Töö allikatega, viitamine ja viidete haldamine e-õppes

Learning Resource Collection from LeMillhttp://lemill.net

Table of ContentTable of Content 2

Teaching and Learning Story 3

Content 4

Viitamine ja viidete haldamine e-õppes: põhimõtted, mõisted, reeglid 4

Viitamise 10. käsku e-õppes 5

Ülesanded 5

Folksonoomia ja ühisjärjehoidjad 6

Folksonoomia 6

Ühisjärjehoidjad 7

Teisi ühisjärjehoidjaid 9

Viitamissüsteemid ja viitekirjete vormistamine 10

Viitamissüsteemide stiilijuhendid 10

Abivahendid viitekirjete vormistamiseks 11

Ülesanded 11

Näited korrektselt vormistatud APA viitekirjetest 12

Raamatud 12

Konverentside ja koosolekute kogumikud 12

Elektrooniline meedia 12

Viidete haldamise vahendid 13

Viidete haldamise tarkvara 13

Veebipõhised vahendid viidete haldamiseks 14

Ülesanded 14

Õppematerjalid ja autoriõigus 15

Avatud sisulitsentsid 16

Teadusartiklite andmebaaside kasutamine 19

Tsiteerimisindeksid 19

Google Scholar 19

Open Access ajakirjad 20

Õpiobjektide repositooriumid ja referatooriumid 21

Tuntumad repositooriumid ja referatooriumid 22

Viited 23

Methods 24

Õpipäeviku pidamine 24

Personaalse õpikeskkonna loomine 24

Tools 26

Delicious 26

Son of Citation Machine 26

Zotero 27

Teaching and Learning Story"Töö allikatega, viitamine ja viidete haldamine e-õppes" on 40-tunnine täienduskoolituskursus

õppejõududele, haridustehnoloogidele ja kõigile teistele, kes puutuvad kokku allikmaterjalide

kasutamise ja viitamisega e-õppes.

Kursus oli avaldatud Vikiülikooli keskkonnas ja sellega sai liituda iga soovija. Peale Vikiülikooli

lehekülje oli teiseks keskseks kohaks kursuse läbiviijate ajaveeb. Sinna postitati iga nädala

lugemismaterjalid ja ülesanded. Enamus kursuse õppematerjalidest paiknes LeMill keskkonnas

käesolevas kogumikus.

Kõik kursuslased seadsid kursusel osalemiseks üles oma personaalse õpikeskkonna, mille

keskseks osaks oli ajaveeb. Sinna postitasid nad iga nädala ülesande lahenduse ning jälgisid ja

kommenteerisid kursusekaaslase ajaveebe.

Sellisel kujul õpikeskkonna probleemidena tõid õppijad välja selle, et RSS lugejat mitte

kasutavatel õpilastel oli kursuse uudistest ülevaate saamine keeruline. Selle lahendusena on

järgmisel korral kavas kasutada Skype jututuba või postiloendit. Ülesannete juures toodi

puudusena välja seda, et kõik ülesanded olid individuaalsed, rühmatööd oleks aidanud paremini

teisi kursuslasi tundma õppida. Samuti oli probleemiks see, et viidete haldamise vahendite

kodutöö oli teiste kodutöödega võrreldes oluliselt töömahukam.

Content

Viitamine ja viidete haldamine e-õppes: põhimõtted,mõisted, reeglidby Hans Põldoja , Mart Laanpere — last modified 2009-11-06 21:40

Viitamine on infokirjaoskuse hulka kuuluv akadeemiline praktika, mis väljendub tekstis

kasutatud ideede, väidete, andmete jms autorite tunnustamises ning annab lugejale võimaluse

pöörduda soovi korral tagasi algallika juurde. Seega on viitamisel nii eetilised (akadeemiline

ausus ja "hea toon") kui pragmaatilised põhjused. Heas akadeemilises tekstis, õppematerjalis

või kursusetöös on viiteid alati "parajal määral" nagu maitseaineid kogenud koka tehtud supis:

kurjast on nii viitamise vältimine ja viidetega "üle pingutamine". Kui tekstis ei leidu ühtegi viidet,

siis on tegemist laenatud ideede varjamisega, ilukirjandusliku heietusega ja/või sihiliku dialoogi

vältimisega antud valdkonna asjatundjatega. Viidete ülikülluse all kannatav tekst aga muutub

raskesti loetavaks ja autori oma mõtted jäävad esile toomata.

Kõige rangemalt järgitakse viitamise reegleid teadustekstides, enamasti määravad ajakirja

toimetajad või konverentsi korraldajad ka selle, millise enamlevinud standardi järgi viited

vormistada tuleb. Õpikute puhul on autoril juba suurem vabadus valida, kas viitekirjed

kogutakse õpiku lõppu või lõppeb iga peatükk viidete loeteluga. Elektrooniliste õppematerjalide

puhul võib ette tulla olukordi, kus korrektsete viitekirjete lisamine on keerulisem kui

trükimaterjalide puhul, näiteks esitlused, videod, podcastid jne.

Akadeemilise maailma teine pool on üliõpilased ning ka neilt tuleb korrektset viitamist nõuda.

Osa õppeasutusi on sel eesmärgil koostanud eraldi juhendid üliõpilastööde koostamise ja

vormistamise kohta.

Viitamist kohtame ka väljapool akadeemilist maailma. Näiteks ajaveebides on levinud tava

viidata teise inimese ajaveebile, kelle poolt kirjutatu andis autorile põhjuse omapoolse

sissekande tegemiseks. Siinkohal pole vaja järgida mingeid viitamisreegleid, sest klõpsamisest

veebiaadressi piisab, et lugeja algallika juurde pääseks.

Erinevates valdkondades kehtivad viitamisele erinevad nõudmised - näiteks trükiajakirjanduses

tihtilugu ei vaevuta algallikat mainima. Kõik me oleme lugenud uudiseid stiilis "Jaapani

teadlased avastasid et...". Enamasti ei sisalda sellised artiklid viiteid esmasele autorile (vt.

"Teadlased: eelajalooline hiidhani oli lennukisuurune") või parimal juhul sisaldavad viidet

allikale, mis omakorda uudist vahendanud on (vt "Teadlased on lähedal tehisnina loomisele").

E-õppe valdkonna võib viitamisreeglite ranguse osas paigutada teadusartiklite ja ajakirjanduse

vahele: nii õppematerjalide loomisel kui näiteks foorumiaruteludel osaledes tuleks pidada heaks

tooniks laenatud lausete autorile viitamist, kuid range viidete vormistamine APA stiilis

leheküljenumbri täpsusega pole üldjuhul siinkohal rusikareegliks.

Viitamisega on lähedalt seotud ka plagiaadi mõiste, mis tähendab teiste autorite loomingu

esitamist omaloodu pähe. Plagiaadi vältimiseks tuleb järgmistel juhtudel kindlasti algallikale ja

autorile viidata:

kopeeritakse teise autori täpset sõnastust

refereeritakse teise autori ideid

kasutatakse teise autori poolt esitatud fakte, statistikat, tabeleid, jooniseid, diagramme jne.

