24.03.2012)

16. Estrella, M., Gaventa, J. “Who Counts Reality? Participatory Monitoring and

Evaluation: A Literature Review.” Institute of Development Studies, 1998, pp. 8

17. European Commission „Methodology for Evaluations of Budget Support

Operations at Country Level,“ 2008, pp. 7-10 Kättesaadav:

http://ec.europa.eu/europeaid/how/evaluation/evaluation_reports/reports/2008/1

258_isspap_en.pdf (23.03.2012)

http://www.stat-help.com/meta.pdf

http://www.stat-help.com/meta.pdf

http://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=1025869

http://www.vm.ee/?q=et/node/4527

http://www.nationsencyclopedia.com/United-Nations/Economic-and-Social-Development-FIRST-UN-DEVELOPMENT-DECADE.html

http://www.nationsencyclopedia.com/United-Nations/Economic-and-Social-Development-FIRST-UN-DEVELOPMENT-DECADE.html

http://www.ntd.co.uk/idsbookshop/details.asp?id=421

http://www.ntd.co.uk/idsbookshop/details.asp?id=421

http://ec.europa.eu/europeaid/how/evaluation/evaluation_reports/reports/2008/1258_isspap_en.pdf%20lk%207-10

http://ec.europa.eu/europeaid/how/evaluation/evaluation_reports/reports/2008/1258_isspap_en.pdf%20lk%207-10

87

18. EUROSTAT statistiline andmebaas „Official development assistance as share of

gross national income“. Kättesaadav:

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=table&init=1&plugin=1&lang

uage=en&pcode=tsdgp100 (30.03.2012)

19. Evaluation Division, Economic Cooperation Bureau, Ministry of Foreign Affairs

„ODA Evaluation Guidelines.“ 2003, pp. 5 Kättesaadav:

http://www.oecd.org/dataoecd/51/31/35141306.pdf ( 10.03.2012)

20. Geske Dijkstra, A. „The Effectiveness of Policy Conditionality. Eight Country

Experiences.“, Blackwell publishers, 2002., pp. 2. Kättesaadav:

http://www.gsdrc.org/docs/open/CC69.pdf

21. Helin, J., Kool, A., Kuusik, R., Luup, M., Nurm, A., Pihlak, M., Piiskoppel, K.,

Popp, H., Tang, T., Tarkus, T., Turk, P. Maailmaparandaja teejuht.

Arengukoostööst ja sellest, kuidas sina saad panustada. Tallinn: Ecoprint,

2010- lk 14; 19; 19-24; 26; 145

22. Jones, N., Jones, H., Steer, L., Datta, A. „Improving impact evaluation

production and use.“ Overseas Development Institute, 2009, pp. 6-7.

Kättesaadav: http://www.odi.org.uk/resources/docs/4158.pdf

23. Kenny, C., Sumner, A. „More Money or More Development: What Have the

MDGs Achieved?“ Center For Global Development, 2011, pp. 1

24. Killick,T., „Principals, Agents and the Failings of Conditionality.“Journal of

International Development, 1997, Vol. 9, No. 4, pp.7

25. Leeuw, F., Vaessen, J. „Impact Evaluations and Development. NONIE

Guidance on Impact Evaluation.“ 2009, pp. 2; 11. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/dataoecd/18/3/47466906.pdf

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=table&init=1&plugin=1&language=en&pcode=tsdgp100

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=table&init=1&plugin=1&language=en&pcode=tsdgp100


http://www.gsdrc.org/docs/open/CC69.pdf

http://www.odi.org.uk/resources/docs/4158.pdf


88

26. Mekasha, J.T., Tarp, F. „Aid and Growth. What Meta-Analysis Reveals.“ Unu-

Wider, 2011, pp. 4. Kättesaadav:

www.iadb.org/intal/intalcdi/PE/2011/08209.pdf

27. Ministry of Foreign Affairs of the Kingdom of the Netherlands, „Synthesis

report, Between high expectations and reality: An evaluation of budget support

in Zambia.“ 2011, pp. 13-14. Kättesaadav:

www.oecd.org/dataoecd/25/31/49210553.pdf (04.04.2012)

