Tsemendirahvas näeb tulevikus valguskiirt (Pealkiri Eesti meediast)

jaanuar-märts 2011

NO72Ühtne Eesti vol 2:The Rise and Fall of EstoniaOjasoo/Semper

Vali parem Eesti. Vali rahvas. Vali kodupaik, panipaik ja pelgupaik. Vali külmkapp, pesumasin ja ignorants. Vali jalaga perse. Vali elu mujal. Vali elu põhiväärtused. Vali Postimees, Päevaleht ja nutumüür. Vali mind ja pane end. Vali sume lõkkeõhtu augustiööl, surnud venelane pronksiööl ja litsid Koplis öötööl. Vali tulevik. Vali märkamisaeg ja Neue Zürcher Zeitung. Vali kuldne rukis, sült ja Jamie Oliver. Vali Ühtne Eesti. Vali euro. Vali eliitkool, Sharm el Sheikh ja värskete leppade lõhn. Vali Veerpalu. Vali vägivald. Vali orjus ja ükskõiksus. Vali tõus. Vali langus. Vali eesti keel, iibe kasv ja Lasnamägi. Vali Eesti mehe tõde. Vali Õnnepalu. Vali ainult heterod. Vali sülg näkku kõigile, keda sa ei vali. Vali kord. Vali Eesti.

“Ühtne Eesti” oli alles soojendus. Nüüd tehakse samm edasi. Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper ja Teater NO99 tulevad uuesti. Nokia kontserdisaalis 1800le vaatajale. Ainult kuus korda! Kõik, mida sa oled Eesti kohta kartnud, aga ei ole tahtnud teada. Kõik, mida sa oled Eesti kohta lootnud, aga ei ole julgenud öelda. Lavastus muusikaga. Ainult märtsis.

Sa jäid ilma Saku Suurhallist? Ära tee seda viga uuesti. Piletid müügil alates 1. detsembrist.

Kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo, Ene-Liis SemperLaval Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Sergo Vares ja külalised

Esietendus 23. märtsil Nokia kontserdimajasEtendused 24/25/26/30/31 märts

Etenduse pikkus umbes 10 000 aastat

UUS!

NO73“Võtame uuesti!”Frayn/Ojasoo/Semper

“Võtame uuesti!” on farss, uskuge või mitte. See on...

Ei, stopp, võtame uuesti.

“Võtame uuesti!” on...

Ei, stopp, võtame uuesti.

“Võtame uuesti!” on Michael Frayni legendaarne komöödia lavalistest segadustest. Komöödia õnnestumise lakmuspaberiks on naer saalis. Naerdi – õnnestumine. Ei naerdud – ebaõnnestumine. Harva on kunstis välja mõeldud nii vettpidavaid kategooriaid.

Ei, stopp, võtame uuesti.

“Võtame uuesti” on Michael Frayni näidend ja Ojasoo/Semperi lavastus, mida Teater NO99 näitlejad koos Tiina Tauraitega sõprusteatrist Von Krahl väga mängivad.

Lavastajad Tiit Ojasoo, Ene-Liis SemperOsades Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Tiina Tauraite (Von Krahli Teater), Tambet Tuisk, Sergo Vares

Etendused 19/20/21 jaanuar ja 16/17/18/21/22 veebruar

NO74(Untitled)Lagle/Eelmaa

Lauri Lagle on noor terav pliiats, kelle lavastus (Untitled) räägib... Noh, igasugustest asjadest. Lubage selle asemel, et öelda, millest see “lugu räägib”, jutustada hoopis üks lugu ühest mehest. Selle mehe nimi oli Buddha Chinaski ja ühel päeval kirjutas ta oma märkmikusse järgmised read: Vahel pead astuma sammu või kaks tagasi, tõmbuma eemale. Võta kuu aega vabaks, ära tee midagi. Ära taha midagi teha. Rahu on ülim. Rahu on ülim. Mida iganes sa tahad, sa ei saa seda, püüdes seda liiga pingsalt. Võta kümme aastat vabaks: sa saad tugevamaks. Võta kakskümmend aastat vabaks: sa saad palju tugevamaks. Nagunii ei ole midagi võita. Ja pea meeles, et paremuselt teine asi maailmas on hea öine uni, ja parim: rahulik surm. Vahepeal maksa oma gaasiarve kui saad ja ära tülitse oma naisega.