Kolm rusikareeglit, millest viitamisel tuleks lähtuda (Lõuna-Austraalia Ülikooli UniSA

viitamisjuhise põhjal):

algallikale peate viitama iga kord kui parafraseerite, jutustate kokkuvõtlikult ümber, tsiteerite

või kopeerite teise autori loomingut - ükspuha, kas tegemist on tekstilise, graafilise või

audiovisuaalse materjaliga

viide esineb tavaliselt kahes kohas erineva detailsuse astmega: teksti sees ja teksti lõpul

kasutatud kirjanduse loetelus. Neist esimene viide peab olema piisavalt täpne, et selle abil

võiks üheselt määrata, millise detailse viitega kasutatud kirjanduse loetelus tegemist on.

ühes tekstis (õppematerjalis, essees, referaadis) tuleks kasutada läbivalt ühte konkreetset

viitamise stiili (nendest stiilidest ja seonduvatet formaatidest tuleb käesoleva kursuse

järgmistes osades põhjalikumalt juttu)

Viitamise täpsemate üksikasjadega tutvume järgmistel nädalatel, kuid sissejuhatuse

kokkuvõtteks võime esitada viitamise 10 käsku.

Viitamise 10. käsku e-õppes1. Sina mitte ei pääse oma õppematerjalide koostamisel teiste loomingu kasutamisest.

2. Sina pead oma õppematerjalide koostamisel kasutama vaid kaasaegseid ja kvaliteetseid

allikaid.

3. Sina ei tohi mitte kahtlase väärtusega allikaid oma õppematerjali loomisel kasutada.

4. Sina ei tohi kopeerida teiste autorite tekste ilma neile viitamata.

5. Sina pead viitama allikatele nõndaviisi, et lugeja saab algallika juurde tagasi pöörduda.

6. Sina pead järgima teksti laenamisel algallika autori poolt määratud sisulitsentsi.

7. Sina oled õigel teel, kui avaldad oma õppematerjalid avatud sisulitsentsiga.

8. Sina pead õppejõuna sõnastama oma õppijatele täpsed reeglid viitamise kohta.

9. Sina pead pidama arvet oma viidete üle, et saaks need vajadusel kergesti üles leida.

10. Sina oled õigel teel, kui jagad oma viitekogu kolleegidega.

Ülesanded1. Palu ühel oma kooli üliõpilasel ja ühel õppejõul oma sõnadega seletada, miks on viitamine

oluline.

2. Leia veebist üks korrektselt algallikatele viitav õppematerjal ja üks mittekorretselt viitav

õppematerjal. Mis on mittekorrektselt viitava materjali puudused?

3. Millised nõudmised sead Sa oma üliõpilastele kirjalike tööde vormistamiseks ja

viitamiseks? Kas Sinu õppeasutuses on kehtestatud üldised tööde vormistamise ja

viitamise nõuded?

Folksonoomia ja ühisjärjehoidjadby Hans Põldoja , Tarmo Toikkanen — last modified 2009-11-06 20:56

group: Haridustehnoloogia

Raamatukogud on läbi sajandite tegelenud kirjandusallikate liigitamise probleemidega.

Tänapäeval raamatukogudes kasutatavad liigitussüsteemid pärinevad 19. sajandi lõpust.

Esimeseks suureks läbimurdeks liigitussüsteemide alal oli Melvin Dewey poolt 1876. aastal

koostatud Dewey kümnendliigitus (ingl. k. Dewey Decimal Classification). Selle

edasiarendusena koostasid belgia bibliograafid Paul Otlet ja Henri la Fontaine Universaalse

Kümnendliigituse (UDK) (ingl. k. Universal Decimal Classification), mida kasutatakse valdavalt

Euroopa, Aasia ja Austraalia raamatukogudes. Mõlema süsteemi puhul hoiti raamatute kirjeid

mahukates kaartkataloogides ning igal kirjel oli kindel numbrikombinatsioon. Tänapäeval on

kaartkataloogide asemel kasutusel elektronkataloogid ning seoses meid ümbritseva maailma

pideva arenguga täiendatakse ka liigitussüsteeme uute alaliigitustega. Näiteks õpiobjekte

käsitleva magistritöö UDK kood on 371.68 :004 (043).

FolksonoomiaTavainimese mälu toimib paraku erinevalt raamatukogu kaartkataloogidest. Sageli ei mäleta me

isegi raamatu autorit, vaid meie jaoks on raamat meeles kui "roheline pehmete kaantega

sotsioloogia õpik". Internetis võib igaüks erinevat sisu avaldada ning puuduvad bibliograafid,

kes selle kohta "kataloogikaarte koostaks". Seetõttu vajatakse veebis paindlikumat visi

materjalide kirjeldamiseks kui UDK-laadsed rangelt tsentraliseeritud liigitussüsteemid.

Liigitussüsteemide kasutamine veebis loob täiendavaid võimalusi materjalide leidmiseks, muidu

peaksid kasutajad vaid otsingumootorite võimalustega piirduma.

2004. aasta kandis hakati internetis laiemalt kõnelema folksonoomiast (ingl. k. folksonomy).

Folksonoomia on meetod sisu märgendamiseks ja kategoriseerimiseks koostöös loodud ja

hallatud märksõnade abil. Folksonoomia puhul võib materjali avaldaja kasutada selleks vabalt

valitud märksõnu. Näiteks raamatute puhul võib täiesti vabalt kasutada lisaks sisu kirjeldavatele

märksõnadele sociology ja textbook ka vormi kirjeldavaid märksõnu nagu green ja softcover.

Kaks kõige tuntumat folksonoomial põhinevat rakendust on ilmselt fotoportaal Flickr ja

ühisjärjehoidja Delicious. Esimene võimaldab kasutajatel üles laadida fotosid ning kirjeldada

neid märksõnadega (ingl. k. tag), mis teistel fotosid leida aitavad. Kõik märksõnad töötavad

omakorda lingina, mille peale klõpsates näeb teisi sama märksõnaga kirjeldatud fotosid. Lisaks

sellele on märksõnade põhjal koostatud märksõnapilved (ingl. k. tag cloud), mis näitavad kogu

süsteemi populaarsemaid märksõnu või konkreetse kasutaja märksõnu.

Folksonoomia puhul tehakse vahet kitsal ja laial folksonoomial. Laia folksonoomia puhul

märgistab palju inimesi sama objekti kasutades erinevaid nende jaoks olulisi märksõnu, mis

võivad sageli erinevatel kasutajatel korduda. Näiteks mõnda populaarset linki võivad Delicious

keskkonnas kirjeldada tuhanded kasutajad. Kitsa folksonoomi puhul märgistab ühte objekti üks

või paar inimest kusjuures iga märksõna kasutatakse ühe korra. Kitsa folksonoomia näiteks

võib tuua fotode kirjeldamise Flickr keskkonnas, kus enamasti saab fotot kirjeldada autor ja ta

sõbrad.

ÜhisjärjehoidjadÜheks praktiliseks folksonoomia rakenduseks, mida igaüks kasutada saab on ühisjärjehoidjad.