28. MTÜ Mondo (koduleht) „Kohvik Ugandasse.“ Kättesaadav:

http://www.muudamaailma.ee/programmi-info/ugandakohvik (07.04.2012)

29. OECD (koduleht)

http://www.oecd.org/home/0,2987,en_2649_201185_1_1_1_1_1,00.html

(08.03.2012)

30. OECD „A History of the DAC Expert Group on Aid Evaluation.“ 1993, pp. 7-8.

Kättesaadav: http://www.oecd.org/dataoecd/21/48/40163156.pdf (25.03.2012)

31. OECD „Aid Effectiveness 2005-10: Progress in Implementing the Paris

Declaration.“ 2011. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/document/1/0,3746,en_2649_3236398_48725569_1_1_1_

1,00.html (22.03.2012)

32. OECD „DAC Principles for Evaluation of Development Assistance.“ 1991,

preprint 2008, pp. 8-9. Kättesaadav: www.oecd.org/dataoecd/31/12/2755284

(05.03.2012)

33. OECD „Evaluating Country Programmes. Vienna Workshop.“ 1999, pp.109.

Kättesaadav: www.oecd.org/.../0,2340,en_2649_34435 (09.03.2012)

http://www.iadb.org/intal/intalcdi/PE/2011/08209.pdf

http://www.oecd.org/dataoecd/25/31/49210553.pdf%20lk%2013-14

http://www.muudamaailma.ee/programmi-info/ugandakohvik

http://www.oecd.org/home/0,2987,en_2649_201185_1_1_1_1_1,00.html

http://www.oecd.org/dataoecd/21/48/40163156.pdf%20lk%207-8

http://www.oecd.org/document/1/0,3746,en_2649_3236398_48725569_1_1_1_1,00.html


http://www.oecd.org/dataoecd/31/12/2755284

http://www.oecd.org/.../0,2340,en_2649_34435

89

34. OECD „Evaluation Feedback for Effective learning and accounatbility.“ 2011,

pp. 68. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/document/32/0,2340,en_2649_34435_1900640_1_1_1_1,0

0.html (24.03.2012)

35. OECD „Guidance for managing joint evaluation.“2006, pp. 8-11. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/dataoecd/29/28/37512030.pdf (15.03.2012)

36. OECD „Inside the DAC. A Guide to the OECD Development Assistance

Committee 2009-2010.“ 2010, pp, 5. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/dataoecd/43/32/40986871.pdf (23.03.2012)

37. OECD „Managing Aid Practices of DAC Member Countries.“ 2009, pp. 2-4.

Kättesaadav: www.oecd.org/dataoecd/58/29/42903202.pdf (25.03.2012)

38. OECD „Quality Standards for Development Evaluation.“ 2010, pp. 16.

Kättesaadav: www.oecd.org/dataoecd/55/0/44798177.pdf (30.03.2012)

39. OECD List of ODA Recipients. Effective for reporting on 2011, 2012 and 2013

flows. Kättesaadav:


0.html (05.03.2012)

40. OECD, History of the OECD. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/document/63/0,3746,en_2649_201185_1876671_1_1_1_1,

00.html (09.03.2012)

41. OECD, List of OECD Member countries- Ratification of the Convention on the

OECD. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/document/58/0,3746,en_2649_201185_1889402_1_1_1_1,

00.html (09.03.2012)













90

42. OECD, Members and Partners. Global Partners. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/pages/0,3417,en_36734052_36761800_1_1_1_1_1,00.html

(02.05.2012)

43. OECD, „History.“ Kättesaadav:


(09.03.2012)