Buddha Chinaski pani märkmiku kinni, mõtles veidike, võttis siis nurgast oma kitarri, seljakoti ja autovõtmed, ning lahkus toast. Pärast seda pole teda enam keegi näinud. Tema gaasiarve on siiani maksmata.

/Kasutatud Charles Bukowski luuletust “Buddha Chinaski ütleb”, tõlkinud Margus Ott.)

Lavastaja Lauri Lagle (Eesti Draamateater)Kunstnik Liisi EelmaaOsades Risto Kübar, Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Andres Mähar, Eva Klemets, Gert Raudsep, Jaak Prints, Tambet Tuisk

Etendused 14/15/17 jaanuar ja 9/11/12/14 veebruar

Etendus kestab umbes 3 tundi, üks vaheaeg

NO83Kuidas seletada pilte surnud jäneseleOjasoo/Semper

Jänes: Ma ei saa aru.Meie: Püüdsid sa üldse aru saada?Jänes: Ma ei tea. Mul on viimasel ajal nii palju mõtteid peas. Tormavad nagu hullud. Hullud!Meie: Me tõesti tahaksime, et sa aru saaksid.Jänes: No aga mina ei saanud.Meie: Vaata. See on lavastus, mis koosneb erinevatest osadest. Nagu pusle. On muusika- ja ruumiinstallatsioone, näitlejate sõnatuid improvisatsioone, kaks tantsustseeni, mõned sketšid. Mõistad? Teemaks on kunstniku roll ühiskonnas ja kunsti kui säärase loomine. Ennekõike huvitutakse aga kunsti kaasaegsusest: mis on see, mis teeb mõnest lavastusest või installatsioonist kaasaegse, aga teisest ainult pseudomoeka eputamise?Jänes: No sellest ma just aru ei saanudki.Meie: Siis oli see lavastus tõesti sinust.Jänes: Oleks ikkagi võinud sellest aru saada.Meie: Me läheme nüüd sellega jälle välismaale. Hamburgi. Thalia Theater, mis on jube hea teater, korraldab seal Lessingi päevad.Jänes: Mis teil Lessingiga pistmist?Meie: Sellest ei ole omakorda meie aru saanud. Kas sa ei tahaks tulla?Jänes: Kuhu?Meie: Maailma vaatama. Uut õhku hingama. Horisonti avardama.Jänes: Milleks? Mina olen rohkem kapselduja tüüpi.Meie: Siis oled sa juba surnud.Jänes: Ja vat sellest pole ma ka veel aru saanud.

Kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo, Ene-Liis SemperOsades Rasmus Kaljujärv, Eva Klemets, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Marika Vaarik, Sergo Vares

Etendused 10/11/12 jaanuar ja 1/2 veebruarNB! 12. jaanuari etendus ingliskeelsete subtiitritega!Etendused Hamburgis Thalia Theateris 26/27 jaanuar

Etenduse pikkus umbes 2.30

NO78Kes kardab Virginia Woolfi?Albee/Ojasoo/Semper

Michael Augustinil on säärane luuletus nagu “Armulugu”. See kõlab nii:

Tulime üksteiselejärjest lähemale.

Viimaks olimeüksteiseltee peal ees.

(Tõlkinud Hasso Krull ja Carolina Pihelgas)

“Kes kardab Virginia Woolfi?” just selle koha peal ongi. Ja tundub, et midagi muud põhjapanevat ei olegi selle lavastuse kohta enam vaja öelda. Võib-olla ainult seda, et näitlejatest tasuks eriti esile tõsta järgmisi nelja. Marika Vaarik Marthana: sick, tired ja lonely, nagu ühes laulus öeldakse. Väga kirglik – ja just kirglikud ju kõige rohkem haiget saavadki. Hendrik Toompere jr George’ina: tülpinud, irooniline ja tark. Paneb imestama, miks George ennast põhja joonud ei ole. Aga ju tal peab siis olema midagi muud, mille abil ventiil lahti keerata. Mirtel Pohla Kullakesena: kaastunnet äratav tobe hiireke Läänest, kelle üle oleks hea naerda, kui ühel hetkel ei taipaks, et kurat, see oleks nagu naerda enda üle. Ja Sergo Varese Nick: otsustav macho, kellel ei ole palju muud peale kalgi südame, ilusa ülikonna ja tõestamisvajaduse. Ühesõnaga: inimene nagu meie kõik.