Need veebikeskkonnad lahendavad mitmeid probleeme, millega internetikasutajad igapäevaselt

kokku puutuvad. Näiteks on paljudel inimestel tööl ja kodus eraldi arvuti ning seetõttu on

veebibrauseri järjehoidja kasutamine lemmiklinkide salvestamiseks raskendatud - ikka juhtub, et

vajalik link on salvestatud teise arvuti brauserisse. Ühisjärjehoidjate kasutamisel salvestatakse

lingid ühte veebikeskkonda ning neile pääseb ligi igast internetti ühendatud arvutist. Lisaks

sellele on ühisjärjehoidjasse salvestatud linke võimalik jagada teiste inimestega. Näiteks on

võimalik mingi kursuse käigus kokku leppida, et kõik kursusega seotud lehed lisatakse sama

märksõnaga (näiteks viitamiskursus) Delicious keskkonda.

Uute linkide lisamiseks Delicious keskkonda on kõige mugavam kasutada oma

veebibrauserisse paigaldatavaid spetsiaalseid nuppe. Siis piisab teil huvitaval lehel olles selle

järjehoidjasse lisamiseks vastaval nupul klõpsamiseks ning kohe seejärel suunatakse teid

Delicious keskkonda uue lingi lisamise lehele. Seal saate valida lehe kirjeldamiseks märksõnad

soovitatud märksõnade hulgast või sisestada oma märksõnad. Lingi salvestamise järel

suunatakse teid tagasi esialgsele veebilehele.

Delicious toimib ka sotsiaalse võrgustikuna, kus saab sõpru ja tuttavaid oma kontaktidesse

lisada. Uue lingi lisamisel on lisaks märksõnadele võimalik valida ka oma kontaktide hulgast

inimesed, kellele link saadetakse. Kõik Delicious keskkonda salvestatud lingid on avalikud. See

tähendab seda, et huvitavaid linke on võimalik leida nii samade huvidega sõpru jälgides kui ka

sirvides inimesi, kes teid huvitava lehekülje oma linkide hulka on lisanud (iga lingi juures

näidatakse kõiki inimesi, kes selle lisanud on). Kõigist Delicious keskkonnas kasutatavatest

populaarsetest märksõnadest annab parima ülevaate üldine märksõnapilv.

Mõned praktilised näited Delicious kasutamisest:

Kursuse, seminari või muu ürituse puhul võib leppida kokku ühise märksõna, millega kõik

osalejad linke jagavad. Näiteks ifi7033

Üliõpilaste juhendamisel võib leppida kokku kindla märksõna, mida üliõpilane ja juhendaja

kasutavad. Näiteks magister_hillar_poldmaa

Selliselt lisatud linkide jälgimiseks ei pea sugugi pidevalt Delicious keskkonda külastama. Iga

märksõna lehekülje lõpus on link, mis võimaldab tellida sellele lehele lisatud linkide kohta info

oma RSS lugejasse.

Teisi ühisjärjehoidjaidViimasel paaril aastal on ühisjärjehoidjaid palju juurde tekkinud. Osa nendest on Delicious stiilis

isiklike linkide kogumiseks (näiteks Furl), teised jälle uudiste jagamiseks (näiteks Digg). Mõned

tuntumad ühisjärjehoidjad on:

Furl

Digg

Propeller

StumbleUpon

Reddit.com

Newsvine.com

Fark.com

Blinklist.com

Clipmarks

Shoutwire.com

Diigo.com

Viitamissüsteemid ja viitekirjete vormistamineby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 21:40

Teadustekstides kasutatakse mitmeid erinevaid viitamissüsteeme, mida võib kokkuvõtvalt

jagada kahte gruppi:

nimi-aasta viitamine

numbriviitamine

Nimi-aasta viitamissüsteemide korral on viited töö tekstis ümarsulgudes. Viide algab autori

perekonnanimega, millele järgneb ilmumisaasta ja lehekülje number. Kasutatud kirjanduse

loetelu järjestatud autorite perekonnanimede järgi.

Numbriviitamissüsteemide puhul tuleb kasutatud kirjanduse loetelu koostada sellises

järjekorras, nagu allikaid tekstis esinevad. Tekstis viidatakse kasutatud allikatele

järjekorranumbri ja leheküljenumbriga.

Viide koosneb kahest osast:

tekstisisene viide,

viitekirje kasutatud kirjanduse loetelus.

Tuntumad rahvusvahelised viitamissüsteemid on The Publication Manual of the APA, The MLA

Style Manual ja The Chicago Manual of Style, kuid erinevaid viitamisüsteeme on palju enam.

Viitamissüsteemide stiilijuhendid

Viitamissüsteemide stiilijuhendid on avaldatud spetsiaalsete raamatutena ning tasuta neid

internetist alla laadida ei saa. Paljud ülikoolid ja raamatukogud on koostanud

viitamissüsteemide juhenditest lühikokkuvõtteid.

Alljärgnevalt toome viited kahe kõige olulisema viitamissüsteemi lühikokkuvõtetele:

APA viitamissüsteemi lühikokkuvõte (PDF) (Curtin University of Technology)

MLA viitamissüsteemi lühikokkuvõte (Purdue University)

APA viitamissüsteemi on koostanud Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon ning see on laialt

levinud eelkõige sotsiaalteadustes. MLA viitamissüsteemi on koostanud Modern Language

Association ning seda kasutatakse laialt humanitaarteadustes.

Abivahendid viitekirjete vormistamiseksInternetis leidub mitmeid abivahendeid viitekirjete vormistamiseks. Sellistes abivahendites tuleb

valida viitamissüsteem ja allika tüüp, millele soovitakse viidata, ning sisestada küsitud andmed.

Seejärel pakub abivahend valitud süsteemile vastava viite:

Son of Citation Machine (APA, MLA, Chicago, Turabian)

OttoBib (APA, MLA ja Chicago/Turabian viide raamatu ISBN numbri järgi)

ÜlesandedKoostage APA ja MLA viitamissüsteemile vastavad viitekirjed järgmistele allikatele:

1. Üks vabalt valitud raamat teie raamaturiiulist.

2. Amazonis müügil olev raamat (viitekirje koostamisel kasutage Amazonis raamatu kohta

avaldatud infot).

3. Vabalt valitud artikkel ajakirjast eLearning Papers.

4. Vabalt valitud konverentsiartikkel CMC 2008 konverentsilt.

5. Vabalt valitud ajaveebipostitus.

6. Vabalt valitud õppematerjal LeMill keskkonnast.

Parandage vead järgmises viitekirjes:

Väljataga T; Pata K; Laanpere M; Kaipainen M (2008) "Theoretical Framework of the

iCampFolio – New Approach to Comparison and Selection of Systems and Tools for Learning

Purposes". In: Proceedings of EC-TEL conference, LNCS. Springer.

Näited korrektselt vormistatud APA viitekirjetestby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 20:40

Siin õppematerjalis on välja toodud mõned näited korrektselt vormistatud APA viitekirjetest.

Viitekirjete vormistamisel on järgitud APA käsiraamatu 5. trükki (APA, 2002) ja APA

elektrooniliste allikate viitamise juhendit (APA, 2007).