44. OECD, Aid at Glance. Total DAC Countries. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/dataoecd/17/39/44285701.gif (02.05.2012)

45. OECD, DAC (koduleht)


0.html (11.03.2012)

46. OECD, DAC „Joint Donor Evaluation of Peace Building and Conflict

Prevention Activities in Haiti.“2008, pp. 2. Kättesaadav:

www.oecd.org/dataoecd/21/57/40095645.pdf (01.04.2012)

47. OECD, DAC Criteria for Evaluating Development Assistance,


0.html (05.04.2012)

48. OECD, DAC Criteria for Evaluating Development Assistance. Kättesaadav:


0.html (05.04.2012)

49. OECD, DAC Network on Development Evaluation. „Evaluating Development

Co-operation. Summary of Key Norms and Standards.“ OECD, pp. 4-16

www.oecd.org/dataoecd/12/56/41612905.pdf



http://www.oecd.org/dataoecd/17/39/44285701.gif









91

50. OECD, DAC Working Party on Aid Evaluation, „Glossary of Evaluation and

Results Based Management (RBM) Terms.“ 2000, pp. 3-5. Kättesaadav:

www.oecd.org/dataoecd/secure/14/57/31950400.pdf (04.03.2012)

51. OECD, Net ODA in 2011. Kättesaadav: http://webnet.oecd.org/oda2011/

(02.05.2012)

52. OECD, Paris Declaration and Accra Agenda for Action. Kättesaadav:

http://www.oecd.org/document/18/0,3746,en_2649_3236398_35401554_1_1_1

_1,00.html (23.03.2012)

53. OECD, The Paris Declaration of Aid Effectiveness and The Accra Agenda for

Action. pp. 3-12 www.oecd.org/dataoecd/11/41/34428351.pdf (22.03.2012)

54. Summaries of EU legislation. The European Consensus on Development.

Kättesaadav:

http://europa.eu/legislation_summaries/development/general_development_fram

ework/r12544_en.htm ( 01.04.2012)

55. Zukoski, A., Luluquisen, M. „ Participatory Evaluation. What is it? Why do it?

What are the challenges?“ The California Endowment and the Public Health

Institute, 2002, pp. 2-4. Kättesaadav:

depts.washington.edu/ccph/pdf_files/Evaluation.pdf

56. UN, About LDC-s. Kättesaadav: http://www.unohrlls.org/en/ldc/25/

(02.05.2012)

57. United Nations, Monterrey Consensus on financing for development, 2003,

pp.5-7 http://ec.europa.eu/europeaid/how/delivering-aid/monterrey_en.htm

(11.03.2012)

http://www.oecd.org/dataoecd/secure/14/57/31950400.pdf

http://webnet.oecd.org/oda2011/



http://www.oecd.org/dataoecd/11/41/34428351.pdf%20lk%2012%20ja%203-8

http://europa.eu/legislation_summaries/development/general_development_framework/r12544_en.htm

http://europa.eu/legislation_summaries/development/general_development_framework/r12544_en.htm

http://www.unohrlls.org/en/ldc/25/

http://ec.europa.eu/europeaid/how/delivering-aid/monterrey_en.htm

92

58. Walz, J., Ramachandran,V. „Brave New World. A Literature Review of

Emerging Donors and the Changing Nature of Foreign Assistane.“ Center of

Global Development, 2011, pp.1; 6

59. White, H. „Impact evaluation: the experience of the Independent Evaluation

Group of the World Bank,“ 2006, pp. 7.