Autor Edward AlbeeLavastajad Tiit Ojasoo, Ene-Liis SemperOsades Marika Vaarik, Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater), Mirtel Pohla, Sergo Vares

Etendused 4/5/7/25/28 veebruar ja 1. märtsEtenduse pikkus 3.10

Mis värk teil selle tekstiga on?

Eero Epner

Viimasel ajal on taas esile kerkinud mõned teemad, mille üle 20. sajandi algul ning keskel päris hoogsalt vaieldi, kuid mis seejärel – ilmselt tundest, et “asjad said selgeks räägitud” – vajusid pigem kultuuripoleemika äärealadele. Ent nagu paljud konservatiivsed nähtused, on ka see diskussioon tegemas viimasel kümnendil jõulist renessanssi ning nii uskumatu, kui see ka ei tundu, võib teatrimaailmas taas lugeda ja kuulda tõsimeelseid loosungeid selle kohta, et autori tekst on püha ja puutumatu ning lavastaja, trupi ja kogu teatri eesmärgiks on teksti illustreerimine, selle “avastamine” või – tõepoolest, nii on öeldud – teksti “kõlama panemine”. “Sõna jõud draamateatris on ürgne ja vaieldamatu,” nagu ütles hiljuti kohaliku kultuurilehe veergudel üks lavastaja. Ja kuigi sellele võiks vastata kibeda irooniaga, tsiteerides näiteks Peter Brooki, kes ütles, et teatri ürgne jõud on siiski see, kui ruumis tegutsevad inimesed ja neid vaatavad teised inimesed, mitte aga see, kui seal ruumis midagi huvitavat räägitakse, siis ärgem mingem täna sellele pinnale. Küsimus, mis on taas esile kerkinud, ei ole mitte veelahe “tekstipooldajate” ja “autoriteatri” vahel, vaid see on küsimus, mil määral on lavastajal ning trupil õigust muuta kellegi teise – romaani- või näitekirjaniku – teksti. Ehk siis: kas teatrile on lubatud oma subjektiivse nägemuse ülimuslikkus etteantud kunstilise teksti suhtes.

Eelmise aasta suvel pidas noor mainekas saksa kirjanik Daniel Kehlmann Salzburgis kõne, mis hakkas koheselt saama vastu päid ja jalgu, kuna vastastiib tervitas omakorda Kehlmanni julgust kaitsta “tõelisi väärtuseid”. Lühidalt öeldes kõneles Kehlmann oma isast. Tema isa, Michael Kehlmann, oli menukas lavastaja, kes mh olevat lavastuse juba enne esimest lugemisproovi välja mõelnud ning siis oma peas oleva pildi proovides teostanud. Vaidlusi näitlejatega polevat ta tahtnud, sest Michael Kehlmanni arvates ei kutsutud

teda teatrisse mitte sellel eesmärgil. Kuid – nii ütles Daniel Kehlmann – ennekõike pidas tema isa end “autori teenriks”. Jawohl, täpsustab Kehlmann oma sõnakasutust, “teenriks – nii ta ütles”. Kuid säärane ättitjuud jättis moekamate aegade tulekul Michael Kehlmanni unarusse, endine staarlavastaja muutus marginaalseks ning elu lõpuaastatel päästis teda meeleheitliku nukruse käest veel vaid vaikselt süvenev dementsus. Mis parata. Saksa teatrist käis üle nn lavastajateatri laine, kus noored kuked ei tahtnud olla enam kellegi teenrid, vaid rõhutasid teatri suveräänseid vabadusi, näitlejate mängu autonoomset jõudu, kunstilise kujundite sõltumatust tekstist. See oli ajajärk, mil nii ühiskonnas kui ka kunstis tõusti üksikisiku valikuvabaduse kaitsele ning lavastajad ja terved suured trupid võtsid endale ühelt poolt õiguse eksperimenteerida, katsetada, talitada ühesõnaga oma subjektiivse maitse kohaselt publiku peale mõtlemata, kuid teiselt poolt sidusid nad selle arusaamisega, et teatri vastutus ühiskonna ees siiani olnud alatähtsustatud ning seda tuleb muuta. Nii juhtuski, et paljude vormieksperimentide ja pööraste kujundite taga oli tegelikult muretsev süda, mis illusioonide loomise asemel seadis endale ülesandeks kriitiliste küsimuste küsimise, et etenduse lõpuks jõuda ükskõik mis vahendeid kasutades olukorrani, kus inimene ei lahku teatrist enam mõnusalt muheledes, vaid olukorra ja oma elu üle kriitiliselt järele mõeldes. Sest ainult illusioonidevaba lootus oli nende lavastajate arvates õige ja tõene lootus. Ja amen to that, nagu öeldakse.See suund ongi Saksa teatris olnud valitsev ning tasapisi ajanud juuri ka mujale, kui mõelda näiteks soomlase Kristian Smedsi, lätlase Alvis Hermanise või eestlase Mati Undi peale. Nad kõik on väga erinevad lavastajad, Hermanise puhtast ja soojast poeetilisusest Smedsi karmi ja karge karjeni on ikka väga pikk tee. Kuid nad kõik on ühel või teisel moel leidnud, et lavastaja ei pea olema autori teener, ja et autor ei pea olema ka lavastaja teener, ja üleüldse võiks nüüd ära unustada selle teenri-retoorika, sest tegelikult on teater kollektiivne kunst, kus kõigil loomingulistel inimestel on lõpptulemuses oma sõna sekka öelda. Arvata, et lavastaja võib enne proove lavastuse