American Psychological Association (2002). Publication Manual of the American Psychological

Association (5th ed.). Washington, DC: American Psychological Association.

American Psychological Association (2007). APA Style Guide to Electronic References.

Available from http://books.apa.org/books.cfm?id=4210509

RaamatudHemingway, E. (1965). A Moveable Feast. Toronto: Bantam books.

Silverman, D. (2006) Interpreting Qualitative Data: Methods for Analyzing Talk, Text and

Interaction (3rd ed.). London: Sage Publications Ltd.

Konverentside ja koosolekute kogumikudMcPhan, G. (2008) A Developmental Framework for Assessing Concept Maps. In A. J. Cañas,

P. Reiska, M. Åhlberg & J. D. Novak (Eds.), Concept Mapping - Connecting Educators.

Proceedings of the 3rd International Conference on Concept Mapping: Vol. 1. (pp. 37-44).

Tallinn: Tallinn University.

Väljataga ,T., Pata, K., Laanpere, M. & Kaipainen, M. (2007). Theoretical Framework of the

iCampFolio – New Approach to Comparison and Selection of Systems and Tools for Learning

Purposes. In E. Duval, R. Klamma & M. Wolpers (Eds.), Creating New Learning Experiences on

a Global Scale. Second European Conference on Technology Enhanced Learning, EC-TEL

2007, Crete, Greece, September 17-20, 2007, Proceedings. (pp. 349-363). Heidelberg:

Springer Berlin.

Elektrooniline meediaToikkanen, T. (2008, September 30). Simplicity and design as key success factors of the OER

repository LeMill. eLearning Papers, 10. Retrieved October 25, 2008, from

http://www.elearningeuropa.info/files/media/media16680.pdf

Eelma, K. (2008, October 23). Kolmas nädal - viitekirjete vormistamine. Retrieved October 25,

2008, from http://kuijustpeab.blogspot.com/2008/10/kolmas-ndal-viitekir

jete-vormistamine.html

Põldoja, H. (2008, October 20). Viitamissüsteemid ja viitekirjete vormistamine. Retrieved

October 25, 2008, from http://lemill.net/content/webpages/viitamissusteemid-ja-viit

ekirjete-vormistamine

Viidete haldamise vahendidby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 21:40

group: Haridustehnoloogia

Kõik teadustekstidega kokku puutuvad inimesed jõuavad varem või hiljem olukorrani, kus suurt

hulka allikaid on vaja kuidagiviisi hallata. Ühe artikli või töö kirjutamisel võib koguda viited

dokumendi lõppu, kuid suure viidete hulga korral selline lahendus enam hästi ei toimi. Enne

vastavate arvutiprogrammide olemasolu kasutati viidete haldamiseks sageli raamatukogude

eeskujul kataloogikaarte.

Viidete haldamise tarkvaraViidete haldamise programmid võimaldavad koguda kokku kõik oma loetud artiklid (enamasti

PDF failidena) ning sisestada iga artikli kohta kõik vajalikud metaandmed (autorid, pealkiri,

ajakiri, number, ilmumisaasta jne). Erinevat liiki allikate kohta (raamatud, ajakirjaartiklid, artiklid

konverentsikogumikes jne) tuleb sisestada erinevat laadi metaandmed. Sisestatud

metaandmete põhjal on võimalik hiljem saada viitekirjet erinevates formaatides (APA, MLA jne)

ning koostada kasutatud kirjanduse loetelu.

Üheks tuntuimaks viidete haldamise tarkvaraks on EndNote, mida on arendatud juba 1988.

aastast. Praeguseks hetkeks on jõutud versioonini X2 (12. versioon). EndNote tugevateks

külgedeks on hea integratsioon Microsoft Wordiga ning üle 3600 erineva viitekirje formaadi

ajakirjade jaoks. Paraku tuleb EndNote eest ka võimalustele vastavat hinda maksta.

Täisversioon maksab Eestis üle 5000 kr ning versiooniuuendused üle 2000 kr. EndNote

võimalustega tutvumiseks saab alla laadida 30-päevase demoversiooni. Lisaks Windowsi

versioonile pakutakse ka Mac OS X platvormil töötavat versiooni. EndNote võimalustest annab

ülevaate järgmine video:

Peale EndNote võib viidete haldamise alal kommertstarkvarast esile tõsta veel Reference

Manager ja ProCite paketid. Kõigi kolme arendamine on tänaseks koondunud Thomson

Reuters korporatsiooni kätte.

Viimastel aastatel on nendele programmidele tekkinud terve rida konkurente, kes proovivad

pakkuda mõnevõrra piiratud võimalustega, kuid see-eest lihtsamaid ja odavamaid lahendusi

viidete haldamiseks:

Zotero (Windows / Mac OS X / Linux, tasuta)

Scholar's Aid (Windows)

Scholar's Aid Lite (Windows, tasuta)

Papers (Mac OS X)

Sente (Mac OS X)

Bookends (Mac OS X)

BibDesk (Mac OS X, tasuta)

Nendest programmidest tuntuim on Zotero, mis töötab Firefox brauseri lisana. Selle programmi

eeliseks on tihe integratsioon veebibrauseriga. Näiteks on võimalik Amazon veebilehel

vaadatava raamatu info hetkega Zotero viidetekogusse lisada. Sarnaselt teiste viidete

haldamise vahenditega võimaldab ka Zotero salvestada koos viidetega ka artiklite PDF

versioonid. Lühikese ülevaate Zotero võimalustest annab järgnev video.

Viidete haldamise programmid võimaldavad eksportida ja importida üksikuid viiteid või tervet

viidete kogu. See on vajalik juhul, kui soovitakse vahetada oma viidete haldamise programm

mõne teise tarkvara vastu. Andmete salvestamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid formaate,

millest enamlevinud on EndNote ja BibTeX formaadid.

Veebipõhised vahendid viidete haldamiseksViimastel aastatel on töölauatarkvara kõrvale tekkinud ka järjest enam veebirakendusi.

Veebipõhine tarkvara ei võimalda veel kõiki toiminguid sama mugavalt teha kui

töölauarakendused, kuid selle suureks eeliseks on võimalus infot teiste inimestega jagada.

Tuntumad avalikud veebipõhised viidete haldamise keskkonnad on:

CiteULike

BibSonomy

Connotea

CiteULike sarnaneneb suhteliselt palju Delicious ühisjärjehoidjale, kuid selle eesmärgiks on

lihtsalt veebiviidete asemel artiklite ja raamatute viidete jagamine. Uue allika lisamisel tasub

kõigepealt proovida, kas seda on võimalik leida juba sisestatud allikate hulgast. Nii on võimalik

andmete sisestamise pealt aega säästa. Viiteid on võimalik kirjeldada vabalt valitud

märksõnadega. See loob sarnasel Delicious keskkonnale võimaluse jagada viiteid kursuse

piires või oma juhendatavatega. Näiteks: http://www.citeulike.org/tag/magister_priit_tammets

Ülesanded1. Paigalda enda arvutile 2 viidete haldamise programmi ning tutvu nende võimalustega.

2. Registreeru 2 veebipõhise viidete haldamise keskkonna kasutajaks ning tutvu nende

võimalustega.