Kättesaadav:http://mpra.ub.unimuenchen.de/1111/1/MPRA_paper_1111.pdf

60. Välisministeerium „Arengukoostööprojektide 2012.aasta avatud taotlusvooru

toetuse taotlemise juhend.“ 2012. Kättesaadav:

http://www.vm.ee/?q=node/9014#vormid (05.04.2012)

61. ÜRO Aastatuhande arengueesmärgid (MDGs). Kättesaadav:

http://www.undp.org/content/undp/en/home/mdgoverview.html (21.03.2012)

http://mpra.ub.unimuenchen.de/1111/1/MPRA_paper_1111.pdf

http://www.undp.org/content/undp/en/home/mdgoverview.html

93

LISAD

Lisa 1

Küsimustik Eesti arengukoostöö hindamiseks MTÜ Mondo-le

Hindamissüsteem/mudel Eestis

1. Kirjeldage palun hetkel kasutatavat arenguabi hindamissüsteemi/mudelit.

2. Mida peate senise hindamistava juures positiivseks, mida negatiivseks.

3. Mida selle süsteemi juures kindlasti muudaksite ja miks?

4. Kui suureks hindate Eesti tasandil erinevate institutsioonide omavahelist

koostööd ja teavitamist arengukoostöö tõhususe suurendamiseks?

Abiprojektid

1. Kas olete tundud vajadust programmi/projekti hindamiseks selle kestel? (mõne

ootamatu asjaolu/sündmuse ilmnemisel näiteks selle mõjude uurimiseks). Palun

kirjeldage

2. Kas olete tundnud vajadust muuta/olete muutnud projekti selle kestel? Kui jah,

siis palun selgitage

Eesti arengukoostöö ja arengukavad

1. Kas olete kursis Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavadega (2006-

2010 ja 2011-2015) ?

2. Kui jah, siis milliseid positiivseid/negatiivseid külgi oskate välja tuua

arengukavade koostamise ja sisu kohta?

3. Kas kasutate arengukavasid projektide koostamiseks ja elluviimiseks?

4. Kas valitud prioriteetsed sihtriigid on Teie arvates õigetel alustel valitud ja

sobivad MTÜ arenguabi eesmärkidega?

94

Lisa 1 järg

(Arengu)koostöö:

1. Kas arvate, et Eesti teeb koostööd statistiliste andmete ja analüüside jagamisel

teiste doonoritega (riigid, rahvusvah. organisatsioonid, kodanikeühendused)?

2. Kui jah, siis kas selline tegevus on aidanud planeerida abitegevusi?

3. Kas oskate mõõta/hinnata/arvata kas ja kui palju maksavad Teie projektid

sihtriigile ehk kui palju peab partner abi vastuvõtmiseks finantsilisi vahendeid

kulutama?

Arenguabi kvaliteet:

Palun hinnake Eesti arenguabi järgmisi omadusi hinnetega 1 kuni 5 (1 kõige madalam,

5 kõrgeim hinne).

1. Läbipaistvus- läbipaistvus doonorite tegevuses. Projektide sisu ja pealkirjade

raporteerimine, detailne kirjeldus, raportid väljamaksete suurustega. Mida


statistilisi andmeid võrrelda ning nende kaudu kogemusi vahetada. Mida

detailsem ja laiapõhjalisem on abitegevuste kajastamine, seda kõrgem hinne.

2. Tõhusus – märksõna arenguabi ja vaesuse vähendamise vahelise suhte

kirjeldamiseks. Hindamisel arvesse võtta keskendumist just vaesusega

võitlemisele, halduskulude vähendamisele, osalemisele globaalsete hüvede

edendamises (nt globaalne soojenemine). Mida rohkem keskendutakse

konkreetsele sektorile ja riikidele ning vähendatakse halduskulusid, seda

tõhusam on abi. Kontsentreeritus annab kõrgema hinde.

95

Lisa 1 järg

3. Sihtriigi koormuse vähendamine- ametlik arenguabi ei tähenda kulutusi mitte

ainult doonorile, vaid ka abi vastuvõtjale. Suur abi killustatus riigis,

doonoritevaheline vähene koostöö ja programmide, mitte projektide

finantseerimine kasvatab arenguabi andmise ja vastuvõtmise kulusid. Mida

rohkem jaatavaid vastuseid eelmistele väidetele leiate, seda väiksem on hinne.