peas välja mõelda, on ilus, kuid naiivne – see pilt muutub niikuinii, sest näitleja on elav inimene oma vaba tahtega. Daniel Kehlmannile see aga ei meeldi. Tema sõnul on see halb. Enam ei ole suuri lugusid. Inimesed on teatris nõutud. Jälle need vilkuvad ekraanid! Jälle süüakse spagette, püherdatakse kaki ja okse sees! Teater kapseldub. Ta ei huvita enam kedagi, väike klikk välja arvatud. Poeesia on teatrist kadunud. Ajalugu, tõetunnetus, ehedus – kõik on välja visatud, ning kui keegi julgeb öelda vastupidist, siis tembeldatakse ta koheselt konservatiiviks.

Noh, kuidas ka ei vaataks, aga Kehlmann on konservatiiv. Spagettide söömine laval võib olla väga poeetiline, ehe ja tõene. Kaki sees püherdamine niisamuti. Muidugi on ka palju halbu näiteid nn kaasaegsest teatrist, kuid nende näidete põhjal kogu vastava suuna üle otsustamine on sama hea, kui öelda, et kõik mehed on nagu Erich Krieger. Aga kõik mehed ei ole nagu tema. Ja kõik moodsad lavastused ei ole koledad ja ebapoeetilised, vaid hoopis ilusad ja tundlikud, ning pole midagi parata, kui neis “autorit”, seda algupärast tekstikirjutajat, enam näha pole. Sest mida peaksid siis andekad lavastajad ja näitlejad tegema, kui neile meeldib väga näiteks mõne näidendi juhtmotiiv, kuid mõned tegelased on nende arvates kujutatud kohmakalt? Või kui neile tundub romaani teema kõnekas, kuid romaan ise lavaletoomiseks liiga pikk või lihtsalt sobimatu? Näiteks seesama Hermanis, lätlane. Hiljuti tõi ta Münchenis lavale Jack Londoni “Ürgse kutse”, kuid laval tsiteeriti Londoni teksti vaid kolm-neli korda. Olid koerad, olid inimesed, ja inimesed rääkisid kaasaegsete inimeste lugusid, ja see kõik kokku oli päris kurb lugu sellest, kuidas moodne münchenlane vaevleb üksinduse käes (Münchenis on statistika kohaselt üldse kõige rohkem üksikuid inimesi kogu Saksamaal) ning tema ainsaks sõbraks on sageli koer. Mis puutub siia aga ühe jõulise peni vaevarikas teekond 19. sajandi kullakaevajate juures? Ta ei puutugi. Ja seetõttu pole ka vaja rääkida Buckist ja tema sõpradest.Aga, öeldakse nüüd kohe konservatiivide keskelt. Milleks siis üldse Londoni nime ja tekstidega vehelda? Aga loomulikult

sellepärast, et see raamistus loob lavastusele veel ühe mõttelise konteksti, mida laval tingimata ei illustreeritagi, kuid mis vaataja peas võiks hakata lavastusele lisatähendusi andma. Noh, näiteks võiks münchenlane mõelda, kuidas omaaegne metsikus ja taltsutamatu tung tundmatu poole on tänaseks teisenenud toapuudlite ja kokkerspanjelite turvaliseks maailmaks, ja võib-olla see ei ole juhtunud ainult koertega, vaid ka nende peremeestega.