3. Kirjuta ajaveebi sissekanne, milles kirjeldad enda kogemusi katsetatud vahenditega ning

tood välja enda eelistused.

Õppematerjalid ja autoriõigusby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 20:40

group: Haridustehnoloogia

Õppematerjalidest rääkides ei pääse me kuidagi mööda autoriõigusega seotud küsimustest.

Tänapäevased internetipõhised vahendid on teinud materjalide avaldamise igale

arvutikasutajale lihtsaks ja jõukohaseks. Paraku eksitakse sageli enda materjale avaldades

autoriõiguste vastu, kuna kasutatakse illustratsioone või tekste, mille avaldamiseks puudub

luba.

Autoriõiguse valdkonda reguleerivad Eesti seadused, rahvusvahelised lepingud ja Euroopa

Liidu dokumendid. Autoriõiguse seadus kehtib Eestis alates 1992. aastast. 1994. aastal

taasliitus Eesti Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga. Autoriõiguse seaduse

järgi saab teose autoriks olla füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Juhul

kui teose on loonud mitu isikut ühiselt on tegemist ühisautorsuse (teos on jagamatu tervik) või

kaasautorsusega (erinevate autorite osad on selgelt eristatavad). Autoriõigus kaitseb kirjandus-,

kunsti- ja teadusteoseid, seega kuuluvad siia ka kõik õppematerjalid, internetileheküljed ja

arvutiprogrammid. Autoriõigus tekkib koheselt koos teose loomisega ja kehtib nii avalikustamata

kui avalikustatud teostele. Avalikustamiseks loetakse näiteks teose avaldamist koguses, mis

võimaldab üldsusel sellega tutvuda või teose internetis kõigile kättesaadavaks muutmist.

Autoriõiguse kehtimiseks ei ole vaja lisada teosele mingit eraldi märget. Autoriõigus kehtib kogu

autori eluaja ja 70 aastat pärast tema surma.

Autori õigused jagatakse kaheks: isiklikud ehk moraalsed õigused ja varalised õigused. Isiklike

õiguste hulka kuuluvad näiteks õigus teose puutumatusele (võimalus teha ise või lubada teistel

teha teoses muudatusi), õigus teose avalikustamisele ja juba avaldatud teose täiendamisele.

Autori isiklikud õigused on autoriga lahutamatult seotud ning neid ei saa loovutada ega ära

võtta. Küll aga võib autor anda isiklike õiguste kasutamiseks teistele loa ehk litsentsi. Teise

õiguste grupi moodustavad varalised õigused, mille hulka kuulub õigus teose

reprodutseerimisele, levitamisele, avalikule esitusele, tõlkimisele, kohandamisele jne. Erinevalt

isiklikest õigustest on võimalik varalisi õigusi loovutada, samuti võib anda litsentsi nende

kasutamiseks teiste isikute poolt. Näiteks õpikute ja töövihikute puhul on autor teose varalised

õigused antud sageli õpikukirjastusele ning saanud oma töö eest autoritasu. Internetis olevate

õppematerjalide puhul kuuluvad nii varalised õigused enamasti materjali autorile. Vastavalt

autoriõiguse seadusele lähevad otseste tööülesannete täitmise käigus loodud teoste varalised

õigused üle tööandjale. Seega sõltub iga õpetaja töölepingust, kellele kuuluvad õigused - kui

õppematerjalide loomine kuulub otseste tööülesannete hulka, siis otsustab varaliste õiguste

kasutamise tööandja, kui ei, siis õpetaja ise.

Õppematerjalide seisukohalt on oluline autoriõiguse seaduse § 19, mis käsitleb teose vaba

kasutamist teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel.

Õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus on lubatud, kui

järgitakse refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust.

Üldjuhul tähendab seda, et tsiteeritud tekst tuleks oma õppematerjalis avaldada jutumärkides.

Õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina on lubatud õppe- ja

teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi

eesmärke. Samuti on lubatud õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimine õppe- ja

teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle

ärilisi eesmärke. Siia hulka kuuluvad avalikõiguslikud koolid ja ülikoolid. Hariduslike ja

teaduslike eesmärkide alla kuulub näiteks kasutamine koolitunnis ja loengus. Probleemseks

muutub illustratsiooni sisaldava õppematerjali või reprodutsiooni avaldamine internetis, sest siis

on keeruline tagada, et materjali kasutatakse vaid hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel.

Suletud õpikeskkonnas asuvat kursust, kuhu pääsevad ligi vaid kindla klassi õpilased, võib

siiski vaadelda klassiruumi laiendusena. Teose tsiteerimisel, kasutamisel illustreeriva

materjalina või reprodutseerimisel tuleb ära märkida autori nimi, teose pealkiri ja avaldamise

allikas.

Avatud sisulitsentsidby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 20:58

group: Haridustehnoloogia

Tänapäevase autoriõiguse põhimõtted on pärit 19. sajandi lõpust (Berni konventsioon pärineb

aastast 1886) ning ei arvesta tänapäevase olukorraga, kus arvutid ja internet on loonud

igaühele lihtsad võimalused teoste kopeerimiseks, muutmiseks ja avaldamiseks.

Kujutame ette olukorda, kus õpetaja koostab järgmiseks päevaks esitlust ning tahab selles

kasutada internetist leitud ingliskeelset joonist. Joonise juures polnud mingit eraldi litsentsi või

märget autoriõigustele, seega tuleb eeldada, et joonist saab kasutada täpselt autoriõiguse

seaduses lubatud viisil. Autoriõiguse seadus lubab illustratsioonide kasutamist hariduslikel ja

teaduslikel eesmärkidel. Samas ei tohi õpetaja joonise juures olevaid ingliskeelseid tekste eesti

keelde tõlkida, sest teose tõlkimine kuulub autori varaliste õiguste hulka ning selleks on vaja

autori nõusolekut. Samuti oleks problemaatiline sellise esitluse avaldamine internetis, sest

hariduslikel eesmärkidel kasutamine piirdub üldjuhul klassiruumiga. Seega peaks õpetaja

joonise autoriga ühendust võtma ning paluma luba joonise tõlkimiseks ning joonist sisaldava

esitluse internetis avaldamiseks. Paraku võtab vastuse saamine enamasti rohkem aega kui üks

õhtupoolik ning sageli on ka autori e-posti aadressi leidmine keeruline. Joonise autor oleks

ilmselt õnnelik, kui keegi saab tema joonist kasutada, kuid traditsioonilise autoriõiguse piirangud

muudavad selle keeruliseks.

Selliste olukordade lahenduseks on avatud sisulitsentside kasutamine. Avatud sisulitsents on

luba, millega autor annab teose kasutajale õiguse teostada osa oma isiklikke või varalisi

õiguseid. Enamasti kuulub siia õigus teost kohandada, kopeerida ja levitada. Avatud

sisulitsentsid võivad sisaldada ka lisapiiranguid, näiteks ärilise kasutuse piirang.