4. Institutsioonide arendamine- parema hinde annavad projektid, mis vastavad

sihtriigi arengueesmärkidele, esineb kõrge tehniline koostöö koordinatsioon ehk

kasutatakse projektide elluviimiseks arengumaa institutsioone, abi

prognoositavus ehk ettepoole suunatud abi tegevus.

96

Lisa 2

Küsimustik Eesti arengukoostöö hindamiseks Välisministeeriumile

Arenguabi kvaliteet:

Palun hinnake Eesti arenguabi järgmisi omadusi hinnetega 1 kuni 5 (1 kõige madalam,

5 kõrgeim hinne).

1. Läbipaistvus- läbipaistvus doonorite tegevuses. Projektide sisu ja pealkirjade

raporteerimine, detailne kirjeldus, raportid väljamaksete suurustega. Mida


statistilisi andmeid võrrelda ning nende kaudu kogemusi vahetada. Mida

detailsem ja laiapõhjalisem on abitegevuste kajastamine, seda kõrgem hinne.

2. Tõhusus – märksõna arenguabi ja vaesuse vähendamise vahelise suhte

kirjeldamiseks. Hindamisel arvesse võtta keskendumist just vaesusega

võitlemisele, halduskulude vähendamisele, osalemisele globaalsete hüvede

edendamises (nt globaalne soojenemine). Mida rohkem keskendutakse

konkreetsele sektorile ja riikidele ning vähendatakse halduskulusid, seda

tõhusam on abi. Kontsentreeritus annab kõrgema hinde.

3. Sihtriigi koormuse vähendamine- ametlik arenguabi ei tähenda kulutusi mitte

ainult doonorile, vaid ka abi vastuvõtjale. Suur abi killustatus riigis,

doonoritevaheline vähene koostöö ja programmide, mitte projektide

finantseerimine kasvatab arenguabi andmise ja vastuvõtmise kulusid. Mida

rohkem jaatavaid vastuseid eelmistele väidetele leiate, seda väiksem on hinne.

4. Institutsioonide arendamine- parema hinde annavad projektid, mis vastavad

sihtriigi arengueesmärkidele, esineb kõrge tehniline koostöö koordinatsioon ehk

kasutatakse projektide elluviimiseks arengumaa institutsioone, abi

prognoositavus ehk ettepoole suunatud abi tegevus.

97

Lisa 3

Küsitlus maailmahariduse ja arengukoostööalase teavitustöö edukusest Eestis

1. Kas teate, mis on ÜRO aastatuhande arengueesmärgid MDG-s (Millennium

Development Goals)?

a) Jah, olen kuulnud, kuid ei tea mida see tähendab; b) Jah, tean mida see tähendab;

c) Ei tea

2. Kas tunnete huvi Eesti arengukoostöö kohta?

a) Jah, olen kursis Eesti arengukoostöö eesmärkide ja projektidega; b) Olen kuulnud

vaid mõnest projektist, kuid täpsemalt ei ole kursis; c) Ei tunne huvi selle teema

vastu

3. Eesti üheks arengukoostöö alaeesmärgiks (alates aastast 2006) on tõsta Eesti elanike

teadlikkust arengukoostöö kohta. Kas Teieni on teavitustöö jõudnud?

a) Jah, olen lugenud sellekohaseid artikleid/veebilehti; b) Jah, olen saanud vastavat

teavet koolist, kus õpin(õppisin); c) Jah, olen käinud koolitustel/osalen ise

aktiivselt Eesti arengukoostöös; d) Ei, minuni ei ole Eesti arengukoostööteemalist

infot jõudnud

98

ESTONIAN DEVELOPMENT AID COOPERATION: AID EFFICIENCY AND

EVALUATION, BASED ON THE ESTONIAN DEVELOPMENT

COOPERATION AND HUMANITARIAN AID PROGRAMS FOR YEARS 2006-

2010 AND 2011- 2015

Iris Tomingas

Summary

A country with limited resources and with a short history of development aid, shows

with continuous increase in the financial capacity, abundance of ancillary activities and

the growth of the number of priority partners, the internest and wish of Estonia to help

developing countries to promote the economic and overall development in poor regions.