Kuid võtkem korraks kokku kunstilised põhjendused, miks on teatril õigus muuta autori teksti. Esiteks võib see kehva teksti paremaks teha. Mitte kõik tekstid ei ole head, ja lavastajate ning näitlejate seas on päris nutikaid tüüpe, kes võivad kärpides, lisades, tihendades, juurde kirjutades jne teha keskpärasest tekstist kõneka ja kaasaegse lavalise teose. Teiseks on teatris siiski teised reeglid kui lugemisel. Näiteks aeg. Sa võid endale lubada luksust lugeda mõnda romaani päevi, kuid kui sa pead saalis üle kahe ja poole tunni järjest istuma, siis on sinu ürgsed kutsed midagi muud kui tung sõna järele. Kolmandaks. Olen lugenud väiteid, kus teksti seostatakse objektiivse “tõega”, kuna lavastajad ja näitlejad olevat “subjektiivsed” ja “egoistlikud”. Nende omamaailm olevat väga ülbe ja sellega rikutakse näiteks Schilleri või Tammsaare “originaalne”, “päris” ja “tõene” taotlus. Aga no kuulge! Need taotlused muutuvad paraku niikuinii alati. Iga inimese jaoks kõneleb Schiller mingil omal moel (kui ta üldse kõneleb), ja seda tehet, mis lugeja peas toimub, me ju ei nimeta “egoistlikuks”. Kui ette heita lavastajale ja näitlejatele, et nad näevad Tammsaares midagi, mida seal pole, ja suruvad peale oma nägemust, siis mingem järgmisena ka kõigi nende põllumeeste kallale, kelle jaoks Tammsaare romaanid on ennekõike jutustus võitlusest maaga, aga mitte eksistentsialistliku ängi kandjad. Okei, praegu hakkasid võib-olla emotsioonid keema. Kuid tõtt öelda on põhjendusi, miks kunstnik on oma töös vaba, väga palju, ja nad kõik tunduvad väga loomulikud, ja nende kokkuvõtteks võib lihtsalt öelda, et teatril on õigus muuta teksti, sest... tal on see õigus.

Kuid jätkem esteetilised põhjendused, sest keda huvitab tänapäeval kunst? Ülalkirjeldatud vaidlust peetakse hoopis teistel väljadel. Esiteks kõneldakse juriidikast. Tõmmatakse võrdusmärk “juriidiliselt korrektse” ja “hea” lavastuse vahele ning öeldakse, et autorit kaitseb autorikaitseseadus ning sellest peab kinni pidama. Näiteks mõned aastad tagasi keelati noorel tõusval tähel Sebastian Hartmannil välja tuua Sarah Kane’i tekstil põhinev lavastus, sest see “pole kooskõlas Kane’i teksti vaimuga”. Ütlejaks ei olnud muidugi selleks ajaks juba enesetapu teinud Kane ise, vaid tema õigusi esindav organisatsioon. Need organisatsioonid, olgem ausad, on aga oma kunstilistes hinnangutes sageli suhteliselt tuimad. Näiteks hiljuti teatas Andy Warholi Foundation, et ühed maalid, mille tagaküljele on Warhol kirjutanud omakäelise pühenduse, ei ole Warholi originaalid, vaid koopiad. Selle põhjuseks tõsiasi, et kuigi Warhol ei trükkinudki paljusid oma töid ise, siis püüdis ta vähemalt trükkimise juures kohal olla ja vaadata. Ent antud seeria puhul olevat ta jaganud juhiseid telefoni teel, ning kuigi Warhol ise olevat sellest meetodist olnud vaimustuses, kuna nii lahustus veel rohkem autori kui säärase mõiste, mida ta ju oma loomingus taotleski, siis Foundation teab paremini: kohalolu = kunst, telefon ≠ kunst. Kuid lisaks säärastele organisatsioonidele on ka mitmed autorid ise väga piprad. Legendaarne on näiteks Samuel Beckett, kes keelas lavastusi, mis eirasid tema remarke ja sõnu. See on muidugi kurb. Võib arvata, et nende keelatud lavastuste seas oli palju halbu, kuid ilmselt visati koos pesuveega aknast välja ka nii mõnigi tugev ja elujõuline laps. Jah, juriidiliselt oli kõik okei, kuid... Mida Beckett tegelikult saavutas? Parema maailma? Ma ei usu seda.