Kõige tuntumaks avatud sisulitsentsiks on Creative Commons litsentsid. Creative Commons

puhul ei ole tegemist mitte ühe litsentsiga, vaid kuuest erinevate piirangutega litsentsist

koosneva litsentsiperekonnaga:

Attribution litsents

Attribution-No Derivative Works litsents

Attribution-Noncommercial-No Derivative Works litsents

Attribution-Noncommercial litsents

Attribution-Noncommercial-Share Alike litsents

Attribution-Share Alike litsents

Litsentsi nimes olevad sõnad tähistavad piiranguid, mida teose kasutaja peab järgima:

Attribution — kohustus viidata teosele autori poolt määratud viisil

Share Alike — muudatusi ja tuletatud teoseid tuleb edasi levitada sama, lähedase või

ühilduva litsentsi alusel

Noncommercial — teost ei tohi kasutada ärilistel eesmärkidel

No Derivative Works — teost ei tohi muuta ega kasutada tuletatud teoste loomisel

Iga Creative Commons litsentsiga kaasneb Share õigus, mis lubab teose kasutajal seda

kopeerida, levitada ja edasi anda. Lisaks kaasneb teose muutmist lubavate CC litsentsidega

(need litsentsid, mille nimes ei sisaldu No Derivative Works piirang) õigus Remix, mis lubab

kasutajal teost tõlkida, kohandada, panna kokku teiste sobiva litsentsiga teostega jne.

Creative Commons litsentsidega materjalide lihtsaks äratundmiseks on sellised materjalid

internetis alati tähistatud vastava ikooniga. Ikooni peale klõpsates suunatakse kasutaja

leheküljele, kus on lühidalt lahti seletatud litsentsi üldpõhimõtted. Samalt leheküljelt pääseb ka

litsentsi tervikteksti juurde. Lisaks sellele on Creative Commons litsentsiga materjalid varustatud

koodiga, mis aitab otsingumootoritel selliseid materjale lihtsalt üles leida.

Creative Commons litsentside juures on ka mitmeid probleeme. Kui esimene Creative

Commons litsentside komplekt 2002. aastal avaldati, olid litsentsid seotud väga tihedalt USA

õigusruumiga. Praeguseks on jõutud litsentside kolmanda versioonini ning litsentsid on tõlgitud

paljudesse keeltesse ja viidud vastavusse kohaliku autoriõiguse seadusega. Paraku pole Eestis

veel Creative Commons litsentside lokaliseerimisega tulemusteni jõutud. Nende maade jaoks,

kus Creative Commons litsentsid pole lokaliseeritud on mõeldud üldise sõnastusega litsentsid,

mille nime lõpus on sõna Unported (näiteks Attribution-Share Alike 3.0 Unported).

Teine Creative Commons litsentside probleem seisneb selles, et uue teose loomisel ei saa

üldjuhul erineva litsentsiga materjale kokku panna. Õppematerjalide puhul on see probleem

väga tõsine, sest enamus Creative Commons litsentsiga õppematerjale jaguneb kahe omavahel

mitteühilduva litsentsi vahel — Attribution-Noncommercial-Share Alike ja Attribution-Share Alike

litsents. Nagu litsentsi nimedest näha, seisneb nende erinevus selles, et üks litsents lubab ärilist

kasutamist ja teine mitte.

Kasutajad valivad oma teosele sageli ärilise kasutuse piirangut sisaldava litsentsi lootes, et

selline litsents aitab nende õigusi paremini kaitsta. Tegelikkuses võib selline litsents välistada

hoopis mitmeid esmapilgul mõistlikke võimalusi teose taaskasutamiseks. Probleem seisneb

selles, et ärilise ja mitteärilise kasutamise piir ei ole Creative Commons poolt piisavalt täpselt

defineeritud. Kasutajate õigusi aitab hoopis kindlamalt kaitsta Share Alike piirang. See

tähendab seda, et kui näiteks õpikukirjastus otsustab internetist leitud harjutust enda töövihikus

kasutada, siis peab ta selle avaldama sama litsentsi alusel. Ilmselt ei lähe selline litsents, mis

lubab kasutajatel kõikidel eesmärkidel töövihikut vabalt reprodutseerida, kokku kirjastuse

ärihuvidega. Seetõttu on Creative Commons litsentside puhul võimalus anda erinevatele

kasutajatele spetsiaalselt nende vajadustele vastavaid litsentse. Meie näite puhul kontakteeruks

õpikukirjastus harjutuse autoriga, ning kokkulepitud tasu eest annaks autor selle harjutuse

õpikukirjastusele koos ärilist kasutust keelava Attribution-Noncommercial-Share Alike litsentsiga

või traditsioonilise autoriõiguse alusel kasutamiseks.

Creative Commons ei ole sugugi mitte ainuke avatud sisulitsents. Teistest avatud

sisulitsentsidest on tuntuim GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsents (GNU FDL), mida

kasutatakse näiteks Vikipeedia ja sellega seotud projektide puhul. GNU FDL sarnaneb oma

piirangute poolest Attribution-Share Alike litsentsiga. Selle litsentsiga teoseid tohib igas

kontekstis vabalt kopeerida, muuta ja levitada. Tingimuseks on see, et tuletatud teost tuleb

edasi levitada sama litsentsi alusel. Paraku ei ole GNU FDL ühilduv Creative Commons

litsentsidega, see tähendab seda, et Vikipeedia artiklit ja Creative Commons Attribution-Share

Alike litsentsi alusel teksti ei saa kokku panna ja uue materjali loomisel aluseks võtta.

Lisaks avatud sisulitsentsidele on olemas avalikku omandisse (ingl. k. Public Domain) kuuluvad

teosed. Need on teosed, mille autori surmast on möödas 70 aastat või mille autor on loobunud

kõigist isiklikest ja varalistest õigustest. Ameerika õigusruumis on võimalik autoritel loobuda ka

isiklikest õigustest, kuid Eesti autoriõiguse seaduse järgi ei ole see võimalik. Muuhulgas

kuuluvad avalikku omandisse USA riigiasutuste töötajate poolt tööülesannete käigus loodud

teosed.

Teadusartiklite andmebaaside kasutamineby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 21:25

Tänapäeval on Internet muutunud kõige olulisemaks teadusajakirjade levikanaliks. Ülikoolide

raamatukogud saavad teadusajakirjade andmebaaside kaudu tellida ligipääsu tuhandetele

erinevatele ajakirjadele. Selliselt tellitud artiklite täistekste pääseb enamasti lugema ülikooli

arvutivõrku ühendatud arvutitelt.