The abundance of activities and funds is not a guarantee that the project is effective.

Effective cooperation requires good multilateral relations between the donor and state as

well as between several donors and project partners. In order to make that kind of

relationship work, there is a necessity to establish principles on what ground this

cooperation works.

There are many different documents on development cooperation, approved on the

international level- to set priorities, declare the changes in financial funds or to present

activities to improve the results of aid cooperation. For example the Paris Declaration

carries the principle of efficiency that helps to harmonize the development plans of the

donor and recipient country as well, the communication between parties helps to avoid

aid duplication.

Efficiency is the goal on assessement both on development projects, as well of the

donors. The assessement is a very complicated process. In order to compare the results,

all the initial data: the criteria and units of measure, must be collected on the same basis.

The process includes different evaluation theories and models, how to monitor an

evaluate. Here, the autor describes criterias given by the DAC that are used on the

evaluation process: how it should be done and what should be measured to result with

an objective report.

99

In addition to the assessment of projects the author describes an innovative opportunity

to assess the donor´s credibility and effectiveness. This is a model developed by the

Center for Global Development and is called the Quality of Aid Diamond by what it is

possible to compare donor´s positive and negative qualities, rank donors or compare the

country´s results of the average result of donors. Since this analysis is based on a very

broad scale of records that are unfortunately absent about Estonia, the author compiled a

questionnaire that includes the same qualities that are reviewed on the Aid Diamond.

This questionnaire was sent to the representative of the Estonian Ministry of Foreign

Affairs (who is the aid cooperaton coordinator) and to the representative of an NGO-

MTÜ Mondo (who is one of the most financed NGO-s in Estonia by MFA) who had to

evaluate Estonias capability and quality in aid cooperation. To each question maximum

score is five and the lowest score is one.

To find the answer for stated hypothesis: Estonian development aid cooperation is

effective, the author analyzes Estonian development and humanitarian programs for

2006-2010 and 2011-2015. Accordig to the goals stated in the programs, international

agreements, Estonian development evaluation system and application procedures, the

author concludes that aid cooperation meets the objectives laid down and therefore in

fact, aid development is effective.

Nevertheless, the author draws attention to some disadvantages: weak evaluation system

for development projects- there are no specific measurement basis, the reliance to

financial reports is too high, the feedback to the applicant is rigid and irregular. While

choosing priority partner countrys, the state should focus less to the state-based

approach and to political views. Also, Estonia should provide more opportunities to the

NGO-s with the ability to approach problems in developing countries at the zero-ground

level ( especially with the case of LDC-s that are in the DAC list).

The author gives recommendations how to improve the evaluation system in Estonia by

using positive qualities from different aid evaluation models and combining them with

the system that is used at this point of time (please read more from chapter 2.3 p. 41).

To assess a sub-goal set in the Estonian development program: world education and

dissemination of informatin in the field of development aid cooperation in Estonia, the

100

author compiled a questionnaire where 30 respondents notes, wheter the information

about the development aid cooperation has reached to them through different channels

or not (for the results, please see the figure 5, p. 79).

Carrying out relevant amendments in preparation, submission and evaluation process of

development aid projects by focusing more on the impact and outcomes of the aid

project and by adding least developed countries as the priority partners, Estonia can be

an expected and valued partner in developing countries.

Documents

TARTU ÜLIKOOL Euroopa Kolledž Dissertatsioon Euroopa ... · Doonor- riik või organisatsioon, mis annab abi teisele riigile või piirkonnale,15 seda vastavalt riigitasandilisele