Kuid küsimus ei ole enam ka juriidiline. Juba on toodud mängu ka säärane kategooria nagu moraal. Ehk teisisõnu: küsitakse, kas on üldse moraalne, kui lavastaja ja näitlejad teise inimese kunstiteost näpivad. Keegi on midagi kirjutanud, see on tervik, see on hea, ja siis keeratakse see pea peale, kärbitakse, pannakse lisandusi juurde autoritelt, keda esialgse teksti autor

võib-olla põlgab. On see moraalne? Jah, on. See on moraalne. Sest igasuguse kunstiteose olemuslik tunnus on see, et ta on avalik tekst. Iga maal, iga lavastus, iga romaan on avalik tekst, mis muutub kunstiteoseks alles tänu tõlgendustele, mida talle antakse. Kas metsas langev puu tekitab heli, kui seda keegi ei kuule? Muidugi tekitab. Aga sinna ta ka jääb: turvalisse reservuaari keset ürglaante puhtust ja vaikust. Temaga ei juhtu kunagi midagi. See heli ei riski. Ja väga kurb, kui sama juhtub teatris avalike tekstidega. Muidugi teevad paljud tõlgendused algsele allikale liiga. On halvad. Mõistavad valesti. Kuid paljud ka ei tee. Aga küsimus pole üldse selles. Küsimus on selles, et kui mõni autor esitab avaliku teksti, siis on temast ebamoraalne arvata, et seda ei tohi teised tõlgendada. Ja on ebamoraalne, kui arvatakse, et juriidiline korrektsus on olulisem kategooria kui kunstiline küpsus.

Mulle meenub paratamatult mõned kuud tagasi peetud vestlus Simon Stephensiga, ühe nimekama noore briti näitekirjanikuga. Inglismaal on autorid teatavasti väga kõrges hinnas ning keegi nende tekste väga mudima ei kipu. Kuid Simon on saanud kuulsaks ennekõike tänu Sebastian Nüblingi lavastustele Hamburgis ja mujal, kus Stephensi tekste on tõesti muudetud. Neid on kärbitud. Auke sisse jäetud. Pole kõiki kasutatud. On juurde kirjutatud. Ühes lavastuses oli ühes naistegelasest saanud hoopis mees. Ja nii edasi. Aga kas teate, mis Simon ütles? Ta ütles: “Mitte keegi ei ole mitte kusagil teinud lavastusi, mis mõistaksid minu tekste ja minu algseid kavatsusi paremini kui Sebastian.” Täpselt nii ta ütles.

Muide, 10. veebruaril esietendub Riias “GEP”. See on meie lavastus, mis sündis suuresti läbi näitlejate improvisatsioonide ning kuulub trupile ja teatrile mitte ainult vaimses, juriidilises ja moraalses plaanis, vaid isegi kuidagi füüsiliselt. Aga me lubasime lätlastel seda lavastada. Me ei tea, kuidas see välja kukub. Võib-olla kohutav? Võib-olla okei? Me ei tea seda. Miks me andsime siis loa?Sest me ei tahtnud olla ebamoraalsed.

Teater NO99 Internetis - www.no99.ee

Piltetite ostmine

Teater NO99 pileteid on võimalik osta Internetis aadressilt www.piletimaailm.comPiletimaailma lehele saab ka teatri kodulehe sektsioonist “Piletid”.

Tihti tekib olukordi, mil on vaja kiiresti midagi kohe öelda või jagada. Nii edastame infot lisaks kodulehele veel kolme kanali kaudu.

E-mail – Teater NO99 listiteated

See on kõige mugavam moodus pileti- ning müügiteadetega kursis olemiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”

Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99

Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame materjali, mis netis Teater NO99 kohta silma jääb.

Facebook – grupp “Teater NO99”

Facebookis korraldame aeg-ajalt piletimänge.

Teater NO99 blogi

Aadressil www.no99.ee/blog on mõtteid ja täiendusi meie lavastustele.

Jazziklubi

Kodumaise džässi tase läheb aasta-aastalt järjest kõrgemaks ning muusika mitmekesisemaks. Ka hooajal 2010/2011 toob Eesti Jazziliit Tallinna, Viljandi, Tartu, Pärnu, Rakvere ja Kuressaare publiku ette džässi hetkeseisu kuumimad nimed nii Eestist kui ka välismaalt. Teater NO99 keldrisaalis toimuvad kontserdid reedeti kell 22.00.

Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ette-näitamisel pileti 30 krooniga (1,92 €), teistele on hind 75 krooni (4,79 €), sooduspilet on 50 krooni (3,20 €). Eesti Jazzliidu liikme-tele 30 krooni (1,92 €).

Jaanuar

R 07.01 22:00 Chillin/talvehooaja avajämmR 14.01 22:00 Tape ThatR 21.01 22:00 Andres Mustonen jazz kvartettR 28.01 22:00 TTT - TomTommTrio

R 04.02 22:00 Pistol nr 9 (Eesti-Taani)

R 11.02 22:00 PhloxR 18.02 22:00 Princetoni Ülikooli (USA) ja Muusikaakadeemia bändidR 25.02 22:00 Ikonen-Senderski kvintett (Soome-Vene-Eesti)

Veebruar

Piletiinfo

Kassa 660 5051E-R 12-19

Muudel aegadel tund enne etenduse algust. Piletid müügil ka Piletimaailma müügikohtades ja internetis www.piletimaailm.com

Teater NO99 mobiilis – www.kultuuri.net Mobiili (iPhone) kaudu saab NO99 sündmusi otsida www.kultuuri.net

Pileti hind 225 krooni (14,38 €), sooduspilet 170 krooni (10,86 €). Müügil ka kinkekaardid (450 krooni / 28,76 €). Sooduspilet kehtib õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele.

Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne etendust, kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat. Pileteid tagasi ei osteta.

Tund enne etendust ja vaheajal pakub Teater NO99 puhvet jooke ja suupisteid. Vaheajaks on võimalik broneerida kaetud laud.

Teatrimaja taga asuv autoparkla on etenduse ajal publikule ava-tud. Rattaparkla on peaukse vestibüülis. Palume etenduse ajaks autot mitte parkida Kaitseministeeriumi ette.

Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajää-nud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber ühe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3).

Teater NO99 on Eesti Etendusasutuste Liidu liige.

Theatre NO99Sakala 310141 Tallinn

The box office is open from Monday to Friday 12 a.m – 7 p.m, as well as an hour before the beginning of each play. Tickets are also available at the ticket offices of Piletimaailm.Ticket prices are 225 and 170 EEK (14,38 € /10,86 €).

Mängukava pani kokku Eero Epner

E 10/01 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jäneseleT 11/01 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jäneseleK 12/01 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jäneseleR 14/01 NO74 (Untitled)L 15/01 NO74 (Untitled)E 17/01 NO74 (Untitled)K 19/01 NO73 Võtame uuesti! N 20/01 NO73 Võtame uuesti! R 21/01 NO73 Võtame uuesti! K 26/01 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele. Hamburgis

K 26/01 Neli vaadetN 27/01 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele. Hamburgis

K 27/01 Neli vaadet

T 01/02 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jäneseleK 02/02 NO83 Kuidas seletada pilte surnud jäneseleR 04/02 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi?L 05/02 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi?E 07/02 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi?K 09/02 NO74 (Untitled)R 11/02 NO74 (Untitled)L 12/02 NO74 (Untitled)E 14/02 NO74 (Untitled)K 16/02 NO73 Võtame uuesti! N 17/02 NO73 Võtame uuesti! R 18/02 NO73 Võtame uuesti! E 21/02 NO73 Võtame uuesti! T 22/02 NO73 Võtame uuesti! R 25/02 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi?E 28/02 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi?

T 01/03 NO78 Kes kardab Virginia Woolfi?K 23/03 NO72 Ühtne Eesti vol 2: The Rise and Fall of EstoniaN 24/03 NO72 Ühtne Eesti vol 2: The Rise and Fall of EstoniaR 25/03 NO72 Ühtne Eesti vol 2: The Rise and Fall of EstoniaL 26/03 NO72 Ühtne Eesti vol 2: The Rise and Fall of EstoniaK 30/03 NO72 Ühtne Eesti vol 2: The Rise and Fall of EstoniaN 31/03 NO72 Ühtne Eesti vol 2: The Rise and Fall of Estonia

Kõik etendused algavad kell 19.00

Veebruar

Jaanuar

Märts