Eesti ülikoolid tellivad elektroonilisi ajakirju lähtudes oma spetsiifikast ja rahalistest

võimalustest. Ülikoolide raamatukogude poolt tellitud ajakirjadest ja andmebaasidest saab kõige

parema ülevaate EBSCO A-to-Z kataloogi kaudu. Alljärgnevalt toome viited suuremate

ülikoolide poolt tellitud ajakirjadele:

Tartu Ülikool

Tallinna Ülikool

Tallinna Tehnikaülikool

Eesti Maaülikool

TsiteerimisindeksidTeadusartiklite mõjukust näitab see, kui palju teised autorid seda tsiteerivad. Tsiteerimisinfo

kohta annavad ülevaate spetsiaalsed andmebaasid – tsiteerimisindeksid. Eestis käsitletakse

kõrgetasemeliste teadusartiklitena ISI Web of Science tsiteerimisinfo andmebaasis

indekseeritavates ajakirjades avaldatud artikleid. ISI tsiteerimisindeks koosneb omakorda

kolmest osast: Science Citation Index (6400 ajakirja), Social Sciences Citation Index (1700

ajakirja) ja Arts and Humanities Citation Index (1130 ajakirja). Tsiteerimisindeks pakub hea

võimaluse leida uuritava teemaga seotud artikleid. ISI Web of Science tsiteerimisindeksi

kasutamine on võimalik selle tellinud ülikoolide arvutivõrkudes aadressil aadressil

http://isiknowledge.com

Google ScholarVäljapool ülikoolide arvutivõrke on ligipääs teadusartiklite täistekstidele ja tsiteerimisindeksitele

piiratum, kuid viimasel paaril aastal on siin positiivseid arenguid. Google avas 2004. aastal

otsingumootori Google Scholar, mis võimaldab otsida artikleid ning näha, kes on vastavat artiklit

tsiteerinud. Alguses ei sisaldanud nende tsiteerimisindeks mitmete suurte kirjastuste ajakirju,

kuid Elsevier liitumise järel 2007. aastal on suuremad kirjastused kaasatud. Juhul kui artikkel on

avalikult veebis kättesaadav, pakub Google Scholar ka linki artikli täistekstile.

Open Access ajakirjadInternetis viimastel aastatel palju järgijaid leidnud avatud sisu ja vaba ligipääsu ideed ei ole

mööda läinud ka teadusajakirjadest. Suhteliselt kallite täistekstandmebaaside kõrvale hakkab

järjest enam tekkima ka avatud ligipääsuga nn. Open Access ajakirju. Hetkel sisaldab Directory

of Open Access Journals kataloog üle 3700 ajakirja, millest 1300 on otsitavad artiklite tasemel.

Kokku on kataloogis ligi 220 000 vabalt ligipääsetavat artiklit teadusajakirjadest.

Õpiobjektide repositooriumid ja referatooriumidby Hans Põldoja — last modified 2009-11-16 21:23

group: Haridustehnoloogia

Õpiobjektide repositooriumid on spetsiaalsed andmebaasirakendused elektrooniliste

õppematerjalide ja neid kirjeldavate metaandmete hoidmiseks. Esimesed õpiobjektide

repositooriumid tekkisid 90ndate aastate teises pooles koos õpihaldussüsteemide

kasutuselevõtuga.

Esialgu kasutas iga repositoorium oma spetsiifikale vastavat komplekti metaandmeid, millega

õpiobjekte kirjeldati. Enamasti põhines see Dublin Core metaandmetel, mis sisaldasid üldist

infot, nagu pealkiri, autor, avaldamise aeg, teema, keel, kirjeldus, formaat, autoriõigused jne.

Dublin Core puuduseks õppematerjalide seisukohalt oli see, et see ei sisaldanud õppematerjali

tüüpi ega pedagoogilist kasutamist kirjeldavaid metaandmeid. Seetõttu alustasid juhtivate

repositooriumite pidajad koostööd ühise õpiobjektide metaandmete standardi väljatöötamiseks.

Selle tulemusena valmis 2002. aastal IEEE Learning Object Metadata standard. Siiski kasutab

enamik repositooriume IEEE LOM standardist mõnevõrra erinevat metaandmete komplekti.

Ühilduse tagamiseks teiste repositooriumitega koostatakse sel juhul rakendusprofiil (application

profile), mis kirjeldab repositooriumis kasutatavad metaandmete elemendid, nende võimalikud

väärtused ning vastavuse IEEE LOM standardile.

Õpiobjektide repositooriumid võimaldavad enamasti seada piiranguid õpiobjektide

kättesaadavusele. Näiteks on võimalik anda ligipääs ainult kindla ülikooli õppejõududele. Kõige

piiratumal juhul näeb kasutaja vaid õpiobjekti metaandmeid ning peab õpiobjektile ligipääsu

saamiseks kontakteeruma autori või kirjastajaga. Samuti võimaldavad repositooriumid enamasti

saada ülevaadet õppematerjalide kasutamise kohta.

Õpiobjektide repositooriumide üheks eriliigiks on referatooriumid. Nende puhul hoitakse

andmebaasis ainult õpiobjektide metaandmeid. Õpiobjekt või õppematerjal ise paikneb sel juhul

kas mõnes repositooriumis või avalikult internetis. Metaandmete sirvimine on enamasti kõigile

avalik ning seetõttu on repositooriumid kujunenud päris populaarseteks.

Viimastel aastatel on e-õppe valdkond muutunud tunduvalt avatumaks kui 90ndatel aastatel.

Koos avatud sisulitsentside (näiteks Creative Commons) kasutuselevõtuga on aina enam

hakatud kõnelema ka avatud õppematerjalidest (open educational resources). Schaffert ja

Geser (2007) toovad välja järgmised avatud õppematerjalide tunnused:

materjal on internetis avalikult kättesaadav;

materjal on avaldatud avatud sisulitsentsiga, mis võimaldab kasutajatel seda oma

vajadustele vastavalt kohandada;

materjal kasutab avatud dokumendiformaati, mis on teiste kasutajate jaoks toimetatav;

materjal on toimetatav kasutades vaba tarkvara.

Terve rida uusi repositooriume ja referatooriume on keskendunud just avatud õppematerjalide

vahendamisele. Samuti hakkab viimasel ajal kaduma piir õppematerjalide loomise vahendite ja

repositooriumide vahel, sest tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad õppematerjale luua otse

veebikeskkonnas.

Omaette probleemiks on õppematerjalide otsing repositooriumidest. Algselt olid paljud

õpiobjektide repositooriumid loodud selliselt, et otsingumootorid ei saanud nendes sisalduvaid

õpiobjekte indekseerida. Seetõttu pole Google abil õpiobjektide leidmine sugugi lihtne. Selle

probleemi lahenduseks on viimastel aastatel töötatud liitosting süsteemidega, mis võimaldavad

otsida korraga mitmest repositooriumist. Tuntumaks selliseks lahenduseks on Globe

otsingumootor (http://www.globe-info.org/).

Tuntumad repositooriumid ja referatooriumidMERLOT (http://www.merlot.org/) on üks maailma juhtivaid referatooriume, mida on

arendatud alates 1997. aastast. Projekti juhib California State University ning aastate jooksul

on kogutud enam kui 20000 õppematerjali metaandmed. Enamik õppematerjalidest on

inglise keeles ning mõeldud kõrghariduses kasutamiseks.

OERCommons (http://www.oercommons.org/) on referatooriumi põhimõttel töötav avatud

õppematerjalide kogu, mis sisaldab õppematerjale erinevatest avatud õppematerjalide

kogudest. Muuhulgas on seal ka üle 200 eestikeelse õppematerjali metaandmed.

MELT (http://www.melt-project.eu) on üle-euroopaline üldhariduskoolide õppematerjalide

referatoorium, mis sisaldab hetkel üle 22 000 õppematerjali erinevatest Euroopa maadest.

Oluline osa MELT kaudu leitavaid õpiobjekte on avaldatud Creative Commons litsentsiga.

Connexions (http://cnx.org/) on üks juhtivaid avatud õppematerjalide repositooriume, mis

sisaldab ka veebipõhiseid vahendeid õppematerjalide loomiseks. Iga soovija saab

Connexions süsteemiga liituda ning oma õppematerjalid seal avaldada. Projektiga alustati

1999. aastal ning praeguseks on seal üle 7000 õppematerjali.

Ariadne (http://ariadne.cs.kuleuven.be/) oli üks esimesi suuremaid õpiobjektide

repositooriume Euroopas. Sealsed õppematerjalid on enamuses kõrghariduses

kasutamiseks.

ViitedSchaffert, S., Geser, G. (2008). Open Educational Resources and Practices. eLearning Papers

3(7). http://www.elearningpapers.eu/index.php?page=doc&doc_id=

11198&doclng=4

Methods

Õpipäeviku pidamineby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 23:09

Õpipäeviku pidamine on meetod, kus õppija peab päevikut selle kohta, mida ta on õppinud,

toob välja õppimise käigus tekkinud probleemid ja küsimused ning annab tagasisidet kursusele.

Õpipäevikut võib pidada kestvalt läbi kogu oma haridustee või eraldiseisvalt mõne konkreetse

kursuse raames. Õpipäevik võib olla avalik või privaatne. Õpipäeviku pidamine aitab oma

mõtteid paremini kontseptualiseerida ja erinevaid mõisteid omavahel seostada. Samuti aitab

õpipäeviku pidamine arendada enesehindamise võimeid, sest õppija näeb õpipäevikust oma

mõtlemise arengut kindla aja jooksul.

Tags:

õpipäevik

Language:

Estonian

Personaalse õpikeskkonna loomineby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 23:09

Personaalse õpikeskkonna loomine ja kasutamine kursusel tähendab seda, et iga õppija

koostab omale sobivatest vahenditest personaalse õpikeskkonna. Selline õpikeskkond võib

sisaldada nii veebipõhiseid töövahendeid, arvutitarkvara kui ka muid vahendeid, näiteks

fotokaamerat või mp3-mängijat.

Personaalne õpikeskkond võib olla hajutatud või hajutamata struktuuriga. Hajutatud struktuuri

puhul koosneb keskkond paljudest eri vahenditest, mis on omavahel nõrgalt ühendatud.

Hajutamata struktuuri puhul on õpikeskkonnal selge keskpunkt, kuhu kõik vahendid on

ühendatud.

Veebpõhise kursuse puhul on personaalse õpikeskkonna tüüpilisteks osadeks õppija ajaveeb,

vahendid dokumentide ja meediafailide jagamiseks (SlideShare, YouTube jne), ühiskirjutamise

vahendid (wiki, Google Docs jne) ja ühisjärjehoidjad (Delicious jne). Sisu märgendamiseks

kasutatakse enamasti kindlat märksõna, et kõigi kursusel osalevate õppijate materjalid oleks

võimalik erinevatest veebikeskkondadest kokku koguda.

Lisaks oma personaalsele õpikeskkonnale kasutavad õppijad ka õppejõu poolt loodud

personaalset õpikeskkonda ning jälgivad kaasõppijate õpikeskkondi. Õppejõu poolt loodud

õpikeskkond sisaldab enamasti ka vahendeid kõigi õppijate õpikeskkondade mugavaks

jälgimiseks.

Personaalse õpikeskkonna eelis õpihaldussüsteemide ees on see, et õppija saab koostada

õpikeskkonna just tema vajadustele vastavatest vahenditest. Ühe ülesande täitmiseks (näiteks

video avaldamiseks veebis) on palju erinevaid keskkondi. Koos oma keskkonna kujundamisega

kaasneb ka suurema vastutuse võtmine oma õpivajaduste analüüsimisel, eesmärkide

sõnastamisel ning oma õppeprotsessi tulemuste eest vastutamisel.

Homepage URL:

http://htk.tlu.ee/elearning/kursus/lugemismaterjal/moodul-2/

Tags:

ple, personaalne õpikeskkond

Language:

Estonian

Tools

Deliciousby Veiko Hani , Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 23:24

delicious [di'lišös] - väga maitsev; sulnis, veetlev, nauditav - just selliste sõnadega võiks

iseloomustada sotsiaalse järjehoidja veebiteenust Delicious. Veebis ringi surfates tekib tihti

vajadus mingit lehekülge oma lemmiklehtede hulka lisada, et seda hiljem lihtne ülesse oleks

leida. Selleks on veebilehitsejatel olemas Bookmarks-Favorites-Lemmikud. Veebiviidete oma

internetibrauseri lemmikute kausta kogumisel on ka üks oluline puudus - nad on ainult selles

arvutis, kuhu Te nad lisasite. Delicious kättesaadav kõikjal, kus on internetiühendus - see on

tema ainuke "puudus".

Delicious keskkonna idee on ülimalt lihtne: registreerunud kasutajad üle maailma sisestavad

oma lemmikveebiviiteid nende andmebaasi, lisades lingile ka märksõnad, mis iseloomustavad

sisestatavat veebiviidet kõige paremini, ja soovi korral ka lehe kirjelduse. Märksõnade järgi

koostatakse pingeread, kust saab teada, mis on hetkel aktuaalne ja populaarne. Näiteks viimati

lisatud haridusalased viited on http://delicious.com/tag/education ja populaarsed viited

http://delicious.com/popular/education. Märksõnad võivad olla ka eestikeelsed. Samuti on

olemas otsimisvõimalus mitme märksõna järgi. Et viidete lisamine Delicious andmebaasi oleks

lihtsam, on igal kasutajal võimalus oma veebibrauseri nupuribale lisada vastav nupp. Delicous

keskkond toetab ka RSS voogusid. See tähendab seda, et uute teid huvitava märksõnaga

lehekülgede kohta on võimalik tellida info oma RSS lugejasse.

Homepage URL:

http://delicious.com

Tags:

web 2.0, ühisjärjehoidjad, delicious

Language:

Estonian

Son of Citation Machineby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 23:25

Lihtne veebipõhine vahend, mille abil saab vormistada MLA, APA, Turabian ja Chicago

viitamisüsteemidele vastavaid viitekirjeid. Keskkond on inglise keeles ja selle kasutamine on

tasuta.

Homepage URL:

http://citationmachine.net/

Tags:

viitamine, viitamiskursus, apa, mla, chicago, turabian

Language:

Estonian

Zoteroby Hans Põldoja — last modified 2009-11-06 23:26

group: Apple arvutid hariduses Haridustehnoloogia

Zotero on Firefox brauseri lisana töötav lihtne tasuta programm, mis võimaldab koguda ja

hallata teadusartiklite ja teiste veebiressursside viiteid.

Homepage URL:

http://www.zotero.org/

Tags:

teadus, viitamine, viitamiskursus, firefox, open source, windows, mac, linux

Language:

Estonian